Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


nWoD: Harri Soolepa kirjad oma elukaaslasele

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

nWoD: Harri Soolepa kirjad oma elukaaslasele

PostitusPostitas Mimic 13:53 14. Veebr 2006

*OG kommentaar* Mõned detailid on pisut muudetud ja välja jäetud, sest see on ikkagi Harri Soolepa kiri oma kallile kaasale, kelle teavitamist kõigist võikaist detailidest ta vajalikuks ei pea. Tegevusaeg: 2006 aast suvi, tegevuskoht, Eesti Vabariik. Jutustab Harri Soolepp, 26 aastat vana, endine kaitseväe instruktor Meegomäel, lahkus väest pool aastat tagasi, kui vanemad hukkusid autoõnnetuses, et hoolitseda noorema venna-õe eest. Esimest kirja kirjutab ta peale seda, kui just on seitsmestest uudistest näidatud võltsitud turvakaameravideot sellest kuidas ta koos kolme kaaslasega panka röövib. Kirjapilt on Harrilik, seega mitte just kunstipärane.

Marile.
Seda järgnevat kirjutan ma selleks, et sa tõe teada saaksid. Seda, et sa mu õele ja vennale ka tõe ära seletaksid ma palun ka, kuigi ma ei arva, et
nad seda uskuda suudavad. Kui sinagi. Aga ma vannun, kõik, mis ma siia kirja panen, on tõsi sõna sõnalt, ma ei pane midagi juurde. Ja palun sind, püüa uskuda, ma ei ole hulluks läinud, nõndasamuti nagu ma ei valeta... kuigi mõlemat on viimase aja valguses ehk võimatu uskuda. Aga sa tead ju isegi, et see, mida tõena püütakse näidata on ilmselgelt vale, ma ei teeks kunagi midagi sellist. Aga kui sa seda kunagi loed, kannata pisut, ma ei rutta veel nende sündmusteni, mida sa tead, ma alustan algusest.
Ma loodan, et said vähemalt selle SMSi kätte, mis ma Pärnust saatsin, niipalju sa mu tädi tead küll sellest korrast kui me seal käisime, et tema
juurest ei saa kuidagi minema, küll on talle vaja pisut puid lõhkuda ja siis see uksehing kriiksub jne. Igatahes jäin ma viimase bussi peale ja
siis ei tulnud seda ka, alles siis, kui ma nende peale pisut röökisin, saadeti asendusbuss. Mingi logu oli, kolm reisjat ka ainult muidugi.
Korralik koerailm oli pühapäeva õhtul, kuskil ma arvan poole tee peal või nii oli üks rekka paugu pannud ja buss suunati kõrvalteele. Oleks vaid see rekka teele jäänud... Aga oleks on üldse tore poiss. Bussijuht rallis nagu hullumeelne kõrvalteel ka edasi, ilmselt tahtis kiiresti koju saada. Kahjuks polnud meile seda antud. Pool tundi hiljem kimas buss täiega sisse tormiga teele kukkunud puule. Õnneks polnud kiirus VÄGA suur. Ei mina ega teised reisjad viga ei saanud, ainult pisut põrutada. Ainult bussijuht, ta oli ju täitsa ees, sai põhjalikult viga. Politseid ega kiirabi kutsuda ei saanud, levi oli täiesti null, üks tüüp proovis isegi bussi katuselt. Panime bussijuhi lamama ja üritasime abi anda, aga tollel olid ilmselt mingid sisemised vigastused, millega mul polnud seal midagi peale hakata.
Hetkeks me arvasime, et meil vedas, sest kuskilt haruteelt paistsid autotuled ja kuna meil polnud halli aimugi, kus me olime, siis tundus see ainsa võimalusena kiiresti abi kutsuda. Jaanuse-nimeline kaasreisja tormas neid peatama, aga ilmus paari minuti pärast tagasi, rääkis et autos olid olnud mingid relvastatud skinheadid, kes teatasid, et neil on kiire ja et kui neil kunagi aega on, siis nad helistavad hädaabisse. Taas kord sai tõestust minu teooria, et hummereid müüakse ainult täielikele t***peadele. Umbes siis suri ka bussijuht.
Otsustasime hakata astuma tuldud teed tagasi, sest mingil hetkel olime me selle metsatee ääres maja näinud ja ega leviaugud ka eestis nii suured ei ole. Tuli nooreaeg meelde tegelikult; pimedas, märg, külm, keset ööd, vastik, aga peab. Ja ma veel arvasin, et peale väest äratulekut ma enam ei pea niimoodi. Ja nagu tellitult hakkaks kuskilt kostma laskmist. Automaatrelvatuld, usu mind, ma tunnen selle ära, see ei olnud niisama paugutamine või mingi sarnane heli, ma olen seda liiga palju kuulnud. Ja granaat. Sealkandis EI ole ühtegi kaitseväe laskepolügoni ja need ei olnud simulatsioonid, need olid elus. Otsustasime, et mida kiiremini me sealt uttu tõmbame, seda parem.
Mõne minuti pärast oli kuulda teed mööda dziibimootori heli, esimene asi, mis meile kõigile pähe turkas olid need relvastatud skinid ja oli see siis vale või mitte, igatahes putkasime me põõsasse. Tegemist oligi sama hummeriga, mis meist üsna hullumeelse kiirusega mööda rallis. Tahtsime siis edasi liikuma hakata, kui teed mööda tatsas meie poole karu. Suur karu. Teed mööda. Samas suunas kui dziip. Karu. Mööda teed. Läänemaal. Ma olen karu korra läbi optika metsas näinud, aga see ei olnud kindlasti kohas kust just dziip on läbi rallinud. Igatahes oli kõigil piisavalt aru peas, et täiesti paigale jääda ja hetkeks tundus, et karu meid ei märkagi vaid paneb sellele dziibile järgi (mida kuradit ?????????). Paraku tundis ta Jaanuse lõhna ilmselt, igatahes pani joonelt tolle poole. Ma loodan, et see elukas marutõbine polnud...
Aga sellest omal ajal. Igatahes ei pidanud Jaanusel närvid vastu ja too pistis ühe suure kuuse poole putku. Puu otsa ronimine tundus tol hetkel kuradi hea ideena, aga ümberringi olid peale selle kuuse ainult männid, koor oli vihmast libe ka, sealt ei lähe ka suure karuhirmuga üles. Jaanusel oli aga adrekas piisavalt veres et ta oli enne puu otsas kui karu jõudis kolme sammu astuda, vedas teisel hullu moodi, karu oli piisavalt leilis, et hakkas seda puud rappima all. Nii suur oli küll, et selle puu otsa ei roninud. Ma tahtsin just lähema ronitava puuni liikuda, kui märkasin üht jahimeheriietes ja suure püssiga tüüpi. Ma pole tõesti enam vormis, kui ma lasen kellelgi endale nii külje alla hiilida, eks ma olin muidugi sellest karust ka üsna närvis. Tüüp pidas end mingiks indiaani jahimeheks vist, oli endale miskid suled pähe ajanud ja tervitas ka, "Hau," aga muidu nägi välja täitsa kohalik. Igatahes avaldas ta tahet selle karuga lõpparve teha, milla vastu ma kuidagi vaielda ei saanud, kuigi ma ei usu, et tal jahiluba oleks olnud. Laeng õlga lõpetas igatahes selle karu huvi puu vastu ja teine kuhugi keresse ajas ta lausa põgenema.
Jahimees, kes ennast Martinina tutvustas, pakkus, et me ta võib meid lähimasse levisse juhatada, aga me peaks temaga niikaua kaasa liikuma, kuni ta selle karuga lõpetab. Teine variant oleks olnud metsa jääda ja veel kord selle karuga kohtuda, seekord äkki ilma tema vahelejõudmiseta. Suhteliselt saast valik... ma ei tea, kas me tookord ehk taas valesti ei valinud, aga igatahes kaasa me läksime. See jahimees tundus ikka PÄRIS pädev olema, läks öösel pimedas jälge mööda pooljoostes, ma pole päris sita pealt riisutud, aga nii kähku mina ei suuda ligilähedalt ka. Igatahes joonet karukoopani välja. Seal palus jahimees meil viisakalt väljas oodata ja läks ise sisse. Karukoopasse, kus on teadaolevalt haavatud vihane karu, suur selline. Öösel pimedas, ilma valguseta. Ta lasi sees küll karu pihta, aga ei tabanud vist piisavalt, igatahes lennutas karu ta sealt välja kui õlekoti. Seepärast ma ennist ütlesingi, et loodan, et see karu polnud marutõbine, ta lõi selle jahimehe üsna veriseks. Too hakkas oma kaheraudset laadima, aga karu oli tal kohe kannul ja sõna otseses mõttes astus mehele peale. Ma mõtlesin, et äkki õnnestub karu tähelepanu endale tõmmata ja anda mehele aega relv laadida ja see elukas maha lasta ning viskasin karu pihta miski kaikaga. Jah, see oli ohtlik, aga Martini elu oli ohus. Jaanusel tundus karu vastu miski eriline maniakaalne viha olema, too hüppas igatahes karule selga ja hakkas teda pähe pussitama. Martin sai selle käigus niipalju hingamisruumi, et läkitas karule kaks laengut kerre, millest too lõpuks maha vajus.
