Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Brettonia

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 12:56 13. Nov 2005

MIALE öeldi, et kui hobune ja saan olemas, hertsog lubas vaikselt laiba ära viia, kui tüdruk ta nagunii juba ära tundis. Mia ütles Jannisele, et teda hertsogile esinema kutsuti. Too rõõmustas, et saab saatjaks tulla, tema kah hertsogi teener. Mia kamandas ta karmilt paigale ning teel vahtis väga hoolega oma seljatagust. Sõdurid tulid pisut tagapool järele, aitasid laiba saani tõsta. Katteriide all oli koos laibaga ka kaks väga korralikult tehtud ammunoolt.

"Mis te arvate, kas tee on turvaline?" uuris Mia.
"Ei oska öelda, röövidest pole kuulda olnud. Kõige turvalisem on, kui oma saani mõnele Asmundseni voorile järgi haagite, neil on alati kaitse kaasas," soovitasid kaardiväelased. Ja Asmundseni vooridega pidi saama kokku leppida firma hoovis äärelinnas. Mia asus silmapilk teele, külmast ja pimedusest hoolimata, lootes, et keegi ei viitsi teda seal jahtida. Kaardiväelased saatsid teda veidi maad. Kui linnast väljas ja omapäi, kontrollis veel kord Ethenreli õlga. Toda oli lähemast uurimisest päästnud rõngassärk, mida ei viitsitud ära tirida. Mia mõtles, miks pole mehe kehale juba templist järgi tuldud, ning kõige loogilisem tundus, et küllap oli rüütlil viimane surm. Ning ta oli igaks juhuks tige kui herilane, juhuks kui mõrtsukaks tõesti ta vend oli. Palju neid tõmmusid noormehi niisuguses põhjakaare provintsis ikka ringi hulgub. Ning Ethenreli otsustas ta iga hinna eest Valasse viia. Nii palju sai ta keha uurides sotti, et üks nool oli lastud selja tagant, teine eest, ja siis olid veel mõõgavõitluse haavad. See tekitas veel rohkem segadust – Mia ei uskunud, et ta vend Ethenreli taolisest võitlejast osavam võinuks olla. Ja üleüldse paistis, et Mia on templi kiirkulleriks hakanud – alles oli ta Raniga samamoodi kaelamurdvalt läbi külma ja pimeda teel.

Järgmisel õhtul märkas ta Assani teeristi lähedal pea kohal tiirlevat kotkast. Kui tee tühi, laskus pisut eespool alla ja hakkas end lumisel põllul keerutama. Mia pidas hobuse kinni ja vaatas. Lumepilvest ilmus välja toosama kääbik, kes teda Rani viimisel aidata püüdis.

"Oi, suur tänu, et tulid, ma vajasingi abi," rõõmustas Mia. Näitas siis kurvalt saani poole. Kääbik tervitas rõõmsalt ja küsis, kas Mia ongi nüüd laibavedajaks hakanud. Siis vabandas kohatu nalja pärast, tuletas veel kord meelde, et ta nimi on Marvin, ja küsis, mis Mia surma asjaoludest teab. Mia siis jutustas. Kordas ka igaks juhuks üle, et tema on Mia. Kääbik vastas, et mäletab jah, see Feimiri lemmik.

"Ma ei taha küll ette heita, aga miks ta varem pole ära toimetatud?" uuris Mia. “Kas ma pean teda nüüd kõik need päevad Valasse vedama, see võtab liiga kaua aega, laibale see halb, ja mina kaotan väga palju aega, sest pean siia ka veel tagasi tulema." Kääbiku märkuse peale Feimiri kohta lõid kõrvad küll õhetama, kuid ta teatas vapralt: "Feimiri ülehoolitsus, ta arvab, et ma nõrk."

"Eh, meil kõigil pidid kõrvad pea küljest ära kukkuma sellest kui uhke ta su üle oli... aga me lihtsalt ei jõudnud kiiremini. Sinu grupi omad võtsid meie töö raja ääres üle, meie pidime Viktaga tulema otse Bergenisse Ethenrelile järgi ja edasi minema Merdeni metsa uurima. Ta pidi meid ootama, aga... nojah…" seletas kääbik. "Ma võtan ta ise üle ja Rania tuli vastu."

Mia: "Oot, räägi mulle ka, mis teised teevad, mis rada, mis seal on?”
Marvin: "Palverändurite rada, me kaitseme rändureid nii, et nad ise sellest ei tea - kas Feimir ei kõnelnud sulle?"
Mia: "Jah, õigus, mis Merdeni metsas on?"
Marvin: "Noh, see röövlipesa. Meil Viktaga on seda kergem uurida, meid vast alla ei lasta."
Mia: "On nad seal ikka alles?"
Marvin: "Kes teab... kui ka pole, siis pilk tasuks peale visata ikka sinna, kus nad olid. Muidu jookseb teie grupp jälle kuhugi neid ummisjalu peksma."

Mia naeratas. "Ole hea, lase Feimirile teatada, et Asmundseni kaubahoov tegutseb väga jõudsalt Bergenis, ja et Finbar on Bergeni hertsogi teenistuses."
"Möh... kes on Finbar?" küsis kääbik.
Mia: "Üks Merdeni omadega mestis olnud väga ohtlikest röövlitest, ehk miski pealik isegi. Merdeni omad osad töötasid Asmundseni juures, ka Finbar."
Marvin: "Ahaha... noh, kui Rania mu varsti välja vahetab, saan lennates minna. Kuhu sa ise plaanid edasi liikuda?"
Mia: "Kas te toimetate Ethenreli Valasse, või teen seda mina?"
Marvin: "Meie ise ikka, miks muidu ma siin... Ja Rania on kuskil Dimi kandis praegu. Liigume järgmise kõrtsini, ma üürin sealt hobuse ja lähen edasi."
Mia: "Selge, ma siis ratsutan tagasi, vaja Finbaril silm peal hoida, ja temaga väikesed arved õiendada, ning uurida, mis Betrays lahti, kas sa tead, kas seal kogu aeg selline sunnitöö olnud? Ja et see naispreestrinna seal valitseb?"
Marvin: "Muidugi seal sunnitöö, kui sinna pagevad need, kes vangi minna ei taha. ja miski sekt seal pidi olema jah, ussikummardajad või midagi sihukest."

Nad sõitsid koos järgmise kõrtsini, Marvin üüris seal hobuse ja sõitis edasi. Mia jäi ööbima. Üles teise korruse kambrisse minnes aga jäi talle silma trepil vastu tulev noormees, kes end pisut ühe külje peale kühmu hoiab ja ettevaatlikult liigub – nagu oleks haavatud. Ometi tõmbus ta viisakalt kõrvale, et naist mööda lasta.

"Aitan?" Mia naeratas kergelt, ulatas elegantselt käe. Sõjamehe olekuga noormees naeratas pisut hädiselt ja võttis käe vastu. "Ma saaksin muidugi ka ise... aga ehk tooksite pigem alt kausitäie sooja vett..." Mia silmitses teda nii palju kui hämaral trepil seda teha sai. Umbes 25, keskmist kasvu, küllalt tugev, õlgadeni pruunid juuksed.

Mia: "Ikka, see pole mingi vaev, mis tuba?"
Noormees vastas, et numbreid pole tubadel, aga ta jätab ukse lahti, ning hakkas tasakesi üles liikuma. Kui Mia kausiga üles jõudis, oli mees ülakeha paljaks koorinud ja harutas küljehaavalt sidemeid maha. Mia pilk liikus automaatselt kõigepealt õlale. Märgikandja see polnud. Mia astus tuppa, togis jalaga ukse kinni. Mees pesi leige veega haava küljest kuivanud koorikuid lahti, vabandas, et daami juuures niiviisi paljalt. Mia silmitses seni ta varustust. Varustusest nägi ta seljakotti, paksu tumedat keepi, mõõgarihma koos pika mõõgaga ja amb toetus nurgas vastu seina. Nooled olid ilmselt seljakotis. Mia vaatas mehe askeldamist ja pakkus siis abi, mis tänuga vastu võeti, selline haav oli küllalt ebamugav ise siduda.
Mia: "Mis siis juhtus?"

Mees esitles end Ta oli Janz Heifer, Calhi kuninga ihukaitseohvitser. Oli Bergenis puhkusel ja oli linnas õnnetu juhus põgeneva kurjategija käest mõõgaga sisse saada, kui kaardiväele appi läks.
Mia: "Bergenis puhkusel? Imelik koht puhkuseks…"
"Mis Bergenil viga?" imestas Heifer. Mia vaatas talle imestunult otsa, samal ajal püüdes haava sättida. "Ma läheks küll pigem lõuna poole, kus ilusad aiad ja villad, mitte ei kükitaks siin külmas ja lumes." Mispeale Heifer tunnistas, et nojah, tegelikult läks ta Bergenisse ühe tüdruku pärast ja nüüd kiire, varsti peab teenistuses tagasi olema, aga selle haava pärast läks aega kaotsi. Mia uuris, mis kurjategija see selline oli. Oli mingi - tont temast aru sai, must nagu kurat ja väle nagu jänes, jäi vahele, kui hertsogi magamistoa aknast sisse ronida üritas.

"Nagu tume nahalt... või mustad riided...? Üritas hertsogi tappa?" kasvas Mia huvi asja vastu. "Nägid sa ka teda?"
Heifer: "Mustad riided olid küll ja tume kah - aga kes see pimedas nii hästi ikka nägi…"'
Mia: "Ja teda kätte ei saadud?"
Heifer: "Ei tea, minust jäädi kammima, ma vaatasin, et üks laks on kirjas, päris laibaks ei taha saada."
Mia: "Hmh, tal mingit silmapaistvat asja polnud, relva, mille järgi ära tunda?"
"Mõõk oli sihuke kõver..." meenutas mees.
Mia: "Huvitav... viska ennast voodi pikali, siis saan paremini ravida."

Heifer sättis ennast ettevaatlikult pikali. Haav oli löögist, mitte torkest, käsivartel paar väiksemat kriimu ka.
"Olen preester, vaatan, mis siin teha saan," ütles Mia mahedalt. Mees palus, et ärgu ainult väga haiget tehku, kui võib. Mia noogutas ning pani oma shalaväe mängu. Haav tõmbus kokku, ainult väike kriim jäi näha. Heifer hoidis kõik selle aja silmad kinni ja küsis viimaks, millal valus hakkab.

"Tee nüüd silmad lahti, korras," lubas Mia. Heifer tegi silmad lahti, siis kergitas ennast ettevaatlikult. Vaatas, siis tänas ja küsis, mis jumalale ohverdama peab.
Mia: "Fharlanghnile, aga räägi parem, kuidas Calhis elu on, ma natuke tahaks teada, siis jätan su rahule."
"Calhis? Kuninganna tegeleb maagiaga, see on päris põnev, korjab võimekamaid shalasid enda ümber ja tal on Kelteni lähedal metsas treeningplats," seletas Heifer. "Kuningas käib jahil ja peab armukest nagu räägitakse."

Mia: "Hm... veider, mis ta siis nende shaladega teeb? Need shalad on vist mingid võlurid?"
Heifer: "On jah, eks nad võrdlevad oma oskusi ja õpivad üksteise käest. ega mina kah täpselt tea."
Mia: "Aga mis nende kõikide shaladega peale hakata, kui nad on kõik üksteiselt õppinud?"
Mees ütles, et ei tema tea, see kuninganna mure. Naeris, et tema on käsutäitja, mitte isemõtleja.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 9:31 18. Nov 2005

"Aga ma olen kuulnud, tal vist ka mingi maagide kool? Või ta õpetab ainult shalasid?" uuris MIA. Heifer kehitas õlgu, ütles, et temasuguseid selliste asjade lähedale ei lasta ning tema on peamiselt kuninga teenistuses.
Mia: "Hmh, ja kuidas Brettonia suhtus sellesse maagiaõpteamisse? Seal vist shalade tegevus keelatud..."
Nojah, aga Brettoniaga eriti ei suhelda, kummalgi oma kord ja seadused, seletas Heifer. Ega see tähenda, et sugulased.
"Kuningas vist kuninganna tallaalune, jutud räägivad," naeris Mia. Tont seda teab, kuningannal pigem hea meel, kui mees oma sõbranna seltsis ja tema rahule jätab, arvas Heifer.
"Kunigannal armukesi pole?" Mia muigas.
Heifer: "Pole kuulda-näha olnud."

Mia tänas uudiste eest ning saatis Heiferiga Lazarile tervitused. Siis läks ära magama. Hommikul ärgates võttis kõigepealt flöödi, mängis ning mõtles, kuhu nüüd edasi suunduda.

--------------------
SHALIF pinnis oma võõrustajat, et too veel ühe tiiru õhtul kõrtsides teeks, enne kui külaline lahkuma hakkab. Too ohkas, kuid lootuses oma koormast lahti saada läks siiski. Oli paari tunni pärast tagasi teatega, et keegi oli vist kinni võetud ja Shalifilt kukkus kahtlus ära. Ei teata, kes täpselt oli, mingi võõras pätt. Shalif igatses Mia järele, kaks pead on kaks pead ja õde oli üsna nutikas teabekoguja.

Pärast keskööd asus Shalif teele läbi vaiksemate tänavate linnast välja. Tal oli plaanis minna läbi metsa Brettoniasse, kuid alguses läks veidi maad mööda Dimi maanteed, et jõuda õige ärapööramise kohani. Maantee oli öösel tühi ja koidikul jõudis ta ühe väikese kõrtsini. Öösel liikumine, päeval magamine. Ning kõrtsituppa astudes kuulis ta kauget flöödihäält. Läks ülakorrusele ja koputas uksele, sest pillimäng näis kahtlaselt tuttavana.

Mia pistis koputust kuuldes noa igaks juhuks hõlma alla ning küsis, kes on.
Shalif: "Kes on, kes on, mina olen… oma liha ja veri....”
Mia tõmbas siis ettevaatlikult ukse lahti.
Shalif: ikka olen mina
"Tule sisse," sõnas Mia ükskõikse näo ja häälega. Kiikas korraks koridori, enne kui ukse kinni pani. Siis läks venna juurde ja seisis ta ette.

Shalif: //kata kätega nägu ja munad
Mia: ok, siis saab kõrvakiilu
Shalif: sygan põske, ilmselgelt ebameeldiv..
Shalif: //rohkem midagi ei tulegi?
Mia: Mia sisistab hamaste vahelt " Tõbras"
Shalif: hingan kergendatult välja

Mia: "Mida sa tahad? Ei, mul pole kaneeli ega ka selle vastumürki." Hääl on põlastav, kalk.
Shalif: kergitan yhte kulmu
Shalif: ma hoian natukene naeru tagasi
Shalif: "Kaneeli?, Ei aitäh."
Mia: "Või tuli õde meelde? Millega ma selle au küll olen ära teeninud?"
Shalif: "Viimane kord kadusid sina ju ära ja kui ma kuulsin, et sa olid Bergeni kandis, siis ma tulin sind otsima."
Mia: "Sina pidid püsima ravija juures, mitte sealt jooksu pistma."
Shalif: "Ei pidanud, mul lubati ära minna, ja ma otsisin sind, aga ei leidnud."

Mia: "Aga tead, ma ei usu sind enam, sa oled nii kaua ära olnud, ja ma ei tea, millega sa oled tegelenud." Mia istus lauale ja toetas lõua mõtlikult, murelikult kätele. "Ma ei tea enam, kes sa oled."
Shalif: "Ma võiks sulle sedasama öelda." Ta asetas oma relvavöö ja ammu nurka ja astus neist eemale.
"Aga sa jätsid mu üksi, ma olin seal üsna üksi…" Mia hääl oli pigem kurb kui süüdistav.
Shalif: "Anna andeks palun, ma mõtlesin, et sa oled koos oma sõpradega ja sa mind rohkem näha ei taha. Ja kui sind päeva jooksul välja ei ilmunud, siis läksin ma Calhi, oma kättemaksu saama..." Ta võttis üleriided ära ja istus.

Mia: "Ma ei teadnud juba siis, kes sa enam oled, või kas oled ikka see, kes olid enne, ja sellest ka minu ettevaatlikus. Kõige hullem oleks, kui sina, keda ma ainukesena täielikult usaldasin, seda kuritarvitaks, ja ma ei tahtnud seda teada ja ma ei julgenud ka riskida."
Shalif: "Needku kõik kõrbe sada deemonit mind selle eest, kui ma oma hõimu peaks reetma, perekonnast ma ei julge mõeldagi."
Mia: "Njaaa, aga sa oleks võinud teised, kellega ma aeg-ajalt koos liigun, reeta."
Shalif: "Miks sa neid kardad? Kui nad mulle halba ei tee, siis ei tee ka mina neile halba."
Mia: "Ütleme nii, et vahepeal on minu põhimõtted muutunud. Ka nemad ei tee sulle liiga, kui sina neile midagi ei tee, aga sa juba vist oled nende kallale läinud, kas teades või siis mitte...."
Shalif: "No sa oleks võinud selle ära hoida ju."

