Tuli ja Varjud: Chel'El'Sussoloth

[Aweron]

Testmäng

DM: Aweron
Mängijad:
Sharker
Gertel
Warlock
PJP
Silver
Kris
Deathclaw


Dendroid Ska memuaarid:

Oli mõnus sombune hommik. Seisin mõnuledes varbaid mudas liigutades ühes lombis ja vaatasin kuidas meie laagris tasapisi elu käima läks. Napakad joomarid... hassss... ei mõista oma rahaga midagi paremat peale hakata. Keskpäeval marssis linna heerold meie kõrtsi ning jättis sinna teate. Kogu rahvas eesotsas kahe ogrega kimas kohe kohale teadet lugema. Ilmselt järjekordne rahaots. Ronisin maa seest välja ja hiilisin siis kah tasapisi lähemale. Võib olla avaneb mul sellel missioonil oma jumalatele meelepärane olla ning mõni ohver tuua. Viimane õnnetu ussike, kelle tapsin ja kelle hinge Surmale ohverdasin, oli peaaegu läbikukkumine, tüüp otsustas enne õiget hetke lihtsalt hirmu kätte ära kooleda :S. Tänapäeval on nii raske korralikku ohvrit leida. Muremõtteid mõlgutades jõudsin kõrtsi teadetetahvli juurde. Kratsisin mõtlikult üht punga, mis varsti varsti puhkema peaks... ning võtsin teate seinalt.. pole vaja, et siin kõik selle läbi loeks.
Siis kuulsin selja taga kellegi hõiget... justkui mingi ülbe päkapikk. Keerasin end ringi ja ennäe... oligi ning temaga kaasas veel paar tükki ning seal sebis veel üks goblin ning nüüdseks juba jommis kääbik. Tegin nendega juttu kuna nad olid juba tollest uuest kuulutusest lugenud ning arutasid juba omavahel, mida tasuga peale hakata. Päkats oli ülbe... vehkis oma kirvega liialt. Ülejäänud tegelased tundusid suht rahumeelsed.
Keskpäeval läksime teates märgitud kogunemiskohta... rahvast oli suht vähevõitu, võiks öelda et peale meie seltskonna polnud nagu suurt kedagi. Nojah, peale hinnaga kauplemist ja muidu omavahel jagelemist läksime laiali, et järgmine hommik vara teele asuda. Saadetis mida me eskortima pidime, oli hinnaline ning salajane. Hommikul liitus meiga drow-elf, päkapikud läksid sellest reisitäiendusest nii ärevile.. häh.
Tee peal õnnestus mul tiba raha teenida väikest goblinit koorma otsa tõstes . Teise või kolmanda päeva õhtul ründas meie karavani orkide jõuk. Madin oli äge tapsime pea viimse kui ühe neist juhmarditest maha. Ühe põgenejast sain veel oma kavala loitsu abil tagasi pöörduma sundida ning selle lõi päkapikk kah kenasti tümaks. Korjasin peale lahingut siit-sealt mõne armori ning mõõga, eks väikest vahetuskaupa on ikka hea teha. Kinnitasin oma leiud vankri külge. Sellega tolle öö põnevam osa oligi läbi. Järgmisel hommikul jõudis meile järele üks ogre koos draconiani mehikesega. Tiibu tal polnduki :S, täielik pettumus.
Korra madistasime kah mingit sorti kentsakate kiilakate päkkaritega. Oli kellegi teise vahikord, aga kuna ma magada ei viitsinud, siis läksin ja hiilisin sosina ning krabina suunas. Kohale jõudes jäin kuulatama ning hetk hiljem üritas üks päss mulle noaga neeru kohta äsada. Nojah... lõi mööda igatahes, ja mina kah :S. Järgmisel hetkel olin pilkases pimeduses. Deem... järgmisel hetkel andsin häiret... kogu tüvepikkuses lasin madalal valjul häälel üle metsa kõlada. Ehk see pasun kohutas tiba neid pässe? Ei tea.. igatahes eemaldusin sellest pimedusest ühes kindlas suunas. Ning rabasin mõõga välja. Tundsin kuidas viha minus tasapisi kobrutama hakkas. Varsti kuulsingi eemalt lahingukära ning tõttasin põõsaid raiudes sinna poole. Ogrega kahekesti võideldes võtsime kaks kiilaspead maha. Selleks ajaks oli kogu madin läbi.


