Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Argtaght A'Zhakhr rännakud

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

Argtaght A'Zhakhr rännakud

PostitusPostitas Marduk 11:16 20. Apr 2005

Mäng algas 2004. aasta sügisel. 3.5ed Forgotten Realms, umbkaudne tegevustik Silver Marshes'i ümbrus. Mängu juhib Diamonium.

Tegelased:
Marduk- Argtaght A'Zhakhr [läbi kelle silmade toimub tegevus]
Ares- Georg
Iff- Jaan "Metshärg" Mitumeest
Freyja- Pucca
Andree- Turgan

...ma ei teagi kus kohast ma oma looga peale peaksin hakkama. Kas päris algusest- või hetkest millal ma otsustasin murda kõiki meie ühiskonna reegleid ja lahkuda? Algus on segane ja kui palju selles tõtt on ei oska ma öelda. Tean ma sellest ainult nii palju, kui seda mulle räägitud on. Ja seda on vähe.

Minu nimi on Argtaght A'Zhakhr. Ma olen pimeduse haldjas (Drow). Sündinud... selle jätaksin pigem enda teada, sest iial ei või teada, kes mu reisimärkmeid lugema võib juhtuda. Nii palju võin öelda, et Maja millest ma pärit olen oli (või on ka siiani, ma tõesti ei tea) üks võimsamaid oma linnas, allilmas (Underdark). Ööl mil ma sündisin oli kogu linn imelikult rahulik. See oli nagu vaikus enne kohutavat maru. Ma ei olnud oodatud laps. Teadmatusest või teadlikult oli üks mu õdedest heitnud ühte oma isaga ja tagajärjeks olen mina. Selline asi on meie ühiskonnas lubamatu ja minu elu oli juba enne mu sündi ette määratud. Üsast Llothi ohvrilauale. Kuid sünnituse ajal läks midagi viltu. Loits mida tava kohaselt peavad lausuma kõik Maja naispreestrid katkes, kui üks- noorim õdedest, sai rabanduse. Surm oli silmapilkne. Loitsu katkemine liigutas maagiavooge nii tugevasti, et see avaldas otsest mõju mulle. Ma sündisin sootult. Värdjana- kellel polnud juba enne sündigi lootust ellu jääda, siis nüüd kustusid need lõplikult.

Ohverdamine pidi läbi viidama koheselt. Selleks oli ette valmistatud. Kuid enne, kui kidaline nuga jõudis mulle südamesse tungida, ilmutas ennast Lloth isiklikult. Edasisest ei taheta eriti rääkida. Kuid tagajärjeks oli see, et mind pandi mõneks ajaks templisse õppima. Kuni avastati, et minus peitub rohkem maagilis võimeid, kui tavalisel pimeduse haldjal. Ma suutsin esile manada ka selliseid loitse mis polnud meiesugustel veres. Enamus pidi neid õppima. Nii siis pandigi mind kooli oma maagilisi võimeid edasi arendama. Õppimisest polnud seal juttugi. Enamus loitse suutsin ma lausuda ilma suurema vaevata ja ilma, et ma oleks pidanud neid raamatust igal hommikul õppima. Kuid mu õpingud ei koosnenud ainult maagiast. Mulle õpetati ka teadmisi ajaloost, erinevatest rahvastest- nii maa all kui ka maa peal! Treening retked läbi ohtlike maaluste koobaste, sõjaretked maa peale, kõik need pidid minust tegema perfektse maagiat loopiva sõjamasina. Kuid mäletate, ma pole ju tavaline pimeduse haldjas. Ma olen teist moodi. Ja vastupidiselt oma õpetajate soovidele, ei hakanud ma vihkama mitte neid kes pole minu rassi vaid just oma rassi. Ma hakkasin vihkama seda jõhkrust ja hoolimatust eludesse, ükskõiksust ja verejanu. See pole minu jaoks. Vargsi hakkasin ma unistama põgenemisest allilmast, lootes leida kohta, kus ma võin õppida armastama ja usaldama. Ning ma jäin ootama sobivat hetke.

