Eestlaste muinasusk

[surra]

kõrvutamiseks leedukate usundiloost.

[Võsaveli]

Eestlaste muinasusust ei teata kindlalt peaaegu mitte kui midagi. Mõningaid oletusi võib ainult teha kroonikates kirjeldatud kommete kohta, ning tänapäevani säilinud rahvapärimuse põhjal. Ja eks 800 aasta taguse inimese maailmanägemust ongi ülimalt raske kirjeldada, võib vaid oletada midagi umbmäärast. Kui sinu huvi puudutab aga laiemalt loodususku ja meie esivanemate pärimuskultuuri, siis soovitan ka mina soojalt vaadata maausliste kodulehekülge: http://www.maavald.ee

[maianpata]

Kuigi olen ise ka suur "muinasaja" huviline ja siiralt oman unistust maha lõhkuda kõik eestis leiduvad kirikud ja nende asemele puudesalud istudada, olen viimasel ajal hakanud ka mõtlema, et see muinasusk on ikka suuresti suht jama. Just praktilisest seisukohast. Kui meil näituseks õnnestuks kokku saada mõne muinaseestlasega 13. saj perioodist ja (keelelist erinevust eiramata) kuulata ära tema arusaam maailmast siis me peaksime teda ikka opakaks. Usun, et Muistse Vabadusvõitluse kaotusele aitas suuresti kaasa ka tolleaegne usk. Sest tähtsaid otsuseid ei langetatud kainele mõistusele ja loogikale tuginedes, vaid visati liisku.
Kui aga ma peaksin tänapäeval planeet maale mingi ühise usu valima, siis võtaksin sotti kas Jaapanlaste või vanade ameeriklaste päikese kultusest, sest päikese kummardamine on tuginedes tänapäevasele teadusele õigustatud.

[looom]

hahahaha.

Pole ammu nii palju naernud, tegi hommiku kohe lõbusaks.

[Jux]

Peaaegu igasugune religioon läbi aegade on tõlgendatav päikese kummardusele k.a. kristlus.

[turmakoll]

EESTI MUINASUSUNDI LÜHIKONSPEKT
Allikas: Tõnno Jonuks „Eesti muinasusund“ 2009

Mesoliitikum (9600-4900 e.m.a.)

Põdrakütid, kalurid ja šamaanid
Eesti usundi varaseimast perioodist, mesoliitikumist ei ole peaaegu mingeid allikaid, mida kasutada religiooni uurimiseks. Tõenäoliselt olid põdraküttide ja kalurite ühiskonnas rituaale läbiviivad šamaanid samaaegselt ka ravijad ja sotsiaalsed liidrid. Lähtuvalt rändlevast eluviisist on selle ajastu inimestele omased mittekindlaksmääratud pühapaigad, rituaalseid esemeid kanti endaga kaasas.

Pühapaigad ja kalmistud
7.–6. aastatuhandest e.m.a. on Põhja-Euroopast teada esimesed kalmistud, samal ajal kujunesid tõenäoliselt välja ka mõned kindlad pühakohad. Võimalikud šamanistlikud rituaalid olid suunatud jahiloomadele ja omalaadsetele metsa- ning vee valitsejatele.
Küttide ja kalurite ühiskondadele on iseloomulikuks peetud väiksemate looduslike üksikobjektide tähtsustamist nagu kivid, allikad, ojad ja jõed. Jõgi erinevate maailmade ühendajana on tuntud paljude küttide-kalurite religioonidest. Veekogude ühinemiskohtadel või jõgede kallastel asuvad pühapaigad võisid seonduda ka majanduslikult oluliste asukohtadega.

Vara- ja keskneoliitikum (4900–3200 e.m.a.)

Kultuurilised muutused
Mesoliitilised kütid on jätnud maastikule vähe jälgi kuid olukord muutub dramaatiliselt üleminekul neoliitikumi. 6.–5. aastatuhandel e.m.a. kujuneb välja sarnaste tunnustega kultuuriruum Põhja-Euroopas, nähtavaks muutuvad matused, levivad põdrapäised figuurid ning alguse saavad kaljujoonised. Tõenäoliselt tuleb kogu seda protsessi mõista koos püsiasulate asustusmustri väljakujunemisega, mis põhjustas inimeste tihedama sideme konkreetse paigaga. Keskneoliitikumist on leitud ka esimesi viljelusmajanduse jälgi Eestis (4000 e.m.a.).

Veelind ja loomismüüt
Boreaalsel alal laialt tuntud soomeugri loomismüüdi järgi oli kõikjal vesi, mille põhja sukeldus veelind, tõi põhjast üles muda, mis seejärel kasvama hakkas ning nii kujunes maapind. Loo teisendi järgi oli veelind munenud muna, mille purunemise tagajärjel sündinud taevas ja maa.
Veelinnu figuurid on Põhja-Euroopas üldlevinud kujutised nii eraldi ripatsite kui ka kaljujooniste või ornamendimotiivina savinõudel. Läänemere idarannik ning Loode-Venemaa näivad moodustavat omaette piirkonna, kus ilmselt võib veelinnufiguuride taga rääkida sarnastest uskumustest.
Linnufiguure on seostatud ka hingeuskumustega ning peetud neid “konteineriteks” surnute hingede säilitamisel või saatmisel surnute maale. Uurali alade neoliitilised linnukujukesed on väga sarnased šamaani abivaimude kujutistega.

Pühapaigad veteveertel
Enamik teadaolevatest vara- ja eriti keskneoliitilistest matusekohtadest paiknevad jõe ääres, jõe suudmealal või järvepoolsaarel. Idapool Läänemerd on neoliitilisi pühakohti seostatud suurte antropomorfsete puukujudega veekogude kallastel, mis vahel olid ümbritsetud puittaraga.
Voolav vesi on šamanistlikus ilmapildis olulisel kohal. Maailmajõe sümboolika on sarnane ilmapuu omaga, mille eesmärgiks on luua side erinevate maailmade vahel. Jõe metafoori puhul asub jumalate ning heade vaimude ilm ülemjooksul, keskjooksul on inimeste ilm ning alamjooksul asub surnute vald.

Totemism
Totemismi mõistet on Eesti kiviaegse usundi puhul kasutatud palju. Traditsiooniliselt on totemistlik ühiskond jagatud suguharudesse, mis peavad oma klanni liikmeks ja enamasti ka esivanemaks mingit looma või taime. Vastandina kollektiivsele tootemile, mille isik saab sündides mingisse suguvõsasse, leitakse individuaalne tootemloom eluajal, viies selleks läbi vajalikke rituaale.

Hammasripatsid
Põhja-Euroopas on kasutatud hammasripatsite valmistamisel põhiliselt karukihvu ning põdra- ja kopra lõikehambaid. Need kolm loomaliiki on olnud olulisel kohal mütoloogias ning väljendavad sümboolset sidet loodusega. Enamik leitud hammasripatsitest on olnud kinnitatud riiete külge õlavartel ja põlvede juures ning markeerivad tõenäoliselt rõivaste piire. Rõivaste servadesse kantud ornamendil on paljude usundite järgi omanikku kaitsev funktsioon.

Põdrapealised kujud
Põder kui “taevane loom” on seotud loomislugude, jumalate ning vaimudega.
Alates vara- ja keskneoliitikumi (5200–3200 e.m.a.) asulaist on leitud põdrapäised kujukesi, mis ilmselt olid algselt kinnitatud sauade või postide otsa. Tõlgendamisel on lähtutud kaljujoonistest, kus on kujutatud rongkäiku või inimeste rühma, keda juhib põdrapäist saua kandev figuur. Sellelt aluselt on nähtud sauasid kui kõrgema sotsiaalse positsiooni indikaatoreid või totemistlikke tunnuseid, mille puhul oli oluline kontseptsioon põdrast kui kohaliku looduse suurimast ja võimsaimast loomast, looduse valitsejast. Lisaks sauadele on põdrapäid külge nikerdatud ka muudele esemetele nagu pistodad ja suusad.

Kunstripatsid ja figuurid
Inimene, põder ja karu moodustavad Põhja-Euroopa kiviaegses ikonograafias kokku 68% kõikidest figuuridest, kõige enam on kujutatud inimest. Ripatsfiguure on valmistatud luust ja merevaigust. Inimesi on kujutatud otsevaates, loomi aga profiilis.
Hammasripatseid ja loomafiguure on seostatud nii jahimaagiaga, kui ka põhjapoolses Euraasias ja Ameerikas laialt levinud müüdikompleksiga looduse peremehest, kelle valitsuse all on kõik loomad ning kelle tahtest sõltub, millise looma kütt kätte saab.
Kammkeraamika kultuuris (algusega 4000 e.m.a.) surnu silmadele asetatud merevaikkettaid seostatakse päikesesümboolikaga. Samuti on kammkeraamika kultuurist pärit savist valmistatud figuurid Lõuna-Soomest, Karjalast, Rootsist, Eestist ning Ida-Lätist.
Maokultus ja maokujuliste ripatsite kasutamine arvatakse olevat alguse saanud uurali keeleperioodil ning oli seotud ühelt poolt surma ja suremise, teiselt poolt ka viljakuse ning õnnega. Rästikute figuure seostatakse naise ja naiselikkusega, neid on leitud valdavalt naiste haudadest.

Karukujukesed
Karu on Põhja-Euroopa neoliitilises kunstis kujutatavuselt inimese ja põdra järel kolmandal kohal, kuid ilmub ikonograafiasse pisut hiljem. Vanimad karukujukesed pärinevad ajast 3000 e.m.a., karule on omistatud looduse isanda ja loomade järelevaataja rolli.

