Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Fading Suns: Vend Miikaeli logi

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks

Fading Suns: Vend Miikaeli logi

PostitusPostitas Aweron 10:41 20. Juun 2005

Pandemonium. Kunagine paradiisiplaneet, nüüd keev põrgukatel. Peale seda, kui terraformimasinad rikki läksid, pole seal miski enam endine. Õnneks Hubi kaitsev terraformimasin töötas veel, tehes selles ainukese mingil määral elamiskõlbliku asunduse. Saabusin sinna ühel iidsel logiseval laeval, nimega "Lonkav Jänes". Too, minu hinnangul teibi ja liimiga koos püsiv alus, vääris oma nime täiesti. Ma olin siiralt üllatunud, et too mutrihunnik Hüppe ajal koost ei lagunenud. Küllap on Kõigeloojal minuga mingi plaan.

Sadamast läksin otse Kloostri esindusse ja vestlesin natuke Vend Albertusega. Planeet oli veel hullemas olukorras, kui arvatud: lisaks nüüdseks tavaliseks saanud eluohtlikule kliimale, oli ka rahvas mässama hakanud. Paistis, et keegi levitab kuulujuttu nagu kukuks Panedemoniumi kuu taevast alla. Planeedi valitsejad Decadosed istusid koos kohaliku politsega kinnimüüritud punkrites ja oma nina välja ei pistnud. Turgudel käisid ringi viimsepäeva jutlustajad ja räuskasid maailmalõpust ja muudest huvitavatest asjadest. Vend Albertus mainis ka, et kõik kõned olevat viimse sõnani sarnased. Asi lõhnas organiseeritud mässu järgi. vaatasin mõtlikult kohalikku Kloostriesindust, kõiki kuut vananevat LahingVenda ning otsustasin ise asja natuke uurida. Kes iganes ka korraldas mässu Tema Imperaatorliku Kõrguse territooriumil, tuli nüüd mu siniste silmade või revolvrisuu ees aru anda.

Mõni aeg hiljem istusingi ühe umbtänava lõpus kastihunniku taga ja vahel Oomega Gosplit lugedes jälgisin ühte maja, kus minu info järgi on vähemalt kolm kõnepidajat koos käinud. Maja ise oli miski laohoone sarnane ehitus, mille tänavapoolne külg oli laudadega kinni löödud. Katusel paistis vahepeal vilksamisi ammuga valvur.
Kella kümne paiku hommikul marssis sinna sisse huvitav seltskond: al-Malik'u ülikuproua, suure tellitava mutrivõtmega tibi, mustas nahkmantlis turjakas sell (kelle puusal punnitas vähemalt sama suur käsirelv, kui mul) ja viimasena heleda särgi ja nahkvestiga, kergelt tolmune Vankrimees, kel ei paistnud mingeid relvi olevat.

Seltskond marssis keset tänavat, arutas omavahel natuke edasist tegevust, liikudes siis ukse juurde. Sulgesin Gospli metallkaaned. Kui nad olid selle kohaga seotud, oli nende ülekuulamine igati hea algus. Nahkmantlis tüübi rinnal välgatas korra ka Fööniksi Ordu märk. Mõttes liigutasin ta oma nimekirjas esimeseks: Imperaatori püha ürituse otsene alluv õhutamas mässu võrdub paras kandidaat Avestiitide Tule juurde viimiseks. Samal ajal oli ukse juurde jõudnud nelik omavahel valjult arutledes otsustanud uksele koputada. Vastuselt oli näha katusel oleva valvuri ammu laadimisliigutust. Miskipärast tundus see kõiki väga närviliseks tegevat. Polnud nad majaga hoopiski mitte seotud? Näis.

Varsti ronis relvitu Vankrimees, sõbra toel, lao kõrval asuva kuuri katusele ja piilus üle katuseääre. Napilt sai ta tema poole vuhiseva ammukaba eest minema ning roomas siis mööda kuurikatust tahapoole, mu vaateväljast eemale. Ülejäänud seltskond oli samal ajal liibunud vastu laoseina ja arutasid mida teha. Möödusid mõned minutid, mille jooksul allesjäänud kolmik valju häälega räuskas ja hõikus. Mõned näited nende taktilistest plaanidest "Oleks meil vaid granaate... laseks maja ribadeks?... huvitav, kas mu kuulid läbi katuse võtavad?... San Halo, oled sa ikka elus seal? Tee häält, kui abi vajad!"

Nende kaaslane oli kadunud juba üle viie minuti, kui elitaarne "SWAT" rühm lõpuks otsustas taganeda, jättes kadunud sõbra kuhugi katustele. Nahkmantlis tegelane oli selle aja jooksul kokku kruvinud miski pisikese käsikahuri sarnase asjakese, millega ta nüüd ähvardavalt katuse poole vehkis. Irvitasin hääletult, oleks mul ainult videosalvestusaparaat, Klooster saaks uue õppefilmi teemal "Kuidas maja kohe mitte, raudkindlalt ja iial rünnata _EI_ tohi" Kui nad nurga taha olid kadunud, jälgisin natuke valvurit, kes varsti kadus ning liikusin siis tänavale välja. Eemal märkasin veel eemalduvat kolmikut ja marssisin läbi sopase Hubi tänava neile järgi. Mingi aja pärast kohtusid nad oma kadunud kaaslasega ning hakkasin valju häälega sõimlema keset tänavat ja edasist tegevusplaani arutama: "Aga hangime kuskilt muskli, kelle saadame esimesena peale, siis tema saab kõik ammunooled enda sisse". Seisin viisakuse mõttes kümmekond meetrit eemal, laiudes tänava kohal kogu oma kahemeetrises pikkuses ja ootasin kannatlikult, kuni nad lähimal asuvasse baari liikusid. Ohkasin, vaadates vasakule, paremale ja siis halli taeva poole. Kas üldse tasus? Aga infot oli vaja.

Astusin kõrtsi sisse, teatava pingutusega, kuna uks oli natuke kitsas.
Seltskond istus ümber nurgalaua. Tutvustasin ennast, nagu peab. LahingVendade sümbolit mu tabardil nähes, läksid nende silmad suureks. Sujuvalt suunas nahmantlis tüüp mu poole oma jala koos kabuuris relvaga. Sama sujuvalt astusin kõrvale. Kuid mu rinnal helkivat Fööniksi Ordu märki nähes tundus tüüp rahunevat. Peale esialgset kahtlustamisefaasi sain teada nii mõndagi huvitavat: Kuu ei kuku taevast alla, vaid terraformimasinate rikke tõttu muudab natuke oma orbiiti, mis toob kaasa veel hullemaid kliimamuutusi. Ülik ja piloot olid mingisse jamasse sattunud ja otsisid mingit tüüpi. Nahkmantlis mees oli poolhull insener, kuid relvi ta tundis.
Leppisime kokku, et öösel lähme tagasi sinna majja, proovides vaikselt siseneda. Ja kui jamaks läheb siis "saadame tanki ees". Selle peale jõllitasid kõik mu keraamilise plaatturvise rinnaplaati. Kergitasin kulmu. Kuigi insener räuskas ka midagi pommidest ja ukse õhkimisest, lubasin mõttes, et jooksen kasvõi peaga ukse maha, kui tarvidus tuleb, enne kui toda venda lõhkeainega enda lähedusse luban.

Öösel saabusime siis samale kõrvaltänavale. minu küsimuse peale, kes on neist kõige vaiksem liikuja, nihelesid nad tobedalt ja vahtisin kõik mulle otsa. Ohkasin, tõmbasin lülilise peakaitsme seljal asuvast hoidjast välja ja proovisin täisturvises pimedal tänaval lompide vahel manööverdada. Korra astusin kuhugi lompi sisse, kuid jõudsin siiski ukseni. Varsti järgnes mulle insener, kes hakkas ust muukima. Lukk avanes varsti ning me piilusime ukse vahelt sisse. Seest paistis valgust, mis valgustas kitsa kiirena ka hoovi. Paha. Äkki kõlas katuselt tuttav heli: ammunööri plõksatus. Hoovi poolt kõlas summutatud valuhüüe. Polnud enam mõtet vaikselt asja ajada.

Lõin ukse lahti ja astusin sisse, mõõk löögivalmis. Insener piilus mu selja tagant. Otse ees oli uks ja paremat kätt koridor, astusin viimase poole. Nagu ümber nurga pörasin tabas mind rindu ammunool, põrkudes turviselt tagasi. Ruumi teises otsas oli kaks tüüpi, kes mind nähes näost valgeks läksid. Ühel oli käes amb, teisel kirves. Köhatasin lasu peale pahaselt, astudes edasi. Kuna mul oli vaja neid elusalt ja pealegi, äkki polnud nad mässuga hoopiski seotud, virutasin esimese löögi lapiti, piki kirvemehe näolappi. Tundus, et kahekäemõõk tegi ka niipidi päris palju haiget. Korra rahmisid nad veel vastu, kui käratasin ammumehel "Anna alla või muidu..!" ja lõin kirvemehe teise samasuguse löögiga oimetuks. Ammumees pillas sõnakuulelikult relva. Tubli poiss. Panin mõõga ära ja haarasin neil kahel natist. Sissepääsu juures leidsin mu kolm vaprat kaaslast, sihtimas veel üht ehmunud valvurit erinevates suurustes laskeriistadega. Kolm? Kus oli Vankrimees? Pärimise pealt osutasid nad välja, mainides midagi pihtasaamisest. Kergitasin veelkord kulmu. Leidsin ägiseva San Holo tänava seina äärest. Tassisin ta süles majja ning sidusin ta haava nii hästi, kui oskasin. Mu esmaabipakki vaadati ka üllatunult, pilguga a'la "Ah selle me siis unustasimegi". Põnev oleks neid Stigmata kandis või mõnel Piiriplaneedil Barbarite rünnaku ajal vaadata.

Seejärel pärisin, kas majas on veel valvureid. Meenutati tüüpi katusel. Muigasin ja asusin treppi otsima. Kuulsin selja tagant veel hõiget "Kuule, tule parem alla, muidu nad teevad su tümaks!" Katusele jõudes virutasin ukse jalaga lahti. Seal seisiski suht ähmis näoga katusevalvur. Kuna mulle ei meeldi, kui mu kaaslasi (olgugi, et võibolla ajutisi) teravate asjadega lastakse, viskasin ta tänutäheks trepist alla. Alla jõudnud ja kõik vangid kinni sidunud, otsustasime ülekuulamisega alustada.
Viimati muutis Aweron, 10:49 11. Sept 2006, muudetud 1 kord kokku.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 16:46 29. Juul 2005

Kaks valvurit olid teadvusel, ühel neist oli ammunool läbi õla, teine oli katusevalvur, kes pääses seekord suht lihtsalt. Kuigi nad alguses natuke pirtsutasid, sai nende käest infot küll. Väitsid, et tegemist oli Gildi lepinguga ja üleüldse üritasid asja seaduslikkusele rõhuda. Kergitasin kulmu ja sorisime natuke kastides. Sealt tuli välja igavene ports Teise
Vabariigi päritolu jubinaid, millest mina suurt ei jaganud, kuna ühelgi polnud toru, ega päästikut. Muigasin vaikselt ning pöördusin tagasi valvurite poole.

Vaikselt oma Imperaatorliku Kohordi Märki siludes, tuletasin neile meelde, et vastavalt Tema Kõrguse seadusele, kuulub kõik Teise Vabariigi aegne tehnoloogia Imperaatorile. Saades vastuseks veel natuke pominat Kontrahti kohta, nõudsin näha vastavaid dokumente. Selle peale pööritati silmi. Muigasin. Kahjuks oli süsteemi Värav ikka veel lukus. Ja Kõigelooja vaid teadis, kui kauaks. Seega, polnud erilist võimalust saata süsteemist välja teadet, et mõni mu Vennaskonna LahingPraam sellele järgi tuleks. Imperaatrolik tugipunkt Pandemoniumil, kuhu kraam seniks hoiule panna? Noh.. mina olin siin. Kuid iga selline kast kaalus sadu kilosi, mul polnud ei vahendeid ega ruumi seda kuhugi kindlasse kohta toimetada. Samal ajal arutles insener valju häälega, palju sellest kraamist peaks endale "tasuks" võtma. Heidsin talle paar paljutähendavat pilku.

Natuke veel valvureid pinninud ja saades teada nende kontaktisiku nime, võtsin haavatul noole õlast välja ja sidusime nad kõik kenasti kookoniks ning paigutasime ülakorrusele. Seejärel arutasime edasi, mis kogu kraamiga peale hakata: kas proovida see ära saata Gildide, Ülikute või hoopis Kiriku kaudu. Ükski variant ei tundunud sobivat, kuna tõenäoline
oli, et Imparaatroliku Trooni ette ei jõuaks sel juhul suurt midagi. Üks asjaolu tundus mulle ka huvitav, kõik vidinad tundusid olevat vabrikupakendis. Keegi pidi seda kraami tooma kuskilt tühermaalt, sest Hub ise oli Teise Vabariiki asjadest juba ammu kontideni paljaks tehtud. Käisin korra veel ülakorrusel ja uurisin kõnepidajate kohta. Palju nad ei teadnud, ainult korra oli võõrad kaheksa tüüpi samas laos koos käinud.

Alla jõudnud, kõlas äkki tänavapoolsete uste poolt prõmmimist ning nõudlik hääl käskis ukse lahti teha. Tundus nagu tuleks ülemus koju. Kiirelt kamandasin teised peitu, ise tõmmates seejärel ukselt riivi ning varjudes seejärel ukse taha. Kui tüüp sisse astus ja ustest eemale, lükkasin need kinni, astudes siis mõõka tõmmates uustulija selja taha. Viimane pöördus. Tegemist oli lühemat kasvu, laiaõlgse tüübiga. Vaatasin talle oma kahemeetrilisest kõrgusest sõbralikult otsa.
"Kes kurat sina oled?" oli temapoolne loogiline küsimus.
"Vend Miikael, teie teenistuses" oli minu poolt viisakas vastus.
"Sooh ja mis sa siit tahad?" pani jõmm käed risti.
"Tulin Tema Imperaatroliku Kõrguse asjadele järgi. Te ju teate, et vastavalt tema dekreedile kuulub kogu Teise Vabariigi tehnoloogia temale?" jätkasin samamoodi rõhutatud viisakusega.

Jõmm hakkas naerma. Mina mitte.
Hüüdnud, "Poisid, meil on siin üks naljamees!" tõmbas ta vöö vahelt laia teraga kirve. Noh, kui ta nii soovis asju ajada.. Sooritasin kena löögi lapiti oma mõõgaga, lootes vaikselt, et ukse taga pole lasekvalmis Ründekahurit või midagi muud ebamugavat. Mõõk oli kenasti teel
kirvemehe näolapi poole, kui ta äkki lihtsalt libises mu löögi eest ära. Minu löögi?? Keegi ei põikle Lahingvenna käe eest. Samal ajal kuulsin, kuidas minu selja taga olevad ukse hakkasid avanema. Tundus tulevat tore võitlus.

Samal ajal olid mu kaaslased ka liikuma saanud ja minu ees keksivat kirvekangelast tabas ammunool. Ja põrkas siis kahju tegemata maha. Tema pealisriietuse all märkasin kollases ringis numbrit üheksa. Teise Vabaka spordivarustus. See kraam ei jäänud palju alla mu plastturvisele. Uksed avanesid ja robinal lendas sealt mulle selga veel neli tegelast,
igasugused huvitavad teravad asjakesed käes. Nende eest põigeldes komistasin, vajudes ühele põlvele. End püsti ajades märkasin äkki, kuidas insenerinaga hüppas nurga tagant välja, oma 50 kaliibriline trumliga käsikahur käes. "Kõigelooja nime..." jõudsin veel mõelda, kui üle
vaikse kvartali mürises kolmekordne kanonaad. Kaks esimest kuuli lendasid kahju tegemata uksest välja, kuid kolmanda lasu juures tundsin lööki vastu oma õlasoomust. Krigistasin hambaid ja proovisin end uuesti püsti ajada. Viis vaenulikku isikut, mina nende keskel ja keda too tüüp tabab?? Samal ajal kõmmutasid mu teised kaaslased jõmmi erinevat sorti
laskeriistadega, kuid spordiülikond kaitses teda kõige eest.

Olin end juba uuesti jalule saanud kui inseneri käsikahur kärgatas taas. Seekord kaks korda. Otseloomulikult lasi ta vastastest mööda. See mind ei üllatunud. Kui üllatas teine lask, mis mind otse rindu tabas. Plastplaat päästis jälle mu naha. Inseneril vedas, ta oli must kaugel, seepärast valasin oma viha tolle lühikese tüübi peale välja. Kuna kuulid, nooled ega
mõõk tema peale ei tundunud mõikavat, lahendasin asja vanamoeliselt: jooksin talle õlaga kõhtu, surusin oma massiga vastu seina, virutades seejärel plastikuga kaetud küünarnukiga talle kena hoobi piki vahtimist. Samal ajal kui tema lõtvunud keha põrandale vajus, tabas mind selga hoopiderahe. Tundsin, kuidas üks mõõgahoop tabas turvisevahet, põhjustades kerge kriimustuse. See andis mulle vaid hoogu juurde. Lõin ühele jalga kubemesse ning seejärel sooritasin kena paremhaagi, mille peale ta ka end kenasti kokku pakkis. Kaks teist selli tehti kahjutuks mu kaaslaste poole ja viimane andis alla.

Peale tolmu hajumist läksin inseneri juurde, tõstsin ta maast üles ja rapautasin korralikult läbi. Tema taskutest pudenes raputuse käigus igast kraami. Sidusime oma meeskonna haavad, mille järel koorisin jõmmilt tema ülikonna, sidusin tal käed jalad seljataha kokku ja riputasin köie abil lakke. Märkasin tema keha ühel poolel operatsioonide jälgi. Tundus nagu
oleks terve ta üks kehapool kunagi rängalt viga saanud ja siis küberneetikat täis topitud. Sellest siis ka hüüdnimi "Poolmees". Sellest ka siis mu löögi eest põiklemine.

Järgnes ülekuulamisportsess, mis oli suht valulik. Tema jaoks. Iga kord kui ta keeldus mõnele mu küsimusele vastamast, kiigutasin teda hoolitsevalt näoga vastu seina. Jõudes staadiumi, kus tal enam hambaid suus polnud, muutus ta suht jutukaks. Selgus, et terve see kraam kuulub Saladinile,, kohalikule Al-Malikute peamehele. Ta oli seda äri juba mitu nädalat ajanud, toimetades süstikuga kraami Hubist minema, arvatavasti mõnele kaubalaevale või Kuule. Ning Saladin oli ka vastustav kohalike rahutuste eest, kuna oli palganud need kaheksa kõnemeest. Tegemist oli ilmselegelt suurema tükiga, kui keegi meist ära närida jaksaks.

