nWoD: Harri Soolepa kirjad oma elukaaslasele

[Mimic]

[Oberon]

Väga asjalik, niipalju ainult, et kole keeruline lugeda kui read pikad ja liigendust vähe.

[Starfild]

mis on nWoD ?

[ohpuu]

systeem. väga tore systeem. yhtlasi ka maailm. kysi Higginsi käest lähemalt
märksõna: Valge Susi

[Mimic]

[Mimic]

*Veel veidi hiljem, Harri on saanud pisut puhata ja tema elukaaslane ning ta nooremad õde ja vend, kes peale Harri vanemate hukku on tema hoolealused, on toimetatud Ohutusse Kohta (tm)*

Sa ei kujuta ette, millist kergendustunnet ma tundsin sinu kirja saades. Lõppude lõpuks oled sina ju mu ainuke pidepunkt reaalses maailmas. Või siis selles maailmas, mida me oleme harjunud reaalseks pidama. Tundub, et Platonil oli õigus, kui ta ütles, et see, mida me näeme, on vaid vari koopa seinal. Kes teab, milleks see hea on, et mind kannapeal ümber pöörati ja varjuteatri asemel otse reaalsusesse jõllitama sunniti. Kui oleks vaid kuidagi õnnestunud vältida teid sellesse segatud saamast. Sina oled tugev, aga mu õde kaotaks ilmselt küll aru, kui peaks seda kõike nägema. Või ehk ka mitte, sest enne oleks ma arvanud, et ka mina pidanuks hulluks minema.Aga nüüd kui teid on ohutsoonist välja toimetatud, ei ole mul enam vaja karta ja ma saan asju loogikaga vaadata. Nii kummaline kui see ka pole, siis kõik see vastab loogikale. Kui piisavalt võimatut on tõeseks osutunud, siis pole mingit põhjust enam ülejäänut võimatuks pidada. Ja karta tasub ainult tundmatut, ainult juhust, tuntud ohud on hallatavad. Isegi kui need ohud on hirmsad ja õudusttekitavad. Jah,ma olen taas hakanud küsima küsimusi 'Mis ?' ja 'Miks?'. Liiga palju auke minu teadmistes on viimaste päevade jooksul paigatud, et ma neid vältida saaks. Tuleb asju võtta nii, nagu nad on ja läheneda külma loogikaga, siis ei ole ükski oht üleliia suur.
Aga ma lubasin, et olen aus.
See kõik ei tähenda, et ma jamadest pääsenud oleks. Politsei peab mind ikka veel pangaröövliks, selle maniaki Metsmäe jaoks olen ma koos oma bussireisikaaslastega ikka veel lemmikprobleem ja nagu me Valgesule kompleksi tagasi jõudes leidsime, olime me sattunud veel ühe kontingendi huviorbiiti. Igal asjal on oma hind. Nii ka sellel, et me tolle tüdruku enne Narvat selle mõõgaga hullu käest päästsime. Ka see mõõgamees ei olnud just tavaline inimene, nagu meile selgeks tehti. Hoopis vampiir. Tegelikult ju täiesti loogiline, kui nii võtta, et üks kuul talle midagi ei teinud, mõõk ja tüdrukule jahi pidamine. Meie õnnetuseks on aga vampiiridel mingi väärastunud feodaalsüsteem ja too tegelane asus sellel redelil üsna kõrgel pulgal. Meie õnneks aga pidanud isegi omad teda pisut maniakiks ning mitteametlikult olnud nende ladvik täitsa rahul, et tollest tüübist lahti said (jah, ka vampiirid surevat piisava hulga sihtotstarbeliste vigastuste tagajärjel lõplikult, nii meile selgitati). Nii et nad rahulduvat sellega, kui me tagastame neile selle tüübi mõõga ja palume tseremoniaalselt vabandust. Isegi kellaaeg oli neil välja mõeldud. Kõige naljakam on,et mulle ei tundunudki idee vabatahtlikult sisse kõndida majja, mis ilmselt kubiseb vampiiridest, selleks et ilusasti vabandust paluda ühe nendest hävitamise eest, totaalselt hullumeelsena, eriti peale seda, kui Valgesulg vihjas, et kui me ei lähe, tulevad nad ilmselt ise küsima. Mulle hakkab tasapisi tunduma, et ainus, mis loeb tegelikus maailmas, on külm närv, kui sa seda hoiad, on võimalik kõigest välja tulla. Ka Valgesulg hindas meie shansse sealt majast uuesti välja jalutada suhteliselt kõrgeks, nii et, andmaks meie vabandusele kaalu, ajasime me ülikonnad selga (jah, ka sellist kraami leidub Valgesule ladudes) ja sõitsime Tallinna poole, et Birgit, tolle mõõgamaniaki loodetud lõuna, üles korjata, sest ka teda oodati.