Šamanism
Šamanismi peetakse üheks vanimaks usundivormiks. Sõna “nõid” dateeritakse 4. aastatuhandesse e.m.a. ning on seostatav just šamanistliku praktikaga.
Šamaani võib pidada üldises mõistes usulise autoriteediga teadmameheks. Loodusvaimudega suhtleja ning nende mõjutaja võis olla ühiskonnas erilisel positsioonil, samas võis šamanismi näol olla tegemist ka laiemalt levinud praktikaga, mida kasutasid paljud kogukonna liikmed. Põhjala šamanism on personaalne ning baseerub šamaani isikul. Šamanismil puuduvad dogmad, organisatsioon ja preesterkond, seetõttu kohaneb ta kiiresti ümbritsevate oludega.
Šamanismi kui usundisüsteemi olulisteks tunnusteks on hingestatud maailmakäsitlust, mille järgi on kõigel olemasoleval hing. Šamaani põhifunktsiooniks on suhelda vaimolenditega ning mõjutada neid oma kogukonnale soodsas suunas. Abivaimude fenomen eristab šamaani teistest ekstaatikutest, ilma abivaimudeta ei ole võimalik ükski šamaanirännak. Väikeste figuuride ja hammasripatsite kandmist riietuse küljes võib tõlgendada kui šamaanide abivaimude kujutisi.
Šamaani isik võis omada religioosset tähendust ka peale surma. Väekate rituaalispetsialistidega seostatakse üksikute inimluude, enamasti koljude või toruluude leidmist asulatest. Venemaal ja Siberis on šamaane maetud eraldatud koobastesse või suure kivi alla, lisaks erilisele poosile on nende riietuse küljes looma-, linnu- või kalafiguure. Paljusid varasemast perioodist pärit matuseid on peetud šamaanide matusteks.

Hilisneoliitikum (3200-1800 e.m.a.)

Kultuurilised muutused
Põhja-Euroopa esiajaloolise usundi üht olulisemat järku on iseloomustatud terminiga „neoliitikumi ideoloogia“. Muu hulgas kuuluvad sinna üleminek viljelevale majandusele, muutunud omandisuhted, päriliku hierarhilise ühiskonna väljakujunemine ning eliidi tugev roll rituaalides. Nöörkeraamika hõimude migratsiooni hilisneoliitikumis (3000 e.m.a.) on loetud Eestis kohalike inimeste läbikäimise alguseks indoeuroopalastega.
Erinevalt vara- ja keskneoliitikumist algab hilisneoliitikumiga Eestis kuni viikingiajani kestev periood, mille ühiseks tunnuseks on otseselt usundiga seostatavate esemeleidude vähesus või täielik puudumine. Hilisneoliitikum ning pronksiaeg on täis religiooni võtmes tõlgendatavaid leide kõikjal Läänemerest läänes, kuid täiesti tühi ida pool. Ilmselgelt markeerib selline pilt tugevaid erinevusi usundites, mille murdepunkt on toimunud hilisneoliitikumis. Sellest ajast peale kaovad eelmisel perioodil tooni andnud figuraalsed ripatsid ja loomakujud. Ka hammasripatsite arv väheneb oluliselt.

Usulised muutused
Üleminek kodustatud loomade pidamisele ja kodustatud alaldelt saadav toidus toetasid šamanistliku usundisüsteemi tähtsuse vähenemist. Kalmete ja pühakohtadena tähtsustatati endiselt väiksemaid loodusobjekte, nagu jõed ja kivid, kuid küttide pigem individuaalsemad rituaalid asendusid põlluharijate kollektiivsemate rituaalidega.
Uue ideoloogia levikuga jäi tõenäoliselt püsima hingestatud looduse kontseptsioon, kuid küttide-kalurite ühiskonna loodushinged kaotasid oma senise rolli. Taimede kasvatamisega muutusid oluliseks hoopis uued nähtused – päike ja vihm kui taimedele elu andjad ning esivanemad kui kodu ja järjepidevuse sümbolid, kujunesid välja pööripäevad. Tähelepanu on leidnud päikese ja äikese kultus, mis mõlemad on otseselt seoses viljelusmajandusega ning kivikirveste oletatav religioossne sümbolism.

Päikesekultus
Päikesekultuses on toimunud hilisneoliitikumis oluline muutus. Kui varem väljendati päikese olulisust ehetena kantavate rõngaste ja ripatsite näol, siis hilisneoliitikumi tõusva päikese suunas vaatavad surnud väljendavad mõnevõrra teistsugust suhtumist. Surnu silmade keeramine tõusva päikese poole võib olla seotud surnu hinge lahkumisega kehast ning ühinemisega päikesega.

Äikesekultus, jumalakujutlused
Neoliitilistel ja pronksiaegsetel kaljujoonistel esitatud kirvega inimfiguuri tõlgendusena on nähtud ülijumalusest eristunud piksejumalat, kelle relvaks on haamer või sõjakirves. Kontseptsiooni äikesejumalast toetavad samalaadselt tõlgendatud figuurid Lõuna-Skandinaavia kaljujoonistel ja käsitlus kivikirvestest kui piksenooltest.
Erinevad uurijad on seostanud taevase üliolendi kujunemise vara- ja keskneoliitikumiga 5000– 3200, kuid Eestis on jumalakujutluse aluseid nähtud alates nooremast kiviajast, mille lingvistiliseks kinnituseks on soome-volga keeleperioodi (2200–1500 e.m.a.) dateeritud sõna „jumal“. Oletatakse ka Ukko kujutluse formeerumist nöörkeraamika perioodil Soomes, äikese- ning idast üle Karjala levinud viljakusjumala sünteesil.

Kivikirved
Hiliskiviaegsetest esemetest on usundilistes tõlgendustes enim kasutatud varreauguga kivikirveid. Erinevalt eelmisest perioodist, mil usundipraktika oli seotud šamaanide ehk religioonispetsialistidega, võib nüüd oletada rituaalide läbiviijana pigem ühiskonna sotsiaalset eliiti ehk pealikuid. Sotsiaalselt esiletõusvad isikud kontrollisid rituaalset praktikat, mille ühe tõenäolise atribuudina võib käsitleda kirvest. Võimalik, et kivikirvega seonduvad rituaalid olid osaliselt seotud päikesega, osalt äikesega ning mõlemad omakorda kandsid viljakuse ja viljastamise ideed. Peaaegu kõigis kultuurides, kus kirves on rituaalse või sümboolse tähendusega, on jälgitav ka kirve sõjaline kasutamine.

Varane pronksiaeg (1800-1100 e.m.a.)

Kultuurilised muutused
Kui hilisneoliitikumis esineb veel panustena hammasripatseid, siis vanemast pronksiajast kuni viikingiajani puuduvad needki. Esemetel levib kontsentrilistest ringidest koosnev ornement.

Kultuskirved
Vanemal pronksiajal ilmuvad arheoloogilisse materjali mõned erilised kivi- ja pronkskirved, mille argine kasutusväärtus ei saanud olla suur. On tõenäoline, et sellised kirved võisid kuuluda rituaalse kategooria alla.
Pronkist rant- ja õlgkirveste puhul on tõenäoliselt tegu Skandinaaviast pärit importesemetega. Kirves, millega viiakse läbi rituaale, esineb Lõuna-Skandinaavia kaljukunstis, kuid mitte põhja- ja idapool, Soomes ja Loode-Venemaal. Samuti puuduvad Läänemere idakaldal Lõuna-Skandinaaviale omased merevaigust kirvekujulised ripatsid ning erinevalt Skandinaaviast ja Läänemere lõunakaldast ei ole Eestis teada ühtegi juhtu, kus pronksist raieriistad oleksid leitud matusekontekstist.

Kaali meteoriit
Viimased uuringud on paigutanud Kaali meteoriidikraatri tekke järvesetete orgaanilisest ainest tehtud proovide alusel vanemasse pronksiaega 1690–1510 e.m.a.. Skandinaavia pronksiaegsete päikesekultusega seonduvate efektseimate esemete, Trundholmi päikesevankri, Nebra ketta ja mitmete päikesesümboolikaga rõhutatud matuste, dateering langeb perioodi 1700–1300 e.m.a., mis kattub hästi Kaali meteoriidi langemisega.
On tõenäoline, et kraatrijärve võidi ohverdusteks kasutada, hiljem on sinna erinevatel perioodidel ehitatud nii kultuspaiku kui asulaid.

Noorem pronksiaeg (1100 -500 e.m.a.)

Kultuurilised muutused
Nooremal pronksiajal toimub Põhja- ja Lääne-Eestis lõplik üleminek maaviljelusele ning hääbub püügimajandusel põhinev asustus. Kujuneb välja kolmeosaline ühiskonnasüsteem, mille kõrgeima kihi moodustavad domineerivate talude ja mäepealsete asulate liikmed, hallatava maa-alaga 100–200 km², keda võib kalmetes eristada rohkete ja hinnaliste panuste järgi. Teise kihi moodustavad maaomanikud, kes samuti kasutasid kivikalmeid, kuid kelle matused on ilma panusteta. Kolmas ühiskonnakiht oli kõige arvukam, kuid sellesse kuulujaid ilmselt ei maetud kivikalmetesse, vaid laiba- ja põletusmatustena ilma maapealsete kivikonstruktsioonideta.
Uue religiooni tunnuslikumaks elemendiks näib olevat elava ja surnud kogukonna vahel seose loomine ning selle säilitamine. Jälgitav on protsess, kus varasema mütoloogilise esivanema rolli rõhutamine asendub aja jooksul reaalsemate esivanemate kultusega. Ei varem ega hiljem pole ideoloogia olnud niivõrd keskendunud esivanemate meenutamisele ja elavate seose rõhutamisele nendega. Selle väljendajaks on imposantsed, maapealsed ja kollektiivsete matustega kalmerajatised, mis oma arhitektuuriga tõstavad esile mõnda maetut ning on ühtlasi rituaalipaikadeks. Alates sellest perioodist on jälgitav.

