Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Eikellegimaa

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 14:54 6. Aug 2007

Sõdurid ronivad käratult tunnelist välja ja leiavad end laiast ja ruumikast ristkülikukujulisest koobassaalist. Lagi nii kõrgel, et eemalt ringikujuliselt paiknevate sammaste vahelt paistev tõrvikulõõm sellele valgust heitma ei ulatu. Vinnastatakse relvad ja nihkutakse ettevaatlikult lähemale. Ruumis sammaste keskel on seitse prantslast, neil on õlal vintpüssid ning nad kõik on põlvili, nende käed on sirutatud ülespoole. Keskel on mustast kivitahukast altar. Nende ümber ripuvad kettide otsas pea alaspidi 11 alasti inimkeha, kellest valgunud veri on põranda ligedaks muutnud. Ketid kõlisevad ruumist õhkuvas energiahoos. Jumalatteotav seitse loitsib oma pikka palvet.
Frank taipab oma paberilehe kahe loitsuga ette võtta ja leiab, et üks salm pidevalt korratavast loitsust on tõepoolest ka tema paberil:

„La mayyitan ma qadirum yatabaqa sarmadi...
..Fa i... tha yaji... ash-shuthath al-matu qad yantahi...
Iä! Lloigwar Iä! Lloigor!
N’ath qwar R’lyeh fhtagn!”
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 14:55 6. Aug 2007

Üha kiirenevas ja valjenevas hüsteerilises palvekäras tehakse sõjaplaan. Kusagilt pea kohalt kostab ikka veel see ebainimlik kähisev kaasalaulmine. Võetakse sisse positsioonid ja antakse korraga kolmest vintpüssist tuld. Õigemini kahest, sest Smithi relv kiilub kinni – plõks. Frank ja O’Raivo tapavad kaks vastast, ellujäänud jätkavad palvetamist, neist kaks tulistavad vastu. Õhk on täis tohutut energiat.

Tulevahetus jätkub, sõdurid varjuvad sammaste taha, Smithi tabab täielik ebaõnn, ta ei saa kuidagi oma relvast lastud: küll kiilub see kinni, küll lendavad kuulid täiesti mööda. Frank ühes O’Raivoga teevad aga tõhusat tööd. Märgatakse, et kuigi palvetajaid on vähemaks jäänud, ei jää palve kuidagi vaiksemaks. Kui alles on jäänud kaks palvetajat, hakkab ruumi keskel midagi kuju võtma. Midagi suurt, midagi väärastunud, midagi ebaloomulikku. Midagi, mille kohta ei leia infot ühestki teatmeteosest.

Alles jääb üksainus palvetaja, hiiglaslik kogu hakkab materialiseeruma. See on segu keskaegsest lohest ja kitsest ja lõukoerast. Tema jalad on ebaühtlase pikkusega ning ta soomus on lumivalge. Ruumist õhkuvat jõudu võiks peaaegu käega puudutada. Sõdurid tormavad saali keskele altari juurde, nad näevad, et kettide otsas rippuvad surnud kähistavad palvet edasi lugeda, niisamuti ka maas lebavad vasttapetud.

Nende suud liiguvad ikka kaasa. O’Raivo rabab altaril vedeleva läbilõigatud kõriga keha liivapõrandale, kuid näeb, et selle kõrihaav liigub kõikjalt kostuva palvega ühes rütmis. Smith lõikab ühelt surnult keele ära, kuid avastab, et surnu üritab ikka teksti kaasa puristada. Frank taipab midagi. Ta haarab taskust paberilehe loitsuga ja hakkab lugema:
„Ad sithad walyah-sikkad,
Nuth akkash loygor mishtead!
Kith sukko tayish ak-etto,
Gee esh tal aikik dao loth!”
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 14:56 6. Aug 2007

Midagi ei juhtu, jälepeletis on peaaegu oma kuju võtnud. Ainult veidike veel. Nüüd liituvad loitsuga ka teised sõdurid ning kolmel häälel püütakse teksti üle kohutava kära lugeda. Esimene kord ei juhtu midagi, sest keegi tundus ajavat sõnad sassi – keel läks ärevusest sõlme. Loetakse uuesti ja valjemini, veelgi püüdlikumalt.

Kiiskavvalge peletis pöörab end sõdurite suunas, kui järsku kostab läbilõikav kriisatus. Kettide otsas rippuvad surnud tõusevad püstloodis üles ja visklevad seal end vabastada püüdes. Ruumi läbistab ere välgatus, ülevalt kostev kähin, mis vahepeal kisenduseks on muutunud, takerdub ja vaibub. Sähvatus paiskab sõdurid pikali.

Toibutakse täielikus pimeduses ning roomatakse käsikaudu kobades koopast välja. Frank liigub jälle kõige ees. Ta on neljakäpakil koopassuust päevavalgusesse roomamas, kui näeb enda ees saapaid, ta vaatab üles. Rahnu ümbritseb surnute armee, kes seisab. Lihtsalt seisab. Frank koperdab välja lükkab ühte laipa, mis ei tundu enam nii „elav” olevat. Too variseb maha. Tehakse teed läbi laipade neid ümber lükates ja võetakse suund tagasi põgenikelaagri poole. Laager otsitakse läbi, kuid ei leita hingelistki. See on hüljatud. Kõik relvad ja enamik toidumoonast on kadunud.