Meie reis lõppes kohas, kuhu ma tegelikult üldse poleks soovinud jõuda... kuid kui ma natuke järgi mõtlesin ning seal ringi vaatasin, leidsin, et siit võiks leida oma pühendumusele uue suuna
Igatahes olime tolle musta kikk-kõrva pesas maa all ning meie hea-olemine sõltus täiel määral tema suvast. Teenisime "endale" tema kätte areenil võideldes raha, et rajaleidjale maksta, kes meid oleks pidanud portaalini viima, kust kaudu siis jälle maa peale tagasi pääseda. Enamuse ajast passisime mingites kongides, meile toodi lahjat lobi ja aegajalt mõni suurem putukas. Üritasin toidujäänuseid koguda ja väikest komposti kuhilat tekitada... aga napakad valvurid käskisid mul selle ära koristada :S. Ükskord, kui ma piisavalt tugev olen, otsin nad isiklikult ülesse ja teen neist oma orjad, ilma hingedeta...grrr. Teised rännulised olid eelmisel päeval käinud areenil kaklemas, seekord oli siis minu ja kääbiku kord. Kääbikul oli naljakas hüppav hirmutis vastaseks, millest ta hõlpsalt jagu sai. Mulle saadeti vastu mingi leegitsev peni. Assamait, kus ma alles ehmatasin, kui ta esimest korda mu peale tuld puhus. Napilt oleksin põlema läinud :O. Aga ma sain tast jagu hehhee.. raibe! Viibutasin peale võidukat lahingut rahva poole oma musta mõõka ja sammusin teiste juurde tagasi.
Käisime paaril päeval mingis kaevanduses musta tööd tegemas, tassisime mingeid kive riiulitele. Viimaks koitis hetk, mil meid viidi kokku meie rajaleidjaga ning me asusime teele. Peab austusega möönma, et rajaleidja oli tasemel, tundis oma tööd. Juhatas meid eksimatult mööda seda pimedat koobasmaailma. Kui saabus uneaeg lahkus ta meie juurest kusagile eemale, väites et nii on ohutum . Noneh, ei hakanud vaidlema. Minu vahikord oli läbi saanud kui üks paladin, kes kah meiega oli liitunud minu juurde tuli ja küsis, kas ma kuulen midagi. Kuulatasin, midagi nagu kiheles kusagil kauguses sügaval. Hiilisin sügaviku servale ja kuulatasin uuesti. Miskit väga palju ronis mühinal ülesse mööda kaljuseina. Ütlesin Antile, et ajagu teised ülesse. Müksisin kah mingid tegelased ülesse. Ja jäime hiirvaikselt kuulatama. Keegi vist köhatas või nuusatas... või tont teab mis... igatahes lendles nüüd üks neist elukatest siiapoole kaljuseinale ning nüüd ma nägin tundlaid... suuri tundlaid. Deem... haarasin vaikselt juba mõõgast, sest järgmisena lendas teine... kolmas ja neljaski elukas meie-poolele kaljule ning nad ronisid üle serva. Tegu oli hiiglaslike prussakatega. Tuhat sarvilist neid võtku! Taandusime kaugemale koopasse, et neid rohkem siia poole ei tuleks. Ning varsti läkski madinaks, läbi raske ja pika võitluse surmasime hiigelmutukad ning siis ilmus ka rajaleidja kohale, kes ravis vigasaanud kaaslasi.
Puhkeaeg sai viimaks läbi ning nn. järgmisel päeval edasi rännates kohtasime üht Mindlurkerit või mis iganes elukas ta oli. Õigemini meie ei kohanud, rajaleidja käskis meil peituda ja vagusi püsida. Ning peale lühikest ägedat lahingut jäi kõik vaikseks. Tulime peidust välja ning draconian-mehe eestvedamisel hiilisime lähemale. Seal see ebard lebaski, suu asemel suured iminappadega kombitsad elutult rinnal vedelemas. Raiusin ühe puhta hoobiga tal pea maha. Ning võtsin kaasa. Järgmisel ööl, kui palvetasin oma jumalate poole, ohverdasin tolle pea neile. Loodetavasti jäid nad rahule, igatahes oli mul au kuulda nende hirmuäratavat häält oma peas ning tundsin endas uut indu tärkamas. Ilmselt oli see märk millestki vägevast, mis peagi aset pidi leidma. Ning nii see ka juhtus. Reis lõppes portaali läheduses, maksime rajaleidjale nõutud tasu ja ta lahkus koos tolle drow-elfiga. Jäime siis portaali silmitsema. Ja siis nägin impi. Raibe! Mida see siin tegi? Tegelane lendleski meie juurde, ise irvitades ja parastades. Käskisin tal mõttes läbi portaali lennata, lendaski ja varsti oli tagasi kah. See trikk pahandas toda peletist kõvasti, ta üritas mulle sama moodi käsku anda, kuid mu tahe oli tugevam. Seepeale kutsus ta kohale oma isanda. Väga kauni kujuse hinge. Jäin tolle nurjatuse kauneid punaseid juukseid silmitsema, kui ta mind kõnetas. Kummardusin alandlikult, mõeldes, et siin on minu võimalus, mida ei tohi käest lasta. Õigesti talitledes võib olla õnnestub mul nende võimsate Jõududega liit sõlmida. Ja mu salapalveid võetigi kuulda, to punalakk kutsuski kohale oma isanda, võimsa deemoni, keda lubasin ustavalt teenida ning kelle abil ja toel kurjuse ning surma hävitavat jõudu koguda. Vandunud truudust neelasin ahnelt deemoni verd, mis mu sisemust kõrvetades alla voolas. Hiljem demonstreeris deemon meile oma vägevust, hõljusin tema kõrval tohutu lahinguvälja kohal, mu ülejäänud reisikaaslased seisid kahe teineteisele vastutormava vaenuväe vahel... hetk hiljem tormasid neist üle mitukümmend sõjaelevanti.. seejärel nägemus kadus. Deemon ning tema punajuukseline teener marsisid portaalist läbi ning jäime jälle tolle nõmeda imbiga omapäid. To käskis meil ülbelt siit kaduda kus see ja teine. Üritasime teda keelitada hea ja kurjaga portaali ringi keerama kuna ta mainis, et see on vaid sõrmenipsu vaev, kuid asjata. Asusime siis viimaks, kui to tiivuline tegelane oli mingid limakollid kohale summanud, tagasiteele. Tänu ühe häälekese juhatusele minu peas, jõudsime rajaleidja ja drow-elfile järele. Arutasime asja nii ja naa, et kuida ikka maapeale pääseda. Olevat veel mingid portaalid, aga nende töökorras olek olevat väga kahtlane. Ilmselt peame end jälle palgasõduri nüri ametiga elatama või siis areenil võitlema, et endale uuesti rajaleidjat palgata.