Pühad kivid ja hiied
Nooremal pronksiajal on Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadel alanud maaharijale iseloomulik mastaapseid objekte rõhutav maastikukasutus ja looduslikult silmatorkavate maastike kasutamine. Võimalik, et selliste paikade kohta kasutati sõna „hiis“.
Sõna „hiis“ on dateeritud ajaarvamise vahetusse, kuid on tõenäoline, et juba nooremal pronksiajal võis see käibel olla. Ohvrikoht või kivine koht on olnud tähenduseks ka Skandinaavia hörgr/harg’le. Levinud loomismüüdi järgi on kivid sündinud ürghiiu luudest. Seepärast võidi kive seostada juba surnud müütiliste esivanematega ja nende luudega. Nii kannavadki ühesugust ideoloogilist tähendust pühakohad, milleks on kivised künkad, varasemad kalmed ja asulad ning ka kivikalmetesse pandud silmatorkavalt erilised kivid ja fossiilid. On tõenäoline, et hiites ja seal asuvatel kivikalmetel viidi matuste vahelisel ajal läbi rituaale, mis olid suunatud sideme loomisele esivanematega, kusjuures kivikalme teenis suhtlusvahendina. Lõuna-Skandinaavias on neoliitikumi- ja pronksiaegsete kääbaste kõrvale ehitatud ka eraldiolevadi kultushooneid.
Ehkki ennekõike seondusid kalmetel toimunud rituaalid esivanematega, on tõenäoline, et muist olid suunatud ka teistele jõududele. Oletatavasti ei olnud tollal veel olemas jumalate panteoni, mistõttu tuleks rääkida loodusjõudude ja loodusvaimude ning päikese austamisest ja mõjutamisest.

Kivikirstkalmed ja kollektiivhing
Alates aastast 1100 e.m.a. ilmuvad Eesti arheoloogilisse materjali maapealsed imposantsed kivikirstkalmed, kuhu maetute luid on kasutatud hilisemas rituaalses praktikas. Noorema pronksiaja vanemal perioodil on rajatud suhteliselt vähe kalmeid, enamik neist kuulub noorema pronksiaja lõppu. Mitmete kalmete rajamine varasematele asula- või matusekohtadele võib olla seotud pikemaajalise päritolu rõhutamisega.
Valdavalt on kivikirstkalmeid teada Eesti põhja ja lääneosast, samuti ka saartelt, vähem sise-Eestist. Kui varem olid kalmistud rajatud väikeste jõgede ja järvede äärde, siis nüüd on kalmetega markeeritud klindiservad ning üksikud künkad, mitmel juhul on võimalik jälgida nende seost asulate ja looduslikult efektse paikadega. Kivikirstkalmetesse ei maetud kõiki ühiskonna liikmeid, vaid ainult väiksem osa, kes tõenäoliselt esindas sotsiaalset eliiti.
Kivikirstkalme keskme moodustab üldjuhul täiskasvanud inimese suurune kivikirst, mida ümbritseb ringmüür. Kirstu ja ringmüüri vaheline ala on täidetud väiksemate kividega, valitsevaks vormiks on laibamatus. Kesksetesse kirstudesse maetutel esineb panustena valdavalt riietusega seonduvaid esemeid, enim luunõelu ja keraamikat, märksa harvem metallesemeid, nagu habemenoad, pintsetid ja naasklid. Enamiku surnutega ei ole kalmesse kaasa pandud midagi.
Selline kalmevorm püsib sisuliselt muutumatuna peaaegu tuhatkond aastat. Kõik selle perioodi kalmed on kas kollektiivkalmed või rõhutavad üksikisikute kuulumist ühtsesse surnute kogukonda. Sellise matmise eesmärgiks näib olevat seostada uue surnu hing juba olemasolevate surnute kollektiivhingega. Nii võib seletada ka surnuluude segamist, mille eesmärgiks oli üksiksurnu hinge lahustamine kollektiivsesse hinge. Kollektiivhinge kujutluse järgi on tõenäoline, et surnute hinged ei lahkunud kalmest, vaid olid oma edasises eksistentsis sellega seotud.
Kirstudel domineerib põhja- või kirdesuunaline orientatsioon, mille järgi jääb surnu vaatama lõunasse või edelasse. Võimalik, et selline matmisviis on seotud hingekontseptsiooniga, mille järgi üks surnu hingedest lahkub kalmest, ühineb päikesega ja lahkub surmailma. Sellisel juhul väljendavad kivikirstkalmed kahe erineva hingekontseptsiooni ideed, kus kalmesse jääv esivanematega seotud hing muutub osaks kollektiivhingest, kuna surnust lahkuv siirdhing siirdub surmailma.

Rituaalid inimluudega
Lisaks genealoogiatele hõlmasid rituaalid ka manipuleerimisi surnute luudega, mille käigus võidi kalmest välja võtta nii üksikuid luid kui ka matta ümber terveid matuseid. Koljud ja toruluud on olnud läbi aegade paljudes kohtades erilise sümboolse tähendusega. Mitmed uurijad on oletanud, et surnute luude omamine, kontrollimine ja nendega manipuleerimine tagas võimu ja sotsiaalse positsiooni, aga ka maagilise kontrolli maa ning viljakuse üle.
Ka Eesti arheoloogiline materjal pakub ennekõike noorema pronksiaja ja eelrooma rauaaja kontekstis näiteid selliste rituaalide kohta. Kivikirstkalmetes kesksesse kirstu maetud surnute luud olid rituaalideks kättesaadavad pikema aja jooksul ning oma asendi tõttu kalmes kogu aeg eksponeeritud. Luudega läbiviidud rituaalid osutavad, et maetute kogukonnast rõhutati mõnda väekamat esivanemat, kes tänu oma eluajal omandatud mõjukusele oli mõjukas ka surnuna. Inimluud, mida on toodud argiasulasse, võiksid seonduda surnud ususpetsialistidega, kelle säilmete hoidmisega tagati ka šamaani enda vaimne kohalolek.

Inimohvrid
Nooremat pronksiaega ning eelrooma rauaaega on paljud autorid rõhutanud kui inimohvrite toomise kõrgaega Põhja-Euroopas. Reeglina on inimohver olnud Põhja-Euroopas ühekordne akt.

Päikesekultus
Päikese rituaalne ja sümboolne tähtsustamine on täheldatav pronksiajal üle kogu Põhja-Euroopa. Skandinaavia päikesekultusega on seostatud Kaali meteoriidi langemist ning arenevat jumalakujutlust. Samuti on päikesega seostatud maetud surnute vaatamist lõunasse.
Skandinaavia pronksiaegse kosmoloogia tunnuslikeks joonteks võib pidada selle väga tugevat seost päikese ja kõrgest soost eliidiga, kes viivad läbi päikesega seonduvaid rituaale. Enamasti on päikeserituaalide läbiviijatena nähtud mehi. Päikesega seonduv kaksikjumal on olnud Skandinaavia kontekstis olulisim.
Päikesekosmoloogia põhiolemus seisneb päikese igikestvas ringkäigus läbi inimeste maailma, päikese valitsetava taeva ning surnutele mõeldud allilma. Sellisel teekonnal on päikese sõiduriistaks olnud laev, kuid päikest võivad olla vedanud ka hobused, veelinnud, maod või kalad, kes esinevad ikonograafias koos päikesega. Sellise päikesekultuse kohta on allikmaterjaliks kasutatud Trundholmi päikesekuju kõrval ka kaljujoonistel ning habemenugadel esinevaid päikeselaeva kujutisi. Samuti kuuluvad Skandinaavia kontseptsiooni järgi päikesega seonduvate rituaalsete atribuutide hulka kirved.

Lohukivid
Noorema pronksiaja ja eelrooma rauaaja arvukaima muistiseliigi moodustavad lohukivid, mida praeguseks on teada ligi kaks tuhat. Tegemist on enamasti rändrahnudega, mille pinnale on toksitud või lihvitud 3–10 cm läbimõõduga ja 0,5–5 cm sügavad lohud. Eestis on käibel tõlgendus lohukivide seotusest viljakusega, kas siis sümboolselt põlluviljakusega või laiemalt lohu kui naiseliku viljakusega. Arvatakse, et rooma rauaajal lohkude tegemise traditsioon Eestis hääbus.

[turmakoll]

Eelrooma rauaaeg (500 e.m.a. -50 m.a.j.)

Kultuurilised muutused
Alles I aastatuhande keskelt e.m.a. on näha pronksiaegse ideoloogia tunnuste kadumist ning uue ideoloogia esilekerkimist. Kirve kui sümboleseme roll väheneb, haudadesse hakatakse panustama relvi. Samal perioodil on panustatud relvi ka Kesk-Roostis ja eriti Ölandil. Eelrooma rauaajal saavutavad kalmed suurema variatsioonirikkuse hauapanustes.
Hauapanuste mitmekesistumist ja relvade panustamist on koos varaste tarandkalmete vormi tekkimisega kivikirstkalmete kõrval Eestis tõlgendatud kui uue eliidi sotsiaalset manifestatsiooni või kujuneva sõjameeste kihi väljundina ajaarvamise vahetuse paiku. Kivikalmetesse on alati maetud vaid tähtsaid isikuid, rituaalispetsialiste või pealikuid. Nii Tacituse kirjelduse põhjal kui ka leidude järgi on teada, et antud perioodil esines pealikustaatuses väga noori isikuid, kõrgest soost noormeestel arvati olevat vanematelt päritud hea pealikupotentsiaal.

