Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


nWoD: väljavõtteid Birgiti blogist

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

nWoD: väljavõtteid Birgiti blogist

PostitusPostitas Crata 15:43 20. Mär 2006

Pisut asju taustainfoks, tinglikult võiks seda CV'ks nimetada (teatavate mööndustega, fiktiivne, kokkulangevused on juhuslikud jne). Kirjutiste kohta niipalju, et tegu on Birgiti avalikustamata blogiga, mida ta peab osalt päeviku eest, osalt selleks, et aidata asju meeles pidada – ta on pisut hajameelne mõnikord..

Nimi: Birgit Tamm
Sünniaeg: 29.07.1982 (23)
Perekonnaseis: vallaline
Sünnikoht: Tallinn
Elukoht: Tallinn (ajuti Berliin, Saksamaa)
Vanemad: Toivo Tamm (49, Eesti suursaadik Saksamaal)
Sirli Tamm (44, vabakutseline fotokunstnik)
Vennad-õed: puuduvad

Haridus: põhikool Eestis, keskkool Inglismaal, alustas Inglismaal ülikooli multimeedia erialal
Elukutse: vabakutseline (ekstreem)modell
Hobid: mägironimine, suusatamine, lumelauatamine, rulluisutamine, jooksmine, ujumine jne – sport, lugemine-kirjutamine-joonistamine (lühijutukesed on ilmunud mõnes ajakirjas, paar pilti on olnud üleval koolinäitustel), filmindus

PS. Ettevaatust, väga pikk tekst tuli. Ja edaspidised ei tule ilmselt palju lühemad..



neljapäev, 20. juuli 2006

Sangar seiklusfilmis

Viimastel päevadel aset leidnu võiks pigem olla mingi Hollywoodi action-põneviku stsenaariumist. Mul on siiani raske uskuda, et see kõik on tõsi, aga ei jää vist muud üle. Ehk kunagi oskan ma paremini kõigest aru saada ja leidub mingi muu seletus asjadele.. kui mul meeles on küsida ja ma õige vastaja leian.

Teisipäeval õhtul, olles pool päeva Narva kindlusemüüridel ringi roninud, pakkisin asjad autosse ja asusin mööda maanteed Tallinna suunas sõitma, et tee äärest endale hea laagriplats otsida ja homme ehk siis praeguseks eile natuke pankrannikul ja ümbruskonnas ringi hulkuda. Kaugele Narvast ma ei jõudnud, mõnikümmend kilomeetrit ehk, kui autol tuled kustusid. Lihtsalt niisama, mõlemad korraga. Väljast vaadates tundus, et lambipesad olid õli täis valgunud, musta, tihket. Veider. Peagi jäi minu juures üks must Mercedes pidama ja sealt väljunud soliidne ülikonnas härrasmees pakkus abi minu autoteenindusse transportimisel. Ma otsustasin siiski tema järel sõitmise kasuks, ei tahtnud autot niisama teepervele maha jätta. Autoteeninduse silt näitas metsateele ja sinna me ka keerasime, Mercedes ees ja mina oma RAV4ga järel. Tee tundus kahtlaselt pikk ja natuke kõhe hakkas, pidasin korra kinni ja uurisin kaarti. Kõik tundus korras olevat ja kuna autotuled ees hakkasid kurvis kaduma, sõitsin edasi. Mercedes oli küll tänu mu viivitamisele mu eest kadunud, aga ma jõudsin siiski majani lagendikul. Probleem oli selles, et maja näis mahajäetud. Helistasin Autoabisse, kes lubasid mulle poole tunniga abi saata. Ent peagi tuli ka mind juhatanud Mercedes lagendikule ja jäi minu auto taga seisma, lülitas lausa kaugtuled sisse. Ei saa öelda, et ma oleks end kuigi julgelt tundnud. Panin uksed lukku ja jälgisin, kuidas autost väljus meesterahvas, seisatas hetkeks tuledevihus ning sammus siis minu poole. Selle asemel, et minuga rääkima tulla, ronis ta auto katusele. Mul ütlesid närvid üles ja ma andsin gaasi ning sõitsin lagendikult minema. Hetkel, kui mu tuuleklaasile ilmus pikkade küüntega käsi, küünistega lausa, lõin pidurid põhja ja mees lendaski mu auto ette, ent ajas end kohe jälle püsti. Ei saa öelda, et filmid meid ei õpetaks, ma ei kujuta ette end tavaliselt nii käitumas, aga nagu automaatpiloodil, vajutasin uuesti gaasi, et talle otsa sõita. Mina, otsa sõitmas inimesele.. mis veel hullem, enam see mind ei üllata. Mõned meetrid enne oodatavat kokkupõrget panin refleksiivselt silmad kinni. Aga ma ei tabanud midagi ja avasin silmad napilt enne järsku kurvi. Õnneks suutsin säilitada juhitavuse ja jätkasin põgenemist. Pimedas metsas ainult läbi tuuleklaasi ähmaselt teed valgustava taskulambi abiga ei ole lihtne kiiresti sõita ja nii ma nägingi teda peagi taas tahavaatepeeglisse ilmumas. Ta jooksis mulle järele ja aina lähenes. Spidomeetrit uskudes ei oleks see tohtinud olla võimalik, aga.. see selleks. Ma arvasin, et ta jookseb mulle ette või hüppab katusele või midagi, aga ühel hetkel ta pööras lihtsalt vasakule metsa ära. Näis, et ta tundis kohalikke metsateid päris hästi, sest ka tee pööras peagi vasakule ja pärast kurvi oli tema esimene asi, mida ma teel enda ees nägin. Võtsin roolist tugevamini kinni ja sõitsin talle külmalt otsa, aga tema mitte ei lennanud minema, nagu ma oleks eeldanud, vaid jäi kapotile pidama, toetus vastu esiklaasi. Üritasin ta positsiooni ebakindlamaks muuta ning lülitasin koristajad sisse, see ei muutnud midagi. Pritsisin ka ohtralt pesuvett, ent seegi mind ei aidanud. Mees vaatas mulle jätkuvalt silma ja ma ei oska endale seletada, miks, aga ma jäin seisma. Ta ronis kapotilt alla, tuli akna juurde ning koputas. Ma tean, et ma tahtsin minema sõita, aga ma ei suutnud, justkui ei oleks ma omanud mingit kontrolli oma keha üle. Vähemalt ei teinud ma akent lahti, kuigi ta ei lasknud sel ennast segada, ta lõi selle lihtsalt puruks ja ütles mulle vaid ühe sõna: “Jookse!” See oleks justkui mu mingist tardumusest vabastanud ning käivitasin auto ja “kihutasin” minema. Peagi aga jäi mu ette teel uus takistus – tundus, et ei olnud lihtsalt minu päev – suur porilomp, mille kohta ma ei olnud isegi oma autoga kindel, et sealt läbi saan. Kõik hakkas üha enam meenutama mingit õudusfilmi, aga paraku oli kõik liigagi reaalne. Nägin tahavaatepeeglist, kuidas mees autole lähenedes tõmbas välja mõõga ning õnneks või kahjuks, lõhkus sellega vastu mu ootusi kõigest autorehvi. Ta tuli taas mu akna juurde ning hakkas just midagi ütlema, kui teiselt poolt lompi hakkasid meid valgustama teise auto tuled.

Mees mu kõrvalt läks auto ette ning vastas teisest autost väljunud meeste pärimisele, et nood sõitku parem oma teed tagasi, kõik on korras. Mina üritasin seni autost tagaluugi kaudu väljuda, suutmata otsustada, kas jätta oma asjad autosse või visata metsa alla ning tõstes neid edasi-tagasi. Tundus, et mu ründaja ei suutnud üle lombi olevat seltskonda veenda ning vestlus jätkus sellega, et mees tõi oma mõõga esile. Mina ronisin seni oma auto katusele ning võtsin paar sammu hoogu, et üritada meeleheitliku hüppega jõuda mõõgaga mehest eemale. Maandusin paraku, nagu arvata võiski, keset lompi, pritsides ohtralt muda laiali. Aga kauaks ma sinna ei jäänud, ajasin end püsti ja üritasin teisest autost ka üle joosta, ent kapotil ronides selgus, et katusele ma enam ei saa – liiga kõrge auto oli. Sees istuval juhil oli kindlasti huvitav vaade, kuidas paar praktiliselt üleni mudaseid jalgu tal klaasi ees sipleb, aga see polnud oluline tol hetkel. Hüppasin kapotilt alla ning jooksin nende autost mööda, kordagi tagasi vaatamata. Ega ma kaugele ei jõudnud, sest järsku tabas mind raske hoop selga ning ma maandusin peaaegu näoli mutta, üks jalg kaelal. Hetkeks tundus asi päris lootusetu, ent õnneks tuli esialgu vahele sekkunud auto järele ning segas mu ründajat veelgi. Kostus relvade vinnastamist ning mees mu kohal hakkas naerma ja võttis jala mu kaelalt, öeldes, et ärgu asjasse sekkutagu, ta tahab mind kõigest “ära süüa”.. Mul võttis seest õõnsaks ja ma üritasin end vaikselt ning märkamatult tema silma alt ära manööverdada. Tundus, et ühel mõõgaga meest sihikul hoidnud meestest ütlesid närvid üles ning ta tulistas. Mina kasutasin võimalust ning põgenesin metsa varju. Häälte järgi otsustades oli mu jahtija võtnud ühe meestest oma haardesse ning nõudis nende taganemist, ent järsku kostis summutatud valang ja rohkem ei olnud tema häält enam kuulda. Mõned hetked hiljem kuulsin mingeid samme ning seejärel veidrat kriginat-krudinat ning tuhme matsatusi. Mehed vist sõnelesid millegi üle natuke ning keegi hüüdis, et ma metsast välja tuleks. Kaalusin oma variante – jääda metsa oma ründaja kaaslasi ootama või minna nende ülirelvastatud tüüpidega kaasa – viimane tundus sel hetkel turvalisem. Teistkordse ja juba kergelt ärritunud hüüdmise peale ronisin metsast välja ja mind käsutati autosse. Olles näinud auto ees ühte peata laipa, kahtlesin küll hetkeks oma valiku õigsuses, aga tehniliselt olid nad mu siiski päästnud ju.. Istusin sisse ja olin rõõmuga nõus, kui öeldi, et tee viib Narva ja võivad mu sinna ära visata. Palusin (pigem vist küll nõudsin) veel peatust oma auto juures ka, et omad asjad kaasa võtta, matkakoti ja dokumendidki vähemalt. Pärast torisemist olid nad sellega nõus ja ka siis, kui ma asju tõin, käsutasid mind jooksma. See oli küll minust rumal ilmselt, aga ma ei suutnud oma uhkust alla suruda, et nende meeleheaks veel ringi sibama hakata, kiire kõnd pidi neile piisav olema. Asjadega autos, tagurdasime teisele rajale välja ning peagi jõudsimegi maanteele. Tänasin neid oma päästmise eest ja tutvustasin end nende pärimise peale, seletasin ka, mis juhtunud oli. Nemad tutvustasid end ka, eesnimesid pidi, ent sellest piisas – tundsin ära uudistes nähtud röövlikamba, ka relvastus viitas nende kuritegelikkusele. Kirusin mõttes endamisi, et olin vihma käest räästa alla sattunud.. Nad vist märkasid mu kimbatust ning tõttasid kinnitama, et see kõik oli vale ja et Jaanus Metsmäe oli kõik lihtsalt välja mõelnud. Ma jätsin omad kahtlused selles osas enamjaolt enda teada.

