Dragon.ee
KKK
Rollimängud
Kivitsõõr
Drägon
Larp
Otsing
Kaart
Viited
palgaarmee pooldajatel soovitaks lugeda karmo viidatud artiklit
palgaarmee ja ajateenistus
Moderaator: ohpuu
Foorumi reeglid
1. antud alafoorumi moderaator on ohpuu.
2. tal on 6igus siin foorumis teie postitusi vajadusel muuta ja kustutada.
3. ta v6ib, aga ei pea p6hjendama suvalise posti muutmist/kustutamist.
4. ta võib teemasid oma suva j2rgi lukustada.
5. kellele need reeglid ei sobi, 2rge palun postitage siin foorumis.
1. antud alafoorumi moderaator on ohpuu.
2. tal on 6igus siin foorumis teie postitusi vajadusel muuta ja kustutada.
3. ta v6ib, aga ei pea p6hjendama suvalise posti muutmist/kustutamist.
4. ta võib teemasid oma suva j2rgi lukustada.
5. kellele need reeglid ei sobi, 2rge palun postitage siin foorumis.
Re: palgaarmee ja ajateenistus
Postitas Draug 20:43 2. Dets 2006
Kaitseväe spoiler, lugemine rangelt vabatahtlik.
Ajateenistuses olin ajavahemikus 2003 sept - 2004 mai (Pärnu ÜJP). Niisiis omast kogemusest.
SBK oli hea - sai pidevat koormust, omandasid uusi teadmisi, kõik oli uus ja huvitav.
EBK oli hea - koormus vähenes natuke, mis andis aja kompenseerida SBK pidevat tõmblemist. Omandasid uusi teadmisi. Oli uus ja huvitav kah natuke. (miinus - vähe sai lasta nii lahing-, kui paukmoonaga - sidejaos olles toimus vist üks varitsusõppus, kus igale tüübile anti ca. 5 padrunit - kogus, mille pärast viitsisid vähesed oma relva tunde nühkida.)
Stagnatsioon algas peale EBKd. Ainulr üks patrulllaager - kõige karmim ja parem kogemus lahinguolukorra stressist peale noorteaja rännakuid ja eksamit - 5 päeva peale ca 5 h und, vähe puhkust ning -20C-ga põlvini lumes täisvarustuses liikumist tekitas olukorra, kus linnaloale minnes sai kohe koju jõudes kell 8 magama vajutud ning järgmine päev lõunapaiku alles luugid lahti tehtud. Mõnna. Peale seda rühma ja kompaniiõppused - igav rutiin (sidemartidele-traadivedajatele). Tihtipeale sisaldasid komaniiõppused niisama manöövreid ilma lahingkontaktita - omakorda igav. Rutiin on vajalik, aga pidev rutiin ilma lahingkontaktideta (juhtimisrühma sidejaos olin, sellest ka jalaväerühmade lahingutest eemalolek - ja võib-olla sellest ka minu subjektiivne vingumine vähesest paugutamisest) viskas üle ning tekitas tahtmise üle lasta, kus iganes võimalik. Linnalahingut saime õnneks korraliku (võrreldes Deemoniga) nädalase väljaõppe - terve kompanii. Positiivne oli rutiini juures, et kui keegi midagi metsas tsiribiribimmi ei keeranud, oli linnaluba igal nädalal (Pärnu ÜJPl on vist pidevalt selline poliitika olnud). Niipalju siis teenistusromantikast, vabandust, et heietama jäin...läks meenutamiseks
) Aga tegelikult loeks detailsemalt ka teiste forumantide kogemusi ja meenutusi - huvitav on teada, mis on teiste väljaõppekeskuste väljaõppemeetodid ja poliitika ja niisama - mis toimus.
Spoleri lõpp
Mida ajateenistus andis? Oskuse oma võimeid ning seisundit kainelt ja realistlikult hinnata. Erinevate juhtide juhtimismeetodite võrdlusmomendi. Teadmise, kui raske on saada korralikku rühmatööd väga erineva taustaga inimestelt. Selle arusaamise, et teisel pool püssitoru on samuti inimene (ütles kunagi mulle juba üks kaitseliidu tegelane). Aga, et sellest aru saada, mida see inimene ja tema võimed enam-vähem kujutavad on vaja ise kaitseväes aega teenida ning lahingurutiini ja stressi taluda. Siis väheneb ka hirm Vene megatapamasinatest, kellele mõned tahaks juba puhtalt hirmust relvad ära anda.
