Jah mu kallis päevik, mida kuradit? Või nagu känguru ütleks, WTF Mate?
Tuleb välja et ämblikumürk võttis mind siruli. Õnneks olin ma enamus ämmelgatest keldris juba maha nottind niiet rohkem kahju nad mulle ei teinud. Majas oli peale seda kõvaks madinaks läinud aga enamus ämmelgatest saadi kätte ja pisteti põlema, koos majaga. Keegi polnud rohkem eriti viga saanud. Minu kallikest kasutati seeest operatiivselt ja salv olevat kenasti tühjaks lastud. Kuna ma polnud aga samal öösel veel pildile tulnud, arvatavasti ämblikumürgi tõttu, siis transporditi mind ja Harrit tartusse ravile.
Miks Harrit, kuulen ma sind küsimas, oo ebamaine päevik. Aga sellepärast et olles tagasi jõudnud lasi teda läbi meie elutoa akna snaiper. 12.7mm hõbemoonaga. Vampiirist snaiper. Kena litakas otse rindu. Minu väike jalarõngastamine on selle kõrval pisiasi, kuigi eks seegi valutab hullult, vanad head inimese päevad tulevad meelde. Ja siis siin tartus Andrus meid raviski, Jaanika valvsa ja tõreda pilgu all.
Vampiirist snaiper on meie jaoks muidugi "meeldiv" uudis. Sõidame tartust tagasi ja Birgit helistab vereimejate ülikonnale ja legaalsele näole. Mesipuu või mis kurat ta nimi oligi.
Tüüp ilmubki oma tavapärase eskordiga kohale, teeb hämmeldunud nägu ja eitab kõike. Nemad ei tea midagi jne. Aga tulgu me Verepisarasse audientsile, saab silmast silma asjad selgeks rääkida. Birgiti küsimusele et kas see oli sõjakuulutus vastab härra ahvukaat muidugi eitavalt. Lepime kokku kokkusaamise õhtul.
See et mõni snaiper saab meie pesale nii lähedale ligi hiilida on muidugi igati lubamatu, mõtlen kiirelt välja osava ja innovatiivse turvasüsteemi ja koostan nimekirja vajalikest asjadest. Selgitan oma seisukohti ja teen selgeks antud süsteemi hädavajalikkuse. Koostan projekti ja palkan end projektijuhiks... mm või siis ka mitte. Tegelikult lihtsalt räägin Birgitile augu pähe ja Kaur saadetakse koos Sassiga pärnusse asju ostma. Meie aga valmistume õhtuseks kohtinguks.
Kell kukub ja asume teele, enamus relvastusest jätame koju, pole vaja kõike vereimejatele reklaamida ja pealegi ei pidavat kuulid neid väga morjendama niiehknaa. Napalmiämbriga minna oleks aga ehk liiga läbinähtav ja võibolla pisut ebaviisakas. Kes teab kui kergelt need kaanid ärrituda võivad. Soovid neile päikest või head päeva ja juba solvuvad, tropikari, elementaarseid viisakusi ei oska ka hinnata.
Aga ei lähe kaua kui jõuame lõpuks selle tähelepandamatu ja üldsemittemillelegivihjava nimega ööklubi "Verepisar" ukse ette. Uksel on muidugi standartne ja nagu klišeeõpikust välja astunud guulist väljaviskaja ja uksevalvur. Tutvustame endid viisakalt ja meid lastakse sisse.. astume trepist alla ja jõuame teise turvaukseni. Väike suhtlusminut ja pääseme ka sealt läbi. Satume madalasse halvasti valgustatud ruumi kus strobod välguvad ja muusika on kõrvulukustuval tasemel. Lehkab surma järgi. Vampse on igasuguseid, mõned sellised et ei kannata isegi vaadata. Silma hakkab ka mõni äraräägitud ja hirmunud tütarlaps ja ka mõned juba pisut rohkem äraräägitud ja eriti mitte hirmunud tütarlapsed, ilmselt ootamas oma järjekorda õhtusöögilaual.
Kõik jäävad meid vahtima, õhku võiks või noaga lõigata. Kuid siis meid tutvustatakse, kutsutakse meid sarkasmist nõretvalt uuteks sõpradeks, ja pidu jätkub endise hooga. Meid kutsutakse aga tagaruumi kus meid ootab kohalik prints ja tema parem käsi. Turske sell värskelt hõbetatud mõõgaga. Prints ise on aga paras nolk, vähemalt välimuselt.