Mia: "Mind polnud seal, kui sa Ethenrelile kallale läksid"
"Mina, kellele?" küsis Shalif üllatunult. Mia kirjeldas talle Ethenreli. Lisas, et mees tapeti hertsogilossi lähedal.
"Ei, mina see ei olnud, mulle kyll pakuti, aga ma ei tee mõrvatööd. Ei tapetud lossi lähedal, ma tean, kes ja kus ta tapeti ja ka kuidas. Ma jõudsin muidugi liiga hilja, oleks ta lollike mind kuuland, aga ei, on ikka vaja jahuda et ma kuripaha. Kui natuke teistmoodi välja näed, tulevad kõik sind süüdistama," torises Shalif pahuralt. "Ja ma ka tean, kes selle mõrva tellis."
Mia: "Siis sa ikka tead, et ta tapeti?"
Shalif: "Kes ei tea, terve linn lõi kella sellepärast ja ajas mind odadega taga. Mitte et ykski oleks neist mind seal näinudki."
Mia: "Minu teada see hoiti üldse saladuses."

"Nagu ka see kuulujutt linnas, et minu pea eest on välja pandud 50 kulda. Oleks võinud siis vähemalt suurema summa panna..." Shalif oli ilmselgelt pettunud. "Aga kui see sind rahustab, siis Ethenreli mina ei tapnud, ta kyll harjutas oma ambu minu peal, aga ma luban sulle, et mina teda ei tapnud."
Mia: "Ma proovin sind uskuda."
Shalif: "Jah seda mõtlesin ma ka, kuni mingi hoorapojast tõbras ennast minuks nõidusega moondas ja siis mu hobusega jalga lasi."
Mia: "Sa ütlesid enne, et tead, kes ta mõrva tellis....."
Shalif: "Jah"
Mia: "Ja sa seda mulle ei ütle?"
Shalif: “Ütlen. Aga enne räägi mulle, kes su sõbrad on ja mida nad teevad, siis ma vähemalt saan mingi põhjuse mõelda, kui sa vahepeal jälle kummaliselt käitud."

Mia: "Eks ma ütle neile, nemad ise otsustavad, palju nad ennast näitavad, aga me läksime minu küsimusest mööda, kes oli see, kes mõrva tellis"
Shalif: "Ma siis ytlen, kui nendega kokku saan, enne ma ei leia põhjust, miks ma peaks sinu elu veel rohkem ohtu seadma. Mul nagunii juba jooksevad mingid vennad lehmasõnniku ämbritega sabas."
Mia: "Miks sa peaks nendega kokku saama? See mõrv on minu asi, see surnu kaitses ja aitas mind kunagi."
Shalif: "Noh, nyyd ta on surnud ja puhaku ta rahus. Sa võid kindel olla, et tema eest saab tasutud."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 19:19 22. Nov 2005

"Vaata, seda kindlasti, aga meil võtab aega see välja uurida, kes mõrvar oli, samas kui sa saaks aidata. Ja palun, ära hakka välja pressima," ütles MIA.
SHALIF: “Ma ei pressi välja, vastupidiselt sinule. Sind isegi ei huvita, mis Bergenis minuga juhtus, ainuke asi, mis sind edasi lykkab hetkel on sinu ordu. Ma olen nõus aitama ja sa tead, mis ma vastu tahan."

Mial tõmbusid silmad pilukile. "Ma ei tea üldse, kus sa oled olnud, või kaua sa oled siin olnud, kust ma tean küsida, mis sinuga siin on jutunud? Ma ei tea, mida sa oled teinud, ja mul pole mingeid tõendeid, ja ma pean reetma teised inimesed, kes on mind aidanud, või andma nende kohta teavet… anna andeks kallis vend, aga minul pole seda õigust, ma ei otsusta selle üle."
Shalif: "Kas sa yldse kuulasid, mida ma rääkisin?"
Mia: "Mida sa vastu tahad? Ja ära ürita!"
Shalif: "Igatahes said sa väga valesti aru. Ma ytlesin, et sina ei pea midagi rääkima, ma saan sinust aru. Mind lihtsalt huvitab, et kes need salatsejad on, kes mu õde kaitsevad ja yldiselt head teevad, oleks tore mõnega rääkida - aga kui nad ei taha seda, siis nojah, nende valik."
Mia: "Uudishimu on tervisele paha, kas tead."

Shalif: "Jah, ma olen sellest juba ammu aru saanud, aga mõista mind palun, ma ei taha sinu elu ohtu seada. Sina ei ela kolme lõõmavat tulepalli yle, isegi yhest piisaks sulle vast. Ja see, et mind ajavad igast nõiad ja palgamõrvarid juba kuu aega taga, on täiesti tyhi-tähi? Tore tore… seda enam, et sa ei tea, kellega sa mängid, või millega…"
"Ma ütlesin,” Mia surus ärritust maha, "miks ma selline olen, ma ei tea, kas sina oled mulle ohtlik, aga hea küll, kui sa mind ei aita, pean ise välja uurima."
Shalif ohkas. "Sa vist ikka yldse enam ei kuula, mida ma räägin."
Mia: "Ja pealegi on mul siin veel arveid õiendada, nii et sul saab üsna tegus olema mind kaitstes."
Shalif kergitas kulmu.
"Oh, mõelda vaid, kui ma Finbari kohtaks, polegi ammu näinud" Mia sättis nuge vööle.
Shalif kergitas teist kulmu. "Kas ta on siin kõrtsis?"

"Kes? Mis?" Mial oli juhm nägu. Shalif irvitas. "Lõpeta nyyd ära. Sul poleks põhjust Finbarist rääkida, kui sa teda viimasel ajal näinud poleks. Ja kui sa polegi teda näinud, siis see eelnev jutt, mis sa siin rääkisid, ei kõlba koerale ka."
Mia: "Mida? Et mina Finbari kaaslane? Ma kardan, et ma ei meeldi talle enam nii nagu varem."
Shalif oleks tahtnud pea vastu lauda pooleks lüüa. "Olgu, ma tegelikult tean, et sa naudid seda."
Mia: "Ei, mul pole selleks aega."
Shalif: "Kiirustad sõõma?"
Mia naeratas vaevumärgatavalt. "Ei, mul on vaja see mõrvar kiirelt leida, enne, kui tema leiab mõned rändurid, kaasaarvatud minu, see on kõik."
Shalif kõõksus naerust .

"Minu arust pole see naljakas, Betray sõdalased löövad valusalt..." Mia oli tõsine.
Shalif: "Et Finbar on nyyd Betray sõdalane?"
Mia astus uksest välja. "Võid siin oodata või ka sööma tulla…"
Shalif: "Bergenist jala on yhe ööga pikk maa, aga jah, ma sööks küll natuke."

All hakkas juba tasapisi kõrtsilisi kogunema. Ülevalt läks veel mingi unise näoga noormees alla kohe pärast Miat ja Shalifi. Seadis end kõrvallauda ja sonkis isutult oma hautist. Shalif jõi mõnuga teed, Mia nokitses vähehaaval süüa. Korraks vangutas pead: "Ei saa mind aidata, ei saa..." Vend muigas. Noormees kõrvallauas vaatas neid korraks kahtlustavalt. Shalifi muigamine vihastas õde ning ta läks välja värsket õhku hingama. Noormees jättis oma hautise sinnapaika ja läks samuti välja. Mia nägi, kuidas nooruk tallist hobuse tõi ja Dimi suunas minema ratsutas. Mia poleks tahtnud üldse tagasi minna, aga väljas oli külmavõitu ning tagasi tuli kunagi nagunii minna.

"Mis sul siis hetkel plaanis?" Mia vaatas enda ette rääkides.
Shalif: "Ma ytlesin, et ma lähen käin Valast läbi."
Mia: "Kui ma tuleks sinuga kaasa? Või sulle ei sobi?" Ta mõtles, et üksi ei teeks ta Bergenis nagunii midagi ära.
Shalif: "Loomulikult sobib. Ma lootsingi, et sa kaasa tahad tulla."
"Selge, siis varsti minek." Mia tõusis püsti. "Võtad eraldi toa, või oleme ühes?"
Shalif: "Vast eraldi, ma olen voodis laiutaja."
Mia: "Sa oleks põrandal maganud…"

Magamise mõttest nad siiski loobusid. Shalif leppis saunaga. Mia mõtles veidi ning marssis siis Shalifile sauna järele. Too keeras kähku endale räti ümber ja läks uurima, kes uksele taob.
Mia: “Ma tahan kiirelt liikuma hakata.”

Nad rentisid saani, kuna kahepeale üks hobune, ning asusid teele, sihiga jõuda Valasse. Shalif, kel öine rännak selja taga, jäi üpris kohe magama. Mia juhtis hobust. Pärast umbes tunnist sõitu märkas Mia, kuidas põhja poolt metsast kolm tüüpi neil teed ära lõikama tulid. Kaks neist olid Bergeni mustad, kolmas tundus tavaline inimene.

Shalif: //kui ma oleks ärkvel, siis ma oleks rämedalt mures...
Shalif: //keegi sonib läbi une, "kuule ära jama palun, tule kaissu, paaalluuun:"

Mia kahandas hoogu ja sakutas Shalifi ärkvele. Shalif tahtis seda vaatepilti nähes kohe edasi magada. Betraylased ratsutasid aeglaselt saanile vastu ja mustad tõmbasid vibudele nooled peale. Kolmas neist oli Mia ja Shalifi jaoks täiesti võõras keskealine mees. Too tõstis käe, andes märku peatuda ja seepeale jäid ka teised seisma. Mia peatas kuulekalt saani.
“Palun ärge laske!" karjatas Mia. Mees ratsutas lähemale. Mia tundis ta ratsu ära, see oli hommikul kõrtsist Dimi poole sõitnud noormehe hobune. Seepeale loitsis ta kiiruga Shalifi nähtamatuks, lootes, et vend tulijatele kaugelt silma ei jäänud.

Mees tuli lähemale, uuris saani.
Mia: "Kes te olete? Mis te minust tahate? Palun ärge tehke mulle kurja!"
"Me otsime seda noormeest, kes teiega koos oli," ütles mees saani sisse vaadates
Mia: "Ta ütles midagi selle hobuse kohta, ei saanud päris hästi aru, et tuttav vist..." Mia näitas peaga selle tuttava hobuse poole. Mees vaatas korraks tagasi ja üks betraylastest liikus lähemale.
Mia: "ja ta palus peatuse teha, saavat ise hakkama, uuris midagi teel ja selle ääres, ta oskab hästi jälgi lugeda."

Mees jäi mõttesse ning silmitses Miat. Vaatas talle väga pingsalt otsa. "Valetad," ütles siis kindlalt. Mia vaatas talle jultunult otsa. "Võib-olla tõesti."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 16:27 27. Nov 2005

"Mul pole tema suhtes halbu kavatsusi," ütles mees. "Mul on korraldus viia ta ülekuulamisele, mis võib ta vabastada süüdistusest."
MIA naeratas rahulikult ja enesekindlalt. "Ma kardan, et mina ei saa siin aidata, mul pole oskusi, et teda kätte saada. Milles teda siis süüdistatakse?"
"Mõrvas. Aga emand tahab teada, mida ta teadis mõrvatust. Kui ta tuleb ja sellest räägib, lastakse tal minna."
Mia: "Miks on mõrvatu oluline? "
"Sellest mulle ei räägitud. Kuid ta peab olema oluline, kui anti korraldus seda noormeest kõigil teedel püüda."
"Aga kahjuks ei saa mina siin aidata," ütles Mia. "Või vähemalt ei tea ma, mismoodi saaks."

"Keerake tagasi ja sõidame Bergenisse. Seal arutame," nõudis mees.
"Oot, oot, keda te nüüd üle tahate kuulata, mind või seda meest, keda otsite?" protestis Mia.
"Seda meest, keda otsime, aga ilmselt kuulatakse üle siis ka teid, et me mehe jälile sedakaudu jõuaksime. Midagi te temast ju teate - midagi sellist, mida te öelda ei taha…" sai ta vastuseks. "Ärge viitke aega, keerake saan ringi."

Mia hakkas saani pöörama. Mees taganes, et talle kitsal lumisel teel ruumi teha. Mia sosistas läbi hammaste, et peaks vist ründama, tal väike plaan – ja hetk hiljem vihises ammunool temast mööda Miaga kõnelnud mehe poole, tühistades ühtlasi SHALIFI nähtamatusloitsu. Mees sai pihta ning kihutas kohe metsa. Shalif oli piisavalt väle, et teistki noolt talle järele kihutada, kuid see jäi põgeneja keebi sisse rippuma.
Mia: MEEESSS, nii ei rünnata

Saan oli üsna põiki keset teed, küljega mustade poole. Nood olid üks paremas, teine vasakus teeservas ja läksid tigedaks. Esimese nooled läksid Miast üsna napilt mööda, teine aga saatis omad saanihobuse pihta. See vajus aiste vahel pikali. Mia üritas loitsida üht mustadest pimedaks, too taganes korraks, kuid ei pannud vibu käest.

Mia: vend suudab mu tunniga tagaotsitavaks muuta, armas
Shalif: oleks sa karvavõrdki huvi tundnud, ma isegi ytlesin sulle, aga ei, oli vaja jahuda oma sõpradest
Mia: elu oli enne seda ilus
Shalif: welcome to my world
Mia: kui Mia oleks huvi tundnud, oleks ta ammu vennale head aega öelnud

Nüüd ründasid mustad kahelt poolt. Nad olid hämmastavalt kiired laskjad, ehkki sihtimisega väga vaeva ei näinud. Küllap oli nooli laialt käes. Igatahes ei vaevunud need tüübid hobust korralikult seisma tõmbama laskmise ajal, juhtisid põlvedega. Shalif ründas ühte neist ning haavas kergelt. Mia proovis sedasama noaga lüüa, kuid veidi üllatunud ratsur jõudis eest ära keerata. Too, kes teisel pool saani, laskis üle hobusekorjuse Shalifi pihta, tundus, et Miat ei võta ta eriti tõsiselt.

Mia: teeem, nii ikka ei saa oskustel käest minna lasta
Mia: mõni mees ikka ei tea, kui ohtlik nuga tegelikult on
Shalif: see ots eespool, õeke, eksole
Mia: kas pimedana õpetada on parem vennake?

Kaks esimest noolt vihisesid neil üle pea, kolmas... kolmandaga sai Shalif korralikult pihta. Teine laskja taganes pisut ja sihtis samuti Shalifi. Too aga varjas enda vaenlase hobuse taha ja käskis Mial kärmelt lüüa. Ise virutas mõlema käega, ühes saabel ja teises lühike mõõk. Kostis mingit sisisevat heli. Mia virutas omakorda nugadega ning tal oli tunne, nagu oleks üks neist turvisesse kinni jäänud. Musta telkmantli alt aga polnud nähagi, mis turvis neil oli või kuidas see paiknes. Kuid see pidi olema ootamatult paks. Tabatud must andis kannuseid ja kihutas edasi kaaslase poole. Shalifi mõõk libises mööda naharibasid, mis ülalpoolt pikkade saabaste sääri ründajate reisi katsid, ja käristas tuunika lõhki. Säärt mööda jooksis peenike verenire alla. Mia lõi ka, aga mitte nii edukalt.

Mia: kurat, kas ma pean nüüd endale kahekäe mõõga muretsema
Shalif: "Mul hakkavad trikid otsa saama…" Ta ründas haavatut, too sisises veel ja sai verisemaks.
Shalif: mis Mia teeb?
Mia: mõtlen
Mia: mida ma seal täksin
Mia: ok, üritan siis mingit venda tagajärjetult lüüa
Shalif: aitäh
Mia: nugadega
Mia: aitäh?
Shalif: sul ainult yks vend on ju

Järgmise rünnakuga suutis ka Mia oma noa veriseks saada. Seepeale sisistas terve must haavatule midagi, nad taganesid korraga eemale ja kihutasid galopis Bergeni poole, niiviisi ringiga metsaserva pidi. Rünnatud lasksid neile ammunooli järele. Üks mustadest sai noole selga. Ja siis nägid Mia ja Shalif ka põhjust, miks neid rahule jäeti - Dimi poolt lähenes suur kaubavoor. Asmundseni voor.

Mia: "Nii, mis teeme?"
Shalif: "Vannu veel."
Mia: "Oot, mõtleks nüüd kiirelt midagi välja…"
Shalif: "Sa vana kuradi p****… Mina norima ei hakka."
Mia: "Aga me peame siit kuhugi kaugele kiirelt saama."

Voorisulaste paar ratsutas lähemale, ammud valmis, küsisid, mis juhtus.
Mia: "Meid rünnati."
Voorilt said nad esmaabi ning vooriülemalt õnnestus ka kõige kehvem veohobustest välja kaubelda ning nad liikusid kiiruga Dimi poole edasi.

