Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Fading Suns: Vend Miikaeli logi

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks

PostitusPostitas Aweron 14:43 7. Nov 2006

Järgmine hommik ilmus Maeris meie juurde, loaga lennata teise linna, kus too palgasõdurite punt pesitses. Maandusime kenasti mereäärses linnas ja saime kokku kohalike Le’Klerki käepikendustega. Linna haises kala järgi nii räigelt, et isegi merelt puhuv tuul ei suutnud seda leevendada. Igal juhul, kohalikud tegelased, härra Must ja keegi veel, kelle nimi mulle ei meenu. Rääkisid, et peale toda operatsiooni tüdrukuga on too palgasõdurite boss oma kindlusmõisa sulgenud ja käib välja harva. Mõisas olevat kaitsekraavid ja muidu sellised toredad asja, otserünnak sinna oli ebasoovitav. Ainuke aeg, mil too tüüp väljas käis, oli siis kui ta linna jooma läks. Sügasime natuke ja arutasime asja, leides viimaks, et kõige parem on tüüp kinni võtta tagasiteel joomast, teel linnast mõisa. Sõidukiks oli ta mingi eriti võimas kuuerattaline monstrummasin. Kroomitud velgede ja muuga. Scotty meisterdas meile mingi vidina, mis tuli auto külge panna ja siis peale mõne kilomeetrist sõitu oleks masin pidanud idee järgi välja lülitama. Hankisime igaks juhuks mingi varu kolmnurkseid plekitükke, mille kavatsesime teele panna.
Seejärel passisime mõned päevad, oodates, kuni me saak oma urust välja ronib. Viimaks, mõned õhtud hiljem tuli teade härra Mustalt, et tüüp on linnas ja joob. San ja Lucy läksid installima toda vidinat, mina, Maeris ja Malika rallisime varitsuskohta. Pisut hiljem jõudsid San ja Lucy kah meie juurde. Sophia oli kuskil linna peal hulkumas, seega tema tolles jamas ei osalenud.
Hommikupoole kostuski linna poolt millegi suure ja võimsa asjanduse hääli. Liginesid ligines, kuni järsku jäi mootor vait. Niinii, Scotty tehnojubin tundus töötavat. Hiilisime sinnapoole, kui mu soomustatud jalg mingi pudeli peale astus. Kõigelooja nimel! Eemal vanduvad tüübid, kes paistsid tegelevat mootori putitamise ja vandumisega. Minu kärarikast saabumist nad muidugi kuulsid
“Ei kuule sina! Ega sul hobust pole?” karjuti mulle masina juures. Köhatasin ja sammusin edasi.
“Äi, hobest pole mul mitte!” hüüdsin vastu. Rohkem mulle tähelepanu ei pööratud, kuni jõudsin päris auto juurde.
“Mine edasi, pole siin midagi passida” rehmas mulle üks tüüp, kes seisis särgiväel masina kõrval ja tegeles teiste sõimamisega. Otsustasin, et küllap see ongi me otsitav ja suunasin oma .50se revolvri talle kuklasse.
“Tervist, mina olen akolüüt vend Miikael, palun pange oma relvad maha!”
“Mida kuradit!” kostus eespoolt. Järgmisena toimus midagi jubedat, tüüp pöördus, nagu madu haaras mu käest ja taevas ning maa vahetusid mu pilgu all. Olin püsti enne, kui mulle üldse kohale jõudis. Viimati oli mind niimoodi heidetud siis, kui ma alles DeMoleyl noviits olin. Ümberringi läks sebimiseks, kuid mina keskendusin ainult tollele tüübile, kes minuga nii käitunud oli. Tema kätte sigines püstol, minu kätte mõõk. Kuna meil oli teda elusalt vaja, ei hakanud kohe veristama vaid virutasin piki ta paljast käsivart lapiti mõõgaga. Tüübi käis paiskus löögi mõkul ainult natuke kõrvale ja järgmiseks sain kuuli otse rindu. Turvis pidas. No selge, mõtlesin mina ja virutasin käe pihta teraga. Vastupidiselt minu ootustele, ei kukkunud käsi koos relvaga teele. Mõõka, nagu ei lõiganud teda. Otsustasin personaalsema lähenemise kasuks. Ümberringi puhkes selleks ajaks päris korralik tulevahetus, mingi osa rahvast röökis “Granaat!” ja põgenes autost, mõned kõmmutasid mu kaaslaste pihta.

