Eoroli Kroonika. Mängus Kalvaini Rändurid.

[Coin]

[Coin]

Me liikusime tagasi Lizardfolkide külasse. Õhtul toimub seal matmis tseremoonia, ma matan oma mägra tükid Lizardfolki sõdalaste kõrvale. Tseremoonia ise oli väga imelik, põristati trumme ja loobiti seeni. Hordak uuris välja, et seeni loobitakse kuna nende jumal käseb nii. Siis tuleb Lizardfolkide preester ja ulatab meile ühe räbaldunud nahast karbikese. Hordak võtab selle vastu ja avab selle. Seal sees on tavaline võlukepike. Hordak hakkab selle kepikesega mängime, vibutab seda ja järsku käib meeletu mürin ja kepi otsast lendab välja elektrit, mis tabab ühte Lizardfolkide hütti. Hütt süttis põlema. Samal ajal valmistasin ma juba oma mägra hauale ühe ristikese. Siis asetasin selle tema hauale. Järsku hakkas aga tugevat vihma sadama ja me jooksime ühte tühja Lizardfolki hütti. Seal otsustasime me, et jääme magama. Enne unne vajumist tegin ma ennast igaks juhuks nähtamatuks. Hommikul äratab meid müra, mille tekitavad mingid imelikud olevused. Nad meenutavad kõndivaid kalu. Neid oli kaks ja nad ründasid meid. Esiteks visati Philippusele võrk peale ja ta vangistati, teine kõndiv kala hammustas tugevasti Hordakit. Ma olin ikka nähtamatu ja ma üritasin neid hirmutada, kui see ei kukkunud kohe üldse hästi välja. Pika madina peale saame me neist jagu. Me jooksime kohe välja, et nende jälgi üles võtta ja otsida üles see koht, kust nad tulid. Ma leidsin jäljed üles ja me hakkasime mööda neid jooksma. Jäljed olid ilusti näha ja metsavahel saime me lausa joosta. Kuid siis tuli põõsast vaikselt välja üks kummaline sisalik. Üle kogu tema keha jooksis elekter ja seda oli näha. Imelik oli veel see, et tal olid päris suured sarved ja ka sarvede vahel oli näha elektri lööke. Kui me liikusime temale lähedamale tundsime me kõik kuidas meie karvad turri läksid, me kõik tunnetasime elektrit. Ma kasutasin ühte oma loitsu, et temaga rääkida. Me pidasime temaga päris pika vestluse ja ma sain teada, et me oleme õigel teel. Edasi joostest muutus tee väga soiseks. Siis tuli ette mingine laht, kus see kasvasid tihedalt puud. See oli nagu mets keset merd. Järsku Hordak komistas millegi otsa. Ta tõstis selle soost välja ja see oli üks laegas, mis oli täis hõbedat. Kaalumise järgi oskas Hordak öelda, et seda on umbes 1100 SP. Ma otsisin jälgi edasi ja see tuli mul väga hästi välja. Varsti olime me juba rinnuni vees ja päike hakkas varsti tõusma. Pool ujudes liikusime me edasi ja Philippus tundis järsku kurjust, kusagilt veest. Sama kiiresti oli see ka kadunud. Meid oli hoiatatud nende eest, merekuradid, need samused, kes meid natuke aega tagasi ründasid.

