Cormyri Teenistuses: Alesha lugu

[Serpent]

Alesha oli elanud kogu oma elu metsas. Mets - see oligi tema elu. Tõsi küll, ta oli käinud korra inimeste linnas, ent see oli varases lapseeas. Mälestused sellest olid ähmased ning Alesha ei vaevanudki oma pead sellega, mis toimus metsast väljaspool... see polnud oluline. Nõnda ta veetiski oma elu koos haldjatega, kodades, mis asusid majesteetlike puude latvades.
Vanade traditsioonide kohaselt õppis ka tema tundma metsade tarkusi, õppis tundma loomi ja linde ja metsavaime, õppis ammutama metsast jõudu.
Kuigi Alesha oli kõigest poolhaldjas, tundis ta ennast koos haldjatega kodusemalt kui kusagil mujal. Ent paraku on kõigel kunagi lõpp ja nõnda pidi ka tema ilus elu haldjakodades ükskord lõpule jõudma.

Sel ööl ei paistnud taevas tähti, mets oli pilkases pimeduses. Alesha jooksis mööda metsaradu vaid mälu järgi, lugedes samme ja käänakuid. Mingisugune vali müra oli ta transist äratanud, terve mets tundus agoonias karjuvat. Tajudes, et lärm pidi tulema haldjakülast, kiirendas Alesha oma sammu veelgi, ehkki ta ei suutnud midagi näha. Kohalejõudes oli tema jahmatus suur, leides eest vaid rusud. Miski oli hävitanud terve küla silmapilkselt ja täielikult. Võitlusjälgi polnud, olid vaid purunenud majad ja murdunud puud. Ellujäänuid polnud, peale ühe elatanud haldja, kes veel hinge vaakus. Lühike ja kiire jutuajamine ei toonud selgust juhtunu kohta, küll aga suutis haldjas anda nõu, kust abi leida - inimeste juurest. Nõnda lahkuski Alesha oma kauaaegsest kodust, ilma, et tal oleks olnud aega oma sõpru leinata. Ta jooksis edasi, kuigi varjud tihenesid tema ümber. Ühe murdsekundi jooksul jõudis ta veel tajuda maagilist jõudu, mis koondus tema kuklasse, ja tunda teravat valu oma peas. Alesha teadvus vajus pimedusse, veel viimase mõttena keerles ta peas haldja öeldu: "Otsi üles Moren, Bruenor, Munkki ja Lee....".

[Serpent]

Alesha ärkas üles väikeses kiviseintega kambris. Püüd juhtunut meenutada ei kandnud vilja. Tal polnud õrna aimu, kuidas ta oli sinna sattunud ja miks seda oli tehtud. Ainus mida ta teadis oli see, et ta oli vangis ning ei tema võlujõud ega kavalus ei suutnud teda vabaks päästa. Alesha oli harjunud võitlusega - ta oli varemgi pidanud röövleid metsast välja tõrjuma, aga vangistus oli tema jaoks uus. Abitustunne muutis ta rahutuks. Mõningase ootamise pärast saabus muutus. Pelgast õhust tekkisid tema rannete ja jalgade ümber energiast kammitsad, sarnased sellele energiale, mis blokeeris ta kongiust. Energia ukse ees hajus ning Alesha sunniti võlujõuga kongist väljuma.

Koridoris nägi ta esimest korda ka oma saatusekaaslasi: kahte päkapikku ja kahte veidi kummalise välimusega inimest, mees ja naine. Rääkida polnud võimalik, võlujõud sundis neid edasi liikuma mingisuguse torni tippu. Torni tipus oleval väljakul oli kõik valmis seatud mingit sorti rituaali läbiviimiseks: kuus posti ahelatega ja hõõguvast tolmust must ring. Vangid aheldati postide külge ning rituaal algas. Alesha oli kindlalt kinni, tema võlujõust polnud jällegi mingisugust abi. Õnneks aga suutsid teised vangid ennast vabaks murda ning algas verine lahing. Valvurid said lüüa ja mustas keebis maag, kes iganes ta ka oli, oli sunnitud taanduma. Alesha päästeti vabaks ning kogu grupp põgenes mööda torniseina alla ronides valvurite eest.

Poolhaldjale jäi siiski midagi olulist lahingust meelde: naine oli kutsunud teist inimest nimega Lee, see tähendas, et ta oligi leidnud need, keda ta otsima oli asunud. Sellegipoolest ei teinud ta oma ülesannet teistele teatavaks - tähtsamad asjad enne.

