nWod: Sass Kassi kirjutised oma käikudest

[Sprot]

OG: Tegelane on kergelt pohuistlik ning seetõttu on ta kirjutises tihti kirjavigu. Sass Kass on endine muusik (trompetist) silmapaistvalt heleda nahaga, kuna tema elu toimub pigem öösel kui päeval. Ja tegevus tihti suitsustes keldrites punkrites vms.

Sass Kassi memuaarid

Olles läbielanud viimase päeva ja öö jooksul rohkem seiklusi, kui kogu oma elu eelneval perioodil kokku siis lihtsalt tunnen, kuidas ma pean seda endast välja kirjutama.

Alustan siis algusest. Oli pühapäeva õhtu (16. Juuli 2006) ning mina teel tagasi Pärnust, kus olin veetnud oma nädalavahetuse. Mida kõike ma seal ka tegin, ei suuda ma öelda, kuna vahepeal oli mu kaine mõistus magamas väga sügavat und. Igatahes, nagu ma just ütlesin olin ma siis maanteel hääle­tamas, kuna bussi jaoks ei olnud mul raha (mitte et seda mul üldse millegi jaoks oleks olnud viimasel ajal). Sain otsale ühele 100% ossile. Autoks oli pemari, millel oli moosiriiul taga ja sees käis mingi täiesti mõttetu tümakas. Aga vahet pole - Tallinna poole tagasi peab ju kuidagi saama.

Sõidame siis päris mitu head kilomeetrit (võis olla rohkem,võis vähem, sest ma magasin oma pead välja vahepeal – elik ma polnud ikka veel päris kaine). Igatahes mingi ajahetk jõudsime me mingi õnnetuseni ja Tallinn-Pärnu maantee oli suletud. Politsei ja tuletõrje ja kes kõik muud igatahes asi tundus suur olema ning tee avamist ei olnud nii peagi ette näha. Keerasime siis ära paremale, kus kuusemetsa sees paistev rada tundus täitsa sõidukõlbulik. Igatahes selle me valisime ning sinna me ka läksime. Imestasin, kui hästi auto siiski teel püsis. Sest siis kui ma parasjagu hääletasin hakkas sadama äikesevihma ning tee oli üpriski porine ning libe.

Ühel ajahetkel jõudsime teelahkmele, ning Oss küsis kuhu poole peaks ta keerama. Oma suurepärase loogikaga, et tee jääb vasakule, soovitasin tal pöörata sinna poole. Tüüp lõi siis jälle autole tuurid sisse ja asusime minema. Ühel hetkel juhtusin vaatama parempoolsest aknast välja ning see see vaade – suured auto esituled minu näo ees oli ka tükiks ajaks viimane mida ma nägin.

Ärkasin mingi x aeg hiljem siis üles. Pea lõhkus (pohmakas + avarii) kuid suutsin siiski silmad lahti teha. Pea veritses veidi, kuid üldiselt olin üllatavalt terve. Vaatasin siis välja, et mis kurat mind tabas. Meie auto oli igatahes minu poolse küljega (väike kukerpall maas??) vastu maad veidi diagonaalselt ilmselt toetusime me mingi puu peale. Eespool nägin Hummerit, mis oli suhteliselt terve (paar väiksemat mölki ehk maha arvata). Lõin oma ees oleva akna siis sodiks ning roomasin välja. Kui olin kapotile jõudnud siis panin tähele alles, et katkilöömisel poleks olnud ehk mõtet ses Oss oli oma otsa leidnud (ilmselt oli ta surnud, kuna verd oli suht palju ta pea ümber ja hingamist ma ei märganud) lennates läbi eesakna, et seal oli juba auk sees. Aga, kes see ikka kõike suudab tähele panna. Igatahes olin ma siis kapoti peal ning ukerdasin ennast autost eemale. Samal ajal nägin ma meid ramminud plekikolaka sees liikumist ning sealt ronis välja skinheadi välimusega tüüp, kes sõimas maad mustaks ning ilma ja ennekõike siis ilmselt meie masinas olnud inimesi (ehk siis mind ja Ossi). Teda nähes ei tekkinud mul igatahes tahtmist sinna paigale jääda, eriti veel siis, kui nägin tema küljes rippuvat automaadi moodi relva (liigist pole mul aimugi). Sain igatahes auto taha nii, et ta mind ei näinud. Samal ajal kuulsin, et teisepoolt Hummerit tuleb samuti uks lahti ning sealt kostus sarnaseid sajatusi. Hetk hiljem, kui olin jõudnud auto taha varju hakkas kostuma mu eest kuulivalangut. Tüübid lasid Ossi pemari ja tema enda laiba suunas ja tegid selle suhteliselt ribadeks. Ilmselt tahtsid nad maandada oma viha. Igatahes ei jäänud ma lõpptulemust ootama ning tõmbusin metsa ära. Lootsin, et nad mind ei märka ning see vist läks mul õnneks. Hoidusin puude taha, kuni jõudsin juba päris pimedasse ja sügavale. Tolleks hetkeks arvasin, et ma olen pääsenud. Valangud mu seljataga vaibusid ka mingi hetk. Otsustasin veidi puhata ning koukisin oma seljakotist välja pooltühja suitsupaki ning süütasin ühe. See vaigistas hetkeks minu ärevust.

Natukene puhanud hakkasin liikuma edasi lootusega jõuda tagasi suure tee peale, kus olid mendid. Neile see asi oleks ehk vägagi huvi pakkunud. Umbes 2 suitsu hiljem (jäänud oli pakki veel armetu kogus 3) nägin ma valgust. Otsustasin asja vaatama minna. Kuid eelnevad kogemused olid mu ettevaatlikuks teinud ning ma hoidusin action filmide moodi puude ja põõsaste taha (ilmselt ma ragistasin nagu elevant portselani poes aga siiski). Kohale jõudes nägin ma vastu puud sõitnud bussi. Kiikasin siis sisse. Ust lahti tehes voolas mulle mööda bussi treppi vastu mingi punakas liga. Ülesse ronides avastasin selle allika. Nimelt oli seal vahekäigus üks tüüp. Tüübil olid seljas tavalised riided ning ta meenutas vägagi mõnda bussijuhti. Kõik oleks olnud normaalne ja korras, kui tüübi peas poleks haigutanud KÄMBLA SUURUNE AUK. Selle pildi peale ma väljutasin oma sisikonnast igatahes kogu oma nädalavahetusel kogutud toidu jamiskõigeveel varud.

Asjast veidi toibunud käisin ma bussi läbi, kuid ei leidnud midagi. Otsustasin veel teha tiiru ümber bussi, et ehk avastan sealt midagi. Jõudnud oma ringiga umbes bussi taha tõusid eikusagilt välja vägagi relvastatud tüübid. Mulle tõmmati kott pähe ning tassiti lihtsalt ära. Haiget ei tehtud, mis oli väga kummaline.

Pärast mõnda aega vantsimist jõudsime ilmselt kuhugi majja. Mult tõmmati kott peast, kui olime sisenenud. Mind viidi teisele korrusele. Midagi eriti näha ei jõudnud, kuna oli väga hämar. Seal tehti uks lahti ja lükati tuppa. Tule põlema panemisel nägin ma nagu mõnda luksus sviiti kusagil väga heas hotellis. Seal oli veel 3 tegelast. Kes ärkasid selle peale ilmselt.
„See magab diivanil“ kostus ühest voodist.
„Kas te tunnete teda“ - küsisid minu vangistajad. Selle peale peale tuli vaid „ei“ igalt poolt.
Minu valutavas peas oli mustmillion küsimust.
„Kus ma olen? Kes teie olete?“ - olid esimesed, mis mul suust välja tulid. Selle peale kosteti vaid, et hommikul räägime ja et ma kusututagu tuli ära. Mingi hetk ma nõudsin endale midagi juua ja sain endale mingi ekstra kalli konjaki näppu ja tuli kustutati. Nurgast kuhu ma istuma vajusin kostus korgi avamist ning valje klnk klnk klnk hääli. Ehk siis ma lihtsalt jõin. Ma suutsin vist mingi 2-3 sõrme jagu ära juua pudelist, kui ma lihtsalt pudel näpus pilditult magama jäin.

