Jaanus Põldaru kujuteldav päevik

[Tanel]

Kallis päevik. Ma tean et sind ei ole olemas kuid kirjutan siiski.

Kui ma reedel pärnusse sõitsin siis ei osanud ma oodatagi kui pingeliseks ja keeruliseks kujuneb selle nädalavahetuse lõpp ja järgnev esmaspäev. Plaatisin kahe päevaga ära ühe vanamehe vannitoa ja sauna eesruumi ning tundus et jõuan täpselt viimase bussi peale. Bussijaamas aga bussi ei olnud ja kulus oma veerand tundi ennem kui meile kolmele ootajale seal vahetus buss saadeti. Pisike ja räämas. Hilisemal, juba bussisisesel vaatlusel märkasin ka et peegliteta. Bussijuht oli ka imelik, aga mis sa ikka tahad, vähemalt sai Tallinna, või nii ma vähemalt arvasin

Poolel teel sattusime liiklusõnnetuse peale ja politsei suunas meid ümbersõidule mööda külavaheteid. Olime sõitnud oma pool tundi kui bussi ette sattus teele langenud puu ja buss otsustas selle puuga lähemalt tutvuda.

Meie, reisijad jäime terveks, aga bussijuht sai tõsise laksu piki pead. Olime keset metsa oimetu ja verise bussijuhiga, levi ei olnud ja meil polnud tegelt erilist aimu kus me täpselt olema peaksime. Korra sõitis eemalt läbi metsa küll hummer, kus sees oli viis lühikese soengu, tätoveeritud, ja automaatidega kena noormeest, kuid nemad abi ei osutanud. Lubasid leviaugust välja jõudes helistada ja kellegi saata.

Kui ma tagasi jõudsin siis oli bussijuht surnud. Imelikul viisil kusjuures. Nagu oleks pähe lastud kuid sisenemis haava ei olnud. Kahtlane lugu. Nagu miski oleks peast välja roninud.

Kuna bussijuhi probleem oli lahendatud hakkasime mööda tuldud teed tagasi kõmpima, kuid oli möödunud vaid pool tundi kui kuulsime eemal metsas automaadi valanguid ja granaadi plahvatusi. Hmmm. Seljatagant läheneva hummeri eest põgenesime, eelnevate sündmuste ja helide valguses, metsa.

Hummeri järel vantsis aga karu, kes võttis meie lõhna üles ja hakkas mind taga ajama, vaevu vaevu jõudsin puu otsa. Õnneks sattus meile peale üks indiaanlaseks maskeerunud jahimees, kes karule paar laengut kerre küttis ja ta minema ajas. Jahimees tutvustas end Martinina ja me hakkasimegi neljakesi karu jälitama. Karukoopani jõudes läks Martin sisse, lendas siis karu käpahoobist välja, ja karu oleks peaaegu ta ära söönud kui ma poleks viimasel hetkel talle (karule siis) selga karanud ja pähe pussitanud.

Sellega ei olnud aga kõik läbi. Karu peast ronis välja mingi imelik, ämblikulaadne suure punase silmaga asi. Harri, üks kaasreisija, küttis sinna sisse kaks laengut Martini suurest jahipüssist, ennem kui see ebard otsad andis. Tagantjärele mõeldes oligi karu imelikult käitunud.. peksis vahepeal pead vastu puud jne.

Martin oli haavatud, ja palus meid endaga kaasa tulla, mida me ka tegime. Ta viis meid keset metsi asuvasse kindlustatud mõisa. Tavaline värk eestis, teate küll.. tundmatus metsalokaalis asuv vana mõisamaja, okastraat ja betoonmüür koos kuulipildujatega ümber. Pisike eraarmee sees.

Hmmmm...

Sees kohtusime kohaliku pealiku, indiaanlase Joonatan Valgesulega, kes palus/Käskis/sundis meid ööseks sinna jääma ja paigutas meid kenasti külalistetuppa. Kõik mugavused jne.

Kogu see lugu ei oleks üldsegi nii häiriv kui ma oleks hommikul avastanud et see kõik oli üks alkouimane unenägu. Oeh.

[Tanel]

[Tanel]

Jah mu kallis päevik, ma kirjutan taas.

Eelmine kord ma lõpetasin sealmaal kus me pidime oma lõbusa seltskonnaga venemaale minema.

Valgesule laialdasest relvalaost saame endale torud, mina Steyr AUG ja kena 1911'e. Harri võttis endale PSG-1 ja FN P90'e ja Einar M-16'e. Sass, Harri ja Einar saavad endale püstolid ka. Transpordiks saame endale relvapeidikute, GPS'i ja muude mugavustega varustatud musta GMC.

Vägev

Asume õhtuhämaruses Narva poole teele. Liigume mööda külavaheteid ja sõit läheb aeglaselt. Jõuame juba idavirumaale ja loodame et sõit lähebki sündmusteta kui ühel metsavaheteel satume suure lombi peale. Ikka paras tiik. Võibolla isegi läbitav, kuid teiselpool lompi on üks linnamaastur, mille ees seisab üks ülikonnas mees, õnneks mitte valges siiski.

Küsime ehk saame aidata, ei soovi nagu tuldud teed mööda tagasi ka sõita. Mees vastab et ei saa, ja parem tegelegu me üldse oma asjadega ja seletab kuidas teha mõnekilomeetrine ring selle koha ümber. Huvitav, mees keset metsa maasturiga, öösel, aga abi ei vaja. Kahtlane natuke. Tuleb välja et tal on autos mingi tütarlaps ka.

Kogu värk haiseb, sõneleme natuke ja siis tirib mees välja mõõga. Selge, ehk oligi liiga vara loota pöördumist tagasi normaalsesse eestisse. Vaid hetk hiljem on too autos istunud tibi ilmunud autokatusele ja hüppab! mõõgamehest üle ja maandub muljetavaldava plärtsuga keset lompi.

Pori lendab laias kaares.

Neiu ei lase end sellest morjendada ja sööstab paaniliselt meie auto poole, Ronib kapotile ja üritab üle katuse edasi pääseda. Aga vaeseke ei olnud arvestanud meie transpordivahendi suurusega ja tema halenaljakas porine siblimine aknaklaasil ei kanna eriti vilja. Ta libiseb auto vasakule küljele maha ja jookseb edasi autotaha ja seal mööda metsateed edasi.

Jajaa, tõesti tõesti, kõik on korras. Minge te sõitke tagasi niikaua kuni ma siin naise ära vägistan. Kui tuju on, jätan ellu. No nii lollid me ka ei ole, tirin oma püstoli välja aga siis tüüpi enam ei ole. Keegi hüüatab ja näitab seljataha, kus soliidne härrasmees pikkade sammudega neiule järgi jookseb. Hüppame autosse ja tagurdame järgi. Mõnisada meetrit edasi saab Einar meid teeristil ümber keerata ja anname gaasi. Varsti ilmubki vanamees taas autotuledesse, seisab, neiu kohal (kes on kõhuli maas) jalg tal kaelal.

Mees irvitab, aga meie oleme nagu üks mees masinast väljas, tõmban kuuli rauda ja võtan ta sihikule. Sellepeale ta muigab üleolevalt astub meie poole ja soovitab meil mitte asjasse sekkuda, ta soovib neiu vaid ära süüa.

Hmm.

Sõnagi lausumata vajutan sellepeale päästikule, kuid taaskord riivakas. Seekord vist puusa. Ei jõua selle üle juurelda sest siis on ta minu ees ja järgmine lask läheb juba kuhugi taevapoole sest ta lööb mu relvakäe kõrvale ja tõmbab minu mulle endalegi ootamatult haardesse. Jõuan vaid silmi pilgutada kui olen selg tema vastas, auto ja tema vahel ning tema kuratlikult pikk ja vastikult terav mõõk on mulle kõrile asetatud.

Oi krt kui terav see mõõk küll tundub.

Ta tahab mind pantvangina kasutada ja teisi lahkuma sundida, kuid Harri laseb talle oma kringlist täpse valangu pähe. Kolm kuuli vuhisevad mõne sentimeetri kauguselt mu peast mööda ja tühjendavad tüübi kolju.

Sealt õnneks mingeid kahtlaseid loomi enam välja ei roni. Seisan natuke värisedes ja siis läheb kiireks. Tibi on kuhugi ära kadunud, Harri läheb teda otsima ja mõne hüüatuse peale ronib too porisena ja värisedes metsast välja. Sass rabab mõõga ja raiub mõõga endisel omanikul pea maha. Mehel on vist närvid läbi, ega ei imesta.

Tõstame tüdruku autosse, hakkame juba sõitma kui too nõuab oma asju mis ta lombi juurde autosse on jätnud. Ohjah, vaidleme natuke ja siis Einar tagurdab pool kilomeetrit. Käsime asjad kiiresti ära tuua ja otseloomulikult viidab too sihilikult kaua aega, jalutab krt. Naised! Aga mis sa ikka teed, saab oma asjad kätte, paras hunnik neid tal, ja istub taaskord autosse. Turvustame end eesnimesid pidi, tüdruk teatab end Birgit olevat. Ta tunneb meid vist ära aga ei ütle midagi. Sõidame lõpuks narva maanteele välja ja ennäe, nagu tellitult on meil mõne minuti pärast AS Eesti Politsei oma mobiilkomandoga sabas. Mis seal ikka, kõmmutama ju ei hakka, peatume.

