Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

PostitusPostitas Tanel 18:42 28. Mär 2007

Jah mu kallis päevik, mida kuradit? Või nagu känguru ütleks, WTF Mate?

Tuleb välja et ämblikumürk võttis mind siruli. Õnneks olin ma enamus ämmelgatest keldris juba maha nottind niiet rohkem kahju nad mulle ei teinud. Majas oli peale seda kõvaks madinaks läinud aga enamus ämmelgatest saadi kätte ja pisteti põlema, koos majaga. Keegi polnud rohkem eriti viga saanud. Minu kallikest kasutati seeest operatiivselt ja salv olevat kenasti tühjaks lastud. Kuna ma polnud aga samal öösel veel pildile tulnud, arvatavasti ämblikumürgi tõttu, siis transporditi mind ja Harrit tartusse ravile.

Miks Harrit, kuulen ma sind küsimas, oo ebamaine päevik. Aga sellepärast et olles tagasi jõudnud lasi teda läbi meie elutoa akna snaiper. 12.7mm hõbemoonaga. Vampiirist snaiper. Kena litakas otse rindu. Minu väike jalarõngastamine on selle kõrval pisiasi, kuigi eks seegi valutab hullult, vanad head inimese päevad tulevad meelde. Ja siis siin tartus Andrus meid raviski, Jaanika valvsa ja tõreda pilgu all.

Vampiirist snaiper on meie jaoks muidugi "meeldiv" uudis. Sõidame tartust tagasi ja Birgit helistab vereimejate ülikonnale ja legaalsele näole. Mesipuu või mis kurat ta nimi oligi.

Tüüp ilmubki oma tavapärase eskordiga kohale, teeb hämmeldunud nägu ja eitab kõike. Nemad ei tea midagi jne. Aga tulgu me Verepisarasse audientsile, saab silmast silma asjad selgeks rääkida. Birgiti küsimusele et kas see oli sõjakuulutus vastab härra ahvukaat muidugi eitavalt. Lepime kokku kokkusaamise õhtul.

See et mõni snaiper saab meie pesale nii lähedale ligi hiilida on muidugi igati lubamatu, mõtlen kiirelt välja osava ja innovatiivse turvasüsteemi ja koostan nimekirja vajalikest asjadest. Selgitan oma seisukohti ja teen selgeks antud süsteemi hädavajalikkuse. Koostan projekti ja palkan end projektijuhiks... mm või siis ka mitte. Tegelikult lihtsalt räägin Birgitile augu pähe ja Kaur saadetakse koos Sassiga pärnusse asju ostma. Meie aga valmistume õhtuseks kohtinguks.

Kell kukub ja asume teele, enamus relvastusest jätame koju, pole vaja kõike vereimejatele reklaamida ja pealegi ei pidavat kuulid neid väga morjendama niiehknaa. Napalmiämbriga minna oleks aga ehk liiga läbinähtav ja võibolla pisut ebaviisakas. Kes teab kui kergelt need kaanid ärrituda võivad. Soovid neile päikest või head päeva ja juba solvuvad, tropikari, elementaarseid viisakusi ei oska ka hinnata.

Aga ei lähe kaua kui jõuame lõpuks selle tähelepandamatu ja üldsemittemillelegivihjava nimega ööklubi "Verepisar" ukse ette. Uksel on muidugi standartne ja nagu klišeeõpikust välja astunud guulist väljaviskaja ja uksevalvur. Tutvustame endid viisakalt ja meid lastakse sisse.. astume trepist alla ja jõuame teise turvaukseni. Väike suhtlusminut ja pääseme ka sealt läbi. Satume madalasse halvasti valgustatud ruumi kus strobod välguvad ja muusika on kõrvulukustuval tasemel. Lehkab surma järgi. Vampse on igasuguseid, mõned sellised et ei kannata isegi vaadata. Silma hakkab ka mõni äraräägitud ja hirmunud tütarlaps ja ka mõned juba pisut rohkem äraräägitud ja eriti mitte hirmunud tütarlapsed, ilmselt ootamas oma järjekorda õhtusöögilaual.

Kõik jäävad meid vahtima, õhku võiks või noaga lõigata. Kuid siis meid tutvustatakse, kutsutakse meid sarkasmist nõretvalt uuteks sõpradeks, ja pidu jätkub endise hooga. Meid kutsutakse aga tagaruumi kus meid ootab kohalik prints ja tema parem käsi. Turske sell värskelt hõbetatud mõõgaga. Prints ise on aga paras nolk, vähemalt välimuselt.

Järgneb lühike vestlus printsi ja Birgiti vahel. Prints kinnitab et ei tea asjast midagi ja et tegemist oli vampide "allumatu fraktsiooniga" ja muidu fanaatikutega kes asja taga on. Jee rait. Aga noh, mis sa ikka teed. Meile kinnitatakse et kõik on okei, ja meeldiv koostöö meie vahel võib jätkuda. Ärgu me ainult liiga palju nafataterminale õhku lasku (päev pärast seda pauku oli ülikond ähmi täis ja meie õuel ning manitses meid et me madalamat profiili hoiaks, kuidas vambid selle välja uurisid et meie selle taga olime ei tea).

Lahkume meeldivast ööklubist. Sammudes tagasi auto poole mille me linna servale jätsime paneb Harri tähele et meid jälitatakse. Osavalt asetab ta hoopis iseend jälitajale sappa ja loob kontakti. Tuleb välja et tegemist on "fanaatikute ja allumatute" agendiga kes kutsub meid kohtumisele et rääkida kuidas asjad Tegelikult(tm) on. Mis seals ikka lähme. Kohtume rannalähedasel parkimisplatsil. Härrased le'resistance'ist ronivad välja kanalisatsioonist ja selgitavad et tegelikult organiseeris siiski prints tolle snaipri (kes olevat kuulus hundijahtija) et meid hoops nende kallale ässitada. Tüüpilised kaanide intriigid ilmselt. Kaugemale me kahjuks jutuajamisega ei jõua sest härra Juhanile tehakse pähe paar uut õhutusava. Tema kaaslasele ka.

