Eoroli Kroonika. Mängus Kalvaini Rändurid.

[Coin]

Eoroli Kroonika

Eorol on üks küllaltki emotsionaalne, truu ja südamlik Ranger. Rassilt on ta inimene. Ta on ühes seltskonnas inimesest sortsu Hordaki ja inimesest paladini Philippusega. Eorol hakkas oma kroonikat pidama alatest sellest ajast, kuna nad jõudsid Kamaha saarele(level 5). Põhjuseks oli see, et kunagi vanaduses on tal seda hea lugedaja meelde tuletada neid rõõmsaid, vahel ka kurbi hetki. Eorolil on ka üks vahva mäger, kelle nimi ongi mäger. Mägral on ka juba paar trikki selged ja Eorol on oma mägrast
väga vaimustuses.

10. Päikese kuu
Saabusime Kamaha saarele. Meid kutsus siia, aardeid jahtima ja uurima maag Saarius. Laev on ankrus ja me sõuame paatidega kaldale. Saar on mägine ja väga palju on metsa kasvanud. Kogu päev läks laagri üles ehitamisele. Õhtusöögi ajal ütles Saarius, et me peaksime uurime saare ala, mis jääb kirre ja ida vahele. Jäime magama, mina ei saanud eriti und, kuna olin väga ärevil.

11. Päikese kuu
Hommikul hakkasime rannikut läbi kammima, et leida midagi. Saarius ütles, et ma pärast talle kõik ette kannaksin ja kõik huvitava mille leian, talle näitaksin. Järsku märkasin ma midagi kaugel eemal.See miski oli suur, kuid liikus küllaltgi kiiresti. Edasi minnes tuli See uuesti välja. Hordaki targad teadmised ütlesid meile, et tegu on Seacat'iga. Alguses tundus ta neutraalne, kuid kui ma üritasin selle loomaga kontakti võtta
(ja see mul ebaõnnestus) asus ta meid ründama. Algas lahing, mille me võitsime ilma eriliste raskusteta. Peale Seacat'i ''elimineerimist'' läks sealt tee edasi mägede vahele. Liikusime mööda seda edasi ja ligi tunni pärast leidsime me tee äärest ühe postamendi. Selle peale oli kirjutatud mingites kahtlastes ruunides(hiljem ütles Saarius, et see on arvatavasti vana Kamaha keel). Me liikusime edasi. Varsti hakkasime me aga kuulma mingit imelikku laulu. Miski üritas nagu minust
võimust võtta, kuid ma suutsin vastu panna. Mäger ja Mustsulg(Hordaki ronk)aga ei suutnud sellele vastu panna. Samuti tundis Philippus kurjust. Meie loomad jooksid heli suunas ja me jooksime järgi. Varsti nägime me seda heli tekitajat. See oli üks punast värvi halja taoline asjandus. Tal olid tiivad ja ta laskus kalju nukilt alla. Meie loomad peatusid tema ees. Ma olin oma mägra pärast mures ja kuna Philippus karjus tagant, joostes, et ta on kuri, ei raiskand ma oma aega sõnadele ja virutasin talle kaks noolt hoobilt rinda. Algas järjekorde võitlus, mille me suutsime edukalt võita, kuigi mu mäger sai päris kõvasti viga, kuna ta hakkas raevutsema. Ta tegi täitsa ilusa võitluse ja ma olin ta üle väga uhke. Meil tuli idee, et äkki võib sel haldjal olla ka oma mingine ''pesa''. Ma lasen Mägral jälje üles võtta ja me liigume pesa suunas. Pesa tal oli tõesti ja see pesa oli täis vaske. Seal oli oma 8 tuhat münti. Philippus oli sunnitud kutsuma oma ratsu, Valgusvihu, õilsatelt aasadelt. Valgusvihkl laskus taevast alla. Me ladusime tema sadula koid täis ja sama kiiresti ta ka kadus. Me liigume edasi, mööda seda sama kitsast rada. Tunnid mööduvad ja hakkab tasapidi hämaraks minema, Hordak arvab, et me peaksime tagasi minema, kuid ma tahan edasi minna. Kohe peale seda näeme me punast draakonit üle meie pea libisemas. See oli hirmuäratav, kuid tahe edasi minna oli ikka veel sees. Niisis me läksime edasi ja varsti tuli meie ette metsa äär. Nüüd tahtsid kõik juba tagasi minna, kui ma tahtsin teada, mis metsas on. Ma pakkusin välja plaani, et ma kasutan oma sõrmust ja hiilin metsa. Ma olen ära maksimum 30 minutit. Libistasin sõrmuse sõrme ja liikusin metsa. Metsas edasi liikudes, märkasin ma eemalt lähenemas ühte kuidagi väga ära lagunenud küla. Majad olid marmorist ja kivist. Ma uurisin seal natuke ringi ja ma nägin seal üht liikuvad kuju. Ma olin üksinda, lõin kartma ja jooksin sealt ära. Tagasi metsaäärde jõudsed, laususin ma sõnad sõrmusele ja ma muutusin taas nähtavaks. Rääkisim kaaslastele mis juhtus ja hakkasime tagasi laagri poole liikuma. Seal olles saime teada, et Saarius ei ole ikka veel tagasi jõudnud. Sõime õhtust ja peale seda tuli Saarius ka tagasi. Rääkisin talle, mis me olime avastanud ja ta oli pisut hämmingus.

