Fading Suns: Vend Miikaeli logi

[Aweron]

[Aweron]

Kaks valvurit olid teadvusel, ühel neist oli ammunool läbi õla, teine oli katusevalvur, kes pääses seekord suht lihtsalt. Kuigi nad alguses natuke pirtsutasid, sai nende käest infot küll. Väitsid, et tegemist oli Gildi lepinguga ja üleüldse üritasid asja seaduslikkusele rõhuda. Kergitasin kulmu ja sorisime natuke kastides. Sealt tuli välja igavene ports Teise
Vabariigi päritolu jubinaid, millest mina suurt ei jaganud, kuna ühelgi polnud toru, ega päästikut. Muigasin vaikselt ning pöördusin tagasi valvurite poole.

Vaikselt oma Imperaatorliku Kohordi Märki siludes, tuletasin neile meelde, et vastavalt Tema Kõrguse seadusele, kuulub kõik Teise Vabariigi aegne tehnoloogia Imperaatorile. Saades vastuseks veel natuke pominat Kontrahti kohta, nõudsin näha vastavaid dokumente. Selle peale pööritati silmi. Muigasin. Kahjuks oli süsteemi Värav ikka veel lukus. Ja Kõigelooja vaid teadis, kui kauaks. Seega, polnud erilist võimalust saata süsteemist välja teadet, et mõni mu Vennaskonna LahingPraam sellele järgi tuleks. Imperaatrolik tugipunkt Pandemoniumil, kuhu kraam seniks hoiule panna? Noh.. mina olin siin. Kuid iga selline kast kaalus sadu kilosi, mul polnud ei vahendeid ega ruumi seda kuhugi kindlasse kohta toimetada. Samal ajal arutles insener valju häälega, palju sellest kraamist peaks endale "tasuks" võtma. Heidsin talle paar paljutähendavat pilku.

Natuke veel valvureid pinninud ja saades teada nende kontaktisiku nime, võtsin haavatul noole õlast välja ja sidusime nad kõik kenasti kookoniks ning paigutasime ülakorrusele. Seejärel arutasime edasi, mis kogu kraamiga peale hakata: kas proovida see ära saata Gildide, Ülikute või hoopis Kiriku kaudu. Ükski variant ei tundunud sobivat, kuna tõenäoline
oli, et Imparaatroliku Trooni ette ei jõuaks sel juhul suurt midagi. Üks asjaolu tundus mulle ka huvitav, kõik vidinad tundusid olevat vabrikupakendis. Keegi pidi seda kraami tooma kuskilt tühermaalt, sest Hub ise oli Teise Vabariiki asjadest juba ammu kontideni paljaks tehtud. Käisin korra veel ülakorrusel ja uurisin kõnepidajate kohta. Palju nad ei teadnud, ainult korra oli võõrad kaheksa tüüpi samas laos koos käinud.

Alla jõudnud, kõlas äkki tänavapoolsete uste poolt prõmmimist ning nõudlik hääl käskis ukse lahti teha. Tundus nagu tuleks ülemus koju. Kiirelt kamandasin teised peitu, ise tõmmates seejärel ukselt riivi ning varjudes seejärel ukse taha. Kui tüüp sisse astus ja ustest eemale, lükkasin need kinni, astudes siis mõõka tõmmates uustulija selja taha. Viimane pöördus. Tegemist oli lühemat kasvu, laiaõlgse tüübiga. Vaatasin talle oma kahemeetrilisest kõrgusest sõbralikult otsa.
"Kes kurat sina oled?" oli temapoolne loogiline küsimus.
"Vend Miikael, teie teenistuses" oli minu poolt viisakas vastus.
"Sooh ja mis sa siit tahad?" pani jõmm käed risti.
"Tulin Tema Imperaatroliku Kõrguse asjadele järgi. Te ju teate, et vastavalt tema dekreedile kuulub kogu Teise Vabariigi tehnoloogia temale?" jätkasin samamoodi rõhutatud viisakusega.

Jõmm hakkas naerma. Mina mitte.
Hüüdnud, "Poisid, meil on siin üks naljamees!" tõmbas ta vöö vahelt laia teraga kirve. Noh, kui ta nii soovis asju ajada.. Sooritasin kena löögi lapiti oma mõõgaga, lootes vaikselt, et ukse taga pole lasekvalmis Ründekahurit või midagi muud ebamugavat. Mõõk oli kenasti teel
kirvemehe näolapi poole, kui ta äkki lihtsalt libises mu löögi eest ära. Minu löögi?? Keegi ei põikle Lahingvenna käe eest. Samal ajal kuulsin, kuidas minu selja taga olevad ukse hakkasid avanema. Tundus tulevat tore võitlus.

Samal ajal olid mu kaaslased ka liikuma saanud ja minu ees keksivat kirvekangelast tabas ammunool. Ja põrkas siis kahju tegemata maha. Tema pealisriietuse all märkasin kollases ringis numbrit üheksa. Teise Vabaka spordivarustus. See kraam ei jäänud palju alla mu plastturvisele. Uksed avanesid ja robinal lendas sealt mulle selga veel neli tegelast,
igasugused huvitavad teravad asjakesed käes. Nende eest põigeldes komistasin, vajudes ühele põlvele. End püsti ajades märkasin äkki, kuidas insenerinaga hüppas nurga tagant välja, oma 50 kaliibriline trumliga käsikahur käes. "Kõigelooja nime..." jõudsin veel mõelda, kui üle
vaikse kvartali mürises kolmekordne kanonaad. Kaks esimest kuuli lendasid kahju tegemata uksest välja, kuid kolmanda lasu juures tundsin lööki vastu oma õlasoomust. Krigistasin hambaid ja proovisin end uuesti püsti ajada. Viis vaenulikku isikut, mina nende keskel ja keda too tüüp tabab?? Samal ajal kõmmutasid mu teised kaaslased jõmmi erinevat sorti
laskeriistadega, kuid spordiülikond kaitses teda kõige eest.

Olin end juba uuesti jalule saanud kui inseneri käsikahur kärgatas taas. Seekord kaks korda. Otseloomulikult lasi ta vastastest mööda. See mind ei üllatunud. Kui üllatas teine lask, mis mind otse rindu tabas. Plastplaat päästis jälle mu naha. Inseneril vedas, ta oli must kaugel, seepärast valasin oma viha tolle lühikese tüübi peale välja. Kuna kuulid, nooled ega
mõõk tema peale ei tundunud mõikavat, lahendasin asja vanamoeliselt: jooksin talle õlaga kõhtu, surusin oma massiga vastu seina, virutades seejärel plastikuga kaetud küünarnukiga talle kena hoobi piki vahtimist. Samal ajal kui tema lõtvunud keha põrandale vajus, tabas mind selga hoopiderahe. Tundsin, kuidas üks mõõgahoop tabas turvisevahet, põhjustades kerge kriimustuse. See andis mulle vaid hoogu juurde. Lõin ühele jalga kubemesse ning seejärel sooritasin kena paremhaagi, mille peale ta ka end kenasti kokku pakkis. Kaks teist selli tehti kahjutuks mu kaaslaste poole ja viimane andis alla.

Peale tolmu hajumist läksin inseneri juurde, tõstsin ta maast üles ja rapautasin korralikult läbi. Tema taskutest pudenes raputuse käigus igast kraami. Sidusime oma meeskonna haavad, mille järel koorisin jõmmilt tema ülikonna, sidusin tal käed jalad seljataha kokku ja riputasin köie abil lakke. Märkasin tema keha ühel poolel operatsioonide jälgi. Tundus nagu
oleks terve ta üks kehapool kunagi rängalt viga saanud ja siis küberneetikat täis topitud. Sellest siis ka hüüdnimi "Poolmees". Sellest ka siis mu löögi eest põiklemine.

Järgnes ülekuulamisportsess, mis oli suht valulik. Tema jaoks. Iga kord kui ta keeldus mõnele mu küsimusele vastamast, kiigutasin teda hoolitsevalt näoga vastu seina. Jõudes staadiumi, kus tal enam hambaid suus polnud, muutus ta suht jutukaks. Selgus, et terve see kraam kuulub Saladinile,, kohalikule Al-Malikute peamehele. Ta oli seda äri juba mitu nädalat ajanud, toimetades süstikuga kraami Hubist minema, arvatavasti mõnele kaubalaevale või Kuule. Ning Saladin oli ka vastustav kohalike rahutuste eest, kuna oli palganud need kaheksa kõnemeest. Tegemist oli ilmselegelt suurema tükiga, kui keegi meist ära närida jaksaks.

