Eikellegimaa

[holmes]

[holmes]

[holmes]

[holmes]

[holmes]

[holmes]

Rünnakust on möödunud nüüd umbes pool tundi, Smith puhastab telgis verest oma vastleitud nahkset tinasisuga kuulivesti, tema juurde tuleb ka Frank, et mõneks hetkeks silm looja lasta. O’Raivo kükitab relv süles kaevikuveerele ja näib valves olevat. Smithi ja Franki telki tuleb seersant Maddox, kes annab kapral Smithile ülesandeks nende salk kohe kokku ajada ja viie minuti pärast ohvitseride telgi juurde ilmuda. Smith ajab endale tumedast nahast kuulivesti selga ning kamandab Franki, reamees Charlesi ja reamees Brinkely ohvitseride telgi juurde. Pisikese veenmise peale saab ta ka O’Raivo nõusse, kuigi viimane tõrgub päris korralikult. Ülejäänud kompanii, õigemini selle riismed, on kolinud kaevikusse.

Telgi juurde jõudnuna arutavad mehed, et kas tuleb minna sideliini parandama nagu paari tunni eest jutt jäi. Igatahes avaldavad nad soovi kindlustatud laagrist kiiremas korras jalga lasta. Seersant Maddox ilmub välja ning räägib, et nagu leitnant Wilhelmi juhitud seitsmeheline salk juba tegi, nii lahkuvad ka nemad laagrist, et leida jälgi kadunud B ja D kompaniist, sest lubatud ülejäänud abiväge ei tundu tulevat ja kahe kadunud kompanii leidmisest võib sõltuda kogu pataljoni (ja ühes sellega ka ameeriklaste eelposti) püsimajäämine. Ollakse ju keset vaenlase territoorimi. Maddox laseb oma salgal varustuse kokku korjata öeldes, et pakitaks ainult hädavajalik – retk tuleb raske ning mida vähem tassida, seda parem kõigile.

Telgis ajavad ka O’Raivo ning Frank omale kuulivestid selga, Brinkley ja Charles näivad kadedad. Tõmmatakse selga ka vettinud sinel ning haaratakse selga seljakott eluks tarvilikuga ja kätte vintpüss. Toitu pole kellelgi kaasa võtta, kummalisel kombel ei tule kellelgi pähe täiendada esmaabivahendeid – ju siis ollakse niivõrd enese- ja kuulikindlad. Pimeduse katte all lahkutakse laagrist, esiteks selleks, et täita veelähkrid.

Smith leiab jõe äärest veidi aega tagasi snaiprite poolt tapetud Johnsoni laiba, võtab talt ühe veelähkri ja täidab selle. Edasi suundub salk metsasügavusse. Marssinud umbes 10 minutit kuuldakse laagri suunast äkki kimedat vilinat ja mürsuplahvatuse võigast kõmakat. Kõik viskuvad kui üks mees kõhuli. Ühele plahvatusele järgneb teine ja kolmas ja neljas, viies .Nägupidi mudas lamavate sõduriteni kostuvad karjed, mida ignoreeritakse – pigem nemad kui meie. Ka seersant Maddox näib olevat ülimalt rahul, et laagrist tulema sai. Kogu salk tahab nüüd lihtsalt ellu jääda, oma ülesande täita ja koju minna.

Roomatakse kükakil edasi, mütsatused laagrist kostuvad nüüd üha vaiksemalt, aeg-ajalt vappub maapind nõrgalt. Udu hakkab kerkima ning okstelt tilgub krae vahele vett, saapad vajuvad mutta ning seljakott on kuradima raske.

[holmes]

Rühitakse üle okastraattõkke ning ikka edasi. Rääkida ei julge keegi, sest iga küngas meenutab sakslaste kuulipilduripesa ja iga puutüügas sihtivat sakslast. Aeg-ajalt tehakse tuld ning üks hetk leitaksegi jäljed – Smith ja Frank arvavad, et need peavad kuuluma sakslastele, O’Raivo usub need olevat kadunud kompanii omad. Hetk hiljem istub Maddox kirudes puujuurele ja teatab, et need on nende enda jäljed – marsitud on ringiratast. Meeleolu vilets, kuid liigutakse siiski edasi. Näib, et isegi seersant ei tea täpselt kuhu – tal näib olevat lihtsalt kergendus sellest, et mürsutule alt ära sai.