12. Päikese kuu
Hommik on ilus ja päikeseline. Saarius palus meil minna tagasi sinna mahajäetud linna ja seda natukene uurida. Liikusime tagasi sinna, kuid seekord otsustame lõigata läbi soo. Seal eksisime me küll paar korda ära, kuid 2 tunni pärast olime me jälle selle linna juures. Varemetes ringi jõlkudes märkan ma ühte postamenti, mille peal on küllaltki sarnased ruunid, nagu olid eelmisel postamendil. Ma kirjutan need üles. Ma käisin varemets ringi ja otsisin midagi huvitavat. Ma leidsin ühe luugi maas. Avasime selle ja võtsime põhjast välja ühe laeka. Leidsime sealt natuke gem'e ja kulda. Mina, Hordak ja Philippus liikusime varemetes edasi. Me avastasime seal ühe templi. See oli kummaline temple kuna selle keskelt kasvas läbi puu. Astume templisse sisse ja see on nagu tempel ikka. Ma ronin seal sees oleva puu otsa ja kõrgelt näen ma jälle kahte kuju, kes liiguvad meie poole. Lausun sõnad sõrmusele ja jälle olen ma nähtamatu. Ronin alla ja teatan ka teistele. Ja varsti olidki Gargoylid templis sees. Philippus omas neid rängalt oma teavalike löökidega. Gargoylid surnud ja ma palusin Mägral lõhna üles võtta ja meid nende loomade pesani juhatada. Mägral oli küll probleeme, kuid kohale ta meid juhatas. See ei näinudki eriti pesa moodi välja. See oli lihtsalt üks nurgatagune koht. Seeal oli niipalju hõbedat. Kaaludes saime teada, et hõbeda kogus on umbes 26 000 sp. Ma ei suutnud seda uskuda. Jälle läks meil vaja Philippuse õilsat hobust. Hobune täis laaditud otsustasime varemetest ära, metsa poole liikuda. Teepeal sinna, aga leidsime me ühe huvitava asja. Üks skelett, mis oli ümbritsetud raud rüüst. Rüü sees olid ainult luud. Me leidsime ka palju häid relvi ja mina sain endale SUUREPÄRASE vibu. Me otsustasime, et see isik tuleks ära matta, koos oma turvisega. Turvises oli palju auke, mis olid arvatavasti tehtud Gargoyli küüniste poolt. Mõeldud tehtud. Liikusime metsa poole, et leida pehmemeat pinnast ja ma lasin Mägral sellele mehele ühe ilusa augu kaevata. Hordak läks otsis kive ja see mees saigi maetud. Metsas edasi liikudes, märkan ma kaugelt minegid sisalik-mehikesi, Hordak ütles, et need on Lizardfolkid. Igastahes
laususin ma sõrmusele sõnad ja ma olin.. jälle nähtamatu. Need sisalikmehed palusid meil nendega kaasa tulla. Mind nad ei näinud ja ma jälitasin neid seal niisama. Me jõudsime Lizardfolkide külasse. Meid tuli.. tervitama nende pealik ja ta rääkis mingis kahtlases keeles mida oskas ainult Hordak. Järsku jooksis platsi peale palju Lizard folke, süüdati lõke, mõned mängisid trumme ja mingisugused loopisid seeni igale poole. Pidi algama mingine rituaal, kuid meile ei öeldud, mis sorti rituaal. Hordaki ajaloolised teadmised oskasid öelda, et Lizardfolkid ei kasuta oma rituaalides eriti ohvreid, inimestest rääkimata. Niisiis me ei muretsenud. Meile toodi toolid(alguses kaks, kui ma ilmutasin ennast ja palusin ühe tooli veel tuua). Kuigi teised tundusid muretut siis mind näris hinges mingi tunne, et me oleme selle rituaaliga kuidagi seotud. Algas tants mingite nööridega. Tantsiti meie ümber ja ümber lõkke samuti. Korraks ainti ka meile trummid kätte, et midagi mängida, kuid samakiirest võeti need trummid ka meie käest ära. Peale mõnda aega istumist, laotati nöörid, õrnalt meie käte ja põlvede peale. Ma ei saanud aru, et mis toimub ja üritasin ka tantsida. Kuid kohe vaatas pealik mulle kurjalt otsa ja näitas näpuga tooli poole. Ma istusin tagasi. Varsti tulid Lizardfolkid ja hakkasid mind kinni siduma, Hordaki ja Philippusega ei tehtud midagi. Hordak küsis imelikus keeles pealiku käest, et miks mind seotakse, pealik vastas, et ma rabelen liiga palju. Ma lasin ennast kinni siduda. Varsti aga hakati ka Hordakit ja Philippust kinni siduma. Ma lugesin vaikselt sõrmusele sõnad peale. Seejärel palusin ma Mägral seda sama nööri rünnata. Asi õnnestus ja Mäger päästis mind. Ma olin nähtamatu ja ma mõtlesin, et kas rünnata neid neutraalseid sisalik-mehi või mitte. Varsti aga karjus Hordak mulle, et meid ohverdatakse Lohele. Siis ei olnud enam mingit küsimust ja madin hakkas pihta. Hordak tappis kohe shamaani ja seejärel jooksid umbes 15 Lizardfolki meile peale. Me tapsime paljusid, kuid neid jooksis aina rohkem peale. Järsku tuli ühes majast välja üks suur mees ja karjus:'' LÕPETAGE'' oma väga imelikus keeles. Kõik lõpetasid ründamise ja seda tegime
ka meie. Kuningas ei näe mõtet sellised madistamisel. Natuke aega on vaikust ja siis tuleb valvepostilt mitu karjet:'' LOHE!!'', ''lohe on kohe siin, JOOKSKE''. Kõik jooksid laiali, ma muutusin jälle nähtamatuks ja jäin keset platsi seisma. Lohe lendas üle. See oli see sama, keda
me olime ka eile näinud. Ta lendas lihtsalt meist üle, kaugele mägedesse. Kuningas ja teised siblisid jälle välja. Ta kurtis meile, et nad tegelt ei tahaks meid ohverdada, kuid Lohe kiusab neid ja nad peavad tegema ohverdusi. Me aga ütleme, et astume neile vastu, me tuleksime
ise ka appi. Algul kuningale see idee absoluutselt ei meeldinud, kuid peale Hordaki oskusliku diplomaatiat oli Kuningas nõus ja homme pidi toimuma suur lahing Lohe vastu. Me otsustame jääda sinna samasse Lizardfolki külasse. Me sööme ja öösel räägime plaanid läbi, kuidas Lohet tappa.

