Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Cormyri Teenistuses: Alesha lugu

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

Cormyri Teenistuses: Alesha lugu

PostitusPostitas Serpent 19:38 8. Nov 2004

Alesha oli elanud kogu oma elu metsas. Mets - see oligi tema elu. Tõsi küll, ta oli käinud korra inimeste linnas, ent see oli varases lapseeas. Mälestused sellest olid ähmased ning Alesha ei vaevanudki oma pead sellega, mis toimus metsast väljaspool... see polnud oluline. Nõnda ta veetiski oma elu koos haldjatega, kodades, mis asusid majesteetlike puude latvades.
Vanade traditsioonide kohaselt õppis ka tema tundma metsade tarkusi, õppis tundma loomi ja linde ja metsavaime, õppis ammutama metsast jõudu.
Kuigi Alesha oli kõigest poolhaldjas, tundis ta ennast koos haldjatega kodusemalt kui kusagil mujal. Ent paraku on kõigel kunagi lõpp ja nõnda pidi ka tema ilus elu haldjakodades ükskord lõpule jõudma.

Sel ööl ei paistnud taevas tähti, mets oli pilkases pimeduses. Alesha jooksis mööda metsaradu vaid mälu järgi, lugedes samme ja käänakuid. Mingisugune vali müra oli ta transist äratanud, terve mets tundus agoonias karjuvat. Tajudes, et lärm pidi tulema haldjakülast, kiirendas Alesha oma sammu veelgi, ehkki ta ei suutnud midagi näha. Kohalejõudes oli tema jahmatus suur, leides eest vaid rusud. Miski oli hävitanud terve küla silmapilkselt ja täielikult. Võitlusjälgi polnud, olid vaid purunenud majad ja murdunud puud. Ellujäänuid polnud, peale ühe elatanud haldja, kes veel hinge vaakus. Lühike ja kiire jutuajamine ei toonud selgust juhtunu kohta, küll aga suutis haldjas anda nõu, kust abi leida - inimeste juurest. Nõnda lahkuski Alesha oma kauaaegsest kodust, ilma, et tal oleks olnud aega oma sõpru leinata. Ta jooksis edasi, kuigi varjud tihenesid tema ümber. Ühe murdsekundi jooksul jõudis ta veel tajuda maagilist jõudu, mis koondus tema kuklasse, ja tunda teravat valu oma peas. Alesha teadvus vajus pimedusse, veel viimase mõttena keerles ta peas haldja öeldu: "Otsi üles Moren, Bruenor, Munkki ja Lee....".
Viimati muutis Serpent, 19:43 8. Nov 2004, muudetud 1 kord kokku.
Serpent
Seikleja
 
Postitusi: 21

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Serpent 19:42 8. Nov 2004

Alesha ärkas üles väikeses kiviseintega kambris. Püüd juhtunut meenutada ei kandnud vilja. Tal polnud õrna aimu, kuidas ta oli sinna sattunud ja miks seda oli tehtud. Ainus mida ta teadis oli see, et ta oli vangis ning ei tema võlujõud ega kavalus ei suutnud teda vabaks päästa. Alesha oli harjunud võitlusega - ta oli varemgi pidanud röövleid metsast välja tõrjuma, aga vangistus oli tema jaoks uus. Abitustunne muutis ta rahutuks. Mõningase ootamise pärast saabus muutus. Pelgast õhust tekkisid tema rannete ja jalgade ümber energiast kammitsad, sarnased sellele energiale, mis blokeeris ta kongiust. Energia ukse ees hajus ning Alesha sunniti võlujõuga kongist väljuma.

Koridoris nägi ta esimest korda ka oma saatusekaaslasi: kahte päkapikku ja kahte veidi kummalise välimusega inimest, mees ja naine. Rääkida polnud võimalik, võlujõud sundis neid edasi liikuma mingisuguse torni tippu. Torni tipus oleval väljakul oli kõik valmis seatud mingit sorti rituaali läbiviimiseks: kuus posti ahelatega ja hõõguvast tolmust must ring. Vangid aheldati postide külge ning rituaal algas. Alesha oli kindlalt kinni, tema võlujõust polnud jällegi mingisugust abi. Õnneks aga suutsid teised vangid ennast vabaks murda ning algas verine lahing. Valvurid said lüüa ja mustas keebis maag, kes iganes ta ka oli, oli sunnitud taanduma. Alesha päästeti vabaks ning kogu grupp põgenes mööda torniseina alla ronides valvurite eest.

Poolhaldjale jäi siiski midagi olulist lahingust meelde: naine oli kutsunud teist inimest nimega Lee, see tähendas, et ta oligi leidnud need, keda ta otsima oli asunud. Sellegipoolest ei teinud ta oma ülesannet teistele teatavaks - tähtsamad asjad enne.

Nagu selgus oli tema päästjate grupi ülesandeks leida keegi naine, kes oli samuti vangis torni keldrites. Nõnda asutigi vangiruumide poole teele. Valvureid oli koridorides vähe - segaduse tõttu olid paljud postid valveta jäetud. Keldrites vabastati kõik vangid, sealhulgas ka Sunerandi - naise, keda nad otsisid. Selle ajaga olid aga valvurid uuesti koondunud ja ründasid vanglakompleksi, algas veresaun. Segaduse käigus õnnestus nende grupil pääseda sõduritest mööda. Bruenor tappis veel mõned valvurid, kes olid jäänud vangla rauduksi valvama.

Alesha hingas sügavalt sisse ja sukeldus maagilisse pimedusse, mis varjas rauduksi, teadmata, mis teda teiselpool ees ootab.
Serpent
Seikleja
 
Postitusi: 21

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Serpent 0:34 10. Jaan 2005

Teisel pool uksi polnud ühtki hingelist. Aega raiskamata asuti väljapääsu poole teele, teejuhiks oli üks vang, kes juhtumisi tundis kindlust veidi. Kindluses rohkem valvureid nende teele ei jäänud - põhiline osa vägesid oli ilmselt vangide mässu alla suruma saadetud. Seiklejad riietusid ümber zhentide vormirõivastesse ja liikusid edasi. Jõudnud väljapääsuni, saadeti Munkki ette luurama, kuidas oleks võimalik vaikselt müüri ületada. Selgus, et lähedal asuvas valvetornis oli ainult kaks valvurit... Bruenor tappis nad enne kui nad reageeridagi jõudsid. Munkki keris aknast alla siidköie, mis tal ettenägelikult kaasas oli. Aleshas äratas imetlust osavus, millega Lee vaateavast välja hüppas, salto tegi ja graatsiliselt, kuid kindlalt, valli nõlvale maandus. Poolhaldjas ise protesteeris küll ronimise vastu, aga mis teha - kindlusest oli vaja välja saada. Alla jõudis ta palju kiiremini kui see talle meeldis... kukkumine oli omajagu kõrge ning nõlvak üsna järsk. Veeremise peatas üks jäme puu. Alesha ajas end oiates püsti ning saatis kaaslastele tigeda Ma Ju Ütlesin pilgu.

