Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Lohetapjad Regeneration 2 uued tegelased

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

Lohetapjad Regeneration 2 uued tegelased

PostitusPostitas Sharker 21:16 21. Veebr 2007

Sharkeri barbarist tegelase Kõur Ragnöh´i memuaarid (kirja pandud etteütlemise järgi)


Nuneh.. siin ma siis nüüd olengi, homik on muide... longime kambajõmmide ja jõmmitariga mööda mingit risust külavahe teed. Nu teate, selline porilompide ja maha varisenud ligaste puulehtedega, kus iga korralik rändur oma kondid võib murda. Hüva, p...se see tee :). Elu on ilus, seni kuni naisi saab krabada ja kõrtsus õlle rüübata semudega. Ja semud on mul vahvad, õieti üks vahvam kui teine. Sõber Torr, tema on see kõikse vahvam... täismõõtu mees on talle napilt rinnuni :D hehee, ega poolhiiglastega ongi nii, muideks ;). Suured jooma ja löömamehed on nad kah, see mulle meeldib. Torriga on kõvasti päid puruks löödud ja soolikaid kuivama lastud :D hahaaa. Oh jah, heldimuspisar tuleb suisa silmi, kui meenutan kõiki neid madinaid, mis peetud. Torriga oleme pärit ühest külast, kasvasime koos ülesse ja puha, juba noorena sai koerust tehtud ;) vaatsime, kes naabri lambaid jaksab kaugemale loopida. Lugu lõppes sellega kui Torr 5 lammast ühe rapsuga jõkke virutas ja pool külaravast neid ligund uttesid sealt pärast välja õngitses.
Nojah ja siis on meil paar lühedasemat selli kah pundis, aga seda ei maksaks arvata, et nad selle võrra kehvemad on või midagist. Neh see heledamate kiharate ja sassis habemega jõmm on vähe lahjema löögiga, aga see eest oskab hüva ravisõnu lausuda. Paraku pean tunnistama, et kogu oma kanguse ja vägevuse juures, saab mõni riukalik ning muidu salakaval vainlane seljataha terariistaga kurja tegema. Toda ravitseja meest kutsume kuidas keegi, tal oli nii veider nimi, et mulle jäi sellest miski Task või midagi sinna poole meelde. Nojaah ja siis to teine :) to on kah lüheldane, kutsume teda Thukiks, aga kahe terava kirvega nii mõnelegi vainlasele säru teinud. Ning siis on meil mitte nii kõva löömamees... pigem naine hoopiski ;), haldjas kah veel pealekauba, täitsa kena silmarõem teine :) hehee. Nimi on kah kena, Margoo. Kindlasti olid tal väga kenad vanemad, kes talle sellise nime panid, kuis muidu... nuh.. paganas mõttelõngake kipub kusgile ära ekslema. Tema valdab kah väga hästi toda ravimise kunsttükki. Abiks igati, kui suurem kakelung jälle peetud. Ja siis on meil veel üks tegelane, kes on õite kahtlane, noh teeb isevärki kunsttükke, nigu maakia aga päris ei ole kah. Mina tast õieti aru pole saanudki, õige mees viskab kärakat ja krabab naisi, lööb vainumehel nina kuklataha, noh ühesõnaga teeb kõiki mehetegusid, mida mies ikke tegema piab. Mitte ei susserda nii sama :) hõhõhõõ.

Hüvakene küll, sai siin oma semusid tutvustet ja nii, ise olen muide Kõur, isa pani, hea tugev nimi, nagu ta ütles, ta ütles veel miskit, oot oot kuda see olligi... nuh et suur vaim teeb inimesed võrdselt, et ühele annab palju vaimujõudu, kuid jätab ta ihult nõrgemaks ja teisele jalle liharammu rohkem, aga nuputeravust mitte nii palju... no pagan, ma siia maani nuputan et mis ta sis nüüd täpselt ütleski, aga noh, tugevust mul jagub, mõnikord läheb ikke silme ees nii mustaks, pärast õieti ei mäletagi kellel ninaluu puruks lõin või hullemat häda tekitasin... juhtub :).