[Aweron]

Val'Sarghressi klanni jaoülema Zeraiah meenutusi.

Kui mõnus oli kodu: niiske õhk, pimedus ja klanni linnuse kaitsvad müürid. Nüüd pean viibima maa peal umbes nädala... milline piin aga käsk tuleb täita ja ülesanne edukalt lõpuni viia. Ootasin seal Coveth’i linnas juba kerges tüdimuses karavani saatvaid valvureid.

Kui karavanijuht koos meestega kohale jõudis, oli mu imestus suur....meie tähtsat kaupa olid n.ö ”kaitsma” tulnud mingid imelikud olendid ja mis veel hullem, nad tundusid kuidagi nõrgavõitu. Silma torkas kohe väike keebis goblin, kes siblis pidevalt ringi ja proovis igast sündmusest osa saada. Siis oli mingi kahtlane puu?...kellest puuoksad välja turritasid ja kes 2 meetriste sammudega mööda teed üritas veereda. Mis mind aga kõige rohkem ärritas, oli need kolm päkapikku, kes mind nähes suurest vihast hambaid krigistasid. Oli ka üks suur ogre, kes oli vist ainuke, kes suutis ka midagi karavani kaitsmiseks teha. Hakkasime liikuma ja juba varsti ühinesid meiega mingi uuem seltskond, kes tahtsid ka sellest retkest osa saada. Tulge aga, seda parem mulle..orje rohkem ja raha rohkem...huvitav palju see maja seal Val´ Sarghress’i kindluses maksaks?