See hetk saabus kiiremini kui ma valmis olin. Toimus taas üks Majade vaheline arveteklaarimine. Paljud mu õpetlased olid lahingusse kaasatud ning maja suhteliselt tühi. Teades, et avastamise korral mind tapetakse kõhklematult, haarasin ma riiulist suvalise maski ja põgenesin. Õnn on minuga alati kaasas olnud, sest muidu poleks mind hetkel enam siin. Ma ei hakka pikalt seletama, kuidas ma mööda maa-aluseid koopaid pidi nädalaid rändasin ning lõpuks maa peale välja jõudsin. Samuti ei peatu ma sellel, kuidas ma talve üle elasin ning lõpuks siia, Järvelinna (Laketown) välja jõudsin. Ahjaa see mask mille ma kaasa haarasin on neetud (cursed) ja ma ei saa seda enam näo eest ära. Ehk nii ongi parem, sest minusse suhtutakse kuidagi teistmoodi. Kuid minusugustel, sellises võõras keskkonnas, on alati parem varjus olla. Nüüd ma siin istun- Pontuse kõrtsis ja mõtlen, kuhu ära liikuda. Rahvas räägib, et varsti on suvi tulekul ja päike pole just mu parim sõber.
Viimati muutis Marduk, 15:48 21. Apr 2005, muudetud 1 kord kokku.
Maksa on hea vasardada kilekotis, siis jääb köök puhtaks!
Marduk
Rändlaulik
 
Postitusi: 159
Asukoht: Õlleaami juures

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Marduk 14:32 21. Apr 2005

Järvelinn ise on oma soodsale asukohale kahe jõe, Kristall- ja Goblinijõe vahel, mis siin samas suubuvad Kristalljärve, kiiresti rikastunud ja kaupmeestele üha meelepärasemaks saav kauplemis koht. Linna üldine juhtimine paistabki kaupmeeste käes olevat, kuigi lõplikud otsused teeb linnapea Talmas. Või kas ikka teeb? Viimasel ajal on teda üha harvemini näha olnud. Räägitakse, et isand Silgar, linnapea hea sõber ja äripartner, jagab linnavalvuritele käsklusi ja kordineerib kaupmeeste tegevust. Aga lähemalt sellest ei taha keegi rääkida. Imelik. Silgar ei meeldi mulle.

Pontuse kõrts, kuhu ma mõneks ajaks peatuma olen jäänud, on lihtne kahekorruseline maja koos paari kõrvalhoonega. Suur söögisaal, mis mahutab natuke rohkem kui tosinkond külastajat, on üsnagi õdus oma lahmaka kamina ja seinte peal rippuvate erinevate trofeedega. Ja Pontus on lahkus ise. Toeka kehaehituse, pruunide juuste ning alati naerul näoga mehemürakas. Siiani polnud mul kõrtsi külastajatest ei sooja ega külma, aga hommikul saabusid mingid erilised tegelased. Kõigepealt see haldjas, välimuse järgi paistab ta maag olevat, ma aiman halba. Kääbik (halfling) ja ork (grey orc) paistavad koos liikuvat, ma võin kihla vedada, enne kui kesköö kätte jõuab on nad silmini täis ja kaklevad kellegagi. Pahandused on tulemas. Ja nüüd siis See! Naissõdalane (monk)? No tema põhjustab kohe kindlasti pahandusi! Aeg oleks siit linnast lahkuda. Mida kiiremini seda parem. Homme asun teele.

