Eikellegimaa

[holmes]

„Lez amerikenz?” kostub seest. Uks avaneb ning sõduritele vaatab vastu sassis juustega ja higise näoga preester täies missarüüs. Ta tirib sõdurid sisse ning kerib keti uuesti ukse külge. Kirikut valgustab sadu ja sadu küünlaid, altari kohal ripub kettidega kinnitatud rist. Altarimaalil on kujutatud inglitest ümbritsetud Jeesust, kes istub pilvel ja hoiab käes mõõka. Tema jalge all on deemonid.

Preester sonib tänulikult, et lõpuks ometi ameeriklased, lõpuks ometi. Ta seletab palavikuliselt, et magada ei tohi, magada ei tohi! Fuuriad on ärganud ja neelavad unenägusid ja meeleheidet. Ta avastas hädade põhjuse liiga hilja ega suutunud kedagi päästa. Räägib, et on olnud viis päeva siin üksinda kirikus julgemata magada. Preester Gaspard Laroux vahib ringi ja viib küünlaid pimedamatesse kirikusoppidesse. Äkki jääb ta vahtima ja kuulatab. Mööda akende ette löödud puulippe libiseb midagi, kriuksudes. Kusagil lendab akna eest üks lipp ära.

Smith annab käsu tulistada hääle suunas. Kiriku uks prahvatab valla ning külm tuulehoog kustutab enamiku küünaldest tuues ruumi pisut lund. Gaspard kahmab mingid paberirullid ja raamatu ning ühe kummalise välimusega siniselt pulseeriva kvartskivi ning suskab selle Smithi kätte.

Sõdurid näevad, kuidas altari kohal asuv rist raksatab keti küljest lahti, Gaspard vajub põlvili ja palvetab: Libera nos Domine ex diaboli inferni!. Rist keerleb õhus ning sööstab Gaspardi suunas, Smith püüab vanameest eest lükata, kuid jääb hiljaks. Rist läbistab vana preestri.

Õhk on täis surinat ning elektrit. Vitraažid hakkavad purunema, pingid tõusevad lendu. Sõdurid suudavad tabamusi vältida ja tormavad käärkambrisse tuulevarju. Ka seal ühegi aknata ruumis on tohutu tuulemöll, õhus lendavad paberid ja raamatud. Tormatakse tagasi ja hüpatakse akendest välja. Tuul üritab Smithi käes olnud paberit ära rebida.

Kirikust eemale tormates nähakse, kuidas kirik vajub kokku, selle kivid pudenevad tolmuks. Ronitakse üle küla ümbritseva aia ning tehakse minekut. Jäine sinine valgus kvartskivis tuikleb pisut laisemalt.

[holmes]

Kapral John Smith: „Vaagun elu ja surma vahel. Scrollidest sittagi kasu ei ole. Läheme raudtee poole, üritame seda õhku lasta ja kindlasti tabab mind sakslaste kuul missiooni täites. Sellega minu teenistus sõjaväes lõppeb.”

Reamees Frank Further: „Kes ikka sooviks elada igavesti, mõtlesin käesolevale sõjamissioonile asudes, ent sellist hämarat ja kõhedat saatust ei osanud teps mitte ennustada. Olukord on pask. Meie ainukene lootus eluga pääseda on dešifreerida preestrilt saadud mumbojumbo ja selle abil end (või maailma?) päästa. Olukord on pasane! Kõnts!”
4. või 5. või 6. oktoober 1918, kusagil Argonne metsas.

Sõdurid seisavad pooleteisemeetrise lippidest kokku pandud tara ees, millest nad just kiiruga üle on roninud. Vettinud sinelid rõhuvad õlgu ja tinast kaitsevest on pannud õlad ja selja kohutaval kombel tuikama. Kivi sinine valgus loob illusiooni?, et varjud ümber sõdurite liiguvad ja „keevad”. Kuuldakse metalseid kriipivaid sosinaid arusaamatus keeles. Nende tekitajat ei suudeta leida.

Külm oktoobriõhk toob ihule külmavärinad. Kaalutakse edasisi plaane ja võimalusi. Smith ja Frank tahavad tagasi külla minna, et leida maja, mis kuulus hukatud nõiale, kellest surev preester neile sonis. O’Raivo nagu ikka mõistuse hääl laidab idee maha. Enamuse arvamus jääb peale ning Smith ja Frank ronivad tagasi üle aia ja suunduvad küla südamesse. O’Raivo jääb teistest maha. Üksi on ilmselgelt turvalisem.

[holmes]

Sõduritepaar kõnnib ettevaatlikult mööda haudvaikse metsaküla tänavaid. Majade siluetid mustavad pimeduses. Tehakse ringkäik mööda küla, et leida mõni ammu hüljatud maja, kuid ei leita.

