Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Eikellegimaa

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

Eikellegimaa

PostitusPostitas holmes 16:35 2. Juul 2007

Alternatiivajalugu/õudukas/CoC/d10+keeperi kodureeglid
Olgu öeldud, et tegemist on mängujuhi märkmetega verstapostsündmustest. Ma ei hakka ära tooma seiklejate omavahelist dialoogi ega pisemaid juhtimusi, sest mälu pole sedavõrd hea.

2. oktoober 1918

Kangelasteks on Ameerika Ühendriikde jalaväe 1. pataljoni C kompanii sõdurid reamees Onu O’Raivo (tsiviilelus erus 45-aastane politseiinspektor), reamees Frank Further (24-aastane Missouri osariigist pärit töötu) ning kapral John Smith (32-aastane Washingtonist pärit alienist ehk psühhiaater). 1. pataljon alustas oma pealetungi 26. septembri päikesepaistelisel sügishommikul kindral John Pershingi juhtimisel. Marsiti Argonne metsa Kirde-Prantsusmaal, et purustada sakslaste Hindenburgi kaitseliin ning vallutada raudtee, mida sakslased kasutavad moonaveoks. Ründehoog on aga vaibunud, sest 1. pataljoni B ja D kompanii on jäänud kuhugi toppama ega ole suutnud C kompaniiga sammu pidada. Samuti pole midagi kuulda ka prantslastest koosenevast liitlasväest.
Viimati muutis holmes, 15:58 9. Juul 2007, muudetud 3 korda kokku.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 16:35 2. Juul 2007

Kell on umbes 15 pärastlõunal, mehed kükitavad mürsulehtrites ning külmetavad, riided on porised ning märjad. Ilm on pilvine, rõske ning suhteliselt külm – umbes +10 kraadi. Ümberringi on näha puudel veel punakas-kollaseid lehti, kuid osad puud on juba raagus. Tuul näib olevat tugev, sest pilved taevas kihutavad, ent maapinnal ei ole seda kuigivõrd märgata. Kusagil metsas kraaksuvad varesed. Maapind on mürskudest segamini paisatud ning väga mudane. Laagrit ümbritseb ringikujuline kaevik, mis on kohati sissevarisenud ning mida nüüd umbes 50 meest üritavad parandada loopides sellest oma labidatega mulda välja. Laagri ümbrust katab neli Browning M1917 .30 kaliibrist kuulipildujat.

Meeleolu on sant, sest süüa anti viimati 1. oktoobri pärastlõunal ehk juba 24 tundi tagasi. Üksikute lõkete ääres kuivatavad sõdurid orkide otsas oma jalarätte. Kapral Smith otsustab minna ohvitseride telgi juurde ning natuke maad kuulata, jõudnud sinna, kuuleb ta kõnekõminat, kuid sõnu ei suuda eraldada. Saab aru nii palju, et major Whittlesey on ärritunud ning millegi pärast vihane. Kuulda on ka 2. rühma ülema leitnant Wilhelmi häält, kuid sõnadest pole aru saada. Telgi juures on kaks puuritäit (kummaski kolm lindu) kirjatuvisid. Smith üritab telki sisse trügida, kuid unine tunnimees märkab teda ning keeldub sisse laskmast. Väikese vaidluse, kes peaks kuidas telki valvama peale jääb telgis vaikseks ning sealt pistab pea välja leitnant Wilhelm, kes saadab kapral Smithi minema.

Vahepeal on otsustanud reamees O’Raivo, et tuleks kuidagi näljahäda leevendada. Ta roomab laagrist välja ning uitab metsas seeni otsides natuke ringi. Leidnud kaheksa seent, naaseb ta laagrisse ja küsib ühelt tunnimehelt, et millised neist süüa sünnivad. Tunnimees uurib natuke ja praagib kolm seent välja, öeldes, et kärbseseeni nagu ei maksaks suhu pista. O’Raivo, rahul oma viieseenese saagiga otsib kateloki ja keedab endale lusikatäie seenesuppi (koosneb veest ja seentest).

Laagriplatsil hakatakse sööma ehk siis närima viimast kuivatatud lihatükki ja kuivikuid. Frank tunneb, et tema lihatükil on kummaline maitse juures, uurib lihatoosi ja liha lähemalt, aga ei midagi – ei hallita ega ole ussitanud. Imelik. Meestesumma keskele kõnnib leitnant Wilhelm, kes teatab, et lood on põhimõtteliselt sitad ning parem on see otse välja öelda. Nimelt on laskemoon otsa lõppemas, toiduvarud juba ongi läinud. B ja D kompanii on jäljetult kadunud. Lisaks on tõenäoliselt sakslased laagri ümber piiranud, sest side staabiga tagalas on katkenud – telefonikaabel on katki lõigatud. Ülemused on otsustanud, et saadetakse kirjatuvi tagalasse teadet viima ja aru pärima, kuid suurt lootust enam pole nendega ühendust saada, sest saksa snaiprid passivad nende laagri lähedal ning on valmis tuvisid hoolega kõmmutama. Further teeb ettepaneku saata ühe tuvi asemel rohkem linde korraga lendu, siis on suurem tõenäosus, et üks neist kohale jõuab. Wilhelm leiab, et see on päris hea idee. Mehed suitsetavad ning külmetavad.
Viimati muutis holmes, 9:30 10. Juul 2007, muudetud 1 kord kokku.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 16:36 2. Juul 2007

Ilm on vahepeal muutunud veelgi kõhedamaks nii et sõduritel tekib idee kohvi keeta. Leitakse, et kohvipulbrit on väga vähe alles. Leitnant Wilhelm üritab tuju üleval hoida ja pakub, et võiks ju porivett kuumaks ajada – see kah kohvipruun. Mehed reageerivad loiult. Nähtavasti üritab Wilhelm rakendada oma juhioskusi ning viskab nalja, pakub suitsu. Ta teeb komplimendi, et kuna ainult C kompanii on suutnud edasi tungida, siis järelikult on nemad parimad, ülejäänud kaks kompaniid on memmekatest nahahoidjad. Kuna vesi on kulunud hommikul toimunud rünnakus kannatada saanud meestele, siis paneb reamees Johnson ette, et ta läheb vabatahlikult vett tooma. Ta korjab meestelt kokku joogiplaskud ning kaks ämbrit. Kapral Smith on paranoiline ning ei anna oma plaskut, reamees Further järgib tema eeskuju: „Kui juba ülemus ei anna, siis mina ammugi mitte, mine tea, mida Johnson sellega ette võib võtta.” Johnson ronib üle kaeviku ning roomab jõe suunas. Kõik ootavad pingsalt.

Johnson saab nähtavasti plaskude täitmisega hakkama ning hakkab tagasi laagrisse roomama, kui äkitselt raksatab lask ning Johnson vajub suure kolinaga kokku, ämbrid lendavad laiali ning plaskud niisamuti. Snaiper! Laagris puhkeb segadus, kõik üritavad end maadligi suruda ja varjuda. Mõni hetk hiljem karjatab üks kuulipilduritest. Snaipreid on mitu, sest lask tuli selja tagant.

Kapral Smith hakkab kuulipilduripesa poole hiilima, O’Raivo hüüab, et kustutage lõkked ning suundub käpakil ohvitseride telgi poole; Frank Further üritab lõkete kustutamise eesmärgil neile lähemale hiilida ning vaatab, palju ta plaskusse vett on jäänud. Smith jõuab haavata saanud kuulipildurini, tõmbab tolle kaevikupõhja ning annab talle esmaabi, päästes sedasi mehe elu.

