Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Brettonia

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 13:37 10. Veebr 2006

Dimi metsa serva juures asuvas kõrtsis kohtusid SHALIF ja MIA ikkagi uuesti. Kui end teelise saani hääletanud Mia kohale jõudis, oli vend jõudnud juba pesemas käia ning magama keerata. Mia viskas väsinult oma asjad teisele voodile.
"Mhmmmmhmm," tegi Shalif. "Kõik korras?" Mia ei vastanud midagi ning keeras end vaikides magama.

Hommikul riietas Shalif end Shalia hangitud siidrõivastesse. "Sa oled kuskilt tiitleid juurde saanud?" küsis Mia. Shalif näitas talle Calhi õukonna lubatähte. "Ma jõin mingi kuninga laua alla ja sain temaga sõbraks peale seda." Selle seletuse peale tõmbus Mia endasse. Shalif ohkas lepitavalt. "Noh, ma ei tea, käitusin natuke ylbelt ja siis anti mulle mingi selline asi kätte. Ahjaa, sind kästi ka tervitada..."
"Armas," nentis Mia.
Shalif: "Tegelikult mitte, ta ei ole truu mees."
Mia: "Oot, mismoodi see nüüd oli, kust sa need riided said?"
Shalif: "No, mingi lubatähega koos käies ma ei saa ju õukonnas liikuda nagu mingi haisev sõnnikuhunnik"
Õde vahtis teda pingsalt. "Kallis vennaraas, kas ma näen välja nagu lollpea?"
"Ei," kehitas Shalif õlgu.

Mia astus lähemale, vaatas lähemalt riideid. "Jaaa, väga uhked."
Shalif: "Ma ei tea riietest midagi, lihtsalt nad on mugavad. Kui nad nii uhked on, siis ma vast ei kanna neid?"
"Kanna, kanna…" Mia sõrmitses peenelt, vaatas väga lähedalt kangast ja tõmbas ninaga õhku. Shalif oli segaduses.
"Hea küll, hakkame minema," ütles Mia muiates.

"Äkki jõuad ka mulle rääkida, msi sa vahepeal teinud oled," küsis Mia saanis, kui nad taas lääne poole teel olid.
Shalif: "Peale Valast lahkumist? Peamiselt Calhis olnud ja siis nädalakese Bergenis. Calhis oli huvitav, õukond on seal ikka väga käest ära, kuningas on rumaluke, kuninganna ei oska tantsida. Muidu veetsin ma seal head aega, ainult et palgaga on nad kitsid. Ja kui mind Calhis tulepallidega taga aeti, siis kolisin ma Brettoniast läbi käies otse Bergenisse."
Mia: "Kuidas kuninga ja kuninganna suhted on?"
Shalif: "Mina ei tea, nagu abielupaar. Aga kuningas põhiliselt käib jahil ja kuninganna taob kaarte või harjutab nõiakunsti."
"Mõlemal armukesed?" Mial süttis silmades lustlik tuluke.
Shalif: "Kuninganna kohta ma ei tea, ta ei näe selline välja, pigem hoidis omaette..."
Mia: "Aga kuningal?"
"Käib jahil," ütles Shalif mitmemõtteliselt.
Mia: "Ja armukesel ka armukesed?"
Shalif: "Võib-olla, võib-olla mitte, ma ei oska tõesti midagi öelda"

Mia: "Mis tüüp see oli, kes sind tulepalliga taga ajas?"
Shalif: "Seesama, kes mõrvad tellis. Neetud, mul ikka hobustega ei vea, eelmine lasti tulepalliga vigaseks ja nyydne varastati ära."
Mia: "Sinult tellis mõrvad?"
Shalif: "No, ta lootis mind ära kasutada. Peale seda, kui ma talle siga keerasin, mõtles ta vist ymber."
Mia: "Ja mida sina siis mõtlesid? Sa oleks tapmisega suure jama sisse sattunud... Keda sa siis tapma pidid?"
Shalif: "Ethenreli ja yhte tema kambakaaslast vist."
Mia: "Sa tead, et ma ei lähe kellelegi rääkima, lihtsalt tunnen huvi, mis jaburustes sa osaline oled."

Shalif: "Aga mul on kahtlus, nagu suur kahtlus… hobuse pätsas ära minunäoline tyyp ja hiljem nähti mingit patsiga punapead minu hobusega. Ethenrel ytles, et keegi minusugune lasi teda ammust, kui ta Bergenisse teel oli. Ehk siis, mul on veel suppi, mida syya. Eneselegi teadmata olen ma vist kellegi varvastele väga valusalt astunud ja nyyd on tagasimaksu tund. Keegi on sinu ordu vastu tõsiselt tigedaks saanud."

Mia: "See pole ordu ja see pole minu, aga tead, mis ma hetkel avastasin... et oleks tore, kui sa seda maagi kirjeldad, või kes ta on, sest kaotada pole sul enam midagi, niikuinii jahib tema ja n.ö ordu sind."
Shalif: "No, mul on võimalus mõlemaga näost näkku kohtuda."
Mia: "Ja kui see tige tööandja veel ka minu avastab, siis saab ju tõeliselt lõbus olema, mind rumalukest auku tõmmata, ja siis sind selle kaudu mõjutada. Sest mina ju ei tea, keda kartma pean.”
Shalif muigas taas. "Ma kardan, et kui sa siia maailma juba minu õeks syndisid, siis sa nii kergelt ei pääse."

Mia: "Jaaa, aga mul võiks vähemalt mingi võimalus olla, et eluga pääseda ja pealegi, küll nad sinu üles otsivad."
Shalif: "Ma võin teid aidata, aga ma tahaks selleks kas või yhegi inimesega rääkida, kes on harjunud vastutama. Isikliku sympaatia tekitamiseks, ma lihtsalt ei suuda tyhja koha pealt teeneid osutada".
Mia: "Kallis vend, sa vist ei saa aru, sulle tehakse teene, või vähemalt ma loodan, et mul õnnestub jõuda, kuni sa veel elus oled. Kui ma ise elus olen.” Hakkas siis sõbralikult naerma. "Oi.. hmh.. tead, vahel ma lausa armastan sind. Kas ei peaks vastupidi olema, et vend õde kaitseb?"
"Ma tõesti teen enda arust parimat," ütles Shalif pahuralt. "Vaatame Valas, mis edasi saab."

Mia: "No eks sa ise tead, kui sa isegi seda maagi ei kirjelda, siis ma ei saa sind aidata, teeme peatuse, aga minu arust oleks üldse tervislik siit kaugele ära minna - aga nooh, ma olen alati unistanud, et keegi mind ära rööviks... ja siis veel minusse ära ka armuks... väga romantliline…"
Shalif: "Paistab, et mehed on sinusse lihtsad armuma…"
Mia: "…aga tore oleks, et enne seda röövib, kui tulepallidega loopima hakkab. Ja ma nüüd küll ei taha vinguda, ju ma ikka olen liiga suurte soovidega, aga Betrays lihtsa kaevuriga ka ei rahulduks, kuigi need ussid on väga põnevad. Aga mis jama sul Bergeniga on?”
Shalif: "Ma sain sealt hetkel kõrvetada, ma saan vihjest tavaliselt aru. No nägid ju, ega ma ka rohkem ei tea. Ma ytlen, et ma kuskil keerasin supi kokku ja nyyd lyrbin, sest soolane sai natukene."

Mia peatas saani kinni korraks, vaatas tõsiselt vennale otsa. "Tead, kui sa veel kunagi üritad ühte mu kaaslastest tappa, eriti ühte, siis sa lõhud mu ära…"
Shalif: "Veel yritan? Ma tõesti ei taha yhtegi inimest tappa hetkel ega pikemas tulevikus - peale Finbari. Ma eelistan olla vaikselt, omi asju ajada ja lahkuda märkamatult, mingi mõrvatõõ on suht vastukarva."
"Väga hea, sest kui sa peaksid ühele neist liiga tegema, siis tapa mind ka kohe ruttu ära…" sundis Mia hobuse uuesti liikuma.

Hilisel pärastlõunal jõudsid nad Dimi. Mia kasutas oma nõiakunsti enda ja hobuse väljanägemise muutmiseks nii palju kui andis. Shalifil oli väga võõrastav näha oma õde blondina. Kuid ta tahtis nii paljuks peatuse teha, et leida teedejumala tempel ning sedakaudu Ennisterile Brettoniasse sõnum saata.

Shalif: "Lihtsalt ytlen, et olen elus ja liigun Valasse, et Bergenis läks asi veriseks…"
Mia: "Ennisterile? Aga miks sa talle kirja saadad, et sinuga korras? Nagu arunadmine?"
Shalif: "Pigem nagu sõpradevaheline maadejagamine."
"Sõpradevaheline maadejagamine?" Mia kergitas kulmu, vaatas tungivalt Shalifile otsa. "Palun selgita, ma ei saa aru."
Shalif: "Sõprust on raske seletada, ta lihtsalt palus et ma Bergenis käiks ja ettevaatlik oleks."
"Et sa selle miskise ülemaga sõber? Ja siis kirjutad, kuidas seis, ja kuhu liigud, võiks siis minuga ka nii ühendust pidada!" turtsus Mia.

Natuke maad pärast Dimi tuli neile vastu salk talumehi ja regi. Ree peal vedeles miski, mis lähemal uurimisel osutus täiesti kõrbenud laibaks. Shalif vajus näost ära. "Hakkab jälle otsast peale…"

Mia läks lähemalt uurima, olles enne vennale sosistanud: "Sinu väike tulepall vist tegutseb jälle?"
Shalif: "Ma tõesti ei tea - aga igatahes see häirib mind piisavalt…"
Mia läks veel lähemale. Ree peal lebava mõõga käepide oli ta tähelepanu tõmmanud. "Kust te ta leidsite? Mis juhtus?" Kümmekond miili eemal võsast, vastati.

"Ma lähen vaatan jäljed yle, kui kohale jõuame,” lubas Shalif, kui nad kuuldekaugusest väljas olid.
Mia: "Sa ei tundnud teda?"
Shalif: "Kergelt rõstitud, krõbedal kuumusel – ei, mul ei ole sellist tutvusringkonda. Aga ma kardan, et need talupojad trampisid kõik jäljed kinni."
"Hm, küll sa juba tunned, Calhi kuninga ihukaitsja, Jenz Heifer," ütles Mia võidukalt.
Shalif pilgutas uskumatult silmi. "Mida? See on häiriv..."
Mia: "Mõõk oli tema oma, tundsin ära, ravisin teda."
Shalif: "Ma olen teda näinud, aga jah, valus laks..."
Mia: "Ta oli haavatuna kõrtsis, ta ütles, et kui hertsogile üritati kallale minna, see tume tüüp, siis üritas vahele minna, sai seal haavata…"
Shalif: "Siis ma arvan, et ma kindlasti vaatan jälgi… KURAT!" Ja järgnes põhjalik loetelu kõigist sõimusõnadest, mida kõrbepoeg elu jooksul kuulma oli juhtunud…
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 23:29 19. Veebr 2006

“Äkki seletad, milles asi?” küsis MIA.
"Me peame selle koha nyyd kindlasti yle vaatama..." arvas SHALIF. "Kus seda tyypi haavati ja mis ta sinu teada Bergenis tegi? Ma oleks teda syydistanud Ethenreli tapmises, kuna ta oli ainus mees, kes lahkus Calhi õukonnast. Midagi on väga valesti."

Mia: "Jaaaaaa, seda ma püüan sulle juba kaua selgeks teha, aga sa ei võta vedu…"
Shalif: "Ei, siiamaani oli asi kontrolli all."
Mia: "Ma ei tea, mis ta Bergenis tegi, miks arvad, et tema Ethenreli tappis?"
Shalif: "Räägi mulle, kes teda Bergenis haavas ja mis see tume tyyp seal hertsogi juures tegi."
Mia: "Oeh, see mingi tume tüüp tungis hertsogi juurde, ja terve linn oletab, et tahtis hertsogit tappa, ja otsitakse sinu moodi tüüpi taga… aga kui äkki tema püüdis hertsogi tappa? On see võimalik?"

Shalif: "Ei, kus ta haavata sai, kuhu ta vahele läks?"
Mia: "Aa, ei, ütles vist, et üritas abistada, ja see oli kõik...."
Shalif: "Kurat. Kuna sa teda nägid? KURAT, otse loomulikult! Päev pärast Ethenreli surma? Kas tal amb oli?"
Mia: "Tähendab, räägi nüüd mulle kõigepealt, miks arvad, et tema võis Ethenreli tappa... Pole nii, et ainult sina saad vastuseid."

Shalif peksis pead vastu saani. "Kas sa ei taipa, need haavad mida sa nii lahkelt ravisid olid need, mida Ethenrel talle lõi enne oma surma. Ethenrel ratsutas enne oma surma kahekesi, paariline lasi talle kaks noolt selga ja tuli siis mõõgavõitlusesse. Ja kui Ethenrel oli kattevarju all, siis ainsad, keda ta usaldas, oleksid olnud mingid ametlikud vennad. Ja ainuke vend, kes puudu oli, oli Calhi ohvitser. Ja ainsad jäljed, mis linnast välja läksid, olid tema omad. Ja aeg klappis. Ja nyyd koristas tööandja oma ainsa lekkevõimaluse ära, et ta edasi ei lobiseks."
Mia: "Sobib, tal oli amb, aga miks peaks Calhi ohvitser sellise töö vastu võtma?"

Shalif: "Ütleme nii, et midagi on mäda Calhi riigis ja mina olen see õnnetu, kes seda jälle surkima läheb." Ta kirjeldas Miale Heiferit ning Mia tunnistas kirjelduse õigeks. Shalif peaaegu et tantsis saanis rõõmust.
Mia: "Mis viga?"
Shalif: "Ütleme nii, et yks osa mu raskest supist sai sööduks, aga ma avastasin just teise paja."
"Ehk selgitad?" Mia näis väga kurb ega teinud venna tantsust välja.
Shalif: "Sa ikka ei usu, et ta oli Ethenreli tapja?"
Mia: "Ma ei tea, mis Calhis toimub, ja miks, kes peaks tema tapma?"
Shalif: "Kas sa ei saa aru, et sinu ordu on oma lihsameelse heategevusega kellegi tähelepanu tõmmanud, ja see, et te istute ja varjute nii, et keegi ei näe, on teie miinuseks, kuna te olete yksikud ja teil on yksteist raske kaitsta, lihtne saak niiöelda."

"Aga siis peab olema keegi, kes aitajaid teab," ütles Mia. "Sest on paras töö nad üles leida."
Shalif: "See on lihtne, teil on õla sisse mingi metall sulatatud."
"Katsu," pakkus Mia oma õlga. Vend kehitas õlgu. Mia pakkus uuesti. Tema õlas igatahes metalli polnud.
Shalif: "See ei pruugi seal olla, see ei pruugi yldse tuntaval olla. See, et yhtedel nii oli, ei tähenda et teistel ka peaks olema."
"Aga sa ei lähe ju kõikide õlgu katsuma," ütles Mia. "Aga kes oli siis see tume tüüp? Ikkagi sina? See, kes püüdis sisse muukida ja tehti kõiges süüdlaseks…"

Shalif noogutas. "Ma tahtsin uurida, kas hertsogil on midagi patust hinge taga, aga siis jõudis mulle kärukeeramise tund kätte ja ma lahkusin sealt, et mitte oma teadmisi jagada."
“Oma teadmisi?” küsis Mia.
Shalif: "Sinu ordu kohta näiteks. Nagu ma aru saan, ei taha nad eriti, et keegi teaks neist."
Mia: "Ära nääguta. Ja mul pole metalli kuhugi topitud."
"Sõrmused, kõrvarõngad, käevõrud?" aasis vend. "Seelik, vöö?"
Mia ohkas. Eks räägi sihukesega.

Koha leidsid nad kergesti kätte. Tee äärde oli terve rada sisse trambitud, mis viis võsasse. Pärast mõningast nääklemist tallatud jälgede ületallamise asjus jäi Mia saani istuma. Shalifil tuli teha suur ring, et üldse midagi leida. Esialgu leidis ta paljakspõlenud maalapi ning palju seal ümber trampinud jälgi. Mia jalutas ümber saani ja kui vend midagi leidvat näis, hõikas küsida, mis seal on.
Shalif: "Ta ei surnud tulepalli läbi…"
Mia: "Mille läbi siis?"
Shalif: "Ma ei tea… näe, laibalohistusjälg on siin…"

Pisut nende peatumiskohast edasi keeras väike kõrvaltee põhja poole ning sinna teele Shalif viimaks välja jõudiski.
Shalif: "Tuli teine ratsanik, viis esimese võssa, kus too mingil põhjusel sadulast maha kukkus ja enam ei liigutanud ja siis lohistas ta siia ja pani põlema…"

Dullstrandis peatusid nad vaid nii kauaks, et Shalif ühes kõrtsis oma kirja valmis kirjutas ning teedejumala templisse posti viis. Kiri oli Ennisterile ja sisaldas ülevaadet Bergenis juhtunu kohta.

Dullstrandist Valasse jõudsid nad sekeldusteta. Mia saatis Shalifi Daila juurde ning sinna jäeti Shalif öömajale, Mia ise aga suundus Benno poole. Tal oli tõsiselt hea meel vana kääbikut jälle näha ning näis, et Bennogi oli oma naistevimma vähemalt natukeseks unustanud. Bennole oli templist kuuli jälgimiseks abiline antud, kes tal ilmselt ka maja pidada aitas. Mia uuris uudiseid.