All pargis võeti mõneks hetkeks aeg maha, et edasist tegevuskäiku planeerida. Üks nendega koos põgenema pääsenud vang selgitas neile linna plaani, ning ka seda, kuidas zhentid läbiotsimisi linnas korraldavad. Vahepeal oli Moren teadvusele tulnud. Viimaks otsustas seltskond, et enne linnast põgenemist on tarvis puhata ja lasta vaimul taastuda. Nõnda siis läks kogu grupp peale päkapikkude, kõik zhenti mundrites, esimese suurema maja juurde ja nõudsid sisselaskmist. Majas elanud perekond kamandati ühte tuppa ning Munkki jäeti neid valvama. Zhenti vormiriided vahetati nüüd lihtinimese riiete vastu. Päkapikud kutsuti pargi servast kohale ning majutati koos vangi võetud perekonnaga pööningule. Lee jäi alla ukse ette valvesse, kordagi Sunerandi pilgu alt ära laskmata. Alesha arvates valvas Lee naist kiivamalt kui seda oleks võinud oodata lihtsalt ühelt päästjalt ning see mõte pani ta muigama.

Mõne tunni pärast oli kuulda uksel prõmmimist. Hääl nõudis sisselaskmist - sõdurid olid tulnud läbiotsmist teostama. Lee muutis Sunerandi nähtamatuks ning avas ukse, sõdureid oli kaheksa. Läbiotsijad nõudsid kõigi majasviibijate kokku kogumist ning Alesha lippaski pööningule ja võttis kaasa kolm last et aga rohkem perekonna muljet jätta. Irooniliselt kamandati nad samasse tuppa, kus nad olid ennist oma pantvange hoidnud. Uks blokeeriti ning üks meestest jäi valvesse, teised seitse asusid maja läbi otsima. Mõne aja pärast oli kuulda ülevalt poolt võitluslärmi - ilmselt leidsid Bruenori... Nagu eelnevalt oli kokku lepitud üritasid Alesha ja Lee ust lahti murda... ebaõnnestunult. "Üks munk võiks ju ometi suuta ust lahti rammida! võitleja tüüp ikkagi!" Vaevalt oli Alesha jõudnud seda mõelda, kui Bruenor ukse lahti rebis ning, kummaline tuluke silmis, majast välja leekis. Päkapikku nad rohkem ei näinud.

Pärast neid sündmusi puhkas seltskond ilma vahejuhtumiteta kuni pimeda saabumiseni. Majast lahkudes võeti kaasa toidumoona, mida sahvrist leida oli. Mingisuguse suure heldus-hoo ajel kinkis Munkki perekonnale 500 kuldmünti - rohkem raha kui nad kokku loendadagi oskaksid. Pimeduse varjus liiguti linnamüürini ilma, et keegi oleks neid takistanud. Lee teleporteerus linnast välja koos Sunerandi ja Moreniga, Alesha ja Munkki pidid aga üle müüri ronima. Mao kujul libises Alesha vaikselt üle vallikraavi ning jäi teisele kaldale munka ootama. Koos asusid nad teisi otsima. Ehkki poolhaldjal oli raske Munkkiga sammu hoida, leiti ülejäänud grupp kiiresti üles. Koos suudeti välja selgitada enda asukoht ning asuti kiiresti teele.

Ilm oli külm ja sadas vihma. Teekond oli rahulik kuni ühel ööl kuulis Munkki oma valvekorra ajal kõrgest heinast kahtlaseid sahinaid. Kogu seltskond aeti jalule. Vastane, mis iganes ta ka oli, ei ilmutanud ennast vaid luuras seiklejaid kõrgest heinast. Mingil hetkel ütlesid Moreni närvid üles ning ta sööstis vastase suunas. Elukas, olles ilmselt seda oodanudki, ründas vastu. Alles nüüd nägid nad, millega tegu oli. Loom oli hundi kehaehitusega, ent tunduvalt suurem, samuti ei katnud tema keha karvad vaid soomused. Elukas oli Moreni pikali paisanud ning üritas preestri pead puruks hammustada. Päkapikule tõttas appi Munkki, Lee jäi Sunerandi kaitsma. Alesha, tajudes et oht on tunduvalt suurem, kui tema sellega toime tuleks, hakkas vaikselt taganema. Hunt tegi hiiglasliku hüppe Sunerandi suunas, Leel aga õnnestus naine veel viimasel hetkel koletise lõugade eest ära tõugata. Mõningase võitluse järel suutis Lee looma mõtte jõul maha rahustada ning oht oli sellega möödas. Alesha tuvastas, et elukas polnud mitte lihtsalt üks loom, vaid mõne maagi poolt esile manatud elukas. Seda tõestas ka fakt, et hommikuks oli peletis kadunud. Miskipärast oli zhentidel hädasti vaja Sunerand enda kätte saada...

Edasi liikudes jõudsid seiklejad hiiglasliku metsa serva, enne puid aga oli üks küla. Munkki, kes käis ees maad kuulamas tuli tagasi sõnumiga, et nende kõigi (peale druiidi) peade eest oli välja pandud hiiglaslik summa kulda. Sellest hoolimata, et küla võis olla vaenulik, oli tarvis reisimoona täiendada ning kindlasti läks vaja mingit vankrit. Nõnda läksidki Alesha ja Munkki külla kõike seda hankima. Külas selgus, et sealt oli paari päeva eest läbi läinud hiiglaslik armee (ligikaudu 2000 meest, nagu Alesha hiljem välja arvestas) Cormyri suunas. Seltskond asus kiiruga teele, sundides hobust armutult takka aina kiiremini liikuma. Loom püsis püsti ilmselt ainult tänu Moreni nõidustele. Mõne päeva möödudes õnnestus neil seljatada zhenti armee ning seiklejad jõudsid Tilvertoni. Andnud edasi uudised läheneva sõjaväe kohta sõideti ilma peatusteta edasi Suzaili.

Linn oli tunduvalt suurem kui Alesha oli seda ette kujutanud... kõrged tornid, laiad tänavad... ning nii palju inimesi. Alesha vahtis pärani silmi ringi, sõit tundus kestvat igavesti. Meeletu kihutamise järel jõuti ülejäänud seltskonna isanda, Paladinpoja juurde. Alesha kaaslased andsid oma isandale kiire ülevaate nendega toimunud seikluste kohta. Paladinipoeg tasus kõigile (sealhulgas ka Aleshale) heldelt ning andis uue ülesande: minna Athkatlasse ning paluda Amnilt abi tulevas sõjas.

Seltskond täiendas oma varud ning oli valmis juba liikuma, kui tuli Paladinipojalt kiri, kus ta ütles, et soovib nendega kohtuda Seitsme Pistoda kõrtsis Athkatlas. Seiklejate hinge puges kahtlus, mis ei hajunud ka siis, kui Paladinipoeg kinnitas, et kiri oli temalt. Mõtlikus meeleolus asuti teele.
Serpent
Seikleja
 
Postitusi: 21

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Serpent 2:08 19. Jaan 2005

Hommikul ilmus välja Bruenor. Ta oli haavades ja räsitud kuid templis raviti ta terveks ning seltskond sai kiiresti teele asuda.