13. Päikese kuu (Leina päev)
Lõpuks on see käes, me läheme tapma lohet. Hommikul räägitakse läbi veel viimased plaanid. Kõik oleme väga ärevil. Me asume teele. Meile antakse külast kaasa 15 Lizarfolki. Teepeal tahab Hordak, et üks puu maha raiutaks, tal pidi olema veel üks hea plaan. Me eksleme metsas 2 tundi ja lõpuks oleme me mäe jalami juures. me ronime sealt üles ja eemal on näha Lohe koopa avaus. Hordak teeb minu, Philippuse, enda, Mägra ja Mustsule veel suuremaks. Samuti teeb Hordak endast 4 peegel kujutist. Me jookseme Lohe koopasse, lohele peale. Lizardfolkid jäävad raasuke maha. Me oleme koopas ja me näeme draakonit. Ma saan esimesena võimaluse lasta ja ma lasen oma vibust mõlemad nooled lohele sügavale sisse. Philippus jooksed aga vägevalt peale, tema flail õhus keerlemas ja ta on tegemas taevalikku lööki, kuid ta lööb mööda. Lohe on segaduses, kuna väljakul on 5 Hordakit ja ta ei tea keda lüüa. Niimodi kestab võitlus edasi. Lõpuks on aru saada, et lohe on vaevalt elus. Ma saadan oma Mägra lohele peale, kuid enne, kui Mäger loheni jõuab, saab Lohe võimaluse teda hammustada. Lohe võtab mu Mägra seljast kinni, raputab mu Mägra tükkideks ja viskab see eemale. Mind valdas jube tunne. Mu ustav Mäger oli surnud. Ma olin väga kurb, nutule puhkemas. Ma juba ootasin, kuna saaks tolle raipe maatasa lasta. Kuid, lohe tõuseb lendu ja tahab ära lennata ma jooksen järgi ja lasen ühe ainsa toole, erakordse täpsusega. Lohe vaatab tagasi ja samal hetkel läbistab mu nool lohe silma ja ta kukub surnult maha. Ma jooksen Mägra juurde ja korjan ta tükid maast üles. Lohe enda varandus oli närune. Mõned gemid ja paar sada kulda. Kuid ma olin täiesti masenduses. Sest mu Mäger meeldis kogu seltkonnale, kuid ta peksti totaalselt miinustesse.

Sain teada ühe peadpõrutava uudise..... Hordak oli wizard :S

[Coin]