Ment tahab dokumente näha, anname. Ta läheb tagasi oma auto juurde ja tuleb mõne aja pärast oma paarimehega tagasi. Vahime nagu lollakad kui ta annab dokumendid tagasi ja soovib head reisi. Hetk hiljem lisab veel mokaotsast et täna öösel ei tasu magada ja mõlemad tatsavad oma auto poole tagasi. Birgit küsib veel et kas me nende silmi ei näinud. Mida kuradit? Need nüüd küll normaalsed mendid ei olnud.

Viimased viisteist kilomeetrit narvani püsivad nad oma autoga igatahes meil sabas. Jõuame piiripunkti ja Birgit teatab et ta nüüd lahkub me meeldivast seltskonnast ja jääb siiski eestisse. Laseme tal minna. Ta kõnnib mööda silda Narva poole kus talle tulevad vastu kaks tuttavat politseinikku. Nad hakkavad teda endi auto poole tirima ja me otsustame et nii ikka ei saa. Tagurdame, ma avan ukse ja tõmban Birgiti autosse. Mentide näod vajuvad pikaks aga nad ei tee midagi. Piirivalvepunktis teeb eesti piirivalvur suured silmad meie passide peale, kaob oma putkasse ja tuleb hämmeldunult 15 minuti pärast tagasi ja ulatab meile meie passid.

Valgesule käsi ON pikk.

Sõidame üle silla ja jõuame vene poolelele, Harri valmistab ette passid, lisades sinna "vene viisa". 100 rohelist näopeale. Vene piirivalvur teeb suured silmad ja kaob oma putkasse konsulteerima, tuleb tagasi ja nõuab juurde. Harri lisab veel ühe sajase iga passi vahele ja laiutab käsi et ei ole rohkem. Vaidlevad natuke ja siis lööb venelane käega, ja laseb meid üle.

Ees on ootamas põnev huvireis salapärasel ja müstilisel venemaal.

[Tanel]

Mnjah, venemaa. Sõidame Gdovi poole, seal kuskil, meile antud koordinaatidega kolmnurgas, pidid Valgesule poisid vangis olema. Kolmnurgas asus kolm sõjaväebaasi ja ühes neist neid arvatavasti hoitakse.

Gdovi lähistele jõudes soovitab Birgit meil linnast väljas jõe ääres peatuda, nii väldiksime linnas asjatamist ja hoiaksime madalat profiili. Tüdrukul on siiski ajud olemas, vahepeal kartsin juba et saime endale täieliku beibe autosse.

Jõeääres lööme telgid üles ja peseme.Birgit üllatab taaskord tirides oma kotist välja telgi ja magamis koti mille ta osavalt püsti paneb. Harri annab talle oma püstoli millega ta ka kenasti hakkama saab. Hmm. Vaga vesi, sügav põhi.

Mina, Einar ja Harri oleme kõik sõjaväes käinud mehed, Harri on pealegi veel meegomäe instruktor olnud päris mitu aastat. Aga Sass on tulirelva ainult filmis näinud, niiet Harri võtab kätte ja teeb talle asja alused selgeks. Loodame et mets on paks ning tsivlisatsioon kaugel ja lubame Sassil paar harjutuslasku ka teha. Magame ja siis hakkame luuret tegema, sõidame kõik kolm baasi läbi ning Harri käib kõiki metsaservalt piilumas.

Esimene on täiskoosseisus tankibrigaad. Valvetornid, perimeeter, ajateenijatest ja tankidest rääkimata. No ei usu.

Teine on pisike metsaladu. Vana zil, kolm ajateenijat ja koer.. või midagi sellist. Täielik urgas kus autojuht ja laovalvurid oma teenistust juues vist mööda saadavad. Vaevalt et siingi keskit leiab

Kolmas aga on karjääris. Kahekordne võrkaed kus keskel patrullivad kaks valvurit, kaks madalat sara ja üks korralik betoonpunker. Tõenäolisem, eriti kuna otseselt tegelikult miski vene armeele ei viitagi. Jääme siia valvama. Mõne aja pärast saabub üks suur Zil koos toyota maasturiga sabas. Zilist laetakse ühte sarasse maha paarkümmend laibakotti, mis tunduvad täis olevat. Paistab olevat õige koht.

Otsustame et öösel lähen ma luurele. Harri katab karjääri servalt PSG'ga ülejäänud on auto juures. Siis kui me arutame täpsemalt kuidas mind karjääri sisse toimetada tuleb välja et Birgit on meil korralik mägironija ja tal on varustus ka kaasas. Sügav põhi tõesti.

Kuskil ühe paiku öösel ronib Birgit alla karjääri ja tõmbab köie pingule et ma saaks alla lasta, sealt edasi lähen üksi. Hiilin põõsaste vahelt perimeetri servale ja ootan et tuleks sobiv hetk. Valvurid tiksuvad kui kellavärk jättes mugavad 10-15 minutit tegutsemiseks. ... Huvitav, valvurid tunduvad samad olevat ... Midaiganes, liigun üle perimeetri ja astun peaaegu miinile. Viimasel hetkel jõuan kõrvale astuda, edasi sammun ettevaatlikumalt, igasugu üllatusi vältides ja jõuan aiani, lõikan end läbi, asetan võrgu tagasi ja siis teine aed. Valvur on häirivalt lähedale jõudnud, elu kiiremad liigutused kui tangidega end aiast läbi lõikan võrgu tagasi posti külge kinnitan ja kiirelt 10 meetrit eemale jooksen ja pikali viskan. Valvur kõnnib edasi nagu midagi poleks olnud.. bhuh.

Liigun ettevaatlikult edasi, valvurite vaateväljast välja jäädes ja kontrollin sarad üle. Ühest kostub imelikku nühkimist ja liikumist, teises on kõik vaikne. Mõlema uksed on lukus siiski niiet kontrollida ei saa. Liigun punkri juurde, selle uks on õnneks lahti. Hiilin sisse. Seal viib trepp alla pika koridorini kus lõpus on kamber ja kambri vastasseinas uks mille aknast paistab valgus.

Astusin ettevaatlikult kambrisse ja siis vajusin põlvest saati mutta.. raisk, ei olnudki muldpõrand. Hakkasin mööda kambriserva ukse poole sumpama kui süda vajus saapasäärde sest kambri keskel hakkas mudas midagi liigutama. Silme ees stseenid õudusfilmidest rabelesin paaniliselt tagasi koridori poole, ja õnneks sel hetkel kui ma mudast välja sain see liikumine ka lõppes. Pulss on kuskil 200 kandis vist. Sellest piisab, liigun tuldud teed pidi tagasi ja kannan nähtust kuuldust ette. Muda kohapealt vaadatakse mind natuke skeptiliselt, eriti muidugi tüdruk.

Aga üldiselt tundub et oleme õiges kohas, vähemalt need kaks teist baasi on vägagi ebatõenäolised niiet peab selle koha ära puistama. Plaan on järgmine. Harri võtab valvurid maha ja mina ning Einar liigume alla karjääri samal ajal kui Harri katab ülevalt karjääriservalt. Sassist saab autojuht ja Birgitist Harri ihukaitsja. Kui maapealne osa on puhas, sarad kontrollitud siis liigume kõik koos alla punkrisse.

Mõeldud tehtud. Puhkame ja magame ning järgmine päev läheb plaan käiku. Harri elimineerib mõlemad valvurid probleemideta ja me Einariga läheme kõige esimest kuuri kontrollima, seda kust öösel hääli oli kosta. Saame ukse lahti ja..

Nagu sitas õudusfilmis lendab sealt välja terve kari mädanevaid laipu.. elavaid surnuid, zombisid krt!

Vannun ja heidan sinna kuuri ühe susiseva üllatuse, mis kohe seejärel sealt mõnusa mütakaga kehaosi ja muud sodi välja lennutab. Ja siis ma jooksen.

Minu järele tuleb kuskil kümme laipa, Einar saab vist sama palju. Mul tuleb geniaalne mõte need laibad miiniväljale meelitada, aga siis kui ma aiani hakkan jõudma, kerkib järsku maast välja MUDASEIN!

?!???

Eeee..

Kiire pilk ümberringi kinnitab mudaseina olemasolu kogu baasi ümber, ja ka kümne zombie olemasolu väga lähedal mu persele. Läheb lahti lõbus triangel kus ma viskan ära oma viimase granaadi ja jooksen zombiede eest ära, peatun, lasen ühel pea otsast, ja jooksen jälle, peatun, lasen pea otsast, jooksen, peatun, lasen pea otsast, jooksen, peatun, lasen pea otsast, jooksen... ja kurvi võttes põrkan kokku Einariga.

Einar on ka sõbrad peole kaasa võtnud ja paistab et läheb kohe käest ära. Leides endas iluvõimleja akrobaatilised oskused suudan siiski oma sõprade vahelt läbi põigata ja jälle läheb lahti endine jama.. jooksen ja lasen.

Ja järsku saavad sihtmärgid otsa. Kogu laager on täis vene ajateenijate katkiseid laipu. Huvitav mis miilits sellest arvaks?

Aga miilitsat ei ole. Oleme hambuni relvis mina ja Einar ning teiselpool seina on murelikud Harri ja Birgit. Niikaua kuni nad üritavad üle selle krdi seina saada, mis muide tekitati nende sõnade järgi mingi sinises ülikonnas mehe poolt kes vahepeal oli punkrist välja roninud, lähme mina ja Einar ja kontrollime ülejäänd kohad üle.

Teises kuuris on laskemoona ladu. Kastide viisi vene pikka ja lühikest 7,62'te. Ja ka üks kast 125mm tankimürske, kumulatiivseid. Aga granaadikastid on tühjad.

