*OG kommentaar* Mõned detailid on pisut muudetud ja välja jäetud, sest see on ikkagi Harri Soolepa kiri oma kallile kaasale, kelle teavitamist kõigist võikaist detailidest ta vajalikuks ei pea. Tegevusaeg: 2006 aast suvi, tegevuskoht, Eesti Vabariik. Jutustab Harri Soolepp, 26 aastat vana, endine kaitseväe instruktor Meegomäel, lahkus väest pool aastat tagasi, kui vanemad hukkusid autoõnnetuses, et hoolitseda noorema venna-õe eest. Esimest kirja kirjutab ta peale seda, kui just on seitsmestest uudistest näidatud võltsitud turvakaameravideot sellest kuidas ta koos kolme kaaslasega panka röövib. Kirjapilt on Harrilik, seega mitte just kunstipärane.
Marile.
Seda järgnevat kirjutan ma selleks, et sa tõe teada saaksid. Seda, et sa mu õele ja vennale ka tõe ära seletaksid ma palun ka, kuigi ma ei arva, et
nad seda uskuda suudavad. Kui sinagi. Aga ma vannun, kõik, mis ma siia kirja panen, on tõsi sõna sõnalt, ma ei pane midagi juurde. Ja palun sind, püüa uskuda, ma ei ole hulluks läinud, nõndasamuti nagu ma ei valeta... kuigi mõlemat on viimase aja valguses ehk võimatu uskuda. Aga sa tead ju isegi, et see, mida tõena püütakse näidata on ilmselgelt vale, ma ei teeks kunagi midagi sellist. Aga kui sa seda kunagi loed, kannata pisut, ma ei rutta veel nende sündmusteni, mida sa tead, ma alustan algusest.
Ma loodan, et said vähemalt selle SMSi kätte, mis ma Pärnust saatsin, niipalju sa mu tädi tead küll sellest korrast kui me seal käisime, et tema
juurest ei saa kuidagi minema, küll on talle vaja pisut puid lõhkuda ja siis see uksehing kriiksub jne. Igatahes jäin ma viimase bussi peale ja
siis ei tulnud seda ka, alles siis, kui ma nende peale pisut röökisin, saadeti asendusbuss. Mingi logu oli, kolm reisjat ka ainult muidugi.
Korralik koerailm oli pühapäeva õhtul, kuskil ma arvan poole tee peal või nii oli üks rekka paugu pannud ja buss suunati kõrvalteele. Oleks vaid see rekka teele jäänud... Aga oleks on üldse tore poiss. Bussijuht rallis nagu hullumeelne kõrvalteel ka edasi, ilmselt tahtis kiiresti koju saada. Kahjuks polnud meile seda antud. Pool tundi hiljem kimas buss täiega sisse tormiga teele kukkunud puule. Õnneks polnud kiirus VÄGA suur. Ei mina ega teised reisjad viga ei saanud, ainult pisut põrutada. Ainult bussijuht, ta oli ju täitsa ees, sai põhjalikult viga. Politseid ega kiirabi kutsuda ei saanud, levi oli täiesti null, üks tüüp proovis isegi bussi katuselt. Panime bussijuhi lamama ja üritasime abi anda, aga tollel olid ilmselt mingid sisemised vigastused, millega mul polnud seal midagi peale hakata.
Hetkeks me arvasime, et meil vedas, sest kuskilt haruteelt paistsid autotuled ja kuna meil polnud halli aimugi, kus me olime, siis tundus see ainsa võimalusena kiiresti abi kutsuda. Jaanuse-nimeline kaasreisja tormas neid peatama, aga ilmus paari minuti pärast tagasi, rääkis et autos olid olnud mingid relvastatud skinheadid, kes teatasid, et neil on kiire ja et kui neil kunagi aega on, siis nad helistavad hädaabisse. Taas kord sai tõestust minu teooria, et hummereid müüakse ainult täielikele t***peadele. Umbes siis suri ka bussijuht.
Otsustasime hakata astuma tuldud teed tagasi, sest mingil hetkel olime me selle metsatee ääres maja näinud ja ega leviaugud ka eestis nii suured ei ole. Tuli nooreaeg meelde tegelikult; pimedas, märg, külm, keset ööd, vastik, aga peab. Ja ma veel arvasin, et peale väest äratulekut ma enam ei pea niimoodi. Ja nagu tellitult hakkaks kuskilt kostma laskmist. Automaatrelvatuld, usu mind, ma tunnen selle ära, see ei olnud niisama paugutamine või mingi sarnane heli, ma olen seda liiga palju kuulnud. Ja granaat. Sealkandis EI ole ühtegi kaitseväe laskepolügoni ja need ei olnud simulatsioonid, need olid elus. Otsustasime, et mida kiiremini me sealt uttu tõmbame, seda parem.