Küsimus oli, mida teha edasi? Rääkida Dekadostele Saladini tegudest, jäädes seega Al-Malikute viha alla? Toimetada kraam minema? Jätta sinna? Mida teha vangidega?
Hommik hakkas koitma, kuid meil polnud veel ikka ühtki head ideed..

[Aweron]

[Aweron]

Hommikul peale vastavaid harjutusi ja hommikupalvet, istusin lauas ja sõin just hommikuputru, kui raadiosaatja taskus pirisema hakkas. Seltskond ootas. Raporteerisin vend Albertusele oma minekust ja veeresime tolle imemasinaga linnast välja.

Imemasinal polnud otseloomulikult vedrustust. Hüppasime seal taga insener Scotty E. Leet'iga üles alla, kui tee linnast väljaspool aina hullemaks läks. Paari tunni pärast tegime kerge peatuse, liikmete sirutamiseks. Ümberringi oli vaikus. Näha oli, kuidas rohelus asendub kivisema maastikuga. Teised kaks tundi hiljem, jõudsime viimaks ärapööramiskohani, kust autojäljed läksid küngaste vahele. Otsustasin, et aitab ja liikusin jala eespool.

Kilomeeter edasi silmasin eespool mingit sissevajunud kuplit. Peitsime müriseva veoki põõsaste vahele ning jätkasime jala. Tegin ka ettepaneku võtta kaasa natuke toitu. Ülejäänud matta siis kuhugi kivide vahele. Transpordita saab veel hakkama aga toitu on vaja. Liikusime siis tee kõrvalt küngaste vahel edasi, kuni meile avanes hea vaade tollele kuplile. Näis, nagu oleks tegemist mingi vana Teise Vabariigi aegse asulaga: väljak, suur sisselangenud kuppel selle ääres, lisaks veel mõned majad. Ühe maja juurde viis jäljerida, nii et otsustasime seda varem uurida. Ettevaatlikult alla hiilinud nägime, et kuppel oli seest tühi ja rohtu täis kasvanud. Sama lugu oli teiste majadega. Välja arvatud suurimas, kus oli lai allaviiv trepp. Sealt me viimaks pimedusse laskusimegi.

Ettevaatlikult mööda treppi alla hiilides, mõõk löögivalmis, hoidsin silmad lahti. Sama tegi insener trepi teises seinas. San järgnes mu selja taga, tundes ennast seal vist suht turvaliselt. Poole trepi peal kõmahtas äkki mõlemast seinast kärgatus ning mu puusa tabas hunnik väiksekaliibrilisi kuule. Kahju tegemata pudenesid need turviselt maha.
Tundus, nagu kaitses spordiülikond teisel pool treppi Scotty't samamoodi. Kohe peale seda pistis röökima seinas olev pasun. Kõigelooja nimel, miks meil need salaja sissehiilimiskatsed alati nii viltu lähevad?
Hüppasin paari kiire sammuga trepist alla, mõõk löögivalmis. Ees kadus pimedusse koridor. San oli mul kohe kuklas, hea seegi. Pöörasin ennast ümber, tegin kiirelt Looja märgi ja palusin Tal mu turviseta kaaslast kaitsta. Natuke aega oli tema ümber nüüd Kõigelooja kaitsev kilp.

Edasi sammudes, tõmbasin peakaitsme kuklast ette, paludes Tal ka enda mõõgakätt kindlana hoida. Koridor lõppes varsti, laienedes suuremaks ruumiks. Pimedaks ruumiks. Kus lahvatasid põlema pimestavad prozektorid.
"Visake relvad maha!" käratas keegi. Silmi valgusega kohandada püüdes viskasin mind siiani varjanud mantli maha.
"Käsib kes, Imperaatori nimel?" küsisin viisakalt vastu. Selle tulemuseks oli haavlipüssi kärgatus, mis kiskus Scotty põse lõhki. Hullemast kaitses teda jälle ta ülikond. Minu kõrvale seina puuris ennast ammunool. Selge. Kuus meetrit eespool olin märganud laia poolkaarjat letti. Sinna peale ma nüüd hüppasingi, nähes siis selle taga olevat kahte tegelast, üht
ammu laadimas, teist oma pumppüssi minu poole suunamas. Maandusin nende kahe vahele, püüdes püssimeest oma mõõga otsa ajada. Tundus, nagu oleks tal mingi turvis riiete all. Tema proovis selle peale oma relvatoru mu ribide vahele torgata. Tulemus oli see, et ta lasin napilt oma kaaslasest mööda. Mu selja taga tegi amb *plõnks!*. Keda ta lasi, ma ei
näinud. Lõpuks lõin püssimehele mõõgaga õlga ja tema selja tagant väljailmunud Scotty lasi teistkordsel katsel ta neerud haavleid täis. Minu käest juba turvistatud küünarnukiga piki nina saanud ammumees pillas Sani röögatuse peale oma relva.

Uurisin kiirelt püssimehe elumärke, mida polnud ning haarasin siis ta relva. Kokku leidsin kuus padrunit, andsin siis relva Sani kätte, kuna see asjake oli igal juhul etem, kui ta amb.
Sidusime ellujäänud tegelase ilusti kinni, nagu kord ja kohus. Tegemist oli
Kolakraapijate gildi liikmega. Mu küsimustele, palju siin inimesi on, vastas ta, et kuus veel. Käskisin tal meid nende juurde viia. Vastutav tüüp, Endomar, keda kolm meie hulgast otsisid, tundus ka siin olevat. Äkki saab selle jamaga viimaks ühele poole. Mööda koridori edasi minnes vaatasime üle kaks suurt tootmistsehhi, mis oli Teise Vabariigi aegseid tootmismasinaid täis. Relvi kuskil ei näinud. Aga see olekski liiga hea päev olnud.

Pugesime edasi minnes ühest sissevarisenud koridoriosast läbi. Seal läks
koridor kaheks, paremalt poolt paistis valgust. Sammusime sinnapoole, kaasavõetud vang ees, minu mõõgots õlal. Teistel käskisin maha jääda, et nad me tagalat valvaks, kuna koridori seinad olid täis uksi. Ainult Vankrimees oma uue püssiga tuli minuga. Lähemale jõudnud, kõlas seest hääl.
"Ted, Oleg? Olete need teie või?" Patsutasin vangile kergelt mõõgaotsaga vastu põske.
"Noh.. teatud mõttes küll, jah" sõnas me vang vastumeelselt. Nurga tagant ilmus kellegi pea. Viipasin talle sõbralikult püstoliga: "Astu välja!" Miskipärast ta seda ei soovinud, vaid kergelt kogeledes hüüdis oma "bossi". Natuke hiljem astus nurga tagant välja minupikkune, kuid isegi laiem tegelane. Mõõtsin teda kaalutlevalt. Turvis? Samal ajal kostis raadiost "Keegi tuleb." Olime kahe tule vahel, kuid tagapool oli Scotty oma käsikahuriga, kõik oli veel korras.

"Niih, mis kurat te siin teete?" käratas lai tegelane.
"Tervist, olen Vend Miikael. Kas teie olete selle rühma juht? Paluge neil relvad maha panna, siis räägime edasi" olin juba tuttav-tulutult viisakas.
"Sa oled täisa lolliks läinud või? Kes sa omaarust oled?"
"Noh, kuna me kõik teame, et vastavalt Tema Imperaatorliku Kõrguse määrusele kuulub kõik Teise Vabariigi aegne tehnoloogia temale, siis..." jätsin lause lõpetamata.
"Kuule Imperaator on siit, umm... kuue hüppe kaugusel"
Naeratasin, püstolit kõigutades.
"Jah, aga _mina_ olen siin, kas pole?"
Paistis et tüüp oli sama juhm, kui teised Pandemoniumi elanikud.
"Kuule, mis sa arvad et jääd ellu ka, kui Kolakraapijate gildiga jamad??"
"Mis sa arvad, et jääd ellu, kui Lahingvendade Orduga jamad?" küsisin vastu.
Äkki pöörati meie selja taga koridori hele prozektorituli ja läbi ruupori röögiti:
"Tema Eminentsliku Inkvisitsiooni nimel, pange relvad maha ja teie lunastamine saab olema valutum!" Nuusutasin õhus levivat kõrbehaisu, krimpsutades siis nägu. Avestiidid. Leegiheitjatega. Tsivilisatsioonist eemal. Palju mul neid padruneid oligi?