Mõned kilomeetrid maanteel sõitnud, pidas meid järsku kinni politseipatrull. Nägin, kuidas mehed autos kangestusid. Autost väljunud kaks politseinikku tulid teine teisele poole autot ning juhilt küsiti dokumente ja vaadati kogu seltskond niipalju, kui läbi tumendatud klaaside näha oli, üle. Üllataval kombel ei pidanudki politsei röövis kahtlustatavat seltskonda kinni, aga ütles hoopis, et sel ööl ei tasu magada. Mida iganes ta silmas pidas, midagi head see ei tõotanud. Samal ajal vaatasin ma poolkogemata teist politseinikku ning järsku nägin, kuidas ta silmad läbi tumendatud klaasi justkui puurisid-hõõgusid. Ma jäin seda uskumatu pilguga jõllitama, see oli juba liig mu jaoks. Küsisin teisteltki, ehkki vist mitte väga mõistlikku muljet jättes, kas nad silmi nägid. Tundus, et mitte ja nii me teed jätkasimegi.

Jõudsime taas (minu jaoks) Narva, politseiauto pidevalt sabas. Otsustasin seal oma päästjaist, olgu kui veidrad tahes, lahkuda, et omade jõududega kuidagi koju tagasi jõuda, ent ilmnes, et vajan nende abi siiski veel. Kui ma oma asjad olin autost selga-kätte haaranud ja kesklinna poole astuma hakkasin, väljusid ka mehed meid “eskortinud” politseiautost ning palusid mul autosse istuda. Nende silmade vaade oli mul liialt hästi veel meeles, et ma sellega oleks nõustuda tahtnud. Keeldumisse ei suhtunud nad aga kuigi hästi, hakkasid mind praktiliselt autosse tõstma, kui õnneks mind Narva sõidutanud auto tagurdas ning Jaanus tõmbas mind nende autosse, mis arvatavasti päästis mu elu veel kord. Nägude järgi hinnates ei olnud “politseinikud” selle üle üldse õnnelikud, aga vahele ka õnneks ei seganud – liiga avalik koht vist selleks. Tundus, et ei jää muud üle, kui teha end päästnud seltskonnaga kaasa väike Venemaa-reis. Ei saa öelda, et see poleks olnud intrigeeriv idee, lisaks kõlas see päris omapärase “seiklusena”.

Mul olid küll omad kahtlused selles osas, kuidas kavatsevad äsja pommuudistes näidatud ning väidetavalt (paratamatult hakkasin nende versiooni juba väheke uskuma) 15 miljonit röövinud mehed piiril passikontrollist läbi saada, aga tundus, et asi oli juba varem kellegi piisavalt mõjuvõimsa poolt ära korraldatud. Nende plaan näis just sammukese võrra teostatavam, kuigi Vene piiripunkt oli veel ees. Seal korraldati asi ära küllaltki lihtlabaselt – iga passi vahele paigutati meie uued “Ameerikas tehtud dokumendipildid” - 100-dollarine igaühe eest. Piirivalvuri kulmud kerkisid iga passipildi vaatamisega üha kõrgemale ning ta kadus kerge muigega korraks majja. Need olid päris närvilised hetked kuni ta taas välja ilmus ning teatas, et pildid on “slishko malenkije”. Panust tõsteti ning ametnik kadus uuesti, seekord vaid selleks, et uuesti välja ilmudes anda meile tagasi meie passid ning soovida laia irvega näol meeldivat viibimist Venemaal. Nii uskumatu, kui see ei tundunud, olimegi lõpuks üle piiri jõudnud. Vot siis väikest Eesti-reisi.. Ivangorodis palusin (väga tungivalt) 5-10 minutit peatuseks, et saaksin end lõpuks mudast puhtaks pesta, aga mu reisikaaslased – eriti Harri – olid vankumatud oma eelistuses kiiresti sihtpunkti poole edasi sõita. Mõned mind toetanud hääled vaibusid tema otsustava käskluse tõttu praktiliselt koheselt.. Otsustati sõita Gdovi või sarnase nimega linna, et seal mingi peatuspaik leida. Mis siis ikka, mõtlesin uniselt, mudamask pidada nahale imeliselt mõjuma. Pärast minu jaoks juba määramatu pikkusega sõitu jõudsimegi linna piirile. Kuna olime teel ületanud ka mingi jõe ja et kaaslased tundusid oma inkognito säilitamisest väga huvitatud olevat, pakkusin välja sõita natuke veel edasi ja otsida jõe äärde telkimiseks laagriplats. Tundus, et mu mudasele välimusele vaatamata ei olnud nad sellist ettepanekut minult kui ilmselgelt “järjekordsest blondist tibist” oodata osanud. Punkt mulle.. Leidsime mingi varjulisema jõekääru, mis ei tundunud tihti külastatav ka olevat ning tegime selle oma ajutiseks “staabiks”. Järgmine üllatus tabas mu kaaslasi ilmselt siis, kui pakkisin oma matkakotist, mille auto juurest üleskorjamist ma olin enne väga tungivalt nõudnud, välja oma telgi, magamiskoti ja muud vajalikku. Jõgi oli hommikule kohaselt kargelt karastav, aga vähemalt muda sai maha pesta ning enesetundele mõjus see meeletult hästi. Ka enamus eelmise öö õudusest uhtus (vähemalt ajutiselt) koos sellega minema ja ees tundus seisvat igati huvitav ettevõtmine – pantvangide päästeoperatsioon – sellist asja ei juhtu ju ammugi iga päev. Aga oleks ma siis teadnud kõike ees ootavat, vaevalt oleks ma siis nii kaua ja mõnuga suutnud magada.. või mine tea. Väsimus oli ju tegelikult ikkagi päris suur.

Tundus, et ka mu kaaslased olid päris väsinud, sest ei olnud märgata, et keegi oleks enne kokkulepitud äratusaega väljas liikuma hakanud. Sõime siis kiiresti parajalt tugeva “hilise hommikusöögi” ning Sass harjutas Harri juhendamisel laskmist pisut. Ma loodan, et ta ei näinud, kuidas ma muigasin, kuigi nähes ta “hiilgavat” esitust sel alal tundus tema relvastatud pangaröövis osalemine veelgi ebausutavam. Ent samas – miks oleks Metsmäe pidanud niimoodi valetama, tundus igati tore härrasmees olevat meie seniste kokkupuudete alusel otsustades. Aga kunagi ei või teada, millal keegi ära keerab.. Pakkisime jälle asjad kokku ja pärast mõningast plaanipidamist seadsimegi end liikumisvalmis. Otsustati, et esialgu tasub teha väikest eelluuret ning ettemääratud kolmnurksel maa-alal asuvad neli baasi üle vaadata. Mina ei hakanud end väga plaanitegemisse segama, polnud nagu eriti minu asi midagi öelda, ma olin ju ikkagi puhtjuhuslikult asjasse segatud. Seda enam, et Harri tundus teadvat, mida ta räägib.

Sõitsime siis satelliidipildil määratud territooriumil ringi ja vaatasime neli pildi järgi tuvastatud asustatud punkti üle. Nagu ikka, see, mida otsisime, oli viimane, kuhu me läksime. See majadekompleks asus muust maapinnast mõned meetrid madalamal, justkui paekivisse süvistatud pesas. Eelluure käigus nägime, kuidas baasi sõitis veoauto, millest tassiti ühte territooriumil olevatest punkritest paar-kolmkümmend laibakotti meenutavat “eset”. Veoauto järel sõitis kohale ka Toyota Land Cruiser, millest väljus mingi härrasmees sinises ülikonnas. Mees sisenes punkrisse, oli seal mõned hetked ja väljus taas, et minna keskmisesse majakesse. Veoauto lahkus, ent mees jäi kohale. Nähtu kinnitas veelgi meie niigi tekkinud arvamust, et nimelt see oligi õige koht ning seda enam oli vaja baasiga ka lähemalt tutvuda kui kõigest ülevalt servalt vaadelda. Ehk seetõttu, et juba eelmisest õhtust oli kogu elu nagu seiklusfilmis käinud, pakkusin end natuke endalegi ootamatult meestele appi. Esialgu, kui ma teatasin, et ma oskan ronida ja mul on varustus ka kaasas, vaadati mind kui kuutõbist ja Harri isegi uuris, kas mul ikka “kaheksa” üldse on olemas. Ega see muidugi polnud esimene kord, kus keegi mu oskustes kahtles, aga seda kindlamalt otsustasin neile näidata, et kõik heledapäised naisterahvad pole vaid abitud blondiinid, kes oma maniküüri või muu säärase pärast muretsevad. Pakkisin oma ronimisvarustuse lahti ja läksime väljavalitud laskumispunkti juurde. Seltskonna esialgse plaani lasta Jaanusel üksi minu varustusega ronida laitsin kiiresti maha ja õnneks jäid nad seda ka uskuma – kogenematut inimest paekivimurrangut mööda alla ronima saata ei ole just kõige hääletum protsess. Panin traksid selga-jalga, andsin varukomplekti Jaanusele, kinnitasin köie, kontrollisin kõik kinnitused üle ja vaatasin korra veel üle ääre, et kõrgust ikka õigesti arvestada ning alla ma “hüppasingi”. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et järgmisel hetkel olin ma all ning maanduminegi oli vaikne kui kassil. All köit kinnitades õnnitlesin end salamisi niivõrd eduka “oskuste demonstratsiooni” eest ning viipasin Jaanusele, et võib tulla. Oma ego rahustamiseks-upitamiseks nägin, et talle valmistas ka minupoolse abiga laskumine mõningaid raskusi, kuigi tegelikult oli ta päris tubli, ei saa midagi öelda. Mina jäin köie ja asjade juurde passima ning Harri kattis Jaanuse sisenemist ülevalt snaipriga. Algul hiilis Jaanus suhteliselt kiiresti edasi, aga ühel hetkel ta seisatas ja sealt edasi liikus ülima ettevaatlikkusega, tuli välja, et lisaks topeltaiale ning nende vahel patrullivatele valvuritele oli aiatagune veel mineeritud ka. Järgnes minule üks väga pikk ja pingeline ootamine, sealt madalalt polnud ju õieti midagi näha. Lõpuks tuli ta tagasi, ise täitsa mudane ja tundus, et tal oli kuidagi kiire. Mitte, et mina oleks seal kaua passida tahtnud. Jaanus ronis köit mööda üles ning ma ühendasin köie alt lahti ja ronisin ise ka, nii kiiresti kui ma nüüd mudast köit mööda ronitud sain, tagasi servale. Jaanus rääkis, et sellest punkrist, kuhu oli laibakotid tassitud, oli kuulda kriipimist ja liikumishelisid, mis andis alust arvata, et vange hoitakse seal. Ta oli käinud ka keskmises punkris, mis viis tükk maad alla ning seal oligi ta mudaseks saanud. Lisaks olevat selles mudas keegi liigutanud, sel hetkel ma uskusin, et see oli pigem ta kujutlusvõime vili. Mehed, peamiselt küll Harri, tegid veel plaane järgmisel päeval aset leidvaks rünnakuks ning siis lõime laagri püsti ja läksime magama.

Hommikul käidi kõik rünnakplaani osad üksikasjalikult veel läbi ning jagati laiali “varustus”. Minu eelmise õhtu ründajalt võetud mõõga võtsin enda kätte, kuna tuli välja, et mina olin kõige pädevam seda kasutama. Järjekordselt sain tunda lapsikut võidurõõmu, nähes nende üllatunud nägusid, kui vaadati relvi üle ja ma Harri antud Glock 17-ga ilusti hakkama sain. Oleks tahtnud öelda, et eelarvamused võivad tappa, aga olukord ei olnud ninatarga mängimiseks just sobivaim. Kontrollisin relva üle ning kinnitasin kabuuriga vööle, Sass vaatas mind ikka veel pisut uskumatu pilguga. Kehitasin kergelt naeratades õlgu ja läksime plaaniga edasi.