No mida see haldjas mind nii jõllitab? Kas ta aimab midagi? Ja nüüd tuleb ta otsejoones minu poole.
“Tere, kas see koht siin on vaba?”
“Kui te pahaks ei pane, siis ma koliksin oma lauast siia üle? Meiesugustel ei sobi ju pööbliga koos istuda ja õlut juua.”
“Kas sa näed siin kedagi istumas? Loomulikult on see koht vaba ja mis sinusugustele sobib või ei sobi ei tea ma kohe teps mitte!” vastasin mina.
“Oih, kui ebaviisakas minust ennast tutvustamata jätta! Turgon, Evereska linnast, elukutselt maag. Ja teie olete?” jätkas ta oma juttu, panemata vist tähele mu iroonilist vahemärkust.
“Kutsu mind Kodutuks, sellest piisab!” ütlesin tasasel häälel.
Edasine muutus minu jaoks igavaks. Turgon muudkui rääkis ja rääkis. Jutu sees kutsus ta Pontuse enda juurde, tellis ühe rikkaliku õhtusöögi kahele, mulle ja talle endale, ning kaks pudelit head veini. Vähemalt niigi palju temast kasu. Hea vein, aga teatavasti meelitab ligi igat sorti rahvast. Ja vaevalt saime me pool pudelit ära joodud, kui meie lauda ilmus too sama naissõdalane.
“Tervituskasmatohinteiejuurdeistuda!” vadistas ta ebaloomulikult kiiresti.
Me vaatasime Turgoniga üksteisele mõne hetke otsa ning siis seda plikat. Jah plikat, sest seda ta on. Pole veel 20-ki täis, kuid läbielamisi ja rännakuid siiski vist piisavalt selja taga. Ja välja näeb ta kah, ültsegi mitte kole. Pigem vastupidi.
“Mu nimi on Pucca ja mulle õudsalt meeldivad haldjad! Kas ma tohin siis?” jätkas ta.
“No, mis saaks meil sel….”
“Ei meil on endalgi kitsas!” katkestasin ma Turgoni jutu poole sõna pealt. Pucca vaatas mind imestunult oma suurte pruunide silmadega ja turtsatas:
“Heh, haldjad! Mis muud vastust sa neilt oodata võikski!”
“Lillasilm!” hüüatas ta ja sammus solvunult eemale. Mul on tõesti lillad silmad. Perekonna viga. Piidelesin altkulmu Turganit, kes siiski õnneks seda pisikest detaili tähele ei pannud, ja tõmbasin kapuutsi sügavamalt näo peale.

Õhtu edenedes ilmus linnarahvast kõrtsi aina juurde. Peamiseks jutu teemaks oli mingisugune traditsiooniline kalapüüdmis võistlus, mis pidi aset leidma järgmine päev. Et asi on ikka tõesti üldrahvalik üritus, tõestab ka see, et kaupmehed ning linnapea Talmas olid oma meeskonnaga esindatud. Suurima kala püüdnud meeskonnale oli ette nähtud autasu 100 kulla väärtuses ning sellest elukast pidi tehtama topis, mis hakkab kaunistama Pontuse kõrtsi. Nagu ma Pontuse käest kuulda sain olid ka Pucca, Jaan “Metshärg” Mitumeest ja Georg- nii on nende kahe sõbra, kääbiku ja orki nimed, ennast võistlusele registreerinud. Mind jätab selline asi külmaks.

Läksin oma magamiskambrisse, mul on vaja jõudu koguda, las teised joovad ja laaberdavad. Minusse nemad ei puutu!
Viimati muutis Marduk, 12:48 10. Mai 2005, muudetud 1 kord kokku.
Maksa on hea vasardada kilekotis, siis jääb köök puhtaks!
Marduk
Rändlaulik
 
Postitusi: 159
Asukoht: Õlleaami juures

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Marduk 15:30 26. Apr 2005

Öö möödus rahulikult. Samuti ka hommik. Pontus rääkis mulle, et pea-aegu terve linn on järve ääres. Kala püüdmas. Linnas on ainult mõned valvurid, kes oma mõtetes on pigem kalapüügi kui valvamise juures. Ja keda neil siin valvata olekski? Tõsi mõningane oht võib ju nendes, kuidas nad neid nüüd kutsusidki- Zentharim’ides, peituda. Kuid nii palju infot, kui ma Pontuselt välja suutsin pigistada on nad siin rohkem äri suhteid loomas, kui uusi maid vallutamas. Aga õigupoolest mida sa selle kolme tosina mehega vallutadki? Aga äri nad selle linnaga siiski ajama vist ei hakka. Silgar ütleb nende kohta, et nad on kõrilõikajate bande ning see poleks eetiline rahuliku rahva suhtes, kes siinmail elavad. Mis ütleja see Silgar õigupoolest on? Hmm ainuüksi tema pärast võiks ju siia linna jääda. Ja natuke tema tausta uurida. Kuid kellelt? Ainus asi, mis tema kohta teatakse on see, et ta on linnapea sõber. Kus kohast ta tuleb või mis on tema plaanid? Ja miks ilmusid peale teda kohe siia need kahtlased tüübid Goblini jõe ääres? Miks nad täidavad igat Silgari käsku pimesi ja kutsuvad teda Isandaks? Kahtlane tõesti! Aga mis mul sellest. See pole minu linn ja siinse rahva toimetused minusse ei puutu.