Samal ajal on suutnud Further ühe lõkke kustutada. Sõdurid tulistavad huupi metsa, Smith ja Further vaatavad sähvatuste järgi, kust lasud tulevad ning annavad tuld. Ühele snaiprile (kes varitseb seiklejate seljataga, tõenäoliselt puude otsas) saadaksegi pihta ning mees karjatab. Laagris valitseb ühtäkki vaikus, Further unustab ettevaatlikuse ning liigub teise lõkke kustutamise eesmärgil tule äärde, tegevus, mis maksab talle karmilt kätte. Haavatud snaiper tulistab lõkkevalguse kätte ilmunud Furtherit jalga ning reamees karjatab vihast. Karjutakse meedikuid, kes on lõpuks oma hirmust üle saanud ning roomavad abi andma.

Furtheri jalg on justkui tules ning säärehaavast jookseb kõvasti verd. Meedikud eluga löövad enda eluga riskides lõkke jalaga laiali ning annavad Frankile esmaabi. Johnsoni karjed on vaibunud, otsustatakse, et mees on verest tühjaks jooksnud ning surnud. Johnsonit tulistanud snaiper annab veelkord tuld, olles liikunud oma esialgsest varitsuskohast paarkümmend meetrit eemale, kõigi õnneks silmab kapral Smith teda ning lajatab huupi (ja SUURE vedamisega) oma vintpüssist mehele otse rindu. Kuulda on raginat, snaiper näib olevat tapetud.
Viimati muutis holmes, 9:25 10. Juul 2007, muudetud 2 korda kokku.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 16:37 2. Juul 2007

Meedikud tohterdavad haavatasaanuid, Smith ronib üle kaeviku ning suundub metsapimedusse snaipri laipa otsima. Jõudnud metsa hiilib ta lähemale kohale, kus viimati snaiprit silmas ning hetk hiljem raksatab temast 10-meetri kaugusel asuvast põõsast lask, mis täiesti imekombel ei taba. Smith haarab oma Colt .45-kaliibrise revolveri ning annab põõsasse tuld. Ilmselt ellu jäänud snaiper üritab põgeneda ning roomab eemale, Smith tema kannul.

Sakslane on suutnud end kuidagi varjata, kuid Smith, kelle silmad on nüüd pimedusega harjunud, märkab põõsaste liikumist ning tulistab otse liikumise keskmesse ning seejärel veel korra. Ta tormab kerratõmbunud keha juurde, plaanib hetkeks veelkord tulistada, kuid mõtleb siis ümber ning otsib surnu lihtsalt läbi ja võtab talt allesjäänud padrunid.

Laagrisse jõudnud, õnnitleb leitnant Wilhelm teda mehisuse eest ning lubab, et tegu ei unustata. Seiklejad on vahepeal imestanud, et kuhu on kadunud major Whittlesey. Lõppeks ilmubki too oma telgist välja, nägu murelik, käib ja vaatab haavatatud üle ning teatab, et 10 meest jäävad kaevikutesse patrullima, neli meest kuulipildurivalvesse ning et 20 minuti pärast algab öörahu ühes suitsetamis- ja lõkkekeeluga.

Keegi küsib lõkke ääres suitsetanud meedik Axelilt mürkgaaside kohta, mispeale teeb viimane kiire kokkuvõtte kolmest enikasutatavamast gaasist kloorist, fosgeenist ning sinepigaasist. Fosgeen olla kõige reetlikum, kuna see on lõhnatu ning värvusetu.

Laatsaretist hüüab meedik Ben, et tal on abi vaja, mille peale tõuseb Axel püsti ja suundub laatsareti ülesannet täitvasse telki. Smith ning Further lähevad temaga kaasa. O’Raivo teeb väikese tukastuse ohvitseride telgi taga kerides end sinelisse. Laatsaretis on kokkuklopsitud laual näha ühte näost halli reameest, kelle põlv on kildudeks tulistatud.

Ben palub Axelil meest kätest hoida, Smith haarab vigastada saanud jala ning Further terve jala. Ben otsib kotist välja pudeli rummi ning kallab seda mehiselt haavatule kurku. Viimasel hetkel hakkab haavatu aga paanitsema ning rabelema. Tema jõud on sedavõrd suur, et ta suudab Furtheri käest jala vabaks tõmmata, Smith ja Axel suudavad meest siiski maas hoida. Haavatu kisendab, et ta saab terveks ning et pole vaja jalga maha võtta; ühesõnaga ajab täielikku iba.

Ben suskab hambajälgedega pulga haavatule hammaste vahele, seob kummiriba ülevalepoole põlve ning hakkab saagima. Smith pöörab pea kõrvale tundes kerget iiveldust. Telki täidab luust ja lihast (pun intended) läbi lõikav saagimisheli. Kannatanu tõmbleb, tõmbub pingesse ning õnneks minestab. Tööga lõpule jõudnud, saadavad arstid Smithi ja Furtheri magama.

Kell 00 algab järgmine vahikord, mis tähendab, et aega on magada ligemale 4-5 tundi. O’Raivo, kes on nähtavasti magamiseks valinud vale koha satub leitnant Wilhelmile hambusse, kes kamandab ta patrulli. O’Raivo suundub seda tegema väga vihaselt ja vastumeelselt. Smith ja Further poevad telki. Telgis üritab Smith kantuna hirmust gaasi vastu endale marli ümber suu ja nina siduda, kuid et see on äärmiselt ebamugav ning vastik, siis loobub sellest. Nad jäävad rahutusse unne.
Viimati muutis holmes, 9:27 10. Juul 2007, muudetud 1 kord kokku.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 16:38 2. Juul 2007

O’Raivo, kes on paar tundi marssinud mingisugust poolringi, istub maha ning tunneb, et jalad, mis on juba mitu päeva hõõrumisest valusad olnud, löövad tuld välja. Ta võtab ära porised ja kulunud saapad ning mudased jalarätid. Ta avastab, et kuigi õhk on juba vägagi jäine, ei tunne ta jalgadega eriti külma. See tekitab temas muret.

Ühtäkki ei saa ta enam saapaid jalga tõmmata eg jalgadele korralikult astuda, ta komberdab kaevikuvahi juurde ning ütleb, et ta läheb metsa sitale. O’Raivole turgatas pähe vestluskatke, kui laagris istunud sõdurit mainivad kahte reameest, keda kutsutakse laibaõgijateks, tuulamas surnute hulgas ning neilt saapaid-jalarätte ära võttes. O’Raivo arvab, et tal pole lootust enam neilt laipadelt midagi saada ning seepärast võtabki ta suuna Johnsoni laiba poole, keda pole riskitud snaiperite kartuses jõe äärest ära tuua. Kaevikuvaht keeldub teda välja laskmast ning suunab ta laagrinurgas asuvasse välipeldiku kohustusi täitvasse poolenisti väljaheidetega kaetud auku. O’Raivo väljub sellest hoolimata laagrist ning ukerdab tohutut valu trotsides metsa.

Valvur ähvardab ta naasmisel sakslase pähe maha lasta. O’Raivo ukerdab tükk aega, astub veel mingisse väikessesse lompi, mille vesi on jääkülm ning mis teeb ta niigi valusad jalad täiesti läbimärjaks. Natuke aega metsas liibanud ja okstega võidelnud jõuab ta veepahina juurde ning leiab väikese vaevaga üles ka Johnsoni laiba. Õnnetuseks on mehe saapad ja jalarätid samuti märjad. Küll aga avastab ta Johnsoni kotist purgitäie tavotti.