Küsimus oli, mida teha edasi? Rääkida Dekadostele Saladini tegudest, jäädes seega Al-Malikute viha alla? Toimetada kraam minema? Jätta sinna? Mida teha vangidega?
Hommik hakkas koitma, kuid meil polnud veel ikka ühtki head ideed..
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 23:40 4. Sept 2005

Lõpuks ohkasin ja lõin käega. Pakkusin välja, et tassime kogu kraami veoki peale ja siis Vendade tugipunkti. Kohalik ülemVend vähemalt oskab meile midagi soovitada, mis me edasi peaks tegema. Vangid jätsime sinnasamasse, lasin Argos poolmehe ka nööride otsast alla ja panin hoolitsevalt nurka istuma. Keegi nad ikka leiab.
Kloostri esinduse juurde jõudnud, prõmmisin vastu ust ning jäin ootama. Kolm-neli minutit hiljem, ilmus uksele unise näoga Vend Albertus. Tänu sellele pidasin oma suu aeglase reageerimise kohta, mainides vaid et on vaja kiiresti rääkida. Sisse astunud, kandsin vurinal ette olukorrast: autotäis Teise Vabariigi kraami ukse taga, kuulub Saladinile, palun edasisi instruktsioone. Tundus, et selle peale jooksis Vennal juhe kergelt kokku. Kulus natuke aega, kuni mu sõnum talle kohale jõudis. Peale seda tagurdasime piirituse peal töötava veoki väravatest sisse ja laadisime kraami maha.

Küsisin Vend Albertuselt ka, mida ta soovitaks edasi teha. Tema vastus oli, et uurida välja, kustkohast see kraam pärit on, kuna oli ilmselge, et seda oli seal palju. Tema Imperaatrolik Kõrgus oleks kindlasti vägagi tänulik, kui selle allika oma valdusse saaksime. Sügasime natuke kukalt, otsustasime siis, et äkki näkkab ja käisime läbi kõigepealt hotellist ja siis Kolme Kruusi kõrtsust. Rajaleidjaid, kes pidavat operatsiooniga seotud olema, me ei leidnud. Kadusin siis esindusse sööma ja puhkama, samal ajal kui kaaslased hotelli liikusid.

Kella kahe paiku päeval ilmusid nad uuesti välja. Peale ringutamist ja venitusi turvise selga ajanud, liikusime tagasi Kolme Kruusi poole. Seekord paistsid meie poolt otsitavad kohal olevat. Insener tellis mulle lõunasööki ja pannkooke, minnes seejärel nendega rääkima. Raha tundus tal kõvasti käes olevat. Hea seegi. Igal juhul rajaleidjatega rääkides ajas ta mingit segast juttu võlgu olevast peost ning ta naerdi välja.
Kehitasin õlgu ja sammusin nende laua juurde:
"Tervist! Vend Miikael. Sooviks teada kus Endovar on. Aitähh!"
Kolm meest ja naine vaatasid mulle vastu, pilgutasid silmi ja käskisid irvitades mul leebet tõmmata. Igasugune suhtlus nendega taandus sõimule. Keerasin lõpuks selja, liikusin oma laua juurde tagasi, jäädes neid avalikult jälgima. Insener tegi miskipärast nelikule ka veel õlled välja, mille peale nende naisoost esindaja tuli meie laua juurde lärmama. Igati ebameeldivad persoonid.

Mõned tunnid hiljem asutasid nad end liikuma. Marssisime neile 5 meetrist vahet hoides järgi, kuni neil kõrini sai.
"Mida te tahate, ****?" pöördus üks meie poole.
"Vastust oma küsimusele, ei midagi muud" kostsin vastuseks.
Selle peale sõimati mind erinevate nimedega ja soovitati tõmmata, kohta kus päike ei paista. Vale liigutus, kuid säilitasin rahu.
Nad liikusid edasi, meie ka. Seepeale said nad veelgi rohkem kurjaks. Kõige suurem neist astus meiepoole, nägu punane.
"Kas te ei saanud aru või, ****?!" Tõmmake minema!" Tuletasin talle meelde, et Imperaatorliku Kõrguse ja Kiriku esindaja solvamine on väga ebaviisakas. Selle peale soovitati mul võtta Imperaator, mässida see Kiriku lipu sisse ja omale **** pista. Sain veelgi rohkem pahaseks.
Soovitasin neil relvad kenasti maha panna ja meiega kaasa tulla, et nende patud saaks kenasti lunastatud Avestiitide Tule juures. Selle peale naerdi mulle näkku.
"Argos Poooljalga teate?" küsisin.
"No võimalik et teame, mis siis?" vastati.
"Noh, tema ka ei tahtnud meiega alguses rääkida." Sain vastuseks veelgi rohkem sõimu. Tõmbasin seljahoidjast peakaitse välja ja lukustasin selle kohale. Rajaleidja langetas oma löögiks tõstetud rusika. Tuletasin talle meelde, et LahingVenna ähvardamine on veelgi ebaviisakam tegevus, mille peale ta sülitas ja minekule pördus. Astusin talle järgi ja haarasin õlast, mis kohe ära lükati. Otsustasin, et aitab siidkinnastest ja haarasin tal käest, proovides seda selja taha väänata. Kuid vastane oli samuti õppinud mees ning oleks mul napilt osava löögiga jalad alt löönud. Suutsin põlvele laskudes tasakaalu säilitada ning jooksin talle vastuseks õlaga kõhtu. Mu üllatuseks jäi ta püsti, haaras mu peast ja virutas selle kogu oma raskusega vastu maad. Silmist lendas sädameid ning kuklasse lõikus terav valu. Nüüd olin tige. Äkki kuulsin selja taga vinnastatavate relvade klõpsatusi. "Kõigelooja nimel, insener lubas järgmine kord ju haavleid kasutada!" meenus mulle.

Veeretasin ennast kohe vasakule kõrvale ja kargasin püsti. Tänaval kärgatasid lasud ja kodanikud põgenesid, kes kuhu sai. Märkasin, et kolmel tagumisel rajaleidjal olid kätte siginenud revolvrid ning parasjagu tulistati huupi meie poole. Suurim jõmm, kellega maadelnud olin, seisis keset tänavat. See oli ka tema viga. Esiteks sai ta ülikuproua käest kuuli õlga, seejärel täislaksu haavleid kõhtu. Kuid ta seisis ikka veel. Haarasin vasaku käega seljalt mõõga, paremaga kabuurist püstoli ja kihutasin talle lisaks eelnevale 47' kalriibrilise kuuli ribikontide vahele. Selle peale kukkus ta kokku.

Eemal karjatas üks tsiviilisik ja siis veel ka teine. Näis, et Rajaleidjad polnud just kõige paremad laskurid.
Korra tabas kuul rinda ka inseneri, kuid süntturvis tegi oma tööd hästi. Järgnevalt sai rajaleidjast naine kuuli jalga, mille peale ta vajus põlvele, üks ta kaaslane peatas oma peaga terve laengu haavleid ja mina otsustasin, et kedagi on elusalt ka vaja, tormates möirates lähivõitlusse. Ainuke püstiseisev vastane pööras mu poole oma relvatoru, kuid olin kiirem. Virutasin ootamatus lahkusehoos mõõgaga _lapiti_ piki ta kätt. Kolmest kohast murdunud lahtine käeluumurd pole just kena vaatepilt, kuid parem kui äraraiutud ranne. Küll ta mind kunagi tänab.
Mu revolvritoru ots pöördus põlvitava ajaleidja oimukoha poole. Hetke pärast pillas ta oma relva. Naeratasin, ignoreerides kuklavalu.
"Vaat, kas poleks kergem olnud kohe nii teha?"

Kiirelt korjasime nende relvad kokku, sidusime vangidel teibiga käed kokku, liikudes siis tagasi Kloostri esinduse poole. Kaks haavatud tsiviili viisime Amaltealaste kätte, kes nad kokku lappisid.
Raporteerisin esinduses Vend Albertusele, et kontaktisikud on kätte saadud, süüdistatuna Tema Kõrguse ja Kiriku solvamises, nende esindaja ründamises, tsiviilisikute haavamises ja Teise Vabriigi aegse vara varjamises Imperaatori ees. Vend vaatas mulle otsa, sõnades et selle eest võiks pool Pandemoniumi kinni panna. Vastasin, et alustan neist kahest siis. Venna silmis nägin selle peale vaid ühte mõtet:
"Kuidas Kõigelooja nimel ma sellest noorest aktivistist lahti saaksin?"
Punnitasin püüdlikult silmi.

Sellele järgnes vangide ülekuulamine. Algus nad muidugi pirtsutasid, kuid kui mainisin nende raskeid süütegusi ja vajadust Avestiitide juurde minna süüdistatuna Kiriku solvamises, avanesid nende keelepaelad.
Kraami toodavat juba mitu kuud linnast väljas olevast kohast. Kaks tundi sõitu mööda põhjateed. See tähendas ka kahte tundi kataklüsmide piirkonnas. Kohas, kus üks päev oli mägi ja teine päev võis olla kuristik. Põnev. Nende ülemus olevat ka seal. Sügasin kukalt ja pidasin vend Albertusega nõu. Tema pakkus, et kuna meil praegu puuduvad vahendid vara kindlustamiseks Imperaatori heaks, siis peaks vähemalt koha niikauaks sulgema, kuni vastavad osapooled kohale jõuavad. Lubati toetada isegi lõhkeainega. Rajaleidjad jätsin esindusse varju, vähemalt ajani, kuni me tagasi. Polnud vaja neid ette kandma, et me nüüd ka asjade asukohta teame. Rääkisin plaanist kaaslastele, kes peale lühikest arupidamist asjaga päri oli. Neil oli vaja ülemust, Endovari, minul asju. Sobis.
Insener ostis oma raha eest meile kõigile ka raadiosaatjad, mille üle ainult rõõmu tundsin. Vähemalt korralik sidepidamisvahend oli meil olemas. Ühelt rajaleidjalt saime ka kaitsekilbi, mille ülik endale võttis. Seejärel varusime masinasse kütuseks piiritust, ostsime natke toitu ning läksime magama, et hommikul varavalges teele asuda.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

18.09.05

PostitusPostitas Aweron 11:09 19. Sept 2005

Hommikul peale vastavaid harjutusi ja hommikupalvet, istusin lauas ja sõin just hommikuputru, kui raadiosaatja taskus pirisema hakkas. Seltskond ootas. Raporteerisin vend Albertusele oma minekust ja veeresime tolle imemasinaga linnast välja.

Imemasinal polnud otseloomulikult vedrustust. Hüppasime seal taga insener Scotty E. Leet'iga üles alla, kui tee linnast väljaspool aina hullemaks läks. Paari tunni pärast tegime kerge peatuse, liikmete sirutamiseks. Ümberringi oli vaikus. Näha oli, kuidas rohelus asendub kivisema maastikuga. Teised kaks tundi hiljem, jõudsime viimaks ärapööramiskohani, kust autojäljed läksid küngaste vahele. Otsustasin, et aitab ja liikusin jala eespool.

Kilomeeter edasi silmasin eespool mingit sissevajunud kuplit. Peitsime müriseva veoki põõsaste vahele ning jätkasime jala. Tegin ka ettepaneku võtta kaasa natuke toitu. Ülejäänud matta siis kuhugi kivide vahele. Transpordita saab veel hakkama aga toitu on vaja. Liikusime siis tee kõrvalt küngaste vahel edasi, kuni meile avanes hea vaade tollele kuplile. Näis, nagu oleks tegemist mingi vana Teise Vabariigi aegse asulaga: väljak, suur sisselangenud kuppel selle ääres, lisaks veel mõned majad. Ühe maja juurde viis jäljerida, nii et otsustasime seda varem uurida. Ettevaatlikult alla hiilinud nägime, et kuppel oli seest tühi ja rohtu täis kasvanud. Sama lugu oli teiste majadega. Välja arvatud suurimas, kus oli lai allaviiv trepp. Sealt me viimaks pimedusse laskusimegi.

Ettevaatlikult mööda treppi alla hiilides, mõõk löögivalmis, hoidsin silmad lahti. Sama tegi insener trepi teises seinas. San järgnes mu selja taga, tundes ennast seal vist suht turvaliselt. Poole trepi peal kõmahtas äkki mõlemast seinast kärgatus ning mu puusa tabas hunnik väiksekaliibrilisi kuule. Kahju tegemata pudenesid need turviselt maha.
Tundus, nagu kaitses spordiülikond teisel pool treppi Scotty't samamoodi. Kohe peale seda pistis röökima seinas olev pasun. Kõigelooja nimel, miks meil need salaja sissehiilimiskatsed alati nii viltu lähevad?
Hüppasin paari kiire sammuga trepist alla, mõõk löögivalmis. Ees kadus pimedusse koridor. San oli mul kohe kuklas, hea seegi. Pöörasin ennast ümber, tegin kiirelt Looja märgi ja palusin Tal mu turviseta kaaslast kaitsta. Natuke aega oli tema ümber nüüd Kõigelooja kaitsev kilp.

Edasi sammudes, tõmbasin peakaitsme kuklast ette, paludes Tal ka enda mõõgakätt kindlana hoida. Koridor lõppes varsti, laienedes suuremaks ruumiks. Pimedaks ruumiks. Kus lahvatasid põlema pimestavad prozektorid.
"Visake relvad maha!" käratas keegi. Silmi valgusega kohandada püüdes viskasin mind siiani varjanud mantli maha.
"Käsib kes, Imperaatori nimel?" küsisin viisakalt vastu. Selle tulemuseks oli haavlipüssi kärgatus, mis kiskus Scotty põse lõhki. Hullemast kaitses teda jälle ta ülikond. Minu kõrvale seina puuris ennast ammunool. Selge. Kuus meetrit eespool olin märganud laia poolkaarjat letti. Sinna peale ma nüüd hüppasingi, nähes siis selle taga olevat kahte tegelast, üht
ammu laadimas, teist oma pumppüssi minu poole suunamas. Maandusin nende kahe vahele, püüdes püssimeest oma mõõga otsa ajada. Tundus, nagu oleks tal mingi turvis riiete all. Tema proovis selle peale oma relvatoru mu ribide vahele torgata. Tulemus oli see, et ta lasin napilt oma kaaslasest mööda. Mu selja taga tegi amb *plõnks!*. Keda ta lasi, ma ei
näinud. Lõpuks lõin püssimehele mõõgaga õlga ja tema selja tagant väljailmunud Scotty lasi teistkordsel katsel ta neerud haavleid täis. Minu käest juba turvistatud küünarnukiga piki nina saanud ammumees pillas Sani röögatuse peale oma relva.

Uurisin kiirelt püssimehe elumärke, mida polnud ning haarasin siis ta relva. Kokku leidsin kuus padrunit, andsin siis relva Sani kätte, kuna see asjake oli igal juhul etem, kui ta amb.
Sidusime ellujäänud tegelase ilusti kinni, nagu kord ja kohus. Tegemist oli
Kolakraapijate gildi liikmega. Mu küsimustele, palju siin inimesi on, vastas ta, et kuus veel. Käskisin tal meid nende juurde viia. Vastutav tüüp, Endomar, keda kolm meie hulgast otsisid, tundus ka siin olevat. Äkki saab selle jamaga viimaks ühele poole. Mööda koridori edasi minnes vaatasime üle kaks suurt tootmistsehhi, mis oli Teise Vabariigi aegseid tootmismasinaid täis. Relvi kuskil ei näinud. Aga see olekski liiga hea päev olnud.

Pugesime edasi minnes ühest sissevarisenud koridoriosast läbi. Seal läks
koridor kaheks, paremalt poolt paistis valgust. Sammusime sinnapoole, kaasavõetud vang ees, minu mõõgots õlal. Teistel käskisin maha jääda, et nad me tagalat valvaks, kuna koridori seinad olid täis uksi. Ainult Vankrimees oma uue püssiga tuli minuga. Lähemale jõudnud, kõlas seest hääl.
"Ted, Oleg? Olete need teie või?" Patsutasin vangile kergelt mõõgaotsaga vastu põske.
"Noh.. teatud mõttes küll, jah" sõnas me vang vastumeelselt. Nurga tagant ilmus kellegi pea. Viipasin talle sõbralikult püstoliga: "Astu välja!" Miskipärast ta seda ei soovinud, vaid kergelt kogeledes hüüdis oma "bossi". Natuke hiljem astus nurga tagant välja minupikkune, kuid isegi laiem tegelane. Mõõtsin teda kaalutlevalt. Turvis? Samal ajal kostis raadiost "Keegi tuleb." Olime kahe tule vahel, kuid tagapool oli Scotty oma käsikahuriga, kõik oli veel korras.

"Niih, mis kurat te siin teete?" käratas lai tegelane.
"Tervist, olen Vend Miikael. Kas teie olete selle rühma juht? Paluge neil relvad maha panna, siis räägime edasi" olin juba tuttav-tulutult viisakas.
"Sa oled täisa lolliks läinud või? Kes sa omaarust oled?"
"Noh, kuna me kõik teame, et vastavalt Tema Imperaatorliku Kõrguse määrusele kuulub kõik Teise Vabariigi aegne tehnoloogia temale, siis..." jätsin lause lõpetamata.
"Kuule Imperaator on siit, umm... kuue hüppe kaugusel"
Naeratasin, püstolit kõigutades.
"Jah, aga _mina_ olen siin, kas pole?"
Paistis et tüüp oli sama juhm, kui teised Pandemoniumi elanikud.
"Kuule, mis sa arvad et jääd ellu ka, kui Kolakraapijate gildiga jamad??"
"Mis sa arvad, et jääd ellu, kui Lahingvendade Orduga jamad?" küsisin vastu.
Äkki pöörati meie selja taga koridori hele prozektorituli ja läbi ruupori röögiti:
"Tema Eminentsliku Inkvisitsiooni nimel, pange relvad maha ja teie lunastamine saab olema valutum!" Nuusutasin õhus levivat kõrbehaisu, krimpsutades siis nägu. Avestiidid. Leegiheitjatega. Tsivilisatsioonist eemal. Palju mul neid padruneid oligi?
Viimati muutis Aweron, 11:13 11. Okt 2005, muudetud 1 kord kokku.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 17:05 10. Okt 2005

Peale pisukest pausi, näitasin peaga Sanile, et ta kontrolliks, kas kõrvaolev uks on lahti ning käratasin vastuseks:
"Siin Akolüüt Miikael, Lahingvendade Ordust! Täitmas ülesannet Tema Imperaatorliku Kõrguse heaks! Palume mitte segada!" Nihkusime vaikselt uksest sisse, kui selle peale korrati nõuet relvad maha panna. Turtsatasin.
"Kuule, kes iganes sa ka pole, oled sa varem näinud Lahingvenda relva käest andmas?"
"Selge, järelikult oled sa oma valiku teinud!", kõlas vastuseks.