Esimesel õhtul otsustati peatuda ühes külas, mis neile tee peale jäi. Külarahvas oli sõbralik ning olemine kõrtsis mugav. Mõne tunniga kogunes kõrtsisaali lõbus seltskond, koos mängiti pilli, lauldi, naerdi... Alesha eraldus oma reisikaaslastest et nautida õhtut. Vein tegi oma töö kiiresti ning hiljem Alesha ei mäletanud päris täpselt, mis õhtul edasi sai, küll aga mäletas ta seda, kuidas keset ööd keegi ta jalahoobiga üles äratas. Nagu selgus, oli keegi sel ajal kui ta magas akna kaudu nende tuppa tunginud ning kõrval voodis maganud Munkki kaenla alla haaranud ja põgenenud. Munkkit nad paraku üles ei leidnud. Alesha küll võttis kõrtsi ees jälje üles, aga kaotas selle uuesti jõe ääres. Teiste kirjelduste järgi olevat loom olnud midagi ahvi ja inimese vahepealset, kuid kaetud üleni mustade soomustega - samamoodi nagu varem nähtud kiskja.

Hommikul kui poolhaldjas ärkas, olid Moren ja Lee välja selgitanud, et kõrtsis seinal rippuvad saapad polegi lihtsalt perekonna reliikvia vaid tõepoolest maagilised ning suutsid kõrtsmikult need välja kaubelda. Vastutasuks tahtis kõrtsmik Athkatlast vürtse ja muud eksootilist kraami.

Järgmisel õhtul jõudis seltskond Madude Metsa. Ehkki keegi teine ei jaganud Alesha vaimustust koha suhtes, otsustati siiski metsa laagrisse jääda. Öösel ründasid elukad uuest, viies seekord kaasa Bruenori. Kuna see kõik oli toimunud Alesha valvekorra ajal otsustas ta, et püüab olukorda parandada ning asus olendeid jälitama. Viimased liikusid aga liiga kiiresti ning poolhaldjal polnud lootustki pimedas metsas jälgi piisavalt kiiresti üles võtta. Ta pöördus tagasi, ent välja ilmus veel üks nendest ahvi sarnastest olevustest. Olend jättis petlikult hapra mulje ning Alesha otsustas oma võimu tema vastu proovida.

Moreni loitsud tõid Alesha uuesti pildile. Ta kaaslased olid suutnud need ahvisarnased elukad eemale peletada. Samal ajal aga olid ilmselt samasugused olendid nende vankri pilbasteks lõhkuda ja hobused ära tappa - edasi tuli jala minna.

Edasi jõudsid seiklejad külla, mida külavanema sõnade kohaselt pidevalt rüüstasid kaks hiiglast. Otsustatigi siis sinna külla ööseks jääda ning vaadata, mis nende hiiglastega teha annab. Nagu arvata oli, ilmusid ka sellel öösel hiiglased välja. Kolmekesi mindigi neile küla serva vastu. Lee tegi tulehiiud oimetuks veel enne kui nad reageerida jõudsid, mispeale Moren nende koljud purustas. Alesha vaatas seda kõike väsinud ilmel pealt ning asus seejärel otsima, kas neil ka midagi väärtuslikku kaasas oli.

Hommikul saabus Munkki, kes oli suutnud zhentide käest põgeneda. Külavanem tasus seiklejatele heldelt, andes hobuseid ja toidumoona. Eelneva kokkuleppe kohaselt teeseldi nüüd, nagu grupp oleks omavahel tülli läinud ning Alesha reisis ülejäänutest paarsada meetrit tagapool. Moren oli eelnevalt talle peale pannud nõiduse, mille abil suutis poolhaldja asukohta ja seisundit määrata. Samuti oli Lee talle andnud kristalli, mille abil nad said suhelda. Vastane aga ei neelanud sööta alla - druiidi ei puutunud keegi. Küll aga pani poolhaldja kannatuse proovile kivi, mille Lee oli talle kaasa andnud. Reisi jooksul hakkasid Aleshale üha enam meeldima tavalised kivid, sellised, mis ei räägi.
Ilma edasiste vahejuhtumiteta jõuti Athkatlasse.
Serpent
Seikleja
 
Postitusi: 21

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Serpent 22:05 31. Jaan 2005

Ehkki Athkatla polnud nii suur kui Suzail oli see Alesha jaoks täpselt sama meeliköitev, kui isegi mitte rohkem. Palju rahvast sagis igal pool, kõiksugu kaupa müüdi igas võimalikus ja võimatus kohas.

Seltskond siiski ei jäänud linna imetlema vaid suundus kohe Seitsme Pistoda kõrtsi. Kõrtsmik polnud näinud kedagi, kes vastaks Paladinipoja kirjeldusele. Seiklejad otsustasid sellega päeva lõpetada ja järgmisel päeval asjaga edasi tegeleda. Alesha otsustas vaba aega ära kasutada ning läks Athkatla kuulsaid turge kammima, eelkõige selleks, et leida sobilikke riideid läbirääkimiste jaoks.

Järgmisel hommikul ilmus välja Paladinipoeg ning selgitas oma äreva käitumise põhjust - nimelt oli tal põhjust kahtlustada, et Cormyri asevalitseja (kuningas ise oli vaid 2-aastane, seega täitis tema kohuseid ta õde) oli zhentide poolel. Paladinipoeg ei olnud kindel, kas regent oli vastase poolele üle läinud omast vabast tahtest või oli ta seestunud. Igatahes oli olukord keeruline ja ohtlik. Seiklejate grupi järgmiseks ülesandeks saigi välja uurida, kas regent on zhentide mõju all, ning siis kas nõidus eemaldada või regent mõrvata. Paladinipoeg lahkus kohe pärast briifingut.

Paladinipoja öeldu oli veidi segane ning tekitas palju küsimusi. Nii otsustas Moren küsida selgitusi oma jumalalt, saadud vastused aga paistsid aina rohkem segadust tekitavat. Nõnda leiti, et parem oleks see probleem esialgu kõrvale jätta, ning tegeleda sellega siis, kui läbirääkimised Amniga on peetud.

Mindigi valitsushoonesse sõjaväeülemaga kohtuma. Nagu arvata võis, kulges läbirääkimine vaevaliselt: Amn oli küll nõus sõjalist abi pakkuma, kuid soovis selle eest tasu, milleks Cormyril ilmselt vahendeid polnud. Moren aga tõestas katseliselt, et Amni palgasõdurite varustus pole sugugi *nii* hea ning Lee suutis hinda oluliselt alla tingida. Lõpptulemusena jõuti kokkuleppele, et Cormyr peab maksma Amnile 50% sõjasaagist ja vallutatud aladest ning 150.000pp iga kuu kohta, palgasõduritele teist sama palju. Lisaks veel jäi Cormyri kanda sõjaväe majutamine ning ¾ sõjavarustuse parandamiskuludest.

Leping ilmselt olekski selliseks jäänud, kui just sellel hetkel poleks kohale ilmunud üks Amni sõduritest ärevate uudistega - üks Kuuenõukogu liige oli kadunud. Seltskond oli kohe nõus aitama uurimise juures tingimusel, et leping vaadatakse veelkord läbi.