Mingi hetk otsib Maddox taskust kompassi (lõpuks ometi) ja kamandab suitsumees Smithi talle tuld näitama, Smith tõmbab tikku ning hetk hiljem kostub kärgatus ja edasine on justkui unenäos: taevas sisiseb midagi ning kogu lagendik (kuhu nähtavasti jõuti) on valge. Kärgatuse tulemusena nähakse sekundi murdosa vältel, kuidas õhus sajab midagi valget ja punast läbisegi – seersant Maddoxi jaoks on sõda lõppenud – lask purustas ta näo viies minema alalõua.

Kõik viskuvad pikali, kuid enne saab reamees Brinkely haava rindu. Teda pole mahti abistada ja nii sureb reamees Tommy Birnkley lahinguväljal „mehelikku” surma. Kõik otsivad paaniliselt varju, kuid ümberringi on vaid pisikesed põõsad, õnneks märgatakse ka kahte pisemat maakivi. Umbes paarikümne meetri kaugusel on valgusraketi valgel näha künka otsas asetsevat sakslaste kuulipilduripesa.

Püüdes end põõsaste taha ja mutta peita annavad Frank, O’Raivo ja Smith tuld. Franki lastud kuul riivab kuulipildurit meelekohta, O’Raivo viskab oma ainukese granaadi lootes ühe hoobiga kuulipilduripesa ja väikese kaevikutäie sakslasi vagaseks teha. Vise ebaõnnestub, sest granaat pääseb käest lahti halva nurga all ning maandub sakslaste kaevikust 6 meetri kaugusele, loopides laiali kilde, kuid kedagi tõsiselt vigastamata.

Smith saab kuulipilduja valangu rindu ning peab tänama vaid kuulivesti, et veel hingab. Löögijõu tulemusel lendab ta tahapoole ja tunneb, kuidas alussärk kiiresti märjaks valgub. Vintpüssi kuulist saab haavata ka O’Raivo, kuid õnneks kergemalt. Smithil tuleb geniaalne idee end kuulipilduja tule all tohterdada, ent ei saa sellega paanikas hakkama, verd lahmab endiselt ning ka lasud langevad talle ähvardavalt lähedale. Ta tormab metsa, kaotab jooksu pealt kiivri ning kuuleb, kuidas ta peast vinghatab mööda mausrikuul, ta sööstab metsa kaitsvasse pimedusse, talle järgneb ka O’Raivo, kes samuti on suutnud tabamust vältida.

Frank roomab ilmselt šoki saanud noore sõduri Charlesi juurde, kes laliseb midagi emast ja kodust. Frank haarab temast jõuga kinni ja heroiliselt kuule trotsides lohistab ta kivi varju. Ta uurib, kas Charles on saanud haavata, kuid ei leia vigastusi. Ta laeb oma relva ning tulistab kaeviku suunas. Charles on täiesti apaatne, õõtsutab end edasi-tagasi ja hüüab ema.

Metsas seob Smith oma haavad kinni ning saab verejooksu pidama. Ka O’Raivo vaatab oma haava ning suudab verejooksu peatada. Smith tunneb tungivat vajadust oma kiiver kätte leida (shell shock?), roomab tagasi lahinguvälja äärele ning kobab kiivri järele, ümberringi vihisevad kuulid. Ta saab oma hulljulguse eest karistada ning teda tabab veel üks valang, sedakorda päris tõsiselt. Korraks laskub lagendiku kohale vaikus ning O’Raivo kuuleb, kuidas tema selja tagant läheneb miski või keegi suure raginaga. Tank?

Ta keerab end ringi ja suunab relva toru hääle suunas. Frank tulistab aeg-ajalt sakslaste suunas, kuid suurema eduta. Lagendikule on laskunud taaskord pimedus. O’Raivo sihib murelikult kära suunas ja hüüatab, kes tuleb. Kuuldes vastuseks tuttavat häält rahuneb ta – leitnant Wilhelmi salk, mis laske kuuldes otsa ringi keeras ja kära suunas tõttas – ratsavägi on kohal.

O’Raivo annab kiire ülevaate toimuvast, Wilhelm jagab mehed kaheks ning liigutakse edasi. Lagendikuservalt annab Wilhelm käsu tormijooksuks ja kargab püsti, joostakse tule all sakslaste kaeviku suunas, ka Charles justkui ärkaks, ta paneb püssi palge ja tulistab – kuulipildujatuli lakkab.