Harri võttis positsiooni sisse ning kõrvaldas snaipripüssiga kahekordse aia sees patrullinud valvurid. Seejuures jäi mulje, et need olid ikka veel needsamad valvurid, kes seal eile olid ning mingit vahetust ei olnud me näinud. Kummaline. Jaanus ja Einar jooksid niipea väravast sisse, kui valvurid olid maha võetud ning Harri hakkas ka ülevalt alla jooksma. Meie Sassiga pidime jääma üles neid vajadusel katma. Jaanus ja Einar jõudsid esimese punkrini, kus eelmisel õhtul olevat liikumist kuulda olnud ning tõmbasid ukse lahti. Seejärel juhtus midagi, mida me ilmselt keegi oodata ei osanud, aga sel hetkel lülitas vist aju kogu selle ebaloomulikkuse lihtsalt välja. Vähemalt enamuse sellest.. Punkrist liipasid välja elavad laibad, erinevad kehaosad olid katki või täiesti puudu, kehad erinevas lagunemisastmes ja nad liikusid. Meie omad all reageerisid kiiresti ja viskasid punkrisse granaadi ning pistsid jooksma, üks ühes, teine teises suunas. Granaat paiskas majast välja veel mõningaid kehaosasid ja ehk ka lõpetas mõne zombi (sest need nad vist olid).. ebaelu lõplikult, ent minu jaoks oli see liig ja pean tunnistama, et mu hommikusöök otsustas minust lahkuda. Näha niimoodi roiskuvat inimliha laiali paisatavat ei olnud kaugeltki midagi, mida oleks olnud lihtne taluda. Paraku tundus, et päris paljudel zombidel oli sellest ükskõik ning nad asusid ebafilmilikult kiirel sammul Jaanust ning Einarit jälitama. Harri oli peaaegu alla ning väravast sisse jõudmas, kui keskmisest majast astus välja eelmisel päeval nähtud mees sinises ülikonnas ning too tõstis käed üles, mitte allaandmise märgiks, vaid nagu midagi tõstes. Kõige uskumatmal kombel miski isegi kerkis, mõned meetrit Harrist eespool ning ühtlasi kogu kompleksi ümbritsenud kahe võrkaia vahele tõusis üles justkui keev ja pulbitsev mudamüür, paar meetrit kõrge. Harri muutis kiiresti jooksusuunda ning tuli tagasi üles, mina võtsin seni mehe sinises sihikule ning pidades meeles isa ütlust: “Kui sul on relv käes, ole valmis seda ka kasutama,” vajutasin päästikule. Ma tabasin, ent mees sinises vaid võpatas korra ning mõne hetke pärast langetas käed ja läks punkrisse tagasi. Umbes sel hetkel, kui ta selg kadus ukse varju, jõudis ka Harri meie juurde, kirudes, et tal enam võimalust tulistada pole. Taipasin, et oleks olnud kasulikum tõesti, kui meest sinises oleks tabanud snaiprikuul, ent enam polnud midagi teha. Harri hakkas Jaanust ning Einarit jälitavaid zombisid maha noppima, nood olid küllaltki hädas oma jälitajatega. Paar granaati leidsid veel kasutust ning mõned zombid oma otsa, ent siiski oli neid veel küllaga alles. Jaanus ja Einar said peagi aia ääres kokku ning ka piirajad jõudsid lähemale, Jaanus jõudis küll jälle platsi keskele putkata, ent Einarile hüppas üks zombi kaela ning näis, et üritas teda kaelast hammustada. Harri sihtis kaua ja põhjalikult ning tänu tema lasule vajus Einari koorem ta kaelast. Ma ei kujuta ettegi, mis tunne tal olla võis, kui nii suur kuul ta kõrvust nii lähedalt mööda vihises, aga vähemalt oli tal nüüd vabam joosta. Nad jooksid Jaanusega keskmisse majja, kuhu oli kadunud ka sinine mees. Harri noppis seni zombisid edasi. Mina üritasin sel ajal ülevalt järsaku servalt kive ja muud suuremat prahti alla miiniväljale loopida, et seeläbi üritada mudamüüri kahjustada. Ühe miini sain isegi lõhatud niiviisi, aga pärast ma rohkem enam ei proovinud ka – sain ise miinikilluga piki õlga tabamuse, õnneks vaid riivamisi, nii et see mind oluliselt liikumast ei takistanud. Ka Sass, kes oli mind aidanud selles ürituses, jättis seda nähes järele. Leidsime siis, et ehk tasuks lihtsalt üritada müürist üle ronida ja ajasime auto mudamüüri äärde ning otsisime müürist üle viskamiseks mingi kuivanud puu, et pärast tagasi ka pääseda. Kaadervärk paigas, ronisime kolmekesi üle ning läksime esimese asjana kolmandat punkrit üle kontrollima, et keegi meid selja tagant rünnata ei saaks. Õnneks oli tegu peaaegu tühja relvalaoga, vaid tankitõrjemürsk või midagi säärast oli ühes kastis. Läksime siis samuti keskmisse majakese maa alla viivast trepist alla Jaanuse ning Einari juurde, leidsime nood mudatiigi äärest, Jaanus üleni mudane. Seal tiigis olevatki tõesti miski olnud, aga Einar kõrvaldas tolle. Käigu kaugemas otsas paistis uks klaasaknakesega, millest vaatas välja juba enne nähtud sinise mehe nägu. Kui me ukse juurde kogunesime, näitas mees oma käekellale, justkui viidates, et meie aeg on otsas, ning irvitas laialt kõrvaltuppa kadudes. Tegime kindlaks, et uks on lukus ning ukseklaas kuulikindel, nagu me arvasimegi. Siis tuli Harril idee kasutada toda relvalaos olnud mürsku või selle kumulatiivlaengut või midagi säärast, ma ei saanudki päris täpselt aru. Ta kruttis mürsult mingi osa relva õlarihma “mutrivõtmena” kasutades maha ning toetas selle ukselingi vastu. Taganesime kõik eemale selle lõhkamise ajaks ja minu üllatuseks saigi ta niimoodi ukse avatud. Tormasime tuppa, seal olnud samuti sinisesse riietatud, ent võõra mehe laskis keegi maha, aga laipa temast ei jäänud, ta pudenes vaid tolmuks. Teise toa ust avades nägime, kuidas mees sinises seisab kolme põlvitava mehe ees, neist kahte sihikul hoides. Tundus, et ta raputas pead ning hakkas just midagi ütlema, kui peaaegu kõik nagu kokkulepitult ta pihta tule avasid. Tema tolmuks ei muutunud, vaid vajus lihtsalt kokku. Vabastasime põlvitavad vangid, kes meie õnneks olid ka needsamad isikud, keda me päästma pidimegi. Lahkusime kiirustades majast ning ronisime müürile toetatud puu oma masina juurde, et sealt kiiremas korras kaduda.

Olime end koos oma kolme uue kaaslasega peaaegu autosse sättinud ja mahutanud, kui järsku mingi seadeldis seal piuksuma hakkas. Vaatasime hetke nõutult üksteisele otsa ja siis Harri karjus: “Kiiresti, kõik metsa!” ning pagesime nii kiiresti kui saime puude alla varju. Kuulsime peagi mingi lennumasina saabumise heli ning tänasime õnne, et polnud kauemaks sinna passima jäänud ja et autos oli selline imevidin. Kuna transpordivahendit meil enam ei olnud, otsustasime endale hankida lähimast baasist veoauto. Asusime sinnapoole jooksma, kolm läbipekstud ja vaevatud pantvangi vaevu sammu pidamas. Aeg-ajalt lendas meist seesama lennumasin üle ja me otsisime endale peidukohad puujuurte all ja koobastes, et meist mingitki märki poleks, õnneks meid ei tabatud. Baasi juures leiti, et parim on saata autot küsima mind, seda enam, et ma ka vene keelt natuke rääkida mõistan. Silusin ja korrastasin end pisut ning läksin valvuri juurde jutuga, et tahan ZILi osta. Mees vaatas mind kui ilmaimet ja tabasin siis, et ostusoov on liiga veider. Järgmisel korral seletasin pikemalt, et auto jäi kinni, nii ja naa, oleks vaja abi, et auto välja tõmmata. See jutt tundus talle loogilisem ja nii ta kutsuski mingi tüübi majast välja, et see mulle appi tuleks, Stjopa oli vist tolle karvamütsi ja lahtise kuue alt paistva maika ning karvase rinnaga mehe nimi. Võttis pudelipõhjast viimase mehise lonksu ja istus rooli, mina istusin kõrvale ja põrutasime väravast välja. Peagi hüppas võsast välja üks päästetud pantvangidest, teatasin, et ta on oma, ning Stjopa pidas masina kinni. Peaaegu koheselt oli ta mitmekülgselt sihikul, ise millestki midagi taipamata. Tõmmati ta roolist maha, võeti müts ja puhvaika, topiti talle mitmeid rahatähti maika vahele ning Sass ronis tema asemele, nii riietesse kui rooli taha. Kui esialgu venelane keeldus meid “Pskov'i” poole juhatama, siis järjekordne rahatäht vallandas ta keelepaelad ja nii me kohale sõitsimegi. Vahepeal kontrolliti meid üle ka sellest lennumasinast, ent Sass oma mõnepäevase habemega nägi vist piisavalt usutav välja, ning meid lubati edasi sõita. Õhtupoolikul olime sihtpunktis kohal ning mu kaaslased kutsusid Valgesule mehed meile järele. Stjopale ostsime mingilt vanamammilt liitrise pudeli mingi ilmselt puskarilaadse vedelikuga ning toppisime reisirahaks veel mõned dollarid talle kaasa. Mees ajas oma asjad jälle selga-pähe, proovis suure punnsuutäie saadud jooki ning asus õnnelikult koos ZILiga (arvatavasti) tagasiteele. Pärast pikana näivat pinevat ootamist saime pimeduskatte varjus kogu oma kaheksaliikmelise kamba Valgesule meeste hoole all tagasi Eestimaa pinnale toimetatud, kus meid tõsteti autodesse ning sõidutati erinevaid teid mööda Valgesule residentsi. Mina olin Valgesulest vaid põgusalt kuulnud ega osanud temast midagi arvata, ent see tundus parim võimalus tagasi tsivilisatsiooni pöördumiseks ning ehk ka mõnedele asjadele selgituse saamiseks. Ebamääraselt öisel ajal jõudsime siis kuhugi Läänemaal asuvasse võiks öelda erakindlusse, kus meiega kaasas olnud kolm meest võeti rõõmuga vastu ning meid Valgesule juurde suunati. Tema kabineti juurde jõudes ning ust avades avanes meile aga vaatepilt, kus üks kena noor naisterahvas hoidis vastu seina kaelapidi õhus rippumas ühte väga suurt meest (ilmnes hiljem, et Valgesule “ihukaitsja”), endal käel suured küünised paistmas. Sulgesime kiiresti ukse ning otsustasime lahkuda, kui toosama naine tuli ja meid sisse kutsus väites, et meid oodati.