Siiamaani on see lugu ebatõenäoline ja kummaline olnud, siit edasi läheb asi ebausutavaks. Palun, ürita mind uskuda, ma vannun kõige nimel, et see, mida ma kirja panen on tõsi. Karu peast roomas välja mingi asi, umbes ämbliku kujuline, ühe punase silmaga, nii vast rusikasuuruse kerega. Martin üritas uuesti püssi laadida, et seda asja lasta, aga ta käsi oli liialt vigastatud, ma võtsin ta käest relva ja tulistasin mõlemad kuulid sellele asjale silma. Minu loogika järgi oleks see pidanud ribadeks lendama, täislaenguga jahipadrun 50cm pealt, aga sellesse...asja... tekkisid vaid kuuliaugud, justkui oleks tegu tinast keraga. Aga silm kustus.
Martini seletus polnud just ka kuigi usutav...vähemalt nüüd, kui ma seda kirjutan, tol hetkel tundus see üsna loogiline ja seda tegelikult ka on, kui siia lisada kõik, millest ma veel kirjutan ja mis tavaloogikale ei vasta. Või siis vähemalt tavateadmistele mitte. Loogika on siin taga külm ja tugev. Ja julm.
Martin oli teadvuse kaotuse äärel, ka pärast seda, kui ma ta kähku kokku lappisin. Ütles, et tema elukoht on samas lähedal, see tundus tol hetkel ikka üsna hea pakkumisena. Mul kogu aeg kripeldas sees, et ma ei saa sulle kuidagi teatada, et muretsemiseks pole põhjust, ma oleks selleks ajaks pidanud juba ammu kodus olema ju... Ja see surnud bussijuht ka seal keset metsa, me panime küll bussiukse kinni, aga...
Igatahes koht, kuhu me välja jõudsime oli kõike muud kui jahimaja või metsatalu. See oli sõna otseses mõttes erakindlus. Kuulipildujapesadega ja okastraadiga müüril. Eesti Vabariigis. Läänemaal. Mobiililevita kohas. Igatahes juhatati meid viisakalt selle kindluse mõisastiilis keskhoones külalistetuppa. Ja pandi operatiivselt luku taha. Selleks hetkeks olin ma juba loobunud üllatunud olemast. Ega meid kauaks sinna hapnema ei jäetud, varsti juhatati isiku juurde, kes pidi selle paiga ülemus olema. Veel üks indiaanlase moodi tegelane, aga see vana mees tundus ka verepoolest õige olema. Tutvustas end kui Joonatan Valgesulge. See ämblikulaadne asi olevat keha üle kontrolli võttev parasiit oli ainuke tegelik info, mis me tema käest saime. Igatahes lubas ta hommikul meid suurele teele organiseerida, varem polevat võimalik. Meil polnud ka kuidagi võimalik teda veenda ega sundida, levi seal ka polnud, tol hetkel väitis too ülem, et ka muud sidet peale raadio mitte. Mul on nii kahju, et sa pidid muretsema, aga mul tõesti ei olnud mingit võimalust sulle teada anda, et minuga on kõik korras... ma isegi ei kujuta ette, mis tunne sul võis olla, eriti siis kui see asi telekast tuli... Aga tol õhtul toimetati meid tagasi sinna külalisteruumi ja sooviti head und. Hommikul 5 ajal visati veel mingi meile tundmatu tüüp sinna sisse, küsiti veel enne, kas me tunneme teda.
Ma olin hommikul enne kaheksat pisut üleval mingi mütaka peale. Loo moraal oli, et keegi lasi seda ehitust helikopterilt rakettidest. Eesti Vabariigis. Läänemaal. Ma kordan veel kord, et ma ei liialda ega pane midagi juurde, palun ürita mind uskuda. Mina ise ei suutnud ka seda uskuda kuni hetkeni kui meie toalt välissein eest lasti. Sel hetkel oli ilmselge, et me peame sealt toast välja saama, nüüd kohe, maksku mis maksab, sest vaevalt ründajad meil ja maja elanikel vahet teevad. Ahjaa, ründajad paistsid kangesti nende skinide kirjeldusele vastavat, keda Jaanus näinud oli hummeris eile, ainult nüüd oli neid PALJU rohkem. Ja neil oli ründehelikopter. Me üritasime miski kapiga ust maha joosta, aga paraku oli see üsna hästi ehitatud. Samal hetkel avastasime, et kaks rünnakvarustuses tüüpi rapellivad katuselt meie ruumi, relvad laskevalmis. Neid kapiga visata tundus sel hetkel erikuradi hea idee oma naha hoidmiseks. Kapi viskamine. Muidugi, kuidas siis muidu, kindlasti suudame me seda kellelegi pihta visata. Kapi. Igatahes võeti meid sihikule ja käsutati põrandale pikali. Samal ajal keeras keegi ukse lukust lahti ja läks laskmiseks. Ründajad tundusid eriti trggerhappyd olema nii et ühe tüüpidest jalust maha jooksmine tundus tol hetkel väga hea ideena selle asemel, et lasta endale niisama valang selga kihutada. Jah, see oli mõttetult ohtlik, aga sinna niisama lamama jäämine tundus veelgi ohtlikumana. Ma sain kergelt kriimustada rüseluse käigus, ei midagi tõsist, aga me saime mõlemad tüübid pikali ühe kohaliku püssimehe abiga.
Siis järgnes taas midagi, mida ei ole võimalik uskuda. Kohalik justkui visati millegi nähtamatu poolt ruumist välja ja ruumi HÕLJUS sisse, justnimelt hõljus, ta ei puudutanud ei maad ega seinu, valgesse riietatud mees, usu või mitte, aga ta minumeelest oli see toosama Jaanus Metsmäe, kes meie eest selle pearaha välja pani. Ega ma teda kaua vaadata jõudnud, meid kõiki paisati samamoodi vastu seinu nagu see kohalik, kes meile enne appi oli tulnud. Ma ei ole kindel, aga tundus, et selle Metsmäe käeliigutuse peale. See laks põrutas mu päris põhjalikult uimaseks, pilt virvendas mis hirmus. See 'meie' Jaanus vist suutis tolle Metsmäe pihta ühelt ründajalt võetud MP5st lasta, aga ilmselt ei saanud pihta, sest too jäi edasi hõljuma. Ma ei tea, mis meist oleks edasi saanud, aga siis astus tuppa sisse too kohalik ülem, Valgesulg, mille peale tüüp valges kiiruga minema hõljus.
Ja ma kinnitan veel kord, et see kõik toimus täiesti reaalselt. Mina ei usuks, kui keegi mulle seda räägiks põhjenduseks, et miks ta kadunud oli, aga sa ise tead ju, mis edasi tuleb. Peale valge kadumist lõppes rünnak kähku ja meid juhatati teise, kõigi seintega ruumi. Mõne aja pärast veeti meid taas kord selle kohaliku ülemuse juurde. Seal näitas ta meile juba sulle tuttavat videoklippi, millele selles variandis oli lisatud jupike irvitava Metsmäega, kelle sõnum oli umbes selline, et te segasite meie tegemisi, nüüd muutub teie elu põrguks. Ma tõesti ei mäleta, mis sõnu täpselt ta kasutas.
Ma poleks kunagi uskunud, et eesti vabariigis on kedagi, kellel on selliseks asjaks ressursse. Igatahes nendest ülejäänutest kaks, Jaanus ja Einar on need, kellega ma koos bussi peale sattusin ja kolmas, Sass, on see, kes meie ruumi vastu hommikut kupatati. Mis kuradi pärast oleks ma pidanud panka röövima ? Kas tõesti inimesed, kes mind tunnevad, usuvad seda... mul ei ole ju isegi seda raha vaja, vanematest jäi päris suur hulk raha järgi ja aktsiaid, loodetavasti ei suuda nad vähemalt esialgu teile selle kasutamist võimatuks teha. Ole ettevaatlik, kohalikud arvavad, et kui see Metsmäe otse minu kallale ei pääse, siis võib ta mõne aja pärast midagi teie vastu proovida. Ma üritan midagi organiseerida, et teile ohutust tagada, aga ma tõesti ei tea, mida ma teha saan praegu. Peaasi, ürita ennast ohutus kohas hoida ja mu õde-venda ka, niipea kui saan, annan teile teada. Isegi kui sa mind ei usu, ole ettevaatlik, need inimesed on ohtlikud, palju rohkem ohtlikud kui üldse võimalikuks arvata võis, kui nad juba midagi sellist suudavad Eestis läbi viia....
Viimati muutis Mimic, 15:12 14. Veebr 2006, muudetud 1 kord kokku.
Dancing on the edge of a blade
Rollimäng on Kõigelooja poolt soositud ja seeläbi kohustuslik
Mimic
Haldjate õpilane
 
Postitusi: 385
Asukoht: Punker Endelaanes

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Oberon 14:16 14. Veebr 2006

Väga asjalik, niipalju ainult, et kole keeruline lugeda kui read pikad ja liigendust vähe.

