Irve

Vaatasin üle pika aja midagi telekast, Paycheck oli filmi nimi, natuke isegi kannatas.

Nulle meeldib see filmidraama kulminatsioonikoht. Kujutage ette, et käimas on usalaste film ütleme näiteks... meie kohalikest valimistest. Edgar on käärinud üles käised, hiilinud, põgenenud ja kakelnud lõhkekohukesi loopides tee e-valimiste serveriruumi, kus kohutavad parempoolsed ja illuminaatidest vaatlejad oma vaateid ja lahtimurtud ID-kaarte sisestavad. Edgari käes on kuldne kell ja vastaste verest nõretav Hundisilma kolmeharuline hang — ta langetab jõuliselt urisedes oma relva — väga paksude mustade kulmudega Mart pöörab ringi ja pobiseb oma habeme alt midagi täiesti arusaamatut, paljastades kirivööga rahvuskirve. Hetkeks vilksavad kaadris kuskile ruuminurka seotud Vilja nutetud silmad ja jahedusse auruv hingeõhk. Appike, mõtleb vaataja. Oponendid kohtuvad, peakangelane pareerib langeva kirve hüüde "Igaühe eest" saatel, relvad heidetakse kõrvale ja edasi võideldakse ainuvõimalikult viisil — rusikate ja jalgadega. Maailm ja naised saavad päästetud. Rammus rusikas purustab klaviatuuri, arvut plahvatab sädemepilves, mida varjutab vaid aegluubis naisterahvast kandev peakangelane.

Keskerakond on meemina vallutanud kogu mu vaba fantaasia.