Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Brettonia

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 10:00 4. Juul 2006

Ja WILL jutustas talle kogu loo, nii nagu oli, Daimirist, Greifist ja tolle põgenemaaitamisest. Ley kuulas väga hoolega ja mõtlikult, siis libistas varrukast stileti välja.
"Hei! Mis sa sellega õige teha mõtled?" ehmatas Will ja haaras mõõga. Ley libistas stileti tagasi varrukasse. Naeratas.
"Ära parem mängi selliste asjadega, noormees!" vangutas Will pead ja laskis mõõgapidemest lahti.

"Ma tahtsin lihtsalt öelda, et kui sa siin nähtud asjade kohta kusagil oma suud peaks paotama, tutvustan ma sind selle teraga isiklikult ja lähedalt." Ley toon polnud õel,pigem isegi võis seda rahumeelseks ja sõbralikuks pidada.
"Kas sa ähvardad mind?" küsis Will ja vaatas haldjaverelisele karmilt otsa.
Ley vaatas vastu. Tal olid naerukil pruunid silmad. "Ei. Ma ei hakkaks kunagi ähvardustele aega raiskama."
"Aga sina parem vaata ette, pojuke! Kui see sinu tera peaks kedagi kasvõi kriimustama, siis ripud sa järgmise asjana võllas," lubas Will juba päris närviliselt. Ley keeras end kergelt. "Vaat mis, Will, see, et mina ja Ilderian palgamõrtsukate gildist lahku lõime, ei kahanda kuidagi meie oskusi - kui sa mõistad, mida ma öelda tahan."

"Ainus asi, mida ma selle lause peale mõistan, on see, et kui võimud sinust kuuleksid, siis sa ilmselt enam elavate kirjas poleks," vastas Will.
Ley naeris tasakesi. "Sa ei pea mind kartma, kuni sa vennaskonnale ohtlik pole. Ilma käsuta ma sind ei puutu."
"Seda kauem sa ilmselt elus ka püsid," lubas Will toast välja marssides. Ley naeratas laialt ja istus kuuli valvama.

Will kõmpis söögimajja, kuid seekord mitte tantsima, vaid õllekapa taha. Seal kogus pidu juba vaikselt hoogu. Õlut kummutades mõtles ta palgamõrtsukatest ja kujutles, kuidas ta Ley üles annab ja kuidas too võlla tõmmatakse. Pead soojaks ei julgenud ta juua ning õiget lõbu ei tulnud ei õllest ega tantsust. Ta istus mõnda aega ja kõmpis tagasi Benno poole. Kääbik istus kuulivalves, Ley magas põrandal. Will kobis vastastuppa. Öösel kuulis ta läbi une, kuidas Benno Ley üles ajas. Hommikul istus jällegi Benno kuuli taga ning Ley magas. Will tatsas uniselt tuppa ja küsis kääbikult: "Kas siin kuuli taga vahest midagi huvitavat ka juhtub?"
"Juhtub küll. Mõnikord sihukesi asju, et sa ei taha neid näha."
"Näiteks?" küsis Will.
"Noh, näiteks kuidas su sõpru tapetakse."
"See pole huvitav," sõnas noormees kähku.

"Aga sa pead seda vaatama, et oleks teada, mis täpselt juhtus." Benno vaatas talle tõsiselt otsa. Siis pani väikese musta kiviga sõrmuse vastu kuuli. Peagi ilmus udust mööda lumist teed edasi kihutav üksik ratsanik. "Näiteks kui see mees peaks kellegagi võitlema, tuleb väga hoolikalt tähele panna, kes ründas esimesena ja kuidas."
"Kes ta selline siis on?" haigutas Will.
"Keegi, keda me jälgime."
"Keegi tähtis?"
"Keegi, kes võib ühesse keerulisse jamasse selgust tuua. Praegu on ta söödaks väljas, seepärast jälgimegi. Feimir liigub tal mõnemiilise vahega sabas, aga ta ei tea seda."

"Kas te saate selle kuuliga vaadata, keda iganes soovite?" küsis Will juba huviga.
"Mitte päris. Ainult neid, kellel selle kuuli jaoks majakas küljes on."
"Sõrmus?"
"No võib ka nii öelda," vastas kääbik. "Aga need pole päris tavalised sõrmused."
“Selle suutsin ma ise ka välja nuputada,” ütles Will tähtsalt.
"Ja mida sa nende juures huvitavat leidsid?" muheles kääbik.
"Einoh. Lihtsalt see, et need pole tavalised sõrmused," naeratas Will.
"Nojah," ütles Benno kavalalt, "tähendab, võtad sõrmuse ära, viskad selle minema ning oledki jälgimisest pääsenud."

"Aga see tüüp ilmselt ei tea, et tänu sellele sõrmusele teda jälgitakse..."
"Mõned targemad isegi teavad ilmselt. Näiteks Roy." Benno silmitses oma sõrmi, lükkas siis musta tilgakujulise kiviga sõrmuse kuuli vastu ning varsti ilmus udust sünge näoga Roy, kes mingi treeninguväljaku ääres mõõgale kaltse ümber mähkis, kamp noorukeid umber.
"Kui minu abi peaks vaja olema, siis anna lihtsalt märku."
"Too kuskilt süüa kah, raha on riiulil savist vaasis," hõikas Benno trepist alla kõmpivale Willile järele.

Kui nad koos üleval Benno kambris einet võtsid, küsis kääbik Willi edasiste plaanide kohta.
"Mõtlesin Bergenisse tagasi minna ja vaadata, et kui hea mäluga need tüübid ikkagi on," vastas too.
"Sul oleks selleks äkki abi vaja? Roy tundub praegu üsna vaba, ehk otsid tema kampa?"
"Tegelt ma arvan, et mis minuga seal ikka juhtuda võib," arvas Will.
Benno kehitas õlgu. "Sel juhul oleks hea sulle sõrmus panna."
"Et te saaksite näha, kuidas ma kitli peale saan?" Will muigas.
"Leiame pärast vähemalt su laiba üles," ütles kääbik süütult. Will naeris. "Ega mind miski korralik matus huvita."
"Noh, peale matmise on muidki võimalusi..."
"Nojah."

"Ahjaa, Ley muretses, et ega ta sind liiga ära ehmatanud eile."
"Oh ei... Ega mina mingit siidikäppa karda," vangutas Will pead.
"Ley on proff minu teada, sama kamba mees, mis need sinu kinnivõtjad. Nojah. Igatahes ära seda Ley norimist tõsiselt võta, ta on rahumeelne."
Will noogutas.
"Aga välja vihastada teda ka ei maksa... tal võib minevik meelde tulla..." ütles Benno hoiatavalt.
"Mismõttes?"
"Noh, see aeg, mil ta tõesti kiskja loom oli."

Nad olid natuke aega vait. Siis küsis Will: "Kas te selle kuuli abil ka tulevikku näha saate?" Benno raputas pead.
"Isegi mitte seda, et mis ilm homme tuleb?”
"Ei. Aga meil jäi sõrmusest jutt pooleli. Kui sa endale sellist tahad, pead Feimiri üles otsima."
"Aga ma ei taha," vastas Will.
Benno noogutas ja ütles, et ta ainult heast südamest pakkus. "Kas tahad kellelegi siia teadet jätta?"
"Royle võite edasi öelda, et ma käisin siin."
"Ja et läksid edasi Bergenisse?"
"Näiteks."
Benno noogutas. "Siis ta teab, kust sinu laipa otsida."
"Näiteks."
"Noh, pole hullu, loodetavasti peagi näeme siis," ütles Benno. "Kui sa jälle elus oled."
"Jälle?" küsis Will. See oli kostnud norimisena. Kääbik laiutas käsi. Will põrnitses teda ja küsis siis lähema parkali või nahakaupmehe järele. Ta ei kavatsenud oma nahapampu kuhugi kaugele tassida enam. Benno juhatas.

Tagasi jõudnud, otsis Will endale Benno riiulist lugemisvara. Mille kirjast aru ei saanud, seda ei puutunud. Kääbik ise magas, Ley istus kuuli taga. Willi tervitusele vastas rahulikult ja sõbralikult, nagu oleks eelmise jutuajamise unustanud. Will leidis paksu raamatu ussinimestest ja kobis sellega vastastuppa. Ta sai teada, et on olemas inimese ja ussi ristandeid, kes madusid ülistavad. Üsna napilt oli seal nende üldist kirjeldust ja religioosseid rituaale, muuhulgas mainiti, et need, kes nende meelest liiga inimestena sünnivad, ohverdatakse ja süüakse ära. Will võdistas õlgu ja luges edasi. Mida ussim, seda austatum, väitis raamat, ja veel, et ussinimesed on väga targad ja muuhulgas osavad alkeemikud. Alamad neist ehk inimesemad võivat isegi teinekord liikuda inimeste hulgas, ilma et neid ära tuntaks. Will uuris mustalt ratsanikult võetud mõõka ja ussijoonist sellel. Oli korraga kõhe ja põnev. Mõõk oli hea relv, käes mugav hoida. Will luges edasi. Raamat väitis küll, et ussinimeste kohta on väga vähe teada ja vahest on nad praeguseks hoopis hävitatud – kuid Will mõtles, et see ei saa kuigi tõenäoline olla, arvestades paar lehte varem mainitud ussinimeste võimet end ükskõik mis ajahetkel ussiks muuta.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 12:40 9. Juul 2006

Õhtul hakkasid kohalikud kutid WILLI poole kõõritades kampa kogunema. Tolle tegi avastus veel uljamaks ning ta tantsitas Vala tüdrukuid veel suurema lustiga. Kahe tantsu vahepeal astuski mingi kolge ligi ja ütles vaikselt, et kuule, vend, oleks tore, kui sind siin homme näha poleks, täna annavad veel andeks.
"Mis siis juhtub, kui tulen homme terve oma kambaga kohale ja napsame kõik need kaunid neiud korraga ära?" vastas Will üsna valjusti.
"Kui sul kamp oleks, ei käiks sa siin üksi."
"Seda vaatame homme. Nõus?"
Kolge noogutas ja tõmbus eemale. Will lõbutses hilise õhtuni.

Benno oli kuuli taga, Ley magas. Will luges veel ning uuris vahepeal mõõka. See oli hea, kerge ja käepärane relv. Teral vonkles ussimuster. Hommikul pakkus end kuulivalvesse. Näis, et Benno ja Ley kartsid midagi olulist maha magada. Ometi polnud seal midagi põnevat, aeg-ajalt Feimir, Deilas ja Mia, siis too tõmmu ratsanik, siis Orn, siis Ebony... ja kõik kihutasid kuhugi, ehkki tundus, et eri suundades. Royd nägi ta paar korda vilksamisi, jäi mulje, et sõber on vehklemisõpetajaks hakanud. Võreaia ja hoonete järgi tundis ta ära, et Roy on Calhi templis, Will oli seal teda kunagi Deilasega oodanud. Feimiri kamp oli just ära keeranud Brettoniast põhja poole minevalt teelt ja läks mägede poole. Siis hakkas homseks minekuks asju pakkima. Ley küsis, kuhu sätid ennast, et ta juba hakkas sinuga ära harjuma.

"Lähen Bergenisse tüli norima," vastas Will.
"Jõudu ja edu siis. Too mõned pead kah kaasa."
Will noogutas. Näitas siis raamatut ja küsis, kas Ley on midagi ussinimeste kohta kuulnud.
Ley tõmbus tõsiseks ning vastas, et pole kuulnud, et selliseid kohatud oleks siinmail.
"Noh, Bergenis on neid jalaga segada," sõnas Will. Kes muud need mustad ikka olla võisid.
"Oled sa mõnda päriselt näinud?"
"Jaa. Nad jälitasid mind linnavahel ja siis kaks tulid isegi metsapiirini, kuni nad maha raputasin. Ühe hobuse hirmustasin ära ja too kappas minema ja ratsanik pillas selle mõõga maha."
"No mõõk pole veel ussinimene, võivad muidu mingid hullud olla."
"Nad olid üleni mustas," seletas Will õhinal. "Nagu tondid."
"Ussinahas?"
"Pole kindel. Aga raamatu järgi saavad nad ussiks muutuda, millal aga tahavad. Ja need, kes on vähem ussi moodi, söövad ära. Aga see käib ainult nende endi kohta…"
Ley vangutas vaid pead.