Kolakraapijate poolt tuli pakkumine. Midagi 10% kohta. Kuid siis läks asi kuumaks. Koridorist kõlas paar kõlksatust, mis kahtlaselt granaadi moodi tundusid. Virutasin ukse kinni. Kõlas vaiksemat sorti plahvatus ja ukse vahelt hakkas immitsema suitsu. Näha oli ka koridori valgustavaid leeke. Fugassgranaat. Lõin ukse lahti ja kiikasin, revolvritoru uudistavalt ees, koridori. Sealt marssis prozektorivalgusse avestiit. Läbi leekide, presentmantel lehvimas, leegiheitja käes. Andsin talle mõttes paar boonuspunkti teatraalsuse eest ning avasin tule. Auk õlas ei tundunud talle meeldivat. Kohe ilmus neid tegelasi pimedusest veel. San kükitas minu varjus ning pumpas koridori haavleid nii kiirelt, kui ta relv lubas. Üks avestiit sai terve haavlipüssi langu otse läbi rinnaturvise, mille peale ta sujuvalt tagasi pimedusse lendas. Siis kiilus mu relvolver kinni. San andis püstoli. Asi seegi. Terve mu parem külg, mis uksest välja ulatus, mattus igal juhul mitu korda leekidesse. Tundsin ennast kui grillitav kana fooliumpakis. "Vennal pole valus on ainult ebameeldiv", korrutasin mõttes oma Lahingkooli õpetaja sõnu ning seisin kindlalt edasi, läbi turvise põletavaid leeke ignoreerides.

Tundus ka, et me sõbrakesed ruumi teises otsas avasid oma relvadest tule, sest paar leegijuga lasti ka sinna. Vastuseks kostus röökimist. Sani antud püstol sai viimaks tühjaks, kui viimase lasu ühele vastasele kõrri kütsin, nii et ta hetkega umbes liitrijagu verd kaotas. Tundus igal juhul valus viimne eluhetk. Vankrimees mu taga kohmitses kuskilt välja uue revolvri. Palju tal neid on?? vilksas mõte läbi mu pea. Kuid kurta ju ometi ei saanud.

Viimaks taganes viimane avestiit nurga taha, mu laskeulatusest välja. Olin mõttes lugenud ära kõik kuus Scotty lasku siiani ja samapalju auke oli ka seintes. Raputasin pead, paigutades Sani Scotty'st pulga võrra kõrgemale lahingolukorras. Mõne hetke tegelesin oma lõõmava kehapoole kustutamisega, seejärel hakkasin mööda seinaäärt edasi hiilima. Parasjagu teise ukse juurde jõudnud, kus mu teised kaaslased end varjasid, ilmus sealt Lucy, kes sujuvalt revolvrit tõstes avestiidi Igavese Tule juurde saatis. Irvitasin mõttes Scotty ebaõnne. Toru suurus pole oluline, vaid see kuidas seda kasutada. Kergelt ikka veel suitsedes haarasin maast kaks leegiheitjat ja marssisin Korjajate ruumi poole. Oleks sealt vaid üks lask tulnud...

Nende õnneks polnud nad eriti võimelised mingit vastupanu avaldama. Pooled neist oli suht pahasti ära kõrbenud, ainult üks naisoost tegelane ja prillipapa olid terved. Prillipapa osutus Endomariks, nagu San teda leegiheitjaga torkides kohe kindlaks tegi. Vaatasin niikaua ärapõlenud tegelased üle. Suht nadi seis oli neil. Pakkusin päev elulootust maksimaalselt, ilma ravita. Meie seltskonnast olin ainult mina ja Al-malik kõrvetada saanud. Vingus oma põlenud kostüümi pärast. Köhisin selle peale natuke suitsu ja tahma.

Ruumis oli ka üks pooleldi töökorras kompuuter, mille külge olid igast juhtmed ühendatud. Peale minupoolset torkimist sai Scotty selle isegi tööle. Sealt saime evakuatsioonikaardi, millelt lugesime välja mingi teise hoone asukoha. Küsitlesin natuke Endomari, kes polnud üleüldse koostööaldis. Mingi hetk märkasin, kuidas ta piilus oma koti poole. Hmm? Marssisin sinna, raputades selle tühjaks. Prill läks jubedalt närvi selle peale, tormetes räusates asjade poole. Peatasin ta mõõgaotsa kõrile suunates ning käskisin Lucy'l asjad üle vaadata. Muu kola seas tuli ühest kompsust välja kolm inimsilma. Kergitasin kulmu. Mõrvad Hubis, mille ohvritel olid silmad välja torgatud? Oli see Endomar mingi Sümbiont äkki? Lihtsalt värdjas?

Haarasin tal rinnust. Minu pärimise peale ta ägises vaid ja proovis mind lüüa. Viskasin ta vastutasuks kerge õhulennu saatel vastu seina. Ilgem tõbras. Korra mõtlesin ta nii igaks juhuks pooleks lõikuda, enne kui ta mingeid kombitsaid kasvatama hakkab, kuid ükski Sümbiont pole nii äpu.
Igal juhul kõrbenud tegelased ja meie ise vajasime kerget lappimist. Seepärast otsustasime linna tagasi sõita. Ennem tegime Saniga kerge luureretke üles, kontrollimaks ega meil seal lagendikul parasjagu mingi Avestiitide rügemendi ülesrivistamine käi. Rügementi polnud. Oli küll üks tegelane, tänu kellele sain veelgi rohkem põletada. Proovisin teda küll elusalt kinni võtta, kuid mingi hetk tegi ta kolju mu löögi peale *krõks!*. Kehitasin Sani poole vabandavalt õlgu. Sattus vist pehmem eksemplar.
Tõime auto ära, matsin avestiidid ühe maja taha kaevatud auki ja vurasime tagasi Hubi. Lappisime ennast, kolakorjajaid ning siis seisis mul ees too keeruline hetk. Nagu arvata, polnud Vend Albertus minu "ebameeldivustest" Avestiitidega kuuldes eriti rõõmus. Punnitasin püüdlikult silmi, kinnitades, et nemad ise alustasid.

Järgmine päev läksime tagasi toda tehast konserveerima dünamiidi abiga. Miskipärast tassis Scotty tolle naissoost Kolakorjaja meiega kaasa. Üritas igatmoodi pugeda minumeelest. Vangutasin ainult pead. Milleks? Hiljem mainis ta midagi veel ta puntivõtmisest. Selline asi ajas juba pisut närvi. Oleks tol Korjajal mõni plasmakahur käes, teeks ta meid kõhklematult auklikuks.

Kohapeal ronisid Scotty ja Korjaja alla tagasi, viimase varustust kokku korjama. Ülejäänud pundiga suundusime tolle künka poole, mille olin juba mõttes angaariks ristinud. Tuli välja et mul oli õigus. Natuke jamamist ühe terasuksega ja leidsime hoopis sissepääsu õhutusšahti kaudu. Ronisin sealt esimesena alla, avastades end peale seda mingist kontrollruumist. Läbi akente paistis angaar täis igast kola, kaste ja miskit huvitavat.
"Kuulge, leidsin mingi laeva. Kahuritega laeva" Seejärel nägin üht mu elu kummaliseimat vaatepilti. San ilmus ventilatsiooniavast, vaevalt maad puudutades, tormas siis kätega vehkides laeva poole. Võiksin peaaegu vanduda, et nägin tema suunurgas ilaniret. Huvitav, kas nüüd oli õige aeg öelda, et ka see laev kuulub Imperaatorile? Otsustasin natuke sellega oodata.

Laev oli suht suur, tundus nagu mingi relvastatud transpordisõiduk. Müttasin mööda alust ringi ja tegin kohe kindlaks, et relvasüsteeme polnud paigaldatud. Polnud ka relvakambrit, kuigi Scotty mingi lolli tuju ajel korra seda väitis. Nooh, olekski liiga hea päev olnud. Igal juhul nagu Lucy varsti selgitas, oli meil vaja laevale paar juppi külge pookida ning hankida kuskilt kütust. Tähesadam tundus hea koht. Selleks oli meil vaja linna tagasi sõita. Idee kastis uuesti kaks tundi põrgata ei meeldinud mulle eriti, kuid mis meil üle jäi?
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 18:54 4. Nov 2005

Kruvisime Lucy juhendamisel laevale veel tunnikese igast erinevaid osasi külge, kuni viimaks väideti, et asi on sõidukõlbulik. Loksusime siis tagasi linnapoole. Linna jõudes oli kohe näha, et turuplatsil käis täiemõõduline lahing. Näppisin rahutult oma kabuuri, kuid otsustasin et raporteerimine on oulisem. Uksest sisse astunud, ujus kohe lagedale vend Albertus, kes ütles, et meile on külaline. Kergitasin kulmu.

Albertuse kabinetis ootas meid Imperaatorlik Silm. Tutvustas end kui Armand DaVernis. Nooh, tore et meie seiklused siis lõpuks kellegi kõrvu jõudsid. Järgnes ülekuulamine, kus Scotty kandis ette meie avastused tehase kohta, vaikides diskreetselt leitud laeva kohalt. Otsustasin, et ei ütle ise sõnagi veel, vaid kannan sellest kõigepealt vend Albertusele edasi. Silmad on muidugi meiega samal pool aga nad olid tuntud ka oma "eesmärk pühendab abinõu" suhtumise poolest. Kõigelooja teab, mis ideega too lagedale võib tulla.

Peale "intervjuud" läksin rääkisin siis vend Albertusega. Raporteerisin kohe laevast ning pärisin lahingu kohta. Olukord tundus olevat veel kontrolli all. Pakkusin otseloomulikult, oma abi, kui seda peaks vaja olema. Mind vaadata veidra pilguga, mis tekitas tahtmise uuesti silmi punnitada.
Hiljem otsustas ülejäänud seltskond siiski mainida Armandile, et tegelt on seal ühes angaaris ka üks "laevakere", nagu Scotty seda sõnastas ning meil oleks vaja fusioonvardaid asja käivitamiseks. Üritus neid Impeeriumi kulude ja kirjadega välja moosida Scottyl luhtus, seega plekkis ta nende eest ise.

Järgmine päev sõitsime kompleksi tagasi. Kodanik DaVernis tuli meiega, kohta üle vaatama. Laeva nähes ta muigas laialt ning küsis "Ah et laevakere?" Kehitasin õlgu. Ainuke asi, mis muret tegi oli eelmise õhtu vestlus ülejäänud seltskonnaga, kus toodi välja huvitavaid teooriaid. Muu hulgas ka "viskame kraami planeedile maha ja kihutame minema laevaga", mille peale ma laialt naeratasin ja vastasin "Ei lenda". Üleüldse oli levimas huvitav küsimus, kelle oma see laev ikkagi on. Mainisin lahkelt, et Imperaatori oma muidugi. Tekkis kohmetu vaikus. Viimaks otsustati ikkagi teenetega Impeeriumile too laev enda kasutusse saada. Tublid. Poleks tahtnud neid mõne Lahingvendade ristlejaga mööda Impeeriumi ruumi jahtida.

Peale pikemat nikerdamist saadi laevale hääled sisse. Mind pargiti kohe kõige ette laskuri konsoolile. Põrnitsesin kirja "Relvasüsteemid puudu". Väljalennul läbi angaari laes olevate luukide, mille me konsoolist avasime, pistsid kõik süsteemid röökima "KOKKUPÕRKEOHT!". San Holo viskas muretult, et pool meetrit olevat veel vaba ruumi. Kiikasin otsivalt juhtpaneelile "Viska piloot vaakumi" nupu järgi.

Maandusime korra veel laevaga sissepääsu juures ning Scotty õhkas kenasti kaasatoodud dünamiidi abil sissepääsu suudme. Seejärel suundusime Tähesadamasse, kus Armand pakkus mingit oma angaari parkimiseks. Kuna kellegil miskit paremat ideed polnud, lendaski San kenasti sinna. Laeva esiaknale ilmusid lausa holovektorid lennutrajektooriga. Piloodile tundus see meeldivat.
Parkisime lennumasina kenasti ära. Seejärel mainisime oma vangidele, miks täpselt nad peaks suud kinni hoidma, lehvitasime viisakalt ja viskasime Vendade esindusest välja.
Selle asjaga oli siis korras. Sügasin mõtlikult kukalt, mõeldes mis edasi teha.

Armandil tundus igal juhul olevat juba plaan. Pakkus välja seltskonnale laeva "rentimise" tasuks variandi, et tehakse mõned ülesanded Impeeriumi auks ja hüvanguks. Esimeseks asjaks oli ühe planeedi vähema ülikumaja, Gilgarite, hertsogi saatuse väljauurimine. Nimelt paiknes tema elupaik kaugel linnast väljas. Lausa teisel kontinendil. Ja kohaga oli katkenud side juba tükk aega tagasi. Nüüd tundis tema pojapoeg juba sügavat muret ning oli vaja kedagi, kes läheks asja üle vaatama.
Sügasin veel kukalt. Mingite ülikute poputamine polnud mulle just mokkamööda, kuid kuuldes et seal oli probleeme kohaliku faunaga ning vend Albertusel polnud ka minu lahkumise vastu midagi, kehitasin õlgu ja olin ka nõus minema.

Hubi Gilgarite esinduses instrueeris meid üks major, kellelt õnnestus mingi hunnik laskemoona välja moosida ja natuke infot saada. Majaga oli ühendus katkenud umbes paar nädalat tagasi, peale seda, kui maavärin oli Okka mõisa generaatorit vigastanud. Kohalikud lendahvid olid samuti probleeme valmistanud. Leppisime kokku transpordiküsimustes ning järgmine päev asutsimegi kolme propelleri ning reaktiivmootoritega varustatud kopteri pardale.

Reis oli pikk ja igav, kuid kuna sõiduk oli suht vaikne siis meeldiv. Viimaks jõudsime mägede ligidal paistva mõisa juurde. Alustasime maandumist kui esiaknast oli näha möödatuhisevat ahviparve. ""#!"#! Ma loodan et mõni neist elukaist mootorisse ei lenda.." alustas piloot, kui paremast mootorist kostus raksatus ja kopter stabiilsuse kaotas. Püüdes teha oma parima, suutis piloot kivina kukkumist vältida. Kuid maandudes nihkus üks sein siiski mulle kummaliselt lähedale, silmist lõi sädemeid ning maailm mattus musta vatti.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 12:26 7. Nov 2005

Avasin silmad. Kaaslased rippusid erinevates asendites istmete küljes. Vabastasin end, püüdes ringi vaadata. Kõigil tundusid kehaosad alles olevat. Ronisin mööda viltust kopterit piloodiruumi. Ka tema oli oimetu. Väljast kostus hõikeid ning ülalpool asuv külgluuk avati. Aitasin teised välja upitada, väljudes ise viimasena. Kohal oli ülemteener, kohalik hertsogi ihuarst ning paar valvurit. Kõik tundusid olevat juhtunust
hämmingus. Öeldi, et ahv olevat me mootorisse lennanud. Scotty haaras kaasaantud raadiosaatja, kontrollimaks selle korrasolekut. Sealt kostus ainult vilinat. Mingi sageduskristall olevat viga saanud. Suurepärane.

Kopter ise oli lääbakil, kuid enam vähem terve. Siiski ei tundunud see vähemalt paar päeva kuhugi lendavat. Meid juhatati ühte ruumi, kuni me tubasi ette valmistati. Natuke aega istunud, haaras mind kahtlus. Läksin tagasi välja, ronisin parempoolse, tiiva sees asuva tiiviku juurde ning piilusin sinna sisse. Labad ise olid korras. Kuid. Kui ahv lendaks tiivikusse,
peaks ju kõik kohad verd ja rupskeid täis olema? Ütles mu loogika. Tiivik oli puhas. Mu kahtlused said kinnitust.

Kutsusin Sani ja Lucy asja üle vaatama. Miski hoidis tiivikut kinni, kuna asi liikus ainult 20 kraadi ulatuses. Samal ajal kui nad ülaltpoolt asja torkisid, ronisin tiiva alla. Seal oli tiiviku mootor. Koos 10mm-se kuuliauguga. Et siis ahvid jah? Majaelanikud tegid sellest kuuldes suuri silmi. Keegi varjas midagi aga mida. Proovisime sisse pääseda ka generaatoriruumi, et Lucy saaks jõuallikale pilgu peale visata. Seal põrkusime mingi kapteniga, kes oli kohalik turvaülem. Veider tegelane. Kandis igal pool päikseprille. Igal juhul pidime hertsogilt generaatoriruumi sissepääsuks luba küsima. See võimalus avanes alles lõunalauas. Lõunal toimus ka huvitav vahejuhtum, kus peateener, arst ning kapten omavahel vaidlema läksid. Näha oli, et maja elanikud polnud just üks suur, rõõmus pere.

Viimaks saime loa minna generaatorit vaatama. Seal oli üks teine tegelane, kes tuli ühe Dekodoste ülikuproaga, juba surma saanud, proovides seda parandada. Kaasatulnud teener näitas tahmase seina poole, millel oli üks kõrgepingemuundur. Mu loogika koputas jälle:
kuidas sai ta seal surma saada, kui generaator ei töödanud ning pinget polnud? Järelikult oli ta generaatori tööle saanud. Kuid, mida ma ka tean? Polnud ma ju mingi tehnik. Lucy viskas oma hindava pilgu jõuallikale ning ütles, et üks oluline jupp on puudu. Ära võetud, mitte lõhutud. Tassisime kohale paar kodumasinat, Lucy võttis need juppideks ning voila! tund hiljem lõid tulukesed masina pinnal särama. Vool oli tagasi.

Keldris oli veel ka veinikelder, kus olevat nähtud kummitust. Muigasin. Käisime Sani ning Lucy'iga asja uurimas. Leidsime küll ühe kummalise seina, mille sisse läks peidetud kaabel, kuid ei muu midagi. Üles tagasi minnes kohtasime ülemteenerit, kes tänas meid ülevoolavalt. Vaatasime üle ka roosiaia, kus me hämmastuseks kasvasid kolme meetri kõrgused lilled. Roosid kasvasid eriti kõrgeks pisikese Hecla kabeli juures, milles
parasjagu viibis teine külaline, orthodoksi preester. Sõbralik vana oli, jahvatas miskit Heclast ja hädadest mis majale langenud on. Hertsog siit ära minna ei tahtvat. Rääkivat miskit oma kohustustest maja ees.Peale õhtusööki läksime magama. Peitsin igaks juhuks revolvri padja alla. Miskti siin majas oli mäda.