Sõdureid kõikjalt ümbritsevatest akendest vaatavad neid kahvatud ja liikumatud näod – surnud külaelanikud. Frank lööb akna katki, killud lendavad toasviibivale vanemat sorti mehele näkku – surnukeha ei näi millelegi reageerivat. Pikapeale hakkavad sõdurid tabama mingisugust mustrit: enamasti istuvad akende all mehed, justkui valves, ja põrnitsevad aknast välja. Frank: „Näib nagu nad oleksid valvates lihtsalt magama jäänud, et mitte enam ärgata.”

Voodites lebavad vanurid, naised, lapsed. Paljud kui mitte kõik hoiavad enda ihu ligidal risti või palvehelmeid. Leitakse avatud piibleid. Suundutakse surnuaeda otsima, loogilise kohana võetakse sihiks kloosterkiriku rusud.

Hoone on täielikult hävinenud. Kivid, millest see iidne ehitis ehitati, on pudenenud pudejaks halliks tolmuks, mis kleepub saabastele. Kloosterkirikut ümbritsenud surnuaed on keeristormi? poolt segi paisatud, epitsentriks on muidugi ehitis. Hauaplaadid on purunenud, metallist ristid väändunud, kogu see segadus moodustab vaevutajutava spiraalmustri. Ehitist ümbritsenud lumelobjakas on sulanud, aurustunud jättes maha endast väikesi haisvaid lompe. Kusagil külas kääksatab uks ja sulgub siis raksuga. Kivi vilgub ägedamalt.

[holmes]

O’Raivo jalutab aeglaselt ümber küla, vahib ringi ja üritab leida mingisugust teerada metsa. Ta jõuab külaväravani. Küla ees kulgeval lumelörtsisel rajal on ainult sõdurite enda jäljed.

Sosin, kohe tema parema kõrva juures! Ta pöördub ja sihib, kuid ei näe midagi eriskummalist. Järsku tunneb ta seletamatut hirmu ja mingi hetke ajel karjatab ta: Iä! Ghatanothoa!

Frank ja Smith jooksevad seda kuuldes O’Raivo juurde ja näevad, kuidas too lumme sülitab, sülg on kahtlaselt punane. Smith ütleb, et on aeg minna edasi ja nii liigutaksegi külateed mööda metsa. Rada on mõnda aega lai, kuid kitseneb siis järsult. Sammutakse mööda porist metsameed. Tundub, et mets ise on nende vastu – oksad peksavad vastu nägu, kriibivad, üritavad kiivrit peast rabada.

Siiamaale vaevu jalgu järelelohistanud Smith teatab, et ei suuda enam ühtegi sammu edasi liikuda ja peab istuma. Otsustatakse paarkümmend meetrit rajast kõrvale laager üles teha. Vaadatakse, kas kivi vilgub, kuid see on täiesti tuhm.

[holmes]

Ühe viimase tikuga saadakse lõke üles ja soojendatakse endid lõkke ääres. Uuritakse ka hukkunud preestrilt saadud raamatut „La Chronique de l’abbaye de St-Michel” ja kirjarulli. Preester on märgistanud olulised kohad järjehoidjatega. Frank võtab kokku kõik teadmised prantsuse keelest, kuid ei suuda esimest teksti peaaegu üldse tõlkida. Siiski tunneb ta ära teksti lõpus mõned olevad sõnad ja nende abil tuletades ning nuputades loeb ta teistele kõva häälega ette:

„...see lööb särama, kui Loi-gore taas lähemale roomab. Vend Maynard kirjutas lehed araabia raamatust maha, et see oleks abiks deemonite väe ohjamiseks. Ja see rull peideti sügavale Sante Micheli varju. Nönda saadi jagu kangest taudist. Kiidetud olgu Isa, Poeg ja Püha Vaim meie Issanda aastal nelisada kaheksakümmend kuus.”

Teise teksti lugemisega saab ta aga hakkama, mille kokkuvõte on järgmine:
„Issanda aastal 1415, Sajaaastase sõja kõrgpunktis naases sarnaste sümptomitega kurnav taud. 486nda aasta sündmustega ei leita sellegipoolest ühiseid jooni. Taud lõppeb, kui külaväljakul põletatakse nõid Michelle Savingon.”

Kolmandast tekstist ei saa Frank taaskord midagi aru. Leiab sealt aga kaks aastaarvu „1814” ja „486”. Võetakse ette kirjarulli tõlkimine, aetakse sõrmega järge. Esimese lõigu suudab Frank tõlkida:
„Araablase Al-Azifi raamatust nagu on tölkinud ja kirja pannud Maynard Lourdes’t.
Kaua olid nemad maganud ja Katal äratas nemad ülesse surmates Bayali rahva. Kuhtuvate surijate valu ja ängistust kuulsid deemonid ja leidsid nende pisarad olevat magusamad kui sulamesi.”