------

ROY magas end Ehlonna templis puhanuks ning väljas oli juba pime, kui ta ratsanike ruumidesse tagasi läks. Vaikselt pakkis ta oma asjad ning sama vaikselt tegi minekut. Valgusloits viis ta üle paadisilla Valasse. Seal ööbis ta tühjas majas, kus Daimir ja Greif Willi vangis olid hoidnud, hommikul kais söömas, varus reisimoona ja asus Calhi poole teele. Öömaja sai ta teeäärses talus sulastekambris. Hommikul aga avastas ta sulased enda umber kogunenult ehmunult talle otsa jõllitamas. Peegel tõi selguse: tema laubal, seal, kuhu Teejuhi sõrm oli paar hõbedast soomust nahale jätnud, helkis väike hõbesoomustega kaetud lohekujutis. Roy jätkas jonnakalt teekonda, ehkki taipas, et Teejuht nõuab teda enda käsutusse. Ta ei tahtnud templisse, ta kartis selle võimu ning igal pool viirastusid talle temple käsilased. Ta mähkis lauba riidesse, kuid lohemärk söövitas peagi sidemesse augu. Inimeste pilgud pöördusid üha enam selle kummalise märgi poole. Enam ei julgenud ta ussisilmsele vastu hakata. Kareeni pärast. Oli ju Teejuhil võim surnute üle. Ta pöördus tagasi ning jooksis end hingetuks, langedes viimaks Wee Jasi templis kurnatuna Teejuhi jalge ette põlvili. “Said sa minult loa lahkumiseks?” küsis too karmilt. Siis kamandas lamamisaltarile ning ravis kurnatuse ta kehast. Pärast saatis magama.

Öösel sai ta lahkumisloa. Märk oli laubalt kadunud, kuid Roy aimas, et see ilmub jällegi nii pea, kui Teejuht teda vajab. Ta tohtis õpetaja käsutusest lahkuda, isegi pidi seda tegema, et elukogemust saada, kuid ometi oli ta nüüd seotud ja märgistatud. Uuesti võttis ta jalge alla teekonna Calhi. Templis mäletati teda, anti tööd ja peavarju. Tööks sai templilt tasulist relvaõpet saavate noorukite mõõgatrenn. Õhtul kirjutas ta Ulrikale. Too ei mõistnud kindlasti, miks Roy haldjametsast lahkus.

Mõõgaõpetajana sai ta kiiresti nimeks Vana Hirmus. Ülbuse higistasid laisad kiiresti nahast välja. Nüüd juba kardeti teda. Vinguda ei julgetud enam, ägiseti ainult. Lõunapaus sai nii lühike, et sinna pidi jooksma, kes joosta jaksas. Tegevuses tuleb end hoida, muidu lähed peast segi, mõtles Roy.

Tema öökorter asus täpselt Ebony kunagise kabineti all. Sellega seoses meenus Ilderian ja see, et koos Ilderianiga oli kõik hästi. Õhtul hakkas närvilisus jälle tagasi kippuma. Roy istus voodinurgas ning silmitses oma käsi ja sõrmuseid. Preestrisõrmus ühes käes ja jälgimissõrmus teises. See asutus oli kinnine ja hakkas teda vaikselt lämmatama samamoodi nagu tempel. Tegevus oli sama, lihtsalt suunitlus ja mastaap teised. Roy ei suutnud enam kauem tühjalt istuda, pani riidesse ning läks linna peale, lootes, et kõndimine rahustab. Korraks jõnksatas ta kohkunult seisma ning vahetas suunda - see oli üsna ilmselgelt Rania, kes saanist välja astus ning Mõõka ja Mantlisse läks, pisut teistsuguseks meigitud, soenguga ja pikas kleidis, aga muidu... Royl polnud mingit isu Raniaga vestelda ning ta muutis suunda. Nüüd kandsid jalad teda turu poole.

Preestrid kogunesid õhtulauda, kui ta templisse tagasi jõudis. Arutasid oma päevatöid. Roy hoidus omaette ja vaikis, kui just keegi ei kõnetanud. Ta toanaaber oli lauda mingi päikesekummardajate koodeksi kaasa võtnud. Pärast sööki hakkas ärevus jälle vaevama ning Roy pühendus palvetamisele. See rahustas meeli. Ta silmitses templi laemaali ning selle teid ja radu. Istus seal kaua, oskamata end maailma sobitada. Siis läks uuesti jalutama.

Ta polnud kaugele jõudnud, kui tema teele keeras hämaruses kõrvaltänavast keegi ning läks tema ees edasi. Kõnnak oli tuttav. Roy seisatas ega osanud enam midagi peale hakata. Ta oli kindel, et see on Ebony. Naine peatus hetkeks, kohendas oma keebiseljal lehvivaid lahtisi juukseid ning läks edasi oma pikasammulise hoogsa kõnnakuga, mida Roy nii hästi mäletas. Roy pigistas silmad kinni ja käed rusikasse. Ta oli lootnud seda naist mitte iial enam kohata. Siis põgenes ta kõrvaltänavasse. Jooksis, kuni linnaserv vastu tuli, põlvitas siis lagedal väljal hange ja lõõtsutas seal. Koerad haukusid linnas, linnaelu õhtusi hääli kostis selja tagant, ja tema oli üksinda hangedes, pilk kaootiliselt igale poole veiklemas. Kuhu ta ka ei vaadanud, oli lumi. Ta puhkas hanges ning jooksis siis edasi, linnast kaugemale, kuni väsis. Siis lebas maas kummuli oma murede all, kuni väsimus tõi rahu.

Ometi lonkis ta läbi ööpimeduse linna tagasi. Ta ei tahtnud, et templis teda kadunuks arvataks. Templi ühiselamus oli kõik vaikne ja rahulik, toanaaber norskas. Roy pani preestrirüü selga ning märjad ürbid kuivama. Hommikul teatas esimese asjana oma lahkumisest templist. See kutsus esile imestuse. Oli loodetud, et ta jääb vähemalt paariks kuuks paigale. Kuid teedejumala rahvas ei olnud pealetükkiv, kui jutt käis rändamisest. Nõnda siis ostis Roy endale turult nädala toiduvaru ja siis kandsid jalad teda kirdesuunda, mägedesse.

Esimene loom, kelle jälgi ta jahilootuses maapinda uurides märkas, oli poni. Oh pang, mõtles Roy. Ta oli lootnud siit rahu ja üksindust leida. Järgmiseks leidis jänesejäljed ja lõpuks ka kellegi paeltesse jäänud jänese enda. Õhtusöök oli olemas.
Metsastel mäenõlvadel oli üksildane, hea ja rahulik. Roy nautis loodust ja kahetses, et tinti pole. Ta oleks Ulrikale edasi kirjutanud. Sellest, et läks haldjametsast ära Calhi, töötab seal ja õpetab siidikäppadest nolke, ning et õpetaja käskis õpitu üle järele mõelda. Järelemõtlemiseks oli siin aega ja ruumi, ärevus kadus ning asendus rahuga. Seal oli hea.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 12:41 6. Aug 2006

ROY tundis end metsas vabalt. Voolis puud, küpsetas jänese, hommikul jälitas suurt hirve – mitte söögiks, vaid et teda näha. Leidiski hirve üles ning nad silmitsesid teineteist tükk aega, enne kui loom pilgu pööras ja minema lonkis. Ta liikus ja peatus ja sõi ja liikus ja voolis ja liikus jälle tasahaaval põhja poole. Kui ta järjekordset puhkepausi tegi, lendas haldjate tiivuline postihobu temast üle ja kadus loodesuunda. Isegi metsas ei saanud ratsanikest ja templist lahti, kuid siin see ei häirinud teda. Ratsanikel polnud sellesse mäenõlva metsa mingit asja.

Tasapisi liikus ta põhja poole, jõudes kahe päeva pärast mäeaheliku lõpuni, kust ka Dullstrandist tulev tee läbi läks. Jänesepaelu leidis ta metsast veel mõned korrad, enamjaolt küll tühjad. Näis, et need on kas ponikääbikute pandud või käisid kääbakad neid rüüstamas. Roy hoolitses, et leitud paelad temast püügivalmitena maha jääksid.

Mets oli hea. Tempel näis olevat kõikjal ja oli kummaline, et ta siiani seda märganud polnud. Kuid nüüd ta teadis ja oskas märke leida, ehkki ise seda ei tahtnud. Ilma templita oleks elu palju lihtsam olnud. Mälukaotus oleks olnud vägagi asjaks, nüüd ei saanud ta oma teadmistest kuhugi taganeda. Tal olid olnud sõbrad, ta oli nad minema peletanud ja seepärast oli tempel nad endale saanud. Ta igatses Ilderiani ja lõbusaid muretuid aegu.

Mäeaheliku lõpust oli Valasse umbes poolteist päeva minna, ehk vähemgi. Roy läks maanteele välja. Oli jaanuari lõpp ja vesine sulailm. Õhtuks jõudis ta Corna ristmikule, kust Valasse kolme tunni tee. Seal oli suurem kõrts. Teelised olid ühtviisi väsinud ja märjad, ahjulähedus juba ammu kinni. Jutustati kellelegi vist Keltenist tulnule suurtest haarangutest Dimi lähedal ja huntidest, kes seal maha lasti.
"Hundid?" küsis Roy.
"Jaa, igavesed volaskid, viis tükki. Ise nägin," seletas jutustaja.
"Hallivatimehed..."
"Eei, mustad."
"Mustad?" kergitas Roy üllatust teeseldes kulme.
"Sihukesed vasikasuurused, keski ei usuks seda juttu, aga nad pandi keset linna rahvale vaatamiseks välja."
"Kustkohast nad siis toodi? Ja kes sellist metsikut looma taltsutas?" uuris Roy.
"Einoh, ega neid siis elusast peast... oota ma räägin otsast peale. Vaata, mina ise elan Dimis, eks ole, ja seal teekäänu juures on suur mägi, Käänumäeks kutsutakse. Ega rahvas sinna mäe juurde ja metsa eriti minna julgend, need Merdeni röövlid liikusid sinnakanti ka. Ja siis ühel hommikul järsku oli ei tea kust ratsavägi kohal ja läks kahelt poolt korraga metsa sisse ja siis läks seal madinaks. Siis tuli juba voor järgi neile regede ja telkidega ja hakkas metsast korjuseid välja vedama."
"Lysanderi vägi?"
"Jah, miski haldjakõrvadega tüüp kamandas neid vist."
"Millal?" küsis Roy huviga ja sügas mõtlikult habet.
"Oi sellest on nüüd juba nati üle nädala möödas. Ja siis need hundikorjused veetigi välja regedega sealt, kaelarihmad olid teistel kaelas ja puha. Ja kolm tükki olid pisemad, kutsikad vist alles... Ja igavene ports sõjaväepreestreid oli seal kohal, kes mehi lappisid..."
"Mis veel peale huntide välja toodi?"
"Noh, paarkümmend röövlit kah. Ega meile seal midagi seletatud õieti, lihtsalt näidati ja siis läks voor pealinna poole minema."
"Kui palju neid preestreid oli?"
"Miski viis tükki vist, ja abilisi ka, no tööd jätkus neil seal kõvasti. Ega ma tea, palju neid metsas oli korraga."
Roy näris mõtlikult kortsus õunakribulat. Ei öelnud ega küsinud rohkem midagi. Jutustajagi väsis mitmekordsest rääkimisest ja otsis endale magamiskoha.

Valas võttis ta Daila juurest Halli kaasa ning asus uuesti teele lõunasse. Enne Dullstrandi kohtas Marvinit, kes mureliku sõnumi ütles selle kohta, et Will Bergenisse läks. Roy muutis suunda.
-----------

WILL asus varakult teele. Ei suutnud hoiduda kiusatusest käia läbi selle maja juurest, kus Daimir ja Greif teda vangis olid hoidnud. Majal olid uks ja aknad laudadega kinni löödud, aga ümber maja olid näha kellegi mitmeid päevi vanad jäljed ja maja taga oli üks aken lahti kangutatud. Keegi oli kõndinud aknani, seisnud selle juures veidi ja tagasi läinud. Will ronis sisse. Tolmus oli magamiskoha jälg näha ja röövlite kraam oli minema viidud. Muu oli endine.

Suurel ristmikul kohtus ta Brettoniast tuleva ja Bergenisse teel oleva Asmundseni soolavooriga ning reisis selle seltsis edasi. Paar voorisulast olid mõnevõrra kolki saanud, Brettonia sõdurid olid soolavoori mingi pättide karavaniga segi ajanud ja igaks juhuks tappa andnud enne, kui asjad selgeks tegid. Will vangutas kaastundlikult pead. Voor pidi Dimi ööbima jääma ja kuna Will heast südamest voorisulase kohuseid oli täitnud, leiti temalegi Dimis Asmundseni hoovi öömajas koht. Suur oli aga noormehe imestus, kui selgus, et vaid tema üksi sinna ööbima jäi, voor aga vahetas puhanud hobused regede ette ja sõitis edasi. Kuid sellest polnud hullu, hommikul oli samasse suunda minemas kaeravoor ning Will sai sellega kaasa.