Leitakse vaid pisut laskemoona. Uuritakse ettevaatlikult ka telki, kust Smith kuuli sai – ka too on tühi. O’Raivo näeb, et riidekuhil on jäänud poole madalamaks. Põgenejad on võtnud endaga selle kasti kaasa. Süüakse mornilt, Frank ja Smthi otsivad oma eelnevalt metsa peidetud seljakotid üles.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 14:57 6. Aug 2007

Otsustatakse põgenejaid jälitama asuda. O’Raivo vana politseijäljekütina pole oma trikke unustanud ja leiab õige pea jäljed, mida umbes tund tagasi sadama hakanud õrn lumi veel varjanud pole. Minnakse mööda jälgi, mõnda aega on jäljed olemas, siis kaotatakse need sootuks. Minnakse tuldud teed tagasi ja otsitakse veel – ei midagi. Lõpuks, kui kõik juba lootuse kaotanud on, leiab O’Raivo taas jälje, mida innukalt järgitakse. Mõnisada meetrit eemalt leitakse jäljeraja kõrvalt tumeroheline kast, milles O’Raivo tunneb ära telgis nähtud lõhkeainekasti. Paraku on see aga tühjaks tehtud. Pagan.

Jäljed viivad metsast välja ja raudteeni. Ilmselt mööda liipreid kulgevat jäljerada ei suuda isegi O’Raivo enam leida. Heidetakse natuke meelt ja mõeldakse kummas suunas edasi minna. „Bonjour!” kostub sõdurite tagant. Neist umbes 10-15m kaugusel seisab umbes 17-aastane poiss, kellel on seljas tume mantel. Sõdurid üritavad temaga juttu teha, kuid ei saa poisist aru. Ta tuntakse ära, kui üks põgenikelaagri asukaid.

Poiss liigutab ühe käega mantli hõlmu ja kõik näevad: poisi ümber on dünamiidivöö, traat suundub taskusse! Poiss tõmbab käe üles – ta hoiab käes sütikut! Frank üritab poisiga prantsuse keeles rääkida ja saab aru, et poiss kamandab neid relvi ja varustust maha panema. Isegi nii kaugelt nähakse, et poiss väriseb väga nähtavalt. „Le big boom!” ähvardab ta. Kaalutakse poisi mahalaskmist, kuid tema käes olev sütik sunnib sõdureid ümber mõtlema. Le big boom!!! käratab poiss.

Sõdurid otsustavad äkitselt jooksu pista ja viskuvad üle rongitee raudteekraavi. Poiss vajutab sütikut. Le boom ei olnud kuigi big. Frank jäi oma kulmudest ja ripsmetest ilma. Teised suutsid õnnelikult kraavi varjuda. Näib, et isehakkajast väljapressijast pommimehed ei suutnud poisile selgeks teha lõhkeaine plahvatusraadiust. Kusagilt eemalt kostub läheneva rongi tuttavlik hääl.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 14:14 28. Aug 2007

Rööpad vibreerivad kergelt, kaugelt metsa tagant on pärastlõunase taeva taustal paista hallikasvalge aurupilv. Asi on kindel, otsustavad sõdurid, lähenev rong on nende parim viis metsast omade juurde jõuda. Aurupilv sügiseste raagus puude kohal läheneb aeglaselt. Ühtäkki koidab kõigile, et see rong oleks tarvis ka kuidagi kinni pidada. Siinkohal on kõik nõutud.

Algselt välja pakutud kava raudteele seista ja kätega vehkida oleks ilmselge jaburus. O’Raivo pakub, et peab midagi rööbastele panema, mingid palgid või midagi. Ka see ei tundu olevat kuigi mõistuspärane lahendus. Rong aina läheneb, nüüd on selle musta tormavat kogu juba ka näha. Siis meenub kellelegi latern. Kiiresti otsitakse see välja ja süüdatakse põlema. Kantuna hirmust, et lähenev musta värvi rong võib olla pilgeni täis vihaseid sakslasi hüppavad Smith ja O’Raivo põõsastesse, Frank viibutab raudtee ääres laternat, rong annab kimedat vilet. Metall raksatab vastu metalli ja krigiseb: rongijuht lükkas pidurid peale. Veduri kabiinist on näha ka vedurijuhti, kui rong mööda vuhiseb.