Hetkega oleme parklaservades laiali ja tuvastame et lask tuli parklalähedase kolmekorruselise maja katuselt, sest vaid hetk hiljem lendab sealt sirakile tõmmatud vampide poole granaat. Harri sööstab majaseinal oleva tuletõrjeredeli poole koos Einari ja Birgitiga, mina aga liigun teiselepoole maja et ilmselt sealtkaudu põgenevalt tüübilt tee ära lõigata. Joostes näen veel kuidas granaat puistab laiali pilve valget fosforit ja vaene ihukaitsa ilmselt ära grillitakse. Üllataval kombel aga paistab allilma juht Juhan end liigutavat ja roomab vaikselt kanalisatsiooni tagasi.

Passin põõsas pea minuti kui kuulen tugevat mütsu teiselpool maja, sööstan vaatama ja näen kuidas ülikiirelt liikuv vamp võitleb Harri, Einari ja Birgitiga. Mu osav silm märkab parkla keskel lebava söestunud laiba kõrval vedelevat AKS-U'd ja ma stardin sellepoole. Pea keeristormina keerlev kaklus eraldub neljaks erinevaks koguks just sel hetkel kui ma jõuan automaadini. Sujuvalt võtan vambi sihikule, viin end tasakaalu, ja siis see vereimejast raibe kaob. Lihtsalt haihtub õhku. Kindluse mõttes kihutan paar kuuli sinna kohta kus ta just hetk tagasi oli kuid ilma igasuguse tulemuseta. Ilmselt ei olnud tegemist tavapärase nähtamatuks muutumisega (haha) vaid päriselt kadumisega. Karmid trikid neil vampiiridel. Aaaga Harri oli teda ennem päris kõvasti rappinud, ta oli talle märkamatult ligi pääsend ja peeaaegu pea otsast ära hammustanud. Vastutasuks vamp koos temaga katuselt alla hüpanud ja paar korda hõbenoaga pussitanud. Harril selle hõbedaga ikka ei vea.

Aga saagiks saame vampi snaiperpüssi. Harri sõnul oli tegemist sama snaipriga kes teda eile oli lasknud. Hargneme et liikuda tagasi auto juurde. Seal ootab meid veel üks vampiir. Jälgib meid osavõtmatult ja räägib mobiiliga. Teatab meile et isand snaiper tahab oma relva tagasi ja muidu ülbitseb. Jääme siis Harrit ootama sest tema kätte jäi relv. Pilk tema silmis mida oli näha siis kui ta selle üles korjas viitas sellele et ega ta seda hea meelega just käest ära ei annaks. "Rebin su ribadeks ja jahvatan su kondid tolmuks hea meelega" ...

Aga Harri tuleb tagasi tühjade kätega. Ülbikvamp teeb kõne, tänab meid relva tagastamise eest ja teeb sääred. Harri ei taha eriti midagi rääkida, ütleb vaid et sattus snaipriga kokku ja pidi relva tagastama. Sõidame koju.

Sassi ja Kauri ei ole ikka veel tagasi tulnud. Ja neid pole ka siis kui me hommikul ärkame. Osturetkelt pärnu ehituskaubamajja oleksid nad pidanud juba eile õhtul tagasi olema. Midagi on valesti.
Lugege Jaanus Põldaru imepärastest seiklustest koduvabariigis

Kunagine Galadthon Anuvrael

Death Before Dishonour - Resurrection Before Lunch.
Tanel
Tuleloitsija
 
Postitusi: 798
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Tanel 0:39 17. Aug 2007

Ooo päevik päevik päevik.. sind pole küll olemas kuid kirjutan siiski.

Ma tean et kindlasti muretsed sa Ltn. Kauri ja Sassi pärast. Meiegi muretsesime, kuni hommikul kostis automüra, metsateelt ilmus pisike kaubik ja meie maja ette sõitis. Ja sealt astusid välja meie sõbrad Kaur ja Sass igat shikid ja kenasti valgetes ülikondades..


...

...

...


Metsmäe strikes again. Kaur ja Sass ei mäleta midagi peale selle et neile sõitis teel pärnusse auto sisse ja järgmisena avastasid nad endid meie maja eest. Me ei oska suurt midagi arvata enne kui kuuleme et öösel olevat Kapo majja sisse murtud. Hmmm..

Oh mis seals ikka, Sass ja Kaur kurdavad kaelavalu ka, eks neil on mingid asjad kuklasse topitud. Otsustame et rootsis opereerime välja, sest juba tulebki Tartu kari oma kopteriga meid peale korjama. Põristame rootsi.

Kujutage nüüd ette mingit festivali. Näiteks sellist väiksemat õllesummerit. Kujutage nüüd ette et seal on kõik osalised libahundid. Kõlab ... põnevalt, eks? Palju karvaseid mehi ja lihaselisi naisi. Palju õlut ja kaklusi. Palju egotamist ja sõbrutsemist. Palju.. kõike.

