Dragon.ee
KKK
Rollimängud
Kivitsõõr
Drägon
Larp
Otsing
Kaart
Viited
Ruttav seltskond kõndis pimedas metsas öö ja hommiku piiril. Ehitustunked, respiraatorid, elektroonikat täis riputatud kiivrid, relvad ja seljakotid seljas. Paaril antennidega kohvrid käes. Eemal metsavahel paistis juba lagendik ja seal mõned tuled. Seltskond võttis tempo maha, kõik püüdsid hiilida. Sosistatud käskluse "raadiovaikus" peale pandi käes olnud antennidega kohvrid maha, paar vajutust sanga juurde teibitud nuppudele ja kõik. Metsatalu elutoas laual oleva mobiili levi tõusis korra ühe pulga võrra ja seejärel kadus täielikult.
"Valmis?"
"Läksime!"
ja seltskond alustab kerge sörgiga
kõigile kuuldamatult, vaikselt ja omette ümiseb neist keegi omaette:
"...sweeeet home Hundisilma, Edgar, I'm coming home to you..."
Diskleimer
Tegemist on mänguga, mis on mõeldud karastunud rollimänguveteranidele meie ühiskonna poolt tekitatud pingete maandamiseks. Reaalselt me riigipööret ega terrorismi ei planeeri. Tegemist on ainult fantaasiaga, kõik mängus olevad tegelased on küll inspireeritud reaalsest elust, kuid nende sarnasus tegelike poliitikute, ärimeeste ja muude pursuidega ei ole juhuslik.
Saateks
Mäng on kestnud juba veidi aega, seega ammusemate sündmuste kroonika saab olema suhteliselt mälu järgi kirjutatud. Edaspidi püüan veidi detailsem olla.
Tegevus toimub tänapäeval, Eestis, siin ja praegu. Tegelased on naljaka kokkusatumusena lausa mängupaiga lähedalt mängu ajal mööda sõitnud
Tänu mängijate suurtele pingutustele on küll nüüdseks in-game Eesti totaalselt muutunud. Loodame, et paremaks
Osatäitjad
Rein ja Koit - NPCd, aga nii tähtsad, et neist tuleb alustada. Vihased ja pettunud eesti mehed, kes on otsustanud, et midagi tuleb ette võtta ja et vabatahtlike puudumisel peavad nemad seda alustama. Nende kaudu tunnevad üksteist ka järgneva seltskonna liikmed.
Mängijate tegelased.
Aap - esmapilgul rullnokk ja autopede. Sõidab bemariga. Ta on patrioot, kes hoolib rahva saatusest. Seltskonna autojuht.
Tiit Püstol - endine (liiklus)politseinik. Mitte just helgeim pea, aga see-eest muskleid jätkub. Seltskonna põhiline löögijõud. Sõidab vana logu Opel "Agooniaga".
Mängija enda kirjeldus:
Tiit Püstol on endine liikluspoolits. Teist põlve idealist, vähemalt enda arust, kes on veendunud, et liikluspoolitsasse suunati, et ta Tõele (tm) järele jõuaks, kuigi tegelikult oli selle põhjuseks tema kahekohaline IQ
Jopa - kahtlase päritolu ja välimusega, elab kusagil Koplis vähekasutatavat laoplatsi valvates. Afganistani veteran. Suhtliselt iseõppinud elektroonik-insener-arvutikoll, aga pädev. Kasutusel olevad tehnikavidinad ja pommid on tema tehtud. Sõidab autoga, mis pealt vaadates roostes hunnik, seest 1985 aasta Ford Mustang, forsitud ja tjuunitud viimase võimaluseni. Pole küll täiskarsklane, kuid ainsana seltskonnast alati 100% kaine. Tema passis olevat nime ei teata.
Mia - tibi. Õpib väga soliidses koolis (12. klass). Kena välimus, rikkad vanemad. Sõidab pisikese Peugeotiga, load on ostetud. Tänu isale on väikesest saadik laskesporti harrastanud, nüüd on ta siis tõeline snaiper.
Paul - igavene üliõpilane. Vähemalt püüab olla, kuigi on korduvalt välja visatud. Enamuse ajast elab illegaalina ühikates kellegi voodi all, kapis või kapi otsas.
Karl - pärit Valgamaalt, remondib autosid, elab ka kusagil Koplis. Auto VAZ 2106.
Missioon
Olles lõplikult pettunud Eestis võimu haaranud eliidist ja "pursuidest, kes rahvale sumpsi sõidavad" (tsitaat meie intellektuaal Tiidult) on üks seltskond otsustanud lõpuks tegutsema hakata. Eesmärgiks oleks siis kas vanad olijad võimu juurest minema hirmutada, et nad asenduksid ausamatega, või siis vanu tegijaid nii palju hirmutada, et nad korralikult käituma hakkaksid ja oma rahva eest hoolitsemise tööd teeksid.