Hommikul uurisime natuke edasi. Lucy võttis lahti kopteri mootori ning hakkas seda parandama. Me Saniga uurisime veel ringi. Leidsime üles ka vana raadioruumi, milles seadmed olid katki rebitud. Kuid märkasime, et vähemalt paaril kastil oleks tulnud enne paar kruvi lahti kruvida, enne kui seda oleks teha saanud. Kõik üleliigsed jupid tassisime Scottile, kes ikka raadioga jamas. Rääkisime ka ülemteenriga, kes tundus olevat miskipärast ärevil. Rääkis, et ta on miski paha tunne. Me uurimise peale mainis ta, et kapten ja arst saavad omavahel liiga hästi läbi, kuigi nad ei tohiks üksteist tunda nende oma jutu järgi.

Muidu möödus päev rahulikult, vaid korra minnes kabeli poole viskas San ühte kabeli katusel istuvat ahvi kiviga. Vastuseks saime terve laadungi toidujäätmeid ning miskit kõlisevat. See miski osutus Teise Vabaka aegseks mündiks. Meenusid kuulujutud Gilgarite varandusest, mis pidi asuma selles samas mõisas. Sügasime kukalt, oskamata miskit arvata. Oli maavärin avanud varandusekambrisse mingi sissepääsu? Ja kuidas oli sellega seotud keldris olev salauks? Päeva lõpuks oli vähemalt minul juhe koos ning tungiv soov natuke mõttetöö asemel miskti füüsilist teha. Üks kena lahing tundus toreda mõttena.
Oleks ma vaid teadnud...

Öösel mingi hetk kuulsin ukse taga kloppimist. Veeretasin relva haarates ennast voodist välja. Ukse taga lõugas San, et hertsogil on miskit viga. Klõps ja klõps panin plastterasest turvise selga. Väljas oli murelik ülemteener. Tohter olevat end koos hertsogiga viimase tuppa luku taha pannud. Uks oli suur, tugev, käis väljapoole ka. Malika kadus koos teenriga, et mingi salajase sissepääsu kaudu proovida hertogi ruumi siseneda.
Nihelesin niikaua ukse taga, kuni seest käis vali mürts. Natuke hiljem uks avanes. Hertsog oli oma ruumis voodis pikali, käis üles kääritud, käsivarres paistsid süstlajäljed. Voodis vedeles ka mingi pudel. Jätsime me ülikuproua, Malika, hertsogi eest hoolitsema. Ise hakkasime maja läbi otsima. Valvuriteruumis polnud kedagi. Kabeli poolt paistis valgust. Panin kaks ja kaks kokku. Sain viis.

Viimaks võtsin Sani ja Lucy kaasa ning hiilisime kabeli poole. Roosipõõsaste vahelt piiludes nägime, kuidas kaks maja turvameeskonna vormis tegelast kaevasid kabeli ees maad. Hiilisin ringiga kabeli taha. Seal oli olukord sama, kuid lisaks sellele oli seal kapten ning kinniseotud orthodoksi preester. Teavitasin teistele raadiosaatja kaudu olukorrast, vinnastasin revolvri ning hüüdsin: "Tervist! Millega tegeleme?"

Kiiremini, kui mu silm seletas, haaras kapten oma ründeautomaadi. Kaks sõdurit jooksid kapteni vaikse käsu peale kabeli etteotsa. Kapten ise tõstis maas lebava preestri endale kilbiks rinnale, hoides ühe käega automaati. Pidin nentima, et tegelane oli vast isegi tugevam, kui mina. Hoidsin teda sihikul, kuni ta nurga taha kadus ning hiilisin siis ise järgi. Kaaslased olid kuskil rooside vahel, nagu ma saatjate kaudu pärides teada sain. Ümber nurga piiludes nägin ukse vahelt paistmas kahte automaaditoru. Ebameeldiv.

Tegelased paistsid igal juhul linnalahingu reegleid tundvaid, kattes üksteist risti, olles ise võimalikult vähe nähtaval. Käratasin veel korra: "Kas keegi soovib seletada, mis siin õieti toimub?"
Sees kostsid hääled ning siis valjem "Just nii!". Uksest ilmusid välja kaks sõdurit, automaadid käes. Tõmbusin nurga taha, haarates seljalt mõõga. Laususin Kõigelooja poole kerge palve, et ta mu kätte kindlana hoiaks ja hetkel, kui nurga tagant uudistav toruots paistma hakkas, lõin. Teine püssimees hüppas nurga tagant välja, tulistades seejärel mulle kuuli kätte. Urisesin ning raiusin teise tegelase kähku võimalikult katki. Mingi turvis paistis neil vormi all olevat. Sain veel kaks kuuli rindu, enne kui järelejäänud sõdur otsustas, et tal on ikkagi sees parem. Õnneks turvis pidas. Uksest sisse hüpates sai vaeseke ainult paugu omadelt, nii et viimased meetrid läbis ta roomates. Ta relv jäi ukseavasse lebama.

Arutasime teistega mida edasi teha. Leegiheitjatega kabeli puhastamine oleks olnud ohtlik, kuna preester viibis seal sees. Pealegi oli tegemist ikkagi püha kohaga. San korra proovis leegiheitjaga nurga taha lasta, kui sai tänutäheks kena augu õlga. Karjusime vastastikku natuke stiilis "Minge ära! Eiei, teie andke alla!" nagu ikka, kui uksest ilmus välja kaptenihärra isiklikult. Vahtisin hetke tema automaadi torusse ning otsustasin, et nurga taga on siiski parem. Valang vihises must napilt mööda. Pöörasin ümber nurga tagasi ning tulistasin teda surnud majavalvuri relvast. Põõsastest paukusid ka mu kaaslaste relvad. Nägin kuidas kuul kuuli järel kaptenit tabas, ilma et see oleks teda isegi võpatama pannud. Punnitasin korra silmi. Kapten kadus sisse tagasi. Võtsin seljalt leegihetija. Äkki lendas üks ukseavast paistud relv kõrge kaarega põõsasse ja kabelist kostus üllatunud vandumist. Kergitasin küsival kulmu, pärides kas teised ka nägid seda. Vastus oli jaatav.

Pikemalt ma selle kallal mõelda ei saanud, kuna kapten ilmus uuesti. Surusin hambad valust risti, kui kuulid mind tabasid. Vastutasuks tänasin teda põleva taimeõliga üle külvates.Märkasin veel, kuidas üks kuul ta põselt minema põrkas. Raputasin pead. Neetud värk. Veel mingi poolmees. Äkki märkasime, kuidas mööda teed sammus lähemale naisekuju, nuttes verest pisaraid. Mu silmad läksid suureks ja ümmarguseks. Langesin hoobilt ühele põlvele, toetades relva kabapidi maha. Püha Hecla isiklikult! Keegi kabelist tulistas ilmutust. "Patused mölakad!" röögatasin vastuseks. Ilmutus kadus kohe, kuid mu meelekindlust see ei kõigutanud. Tegemist oli Kõigelooja märgiga. Viskasin automaadi minema, vahetasin Scottyga kabelipooled. Nihkusin uksele lähemele, kust paistis allesjäänud relvatoru. Kiirelt haarasin sellest kinni, rebisin vabaks ning viskasin põõsasse. Tõmbasin sissetungiks hinge, kui uksest ilmus preester, rippudes kapteni rinnal. Revolvritoru
preestri oimule surudes käskis küborg meil alla anda. Põrnitsesin teda sammu kauguselt, silmad püha viha täis. See neetud sümbiondijunn!

Äkitselt lendas relvover tema käest minema. Hecla oli meiega! Lahmasin kohe mõõgaga, kuid tagurpidisalto saatel kadus tegelane tagasi kabelisse.
Äkitselt kõlasid põõsastest relvovrilasud ning kapten tormas uksest välja, otse sinnapoole. Mu mõõk põrkas temalt turjalt kahju tegemata tagasi. Hüppasin kabelisse, kust leidsin veel kaks ellujäänud valvemeeskonna liiget, viskasin nad kähku kabelist välja. Kahmasin ühe automaadi ning jooksin põõsasse.

Jõudsime Malikaga just mõisa hoovi, kui ühest kõrvahoonest lendas välja suuremat sorti bagi ja rekka ristsugutis. Me
laskudele vaatamata rammis see mõisa väravat ja kadus pimedusse.
Tormasin garaazi. Seal oli veel kaks sellist masinat. Kiirelt haarasin võtmed, ning käivitasin prooviks ühe. Töötas. Teatasin sellest teistele, tõin süles ära haavatud Sani, hüppasin ise autokasti, käigu pealt relval salve vahetades. San andis gaasi ning kihutasime mõisahoovist läbi, kaabakatele järgi. Akentele üles rivistatud teenijaskond vahtis meid suuri silmi.

Lucy ja Malika istusid turvaliselt sees, samal ajal kui mina küünte ja hammastega end autokastis proovisin hoida. San kihutas, kui pöörane. Varsti olime eelolevale sõidukile järgi jõudmas. Rammisime ta teele risti, mille tulemusena mina kastist välja sadasin. Hüppasin kohe püsti ning lõin mõõga läbi teise sõiduki rehvi. Seejärel jooksin oma rehvis visklevale mõõgale kirudes järgi, kui masin ikkagi eest püüdis sõita. Mõnikümne
meetri pärast sain mudast oma relva kätte, minu kõrval peatus lohinal San, kes kamandas mu kasti tagasi. Jälitamine jätkus. Seekord oli me juht siiski kergelt närvis vist juba või väsinud ja mingi hetk tegi me masin teel paar piruetti. Mina otseloomulikult tõusin lendu. Imekombel sain mingist juhi ukse kõrval asuvast torust veel kinni. San käratas "Tagasi

kasti!" Jõllitasin teda viivu, püüdes maa/taeva asupaika fikseerida, seejärel tegin nagu öeldud. Jõudsime jälle põgenikele järgi. Piloot ajas meie masina nende kõrvale, käskides hüpata. Kõigelooja nimel, mida sa ometi teed?? mõtlesin veel, kui teise sõiduki kasti maandusin.
Aknast hakkas välja ronima kapten. Ühe käega kuskil kinni proovides hoida, tervitasin teda mõõgahoobiga, kuid masin rappus liialt. Kasti ronides alustas ta kerge lõuahaagiga, mis mu suu hoobilt verd täis lõi. Ilma näosoomuseta oleks ta mul vist lõualuu murdnud.

Tänasin teda mõõgaga vastutasuks. Mitu korda päästis järgnevate sekundite jooksul mu plastterasest ihukate mind hullemast, kui äkki meie autost väljus tulejuga ning roolis olev tohter röökima pistis. Terve nende masina sisemus põles, akentest lõid leegid välja. Nende valguses tundus mu vastane veel eriti suur. Köhisin veidi verd, kui järgmine hoop mu külge tabas. Raiusin sellele vaatamata mõõgaga vastu nii hästi-halvasti, kui suutsin. Verd lendas nii temalt kui minult.

Tohter lõpetas varsti röökimise ning auto sõitis põllule. Sama hetk vajus mu järjekordsest hoobist kapten lõõtsutades selili autokasti. Pikemalt ootamata lõin oma kahekäemõõga läbi ta südame, sooritades seeejärel perfektse tagurpidisalto autokastist välja põllule. Sekundid hiljem kaldus leekides sõiduk külili, rattad ikka pöörlemas. Põrnitsesin hetke leeke, tõstsin siis mõõga pimeda taeva poole, nii et sellelt verd rappus ja röögatasin täiest kõrist "WOHOHOHOOO!!". Mõõk kinnitus taas seljale. Eemalt liginesid mu kaaslaste auto tuled.

Tuikusin korra. Neetult valus oli. Igalt poolt.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 17:32 16. Jaan 2006

Peale leekide sumbumist korjasime kahe põgeniku jäänused nende kõrbenud sõidukist kokku. Arst oli vööst ülespoole suht söeks põlenud. Pakkisin ta kokku ja viskasin kasti kapteni kõrvale. Mõlemad otsisin enne läbi ka. Polnud neil suurt midagi. Seejärel meenus mulle kapteni ründeautomaat. Leidsin relva masinast. Tahma natuke maha pühkinud
nägi see igati töökorras välja. Võtsime teise masina sleppi ning rallisime tagasi mõisasse. Peale adrekalaksu üleminekut tundus tee äärmiselt ebamugav.

Kohapeale jõudes rahustasime maha kohaliku ülemteenri, kes vahitornis närviliselt passis. Peale seda koperdasin oma tuppa ja võtsin turvise seljast. Vähemalt kolm ribi oli murdunud. Sinikaid ei viitsinud lugema hakata. Vasak õlg oli pisut paigast vist, sest see paistetas üles nagu pall. Järgmise päeva lonkasin mööda maja ringi, pelae kerget intsidenti riietusega. Mulle nimelt toodi mingi veider ruuduline ülikond. Al'Malik irvitas suht laialt, kuni ära sain vahetatud. Õhtupoole jõudsid kohale kaks Gilgarite flitterit ja me lahkusime mõisast, jättes olukorra kohalike kontrolli alla.

Esimese asjana saabudes liipasin Amalthealaste templisee ja lasin end ära lappida. Päeva pärast saime Gilgaritele tänukirja ja 300 "kalkunit", mille omavahel ära jagasime. D-l hakkas siis kiire miskipärast ja ta ütles, et me võime ta kõrvalplaneedile ära visata. Li-Halan'ide aedplaneet Rampart, mille Lin-Halan'id aastaid tagasi Vankrimeeste abiga Al'Malik'ide käest ära võtsid. Mägedes, väheste Al'Malikide valduste ligidal tegutsesin siiamaani "mässulised". Kuna kohalikel vendadel polnud mu lahkumise vastu midagi, otsustasin kaasa jõlkuda. Nende seltskonnas tundus suht palju nalja saavat.

Neli nädalat veetsime avakosmoses, kimades värava juurde ja teiselt poolt Rampartile. Selle aja jooksul tegin trenni kõigega, mis polnud laeva külge kinni kruvitud, õgisin tülpimiseni kiirnuudleid ning lugesin OMEGA Gospelsi 4500t korda läbi ja eemaldasin relvadelt viimsegi tolmukübeme.
Viimaks maandusime Rapartile. Kõikjal olid aiad ja alleed ja purskkaevud. Täitsa kena. D läks omi asju ajama, teised pudenesid kuhugi võõrastemajja ja mina otsustasin kohaliku kloostri üles otsida. Trammiga läbi linna sõites torkas silma kõikjal valitsev piinlikult korras rohelus. Viimase kilomeetri kloostrini, mis asus linnast väljas, läbisin sörkides. Vendade esindus osutus suht uueks ehituseks, kaitstud võimsate müüride
ning väravatega. Haarasin kohe kortermeistril sabast ning sain omale ruumi.

Külalisruumides passiv noviits läks minu auastet nähes silmnähtavalt ähmi täis. Sain eraldi toa, kus oli isegi laud olemas. Hommikul sain üle pika aja putru. Võtsin topeltportsu kohe, peale kuuajast nuudlidieeti. Teiste kõõrdpilkude peale seletasin, et viibisin 4 nädalat avakosmoses nuudlite peal. Selle peale toodi toitu lisaks. Peale sööki oli treeningprogramm "Granaatide kasutamine lähivõitluses", millest rõõmuga
osa võtsin. Loopisin treeningul õppegranaate ja noviitse nende otsa õhtuni välja. Korra vaid käisin laevas, et teada anda oma asupaigast. Paistis, et seltsilised olid hankinud mingi kohaliku neiu teejuhiks endale. Kehitasin õlgu ja kadusin tagasi Kloostrisse.

Teine päev sain teate, kaaslased tahtsid kokku saada. Liikusin linna tagasi, vaadates kadedusega teisi Vendi, kes alustasid harjutusega "Improviseeritud viskerelvad". Parasjagu oli ees kaetud söögilaud. Kohale jõudes vadistati mulle mingist kahest põnnist, kes olevat röövitud. Otseloomulikult lubasin ma nad üles aidata leida ja kõik süüdlased, kes alla ei anna, mäsaks lüüa. Algas pikk ja põhjalik nuuskimisprotsess, milles mina ainult näppe oskasin keerutada. Põnnid rööviti ühest delfiinipargist, hoidja leiti uimastatuna, luksflitter koos juhiga on kadunud. Flitteri leidsime suht kiirelt ühtest teisest firmast, kuidas see sinna oli sattunud, meid eriti ei huvitanudki. Me kohalik teejuht, kel oli piisavalt kontakte, viis meid ühe kohalike allilma bossi juurde, kes meile 75 linnu (pooleteise aasta stipendium mul, Fööniksi nimel!) eest ütles ühe nime, kes flitteiräris oli osalenud. Sanches MacLean.

Varsti olime tema lao ukse taga, kus uks "kogemata" lahti läks, juuksenõela abiga. Tundus, et me giidi puhul polnud info ainuke, mida ta valdas. Laost leidsime, portsu uimastavaid rohte, veidike arveid toidu kohta ja magamiskohad. Edasi uurides selgus, et Sanches oli võtnud ühele pankrotti läiud firmale kuuluva süstiku ja kadunud asteroidivööndi. Arvatavasti seal põnnid olidki. San ja Scotty planeerisid järgmine hommik firma kontorisse sisse murda, kui me giid lagedale ilmus, kaenlas firma erinevad paberid. Vähemalt tarmukust neiul jätkus, pidin tunnistama.

Leidsime paberitelt kolm kaevandusasteroidi. Kuna D oli juba eelmine päev suht närvis olnud, et aeg olevat lõppemas, jätsime talle kirja ning ise kadusime laevaga minema. Tassisin oma konku alt oma relvastuse välja: mõõgale ja revolvrile lisaks laspüss, leegiheitja ning ründeautomaat. Granaate mul kahjuks polnud. Kuigi.. avakosmoses lõhata miskit poleks ka just tark tegu olnud. D oli meile hankinud ka korralikumad kilbid paati, nii et võisime _suhteliselt_ ohutult asteroidide vahel ringi manööverdada. Esimene ja teine jaam olid pimedad, kuid kolmandast paistus valgus. Ajasime Lucy'ga mingid kilekotitaolised kosmoseürbid selga. Mina seepärast et noh.. ma olin Vend. Lucy seepärast, et ta oli kogemust avakosmoses viibimisega. Kosmosekotid olid lahmakad, nii et haarasin laspüssi ja leegiheitja ka igaks juhuks kaasa. Kui esimest korda pea luugist välja pistsin tõmbus kõhus õõnsaks: üleval oli "maapind" all laev ja ümberringi tühjus. Neelatasin ja ronisin laeva välisküljele. Lucy näitas ette, kuidas tuleb end lahti tõugata. Need mõned hetked, mil viibisin mittemiskis hõljudes olid äärmiselt ebameeldivad. Ükspuha kuidas ka end ei vehkinud, mitte midagi see ei muutnud. Kiirelt laususin paar palvet kaitseks Kõikehõlmava tühjuse eest, mis Omega Gospelsist meelde tulid esimesena.