Kaur võidab poksimatši, mina jään laskmisvõistlusel teiseks aga saan ikkagi lohutusauhinnaks uue relva. Modifitseeritud FN SCAR 7.62mm kaliibriga. See teeb mu päeva. Õhtul vaatame kuidas noored looži püüdlevad rauaisandad demovad oma uusi leiutis. Tagasilöögita minigun (miks ma ise sellepeale ei tulnud?), metalli lõikav mõõk (aga miskit muud ta ei lõika, imeb), Ilma helita Harley (noooh.. minumeelest on harley juures ikka mürin peamine) ja .. veel midagi mida ma enam täpselt ei mäleta.

Aga otsa saab seegi pidu, ja põristame kodupoole tagasi.

Ja vaevu oleme kodus tagasi kui meile saabub uus külaline. Härra Jõgioja Kapo'st. Näitab meile põnevat videot selles kuidas gauru kujus Ltn. Kaur rebib kapo keldris seifilt ukse eest ja sass sealt erinevaid toimikuid varastab. Selgitab meile Kapos valitsevat dilemmat, kas meid kohe kõrvaldada või kasutada meie .. eee.. eriomadusi mõne nende probleemi lahendamisel. Kapo loomulikult teab kõike libahuntidest ja vampiiridest ja maagidest, miks ma küll ei imesta.

Me teeme oma "valiku" ja saame ülesandeks minna idavirumaale kahte kapo agenti ühe hullu maagi juurest päästma. Kuidagi tuttav.. eks?
Lugege Jaanus Põldaru imepärastest seiklustest koduvabariigis

Kunagine Galadthon Anuvrael

Death Before Dishonour - Resurrection Before Lunch.
Tanel
Tuleloitsija
 
Postitusi: 798
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

PostitusPostitas Tanel 19:02 6. Dets 2007

Etsiis jah. Idavirumaa, kaks meest hullund maagi küüsis. Kuidagi tuttavlik .. Õujeee beibi, rokime täiega ja päästame ilma igasuguse jamata, sujuvalt ja osavalt õnnetud KAPO poisid. Kohale lendab KAPO direktor koos presidendi ja peaministriga ja nad õnnitlevad meid isiklikult. Meile antakse armu ning maasikana tordi peal ulatab Juhan Jõgioja meile kaubiku võtmed kus sees on kinni Hr. Metsmäe. Einar avab tagaukse, Kaur rebib küljeukse eest, Birgit ja Harri sisenevad läbi esiakna ja mina läbi lae. Kuus sõjavormis libahunti ja üks poolalasti maag väikeses kaubikus... ja ..

Siis ärkan ma togimise peale üles. Väike uinak on läbi, Eints on juba autole hääled sisse löönd ja on aeg virumaale sõita. Oehh.. Olen oma hiilgavas tarkuses oma kallima küljest ära andnud.. võtan siis tema asemel oma uue SCARi kaasa. Sõidame oma uhke Lexusega osavalt mööda kõrvalteid ja jõuame varsti oma sihtmärgi lähedale. Väike kolhoosiküla metsade vahel. Kolmekordne paneelka ja käputäis eramaju. Postkontor on vist ka. Ja loomulikult kohustuslikud külajoodikud ja muud maainimesed. On hilisõhtu, päike on juba loojunud. Jätame auto metsavahele ja hiilime ning luurame.

Tuvastame, Eintsi abiga, et panelka kelder on väga kahtlane. Paks kuulikindel klaas, võimatu sisse näha.. mingi jama. Keldriuks on ka nagu pangakeldrist võetud, pealt küll kulunud ja pehkinud puit aga seest kõva ja kirgas teras. Oh mida küll teha, mida küll teha? Ohh ma tean! Istume kõik kambakesi siin ukse ees, vaidleme, proovime torkida ja surkida ja niisama lööme aega surnuks. Seda kõike sel ajal kui keegi meid raudpolt kusagilt pisikesest kaamerast uudistab.

Ei lähegi just kaua aega kui kuuleme ümbritsevatest metsadest hääli ja näeme tulekuma. Paljude tõrvikute kuma. Teeme käpad, kiirelt küla keskele suvalisse majja, mis on salapäraselt tühi. Kiirelt saab selgeks et metsadest on meie poole teel külarahvas. Tõrvikute ja hangudega. Haha! .. noh ja ilmselt mõned jahipüssid ka..

Egas midagi, massimõrva korraldama ei hakka, ega paarsada külaelanikku siis meie vastu saaks, isegi kui nad ON maagi poolt seestatud. Aga otsustame selle asemel hoopis piiramisrõngast kiirelt läbi joosta. Mõeldud, tehtud. Üllatame külaelanikke, üks üritab mulle hanguga äsada, teine Harrile, kolmas laseb oma naabrimehele ehmatusest haavlid kõhtu. Ja olemegi metsas, silkame kiirelt auto juurde, uurime lollakate nägudega värskeid rattajälgi mis narva poole lähevad ja hakkame ohates pärnu poole rühkima.

Pladin pladin on varsti järgi mingid külaelanikest tehtud monstrumid. Üks-kaks-kolm ja vaesed seestatud Ants, Mihkel ja Mati on loojakarja saadetud. Ebameeldiva kõrvalefektina on surnuna nende laibad täitsa tavaliste inimeste nägu. Läheme edasi ja jätame Kauri igaks juhuks hülsse üles korjama, et mentidel pärast ütlemist pole. Selliste kavalate ja tarkade abinõudega oleme alati igasugustest jamadest puhtalt pääsenud eksole..

Kui mõne minuti pärast seljatagant võitluskära kuuleme siis kasutan isahundi kiirust et teistest kiiremini kauri juurde jõuda. Näen vilksamisi veel maagi, vajutan päästikule ja lasen endal lukukoja kaane pealt ära. See "!!@$¤¤¤%"£@€@£¤#"@ värdjas oli mu tuttuue SCAR'i vintraua mingi trikiga tina täis lasknud.