Uute seas oli üks pooldraakon, kelle eest saaks maa all päris korraliku rahasumma ja mingi imelik musklimees, kes väitis,et on Anti...veide tüüp. Igal juhul liikusime edasi...Kuid ei jõudnud me kaugele, kui esimesed külalised ilmusid. Oli öö ja pimedusest kargasid välja orkid....algul hiilisid nad lähemale ja kui neid märgati, tormasid nad märatsedes meie suunas. Seadsin kohe valmis oma ammu ja lasin. Suutsin ühe uimastada ja kaitsesin end veel oma mõõgaga...Kui ümberringi kõik rahulik oli, tassisin selle ühe uimase orki karavanivankrisse ja sidusin kinni. Otsustasime ta niikaua enda juures hoida kui ta ärkab...

Saabus päev. Päike paistis vastikult, justkui naeris minu üle...oii kui tore oleks pimedus ja kergelt karge õhk...Liikusime edasi, see väike ringisebija kadus pidevalt silmist ja kui teda otsima hakkasin, avastasin ta istumast koorma peal. Kamandasin ta maha ja käskisin karavanijuhil silmi rohkem lahti hoida. Natukese aja pärast üritas see goblini näss jälle sinna ronida, kuid seekord juba märkas teda karavaniülem ja väikemees pidi omal jalal teed jätkama...Ma ei saa aru kus on distsipliin?! Mingi omaarust kõva tegija ei suuda omal jalal kõndidagi. Mis valvajad see kaupmees meile välja valis..

Järgmine öö ei saanud jällegi rahulikult magada...seekord ründasid meid mingid imelikud kiilakad päkapikud, hiljem meenus, et need olid duergarid. Seekord ei suutnud me neid maha lüüa, nad põgenesid. Oma asjade juurde naastes märkasin,et muu kuub oli üleni porine ja lähemalt uurides märkasin väikseid käe jälgi....kindlalt väikese vihase goblini jäljed. Otsisin ta üles ja lasin noole õlga...milline ülbus...huvitav, mida ma temaga teen, kui me linna jõuame...hmmm goblinist narr..väga mõeldav. Draakonipoolik üritas minu peal mingit maagiat teha aga see ei tulnud otseloomulikult välja. Jalutasin siis orki juurde ja püüdsin uurida, mida nad tahavad ja miks. Kuna ta eriti midagi mõistliku ei rääkinud otsustasin tal varbad maha võtta. Siis ta veel pomises midagi...mingist käsust...pähhh metslane ja mats....shahhhh pea maha...mõttetu. Läksin tagasi magama. Seljataga kuulsin veel midagi meie draakonihakatist pomisemas midagi minust ja ülbusest.

Algas jälle see piinav päev, mis kohe ei kutsunud edasi liikuma aga käsk oli antud ja seda pidi täitma. Liikusime edasi. Rahvas hakkas juba vaikselt pärima kuhu läheme ja miks. Milline tüütus, miks keegi ei saa lihtsalt teha seda, milleks ta siia tegema on toodud: valvata ja suud pidada. Liikusime edasi, kui kuulsime põõsastes krabinat. Kui purjus päkapikud karjudes küsisid, kes seal on, vastati meile haldjakeeles, rääkisin vastu ja peagi astusid nähtavale kaks haldjat. Nad käskisid mul kapuutsi peast võtta. Naersin neile näkku ja küsisin, kes Sharessi nimel te olete?. Siis aga tõmbas koomik päka mul kapuutsi peast, haldjad läksid vihast lausa valgeks ja tõmbasid vibud vinna. Lasin ühe oimetuks ja teine tapeti maha.