Tekstis leidub ka kaks veidras keeles ja kirjapildis tekstikatket: esimeses kuus rida; teises, mis asub rulli lõpus, neli rida. Lisaks on joonistatud rulli lõppu, üle viimase tekstikatke kummaline pentagrammi meenutav sümbol, kuid selle tipud on välja veninud ja sirutuvad üles. Kujutise keskel on avatud ja lauguteta silm, silma iiris on ilmselgelt liiga väike ning sellest ulatub välja mustjas saba.

[holmes]

Frustreerituna loobutakse tulutuna näivast tööst. Frankile öeldakse, et ta võinuks oma prantslannast sõbrannaga rohkem mehkeldada ja usinamalt keelt õppida. Smith ja Frank ei riski magama jääda, kuid paarikümne minuti pärast vajub Frank ära, O’Raivo juba magabki. Smith passib üleval ja jälgib, et ega magajate silmade all olevad tumedad laigud ei süvene.

Frank ja O’Raivo paistavad und nägevat, nende silmalaud võbelevad, mingi moment hakkavad nad unes õhku ahmima. Seepeale ärganuna seletavad nad erutatult madudest. Ronitakse puude otsa. Midagi ei juhtu, vaid lõke prõksub. Kusagil kaugel metsa taga kostab raks! Veelkord raksraksraksraks! Need arvatakse olevat püssilasud, plaanitakse uurima minna, kuid Smith ei jaksa liikuda.

Teised jäävad ärkvele, Smith keerab magama. Franki ja O’Raivot tabab sügav masendus – eksinud, väsinud, näljased, kõikjal on vaenlased. Võibolla oleks parem kuul pähe kihutada. Frank kaalub asja päris tõsiselt. O’Raivo pakub, et laseb Smithi kõigepealt maha. Üldiselt veedetakse aega Smithi sigarette varastades ja neid suitsetades. Saabub hall hommik, kuid edasi ei liiguta. Smith on veendunud, et peab magama ja kaua. Ka tema on vahepeal und näinud. Frank tabab kummalise anomaalia – kõigi käekellad näitavad erinevat aega, mõnda aega jälgides ja võrreldes on näha, et minutiseier käib aeg-ajalt tagasi, siis edasi ja seejärel tagasi. Pärastlõunal asutakse öösel kuuldud häälte suunas liikuma.

[holmes]

Mets hõreneb ja tiheneb taas, sammutakse mehaaniliselt jalg-jala ette. Läbi põõsaste hakkab paistma lagendik ning O’Raivo ja Frank kuulevad juttu. Smith vahib ringi, ent ei kuule mitte midagi. Roomatakse lähemale, jutt tundub olevat prantsuskeelne. Piilutakse põõsaste vahelt ning nähakse kümmet räbalates ja nahkades meest toimetamas ja surnukehasid tuustimas.

Üks meestest kõnnib aeglaselt sõdurite asukoha suunas, ise vaatab pingsalt maha. Teda sihitakse põõsa varjust. Jõudnud umbes 4 meetri kaugusele vaatab tulija sõduritele otse näkku ja karjatab: „Ne tirez! Ne tirez! Nicht schiesse! Bitte!” Ta lööb käed üles ja sama teevad ka lagendikul askeldajad. Sõdurid tulevad põõsastest välja ja sihivad mehi. Kontrollitakse, kas hüüdjal on relvi, kuid neid ei leita.

Mees, kes pursib inglise keelt, ütleb enda nimeks olevat Justin. Ta on viiekümnele liginev mees, kortsulise ja vaevatud näoga. Tema riided on kokkulapitud loomanahkadest ja puuvillastest kaltsudest. Tema püksipõlved ja nägu on porised. Ta seletab, et nad on põgenikud paari päevase teekonna kaugusel asuvast Chatelle külast. Sakslased rüüstasid nende küla, võtsid toidumoona ja kariloomad kaasa ning panid küla põlema. Justin räägib, et kuulsid öösel laske ja kuna nad olid nagunii siiakanti tulemas püüniseid kontrollima, siis otsiti ka lahinguväli üles. Frank ja Smith passivad peale, et ega vanamees ei valeta. Paranoia valitseb päris korralikult.