Me liikusime tagasi Lizardfolkide külasse. Õhtul toimub seal matmis tseremoonia, ma matan oma mägra tükid Lizardfolki sõdalaste kõrvale. Tseremoonia ise oli väga imelik, põristati trumme ja loobiti seeni. Hordak uuris välja, et seeni loobitakse kuna nende jumal käseb nii. Siis tuleb Lizardfolkide preester ja ulatab meile ühe räbaldunud nahast karbikese. Hordak võtab selle vastu ja avab selle. Seal sees on tavaline võlukepike. Hordak hakkab selle kepikesega mängime, vibutab seda ja järsku käib meeletu mürin ja kepi otsast lendab välja elektrit, mis tabab ühte Lizardfolkide hütti. Hütt süttis põlema. Samal ajal valmistasin ma juba oma mägra hauale ühe ristikese. Siis asetasin selle tema hauale. Järsku hakkas aga tugevat vihma sadama ja me jooksime ühte tühja Lizardfolki hütti. Seal otsustasime me, et jääme magama. Enne unne vajumist tegin ma ennast igaks juhuks nähtamatuks. Hommikul äratab meid müra, mille tekitavad mingid imelikud olevused. Nad meenutavad kõndivaid kalu. Neid oli kaks ja nad ründasid meid. Esiteks visati Philippusele võrk peale ja ta vangistati, teine kõndiv kala hammustas tugevasti Hordakit. Ma olin ikka nähtamatu ja ma üritasin neid hirmutada, kui see ei kukkunud kohe üldse hästi välja. Pika madina peale saame me neist jagu. Me jooksime kohe välja, et nende jälgi üles võtta ja otsida üles see koht, kust nad tulid. Ma leidsin jäljed üles ja me hakkasime mööda neid jooksma. Jäljed olid ilusti näha ja metsavahel saime me lausa joosta. Kuid siis tuli põõsast vaikselt välja üks kummaline sisalik. Üle kogu tema keha jooksis elekter ja seda oli näha. Imelik oli veel see, et tal olid päris suured sarved ja ka sarvede vahel oli näha elektri lööke. Kui me liikusime temale lähedamale tundsime me kõik kuidas meie karvad turri läksid, me kõik tunnetasime elektrit. Ma kasutasin ühte oma loitsu, et temaga rääkida. Me pidasime temaga päris pika vestluse ja ma sain teada, et me oleme õigel teel. Edasi joostest muutus tee väga soiseks. Siis tuli ette mingine laht, kus see kasvasid tihedalt puud. See oli nagu mets keset merd. Järsku Hordak komistas millegi otsa. Ta tõstis selle soost välja ja see oli üks laegas, mis oli täis hõbedat. Kaalumise järgi oskas Hordak öelda, et seda on umbes 1100 SP. Ma otsisin jälgi edasi ja see tuli mul väga hästi välja. Varsti olime me juba rinnuni vees ja päike hakkas varsti tõusma. Pool ujudes liikusime me edasi ja Philippus tundis järsku kurjust, kusagilt veest. Sama kiiresti oli see ka kadunud. Meid oli hoiatatud nende eest, merekuradid, need samused, kes meid natuke aega tagasi ründasid.

14. Päikese kuu
Päike tõusis ja Hordak liikus vees meist ette umbes 30-40 jalga. Pisut oli veel hämar ja me ei saanud hästi aru kus Hordak on, kuni me nägime eemalt ühte suurt ja sinist välgatust, mis pani põlema mitu puud. Hordak oli jälle kepikesega mänginud. Seejärel liikus ka Philippus edasi ja ma jäin üksinda. Tegelikult olime me kõik üksinda, eraldi. Siis otsustasin ma otsida Hordaki üles ja vaadata, kas ta on ikka elus. Ma möödusin Philippusest ja tal oli tõsine probleem. Oma suurest plekist karbis oli tal peaaegu võimatu edasi liikuda. Philippus jäi sinna seisma. Jõudsin Hordaki juurde ja me ronisime temaga puu otsa. Me tahtsime neid merekuradeid vee peale meelitada, et nendega siis sõdima hakata. Me hakkasime Hordakiga oksapeal karjuma nagu mingid metslased, samal ajal jalgu kõlgutades. Siis tuli meile meeldi Philippus. Ta oli kuidagi suutnud ronida juba meie kõrval asuva puu otsa. Hordak käskis oma kummalisel nööril ennast kahe puu vahele siduda ja Philippus hakkas tasa-pisi üle ronima. Poole peal ei suutnud Philippus enam ronida ja ta kukkus vette. Jumala enda abiga suutis ta ennast puuni ujutada ja siis meie juurde ronida. Nüüd oleme me siis 3-kesi ühe puu otsas. Philippus loeb puu otsas oma palveid. Me märkasime umbes 200 jalga eemal ühte torni, mis oli veest umbes 8 jalga väljas. See pidi olema merekuradite vahitorn. Me liikusime sellele puid mööda lähemale. Me jõudsime juba tornile umbes 150 jala lähedusele. Järsku hakkas Hordak ühe väikese asja peale mõtlema. Mille kuradi pärast me üldse siin oleme ja neid tappa tahame? Meie ülesanne siin saarel ei olnud ju kõik liigid hävitada( ligi pooled Lizardfolkid olid surnud meie käe läbi)vaid hoopis avastada ja uurida. Ta rääkis seda ka meile ja me kõik jõudsime arusaamale, et pool ööd soos roomamist ja ujumist oli asjatu ja me hakkasime oma baasi poole tagasi liikuma. Me kõmpisime tagasi terve 14. päeva ja õhtu hilja jõudsime me baasi tagasi, rannikule. Tähed ja kuu olid juba taevas kui me telgist sisse astusime. Me otsisme üles Saariuse, kes seda ekspeditsiooni läbi viis ja ma andsin talle oma raporti nendest kolmest päevast. Philippus, Hordak ja mina jäime aga magama. Veel enne kui me jõudsime oma silmad kinni panna, nägime me eemal samasuguseid sisalikke, aga neid oli kaks tükki. Nad vaatasid meid mõnda aega. Seejärel pani Hordak telgi ukse kinni ja me jäime magama.