Viimaks põkkusin asteroidiga. Seal polnud asi eriti parem. Kaalusin miski 200 grammi kõige rohkem. Pea kohal rippus _tagurpidi_ meie mitmekümnetonnine laev. Kuidagi hulpides jõudsime ukseni, keerasin selle lahti ja kadusime sisse. Hapniku sisse lasknud, eemaldasin selle tobeda kile, piiludes siis teise ruumi. 50m pikk koridor oli, ühel pool kolm ust, teisel pool kaks. Jäin valvesse, samal ajal kui Lucy teistele järgi läks. Istusin parajasti hämaras koridorinurgas üksinda ja ümisesin Lahingsõna viisikest, kui 50m eemal ümber nurga astusid kaks tegelast, haavlipüssid käes. Teised olid veel kuskil poolel teel laeva ja asteroidi vahel, nööri küljes. Asi hakkas lõbusaks minema.
Viimati muutis Aweron, 10:12 11. Sept 2006, muudetud 1 kord kokku.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 18:26 16. Jaan 2006

Ringutasin ja ajasin end püsti, laspüss käes, leegiheitja puusal. Tüübid jäid mind nähes vait, nende silmad läksid ümaraks kui tõllarattad. Lähemale kiirustades suunasid nad oma torud minu poole: "Kes.. kes sina oled?"
"Tervist, akolüüt Vend Miikael. Ma otsin siit kedagi!", vastasin oma laspüssiotsa hooletult nende poole suunates.

Selle peale nad peatusid ja tundusid asja kaalutlevat.
"Keda sa omaarust siit otsid?" päriti.
"Sanches MacLean'i, kui aus olla. Ma arvan, et tema käes on midagi, mis ei kuulu temale. Me sooviks seda tagasi" Kahjuks nad ei näinud mu siirat naeratust peakaitsme tagant.
"Oot,oot! Rahulikult, ootame mu kompanii ära" keelasin,kui üks neist sirutus oma sidevahendi järgi. Nende näkku ilmus pingutatud ilme, kust võis lugeda mõttekäiku stiilis "_kui_ suur kompanii sellel Vennal kaasas on??".
Mingi kostus mu taga olevast ruumis kolinat. Mu kaaslased olid kohal. Samal ajal pistis ühest uksest pea välja üks tegelane, kes vaatas mind ja kadus siis uuesti. Jama lugu. Uks mu taga löödi lahti, ma astusin pisut kõrvale. Soovisin siis Sanchesiga rääkida. Peale natukest hämamist hüppasid tüübid ühest lähedalasuvast uksest sisse ja kadusid.

Läbirääkimised tundusid minevat luhta. Jooksin mööda koridori esimese vasakpoolse ukseni, lõin selle lahti ning peale veendumist, et seal kedagi pole, võtsin sisse positsiooni ukseavas. Scotty tegi parempoolse uksega
samamoodi. Natukese aja pärast kõlas kellegil hääl, kes nimetas ent Sancheseks ja käskis meil, oh üllatust, relvad maha panna.

Otseloomulikult olin sunnitud keelduma, mainides siiski,et kui põnnid meie üle antakse, jäävad nad ellu. Vastuseks kõlas veidi "lahingkoodis" käsklusi ja kaks tegelast hakkasid meie poole hiilima. Kokku lugesime koridoris ära
vähemalt 7 relvatoru. Mu käratuse peale "Seis!" avasid kaks tegelast tule. Haavlid tabasid robinal mu turviseplaate. Vastuseks lasin kahele tegelase laspüssist kaks suitsevat auku, ühe rindu teise kõhtu. Tüübid hüppasid ühe ruumi sisse, kust ma sain veel 2 laengut haavleid. Oli pisut valus.

Natuke koridoris tulevahetust pidanud, otsustasin, et aitab, viskasin püssi selga, kohendasin puusal leegiheitjat ja grillisin toas olevaid tegelasi pisut. Vastuseks kostus vandumist, kuid haavlitesadu ei lakanud. Urisesin, käratasin Scottile "Tee katet!" ja lendasin need 15 meetrit üle koridori kiiremini, kui seda teeb õlitatud luts libedal kilel. Nende näoilme oli vähemalt "kalkunit" väärt, kui uksest sisse lendasin. Minu üllatus oli kah kenakene, kui sees viit tegelast nägin.

12-15 sekundit hiljem olin kaetud verega ning kaks tegelast roomasid kastide taha peitu, mõõgahaavdest veri voolamas, kolme hinged olid teel Igavese tule poole. Mina köhisin haavleid ja tuikusin. Asi oli hullem, kui küborgiga võideldes. Tundus, et ühtki tervet ribi mul enam pole. Turvis oli mõlkis, tabard verest ligane ja haavliauke täis. Üks tegelane ajas end kasti tagant üles, ning sihtis mind väriseva käega. Päärasin end tema poole.
"Pane relv maha, Kõigelooja nimel! Ma luban, et ei tee sulle haiget!" hetke tema mõõgahaavaga õlga vaadanud, lisasin "...enam". Hetke kõhelnud, pillas ta oma relva.

End pisut kogunud, läksin pisut tuikuva sammuga järgmise ukse poole. Scotty oli samal ajal puhastanud vastasoleva ruumi. Piilusin ruumi sisse, seal oli köök, mille ukse juures kaks tüüpi koridori sihikul hoidsid ja kõmmutasid. Vahetasin sujuvalt laspüssi käsileegiheitja vastu ning grillisin nad küpseks. Neile see muidugi ei meeldinud ning nad lasid oma relvad minu pihta tühjaks. Üks tegelane pääses laua alla peitu. Minu allaandmishüüdele kostus vaid haavlipüssi laadimise heli. Kehitasin uuesti laspüssi haarates õlgu, astusin ruumi, kükitasin, vaatasin laudade alt tüübile korra otsa. Kui ta suitseva auguga keha köögipõrandale vajus, ajasin end sirgu ja piilusin uksest välja.

Sealt paistis kellegi relvahoidev käsi nurga tagant. Lasin sinna käelabasse laspüssiga ilusa ümmarguse augu. Al'Malika oli sel ajal minu kannul kööki jõudnud, piiludes parasjagu teisest uksest välja. Sealt sai teise koridori, mis pööras varsti vasakule, liitudes meie omaga. Hiilisime nurgani. Sealt nägime, kuidas meie ja koridori vahel, mida Scotty tule all hoidis, sebis 4 tegelast. Kütsime Malikaga neil elud suht tuliseks. Paar korda tabasid
lasud ka meid, kui ülikul oli kilp ja minul turvis. Äkki keegi käratas selja tagant:
"Ralvad maha! Kohe!" Pöörasime end ümber. Oli kaks tegelast. Olid kaks revolvrid. Olid kaks põnni.
"Pange relvad maha või me laseme lapsed maha!" ähvardasid tüübid. Tuikusin keset koridori, nende ette ja panin laspüssi palge.
"Kuulge, lõpetage lollused. Isegi praeguses seisukorras laseks ma teil laspüssiga silma, kui vaja!" Pantvangisituatsioon. Miks ma olin arvanud, et asi selleni läheb.
"RELVAD MAHA!" ajasid nemad ikka oma joru. Kuid tundus, et tegelased olid pisut ebakindlamaks muutunud.
"Teate, olge vait! Ma luban Kõigelooja nimel, et lasen teil minna, kui lapsed lahti lasete. Te ei taha teada, mis me teie sõpradega tegime". Tegelased kõhklesid silmnähtavalt. Kui lisasime, et vähimagi kriimu korral laste peal jätame nad hoopis ellu ja viime nende isa, Al'Malik'ide hertsogi juurde, läksid tegelased näost valgeks.
"Olgu, me lähme nendega trepi juurde ja siis laseme lahti" , suutsime viimaks kokkuleppele jõuda. Aeglaselt liikudes jõudsimegi trepini, lapsed tõugati meie poole ja kaks tüüpi hüppasid trepist alla. Langetasin relvatoru ja otsisin seinalt tuge.

Maailm käis pisut ringi. Scotty pakkus, et me võiks neile järgi minna ja viimasedki maha nottida. Ütlesin "Aga palun" ja viipasin trepist alla. Miskipärast ta seda siiski ei teinud. Suutsin end kuidagi laeva tagasi vinnata, läbi avakosmose. Tuigerdasin siis oma istmele, mille peale ülik kisama pistis, et ma tilkuvat verd nende uute istmekatete peale. Olin liiga omadega läbi et miskit öelda, seepärast võtsin kabuurist ainult revolvri ja tõmbasin paljutähenduslikult kuke vinna. Viimaks veendi mind arstiruumi minema, kus mind enam vähem kokku seoti. Peale seda leidsin kaks doosi Eliksiiri ja süstisin need sisse. Teekonna tagasi Rampartile veetsin valust hambaid krigistades ja Scotty keedetud putru õgides, kuna Eliksiir teeb kohutavalt näljaseks. Panin muide tähele, et kõik teised tulid lahingust välja kriimuta.

Ramparti orbiidil võttis meiege ühendust närviline D, kas käskis end peale korjata. Edasi kimasime luksuslainerile, kus hertsog peatus. Kogu seltskonnaga tema ukse taha jõudnud ning põnnid üle andnud (mille jooksul oli suht armas vaatepilt, kui hertsog sviidist välja tormas, et oma laped sülle haarata), vaatasime pisut luksuslikus sviidis ringi, kui hertsog tagasi tuli. Igati meid tänanud, jõudis ta veel öelda "..teie jaoks see sekeldus on vist nüüd lõppenud, kuid minu oma tundub alles algavat", kui luksuslainerit läbis kõmisev heli ning terve laev vappus. Hea, et mul mõõk ja püstol kaasas on. Misiganes jama seekord on, olen ma valmis.
Viimati muutis Aweron, 10:17 11. Sept 2006, muudetud 2 korda kokku.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 18:19 14. Veebr 2006

Hertsog kergitas kulmu ja saatis teenri vaatama, milles jama. Hetk peale seda jooksid tuppa kaks Al-Malik'ide univormis tegelast, kes võtsid hertsogi ümber sisse kaitsepositsioonid. Kohendasin õlal mõõka. Teener tuli mingi aja pärast tagasi, ning ütles, et miskit olevat lainerile otsa põrganud. Otsustasime Scotty'ga ise asja uurima minna. Läksime ülemistele dekkidele, kus asus üks restoran. Seal trepi ees seisid kaks
laeva "mariini" ehk siis uimastusnuiadega turvameest, kes meid kohe alla ajama hakkasid, väites, et kõik on korras. Kohe peale seda kajas tema selja taga olevast restoraniruumist plahvatus ja tegelane lendas mulle sülle.
"Kõik on korras, eh?" pomisesin, haarates kabuurist oma .47 püstoli. Turva vaatas seda korra suurte silmadega, siis vaatas mind ja nihkus eemale. Hiilisin restorani ukse juurde ning piilusin sealt sisse. Tühi. Eemal seinas oli sissepääs kööki. Püüdes võimalikult vähe kära teha, liikusin sinna ja piilusin pisut uksevahelt. Köögi lattu viiva ruumi tagant paistis relvatoru.
"Akolüüt vend Miikael siin! *oiged kõrvaklapis* Pange relv maha!" käratasin ukse varjust. Vastuseks tuli valang. Teatasin teistele,e t laevas olid relvastatud ja vaenulikud isikud. Jätsin Scotty valvesse ja haarasin natist ühel turval.
"Kas sinna ruumi saab veel mujalt sisse?" Tegelane pobises midagi teeninduskäikudest, näidates ühe seina poole. Astusin sinnapoole. Sein nagu sein ikka. Virutasin soomuskindaga läbi õhukese seinaplaadi ja kiskusin ukse eest. "Mariin" jäi mulle, suu lahti, järgi vaatama. Teeninduskäigud tundusid minevat läbi terve laeva. Natuke otsinud, leidsin koridori, mis viis kööki. Seal nurga taga passis veel mingi relvatoru.
Natuke piki koridori tulemusteta tulevahetust pidanud otsustasin, et nii asi ei toimi.

Jooksin müdistades kiirelt, käigu pealt tulistades tema nurga juurde, haarasin tegelase relva torupidi vasakusse kätte ja tühjendasin oma revolvri talle makku.
Kaak kukkus maha, tema tagant paistvast ruumist sain kohe kuuli rindu. Õnneks tuli Scotty restoranist kiirelt kohale, tehes teise valvuri kahjutuks. Köögi lao seinas ilmnes suur auk läbi laevakere, mille küljes oli ülekäigutunnel, viies mingi teise laeva trümmi. Sügasime mõtlikult kukalt, kui kõlas kapteni hääl, mis palus kõigil rahulikuks jääda, öeldes et probleemiga tegeletakse ning varsti reis jätkub, paludes siiski kõigil
reisijatel oma ruumides püsida. Panin kaks ja kaks kokku, sain viis nagu ikka.

Jätsime Sani ja tolle kohaliku preili, Sophia, koos ühe turvaga valvesse ja ise läksime Scotty ja teise turvaga mööda teeninduskäike silla juurde. Insener oli vahepeal me laevast ära toonud kogu me relvahunniku, mis olime saanud tollest kaevandusest. Ettevaatlikult ukse avanud, nägin ühe kaagi selga. Kaks sammu, lõug ühe käega üles, pööre. Kaelalülid krudisesid murdudes. Üle tema pea nägin, kuidas vähemalt 10 relvatoru minupoole pöördusid. Meeskond oli kinniseotuna põrandal, valvatuna 10-12 relvastatud tegelase poolt.
"Mida kura..." kuulsin veel, kui murtud kaelaga vennikest kilbina rinnal hoides tagasi teeninduskäiku läksin.
"Erm, sillal on vähemalt kümme relvis tegelast, kes hoiavad kaptenit ja meeskonda pantvangis" raporteerisin teistele.
"hertsogit rünnatakse! Tulge appi!" tuli Malikalt vastus. Uh, palju neid tõpraid siin laevas oli??

Saatsin Scotty kiirelt alla hertsogi meestele lisarelvi viima, ise läksin lastiruumi, kus San ja Sophia vaenlase laeva sissepääsemisega hädas olid. Kaks sealolnud tegelast laseriga auklikuks kõmmutanud, jätsin relva Sophiale "... ja kui selle peal üks kriim on pärast.." ning lonkasin nii kiirelt, kui võimalik allakorrusele, hertsogiruumidesse appi. Vaikselt hakkas see mitmel rindel madistamine end tunda andma. Eriti arvestades seda, et ma eelmisest löömingust veel korralikult paranenud polnud. Soovitsin ka kiirelt
vaenlase laevalt mingi selline jupp ära võtta, mis selle liikumisvõimetuks teeb.

Hertsogi ruumides käis suurem tulevahetus. Üks ruum oli juba kaodatud. Saatsin Scotty ja Lucy vaatama, kas ründajaid teeninduskäigu kaudu lõksu saab püüda. Peale lühiajalist, kuida ägedat tulistamist, mille jooksul mul veelgi rohkem valus hakkas, kasutas Malika ründajate peal edukalt leegiheitjat, mille peale nood otsustasid taganeda. Varustasime D kiirelt relvaga ja võtsime nad teeninduskäigus pihtide vahele. Viimased 3-4 tegelast otsustasid siiski alla anda. Nende hulgast avastasime ka me vana tuttava, MacLean'i.

Ajasime nad kõik hertsogi meeste valve alla. Seejärel hakkasime nuputama, mida sillal olevate kaakidega ette võtta. San ja Sophia olid avastanud piraatide laeva sillalt veel kellegi, kes jäärepäiselt keeldus alla andmast.Sügasime kukalt. Scotty pakkus,et otsime midagi köögist või arstiruumist, millega tegelasi kas uimastada või nende tähelepanu kuidagi hajutada. Mina pakkusin veel ekstreemsema idee välja: lasta sild hapnikust tühjaks, ühendades selle otse vaakumiga. Seejärel kiirelt uuesti hapnik tagasi pumbata. Scotty vaidles vastu, kuni ma viimast käratasin insenerile, kes oli lahingu jooksul mitu korda pobisenud lõhkeainete kasutamisest, "No vabandust, Härra Dünamiit!". Piraadid samal ajal esitasid oma nõudmised, väites, et hakkavad vastasel juhul pantvange tapma.
Viimaks lasime kuskilt mootoriruumist vabaks portsu tehnikuid, kes tegid vajalikud ühendused. Veidike sisemiselt kaheldes, kuid väliselt kindlameelselt andsin käsu. Sekundi pärast lasime õhu uuesti sisse. Avanenud uksed lausa lennutasid mu ruumi, kuna rõhuvahe polnud taastunud. Enamus rahvast seal oli maas pikali. Kapten näiteks öökis oma
magu tühjaks. Üks kaakides roomas vaikselt oma relva poole. Soomussaapa löök näkku lõpetas tema ebatervislikud plaanid.

"Keegi proovib midagi naljakat, saab kuuli!!" röögatasin, püüdes automaadiga kõiki pahalasi korraga sihtida. Haarasin kaakide sidevahendi "Sild puhas! Oih, vale komms" teesklesin võltsilt üllatust. Vastaste sillal olevad tegelased andsid selle peale kohe alla.

Peale tänusõnu hertsogilt, kibelesin mina kiirelt planeedi poole. Adrenaliin hakkas verest kaduma ning vaimne ning füüsiline väsimus nõudis oma. Lasin veel paar uuemat auku kinni lappida ja lonkasin läbi linna Kloostri poole. Sörkimise mõtte matsin heaga maha, neetult pikad tundusid need kilomeetrid viimasest ühissõidukipeatusest väravani. Väravahoidja ajas mind nähes silmad punni: alles hommikul läks tegelane joostes minema,
nüüd tuleb tagasi, auklik, tabard verest ligane, turvis mõlkis. Kadusin tol õhtul kiirelt voodi ära, valutama. Järgmine hommik rääkisin söögilauas pikalt-laialt oma tegudest. Teised vennad kuulasid, silmad ümmargused. Paar päeva kosusin, vedeledes aias põõsa all. Peale seda viisin turvise ühe hiina turvisemeistri juurde parandusse. Sama päev saabus mulle pakk, milles oli kaks Eliksiiri. Haistsin juba siis halba.