Äkitselt tunnevad kõik imelikku kihelust, kõik ihukarvad tõusevad püsti. Õhku täidab surin. O’Raivo näeb nähtavale ilmunud kuu valgel, et õhk tema ees keerleb ja virvendab. Frank jõuab veel tulistada, kui ühtäkki tõmmatakse kõik õhku – taevas on valge nagu tuhat halogeenpirni (kui need oleks leiutatud olnud). Sõdurid tunnevad, kuidas mingi tohutu jõud neid väänab, tohutu valu...õhulend, valgus muutub järsult pimeduseks.

[holmes]

Esimesena toibub O’Raivo, ta lamab ristseliti metsaserval ja vaatab taevasse – päev on käes, kellaaega pole võimalik määrata, kuid umbkaudu keskpäev. Ta sõrmed on külmast kanged, kuid riietus täiesti kuiv. Kogu keha valutab. Kui kaua ta on teadvusetult lamanud? Ta ajab end istukile ja näeb, et ka Smith ja Frank on toibumas. Vaadatakse ringi – maapind on kaetud hallika tuhaga, puud on kistud maast välja, osad puud on murtud. Mingisugune jõud on puudelt rebinud koore, ümbruskonnas puudub mitmekümne meetri raadiuses igasugune floora. Maapinnale on joonistunud hiiglasuur spiraal, mille kese tundub olevat sakslaste kaevik.

Kõigi hämmelduseks leitakse, et nii mõnedki siin-seal vedelevad vintpüssid on sulanud ja kummaliselt väändunud. Kõikjal valitseb täielik ja kõrvulukustav vaikus. Mööda tuhkkuiva pinnast on laiali paisatud sõdurite laipu, mõni on lennanud vastu puutüve ja sedasi koledal moel oma otsa leidnud, mõni on väändunud ebaloomulikku asendisse. Kuid kõigil on üks tunnus – nende nahk on hall ja kaetud mingi tuhaga, silmad on paistes. Surnukehade juures on veel üks kummaline nähtus – nimelt tunduvad nad ebaloomulikult lõdvad või pehmed.

Sõdurid avastavad, et nad oleksid nagu saanud tugeva päikesepõletuse – nägu, käed, kael punetavad ja kipitavad. Tehakse kindlaks, et misiganes relva nende vastu ka ei kasutatud, pole see igatahes neile tuttava toimega. Uitatakse mööda lahinguvälja ja ollakse hämmeldunud. Leitakse, et vähestes allesjäänud lompides leiduv vesi on omandanud kahtlase roheka värvuse ning haiseb ropult. O’Raivot tabab mingi aimdus ning ta proovib lonksu oma plaskust – ka tema vesi on riknenud.

Kapral Smith annab käsu minna ja kontrollida, kas keegi on jäänud sakslaste kaevikus ellu. Nimelt tundub ellujäänud kolmikut vaikides sihtiv kuulipildujasuu kõigile kahtlane. Smithil on veel eriline põhjus kuulipildujat põdeda. Vaieldakse, kes peaks minema – käsuliin ei lähe enam kellelegi korda. Lõpuks võtab Frank end kokku ja hüppab kaevikuäärele.

Avastatakse, et sakslaste kuulipilduja on sulanud liivakoti külge, kuid liivakott pole isegi kõrbenud. Smith leiab vahepeal endale uue kiivri, O’Raivo saksa ohvitseri mauseri. Frank avastab, et künkal asunud kaeviku sees asub puituksega punker.

Kõik ronivad kaevikusse ja kolm vintpüssitoru on otse ukseavasse suunatud, kui punkri uks ettevaatlikult avatakse. Seest õhkab mulla ja kopituse lõhna. Valitseb pimedus. O’Raivo süütab tiku ja astub selle nõrgas võbelevas valguses punkrisse. Smith leiab oma keroseenlaterna terve olevat ning süütab selle ühe oma vähese allesjäänud tikuga.