Shalif: "On sul väga kiiresti Valasse vaja liikuda?"
Mia: "Mis ettepanek siis?"
Shalif: "Ma veedaks peale selliseid syndmusi päevakese Brettonias. Ma ei arvanud, et mind tullakse niiviisi lintsima..."
Mia: "Sa ei arvanud... hmh, ma ka ei arvanud, enne kui nooled mu ümber lendasid."
Shalif: "Ma tean täpselt sama palju kui sina sellest asjast. See, mis Bergenis toimus, oli täielik mystika..."
Mia: "Ehk siis sa ei tea, kes Ethenreli tappis?"
Shalif: "Ethenreli tapjat ma tõesti ei tea õelda käsi sydamel, aga ma aiman suure tõenäosusega...”
Mia: "Et sa tead, kes on Ethenreli tapja?"
Shalif: "Kuna sa õpida ära inimeste kuulamise? Mõtle nyyd selle yle, mis ma sulle kogu see aeg öelnud olen…"
Mia: "Nüüd on see hetk, kus mulle tundub, et ma tahaks üksi ja rahus olla…"

Shalif kobis seepeale saani tagumisse nurka ja sättis end tukkuma. Mia võttis oma kraami, pidas hobuse kinni, ronis maha ning andis loomale laksu piki tagumikku.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 9:16 2. Dets 2005

SHALIF ronis pukki tagasi. "Oled sa kindel?"
MIA: "Jäta mind rahule!"
Shalif: "Ootan ma sind kuskil?"
"Mine ära, jäta mind rahule!" Mia hääl värises vihast.
Shalif: "Kuula nyyd, kust ma peaks teadma, et sa tõõtad mingi heategevusliku tõeordu heaks. Kui sa räägid, et sa mind ei usalda, kuidas saan siis mina sind usaldada, ise oled sa ju sama kaua ära olnud."
“Tõmba uttu!” soovitas Mia.
Shalif: "Aitäh, et sa mind aitasid."

Mia ei öelnud midagi, rühkis maha vaadates edasi Dimi poole. Shalif sõitis saaniga kõrval. "Õde kuule, palun lõpeta nyyd see jonnimine ära. Sa oled kyll ilus armas tark ja hea ja mul on kohutavalt kahju, et ei saanud vahepeal koos sinuga olla."
Mia: "Tõbras, sa jätsid mu üksi!"
Shalif: "Jah, ma jätsin su yksi, ja ma olen täiesti ise syydi selles. Kas sa nyyd tuled ja istud palun saani, et me rääkida saaksime?"
Mia: "Ma tõesti tahaksin natuke aega üksi olla, järgmises peatuskohas räägime."
Shalif: "Sõida siis saaniga, ma vantsin yksi järgi."
Mia: "Ei, palun... ära ärrita mind rohkem, ma tulen järgi."
Shalif: "Palun ära kao jälle ära…"

Mia tegi kerge kummarduse, Shalifil jäi üle vaid noogutada ja edasi sõita. Kui ta silmapiirilt kadunud, istus õeke teeserva ja nuttis seal hea peatäie. Shalif kurvastas omaette saanis, mõtiskledes, kuidas nende teed nii kiiresti nii lahku said minna.
---------------------------------
ROY tõmbas pakkivat Ebonyt nähes ukse kinni ja läks istus kahe käega peast kinni hoides oma voodile. Ta kuulis oma meeltes Orni mõnitavat naeru. Üritas rahuneda. Deilasel paistis toimuvast väga kõrini olevat. Ta silmitses Royd hetke, hingas sügavalt sisse ja suundus ukse poole.
"Mida sa õige ühest hullust ootad, kes ühe linalaka nägemise peale alati segi keerab? Riikidevahelise diplomaatia kõrgeimat taset ja Saleni kooli tasemel mõttekäike?" küsis Roy ikka veel peast hoides, väsinult ja õnnetult.

Deilas seisatas ja vaatas tagasi. "Ma ootaksin natuke armastust selle teise vastu, kes linalakaga koos on." Vestluskaaslase löödud olek jahutas natuke haldja pahameelt - või aitas tal seda edasi lükata.
Roy: "Kas sa arvasid, et ma seda meelega teen? Naudin seda, et mul teda nähes halb hakkab?"
Deilas astus sammu lähemale. "Sa ütlesid, et armastad Ebonyt?"
"Jah," tunnistas Roy.
"Ei. Sa ainult arvasid, et armastad," ütles haldjas lõikavalt.
Roy: "Ebony tõi mu eile masendusest välja. Ma ei tahaks, et kaks minutit Orniga tema töö ära nulliks."

"Kui sa teda tõsiselt armastaksid, ei mõtleks sa sellele, mida sina tunned. Sinu jaoks oleks oluline vaid see, mida tema tunneb. Ja kui ta on õnnelik sinu surmavaenlasega, siis taluksid sa seda naeratades ja rõõmustaksid, et ta on õnnelik." Deilas ladus sõnu nagu piitsahoope, ükshaaval ja karmilt, kuid poolsosinal, et läbi ukse ei kostaks. "Usu, ma tean, millest ma räägin!"
"Arvad, et see teeks kõigile head, kui ma Orni näägutamise ja tülinorimise all jälle põhjalikumalt ära keeran?" küsis Roy. "Kõigi elukogemus ei ulatu aastasadadeni, Deilas."

"Olukorrad on samad," ütles haldjas.
Roy: "Teadmised, kuidas neis käituda, jällegi mitte."
Deilas laiutas käsi. "Noh, siis vähemalt mõtlemisainet sulle vabadeks hetkedeks, mille sa muidu hävitavale armukadedusele kulutaksid."
"Liigne mõtlemine pole kunagi head teinud," tunnistas Roy. Deilas noogutas kortsus kulmul. "Kas veel midagi?"
"Ma ei tea," peitis Roy näo kätesse. "Aga ju ma siis valin mingi päev haiglapoole asemel haldjametsa."
"Rahune maha, siis räägime edasi. Kas sa vähemalt Ebonyga hüvasti jätma oled nõus?"
"Kohe. Ma pean hetke üksi olema," ütles Roy.

Deilas noogutas ning läks vaikselt välja. Roy hingas sügavalt ja üritas end rahulikuks sundida. Hingas aknast väsket õhku, viskas magamismati voodile ja astus toast sirge seljaga välja. Lobisemine eestoas katkes ja kõigi pilgud pöördusid tema poole. Roy ignoreeris teisi peale Ebony. Orn seisis eemal, pisut nukker pilk silmis, ning jälgis, kuidas nad teineteisele otsa vaatasid. Roy hoidis mõõga käepidemest kinni, et käsi Orni pärast värisema ei hakkaks. Ebony vaatas talle tõsiselt otsa. Roy vaatas vastu ega öelnud midagi. Ebony samuti. Siis astus naine lähemale ja toetas peopesa Roy õla vastu. "Ole tubli."

"Jää ellu," ütles Roy vastu.
"Kindlasti. Me ei lähe seekord ohtlikule tööle."
Roy: "See ei tähenda, et sa vähem ellu peaks jääma."
"Roy, ma olen heades kätes. Sa tead seda," sõnas Ebony. Roy keeras oma kotkapilgu Ornile... ja mõõgakäepideme nahk krudises vaikselt ta käe all. Orn vaatas talle rahulikult silma. Ta pilk oli kummaliselt rahulik ja tõsine. Tavaliselt säras ta silmis alati pisut irooniat, temast ei saanud kunagi aru, mida ta tegelikult mõtleb. Temasse oli järsku mingi sisemine rahu tekkinud, nagu oleks temaga midagi juhtunud, nagu oleks ta maailmaga rahu teinud.

"Noh, olgu siis," ütles Ebony ja kallistas Royd kõvasti. Roy kallistas sama kõvasti vastu. Feimir astus Orni juurde, surus tal kätt ja patsutas õlale, siis tuli Ebony juurde kallistamisjärge ootama. Roy arvas kuulvat oma meeltes Orni mõnitavat naeru, et ta iial Ebonyt endale ei saa. Ebony laskis Royst lahti ning kallistas Feimirit, siis Deilast. Orniga jätsid haldjad sama südamlikult hüvasti. Roy ei liikunud paigast. Ebony ja Orn korjasid oma kraami kokku ning Ebony oli esimene, kes uksest välja astus. Orn seisatas veel korraks, laskis pilgul üle toa käia ning vaatas veel korraks eraldi Roy poole. Too püüdis teda pilguga tappa.

"Ma hoian teda," ütles Orn. Ja siis oli ta läinud. Feimir võttis toast oma keebi ja läks neid saatma. Roy kuulis, kuidas Orn koridoris naeris.ning sulges pingutusest silmad, et rahulikuks jääda. Sammud kaugenesid ja Roy pigistas mõõga käepidet nii, et sõrmenukid valged.

Väga endassetõmbunud Deilas istus diivanile ning keerutas mõtlikult õuna pihus. Roy seisis endistviisi tardunult keset tuba, siis aga kiirustas hetkeotsuse ajel lahkujatele järele. Nood olid juba välisuksest väljas. Roy aeglustas välja jõudes käiku. Orn vaatas tagasi, siis puudutas Ebonyt, et too peatuks. Naine seisatas, vaatas tagasi. Ka Feimir jäi seisma ning ta pilk oli murelik.

Roy peatus. Ebony pani asjad maha ning tuli talle vastu.
"Sa kõnnid ju praegu valele poole..." ütles Roy vaikselt. Ebony naeratas ainult. Roy naeratus oli pigem aimatav.
"Ja sina?" küsis naine siis sama vaikselt.
Roy: "Minul on kaks õiget suunda kuhu poole kõndida, aga päris kohale ei jõua ma vist kunagi..."
Ebony: "Kahele poole korraga kõndides jääd sa alatiseks paigale."
Roy: "Ma tean. Kui ei mõistus ega süda luba mul liikuda."
Ebony sirutas oma kindas käe ja silitas Roy põske. "Sa ei lugenud mulle teelesaatmispalvet."
Roy: "Ega ka Ornile..."
Naine langetas korraks pilgu ja vaatas siis uuesti silma. "Kas sulle peaks selle lugema?"
Roy: "Võib-olla küll. Et see koht, mida ma tallan, ära ei kuluks."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 13:23 7. Dets 2005

"Sa oled seal juba põlvini poris," torises Ebony kindaid käest tõmmates ning oma püha sümbolit keebi alt välja võttes. ROY põlvitas tema ette maha.

Ebony luges talle pika ja põhjaliku õnnistuspalve samasugusel rahulikul madalal häälel nagu Calhi templis preestrikspühitsemisel. Pidas palve lõppedes hetke pausi ning lõpetas siis taas kord õnnistussõnadega: "Ja saagu su mured tolmuks su jalgade all..." Siis kummardas ning suudles õnnistatavat laubale. Roy vaatas talle alt üles silma, kui ta suudluse oli saanud, ja Ebony vaatas vastu. Ning eemal seisis Feimir, käsi Orni õlal. Orn oli silmad sulgenud.

"Lähme nüüd," ütles Roy. "Nad ootasid."
Ebony noogutas ning pani kindad uuesti kätte. Läks ja korjas oma reisivarustuse lumiselt trepilt. Roy kõndis temaga kaasa. Orn silmitses teda pisut kahtlustavalt. Ornis võis küll aimata hetkelist ebakindlust, aga ta kogus end kähku. All orupõhjas ootas neid juba kääbik poni seljas ning tallipoisid olid hobused kohale toonud. Roy õngitses põuest oma preestrimärgi välja ja vaatas Ebony ja Orni otsa. Nood panid mõlemad asjad käest ning jäid seisma. Roy sirutas püha märgi nii, et see nende kahe vahele jääks ning jäi otsustavalt ootama. Ebony ja Orn vaatasid teineteisele otsa ning Ebony astus sammu lähemale. Orn jäi kõheldes paigale. Ebony vaatas korraks Orni poole, siis küsivalt Roy otsa.

"Õnnistus. Teeleminekuks." ütles Roy rahulikult. Feimir tõenäoliselt tajus ta kehahoiakus pinget. Teiste silm polnud ilmselt nii kogenud selliseid asju märkama. Haldjas tundus samuti pinges, ta jälgis toimuvat teraselt ja andis lähenevale kääbikule märku kuss püsida.

Orn kõhkles. Ta polnud kindel, kas see ka tema kohta kehtib. Ebony laskus põlvele, nagu tal tavaks. Tema ei laskunud kunagi mõlemale põlvele, isegi altari ees mitte. Siis võttis ta kindad käest, asetas need lumele ning vaatas Royle ootavalt otsa. Roy lihtsalt hoidis pühitsetud ketast tema ees. Ebony asetas oma sõrmed selle peale ja vaatas õnnistajale pisut ebakindlalt otsa. Roy kattis tema käe enda omaga ja nihutas selle õrnalt sümboli keskelt selle ühele poolele. Siis vaatas Ornile otsa. Too seisis endistviisi tardunult.

"Ma saan aru, kui sulle minu õnnistus ei kõlba," ütles Roy rahulikult.
"Ma poleks julgenud seda sinult küsima tulla," ütles Orn, astus lähemale ning laskus põlvili Ebony kõrvale. Roy asetas oma käe nende kätele ja luges pika ja ohtliku teekonna puhuks õnnistuspalve. Preestrimärk hakkas soojust õhkama – ja samamoodi läks soojaks ka Kareeni amulett Roy rinnal. See tunne lõi Roy hääle peaaegu värisema. Palvet lugedes märkas ta, kuidas Orni silmanurgast vaikselt pisar alla veeres ning mees siis kiiresti maha vaatas.

Pärast palve lõppu jäid need kaks veel lummatult põlvitama. "Kähku. Minge juba. enne kui ma kokku kukun," mõtles Roy kivistunud ilmel. Lahkujad ei kiirustanud tõusma, kuid siis ajas Ebony end püsti ning tõmbas Orni ka. Astus lähemale, kallistas Royd, surus oma põse vastu ta rinda ning ütles vaikselt: "Aitäh, Roy." Roy ei öelnud sõnagi. Isegi vastukallistus oli kohmetu ja natuke värisevate kätega. Orn lähenes teiselt poolt, pani käe Royle selja tagant samamoodi emmates õlale ning lausus vaikselt ja murduval häälel: "Aitäh, vend. Ma püüan su usaldust õigustada."

Royl läksid Orni puudutuse peale põlved nõrgaks ja ta oli sunnitud korraks tema õlast hoidma, et mitte kukkuda. Orn toetas teda kiire liigutusega, kui seda tundis, väga märkamatult, nii, et teised Roy nõrkusehetkest aimu ei saaks. Lihtsalt ta haare tugevnes selja taga. Roy ajas end nii sirgeks ja ise seisvaks kui suutis. "Ma vihkan sind!!" karjus ta ja ulgus meeleheitest mõtteis. Nüüd ta taipas, miks oli heledapäist Daimirit nii südamest peksnud – too oli talle miskitmoodi Orni meenutanud.

Orn näis toimunust üpris vapustatud, kuid mõtteid lugeda ta ei osanud. Roy sai kuidagi jalad alla ja Orn võttis käe ära, kui oli kindel, et Roy püsti püsib. Ulatab siis ettevaatlikult Ebonyle käe, et teda toetada. Feimir seisis mõne meetri kaugusel nagu sammas ja näis kuidagi harjumatult karm. Orni pilgus oli vapustus ja segadus, Roy pilk oli peaaegu klaasistunud. Ometi püüdis ta viimase jõuga etenduse lõpuni viia, et Ebonyle õige mulje jääks.

Ebony ja Orn liikusid treppidest alla hobuste poole, aeg-ajalt tagasi vaadates. Orn toetas naist väga tähelepanelikult ja hoolivalt. Royl hakkas seda nähes kõhus keerama, kuid ta püsis. Ebony pärast. Lahkujad istusid sadulasse, vaatasid veel viimast korda tagasi. Nii kaugelt ei näinud nad, et Roy üleni väriseb. Siis keerasid koos kääbikuga liikuma, kuid suundusid mitte selle silla poole, kust Valasse pääses, vaid hekkide vahele.

Feimir astus tema juurde. Seisatas ta kõrval, käeulatuses ja vaatas samamoodi lahkujatele järele. Kui need läinud, lausus: "See nõudis palju vaprust... Minu lugupidamine."

Royl olid pisarad silmas ja kui lahkujad olid vaateväljast kadunud, vajus ta põlvili, käega lumme vajumist pidurdades. Feimir kükitas ta kõrvale. Roy kukkus külili lumme, tõmbab end kõverasse ja ahmis lühikeste tihedate hingetõmmetega õhku sisse, tõmbas lund kurku ja köhis. Nüüd pääses kogu allasurutud pinge ja lein päevavalgele…

Feimir istus ta kõrvale lumme ja kergitas teda pisut, poolenisti endale sülle, et ta endale rohkem lund sisse ei ahmiks. Roy lamas ja leinas seal kaua, nii kurnatud, et ei jaksanud isegi Orni vihata. Ja Feimir istus kogu selle aja vaikides lumes, hoidis teda põlvedel ning hoolitses, et ta endale viga ei teeks, kuni maailm häguseks muutus ja kadus.

Roy ärkas, tundes, et tal on külm ning kellegi juuksed riivasid ta põske. Ta lamas Feimiri süles ning need olid Feimiri juuksed, kui ta allapoole kummardus, et Roy seisu uurida. Haldjas oli ta oma keebiga katnud nii hästi kui sai. Feimir püüdis ettevaatlikult ta pead keerata pisut, et talle otsa vaadata. Lamaja oli lõtv, pilk klaasistunud. Ta tundis vaid, et põlved külmetavad. Feimir oli teda oma kehaga soojendanud.
Feimir vaatas talle otsa. "Roy?" küsis tasa. "Lähme nüüd tagasi."