Valgesule toas nägime, kuidas suur mehemürakas kätt kõril hoides seina ääres seisis ja köhis ning laua ääres suur nahkmantlis mees pumppüssiga toolil istuvat ning näiliselt hüppevalmilt, sulgedega ehitud nuga käes, lauale toetuvat Valgesulge sihikul hoidis. Meie sisenemisel tõmbus püssiga mees tagasi ning tekkinud vaikuses oli kuulda ta vaikselt öeldud: “Me jätkame seda vestlust mõni teine kord,” misjärel “külalised” lahkusid. Naisterahvas peatus veel hetkeks Einari juures ning mõõtis ta hindava pilguga üle ja siis väljus kergelt naeratades uksest. Kui me uuesti pilgud Valgesule poole pöörasime, näis ta minu üllatuseks nagu pisut pisem võrreldes esialgu nähtuga, aga kes sellises pingelises olukorras ikka kindel saab olla. Järgnenud jutuajamist võib liialdamata nimetada üheks veidramaks mu senise elu jooksul, seda on isegi raske kokku võtta. Mu ootamatud kaaslased raporteerisid missiooni eduka kulgemise kohta, rääkisid, mis toimus ning Valgesule küsimise peale seletasid ära ka põhjuse, miks oli vajalik maha jätta ülikallis “lahingauto”, et vähemalt ise eluga pääseda. Kui missioonikohase ülevaate andmine oli lõpetatud, võttis Valgesulg ette järgmise teema, selle, mille “lahendamisele” me tahtmatult peale olime sattunud. Nimelt oli too mind rünnanud meesterahvas, kelle pea Sass (võiks vist öelda maniakaalselt) oli tema enda mõõgaga kehast eemaldanud, olnud mingisugune Camarilla printsi onupoeg. Seejärel ta seletas, et nood olevat Tallinna vampiiride nö seltskond, grupeering.. see muutis asja veel hullemaks, sest vampiirifilme ja -raamatuid olen ju minagi vaadanud-lugenud, aga nad on alati olnud vaid fiktiivsed olendid. Samas on seda olnud ka zombid ja võlurid-maagid.. Kui jutustusega jõuti kohani, kus oma käitumise õigustuseks teatati, et “muidu oleks ta tüdruku ära söönud” viidates minule, muutus ka minu roll vaikselt tagaplaanil püsivast loo keskmes tiirlevaks. Et ma ei teadnud meie ees seisvast mehest veel muud, kui et teised teda Valgesuleks nimetavad, tutvustasin end ja sain teada, et ta pärisnimi on Joonatan Valgesulg. Sain endale üllatuseks teada ka, et mu isa teda tunneb ning oli mu pärast muretsenud. Mõtlikult lisas ta, et “suursaadiku tütre ära söömine poleks tõesti hea olnud”, mispeale mu kaaslaste jahmatus nad justkui tummaks lõi. “Miks sa ei öelnud, et sa suursaadiku tütar oled?!” kostus mitmest suust korraga. Ei jäänud muud öelda, kui nentida, et nad ei olnud ju seda küsinud. Ja miks ma pidanukski midagi ütlema, mina olen ju ma ise vaatamata sellele, kes on mu isa.. Aga see ei ole oluline. Valgesulg märkas mu seljale seotud mõõka, mille me olime juba unustada jõudnud ning küsis selle enda kätte. Alles nüüd märkasime mõõgapeale inkrusteeritud veretilka. Valgesulg soovitas meil minna lähemal ajal mõõka printsile viima koos meie suurimate vabandustega, seda kõike vältimaks suuremaid pahandusi. Vastumeelselt pidime viimasega nõustuma – kaks äsja nähtud külalist ei olnud just seda tüüpi, kellega tahaks vaenujalal olla. Vestluse lõpetuseks andis Valgesulg meile kõigile valida, kas me tahame jääda tema juurde ning seega kuuluda tema kaitse ning käskimise alla või üritada omal käel hakkama saada. Harri ja Jaanus valisid või olla valinud juba enne missiooni Valgesule juurde jäämise (selgus, et Harri naine ja õde-vend, kelle ta oli palunud samuti kaitse alla võtta, olid turvalisse kohta viidud ja mitte hetkegi liiga vara – vahepeal olid Metsmäe mehed käinud nende kodus; sain ka täpsemalt teada maagidest, Metsmäest ja mehest sinises, kes nad on ja millega tegelevad, nö spetsialiseerumise), Sass ja Einar tundusid veel pisut äraootaval seisukohal olevat ja mina ei osanud üldse asjast midagi arvata. Nii me magama siirdusimegi, lootuses, et hommik on õhtust targem.

Loodan tõesti, et nii see on ja et homme saan ma asjadest juba pisut aru. Praegu on kõik mu peas segamini. Isaga peaks rääkima, aga ehk kodust helistan talle. Siin ei ole levi. Aga vähemalt on üle mitme öö suhteliselt turvaline tunne magama minna.
my inner child is a mean little bastard - anon

ACrata
Crata
Mistress
 
Postitusi: 508
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Crata 15:00 19. Apr 2006

pühapäev, 23. juuli 2006

Vihma käest räästa alla

Pärast Venemaa-seiklust võtsin Valgesule nõusolekul (ta tundub targem olevat neis asjus kui mina niipea olema saan, nii et ta arvamus on vägagi kaalukas) ette kodutee, et uued teadmised jõuaks väheke settida ja saaks mingit pidi asjadest sotti. Ega ikka ei saanud küll. Isaga ka rääkida ei saanud, et oleks temalt mingit seletust saanud küsida ja oma arunatukesega polnud lootustki sellest kõigest läbi närida. Seda enam, et kohati tundus see natuke täiesti kadunud olevat. Lugesin oma äsjase “reisikirjelduse” läbi ja kui ma siis veel ei olnud kindel, kas ma ikka kõike seda uskuda suudan, olen ma nüüd selles isegi veendunud. Pigem usun kogu selle üleloomuliku värgi olemasolu, kui seda, et ma olen hulluks läinud. Jätkem see viimaseks väljapääsuks.

Laupäeva õhtul vist kaheksa paiku või nii helistas Jaanus ning teatas, et me peame kohtuma. Kui ma pakkusin välja võimaluse, et nad mu kodust peale korjaks, leidis ta ohtralt vabandusi, miks see polevat hea mõte. Mainisin küll, et mul ju autot pole, nii et ma väga liikuv ei ole, aga ei õnnestunud neid end peale korjama rääkida. Noh, mis seal's ikka, leppisime kokku, et poole kümneks organiseerin end Pirita rannahoone ette. Muud ta mulle ei öelnud.. nagu näiteks seda, milles asi on, aga arvestades viimaseid sündmusi ja Valgesule nõuannet, oli mul üks teooria selles osas. Hakkasin end siis valmis seadma, kui kuulsin uksekella. Läksin kergelt paranoiliselt ja südame puperdades uksesilmast vaatama ja minu ehmatuseks-üllatuseks oli seal hr. Jaanus Metsmäe valges ülikonnas ning kahe kapiga (ikka tõega suured ja kandilised mehed). Ma mõtlesin hetke, mida teha, ning kui mõned päevad tagasi oleksin teda heal meelel tervitanud ning sisse kutsunud, siis seekord leidsin, et pigem mitte. Hiilisin vaikselt vannituppa ning panin vee jooksma, et nad arvaks, et ma seetõttu ust ei ava, kui kuulevad midagi. Ma ei tea, kas see töötas, aga ma läksin igatahes ilma ja aastaaega arvestades õhtuseks kokkusaamiseks riideid valima. Roheline seelik, kerge suvine pluus, lahtised kingad, mitte midagi liiga paljastavat, aga ka mitte liiga konservatiivset – kust peaksin mina teadma, mida kanda vampiiriprintsi juurde audientsile minnes.. Kui kohtumine on Pirita rannahoones, siis pigem mitte väga silma torgata. Kui olin end valmis seadnud ja asutasin bussi peale minema, leidsin oma korteri ukse tagant kirjakese hr. Metsmäelt ning samast ümbrikust ka oma metsa jäänud auto võtmed. Ta teatas, et auto on mul nüüd ilusti korda tehtud ja avaldas lootust, et edaspidi liigun paremas seltskonnas. Ma taipasin küll, millele ta vihjab, ent ta ei olnud enam mu jaoks autoriteet. Tõstsin võtmed ja asjad tuppa ning lippasin ikkagi bussi peale, filmides sokutatakse alati igasugu seadmeid autodele külge, kes teab, mis nüüd minu omagi küljes kõik olla võis.

Jõudsin mõni minut enne poolt rannahoone juurde kohale ja peagi märkasin ka musta džiipi tuttavate nägudega sees. Kuigi tuttavad olid tõesti vaid näod, riietus oli väga ootamatu. Kõik olid mustades ülikondades, päikeseprillid ees ning lakkkingad jalas. Tervitasin ja istusin autosse, mõeldes missuguse kontrasti me moodustame.. Omaette muigasin, et oleks ma seda teadnud oodata, oleks ka ehk miski ooperiväärilise kleidi või hoopis range, ent elegantse pükskostüümi kasuks otsustanud. Aga et tegelikult nägid nad täitsa esinduslikud välja, ei hakanud nende kallal norima. Seda enam, et pigem olin ju mina tervikust kõrvalekalduv. Sõitsime natuke maad edasi ja peatusime Bermuda kohviku vastas oleva suure villa väravate ees. Kell kümme andsime värava taga kella ning meid lasti sisse. Kõndisime peaukse juurde ning kuna seda avama ei tuldud, astusime ettevaatlikult ise sisse. Ootasime avaras eesruumis iga minutiga üha enam närvilisemaks muutudes, kui järsku umbes kümme minutit pärast meie saabumist ilmus nurgas varjudest välja miski mees, kes uuris, milles asi ja meie vastuse peale palus meil trepist alla minna. Meie ees laius vaid üles viiv trepp, mida me nõutult vaatasime, olles tuvastanud, et ka kuskil mujal kogu ruumis ühtegi allaviivat treppi pole. Ent siis läks trepp meie ees kahele poole laiali ja seal oligi meile juhatatud trepp. Hingasin sügavalt sisse ning suundusime trepist alla oma saatusele vastu, palju pahandust tekitanud mõõk Sassi käes.

Allkorrusel võttis meid (võiks öelda, et isegi hubases kabinetis) vastu üks vanem härrasmees, eeldatavasti Camarilla prints, kellest õhkus võimukust ja ka teatavat väärikust, ning tutvustas end Lembituna. Tabasin end mõttelt, et härrasmehelik välimus ei tundu enam üldse usaldusväärsust sisendav olevat.. Hetkelise piinliku vaikuse katkestab otsustavalt Jaanus öeldes, kes me oleme ja miks me sinna tulime. Sass ulatab ka tema käes olnud mõõga mehe poole. Lembitu vaatas mõõka ning justkui kaalus seda oma käes ning selle käigus märkasin kergendusega, et keegi oli õnneks taibanud mõõga selle eelmise omaniku verest ka ära puhastada. Siis teatas prints vähemalt minu üllatuseks, et tegelikult on enamusel neist pigem isegi hea meel, et tollest tülitekitajast lahti õnnestus saada. Aga vaid enamusel, kellegi õel – kas siis meie “ohvri” või printsi õel (mina ei saa neist sugulussidemetest küll midagi aru, nad ei pidavat ju lapsi saama.. mis onupoeg ta siis üldse oli?!) – olevat enam kui kahju ja too tahtvat meile väärilist karistust. Oleks mul saapad olnud, oleks selle teatega mu süda nende säärde kukkunud, ent nüüd tuli hinge kinni hoides vaid oodata, mis meiega siis ette võetakse. Lembitu tundus õnneks (või kahjuks, kes teab) teisel arvamusel olevat ning teatas, et lõplikult on meie vabandused vastu võetud siis, kui lahendame ära ühe teatava olukorra.