Smith ja Further magavad. Smith näeb kummalist ja õudusttekitavat unenägu ning ärkab meeletu peavaluga. Smithi unenägu on sedavõrd haiglane, et ta tunneb vajadust see kirja panna ja üles joonistada. Ta süütab keroseenlaterna, mille valgus äratab ka Furtheri, kes ärkab samuti meeletu peavalu ja nõrkustundega. Ta uurib, et mida Smith teeb. Viimane ütleb, et nägi halba und, kuid samal ajal märkab Further, et Smith joonistab midagi täiesti paaniliselt, endal käed värisemas. Kui Further uurib, kas ka Smithil pea valutab, siis ehmatavad nad mõlemad - miks muidu neil pea valutab – lõhnatu fosgeengaas! Further komberdab iiveldusega võideldes telgist välja jättes Smithi palavikuliselt sirgeldama.

Ka Further tunneb, et ta jalad on saapaid jalga lükates äärmiselt tuimad ja paistes. Ta äratab paar sõdurit ja avastab õudusega, et ka neil on meeletu peavalu ja nõrkus.

Ta otsustab kohemaid minna meedikute telki abi järele. Meedikud ärkavad Furtheri poolt antud nätaka peale üles ning kurdavad samuti peavalu üle. Nad uurivad Furtherit, kuid ei leia mingisuguseid jälgi gaasirünnakust. Samal ajal jõuab telki O’Raivo, kes nägi eemalt tuld ning otsustas tulla oma jalgadele abi paluma. Nende jalgu tohterdatakse tavotiga ning saadetakse tagasi magama. Peavalu pannakse külma, stressi ja närvipinge arvele.

O’Raivo liipab tagasi kaevikuveerele ning ajab vaikselt kuulipilduriga juttu. Smith ja Further on taas keeranud end oma ebamugavale mudasele asemel ning püüavad magada, et oma vahikorraks valmis olla. Äkki märkab O’Raivo eemal liikumist, ta juhib kuulipilduri tähelepanu sellele, kuid too ei näinud midagi. Peale paari „valehäiret” märkab ka kuulipildur midagi ning saadab O’Raivo asja lähemalt uurima. Too ei taha muidugi minna, kuid lõpuks siiski nõustub. Ta jõuab kohani, kus nägi liigumist ning avastab, et liikujaks oli puuoks.

Rulluv udulaam ning kerge tuulehoog tekitasid hirmuäratava illusiooni. Kui O'Raivo otsustab tagasi pöörduda märkab ta taas liikumist – hallis eraldusmärkideta riietuses ja kummalise nahkvestiga liikuv mees on udu ja pimeduse varjus peaaegu nende kaevikuveerele roomanud. Hetk hiljem näeb ta veel kahte samasugust. Ta tulistab tseremoonitsemata, kuid ei taba. Lask paneb laagri kihama.

Üks sakslastest heidab lendu granaadi, mis purustab kuulipilduripesa. Puhkeb üleüldine mäsu, unised mehed kohmitsevad oma relvade järele, kaevikuvahid annavad udu sisse tuld. Smith tormab telgist välja tulistab udust nähtavale ilmunud sakslast. O’Raivoga heidelnud sakslane tulistab teda, kuid ei saa pihta, see-eest tabab ameeriklane teda. Lahing on kiire ja raevukas, üks sakslane lastakse maha, kaks lüüakse tääkide otsa, kuid üks neist on suutnud enne surma veel ühe granaadi heita. Viies aga pääseb põgenema.

Kella 2330 paiku valitseb laagris vaikus, mida katkestab haavatute oiged. Seiklejad otsivad sakslased läbi, saavad ühe granaadi, kolm panzerit ning pisut laskemoona. Lisaks saab O’Raivo endale võrdlemisi kuivad jalarätid. Furtheril veab paremini ning talle lähevad jalga sakslase kuivad saapad. Smith otsustab vahikorda vältida ning suundub telki oma panzerit puhastama.
Viimati muutis holmes, 15:08 13. Juul 2007, muudetud 2 korda kokku.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 15:54 9. Juul 2007

Rünnakust on möödunud nüüd umbes pool tundi, Smith puhastab telgis verest oma vastleitud nahkset tinasisuga kuulivesti, tema juurde tuleb ka Frank, et mõneks hetkeks silm looja lasta. O’Raivo kükitab relv süles kaevikuveerele ja näib valves olevat. Smithi ja Franki telki tuleb seersant Maddox, kes annab kapral Smithile ülesandeks nende salk kohe kokku ajada ja viie minuti pärast ohvitseride telgi juurde ilmuda. Smith ajab endale tumedast nahast kuulivesti selga ning kamandab Franki, reamees Charlesi ja reamees Brinkely ohvitseride telgi juurde. Pisikese veenmise peale saab ta ka O’Raivo nõusse, kuigi viimane tõrgub päris korralikult. Ülejäänud kompanii, õigemini selle riismed, on kolinud kaevikusse.

Telgi juurde jõudnuna arutavad mehed, et kas tuleb minna sideliini parandama nagu paari tunni eest jutt jäi. Igatahes avaldavad nad soovi kindlustatud laagrist kiiremas korras jalga lasta. Seersant Maddox ilmub välja ning räägib, et nagu leitnant Wilhelmi juhitud seitsmeheline salk juba tegi, nii lahkuvad ka nemad laagrist, et leida jälgi kadunud B ja D kompaniist, sest lubatud ülejäänud abiväge ei tundu tulevat ja kahe kadunud kompanii leidmisest võib sõltuda kogu pataljoni (ja ühes sellega ka ameeriklaste eelposti) püsimajäämine. Ollakse ju keset vaenlase territoorimi. Maddox laseb oma salgal varustuse kokku korjata öeldes, et pakitaks ainult hädavajalik – retk tuleb raske ning mida vähem tassida, seda parem kõigile.

Telgis ajavad ka O’Raivo ning Frank omale kuulivestid selga, Brinkley ja Charles näivad kadedad. Tõmmatakse selga ka vettinud sinel ning haaratakse selga seljakott eluks tarvilikuga ja kätte vintpüss. Toitu pole kellelgi kaasa võtta, kummalisel kombel ei tule kellelgi pähe täiendada esmaabivahendeid – ju siis ollakse niivõrd enese- ja kuulikindlad. Pimeduse katte all lahkutakse laagrist, esiteks selleks, et täita veelähkrid.

Smith leiab jõe äärest veidi aega tagasi snaiprite poolt tapetud Johnsoni laiba, võtab talt ühe veelähkri ja täidab selle. Edasi suundub salk metsasügavusse. Marssinud umbes 10 minutit kuuldakse laagri suunast äkki kimedat vilinat ja mürsuplahvatuse võigast kõmakat. Kõik viskuvad kui üks mees kõhuli. Ühele plahvatusele järgneb teine ja kolmas ja neljas, viies .Nägupidi mudas lamavate sõduriteni kostuvad karjed, mida ignoreeritakse – pigem nemad kui meie. Ka seersant Maddox näib olevat ülimalt rahul, et laagrist tulema sai. Kogu salk tahab nüüd lihtsalt ellu jääda, oma ülesande täita ja koju minna.

Roomatakse kükakil edasi, mütsatused laagrist kostuvad nüüd üha vaiksemalt, aeg-ajalt vappub maapind nõrgalt. Udu hakkab kerkima ning okstelt tilgub krae vahele vett, saapad vajuvad mutta ning seljakott on kuradima raske.
Viimati muutis holmes, 9:31 10. Juul 2007, muudetud 1 kord kokku.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 15:54 9. Juul 2007

Rühitakse üle okastraattõkke ning ikka edasi. Rääkida ei julge keegi, sest iga küngas meenutab sakslaste kuulipilduripesa ja iga puutüügas sihtivat sakslast. Aeg-ajalt tehakse tuld ning üks hetk leitaksegi jäljed – Smith ja Frank arvavad, et need peavad kuuluma sakslastele, O’Raivo usub need olevat kadunud kompanii omad. Hetk hiljem istub Maddox kirudes puujuurele ja teatab, et need on nende enda jäljed – marsitud on ringiratast. Meeleolu vilets, kuid liigutakse siiski edasi. Näib, et isegi seersant ei tea täpselt kuhu – tal näib olevat lihtsalt kergendus sellest, et mürsutule alt ära sai.