Oli umbes keskpäev, kui ma kuulsin väljas kära. Ja seejärel kajas üle terve linna häirekella kõla. Midagi on viltu! Vaatasin Turgoni poole, jah ka tema jagab minu kahtlusi. Noogutasin peaga ja viipasin käega ning tormasin ise seejärel kõrtsiuksest välja. Tänav oli vaikne, kuid turu poolt kostis karjeid ja relvade kõlksumist. Turgon oli mulle järgnenud. Hakkasime ettevaatlikult, võimalikult majade seinaäärde hoidudes, keskväljaku poole liikuma. Jõudsime sinna täpselt ajal, kui üks metsahiidudest (forest giant) langes. Kaks nendest seisid veel püsti ja oma ümber hävingut külvates taganesid nad ühte arvukatest kõrvaltänavatest. Nende ratsud, hiigelsuured hobused lebasid surnutena maas. Samuti lamas surnuna või haavatuna maas tosinkond linnavalvurit ja mõned isand Silgari käske täitvad trofeekütid. Pooled metshiidude jahikoertest, kes meenutasid küll pigem suuri hunte, olid nooltest läbi puuritud, visklesid maas ja ulgusid agoonias. Vaatepilt oli kohutav, kuid lahing polnud veel lõppenud. Liikusime Turgoniga sinna tänavasse kuhu olid taganenud kaks ellu jäänud metshiidu. Pilt mis meile avanes oli rohkem, kui hämmastav. Zentharimid olid arvatavasti näinud kuidas hiiud linna ründasid ja koheselt appi tõtanud. Nüüd olidki nad moodustanud kaitserivi ja valmistusid ründama. Odad ette suunatud lähenesid nad kahele elukale. Tagant lasti hiidude pihta nooli. Meie poolt vaadates ründasid alles jäänud julgemad linnavalvurid hiide selja tagant, haavates neid mõlemaid. Paar korda langesid hiidude suured ja rasked puust mõõgad ning alati jäi keegi selle tagajärjel kivisillutisele surnuna lebama. Hetkeks taganema sunnitud Zentharimid korrastasid oma read ja asusid uuesti rünnakule. Nüüd olime ka meie aktsioonid. Laadisin oma kerge ammu ja lennutasin hiidude pihta nii mõnegi noole. Turgon lausus loitsu.

Ja siis langes üks neist samas, kui teine, suurem ja tugevam kui ta surnud kaaslased, murdis linnavalvurite ja pearahaküttide ühisrindest läbi ja pääses jooksu. Suunaks Põhjavärav. Ta oli raskesti haavatud ja ilmselge, et kaua ta enam vastu ei pea. Täiel kiirusel asusime Turgoniga teda jälitama. Jõudsime turuplatsile just hetkel, kui linna maksukoguja, viimast jõuvaru kokku võttes, virutas viimasele püsti seisvale hundile labidaga pähe. Otse loomulikult varises too surnult maha. Kuid see tegevus polnud märkamata jäänud ka metshiiule, kes verdtarretava röögatusega vaese mehe juurde jooksis ja tal pea otsast raius. See loom oli vist tema lemmik olnud. Linnavärav paistis siit ilusti kätte. Suured uksed olid kinni. Jaksamata enam võidelda ja joosta hüppas hiid esimesse majja sisse, tehes maja ukse kaks korda suuremaks. Kostus kolinat ja müra ning siis saabus vaikus. Linnavalvurid ja trofeekütid piirasid majaesise sisse ja jäid nagu kedagi ootama.