Kangurkalmed
Kivikirstkalmetega väliselt sarnasteks võib pidada ka kangurkalmeid, ehkki need on ehitatud ilma keskse kirstuta ja mõnikord ka ilma selge ringmüürita. Kangurkalmete mõiste alla mahuvad erineva dateeringuga kalmed alates varajasest eelrooma rauaajast kuni muinasaja lõpuni.

Tarandkalmed, hauapanused
Üleminekuga pronksiajalt rauaajale võetakse kasutusele ka varased tarandkalmed, mille ilmakaartejärgne orientatsioon ei ole enam nii oluline kui kivikirstkalmetel. Ajastu esimesel poolel panustatakse kalmesse enam haruldasi importesemeid, perioodi lõpul aga argiesemeid ja relvi – raienugasid, lateenitüüpi mõõku ja kirveid. Eelrooma rauaaega kuuluvad ka oimuehted ja karjasekeppnõelad, samuti vähesed käe- ja kaelavõrud. Iseloomulikult kogu perioodile domineerib ka varastes tarandkalmetes laibamatus.

Rituaalid luudega
Puhastele luudele on omistatud erinevaid metafoorseid omadusi, millega väljendatakse austusväärse esivanema kohalolekut, nende kontrolli ja kaitset. Varaste tarandkalmetega seondub rituaalne praktika, mille märgid viitavad luudelt liha mahalõikamisele ja koljude skalpeerimisele. Erinevalt kivikirstkalmetest, kasutati tarandkalmete ajal rituaalideks luid, mis tehti kättesaadavaks vahetult pärast surma.

Rooma rauaaeg (50-450)

Kultuurilised muutused
Rooma rauaaega võib pidada suuresti eelmise perioodi ideoloogia edasikandjaks, mis algas umbes 1100 e.m.a. ning püsis mõningate muutustega poolteist tuhat aastat. Selle olulisemaks tunnuseks on väga tugev kollektiivsuse rõhutamine ja ideoloogiline side esivanematega.
Üleminek maaviljelusele algas Eesti põhja- ja lääneosas nooremal pronksiajal ning jõudis sise-Eestisse rooma rauaajaks. Monumentaalsed kalmed on suuremad kui varem, endiselt on oluline mastaapne maastik. Astraalsümboolika levimine viitab mõningatele uutele uskumustele. Senine muististe levikupilt on oluliselt muutunud ning varasemast ranniku vastandumisest sisemaale enam rääkida ei saa.

Tarandkalmed
Tarandkalme näol on tegemist perioodi domineeriva kalmevormiga, mis kestis aga kivikirstkamest oluliselt lühemat aega, vaid mõnisada aastat. Tarandkalme vorm kujunes välja 1-.2. sajandil Kirde-Eestis, levis sealt esmalt Kesk- ja Lõuna-Eestisse, 3. sajandil ka Loode- ja Lääne-Eestisse ning saartele. 4.–5. sajandi paiku on üle Eesti toimunud oluline muutus kivikalmete ehituses, mida märgistab uute tarandkalmete ehitamise lakkamine. Kasutatakse küll valmis ehitatud tarandeid matmisena edasi, kuid uusi enam juurde ei rajata. Tarandkalmeid kasutatakse edasi piirkondades, kus kalmevorm oli tugevasti esindatud - Põhja- ja Ida-Eestis.
Tüüpilised tarandkalmed koosnevad suurtest nelinurksetest taranditest, mis on orienteeritud põhja-lõuna suunaliselt ning mille pikikülgedele on rajatud uusi tarandeid. Sellega on kalmed praegusel maastikul ida-lääne suunalised võimsad kuhjatised. Madalate kivimüüride peal võis algselt olla ka katus või palkhoone, mis aja jooksul lagunes.
Esimeste tarandkalmete puhul kasutati veel laibamatust, kuid 3. sajandil muutus valdavaks põletusmatus. Lõuna-Eesti tarandkalmetes näib olevat levinud ainult põletusmatus. Võib oletada erinevaid teispoolsuskäsitlusi laiba- ja põletusmatuste puhul, põletusmatuse usuliseks taustaks saab pidada keha hävitamist ning hinge vabastamist kehast. Üldine tendents näib olevat, et surnud on põletatud kalmest eemal. Olulisim muutus võrreldes eelmise perioodiga on matmisviisis, kus enam ei eristata üksikut surnut ning põlemisjäänused visatakse kalme kivide vahele laiali. Oluline näib olevat liita kõikide surnute ehk esivanemate säilmed kokku üheks tervikuks.

Hauapanused
Tarandkalmed on varasemate traditsioonidega võrreldes väga panusterikkad. Panused on võrdlemisi ühetaolised, domineerivad keraamika, ehted ja isiklikud riistad, noad, kammid ja nõelad. Relvi ja tööriistu, mida võiks seostada teispoolsuses kasutatavate esemetega, leidub vaid üksikjuhtudel. Katkised esemed on tarandkalmetele iseloomulikud ning neid on peetud tahtlikult purustatuks. Ka Soomes on vanimad purustatud esemed dateeritud vanemasse rooma rauaaega.
Usundiga seonduvast materjalist on mõnest kalmest teada kihvripatseid. Ilmselt maagiliste tähendustega võib seostada ka kalmetest leitud fossiile ja teisi ebahariliku kujuga kive. Rooma rauaajal suureneb importesemete arvukus kalmetes.

Hingekontseptsioonid
Rooma rauaaja matustes on kollektiivsus ning kollektiivhing rõhutatud väga tugevalt. Sellele osutab matmisviis, kus põletusmatuse jäänused on kalmes segamini ning ühe konkreetse surnu eristamine on peaaegu võimatu. Varasema laibamatuse asemel on nüüd valdav põletusmatus, mille taustaks võib suure tõenäosusega pidada surnu hinge vabastamist kehast ning hinge seostamist esivanemate ühise hingega. Eelmisel perioodil jälgitav matuste orientatsioon päikesele ei ole nüüd enam olnud oluline.
Traditsiooniliselt on Eesti kivikalmeid nähtud surnute hingede asupaikadena. Rahvapärimuse järgi elasid surnud kalmes oma pere- ja sugukondlikus ringis samal viisil kui elusana, nii matmisviis kui ka hauapanused viitavad, et surnu hing jäi kalmesse ning kontseptsioon teispoolsusest kui eraldi paigast ei olnud domineeriv.

Rituaalid ja jumalad
On tõenäoline, et suures osas keskendusid rooma rauaaja rituaalid surnud esivanemate kollektiivhingele kalmes. Kalme koondas eluajal edukate ja mõjukate hinged, mis olid mõjukad ka pärast surma ning kelle funktsiooni nähti elavate kogukonna kaitsmises ning edendamises. Kivikalme oli kommunikatsioonikohaks, tõenäoliselt oli just selline kollektiivhing see, kelle käest häda korral abi mindi otsima, kellele tuli ande tuua ja kelle asupaigas mälestuspidusid peeti.
Samuti on tõenäoline, et selleks ajaks olid kujunenud jumalate kontseptsioonid, kuid nende kohta teame väga vähe. Äikesejumala üheks olulisimaks ja vanimaks funktsiooniks võib pidada viljakust, tema austamine rooma rauaajal on väga tõenäoline. Päikese ja kuuga seonduvad uskumused on esindatud Eesti rahvausundis ja mütoloogilise sisuga lauludes.
On võimalik, et lühiajalise nähtusena on rituaalijuhtide markeerimiseks kasutusele võetud erilised massiivsed kaelavõrud. Pärast tarandkalmete perioodi ja sellega kaasnenud rituaalide lõppu kaotasid võrud Eestis oma rolli ning jäid edaspidi kasutusele vaid esteetiliste ja staatusesemena.

Ornament
Alates rooma rauaajast hakkab Eesti materjalil laiemalt levima ornament. Traditsiooniliselt on ornamenti nähtud jutustavana, see on valmistatud religioossete inimeste poolt ning peegeldab müüte.
Eesti teadaolev ornament on kuni keskajani välja valitsevalt geomeetriline, figuraalseid jooniseid ei ole teada. Rooma rauaaegsetel ehetel esinevat ornamenti iseloomustab nende kõigi seotus astraalsümboolikaga, mille puhul võib eristada kuu ja päikesesümboleid. Peaaegu kõikidel ehetel - sõrmustel, kaelavõrudel, sõlgedel, võib leida Eesti esiajaloo levinuimat sümbolit - punktringi. Punktringi levinuim tõlgendusviis seostab päikesemärgiga.

Ripatsid - päike, kuu, rist
Eestis on luunularipatsid dateeritud 3.–4. sajandisse, päikesesümboolikat leiame väga arvukatelt ehetelt alustades ripatsitest ja lõpetades sõlgede ning rinnanõeltega. Rist on kahtlemata üks levinumaid sümboleid, mida inimene on kasutanud, sellele on omistatud erinevaid tähendusi alates kõiksusest, maailmapuust ja maailma keskmest.
Eesti rooma rauaaegse ristisümboolika taustaks tundub olevat just päike. Enama jao ketassõlgede keskel on rist või on sõlg ise ristikujuline. Päikesesümboolikat kandvate ratasripatste keskme moodustab õhem rist, mida piirab mõnevõrra paksem ring. Ripatsid võivad olla kaunistatud pahakestega, kuid ornament üldjuhul puudub. Samuti esineb suurema arvu harude ehk kodaratega riste ning edasiliikumissümboolikale viitavaid painutatud kodaratega eksemplare. 4.–5. sajandi ketassõlel on kujutatud nelja haakristi.
Hoolimata esinemisest rooma rauaajal, ei ole päikesekultus Eestis jäänud edaspidi püsima, mis viitab astraalfenomenide pigem sümboolsele kui rituaalsele rollile usundis. Ilmselt leidmata Eestis ideoloogiliselt tugevamat toetust, taandus päikesesümboolika anonüümsemale punktringi motiivile, mis oli kasutusel veel keskajalgi.