Nagu selgus oli tema päästjate grupi ülesandeks leida keegi naine, kes oli samuti vangis torni keldrites. Nõnda asutigi vangiruumide poole teele. Valvureid oli koridorides vähe - segaduse tõttu olid paljud postid valveta jäetud. Keldrites vabastati kõik vangid, sealhulgas ka Sunerandi - naise, keda nad otsisid. Selle ajaga olid aga valvurid uuesti koondunud ja ründasid vanglakompleksi, algas veresaun. Segaduse käigus õnnestus nende grupil pääseda sõduritest mööda. Bruenor tappis veel mõned valvurid, kes olid jäänud vangla rauduksi valvama.

Alesha hingas sügavalt sisse ja sukeldus maagilisse pimedusse, mis varjas rauduksi, teadmata, mis teda teiselpool ees ootab.

[Serpent]

Teisel pool uksi polnud ühtki hingelist. Aega raiskamata asuti väljapääsu poole teele, teejuhiks oli üks vang, kes juhtumisi tundis kindlust veidi. Kindluses rohkem valvureid nende teele ei jäänud - põhiline osa vägesid oli ilmselt vangide mässu alla suruma saadetud. Seiklejad riietusid ümber zhentide vormirõivastesse ja liikusid edasi. Jõudnud väljapääsuni, saadeti Munkki ette luurama, kuidas oleks võimalik vaikselt müüri ületada. Selgus, et lähedal asuvas valvetornis oli ainult kaks valvurit... Bruenor tappis nad enne kui nad reageeridagi jõudsid. Munkki keris aknast alla siidköie, mis tal ettenägelikult kaasas oli. Aleshas äratas imetlust osavus, millega Lee vaateavast välja hüppas, salto tegi ja graatsiliselt, kuid kindlalt, valli nõlvale maandus. Poolhaldjas ise protesteeris küll ronimise vastu, aga mis teha - kindlusest oli vaja välja saada. Alla jõudis ta palju kiiremini kui see talle meeldis... kukkumine oli omajagu kõrge ning nõlvak üsna järsk. Veeremise peatas üks jäme puu. Alesha ajas end oiates püsti ning saatis kaaslastele tigeda Ma Ju Ütlesin pilgu.

All pargis võeti mõneks hetkeks aeg maha, et edasist tegevuskäiku planeerida. Üks nendega koos põgenema pääsenud vang selgitas neile linna plaani, ning ka seda, kuidas zhentid läbiotsimisi linnas korraldavad. Vahepeal oli Moren teadvusele tulnud. Viimaks otsustas seltskond, et enne linnast põgenemist on tarvis puhata ja lasta vaimul taastuda. Nõnda siis läks kogu grupp peale päkapikkude, kõik zhenti mundrites, esimese suurema maja juurde ja nõudsid sisselaskmist. Majas elanud perekond kamandati ühte tuppa ning Munkki jäeti neid valvama. Zhenti vormiriided vahetati nüüd lihtinimese riiete vastu. Päkapikud kutsuti pargi servast kohale ning majutati koos vangi võetud perekonnaga pööningule. Lee jäi alla ukse ette valvesse, kordagi Sunerandi pilgu alt ära laskmata. Alesha arvates valvas Lee naist kiivamalt kui seda oleks võinud oodata lihtsalt ühelt päästjalt ning see mõte pani ta muigama.

Mõne tunni pärast oli kuulda uksel prõmmimist. Hääl nõudis sisselaskmist - sõdurid olid tulnud läbiotsmist teostama. Lee muutis Sunerandi nähtamatuks ning avas ukse, sõdureid oli kaheksa. Läbiotsijad nõudsid kõigi majasviibijate kokku kogumist ning Alesha lippaski pööningule ja võttis kaasa kolm last et aga rohkem perekonna muljet jätta. Irooniliselt kamandati nad samasse tuppa, kus nad olid ennist oma pantvange hoidnud. Uks blokeeriti ning üks meestest jäi valvesse, teised seitse asusid maja läbi otsima. Mõne aja pärast oli kuulda ülevalt poolt võitluslärmi - ilmselt leidsid Bruenori... Nagu eelnevalt oli kokku lepitud üritasid Alesha ja Lee ust lahti murda... ebaõnnestunult. "Üks munk võiks ju ometi suuta ust lahti rammida! võitleja tüüp ikkagi!" Vaevalt oli Alesha jõudnud seda mõelda, kui Bruenor ukse lahti rebis ning, kummaline tuluke silmis, majast välja leekis. Päkapikku nad rohkem ei näinud.