Sa ilmselt tead seda villat, kunagi oli veel Tallinna kalleim eramaja, aga omanik ei ole teps mitte sama isik, keda ajakirjandus nii ohtralt piiras selle maja asjus. Tegelik elanik, kes end meile vaid eesnime pidi kui Lembitut tutvustas, võttis meie vabandused küll vastu, aga oli meile ka juba sobiva patukahetsuse väja mõelnud. Või siis karistuse, ma olen peaaegu kindel, et ta teadis üsna täpselt, kuhu meid saadab. Ma hakka selle maailma liigutajate mõtteviisile vist tasapisi pihta saama, loominguliste sigaduste organiseerimine tundub levinuim viis olevat kellelegi midagi selgeks teha. Seda kinnitavad ka Valgesule sõnad, et tema tegutseb selle vastu, et võimekamad jõuetumatele pähe ei astuks ja miskipärast ma isegi usun teda. Mina olen ka ainult väike mutrike, mida märgatakse vaid siis, kui ta kuhugi hammasrataste vahele jääb, aga vaatame, mis pikemas perspektiivis selle Metsmäe masinavärgist nii järgi jääb. Igatahes see vampiiride prints tahtis, et me tooksime ära mingi temale kuuluva kaelaripatsi, millega üks mototibi oli silmapiirilt kadunud.
Birgit hankis meile ratturikohtade külastamiseks pisut sobivamad riided ja me suundusime kõige ilmsemat vihjet kontrollima, Bikersisse, kuigi meil polnud õrna aimugi, kuidas me selle ripatsi kätte saaks, kui me ka otsitava sealt leiame. Aga aega oli meile antud ainult päikesetõusuni ja praegusel ajal pole seda just palju.
Kohapeal õnnestus Sassil operatiivselt kaklust alustada. Mina jäin igaks juhuks Bikersisse, teised läksid ülejäänud potensiaalseid ratturikohti kammima. Veetnud aega lõbusalt kohalike kaakidega autojuttu ajades (jah, mina, nüüd sa arvad küll, et ma olen lõplikult hulluks läinud, aga häda ajab härja kaevu) õnnestus mul välja uurida ka ühe tüübi aadress, kellega too tsiklitsikk lähemalt lävinud oli. Kuna teistel, täpsemalt Sassi, veel täpsemalt Sassi sõpradel, oli vahepeal õnnestunud politsei tagajalgadele ajada, evakueerusime me kiiremas korras Koplisse, hangitud aadressile.
Selle tüübi korterisse sisenemisega oli küll probleeme, aga võrreldes viimaste päevadega olid need pisiasjad. Peale lühikest veenvat vestlust ja paari naeratust Sassilt nõustus korteriomanik meid viima kohta, kus too ratturitibi ennast peidab.
Õudukates juhtub lagunenud tehasehoonetes alati mingi jama. Nädala eest poleks ma öisel ajal sinna ilma VÄGA hea põhjuseta mingil juhul sisenenud, aga praegu tundus täitsa mõistlikuna marssisimine peaaegu kesklinnas asuvasse vanasse vabrikusse täiesti ehku peale, tõenäosus sealt leida midagi ohtlikku oli vaat suuremgi kui võimalus leida meie otsitud tibi. Leidsime mõlemat. Mihkel, see kes meid sinna vedas, viis meid otse loomulikult lõksu. Tajuhtis meid läbi tõelise tööstuskäikude labürindi ühte punkrisse, kust me siis leidsime oma otsitu jäänused, aga ka midagi muud. Libarotid, nagu me hiljem kuulsime. Õnneks ei olnud me relvastamata ja hoolimata sellest, et Jaanus sa kõvasti räsida, õnnestus meil ennast sealt välja tulistada (selle ripatsi saime kaasa). Nii umbes 10 min jalutamise kaugusel Toompeast. Ei saa öelda, et meid üldse tähele ei pandud, kui me lahkusime, siis sisenes sinna rotikoopasse üks teine seltskond. Libahundid, nagu meile pärast öeldi. Nood ei salli rotte, ega ka palju muud, mida pimeduses leidub. Samal poolel, nii-öelda. Või vähemalt meie vaenlaste vaenlased. Ühte neist ma isegi usaldan. Jah, Valgesulg on hunt. Ta tunnistas seda ise pärast seda kui Birgit, Einar ja Sass olid ta metsast poolsurnuna kompleksi lohistanud ja ta hetkega meie silme all paranes pea kõigist haavadest. Ja samas, miks ka mitte. Ahjaa, see vampiir sai oma ripatsi kätte ja leidis, et see on piisav, selleks korraks. See pidi nendesuguste poolt tavapärane lähenemine olema. Siin ma nüüd isutn, jõllitan telekast snookerit, kirjutan seda siin ja üritan kõike oma maailmapilti paigutada. Sest korda on sellesse hädasti vaja, ohud on piisavalt suured, et juhuse hooleks ei tohi midagi jätta, ega ka teadmatusse. Ma loodan tõesti, et te olete kohas, kus teile mingit ohtu pole, kui ma saan julgelt tegutseda, äkki suudan ma selle sasipuntra siin võimalikult kiiresti lahti harutada ja te saate tagasi tulla. Sinult palun ma ainult, et sa usuksid minusse, siin kaoses on seda mul nii väga vaja.