Oodata ei tulnud kaua. Juba eemalt hakkas silma see sinine mantel mida ehtis kaunite tikanditega kollane vöö, mille küljes rippus must mõõgatupp. Sellest paistis välja rikkalikult kaunistatud kõvera mõõga (scimitar) pea. Poolpaljas pea, täidlane kehaehitus, igast rakust kiirgav enesekindlust. Polnud kahtlustki, et tegu on isand Silgariga. Teda ümbritses paar kolm trofeekütti, mõõgad paljastatud ja valmis ründama vähimagi ohu korral. Ning otse loomulikult oli seal ka Scorn, Silgari parem käsi- trofeeküttide peamees. Silgarile oli olukorda juba seletatud. See paistis välja tema tegutsemisest.
“Piirake maja ümber! Kaks valvurit uksele!” kamandas ta.
“Mitte kedagi sisse lasta! Mul pole segajaid tarvis!” viipas siis käega Scorni poole, kes omakorda kutsus kaasa kaks turskemat selli. Ja nad läksid majja sisse.
Kiiresti liikus Turgon ukse juurde, lootuses sisse lipsata, kuid avastas ennast vastamisi kahe valvuriga, kes kategooriliselt keeldusid teda sisse laskmast.
“Ise kuulsite, mis isand Silgar ütles. Talle pole segajaid tarvis.” oli nende vastus igale küsimusele.
Ja siis äkki oli Turgan kadunud. Ma olin kogu tema jutuajamist valvuritega silmanurgast jälginud ja nii ei jäänud mul ka märkamata see, kuidas ta vöö pealt väikse pudelikese võttis ja selle sisu natuke eemal endale sisse valas. Nähtamatu, jah seda ta on. Ja ta läheb sisse! Ei no sellest lõbust ei taha ma küll ilma jääda. Kutsusin esile pimeduse (Darkness) loitsu oma sisemusest ja sammusin majja sisse, jättes kogu seltskonna väljas ahhetama.

Maja oli seest sassis. Purunenud laud ja toolid lebasid laiali pillutuna põrandal. Tagaseinas, kus oli arvatavasti uks olnud, oli suur avaus. Hiid oli liikunud tagaruumidesse. Silgar ja tema abilised pöördusid, kui nõiaväel ümber kui ma sisenesin.
“Ma palusin ju ennast mitte segada!!” hüüdis isand Silgar pahasel häälel.
“Kasige välja, kes iganes te ka siin poleks!”
“Kurat võtaks, nüüd ja kohe!!!”
Lõpetasin oma loitsu ja Turgon tegi sama. Üllatunud ja pahane vaatas ta meile otsa.
“Teiesuguseid pole ma siin ennem näinud, huvitav. Kuid nüüd lahkuge mul on vaja rahus tööd teha!”
Kehitasin õlgu ja kõndisin majast välja. Ümberringi oli kosta ainult haavatute oigamist. Osad linnavalvurid olid surnuid kokku koguma hakanud, teised aitasid haavatuid. Järsku kostis majast tugev mürtsatus, siis raginat ja käis hirmus pauk. Kõikide pilgud pöördusid ukse poole. Läks natuke aega ning majast astus välja Silgar. Tema järel tulid tema kaaslased, kes lohistasid enda järel hiidu. Oli ta surnud või elus, oli raske öelda. Haavu täis ja verine igatahes.
“Mis te siin niisama vahite aidake neid ometi!” ütles ta käskival häälel paarile trofeekütile, kes agaralt oma kaaslastele appi tõttasid.
“Ja koristage see läga linnatänavatelt ära!” pöördus seejärel ümber ja liitus hiiglast lohistava seltskonnaga, kes paistsid liikuvat vangla poole.

Meie Turgoniga pöördusime tagasi Pontuse kõrtsi. Ja edasine jutt on juba see, mis ma õhtul seal kuulsin. Nuttu ja hala oli palju, kui rahvas kalapüügivõistluselt tagasi jõudis. Linnapea Talmas kuulutas välja leinapäeva ja palus kõikidel kellel kuidas võimalik, kannatanuid ja nende peresid aidata. Pucca, Metshärg ja Georg olid küll kinni püüdnud päeva suurima kala, vahest viimase kümnendi suurima, kuid ka nemad jagasid linnaelanike kurbust ning ei tundnud oma võidust täit rõõmu. Selgus veel, et üks metshiidudest, see kes turuplatsil oli langenud, oli mingil moel elama jäänud. Seda märkasid zentharimid, kes ta koheselt kinni sidusid ja linnapeale üle andsid, õiglaseks kohtuks. Metshiid löödi sama päeva õhtul turuplatsil risti ja loobiti kividega surnuks. Laip veeti linnast välja ja põletati. See oli linnarahva õiglane kohus.
Maksa on hea vasardada kilekotis, siis jääb köök puhtaks!
Marduk
Rändlaulik
 