Maag irvitab veel kusagil metsas ja kaob.

Saba jalgevahel paneme pärnu poole.
Lugege Jaanus Põldaru imepärastest seiklustest koduvabariigis

Kunagine Galadthon Anuvrael

Death Before Dishonour - Resurrection Before Lunch.
Tanel
Tuleloitsija
 
Postitusi: 798
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

PostitusPostitas Tanel 19:29 6. Dets 2007

Kuid, ära ehmu mu kallis kujuteldav päevik, me ei lasknud end sellest heidutada. Otsustame pärnus puhata ja siis järgmine päev teiseltpoolt tagasi minna. Teatame oma ebaedust ka hr. Jõgiojale, kes pole sellest just väga vaimustuses, kuid lubame asja siiski korda ajada.

Nukralt vahin lõhkilennanud relvalukku ja sulatan ettevaatlikult vintrauast tina välja. Homme tuleb siiski mu õige kallim kaasa võtta. Andesta et su hülgasin nii, olen edaspidi targem, ja ei jookse kohe iga kõvema kaliibri relva järgi sinu juurest ära. Küll kunagi suudab Birgit su mu külge taas tagasi panna. Seniks aga hoian sind kui kullatera, õlitan sind iga õhtu ja ei lase kordagi sul tõrget tekkida.

Läheme juba varavalges teisele poole. Hindame olukorda, kaalume võimalusi, räägime ajavaimuga, mõtleme võimalikele liitlastele, küsime n....

Ajavaim?!?

Ehhh.. kulla päevik, hullemat juhtmekeerutajat pole ma veel varem näinud. Nii segast juttu ei kuule sa LSD peal narkarilt ka mitte. Täiesti võimatu tüüp. Vahepeal oksendas mingeid tüüpe välja kes sealsamas ära kadusid ja mida kõike veel. Õnneks oli rahumeelne. Üritasime talt nõu saada aga täiesti edutult. Umbes nagu mingi hiina zen jama et "Vaata enda sisse ja leia vastus" vms. Oleks andnud mingi salasõna või õige koodi sellele keldriuksele. EI.. kus sa sellega... phähh.

Votnii, läheme siis vuttvuttvutt teiselpool idavirumaale. Ja oo üllatust kui me avastame sealt täieliku kõrbe keset varju. Lihtsalt.. kõrb. Ja just sealkandis kus õpetaja elama peaks.. Huvitav kas ta teab ka sellest?

Suudame kergete raskustega sealt siiski läbi tungida ja jõuame külani. Küla on täis erinevaid vaime kes kõik maja ümber tunglevad. Sisse nad aga ei saa sest maja on ise ka vaim. Avastame et maja sees peaks olema loci, pole ime et vaimud tunglevad nagu kiimased koolipoisid palja naise ümber. Birgit räägib pisut majaga, tuleb välja et too pole ka eriti õnnelik asjade käigu üle ja et tal mingi maaginäss keldris elab. Birgit ja Harri räägivad talle augu pähe, ja maja nõustub meid sisse laskma. Aga just siis kui ta aknad avab ründavad paar vaimu Birgitit.

Kümme sekundit hiljem seisame pisut kriibituna vaimujäänuste kohal ja ülejäänud hoiavad aupalikult kaugemale. Marsime uhkelt sisse. Loci on suur ja suhteliselt hästi on võimalik näha mis toimub teiselpool. Kaks meest on eespool valvelauas, paar tükki tagapool mingis puhkeruumis ja üks magab. Uksed viivad veel kuhugi edasi aga sinna me enam ei näe.

Koostame kiirelt lahingplaani, astume läbi loci erinevates kohtades, ja võtame osavalt mehed maha. Kahjuks siiski mitte piisavalt osavalt, sest üks jõuab häirenupule vajutada. Tormame siis taharuumi, kiire lasuga surman veel viimase ellujäänu täpse lasuga ja siis vaatame pisut ringi. Üks uks viib vangikongi, kus on meie sõbrad KAPO poisid, hetkeks on nad päris õnnelikud, siis näevad suurhundi vormis ltn. Kauri ja otsustavad et targem oleks mööda seinu üles ronida jms hullumisega tegeleda. Jätame nad sinna koos Einari ja Sassiga ja lähme ülejäänutega teisest uksest sisse. Seal on lühikese kordiori taga teine uks ja teine tuba, kus ongi meie sõber maag. Ja ülla-ülla. Seal on ka Mikk Jõgioja. Teen kiire täpsuslasu...

Toa keskel on aga mingi jõuväli. Maagiliste ruunidega kaetud. No tore. Maag irvitab, ma üritan Mikku koos vaibaga läbi jõuvälja välja tõmmata, ehk on see ühepoolne vaid, aga ei lähe õnneks. Maag tõuseb püsti, pühib endalt tolmu, ja hakkab midagi loitsima. Mikk üritab sellepeale maagi ümber veenda, seletab midagi et ära tee, jne..

Järgmine hetk on maag kadunud, toa põrandas suur tume auk, kust tõusevad leegid. Kinniseotud Mikk hüpleb nagu väike vaglake meie poole, õnneks kadus jõuväli koos maagiga. Vinname hr. Jõgioja selga, ja kiirustame väljapääsu poole. Rabame KAPO poisid ka kaasa. Seljataha vaadates on veel näha kuidas august sirutub välja kellegi suur punane käsi ja hakkab sealt välja ronima... uhhh....