Probleem on ühelt poolt selles, et kaitsevägi on samasugune ühiskondlik organisatsioon, nagu kõik teised. Ta sisaldab tõenäoliselt protsentuaalselt sama suurt kontingenti inimesi, keda huvitab pigem soe koht, kui tahe midagi ära teha, kui seda on igas teises organisatsioonis. Sellest tuleneb aga kohatine kutsealuste negatiivne kogemus ajateenistusest - teenistus võiks olla huvitav, kui selle kohustuslik osa tehakse võimalikult huvitavaks ja vaheldusrikkaks ka ülemate poolt. Aga, kui ülem ei viitsi, siis on alluvatel igav ja kui kokkuvõttes on igav, siis tundub ajaraiskamisena (minul õnneks kokkuvõttes igav ei olnud - sai nii lebo, rutiini, kui ka stressi ja ketti maha). Väheselt motiveeritud ülemaga ei tee isegi siis midagi ära, kui ressursse ja võimalusi nende kasutamiseks on küllaldaselt. Mis toob teise probleemini, et neid ei ole.
Ma mõtlesin Deemoni kurtmise üle, et ajateenistuse kvaliteeti võiks tõsta, aga kui nüüd mõtlema hakata, kuidas, siis tekib mitmeid probleeme.
Üks neist, mis minu peas kuju võttis on selline - Eestis on mingi arv väljaõppekeskuseid, mis tegelevad ajateenijate väljaõppega. Kui nüüd tõsta neist ühe või kahe tehnoloogia (varustus) ja väljaõppe kvaliteeti, siis võib tunduda nendele, kes on saanud puudulikumat väljaõpet ajast-arust varustusega mahavisatud ajana ning kahetsustunnet teenistuskoha valikul ( kes on selle koha ise valinud, kes ei ole - neil on veel hullem). Kuid kõigi väljaõppekeskuste lühikese ajaga maksimaalselt moderniseerimine ei tule vist kõne allagi, kuna riigil pole (tahtmist?) KVle raha eraldada nii palju. Kuidas see probleem on lahendatav? Minu arust ajateenistuskohustuse jätkumise ning ajateenistujate väljaõppe kvaliteedi järk-järgulise parandamisega, mis saab toimuda ainult oludes, kus paraku ( st. ei ole RE ja eriti Jürgen Ligi hvänn) võimul olevad parteid ei torpedeeri järjekindlalt Eesti Kaitseväe arengut demagoogiaga 10000 pealise Eesti megatapamasinavärgi loomisega. See on minu jaoks sama reaalne kui viimaste suutlikus Eesti riigi rahvaarvu tõsta teatud toimingute najal 147 miljonini - ja ma ei räägi nende sugupotensist.
Ajateenistuses olin ajavahemikus 2003 sept - 2004 mai (Pärnu ÜJP). Niisiis omast kogemusest.
SBK oli hea - sai pidevat koormust, omandasid uusi teadmisi, kõik oli uus ja huvitav.
EBK oli hea - koormus vähenes natuke, mis andis aja kompenseerida SBK pidevat tõmblemist. Omandasid uusi teadmisi. Oli uus ja huvitav kah natuke. (miinus - vähe sai lasta nii lahing-, kui paukmoonaga - sidejaos olles toimus vist üks varitsusõppus, kus igale tüübile anti ca. 5 padrunit - kogus, mille pärast viitsisid vähesed oma relva tunde nühkida.)
Stagnatsioon algas peale EBKd. Ainulr üks patrulllaager - kõige karmim ja parem kogemus lahinguolukorra stressist peale noorteaja rännakuid ja eksamit - 5 päeva peale ca 5 h und, vähe puhkust ning -20C-ga põlvini lumes täisvarustuses liikumist tekitas olukorra, kus linnaloale minnes sai kohe koju jõudes kell 8 magama vajutud ning järgmine päev lõunapaiku alles luugid lahti tehtud. Mõnna. Peale seda rühma ja kompaniiõppused - igav rutiin (sidemartidele-traadivedajatele). Tihtipeale sisaldasid komaniiõppused niisama manöövreid ilma lahingkontaktita - omakorda igav. Rutiin on vajalik, aga pidev rutiin ilma lahingkontaktideta (juhtimisrühma sidejaos olin, sellest ka jalaväerühmade lahingutest eemalolek - ja võib-olla sellest ka minu subjektiivne vingumine vähesest paugutamisest) viskas üle ning tekitas tahtmise üle lasta, kus iganes võimalik. Linnalahingut saime õnneks korraliku (võrreldes Deemoniga) nädalase väljaõppe - terve kompanii. Positiivne oli rutiini juures, et kui keegi midagi metsas tsiribiribimmi ei keeranud, oli linnaluba igal nädalal (Pärnu ÜJPl on vist pidevalt selline poliitika olnud). Niipalju siis teenistusromantikast, vabandust, et heietama jäin...läks meenutamiseks
) Aga tegelikult loeks detailsemalt ka teiste forumantide kogemusi ja meenutusi - huvitav on teada, mis on teiste väljaõppekeskuste väljaõppemeetodid ja poliitika ja niisama - mis toimus.