[Aweron]

Peale pisukest pausi, näitasin peaga Sanile, et ta kontrolliks, kas kõrvaolev uks on lahti ning käratasin vastuseks:
"Siin Akolüüt Miikael, Lahingvendade Ordust! Täitmas ülesannet Tema Imperaatorliku Kõrguse heaks! Palume mitte segada!" Nihkusime vaikselt uksest sisse, kui selle peale korrati nõuet relvad maha panna. Turtsatasin.
"Kuule, kes iganes sa ka pole, oled sa varem näinud Lahingvenda relva käest andmas?"
"Selge, järelikult oled sa oma valiku teinud!", kõlas vastuseks.

Kolakraapijate poolt tuli pakkumine. Midagi 10% kohta. Kuid siis läks asi kuumaks. Koridorist kõlas paar kõlksatust, mis kahtlaselt granaadi moodi tundusid. Virutasin ukse kinni. Kõlas vaiksemat sorti plahvatus ja ukse vahelt hakkas immitsema suitsu. Näha oli ka koridori valgustavaid leeke. Fugassgranaat. Lõin ukse lahti ja kiikasin, revolvritoru uudistavalt ees, koridori. Sealt marssis prozektorivalgusse avestiit. Läbi leekide, presentmantel lehvimas, leegiheitja käes. Andsin talle mõttes paar boonuspunkti teatraalsuse eest ning avasin tule. Auk õlas ei tundunud talle meeldivat. Kohe ilmus neid tegelasi pimedusest veel. San kükitas minu varjus ning pumpas koridori haavleid nii kiirelt, kui ta relv lubas. Üks avestiit sai terve haavlipüssi langu otse läbi rinnaturvise, mille peale ta sujuvalt tagasi pimedusse lendas. Siis kiilus mu relvolver kinni. San andis püstoli. Asi seegi. Terve mu parem külg, mis uksest välja ulatus, mattus igal juhul mitu korda leekidesse. Tundsin ennast kui grillitav kana fooliumpakis. "Vennal pole valus on ainult ebameeldiv", korrutasin mõttes oma Lahingkooli õpetaja sõnu ning seisin kindlalt edasi, läbi turvise põletavaid leeke ignoreerides.

Tundus ka, et me sõbrakesed ruumi teises otsas avasid oma relvadest tule, sest paar leegijuga lasti ka sinna. Vastuseks kostus röökimist. Sani antud püstol sai viimaks tühjaks, kui viimase lasu ühele vastasele kõrri kütsin, nii et ta hetkega umbes liitrijagu verd kaotas. Tundus igal juhul valus viimne eluhetk. Vankrimees mu taga kohmitses kuskilt välja uue revolvri. Palju tal neid on?? vilksas mõte läbi mu pea. Kuid kurta ju ometi ei saanud.

Viimaks taganes viimane avestiit nurga taha, mu laskeulatusest välja. Olin mõttes lugenud ära kõik kuus Scotty lasku siiani ja samapalju auke oli ka seintes. Raputasin pead, paigutades Sani Scotty'st pulga võrra kõrgemale lahingolukorras. Mõne hetke tegelesin oma lõõmava kehapoole kustutamisega, seejärel hakkasin mööda seinaäärt edasi hiilima. Parasjagu teise ukse juurde jõudnud, kus mu teised kaaslased end varjasid, ilmus sealt Lucy, kes sujuvalt revolvrit tõstes avestiidi Igavese Tule juurde saatis. Irvitasin mõttes Scotty ebaõnne. Toru suurus pole oluline, vaid see kuidas seda kasutada. Kergelt ikka veel suitsedes haarasin maast kaks leegiheitjat ja marssisin Korjajate ruumi poole. Oleks sealt vaid üks lask tulnud...

Nende õnneks polnud nad eriti võimelised mingit vastupanu avaldama. Pooled neist oli suht pahasti ära kõrbenud, ainult üks naisoost tegelane ja prillipapa olid terved. Prillipapa osutus Endomariks, nagu San teda leegiheitjaga torkides kohe kindlaks tegi. Vaatasin niikaua ärapõlenud tegelased üle. Suht nadi seis oli neil. Pakkusin päev elulootust maksimaalselt, ilma ravita. Meie seltskonnast olin ainult mina ja Al-malik kõrvetada saanud. Vingus oma põlenud kostüümi pärast. Köhisin selle peale natuke suitsu ja tahma.

Ruumis oli ka üks pooleldi töökorras kompuuter, mille külge olid igast juhtmed ühendatud. Peale minupoolset torkimist sai Scotty selle isegi tööle. Sealt saime evakuatsioonikaardi, millelt lugesime välja mingi teise hoone asukoha. Küsitlesin natuke Endomari, kes polnud üleüldse koostööaldis. Mingi hetk märkasin, kuidas ta piilus oma koti poole. Hmm? Marssisin sinna, raputades selle tühjaks. Prill läks jubedalt närvi selle peale, tormetes räusates asjade poole. Peatasin ta mõõgaotsa kõrile suunates ning käskisin Lucy'l asjad üle vaadata. Muu kola seas tuli ühest kompsust välja kolm inimsilma. Kergitasin kulmu. Mõrvad Hubis, mille ohvritel olid silmad välja torgatud? Oli see Endomar mingi Sümbiont äkki? Lihtsalt värdjas?

Haarasin tal rinnust. Minu pärimise peale ta ägises vaid ja proovis mind lüüa. Viskasin ta vastutasuks kerge õhulennu saatel vastu seina. Ilgem tõbras. Korra mõtlesin ta nii igaks juhuks pooleks lõikuda, enne kui ta mingeid kombitsaid kasvatama hakkab, kuid ükski Sümbiont pole nii äpu.
Igal juhul kõrbenud tegelased ja meie ise vajasime kerget lappimist. Seepärast otsustasime linna tagasi sõita. Ennem tegime Saniga kerge luureretke üles, kontrollimaks ega meil seal lagendikul parasjagu mingi Avestiitide rügemendi ülesrivistamine käi. Rügementi polnud. Oli küll üks tegelane, tänu kellele sain veelgi rohkem põletada. Proovisin teda küll elusalt kinni võtta, kuid mingi hetk tegi ta kolju mu löögi peale *krõks!*. Kehitasin Sani poole vabandavalt õlgu. Sattus vist pehmem eksemplar.
Tõime auto ära, matsin avestiidid ühe maja taha kaevatud auki ja vurasime tagasi Hubi. Lappisime ennast, kolakorjajaid ning siis seisis mul ees too keeruline hetk. Nagu arvata, polnud Vend Albertus minu "ebameeldivustest" Avestiitidega kuuldes eriti rõõmus. Punnitasin püüdlikult silmi, kinnitades, et nemad ise alustasid.

Järgmine päev läksime tagasi toda tehast konserveerima dünamiidi abiga. Miskipärast tassis Scotty tolle naissoost Kolakorjaja meiega kaasa. Üritas igatmoodi pugeda minumeelest. Vangutasin ainult pead. Milleks? Hiljem mainis ta midagi veel ta puntivõtmisest. Selline asi ajas juba pisut närvi. Oleks tol Korjajal mõni plasmakahur käes, teeks ta meid kõhklematult auklikuks.

Kohapeal ronisid Scotty ja Korjaja alla tagasi, viimase varustust kokku korjama. Ülejäänud pundiga suundusime tolle künka poole, mille olin juba mõttes angaariks ristinud. Tuli välja et mul oli õigus. Natuke jamamist ühe terasuksega ja leidsime hoopis sissepääsu õhutusšahti kaudu. Ronisin sealt esimesena alla, avastades end peale seda mingist kontrollruumist. Läbi akente paistis angaar täis igast kola, kaste ja miskit huvitavat.
"Kuulge, leidsin mingi laeva. Kahuritega laeva" Seejärel nägin üht mu elu kummaliseimat vaatepilti. San ilmus ventilatsiooniavast, vaevalt maad puudutades, tormas siis kätega vehkides laeva poole. Võiksin peaaegu vanduda, et nägin tema suunurgas ilaniret. Huvitav, kas nüüd oli õige aeg öelda, et ka see laev kuulub Imperaatorile? Otsustasin natuke sellega oodata.