Bergenis aitas ta Kahe Kannu juures kaerad maha laadida ning üüris endale seal ka toa mõneks päevaks. Läks siis Zubarili jutule ja kurtis, et Bergeni mustad korravalvurid teda süütult jälitavad. Zubarilil oli hea meel teda näha ning ta lubas asja uurida. Pärast tegi ta Kahes Kannus kohalikele päevavarastele õlut välja ning uuris, kes õieti oli too Jannis, kes ta eelmisel korral nii lahkesti Zubarili jutule aitas. Rohkem jutule sai ta ühe mehega, kes oma õlle sisse ohtrasti kaneeli raputas ja näis olevat üsna kõrgelt pikka allakäiguredelit pidi põhjakihti jõudnud. Too teadis, et Jannis on hertsogi aednik ja oli teda hiljuti ka turul näinud. Turul käitusid inimesed imelikult, panid Willi nähes käe kukrule ega tahtnud temaga suhelda kõigest noormehe lahkusest ja sõbralikkusest hoolimata. Will üritas oma toaga teha munakooretrikki, millest Roy talle rääkinud oli, raputas munakooretükikesi oma tuppa ja kontrollis aeg-ajalt, ega keegi neist mõnda pulbriks ole astunud.

Hommik oli hullem kui õhtu. Kui Will oma toast välja tuli ja alla hommikusööki otsima kõmpis, jõllitas kõrtsmik teda kui ilmaimet. Selgus, et Will oli Kahest Kannust juba tunni aja eest lahkunud. Hiljem selgus, et koos hobusega. Ja veel natuke hiljem selgus, et ta oli oma hobuse maha müünud. Will sügas kukalt ja läks kõrtsi tagasi mõtlema, mida oma edasise eluga peale hakata. Raha hobuse ostmiseks tal polnud, nii et nüüd pidi ta liikumine Bergenist edasi olema üsna vaevaline. Ta istus kõrtsitoas ja tormas iga natukese aja tagant üles, et munakoori kontrollida. Need olid aga terved ja Willi vaadati all lõpuks juba üsna imelike pilkudega. Eileõhtune sõber joodik ei lasknud sellest end segada, tema ei näinud Willi juures midagi imelikku, kuni too õlut välja tegi. Õhtul kogunes kõrtsi kohalikke noori ja pillimehi, isegi Zubaril astus sealt korraks läbi. Will imestas, miks joodik nende lauast mööduvale Zubarilile „Tere, Elwell” ütles. Zubaril ei teinud välja, kuid oleks nagu võpatanud. Will valvas oma tuba ning istus ka pool ööd ärkvel.

Hommikuks oli ta magamatusest segane. All räägiti öösel mõrvatud joodikust ja vaieldi, kas tolle tapmiseks kasutati viskeoda või mitte. Will käis laipa vaatamas. Oli jah tema kaneeliõlut armastav semu.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 0:26 19. Aug 2006

SHALIF sõi ning läks pesema. Väljas tõusis päike lumise aia kohale. Shalif leotas end toobris, silmitses väikese musta kiviga sõrmust ning mõtiskles. Küllap Liliestin rahuneb kui peale käratatakse. Feimir tundus arusaaja tüüp, vähemalt kontrollis asju enne, kui silmuse üles riputas. Aga Caliria kohta ei öelnud ta ikkagi midagi, ehkki silmnähtavalt teadis… Õde… Nojah.

Ta kobis magama tagasi. Mida targemat siin ikka teha oli. Kombinatsiooni soe tuba, täis kõht, mugav voodi ja palju aega polnud ammu ette tulnud ja seda tuli täiega nautida. Keegi ei tülitanud ja keegi ei tahtnud isegi ära tappa. Hommikused liigutamisharjutused jäid pärastlõunasse. Ärgates paistis talle aknast lumelt peegelduv päike silma. Rohupudelid olid laual kenasti rivis. Shalif silmitses neid mõtlikult ja läks pesuruumi kuivama riputatud riideid ära tooma. Majas oli üksjagu liikumist ja askeldamist, külalised ja sekretäripiiga...

Riided olid kuivad. Sõrmus pitsitas vahepeal natuke kõvemini, aga muidu välke ei pildunud, süüa ei küsinud ja oli ka muidu rahulik. Shalif nentis pärast väikest uurimistööd rahuloluga, et tema asju polnud haldjad läbi otsinud, ainult relvad pandi enne ülekuulamist nii, et kähku kätte ei saaks. Kuna midagi tarka polnud teha, suundus ta taas linna mööda hulkuma. Linn nägi üsna tavaline välja, ainult müüri ehitatati Shalifi meelest veel kiiremini kui enne. Ta kolas mööda poode, uuris relvi ja turviseid. Silmitses töökuulutusi, aga katuseparandajaks ja sulaseks ei tahtnud.

Tagasi Daila poole minnes leidis ta õuelt haldjahalli hobuse ning sisse minnes tuli vastu haldjas, kes ta õde sõidutanud oli, kui Shalif temaga Valas üle hulga aja kohtus. Haldjal olid mõned kirjad näpus. Shalif tervitas teda ja küsis paariminutist vestlust.
"Mis mureks?" astus haldjas käiguteelt kõrvale.
"Noh, ma pean siin linnas paar päeva molutama," kurtis Shalif. „Tegelikult võiks teha midagi asjalikku vahepeal, näiteks harjutada."
Haldja pilk muutus karmiks. "Selles asjas ei saa ma sind aidata," ütles ta, kuid toon oli ometi sõbralik. „Kuni sul pahandused kaelast ära pole, on trenn kurjast - kui sa mind mõistad."

Shalif ohkas. "See tegevusetus tapab mu."
"Paar päeva ainult, kuni Mia jälle jalul on," lohutas haldjas, noogutas sõbralikult ja läks edasi. Shalif jäi pahurana maha. See oli pesueht väljapressimine, tema mängureeglite rikkumine, et ta siin paigal pidi molutama. Lõpuks töötas ta Ennisterile ning ei kellelegi teisele. Mida rohkem ta mõtles, seda pahuramaks läks. Mis õigust oli haldjal talle nina alla hõõruda, et pahandused on kaelas. Millised pahandused? Hea küll, ta tappis, aga nemad ise? Kas polnud nad kunagi ennast kaitsnud ründaja eest? Kes seda usuks. Ja oleks too tüüp siis vähemalt surnudki! Oh ei! Selle asemel võttis ta oma vägeva preestersõbra kaasa ja tuli kahekesi ühe vastu kaussi sõitma, selle asemel et üks ühe vastu asi ära klaarida! Shalif suundus sauna end vihaga materdades välja elama ja lootis kangesti, et Liliestinil jätkub jultumust temaga veel tüli norima tulla. Aga Liliestin ei tulnud. Igatahes mitte sauna.

Õhtusöögi ajal istus ta suure laua taga koos mingi vanapaari, siis kaks keskealise naise ja ühe kääbikuga. Seltskond oli igav ja vaikiv ning Shalifigi hoiatati, et lauas suhtlemise kommet pole, et inimesed ei hakkaks üksteise siinviibimise põhjusi nuuskima. Shalif oli endiselt pahur. Ta oleks mõnuga vastanud kellegi küsimusele enda kohalviibimise põhjuste kohta: ah, tapsin mingi vennikese ära ja nüüd puhkan. Söögi ajal tekkis tal korraks kummaline tunne, nagu oleks selsamal toolil, kus ta istus, hiljuti istunud ta õde sama söögilaua taga. Shalif peaaegu nägi teda seal istumas ja Feimiri ja mingi kääbikuga rääkimas – kuid nägemuspilt kadus kiiresti ja kuidas Shalif ka ei pingutanud, taastada seda ei õnnestunud.

Pärast õhtusööki läks ta oma tuttavaid kolme õde külastama. Maja oli üleni valgustatud ja kostis muusikat. Käis mingi suurem pidu. Shalif astus sisse nagu omainimene ikka. Umbes 30 inimest vaatas talle vastu, kõik uhkesti riides, laud lookas, vein voolamas ojadena. Käimas oli vanema õe kihluspidu mingi kangakaupmehega ning tema kaht sekundit vaikust lävel ja sellele järgnenud arglikku „tere õhtust” silmitseti sellise näoga, et oot, kes see veel on. Nooremad õekesed piidlesid teda mingite aadlivõsude kaenlast ega kavatsenudki talle rõõmsalt vastu tormata.
"Vabandust, et ma vist eksisin uksega," ütles Shalif.
Emand ajas end püsti ja tuli vastu, küsis, kas saab millegagi aidata.
Shalif: "Ei ole vaja, ma lihtsalt sattusin segadusse, võõras linn..."
Perenaine noogutas kergendustundega ning saatis ta välja.

Ei olnud seega Shalifil täna just parim päev ja sõrmusealune sügeles lisaks kõigele. Tema kodumaal oleks taoline kontvõõras kohe lauda tiritud, iga kylaline on kui jumala kingitus. Aga need põhjamaalased – need mõtlevad, et oojaa, eks tari mingi seikleja lauda, kus on palju häid väimehekandidaate, ja vata siis, kuidas rumalad plikad temaga sahmerdama hakkavad. Rumal naine, mõtles Shalif. Ta ei tea, seiklejad on just need kõige paremad. Ja hetkel võis tema varandus selle pere oma kordades ületada. Moor saaks kõik kolm tütart korraga mehele ja kaelast ära. Ja veel tiitliga mehele. Kõrbepoeg passis pisut aega maja ees, salvides oma haavatud uhkust. Siis kõmpis pansionisse magama.

Järgmisel päeval toodi talle sedel, mis kõlas järgmiselt.: "Mia jääb minu juurde. Feimir." Shalif kehitas õlgu ja ootas edasi. Kus täpselt asub see „Feimiri juures” ei viitsinud ta välja selgitama hakata. Posti võtma tulnud haldjas oli üpris üllatunud, kui Shalifi kaks päeva hiljem veel pansionaadis kohtas. Tuli ja küsis, kas tal on oma õele kirja saata või midagi edasi öelda. Enda loomust hästi tundev Shalif mõtles ise ka imestusega, miks ta veel siin on ega ole üritanud põgeneda. "Ma ei ole kirjakirjutaja tyyp, aga kui sa juba kysid, siis et mitte ebaviisakas olla, võiks ju teada, kas temaga on kõik korras," sõnas kõrbepoeg.
"Jaa, ta on jalul ja igati korras." Haldjas silmitses teda natuke kummalise pilguga "Ning ta jääb Feimiri käsutusse nüüd."

Shalif noogutas ja kehitas õlgu. Kõigepealt kästakse oodata ja siis kui oled end seaks molutanud, antakse mõista, et hakka nüüd minema, su õde laseb haldjaga ringi.
Shalif: "Ta on suur inimene, ise otsustab, mis ta teha soovib."
"Ta otsustas," noogutas haldjas. "Ning ma kardan, et ta ei tule nüüd niipea Valasse."
Shalif kergitas kulmu. "Mulle öeldi, et paari päeva jooksul."
Haldjas raputas pead. "Feimir andis talle teise ülesande."
"Ja miks siis keegi mulle midagi ei öelnud, et õde ei tule minuga ja ma võin vabalt ära minna?" nurises Shalif.
"Ma nüüd ütlen," lausus sõdalane pisut närviliselt. "Arvasin, et sulle kirjutati sellest."

Shalif: "Ei, Feimir kirjutas, et Mia on tema juures, see oli kõik. Nii et mu õde siis niipea ei tule?"
"Usun küll. Igatahes mite Valasse."
Shalif: "Et ma olen siis vaba minema?"
Haldjas noogutas üsna kiirustades. „Kus sa oma hobust hoiad?”
"Millist hobust?" küsis Shalif. "Viimase varastasin ma ise endalt Bergenis ära, vähemalt nii tallipoiss ytles."
"Millega sa siis siia jõudsid?"
"Mia saaniga," vastas Shalif. "Valusalt kallis hobune oli," lisas ta siis kibedusega oma kõrgejalgset lõunamaist looma meenutades.
Haldjas mõtles natuke aega, kulm kipras, siis kirjeldas Mia saanihobust - "Sihuke või?"
Shalif noogutas.
"Ja mina mõtlesin, kust kohast see loom pärit on! Mia ei vaja seda elukat kindlasti enam!" ütles haldjas. "Ma mõtlesin, et kui sa päris kuival oled, võid selle saada."
Shalif kehitas õlgu. "Parem kui mitte midagi..."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 23:42 25. Sept 2006

Kuni Deilas talle saani vedanud setuka kohale tõi, üritas SHALIF mõtlikult oma värskeltomandatud varandust sõrmes keerutada. Tuju polnud suurem asi. Alguses käitutakse siin sõbralikult ja pärast visatakse nurka ja öeldakse, et tore oli, aga saa ise hakkama... Üha rohkem kinnitas kanda mõte, et head ja halba ei ole olemas, on lihtsalt valikud, millest mõned on raskemad kui teised, ja need kes väidavad et on head, on lihtsalt arad halvad, kes peidavad ennast oma jutu taha. Nende mõtetega hakkaski ta Valast Brettonia poole liikuma, lisades, et see, et head vennad tapavad halbu ja ei saa karistada, on pigem see, et kumb läks kumma õuele kaklema. Tal oli palju aega mõelda ning sama palju aega kiruda, sest setukas liikus aeglaselt.