[Mimic]

[Mimic]

*OOG Möödas on jälle mitu päeva ja Harril on kõvasti tegemist, et elukaaslase eest varjata, et ta libahunt on, samas ei taha ta kuidagi jätta kellelegi rääkimast, kuidas tema tee kulgeb. Taandridade puudumine taotluslik.*

Tead, see on nii imelik, kuni me elame oma tavalisi elusid on kõik nii lihtne ja selge, isegi Suurte Meeste suured sigadused on ju tegelikult nii läbinähtavad. Ja me ei aimagi vähemalgi määral, mis tegelikult toimub. Sel hetkel, kui me oma silmaklapid mingi juhuse tahtel kaotame, ja juhus see ju vist iga kord on, sest kes oskakski midagi otsida kui kogu elu vaid silmaklappide praost nähtud on, sel hetkel virutatakse meile justkui kogu maailma raskusega pähe, nii suur on see vahe selles, mida me teame ja mida me võiksime teada...ja näha. Ma hakkan tasapisi harjuma, vähemalt ma arvan, et hakkan, et mitte miski, MITTE MISKI ei ole nii lihtne, kui paistab. Alati on kellegi kolmanda või neljanda käsi mängus või küünis pirukas.
Võtame või meile maja üürivad vampiirid. Kas ei võiks ükski kord olla, et mõni asi oleks lihtne, näiteks, et meile soovitatud koht võikski olla hüljatud ja vaba. Aga ju siis pole nii ette nähtud, seega me siis üürime oma praegust kõrvalises kohas paiknevat eluaset Pärnu vampiiridelt. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et siin majas elas kunagi libahundikari, keda enam meie seas pole. Kui sind pangaröövliks ja mõrvariks peetakse, siis on igapäevane elu uskumatult komplitseeritud, ei ole varianti kuhugi oma nägu näidata ja isegi poest söögi ostmine on seotud ülima riskiga. Mitte et ma nõuaks, et elu peab lihtne olema, aga kohati läheb asi juba naeruväärseks kätte. Nojah, mis ma torisen, aga loodetavasti on teil seal pisut lihtsam. Ma olen pidanud tegema asju, mida ma lootsin, et mitte kunagi ei pea tegema. Õnneks õpetatakse sõjaväes igasugused asjad päris hästi kätte, näiteks improviseeritud lõhkeained. Ma lasin nimelt ühe väiksema naftaterminali õhku. Jah, sa lugesid õigesti. Aga selleks oli mitu kuradi head põhjust, näiteks kuulus see Metsmäele ja ta kasutas seda relvade salaveoks, karta on, et ka paljud Valgesule kantsi hävitamiseks kasutatud vahendid tulid selle kaudu. Veel üks paljudest oleksitest, oleks me ainult selle terminali kohta varem teadnud, äkki... Liiga palju on olekseid, me PEAME mingil hetkel suutma oleksite asemele teadmise saama. Ehk siis ei peaks ka nii räigeid lahendusi kasutama nagu omatehtud aegsütikuga süüteseade nafteterminalis. Britid küll jooksutasid mind paarist sarnasest treeningstsenaariumist läbi kunagi, aga reaalsus on alati nii erinev. Ma ei ole eriti arg mees ja viimasel aja sündmused on kõik kartused üsna naeruväärseteks muutnud, aga mõnel hetkel seal terminalis oli mu süda küll saapasääres, astu maad liibudes, automaatrelvaga valvur otse peale jalutamas, kui sütik juba seatud oli. Aga kartused on asjatud ja nad ei aita, ega tee viga. Karda, mis sa kardad, aga