Muidugi võib see asja juurde käida - et segasem oleks ( nWod ikkagi )
MÜÜA ! Langevari, korra kasutatud. Pole avatud. Pisut määrdunud. saata privaatsõnum.
Oberon
Ruunitundja
 
Postitusi: 446

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Starfild 14:19 14. Veebr 2006

mis on nWoD ? :oops:
Starfild
Tähetäps
 
Postitusi: 850
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

PostitusPostitas ohpuu 15:48 14. Veebr 2006

systeem. väga tore systeem. yhtlasi ka maailm. kysi Higginsi käest lähemalt ;)
märksõna: Valge Susi
ohpuu
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3001
Asukoht: Balti jaam

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Mimic 13:58 7. Mär 2006

*OG märkus: mõned päevad ja üks Venemaa-reis hiljem*

Ma lubasin, et räägin sulle tõde, seega pean ka selle kirja panema, mis iganes sa minust peale seda ka arvad. Kui sa selle läbi loed ja kasvõi osa sellest suudad uskuda, siis ehk mõistad. Võib-olla ka mitte, kuna ma ise ei saa enamikust aru. Aga miks ma seda kõike teen, seda ma tean, selleks, et teid kaitsta, sind ja venda-õde. Mina tõin kogu selle jama teile kaela, mitte et ma oleks teadnud, aga ma olin valel ajal vales kohas, tundub. Ma teen ka kõik, et vähemalt teid see võimalikult vähe ohustaks. Praegu tundub peaaegu kindel, et kuna Metsmäe mulle ligi ei pääse, siis üritab ta teie kaudu mind kätte saada. Ma ei saa ikkagi aru, kuidas me talle nõnda ette jäime, selliste ressursside rakendaminem meie elu põrguks tegemiseks ei saa olla ju aevastada... Ma ei saa aru, milleks ? Nüüd on kõik nupud juba mängus, aga... kohalike sõnul oli kogu see rünnak nende vastu ainuüksi seepärast, et me seda maasturit metsas kohtasime ? Tundub täiesti mõttetu, aga nii ka kõik ülejäänu viimastel päevadel.
Igatahes tuleb teid ohutusse kohta toimetada, vähemalt esialgu, politseilt kaitset... pole just loota, nad arvavad, et ma olen pangaröövel. Ja ka muid põhjuseid on. Valgesule arvamuse järgi, ja ta tundub neist asjust üsna hästi jagavat, on loota, et Metsmäe huvi minu vastu mõne aja pärast ka raugeb, siis saab teidki ohutult tagasi toimetada. Igatahes organiseerisin ma teie toimetamise ohutusse kohta mõneks ajaks, ma ei tea täpselt kui kauaks, aga palun usu mind, seda on vaja. Sul on hulga puhkust välja võtta, küsi vähemalt kuu aega, ma loodan, et selle ajaga on kõik lahenenud, kolme päeva pärast võtan ma uuesti ühendust, et kus ja kuidas, senimaani peaks veel ohutu olema, Metsmäe üritab veel pisut ilmselt minu suunal... Aga mind ta kätte ei saa ja senikaua pole ka teil ohtu. Ja palun võta tuluarve kaardile duplikaat oma nimele, mul on seda hädasti vaja, mina ei pääse ju enam rahale ligi, tead küll, et mul on 15 miljonit, mis ma just röövisin...
Ja ma lubasin sulle tõde. Tõde on see, et tasuta lõunaid pole olemas, kõik mis ma viimastel päevadel olen ette võtnud on vahetuskaup selle eest, et teid ohutusse kohta toimetatakse. Maailm on üsna hämar paik ja alati ei ole võimalik kõike tavainimesele vastuvõetavate vahenditega saavutada. Nii õpetati mulle brittide kursustel. Viimase paari päeva jooksul olengi ma teinud seda, mida nad mulle õpetasid ja mida ma 8 aastat harjutanud olen. Ma olen roomanud kõrini mudas, ületanud ebaseaduslikult piiri ja vaadanud inimesi läbi 12x optika. Ning nende pihta lasknud. Täpselt nagu mulle õpetati: liigu sisse, identifitseeri sihtmärk, kogu selle kohta infot, koosta plaan, käita plaan, liigu välja. Seda ma olengi teinud viimased 72 tundi. Tasuta lõunaid pole. Valgesule hind teie ohutusse kohta toimetamise eest oli 3 tema enda meest, kes esmaspäevase rünnaku ajal oli vangi võetud Metsmäe...vägede... poolt. Ning väidetavalt Venemaale toimetatud. Mul ei olnud just palju valikut, samuti ka teistel. Narva piiripunktist pidime me üle saama. Tundub, et Metsmäe ei ole ainuke, kel on pikad käed. Varustus, mis meile antud operatsiooni läbiviimiseks võimaldati, oli...ulatuslik. Ainuke, mida Valgesulg meile ei andnud, oli õnn. Sest nagu kogu praeguseni viinud jama, oli ka see, et me kõrvalteid Narva poole sõites kitsal teel lömmisõidetud uhke maasturi juurde sattusime, meie vilets õnn. Asi oleks piirdunud vaid ümbersõiduga, kui poleks olnud seda meest, kes selle auto juures seisis ja meil sealt kaduda käskis. Ja seda inimest, kes autost paaniliselt põgeneda üritas. Me jäime seda hetkeks üllatunult vaatama. Selle peale tõmbas too mees mõõga. MÕÕGA. Jaanusel olid närvid üsna pingul ja ta tulistas seda meest. Normaalne inimene ei ründa sind mõõgaga, kui on just .40 kaliibri kuuli saanud, ma olen seda kuulnud ainult narkomaanidest. Aga seda too mees igatahes tegi. Jaanusel vedas hirmsat moodi, et ta vaid lõigata sai, ma ei kujuta ette, milliseid vigastusi võiks korralik mõõgahoop tekitada. Ja siis tõstis see mees Jaanuse kui põhukoti enda ette pantvangiks ning ähvardas tal kõri läbi lõigata. Mul ei jäänud üle muud kui tulistada. Kui sa ka mu kirjadest mu vennale-õele plaanid rääkida, jäta see osa vist välja. Sinuga ma pean aus olema, seda juba teie enda ohutuse pärast ja minu mõistusel püsimiseks. Aga nendel ei ole vaja. Ma loodan, et sa oled piisavalt tugev, et jaksata uskuda, et ma olen aus ega ole hulluks läinud...
Auto juurest võsast leidsime ka sealt autost põgenenud inimese. Too ainult värises hirmust. Ma leidsin ennast mõtlemast, et kui ma suudaksin ka vaid sellistesse sündmustesse nii suhtuda, et tunnen vaid hirmu. Suht noor tüdruk oli, vaevalt keskkoolist väljas ilmselt, autol olid veel vahtralehed peal ka. Ainus, mis ta meile rääkida suutis, oli, et see mees oli teda jälitanud, tema peale jahti pidanud. Me lubasime ta Narva ära viia. Ma imestan, et ta meie käest midagi ei küsinud... Öösel, keset metsa, relvastatud kamp mustas dziibis. Aga vast oli ta vaid juba lootuse kaotanud abi saada. Õlekõrs.
