Eoroli Kroonika
Eorol on üks küllaltki emotsionaalne, truu ja südamlik Ranger. Rassilt on ta inimene. Ta on ühes seltskonnas inimesest sortsu Hordaki ja inimesest paladini Philippusega. Eorol hakkas oma kroonikat pidama alatest sellest ajast, kuna nad jõudsid Kamaha saarele(level 5). Põhjuseks oli see, et kunagi vanaduses on tal seda hea lugedaja meelde tuletada neid rõõmsaid, vahel ka kurbi hetki. Eorolil on ka üks vahva mäger, kelle nimi ongi mäger. Mägral on ka juba paar trikki selged ja Eorol on oma mägrast
väga vaimustuses.
10. Päikese kuu
Saabusime Kamaha saarele. Meid kutsus siia, aardeid jahtima ja uurima maag Saarius. Laev on ankrus ja me sõuame paatidega kaldale. Saar on mägine ja väga palju on metsa kasvanud. Kogu päev läks laagri üles ehitamisele. Õhtusöögi ajal ütles Saarius, et me peaksime uurime saare ala, mis jääb kirre ja ida vahele. Jäime magama, mina ei saanud eriti und, kuna olin väga ärevil.
11. Päikese kuu
Hommikul hakkasime rannikut läbi kammima, et leida midagi. Saarius ütles, et ma pärast talle kõik ette kannaksin ja kõik huvitava mille leian, talle näitaksin. Järsku märkasin ma midagi kaugel eemal.See miski oli suur, kuid liikus küllaltgi kiiresti. Edasi minnes tuli See uuesti välja. Hordaki targad teadmised ütlesid meile, et tegu on Seacat'iga. Alguses tundus ta neutraalne, kuid kui ma üritasin selle loomaga kontakti võtta
(ja see mul ebaõnnestus) asus ta meid ründama. Algas lahing, mille me võitsime ilma eriliste raskusteta. Peale Seacat'i ''elimineerimist'' läks sealt tee edasi mägede vahele. Liikusime mööda seda edasi ja ligi tunni pärast leidsime me tee äärest ühe postamendi. Selle peale oli kirjutatud mingites kahtlastes ruunides(hiljem ütles Saarius, et see on arvatavasti vana Kamaha keel). Me liikusime edasi. Varsti hakkasime me aga kuulma mingit imelikku laulu. Miski üritas nagu minust
võimust võtta, kuid ma suutsin vastu panna. Mäger ja Mustsulg(Hordaki ronk)aga ei suutnud sellele vastu panna. Samuti tundis Philippus kurjust. Meie loomad jooksid heli suunas ja me jooksime järgi. Varsti nägime me seda heli tekitajat. See oli üks punast värvi halja taoline asjandus. Tal olid tiivad ja ta laskus kalju nukilt alla. Meie loomad peatusid tema ees. Ma olin oma mägra pärast mures ja kuna Philippus karjus tagant, joostes, et ta on kuri, ei raiskand ma oma aega sõnadele ja virutasin talle kaks noolt hoobilt rinda. Algas järjekorde võitlus, mille me suutsime edukalt võita, kuigi mu mäger sai päris kõvasti viga, kuna ta hakkas raevutsema. Ta tegi täitsa ilusa võitluse ja ma olin ta üle väga uhke. Meil tuli idee, et äkki võib sel haldjal olla ka oma mingine ''pesa''. Ma lasen Mägral jälje üles võtta ja me liigume pesa suunas. Pesa tal oli tõesti ja see pesa oli täis vaske. Seal oli oma 8 tuhat münti. Philippus oli sunnitud kutsuma oma ratsu, Valgusvihu, õilsatelt aasadelt. Valgusvihkl laskus taevast alla. Me ladusime tema sadula koid täis ja sama kiiresti ta ka kadus. Me liigume edasi, mööda seda sama kitsast rada. Tunnid mööduvad ja hakkab tasapidi hämaraks minema, Hordak arvab, et me peaksime tagasi minema, kuid ma tahan edasi minna. Kohe peale seda näeme me punast draakonit üle meie pea libisemas. See oli hirmuäratav, kuid tahe edasi minna oli ikka veel sees. Niisis me läksime edasi ja varsti tuli meie ette metsa äär. Nüüd tahtsid kõik juba tagasi minna, kui ma tahtsin teada, mis metsas on. Ma pakkusin välja plaani, et ma kasutan oma sõrmust ja hiilin metsa. Ma olen ära maksimum 30 minutit. Libistasin sõrmuse sõrme ja liikusin metsa. Metsas edasi liikudes, märkasin ma eemalt lähenemas ühte kuidagi väga ära lagunenud küla. Majad olid marmorist ja kivist. Ma uurisin seal natuke ringi ja ma nägin seal üht liikuvad kuju. Ma olin üksinda, lõin kartma ja jooksin sealt ära. Tagasi metsaäärde jõudsed, laususin ma sõnad sõrmusele ja ma muutusin taas nähtavaks. Rääkisim kaaslastele mis juhtus ja hakkasime tagasi laagri poole liikuma. Seal olles saime teada, et Saarius ei ole ikka veel tagasi jõudnud. Sõime õhtust ja peale seda tuli Saarius ka tagasi. Rääkisin talle, mis me olime avastanud ja ta oli pisut hämmingus.