Veidike mõtiskledes üledoosi teemadel süstisin need oma siniseplekilisse käsivarde enne õhtusööki ära. Sõin nagu nädal nälgind Vorox. Järgmine päev tuli Kloostrisse Scotty, kes mainis, et D soovib lõunatada. Haarasin oma vastvalminud lumivalge mantli, mille ääristel ja õlgadel ja seljal oli näha Vendade märgid ning tatsasin temaga linna.
D asus suht kohe asja juurde. Õngitses välja mingid joonistused ja rääkis, et üks 600 aastat vana laev oli välja ilmunud. "Suur Ali". Kõige luksuslikum lainer, mis eales ehitatud, läks kaotsi 600 aastat tagasi läbi Värava lennates. Nüüd olid kaugkuulamisjaamad avastanud ta Pimedusest süsteemi poole lendamas. Mis tegi selle laeva minu jaoks eriti eriliseks, oli legend, et laeval hoiti Gospli lehti, mis ulatusid vanuselt teadaolevast Gosplist veelgi kaugemale. Keegi ei teadnud, mis seal kirjas täpselt oli. D igal juhul kartis, et sealolevad kirjutised võivad valedesse kätesse sattudes põhjustada ususõja või miskti hullemat. Kuulsime ka, et kaks teist rühmitust valmistavad ette ekspeditsiooni lainerile. Kuigi ma tavaliselt püüan mitte me seltskonda kamandada, võtsin seekord kiirelt ohjad üle. Ise kloostrisse Vendadele asjadest teatama, San ja Lucy laeva lennuks ette valmistama, Sophia linna uurima, kas saab paremad kosmoseülikonnad meile.

Kloostris läksin kiirelt ülema jutule. Seletasin kiirelt asjalood ära ja siis.. kuulasin, kuidas vanaldane Ülem pikalt Gosplit tsiteeris ja mämmutas, kuni lõpuks sain teada, et ta paneb nädala-paariga kokku ühe suurema vendade salga. Punnitasin näole sunnitud aupaklikku ilma, ise frustratsiooni alla surudes. Teatasin talle siis, et lähen ette luurele. Veel pisut nämmutanud, sain teada ka sageduse, millega ekspeditsiooniga ühendust saab. Astusin viimast toast välja ja raputasin ohates pead.
"Noh, vana võttis su korralikult läbi, mis?" küsis ukse kõrval olev valvur kaastundlikult. Rehmasin käega ja kihutasin lattu. Seal polnud samuti miskit rõõmustavat. Pika pinnimise järel sain ainult ühe asja: .50 kaliibrilise iidse kuulipilduja, mille toru "vist" pidi vastu pidama. Sadakond padruni kah. Parem, kui mitte midagi, vist.

Tagasi Kosmodroomile jõudnud, pakkisime kõik asjad kokku ja kadusime
avakosmosesse. Kümme päeva hiljem, möödusime Värava orbiidist, edasi viis tee otse Pimedusse. Sinna, kus olid Asjad. Ükski täie aruga piloot ei riski vabatahtlikult sinna lennata. Pakkisin lahti oma relvad, asetades need siis oma istme kõrvale hoidlasse, mille Scotty minu jaoks oli teinud. Seejärel avasin Gospli ja lugesin valju häälega ette võimalikult sobiva palve, et Kõigelooja silm ja käsi meie üle valvaks. Nädalake hiljem tekkis meie uuele radarile, mille mahamüüdud laineripiraatide relvade eest saime, täpp.

Tunnike hiljem saime lidari abiga juba pildi ette. "Suur Ali". Päeva lõpuks olime talle juba piisavalt lähedal. Tohutu lainer liikus vaikselt läbi kõikehõlmava tühjuse, tolmurida järel. Ükski tuli temas ei põlenud. Sisemusest saime küll mingeid elektromagnetilisi võnkeid, kuid ei midagi suurt. Tundus igal juhul, et laev oli teel olnud kaua. Ajasime seltskonnaga kosmoseülikonnad selga. Kuna ma nii kogukas olin, pidin leppima ikkagi tolle neetud kilepakendiga. Lucy läks ees lendu, ühe suurema laadimisavause juurde. MIskit ta seal mässas, kuni Scotty talle appi läks. Kahepeale sain nad laoukse lahti. Sealt paiskus välja pisut õhku, muidu jäi mustav avaus tühjaks. Näppisin kahtlustavalt oma laspüssi rihma. Vaid kõigelooja teab, mis meid seal laeval ootamas on.
Viimati muutis Aweron, 16:47 17. Mär 2006, muudetud 3 korda kokku.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 20:18 27. Veebr 2006

Nihelesin pisut, ütlesin siis Scottile, et ta end kinni hoiaks ja läksin tema köie abil kah üle. Proovisin ümbritseva tühjuse peale mitte mõelda. Peale laineriga põkkumist , vedasin end sisse ja pumpasin pärast välisluugi hüdraulikapumba abil tagasi kinni. Seejärel avasin samamoodi siseluugi, peale lüüsi õhuga täitmist. Graviatsiooni laeval polnud, seega lendlesime/põrkusime, mööda teeninduskäike mootoriruumi juurde. Sealt leidsime kolm reaktorit, mis kõik olid tummad. Kaasasolnud “stardikohvriga” saime gravitatsiooni ja valgustuse tööle. Uursime läbi lähedalasuvad töökojad ja ruumid, kuid ei leidnud sealt ühtki kütusevarrast. Sügasime kukalt. Lucy ütles, et meie “kohvrist” piisab valgustuse ja gravitatsiooni jaoks umbes 2 ööpäevaks. Otsustasime siis sillale ronida ja osa iluvalgustusest välja lülitada. San igal juhul mainis, et lainer särab, kui jõulupuu. Läksime siis tagasi mööda teenindskäiku. Umbes 100m selles lüüsiset edasi, kust me sisse tulime oli uks. Kinni keevitatud. Miskit siin laevas oli mäda. Toppisin oma “kilekoti” vastupunnimisest hoolitama sõrme läbi laspüssi päästiku. Ülikondi me seljast võtta ei riskinud, tont teab mis gaase siin laevas leidub.

Sammusime tagasi siis, lähime ukseni, mis teeninduskäigust välja viis. Vaade, mis avanes oli kena. Isegi mina pidin seda tunnistama. Kui tolmukiht ja pleekinud kangad välja arvata, siis too eelmine lainer, mille peal madistasime, oli selle kõrval hale kaubalaev. Igal pool olid siidkardinad ja kunagi uhked vaibad. Edasi minnes nägime ka purskakevu, nikerdusi ustel ja käepidemetel. Niipalju oli legendidel siiski alust- “Suur Ali” oli kõige luksuslikum lainer, mis iial ehitatud. Liikusime siis kambakesi laeva silla poole. Scotty ja San olid laevas. Esimene väitis, et tal hakkas paha. Teine kiirustas meid takka, et me avaks dokkimisluugid. Sophia arutles, kas me relvad üldse laevas töötavad. Suunasin laspüssi toru ülespoole ja vajutasin päästikule. Lakke tekkis põlend auk.
“Töötavad”, noogutasin. Ülik hakkas vinguma, otseloomulikult. Tuletasin talle lahkelt meelde, et tal endal rippus õlal leegiheitja, mille kasutamist olin soovitanud tal vältida, kuna terve laev oli tolmu täis. Vastuseks kostus valjuhäälset kirumist teatava Venna aadressil. Olime just sillale jõudmas, kui me jõudsime põlenud alale. Selle taga oli käepärastest vahenditest laotud barrikaad. Barrakaadi taga leidsin viimakse selle, mida otsinud olin: laiba. Mumifitseerunud üliku, tühi laspüstol käes. Vaatasin ta kärmelt üle. Tundus nagu tal oleks pea millegiga sisse löödud.

Viskasin laspüstoli Lucy’le. Edasi minnes jõudsime viimaks ukseni, mis viis sillale. Otseloomulikult oli ka see kinni keevitatud. Kiire käik tagasi alla, kust hankisime fusioonpõleti, millega ukse lahti keevitasime. Silla uks oli otseloomulikult lukus. Lucy ühendas pisut juhtmeid seal ja sai ukse lahti. Seal oli umbes kuus laipa. Kapten nende hulgas, relvover süles, kuuliauk peas. Lucy keeras kohe valgustus vähemaks, kõik iluvidinad lülitati välja. Elektrit jätkus meile nüüd kolmeks ööpäevaks. Kaptenilt leidsime mingi pisikese elektroonilise jubina. Olevat mingi märkmiku moodi asi, mina täpselt ei saanudki aru. Müttasin veel briifingu ja kommunikatsiooniruumides ning käisin ja tõin Sani üles sillale, peale seda, kui ta me laeva ära parkinud oli. Nägin veel mitmel pool jälgi lahingutest. Kaks laeva päästekapslit olid kadunud. Aga ülejäänud inimesed? Kus nemad olid? Kokku olin näinud vast kümmet laipa ainult. Laeva mahtus reisijaid tuhande ringis.

Tagasi üles jõudnud, uurisin pisut digitaalkaarti ja otsustasin ladudes ära käia. Äkki seal leidus kütusevardaid? Uus tüdruk, Sophia, tuli kaasa. Iga nurga tagant ettevaatlikult piiludes hakkasime alla minema, kui äkki tardusime. Läbi terve laeva kajasid kõmisevad löögid. “Mida kurat te teete seal?!” oli sidevahendites kuulda Scotty kärkimist. Mõne sekundi pärast helid lakkasid. Mulle tundus, et Sophia nihkus mulle lähemale. San vaatas väliskaameratest laineri kere üle, kuid ei märganud midagi. Liikusime edasi topeltettevaatlikult. Esimeses laos polnud miskit huvitavat, kui välja arvata toiduladu vast, kus valitses omaette mikrokliima. Ma tundsin vist isegi läbi hermeetilise skafandri haisu, mis sealt välja tuli, kui ukse avasin. 600 aastat ikkagi.

Teises laos oli üks huvitav ruum. Relvaladu. Mis oli otseloomulikult lukus. Kiirelt sillal olevate kaaslastega rääkinud, avasid nad sealt ukse. Hetkeks arvasin nägevat avaneva ukse taga Igavest Tuld ja Kõigelooja viipavat kätt, kui uks avanes ja nägin…. täiesti tühja relvaladu. Kirudes omaette, leidsime ainult kaks uimastusnuia, mis kah ei töödanud. Tore. Ohkasin ja asusime tagasiteele. Jõudnud mööda suur pöördtreppi, mis viis läbi kõigi laeva tasandite, silla juurde, ütlesin Sophiale, et ta võib sillale minna. Ise tahtsin minna kõige ülemisele tasandile, kus oli kõige suurem ruum. Selle kohal oli kaardi järgi klaaskuppel ja mingi Kõrge Aed. Tundus kõige loogilisem koht, kust kadunud Gospli lehti otsida. Sophia otsustas siiski kaasa tulla. Jõudsime ülemisele dekile, kui märkasin miskit. Koridoris seisid kolm kuju. Tolmunud ja räbaldunud meeskonna vormides. Sophia nihkus mulle veelgi lähemale.

Vabastasin laspüssi kaitseriivi. “Tervist!” tegin läbi “kilekoti” kõvemat häält.
Teised pärisid kohe, kellega ma räägin. Selgitasin lühidalt olukorda, ise lähemale nihkudes. Pimdeduses oli asju, oli kirjas ka Gosplis. Jäi ainult küsimus, kas nende peal laspüss või mõõk mõjus. Kordasin tervitust ja liikusin veelgi lähemale. Siis üks neist võpatas ja tõstis oma kuivanud silmade pilgu minule. “Kõigelooja nimel” pomises, tõstes oma relva. Kestad. Ma olin küll kuulnud lugusi, taudidest, millesse surnud muutusid Elavateks Surnuteks, kuid miskit sellist oma silmaga näha oli… hirmutav. Pomisesin Kõigelooja poole palve, et ta nende hingedele halastaks. Samal ajal liigutasid kolm Kesta enda vaevaliselt, nagu oleks nad roostes. Üks neist avas oma suu. Nägin, kuidas kuivanud põsk rebenes. Vajutasin päästikule.

Ühe Kesta pähe tekkis ümar auk ning ta vajus kokku. 21 lasku veel. Siis oli mul veel mõõk ja püstol, mida ma kätte ei saanud, kuna nad asusid “kilekoti” sees. Viskasin kiire pilgu ümberringi, astsuin paar sammu ja murdsin ühel toolil jala alt. Virutasin selle jala teise olevuse kolbast sisse ja tegin seal niikaua ringliigutusi, kuni ta kokku vajus. Samal ajal tulistas Sophia kolmandat püstolist. Too kolmas oli üldse kuidagi eriti sitke tegelane: kulus 3-4 lasku ja mitu korda minu käest piki pead lahmimist, enne kui ta paigale jäi. Rääkisin sellest sidevahendi abil oma kaaslastele. Vaatasin siis piki koridori, mille lõpus olid suured uksed, mis viisid kuhugi restorani. Selle taga olid Kõrged Aiad. Vennad ei karda, kuna Kõigelooja on nendega. Astusin edasi.

Ühest ruumist möödudes kuulsime veel mingit heli. Sisse piiludes, nägime, kuidas veel üks kuivanud keha end põrndalt üles püüab ajada. Haarasin riiulist lihanoa ja tegin ta peast salatit. Toppisin lihanoa peale seda vöö vahele. Jõudsime viimaks ukseni. Ettevaatlikult paotasin tohutusuuri, kahepoolseid uksi. Esimese asjana nägin, kuidas ülevalt kaardus mu kohale kuivanud kogu. Tardusin, relvatoru liikus kiiremini, kui silm jägida suutis ülespoole. Vaikus. Vaatasin ruumi sisse. Hetke pärast langetasin relvatoru, toetasin selle kabapidi vastu maad ja langetasin palves pea. Terve ruum oli täis inimkehi. Seisamas üksteise peal ja eraldi moodustamas kupleid, veidrad moodustusi ja skulptuure. Kõik tardunud.

Lükkasime ukse kinni, lisaks kuhjasin sinna ette pistu mööblit ja sörkisime kiirelt tagasi. Äkki kõlas miski heli. Allkorrusel oli kuulda pisikese lapse häält. Kiirendasime sammu. Lõpuks alla jõudnud, nägin lahtikeevitatud ukse juures pisikest kogu. Lähmale hiilides nägimegi, et tegemist oli väikese tüdrukuga. Tema riided olid korras, mitte tolmunud ega räbaldunud. Miski mu kuklas hakkas häirekella lööma. Tüdruk vaatas mulle otsa ning jäi siis mu Ordu märke vaatama.
“Sa oled hirmus. Sul on nii palju relvi!” teatas ta siis.
“Umm.. ära karda väike tüduk. Ma pole üldse hirmus.” vastasin, teda huviga vaadeldes. Lapsepsüholoogia polnud kloostris just primaarainete seas. Kummardusin ja togisin teda näpuga. Oli päriselt olemas. Meie pärimise peale rääkis “tüdruk”, et oli pimedas pikka aega olnud, pime ja hirmus oli ja emme ja issi olid kadunud. Tunne mu kuklas tugevenes. Palusime näidata, kus ta elab. Meid viidi ühe sviidi juurde. Pärisime edasi, mida oli tüdruk söönud/joonud kõik see aeg. Näidati kraani ja miskit kuivanud toiduasja poole. Mis see täpsemalt olema pidi, oli võimatu aru saada. Kraanist tuli vett küll. Koos suurema hulga tolmuga. Kaalutlesin, kas tegutseda kohe ja tekitada “tüdrukule” kolmas silmakoobas, kuid.. mis siis, kui see tüdruk oli eksinud hing, kes vajas abi. Surusin tungi päästikule vajutada maha.

Tüdruk lubas siis näidata meile “teisi”, kes olid talle seltsiks. Asusime tema järel teele. Trepist üles. Viimasele dekile. Kolmest Kestast möödudes osutas “tüdruk”:
“Näe, need on katki!” Rahustasin sügelevat päästikusõrme ja mõtlesin igatsusega oma mõõgale. Läksime suurte uste taha, tõstsin sealt mööbli eest.
“Tulge-tulge, ma näitan!” viipas “tüdruk”.
Astusime kuivanud “skulptuuride” vahele, kuni viimaks jõudsime kohta, kus inimkehad moodustasid pjedestaali, mille peal oli miskit suure trooni sarnast. Samamoodi kehadest, muidgimõista. Tüdruk astus sinna juurde ja hüppas toolile. Tunne kuklas üürgas võidurõõmsalt “AHA! Mis ma rääkisin, ah!?”. 21 laspüssi lasku, 6+50 relvolvripadrunit ja mõõk. Kõigelooja kaitsku meid. Pimeduses oli asju.
Viimati muutis Aweron, 16:45 17. Mär 2006, muudetud 1 kord kokku.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 16:04 17. Mär 2006

Jõllitasin plikatirtsu peale seda tükk aega, enne kui üldse midagi suutsin öelda. Tema ise istus “troonil” ja kõigutas jalgu. Hingasin sügavalt ning tegin “kilekoti” lahti. Tundsin end kohe palju vabamalt.
“Kas see on sinu tool?” küsisime viimaks.
“Minu jah!”
“Kas sina tegid selle tooli?” pärisime edasi.
“Tüdruk” mõtles.
“Ei teinud. Üks teine tegi. Selline suur.”
Jätsin kaaslased vestlema, ise hiilisin tahapoole. Seal oli ees terve kehadest moodustunud sein. Sügasin kukalt, kui “tüdruk” äkki toolil end pööras:
“Mis sa teed seal? Tule ära. Seal on paha!” hakati mind äkki eemale ajama. Ignoreerisin teda sujuvalt ning pigistasin laspüssi kindlamini pihku. Viimaks muutus “lapse” toon teravamaks ning pool seina läks äkki liikvele, moodustades mu ette veel tihedama müüri. Niinii. Sooritasin kiirelt ühe riituse, mis mu kätt kindlama hoiaks.

“Lõpeta ära!” käratati troonilt. Märkasime Saniga, et miskipärast hoidusid Kestad tagaseinast umbes 10 meetrit eemale. Lisasin sinna teise riituse.
“LÕPETA ÄRA!!”
Teised püüdsid välja mind vabandada öeldes, et nemad ei näinud midagi. Otsustasime lõpuks koos Saniga end seinast läbi raiuda. Enne juhtisime “tüdruku” ruumist väljas, öeldes et lähme koos temaga allkorrusele. Trepimademel jäime maha ja silkasime tagasi. Kehadest müüri juurde jõudnud, haarasin mõõga, San haavlipüssi. Esimese löögi peale akkas terve tuba elama. Sajad kuivanud kehad hakkasid vilkalt meie poole ronima, üksteise peal trampides. Lasin kiirelt mõõgal käia ja tükeldasin kaks neist ära.
Selleks ajaks oli ring me ümber koomale tõmbunud. Jooksin viimasele, meie teed takistavale Kestale küünarnukiga rindu ja murdsin läbi. San läbi esialgu ei pääsenud, ning hoidsin mõõgaga avaust pisut kauem lahti, kuni haarasin viimaks tal natist ja kah “üle piiri” sikutasin. Minu poolt pikali kukkunud Kest, kraapis küüntega põrandat, proovides tagasi roomata.