"Orn ja Ebony vahetasid Ethenreli grupi välja lõunas, Hendara lähedal, saadavad palverändureid. Deilas ja Feimir ajavad templis mingeid asju ning Roy peaks ka seal olema. Ilderian haagiti hoopis grupist lahti ning läks kuhugi lõunasse," seletas Benno.
"Miks nii, kuhu ta siis nüüd läks?" imestas Mia. "Mis Ethenrelist on saanud? Meie grupile on ohtlik, kui teada saadakse, kes nad on, sest Ethenreli gruppi hävitatakse."
Benno kehitas õlgu, Ethenreli kohta tuli uudis talle üllatusena
Mia: "Hea küll, lähen Feimiriga rääkima, aga mis sa seal kuulis vaatad?"

Kääbik naeris. "Sind. Ja neid, kes Hendara lähedal."
Mia: "Sa seda nägid, kui nende ussidega kaklesime? Üleni mustas tüübid, sisisesid."
"Ussidega?" kergitas kääbik kulme. "Selle kuuliga saab vaadata, mitte kuulata. Nägin küll jah. Kellega sa koos olid?"
Mia: "Minu probleemne vend."
Benno: "Probleemne? Tekitab ta sulle muresid?"
Mia: "Hmh, teda ajab nii Bergen kui Betray taga, ja tema pärast ajavad nad nüüd ka mind taga, noh, ei kurda tegelikult, need sõdalased pesitsevad Betrays, väga vahva linn, kuhu pole just kerge sisse saada, ja mida kuulu järgi valitseb üks preestrinna."

"Mulle tundub, et teda ajab vist veel keegi taga," sõnas Benno delikaatselt. "Kui see muidugi tema peaks olema," lisas kähku.
"Ethenrel ja kogu ratsanike vägi?" küsis Mia. Ta poleks jaatava vastuse üle imestanud.
"Ei tea veel täpselt, aga see ei pruugi tema üldse olla," lohutas kääbik.
Mia vangutas pead. "Ta võib olla tapja, aga kardan, et see oli lavastus…" Ning ta jutustas teel nähtust ja rääkis edasi venna seletused.
Benno noogutas. "Küll tempel need asjad ära klaarib."

Niipea kui pimenes, kappas Mia kääbiku tallis seisnud haldjahobusel lossi parki. Lossi juures oli vaikne, kõik jalgrajad ja teed olid lumest puhtaks roogitud, ka tiigi juurde. Mia pidi juba sillale suunduma, kui märkas pargis puude vahel kedagi seismas. Ta suundus uurima. Kõhn kapuutsiga keebis kuju astus talle aegamisi vastu.

"Kes oled?" küsis Mia vaikse rahuliku häälega. Tulija lükkas kapuutsi seljale ning Mia tundis ära Vala Fharlanghni templi haldjast preestri. "Saan ma kuidagi aidata?" küsis too rahulikult.
Mia: "Ilmselt mitte, aga veider, kui keegi siin puude vahel seisab, tulin vaatama, mis lahti."
"Jäin vaatama, kes siin nii hilja õhtul veel jalutab," vastas mees.
Mia: "Valve on rangemaks läinud? Tahtsin paadisilda vaadata…"
Haldjas naeratas. "Kui paadisillale, siis mine julgesti. Siin pole peale minu kedagi."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 12:04 25. Veebr 2006

Templis viis MIA hobuse mäejalami talli ning kiirustas ratsanike ruumide poole. Feimiriga jooksis ta koridoris kokku, too oli kuhugi minemas. Naeratas ja küsib, kuhu Mia niiviisi tormab. Mia vastas, et toob uudiseid ja tervitusi, ning nende kuulmiseks pööras Feimir tagasi. "Lähme kõneleme siis."

"Aga oli sul kiire?" kõhkles Mia. Haldjas raputas pead. "Ei. Mitte väga. Need asjad võivad veidi oodata."
"Kuidas enesetunne on?" küsis Mia, kui nad kahekesi valges elutoas istet võtsid. Talle tundus, et Feimir on kahvatum ja kõhnem kui viimatisel kohtumisel.
"Tänan küsimast, pole viga," vastas haldjas.
"Midagi on siiski juhtunud?" silmitses Mia teda kahtlustavalt. "Sa ei näe terve välja."

Feimir kummardus lähemale ning vaatas talle leebelt otsa. "Mul on viimasel ajal palju tõstmisi olnud, olen palju jõudu ära andnud. Natuke puhkust peaks taastama. Aga räägi nüüd endast. Mis sind nii jooksujalu siia tõi."
Mia: "Keda tõstnud siis?"
Feimir: "Keda vaja on olnud."
Mia: "Paljud ratsanikest on surma saanud vahepeal? Ma olen aru saanud, et siin käib ajujaht…"
"Jah," ütles Feimir. "Kes seda peab ja miks, pole veel teada. Samuti pole veel teada, mis viisil ratsanikke välja selgitatakse. Aga mõned niidid on."
Mia: "Hea küll, ma räägin sulle, mis tegin, mida teada sain, ja sina räägid mulle hiljem niitidest, nõus?"

Nõnda siis jutustas Mia Bergenist ja Betrayst, mida teadis, mida kuulis ja nägi hertsogi juures, kirjeldas preestrinna Meganit ja tolle sõdalasi, rääkis Ethenreli leidmisest ja tema keha äratoomisest Betrayst, eraldi jutt otsa veel vennast ja tolle tegemistest, selle teema juures aga rõhutas ta mitmeid kordi, et ei tea, palju venna jutust tõsi ning mida ta rääkimata jättis. Feimir kuulas üpris tähelepanelikult, siis küsis, kas Mia teab, kus ta vend oli enne, kui Bergenisse läks. Calhis, vastas Mia, ning vend väidab teadvat, kes ratsanikke jahib. Siis küsis haldjas, kas Mia teab, mis sidemed ta vennal on Ennisteriga – kuid sellest ei teadnud Mia midagi rohkemat kui et vend Ennisterile kirju saadab. Kirjade saatmine üllatas Feimirit silmnähtavalt. “Samas ma ei tea kõike, mis ta teeb, võib mitmel rindel olla,” kurtis Mia. "Ja ma ei tea, kes oli see tulepalli pilduja, ja mul pole aimugi, mis ta seal tegi, midagi nagu mainis palgatööst.. ja pidi kellelegi mingit tööd tegema, aga sattus tööandja poolt tagaaetavaks... võib olla mingi naisega seotud, midagi nagu sain teada, et kuningal uus armuke? Vend oli mingi tegelane Calhi õukonnas, kuninga juures… Midagi on Calhiga valesti vist. Ja Bergen ja Betray teevad koostööd.”

Feimir pani käed kokku ja nõjatus ettepoole. Mõtleb pisut ning küsis siis, on Mial aimu, mida vend täpselt Calhis tegi.
Mia: "Vend keeldus mulle ülemast, kes on ratsanike mõrvade taga, tahab kellegagi ratsanikest kokku saada."
"Ta saab seda," ütles Feimir veendunult.
Mia: "Mida ma ka ei imesta, ta on paraja jama sees. Aga mina jään erapooletuks, sest ma ei tea, mida temast arvata."
"Mia, aga mida sa siis peale hakkad, kui peaks tõsiselt selguma, et sinu vend ongi see, kes ratsanikke mõrvab?" Feimiri pilk oli üpris tõsine.
Mia: "Kui selgub, et mu vend tapab, siis palun ennast mujale ratsanikuks üle viia, et jääda erapooletuks, kui ta läheb teie kallale, siis pean vahele astuma ja mulle ta liiga ei tee. See aeg Bergenis kulus ära, ma tulin tegelikult asja pärast…" näitas Mia oma õlale "Ma olen otsustanud."
Feimir naeratas kergelt. "Mõtled sa tõsiselt? Ka nüüd, mil märgikandjaid jahitakse ja tapetakse?"
"Jah," vastas Mia kindlalt.

Feimir kattis silmad käega ning mõtles veidi aega. "Mis ajaks ma sinu asjus kokku lepin?"
Mia: "Nii kuidas sobib, ma ei saa siia kauaks jääda, olen otsustanud ka grupi juurde minna…"
"Millise grupi juurde?" küsis haldjas.
Mia: "…ja hakata ka palverändureid kaitsma ja juhtima… või meie omadest pole enam kedagi alles?" küsis ta siis ehmunult.
"Ratsanik läheb sinna, kuhu ta parasjagu saadetakse," muigas Feimir, aga mitte pahaselt. Mia nägu tõmbus valgeks. "Lähen, kuhu vaja, aga kas võimalik, et mind kaugele ära teistest omadest saadetakse? Ma mõtlesin, et mind vaja ülejäänutele toeks - aga võin minna ka kuhu saadetakse…"
"Kui sa ülejäänud grupiga ei klapi, siis tuleb gruppi vahetada," muigas Feimir.

"Kas ma ei klapi Orni, Ebony, Deilase ja teistega?" küsis Mia imestunult.
Feimir hakkas lõbusalt naerma. "Pole küll kuulda olnud, et keegi sinu peale kurtnud oleks. Ma ei oska öelda, kuidas te Royga läbi saama hakkate, aga muid ohte ma nagu ei näe."
Mia: "Fharlanghn on suur ja võimas, mina lähen sinna, kuhu tema mind saadab, ja ma ei arva, et Royga muresid tuleb, kas tema ka ratsanik?"
Feimir: "Omamoodi küll, ma arvan. Aga ta on meiega ilma märgita ja ennast sidumata."
"Kas Vala Fharlanghni preester teab siinsest templist, ta seisis enne pargis puude vahel, kui ma tulin," uuris Mia.
"Jah. ta on meie abikäsi Valas," ütles Feimir. "Märgita liitlane - nagu Roy."
"Nagu mina olen, ja varsti enam pole," naeris Mia.
Haldjas naeratas. "Umbes nii. Kas ma siis lähen ja lepin sulle aja kokku?"
"Jah," vastas Mia.
Feimir tõusis. "Püsi siis siin."

Mia silmadesse ilmus kaval sädemeke, aga Feimir ei märganud seda, kui ta tõusis ja ukse poole läks.
Mia: "Ma mõtlesin minna vaatama seda võluvat ussisilmadega olendit, miskine preester oli, hubane tuba oli tal..."
Feimir seisatas. "Seal hubases toas teda hetkel pole, nii palju kui mina tean... ja muide, sa räägid minu õpetajast."
Mia: "Eelmine kord tal oli vist kiire ja ta ei tahtnud , et ma temaga räägin."
"Ta pole just jutukas, peamiselt räägib ta minu meelest surnutega," vastas haldjas valvsalt.

"Ilmselt seal siis viga oligi, mul oleks vaja teda treenida natuke, et ta õpiks suhtlema ka elavatega" lisas Mia uneleval pilgul.
Feimirile oli see liig. "Mia, see, kellest sa räägid, on templi üks juhte. Nii et kui sa tema suhtes midagi lugupidamatut peaksid ette võtma, saan ma väga pahaseks..."
Mia tõusis püsti "Ta on igal juhul äärmiselt võluv... aga ma arvan, et sul ei teki minuga probleeme."
"Ma loodan," muigas Feimir suunurgast ja läks. Mia irvitas vaikselt talle järele. Nii palju siis haldjate huumorimeelest.

Kuni Feimir ära, käis Mia oma jumala templis palvetamas ja vaimu kogumas. Seal oli kõik nagu tavaliselt, ainult valvepreester oli taas vahetunud, nüüd õnnistas tulijaid mingi pigem sõdalase välimusega vanem mees. Mia ei riskinud pikalt olla, tahtes enne Feimiri naasmist tagasi jõuda. Kui ta aga tagasi jõudis, istus nende elutoas võõras ilmselt veidi segavereline haldjas. Mia kummardas talle väärikalt. "Farlanghn kaitsku teid, kellega mul on au?"

Külaline tõusis ja kummardab kergelt vastu. "Liliestin, teie teenistuses. Ethenreli grupist." Tema vastus ja toon olid sama väärikad.
Mia jäi keset tuba seisma. "Mia."
"Feimiri grupist?" küsis mees pisut uudishimulikult.
Mia: "Feimiri grupis, arvan..." viimase lauseosa juures ta muigas.
Liliestin kergitas kulmu. "Lähed pühitsemisele?"
Mia astus uudishimulikult sammukese lähemale. "Kust sa juba tead?"
"Sest sa arvad," vastas Liliestin silmi pilukile tõmmates ja naeratades. Mia naeratas vastu. "Igal juhul arvasid õigesti."

"Millal lähed? Täna öösel igatahes mitte..." nentis mees.
Mia kallutas mõtlikult pea küljele ja ütles aeglaselt: "Kuigi, kui aus ola, ma ei teagi, millal ma lähen, miks täna öösel mitte?"
"Sest meil on Feimiriga üks käik ees täna öösel. Võimalik, et ta tuleb alles hommikul." Haldjaverelise silmis oli kummaline säde, pisut nagu õel.
"Kas ma ei või kaasa tulla?" Mia vaatas meest julgelt ja uurivalt.
"No seda otsustab Feimir," vastas külaline.

Koridorist kostis kiirustavaid samme. Feimir tuiskas sisse, laskis käigult pilgu üle toa ning teatas ühe hingetõmbega: "Aa, Liliestin! Lähme siis. Mia, ma laenan su hobust, eks? Sinu järgi tulen homme hommikul, keskmised toad on vabad, maga end välja ning ära ulakusi tee."
"Ja mina ei või kaasa tulla, nagu näha...." torises Mia. Feimir riputas juba toas endale minekuvarustust külge. Seisatas enne lahkumist Mia ees ning vaatas talle silma. "Seekord mitte," ütles ta väga tõsiselt. Ning mehed kiirustasid minema.

Mia hõikas neile järele: "Aga kui mingi võitlus on ja mind sellesse kaasa ei võeta, siis ma olen pärast kurb!"
Feimir pistis pea ukse vahelt sisse tagasi. "Ma olen peaaegu kindel, et mingit võitlust ei tule." Siis vaatas veel kord uksest sisse. "Igavene kakleja!"
"Minge, minge juba..." viipas Mia tõrjuvalt käega ning kuulas veel koridoris kaugenevaid samme.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 21:54 2. Mär 2006

Hommikul magas MIA ennast mõnuga välja, ärgates vaid korraks öösel, kuuldes kedagi liikumas. Ratsanike ruumides oli vaikne. Eestuppa sööma minnes nägi ta, et Feimiri kabineti uks oli lahti ning Feimir ise preestrirüüs laua taga istumas. Miat nähes haldjas tõusis, tuli ligi ning ütles, et pidigi juba peaaegu äratama tulema.

"Palju sa ise oled maganud?" küsis Mia.
"Pole hullu, küll ma magada saan," sõnas Feimir.
"Väga hea, sest muidu ma hakkan võtma osa sinu tööst endale," ütles Mia rahulikult. "Kuidas öösel minu venna ülekuulamine edenes?"
Feimir sõna otseses mõttes jõllitas teda seepeale. "Vennast räägime hiljem, siis kui sa jälle teadvusel oled."
Mia: "Ma selgitan... kui sa veel jõuetumaks ja kahvatuks muutud, on sind lausa kole vaadata. Isegi naljast ei saa sa enam aru."

"Mia-kullake, kas sa kavatsed täna märki panna või ütlen su koha ära?" muutis haldjas kähku teemat.
Mia: "Kavatsen. Andesta, mina pole selle möllu ja jahi keskel ja ma ei tea, kui tõsine asi on, sellest ka minu ikka veel hea tuju."
Feimir: "Siis sööd sa nüüd kiiresti oma hommikusöögi ära ning kuulad, mida ma sulle rääkima hakkan."
"Söödud, kuulan," ütles Mia tõsiselt. Feimir silmitses teda tõsiselt. "Istu siis ja kuula. Kõigepealt: oled sa ikka veel kindel?"
"Jah," ütles Mia ning muutus siis kurvaks. "Ma loodan, et sina kuidagi sellel märgipanemisel ei osale?"

"Nõnda... Arvesta, et ma küsin sinult seda veel mitu ja mitu korda ning sul on võimalik taganeda oma otsusest, ilma et keegi sind selle eest hukka mõistaks. Sa ju ikka kujutad ette, mis sind täpselt ootab?" Feimir oli samuti väga tõsine. "Ma olen seal koos sinuga."
Mia: "Jah, umbes kujutan, aga täit ettekujutust ma arvan, ei saa enne kui ise koged. Kas sa pead seal ilmtingimata olema?"
"Jah," ütles Feimir.
"Miks? Kui sa pead veel ka minu peale oma jõudu kulutama, siis ma keeldun," protestis Mia.

Feimir: "Ilma grupijuhi kohaloluta ei võeta midagi ette, on olnud juhuseid, kus ratsanikukstahtjad on valetanud grupijuhi nõusoleku kohta ning püüdnud selleta märki saada." Naeratas siis. "Aga lõikama mina sind ei hakka, seda teeb asjatundja."
Mia naeratas vastu. "Hm... ma juba muretsen liiast... no hea küll."
Feimir: "Nii, veel üks oluline asi: kaks päeva ei tee sa ühtegi loitsu, ka mitte raviloitse."
Mia: "Selge, ja siit vist ka välja ei tohiks minna?"
Feimir: "Sa ei tohi külmetada... Ning ega sinust esimesel päeval nagunii kuhugi minejat ole. Kas on hirm?"