kui sa ühes tükis välja pääsed on ju kõik korras... Kuidas lendurid ütlevadki, et iga maandumine, mille juurest sa minema kõnnid... Metsmäele ei olnud see terminal kardetavasti eriline löök, aga rahuldus, mida see pisike tema tordi sisse sülitamine meile pakkus, oli tõesti suur, see mees on nii palju kurja teinud. Mitte ainult meile. Ja meil pole õrna aimugi, millal meil jälle õnnestub talle varvastele astuda. Ja vahepeal pole meil lihtsalt aega olnud isegi mõelda selle peale, see kurjategija Metsmäe ei ole ainus sigadus, mis eestimaa peal ringi liigub ja tundub, et kui sa kord keerisesse satud ja su silmad lahti lähevad on tegu justkui nõiaringiga, kust kuidagi välja ei saa - kui sa üritad välja rabeleda, siis õpid sa seda ja teist ja mida rohkemat sa õpid, seda enam sa näed...ja kord näinud, ei pääse sa enam supist. Nagu kasvõi leitnant Kaur. Ma olin tõsiselt üllatunud, kui ta räsituna ühel päeval meie maja õuele jooksis. Ebameeldivalt üllatunud, sest me oleme varem kohtunud sidepati võll, paar korda Meegomäele ka sattunud) ja, kurat seda teab, võis mind isegi mäletada, isegi kui mind selle habemepuhmaga ilmselt kerge ära tunda ei ole (ausõna, ajan habeme maha esimesel võimalusel, ma tean et sa ei salli seda, aga praegu on maskeeringut vaja). Tundus siiski, et tal olid teised mured, nimelt aeti teda taga. Tagaajajaks õbluke noor naine. Ma saan aru, et see ehk ei kõla eriti ohtlikult, eriti, kui Kauri tunda, ta on pea kaks meetrit pikk ja jäme nagu tank, aga esmane pilk valetab alati. Otse loomulikult ei olnud tagaajaja normaalne inimene. Ma ei tea siiamaani, mis kurat ta oli, mingi teooria on, et klaasi-hinge poolt (misiganes see ka on) seestatud süütu inimene, aga täpselt ma ei tea, kuigi vist oleks hea teada. Vajalik. Igatahes see naine loopis meid nii kuidas tahtis, kui me keeldusime talle leitut välja andmast. Täpsemalt tema hinge. Sellist nõudmist ei saa ju täita. Vähemalt meie leidsime, et ei saa. Sest mida teeb sellega miski, mis nõuab kellegi hinge...ma ei taha selle peale isegi mõelda mitte. Alles siis, kui Jaanus selle olendi bensiiniga õle valas ja põlema pistis, õnnestus meil ta põgenema ajada. Kingituseks jättis ta meile klaasogadeks muudetud muru, mis küll õnneks aja jooksul tavaliseks taandus. Meie olime ühes tükis ja ka Kauril oli tema hing alles. Ju siis Tegelikus Maailmas lahenduvadki asjad nii napilt. Aitasime leitnantil siis tema auto ära tuua, mille klaastibi oli ära lõhkunud ja turgutasime tema arusaama sellest maailmast pisut. Mitte just hea meelega, aga kardetavasti oleks ta juba niigi supis piisavalt sügavalt sees olnud. Kui poeetiliselt väljenduda, siis nõudis seda tema enda ohutus. Ega ta eriti positiivselt kogu infot vastu ei võtnud, sonis Harry Potterist ja Sõrmuste Isandast, igal inimesel ju erinev kaitserefleks. Einar remontis leitnanti auto ka ära, see paistis meie usaldusväärsust tema silmis kõvasti tõstvat. Otsustas meie juures