“Teretulemast pühale maale” pomisesin ta ponnistusi jälgides. Liikusime kiirelt järgmisse ruumi, samal ajal kui uksele ilmus “tüdruku” kuju, kes oli suured uksed lahti löönud. Miskit röökis ta meile järgi veel.
Suured Aiad olidki need, mis nad olema pidid- Suured Aiad. Tohutu ruum oli täis nüüdseks juba kuivanud taimi. Ettevaatlikult seal ringi nuuskides leidsime pisikese pühamu, mille seinad olid täis Gospli tsitaate. Selle keskel oli altar, mille peal paksust klaasist kast. Kui sillalt valguse sisse lasime lülitada, hakkas see läbi paistma. Selle all olid rullid. Mu süda hüppas rõõmust. Kuid peagi selgus probleem: seda kasti ei saanud kuidagi avada. Natuke uurinud, puurinud, pärisime kaaslastelt nõu. Need olid leidnud kapteni pisimõttemasina, kust leidsid vihje, millega sai klaasi avada. Selleks oli Prohveti sünniaasta. Nüüd oli see piinlik hetk, kus kellegil ei tulnud see meelde. Häbi oli. Eriti minul. Lõpuks läks laevas olev Scotty mu ruumi ja vaatas raamatust järgi. Otsustasin raportis seda seika targu mitte mainida.

Klõpsatuse saatel avanes klaas, mis osutus ligi 10 cm paksuseks. Viskasin pilgu ürikutele, mis olid kahjuks kirjutatud mulle tundmatus keeles. Kuid paistis, et olin leidnud selle, mille jaoks siia tulin. Keerasin lehed metallsilindrite sisse, pakkisin need siis oma “kilekoti” sisse ja teipisin enda alaselja külge. Kes iganes neid kätte soovis saada, tal tuli end läbi minu raiuda.

Läksime tagasi söögisaali viiva ukse juurde ning piilusime välja. Troon oli meie poole pöördunud, sellel istus “tüdruk”. Tõstin reflektiivse liigutusega relva ja vajutasin päästikule. Ilus ümar auk tekkis keset ta rinnakorvi. Seal hakkasid välja paistma miskit teravat. Sarved. Mis iganes see ka polnud, see ronis “tüdruku” rinnust välja.

Viimaks seisis meie ees 3,5m kõrgune Deemon. Kuidas ta sinna tüdrukusse mahtus, ma ei tea. Pean ka mainima, et Kloostris polnud õppetunde “Kuidas üksinda Deemonit maha lüüa käepäraste vahenditega”. Jõllitasime Saniga üksteisele otsa korra.

“Seda poleks te küll pidanud tegema” möriseti meie suunas. Kuid tundus, et isegi Deemon ei suutnud pühitsetud pinnale astuda. Vastuseks Sani pilkamisele viskas ta teda hoopis ühe Kestaga. Piloot sai kuivanud laibaga otse piki vahtimist, mina kasutasin seda hetke, et ukse varjust ebapühale elukale õlga laspüssiga auk keevitada. See talle ei meeldinud, tulemuseks oli veel mitu meiesuunas lendavat Kesta. Kuna ma talle võlgu ei jäänud, tabas teda mitu tumelillat laserkiirt. Ta alamatest Kestad püüdsid küll mu laskudele ette hüpata, kuid viimaks ta möiratas ning jooksis ruumist välja. Need kes meie suunas visati, tundusid tahtvat kõigest väest röökida ja väänlesid pühast alast välja.

Meie nuputasime natuke ja otsustasime Gospli lehed kaasa võtta ja teeninduskäigu kaudu silla juurde liikuda. Teeninduskäigus oli meil kontakt paari Kestaga, kuid üldiselt probleeme polnud. Viimaks olime silla juures. Seal kinni olevad kaaslased väitsid, et vahepeal tuli sinna ukse taha keegi Vend Albertus. Lahingvend. Ja olevat nõudnud sisselaskmist. Õnneks oli neil piisavalt aru et Deemoni trikki läbi näha. Ukse taga istus hoopis kuus Kesta, valvates kükakil. Minu laser ja mõõk, Sani püss ning sillalt väljunud kaaslased tegid nendega kiirelt lõpu. Äkki lendasid ühes koridorist välja kaks Kesta. Kiirelt sinna kiiganud, nägime seal Deemonit ja kahte elavat surnut veel. Malika kasutas sihtotstarbeliselt oma leegiheitjat ning kui Deemon põgenema pööras, lasin talle veel laspüssit ühe augu selga. Ta tundus selle peale ..ära kaduvat.

Sillalt otsustasime kiirelt taganeda oma laeva ning sellelt äraneetud laevalt lahkuda. Möödudes kohast, kus Deemon kadunud oli, avastasime seinalt veidra põlemisjäle. Ma ei julgenud loota, et selle asja surmamine nii lihtne oli.

Jõudsime ilma suuremate probleemideta pöördtrepini, mis viis kaks korrust allapoole. Kuna liikusin kõige ees, olin all esimesena. Varsti olid ka ülejäänud kohal, välja arvatud San ja Lucy, kes tundusid üleval komistavat ning siis karja zombidega kaklema jäävat. Kirusin mõttes ja valmistusin üles tormama, kui nurga tagant liikus meie poole veel üks salk Kestasi. Avasime koos Sophia’ga tule, samal ajal kui Malika maniakaalse irve saatel meie vahele hüppas ja leegiheitjaga kaks tükki neist põlema süütas. Võtsin paaril laibal veel pead maha, kui äkki ülakorruselt kostis Sani röökimist.

Jätsin viimase Kesta Sophia ja Malika hoolde ja tormasin trepist üles. Vastu tuli mulle neljakäpakil San, kelle jalg tundus olevat suurelt äsalt ära näritud. Enne teda lendas mööda veel ähmi täis Lucy. Nende järel püüdsid üksteise võidu trepist alla tulla neli näljasse olekuga elavat laipa. Üks neist igal juhul roomas ja proovis Sani verd lakkuda. Kuna tal keel oli ära kuivanud, ei tulnud see eriti hästi välja. Astusin neile teele ette. Üks virutas mulle kohe obaduse, mis pani mu põlvist vankuma. Mu tõrjeks tõstetud mõõk põrkas vastu mu kiivrit. Kui Kloostris mõni õpetaja sellise trikiga hakkama saab, sinu vastu võideldes, jääd nädalaks pudrust ilma. Selles olukorras tänasin hoopis Prohvetit ja Kõigeloojat oma kiirete rekatsioonide eest.

Tegin roomavale elukale kiirelt lõpu peale, lüües kahekäemõõga poolenisti ta selgroogu. Teised samal ajal püüdsid hoolsalt mind närida ja küünistada. Teise Kesta sain kah maha, kui edasi liikudes astusin ühe äraraiutud käe peale ja tasakaalu kaotasin. Käisin selg ees, kolksudes, trepist alla. Turvis kaitses mind jällegi suuremate vigastuste eest. Alla libisenud, pingutasin korra ja kargasin uuesti jalgule, mõõk ikka kindlalt käes. Varsti kajusid kaks viimast Kesta trepile kokku.
Sani jalg oli üpris halvas olukorras. Tohterdasime seda nii kiirelt, kui oskasime, tassides siis teda edasi. Viimaks jõudsime õigele korrusele, kahjuks olime valel pool parrast. Läbi laeva liikudes kuulsime, kuidas ühes ristuvas koridoris liigub suurem hulk Kesti. Püüdsime küll olla vaiksed, kuid Sophia najal liipava Sani relvakaba käis kolksuga vastu seina. Piilusin ümber nurga. Ettevaatlikult lähenes meile kaheksa Kesta. Palusin korra Malikalt leegiheitjat. Hüppasin nurga tagant välja käratades teistele, et nad jookseks ning vajutasin päästikule. Õnnestunud liigutusega sain nad kõik põlema. Juba varem oli näha, et kuivanud laibad süttisid kui põhupallid. Põlevate kehade raiumine polnud probleem.

Viimaks jõudsime silla juurde. Vaheuks oli kinni keevitatud, kuid läbi selle oli kuulda, et silla lüüsi taga passis vähemalt kümmekond elavat laipa. Sügasime tükk aega kukalt, mõeldes mida teha. Eelnevad võitlused olid meile kõigile oma jäljed jätnud. Kõige hullem oli muidugi piloodi olukord, kuid ka Malika oli hea kolaka saanud. Vennad valu ei tunnistanud, kuid üpris ebamugav oli minulgi. Viimaks Scotty küsis, kas me ei saaks ust avada, et ta istuvat laeva kõrval ja hoiab ust sihikul, .50 kaliibriline kuuliprits ees. Lucy tegi natuke juhtmetega ühendusi ning kuulsime kuidas uks avanes. Sellele järgnes Scotty “höhöhöhööö!” segatuna kuulipildujaheliga. Kui me viimaks ukse lahti keevitasime, oli koridoris ainult tükid.

Pakkisime kõik kiirelt laeva, Lucy ja Sophia avasid lüüsi ning kadusime sealt laevalt minema. Peale portsu Eliksiiri tundsime mina ja San end tunduvalt paremini. Võtsin ühendust Vendade ekspeditsiooniväega, kanalil 52. Nad oli umbes nädala jagu maas. Kaks jagu Vendi. Kakskümmend neli treenitud LahingVenda. Sellest piisas, et terve see Pimeduse rüppe langenud laev uuesti Valgustada mõõga ja tulega.

Sõitsime paar päeva rahulikult, magades kõik suurel sillal, kuna ma polnud üldse kindel, et see deemon nüüd kuskil meie laevas ei passi. Gospli lehed olid mu külge teibitud kõik see aeg, peale seda kui oli kontrollinud, et nendega kõik korras oli. Üks hetk mainis San järsku, et meid jälitab miski. Justnimelt miski, kuna ühtki lugemit me sellest ei saanud. Radar näitas selle peal lihtsalt musta täppi. Tühjust. Tundus, et me sarviline sõbrake ei soovinud meid minema lasta. Käisin terve laeva läbi, kritseldasin ettevalmistudes kõik kohad Gospli tsitaate täis. Mul polnud tegelt aimu, kuidas õige pühitseine käib, kuid sel hetkel tundus see hea mõttena. Laadisin ka kõik oma relvad ning jäin ootama. Päev enne Pimedusest välja jõudmist oli selge, et meid saadakse kätte. Lucy pakkus välja, et ta võib minna ja reaktorile natuke vinti juurde keerata, et mootorisse rohkem võimusust saada. Mõni minut peale tema lahkumist, käis mingi kummaline heli ning, mootorid jäid vait.

“Lucy,…. mida täpselt sa seal tegid?” pärisin küsivalt. Vastuseks kostus natuke sõimu ja lubadust asi kohe ära parandada. Niikaua liikusime edasi inertsi jõul. Must täpp radaril ligines üha. Mõne minuti möödudes hakkasid mootorid siiski tööle, kuid oli selge, et sellest ei piisa. Piloot keeras selle peale kuhugi asteroidide vahele, sooritades imemanöövreid. Peale seda avastas ta ühe päikseloite, kuhu taha peitusime. Täpp kadus radarilt, kuna loide segas radri tööd. Ootasime mingi aja närviliselt, kuni viimaks ületasime mõttelise piiri, mille moodustas Värava orbiit. Tunni pärast umbes oli selge, et olime pääsenud.

Mõne päeva möödudes, kui jõudsime tagasi Rampartile, tellisin vastu eskordi ning transportisime lehed koos minuga Kloostrisse ära. Linnavahel käies olid tänavad kõik meie ees tühjad. Sama lugu oli ühistranspordis. Võibolla oli see seletatav sellega, et mul olid kaasas laspüss, teised samal ajal tassisid seda kuulipildujat, mille olin lubanud relvaruumi tagasi viia.
Kloostrisse jõudes läksin ja rääkisin Kortermeistriga, kes oli Ülema tagasitulekuni vastutav. Paigutasime Lehed relvaruumi lõhkeainelattu, kus peale selle oli veel kast kartulipurustajaid aka õppegranaate. Kohaliku kloostri relvavarud polnud just tasemel, veendusin selles aina enam. Ukse ette paigutati permanentne valve ning ma sain minna raportit kirjutama. Üks koopia sellest läks Kortermeistrile, teise saatsin teele De Moley poole. Umbes kuu aja pärast oli vastust loota. Järgmine päev läksin vestlesin D-ga. Kuna keegi teine polnud siiani miskit talle öelnud, oli tal mind nähes suht hea meel. Igal juhul meie seiklustest kuuldes oli ta suht ärevil, tundus et miskti sellist polnud ta küll oodanud. Käisime veel me laevas ära ja andsin talle kapteni “päeviku” kah ülevaatamiseks. Tundus, et ta polnud eriti rahul sellega, et Gospel Vendade kätte sattus. Ja kui ta küsis, kas me toetame tema ideed laev Imperaatorile üle anda, kui ta seda nõuab, ma ainult naeratasin pehmelt, sõnades:

“Vaatame seda asja”. Siiski, tuletasin meelde, et Vennad on siiski Imperaatori poolt. nii et vahet pole kumma poole kätte see laev satub. Seejärel läksin tagasi puhkama. Loodetavasti saab seekord pikemalt hinge tõmmata. Lehed on kah vaja ju siit ära toimetada. Siiski olin rahul, Pimeduse elukas oli saanud vastu nina ja kadunud Gospel on Vendade käes. Kõigelooja olgu tänatud. Loodatavasti aitab see Taevalikku Leeki eredamaks muuta ning tähed ei kustu enam. Punktike Kümneaastaplaanist said kah täidetud. Huvitav, mitu iidset Kirikuaaret on vaja tagasi viia, enne kui “jope” selga saab?
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 13:18 19. Apr 2006

Ainult mõnikümmend tundi saigi rahus puhata, kui D uuesti meid “lõunale” kutsus. Tal olevat vaja üks “nullkarp” viia teise linna. Mis otseloomulikult asus alas, kus tegutsesid “vabadusvõitlejad”. Ja kuna palju tähelepanu äratada ei tahetud (arutlesin hetkeks oma sissesulandumisfaktori üle) tuli meil minna rongiga. Viis päeva loksumist. Ettenägelikult olid tal juba piletid ostetud. Ohkasin ainult. San oli oma jala ümber mingi kookoni lasknud panna, Scotty vahtis ööd ja päeva laevas ehitades seal mingeid “kahureid”. Sõnaga ma pidin nendega kaasa minema.

Neli päeva hiljem oli mul totaalselt kõrini. Juba teisel päeval läksin teenindavale personalile appi raskeid kaste tassima, sörkisin mööda vagunikoridore edasi-tagasi ja tundsin end jube piiratuna. Rongis oli ka mingi nooruke aadlipreilina, hellitatud, nagu mõni hertsogi puudel, kes üritas mingi hetk mulle külje alla ujuda. Jäin viisakalt napisõnaliseks ning ta kadus suht kähku. “Suure, tugeva mehe” värk ei sobinud talle, nagu arvatud, kuna ma igast peeneid ülikukombeid ei välja ei näidanud. Hea, et lahti sai. Nagu öeldud, mul oli kõrini, kui rong äkki pidurdas. Natuke paigal istunud tuli ähmis vagunisaatja, kes rääkis et väljas on härrasmehed püssidega, kes paluvad kõigil väljuda. Tegevus, viimaks ometi! Lippasin kohe rongi esiossa, kus ühes kupees kohtasin maskis tegelast.

“Kes sa oled selline!? Kõik välja! Kas te ei kuulnud!” käratati mulle. Vennike hoidis käes mingi iidset tulirelva, kaba vastu kõhtu surutud.
“Kuule poisu, nii ei hoita relva. Mina olen akolüüt Vend Miikael, muide. Mis toimub?” Tegelane taganes selle peale paar sammu. Veidike vaielnud hüppasime siiski rongist välja. Enne rünnakut tuleb oma vaenlast tunda ikkagi.

Asjalood olid kehvad. Kõigepealt tulid kaks tegelast, kes nõudsid me relvi. Põrnitsesin neid pahaselt. Kuna ma erilist koostöövalmidust üles ei näidanud, osutati lähedaloleva kalju juurde, kust sihtis rahvahulka kuulipilduja.

“Kui sa mingeid trikke hakkad tegema, anname rahva pihta tina, nii et käitu korralikult” Vandusin mõttes väga ebapühalt. Tuleb hiljem patukahetsus nagunii läbi teha. Andsin ära oma revolvri, kuid keeldusin padrunivööd loovutamast. Mõõga jätsid nad mulle alles. Hea seegi. Äkki kostus kaljult vandumist. Kuulipilduja oli alla libisenud ja kaks tegelast hoidsid seda üksteisevõidu kinni. Natuke hiljem tegi kuuliprits ilusa õhulennu. Plusspunkt meile. Hiljem otsiti meid läbi. “Nullkarpi” uuriti põhjalikult, enne kui kutsuti kohale mingi kõrgem tegelane hobuse seljas. See nõudis karpi kohe endale. Keeldusin. Lähemalolevad röövlid vinnastasid oma relvad. Kaalusin olukorda: kas nullkarp või mitmed süütud tsiviilisikud saavad viga. Jõllitasin otsa tegelasele, kes nullkarpi enda poole üritas sikutada ja lasin viimaks lahti. Ülemus viskas selle ühele oma ratsanikust kaaslasele, ütles, et minuga võetakse mõne päeva jooksul ühendust selle tagasisaamise asjus.

“Ojaaa, aga kui Prohvet lubab, võtan ma selle asjus ise sinuga ühendust. Palju varem”, mõtlesin minemakappavat bandiiti vaadates. Viisteist minutit hiljem kõlas vile ja röövlid kadusid kiirelt küngaste vahele. Trampisin natuke vihaselt ringi. Pakkusin välja kolm varianti: kas me lähme neile jala järgi; lähme linna, tuleme tagasi hobustega või püüame rongist transpordivahendeid hankida. Meil vedas, rongis viibis ka üks kaupmees, kes tegeles muulade müügiga. Hankisime natuke süüa, ostsime muulad (ma valisin välja kaks kõige suuremat) ning asusime teele.

Õhtuks olid mu kaaslased omadega täitsa läbi. Mina olin valuga harjunud, nii et ignoreerisin sujuvalt seda, et mu jalad ning tagument tuld välja lõid. Mu kaks muula olid kah õhtuse puhkuse üle suht õnnelikud. Vähemalt tundus nii. Mõtisklesin natuke hõljukmootorratta teemadel, jagasime valvekorrad ning jäime magama. Öised hääled pakkusid meile nii mõnegi huvitava elamuse. Mingi pika londiga sigaelukas tuli kah meie pampe ja Sani nuusutama, kuid õnneks jäid nii me varud, kui piloot puutumata. Järgmine päev ratsutasime edasi. See päev oli olukord juba natuke parem. Lihased olid lihtsalt tuimad.