Postitusi: 159
Asukoht: Õlleaami juures

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Marduk 13:55 27. Apr 2005

See oli esimene öö üle pika pika aja, kus ma magasin rahulikult. Ilma hirmu tundmata, et keegi võiks mind une pealt rünnata ja paljastada minu tegeliku olemuse. Sest paistis, et see mask teeb mind sarnaseks tavaliste haldjatega. Mind võisid kogenud rändurile reeta ainult mu lillat värvi silmad. Muidugi hoolikal vaatlemisel võis ka märgata seda, et mu näos ei liikunud ükski lihas. Ükskõik millist emotsiooni ma ka ei väljendanud. Ei parem on nägu kapuutsi all varjus hoida ja vähe tähelepanu endale tõmmata. Aga nagu ma ütlesin, täna öösel olin ma nendest hirmudest prii.

Pontusega oli meil tekkinud imelik side. Iga hommik, kui ma sööma tulin armastas ta mulle linna kõige värskemaid uudiseid rääkida. Ilma, et ma oleksin küsinud. Noh söögi eest tasusin ma ju heldelt, samuti ka öömaja eest. Ning eks ma kuigi palju sellest hallist massist, keda ta siin iga päev näeb, ikka erinen ka. Nii sain ma teada, et täna keskpäeval korraldatakse keskväljakul miiting, kus mälestatakse kõiki neid, kes linna kaitstes olid hukkunud. Linnapea pidi isegi kõnet pidama. Ja imelikul kombel tahan ma seda näha. Mis asi, Llothi päralt, mind siin linnas küll kinni hoiab? Ei saa ma kohe mitte kuidagi teele asutud!

Igatahes olin ma keskpäeval keskväljakul platsis nagu oli ka kõrvetav päike sinises taevas. Rahvast oli palju. Arvatavasti oli terve linn siia kokku tulnud. Palju oli krubi nägusid, osad nutsid. Teisest küljes olid ka paljud siia tulnud lihtsalt, et kuulata linnapea kõnet. Kuid linnapea ei pidanudki kõnet. Tema asemel tegi seda hoopis isand Silgar. Huvitav, kuid oma rahvaga peaks kõnelema ikka Talmas ise, mitte laskma teha seda oma sõbral. Olukord siin linnas muutub iga hetkega üha intrigeerivamaks! Silgar tänas linnavalvureid, neid abistanud vapraid linnaelanikke ja oma trofeekütte. Kiitis taevani nende vaprust oma linna kaitstes ning palus ühtlasi kõikidel siin viibijatel austada oma kohalolekuga langenute matuserongkäiku. Mis siit samast natukese aja pärast algab ja väljaspool linna nende piduliku mulda sängitamisega linnamüüri äärde lõppeb. Ja eelmine päev katkenud kalafestival läheb edasi olles pühendatud kõikidele neile õnnetutele hingedele, kes oma elu linna kaitstes andsid. Järve äärde pidavat kaetama suured lauad, kus peal head ja paremat. Tavaline poliitiline trikk, et rahva moraali tõsta mõtlesin. Kuid mind vaevas hoopis üks teine küsimus. Miks ei maininud Silgar oma jutus sõnagagi Zentharimide panust linna kaitsmisel? Olid ju nemad need, kes tapsid ühe hiiu ja vangistasid teise? Mis viha nende vahel on?

Pikk matuserongkäik lookles mööda linna tänavaid põhjavärava suunas. Umbes kolmkümend kirstu. Seda on palju. Aga ka Zentharime sai natuke üle tosina surma. Seda kokku on veel rohkem. Jah, need kolm metshiidu korraldasid ikka päris paraja tapatalgu siin. Kohutav jõud.

Õhtune pidu oli nagu inimeste peod ikka. Osad otsustasid ennast silmini täis kaanida ja siis ringi kakerdada. Teised napsutasid mõõdukalt. Kolmandad võtsid osa mitmesugustest ringmängudest, loteriidest, tantsudest. Pucca, Metshärg ning Georg said kätte oma auhinna, kui kõige suurema kala püüdnud meeskond. Ei saa öelda, et nad seda raha just kõige otstarbekamalt oleksid kasutanud. Järeldan seda nendest lugematutest õlledest ja veinidest mida nad ostsid ja ära jõid. Kalast endast olid linna meistrimehed juba topise teinud ja see ehtis Pontuse kõrtsi kaminapealset. Linnapea Talmas ning isand Silgar osalesid mingi aja rahvapeol, kuid lahkusid kiiresti. Arvatavasti selleks, et linna kaupmeestega raekojas oma pisike pidu maha pidada. Ka mina lahkusin Pontuse kõrtsi. Suured peod ei ole minu jaoks. Liiga palju silmi!
Maksa on hea vasardada kilekotis, siis jääb köök puhtaks!
Marduk
Rändlaulik
 
