Valikud

[KEK]

Mul on hea meel Xan, et ma sinust ikkagi õigesti aru sain.
Ainus põhjus, miks sa larbi suhtes umbusklik oled on see, et sa pole veel ühele tõeliselt heale pikale jätkumängule sattunud, sellisele kus tegelased iga mänguga edasi arenevad ja mängijatele kalliks saavad.

Kunagi ennemuiste oli PP uus maailm.
kunagi oli Saaga
oli Juunior (juunior tõusis taas tuhast!)
oli Erien
oli Diablo
Isegi pulmad ja matused oli vägev, sest lugu läks edasi.
ja mõned seeriad kuhu ma ise eriti ei sattunud.
Beleriandki oli pisike seeria, aga see viimane kuhu sa jõudsid, oli seeria lõpp.

Viimasel ajal on aga maad võtnud selline suund, et larbile tulles ei saa sa enda tegelastki tihti ise välja mõelda, antakse sulle mingi tekst, kirjeldadakse natuke olukorda, ja kui mäng on läbi, siis kõik koju tagasi ja varsti unustame mis juhtus. Lugu lihtsalt saab otsa.
See aga ei sarnane päris eluga ja saadud kogemus kannatab selle tõttu.
Mulle pole sedasorti ühekorra "näidend"larbid eriti kunagi meeldinud.

Larbi mittejätkumise probleem on kohati näha küll. Minu meelest sõltub see veidi mängijate kooslusest, et kuivõrd nad eesmärgist ja kuivõrd nad rollist lähtuvalt tegutsevad. Kõrvalmärkusena arvan, et Mütofest ei ole hea koht kus larbi kohta arvamust kujundada: seal on seni liiga suur segu rollis olevast ja rollist väljas olevast rahvast ja kostümeeritud joodikutest, et seda kõike heaks larbiks pidada.

Seda mittejätkumist on päris palju kohata.
Kõik ei ole aga kadunud, me ju läheme juunior larpi 15'dale mängule (y)

[mart]

Jutt sirge joone printsiibist

Sinu kirjeldatud situatsioon, mart, viitab justkui väga algajate ja/või noorte mängijate grupile. Või siis grupile, kes ei taha niivõrd mängida, kuivõrd käru keerata .

Minu näide oli äärmisel kombel liialdatud. Selleks, et asja grotesksel kujul illustreerida.

Mängus on tihti situatsioone, kui mängijatel puuduvad piisavad andmed kuhu või kelle juurde nad peaksid minema, et oma eesmärke saavutada. Ja ka teadmised kuidas neid andmeid hankida. Lõputu uurimistöö ja planeerimine võib rappa viia ja mängu igavaks muuta. "Sirge joone printsiip" ütleb seda, et kui uurimistöö kipub tüütuks muutuma on mõistlik praeguse asukoha ja kõige tõenäolisema oletatava eesmärgi vahele tõmmata "sirgjoon" ja hakata seda mööda minema, midagi huvitavat juhtub kindlasti (kas siis vihjeid kuidas soovitud eesmärgini jõuda, või siis kuidas mõnad muud vana või uut eesmärki saavutada), GM teeb tegevuse korrektuure igavuse vältimiseks. Sirge joone printsiip on omajagu vildakas ja GMi toimist mänguväliselt ette aimav. Aga midagi selles ikkagi on. Selle printsiibi moraal on rohkem selles, et tegutsemine võib olla liigsest uurimisest ja planeerimisest huvitavam.

[Xan]

Eks see jah on rohkem selline sisetunde ja mängustiili küsimus. Kuidas gruppi kogu mäng kikivarvukil hoida. Jäik ja ettearvatav olla ei ole kuigi põnevusttekitav.

tsiteerides klassikat:

Loogika
Läkaõunapuu all on läkaõunad
Altari all on varandus

[Aurin]

Minumeelest on siin kogu jutt "sirgest joonest" või mitte lihtsalt mängu tüüpide küsimus. On lihtsaid, ettevalmistatud, "lineaarseid" mänge kus mingi quest on põhjalikult läbi mõeldud kindla lõppu ja algusega. Teine äärmus on täiesti "liivakasti maailm", kus mingi maailmajupike on enam-vähem läbi mõeldud ja mängiad peavad valima kuhu nad seiklusi otsima lähevad. Nende äärmuste vahele jäävad enamus mängud, kus on välja mõeldud nii maailm, kui midagi mis mängijatega juhtub, mis igapäeva elus täenäoliselt ei juhtu (röövlid röövivad just seda postitõlda mis oli toomas kangelase tellitud mõõka või just kangelase vennatütar röövitakse, et lohe neitsinälga kustutada). Sellised nööriotsad panevad mängijad joonele aga ei sunni end järgima lineaarselt vaid pigem loovalt.

Lõpuks on mängujuhi ja mängiate koostöös vaja töötada välja tüüp, mis mõlemale kõige paremini sobib.

[Irve]

Hallhulluke kirjutas sisalikus veidi pikemalt kahvlisse ajamisest.

[mart]

Tore kirjutis. Mõned mõtted selle kohta.

Üks asi mis tähelepanu äratas oli "kahvli" definitsioon. Et see on valik ainult halbade variantide vahel. Minu kogememuse järgi on kõige põnevamad sellised valikud, kus sa päris täpselt ei tea, kas see on hea või halb, mis sulle valida antakse või milline variant on parem või halvem.

Teine asi oli see, et tõepoolest, valikutega situatsioone on lauamängus lihtsam korraldada kui larpis. Valik saab lihtsasti tekkida mängijatest sõltumata, selle tekitavad mängujuhi poolt juhitud tegelased, kes tegutsevad iseseisvalt ja keedavad konflikti küsimata kas nad võivad seda teha või ei. Larpis on vaja paljuski loota mängijatele ja viperuste tekkimine on rohkem tõenäoline; on küll võimalik välja mõelda situatsioone, kus niite tõmbavad tegelased kes mängiväljakul ei esine, aga kui seda on liiga palju, siis tundub see kunstlik ja sulepeast välja imetud.

[Irve]

Lihtne dilemma on muide ka igasugu maagiliste esemetega, mis ühelt poolt võtavad, teiselt poolt annavad.

[Tindome]

Ega ei peagi ainult halb olema, mhmh.
See "ette ei tea" ongi tegelikult parem. Aga ma ei osanud seda nii hästi selgitada.