12. Päikese kuu
Hommik on ilus ja päikeseline. Saarius palus meil minna tagasi sinna mahajäetud linna ja seda natukene uurida. Liikusime tagasi sinna, kuid seekord otsustame lõigata läbi soo. Seal eksisime me küll paar korda ära, kuid 2 tunni pärast olime me jälle selle linna juures. Varemetes ringi jõlkudes märkan ma ühte postamenti, mille peal on küllaltki sarnased ruunid, nagu olid eelmisel postamendil. Ma kirjutan need üles. Ma käisin varemets ringi ja otsisin midagi huvitavat. Ma leidsin ühe luugi maas. Avasime selle ja võtsime põhjast välja ühe laeka. Leidsime sealt natuke gem'e ja kulda. Mina, Hordak ja Philippus liikusime varemetes edasi. Me avastasime seal ühe templi. See oli kummaline temple kuna selle keskelt kasvas läbi puu. Astume templisse sisse ja see on nagu tempel ikka. Ma ronin seal sees oleva puu otsa ja kõrgelt näen ma jälle kahte kuju, kes liiguvad meie poole. Lausun sõnad sõrmusele ja jälle olen ma nähtamatu. Ronin alla ja teatan ka teistele. Ja varsti olidki Gargoylid templis sees. Philippus omas neid rängalt oma teavalike löökidega. Gargoylid surnud ja ma palusin Mägral lõhna üles võtta ja meid nende loomade pesani juhatada. Mägral oli küll probleeme, kuid kohale ta meid juhatas. See ei näinudki eriti pesa moodi välja. See oli lihtsalt üks nurgatagune koht. Seeal oli niipalju hõbedat. Kaaludes saime teada, et hõbeda kogus on umbes 26 000 sp. Ma ei suutnud seda uskuda. Jälle läks meil vaja Philippuse õilsat hobust. Hobune täis laaditud otsustasime varemetest ära, metsa poole liikuda. Teepeal sinna, aga leidsime me ühe huvitava asja. Üks skelett, mis oli ümbritsetud raud rüüst. Rüü sees olid ainult luud. Me leidsime ka palju häid relvi ja mina sain endale SUUREPÄRASE vibu. Me otsustasime, et see isik tuleks ära matta, koos oma turvisega. Turvises oli palju auke, mis olid arvatavasti tehtud Gargoyli küüniste poolt. Mõeldud tehtud. Liikusime metsa poole, et leida pehmemeat pinnast ja ma lasin Mägral sellele mehele ühe ilusa augu kaevata. Hordak läks otsis kive ja see mees saigi maetud. Metsas edasi liikudes, märkan ma kaugelt minegid sisalik-mehikesi, Hordak ütles, et need on Lizardfolkid. Igastahes
laususin ma sõrmusele sõnad ja ma olin.. jälle nähtamatu. Need sisalikmehed palusid meil nendega kaasa tulla. Mind nad ei näinud ja ma jälitasin neid seal niisama. Me jõudsime Lizardfolkide külasse. Meid tuli.. tervitama nende pealik ja ta rääkis mingis kahtlases keeles mida oskas ainult Hordak. Järsku jooksis platsi peale palju Lizard folke, süüdati lõke, mõned mängisid trumme ja mingisugused loopisid seeni igale poole. Pidi algama mingine rituaal, kuid meile ei öeldud, mis sorti rituaal. Hordaki ajaloolised teadmised oskasid öelda, et Lizardfolkid ei kasuta oma rituaalides eriti ohvreid, inimestest rääkimata. Niisiis me ei muretsenud. Meile toodi toolid(alguses kaks, kui ma ilmutasin ennast ja palusin ühe tooli veel tuua). Kuigi teised tundusid muretut siis mind näris hinges mingi tunne, et me oleme selle rituaaliga kuidagi seotud. Algas tants mingite nööridega. Tantsiti meie ümber ja ümber lõkke samuti. Korraks ainti ka meile trummid kätte, et midagi mängida, kuid samakiirest võeti need trummid ka meie käest ära. Peale mõnda aega istumist, laotati nöörid, õrnalt meie käte ja põlvede peale. Ma ei saanud aru, et mis toimub ja üritasin ka tantsida. Kuid kohe vaatas pealik mulle kurjalt otsa ja näitas näpuga tooli poole. Ma istusin tagasi. Varsti tulid Lizardfolkid ja hakkasid mind kinni siduma, Hordaki ja Philippusega