Postitusi: 159
Asukoht: Õlleaami juures

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Marduk 14:42 2. Mai 2005

Täna ärkasin vara. Tänavalt oli kuulda kisa ja karjumist. Jooksumüdinat ja relvade kõlksumist. Mis seal küll toimub, Llothi päralt? Vedasin ennast aknani. Väljas oli pealtnäha kõik rahulik. Esimesed päiksekiired otsisid teed üle katuseharjade sügavamale tänavasillutistele, et neid öisest vihmast kuivatada. Ilm tõotab tulla ilust, oehh saab raske olema see päev minu jaoks. Võtsin oma asjad ja sammusin alla kõrtsisaali, et Pontuselt rohkem infot selle varahommikuse lärmi kohta saada. Minust oli ette jõutud. Turgon seisis Pontuse kõrval ja kuulas huviga mis tollel öelda oli. Mind nähes pöördusid mõlemad minu poole ja tervitasid mind ning viipasid käega enda poole. Päiksehaldjas või nuhk- ühe ja sama teeb välja, mille pärast peab ta oma nina igale poole toppima?

Kuigi kisa ja kära oli linnas toimunud vaevu pool tunnikest tagasi teadis Pontus juba üht-teist. Tal olevat mingisugune “sõber” linnavalvurite hulgas, kes teda pidevalt värske infoga varustab. Vastutasuks kosutab Pontus teda loomulikult mõne hea toobi õllega. Nii ma siis kuulsin, et öösel oli vanglast põgenenud väga ohtlikud vangid, eesotsas metshiiu ja kohaliku lindpriide (outlaw) juhi Knuckles’iga. Kuidas see neil õnnestus? Keegi ei teadnud veel. Asja uuritakse. Kuid osa vangivalvureid oli tapetud, mis tegi linna kaitse veelgi haavatavamaks, kui ta juba niigi oli. Otsa oli saanud ka mõned linnaelanikud arvatavasti need, kes olid juhuslikult vangidele ette jäänud. Mis tundus imelik oli see, et vangid olid põgenenud läbi järve ääres asuva küttide laagri. Sest enamus seal ööbinud trofeeküttidel oli pea une pealt puruks pigistatud. Seda suudaks teha ainult keegi kellel on tohutu jõud. Annab aimu, et tegu oli tolle metshiiglasega. Tema poolt või kahjuks räägib veel asjaolu, et kadunud oli tema hiiglaslik rüü ja mõõk, mis talt peale tema kinnivõtmist ära võeti ja ühte jõeäärsesse telki hoiule pandi. Imelik oli ka see, et tapetud oli ainult trofeekütte, kes otseselt kuuletusid ainult isand Silgari käskudele. Orje, suuri tõmmusid hiide, polnud keegi puutunud. Mul on kahtlusi, et neile pidi keegi abi osutama väljaspoolt linna. Kuid kes ja mis on nende motiivid? Kogu see trall siin linnas hakkab mulle juba huvi pakkuma!

Knuckles’ist ja tema lindpriidest ei osanud Pontus mulle midagi erilist öelda. Nad olevat mingid 15-20 aastased noorukid, kelle Silgar linnast välja ajas koheselt, kui ta siia saabus. Mis põhjusel, seda ei tea keegi. Nende peidupaika ei teadnud keegi või ei tahetud seda avalikult öelda. Mingis mõttes olid nad ju kohalikud mässajad Silgari vastu ja lihtrahvas kipub selliseid tegelasi toetama. Salajane mässumeelsus, mida keegi ei julge välja näidata, veel vähem rääkida. Huvitav.