Mia mõtles hetke, kuid ei vaadanud haldjale otsa, pilk uitas kusagil kaugustes. "Ei."
"Küll tuleb," pilgutas Feimir silma, silmitsedes teda üpriski teraselt, nagu püüaks vaadata Mia mõtetesse. “Millal see toimub?” küsis Mia viimaks.
"Kui sa oled valmis, siis hakkame minema," vastas Feimir.
"Nii ruttu?" jõllitas Mia talle otsa, kuid noogutas siis.
Feimir: "Ma ju ütlesin, et hommikul. Oleme niigi vist neid juba oodata lasknud." Ta tõusis ja vaatas Mia poole. Mia tõusis samuti, kuid ei vaadanud Feimirile otsa. "Oled sa kindel?" küsis haldjas. Mia astus sammu eemale, surus rusikas käe rinnale. “Jah.”
"Sellest hetkest, kui üle läve välja astume, ei tohi ma sind kuidagi julgustada," hoiatas Feimir. Mia noogutas, aga ei vaadanud ikkagi Feimirile otsa. "Kas lähme?" küsis too vaikselt.
Mia: "Jah."
Feimir noogutas ja avas ukse. Mia astus koridori, pilk maha suunatud.

Feimir pööras hoopis teisele poole, kui Mia oli harjunud. Mia kõndis ta järel, endistviisi põrandale vaadates. Nad liikusid mäe sisemusse, kuni jõudsid käiku, mis näis olevat suur ringkoridor. Feimir küsis peaaegu iga käänaku järel, kas Mia tahab tagasi minna. “Ei taha,” vastas Mia rahulikult. Ta oli keskendunud mõtete koondamisele ning endas jõu otsimisele. Haldjas oli samuti keskendunud ja karm.
Nad keerasid koridorist ära ja liikusid mööda hämaraid treppe alla, kuni jõudsid koridori, kus lõi ninna Mia jaoks kord juba kogetud kemikaalide lõhn. Mia surus käsi tugevamini kokku. Feimir peatus, vaatas Miale otsa, siis tema käsi.
"Lähme edasi," ütles Mia maha vaadates. Feimir sirutas käe ning pigistas vaikides korraks Mia sõrmi. Mia tõmbas turtsakalt käe ära. “Sa ei tohi mind julgustada.” Feimiri suunurk tundus korraks kerkivat, muidu oli ilme täiesti läbitungimatu. Ukse taga peatus veel kord ja vaatas otsa. "Kas läheme sisse või tagasi?"
Mia: "Edasi."

Feimir tõmbas järsu liigutusega ukse lahti ning laskis Mia esimesena sisse. Ssenedes märkas tüdruk paremal ukseava ja sealt hõngaski seda kirbet lõhna, ees oli teine ukseava. Feimir astus temast mööda ning hõikas, et on kohal. Neile tuli tagaruumist vastu kahemeetrine apelsinikarva juustega tütarlaps, kelle silmad olid samuti apelsinikarva. Mia seisis nagu kivi eesruumis, Feimir astus kohe julgelt edasi tagumisse, kui saabumisest teatas. Tütarlaps heitis talle põgusa pilgu ning kadus siis oma tegemiste juurde. Feimir astus sammukese lähemale ja vaatas otsa.

"Kuhu ma minema pean?” küsis Mia endistviisi maha vaadates.
"Siia... Kui sa ikka veel endas kindel oled," näitas Feimir tagumisse ruumi viiva ukseava poole. Mia astus näidatud suunas. Ta pilk langes tagumisse tuppa astudes kohe marmorplaadiga kaetud lauale ja väikesel lauakesel ootavale kandikule, kus igasuguseid vastiku väljanägemisega nuge ja konkse ja veel mingi pisike metallist koogivormi taoline asjandus. Ja laua küljes oli viis või kuus tugevat laia nahkrihma laua külge kinnitatud rõngaste küljes.

Tütarlaps tuli teisest uksest sületäie puhaste linaste rätikutega. Mia seisis seal tummalt.
"Kui sa lahti riietuma hakkad, siis ootan sel ajal eesruumis," ütles Feimir.
"Ma pean lahti riietuma?" küsis Mia.
"No vähemalt õlg paljaks," muigas haldjas. Mia noogutas. "Millal pean?"
"Kui sa jätkata tahad, siis kohe," ütles haldjas. "Kas tahad? Või läheme oma ruumidesse tagasi?"
"Jätkan," otsustas Mia.
"Siis võta õlg paljaks ja heida pikali," lausus Feimir ja läks eesruumi.
"Jah," ütles Mia vaikselt ning hakkas õlga paljaks koorima. Apelsinikarva juustega tütarlaps jälgis teda vaikides.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 20:33 5. Mär 2006

MIA võttis õla paljaks ning heitis külmale marmorplaadile. Punapea tuli tagatoast tugiplaadiga ning kinnitas selle õla alla, et see ei liiguks. Sättis riideid ning kattis paljaksjääva osa rätikutega kinni. Siis andis Feimirile märku tagasi tulla.

Haldjas tuli päris laua ligi ja vaatas Miale silma. "Kuidas on?"
"Ära küsi seda pidevalt, palun," pahandas Mia.
"Ma varsti jätan järele. Aga praegu on see mu kohus," ütles Feimir. "Mia, sul on võimalus loobuda kuni selle hetkeni, mil esimene sisselõige on tehtud. Pärast seda küsin viimast korda."
"Ma ei loobu," kinnitas Mia.
Feimir vangutas murelikult pead, nagu tahtes öelda "eks me näe". Tütarlaps hakkas kiirustamata rihmasid kinnitama. Mia surus käed rusikasse ja hingas sügavalt sisse. Esimene rihm tõmmati üle pahkluude, teine üle põlvede... Punapea kontrollis, et pannalde alt ei sooniks, pani sinna rätikud. Aeg-ajalt vaatas ta küsivalt nii Mia kui Feimiri otsa. Feimir seisis Mia peatsisse, et mitte jalus olla. Tema selja taha jäi mingi pudelikesi, peekreid ja arstiriistu täis riiul. Mia püüdis seda mitte vaadata. Feimir küsis, kas Mia tahaks, et ta käest kinni hoiaks.
"Ei," ütles tüdruk, "uksest alates oli mind keelatud julgustada."

Mia parem ranne kinnitati nahksilmusega laua külge, siis ka vasak. Siis tõmmati rihm üle vöökoha ja käsivarte.
"Mia?" küsis haldjas ta peatsist.
"Jätkame," ütles Mia.
Tütarlaps käis tagaruumis ja tuli tagasi mingi vänget haisu levitava ja kuuldavalt mulksuva kopsikuga ning pani selle lauale. Mia tõmbus pingule. Oli jäänud veel üks rihm, mis pidanuks minema üle kõri, aga seda veel kinni ei tõmmatud, ehkki tütarlaps laotas kaelale linase rätiku.
"Kohe alustame," ütles Feimir. Mia noogutas. Punapea nihutas tabureti lähemale, istus ja kompas keskendunult märgikohta. Tal olid jahedad sõrmed. Mia surus hambad kokku.
"Eelviimast korda küsin," ütles Feimir .
"Jah, jätkame," pressis Mia läbi hammaste.
Tütarlaps võttis väikese skalpellitaolise noa.
Mia vaatas teisele poole.
Tera liikus õlale lähemale, Mia tundis hetkeks selle riivavat puudutust - ja siis valu. Ta surus hambad veel kõvemini kokkku ja tõmbus edasist oodates pingule.
"Mia, viimast korda küsin..." ütles Feimir peatsist. Mia pigem tundis kui nägi, et haldjas astub lähemale.
“Jah,” pingutas Mia öelda. “Ja ära nüüd minesta, sest nüüd läheb koledaks."

Feimir naeris tasakesi, libistas käe Mia kukla alla ja kergitas pisut ta pead. "Mia, seda ei tehta tegelikult päris nii..."
Mia jõllitas talle otsa. Feimir tõstis teise käega väikese hõbepeekri ta huulte ligi. "Joo, ja hästi kiiresti, see on kange..."
Mia vaatas talle korraks küsivalt otsa ning tegi siis nagu kästud. Jook maitses nagu väga kange raudrohutee. Juba esimene lonks pani pea pööritama ja edasi tekkis kõrgelt kukkumise tunne, nagu oleks laud järsku selja alt ära kadunud. Viimaseid lonkse ta isegi ei mäletanud. Feimiri käsi puudutas ta põske ja siis tuli suur tühjus.

Mia polnud veel päriselt teadvusel, kui juba tundis valu. Õlg lõhkus hullusti. Kui ta end veel pooleldi meelemärkusetult üles rabeleda püüdis, surus kellegi käsi ta pikali tagasi ning midagi jäist puutus õla vastu. Õlga lõikas külm valu, hetkeks oli hullem, siis tuli kergendus. "Nüüd tuleb kannatada, kullake," ütles Feimiri hääl kusagilt teisest maailmast. Mia pingutas kõvasti, et võimalikult lõdvestuda. Õlga vähegi liigutades läbis kogu kätt põrguvalu ja pea käis ringi.
"Tubli tüdruk," ütles Feimir. "Lase end veel teadvusetuks, kuni saad..."

Kui ta järgmist korda pildile tulema hakkas, oli esimene kontakt maailmaga jällegi valu, ja külm ja rätiga laupa pühkiv käsi. Ruum oli hämar, tugiplaat soonis selga. Uus jääkamakas pandi õlale ning Mia tundis, kuidas vesi maha niriseb. Oli tunne, nagu oleks kõrge palavik, külm ja kuum vaheldumisi. Nõrk võõras lõhn, võõras ja ometi kusagilt meenuv. Mia avas silmad ja vaatas segaselt ringi. Laual põles õlilamp. Feimir istus ta kõrval põrandal, surus kiiresti käe ta terve õla peale - "Ära liiguta, teed haiget endale."

Ruum oli väike ja hämar, mujalt oli Mia soojalt tekkidega kinni kaetud, ainult õlg paljas. Asemeks näis olevat kanderaam või midagi sarnast.
"Ma saan hakkama, mine magama…" ütles Mia. Haldjas naeris tasakesi. "Varsti tuleb mulle ilmselt keegi vahetuseks. Tere tulemast tagasi, Mia."
Mia ei vastanud, pani vaid silmad uuesti kinni. "Ratsanik Mia..." ütles Feimir vaikselt. Nüüd tegi Mia silmad lahti, püüdis õlga vaadata. See oli hullult valus, vaid nii palju jõudis ta vilksamisi näha, et õlas polnud kulda, pigem mingi hall metall templimärgi kujutisega. "Oli väga hirmus?" küsis Feimir.
“Ei tea,” vastas Mia vaevatult. Feimir võttis kausist uue jäätüki ning asetas ta õlale.

"Kaua ma olen siin olnud?" uuris Mia pärast pikka vaikust.
"Päris mitu tundi juba. Valutab hullusti?" kostis Feimir.
"See pole kuldne," naeratas Mia nõrgalt.
"Täna on hull, homme parem, ülehomme saad kätt juba kasutada. Aga märk on kuldne, lihtsalt vorm on veel peal," lohutas haldjas.
"Selge, nüüd ma siis olen ratsanik, ja ratsaniku eluga," nentis Mia.
"Jah," sõnas Feimir pisut nukralt.
Mia: "Mul pole mõningaid valikuid, mis teistel…"
Feimir: "Jah. Ning sa teadsid seda, eks ju."
"Jah" naeratas Mia vaevaliselt. "Vahel tuleb loobuda mõnedest asjadest teiste kasuks, ja see on seda väärt."

Feimir silmitses teda tõsiselt. "Ja nüüd kuula esimest käsku, mille saad ratsanikuna: kui keegi iial ja iganes peaks midagi küsima selle kohta, kuidas täpselt märki pannakse, siis kirjeldad sa seda talle kui midagi väga valusat ja võigast. Ma arvan, sa oled piisavalt arukas, et taibata, miks."
"Jah," ütles Mia.
Feimir: "Parem on avastada, et polegi nii hirmus, kui kiirustada otsusega..."
Mia vaatas mõtlikult lakke. Lagi oli pime. Uks kriiksatas ja Feimir pööras pead. Siis tõuseb ja andis oma koha punapeale, ise läks ümber raami teisele poole. Ka Mia pööras pead. Tütarlaps naeratas talle sõbralikult, aga tal olid käes kõverate otstega näpitsad. Mia taipas, et nüüd tullakse plaati näppima ja valmistus. Feimir surus ta kõvasti vastu raami. Mia pööras pea kiirelt tema poole ja vaatas otsa. Feimir vaatas rahulikult ja tõsiselt vastu.

Konksud suruti paistes õla sisse ja tõmmati vorm välja. Mia pidi valust äärepealt meelemärkuse kaotama. Siis kuulis ta kõlksatust, kui metallvorm ja konksud kandikule pandi. Tütarlaps sosistas midagi rahustavat võõras keeles ja määris siis haavale mingit salvi, mis õla üsna tuimaks tegi.
"Tahad nüüd vaadata?" küsis Feimir sosinal. Mia pööras ettevaatlikult pead. Nüüd helkis märk kuldselt lambivalguses vastu. Pind väreles veel pisut, metall polnud täiesti hangunud. Templimärk oli igatahes äratuntav.

Tütarlaps jättis salvipurgi lauale, võttis õla alt tugiplaadi ja asendas selle väikese padjaga, korjas oma kraami kokku, naeratab veel korra Miale ning läks minema. Mia tänas teda pilguga. Feimir tõi laualt savikruusi "Juua tahad?"
Mia noogutas. Feimir aitas tal juua, kallutas väga ettevaatlikult kruusi. Vesi oli leige, peaaegu soe.
"Äkki ma peaksin nüüd veel magama?" küsis Mia, kui janu kustutatud.
"Jaa, see teeks sulle head. Ma vaatan, kes mu välja vahetab. Pärast tulen jälle sind vaatama," ütles Feimir.
"Ma saan hakkama," kinnitas Mia.
"Ma tean," naeratas Feimir. "Aga ära unusta, et mina olen selle kaks korda läbi teinud, nii et minu ees kangelast mängida ei ole väga tark tegu." Ta kattis Mia veel hästi soojalt kinni, enne kui uksest välja läks.
"Mulle ei meeldi see abitu tunne," kurtis Mia silmi sulgedes.
"Õhtul saad juba tõusta, kui nüüd endale liiga ei tee," lohutas Feimir.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 9:56 12. Mär 2006

SHALIF jäeti Daila majja ööbima, emandat ennast ootama. Õeke kadus kiiruga mingitele oma tegemistele. Shalif hoolitses ajaviiteks relvade eest, korrastas varustust, küttis ahju ning keeras viimaks magama. Pärast keskööd oli koridoris liikumist kuulda ning välisuks paugatas. Murdvargad nii lärmakalt ei liigu, mõtles kõrbepoeg ning keeras teise külje. Tema tuba oli sekretäri kambrile üsna lähedal, nii et maja häältest jõudis talle suur osa kätte. Kostis tasast jutukõminat, nii mees- kui naishääli. Peagi tulid kahed sammud mööda koridori lähemale ning Shalif ajas end igaks juhuks voodis istuli. Kohe koputati ning tuldi sisse ka, emand ees, sekretäripiiga kandikuga järel. Kandikul oli õlilamp ja mitmesuguseid topsikuid. "Hei, ma tulin tagasi," naeratas kõrbepoeg. Emand tervitas muiates vastu ja lausus, et kuulis jah. Istub voodiservale Shalifi kõrvale ning hakkas tervisliku seisundi kohta ülekuulamist korraldama. Siis viipas sekretäripiiga lähemale ning hakkas kõrbepojale topsikeste sisu sisse jootma.

"Jälle?" nurises Shalif, kel eelmised õudused veel meeles püsisid.
"No kust ma muidu tean?" küsis Daila vastu. "On vaja vaadata, kas mürki on veel nii palju sees, et reageerib. Kui reageerib, tuleb veel ravida, et sisse uuristama ei jää…"
"Mis myrk see selline on?” uuris Shalif igaks juhuks veel kord.
"Seesama kaneelimaitsega mürk, mis su lõpuks orjaks teeb... ise ikka mäletad või?" Selline küsitlemine ei paistnud Dailalemeeldivat.
Shalif: "Nii kange kraam, et tekitab mitmeid halbu nähtusi, või on see mingite myrkide kombineeritud segu?"
Daila: "Ühest taimest seda igatahes tehakse."
Shalif kehitas õlgu. "Noh, tavaliselt surrakse või jäädakse pimedaks - aga see teeb orjaks ja just kindlale inimesele…"
Daila raputas pead. "Orjaks saad sellele, kes seda sulle annab. Ja kui välja ei ravi, võid uuesti mürgituse saada."
Shalif noogutas.

"Sa kardad, et mürgitan su ise ära või?" küsis haldjanaine natuke pahuralt. “Ei,” vastas kõrbepoeg solvunult.
"Tubli poiss. eelmine kord polnud ju midagi hullu, sügelesid natuke ja läks üle."
Shalif: "Pigem tekitab muret see, et sellise kange kraamiga käiakse nii lihtsalt ymber…"
Daila: "Vastumürki sellele saada pole üldsegi lihtne. Ja seda kraami on siin riigis alles viimase aasta sees liikuma hakanud, varem seda siinkandis ei tuntudki."