Kaks-kolm kilomeetrit hiljem, naaberkülas paneme nad uuesti maha, telefoniputka ees ja selgitame olukorda. Kuulnud august väljaronivast kollist lähevad nad ärevile ja teevad KAPO'sse paar kõnet. Mikk selgitab et tal on mingi kaasasündinud kiiks mis ei lase maagidel ta ümber trikke teha. Kui midagi üritavad siis sündivat "paradoks", maagi ajudest moodustuvat värav põrgusse ja sealt ronivat siis deemon või paar välja. Või midagi sellist, ma eriti ei kuulanud, jälgisin pigem teise küla poolt kostuvaid hirmukarjeid ja majaümberlükkamis müra..

KAPO poisid räägivad et neile on juba transport järele tulemas, ootame selle ära, ja Jõgioja läheb ka nendega kaasa. Saame teada ka et see Jõgioja on tolle teise, KAPO Jõgioja vend. Õuvell... Igatahes KAPO on siiski suhteliselt rahul asjade käiguga. Deemoni suhtes ei oska nad suurt midagi rohkema teha kui et evakueerida ümbritsevad alad ja mitte kedagi rohkem sisse lasta.

Me jätame nad sinnapaika ja läheme õpetajalt nõu küsima. Õpetaja nimelt elab kusagil ida virumaa mahajäetud kaevanduses, mis on parajalt sünge koht. Ringikondavad vaimud jms. Aga leiame ka õpetaja üles, räägime temaga, kurdame muret ja saame teada et polegi millegi üle muretseda. Pole meie ala, pole meie mure.

Mulleigatahes sobib.. kaome Pärnusse ära puhkama.
Lugege Jaanus Põldaru imepärastest seiklustest koduvabariigis

Kunagine Galadthon Anuvrael

Death Before Dishonour - Resurrection Before Lunch.
Tanel
Tuleloitsija
 
Postitusi: 798
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

PostitusPostitas Tanel 20:18 6. Dets 2007

Oooh kui hea on puhata kallis päevik. Viskad voodisse pikali, vahid lakke, loed laudises oksakohti ja ei tee MITTE midagi. Muidugi täpselt niikaua kuni kallis alfa kuulutab et puhkepäeva asemel tuleb koristuspäev.

Midagi kobiseda ei ole, nühime ja küürime niikaua kuni õhtul võib ilmselt ninast pesuvahu mullikesi välja puhuda. Jamaeisaaru mis jutt see on et mina ajasin köögilaua alla piima ümber. See et see kruus seal külili oli siis kui ma relva puhastasin ei tähenda midagi. Jaüleüldse, piimakruuside koht pole laua all. Vähemalt nüüd peale koristamist ei haise köök nii palju. Saadame vahelduse mõttes ka seekord Kauri poodi. Üllataval kombel jõuab ta ka ilma sekeldusteta tagasi.

Õhtul, kui koristamine tehtud käin maja ümber, katsetan oma uute liikumisanduritega ja pean plaani kuidas valvesüsteemi üles seada.

Järgmine hommik aga heliseb telefon. Helistab keegi tüüp keda me (või siis Birgit täpsemini) kokkutulekul kohtasime. Ta tulevat venemaalt, mingi ärapööratud puhas kaasas, ja suunduvat läände. Vajavat puhkekohta. Oh mis seals ikka, lubame tal siis tulla.

Ahjaa.. tüübil olevat puhastest koosnev jälitusgrupp ka sabas. Tartu kari võtvat nemad küll enda peale aga, olgu me ka valmis. Varsti ongi onu kohal, venelasest tibi kinniseotuna kaasas. Paistab et see ümberveenmis värk ikka töötab sest tibi ei ürita kuju muuta ega muud sarnast lollust millega end köidikuist päästa.

Istume ja ootame, kes istub ja ootab mugavas köögis ja joob kohvi, kes väljas põõsa all. Arvake kumbaga mina tegelesin. Päev veereb õhtusse, ei midagi, täielik vaikus. Kusagil natuke enne kaheksat istub onu autosse ja sõidab mere poole, talle olevat laev järgi tulnud. Meie aga võtame tartlastega ühendust ja saame teada et and olid puhastega põrkunud ja korraliku keretäie saanud. Pets, tartlaste rullnokk ja kopteripiloot, olevat taganemist katma jäänud.

Möödub, tunnike, möödub kaks. Suures ärevuses hakkavad sõrmeküüned end ise küljest närima... ja siis kõlab metsast üksik lask. Passime ja ootame, hirm nahavahel, lõpuks julgeme vaatama minna. Metsas lagendikul on Pets, puu külge seotud, lõhkeainest vest seljas. Mingid kahtlased märgid puuküljes. Pets ise on teadvuseta ja veritseb korralikult. Teiselepoole piiludes tuvastame mingi kolbakujulise vaimu kes seal ringi hõljub.

Oh seda toredust, helistame tartusse, need käsivad meil ise hakkama saada, nad olevat liiga katki. Planeerime mõtleme, vaidleme. Lõpuks moodustame mingi plaani, mina valvan teiseltpoolt samalajal kui ülejäänud üritavad vesti kahjutuks teha. Peamine osa sellest on Einaril kes oma tehnotrikkidega peaks vaid ainsa puudutusega suutma sütiku kahjutuks teha.

Mõeldud tehtud.

Passin natuke teiselpool, on mingi segadus, ilmselgelt keegi läbi ei tule, lippan tagasi, ja leian lagendikult lõhkise kännu, tükikestena laialaotatud Petsi ja ilma sõrmedeta Einari...
Lugege Jaanus Põldaru imepärastest seiklustest koduvabariigis

Kunagine Galadthon Anuvrael

Death Before Dishonour - Resurrection Before Lunch.
Tanel
Tuleloitsija
 
Postitusi: 798
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

PostitusPostitas Tanel 20:35 6. Dets 2007

Oijah. Kari jäi siiski terveks, enamvähem, vaid Eints kaotas sõrmed, ja needki kasvavad tagasi. Aga Pets on surnud.