Leitakse, et punkris on kastid mingisuguse moonaga. Saksakeelsetest kirjadest ei saa keegi aru. Frank lohistab ühe punkrist välja ning kangutab selle oma kaevikupussiga lahti. Kasti sisu tekitab kõigile headmeelt – rõõmsa notsupildiga „Eine Kleine Schweine” sealihakonservid! Frank avab koheselt ühe ning kukub sööma, aga liha on pisut riknenud. Pole hullu, leiab Frank, viimati söödi vist igavik tagasi ja nüüd kõlbab kõik. Veel kastides tuhnides leitakse oakonserve tomatikastmes ning mingisugust rasvast määret. Laotakse mõned purgid igast kastist omale seljakotti.

Sõdurid uurivad punkrit edasi ja leiavad väikese kambri, mille ühes seinas on laud ja madrats, millel lamab mingi saksa sineliga kaetud keha. Teises nurgas aga on halli presendiga kaetud virn. O’Raivo uurib lauda, leiab sahtlist laskemoona ning kuus granaati. Laual on saksakeelsed paberid. Smith suunab püstoli madratsil lebavale kehale ja tõmbab sineli ära. Ohvitserimundris sakslane magab näoga seina poole.

Smith keerab keha jalaga ümber ning talle avaneb kohutav vaatepilt. Saksa leitnant on ilmselgelt surnud, tema nägu on hall, silmade ja suu ümbrus on sünkmust. Mees näikse olevat surnud nälga ja kurnatusse, sest ta nägu on auku vajunud, kuid samas on punkri eesruumis kastide viisi toitu. Miks ta ei söönud? Kas midagi oli lahti selle toiduga? Halli presendi alt leitakse samuti sarnaste tunnustega laibad. Viiakse läbi väikest viisi meditsiiniline ekspertiis ning tuvastatakse, et punkris viibinud mehed on surnud tunduvalt varem kui väljasviibijad.

O’Raivo läheb tagasi kastide juurde ja sobrab neis, Smith ja Frank seisavad laibavirna juures ja arutlevad, mida edasi teha. Ootamatult kostub raginat, Frank suudab kiiresti reageerida ja viskub eemale, kuid Smith vajub läbi põranda. Kusagilt altpoolt kostub mütsatus ja Smithi oigamine. O’Raivo ja Frank uurivad põrandasse tekkinud auku, Smith tunneb jalgades meeletut valu ja ta roomab mööda paest põrandat, et leida oma latern.

Mõne aja pärast leiab imekombel terveks jäänud, kuid pisut mõranenud laterna ning süütab selle. Ta leiab end 5x10m suuruses ruumis, mille seinad on kivitahukatest, mida katavad kummalised sik-sakid ja spiraalikujutised. Ta sobrab mälus, et meenutada, kas on midagi sarnast veel näinud, kuid midagi ei meenu. Seinal on kiri tema jaoks täiesti võõras keeles. Smith paneb selle oma märkmikusse kirja ja joonistab üles ka mustrinäidise.

[holmes]

Vahepeal on O’Raivo ja Frank valmistanud laipadelt võetud riietest köie, sidunud selle lauajalgadest tehtud haagi külge ning nii laskutakse ettevaatlikult alla. Avastatakse, et ruumist saab edasi liikuda, kui pisut trügida. Leitakse endid suurest maaalusest saalist, mille seinad on niisamuti spiraalidega kaetud megaliitidest.

Mööda seinaääri hiilides märgatakse spiraalsetel kivist jalgadel seisevat altarit, kus lebab mummifitseerunud alasti inimkeha, millel puudub üks silmakoobas, kuivanud huultega suu on kuratlikus irves ning tema sõrmed tunduvat olevat poole pikemad ning värdjalikult kongus. Smith ja Frank leiavad, et aeg on laibarüvetamiseks küps (tegelikult soovivad vist laiba elluärkamise võimaluse? eos välistada) ning tulistavad kuivetunud kehale kumbki ühe kuuli pähe. Lasud kajavad läbi terve koopa ning mõne aja pärast tabab Franki kummaline aimdus, et teda jälgitakse.

O’Raivo avastab, et tal on jalarätid lahti keerdunud, leiab selle olevat veidra ning tahab koopast jalga lasta, teised kõhklevad. Franki sisetunne, et neid jälgitakse on sedavõrd tugev, et liigutakse igaks juhuks tagasi sissekäigu juurde. Teel avastab Frank, et tema padrunivöö on kadunud. O’Raivo ei leia oma uut mauserit. Käidakse tuldud tee uuesti läbi, kuid ei leita midagi. Smith paranoiatseb ja pistab kõik lahtised asjad seljakotti. Seejuures leiab ta oma kotist sõprade kadunud esemed. Teda süüdistatakse varguses, kuid mitte väga tõsiselt.