Enne Narvat pidime Peterburi maanteele keerama. Saime vaevalt mõne kilomeetri sõita, kui politsei meid vilkuriga kinni pidas. Me kõik jõudsime ilmselt mõelda pikalt sellest, kuidas 'pangaröövlid' suure aplaavaga vanglasse lohistatakse. Eesti politseiga ma tulistama ei hakka. Politsei aga kontrollis vaid auto dokumente ja teatas siis laia irvega, „Mina teie asemel täna öösel ei magaks.“ Tüdruk tagaistmel korrutas vaid, „Silmad, kas te nägite nende silmi ?“ Ma olen mitu korda öelnud, et ma ei saa enam millestki aru, aga tol hetkel läks kõik lõpuni paigast. Ma ei tea, kui palju sa aru saad üldse, mida ma kirjutan, see võib ääretult mõistmatu olla, aga mul ei jää muu üle, kui endale korrutada: ma olen täie mõistuse juures, ma ei ole hulluks läinud. Politseiauto jäi meile sappa kuni piiripunktini. Kui tüdruk tahtis meie autost maha minna, olid need kaks politseinikku kohe platsis ja asusid teda eemale vedama. Ma ei tea, mis pani tüdrukut meie autos ennast turvalisemalt tundma kui nende politseinikega, kuid meie autosse ta taas põgenes ja teatas, et kui meie kuidagi üle piiri saame, tuleb ta meiega kaasa. Üle piiri me saime, eesti piirivalve imestuseks ja vene poole rikkuseks. Ma pole Venemaal kunagi varem käinud, kuigi plaane, kuidas mind vajadusel piiri taha toimetada, olen näinud mitmeid. Niisugune ei näinud neist ükski välja. Magasime paar tundi kuskil metsas, päeval liikusime edasi operatsioonipiirkonda, tuvastasime kõige tõenäolisema objekti ja asusime tegelema teabehankega. Ehk siis Jaanus läks luurele. Meil ei olnud aega. Valgesulg oli öelnud, et vaevalt pantvange eriti üle kolme päeva elus hoitakse, mis tundus ka ülimalt tõenäoline. Aga mida meil polnud, oli lollikindel plaan. Pantvangide äratoomine pole just midagi, mida minusugustele õpetati eriti hoolikalt. Aga neid oli meil hädasti vaja, need kolm on minu hind teie ohutusse paika toimetamise eest. Mitme peale panime mingi plaani siiski kokku ja järgmisel hommikul asusime seda teostama. See paik oli kaitstud nagu fort knox, topelt okastraat, miiniväli, valve. Ja muu. Okastraadi, miinide ja valvega olime me arvestanud, aga mitte selle muuga. Kui Jaanus ja Einar üritasid ühte kõrvalehitusse sisse piiluda, tulid sealt välja...ma ei tea, mis nende kohta öelda, see kõlab absurdse klisheena, aga ma olen kindel, et need oli zombid. Või midagi sellist. Laibad, või vähemalt katkised kehad... Elus need ei saanud olla, nad olid liiga puruks. Ma olen täiesti kindel selles, mida ma räägin, ma nägin neid liigagi selgelt läbi optika. Selles osas olen ma oma terves mõistuses kindel. Ja asi läks vaid hullemaks. Sel hetkel astus punkrist välja üks mees, keda olime näinud eelmine päev saabumas ja tõstis käed. Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Savi või muda või..., igatahes kerkis see maast justkui tolle mehe tahte peale ja tõusis kahemeetriseks kogu aeg voolavaks, keevaks müüriks ümber kogu kompleksi. Tolleks hetkeks ma olin juba loobunud millegi üle imestamast, ainult taktikaline mõtlemine veel töötas, ma hakkasin jooksma kõrgemale kohale, et katta nende zombide kätte jäänud poisse. Ma olen üldse viimasel ajal tabanud mitu korda end mõttelt, et küsimused „Miks ? Mis asi ?“ on väga ebaterved. Aga kui ma neid ei küsiks, läheks ma vist lõplikult lolliks. Jaanuse ja Einari elud olid väga juuksekarva otsas seal müüri sees, aga lõpuks saime meiegi, kes me väljas olime, sisse. Punkris olnud kindlustatud ukse lõhkasime eest kõrvalhoones paiknenud laskemoonalaost leitud tankitõrjemürsuga. Sealt tagant me ka pantvangid leidsime. Tüüp sinises üritas neid tappa, aga meil õnnestus kõigi elud päästa. Vähemalt midagi, mis veidigi helgem paistis, ma ei ole sellist kergendustunnet tundud kunagi oma elus. Oleks nad tapetud, oleks kõik olnud asjata, rääkimata nende endi elude kaotusest. Me olime viivitanud lõpmatult kaua, edasi järgnes põgenemine elu eest. Auto olime sunnitud mahajätma, kuna pantvange varjanud kompleksist oldi juba jõutud helikopter kohale kutsuda, ainuke võimalus nende eest varjuda oli liikuda läbi metsa. Kuskil Venemaal, ca 50 km Peipsist idas, jala, kolme poolvigaseks pekstud endise pantvangiga. Lähedal oli kaks sõjaväe laokompleksi, me olime neile pilgu peale heitnud igaks juhuks enne, nii me siis liikusimegi ühe juurde. Tüdruk, Birgit, väitis, et räägib vene keelt, läks ladude juurde luiskama, et jäi autoga kinni ja vajab välja tõmbamist veokaga. Mõne aja pärast tuligi üks Zil logisedes mööda teed. Pidasime selle kinni, juht sai mõned dollarid ning õhtuks olime juba Pihkva kandis ning keset ööd ka üle piiri. Valgesulel on üsna pikk käsi, nagu ma juba mainisin. Ma ei tea kuidas see võimalik on, aga nii see on. Praegu olen ma tagasi selles salajases kompleksis kuskil Läänemaal ja minu hind teie eest on makstud. Loodetavasti õnnestub see asi kiiresti korda ajada, ma tõesti ei taha teist eemal olla ega teid kuhugi kaugele saata, aga praegu lihtsalt on vaja. Ma ei tea, kuidas muud moodi saaks ma teid kaitsta, muidu ma võiks tõesti murest hulluks minna. Hoia silmad lahti ja palun vaata enda järele ja mu õe-venna järele ka. Ma võtan varsti uuesti ühendust. Ja palun, ürita minusse uskuda.
Dancing on the edge of a blade
Rollimäng on Kõigelooja poolt soositud ja seeläbi kohustuslik
Mimic
Haldjate õpilane
 
