Kapral John Smith: „Vaagun elu ja surma vahel. Scrollidest sittagi kasu ei ole. Läheme raudtee poole, üritame seda õhku lasta ja kindlasti tabab mind sakslaste kuul missiooni täites. Sellega minu teenistus sõjaväes lõppeb.”
Reamees Frank Further: „Kes ikka sooviks elada igavesti, mõtlesin käesolevale sõjamissioonile asudes, ent sellist hämarat ja kõhedat saatust ei osanud teps mitte ennustada. Olukord on pask. Meie ainukene lootus eluga pääseda on dešifreerida preestrilt saadud mumbojumbo ja selle abil end (või maailma?) päästa. Olukord on pasane! Kõnts!”
4. või 5. või 6. oktoober 1918, kusagil Argonne metsas.
Sõdurid seisavad pooleteisemeetrise lippidest kokku pandud tara ees, millest nad just kiiruga üle on roninud. Vettinud sinelid rõhuvad õlgu ja tinast kaitsevest on pannud õlad ja selja kohutaval kombel tuikama. Kivi sinine valgus loob illusiooni?, et varjud ümber sõdurite liiguvad ja „keevad”. Kuuldakse metalseid kriipivaid sosinaid arusaamatus keeles. Nende tekitajat ei suudeta leida.
Külm oktoobriõhk toob ihule külmavärinad. Kaalutakse edasisi plaane ja võimalusi. Smith ja Frank tahavad tagasi külla minna, et leida maja, mis kuulus hukatud nõiale, kellest surev preester neile sonis. O’Raivo nagu ikka mõistuse hääl laidab idee maha. Enamuse arvamus jääb peale ning Smith ja Frank ronivad tagasi üle aia ja suunduvad küla südamesse. O’Raivo jääb teistest maha. Üksi on ilmselgelt turvalisem.