Peagi läks päike jälle looja...oeh kui mõnus.....pime ja hea...seekord pandi esimesena valvesse ogre. Ta kahjuks oli veidike ohmakas ja unustas teisi äratada ja jäi ise magama. Hommikul oli pool vankrit tühjaks varastatud.... Läksin ogre juurde ja sõimasin teda. Virutasin talle paar korda jalaga ja taganesin siis, sest kolme meetrine hiiglane hakkas kergelt vihastuma. Siis lisas karavaniülem oma sõimuga veel nati vürtsi asjale ja vihane ogre tõusis püsti ja hakkas karavani ja selle ülema poole tatsama, nui käes. Küll püüti teda peatada igast loitsude ja nooltega aga ei midagi. Tegin pimedusloitsu, ootasin natuke, tühistasin siis selle ja kui nägin, et vanker oli suht nigelas olukorras, lasin ühe mürginoole ogrele kerre ja varsti ta lamaski näpp suus maas. Otsustasime ta ära ravida, et juhuks kui ärkab, ei saa ta uuesti vihaseks.

Veidike veel arutades otsustasime ta maha jätta ja ise teed jätkata. Liikusime edasi, kui järsku oli teepeal ees puu ja põõsast kostis hääl ”mis tahate, minge minema......siit edasi ei saa.” Algul me punnisime vastu ja siis ikkagi taganesime ja jõudsime tagasi magava ogre juurde. Otsustasime saata selle draakoni venna ja selle Anti nende haldjatega rääkima, et äkki saab neid rahaga ära osta. Tagasi tulles teatati, et nad on nõus raha võtma ja meid läbi laskma. Ärkas ka ogre. Ütlesin talle, et ta komistas ja kukkus, et ravisime ta terveks ja nüüd on aeg edasi minna. Loll loom sügas juhmi näoga kukalt ja kehitas õlgu.

Selle kohani jõudes, kus puu enne oli, oli see nüüd ära tõstetud. Jätsime raha tee servale ja läksime minema. Varjasin end igaks juhuks karavanis, et need kärsitud haldjanirud mind ei märkaks. Mõne aja pärast tulin vankrist maha ja jätkasin teed jala. Jõudsime peagi kaljudeni ja ees laius tuttav sissekäik. Päkpikkude kätetöö, nüüd meie valdus. Naljakas oli kuulata, kuidas rahvas hakkas nüüd oletama, kes seal elab. Kas draaakon või mingid väiksed elukad, kes söövad meid ära...Irvitasin mõttes. Kui naiivsed nad kõik on. Kõndisime allapoole. See draakonihakatis esitas üha rohkem küsimusi, et kuhu läheme ja miks need teevalvurid sellest midagi ei teadnud. Noogutasin vaid suvaliselt pead ja jalutasin edasi. Viimaks jõudsime valvepunktini. Võtsin kapuutsi peast, kodu on lähedal. Peagi avati meile väravad ja nüüd olime juba minu kodus. Niiisiis või et kolm päkakat ja mina üksi, nagu nad varem uhkustasid? Pigem vastupidi.

Tervitasin värava valvureid ja kõndisime edasi. Siis tuli meile vastu leitnant, küsis mu kaaslaste kohta ja juhatas siis meid edasi aina allapoole. Maa peal oli vist saabunud öö. Sättisime end nurka ja jäime magama. Hommikul tulid minu juurde Val’ Shareni klanni sõdurid ja üks ülik. Nende leitnant hakkas selle draakonimehe eest raha pakkuma. Summa oli küll ahvatlev, kuid otsustasin ta endale jätta ja tema pealt ise raha teenida. Pealegi, ta oli Val’Sharen, igasugustega ka kaupa ei tehta. Isegi, kui kuninglik troon on praegu nende käes. Kui kõik ärkasid, seadsime sammud edasi allapoole. Jõudsime sillani, meid tervitas kuum õhk, mis tuli kuristikust silla all. Hea oli olla tagasi.

