See on omaette teema, et haridussüsteemis on kohalviibimine tähtsam kui õppetöö tulemuslikkus. Nn. eliitkoolides peetakse tulemustest küll lugu, aga see on enamasti riigieksami sooritamise sport, mis toimub mingil määral õpilaste endi küsimustele vastuste saamise arvel.
Arutasin hiljuti seda teemat ühe pedagoogist sõbraga, keda polnud ammu näinud. Rääkisime haridusest ja jõudsime järeldusele, et kõige parem aeg õpetamiseks on ülikoolis ning 3.-6. klassis. 1.-2. klassi õpilane ei jaga üldjuhul veel matsu välja, 7.-9. klassis toimub seoses ealiste muutustega huviringi ahenemine ning keskkoolis surutakse tamp peale; ülikoolis (v.a. I kursus, mis kulub kohanemiseks) on jälle võimalik rahulikult õppida.
Teise sõber pedagoogiga rääkisin ka: mis seadustesse puutub, siis koolikohustuse osas on ilmselt karmimaks muututud - ei tea küll täpselt, mis vahendid riigi arsenali on viimase 10 aasta jooksul lisandunud. Samas õppetöö kvaliteedi osas on tehtud õpetajatele kahtede panemine väga ebamugavaks, kuna seaduse järgi tuleb just mahajääjatele erilist tähelepanu pöörata, andekamate ja püüdlikumate jaoks ei jätku lihtsalt aega. Kui "auga" välja teenitud kaks välja panna, siis tormavad kohale lapsevanemad, ametnikud, direktor...
Järeldus: lihtsam on lollile kolm välja panna ning säästetud aega kasutada olümpiaadile mineva õpilase juhendamiseks.