Kolme päeva pärast jõudis ta õhtul Dullstrandi, plaanides vaid ööbida ja kohe edasi sõita. Seal oli palju uudiseid, räägiti suurtest haarangutest Dimi juures, metsades. Shalif kiristas hambaid, sest Dimist Dullstrandi tuli uudis 2-3 päeva. Täpselt see aeg, mis ta Valas õe pärast molutas. Oleks vähemalt midagi põnevat kogenud. Shalifi tuju läks veel hapumaks. Haaranguid pidi juhtima Ennister, sõjavägi on väljas. Shalif käis teedejumala templis oma palka küsimas, maksis juurde ning vahetas oma ratsu asjalikuma vastu.

Ülejärgmise päeva lõunaks oli ta kohal. Dimi linna servas oli tõesti terve sõjaväelaager üleval. Suured sõjaväetelgid, eraldi voorid vangide ja haavatute jaoks, ja uudishimulikke nii et tapab. Shalif liigitati muu uudishimuliku tsiviili hulka. Haavatuid nägi ta vast kümmekonda, ringi tatsas üksjagu Heironeuse preestreid. Ennisteri järgi küsimise peale juhatati ta edasi metsa. Metsas oli üsna sissetrambitud tee ees. Seal olid suured lahingud olnud, leidus äratrambitud platse, kust laibad olid ära koristatud. Ta jõudis viimaks välja veel ühe väiksema laagrini metsaservas, seal olid samuti telgid üleval ja ratsavägi laagris. Sealt sai ta ka väsinud ja veriste riietega Ennisteri kätte.

See oli vist esimene kord, kus Shalif seda meest tõeliselt naeratamas nägi ning ta naeratas laialt vastu. „Said mu kirja kätte?”
Ennister viipas laialt ümbrusele. "Näed ise."
"Ma ju ytlesin, et sa ootaksid mind," nurises Shalif. „On neid veel?”
"Võimalik. Küllap sullegi jätkub."
Shalif: "Hullemad kui Betray vibukytid nad kindlasti ei ole... Mis te siis leidsite? Saatsid mu kirja peale skaudid välja?”
Ennister hakkas oma telgi poole liikuma. "Betray vibuküttidest olen vaid ähmaselt kuulnud."
Shalif näitas talle auke oma turvises.

"Nihutasin väed vaikselt kohale, kuulutasin välja sõjaväeõppused, saatsin skaudid välja ja väed kohe järgi... nii see läks." Ennister vaatas turviseauke ja vilistas üllatunult. "Mida kauem viivitada, seda kindlamalt info lekib."
Shalif: "No ma ei tea, kuna sa järgmise õppuse korraldad..."
"Kevadel. Siin talvitajad võtsime maha, aga ma usun, et osa rahvast pesitseb praegu linnades ja paneb suvel metsa telgid üles jälle." Ennister pakkus talle oma telgis istet ja küsis, kas ta söönud on.
Shalif: "Palju neid oli ja palju neil hunte oli?"
Ennister. "Neid endid oli paarkümmend, hunte viis. Olid ikka elukad tõesti."
Shalif kergitas kulmu. "Ma olen yhe sellise teise ilma saatnud. Aga kõik ei ole sellised poolsegased nagu mina," irvitas ta.

Ennister istus mõtlikult ja justkui kaalutles midagi. Otsib siis kotist leivapätsi, juustutüki, õunu ja suitsuliha ning ladus Shalifi ette.
Shalif: "Ja sulle?"
"Ma sõin koos meestega."
Shalif: "Midagi pead sa ikka sööma, mul kombed ei luba yksi syya lauas, kui teine inimene on majas."
Ennister muigas ning murdis endale leiva ja juustu küljest.

"No, kuidas siis viimasel ajal muidu läinud on?" uuris Shalif, kui nad mõnda aega vaikides olid einetanud.
"Kui on head mehed, läheb hästi," vastas Ennister. "Ja sinul?"
"Ah tead, nii ja naa,” tegi kõrbepoeg nägusid. "Ma sain teada näiteks, et sa tead juba templist, ja võib öelda, et mu õde vandus oma elu nimel Feimirit teenida."
Haldjavereline vaatas korraks vilksamisi talle otsa. "Ma tean paljudest templitest." Pidas mõtliku pausi ja küsis siis: "Ja kes on Feimir?"
Shalif: "See, kellele sa kirjutad minust nii usinalt."
Ennister kehitas õlgu, kuid pilgus välgatas terast. "Ja kust tead sina, kellega ma kirjavahetust pean?"
Shalif: "Ma ei luura sinu järgi, see tuli teiselt poolt välja"
"Hmmm," ütles haldjavereline seepeale ainult.

Shalif: "Kuna sa muidu õppelaagri kokku kavatsed pakkida ja pealinna minna?"
Ennister: "Varsti. Aga sinuga on vist aeg tasust rääkida?"
Shalif: "Sa tead, mis ma tahan, enne seda pole mõtet selle kysimusega tulla. Ja sinna peaks veel pikk pikk maa olema... vist."
"On sul mingeid kiireid plaane või ettevõtmisi ees?" küsis haldjavereline temast välja tegemata.
Shalif: "Peale yhe ylesande, mis sa mulle andsid, aga mida on suht võimatu teostada, ei ole."
"Millist sa silmas pead?"
Shalif: "Shalia ja Threllani, teise nimega Arcapani Brettoniasse toimetamine ylekuulamise eesmärgil... aga krooni soosikul on teatud eelisõigused, ma ei riskiks kahe riigi vahelise sõjaga."
"Seda ei olegi mõistlik teha, tuleb riikidevaheline skandaal."
Shalif muigas. "Mis sul siis plaanis on?"
"Kui õnnestub, siis sind kuhugi saata."
Shalif: "jah?"

"Ma lähen ja vaatan, kas saan sinu saatja kätte." Ennister tõusis ja läks telgist välja. Shalif jäi hämmeldunult ootama. Ta sai seal päris kaua hämmeldunud olla. Ennister käis vahepeal telgis, rullis paar asemel vedelevat kaardirulli lahti ja vaatas neid, võttis siis ühe kaasa ja läks uuesti välja. Siis tuli mõne aja pärast ilma kaardita tagasi ning ütles, et sai teejuhi ning kõik korraldused on sellele mehele räägitud, kui Shalif tahab kohe teele asuda, lasku käia.
Shalif: "Jäi mul midagi kahe silma vahele?"
"Mis see pidanuks olema?"
Shalif silmitses teda. Kui Ennister ka miskitpidi närvitses, ei näidanud ta seda välja. Kui nad olid mõnda aega niiviisi teineteist uurinud, lausus Ennister: "Räägi mulle siis neist Betray vibuküttidest."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 21:51 5. Okt 2006

"Ma yritasin hertsogi kabinetti sisse saada, aga nad märkasid mind ja rikkusid yrituse,” seletas SHALIF. "Samal õhtul löödi linnas yks tyyp maha ja otseloomulikult syydistati mind. Ja noh, hiljem istusid nad rõõmsalt teel ja passisid mind. Ja siis käis väike andmine. Ma nimelt ei soovinud, et Megan mind yle kuulaks."

"Mis oli Betray vibuküttidel hertsogiga asja?" Väikese andmise kohta kuulates silmitses Ennister kõrbepoja turviseauke. "Ja kes on Megan?"
"Noh, hertsog ei viitsinud enam Betrayd piirata ja siis tegi lepingu nendega,” seletas Shalif. "Ja Megan on piltilus ussikummardajate preestrinna, keda saadavad kaks vibukytti. Ja ylejäänud kymmekond patrullivad Bergenit."
"Huuvitav..." venitas Ennister.
"Ja Megan ja hertsog näiteks õhtustavad kõrvuti," kaebas kõrbepoeg. "Ma ju kirjutasin sulle."
"Nojah, aga sinult endalt kõike kuulda on ka põnev," rahustas Ennister.
Shalif kummardus ettepoole. "Aga need vennad on kohutavad. Järgmine kord, kui ma nendega tyli norima lähen, siis suure tõenäosusega maksad sa palga kellelegi teisele välja."
"Ma pole selles nii kindel..." sõnas Ennister ja üle ta näo libises mingi kummaline vari. "Mida Feimir sulle veel ütles?"
Shalif silmitses teda. Haldjavereline polnud riideid vahetanud, aga need ei paistnud katkised, ilmselt olid rõivad vereplekiliseks saanud, kui mees lahingu ajal ravitsejatööd tegi.
"Millal ma viimati Brettonias viibisin?" küsis Shalif igaks juhuks kahtlustava kontrollküsimuse. Bergenis viibimine oli ta teisikute suhtes väga hellaks teinud.

"Umbes aastavahetusel minu meelest, aga ma võin eksida," vastas Ennister. "Minu juures käib väga palju rahvast."
Shalif uuris igaks juhuks uuesti ka seda, kellele tema surma korral palk välja makstakse ning mida ta palgaks tahtis. Palga kohta Ennister ei vastanud, kordas vaid küsimust selle kohta, mida Feimir rääkis.
Shalif raputas pead. "Nii need asjad ei käi."
"Hetkel käivad. Kui ma tean, mida ta sulle täpselt ütles, siis tean ka enam-vähem, kes palga saab," ütles Ennister. "See asi sõltub Feimirist."
Shalif: "Mind on korra petetud juba minu enda teisikuga, parem karta, kui kahetseda."
"See peab olema üsna võimas tegelane, kes saab teisikuid tekitada," arvas haldjavereline.
Shalif: "Saad sa nyyd aru mu dilemmast?"
Ennister: "Mõista siis ka minu dilemmat - sa ei ole mulle testamenti andnud."
Shalif: "Ma olen sulle öelnud, mida teha juhul kui... ja sa kirjutasid selle yles." Ta naeratas laialt.

Ennister: "Juhul kui... oota, Mia oli sinu õde või?"
Shalif vaatas talle otsa.
"Shalif, minu pähe ei pea mahtuma ainult sinu elu," ütles Ennister.
"Ma pigem muretsen hetkel sinu elu pärast rohkem kui enda oma," ütles Shalif.
"Miks sina minu elu pärast muretsed?" kergitas haldjavereline kulme.
Shalif: "Sest kui sina peaks hetkel mitte Ennister, vaid mõni teisik olema, siis oleksin mina pärast väga suures pahanduses."
"Ah nii... No siis peaksid sa teadma midagi, mida ükski teisik tõenäoliselt ei tea," ütles Ennister, kui oli veidi järele mõelnud. Kääris siis vasaku käe varruka üles ja näitas Shalifile tätoveeringut pisut ülalpool küünarnukki. Seal oli kujutatud püstiasendis mõõk ja selle kohal selili kuusirp. Shalif noogutas.
"Seda teavad väga vähesed. Järelikult on väga väike tõenäosus seda märki mõnelt teisikult leida," ütles Ennister.
Shalif noogutas. „Aitäh.”
"Kas sa nüüd usaldad minna kaasa minu usaldusisikuga, kui oleme siin jutud lõpetanud?" küsis väejuht.

"Sa lihtsalt käitusid imelikult," vabandas Shalif. "Ma oleks enne läinud, kui sa poleks nalju tegema hakkanud."
"Ma ei mäleta kõike, mida olen üles kirjutanud. Ning sa ju mõistad, et ma ei vedanud oma paberimajandust Brettoniast siia kaasa," ütles Ennister. "Sa ei kujuta ette, mida kõike ja kui palju ma pean teadma ja mäletama. Üle kogu riigi."
Shalif: "Mis sa sest Feimirist tahtsid siis?”
Ennister: "Feimiriga on mul olnud... hmmm... mõningaid kokkupuuteid."
Shalif kehitas õlgu. "Ta teadis sind ja ytles et sa kirjutasid yhest agendist, kes siinmail töötab. Ja et Miale valati hiljuti märk õla sisse. Ja et mina saan oma sõrmusest alles siis lahti kui ma nende põhjustatud jama nende eest ära lahendan." Ta turtsatas ja näitas sõrmust. "Heategijad sellised!"