Mõne minuti pärast oli kuulda teed mööda dziibimootori heli, esimene asi, mis meile kõigile pähe turkas olid need relvastatud skinid ja oli see siis vale või mitte, igatahes putkasime me põõsasse. Tegemist oligi sama hummeriga, mis meist üsna hullumeelse kiirusega mööda rallis. Tahtsime siis edasi liikuma hakata, kui teed mööda tatsas meie poole karu. Suur karu. Teed mööda. Samas suunas kui dziip. Karu. Mööda teed. Läänemaal. Ma olen karu korra läbi optika metsas näinud, aga see ei olnud kindlasti kohas kust just dziip on läbi rallinud. Igatahes oli kõigil piisavalt aru peas, et täiesti paigale jääda ja hetkeks tundus, et karu meid ei märkagi vaid paneb sellele dziibile järgi (mida kuradit ?????????). Paraku tundis ta Jaanuse lõhna ilmselt, igatahes pani joonelt tolle poole. Ma loodan, et see elukas marutõbine polnud...
Aga sellest omal ajal. Igatahes ei pidanud Jaanusel närvid vastu ja too pistis ühe suure kuuse poole putku. Puu otsa ronimine tundus tol hetkel kuradi hea ideena, aga ümberringi olid peale selle kuuse ainult männid, koor oli vihmast libe ka, sealt ei lähe ka suure karuhirmuga üles. Jaanusel oli aga adrekas piisavalt veres et ta oli enne puu otsas kui karu jõudis kolme sammu astuda, vedas teisel hullu moodi, karu oli piisavalt leilis, et hakkas seda puud rappima all. Nii suur oli küll, et selle puu otsa ei roninud. Ma tahtsin just lähema ronitava puuni liikuda, kui märkasin üht jahimeheriietes ja suure püssiga tüüpi. Ma pole tõesti enam vormis, kui ma lasen kellelgi endale nii külje alla hiilida, eks ma olin muidugi sellest karust ka üsna närvis. Tüüp pidas end mingiks indiaani jahimeheks vist, oli endale miskid suled pähe ajanud ja tervitas ka, "Hau," aga muidu nägi välja täitsa kohalik. Igatahes avaldas ta tahet selle karuga lõpparve teha, milla vastu ma kuidagi vaielda ei saanud, kuigi ma ei usu, et tal jahiluba oleks olnud. Laeng õlga lõpetas igatahes selle karu huvi puu vastu ja teine kuhugi keresse ajas ta lausa põgenema.
Jahimees, kes ennast Martinina tutvustas, pakkus, et me ta võib meid lähimasse levisse juhatada, aga me peaks temaga niikaua kaasa liikuma, kuni ta selle karuga lõpetab. Teine variant oleks olnud metsa jääda ja veel kord selle karuga kohtuda, seekord äkki ilma tema vahelejõudmiseta. Suhteliselt saast valik... ma ei tea, kas me tookord ehk taas valesti ei valinud, aga igatahes kaasa me läksime. See jahimees tundus ikka PÄRIS pädev olema, läks öösel pimedas jälge mööda pooljoostes, ma pole päris sita pealt riisutud, aga nii kähku mina ei suuda ligilähedalt ka. Igatahes joonet karukoopani välja. Seal palus jahimees meil viisakalt väljas oodata ja läks ise sisse. Karukoopasse, kus on teadaolevalt haavatud vihane karu, suur selline. Öösel pimedas, ilma valguseta. Ta lasi sees küll karu pihta, aga ei tabanud vist piisavalt, igatahes lennutas karu ta sealt välja kui õlekoti. Seepärast ma ennist ütlesingi, et loodan, et see karu polnud marutõbine, ta lõi selle jahimehe üsna veriseks. Too hakkas oma kaheraudset laadima, aga karu oli tal kohe kannul ja sõna otseses mõttes astus mehele peale. Ma mõtlesin, et äkki õnnestub karu tähelepanu endale tõmmata ja anda mehele aega relv laadida ja see elukas maha lasta ning viskasin karu pihta miski kaikaga. Jah, see oli ohtlik, aga Martini elu oli ohus. Jaanusel tundus karu vastu miski eriline maniakaalne viha olema, too hüppas igatahes karule selga ja hakkas teda pähe pussitama. Martin sai selle käigus niipalju hingamisruumi, et läkitas karule kaks laengut kerre, millest too lõpuks maha vajus.