Nõukoguliikme majas selgitas Alesha välja, et kes iganes mehe röövis, oli kasutanud lendamisloitsu ning seega polnud võimalik teda jälitada. Moren manas kohale olendi mõnest teisest maailmast. Mees oli hiiglaslikku kasvu, rohelise jume ning võimsate tiibadega... Lee paistis olevat üsnagi ehmunud sellest vaatepildist. Moren selgitas talle toimunut ning palus abi kadunud Kuuenõukogu liikme leidmisel. Mees oli nõus röövitu asukoha avaldama tingimusel, et seiklejad hävitavad ühe võimsa Bane'i preestri. (Ajapiirangut ta ei seadnud, tunnistades, et seda preestrit pole sugugi kerge leida.) Nõukogu liige oli, tema sõnade kohaselt, kõrtsis Kolm Konna sadama lähedal.

Kõrtsitoast mees leitigi, õigemini see, mis temast veel järel oli. Munkki läks jooksuga leiust sõjaväeülemale teatama, teised jäid kambrit uurima. Tegu oli olnud rituaalmõrvaga, ilmselt selleks, et takistada mehe elluäratamist. Kõige muu hulgas leiti ruumist Bane'i sümboolikaga esemeid ning ka kiri, mis hoiatas, et nii juhtub kõigi Cormyri liitlastega. Sõjaväeülem, olles mõrvapaiga üle vaadanud ning ülejäänud nõukogule hoiatused saatnud, teatas, et ta on korraldanud kohtumise Kuuenõukoguga, keskööl.

Nõukogu viis liiget ootasid juba valitsushoones kui saadikud saabusid. Liikmed olid väga erinevalt meelestatud - gnoom nõudis viivitamatult Cormyrile abi saatmist, kaks inimest olid sellele kategooriliselt vastu, leides et see veaks Amni sõtta, kuigi selleks pole mingisugust vajadust. Poolhaldjas ja haldjas ei avaldanud arvamust vaid kuulasid mõtlikult mõlemat sõnavõttu. Mõningase veenmise järel nõustusid ka nemad, et sõda zhentidega on vältimatu ning rünnata tuleks enne kui neid endeid rünnatakse. Häälteenamus soosis sõtta astumist. Leping tehti ümber - Amnist sai Cormyri liitlane sõjas ning lubas anda sõjalist toetust eeldusel, et Cormyr kannab armee ülalpidamiskulud.

Järgmisel päeval hankis Lee vürtsid, mis ta oli kõrtsmikule saabaste eest lubanud, ning asuti Suzaili poole teele. Ühes külas (seesama, mida varem olid terroriseerinud kaks tulehiidu) kuulis Alesha ühe kohaliku käest, et viimasel ajal oli Ussimetsast öösiti trummipõrinat kuulda olnud. Rääkinud sellest kaaslastele, otsustas grupp asja lähemalt uurida. Tuli välja, et metsa oli liikunud orkiarmee. Lee domineeris ühe neist ning ork kuulati üle. Selgus, et zhentid olid neile ülesandeks teinud pidurdada Amni armeed. Orkilaagreid oli kaks. Seiklejad otsustasid orke rünnata. Munkki ja Lee läksid laagrit luurama, samal ajal kogusid Alesha ja Moren madudelt mürki, et see öösel orkide toidu sisse sokutada. Lee domineeris veel mõned orkid, mistõttu osutus toidu mürgitamine väga lihtsaks. Hommikuks oli mürk oma töö teinud - enamus orke olid haiged ja nõrgestatud. Seiklejad asusid rünnakule. Moren ja Alesha kutsusid loitsudega kohale kümnete kaupa metsloomi ning toetasid neid nõidustega. Lahing kestis vaid mõne minuti, orkide häving oli täielik. Kuna strateegia oli hea, otsustati seda ka järgmisel ööl teise laagri puhul rakendada. Tulemus oli samasugune. Alesha hinge täitis joovastus, teades, et ta on kätte maksnud orkidele, kes julgesid metsa puutumatust rüvetada. Teekonda jätkas ta ebatavaliselt heas tujus.

Ilma edasiste vahejuhtumiteta jõuti külla, kust Lee oli grupile välja kaubelnud kiiruse saapad. Vürtsid anti kõrtsmikule, nagu oli lubatud. Tänu Moreni nõidusele liiguti edasi eriti kiiresti, mõne tunniga oli kogu seltskond juba Suzailis.
Serpent
Seikleja
 
Postitusi: 21

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Serpent 19:19 8. Veebr 2005

Lee nõiduse all olevad orkid anti draakonitele ülekuulamiseks ning seiklejatele jäid mõned tunnid aega enne, kui nad pidid kohtuma Paladinipojaga. Alesha otsustas aega kasutada rahus mediteerimiseks ning suundus parki. Ta ei jõudnud eriti kaua mediteerida kui kuulis peas Moreni häält. Orkid olid põgenenud. Alesha ärkas võpatusega transist ning jooksis nii kiiresti kui sai sündmuspaigale. Ülekuulamisruumis olid kõik valvurid tapetud, orkidest polnud jälgegi. (Või siiski, üks verine jalajälg oli, ent sellest polnud mingisugust abi.) Moren äratas oma loitsudega valvurid surmast ning nende selgitused heitsid veidi valgust sündmustele. Nimelt oli keegi kolmas ork maagia abil sisenenud ruumi, vabastanud vangid lummusest ning valvurid tapnud. Samal ajal oli kohale jõudnud ka Paladinipoeg ise. Orkide põgenemist ei osanud ta kuidagi kommenteerida, vaid liikus kohe olulisema teema juurde - regent. Seltskond pakkus välja idee regent tappa seejärel üle kuulata (hinged ei ole võimelised valetama) ning siis ellu äratada. Ehkki Alesha meelest oli see plaan täiesti mõeldav, ei oleks tohtinud Paladinipoeg sellega mitte mingil juhul nõustuda. Kõigi hämmastuseks oli ta aga sellega nõus. Kohtumise regendiga korraldas ta järgmise päeva lõunasöögi ajaks.

Munkki oli aga seltskonna jaoks veel üks uudis - keegi haldjas oli käinud nende järele küsimas. Otsustatigi minna ning uurida, mis asjus nendega kontakti otsiti. Selgus, et ta oli sattunud Suzaili jälitades kahte Lathanderi preestri riietes meest, ilmselt samad mehed, kes röövisid Munkki ja Bruenori. Haldja nimi oli Linisdur.

Järgmise päeva lõunal kohtuti Cormyri arevalitsejaga, nagu plaanitud oli. Regent oli sõbralik ning käitus täiesti sundimatult - miski tema juures ei viidanud sellele, et ta võiks zhentide mõju all olla. Samas oli tal seiklejate jaoks halbu uudiseid selle kohta, et Cragi loss oli langenud, ning avaldas samas imestust, et Paladinipoeg polnud neid saatnud rindele. Seiklejate peas süvenes kahtlus, et hoopiski nende tööandja on see, kes on zhentide mõju all. Paladinipojalt endalt aga mingeid vastuseid ei saadud, sest ta oli vahepeal kiiruga rindele läinud (või vähemalt nii ta väitis, kui Moren maagia abil temaga ühendust võttis).