Pärast neid sündmusi puhkas seltskond ilma vahejuhtumiteta kuni pimeda saabumiseni. Majast lahkudes võeti kaasa toidumoona, mida sahvrist leida oli. Mingisuguse suure heldus-hoo ajel kinkis Munkki perekonnale 500 kuldmünti - rohkem raha kui nad kokku loendadagi oskaksid. Pimeduse varjus liiguti linnamüürini ilma, et keegi oleks neid takistanud. Lee teleporteerus linnast välja koos Sunerandi ja Moreniga, Alesha ja Munkki pidid aga üle müüri ronima. Mao kujul libises Alesha vaikselt üle vallikraavi ning jäi teisele kaldale munka ootama. Koos asusid nad teisi otsima. Ehkki poolhaldjal oli raske Munkkiga sammu hoida, leiti ülejäänud grupp kiiresti üles. Koos suudeti välja selgitada enda asukoht ning asuti kiiresti teele.

Ilm oli külm ja sadas vihma. Teekond oli rahulik kuni ühel ööl kuulis Munkki oma valvekorra ajal kõrgest heinast kahtlaseid sahinaid. Kogu seltskond aeti jalule. Vastane, mis iganes ta ka oli, ei ilmutanud ennast vaid luuras seiklejaid kõrgest heinast. Mingil hetkel ütlesid Moreni närvid üles ning ta sööstis vastase suunas. Elukas, olles ilmselt seda oodanudki, ründas vastu. Alles nüüd nägid nad, millega tegu oli. Loom oli hundi kehaehitusega, ent tunduvalt suurem, samuti ei katnud tema keha karvad vaid soomused. Elukas oli Moreni pikali paisanud ning üritas preestri pead puruks hammustada. Päkapikule tõttas appi Munkki, Lee jäi Sunerandi kaitsma. Alesha, tajudes et oht on tunduvalt suurem, kui tema sellega toime tuleks, hakkas vaikselt taganema. Hunt tegi hiiglasliku hüppe Sunerandi suunas, Leel aga õnnestus naine veel viimasel hetkel koletise lõugade eest ära tõugata. Mõningase võitluse järel suutis Lee looma mõtte jõul maha rahustada ning oht oli sellega möödas. Alesha tuvastas, et elukas polnud mitte lihtsalt üks loom, vaid mõne maagi poolt esile manatud elukas. Seda tõestas ka fakt, et hommikuks oli peletis kadunud. Miskipärast oli zhentidel hädasti vaja Sunerand enda kätte saada...

Edasi liikudes jõudsid seiklejad hiiglasliku metsa serva, enne puid aga oli üks küla. Munkki, kes käis ees maad kuulamas tuli tagasi sõnumiga, et nende kõigi (peale druiidi) peade eest oli välja pandud hiiglaslik summa kulda. Sellest hoolimata, et küla võis olla vaenulik, oli tarvis reisimoona täiendada ning kindlasti läks vaja mingit vankrit. Nõnda läksidki Alesha ja Munkki külla kõike seda hankima. Külas selgus, et sealt oli paari päeva eest läbi läinud hiiglaslik armee (ligikaudu 2000 meest, nagu Alesha hiljem välja arvestas) Cormyri suunas. Seltskond asus kiiruga teele, sundides hobust armutult takka aina kiiremini liikuma. Loom püsis püsti ilmselt ainult tänu Moreni nõidustele. Mõne päeva möödudes õnnestus neil seljatada zhenti armee ning seiklejad jõudsid Tilvertoni. Andnud edasi uudised läheneva sõjaväe kohta sõideti ilma peatusteta edasi Suzaili.

Linn oli tunduvalt suurem kui Alesha oli seda ette kujutanud... kõrged tornid, laiad tänavad... ning nii palju inimesi. Alesha vahtis pärani silmi ringi, sõit tundus kestvat igavesti. Meeletu kihutamise järel jõuti ülejäänud seltskonna isanda, Paladinpoja juurde. Alesha kaaslased andsid oma isandale kiire ülevaate nendega toimunud seikluste kohta. Paladinipoeg tasus kõigile (sealhulgas ka Aleshale) heldelt ning andis uue ülesande: minna Athkatlasse ning paluda Amnilt abi tulevas sõjas.