Me ilmselt kõik saime aru, et see ei tähendanud head, aga mis meil muud üle jäi kui nõustuda. Saime siis printsilt ülesandeks leida üks endaga seotud noor naisterahvas, blond näitsik nimega Mari. Üritasime võimalikult viisakalt uurida ülesande täitmiseks vajalikku lisainfot ning lõpuks saime ühe pildi ja ka kergendusega teada, et tegu on siiski inimesega. Või noh, peaaegu.. Kogu see asi läks veel natuke segasemaks, aga arusaamise üritamise lükkasin edasisse aega. Tüdrukut ennast prints ei tahtnudki, tema saatus ei olnud oluline. Oluline oli hoopis tüdrukule antud südamekujuline kaelaehe, mis oli koos Mariga silmapiirilt kadunud. Varustatud pildi ja teadmisega, kus tüdrukut tavaliselt liikumas võis näha, lubasime tähtajaks (päikesetõus) tagasi olla.

Autosse jõudes oli meil esialgne plaan koostatud – läheme otsime esimesi juhtnööre Bikers Pubist. Linna poole sõites paotasin ka esimest korda suud oma kaaslaste riietuse teemal – kes siis ei teaks, et lipsuga Bikersisse minna pole mõtet, saati siis ülikonnas ja lakkkingades lisaks lipsule. Ainus lahendus näis olevat uute riiete hankimine ja otsustasime, et käime Prismast läbi, kus kindlasti mingeid suvalisi tumedaid teksasid ja t-särke müügil on. Veel hetk hiljem otsustasime, et pigem siiski käin sealt läbi ainult mina, sest teised mu kõrval on ju kõik jätkuvalt üle-Eestilised kuulsused. Lasksin neil end kodu lähedale visata ja käisin ka ise riideid vahetamas, kindlasti ei olnud praegune ülesanne kontsade ja seelikuga lahendamiseks parim. Teksades ja väheke toekamates jalanõudes lippasin taas auto juurde, olles enne igaks juhuks siiski kaasa haaranud Metsmäe poolt mulle toimetatud auto võtmed ning dokumendid. Ma ei tea, miks, aga tundus hea mõte olevat. Teel Prisma poole küsisin kuttidelt mõõdud, et neile mitte täielikku jama hankida ja tegin poes meeste riiete osas kiire tiiru haarates neljad teksad ja neli särki. Jalanõude osas pidid nad paraku seekord oma lakkkingadega läbi ajama. Sain vaat', et kogu oma vabast rahast poes lahti ja ostudega uuesti autosse istudes kurtsin muret ka teistele, võiks öelda, et kergelt vihjavalt. Vihjest saadi õnneks aru ja valuutavahetusautomaadi juures “tõlgiti” osa neile Venemaa reisiks antust üle jäänud dollaritest Eesti rahasse ümber. Nii et olime mingil määral varustatud.

Jõudsime mingil kellaajal Bikersisse ja ma läksin Sassi ja Jaanusega sinna sisse. Esimese asjana mõtlesin baarimehega juttu teha ning väitsin, et blond tüdruk pildilt on mu noorem õde ja ma ei ole teda juba mitu päeva näinud, ega ta temast midagi ei tea. Tüüp vaatas pilti, mõtles natuke ja teatas siis, et olevat Mari viimasel ajal näinud seal mingi vibaliku poisiga koos. Lisas ka, et too tüüp pidavat ka just praegu sealviibiva seltskonnaga aeg-ajalt suhtlema ja päris sõbralikult. Tänasin baarimeest ja läksin siis ühe väga lärmaka seltskonna juurde, mis koosnes suhteliselt ühte masti kappidest. Nendega vestlemise katse oli pehmelt öeldes fiasko. Karjuti mu peale, ähvardati mind füüsilise vägivallaga, lauale asetatud pilti kasutati õllealusena.. Ma jõudsin maapõhja kiruda, et ma ise ka paras kapp pole. Inna Uit'i lookalike'iga nad ehk poleks niiviisi ülbitsenud, aga mis teha. Siis ehk oleks hoopis tavaolukordades jama. Aga tobedalt jõuetu tunne jäi küll. No lihtsalt ei oska sellistega jutule saada, kui nad sellises tujus on. Ka Sass üritas nendega ühist keelt leida, aga tema katse läks veel õnnetumalt, sest siis läks asi rusikate peale. Mina tõmbasin kaklusest eemale, aga Sass tõmbas hoopis noa. See ajas kogu Bikersi kihama ja ka baarimees tõmbas juba miskit leti alt välja, kui õnneks Jaanus sai Sassi pubist välja tiritud. Mina hoidsin neile ust lahti ja sulgesin selle väljastpoolt. See ei olnud võidetav lahing vastasjõude arvestades.

Läksime autosse tagasi ja kurtsime oma kurba saatust ning tegime uue plaani. Harri jäi selle kohaselt Bikersil silma peal hoidma ja me ise läksime Rockstarsi kontrollima. Kohapeal leidis Sass järjekordselt mingi sõbra, kellega siis mõne sõna juttugi puhus. Mari ei olevat seal näha olnud. Kuna vajalikku teavet sealt ei saanud, lahkus Sass oma “sõbra” seltskonnast ja õnneks läks tal veel natuke aega seal kohmitsemisega ning ta nägi, kuidas mees kiiresti kuhugi helistama hakkas. Parem karta, kui kahetseda, ja me lasksime sealt kiiresti jalga. Informeerisime ka Harrit, et politsei võib meile peagi sappa asuda, ning leppisime kokku kohtumise natuke Bikersist eemal. Sõites nägimegi politseiautosid kohale saabumas.

Korjasime Harri Tehnika viadukti juures peale ja ta teatas meie üllatuseks, et oli Bikersis karvastega ja kandilistega jutule saanud. Kui me pärisime, kuidas ta sellega hakkama sai, ütles ta, et mootoritest ja autodest rääkides võib nii mõndagi saavutada. Ja paar õlut ei tee ka paha. Igatahes oli ta teada saanud, et rotinäoga vibalik on Mihkel ning elab Koplis. Harri oli saanud ka vajaliku aadressi ja sinna me siis suundusimegi. Jõudsime vana kahekorruselise puumaja juurde, mille paremad ajad olid mõned kümned aastad tagasi ära nähtud. Kui me kohale olime leidnud, et eesuks on lukus, ning hakkasime hoovi poole minema, vaatas meile aiapragudest vastu suur hundikoer, kes justkui väravat valvas. Tagantpoolt tundus kostuvat ka mingit häälekõminat. Pidasime paremaks veel mitte siseneda ja pigem jälgida toimuvat autost. Kas olime me oma lühikese kohalkäimisega vestlejaid seganud või said nad oma jutud aetud, aga peagi väljusid hoovist suur mees haamriga koos odaga naisterahvaga ning eelmainitud hundikoer nende järel. Tänu meie osavale asjast mitte huvitatud näo tegemisele või lihtsalt ebaolulisusele ning -huvitavusele ei tehtud meist väljagi ning seltskond lahkus. Ei tundunud pundina, kellega vaenujalale tahaks sattuda. Nägime ka otsitava tunnustele vastavat isikut küllaltki närviliselt majja sisenemas. Otsustasime igaks juhuks auto natuke eemale tänavanurgale parkida ja Einar jäi masinasse valvesse.

Läksime neljakesi tagasi maja juurde ning sisenesime samast väravast, kustkaudu olid enne Mihkli vestluskaaslased väljunud. Hoovis ei paistnud midagi huvitavat ja ka tagumine uks oli majal lukus. Kirusime omaette ja kaalusime muid variante majja pääsemiseks, aga muukimisega ei olnud paraku keegi meist sina peal. Tulime idee peale proovida maja eest koridoriaknast sisse ronida, milleks oleks kõigest ukse kohal asuvale varikatusele tarvis jõuda ja lahtisest aknast end sisse poetada. Kui me aga oma operatsiooniga sealmaal olime, et mulle pätti tehti ja ma juba katuseservast kinni olin saanud, avanes järsku vastasmajas üks aken ja pahane vanatädi asus meid hoolega ja valjuhäälselt korrale kutsuma, “igavesed pätid ja kaabakad sellised” nagu me ta meelest olime. Ega meie käitumine tõesti muud muljet ei jätnud. Kadusime küllaltki kiiresti, et veel natukenegi madalat profiili hoida, majade vahele, aga tädi jätkas veel head mitu minutit oma kilehäälset moraaliloengut. Kui ta lõpuks vaikinud oli, ootasime veel natuke ja arutasime seni uut lahingplaani – akna kaudu keldrisse ja sealt juba edasi teisele korrusele ning siis kuidagi ka Mihkli uksest sisse.

Olime just Mihkli maja keldriaknaga askeldamas, Jaanus kasutas oma tööl õpitud võtteid, kui Einar andis teada, et politsei olla tänavat mööda alla sõitnud, olgu me ettevaatlikud. Järgmine määramatu ajaühik möödus hiirvaikuses ja ärevuses, kuni Einar uuesti ühendust võttis ning ütles, et kõik olla korras, politsei sõitnud lihtsalt mööda. Jaanus jätkas tööd ning peagi oligi aken eest ja esimesed meist keldris sees. Keldris leidsime end järjekordse takistuse eest.. või pigem tagant, keldriuks oli väljastpoolt lukus. Paari jõu- ja ilunumbriga saadi ka see lahti ning pääsesimegi ülemisele korrusele Mihkli ukse taha. Arvestades juba hilist kellaaega üritasime naabrite ebasoovitavat tähelepanu mitte äratada ning alustasime tasase koputamisega. Kuulsime kedagi korteris kobistamas, aga ust ei avatud. Koputasime tungivamalt ning käsu peale lahkuda esitasime ka mõningaid vägagi veenvaid väiteid, miks meid oleks parem hoopis kohe sisse lasta. Meie väited ei avaldanud mingit efekti ja nii saime veelgi aimu Harri mitmekülgsetest oskustest – Vasara luku eest murdmine käis niivõrd vaikselt ja kiiresti, et poleks uskunudki.

Sisse astudes avanes meile pilt ühest väga räämas ja ammu koristamata korterist, nina kinnitas seda muljet veelgi. Tagant toast leidsimegi väga pisikeseks muutunud Mihkli oma arvuti taga kükitamas. Arvuti oli ta juba lukku pannud, nii et sealt meil polnud võimalik midagi huvitavat leida, aga me lootsimegi hetkel pigem oma kaunile kõneoskusele. Nõudsime talt Mari asukohta ja lubasime, et ei tee kummalegi haiget, kui saame selle, mida tahame. Oma sõnade ilmestamiseks mainisime nii muuseas ka seda, et tema eelmised vestluskaaslased vaevalt nii lahked oleks. Korduvate lubaduste järel jõudis Mihkel lõpuks otsusele, et näitab meile, kuhu Mari peidetud on, mingu me vaid kaasa. Istusime siis kõik autosse, tegime tahaistmele veel teise kihi ja sõitsime tagasi Bikers Pubi poole, sinna taha asuvasse vanasse tehasesse.