"Kuidas see orjaks olemine siis on?" uuris Shalif. "Et mingi hetk ma ei suuda vastu pidada ja siis põrutan kohale? Ja luban maad ja ilma kokku?"
Daila noogutas. "Seda ka. Ja mida kästakse, seda teed. Röövid ja tapad kui kästakse." Ta valis kandikult ühe savist topsiku ja pistis selle Shalifile jutu vahele pihku. Too jõi selle kuulekalt ära, ehkki sinna juurde nägu väänates. See oli mingi ebamäärane segu, mis tegi suu paksuks ja võttis maitsemeele üsna ära - õnneks, muidu olnuks leotis ilmselt üsna jälk.
"Ega siin mingeid muid eripärasid olegi," ütles Daila tulemust oodates ja laskis abilisel Shalifi korralikumalt valgustada. Paarist kohast hakkas varsti natuke sügelema. “Sügeleb, sunnik,” kurtis kõrbepoeg. “Üks asi veel, et kas seda joodetakse korduvalt sisse, et nagu innustada uutele kuritegudele, või piisab sellest, et sõltuvus on esimene kord välja arenenud?"

"Esimene kord ei pruugi kohe sõltuvust tekitada - ehkki võib. mida rohkem sisse joodetakse, seda kindlam on tulemus," vastas Daila.
"Aga kui tulemus on välja kujunenud?" uuris Shalif.
"Siis ei päästa sind enam miski." Daila uuris sügelevaid kohti kortsus kulmul ja valis siis teise savitopsi. "Nüüd see paluks ja põhjani."
Shalif kummutas kuulekalt topsi sisu kurku. Maitset tundis ta väga ähmaselt - ja siis tundis, et hakkab kukkuma. Daila keeras teda kiiresti, et ta pead vastu seina ei lööks.

Kui ta jälle pildile tulema hakkas, paistis aknast hägust koiduvalgust. Shalif liigutas kiiruga käsi, uurimaks, ega need seotud ole. Ei olnud. Ta oli samas toas voodis pikali ja kenasti tekiga lõuani kinni kaetud. Voodi ees oli kaks tooli, millel istusid kaks meest, üks haldjas ja üks segavereline. Teist neist tundis ta üsna hästi. Flandal Minosh, kelle ta oli surmanud ja majja sisse põletanud. Igatahes praegu oli mees elus, terve ja mõnuga irvitav. Teine külalistest oli pikem, rahulikum ja heleda peaga. Shalif laskis pilgul mööda tuba käia. Tema asjad olid alles, ainult relvad olid kaugemale tõstetud ning neile raamatuid ja muud kila-kola peale tõstetud, et kättesaamine aega võtaks. Külalised ise olid küll relvis. Shalif muigas. Mida targemat ta teha sai.

"Tervitusi teisest ilmast," irvitas ta vana tuttav.
Kõrbepoeg ajas end istuli, kuid Flandal tõstis hoiatavalt käe. "Lama vagusi."
Shalif: "Too mu kott siis siia."
Flandal: "Mis seal olema peab?"
Shalif: "Igatahes mitte midagi vajalikku mulle…"
"Vaevalt ka mulle..." Flandal oli sellist "aga-sa-nüüd-saad" – nägu.
"Mis seal olema peab?" küsis teine külaline rahulikult.
Shalif: "Üks asi, mida ma Flandali jaoks hoidsin…”

"Me jõuame seda vaadata," ütles heledapäine haldjas. "Jutusta nüüd kõigepealt oma lugu. Tead isegi, mille kohta."
Shalif: "Ja teie olete?"
Heledapäine osutas oma kaaslasele. "Liliestin. Mina olen Feimir ning ma tunnen su õde."
"Paljud tunnevad mu õde," nentis Shalif. Feimir vaid muigas suunurgast ning vaikis.
Shalif: "Aga ma eeldan, et ta käis rääkimas ja sa tahad teada seda, mida ma pakkusin, kui sa olid nõus kohale tulema."

Feimir: "Ma tahan kuulda, mida sa räägid toimunu kohta. Pakkumisi teevad praegu teised jõud."
Shalif muigas. "Terve elu on yks suur õnnemäng… Mida täpsemalt sa siis teada tahad?"
"Kuidas sa tutvusid Liliestiniga ja kõiki selle tutvuse asjaolusid," ütles Feimir muigamisi ja näis, et ta toon ärritab Liliestinit, kes oli ilmselt oodanud peksu ja käeraudadega ülekuulamist. "Ta lojus tuli mulle öösel kallale mu oma korteris!" õiendas Liliestin.

Shalif: "Palun väga vabandust…"
"Või vabandust!" turtsatas keevavereline Liliestin.
Shalif: "Esiteks ma pole mingi lojus ja teiseks sina ryndasid mind esimesena."
Liliestin: "Sa murdsid teist korda meile sisse!"
Shalif: "Esimest. Kes enne mind käis, ei tea, aga nagu näha on teil uudishimulike kylalistega probleeme…"
"Aitab!" tõstis Feimir pahaselt häält. "Liliestin, ole hea ning oota mind väljas. Kui see noormees põgeneda peaks katsuma, siis... talita temaga oma äranägemise järgi."

Näis, et Liliestin ei teadnud, kumba hetkel rohkem vihata, ja virutas minnes ukse pauguga kinni. Shalif kehitas õlgu. "Need kaks viibisid Calhis mõni aeg tagasi ja tegid uurimistööd kuninganna õukonna maagiaoskuste kohta."
Feimir noogutas. See polnud talle uudiseks.
Shalif: "No ja kuna ma pidin siis yhte isikut jälgima, kellega nad kokku puutusid, siis sain ma paratamatult nendega kokku, suhteliselt tavatul viisil."

"Keda sa pidid jälgima?" küsis Feimir. "Räägi nimedega palun, et ma millestki valesti aru ei saaks."
Shalif: "Caliriana tunti teda sellel maal…"
Feimir kergitas korraks mõtlikult kulmu. "Kirjelda teda."
Shalif kirjeldas Caliriat nii osavalt kui oskas. Feimiri huvi kasvas tuntavalt.
Shalif: "Kui ma oma loo lõpetan, siis räägi mulle, kes ta on, sa saad pärast aru, miks ma seda tahan, see oleks nagu väga tähtis… Ta loitsib tulepalli ja pimedust ja suudab veel mingit loitsu mis tapab kiiresti ja veretult.”

"Ma tahaksin kõigepealt ise taibata, kas jutt käib sellest, kes mulle sinu kirjelduse peale silme ette tuli," vastas Feimir. "Räägi nüüd mulle, mis Calhis täpselt juhtus ning kuidas sa Liliestini tapmiseni jõudsid. Mõned on sinu peale selle pärast vägagi pahased."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 10:33 17. Mär 2006

SHALIF muigas. "Noh, siis ma viisin need paberid tagasi ja me tutvusime. Liliestin oli ilmselgelt pahane. Läks paar päeva mööda ja Caliria tuli ühel ööl minu juurde ja palus, et ma Liliestini ja Archibaldi ära kõrvaldaksin. Samal õhtul asus tema austajast Calhi ohvitser Bergeni poole teele. Igatahes olin ma eelmisel õhtul käinud puhtast uudishimust Flandali ukse taga, kuna ta astus välja mu kodukõrtsist. Ma lihtsalt kahtlustasin, et see on midagi minu vastu, kuna ta oli suht solvunud."
"Kus ta käis ilmselt Caliriaga rääkimas," nentis Feimir. Shalif kehitas õlgu. "Ja järgminel ööl läksin Flandali poole, muukisin ukse lahti, lykkasin veepoti ukse tagant eemale…"

Feimir vangutas pead.
Shalif: "Kõrvaldasin mõned muud käratekitajad ja tahtsin asju natuke teistmoodi lahendada, kui välja kukkus. Igatahes ta ärkas ja ryndas mind otsekohe, mispeale olin ma sunnitud valima kas mina või tema…"
"Ja kuidas sa oleksid asju lahendada tahtnud pärast seda, kui sa... emm... ukse lahti muukisid ja kõik muud kaitsevahendid kõrvaldasid?" küsis haldjas pisut pilklikult. "Teistviisi lahendatakse asju tavaliselt valgel ajal ja uksele koputades."

Shalif: "Võib-olla oleks ma temaga rääkinud või yritanud midagi kokku leppida, et Caliriat sisse vedada.”
"Kas Ethenrel, vabandust, Archibald, oli sel ajal veel Calhis?"
Shalif: "Ma ei usu. Mulle öeldi et ta läks Bergeni poole teele juba. Igatahes ma ei oleks saanud panna Caliriat uskuma, et ma tapsin Flandali, kui me oleks mõlemad päeval välja jalutanud ja kätt surunud ukselävel."
"Ja selleks pidid ta päriselt tapma, et Caliria uskuma jääks?" küsis haldjas imestades.
Shalif: "See toimus liiga kiiresti, ma ei olnud kunagi ennem yhegi inimesega elu või surma peale võidelnud. Kogu elu jooksul olen ma tapnud ainult yhe hiigelhundi ja Flandali… Igatahes yritas Caliria mind tappa samal õhtul, loitsides minu pihta tulepalli ja muud saasta…"
"Ära unusta, et ma saan selle kohta iga kell Mialt küsida," kallutas Feimir pea viltu.

"Miks ma peaks sulle valetama?” küsis Shalif. "Caliria põgenes, kui ta rünnak luhta läks, ma ei saanud talle ka viga teha, kuna ta oli esiteks kõrgel kohal aadlik ja teiseks oli mul teda veel vaja. Niisiis lahkusin Calhist murelikuna.”
Feimir: "Milleks sul Caliriat vaja oli?"
Shalif: "Et teada saada, kes ta ylemus on näiteks, või mis rida ta ajab. Asjaolude sunnil viis mu tee Bergenisse, kus ma kohtusin Archibaldiga, kes oli ilmselgelt halvasti meelestatud minu suhtes, kuna keegi oli yritanud talle nooli selga lasta teel, mina see polnud, ma ka rääkisin talle sama loo, mis ma sulle hetkel räägin, aga ta ei pidanud seda kuulamisväärseks. Päev hiljem tegin ma visiidi hertsogi juurde, kust lahkusin väga kiiresti, Archibald nägi mind siis ja põrutas kohe ausa ryytlina mind linna peale otsima. Vahepeal jäi ta selle Calhi ohvitseriga kahekesi, kes talle noole selga ja rindu lasi ja siis ta mõõgaga maha lõi."

Feimir: "Nägid sa seda ohvitseri seal?"
Shalif: "Ma jõudsin kohale liiga hilja, ainus mis teha jäi, oli kiruda neid vendi, kes ei kuula kunagi, mis neile räägitakse. Hertsogi õhtusõõgil nägin seda Calhi meest küll.”
Liliestin pistis pea ukse vahelt sisse ja küsis närviliselt, kas läheb veel kaua. Feimir saatis talle üsna kurja pilgu ja mees tõmbas ukse kinni. "Jätka," ütles Feimir.

Shalif siis jutustas talle oma mõttekäikudest ja avastustest. Jälgedest ja sellest, kuidas Mia Heiferit ravinud oli, teadmata, kellega tegemist, tulega kõrvetatud laibast ja Caliria loitsitud tulepallist, mis Shalifi ratsuta jättis. Feimir kuulas vägagi tähelepanelikult.
"Ehk siis tal tuli see välja, mis minu kõrvaldamisel ebaõnnestus,” lõpetas Shalif jutu. "No ja hetkel ma tulin siia ja liigun edasi Calhi."
Feimir: "Mida sa Calhis teha kavatsed?"
Shalif: "Pidudel käia, oma palga kätte nõuda ja võib-olla ka natuke asju uurida.”

Feimiri silmanurkadesse ilmusid järsku naerukurrud ning ta sihtis näpuga Shalifi poole. "Ega sa juhtumisi Ennisterile tööta?"
Kõrbepoeg kehitas õlgu. “Ei tea, pole kuulnudki,” vastas ta pealtnäha süütul toonil, mis aga pidi piisavalt vihjama. Feimir hakkas naerma. "Olgu pealegi, eks ma küsin temalt endalt. Ikka päris kindlasti ei tunne teda või?" jätkas haldjas sellisel kavalalt lõõpival toonil.
"Üldse ei tule ette, on ta mingi tähtis isik või?” tegi Shalif nägusid vastu. "Kas ma nyyd võin oma kotist yhe asja võtta?" Haldjas tõi talle koti ning Shalif otsis sellest välja Liliestinilt võetud Kordi amuleti. "Anna see Flandalile või tee mis tahad sellega, ta võtab seda muidu väga isiklikult, kui ma ise selle talle yle annan." Feimir noogutas ja pani amuleti taskusse. "Pikuta nüüd siin, ma uurin, ehk saan sulle natuke kasulikku teavet," ütles ta tõustes.

Shalif muigas. "Olgu sul edaspidigi õnne."
"Õnne läheb sinul praegu rohkem vaja, et sind kohtu ette ei tiritaks. Süüdistused on hetkel üsna karmid," vastas haldjas. Kõrbepoeg kehitas õlgu ja vaatas talle nukralt silma. "Ma olen kogu aeg arvestanud, millega riskin."

Koridorist kostis tasast jutukõminat, ilmselt rääkis Feimir Liliestiniga. Shalif tõusis voodist. Siis silmitses ta oma käsi. Üks neist oli ehitud sõrmusega, mida seal varem polnud. Ning see sõrmus ei tulnud ära. Shalif ohkas ning hakkas unist keha ärkvele võimlema. Relvi ei puutunud. Võimlemine oli parim viis mõtlemist ergutada. Mial oli samuti sõrmus, mille päritolu ta ei teadnud. Kus kavatseti teda kohtu alla anda? Calhi linna jaoks oli Liliestin ikkagi surnud… Ometi oli mõttetu põgeneda.
Kümmekond minutit hiljem tuli Feimir tagasi. Kõrbepoeg kloppis käed pükste külge puhtaks ja istus voodile. Kiiresti oli see teabekogumine käinud, haldjas pidi täpselt teadma, mida tahab. Feimir jäi tema ette seisma."Mul on muidugi kiire uurima minna, kas sina oled see mees, kelle kohta keegi mulle sõna saatis, aga enne seda vast paar asja, mis sind huvitada võiks."

Shalif noogutas. "Järjest huvitavamaks muutub…"
"Lugu muutub tõesti üha huvitavamaks," ütles haldjas siiralt. "Kõigepealt - Caliria on praegu teel Calhi, kui see sind huvitab. Teiseks - oleks hea, kui sa oma teeleasumist paar päeva edasi lükkaksid."
"Miks siis?" küsis kõrbepoeg. "Ma tõesti ei tahaks avastada, et Caliria on yks teie hulgast."
"Kui päris ausalt, siis - Mia pärast," ütles Feimir. "Ma ei tea, kas Mia tahab sinuga kaasa Calhi tulla. Ta on nüüd paar päeva ära. Aga kui sa ta sinna kaasa peaksid võtma, siis on mul sulle üks palve."
Shalif noogutas.

"Vaata, et ta ei külmeta," sõnas Feimir tõsiselt. Shalifi ilme muutus kahtlustavaks. On ta õeke… või mis? "Palun selgita! Lihtsalt väga kummaline soov… Kas see nagu enesestmõistetav pole?"
Feimir noogutas. "Seda küll. Aga umbes nädal aega tuleb seda eriti jälgida."
Shalif ohkas. "Millega ta jälle hakkama sai? Ma muidugi ei taha teada, mitu korda on ta seda minu kohta kysinud…”
Feimir naeratas natuke nukralt. "Tal võib külmetamisega õlg üles paistetada."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 16:45 21. Mär 2006

"Ma tahaks sind tappa praegu," ütles SHALIF. "Sellepärast, et hetkel seatsid sa ta tohutusse ohtu. Kui ta märki kannab, on ta kellegi eelistatud sihtmärk."
Feimiri pilk muutus veel nukramaks. "Täna ta veel ei kanna, homme ilmselt juba küll..."
Shalif naeratas nukralt vastu. "Nojah, see siis vist tähendab, et ma pean teid ka kaitsma hakkama."
"Hetkel kaitseme meie sind," ütles Feimir.
Shalif: "Erinevalt teist pole minul midagi kaotada."

Feimir: "Peale elu, vabaduse, õe ja muude pisiasjade?"
Shalif: "Pisikesed mugavused… Õde teie ei puudutaks, kõik muu on elu keerdkäikude nukram osa, millega tuleb leppida."
Feimir: "Kuula nüüd, Shalif. Ma hoian teda enda kõrval nii kaua kui saan. Aga kui ta tahab sinuga kaasa tulla, ei saa ma talle seda keelata. Nii ehk teisiti oleks mul hea meel, kui sa oma sõidu paar päeva edasi lükkad."
Shalif: "Me leppisime selles nagu kokku juba."
Feimir: "Vabandust, et üle küsisin. On sul veel küsimusi?"
Shalif kehitas õlgu. "Teine riik, teised kombed. Kes minust nii agaralt kirjutab ja mida?”