Aga meil oli tegelikult asja kah tol hommikul selle ligase raja peale. Pidime minema Sutuki linna ühe persoonindusega kohtuma....suisa kokku saama, nigu ta ise vihjas. Kogu see kokkusaamine toimub salajas, seda ma ei tohi teile öelda. Tegelikult me ei saagi õiti kellegiga kokku, natu räägime kõrtsis paari mehega juttu voh :).

Igatahes, kõik oli kenake, nii võrd kui võrd oktoobrikuu lõpul üldse olla saab, taevas oli tiba sompus, aga noh õiget rännumeest see ei häiri, eriti kui tal nii vahvad seltsilised on.
Õhtu poole tõmbasime tiba rajalt kõrvale metsa alla, otsisin vähe tihedama põõsastikuga kuivema mättaga kohakese ja sättisime siis laagrisse. Nojah hakkasime siis kõiksugu laagrimõnusi nautima kui äkitse miski elajas eemal võserikus oma jauramisega rahu rikkus. Mul kohe veri läks keema, rabelesin püsti ja ustav mõek napsti käes asutusin hääle suunas. Teised seltsilised jäid kah kuulatama ja vaatama, Thuk lasi Torr-il end üles tõsta et vaadata ehk hakkab midagi silma. Ja siis kui hakkasime just maha istuma, kostus uus hädalise mörin. Nojah, mis iganes, mina pistsin leekima, Enne mind sai Thuk jalad alla ning saavutas isegi mõningase edumaa, Mis tuli pigem kahjuks kui kasuks, järgmine hetk jäi ta juba ootamatult seisma, paljas pealagi öös hiilgamas, Ma oleks talle nibin nabin otsa koperdanud suure hooga... minu taga hoidis tempot Tor.. kes sai napilt väikemehest pidama vasemal pool. Jäime kõik kambakesti suud ammuli vahtima vaatepilti, mis meil lagendiku serval avanes.

Kari ogresid madistas ühe juraka mitme-päise elukaga, osa jõmme oli juba käpuli maas leotamas oma verega maad, ka paar eluka pead lebas seal ligases porimülkas. Egas meil kaua lastudki seda vaatepilti imetleda, ühel hetkel naksas koletis mu sõpra ja üsna valusasti veel pealegi. Raevust pimestatuna tormasin sellele tuhmile elukale kätte maksma, ainuõige tegu, mis mul sel hetkel pähe turgatas. Kamba peale sodistasime suure jumaka ära, mina üle pea sisikonnast purtsatanud lägaga koos, hoirasaaa!!! Ogred lasid sellise verepulma peale jalga, õigesti tegidki... midagi nad õiendasid veel omas keeles. Rahu nendega, viha hakkas lahtuma ning viimaks märkasin ka end puhtaks küürida :). Sellise rokasena telki ei poe, mõtlesin... ning kui viimaks kõik laagri jõudsime, sättisin siis end valvesse :). Kuna ma tegelikult mitte muhkugi ei näinud, siis lootsin oma kõrvakuulmisele, paraku paraku, loodus pole ka selle koha pealt eriti helde olnud, on na tönts teine, kuid siiski.. jõudsin mina tund aega siis usinasti valvata ja lõket hoida, kui keski eemal põõsas rabistas. "KES SEAL ON?", sai valjuhäälselt küsitud, nii kuis kord ja kohus, paraku põõsast vastust ei tulnd, hoopiski semud ja seltsilised lõid miskipärast silmad lahti ja hurjutasid mind laagris lärmamise eest.. nooh keerutasin end osavasti välja, et põõsas oli keegi.. ilmselgelt kurjade plaanidega ja mina näed hoidsin halvima ära, sellise jõrmi äele peale liduvad kõik kaabakad rada järgi minekut :D. Noneh... sättisin siis end jälle rahumeeli tuld kohendama ja valvama, kui raip jälle!!! No mida, mõtlesin, napilt jõudsin raevuhoogu tagasi hoida, läksin põõsastiku äärde ja röögatasin, nii kuis jaksasin, et kes paganat seal sahmerdab, tulgu välja kui mees on! No ei tulnd sealt kedagist, nagu isegi võite arvata... hoopiski teised laagrilised hakkasid pirisema, et ma muudkui lõugan ja nii.. naah.. õnneks tuli Thukil hea idee, mille ma kohe varmalt kõrva taha panin, et visaku ma enne üks kivi või oks krabina suunas, eks siis näha ole, mis saama hakkab. Nii tehtud :), kõik jäi jälle vagusi ja viimaks oli krabistaja-tüütus jälle platsis, võtsin suurima roika mis kuhjast näppu hakkas ja virutasin põesastesse.... vaikus. Hehee. Viimaks sai mu valvekord läbi ja togisin Thuki üles.