Mihkel oli taskulambi kaasa võtnud ja juhatas meid mingist kõrvaluksest sisse, meie tihedalt kannul. Koridoride- ja käikuderägastikus oleks ilma temata meil Mari otsimine päris kaua aega võtnud, aga tüüp tundus teadvat, kuhu ta läheb. Sass jäi ühe vahepeal läbitud luugi juurde valvesse, et miski meile järele ei tuleks. Kuigi pimedas võis see päris jube valvepost olla. Määramatu aja ja vahemaa pärast viis ta meid lõpuks mingisse pisikesse ruumi, mille põrandas oli näha üht luuki. Mihkel ütles, et seal pidavatki Mari olema, sikutas luugi lahti ja meie üllatuseks hüppas sealt hoopis ise alla. Kuni me ülejäänud kirusime endid, et nii kergeusklikud olime olnud, reageeris Jaanus kõige kiiremini ja hüppas jalad ees, relv käes Mihklile järele. Kuna meie ainus taskulamp oli meist lahkunud, vaatasime esialgu mobiilivalgustuse abil natuke ruumis ringi, kuni leidsime pisikese küünlajupikese. Saime selle põlema ja siis märkasime nurgas ka Mari, kes hoopiski all ei olnud, nagu väideti. Elus ei olnud ta paraku ka, tema pooleldi näritud jäänused vanal võidunud madratsil olid vägagi võigas vaatepilt ning ka ruumis valitsev lõhn sai sellega oma seletuse. Harri läks tema surnukeha lähemalt vaatama ja meie õnneks leidis tema juurest ka tolle südamekujulise medaljoni, mille järele meid saadetud oli. Nüüd oli veel ainus probleem Jaanus uuesti kätte saada, Mihkel oli meid otsitavani juhtinud, teda ei olnud enam vaja. Kuigi võis arvata, et tema oligi selle taga, mis Mariga tehtud oli.

See kõik kestis vist vaid mõned hetked, aeg ei ole sellistes olukordades kunagi jälgitav, aga kuulsime lahtisest luugist väga veidraid hääli, millele ei osanud mingit seletust pakkuda ning järsku kostus ka püstolipauk. Jaanus oli hädas. Tundus, et ta üritas torust tagasi üles ronida, aga see oli libe ja sellise nurga all, et see oli võimatu. Tema appihüüde peale sai meile väga selgeks, et midagi tuleb kiiresti ette võtta, aga meil ei olnud ju köit. Ribastasime kiiresti nurgas olnud madratsi ja tegime sellest improviseeritud köie, mille alla Jaanusele viskasime. Ta sai sellest kinni ja sikutasime teda juba üles, kuigi raskustega, kui ta järsku valjusti karjatas. Veel kostus alt paar kumedat püstolipauku ja torus väänlesid laskude valguses õõvastavad varjud. Millelegi tundus ta pihta saanud olevat, sest enam ei olnud tema ülestirimisel mingeid takistusi ja aitasime ta kiiresti välja ning sulgesime luugi. Küünalleegi hüplevas valguses oli näha, et Jaanuse jalg oli verine. Ta ise karjus, et me kiiresti siit ära läheks ja ütles, et miski oli teda hammustanud, miski, mis nägi välja nagu hiiglaslik rott. Haarasin küünla ja välja "tormates" toetasime Harriga teine teiselt poolt Jaanust, kelle jalg oli ikka päris hullusti katki.

Imekombel leidsime läbi tehaselabürindi vist isegi õige tee, aga loomulikult ei saanud see kõik niisama lihtne olla. Esiteks oli meil tarvis poolvigane Jaanus redelist üles saada ning teiseks nägime enda poole liikumas mitmeid helendavaid silmi, mis ei tundunud lähenevat heade kavatsustega. Hüüdsime Sassile, et ta aitaks Jaanusel üles ronida, kes juba redelilt tuge otsis. Paraku olid meid ründavad elukad liiga kiired, et me kõik oleks üles jõudnud ja meil tuli all nendega pisut lahingut pidada ning kaitsta redelit, kuni Jaanus üles ronis. Ta ise sai küll samuti väga hästi oma relvaga hakkama. Viha ehk aitas sihtida. Saime nii mõnelegi elukale natuke tina valada, ise kirudes, et ainult püstolid kaasas on, sest eriti haiget ei paistnud need hiiglaslikud rotid saavat. Viimase abinõuna võtsin kotist välja oma pipragaasi, mis mul alati kaasas on ning kasutasin seda küünla abil improviseeritud leegiheitjana. Karvakärsakas oli vahepeal päris jube, aga elukaid see kuigivõrd ei peatanud. Õnneks pääsesime peagi küllaltki kergete vigastustega üles rottide haardeulatusest välja, üllatavalt tervelt lausa, mina sain kõigest sabaga (tegelikult päris arvestatava) hoobi piki nägu ning Harrit hammustati, aga mitte väga suurelt. Samas libaelukate, sest just need nad tundusid olevat, hammustused on alati halba tähendanud..

Kuidagi koperdades saime redelist kõik üles ning sulgesime kiiresti selle luugi, et avastada end silmitsi enne Koplis nähtud kolmikuga. Meie üllatuseks aga nood tänasid meid abi ja kohalejuhatamise eest ning suur haamriga kapp ütles luuki avades odaga naisele muigavalt: “Daamidel on eesõigus!” Too muigas vastu ning hüppas (!) sisse, teised tema järel. Pidasime paremaks kiiresti lahkuda, et vältida kellelegi ettejäämist ning et otsida ka Jaanusele ja Harrile esmaabi, sest hammustused tegid neile tõsiselt valu. Auto juurde jõudes saime teada, et ka Einar oli ühte libarottidest kohanud, aga õnneks ka puhtalt pääsenud.

Tunnike või paar enne koitu tagasi Pirita poole Lembitu villasse sõites üritas Harri enda ja Jaanuse haavade eest hoolitseda niivõrd hästi, kui autoapteek seda võimaldas, aga tundus, et sellest ei piisanud. Tegu oli tõsisemate nähtavasti vigastustega. Harri jooksis majja ja viis Lembitule tema küsitud ripatsi, tagasi tuli aga ilma veeta, mida olime majast lootnud haavade pesemiseks saada. Ütles ka napisõnaliselt, et ripatsi tagasitoomisest pidada “selleks korraks piisama”. Kirusin mõtteis kõiki neid üleloomulikke, kus see ja teine ning suundusime tagasi Läänemaale, tehes veel bensujaamas haavade puhastamiseks alkoholi ostmiseks peatuse. Linnast natuke maad väljas, tegi Einar tee ääres ka peatuse, et meie näritud kaaslastega tegeleda. Igasuguseid autoapteegist leitud tablette olid mõlemad niigi silmini täis ja Jaanus oli juba kergelt segamini, aga viinaga värskete haavade üle kallamine oli talle liig. Ta kadus pildilt. Harri sai oma tunduvalt väiksema käehaava loputamisega ka hambad ristis hakkama ja sõitsime edasi Valgesule kantsi poole.

Kohapeal valitses kuidagi teine õhkkond kui tavaliselt, aga meil oli omi muresid, nii et esialgu me ei osanud midagi asjast arvata. Kutsusime hoopis kiiresti arsti ja transportisime Jaanuse ja Harri professionaalse järelvalve alla. Arstiruumis pandi nad kanderaamidele või operatsioonilaudadele vmt pikali ja meie üllatuseks tõmmati rihmadega kinni. Kumbki sai endale ka relvastatud valve peale, “igaks juhuks, kui midagi kahtlast peaks juhtuma,” ütles arst. Libaelukate hammustus ju ikkagi. Uuriti neilt veel, ega pole inimliha järele ebatavalist isu ja muid veidraid küsimusi ning jäädi edasiseks äraootavale seisukohale. Valgesulg olla ainus, kes selliste asjadega midagi ette oskab võtta, aga ta olevat ära. Me Sassi ja Einariga uurisime, kus ta on, kaua ta on ja kõike muud ning saime teada, et Valgesulg oli õhtul metsa läinud, keelanud kõigil oma inimestel kindlusest lahkuda ja lubanud juba ammu tagasi tulla. Määratud tähtajast oli möödas mitu head tundi. See seletas ka kogu seda tajutavat närvilisust ja ärevust, millest ma enne aru ei olnud saanud.

Otsustasime Valgesulele ise järele minna ning läksime selleks ürituseks endale vähe asjalikumat varustust tooma, kui meil äsja olnud oli. Relvur küll ei tahtnud meile midagi anda, kuna neil oli selge sõnaga keelatud kindlusest lahkuda, aga et ta oli juba ise ka ilmselt küllaltki mures Valgesule puudumise pärast ning kuna me väitsime, et meie ei ole Valgesule mehed ju, me pole keegi lubadust andnud, seega pole meil keegi midagi keelanud teha, saime talt ka eelseisvaks päästmismissiooniks toekamad relvad ja korraliku turvise. Värava juures tuli meil valvuritega uuesti sama vestlus maha pidada ning uuesti toonitada, et me pole ametlikult veel Valgesule hingekirja liidetud, seega meil ei ole keelatud kuhugi minna, ning saime sealtki läbi. Tundus tegelikult, et neil oli päris hea meel, et keegi Valgesulge otsima läheb.

Läksime siis kolmekesi, kõik tegelikult täiesti selliseks missiooniks ettevalmistamatud ning hoopis muu ala inimesed, valvurite poolt juhatatud suunas edasi. Meie tee kulges metsa vahel, mis oli ühtaeg hea ja halb meie jaoks – hea, sest saime tundmatu ohu eest natuke varjuda ning ei pidanud keset lagedat kerge märklauana ringi liikuma, aga täpselt samasugused eelised andis see ka meie oletatavatele vaenlastele. Õnneks päike juba valgustas meie teed puude vahel ning leidsin pehmelt pinnaselt ka ühe jäljerea, mis oletatavasti kuulus Valgesulele – suund oli vähemalt õige. Vaatamata üldisele olukorra keerulisusele pidin tunnistama, et hommikud looduses on hoopis midagi muud kui linnas betoon- ja kiviseinte vahel. Üritasime liikuda suhteliselt kiiresti, aga ettevaatlikult, minul silmad enamasti maas, et jäljerida jälgida, mure Valgesule ja meie kaaslaste pärast meid tagant kiirustamas, ning märkasimegi kilomeetri või paari pärast meie ees üldisest metsapildist erinevat kohta. Eespool paistis puude vahel olevat mingi pisikese lagendiku sarnane moodustis ning et jäljed läksid endiselt sinnapoole, tegime seda ka meie. Et enam ei tundunud jälgede ajamine nii oluline, saime oluliselt kiiremini edasi liikuda ja peagi nägimegi juba selgemalt, mis meid ees ootas. Pisike mudane tiigike ning keegi või miski selle kaldal lebamas. Veel natuke maad edasi liikudes sai selgeks, mis see seal kaldal paistis – Valgesule ilmselt elutu keha ja mingi suur teravik sellest läbi.

Kogunesime kokku ning koostasime nö. lahingplaani. Plaan oli iseenesest väga lihtne, Einar katab meid puude varjust, meie Sassiga liigume tähelepanelikult ümbrust jälgides tiigile võimalikult lähedale ning siis haarame haavatud/surnud Valgesule kaasa ja liigume tagasi kindlusse. Mõeldud, tehtud. Läksime puude taha peitudes ja võimalikult tasa olla üritades tiigile lähemale, ise hoolega ümberringi vaadates. Midagi imelikku justkui ei olnud, vaid tiigipind mullitas justkui oleks seal all mingi peidetud allikas või oleks me soos. Samas viimase aja sündmusi arvestades ei saanud välistada ka mingit Loch Nessi koletise laadset asja. Kes teab, mis kõik meie maailmas tegelikult päriselt olemas on.. Läksime igatahes tasahilju Valgesule keha juurde, mida lähemal olime, seda aktiivsemaks tundus minevat tiigi mullitamine, aga nagu plaanitud hakkas Sass kui meist kõige turjakam Valgesulge endale selga vinnama. Et ta aga kuidagi õiget haaret ei saavutanud ja tiigi pind tundus juba halvaendeliselt kummuvat ning miski sealt väljuma hakkavat, käskisin tal hoopis tiiki sihikul hoida (sic!) ning upitasin Valgesule hoopis endale selga ning läksin nii kiiresti kui võimalik tiigist eemale. Silmanurgast nägin veel, kuidas tiigist kerkis välja miski, mis paistis olevat suur mudakera teravate metallkolmnurkade ning välja rippuvate kettidega. Ta ei tundunud üldsegi sõbralik, eriti kuna üks neist metallteravikest oli hetkel Valgesulest läbi. Nii ma kohendasingi Valgesule endale kindlamalt selga, tema käed üle mu õlgade, pea mu kuklas ning ise kergelt küürus, ja üritasin püstitada mehekandmisvõistluse rekordeid loodusliku takistusraja läbimisel.