Hommik tõi vähemalt osalise selguse minu toanaabrite suhtes. Need tüübid olid samuti Pärnust tulnud ja sama moodi avariid nähes metsa ära põiganud. Kuid seal olid nad kohtunud puuga. Lühike tutvustus nende metsa seiklustest ja karutapust eesti moodi. Aga meie praegusest asupaigast ei teadnud ka nemad midagi.

Kostitasin ennast siis hea ja paremaga külmkapist ning otsisin välja oma vägagi tühja suitsupaki ning võtsin selle eel eel viimase. Tõmbasin vaikselt ning üritasin mõleda (nii hästi, kui mul see pohmas peaga välja tuli).

Kuid ühel hetkel hakkas väljas pihta möll. Tulistamine plahvatused jms. Enne kaitsevõrede ette tulemist jõudsin veel näha mõnda liigagi tuttavliku välimusega hummerit meie maja poole sõitmas. Kaitsevõrede vastu käisid laksud ning plaksud, millest võis eksimatult ära tunda kuulivalangut. Kuid midagi läbi ei tulnud. Järsku aga kuulsime mingid vuhinat ja undamist ja seejärel rakettide väljalaske heli. „Pikali ja eemale“ oli suht viimane asi mida ma kuulsin enne seda kui plahvatus tekitas meie seina Suure augu. Samal ajal kui me mingi kapiga üritasime ust maha joosta et sealt põrgulikust majast pääseda, tulid sisse 2 relvastatud tüüpi. Väljanägemiselt vägagi sarnased minu „sõpradega“ metsast. Igatahes üritasin neid visata oma seljakotiga, kuid ei tabanud (õnneks ei lennanud see august välja). Järgmiseks kuulsin ma oma seljatagant luku häält. See avati ning sealt paistis üks relvatoru. Samal ajal olid minu toakaaslased 2-le tüübile kallale läinud. 2 ühele ja 1 teisele. Läksin siis sellele kes 1 si oli appi. Lasud ja lõhangud igal pool väljas. Ja ilmselt ka sees sest mingil ajahetkel oli üks vastastest surnud. Aktiivselt mittemidagi ütleva väljanägemisega mees oli saaanud viga. Samal ajal aga tüüp, kellega mina ja Jaanus (nagu ta nimi oli) tegelesime, avaldas vastupanud. Suutsin talle suhteliselt õnnestunult lõuga sõita. See vist hetkeks segas teda. Samas järgmisel hetkel ta kukkus surnult maha. Auk peas.

Tol hetkel mõtlesin, et mind ilmselt ei imesta enam miski. Jõudsin oma seljakoti ära tuua, kui üks tüüp tuli HÕLJUDES sisse. Valges ülikonnas ja puha. Meist keegi tulistas teda, kuid enam ei tea kes. See korraks tõmbas ta tähelepanu kõrvale, kuid üldiselt ei seganud üldse. Esimesena lendas tast välja uksest tulnud tüüp. Ja saades ilmselt viga (hiljem nägin et seinas oli korralik lohk). Tõstes korraks käed lendasime mürtsuga pikki lage (vist murdsin ribi) ja neid langetades tegime selle sama tee, kuid tagurpidi. Ehk siis tagasi põrandale (vist murdsin järgmise ribi). Sel hetkel saabus aga keegi indiaanlase väljanägemisega tüüp. Mille peale too heljuv valge minema lendas.
Kopter võimisasitasealoli hakkas samuti lahkuma, kuid enne seda käis veel üle toa mingi välgu sähvatus. Minema lennates sai ta mingite suuremate rakettidega pihta, kuid see ei aeglustanud seda just palju.

Tundus, et möll hakkas läbi saama. Tüübid hummeritega lahkusid, või vähemalt üritasid seda teha. Kanti laipu ja haavatuid. Indiaanlase moodi tüüp kamandas meid kiiresti aga alla haigetuppa, kus meid siis kokku lapiti. Üks meist (see mittemidagi ütleva väljanägemisega tüüp) oli igatahes suhteliselt ribadeks. Ta istus vaikselt haigla punkti nurgas ning tilkus verest. Meid lapiti kokku nii kiirelt kui võimalik. Mina sain endale teibi ümber kere ja ilusa pea plaastri. Seejärel juhatati meid ühte sarnasesse ruumi (relvad, mis mu uued võitluskaaslased olid endale omistanud võeti uuesti ära). Otsustasin kiiresti enda kõhtu täita (polnud sellega enne väga palju jõudnud tegeleda) ning läksin avastusreisile mööda maja, kuna uks meie toal jäi lukust lahti. Tahtsin näha, kus kohas ma siis hetkel asun ja kas siis tavalist sigaretti ka on. Paarikapist leitud sigar osutus absoluutselt minu maitse vastaseks.

Seega liikusin korrus ülespoole. Leidsin ülevalt magamisruumid. Esimene neist oli asustatud. Minu sissemineku korral vaadati mulle vihaselt otsa ning aeti ruumist välja (ühe suitsu suutsin siiski saada). Järgmine tuba oli tühi. Otsustasin veidi seda uurida. Tegin kapi lahti ning vaatasin selle sisu. Tibi pilt, riided, mängukaardid jms tavaline kola. Sealt polnud midagi tahta. Sellel hetkel aga saabus kappi omanik ning ajas mind sealt toast välja. Enne seda aga suutsin talt tuld saada. Jalutasin vaikselt suitsetades korrus allpoole. Seal aga nägin ma ühte tüüpi. Khm. Pigem kappi. Tema pikkus oli julgelt 2m ja laius minu omas pea 2 korda suurem. Tundus, et ta on seal valvur või ukse hoidja või tegelikult mõlemalt.

Nõjatusin vaikselt vastu seina ning suitsetasin oma suitsu lõpuni. Kuna ümberringi ühtegi tuhatoosi ei olnud siis kustutasin koni vastu seina. Kuskil 10 m eemal olnud Koljat, nagu ma teda mõttes kutsusin, vaatas seda tegevust. Seejärel sammus aga rahulikult minupoole. Vaatas nõutult plekki seinal ja mind. Seejärel (täiesti ootamatult) haaras mul kraest, ning pühkis minu põsega vastse pleki seinalt. Olin jahmunud ning ei suutnud üllatuse pärast sõnagi suust. Pleki maha saanud asetas ta mu rahulikult põrandale tagasi ning sammus oma kohale.

„Ma nõuan ülemust näha“, kisasin toibunult Koljatile.
„Ta on hõivatud hetkel“, vastas too.
„Ja see ei huvita mind, ma nõuan selgust.“

Ilmselt sõnelemist kuuldes astus toast välja üks inimene. Mustas ülikonnas, klanitud ja puhta välimusega. Hetkeks vaatas mind hindavalt ning seejärel käskis aga mul kutsuda oma kaaslased. Lõpuks ometi!! Ehk saab midagi selgemaks. Liikusin suhteliselt kiirelt tagasi tuppa ning seejärel tagasi, kuid siis juba neljakesi.