Seltskond täiendas oma varud ning oli valmis juba liikuma, kui tuli Paladinipojalt kiri, kus ta ütles, et soovib nendega kohtuda Seitsme Pistoda kõrtsis Athkatlas. Seiklejate hinge puges kahtlus, mis ei hajunud ka siis, kui Paladinipoeg kinnitas, et kiri oli temalt. Mõtlikus meeleolus asuti teele.

[Serpent]

[Serpent]

[Serpent]

Lee nõiduse all olevad orkid anti draakonitele ülekuulamiseks ning seiklejatele jäid mõned tunnid aega enne, kui nad pidid kohtuma Paladinipojaga. Alesha otsustas aega kasutada rahus mediteerimiseks ning suundus parki. Ta ei jõudnud eriti kaua mediteerida kui kuulis peas Moreni häält. Orkid olid põgenenud. Alesha ärkas võpatusega transist ning jooksis nii kiiresti kui sai sündmuspaigale. Ülekuulamisruumis olid kõik valvurid tapetud, orkidest polnud jälgegi. (Või siiski, üks verine jalajälg oli, ent sellest polnud mingisugust abi.) Moren äratas oma loitsudega valvurid surmast ning nende selgitused heitsid veidi valgust sündmustele. Nimelt oli keegi kolmas ork maagia abil sisenenud ruumi, vabastanud vangid lummusest ning valvurid tapnud. Samal ajal oli kohale jõudnud ka Paladinipoeg ise. Orkide põgenemist ei osanud ta kuidagi kommenteerida, vaid liikus kohe olulisema teema juurde - regent. Seltskond pakkus välja idee regent tappa seejärel üle kuulata (hinged ei ole võimelised valetama) ning siis ellu äratada. Ehkki Alesha meelest oli see plaan täiesti mõeldav, ei oleks tohtinud Paladinipoeg sellega mitte mingil juhul nõustuda. Kõigi hämmastuseks oli ta aga sellega nõus. Kohtumise regendiga korraldas ta järgmise päeva lõunasöögi ajaks.

Munkki oli aga seltskonna jaoks veel üks uudis - keegi haldjas oli käinud nende järele küsimas. Otsustatigi minna ning uurida, mis asjus nendega kontakti otsiti. Selgus, et ta oli sattunud Suzaili jälitades kahte Lathanderi preestri riietes meest, ilmselt samad mehed, kes röövisid Munkki ja Bruenori. Haldja nimi oli Linisdur.

Järgmise päeva lõunal kohtuti Cormyri arevalitsejaga, nagu plaanitud oli. Regent oli sõbralik ning käitus täiesti sundimatult - miski tema juures ei viidanud sellele, et ta võiks zhentide mõju all olla. Samas oli tal seiklejate jaoks halbu uudiseid selle kohta, et Cragi loss oli langenud, ning avaldas samas imestust, et Paladinipoeg polnud neid saatnud rindele. Seiklejate peas süvenes kahtlus, et hoopiski nende tööandja on see, kes on zhentide mõju all. Paladinipojalt endalt aga mingeid vastuseid ei saadud, sest ta oli vahepeal kiiruga rindele läinud (või vähemalt nii ta väitis, kui Moren maagia abil temaga ühendust võttis).

Moreni nõiduste abiga lendas kogu seltskond kiiruga Cragi lossi alla. Kindlus oli looritatud maagilisse pimedusse. Kuna ainult Moren suutis pimeduses näha, läks tema lossi lähemalt uurima. Tema selgituste kohaselt oli kogu kindluse territoorium täis laipu, nii Cormyri sõdalaste kui ka zhentide omi. Samas oli ilmselt mingisugune elukas sinna oma pesa teinud, sest keegi oli laipu kokku kuhjanud ning Moren leidis ka ühe hiiglasliku jälje. Seiklejad otsustasid lennata edasi Lillade Draakonite tugipunkti, ületades selleks zhentilaride laagri.

Laagris Paladinipoega ei olnud, ei olnud ka teda keegi seal näinud - ta oli ennist valetanud...