Ühe hetkel äkki jäljed hargnesid. Arutasime natuke ja viskasime viimaks münti. Vasakule. Õhtu hakul märkasime kauguses miskit laagrisarnast. Juhtisin me seltskonna küngaste vahel sellest umbes 10-8km kaugusele. Jätsime hobused ja Sani sinna, kuna tast polnud oma jalaga erilist luurajat nagunii. Teistega läksime asja lähemalt uurima. Selline püsivam laager tundus olevat, kus valmistuti mingi õhtuseks peoks. Viis hütti ja mõned telgid. Tundus, et telkides ja kahes hütis elati, kaks hütti olid ladustamiseks. Siit me arvatavasti “nullkarpi” ei leidnud, kuid see oli väga hea koht, kust osa meilt röövitud relvastust tagasi saada. Ootasime ööni, hiilides siis laagrisse. Mina ja Sophia võtsime eesmärgiks ühe valvuri, Malika ja Lucy teise. Jõudsin valvurist kolme meetri kaugusele ja peatsin siis hetkeks, kaaludes kas lõigata tal kõri läbi või lüüa ta uimaseks. Kuna nad rongis kellegile teadaolevalt liiga ei teinud, kopsasin talle siiski mõõgaga lapiti kuklasse. Tegelane vajus kokku nagu tühi kartulikott. Teine valvur, kes kümmekond sammu eemal, küsiva häälitsuse saatel minu poole vaatas, sai Malika käest Lucy mutrivõtmega piki pead ning kadus samuti pildilt. Kuulatasin hetke laagrist kostvaid hääli. Ainult kaks tegelast lällasid lõkke ääres, muud ei midagi. Ulatasin Sophiale valvuri pika vintpüssi. Pimedas piisas mulle mõõgast täiesti. Kõigelooja armust kaome siit laagrist enne, kui nad isegi taipavad mis juhtus. Kuid enne oli meile vaja relvi. Vaikselt hakkasime hüttide poole edasi hiilima.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 22:39 10. Sept 2006

Lõkke äärest kostus mingi paari elaniku lällamist, kes olid end kuhugi väga sügavasse kohta juba joonud. Ühest hütist leidsime heinavarud, teises olid kastid, kus suurt midagi polnud ja kolmandas põõnas keegi sees. Sophia hiilis sisse, mina jäin hüti kõrvale valvesse, püüdes oma kahemeetrist plastikplaatturvises kogu piisavalt väikeseks teha. Viimane pole
üldse kerge, muide. Veidi aja pärast läksin Sophiale järgi. Oli pime nagu tõrvaaugus. Me preili nihverdas seal natuke ringi ja tegi siis sääred. Surusin alla tahtmise õlgu kehitada, järgnedes talle. Kogunesime hiljem eemal väljal, kogu me sõjasaagiks oli siis üks vana püss ja amb. Pluss veel mingi nuga kohaliku pealiku käest, mille Sophia ära näpanud
oli. Võimas.

Tagasi ratsude juurde jõudnud, panime kohe vudinal jälgede hargnemiskohta ja teisele salgale järele. Muulad polnud mind nähes just eriti õnnelikud, peab ära mainima. Teise jäljerea lõpus oli aga midagi huvitamat. Mõis-linnus. Me tuttav kuulipilduja oli kah seal, nagu me lähedale luurates tuvastasime. Huvitaval kombel aga sihtis see hoopis lähedaloleva küla peale, mis allpool jõe ääres paiknes. Sügasime natuke erinevaid kehaosasi, otsustasime pisut riskida ja küla peale infot koguma minna. Lähime hüti juurde jõudnud, koos Malika ja ühe me kamba gilderiga, kopustasime viisakalt. Mammil, kes sealt välja veeres, vajusid
silmad igal juhul suureks, kui tõllarattad. Lahingvend, aadlik ja gilder tema ukse taga! Isegi Imperaatori enda ilmumine poleks teda vast rohkem pahviks löönud. Küsisisme viisakalt vett ja meid kutsuti sisse. Seal sai natuke ümmargust juttu aetud, kuni viimaks sai selgeks, et külaelanikud ja "uus härra" omavahel eriti läbi ei saa. Et peale hõbedakaevanduse tühjaksaamist pole elu just külas kõikse parem olnud. Härra vahest käivat
väljas "kaubrareisidel". Meenutasin rongist väljasaetud seifi ja kogu ülejäänud kraami, mis sealt võeti.

Ühesõnaga saime viimaks teada vanamammi kaasalt, et linnusesse viib ka teine tee, mida pole ammu kasutatud. Jõel olevat mingi sissepääs. Rentisime neilt paadi ja öö hakul olimegi jõel loksumas. Tõepoolest, kalda ääres oli ühes kohas metallvõrega kaitstud tunnel. Kaaslased tegutsesid selle luku kallal veidikene aega ja saimegi sisse. Oli randumiskoht ja puha,
kaks trepi viisid üles. Mõlemad kuhugi laohoonetesse. Murdsime end kastidest läbi ja hiilisime linnusesse. Möödusime köögist, trepist üles kolmandale, mööda koridori edasi uue trepi juurde ja siis üles viiendale korrusele. Kole palju tube oli tollel ehitisel siin. Ülal oli naistetuba, raamatukogu, kus kaks tegelast vestlesid ja mingi kabinet. Astusime viimasest sisse.

Selle taga oli mingi tegelane, uhkelt riides nagu need ülikud ikka.
Tegelane ajas silmad suureks ja päris:
"Ja kes teie olete?! Mida te siit tahate?!"
Vähendasin drastiliselt oma mõõgatera vahemaad tema kõrist. Koputasin paar korda teravikuga tema lõuaalusele, kuni ta laua tagant püsti tõusis. Härra röövel-ülikule, kelle olin tema häälest ära tundnud, sai selgeks tehtud peale pisikest vestlust, et meil pole kavatsustki siit ruumist ilma oma nullkarbita lahkuda. Viimaks ta andis järgi ja avas ühe kappidest,
kust otsitava eseme välja võttis. Toppisin selle kuhgi oma vöötasku, kui ukse tagant kõlas koputus.
"Härra? Mul on siin paar paberit, millele teie allkirja vaja." kostus meeshääl.
Surusin oma mõõgatera pisut tugevamini röövlinäo kurgu vastu, samal ajal kui mu kaaslased ukse poole pöördusid.
"Ei, täna pole aega. Tegeleme sellega homme!" vastas ülik
"Selge, härra. Homme."
Miski viimases sõnas pani häirekellad mu ajus tööle. Kangesti koodi moodi kõlas see. Aga äkki oli tegemist lihtsalt mu paranoiaga? Igal juhul kammitsesime üliku kenasti ära, toppisime tal suu kinni ja hakkasime alla minema. Maja oli vaikne nagu ennegi.
Parasjagu läbides toda koridori, mis eraldas kahte treppi kõlasid äkki püssipaugud. Kaks tabamust minu pihta. Samal ajal lendas vasakust kõrvalukesest välja kaks tegelast, kes haarasid mu eest me vangi ja lükkasid tolle paremal olevast uksest sisse. Rehmasin ühele
mõõgaga, nii et too pigem kukkus sinna tuppa sisse. Kargasin ukse juurde, kui mulle püssitoru peaaegu näkku torgati. Päästikule vajutati kah. Samal ajal kui ma lasust tahapoole tuikusin, löödi uks kinni. Koridori tulistati edasi. Kiire taganemine oli meil otsekohe päevakorras. Trepist alla ja.. saime uuesti mingist laskeavast tina. Neetud maja!
Minul igal juhul oli juba suht ebameeldiv tunne. Õnneks saime sealt kah suht ruttu edasi, joostes lihtsalt tule all keldrisse. Paat lahti, jõele, hobuste juurde ja linna poole ajama, mööda jõekallast. Pugisin Eliksiirilaksu järel jälle kaasavõetud toitu. Kes iganes selle segu leiutas, olgu Kõigelooja Valgus talle saatjaks!

Mõne päeva pärast jõudsime linna. Kena provintsiasula. Administraator paiknes keskväljakul ühes hoones. Tatsasime sinna sisse. Kohe hakati meid jälle bürokraatiamasina vahele toppima. Et Administraatoril pole aega ja tulge tagasi nädala pärast ja muud jura. Minul
viskas natuke üle, kui aus olla.Läksin tolle kalanäoga tegelase juurde, panin rusikad lauale ja kummardusin üle laua tema poole.
"See on Kiriku asi, mõistate?" ütlesin talle tõsiselt silma vaadates.
Tüübil tekkis kohe mingi elumärk sisse.
"Oh Kiriku asi? No siis küll, las ma vaatan.. tulge tagasi mõne tunni pärast. Aga siis üksi."
Punkt Kirikule. Kokkulepitud ajal olin kohal, suunati lifti ja Administraatori kabinetti.
Seal andsin üle nullkarbi nagu peab ja vestlesin pisut röövlite asjus. Suunati kohaliku korrakaitse ülema juurde. Rääkisin oma loo kenasti ära ja asja lubati uurida. Loodetavasti tuleb tollel "härral" tegemist.
Ööseks võtsime toad mingis motellis ja läksime rahulikult magama. Järgmine päev pidime rongile minema, et tagasi sõita.

Öösel ärkasin äkki üles, mingi lärmi peale. Mõõk oli käes enne, kui silmad korralikult lahti tulid. Kõrvaltoas röökis Malika üle mõõgakõlina
"Mõrtsukad!"
Kiirelt põlvele, Kõigelooja poole pöördumine. Tundsin, et Tema kaitsekilp tuli mu peale sellise jõuaga, et see mind korraks isegi üllatas. Lendasin siin alusriiete...alusriide väel koridori, kahekäemõõk käes. Malika ukse juures rakendasin natuke jõudu ja kiskusin selle mõne sekundi pärast lahti, kohaleilmunud Sani abiga. Sees oli mingi möll, nägin veel kuidas Malika edasi astus ja põrandale pikali käis. Siis oli seal veel mingis heljuvas
riides maskis tüüp, kelle peos välkus teras. Langetasin pea ja tormasin uksest läbi.. et kohe rullikeerdunud vaibale äärepealt ninali käia. Õnneks ei passinud ma tasakaalutreeningutel niisama kõrval, näpud tindised ja tänu sellele sain end põlvel pidama, mõõk ikka käes. Maskis tegelane andis mulle kena vopsu, mille mõõgaga pareerisin.
Tundus osav tegelane. Hakkisin teda natuke aega, tõrjudes tema löögid suurema vaevata, kuni vaatasin, et asi venib pisut ja hüüatasin "San!", laskudes seejärel uuesti põlvele. Uksel kõõlunud piloot lõpetas minu puusa tabanud löögi järel salamõrvari elu, tabades teda otse rindu. Taktikaplusspunkt mulle.

Malika oli igal juhul päris koledasti viga saanud, kaks pikka lõikehaava üle kere. Ma kontrollisin ülejäänud ruumid niikaua üle, kuni ülikupreili end Sophia abil kokku lappis.Peale seda kadusin oma tuppa, puhastasin relva ja jäin rahulikult magama. Enne uinumist meenus veel, et ma polnud seekord kriimugi saanud, kuigi olin peaaegu alasti, kuna suutsin
kõik löögid tõrjuda. Isegi Tema kilpi ei läinud vaja. Kõigelooja teed on imelikud.
Järgmine päev läksime varavalges rongile. Sain tolle vagunite koridoridega jälle väga tuttavaks. Vahejuhtumiteta jõudsime tagasi Rampart Citysse. Raporteerisime kohe D-le, kelle lõunalauas tabasime. Uurisime ka röövitud relvade kompenseerimise võimalusi, mille peale
vennike vaid silmi pööritas, pärides "1500 võin ma siis kohe korstnasse kanda, jah?"
Ma lootsin endale uue revolvri Kloostrist välja rääkida.
Seekord ei saanud me isegi lõunalaust minema. D-le ilmus jälle seesama salakaval nägu, kui ta päris, kas me ei tahaks natuke ringi lennata.

Ohjah. Aga noh, vähemalt on nende seltskonnas huvitav, otsustasin edasi kuulata. Jälle oli kadunud mingi tüdruk. 12 aastane. Ei olnud isegi ülik mitte. Ja D aka Armand DaVernis aka Impeeriumi salateenistuse tähtis nina tahab, et meie teda otsima läheks. Nuusutasin pisut, leides siis et lõhnab jah kahtlaselt. Miks t vajalik oli, ma ei saanudki aru. Ta paps
olevat veel elades olnud kuidagi väga kodus Hüppeväravate tehnoloogias. Palju huvitavam oli, et teda usuti olevat praegu Barbarite aladel. Kraapisin mõtlikult lõuga. Ühtedele Impeeriumi suurimatele vaenlastele piki vahtimist sõitmise pakkumine oli ahvatlev. Sest olgem ausad, nagu ma sinna kohale vajuks, Kiriku tähiseid täisriputatuna, nagu ma olen,
läheks suure tõenäosusega löömaks. Ja Uskumatutele Valgust tuleb viia ometi. Ja noh, täitsa huvitav oleks väljaspool Tuntud Maailmu kah ära käia.
Iseasi, kuidas Prohveti ja tema Jüngrite nimel me seal ellu jääks, vaadates me laeva, millel pole isegi ragulkat relvaks peal. Huvitav, kust kuulipildujat või plasmapüssi saaks hankida...?
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 15:42 17. Okt 2006

Davernis päris lõpuks, et millal me saaks startida. Pakkusime, et järgmine päev, mille peale ta meeldivalt üllatus. Toimetasime natuke varudega, mina käisin ära Kloostris, kus vana tuttav laoülem mulle uue .47 püstoli andis. Tundus olevat mingi pisut peenem käsikahur, II vabaka aegsetest juppidest kokku pandud. Pauku tegi idees, seega sobis küll.

Lahkusime siis oma laevaga siis külalislahkelt Rampartilt ja suundusime Värava poole. Tassisin igavuse peletamiseks riisikotte ühest laevaotsast teise, turnisin mööda käsipuid ja rippusin iga toru küljes, mis eeldatavasti mu raskust kandis.

Scotty oli valmis meisterdanud mingid magnetkiirendite abil lastavad mürsukahurid. Ühelasulised. Töötasid põhimõtteliselt nii, et piloot suunas laeva nina vastase poole ja siis keegi pidi õigel kaugusel kangi tõmbama. Ühesõnaga mu relvakonsool oli ikka nukralt tühi. Kas tõesti on paar kiirtulerelvapatareid palju palutud?

Mõlgutasin mõtteid kah 5-, 10- ja 30+ aastakute plaanide kallal. Vastavalt siis soomustatud hõljukratas pluss fluxmõõk, Jope ja Stigmata Garnisoni ülema koht. Aega oli veel, arvestades fakti, et flux ja hõljuk maksid mõlemad umbes 15 tuhat “kalkunit”. Sadaviisteist ja pool on olemas. Aga ei vaevanud oma pead sellega liiga pikalt, küll Kõigelooja oma otsatus tarkuses mu elutee paika paneb. Isegi kui see lõppeb kuulsusrikkalt, kuid kellelegi teadmata Barbarite maal uskumatutele Prohveti Sõna levitades.

Jõudsime laeva juurde, San tegi oma triki ja vupsasime Väravast läbi. Teisel pool passisime mingi kolm päeva, enne kui tuli üks kaubik, mis 35 linnu eest meile värava Criticorumile avas. Võtit sinna meil ju polnud. Me olime Rampartilt peale vinnanud mingi paaritonnise puulaadungi, nii et saime kütusekulu sisse arvestades ainult 5 “kalkuni” ulatuses kahjumit.

Criticorumil oli huvitav ajalugu, see oli kunagi ülikute omavahelises sõjas Stigmata Garnisoni abiga ära võetud. Nüüd tegid ülikud siin igasuguseid salaplaane ja intriige, sellises koguses, et selle kohta olid isegi oma ütlused tekkinud. “Kui salaplaan pole Criticorumilt, siis ei lähe see läbi”. Või midagi sellist. Planeedil käisid ka pidevalt igasugused mässud ja rahutused. Ühesõnaga tundus olevat tore kohake.

Maandusime oma paadiga sünge, kõrgustesse pürgiva linna püramiidikujulisse Kosmosesadamasse, laadisime puud maha. Seejärel läksime Malika juhatusel (kes pidavat kohalik olema), allkorrustele. Kuuest II Vabariigi aegsest õhufiltrist töötas ainult üks, seega olid alumised korrused täis tihedat sudu. Minu kiivris oli õnneks õhufilter olemas, teised ostsid mingist poest endale näomaskid, mida umbes 90% siinliikuvatest inimestest kandis.

D kontaktisik siinkandis oli ühes advokaadibüroos asuv tegelane. Omanik, kui täpne olla. Sekretäri juures tekkis meil kerge tõrge, kui me ülikuproua, kui idees kõige auväärsem, ilusti tanki lükati, kuid meid sisse ei suutnud rääkida. Lõin käega ja ütlesin lihtsalt, et härra DaVernis saatis. “Klient”, kellega ülemus kokkusaamisel oli, haihtus kuhugi 2 minutiga.

Härra Le’Klerk võttis meid varsti oma kabinetis vastu. Keegi pükskostüümiga preili, nimega Maeris, kes ka ruumis viibis, osutus tema assistendiks. Saime näha kadunud tüdruku pilti ja natuke infot. Siin, Criticorumil, oli tüdruku üle andnud mingi palgasõdurite punt. Samuti oli toimunud mingi verine operatsioon ühe tundmatu Väravavõtme kättesaamiseks. Peale seda olid röövijad hüpanud kõrvaplaneedile, Gwynethile ja seal tolle Väravas tundmatu Võtme abil kadunud. Arvatakse, et Barbarite juurde. Või hoopis mõnda Kadunud Maailma? Le’Klerk ei osanud ise kah öelda veel. Võti oli kah vaja tagasi saada, sest kui Barbarid tolle abil Gwynethil rüüstamas hakkavad käima, on jama palju.
Igal juhul meie ainuke juhtnöör oli too palgasõdurite punt ja nende pealik. Sellest otsustasime alustada. Ülejäänud seltskond läks turule, ma lonkisin tagasi laeva juurde.
Kui nad viimaks tagasi tulid, oli viimne kui üks neist ostnud DaVernis’e käest saadud rahaga endale laserpüstolid, tohutu medikamentidekarbi ja portsu Eliksiiri ning padruneid. Nagu sõtta läheks.
Mina kavatsesin asja igal juhul proovida viisakalt ajada. Ehk on siinkandi inimestel taiplikus pisut suurem ja nad ei hakka ülbitsema? Siis ei pea ma neile haiget tegema.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

Järgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6