Rongil on kolm vagunit, ühtegi eraldusmärki peale rongi numbri pole näha. Smith ja O’Raivo kargavad põõsast välja ja tormavad mööda raudteetammi rongile järele. Vaevalt on nad rongile järele jõudnud, kui vaguniuksed avanevad.
„Pikali! Pikali! Pikali!” karjutakse neile. Karjujateks on sõdurite kaasmaalased - ameeriklased. Smith ja kompanii üritavad protesteerida, et nad on ameeriklased ja nii neid ei kohelda, kuid neid sunnitakse vintpüsse käest ära viskama ja silmili maha heitma. Käed seotakse selja taha ning nad tõstetakse vagunisse nagu jahukotid. Rongis lohistatakse nad kõige tagumisse vagunisse, kus on mingi improviseeritud kongilaadne ruum kahe nariga. Vangistajad ei tee proteste kuulmagi, öeldakse vaid, et küllap on hiljem aega uurida. Trellitatud uks lukustatakse. Aeg-ajalt käiakse sõdureid vaatamas, küsitakse nime ja kompaniid.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 14:16 28. Aug 2007

Frank saab köidikud lahti nikerdada ning ta päästab vabaks ka sõbrad. Ligi poole tunni pärast astub kongi juurde adjutant, kes kamandab sõdurid ükshaaval kongist välja. Edasi transporditakse nad kõige esimesse vagunisse. Sõdur ei tee märkamagi, et sõbrad on oma käed vabaks saanud.

Frank, O’Raivo ja Smith juhatatakse ruumi, kus istub laua taga umbes viiekümnene klanitud soenguga sõjaväelane. Ta tutvustab end kolonelleitnant Paul Oaklantina. Antakse au. Oaklant küsib nime, pataljoni ja otseste ülemuste nimesid. Mis tekitab parajalt hämmingut, sest keegi ei suuda neid meenutada. Frank sobrab natuke aega mälus ja tuleb välja seersant Maddoxi ja leitnant Wilhelmi nimega. Oaklant paneb kõik kirja. Seepeale uurib ta, millal sõdurid oma üksusest lahku läksid. Ka see küsimus tekitab parajat segadust, ei suudeta täpselt mainida. Lahkumineku kuupäeva ei suudeta ka paika panna, ilmselt millalgi oktoobri alguses, vastatakse. Lõpuks uurib Oaklant, et kus pagana kohas nad kolm nädalat redutasid ja miks nad ei pöördunud missiooni lõppedes tagasi oma väeosa juurde. Kolm nädalat metsas ekslemist? Sõdurid on veendunud, et nad on ära olnud vaid nädal. Vähemalt nii väitab O’Raivo.

Oaklant pinnib veel sõdureid natuke aega ning saadab need siis magama. Viimane mõte tundub väsinud sõduritele kõige magusam idee. Vaevalt koikudele heitnud, jäädakse sügavasse unenägudeta unne. Neid ei häiri isegi see, et valvesõdur paneb nad taaskord luku taha.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 14:17 28. Aug 2007

Trellitatud kongiuks kolksatab. „Püsti! Kolonelleitant tahab teid näha. Jalamaid.” Väljas on pime, rongiakende tagant vilksatavad tumedad puuvarjud. „Palju me magada saime?” uurivad sõdurid. „Peaaegu kolm tundi”, vastab leitant „püsti, härrased, ja tehke siva.” Smith irvitab, et näe, nüüd kutsutakse meid juba härraks. Unesegaselt komberdatakse kolonelleitanti ruumidesse. Oaklant istub heledalt valgustatud toas ja hoiab käes konjakiklaasi. „Austria-Ungari palus rahu,” teatab ta võidukalt. Asjad kulgevad meile sobivas suunas, kas teate”.

Ta sammub kapi juurde ja võtab sealt välja neli klaasi ning pudeli šampust. Hämmeldunult ja rõõmsalt lüüakse klaase kokku, Oaklant saadab adjutandi võileibade järele. Talle näib alles nüüd meenuvat, et sõdurid palusid temalt süüa. „Nõnda, härrased,” alustab Oaklant. „Sain ühendust peastaabiga ja seal öeldi, et teatud kapral John Smith, reamehed Frank Further ning Onu O’Raivo on tõepoolest 1. pataljoni C kompanii koosseisus. Teie ülemuste nimed, mis te andsite, klapivad staabi andmetega.

Õnnetuseks olete te surnud. Või noh, MIA, teadmata kadunud. Teie omastele on teatatud. Muuseas, teie pataljonist tuli lõpuks paari nädala eest metsast välja ainult 40 meest. Nagu te ette kandsite, on B ja D kompanii täies koosseisus hukkunud.”
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 14:17 28. Aug 2007

Jahmunud sõdurid uurivad, et kas saaks omastele teatada, et neil on siiski hing sees. Oaklant süütab lõhnava sigareti ja pahvib seda mõtlikult: „Ma olin seda äärepealt tegemas, kuid siis turgatas mulle pähe parem idee. Nimelt olen ma teel Marseille’sse, kus mul on pakilisi asjaajamisi ja teie eriline olukord on justkui taeva kingituseks. Aga enne, kui ma sellest lähemalt räägin, peate teadma, et järgnev jutt on rangelt salastatud.”