Ennisteri huvitas sõrmus vägagi. "Mida see teeb?"
"Ei tule ära," kaebas kõrbepoeg.
Ennister. "Ja see on kõik et ära ei tule?"
Shalif: "Nad jätsid mind selle sõrmusega relvastatuna keset oma linna, tingimusel et võtavad ära, kui ma Caliria jama lahendan. Ja hoiatati, et võidakse mind väga imelikel aegadel yles otsida."
Ennister: "Sa räägid pisut imelikku juttu, nagu oleks sõrmus, mis ära ei tule, mingi karistus."
Shalif: "Nende arust ongi..."
"Millistel imelikel aegadel?" muutus Ennister järsku tähelepanelikuks.
"Ja Caliria pidavat mu maha lööma, kui sõrmust näeb," kurtis kõrbepoeg edasi. "Ehk siis see on mingi yldlevinud märk ja ma kahtlustan et Caliria oli kas endine tuttav või töötaja neil..."

"Tähendab, see on mingi kindel sõrmus, mida Caliria tunneb?" küsis Ennister. "Kui ta ära ei tule, siis ilmselt pole tõesti tavaline."
Shalif: "Tead, minu pihta on Caliria visanud tulepalle ja ma nägin meest, kes peaks surnud olema, ma ei usu et see on mingi tavaline sõrmus...” Laksas siis endale otsmikule. "Sa raisk. Feimir ise ju kandis kunagi sellist sõrmust, ja kui te käisite sygisel Merdenis ja seal mingi jama juhtus ja Feimiri mehed ka seal olid, siis ma leidsin jäljed... Calhi ja Brettonia vahel, jäljed kus mu õde ja Feimir ratsutasid ja nad tegid galopi pealt täispöörde ja tulid tagasi ja sealt leidsin ma pisikest sinist kalliskivipuru..."
Ennister neelas iga ta sõna.
"Ma siis arvasin, et see on mingi märk, millega antakse yle maa märku, kui keegi saab viga, miks mul see enne meelde ei tulnud.” Kõrbepoeg oli ilmselgelt pettunud, et sõrmusega asi nii lihtne tundus. "Ja Mia kandis ka sarnast sõrmust, enne kui talle märk valati, samas ma ei tea, kas ta lõpetas tänu sellele sõrmusekandmise ära..."

Ennister raputas pead ja oli seda nägu, et talle on ette laotud tohutu ports infot, millest tal halli aimugi pole olnud ja mis on neetult põnev. "Ma tõesti ei tea. Aga ole hea, katsu ikkagi meelde tuletada, mida Feimir ütles. Ma ei saanud oma kirjale temalt vastust. Võib-olla on see veel tulemas, võib-olla aga ütles ta selle sulle. Kui ta juba ära jagas, kellega tegu, ehkki ma nime ei nimetanud."
"Ta ei vastanud mulle ka, kui ma talle sõnumi saatsin," lohutas Shalif. "Ma ka ei nimetanud, kelle heaks ma töötan, ta lihtsalt pakkus."
Ennister: "Tähendab, tal on vaid oletused."
Shalif meenutas. Edasi öelda ei palutud tal Valas midagi ja nõnda ta ka ütles. "aga sellega on see mure, et mu õde teab, kelle heaks ma töötan - või noh, kellega ma seotud olen."
"On see halb?" küsis Ennister.
Shalif: „Õe kaudu saab Feimir teada, sest õde on temasse jumalikult kiindunud ja lasi mul vanduda, et ma ei puuduta tema sõpru."

Ennister jäi mõttesse. "Kui Feimir teab, siis ma loodan, et see pigem aitab sind kui segab. Ma ei usu, et minu ja Feimiri eesmärgid teineteisel jalus oleksid. Aga mulle jäi ikkagi arusaamatuks, mis kummalistel asjaoludel sind üles pidi otsitama."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 21:07 13. Okt 2006

"Ma kardan, et Feimir teab Caliriat, mitte kyll Caliria nime all, aga kellegi teise nime all,” pakkus SHALIF. "Sest ta käis välimuse kohta yle kysimas ja tagasi tulles muutus ta hulka salatsevamaks ja ei jaganud infot enam nii meelsasti."
Ennister noogutas.
Shalif: "Igatahes mis ma kysida tahtsin - et kaugel ma umbes oma mõisateel olen? Sellise kuumusega töötades varem v6i hiljem otsivad kõik mind taga."
"Noh... ütleme, et mõningal määral edasi liikunud."
"Ma olen päris palju teiste inimeste varvastel tantsinud," kordas Shalif vihjet kraad kangemalt.
"Selles ametis on see paratamatu, aga su töö on kõvasti tulemusi andnud," vastas haldjavereline.
"Tore kuulda, et mind vahepeal ka tunnustatakse," nentis kõrbepoeg.

"On sul Feimiriga veel mingeid sidemeid... peale Mia?" küsis Ennister.
Shalif: "Roy ja Ilderian liikusid ringi selle kambaga, Orniga olen korra kokku saanud... ja Deilasega pisut tihedamini..."
Ennister sorteeris oma mälu ning Shalif lisas igaks juhuks kirjeldused. Alguses tundus, et vaid Mia ja Deilase nimed ütlesid luureülemale midagi ning Orni puhul raputas ta pead - ei tea.Ilderiani ei suutnud ta ka meenutada.
Shalif: "Deilas on midagi abimehe sarnast, et esindab ja toob kirju, Orn on minu tyypi vend, blond, vastutab vist grupi heaolu eest, aga viimasel ajal pole teda näinud."
"Deilas on Feimiri ihukaitsja olnud sellest ajast, kui Feimir Brettonias suursaadik oli," ütles Ennister. "Ma tean teda veel saatkonnast."
Shalif naeratas.

"Oot, Orn..." läksid haldjaverelise silmad järsku suureks.
"Selline kõrilõikaja tyyp," aitas Shalif meenutada.
"Kannab stiletti varrukas?" küsis Ennister. "Ja lõikab sellega üpris osavalt." Tundus, nagu jookseksid tal külmavärinad üle selja.
„Oli mu õele vahepeal miski ihukaitse või vahendaja,” sõnas Shalif, kuid Ennister ei kuulanud, näis olevat mingitesse mälestustesse sukeldunud. Shalif jõudis terve õuna ära süüa, enne kui vestluskaaslane teda uuesti märkama hakkas.
"Muidugi, see oli see mees..." ütles Ennister ja hõõrus sõrmega mõtlikult oma lõuaalust. Shalif sõi ka teise õuna ära.
"Mind huvitaks paganama moodi see vastus, aga ma vist tean seda juba," ütles Ennister ja näis oma mõttega rahul.
Shalif kehitas õlgu. "Kunagi, kui ma enam välitöid ei tee, siis sa võid rääkida"

"Ma võin ka praegu, sest see on vaid oletus. Arvan, et see sinu sõrmus ongi vastus. Ma arvan, et see võib olla jaatav vastus sellele, mida ma küsisin temalt."
Shalif: "Mida sa siis kysisid?"
"Üht teenet. Mis tähendab, et ma jään talle teene võlgu."
Shalif ohkas.
"Mis tähendab, et kui ta küsib sinu pead, olen ma sunnitud selle talle andma," lausus Ennister veidi norivalt ja silmitses vestluskaaslast.
"Eks ma siis arvesta sellega," nentis kõrbepoeg. "Ilmselgelt sa panid nyyd mu nende suppi sööma"
"Kui see on jaatav vastus, siis on kõik korras... jah, ja see, mida Mia kohta rääkisid, töötab ka selle poolt..." mõtiskles kaaslane poolihääli. "Nende supp ei puutu minusse, aga püüdsin mõne pilve sinu pea kohalt eemale nihutada." Ennister muutus jälle asjalikuks. "Ma ei taha öelda välja asju, mida ma kindlalt ei tea, nii et palun vabandust. Kui Feimir juba kõneles, et ma talle kirjutasin, siis võib ta ise sulle vastuse kah öelda."

"Kuhu ma siis hetkel ja kellega minema pean?" uuris Shalif.
"Paari päeva teekond. Tahan sinu arvamust ühe asja kohta."
"Tyhjad Bergeni kaevandused?" küsis Shalif igaks juhuks.
"Mis nendega on?"
Shalif: "Noh Betray elanikud teavad, et need seal on"
"Mis mõttes tühjad?"
Shalif: "Ühtegi sunnit66list polnud seal, isegi kõrvalkaevanduse omad tegid näo, et midagi ei tea."
"Kus hextor need vangid siis on?" küsis Ennister kulme kergitades."Kirjade järgi on seal kaks kaevandust!"
Shalif: "Ma ei tea, mul läks seal tuliseks ja ma ei jõudnud ringi vaadata. Seal oli yks pisike mingi 5 valvuri ja 30 sunnitöölisega.
"30? Oled sa kindel et mitte 200?" imestas Ennister.
"Ma oskan lugeda ja kirjutada," sõnas Shalif väheke solvunult. "Trobikond valvurit ja paarkymmend sunnitöölist."
"Ja teine kaevandus?"

Shalif: "Täiesti tyhi, mitte yhtegi hingelist."
Esimest korda kuulis ta Ennisteri vandumas.
Shalif: "Ma vahepeal mõtlesin, et Bergen ja Betray yhel poolel. Haldjad ajavad oma rida ja Calh ajab kolmandat rida.”
"Nii ongi, et igaüks ajab oma rida," ütles haldjavereline. "Seda nimetataksegi poliitikaks. Sõjaväe poolest jääks Calh meile õnneks alla."
Shalif: "Ma ei oleks selles nii kindel, nad rõhuvad oskusele mitte hulgale ja Calhi nõiad lasevad teid pilbasteks kui tahavad."
"Ja siis tuleb Athaia ja riisub kokku selle, mis mõlemast järgi jääb..." nentis Ennister.
Shalif: "Ja Bergeni ja Betray väike armee on teisane kuningriigi nõrgestamine ja Merden on esmane. Varsti võidakse tulla sinu ja kuninga elu järgi.”

"Mis huvi peaks Bergenil olema võidelda?" küsis haldjavereline valvsalt.
"Mina ei tea, mida see ussikummardajast Megan plaanib," laiutas Shalif käsi. "Aga tyhjad kaevandused, ja ussid õukonnas?"
"No kui nii võtta, siis pole Calhi õukonnas vähem usse," ütles Ennister. "Aga mind huvitab, kuhu see rahvas on saanud, kes sinna saadetud. Kui nad sealt jalga oleksid lasknud, rööviksid ja tapaksid nad ju kuskil edasi."
Shalif: "Neil on rahu Betrayga, et nad ei risusta Bergeni alasid. Ja Dullstrandi relvavoor läks kaduma, varitsusega. Ja need vibukytid kaitsevad Asmundseni voore...”
"Jaah? Kadumaläinud voori asja uurib hertsog ise..."
Shalif: "Bergeni metrsade lähedal, jäljed läksid mäkke, kus asus yks suur tapamaja ja kus aeti mingit asja ponikääbakatega."
"Asmundseni ma võtaksin väga meelsasti vahele, kui õnnestub kuidagi," nentis Ennister.

Shalif: "On sul veel midagi ,mis huvitab? Ma sinu asemel ei loodaks oma armee suurusele."
"Praegu pole mul ühtegi otsest trumpässa... paraku, aga ma püüan endast parima anda."
Shalif muigas. "Kes see salapärane tundmatu on siis, kellega sa mind kokku tahtsid viia?"
"Ma ei saa ise sinuga kaasa tulla, seepärast annan sulle ühe oma asetäitja saatjaks." Ennister läks välja ja tuli peagi tagasi ühe samuti tugevalt haldjaverelise blondi mehe seltsis. Too kandis sealsamas ette, et hobused on reisivalmis.
"Ja me läheme kuhu?" küsis Shalif.
"Kohapeal saad teada," vastas Ennister. „Deren saadab sind." Ning ta ulatas lahkumiseks käe.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 19:36 26. Okt 2006

SHALIF ja ta saatja asusid teele Brettonia poole, kuid peagi pöörasid edelasse, mägede suunas. Haldjavereline oli kogu tee vait nagu oleks keele alla neelanud. Kui kõrbepoeg temalt päeva jooksul paarkümmend sõna kuulis, oli hästi – ja vähestest sõnadest pooled olid hobusele antud korraldused. Shalif silmitses saatja häid relvi ja sõjameheolekut ning mõtles, kas Ennister oli tema tasuks määranud vaikse kadumise mõnda jäärakusse.