Ovaalsed tuluskivid
On oletatud, et tuluskivid võeti kasutusele rooma rauaajal ning jäid kasutusele kuni eelviikingiajani välja. Esemete peamine leviala on Läänemere ümbruse viljakatel savimuldadel.
Tuluskivide puhul on enamasti tegemist vähe viimistletud esemetega, mida on pärast üldise kuju ning servasoone andmist vaid silutud, kuid on ka rikkalikult viimistletud versioone ning ei ole välistatud nende võimalikku maagilist funktsiooni rituaalse tule tegemisel. Tuluskive seostatakse ka äikesejumal Ukkoga ning Maaemaga. Maaema sümboliseerib tuluskivi vorm, taevast äikesejumalat terav metallese, millega kivist tuld lüüakse.

Keskmine rauaaeg (450-800)
Rahvasterännuaeg (450-600)

Kultuurilised muutused
Rooma rauaaja lõpuga 5. sajandil näib lõppevat terve periood Eesti muinasusundis, keskmisel rauaajal (450–800) saavad alguse suured ja väga põhimõttelised muudatused. Eestis lõpeb maapealsete struktuuridega kivikalmete rajamine koos eripärase matmisviisiga, muutub maastikukäsitlus ning varasema kollektiivsuse asemel hakatakse rõhutama üksikisikut. Kõige tõenäolisemalt on need muutused seotud uue agressiivse ja aktiivse sõjameheideoloogia levikuga kõikjal Põhja-Euroopas. Samuti on oletatud süvenevat surnukartust, mis sai mõjutusi kokkupuudetel indoeurooplastega.

Sõjameheideoloogia
5.–6. sajandi paiku hakkab senise esivanematele orienteeritud maailmapildi asemele kujunema uus, mis saavutab oma kõrgaja hilisrauaajal, sellist ideoloogiat näib olevat rõhutanud ühiskonna eliit. Võrreldes varasema, suhteliselt rahumeelse ja kollektiivsusele suunatud ideoloogiaga, on uues rõhutatud individualismi, agressiivsust, sõjakust ning üksikute inimeste jõukust.
Hauda panustatud sümboolsete relvade ja luksulike ehete eesmärgiks on nende kandjat teiste seas esile tõsta, rõhutada tema jõukust ja ilmselt ka sotsiaalset positsiooni. Pealike rolli tugevnemine ühiskonnas laieneb ka kontrollile religiooni ja rituaalide läbiviimise üle. Ühe väiksema ühiskonnarühma agressiivset enesekehtestamist, millega kaasneb agressiivsem ideoloogia ning religioon, on Skandinaavia usundiloos seostatud sõjaka Odinni ja temaga kaasnevate poolmütoloogiliste sõjameeste úlfheðnarite ja berserkrite kujunemist. Sõjameheideoloogia tugevnemise taga on nähtud nooremal rooma rauaajal keskse kuningavõimu poolt teostatud maareformi, mille tagajärjel muudeti kogu asustuspilti.

Tarandkalmed, kivivarekalmed
5. sajandil kasutatakse küll edasi valmis ehitatud tarandeid, kuid uusi tarandkalmeid enam juurde ei rajata. Lääne-Eestis, kus tarandkalmete traditsioon oli levinud vaid kohati, on laiemalt kasutusele võetud ilma maapealsete konstruktsioonideta kivivarekalmed.
Kivivarekalmete puhul on tegemist hõreda, enamasti ühe-kahekihilise kivikattega kalmetega, milles puuduvad konstruktsioonid. Kivivarekalmete seas eristatakse veel omaette kangurkalmeid, mille iseloomulikuks tunnuseks on nende suhteline kompaktsus ning tihedamad ja kõrgemad kivikatted.
Sarnaselt tarandkalmetega domineerib ka kivivarekalmetes põletusmatus ning matmisviis on olnud samasugune. Surnute põlemisjäänused on visatud kalme kivistiku vahele laiali või maetud väikeste pesadena. Vaatamata sellele hakatakse aegamööda üha rohkem eristama üksikuid maetuid.

Kääpad ja maahauad
Nagu eelnevatel perioodidel, nii on ka keskmisel rauaajal piirkonniti kasutusel erinevad matusekohad ja erinevaid matmisviisid. Kivikalmete kõrval on üheks selliseks nii põletatult kui põletamata maahauad.
5. sajandist alates levivad Kagu-Eestis liivast kääpad, mille kasutamine jätkub kuni 10. sajandini. Kääpad esindavad kalmevormi, mis valdavalt on levinud suurel alal Loode-Venemaal. Keskmise rauaaja kääbastesse on enamasti maetud põletatuna ning laibamatused sagenevad alles muinasaja lõpusajanditel. Enamasti on tegemist kääbaste rühmadega, ühes kääpas on enam kui üks surnu. Kääbastesse on harilikult kaasa pandud vähe panuseid.

Hauapanused – ehted, relvad, joogisarved
Keskmise rauaaja kalmetes domineerivad endiselt hauapanustena ehted ning muud isiklikud esemed nagu noad ja tulerauad. Lisaks üksikute surnute eristamisele uhkete ja eriliste ehetega, on kalmetesse hakatud panustama relvi ja vahel ka tööriistu. Varasemast perioodist rohkem on nüüd kalmematerjalis Skandinaaviapärast materjali, sagenevad tahtlikult purustatud või rikutud esemed.
Kuna relvad ilmuvad Eesti kalmetesse esimest korda pärast eelrooma rauaaja üksikuid näiteid 5.–6. sajandil, kattub selline dateering hästi mitmete teiste Põhja-Euroopa piirkondadega. Relvade panustamist kalmetesse on traditsiooniliselt tõlgendatud lähtuvalt kujunevast sõjameeste klassist, kes manifesteerisid nii oma positsiooni ja ametit.
Lisaks relvadele on keskmisesse rauaaega dateeritud teinegi oluline ja tihti rituaalidega seotud leiuliik – joogisarved ja nende osad. Pronks- või hõbekaunistusega joogisarved ilmuvad Eesti materjali keskmisel rauaajal või juba hilisel rooma rauaajal. Eesti senised joogisarvede leiud on kõik pärit tarandkalmetest, mis on valminud juba eelmisel perioodil.

Kalmeaarded
Keskmisest rauaajast on teada varasemast märksa enam peitleide, mida on tõlgendatud nii utilitaarsete aaretena kui ka usundilise taustaga rituaalide tulemustena. Eesti aarded hakkavad laiemalt levima alates 5.–6. sajandist, mil kaotavad oma tähtsuse maapealsed ja imposantsed kivikalmed.
Traditsioonilisim tõlgendus kalmeaarete puhul seostab sellised peitleiud analoogiaga Ynglingite saaga 8. peatükist, kus jumal Odinn käsib kõigil peita oma eluajal varandust, mida saab surmajärgselt hakata Valhallas kasutama. Järgmises lauses mainitakse ka tuleriidal olevat vara, mida samuti saab teispoolsuses kasutada. Seega ei ole peiteaarded üldjuhul mitte hauapanused, vaid maetud surnust eraldi ning mitmete tõlgenduste järgi ka vara omaniku enda poolt. Selline tõlgendus viitab surmajärgse kontseptsiooni muutusele, mis tingis nüüdsest vajaduse investeerida surmajärgsesse eksistentsi ning uskumuse, et investeeritut on võimalik hiljem kasutada. Kindlasti ei pääse siinkohal aga mööda alternatiivsetest tõlgendusvõimalustest, mille järgi kalmetesse maetud ehetekogumid võivad olla harilikud utilitaarsed aarded, mis on antud “esivanemate kaitse alla”.

Veeohvrid ja relvaleiud
Lisaks kalmeaaretele on perioodist 5. saj lõpust 6. saj alguseni teada aardeid, mis on leitud vesistest paikadest nagu jõe- ja järvelammid, sood ja rabad. Veesidusaid peitleide on traditsiooniliselt käsitletud koos relvaleidudega ning enamasti seostatakse need ohvritega jumalatele või investeeringuga hauatagusesse ellu, mis ei pidanudki olema maetud kalmesse. Nii veesidusate kui kalmeaarete levinuimaks esemeliigiks on võrud.
Keskmisest rauaajast on teada mitmeid relvaleide. Vanimad esemed kuuluvad juba ajaarvamise vahetusse. Enamik Eesti relvaleide saab alguse ajal, mil Lõuna-Skandinaavias need lõppevad, põhiosa näib kuuluvat 6.–7. sajandisse. Relvadeposiitide suhteliselt suur hulk ning sarnane leiukontekst seotuna vesiste aladega viitavad, et veeohverduste näol on tegemist universaalsema kombega, mille tõlgendustes viidatakse enamasti ohverdamisele.Samuti on Eesti relvaleidude kohavalikul rõhutatud nende paiknemist piirialadel, kust hiljem on jooksnud mitme kihelkonna piirid. Sellest on saadud kinnitust tõlgendusele relvaohvritest kui lepete kinnitusest. Relvadeposiidid lõpevad Eestis 9. sajandi paiku.