Jätame need sinnapaika ja lähme alla punkrisse, Einar jääb tahapoole ma kõnnin edasi ruumini, pistan jala mutta, ootan kuni miski liigutama hakkab ja võtan Einarilt välja nõutud viimase granaadi ja viskan selle plärts ruumi keskele kuhu see kena augu tekitab.

Enesekindlalt hakkan siis taaskord läbi muda sumpama kui ... kui ealt keskelt kerkib mudast .. või pigem moodustub mudast mingi hõõguvate silmadega asi ja hakkab sihikindlalt minu poole vaatama ning midagi .. um.. tegema.

Annan tuld nii kuidas torust tuleb. Noh, tulistage mudakuhja automaadist. Umbes sama efekt. Mudakuhi viskab mind mudaklombiga, aga mööda. Hetkemõtte ajendil tulistan tal ühe silma välja, see vähemalt tegi midagi, teine ja kolmas mudaklomp aga tulevad mulle pihta.. ja järjekindlalt hakkavad mind katma. Läheb mööda vaid paar sekundit kui need on juba mu käed enda sisse imenud ja voolavad mu pea poole, jõuan veel Einarit appi karjuda kui kõik vajub pimedusse.

Siis tunnen kuidas Einar kakub ku pealt seda muda maha.. see on õnneks nüüd vähem kleepuv ja natuke kuivanud ning lõpuks saan ometigi hingata.

Einar on mudakuhjal teise silma ka välja lasknud ja see on lõpetanud liigutamise. Uks teiselpool kambrit on aga kõrgemast klassist. Metallist raske uks, paksu paksu kuulikindla klaasiga keskel.

Vaidleme pikalt pikalt kuidas seda ust maha saada, vahepeal jõuavad Harri ja Birgit kohale. Lõpuks saame kokkuleppele ja kombineerime,õigemini Harri kombineerib, tankimürsust lõhkekeha.

Evakueerume punkrist ja käib rahuldust tekitav mütakas. Jookseme sisse. Uks on kõverdunult maas ja selle taga kambris on sinises ülikonnas mees, avame nagu üks mees tule kuid too vajub tolmuks, Harri jõuab ette ja sööstab kambrisse ja sealt edasi kõrval uksest sisse kust kostub terav valang.

Harri on leidnud sinises ülikonnas mehe ja meie kolm vangi. Nood on kinniseotud ja suht haledas seisukorras, vinname nad kiirelt selga ja teeme sääred. Sass on auto juba karjääri juurde ajanud ja ootab meid.

Pinin.

Hetk kulub arusaamiseks mis krt see piniseb aga siis mõistame et radaridetektor on miskit kinni püüdnud, ja pinin kiireneb. Põgeneme metsa, ja sealt näeme kuidas karjääri laskub seesama lennumasin millega Metsmäe paar päeva tagasi Valgesule juurest põgenes. Meie, õigemini Valgesule, tore GMC tuleb maha jätta ja pageme mööda metsa tolle sõjaväe lao poole kust loodame transporti leida. Mitu korda lendab veel too "kopter" üle peade kuid iga kord suudame vist tema eest peituda.

Jõuame laoni. Birgit saadetakse sinna masinat tooma. Ja varsti tulebki meiepooel üks vana Zil, Birgit ja mingi vene loru kabiinis. Kargame metsast välja ja torkame talle toru ninaalla. Läkiläkis vanka ajab käed üllatunult kabiini poole. Moosime teda veel natuke ameerika krõbisevaga ja sõit võib alata. Suundume pihkva poole. Teepeal sumistab veel mitu korda see krdi lennumasin üle peade aga ei juhtu midagi hullemat. Sõidame läbi Pihkva ja lõpuks eesti piiri lähedal jätame oma transpordivahendi maha. Ostame vankale liitri puskarit ja topime veel natuke raha taskusse.

Meie päästetud vangide abiga organiseerime Valgesulelt pääsu üle piiri mis toimub kuskil põlvamaa metsades üle Piusa jõe (vist oli piusa).

Sõidame tagasi Valgesule läänemaa punkrisse. Viimased kaks päeva on suhteliselt udused tegelikult, parajalt ebareaalsed. Nagu kinos oleks käinud. Jõuamegi kenasse mõisamajja ja läheme Valgesulele ette kandma.

Valgesule kappi ei olegi uksetaga ootamas. Kui me sisse astume siis saame teada ka täpsemalt miks. Noor ja ilus siresäärne tibi hoiab toda mehemürakat ühekäega vastu seina üleval. Laua ääres oli püssiga nahkmantlis mees ja laua kohal kummargil, suur nuga käes oli vägagi vihane Valgesulg.

Kohmetult, nagu miilustavale paarikesele pealesattunud, taganeme uksest välja. Ma jõuan vaevalt suu avada et küsida "Mida kuradit me NÜÜD teeme?" kui toosama tibiloom sammub uksest välja ning, Sassil põske silitades, ütleb et meid oodatakse. Astume koos uksest sisse, nahkmantlis mees astub lauast eemale ja suundub kah uksest välja.

Viimaste päevade valguses oleks oodanud et ta hõljub, roomab või ujub uksest välja või kaob sinises suitsupilves, aga näe kõndis ainult. Antiklimaatiline.

Kanname Valgesulele ette. Birgit tegeleb taas põhjasüvendusega ja saame teada et ta on Birgit Tamm, eesti suursaadiku saksamaal tütar. Saame teada ka seda et too härrasmees kellel Sass meie metsapeatuse ajal pea maha võttis oli vampiir. Kellegi kõrgematsorti vampiirikese onupoeg. Ja kuna pea mahavõtmine tähendab vampiirile pärissurma siis ei ole nad üldsegi sellest vaimustatud. Ja need kaks külalist olidki sealtsamast vampiiriklannist. Boonuspunkt Sassile vms.

Valgesulg soovib teada ka seda kas me soovime ta teenistusse jääda. Einar ja Sass soovivad mõtlemisaega, Harri ütleb et kuna Valgesulg on tema perekonna ohutusse kohta toimetand siis tema jääb. Mulle on eluaeg ehitaja amet tegelikutl vastukarva olnud. Kui sõjakooli ei saa siis see kõlbab kah.

Vähemalt põnev on.

[Tanel]

Ohjah. Õnneks ma täna öösel unenägusid ei näe.

Hommikul tatsan mööda kompleksi ringi. Rühm valgesule sõdureid teeb hommikust treeningjooksu. Vaatan irvitades pealt aga siis tuleb meelde et vist hakkan ise ka varsti nii siin jooksma. Pole halba heata. Peale hommikusööki sõidab kaks autotäit hambuni relvis sõdureid välja. Intrigeeriv

Aga siis kutsub Valgesulg meid vaibale. Vereimejad Camarilla klannist on sõnumi saatnud. Me peame neilt vabandust paluma ja neile mõõga tagasi viima. Kell 10 õhtul kuskil viimsis. Aadress on ka ilusti antud.

Valgesulg soovitab ära käia, et ehk meid ei lintšitagi ära kui ilusti vabatahtlikult läheme sest kui ei lähe tullakse meile arvatavasti järgi. Eilne vaatepilt Valgesule kabinetis nagu kinnitaks seda. Aga on üks mure, nimelt Valgesulel ei ole enam vaba masinat, ainus mis on ei liigu. Einar lubab selle siiski korda teha.

Veedan päeva esimese poole Einariga autot putitades. Paistab et poiss jagab matsu, igatahes saab ta auto liikuma.. vägitükk millega kohalik mehhaanik hakkama ei olnud saaanud. Millalgi lõunapaiku tulevad väljasõitnud sõdurid ka tagasi, vähemalt osad neist.

Mõned ka osadeta.

Kaks autot on põhjalikult ära äestatud mingil parajalt kahtlasel viisil, täis metallitükke ja suuri auke. Mehed ise on kes jalata kes käeta. Eks mõni auto taga otsas pikali ka peata. Neid on ka tunduvalt vähem kui hommikul välja läks. Valgesule keldrikirurgidel (laatsaret on siin keldrikorrusel) on taas käed jalad tööd täis. Pole just julgustav vaatepilt.

Aga minuga midagi sellist ju ei juhtu, ega ju?

Lähme toome endale laost ülikonnad ja püstolid. Linna jõudes peame Birgiti ka peale võtma teda soovitakse näha. Tallinna ringteele jõudes helistan talle ja käsin tal piritale vedada end. Kokkusaamine on rannahoone taga parkimisplatsil kell 21:30. Jõuame kohale. Birgit on suviselt plätudega, meie neljakesi mustades ülikonnas ja päikeseprillidega.

Kontrastid

Muideks, Birgit mainib et Metsmäe on tal ukse taga käinud ja tema idavirumaale jäetud maasturi ära toonud ja ära parandanud. Heategevuslane Jaanus Metsmäe tegutseb jälle. Arvata võib et kui teraselt kuulatada siis võib kuulda kuidas autokapoti all putukatekoloonia krõbistab.

Punkt kell kümme vajutame massiivse villa väravas kellanuppu. Värav avaneb ja astume maja poole. Uksest pääseme sisse kuid kedagi ei ole. Ootame kümme minutit fuajees kui lõpuks ei kusagilt ilmub varjudest mingi tüüp kes juhatab meid trepist alla. Trepp viib aga ainult üles. Hetkeline hämming. Siis lõheneb trepp ja pooled liiguvad laiali, nende vahelt paljastub trepp alla... Sügan kukalt ja mõtlen et eks oligi oodata. Laskume keldrisse kus meid hubases toakeses ootab keegi vanem härrasmees kes peaks siis olema Camarilla prints. Või mingi mu saranne kõrgelennuline tiitel.