Nad sõitsid poole ööni, kuni ühest teeäärsest talust öömaja küsisid. Suund kippus kahtlaselt otsetee alguse poole. Tagasi Calhi? Shalifile kippus üha rohkem tapalavale mineku tunne peale. Hommikul lahkusid nad esimese valgusega ning tublit tempot tehes hakkasid pärastlõunal mäed juba selgemini paistma. Nüüd oli juba selge, et nad liiguvad otsetee poole.

Shalif mõlgutas juba mõtteid peatsest kohtumisest Hop-Hopiga, kui ta teejuht järsku suunda muutis ja hoopis mingile lõunasse viivale rajale pööras. Siis läksid nad koolmekohalt üle jõe ning üle lageda luha hakkas paistma suuremat sorti talu. Shalif silmitses pikki abihooneid. Need pidid olema laudad või tallid. Kui tallid, siis võis see majapidamine oma 40 hobust ära mahutada.
Saatja ei sõitnud keset lagedat välja asuvasse tallu sisse, vaid sellest mööda piisavalt lähedalt, et Shalif sai silmitseda suuri talle ja treeninguplatsi. Siin vist kasvatati hobuseid Brettonia sõjaväe jaoks. Nad tegid traavi sõites poolringi ümber majapidamise, siis pööras Deren ringi ja ratsutas Shalifi juurde, öeldes pikima lause kahe päeva jooksul: "Ennister keelas siia sisse minna, kuid käskis minuga saata oma vastuse - jah või ei."

Shalif kratsis kukalt. Talu oli jõe ja mägede vahel, otseteele viiv rada peaaegu paistis. Hea võimalus selle kasutajaid jälgida. Maa polnud päris stepp, aga mitte ka eriti metsane. Naabriteni oli hea hulk maad, aga küllap nii suure majapidamise olemasolu pidi ümbruskonnas teada olema. Aiandusega veidi vaeva nähes oleks talu kerge vaevaga varjatumaks muuta saanud. See võtaks küll aega, kuid töö ja vaevaga saaks üpris korraliku koha välja arendada, mõtles kõrbepoeg. Parem ikka endatehtud kaunikene, kui mingi tuttuus kätte tulnud. Ja nagunii ei ela ta nii kaua, et midagi suuremat oma tööga välja teenida...

„Jah,” ütles ta, kui oli veel hetke kaalunud.
Deren noogutas. "Mulle antud korralduste järgi peame nüüd lahkuma, et meie siinkäiku meelde ei jäetaks." Ning ta ratsutas edasi, nagu oleks neil asja talust mööda lõunasse. Kui neid majapidamisest enam märgata poleks saanud, läksid nad lahku. Deren suundus tagasi kirdesse, ilmselt Dimi Ennisteri juurde. Eriti südantsoojendavaks tegi lahkumise ohvitseri sõnum, et talle on jäetud korraldus Ennisteri antud hobune ja varustus Shalifile jätta. Shalif keeras Brettonia peale ning hakkas öömaja otsima, pea meeldivaid mõtteid täis. Kui see just vaikus enne tormi polnud.

Järgmise päeva õhtuks oli ta pealinnas. Ennister ja ta väesalk polnud veel tagasi, aga turuplatsile oli üks hundikorjus ree peal vaatamiseks välja pandud. Veidi väiksem sellest, kellega Shalif ja Roy metsas madistasid. Shaakal oli nagu Shaakal ikka, Shalifi seal ei mäletatud, aga ta polnud selle peale solvunud. Hetkel oli kamp ponikääbakaid kõige silmatorkavam. Tavaline lärmakas kääbakakeelne vada ja lusikaid sokutati taskusse. Shalif vaatas seda silmanurgast kui etendust. Tal oli plaanis paar päeva puhata.

Esialgu istus ta õhtu otsa, sõi, jõi ja soojendas konte. Ettekandjad sobitasid tutvust, eriti üks punase seelikuga piiga, kes oma nimeks Eliis ütles ja andis mõista, et kolme kulla eest võib öömaja saada. Shalif andis mõista, et ta pole nii odav. Eliis vihjas muigamisi, et isand võib ju rohkem ka maksta. Shalif ei võtnud vedu, nautis niisama seltskonda. Tütarlaps ei pannud pahaks ega näidanud oma pettumust välja, ehkki raha näis olevat teda kõige rohkem huvitav teema. Mida ta rahaga teeb, uuris kõrbepoeg. Ostab riideid, korjab parema elamise jaoks, loodab kaasavara hankida, naeris Eliis. Siis aga hõikas tütarlast keegi ilmselt ammune tuttav ja too vahetas jahimaad. Shalif silmitses konkurenti. Too oli pikk kõhn kolge, tumeda peaga ja fiidel kaenlas. Käekaitse oli tal huvitav, selline tihedalt sisse pressitud mustriga ja miski metallplaat peal, aga Shalif ei viitsinud muusikuga tutvuma minna. Maksa veel pärast ise kolm kulda ööbimise eest kui tütarlapsel äri vett vedama läheb. Ta konutas oma laua taga, nautis elu ja tekitas juhututvusi, kuni kella kahe paiku öösel hakkas kõrts tühjaks jääma.

Hommikul magas ta kaua, pesi, sõi ning suundus siis linna peale uuemaid uudiseid korjama. Kõige rohkem kuulujutte oli Dimis toimunu kohta ja kangelasi oodati koju. Räägiti ka, et kuninga korraldusel mindi Merdeni parunit Ventadoorni vahistama, kuid ei saadud kätte. Vist mingi seos sellega, mis Ennister Dimi lähedalt leidis. Shalif jalutas Asmundseni hoovist läbi ja uuris töövõimaluste kohta. Seal oli õhkkond kuidagi närviline, kiputi üksteise peale karjuma kergesti ja muud sihukest. Siis aga tuli Merdeni poolt voor sisse ja tulijad kõnelesid uudist, et Ventadoorni ei saadud kätte. Pärast seda jäi hoovis kuidagi rahulikumaks.

Töö küsimise peale silmitseti teda umbusklikult ja saadeti töödejuhataja juurde. Too pakkus voorisulase kohta, kuld sõidupäeva eest. Shalifile see sobis. Soola ja vürtside voor pidi minema siitsamast homme hommikul Brettoniast Calhi, koidikul, et valget aega kasutada. Seega oli pool päeva veel kõrbepoja enda päralt. Ta logeles selle Shaakalis maha. Soe ruum, hea toit ja palju kuulujutte ja seltskonda. Eilset sõbrannat polnud tööl, küllap ta oma fiidlimehega aega veetis seal. Shalif silmitses püsiklientuuri, neid, kes kes lällasid õhtust õhtusse. Nendega oldi harjunud, tüli ei tõstetud ja omavahel olid nad ilmselt ammu jõuvahekorrad paika pannud, nii et kakelda polnud kah ajaviiteks kellegagi. Suure kaarega kedagi välja ei visatud, kraedpidi lohistamisi juhtus teinekord.

Õhtu arenedes jäi talle silma üks mees kaardimängijate kambas. Midagi oli tolle liigutustes tuttavlikku. Ilmselt mingi voorimees või midagi sihukest. Ilmselt jäi ka Shalif mehele silma, sest pilku märgates tuli too Shalifi lauda ja küsis, kas härra kaarte ka mängib.
"Lihtsamaid asju ikka," vastas kõrbepoeg. Mees koukis taskust kaardipaki ning hakkas segama. Siis küsis, kuidas õeke elab. Shalif vastas ettevaatlikult, et tema teada hästi, ise aga laskis silme eest tuttavaid nägusid läbi, kellega tegu võiks olla. Mees irvitas laialt ning siis kõrbepoeg taipas. Orn, va tõbras.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 1:03 9. Nov 2006

SHALIF jõllitas Orni otsa. Too irvitas. Nentis, et pole ammu kohtunud ja küsis, kuidas käsi käib. Shalif asetas sõrmusega käe lauale. Vastas, et täitsa tore on, puhkus ja puha.
Orni pilk libises üle ta käe "Kena sõrmus sul. Valast said või?"
"Jah, seal yks blond sepp tagus mulle," vastas kõrbepoeg. Orn muigas. "Mida sa sihukest vägevat korda saatsid siis, et sind sellise väärtasjaga autasustati?"
"Kas sa kavatsed jagada ka?" küsis Shalif kaardipakki Orni peos vaadates. Too muigas ning hakkas jagama.
Shalif: "Mis sa siis siin teed, vead soola ja vürtse?"
Orn: "Käisin kohalikke linnauudiseid uurimas. Asmundseni hoov oli kuidagi rahutu. Mul oli väike mõte sinna öösel sisse astuda, kui seal paanika. Ja paanikaks on neil põhjust."

Shalif sirutas end toolil. "Sulle teadmiseks, et ma olen seal uus töötaja. Aga mind väga huvitab nende maksujõulisus ja usaldusväärsus."
"Maksujõulised on nad tõenäoliselt," arvas Orn mängu alustades. "Aga kuna paha uudis on värske ja haiseb kõvasti ja Ennisteri pole linnas, siis võib seal huvitavaid asju juhtuma hakata."
Shalif kehitas õlgu. "Keegi peab ikka teiste tegemata töö ära tegema."
"Tahad kampa tulla?" küsis linalakk, kes hetkel küll kaugeltki linalakk polnud.
Shalif: "Parem koht selle kysimiseks oleks olnud siis, kui me oleksime juba tagasiteel."
"Noh, sinuga oleks hea kindel tunne sinna täna minna," arvas Orn ja ta pilk peatus sõrmusel.
Shalif: "Oma nahk on ikka see kõige kallim."
"Ära muretse, see kingitus peaks su nahka hästi hoidma. Kus me kokku saame?"

Shalif: "Noh, kas teeme seda traditsiooniliselt, et joome siin mõned õlled, läheme sinna, sõidame kõigile pasunasse, võtame peapaha kaasa ja tuleme tulema - või siis kähku sisse ja kähku välja?"
"Ma läheks pimedas sinna ja hakkaks öökulliks kõigepealt, aga sina võid teha kuidas sulle meeldib," arvas Orn.
Ilmselgelt pole inimestel naljasoont, mõtles Shalif. "Ma ei ytleks ära maskeeringust muuseas..."
"Mul on kreemid-värgid alati kaasas, aga kas tead, blondiks ei saa ma sind küll kuidagi."
"Ma mõtlesin, et ajan ennast kiilaks ja ei näe kaks aastat päikest," aasis kõrbepoeg. "Noh, ma istun siin veel väheke, siis võiks mind ära värvida ja peale seda lähme ja vaatleme linde natuke."
"Oi, kiilaks ma ajan su rõõmuga," ütles Orn siiralt, "aga ära värvime su kuskil põnevas kohas ilmselt."
"Nad peavad mind veel homme hommikul ära tundma," hoiatas Shalif.
"Noh, siis ajan su poolkiilaks," lubas Orn.

Nad istusid veel veidi ning hakkasid siis vaikselt mööda kõrvaltänavaid minema. Orn näis seda kanti hästi teadvat. Pakkus kõigepealt majatagust luuret. Shalif oli ise sama mõelnud ning jäi nõusse.
Asmundseni hoovi tagant läks läbi kitsas tänav, hoovil endal oli kõrge plank ümber. Teispool seda tänavat oli kõrge müür ja kõrged puud metsistunud aias. Üks suurem puu kasvas ka hoovi pool plangu ääres, talli ja elumaja vahel. Orn näitas planguosa, mis jäi tallihoone otsa, ning mainis, et see pidavat käima nagu tõstesild alla. Kust ta seda teadis, ei öelnud.

Shalif ronis üle tara ning selle suure puu otsa, mis Asmundseni hoovis otse kontorihoone taga kasvas. Orn ise kadus kuhugi vaikselt pimedusse. Shalif seadis end okste vahel sisse ja silmitses maja. Üsna tema lähedale jäi üks teise korruse valgustatud aken, millel olid trellid ees. Kardinad polnud päris lõpuni ette tõmmatud, sees käib mingi askeldamine. Laualt tõstsid kaks selli mingi puust kasti maha ja viisid kuhugi. Maja ees hoovis käis mingi suurem laadimistöö, ehkki kell lähenes keskööle. Oli muidugi teada, et Asmundseni hoov töötab ööl ja päeval, et kaubad kiiremini liiguksid. Shalif istus üleval ning jälgis. Ilmselt pakiti kokku seda karavani, mida tema homme saatma pidi minema. Ta nägi paari puukasti suurele kaubareele tõstetavat ja siis hakati sinna peale laduma asju, mis meenutasid soolakotte. Vürtsikastid ja soolakotid? – mõtles Shalif.
Orn tuli tagasi ja ronis teispool tänavat kõigepealt müürile, siis puu otsa. Tema puu oli kõrgem. Majas kustutati tuled ära, vähemalt teisel korrusel. Varsti ka hoovis. Hoov jäi peagi vaikseks, ainult öövalve kõndis alguses ringi ja jäi siis värava juurde piipu tõmbama. Orn ronis alla. Shalif jälgis teda. Orn viipas ta kaasa. Tänavavahe edasi küsis, mida kõrbepoeg huvitavat nägi, tema nägi, et tüüpidele oli isegi hoovi ette tänavale valve välja pandud. Shalif siis jutustas kastide laadimisest soolakottide alla ja teisel korrusel nähtust. Orn küsis, miks neid kaste küll öösel pidi koormasse pakkima.

