Irve

Maailm on liiga pisike, liiga kummaline, liiga keeruline. Ma ei taha selliseid asju omale pähe ja neid näha ja liiga palju mõelda ja üldse. Juhusündmuste kokkulangevusfaktor ja irooniad ja paralleelid tekitavad mõnikord kummastusi.

Aga eile tekkis mul ebameeldiv valgustus, et minu elu koosneb asjade vaatlemisest. Ma vaatan arvutiekraani, sõbrad, kellega suhtlen sisestatakse siitkaudu, raamatu lugemine on vaatlemine, minu lõputöö on vaatlemine ja enamus mind huvitavates situatsioonidest muutub huvitavaks vaatlemisel. Mida ma vahin? Ma tahaks midagi teha ka.

Infotehnoloogiline distantseerumine inimestest on juba täiesti patoloogiliselt häirivaks muutunud. Minu suhtlemine on see, et ma vaatan midagi ja siis info tuleb pähe. Öka. Peaksin mugavussuhtluse asemel end tekstifiltrita suhtlema sundima.