Leht 19 koguhulgast 22

PostitusPostitatud: 22:23 8. Sept 2005
Postitas Shadow
"Mul on sulle ettepanek," sõnas ROY, kui oli veidi mõelnud. "Sina ei saa varsti enam minust aru. Mina sinust aga küll. Prooviks teineteise keeled ära õppida?"
"Pole paha,” arvas poiss. “Kui ma õpetada oskan. Ega sa ei tea, kas siin kusagil on Ehlonna templit? Tahaksin minna ja jumalaid tänada, et nad hea pilguga mu teekonna peale vaatasid. See oli kohati ikka päris üle mõistuse raske. Ma ei tea, kas oleksin kohale jõudnud, kui too naine mind poleks üles korjanud - aga mul vedas nii mõnigi kord väga karmilt."
"Ma vaatan mida ma teha saan," ütles Roy muiet maha surudes.

"Oleksin sulle tõsiselt tänulik," sõnas poiss. “Ma tahaksin seda naist veel kunagi näha ja teda tänada... aga see on tõenäoliselt ilmvõimatu..."
"Naine?" küsis Roy.
"See on pikk lugu..." ohkas Ran. "Huvitab see sind või?"
Roy: "Sinust saan ma hiljem kah aru. Sina minust mitte."
"Nojah, seda küll..." nentis poiss.

Esimesed medorakeelsed sõnad, mis Ran Royle õpetas, olid “paat” ja “kala”. Edasi tulid “aer”, “maja”, “ema” ja muud olulised asjad. Roy õpetas talle põhjakeelt vastu. Kui nad seal õhinal tegevuses olid, astus päikesejumala preester Anton korraks uksest sisse, vaatas nende tegemisi minutikese pealt ning läks siis hästi vaikselt minema. Veerand tunnikest hiljem hiilis Anton uuesti uksest sisse, pani sõrme huultele, et ärgu õppijad end segada lasku, ning poetas vaikselt lauanurgale veel kaks samasugust roosat kivi. Hiilis siis nii vaikselt minema kui ta kõhukas figuur lubas.

Esimene kivi pidas vastu poolteist tundi, siis hakkas spiraal ühtlase õõtsumise asemel vabisema ning kivi lendas heleda plaksuga mitmeks tükiks. Kuid nad olid jõudnud Ranile selgeks õpetada põhjakeelse sõna “kivi” juhuks, kui poisil midagi tähtsat rääkida vaja. Muidu tuli oma hädise keelepraktikaga läbi ajada.

Ran küsis puhkepausi ajal, mis siis ikkagi juhtus pärast seda, kui Roy talle seda kibedat asja sisse jootis. Könt lõigati lahti ja kasvatati uus käsi, vastas Roy.
"Eh, siis on hea, et pilt enne ära võeti. Ma oleksin täitsa paanikasse läinud, kui keegi seal nüsima oleks hakanud," arvas Ran. "Kõige lollim, et ei näe kah, kellele virutada."
"Mitmekülgsed ohutusmeetmed," muigas Roy mokaotsast – ning talle jäi silma kandik laua tagumises servas, samasugune kui see, millega ta Antonile virutas. "Mnjah," ütles Ran. "Aga tunned sa seda, kes seda tegi?"
"Taastajaga olin kaasas, teist ei tunne," ütles Roy.
"Ma tahaksin teda tänada. Sina ei kujuta ilmselt ette, mida tähendab aasta aega ilma käeta olla," sõnas poiss tõsiselt.
"Ei kujuta jah," kinnitas Roy.
"Ma ei taha mõeldagi, et nii oleks võinud elu lõpuni jääda... ei tahtnud siis ega taha praegu..."
"Keegi ei tahaks," kinnitas Roy.
"Sul on vedanud, kui midagi juhtuma peaks, tehakse korda."
"See ei ole nii lihtne," vangutas Roy pead.
Ran ohkas pisut kadedalt. "Mis võiks muinasjutumaal elamises keerulist olla?"

Roy tundis endas ärritust tõusmas. "Kus me sinu meelest oleme? Ma ei pea silmas geograafilist asukohta, vaid ümbritseva iseloomu."
"Ma ei tea... Mingis lossis vist. Kivimüürid," pakkus Ran.
"Ja sulle meeldib siin umbses lossis?"
Poisi silmi ilmus imestus. "Mis tähtsust sellel on? Mul on jälle käsi, see on oluline."
"Siis ära virise muinasjutumaa kohta millest sa midagi ei tea," nähvas Roy.

Poiss jäi ehmunult vait.
Roy: "See, et ma siin olen, ei tähenda kaugeltki mitte seda, et mind siin nuumatakse ja ma ohutult hea elu peal mõnulen. See ei tähenda, et mulle meeldib külmade kivimüüride vahel konutada. Ei tähenda, Ran. .. Jah, ma tunnen meest, kes võib mu käe tagasi kasvatada, kui soovib. Kuid see ei tähenda, et me siin kõik õnnelikult ja käsikäes aasal tantsu lööksime, kui parajasti sinuga ei tegele. See on töö nagu iga teinegi. Ja sa ei kuule mind virisemas, kui vahva sul paadiga värske õhu käes aerutada on, ning õhtul koju minnes oma lähedasi näha."
"Anna andeks, ma ei teadnud..." pomises Ran kössi tõmbudes.

Roy ohkas ja jätkas juba rahulikumalt: "Suurte teadmistega kaasneb ka vastav koorem, pea seda meeles. Ma olen alles noor õpipoiss ja ma olen jõudnud juba kaks korda närvipingest hulluks minna. Ma olen siinsamas koridorides põetajate eest põgenenud ja ühele kandikuga pähe virutanud. Vaevalt nädal tagasi."
"Ei usu," ütles Ran päranisilmi.
"Ära siis oma uut kätt kah usu. Ja arva pealegi, et me siin kõik rõõmsalt õhtuti veini joome ja kääbikutubakat tõmbame," nähvas Roy.