Lahinguväljal lebab hunnikus kaheksa saksa sõduri surnukehad, mis lähemal uurimisel on kuulidest päris korralikult läbi puuritud. Laibad on porised, mõnelgi on suu, silmad ja nina mulda täis. Üldiselt näib aga, et nad on langenud varitsuse ohvriks. O’Raivo leiab lagendiku äärtelt ka oletatavad kohad, kust varitsejad tule avasid. Edasi suunduvad jäljed lagendikule, mis on nüüd päris korralikult segi trambitud. Ründajateks on padrunikestade järgi olnud ameeriklased.

Frank tahab lasta Justinil leitud teksti tõlkida, kuid Justin ütleb, et nad matavad enne surnud maha, siis minnakse laagrisse (asub paari tunni kaugusel ühes varjatud orus), seal saab sooja toitu ja veinigi. Frank ja O’Raivo aitavad auku, millega prantslased juba enne poolepeale on jõudnud, sügavamaks kaevata. Lastakse prantslastel laibad auku visata ja muld peale ajada. Justin laseb ühel prantslasel risti valmistada. Too lahkub ning naaseb juba paari minuti pärast tagasi ühes kena ristiga. See susatakse haua päisesse ning lahkutakse põgenikelaagri suunas. Prantslased on sakslastelt võetud vintpüssid kimpu sidunud ja selga võtnud. O’Raivo märkab, et nii mõnelgi talumehel ripub riiete all vööl relvakabuur. Ameeriklastega tuleb juttu ajama nooremapoolne kiilanev prantslane Philippe, kes pommib vigases inglises suitsu ja uurib Ameerika kohta.

[holmes]

Peale väsitavat retke jõutakse prantslaste hästivarjatud põgenikelaagrisse, mis asub väikeses paksu põõsastikuga varjatud orukatlas. Keset orgu on 10-15 telki ja kaks vankrit, põleb ka lõke, mille ümber toimetavad räbalates inimesed. Nood jäävad tulijaid hirmunult vahtima, kuid Justin rahustab nad maha. Lapsed poevad emade selja taha ja piiluvad vargsi.

Põgenike juht Justin suunab ameeriklased lõkke äärde, kust Smithi, Franki ja O’Raivo üllatuseks leitakse veel kolm ameerilast. Pisut loid jällenägemisrõõm ja tutvumine. Mehed on pärit D kompaniist, mis sattus sakslaste tule alla ning kolm ellujäänut kapral Harper, reamees Blaustein ja O’Reilly pidasid paremaks taanduda. See päästis ilmselgelt nende elu. Seejärel hulkusid nad päevi metsas, kuni sattusid eelmise päeva hommikul prantslastele.

Justin juhatab meie sõduritele vabaks tehtud telgi kätte ja palub oodata, kuni toit valmib. Ta lubab veini ja jäneserrrhaguuud. Soojendatakse lõkke ääres jalgu ja vahetatakse märjad jalarätid pisut kuivemate vastu. Kui Harperilt küsitakse, kas nemad ka laske kuulsid, siis vastab ta eitavalt – nad polnud ööde kaupa korralikult maganud (halvad unenäod ja külm-märg küljealune) ning nüüd magasid raskelt telkides loomanahkade all. Puhkus kulus neile igati ära.

Smith passib kogu aeg toiduvalmistamist peale kartes reetmist ja mürgitamist. Ta ei jää enne rahule, kui näeb, et ka kokad võtavad roast ampsu. Süüakse isukalt jänese ja mingisuguste seente hautist, mis näeb üsna kahvatu ja hall välja ning maitseb pisut veidralt, vist metsloomaliha, seepärast. O’Raivo jõllitab oma kaussi ja näib sügavalt mõtlevat millegi üle. Loobub söömisest.

[holmes]

Peale einet kutsuvad Smith ja Frank vanamees Justini oma telki ja lasevad tal kirjarulli ning raamatut tõlkida. Alguses asjasse entusiastlikult suhtunud vanamees muutub peale teksti üle vaatamist morniks ja murelikuks, kuid veerib sellegipoolest tõlkida. Ütleb, et tegu Vana-Prantsuse keelega, mis on tema jaoks segane ja arusaamatu. Kutsutakse ka appi Philippe, kes aitab samuti purssida. Smith ja Frank, mõlemad õpetatud mehed psühholoogia vallas, jälgivad prantslase kehakeelt ja üritavad teda pidevalt valelt tabada. Vaesel ausal Justinil on aga tõsi taga. O’Raivo, kes läheb metsa ihu kergendama otsustab ka oksendada. Pisut hiljem teeb avastuse, mis võib olla suure tähtsusega, kuid ei räägi sellest esialgu kellelegi.

Justin keeldub edasi tõlkimast ning teda ei veena ka raha pakkumine. Üritatakse moosida Philippe’, kellele lubatakse suurt rahasummat. Philippe ütleb, et peab enne Justiniga aru pidama, kuid mõtleb ümber ja aitab tõlkida. Sõdurid leiavad kahe mehe tõlkes vasturääkivusi ja arusaamatusi, samuti tabatakse järjepidevuse puudumist. Smith puurib pingsalt Philippe, et too end kehakeele abil kuidagi reedaks. Seda aga ei toimu.

