Mis teid mängudes hirmutanud on?

[Irve]

(Et mitte ausat teemat ära kaaperdada ja segaduse vältimiseks teen eraldi teemasse.)

Mina laiendaksin siin äsja esitatud Chthulhu küsimust veidi üldisemaks: Mängijad – mis teid mängus hirmutanud on?

St CoC mängijaid vaevalt et meil siin arvestav hulk vastama tuleb...

[Orz]

(Et mitte ausat teemat ära kaaperdada ja segaduse vältimiseks teen eraldi teemasse.)

Mina laiendaksin siin äsja esitatud Chthulhu küsimust veidi üldisemaks: Mängijad – mis teid mängus hirmutanud on?

St CoC mängijaid vaevalt et meil siin arvestav hulk vastama tuleb...

Kas hirmutanud kui mängijat või kui tegelaskuju? Usun, et mõeldakse "mängijat" aga, samas, ei kujuta ette mis võiks mängus olla hirmsat?

Kui aga juttu on tegelaskujudest, siis minu viimane tegelaskuju just elutervet kaalutlust ja hirmu eirates sõber päkapikuga kuskile Darkness spelli mõjualasse tormates surma saigi. Ja siis, kui oli castitud Hold Person, siis oli hilja kartma hakata. Paar afflicti, üks ilus Death Knell ja head igavest und! pwned.

Olen veendunud, et hirm peab olema nii roleplay osa kui ka mängus sees. Milleks meile muidu Intimidate skill? Ega's Blackguardi Aura of Despair ja mingid muud värgid läbi monstri omaduse pole siis ainsad asjad mida karta. Kas teil mängudes kasutatakse kõvasti bluff / intimidate skilli või on siis attack roll pea ainus konfliktide lahendamise viis?

[Fromhold]

Tegelikult on ikka päris mitu korda olnud, kus mängijana hirm naha vahele tuleb. Aga praegu on meeles vähesed. Väga vinge on, kui oled küllalt sisse elanud ja siis päriselt ka hirmu tunned.

Aga meenub kord, kus külas käsid mõrvareididel mingid klounzombid, kellel oli leierkast, millelt tuli vaid ühte lugu. Eriliselt haiget lugu. Mingi hetk kui jälle metsast kostis see tuttav looke, siis avastasin, et kõhu alt on õõnes. Kuidagi väga selgelt tõusid silme ette värvliseks võõbatud zombid, kes laipu õgivad.

Nüüd, kus juba kõvasti mängitud on, võib öelda, et suured vastased ja hirmtugevad kollid hirmu ei tekita. Küll aga teadmatus ja veidrad vastuolud (kloun - naljamees, narr vs. zombi - värdjas kooljas, laps-vampiir, mõrtsuknukk etc.). Sellised haiged situatsioonid, mida lihtsalt EI TOHIKS olla.

Ja hirmu puhul on olulisel kohal loomulikult su enda võime mängu sisse elada ja ümbrusel: kunagi Piusa koobastes mängides hakkas ka suht kõhe...

[surra]

pingelises olukorras võib kasutada, ka tugevama närvikavaga inimese puhul, kerget, rollimängulist ehmatamist - töötab alati

väike dm-i rõõm ...

[Shadow]

Ilmselt kõik mu tegelased on kartnud lolli ja mõttetut surma. Pikka ja lootuseta närvesöövat pinget. Enamusel mängitud persoonidest on olnud ka minevikuseiku, mille ilmsikstulek nende jaoks eriti tervislik poleks.

Kõige jubedam oli ilmselt kogemus, kus mängusisene sõber, kellega kaua seljad vastamisi võideldud, surmavaenlaseks hakkas, lihtsalt et oma jumalale meeldida ja sellest meeldimisest tulu saada...

[Siegfried]

Ja hirmu puhul on olulisel kohal loomulikult su enda võime mängu sisse elada ja ümbrusel: kunagi Piusa koobastes mängides hakkas ka suht kõhe...

Jep. Ümbrusel on minu arust ka väga suur roll.
Kui mängu sees on vastav olukord, mingi kõhe loss või häärber, ebasurnud ja surnumanajad.
Ja ütleme kui sa istud keskpäeval sõpradega soojas kodus ja raadiost tuleb taustaks mõnusat muusikat, siis vaevalt nüüd hirm hakkaks.
Kui mäng toimuks näiteks öösel, talvel. Näiteks kuskil suvilas, kui kõik ümberkaudsed majad on tühjad, ümberringi on pime ja nurgas põleb ainult kamin. Väljas puhub tuul jne.
Teine asi kohe, siis jääb ainult loota, et mängijad ei läbustaks ja DM suudaks asja veel jubedamaks ajada.
Tahaks tegelikut ise ka kuidagi sellises olukorras mängida.

[Irve]

Mina usun, et hea sündmustiku korral on muide keskpäevane õudus tunduvalt jubedam kui öine.

Just see, et keskpäeval on asju, mida on palju häirivam kogeda kui öösel. St kontekstiväliselt. Mõtlen just seda, et haisev kooljas keset udust ämblikuvõrkudes surnuaeda versus toosama haisev kooljas päikeselisel tolmusel Liivalaia tänava kõnniteel Stockmanni poole õõtsumas.