"Sa ei tunne seda Brettonias tähtsal kohal olevat tegelast," aasis Feimir.
"Ahjaa, ikka ei meenu veel," nentis Shalif. "Miks kuradi pärast ta minust teile kirjutab?”
"Ega ma teagi, kas see sina oled, nime ta ei öelnud, rääkis mehest, kes tal Calhis ja Bergenis töötab. Ja palus üht teenet." Feimiri toon oli lõõpiv.
Shalif: "Amuleti andsid yle?"
Feimir noogutas. "See rahustas teda pisut. Saa temast aru, loll surm ei meeldi kellelegi."
"Mnjah," muigas Shalif.
Feimir tõusis ja sirutas käe hüvastijätuks "Me võime kunagi kohtuda väga kummalises paigas, ära siis imesta ega ehmata."
Shalif sirutas käe vastu. Haldjas surus seda üsna tugevasti. Shalif surus vastu. Feimir naeratas ja suundus ukse poole. "Ole terve, usun, et kohtume veel."
"Kindlasti," muigas Shalif, ise mõeldes, et lootku ainult.
"Sinu tegemiste riskiastme juures küll," muigas haldjas natuke kummalise tooniga ja läks minema.

Sõrmus ei tulnud ära. Isegi keerata ei lasknud ennast. Tuleb kunagi pooleks kaksata, arvas Shalif. Siis kuulis ta koridoris samme. Feimir tuli tagasi. Sihtis sõrmega Shalifi poole - "Üks asi veel..."
Kõrbepoeg kergitas küsivalt kulme.
"Kui sa oled arukas noormees, siis kannad sa Caliria juuresolekul kindaid. See võib su elu päästa," ütles haldjas.
"Ma mõtlesin kyll, et ma kaksan endal sõrme maha, aga noh…" vastas Shalif pahuralt. Feimir muigas. "Kui see lugu lahendatud saab, võtan sõrmuse ära. Luban. Pärast seletan, praegu ei saa."
"Tean, tean…" torises Shalif. Haldjas tõmbas ukse vaikselt kinni ja kõrbepoeg kuulis samme - kiirustades eemalduvaid ja teisi lähenevaid. Tuli Daila kandikuga.

Shalif: "Uued rohud?"
"Meil jäi nagu miski pooleli enne," muigas haldjanaine ja Shalifil oli paranoiline tunne, et ta on sellist muiet kusagil väga hiljuti näinud. Daila ladus kandikult ta voodile seitse tuttava moega pudelikest, samasugused rohud mis Shalifil enne kaasas olid. "Need tarvita ära... Ja astu mingi kuu-paari pärast läbi, et saaksin sulle uuesti katsetusainet joota."
Shalif: "Päris karm värk…"
Daila: "Seda küll. Ma arvan, et sa ei taha mingil hetkel teha ebameeldivat avastust, et see sodi töötab ikka veel."
"Parem oleks," arvas Shalif.
Daila vaatas teda vilksamisi. "Vaevalt sel, kes niisugust kraami joodab, sinuga häid kavatsusi on."
Shalif noogutas. "Aitäh igatahes."

"Sa võid siin mõned päevad rahulikult elada, kui tahad. Feimir küsis sulle loa selleks," lisas haldjanaine.
Shalif noogutas. "Mul on vaja talle veel paar asja õelda, aga selleks on aega."
"Võid seda ka minu kaudu teha või talle kirja jätta. Osa tema postist käib siia," pakkus Daila.
Shalif noogutas. "Mul on vaja mingisugustki teavet Caliria kohta, mida teistele inimestele ette sööta ja mul on vaja teada umbes, mis ta temast tahab, see lihtsalt lihtsustab mu ylesannet ja ka tema oma…"
Daila vangutas pead. "Seda ma ei tea. Nimegi kuulen esimest korda. Võta oma esimene rohi ära ja siis võid end rahulikult välja magada. Ning vabandust, et su usaldust kuritarvitasin, Feimir ei tahtnud, et keegi viga saaks."

Shalif: "Ega Flandal kuskil siin ringi ei luusi?"
"Flandal?"
"Liliestin," parandas Shalif. See oli Dailale tuttav nimi. "Nad läksid koos ära."
Shalif: "Mulle kuluks yks hea treeningupartner ära, et kui sa näed teda ja ma veel linnas olen…"
Daila piidles teda silmanurgast ja muigas, pea viltu. "Parem mitte. Igatahes mitte Liliestin."
Shalif kehitas õlgu. "Kui sa nii ytled… Kas köök oli sealpool?"
"Mis sul köögist vaja?"
Shalif: "Seda, mida seal sagedasti hoitakse – liha, juustu, mune ja mahla…"
Daila hakkas naerma. "Saadan sulle söögi tuppa. Muidu ajab köögiemand su sealt kulbiga välja."
"Kui ta mind tähele paneb," arvas Shalif.
"Looda ainult, et ei pane!" ütleb Daila kurjakuulutavalt ja korjas tühjad topsid laualt kandikule.

Shalif sõi ning läks pesema. Väljas tõusis päike lumise aia kohale. Shalif leotas end toobris, silmitses väikese musta kiviga sõrmust ning mõtiskles. Küllap Liliestin rahuneb kui peale käratatakse. Feimir tundus arusaaja tüüp, vähemalt kontrollis asju enne, kui silmuse üles riputas. Aga Caliria kohta ei öelnud ta ikkagi midagi, ehkki silmnähtavalt teadis… Õde… Nojah.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 9:19 30. Mär 2006

MIA püüdis magada nii palju kui valu vähegi laskis. Ärkvel olles vahtis lakke ja mõtles. Feimir käis teda vahetevahel vaatamas ning mõnikord istus Deilas tema juures. Kui Mia ei maganud parajasti ning keegi kohal oli, siis jahutati õlga pidevalt jääga ning määriti märgiservadele salvi. Mia uuris, kus Deilas vahepeal on käinud. Too vastas, et on peamiselt siin paigal olnud ja vahepeal haldjametsas või Valas asju ajanud. Mia uuris Calhi kohta. Deilas kergitas kulmu. "Mis sind huvitab?"
Mia: "Mis seal toimus, kui Feimiri ratsanikud seal olid"
Deilas: "Sa mõtled seda Willi vabastamise lugu?"
Mia: "Jah."

Deilas kehitas õlgu, nagu räägiks nurgapealsest kõrtsist õhtusöögi toomisest: "Noh, põrutasime Royga järele, kui kuulsime, et Daimiri kaaslane saaniga linnast välja sõitis. Hakkasime kõrtse kammima, et kust läbi läks. Orn tuli kah pärast järgi. Will oli ise tubli poiss, oli Hornwoodi ristmiku kandis putket teinud, tuli meile vastu, ports tagaajajaid sabas. Näitasime tagaajajatele minu pitsatiga paberit ja vahistasime Willi ise... Nood läksid pika näoga tagasi, ükski vist ei osanud haldjakeelset paberit lugeda... Siis sattusime tolle tüübi peale, kes Willi ära röövis, viisime ta kuhu vaja ning läksime Brettonias lahku. Mina ja Roy tulime läbi Hendara portaali tagasi ja Will läks vist koju Merdenisse."

Mia: "Hendara portaal?"
Deilas: "Uus. Jõe ääres. Muide, see Vala oma võetakse varsti maha - et sa teaksid. Muidu imestad veel, kui templi asemel tiiki hüppad."
Mia naeris, kuid krimpsutas kohe valust nägu. Isegi sõrmeotsa liigutamisel kiirgas see õlani välja. "Seleta palun mulle täpselt, kus see on."
"Hendarast voolab jõgi läbi, eks ole. Lähed kallast mööda mägedeni välja ning seal otse jõe ääres on selline väike plats kaljude vahel, milleni jõudmiseks pead koolmekohal läbi vee minema. Aga seal on madal, saapad saavad vaevalt märjaks," seletas Deilas. "Vala lähedale pannakse ka nagunii kuhugi uus, kui see maha võetakse. Nad vahetavad portaalikohti ilmast ilma, sellepärast ei leitagi neid hiljem üles, kui ka mõnel templiskäinul meeles peaks olema."

Mia: "Selge, kuidas Ethenrelil läheb?"
Deilas: "Pole veel jõutud tagasi kutsuda vist. Vähemalt pole ma teda näinud. Aga ma pole tema templis käinud ka. Võib-olla lesib samamoodi kui sina ja mõtleb elu üle."
"Kui ma nüüd lesimise lõpetan, mis ma tegema hakkan?" uuris Mia.
Deilas kehitas õlgu. "Mida sa teha tahad?"
Mia: "Ma sain aru, et mind saadetakse, mitte mina ei taha."
Deilas hakkas naerma. "See asi käib nii ja naa. Sa saad teha, mida ise tahad, kui Feimir sinu tegemistest teab ning tal sind parajasti mujal vaja pole."

Mia: "Ma ei tea, mis ma tahan teha, jäi nagu midagi Bergenis pooleli, aga siis ma oleks ülejäänutest kaugel, ja ma ei taha seda, pealegi mul on mure teiste pärast, mis neist saab, kui mina ära olen…"
"Sina kaitsed meid kõiki, eks ole?" aasis haldjas vastu.
"Muidugi, te topite ju sinna nina, kuhu pole vaja, keegi peab teie üle ka vaatama ja laipu koristama…" Mia pilk muutus süngeks.
"Laipadega läheb ehk varsti kergemaks. Feimir toimetab siin koos Liliestiniga mingit juurdlust," sõnas Deilas. "Aga natuke värsket õhku hingata kuluks Feimirile kah ära."

Mia muigas. "Eks sa proovi, minu naljade peale läks ta näost valgeks…"
"Mis sa talle siis ütlesid?" küsis Deilas huviga.
"Midagi," ütles Mia süütu pilguga.
"Olekski parem, kui sa ta siit välja vedada suudad mõneks ajaks, muidu kopitavad koos Royga päevade kaupa Wee Jasi templis või haiglapooles," arvas Deilas.
"Mida nad seal teevad?" uuris Mia.
Deilas mõtles natuke, mida ja kuidas rääkida. "Noh, Roy kantseldas seal peaaegu paar nädalat ühte noort poissi. Feimir tegeleb tagasikutsumistega. Nii palju kui mina aru saan, oleks ta mõne päeva eest seal äärepealt surma saanud. Üks surnu tuli kallale või midagi sellist."
Mia kergitas kulmu. "Kuidas see võimalik on?"

Deilas laiutas käsi. "Mina pole preester, mind sellistesse kohtadesse ei lasta. Aga miskitpidi tänu Royle vist pääses. No nägid ise, et elus ja terve on, aga Royl oli pärast veel mitu päeva parem käsi mustakirju."
Mia: "Kust sa võtad, et kui ta väljas, et see aitab? Pealegi arvan, et mind saadetakse kohe kuhugi, kui maast lahti saan, ja mind kuulab ta kõige vähem…"
"Ta on viimasel ajal peaaegu iga päev kas surnuid elustanud või kaotatud ihuliikmeid taastanud," ütleb Deilas tõsiselt. "Selline töö niisuguses koguses kurnab tugevamagi preestri ära."
Mia: "Miks ta siis ei hoia ennast? Varem ju oli Brettonias saadikuks, miks ta sinna tagasi ei lähe? Varem ta hoidis ennast...."

"Teejuhi õpilane olla on tema suur võimalus õppida. Ta võtab sellest nii palju kui saab," ütles Deilas murelikult.
"Teejuht?" küsis Mia.
Deilase silmad läksid suureks. "Sa oled ju Wee Jasi templis käinud minu meelest?"
Mia: "Jah. See kollaste silmadega võluv olend?"
"Mina teda päris nii ei nimetaks," ütles Deilas pisut jahmunult.
Mia: "Noh, mäletad, kuidas ma ükskord solvusin ja tema tuppa kogemata jooksin?"
"Hea, et sa surma ei saanud," lausus Deilas südamest.

"Kas ma oleks pidanud? Küsija suu pihta ei lööda. Tead, ma ei usu, et keegi tuppaminemise pärast tapaks. Aga tal on äärmiselt kaunid silmad…" lagistas Mia naerda.
"Midagi pidi sinuga seal juhtuma, et sa nii kähku välja tormasid," arvas Deilas kavalalt.
"Mulle ei meeldinud tema toa vaip, see oli nii maitsetu." Mia kissitas silmi.
"Kui sa teda tüütama juhtud, vedeled laibana nii kaua, kui ta sulle andeks anda viitsib. Ning räägitakse, et ta võib paljalt puudutusega su tappa," hoiatas haldjas.

Mia: "Võimalik, aga ma ei usu, et ta seda minuga teeks, ma austan ja imetlen teda selleks liiga palju."
"Ta vilistab selle peale," sõnas Deilas veendunult.
Mia: "Võimalik, aga igal võimsal olendil on vaja, et keegi teda imetleks."
Deilas vangutas pead. "Mina hoian temast meelsamini eemale, kuni mind maha pole tapetud. Vaat siis on tema seltskond küll asjaks."
Mia: "Minule ta meeldib."
"Kui kord surma oled saanud, armastad teda veel rohkem," nöökis Deilas. "Igatahes pole ma kuulnud, et tal naiste vastu nõrkust oleks."
"Kas sa arvad, et ma temast sisse võetud?" õrritas Mia.

"Mine sa tea," õrritas Deilas vastu.
"Võib-olla tõesti…" jätkas Mia samas vaimus. "Aga ma tahaks juba siit minema... Ma pole saanud siiani küsida, kus on Helenel ja Serenus?"
"Ma ei tea täpselt, viimaste kuulduste põhjal Medoral. Aga teema lõpetuseks - kas sind huvitavadki ainult vanemad mehed või vaatad vahepeal nooremaid ka?" õrritas Deilas edasi.
"Ja kuidas on sinu ja kaunite neidudega?" vaatas Mia väljakutsuvalt vastu.

Deilas tõmbus hetkega endasse ja vaatas mujale.
"Ai…" Mia üritas ennast üles ajada ja pingutus pani ta õhku ahmima. Käsi oli kui tinast ja halvatud. Deilas surus ta kiiresti ja vilunud liigutusega asemele tagasi. "Püsi nüüd paigal."
Mia: "No kurda oma kurba elu, mind sa küll õrritad."
Haldjas vaatas teda pisut kõrgilt. "Minu elu ei ole kurb."
Mia püüdis teda järgi ahvida. Deilas naeratas talle leebelt, kuid endassetõmbunult ning tõusis püsti. "Ma pean nüüd minema."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 10:43 2. Apr 2006

"Tead, ma viskaks sind millegagi, kui mu käsi poleks nii tuim," pahandas MIA. Deilas noogutas ja suundus ukse poole.
"Deilas!" hüüdis Mia.
Deilas: "Oota paar päeva, siis saad ka selle käega loopida."
Mia: "Palun, ma ei küsi kunagi enam, aga jää siia!"
Haldjas peatus, käsi lingil.
Mia: "Igaühel meist on omad väiksed saladused, ja ma ei tahagi seda teada saada, las olla, see pole tähtis, sa oled ikka üks minu jaoks kõige olulisemaid... üldse…"
Deilase hallid silmad läksid hetkeks pärani. Siis tuli ta ja istus uuesti raamiservale.

"Noh, on ju vend ka veel... ja ..." jätkas Mia segaduses, "ja ülejäänud ratsanikud, keda väga hoian, see grupp… kui ma üksi oleks ja rändaks, oleksin ma hoopis teistsugune, ilmselt nii mõnigi kuningas ei suudaks mulle vastu panna, kasvõi korraks…"
Deilas võttis ettevaatlikult ta sõrmeotsad pihku. "Ka minu meelest on see parim grupp, keda kohanud olen. Proovi nüüd natuke sõrmi liigutada…"
Mia: "Miks?"
Deilas: "Katseta kätt. Varsti peaks valu taanduma hakkama."
Mia proovis ettevaatlikult. Keskmiste sõrmede liigutamine ei pannudki enam valust grimassitama. "Kas siin mingi treeningplats ka on templis? Ma pean käe jälle tööle saama ja üldse vibu laskma õppima korralikult."
Deilas: "Templis ei ole - paraku. Ja kahe-kolme päeva pärast töötab su käsi täpselt nagu enne. Vähemalt nii nad räägivad. Ma ise ei mäleta eriti enam."

"Kas sina oled ka mitu korda surnud?" uuris Mia.
Deilas: "Mina pole veel kordagi surnud. Sina pole ju ka."
Mia: "See on hea. Aga ma alles sain ratsanikuks. Kas grupp enam Brettoniasse tagasi ei lähe?"
Deilas: "Vast ikka läheb, see on meile määratud ala."
Mia: “Aga millal?”
Haldjas vangutas pead. "Nii, kuidas Feimirile või Feimirilt korraldused tulevad."
"Selge…" Mia asetas väsinud pea mõnusamalt padjale. Deilas võttis uue jäätüki ning asetas selle õlale. Valu hakkas tasakesi asenduma pisut teistsuguse tundega, märk justkui kasvatas endale juuri alla, uuristas endale käike ja sidus end närvide külge nagu elusolend. Mia sulges silmad, näol rahulolev ilme. Ometi oli kummaline tunda, et miski õla sees niiviisi end sügavamale uuristab.

"On see ikka ainult tükk metalli ma loodan, mis mu käes..." uuris Mia. "Tundub, nagu elaks see..."
"Mitte päris. Sel on kõvasti maagiat sees," ütles Deilas. "See on üks põhjus, miks me katsume sellist metalli mitte ripakile jätta. Kui loitsija liiga vara mingit maagiat teeb, võib märki mõjutada."
Mia: "Kas mu vennaga on vesteldud? On ta elus veel?"
Deilas: "Ma arvan küll, kuid ei tea tulemusi. Ma ei usu, et teda kohe tapetakse. Ehkki Liliestin seda alguses üsna tungivalt nõudis."
Mia: "Seda oli tema näost näha."