Ran oli tükk aega mõttes ja vait, enne kui ütles: "Seda rohkem tuleb sinu tööst lugu pidada."
"Mina alles õpin. Õiget tööd teevad teised," ohkas Roy. "Ja ma ei usu, et neil kergem oli."
Poiss noogutas. "Siis vist polegi oht orjaks müüdud saada, kui makse tasuda ei jõua, väga hirmus..."
"Uus Athaia poliitika?" küsis hajevil Roy.
"Uus? Athaial on ju alati orje peetud," imestas Ran.
Roy: "Ma pidasin silmas uut kui nende võimuga kaasatulnut."

"No Medora on juba paarsada aastat Athaia all..." ütles poiss. "Aga orkidest pole nad ikkagi päriselt jagu saanud!" lisas ta siis vihaga.
"Orkidest?" kergitas Roy kulme. Tema teadmist mööda oli neid elukaid Medoral kunagi üksjagu, aga praeguseks mägedesse vaid mõned hõimud jäänud. Oli aga kuulda olnud, et kui hõimud piisavalt arvukaks kasvanud, käivad rüüsteretki korraldamas. Rani seletustest tuli välja, et võimud ei pinguta ülemäära orkide hävitamisega, kui rüüsteretked hakkavad toimuma, siis suruvad need maha, aga nahast välja sellega kah just ei poe. Pärast paari retke on orkide populatsioon tavaliselt nii palju kahanenud, et mõni hea aasta on jälle rahu. “Lasku inimestel vähemalt relvi omada,” sõnas Ran südametäiega. "See pole ju neile kasulik," arvas Roy. Ta taipas küll, et kuna Medora on vallutatud maa, hoitakse relvad suuresti võimude kontrolli all, et ülestõuse vältida.

Roy: "Hoiab rahva viha natukenegi eemal. Kas sina kardaksid rohkem tuntud traditsioonidega vallutajat või suvalist laastamist?"
"Tont seda teab... Üks jama kõik," arvas Ran.
Roy: "Just. Aga kahel rindel. Kui oleks üks, siis vihkaks rahvas kah ühte. Praeguses olukorras aga on rahva viha kahes kausis laiali. Kuid sellest ei saa ju kõhtu täis. Mis Athaia eesmärk ongi."
Ran mõtles, siis vangutas pead. "Sa räägid liiga keeruliselt ühe lihtsa kaluri jaoks."
Roy: "Kui oleks üks vaenlane, oleks tema vastu lihtsam vägesid koondada. Kuid neid on kaks... Kui võidad ühed, tulevad teised ja löövad su maha. Athaia tahab, et see nii säiliks. Kui orkid maha lüüa või Athaia vastu ässitada, oleks neil üsna kuri karj... emm.. meres."
"Nojah... Seepärast oligi orkil kirves ja minul aer..." ütles Ran hapult.

"Athaia oleks nad ammu maalt minema pühkida võinud, kuid neile teeb vaid rõõmu, et rahvas osa oma vihast orkidele raiskab," seletas Roy.
Ran: "Küllap. Mida me teha saaks?"
Roy: "Vaat selle koha pealt olen mina küll sama lihtne kütt, kui sina kalur oled."
Ran tundus kahtlevat, aga hoidis suu kinni. Roy ei riskinud kuller öelda, kes teab kus ja kellega kokku sattuda võib. Ja isal oli ta ikka jahil abiks käinud. Ran aga paistis arvavat, et Roy oma staatust meelega lihtsamana näitab ja suhtus temasse nagu mingisse kõrgemasse preestrisse, rääkigu Roy mis tahes.

"Kas võimud keelavad kaluril tööriistu merele kaasa tassida? Kui sul oleks ahing olnud, siis vestleksin ma siin võibolla ühesilmalise orkiga," ütles Roy.
"Kas siia orkid ka pääsevad?" küsis poiss siira imestusega.
Roy: "Näinud pole ja mul pole ausalt öeldes õrna aimugi. Kuid sa said aru küll, mida ma silmas pidasin."
Ran: "Nojah... Me ei osanud rünnakut oodata, neid polnud mitu aastat olnud... Aga talv oli, ilmselt nad jäid mägedes nälga."
Roy: "Lihtsalt mida ma tahan öelda, et relvade kandmise keeld ei välista enesekaitsevahendite kandmist. Sa ei oskaks ju nagunii kirvest lahingus oskajalt kasutada, või mis?"
"Ega vist. See nõuab rohkem jõudu kah," ütles Ran. Ning siis sai kivi vägi otsa.

PostitusPostitatud: 7:08 9. Sept 2005
Postitas Shadow
ILDERIAN püüdis end Selah’ hertsogi teenistusse kaubelda, kuid too keeldus. Olles ise haldjavereline ei saanud ta enda teenistusse haldjaverelisi võtta, kui tahtis valitseja silmis head mainet omada. Ilderian mõistis teda ning suundus edasi sadamasse, lootuses leida laeva, mis ta Medorale toonud oli. Kuid Selah’ sadam oli väga suur ning ulatus mõlemale poole maakitsust ja kõike ta läbi käia ei jõudnudki. Laeva ta ei leidnud.

Järgmisel päeval linnas ringi hulkudes tuksatas ta õlamärk ootamatult keset rahvarohket tänavat. Ringi vaadates märkas ta uhket Kordi preestrinnat tagasi vaatamas. Igaks juhuks läks ta naisele järele. Kordi templi tagahoovis talli juures sai ta preestrinnaga jutule ning mõningast abi, ehkki Anita üpris karmilt arvustas grupijuhti, kes oma alluva niiviisi hulkuma laskis, ja lubas templis tema peale kaevata. Igatahes sai Ilderian sealt varustuse ja portaalikivi, millega templisse pääseda. Ning ta saadeti Selah' lähedal metsas asuva portaalini. Tõbras oli üsna kehv liikuma, ehk oli templist talle abi loota.

Tõpra sai ta tõesti templi talli jätta, et talle seal abi leitaks. Räägiti kääbikuemandast, kes sellises ravis osav, kuid keda hetkel templis polnud. Ratsanikest oli kohal vaid Feimir ning Ilderian rääkis talle soovist Athaiale minna. Feimir polnud vastu ning saatis ta järgmisel hommikul teele.