Spoleri lõpp
Mida ajateenistus andis? Oskuse oma võimeid ning seisundit kainelt ja realistlikult hinnata. Erinevate juhtide juhtimismeetodite võrdlusmomendi. Teadmise, kui raske on saada korralikku rühmatööd väga erineva taustaga inimestelt. Selle arusaamise, et teisel pool püssitoru on samuti inimene (ütles kunagi mulle juba üks kaitseliidu tegelane). Aga, et sellest aru saada, mida see inimene ja tema võimed enam-vähem kujutavad on vaja ise kaitseväes aega teenida ning lahingurutiini ja stressi taluda. Siis väheneb ka hirm Vene megatapamasinatest, kellele mõned tahaks juba puhtalt hirmust relvad ära anda.
Probleem on ühelt poolt selles, et kaitsevägi on samasugune ühiskondlik organisatsioon, nagu kõik teised. Ta sisaldab tõenäoliselt protsentuaalselt sama suurt kontingenti inimesi, keda huvitab pigem soe koht, kui tahe midagi ära teha, kui seda on igas teises organisatsioonis. Sellest tuleneb aga kohatine kutsealuste negatiivne kogemus ajateenistusest - teenistus võiks olla huvitav, kui selle kohustuslik osa tehakse võimalikult huvitavaks ja vaheldusrikkaks ka ülemate poolt. Aga, kui ülem ei viitsi, siis on alluvatel igav ja kui kokkuvõttes on igav, siis tundub ajaraiskamisena (minul õnneks kokkuvõttes igav ei olnud - sai nii lebo, rutiini, kui ka stressi ja ketti maha). Väheselt motiveeritud ülemaga ei tee isegi siis midagi ära, kui ressursse ja võimalusi nende kasutamiseks on küllaldaselt. Mis toob teise probleemini, et neid ei ole.
Ma mõtlesin Deemoni kurtmise üle, et ajateenistuse kvaliteeti võiks tõsta, aga kui nüüd mõtlema hakata, kuidas, siis tekib mitmeid probleeme.
Üks neist, mis minu peas kuju võttis on selline - Eestis on mingi arv väljaõppekeskuseid, mis tegelevad ajateenijate väljaõppega. Kui nüüd tõsta neist ühe või kahe tehnoloogia (varustus) ja väljaõppe kvaliteeti, siis võib tunduda nendele, kes on saanud puudulikumat väljaõpet ajast-arust varustusega mahavisatud ajana ning kahetsustunnet teenistuskoha valikul ( kes on selle koha ise valinud, kes ei ole - neil on veel hullem). Kuid kõigi väljaõppekeskuste lühikese ajaga maksimaalselt moderniseerimine ei tule vist kõne allagi, kuna riigil pole (tahtmist?) KVle raha eraldada nii palju. Kuidas see probleem on lahendatav? Minu arust ajateenistuskohustuse jätkumise ning ajateenistujate väljaõppe kvaliteedi järk-järgulise parandamisega, mis saab toimuda ainult oludes, kus paraku ( st. ei ole RE ja eriti Jürgen Ligi hvänn) võimul olevad parteid ei torpedeeri järjekindlalt Eesti Kaitseväe arengut demagoogiaga 10000 pealise Eesti megatapamasinavärgi loomisega. See on minu jaoks sama reaalne kui viimaste suutlikus Eesti riigi rahvaarvu tõsta teatud toimingute najal 147 miljonini - ja ma ei räägi nende sugupotensist.
- Draug
- Haldjate sõber
- Postitusi: 307
- Asukoht: Estonia
Postitas Dark Matter 13:40 3. Dets 2006
Enne 1940. aastat oli Eestis 4 diviisi, ärge unustage.
Mulle näib, et palgaarmeele üleminekuga Läti ühelt poolt keeras meile käkki (Balti ketis üks lüli nõrgem), teiselt poolt tegi teene - esimene mats läheb arvatavasti sinna... Kui muidugi kõiki korraga ei võeta, nagu 1940. aastal.
Mis vene hirmu puutub, siis siin tõesti kedagi teist ei ole, kes meile kallale võiks tulla. Aga kui venelane kallale tuleb, siis ta vastupanuliikumisest tõenäoliselt niisama ruttu jagu ei saa, kuid loobib seevastu õhust kaela kõike, mida Külma sõja aegsetest varudest alles on.
Mulle näib, et palgaarmeele üleminekuga Läti ühelt poolt keeras meile käkki (Balti ketis üks lüli nõrgem), teiselt poolt tegi teene - esimene mats läheb arvatavasti sinna... Kui muidugi kõiki korraga ei võeta, nagu 1940. aastal.
Mis vene hirmu puutub, siis siin tõesti kedagi teist ei ole, kes meile kallale võiks tulla. Aga kui venelane kallale tuleb, siis ta vastupanuliikumisest tõenäoliselt niisama ruttu jagu ei saa, kuid loobib seevastu õhust kaela kõike, mida Külma sõja aegsetest varudest alles on.
- Dark Matter
- Õpipoiss
- Postitusi: 26
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline
- Foorumi pealeht
- Juhtkond • Kustuta kõik foorumi küpsised • Kõik kellaajad on UTC + 3 tundi