Kindlasti on tal müstilised võimed ja salapärased omadused aga välja näeb nagu tavaline vanamees. Ütlen otse välja kes me oleme ja miks me tulime. Sass paneb mõõga vanamehe ette lauale. Vanamees vaatab mõõka ja lausub et tegelikult too vereimeja kelle Sass teise ilma saatis oli ikka üks paras jobu küll, niiet ega väga kahju tast ei olegi. Aga Päris niisama ta meid siiski ära ei lase. Peame päikesetõusuks ära tooma kellegi Mari käest ühe amuleti. Mari olevat selle omandanud ja nüüd väldib kokkusaamist.

Mari pole loomulikult enam päris tavaline inimene, vaid hoopis guul.. või oli see kuul? Mingi mütoloogiline tegelane kindlasti. Närvidele hakkab käima see kõik vaikselt juba. Aga pole viga, kuul näkku paistab enamustele mõjuvat siiski.

Mari perekonnanime meile ei anta, küll aga võib pildilt näha et tegemist on paraja mototibiga. Vanamees soovitab Bikersist otsida. Nagu ise poleks sellle peale tulnud. Lahkume viisakalt.

Hakkame kesklinna poole sõitma. Birgit juhib tähelepanu meie rõivastele. Võtame kursi Ülemiste kaubatempli poole et sealt midagi vähem turvamehelikku selga hankida. Birgit läheb toob meile sületäie t-särke ja teksaseid, jalga jäävad kahjuks siiski lakkkingad aga ehk keegi ei märka.

Jõuame Bikers pubi juurde. Mina, Sass ja Birgit läheme sisse. Sass leiab ühe vana tuttava ja saab selle käest teada et too Mari istuvat tavaliselt seal ja seal lauas selle ja selle seltskonnaga. Seltskond on kohal, suured karvased ja nahas.. aga Mari ei ole. Birgit läheb seltskonnaga juttu puhuma aga ta saadetakse pikalt. Järgmisena üritab Sass.

Asi lõppeb sellega et ma vean noaga seltskonda ähvardavat Sassi peaaegu väevõimuga uksest välja. Mehel vedas et teda maha ei löödud seal, närvid on tõesti vist läbi. Harri läheb siis järgmisena proovima aga meie sõidame Rock Cafe juurde et ehk on Mari seal.

Sass läheb sisse, räägib tuttavaga, kes siis operatiivselt meile mendid kaela kutsub. Õnneks Sass märkab teda helistamas niiet me teeme kiirelt minekut, Harriga organiseerime kohtukise kuskil Tehnika viadukti juures. Seal saame teada et Harri on kenasti ja kiirelt suutnud vajaliku info kätte leida, Mari olevat sõbrustand mingi rotinäoga Mihkliga kes elab kuskil Koplis. Mida Sass ei tea seda Harri teeb.. ei.. oot..

Midaiganes.

Koplis on Mihkli elupaigaks üks kena kahekordne puusara, veel tsaariajast vist. Paistab et me pole ainukesed kes teda jahivad, sel ajal kui ma nurgataga kusel käin on Mihkel vahepeal õues käind ja mingite kappidega sõnelenud. Kui Harri ja Einar nendele peale satuvad siis Mihkel kaob majja ja kapp tänavale ära.

Pika jebimise peale saame keldriakna kaudu sisse, mu pikad nädalad aknaklaasimisel kuluvad marjaks ära. Keldriukse tõstame hingedelt ja hiilime üles Mihkli korterisse. See pisike rotinäoga värdjas veedab vist enamus ajast arvutiekraani vahtides. Vedas et see kõrend südamerabandust ei saanud kui me tukkidega ta toauksest sisse astusime. Igatahes jõudis ta ennem masinale ekraaniluku peale panna kui me jaole jõudsime. Närviline Sass on tegelikult vägagi veenev kui ta seda soovib ja Mihkel on nõus meile Mari asukoha kätte näitama. Ta olevat Mari pahade inimeste eest ära peitnud.. oh milline rüütellikkus.

Ta viib meid endise polümeeri tehase juurde ja siis juhatab meid alla keldrisse, ise vigiseb ja viriseb koguaeg. Huvitav mida see mototibi sellises küll leidis. Jõuame kuskile keldrikorrusele, ta viib meid ühte ruumi irvitab korra, rebib lahti maas asuva luugi ja kargab sinna sisse.

Raisk, rebin välja püstoli ja hüppan talle jalad ees järgi. Ei kao sa ära raibe, mul on seda kaelakeed vaia krt! See nii hea idee ei tundu järgmine hetk enam nii hea kui toru kaardub järsult ülespoole ja lennutab mind suurde saali mille põrand on vastiku lögaga kaetud. Ajan end ägisedes püsti ja siis tajun et pimedusest vahivad mind sajad helendavad silmad.

PAANIKA!

mingi imetrikiga suudan mööda toru poole peale üles ronida ja appi karjuda. Samal ajal ronivad mu jalge all sajad rotid mööda toru üles nagu tõusev merelaine. Kõige ees on aga.. noh... hääle järgi vist Mihkel. Näo järgi mingi roti ja inimese ristsugutis. Oligi palju vist loota et keegi kellega me kokku puutume on normaalne inimene. Värdjas haarab mul jalast kinni, üritan teise jalaga anda aga ei õnnestu. Toetan siis jalgadega uuesti korralikult ja teise käega toruseinast kinni hoides tulistan. Vist saan pihta sest see raibe kiunatab. Aga siis lööb see värdjas mulle hambad säärde ja rebib nii et liha on vist maas.

Samal hetkel laskub mu silmade ette riideräbalatest seotud köis, haaran sellest kinni ja tunnen kuidas mind tiritakse kuid see rotiraibe on ikka mul jalgade küljes rippumas.

Vihaselt tulistan veelkord ja seekord on käsi täpsem. Värdjas saab kuuli vist silmade vahele sest see hoorapoeg laseb lahti ja kaob. Mind tõmmatakse kiirelt üles. Harri on toa nurgast riideräbalatest leidnud vajaliku kaelakee ja Mari jäänused. Ojaa, tõesti oli tark mõte sinna krdi torusse hüpata. Jalg põlvest allpool tõsiselt ära rebitud ja põletab kuradimoodi. Harri najal liipan väljapoole. Jõuame ühe redelini mida mööda me varem alla tulime kui meile jõuavad järele kaks libarotti. Ka seekord on mu käsi täpne, redeli najal istudes kõmmutan mõlemid maha ja siis tirib Sass mu üles. Birgit tuleb järgmisena ja siis Harri. Tal on käsi verine.

Õnneks on redeli kohal suur ja raske raudluuk mille me kinni virutame. Hakkame edasi liikuma, tehaseuks ja pääsemine on juba käeulatuses kui..

Kui sisse lendab kaks tüüpi. Naine suure odaga ja mees veel suurema haamriga.. ja lehma suurune koer, või hunt. Nad tänavad meid, alistunult lasen juba käe alla, mõeldes et nüüd on kaelakee läinud. Aga nad suunduvad hoopis luugi poole, peksavad ajud välja sealt ilmunud libarotil ja hüppavad üksteisejärel alla.

Noh, minul pole selle vastu midagi.

Auto juures on Einar veel üht libarotti kõmmutand, õnneks on ta tervelt pääsend. Istume autosse ja.. ja siis hakkab asi käest ära minema. Mulle söödetakse vist kogu apteek sisse.. mõtted hõljuvad omamoodi ja varsti enam eriti aru ei saagi mis toimub.

Ärkan Harri ja Valgesulega kuskil maaaluses ruumis. Mu jalg on täiesti terve. Harri käsi ka. Valgesulg paistab väsinud olevat.

Lähme üles oma tuppa. Jutuajamisest selgub et Valgesulg oli läinud metsa mingit hinge taga ajama.. seda sama kes hommikupoole tema sõdurid nii ära oli äestanud. Kui ta meie tagasijõudmise ajaks polnud ise laekunud siis läksid Birgit ja Einar ja Sass teda otsima ja leidsid ta raskelt haavatuna metsast. Noh, tegelikult oleks pidanud ta surnud olema aga..

Igatahes mina ja Harri olime rottidelt mingi haiguse kaela saanud mida oskas vaid Valgesulg ravida. Mida Valgesulg pärast metsast tagasitoomist ka tegi.

Valgesulg kutsub meid jälle vaibale. Selgitab et metsas luurav hing on tema jaoks liiga suur pähkel. Vaja tallinast libahundid appi kutsuda, nad tegelevat selliste asjadega. Tehase all nähtud rotitapmiskomando olevat ka hundid olnud. Hmm.. too lehmasuurune hunt jättis neist tõesti mulje nagu täiesti tavalistest inimestest, poleks nagu arvanudki.

Valgesulg annab mõista ka seda et ta ise on hunt. Noh, eks temagi ju tundus täiesti tavalise indiaanlasena varem. Jajaah.

Üheks päevaks mulle sellest piisab, lähen magama.

Ahjaa, Birgit saadeti Tallinna koos ühe valgesule mehega et nad Birgiti auto ära tooks ja seal natuke putukatõrjet teeks.

[Tanel]

Tere kallis päevik, ma pole ammu kirjutanud, kuid ole mureta, ma pole sind unustanud!