Ma olin ehk kõigest mõned meetrid läbinud, kui kuulsin selja tagant laske ja üritades pilku selja taha heita, nägin ähmaselt, kuidas Sass mudakera sihtis ning puude varju taganes. Vastuseks tema laskudele kostus mu selja tagant metalset vihinat, kirve pakutabamisheli ja tundsin/kuulsin ka ühte tuhmi mütsatust ning hoopi seljas, kui veel üks teravik Valgesule niigi elutu keha läbistas, pisut läbi turvise mindki kriimustades. See vaid kiirendas mu sammu, vaatamata arvestatavale koormale mu seljas. Tänasin kõikvõimalikke neid ja teisi jõude, et vähemalt ei olnud ma täiesti kasutu ja oskamatuna sellistesse üleloomulikesse seiklustesse paisatud. Seni vähemalt olin ja olen ju suutnud enda eest täitsa hoolitseda, muidugi mõista, mitte täiesti üksi, aga olen suutnud ka neid aidata. Mingi aja pärast, kui adrenaliinitase oli normaliseerunud, tõdesin salamisi, et isegi raske matkakoti kandmine on tegelikult kordades kergem kui kanda täiskasvanud mehe jagu elutut liha. Aga ma ei saanud ometi teiste ees kurta, et ma ei jaksa, ning hambad ristis tassisin oma koormat edasi, kuni Einar end appi pakkus. Sassil näis iseendagi tassimisega kergeid raskusi olevat.

Jõudsime oma kandamiga pärast üha pikemana tunduvat teekonda kindlusse tagasi, värava valvepostist passiti meid väga jahmunult, kuni lõpuks vist valveülema või kellegi säärase käratuse peale tehti meile kiiruga tee vabaks ja me Valgesule sisse tassisime. Viisime ta kiiresti Harri ja Jaanusega samasse ruumi arstidele läbi vaatamiseks. Tume vari laskus ruumisviibijate nägudele nähes nende ja tegelikult vist siiski ka meie juhi ja kaitsja rasket olukorda. Ainult arst näis natuke lootusrikas, kui tõmbas Valgesulge läbistavad metallterad tema kehast välja, ning peagi selgus, et põhjusega. Sealsamas meie silme all hakkasid ta haavad kinni kasvama ja ei läinud kaua, kui ta oma silmadki avas ja meid kõiki kergelt üllatunult-segaduses vaatas. Ent see kestis vaid hetke, sest järgmiseks taipas ta, et järelikult oli keegi pidanud ta keelust kindlusest lahkuda üle astuma.

Tunnistasime kolmekesi oma “süüd” tema päästmises, ent mainisime ka teatavat möödahiilimisvõimalust, mis tema keeld oli meile jätnud. Valgesulg tundus meie leidlikkusest tegelikult siiski vastutahtmist pisut lõbustatud olevat ja ma jäin lootma sellele, et ka tema tiigikaldalt äratoomine meile mõningased plusspunktid annab. Ega tal üldiselt ei jäänudki muud üle, kui öelda, et me enam nii ei teeks ja meid tänada. Järgmiseks võttis ta ette meie kaks relvastatud valve alla paigutatud haavatud kaaslast ning uuris, mis nendega juhtunud oli. Kuuldes toimunust, kinnitas ta mu kahtlusi, et tegu oli libarottidega, ja lubas Harri ja Jaanuse eest hoolitseda. Aga selleks oli vaja nad viia kuhugi mujale, esivanemate vaimude hoole alla. Mõtlesin, et eks see üks indiaanlaste värk ole ja ilmselt kõrvalised isikud sinna ei puutu ning et Valgesulg oli asjad oma kontrolli alla võtnud ja meil ei olnud enam midagi teha, läksime meie kolmekesi oma tuppa. Selja taga oli pikk ja nii mõneski mõttes kurnav ööpäev ja ma vajusin lihtsalt voodile. Ma jäin vist kohe magama ja ilmselt ka teised – uni oli sügav ja unenägudeta.

Mingil pärastlõunasel ajal kutsuti meid Valgesule juurde vaibale, aru andma ja raporteerima. Jaanust ja Harrit nähes küsisin neilt, kuidas nad end tunnevad ja kui nad end vastamiseks minu poole pöörasid, nägin, et neil ei olnud enam kriimugi. Ka nende vastus, et “paremini kui kunagi varem” näis seda kinnitavat. Valgesulg ikka oskab nii mõndagi. Tema ees seletasime ära, mis oli toimunud, et vampiiridega saime asjad korda printsile ripatsit tagastades – vähemalt “selleks korraks”. Valgesulg ütles, et see pidada selle laiendatud maailma võimsate tüüpiline käitumine olema, hoitakse sind lõa otsas, kuni sa kasulik saad olla. Tema üritavat seda tasakaalustada ja selle vastu omal moel ka võidelda. Rääkisime ära meie kohtumise libarottide ja sõjaka kolmikuga, kes Valgesule sõnutsi olevat Tallinna libahundid ning et üldiselt libahundid ükski libarotte ei salli. Niimoodi jupp- ja kildhaaval saime oma jutustusele juurde ka taustainfot ja mingid vaatenurgad ja selgitused asjade nii minemisele. Küsisime ka, mis see oli, mille käest me ta päästsime metsast, ja ta seletas, et see olla tapjahing. Neid aeg-ajalt pidada ilmuma siin-seal, enamasti suurtel lahinguväljadel ja nii, aga seekord oli see asi ohtlikult lähedal Varjudest välja tulnud.

Sujuvalt andis ta tapjahingest rääkides meile kätte ka meie uue “ülesande” – et ta üksi sellest jagu ei suutvat saada, oleks vaja appi kutsuda Tallinna libahundid, noodsamad, keda me nägime. Tema ise ei saa neid kutsuma minna ja meie oleksime parim valik selleks. Valgesulg andis meile veel suhtlemisalast nõu (“ärge neid ärritage”, nagu me teaks, mis libahundil valesid nuppe vajutab, eksole) ja käskis nende juhile edasi öelda, et kui too võib olla alfa. Mõtlesin endamisi, et hundikarja värk, ja lubasime järgmisel hommikul teele asuda. Meie väikse jutuajamise lõpuks küsisin Valgesulelt, kas ma võiksin ehk mõnega nende autodest Tallinnas ära käia, et ma tooks ära mõned oma asjad, mida mu pikaajalisema sealviibimise ajal minna võiks (otsustasin, et ei taha enam riskida Metsmäe või muude sarnaste külaskäikudega), ja laseks kellelgi ka oma Metsmäe poolt “parandatud” auto üle vaadata.

Asusime ühega ta meestest teele ning kõik läks viperusteta, maja ette jõudes andsin talle oma auto võtmed, et ta seni sellega tegeleks, kui ma üleval käin ja kiiresti mõned asjad kaasa pakin. Viskasin toas olles igasugu kraami ja vajalikud asjad paari suuremasse kotti-kohvrisse ja lippasin nendega alla tagasi, kui välisust avades vaatas mulle vastu ei keegi muu kui hr. Jaanus Metsmäe isiklikult. Süda potsatas vaikselt saapasäärde, aga üritasin teha nägu, nagu kõik oleks korras. Vaevalt ta küll uskus, aga see selleks. Metsmäega oli kaasas keegi rohelises ülikonnas tüüp ja veel paar kappi. Ülikondades mehed jäävad vist eluks ajaks mu jaoks väga kahtlasteks. Sain hr. Metsmäelt noomida halva seltskonnavaliku eest, kellega ma liigun. Ukse juurde liikunud ning nüüd mu kõrval seisev Valgesule mees tundus ärevil ja nagu hetk hiljem selgus, põhjusega. Roheline tüüp tõstis käe ja ilma teda puudutamata, näis kägistavat minu kõrval olevat meest, too igatahes üritas õhku ahmida ja nägi üpris hädine välja. Üritasin säilitada rahu, et ehk ei taha nad teda tegelikult tappa, aga mu käsu/palve peale mees lahti lasta, tegi roheline mees pisikese käeliigutuse ja mu kaaslane vajus korisedes mu kõrvale maha. Vaatasin hetke lõtva keha enda kõrval ja endalegi uskumatu rahu ja vaoshoitusega pärisin külmalt: “Oli siis seda nüüd vaja?” ning palusin end mööda lasta. Minu vastu ei tõstetud kätt, ent Metsmäe manitses mind isa haigele südamele mõtlema. Tagasi vaatamata tänasin teda muretsemise eest ja sammusin edasi. Vaid eneseuhkus hoidis mind värisemast, kui ma oma auto poole läksin ning käes olevad asjad sinna sisse tõstsin. Läksin tagasi ukse juurde ning tõstsin veel sooja laiba üles, et ta oma autosse kõrvalistuja kohale viia. Metsmäe ja ta mehed jälgisid seda muiates, ent liikumatult. Panin teise auto lukku, istusin oma autosse, kinnitasin kõigepealt kõrvalistuja turvavöö ning seejärel enda oma ja sõitsin hoovilt minema, endal ainsana peas vasardamas küsimus: “Mis nüüd?” Nagu autopiloodil võtsin suuna linnast välja, et minna Läänemaale Valgesule juurde. Lasksin mingil hetkel ka kõrvalistme allapoole, et seal olev lõtv inimkeha kaasliiklejatele liiga veider ei tunduks. Lisatähelepanu ei olnud enam küll vaja.

Helistasin poolel teel olles ette, et neidki toimunust teavitada ja küsida nõu. Kuna Metsmäe nagunii teadis, kellega ma liigun ja kus Valgesule pesa asub, ei leidnud ma mõtet sõidukit vahetada, olgu seal pealegi jälitusseadmed sees. Eks kohapeal tegeletakse ka sellega. Kohale jõudnud, andsin nii auto kui nende endise kaaslase Valgesule meeste hoole alla ning läksin oma asjadega oma tuppa. Ma kujutan ette, et ma võisin näost suht ära olla, sest teised hakkasid kohe pärima, mis juhtunud on. Andsin neile paarilauselise ülevaate ja istusin oma voodi peale. Istusin seal vist hea jupi aega, sest järgmine asi, mis mu tähelepanu köitis, olid mingid uudised või kriminaalkroonika vmt ning konkreetsemalt klipp minu korterist leitud üles poodud mehest. Ma polnud kunagi varem seda meest näinud..