15. Päikese kuu
Ärkame üles ja märkame, et ma oleme maganud lõunani. Me teeme ära oma hommikused rituaalid ja arutame kuhu me täna läheme. Meil on aega 2 päeva, sest 18. Päikese kuu hommikul sõidame me juba ära. Varsti oli Hordak aga kadunud ja kui ta tagasi tuli oli tal käes peen vein ja mingid kalliskivid. Ta peenestas need kivid, valas veiniga ühte ja jõi ära. Varsti saime me Philippusega aru, et Hordak on joobes. Arutsaime edasi, kuhu minna. Meil oli veel paremale jääv mets läbi käimata samuti on nägemata ranniku teine pool ja mäed on ka veel võõrad. Me otsustasime, et me jääme jälle kaheks päevaks ära ja andsime sellest Saariusele teada, et ta ei muretseks. Me otsustasime, et alguses liigume paremale, metsa ja seejärel vaatame teist rannikut ja kui aega siis ka mägesid. me kõnnime pikalt edasi ja jõuame metsa. Me kammime selle vaikselt läbi ja ei leia midagi märkimisväärset. Liigume metsast edasi mere poole ja varsti märkame väiksemaid ehitisi ja sadamat. Me liigume edasi sadama poole ja 3-kesi astume paadi sillale ja kõnnime mööda seda kuni lõppu välja. Järsku tundis Philippus meie selja tagant kurjust. Me olime lõksus, meie ümber oli vesi. Meil polnud muud valikut, kui hakata nendega sõdima. Ma pöörasin ennast ümber ja ma nägin neid. Neid oli kolm. Nad olid limased, märjad ja arvatavasti soojad. Nad kõnnivad meie poole[ei lenda(tegelikult pole ma selles kindel)]. Ilma aega viitmata saatsin ma keskmisele olevusele kaks noolt sisse. Philippus ronis kiiresti Valgusvihu selga ja võttis välja oma piigi. Nüüd aga jooksed üks olevus minu poole ja hammustab mind kõvasti ja ma sain teada, see on soe. Teine olevus jookseb samuti pulle peale ja hammustab mind. Hordak hakkas aga oma maagiaga nüüd trikitama ja võttis maha ühe olevuse kellele mina ka nooled sisse lasin. Kuid kolmas mollusk jookseb jälle mulle peale ja hammustab mind. Ma lasin kiired kaks noolt ja üks mutant kukkus. Järel on neid nüüd vaid üks. Philippus ründab teda hobusel ja võtab viimase molluski endale piigi otsa. Olevus on surnud. Kui nemad on tapetud vaatame ühte sadama majja. Seal on igasuguseid vanu merevärke. Ma leian sealt ka merekaarte ja ma võtan need kaasa. Ühel kaartil on peal ka meie saar. Sadamad oli üks väikene paat ja me võtsime selle ära. Philippus saatis oma ratsu tagasi ja mina hakkasin aerutama. ma aerutasin päev otsa ja lõpuks kui me olime teisel pool rannikut tirisin ma paadi randa ja me astusime metsa. Metsas kõnnime me päris pikalt kuni eemalt on näha, et tuleb üks, suur ja lage plats. Kohale jõudes on seal meeletult suur linn. Linn ulatub miilide kaugusele, sellel on sillutatud teed, korralikud majad. Kuid üks asi on kahtlane. Linnas ei olnud näha ühtegi hinge.Linnas ringi uitades jõuame järsku ühe suure majani, kus teisel korrusel tundub, et põleb tuli. Me läheme suurest väravast sisse ja üks väga vana mees kõnnib meile vastu. Ta kutsub meid sisse. Teisel korrusel on ainuilt üks suur saal. Seal on tema kemikaalid, raamatud jne. Ta tutvustab ennast ja ta nimi on Seerius. Väga kuulus maadeavastaja, kes tuli siia samale saarele palju aega tagasi. Ta räägib, et ta on olnud siin saarel juba 76 aastat. Ta arvab, et saarel on mingi raviv mõju kuna ta on elanud juba inimese kohta väga kaua. Ta on nimelt 126 aastane. Ta räägib meile paljust muust. Räägib ka meie reisi eesmägist. Sest meie algne eesmärk, enne kui saarele tulime oli ju ikka üles leida nekromant kes varastas ja muutis ära minu hea sõbra. Trekionis, Nomanni kõrbes pidavat elama oraakel, kes oskab öelda, kus asub see nekromant, keda ma otsime. Seerius palus veel kaasa võtta ühe suure raamatu milee ta oli kirjutanud selle saare kohta. Me pidime selle kaasa võtma ja tsivilisatsioonidesse viima. Lõpuks pakkus ta meiel öömaja.

16. Päikese kuu
Hommikul ärkame ja hakkame kiiresti baasi poole liikuma, et õhtuks tagasi jõuda. Õhtul olemegi baasis tagasi ja kogu päev on läinud kõndimisele. Otsime üles Saariuse ja räägime talle, et me nägime Seeriust. Ta oli sellest väga huvitatud. Me küsisime ka Seeriuse käest, et kas ta tahab meiega ära tulla, ta tahtis aga sinna jääda. Natuke ajasime veel Saariusega juttu ja siis jäime magama.