Moreni nõiduste abiga lendas kogu seltskond kiiruga Cragi lossi alla. Kindlus oli looritatud maagilisse pimedusse. Kuna ainult Moren suutis pimeduses näha, läks tema lossi lähemalt uurima. Tema selgituste kohaselt oli kogu kindluse territoorium täis laipu, nii Cormyri sõdalaste kui ka zhentide omi. Samas oli ilmselt mingisugune elukas sinna oma pesa teinud, sest keegi oli laipu kokku kuhjanud ning Moren leidis ka ühe hiiglasliku jälje. Seiklejad otsustasid lennata edasi Lillade Draakonite tugipunkti, ületades selleks zhentilaride laagri.

Laagris Paladinipoega ei olnud, ei olnud ka teda keegi seal näinud - ta oli ennist valetanud...

Lee ja Moren otsustasid vastase laagris diversiooni teha ning lendasid nähtamatult sinna kohale ja tapsid zhentide pealikud, peale ühe, kelle nad ülekuulamiseks kaasa võtsid. See aga vallandas rünnaku. Cormyri armee oli ilmselges vähemuses, ent Lee võttis nende uue pealiku oma mõjuvõimu alla, ning sundis teda armeed kaitsepositsioonidele suunama. Zhentid pöördusid tagasi oma laagrisse ning seiklejad asusid edasist tegevuskava plaanima...
Serpent
Seikleja
 
Postitusi: 21

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Serpent 13:48 17. Veebr 2005

Jõuti otsusele, et Cragi loss on vaja tagasi võtta ning kindluses olev elukas tappa. Varahommikul asutigi teele.

Kogu Cragi piirkond oli endiselt pimedusse mattunud, aga Moren suutis valgust loitsida. (Alesha enda nõidus miskipärast ei töötanud). Siseneti lossi ning Alesha asus koletise jälgi otsima. Nad ei jõudnudki kaua kindluses olla, kui Moren miskipärast minema tormas, valgus kaasas. Pimeduses kobades võttis Moreni tagaajamine kaua aega. Seiklejad leidsid lossihoovilt maagilise tõrviku, nende kaaslasest aga polnud jälgegi. Laskmata ennast sellest muserdada otsustati edasi tegutseda.

Mingil hetkel, ruumide läbi kammimisel, kuulis seltskond Moreni häält hüüdmas. Paistis, et ta oli katusel, ning uskus tõsimeeli, et mingisugune pulgake tema käes lubab tal lennata. Alesha haaras tõrviku ning lendas katusele. Moren keeldus mõistusele tulemast ning hoidis, nagu selgus, puulusikast kramplikult kinni. Samal hetkel kuulis Alesha alt poolt Munkki hüüatust - olend oli neid rünnanud. Ohutuse mõttes pani ta päkapikule aeglase kukkumise loitsu peale, et too ennast ei vigastaks, ning üritas nii kiiresti kui suutis Lee ja Munkki juurde tagasi lennata. Moren ründas teda, ent õnneks jäi kogu laskumise vältel nende vahele mõni meeter õhku. Alesha maandus aknalauale, kuid ei jõudnudki seal kaua olla, sest päkapikk haaras ta kukkumise pealt kaasa. Rüselemise tulemusena suutis Alesha siiski ta haardest vabaneda ja jooksis pimedusse varjule.

Mõningase ekslemise järel leidis ta viimaks kaaslased. Vahepeal olevat Munkki elukat üsna korralikult tümitanud ning viimane oli jalga lasknud. Moren oli jälle müstiliselt kadunud. Asutigi siis uuesti elukat otsima. Ei möödunudki kaua kui too ennast uuesti näole andis. Seekord oli olend kavalam ning pritsis neile eemalt läbi akna hapet kaela. Munkki ja Lee tormasid edasi rünnakule, Alesha jäi tahapoole. Samal hetkel materialiseerus olend poolhaldja ees. Paari löögi peale vajus Alesha kokku.
Serpent
Seikleja
 
Postitusi: 21

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Serpent 20:42 2. Apr 2005

Alesha ärkas templis. Tal käis pea veidi ringi ning ta tundis ennast kuidagi raskena. Moradini preester oli ta tagasi ellu äratanud, mitte mõni druiid, nagu Aleshale oleks rohkem meeldinud. Ehkki ta sai aru, et Moren oli kõik korraldanud ikka hea pärast, oli ta asjade käigu pärast ikkagi pahane ning ei väsinud seda Morenile meelde tuletamast.

Tuli välja, et vahepeal oli nii mõndagi juhtunud. Craigi loss oli tagasi vallutatud ning Amni väed lähenesid rindele. Lee oli jäänud rindele Cormyri armeele toeks. Paladinipoja käitumine aga äratas aina rohkem kahtlusi.

Otsustatigi nüüd sellesse probleemi süveneda. Munkki sai Ilmateri templist paar võlujooki, mis pidi muutma valetamise võimatuks ning maagi käest hangiti loits, mis pidi takistama nõidadel maagia abil pealt kuulamise. Nõnda mindigi regendi juurde ning paluti tal korraldada lõunasöök, kus peale regendi ja seiklejate oleks ka Paladinipoeg kohal.

Vahepeal oli aga Munkki hakanud imelikult käituma. Kurtis, et väga halb on olla, ent ei Alesha ega Moren ei tuvastanud tal mingit haigust ega muud häda. Ilmselt teeskles. Munkki aga järjepidevalt jätkas oma kummalist käitumist ning edaspidi veetis kogu oma vaba aja Ilmateri templis mediteerides.

Moren valmistas lõunasöögi ruumi ette nii, et saaks ilma igasuguste vahele segamisteta Paladinipoega küsitleda. Alguses kulges kõik loomulikku rada mööda, kuid siis, kui seltskond enamvähem kindel oli, et võlujook on toimima hakanud, hakati Paladinipoega küsitlema. Ta vastas samal viisil nagu ta seda varemgi oli teinud, ainult et kõige kriitilisemate küsimuste puhul, kus oli juba teada et ta valetab, langes ta kummalisse poolärkvel seisundisse. Oli selge, et ta pole tema ise, ning vaja oli kiiresti tegutseda. Paraku jäid seiklejad hetkeks liiga kaua mõtlema - Paladinipoeg oli püsti tõusnud ning lahkus kiirel sammul ruumist. Munkki jooksis talle järele, kuid paraku mitte piisavalt kiiresti(!).

Regent määras rutuga ametisse uue mehe, seiklejatele jäi ülesandeks Paladinipoeg üles otsida. Alesha asus Paladinipoega jälitama küsides linnakodanikelt juhiseid. Samal ajal informeeris Moren linna väravatel valvureid juhtunust. Viimaks suutis Alesha leida kõrtsi, kuhu oli nähtud Paladinipoega sisenemas. Samal hetkel ilmus välja ka Moren ning kogu grupp koos siseneti majja. Ühest toast leitigi põrandalt Paladinipoja surnukeha, tema tapja põgenes samal hetkel akna kaudu. Viimast kätte ei saadudki.