Ilderian avastas end keset metsa kiviringist. Igal pool tema ümber oli mets. Kõrgema puu otsa ronimine näitas mõne miili kaugusel ka mereranda. Tal polnud udust aimugi, kus ta täpselt oli, kuid mõningase otsimise järel leidis raja. Seda mööda edasi minnes sattus peagi haldjate patrullile ning ühtlasi vangi. Nii palju kui ta lõunahaldjate keelest aru sai, pidasid need teda spiooniks, eriti kuna ta ei osanud ega tahtnud öelda, kuidas sattus kohta, kus ta kinni võeti.

Teda veeti seotud silmadega peaaegu kolm ööpäeva põhja poole. Mõnikord kostis kaugemalt hääli ja jutukatkeid, teinekord oli aimata, et millestki möödutakse ringiga. Peatused olid lühikesed. Lõpuks jõuti välja kohta, mis teekonna sihtpunktiks tundus olevat. Ilderian paigutati mingisse telki ja jäeti mõneks ajaks omapäi – kuni keegi telki sisenes ning ta tundis õlamärki tuksatamas.

See keegi, kes ta silmadelt sideme võttis, oli üpris noor tumedapäine põhjahaldjas, kes ütles oma nimeks olevat Atheris. Tal tuli mõnevõrra vaeva näha, enne kui kahtlane haldjavereline tema hoolde usaldati. Segaverelisi spioone oli siin metsas ennegi nähtud.

Koht, kus ta viibis, oli sõjaväelaager metsaserva ehk haldjate jaoks eesliini lähedal. Atheris võttis ta kaasa kaugemale põhja poole eesliinilaagrisse. Ilderian jõudis seal veel põgusalt kohtuda Atherise grupijuhi Eteridieniga, näha ära ülejäänud kaks samuti põhjahaldjatest grupiliiget, ning teada saada oma asukoha – ja siis läks ratsanike grupp luurele. Ilderian leidis viimaks ometi oma varesejalgadele kasutust, annetades need laagri sepikojale nooleotste valmistamiseks. Korjas siis käbisid ning mängis nendega varem kogetud lahinguid uuesti läbi, strateegiat ja taktikat, analüüsides mõlema poole tegevust. Haldjad ei teinud temast eriti välja, aeg-ajalt läks mõni rühm põhja poole, teinekord toodi surnuid ja haavatuid. Haavatuid küll vähem, tundus, et haldjate seas oli päris palju ravitsejaid. Ilderian märkas, et siinsed haldjad olid Brettonia omadest pisut lühemad, tõmmumad ja enamjaolt mustade või tumepruunide juustega, peale noorukese ratsanikust preestri ja vana sõdalase Eteridieni ei näinudki ta laagris heledapäiseid. Ta teadis vaid Eteridieni ja Atherist, teised kaks ennast ei esitlenud.

Eteridieni grupp tuli tagasi kesköö paiku, sünged, haavatud ja kolmekesi. Atherist ei olnud nendega kaasas.

Otsiti ravitsejaid, sest heledapäine haldjas püsis vaevu sadulas. Eteridieni riietes ja turvises oli mitu nooleauku. Ilderian jättis oma manöövrid ja liikus lõkkele ja tulijatele lähemale, lootes saada aru mis juhtus või mis seis on. Jutukatketest taipas ta, et Atheris langes vangi Athaia patrullile, sai jalga haavata ja teised ei suutnud kaitsta ega teda tagasi saada. Ja nüüdseks on ta ilmselt juba Maradanis ja isegi abijõududega ei jõuaks järele. Ilderian vandus. Olukord polnud üldsegi hea. Seda arvasid ka teised haldjad. Ratsaniku vangilangemine oli üks viletsamaid asju, mis juhtuda sai. Kolmik ei läinud magama, istus murelikult lõkke juures. Ilderian seadis end nende seltsi.

Paari tunni pärast vaatasid haldjad järsku ehmunult üksteisele otsa, nooruke heledapäine krimpsutas valust nägu.
"Mis juhtus?" küsis Ilderian murelikult.
"Atherisega on kehvasti," ütles heledapäine.
"Kui kehvasti?" küsis Ilderian.
"Üsnagi," ütles grupijuht.
"Ma olen Ilderian, Feimiri grupist," esitles Ilderian ennast. Teised kõhklesid pisut, vaatasid juhi otsa. Too noorem heledapäine ajas end püsti ja läks märgiõlast kinni hoides metsa poole, nagu oleks tal halb hakanud.

"Elrad," ütles teine, kes paigale jäi. "Ja tema on Kieren," osutas metsa poole, kuhu too noorem kadus. Eteridien oli veel süngem kui enne.
"Kuidas ma aidata saaksin?" küsis Ilderian.
"Mitte kuidagi praegu. Kindlusse me sisse ei saa. Aga luurele saame vast minna," arvas Eteridien.
"Ma lihtsalt mõtlen, et... kui ma millegagi kasulik saan olla, on mu siiatulek seda väärt olnud... ka siis kui kasvõi haavan athaialast," pakkus Ilderian.
"Neid on haavamiseks liiga palju. Aga liikuda on parem kui lihtsalt istuda ja kaasa piinelda," ütles Elrad.
"Aga tapmiseks?" küsis Ilderian. "Nool silma või pähe teeb imesid... ja antud juhul põhjahaldjaeetika juurde mina jääda ei kavatse."
"Tappa on mõistlik ise ellu jäädes." Eteridien tõusis ja läks oma hobust saduldama. "Ütle Kierenile, et ta laagrisse jääks." Elrad läks samuti hobuseid saduldama. Mõlemad paistsid hambad risti end rahulikuks sundivat. Ilderian mõtles hetkeks, et tema kui algaja jutt haldjaid pahandas, kuid samas ei suhtutud temasse halvasti või üleolevalt.