Läksime üle silla, siis veel käikudest läbi ja olimegi kohal. Suur Chel`El `Sussoloth laius täies hiilguses meie ees. Minu kaaslased olid veidike ehmunud, eriti päkapikud, kellel silm kergelt tõmbles, kui mõni drowde salk neist möödus. Seadsime sammud Val ` Sarghress’i linnusesse, minu koju. Kõndisime oma kolm tundi ja olimegi kohal. Mu kaaslasi vaadati küll imelikult aga esialgu ei tehtud veel midagi, sest kaup nende käes. Viisime asjad lattu. Kandsin pataljoniülem Kor’ Maril’ile ette oma retkest. Seletasin, miks oli vanker katki ja osa kaubast kaduma läinud aga muidugi osav nagu ma olen, ajasin kogu süü saamatute kaaslaste kaela. Kahjuks lubati teatud summa minu tasust seetõttu maha võtta. Aga kuna järgmise sammuna andis pataljoniülem kõik kuus kaaslast mulle, tekkis mul kohe mõte, kuidas nende pealt veidike teenida. Laost väljudes kogunesid mitmed drowd ühemõttelise pilguga mu kaaslaste ümber, hoides käes võrke ja olles valmis iga hetk neid kasutama. Rahustasin nad maha ja ütlesin, et nad on minu, neile liiga teha ei tohi. Kui asi päris hulluks hakkas minema, viisin oma hämmingus ja kergelt norgus ”sõbrad” klannist välja. Võtsime suuna tagasi linna poole, Musta Draakoni kõrtsi. Me kõik teame, kuhu see tee viib- otse areenile.

Ma juba tundsin rahalademeid langemas mu jalge ette. Mida ma kõike selle eest saaks... Teepeal tulid drowussu templarid ja tegid oma igapäevast kontrolli ja muidugi ei suutnud mu kaaslased pärast seda enam suud pidada ja hakkasid pärima. Kui tüütu, ei saa kodus ka enam ühtki sammu teha, ilma et mõni valguselembeline olend siin küsimusi esitama ei hakkaks. Tagasi tulles jutu juurde. Kui me linna jõudsime viisin nad kohe kõrtsi ette, vanker oli vaja aga välja jätta, mõtlesin natuke ja otsustasin jätta välja meie saamatu karavanijuhi, kes ärajooksmisel kunagi ikka oma otsa leiab, kas siis deemonite või drowde või maapealsete elanike käe läbi. Ülejäänud kamp tuli siis koos minuga sisse. Märkasin ka et kaks teist päkapikku olid kadunud, ju nad otsustasid oma õnne proovida. Lollid.

Leppisin võitluste korraldajaga kokku, et goblin läheb narriks, teda võib kergelt näksida, siis päkapikk läheb võrdse vastu ja see imelik musklimees Anti läheb koos selle pooldraakoniga mitme vastase vastu. Sõjakas kääbik ja kahtlane puutöll olid kuidagi hajevil ja ma otsustasin neid seekord säästa. Saatsin teised alla valmistuma ja ise võtsin koha sisse tribüünil, mulle toodi jooke-sööke. Hea on olla seal, kus sind austatakse. Enne kui minu omad areenile said, võitlesid areenil kohalik tšempion, pooldraakon-pooldrow ning sukkubus, kellel tiivad olid ära lõigatud. Võitlus oli väga lõbus ja lõppes tšempioni triumfaalse löögiga läbi deemoni pea.

Siis visati areenile väike goblin. Ta hüppas ringi ja karjus, justkui meeldiks talle see. Teda loobiti tomatitega, kuid tema võttis need kätte ja proovis rahva sekka tagasi visata. Siis lasti areenile kahe jalaga ja kolmeharulise suuga olevus. Goblin võtis välja oma relvad ja hakkas keksima, kui järsku kadus ta vastane ära....ja ilmus tema juurde nina alla. Väikemees ehmatas ja püüdis teda lüüa. Nii juhtus veel minu korda, kuni vapper goblin oma vaenlasest jagu sai. Ta oli enda üle uhke ja hüppas ringi, rahvas oli temast vaimustuses. Järgmisena tuli päkapikk. Tema vastasteks olid sipelga moodi elukad, lausa kolm tükki. Päkapikk surus end nurka, pani kilbi ette ja hakkas ambu üles väntama. Verd oli palju ja kisa kära ka aga lõpuks sai päkapikk nendest jagu, ise ennast vahepeal ravides. Publik oli harjunud nägema aga alati võitlusi, mis lõppesid päka surmaga ja olid nüüd äärmiselt pettunud.