Kõik oli väga sarnane Amnis juhtunuga: tapmiseks oli kasutatud Bane'i sümboolikaga rituaalnuga, mis tähendas, et tõenäoliselt on Paladinipoja elustamine võimatu. Sellegipoolest otsustati seda vähemalt proovida. Kuid veel enne seda teostas Alesha lahkamise, et paremini selgusele jõuda, kuidas see ussikese laadne olevus meest juhtinud oli. Midagi olulist Alesha sellest teada ei saanud.

Elustamisrituaal ebaõnnestus, nagu arvata oli.
Serpent
Seikleja
 
Postitusi: 21

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Serpent 20:45 2. Apr 2005

Järgmisel päeval kutsuti kogu seltskond kindlusesse briifingule. Nende uueks ülemuseks oli keegi pikemat kasvu mees (Alesha ei üritanudki nime meelde jätta), kes tegi neile ülesandeks Paladinipoja mõrvar kinni püüda. Kuid veel enne kui nad jõudsid pead tööle panna plaani osas, jõudis nendeni ärev uudis - Moreni isa oli kadunud.

Mõningase nõidumise tulemusena suutis Moren kindlaks teha mis juhtunud oli: tema isa oli röövitud, kusjuures röövijaks ei olnud keegi muu, Kui Paladinipoja mõrvar ise. Ilmselt oli tal plaanis neile lõks üles seada, aga võib-olla lihtsalt Suzailist eemale meelitada. Sellegipoolest olid kõik nõus, et Moreni isa tuleb ära päästa.

Alesha määras loitsudega röövitu ligikaudse asukoha, Moren lennutas nad kiiresti kohale. Tegu oli ajahambast puretud kindlusega, ilmselt juba aastaid tühjana seisnud. Ettevaatlikult otsiti kogu kompleks läbi. Ainus huviäratav objekt terves kindluses oli võimas rauduks madalamal keldrikorrusel. Uks oli kindlalt lukus, ainult loitsu abiga oleks olnud võimalik seda avada.

Kuna oli juba üsna hiline aeg, otsustati ööseks lagunevasse kindlusesse jääda. Hoolimata Moreni vastuväidetest tegi Alesha kaminasaali tule ning röstis seal eelnevalt metsast korjatud kastaneid. Tuli võis küll soovimatut tähelepanu tõmmata, aga Aleshal oli üsna külm ning ta oli valmis riskima. Öö aga möödus ilma igasuguste vahejuhtumiteta.

Hommikul saadeti Munkki(kes endiselt väitis, et tal on halb olla) linna avamisloitsu tooma. Mõne tunni pärast oli ta tagasi kahe pärgamendirulliga. Suundutigi siis alla keldrisse, kus Alesha üritas ust loitsuga avada. Ei midagi. Alles peale seda kui Moren nõidused ukselt eemaldas oli võimalik seda loitsuga avada. Ukse taga, kogu grupi nördimuseks, oli teine samasugune. Jälle oli tarvis linna minna. Seekord kirjutas Linisdur loitsu endale raamatusse ümber ning mõningase ette valmistumisega avas ka ukse.

Ruum oli pime ja mitte eriti suur, ilmselt oli see algselt varakambri funktsiooni täitnud. Praegu oli see vangikongiks. Moren jooksis oma isa juurde ning asus teda köidikutest vabastama. Kõik järgnev juhtus väga kiiresti. Ruumi lagi varises sisse ning vett hakkas pahinal peale voolama. Alesha moondus instinktiivselt maoks ning hakkas ülespoole ujuma. Välimine rauduks oli sulgunud, ainus tee välja oli üles. Aleshal polnud aimugi, mis ta kaaslastest oli saanud, kogu oma energia suunas ta ujumisele. Õhk hakkas otsa saama ning rinnus oli kõrvetav valu, koobas mida mööda ta ujus oli pime ja tundus lõputuna. Viimaks jõudis ta pinnale, vingerdas kaldale ning ,siis juba inimkujul, ahmis ahnelt õhku kopsudesse.

Mõni hetke möödudes tõusid pinnale Munkki ja veidi hiljem ka Linisdur ning Moreni isa. Munkki oli liiga kauaks vee alla jäänud ning oli teadvuse kaotanud, kuid siiski elus. Linisdur ja Moreni isa aga ei elanud vee all olekut üle.

Veel samal õhtul elustati nii haldjas kui ka päkapikk, Munkkiga olid lood aga paraku veidi halvemad - teda ei olnud võimalik loitsudega ravida. Alesha jäi teda põetama.

Järgmisel päeval selgus, et Moreni isa röövija oli Suzaili poole teel ning jõuab kohale alles millalgi järgmise päeva jooksul (seltskond oli sama maa läbinud loitsude abil vaid paari tunniga). Lepiti kokku, et varitsus korraldatakse talle järgmisel päeval. Moren ja Linisdur aga otsustasid veel enne luurama minna ning rohkem infot tema kohta hankida.

Mõne tunni pärast ilmus välja Linisdur, kes rääkis, et nad olid Moreniga seda zhenti kuskil metsatukas varitsenud ning viimane oli nende rünnaku peale plehku pannud. Moren aga olevat jäänud veel maha tüüpi otsima. Alesha tormas selle peale vihaselt Moradini templisse ning käskis koheselt preestril Morenile telepaatiliselt sõna saata, et ta viivitamatult tagasi pöörduks, jäädes ise huviga ootama, millega viimane toimunut põhjendada üritab.
Serpent
Seikleja
 
Postitusi: 21

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Serpent 19:24 21. Apr 2005

Kõik läkski nii, nagu Alesha oli kartnud: zhenti agenti polnud enam võimalik leida. Moreni nõidused muutusid häguseks ning druiidi enda omadest polnud enam mingit abi. Mõned linnakodanikud olid küll teda näinud, kuid see teave ei andnud midagi. Mõnetunnise otsimise järel andis Alesha alla ning suundus tagasi Munkit põetama, Moren ja Linisdur aga jätkasid jonnakalt otsinguid.

Kui nad viimaks otsingud katkestasid ning Moreni koju naasesid oli juba õhtu. Paladinipoja mõrvari kohta nad midagi olulist rohkem teada ei saanud. Küll aga oli neile antud veel üks ülesanne ning nad pidid homme oma uue ülema juurde ilmuma.

Järgmisel päeval anti neile ülevaade sõja kulgemise kohta. Cormyr oli kaotanud lahingu lahingu järel ning zhentid tungisid jõudsasti peale. Lisaks sellele levisid jutud, et zhentidel olevat lohe. Sellega seoses tehti seltskonnale ülesandeks leida üles lilla draakon(sinise ja punase ristand?) ning Suzaili tuua. Kuid veel enne kui seiklejad müüte jahtima läksid, selgitas Moren, miks zhenti agendi leidmine ei edenenud. Oma jutu illustreerimiseks manas ta esile kujutise viimasest. Täpselt samamoodi nagu varemgi oli kujutis ähmane, ning hakkas aeglaselt pimedusse vajuma. Sellegipoolest kestis nägemus piisavalt kaua ning üks sõduritest tundis koha ära, tegu oli mingisuguse kõrtsiga (Alesha ei tundnud linna eriti ning nimi ei öelnud talle midagi). Hetkegi raiskamata suunduti sinna.