Deilas: "Saa temast aru, öösel peaaegu une pealt oma voodis tapetud saada pole meeldiv."
Mia teg üllatunult silmad lahti. Deilas tõmbus pingule.
Mia: "Jaah?"
"See tegi ta vist väheke tigedaks," ütles haldjas vastumeelselt.
"Usun küll," muigas Mia. “Mina tema asemel oleks ka tige - aga see on jutt, mida mulle ei tohi rääkida?"
"Asi pole selles, et ei tohi... nüüd oled sa ratsanik ja võid kõike teada, millega grupp tegeleb, aga lugu on veel liiga segane ja Feimir ei räägi praegu mullegi. Kui aeg käes, ütleb sulle ise, arvan," lausus Deilas.
Mia: "Hmh, ma juba hakkan harjuma sellega, et Mia kõik viimasena teada saab, ja sellest tulenevalt palju rumalaid tegusi korda saadab..."
Deilas vaatas kõrvale. "Noh, nii palju kui mina taipan, nägi Liliestin oma tapjat..."

"Keegi mustas, mis ei tõesta midagi, ta võib korraks Betraysse sõita ja proovida vahet teha minu vennal ja sealsetel kõrilõikajatel," nähvas Mia. "Oi, ma tahaks hobusega jälle kihutada läbi stepi ja kõrbe… vahel tuleb selline tunne."
Deilas oli vägagi tõsine ega öelnud midagi.
"Aga ta võib ka tapja olla, ja valetada, mina ei tea…" otsis Mia lepitust.
"Mõndagi selgub siis, kui Ethenrel jalule saab," lausus haldjas. "Feimir arvab, et lugu on laiem kui pealt paistab. Ma võin katsuda uurida. Aga tean nii palju, et nägin koos vibu ja mõõgaga Feimiri laual sõrmust."
"Sõrmust?" küsis Mia ja vaatas oma kätt. Sealt oli sõrmus ära võetud.
Deilas: "Võimalik, et Feimir pani ta jälgimise alla, kuni kogu tõde selgub."
Mia: "Võimalik…"
"Mis tähendab, et ta on elus," ütles Deilas lohutavalt.

"Kus Orn on? Ja Ebony?" küsis Mia natukese aja pärast.
Deilas: "Hendara lähedal. Töötavad teedel. Ja tunnevad end arvatavasti hästi."
Mia: "Oi, ma tahaks juba siit välja saada, ja pilli mängida, ja rännata ja tantsida…"
"Küll sa jõuad," naeratas haldjas. "Varsti toon sulle ilusa laia kuue ja siidsalli."
Mia vaatas talle arusaamatult otsa. "Laia kuue?"
"Kuhu su õlg sisse mahub. Ja sall on selleks, et käsi kaela riputada," seletas Deilas muigamisi.
Mia pööras pilgu õlale. See oli kõvasti paistes ega tahtnud puutumist. "Templi aega tuleb ka ära kasutada, käia siin palju ringi, erinevates templites, kui tohin... ja aedades, kui siin on... kaua ma veel voodis olema pean?"
Deilas: "Nii kaua kui tõusta saad, oled voodis, ja nii kaua, kuni õlg paistes, käid laia kuuega."

"Kas siin pilli võib mängida? Õues, või peab vaikus olema?" uuris Mia õhinal. Deilasele tundus selline selgitamine nalja tegevat. "Võid vast mängida küll, eriti meie tubades. Kui jälle mängida saad."
"Ühe käega saan vabalt hakkama, tead, enamus mängivad ühte pilli korraga…" Mia pilgutas silma. Deilas võttis salvipurgi ning hakkas märgiservi salvitama. "Kas sa üldse kunagi kusagil paigal püsid?"
Mia: "Mm... ei. Siin püsin, sest muud võimalust pole."
"Sind tuleks uimaseks lüüa!" torises haldjas sõbralikult.

Õhtul tuli Feimir. Selleks ajaks suutis Mia juba kõiki sõrmi valuta liigutada.
Mia: "Mis mu vennast uudiseid?"
Feimir kergitas kulme. "Kas peaks uudiseid olema?"
Mia: "Ma mõtlesin, et te käisite temaga vestlemas..."
"Kui uudiseid tekib, räägin sulle ka," ütles Feimir napilt.
Mia: "Kas Ethenrelist on uudiseid?"
Feimir: "Jah. Temaga on korras. Ja veel keegi tuletab sind hea sõnaga meelde, kui ma Royst õigesti aru sain."
"Kes siis? See väike armas noormees? Deilas ütles, et kellegi eest Roy hoolitseb, ma tahaks teda vaatama minna…" Mia oli siiralt üllatunud ja rõõmus.
"Ta lahkus siit üleeile," jahutas Feimir ta rõõmu.
Mia hääl oli pettunud, kui ta lausus: "Selge." Feimir võttis ta käe pihku ning silmitses seda. "Aga poiss on tublisti kosunud ning ta käsi töötab korralikult."

"Nii hea, kuid ta oli omapärane, väga julge," kiitis Mia.
"Jaa, ning tundub, et ta suutis isegi Roy endasse kiinduma panna," nentis Feimir.
"Seda ma temast usun…" Mia hääles oli kuulda uhkusenooti. "Aga ikkagi kahju, et teda ei näinud."
"Sa oleksid teda saanud vaid kaugelt näha. Ta ei tohi teada, et sa selle paigaga seotud oled," lohutas haldjas. “Nii on kõigi jaoks kergem. Aga ta mäletab sind ning jääb mäletama. Sind ja Royd."
Mia noogutas. Feimir naeratas soojalt ja pigistas tasakesi sõrmeotsi. "Tubli töö, ratsanik. Ma olen uhke su üle. Nii palju, kui mina tean, läks ta Selah'sse. Ta sai kaasa riided, toidu ning pisut raha. Usun, et ta saab hakkama. Sealsed hoiavad tal veel mõnda aega silma peal."
Mia noogutas veel kord. Siis lausus: "Ma nägin Bergenis Finbari, tema jutu järgi hertsogi juures tööl."
Feimiri silmad läksid suureks. "Keegi polegi teda veel maha lasknud?"
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 8:10 10. Apr 2006

MIA: "Ei jõudnud temaga jutule saada, oli muud tegemist, ja keset kõrtsi, mul oli teda vaja veenda, et tal seal turvaline."
"Vaevalt ta sinu juttu turvalisusest uskuma jäi..." Feimir hõõrus lõuga. "Ethenrel rääkis midagi huvitavat muide. Bergenis on mingi seltskond, mis tema tähelepanu äratas. Ta püüdis neid lähemalt uurida. Mingi ususekt."
"Ussid?" küsis Mia. "Kas nende preestrinna pole mitte Megan Betrays?"
Feimir: "Midagi ta mainis jah... iIng huvitav oli tema meelest see, et nende preestrinnal ei olnud kurja hingust ümber, aga ta alluvatel küll. Ethenrel tunneb selliseid asju."

"Võib-olla on preestrinna piisavalt võimas, et see olematuks muuta, võib-olla tõesti polegi tal seda.."
Feimir laiutas käsi. "Ma pole millegi sellisega varem kokku puutunud."
Mia: "Küsi kõrgematalt preestritelt, äkki nemad teavad. Kes seda teab, aga huvitavad on nad küll, mind tahtsid nad poole tee pealt tagasi viia Bergenisse ülekuulamisele."
Feimir: "Ülekuulamisele mis asjus?"
Mia: "Nad tahtsid meid Bergenisse viia, üks preester, ja kaks sõdalast, kes sisisesid."

Feimir: "Sisisesid?"
Mia: "Jah, tundus, et nad kõnelesid nii omavahel. Need sõdalased. Üleni mustas."
"Väga fanaatikud siis... uskumatu..." vangutas Feimir pead. "Benno ütles jah midagi selle kohta, et nägusid polnud üldse näha ning see näokate tundus väga raske."
Mia: "Preester tahtis, et temaga kaasa läheksime, sest venda süüdistatakse mõrvas, aga saab sellest võib-olla vabaks, kui räägime, mis teame mõrvatust ehk siis Ethenrelist preestrinnale."
"Mis tähendab, et ka preestrinna avastas Ethenreli..." ümises Feimir mõtlikult.

Mia: "Ja preester sai kuidagi aru, kui ma valetasin talle midagi... vaatas pingsalt otsaesist, ja ma mäletan, et seda tegi ka preestrinna minuga."
"Vaatas otsaesist?" küsis Feimir pisut ehmunult. "Niiviisi mitte silma, aga silmade vahele?"
Mia: "Jah"
Feimir: "Mõtteid loevad..."
"Armas," nentis Mia lakke vahtides. "Kas see tähendab, et kohe mõtteid loevad, või saavad ainult aru, kas valetab või mitte?"
"Ma ei tea täpselt, aga midagi nad aru saavad." Feimir tõusis. "Ma pean selle üle väheke mõtlema. Aga sina katsu magada. Homme on kindlasti parem."

Kui Feimir läinud, vahtis Mia edasi ruumi kivist lage, meenutas vanu häid aegu venna seltsis, unistas ning püüdis magada. Peagi tuli põetaja, kes teda lusikast söötis ja natukehaaval puljongit jootis. Pärast oli taas vaikne, ainult kauged hääled ja liikumine koridorides. Raam oli kõva, päev läbi sellel selili olla oli paras piin. Ning õlas näris. Mia lootis, et ehk tuleb Deilas ning saaks paluda tal flöödi tuua. Ühe käega ikka pisut mängida saab, oleks midagigi teha. Sestap pööras ta ukse avanemist kuuldes ootusärevalt pilgu sinnapoole.

Kuid tulijaks oli üsna nooruke haldjanoormees. Mia tõmbas kiiresti teki üle oma palja õla. Kuid noormehe pilk oli hajevil ja nukker ning ta ei vastanud Mia naeratusele naeratusega. Ta ei märganudki kohe Miat, kui viimaks märkas, siis vabandas viisakalt sissetungimise pärast. Mia silmitses teda uurivalt ja heatahtlikult. “Istu.”
Nooruk kõhkles pisut, enne kui laua äärde istet võttis. Mia jälgis teda naeratades. "Kas ma sega n sind sinu mõtisklustes?"
"Oh ei!" raputas haldjas kiiresti pead. "Ma lihtsalt otsisin tühja kambrit"
Mia: "Kas sa pilli oskad mängida?"
Noormees raputas pead. "Ei ole jõudnud õppida."
"Ma mängiksin sulle, kui mu pill siin oleks. Kes sa oled?" Mia rääkis hästi rahulikult ja mahedal häälel.

"Atheris. Kus su pill on, ehk saan ära tuua?"
"Ja kust sa siia said?" uuris Mia.
Atheris: "Jalutasin."
"Oled sa üks ränduritest või kohalik?" küsis Mia.
"Ma ei tea," vastas noormees.
"Tulid sa oma soovi täitma?" uuris Mia, kui oli pisut selle vastuse üle juurelnud.
"Ei. Ma olin ratsanik," ütles Atheris.
Mia: "Miks olid? Või kuidas sa ikka veel siin oled?"

Atheris tegi tuunikanööbi lahti ja näitas oma õlga. See oli sile ja märgita.
"Lasksid ära võtta?" küsis Mia segaduses.
Noormees raputas pead. "Nad võtsid ikkagi."
"Ma ei saa aru, miks?" küsis Mia. Talle hakkas tunduma, et poisil pole peas päris kõik korras.
"Ma langesin vangi," vastas Atheris. Mia vangutas arusaamatuses pead. Noormees vaatas tühjal pilgul talle otsa.
"Hea küll, too mulle pill, ma mängin sulle," ütles Mia ning seletas, kust pilli leida. "Ma tean ratsanike ruume." Atheris tõusis ja läks. Oli peagi pilliga tagasi. Mia oli vahepeal pisut kuuldu üle mõelda jõudnud. "Kas templis võeti märk või seal, kus sa vangi langesid?" Mia tõstis pilli huulte juurde.
"Athaial."

Mia ei küsinud rohkem, vaid lihtsalt mängis aeglasi unelevaid viise. Keset tuba seisval noormehel hakkasid üsna ruttu pisarad mööda põski jooksma, vaikselt, hääletult. Mia mängis edasi. See tundus olevat parim, mida ta Atherise heaks teha sai. Õlg tulitas, ammu polnud sinna jääd ega salvi pandud. Mia pööras end nii, et toetus pillikäele, sellele õlale rohkem, aga mängis edasi, kuigi oli ebamugav.
"Nad läksid ära," ütles Atheris.
Mia võttis korraks pilli huultelt. "Kes?"
"Nemad. Nad jätsid mu maha."
"Kes nemad?" küsis Mia ettevaatlikult.

"Minu grupp. Ma tundsin, kuidas nad lahkusid."
"Aga sul pole ju enam märki. Kes selle Athaial võttis?" Mia mängis hästi vaikselt edasi, et vastused kõrvust mööda ei läheks.
"Nemad..." ütles Atheris.
"Kes, palun seleta…" Ning Mia mängis edasi.
"Nemad," ütles Atheris juba närvilisemalt.
Mia jättis mängu. "Miks sinult märk võeti? Tule aita mind, mu õlg valutab."
Atheris liikus ettevaatlikult ja nõtkelt lähemale ning vaatas küsivalt, enne kui tekiserva kergitas. Mia noogutas talle julgustavalt. Atheris vaatas ja naeratas. "Täna panid?"

Mia noogutas.
"Esimene?" naeratas noormees heldinult.
Mia: "Jah, aita mind palun, see teeb haiget, jää või salv oleks hea."
Atheris istus sinnasamasse kivipõrandale, kastis sõrme salvipurki ja hakkas väga kohmakalt määrima. Mitte üksi servi, vaid salvi sai märk ise ning jätkus ka Mia kaelale ja juustesse. Noormees muutus tõsiseks. "Ma igatsen oma keha." Ta jättis salvi määrimise ja vaatas oma käsi. "See olen mina ja ei ole ka."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 8:27 20. Apr 2006

"Võta mu käest kinni,” ütles MIA. Atheris võttis kobamisi ta sõrmedest ning ta käsi värises pisut. “Tunned?” küsis Mia. Noormees noogutas. "Ma pole harjunud... veel."
Mia: "Kui sa tunned, järelikult sa elad, sa oled olemas."
"Ma ei tea, kas ma tahan olemas olla," vastas Atheris. "Ma ei tea, kes ma olen."
"Kas märk sidus siis sind nii tugevalt?" imestas Mia.
"Ma ei tea seda," sõnas nooruk ning pani salvile lisaks jääkamaka Mia õlale.

Mia: "Üks asi on märk, aga Atheris, kus sa ise oled?"
"Ma ei tea, kus ma olen. Natuke olen siin ja natuke seal."
"Sa oled siin, sa ainult ei tea seda veel, mängin veel pilli?" lohutas Mia.
"Nad ei saa mind sealt ära tuua... mind ei ole..." vangutas nooruk pead.
Mia: "Sind pole kus? Sa vast pead enda ise leidma?"
"Ma nägin deemonit," ütles Atheris, nagu poleks kuulnudki.
Mia: "Istu maha mugavalt ja kuula, ma jutustan sulle ühe loo. Kõik deemonid on võidetavad."
Nooruk pööras pead ja tundus kuulavat. "Tema ütles ka nii."
"Kes tema?"
"Tema, kes minust kinni võttis."

"Ma arvan, et tal oli õigus." Mia hakkas jälle pilli mängima ja seekord proovis ta lõunapoolse muusikaga. Atheris hakkas nihelema, muutus rahutuks, siis kargas püsti ja jooksis toast välja. Mia kirus ennast ja hõikas, et keegi tuleks. Viimaks vaatas üks põetaja uksest sisse.
Mia: "Atheris, palun vaadake, et ta siit minema ei lähe, ta väga igatseb oma grupi juurde."
"Pigem sellest eemale," vastas põetaja.
"Mis temaga juhtus? Kus ta märk on?" uuris Mia.
"Ma ei tea täpselt, aga midagi sellist, mis ta mõistuse pisut rivist välja lõi. Küsige hommikul preestritelt, nemad tegelevad temaga," vastas põetaja.
Mia: "Aga ta rääkis mulle, et tahab tagasi oma grupi juurde - ja kui talle pilli mängisin, jooksis ta järsku minema…"
"See on üks segane lugu, aga ma katsun ta kuhugi magama saada. Ehk on tal hommikul parem," rahustas naine teda ja Mia noogutas tänulikult.

Õhtul lubati tal üles tõusta ning toodi tumesinine lai rüü ja siidrätt, millega käsi kaela seoti. Sõrmi sai juba liigutada ning valu taandus tasapisi, asendudes kummalise uuristava tundega, kui märk endale otsekui juuri alla kasvatas.
Ratsanike ruumidesse minnes möödus ta Feimirist, kes päris noorukese haldjanoormehega vestles ning Miale vaid põgusa pilgu saatis. Mia ei hakanud viisakalt end nende juurde kolmandaks sokutama.

Ratsanike elutoas istus Roy ja luges mingit õpikut. Mia silmitses teda huviga, nad polnud päris tükk aega kohtunud. Roy oli oma liivakarva preestrirüüs, paistis palju vanem. Juuksed ulatusid juba õlgadest allapoole ning lõuga kattis tihe tume paari-kolme sentimeetrine habemekiht. Roy tõstis pilgu ja vaatas Miale silma. Mia ei lasknud uurival pilgul ennast häirida, naeratas vaevumärgatavalt, võttis keebi käigu pealt seljast ja astus söögi poole. Tervitas rõõmsalt ja tegi sinna juurde kerge kummarduse.