Algus
Kõik algas väga tagasihoidlikult järjekordselt grilliõhtul Reinu kodutalus Rae vallas. Rahvast oli seal palju, peamiselt paari autotöökoja ümber kogunenud seltskond ja üksteist tundvad ehitajad. Kogu selle pundi seast kutsus peremees kõrvale Koidu, Aabu, Jopa, Pauli ja Karli. Seltskond läks õlled kaasas keldrisse, kus oli täpselt piisavalt ruumi, et püsti seista ja ettevaatlikult kordamööda rüübata. Seal pidas Rein siis väikese sissejuhatava patriootliku kõne ning küsis lõpuks üsna otse, kas osalejad midagi paremaks muuta tahaksid.
Esialgu ainult kahtlustades oli kogu seltskond nõus. Ja peale lühikest ideoloogia ja osalemise põhjuste alast vestlust lepiti kokku kogunemine nädalavahetusel metsas.
Metsa minnes saadi kõigepealt kokku Reinu juures ning seejärel mindi läbi kusagilt kõigi-peale-kasutajate poolt unustatud ühisgaraazidest, kus ühes boksis seisis Reinu suur varandus - hall Sierra, mille numbrimärke ning ka autot ennast ametlikult ei eksisteerinud. Mitte üheski andmebaasis.
Seejärel siis edasi metsa alla, kus Rein ja Koit demonstreerisid tulevase tähtsa töö põhilisi töövahendeid - väike valik Makaroveid, kärbik ja vintpüss. Ning tehti väikest soojendust neist laste ja püüti välja mõelda, millest siis tegelikult alustada.
Üks oli kõigil selge. Pursuisid tuleks otsast maha võtma hakata. Et saaks platsi puhtaks ja ehk kasvataks hirmutamisega ka mõne ringi. Selles, kuidas ja eriti selles, kellest alustada, nii kergelt selgusele ei jõutud. Hoolimata igapäevasest pettumuste jadast meie poliitikutes, ei suudetud esimese hooga ühtegi realistlikku märki valida.
Hädast aitas välja Rein, kellel oli isiklik vihavaen ühe pangategelase vastu. See oli kunagi, mingi ametnikuna töötades näidanud üles lausa isiklikku vihavaenu Rainu vastu, kui ta oma vanemate talu üritas erastada, ning Rein oleks tema tõttu talust napilt ilma jäänud. Nüüd, kui piisavalt palju aastaid möödunud, on paras aeg kätte maksta, ilma ei keegi kohe teaks, keda kahtlustada.
Plaan oli lihtne. Osta pitsa. Süüa ära. Saata keegi karbiga märklaua ukse taha, punane nokats peas. Ja üritada neile pitsa kaela määrid, mis sest, et nad seda tellinud ei ole. Kes iganes ukse avab, korralik kasteet karbi varjus juba valmis. Samal hetkel jookseb ka ülejäänud seltskond peale.
Maja asus soliidses linnaservas olevas elamurajoonis. Aap sai endale kulleri rolli, ülejäänud tõmbasid selga ehitustunked ja näo ette kerged maskid (et ei jääks midagi, millest DNA proove teha) ja pidu võis alata. Varitsejad hiilisid maja ligi, Aap sõitis kohale, andis kella. Mõningase veenmise järel pankuri naine avaski ukse ja sai löögi vastu vahtimist. Ülejäänud seltskond tormas nii ees- kui tagauskest majja, pankurile relv näkku ja kamandati pikali. Kui lamavast naisest mööduv Paul kontrollis, kas oleks vaja kõri lõigata, leidis ta naise juba surnud oleva.
Pankurit veidi aega kärbiku ja kõige muuga peksnud Rein tegi seejärel suurima lolluse - lasi pankuri maha. Sama eesmärgi oleks võinud ju ka ilma lärmita saavutada, veidi peksmist jätkates. Lasu järel kostis ka teiselt korruselt kijumist ning jooksusamme - pankuri lapsed olid trepiotsal vaadanud ja nüüd põgenesid. Jopa läks koos Pauliga(?) neile järele, kedagi leidmata tegi ta mõned lasud kahtlaselt väriseva voodi pihta. Kogu seltskond lahkus joostes, autosse ja minema.
Järgmise päeva lehed olid loomulikult täis "kohutavat kolmikmõrva". Veidi aega seda lugenud ja egode upitamist nautinud seltkond otsustas järgmiseks märklauaks võtta väikese näpuharjutuse ja hoiatuse kütuseärikatele. Valiti välja sobiv automaattankla, lähenemise katseks paar tossupommi, tankla süütamiseks mõned plastikämbritesse villitud termiidilaengud. Kõik läks suhteliselt sujuvalt kuni termiidilaengute viletsa süttimisprotsendini. Kuid ka üks laeng kolmest tegi oma töö. Kui panna väike termiidi küünal/laeng autokapotile, ja süüdata, siis võib oodata, et see tohutu kuumuse tõttu põletab/sulatab läbi mitte ainult auto kapotiplekist, vaid jõuab ka üsna sügavale mootorisse. Kui mitte sellest läbi. Bensiinijaam on veidi suurem kui auto. Aga viieliitrine plastikämber mahutab ka piisavalt palju termiiti, et see jõuaks tankla all oleva paagini.
Kodu poole sõitev seltskond imetles heldimusega taevani tõusvat tulesammast.
Esialgsest edust tiivustatud riigikukutajad otsustasid järgmisena kedagi tõsisemat ette võtta.... (jätkub)