„Kui hommikul on minek?” küsis Shalif.
"Nojah," irvitas Orn, kui oli järele mõelnud. "Eks sa saada neid siis hästi."
"Ootame veel?" pakkus kõrbepoeg, kuid kaaslane raputas pead. "Paistab, et nad said tehtud, mida neil teha oli tarvis. Ma tahaks muidugi hirmsasti näha, mis seal kastides oli.... Oot... Äkki isegi õnnestub."
Shalif: "Ja sa arvad, et täna rohkem midagi ei toimu?”
"Me võime ju valvata, kui tahad. Või mina valvan ja sina lähed ja magad end homseks välja," pakkus Orn.

Lõpuks otsustasid nad ikkagi tagasi minna ja vaadata neid vürtsikaste lähemalt. Orn ütles, et tal juba tekkis korraks mõte minna läbi selle talliluugi, aga kui valve märkaks, ehmataksid tüübid ära. Shalifile meenusid kolmnurksed puulehed, mis kaneeli järgi lõhnasid ja mida ta Threllanilt Shaliale oli viinud. See oli küll sedasorti kraam, mida öösel soolakottide alla laadida. Kuid ta ei öelnud oma kahtlustusi välja. Küsis hoopis valvurite kohta. Neid oli kaks?
"Kui nad laadisid, siis neli, praegu kaks. Aga regi seisab tagumise otsaga peaaegu talli ukse ees ja katte tõmbasid nad sellele kah peale.”
"No mulle on alati väljakutsed meeldinud," muigas kõrbepoeg.
"Lase siis käia!" laiutas linalakk käsi.
"Ja sina?"
"Õpin ehk mina kah uusi nõkse," irvitas kaaslane. Patsutas siis oma ambu. "Eks ma katan su tagumikku."

Valvurid hoidusid umbes kümmekonna meetri kaugusele väravast. Orn otsis talliseina prao vahelt kohta, kuhu köis on kinnitatud, see köis, millega plank üles oli vinnatud. Ta hakkas seda tasakesi läbi saagima. Niiviisi said nad plangu ülemise otsa ripakile, nii et mahtus kuidagiviisi sealt läbi pugema. Nõnda sattusid nad talliossa, kus kummalgi küljel kaks ratsahobusekohta, mis praegu olid tühjad. Siis tulid vaheuksed, aga need olid lahti. Nad hiilisid läbi pika veohobuste talli, seal oli veel eeskoda ees ja siis välisuksed. Ning välisust praotades oli kotte täis kahehobusereeni vaid mõni samm hiilida.

Väga-väga ettevaatlikult ja koormakatte taha varjudes hakkas Shalif ree tagumisest otsast soolakotte maha tõstma. Need olid üpris rasked. Valvurid ajasid värava juures juttu, jagasid piibutubakat. Orn hoidis talliukse juures ammu valmis, jälgis ühe silmaga valvureid, teisega Shalifi.
Pärast kuut kotti pääses ta ühele kastile ligi. Sellel oli lukk, kuid mitte nii hea, et Shalif seda lahti nokitsetud poleks saanud. Tal õnnestus kaant nii palju kergitada, et käsi sisse mahtus, lootes, et soolakott kaane peale ei vaju ja seda sõrmede peale kinni ei vajuta.

Kastis olid paberid. Terve kastitäis pabereid. Lehed, mitte raamatud. Vähemalt pealpool. Shalif toppis peotäie endale põue, laskis kasti vaikselt kinni ja vinnas kotid tagasi. Orn oli lahkesti nõus pabereid hoidma, kuni Shalif kotid tagasi laob. Hoidmise ajal jagas paberipaki pooleks, poole toppis endale põue ja jälgis hoolega, et midagi maha ei pudeneks.
-
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 18:40 23. Nov 2006

Tagasi tänaval andis Orn SHALIFILE sõbraliku võmmu selga ja arvas, et on vist arukas igaüks oma koju putkata, enne kui avastatakse, et luugiköis on kogemata katki läinud. Nii nad lahku läksidki.
Järgmisel tänavaristil nägi ta üht ratsanikku passimas. Täpsemalt silmitsedes nägi ta, et see on ta isiklik õde, kes näis seal kedagi ootavat. Õde muutus närviliseks ja hakkas ringi vahtima. "Tere õde, õlg ei valuta enam?" küsis ta kuuldekaugusse jõudes, ise rahul, et ta hiilimist ei märgatud. "Ma pean sinust natuke eemale hoidma, olen lähedal, aga eemal," vastas õde – mida iganes ta sellega ka silmas ei pidanud. Ning hetk hiljem sulandusid ta piirjooned pimedusse. "Kena õhtu jätku sulle," soovis kõrbepoeg ja hakkas oma toapugeriku suunas kõmpima. "Ma liigun siin ringi... ja noh, kui mõne siinse naise tuppa tood, siis vaata, kas see ikka tühi," vastas õe hääl varjudest. Vend lehvitas ja kõmpis edasi.

Shalif kibeles kõrvaltänavas laterna all saaki uurima. Nad olid saanud pataka midagi, mida võiks nimetada kaubakoormate saatelehtedeks. Miks saadetakse selliseid asju kastidega Calhi, imestas kõrbepoeg. Ta käes olid Asmundseni pitseri ja allkirjaga dokumendid. Vähesel määral käsitlesid need relvavedu, aga suuremalt jaolt täiesti süütuid koormaid, nagu näiteks sool. Miks saadetakse selliseid asju kastide viisi Calhi? – küsis Shalif endalt uuesti. Ja veel varjatult, soolakoormas.

Toas lambivalgel uuris ta põhjalikumalt. Numbrid, rahad ja kuupäevad näisid klappivat. Kõrbepoeg lappas pabereid ja sorteeris neid igatpidi hunnikutesse. Pika uurimise järel jõudis ta järeldusele, et 4/5 paberitest oli Asmundseni enda allkirja ja pitsatiga, ülejäänud Finbari allkirja ja Asmundseni pitsatiga, millel oli kujutatud mingi imelik sisaliku moodi elukas. Allkirju uurides tundus talle, et ühel või kahel lehel on Asmundseni allkirja ilmselt võltsitud. Tal polnud aimugi, kelle poolt, aga allkiri näis olevat kirjutatud kellegi teise käega. Selle saatelehega oli veetud kaks koormat linast kangast Bergenist Freehavenisse. Arve oli pool aastat vana. Ühe kangakoorma arve nurgale oli kirjutatud Sha-Ren. Kõrbepoeg keerutas arvet käes ning üritas mõistatada, mis asi see Sha-Ren võiks olla. Ei mõistatanud ära.

Kui ta veel kord kõik paberid üle silmitses, leidis ta ühelt saatelehelt veel kolmandagi käekirja.
Selle paberiga liikusid ammunooled ja kuivatatud liha liinil Durmin-Merden-Freehaven. Shalif uuris pitsatit siitpoolt ja sealtpoolt, kahtlustades sobingut Betrayga. No ei olnud uss, vaata kuidas tahad. Pigem sakilise selja ja suurte silmadega sisalik puuoksal. Shalif ei mäletanud, et talle siin põhjariikides sarnast looma silma oleks jäänud. Medoral? Asmundsen pidavat Medoral elama. Shalif istus ja mõtles, mõtles ja istus. Siis silmitses ta oksa, millel sisalik istus, lootes taime ära tunda. Paistis olevat viinamarjaväät. Ja siis ta taipas, mis loom see on. Sellised sisalikud elasid lõunas ning nende omapäraks oli värvi muutumine vastavalt pinnale, millel nad asusid. Kameeleonideks kutsuti neid.

See avastus ajas ta elevile. Kameeleon. Värvimuutja. Reetur meie endi keskel. Või vihjas see millelegi muule? Ta kahtles, kas üht kõrbepoega lihtsalt niisama lastakse kuninga arhiivi Brettonias, et ta seal vappe ja muud heraldikat uurida võiks. Selleks oleks tulnud Ennister põhja poolt ära oodata, ehk saaks tema kaudu. Ta peitis paberid ja keeras end sängi küljeli. Avastusrõõm ei lasknud magama jääda. See polnud üldse hea, et ta peab homme voori saates minema sõitma, see polnud üldsegi hea. Ta pidi minema ega saanud oodata, millal Ennister põhja poolt tuleb... oot... Ennister tuli põhja poolt – ja tema läks põhja poole. Asi polnudki nii hull. Ta kõhkles küll, kas teda ennast äkki valesüüdistuse eest kinni ei panda, kui paberid õigeteks peaksid osutuma, kuid Ennisteriga andis ehk selles asjas kaubelda.

Varahommikul oli ta Asmundseni hoovis kenasti kohal, paberid kotipõhjas kaasas. Seal rakendati veel neljale reele hobuseid ette. Tema soolakoorem seisis seal, kus õhtulgi, hobused ees ja koormakatted kinni. Shalif vähemalt lootis, et see on seesama regi. Kaasa sõitis neli saatjat, kaks ees ja kaks taga, lisaks veel vooriülem, kes ratsutas seal, kus talle parasjagu meeldis. Koormad olid rasked ning voor venis teosammul. Kiirust armastavale kõrbepojale olid ühtviisi masendavad nii lumised teed kui kasutu lonkimine. Vooris oli peale selle erilise soolakoorma veel üks samasugune soolakoorem, siis kaks koormat soolakala ja üks koorem küünlaid.

Kõigist Shalifi lootustest hoolimata nad Ennisteri sel päeval ei kohanud. Kuid järgmise päeva ennelõuna tasus mureliku öö kuhjaga. Põhja poolt venis neile vastu Ennisteri väesalk. Kõige ees tuli ta voor, kokkupakitud telgid ja laibad ja muu sihuke, nii et kaubareed pidasid paremaks end teeserva pooleldi hange tõmmata ja hobustele hingamist anda, kuni sõjavägi möödas.
Shalif ootas ratsaväge. See hakkas tagantpoolt paistma. Ennister oli oma ratsasalga keskel. Vaatas küll möödudes korraks kõrbepoja otsa, kuid ei andnud mingil moel märku, et nad tuttavad võiksid olla. Shalif viipas voori poole – tegutse nüüd! Teda ei mõistetud. Ratsasalk nihkus neist tasakesi mööda.

Shalif hõikas Ennisteri. Hetk hiljem kuulis ta, kuidas kaaslased ambusid laadivad. Teda ootas rünnak nii tagant kui kõrvalt.
"Aresti see voor, seal on Asmundseni salajased dokumendid," karjus kõrbepoeg, et jõuaks veel olulise edasi öelda, enne kui nooled lendama hakkavad. Siis varjas end hobuse taha. Üks vastane oli tal kõrval, kaks tulid voori tagant, vooriülem teiselt poolt kõrvalt. Kõigi ammud olid tema peale sihitud. Viimase noole sai ta kõigest põiklemisest hoolimata päris karmilt sisse.

Ennister andis seda nähes rünnakukäsu, et kõik elusalt kinni võetaks. Sellest hoolimata jõudis Shalif teisegi noole sisse saada, enne kui ratsavägi kitsal teel voori üle võimust võtta jõudis. Saatesulased võeti kinni, tiriti sadulast ja väänati käed selja taha. Shalif klammerdus hobuse najale, et püsti püsida. Seda oli keeruline nõnda korraldada, et end seesturritavate nooltega rohkem ei vigastaks ning et üldse oleks jaksu jalul püsida.

Ennister trügis meeste ja hobuste vahelt lähemale. Üks ta ratsaväelastest astus kõrbepojale toeks. Ennister tõmbas väga osavalt ja kogenud käega nooled välja, võttis tabardi alt preestriketta ja luges haavadele raviloitsud peale. Ta näis olevat väga kogenud haavalappija. Ennister uuris, mida Shalif talle öelda tahtis ja miks madinaks läks.

