mh,
siin tuleks eristada mitut mõistet tõepoolest:
a) muinasusk, mis on põhiliselt teoloogide ja muinasteadlaste ning arheoloogide termin. tähistab seda usku, mis oli valdav enne muinasaja lõppu (muinasaeg lõppes Eesti Vabariigi praegusel alal aastal 1227). teada on temast otseste allikate kaudu vähe, põhiliseks allikaks Henriku kroonika, ja raske on määrata, mis sellest on ideoloogiline võltsing, mis on ekslik eelarvamus võõra rahva kohta, keda peetakse alamaks ja metsikuks ja mis on tegelike syndmuste kirjeldus. eri huviryhmad tõlgendavad seda piskutki väga erinevalt.
b) rahvausk, mis on folkloristide termin selle kohta, mida keegi usub, aga mis pole ametliku konfessiooni või dogmana kuskil kirjas ega kinnitatud ega allu automaatselt yhegi nn kõrgreligiooni autoriteedile, vaid elab omasoodu ja saab igalt poolt mõjutusi. ajas ja ruumis piiramata (typologiseeriv termin seega): võib rääkida Pausaniasele tuginedes vanakreeka rahvausust, keskaja Euroopa rahvausust (vt Jean-Claude Schmidti "Püha hurdakoera"), 19. aastasaja eesti rahvausust Hurda & Eiseni kogude põhjal ja 21. aastasaja rahvausust ykskõik kus oma kogemusest.
c) maausk, mis on yhte eesti kohalikku usku kuulujate kokkulepe seda kohalikku usku nimetada. sõna sai viimati ja selle ryhma jaoks selle sisu kunagi 20. aastasajal (pole välistatud, et sama või sarnast sõna või sõnayhendit on lähedases tähenduses varemgi tarvitatud, aga lõplikult vettpidavat tõendust selle kohta pole näinud). kuidas selle sõna tähendust piirata ajas ja ruumis, on keeruline öelda, sest eri moodi mõtlejate tõlgendused on seinast seina (paarist aastast paari tuhande aastani, paaristkymnest inimesest paljude või peaaegu kõikide maailma rahvasteni) ja nii erinevates tähendustes seda sõna siis eri inimesed tarvitavadki. paras peavalu, aga see sõna pole teaduslik termin. praeguste uskkonda kuulujate uskumised ja arvamised pärinevad kah igasugu allikatest, omaenda konkreetsete esivanemate käest, teistelt elavatelt või surnud inimestelt, kirjalikest allikatest ja ilmselt ka muudelt andmekandjatelt ning on isikuti ysna erinevad.
d) taarausk, mille sisu avamise jätaks teiseks korraks või ära, kui publik tungivalt ei nõua.
palju muret ja asjatuid hõõrumisi valmistab nende mõistete segamini ajamine, muidugi. yhte neist sõnadest teisega segi ajades või suvaliselt asendades võib nii mõnegi inimese tigedaks ajada.
aga need inimesed, keda
http://www.maavald.ee kaudu leida võib, oskavad ka muinasusust yht ja teist ytelda ja soovitada. ma enne ise ei viitsind
paremad allikad nimelt
muinasusu kohta oleks muidugi Uku Masingu "Eesti usund", kus ta räägib ka sellest, kuivõrd võimatu on midagi lõpuni kindlat ytelda eesti muinasusu kohta (et lõpuks kirjeldab ikkagi igayks oma usku) ja Ivar Paulsoni "Eesti vana rahvausk". need mõlemad raamatud räägivad suures osas siiski 19. aastasaja rahvausust või sellele toetudes muinasusust siis. mis sa hing teed, kui allikaid pole 700 aastat vanade asjade uurimiseks, häda ajab härja kaevu.