Roy ei reageerinud. Ta oli oma armastatul just suud ja silmad täis valetanud, et too saaks õnnelik olla, ja endale sellega rohkem viga teinud kui keegi neist kahtlustadagi oskas. Feimir püüdis teda ettevaatlikult ja rahulike liigutustega istuli tõsta. Lamaja oli lõtv kui jahukott.
Feimir ajas end otsustavalt püsti ning tõmbas ka Roy üles. "Roy, sa ei saa siia niiviisi kauemaks jääda." Noormees jäi tühja pilguga ja tuikudes ta ette seisma. Feimir püüdis teda käsusõnaga liikuma panna – kuid see põrkus meeltelt tagasi ega mõjunud. Siis vedas haldjas ta lihtsalt koridorini, siis kiirustas Deilast appi kutsuma.

Edasi tulid märgade riiete mahakoorimine, voodi, Ehlonna templi ravitseja, taas kord must udu ja higistamine… Roy lootis vaid ähmaselt, et tehtu oli oma hinda väärt ning et tema ise oli sellist karistust väärt, et Ulrikat nõnda kahe vahel kõikudes pettis. Ta ei teadnud, kuhu täpselt Ebony ja Orn teel olid, kuid lootis mitte iial enam nendega kokku sattuda. Ning lootis, et Feimir taipas, milline eneseületamine see tema jaoks oli, tema pidi märkama teistele märkamatut värinat hääletoonis, ennasthävitava varjuga pilku, pinget kehahoiakus. Amulett rinnal soojendas tasakesi ta rahutut und.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 23:39 7. Dets 2005

Palvetamisajaks tuli ta pinnale nagu alati. Miski ajas selleks ajaks ta alati üles ka kõige raskemast unest. Ta oli kõvasti tekkidesse mässitud ja poolistuli patjade najal, et kergem hingata oleks. Pea lõhkus valutada. Amulett kumises tasakesi. Feimir tukkus toolil, selg vastu seina, nägu voodi poole, et vähimagi liigutuse peale silmad avada. ROY liigutamist kuuldes võpatas haldjas ärkvele ja ulatas peast kinni hoidvale noormehele sõnagi lausumata kruusi mingi punase mahlaga. Too nuusutas umbusklikult, enne kui proovis. Haldjatel pidavat olema komme kõike veiniga ravida… Kuid kruusis oli täiesti tavaline ja lisanditeta kirsimahl ning Roy jõi ahnelt. Feimir kallas talle uue kruusitäie ning ta jõi veel. Siis ajas Roy end pikkamisi voodiservale istuma, kahe käega peast hoides nagu kõige hullemat sorti pohmaka puhul.

"Mahla on veel," ütles Feimir. "Täna oleks sul vist mõistlik voodis püsida."
"Ma ei usu siiamaani, et ma nii tegin," ütles Roy vastuseks.
"Mina ka mitte. Aga see oli õilis," ütles haldjas lugupidavalt.
Roy: "See oli valus."
Feimir: "Ma tean."
"Ma ei tea mis nägu ma neid järgmine kord nähes teen…" Roy hoidis ikka veel kätega peast kinni.
Feimir: "Sa jõuad kosuda selleks ajaks."
"Justnimelt!" sõnas Roy kuidagi lootusetult.

Haldja mõtted uitasid kusagil ning ta silmist paistis nukrus. "Nüüd on mul teid siis kaks..." lausus Feimir rohkem iseendale.
"Mis mõttes?" küsis Roy. Haldjas võpatas, ta ei märganud, et seda kuuldavalt ütles. Roy tõstis pea ja vaatas Feimirile punetavate silmadega otsa. Feimir kõhkles hetke ja istub siis ta juurde voodiservale. "Ma ei usu, et sa Deilase lugu tead..."

Roy raputas aeglaselt ja väsinult pead. Selle liigutamine tegi haiget.
"Ta oli kümme aastat abielus olnud, kui teada sai, et ta naine abiellus temaga vaid seepärast, et olla ta venna lähedal..." sõnas Feimir.
Roy ei öelnud sõnagi. Feimir oli samuti tükk aega vait, enne kui lisas: "Ta jättis kõik neile, et nad õnnelikud oleksid."
"Mis mõttes kõik?" küsis Roy.
"Majad, vabaduse... Jättis endale vaid relvad. Ning tuli minuga kaasa. Et nad saaksid koos olla." Feimir istus voodiserval pisut kummargil ning ta silmis oli valu. Roy vaikis ja valutas omaenese valu. "Ma pean nüüd palvetama," ütles ta viimaks vaikselt ja väsinult. "Mina tegelikult ka," ütles Feimir ja tõusis.

"Ja ma viiksin Rani täna Ehlonna templisse, kui sa vastu pole," lisas Roy.
"Hästi," ütles haldjas tagasi vaatamata. "Arvesta, et ta on sinu vastutusel."
Roy: "Ja et mina olen sinu vastutusel..."
"Vastutamine on mu amet," ütles Feimir pisut kibedalt ning pani enda taga väga vaikselt ukse kinni. Roy keskendus palvetele.

Amuletist kiirgas soojust tema sisse. Kareenile ei meeldi valu või see, et Roy haiget saab – ja nüüd soojendab, mõtles Roy. Naised on ettearvamatud. Palved loetud, pani Roy preestrirüü selga ja läks eestuppa sööma. Ta lootis sellega Kareenile meelehead teha. Tagasi tuppa tulles libistas sõrmega üle amuleti ja ütles kuuldavalt, et ei saa temast aru - kord vihastab haiget tegemise peale, kord rõõmustab… Amulett näpistas teda seepeale.

"Aia!" ütles Roy ja kuulis oma meeltes Kareeni naeru. Roy irvitas endalegi üllatuseks vastu. Amuleti alt jooksis kõdilaine kahele poole ta külgedele. Noormees üritas kõdi taluda, ometi pani see ta väänlema ja naerma.
Roy: "Heei.." – ja kõditas vastu. Kuulis vaikset kihistamist. Eh, kui Ulrika teaks… mõtles ta kurvalt. Kuid siis märkas, et juukseotsad ei turrita enam katkenud kohtadest sõrmede all. Need olid taas terved ja siledad. Tähendab, amuleti ravimise jaoks on vaja oma naiste hulka Kareenile koht teha, mõtles ta imestusega ning hakkas siis uurima, milline amuleti osa kõige rohkem kõdi kardab. Selgus, et see osa paelast, mis Roy kukla taga on.

Roy: st, kui need on tallad, siis see tähendab, et ta.. umm..
Roy: no vahet pole..
Roy: kõditan sealt

Kihistamine läks üle luksumiseks ning amulett laskis end korraks rinna küljest lahti ning kleepus siis tagasi kohe. Roy näpistas vasakust äärest ja sai särtsaka elektrit vastuseks.
Roy: "Ah, et sulle meeldib mürada?"
Nüüd üritas rinna külge kleepunud amulett talle maasikat teha. Roy kõdistas, et tal keerulisem oleks. Võdin jooksis amuletist talle talla alla ning kõditas sealt, nii et Roy pidi selle talumiseks voodile istuma. Igatahes polnud tal mitu kuud nii lõbus olnud. Kõditas vastu ja naeris kõigest südamest. Võdin jooksis ka teise talla alla ja noormees vehkis jalgadega. Ja siis suundus kõdilaine nabaauku.

Roy: "Heei… ebaaus… sul pole kolme kätt tegelikult." Ta andis amuletile õrritava laksu ja too virutas kena särtsaka elektrit talle näppude pihta. Roy trummeldas sõrmedega mööda amuletti üles-alla ja nägi järsku väga jahmunud näoga Feimirit uksel seismas. Ilmselt oli ta seal juba mõnda aega nende hullamist pealt vaadanud ning mõelnud, kas poisil läks jälle peas midagi segi. Kareen kihistas haldjale kuuldamatult ning Roy naeris rõõmsalt ja üsna valjusti. Feimir tundus üpris ehmunud alguses, siis hakkas nagu midagi kahtlustama. "On kõik korras?" küsis ainult.

"On jah," irvitas Roy ja ohkas heldinult. "Oijahh…"
"Lõbutse siis hästi," naeratas Feimir ja pani ukse kinni. Kareen saatis aega viitmata uue kõdilaine kaenla alla ja Roy kõdistas vastu. Kareeni vastust tundis ta taldade all. Roy kõdistas tüdrukut igalt poolt ja mingil hetkel ilmselt valest kohast, sest Kareen laksas talle kõrvakiilu.
"Ups.." ütles Roy ja kõditas siis irvitades edasi, ometi keelatud kohta meelde jättes. See asus amuleti kinnituspaelal otse ta kukla taga.

Kui nad mõlemad viimaks väsisid, heitis Roy voodile selili ja lihsalt silitas aeglaselt näpuga amuletti. Kareen ümises tasakesi mõnust. Hommikuvalguses oli näha, et vahepeal üsna katkutud väljanägemisega amulett oli taas täiesti terve ning mõned valged juuksekarvad olid mustaks muutunud.
"Ja mida ma oma naisele maasika kohta ütlen?" muigas Roy. Kareen vilistas mingit lustlikku viisikest. Tasapisi jäi ta vaikseks ning amulett hakkas Roy pihkude all aegamisi jahtuma.

"Maga hästi..." sosistas Roy ja Kareen ümises midagi vastu. Roy jäi samuti tukkuma. Ta polnud ammu nii õnnelik olnud. Ning ta ei suutnud mõista, kuidas suurim valu saab nii kiiresti pöörduda rõõmuks. Ometi oli see juhtunud. Aga Deilasel oli õigus, mõtles ta juba suigatades. Nii oli tõesti õigem oma armastust näidata. Eh, see murtud südamete vennaskond…
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 18:12 12. Dets 2005

WILLIAMIL oli pärast Royst ja Deilasest Brettonias lahkumist plaan koju minna ning ta otsis üles oma lina garnisonis teeniva venna. Too kauples endale puhkuse välja ning koos nad Merdeni poole teele asusidki. Linnast välja jõudnud, hakkas vend uurima, kuhu Will vahepeal kadus ja kus tema jahisaak. “Käisin Royga Calhis,” vastas Will. “Seal oli sekeldusi.” See tegi venna valvsaks. Naabripoisil sekeldused?

“Need algatas üks tähtis nina lõuna poolt. Sa ei usuks, kui ma räägiks."
"No räägi, eks ma siis vaatan, kas usun," arvas vend.
Will ootas, kuni järjekordne linna küttepuid vedav voor oli mööda saanud ja sõnas siis vaikselt: " Noh, temast on vahepeal saanud preester…"
Vend kergitas kulme ja küsis, kas mingi vale jumala oma, et Will seda nii vaikselt räägib.
Will: "Ta lihtsalt ei taha, et see nii avalik oleks... Pealegi on ta mingi Ennisteri luuraja või midagi säärast…"

Vend kõõritas kahtlustavalt, aga siis tuli talle meelde, et mingit palgaraha jah makstakse Roy vanemate kätte. Ja siis kinnitas Will, et rohkem ta selle asja kohta ei tea. Aga tee Merdenisse oli pikk ja vend võttis ta enda seikluste pinnimise ette, et kus Will ikka täpselt käis ja mis jama oli.
Will: "Valas ja Calhis käisin... Mägedes kukkusin hobuselt. Sisuliselt mind rööviti, et kätte saada Roy sõpra. Põgenema pääsedes aitasid mind veel Roy ja tema teised sõbrad, kellega koos me ühe paha kinni nabisime. Selgus, et tema oli hoopis hea ja andis siis mulle raha. Tagasi Brettoniasse tulime Piirimägedest mööda piki rannajoont. Ja siis mööda teed Brettoniasse…"
Vend mõtles natuke ja soovitas seda vanematele mitte rääkida. Will oli sellega täiesti päri. Raha päritolusse aga suhtus vend umbusklikult.
"Jahisaak on siiani Valas," nentis Will.

Kõrtsid Merdeni tee ääres töötasid jälle, sest röövlitest polnud ammu midagi kuulda olnud. Lumi, arvati. Küllap ei taha nad jälgi jätta. Kodused ehmatasid sellise ootamatu saabumise peale, kuid rõõm oli suur. Õhtusöögilauas andis Will oma sissetuleku vanematele üle. Alguses oli meil rõõmus ehmatus, siis küsiti, kust ta sai nii palju, et ega röövinud kedagi ometi. Will rääkis keerutamisi tööotstest siin ja seal, küttimisest ja muust, viimaks ütles: "Pole tähtis kust, ma selle raha sain. Tähtis on see, et ma ei saanud seda ebaseaduslikult."

Vanemad vahetasid kahtlustavaid pilke. Siis küsis ema, et ega Will ... ee... kellegi armuke olnud. Will sai selle oletuse peale õhtu otsa üksjagu naerda. "Ema, mida sa õige minust mõtled?"
"Noh, sa ju selles eas ja kena noormees... paljugi mis..."
Will: "Tegelikult sain ma Royga kokku... Ma arvan, et lähen ja räägin ise Roy vanematega."

Hommikul magas ta kaua. Ärkas toidulõhna peale. Oli aasta viimane päev ja kodus keedeti-küpsetati. Süüa sai sel päeval vahetpidamata ja igal pool. Naabri pool tervitati kallist kadunud külalist, koguneti uudiseid kuulama. Will kõneles Roy preestriametist, mis peres mõningast imestust tekitas ja uurimist, kas poiss koju ka kavatseb tulla.
Will: "Seda ta ei maininud. Tal tundusid käed jalad üsna tööd täis olevat." Aga hea uudise toomise eest poputati Willi veel topelt ja kui ta viimaks koju veeres, ootas ema teda söögilauda. Õhtul toodi õllevaat lagedale, küla noored käisid talust tallu häid pühi soovimas ja Willgi lõi nendega kampa. Hommikul oli pikk uni ja kurgisoolvesi. Siis sauna ja süüa ja lustida ja süüa ja nii edasi ja süüa.

Kohalikke uudiseid eriti polnud. Röövleid polnud esimesest lumest saati liikumas olnud ja elu edenes normaalselt. Üks tuttav oli leidnud metsa vahelt koormast maha pudenenud rulli brokaati ja oli selle üle õnnelik. Oli kanga tükkhaaval maha müünud ja saadud raha eest paari tööhobuseid ostnud. Järgmisel hommikul asus Will koos vennaga tagasiteele Brettoniasse ja vanemad manitsesid, et ta jälle kuhugi ära ei kaoks.
"Kui kaongi, siis tulen ilmselt jälle tagasi suure rahahunnikuga," irvitas Will.

Mõnda aega liikusid nad koos Asmundseni vooriga, mis vedas põhja poolt linast riiet Freehaveni sadamasse. Willile tundus natuke veider, et karavani tavapärase nelja ree asemel oli kolm ja nelja saatja asemel kuus. Aga muidu näis karavaniga kõik korras olevat. Brettonias läksid Willi ja ta venna teed jälle lahku ning vend uuris, mida Will edasi kavatseb teha. Too vastas, et jahile. Kas rikaste seelikute, noris vend, ja et kas ka kindlat pruuti juba on. "Mitte, et mina teaks," vastas Will.

Esimese õhtu Brettonias lõpetas Will Vasara kõrtsis tantsides ja muidu lõbutsedes. Järgmine hommik tähendas talle sünnipäeva. Hommikul aga sätttis ta end teele, jahile Dimi metsadesse. Esimene päev kulus endale varjupaiga ehitamisele, järgmistel võis juba jahile mõelda. Esimese jänese jäljed aga ristusid väga suure hundi jälgedega, kelle lähedal oli ka ratsanik lõunast kirdesse liikunud. Jälgede vanuseks pakkkus Will oletuslikult 4-5 tundi. Hunt võis olla jälgede järgi otsustades umbes poolteist korda tavalisest suurem. Esialgu arvas noormees, et elukas ratsanikku jälitas, jälgi mööda edasi minnes aga selgus peagi, et hunt on jooksnud truult ratsaniku kõrval nagu koer. Niiviisi jälgi pidi edasi minnes leidis Will veel paar vana ammunoolt puutüvedest ja üks neist oli väga suure valge sule puu külge naelutanud. Natuke ronimist ja ta sai sule kätte. See meenutas kana tiivasulge, kuid oli umbes 2 jalga pikk. Ringi vaadates leidis ta lumest veel paar samasugust, küll murdunud ja loomade näritud, ja puudel oli selles kohas palju murdunud oksi, mõned neist isegi üsna suured.