Päev veeres omasoodu edasi. Linn oli silmnähtavalt viimasest “rünnakust” löödud. Turul ei pakkunud kaupmehed oma tavapärasel moel kaupa vaid pigem eelistasid oma kundedega arutada viimastel päevadel toimunut. Milleni küll see kõik lõpuks viia võib? Lõuna paiku hakkas levima linnas kuuldus, et otsitakse vabatahtlike “mõrtsukaid” jälitama. Kõik, kes on huvitatud ilmugu viivitamatult raekotta. Kus linnapea Talmas ja isand Silgar kõigest lähemalt räägivad, mida täpselt on vaja teha. Vabatahtlike just seepärast, et linnavalvurite ja Silgari troffeeküttidega on kitsi käes.

Ei läinudki palju aega, kui Turgon mu juurde tuli ja ettepaneku tegi minna vabatahtlikeks “mõrtsukaid” taga ajama. Ma ei olnud selle vastu. Mind huvitas see lugu. Äkki saab siit mõne niidiotsa avastamaks Silgari motiive selles linnas? Esitlesime ennast ja ütlesime oma tuleku põhjuse uksevalvurile, kes meid ilma pikema jututa edasi juhatas. Natuke ootamist ja meid võeti raesaalis vastu. Eelnevalt olime Turgoniga kokkulepinud, et rääkimise osa jääb minu teha. Ma ei usalda teda! Tuba oli maitsekalt sisustatud. Mitte priiskav vaid tagasihoidlikult noobel. Hubane. Toas oli peale meie veel kaks valvurit, isand Silgar, linnapea Talmas ning keegi vanem väga tõsise näoga sõdalane. See oli kapten Kindly, Zentharimide pealik. Esitlesime end ja teatasime oma soovist olla vabatahtlikud jälitajad põgenenud vangidele. Selle jutu peale palus Talmas kõikidel peale meie, tema enda ja isand Silgari toast lahkuda. Öeldes, et edasine jutt pole mõeldud liiga paljudele kõrvadele. Erilist uut informatsiooni ma siit ei saanud. Teadsin juba niigi mis oli linnas toimunud, kuid ei näidanud seda välja. Ahjaa rääkisin Silgariga, linnapea istus rahulikult oma toolil ja jälgis silmadega toimuvad, aeg ajalt noogutades. Silgarit huvitas just too metshiid, keda tal oli vaja kätte saada, kas elusalt või surnult. Soovitavalt elusalt. Tasuks lubati ei rohkem ega vähem, kui viis tuhat kulda.

See oli isegi lollile selge, et ainult kahekesi meil põgenike tabada ei õnnestu. Oli vaja abi. Nii tegelast, kes oskaks jälgi ajada, kui ka kedagi, kes võidelda oskaks. Koheselt tuli meelde see omapärane seltskond Pontuse kõrtsist. Kalapüügivõistluse võitjad. Infot ma nendega ei jaganud. Lihtsalt ütlesin, et mul on abistavaid käsi vaja ja tasu on tuhat kulda näkku. Seda siis metshiiu kinni püüdmise eest. Kuigi nad alguses punnisid vastu ja ei olnud nõus pea ees tulle jooksma vaid tahtsid ka mingit muud põhjust peale raha suutsin ma nendega ikkagi kaubale saada. Telle pidime asuma juba paari tunni pärast. Enne kui jäljed liiga maha jõuavad jahtuda.

Georg oli jäljekütt. Seda vähemalt ta väitis meile. Nina maas ringi nuuskides võttis ta metshiiu jäljed kiiresti üles ja nagu koer nende järgi liduma pani. Meid aeg ajalt järele oodates. Jäljed asusid mõõdukas kauguses jõest ja viisid linnast põhja pool asuvasse metsa. Läksime mööda neid tunde ilma, et midagi erilist oleks juhtunud. Päev sai otsa ja saabus õhtu. Ei mingit märki jälitatavast. Jah me läksime mööda ühte paari jälgi, metshiiu omi. Sest Knuckles’i omasid ei suutnud me üles leida. Ja nad ei olnud koos. Öö hakul peatusime, et puhata. Täna edasi jälitada oli mõttetu. Parem otsida sobiv laagripaik ja puhata ning hommikul edasi minna. Siis juba värske ja puhanuna. Seda me ka tegime.
Maksa on hea vasardada kilekotis, siis jääb köök puhtaks!
Marduk
Rändlaulik
 
Postitusi: 159
Asukoht: Õlleaami juures


Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6