Sõdurid lubavad vaikida. Oaklant pakub ka neile sigarette ja pakub tuld. Isegi mittesuitsetajast O’Raivo ei taha keelduda. „Ühesõnaga, sõidan Marseille’sse. Sealne jõuk või jõugud tegelevad väga aktiivselt smuugeldamise ja hangeldamisega. Miks peaks minusse puutuma mingisuguste konnaõgijate omavaheline jagelemine ja kauplemine, küsite."

"Seepärast, et nood jõugud ostavad ilmselt sakslastelt laskemoona ja varustust. Ja maksavad kullas. Märgistamata kullakangides ja kuldesemetes. Seejuures veel antiiksesemetes. Ja neil kuraditel on seda raha sedavõrd palju, et nad ei vaevu isegi hoolikalt arvestama. Salakaupade müüjad, seega siis sakslased, ajavad sitta kanti raha kokku. Raha, millega nad toidavad saksa sõjamasinat, kui aus olla. Siin tulengi mängu mina ja nüüd ühtlasi ka teie. Kuulujutud, et saksa ülemustelt on leitud veidraid kuldripatseid ja kujukesi, on levinud juba mõnda aega. Aga ma ei suutnud leida selle kulla lähtepunkti.”
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 14:19 28. Aug 2007

„Olin tükk aega Calais’ baasiülem ja ühel patrullkäigul leidsid sõdurid kuulihaavadesse surnud prantslase. Ründajad saadi kohapeal kätte, kuid nood hukkusid tulevahetuses. Üks surija pihtis teel haiglasse, et motiiviks oli röövimine. Siin lähebki asi põnevaks. Nimelt leiti tollelt prantlaselt,” Oaklant asetab lauale ühe seepiakarva morgifoto noorest ja üsna hea välimusega prantslasest, kes on eksimatult surnud „Gazette du Sud’i, see on Marseille ajaleht, mässitud helekuldse kujukese, mille väärtus on hinnanguliselt vähemalt 1000 dollarit. Kujukese eriskummaline materjal meenutab tugevalt varemleitud nipsasjakeste oma."

"Lasin meestel veidi Calais ringi nuuskida ja sain teada, et surnu nimi on Bertrand Matei, hüüdnimega Berto või lihtsalt Mees Marseille’st. Näete nüüd seost?” Oaklant tõuseb püsti ja sammub närviliselt mööda ruumi. „Otsekohe tegin ma vajalikud korraldused ja saatsin telegrammi Marseille’ sandarmiülemale Pierre Marchandile, kellelt tulid väga ebalevalt mittemidagiütlevad vastused. Põrgusse temaga! Nii palju, kui ma tean, võib too paks konnaõgija ise asjaga seotud olla. Otsustasin isiklikult kohale sõita ja tollele Marchandi-sellile korralikult kaela peale astuda. Ning siin, härrased, astutegi mängu teie."

"Niipea kui sain teada, et olete kogu maailma jaoks kadunud, tekkis mul suurepärane idee. Te sõidate minu asemel Marseille’sse ja teete kindlaks, kes nende antiikesemetega hangeldab. Te imbute Marseille’ allilma, võidate usalduse ja uurite välja, kust see kuld tuleb. Võimalik, et tegemist on mingi Vahemere piraatide kadunud aardega, mis just hiljuti on avastatud. Loomulikult ei kanna te ameerika univormi. Te saate selga tsiviilriided ning te mõtlete välja katteloo, miks ja kes te olete. Te asute elama mõnda Marseille vähemsilmatorkavasse hotelli ja kuulate maad. Kindlasti saate te sel moel rohkem infot, kui mina uksi paugutades ja kärkides."

"Esimeseks juhtlõngaks on too Berto, kes iganes ta siis ka pole. Teiseks juhtlõngaks on aga see.” Oaklant asetab lauale Charles Baudelaire roosas köites „Kurja lilled” ning veel ühe seepiatooni foto noorest tüdrukust, kes näeb välja väga prantslannalik. „Kui teid huvitab, siis asus see foto järjehoidjana enne luuletust „L’ennemi” – „Vaenlane”. Köite kaanel on tume kuivanud vereplekk.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 14:20 28. Aug 2007

„Kas olete mu plaaniga päri”, uurib Oaklant pingsalt. Frank uurib, mis oleks alternatiiviks. Liitute uuesti armeega ning teid saadetakse otsekohe rindele Saksa keiserlik armee vastu, tuleb vastus. Sõdurid arutavad natuke asja, kuid igatahes leiavad nad Oaklanti idee parema olevat. „Ja viimane juhtlõng on see.” Oaklant võtab sahtlist paberisse mässitud umbes 15-sentimeetrise kujukese, mis on kaetud soolakristallidega. See on Bertolt leitud kujuke. Seda müües võite Marseille’s tõmmata endale korralikult tähelepanu.”