"Tere jah," ütles Roy vaikselt tema kaelas rippuvat kätt silmitsedes.
"Kuidas enesetunne on?" küsis Mia einetamise vahele.
"Kas peaks midagi halvasti olema?" küsis Roy nüüd raamatust pilku tõstmata.
Mia naeratas, võttis laualt veidi söödavat ja astus toa poole. "Üritasin sõbralik olla."
"Ahah," ütles Roy endiselt pilku tõstmata. Ebaviisakas, mõtles Mia. Viimati, kui rääkisime, lubas mind tappa... Nüüd üritab viisakas olla..." mõtles Roy.

Mia hakkas harjutama nukravõitu flöödiviit. Peagi käis uks. Eh, ei kannatanud välja või, mõtles Mia ja avas toaukse, et vaadata. Kuid Roy istus oma õpikuga mornilt diivanil. Hoopis Feimir oli tulnud mingitelt oma käikudelt. Haldjas vaatas korraks Miale otsa ning kadus siis oma tuppa, ukse lükkas pisut demonstratiivse liigutusega kinni. Mia jäi korraks seisma, vaatas arusaamatuses Royd, siis taipas ega teadnud enam, kas edasi liikuda või mitte. Läks siis ikkagi sööma, aeg-ajalt kaaslase poole vaadates. Too vaatas enda ette maha. Pilgud ei kohtunud.

"Ega sa ei tea, kas Deilas on templis?" küsis Mia viimaks.
"Ei tea," ütles Roy pilku tõstmata. Mia koputas Deilase uksele, kuid tuba oli tühi. Ka Feimiri toas oli täielik vaikus. Mia läks oma kambrisse tagasi ja võttis uuesti flöödi. Peaaegu kohe käis Feimiri uks, kostis häältekõminat ja siis paugatas välisuks. Mia mängis oma kodukoha viise ja mõtles asetleidnud pöörde üle tema elus. Ta oli ühtaegu rõõmus, uhke ja kurb.

ROY pakkis oma õpikud kokku, kui toast muusikat kostma hakkas. Ei saanud keskenduda. Tuli Feimir, seisatas ukse juures ja kuulatas. Vaatas Royle otsa ja küsis, mis viga. "Ei midagi," ütles too, plaaniga templi peale uitama minna. Feimir hõikas teda tagasi. Roy ei teinud sellest välja. Haldjas hõikas valjemini ja karmimalt. Roy keeras ringi ja käratas vastu: "Mida Hextorit sa tahad?"
Feimir: "Asja enda jaoks selgeks teha. Ma olen juhtumisi teie mõlema grupijuht."

"Siin ei ole midagi selgeks teha," ütles Roy. Ta oli üsna endast väljas.
"Rahune maha. Mis sul Mia vastu on?" Feimir tuli lähemale.
Roy: "Sa mõtled peale seda, kui ta mind tappa lubas kui tal vajadus peaks tekkima?"
"Roy, kas sa oled peast segi?" küsis Feimir üsna siira imestusega. "Läheme tagasi ning ma tahan kuulda, mis teil teineteisele öelda on."
"Ma arvan, et olen piisavalt kuulnud," turtsus Roy.
"Oled sa seda ka Miale öelnud? Tule nüüd." Feimiri toon oli üsna karm.
"Mida talle öelnud?" Roy oli närvis.
"Et sa kannad tema peale ikka veel viha ta kunagi öeldud mõtlematute sõnade pärast," sõnas haldjas.
"Feimir," sundis Roy oma hääle rahulikuks. "Ma võin su tappa, kui vajadus peaks tekkima."

Feimir võttis ta sõnu väga rahulikult. "Võid mu mõõga võtta selleks, kui tahad. Kunagi teeb keegi seda nagunii, sina pole üldse kõige hullem selleks."
Roy kõndis lihtsalt minema. Feimir vaatas talle hetke järele ning läks tuppa tagasi. Uksepaugatusest võis aimata, et ta on üpris vihane. Roy ei teinud sellest välja, vaid suundus suurde ringkoridori. Lihtsalt kõndis, kuhu jalad viisid, et rahuneda. Üritas alateadlikult kuhugi põnevasse kohta ära eksida ning sattuski tema jaoks seni tundmatusse kohta Heironeuse templi all. Sealsetes koridorides oli rohkem liikumist ning päkkarite valve, hoopis tugevam kui vahekontrollpost templi ja haiglapoole vahel. Talle astuti üsna ruttu teele ette, küsiti, kes ja mis asjus. Roy ei hakanud kaugemale trügima, keeras tagasi. Põrkas peaaegu kokku pika blondi rüütliga, kes teda pilgu järgi otsustades näis teadvat. Roy tuhises sõnalausumata mööda ning rüütel vaatas talle hetke järele, enne kui sinna valvatud koridori kiirustas ja vahipostile oma nime ütles: Ethenrel. Roy oleks seda nime justkui kusagil kuulnud, kuid teda ei huvitanud, kes ja mis asjaoludel seda meest oli maininud. Ta teekond lõppes Ehlonna templi varjatud nurgakeses põõsaste vahel, kuhu ta rahustavat uinakut tegema jäi.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 11:45 7. Juun 2006

Bergeni turuplatsi ääres Kahes Kannus korjas WILL oma kraami kiiruga kokku ja teatas lahkumisest. Juba linnas haakis talle üks mustadest end järgi. Will pöördus ning lähenes mustale ratsanikule. Too jäi järsu nõksakuga kesk rahvarohket tänavat seisma.
"Mida te minust tahate?" küsis Will tema kõrval peatudes. Jälitaja ei vastanud. Jäik must loor varjas tema näo täielikult. Will kordas küsimust ning astus lähemale. Must tõmbas oma lühikese mõõga ja hoidis seda löögivalmis.

"Oled sa kindel, et tahad võidelda?" küsis Will, kuid kõnetatu seisis paigal. Will astus sammukese tagasi, vaatas ta hobusele silma ning keskendus soovile loom peruks ajada. Hobune vaatas teda hetke ning ajas siis end tagajalgadele. Ratsanik pillas mõõga ning haaras mõlema käega ratsmeist. Nii osav oli ta küll, et teada: sellises olukorras on tark edasi kihutada, mitte paigale möllama jääda. Nii ta turuplatsilt põhjasuunda kaduski. Will tuli korraks hobuselt maha ning võttis relva lumest üles. See oli üpris tavaline lühike mõõk, maokujuline käepide kaunistatud väikeste mustade kalliskividega. Mingi mees astub ligi ja küsis imestades, kuidas Will seda tegi. "Ma olen lihtsalt loomadega osav," vastas noormees mõõka uurides. Mees noogutas ja läks edasi, öeldes veel üle õla, et Willil oleks selle tembu peale tark linnast jalga lasta. Will plaanis üldiselt sama.

Will lahkus Bergenist Dimi maanteed pidi. Pimedus tabas teda mäe lähedal, millest ta koopa oli leidnud. Paik oli kõhe ning selle ümbrus asustamata. Lõuna poolt maanteed leidis ta siiski lahke maja, kus ööbida. Will magas, nuga padja all ja mõõk käeulatuses. Öösel nägi ta Royd unes. Too oli surnud ning kõndis Willist eemale, mingit ümmargust tunnelit pidi valguse poole. Will võpatas end halvast unest ärkvele. Süda kripeldas ja mure segas uut uinumist. Viimaks jäi ta siiski raske südamega uuesti magama.

Hommikul maksis ta öömaja eest kuldrahaga ning nii helde annetuse eest pakiti talle veel teemoona kaasa. Kui ta välja lumisele trepile astus, tõusis laudakatuselt suur kotkas laisalt lendu. Kellegi luuraja, mõtles Will kahtlustavalt. Ta poleks enam millegi üle imestanud.

Ta jätkas teed taas Dimi maanteed pidi. Päris Dimi välja ei jõudnud, kuid leidis metsavahimaja, kus ööbida. Järgmise päeva lõunaks oli ta Dimis ning see oli päris paras aeg oma sünnipäevast mõnu tundma hakata. Nüüd oli Will 18. Ta veetis päeva Dimi kobedaimas kõrtsis, magas, sõi ja tantsis hilisööni. Magas mõnuga lõunani. See puhkus kulus ära enne pikka teed Valasse.

Dimist läbi Dullstrandi oli Valasse nädala tee. Kuid viimaks seisis Will Valas Benno maja ees. Näis, et seal elatakse, õuel oli lumi kõvaks trambitud. Will koputas, kuid tema üllatuseks tuli avama mingi hoopis võõras mees. Will küsis Bennot, mispeale küsiti tema enda nime ja alles pärast ülakorrusel küsimas käimist lasti ta katuse alla.
Allkorruse köögist lehvitas talle sõbralikult hallikasrohelises ürbis hallipatsiline kääbik ja uuris, kes ta sihuke on. “William olen,” ütles Will.

"Mina olen Marvin, Benno sõber,” ütles kääbik. “Tule istu, mis asju sa siin ajad?"
Will: "Ma tulin oma nahkadele järgi, mis ma siia jätsin mingi aeg tagasi."
"Aa, neid ma kuskil nägin siin küll pambus," ütles Marvin. "Sa oled kah miskitpidi siit kambast või?"
"Mitte otseselt," vastas Will ebamääraselt.
Marvin: "Ahah... Mis sa siis seal Bergenis tegid?"
"Kust sa tead, et ma Bergenis olin?" küsis Will imestunult.
Marvin: "Eh, ma nägin sind ju seal."
Will: "Ahjaa… Kus Benno on?"
"Üleval. Aga ta teeb tööd," vastas kääbik.

Will istus talle lähemale. "Räägi parem, mida sina tead nendest mustadest kogudest Bergenis?"
"No ma olen neid lahingut löömas näinud korra. Tundus, et nende turvistest nooled suurt läbi ei lähe," muigas Marvin.
Will: "Mis lahingus?"
Marvin: "Miski tüüp kakles nendega natuke linnast väljas. Hädavaevu sai minema. Ega ma kah neist palju tea, ma olin teise asja pärast seal."
"Olgu..." ohkas Will, otsis oma kompsust välja musta sõdalase lühikese mõõga ning suundus trepist üles.
"Eeh, ära mine segama," hõikas Marvin järele. "Neil seal tähtis töö."
Will: "Kellel neil?"
"Bennol ja Ethenrelil."
Will: "Ja millal nad lõpetavad?"
"E... ma ei tea," nentis kääbik.
"Millal nad siis alustasid?" küsis Will.

"Nädala eest vist või umbes nii," ütles kääbik hooletult. Kuid trepp nagises ja Benno ise tuli alla. Põrnitses Willi ja tervitas siis. Istus kööki pingile ja hõõrus silmi väga hoolega. “Kust sina siis nüüd tuled?”
Will: "Bergenist. Seal väiksed pahandused. Igatahes - kas sa nendest ussikummardajatest tead midagi, kes sealkandis möllavad?" Ta asetas mõõga Benno ette lauale. Ka Marvin jälgis teraselt.
Benno uuris mõõka, siis ütles, et maagiaga seda relva tugevdatud pole. Ussikummardajate kohta ei tea, muud möllu on olnud, aga et Bergenis pahandused, kuulis juba.
Will: "Kellelt?"

Benno noogutas Marvini poole. "Ja Ethenrel rääkis ka."
Will: "Punkt üks: kust nemad teavad seda? Punkt kaks: mis pahandustes ma siis täpselt olen?"
"Mina ka ei tea, mis pahandustes sa oled," urises Benno, "aga Ethenrel hoiatas, et need mustad on miskid väga kurjad tüübid. Valesid energiaid kasutavad."
Will: "Ma ka ei saanud aru, et mida nad minult tahavad..."
"No mulle tundub, et nad tahtsid su maha lüüa, aga mitte keset linna," sekkus Marvin. "Ja äärepealt oleks löönd kah, kui ma poleks väheke aidand."
"Kuidas sa siis mind aitasid?" imestas Will.
"Ragistasin tiba okstega. Need kuulevad nagu jänesed."
Will: "Mitte, et mina midagi sellest teaks... Aga miks sa üldse aitasid võhivõõrast?"

"Sest muidu oleks sind väegade tõenäoliselt maha löödud," muigas kääbik.
Will: "Ja mis sinul sellest olnud oleks?"
"Siis ma poleks sind siin näha saand ja su nahad oleks hapuks läind sind oodates," vastas Marvin.
"No olgu-olgu..." taandus Will. "Tähendab, rohkem nende tüüpide kohta ei teata? Aga kust sa üldse teadsid, et nad mind maha lüüa tahtsid?"
Marvin: "Mida sihukesed muud üldse teha oskavad. Ju sa neile kuidagi varbale astusid."
Will: "Nojah... Aga seda ma tegin alles hiljem"
Marvin: "Millal hiljem? Mis oli hiljem ja mis varem?"
Will: "Hiljem oli see, kui ma ühe nende hobuse ära hirmutasin ja selle mõõga sain... Varem oli see, et..." Ta jäi vait.

"Nooh?" ärgitas Marvin.
Will: "Enne oli see, kui ma avastasin koopa, kus oli tõesnäoliselt inimesi tapetud."
"Ohhoo!" ütles Marvin huviga. "Kus too oli?"
Will: "See mägi, mis läände jäi. Metsapiiril."
Marvin: "Seesama, mille juures sa neile peaaegu vahele jäid? Kui nad sind taga ajasid ja äärepealt kätte said seal?"
"Tegelikult oli mul suur varu ees," ütles Will väheke solvunult. "Nad poleks mind siis ka kätte saanud, kui ma oleks neile relvituna vastu läinud ja öelnud, et võtke mind kinni."
Marvin vangutas pead. "William, sa pole oma silmaga näind, mis hullud loomad need on."
"Vist mitte," nõustus Will.

Marvin: "Sinu õnn. Aga kas sa sellest oma leiust kellelegi rääkisid ka?"
Will: "Jaa. Keegi Jannis, kes viis mind hertsogi majandusjuhataja juurde, kellele ma oma vana mõõga müüsin…"
Marvin: "Jannis? Hertsogi majandusjuhataja? Tasub kõrva taha panna. Ja mis siis edasi sai, kui olid rääkind?"
Will: "Noh... siis tekkis mulle saba taha…"
Benno ja Marvin vaatasid teineteisele otsa ja noogutasid korraga. Marvin vaatas Bennole väga murelikult otsa, kummardus lähemale ja ütles vaikselt, et sõrmuse peaks panema. Benno vastas sama vaikselt, et jah, aga Feimirit ju pole praegu kohal.
Will: "Ja siis oli veel üks kotkas ka, kes minust mitu korda üle lendas ja siis ühel hommikul lauda otsast minema lendas, kui ma just majast väljusin.."

Benno ja Marvin vaatasid teineteisele otsa ja purskasid naerma.
"Mis te naerate?!" küsis Will solvunult. "Ma ööbisin keset pärapõrgut ühes talus… Ma tean, et ta oli kellegi salakuulaja!"
Marvin naeris nii et pisarad silmas.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 13:26 20. Juun 2006

"Masendav," ütles WILL. "Kui te midagi välja uurite, siis leiate mu kõrtsist." Ta korjas oma kompsud kokku.
"Oota nüüd, anna andeks," ütles Marvin luksumise vahepeal, "ma ei tahtnud sind solvata. Päris tõesti. Istu nüüd maha ja räägime juttu."
Will pani oma kompsud otse ukse ette maha ja läks tagasi. "Nooh?"
"Mis jumalat sina üldiselt teenid?" küsis Marvin.
"Ehlonnat... Mis sellest?"
“Siis peaksid sa ju ka Ehlonna metsapreestritest kuulnud olema?" arvas kääbik.
Seda oli Will kuulnud küll, et nood oskavad loomadega igasuguseid imetrikke teha. Igatahes ta noogutas.

"Siis sa oled neist kindlasti igatsugu imeasju kuulnud, mida päriselt ei juhtu?" jätkas Marvin.
"Jaa... Aga mis see siia puutub? Tahate öelda, et kotkas oli üks preester?"
Kääbik laiutas lõbusalt käsi ja vaatas talle kelmikalt otsa. "Hää küll, mul on aeg nüüd minema hakata, vaatan, kuis Feimiri kambal läheb..." sõnas ta siis ja jäi mõtlikult Willi otsa põrnitsema. "Võtke koomale ja laske mind pärast välja kenasti."
Will nihutas kompsud ukse eest kõrvale.
"Ei, mul on ikka enne talli asja. Noh, olge terved siin," jättis kääbik rõõmsalt muheledes hüvasti. Will istus lauda tagasi ja vaatas Bennole otsa. "Kuidas Royl läheb?"

"Ma ei tea, pole teist ammu näinud. Aga ma soovitaks sul praegu pigem tasakesi aknast välja vaadata," vastas maag.
"Miks?" uuris Will, ise juba poole silmaga aknast välja piiludes. Benno muheles. Will vaatas nüüd juba terasemalt lahtiste uste poole. Ei läinud kaua, kui tuttav kotkas tallist välja vuhises ja üle katuse minema lendas.
"Häh," ütles Will.
Benno muigas. "Nüüd tead, kes su nahka hoidis."
"Ma oleksin ilmselt ise ka sealt välja ujunud," ütles Will. "Aitäh sellegipoolest. Kas on veel mingeid uudiseid?"
"Nii palju kui tema kõnelda jõudis - ei oleks. Meil jäi Royst vist jutt pooleli. Tahad sa talle miski teate jäta, ehkki ma ei tea juba tükk aega täpselt kus ta on."

