Ma pean silmas hetkeolukorda. See, et taoliseid episoode edukalt ära kasutatakse siis, kui ajalugu teise külje on keeranud ei tähenda midagi nende jaoks, kes tol ajal kasti löödi. Tiibetiga on mõned mõttes nagu tšehhidega või näiteks praegu ka Iraaniga. Loobudes dialoogist -- kas siis sisepoliitilistel kaalutulustel või muudel põhjustel loobutakse ka mõjutushoobadest. Ütleme nii, et kui keegi sind eriliseks seaks peab, siis ei ole sul ka mingit suuremat kohutust selle tegelase arvamusega arvestada, sest sul ei ole temalt midagi saada ning pole midagi suurt ka kaotada.
Hiina praegult üritab olla Läänele avatud ja Lääs on ise sellega väga kursis. Erinevalt NSVL-st on riikidel seal reaalsed huvid mängus, sest suhete rikkumine mõjuks kahepoolselt halvasti. Panete tähele: Eraisikud ärplevad, aga riigid ise on siivsalt kuss (mõnede üksikute eranditega, kellel üks kahest pole midagi kaotada / puudub arusaamine kujunenud olukorrast või kellel on Pekingiga vaikiv üksteisemõistmine). Sidudes Hiina piisavalt tugevalt maailmamajandusega satume me olukorda, kus Hiina on paratamatult sunnitud arvestama teistega, samas surudes ta isolatsiooni võtab ta kätte ning kompenseerib puudujäägid omavahenditega. Kahtlemata võtab see aega ja on ebameeldiv, kui kui see ont ehtud puudub lääneriikidel edaspidi mõju Hiina tegudele. Ka Tiibetis. Seega tuleks süvendada diskussiooni ning küllap on kollasedki poisid nõus tiibetipoistel vabamallt ringi joosta laskma kui nende lõa otsas hoidmine liiga kulukaks läheks.
Näiteks Iraaniga on asi eriti markantne. USA istub ja ärpleb, aga tegelikkuses on ta kõik oma mõjutusvahendid ise minema visanud, sest neil ei ole Iraani võimalik enam ähvardada mitte millegi muu, kui otsese invasiooniga ja selleks pole neil tegelikult jõudu.