Ehted ja ornament
Käe- ja kaelavõrud näivad olevat selle ajastu levinuimad ehteliigid. Võrreldes eelmise perioodiga on võrud pigem standardsed ja ühetaolised. Selles mõttes on Eesti ja Skandinaavia ehtekunst liikunud erinevas suunas, kuna Skandinaavias jätkub unikaalsete ning efektsete võrude kasutamine keskajani välja.
Üldiselt võib keskmise rauaaja jooksul jälgida ornamendi muutumist tagasihoidlikumaks ning solaarsümboolika kaob oma endises ulatuses. Perioodi esimese sajandiga kaovad käibelt arvukad sõleliigid ning ainuvalitsevaks jääb ambsõlg. Hoolimata sõlgede tüpoloogilisest “vaesestumisest”, ilmub keskmise rauaaja sõlgede hulka rohkem viimistluses ja suuruses erakordseid eksemplare, materjalis kasutatakse enam väärismetalle.

Pühapaigad ja rituaalid
Rooma rauaaja lõpul ning keskmise rauaaja algul toimuvad suured muutused religioonis peaaegu kõikjal ümber Läänemere. Eesti kalmetest kaovad konstruktsioonid, lõpetatakse osa rituaale ning sekundaarsed käsitlused inimluudega. Nende asemel ilmuvad kalmetesse uut tüüpi panused ning perioodi jooksul muutub ka matmiviis.
6. sajandit peetakse oluliseks murdepunktiks, mil on toimunud rituaalide ümberpaiknemine kalmetelt ja soodest asulatesse, külade läheduses paiknevatesse pühakohtadesse. Arvukad kalmetest leitud loomaluud ja savinõukillud, mis asuvad matustest eraldi, osutavad endiselt kivikalmetele kui olulistele rituaalipaikadele, kuid rituaalide olemus on muutunud ning neid võib pidada peamiselt mälestusrituaalideks. Korratud kivivared ja -lademed ei pretendeeri enam samal moel pühapaikadele nagu eelneva ideoloogia monumentaalsed kalmed, mis näisid olevat põhilised rituaalipaigad.
Hiiekohad, mida on kasutatud keskmise rauaaja religioonimuutustest alates, võivad olla nii varasematel pühakohtadel kui ka täiesti uutel paikadel, kus efektne maastik ja looduslik asukoht ei mängi enam määravat rolli. Skandinaavia uurimustes on enamasti rõhutatud sellel ajal kujunevaid keskseid asustatud kohti, mis võtsid üle rituaalipraktika ning mille valitsev pealik muutus ka üheks olulisimaks rituaali juhiks.
Muutub ka rituaalide olemus, mis on rohkem orienteeritud elavale kogukonnale ja kannab teistsugust eesmärki. Kalmete ja esivanematega seotud rituaalide asemele astuvad rituaalid, mis on seotud pikkmajadega. Tõenäolise võimalusena uues rituaalipraktikas tuleb kaaluda kalendririitusi, mida võib pidada agraarkultuste oluliseks osaks. I aastatuhande keskpaigas on kujunenud ka isikulised jumalakontseptsioonid.

Muutus teispoolsuskujutelmades
Mitte ainult elavas ühiskonnas ei ole toimunud sotsiaalsed struktuurimuutused, vaid need peegelduvad ka surmakultuuris ning eshatoloogiakäsitlustes. Keskmise rauaaja individualistlikumal perioodil hakatakse rõhutatult esile tõstma osade surnute hingi ja kujuneb välja uus teispoolsusekäsitlus.
On tõenäoline, et 5.–6. sajandi paiku Eestisse jõudnud hinge- ja teispoolsuskontseptsioonide taga on laiemad kultuurilised muutused kogu Põhja-Euroopas, mida on nimetatud Skandinaavia europaniseerimiseks. Pesitsi matmine või ka laibamatuse taaskasutuselevõtt viitab ühe konkreetse surnu eraldi tähtsustamisele, teispoolsuses muutuvad olulisemaks üksikisiku heaolu ning vajadused. Eestis on seda muutuseprotsessi tõlgendatud läbi sotsiaalsete suhete. Rooma rauaaja lõpuks oli võimuhierarhia välja kujunenud ning koos sellega kaotasid monumentaalsed kivikalmed oma eesmärgi. Nüüdne relvastatud kaaskonnaga ühiskonna tippu kuulunud kuningate võim ei vajanud enam manifesteerimist kalmestruktuuridega, vaid seda tehti ennekõike eluajal või pärast surma rikkalike panuste ja eripärase matmisviisiga.
On tõenäoline, et seotuna sõjameheideoloogiaga on levinud ka uus käsitlus teispoolsusest. Relvade kaasapanek, samuti ka tahtlikult purustatud esemete hulga suurenemine, viitavad uuele kontseptsioonile, mille järgi osa surnuid jätkas eksistentsi mingil muul moel või teises kohas. See sarnanes eksistentsile senises elus või oli selle idealiseeritud käsitlus, milles rõhutati üldisemas ideoloogias olulisi ideaale ja väärtushinnanguid (näiteksValhalla). Sama loogikaga võib ilmselt seostada kalmetesse maetud peitleide, mida surnu sai kasutada teispoolsuses.
Kontseptsioon surmajärgsest eksistentsist oli ilmselt keskendunud ülikutele ning võis kujutada idealiseeritud käsitlust sõjakast ja sõjameheideoloogiat rõhutavast teispoolsusest. Selle järgi usuti vaesemate inimeste hingel olema ka pärast surma nõrgem jõud, mistõttu ei olnud neile ka ligipääsetav eliidile mõeldud teispoolsus.

Eelviikingiaeg (600-800)

Linnusasulad, sõjameheideoloogia
7.–8. sajandist on jälgitav linnusasulate süsteemi väljakujunemine, mis osutab võimu tugevale tsentraliseerumisele sel perioodil. Keskmise rauaaja lõppu on dateeritud ka põliskülade kujunemine, mis vahetasid välja senise üksiktaludel baseerunud asustuspildi.
Sõjaka valitsejaklassi üheks väljenduseks on kontroll rituaalide ja religiooni üle. Rõhutama on hakatud kaugemat minevikku ning pikemaajalisi genealoogiaid, kuigi side esivanematega näib erinevalt varasemast perioodist olevat pigem mütoloogiline. Uuesti on kasutusele võetud mõningaid eelrooma rauaaja tarandkalmeid, kus uued põletusmatused eristuvad selgesti algsetest laibamatustest.

Kalmed
7. sajandiks on kivivarekalmed esindatud peaaegu kõikides Eesti piirkondades. Vaid äärmine Kagu-Eesti jääb selle kalmevormi poolt katmata, kus levivad samaaegselt kääpad. 7.–8. sajandil hakatakse peale pikka vaheaega taas tooma matuseid vanadesse tarandkalmetesse. Eelviikingiaegsetes kalmetes on üha enam hakatud eristama ja tähtsustama iga surnut eraldi, mis viitab hauataguse elu ja teispoolsuskontseptsiooni kinnistumisele. Üha enam on hakatud surnutele kaasa panustama relvi.
Vähemlevinud kalmevormidest hakkavad 6. sajandist Rootsis ja Soomes levima paadismatused, Eestis on jäänud need vähesteks näideteks. Tegemist on 7.–8. sajandi võõrapärase matmistraditsiooniga. 7. sajandist Saaremaal esinevad kiviringkalmed on mõnemeetrise läbimõõduga, piiratud suurematest kividest ringikujulise valli või müüriga ning paiknevad mõnekümnekalmelistes rühmades. Matuseviisist domineerib neis põletusmatus, harilikult on ühest ringist leitud vaid ühe surnu luud.

Noorem rauaaeg (800-1220)
Viikingiaeg (800-1050)

Sõjameheideoloogia jätkumine
Viikingiajal on jätkunud suuresti usundilised kontseptsioonid, mis said alguse eelmisel perioodil. Valitsev näib endiselt olevat sõjameheideoloogia, kus tähtsustatakse jõukust ja agressiivsust ning mille usundilisteks väljunditeks on arvukate hauapanustega matused. Noorema rauaaja eliidi eluviisi kuulus atiivselt ka jaht, levinud on kihvadest ning küünistest ripatsid.
Samalaadset sõjakusele orienteeritud ning end luksusesemete ja relvadega manifesteeriva eliidiga ühiskonda on kirjeldatud paljude perioodide ja piirkondade kohta alates pronksiaegsest Euroopast ja lõpetades viikingiaegse Skandinaavia ning Baltimaadega. Neis kõigis on iseloomulikuks tunnuseks individuaalsete isikute esile tõstmine.
Sõjameheideoloogia näib pidavat oluliseks tugevdada ja kasvatada suguvõsa jõukust, mitte aga kasutada kogutut edasiseks kaubitsemiseks. Selles raames võib vaadata ka arvukaid peidetud aardeid, milles olevat vara ei lastud käibele, vaid maeti maha. 9.–11. sajandisse on dateeritud valdavalt müntidest koosnevad aarded, muid hõbeesemeid esineb vähe.

Kivikalmed
Noorema rauaaja kivikalmed jätkavad eelmisel perioodil kujunenud stiili, kus kalmetel üldiselt puuduvad selgepiirilised maapealsed konstruktsioonid, enamasti on need maapinnal peaaegu märkamatud. Erinevalt mitmest eelmisest perioodist paiknevad kalmed maastikul pigem tagasihoidlikes paikades ega ole enam silmatorkavate küngaste või klindinõlvadega seotud.
Valdavalt on kivikalmetesse maetud põletatuna, oletatakse põletuse läbiviimist kalmel, mitte kusagil eemal nagu varasematel ajastutel. Esineb nii luude pesitsi matmist kui ka ühtlaselt laialipuistamist üle terve kalmepinna, kuid alates viikingiajast hakkab üksikmatuste arv tõusma. Sageneb nii põletus- kui laibamatuste viimine varasematesse kalmetesse, ennekõike rooma rauaaegsetesse, mida kohalik elanikkond teadis või pidas kuuluvaks oma esivanematele.