Mingi hetk otsib Maddox taskust kompassi (lõpuks ometi) ja kamandab suitsumees Smithi talle tuld näitama, Smith tõmbab tikku ning hetk hiljem kostub kärgatus ja edasine on justkui unenäos: taevas sisiseb midagi ning kogu lagendik (kuhu nähtavasti jõuti) on valge. Kärgatuse tulemusena nähakse sekundi murdosa vältel, kuidas õhus sajab midagi valget ja punast läbisegi – seersant Maddoxi jaoks on sõda lõppenud – lask purustas ta näo viies minema alalõua.

Kõik viskuvad pikali, kuid enne saab reamees Brinkely haava rindu. Teda pole mahti abistada ja nii sureb reamees Tommy Birnkley lahinguväljal „mehelikku” surma. Kõik otsivad paaniliselt varju, kuid ümberringi on vaid pisikesed põõsad, õnneks märgatakse ka kahte pisemat maakivi. Umbes paarikümne meetri kaugusel on valgusraketi valgel näha künka otsas asetsevat sakslaste kuulipilduripesa.

Püüdes end põõsaste taha ja mutta peita annavad Frank, O’Raivo ja Smith tuld. Franki lastud kuul riivab kuulipildurit meelekohta, O’Raivo viskab oma ainukese granaadi lootes ühe hoobiga kuulipilduripesa ja väikese kaevikutäie sakslasi vagaseks teha. Vise ebaõnnestub, sest granaat pääseb käest lahti halva nurga all ning maandub sakslaste kaevikust 6 meetri kaugusele, loopides laiali kilde, kuid kedagi tõsiselt vigastamata.

Smith saab kuulipilduja valangu rindu ning peab tänama vaid kuulivesti, et veel hingab. Löögijõu tulemusel lendab ta tahapoole ja tunneb, kuidas alussärk kiiresti märjaks valgub. Vintpüssi kuulist saab haavata ka O’Raivo, kuid õnneks kergemalt. Smithil tuleb geniaalne idee end kuulipilduja tule all tohterdada, ent ei saa sellega paanikas hakkama, verd lahmab endiselt ning ka lasud langevad talle ähvardavalt lähedale. Ta tormab metsa, kaotab jooksu pealt kiivri ning kuuleb, kuidas ta peast vinghatab mööda mausrikuul, ta sööstab metsa kaitsvasse pimedusse, talle järgneb ka O’Raivo, kes samuti on suutnud tabamust vältida.

Frank roomab ilmselt šoki saanud noore sõduri Charlesi juurde, kes laliseb midagi emast ja kodust. Frank haarab temast jõuga kinni ja heroiliselt kuule trotsides lohistab ta kivi varju. Ta uurib, kas Charles on saanud haavata, kuid ei leia vigastusi. Ta laeb oma relva ning tulistab kaeviku suunas. Charles on täiesti apaatne, õõtsutab end edasi-tagasi ja hüüab ema.

Metsas seob Smith oma haavad kinni ning saab verejooksu pidama. Ka O’Raivo vaatab oma haava ning suudab verejooksu peatada. Smith tunneb tungivat vajadust oma kiiver kätte leida (shell shock?), roomab tagasi lahinguvälja äärele ning kobab kiivri järele, ümberringi vihisevad kuulid. Ta saab oma hulljulguse eest karistada ning teda tabab veel üks valang, sedakorda päris tõsiselt. Korraks laskub lagendiku kohale vaikus ning O’Raivo kuuleb, kuidas tema selja tagant läheneb miski või keegi suure raginaga. Tank?

Ta keerab end ringi ja suunab relva toru hääle suunas. Frank tulistab aeg-ajalt sakslaste suunas, kuid suurema eduta. Lagendikule on laskunud taaskord pimedus. O’Raivo sihib murelikult kära suunas ja hüüatab, kes tuleb. Kuuldes vastuseks tuttavat häält rahuneb ta – leitnant Wilhelmi salk, mis laske kuuldes otsa ringi keeras ja kära suunas tõttas – ratsavägi on kohal.

O’Raivo annab kiire ülevaate toimuvast, Wilhelm jagab mehed kaheks ning liigutakse edasi. Lagendikuservalt annab Wilhelm käsu tormijooksuks ja kargab püsti, joostakse tule all sakslaste kaeviku suunas, ka Charles justkui ärkaks, ta paneb püssi palge ja tulistab – kuulipildujatuli lakkab.

Äkitselt tunnevad kõik imelikku kihelust, kõik ihukarvad tõusevad püsti. Õhku täidab surin. O’Raivo näeb nähtavale ilmunud kuu valgel, et õhk tema ees keerleb ja virvendab. Frank jõuab veel tulistada, kui ühtäkki tõmmatakse kõik õhku – taevas on valge nagu tuhat halogeenpirni (kui need oleks leiutatud olnud). Sõdurid tunnevad, kuidas mingi tohutu jõud neid väänab, tohutu valu...õhulend, valgus muutub järsult pimeduseks.
Viimati muutis holmes, 15:09 13. Juul 2007, muudetud 2 korda kokku.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 15:55 9. Juul 2007

Esimesena toibub O’Raivo, ta lamab ristseliti metsaserval ja vaatab taevasse – päev on käes, kellaaega pole võimalik määrata, kuid umbkaudu keskpäev. Ta sõrmed on külmast kanged, kuid riietus täiesti kuiv. Kogu keha valutab. Kui kaua ta on teadvusetult lamanud? Ta ajab end istukile ja näeb, et ka Smith ja Frank on toibumas. Vaadatakse ringi – maapind on kaetud hallika tuhaga, puud on kistud maast välja, osad puud on murtud. Mingisugune jõud on puudelt rebinud koore, ümbruskonnas puudub mitmekümne meetri raadiuses igasugune floora. Maapinnale on joonistunud hiiglasuur spiraal, mille kese tundub olevat sakslaste kaevik.

Kõigi hämmelduseks leitakse, et nii mõnedki siin-seal vedelevad vintpüssid on sulanud ja kummaliselt väändunud. Kõikjal valitseb täielik ja kõrvulukustav vaikus. Mööda tuhkkuiva pinnast on laiali paisatud sõdurite laipu, mõni on lennanud vastu puutüve ja sedasi koledal moel oma otsa leidnud, mõni on väändunud ebaloomulikku asendisse. Kuid kõigil on üks tunnus – nende nahk on hall ja kaetud mingi tuhaga, silmad on paistes. Surnukehade juures on veel üks kummaline nähtus – nimelt tunduvad nad ebaloomulikult lõdvad või pehmed.

Sõdurid avastavad, et nad oleksid nagu saanud tugeva päikesepõletuse – nägu, käed, kael punetavad ja kipitavad. Tehakse kindlaks, et misiganes relva nende vastu ka ei kasutatud, pole see igatahes neile tuttava toimega. Uitatakse mööda lahinguvälja ja ollakse hämmeldunud. Leitakse, et vähestes allesjäänud lompides leiduv vesi on omandanud kahtlase roheka värvuse ning haiseb ropult. O’Raivot tabab mingi aimdus ning ta proovib lonksu oma plaskust – ka tema vesi on riknenud.