Igal juhul ma sain tast kinni, ta isegi ei puigelnud vastu. Haaras hoopis mu kaissu ja pigistas. Sellisena võiks tunduda Voroxi kallistus. Mu luud raksusid. Taganesin tast eemale natuke ja sain järgmise asjana selja tagant kuuli otse abaluude vahele, läbi turvise. Asi kiskus ebameeldivaks. Otsustasin peenutsemisest loobuda ja virutasin sihtotstarbelise lööbi vastasele piki kaela. Ka seal oli asi kuidagi sitke, kuid löök oli aus ja tüüp vajus kokku. Oh. Neetud värk, meil oli teda ju elusalt vaja! Pluss veel oli, ümberringi oli lahing vaibumas. Ainult eemalt põllu pealt kõmmutasid kaks tüüpi meie poole. Leegiheitja oli Lucy käes, kutsusin ta auto kõrvale ning näitasin umbkaudse trajektoori kätte. Põld lõi leegitsema, kaks vaest tegelast maeti samuti leekidesse. Natuke nad veel karglesid seal aga paar lasku nende poole, lõpetas ka nende eksistentsi. Prohvet olgu nende hingedele armuline. Kauguses paistsid linnapoole jooksev seltskond, kelle hulgas paistsid olevat ka mõned poolpaljad preilid. Raputasin pead.
Igal juhul, San ja Malika olid päris koledasti pihta saanud, eemaldasime autost jubina, laadisime kõik tegelased peale ja rallisime oma laeva juurde.

Too Musteri boss oli igal juhul ära suremas, arutasime asja nii ja naapidi ja lootuses et ta shoki üle elab, süstisime talle portsu Eliksiiri sisse. Laeva jõudes oli ta veel elus ja hingamas. Kui ma ta haavu lappisin natuke, nägin et haava alt paistis mingisugune metallvõrestik. Neetud tõprad! Kas keegi enam ausalt kakelda ei oska?! Viimane aeg on Jope hankida aga kahelda, kas kuskil Barbarite maadel neid eriti varnast võtta on. Igal juhul rallisime me uue sõidukiga laeva, tohterdasime end ja kimasime orbiidile. Sophia püüdis midagi meile küll öelda aga loobus siis. Orbiidil olles tunnistas alles, et oli mingi Ur-Obuni üles korjanud, kellel oli Imperaatorliku Kohordi märk küljes olnud. Obn olevat Ur-Ukarite käes kõvasti kere peale saanud ningi Sopia tassis ta me laeva. Seda meil oligi veel vaja, mingit tulnukat pardale. Kontrollisin tüübi üle, oli jah Kohordi märk ja päris kenasti tappa saanud. Eks hommik pidi andma vastuseid, siiani oli tüüp teadvuseta olnud. Võtsin oma ründeautomaadi ja jäin Musteri bossi juurde valvesse. Hommiku saabudes passisin ma ikka seal poti.. ei ämbritäis putru sisse õginuna ja pisut unisena. Scotty ilmus kuskilt välja, kamandasin ta valvesse ja läksin kööki uue portsu järele.

Sõin seal just mingit riisirooga, mille Sophia oli öösel valmis teinud ja jõin pisemast ämbrist piima peale, kui Obun uksele ilmus. Seisis seal, pruunis näos üleni mustad silmad meid jälgimas, käed viisakalt kokku pandud. Pakkusin oma kastrulist talle süüa, Eliksiir nõudis ju oma. Pealegi mul oli kõht pilgeni täis, kuid nälg oli ikkagi, seepärast pressisin veelgi rohkem toitu kõrist alla. Hankisime talel taldriku ja klaasi. Peale seda pärisin, mis toob Kohorti kuuluvat Obuni siiakanti. Ta vaatles meid natuke, ütles siis minu Kiriku märke vaadates, et meie seltskonnas võib ta vast selles rääkida ning hakkas jutustama.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 16:49 28. Aug 2007

Obun väitis et ta olla õpetlane. rändav selline. Käib ringi ja esineb erinevates ülikoolides külalislektorina. Olevat ühes raamatukogus avastanud, et keegi olevat seal okultistlikku kirjandust uurinud. Sellist keelatut. Nende kannul olevat ta siis siia saabunud ja õnnetul kombel oma pisut, teise elufilosoofiaga hõimlastelt kere peale saanud. Igal juhul ei osanud ta täpselt öelda, kes ja miks neid keelatuid raamatuid uuris. Meie lubasime ta igal juhul kuskile turvalisse kohta ära viia.