Lee ja Moren otsustasid vastase laagris diversiooni teha ning lendasid nähtamatult sinna kohale ja tapsid zhentide pealikud, peale ühe, kelle nad ülekuulamiseks kaasa võtsid. See aga vallandas rünnaku. Cormyri armee oli ilmselges vähemuses, ent Lee võttis nende uue pealiku oma mõjuvõimu alla, ning sundis teda armeed kaitsepositsioonidele suunama. Zhentid pöördusid tagasi oma laagrisse ning seiklejad asusid edasist tegevuskava plaanima...

[Serpent]

[Serpent]

Alesha ärkas templis. Tal käis pea veidi ringi ning ta tundis ennast kuidagi raskena. Moradini preester oli ta tagasi ellu äratanud, mitte mõni druiid, nagu Aleshale oleks rohkem meeldinud. Ehkki ta sai aru, et Moren oli kõik korraldanud ikka hea pärast, oli ta asjade käigu pärast ikkagi pahane ning ei väsinud seda Morenile meelde tuletamast.

Tuli välja, et vahepeal oli nii mõndagi juhtunud. Craigi loss oli tagasi vallutatud ning Amni väed lähenesid rindele. Lee oli jäänud rindele Cormyri armeele toeks. Paladinipoja käitumine aga äratas aina rohkem kahtlusi.

Otsustatigi nüüd sellesse probleemi süveneda. Munkki sai Ilmateri templist paar võlujooki, mis pidi muutma valetamise võimatuks ning maagi käest hangiti loits, mis pidi takistama nõidadel maagia abil pealt kuulamise. Nõnda mindigi regendi juurde ning paluti tal korraldada lõunasöök, kus peale regendi ja seiklejate oleks ka Paladinipoeg kohal.

Vahepeal oli aga Munkki hakanud imelikult käituma. Kurtis, et väga halb on olla, ent ei Alesha ega Moren ei tuvastanud tal mingit haigust ega muud häda. Ilmselt teeskles. Munkki aga järjepidevalt jätkas oma kummalist käitumist ning edaspidi veetis kogu oma vaba aja Ilmateri templis mediteerides.

Moren valmistas lõunasöögi ruumi ette nii, et saaks ilma igasuguste vahele segamisteta Paladinipoega küsitleda. Alguses kulges kõik loomulikku rada mööda, kuid siis, kui seltskond enamvähem kindel oli, et võlujook on toimima hakanud, hakati Paladinipoega küsitlema. Ta vastas samal viisil nagu ta seda varemgi oli teinud, ainult et kõige kriitilisemate küsimuste puhul, kus oli juba teada et ta valetab, langes ta kummalisse poolärkvel seisundisse. Oli selge, et ta pole tema ise, ning vaja oli kiiresti tegutseda. Paraku jäid seiklejad hetkeks liiga kaua mõtlema - Paladinipoeg oli püsti tõusnud ning lahkus kiirel sammul ruumist. Munkki jooksis talle järele, kuid paraku mitte piisavalt kiiresti(!).

Regent määras rutuga ametisse uue mehe, seiklejatele jäi ülesandeks Paladinipoeg üles otsida. Alesha asus Paladinipoega jälitama küsides linnakodanikelt juhiseid. Samal ajal informeeris Moren linna väravatel valvureid juhtunust. Viimaks suutis Alesha leida kõrtsi, kuhu oli nähtud Paladinipoega sisenemas. Samal hetkel ilmus välja ka Moren ning kogu grupp koos siseneti majja. Ühest toast leitigi põrandalt Paladinipoja surnukeha, tema tapja põgenes samal hetkel akna kaudu. Viimast kätte ei saadudki.

Kõik oli väga sarnane Amnis juhtunuga: tapmiseks oli kasutatud Bane'i sümboolikaga rituaalnuga, mis tähendas, et tõenäoliselt on Paladinipoja elustamine võimatu. Sellegipoolest otsustati seda vähemalt proovida. Kuid veel enne seda teostas Alesha lahkamise, et paremini selgusele jõuda, kuidas see ussikese laadne olevus meest juhtinud oli. Midagi olulist Alesha sellest teada ei saanud.

Elustamisrituaal ebaõnnestus, nagu arvata oli.

[Serpent]

Järgmisel päeval kutsuti kogu seltskond kindlusesse briifingule. Nende uueks ülemuseks oli keegi pikemat kasvu mees (Alesha ei üritanudki nime meelde jätta), kes tegi neile ülesandeks Paladinipoja mõrvar kinni püüda. Kuid veel enne kui nad jõudsid pead tööle panna plaani osas, jõudis nendeni ärev uudis - Moreni isa oli kadunud.