Postitusi: 385
Asukoht: Punker Endelaanes

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Mimic 11:11 31. Mär 2006

*Veel veidi hiljem, Harri on saanud pisut puhata ja tema elukaaslane ning ta nooremad õde ja vend, kes peale Harri vanemate hukku on tema hoolealused, on toimetatud Ohutusse Kohta (tm)*

Sa ei kujuta ette, millist kergendustunnet ma tundsin sinu kirja saades. Lõppude lõpuks oled sina ju mu ainuke pidepunkt reaalses maailmas. Või siis selles maailmas, mida me oleme harjunud reaalseks pidama. Tundub, et Platonil oli õigus, kui ta ütles, et see, mida me näeme, on vaid vari koopa seinal. Kes teab, milleks see hea on, et mind kannapeal ümber pöörati ja varjuteatri asemel otse reaalsusesse jõllitama sunniti. Kui oleks vaid kuidagi õnnestunud vältida teid sellesse segatud saamast. Sina oled tugev, aga mu õde kaotaks ilmselt küll aru, kui peaks seda kõike nägema. Või ehk ka mitte, sest enne oleks ma arvanud, et ka mina pidanuks hulluks minema.Aga nüüd kui teid on ohutsoonist välja toimetatud, ei ole mul enam vaja karta ja ma saan asju loogikaga vaadata. Nii kummaline kui see ka pole, siis kõik see vastab loogikale. Kui piisavalt võimatut on tõeseks osutunud, siis pole mingit põhjust enam ülejäänut võimatuks pidada. Ja karta tasub ainult tundmatut, ainult juhust, tuntud ohud on hallatavad. Isegi kui need ohud on hirmsad ja õudusttekitavad. Jah,ma olen taas hakanud küsima küsimusi 'Mis ?' ja 'Miks?'. Liiga palju auke minu teadmistes on viimaste päevade jooksul paigatud, et ma neid vältida saaks. Tuleb asju võtta nii, nagu nad on ja läheneda külma loogikaga, siis ei ole ükski oht üleliia suur.
Aga ma lubasin, et olen aus.
See kõik ei tähenda, et ma jamadest pääsenud oleks. Politsei peab mind ikka veel pangaröövliks, selle maniaki Metsmäe jaoks olen ma koos oma bussireisikaaslastega ikka veel lemmikprobleem ja nagu me Valgesule kompleksi tagasi jõudes leidsime, olime me sattunud veel ühe kontingendi huviorbiiti. Igal asjal on oma hind. Nii ka sellel, et me tolle tüdruku enne Narvat selle mõõgaga hullu käest päästsime. Ka see mõõgamees ei olnud just tavaline inimene, nagu meile selgeks tehti. Hoopis vampiir. Tegelikult ju täiesti loogiline, kui nii võtta, et üks kuul talle midagi ei teinud, mõõk ja tüdrukule jahi pidamine. Meie õnnetuseks on aga vampiiridel mingi väärastunud feodaalsüsteem ja too tegelane asus sellel redelil üsna kõrgel pulgal. Meie õnneks aga pidanud isegi omad teda pisut maniakiks ning mitteametlikult olnud nende ladvik täitsa rahul, et tollest tüübist lahti said (jah, ka vampiirid surevat piisava hulga sihtotstarbeliste vigastuste tagajärjel lõplikult, nii meile selgitati). Nii et nad rahulduvat sellega, kui me tagastame neile selle tüübi mõõga ja palume tseremoniaalselt vabandust. Isegi kellaaeg oli neil välja mõeldud. Kõige naljakam on,et mulle ei tundunudki idee vabatahtlikult sisse kõndida majja, mis ilmselt kubiseb vampiiridest, selleks et ilusasti vabandust paluda ühe nendest hävitamise eest, totaalselt hullumeelsena, eriti peale seda, kui Valgesulg vihjas, et kui me ei lähe, tulevad nad ilmselt ise küsima. Mulle hakkab tasapisi tunduma, et ainus, mis loeb tegelikus maailmas, on külm närv, kui sa seda hoiad, on võimalik kõigest välja tulla. Ka Valgesulg hindas meie shansse sealt majast uuesti välja jalutada suhteliselt kõrgeks, nii et, andmaks meie vabandusele kaalu, ajasime me ülikonnad selga (jah, ka sellist kraami leidub Valgesule ladudes) ja sõitsime Tallinna poole, et Birgit, tolle mõõgamaniaki loodetud lõuna, üles korjata, sest ka teda oodati.
Sa ilmselt tead seda villat, kunagi oli veel Tallinna kalleim eramaja, aga omanik ei ole teps mitte sama isik, keda ajakirjandus nii ohtralt piiras selle maja asjus. Tegelik elanik, kes end meile vaid eesnime pidi kui Lembitut tutvustas, võttis meie vabandused küll vastu, aga oli meile ka juba sobiva patukahetsuse väja mõelnud. Või siis karistuse, ma olen peaaegu kindel, et ta teadis üsna täpselt, kuhu meid saadab. Ma hakka selle maailma liigutajate mõtteviisile vist tasapisi pihta saama, loominguliste sigaduste organiseerimine tundub levinuim viis olevat kellelegi midagi selgeks teha. Seda kinnitavad ka Valgesule sõnad, et tema tegutseb selle vastu, et võimekamad jõuetumatele pähe ei astuks ja miskipärast ma isegi usun teda. Mina olen ka ainult väike mutrike, mida märgatakse vaid siis, kui ta kuhugi hammasrataste vahele jääb, aga vaatame, mis pikemas perspektiivis selle Metsmäe masinavärgist nii järgi jääb. Igatahes see vampiiride prints tahtis, et me tooksime ära mingi temale kuuluva kaelaripatsi, millega üks mototibi oli silmapiirilt kadunud.
Birgit hankis meile ratturikohtade külastamiseks pisut sobivamad riided ja me suundusime kõige ilmsemat vihjet kontrollima, Bikersisse, kuigi meil polnud õrna aimugi, kuidas me selle ripatsi kätte saaks, kui me ka otsitava sealt leiame. Aga aega oli meile antud ainult päikesetõusuni ja praegusel ajal pole seda just palju.
Kohapeal õnnestus Sassil operatiivselt kaklust alustada. Mina jäin igaks juhuks Bikersisse, teised läksid ülejäänud potensiaalseid ratturikohti kammima. Veetnud aega lõbusalt kohalike kaakidega autojuttu ajades (jah, mina, nüüd sa arvad küll, et ma olen lõplikult hulluks läinud, aga häda ajab härja kaevu) õnnestus mul välja uurida ka ühe tüübi aadress, kellega too tsiklitsikk lähemalt lävinud oli. Kuna teistel, täpsemalt Sassi, veel täpsemalt Sassi sõpradel, oli vahepeal õnnestunud politsei tagajalgadele ajada, evakueerusime me kiiremas korras Koplisse, hangitud aadressile.
Selle tüübi korterisse sisenemisega oli küll probleeme, aga võrreldes viimaste päevadega olid need pisiasjad. Peale lühikest veenvat vestlust ja paari naeratust Sassilt nõustus korteriomanik meid viima kohta, kus too ratturitibi ennast peidab.
Õudukates juhtub lagunenud tehasehoonetes alati mingi jama. Nädala eest poleks ma öisel ajal sinna ilma VÄGA hea põhjuseta mingil juhul sisenenud, aga praegu tundus täitsa mõistlikuna marssisimine peaaegu kesklinnas asuvasse vanasse vabrikusse täiesti ehku peale, tõenäosus sealt leida midagi ohtlikku oli vaat suuremgi kui võimalus leida meie otsitud tibi. Leidsime mõlemat. Mihkel, see kes meid sinna vedas, viis meid otse loomulikult lõksu. Tajuhtis meid läbi tõelise tööstuskäikude labürindi ühte punkrisse, kust me siis leidsime oma otsitu jäänused, aga ka midagi muud. Libarotid, nagu me hiljem kuulsime. Õnneks ei olnud me relvastamata ja hoolimata sellest, et Jaanus sa kõvasti räsida, õnnestus meil ennast sealt välja tulistada (selle ripatsi saime kaasa). Nii umbes 10 min jalutamise kaugusel Toompeast. Ei saa öelda, et meid üldse tähele ei pandud, kui me lahkusime, siis sisenes sinna rotikoopasse üks teine seltskond. Libahundid, nagu meile pärast öeldi. Nood ei salli rotte, ega ka palju muud, mida pimeduses leidub. Samal poolel, nii-öelda. Või vähemalt meie vaenlaste vaenlased. Ühte neist ma isegi usaldan. Jah, Valgesulg on hunt. Ta tunnistas seda ise pärast seda kui Birgit, Einar ja Sass olid ta metsast poolsurnuna kompleksi lohistanud ja ta hetkega meie silme all paranes pea kõigist haavadest. Ja samas, miks ka mitte. Ahjaa, see vampiir sai oma ripatsi kätte ja leidis, et see on piisav, selleks korraks. See pidi nendesuguste poolt tavapärane lähenemine olema. Siin ma nüüd isutn, jõllitan telekast snookerit, kirjutan seda siin ja üritan kõike oma maailmapilti paigutada. Sest korda on sellesse hädasti vaja, ohud on piisavalt suured, et juhuse hooleks ei tohi midagi jätta, ega ka teadmatusse. Ma loodan tõesti, et te olete kohas, kus teile mingit ohtu pole, kui ma saan julgelt tegutseda, äkki suudan ma selle sasipuntra siin võimalikult kiiresti lahti harutada ja te saate tagasi tulla. Sinult palun ma ainult, et sa usuksid minusse, siin kaoses on seda mul nii väga vaja.
Dancing on the edge of a blade
Rollimäng on Kõigelooja poolt soositud ja seeläbi kohustuslik
Mimic
Haldjate õpilane
 