Meid juhatati tuppa ning suure kirjutuslaua taga istus juba lahingust tuttava näoga indiaanlane. Ta tutvustas ennast kui Joonatan Valgesulg. Sellele järgnes vägagi omapärane jutt. Milles siis anti meile teada, et on olemas sellised tegelased nagu maagid, vampiirid, libahundid ja kes kõik veel. Algselt olin ma skeptiline, kuid miski ta jutus veenis mind siiski. Igatahes ta ei kutsunud meid siiski vaid selleks sinna. Pannes käima ühe lindi nägime me iseennast – röövimas pangast 15 miljonit krooni. Kui ma poleks teadnud, et ma seal ei ole. Siis oleksin ma isegi arvanud, et too seal olen mina. Enne seda veel ilus intro selle sama valges ülikonnas tüübiga. Ühesõnaga oli meie kamp sügavas pasas <- ja see ei ole ilustavalt öeldud. Sama lint (ilma introta) pidavat minema ka seitsmestesse uudistesse mida ta ka oli. Lisaks sellele kenale loole nägime 7-des uudistes ka seda et meie eest pandi väga magus pearaha välja. Valgesulg pakkus, et ta võib meid väljapoole eesti piire viia, kuid sellel on oma hind ja hinnaks siis on tema meeste päästmine nagu me teada saime. Nimelt võeti 3 tema mees vangi hommikuse rünnaku ajal. Meile anti öö otsustamiseks.

Järgmisel hommikul me pidasime väikese „perekondliku“ nõupidamise, mille käigus siis me otsustasime asjaga kaasa minna ning need mehed välja päästa sealt. Panime kokku ka väikese nn ostunimekirja varustusest mida me vajame ning Harri (see mittemidagi ütleva väljanägemisega tüüp), kes tuli välja oli sõjaväes instruktor, läks tellimust sisse viima. Mina aga mõtlesin kogu sellele „lõbule“, mis meid ees ootas. Ma pole elu sees püssi käes hoidnud veelvähem seda lasknud (ok ok mängupüssi olen kuid see vist ei ole sama). Poole tunnikese pärast tuli Harri tagasi ning rääkis mis ta sai ja mida ei saanud. Mulle tuli siis MP5 nimetusega automaat ning Magnum .357 revolver. Lisaks kuulus meie varustusse ka 10000$. Tsiviilriietus ja taktikaline riietus (nagu nad seda nimetasid) ja ka turvised jms.

Egas siis midagi. Liikusime siis relvalao poole. Kohale jõudnult koputasime uksele. Kui see avati ja meid sisse lasti siis nägime suurt ladu, koos paljude relvadega. Ühed tüübid tassisid taustal kasti, millel oli radioaktiivse materjali märk (tuumapomm??). Igatahes andsime oma nimekirja ning selle vastu siis varustuse. Sealt saadeti meid koos oma kodinatega (väga palju) garaazi, kus me siis nägime oma autot. Selleks oli must 1999 aasta GMC pickup nagu mõnes action filmi ameerika salateenistusel vms. Igatahes meie varustus mahtus sinna ilusti sisse ära ja ruumi jäi ülegi. Siis läksime toidumoona järgi. Lisaks normaalsele toidule saime kaasa ka neid „kasvavaid kotlette“, mis algselt on tableti suurused ja hiljem normaalsed. Kuna õhtu oli juba kätte jõudnud ja nagu meile öeldi, et aeg mis pantvangide jaoks on jäänud on suhteliselt lühike (umbes kolm päeva), siis asusime teele venemaa poole.

[Sprot]

Autot juhtis endine ehitaja Einar, ning minule tehti kiiresti ja lakooniliselt relvakursus Harri poolt. Räägiti kuhu tuleb sihtida, et vaenlast maha võtta, kuidas laadida jms (huvitav, kuid ohutusest ei kuulnud ma küll sõnagi). Vältisime suuri teid, ning sõitsime pidevalt metsavahel ja kruusateedel.

Ühel hetkel sattusime vastastiku mingi autoga. Harri oli just lõpetanud loengu minu Magnum .357 teemadel. Olin selle korralikul laadinud, kuna tegin sellega enne kuivalt trenni tativalanguga (põmm põmm, trah trah trah jne). Igatahes pistsin selle vöövahele. Meie auto esitulede valguses paistis too auto olevat päris lömmis omadega ning auto ees seisis üks mees, kes oli korralikult riietatud.
„Hei, mis lahti?“, küsiti eesistmelt.
„Kõik on korras, te võite ära sõita“
„Oled sa ikka kindel, su auto on üpriski mõlkis“
„Jah, ma olen kindel“
Samal ajal oli näha autos liikumist. Keegi rabeles seal. Asi hakkas igatahes mulle väga kahtlasena paistma - mõlkis auto, väga kõrvaline tee, keegi rabeleb autos. Kellele ei hakkaks. Vaatasin kõrvale Harri poole, kes tundus ka asjast mitte kõigeparemini arvavat.
„Kes sul seal on?“
„Kaaslane. Te võite ära minna, kõik on korras.“

Edasi juhtus kõik üpris kiiresti. Auto juurest tuli mingi tibi ja ta ligutas ennast vägagi kiiresti. Hüppas üle loigu mis oli meie autode vahel, hüppas meie auto kapotile ning üritas üleauto ronima hakata. Mingi hetkel see vist tal õnnestus, igatahes kuidagi ta meie auto taha sai. Tüüp, kellega enne oli vestlus toimunud, vaatas asja üpriski huviga. Kuid siis otsustas midagi ette võtta ning ta kiirendas joostes veidi ning tegi hämmastava hüppe - üle auto ning tibinale otse järgi. Kiiresti autosse ja neile järgi. Tagaajamine tomis mingi 200 m või nii. Aga sellel ajal jõudis peast kiiresti mustmillion mõtet läbi käia. Asi ei saanud õige olla. Mees tegi veel ühe suure hüppe ning maandus tibinale peale. Samal ajal kargasime meie autost välja. Ning haarasime relvade järgi. Tüüp aga haaras kuskilt mõõga surudes tibina näoli mutta.
„Tagasi!“ kamandas ta.
Kuid selle peale sai ta kelleltki tina maitsta.

Ta oli üllatunud, kuid tuli hämmastava kiirusega meie poole. Toimus kähmlus, kuid teiselpool autot. Ma ei näinud tumendatud klaaside tõttu just palju. Haarasin vöövahelt oma Magnumi ning kummardasin, et ehk saan tüüpi jalgadesse tulistada. Kuid seal oli neid liiga palju. Üritasin jõuda ümber auto (kurat, et see auto peab ka nii pikk olema). Kuid selleks ajaks käisid lasud ning tüüp vajus kokku tinamürgituse tagajärjel ja Jaanusel oli kaelal lõike triip, mis ilmselt pärines paari meetri kaugusel lebavast mõõgast. Vaatasin ilusti nikerdatud tera ning see hakkas mulle meeldima (terariistad on alati mu nõrkus olnud). Siis vaatasin laipa ning tekkinud vahkvihas oma elu rikkumise eest raiusin tal pea maha. Selle teo käigus sain endast välja kogu selle pahameele ning frustratsiooni, mis minusse oli tulnud paari viimase päeva jooksul. Kogu mu senine elu oli ju lastud peldikust alla ja isegi vett polnud peale tõmmatud, vaid jäetud haisema. Ja selles on süüdi sellised tüübid (ta lihtsalt pidi üks neist olema). Sisemiselt vandudes maad maad mustaks tegin oma tööd.

Lõpetanud oma võika töö, olin ma rahunenud, kuid üpriski määrdunud. Tibin oli saabunud meie juurde (kuidas, seda ma ei tea, sest samal ajal tegelesin ma muuga). Igatahes võtsime ta pardale ja pärast seda kohe vingumine lahti – et temal vaja autojuurde tagasi minna. Tal mingeid asju sealt vaja. No tule jumal appi!! Aga olgu kuidagi saadi nii,et ta teeb seda kiiresti. Samal ajal kui tema oma asjade järel käis tegin mina ennast selles lombis veidi puhtamaks (Harri ei tahtnud mind sellisena eriti autosse lasta). Tibina kompsud olid suhteliselt matkaja välimusega. Aga rohkemat ma tähele ei pannud. Igatahes saime me lõpuks edasi liikuda.