Kierenit sai ta mõnda aega metsas otsida, enne kui leidis ta maas kõverasse tõmbununa, higipiisad pärlendamas laubal.
"Saan ma kuidagi aidata?" küsis Ilderian, kuid heledapäine vaid oigas ja raputas pead. Ilderiangi ei osanud muud peale hakata kui andis käsu edasi ning läks lõkke äärde tagasi. Ta kamandati Kiereni asemel kaasa. "Mis sinagi üksinda siin teed, olgu siis ratsanikud koos juba."

Nad liikusid põhja poole. Mets oli seal hõredam ja selged rajad trambitud. Mööduti haldjate vahipostidest.
"Kaua me umbes liigume või millal asi kriitiliseks minna võib?" küsis Ilderian vaikselt.
"Teel selgub... aga paigal istuda oleks hullem piin," ütles Elrad, kes oli sadulas kummargil ja hoidis õlast.
"Lihtsalt teaksin arvestada, millal olla valmis loitsima," sõnas Ilderian.
"Ole igaks juhuks valmis, kui lagedale jõuame," vastas Eteridien. Lisas, et liigutakse veel paar tundi. Nüüd hoidsid nad suunda kirdesse.

Metsaservast oli näha, et umbes poole miili kaugusel paiknes athaialaste sõjaväe laager, pikaks riviks venitatud, ning samas tundus kulgevat ka ida-lääne suunaline maantee. Eteridien liikus piki metsaserva nii kaugele kui sai, et ringiga mööda minna. Mõlemad haldjad olid üha vaiksemad ja endassetõmbunumad, sundisid ennast liikuma.

Nad liikusid veel tunnikese edasi linna poole, patrullidest ja vahipostidest hoidudes, neid oli seal nagu kirjuid koeri. Siis tõmbusid haldjad järsku varju, jäid seisma ja olid tükk aega paigal. Siis pöördus grupijuht kannatlikult ootava Ilderiani poole ning andis käsu tagasi minna ja laagriülemale viia korraldus laager kaugemale metsa kolida. Ilderian hakkas vaikselt tagasi liikuma. Üle õla vaadates nägi ta mõlemat ratsanikku täiesti apaatsetena ja kokkuvajunutena sadulas istumas.

PostitusPostitatud: 11:18 10. Sept 2005
Postitas Shadow
ILDERIAN liikus ettevaatlikult, kuid võõrast rada pidi ja pimedas oli raske eksimata minna. Järsku märkas ta lagedal mingit liikumist endast eespool. Ta peatus ja püüdis aru saada, kellega tegemist. Ka tulija peatus. Nende vahel oli kümmekond meetrit, mingi lühike tume kogu seisis Ilderiani Athaia poolses küljel. Ilderian kortsutas kulmu. Sõduri jaoks oli see väike, kääbiku jaoks suur. Tume kapuutsiga keep käis üle kõige, nii et ei saanud aru, mis seal all täpsemalt on. Athaia vahipostideni oli umbes 300 m, metsapiirini 200. “Kes liigub?” küsis Ilderian igaks juhuks kääbikukeeles, valmis iga hetk kannuseid andma. Kogu liigutas end korraks. Ilderian kordas küsimust, seekord päkkarikeeli. Kogu võttis käe keebi alt välja – ning Ilderiani pihta lendas kaks pihuvälku. Instinktiivselt tõmbas Ilderian mõõga ja ründas loitsijat, kuid jõudis anda vaid ühe hoobi, kuuldes Athaia poolelt käsklusi ja sähvatuste peale läksid vahipostide juurest ratsanikud tema poole liikvele. Mõõk vihises alla ning tabatu karjatas. Naisehäälega. Tõprad, mõtles Ilderian ja kihutas metsa poole. Kuulis veel selja taga põhjakeeli hõigatavat “seal!” ja edasi rääkis naine juba kohalikus keeles. Patrull kihutas müdinal Ilderiani suunas. Ilderian võttis pisut hoogu maha, et loitsida saaks, sest patrull oli seda nägu, et tuleb metsa järele. Kuid siis karjatas patrullist keegi ning nad pöörasid tagasi. Kusagilt üsna Ilderiani lähedalt metsaservast vihises athaialastele nool järele. Metsaserva kaitseliin oli patrulli tagasi löönud. Musta kogu ta enam ei näinud, ilmselt oli patrull selle kaasa korjanud.

Ilderianil kulus peaaegu tund, enne kui ta laagri suitsuvine järgi üles leidis. Kieren nägi parem välja, kui vastu tuli. Ta kuulas Ilderianile antud korralduse ära, laskis igaks juhuks korrata ning tormas seda siis laagriülemale edasi rääkima. Mõni minut hiljem anti laagris häire ning hakati seda kagu poole ümber kolima.

"Neil hulguvad tihti tumedasse rõivastatud naismaagid lagedal?" küsis Ilderian, kui Kieren tema juurde tagasi jõudis ning Ilderiani haavad korda tegi.
"Maage mõnikord kohtab küll, lagedal pole veel näinud," vastas Kieren.
"Sigudik...ma ei tabanud ära ka, ma arvasin alguses, et ehk mõni haldjaluuraja ja ma ei söandanud kohe rünnata või minema joosta... ma pole veel harjunud," kirus Ilderian.
"Nad on kavalad. Peaasi, kui teised nüüd sellest möllust mööda tulla saavad," vastas Kieren.
Ilderian: "Patrull tuli liikvele kui ta mulle välku andis... kuid pöördus ümber tänu haldjatele metsas.”
"Mojah, eks nad nüüd on seda tigedamad," arvas Kieren.
"Vähemasti sain ma naisele paraja mõõgahoobi anda vastu. Loodetavasti Elrad ja Eteridien saavad tagasi... nad jäid maha võrdlemisi apaatsetena, nagu oleksid pea kokku vajunud suksude kaeltele."
"Neil peaks nüüd parem olema juba..." Kiereni toon oli kuidagi kibe.
Ilderian: “Atherist.... piinati?"
Kieren noogutas. Nad olid mõnda aega vait.

