MIALE öeldi, et kui hobune ja saan olemas, hertsog lubas vaikselt laiba ära viia, kui tüdruk ta nagunii juba ära tundis. Mia ütles Jannisele, et teda hertsogile esinema kutsuti. Too rõõmustas, et saab saatjaks tulla, tema kah hertsogi teener. Mia kamandas ta karmilt paigale ning teel vahtis väga hoolega oma seljatagust. Sõdurid tulid pisut tagapool järele, aitasid laiba saani tõsta. Katteriide all oli koos laibaga ka kaks väga korralikult tehtud ammunoolt.
"Mis te arvate, kas tee on turvaline?" uuris Mia.
"Ei oska öelda, röövidest pole kuulda olnud. Kõige turvalisem on, kui oma saani mõnele Asmundseni voorile järgi haagite, neil on alati kaitse kaasas," soovitasid kaardiväelased. Ja Asmundseni vooridega pidi saama kokku leppida firma hoovis äärelinnas. Mia asus silmapilk teele, külmast ja pimedusest hoolimata, lootes, et keegi ei viitsi teda seal jahtida. Kaardiväelased saatsid teda veidi maad. Kui linnast väljas ja omapäi, kontrollis veel kord Ethenreli õlga. Toda oli lähemast uurimisest päästnud rõngassärk, mida ei viitsitud ära tirida. Mia mõtles, miks pole mehe kehale juba templist järgi tuldud, ning kõige loogilisem tundus, et küllap oli rüütlil viimane surm. Ning ta oli igaks juhuks tige kui herilane, juhuks kui mõrtsukaks tõesti ta vend oli. Palju neid tõmmusid noormehi niisuguses põhjakaare provintsis ikka ringi hulgub. Ning Ethenreli otsustas ta iga hinna eest Valasse viia. Nii palju sai ta keha uurides sotti, et üks nool oli lastud selja tagant, teine eest, ja siis olid veel mõõgavõitluse haavad. See tekitas veel rohkem segadust – Mia ei uskunud, et ta vend Ethenreli taolisest võitlejast osavam võinuks olla. Ja üleüldse paistis, et Mia on templi kiirkulleriks hakanud – alles oli ta Raniga samamoodi kaelamurdvalt läbi külma ja pimeda teel.
Järgmisel õhtul märkas ta Assani teeristi lähedal pea kohal tiirlevat kotkast. Kui tee tühi, laskus pisut eespool alla ja hakkas end lumisel põllul keerutama. Mia pidas hobuse kinni ja vaatas. Lumepilvest ilmus välja toosama kääbik, kes teda Rani viimisel aidata püüdis.
"Oi, suur tänu, et tulid, ma vajasingi abi," rõõmustas Mia. Näitas siis kurvalt saani poole. Kääbik tervitas rõõmsalt ja küsis, kas Mia ongi nüüd laibavedajaks hakanud. Siis vabandas kohatu nalja pärast, tuletas veel kord meelde, et ta nimi on Marvin, ja küsis, mis Mia surma asjaoludest teab. Mia siis jutustas. Kordas ka igaks juhuks üle, et tema on Mia. Kääbik vastas, et mäletab jah, see Feimiri lemmik.
"Ma ei taha küll ette heita, aga miks ta varem pole ära toimetatud?" uuris Mia. “Kas ma pean teda nüüd kõik need päevad Valasse vedama, see võtab liiga kaua aega, laibale see halb, ja mina kaotan väga palju aega, sest pean siia ka veel tagasi tulema." Kääbiku märkuse peale Feimiri kohta lõid kõrvad küll õhetama, kuid ta teatas vapralt: "Feimiri ülehoolitsus, ta arvab, et ma nõrk."