Mõningase nõidumise tulemusena suutis Moren kindlaks teha mis juhtunud oli: tema isa oli röövitud, kusjuures röövijaks ei olnud keegi muu, Kui Paladinipoja mõrvar ise. Ilmselt oli tal plaanis neile lõks üles seada, aga võib-olla lihtsalt Suzailist eemale meelitada. Sellegipoolest olid kõik nõus, et Moreni isa tuleb ära päästa.

Alesha määras loitsudega röövitu ligikaudse asukoha, Moren lennutas nad kiiresti kohale. Tegu oli ajahambast puretud kindlusega, ilmselt juba aastaid tühjana seisnud. Ettevaatlikult otsiti kogu kompleks läbi. Ainus huviäratav objekt terves kindluses oli võimas rauduks madalamal keldrikorrusel. Uks oli kindlalt lukus, ainult loitsu abiga oleks olnud võimalik seda avada.

Kuna oli juba üsna hiline aeg, otsustati ööseks lagunevasse kindlusesse jääda. Hoolimata Moreni vastuväidetest tegi Alesha kaminasaali tule ning röstis seal eelnevalt metsast korjatud kastaneid. Tuli võis küll soovimatut tähelepanu tõmmata, aga Aleshal oli üsna külm ning ta oli valmis riskima. Öö aga möödus ilma igasuguste vahejuhtumiteta.

Hommikul saadeti Munkki(kes endiselt väitis, et tal on halb olla) linna avamisloitsu tooma. Mõne tunni pärast oli ta tagasi kahe pärgamendirulliga. Suundutigi siis alla keldrisse, kus Alesha üritas ust loitsuga avada. Ei midagi. Alles peale seda kui Moren nõidused ukselt eemaldas oli võimalik seda loitsuga avada. Ukse taga, kogu grupi nördimuseks, oli teine samasugune. Jälle oli tarvis linna minna. Seekord kirjutas Linisdur loitsu endale raamatusse ümber ning mõningase ette valmistumisega avas ka ukse.

Ruum oli pime ja mitte eriti suur, ilmselt oli see algselt varakambri funktsiooni täitnud. Praegu oli see vangikongiks. Moren jooksis oma isa juurde ning asus teda köidikutest vabastama. Kõik järgnev juhtus väga kiiresti. Ruumi lagi varises sisse ning vett hakkas pahinal peale voolama. Alesha moondus instinktiivselt maoks ning hakkas ülespoole ujuma. Välimine rauduks oli sulgunud, ainus tee välja oli üles. Aleshal polnud aimugi, mis ta kaaslastest oli saanud, kogu oma energia suunas ta ujumisele. Õhk hakkas otsa saama ning rinnus oli kõrvetav valu, koobas mida mööda ta ujus oli pime ja tundus lõputuna. Viimaks jõudis ta pinnale, vingerdas kaldale ning ,siis juba inimkujul, ahmis ahnelt õhku kopsudesse.

Mõni hetke möödudes tõusid pinnale Munkki ja veidi hiljem ka Linisdur ning Moreni isa. Munkki oli liiga kauaks vee alla jäänud ning oli teadvuse kaotanud, kuid siiski elus. Linisdur ja Moreni isa aga ei elanud vee all olekut üle.

Veel samal õhtul elustati nii haldjas kui ka päkapikk, Munkkiga olid lood aga paraku veidi halvemad - teda ei olnud võimalik loitsudega ravida. Alesha jäi teda põetama.

Järgmisel päeval selgus, et Moreni isa röövija oli Suzaili poole teel ning jõuab kohale alles millalgi järgmise päeva jooksul (seltskond oli sama maa läbinud loitsude abil vaid paari tunniga). Lepiti kokku, et varitsus korraldatakse talle järgmisel päeval. Moren ja Linisdur aga otsustasid veel enne luurama minna ning rohkem infot tema kohta hankida.

Mõne tunni pärast ilmus välja Linisdur, kes rääkis, et nad olid Moreniga seda zhenti kuskil metsatukas varitsenud ning viimane oli nende rünnaku peale plehku pannud. Moren aga olevat jäänud veel maha tüüpi otsima. Alesha tormas selle peale vihaselt Moradini templisse ning käskis koheselt preestril Morenile telepaatiliselt sõna saata, et ta viivitamatult tagasi pöörduks, jäädes ise huviga ootama, millega viimane toimunut põhjendada üritab.

