Irve

Keskmaa mängust siis ka paar sõna.

Mul on intuitiivsel tasemel kujunenud arvamus, et rollimängu üks madalamaid tasemeid on endale plastikkõrvade külgekleepimine et Tolkieni Keskmaa haljdaid mängida. Esiteks on kontrast kirjaniku poolt kirjeldatud olendite ja inimeste poolt väljamängitava vahel piisavalt radikaalne, et seda mitte teha, teiseks on Tolkieni maailmas mängimine iseenesest juba selline fantaasia piiramine ja end mingisse raamistikku surumine. Tean vist umbes kaht inimest, kes suudaksid pingutusega haldja olemust veidigi tabada ning üks neist ei ole larbil ja teise kohta midagi öelda oleks liigne blogimisausus, mida kavatsen vältida.

Haldjaroll on keeruline ka sotsiaalses mõttes — teravmeelne, lõbus ja ühtaegu nii sügav kui pealiskaudne haldjaiseloom ei ole eriti väljamängitav — samas on lihtne mängida välja haldjale omast kõrkust ja iseolemist. Ühesõnaga ole omaette ja sul on igav ja sa ei tohi olla labane. Kogu minu sotsiaalne funktsioon püstitub maitsekal labasusel niiet võite arvata kuivõrd ainsaks väljundiks muutunud iroonia oma laastustööd tegi. Meil oli seltskonnas ka üks noor maniakaaltolkienifänn, kelle ees oli suhteliselt piinlik misiganes valeteadmisi omada ja kellesuguste korraldatud kogu üritus võinuks olla, et see vähegi usutav oleks olnud.

Mis toob mind korralduse juurde. Mastaapide, toitlustuse ja halduse koha pealt ei ole midagi öelda. Samas on nagu kergelt väga piinlik, kui üks mängukorraldajatest on suhteliselt purjus ja õhtuses kõrtsis rollivälist juttu ajab. St korralduse poolelt sellist asja näha küll ei tahaks. Rollivälisus oli üldse harjumatu probleem — kõige esimene meie poolt kohatud tegelane toppis juba jutu sisse "oogee, muide siin on ..." Ühesõnaga sain kohe esimestel minutitel aru, et miks ma ei käi sellistel üritustel. Kogu meie seltskonna igavusest tingitud rollivälisuse juures — tekkis kohati tunne, et meil oleks olnud kordades lõbusam olles meie ise ja kuskil mujal looduses aega veetes — olime ilmselt ikkagi tunduvalt üle keskmise rollis, sest minul tõesti kadus paaril hetkel igasugune soov sellise ürituse raames üldse pingutadagi.

Oli paar säravamat momenti ka, aga üldiselt ütleks, et nii igav pole mul ühelgi mängul olnud ning puhtalt seetõttu, et mul oli suhtlust takistav (proovi sa olla samal ajal kõrk ja seltskondlik) ning motivatsioonipuudulik roll.

Teine asi see, et see mäng pani mind mõtlema, et tegelikult ongi siin koolkondade erinevus. Minule ei paku selline mäng mitte midagi, samas oli näha, et kostüümides joomine ja lobisemine ja sinna juurde käiv labastumine tundus paljudele üsna meele järgi olevat. Natuke sai ju isegi tehtud lahingut ja linnusevallutamist ja puha. Loo moraal on see, et mind ei ole võimalik veenda enam sellisele üritusele minema.

Järgmise nädala Erien vähemasti hoiab taset.