Laev oli suht suur, tundus nagu mingi relvastatud transpordisõiduk. Müttasin mööda alust ringi ja tegin kohe kindlaks, et relvasüsteeme polnud paigaldatud. Polnud ka relvakambrit, kuigi Scotty mingi lolli tuju ajel korra seda väitis. Nooh, olekski liiga hea päev olnud. Igal juhul nagu Lucy varsti selgitas, oli meil vaja laevale paar juppi külge pookida ning hankida kuskilt kütust. Tähesadam tundus hea koht. Selleks oli meil vaja linna tagasi sõita. Idee kastis uuesti kaks tundi põrgata ei meeldinud mulle eriti, kuid mis meil üle jäi?

[Aweron]

Kruvisime Lucy juhendamisel laevale veel tunnikese igast erinevaid osasi külge, kuni viimaks väideti, et asi on sõidukõlbulik. Loksusime siis tagasi linnapoole. Linna jõudes oli kohe näha, et turuplatsil käis täiemõõduline lahing. Näppisin rahutult oma kabuuri, kuid otsustasin et raporteerimine on oulisem. Uksest sisse astunud, ujus kohe lagedale vend Albertus, kes ütles, et meile on külaline. Kergitasin kulmu.

Albertuse kabinetis ootas meid Imperaatorlik Silm. Tutvustas end kui Armand DaVernis. Nooh, tore et meie seiklused siis lõpuks kellegi kõrvu jõudsid. Järgnes ülekuulamine, kus Scotty kandis ette meie avastused tehase kohta, vaikides diskreetselt leitud laeva kohalt. Otsustasin, et ei ütle ise sõnagi veel, vaid kannan sellest kõigepealt vend Albertusele edasi. Silmad on muidugi meiega samal pool aga nad olid tuntud ka oma "eesmärk pühendab abinõu" suhtumise poolest. Kõigelooja teab, mis ideega too lagedale võib tulla.

Peale "intervjuud" läksin rääkisin siis vend Albertusega. Raporteerisin kohe laevast ning pärisin lahingu kohta. Olukord tundus olevat veel kontrolli all. Pakkusin otseloomulikult, oma abi, kui seda peaks vaja olema. Mind vaadata veidra pilguga, mis tekitas tahtmise uuesti silmi punnitada.
Hiljem otsustas ülejäänud seltskond siiski mainida Armandile, et tegelt on seal ühes angaaris ka üks "laevakere", nagu Scotty seda sõnastas ning meil oleks vaja fusioonvardaid asja käivitamiseks. Üritus neid Impeeriumi kulude ja kirjadega välja moosida Scottyl luhtus, seega plekkis ta nende eest ise.

Järgmine päev sõitsime kompleksi tagasi. Kodanik DaVernis tuli meiega, kohta üle vaatama. Laeva nähes ta muigas laialt ning küsis "Ah et laevakere?" Kehitasin õlgu. Ainuke asi, mis muret tegi oli eelmise õhtu vestlus ülejäänud seltskonnaga, kus toodi välja huvitavaid teooriaid. Muu hulgas ka "viskame kraami planeedile maha ja kihutame minema laevaga", mille peale ma laialt naeratasin ja vastasin "Ei lenda". Üleüldse oli levimas huvitav küsimus, kelle oma see laev ikkagi on. Mainisin lahkelt, et Imperaatori oma muidugi. Tekkis kohmetu vaikus. Viimaks otsustati ikkagi teenetega Impeeriumile too laev enda kasutusse saada. Tublid. Poleks tahtnud neid mõne Lahingvendade ristlejaga mööda Impeeriumi ruumi jahtida.

Peale pikemat nikerdamist saadi laevale hääled sisse. Mind pargiti kohe kõige ette laskuri konsoolile. Põrnitsesin kirja "Relvasüsteemid puudu". Väljalennul läbi angaari laes olevate luukide, mille me konsoolist avasime, pistsid kõik süsteemid röökima "KOKKUPÕRKEOHT!". San Holo viskas muretult, et pool meetrit olevat veel vaba ruumi. Kiikasin otsivalt juhtpaneelile "Viska piloot vaakumi" nupu järgi.

Maandusime korra veel laevaga sissepääsu juures ning Scotty õhkas kenasti kaasatoodud dünamiidi abil sissepääsu suudme. Seejärel suundusime Tähesadamasse, kus Armand pakkus mingit oma angaari parkimiseks. Kuna kellegil miskit paremat ideed polnud, lendaski San kenasti sinna. Laeva esiaknale ilmusid lausa holovektorid lennutrajektooriga. Piloodile tundus see meeldivat.
Parkisime lennumasina kenasti ära. Seejärel mainisime oma vangidele, miks täpselt nad peaks suud kinni hoidma, lehvitasime viisakalt ja viskasime Vendade esindusest välja.
Selle asjaga oli siis korras. Sügasin mõtlikult kukalt, mõeldes mis edasi teha.

Armandil tundus igal juhul olevat juba plaan. Pakkus välja seltskonnale laeva "rentimise" tasuks variandi, et tehakse mõned ülesanded Impeeriumi auks ja hüvanguks. Esimeseks asjaks oli ühe planeedi vähema ülikumaja, Gilgarite, hertsogi saatuse väljauurimine. Nimelt paiknes tema elupaik kaugel linnast väljas. Lausa teisel kontinendil. Ja kohaga oli katkenud side juba tükk aega tagasi. Nüüd tundis tema pojapoeg juba sügavat muret ning oli vaja kedagi, kes läheks asja üle vaatama.
Sügasin veel kukalt. Mingite ülikute poputamine polnud mulle just mokkamööda, kuid kuuldes et seal oli probleeme kohaliku faunaga ning vend Albertusel polnud ka minu lahkumise vastu midagi, kehitasin õlgu ja olin ka nõus minema.

Hubi Gilgarite esinduses instrueeris meid üks major, kellelt õnnestus mingi hunnik laskemoona välja moosida ja natuke infot saada. Majaga oli ühendus katkenud umbes paar nädalat tagasi, peale seda, kui maavärin oli Okka mõisa generaatorit vigastanud. Kohalikud lendahvid olid samuti probleeme valmistanud. Leppisime kokku transpordiküsimustes ning järgmine päev asutsimegi kolme propelleri ning reaktiivmootoritega varustatud kopteri pardale.

Reis oli pikk ja igav, kuid kuna sõiduk oli suht vaikne siis meeldiv. Viimaks jõudsime mägede ligidal paistva mõisa juurde. Alustasime maandumist kui esiaknast oli näha möödatuhisevat ahviparve. ""#!"#! Ma loodan et mõni neist elukaist mootorisse ei lenda.." alustas piloot, kui paremast mootorist kostus raksatus ja kopter stabiilsuse kaotas. Püüdes teha oma parima, suutis piloot kivina kukkumist vältida. Kuid maandudes nihkus üks sein siiski mulle kummaliselt lähedale, silmist lõi sädemeid ning maailm mattus musta vatti.

[Aweron]

[Aweron]

Peale leekide sumbumist korjasime kahe põgeniku jäänused nende kõrbenud sõidukist kokku. Arst oli vööst ülespoole suht söeks põlenud. Pakkisin ta kokku ja viskasin kasti kapteni kõrvale. Mõlemad otsisin enne läbi ka. Polnud neil suurt midagi. Seejärel meenus mulle kapteni ründeautomaat. Leidsin relva masinast. Tahma natuke maha pühkinud
nägi see igati töökorras välja. Võtsime teise masina sleppi ning rallisime tagasi mõisasse. Peale adrekalaksu üleminekut tundus tee äärmiselt ebamugav.

Kohapeale jõudes rahustasime maha kohaliku ülemteenri, kes vahitornis närviliselt passis. Peale seda koperdasin oma tuppa ja võtsin turvise seljast. Vähemalt kolm ribi oli murdunud. Sinikaid ei viitsinud lugema hakata. Vasak õlg oli pisut paigast vist, sest see paistetas üles nagu pall. Järgmise päeva lonkasin mööda maja ringi, pelae kerget intsidenti riietusega. Mulle nimelt toodi mingi veider ruuduline ülikond. Al'Malik irvitas suht laialt, kuni ära sain vahetatud. Õhtupoole jõudsid kohale kaks Gilgarite flitterit ja me lahkusime mõisast, jättes olukorra kohalike kontrolli alla.