Oaklant annab kuju Smithi kätte. „Lisaks veel selline jutt,” tasandab kolonelleitant häält „ameerika armee ei pea teadma, et aare on leitud. Arvan, et suudan neid veenda kaubitsemise lõpetamisest. Ma pakun teile 25% aardeleiust. Ausalt, mul on sõjast kõrini. Ma tahan minna erru ja elada elu lõpuni kusagil troopilises paradiisis Jamaikal, Hawaiil. Ja ka teie ei ütle ilmselt paremast elust ära.”

Järgneb hoogne tingimine loovutatava protsendi üle. Sõdurid nõuavad 50%, kui Oaklanti viimane pakkumine on 30%, millega lõpuks ka rahule jäädakse. Oaklant annab käsu Marseille’sse jõudes saata telegrammiga ülepäeviti teateid, kuidas uurimistöö kulgeb. Telegramm tuleb saata Londoni staapi, küllap see sealt juba edastatakse. Küsitakse veel täpsustavaid küsimusi ning viimaks annab Oaklant käsu sõduritele pesuvesi valmis panna ja saadab nad tsiviilriideid valima.

Enne seda annab ta Smithile kaitsekirja, mis teatab, et ettenäitaja tegutseb Paul Oaklanti eriülesandel ja juhatusel. Kolonelleitnant hoiatab, et kirjast on tõenäoliselt kasu vaid kokkupuudetel ameeriklastega. Kindlasti ei tohi kirjaga vehkida ja kelkida, sest see hävitaks kogu katteloo ja paljastaks sõdurite tegeliku tausta. Oaklanti ihuarst vaatab sõdurite haavad üle, seob ja nõelub, teeb valuvaigistava süsti. Seepeale minnakse magama. Marseille’sse on plaanis jõuda paari päeva pärast.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 14:22 28. Aug 2007

Hommik, taevas on päikeseline ja rongiakendest avanev vaade on maaliline – kuldkollased ja punased lehed sulavad üheks kirevaks virr-varriks, kui rong vonkleb mööda raudteesildu, kulgeb üle küngaste ja läbi metsade. Süüakse hommikust ja saadakse teada, et magatud on peaaegu ööpäev. Päeval igavletakse ja mängitakse kaarte, Frank võidab blackjackis Smithilt viis dollarit, mille peale viimane keeldub edasi mängimast.

Maastik muutub pisut vahemerelisemaks. Peale hilist õhtusööki uurib Smith kujukest ja puhastab seda soolakristallidest. Ühel hetkel tunneb ta, et kujuke vingerdas hetkeks ta käes nagu oleks see kala. Ehmatatakse. Helekuldne ese, mis omandas nüüd selgemad piirjooned kujutab endast mingisugust antropomorfset olendit, kelle pungitavad silmad ja peakuju meenutavad kala või konna. Käes hoiab ta pikka oda. Kuju alusel on kiri mingis veidras tähemärgistikus. Smith kraabib kuju, et teha kindlaks, kas see on vaid kullaga kaetud ja leiab, et tegemist täiskullast kujuga. Jõutakse selgusele, et Marseilles tuleks raamatukogu külastada ning selle kohta uurida. Kuju pakitakse kotti ja heidetakse magama.

Smith ärkab tunde peale, et midagi on valesti. Kong, milles nad magavad on pime. Kuulda on vaid rongi monotoonset häält, trellide tärinat ning kaaslaste hingamist. Miskipärast meenuvad talle selle kummalise kuju haiglaslikult pungitavad silmad ja see murdosasekundiline visklemine. Kõhe hakkab.

Ta süütab tiku ja vaatab ruumis ringi. Ta kummardub koti juurde, et kuju vaadata, kui tikk kustub. Uue tiku valguses avastab ta, et kuju on kinnisest kotist kadunud. Veerenud tema nari alla ja otsekui roomanud ukse poole. Frank ja O’Raivo ärkavad ka. Kuna lukustamata trellitatud uks kiiksub väga kahtlaselt ja kolksatab aeg-ajalt pauguga kinni, siis otsustab Frank trellid kokku siduda. Smith pistab kuju padjapüüri sisse ning asetab vastikustundega võideldes selle oma padja alla.

Mõne aja pärast jäädakse uuesti magama ja Smith näeb unes merd ja liivaranda. Ta könnib mööda kaldaäärt ja vaatab merele. Lained loksuvad, laineharjad on valged. Kusagil eemal, avamerel aga hakkab vesi keema ja vahutama. Smith ärkab korraks, kuid uinub taas.

Süüakse hommikust, maastik on päris vahemereline, akendest vilksatavad viinamarjaistandused ja mõned oliivisalud. Pärastlõunal rong peatub, nüüd erariides sõpradele antakse viimased juhtnöörid, pannakse südamele pidevat kontakti hoida ja kaitsekirjaga mitte lehvitada. Minnakse umbes tunnike mööda raudteed edasi. Rong on juba ammu silmist kadunud ja teisele haruteele sõitnud, et mitte tekitada Marseille’ Gare du Notre Dame jaama jõudes liiga ebatervet huvi.

Minnakse üle künka ning nähakse suitsevaid korstnaid ja katuseid, sadu ja sadu punaseid katuseid. Linna ühes küljes asub künka peal vanalinn oma iidsete tornide ja majadega. Kaugemal, linna teises otsas on näha sügiseselt tumesinist merd ja paate.