Smithi eestvedamisel liigutakse mööda koopa ääri, leitakse, et koopa keskel seisab kaks nelinurkset spiraalmustriga kaetud musta sammast. Leitakse ka kummalised seinajoonised ristide, spiraalide, plahvatuse/päikese kujutisega, põlvitavate ja/või surnud inimkujudega. Frank loeb joonistelt välja veel ka madude kujutisi. Rohkemat ei oska lihtsad sõdurid nende kohta midagi öelda.

Mööda ruumi edasi liikudes satutakse hiiglasliku seinamaali peale, mis kujutab mitmepäist monstrumit inimesi õgimas. Maali ees põlvitab mummifitseerunud kuju, kelle nägu on segu ülimast õudusest ja ekstaasist. Kuju näib püüdvat oma väändunud kätega nägu varjata, ise samal ajal taevasse vahtides. Lähemal uurimisel avastatakse kõigi ehmatuseks, et kuju silmad reageerivad valgusele. Smith avastab lisaks midagi jahmatavat, kuid ei räägi sellest kellelegi.

Liigutakse igaks juhuks kiiremas korras eemale. Smith leiab ühe niši, mis on täidetud inimskelettidega. Vähemalt meenutavad nad esmapilgul inimesi, sest nende luud on väändunud ja paksenenud, paljudel kolpadel on puudu silmakoopad, nii mõnelgi on mõni jäse teistest tunduvalt lühem, mõnel on käsi/jalg amputeeritud justkui laseriga. O’Raivo kuuleb äkitselt kahinat, laternaga valgust tehes nähakse, et too kuulidest rüvetatud muumiasarnane olevus on keset saali vingerdanud ning suundub sõdurite suunas ise jäledalt oiates. Tulistatakse, kuid too väärastus isegi ei reageeri.

Hakatakse taanduma, Smith koperdab oma paistes ja kangete jalgadega kõige viimasena. Olevus tõmbleb neil pidevalt kannul. Tulistatakse veel paar korda, O’Raivo relv kiilub miskipärast kinni. Ta tormab muumiast eemale, ise samal ajal relva uuesti laadides, kuid see ebaõnnestub ning relv ei tee ikka häält. Kogu vaatepilt on sedavõrd jube, et Frankil ütlevad närvid üles ning lootes jõuda väljapääsuni tormab ta umbropsu pimedusse. Tema paanika on sedavõrd suur, et ta jookseb õnnetult otsa keset saali seisvale tahukale.

Smith avastab, et keegi on ta saapapaelad kinni sidunud. Mida kuradit? Lõpuks leitakse väljapääs kätte ja jõutakse ruumini, mida kaudu koopasse siseneti. Esimest kohalejõudjat Franki tabab õudne üllatus – keegi on riietest seotud köie alla tõmmanud. Muumia on jõudnud sõdurite lähedusse, aega pole kaotada. Samal hetkel tunnevad kõik tuttavlikku kihelust ning seda, kuidas ihukarvad püsti tõusevad. Õhk on täis elektrit.

O’Raivo ei ole enam oma relvale kindel ning lööb viimases hädas talle peale tungivat muumiat täägiga rindu. Tema üllatuseks vajub keha täägi otsa rippu ning ei liiguta enam. Üleüldine siiras võidurõõm. O’Raivo proovib mööda seina (umbes 3,5m) üles ronida ning saabki hakkama. Augu äärele jõudes leiab, et keegi on augule madratsi peale lükanud, ühe käe otsas kõõludes suudab ta tohutu pingutusega end üleval hoida ja teise käega madratsi ära lükata. Koopasügavusest kostub külmavärinaid tekitav oie.

