„Lez amerikenz?” kostub seest. Uks avaneb ning sõduritele vaatab vastu sassis juustega ja higise näoga preester täies missarüüs. Ta tirib sõdurid sisse ning kerib keti uuesti ukse külge. Kirikut valgustab sadu ja sadu küünlaid, altari kohal ripub kettidega kinnitatud rist. Altarimaalil on kujutatud inglitest ümbritsetud Jeesust, kes istub pilvel ja hoiab käes mõõka. Tema jalge all on deemonid.
Preester sonib tänulikult, et lõpuks ometi ameeriklased, lõpuks ometi. Ta seletab palavikuliselt, et magada ei tohi, magada ei tohi! Fuuriad on ärganud ja neelavad unenägusid ja meeleheidet. Ta avastas hädade põhjuse liiga hilja ega suutunud kedagi päästa. Räägib, et on olnud viis päeva siin üksinda kirikus julgemata magada. Preester Gaspard Laroux vahib ringi ja viib küünlaid pimedamatesse kirikusoppidesse. Äkki jääb ta vahtima ja kuulatab. Mööda akende ette löödud puulippe libiseb midagi, kriuksudes. Kusagil lendab akna eest üks lipp ära.
Smith annab käsu tulistada hääle suunas. Kiriku uks prahvatab valla ning külm tuulehoog kustutab enamiku küünaldest tuues ruumi pisut lund. Gaspard kahmab mingid paberirullid ja raamatu ning ühe kummalise välimusega siniselt pulseeriva kvartskivi ning suskab selle Smithi kätte.
Sõdurid näevad, kuidas altari kohal asuv rist raksatab keti küljest lahti, Gaspard vajub põlvili ja palvetab: Libera nos Domine ex diaboli inferni!. Rist keerleb õhus ning sööstab Gaspardi suunas, Smith püüab vanameest eest lükata, kuid jääb hiljaks. Rist läbistab vana preestri.
Õhk on täis surinat ning elektrit. Vitraažid hakkavad purunema, pingid tõusevad lendu. Sõdurid suudavad tabamusi vältida ja tormavad käärkambrisse tuulevarju. Ka seal ühegi aknata ruumis on tohutu tuulemöll, õhus lendavad paberid ja raamatud. Tormatakse tagasi ja hüpatakse akendest välja. Tuul üritab Smithi käes olnud paberit ära rebida.
Kirikust eemale tormates nähakse, kuidas kirik vajub kokku, selle kivid pudenevad tolmuks. Ronitakse üle küla ümbritseva aia ning tehakse minekut. Jäine sinine valgus kvartskivis tuikleb pisut laisemalt.