Kohapeal ei saanud nad eriti targemaks. Kõrtsmik rääkis, et seesugune mees ööbis seal tõepoolest, aga oli mõne hetke eest välja läinud. Mingeid olulisi vihjeid ei saadud ka tema toast.

Alesha otsustas jällegi asja sinnapaika jätta ning suundus raamatukokku. Infot lillade draakonite kohta oli riiulite viisi, samas mitte üldse. Enamus raamatuid olid täidetud segase, mitte midagi ütleva jutuga. Ainus veidigi rohkem huvi pakkuv teos oli üks vana lauluraamat. Alesha otsustas seda veidi hoolikamalt uurida ning võttis selle hõlma all kaasa. Munki põetamise kõrvalt jäi küllalt aega ning Alesha asus lauluraamatut lehitsema. Võimalikke vihjeid oli palju ja Aleshale sai peagi selgeks, et nende otsitav lilla draakon võis olla ükskõik kus. Tema keskendumise lõhkus Linisdur, kes tormas sisse teatega, et Moren oli kõrtsis (sealsamas, kus nad olid ennist zhenti agenti otsinud) kokku kukkunud. Alesha ei hakanud oma pead vaevamagi mõttega, mis võiks ühelt kooljalt teadvuse võtta, vaid asus koheselt koos haldjaga tolle kõrtsi poole teele.

Otse loomulikult oli Moren liiga raske neile kahele kanda, kuid kõrtsmik tuli neile vastu ja oli nõus üht käru laenama. Umbes poole tunni pärast tuli Moren uuesti teadvusele. Ta oli läinud kõrtsi varitsema lootuses, et zhent naaseb, paraku oli ta mõnetunnise ootamise järel kokku kukkunud. Mis selle põhjustas, ta teada ei saanudki.

Järgmisel hommikul tuli Munkki meelemärkusele. Talle tehti kiire kokkuvõte vahepeal toimunust ning mindi veel viimast korda linnast infot lilla draakoni kohta koguma. Maagid ja preestrid teadsid niipalju kui kõik - ähmaseid legende, mis olid liiga üldsõnalised ja vasturääkivad, et nendest võiks mingisugust abi olla.

Kuna linnast enam rohkem infot saada polnud, otsustati alustada otsingutega ning loota hea õnne peale. Alesha soovitusel suunduti esimesena Kuninga metsa põhja pool. Lennates kulus sinna jõudmiseks mõni tund.

Alesha oli lootnud, et ta leiab mõne haldjate risttee, kaunil rahval oleks kindlasti olnud mõni nõuanne. Aga haldjatest polnud märkigi. Kui nad ka olid kunagi seal olnud, siis nüüdseks olid nad lahkunud. Peale selle oli metsas veel midagi... imelikku. Druiid sai rohkem teada selle kohta üht värvulist küsitledes. Selgus, et mõnekümne aasta eest olid metsa tunginud orkid, kes olid põhjas Cormyri vägede poolt lüüa saanud. Seetõttu olid ka haldjad metsa maha jätnud. Draakoneid aga polnud metsas kunagi nähtud.

Seltskond oleks ilmselt edasi liikunud, kui Alesha poleks protesteerinud, keeldudes minemast kuskile enne, kui orkidega poldud midagi ette võetud. Moren süttis koheselt ideest orkidega sõdida, Linisdur ja Munkki aga oleksid parema meelega lilla draakoni otsinguid jätkanud. Sellegipoolest otsustati järgmisel hommikul eemal olevat orkilaagrit rünnata. Kasutati samasugust taktikat nagu varasemalt, tulemus oli ka samasugune. Kuna orkide varustus ning ka treening jättis soovida, murti nende vastupanu üsna kergesti. Sellega sai lähiümbrus orkides puhastatud ning nüüd soovis ka Alesha edasi liikuda.

Järgmine maandumispaik asus mõnetunnise lennu kaugusel Kuninga metsast. Alesha oli juba valmis metsaservas oleva vana tammepuuga juttu alustama, kui ta kuulis kellegi samme puude vahelt lähenemas. Tulijaks osutus keegi mees, välimuse järgi võis oletada, et harjunud eluga metsas. Saanud vastuse küsimusele, mida seiklejad sealt kandist otsivad (sellest ei tehtud saladust), vajus ta mõttesse ning võttis oma seljakotist ühe riidesse mässitud eseme ja ulatas selle Aleshale. Tundmatu sõnade kohaselt võis sellest abi olla, samas ta ka hoiatas, et zhentid olid umbes päevatee kaugusele (metsa südamesse) laagri teinud. Rohkem midagi lisamata kadus võõras puude vahele. Kingitud ese osutus mõõgaks - tõeline meistritöö. Käepide oli draakoni kujuline, käepideme tipus helkis üks täiuslik ametüst. Mõõk oli ilmselgelt maagiline ning võis üsna tõenäoliselt ka olla see, mida nad otsima olid tulnud (nende tööandja, mis iganes ta nimi oli, polnud osanud täpsustada, mis see müütiline lilla draakon täpsemalt oli. Isegi mitte seda, kas tegu oli tõelise draakoni või mõne esemega, nagu näiteks see mõõk). Sellegipoolest otsustati välja uurida, mis köitis zhentide tähelepanu metsas, ning asuti lennates sinna poole teele.
Serpent
Seikleja
 
Postitusi: 21

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Serpent 22:52 19. Juun 2005

Zhentide laager asus mingisuguse ruunidega kaetud monoliidi ümber. Kuna ühtki valvurit näha polnud, otsustati vaikselt kivi juurde hiilida ning seda veidi lähemalt uurida. Mingisugune valve siiski oli, sest märgati Morenit, kes oma metallturvises sihtmärgi poole "hiilis". Telkidest tormasid välja zhentid, mis iseenesest ei tõotanud olla suurem katsumus, kui neid poleks toetanud mingisugune suur lendav paljude silmadega kera. Lahing ei arenenud seiklejatele üldsegi mitte sobivas suunas ning otsustati tagasi tõmbuda. Moren oli vajunud tardumusse ja jäi neist tandrile maha.

Lagendiku servast kaugemal metsas tulid neile vastu Bruenor ja Lee, kes olid suunatud appi lillat draakonit otsima. Kuna Morenit ei saanud sinna maha jätta, mindi koos uuele katsele. Koos Bruenori ja Leega läks võitlus tunduvalt kergemini. Nagu arvata oli, ei olnud valvuritest mingit vastast ning eelmisel korral nähtud elukat ei paistnud ka läheduses olevat. Kui valvurid olid viimseni tapetud, läks Alesha ettevaatamatult uurima üht telki, kust varem oli valjult hingamist kuulda olnud. Telk ise, juhtumisi, hõljus paari meetri kõrgusel maapinnast... Viimane asi, mis tal sellest meelde jäi, oli hiiglaslik silm, mis tema poole põrnitses.