Meie vang ei ilmuntanud mingeid erilisis soove ärgata. Vaatlesin ta haava pisut ja otsustasin et sai vist natuke üle pingutatud. Pidasime mõned päevad aru ja sooritasime ühel pimedal ööl tema kindlusmõisa rünnaku. saime sealt saagiks hunniku pabereid,
ühe Võtme ja kopeerimismasina. Viimast kasutatakse Võtmete kopeerimiseks. Koledamal kombel illegaalne asi on see ka Gildide silmis. Igal juhul otsustasime, et kuigi me täpselt ei tea kuhu see võti meid viib, on see kindlasti kõige parem jälg tüdruku leidmiseks, sest paberite järgi tundus, et laev nimega "Mägi" viis ta selle sama Võtme abil minema. Hüpped tundmatusse on alati mu lemmikud, eriti arvestades seda, mis "Suure Ali"ga juhtus. Asusime Värava poole teele, kui me radarile ilmus kaks huvitavat täppi- ründekursil olevad laevad. Pisemad kui meie oma ja natuke kehvemini relvastatud. Anti teada, et tegemist on Mustri alustega ja me peaks alla andma, vangi loovutama ja muud sellist toredat tegema. Mõistagi keeldusime. Möödus tublisti aega, kuni nad viimaks laskekaugusesse jõudsid, kuid seejärel sain ma esimese maigu suhu kosmoselahingutest. Oli kuidagi vähem valusam, jõudsin järeldusele me laeva sihtimisarvutit toksides. Lasime ühe vastase sodiks, teine suundus eemale, hapnikkereaukudest välja voolamas.

Viimaks olime Värava juures. San lükkas võtme sisse ja lendasime läbi. Ees paistis võõras tähesüsteem. Laeva navigatsioonisüsteemid näitasid mingit võõrast nime. Planeetidevaheline liiklus oli olemas, kuid selline hõredavõitu.

Suunasime oma laeva lähima asustatud kivi poole ja päevad möödusid jälle lennates. Saime viimaks oma laeva orbiidile ja leidsime maandumisplatsi. Kui seda nii nimetada saab. Kunagi oli see olnud Tähesadam, kuid nüüd oli see ainult sodi täis plats, mille ääres olid pisikesed onnid. Ühest sellisest onnist kargas välja pisike mehike ja hakkas vehkima mingite värvipulkadega. Tema märkide kaudu saime oma laeva maha. Seejärel mindi infot koguma. Kuna olime aru saanud et viibisime kuskil Barbarite maadel, täpsemini planeedil, kus metslased kogunevad, enne Tuntud Maadesse rünnakule asumist, jäeti mindi diskreetselt laeva passima. Me rühma naisliikmed käisid välja ringi ja kogusid natuke infot, kuid tundus et selles maandumiskohas pole meie otsitud lava nähtud. Tegime kiire õhulennu ja maandusime teise linna. Selle Tähesadam oli _natuke_ paremas korras, kui eelmine, kuid ei midagi hiilgavat. Igal juhul saime peale korraliku rulli maksmist pulgaga vehkivale mehikesele teada, et meie otsitud laev oli tõepoolest siin, meeskond olevat maha "munsterdatud" ja joob linna peal.