Frank üritab meeleheitlikult köit august läbi visata, kuid see ei õnnestu tal kuidagi. Smith üritab ise visata ja teatab enesekindlalt, et see, kes köie läbi viskab, saab esimesena üles ronida. Ka tema vise ebaõnnestub. Augu serval kükitav O’Raivo näeb kohmitsevate sõprade selja taga silmakoobasteta olendit, kelle üks käsi on amputeeritud, ta hüüatab hoiatavalt, tulistab ning tabab. Üleüldine paanika, Franki vise õnnestub ning ta turnib üles, poolele maale jõudes lõppeb tal jõud ning ta jääb köie otsa kõlkuma. Samal ajal üritab koletis Smithi rünnata. Frank jõuab üles ronida.
Seevastu jääb õnnetu Smith olendiga üksinda koopasse.

Sõbrad karjuvad, et kapral haaraks köiest. Viimane teebki seda ja ühiselt tõmmatakse ta koopast välja. Kolmekesi lõõtsutatakse augu kohal ja vaadatakse, kuidas too veider värdjas seal koopas sirutab allesjäänud käega avause suunas ning jõllitab oma silmitu näoga sõdureid. O’Raivo haarab paunast ühe granaadi ja viskab selle läbi avause alla. Kõik sööstavad punkrist välja.
Plahvatus raputab maapinda ning punker koos koopasuuga põrandas variseb kokku.

[holmes]

Väljas tõmmatakse veidi hinge ning hakatakse sadama hakanud jäises vihmas edasi liikuda. Kuhu? Kellelgi pole aimugi, tahetakse puhata, kuid mitte tolle tontliku lahinguvälja ja kohutava koobassaali läheduses. Peale paaritunnist matka jõutakse jõeni, valmistatakse lõkkel oa- ja lihakonservihautist ja heidetakse puhkama. Vihm läheb üle kergeks lumesajuks.

Jõkke kusele läinud Smith märkab endast eemal saksa mundris kogu, kes teda liikumatult põrnitseb. Smith tulistab kuju pihta oma püstolist. Ta on niivõrd enesekindel, et ei vaevu isegi kontrollima, kas sakslane on surnud. Selle asemel teeb ta oma häda lõpuni ja viipab kohaletormanud kaaslastele laiba asukoha. O’Raivo leiab, et sakslane pole surnud, Frank tohterdab teda. Temalt ei leita relva ega mingisugust varustust. Ta käsi on puruks rebitud ning riided mudased. Sakslane sonib: „Gott hilf mir! Die Toten, die Toten..” Keegi ei saa midagi aru. Temaga üritatakse inglise keeles ja lihtlausetes rääkida. Näib, et haavatu saab aru ja oskab ka vigases inglise keeles enam-vähem vastata.

Laagris usutletakse meest, kes ütleb oma nimeks olevat leitnant Gerhard Reitner. Smith näitab kokkuvarisenud punkrist leitud pabereid, mida Gerhard vaevaliselt inglise keelde tõlgib. Tegemist üldiselt patrulli aruannete ja muu säärasega. Smith tahab teada, mis on viimases sissekandes.

Gerhard tõlgib väriseva ja ülisegase käekirjaga kirjutatud kannet: „Ma olen nii väsinud, jõud on täiesti otsas. Kui ma magan, tulevad unenäod. Issand, kõik mu mehed on surnud. Ma tahan magada, aga ei tohi. Ei tohi. Ei tea, kaua vastu pean. Jumal aidaku mind”.

Reitner otsustatakse hüpnotiseerida. Hüpnoosi all räägib sakslane, kuidas ameeriklased olla rünnanud neid ja prantlasi ja nad küünte ja hammastega puruks rebinud. Ta tulistas ja tulistas, aga nad ei kukkunud maha ja verd ei tulnud haavadest. Vaene Karl, vaene noor Karl. Maailmalõpp on käes, sest surnud kõnnivad meie keskel. Olge argpüksid nagu tema. Põgenege! Päästke end!

Hüpnoos katkestatakse. Ollakse pisut nõutud, küsitakse, kus suunas nood veidrad surnud võisid olla. Reitner pole kuigi kindel, sest ta jooksis tükk aega pimeduses, ületas paar korda jõge ja jooksis veel. Siiski annab ta seiklejatele suuna. Ameeriklased on kavalad ja otsustavad liikuda mööda jõeäärt Reitneri osutatud suunale vastu. Laager pannakse kokku ning hakatakse marssima. Õhtutaevas on oktoobrikuiselt pime ning jäine tuul muudab sõrmed ja näo tuimaks.

[holmes]

[holmes]

[holmes]

[holmes]

[holmes]