Laager korjas end kiiruga kokku ja taganes sügavamale metsa, vahipostidele ja kaitseliinile saadeti selle kohta samuti teated. Kieren nentis nukralt, et väga tõenäoliselt ei pidanud Atheris vastu.
"Mida ta rääkida sai?" küsis Ilderian murelikult.
"Ma ei tea, mida küsiti... kaitseliinid, laagri asukoht..." kehitas Kieren õlgu. "Sellise... värgi peale... oleks igaüks rääkima hakanud."
"Mis temaga tehti?" uuris Ilderian.
"Küsi parem, mida ei tehtud..." ütles Kieren valuga hääles.

Nad lõid koos teistega kolimisel käed külge ja uus koht oli valitud miilijagu sügavamale metsa sisse. Seal pandi hommikuni laagrit uuesti üles ning häireolukord lõpetati alles koidikul. Nad olid just uude kohta kohale jõudnud, kui vana laagripaiga poolt lahingukära kostma hakkas. Mõni aeg hiljem tuli teade ratsaväerünnakust, räägiti, et mingi osa murdis isegi laagripaigani välja ja teised tegid katet, aga siis taandusid, kui laagrit ei leidnud. Ning laagripaika oli kõigepealt kaugemalt õnnistatud paari tulepalliga…

Pisut enne koitu jõudsid ka Eteridien ja Elrad kohale. Ilderian uuris, kuidas neil läks ja mida nähti. Haldjad rääkisid, et kindlusest tuli suurem üksus ratsaväge ja üritas kaitsest läbi murda.
Ilderian: "Et nagu reaalselt ei saa me kannigi teha, et midagi muuta või paremaks teha....või kuidas on lood?"
"Reaalselt... mida sa silmas pead täpselt?" küsis Elrad. "Eks me vaikselt tegutseme selles suunas. Aga Atherist ei saa me enam otsida."
Ilderian: "Nojah, ma ilmselt olen väga naiivne olnud ka, lihtsalt oli tunne, et saab kohe midagi toredat ära teha... aga need asjad ei käi päris nii."
"Esialgu toetame kaitset, teeme luuret, hoiame templit olukorraga kursis," ütles Eteridien. Nad olid sünged, süüdlaslikud ja leinameeleolus. “Meiegi oleme siin vaid mõned nädalad olnud.”
"Atherasel läks viimane?" küsis Ilderian.
"Ei, esimene... aga me ei tea enam, kas ta on veel elus või mis on tema kehast saanud," ütles Kieren hoolikalt sõnu valides.

Nad kõik olid surmväsinud sellest pikast ööst ning Ilderian magas kaua. Telk oli umbne ja rahvast täis. Kui ta ärkas, oli päike juba pärastlõunas. Telk oli rahvast tühjemaks jäänud, grupikaaslasi polnud. Ta leidis haldjad väljast, Kieren pani sõnalausumata ta ette pajuki - leiba, juustu ja porgandeid. Elrad ütles, et ei riskitud toidu keetmiseks lõket teha. Ilderian sõi mõnuga ja kahetses, et kodust head rohelist teed ühes ei võtnud.

Mets oli vaikne. Kusagil põhja pool kraaksusid varesed. Ilderian meenutas ja harjutas oma loitse. Ratsanike seas käis mingi arutelu luurelemineku üle, aga selles oldi üksmeelsed, et athaialaste komme kõik haldjad enne küsimuste esitamist maha lasta teeb liikumise raskeks. Ilderian pakkus maskeerimist. Teised arutasid ning olid peaaegu nõus, kuna Ilderian nägi kogu kambast ikkagi kõige vähem haldjas välja. Ehkki räägiti veel kellestki, kes olla lubatud neile appi saata. Kui kõrvu saaks lühemaks ja nägu pisut laiemaks, siis ülejäänu saaks grimmiga teha, arvas Ilderian. Loitsuga oleks ta jaksanud teistsugust välimust vaid pool tundi hoida.

Ilderian: “Leian et lõppkokkuvõttes ma poleks kõige ideaalsem luuraja... sest minu veidra õnne puhul on see suht kindlalt suitsiidimissioon, ma olen nagu tapmises pädevam, kui mind kuhugi metsaservale varitsema panna näiteks - hea õnne korral muidugi..."
Haldjad nentisid, et sel juhul ongi neil ainus võimalus metsaservas passida ja oodata, millal tempel mõne inimeste grupi luurajateks saadab. Probleemiks oli veel, mis nõksuga Atherist leida, Kieren mainis jutu sees, et märk lõigati tal õlast välja, nii et Atherise asukoht ja seisund polnud teistele enam teada. Ta võis vabalt ka elus olla.

Ilderian: "Et kui keegi surma saab on teine tunne?"
"Kui märk töötab, siis küll. Kui märki pole - siis teda pole," ütles Eteridien. "Kas sulle seda ei seletatud?"
"Ma ei mäleta," vastas Ilderian.
Elrad vangutas tasakesi pead. "Sa oled vist uus selle töö peal..."
Ilderian: "Ma olen alla kuu sellega tuttav suht."
"Ja sind saadeti SIIA?" küsis Eteridien. "Kes su grupijuht on?"
"Ei... ma rohkem nagu... tulin," vabandas Ilderian. Oi jah, jälle see teema, Feimir saab veel pähe…
"Tähendab... sa oled üksik, ilma grupita?" uuris Kieren.
"Grupp on olemas küll, aga kusagil põhjas miskeid asju ajamas," seletas Ilderian. "Grupijuht on Feimir muidu."

"Mis siis teeme, võtad luure või tahad lihtsalt võidelda?" uuris Eteridien pärast mõningast vaikust.
"Ma ei söanda antud juhul luuret võtta," ütles Ilderian. "Kuigi mu riided pole teps mitte siia kohased ja ma pole päris haldjas ka... et ehk isegi minna luurele, grimmiga saaksin end vähem haldjaks teha. Ma siinseid olusid ju ei tunne ja liikuda ka eriti ei oska siinmail. Kui arvad, et mulle sobiks luurele minna, siis ma lähen."