Esimese asjana saabudes liipasin Amalthealaste templisee ja lasin end ära lappida. Päeva pärast saime Gilgaritele tänukirja ja 300 "kalkunit", mille omavahel ära jagasime. D-l hakkas siis kiire miskipärast ja ta ütles, et me võime ta kõrvalplaneedile ära visata. Li-Halan'ide aedplaneet Rampart, mille Lin-Halan'id aastaid tagasi Vankrimeeste abiga Al'Malik'ide käest ära võtsid. Mägedes, väheste Al'Malikide valduste ligidal tegutsesin siiamaani "mässulised". Kuna kohalikel vendadel polnud mu lahkumise vastu midagi, otsustasin kaasa jõlkuda. Nende seltskonnas tundus suht palju nalja saavat.

Neli nädalat veetsime avakosmoses, kimades värava juurde ja teiselt poolt Rampartile. Selle aja jooksul tegin trenni kõigega, mis polnud laeva külge kinni kruvitud, õgisin tülpimiseni kiirnuudleid ning lugesin OMEGA Gospelsi 4500t korda läbi ja eemaldasin relvadelt viimsegi tolmukübeme.
Viimaks maandusime Rapartile. Kõikjal olid aiad ja alleed ja purskkaevud. Täitsa kena. D läks omi asju ajama, teised pudenesid kuhugi võõrastemajja ja mina otsustasin kohaliku kloostri üles otsida. Trammiga läbi linna sõites torkas silma kõikjal valitsev piinlikult korras rohelus. Viimase kilomeetri kloostrini, mis asus linnast väljas, läbisin sörkides. Vendade esindus osutus suht uueks ehituseks, kaitstud võimsate müüride
ning väravatega. Haarasin kohe kortermeistril sabast ning sain omale ruumi.

Külalisruumides passiv noviits läks minu auastet nähes silmnähtavalt ähmi täis. Sain eraldi toa, kus oli isegi laud olemas. Hommikul sain üle pika aja putru. Võtsin topeltportsu kohe, peale kuuajast nuudlidieeti. Teiste kõõrdpilkude peale seletasin, et viibisin 4 nädalat avakosmoses nuudlite peal. Selle peale toodi toitu lisaks. Peale sööki oli treeningprogramm "Granaatide kasutamine lähivõitluses", millest rõõmuga
osa võtsin. Loopisin treeningul õppegranaate ja noviitse nende otsa õhtuni välja. Korra vaid käisin laevas, et teada anda oma asupaigast. Paistis, et seltsilised olid hankinud mingi kohaliku neiu teejuhiks endale. Kehitasin õlgu ja kadusin tagasi Kloostrisse.

Teine päev sain teate, kaaslased tahtsid kokku saada. Liikusin linna tagasi, vaadates kadedusega teisi Vendi, kes alustasid harjutusega "Improviseeritud viskerelvad". Parasjagu oli ees kaetud söögilaud. Kohale jõudes vadistati mulle mingist kahest põnnist, kes olevat röövitud. Otseloomulikult lubasin ma nad üles aidata leida ja kõik süüdlased, kes alla ei anna, mäsaks lüüa. Algas pikk ja põhjalik nuuskimisprotsess, milles mina ainult näppe oskasin keerutada. Põnnid rööviti ühest delfiinipargist, hoidja leiti uimastatuna, luksflitter koos juhiga on kadunud. Flitteri leidsime suht kiirelt ühtest teisest firmast, kuidas see sinna oli sattunud, meid eriti ei huvitanudki. Me kohalik teejuht, kel oli piisavalt kontakte, viis meid ühe kohalike allilma bossi juurde, kes meile 75 linnu (pooleteise aasta stipendium mul, Fööniksi nimel!) eest ütles ühe nime, kes flitteiräris oli osalenud. Sanches MacLean.

Varsti olime tema lao ukse taga, kus uks "kogemata" lahti läks, juuksenõela abiga. Tundus, et me giidi puhul polnud info ainuke, mida ta valdas. Laost leidsime, portsu uimastavaid rohte, veidike arveid toidu kohta ja magamiskohad. Edasi uurides selgus, et Sanches oli võtnud ühele pankrotti läiud firmale kuuluva süstiku ja kadunud asteroidivööndi. Arvatavasti seal põnnid olidki. San ja Scotty planeerisid järgmine hommik firma kontorisse sisse murda, kui me giid lagedale ilmus, kaenlas firma erinevad paberid. Vähemalt tarmukust neiul jätkus, pidin tunnistama.

Leidsime paberitelt kolm kaevandusasteroidi. Kuna D oli juba eelmine päev suht närvis olnud, et aeg olevat lõppemas, jätsime talle kirja ning ise kadusime laevaga minema. Tassisin oma konku alt oma relvastuse välja: mõõgale ja revolvrile lisaks laspüss, leegiheitja ning ründeautomaat. Granaate mul kahjuks polnud. Kuigi.. avakosmoses lõhata miskit poleks ka just tark tegu olnud. D oli meile hankinud ka korralikumad kilbid paati, nii et võisime _suhteliselt_ ohutult asteroidide vahel ringi manööverdada. Esimene ja teine jaam olid pimedad, kuid kolmandast paistus valgus. Ajasime Lucy'ga mingid kilekotitaolised kosmoseürbid selga. Mina seepärast et noh.. ma olin Vend. Lucy seepärast, et ta oli kogemust avakosmoses viibimisega. Kosmosekotid olid lahmakad, nii et haarasin laspüssi ja leegiheitja ka igaks juhuks kaasa. Kui esimest korda pea luugist välja pistsin tõmbus kõhus õõnsaks: üleval oli "maapind" all laev ja ümberringi tühjus. Neelatasin ja ronisin laeva välisküljele. Lucy näitas ette, kuidas tuleb end lahti tõugata. Need mõned hetked, mil viibisin mittemiskis hõljudes olid äärmiselt ebameeldivad. Ükspuha kuidas ka end ei vehkinud, mitte midagi see ei muutnud. Kiirelt laususin paar palvet kaitseks Kõikehõlmava tühjuse eest, mis Omega Gospelsist meelde tulid esimesena.

Viimaks põkkusin asteroidiga. Seal polnud asi eriti parem. Kaalusin miski 200 grammi kõige rohkem. Pea kohal rippus _tagurpidi_ meie mitmekümnetonnine laev. Kuidagi hulpides jõudsime ukseni, keerasin selle lahti ja kadusime sisse. Hapniku sisse lasknud, eemaldasin selle tobeda kile, piiludes siis teise ruumi. 50m pikk koridor oli, ühel pool kolm ust, teisel pool kaks. Jäin valvesse, samal ajal kui Lucy teistele järgi läks. Istusin parajasti hämaras koridorinurgas üksinda ja ümisesin Lahingsõna viisikest, kui 50m eemal ümber nurga astusid kaks tegelast, haavlipüssid käes. Teised olid veel kuskil poolel teel laeva ja asteroidi vahel, nööri küljes. Asi hakkas lõbusaks minema.

[Aweron]

Ringutasin ja ajasin end püsti, laspüss käes, leegiheitja puusal. Tüübid jäid mind nähes vait, nende silmad läksid ümaraks kui tõllarattad. Lähemale kiirustades suunasid nad oma torud minu poole: "Kes.. kes sina oled?"
"Tervist, akolüüt Vend Miikael. Ma otsin siit kedagi!", vastasin oma laspüssiotsa hooletult nende poole suunates.

Selle peale nad peatusid ja tundusid asja kaalutlevat.
"Keda sa omaarust siit otsid?" päriti.
"Sanches MacLean'i, kui aus olla. Ma arvan, et tema käes on midagi, mis ei kuulu temale. Me sooviks seda tagasi" Kahjuks nad ei näinud mu siirat naeratust peakaitsme tagant.
"Oot,oot! Rahulikult, ootame mu kompanii ära" keelasin,kui üks neist sirutus oma sidevahendi järgi. Nende näkku ilmus pingutatud ilme, kust võis lugeda mõttekäiku stiilis "_kui_ suur kompanii sellel Vennal kaasas on??".
Mingi kostus mu taga olevast ruumis kolinat. Mu kaaslased olid kohal. Samal ajal pistis ühest uksest pea välja üks tegelane, kes vaatas mind ja kadus siis uuesti. Jama lugu. Uks mu taga löödi lahti, ma astusin pisut kõrvale. Soovisin siis Sanchesiga rääkida. Peale natukest hämamist hüppasid tüübid ühest lähedalasuvast uksest sisse ja kadusid.

