Postitas holmes 11:02 12. Sept 2007
Raymond viib nad läbi Vana Sadama piirkonna otse Marseille vanalinna Casbahi. Ronitakse järskudest kulunud treppidest üles ja jõutakse majadeni, mis on juba oma ilmelt aukartusäratavalt vanad. Tänavad on veel kitsamad ning valgustamata, teid blokeerivad akendest rippuv pesu. Õhus levib prügi- ja kalalehk. Aeg-ajalt on kosta võõras keeles hüüdeid, naiste naeru ja laste nuttu. Kusagil klähvivad penid. Raymond keerutab ameeriklasi läbi tänavate kuni jõuab ühe ukseni, mille avab oma võtmega.
Ta juhatab jänkid läbi räpase esiku ühte tuppa, kus seisab kaamera. Tuleb välja, et Raymond, kes võttis kobeda vahendustasu fotograafi juurde viimise eest ongi ise fotograaf. Lisaks tuleb pikapeale välja, et ta ise on ka sell, kes tegeleb passide “väljaandmisega”. Väga hästi kulutatud frangid, mõtlevad ameeriklased. Raymond poeb katte alla ning teeb dokumentide jaoks vajalikud fotod. Raymondil on pakkuda hispaania, itaalia, prantsuse ja ameerika passe. Lisaks vedeleb tal kusagil ka mõni Saksa Impeeriumi pass, aga tollest loobutakse heaga. Valmis paberid peaksid ameeriklased paari päevaga kätte saama. Lahkutakse Raymondi tagasihoidlikust urkast, Smith tahab leida kedagi, kes müüks talle kuulivesti. Ka Frank otsustab veidike vanalinnas ringi vaadata. Nii suundubki duo Casbahi sügavustesse. O’Raivo tahab minna magama ja suundub hotelli.
Siin-seal on näha ohtliku välimusega selle, kes kannavad mantleid, pearätte ja pakse kõrvarõngaid. Gaasilaternate all mängitakse täringuid, juuakse ja tülitsetakse. Pisut ringi uidanud ja suuremaid kampasid vältinud valib Smith välja ühe trepimademel istuva kolmeliikmelise seltskonna. Nad sammuvad seltskonna juurde ja Smith küsib kohe kuulivesti kohta. Üks turske sell teatab, et anna 50F, siis mõtlen. Smith annab raha ja mees küsib, et anna veel 50F. Või veel parem, anna üldse oma raha siia. Smith kergitab pisut oma hõlma, et paljastada vööl rippuv revolver. Kolm treppidel istuvat tüüpi kukuvad irvitama ja Smithiga rääkinud selli taga istuv tüüp lükkab mantlihõlmad valla ning Smith näeb surmava välimusega kärbikut.
Vahetatakse natuke “viisakusi” ja püütakse teist poolt hirmutada. Lõpuks teatab salga ninamees, et ta uurib kuulivesti kohta siis, kui Smith ja Frank neid lõbustavad. Viimaste näoilmed peegledavad jäljestust. “Ehei,” irvitab ninamees, “ei midagi perverset”. “Kui te peate omavahel maha korraliku löömingu, ma olen nimelt poksisõber, siis ma ütlen, mis ma kuulivestidest tean.” Frank ja Smith pole nõus omavahel lööma hakkama – Smith on üsna kidura kehaehitusega teadlasetüüp ja Frank on oma kodulinna agulites korraliku kakluskooli saanud tegelane. Frank pakub välja, et ta oleks valmis ühega kolmest istujast poksima. Ninamees muigab ja palub kärbikuga tüübil Frankile õpetust anda. Ta lisab, et kui Frank kaotab, siis pekstakse ka Smith üles ning nad mõlemad visatakse merre.
Lepitakse kokku, et relvi ei kasutata. Kõik olgu aus ja korralik. Härrasmeeste heitlus, nii-öelda. Marcel, annab oma kärbiku ninamehele hoida, kes suunab toru võitlejatele. Igaks juhuks. Marcel viskab kuue maha ja kobab Franki läbi. Viimane annab vastumeelselt ära oma revolvri ja peidetud pussi. Frank teeb ootamatult esimese löögi ja virutab Marcelile paraja obaduse otse vastu lõugu. Marcel, lõuahaagist raputatud, ühmab ja virutab vastu, Frank põikleb ja lööb Marcelile jalaga näkku. Too vajub vaikselt munakivisillutisele, tema peahaavast tuleb verd.
Ninamees ja tema kolmas vaikiv kaaslane plaksutavad. “Ma ei ole juba tükk aega midagi nii ilusat näinud. Brravo! Jänki, tahad sa raha teenida? Ma nimelt tean ühte kohta, kus sinu oskustega sell teenib matšiga 200F. Kusagil siinkandis on üks seltskond, kes armastab head kaklust ja veelgi enam, nad armastavad arvata ära võitjaid ning sellega raha teenida.” Frank leiab, et 200F on liiga vähe ja et kuidas selle kuulivestiga siis on. Ninamees teatab laia naeratusega, et tal pole aimugi. Ta ei tea, kust kuulivesti saada.
Frank küsib siis, et kas too kullast esemeid tahaks osta. Ninamees huvitub hoobilt. Frank näitab kätega, missuguse kulinaga on tegu – kirjeldab nende valduses olevat kuju suurust, kuid ei räägi midagi täpsemalt. Ninamees muutub väga tähelepanelikuks. Küsib kuju näha. Maas vedelev Marcel hakkab oigama. Ninamees viskab Marcelile tema kuue peale. Frank ja Smith, kellel on kuju tegelikult põuetaskus, kinnitavad, et nad võiksid kuju müüa küll, aga seda pole neil loomulikult kaasas. Ninamees ühes vaikiva kaaslasega tõusevad püsti, võtavad Marceli kahevahele ja hakkavad liikuma. Enne lahkumist vaatab ta ameeriklasi kummalise pilguga ja ütleb, et toogu nad kuju näha, siis räägime hinnast. “Teate küll, kuidas mind leida.”
Little Photoshop of Horrors