[Serpent]

[Serpent]

Zhentide laager asus mingisuguse ruunidega kaetud monoliidi ümber. Kuna ühtki valvurit näha polnud, otsustati vaikselt kivi juurde hiilida ning seda veidi lähemalt uurida. Mingisugune valve siiski oli, sest märgati Morenit, kes oma metallturvises sihtmärgi poole "hiilis". Telkidest tormasid välja zhentid, mis iseenesest ei tõotanud olla suurem katsumus, kui neid poleks toetanud mingisugune suur lendav paljude silmadega kera. Lahing ei arenenud seiklejatele üldsegi mitte sobivas suunas ning otsustati tagasi tõmbuda. Moren oli vajunud tardumusse ja jäi neist tandrile maha.

Lagendiku servast kaugemal metsas tulid neile vastu Bruenor ja Lee, kes olid suunatud appi lillat draakonit otsima. Kuna Morenit ei saanud sinna maha jätta, mindi koos uuele katsele. Koos Bruenori ja Leega läks võitlus tunduvalt kergemini. Nagu arvata oli, ei olnud valvuritest mingit vastast ning eelmisel korral nähtud elukat ei paistnud ka läheduses olevat. Kui valvurid olid viimseni tapetud, läks Alesha ettevaatamatult uurima üht telki, kust varem oli valjult hingamist kuulda olnud. Telk ise, juhtumisi, hõljus paari meetri kõrgusel maapinnast... Viimane asi, mis tal sellest meelde jäi, oli hiiglaslik silm, mis tema poole põrnitses.

Alesha tuli uuesti teadvusele Suzailis Lillade Draakonite peakorteris. Nagu talle selgitati, oli vahepeal väga palju juhtunud. Pärast paljusid sekeldusi olid ta kaaslased viimaks suutnud need suured lendavad silma-kollid ära tappa (tuli välja, et neid oli kaks) ning seal kohapeal olnud maagi vangi võtta (viimane oli seal selleks, et luua kooljate armee Cormyri vastu). Samuti oli see müütiline Lilla Draakon nendega ühendust võtnud läbi tollesama mõõga, mille rajaleidja oli neile kinkinud. Midagi uut tal neile öelda ei olnud - ütles, et Cormyr ei tohi langeda, kuid mingisuguseid konstruktiivseid lahendusi ei pakkunud... igatahes palju tühja juttu. Seal samas andis Claerin(või mis iganes ta nimi oli) neile uueks ülesandeks hävitada zhentide poolel olev punane draakon (lihtne tal öelda!).

[Serpent]

Seoses sõjategevusega olid Suzaili tänavad üsna lagedad, enamik kaupmehi oli juba lahkunud kas laevade või karavanidega või valmistusid selleks. Seda, mida seiklejatel praegu kõige enam vaja läks - maagilist varustust - ei olnud enam võimalik linnast hankida. Seepärast lepitigi kokku, et Moren ja Lee lähevad Waterdeep'i ning hangivad vajaliku kraami sealt, senikaua ootavad teised linnas. Kuid veel enne kui nad jõudsid teele asuda, toodi Morenile teade, et nende mõis (Alesha sai alles nüüd teada, et Munkki, Moren, Lee ja Bruenor olid kunagi oma varasemate kangelastegude tasuks saanud mõisa) ning selle juurde kuuluv küla oli jäänud draakoni rünnaku ohvriks. Kusjuures, draakon oli ähvardanud selle lõplikult maatasa teha, kui seiklejad ei ilmu sinna viie päeva möödudes.

Sel ajal, kui Moren ja Lee olid Waterdeep'i poole teel, saabus Suzaili üha enam halbu uudiseid rindelt. Cormyr kaotas lahingu lahingu järel, zhentid olid ilmses ülekaalus ning aeg-ajalt nähti draakonit... Viimase vastupanuna koondas Cormyr kõik oma väed Suzaili.

Järgmisel päeval saabusid Moren ja Lee, kaasas turvis Bruenorile, mõned loitsupärgamendid ja maagilised saapad. Nad mõlemad tahtsid olukorda Suzaili ümbruses ise uurida, mistõttu kolkakülla minek lükati järgmisele hommikule.