"Eh, meil kõigil pidid kõrvad pea küljest ära kukkuma sellest kui uhke ta su üle oli... aga me lihtsalt ei jõudnud kiiremini. Sinu grupi omad võtsid meie töö raja ääres üle, meie pidime Viktaga tulema otse Bergenisse Ethenrelile järgi ja edasi minema Merdeni metsa uurima. Ta pidi meid ootama, aga... nojah…" seletas kääbik. "Ma võtan ta ise üle ja Rania tuli vastu."
Mia: "Oot, räägi mulle ka, mis teised teevad, mis rada, mis seal on?”
Marvin: "Palverändurite rada, me kaitseme rändureid nii, et nad ise sellest ei tea - kas Feimir ei kõnelnud sulle?"
Mia: "Jah, õigus, mis Merdeni metsas on?"
Marvin: "Noh, see röövlipesa. Meil Viktaga on seda kergem uurida, meid vast alla ei lasta."
Mia: "On nad seal ikka alles?"
Marvin: "Kes teab... kui ka pole, siis pilk tasuks peale visata ikka sinna, kus nad olid. Muidu jookseb teie grupp jälle kuhugi neid ummisjalu peksma."
Mia naeratas. "Ole hea, lase Feimirile teatada, et Asmundseni kaubahoov tegutseb väga jõudsalt Bergenis, ja et Finbar on Bergeni hertsogi teenistuses."
"Möh... kes on Finbar?" küsis kääbik.
Mia: "Üks Merdeni omadega mestis olnud väga ohtlikest röövlitest, ehk miski pealik isegi. Merdeni omad osad töötasid Asmundseni juures, ka Finbar."
Marvin: "Ahaha... noh, kui Rania mu varsti välja vahetab, saan lennates minna. Kuhu sa ise plaanid edasi liikuda?"
Mia: "Kas te toimetate Ethenreli Valasse, või teen seda mina?"
Marvin: "Meie ise ikka, miks muidu ma siin... Ja Rania on kuskil Dimi kandis praegu. Liigume järgmise kõrtsini, ma üürin sealt hobuse ja lähen edasi."
Mia: "Selge, ma siis ratsutan tagasi, vaja Finbaril silm peal hoida, ja temaga väikesed arved õiendada, ning uurida, mis Betrays lahti, kas sa tead, kas seal kogu aeg selline sunnitöö olnud? Ja et see naispreestrinna seal valitseb?"
Marvin: "Muidugi seal sunnitöö, kui sinna pagevad need, kes vangi minna ei taha. ja miski sekt seal pidi olema jah, ussikummardajad või midagi sihukest."
Nad sõitsid koos järgmise kõrtsini, Marvin üüris seal hobuse ja sõitis edasi. Mia jäi ööbima. Üles teise korruse kambrisse minnes aga jäi talle silma trepil vastu tulev noormees, kes end pisut ühe külje peale kühmu hoiab ja ettevaatlikult liigub – nagu oleks haavatud. Ometi tõmbus ta viisakalt kõrvale, et naist mööda lasta.
"Aitan?" Mia naeratas kergelt, ulatas elegantselt käe. Sõjamehe olekuga noormees naeratas pisut hädiselt ja võttis käe vastu. "Ma saaksin muidugi ka ise... aga ehk tooksite pigem alt kausitäie sooja vett..." Mia silmitses teda nii palju kui hämaral trepil seda teha sai. Umbes 25, keskmist kasvu, küllalt tugev, õlgadeni pruunid juuksed.
Mia: "Ikka, see pole mingi vaev, mis tuba?"
Noormees vastas, et numbreid pole tubadel, aga ta jätab ukse lahti, ning hakkas tasakesi üles liikuma. Kui Mia kausiga üles jõudis, oli mees ülakeha paljaks koorinud ja harutas küljehaavalt sidemeid maha. Mia pilk liikus automaatselt kõigepealt õlale. Märgikandja see polnud. Mia astus tuppa, togis jalaga ukse kinni. Mees pesi leige veega haava küljest kuivanud koorikuid lahti, vabandas, et daami juuures niiviisi paljalt. Mia silmitses seni ta varustust. Varustusest nägi ta seljakotti, paksu tumedat keepi, mõõgarihma koos pika mõõgaga ja amb toetus nurgas vastu seina. Nooled olid ilmselt seljakotis. Mia vaatas mehe askeldamist ja pakkus siis abi, mis tänuga vastu võeti, selline haav oli küllalt ebamugav ise siduda.