Hommikul korjame ta kokku, keevitan terasest kirstu kokku ja pakime ta sisse. Kutsume tartlased järgi.Üldine tuju on äärmiselt morn. Ma ei saagi aru kas nad süüdistavad meid juhtunus või mitte...

Uurime teiselpool miks öökull meid ei hoiatanud. Avastame sealt karuvaimu nimega Arukas Hõbekäpp, kes meie öökulli teraselt vahib. Suhtleme pisut, ja aitame tal siis öökulli kinni püüda. Tuleb välja et puhastel on palju paremad suhted vaimudega ja et nad olid mingitpidi öökulli enda poolele meelitanud. Karu teeb mingit vaimuvärki öökulliga ja saab selle puhaste nõiduse ta pealt maha. Uurib siis veel salapäraselt meie tootemi kohta ja palub meil teda tervitada.

Tootem kergitab pisut sellepeale kulmu kuid ei reageeri kuidagi eriliselt.

Ülejäänud päev möödub vaikselt ringi tatsates. Õhtupoole lähevad Sass ja Kaur meie ala üle vaatama, mina ja ülejäänud arutame aga rahaasju. Seifist leitud rahapatakas on kahanemas. Petsi õhku lasknud kolbavaim aga andis selgelt mõista et meie oleme järgmised puhaste nimekirjas. Vaja oleks varustust, relvi, aga selleks on vaja raha. Lõpuks jäävad sõelale pärnu narkoärikad. Eelnevas elus sai isegi enne kõvemat pidutsemist siit sealt pärnus ühtteist ostetud ja üks number on veel alleski.

Helistan, teesklen üht oma sõpra, vaevalt et too väikediiler meid nägupidi täpselt mäletab, aga nime tunneb ära. Lepime kohtumise kokku, plaanis on siis diilerit jälitada ja temakaudu suuremate kaladeni jõuda, kes siis tühjaks vaja tõsta. Selline robinhoodilik värk, ainult et raha jätame endale.

Saabuvad tagasi Sass ja Kaur. Nad on leidnud rannast imeliku laiba, imelikult lagunenud, nagu oleks tükk aega vees ligunenud aga samas nagu eile surnud. Ja midagi olevat ta jalast välja roninud. Ühesõnaga mingi jama jälle pärnus lahti. Kui nüüd meenutama hakata siis jah, tõesti, Pärnus olevat hiljuti paar inimest kaduma läinud.

Et need jamad meid kunagi ka ei jäta. Kuid taaskord on õhtu ja taaskord magama.

Uni on hea ja magus täpselt niikaua kui mingi kahtlane eelaimdus mind äratab. Tõusen pimedas toas püsti... tuba on LIIGA pime. Midagi liigutab ja järgmisel hetkel keegi ründab mind. Koeravaim! Siin, meie pesas, minu toas. No raisk.... õnneks on kallim kohe käekõrval ja kütan talle paar kuuli sisse. Töötavad kenasti ja vaim vajub varjudeks laiali. Samasugused varjud aga on terves majas, hoiavad vastikult pimedana.. torman koridor, lasen veel paar koera maha. Kiire pilk tuvastab et üleval korrusel on kõik korras, sööstan alla ja avastan trepi alt puntras koos Einari ja Sassi.. mõlemad parasjagu katki ja käed/jalad lootusetult segamini. Hetk hiljem saabuvad ka Harri, Kaur ja Birgit. Kõiki on rünnatud.

Me ei jõua poolt minutitki rääkida kui juba ilmutab meile meie valveöökull, vaim kelle olime teispoolt valvama veennud ja kes selle eest iga nädal essentsis kena tasu sai. Vupsame keldrisse, astume läbi, ja näeme seal meie Punast Ilvest, koos karja samasuguste koertega Aruka Hõbekäpaga kaklemas.

On selge et meie tootem on meid miskipärast reetnud. Mina ja Kaur sööstame otsejoones Ilvese poole, teised järgi, ja tigedusest suitsev ilves teeb sellepeale sääred. Kõigele muule lisaks oleme veel oma tootemist ka ilma jäänud....
Lugege Jaanus Põldaru imepärastest seiklustest koduvabariigis

Kunagine Galadthon Anuvrael

Death Before Dishonour - Resurrection Before Lunch.
Tanel
Tuleloitsija
 
Postitusi: 798
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

PostitusPostitas Tanel 13:29 10. Juun 2008

Räägime peale lahingut Aruka Hõbekäpaga. Tuleb välja et meie tootem on saarema idigami agent. Saadetud meie järgi luurama, ja too tema puuslik on üks vahend selleks. Nohjah, misseal ikka. Vaja uus tootem leida. Oleme eelnevast kogemusest õppinud ja valime esimese ettejuhtuva nõusoleva vaimu, ehksiis Aruka Hõbekäpa.

Olles õnnelikud selleüle et nüüd on jälle kõik korras lähme tuduma. Hommikul ärkame ja teeme plaanid, otsustame et läheme vaatame mida need satanistid seal pärnus õieti plaanivad. Ma olen vist unustanud rääkida aga me avastasime mingi pundi wannabe ritualiste kuskil puumajas kanu ohverdamas ja verega mängimas. Ise nad ei saa arugi millega vist tegelevad.