"Ei.. Teadet pole vaja jätta," arvas Will. "Aga kas sa arvad, et unenäod võivad kunagi teoks saada? Või näitavad tulevikku? Või olevikku?"
"Ma tean, et ta haige oli mingil ajal jälle ning et tal on miskid jamad... Unenäod? Kuidas kunagi, võivad näidata küll," arvas Benno mõtlikult. Will vajus näost ära.
"On sul miski mure?" uuris kääbik.
Will: "Einoh.. Seal talus, kus see lind vahti pidas... Sel ööl nägin Roy'd unes. Ta oli surnud."
Benno sulges silmad ja mõtles mõnda aega. Siis tõusis. "Tule üles."

Benno kambris istus too mees, kes Willile ennist ukse lahti tegi, akna juures väikese laua taga kääbikumõõtu tugitoolis. Tema ees laual oli jalgpalli suurune klaasist kera, mille sees tundus kui udu liikuvat. Will silmitses seda vaikides. Benno nõudis oma tugitooli tagasi, surus ühe oma paljudest sõrmustest vastu kuuli ja ütles mingi käsusõna. Siis kutsus Willi lähemale. Too läks.
Kuulis hakkas udu sisse tasakesi justkui auk tekkima. Benno hoidis endiselt sõrmusekivi kuuli vastas. Kui udu end veel veidi koomale tõmbas, nägi Will Royd jalgsi mööda maanteed kõndimas otsustaval ilmel. "See on praegune hetk," ütles Benno. "Nagu näed, on ta elus ja vigastamata."
Will hõõrus mõtlikult lõuga ja silmitses Benno sõrmust. Tema meelest oli Royl samasugune.

"Sai süda kergem?" küsis Benno.
Will noogutas.
Benno vahetas sõrmust, pilt muutus häguseks ning asendus siis pildiga tõmmust noormehest, kes kappas suure linna poole. Willi meelest oli tegemist Calhist päevateekonna kaugusel asuva Hornwoodi ristmikuga, kus tema pärast Greifiga lahingut sai löödud, kuid ta polnud kindel. Kindlasti moonutas kumer pind mõndagi. Ta vaatas küsivalt kääbiku otsa, kuid too ei teinud nägema. Ethenreliks nimetatu näis rahutu. Benno jättis kuuli rahule ja ütles talle, et ärgu muretsegu, Will on siin varemgi olnud ja igasuguseid asju näinud.
"Ja teinud," lisas Will.
"Ja teinud," kinnitas Benno rõhuga. "Ja kui veel teed, saad kere peale."

Ethenrel võttis kuuli juures valve üle. Benno nentis, et Willil oleks pärast kohtumist nende mustadega tark tema juures elada ning igaks juhuks arvestada, et mustad võivad kellegi vähemnähtava talle sappa panna. Nõnda siis koliski Will kompsud oma kunagisse kambrisse tagasi. Pärastlõuna veetis ta Bennole lähimas söögimajas, ehk siis tollessamas, kus Daimir talle unerohtu sisse oli jootnud. Võttis mõned lahjad õlled, sest kanget Valas müüa ei lubatud, ajas juttu ja piidles kohalikke tüdrukuid. Valas olid kenad piigad, ju mõjus haldjametsa lähedus sedaviisi – aga hoopis pipramad kui suuremate linnade tütarlapsed. Mõne tantsu ta õhtul siiski sai, ehkki kohalikud poisid valvasid oma sõbrannasid nagu kurjad koerad. Igatahes vaatas ta, et varakult öökorterisse jõuaks. Benno ja Ethenrel istusid vahetustega kuuli juures. Will kui külaline põõnas mõnuga lõunani, siis peksis Benno ta halastamatult ahjusid kütma ja toitu tooma. Will kõmpis oma tuttavasse söögimajja ja tõi sealt head ja paremat. Benno magas, Ethenrel passis kuuli.

"Miks te seda kuuli nii elu hinnaga valvate?" uuris Will, kanakoib näpu vahel.
"Sa ju nägid, mida see näitab," vastas mees.
"Ja kes sellest siis teab, et seda niiväga kätte saada tahab?" uuris Will edasi.
"Mida kätte saada tahab?" küsis Ethenrel uimaselt. Ta oli pikalt valves olnud ja unine.
"Noh seda kuuli."
"Seda ei taha keegi kätte saada," ütles Ethenrel. "Kui kellelgi on selline sõrmus nagu sinu sõbral, siis näitab kuul, kui temaga midagi halba juhtub ning talle saab abi saata."

"Aah.. Et siis nagu valvepostis..." nentis Will.
"Enam-vähem... Tunned sa Bennot juba kaua?"
"Mitte eriti," vastas Will laest sadavaid lehmakooke meenutades. "Tahad, toon sulle midagi hamba alla? Või miskit vett, et saaks nägu pesta värskemaks?"
"Kuluks ära küll... Või ma käin ise all, istu nii kaua, kui midagi näed, hõika..." sõnas mees tänulikult.

"Teeme nii," sõnas Will kanakoiba edasi järades ning mahutas end tugitooli. Ethenrel kiirustas alla ning Will jäi kuulis heljuvat udu silmitsema. Korraks muutus see õrnalt roosakaks ning udusse avanenud lõhe näitas Royd, kes mingil treeningväljakul mingite noorukitega ilmselt võitles ning nüüd käsivart triikis. Will ei jõudnud veel õieti keskendudagi, kui pilt tagasi uttu kadus. Ethenrel solistas all veega. Will ajas end igaks juhuks murelikult püsti, läks uksele ja hõikas alla: "Kas see on normaalne, kui ma näen vilksamisi Royd?"
"Kui vilksamisi, siis ei saanud ta palju haiget," hõikas Ethenrel vastu. Will istus tagasi. Kuul elas tasakesi oma elu. Näitas ähmast pilti kolmest lumisel teel kappavast ratsanikust. Will kahtlustas, et üks neist võib Feimir olla. Ethenrel tuli tagasi. Will vabastas talle koha – ja siis tuli talle midagi meelde. "Oota üks hetk…"

Will tuhnis oma kotis ja oli peagi metsast leitud suurte valgete sulgedega tagasi. Ethenrel silmitses neid, aga ei imestanud. Vaatas, nagu oleks talle hanesulgi toodud.
"Leidsin need paar nädalat tagasi metsast," ütles Will. "Ammunoolega puu kluge lastult."
"Hm, mis sinul sinna asja oli?" päris Ethenrel väheke umbusklikult. "Dimi ristmiku juurde metsa ma mõtlen."
"Ma käisin seal jahtimas. Olen nimelt jahimees," seletas Will. "Selle ameti juures avastab teinekord kõige eriskummalisemaid asju."
Ethenrel kehitas õlgu. "Mis siin kummalist, haldjametsa post käib Brettoniast juba mõnda aega selliste posthobustega. Ma olen ise kah nendega posti vedanud kunagi."

"Ega see pole ainus huvitav asi," jätkas Will õhinal. "Kas ma rääkisin, kuidas ma nende mustadega tülli sattusin? Bergeni metsas jahtides avastasin huntide jäljed. Ja veel tüki inimese selgroogu. Mööda huntide jälgi minnes leidsin koopa, kus sees oli liharaiumispakk, kirves ja luupuru."
"Mnjah, nende leidudeni ma ei jõudnud," ütles Ethenrel hapult. "Ma käisin Bergenis suhteliselt hiljuti."
"Kui järgmine kord sellise posthobusega lähed, siis ehk võtad mind ka peale?" pakkus Will lootusrikkalt.
"Vaatame..." ütles mees ebamääraselt. "Kust sa selle värgi leidsid?"
"Koopa?"
"Jah."
"Noh, see mägi, mis metsa ääres on. Sealt. Aga kui sinna naasesin, siis oli see kiirelt kokku koristatud ja põrand liivaga kaetud.”
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 10:35 29. Juun 2006

"Ahhaa... seda peaks kunagi uurima minema. Eh? Et koristati plats puhtaks?" küsis Ethenrel.
"Nojah," kinnitas WILL.
"Huvitav, mis liha seal raiuti niiviisi... Ja kuhu see liha pärast sai? Neetud, et ma seal nii vähe olla sain..." kirus mees südamest.
"No mis seal halba ikka olla saab selles, et püsid elus...." lohutas Will, aga see pigem süvendas kaaslase tusatuju ning ta urises midagi väga pahurat ja ebamäärast.

"Kui liigselt ära väsid, siis võid mind kutsuda," pakkus Will. Ethenrel võitles kiusatusega, jäi sellele viimaks alla ning pakkus, et ehk laseks Will tal tõesti tunnikese magada, nad valvavad siin juba viiendat päeva. Will lubas lahkesti tam agama. Ethenrel tõi oma magamiskoti ning mingi madratsi küljealuseks ning keeras end sinnasamasse põrandale. Väljas tilkus räästast lumesulamisvett.

Will istus ja vahtis udust kuuli. Liikuv udu tegi hämmastavalt kiiresti uniseks. Umbes veerandtunniste vahedega tekkis häguseid pilte. Will nägi taas kolme ratsanikku ja mõni aeg hiljem Ebonyt üksinda mingil metsavaheteel kõndimas. Siis läks Orn Brettonias Shaakali kõrtsi uksest sisse, mingi tõmmu tüüp jõudis Dullstrandi ja Roy kõndis mööda Calhi tänavaid. All tehti välisuks vaikselt lahti. Will haaras mõõga igaks juhuks käepärast, kuid postilt ei lahkunud. Keegi vaatas all ringi. Will vaatas korraks aknast välja, kuid see aken oli tänava, mitte hoovi poole. Midagi erilist silma ei jäänud.

See keegi tuli tasakesi trepist üles. Will pigistas mõõka tugevamini peos. Tulija astus koduselt ukselävele. See oli umbes kolmekümne aastane pruunide pisut lokki kiskuvate juustega ja üsna treenitud välimusega haldjavereline mees, kes
põrnitseb Willi üllatunult ja küsis, kes hextor tema veel on.
"Seda küsiksin mina pigem sinult," vastas Will, silmitsedes mehe reisirõivaid ja pikka mõõka.
"Mina elan siin mõnikord, kus sina elad?"
"Mina elan ka praegu siin. Mõnikord olen veel siin elanud," vastas Will.
"Siis me pole lihtsalt ühel ajal siin elanud," järeldas mees.
"Mina olen William, lühidalt Will."
Tulija kummardas kergelt. "Rõõm tutvuda. Mina olen Ley."
"Teised magavad. Et oleks kena, kui sa eriti ei kolistaks," soovitas Will.
"Seda ma arvasin jah, kui sisse tulin ja keegi mu peale ei karjunud," nentis Ley.

Mõlemad muigasid.
"Kuulivalvesse pandi, jah?"
"Andsin lihtsalt Ethenrelile puhkust," ütles Will.
"Ahah, tähendab, kamp elab ohtlikku elu, kui kuuli juures pidev valve," ütles Ley keepi seljast võttes ja nagisse riputades.
“Ei tea,” vastas Will.
"Või siis passivad nad mõnd sõrmusega tüüpi..."
"Pole aimugi," sõnas Will.
"Kuskandis nad möllavad üldse?" küsis Ley koduselt.
"Kust mina pean teadma.." vastas Will talle juba tüdinult.
"Mida sa üleüldse tead?" küsis Ley üllatunult.
"Mina ei tea," nentis Will.
"Sa istud ja vahid asja, mis on väärt pool kuningriiki, ega tea, miks sa seda vahid."

"Noh... Kui kellegiga midagi juhtub, siis ajan Benno ja Ethenreli üles. Küll nemad teavad. Hextor võtaks, anna mulle juba rahu. Ma alles eile saabusin..." seletas Will.
"No kuule, päris igaühel ei lasta kuuli nähagi. Mind hakkab sinu isik juba tõsiselt huvitama," ütles Ley huviga.
"Küsi seda nende käest, miks mul sellised soodustused on, eks," soovitas Will tüdinult.
"Mind huvitab, kui sa ratsanik pole, siis mida sa siin teed." muutus Ley toon karmimaks, mispeale Ethenrel end uniselt istuli ajas.
"No vaata nüüd mis sa tegid..." sõnas Will pahaselt.
"Ley?" sõnas Ethenrel uniselt. "Tore sind näha üle hulga aja."
"Minul sind kah," vastas Ley. "Aga kes too uus noormees on, kui ta teie kambast pole? Teie kamba jaoks on ta ilmselgelt liiga noor."
"Mina sain aru, et ta on Benno vana tuttav," ütles Ethenrel üllatunult. Nüüd vaatasid nad mõlemad väheke kahtlustavalt Willi otsa.
"Bennot tean ma nii umbes kuu aega," tunnistas too. "Vahelduva eduga."
Mehed vaatasid teineteist väga jahmunult, siis ajas Ethenrel end püsti. "Eks Feimir klaarib seda asja, tema grupp."

"Kus Feimir üldse on?" küsis Ley.
"Jõuab õhtuks Dullstrandi. Ley, jääd sa paariks päevaks siia, mul oleks tagumine aeg minna?"
Ley noogutas. "Kui vaja, võin jääda. Vii ainult Daila kontorisse sõna."
Ethenrel hakkas oma asju kokku korjama.
"Tahad siis kuulivalve üle võtta?" küsis Will Leyle otsa vaadates. Väljas hakkas hämarduma.
"Oot, ma otsin alt midagi süüa ja siis vahetan su välja," ütles haldjavereline. Ta tegi endale all priske võileiva ja tuli sellega üles. Will märkas, et Ley silmitseb ta käsi. Sealt polnud ühtki sõrmust ega mud huvitavat leida. See pani mehe justkui veel rohkem imestama. Ta istus kuuli taha ning vaatas siis Willi poole: "Äkki sa tahad mulle endast pisut rääkida?" "Praegu kindlasti mitte," arvas too.

"Miks praegu halb aeg on?" küsis Ley.
"Sest ma tahan minna kõrtsi," sõnas Will jonnakalt.
"Ja oled sa kindel, et sealt pärast tagasi tuled?"
Will vaatas talle kahtlustavalt otsa. “Miks sa seda küsid?”
"Sest ma näen sind esimest korda," ütles Ley. "Lisaks pole sul mingit ettekujutust, kelle hulgas oled ja mida siin teed. Mis tähendab, et sa võid vabalt minna kõrtsi ja pärast tulla tagasi koos kamba semudega siia klaaskuuli vaatama."
Will ohkas. "Kui sa soovid, siis ma võin rääkida sulle, kuidas ma Bennoga tuttavaks sain ja miks ma siin olen."
"Väga meelsasti kuulan," ütles Ley kuuli silmitsedes.
"Heh. Siin pole mul mingeid semusid," muigas Will. "Kodu asub mul Merdeni lähedal. Roy oli mu naaber, kuni ta tööle läks.
Ta perekond elab ikka seal. Minu perekond ka.
"Ahah. Roy," ütles Ley kortsus kulmul. "Kas Roy ikka veel üritab ära tappa kõiki, kelle käes stiletti on näinud?"
"No mind ta päris tappa ei püüdnud," nentis Will.
"No mina pääsesin napilt," ütles Ley.

“Igatahes,” jätkas Will, "Umbes kahe kuu eest kohtasin Royd ühes kõrtsis Brettonia lähedal. Ta oli seal Ebonyga. Igatahes ootasid nad kedagi ja sel ajal saime vesteleda. Igatahes tuli mingi kamp ja siis läksid nad nendega kaasa. Mina sokutasin end kaasa sel eesmärgil, et veidi aega Royga veeta. Ta on mulle nagu vend olnud. Suundusime siis Vala poole. Teel kaklesime mingite vennikestega, kes meie karavani lõksu püüdsid. Võitsime lahingu. Tulime siia. Olime siin. Feimir tahtis minuga rääkida. Seetõttu ma siin elasingi mõnda aega. Aga kui kõik ära läksid ja meie Bennoga siia jäime, siis hakkas jõle igav ja ma harjutasin veidi maagiat, nende raamatute abil muidugi. Kui olin käki kokku keeranud ja kogu toa ära lagastanud, siis sööstsin kiirelt kõrtsi, et mitte koristama jääda. Kõrtsis püüdsid mind kinni mingid tüübid, kes jootsid mulle unerohtu sisse. Neil olid ka stiletid. Siis viidi mind Kelteni poole. Aga ma suutsin põgeneda…"

"Kuidas nad välja nägid?" küsis Ley vahele.
"Haldjaverelised," ütles Will.
"Täpsemalt?" küsis Ley juba murelikumalt.
"Noh sellised kahtlased vennikesed." Ning Will lisas isikukirjeldused.
"Daimir," ütles Ley mõtlikult. "Teist ei tea."
"Nojah," kinnitas Will.
"Miks nad sind jahtisid?" küsis Ley.
"Tahtsid Royd kätte saada."
"Miks Royd?"
"Ja kedagi Ilderiani ka."
Ley tardus. Siis sundis end rahulikuks "Jäi Ilderian terveks?"
"Kust mina tean," ütles Will pahuralt. “Ma pole teda pärast seda karavanisaatmist näinud.”
"Ilderian on mu väga hea sõber," ütles Ley. "Ja Daimirit tunnen ma ka. Mis edasi sai?"
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

EelmineJärgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6