Kapral Smith annab käsu minna ja kontrollida, kas keegi on jäänud sakslaste kaevikus ellu. Nimelt tundub ellujäänud kolmikut vaikides sihtiv kuulipildujasuu kõigile kahtlane. Smithil on veel eriline põhjus kuulipildujat põdeda. Vaieldakse, kes peaks minema – käsuliin ei lähe enam kellelegi korda. Lõpuks võtab Frank end kokku ja hüppab kaevikuäärele.

Avastatakse, et sakslaste kuulipilduja on sulanud liivakoti külge, kuid liivakott pole isegi kõrbenud. Smith leiab vahepeal endale uue kiivri, O’Raivo saksa ohvitseri mauseri. Frank avastab, et künkal asunud kaeviku sees asub puituksega punker.

Kõik ronivad kaevikusse ja kolm vintpüssitoru on otse ukseavasse suunatud, kui punkri uks ettevaatlikult avatakse. Seest õhkab mulla ja kopituse lõhna. Valitseb pimedus. O’Raivo süütab tiku ja astub selle nõrgas võbelevas valguses punkrisse. Smith leiab oma keroseenlaterna terve olevat ning süütab selle ühe oma vähese allesjäänud tikuga.

Leitakse, et punkris on kastid mingisuguse moonaga. Saksakeelsetest kirjadest ei saa keegi aru. Frank lohistab ühe punkrist välja ning kangutab selle oma kaevikupussiga lahti. Kasti sisu tekitab kõigile headmeelt – rõõmsa notsupildiga „Eine Kleine Schweine” sealihakonservid! Frank avab koheselt ühe ning kukub sööma, aga liha on pisut riknenud. Pole hullu, leiab Frank, viimati söödi vist igavik tagasi ja nüüd kõlbab kõik. Veel kastides tuhnides leitakse oakonserve tomatikastmes ning mingisugust rasvast määret. Laotakse mõned purgid igast kastist omale seljakotti.

Sõdurid uurivad punkrit edasi ja leiavad väikese kambri, mille ühes seinas on laud ja madrats, millel lamab mingi saksa sineliga kaetud keha. Teises nurgas aga on halli presendiga kaetud virn. O’Raivo uurib lauda, leiab sahtlist laskemoona ning kuus granaati. Laual on saksakeelsed paberid. Smith suunab püstoli madratsil lebavale kehale ja tõmbab sineli ära. Ohvitserimundris sakslane magab näoga seina poole.

Smith keerab keha jalaga ümber ning talle avaneb kohutav vaatepilt. Saksa leitnant on ilmselgelt surnud, tema nägu on hall, silmade ja suu ümbrus on sünkmust. Mees näikse olevat surnud nälga ja kurnatusse, sest ta nägu on auku vajunud, kuid samas on punkri eesruumis kastide viisi toitu. Miks ta ei söönud? Kas midagi oli lahti selle toiduga? Halli presendi alt leitakse samuti sarnaste tunnustega laibad. Viiakse läbi väikest viisi meditsiiniline ekspertiis ning tuvastatakse, et punkris viibinud mehed on surnud tunduvalt varem kui väljasviibijad.

O’Raivo läheb tagasi kastide juurde ja sobrab neis, Smith ja Frank seisavad laibavirna juures ja arutlevad, mida edasi teha. Ootamatult kostub raginat, Frank suudab kiiresti reageerida ja viskub eemale, kuid Smith vajub läbi põranda. Kusagilt altpoolt kostub mütsatus ja Smithi oigamine. O’Raivo ja Frank uurivad põrandasse tekkinud auku, Smith tunneb jalgades meeletut valu ja ta roomab mööda paest põrandat, et leida oma latern.

Mõne aja pärast leiab imekombel terveks jäänud, kuid pisut mõranenud laterna ning süütab selle. Ta leiab end 5x10m suuruses ruumis, mille seinad on kivitahukatest, mida katavad kummalised sik-sakid ja spiraalikujutised. Ta sobrab mälus, et meenutada, kas on midagi sarnast veel näinud, kuid midagi ei meenu. Seinal on kiri tema jaoks täiesti võõras keeles. Smith paneb selle oma märkmikusse kirja ja joonistab üles ka mustrinäidise.
Viimati muutis holmes, 15:10 13. Juul 2007, muudetud 2 korda kokku.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 15:56 9. Juul 2007

Vahepeal on O’Raivo ja Frank valmistanud laipadelt võetud riietest köie, sidunud selle lauajalgadest tehtud haagi külge ning nii laskutakse ettevaatlikult alla. Avastatakse, et ruumist saab edasi liikuda, kui pisut trügida. Leitakse endid suurest maaalusest saalist, mille seinad on niisamuti spiraalidega kaetud megaliitidest.

Mööda seinaääri hiilides märgatakse spiraalsetel kivist jalgadel seisevat altarit, kus lebab mummifitseerunud alasti inimkeha, millel puudub üks silmakoobas, kuivanud huultega suu on kuratlikus irves ning tema sõrmed tunduvat olevat poole pikemad ning värdjalikult kongus. Smith ja Frank leiavad, et aeg on laibarüvetamiseks küps (tegelikult soovivad vist laiba elluärkamise võimaluse? eos välistada) ning tulistavad kuivetunud kehale kumbki ühe kuuli pähe. Lasud kajavad läbi terve koopa ning mõne aja pärast tabab Franki kummaline aimdus, et teda jälgitakse.

O’Raivo avastab, et tal on jalarätid lahti keerdunud, leiab selle olevat veidra ning tahab koopast jalga lasta, teised kõhklevad. Franki sisetunne, et neid jälgitakse on sedavõrd tugev, et liigutakse igaks juhuks tagasi sissekäigu juurde. Teel avastab Frank, et tema padrunivöö on kadunud. O’Raivo ei leia oma uut mauserit. Käidakse tuldud tee uuesti läbi, kuid ei leita midagi. Smith paranoiatseb ja pistab kõik lahtised asjad seljakotti. Seejuures leiab ta oma kotist sõprade kadunud esemed. Teda süüdistatakse varguses, kuid mitte väga tõsiselt.

Smithi eestvedamisel liigutakse mööda koopa ääri, leitakse, et koopa keskel seisab kaks nelinurkset spiraalmustriga kaetud musta sammast. Leitakse ka kummalised seinajoonised ristide, spiraalide, plahvatuse/päikese kujutisega, põlvitavate ja/või surnud inimkujudega. Frank loeb joonistelt välja veel ka madude kujutisi. Rohkemat ei oska lihtsad sõdurid nende kohta midagi öelda.

Mööda ruumi edasi liikudes satutakse hiiglasliku seinamaali peale, mis kujutab mitmepäist monstrumit inimesi õgimas. Maali ees põlvitab mummifitseerunud kuju, kelle nägu on segu ülimast õudusest ja ekstaasist. Kuju näib püüdvat oma väändunud kätega nägu varjata, ise samal ajal taevasse vahtides. Lähemal uurimisel avastatakse kõigi ehmatuseks, et kuju silmad reageerivad valgusele. Smith avastab lisaks midagi jahmatavat, kuid ei räägi sellest kellelegi.

Liigutakse igaks juhuks kiiremas korras eemale. Smith leiab ühe niši, mis on täidetud inimskelettidega. Vähemalt meenutavad nad esmapilgul inimesi, sest nende luud on väändunud ja paksenenud, paljudel kolpadel on puudu silmakoopad, nii mõnelgi on mõni jäse teistest tunduvalt lühem, mõnel on käsi/jalg amputeeritud justkui laseriga. O’Raivo kuuleb äkitselt kahinat, laternaga valgust tehes nähakse, et too kuulidest rüvetatud muumiasarnane olevus on keset saali vingerdanud ning suundub sõdurite suunas ise jäledalt oiates. Tulistatakse, kuid too väärastus isegi ei reageeri.