[Siegfried]

Endal on olnud olukordi, kus peaks tegelikult junn täiesti jääs olema
Aga kuna mängud on just päikselisel suvepäeval toimunud, siis mitte mingit hirmutunnet ei tekkinud.
Usun, et kui oleks kõhedam õhkkond olnud, siis oleks kartnud ka.

Mul peab nähtavasti ümbrus ka kõhe olema, et kardaks.
Ja millegi pärast aitab kaasa ka seltskond. Näiteks kolm...ei, parem neli kaaslast. See annab ka judistamist juurde. Tegelikult peaks just vastupidi olema, aga ei oska ise ka põhjkendada miks nii on.

[veiko100]

Viimane kord tundsin päris tõsist hirmu oma tegelaskuju pärast, kui seltskond kohtus (jälle) surnumanajaga, kelle võitmiseks praegu veel jõudu vähe. Pidime ennast jutuga välja keerutama ja ühe mäekolli eest ennast välja ostma. Ega mul kollist kahju olegi, ainult et järgmine kord on too surnumanaja veel tugevam. Minu jaoks on see hirmus

[Konks]

Olukord kus selgub et inimene keda sa oled usaldanud veab alt ja hävitab su, või siis selgub et oled võidelnud vale asja eest, oled võidelnud vastu kellelegi kes sind kaitsta soovib, või kui koht kus sa end kaitstuna tunned muutub õuduse elupaigaks.

Keskpäevane õudus teadmatuse küüsis, ilma et keegi midagi taipaks.

Kui sa oled ainuke kes teab mingit hirmsat asja mida saab muuta kui kõik sind aitaksid. Aga keegi sind ei usu sest see on nende arust absurdne ja sa ei saa lihtsalt midagi teha. Sind peetakse hulluks ja su üle naerdakse julmalt.

Suutmatus

Unustage kummituslossid ja deemonid, kõige hirmsam on teadmatus ükstaspuha mis vormis.

[Firael]

Olukord, kus avastad, et kaasmängijad on aru saama hakkamas sellest, et pimeduse jõude teenides oled mängu algusest saati proovinud neid kas tappa või pimeduse poole üle tuua.

Siis aitab see, et ajad teistele mängijatele pada või vahetad kiirelt teemat.

[Orz]

Loetud teemade kokkuvõtteks võiks öelda "Ahhaa!"

Kuigi ma olin alguses mõnevõrra skeptiline selles suhtes, et mängijatele saab hirmu tekitada, siis nüüd muutsin oma arvamust. Kindlasti oleks mängijatel näiteks väga hea saada mõisas, kuhu nad tulid pidulikule vastuvõtule, pärast einet teada saada, et selle omanikud on näiteks libahundid.

Või teine näide: Üksi metsa eksinud evil character leiab ennast kolme karu muinasjutu maailmast. Kui character on einestanud ja puhanud, siis tulevad koju kolm salakaubavedajatelt konfiskeeritud suhkru ja rummiga maiustanud werebeari.

Mulle meeldis väga õudusfilmilik olustikukirjeldus lõbusalt värvilisest surnnud klounist kes mängib leierkasti! Sain asjale pihta! Asjalik DM teil. Nüüd ma saan aru küll!

Level 1 party, kellele (näiteks paar inimest, gnoom ja CG drow*) - tuleb näiteks vastu vägagi lapseohtu ogrepõnn, kes on kuskilt leidnud Lightning shurikenid ja loobib neid vasakule ja paremale, ise rõõmsalt lauldes:
"kuuma päikese käes vaagub ringe yks drow, ta ümber Hextori poisid! Püüab vikatimees ühte päevi näinud drowd, ta ümber Hextori poisid!"

* - lugesin hiljuti kõrgema level adjustmentiga rasside mängimise võimalikest lahendustest level 1 partys:
http://www.wizards.com/default.asp?x=dnd/sp/20040213a
http://www.wizards.com/default.asp?x=dn ... 15a&page=2

[ohpuu]

hirmutas see, kui Stu mängitud tegelane, kes kõigepealt oli otsad andnud, sest hingas mingisuguse koopaseene eoseid sisse ja kelle siis teine Beshaba preester yles tõstis (heh heh), kerge ärrituse tõttu minu tegelasele kallale tuli ja võttis yhe HD yhe käega ja teise HD teise käega. (varem ta seda teha ei osanud ju?) ja nii mitu korda järjest. mis edasi sai, olen ma juba kolm korda nendele lehekylgedele kirjutanud, otsige yles.

[Irve]

Supernatural Horror in Literature, H.P. Lovecraft - inglise keeles, aga mulle omal ajal meeldis. Paari sealset asja olete juba maininud ka.

[Siegfried]

Kui sa oled ainuke kes teab mingit hirmsat asja mida saab muuta kui kõik sind aitaksid. Aga keegi sind ei usu sest see on nende arust absurdne ja sa ei saa lihtsalt midagi teha. Sind peetakse hulluks ja su üle naerdakse julmalt.

Pole teab kui hirmus.
Suhtuksin pigem nii, et eks vaatab kes viimasena naerab.
See on pohhui, et ma ise küll ei pruugi siis enam naerda, aga hea tunne on ikkagi. Ükskõik mis siis ka ei juhtuks.

Unustage kummituslossid ja deemonid, kõige hirmsam on teadmatus ükstaspuha mis vormis.

Ses suhtes küll,
aga mingis mõttes on teamdatus tegelikult huvitav ja põnev.
Sõltub, kuidas asjasse suhtuda.