Nad on Marseille’sse jõudnud.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 10:55 12. Sept 2007

Pärastlõunases päikesepaistes jõutakse esimeste punasekatuseliste majadeni ning pööratakse kitsukeste sajandivanuste tänavate labürinti. Mida edasi, seda enam hakkab silma, et on jõutud suurde kaubanduslinna - prantslased, korsiklased, itaallased, halattides turbanitega aafriklased, kõik nad tunglevad, räägivad, suhtlevad, kiirustavad kuhugi. Kostuvad hõiked, laste hääled, loomade häälitsused. Iga sammuga tungitakse aina sügavamale Marseille’ südamesse.

Mehed peatuvad hetkeks ja arutlevad oma edasise tegevusplaani üle, sest neile meenub, et nad on unustanud kokkuleppele jõuda oma katteloos. Esialgne plaan tutvustada endid kui ajakirjanikke ei tundugi enam niivõrd nutikas. Eriti arvesse võttes, et tegutsetakse salajasel ülesandel püüdes kohalikku allilma sisse sulanduda. O’Raivo pakub lõpuks välja lahenduse, mis näikse kõigile sobivat - tuleb minna sadamasse ning valida välja mõni suuremat sorti alus ja luisata uudishimulikele, et nad kuuluvad laeva meeskonda.

Aga kõigepealt on vaja ajada pakilisemaid, võiks isegi öelda elulise tähtsusega asju. Smith, kes tunneb end ilma paksu sineli ja kuulivestita paganama alasti, veenab kõiki, et tuleks muretseda vähemalt mõni paksemat sorti mantel, mis võtaks kinni nõrgema mehe antud pussihoobi või väiksemakaliibrise kuuli. Uuritakse ringi ja uitatakse mööda tänavaid, hingatakse sisse n-ö kohalikku “koloriiti”, mis koosneb kargest meretuulest, kalalõhnast, tuhandete inimeste elutegevusest. Viimaks jõutakse ühe väikese ärini, mille ukse kohal rippuv silt: keti otsas käärid, vihjaks nagu riidekraamile.

Ukse kohal kõlisev kelluke teatab klientide
saabumisest ja tagaruumist ilmub välja krapsakas nooremapoolne prantslanna. Tal on pikad patsi punutud süsimustad juuksed. Nagu ameeriklastele kohane, pöördutakse müüjanna poole loomulikult inglise keeles. Naine pilgutab natuke silmi ja läheb üle konarlikule inglisele.
Küsitakse sinelit, lõpuks saab naine aru, et vaja on manteaux’d. Je suis desole, mais meil on seulement müügil pudukaup - teate kyll niidid, nõelad, lõngad, paelad. Aga manteaux’sid on paar tänavat edasi ühes kenas nurgapoolses rõivapoes. Naine juhatab lahkesti teed. Ameeriklastele jääb meelde vaid, et tuleb minna edasi, kuni nende tänav ristub Rue de Trois Mages nime kandva tänavaga. Eh bien, mööda seda lähete ja seal nurga peal ongi.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 10:57 12. Sept 2007

Tänatakse ja lahkutakse. Frank jääb ühe pudupoe ees suitsetava kohaliku lõnguse hambusse, kes uriseb midagi vaenulikult. Rahumeelsed nagu meie jänkid on, siis teda ignoreeritakse. Rue De Trois Mages tänav on veelgi enam rahvast täis. Tõsi küll teatud tüüpi rahvast. Tollel tänaval asuva räpase hotelli “Marseillaise” ees patseerib terve ports naisterahvaid, kes kannavad miskipärast kannavad siivutuid seelikuid, mis on natuke liiga lühikesed - lõppevad natuke ülespoole põlve, võrksukki ja lennukaid kübaraid. Naisterahvad tervitavad ameeriklasi valju huilgega ja kutsuvad enda juurde: “Come on, garcons, tulge nüüd, pidutseme!” Smithi, O’Raivo ja Franki plaanidesse pidutsemine paraku aga ei kuulu. Nii hiilivadki nad sellest käratsevast massist ettevaatlikult läbi. Neile saadetakse järele yhem6ttelisi arvamusi nonde eraeluliste eelistuste kohta.

Lõpuks leitakse üles nimetatud rõivakauplus ning häiritakse tolle müüjannat kohvi joomisel. Tass kolksatab lauale, sest kalleid kundesid on vaja teenindada. Kaupluses on tõepoolest müügil mantleid, ennesõjaaegseid mudeleid, mis ei rahulda kuidagi Smithi soove - materjal on liiga õhuke. Tingitakse natuke hinna üle ja taibatakse, et neil pole taskus ühte santiimigi. Lüüakse käega ja suundutakse edasi peatänavale, La Canebière’ile, kus on kuuldavasti ka pank.
Kuude kaupa metsas passinud sõduritele on see pulseeriv promenaad parajaks šokiks - veelgi enam inimesi, m6ned autod, nii palju kohvikuid ja baare. Neoontuled ja valgustatud aknad. Inimesed istuvad jahedat ilma trotsides mantlites välikohvikutes, naudivad oma calvadosi ja kohvi. Nad tunnevad end elusana ja üritavad unustada seda luupainajalikku sõda. Vähemalt mõneks õndsaks hetkeks.