Hakatakse taanduma, Smith koperdab oma paistes ja kangete jalgadega kõige viimasena. Olevus tõmbleb neil pidevalt kannul. Tulistatakse veel paar korda, O’Raivo relv kiilub miskipärast kinni. Ta tormab muumiast eemale, ise samal ajal relva uuesti laadides, kuid see ebaõnnestub ning relv ei tee ikka häält. Kogu vaatepilt on sedavõrd jube, et Frankil ütlevad närvid üles ning lootes jõuda väljapääsuni tormab ta umbropsu pimedusse. Tema paanika on sedavõrd suur, et ta jookseb õnnetult otsa keset saali seisvale tahukale.

Smith avastab, et keegi on ta saapapaelad kinni sidunud. Mida kuradit? Lõpuks leitakse väljapääs kätte ja jõutakse ruumini, mida kaudu koopasse siseneti. Esimest kohalejõudjat Franki tabab õudne üllatus – keegi on riietest seotud köie alla tõmmanud. Muumia on jõudnud sõdurite lähedusse, aega pole kaotada. Samal hetkel tunnevad kõik tuttavlikku kihelust ning seda, kuidas ihukarvad püsti tõusevad. Õhk on täis elektrit.

O’Raivo ei ole enam oma relvale kindel ning lööb viimases hädas talle peale tungivat muumiat täägiga rindu. Tema üllatuseks vajub keha täägi otsa rippu ning ei liiguta enam. Üleüldine siiras võidurõõm. O’Raivo proovib mööda seina (umbes 3,5m) üles ronida ning saabki hakkama. Augu äärele jõudes leiab, et keegi on augule madratsi peale lükanud, ühe käe otsas kõõludes suudab ta tohutu pingutusega end üleval hoida ja teise käega madratsi ära lükata. Koopasügavusest kostub külmavärinaid tekitav oie.

Frank üritab meeleheitlikult köit august läbi visata, kuid see ei õnnestu tal kuidagi. Smith üritab ise visata ja teatab enesekindlalt, et see, kes köie läbi viskab, saab esimesena üles ronida. Ka tema vise ebaõnnestub. Augu serval kükitav O’Raivo näeb kohmitsevate sõprade selja taga silmakoobasteta olendit, kelle üks käsi on amputeeritud, ta hüüatab hoiatavalt, tulistab ning tabab. Üleüldine paanika, Franki vise õnnestub ning ta turnib üles, poolele maale jõudes lõppeb tal jõud ning ta jääb köie otsa kõlkuma. Samal ajal üritab koletis Smithi rünnata. Frank jõuab üles ronida.
Seevastu jääb õnnetu Smith olendiga üksinda koopasse.

Sõbrad karjuvad, et kapral haaraks köiest. Viimane teebki seda ja ühiselt tõmmatakse ta koopast välja. Kolmekesi lõõtsutatakse augu kohal ja vaadatakse, kuidas too veider värdjas seal koopas sirutab allesjäänud käega avause suunas ning jõllitab oma silmitu näoga sõdureid. O’Raivo haarab paunast ühe granaadi ja viskab selle läbi avause alla. Kõik sööstavad punkrist välja.
Plahvatus raputab maapinda ning punker koos koopasuuga põrandas variseb kokku.
Viimati muutis holmes, 15:11 13. Juul 2007, muudetud 3 korda kokku.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 15:56 9. Juul 2007

Väljas tõmmatakse veidi hinge ning hakatakse sadama hakanud jäises vihmas edasi liikuda. Kuhu? Kellelgi pole aimugi, tahetakse puhata, kuid mitte tolle tontliku lahinguvälja ja kohutava koobassaali läheduses. Peale paaritunnist matka jõutakse jõeni, valmistatakse lõkkel oa- ja lihakonservihautist ja heidetakse puhkama. Vihm läheb üle kergeks lumesajuks.

Jõkke kusele läinud Smith märkab endast eemal saksa mundris kogu, kes teda liikumatult põrnitseb. Smith tulistab kuju pihta oma püstolist. Ta on niivõrd enesekindel, et ei vaevu isegi kontrollima, kas sakslane on surnud. Selle asemel teeb ta oma häda lõpuni ja viipab kohaletormanud kaaslastele laiba asukoha. O’Raivo leiab, et sakslane pole surnud, Frank tohterdab teda. Temalt ei leita relva ega mingisugust varustust. Ta käsi on puruks rebitud ning riided mudased. Sakslane sonib: „Gott hilf mir! Die Toten, die Toten..” Keegi ei saa midagi aru. Temaga üritatakse inglise keeles ja lihtlausetes rääkida. Näib, et haavatu saab aru ja oskab ka vigases inglise keeles enam-vähem vastata.

Laagris usutletakse meest, kes ütleb oma nimeks olevat leitnant Gerhard Reitner. Smith näitab kokkuvarisenud punkrist leitud pabereid, mida Gerhard vaevaliselt inglise keelde tõlgib. Tegemist üldiselt patrulli aruannete ja muu säärasega. Smith tahab teada, mis on viimases sissekandes.

Gerhard tõlgib väriseva ja ülisegase käekirjaga kirjutatud kannet: „Ma olen nii väsinud, jõud on täiesti otsas. Kui ma magan, tulevad unenäod. Issand, kõik mu mehed on surnud. Ma tahan magada, aga ei tohi. Ei tohi. Ei tea, kaua vastu pean. Jumal aidaku mind”.

Reitner otsustatakse hüpnotiseerida. Hüpnoosi all räägib sakslane, kuidas ameeriklased olla rünnanud neid ja prantlasi ja nad küünte ja hammastega puruks rebinud. Ta tulistas ja tulistas, aga nad ei kukkunud maha ja verd ei tulnud haavadest. Vaene Karl, vaene noor Karl. Maailmalõpp on käes, sest surnud kõnnivad meie keskel. Olge argpüksid nagu tema. Põgenege! Päästke end!

Hüpnoos katkestatakse. Ollakse pisut nõutud, küsitakse, kus suunas nood veidrad surnud võisid olla. Reitner pole kuigi kindel, sest ta jooksis tükk aega pimeduses, ületas paar korda jõge ja jooksis veel. Siiski annab ta seiklejatele suuna. Ameeriklased on kavalad ja otsustavad liikuda mööda jõeäärt Reitneri osutatud suunale vastu. Laager pannakse kokku ning hakatakse marssima. Õhtutaevas on oktoobrikuiselt pime ning jäine tuul muudab sõrmed ja näo tuimaks.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 13:24 16. Juul 2007

Vaadatakse kella ning liigutakse mööda jõekallast edasi. Kohati ulatuvad oksad päris veepiirile nii, et sõdurid peavad poolde säärde jääkülma jõkke astuma. Metsa, puude vahele, ei taha keegi minna. Mehed on otsustanud, et pöördutakse omade juurde tagasi ning siis soovitavalt koju. Neid ei tundu morjendavat see, et tõenäoliselt on nende kunagine baas saksa suurtükitule poolt maapinnalt pühitud.

Kapral Smith leiab, et kui nende laager on hävitatud, siis peavad nad läbi vaenlase kaitseliinide hiilima. Gerhard käitub kummaliselt justkui ootaks ta midagi. Ta vahib tumedaid puulatvu ja pomiseb omaette. Aeg-ajalt karjatab ja osutab pimedusse. Kui sõdurid silmi pingutavad, et tabada, mida sakslane näeb, siis pole seal midagi... Ainult puud nagisevad tuules. Küsitakse, et mida Gerhard näeb. Vastuseks tuleb ebaselge mõmin ja soigumine hundinäolistest elajatest, kes mööda puulatvu liiguvad. Teda peetakse hulluks.