Peale seda asusime elama mingisse hotelli, lootuses "Mägi" meeskonad kohata. Mõne päeva pärast läks see ka õnneks. Saadakse teada, et "Mägi" kapten, olevat teinud tellimistöö mingile kohale suurele ülikule. kaliif või kuidas iganes barbarid teda kutsuvad. Saime info viimase elupaiga kohta ja põrutame oma laevaga sinna lähedale. Maja ümber oli mitme kilomeetri ulatuses park, selle ümber müür. Ronisime üle müüri, vältides hoolsasti müüri harjale paigutatud metallist ogasi ja luurasime maja. Uurisime ehitist nii ja naapidi, kuni mingi hetk avastas ette läinud Sophia, et meie poole liigub samuti roomates ahelikus meestejõuk. Taganesime pisut paremale positsioonile ja jääme ootama. Järgnes tavaline "pange relvad ära" tekst. Tulevahetuse järel sain uhke .50-se kaliibriga pumppüssi omanikuks. Pisut ebamugav oli ka. Seejärel liikusime majja sisse, kus oli läinud lahti suuremat sorti sebimine. Järeldasime, et maja kõige kõrgem torn on eeldatavasti koht, kus hoitakse meie poolt otsitud tüdrukut kinni. Võitlesime end treppidest üles suhteliselt kerge vaevaga, läbi klaasgaleriini. Viimaks olime tornis, kus olid mõned kinnised uksed,

millega Sophia tegelema hakkas. Samal ajal hiilis korrus allpool, läbi klaaskujude galerii, meie poole punt tegelasi maja valvest.. Han "pillas" sinna osavalt granaadi.
Õhk oli täis klaasikilde ja röökimist. Samal ajal avanes ülal salauks, millest rõõmsalt minu pihta tuli avatakse. Kostitasin teda oma uue .50 se kuuliga ja kargasin salaukse juurde. Seal on keerdtrepp, mis viis alla. Seal oli ka kolm püssitoru, mis mind nähes tuld ja tina sülgavasid. Vastasin üliosavalt granaadiga. Saime uksed lahti ja leidsime ka otsitava tüdruku, hunniku raha ja okultistlikku kraami, mis mul silma vihast tõmblema pani.

Suundusime mööda salakäiku allapoole, kui ma allpool ühest teisest väljapääsust välja piiludes nägin tosinkonda tegelast, raamatukogus uueks rünnakuks valmistumas. Meeldival kombel olid nad meie poole seljaga, ega märganud salakäiku riiuli taga. Jätsin neile kingiks oma viimase granaadi ja kadusime mööda salakäiku, mis edasi allapoole viis. Seejärel võtsime maha mööda hoovi ringi sebivad vahtkonna liikmed ja ärandasime Kaliifi uhke hõljuksõiduki, millega Han ja tüdruk minema rallisid. Meie läksime peale kiiret hingetõmmet tagasi majja, kuna oli vaja üles leida too Võti, millega siia tähesüsteemi ja siit minema saab. Eriti arvestades fakti, et selle võtmega
saab tähesüsteemi, mis asub suhteliselt Tuntud Maade keskel- kohas kus keegi ei oota barbarite rünnakut. Avastasime suhteliselt kiiresti, et barbarite võimukandja oli end barrikadeerinud oma torni, kus me varem viibisime. Isegi salakäik on valve all. Sügasime natuke kukalt ja lasime me laevani jõudnud Sanil kohale lennata ning torni natuke laevakahuritest augustada. Seejärel palusime ellujäänutel kenasti alla anda. Need kes, vee juppideks polnud lastud tulidki, käed üleval, trepist alla. Natuke veenmist ja meil oligi kõik käes mis vaja.

Kadusime sealt süsteemist kiiremini, kui kompanii näljaseid Vendi hävitab hirsiputru hommikusöögiks.

Tagasi oma kodustesse aladesse jõudnud, läksime D jutule. Ta muidugi mainis, et oleks tahtnud toda barbarite ninameest ka ise küsitleda, kuid üldjoontes tundus ta rahule jäävat asjaga. Saime ka teada, et tüdruku isa olevat ajanud mingit teemat Ley joontega. Mina täpselt kogu sellest tehnojutust aru ei saanud, kuid nende joontel olevat miskit tegemist terraformingu masinatega ja lisaks olevad need piirijoonteks Valguse ja Pimeduse vahel. Väravad muide olevat meie ja “asjade” vahelise piiri peal täpselt. Omamoodi piiritulp siis nagu. Elad ja õpid, elad ja õpid, noogutasin endamisi.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

Eelmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6