Heidetakse pilk kellale ja leitakse, et panga sulgemiseni polegi kuigi palju aega jäänud. Kiiruga seatakse sammud majani, mille ukse kohal on silt “La Banque de Marseille”. Sisenedes tervitavad kaks tursket pumppüssidega relvastatud ning univormistatud turvameest neid tähelepaneliku peanoogutusega. Võetakse lähimasse järjekorda. Möödub umbes kümme minutit, järjekord edeneb visalt, kui kelluke panga ukse küljes kõliseb taas. Tulijaks on moekas mustas mantlis härrasmees, kes on näinud suurt vaeva oma sinkjasmustade juuste üle pea kammimise ning briljantiiniga määrimisel. Teda nähes hakkab üks turvamees lärmi tegema ning järgneb ehe prantsusekeelne mõttevahetus ühes vehkivate käte ja kõrgendatud hääletooniga. Viimaks lubab turvamees uustulnuka ka järjekorda. Too võtab end platsi otse ameeriklaste sappa. Psst, sõnab mees, tahate raha vahetada, uurib ta. Pank annab teile näruse kursiga üks dollar 26 frangi vastu. Tulge välja, pakun 31 franki dollari eest. Teda ignoreeritakse, öeldakse viisakalt, et vaatame hiljem.

O’Raivo j6uab esimesena leti äärde. Tülpinud ametik vaatab teda üle näpitsprillide, vaatab kella, ohkab ja küsib puiselt, et kuidas ta saab abiks olla. O’Raivo teatab, et tahab vahetada sada dollarit frankideks. Teller teatab, et kurss on 1:26, vahendustasu 10 franki. Ta ulatab O’Raivole prantsusekeelse blanketi, mida too Franki abiga täita püüab. Ametnik vaatab täidetud lehe üle ja küsib passi, mis on vajalik suurema summa ehk rohkema kui 50 dollari vahetamisel. O’Raivole meenub, et tal pole kaasas ühtegi paberit. Vaieldakse natuke, kuid ametnik jääb kõigutamatuks. O’Raivo lahkub pahaselt järjekorrast ning annab lakutud mustajuukselisele härrasmehele märku välja astuda.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 10:58 12. Sept 2007

Järgmisena vahetavad raha Frank ja Smith, mõlemad vahetavad täpselt 50 dollarit ja saavad oma armsate dollarite asemele krabisevad frangid. Panga ees näitab mustas kootud mantlis härrasmees O’Raivole teed lähimasse kangialusesse, O’Raivo järgneb. Seal otsib härrasmees taskust välja nutsaka franke. O’Raivo annab talle sada dollarit saades vastu 3100
lõhnavat franki. Kahtlustav O’Raivo uurib rahatähti lähemalt ning ei leia ühtegi võltsingut.

Lakutud härrasmees noogutab talle, surub kätt ja kaob tänavarägastikku. O’Raivo liitub panga ees ootavate Franki ja Smithiga. Smith siseneb uuesti panka, vahetab veel 50 dollarit frankideks ning seni kuni ametnik talle raha loeb, uurib Smith huviga panga turvasüsteeme. Ääretult kahtlane lugu. Tuulevarjulises tänavanurgas laterna valgel uuritakse O’Raivo saadud rahatähti ning avastatakse, et uuritav värske rahatäht on võltsing. O’Raivo annab uurida ka ülejäänud sirged kupüürid ning tehakse kindlaks, et 1500F 3100st on sulaselge võltsing. O’Raivo ei saa aru, kuidas ta seda ei märganud. Teda tögatakse natuke. Samal ajal lõpetab pank oma tööpäeva.

Suundutakse mingisuguse kioski poole, mis näikse müüvat meeneid. Soovitakse osta korralikku Marseille kaarti. Uurinud lähemalt kahte pakutavat valitakse üks põhjalikum välja ja makstakse tolle eest küsitud summa. Lisaks tahetakse teada, kas teenindaja oskab soovitada mõnda hotelli, mis poleks väga kallis ega samas ka mitte viimane peldik. Müüja mõtleb pisut ja annab lõpuks Pepe De La Mar’ nimelise võõrastemaja aadressi. Too hotell asub otse vaatega vanale sadamale. Seejärel uuritakse ka autorendi kohta ning saadakse Les Automobiles Chiques aadress. Müüja märgib kõik vajalikud kohad lahkesti ka vastostetud kaardile.