17. Päikese kuu
Hommikul lähme kohe laeva peale ja lahkume sellelt saarelt. Philippus kutsub oma hobuse ka välja ja sõidu ajal hakkame me varandust jaotama.

[Coin]

21. Päikese kuu
Neljandal päeval jõuame me Tregiorisse. Linn on meeletult suur. Suured sadamad, igalpool vaatavad vastu turbanites ja kott pükstes mehikese. Elu käib igalpool. Näha on kaupmeeste kiiret tööd. Koguaeg üritatakse midagi maha müüa. Kohe kui meie laev oli ankrusse saanud jooksid orjad laeva peale ja tassisid meie kopmsud maha. Me astume laevalt maha, tore on olla kuiva maa peal. Alguses plaanisime me otsida üles poed ja osta endale sealt vajalikku nänni ja seejärel treenime me ennast.

23. Päikese kuu
Peale kahte päeva treenimist hakkame me omadega valmis saama. Treeningud on läbi, poodides on käidud. Nüüd hakkame Oraakli ja surmaoru kohta infot otsima. Saame teada, et see on otse idasse ja umbes 27 miili kaugusel. Meil oleks vaja kiidi ja me hakkame seda otsima. varsti sattume kokku mehega kelle nimi on Al-Hadad. Ta oli nõud hakkama meie kiidiks ja ta küsis selle eest 50 kuldmünti. Me leppisime kokku, et homme hommikul saame Tregiori väravate ees kokku ja hakkame liikuma.