Jõudnud lõpuks Narva maanteele (suhteliselt Narva lähedal) tuli meile sappa mendid. No raisk! Pidasime siis kinni ning Einar esitas auto dokumendid. Mõttes jõudsin juba mõelda, et vanglas polegi äkki nii hull, kuid mendid ei teinud meie dokumentide peale teist nägugi. Ei käeraudu ega arreteerimist. Vaid mingi omamoodi irve levis üle nende nägude. Nad andsid dokumendid tagasi ning soovitasid vaikselt täna öösel mitte magada. See tekitas mus küsimusi, mis paljunesid pärast seda, kui Birgit (nii oli tibina nimi) küsis kas me nägime nende silmi. Ta võis ka näha viirastusi ning endale seda ette kujutada, kuid miski minus hakkas kahtlema nende puhtas inimlikuses.

Jõudes Narva soovis tibin meid maha jätta ning enda jõududega kuidagi Tallinna saada. Mis saab meil selle vastu olla. Läinud autost välja ning hakanud kesklinna poole astuma. Tulid meid „eskortinud“ mendid oma autost välja (nad olid meid terve öö jälitanud) ning üritasid Birgitit endaga kaasa viia. Me tegime välkkoosoleku ning otsustasime kiiresti asja lahendada teistmoodi, kui AS Eesti Politsei „ustavad liikmed“ seda soovisid. Ajasime oma auto neile kõrvale ning tõmbasime siresääre autosse ning startisime kohe edasi piiri poole. Tüübid ei osanud ilmselt sellepeale midagi ettevõtta ning loobusid oma katsest.

Eesti piiri ületus läks libedalt kui lutsukala. Valvurid vaatasi korraks numbrit ja juba tõsteti tõkkepuu üles ning tee Venemaale oli lahti. Teiselpool punktis me näitasime oma uusi Passe. Need olid rohelised ja neil olid peal surnud ameerika presidentide pildid. Igatahes sealt saime me ka ilma pikema viivituseta läbi ja tee sihtpunkti oli vaba.

Vahepeal otsustasime teha peatuse, et ennast veidi kasida, puhata ning süüa. Ma sain teha ka ühe tervistava suitsu, kuid see oli mu viimane. Raisk ma ütlen. Äratulemine läks nii kiireks, et unustasin kaasa võtta.

Igatahes sain peatuspunktis sain oma elus esimest korda ka tulistada!! Harri viis mind veidi sügavamale metsa ning seal ma siis kõmmutasin. Aga njah – algaja õnne pole mul kunagi olnud, et ega mul see asi väga hästi ei läinud. Aga eks ma õpi.

Järgmisel hommikul (päeval) me tegime kiire plaani, et kuidas me teeme kindlaks pantvangide asupaiga ning pärast kerget hommikueinet asusime siis teele. Plaan nägi ette, et sõidame need 3 punkti mis kaardil näha on läbi ning teeme kiire eelluure. Eelluure siis tähendas seda, et meie ootame autos ja Harri luurab. Ta on üldse kuidagi käbe kõike tegema.

Igatahes luure tulemuste järgi otsustasime, et paik, kus oli kõige rohkem kahtlast rahvast on see koht. Selleks oli suur karjäärimoodi paik, kus oli ringkaitse, punker ning paar lao moodi maja. Ülejäänud kohad nägid liiga tavalised välja, et meie sõber Metsmäe seal midagi teeks.

[Sprot]

Koostati kiire plaan, mille järgi Jaanus pidi kiire luure tegema. Öösel ning hästi salaja. Mina olen Harri nö ihukaitse ning Harri katab oma suure kahuriga Jaanust. Einar on aga kogu aeg autos valmis startima. Probleemiks sai ronimine. Nimelt tuli meil saada kuidagi Jaanus oru põhja, kuid kuidas.. see on juba probleemiks. Tuli välja et miss siresäärel on ka vajalikke oskusi – nimelt oskab ta ronida, ning tema matkavarustuse sarnane varustus sisaldab endas korraliku ronimisvarustust.

Igatahes öösel läks siis asi teoks. Tibin kinnitas vilunult oma nöörid ning rakmed ja sujuva kassilaadse hüppega maabus karjääri põhjas. Minul igatahes võttis suu lahti. Hmm peaks tast ehk veidi paremini mõtlema hakkama. Ehk ei olegi ta nö stamp siresäär aga ärgem laskugem oletustesse. Igatahes Jaanusel see asi nii kergesti välja ei tulnud, kuid ka mitte väga halvasti. Paar kivikest suutis ainult liikuma panna oma liikumisega. Edasi oli minu jaoks lebo, mille ajal uurisin natukene oma relva, mis mul laskevalmilt käes kogu aeg oli.

Mingi hulk aega läks ikka mööda, kuniks Jaanus tagasi jõudis ning oma muljetest rääkis. Põhimõtteliselt on ladu ja punker. Laos on mingi kahtlane kriipimine ning hääled. Et ei tea mis neist mõelda. Lisakas on kuskil seal keldris veel väga mudane põhi. (Ilmselt räägiti punkri keldrist) ning maa on suhtleiselt mineeritud. Teadmine mis tasub ilmselt kõrvataha panna.

Tagasi laagrisse jõudnud pandi järgmise päeva rünnakplaan määrati valvekorrad ning keerati ennast magama, et hommikul asuda tegutsema. Mul jätkus õhtul veel võimalust veidi mõelda viimaseaja sündmuste üle. Need on ikka kuradima keeruliseks küll läinud, kus on punkrid, need minu omad, mitte need mida avades võid leida ennast kuulipilduja toru eest. Kas nüüdsest jääbki kõik nii? Need olid ka viimased mõtted. Pärast neid ma juba magasin raskelt. Mina, kes on enamuse oma ajast veetnud kuskil keldrites õlut rüübates või siis jamides , olen sellise füüsiliselt aktiivse ja tervisliku (kui välja jätta pideva tinamürgituse ohu) eluviisiga igatahes mitte harjunud. Suitsu nälg jätkub.

Hommikul on raske ärgata kuid tõusma peab. Närin mingeid kuivikuid hommikusöögiks, kuid erilist isu ei ole. Sean oma varustuse valmis. Täna olen mina autojuht ning olen koos Birgitiga nö abi meeskond ja seljataguse kindlustus. Harri on kraaviperve peal sniper ja Einar ning Jaanus lähevad sisse. Ajan oma kuulivesti selga ning muigan , iroonia misugune – see hakkab kuidagi harjumuseks saama. Oma mõõga pean ma siiski loovutama Birgitile, kellel pole üldse relvi muidu. Mingi revolvri saab ta veel koos padrunitega. Ta teeb vilunud liigutustega relvale kotrolli ning torkab selle koos mõõgaga vöövahele. Selles tibinas on midagi!

Rünnak. Harri nopib õnnestunult maha valvurid, nagu ma raadioteel kuulen. Kõik on siiani hästi. Kuid järsku hakkab mingi hullem madin pihta. Raadiosidest kuuleb vaid needmist ning vandumist. Mis toimub?? Mina olen koos autoga paarsada meetrit eemal metsasalus varjul. Pärast granaadi plahvatusi ning selgelt kõlavaid laske saab mul kõrini ning ma ajan meie masinale hääled sisse ning liigun sinnapoole nii kiiresti kui saan.

Kui jõuan kohale näen ma enda ees muda valli. See kihiseb ning liigub. Ma jään seda suhteliselt nõutult ning üllatunult hetkeks silmitsema. Teeotsas on näha ka neiut, kes loobib alla oksi, ilmselt miinide peale. All karjääris näen ma midagi õõvastavat ning täiesi ebaloomulikku. Need mehed seal all, kes Einarit ja Jaanust taga ajavad ei saa olla elus. Liiga ebaloomulikud. Kuid see fakt ise oleks sama ebaloomulik. Üritan korraks lasta ühe kuuli, kuid see läheb täiesti lootusetult mööda. Loobun laskmisest ning abistan Birgitit edasi. Mingi hetk me vist tabame ühte miini ning see plahvatab. Üks kild riivab ta õlga. Seda nähes loobume kiiresti sellest tegevusest.