Maahauad ja kääpad
Põletusmatust koos tuleriidal olnud panustega, sealhulgas nii ehted kui relvad, on kasutatud ka kääbaste ja maahaudade puhul. Kagu-Eestis levinud kääbaste kasutamine jätkub kuni 10. sajandini, muinasaja lõpupoole sagenevad nendes laibamatused. Maahaudades hakkavad laibamatused laiemalt levima samuti alates 10. sajandist ja on domineerivalt sängitatud hauda selili-siruli asendis, peaga orienteerituna põhjakaarde.

Hauapanused
Viikingiaegsed kalmed on Eesti esiajaloo kõige panusterikkamad. 9.–11. sajandisse kuuluvate matuste inventari hulgas leidub ohtralt relvi, ehteid ja tööriistu. Relvadest on leitud kivikalmetesse torgatud odaotsi ja nuge, tööriistadest peamiselt vikateid, vahel ka sepatööga seonduvad esemed.
Põletusmatuste puhul levivad peaaegu terves Eestis tahtlikult lõhutud või murtud hauapanused, mis seostuvad põhiliselt sel ajal valitsenud teispoolsuskäsitlusega, mille järgi surmatud esemed pidid järgnema oma peremehele teispoolsusesse. Enamasti on sellist lõhkumist või murdmist läbi viidud relvade ja muud terariistade puhul, mis võib viia ka mõttele, et seda tehti takistamaks nende edaspidist kasutamist.

Kihvripatsid, kultusloomad
Lisaks relvadele ja aaretele võib agressiivsema ideoloogia väljunditena näha ka arvukaid relvakujulisi või kiskjate kihvadest ja küünistest tehtud ripatseid ning koerte kaasamatmist kalmetesse. Koer on seotud jahipidamisega ning laiemalt sõjameheideoloogiaga. Näib, et koeri on kaasa pandud nii meeste kui naistega, mis on olnud harilik ka Skandinaavias. Eliidi Sihtmärgiks olid loomad, kelle jaht oli kollektiivne tegevus ning kellele on enamasti omistatud jõu ja agressiivsusega seotud sümboltähendusi.
Kihvripatsid olid samuti levinud keskneoliitikumis, vahepealsetest perioodidest ei tea me neid üldse. Viikingiajal võetakse kihvripatsid taas kasutusele, kuid nüüd on toimunud nihe loomaliikides. Varasema suure liigirikkuse asemel on esindatud ennekõike suurkiskjaid nagu karu, lisaks veel hunt, koer ja rebane. Leidub ka kotkaküüntest ripatseid, kotkast võib mütoloogias seostada taevas resideeruva äikesejumalaga. Evinuimaks loomaliigiks on siga, kelle puhul on ripatsiteks kasutatud nii kihvu kui ka hambaid. Kopra kannaluudest ripatseid on teada mitmetest Eesti kaguosa linnustest ja asulatest, kopra seotust viljakusmaagiaga on oletatud ka kopra sekreedi kasutamise tõttu potentsi tõstva vahendina.
Nii Rootsis, Norras kui Soomes on põletusmatuste uurimisel leitud karu ja ilvese küüniseluid, Skandinaavias on sellised küünised esindatud läbi rauaaja. Leedulaste ja žemaitide kroonika kirjeldab, kuidas maetakse leedu vürsti, kelle tuleriidale pannakse kaasa ilvese ja karu küüniseid. Levinud võis ka olla karunahast surilina, millega tähistati ja rõhutati sõjakat eliiti.
Levinud on ka tõlgendused karuküünistest haudades kui märgist Odinni kultusest või karu tähtsustamisest sõjameheideoloogias üldse. Ennekõike rõhutatakse karu kui suure ja võimsa loomaga kaasnevat kaitsemaagilist aspekti, aga ka jõu või väe fenomeni laiemalt. Karukihvadest ripatseid on teada nii asulatest, linnustest kui kalmistutelt. Enamasti on tegemist karukihvadega, mille keskele või juureosasse on puuritud riputusava. Kasutatud on nii orgaanilisi karukihvu kui ka nende pronkskoopiaid. Iseloomulikuna on paljusid kihvu kantud koos teiste ripatsitega suuremate keekomplektide küljes, samuti on neid kinnitatud vööle.

Ornament ja kunstripatsid
Ornament on ka nooremal rauajaal jätkanud geomeetrilist ja sümboolset stiili. Kui erinevaid märke mingite sümbolitega siduda, siis jätkuvalt on enimlevinud päike, mida esindavad punktringi motiivid, aga ka mõned haakristi elemendid. Haakristiga esemeid seostatakse eelkõige kalli materjali või rikkalike hauapanustega, Eesti haakristisümbolid esinevad valdavalt hõbeehetel, näiteks rinnalehtedel, või on pronksspiraalidena kootud põlledesse.
Kogu noorem rauaaeg on esindatud väga mitmepalgeliste ja erinevate kunstripatsitega. Eestis on enimlevinud endiselt abstraktne sümboolika, figuursed ripatsid jäävad haruldasteks. Traditsiooniliselt on ripatsitele omistatud kaitsvaid või ravivaid võimeid, helmeid on kaitsemaagiliste amulettidena tõlgendatud ka Skandinaavias. Ehete küljes rippuvad õhukesest pronksplekist kolmnurkseid või trapetsikujulisi ripatsid helisevad liikumisel, samuti esineb paljudes kalmetes kuljused juba alates rooma rauaajast. Luunulakujulisi ripatseid peetakse slaavi või vadja päritolu esemeteks. Võrreldes rooma rauaaegsetega, on luunulakujulised ripatsid nüüd mõnevõrra teistsugused – nende otsad on pikemad ja sihvakamad.
Sõjameheidoloogiaga seotult on levinud relvade kujulised ripatsid, kirved ja noad. Kirvekujulisi ripatseid on Eestis leitud rõngaspeaga rinnanõelte küljest koos päikesesümbolina tõlgendatud ratasristiga. Sellised nõelad seostatakse eelkõige sõjameeste riietuse juurde kuuluvate aksessuaaridega. Kirvestena võib tõlgendada nii väikesed trapetsikujulisi ripatsid, kui ka sihvakaid pronksplekist Eesti ja Soome tüüpi Thori vasaraid 8.–9. sajandist. Skandinaavia Thori-vasara kujulised ripatsid on välja kujunenud 9.–10. sajandil.
Varaseimad ristripatsid ilmuvad Taanis, kus nende kõrgaeg jääb 10.–11. sajandisse.

Hingekontseptsioonid
Nii religiooni kui ka üldisema ideoloogia tunnuslikeks elementideks sellel perioodil võib pidada individualiseerumist ning üksikisiku tähtsustamist võrreldes varasema kollektiivsusetaotlusega. Tõenäoliselt kaasnes sellega ka individuaalsema hingekäsitluse roll.
Metalliaja varasematel perioodidel näis kalmete materjal viitavat käsitlusele, kus surnute hinged, või osa neist, jäid kivikalmetesse, mis funktsioneerisid rituaali- ja kommunikatsioonikohtadena. Rauaaja noorema poole matused on varustatud ohtramate ja mitmepalgeliste panustega, samuti ei viita miski nende hilisemale avamisele ning rituaalidele surnuluudega. Surnud on maetud kalmesse puhkama, nende roll näib olevat pigem passiivne, mitte enam aktiivselt elava ühiskonnaga seotud.
Matmisviis ja kalmetesse panustatud relvad ning isegi terviklikud lahinguvarustuse komplektid viitavad teistsugusele hinge- ja teispoolsuse kontseptsioonile. Selle järgi võis surnu hing siirduda eraldi kohta, surnute maale, kus vääriliselt hakkamasaamiseks tuli ta varustada erinevate panustega. On võimalik, et ühiskonna vaesemale osale ei olnud selline teispoolsuskäsitlus üldse kättesaadav. Viimastel eelkristlikel sajanditel peeti Põhja- Euroopas sõltlasi ja madalamat ühiskonnakihti vähese hingega olevusteks, kellel puudusid elavana jõud ja edu, järelikult oli nende hing ka surnuna väiksema mõjuga.
On tõenäoline, et laiba- ja põletusmatuste taustaks võivad olla erinevad kontseptsioonid hingest ja teispoolsusest. Põletusmatuste puhul esineb nii terveid kui rikutud esemeid, laibamatustes aga ainult terveid. Seletuseks võib olla, et nii nagu hävitati surnukeha hinge vabastamiseks, võidi hävitada ka hauapanus, et see saaks olla kehaga koos.

Pühapaigad, jumalad, rituaalid
Erinevalt noorema pronksiaja efektsetele maastikele ei ole rauaaja nooremal perioodil enam olnud oluline pühapaiga looduslik atraktiivsus. Selle asemel on määravaks saanud pühakoha seos asulatega või asustuskeskustega, võib jälgida seoseid põliskülade ja enamasti kuni paari kilomeetri kaugusel olevate hiiekohtade vahel.
Tõenäoliselt ei ole pühakohtades toimunud rituaalid enam seotud otseselt surnute ja esivanematega, hiie ja kalme seos on nõrgem. Kalmete tähendus näib olevat muutunud lõplikult matusekohaks, sealseid rituaale võib seostada nüüd ainult matuste või mälestusriitustega. See osutab asjaolule nagu võiksid pühakohad olla seotud pigem jumalate ja vaimudega, mitte enam esivanematega. Jumalaid kujutati üliolendina laiemalt, haldjad ja isad-emad ehk metsa-, jõe- ja muud paigavaimud olid mingi kindla paigaga piiritletud olevused.
Hiiekohtade kõrval on nooremal rauaajal märke ka allikate pühaks pidamisest. Võrreldes allikatesse või väikestesse veekogudesse panustamisega eelmisel perioodil on selgelt muutunud esemete iseloom. Varasemate relvade ja terariistade asemel on nüüd vaid ehted. Ohvreid on peamiselt toodud allikatesse, mis asuvad külade keskel ning on ühtlasi olnud ka küla igapäevaseks veevõtmise kohaks.
Lisaks allikatele on ilmselt kasutatud ka ohvrikive. Maagilistes rituaalides on kasutamist leidnud kiviaegsed kirved ja talvad, looduslikud kivistised või lihtsalt imeliku kuju, värvi või päritoluga kivid, taimed või muud esemed. Terava otsaga ebaselge päritoluga ese võis kujutada taevalikku löögiriista, piksejumala kirvest.