Birgit tuleb tagasi ilma autota. Meie patroon, härra Metsmäe, oli temale igiomase hoolitsusega Birgitil vastas olnud. Oli paar sõpra ka kaasa võtnud. Valgesule tüüp oli ära tapetud ja Birgitile pisut ähvardavat juttu puhutud.

Valgesulg saatis uue komando Birgiti autot ära tooma ja puhastama. Õhtupoole jõuavad nad sellega tagasi ka.

Siis varustame ennast hommikuseks Tallinna sõiduks. Kõik võtame püstolid, nö. igaks juhuks, Birgit paneb kuulivesti ka selga. Me Harriga irvitame et tõelised mehed kuuliveste ei kanna, aga noh, naised ikka võivad. Me ju sinna huntidega laskma ei lähe, aga tont teab keda veel võib kohata niied peidikusse paneme ühe kringli ka. Jajaa, ühest kergest püstolkuulipildujast tõesti piisab kui andmiseks läheb. Jaa, ettenägelik Jaanus, tubli!

Kuid see selleks. Lahkume Valgesule häärberist kenal suvehommikul ja liigume kõrvalteid pidi viimsi poole. Einar on päris hea autojuht ja tunneb vist eestimaa teid nagu oma enda viit sõrme. Igatahes sõidame me mööda kõige tundmatumaid ja mahajäetumaid metsa ja külavaheteid ja järsku olemegi maardus ühe laohoone ees kus peakski Tallinna pesakond elama. Keerame laoplatsile sisse ja auto sureb välja. Selge...

Sammume ukse juurde ja mõningase selgitamise peale lastakse meid sisse. Sees on kolm inimest, kaks meest üks naine. Kahte neist nägime üleeile polymeri tehase all. Kolmas oli siis vist see lehma suurune koer/hunt. Istume mugavalt diivanil ja ajame kolme libahundiga juttu. Tavaline argipäev meie lindpriide probleemilahendajate elus. Kuskilt on vist kuulda eepilist filmimuusikat ...

Hundid on suhteliselt üllatunud Valgesule probleemi üle. Sama käib ka selle kohta et Valgesulg lubas Tallinna pundu liidril alfa olla. Kogu see tapjahinge asi lõhnab tegelikult suht kahtlaselt, valged ülikonnad ja nii edasi.

Otseloomulikult ei saa nad kohe tulla, neil on mure. Metsmäe organiseerib midagi oma Uussadama harukontoris, vaja silm peal hoida. Otseloomulikult, meie altruistlikud probleemikütid, pakume et me hoolitseme ise asja eest. Meile antakse koordinaadid, ja siis nemad suunduvad läänemaale, meie suundume Uussadama poole. Seal kuskil lähedal on üks laohoone (oh kui originaalne Metsmäest).

Me pargime end lähedale võssa, Birgit võtab auto ja läheb pirita selverisse sööki jooki tooma, Harri läheb luurama. Vups ja ongi kadunud, erikrdi Ninja. Varsti tuleb Birgit tagasi ja lebotame päikese käes kuskil Viimsi võserikus. Varsti tuleb Harri tagasi ja räägib et leidis kena vaatluskoha ja et ladu on tõesti seal. Sinna olevat ka mingi konteiner toodud. Laoplatsil olevat aga soomustatud linnamaastur. Poisid, kellel RPG kaasas on?

Sööme tsipa ja seekord lähen koos Harriga kaasa. Jälgime ja igavleme kui järsku kostab laohoonest kõva müdinat ja uksed paiskuvad lahti, või pigem joostamse maha. Välja jookseb vaevalt teismeliseeast välja saanud noor rullnokk, lühikesed püksid jalas ja maika seljas. Järgmine hetk kargavad välja nagu kuskilt Iraagist välja võlutud täies lahinguvarustuses tüübid ja annavad tina. Summutitega MP5'd. Poiss kukub, supersõdurid jooksevad kõrvale ja annavad paar valangut veel selga. Siis tirivad ta laohoonesse tagasi.

Varsti tulevad kuskilt kaks töömeest ja panevad mahajoostud uksed tagasi ette. Jälle vaikus, arutame Harriga et kas see nüüd oli hunt või mitte. Mõne aja pärast tulevad need kaks soldatit taas välja ja hakkavad meie poole jalutama. Eee.. kerge närv ja paanika. Kuuleme kuidas nad arutavad midagi hundist, peast ja Valgesulest. Siis üks märkab mind, peab mind õnneks suvaliseks parmuks, ja käsutab minema, nende maa ja nii edasi. Ma ei hakka eriti oma õnnega mängima ka ja teen komberdades ja purjus olekut mängides sääred.

Krt.

Jõuan just tagasi ja räägin teistele loo ära kui eitea kust ilmuvad välja kamp vene nolke. Sellised noh, keskkooli lõpetanud. Hakkavad mölisema et nende koht. On kõik parajalt täis ka, sõjakad kaagid. Seletan neile et enam ei ole nende koht, kui paistab et üks tundis meid ära. Näitan neile pisut oma colt'i. Poisid kangestuvad hirmust ja panevad siis jooksu.

Ohjah, õnneks tuleb see hetk Harri tagasi ja me saame kiirelt ümber paikneda. Otsustame et on vaja Valgesulge teavitada, aga ennem läheme kuhugi eemale ja siis sõidab Einar kiirelt üksi läänemaale ja toob varustust ja räägib Valgesulele ka mis siin juhtunud on.

Sõidame kuskile eemale ja pargime end tee äärde võssa. Vaevu oleme peatunud kui kostab automürinat. Puude vahelt ilmub must ja soomustatud linnamaastur. Ja ennäe imet, ta aeglustab ja peatub peaegu meie kõrval. Autost kargab välja turvistatud tüüp, tõmbab tagaukse lahti ja peksab seal kedagi midagi. Mitte et see imelik oleks et meile teist korda seda noort hunditüüpi serveeritakse nii kenasti, ei üldsegi mitte. Ära üldse mõtlegi sellele Jaanus, hoopis mine ja hakka tulistama. Just, õige!

Ja nii me lähemegi, Harri võtab kringli, mina oma armsa püstoli ja sööstame peale. Toimub tihe tulevahetus. Haavame üht tüüpi päris rängalt ja ma suudan kellelegi kuuli vist pähe kihutada läbi avatud aknaprao. Ise saan kuuli õlga. Jah, tõelised mehed ei kanna ju kuulivesti!

Ja siis tõmmatakse poolsurnud sõdur autosse ja masin eemaldub, üks kumm küll tühjaks lastud, aga ikkagi eemaldub kena kiirusega.

Hakkan meie auto juurde tagasi jooksma kui järsku on tunne nagu tuhanded pisikesed habemenoad lõikaksid kerre. Ehmatusest kargan tagasi ja jälle.. nahale tekivad sajad pisikesed lõikehaavad. Tardun seisma. Passin tükk aega ennem kui liigutada julgen ja siis on need noad kadunud. Midagi nagu ei näinud ka.. Metsmäe raisk oli autos!

Harri ja Birgit lähevad jala tagasi selle lao juurde et see veelkord igaks juhuks üle vaadata. Ma olen päris halvas seisukorras, kogu nahk veritseb, õlas on kena auk. Hm, peaaegu nagu üleeile. Mind topitakse autosse ja algab sõit läänemaa poole. Sass üritab mult mu püstolit ära võtta. No on ikka tropp, iial ei tea millal võib veel ju laskmiseks minna, ja kes siin ikka muu laseb kui mina. Harri ja Birgit on ära, Einar on rooli taga ja Sass ei saaks küüniseinale ka pihta. Õnneks võtab ta siiski mõistuse pähe.

Kohe kui Sass on hallollust kulbiga pähe tagasi pannud sõidab meile üks sinine vilkur kõrvalteelt tahatiiba sisse. Ja nii osavalt et oleme raks kraavis.

Kõik käib nii kiiresti et ma ei saanud algul arugi mis juhtus. Tahan suud lahti teha et Einarit sõimata sita sõidu eest kui kuuleme meie armast politseid oma tavapärasel moel kisamas. Autost välja, käed üleval jne.

Einar ei anna alla ja suudab masina kraavist välja rebida. Kõlavad lasud ja kummid lõhkevad. Me ei lase end morjendada ja soliidsel kiirusel 35km/h vuriseme mööda teed edasi. Sinine vilkur muidugi sabas. Võib ainult arvata kui mitukümmend patrulli meie teele on koondumas.

Sass võtab oma revolvri ja tulistab. Mööda muidugi. Ma käsin tal masina tagauks lahti lüüa et ma saaks ka tulistada, mida ta teebki. Kärutan paar kuuli neile kapotti aga midagi tähtsat vist ei tabanud. Siis sõidetakse meile jälle tagatiiba ja oleme taaskord kraavis, seekord kapitaalselt.

Taaskord käsutatakse välja. Ma ei ole just eriti konditsioonis jooksmiseks, Sassil ja Einaril on ka vist põgenemisisu läinud. Anname alla. Meil panankse käed raudu, mind tõmmatakse rihmadega kinni äsjasaabunud kiirabi kanderaamile. Järgneb lühike reis kiirabis. Mind lapitakse pisut ja järgmine hetk olen ma... ei mitte kiirabihaiglas vaid hoopis põhja politsei jaoskonnas. Niipalju siis hoolitsusest haavatute eest.

Kongis on juba Einar ja Sass ootamas. Mõne aja pärast tuuakse ka pisut mudased Harri ja Birgit ning ka täiesti ootamatult, meie noor libahundist rullnokk. Too poisike ei paista veel oma omapärasest .. eee... seisundist teadvat.