ei tehtud midagi. Hordak küsis imelikus keeles pealiku käest, et miks mind seotakse, pealik vastas, et ma rabelen liiga palju. Ma lasin ennast kinni siduda. Varsti aga hakati ka Hordakit ja Philippust kinni siduma. Ma lugesin vaikselt sõrmusele sõnad peale. Seejärel palusin ma Mägral seda sama nööri rünnata. Asi õnnestus ja Mäger päästis mind. Ma olin nähtamatu ja ma mõtlesin, et kas rünnata neid neutraalseid sisalik-mehi või mitte. Varsti aga karjus Hordak mulle, et meid ohverdatakse Lohele. Siis ei olnud enam mingit küsimust ja madin hakkas pihta. Hordak tappis kohe shamaani ja seejärel jooksid umbes 15 Lizardfolki meile peale. Me tapsime paljusid, kuid neid jooksis aina rohkem peale. Järsku tuli ühes majast välja üks suur mees ja karjus:'' LÕPETAGE'' oma väga imelikus keeles. Kõik lõpetasid ründamise ja seda tegime
ka meie. Kuningas ei näe mõtet sellised madistamisel. Natuke aega on vaikust ja siis tuleb valvepostilt mitu karjet:'' LOHE!!'', ''lohe on kohe siin, JOOKSKE''. Kõik jooksid laiali, ma muutusin jälle nähtamatuks ja jäin keset platsi seisma. Lohe lendas üle. See oli see sama, keda
me olime ka eile näinud. Ta lendas lihtsalt meist üle, kaugele mägedesse. Kuningas ja teised siblisid jälle välja. Ta kurtis meile, et nad tegelt ei tahaks meid ohverdada, kuid Lohe kiusab neid ja nad peavad tegema ohverdusi. Me aga ütleme, et astume neile vastu, me tuleksime
ise ka appi. Algul kuningale see idee absoluutselt ei meeldinud, kuid peale Hordaki oskusliku diplomaatiat oli Kuningas nõus ja homme pidi toimuma suur lahing Lohe vastu. Me otsustame jääda sinna samasse Lizardfolki külasse. Me sööme ja öösel räägime plaanid läbi, kuidas Lohet tappa.
13. Päikese kuu (Leina päev)
Lõpuks on see käes, me läheme tapma lohet. Hommikul räägitakse läbi veel viimased plaanid. Kõik oleme väga ärevil. Me asume teele. Meile antakse külast kaasa 15 Lizarfolki. Teepeal tahab Hordak, et üks puu maha raiutaks, tal pidi olema veel üks hea plaan. Me eksleme metsas 2 tundi ja lõpuks oleme me mäe jalami juures. me ronime sealt üles ja eemal on näha Lohe koopa avaus. Hordak teeb minu, Philippuse, enda, Mägra ja Mustsule veel suuremaks. Samuti teeb Hordak endast 4 peegel kujutist. Me jookseme Lohe koopasse, lohele peale. Lizardfolkid jäävad raasuke maha. Me oleme koopas ja me näeme draakonit. Ma saan esimesena võimaluse lasta ja ma lasen oma vibust mõlemad nooled lohele sügavale sisse. Philippus jooksed aga vägevalt peale, tema flail õhus keerlemas ja ta on tegemas taevalikku lööki, kuid ta lööb mööda. Lohe on segaduses, kuna väljakul on 5 Hordakit ja ta ei tea keda lüüa. Niimodi kestab võitlus edasi. Lõpuks on aru saada, et lohe on vaevalt elus. Ma saadan oma Mägra lohele peale, kuid enne, kui Mäger loheni jõuab, saab Lohe võimaluse teda hammustada. Lohe võtab mu Mägra seljast kinni, raputab mu Mägra tükkideks ja viskab see eemale. Mind valdas jube tunne. Mu ustav Mäger oli surnud. Ma olin väga kurb, nutule puhkemas. Ma juba ootasin, kuna saaks tolle raipe maatasa lasta. Kuid, lohe tõuseb lendu ja tahab ära lennata ma jooksen järgi ja lasen ühe ainsa toole, erakordse täpsusega. Lohe vaatab tagasi ja samal hetkel läbistab mu nool lohe silma ja ta kukub surnult maha. Ma jooksen Mägra juurde ja korjan ta tükid maast üles. Lohe enda varandus oli närune. Mõned gemid ja paar sada kulda. Kuid ma olin täiesti masenduses. Sest mu Mäger meeldis kogu seltkonnale, kuid ta peksti totaalselt miinustesse.
Sain teada ühe peadpõrutava uudise..... Hordak oli wizard :S