Irve

"Rääkisin murest Kasepere Juksile ja Juks ei olnud paar aastat jalgpallis tegutsenud ja kratsis kukalt ja ütles, et see on raske küsimus, aga küllap on nii, et tõeline ja tõsine venelane, kes austab oma rahvast ja oma kultuuri, saab olla ka õige Eesti Vabariigi kodanik ja kui selline venelane on hea jalgpallur, siis laulab ta Eesti koondise mängu eel Eesti hümni ja kui ta mängukires vastasele eesti keeles halvasti ütleb - või ka vene keeles, kui mäng on Venemaaga - siis kurvastab ta peale mängu ja tal on oma teo pärast häbi ja ta tinistab kitarri ja ümiseb Võssotski laulukesi või otsib üles Dostojevski, sest muretseb oma kaduva inimlikkuse pärast ja ma olin Juksiga nõus ja sain aru, et kui meil on head jalgpallurid, kes on ka head ja tublid inimesed, siis ei ole tõepoolest vahet, mis rahvusest nad on, sest sellised inimesed räägivad eesti keelt ja on ustavad Eesti riigile ja austavad Eesti rahvast ja Eesti kultuuri ja on alati Eesti poolt, vähemalt siis, kui jalgpalli mängitakse, aga jäähokis võivad nad isegi Venemaa poolt olla ja Tšetšeenia sõjas tšetšeenide poolt."

Seal artiklis on loomulikult veel igasugu toredaid lauseid ja jutte ja mind näiteks pani see jutt ka mõtlema, et milline on siis Eesti rahvusjalgpalli ja üldse jalgpalli tulevik ja kellele ja mille pärast seda teglikult tehakse ja kas need inimesed ei võiks kuidagi teisiti oma aega veeta — on ju elukutselisi jalgpallureid meil suhteliselt vähe, kõik teevad ju seda omast tahtest ja pühast missioonitundest — aga siis jälle mõtlesin kõigile nendele toredatele hetkedele, mis olen veetnud meie suurepäraste telekommentaatorite seltsis televiisori taga koos oma sõpradega ning mõistsin, et jalgpall on ikka asi, mida peaks ka riiklikul tasemel toetama ja mitte laskma sel alal unarusse vajuda ja seepärast ongi Pohlak meile äärmiselt vajalik rahvuskangelane, sest ilma temata ju pall ei veereks, väravavõrk ei sahiseks, nagu ilmselt paljud...