Alesha tuli uuesti teadvusele Suzailis Lillade Draakonite peakorteris. Nagu talle selgitati, oli vahepeal väga palju juhtunud. Pärast paljusid sekeldusi olid ta kaaslased viimaks suutnud need suured lendavad silma-kollid ära tappa (tuli välja, et neid oli kaks) ning seal kohapeal olnud maagi vangi võtta (viimane oli seal selleks, et luua kooljate armee Cormyri vastu). Samuti oli see müütiline Lilla Draakon nendega ühendust võtnud läbi tollesama mõõga, mille rajaleidja oli neile kinkinud. Midagi uut tal neile öelda ei olnud - ütles, et Cormyr ei tohi langeda, kuid mingisuguseid konstruktiivseid lahendusi ei pakkunud... igatahes palju tühja juttu. Seal samas andis Claerin(või mis iganes ta nimi oli) neile uueks ülesandeks hävitada zhentide poolel olev punane draakon (lihtne tal öelda!).
Serpent
Seikleja
 
Postitusi: 21

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Serpent 22:56 19. Juun 2005

Seoses sõjategevusega olid Suzaili tänavad üsna lagedad, enamik kaupmehi oli juba lahkunud kas laevade või karavanidega või valmistusid selleks. Seda, mida seiklejatel praegu kõige enam vaja läks - maagilist varustust - ei olnud enam võimalik linnast hankida. Seepärast lepitigi kokku, et Moren ja Lee lähevad Waterdeep'i ning hangivad vajaliku kraami sealt, senikaua ootavad teised linnas. Kuid veel enne kui nad jõudsid teele asuda, toodi Morenile teade, et nende mõis (Alesha sai alles nüüd teada, et Munkki, Moren, Lee ja Bruenor olid kunagi oma varasemate kangelastegude tasuks saanud mõisa) ning selle juurde kuuluv küla oli jäänud draakoni rünnaku ohvriks. Kusjuures, draakon oli ähvardanud selle lõplikult maatasa teha, kui seiklejad ei ilmu sinna viie päeva möödudes.

Sel ajal, kui Moren ja Lee olid Waterdeep'i poole teel, saabus Suzaili üha enam halbu uudiseid rindelt. Cormyr kaotas lahingu lahingu järel, zhentid olid ilmses ülekaalus ning aeg-ajalt nähti draakonit... Viimase vastupanuna koondas Cormyr kõik oma väed Suzaili.

Järgmisel päeval saabusid Moren ja Lee, kaasas turvis Bruenorile, mõned loitsupärgamendid ja maagilised saapad. Nad mõlemad tahtsid olukorda Suzaili ümbruses ise uurida, mistõttu kolkakülla minek lükati järgmisele hommikule.

Nagu tavaliselt, ei kulunud kohale jõudmiseks lennates poolt päevagi. Kuna draakoni tulekuni jäi veel üks päev, asuti kiiruga ettevalmistusi tegema. Lee oli enne Suzailist lahkumist oma mõttejõuga orjastanud mõned zhenti sõdurid ning käsutas neid nüüd mõisahoonet korda seadma ja muid sedasorti töid tegema. Munkki kogus külast veidi toiduvarusid ning saatis külaelanikud metsa varjule. Bruenor asus ballisti ehitama.

Draakon saabus järgmisel hommikul veidi varem kui teda oodati. Lohe maandus katusel ning asus mõisahoonet ühest otsast lammutama. Bruenor ja Munkki jooksid positsioonidele ballisti juures, Alesha ja Lee aga akna juurde, et paremat pilti toimuvast saada. Lohe oli suur... ei, hiiglaslik. Ehkki Alesha oli draakoni kirjeldusi enne kuulnud, oli selle nägemine midagi hoopis enamat. Alesha jõudis mõttes järeldusele, et lohe ründamine oleks ilmselgelt halb mõte, ning hoopis kõnetas teda. Draakon ei andnud mingeid selgeid vastuseid, vaid esimesel avanenud võimalusel kahmas poolhaldjast kinni. Alesha sai korraks Lee abiga ennast vabaks, aga draakon haarast tast kohe uuesti ning tugevdas oma haaret poolhaldja ümber. Teise vaba käpaga haaras ta Munkist ja lendas kõrgustesse.

Draakon maandus mõne tunni pärast kuskil mägedes. Aleshal polnud õrna aimugi kui kaugele või mis suunas nad olid lennanud. Seal samas asus üks suhteliselt väike koobas, milles asus kaks kongi, mida nad Munkkiga õige pea seest poolt uurida said. Koopa suu ette asetas lohe ühe hiiglasliku kaljurahnu. Munkki üritas põgeneda, kasutades oma teleporteerumisvõimet, kuid juba mõne hetke möödudes munga kadumisest nägi Alesha, kuidas rahn veeretati koopasuu eest ning punane lohekäpp lükkas Munkki tagasi puuri. Nõnda ei jäänud neil muud üle kui oodata hommikuni, mil nende võimed taastuvad, ja siis uuesti proovida.

Hommikul muutis Alesha end maoks ja roomas puurivarbade vahelt välja. Munkki puuri lõhkus ta roosteloitsuga ning kaljurahnu koopasuu ees muutis mudaks. Lohet enam valves ei olnud, mistõttu nad said takistamatult põgeneda. Vähese vaevaga leidsid nad kätte õige suuna ning üsna pea said uuesti kokku neid otsima tulnud kaaslastega. Hetkegi aega raiskamata viis Moren nad Suzaili.

Linnas oli kõik teisiti. Inimesi oli tänavatel veelgi vähem kui tavaliselt, mõned majad põlesid ning mõnede ülikute laibad olid rahva hirmutamiseks välja riputatud. Polnud kahtlustki - zhentid olid linna üle võtnud. Ühe linnakodaniku käest õnnestus teada saada, et suurem osa aadlikest, ning nende hulgas tõenäoliselt ka regent, põgenesid laevadega Sembiasse. Samuti selgus, et linnas on keegi, kes neid leida püüdis.

Moren, Bruenor ja Lee suundusid valitsushoonetesse, lootuses mõni zhenti liider kätte saada. Alesha jäi hea meelega sellest kõrvale. Nende ettevõtmine osutus edutuks ning mõne aja pärast suundusid nad kõik päkapikkude linnaosa all asuvatesse tunnelitesse.

Öösel Alesha valvekorra ajal oli järsku tunnelites kuulda kellegi samme. Paari hetkega oli kogu seltskond üleval ning valmis lahinguks. Kuid veel enne kui, võõras nendeni jõudis lõi Lee ta mõttejõuga uimaseks. Tulijaks osutus musta riietatud gnoom - ilmselt ei olnud tegu zhentiga, ent sellegipoolest võeti talt relvad. Lee võttis ilma otsimata ta riiete vahelt mingisuguse kirja, mis, kusjuures, oligi neile adresseeritud. Kirjas ütles Claerin(või mis see nimi oligi), et seiklejad viivitamatult edasiste instruktsioonide jaoks Draakoni rannikule ilmuksid.
Serpent
Seikleja
 
Postitusi: 21


Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6