Ikka rahulolematud, minnakse kolmanda "õpetatud" arvamuse järele ja proovitakse uurida lõkke ääres konutanud ameeriklastelt, kas nemad jagavad prantsuse keelt, kuid ka nemad pole targemad. Reamees Blaustein ütleb, et oskab heebrea keelt, mis paneb sõduritel näo särama. Blaustein vaatab kirjarullis leiduvaid veidras vonklevas kirjas ridu ning ütleb, et see on ju hoopis araabia keel. Õigemini, araabia tähestik, kuid mitte araabia keel. Sõdurid paluvad Blausteinil salmide ligikaudne arusaadavam hääldus paberile panna, millega too ka nõustub.

Laagri kohale on laskunud pimedus, lõkke praksumise ja vaikse jutukõminaga seguneb kaeblik lõõtspilliviis. Blaustein istub koos teiste ameeriklastega lõkke ümber ning näeb vaeva. Prantslased vahivad neid võõristavalt, Frank kuuleb Justini ja Philippe rääkimas, kuid et see on kummalises dialektis, siis mõistab ta aind paari sõna: „telk”, „jänes” ja „väga”. O’Raivol aga küpseb mingi plaan.

[holmes]

Oodatakse vaikides, millal Blaustein oma kirjutamisega lõpule jõuab. Smithi ja tema kaaslasi on kogu laagris viibimise närinud kusagil alateadvuses tunne, et koht on tuttav. Ülimalt tüütu deja vu. Näiteks, üks paik telgi katusel on paganama tuttav. Aga kust?

Blaustein ulatab sõduritele transkriptsiooni ja lisab, et nüüd on ta kindel. Tegemist pole mingil juhul araabia keelega. Ta ei oska öelda ega isegi pakkuda, millega tegu võiks olla. Ümbritsevad prantslased vahivad neid, võiks isegi öelda, et jälgivad. Sõdurid tänavad Blausteini ja Frank pistab paberitüki oma taskusse. Vahepeal on O’Raivo telki kobinud ja laseb silma looja. Telk on kuiv ja võrdlemisi soe. Frank teeb omale riidehunniku alla mugava aseme ja leiab riidevirnast D pataljoni kuuliaukudega sineli, ta näitab seda Smithile, kuid mõlemale meenub, et prantslased matsid enne surnud ehk ju nad mõnel sarnasel retkel ka tolle sineli üles korjasid.

Heidetakse teenitud und magama, kuid umbes paarikümne minuti pärast kahiseb telgiriie ning kõõrdsilmne vana Justin vaatab neid telki pugedes. „Noh, kus see on?” Unesegased sõdurid ei saa mitte midagi aru. „Teenrikivi, mille te üleeile tuua lubasite? Andke see nüüd mulle” Smith ja Frank küsivad, mis asi on Teenrikivi. Justin seletab teatava märgatava ärevusega. Kui sõdurid, nüüd juba täiesti ärkvel, talle teeseldud mõistmatusega otsa vaatavad, tabab Justini äkitselt arusaamine, ta nägu valgustab hirm ja ta kähistab taganedes: „N’ath gwaar N’ath qwar N’ath Lloigwar!”

Sõdureid tabab äkitselt peapööritus ja neile meenub: nad on hiilinud läbi St-Micheli surnuid täis küla, mis on pime ja haudvaikne. Nad kuulevad vanast ja üsna räsitud kirikust palvetamist. Kiiresti annab Smith käsu kiriku juurde liikuda. Proovitakse kirikusse sisse saada, kuid see on lukus. O’Raivo lööb jalaga ukse lahti, tuulehoog kustutab kümneid kirikut valgustavaid küünlaid.

Sõdurid jooksevad altari ees meeleheitlikult palvetava preestri poole. Smith lööb sõnagi lausumata preester Gaspardile täägi rindu, missarüü muutub hetkega veriseks. Tääk läbistab preestri tuttavliku nurga alt. Kiiresti otsitakse surija läbi, tema käest võetakse raamat, kirjarull ning piimjas kvartskivi. Vana mees jäetakse pimenenud kiriku altari ette korisema, sõdurid lahkuvad kiiruga külast ja suunduvad metsa. Nägemus või mälupilt lõppeb sama äkitselt kui see algaski. Justin on nüüd täiesti paanikas, ta paneb telgist jooksu.