Mia: "Mis siis juhtus?"
Mees esitles end Ta oli Janz Heifer, Calhi kuninga ihukaitseohvitser. Oli Bergenis puhkusel ja oli linnas õnnetu juhus põgeneva kurjategija käest mõõgaga sisse saada, kui kaardiväele appi läks.
Mia: "Bergenis puhkusel? Imelik koht puhkuseks…"
"Mis Bergenil viga?" imestas Heifer. Mia vaatas talle imestunult otsa, samal ajal püüdes haava sättida. "Ma läheks küll pigem lõuna poole, kus ilusad aiad ja villad, mitte ei kükitaks siin külmas ja lumes." Mispeale Heifer tunnistas, et nojah, tegelikult läks ta Bergenisse ühe tüdruku pärast ja nüüd kiire, varsti peab teenistuses tagasi olema, aga selle haava pärast läks aega kaotsi. Mia uuris, mis kurjategija see selline oli. Oli mingi - tont temast aru sai, must nagu kurat ja väle nagu jänes, jäi vahele, kui hertsogi magamistoa aknast sisse ronida üritas.
"Nagu tume nahalt... või mustad riided...? Üritas hertsogi tappa?" kasvas Mia huvi asja vastu. "Nägid sa ka teda?"
Heifer: "Mustad riided olid küll ja tume kah - aga kes see pimedas nii hästi ikka nägi…"'
Mia: "Ja teda kätte ei saadud?"
Heifer: "Ei tea, minust jäädi kammima, ma vaatasin, et üks laks on kirjas, päris laibaks ei taha saada."
Mia: "Hmh, tal mingit silmapaistvat asja polnud, relva, mille järgi ära tunda?"
"Mõõk oli sihuke kõver..." meenutas mees.
Mia: "Huvitav... viska ennast voodi pikali, siis saan paremini ravida."
Heifer sättis ennast ettevaatlikult pikali. Haav oli löögist, mitte torkest, käsivartel paar väiksemat kriimu ka.
"Olen preester, vaatan, mis siin teha saan," ütles Mia mahedalt. Mees palus, et ärgu ainult väga haiget tehku, kui võib. Mia noogutas ning pani oma shalaväe mängu. Haav tõmbus kokku, ainult väike kriim jäi näha. Heifer hoidis kõik selle aja silmad kinni ja küsis viimaks, millal valus hakkab.
"Tee nüüd silmad lahti, korras," lubas Mia. Heifer tegi silmad lahti, siis kergitas ennast ettevaatlikult. Vaatas, siis tänas ja küsis, mis jumalale ohverdama peab.
Mia: "Fharlanghnile, aga räägi parem, kuidas Calhis elu on, ma natuke tahaks teada, siis jätan su rahule."
"Calhis? Kuninganna tegeleb maagiaga, see on päris põnev, korjab võimekamaid shalasid enda ümber ja tal on Kelteni lähedal metsas treeningplats," seletas Heifer. "Kuningas käib jahil ja peab armukest nagu räägitakse."
Mia: "Hm... veider, mis ta siis nende shaladega teeb? Need shalad on vist mingid võlurid?"
Heifer: "On jah, eks nad võrdlevad oma oskusi ja õpivad üksteise käest. ega mina kah täpselt tea."
Mia: "Aga mis nende kõikide shaladega peale hakata, kui nad on kõik üksteiselt õppinud?"
Mees ütles, et ei tema tea, see kuninganna mure. Naeris, et tema on käsutäitja, mitte isemõtleja.