Sass on närviline, lõugab ja nõuab midagi. Harri ja Birgit räägivad poisiga. Mina mõtlen et oleks tore kui keegi morfiinisüstlaga külla tuleks. Eriti ei anna kuidagi olla kui kogu nahk on haavu täis.

Sassi kisa peale tuleb kongi ette üks ment. Ta kukub kohe valangu peale. Valangu peale tulevad kongi ette Metsmäe, tema rohelises ülikonnas sõber, ja pisike saatjaskond veel suitseva MP5'ga.

Metsmäe, meie kangelane ja päästja on jällegi tulnud meid "abistama"!!! Ta avab kongiukse. Järgnevad vastastikused viisakused. Viisakused lõpetab kahjuks üks väljalastud kuul mis ähvardavalt mu otsaees hõljub, Metsmäe kontrolli all. Okei, jätame siis viisakused mõneks teiseks korraks. Meile antakse teada et aega on 5 minutit. Siis Metsmäe koos oma sõpradega kaob. Ma surun alla iha haarata maha visatud MP5, sellega koridori karata ja Metsmäele valang selga kihutada. Niikuinii oli salv vist tühi.

Põgeneme läbi jaoskonna ja ärandame sinivalge auto. Metsmäe on omal hoolitseval kombel vist kogu jaoskonna personali mõrvanud. Nüüd oleme siis lisaks pangaröövlitele massimõrvarid ka. Põnev!

Põgeneme politseiautoga politseijaoskonnast. Krt, see on peaaegu nagu GTA3 juba ju! Ja ennäe imet. Me jõuame vahejuhtumiteta läänemaale.

Valgesule mehed vaatavad meid suurte silmadega kui me sisse sõidame. Kui me seda noort rullnokka Valgesule juurde transpordime siis mõtlen veel korraks et krt, äkki see on kõik mingi tore Metsmäe skeem.. Naah, vaevalt.

Mhmhm Jaanus, ära mõtle, tegutse nii nagu sind juhitakse! Just just!

Astume Valgesule kontorisse sisse. Valgesulg tõstab pea ja läheb näost kaameks. Ütleb veel "Oh tsiribiribimm!". Noor nolk ütleb "tsiribiribimm jah!" .. või midagi sarnast. Igatahes olid need valgesule kuulsad viimased sõnad. Rullnokk moondub millekski suureks ja karvaseks, varjun. Toimub vist kohutav madin. Igatahes järgmine mida näen on see kuidas too rullnokk seisab keset laialipekstud tuba ja hüppab läbi akna välja.

Valgesulge pole kuskil näha. Valgesule enda mehed on jube närvis, mis toimus jne. Üritame selgitada. Tuleb välja et kõik libad polegi sõbrad, vaid et on kaks poolt. See teine, nö "puhtad" on pühendunud teise poole maha nottimisele. Ja too "noor nolk" oli arvatavasti üks neist "puhastest"

Otsime natuke ja leiame Valgesule jala. Ja siis käe. Ja siis ülejäänud jupid.

Valgesulg on surnud.

[Tanel]

[Tanel]

... ja siis ärkan suures läga täis klaaspurgis, juhtmed ja voolikud küljes. Nagu ühes teada tuntud ulmefilmis. Sülitaks kui saaks. Teen ruumis viibivatele valgete kitlitega meestele grimasse. Need lasevad sellepeale purgi tühjaks, korjavad välja ja tirivad dushi alla. Hiljem viskavad riided ka. Ei viitsi rabeleda eriti, ja mind talutatakse miskisesse ruumi, seotakse tooli külge kinni ja jäetakse kahe tüübiga sinna.

Vahetame taaskord viisakusi, paistab et tabasin ühel tüübil mõnd hella kohta sest saan päris mitme korraliku hoobi osaliseks. Aga ei morjenda mind see, sest mind viiakse hoopis sealt minema, ja kohtun oma iidoli ja nimekaimuga. Jah, tõesti, see on Jaanus Metsmäe kes mind vastu võtab. Mind muidugi seotakse kinni tooli külge et ma liiga agaralt autogrammi või suveniire nõudma ei hakkaks.

Metsmäe ajab oma tavalist ila, üritab mind meelitada sellega et ma olevat ainus kes teda haavanud on jne.. (peale tema isa muidugi kes teda raudselt lapsepõlves peksis niiet vähe pole) ja et temal olevat mulle pakkumine et ma võiks hoopis tema jaoks töödata jne.

Vaevalt küll härra Metsmäe.

Noh, ja ma valingi alternatiivi, mis on kuhugi ida virumaale vanasse kaevandusse viimine kus pidavat mingi jõletis elama. Mind seotakse kinni ja topitakse autosse. Järgneb mitu tundi sõitu.

Ma üldse ei imestaks muideks kui lihtsalt tiirutati natuke metsavahel ringi ja toodi enamvähem samasse kohta tagasi. Spekulatsioon.

Kui mul kott peast tõmmatakse on juba pime. Istun aheldatuna mingis autos. Juht istub oma istmel, teine tüüp askeldab parasjagu minuga. Väljast kostab krõbinat ja teine tüüp läheb vaatama. Läheb natuke aega mööda kui järsku tõmmatakse juhipoolne uks eest ja sisse tuleb suur ja karvane käsi mis juhi kaasa haarab. Kostab lühike karjatus ja siis rõve liha ja kontide rebimise heli.

Vaikus.

Hääled, tuttavad hääled. Auto juurde ilmuvad Harri, Einar, Birgit ja Sass. Nad on sama üllatunud minu siit leidmisest kui mina nende nägemisest. Samal ajal kui Einar ahelate jaoks võtit otsib seletatakse mulle et nendega oli suhteliselt sarnane lugu juhtunud. Ka neile oli Metsmäe "pakkumise" teinud ja nad olid ta pikalt saatnud. Siis oli neid siia toodud, all kaevanduses oli mingi madin toimunud ja nad olid kellegagi seal kohtunud.

Täpsemalt ei rääkinudki kui Einar tuli võtmega, sain lõpuks nendest ahelatest lahti ja läksin võtsin endale juhi laiba kõrvalt (selle ülemise jupi) MP5'e.

Einar paneb samal ajal autole ukse külge tagasi, kuidas tal see õnnestus ma täpselt aru ei saa, aga näeb päris korralik välja

Kauaks siia ei kutsu jääda ja otsustame Valgesule häärberisse sõita. Ehk on see veel püsti. Sõidame põhjaranniku ja peterburi maantee vahelt mööda metsavaheteid kui satume keset metsa asuva teetõkke juurde. Seal on mingi mees. Küsib kas me tulime peole.

?!?

Mental note: Vampirtšikutel on siin idavirumaal mingi oma dela. Ei, tänaseks vist siiski aitab jamadest, ütleme viisakalt et me oleme pisut eksinud ja läheme ringiga.

Oleme ringi sõitmas kui meid üllatab taaskord AS. Eesti Politsei. Pimedal metsateel paugatavad kummid ja kõik neli ratast on järsku velgedel, Einar pidurdab ja mina olen veel hoo pealt kohe uksest väljas kraavis. Hea liigutus sest järgmine hetk süttivad eespool võimsad autotuled ja kostub hüüe. Eesti Politsei! Autost välja! Käed üles! jne jne..

Nad tõesti ei peaks oma hingeauru niipalju kulutama, piisaks vaid hüüdest "politsei" vms ja me juba teame mida teha.

Kiire pilk kinnitab et oleme enamvähem ümber piiratud. Üks auk on nende võrku siiski jäänud, vastupanu oleks mõttetu, meie ümber on vähemalt 15 meest pumppüsside ja automaatidega. Sööstan kiirelt üle metsaaluse võsa poole, kärgatavad lasud kuid need lähevad mööda, keegi rabistab kõrval ja näen Birgitit minuga koos jooksvat, jooksen nii kuidas jalad võtavad ja varsti kaovad hääled, lasud ja valguskuma seljataha.

Tõmban hinge. Ainult Birgit on kaasa jooksnud, teised on autosse jäänud. otsustame et liigume lähedal asuva tee peale. Kuskil 7km metsa mööda. Mul on mu MP5 kaasas, ehk annab mõne auto ärandada. Oleme kuskil 5km jooksnud kui kuuleme selja tagant haugatusi. Jätame Birgiti jaki ühe puu otsa et koeri eksitada, see annab meile võibolla mõni minut hingamisaega.

Mängime selle peale et koerad on oma peremeestest ette jõudnud, võtan kaitseriivi maha ja jään ootama. Pimedusest sööstab kolm koera, lasen kiired valangud, taban ühte ja Birgit teist kuid siis on nad meil kallal, Jõuan ühe maha lasta ja Birgit vist ka teise kui juhtub midagi täiesti ootamatut ...


Midagi mis sunnib mind mu relva maha viskama ja jooksma nii kuidas jalad võtavad..

[Tanel]

[Tanel]

Heihei mu kallis päevik. Pole kaua aega su peale mõelnud ja sinusse kujuteldavalt kirjutanud.

Kui me läänemaale jõuame ei ole midagi muutunud, kui ehk on vaid mõni kärbes mõnel laibal lisandunud. Minus tärkab tegutsemiskihk ja lähen varustust otsima. Mitmelt eri laibalt suudan kokku koguda kerge turvisekomplekti ja katkiste relvade salvedest üle saja 9mm padruni. Paitan oma kallist MP5'te mille Metsmäe tõbrikult konfiskeerisin, nüüd on sul jälle süüa!