Postitusi: 385
Asukoht: Punker Endelaanes

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Mimic 17:54 22. Aug 2006

*Harri viimasest kirjast on möödas juba tükk aega ja hulk kaootilisi sündmusi, samuti on komplikatsioone, mida ta leiab, et ei saa veel avaldada*

Ma tean, et ma ei ole ammu kirjutanud, aga mul ei olnud lihtsalt mingit võimalust. Ma ei tea, palju sa kuulnud oled või palju on sinna üldse jõudnud infot sellest, mis siin juhtunud on, aga kardetavasti piisavalt, et sind muretsema panna. Mingi ime läbi olen ma siiski täiesti tervena sellest kõigest läbi tulnud. Täpselt kuidas, ma ei tea, aga ma üritan paari sõnaga sulle kirjutada, miks ma täpselt kadunud olen olnud. See kõik on nii keeruline. Ja nii raske. See, mille kätte Valgesulg oleks metsas peaaegu maha surnud, oli tapjahing. Misiganes see ka on, igatahes midagi vastikut ja võimast. Piisavalt võimast, et Valgesule jõud sellest üle ei käinud, ka mitte koos tema erasõjaväega. Igatahes otsustas Valgesulg saata meid, ma ei tea, miks just meid, ilmselt seepärast, et me päris ametlikult tema inimeste hulka ei kuulunud, Tallinna, et me sealsed libahundid talle appi kutsuks. Niipalju kui mina aru sain, ei tulnud seesugune otsus talle just kergelt. Midagi minevikust, ilmselt. Ja need on veel liitlased... Igatahes järgmine hommik hiilisime me mööda kõrvalteid Maardu külje alla. Politsei pole ju ikka loobunud veendumusest, et me pangaröövlid oleme. Aadressiks oleva lao juurde sisse keerates suri auto välja. Mingi huntide kaitsetrikk. Hundid ise, loomulikult, oli seesama kolmik, keda me tehasehoonest põgenedes kohtasime. Ja nendel oli kange kiire, vaja valvata mingit Metsmäele kuuluvat laohoonet, seega kohe kuidagi ei saa veel mitu päeva Valgesule juurde minna. Kui ma oleks vaid siis aimanud, kui seotud see kõik on. Aga ei aimanud, keegi meist. Ja nii me võtsime selle laohoone valvamise huntidelt üle, et nood saaksid tapjahinge lööma minna. Laohoone lehkas Metsmäe operatsioonide järele kaugele - turvasüsteemid, valve, kõik. Seadsime ennast sisse ja jäime ootama, et midagi juhtuks. Pigem vist lootsime, et midagi ei juhtuks. Aga mingil hetkel põgenes laohoonest noor meesterahvas, kaks Metsmäe kappi kannul. Ja sai mitu automaadivalangut otse selga. Meie imestuseks oli ta peale seda veel elus. Raudne loogika ja meie värsked teadmised ei jätnud eksimisvõimalust, too noormees pidi olema hunt. Oli ka, tegelikult. Sel hetkel oli meil suht selge, mida Tallinna hundid nuhkisid seal ümber. Omad, ikkagi, kuigi nad ilmselt täpselt veel ei teadnud, aga hundid kipuvad aimama paljutki, mida nad veel ei tea. Meil oli ilmselge, mida me tegema peame, kui hundid teada saavad, et me ühe neist Metsmäe meelevalla alla jätsime, on meil ilmselgelt veel üks hulk vaenlasi juures. Ega meile ei jäänud ka palju aega juurelda, lao juurest tõmmati ära kogu turvameeskond ja topiti ühte dziipi. Sel hetkel tundus olevat selge, et oli vaja vangi asukohta muuta. Igatahes meie rünnak dziibile kukkus haledalt läbi, me olime ju ainult tulnud Tallinna omadega rääkima, meil polnud õieti relvigi kaasas. Jaanus sai raskelt viga rünnaku ajal, autos istunud maag tegi midagi, mis tema elu juuksekarva otsa rippuma jättis. Sass ja Einar läksid autoga Jaanust baasi toimetama, seal olidkorralikud arstid, mina ja Birgit otsustasime lao veel korra üle vaadata, et leida ehk vihjet, kuhu toda noort hunti viiakse. Tühjus. Metsmäe omad on põhjalikud. Tagasi Valgesule juurde me enam ei jõudnud. Metsmäe tõi välja ühe oma äraneetud kopteritest ja nuhkis meid sellega kätte ning viskas kinniseotuna politseijaoskonna ette. Jaanus, Sass ja Einar olid juba seal. Samuti too noor hunt, kes ei saanud millestki aru. Kõik häirekellad oleks pidanud juba alarmi andma... aga meie uhkus ei lubanud meil muidugi midagi sellist arvata. Politsei oli ka muidugi püsti õnnelik, said kanged pangaröövlid kätte. Oleks neile ainult antud meid mitte näha.
Öösel jalutas arestimajja sisse Metsmäe. Koos kaaskonnaga, ühel neist suitsev UZI peos. See maniakk oli jaoskonnas kogu öise vahetuse maha lasknud, nüüd keeras kongiukse lukust lahti ja teatas, et meie sõrmejäljed on sobivalt paigutatud ning lahkus siis. Mis meil üle jäi. Ma ei usu, et politsei oleks uskunud pangaröövleid, kes istuvad surnud politseinikke täis jaoskonnas lahtise kongiukse taga ja väidavad, et nemad pole midagi teinud. Mitte selliste sidemete puhul, nagu Metsmäel on. Meil ei jäänud muud üle kui võtta kaasa see noor hunt, kes tundus olevat mälu kaotanud ja ärandatud politseiautos baasi tagasi kihutada. Tundmatud nähtused on ju vaja Valgesule jutule viia, nii ka see noormees. Ta pidi ju meiega ühel poolel olema, vaenlase vaenlane ja kõik see. Kui me oleks ainult juhtunud midagi muud tegema või osanud midagi aimata. Valgesule viimased sõnad olid, kõigist võimalikest, "Oh f***". Kui ma teadvusele tulin, oli ta surnud. See noor hunt oli üks Puhastest, kes teisi hunte jahivad ja kõik, mis viimastel päevadel toimunud oli, oli olnud vaid Metsmäe neetud skeem, kuidas tuda Puhast Valgesulele ligi saada. Kuidas ta seda kõike tegi, ma ei tea, aga meie olime vaid pisike mutter masinavärgis, mille ta Valgesule tapmiseks ehitas. Valgesule, kes oli ilmselt meie elu päästnud. Kui ma oleks ainult osanud aimata. Väidetavalt me ei saanudki teada kuidagi, et nii see pidigi olema. Aga see ei tee mu olemist karvavõrdki paremaks.
Sa ilmselt ei suuda aimata kaost, mida Valgesule surm siin tekitas. Hoolimata kõigest sellest tulejõust, mis siin majas paiknes, lootsid kõik just Valgesule peale, et too neid hädast välja toob, kui vaja. Ja nüüd oli see päästerõngas kadunud. Evakuatsiooni sa ilmselt nägid, või vähemalt neid, kes siit ära toodi. Me pidime ka ühega viimastest kopteritest minema saama. Kuni Metsmäe Saaremaa kohal meie allalaskmise korraldas. Ma lubasin endale, et ma enam ei imesta, aga selle mehe ressursside ulatus ja võimed ajavad mul siiski siiamaani silmad pärani. Ta korjas meie teadvusetud kogud helikopterirusudest kokku ning toppis mingitesse seadmetesse, et kasutada meid oma isikliku maatriksi testimiseks. Kuradi tõepärane oli, kõik see, mida ta meil seal läbi mängida laskis, alates tema imekopteri kaaperdamisest kuni relvakaupmeesteni välja. Kuna see kõik oli vaid hallutsinatsioon, siis mul praegu pole aega sellest täpsemalt kirjutada, kasutan Tallinna huntide arvutit ja nad pole just väga kannatlikud. Kunagi hiljem vast. Aga nagu filmiski, pole ka Metsmäe maatriks täiuslik ja ohvrid kipuvad üles ärkama.
Ta andis meile valiku ka, tema heaks töötada. Ilmselt oleks see tema jaoks eriti magus olnud, kass mängib hiirega, väntsutab teda ja too murdub, hakkab lõpuks veel kassi orjama. Teiseks valikuvariandiks oli saada taas kord katsejäneseks, seekord ühes vanas kaevanduses, kus mingid Jõud võimutsevad. Mulle meeldisid shansid katsejänesena toime tulla palju enam.... huvitav kui paljud Metsmäe käsilastest on tegelikult keegi, kelle ta on muserdanud ja siis enda heaks tööle sundinud... inimesed kelle hinge ta on hävitanud ja kalestanud...
Too kaevandus Virumaal on kindlustatud paremini kui Fort Knox. Aga sissepoole. Et see, mis sees, ei pääseks välja. Piisab vast, kui ma ütlen, et see, mis sees, oli piisavalt õudne. Me polnud esimesed, keda Metsmäe sinna saatnud oli ning paljud neist, kes enne sinna olid läinud, polnud välja saanud, mitte päriselt. Isegi mitte surres. Ja seal oli veel midagi, midagi vanemat ja näljast. Ja meie õnneks ka midagi muud. Kuskil seal kaevanduses oli ennast kindlustanud iidvana hunt ja ma mõtlen seda sõna kõige otsesemas tähenduses. Teda polnud kerge äratada, kuid korra ärganuna tundus ta tõsiselt häiritud Metsmäe motiividest ja meetoditest. Temata poleks me sealt kaevandusest iial eluga pääsenud. Vahel on liitlased kõige äraarvamatumates kohtades. Ma ei suuda ilmselt kujutada selle olendi tegelikku jõudu, igatahes Metsmäe baasi laiali võtmine seal kaevanduses ei olnud tema jaoks mingi probleem. Igatahes olime me taaskord teel tagasi Valgesule baasi, kui politsei meid taas kord leidis. Nüüd siis juba kui pangaröövleid ja võmmitapjaid. Jaanusel ja Birgitil õnnestus suures segaduses ja Sassi, Einari ja minu tabamise eufoorias põgeneda. Millegipärast ei lastud meid kohapeal maha vaid toimetati Rakverre jaoskonda. Kus taaskord oli öösel kohal Metsmäe, seekord küll ilma suitseva toruta. Kongiuks avati ja teatati meile meeldiva naeratuse saatel, et me alustasime just põgenemiskatset, kongijäämise korral ta tapab meid niisama. Seekord oli jaoskond lihtsalt politseinikest tühjaks kamandatud. Siis tegime me midagi, mida Metsmäe polnud ilmselt plaaninud. Me lasimegi jalga, ilma et politseil oleks tekkinud võimalust meid põgenemiskatsel maha lasta. Birgit oli meid linna otsima tulnud ja juhtis meid autoni, mille tema ja Jaanus kuskilt hankinud olid.
Valgesule baasist olid järgi ainult varemed. Millalgi sel ajal kui meid 'purgis' hoiti, olid Metsmäe omad seda kohta rünnanud, kasutades sellist sõjalist jõudu, mida mina Eestis enne ette ei kujutanud, BTRid, õlalt lastavad raketid ja muu raske. See rünnak pidi talle miljoneid maksma minema, raha ei ole nähtavasti tõke. Elus ei olnud kedagi. Valgesule poisid olid vaprad, aga ilmselgelt vähemuses nii numbrites kui tulejõus. Nii palju surnuid ühe värdja pärast. Ma päris täpselt ei kujuta ette, mis edasi saab, aga Metsmäed ei saa nii jätta, ma ei tea kuidas, aga sellelt... ma ei leiagi sõnu tema kirjeldamiseks... talt tuleb tema võim võtta. Kunagi ja kuidagi. Praegu ma ei tea selleks piisavalt, meil pole vahendeid. Aga nii see jääda ei saa. Praegu istungi Tallinna huntide juures arvuti taga, samal ajal kui teised arutavad, mis edasi saab. Olukord on muutunud, jahist on saanud sõda, aga kuhupoole see kaldub, või mismoodi edasi läheb, ma ei tea. Ma tahaks väga sinu juurde tulla, aga ma ei saa, mitte enne, kui ma ei tea, et ma sellega ei sea ohtu ei sind ega mu õde-venda. Mitte enne, kui on ohutu....
Dancing on the edge of a blade
Rollimäng on Kõigelooja poolt soositud ja seeläbi kohustuslik
Mimic
Haldjate õpilane
 
Postitusi: 385
Asukoht: Punker Endelaanes

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Mimic 19:14 7. Nov 2006

*OOG Möödas on jälle mitu päeva ja Harril on kõvasti tegemist, et elukaaslase eest varjata, et ta libahunt on, samas ei taha ta kuidagi jätta kellelegi rääkimast, kuidas tema tee kulgeb. Taandridade puudumine taotluslik.*

