Irve

Niih. Ka nähtud. Suht okei. Mul endal paraku on raamat nii peas, et natuke selline illustratsioonivaatamine oli. Samas oli Humma eriti lahe lisandus nagu ka see püss, mõned stseenid olid suht geniaalsed, Trilliani kehastav tibi mängis hästi ja oli mudu ka nunnu. Marvin ei vastanud minu ettekujutusele, minu jaoks on ta selline nurgeline silindrikujulise peaga hall elukas punaste dioodsilmadega, kel on metalne hääl ja kes üritab liikuda kriuksudes ja nii, et see oleks talle kohutav piin. Aga Kullast Südame pardaraal rokkis täiega, nagu ka kohviautomaat. Vogonikontseptsioon oli ka suhteliselt tore lisandus. Ei nurise selle üle, et raamat oli teistsugune, sest Galaktikas Hääletaja seeria ongi ju sedavõrd ebajärjepidev, et irmus. Trilliani ja Arthuri värgi oleksin raamatus olevale keemiatasemele viinud. St et pinge, aga ei midagi enamat. Filmiformaati vist ei juletud panna seda. Vaala Elu stseen oli sees minu suureks rõõmuks. Alguse delfiinid natuke ei olnud see, mida ootasin — "Somewhere in the uncharted backwaters in the Western Spiral Arm of Milky way lays an unregarded yellow sun..." oleks võind ikka olla, aga see on minu friiklus — tsitaat võib mööda olla, umbes toksisin. Samas tekitas see muusikapala väga mõnusa meeleolu. Käsiraamatustseenid olid väga head kõik. Kohati oli tunda, et filmi oli vägisi lühemaks lõigutud ja ma ei suutnud jälgida kõiki üleminekuid. Slatibartfast oli samas täpselt selline nagu teda ette kujutasin nii olemuse kui kõige muu poolest. Kuna kartsin väga halba filmi ja film oli ootusest natuke parem ja ma ühtlasi ei suuda tegelikult seda kõike objektiivselt hinnata (avastasin, et mul on esimene osa liiga peas) ei teagi et kas peaks siin kauem heietama. Neli punkti standardskaalal.