Siiamaani on see lugu ebatõenäoline ja kummaline olnud, siit edasi läheb asi ebausutavaks. Palun, ürita mind uskuda, ma vannun kõige nimel, et see, mida ma kirja panen on tõsi. Karu peast roomas välja mingi asi, umbes ämbliku kujuline, ühe punase silmaga, nii vast rusikasuuruse kerega. Martin üritas uuesti püssi laadida, et seda asja lasta, aga ta käsi oli liialt vigastatud, ma võtsin ta käest relva ja tulistasin mõlemad kuulid sellele asjale silma. Minu loogika järgi oleks see pidanud ribadeks lendama, täislaenguga jahipadrun 50cm pealt, aga sellesse...asja... tekkisid vaid kuuliaugud, justkui oleks tegu tinast keraga. Aga silm kustus.
Martini seletus polnud just ka kuigi usutav...vähemalt nüüd, kui ma seda kirjutan, tol hetkel tundus see üsna loogiline ja seda tegelikult ka on, kui siia lisada kõik, millest ma veel kirjutan ja mis tavaloogikale ei vasta. Või siis vähemalt tavateadmistele mitte. Loogika on siin taga külm ja tugev. Ja julm.
Martin oli teadvuse kaotuse äärel, ka pärast seda, kui ma ta kähku kokku lappisin. Ütles, et tema elukoht on samas lähedal, see tundus tol hetkel ikka üsna hea pakkumisena. Mul kogu aeg kripeldas sees, et ma ei saa sulle kuidagi teatada, et muretsemiseks pole põhjust, ma oleks selleks ajaks pidanud juba ammu kodus olema ju... Ja see surnud bussijuht ka seal keset metsa, me panime küll bussiukse kinni, aga...
Igatahes koht, kuhu me välja jõudsime oli kõike muud kui jahimaja või metsatalu. See oli sõna otseses mõttes erakindlus. Kuulipildujapesadega ja okastraadiga müüril. Eesti Vabariigis. Läänemaal. Mobiililevita kohas. Igatahes juhatati meid viisakalt selle kindluse mõisastiilis keskhoones külalistetuppa. Ja pandi operatiivselt luku taha. Selleks hetkeks olin ma juba loobunud üllatunud olemast. Ega meid kauaks sinna hapnema ei jäetud, varsti juhatati isiku juurde, kes pidi selle paiga ülemus olema. Veel üks indiaanlase moodi tegelane, aga see vana mees tundus ka verepoolest õige olema. Tutvustas end kui Joonatan Valgesulge. See ämblikulaadne asi olevat keha üle kontrolli võttev parasiit oli ainuke tegelik info, mis me tema käest saime. Igatahes lubas ta hommikul meid suurele teele organiseerida, varem polevat võimalik. Meil polnud ka kuidagi võimalik teda veenda ega sundida, levi seal ka polnud, tol hetkel väitis too ülem, et ka muud sidet peale raadio mitte. Mul on nii kahju, et sa pidid muretsema, aga mul tõesti ei olnud mingit võimalust sulle teada anda, et minuga on kõik korras... ma isegi ei kujuta ette, mis tunne sul võis olla, eriti siis kui see asi telekast tuli... Aga tol õhtul toimetati meid tagasi sinna külalisteruumi ja sooviti head und. Hommikul 5 ajal visati veel mingi meile tundmatu tüüp sinna sisse, küsiti veel enne, kas me tunneme teda.