Mingil ajahetkel on zombidega hakkama saadud ehk siis nad pandud tegema seda mida nad oleksid pidanud tegema enne ründamist – surnud olema. Surnud ei liigu vaid on väga väga vaikselt ühe koha peal. Aga see selleks. Einar ja Jaanus läksid tegelesid seespool asjade uurimisega. Laost leidsid nad mingeid mürske, kuid kuna meil puudus kahur millega neid lasta siis pole neist vast suuremat abi. Edasi liikusid nad punkrisse. Minul aga tuli pähe, et sellest mudaasjandusest tuleks üle ronida.

Selleks ajasin ma auto suhteliselt valli lähedale ning otsisinneiu Siresääre abiga lähedal olevast metsast paar ronti millest tegime improviseeritud redeli. Vahepeal olid aga seesolevad tegelintskid omadega silmini mudas ja seda sõna otseses mõttes. Neil olevat muda nimelt tulistama hakanud - mudaga. Majuba ilmselt olen loobunud asjade üle imestamast, kuid see on siiski ikka veel võimalik nagu ma avastasin. Nad said sellest asjandusest jagu ning meie jõudsime samal ajal juba sinna.

Avastasime ennast kuuli ja kesteabmis kindla ukse tagant. Uks oli loomulikult kinni ning seda ei oleks andnud kuidagi lihtsalt eemaldada ka. Lõhkeainet meil ei olnud. Tähendab me ei olnud seda kaasa võtnud. Aga siiski siiski. Meie seltskond ilmselt koosneb geeniustest. Ühest mürsust tehti kiiresti paras laeng ning lasti uks õhku. Enne seda käis veel meid külastamas mingi tüüp sinises, kes näitas läbi pisikese klaasi kella peale ning viibutas sõrme. Vapsee tegelinski. Mingi hullult ülbeks ikka läinud.

Vahepeal on meie harrastusmineeriad omadega hakkama saanud ning uks lendab eest. Sees kohtume sama tüübiga, kuid meie kuulide peale ta lihtsalt haihtub. Jookseme kiiresti edasi. Ning siin leiame eest tõelise pantvangi draama. Sinine hoiab kolme kinniseotud mehe peakohal relva, kuid ta ei jõua päästikule vajutada. Meie sniper Harry võttis ta kiiresti sihikule ja paari hetkel pärast tüüp õgis tina kui karu mett.

Otsisin ta veel tüübi taskud läbi ning sain ta rahakoti omanikuks. Seal olid mõned dokumendid, kuid ilmselt olid need võltsingud. Kasulikest asjadest sain endale 250$. Raha kulub alati marjaks ära. Aga pärast vangide vabastamist hakkasime siis liikuma. Jõudnud kõik autosse ning sõiduvalmis, kostus järsku nõrka piiksumist.
„VÄLJA“ - hüüdis Harri ning seda me ka tegime. Pagesime metsapoole, kui meie tagant kostus tuttavlikku undamist ning taevast võis näha vana tuttavat lennumasinat, mis oli täiesti terve ??? nagu.. ta sai endale raketi ahtirisse?? nagu kuidas ta saab juba lennata??

Aga järgnev on juba minu jaoks liigagi kurnav. Ma ei ole elu sees niipalju jooksnud, kui ma viimasel ajal. Ühel hetkel mul lihtsalt ei ole enam jaksu. Pidev peitumine kopteri (parema nimetuse puudumisel) eest annab ka oma osa.

Kuna me pidime oma GMC maha jätma, tuleb meil uus asi asemele saada. Otsustasime hankida midagi silmatorkamatut ja väga kohalikku. Valikukuks osutus Zil. Kuid kust ühte saada? Vastus ikka osta ja sõjaväest. Mõeldud tehtud. Valisime neist kolmest baasist mis seal kokku oli selle, kus olid laod ja mida ei valvanud suured hunnikud sõdureid. Saatsime ennast veidi kasinud Birgiti siis autot ostma. Läks siis meie siresäär ning tuli tagasi auto juhikabiinis. Meie hüppasime aga teekõrvalt põõsastest välja ning koorisime stjopa pealisriietest paljaks. Toppisime veidi rohelisi lehekesi (maksu märkidega) maika vahele ja sõit võis alata. Ma võtsin sdtjopa riided ülle ajanuna rooli enda kätte. Taga ilmselt arenes mingit sorti vennastumine. Mingil hetkel käis ka „kopter“ meid „vaatamas“, kuid ilmselt ei näinud nad midagi eripärast ning sellest midagi ei tulnud.

Jõudnud pihkva lähistele saatsime stjopa koos ziliga tagasi tema omade juurde. Vahepeal aga toppisime ta sonimütsi veel paar rohelist rahatähekest ning ostsime talle veel pudeli kohalikku piiritust. Tüübil oli nii hea meel et kippus lahkumisel kõiki muudkui kallistama jne.

Aga meil tuli järgmiseks lahendada probleem, kuidas üle piiri saada. Lasime lõpuks Valgesule meestel helistada ja organiseerida meile ületulek. See ka organiseeriti. See pani mõtlema Valgesule haardeulatuse ja tema võimaluste rohkuste üle. Meid transporditi üle piiri ning topiti maasturitesse, mis pärast seda igaüks ise teedmööda Läänemaal asuvasse kantsi sõitis.

Esimese asjana läksime pealiku jutule, keda me ilmselt segasime tähtsal kohtumisel. Nimelt olid tal külalised ja lõbu paistis neil jätkuvat. Üks ebamaiselt kaunis olevus koos ühe suure kapiga olid astund läbi – löönud minu põsega tahmapühkinud kapi umbe ja läinud järgmiseks Valgesule enda kallale. Meid nähes kohendati riideid ning vestlus katkestati. „Me jätkame mõni teine kord“ ütles kaunitar Valgesulele väljudes. Lahkudes tõmbas ta mul näpuga üle põse, mis polnud näinud raseerimist juba vägagi pikka aega. Ma vist meeldin talle.

[Sprot]

Küsides selgitust toimunu kohta ühmati midagi ebamäärast vastuseks. Järgnevalt aga küsiti meilt raportit asja kohta. Selgitasimesiis ilusti ära ning sellega jäädi rahule. Kuuldes, et me päris reisi alguses tegelesime hädasolevate neidude päästmisega saime asjasse veidi selgust. Et mis tüüp see siiski olnud oli. Tuli välja, et olime mingi Camarillade printsi onupoja või midagi sellist maha koksanud ja suhteliselt jäävalt. Ning neiu kelle me ära päästsime osutus Saksa suursaadiku tütreks. Nagu WTF, ta enne ei võinud seda rääkida?! Igatahes lubati meil puhkama minna ja selle öö veetsin ma teleka ja hea sõbra Johnny Walkery seltsis.

Hommikul ärgates, käisin kiiresti söömas ning pohmakat ravimas, mida küll väga suurt ei olnud aga.. pisike küll. Seljanka maitses igatahes väga hästi ja hapukurk oli omal kohal.

Mingi ajahetk saabusid teised ning selgitasid, et me peame minema selle sammuse Camarillade printsi juurde mõõka tagastama ning vabandust paluma. Meid oli kutsutud nö õhtusöögile. Minu küsimuse peale, et kas seda vältida ei oleks võimalik kuidagi selgitati mulle hetke olukorda: kui meie ei lähe siis tulevad nemad ning see on juba palju kehvem variant. Järgmiseks saadeti mind viisaka riietuse järele.
Enne veel, kui jõudsin minema hakata nägime aknast, kuidas tuli tagasi kolonn sõdureid. Nad olid ikka väga koledalt ära tambitud – autod ja mehed mõlemad. Autodes olid mingid metallitükid, mis tundusid väga teravad ning mis olid lennutatud ilmselt väga suure kiirusega. Harri läks alla uurima asja.