Pooleteise tunni pärast jõutakse kohani, kus jõgi on madalam. Peale mõningast arutelu minnakse üle jõe. Näib, et ameeriklastel puudub igasugune ettekujutus, mis suunas edasi minna. Rühitakse veel umbes tunnikene. Kuni O’Raivo märkab esimesena pilvede vahelt paistma hakanud kuuvalguses lagendikku otse ees, lähemale liikudes näeb ta murtud puid, kraatreid ning valge lumekatte alt paistvaid tumedaid kogusid. Hiilitakse vaikselt lähemale, kaabitakse lumi pealt ning leitakse kangestunud laip, mis tundub olevat juba päevi lahinguväljal lindude söögiks olnud.

Veelgi enam, lähemal uurimisel selgub, et tegemist on ameerika sõduriga B kompaniist! Arstiharidusega Smith leiab, et laipa on tulistatud korduvalt, tunduvalt rohkem kui olnuks mehe tapmiseks tarvis. Lisaks leiab ta, et enamik kuulihaavu pole veritsenud. Väga kummaline. Gerhard seisab lagendiku serval ja tundub olevat eemalolev, ta näol on veider ilme.

Puhastatakse lumest veel laipu ning leitakse läbisegi vedelevaid ameeriklasi B ja D kompaniist, sakslasi Gerhardi rühmast ning ka prantsuse sõdureid. Kolmiku missioon näib olevat lõpuni viidud – B ja D kompanii on leitud.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 13:26 16. Juul 2007

Laipade asukoha järgi tehakse kindlaks, et kaitsval positsioonil on olnud sakslased. Ameerikased on neile lihtsalt peale kõndinud. Smith leiab lume alla mattunud kasti, mille peal on kiri „Ettevaatust!” ning tume tempel „TNT”. Kast on aga lahti murtud ning loomulikult tühi.

Mida tegid ameeriklased lõhkemoonaga? Läbi udu meenub, et 1. pataljoni missioon oli sakslaste kontrolli all olev raudtee vallutada ja/või õhku lasta. Kapral Smithile tuleb ideevälgatus: jõuda raudteeni ning minna mööda seda edasi, kuni kuhugi asustatud paika välja jõutakse.

Nurisetakse Gerhardi kallal, kes tundub olevat õudusest haaratud. Ta roomab laiba juurest laiba juurde, keerab neid ümber ja halab: „Karl? SeeeioleKarl! Kustaon? Karl? Vaenevaene Karl!” ning laliseb midagi saksa keeles. Lõpuks saadatakse ta nii kaugele, et ta suunab kolmiku Hindenburgi kaitseliini ja ühtlasi ka raudtee poole. „Tss! Kas kuulete?” sosistab Gerhard. Varesed kraaksuvad, kauguses ulub hunt, talle vastab teine.

Veidike maad eemal kostub lohistamist ja rassimist. Vinnastatakse vintpüssid ning liigutakse helile ettevaatlikult hiilides lähemale. Smith vaatab binoklist ning näeb teisel pool metsaservas kummargil olevat tumedat kogu. Hiilitakse lähemale.

Prantsuse mundris mees, seljaga sõdurite poole, sahmib ennastunustavalt laiba kallal ja näib seda puistavat. See seletaks, miks lahinguväli oli varustusest täiesti lage, ainult laskemoonata vintpüssid ning murdunud täägid, kaevikupussid. Frank, ainus, kes prantsuse keelt mõistab hüüab: Bonjour! Kogu pöördub kummargil äkiliselt ümber ning mehed vahivad otsa näost täiesti kalbele inimesele? Prantslase silmad on süsimustad ning silmavalgeid pole näha, tema juuksed on sagris. Aga tema lõug, õigemini koon on kuidagi esileulatuv.

Midagi on väga valesti. Prantslane tõstab pea kuklasse ja toob kuuldavale kummalise karje, mis sarnaneb huntide ulgumisele. Kõik valmistuvad tulistama, ainult Gerhard seisab kangestunult. Sõdurid näevad, kuidas too ebainimlik kogu uskumatu väledusega nende poole sööstab, sõrmed kongus ning lõuad pärani. Tulistatakse ja tabatakse, olend saab kangestunud Gerhardi kätte ning surub hambad tema kõrisse. Gerhard koriseb ning viskleb. Frank tulistab ja lömastab lasuga hundinäolise õla.

Maa väriseb kergelt ning ulguvat karjet kostub justkui kõikjalt. Põõsastikust tormab nukkidele toetudes välja samasugune peletis nagu see, kes Gerhardit rapib. Tema lõugade vahel tolkneb ärarebitud käsi. Urinaga ründab ta sõdureid. Smith ja Frank tormavad lähima puu poole - Gerhardit õgivast olendist mööda - ning katsuvad puu otsa ronida.

Smith hakkab männi otsa ronima, kui koletis jätab Franki möödumist silmates Gerhardi sinnapaika ning tormab põgenejatele järele. O’Raivo laeb lagendikule kahe värdjaga üksi jäädes rahulikult püssi ning tulistab. Seejärel asub püssi kabaga tulistamiseks liiga lähedale jõudnud ründajaid tõrjuma.

Frank ei suuda kuidagi puu otsa ronida ning hundinäoline tõmbab küünistega ta jalgadest. Riie käriseb ning verd hakkab jooksma. Puu otsast tulistab Smith revolvrist Franki ründaja pihta. Frank üritab veelkord männi alumistest oksadest kinni haarata, kuid ei jõua end üles vedada ning koletis rebib tema tolknevaid jalgu veelkord. Lumi puu all värvub punasemaks. Koletiste haavad ei veritse.


Smith tulistab, samal ajal purustab O’Raivo kabaga ühe ründaja lõuad. See aga ei tundu olendit kuidagi takistavat. Smith suudab Franki kiskuva ründaja täpse lasuga tappa, O’Raivo lööb tugeva kabahoobiga ühe oma ründajatest pikali. Selle peale toob ellujäänud peletis kuuldavale karje ning tormab minema. Möödaminnes haarab ta lõugade vahele lahingu alguses maha kukkunud inimkäe.

Frank tulistab talle järgi ning tabab teda otse selga. Löök on väga tugev ning hundinäoline olend koperdab selle tulemusena päris korralikult, kuid suudab pimedusse pageda. O’Raivo annab mahalöödud peletisele igaks juhuks veel kabaga löögi otse näkku ning lööb tal kolba sisse. Seotakse haavu, veendutakse, et Gerhardit ei saa aidata ning lahkutakse kiiruga lahinguväljalt. Väga külm on ning vahepeal lakanud lumesadu algab uue jõuga.

Tund või poolteist matkanud, leitakse, et aeg on magama kobida. Tehakse lõke, süütamiseks kasutatakse taskumärkmikust rebitud pabereid ning padrunitest saadud püssirohtu. O’Raivo võtab meeleldi vahikorra endale esimese ning otsustab selle mööda saata puu otsas istudes. Smith kasutab ühte oma viimastest tikkudest ning teeb õhtuse suitsu.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 13:28 16. Juul 2007

Seejärel keeravad Smith ja Frank keeravad end sinelitesse ja jäävad kohe magama. O’Raivo istub puu otsas ning võitleb unega. Siis kuuleb ta marssimist ning hääli, täpsemalt saksakeelset kõnekõminat. Ta kontrollib, et relv oleks laetud, tunneb äkki meeletut valu, ning ärkab puu all õhku ahmides. Näib, et ta on puu otsas magama jäänud ning paari meetri kõrguselt alla kukkunud. Ta võtab sellest õppust ning istub kustuva lõkke äärde ja sööb sealihaga ube. Vaikne on. Vaid puud nagisevad.