Ma olin hommikul enne kaheksat pisut üleval mingi mütaka peale. Loo moraal oli, et keegi lasi seda ehitust helikopterilt rakettidest. Eesti Vabariigis. Läänemaal. Ma kordan veel kord, et ma ei liialda ega pane midagi juurde, palun ürita mind uskuda. Mina ise ei suutnud ka seda uskuda kuni hetkeni kui meie toalt välissein eest lasti. Sel hetkel oli ilmselge, et me peame sealt toast välja saama, nüüd kohe, maksku mis maksab, sest vaevalt ründajad meil ja maja elanikel vahet teevad. Ahjaa, ründajad paistsid kangesti nende skinide kirjeldusele vastavat, keda Jaanus näinud oli hummeris eile, ainult nüüd oli neid PALJU rohkem. Ja neil oli ründehelikopter. Me üritasime miski kapiga ust maha joosta, aga paraku oli see üsna hästi ehitatud. Samal hetkel avastasime, et kaks rünnakvarustuses tüüpi rapellivad katuselt meie ruumi, relvad laskevalmis. Neid kapiga visata tundus sel hetkel erikuradi hea idee oma naha hoidmiseks. Kapi viskamine. Muidugi, kuidas siis muidu, kindlasti suudame me seda kellelegi pihta visata. Kapi. Igatahes võeti meid sihikule ja käsutati põrandale pikali. Samal ajal keeras keegi ukse lukust lahti ja läks laskmiseks. Ründajad tundusid eriti trggerhappyd olema nii et ühe tüüpidest jalust maha jooksmine tundus tol hetkel väga hea ideena selle asemel, et lasta endale niisama valang selga kihutada. Jah, see oli mõttetult ohtlik, aga sinna niisama lamama jäämine tundus veelgi ohtlikumana. Ma sain kergelt kriimustada rüseluse käigus, ei midagi tõsist, aga me saime mõlemad tüübid pikali ühe kohaliku püssimehe abiga.
Siis järgnes taas midagi, mida ei ole võimalik uskuda. Kohalik justkui visati millegi nähtamatu poolt ruumist välja ja ruumi HÕLJUS sisse, justnimelt hõljus, ta ei puudutanud ei maad ega seinu, valgesse riietatud mees, usu või mitte, aga ta minumeelest oli see toosama Jaanus Metsmäe, kes meie eest selle pearaha välja pani. Ega ma teda kaua vaadata jõudnud, meid kõiki paisati samamoodi vastu seinu nagu see kohalik, kes meile enne appi oli tulnud. Ma ei ole kindel, aga tundus, et selle Metsmäe käeliigutuse peale. See laks põrutas mu päris põhjalikult uimaseks, pilt virvendas mis hirmus. See 'meie' Jaanus vist suutis tolle Metsmäe pihta ühelt ründajalt võetud MP5st lasta, aga ilmselt ei saanud pihta, sest too jäi edasi hõljuma. Ma ei tea, mis meist oleks edasi saanud, aga siis astus tuppa sisse too kohalik ülem, Valgesulg, mille peale tüüp valges kiiruga minema hõljus.
Ja ma kinnitan veel kord, et see kõik toimus täiesti reaalselt. Mina ei usuks, kui keegi mulle seda räägiks põhjenduseks, et miks ta kadunud oli, aga sa ise tead ju, mis edasi tuleb. Peale valge kadumist lõppes rünnak kähku ja meid juhatati teise, kõigi seintega ruumi. Mõne aja pärast veeti meid taas kord selle kohaliku ülemuse juurde. Seal näitas ta meile juba sulle tuttavat videoklippi, millele selles variandis oli lisatud jupike irvitava Metsmäega, kelle sõnum oli umbes selline, et te segasite meie tegemisi, nüüd muutub teie elu põrguks. Ma tõesti ei mäleta, mis sõnu täpselt ta kasutas.
Ma poleks kunagi uskunud, et eesti vabariigis on kedagi, kellel on selliseks asjaks ressursse. Igatahes nendest ülejäänutest kaks, Jaanus ja Einar on need, kellega ma koos bussi peale sattusin ja kolmas, Sass, on see, kes meie ruumi vastu hommikut kupatati. Mis kuradi pärast oleks ma pidanud panka röövima ? Kas tõesti inimesed, kes mind tunnevad, usuvad seda... mul ei ole ju isegi seda raha vaja, vanematest jäi päris suur hulk raha järgi ja aktsiaid, loodetavasti ei suuda nad vähemalt esialgu teile selle kasutamist võimatuks teha. Ole ettevaatlik, kohalikud arvavad, et kui see Metsmäe otse minu kallale ei pääse, siis võib ta mõne aja pärast midagi teie vastu proovida. Ma üritan midagi organiseerida, et teile ohutust tagada, aga ma tõesti ei tea, mida ma teha saan praegu. Peaasi, ürita ennast ohutus kohas hoida ja mu õde-venda ka, niipea kui saan, annan teile teada. Isegi kui sa mind ei usu, ole ettevaatlik, need inimesed on ohtlikud, palju rohkem ohtlikud kui üldse võimalikuks arvata võis, kui nad juba midagi sellist suudavad Eestis läbi viia....