Tead, see on nii imelik, kuni me elame oma tavalisi elusid on kõik nii lihtne ja selge, isegi Suurte Meeste suured sigadused on ju tegelikult nii läbinähtavad. Ja me ei aimagi vähemalgi määral, mis tegelikult toimub. Sel hetkel, kui me oma silmaklapid mingi juhuse tahtel kaotame, ja juhus see ju vist iga kord on, sest kes oskakski midagi otsida kui kogu elu vaid silmaklappide praost nähtud on, sel hetkel virutatakse meile justkui kogu maailma raskusega pähe, nii suur on see vahe selles, mida me teame ja mida me võiksime teada...ja näha. Ma hakkan tasapisi harjuma, vähemalt ma arvan, et hakkan, et mitte miski, MITTE MISKI ei ole nii lihtne, kui paistab. Alati on kellegi kolmanda või neljanda käsi mängus või küünis pirukas.
Võtame või meile maja üürivad vampiirid. Kas ei võiks ükski kord olla, et mõni asi oleks lihtne, näiteks, et meile soovitatud koht võikski olla hüljatud ja vaba. Aga ju siis pole nii ette nähtud, seega me siis üürime oma praegust kõrvalises kohas paiknevat eluaset Pärnu vampiiridelt. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et siin majas elas kunagi libahundikari, keda enam meie seas pole. Kui sind pangaröövliks ja mõrvariks peetakse, siis on igapäevane elu uskumatult komplitseeritud, ei ole varianti kuhugi oma nägu näidata ja isegi poest söögi ostmine on seotud ülima riskiga. Mitte et ma nõuaks, et elu peab lihtne olema, aga kohati läheb asi juba naeruväärseks kätte. Nojah, mis ma torisen, aga loodetavasti on teil seal pisut lihtsam. Ma olen pidanud tegema asju, mida ma lootsin, et mitte kunagi ei pea tegema. Õnneks õpetatakse sõjaväes igasugused asjad päris hästi kätte, näiteks improviseeritud lõhkeained. Ma lasin nimelt ühe väiksema naftaterminali õhku. Jah, sa lugesid õigesti. Aga selleks oli mitu kuradi head põhjust, näiteks kuulus see Metsmäele ja ta kasutas seda relvade salaveoks, karta on, et ka paljud Valgesule kantsi hävitamiseks kasutatud vahendid tulid selle kaudu. Veel üks paljudest oleksitest, oleks me ainult selle terminali kohta varem teadnud, äkki... Liiga palju on olekseid, me PEAME mingil hetkel suutma oleksite asemele teadmise saama. Ehk siis ei peaks ka nii räigeid lahendusi kasutama nagu omatehtud aegsütikuga süüteseade nafteterminalis. Britid küll jooksutasid mind paarist sarnasest treeningstsenaariumist läbi kunagi, aga reaalsus on alati nii erinev. Ma ei ole eriti arg mees ja viimasel aja sündmused on kõik kartused üsna naeruväärseteks muutnud, aga mõnel hetkel seal terminalis oli mu süda küll saapasääres, astu maad liibudes, automaatrelvaga valvur otse peale jalutamas, kui sütik juba seatud oli. Aga kartused on asjatud ja nad ei aita, ega tee viga. Karda, mis sa kardad, aga kui sa ühes tükis välja pääsed on ju kõik korras... Kuidas lendurid ütlevadki, et iga maandumine, mille juurest sa minema kõnnid... Metsmäele ei olnud see terminal kardetavasti eriline löök, aga rahuldus, mida see pisike tema tordi sisse sülitamine meile pakkus, oli tõesti suur, see mees on nii palju kurja teinud. Mitte ainult meile. Ja meil pole õrna aimugi, millal meil jälle õnnestub talle varvastele astuda. Ja vahepeal pole meil lihtsalt aega olnud isegi mõelda selle peale, see kurjategija Metsmäe ei ole ainus sigadus, mis eestimaa peal ringi liigub ja tundub, et kui sa kord keerisesse satud ja su silmad lahti lähevad on tegu justkui nõiaringiga, kust kuidagi välja ei saa - kui sa üritad välja rabeleda, siis õpid sa seda ja teist ja mida rohkemat sa õpid, seda enam sa näed...ja kord näinud, ei pääse sa enam supist. Nagu kasvõi leitnant Kaur. Ma olin tõsiselt üllatunud, kui ta räsituna ühel päeval meie maja õuele jooksis. Ebameeldivalt üllatunud, sest me oleme varem kohtunud sidepati võll, paar korda Meegomäele ka sattunud) ja, kurat seda teab, võis mind isegi mäletada, isegi kui mind selle habemepuhmaga ilmselt kerge ära tunda ei ole (ausõna, ajan habeme maha esimesel võimalusel, ma tean et sa ei salli seda, aga praegu on maskeeringut vaja). Tundus siiski, et tal olid teised mured, nimelt aeti teda taga. Tagaajajaks õbluke noor naine. Ma saan aru, et see ehk ei kõla eriti ohtlikult, eriti, kui Kauri tunda, ta on pea kaks meetrit pikk ja jäme nagu tank, aga esmane pilk valetab alati. Otse loomulikult ei olnud tagaajaja normaalne inimene. Ma ei tea siiamaani, mis kurat ta oli, mingi teooria on, et klaasi-hinge poolt (misiganes see ka on) seestatud süütu inimene, aga täpselt ma ei tea, kuigi vist oleks hea teada. Vajalik. Igatahes see naine loopis meid nii kuidas tahtis, kui me keeldusime talle leitut välja andmast. Täpsemalt tema hinge. Sellist nõudmist ei saa ju täita. Vähemalt meie leidsime, et ei saa. Sest mida teeb sellega miski, mis nõuab kellegi hinge...ma ei taha selle peale isegi mõelda mitte. Alles siis, kui Jaanus selle olendi bensiiniga õle valas ja põlema pistis, õnnestus meil ta põgenema ajada. Kingituseks jättis ta meile klaasogadeks muudetud muru, mis küll õnneks aja jooksul tavaliseks taandus. Meie olime ühes tükis ja ka Kauril oli tema hing alles. Ju siis Tegelikus Maailmas lahenduvadki asjad nii napilt. Aitasime leitnantil siis tema auto ära tuua, mille klaastibi oli ära lõhkunud ja turgutasime tema arusaama sellest maailmast pisut. Mitte just hea meelega, aga kardetavasti oleks ta juba niigi supis piisavalt sügavalt sees olnud. Kui poeetiliselt väljenduda, siis nõudis seda tema enda ohutus. Ega ta eriti positiivselt kogu infot vastu ei võtnud, sonis Harry Potterist ja Sõrmuste Isandast, igal inimesel ju erinev kaitserefleks. Einar remontis leitnanti auto ka ära, see paistis meie usaldusväärsust tema silmis kõvasti tõstvat. Otsustas meie juures pisutnärve puhata ja üldse. Ega meil hiljem ka igav hakata ei lastud. Ühel päeval tekkis, justnimelt TEKKIS meie maja lähedusse uhke mõis. Et eelmine päev ei olnud ja järgmine oli. Ja piisavalt uhke, et mitte kiirkoostatud pappmajaga tegu oleks. Kohusetundlikud ja sõbralikud naabrid, nagu me oleme, otsustasime külla minna, missugune lesanne delegeeriti Birgitile, mina läksin igaks juhuks kaasa. Nii naljakas kui see ka pole, olen mina vist sellest kambast vaatet kõige esinduslikum, meeste hulgast, s.t., kui peale välimuse ka muu sisse arvata. Naera aga naera. Maja asukas kutsus meid viisakalt sisse ja tutvustas ennast täiesti avalikult kui maagi, kes siin uurimustööd tegevat. Täiesti ohutut sellist. Meiega mitteseotut, Metsmäed ta ei tunne ja pole isegi kohalik. Ega ei tundunud küll kohalik, pigem mingi ärakeeranud inglise lord või midagi sellist, kaasaskantava lossi ja livrees teenriga. Jätsime siis hüvasti, aga see jutt uurimustööst jättis suhutõsise ohumaigu. Ja kuna alati on midagi valesti, siis juhul kui juba kõhutunne ütleb, et midagi valesti on, siis on midagi VÄGA valesti. Pärast väikest meiepoolset uurimustööd leidis see arvamus ainult kinnitust. Palun väga, meie tagahoovi, peaaegu, on vangistatud mingi erikuradi iidne erikuradi kuri erikuradi vaim. Ja täpselt seal teeb see maag oma uurimustööd. Ega ta ei salanudki, et ta seda uurib, viskas meid välja ja käskis end rahule jätta. See ei olnud just aktsepteeritav variant meie jaoks, seega tükk aega hiljem olime me kogu amba lõpuks suutnud (sa EI taha teada, kuidas) tolle maagi keldrisse sokutada. Ja otse loomulikult oldi seal tegevuses tolle vaimu vangla lahtinikerdamisega. Hetkel oli vist paus. Tegime, mis suutsime ja sulgesime vangla uuesti nii hästi-halvasti kui oskasime, vaimu tänitamise saatel. Üllatavalt antropomorfne tegelane. Ja seda õõvastavam. Ronisime redelist siis koridori, et maagiga pisut vestelda hullumeelsuse teemadel. Ja olime väljas. Maagia. Ja seekord oli maag vist meie peale pahane, sest seni rahulikult keset hoovi seisnud terasest kuju, justnimelt kuju, ründas meid. Maagia. Kuidagiviisi murdsime majja tagasi sisse ja otsustasime selle hullu audientsile minna. Otse loomulikult ei kuulanud ta mõistlikku juttu, sest nagu me hiljem teada saime, oli ta selleks ajaks juba rohkem või vähem tolle iidse räiguse kontrolli all. Edasisest ei ole palju rääkida. Mingil hetkel ründas ta Birgitit kuidagi (ära küsi, kuidas, ma ei taipa maagiast rohkem kui sina vist) ja pool sekundit hiljem oli ta surnud. Või surmavalt haavatud, sest seestus hoidis teda veel loetud hetked elus. Veel üks julm lahendus. Ma loodan tõesti, et teistsuguseid on. Igatahes peale maagi surma maja kadus, tõmbus endasse kokku, õnneks küll alles siis, kui meie juba väljas olime. Maagia.
Ma tõesti loodan, et vähemalt teil on seal pisut igavam elu. Kuigi ma ei tea, kas seda saab olla, kui oled kord juba asju mõistma hakanud.
Dancing on the edge of a blade
Rollimäng on Kõigelooja poolt soositud ja seeläbi kohustuslik
Mimic
Haldjate õpilane
 