[holmes]

Sõdurid riietuvad kähku ega mõista midagi, mis toimus. Miks Smith preestri tappis? Miks nad kivi ja kirjarulli võtsid? Miks Smithi täägihoop läbistas preestri täpselt samast kohast, kui see hiigelsuur ristki. Laager on täiesti vaikseks jäänud, ainsaks heliks on praksuv lõke. Frank piilub ettevaatlikult telgist välja ja näeb prantslasi telgi suunas sammuvat. Neid on vähemalt oma kakskümmend. Paljudel neist on kirved, sõnnikuhargid, kuid nii mõnelgi on vintpüssid.

Frank tõmbub telki tagasi. Smith lõikab kiiruga telgi tagaseina augu ja poetakse telgist välja. Sõdurid annavad kandadele valu ja tormatakse metsa. End tõrvikutega varustanud prantslased tormavad neile järele. Algab meeleheitlik põgenemine läbi öise metsa. Smith võtab kokku kõik oma jõuvarud ja jookseb edasi jättes O’Raivo ja Franki selja taha.

Paarikümne meetri pärast hakkab tal tohutult pistma ning ta jääb lõõtsutades seisma. Kuus jälitajat on jõudnud Frankile ja Smithile järele. Sõdurid pööravad relvad tagaajajate poole ning tulistatakse. O’Raivo kobab vöölt granaadi. Ta üritab heita selle otse prantslaste keskele, kuid vise ei tule välja ning granaat põrkab vastu puud. Plahvatus tabab kõiki, kuid kõige hullemini saavad pihta kolm prantslast, kes jäävad maha vedelema.

Frank pistab jooksu pealt seljakotti maha visates putku. O’Raivo aga otsustab paigale jääda ja võidelda. Ta piiratakse sisse. Viimane, mida Frank näeb, on see, kuidas viis-kuus jälitajat O’Raivole igast küljest peale vajuvad. Smith sörgib edasi. O’Raivo tunneb, kuidas kümme kätepaari ta maha suruvad, ta paneb vastu, kuid järgmine hetk näeb ta, kuidas püssikaba lendab tema näo suunas, silmist lendab sädemeid. Saabub õnnis vaikus ja pimedus.

Frank ja Smith jooksevad mõnda aega edasi, kuni jäävad hingeldades seisma. Arutatakse tekkinud olukorda – O’Raivot ei saa maha jätta, kuid prantslaste poolel on tugev arvuline ülekaal. Seis on lootusetu. Lõpuks tehakse plaan ettevaatlikult tagasi hiilida ja hakata „neid kuradi värdjaid prantslasi” ükshaaval maha nottima.

[holmes]

Mehed püüavadki hiirvaikselt laagrile läheneda, aga kõikjal on oksad, mis praksuvad ja põõsad, mis teevad krabinat. Paar korda ollakse tabatud saamisele väga lähedal. Smith ja Frank ronivad laagri tagaosas asuvale künkale, kuhu Frank oma seljakoti peidab. Nad vaatavad ülevalt alla laagrisse ning näevad kustuma hakkava lõkke valgel, et O’Raivo on kinni seotud ning ta nägu on verine.

Laagrisse jäänud kolm ameerika sõdurit istuvad tõusevad lõkke äärest püsti ning kuulavad, mida Justin neile vaiksel häälel seletab. Ameeriklased võtavad O’Raivol kummagi käe alt kinni ning nad liiguvad kuuemehelise prantslastest eskordi saatel metsa. Frank ja Smith otsustavad alustada Justinist. Mõlemad sihivad ja lasevad üheaegselt. Lask raksatab läbi öö ning Justin vajub maha. Tulistatakse veel ning tapetakse mõned prantslased, kes ei ole jõudnud peitu pugeda.

Smithile meenub, kuidas O’Raivo oli umbes mõni tund tagasi vaielnud ühe telgi ees seisnud prantsuse valvuriga. Ta leiab, et asja tuleks uurida. Samas, see võtaks aega, millega kaovad prantslased metsasügavusse ja O’Raivo võib olla jäädavalt kadunud. Frank otsustab prantslastele järele hiilida, Smith hiilib aga vaiksesse põgenikelaagrisse.

Frank roomab O’Raivot lohistavale seltskonnale järele ning suudab ühte prantslast tabada. Ta sihib nutikalt tõrvikut kandva prantslase kaaslasi. Liigub edasi, tulistab ja vahetab jälle asukohta. Üks haavatu pöördub puudest tuge otsides tagasi laagri poole. Frank laseb tal minna. Prantslased aga kiirustavad kuhugi ja püüavad lihtsalt kiiremini oma sihtpunkti jõuda. Frank roomab edasi ja jõuab raagus madala puuderivini. Ta on just edasi liikumas, kui märkab, et need, mida ta puudeks pidas, on hoopis midagi muud.