Läbirääkimised tundusid minevat luhta. Jooksin mööda koridori esimese vasakpoolse ukseni, lõin selle lahti ning peale veendumist, et seal kedagi pole, võtsin sisse positsiooni ukseavas. Scotty tegi parempoolse uksega
samamoodi. Natukese aja pärast kõlas kellegil hääl, kes nimetas ent Sancheseks ja käskis meil, oh üllatust, relvad maha panna.

Otseloomulikult olin sunnitud keelduma, mainides siiski,et kui põnnid meie üle antakse, jäävad nad ellu. Vastuseks kõlas veidi "lahingkoodis" käsklusi ja kaks tegelast hakkasid meie poole hiilima. Kokku lugesime koridoris ära
vähemalt 7 relvatoru. Mu käratuse peale "Seis!" avasid kaks tegelast tule. Haavlid tabasid robinal mu turviseplaate. Vastuseks lasin kahele tegelase laspüssist kaks suitsevat auku, ühe rindu teise kõhtu. Tüübid hüppasid ühe ruumi sisse, kust ma sain veel 2 laengut haavleid. Oli pisut valus.

Natuke koridoris tulevahetust pidanud, otsustasin, et aitab, viskasin püssi selga, kohendasin puusal leegiheitjat ja grillisin toas olevaid tegelasi pisut. Vastuseks kostus vandumist, kuid haavlitesadu ei lakanud. Urisesin, käratasin Scottile "Tee katet!" ja lendasin need 15 meetrit üle koridori kiiremini, kui seda teeb õlitatud luts libedal kilel. Nende näoilme oli vähemalt "kalkunit" väärt, kui uksest sisse lendasin. Minu üllatus oli kah kenakene, kui sees viit tegelast nägin.

12-15 sekundit hiljem olin kaetud verega ning kaks tegelast roomasid kastide taha peitu, mõõgahaavdest veri voolamas, kolme hinged olid teel Igavese tule poole. Mina köhisin haavleid ja tuikusin. Asi oli hullem, kui küborgiga võideldes. Tundus, et ühtki tervet ribi mul enam pole. Turvis oli mõlkis, tabard verest ligane ja haavliauke täis. Üks tegelane ajas end kasti tagant üles, ning sihtis mind väriseva käega. Päärasin end tema poole.
"Pane relv maha, Kõigelooja nimel! Ma luban, et ei tee sulle haiget!" hetke tema mõõgahaavaga õlga vaadanud, lisasin "...enam". Hetke kõhelnud, pillas ta oma relva.

End pisut kogunud, läksin pisut tuikuva sammuga järgmise ukse poole. Scotty oli samal ajal puhastanud vastasoleva ruumi. Piilusin ruumi sisse, seal oli köök, mille ukse juures kaks tüüpi koridori sihikul hoidsid ja kõmmutasid. Vahetasin sujuvalt laspüssi käsileegiheitja vastu ning grillisin nad küpseks. Neile see muidugi ei meeldinud ning nad lasid oma relvad minu pihta tühjaks. Üks tegelane pääses laua alla peitu. Minu allaandmishüüdele kostus vaid haavlipüssi laadimise heli. Kehitasin uuesti laspüssi haarates õlgu, astusin ruumi, kükitasin, vaatasin laudade alt tüübile korra otsa. Kui ta suitseva auguga keha köögipõrandale vajus, ajasin end sirgu ja piilusin uksest välja.

Sealt paistis kellegi relvahoidev käsi nurga tagant. Lasin sinna käelabasse laspüssiga ilusa ümmarguse augu. Al'Malika oli sel ajal minu kannul kööki jõudnud, piiludes parasjagu teisest uksest välja. Sealt sai teise koridori, mis pööras varsti vasakule, liitudes meie omaga. Hiilisime nurgani. Sealt nägime, kuidas meie ja koridori vahel, mida Scotty tule all hoidis, sebis 4 tegelast. Kütsime Malikaga neil elud suht tuliseks. Paar korda tabasid
lasud ka meid, kui ülikul oli kilp ja minul turvis. Äkki keegi käratas selja tagant:
"Ralvad maha! Kohe!" Pöörasime end ümber. Oli kaks tegelast. Olid kaks revolvrid. Olid kaks põnni.
"Pange relvad maha või me laseme lapsed maha!" ähvardasid tüübid. Tuikusin keset koridori, nende ette ja panin laspüssi palge.
"Kuulge, lõpetage lollused. Isegi praeguses seisukorras laseks ma teil laspüssiga silma, kui vaja!" Pantvangisituatsioon. Miks ma olin arvanud, et asi selleni läheb.
"RELVAD MAHA!" ajasid nemad ikka oma joru. Kuid tundus, et tegelased olid pisut ebakindlamaks muutunud.
"Teate, olge vait! Ma luban Kõigelooja nimel, et lasen teil minna, kui lapsed lahti lasete. Te ei taha teada, mis me teie sõpradega tegime". Tegelased kõhklesid silmnähtavalt. Kui lisasime, et vähimagi kriimu korral laste peal jätame nad hoopis ellu ja viime nende isa, Al'Malik'ide hertsogi juurde, läksid tegelased näost valgeks.
"Olgu, me lähme nendega trepi juurde ja siis laseme lahti" , suutsime viimaks kokkuleppele jõuda. Aeglaselt liikudes jõudsimegi trepini, lapsed tõugati meie poole ja kaks tüüpi hüppasid trepist alla. Langetasin relvatoru ja otsisin seinalt tuge.

Maailm käis pisut ringi. Scotty pakkus, et me võiks neile järgi minna ja viimasedki maha nottida. Ütlesin "Aga palun" ja viipasin trepist alla. Miskipärast ta seda siiski ei teinud. Suutsin end kuidagi laeva tagasi vinnata, läbi avakosmose. Tuigerdasin siis oma istmele, mille peale ülik kisama pistis, et ma tilkuvat verd nende uute istmekatete peale. Olin liiga omadega läbi et miskit öelda, seepärast võtsin kabuurist ainult revolvri ja tõmbasin paljutähenduslikult kuke vinna. Viimaks veendi mind arstiruumi minema, kus mind enam vähem kokku seoti. Peale seda leidsin kaks doosi Eliksiiri ja süstisin need sisse. Teekonna tagasi Rampartile veetsin valust hambaid krigistades ja Scotty keedetud putru õgides, kuna Eliksiir teeb kohutavalt näljaseks. Panin muide tähele, et kõik teised tulid lahingust välja kriimuta.

Ramparti orbiidil võttis meiege ühendust närviline D, kas käskis end peale korjata. Edasi kimasime luksuslainerile, kus hertsog peatus. Kogu seltskonnaga tema ukse taha jõudnud ning põnnid üle andnud (mille jooksul oli suht armas vaatepilt, kui hertsog sviidist välja tormas, et oma laped sülle haarata), vaatasime pisut luksuslikus sviidis ringi, kui hertsog tagasi tuli. Igati meid tänanud, jõudis ta veel öelda "..teie jaoks see sekeldus on vist nüüd lõppenud, kuid minu oma tundub alles algavat", kui luksuslainerit läbis kõmisev heli ning terve laev vappus. Hea, et mul mõõk ja püstol kaasas on. Misiganes jama seekord on, olen ma valmis.

[Aweron]

[Aweron]

Nihelesin pisut, ütlesin siis Scottile, et ta end kinni hoiaks ja läksin tema köie abil kah üle. Proovisin ümbritseva tühjuse peale mitte mõelda. Peale laineriga põkkumist , vedasin end sisse ja pumpasin pärast välisluugi hüdraulikapumba abil tagasi kinni. Seejärel avasin samamoodi siseluugi, peale lüüsi õhuga täitmist. Graviatsiooni laeval polnud, seega lendlesime/põrkusime, mööda teeninduskäike mootoriruumi juurde. Sealt leidsime kolm reaktorit, mis kõik olid tummad. Kaasasolnud “stardikohvriga” saime gravitatsiooni ja valgustuse tööle. Uursime läbi lähedalasuvad töökojad ja ruumid, kuid ei leidnud sealt ühtki kütusevarrast. Sügasime kukalt. Lucy ütles, et meie “kohvrist” piisab valgustuse ja gravitatsiooni jaoks umbes 2 ööpäevaks. Otsustasime siis sillale ronida ja osa iluvalgustusest välja lülitada. San igal juhul mainis, et lainer särab, kui jõulupuu. Läksime siis tagasi mööda teenindskäiku. Umbes 100m selles lüüsiset edasi, kust me sisse tulime oli uks. Kinni keevitatud. Miskit siin laevas oli mäda. Toppisin oma “kilekoti” vastupunnimisest hoolitama sõrme läbi laspüssi päästiku. Ülikondi me seljast võtta ei riskinud, tont teab mis gaase siin laevas leidub.