"Ma pidasin silmas seda, et sa oled kõige rohkem inimene - aga mul pole vähimatki kavatsust sind surma saata," vastas Eteridien. "Meie kõigi võimalused on nii nagu on. Puhka, me mõtleme midagi välja ehk. Nagunii peame siit varsti lahkuma, sest haldjatepoole kohta on teadmised kogutud. Siia ei pääseks inimsoost luurajad sisse."

Sellega jutt selleks korraks lõppes. Ilderian jalutas metsas, istus omaette ja tegeles loitsudega. Päev hakkas vaikselt õhtusse kiskuma, ilm muutus külmemaks, lund sadas vaikselt. Talvisest pööripäevast oli vaid paar nädalat möödas. Ning haldjate laager oli sõjaväelaagri kohta hämmastavalt vaikne.

PostitusPostitatud: 10:20 11. Sept 2005
Postitas Shadow
Päike hakkas looja minema, kui ILDERIAN kõrgele künkale jõudis. Sealt paistis meri ja laevad. Üsna ranniku lähedal tundus käivat merelahing. Ilderian hindas silma järgi vahemaaks 4-5 miili. Üks suur põlev laev vajus, lahing käis kaks kolme vastu. Ründajaid oli kolm, väiksemad ja hea manööverdusvõimega laevad, rünnatavad olid suuremad ja raskemad. Ilderian jälgis neid pikalt. Tunnikese pärast seilasid kõik neli rahumeelselt ühes suunas minema, ilmselt võeti too üksik üle.

Laagrisse tagasi minnes leidis ta kambaga olevat liitunud veel ühe põhjahaldja, kõhetu nääpsukese keskealise mehe. Eteridien tegi tollele ettekannet - haldjate vägedest, paigutusest, laagritest, varustatusest... Too uus oli üsna silmatorkamatu ning nimepidi ei nimetanud teda keegi. Kui nad olid ära vestelnud, peatus tolle uue tulija pilk Ilderianil ning ta küsis, mis selle maskeerimisega oli. "Teil oli midagi vaja, et siit väljapoole liikuda? Sain ma õigesti aru?"

Haldjad vaatasid üksteisele kõhklevalt otsa.
Ilderian: "No...ma näen ilmselt liiga haldjas välja, et vabalt luurele minna."
"Tahad teistviisi välja näha?" küsis haldjas.
"Soovitav oleks, kui kõik vähegi haldjanäolised kohe maha lastakse," arvas Ilderian.
"Inimeseks siis?" küsis kõhetu haldjas tseremoonitsemata. "Saab korraldada, kui tõsiselt tahad..."
Ilderian: "No, jah... ma ise püsiksin sellena paremal juhul ehk mõned tunnid mitme loitsimiskorraga vahepeal. Mida silmas pead täpsemalt?"
"Inimeseks... nii et maha ei tule maskeering. Eks nad siis pärast templis võtavad maha... aga vaata, et sind siis metsaservas maha ei lasta," hoiatas haldjas. "
"Millega?" küsis Ilderian natuke ehmunult.
“Loitsuga," ütles haldjas, nagu oleks see või leivale määrimine. "Aga mõtle hoolega, kas sa riskid, neid juhuseid on olnud küll ja küll, kui pärast oma nägu tagasi ei saa, sest tegija ei mäleta, milline sa täpselt enne olid."
Sikutas Ilderiani valgemasse kohta ja takseeris. "Hm... aitaks põhimõtteliselt kõrvade kärpimisest..."
"Et nagu lihtne illusoorne muutmine või füüsiline?" uuris Ilderian.
"Ma pakuks füüsilist..." arvas haldjas.
"A siis saaks tiivad ka teha" üritas Ilderian nalja teha.
"Selleks on lendhobused. Mingeid rõvedusi ma tegema ei hakka," ei paistnud tüübil huumorimeelt olevat. Haldjatel on üldse huumoriga raskusi, nentis Ilderian endamisi. Ta polnud kohanud vist ühtegi, kellega lõõpida oleks saanud.
Ilderian: "See muutmine on yhest küljest nagu ahvatlev, aga iseasi kuidas ma siia laagrisse tagasi saan tulla."

Haldjas tuhnis taskutes ja ulatas talle sinise kivi. "Sellega saad templisse, kui sul kivi ei juhtu olema. Metsa tagasi? Kui grupp sind siia tagasi aitab ning me lihtsalt su haldjaverelisust vähendame, mitte ei kaota..."
Ilderian: "Vähendate mismõttes?"
"Mudime parajateks…" Haldjas silmitses hindavalt ta kõrvu.
Ilderian: "Mida sa ise selle koha pealt arvad? Kas risk on hüvesid väärt?"
"Mina ei arva midagi. Sinu kõrvad. Mina ei tea, mida sind siia tegema saadeti ja mida sa teha kavatsed," sõnas haldjas.
"Mina tahan lihtsalt haldjatele võimalikult kasulik olla," seletas Ilderian.

“Mida sa siis nende heaks teha tahad?" tüüp tundus lausa norivat.
Ilderian: "Seda mida ma saan... mida iganes, athaialasi tappa? Kui ma mõned juhid näiteks maha saaks võtta, oleks päris hea. Kui pingutada, võiksin umbes kilomeetri peale täpselt vibu lasta. Et kui sellest luurest eriti kasu pole, siis sitta nende kõrvadega."
"Juhid ei ela siin ometi, laagrites."
Ilderian: "Siis tuleks kaugemale minna. Või laagritest väiksemaid juhte maha võtta."
"Lihtsalt Athaial haldjana liikudes satud sa kähku kas orjaks või maamulda, nii et mõtle välja, kas sa jääd siia või lähed koos teistega läbi portaali tagasi templisse ja sealt kuhugi mujale," nähvas haldjas. "Nohjah, ma olen homme veel siin, jõuame rääkida..."