Noh igatahes läheme siis Harriga õhtul uurima. Harri peidab end majja, mina jälgin hoovist. Ongi mingi punt noori pseudosataniste. Põletavad küünlaid ja pritsivad verega. Väga tr00. Aga pisut murettekitav on fakt et midagi kahtlast on selle juures tunda küll. Aga noh, aega on, veel kuskil tuleleekidest ümbritsetud põrguväravat paista pole niiet tunneme end rahulikult ja longime kodupoole tagasi. Või vähemalt longiks kui järsku poole tee peal Harri ringi ei pööraks ja täiesti X suunas kõndima ei hakkaks. Ta paistab selle otsuse üle täpselt sama nõutu olevat kui mina.

Kõndivat küsimärki mängides üritan aru saada mis toimub aga ilma erilise eduta, Harri paistab olevat pisut närvis aga kõnnib ikka edasi rahulikult. Üritan teda teises suunas vedada aga ei õnnestu eriti. Harri kõnnib lõpuks ühte hoovi sisse ja jääb sinna seisma, peidan end igaksjuhuks ära.

Ja ennäe imet. Kohe ilmubki kamp kaigaste jms atribuutikaga relvastatud mehi, kõigil kerge surmalehk küljes. Päris vereimejad küll pole aga noh, peaaegu. Tiirutavad Harri ümber, mind ei märka, kuid siis kostub kusagilt naisehääl et üks (mina siis) on veel kusagil peidus. Phäh, kas see on siis aus?

Lõpuks lõpetavad nad tiirutamise ja lahkuvad rahumeelselt.

Kui sa seda, mu kallis päevik, uskuma jäid siis oled sa küll paras naiivitar. Sellist madinat pole ma tükk aega kogenud. Ega need tüübid eriti kõvad polnud, aga neid oli päris mitu ja meid ainult kaks. Seda enam et miski suur ja võimas peletas mind hetkeks lahingutandrilt eemale. Mõnesmõttes oli sellest isegi kasu sest sain rünnata ootamatust suunast, hahA! Khm..

Just siis kui olin viimasel kaklejal pea otsast hammustanud kostus tänavalt automürinat ja kummivilinat. Harri sai taaskord omal tahtel liikuda ja otsustasime teha taktikalise ümberpaiknemise kunagisse ämblike kodumajja kus pidi paiknema ka loci. Mõeldud tehtud. Tühised puutarad ei osutunud meiesugustele võimsatele huntidele mingiks takistuseks, mängleva kergusega ületasime need ja saabusime ilma probleemideta loci juurde. Meie jälil koonduvad vereimejate jahikomandod ei heidutanud meid absoluutselt. Loci juures kohtusime ka üht naisvereimejat kes oli õnnelik jahi üle ja ajas muud sellist pläma. Me ei teind temast eriti välja, ma naeratasin vaid ja ütlesin et jaht jah, tore spordiala, ning otsustasime kontrollida et ega teiselpool, vaimumaailmas, loci juures mingit jama lahti pole ja astusime läbi. Teiselpool oli kõik korras ning otsustasime et ei vaevu jälle pärismaailma tagasi minna ning liikusime koju läbi teispoolsuse.

Kodus puhkasime, Harri puhastas ja ravis oma kriimustusi mis ta võitluse käigus oli saanud. Ei midagi tõsist, isegi käsi kasvas korralikult kokku tagasi. Meid tuli veel samal öösel hoiatama ka Jaanus, seesama vereimeja kelle ajud seal parkimisplatsil kunagi asfaldile laiali lasti snaipri poolt. Ilmselgelt on ta pisut vastupidavam kui paistab. Räägib meile sellest et liikvel on “Jahiprintsess” ja et peaksime ettevaatlikud olema. Lubame tedagi hoiatada vereimejaid jahtivate hundikarjade eest peale seda kui ta juba teivastatud on. Aga noh, vähemalt ta proovis, plusspunktid selle eest ilmselt.

Palju suurem üllatus tuleb hommikul kui saabub autoga ülikond. Ülikond tutvustab end Chris Waterlandina, räägib et esindab printsessi, ja pakub meile jahi eduka läbimise eest tasu. Ma jõuan juba hakata fantaseerima rahamägedest ja relvalaadungitest, näiteks autotäis erinevaid tulemasinaid nagu RPO-A “Shmel” või erinevad kerge ja raskekuulipildujad või näiteks käsileegiheitjad, kui meie Alfa osavalt reageerib ja palub meie enda maja. Chris on rõõmuga nõus, ja küsib kas me oleks ehk nõus kordama jahti juba täna, et teenida välja veel auhindu, me siiski jätame vahele, niigi palju tegemist, kuigi huvi oleks. Lepime kokku et siis täpselt aasta pärast proovime uuesti. Hoiatame igaksjuhuks tallinnlasi ka et selline asi liikvel on. Nad on väga üllatunud et me ellu jäime, imelik, see ei olnud ju üldse raske. Natuke sai vaid naha märjaks, mitte ainult higist küll, aga ikkagi.

Pärastlõunal tuleb siis ka pärnakate ülikond, tema ei ole üldse rõõmus. Temast on isegi pisut kahju, tahaks lausa pika ja pehme pai teha. Aga kirjutame alla ja maja saab meie omaks.

Ool in ö deis vöörk!
Lugege Jaanus Põldaru imepärastest seiklustest koduvabariigis

Kunagine Galadthon Anuvrael

Death Before Dishonour - Resurrection Before Lunch.
Tanel
Tuleloitsija
 
Postitusi: 798
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

PostitusPostitas Tanel 14:23 10. Juun 2008

Aga ikkagi, mu kallis päevik, plaanid, PLAAANIIIID!!!!

Täna õhtul on plaanis olla robin hood! Varastame rikastelt ja jätame raha endile! Kuid selleks et rikkaid leida on vaja plaani. Plaaniks on helistada ühel mul vanast ajast jäänud kommikaupmehe numbril, ja siis kindlaks teha kus vabrik on.Mõeldud tehtud! Helistame, ajame udu, lepime kokku kohtumise.