O'Raivo märkab, et Smith tõmbleb unes, ta silmad on vidukil. Niisamuti ka Frankil. O’Raivo püüab mõlemaid äratada, kuid ei saa hakkama, hetke ajel virutab ta kapralile jalaga ribidesse. Veendunud, et ka see ei mõju, istub tagasi lõkke äärde.

Frank ja Smith kuulevad läbi une raginat ja marssimist. Nad hüppavad üles ja tabavad saksakeelset juttu ja kõvemat sorti lärmi, mis suundub otsejoones nende laagritule poole. Paanikas püütakse puu otsa ronida. O’Raivot pole kusagil. Smith ronib puu otsa, kuid Frank ei saa sellega hakkama. Hääled on kohe siinsamas. Halt! hüütakse Frankile. Lagendik on ühtäkki ümber piiratud. Ligemale 50-60 saksa sõdurit sihib neid ähvardaval ilmel vintpüssidest. Meesteringist astub välja pika musta sineliga saksa ohvitser, kellel on peas teravikuga kiiver, käes mustad kindad.


Ameeriklastelt kamandatakse relvad ära ning ka Smithil kästakse puu otsast alla ronida. Olukord on lootusetu. Ohvitser süütab sigareti ja kõnnib ärritunult Franki ja Smithi ees. Korraga käratab ta: „Kas te arvasite, et pääsete põgenema? Kuradi närused väekargajad! Jooksikutest raisad!” Smith ja Frank on hämmelduses, kuid otsustavad kaasa mängida.

Ohvitser sõimab Franki ja küsib, et miks too oma väeosa juurest jalga lasi. Smith hakkab midagi kobisema, kuid sakslane lööb talle käeseljaga vastu nägu: „Ma ei küsinud sinult!” Sõbrad avastavad äkitselt, et lõkke ääres magab O’Raivo.

Üks sakslane läheb tema juurde, tõmbab talt sineli pealt, uurib natuke ja teatab, et mees on surnud.


Frank ja Smith ei saa enam midagi aru, ütlevad, et see oli nende vahimees. Saksa ohvitser läheb täiesti leili. Kuidas said ameeriklased neile nii lähedale hiilida ja vahimehe vaikselt maha võtta? Kuidas on see võimalik!? Ühtäkki annab ta sõduritele käsu Frank ja Smith rihmadega puu külge siduda. Võtab kabuurist mausri, suunab Frankile otsaette ning annab kümme sekundit aega põhjendada, miks sõdurid ilma oma ülemuse loata laagrist lahkusid.


Frank kokutab midagi, sakslane loeb sekundeid. Kümneni jõudes vajutab päästikule ning Frank vajub kokku. Seejärel pöördub relvasuu Smithile, kes püüab veelkord kaasa mängida ja seletada midagi ameeriklastest nuhkide jahtimisest. Taas loetakse kümneni ning mauser haugatab. Pimedus.
Viimati muutis holmes, 16:00 6. Aug 2007, muudetud 2 korda kokku.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 13:29 16. Juul 2007

O’Raivo istub lõkke ääres ja näeb, kuidas sõbrad unes tõmblevad. Järsku tõmbub Smith krampi ega liiguta enam. O’Raivo astub lähemale ning näeb, et Smithi otsaees on verine auk, tema silmadest jookseb verd, justkui nuttes. Ta kontrollib ka Franki – sama lugu, silmadest jookseb verd ning otsa ees on verine auk. Ta kallab Smithile plaskust vett näkku, et haava lähemalt vaadata. Vesi uhub vere ära ning Smith ärkab läkastades. Sama kordub Frankiga. Mõlemad tunnevad, et pea valutab kohutavalt ning meeletu nõrkus on kallal. Mõlema näod on kergelt hallikad ning nende silmade ja suu ümber on kerge tume laik.

Magamine ei tule enam kõne allagi. Kuuldakse marssimist ja saksakeelset kõnekõminat. Tormatakse puu otsa ronima. Ja taas ei saa Frank üles. Täpselt nagu tolles unenäos. Hääled lähenevad.

Kui eelnev oli unenägu, siis kas nüüd on O’Raivo ka magama jäänud? Näevad nad kõik und? On nad surnuks külmunud ning see on sakslasi täis põrgu? Frank saab puu otsa ning ronib latva. Ta näeb eemalt lagedat maad ning maalappe, mis on tõenäoliselt põllud.

Hääled on kohe laagris, 50 sakslast marsib musta sinelisse riietatud ohvitseri juhtimisel ameeriklaste laagriplatsile. Seisatavad kui üks mees ning liiguvad edasi. Kõnekõmin vaibub ning lakkab pikkamisi. Ronitakse puu otsast alla ning O’Raivo leiab, et laagriplatsil on ainult nende jäljed. Minema siit!
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas holmes 13:29 16. Juul 2007

Kõnnitakse põldude suunas ja jõutakse maanteele. Maanteel pole lumes näha ühtegi jälge. Kaalutakse mööda põllukraavi edasi liikuda, kuid mõeldakse ümber. Kõnnitakse lumiste õunapuudest ja pirnipuudest mööda, sest eemal paistab olevat küla. Binokliga uurides selgub, et küla on täiesti pime. Kapral tahab uurima minna, O’Raivo on kategooriliselt vastu.


Minnakse mööda küla aeda ümbritsevat rada. Küla värav on irvakil ning kääksub tuules. Piilutakse sisse, pimedus ja vaikus. Isegi koduloomi pole kuulda. Liigutakse ettevaatlikult sisse, soovitakse kaminasse tuli teha ja end soojendada. Küla peatänaval pole ühtegi jälge. Suund võetakse esimese maja uksele. Tehakse Smithi laternasse tuld, kuid sisse ei julgeta minna. Kusagil kääksub uks. Smith ütleb, et tema ei saa sisse minna, kuna peab minema nende jälgi peitma. O’Raivo lööb jalaga ukse lahti.


Valgutakse ettevaalikult tuppa. Köök, söögilaud, mõned purgid hoidiseid ja suur ahi. Võetakse kolm purki õunamoosi. Ja liigutakse edasi tagaukse suunas, ka see lüüakse lahti ning leitakse kaks voodit, kus magavad kaks kogu. Smith astub lähemale ja tõmbab teki ära. Keegi ei liiguta. Ta paneb käe kogu näo lähedale, kogust õhkub külma! Keha keeratakse ümber – surnud prantslane, silmade ja suu ümber tumedad sõõrid, käes palvehelmed. Teises voodis on surnud vanem naisterahvas, silmad paistes. Otsustatakse kohemaid külast lahkuda.


Esimesena maja uksest välja astunud Frank näeb vastasmaja aknast neid silmitsevat nägu. Lambiga lähemale minnes leitakse, et surnu vaatab aknast välja, justkui oodates midagi. O’Raivo märkab valgust, mis tuleb külatänava lõpust. Mehed lähevad valguse suunas ning näevad kõikjal endi ümber akendest vahtivaid liikumatuid nägusid. Leitakse kirik, mille katus on justnagu tormidest räsitud. Hoone aknad on kinni naelutatud, kuid ukse alt immitseb valgust. Seest kostub ladinakeelset palvetamist. Üritatakse juttu teha, palvetamine lakkab.
Little Photoshop of Horrors
holmes
Valguse hoidja
 
Postitusi: 279
Asukoht: Tartu

Järgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6