Temast paremal ja vasakul on sõdurid, väga surnud sõdurid, kes seisavad valveasendis. Prantslased, sakslased, ameeriklased B ja D pataljonist... Kõik seisavad koos üksmeeles. Tühjad silmakoopad ja kuuliaukudest puretud sinelid ümbritsevad Franki. Järsku ta taipab. Prantslased ei üritanud noid varitsuses langenud sakslasi matta! Nad kaevasid neid hoopis üles! Seepärast olidki langenutel silmad, ninad ja suud mulda täis. Nood „põgenikud” lõid oma armeed, mis on 101% kuulekas ainult neile. Ta otsib ühe liikumatult seisva surnu läbi ja võtab tollelt mudase mauseri, sörgib edasi.

[holmes]

Smith on samal ajal vaikses põgenikelaagris, ta otsib laagri äärel seisvad vankrid läbi, kuid leiab ainult ühe lõdiseva ja haavatasaanud prantslase. Ta sammub edasi tolle telgi suunas. Paarist telgist möödudes kuuleb ta vaikset kõnesosinat, kuid kiirustab edasi. Ta peab teada saama, mis on selles telgis! Nüüd kükitab ta telgi ees, ettevaatlikult paotab ta relvaotsaga telgiriiet.

Murdosa sekundi vältel näeb ta endale vastu vaatavad püssitoru ja tulistab tollega samaaegselt. Frank kuuleb eemalt laagrist kostuvaid püssilaske ja õnnitleb mõttes Smithi. Smith aga vajub telgi ette maha ja näeb Philippe’. Maailm hakkab silme ees ujuma ning ta kaotab teadvuse.

O’Raivo tuleb ärkab aeglaselt väga valusesse reaalsusesse ja tunneb, et ta liigub. Õigemini, teda lohistatakse. Pea lõhub, üks silm on täiesti kinni paistetanud ja nägu on verine. Tema käed on seljataha kinni seotud. Teda viiakse kuhugi ja see ümbrus tuleb talle tuttav. Tema relv, sinel ja kogu muu varustus on läinud. Ta teeskleb teadvusetut ja püüab vaikselt käsi lahti saada, kuid ebaõnnestub. Jõutakse läbi okaspõõsastiku pisikesele lagendikule, mille keskmes seisab umbes viieteistmeetrine must rahn. Ta visatakse hooletult vastu rahnu, ellujäänud prantslased lähevad kuhugi. Ameeriklased jäävad teda valvama.

O’Raivo tunneb, et rahn, mille vastu ta nõjatub on külm ja väga sile, justkui lihvitud. Ta üritab veelkord käsi lahti saada ning saabki hakkama!
Smith tuleb teadvusele ja näeb, et Philippe on tema haava üle vaadanud ning selle kinni sidunud. Ta teeb mehega juttu ja uurib, kuhu teda tassima hakatakse. Philippe muigab ja ütleb, et küll näed. Smithi lohistatakse läbi metsa ja ta otsustab laulma hakata ja kõva häälega plärada. Ta viiakse samuti musta rahnu äärde ja lükatakse vastu seda. Teda saatnud prantlased lähevad kivi taha ja kaovad. Smith uurib, kas O’Raivo on elus.

[holmes]

Frank on musta rahnu ääres põõsastikus ja mõtleb, mida edasi teha. Tal ainsana on relv, laskemoon ja kuulivest. Tema vaenlasi on vähemalt kümme. Ta sõbrad on kinniseotud ja võimalik, et raskesti haavatud. Tagapool metsas on paarisajameheline surnute armee millegi ootel. Ta tahab visata toigast vastu rahnu, kuid see lendab üle ja põõsastesse. Näib, et ta plaan töötas sellegipoolest, sest kaks O’Raivot-Smithi valvama jäänud ameeriklast lähevad uurima. Kolmas vahib juhmilt hääle suunas.

O’Raivo annab vaikselt Smithile märku, et ta käed on vabad ja alustab kaprali lahtisidumist. Samal hetkel kuuleb ta ameeriklasi tagasi tulevat. Ta kargab püsti ja pistab jooksu. Kaks ameeriklast tema kannul. Smith teeskleb, et tema käed on veel seotud ja karjub: „Jookse, O’Raivo, jookse!”

Frank on vahepeal asukohta vahetanud ja tulistab O’Raivo jälitajaid. Smithi juurde jäänud ameeriklane O’Reilly kummardub kaprali köidikuid kontrollima, kui Smith talle äkitselt kallale kargab. Nad rüselevad ja vahetavad rusika-jalahoope. Smith näeb, et ameeriklase nägu on täiesti ilmetu. Nagu oleks ta uneskõndija. Kumbki kakleja ei saa teisest jagu.
Üks O’Raivot jälitanud ameeriklane pöördub ja tormab kivi taha. O’Raivo aga tormab edasi. Reamees Blaustein kohe tema kannul.