Veel jälgi pidi edasi minnes jõudis Will peagi kohani, kus kirdesse liikunud ratsanikuga oli liitunud teine ja nüüd oli seal juba kaks suurt hunti. See avastus võttis südame alt kõhedaks ning Will lõpetas jälitamise. Hämaras hakkasid eestpoolt paistma mingi hoone piirjooned, suured. Valgust ei paistnud. Ta oli jõudmas kohta, kus Merdeni mets kõige kitsam oli ja kiskus pimedaks, oma punkrini poleks ta enam jõudnud. Will vinnastas vibu ja läks hoonet uurima. Tundus, et tegu oli mingi templi varemetega. Sealt võis leida vanu jälgi, mis olid tulnud läänest ja läinud itta, ja keegi oli tühjas templisaalis ööbinud. Will kaalus, kas koperdada pimedas oma onnini tagasi või jääda varemetesse ööbima, ning otsustas esimese kasuks. Järgmisel päeval läks ta valges uuesti varemeid uurima ning sai selgeks, et tegu on Obad-Hai kunagise pühapaigaga. Altar oli lõhutud, nurgas õlehunnik ja räbalaid, keset altariruumi palju hobusesõnnikut ja lõkkease…

Varemete lähedal kitse jälitades sai ta teada, et mõlemat ida poole läinud ratsanikku oli hundiga ratsanik jälitanud. Mets näis ohtlik ning ta otsustas hommikul vara sealt sääred teha.

Tagasi koju minek teda aga ei vaimustanud. Kui ta juba rändamas oli, miks mitte ka Bergeni kant ära vaadata. Bergenis otsis ta üles kõigepealt relvakaupmehe, sest Greifilt võetud mõõk oli küll ilus ja vägev, kuid mitte meelepärane. Korralikud mõõgad maksid Bergenis 30 kulda, kui aga Will Greifi mõõga hinnata andis, pakkus kaupmees selle eest 35 ning noormees oli üpris kindel, et kaupmees püüab tal nahka üle kõrvade tõmmata. Will üritas paari kulda või vähemalt jahinuga juurde kaubelda. Kaupmees üritas viriseda, aga endal silmad põlesid peas. Siis hakkab uurima, kust sellisel lihtsal poisil niisugune mõõk üldse, et nagunii varastatud ja temal tuleb pärast pahandusi.

Will: "Ega kõik, kel uhked relvad, kohe mingi vargaametiga tegele…"
Kaupmees aga üritas oma pakkumist hoopis poole peale vähendada, et nagunii näpatud relv.
"Aga noh... Kui sa ei taha, siis otsin mõne muu relvakaubitseja, kellega kaupa teha..." vastas Will ja asutas end lahkuma. Kaupmees naeris, et otsi pealegi, kes varastatud kraami siin linnas ikka võtta julgeks. Will sõnas juba lävel, et selle mõõga andis talle üks aadlik pärast hästi tehtud tööd, ning see võttis kaupmehe veidi kõhklema ja ta vabandas, et siin linnas lõpeb sulidega kauplemine vägagi halvasti.

Poodi tuli veel mingi härrasmees, kes nende sõnelemist natuke aega kuulata sai. Astub siis lähemale ja palus mõõka näidata. Will silmitses teda. Näis olevat mingi tähtsam asjamees, haldjavereline, mustad õlgadeni lõigatud juuksed, keskmiselt kallid riided ja relvad… Ta hingas natuke kähinal ja vanuselt paistis inimaastates 30 kanti. Mees uuris mõõka ja uuris, palju Will selle eest muidu küsiks. Will vastas, et pole asjatundja ning küsis omakorda huvilise arvamust. Too pakkus silmagi pilgutamata 45 kulda. See kõlas muidugi paremini kui kaupmehe viimases otsas pakutud 15. Nõnda siis tegigi Will võõraga sealsamas mõõgakaupa ning võõras ladus kohe raha talle pihku. Mees tundus kaupmehele hea tuttav olevat, igatahes kui ta küsis, ehk on peremehel kannuke õlut ja istekoht tagakambris, kus mõõga päritolu kohta huvitavat lugu kuulata, said nad kohe nii õlle kui toa. Will siis jutustas talle, et kuskil Calhi lähistel elas üks aadlik, et talle selle hea töö eest kinkis. Mis töö see küll oli ja mis jõukas mees, et niisuguse mõõga ära andis? Selliseid Brettonia territooriumil ei tehta, pigem Medora parimate meistrite töö, sõnas võõras ja esitles ennast. Vlad Zuberil oli tema nimi ja ta oli Bergeni hertsogi kojas majandusülemaks.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 19:36 16. Dets 2005

“Mets oli täis vargaid,” seletas WILLIAM. "Kõrvaldasin vargad oma väesalgaga ja hea töö eest kingiti mõõk. Aga kuna hiljem tülli läksime, siis mina seda mõõka eriti ei taha…"

Vestluskaaslane kergitas kulme ja kuulas huviga. Küsis siis aadliku nime, et tal olevat ka Brettonia lähedal sugulasi ja tuttavaid. Will vastas, et Selah, aga ta ei olnud kohalik. Ilmselt sealt Medoralt. Veider nimi ka. Mehe silmadesse ilmus korraks naerusäde, siis ütles, et ta pole end veel esitlenudki, et see mõõk pani ta viisakad kombed unustama. Vlad Zuberil oli ta nimi ning ta oli hertsogi kojas majandusülemaks.

"William," vastas Will. Zuberil küsis, kas perekonnanimi on salastatud. Will vastas viisakalt, et esialgu päris võõrastele ei ütle. Vlad noogutas, küsis siis, mis jant nende röövlitega oli. Temani oli mingi ähmane kõmu jõudnud,. aga keegi ei tea täpselt.
“Noh tegid igatsugu pahandust,” sirutas Will end tähtsalt. “Küll lagastasid ja rüvetasid metsa. Ja tapsid palju metsloomi…”
Zuberil noogutas kaasa ja tema rohelised silmad särasid huvitatult.
Will: “Ükskord käisid isegi mõisahoovis ja rikkusid suurema osa haljastusest ära… Aga kui lõpuks leidsime nende pesa metsast üles, siis läks ikka korralikuks löömaks kätte!”

Zuberil palus täpsemalt kirjeldada, siin Bergenis juhtus nii harva midagi põnevat.
Will: "Noh esialgu oli muidugi paar luureretke... Aga hiljem, kui kogu salgaga läksime, siis oli ilmselt keegi neile meie omadest koputanud ja neil oli varitsus."
“Kelle salgaga?” küsis majandusülem.
Will: "Noh selle mulle omistatud salgaga. Mitte väga suur. Kui nad meid ümber piirasid, tundus asi lootusetu. Aga kui võitlusse asusime, siis ei olnudki nii hull…" Will luges sõrmedel kokku, ise mingeid nimesid pomisedes.
Zuberil: "Kes selle ülemus oli? Keegi kuninga vägedest? Või teie ise?" lisas ta aupaklikult.
Will: "Meid oli kokku koos minuga seitse. Noh, mina olin nende juht tol hetkel. Nad olid tegelikult selle aadliku mehed."
"Et aadlikul oli midagi oma luureteenistuse sarnast siis?"
Will: "Pigem palgasõdurid"

Zuberil: "Me räägime ikka mõlemad Merdeni röövlitest või?"
Will: "Mina räägin röövlitest põhjas, Calhis. Aga ma olen kuulnud ka Merdeni omadest."
Zuberil: "Vabandust... Ma lihtsalt polnud kuulnud, et Calhis midagi toimub. Kust isand William üldse ise pärit ja mis asjus Bergenis?"
Will: "Olen võtnud endale jahimehe ameti."
Zuberil: "Ahhaa... Ja kodumetsas sõid röövlid loomad ära?"
“Kodumets on Merdeni mets. Aga seal ei ole nii turvaline enam olla. Merdeni röövlid," tunnistas Will.

Mees noogutas mõistvalt, siis küsis, kas neid mitte laiali ei pekstud.
Will: "Mina nende laialipeksust küll kuulnud pole... Aga kui seda ütleb hertsogi majandusülem isiklikult, siis ilmselt vastab see tõele.”
Zuberil hakkas rõõmsalt ja nakatavalt naerma. "Hertsogi majandusülem on seda kuulnud Asmundseni voorimeestelt, ühtegi kohalikku pole kohanud, seepärast huvitabki."
Will: "Kust üldse Asmundseni voorimehed sellist asja peaksid teadma?"
Zuberil: "No nemad liiguvad ju kõigil maanteedel, kuulevad igasuguseid jutte ja suvel oli neidki rünnatud"
Will: "Nojah... Loodame siis, et nii ongi, et enam neid röövleid pole.."
Zuberil noogutas. "Oli meeldiv tutvuda, kui võõras linnas abi vajate, ehk saan teinekord kasulik olla."

Zuberililt saadud raha eest ostis Will endale uued relvad ning raha jäi ülegi. Siis suundus ta rahulolevalt öömaja otsima. Uksest välja astudes nägi ta Zuberili lääne poole ratsutamas. Tolle hobune jäi silma, see oli väga võimas pikajalgne lõunasaarte iludus.

Elamine Kahte Kannu sisse seatud, ei viitsinud Will paigal püsida, vaid suundus Bergenist lääne poole jäävat metsa uurima. Jõe äärest leidis ta hulga jälgi, mingi suurem jahiseltskond oli seal ringi möllanud. Leidis laagriplatsi, kus õhuke lumekirme eilse või üleeilse einetamise jälgedele oli sadanud. Sealt edasi põhja poole liikudes leidis Will raja. Oli läinud kõigepealt ponikaravan kahe suure hobuse saatel ja hiljem ports ratsanikke. Will tuletas meelde kaotsiläinud relvavoori kohta kuuldut. Nood olid küll olnud teel Dullstrandi. Dullstrand jäi aga läände, jäljed läksid pigem kirdesse. Will vaatas huvi pärast, kuhu see rada läheb. Jäljed jõudsid maanteele, mis Bergenist põhja poole kulges, ja põhja need suundusidki. Edasi ei hakanud Will jälitama, vaid keeras tagasi metsa ja hakkas otsima sobivat kohta, kuhu punker ehitada. Ta ei saanud seda aga pikalt, sest metsast kostis raginat. Will haaras igaks juhuks mõõga. Paarsada meetrit Willist eespool kihutas üks ratsanik tal põiki üle tee, ida poole.

Willi hämmastas ta kiirustamine, mingeid jälitajaid, kelle eest nõnda ülepeakaela pageda, ei paistnud. Ta sõitis võõrale veidi maad järele ja kui lumelt verepiisku leidis, andis ka ise hobusele kannuseid. Mõne aja pärast, veidi enne seda põhja poole minevat maanteed jõudis ta võõrale järele, sest tolle hobune oli kurnatud ja liikus vaevu. Ometi näis võõras Willi pahaks ja ohtlikuks arvavat, aga seda võis mõista, kuna ta oli kaelast haavatud. Hädapäraselt oli haav kinni mässitud, kuid tilkus ikka veel.

Will: "Rahune, ma ei taha sulle halba."
Mees kähises vastu, et teda rünnati Bergeni-Dimi maanteel pisut linnast väljas.
Will: "Jää seisma, ja ma vaatan su haava üle."
Võõras peatus. Püüdis võimalikult vähe rääkida, et haava mitte lahti liigutada.
Will: "Tule hobuselt maha, muidu ma ei saa sind üle vaadata."
Võõras tuli kuidagimoodi ettevaatlikult sadulast maha. Nii palju sai Will aru, et ilmselt oli see ammunool, mis augu tegi. Päris esimesel katsel ei saanudki Will seda kinni. “Kuhu sa minemas olid?” küsis Will muuseas. "Ja kes sind ründasid?"
"Bergenisse... aga tulin natuke viltu, teed pidi saan tagasi. Mingid tüübid olid..." Mees seisis vaikselt paigal, laskis Willil tegutseda. Too kasutas Roylt õpitud ravikunsti. Katsus nagu muuseas mehe käevarred ka üle, aga stiletikandja too polnud. Ainult pistoda oli vöö peal.

Will: "Kas tahad täna metsas ööbida või Bergenisse?"
"Bergenisse."
Will aitas ta hobusele ja siis hakkas vaikselt minema. Müdinat kuuldes jäi uuesti seisma. Nende jälgi pidi lähenesid kapates kaks mustade looridega kaetud musta rõivastatud ratsanikku. Will juba ehmus ja valmistus põgenema, too tegelane, keda ta ravitses, ütles aga, et neid ei pea kartma, ta pigem läheb vastu, saab ehk nende emanda jutule. Märgates, et Will väheke närvi läks, küsis, kas ta pole kohalik. Will raputas pead. Mees noogutas ja ütles, et need on kohalikud korravalvurid. Aga teine neist korravalvuritest püsis vaevu sadulas, püksisäär ja saabas olid üsna verised ning keebiseljas nooleaugud. Mustad lähenesid teile, uurisid kümmekonna meetri kauguselt ja liikusid traavis edasi maantee poole. Võõras ajas oma hobuse liikuma nende poole, läks ja kõneles midagi vaikselt, aga sõnadest ei saanud Will aru. Vaatas siis tagasi, tänas abi eest ja ütles, et ta saab nüüd nendega edasi. Ulatas kuldmündi tänutäheks.

Kolm ratsanikku jõudsid maanteele ja keerasid põhja poole. Eh, Bergen jääb ju lõunasse, mõtles Will.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 22:12 22. Dets 2005

Eh, lähevad vist Betraysse, mõtles WILL.

Ta ööbis metsas ning alustas varahommikul küttimisega. Liha oli Kahe Kannu kõrtsmik nõus lahkesti ära ostma. Pärast linnas hulkudes nägi kahte kahehobuserege koormatega, mida saatsid neli sõrmusevaimu. Neil sabas jõlkudes leidis ta üles Asmundseni kaubahoovi, kuhu need koormad läksid. Will passis pisut aega ja ootas, mis edasi saab. Seal läks mingi kolmveerand tunnikest aega, siis tuli karavan uuesti välja. Koormad olid vahetatud, enne olid nagu mingid kangarullid, nüüd pigem jahukotid ja muu toidukraam.

Kõrtsmikult kuulis ta, et need paksude näolooridega ratsanikud on mingid ussikummardajate sekti sõdalased põhjapoolsest linnast, Betrayst. Will rääkis, et kohtas eile kaht metsas. Ajasid hirmu nahka küll.

“Eks nad ajavad hirmu nahka jah, pärast seda, kui need tekkisid, pole Betrayd pärast esimest katset rohkem piirata proovitud,” arvas kõrtsmik.
Will: "Piirata? Kelle poolt?"
Hertsogi väe, seletati talle. Betray on ju kurjategijate linn. Sinna pagevad need, keda kodus võllas ootab.
"Karm värk..." nentis Will ja lisas siis: "Neetud!" Mõtles omaette, et lasi eile õhtul kurjategija minema... Ravis teda veel pealekauba. "Ja mida need ussikummardajad siin linnas teevad?" küsis ta kuuldavalt.
“Neil on mingi kokkulepe hertsogiga, et nad hoiavad Betray vaos ning Bergeni pätid ka ning selle eest tohivad Betray omad Bergeniga kaubelda, varem käisid Betray omad pidevalt rüüsteretkedel, nüüd on tükk aega rahu olnud ja rahvas on mustadega ära harjunud, nood ei räägi kellegagi ja on muidu sihukesed ähvardavad, aga ei puutu nagu kedagi, aga kui keegi linnas pätti teeb, läheb ta lihtsalt kaotsi,” seletas kõrtsmik.
Will: "Päris hea elu teil siis siin..."

Will puhkas end korralikult välja ning läks siis alla, kui pillimehed muusikat tegema hakkasid. Siin kõrtsis oli tantsu ja muusikat igal õhtul ja Will lustis kuni kõrtsi sulgemiseni pärast keskööd. Ei juhtunud muud huvitavat kui ainult väike kõrtsikaklus, kui kahel noormehel oli mingi piiga pärast ütlemist. Aga see ei puutunud Willisse. Kui mõned pead olid muhku löödud ja mõned kausid katki, saabus rahu ja vaikus ning Will kebis magama.

Hommikul suundus ta uuesti jahile, eelmisest kohast veidi lõuna poole. Seal sattus ta mingitele vanadele jälgedele, mis läksid kirdesse ja jõudsid välja rajale, mida mööda oli põhja poole liikunud kamp ponisid ja muud ratsaväge. Aga enne seda sattus ta kohta, kus ilmselt selle üksiku ratsaniku hobuselt oli midagi rasket maha kukkunud ja seda oli üles tagasi upitatud. Will jättis raja rahule ning uuris loomajälgi. Mäe juurest leidis neljapealise hundikarja jäljed ja koha, kus hundid olid einestanud. Seal vedeles äratrambitud lumel kena tükk äranäritud selgroogu. Tundus nagu inimese oma ja Will tegi igaks juhuks sealt kähku sääred. Juba eemal torkas talle pähe, et kummaline värk, et polnud näha ei riideräbalaid ega võitlusjälgi ega mingeid muid konte. Igaks juhuks liikus ta kõrgemale mäkke. Seal sattus ta uuesti vanale rajale, mis üles mäkke tõusis ja sealt tulid jäljed ka alla tagasi, minnes edasi põhjasuunda. Üleval mustendas midagi koopasuu taolist. Will läks uurima. Sees oli pime, natuke mingit haisu lõi vastu, nagu vanaksläinud liha lõhna natuke, kusagilt tagantpoolt. Will süütas laterna ja läks sisse.