24.Päikese kuu
On käes hommik. Me täidame oma joodi ja söögi varusid ja liigume värava poole. Al-Hadad juba ootas meid. Me kohtume temaga. Tal on käes suur kaheteraline mõõk, seljas nahast rüü ja ta pead kattab valge riie niimodi, et ainult ta silmad on näha. Me hakkame kõrbesse liikuma. Alguses liigume me läbi metsa, kuid juba peale kahte tundi metsas sattume me kõrbesse. Kõrb on kuiv, kuum ja sile. Eemal on näha mägesid ja sinna me peamegi jõudma. Alguses liikusime me mägede poole, kuid siis hakkasime me tasa-pisi lõuna poole kalduma. Umbes lõunaks jõudsime me ühe oaasi äärde. Nüüd sain ma aru, miks ta väikese ringiga läks. Al-Hadad rääkis meiega seal. Ta küsis, et kas me oleme imperaatorite või mässajate poolt. Nimelt on Tregior lõhestumas. On imperaatorid ja on mässajad. Mässajad tahavad kukutada imperaatorite võimu, et tuua Tregiori tagasi võrdsus ja ausus. Igastahes vastasime me Al-Hadadile, et me oleme imperaatorite poolt. Järsku aga võttis Al-Hadad oma mõõga oskusliku võttega kätte ja küsis uuesti kelle poolt me oleme. Me vastasime, et imperaatorite ja siis ta jooksis meile peale. Kuid enne, kui ta meieni jooksis lasksin ma talle ühe noole mis vigastas teda ja teise noole, mis oli ülimalt täpne, kiire ja tugev, otse talle sügavale rindu nii, et Al-Hadad lendas pikali ja kaotas teadvuse. Hordak võttis kohe tema relva ja viskas selle väikesesse järve. Me mõtlesime, et kas jätame ta sinna surema või aitame teda. Meil oleks tegelikult kiidi vaja olnud. Seega lasime Philippusel ta teadvusele tuua nii, et Al-Hadad suudaks jalgadel seista. Al-Hadad tõuseb jalule. Alguses ma vabandan, et ta nii järsult maha niitsin. Seejärel palume me Al-Hadadil meid edasi juhatada. Ta oli pika palumise peale nõud. Me täiendasime oma joogi varud ja asusime teele. Peale veidikest kõndimist sattusime me kõrbe tormi küüsi. Me otsisime mingi varjulisema koha, kuid seda me ei lednud. Me istusime kahe luite vahele maha ja ootasime kuniks torm lõppeb. Peale tormi lõppemist hakkame me uuesti teele minema, kuid ennem märkan ma eemal nelja, kaamli seljas ratsutavad, rüütlit. Kõik rüütlid olid sinises ja nad tulid siia poole. Al-Hadad võttis välja oma sarve ja puhus seda. Kohe hakkas tema ümber tekkima mingine paks udu ja Al-Hadad kadus ära. Rüütlid jõudsid kohale ja üks neist kellel oli kuldne kett rüü peal kõnetas meid. Ta arvas, et me oleme mässajad ja ad ründasid meid. Kolm rüütlit jooksevad kohe mulle peale ja kolmas rüütel tõmbas mind oma piigi otsa. Ma kaotasin teadvuse. Kui ma ärkasin nägin ma rüütleid eemale kappamas. Mul läks väga napilt. Veel paar sekundit ja ma oleks surnud verekaotusesse. Hordak pakum mulle veel ühe võlujoogi ja ma tunnen, et 5 tolline arm mu rinnust kaob, kuid riietele jääb ikka meeletu vereplekk. Philippus ütles mulle, et Hordak oli mingi loitsu nende peale saatnud ja nende pealik muutus sõbralikuks ja jättis meid rahule.
Al-Hadadi varjanud udu hakkab hajuma, kuid Al-Hadadi pole seal enam. Ma hakkan jälgi üles võtma, kuid midagi kahtlast on teoksil. Kahe jalajälje vahe on 6-7 jalga. Me jooskime mööda neid jälgi edasi, kuid varsti olid need kadunud. Hordak saatis oma mustsule ette ja ta märkas Al-Hadadi eemal, ülimalt pikkade sammudega jooksmas, jalad kollakalt helendamas. Hordak käskis Mustsulel Al-Hadadi kohal lennatas ja hakkas ise Mustsule järgi jooksma. Philippus kutsus välja Valgusvihu, me hüppasime kahekesi peale ja hakkasime edasi kappama. Varsti olime me Hordakil ka järel ja me tirisime tema ka peale. Me ratsutasime kolmekesi Al-Hadadile järgi. Varsti näeme me Al-Hadadi ees ja me püüame ta kinni. Me tegime uue kokkuleppe, et ta meid Orgu ära viiks. Ka seekord saime ta nõusse. Me liikusime pikalt edasi ja õhtuks jõudsime me kahe mäe vahele. Org ei olnud enam kaugel. Seal punktis aga kõndis meile vastu üks sõduri salk ja meil paluti nendega ühineda. Kolonn liikus Tehabasse ja meid võeti kaasa. Peale umbes 30 minutit kõndimist nägime me Tehabat. See oli kalju sisse tehtud linn. Kõik oli kivist. Seda oli kohe näha, et Tehaba valmistub sõjaks. Kindlustati müüre, tehti treeninguid. Sealt viidi meid otse saali, mingisuguse isanda juurde. Tema käskis meil minna Faalioni, Šhakiiri juurde, sest et kui me tahame Orgu minna, peame temalt luba küsima. Faalioni on siit umbes 15 minuti tee ja me hakkame neljakesi liikuma. Varsti oleme Faalionis. See linn on samuti tehtud kalju sisse. Kuid seal on palju rohkem muid kujusid. Sfinksid, obeliskid jms. Sealt viiakse meid kohe suurde saali, Šhakiiri trooni juurde. Šhakiiriga rääkides selgus, et ta lubab meid ainult siis Orgu kui me talle ühe teene osutame. Faalionist umbes 10 minuti tee kaugusel pidi olema üks tempel, mis kannatab mingit sorti needuse all. Keegi ei julge sinna poole minna. Templist pidi öösel mingi vaim välja tulema ja kummitama. Ta palus meil selle templiga arved klaarida ja siis tagasi tulla. Me hakkasime kohe jooksusammul templi poole liikuma, kuna oli juba päris pime. Meile öeldakse veel, et see on matmis tempel ja sinna on maetud üks valitseja ja tema pidigi kummitama. Me jõudsime templi juurde. Astusime mingisugusest väravast sisse ja me jõudsime mingisugusesse saali, mis on täis sambad. Saalil pole seinu, on vaid sambad, lagi ja põrand. Sambad ei ole kaootiliselt, vaid on ilusti reas, igal oma koht. Keset sammas saali läheb mingine käik alla, pimedasse. me astume sealt alla, liikudes hanereas. Mul on päris suur hirma ja ma arvan, et ma pole ainukene. Käigust alla jõudes vaatas meile vastu uus uks. Hordak kangutab selle ukse lahti. See on üks ruum ja sealt läheb järjekordne käik veel allapoole. Selles ruumis on veel üks kuldne looma kuju, mis tunbu, et on selle käigu avause pealt ära lohistatud. Me liigume sellest käigust alla.Ma olen viimane ja vaatan lakkamatult seljataha. Peale natukest kõmpimist/libisemist, läheb ees avaramaks. Ees on mingine suurem saal. Kaugel, teisel pool ruumi on sarkofaag, mille kaas on kõrvale lükatud. Me liigume sarkofaagi juurde ja näeme, et see on seest tühi. Järsku liigub midagi paremas nurgas. Nähtavale ilmub üleni sidemetesse mässitud kuju. Philippus tundis ka temas kurjust ja me plaanime teda rünnata. Hordak alustab ja saadab talle oma valusad maagia nooled rindu. Seda oli näha, et muumia kardab tuld. Ma lasin välja oma kolm noolt, viimane oli tule maagiaga, kuid kahjuks kõik mööda. Muumia tormab Hordaki poole ja ründab teda. Täpsemalt hammustab. Hordak sai korralikult viga. Seejärel keerutab Philippus oma leegitsevat mõõka ja tabab muumiat, tehes talle palju viga. Hordak laseb nüüd väikseid maagia palle, mis näeb pimedas ülimalt effektne välja. Ma lasin jälle kolm noolt välja ja ühega tabasin muumiat. Seejärel ründab muumia uuesti Hordakit. Ta vigastab Hordakit jällegi tugevalt ja seejärel juhtub midagi Hordakiga. Ta oleks nagu meeletult hirmunud ja ta jääb lihtsalt seisma. Ma sain jälle noole sisse, Philippus andis talle veel leegitseva mõõgaga ühe litaka ja lõpuks niitsin ma ta oma eelviimase noolega maha. Muumia on surnud, peale surmavat noolt kokkus ta nagu liivaks kokku ja hajus ära. Hordak tuli samtui reaalsusesse tagasi. Me otsustasime, et rüüstame muumia hauda. Mei saime sealt 700 GP ja palju gem'e. Hordak saab aru, et ta on endale mingisuguse needuse kaela saanud. Needus tuleb kuidagi murda, kuid kuidas, seda me ei tea. Me liikusime tagasi Faalioni, et teada anda, et muumia on surnud. Me jõudsime Faalioni ja sealt leidis Hordak isiku, kes talt 200 GP eest needuse eemaldas. Seejärel võttis Philippus Hordakilt mürgituse ära. Me käisime Šhakiiri juures ära, andsime teada, et needus on murtus ja meile anti luba siseneda Surnute Orgu. Meile räägitakse ka miks selle nimi selline on. Väidetavalt, umbes 50 aastat tagasi toimus seal massiline enesetapp. Suur mass inimesi lihtsalt tegi seal orus enesetapu. Me otsustasime, et Orgu läheme homme, kuna praegu on juba liiga hilja. Seljataha jäi väga pikk päev ja nüüd jääme me magama.