Laomees andis mulle siis vajalikud asjad ning sain ka pükste sääre sisse peidetava noatupe (ennem juba laost võetud nuga ei olnud minust kunagi väga kaugel). No ei usalda päris ilma millegita minna sinna.

Vahepeal oli veidi vaba aega, kus võtsin Valgesule käest mõõga ning tegin ta puhtaks. Pean siiski mainima, et tera oli aus. Ilus viimistlus ning vägagi terav. Tasakaal oli samuti väga hea. Samas küsisin ka , mis juhtus nende meestega. Ta oli oma sõnadega suhteliselt napp, kuid nagu ma arusain siis pidi olema tegu Tapja Hingega, mis on siis pärit teisest dimensioonist vms. Igatahes on asi suhteliselt jama ning Valgesulg nägi vägagi murelik välja.

Teised tegelesid vahepeal auto putitamisega (Jaanus ja Einar) ja Harri minu kallal nääklemise ja Snookeri vahtimisega. Vahepeal tetati ka tibinale, et tema kohalolek oleks vägagi vajalik.

Õhtu saabudes toimus riietumin ning pärast seda nägime välja nagu agendid filmist Matrix. Kõigil ühesugune must ülikond. Samasugused kingad, lips jne. Päikeseprillid olid veidi erineva kujuga, kuid see selleks. Me olime vastikult sarnased kõik.

Rääkisin siis teistele samamoodi sellest hinge asjandusest metsas ning see võttis neilgi nahavahe veidi kõhedaks. Aga kuna meid oli „viisakalt“ palutud õhtusöögile, siis väga palju ja suuri relvi me siiski kaasa võtta ei julgenud. Kuid igal ühel oli siiski mingi tukk või tera olemas. Hingega võitlemise puhul lootsime Einari poolt putitatud meie uue autole (Jeep seekord) ja selle kiirusele.

Alustasime sõiduga. Birgitiga pidime kohtuma Pirita rannahoone juures parklas. Ta ei tundnud meid ilmselt alguses äragi. Temale oli keegi ilmselt unustanud öelda, et asi on veidi pidulikum. Tal oli seljas suvine seelik ning mingi pluus jalaas aga rihmikud (kui mitte öelda plätud). Mis siis ikka.. enam aega ei olnud ja me liikusime edasi sihtpunkti poole. Kuid tuleb tõdeda. Siresäärel välimust jätkus.

Sihtpunktiks oli maja Viimsi poolsaarel, mis kunagi oli tekitanud palju kõmu, kui eesti kalleim maja, kuid nagu välja tuli siis selle tõeline omanik ei ole üldsegi see inimene keda selleks tavaline maailm peab. Raisk ma ütlen. Kui sügaval nende käsi on?? Tundub, et vägagi sügaval.

[Sprot]

[Sprot]

[Sprot]

Hommik algas ülekehalise valuga. Mulle tundis nagu oleks mulle peale kallutatud tonn telliskive. Kõik võimalikud kohad valutasid. Isegi näpu liigutamine oli täielik piin. Samas nägin ma meie kahte patsienti - nad olid terved. Ei tea kas see oli kergendus või ülim iroonia. Nad olid terved selle sõna kõige tervemas mõistes. Ei mingeid lihasevalusi, kriimustusi, muljumiskohti jne. ja samas eile olid nad olnud mineku peal...

Mis iganes..

Vedasin aeglaselt endal seljast turvise ning muud riided ja ronisin dushi alla. See oli ainuke asi, mis päästis. Pärast tunnist solberdamist tundsin ma ennast palju paremini. Lihased olid saanud sooja ning ma olin võimeline taas liikuma. Siis söök ja väike asjade tagastamine lattu.

Järgmiseks oli käik Valgesule juurde. Too oli kutsunud meid vaibale aruandma meie tegudest. Seal siis saime teada libarottide kohta (elukad kes söövad reaalsust) ning sujuvalt nihverdati meile ka uus ülesanne: Tallinna Libahuntide appikutsumine. Tuli välja et tüübid kellega me olime keldris kohtunud olidki need samad. Lisaks anti meile kasulikku õpetust - ärge neid ärritage!! ja juhile pidime teatama, et tema võib olla alfa - mida iganes see ka tähendama pidi. Minema pidime järgmine hommik - seega tänane päev on puhkamiseks. WOHOO!!

Ülejänud päev läks minul puhates. Õhtul väike naps ja siis telekas jne jne. Mingi hetk tuli ka Birgit tagasi (ta käis oma korteris) ja oli veidi ähmi täis, kuid küsimustele ei tahtnud vastata . Ei viitsinud torkima ka hakata.

Hommikul siis start huntide juurde. Enamusel olid tukid siiski kaasas, ma ise võtsin ainult noa - no ei tunne ennast tukiga hästi ja pealegi ei oska ma seda ka kasutada.

Igtahes jõudsime õnnelikult. Ei mingeid ülikondades tüüpe ega totakaid hingi, kes he meelega meil pead otsast ära rebiksid. Kui me nende "pesa" väravast sisse keerasime suri auto välja. Einar üritas küll paar korda uuesti käivitada, kuid see ei andnud mingeid tulemusi. Ilmselt oli tegemist mingi maagia versiooniga.

Järgmiseks liikusime siis angaari poole. Jõudsin kiiresti veel ühe sigareti teha - ai see oli magus.

Uksejuures tuleb väike selgituste andmine et kes ja mis me oleme, kuid pärast mäningate nimede nagu valgesulg nimetamine avas meile uksed.

Seal oli 3 inimest või siis.. Üks tibin (päris hea välimusega) 1 konkreetne kapp-kantpea ning veel üks, keda ma eriti kirjeldada ei osanud. Tibinas tundsin ära meie öise abistaja tehase all - kiire kontroll - ei oda ei ole kuskil hetkel peidus.

Järgmiseks tuli pikk seletamine et miks me siia tulime ja ida valgesulel vaja on. Saime lõpuks nad nõusse, et nad selle kuradima lihapaliga tegeleksid.... AGA .. (ma vihkan neid agasi) kuna neil läheb seal aega siis on nende siinsete kohustustega vaja samal ajal tegeleda. Nimelt neil on vaja mingil objektil silma peal hoida ja loomulikult kuulus see "objekt" meie südamesõbrale, kellele meldivad valged ülikonnad. Kõlab lihtsalt - liiga lihtsalt. Aga meie muudkui varmalt asjajupi ilusti vastu võtsime.

Läksid siis hundud minekut ja meie sinna objektile valvama. Tõesti lebo. Magasin vahepeal ning natisin ilusat ilma. Olime tõmmanud selle laoplatsi lähedal oleva võsa ühele lagendikule. Harry läks luurele ja vaatluspostile. Birgit läks ilusti süüa tooma. Ei toimunud midagi sellist mida peaks väga mainima. Puhkus ma ütlen --puhkus.

Aga see ei saanud ju lõpuni nii kesta.. oo ei. Õhtul kui oli juba hämaramaks läinud vajus kohale mingi kamp vene tattninasi osaliselt juba purjuhh.Hakkasid siis räuskama, et nende koht ja et me tõmmaku siit heaga minema. Võtsime siis asja rahulikult ning selgitasime, et täna õhtu on see meie päralt ja et nad võiksid heaga ära minna. Vabastasin ka oma bowie käepideme ümber olnud rihma - vägagi demonstratiivselt. See tõmbas neid veidi tagasi , kuid ilmselt on aurud julgust juurde andnud. Ja nood tüübid pistsi ärplema. Jaanuse närvid ei pidanud vastu ja ta võttis seljatagant oma tuki. Seda nähes nad igatahes tõmbusid veidi tagasi aga vist tundsid ka meid ära -- raisk. Need igatahes tõmbasid minekut. Ja me isegi ei saanud sinna jääda. Sinna siis mu puhkus.. Vahepeal räägib kohale judnud Harry meile võimalikust hundikutsikast, kes olevat seal vangis.