Kerisin end sinna samma lõkke äerde rõngasse mantli sisse ja kustusin ära vaimude maailma. Noh kaua mul ei lastud neid öiseid nägemusi nautida, kui miski kära mind üles ajas. Nujah, eks üsna pea selgus, et Thuk oli põesas mingi ogrega nattipidi koos ja siis laagrisse tormas veel paar tükki, ühe võttis Torr enda peale ja teine hüppas Taskile kallale... paha lugu mõtlesin ja juba oligi mul mõek käes ja veristasin suure usinuse ja agarusega vastase keha :P.
Suure käraga saime need kolm õnnetud ogrepässi maha... suure sorimise ja uurimise järel leidsin ühe vennikese taskuist 200 kuldmünti, etskae, mõtlesin. Üsna rikkas poiss teine, noh easüdamilik nigu ma olen teatasin siis semudele, et näedsa leidsin, raha ja puha, jagame ära. Mõeldud tehtud, hiljem ravitseja mees-naiskond lappis haavad ja hommik saabus rahulikult vihma sadades. Kas ma ütlesin vihma sadades? Neh.. paganas, jah sadas nigu oavarrest mulinal. Mina kohe kavalpia ajasin hilbud seljast ja küürisin toda eilset läga, mis kolli seest mu peale purtsatas. Kasisin end ja oma riideid ning iljem siis jätkasime oma teekonda. Tea nüüd, kas oli see oktoobrikuise vilu ilma või vähese käraka viga, aga nina tõmbas see värskendav kümblus tiba lurisema. Ähh, ple ullu, mõtlesin, pigistasin aga pöidlaga ühe poole ninast kinni ja nuusatasin lõõri puhtaks, tabasin üht üksildast tigu muide :D. Oma viga, ärgu ronigu tee peale ette uimerdama, kui vahvad rännulised teel on.

Ütlen kohe, et sama nutust ilma saime ka järgmine päev tunda ning lõuna paiku siis pidime külakese manu jõudma.. ja etskae, trügisime ühest tihedamst kohast välja ning olligi külake otse meite ees ja siis oli seal veel mõned noorsandid ning kari suuremat sorti laanehundusid kaa, kes muuseas üritasid noid samuseid noorsandisid metsa poole tirida isekeskis pureledes. Tjah... sina kes sa võib olla kunagi satud neid ridusid lugema, piad nüüd peenikest naeru - ehk, kuid tegelikult oli olukord hetkel suisa kriitiline. Noorsandid teadsivad vastuhakust ja sõjapidamisest nii palju kui kätega vehkida ja heleda äälega appi karjuda. Ei pole hullu, vahvad sõjamehed kuulsid teid! Ja järgmine hetk oli mul mu ustav mõek napsti käpas ja juba mina leekisin kõikse ees murdjaloomi äestama, hm... mõegale peaks nime mõtlema... Rosmariin, hea kuri nimi minu meelest, kuskilt oli meelde jäänd, r-täht sees ja puha, küll sobib.

Nuneh, muidugi me võitsime, vahepeal oli üsna pingeline, võttis suisa otsaesise higiseks kui Task hinge vaakudes pikali maas oli ja hundiraibe tal vägisi kõri läbi tahtis näsida. Õnneks sain appi. Pärast haavade lappimist jalutasime küla poole, kohalikud olid ikka tänulikud kah ja me siis juba uurisime jutu peale saades öömaja kohtasid ja muid sääraseid asju. Ja siit jääb lugu pooleli.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6