Mõne aja pärast kutsutakse mind aga alla. See maaalune tunnel kus mind Harriga Valgesulg kunagi ravis on jälle avatud. Vist Birgiti töö. All kivikambris allika juures on aga mingi tüüp. Suur ja Tom Selleckliku karvakasvuga, hundilikusest nõretamas. Sees mõttes et, suur helendav silt pea kohal "Libahunt" oleks ka vist vähem tähendusrikas olnud kui tema välimus. Birgit räägib temaga ja jutt käib mingi "proovimise" ja "potensiaali" ümber. Hmmm...

Igatahes kohe varsti proovitakse hundiliku hellusega Harri potentsiaali. Öeldakse et potentsiaali on. Panen Harrile plaastri õlale. Järgemööda proovitakse kõik läbi, lasen siis ennast ka proovida. Tundub et meil, täiesti juhuslikult ja asjaolude ebatõenäolisel kokkulangemisel on siin grupp noori ärkamata libahunte.. otsekui veel avanemata lillenupukesed õieväljal. Err.. mnjah.

Järgneb pikk ja verine äratamis protsess. Harri, Einar ja Sass ärkavad kiiresti. Mina mitte nii kiiresti. Aga seeest hakin mina meie suurt õpetajat kõige rohkem. Rahulolev tunne. Mitte et need paar kriimu talle midagi oleks teinud, pärast minu ärkamist on ta jälle endine, nagu poleks midagi juhtunud.

Ajame jälle juttu. Nagu hongkongi halbades võitlusfilmides kus noor kangelane targa sensei käe all oma oskusi treenib järgneb ka meil pikk treening ja tseremooniaprotsess. Ainult et kuudepikkused treeningud kahanevad üheõhtuseks kiirkursuseks. Jahmerdame ja lahmime. Kordamööda sooritame kahtlaseid katseid. Sooritan balleti "Neli vihast hunti ja noor üritaja" väikeses ruumis. Öeldakse et tõeline sõdalane teab ka millal alla anda. Riight.. äärmisel juhul teab tõeline sõdalane millal on õige aeg teha taktikaline ümberpaiknemine või rünnak alternatiivses suunas. Aga noh, kes mina olen vaidlema aastatuhandeid vanade vaimudega.

Igatahes oskan ma nüüd endale lahedalt pikad küüned kasvatada ja ennast vasikasuuruseks hundiks moondada.

[Tanel]

Meie suur õpetaja soovitab meil endile tootemi otsida ja siis koha kus elada. Pärast lühikursust "Sinu tootem, sinu parim sõber" saame teada mis täpselt see tootem on ja kuidas seda leida. Tuleb välja et ilmselt on tootemi kinnistamisel kellegi targema abi vaja. Võtame nõuks tootemi otsida ja siis tallinna omade jutule minna. Arutame natuke keda otsida. Pärast pikka vaidlust ja poliitilisi intriige valime Ilvese.

Astume läbi allika "teisele poole" vaimumaailma. Jah mu kallis päevik, ma oskan nüüd ka seda teha. Teispoolsus on põnev ja huvitav. Esimesena kohtame pisikest küünistega vaimuhakatist. Urhatan ja too paneb minema nii kuidas jalad võtavad. Egolaks. Samas jõuab kohale ka fakt et tegemist oli nokkimisjärjekorras kõike nokituma vaimuga. Meie oleme vist aga eelviimasel astmel. Õnneks enamus ongi sellel astmel, kõrgematel olijaid on vähem ja harvemini.

Pärast lühikest tiiru ümber Valgesule kantsi jõuame selgusele et päris metsaserval Ilveste kolooniat ei leia. Aga kust leida Ilveseid? Pärnumaalt!
Viis hunti jooksevad lõunasse. Teepeal näeme et vaimumaailmas on hierarhia kindlalt paigas, suured autovaimud sõidavad väikestest üle ja läbi jne. Jookseme sihitult ringi kuni silmame Ilvest. Kas ta nüüd lasi end märgata või mitte on iseasi. Kaupleme. Kokkulepe nõuab sissemaksena lähedal asuval raielangil töö lõpetamist. Otsime augu pärismaailma. Pärast kiiret sõnavahetust kohalike vaimudega teemal "Tere-headaega-melähmesiitläbikiireltärgepahandage *pooof*" hüppame läbi. Kiirelt leiame langi ja ootame lõunapausi. Harri teeb ninjatrikke ja närbi läbi hüdrauldika. Toob tagasi mõne jupi ka mida me hakkame lõhkuma ja erinevate samblamätaste alla ära peitma... kuni kuuleme automürinat. Metsateele keerab tuttav must soomusauto.

Kust kohast tema meid kätte leidis. Nii kuradi kiiresti?!?!...

Kaome teispoolsusesse. Kohalikud vaimud kes augu ümber tunglevad nagu teismelised koolipoisid jäävad meid pika näoga vahtima kui me teiselpool minema kihutame.

Ilves on rahul ja nõus igatahes, ja nõustub ka ootama kuni me kellegi leiame kes vajalikud rituaalid sooritaks.

Silkame tagasi läänemaale. Teel kohtame suurt karuvaimu. Järgneb elav diskusioon teemal "Minu maa ja sinu läbikäik sellelt". Diplomaatiliste võtete ammendumisel jätkame diplomaatiat jõu abil. Vaidlus saab meelepärase lahenduse. No ei ole vaja ülbitseda, näha on ju et me olime ainult läbi käimas kiirelt... ise sai piki päid ja jalgu.

Aga läänemaal hüppame pärismaailma tagasi ja liigume Tallinna. Hundikoda Muugal tundub esmapilgul mahajäetuna kuid meid ära tundes ilmuvad kohalikud välja. Räägime ja arutame. Uurime pakkumisi kinnisvara osas ja pakutakse maatükki pärnumaal. Selgitatakse et luba tuleks küsida tegelikult Tartu gängilt. Ja rituaaliteenust tuleb ka sealt sisse osta. Lepime kokkusaamise kokku mäo ristis.

Varsti leiaks suvine juhuslik külastaja Mäo lähedalt tavapärase vaatepildi eestimaa metsadest. Lõkke ääres istub kümmekond inimest, hunti ja inimhunti. Osad neist üpriski alasti. Tartu hundigängi juht on eriti jõuline ja tige tibi. Või noh.. jah. Igatahes lepime kokku et võtame enda hoole alla kunagise pärnumaa gängi ala ja saame endale nende maja mis tükk aega oli tühjalt seisnud. Nõutakse ala eest korralikku hoolitsust ja ka välja uurimist mis pärnumaagängiga juhtus. Nimelt olevat see õnnistatud kari paar aastat tagasi kadunud nagu tina tuhka. Julgustav.

Tartu rituaalimeister on nõus meid ka aitama, ja siis suundume taaskord läänemaale. Seal teeme viimase ja põhjaliku puhastuse valgesule kantsis ja istume autosse. Rituaalimeister tõestab oma väärtust kui me politsei nina alt läbi sõidame ja need teist nägugi ei tee.

Kohale jõudnud avastame kesest paksu metsa kena maamaja mis on juba aastaid tühjana seisnud. Aga siiski heas korras. Tartu luuvari sooritab vajalikud tegevused ja me saame endale Ilvese. Einariga tahume talle veel kiirelt kuju ka kus ta see saab elada... ja siis puhkame. Küll järgmine hommik jõuab täpsemalt uurida mis siin majas on ja ei ole. Elektrit ei ole, seda avastame juba samal õhtul.

[Tanel]

[Tanel]

Mu kallis kujuteldav päevik, kirjutan taas.

On meie esimene hommik meie uues kodus ja ärkame. Askeldame, koristame. Enne keskpäeva saabub läbi metsa, kergel sörkjooksul, meie maja juurde, kaitseväe laigulistes mees. Leitnant. Pisut hämmeldunud ja hirmunud olemisega. Eraldatud ja vähekäidav koht tõesti see meie metsamaja.

Kutsume ta siis sisse ja räägime. Tuleb välja et lähedasel metsateel oli ta auto üles öelnud ja tont teab kust oli ilmunud üks noor neiu. Nagu noortele neidudele kes metsast ootamatult ilmuvad kohane, oli ta hakanud meie tublit leitnanti ahistama ja kiusama. Üllas leitnant oli sunnitud kasutama oma teenistusrelva, mis, oh üllatust, neiule ei mõjunud. Leitnant arvas et ta laskis sabinas lihtsalt mööda. Üle autokapoti on isegi PM'iga raske mööda lasta.

Küsimused lahenevad mõne aja pärast kui antud noor neiu ilmub metsaveerele ja nõuab valjuhäälselt Leitnant Kauri. Meie ülitundlikud ninad ütlevad kohe ära et midagi on valesti, eriti peale seda kui tütarlaps sujuva käeliigutusega meie majaümber teravatest ogadest koosneva klaasmuru tekitab.

Ühked oma eilse võidu üle ja väge täis ülbitseme ja käsime tütarlapsel tulla ja võtta kui ta niiväga meie leitnanti tahab. Leitu peidame igaksjuhuks siiski keldrisse. Neiu sammub majale lähemale ja hakkab meid klaasogadega loopima. Laseme käiku tegevusplaani "Palju molli ja kohe!". Paar kiiret lasku eemalt tõendavad et kuulid neiule ei mõju. Ei kipu eriti mõjuma ka niisama peksmine. Harri üritab neiuga teha öökullitrikki mis tal ka välja tuleb. Pärast kolmandat keeret annab Harri alla. Ka minu raudkangi hoobid ei paista eriti mõjuvat. Kangi peksan kõveraks aga tütarlaps, kes naha all koosneb hoopis miskisest klaasjast ainest, ei tundu eriti morjendatud olevat. Tundub hoopis meile tekitatud valust võimu juurde saavat. Taandume häbistatult.