Sõidame autoga sealt ära ning tõmbame kuskile võssa. Ja kuuleme järsku automürinat. Tule mingi suur kolakas ning jääb seisma - otse meie ees. Tüüp tuleb uksest välja ja suundub tagumise ukse juurde. Seal askeldab võimlemisliigutustega veidi ja siis läheb madin lahti. Meie trigerhappy Jaanus avas tule. No mida tsiribiribimmi!! Tõmbame ennast murust madalamaks. Ma ei näe mitte essugi ja nõnda ei suuda ma selles lahingus midagi ette võtta. Harry ja Jaanus annabad korda mööda tuld ning peagi tuleb ka sealt poolt vastu. Varsti lüüakse vastase maasturile hääled sisse ja ta hakkab eemalduma. Harry ja Jaanus tulevad joostes auto poole, kui järsku Jaanus karjatades seisma tardub. Tema naha pinnale on tekkinud tuhanded kriimustused ja lõiked - nagu oleks teda läbi põldmarja võsa lohistatud või siis karusmarja vitsaga roosatud. See ei ole ilus pilt. Pealegi on ta suutnud saada kuuli õlga - varsti võib vist öelda et tema tinas on liiga vähe verd vms.

Topime mulgustatud sõjakangelase autosse ning asume Einariga valgesule poole teele. Birgit ja Harry läksid veel laoruume kontrollima. Saanud vaid 10 või nii kilomeetrit sõita kui meile tuleb kõrvale AS Eesti Politsei auto. No nüüd on küll "lõbu laialt". RAISK!! Üritan Jaanuselt tema püstoli ära võtta. Mine tea mis ta sellega veel teha tahab, ise veel pool laip. Kuid ei õnnestu ja saan vaid sõimu. Ah lasku ennast maha kui tahab. Mul viskas täiega kopa ette. Politsei auto aga jälitab meid ikka veel ning varsti ründas meidja me lõpetasime kraavis. Einar tegi veel jõupingutusi, et sealt välja vurada, kuid siis lasti kummid läbi. Meie sõidukiirus ei kannata enam mingit kriitikat. Mida teha? Kas hakata tõesti politseid tulistama?? Me oleme tegelikult juba nii kui nii tagaotsitavad et sellel ei oleks vist enam erilist vahet. Haaran revolvri ning tulistan meid jälitava auto poole. Kuid mööda - peaks vist veidi harjutama. Sellepeale kamandab Jaanus, et löögu ma tagumine uks maha - parem koht tulistamiseks. Mõningad jalahoobid ja uks kukubki eest. Sellele järgneb kohe Jaanuse lasud, mis tabavad auto kapotti, kuid auto jätkab samamoodi kui ennegi meie jälitamist. Järgmiseks aga saab ilmselt mentidel sellest naljast siiber ning nad ründavad - ja põhjalikult. Lõpetame omadega kraavis ning selle autoga on laul lauldud.

Kui inimene on pinge seisundis siis käib ta peast läbi mustmiljon mõtet. Praegu oli seal ainult 1. Kas põgeneda? Vaatasin Einari poole - too oli vaikselt oma koha peal, Jaanus ei oleks suutnud läbida isegi 10-t meetrit. Kas nii lõppebki meie "vaba" elu?

Järgnes tavaline vahistamine. Jaanus topitakse kiirabiautosse meid aga transporditakse lihtsalt. Lõppsihtpunktiks selgub meil olevat Põhja Politseijaoskonna kong. Veidi aega saame Einariga seal olla, kui tuuakse sisse Jaanus, kes oli veidi lapitud. Miks ei ole ta Kiirabis?? Järgmiseks sajavad sisse Harry ja Birgit - no nüüd on kogu kamp koos. Kus on õlled ja grill vorstid?? Lisaks veel mingi nooremapoolne rulakutt, keda siis tutvustatakse meile kui võimalikku hundikutsikat.

Tunnen kuidas kurk hakkab kuivama. Ümberringi ei tuvasta ma ühtegi vee allikad - järelikult tuleb seda nõuda. Hõigun veidi et mulle siin all tähelepanu osutataks. Mis teenindus see selline on.. ai ai ai. Pärast jupp aega hõikumist tuleb lõpuks üks, kuid ta ei jõua kuigi kaugele. Pärast paari sammu variseb ta maha, kuul peas. Mul tekkis kahtlane tunne ja see ei petnud mind. Nimelt jalutasid uksest sisse meie armas tupsununnu, koos oma liivakasti sõpradega. Ühel on käes veel suitsev tukk. Aplodeeriks kui viitsiks.

Järgnevad tavalised vastastikused austusavaldused, mis sisaldasid ka meeldivat trikki , kus osales Jaanuse pea, välja lastud kuul ning Metsmäe, kes seda kuuli tema osaees kinni hoidis. Tsirkus magnifico. Meile antakse 5 minutit kadumiseks ja meie meeldivad külalised lahkuvad.

Egas siis midagi. Siin pole ka enam midagi teha. Haarame poisi kaasa ning läheme õue poole. Teepeal ei näe me kedagi - vähemalt elusalt mitte - et nüüdsest oleme ka sarimõrvarid. Wohooo aplaus ja roosivarred. Haarame mingi auto võtmed ja varsti olemegi sinivalge autoga läänemaa poole sõitmas. Tundub et meid ei jälitata, mis on kahtlane.

Läänemaal võtsid meid vastu ammuli suud. Mitte igapäev ei tulda politsei autos sinna. Järgmiseks aga ohe kiiresti Valgesule juurde kutsikat näitama. Aga siis tuli üllatus nii kui Valgesulg meie poissi näeb vannub ta esmalt ja pärast seda on juba minu jaoks veidi ähmane. Ma mäletan vaid seda et minus tekkis hirmus paanika ning ma varjun. Kui ma toibun on madin läbi ja seinas suur auk. Ruba ise on täiesti segi pekstud. Ülejäänud roomavad kuskilt välja. Otsin pilguga valgesulge, kuid ei näe teda kuskil. Siis märkame aga tema täielikult puruks kistud keha. Seda enam ei ravi. RAISK!! TA ON SURNUD!

[Sprot]

[Sprot]

"Subjekt ärkas!", kostus kuskilt.
"Virtuaal reaalsus lõpetatud!", f*** kas see kõik oli uni? või..mida?? Ma ei pea ilmselt mainimagi, et ma olin väga segaduses. Mingil hetkel otsustasin selle peale mitte mõelda, sest mind võeti vedelikust välja.

Meid viidi kuulipritsi torude saatel mingisse ruumi, kus me saime endale riided selga. Meie ma mõtlen siis kogu meie saaremaa kampa. Jaanus oli ikka veel kuskil puudu. Huvitav mis tas saanud on. igatahes.. pärast viisakuste vahetamist vidi meid Metsmäe poolsele missioonile. Mille eesmärk oli sõnastatud küll teistmoodi (täpselt ei mäleta) kuid mile eesmärk oli tegelikult: "Minge ja saage surma!".

Meid transporditi mingi ajapärast ühe käigu ette. Teel sinna nägime päris palju laskuripesasi. Asi tundus väga väga ohtlik olevat. Ukse sulgudes visati meile ülks pumppüss pärast Harri palumist. Aga sõnum oli sellega koos: "sellest teil nii kui nii kasu ei ole".