Shalif silmitses tee ääres seisvaid regesid, kobas põues ning ulatas koormast näpatud paberid. Haldjavereline heitis neile põgusa pilgu ja pani need siis põue. Milles asi?
"Seal saanis on neid veel, kirstud on peidetud soolakottide alla," pingutas kõrbepoeg kõnelda. "Osa neist on võltsing, kõike tehti pimeduse katte all ja salajas, samas kui ylejäänud voor laoti kokku hommikul."
Ennister andis käsu koorem tühjaks tõsta ning jäi järsku vaatama ühte punkti teispool voori.

"Ja kui neil midagi karta poleks, siis ma ei oleks tule alla sattunud..." jätkas Shalif seletust ning vaatas siis ka. Ta silmad kohtusid Feimiri silmadega. Too jälgis teiselt poolt regesid lumiselt põllult toimuvat ja tõstis Shalifi pilku märgates käe rinnale, enne kui mõne sammu edasi ratsutas ning kõrbepoja poole küljega jäi. Kuid Shalif oli jõudnud märgata, mida haldjas käega varjata oli üritanud. Tema kuue rinnal oli väike tume plekk. Too ihukaitsjast haldjas, keda Mia oli Deilaseks nimetanud, heitis samuti Shalifile põgusa pilgu ning ratsutas siis oma isandale järele.

Ennisteri näost paistis jahmatus. Ega Shalif vähem jahmunud olnud. Ta silmitses oma sõrmust ning vaatas rahulikult põhja poole ratsutavale Feimirile järele. Tal hakkas tekkima ähmane aimdus, kuidas need kaks omavahel seotud võivad olla.

Shalifi näidatud soolakoorem oli peaaegu tervenisti teeserva laotud. Kaste ei olnud.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 11:06 25. Dets 2006

Midagi sellist oligi SHALIF kartnud. Ennisterilt küsiti, mis edasi. Too vaatas Shalifi otsa. "Mis nende paberitega oli?"
Shalif: "Nad laadisid öösel kastitäite viisi pabereid sellele reele, mul õnnestus see pakk kõrvale panna, teine jäi Ornile."
Kutsarid ja voorisulased olid kinni võetud ja neid hoiti regedest eemal. Ometigi pidid nad Shalifi Ennisteriga rääkimas nähes taipama, mis kandist tuul puhub.
"Ja kus on Orn?" küsis Ennister vaikselt.
Shalif: "Ma ei usu, et nad naljapärast selle teisele reele ymber tõstsid. Orn läks omi asju ajama, ma pole teda rohkem sellest korrast näinud."
"Arvad, et peaksime terve voori tühjaks tõstma?" küsis Ennister. Shalif raputas pead. „Ei ole mõtet, igatahes ma vedasin sind alt.”
"Peaasi, et sa surma ei saanud," ütles Ennister.
"Kas sa heraldikast tead midagi?" küsis Shalif.
"Mitte väga, pole minu rida."
"Kes kasutab vapil kameeleoni?"

Ennister raputas pead. "Ainult Asmundseni pitsatil olen näinud, aga mitte ühelgi vapil."
Shalif: "Igatahes nad kolisid oma paberimajandust minema sel ajal, kui sind ei olnud... Öösel, relvastatud vahtide saatel."
"Siis pidi neil midagi varjata olema." Ennister läks pisut eemale, paberid välja ning uuris neid pikalt. Pani paberid tagasi põue, tema näost ei lugenud kõrbepoeg midagi välja. Nad lasksid vooril edasi sõita.

Teel Brettoniasse oli tal aega haldjaverelisega pikemalt rääkida. Tema ise oleks tahtnud nüüd kuhugi varju tõmbuda, kuid Ennisteril olnuks nüüd kõik võimalused Asmundseni vastu midagi ette võtta. Kui ta praegu puhkama jääb, siis sama viga vastased enam ei tee. Shalif tahtnuks kusagil töötada päris üksi. Kuid tal oli sõrmus ning nagu näha ka jälitajad. Sellistel tingimustel oli üksindust raske hankida. Nii ta ka Ennisterile ütles ning too kuulas suure huviga Shalifi oletusi sõrmuse tööpõhimõtete kohta. Märkide ja sõrmuste erinevusi või sarnasusi kõrbepoeg ei teadnud. Kuid ta ei usaldanud templit mitte natukestki. Tal oli mänguasja tunne. Õde, kes varem ta parimaks teekaaslaseks oli olnud, oli nüüd täiesti muutunud, just nagu polekski Shalif enam ta perekond. Tempel oli ta endale röövinud. Kõik hädad tulid templist. Haldjariik valitses läbi templi varjatult inimeste üle. Neil oli tohutu võim, parimad vahendid ja palju võimalusi – vähemalt Shalifi arvates. Ning Archibald ja Flandal uurisid Calhis, mis on toimumas haldjate ukse all, mõtles Shalif. Ja tema oli sattunud rahutul ajal haldjate ja nende käsilaste rahutusse väravaalusesse ning neile jalgu jäänud. Nüüd oli tal valida, kas liituda selle niiöelda perekonnaga või püüda minema pääseda – aga selle seltskonnaga kokkupuutumine oli kui igaveseks ihule jääv põletusmärk. Seda ei saanud unustada.

Igatahes jutustas ta Ennisterile üsna kõik, mida teadis ja näinud oli. Ka selle, kuidas ja miks ta oma sõrmuse sai. Ennister kuulas ja uuris ning küsis siis veel kord üle, kas Feimir on kindlasti selle seltskonna seast. Shalifi noogutuse peale lõi silmad häbelikult maha. Küsimise peale vastas pärast mõningast kõhklemist, et Merdeni metsalahingus lasti tal selgroog puruks ning et ilma Feimiri abita oleks ta tõenäoliselt siiani halvatud. „Noh, mina oleksin kah nendeta siiani Shalia tallaalune,” vastas Shalif. Ennister arvas seepeale, et Shalifi poleks pandud jälgimise alla, kui ta nende meelest tõsises ohus poleks – või siis palus seda neilt Shalifi õde. Kõrbepoeg nentis mõrult, et õde ei usalda teda. Või kardab, arvas Ennister. Shalif noogutas. Nad olid õega mõlemad mingil määral templile võlgu, kuid see võlg omamoodi aheldas neid. Igal mündil on kaks poolt. Ennister arvas seepeale, et asjadel on alati palju külgi, kõik oleneb, millisest vaadata – kuid tunnistas, et ta palus Feimirilt teenet. Võib-olla on see sõrmus hoopis tema süü.

„Kas sa lased neil oma poliitilisi võimumänge mängida selle headuse maski varjust ja kas sa riskid sellega, et nad hakkavad oma mõju veel laiendama?” küsis kõrbepoeg. „Nad ei pruugi kedagi troonilt ära vahetada, aitab, kui teha oma teenetevõlglasteks inimesed, kes on troonile lähedal, siis sa ka kontrollid trooni osaliselt.”
Ennister vastas, et tal pole jõudu ega võimu neid kuidagi takistada, ta saab vaid püüda nende tuge kuidagi ära kasutada enda huvides. Ning ta tunnistas üles, et palus Feimirilt seda, et too Shalifi hinge tagasi kutsuks, kui ta surma peaks saama, et kõrbepoeg saaks oma väljateenitud asju nautida. Shalif tänas, kuid raputas pead. Tema hõimu tavad poleks lubanud tal tagasi tulla. Ennister näis selles asjas süümepiina tundvat.

„Mina ei puutu asjasse,” ütles Shalif. „Vaata, su riik on kohe hädasse sattumas.”
Ennister vastas, et ta saab võidelda sellega, mida ta näeb, ning vahenditega, mis tal on, ning et isegi kui ta näeb ja mõistab templi tegevust, ei saa ta vastu hakata, sest keegi lihtsalt ei astuks templi vastu. „Sul on vaja toetajaid,” õhutas Shalif. „Uskujaid, iseseisvaid inimesi, keda tempel ei saaks ära kasutada. Otse vastu astuda oleks lollus, nad ei suudaks iial midagi teha, kuid miks mitte varjatult, nii nagu nood haldjametsa käsilased seda teevad. Pole teada, kas Athaia järgmine löök Calhist läheb Brettonia või haldjametsa pihta, aga miks mitte teha selgeks, kumb on Athaiale ohtlikum - kas mingi salatsev haldjamets, millest midagi ei teata, või Brettonia, millel pole midagi uut pakkuda.” Athaial hävitati haldjaid esimeses järjekorras ja nende metsi suruti üha koomale. „Poliitilised võimumängud,” kõneles kõrbepoeg, „Sa pead lihtsalt jätma Athaiale vale mulje, et haldjad plaanivad midagi suurt. Kui Brettonia liita Calhiga, on see hoopis suurem pind haldjametsa vastu, ja kui Athaia lööb, siis haldjad löövad vastu, ja kui haldjad targad on, siis nad teevad Athaia pisikesteks juppideks või võtavad oma kontrolli alla.”
Ennister vastas, et nii palju kui tema teab, käib nagunii Athaia toolijalgade saagimine.

„Templi olemasolu tuleb avalikustada,” õhutas Shalif. „Siis kardetaks templit nagu Athaiat ja ühinetaks tema vastu. Sul on praegu kõik kaardid käes ning kellelgi ei oleks templi teadmistest abi enam, jaga ja valitse ainult.”
Ennister mõtles ja vangutas siis pead. "Vabanda, minus on selleks liiga palju haldjaverd."
Shalif raputas pead. Ta ei tahtnudki, et haldjatega midagi juhtuks, haldjad ei puutunud asjasse. Tema töötas templi vastu. Ennister küsis vastu, et mis siis, kui just tempel Athaia toolijalgu saeb? Juhata Athaia juhid templi jälile, õhutas kõrbepoeg, ja avalda templi olemasolu enda rahvale. Ennister hakkas naerma ja ütles, et tõenäoliselt tapetaks ta enne, kui ta Athaiale jõuab. Ilmselt jah, nõustus Shalif, kuid keegi teine pääseks läbi. Mõelgu Ennister selle üle põhjalikumalt, sest Athaia peab lagunema ja templi võim peab kaduma.
Haldjavereline näis kõhklev.

„Kõik on alguses alustanud, ainult puuoksake käes,” meelitas kõrbepoeg. „Ma ei räägigi, et sa seda homme pead tegema, sul on vaja aega ja toetajaid. Mina ei lahku sinu kõrvalt kuhugi... Sul on vaja, et Athaia laguneks.”
Ennister lausus mõtlikult, et kuni Corwin Rand ehk Greif merel korda hoiab, ei pääse Athaia eriti oma vägesid põhja poole tooma. Merel on suuri lahinguid olnud. Lisas siis, et ta andis Feimirile sõna vaikida, kuidas täpselt ta kõndima sai.
„Sul on vaja mehi, kes on templist samamoodi põletada saanud, nagu mina,” jätkas Shalif teda õieti kuulamata. „Ma olen ka tuhandeid asju lubanud. Tempel peab oma vigadest aru saama ja inimesed rahule jätma.”
Ennister noogutas hajameelselt, mõtted kusagil mujal. Ütles siis, et see jutt vajab settimisaega ning küsis, mida ta Shalifi heaks konkreetselt praegu teha saab.

„Mina, ma teenin sind,” vastas Shalif. „Mida sa mul teha lased?”
Ennister vastas, et hetkel pole midagi konkreetset, aga et teda teeb rahutuks see Calhi nõiakamp, mille vastu tempel miskipärast ei paista võitlevat. Siis nentis ta, et kui järele mõelda, siis on vähetõenäoline, et tempel kõike juhtida ja kontrollida saaks, sest alati on olemas inimeste isiklikud huvid ning neil ei jätkuks tõenäoliselt mehi selle kõige jälgimiseks.
„Jah, nagu ka sina ei ole templi liige, aga sa oled neile lihtsalt nii palju teeneid võlgu ja sulle tundub, et see, mida sa teed, on hea,” ütles Shalif talle sõrmust näidates. „Mängi nende mängu, või muidu...”
"Siis on ju olemas ka võimalus, et nad teavad kõike, mida sa mulle praegu rääkisid?" arvas Ennister.
"Kas sa näed mingeid tyype kohale lendamas ja meie pihta tulepalle loopimas?" küsis Shalif.
"Ei, aga ma pole kindel, kas sind kolme päeva pärast mingis kõrtsikakluses maha ei võeta," arvas haldjavereline.
"Aga see annab mulle juba kolm päeva aega, et midagi asjalikku korda saata," vaidles kõrbepoeg. "Ja kui ma suren, siis olgu ma neetud, kui ma neid kaasa ei võta."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Eelmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6