Järgneb lühike vestlus printsi ja Birgiti vahel. Prints kinnitab et ei tea asjast midagi ja et tegemist oli vampide "allumatu fraktsiooniga" ja muidu fanaatikutega kes asja taga on. Jee rait. Aga noh, mis sa ikka teed. Meile kinnitatakse et kõik on okei, ja meeldiv koostöö meie vahel võib jätkuda. Ärgu me ainult liiga palju nafataterminale õhku lasku (päev pärast seda pauku oli ülikond ähmi täis ja meie õuel ning manitses meid et me madalamat profiili hoiaks, kuidas vambid selle välja uurisid et meie selle taga olime ei tea).
Lahkume meeldivast ööklubist. Sammudes tagasi auto poole mille me linna servale jätsime paneb Harri tähele et meid jälitatakse. Osavalt asetab ta hoopis iseend jälitajale sappa ja loob kontakti. Tuleb välja et tegemist on "fanaatikute ja allumatute" agendiga kes kutsub meid kohtumisele et rääkida kuidas asjad Tegelikult(tm) on. Mis seals ikka lähme. Kohtume rannalähedasel parkimisplatsil. Härrased le'resistance'ist ronivad välja kanalisatsioonist ja selgitavad et tegelikult organiseeris siiski prints tolle snaipri (kes olevat kuulus hundijahtija) et meid hoops nende kallale ässitada. Tüüpilised kaanide intriigid ilmselt. Kaugemale me kahjuks jutuajamisega ei jõua sest härra Juhanile tehakse pähe paar uut õhutusava. Tema kaaslasele ka.
Hetkega oleme parklaservades laiali ja tuvastame et lask tuli parklalähedase kolmekorruselise maja katuselt, sest vaid hetk hiljem lendab sealt sirakile tõmmatud vampide poole granaat. Harri sööstab majaseinal oleva tuletõrjeredeli poole koos Einari ja Birgitiga, mina aga liigun teiselepoole maja et ilmselt sealtkaudu põgenevalt tüübilt tee ära lõigata. Joostes näen veel kuidas granaat puistab laiali pilve valget fosforit ja vaene ihukaitsa ilmselt ära grillitakse. Üllataval kombel aga paistab allilma juht Juhan end liigutavat ja roomab vaikselt kanalisatsiooni tagasi.
Passin põõsas pea minuti kui kuulen tugevat mütsu teiselpool maja, sööstan vaatama ja näen kuidas ülikiirelt liikuv vamp võitleb Harri, Einari ja Birgitiga. Mu osav silm märkab parkla keskel lebava söestunud laiba kõrval vedelevat AKS-U'd ja ma stardin sellepoole. Pea keeristormina keerlev kaklus eraldub neljaks erinevaks koguks just sel hetkel kui ma jõuan automaadini. Sujuvalt võtan vambi sihikule, viin end tasakaalu, ja siis see vereimejast raibe kaob. Lihtsalt haihtub õhku. Kindluse mõttes kihutan paar kuuli sinna kohta kus ta just hetk tagasi oli kuid ilma igasuguse tulemuseta. Ilmselt ei olnud tegemist tavapärase nähtamatuks muutumisega (haha) vaid päriselt kadumisega. Karmid trikid neil vampiiridel. Aaaga Harri oli teda ennem päris kõvasti rappinud, ta oli talle märkamatult ligi pääsend ja peeaaegu pea otsast ära hammustanud. Vastutasuks vamp koos temaga katuselt alla hüpanud ja paar korda hõbenoaga pussitanud. Harril selle hõbedaga ikka ei vea.
Aga saagiks saame vampi snaiperpüssi. Harri sõnul oli tegemist sama snaipriga kes teda eile oli lasknud. Hargneme et liikuda tagasi auto juurde. Seal ootab meid veel üks vampiir. Jälgib meid osavõtmatult ja räägib mobiiliga. Teatab meile et isand snaiper tahab oma relva tagasi ja muidu ülbitseb. Jääme siis Harrit ootama sest tema kätte jäi relv. Pilk tema silmis mida oli näha siis kui ta selle üles korjas viitas sellele et ega ta seda hea meelega just käest ära ei annaks. "Rebin su ribadeks ja jahvatan su kondid tolmuks hea meelega" ...
Aga Harri tuleb tagasi tühjade kätega. Ülbikvamp teeb kõne, tänab meid relva tagastamise eest ja teeb sääred. Harri ei taha eriti midagi rääkida, ütleb vaid et sattus snaipriga kokku ja pidi relva tagastama. Sõidame koju.
Sassi ja Kauri ei ole ikka veel tagasi tulnud. Ja neid pole ka siis kui me hommikul ärkame. Osturetkelt pärnu ehituskaubamajja oleksid nad pidanud juba eile õhtul tagasi olema. Midagi on valesti.