25. Päikese kuu
Me valmistame ennast ette, et minna sinna Orgu. ma tunnen ennast maru kehvasti, kuigi hommik on ilus ja päikseline. Me hakkame oru poole liikuma. Meile räägiti veel, et seal orus pole päeva. Ehk seal pole ka valgust. Me jõudsime oru ette ja nagu arvata oli, läks teavas pilviseks ja päevavalgus kadus. Ees läheb liivane tee, alla, sügavale orgu. Philippus tunnetab niivõrd tugevat kurjust, et ta viskad pikali maha, haarab peast ja kukub karjuma. Me rahustame ta maha. Selleks ei pea olema paladin, et tunnetada siin ruumis kurjust. Philippus kutsub seejärel välja Valgusvihu ja mina võtan valmis oma vibu. Me kõnnime natuke edasi ja tasapisi tekkivad meie ümber pool nähtamatud, hõljuvad olevused. Nad mõmisesid kõik midagi. Järsku on Hordak, Philippus ja nende loomad täiesti tardunud. Hordakil on täpselt selline nägu peas, nagu tal oli templis. Ma tunnen ennast üksikuna. Ma raputan Hordakit, kuid ta ei reageeri. Siis liigub üks hõljuv olevus minujuurde, paneb käe mu näo juurde ja üritab mind puudutada. Ma suudan eest ära põigelda. Teine läheb ja üritab Hordakit puudutada ja ta saab sellega hakkama. Hordakist tõmmatakse nagu mingine osa hingest välja, ta karjatab ja ärkab üles, kuid samal ajal liigub temapoole juba kolmas olevus ja tõmbab samamoodi Hordakilt üle nöo ja ta jälle karjatab. Neljas ründab aga Philippust ja ka temale saadakse pihta. Järsku tuleb Hordakile idee. Ta teeb midagi ja järsku lööb laiali suuuuur valgus, ta suunab selle oma sauale. Ta sau helendab nagu päike. Hõljuvad kogud meie ümber kaovad, kõik on valge, Surnute Orus on valgus. Me jookseme tema valgustatud saua abil läbi Oru kuni me jõuame Oraakli juurde viiva väravani, mis asub Oru sees. Astume väravast sisse ja meie ees on järjekordne suur saal. Kogu saal on tehtud marmorist. Suured sambad, kullast rõngad sammaste ümber. Selle saali keskel on aga kuldne postament. Selle peal on küllaltki suur kristall kera. See kera on seest täiesti valge. Meie sisenemisel see valge hakkab seal millegagi segunema ja enne, kui me midagi küsida jõuamegi hakkab kuul meiega rääkima. Ei saa aru, kas see on mees või naishääl, aga see rääkis meiega. " Ajad muutuvad ja palju saab teisiti olema. See, keda te otsite on Balthir Rowner. Kurjus, kaugemalt kui siit kandist jälgib teid. Tema te leiate Tremorist. Kurjus, kaugemalt kui siit maailmast jälitab teid, mägede ligidalt. Kurjus, kaugemalt kui siit ilmas leiab teid. Kuid mitte ainult teie ei taha ta elu võtta": Need olid Oraakli sõnad. Me teame kuhu me peame järgmiseks minema, Tremorisse. Kuid see on siit paganama kaugel. Kui me lahkume Oraakli saalist näeme me, et orus on toimunud midagi hämmastavat. Siin paistab päike ja vaime pole näha. Surnute Orgu on naasnud päev. Me liigume Faalioni, et seal ennast valmis seada suureks rännakuks Tremorisse.