"Ma pean kuidagi Atherise kohta teateid saama," sekkus Eteridien.
Ilderian: "Et... metsaserval saaksin ma niisama athaialasi noppida... luure koha pealt mul varasemaid kogemusi pole."
"Mida iganes tahad," laiutas haldjas käsi.
"Ma ei saa käske anda teise grupi liikmele," lisas Eteridien.
Ilderian: "No põhimõtteliselt sa võid öelda mulle, mida sa tahaksid, et ma teeksin. Kui sa leiad, et oleks mõistlik minna luurele, siis väga hea."
Eteridien: "Mind huvitab Atherise saatus, aga see ei tähenda, et mul oleks õigust sind riskima saata."
Ilderian: "Aga mul on õigus riskima minna. Sa võid mind juhendada, kuidas risk väiksem oleks."
"Noh, maskeering ilmselt aitaks, aga ehk saaks kuidagi illusiooniga?" ütles Eteridien ettevaatlikult. Kõhetu haldjas laiutas tüdinult käsi. "No siis peate siin hakkama saama, kuni ma midagi välja mõtlen... ma pean uurima, mis materjale siin saada on..." ütles ta ja kõmpis laagriülema telgi poole. Eteridien kamandas omad telki puhkama - kes teab, mida öö võib tuua.

Öö saabus tasahilju Telki minnes nägi Ilderian põhja pool, kusagil rindeliini lähedal tuld üles lahvatamas. Nad lamasid kaua telgis ärkvel. Laager elas oma vaikset elu, öised vahtkonnad vahetuvad ja mingil hetkel jõudis kohale lõuna poolt tulnud varustusekaravan.

Kui Ilderian ärkas, oli telk tühi ja päike kõrgel. Väljas tehti tasakesi lõket ja süüa. Ilderian otsis vaiksema koha ja mediteeris. Ratsanikke polnud laagris näha. Kui ta tagasi läks, tuli haldjamaag ja andis talle pihlamarjade kobara. Ütles, et kümme marja korraga ära süüa tekitab kaheksaks tunniks illusiooni, mis haldjavere tunnused ära kaotab või vähemasti vähendab. Et Ilderian saab proovida, kui tahab, päris haldja tõmbab illusiooniga ainult poolhaldjaks.

Silma järgi oli seal umbes 60-70 marja. Paar ööpäeva pidi ta muretult liikuda saama.

Ratsanikud tulid põhja poolt, väheke auklikud jälle. Ilderian uuris, miks teda kaasa ei võetud. Haldjad vaatasid üksteisele otsa, siis ütles Eteridien, et Ilderianil pole nendega märgisidet, ta ei riskinud veel kellestki ilma jääda.

Nad leppisid kokku, et haldjad ootavad luurele minevat Ilderiani metsaservas ja aitavad ta kaitseliinist läbi, kui ta inimnäolisena tagasi jõuab. Tema hobusele pandi eresinine rüütlihobuse tekk, et valvel kergem oma ära tunda oleks. Ilderian pidi etendama brettoonlast, kes palgasõdurina haldjate vastu võidelda tahab. Peamiseks ülesandeks aga jäi Atherise saatuse väljaselgitamine. "Ja neid nõidu peaks maha võtma, kui saad, need teevad palju kurja," lisas Eteridien. Selgus, et nad üritasid ise väljas luurel käia ja linnani pääseda, aga sattusid patrullile.

Vastu koidikut seati Ilderian teele. Söödeti topeltnormiga ja pakiti toitu kaasa. Haldjad ja maag saatsid teda metsaservani. Seal pandi nii talle kui hobusele nähtamatusloits peale ning lasti teele minna kohas, kus kahe vahiposti vahelt lumme tekkiv jäljerida eriti silma poleks jäänud.

PostitusPostitatud: 7:13 13. Sept 2005
Postitas Shadow
Põetaja tõi ROYLE ja Ranile vahepeal piparmünditeed. Pani vaikselt naeratades kruusid ja kannu lauale ja läks vaikselt minema. Ran hakkas õpetama sõnu asjade kohta, mida ta kompamisi toast leidis ja Roy kordas tema öeldut sõna-sõnalt, mõlemas keeles ja palju.. ja siis kordas Ran samuti. Poiss õppis keskendunult ja püüdlikult ning Roy tajus jälle sedasama pimesi usaldust. Ranil oli küll üsna lahtine pea, aga eelnev haridus tundus üsna puudulik. Kui nad enam õppida ei jaksanud, tegi Ran põrandal kätekõverdusi. Esimesel ööl oli käsi päris kõvasti valutanud.
Võis hea tunne olla, kui valutas... tead, et on olemas.. arvas Roy. Ran vastas, et alguses valutas tükk aega see osa, mida polnud, ja nentis, et pesta tahaks. Roy otsis talle pesuruumi. Põetaja andis poisi jaoks puhta särgi ja käterätikud ning seadis suurde toobrisse vannivee valmis.

Kui Roy Rani pesema talutas, mässati samas koridoris poolhullu naisega, kes kedagi vaikselt nimepidi hüüdis. Ran jäi seisma, kuulatas, otsis kobamisi koridoriseina ja surus end selle ligi, et mitte jalgu jääda. Rüselejad aga keerasid kõrvalkoridori. Roy vaatas veel kulmu kortsutades tagasi.

Ran ohkas väga õnnelikult sooja veetoobri peale ning ronis sisse. Ütles, et soe vesi on ikka väga midagi muud, kui lumehanges lamada.
"Hanges?" küsis Roy.

Ran naeratas pisut nukralt ning jutustas, kuidas ta peaaegu tühjade taskutega Brettonia rannikult Valasse jõudis. Kõik, mis tal oli, läks sellele, et laevaga rannikuni jõuda, sealt tuli ta üle jää ning läbi metsade, aeg tagant kiirustamas, teada vaid umbmäärane ilmakaar ja linnanimi Vala, umbkeelne, väsinud ja näljas. Ei jõudnud nii kiiresti edasi kui lootis, võttis endast viimast, kuni jõud otsa sai - kuid kummalisel kombel tal vedas mõnigi kord. Kõige suuremas näljas leidis ta üsna tee äärest värskelt paeltesse jäänud jänese, teinekord teelt talumehe saanist välja veerenud leivapätsi... mitugi korda kaotas hange vajudes teadvuse, kuid kummalisel kombel ei külmunud ära… Sai tunda igasugust kohtlemist, kohtas igasuguseid inimesi... kuni pärast üht suurt linna jälle kurnatuna kokku vajus. Sealt hangest korjas ta üles üks ilus ja rikas noor naine, soojendas ja söötis ning tõi ta peaaegu puhkamata Valasse välja.