Nagu tavaliselt, ei kulunud kohale jõudmiseks lennates poolt päevagi. Kuna draakoni tulekuni jäi veel üks päev, asuti kiiruga ettevalmistusi tegema. Lee oli enne Suzailist lahkumist oma mõttejõuga orjastanud mõned zhenti sõdurid ning käsutas neid nüüd mõisahoonet korda seadma ja muid sedasorti töid tegema. Munkki kogus külast veidi toiduvarusid ning saatis külaelanikud metsa varjule. Bruenor asus ballisti ehitama.

Draakon saabus järgmisel hommikul veidi varem kui teda oodati. Lohe maandus katusel ning asus mõisahoonet ühest otsast lammutama. Bruenor ja Munkki jooksid positsioonidele ballisti juures, Alesha ja Lee aga akna juurde, et paremat pilti toimuvast saada. Lohe oli suur... ei, hiiglaslik. Ehkki Alesha oli draakoni kirjeldusi enne kuulnud, oli selle nägemine midagi hoopis enamat. Alesha jõudis mõttes järeldusele, et lohe ründamine oleks ilmselgelt halb mõte, ning hoopis kõnetas teda. Draakon ei andnud mingeid selgeid vastuseid, vaid esimesel avanenud võimalusel kahmas poolhaldjast kinni. Alesha sai korraks Lee abiga ennast vabaks, aga draakon haarast tast kohe uuesti ning tugevdas oma haaret poolhaldja ümber. Teise vaba käpaga haaras ta Munkist ja lendas kõrgustesse.

Draakon maandus mõne tunni pärast kuskil mägedes. Aleshal polnud õrna aimugi kui kaugele või mis suunas nad olid lennanud. Seal samas asus üks suhteliselt väike koobas, milles asus kaks kongi, mida nad Munkkiga õige pea seest poolt uurida said. Koopa suu ette asetas lohe ühe hiiglasliku kaljurahnu. Munkki üritas põgeneda, kasutades oma teleporteerumisvõimet, kuid juba mõne hetke möödudes munga kadumisest nägi Alesha, kuidas rahn veeretati koopasuu eest ning punane lohekäpp lükkas Munkki tagasi puuri. Nõnda ei jäänud neil muud üle kui oodata hommikuni, mil nende võimed taastuvad, ja siis uuesti proovida.

Hommikul muutis Alesha end maoks ja roomas puurivarbade vahelt välja. Munkki puuri lõhkus ta roosteloitsuga ning kaljurahnu koopasuu ees muutis mudaks. Lohet enam valves ei olnud, mistõttu nad said takistamatult põgeneda. Vähese vaevaga leidsid nad kätte õige suuna ning üsna pea said uuesti kokku neid otsima tulnud kaaslastega. Hetkegi aega raiskamata viis Moren nad Suzaili.

Linnas oli kõik teisiti. Inimesi oli tänavatel veelgi vähem kui tavaliselt, mõned majad põlesid ning mõnede ülikute laibad olid rahva hirmutamiseks välja riputatud. Polnud kahtlustki - zhentid olid linna üle võtnud. Ühe linnakodaniku käest õnnestus teada saada, et suurem osa aadlikest, ning nende hulgas tõenäoliselt ka regent, põgenesid laevadega Sembiasse. Samuti selgus, et linnas on keegi, kes neid leida püüdis.

Moren, Bruenor ja Lee suundusid valitsushoonetesse, lootuses mõni zhenti liider kätte saada. Alesha jäi hea meelega sellest kõrvale. Nende ettevõtmine osutus edutuks ning mõne aja pärast suundusid nad kõik päkapikkude linnaosa all asuvatesse tunnelitesse.

Öösel Alesha valvekorra ajal oli järsku tunnelites kuulda kellegi samme. Paari hetkega oli kogu seltskond üleval ning valmis lahinguks. Kuid veel enne kui, võõras nendeni jõudis lõi Lee ta mõttejõuga uimaseks. Tulijaks osutus musta riietatud gnoom - ilmselt ei olnud tegu zhentiga, ent sellegipoolest võeti talt relvad. Lee võttis ilma otsimata ta riiete vahelt mingisuguse kirja, mis, kusjuures, oligi neile adresseeritud. Kirjas ütles Claerin(või mis see nimi oligi), et seiklejad viivitamatult edasiste instruktsioonide jaoks Draakoni rannikule ilmuksid.