14. Päikese kuu
Päike tõusis ja Hordak liikus vees meist ette umbes 30-40 jalga. Pisut oli veel hämar ja me ei saanud hästi aru kus Hordak on, kuni me nägime eemalt ühte suurt ja sinist välgatust, mis pani põlema mitu puud. Hordak oli jälle kepikesega mänginud. Seejärel liikus ka Philippus edasi ja ma jäin üksinda. Tegelikult olime me kõik üksinda, eraldi. Siis otsustasin ma otsida Hordaki üles ja vaadata, kas ta on ikka elus. Ma möödusin Philippusest ja tal oli tõsine probleem. Oma suurest plekist karbis oli tal peaaegu võimatu edasi liikuda. Philippus jäi sinna seisma. Jõudsin Hordaki juurde ja me ronisime temaga puu otsa. Me tahtsime neid merekuradeid vee peale meelitada, et nendega siis sõdima hakata. Me hakkasime Hordakiga oksapeal karjuma nagu mingid metslased, samal ajal jalgu kõlgutades. Siis tuli meile meeldi Philippus. Ta oli kuidagi suutnud ronida juba meie kõrval asuva puu otsa. Hordak käskis oma kummalisel nööril ennast kahe puu vahele siduda ja Philippus hakkas tasa-pisi üle ronima. Poole peal ei suutnud Philippus enam ronida ja ta kukkus vette. Jumala enda abiga suutis ta ennast puuni ujutada ja siis meie juurde ronida. Nüüd oleme me siis 3-kesi ühe puu otsas. Philippus loeb puu otsas oma palveid. Me märkasime umbes 200 jalga eemal ühte torni, mis oli veest umbes 8 jalga väljas. See pidi olema merekuradite vahitorn. Me liikusime sellele puid mööda lähemale. Me jõudsime juba tornile umbes 150 jala lähedusele. Järsku hakkas Hordak ühe väikese asja peale mõtlema. Mille kuradi pärast me üldse siin oleme ja neid tappa tahame? Meie ülesanne siin saarel ei olnud ju kõik liigid hävitada( ligi pooled Lizardfolkid olid surnud meie käe läbi)vaid hoopis avastada ja uurida. Ta rääkis seda ka meile ja me kõik jõudsime arusaamale, et pool ööd soos roomamist ja ujumist oli asjatu ja me hakkasime oma baasi poole tagasi liikuma. Me kõmpisime tagasi terve 14. päeva ja õhtu hilja jõudsime me baasi tagasi, rannikule. Tähed ja kuu olid juba taevas kui me telgist sisse astusime. Me otsisme üles Saariuse, kes seda ekspeditsiooni läbi viis ja ma andsin talle oma raporti nendest kolmest päevast. Philippus, Hordak ja mina jäime aga magama. Veel enne kui me jõudsime oma silmad kinni panna, nägime me eemal samasuguseid sisalikke, aga neid oli kaks tükki. Nad vaatasid meid mõnda aega. Seejärel pani Hordak telgi ukse kinni ja me jäime magama.