Sammusime tagasi siis, lähime ukseni, mis teeninduskäigust välja viis. Vaade, mis avanes oli kena. Isegi mina pidin seda tunnistama. Kui tolmukiht ja pleekinud kangad välja arvata, siis too eelmine lainer, mille peal madistasime, oli selle kõrval hale kaubalaev. Igal pool olid siidkardinad ja kunagi uhked vaibad. Edasi minnes nägime ka purskakevu, nikerdusi ustel ja käepidemetel. Niipalju oli legendidel siiski alust- “Suur Ali” oli kõige luksuslikum lainer, mis iial ehitatud. Liikusime siis kambakesi laeva silla poole. Scotty ja San olid laevas. Esimene väitis, et tal hakkas paha. Teine kiirustas meid takka, et me avaks dokkimisluugid. Sophia arutles, kas me relvad üldse laevas töötavad. Suunasin laspüssi toru ülespoole ja vajutasin päästikule. Lakke tekkis põlend auk.
“Töötavad”, noogutasin. Ülik hakkas vinguma, otseloomulikult. Tuletasin talle lahkelt meelde, et tal endal rippus õlal leegiheitja, mille kasutamist olin soovitanud tal vältida, kuna terve laev oli tolmu täis. Vastuseks kostus valjuhäälset kirumist teatava Venna aadressil. Olime just sillale jõudmas, kui me jõudsime põlenud alale. Selle taga oli käepärastest vahenditest laotud barrikaad. Barrakaadi taga leidsin viimakse selle, mida otsinud olin: laiba. Mumifitseerunud üliku, tühi laspüstol käes. Vaatasin ta kärmelt üle. Tundus nagu tal oleks pea millegiga sisse löödud.

Viskasin laspüstoli Lucy’le. Edasi minnes jõudsime viimaks ukseni, mis viis sillale. Otseloomulikult oli ka see kinni keevitatud. Kiire käik tagasi alla, kust hankisime fusioonpõleti, millega ukse lahti keevitasime. Silla uks oli otseloomulikult lukus. Lucy ühendas pisut juhtmeid seal ja sai ukse lahti. Seal oli umbes kuus laipa. Kapten nende hulgas, relvover süles, kuuliauk peas. Lucy keeras kohe valgustus vähemaks, kõik iluvidinad lülitati välja. Elektrit jätkus meile nüüd kolmeks ööpäevaks. Kaptenilt leidsime mingi pisikese elektroonilise jubina. Olevat mingi märkmiku moodi asi, mina täpselt ei saanudki aru. Müttasin veel briifingu ja kommunikatsiooniruumides ning käisin ja tõin Sani üles sillale, peale seda, kui ta me laeva ära parkinud oli. Nägin veel mitmel pool jälgi lahingutest. Kaks laeva päästekapslit olid kadunud. Aga ülejäänud inimesed? Kus nemad olid? Kokku olin näinud vast kümmet laipa ainult. Laeva mahtus reisijaid tuhande ringis.

Tagasi üles jõudnud, uurisin pisut digitaalkaarti ja otsustasin ladudes ära käia. Äkki seal leidus kütusevardaid? Uus tüdruk, Sophia, tuli kaasa. Iga nurga tagant ettevaatlikult piiludes hakkasime alla minema, kui äkki tardusime. Läbi terve laeva kajasid kõmisevad löögid. “Mida kurat te teete seal?!” oli sidevahendites kuulda Scotty kärkimist. Mõne sekundi pärast helid lakkasid. Mulle tundus, et Sophia nihkus mulle lähemale. San vaatas väliskaameratest laineri kere üle, kuid ei märganud midagi. Liikusime edasi topeltettevaatlikult. Esimeses laos polnud miskit huvitavat, kui välja arvata toiduladu vast, kus valitses omaette mikrokliima. Ma tundsin vist isegi läbi hermeetilise skafandri haisu, mis sealt välja tuli, kui ukse avasin. 600 aastat ikkagi.

Teises laos oli üks huvitav ruum. Relvaladu. Mis oli otseloomulikult lukus. Kiirelt sillal olevate kaaslastega rääkinud, avasid nad sealt ukse. Hetkeks arvasin nägevat avaneva ukse taga Igavest Tuld ja Kõigelooja viipavat kätt, kui uks avanes ja nägin…. täiesti tühja relvaladu. Kirudes omaette, leidsime ainult kaks uimastusnuia, mis kah ei töödanud. Tore. Ohkasin ja asusime tagasiteele. Jõudnud mööda suur pöördtreppi, mis viis läbi kõigi laeva tasandite, silla juurde, ütlesin Sophiale, et ta võib sillale minna. Ise tahtsin minna kõige ülemisele tasandile, kus oli kõige suurem ruum. Selle kohal oli kaardi järgi klaaskuppel ja mingi Kõrge Aed. Tundus kõige loogilisem koht, kust kadunud Gospli lehti otsida. Sophia otsustas siiski kaasa tulla. Jõudsime ülemisele dekile, kui märkasin miskit. Koridoris seisid kolm kuju. Tolmunud ja räbaldunud meeskonna vormides. Sophia nihkus mulle veelgi lähemale.

Vabastasin laspüssi kaitseriivi. “Tervist!” tegin läbi “kilekoti” kõvemat häält.
Teised pärisid kohe, kellega ma räägin. Selgitasin lühidalt olukorda, ise lähemale nihkudes. Pimdeduses oli asju, oli kirjas ka Gosplis. Jäi ainult küsimus, kas nende peal laspüss või mõõk mõjus. Kordasin tervitust ja liikusin veelgi lähemale. Siis üks neist võpatas ja tõstis oma kuivanud silmade pilgu minule. “Kõigelooja nimel” pomises, tõstes oma relva. Kestad. Ma olin küll kuulnud lugusi, taudidest, millesse surnud muutusid Elavateks Surnuteks, kuid miskit sellist oma silmaga näha oli… hirmutav. Pomisesin Kõigelooja poole palve, et ta nende hingedele halastaks. Samal ajal liigutasid kolm Kesta enda vaevaliselt, nagu oleks nad roostes. Üks neist avas oma suu. Nägin, kuidas kuivanud põsk rebenes. Vajutasin päästikule.

Ühe Kesta pähe tekkis ümar auk ning ta vajus kokku. 21 lasku veel. Siis oli mul veel mõõk ja püstol, mida ma kätte ei saanud, kuna nad asusid “kilekoti” sees. Viskasin kiire pilgu ümberringi, astsuin paar sammu ja murdsin ühel toolil jala alt. Virutasin selle jala teise olevuse kolbast sisse ja tegin seal niikaua ringliigutusi, kuni ta kokku vajus. Samal ajal tulistas Sophia kolmandat püstolist. Too kolmas oli üldse kuidagi eriti sitke tegelane: kulus 3-4 lasku ja mitu korda minu käest piki pead lahmimist, enne kui ta paigale jäi. Rääkisin sellest sidevahendi abil oma kaaslastele. Vaatasin siis piki koridori, mille lõpus olid suured uksed, mis viisid kuhugi restorani. Selle taga olid Kõrged Aiad. Vennad ei karda, kuna Kõigelooja on nendega. Astusin edasi.

Ühest ruumist möödudes kuulsime veel mingit heli. Sisse piiludes, nägime, kuidas veel üks kuivanud keha end põrndalt üles püüab ajada. Haarasin riiulist lihanoa ja tegin ta peast salatit. Toppisin lihanoa peale seda vöö vahele. Jõudsime viimaks ukseni. Ettevaatlikult paotasin tohutusuuri, kahepoolseid uksi. Esimese asjana nägin, kuidas ülevalt kaardus mu kohale kuivanud kogu. Tardusin, relvatoru liikus kiiremini, kui silm jägida suutis ülespoole. Vaikus. Vaatasin ruumi sisse. Hetke pärast langetasin relvatoru, toetasin selle kabapidi vastu maad ja langetasin palves pea. Terve ruum oli täis inimkehi. Seisamas üksteise peal ja eraldi moodustamas kupleid, veidrad moodustusi ja skulptuure. Kõik tardunud.