Minnakse mööda La Canebière tänavat nagu abivalmis müüja juhatas ning kerge vaevaga leitakse üles ka autorent. Sisendes teatab teenindaja, et tema tööpäev on lõppenud ning ta tahab minna koju. Teda suudetakse siiski veenda vähemalt ära kuulama. Kiiresti leitakse sobiv auto, jõutakse ka hinnas kokkuleppele, kuid probleemiks saab puuduv juhiluba. Meeste argumendid, et O’Raivo on suurepärane juht, ei kõiguta kedagi. Lõpuks tehakse pakkumine kohe üks auto mustalt ära osta. Prantslane mõtleb natuke, kratsib kukalt ja nimetab oma hinna. Igatahes selgub, et sellist summat pole jänkidel kusagilt võtta. Lubatakse järgmisel hommikul tagasi tulla.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 10:59 12. Sept 2007

Vana Sadam lõhnab adru, kalalastide ja soola järgi. Paadid ja laevad nagisevad kai ääres. Vahemerelt puhuv külm mistraal teeb olemise kõhedaks. Meestele meenub, et tegelikult on siiski tegemist talvehakuga... Eemalt hakkab paistma neoonsilt “H EL Pepe De La Mar”. Hotell, mis eemalt vaadates tundub täitsa tore kahekorruse ja -tiivaline majutusasutus. Tõsi, paljud selle aknad on pimedad. Ju pole november kuigi populaarne turismikuu ning ka Euroopas möllav sõda on v6tnud klientidest matti.

Ühest kangialusest astub välja noormees, kes räägib meeletult kiiresti. “Kellasooviteosta? Kullast! Kettesõrmuseidehteid?” Smith küsib kuulivesti kohta, kuid noormees, kes ütleb oma nimeks Raymond olevat, teatab, et tema leivaks on kellad. Seepeale uuritakse, kas Raymond saaks neile hankida dokumente – passi ja juhiluba. Raymond kõhkleb, kahtleb ja lubab paari tunni pärast tagasi olla. Kohtumispaigaks lepitakse Pepe de La Mar’I baar. Raymond kaob pimedusse, kusagilt eemalt on kuulda tema vuristamist: “Bonjourhärrakellasooviteosta?! Kullast!”

Kiiruga astutakse hotelli fuajeesse sooja. Ruumi põrand on kaetud musta-valgeruuduliste plaatidega, millelt kajavad sammud. Nurkades seisavad suurtes pottides väikesed toapalmid. Pehmes kollases valguses, mis paistab adminsitraatori leti kohalt, on näha kuivetunud naisterahvast. Temaga tehaksegi juttu ja soovitakse tuba. Kolmest tuba ei leita, küll aga on pakkuda üks kaheline ja üks üheline tuba. Deluxe pakkumine raskustega harjunud sõdureid ei huvita. Hotelli registreeritakse end valenime all ning märgitakse päritolumaaks Tšiili. Kui administraator, kes räägib nii nagu oleks tal probleeme proteesidega, uurib, et millega mehed tegelevad, siis vastatakse, et kaubareisjad.

Kui ameeriklased end hotelli sisse on kirjutanud, siis ilmub välja väike punases univormis toapoiss, kes on innukalt valmis aitama kotte tassida. Teda ei tundu morjendavat fakt, et külalised saabusid hotelli kaks kätt taskus. Oma vaibumatus kutsikalikus entusiasmis juhatab ta külalised nende tubadesse. “Näete”, vadistab ta, “Siin on tuba number 14a ja siin on tuba 14”. Ta avab Franki ja Smithi toa ukse, mehed lipsavad jootraha andmata sisse ja tõmbavad ukse kinni. O’Raivo jääb üliinnuka toapoisi küüsi, kes seletab, et ebausu tõttu ei ole hotellides tubasid nr 13. Selle asemel on neil tuba nr 14a, aga ärgu O’Raivo muretsegu, seal ei kummita. Toapoiss lipsab O’Raivo tuppa ning avab akna, et tuba tuulutada.

Tuba on iseenesest üsna tagasihoidlik. Akna all on kirjutuslaud, sellel on sulepea, tindipott, telegrammiblanketid. Toa teise poole täidab voodi. Lisaks avaneb toa nurgast uks, mis viib pisikesse vannituppa, kus on vaid tualetipott, tool, millel on pesukauss ning kraan külma veega. O’Raivo annab poisile mõned frangid ja laseb sel tuua alt köögist midagi süüa. Frank tellib kuuma vett ja üritab end pesta. Toapoiss on toonud O’Raivole baguette’ ja pudeli punast veini, saanud veel jootraha, laseb toapoiss jalga.

Viimaks omaette jäänud mugib O’Raivo oma tuunikala-singi baguette’I ja laseb veinil hea maitsta. Ta astub pudeliga avatud akna ette ja vaatab välja. Tema aken avaneb sisehoovi, kust paistavad tänavalaternad, väike solisev purskkaev, mõned pingid ja puud. Kassid kräunuvad, kusagil eemal kohiseb Vahemeri. Ta pilk langeb oma vastasaknale, mis on pime. Silmanurgast näeb ta hoovis mingit liikumist, kuid ei pane seda millekski.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

EelmineJärgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6