Ees oli natuke suurem tühi koobas, siis väike kitsam käik ja taas laiem koobas. Keset seda tagumist seisis kõige ehtsam liharaiumispakk ja seal ümber oli maas hulganisti kondipuru ja liharäbalaid. Natuke pruunikaid karvu ka, mida võiks vabalt juusteks pidada, ja pisut musti karvu. Will tegi et minema sai.

Linna jõudis ta öösel ning esimese asjana suundus uurima kõrtsmikult, kas kedagi on viimasel ajal kadunuks jäänud. Too vastas, et räägitakse mingist Dullstrandi läinud relvavoorist, millega olevat nagu midagi kahtlast.

Will: "Nimelt?"
"No miski segane värk... Siin oli üks poiss, kes müüs oma hobuse ühele selle voori sulasele. Järgmisel päeval oli see hobune jälle tema käes ja sadul verine ja poisi enda riided kah verised. Ühed räägivad, et on seda voori näinud hextor ise teab miks hoopis Assani poole minemas, teised, et Assani ristmikust edasi pole neid nähtud.”

Will jutustas ehmunult, et leidis jahil olles mäest ühe koopa, kus lähedal oli inimese järatud selgroog ja koopas endas oli liharaiumispakk. Lihapuru igal pool. Kõrtsmik kuulas sama ehmunult. Nende ehmunud nägude peale sättis mingi noormees end kampa kuulama, kõrtsmik paistis teda tundvat, nimetas Janniseks. Selline peaaegu blond, helepruunide lühikeste juustega, riides nagu mingi poesell või voorisulane. Jannis küsis, mis täpselt juhtus.
Will: "Mina ainult käisin korraks koopas... Rohkem ma öelda ei oska."
Jannis küsis, mida Will nüüd ette võtta kavatseb.
Will: "Oma juurdlust algatades lõpetaksin ilmselt kiirelt, nuga seljas, kuna asi tundub ohtlik."
"Aga mida siis ette võtta?" küsis Jannis murelikult.
"Suure tõenäosusega mitte midagi" nentis Will nukralt. Seletas, et pole kohalik, lihtsalt jahimees ja ei tunne seda kanti.
"Linnas üldse kedagi ei tunne?" imestas Jannis.
Will: "Väheseid"
"Keda siis? Äkki on mõnel võimu, et aidata?"
Will: "Hertsogi majandusjuhatajaga juhtusin kokku ja ta ostis mu endise mõõga ära..."

Jannis tegi suured silmad. "Zuberil? Too on asjalik mees!"
"No asjalik mees ta olla ju võib, aga kas ta selle ka lahendada suudab on iseasi," arvas Will. Jannis arvas, et vähemalt edasi oskab ehk kellegi targa juurde juhatada.
"Kust sind homme leida võib?" küsis Will Janniselt. Too patsutas õlale ning ütles, et ta elab siinsamas lähedal. Küsis, millises toas Will elab, ning ütles, et tuleb ise järgi.
“Leiad sa mind homme siitsamast kõrtsitoast. Aga mis ajal sa tuled?" päris Will. "Hommikul," lubas Jannis lahkelt.

Haigutav Jannis saabus hommikul kümne paiku, nii et Will sai üsna pikalt oodata. Siis aga kiirustati lossi poole, sest Jannise sõnul oli kohtumine Zuberiliga kokku lepitud. Loss asus umbes poolteist kilomeetrit linnast väljas, nad sõitsid kaarega ümber müüride ja keerasid siis mingist tagaväravast sisse. Valve paistis Jannist nägupidi tundvat. See tundus Willile pisut kahtlane, aga Jannis paistis seal tagahoovis, kus olid tallid ja sepikoda ja aidad, üldse hästi orienteeruvat. Ilmselt oli tal sinna tihti asja.
"Sa paistad seda kohta teadvat. Oled kohalik või midagi?" uuris Will.
"Muidugi kohalik. Ma tean natuke Zubarili ennast ka. Ära pabista, tule minu järel!" Jannis juhtis ta mingi pisikeste akendega kivimaja teisele korrusele, koputas ühele uksele ning jaatava vastuse peale ütles, et mingu Will aga sisse, tema ootab väljas.

Veidi ettevaatlikult ja segaduses astus Will kambrisse. Väike ruum, kirjutuslaud, kapid, keebid konksu otsas, mingid arveraamatud laual, suur puust kast ühe riiuli all, ja toosama roheliste silmadega haldjavereline mees laua taga, kes temalt mõõga ära ostis. Zuberil tervitas sõbralikult vastu, ütles, et Jannis rääkis, et Willil mingi mure.

"Noh, kas just minul, aga ma usun, et minu leid on mure kõigile selle kandi inimestele," sõnas Will murelikult. Zuberil palus rääkida lähemalt ning Will jutustas. Haldjavereline kuulas teda väga murelikult, uuris siis, kus täpselt, otsis välja piirkonna kaardi ja palus näidata.

Will: "Igatahes olin ma eelmine päev leidnud veel selle kaubakaravani jäljed, millest igal pool räägitakse, et mingi õnnetus... Selle karavaniga olid liitunud metsast mingit teised jäljed. Alguses ma neid mööda ei läinud, aga hiljem seal mäe pool uurides avastasin, et need lisajäljed olid tulnud ühest koopast, kust nende huntidegi jäljed."

Zuberili ilme muutus üha tõsisemaks.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 11:08 27. Dets 2005

"Ettevaatlikult läksin uurima ja avastasin koopa. Seda uurides leidsin niiöelda tagatoa, kus oli liharaiumispakk ja kirves koos mingite karvadega, ilmselt inimese juuksed," jätkas WILL ja näitas kaardil koha kätte. Zuberil uuris seda hoolega, siis küsis Willilt, kus too peatub.

Will: "Amm... Kas seda on vaja teada?"
"Noh, kui ma mõne Tema Kõrguse tähtsa tegelase seda lugu uurima saan, tahab ta kõigest ise kuulda ning vast ka kohta näha," ütles Zuberil. Will siis kõneles. Zuberil luges talle sõnad peale, et ta kellelegi asjast ei kõneleks, sest mine tea, kes võib seotud olla ning nii võib pahalase ära ehmatada.

Will: "Aga kuidas ma võin kindel olla, et te ise pahalane pole?"
Vlad Zuberili silmad läksid väga suureks. Siis hakkas ta naerma. "Vaat selles ei saa tõesti kindel olla!"
"Mina arvan, et see pole mingi naljateema," ütles Will solvunult. Haldjavereline tõusis püsti ja vaatas talle silma. "Kulla noormees. Te tulite siia ning rääkisite kõik südamelt ära. Järelikult ei pidanud te mind pahalaseks, vaid lootsite abi. Mida ma oma jõu kohaselt ka korraldada proovin."
"Tegelikult tulin ma siia, kuna Jannis korraldas selle kõik nii äkki," ütles Will.

"Noh, see ongi sedasorti asi, millega kiire," nõustus Zuberil.
"Ja mida sa siis ette kavatsed võtta?" küsis Will sujuvalt “sina” peale minnes. Mees kergitas seda märgates korraks kulmu. "Räägin hertsogi ihukaitseülemaga. Või linnavahtide ülemaga."
Will: "Ja mina võin lahkuda?"
"Ma usun küll. Oleks muidugi tore, kui päevakese veel linnas paigal püsiksid, ehk tahab keegi neist sinuga rääkima tulla."
Will tõusis. Zuberil palus head päeva soovides, et ta Jannise veel kord üles saadaks. Will noogutas.

Trepist alla minnes põrkas ta kokku riidesse keeratud pampu tassiva noorukiga. Miski libises tolle pambust välja ning kukkus kolksudes trepist alla. Kutt sõimas Williamit kobakäpaks, kahmas kandami paremini kaenlasse ning tormas mahakukkunud asjandusele järgi. Will vabandas. "On vaja siis tormata niiviisi või?"
"Eh, kiire oli..." kummardas poiss ja noppis kukkunud asja üles. See tundus olevat ammunoole moodi, aga väga suur. Poiss toppis noole kähku pampu tagasi ja trügis Willist mööda üles. Too ohkas ja lausus: "See tänapäeva noorus on ikka hukas küll..." Läks siis edasi.

Jannis ootas väljas ja uuris õhinal, mis sai.
Will: "Einoh. See tüüp ütles, et ma sinu sinna üles saadaks, nii et mine siis. Nägemiseni."
"Oota-oota ikka mind ka!" protestis Jannis ja tormas jooksuga trepist üles.
"Aga tee siis kähku," manitses Will.

Jannis tuli peaaegu kohe tagasi, ütles, et tal paluti vaadata, et keegi kahtlane Willile ligi ei tikuks. Linnas aga põrutas Jannis turuplatsil mingeid oma asju ajama, Will aga suundus kõrtsi ootama, kas keegi tähtsatest ninadest temaga vestelda tahab. Kuulas õllekapa taga kohalikke uudiseid. Ega neid eriti olnudki, muuhulgas arutati veel pisut selle nädalake tagasi tapetud rüütli üle, et pole mingit kõmugi, kes ta selline üldse oli. Seda teemat hoidis üleval mingi nahkürbis ja hallide patsidega kääbik, aga keegi ei osanud talle midagi mõistlikku vastu kosta. Kääbik lõpetas oma õllekannu ära ning tegi siis minekut. Will ootas ja ootas. Aga ei tulnud kedagi peale Jannise, kes uudiseid uuris. Noormees üritas lähemat tutvuist sobitada, et kes Will sihuke on ja kust pärit ja mida teeb ja kuhu minna kavatseb. Kääbiku kohta mainis,,et nägi teda juba teispool turuplatsi asuvas kõrtsis sama tegemas.

Will oli uue tutvuse sobitamisega ettevaatlik, Jannis jällegi tundus olevat tüüp, kel käib igasugune tutvuste sobitamine nii möödaminnes.
"Ehk siis lühidalt. Pärisnimi William. Olen pärit Merdeni lähedalt ja saan paari päeva pärast 18," andis Will lõpuks järele. Jannis tahtis talle sünnipäevaõlle ette välja teha. Naeris, et tema on Jannis ja kohalik ja 22.
"Kui üldse juua võtan täna, siis ainult teed või piima," arvas Will. "Kangemat ehk hiljem. Ja mida sina huvitavat teada said?"

"Ei midagi. Küllap võimud tegelevad, millega vaja." Ütles Jannis ja siis katkestas nende vestluse üks noorem linnavaht, kes väljast tuli ja Jannisele midagi kõrva sosistas. Will teritas kõrvu. Jannisele öeldud lause kõlas umbes nagu “su nägu saabus”. Jannis muutus murelikuks, ütles, et peab korraks ära käima ning läks koos linnavahiga minema. Veerand tunnikest hiljem tuli ta tagasi, oli pruuni keebi sinise vastu vahetanud ja oli kenakesti vintis. Willist ei teinud ta väljagi, vaid tellis ühe kange õlle ja läks voorisulastega juttu ajama. Will jälgis toimuvat huviga. Jannis märkas mingil hetkel ta pilku ja küsis, mis jõllitad seal, võõras nägu. Will pühendus oma joogile ja mõtles, kas see on nüüd Jannise poolt mingi varjamisevärk või pole see tõepoolest tema. Jannis jõi oma õlle lõpuni ja lahkus pisut kõikuval sammul. Rohkem ta välja ei ilmunud ning Will ootas ja ootas, kuni tal viimaks kõrini sai ning ta läks linna peale hulkuma. Bergenis oli juba üksjagu talle tuttavaid kohti nagu Kordi ja Pelori suured templid, Asmundseni hoov, hertsogiloss, linnavahtide kasarmud... Miski tüüp jõlkus tal paraja vahemaaga sabas, keskealine, pikkade vuntsidega ja natuke küürus. Will lisas kiirust ja raputas jälitaja maha. Jõi lähimas kõrtsis kruusi kuuma teed ja kõndis siis edasi. Nüüd oli tal mingi ratsutav naisterahvas sabas. Will lisas hoogu ja haagitas ning talle kippus sihuke tunne peale, et neiukese hobune on kangesti Jannise hobuse moodi. Kui pimenema hakkas, ei riskinud Will kauem jälgijaid mööda linna jooksutada ning läks Kahte Kannu tagasi.

Järgmisel hommikul proovis ta kontrollida, kas tal ikka veel silma peal hoitakse. Musti tundus linnas tihedamalt liikvel olevat, ühega sõitis Will peaaegu kokku kui must tema eest läbi ratsutas. Muid jälitajaid talle silma ei jäänud. Siis meenus talle Jannis ning ta läks Kahte Kannu tagasi. Jannist seal polnud, kuid üks tütarlaps ujus külje alla tutvust sobitama.
Will: "Ei saa. Olen tööl."
"Voorisulane või kuller?" uuris tüdruk.
"Vabamees," nentis Will omaette muiates.
"Vabamehena tööl?" imestas tüdruk. "Sa näed välja hoopis nagu keegi, kes teele asuda kavatseb."
"Aga asungi," kinnitas noormees.
"Oi kuhu siis?" läksid tüdruku silmad särama. "Kui pealinna lähed, võta mind ka kaasa."
Will: "Hmm. Kes sa selline oled üldse?"
"Mina või? Hermiine! Kes sina oled, et sa mind ei tunne?" haakis neiu ennast talle käevangu. Küüned olid tal teravad.
"Mina? Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ja pole homme see, kes olen täna," lausus Will väga tõsiselt ja filosoofiliselt, sõnade vahel pause tehes. “Mäh?” küsis tüdruk.

Will: "Nii. mida sa minust tahad?"
"Hm, mida kõrtsis tüdrukud kenadest noormeestest ikka tahavad?" Hermiine naer oli kuidagi sunnitud.
Will: "Ja miks sa minuga pealinna minna tahtsid?"
"Nooh... sa oled seda nägu, et sul pole sõbrannat. Ja äkki on sul raha, mida me koos saaksime seal kulutada," arvas Hermiine.
"Siis on mul vist vale nägu peas," vangutas Will pead.
"Et on sõbranna või?" küsis tüdruk pettunult.
"Nojah," valetas Will.
"Päh. Ilus või?" uuris Hermiine.
"Arva ära," soovitas Will ja tõusis lauast.
"Oot, kuhu sa end minema sead siis?" küsis Hermiine kiiresti.
"Küll elu näitab," vastas Will. Hermiine sibas talle järele. "Oota nüüd, ma ju armastan sind! Oota nüüd! Mis su nimi on?"
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 11:01 9. Jaan 2006

“Arva,” ütles WILL ning marssis välja. Hermiine jäi talle juhmilt järele vahtima.

Saba seekord polnud, kuid musti passis linnas tavalisest rohkem. Will otsustas veel kord mäe juures ära käia. Seekord ei kasutanud ta maanteed, vaid keeras hertsogilossi tagant metsa. Mäkketõusul tuhises mingi kotkas tal üsna madalalt üle pea. Will vaatas tagasi. Orus tema selja taga tulid kaks musta ratsanikku tema jälgi pidi kiiret traavi. Will vaatas ringi. Mägi oli temast lääne pool, aga sealne mets oli hõredam kui põhjakaares. Will võttis oma loitsimisoskuse kokku ning tegi oma ratsule jälgede peitmise loitsu. Siis kihutas lääne poole edasi.

Peagi sattus ta üsna mäe lähedal värsketele jälgedele. Paar poni ja paar suurt hobust olid liikunud koopani viivat rada mööda. Nüüd oli noormees eriti ettevaatlik. Jäljerada näitas, et koopa juures oli peatutud ja varsti edasi mindud. Will vaatas alla. Mustad tiirutasid paigas, kus jäljed kadusid.

Koopas oli käidud. Will võttis mõõga kindlamalt pihku ning astus vaikselt sisse. Tagumises osas oli põrand liivaga üle raputatud, et jälgi kaotada, ning raiepakku polnud ka enam. Will ei jäänud kauemaks passima, kiirustas välja ning maantee poole, et seda mööda linna tagasi jõuda. Mustad tiirutasid nüüd aga üsna lähedal ning ta pidi neist paarisaja meetri kauguselt mööda hiilima. Üks neist peatus ja tõstis käe, teine tardus samuti paigale ja mõlemad kuulatasid. Will tardus paigale ja palvetas, et ta hobune vaikselt seisaks. Pingeline paus lõppes ragistamisega hoopis teisel pool kuuskede vahel, mis mustade tähelepanu endale tõmbas ning kaks vaikivat ratsanikku, vibud käes, suundusid uurima, mis seal toimub. Will kasutas juhust ja kappas vastassuunas.

Kahes Kannus korjas ta oma kraami kiiruga kokku ja teatas lahkumisest. Juba linnas haakis talle üks mustadest end järgi. Will pöördus ning lähenes mustale ratsanikule. Too jäi järsu nõksakuga kesk rahvarohket tänavat seisma.