Postitusi: 385
Asukoht: Punker Endelaanes

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Mimic 14:13 29. Mär 2007

Mingist hetkest ei ole enam võimalik kõrvalseisja olla ja lihtsalt vaadelda ja õppida, isegi kui asi nagu otseselt sinusse ei puutu. Meie jaoks jõudis see hetk kätte, kui ilmnes, et Pärnus on endale mingid ämblikdeemonid (minu meelevaldne nimetus) endale pesa teinud. Azlud, või kuidas neid meile nimetatigi. Väga vastikud tegelased, võtavad inimesi üle ja moondavad nende kehad...millekski. Valgesulg ütles kunagi...sellest pole kuud aegagi möödas, aga tundub, et terve igavik...kunagi ammu, et tema üritab süütuid inimesi hoida ja kaitsta kõige üleloomuliku eest. Eks mõnes mõttes üritame seda meiegi. Patukahetsus vist. Aga selles osas olime me ühel nõul, et me ei saa seda pesa ignoreerida.
Käisime Jaanusega seda pesa vaatamas, tavaline Pärnu puulobudik, inimtühi ja pisut kõdunenud, nagu neid päris palju leiab, kaks korrust pisut pehkinud puitu. Ja ämblikke, inimpeasuuruseid, rammusaid, karvaseid ämblikke. Mitte et ma eriline araknofoob oleks, aga kuskilt jookseb ka minu jaoks piir ja kõhedusejudinad kippusid mul kogu selle ämblikujama ajal palju kordi seljale. Päris hirmule need ei ajanud...kartmisega on viimasel ajal üldse nii, et... ma ei karda muud kui et mõni süütu inimene kogu selle jama juures kannatada saab. Igatahes jagasime me tolle puulobudiku sissepääsud ära ja sisenesime kõige parema korra kohaselt ja hakkasime ruume läbi võtma, suurepäraselt relvastatud, nagu me olime, naelu täislöödud kaigaste ja juukselakipudelist kombineeritud leegiheitjatega. Esimene tuba, kuhu mina sattusin, leitnant Kaur on minuga, oli tühi. Ta tundus olevat totaalses segaduses, Leitnant Toomas Kaur nimelt, ilmselt viimane asi, mida ta oleks arvanud elus ennast tegevat, oleks leida end hiilimas mahajäetud majja, relvaks ühte kätte pigistatud juukselakipudel, teise välgumihkel. Ma ei tea, mis see oli, mis mind järgmisse tuppa tõmbas, aga ta oli tugev. Ma olin vaevalt teise toa ust paotanud, kui too asi mul käest haaras ja mind kaasa rebis. Niipalju kui ma teda seal poolhämaruses nägin, siis oli ta poolenisti inimene, poolenisti ämblik, või midagi sellist vahepealset. Tabasin ennast nentimas, et küll on mõned asjad jälgid. Justkui oleks seisnud kuskil kõrval ja vaadanud Harri Sooleppa võitlemas selle monstroossusega elu eest, samal ajal olles ise ka pealtvaataja. Ma viimasel ajal taban end päris tihti justkui pealtvaatajana oma elus, eriti sii, kui kisub tavamõistusele arusaamatuks. Ju see on meile sisse ehitatud, justkui kaitserefleks. Igatahes oli see asi kiire ja tugev, kiirem ja tugevam kui tema kehaehitus oleks seda aimata lasknud. Kiirem ja tugevam kui inimene.
Aga ma olin temast üle. Või lihtsalt vedas mul rohkem. Vedamisega kipub mul viimasel ajal üldse palju pistmist olema, olgu nii- või naapidi. Aga ma olin sellest asjast üle ja ta pudenes hunnikuks väikesteks ämblikeks, sel hetkel suutis ja Kaur uksest sisse murda. Kärsatasime seda põgenevat ämblikemassi veel oma taskuleegiheitjatega ja kuulsime siis raginat ning kumedat matakat, nagu oleks suur paneel ümber kukkunud. Järgnes summutatud MP5 laskude juba tuttav heli. Tormasime vaatama, Jaanus oli langenud lõksu, kogu selle toa põrand, kuhu ta sisenenud oli, oli sisse langenud ja kukutanud ta mingite ogade otsa ämblikukarja sekka. Õnne oli tal siiski niipalju, et jäi püsti ja sai vaid ühe oga jalga ning nüüd võitles ülespaiskunud tolmu sees ämblikega. Sass ja Birgit jõudsid esimestena temani ja väga õigel ajal, sest vähemalt mõni ämblik oli suutnud Jaanust hammustada ning nende mürk tundus nende suurusega kooskõlas olema. Jaanus oli pilditu. Upitasime Jaanuse august välja, Sass loopis urgudesse, kust ämblikke oli välja roninud, bensiini ja me valmistusime teist korrust ette võtma, kui ilmus välja , ei, tegelikult ta esialgu ei ilmunudki välja, me pigem kuulsime teda, igatahes oli see kõige suurem ja jõletum asi, mida ma eales näinud olin.
Ma pakuks, et selle rõvetu ämbliku, kel pea asemel moonutatud inimkeha, kaaluks võis olla vähemalt 300-400 kilo. Kui mitte rohkem. Ja ta takistas ka meie ainsat väljapääsu. Teised tormasid jõletisele kallale kõigega, mis käepärane, mina haarasin ühe meie bensiininõudest ja tormasin teisele korrusele. Jah, niisugusteks oleme me muutunud, kui meid ähvardab oht, ei tõmbu me enam nurka värisema, vaid ründame seda ohtu jaelimineerime selle. Tundub kõige paremini töötavat. Seni on töötanud. Vahel. Igatahes oleme me kõik elus ja ka enam-vähem ühes tükis. Toimis ka seekord. Bensiin, mille ma elukale teise korruse aknast selga läigatasin, põlev kalts järgi, häiris toda piisavalt, et Brigit jõudis talle ora kuhugi elutähtsasse kohta torgata. Me valasime ka ülejäänud maja bensiiniga üle ning pistsime põlema, ämblikke oli seal liiga palju, et neid mingil muul viisil kõrvaldada. Bensiiniga üle ja põlema... et siis niimoodi lahendan ma tänapäeval probleeme. Mis teha. Võtsime Jaanuse teadvusetu kogu kaasa ja taandusime oma uude koju, õnneks ei tundunud ämblikumürk Jaanusele letaalseid tagajärgi omavat, jalga astutud oga annab tal küll veel ilmselt mõnda aega tunda. Nii imelik kui see ka pole, ei tundu keegi peale Jaanuse olevat ämblikumajast rohkem kui kriime saanud. Isegi selle suure koletise käest. Ilmselt jälle vedamine. Milline viga aga kiiresti parandatakse. Olime just Jaanust veidi lappinud ja ma plaanisin korraks diivanile telekat vaatama istuda, närv on peale sellist asja ikka piisavalt püsti, et und ei tule niisama lihtsalt, kõigest hoolimata adrenaliin voolab soontes vere asemel. Võib-olla peaks harjuma. Igatahes ei jõudnud ma diivanini, enne purunes aknaklaas ja sealt läbitunginud kuul riivas mind kergelt. Oleks see täpsemalt tulnud, poleks mind ilmselt siin rääkimas, seda kaliibrit kasutatakse kergemate soomukite tõrjumiseks.
Ma ei jäänud ootama, et snaiper saaks teise lasu teha, haarasin relva kaasa ja kadusin metsa. Nii tehakse, kui kuskil on snaiper, see polnud niisama hulljulgus. Ainus asi, millega snaiprit saab maha võtta ilma suurte kaotusteta elavjõus, on teine snaiper. Või vaippommitamine, aga see pole ilmselgelt antud situatsiooni teema. Ma leidsin ta üles, kuigi ta oli hea, kuradi hea, aga .50 kaliibri kahurit on keeruline varjatult kaasas tirida. Tulepositsiooni valik, sihiku korrigeerimine, hingamise rahustamine, sihtmärgi sihikupildile viimine, stopp ja vajutus... ma olen seda treeningus teinud kordi ja kordi ja kordi. Ma olen ka inimese pihta lasknud. Viimasel ajal väga palju. Liiga palju. Aga mitte kunagi veel täpselt nii, nagu mulle seda õpetati. See oli tegelikult nii automaatne, ega ei mõtle enam detailide peale, kõik tuleb täpselt nii, nagu see sisse treenitud on. Peale tõrke. Esimene padrun oli tõrge. Aga ka kiire liigutus lukuga oli automaatne, täpselt nii, nagu mulle õpetati. Ja kõik uuesti. Ainult et seekord toimus lask ja kuul tabas, täpselt massikeskmesse. Ja ei midagi, tabatu vaatas vaid ringi ja, justkui õlgu kehitades, haihtus. Vampiirid olid ilmselt meile sõja kuulutanud, vähemalt nii me esimese raksuga arvasime, kui ma tagasi läksin ja olukorrast ette kandsin. Aga me erinevatel põhjustel, ma ei hakka neid siin lahkama, tundus see ebatõenäoline. Seega otsustasime minna ja küsida. Jah, justnimelt minna ja küsida, ma olen varem sel' teemal vahutanud, et uhkelt nina alla marssimine ja ülbelt karglemine tundub toimivat. Eriti vampidega suheldes.
Aga ma kirjutan sellest hiljem, ma praegu tegelikult suhteliselt kiire aeg, eks ma jõuan ka selleni. Üritage teie seal niikaua võimalikult tavalist elu elada, aga olge ettevaatlikud. Ja ärge mind päris ära unustage. Palun.
Dancing on the edge of a blade
Rollimäng on Kõigelooja poolt soositud ja seeläbi kohustuslik
Mimic
Haldjate õpilane
 
Postitusi: 385
Asukoht: Punker Endelaanes


Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6