Tütarlaps annab meile aega tunnikese mõtlemiseks. Et siis tuleb ja võtab vägisi kui niisama me talle Leitnanti kätte ei anna. Tingimusega et me majast vahepeal ei lahku. Otsustame et kui jõuga ei saa siis peab nõuga saama. Niikaua kuni Harri konsulteerib ilvesega katsetan mina mitmeid erinevaid teravaid ja tömpe teras ja muid riistu maja ümber kasvanud. muru peal. Eriti ei paista miski mõjuvat.

Ilvespoiss räägib Harrile seda et tegemist on seestatud inimesega ja et ta üritab uurida mis tolle spirit keeld on, millega temast jagu saaks. Veel räägib ta meile et Leitant Kaur on veel muutumata libahunt, ja eks sellepärast teda nii jahitaksegi.

Hüppan vahepeal üle klaasmuru ja käin kuurist klaasinuga toomas. Et äkki mõjub või nii. Loomulikult ei mõtle ma sealjuures faktile et ehk kuur ei kuulu maja juurde, ja ennäe. Ilmubki välja meie sõber ja nõuab keelust üle astumise eest tasu. Raske südamega anname talle Einari varudest väge.

Samal ajal saame ilvese käest teada et on keegi kes teab. Teab seda kuidas vabaneda sellest deemonlikust ja saatanast vaevatud naisest! Sellest põrgu sigitisest! Sellest pattude kehastusest! Sellest .. ee .. mnjah...

Teiselpool ootab meid SUUR tulihobu. Räägib et klaas sulab tule käes ja kasutage tuld. Tuli on meie sõber ja usaldage tuld! Otsustame kasutada äraproovitud "Pesupulber ja Bensiin" varianti. Hüplen mängleva kergusega üle klaasmuru (Isahunt olgu tänatud) ja hakkan kuuris keemikut mängima.
Tütarlaps päästab meid vaevast ja ilmub ise loetud minutite jooksul kohale, hääl õpetajalikult kääksumas teemal "Mismateileütlesinkeeldudekohtatepahadpahadhundid". Vastuseks saab ta minupoolt ämbritäie napalmi kaela ja tiku juustesse.

Neiu pilgutab korraks hämmeldunult silmi ja siis ... noh... saab selgeks et talle see tulevärk väga ei meeldi jah. Kriisates üritab ta esiuksest sisse murda kuid meie karja teravad hambad ja osavad küüned peatavad ta. Tervitan sulavat klaaskuju paari kuuliga, mille peale too kihutab kriisates läbi metsa minema nagu keravälk.

Patsutame üksteisele ensega rahulolevalt õlale ja Sass lubab võimsa lahingu auks ülla lugulaulu kirjutada. Võidukad hundid nagu me oleme.

Mööduvate minutite jooksul tulevad meile meelde tulihobule antud lubadused korraldada tasuks hiiglaslik tulekahju ja all keldris redutav potensiaalne libahunt, Leitnant Kaur.

Üritame ärahirmutatud Leitnandile seletada läbi lillede et ta peaks jääma meie juurde ja et tal on ees elus suured muutused kuid asjatult. Kauri on võimatu veenda ja ta lahkub. Meie otsustame siiski et asja nii ei saa jätta ja piirame ta metsateel huntidena sisse. Pika proovimise ja lõpuks otsese rünnakuga suudame ta piisavalt närvi ja vihale ajada et ta saab oma esimese muutumise.

Teeäärne mets saab uue sihi ja meie saame endale uue libahundi. Viime segaduses leitnandi meie juurde tagasi ja hakkame talle selgitama tema uue elu häid ja kurje tõsiasju.

[Tanel]

[Tanel]

Tere päevik, jälle mina.

Kui Harri on lõpuks hingelt kõik ära rääkinud siis läheme teiselepoole vaatama mis seal siis õieti juhtus. Üks tunniajane retk seljataga ja olemegi kohal. Meie suur tulihobu hüpleb rahulolevalt ühest lõkkest teise ja väiksemad tulespiritid sebivad samuti ringi. Veevaimud ei paista aga üldse rahulolevad olevat. Oleme uhked ja ülbed ja ütleme neile et tegime seda sest "oli vaja".

Tagasiteel avaldavad veevaimud arvamust ühe tee peale jääva kraavi sujuva ülepaisutamisega ja kiiresti kogunevate vihmapilvedega. Saame vihjest aru ja teeme jalutuskäigu pärnu randa ja palume andestust. Lubame kinni keerata reoveekraani mis solki pärnu jõkke laseb. Millise? Loomulikult meie sõprade vereimejate oma. Sama asja oleme ka loodusvaimudele lubanud. Kaks kärbest ühe hoobiga. Vähemalt loodame nii..

Veedame järgmised paar päeva ringi luurates ja koduseid asju ajades. Sass räägib Kauriga ja lõpuks saadetakse meie leitnant Tartusse "sissepühitsemisele". Märgistame piiri. Harri leiab varjumaailmast mingi väga kahtlase ala, väidab et seal pidavat kergesti uni tulema ja pealuust ja nahkhiiretiibadest koosnevad spiritid lendavad ringi. Hmm, kui ma ei teaks siis ütleks et Harri leidis lihtsalt kanepipõllu.

Igatahes kui ma järgmise päeva õhtul märgistusretkelt tagasi jõuan tuleb välja et kallid karjaliikmed on meie lähedalt metsast avastanud sinna äsjatekkinud mõisa, milles resideeruv maag oli mingi kahtlase uurimistööga tegelenud. Loomulikult sõideti talle palju molli ja kiiresti. JA ILMA MINUTA!!!! Kurat! Harri sai järjekordeslt kangelast mängida ja paugutada ja mina pidin kuskil pärnumaa metsas puude peale kusema. Teeb ikka närvi mustaks küll selline jama.

Õnneks oleme pärnust avastanud ämblikupesa. Amlikud või kuidas neid hundikeeles kutsutaksegi. Järgmised paar päeva propageeringi nende ründamist. Palju molli ja kohe, ja loodetavasti ka mõni pauk mu kallimast. Muidu läheb kaks päeva vaikselt enamvähem. Kaur tuleb tartust tagasi ja keegi Mikk Jõgioja laimab avalikult meie suurt sõpra Metsmäed hommikutelevisioonis. Boonuspunktid poisile aga ilmselt hommikul teda enam orbiidil ei ole. Kaur ja Einar käivad varustust ostmas ja seiklevad metsavaheteedel A/S Eesti Politseiga. Kahju et kaasas ei käinud, oleks saand kummide tühjakslaskmist harjutada.

Aga mis teha, iga päev ei saa kakelda ja kõmmutada. Teeme hoopis ettevalmistusi et öösel ämmelgatele külla minna. Külakostiks võtame kaasa paar ämbritäit "napalmi", juukselakki, välgumihkleid, noad, šeifist leitud püstolid, seina seest leitud superfeministi oda mida Birgit kannab ja muidugi minu kallima :* . Ahjaa see oda, Birgit leidis selle oma magamistoa seina seest. Seina mida tavavahenditega ei kriimustagi. Hoopis mingi hundimaagiaga saab lahti, täpselt kuidas ma ei teagi, Birgit leiutas selle. Oda ise on aga iga naise unistus. Ükski mees ilmselt kanda ei suuda kuid samas naisele on see sulgkerge. Ilvese sõnade järgi ei mõjuvat selle torge meestele just kõige paremini samuti. Lisaks tavapärasele augustamisele muidugi. Tundub et Birgit on meie meestekarjas endale Alfa positsiooni kenasti kindlustanud... kuigi ma vean kihla et kui mulle võimalus anda siis ma tõmbaks ta oma kallimaga siruli *koputus vastu rinnakorvi*.

Aaga ma kaldun kõrvale. Meie Harriga oleme paar ööd varem juba tolle pesa siitpoolt üle vaadanud. Mängisime eksinuid joodikuid ja koperdasime selle maja eest ja tagant aiast läbi. Ilmselt ei olnud meie näitemäng just väga veenev sest keegi majast häälitses meie pihta laitvalt. Niiet oodata on sooja tervitust. Valge laudlina ja hõbeserviis.

Kaur on õhtul enamus varustust pärnu lähedale metsa autoga ära viinud niiet liigume hundivormis sinnani et jalavaeva vähendada ja sealt edasi juba inimese või Dalu vormis. Mina Einariga ronime sisse tagumisest esimese korruse aknast, ülejäänud lähevad läbi tagaukse. Satume tühja tuppa liigun ukseni, see on lahti ja avaneb järgmisesse tuppa, kiirelt kontrollin tuba et mõni ämmelgas laes ei ripuks ja hüppan sisse.. ja käib raksatus ning kukun koos põrandaga keldrisse. Läbi jalalaba käib põletav valu... ah siis selline tunne ongi hõbeora otsa astuda. Järgmisena napsab midagi mind säärest, kõmmutan sinna paar kuuli ja käib piiksatus. Siis teisest jalast ja jälle lasen vastiku jalgpallisuuruse ämbliku ribadeks. Ja jälle lüüakse kihvad säärde ning nõrkushoog niidab jalust.

Teen silmad lahti ja vastu vahib Andrus. Tartu karja Ithaeur. Ülejäänd kari on ümberringi aga koht on tundmatu, Harril on veel rind kinni seotud. Mida kuradit?