"Mida te minust tahate?" küsis Will tema kõrval peatudes. Jälitaja ei vastanud. Jäik must loor varjas tema näo täielikult. Will kordas küsimust ning astus lähemale. Must tõmbas oma lühikese mõõga ja hoidis seda löögivalmis.
"Oled sa kindel, et tahad võidelda?" küsis Will, kuid kõnetatu seisis paigal. Will astus sammukese tagasi, vaatas ta hobusele silma ning keskendus soovile loom peruks ajada. Hobune vaatas teda hetke ning ajas siis end tagajalgadele. Ratsanik pillas mõõga ning haaras mõlema käega ratsmeist. Nii osav oli ta küll, et teada: sellises olukorras on tark edasi kihutada, mitte paigale möllama jääda. Nii ta turuplatsilt põhjasuunda kaduski. Will tuli korraks hobuselt maha ning võttis relva lumest üles. See oli üpris tavaline lühike mõõk, maokujuline käepide kaunistatud väikeste mustade kalliskividega. Mingi mees astub ligi ja küsis imestades, kuidas Will seda tegi. "Ma olen lihtsalt loomadega osav," vastas noormees mõõka uurides. Mees noogutas ja läks edasi, öeldes veel üle õla, et Willil oleks selle tembu peale tark linnast jalga lasta. Will oli temaga täiesti päri.

Ta lahkus Dimi maanteed pidi. Pimedus tabas teda mäe lähedal, millest ta koopa oli leidnud. Paik oli kõhe ning selle ümbrus asustamata. Lõuna poolt maanteed leidis ta siiski lahke maja, kus ööbida. Will magas, nuga padja all ja mõõk käeulatuses. Öösel nägi ta Royd unes. Too oli surnud ning kõndis Willist eemale, mingit ümmargust tunnelit pidi valguse poole. Will võpatas end halvast unest ärkvele. Süda kripeldas ja mure segas uut uinumist.
------------

ROY pikutas templis toas, mis üha rohkem muutus Ebony omast tema omaks, ning hoidis kätt hellalt Kareeni amuletil. Siis püüdis õppida. Vaatas teksti, kuid ei mõistnud sõnu. Kordasaadetu oli vaimu väsitanud. Mõistis, et pole mõtet niisama põrnitseda, tukkus tunnikese ning ärgates suundus Rani juurde. Ka poiss näis äsja ärganud olevat ning küsis üllatunult, kuidas sõber täna nõnda vara jõudis. Roy naeris napilt, kuid ajataju kaotanud Ranile ei jõudnud nalja mõte kohale. Roy katsetas oma nappe teadmisi medora keelest ning küsis, kas Ranil kõht tühi. Poiss oli üha isukamalt sööma hakanud ning kolm tublit toidukorda päevas tulid talle vaid kasuks. Siis meenus, et Ran oli magama jäänud veel enne, kui Roy tema juurest viimati lahkus. Oli ta kogu selle aja maganud? Roy mõtles ja arvutas. "Sina kolm söök... ...mitte saanud."

"Ohhoo..." imestas poiss. "Kas ma nii kaua magasin? Nojah... ei näe ju päeva..." nentis siis. Roy istus vaikselt toolile. Mõlemad vaikisid mõtlikult. "Varsti on mul aeg minna vist," ütleb Ran viimaks
Roy:"Ei tea... millal lähed?"
"Ma ei tea... Aga kõhe on," tunnistas poiss.
Roy: "Miks?"
Ran: "Uus elu... teadmatus..."
"Uus käsi, uus tarkus," lohutas Roy, mõeldes viimase all uusi teadmisi.
Ran: "Nojah... ma saan pööripäeval 17, pean iseseisvaks hakkama."

Pööripäevani on veel kolm kuud, mõtles Roy. Talvine oli just ära olnud. "Kuidas .. tunned ...end?"
Ran: "Hästi... tunneb keha. Ma pole kunagi nii palju süüa saanud."
Roy: “Aga hing?”
Ran: “Hingel… on kõhe. Mis edasi saab?”

Roy täitis oma lubaduse poiss Ehlonna templisse viia. Nad olid seal pikalt. Siis tuli õppetöö, õhtu ja uni. Ning unenägudesse tuli Kareen.

Hommik tõi parema enesetunde. Roy käis orus jooksmas, sõi hommikust ning läks siis Wee Jasi templisse Kareeni eest palvetama. Teejuht oli seal. Ta näis teadvat, miks üks Fharlanghni preester tema templis käib, ehkki sellest juttu polnud. Pärast vahetasid nad mõned napid laused Kareeni teemal, siis aga sirutas Teejuht käe ning suunas selle Roy laubale, kuid seiskas selle enne kui päriselt puudutas – Roy teadis jutte, et Wee Jasi preester võib pelga puudutusega tappa, kuid see mõte ei tekitanud temas mingisuguseid tundeid. Teejuht puudutas sõrmeotstega Roy laupa. See puudutus oli külm ja kõrvetav korraga ning Roy leidis end järsku pimedast ümmargusest tunnelist, mille lõpus paistis eredat valgust. Teejuhi hääl kajas ta meeltes ning õpetas, kuidas liikuda ja mida teha. Kogemus oli lühike ja lõppes kukkumistundega. Silmi avades seisis ta seal, kus mäletas end seisnud olevat, ning laubal kirvendas miski. Kuna Wee Jasi templis peegleid polnud, siis teadis Roy ise aga vaid seda, et otsmikku puudutades jäävad hõbedased soomused sõrmede külge. Teejuht ise asja kohta seletusi ei andnud ning Roy ei söandanud ka küsida. Templisse astuv Feimir tegi märgi peale küll suured silmad, kuid ei öelnud samuti midagi.

Õhtupooliku veetis ta taas Raniga. Hämaras tuli Deilas oma teadmata käikudelt ja tõi sõna, et Isendir ootab järgmisel ja ülejärgmisel ennelõunal Royd palverändurite raja ääres. Roy ootas, et Kareen endast taas kuidagi märku annaks, kuid too ei tulnud. Kes võis teada hinge käike. Vast ainult Teejuht, kuid tema ei rääkinud.

Järgmisel päeval ta kohtamisele ei läinud. Istus hoopis kogu päeva Rani seltsis. Poisi täielik usaldus ja kummaline sisemine jõud mõjusid talle hästi. Ning samas oli hirm ühel päeval minnes Rani mitte eest leida. Aega tuli kasutada, kuni seda oli.

Royl polnud mingit kavatsust haldjaõukonna pärast kuhugi jooksma hakata, kuid pärast Deilase pealekäratamist sai talle lõpuks siiski kohale, et ilmselt on asi Ulrikas.

Isendir ootas teda raja ääres, nagu oli lubanud, ka teisel päeval, kui Feimir oli kätte näidanud, kuidas templi portaale kasutada. Prints oli tõsine noormees ning vaimult vanem oma välistest aastatest. Väliselt oli ta üpriski oma ema, Andolyni moodi. Ulrika oli eelmisel päeval siin koos Isendiriga oodanud ning õhtul lahkunud. See äratas Roys jällegi vana tunde, et ta teeb kõigile vaid haiget. Sõnum aga, mille ütlemiseks Isendir teda otsinud oli, oli järgmine: Isendir oli määratud Roy asemel tema kohale Ulrika kõrval astuma, kui Roy tõesti troonist loobuda tahab. Mingeid kindlaid kokkuleppeid selles asjas ei sõlmitud, kuid Roy ei suutnud, meenutades Ulrika kirjadest loetut ja aetud oma sisetundest jätta küsimata, kas Isendir on Feimiri poeg. Vastus oli jaatav ning vähemasti haldjate õukonnas polnud see mingi saladus. Oli palju, mille üle mõelda. Nad lahkusid teineteise kätt surudes ning Isendir näis rõõmus mõttest, et Roy pole tema vastu vaenulik.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 20:22 14. Jaan 2006

Pärastlõuna veetis ROY Rani seltsis. Selgus, et poiss ei tunne tähti. Kuidas õpetada pimedale kirjutamist? Roy mõtles ja küsis siis Antonilt, kust võiks liiva leida. Too juhatas talle kätte väljapääsu, mida Roy mitte nii väga ammu hullununa otsinud oli. Uksele lähenedes kostis kõmin selle tagant üha valjemini ja ust avades sai selgeks, miks. Väljapääs avanes väikese kose taha. Seal oli väike platoo, mille kaugem serv oli liivane, lähemast servast võis aga aimata metsa laskuvat rada.

Liiva kätega kandikule riisudes märkas Roy platoo kaugemas servas väikest kiviplaati ning läks seda lähemalt uurima. Tegemist näis olevat hauakiviga. Ei nime ega aastanumbrit, ainult kivisse uuristatud roos. Kareen, taipas ta. Siin pidi olema Kareeni viimane puhkepaik. Kui ta aga hellalt sõrmedega üle kivi libistas, hakkas plaat vajuma ning kadus kiiresti liiva alla. Roy oli alguses jahmunud, kuid siis mõistis, et ilmselt oligi plaat vaid nii kaua liival püsinud, kuni Roy seda nägema juhtub.

Ran oli taibukas ning õppis kiiresti. Liivale suutis ta tähti joonistada isegi pimedast peast, kui neid oli tema käega joonistatud ja sõnadega kirjeldatud. Ta tahtis kasutada õppimiseks viimase kui hetke templis ning Roy märkas ehmatusega, et poiss unistab templitööst. Anton varustas neid vaikselt tõlkimiskividega, et nende tööd soodustada, ehkki sellised kivid pidid tõenäoliselt kallis kraam olema.

Õhtul tagasi magamisruumidesse minnes leidis Roy sealt Feimiri närviliselt raamatuid lappamast. Tal seisis ees raske tagasikutsumine. Seda Roy juba teadis, et see, keda tagasi tuuakse, peab tulema läbi oma surma ning selle uuesti läbi elama, tõsi küll, tagurpidi. Tagasitoodav ratsanik oli aga Athaia sõjaväelaste poolt surnuks piinatud ning Feimir pelgas eesseisvat tõsiselt. Haldjad on valule tundlikumad kui inimesed, ütles ta. Atheris ei pruugi suuta seda teist korda läbi teha. Aeg-ajalt oli Roy end ikka ja jälle Wee Jasi templist leidnud ning Teejuht oli talle kildhaaval teadmisi ja kogemust jaganud. Ta teadis, et tunnelisviibijal ei tohi lasta end puudutada, see võib tagasikutsuja surmavalda tõmmata. Tuli püsida kindlal kaugusel ja meelitada tulijat endale järgnema, kuni tekkis kukkumisetunne ja keha ta endasse tõmbas. Kuid see oli Feimiri töö ning Roy läks magama.

Hommikul läks ta siiski Wee Jasi templisse vaatama, kuidas seal asjad edenevad. Kareen oli selle paiga tema jaoks kuidagi koduseks teinud. Teejuht pani ta kohe tööle, neil oli abi vaja. Kätt altaril lebava terve, kuid elutu keha juures seisva Feimiri õlale seades hakkas ta ilmselt Teejuhi mingisuguse toe ja abiga toimuvat nägema. Ta seisis tunnelis Feimirist tagapool, too rääkis rahulikult ja keelitas, tume kogu tunnelis aga keeldus teda usaldamast ega lähenenud sammugi, kössitades peast kinni hoides seina ääres paigal. Noor haldjas oli hirmust ja valust hull ega pääsenud kummalegi poole, ei elusse ega surma. Feimir lõpetas viimaks diplomaatia ning astus sammu üle nähtamatu piiri, mis neid lahutas. Iga ta samm edasi muutus raskemaks ja piinarikkamaks ning Roy sai Teejuhilt korralduse Feimirit oma raviloitsudega toetada. Need leevendasid mineja kannatusi, kuid ta pidi veel ju ka tagasi tulema…

Niiviisi kahekesi pingutades said nad nõnda kaugele, et Feimir üsna Atherise lähedale jõudis. Äkki aga sööstis too paigalt ning tõukas tagasikutsujat endast eemale. Feimir karjatas, Roy ees mattus kõik pimedusse, pind kadus ta jalge alt, kui keegi teda kiiresti ja suure jõuga tagasi tõmbas – ning mõni hetk hiljem seisis ta pärast hirmutavat selg ees tühjusesse langemist hingeldades ja tuikudes altari najal. Feimir lamas näost hallina põrandal ning hingas vaevu. Nad said teda tükk aega toibutada.

Feimir valmistus tagasi minema, kuid oli selleks ilmselgelt liiga nõrk. Roy ning Teejuht vaatasid vaikides teineteist pikalt, ning vaikival kokkuleppel sai Roy selleks, kes järgmisena kutsuma läks. Nad vahetasid Feimiriga kohad ning Teejuht viis ta tunnelisse. Roy püüdis alguses rahulikult ja heaga, kuid noormees oli veel rohkem paanikas kui enne. Roy mõtles juba vaikselt, et kui teisiti ei õnnestu, tuleb piinatud hing oma preestrioskustega hävitada, kuid ta võttis end kokku ja hakkas aeglaselt lähemale minema, nagu haldjas enne teda oli teinud. Ta tundis Feimiri sõrmi oma õlal ning haldja elujõudu, mis vaikselt läbi puutepunkti temasse imbuma hakkas.

Juba esimene samm üle piiri oli valus ja ehmatav. Ometi sundis ta end edasi minema, ehkki iga edasiliikumise hetk oli eelmisest hullem. Ravijana oli Feimiril rohkem jõudu kui temal ja praegu kulus see kõik hädasti ära. Juba poolel teel ei suutnud Roy enam aru saada, mida täpselt temaga tehti, aga ilmselt katsetati kõike, mida vihkav inimmõistus välja suutis mõelda. Ta sundis end edasi minema, Feimiri preestrivägi kasvatamas kinni kehale tekkivaid uusi ja üha jubedamaid haavu.

Atheris keeldus tagasiteele asumast. Ta oli omadega liiga segi, et millestki aru saada, ning kartis kõike ja kõiki. Roy püüdis teda tulutult veenda, kuid Atheris nimetas teda selle mao uueks näoks, kes talle halba tahab, mõeldes mao all ilmselt Teejuhti ja tolle kollaseid ussisilmi. “Ära nüüd karda seda, mida sinuga teen,” kuulis Roy seejäral oma meeltes Teejuhi häält ning samas voolas läbi õla jäine hingus tema paremat kätt mööda alla, muutes selle raskeks, jäigaks ja peaaegu tundetuks. “Võta temast parema käega kinni,” õpetas Teejuht. Roy ei mõistnud küll mis toimub, kuid haaraski parema käega, ise peaaegu tundmata, et midagi hoiab. Klammerdas sõrmed kõvasti ümber Atherise käsivarre ja asus uuesti teele, teist jõuga järele lohistades, sest tolle kannatusi ei saanud Feimir leevendada. Atheris kisendas ja palus Royl end lahti lasta,sest tema jaoks oli talumatu kõike veel kord uuesti tunda. Roy sai teda aidata vaid võimalikult kiiresti edasi liikudes ja end lohutades mõttega, et tagasiteel peaks iga samm kergem olema. Vaatas tagasi Atherisele ja nägi, kuidas tolle keha tema käes justkui tükkideks laguneb, ning mõistis, et selline pidi Atheris olema hetkel, mil ta hing kehast lahkus. Näis, et möödus terve igavik, enne kui ta jälle tundis, et pimedasse kuristikku langeb.

Meelemärkusele tulles istus ta põrandal, selg lamamisaltari vastu toetatud, ning Teejuht ja Feimir masseerisid kiiruga ja valusalt ta kätt. Roy vaatas oma paremat kätt ning avastas, et see oli õlani külm ja süsimust, täiesti surnud. Pikapeale hakkas see siiski hõõrujate käte all soojemaks ja heledamaks muutuma, ehkki tumedad piirkonnad jäid nahale alles. Atheris lamas altaril meelemärkuseta, kuid hingas. Kohas, kust Roy ta käest kinni oli haaranud, olid sinised muljumisjäljed selgesti näha. Roy enda käsi aga tahtis veel mitu päeva masseerimist ja sellest hoolimata jäid mustad laigud veel pikaks ajaks püsima, ehkki need tasahaaval kahanesid ja heledamaks muutusid. Roy käis nüüd tihti jooksmas, et endast seda surma hingust välja higistada, ning nähes, et see aitab, soovitas Feimirile sama. Feimir käis veel terve nädala ringi kui haigevoodist tõusnu ja puhkas iga kümmekonna sammu järel, enne kui jume ta näole ja erksus silmadesse tagasi tulema hakkas.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 13:48 26. Jaan 2006

Õhtu oli nagu õhtu ikka. ROY hoidus omaette. Deilas oli oma teadmata käikudelt jälle tagasi jõudnud ning rääkis vaikselt Feimiriga. Veel keegi ratsanikest oli kusagil langenud, aga Roy ei jäänud kuulama, kes ja kuidas. Hommikul, kui ta taas Rani juurde teele asumas oli, leidis ta Feimiri midagi arutamas kõhna ja sünge olekuga haldjaga, kel vasak käsi rätiga kaela oli seotud ning keda Feimir Liliestiniks nimetas. Royd nende jutt ei huvitanud ning ta kiirustas haiglapoolele.