Kell öö, pärnu kesklinn. Kaks tursket habetunud tüüpi tänavanurgal, saabub trendipedeks maskeerunud pisiärikas. Vahetame raha ja komme. Ärikas lahkub, järel hundikujuline vari.

Harri tuleb mingi hetk tagasi ja raporteerib et tõestitõesti, linnaserval on suur villa kus on võimas valve, koerad ja muu puha. Märgime mõtteis kaardile risti, siin on raha! Kuid raha kättesaamine on raskendatud. Maja on tõepoolest hästi kaitstud, ja nõuab pikemat närimist. Sesmõttes et, kallis päevik, me võiksime ju lihtsalt peale lennata, kõik maha lüüa ja nodiga tulema tulla, aga mis mulje see meist jätaks? Pealegi on Arukas Hõbekäpp meile südamele pannud et me ikka tublid ja korralikud hundud oleksime.

Hommik on õhtust targem, eriti kui karjakaaslane juhtub prohvetlikke unenägusid nägema. Tundub et keegi on pärnus seestatud. Sass ja Alfa lähevad ja uurivad pisut ringi Pärnus. Nad märkavad küll üht kahtlast hiinlast kes nende koeravormist väga kenasti läbi vaatab, aga ei miskit muud erilist. Samas Harri käib ja uurib teiselpool ning leiab koha kus too õnnetu inimhing seestati ning uurib pargipuudelt ühtteist. Saame teada et tegemist on ühe eriti värdjaliku vaimuliigiga, sellisega mis ei kuulu ühegi konkreetse asja juurde vaid on selline ebardlik segu erinevatest asjadest. Ehksiis eriti universaalne tapamasin.

Mmmm, päevik, ma nüüd täpselt ei mäleta kuidas, aga kuidagi me uurisime välja et see vaim koos oma uue kehaga on Pärnu vanas sadamas. Lõhna järgi vist leidsime tegelikult.

Keskpäev mahajäetud sadamaladude vahel. Asfaltplats millel on pisut kruusa ja klaasikilde, siinsealt kasvab mõnest praost juba muru välja. Vaikus. Lõõskav päike. Sadamavee ja tõrva lõhn.
Seltskond turskeid inimesi, viis meest ja üks naine, otsusekindlate nägudega, sirge seljaga laohoone poole sammumas. Eepilised lendavad kaadrid kaamerakraanalt, taustaks tunnusmuusika.

...

...

No tegelikult me kõndisime lihtsalt lodevalt kohale, lõime ukse lahti, keegi ronis vist katusele ja läks katuseaknast ka. Jooksime siis seal laos ringi ja ajasime teda taga, tüübil oli ebameeldiv võime igaltpoolt üles ronida ja isegi lennata. Turnisime talle järgi mööda lae all asuvaid talasid, ronisime mööda redeleid ja pooleldi isegi mööda seinu, kuni lõpuks suutsime ta teise lattu peletada kus tal kuhugi eriti ronida ei olnud. Selleasemel muidugi olid suured kõrged riiulid nagu doominod seal reas, kuhuvahele oli end ülihea peita, ja mida siis mingi hetk ka otstarbekohaselt doominotena ka kasutati. Alfa oleks peaaegu vahele jäänud.

Kuid tõelise hundikarja eest kes jahti peab, pole pääsu. Petterünnak vasakult, tiibamine paremalt, ehmatus eespoolt ning lõpuks tõeline rünnak seljatagant ning seestatud inimloom oligi leitnant Kaur'i raudses haardes. Rabeles mis ta rabeles, ära ta ei pääsenud, Alfa hakkas läbi viima vaimu väljaajamis rituaali. See võttis pisut aega niiet ma pidin vahepeal kasutama kõrvalt leitud raudpanni et vaheldumisi kaitsta Kauri ja Harri nägu tolle värdja nokahoopide eest, pea oli tal ju vaba. Üks hetk tekkis mõte ta oimetuks lüüa, et siis ta ei rapsi niipalju, aga tundus et ükskõik kui palju suppi ka ei lennanud, oimetuks teda ei löö.Vahet pole, rituaal saab tehtud, vaim väljaaaetud ja täiesti segaduses inimloom sadamasse jäetud.

Järjekordne edukas kodupiirkonna puhastus läbi viidud!
Lugege Jaanus Põldaru imepärastest seiklustest koduvabariigis

Kunagine Galadthon Anuvrael

Death Before Dishonour - Resurrection Before Lunch.
Tanel
Tuleloitsija
 
Postitusi: 798
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

PostitusPostitas Sharker 23:10 31. Okt 2009

Millal järg tuleb :P Väga lõbus ja põnev lugemine!
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Re: Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

PostitusPostitas Aweron 14:25 2. Nov 2009

Seiklus sai otsa ;)
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

PostitusPostitas Tanel 22:11 3. Nov 2009

Aweron kirjutas:Seiklus sai otsa ;)


Ja mul oli veel lootus.. looootuuus!!!!

Ning nüüd sa purustasid kõik!!! :4: :5:
Lugege Jaanus Põldaru imepärastest seiklustest koduvabariigis

Kunagine Galadthon Anuvrael

Death Before Dishonour - Resurrection Before Lunch.
Tanel
Tuleloitsija
 
Postitusi: 798
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

PostitusPostitas Sharker 21:29 6. Nov 2009

Njah, tuttav tunne, sama trikki tegi ta meile kah :S
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Re: Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

PostitusPostitas Aweron 13:48 9. Nov 2009

No kuulge! :6:
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

Eelmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6