Lükkasime ukse kinni, lisaks kuhjasin sinna ette pistu mööblit ja sörkisime kiirelt tagasi. Äkki kõlas miski heli. Allkorrusel oli kuulda pisikese lapse häält. Kiirendasime sammu. Lõpuks alla jõudnud, nägin lahtikeevitatud ukse juures pisikest kogu. Lähmale hiilides nägimegi, et tegemist oli väikese tüdrukuga. Tema riided olid korras, mitte tolmunud ega räbaldunud. Miski mu kuklas hakkas häirekella lööma. Tüdruk vaatas mulle otsa ning jäi siis mu Ordu märke vaatama.
“Sa oled hirmus. Sul on nii palju relvi!” teatas ta siis.
“Umm.. ära karda väike tüduk. Ma pole üldse hirmus.” vastasin, teda huviga vaadeldes. Lapsepsüholoogia polnud kloostris just primaarainete seas. Kummardusin ja togisin teda näpuga. Oli päriselt olemas. Meie pärimise peale rääkis “tüdruk”, et oli pimedas pikka aega olnud, pime ja hirmus oli ja emme ja issi olid kadunud. Tunne mu kuklas tugevenes. Palusime näidata, kus ta elab. Meid viidi ühe sviidi juurde. Pärisime edasi, mida oli tüdruk söönud/joonud kõik see aeg. Näidati kraani ja miskit kuivanud toiduasja poole. Mis see täpsemalt olema pidi, oli võimatu aru saada. Kraanist tuli vett küll. Koos suurema hulga tolmuga. Kaalutlesin, kas tegutseda kohe ja tekitada “tüdrukule” kolmas silmakoobas, kuid.. mis siis, kui see tüdruk oli eksinud hing, kes vajas abi. Surusin tungi päästikule vajutada maha.

Tüdruk lubas siis näidata meile “teisi”, kes olid talle seltsiks. Asusime tema järel teele. Trepist üles. Viimasele dekile. Kolmest Kestast möödudes osutas “tüdruk”:
“Näe, need on katki!” Rahustasin sügelevat päästikusõrme ja mõtlesin igatsusega oma mõõgale. Läksime suurte uste taha, tõstsin sealt mööbli eest.
“Tulge-tulge, ma näitan!” viipas “tüdruk”.
Astusime kuivanud “skulptuuride” vahele, kuni viimaks jõudsime kohta, kus inimkehad moodustasid pjedestaali, mille peal oli miskit suure trooni sarnast. Samamoodi kehadest, muidgimõista. Tüdruk astus sinna juurde ja hüppas toolile. Tunne kuklas üürgas võidurõõmsalt “AHA! Mis ma rääkisin, ah!?”. 21 laspüssi lasku, 6+50 relvolvripadrunit ja mõõk. Kõigelooja kaitsku meid. Pimeduses oli asju.

[Aweron]

[Aweron]

[Aweron]

[Aweron]

Davernis päris lõpuks, et millal me saaks startida. Pakkusime, et järgmine päev, mille peale ta meeldivalt üllatus. Toimetasime natuke varudega, mina käisin ära Kloostris, kus vana tuttav laoülem mulle uue .47 püstoli andis. Tundus olevat mingi pisut peenem käsikahur, II vabaka aegsetest juppidest kokku pandud. Pauku tegi idees, seega sobis küll.

Lahkusime siis oma laevaga siis külalislahkelt Rampartilt ja suundusime Värava poole. Tassisin igavuse peletamiseks riisikotte ühest laevaotsast teise, turnisin mööda käsipuid ja rippusin iga toru küljes, mis eeldatavasti mu raskust kandis.

Scotty oli valmis meisterdanud mingid magnetkiirendite abil lastavad mürsukahurid. Ühelasulised. Töötasid põhimõtteliselt nii, et piloot suunas laeva nina vastase poole ja siis keegi pidi õigel kaugusel kangi tõmbama. Ühesõnaga mu relvakonsool oli ikka nukralt tühi. Kas tõesti on paar kiirtulerelvapatareid palju palutud?

Mõlgutasin mõtteid kah 5-, 10- ja 30+ aastakute plaanide kallal. Vastavalt siis soomustatud hõljukratas pluss fluxmõõk, Jope ja Stigmata Garnisoni ülema koht. Aega oli veel, arvestades fakti, et flux ja hõljuk maksid mõlemad umbes 15 tuhat “kalkunit”. Sadaviisteist ja pool on olemas. Aga ei vaevanud oma pead sellega liiga pikalt, küll Kõigelooja oma otsatus tarkuses mu elutee paika paneb. Isegi kui see lõppeb kuulsusrikkalt, kuid kellelegi teadmata Barbarite maal uskumatutele Prohveti Sõna levitades.

Jõudsime laeva juurde, San tegi oma triki ja vupsasime Väravast läbi. Teisel pool passisime mingi kolm päeva, enne kui tuli üks kaubik, mis 35 linnu eest meile värava Criticorumile avas. Võtit sinna meil ju polnud. Me olime Rampartilt peale vinnanud mingi paaritonnise puulaadungi, nii et saime kütusekulu sisse arvestades ainult 5 “kalkuni” ulatuses kahjumit.

Criticorumil oli huvitav ajalugu, see oli kunagi ülikute omavahelises sõjas Stigmata Garnisoni abiga ära võetud. Nüüd tegid ülikud siin igasuguseid salaplaane ja intriige, sellises koguses, et selle kohta olid isegi oma ütlused tekkinud. “Kui salaplaan pole Criticorumilt, siis ei lähe see läbi”. Või midagi sellist. Planeedil käisid ka pidevalt igasugused mässud ja rahutused. Ühesõnaga tundus olevat tore kohake.

Maandusime oma paadiga sünge, kõrgustesse pürgiva linna püramiidikujulisse Kosmosesadamasse, laadisime puud maha. Seejärel läksime Malika juhatusel (kes pidavat kohalik olema), allkorrustele. Kuuest II Vabariigi aegsest õhufiltrist töötas ainult üks, seega olid alumised korrused täis tihedat sudu. Minu kiivris oli õnneks õhufilter olemas, teised ostsid mingist poest endale näomaskid, mida umbes 90% siinliikuvatest inimestest kandis.

D kontaktisik siinkandis oli ühes advokaadibüroos asuv tegelane. Omanik, kui täpne olla. Sekretäri juures tekkis meil kerge tõrge, kui me ülikuproua, kui idees kõige auväärsem, ilusti tanki lükati, kuid meid sisse ei suutnud rääkida. Lõin käega ja ütlesin lihtsalt, et härra DaVernis saatis. “Klient”, kellega ülemus kokkusaamisel oli, haihtus kuhugi 2 minutiga.

Härra Le’Klerk võttis meid varsti oma kabinetis vastu. Keegi pükskostüümiga preili, nimega Maeris, kes ka ruumis viibis, osutus tema assistendiks. Saime näha kadunud tüdruku pilti ja natuke infot. Siin, Criticorumil, oli tüdruku üle andnud mingi palgasõdurite punt. Samuti oli toimunud mingi verine operatsioon ühe tundmatu Väravavõtme kättesaamiseks. Peale seda olid röövijad hüpanud kõrvaplaneedile, Gwynethile ja seal tolle Väravas tundmatu Võtme abil kadunud. Arvatakse, et Barbarite juurde. Või hoopis mõnda Kadunud Maailma? Le’Klerk ei osanud ise kah öelda veel. Võti oli kah vaja tagasi saada, sest kui Barbarid tolle abil Gwynethil rüüstamas hakkavad käima, on jama palju.
Igal juhul meie ainuke juhtnöör oli too palgasõdurite punt ja nende pealik. Sellest otsustasime alustada. Ülejäänud seltskond läks turule, ma lonkisin tagasi laeva juurde.
Kui nad viimaks tagasi tulid, oli viimne kui üks neist ostnud DaVernis’e käest saadud rahaga endale laserpüstolid, tohutu medikamentidekarbi ja portsu Eliksiiri ning padruneid. Nagu sõtta läheks.
Mina kavatsesin asja igal juhul proovida viisakalt ajada. Ehk on siinkandi inimestel taiplikus pisut suurem ja nad ei hakka ülbitsema? Siis ei pea ma neile haiget tegema.