Smith kakleb oma vastasega, kes tõmbab saapast kaevikupussi. Frank saadab rüseluse suunas ühe kuuli ja tapab Smithi vastase. Frank kuuleb metsas hääli ja võtab suuna sinnapoole. Smith otsib oma vastase läbi, lootes relva leida. Ta kuuleb kivi tagant sahinat ning ta liigub veidike eemale.

Blaustein saab O’Raivo kätte ja lööb teda rusikaga, O’Raivo paistes kulmust hakkab taas verd lahmama. Ta lööb Blausteini, kuid ei taba. Ta kummardub maast roigast võtma, kui Blaustein kostitab teda jalahoobiga kõhtu. Vahepeal on Frank lähemale jõudnud, paneb püssi palge, kuid ei näe, keda tulistada. Tema ees rabeleb kaks tumedat kuju. Ta hõikab: „O’Raivo, tõsta käsi!” Peaegu üheaegselt tõuseb kaks kätt. Ta vannub ja hiilib veel lähemale. Viimaks tunneb ta sõbra ära ja tulistab cool'i one-liner'i saatel vaenlast: „You are a disgrace to the American army!”

[holmes]

Rahnu tagant on välja ilmunud üks vintpüssiga prantslane ja ameeriklane Harper. Nad jooksevad eemalt metsast kostnud püssipaugu suunas. Smith kuuleb, kuidas veel üks kogu ilmub Smithi ees välja. Viimane üritab tollele noaga selja tagant kallale hüpata. Ta teeb maastkorjatud pussi päraga kiire liigutuse ja lööb prantslase käpuli. Prantslane ei liiguta enam. Smith paneb selga tema haisvatest loomanahkadest tehtud vesti.

Frank tapab oma lasuga Blausteini ja ühes O’Raivoga kuulevad nad, kuidas neile lähenevad jooksusammud. Tulistatakse relvaga prantslast ja tapetakse ta ühe lasuga. Harper hakkab maast langenu relva haarama ja O’Raivo ründab teda. Ühiselt saadakse ka Harper siruli ja longitakse tagasi kivi juurde, kus Smith neid juba ootab. Tõmmatakse korraks hinge ja kogutakse mõtteid. Enne äraminekut otsustatakse vaadata, kuhu nood prantslased kadusid. Peale mõningast otsimist ei leia Smith ega Frank midagi. O’Raivo, kes tahab igal juhul kohe minema hakata, vaatab sõprade meeleheaks ka veidike ringi ja leiabki rahnu jalamilt ühe liikuva kivi.

Frank võtab taskust transkriptsiooni ja loeb ette esimese salmi. Midagi ei juhtu. Ta loeb ette teise salmi, mitte midagi. Seejärel liigutab ta lihtsalt kivi ja avastab, et seda annab eest lükata. Tehakse midagi tõrvikulaadset ja poetakse avausest sisse. Nad leiavad end umbes 1,5m kõrgusest väikesest koopast, mis on kaks meetrit lai. Ühes koopa otsas on avaus, mis viib sügavamale. Frank ronib tõrvikuga ees, Smith tema järel. O’Raivo on viimane. Käik läheb madalamaks ja kitsamaks, mudane põrand asendub liivapõrandaga. Pisut edasi tuleb liikumiseks juba roomata.

Tõrvikuvalguses on seintel näha iidse moega joonistusi põlvitavatest inimkujudest. Kõik kujud on näoga sõdurite roomamise suunas. Mehed rühivad edasi, käik muutub pisut kitsamaks ja on selge, et tagasi minna ei anna. Ainus tee on otse. Õhk on sumbunud ja tunnel mõjub rõhuvalt ja klaustrofoobselt. Kosta on ainult enda hingeldamist ja Franki varustuse kolksumist. Roomatakse veel umbes 25 meetrit, kui kusagilt ülevalt hakkab kostma marssimist. Kitsukese tunneli laest pudiseb liiva. Sammud tulevad lähemale ja maa vappub natuke, pudeneb veel liiva, mis satub silma ja suhu.

Altpoolt on kosta mingisugust kõnepominat, mis iga roomatud meetriga valjeneb. Sammud maapinnal peatuvad ja järsku kostab üleval nagu ühest kõrist monotoonset kähisevat kõnekõma. Sõdurid avastavad, et see on ühes taktis tollega, mis kostub nende eest. Liigutakse sügavamale tunnelisse. Eest hakkab paistma nõrka valgust. Frank suskab tõrviku liiva sisse.