Infiltreeruv kristlus
Kristianiseerimise esimeseks faasiks on infiltreerumine, kui kristlikud mõjud saabuvad kontaktide kaudu naabermaadest, mis Skandinaavias on alanud 6. sajandil. Soomes on esimesi märke kristlusest, ehk siis infiltreerumisfaasi elemente leitud juba alates 800. aastast. Paganliku reaktsioonina kristluse vastu on nähtud animalistlike figuuride, kihvripatsite ja Thori vasarate kandmist, põletusmatuseid, muistsete kivikalmete taaskasutusele võtmist ja uhkete laevkalmete või kuningakääbaste rajamist.

Hilisrauaaeg (1050-1220)

Kalmed, maahauad, aarded
12.–13. sajandist levivad varasemast märksa ühetaolisemate ja vähemate panustega kalmed. Perioodi jooksul suureneb oluliselt maahaudade ning laibamatuste hulk, kujunevad välja suuremad laibamatmise kalmistud. Münte esineb vähem, aarded koosnevad rohkem ehetest - sõled, käe- ja kaelavõrud, rinnalehed.
Valdavalt väikeste kalmistute hauapanuste hulgas kohtab arvukalt ehteid, kuid relvi ja tööriistu enam mitte nii palju. See-eest on üsna kohustuliku elemendina hauapeatsis või -jalutsis savinõu, milles mõnedel juhtudel on sütt. Mitmete muinasaja viimaste sajandite matuste puhul on täheldatud ka matmist kas puitkirstus või paeplaatidega piiratud alal. Nii Eestis kui ka mujal kuuluvad kõik vähegi kindlamad hauaröövid usuvahetuse perioodi. Ajaks, mil kristlus hakkas levima Põhja-Euroopasse, oli põletusmatusest saanud paganliku religiooni sümbol, mille vastu peeti vajalikuks alustada võitlust.

Paganlikud ripatsid
Loomakujulistest ripatstest on kõige rohkem teada maokujulisi. Neid on kantud ripatsitena, aga ka vöö osadena S-kujulistel rihmakeeltel. Enamik sellistest ripatsitest on teada Lääne-Eestist ja Koiva liivlaste juurest ning dateeritud 12.–13. sajandisse. Keava ja Varbola linnustest on leitud stiliseeritud naisefiguurid, mis võivad olla kombineeritud kahest maost
Teise levinuima elusolendina on hilisrauaaja ripatsitel kujutatud linde, mida võib seostada pärimusliku loomislooga. Varem on linnukujulised ripatsid Eesti materjalis olnud esindatud keskneoliitikumis, mil oli tegemist pikakaelaliste veelindudega. Vahepealsest mõnetuhande aasta pikkusest perioodist ei ole teada ühtegi linnufiguuri. Hilisrauaaegsete linnufiguuride puhul on kaela asemel pigem rõhutatud linnu pugu, Ida- ja Kagu-Eestis levinud legendi peategelane oli pesa tegev ning üleloomulikke mune munev laululind.
Linnufiguuride, karukihvade ja Thori vasarate kandmist on nähtud soome-ugri maailma vastureaktsiooni kristianiseerimisele ja ristripatsite kandmisele.

Ristripatsid
Varasemad ristripatsid ilmuvad Taanis, kus nende kõrgaeg jääb 10.–11. sajandisse. Eesti ristripatsid kuuluvad päris muinasaja lõpusajandeisse, hakates levima ilmselt 11. sajandi paiku ja kadudes 13. sajandi algul. Ristripatsid kujutavad valdavalt võrdhaarset kreeka risti, skandinaaviapärased ripatsid on kaunistatud kolme kühmukesega. Kontsentriliste ringidega ilustatud slaavipäraste ristripatsite valmistuspiirkonnaks on peetud vadja ja slaavi alasid.

Eesti usund Saksa kroonikates
Breemeni Adam mainib Eestis ja Kuramaal olevaid nõidu, arbujaid ja surnumanajaid, kelle juures kaugetelt maadelt käidud nõu küsimas. Seal räägitakse Läänemeres olevast saarest Aestlandist, mille elanikud ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde, kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid vaadatakse enne hoolikalt, et nad füüsiliselt terved oleks ja et draakon ohvrit tagasi ei lükkaks.
Ka Läti Henrik mainib inimohvrit mitmes kontekstis, samuti kirjeldab ta Virumaal asuvat ilusat püha metsa, kus olevat olnud puust jumalakujusid ning nägusid. Eraldi religioossetele spetsialistidele viitavadki kroonikas mainitud arbujad, jumalatest on ära nimetatud Tharapita, kelle väidetav laennuteekond Ebavere poolt Saaremaale ühtib Kaali mateoriidi langemistrajektooriga.
Üldlevinult maagiliseks rituaaliks sellel ajal on peetud ennustamist ja liisuheitmist, lisaks Tharapitale on Põhja-Eestis samasse perioodi dateeritud ka teine jumal, peamiselt Virumaal levinud Uku, Soome Ukko.

Kristianiseerimine, eelristitud
Kristianiseerimise esimeseks faasiks on infiltreerumine, kui kristlikud mõjud saabuvad kontaktide kaudu naabermaadest, mis Skandinaavias on alanud 6. sajandil. Soomes on esimesi märke kristlusest, ehk siis infiltreerumisfaasi elemente nähtud juba alates 800. aastast. Kristianiseerimine ida suunas aktiviseerus 12. sajandil.
Kristianiseerimise teiseks faasiks peale infiltreerumist on misjonifaas, mida iseloomustab koordineeritud misjonäride tegevus keskse kiriku initsiatiivil või kontaktide tihenemisel kristlike maadega, mille algust võib näha 9. sajandil. Kolmandaks faasiks on organiseerumisfaas, mil misjonäride faas peatub ning kujuneb kristlik organisatsioon ja administratiivne jaotus. Taanis algab see etapp 960. aasta paiku koos Harald Sinihamba ristimise ja kristluse ametlikuks religiooniks muutumisega.
Eesti materjali põhjal ei ole küll võimalik jälgida seesuguseid faase kui kristianiseerimisel Skandinaavias või Venemaal. Kui infiltreerumine ja organiseerumine on hästi jälgitavad, siis vahepealne misjonifaas on nõrgalt esindatud. Infiltreerumisfaasi üheks oluliseks elemendiks on eelristitud liikmed, kes on küll võetud kiriku hingekirja, kuid kellel ei ole veel kõiki koguduseliikme õigusi ja kohustusi. Tõenäoliselt võime enamikku Eesti 13. saj ristisõjast varasemaid ristituid pidada pigem eelristimise läbiteinuteks ja seega ka mitte veel päriskristlasteks.

Vastupanu sundusustamisele
Kristianiseerimist tabas vastureaktsioon 13. sajandi ristisõja ajal. Kõikjal Põhja-Euroopas on kristianiseerimine tähendanud võimu tsentraliseerimist. Ka Eestis kaasnes sellega uus haldus- ja maksukorraldus, seetõttu kohtas kristlus tugevat vastuseisu. Ristiusu äraheitmisega kaasnes tihti üldisele ja ülemaalisele vastuhakule kutsumine, pikalt jäid püsima paganlikud motiivid keskja uusaegses rahvausundis.
Ristisõja kroonika mainib mitmel korral, et eestlased on kogu aja Kristuse nime kummardajate vastu vaenulikud olnud. On kirjeldatud preestrite tapmist ning Jüriöö ülestõusu ajal olevat eestlased ka ühe ristiusulise poisi risti löönud. Nii olevat eestlased ka oma kättemaksuretkel liivlaste juurde pistnud tühjad külad ja kirikud põlema ja tegid oma tapaohvritega palju kõlvatusi kirikute ja surnud kristlaste haudade juures. Nad kaevasid peale ristiusu mahasalgamist ja -pesemist, kalmistutelt välja oma surnute kehad ja põletasid need paganlikul kombel. Breemeni Adami Läänemere-äärsete maade kirjelduse järgi olevat semgalid keelanud kristlastel juurdepääsu saludele ja allikatele, mis nende poolt reostatavat.

Varased kirikud
Kristianiseerimiseelsete kirikute kohta Eestis puuduvad seni igasugused materiaalsed tõendid. Suur osa 13. saj keskel või sajandi teisel poolel rajatud kihelkonnakirikuid on kõrgemal maastikul ning tavaliselt on nende juures allikas või jõgi. Valdavalt on kirikud ehitatud keset asulat, muinasaja lõpu kalmistule või endisele kultuskohale.
Varasematesse pühakohtadesse kristliku kiriku rajamise puhul on osutatud paavst Gregorius I seisukohale, mille järgi pidi kristianiseerimine olema edukam, kui inimestel lastaks vanu pühakohti edasi külastada, kuid need tuli pöörata kristlikeks ja sealsed jumalakujud hävitada. Nii saavutati kristlike pühakohtade rajamisega kontroll varasema kultuurmaastiku üle ning integreeriti ka eelnevad põlvkonnad uude religiooni ning kultuurikonteksti.