Fading Suns: Vend Miikaeli logi

[Aweron]

[Aweron]

Obun väitis et ta olla õpetlane. rändav selline. Käib ringi ja esineb erinevates ülikoolides külalislektorina. Olevat ühes raamatukogus avastanud, et keegi olevat seal okultistlikku kirjandust uurinud. Sellist keelatut. Nende kannul olevat ta siis siia saabunud ja õnnetul kombel oma pisut, teise elufilosoofiaga hõimlastelt kere peale saanud. Igal juhul ei osanud ta täpselt öelda, kes ja miks neid keelatuid raamatuid uuris. Meie lubasime ta igal juhul kuskile turvalisse kohta ära viia.

Meie vang ei ilmuntanud mingeid erilisis soove ärgata. Vaatlesin ta haava pisut ja otsustasin et sai vist natuke üle pingutatud. Pidasime mõned päevad aru ja sooritasime ühel pimedal ööl tema kindlusmõisa rünnaku. saime sealt saagiks hunniku pabereid,
ühe Võtme ja kopeerimismasina. Viimast kasutatakse Võtmete kopeerimiseks. Koledamal kombel illegaalne asi on see ka Gildide silmis. Igal juhul otsustasime, et kuigi me täpselt ei tea kuhu see võti meid viib, on see kindlasti kõige parem jälg tüdruku leidmiseks, sest paberite järgi tundus, et laev nimega "Mägi" viis ta selle sama Võtme abil minema. Hüpped tundmatusse on alati mu lemmikud, eriti arvestades seda, mis "Suure Ali"ga juhtus. Asusime Värava poole teele, kui me radarile ilmus kaks huvitavat täppi- ründekursil olevad laevad. Pisemad kui meie oma ja natuke kehvemini relvastatud. Anti teada, et tegemist on Mustri alustega ja me peaks alla andma, vangi loovutama ja muud sellist toredat tegema. Mõistagi keeldusime. Möödus tublisti aega, kuni nad viimaks laskekaugusesse jõudsid, kuid seejärel sain ma esimese maigu suhu kosmoselahingutest. Oli kuidagi vähem valusam, jõudsin järeldusele me laeva sihtimisarvutit toksides. Lasime ühe vastase sodiks, teine suundus eemale, hapnikkereaukudest välja voolamas.

Viimaks olime Värava juures. San lükkas võtme sisse ja lendasime läbi. Ees paistis võõras tähesüsteem. Laeva navigatsioonisüsteemid näitasid mingit võõrast nime. Planeetidevaheline liiklus oli olemas, kuid selline hõredavõitu.

Suunasime oma laeva lähima asustatud kivi poole ja päevad möödusid jälle lennates. Saime viimaks oma laeva orbiidile ja leidsime maandumisplatsi. Kui seda nii nimetada saab. Kunagi oli see olnud Tähesadam, kuid nüüd oli see ainult sodi täis plats, mille ääres olid pisikesed onnid. Ühest sellisest onnist kargas välja pisike mehike ja hakkas vehkima mingite värvipulkadega. Tema märkide kaudu saime oma laeva maha. Seejärel mindi infot koguma. Kuna olime aru saanud et viibisime kuskil Barbarite maadel, täpsemini planeedil, kus metslased kogunevad, enne Tuntud Maadesse rünnakule asumist, jäeti mindi diskreetselt laeva passima. Me rühma naisliikmed käisid välja ringi ja kogusid natuke infot, kuid tundus et selles maandumiskohas pole meie otsitud lava nähtud. Tegime kiire õhulennu ja maandusime teise linna. Selle Tähesadam oli _natuke_ paremas korras, kui eelmine, kuid ei midagi hiilgavat. Igal juhul saime peale korraliku rulli maksmist pulgaga vehkivale mehikesele teada, et meie otsitud laev oli tõepoolest siin, meeskond olevat maha "munsterdatud" ja joob linna peal.