Uks teiselt poolt oli ligane ning oli näha, kuidas keegi oli sealt üritanud välja kraapida ennast. Mehe enda laip vedeles seal samas. Mis koht see selline on??? Hakkasime siis edasi minema. Muud meil paremat teha polnud. Oli see meie jaoks ju lihtsalt järjekordne päev silminei s***s edasi rühkida. Harri võttis jiuhi osa endale. Ning hakkasime mööda pimedaid katakombe ringi käima. Kõike seda, mis seal all ringi liikus on mul raske kirjeldada. Mõningad asjad võin siiski mainida. Seal kummitas ja toimus palju muudki. Mäletan seda õudust siiani. Mäletan ka seda, et ma tundsin puudust Valgesule sõjanoast, mis mul oli kaasas et see saksamaale viia. Kuid nüüd on see ilmselt Metsmäe ahnete küünte valduses. Ilus nuga. Siin on selle kiire visand:



Igatahes jõudsime lõpuks pärast pikki pikki tunde ringi rändamist mingi ukseni. Seal oli peale graveeritud midagi, mida me kohe ei näinud, kuid lähemal vaatlusel tabasime, et uks huntidest koosneva puulõikega kaunistatud. Selleks hetkeks olime suutnud endale kannule saada mingi kahtlase piimja udu, mis tundus mitte väga meeldiv olevat, et me tahtsime kiiremas korras sinna teise tuppa saada. Kui me lõpuks ukse lahti saime oli meie imestus mitte just väikene. Ruumis oli pedjestaal kus peal istus hundi ja inimesevahel olev olend. Ümber tema siugles suur madu. Kui me oma lahti vajunud lõuad uuesti kinni suutsime panna hakkasime me tegelema tähelepanu võitmisega. Nimelt uksealt imbus valge udu edasi ja me valisime füüsilislt tuntavama ning ehk parema tundmatu ohu.
Selle äratamisega läks meil ikka hunik aega , kuni harry lihtsalt vihastas ja tulistas teda. Madu võttis kuulid endasse aga vähemalt hunt ärkas. Loomulikult tahtis ta sõita kõigile lõuksi ja palju, kuid õnneks me pääsesime kergelt. Veennud teda (tundub et iidvana) hunti asjade kriitilisuses, meie ajaloos ja metsmäe mitte sobilikuses sellesse maailma läks ta veidi puhevile ning soovitas meil mitte ruumist välja minna. Ise ta aga läks ning varsti hakkas kostam hullemat mürglit. Relvatärin, karjed jne. Kuni lõpuks jäi kõik vaikseks. Ahjaa valge udu lasi jalga kui Hunt ärkas.

Ta saabus tagasi ning saatis meid läbi kompleksi tagasi maapinnale. Kõikjal oli näha hävingu märke. Üks käsi siin, pea seal. Siin üks pooleks murtud relv seal sinasees auk. Ta vist läks veidi närvi. Hunt juhatas meid ühe bussi juurde, kus seest leidsime oma kadunud Jaanuse. Elusalt. Tal oli küll vedanud - bussi uks oli koos selle juhiga eemale rebitud. Mis taga juhtus vahepeal pidi jääma tulevikku, kuna oli aeg tänada meie päästjat. Ta lubas, et hoiab veidi silma peal nüüd ümbruskonnal ning lubas meil küsida küsimusi. Midagi väga erilist mul küsida polnud. Kuid Birgit meie siresäär tahtis teada midagi päris imelikku ilmselt, sest Hunt hammustas õrnalt ta kätt (hiljem parandas selle haava maagiliselt) ning siis ütles: "Lootus on!".

[Sprot]

Kuna aega on möödas päris palju ning värskemad ning eredamad mälestused on eelnevad üle "kirjutanud". Võib järgnevas tekstis esineda vigu.

Einar parandas mingi teibi ja traadiga selle sama auto, kust me leidsime Jaanuse tagasi lääne-Eesti punkti poole teele. Oma auto mitte just väga esindusliku välimuse ja tarbetute küsimuste vältimiseks me valisime metsateed. Pärast mõningaid ekslemisi sattusime siiski pollarite huviorbiiti, kui meie auto neli kummi plahvatasid "siili" otsas. Meie õnneks et Einaril oli reaktsioon hea ning suutis meid suuremast paugust päästa. Jaanus ja Birgit suutsid kuidagi hoopealt minema tuisata, kuid mina, Einar ja Harri jäime kotti. Tavaline taks: käed raudu ja mendi autosse.

Meid sõidutati Rakvere jaoskonda ja paigutati mitte just õrnakäeliselt kongi. No see pole mul esimene kord roootsi kardinate vahelt maailma vaadata. Peale meie polnud seal kedagi. Ning tundus, et nüüd on vist aeg veidi hinge tõmmata ja plaane pidada, kuid ilmselt ei olnud see Lune poegadele ette nähtud. Varsti avanes uks ning sisse astusid 3 jõmmi ja neil ei olnud sõbralik pilk silmis. Edasi nägi asi välja nii, et meid võeti järjest ette ning hakati kättemaksma teiste pollarite eest keda me ei tapnud. Ehk siis omakohus. Paaril korral läks neil endal veidi täbaraks, et pidid välja võtma oma paugutajad, et mitte kaotada kontrolli.

Aeg läheb kiirelt kui on "lõbus". Siiani mõtlen tagasi sellele sündmusele ning leian, et neil meestel vedas. Aga sellest saate aru hiljem.

Ühel hetkel tuleb taas sisse üks meie "lõbusatest" valvuritest. Teeb kongi uksed lahti ja siis kõlab läbi summutaja kostev lask ning mees langeb põrandale. Uksepoole vaadates näen vanu "sõpru" laialt naeratamas.

Pärast meeldivat vestlust ja jõudemonstratsioone "põgeneme" taas jaoskonnast ning jaht on alanud. Üritasime leida mingit sõiduvahendit kuid ei suutnud. Panime linna peale ajama. Ühel hetkel kõlas paukk ning Einar vajus. Pärast seda on mul väike mäluaukk. See tunne mis tekkis oli tuttavlik sellega, mis oli siis kui Valgesulg suri.
Avastasin enda varjumas kuskil põõsa all. Pärast väikseid seikluseid suutsime üksteist taas leida. Ning siis otsustasime pakku minna mingi eramaja keldrisse, kus siis saime üle väga pika aja süüa - tooreid kartuleid, mingit kompotti, mille leidsime riiulist ja porgandeid. Einari riided olid rebenenud ning ta ise hämmastaval kombel TERVE??. Kuulihaavast polnud JÄLGEGI. Ta seletas, et muundus kuidagi hundiks... HUNDIKS!!! Meie autojuht ja saatusekaaslane on HUNT ehk siis LIBAHUNT!! Ma olin keeletu ning mu aju ei suutnud seda väga vastu võtta. See oli alles algus nagu hiljem selgus.

See päevake oli paras mõtlemiseks, et mis edasi ning mida nüüd ning miks üldse. Aga neist siseheitlustest ei hakka ma rääkima. Suitsunälg oli ka, kuid mul on tunne, et uus eluviis sunnib mind paratamtult nikotiinist võõranduma.

Mingil hetkel satus meie keldri aknataha koer. Ilus hundikoer. Või nagu tegelikult oli see pigem juba päris hunt. Einar igatahes defineeris seda kutsukest kui meie siresäär Birgitit. Selle peale ei osanud ma midagi muud öelda kui "woof?!". Mu aju oli lõpetanud funktsioneerimise ning reaalsustaju kadus üldse. Minu kaaslased, sõbrad on hundid!?

Igatahes saime me minema Birgiti abil Ning ühinesime Jaanusega. Meie grupp on taaas koos!

"Woof!" oli ainuke kirjeldus mis ma oskasin Jaanusele öelda meie taaskohtumisel. Aga ülevaatlikult vaadata gruppi siis me nägime välja suhteliselt armetud. Mina ja Harri olime päris põhjalikult töödeldud. 2 meie seast olid andudnud loodusele ning avastasid endas hundivõimeid kuid - selle käigus kaotasid nad riideid. Jaanus oli meistvist kõige tervem. Meile anti lõpuks ka süüa. Kiirnuudlid pole kunagi varem maitsenud nii taevalikult.

Järgmiseks istusime mingkisse Lexuse maasturisse (ma igaksjuhuks ei taha teada kuidas sellise asja nad kätte said), ning põrutasime Läänemaa poole.

[Sprot]

[Sprot]