Seal ootas teda see, mida ta vaikselt juba mõnda aega kartnud oli: Ranil oli aeg teele asuda. Talle oli Medoralt järele tuldud. Poiss ise teadis sellest juba. Ran proovis sel päeval veel kasvõi midagigi Roy elust teada saada, mille järgi teda edaspidi ära võiks tunda. Kuna Roy pole just selline tüüp, kes igasugu kinkeasju kaasas kannaks, siis andis ta poisile oma labakindad. Nad õppisid tähestikku ja tindi kasutamist ning kulutasid ära viimased tõlkekivid. Roy kirjutas talle kaasavõtmiseks tähestiku üles, lisades veel õpitud medorakeelseid sõnu. Kõige lõppu aga pani ta kirja Fharlanghni õnnistussõnad: saagu su mured tolmuks su jalgade all.

Haiglapoolest õhtul lahkudes kohtus Roy Anitaga, kes Rani ära pidi viima. Too oli karmi olekuga Kordi preestrinna, pigem sõdalane kui preester. Too pakkus võimalust saatma minna. Roy ei teadnud, kas ta suudaks või tahaks seda. Info paistis aga templis väga kiiresti levivat, sest hiljem küsis ka Feimir Rani järele ning andis Royle helesinise kivi, mida ta ise ringikiviks nimetas. Tagasituleku jaoks, ütles ta selgituseks, ning õpetas siis, kuidas kivi kasutada. Kas polnud Feimiril tõesti õiget kivi või andis ta meelega teise templipoolde viiva, et sundida noormeest minema sinna, kuhu too vabatahtlikult poleks läinud – igatahes pidi see Roy viima mitte Meenutuse templisse mägede keskel, kus nad praegu viibisid, vaid Unustuse templisse, kus iganes see ei asunud. Sealt pidi ta leidma portaali, mis kahte templipoolt ühendas.

Pärast kõhklemist otsustas ta ikkagi kaasa minna. Ta teadis niigi sedavõrd palju asju, mida teada ei tahtnud, et natuke rohkem teadmisi ei muutnud enam midagi. Ta pidi olema kindel, et Rani eest hoolitsetakse ning temaga saab kõik korda. Anita ei jätnud just hoolitsevat ja emalikku muljet, ehkki ta väitis, et Ranil hoitakse veel mõnda aega silma peal ning aidatakse varjatult.

Ran oli juba teeleminekuks riides ja magama uinutatud. Talle oli tubli reisivarustus kokku pakitud, lisaks toitu ja natuke Medora raha. Paar nädalat pidi ta sellega kindlasti toime tulema. Kõik, mis pidi teele minema, tassiti ühte haiglapoole kambrisse suurele kettale ning kui kõik valmis, poetas Anita punase kalliskivi ketta keskel olevasse auku. Edasine meenutas lossiaiast üle silla templisse reisimist. Kui udu hajus, olid nad keset tihedate kuuskede vahele laotud kiviringi. Pisut eemal metsateel ootas kinnine saan ning üks noorem ja veidi leebem Kordi preestrinna, Medoral töötavad ratsanikud. Ran sõidutati paari miili kaugusele heinaküüni, pakiti seal soojalt heintesse ja tekkidesse, Anita tühistas pimestusloitsu ning siis lahkuti kiiruga, sest unerohu mõju pidi peagi lõppema. Roy saatis templi rahvast lähema seljandikuni ja peatus seal, vaadates, kuidas mõne miili kaugusel idakaares laiub kitsal maaribal Selah’ linn, mõlemal küljel suured sadamad ning keset linna kanal. Hetke mõtles ta Greifile, kes selles linnas elama pidi, ning asus siis tagasiteele ringi poole.

Roy kõndis tagasi metsa ning seisis ringi keskele, ütles siis käsusõna ja viskas kivi hooga vastu maad, nagu õpetatud. Esimene, mida ta udu hajudes tundis, oli mereõhk. Korraks tekkis tunne, nagu oleks ta tagasi Medora rannikul, kuid siin oli soojem ning lund polnud maas, kui ta väikesest marmorseintega kambrist välja astus. Ka siin oli org, täis suuremaid ja väiksemaid ehitisi. Kõige selle ümber kasvas seljandikel tihe mets ja kusagil kaugemal võis kuulda mere kohinat. Selline siis oligi Unustuse tempel, mis pidi tegelema soovijate vastuvõtmise ning palveränduritena teelesaatmisega. Siin pidid Feimiri jutu järgi asuma ka töökojad, sealhulgas ka see, kus tehti Kareeni amulett.

Roy otsis kedagi kellelt teejuhiseid küsida, ning üks haldjakeelt kõnelev kentaur kirjeldaski talle õiget portaalimaja. Majakesed olid küll sarnased, aga nende ümbruses kasvasid erinevad taimed – selle järgi neil vahet tehtigi. Seega pidid olema kohalik, et teada, kust kuhu pääseb.

Seejärel mõtles Roy ka siinset Fharlanghni templit külastada ja küsis kentaurilt teed sinna. Käis seal ära, kuid teda vaevalt kõnetati seal. Kui ta lahkus, püüdis ta pilgu aga lähedal asuv Wee Jasi tempel. Ta läks ja palvetas seal ning kui sealne punapõskne paksuke talle õnnistust tahtis lugeda, tajus ta ilmselt midagi kummalist ning küsis, kas Royl on mõne muu jumala preestripühitsus. Roy vastas jaatavalt. Mida teeb Fharlanghni preester Wee Jasi templis, imestati. Nüüd tuli ligi ka teine templis viibinud preester ning läks arutamiseks, kas Roy mingit maagiat kaasas kannab, et seda õnnistamisel tunda oli. Üks uudishimutsejatest tõstis käeselja Roy poole ja tunnetas kontrollides tema rinnal ja laubal maagiavälju. Rinna kohta Roy teadis, kuid ei tahtnud kõnelda. Lauba kohta ei teadnud ta midagi, aga preestrid kannatasid kas liigse igavuse või liigse uudishimu käes, niisiis jooksis paksuke, tõi tagaruumist ühe punase pentagrammiga sõrmuse ja uuris sellega rinda. Sai sealt kõva säraka ja Roy tundis Kareeni pahameelt näppimise pärast. Sellest piisas, et ta käsi silmapilkselt mõõgapidemele liikus ning ta vennikeste kohale nagu äikesepilv kõrguma jäi. Teine preestritest küll turtsus alguses, aga siis vabandasid mõlemad Roy ees, kes käskis neil hoopis amuleti ees vabandada. Preestrid vabandasidki – ei teadnud ju, et keegi seal sees elab. Ikkagi mindi järgmiseks Roy laupa uurima. Roy peast käis lõikav valu läbi ning mõlemad vennikesed ahhetasid. Royle pandi peegel nina alla ja ta nägi oma laubal hõbedast lohekujutist. Siis saigi ta teada, et Teejuhil võib olla kuni üheksa õpilast, ning et see märk näitab, et tema on üks neist. Preestrid ei suutnud uskuda, et Teejuht Fharlanghni teenri endale õpilaseks võttis, ning veel enam, et Roy sellest ise midagi ei teadnud. Igatahes suhtuti temasse nüüd Wee Jasi templis kui väga tähtsasse isikusse, kellega midagi peale hakata ei osata. Roy tegi sealt kiiresti minekut, jälle ühe teadmise võrra rikkam. Et teadmisi juurde ei tekiks, otsis ta kähku portaalikambri üles. Astus kettale ning leidis end peagi kiviseinte vahelt samasugusest suletud kambrist.

Kambrist välja astudes leidis ta end tuttavast ringkoridorist, mis mägede alt läbi läks. Seintelt kiirgav maagiline valgus oli ehtsa päikesega võrreldes tuhm ja kõle. Õnnetud pidid olema need, kelle elu maa all möödub. Terve ülejäänud päeva ei leidnud ta endale asu ega tegevust. Ranita oli tempel tühi. Feimiri sõnad selle kohta, et Atheris peagi toibuma peaks, ei tekitanud mingeid sooje tundeid. Ta ei tahtnud Atherisega rohkem kohtuda. Ainus, mis lohutas, oli Kareeni öine külaskäik. Templi pind ja sealne maagia andsid tüdrukule sedavõrd palju jõudu juurde, et ta sai teinekord päris pikalt Royga kontaktis olla, rääkida ja end tema jaoks mõnikord nähtavaks teha. Seda viimast, tõsi küll, ainult Roy unedes või kui Teejuht Wee Jasi templis ta altarile viirukiküünalde mõju alla uinutas. Iga kord pidi ta Wee Jasi templis muidugi kõik Fharlanghni väega seotu enda küljest ära võtma ning see tekitas juba väikestviisi muret, kas oma templis sellist truudusemurdmist pahaks ei panda. Oli ju Roy viimasel ajal rohkem pühendatud olnud Wee Jasi templi asjadesse kui oma templit teeninud. Kuid sama kirves rippus ilmselt ka Feimiri kohal, kelle jutus üha harvemini haldjate templist midagi kuulda oli ja keda päris tihedalt Wee Jasi valdustes näha võis.

Hommikul ärkas ta higisena, nagu alati pärast Kareeni külaskäiku. Kobas pimesi enda kõrval voodit, enne kui selle tegevuse mõttetust taipas. Keeras siis end selili ja pani käe amuletile. See tekitas alati Kareenile lähedal olemise tunde. Ta üritas tajuda Kareeni kaugust endast, kuid ei tundnud midagi. Tüdruk tuli ja läks nagu ise heaks arvas ning Royl jäi üle vaid sellega leppida. Ta tõusis ning hakkas oma hommikusi palveid lugema.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 18:38 31. Jaan 2006

Eesruumist kostis Feimiri ja Liliestini hääli, kuid ROY ei lasknud sel oma palvetamist segada. Vähemalt seni, kuni seal kostis midagi, mis meenutas noole vihinat ja seinatungimist. Roy kiskus end keskendumisest välja, haaras tagantkätt oma ustava kalasaba ning seisis hetk hiljem uksel, haljas mõõk pihus, sellest hoolimata, et keegi karjuma ei hakanud ja vestlus käis eesruumis vaikselt edasi. Nii Feimir kui Liliestin vaatasid teda väheke jahmunult. Feimir oli uut pikkvibu katsetades noole toa otsaseina lasknud. Roy läks tuppa tagasi ja lõi pahaselt ukse tagantkätt kinni. Eesruumis oli hetke vaikne, siis läks vestlus edasi. Roy jättis edasi palvetades mõõga käepärast. Peagi paugatas välisuks ning ruum jäi vaikseks. Roy luges oma palved lõpuni ja pani siis riidesse, et jooksma minna.

Toast väljudes leidis ta Feimiri eestoast oma relvi ja nooli üle vaatamast. "Uus vibu?" küsis Roy. Laual lebas korralik hea kvaliteediga pikkvibu, kaunistustega, silmnähtavalt haldjatöö, aga mitte nii võimas kui Feimiri eelmine, mis koos temaga tules otsa sai.
Feimir: "Jah. Tuleb harjuda. Ning oskused on siin rooste läinud." Ta silmitses ükshaaval nooli ja vaatab ka oma mõõga üle.
"Ära siis mind maha unusta, kui kuhugi harjutama lähed," ütles Roy vaikselt.
"Kui harjutama, siis jah... Aga seekord ei saa ma sind kaasa võtta." Feimir käis veel korra oma toas ning tõi sealt sahtlist karbikese, tegi selle lahti ning asetas lauale. Selles oli kitsas väikese kiviga hõbesõrmus. Haldjas seisatas mõtlikult laua juures ja nentis, et ongi vist kõik vajalik koos.

"Hakkab su õpiaeg läbi saama, et relvi kokku korjad?" uuris Roy endistviisi vaikselt.
"Ma ei tea päriselt. Aja järgi peaksin peagi vaba olema. Edasine sõltub mu oma tahtest. Aga mul tuleb vist teha varsti koos Liliestiniga üks väike retk Valasse. Ning ma pole kindel, et see retk päris rahumeelselt õnnestub..." Feimiri silmis välgatas kummaline pisut kiskjalik tuluke. Ta klõpsatas sõrmusekarbi kinni ja pani selle endale keebi põuetaskusse. Roy ei hakanud pinnima, kui teine ise ei taha rääkida. Feimir silmitses teda uurivalt, otsekui püüdes aru saada, kas Royd ei huvita või ta ei taha küsida. "Mia peaks homme või ülehomme Valasse jõudma," sõnas ta siis ettevaatlikult. "Ning temaga on keegi, keda võib arvata tema vennaks."
"Ma tean vaid seda, et see mees on mind lõksu vedanud," ütles Roy ikka veel rahulikult.

"Sellepärast ma sind kaasa ei võtagi," vastas Feimir. Roy kehitas õlgu. Kuigi ilme näis kurvameelne, silmad naeratasid. Suunurk kerkis võib-olla nii kergelt, et vaid elukogenud diplomaat nagu Feimir seda märgata võis. Feimir naeratas samuti, aga pisut deemonlikult. "Ma ei taha Liliestinile seda väikest lõbu keelata."
"Lõbu?" kergitas Roy kulme. Feimiri naeratus venis laiemaks. "Mis tunne sul oleks, kui sinu tuppa astub keegi, kelle sa oma käega tapsid?"
Roy ei öelnud midagi selle peale.
"Vaat nõnda..." lausus Feimir ning lükkas mõõga tuppe. Royl oli imelik näha Feimirit, kuratlik säde silmis, kättemaksust rääkimas, ning talle meenus Orni kunagi poetatud lause, et Feimir oskab soovi korral inimese elu põrguks muuta. Ometigi ei tekitanud see temas mingeid sügavamaid tundeid.

Feimir vahetas aga rahulikult teemat ning küsis, mida Roy täna teha kavatseb. Roy kehitas ükskõikselt õlgu. "Lähen Teejuhi juurest läbi. Ja ehk õpin, kui ta mind ei vaja."
"Atheris on palverändurite poolel, kui teda näha tahad," lausus haldjas kuidagi täiesti möödaminnes.

Roy raputas õrnalt pead, kui Feimir paar sekundit hiljem vilksamisi tema poole vaatas. Haldjas korjas oma kraami kokku ning sättis oma tuppa lauale valmis, et seda sealt vajadusel kiiresti kaasa saaks haarata. Roy läks välja jooksma ning õues veebruarilõpu õhku sõõrmeisse tõmmates meenus talle, et eile pidi olema olnud Willi sünnipäev. Järsku tundus kõik, mis enne templit, olevat väga ammu ja väga kaugel, nagu oleks iga templis veedetud päev tema elust terve aasta röövinud. Ning Willist ei teadnud ta midagi pärast seda, et too viimati Merdenisse koju läks. Jõudis ta sinna? Jäi ta sinna? Royle meenusid oma kodused. Oma kolmveerand aastat polnud ta nendega kokku saanud. Kindlasti nad muretsesid, kuid enda sabas röövleid koju juhtida olnuks hullem. Ehk kõneles Will neile kodus midagi rahustavat. Kas tunneksid nad enam Royd äragi, kas võtaksid omaks? Ema kindlasti võtaks… Ja kindlasti uudishimutsetaks kodus, kas tal juba naisekandidaat on ning kuidas ta preestriks sai ja miks just selline ilmahulgus, et mitte templis paigal istuv austusväärne preester nagu Pelori omad, vaid selline teedel rändaja. Isa kui aus pelorlane oleks selle teema kindlasti üles võtnud, paigalolijad ja teelised, ühed peavad teisi rasvahanedeks ja teised neid omakorda kaltsakhulgusteks kodu ja kohata… Roy ohkas ning kõndis pesema. Siis istus sööma ja masseeris pärast oma kätt. Tumedad laigud olid hägusemaks muutunud ning see oli hea. Feimir oli oma asjatoimetustele läinud läinud ning ka see oli hea. Roy hõõrus pea rätikuga kuivaks, pani preestrirüü selga ning läks Wee Jasi templisse Teejuhti ootama. Seal oli hämar nagu ikka ja täis kummalisi hääli, nagu sosistakskõrge lae all palju inimesi. Kareeni kodu, mõtles Roy.

Teejuht ei vajanud teda tol päeval ning Roy läks tagasi õppima. Sealt leidis ta Deilas teatega, et Ulrika ootab teda sealsamas metsamajas, kus nad eelmiselgi korral kokku said. Feimirile kehtis ikka veel haldjametsas liikumise keeld, nii et Deilas näis nüüd seal tema käepikenduseks olevat - kuni tema tegevus ja sidemeheks olemine otsustajatel kahe silma vahel püsib. Roy pani keebi selga ning läks.

Majas olid vaid Ulrika ja Isendir, ning viimane hoidis delikaatselt eemale, kuni Roy ja Ulrika oma jutud räägitud said. Pigem olid need kokkulepped, diplomaatia. Naine oli rahulik ning valmis Royd vabaks laskma, kui too tõesti troonil olla ei taha. Roy märkas Ulrikas üha rohkem uut Andolyni kasvavat – üha rohkem oli naine ennastvalitsev, kainelt kaalutlev ning riiklikult mõtlev. See tekitas võõrastust. Ometi lubas Ulrika talle vaba ligipääsu endale. Royst pidi saama kuninganna sõber, troonile ustav kaitsja. Nagu Feimir Andolynile, ütles Ulrika. Mõneti võis seda paaritunnist kohtumist lugeda nende lahkuminekuks, aga teisalt näis nende side Roy lahkudes tugevam kui iial varem.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

EelmineJärgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6