Siis tulid aga pooldraakon ja Anti, neile tulid vastu gnollid. Algul tundus asi lootusetu aga see Anti näitas ennast heast küljest ja päästis hapra maagist pooldraakoni elukese. See draakonike peab veel palju treenima, sureb raip liiga kiiresti ja eriti võidelda ka ei oska. Pärast võitlust küsisin oma võidusumma ja kasserisin sisse päris suurel hulgal raha. Muidugi jätsin kõik endale. Minu orjad ju. See päev oli olnud väga edukas. Nüüd aga tahtsid kaaslased millegipärast väga turule ja kui kuulsin, et tahavad osta telepordi ürikut, et siit minema minna siis hakkasin mõtlema? Kas mainida, et siin see eriti ei tööta või mitte....näää...rikuks kogu lõbu ära. Niisiis otsustasin vaikida ja lasin neil viimase raha eest osta endale too ürik. Kahjuks rikkus kaupmees asja ära ja pajatas raha eest välja, et see teleport on suht kasutu. Kõik olid pärast seda kuidagi norgus... Muidugi hakkasid nad jälle kõike pärima ja otsustasin puhtast tülpimusest neile rääkida, et on Väravaid, mis võibolla viivad ka maapeale.

Läksime kohe ka rajaleidjate guildimajja ja reserveerisime endile tüübi, kes meid kolme päeva pärast vastava Väravani viiks. Väga hea, mõtlesin, et kolm päeva, saan veel paar päeva nende kulult raha teenida ja siis oleks nad mu jalust läinud. Liiga tülikad, juba kohanenud ori on palju taltsam. Samas kiustatus oli suur neist teisel viisil vabaneda, nimelt pakuti mul veidike aktiivsemaks muutunud puuolluse eest peaaegu 3000 kulda. Oleksin peaaegu juba ta maha müünud, kuid arvasin siiski, et pole veel õige aeg. See puu oli üldse ülbe, rääkis templaritega ka nagu suvakatega ja keeldus relvi käest andmast, kui me linnuseni jõudsime. On jultumust. Siin minu kodus, kus võiksin lasta ta iga hetk liistudeks lõigata.

See selleks, järgmine päev saatsin selle puu ja ka aktiivsemaks muutunud kääbiku areenile. Puu vastaseks oli mingi koer, kes puhus tuld ja oli minu arust üldse väga nutikalt valitud ja kääbiku vastaseks areenil sel päeval oli mingi ühe jalaga ja nelja käega tüüp, kes ka vahepeal ära haihtus. Järgmine päev lasin neil puhata. Kui saabus õige päev Värava juurde minekuks, teatasin pataljoniülemale, et lähen saadan oma orjad maapeale luurele ja arvatavasti lähen ise kaasa. Ta vaatas mind natuke imelikult, kuid noogutas siis. Andsin oma kaaslastele tagasi nende relvad ja liikusime kohtumispunkti. Seal saime juba teejuhi ja asusime teele.

Teejuht oli väga osav, teadis täpselt kus tuleb mingi oht ja millal see meid tabab. Juba esimesel ööl ründasid meid mingi suured putukad, kelle me kambakesi maha tapsime. Liikusime edasi mööda peenikesi radu ja teid, mida tavaline silm ei oskaks märgatagi. Teine öö hiilis meile lähedale illith. Rajaleidja käskis meil vait olla, kuid vaatasin liikumise ajal mujale ja koperdasin korralikult, täiesti kõhuli maha. Kõik vaatasid mind imelikult....tõusin püsti ja tegin tarka nägu:”Eii uhkus on mul ikka veel alles.. pole midagi, pea püsti ja edasi...teised unustavad selle niikui nii kohe”. Järgmiseks päevaks olimegi kohal, jätsin nende imelikega hüvasti ja tatsasin koos rajaleidjaga tagasi linna poole.

Mõnus, olin surunud oma uhkuse viimastel päevadel täiesti mudasse, selleks et teha teene mingitele päikeselastele. Hähhh, lõpuks olin neist vaba. Kuid ära sõnada ei tohi. Lõunaks olid need tüübid jälle tagasi, nagu takjad perses ma ütlen. Nad kukkusid seletama, et Värav ei tööta ja et neid ei lastud sisse, et mingi imp ja siis mingi deemon oli neid takistanud...kahtlane....Ei saa olla, jälle nad on tagasi ja mis kõige nõmedam, ühel neist, sellel puul on silmad kergelt punakad ja mingi sarv on kasvanud otsaette. Nüüd on üks mu orjadest deemoniks muutumas. Uh, templaritele praegu küll teele ette ei tahaks jääda.

[Sharker]