Asjaolusid arvestades pidasin paremaks Valgesulega rääkida ja üritada ehk ka kuidagi isaga ühendust võtta. Seletasin, mis oli juhtunud, ning mainisin ka Metsmäe kaudset ähvardust mu isa suunas, ent minu üllatuseks ütles Valgesulg siis, et ega mu isagi täiesti kaitsetu ei ole. Mu järelepärimise peale soovitas ta mul seda oma isalt ise küsida, raadioruumis pidin Saksamaaga ühendust saama. Läksin veel enam segaduses olles alla raadioruumi ning mulle korraldati raadioühendus isaga. Kinnitasin ta pärimise peale, et minuga on kõik korras, et keegi ei ole mulle midagi teinud jmt. Mainisin ka vastasseisu Metsmäega ning Valgesule väidet, et ta suudab ise end ka kaitsta, just viimane huvitas mind eriti ja siis ma sain selle päeva või ehk isegi kogu senise elu suurima üllatuse osaliseks. Isa teatas mulle, et ta on ka “nagu väikest viisi maag või nii”. Õnneks ma istusin. Mul tekkis sadu küsimusi, kas ema teab, mis “sfääriga” ta tegeleb, mis värvi ta kannab, kes oli oma erialalt too rohelises maag jne. Järsku tabasin end ootamatult mõttelt – kas maagia kui selline on pärilik oskus ja kas siis ka mina olen mingitpidi maag. Isa aga “rahustas” mind, et seni ei ole mingit pärilikkust kindlaks tehtud, aga samas ka mitte täiesti ümber lükatud. Rääkis ka, kuidas ta oma võimed esialgu oli avastanud. Ma oleks veel nii mõndagi talt kuulda tahtnud, aga ta pidi jälle minema, nii et sedakorda me kauem rääkida ei saanud. Tänasin natuke hajameelselt raadiomeest ja läksin üles oma tuppa tagasi.

Istusin koos teistega teleka ette ja vaatasin seda, ma isegi ei tea, mis sealt tuli. Aeg-ajalt jäin vist teisi põrnitsema, sest nad küsisid mult jälle paar korda, kas kõik on korras või on midagi viga. Vabandasin end pingeliste kogemuste ning ootamatute üllatuste settimisega välja ning muigasin omaette Harri väite üle, et teda enam küll vist miski ei üllata. Ma oleks ehk sama võinud arvata, aga isa kohta tõtt teada saades leidsin, et üllatab ikka küll. Ja mitte vähe.
my inner child is a mean little bastard - anon

ACrata
Crata
Mistress
 
Postitusi: 508
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Crata 13:18 17. Sept 2006

Birgit ei blogi enam edaspidi selguvatel põhjustel, see-eest saab ta kunagi (antud jutu seisukohast mitmed nädalad hiljem) ühe sülearvuti oma valdusse, kuhu ta nüüd edasi kirjutab oma memuaare. Blogipostid sai ta ka netiavarustest taas kätte ja salvestas arvutisse, netis neid enam üleval ei ole.


Muhv. Nõudmiseni.

Päris kaua on viimasest kirjutamisest möödas. Ja mis kõik on selle ajaga juhtunud. Mõned asjad, mis möödunud nädalate jooksul aset leidsid, oleksid justkui eile juhtunud, teised aga pole nagu teisiti olnudki kunagi. Mnjah. Ei oskagi kohe alustada, aga alustada on vaja. Kasvõi selleks, et ma midagi olulist ei unustaks, sest kunagi ehk tuleb aeg, kus ma mõistan toimunut paremini. Kui mind on siis enam siin midagi mõistmas.. või kui mõistus pole mind veel täiesti jätnud (kuigi selle kohta on mul aeg-ajalt juba praegu mõningaid kahtlusi).

Niisiis.. viimati mainitud õhtul olime saanud Valgesulelt ülesande minna talle tapjahingega kaklemiseks Tallinna hunte appi kutsuma. Järgmisel hommikul siis läksime ilusti ühe ta autoga kõikvõimalikke kummalisi kõrvalisi ja veel kõrvalisemaid teid mööda Maardusse, kus Tallinna pundil pesa pidada olema. „Pesa“ osutus angaariks linna serval, mille hoovi keerates auto välja suri. Isegi Einar ei suutnud seda enam käivitada, mispeale otsustasime, et ju siis peab nii olema, me ei tea Nende asjadest ju tegelikult midagi. Koputamisele avas ukse üks tehases nähtud kolmikust. Ega me ilmselt muidu poleks nendega jutule saanudki, aga Valgesule nimi pani nende kõrvad liikuma ning meid kuulati ära. Aga otse loomulikult ei olnud asjad niisama lihtsad, et nad oleks lihtsalt appi läinud Valgesulele. Oh ei, neil oli vaja mingil laol (kuulnud, et see Metsmäe oma on, hakkasid omakorda meie kõrvad liikuma) silma peal hoida, sest seal toimuvat midagi kahtlast. Lubasime siis nende eest seda kohta valvata, kuna Valgesulel oli neid nii hädasti omale appi vaja. Umbes sellest hetkest hakkaski kõik valesti minema.. veel rohkem valesti.

Varustust oli meil vaid niipalju kaasas, kui me arvasime väikesel väljasõidul vaja minevat - Jaanusel tema kallis kuulipilduja sugulane ja minul kuulivest, autos vist oli veel paar pisiasja. Aga me ju olime mõelnud, et kui Tallinna kari peaks meie vastu mingit vaenulikkust üles näitama, pole meil mingitest relvadest ega asjadest kasu. Ega polekski ju olnud ja see polnud sõjakäik. Igatahes juhatati meid sinna, kuhu vaja, ja kolmik ise asus Läänemaale teele. Laohoone valvamine ei tundunud üldiselt mingi üle mõistuse raske ülesanne, kõigest aeganõudev, seda enam, et meil ju sõjakooli instruktor ehk luurata oskav inimene pundis. Parkisime end Metsmäe laost eemal ära ning Jaanus ja Harri läksid luurekäigule. Kokkuvõtvalt - mina käisin Tallinnast süüa toomas, seni tuli Jaanus tagasi (ta pidi teine vahetus olema). Me pidasime metsaserval auto lähedal piknikku ja Jaanus rääkis, et Metsmäe hoiab nähtavasti mingit „hundikutsikat“ oma alal kinni, keda kuulipildujavalangutega taltsutatakse, kui tulid mingid poolpurjus venekeelt kõnelevad nolgid tüli norima. Selle asemel, et rahulikult ja probleemideta minema minna, hakkas Jaanus relvaga vehkima, tema, Sass ja Einar tunti ära kui väga suure pearahaga püütavad pangaröövlid ja siis oli meil juba päris kiire sealt ära saamisega. Ma enam ei mäleta, kuidas me Harri auto peale saime, aga läksime laohoonest minema sõitvat džiipi püüdma. Geniaalne plaan arvestades vastaste hambuni relvastatust ning meie kogu seltskonna peale olevat meeletut relvavaru. Korraldasime teekäänakul Metsmäe masinale varitsuse ja siis läks asi suht põrguks. Vang üritas end autost välja murda, mispeale ta autosse püssikabaga tagasi peksti, Jaanus tulistas auto poole, sai isegi vist kuuli, keegi (arvatavasti hr. Metsmäe isiklikult) tegi aknast mingeid märke välja vmt ja Jaanuse ümber õhk kristalliseerus (?) nii, et iga liigutusega lõikusid temasse justkui sajad pisikesed terad. Vangi transportiv auto kihutas minema ning Einar ja Sass pakkisid vigastatud Jaanuse autosse, et ta Valgesule juurde arstide hoole alla anda. Me Harriga läksime tagasi laohoone juurde lootuses sealt mingeid vihjeid leida.

Lao juurest ei leidnud me midagi. See-eest leiti hoopis meid. Ei saa jätta lisamata, et alles pärast küllaltki pikka tagaajamist mingi über-kopteriga, mis tundub olevat nõelte heinakuhjast otsimiseks loodud. Me polnud paraku nõelad ega olnud meil ka heinakuhja, saadi meid mõned kilomeetrid eemalt kätte ja pakuti priiküüti. Lõpetuseks visati meid kinniseotutena Tallinnas Ida politseiosakonna ees maha ja ega ei läinudki kaua aega, kui meiega tuldi tegelema. Pisike üllatus oli, et kongis, kuhu meid lahkesti eskorditi, istusid juba ees Sass, Einar, pisut lapitud Jaanus ning ka noor hundu, keda Metsmäe transportis. Too ei tundunud mitte millestki midagi aru saavat, selline suvaline hilisteismeline rulavend paistis olevat.

Ega meil kaua kongis omaette istuda ja teineteist kiruda ei lastud, kuulsime relvavalangut ja peagi ilmus meid teiseltpoolt trelle imetlema härra Metsmäe isiklikult, väikese kaaskonnaga, kellest ühel veel relv käes suitses. Pisut vastastikuseid „viisakusavaldusi“ ja avati me puuri uks soovitusega võimalust kasutada ja lahkuda, sest politseinike tapjaisse ei suhtuta üldiselt kuigi hästi. Ja ärgu me muretsegu, kõik sõrmejäljed on ilusti seal, kus nad peavad olema. Mis meil muud üle jäi, kui pakkumine „vastu võtta“. Välisukse poole liikudes oli pilt õõvastav - ümberringi pahaaimamatute korravalvurite elutud veritsevad kehad - ning teadmine, et kõiges selles meid süüdistatakse tegi selle veel hullemaks. Aga et aega polnud kaotada, haarasime ühe politseiauto võtmed ja asusime oma ainsa siiani turvalise koha poole teele.

Üllatuslikult möödus meie sõit probleemideta ja jõudsime kuuekesi ilusti kohale, noor segaduses hundikutsikas kaasas. Väravas olevas valvepostis vaadati meid küll pisut uskumatu näoga, et me politseiautoga saabusime, aga lasti siiski sisse. Võtsime siis oma kuuenda kaaslase käekõrvale ja viisime Valgesulele ettenäitamiseks. Valgesulg oli metsast tagasi, paistis päris väsinud, aga võttis meid siiski vastu. Paraku. Astusime siis kõik sisse ja viimased sõnad, mida ma Valgesule suust kuulsin, olid „Oh tsiribiribimm!“ Me ei saanud midagi aru, kui „noor segaduses hundikutsikas“ astus ette ja juba vägagi kindlalt ja võidurõõmsalt teatas: „Oh tsiribiribimm, jah!“ Seejärel hakkasid nad mõlemad justkui kasvama ja muud ma enam ei mäleta. Ei mäletanud ka keegi kaaslastest. Nüüd ma tean, miks.

Kui me silmad avasime, oli Valgesule toast alles jäänud vaid igal pool kohutava lahingu jälgi kandev segipaisatud ruum, auguga seinas. Valgesule elutu keha lebas toanurgas ja ukse taga prõmmisid ilmselt sisse tahtvad Valgesule mehed. Avasime ukse ja käskisime kutsuda arstid. Me ju olime näinud, kuidas Valgesulg oli varem praktiliselt surnust tagasi tulnud. Uppuja haarab õlekõrrestki ja me olime juba väga sügavale vajumas. Valgesulge ei õnnestunud päästa. Ja see oli meie süü. Me oleksime võinud hundu viia tagasi Maardusse, et Tallinna kari oleks temaga tegelenud.. Miks oli meil vaja ta tuua Valgesule juurde..

Needsime Metsmäed maapõhja ja pidime tunnistama, et ta oli meid kõiki üle kavaldanud. See oli tagantjärgi vaadates nii ilmselge lõks, aga me ei olnud seda siis ära tabanud. Ja nüüd olime me ilma jäänud oma parimast liitlasest ja kaitsjast. Ma ei olnud teda kaua tundnud, aga nende mõne päevaga oli ta saanud nii oluliseks mu elus, et tundus, nagu oleksin ilma jäänud omaenda isast. Ise tahtmatult tema surma põhjuseks olles.
my inner child is a mean little bastard - anon

ACrata
Crata
Mistress
 
Postitusi: 508
Asukoht: Tallinn


Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6