Mäng algas 2004. aasta sügisel. 3.5ed Forgotten Realms, umbkaudne tegevustik Silver Marshes'i ümbrus. Mängu juhib Diamonium.
Tegelased:
Marduk- Argtaght A'Zhakhr [läbi kelle silmade toimub tegevus]
Ares- Georg
Iff- Jaan "Metshärg" Mitumeest
Freyja- Pucca
Andree- Turgan
...ma ei teagi kus kohast ma oma looga peale peaksin hakkama. Kas päris algusest- või hetkest millal ma otsustasin murda kõiki meie ühiskonna reegleid ja lahkuda? Algus on segane ja kui palju selles tõtt on ei oska ma öelda. Tean ma sellest ainult nii palju, kui seda mulle räägitud on. Ja seda on vähe.
Minu nimi on Argtaght A'Zhakhr. Ma olen pimeduse haldjas (Drow). Sündinud... selle jätaksin pigem enda teada, sest iial ei või teada, kes mu reisimärkmeid lugema võib juhtuda. Nii palju võin öelda, et Maja millest ma pärit olen oli (või on ka siiani, ma tõesti ei tea) üks võimsamaid oma linnas, allilmas (Underdark). Ööl mil ma sündisin oli kogu linn imelikult rahulik. See oli nagu vaikus enne kohutavat maru. Ma ei olnud oodatud laps. Teadmatusest või teadlikult oli üks mu õdedest heitnud ühte oma isaga ja tagajärjeks olen mina. Selline asi on meie ühiskonnas lubamatu ja minu elu oli juba enne mu sündi ette määratud. Üsast Llothi ohvrilauale. Kuid sünnituse ajal läks midagi viltu. Loits mida tava kohaselt peavad lausuma kõik Maja naispreestrid katkes, kui üks- noorim õdedest, sai rabanduse. Surm oli silmapilkne. Loitsu katkemine liigutas maagiavooge nii tugevasti, et see avaldas otsest mõju mulle. Ma sündisin sootult. Värdjana- kellel polnud juba enne sündigi lootust ellu jääda, siis nüüd kustusid need lõplikult.
Ohverdamine pidi läbi viidama koheselt. Selleks oli ette valmistatud. Kuid enne, kui kidaline nuga jõudis mulle südamesse tungida, ilmutas ennast Lloth isiklikult. Edasisest ei taheta eriti rääkida. Kuid tagajärjeks oli see, et mind pandi mõneks ajaks templisse õppima. Kuni avastati, et minus peitub rohkem maagilis võimeid, kui tavalisel pimeduse haldjal. Ma suutsin esile manada ka selliseid loitse mis polnud meiesugustel veres. Enamus pidi neid õppima. Nii siis pandigi mind kooli oma maagilisi võimeid edasi arendama. Õppimisest polnud seal juttugi. Enamus loitse suutsin ma lausuda ilma suurema vaevata ja ilma, et ma oleks pidanud neid raamatust igal hommikul õppima. Kuid mu õpingud ei koosnenud ainult maagiast. Mulle õpetati ka teadmisi ajaloost, erinevatest rahvastest- nii maa all kui ka maa peal! Treening retked läbi ohtlike maaluste koobaste, sõjaretked maa peale, kõik need pidid minust tegema perfektse maagiat loopiva sõjamasina. Kuid mäletate, ma pole ju tavaline pimeduse haldjas. Ma olen teist moodi. Ja vastupidiselt oma õpetajate soovidele, ei hakanud ma vihkama mitte neid kes pole minu rassi vaid just oma rassi. Ma hakkasin vihkama seda jõhkrust ja hoolimatust eludesse, ükskõiksust ja verejanu. See pole minu jaoks. Vargsi hakkasin ma unistama põgenemisest allilmast, lootes leida kohta, kus ma võin õppida armastama ja usaldama. Ning ma jäin ootama sobivat hetke.
See hetk saabus kiiremini kui ma valmis olin. Toimus taas üks Majade vaheline arveteklaarimine. Paljud mu õpetlased olid lahingusse kaasatud ning maja suhteliselt tühi. Teades, et avastamise korral mind tapetakse kõhklematult, haarasin ma riiulist suvalise maski ja põgenesin. Õnn on minuga alati kaasas olnud, sest muidu poleks mind hetkel enam siin. Ma ei hakka pikalt seletama, kuidas ma mööda maa-aluseid koopaid pidi nädalaid rändasin ning lõpuks maa peale välja jõudsin. Samuti ei peatu ma sellel, kuidas ma talve üle elasin ning lõpuks siia, Järvelinna (Laketown) välja jõudsin. Ahjaa see mask mille ma kaasa haarasin on neetud (cursed) ja ma ei saa seda enam näo eest ära. Ehk nii ongi parem, sest minusse suhtutakse kuidagi teistmoodi. Kuid minusugustel, sellises võõras keskkonnas, on alati parem varjus olla. Nüüd ma siin istun- Pontuse kõrtsis ja mõtlen, kuhu ära liikuda. Rahvas räägib, et varsti on suvi tulekul ja päike pole just mu parim sõber.