15. Päikese kuu
Ärkame üles ja märkame, et ma oleme maganud lõunani. Me teeme ära oma hommikused rituaalid ja arutame kuhu me täna läheme. Meil on aega 2 päeva, sest 18. Päikese kuu hommikul sõidame me juba ära. Varsti oli Hordak aga kadunud ja kui ta tagasi tuli oli tal käes peen vein ja mingid kalliskivid. Ta peenestas need kivid, valas veiniga ühte ja jõi ära. Varsti saime me Philippusega aru, et Hordak on joobes. Arutsaime edasi, kuhu minna. Meil oli veel paremale jääv mets läbi käimata samuti on nägemata ranniku teine pool ja mäed on ka veel võõrad. Me otsustasime, et me jääme jälle kaheks päevaks ära ja andsime sellest Saariusele teada, et ta ei muretseks. Me otsustasime, et alguses liigume paremale, metsa ja seejärel vaatame teist rannikut ja kui aega siis ka mägesid. me kõnnime pikalt edasi ja jõuame metsa. Me kammime selle vaikselt läbi ja ei leia midagi märkimisväärset. Liigume metsast edasi mere poole ja varsti märkame väiksemaid ehitisi ja sadamat. Me liigume edasi sadama poole ja 3-kesi astume paadi sillale ja kõnnime mööda seda kuni lõppu välja. Järsku tundis Philippus meie selja tagant kurjust. Me olime lõksus, meie ümber oli vesi. Meil polnud muud valikut, kui hakata nendega sõdima. Ma pöörasin ennast ümber ja ma nägin neid. Neid oli kolm. Nad olid limased, märjad ja arvatavasti soojad. Nad kõnnivad meie poole[ei lenda(tegelikult pole ma selles kindel)]. Ilma aega viitmata saatsin ma keskmisele olevusele kaks noolt sisse. Philippus ronis kiiresti Valgusvihu selga ja võttis välja oma piigi. Nüüd aga jooksed üks olevus minu poole ja hammustab mind kõvasti ja ma sain teada, see on soe. Teine olevus jookseb samuti pulle peale ja hammustab mind. Hordak hakkas aga oma maagiaga nüüd trikitama ja võttis maha ühe olevuse kellele mina ka nooled sisse lasin. Kuid kolmas mollusk jookseb jälle mulle peale ja hammustab mind. Ma lasin kiired kaks noolt ja üks mutant kukkus. Järel on neid nüüd vaid üks. Philippus ründab teda hobusel ja võtab viimase molluski endale piigi otsa. Olevus on surnud. Kui nemad on tapetud vaatame ühte sadama majja. Seal on igasuguseid vanu merevärke. Ma leian sealt ka merekaarte ja ma võtan need kaasa. Ühel kaartil on peal ka meie saar. Sadamad oli üks väikene paat ja me võtsime selle ära. Philippus saatis oma ratsu tagasi ja mina hakkasin aerutama. ma aerutasin päev otsa ja lõpuks kui me olime teisel pool rannikut tirisin ma paadi randa ja me astusime metsa. Metsas kõnnime me päris pikalt kuni eemalt on näha, et tuleb üks, suur ja lage plats. Kohale jõudes on seal meeletult suur linn. Linn ulatub miilide kaugusele, sellel on sillutatud teed, korralikud majad. Kuid üks asi on kahtlane. Linnas ei olnud näha ühtegi hinge.Linnas ringi uitades jõuame järsku ühe suure majani, kus teisel korrusel tundub, et põleb tuli. Me läheme suurest väravast sisse ja üks väga vana mees kõnnib meile vastu. Ta kutsub meid sisse. Teisel korrusel on ainuilt üks suur saal. Seal on tema kemikaalid, raamatud jne. Ta tutvustab ennast ja ta nimi on Seerius. Väga kuulus maadeavastaja, kes tuli siia samale saarele palju aega tagasi. Ta räägib, et ta on olnud siin saarel juba 76 aastat. Ta arvab, et saarel on mingi raviv mõju kuna ta on elanud juba inimese kohta väga kaua. Ta on nimelt 126 aastane. Ta räägib meile paljust muust. Räägib ka meie reisi eesmägist. Sest meie algne eesmärk, enne kui saarele tulime oli ju ikka üles leida nekromant kes varastas ja muutis ära minu hea sõbra. Trekionis, Nomanni kõrbes pidavat elama oraakel, kes oskab öelda, kus asub see nekromant, keda ma otsime. Seerius palus veel kaasa võtta ühe suure raamatu milee ta oli kirjutanud selle saare kohta. Me pidime selle kaasa võtma ja tsivilisatsioonidesse viima. Lõpuks pakkus ta meiel öömaja.

16. Päikese kuu
Hommikul ärkame ja hakkame kiiresti baasi poole liikuma, et õhtuks tagasi jõuda. Õhtul olemegi baasis tagasi ja kogu päev on läinud kõndimisele. Otsime üles Saariuse ja räägime talle, et me nägime Seeriust. Ta oli sellest väga huvitatud. Me küsisime ka Seeriuse käest, et kas ta tahab meiega ära tulla, ta tahtis aga sinna jääda. Natuke ajasime veel Saariusega juttu ja siis jäime magama.

17. Päikese kuu
Hommikul lähme kohe laeva peale ja lahkume sellelt saarelt. Philippus kutsub oma hobuse ka välja ja sõidu ajal hakkame me varandust jaotama.

[Coin]