Peale seda asusime elama mingisse hotelli, lootuses "Mägi" meeskonad kohata. Mõne päeva pärast läks see ka õnneks. Saadakse teada, et "Mägi" kapten, olevat teinud tellimistöö mingile kohale suurele ülikule. kaliif või kuidas iganes barbarid teda kutsuvad. Saime info viimase elupaiga kohta ja põrutame oma laevaga sinna lähedale. Maja ümber oli mitme kilomeetri ulatuses park, selle ümber müür. Ronisime üle müüri, vältides hoolsasti müüri harjale paigutatud metallist ogasi ja luurasime maja. Uurisime ehitist nii ja naapidi, kuni mingi hetk avastas ette läinud Sophia, et meie poole liigub samuti roomates ahelikus meestejõuk. Taganesime pisut paremale positsioonile ja jääme ootama. Järgnes tavaline "pange relvad ära" tekst. Tulevahetuse järel sain uhke .50-se kaliibriga pumppüssi omanikuks. Pisut ebamugav oli ka. Seejärel liikusime majja sisse, kus oli läinud lahti suuremat sorti sebimine. Järeldasime, et maja kõige kõrgem torn on eeldatavasti koht, kus hoitakse meie poolt otsitud tüdrukut kinni. Võitlesime end treppidest üles suhteliselt kerge vaevaga, läbi klaasgaleriini. Viimaks olime tornis, kus olid mõned kinnised uksed,

millega Sophia tegelema hakkas. Samal ajal hiilis korrus allpool, läbi klaaskujude galerii, meie poole punt tegelasi maja valvest.. Han "pillas" sinna osavalt granaadi.
Õhk oli täis klaasikilde ja röökimist. Samal ajal avanes ülal salauks, millest rõõmsalt minu pihta tuli avatakse. Kostitasin teda oma uue .50 se kuuliga ja kargasin salaukse juurde. Seal on keerdtrepp, mis viis alla. Seal oli ka kolm püssitoru, mis mind nähes tuld ja tina sülgavasid. Vastasin üliosavalt granaadiga. Saime uksed lahti ja leidsime ka otsitava tüdruku, hunniku raha ja okultistlikku kraami, mis mul silma vihast tõmblema pani.

Suundusime mööda salakäiku allapoole, kui ma allpool ühest teisest väljapääsust välja piiludes nägin tosinkonda tegelast, raamatukogus uueks rünnakuks valmistumas. Meeldival kombel olid nad meie poole seljaga, ega märganud salakäiku riiuli taga. Jätsin neile kingiks oma viimase granaadi ja kadusime mööda salakäiku, mis edasi allapoole viis. Seejärel võtsime maha mööda hoovi ringi sebivad vahtkonna liikmed ja ärandasime Kaliifi uhke hõljuksõiduki, millega Han ja tüdruk minema rallisid. Meie läksime peale kiiret hingetõmmet tagasi majja, kuna oli vaja üles leida too Võti, millega siia tähesüsteemi ja siit minema saab. Eriti arvestades fakti, et selle võtmega
saab tähesüsteemi, mis asub suhteliselt Tuntud Maade keskel- kohas kus keegi ei oota barbarite rünnakut. Avastasime suhteliselt kiiresti, et barbarite võimukandja oli end barrikadeerinud oma torni, kus me varem viibisime. Isegi salakäik on valve all. Sügasime natuke kukalt ja lasime me laevani jõudnud Sanil kohale lennata ning torni natuke laevakahuritest augustada. Seejärel palusime ellujäänutel kenasti alla anda. Need kes, vee juppideks polnud lastud tulidki, käed üleval, trepist alla. Natuke veenmist ja meil oligi kõik käes mis vaja.

Kadusime sealt süsteemist kiiremini, kui kompanii näljaseid Vendi hävitab hirsiputru hommikusöögiks.

Tagasi oma kodustesse aladesse jõudnud, läksime D jutule. Ta muidugi mainis, et oleks tahtnud toda barbarite ninameest ka ise küsitleda, kuid üldjoontes tundus ta rahule jäävat asjaga. Saime ka teada, et tüdruku isa olevat ajanud mingit teemat Ley joontega. Mina täpselt kogu sellest tehnojutust aru ei saanud, kuid nende joontel olevat miskit tegemist terraformingu masinatega ja lisaks olevad need piirijoonteks Valguse ja Pimeduse vahel. Väravad muide olevat meie ja “asjade” vahelise piiri peal täpselt. Omamoodi piiritulp siis nagu. Elad ja õpid, elad ja õpid, noogutasin endamisi.