pisutnärve puhata ja üldse. Ega meil hiljem ka igav hakata ei lastud. Ühel päeval tekkis, justnimelt TEKKIS meie maja lähedusse uhke mõis. Et eelmine päev ei olnud ja järgmine oli. Ja piisavalt uhke, et mitte kiirkoostatud pappmajaga tegu oleks. Kohusetundlikud ja sõbralikud naabrid, nagu me oleme, otsustasime külla minna, missugune lesanne delegeeriti Birgitile, mina läksin igaks juhuks kaasa. Nii naljakas kui see ka pole, olen mina vist sellest kambast vaatet kõige esinduslikum, meeste hulgast, s.t., kui peale välimuse ka muu sisse arvata. Naera aga naera. Maja asukas kutsus meid viisakalt sisse ja tutvustas ennast täiesti avalikult kui maagi, kes siin uurimustööd tegevat. Täiesti ohutut sellist. Meiega mitteseotut, Metsmäed ta ei tunne ja pole isegi kohalik. Ega ei tundunud küll kohalik, pigem mingi ärakeeranud inglise lord või midagi sellist, kaasaskantava lossi ja livrees teenriga. Jätsime siis hüvasti, aga see jutt uurimustööst jättis suhutõsise ohumaigu. Ja kuna alati on midagi valesti, siis juhul kui juba kõhutunne ütleb, et midagi valesti on, siis on midagi VÄGA valesti. Pärast väikest meiepoolset uurimustööd leidis see arvamus ainult kinnitust. Palun väga, meie tagahoovi, peaaegu, on vangistatud mingi erikuradi iidne erikuradi kuri erikuradi vaim. Ja täpselt seal teeb see maag oma uurimustööd. Ega ta ei salanudki, et ta seda uurib, viskas meid välja ja käskis end rahule jätta. See ei olnud just aktsepteeritav variant meie jaoks, seega tükk aega hiljem olime me kogu amba lõpuks suutnud (sa EI taha teada, kuidas) tolle maagi keldrisse sokutada. Ja otse loomulikult oldi seal tegevuses tolle vaimu vangla lahtinikerdamisega. Hetkel oli vist paus. Tegime, mis suutsime ja sulgesime vangla uuesti nii hästi-halvasti kui oskasime, vaimu tänitamise saatel. Üllatavalt antropomorfne tegelane. Ja seda õõvastavam. Ronisime redelist siis koridori, et maagiga pisut vestelda hullumeelsuse teemadel. Ja olime väljas. Maagia. Ja seekord oli maag vist meie peale pahane, sest seni rahulikult keset hoovi seisnud terasest kuju, justnimelt kuju, ründas meid. Maagia. Kuidagiviisi murdsime majja tagasi sisse ja otsustasime selle hullu audientsile minna. Otse loomulikult ei kuulanud ta mõistlikku juttu, sest nagu me hiljem teada saime, oli ta selleks ajaks juba rohkem või vähem tolle iidse räiguse kontrolli all. Edasisest ei ole palju rääkida. Mingil hetkel ründas ta Birgitit kuidagi (ära küsi, kuidas, ma ei taipa maagiast rohkem kui sina vist) ja pool sekundit hiljem oli ta surnud. Või surmavalt haavatud, sest seestus hoidis teda veel loetud hetked elus. Veel üks julm lahendus. Ma loodan tõesti, et teistsuguseid on. Igatahes peale maagi surma maja kadus, tõmbus endasse kokku, õnneks küll alles siis, kui meie juba väljas olime. Maagia.
Ma tõesti loodan, et vähemalt teil on seal pisut igavam elu. Kuigi ma ei tea, kas seda saab olla, kui oled kord juba asju mõistma hakanud.

[Mimic]