"Ta ei põlanud mu kaltse ega nälga," ütles Ran hämmeldunult. "Võttis mu oma hobusele ning soojendas mind oma kehaga. Ja ometi ei mõistnud ta rohkemat kui seda, et mul on kiire, ning kohta, kuhu ma pidin jõudma... Ma ei julge mõelda kõigele sellele rahale, mis ta vahetushobustele kulutas... Ma ei jõuaks seda vist iial kinni maksta..."

Küllap mõni ratsanik, mõtles Roy. Ratsanikest teadis ta Raniat, kuid Raniast poleks seda oma kehaga soojendamise asja hästi uskunud. Seda taipas ta küll kohe, et poisile tehti tõenäoliselt soojendusloitsud, kui ta hange jäi, kuid ta ei hakanud usku imedesse rikkuma. Ta silmitses poissi. Kui vana võis too olla? 16? 17? Mitte rohkem igatahes…

Ran rääkis veel kummalistest lindudest, keda teinekord näha oli. Mõnikord oli see kotkas, mõnikord ronk... Siis jutustas, kuidas naine ta Valas haldjaväravani viis ning seal ootas, kuni ta sisse pääses, ja kuidas tal vedas, et seal oli üks haldjas, kes ta keelt oskas ning aitas viisataotluse valmis kirjutada, ning sellest, kuidas ta ühe päeva seda viisat väga närviliselt ootas, sest aeg oli ikkagi otsakorral. Sellest, kuidas talle rada kätte näidati ning keelati sellelt kõrvale minna kaugemale kui rada paistab, ja kuidas ta liikus läbi metsade ja üle väljade ning sõi külmunud pihlakamarju, kui värava juurest kaasa pandud toit lõppes - sest pihlakasalusid oli selle raja ääres palju. Ööseks leidis ta mõnikord heinaküüni või puuraiduri hüti. Ta jutustas, kuidas hakkas meeleheitesse sattuma, kuna jäänud oli vaid üks päev veel, ning kuidas õhtul seisis tema teel keset metsa üks haldjas ning ütles, et ta on kohal, ehkki ta ei näinud enda ümber midagi peale metsa, ning kuidas haldjas ütles talle, et ta ei kardaks, kui ta pimedaks loitsitakse, sest see loits võetakse pärast maha, ja kuidas teda talutati kuhugi ning haldjas kõneles midagi omakeeli ning siis oli ta järsku kusagil ruumis, kust ta siia kambrisse toodi. Kui Roy oli pikalt vait, katkestas Ran tavaliselt jutu ning kuulatas teraselt.
"Ma kuulan küll," ütles siis Roy.

Ran mõnules, kuni vesi jahtuma hakkas ning asus end siis põhjalikult pesema. Roy viis talle rätiku ja pidas silma peal, et ta toobrist välja ronides ei kukuks. Ran toetus ettevaatlikult ja usaldavalt ta käele. Kuivatades tunnistas, et alguses kartis kohutavalt pime olla, aga nüüd usub tõesti, et see on ajutine. Kõhkles siis tükk aega ja küsis, kas Roy tunneb mõnda naist, kes kannab laubal punast ripatsit. Helenel, mõtles Roy kohe, kuid ei öelnud. Ah et Helenel oli see, kes Rani Valani aitas...

Kui Roy õhtul tagasi ratsanike ruumidesse läks, kutsus Feimir ta enda juurde ning pakkus taas võimalust jälgimissõrmus ära võtta, kui igasugune side templiga Royle vastumeelt on. Roy vihastas põhjalikult. Ka Feimir paistis endast välja minevat. Nende tülitsemisele sattus peale Ebony. Feimir vaatas mõlemale kordamööda otsa, lausus: "Head ööd tänaseks, kullakesed!" ning tõmbas oma toa ukse üsna korraliku mürtsuga kinni.

"Idioot!" oli esimene sõna, mis Roy välja sisistas, käega Feimiri ukse poole vehkides. Ebony üritas kiiruga olukorda taibata ning Royd tolle tuppa ära pukseerida, kasutades selleks ka üksjagu jõudu. Ta ei paistnud rahul olevat sellega, et Royl Feimiriga sõnavahetus oli. Roy ei hoidnud oma pahameelt tagasi enam, kuid Ebonyle vastu ei punninud. Ebony tundus tõsiselt vihane.

Roy istus oma voodile ja üritas rahuneda. Põrnitses enda ette maha. Ebony seisis ja vaikis, oodates, millal Roy rahuneb. "Mine nüüd magama, Roy," oli kõik, mida Ebony pärast pikka vaikust ütles.

Roy: "Ma oleks juba ammu maganud, kuid arvasin, et ehk Feimir tahab rääkida. Tahtiski."
Ebony: "Millest siis?"
Roy: "Ta tahtis mulle jälle seda nina alla hõõruda, et ma märki ei taha. Tal on mingi illusioon, et kui ma märki ei taha, siis ma kardan ja pelgan kõike mis siin toimub. Ja teda ilmselgelt häirib, et ma sõrmust kannan. Muidu ta ei käiks mul sellega pidevalt seljas sõitmas, et ta selle ära võtta võib. Aga ei võta ka. Otsustagu ära. Saatku mind minema, kui ma kuidagi tema silma alla ei kõlba. Sõrmusega ei kõlba, sõrmuseta ei kõlba, märgiga .. ma ei tea, mul pole seda olnud. Kui ta teada saaks, et ma näiteks mannaputru ei söö, siis ta käiks mul ilmselt sellega kah iga päev seljas sõitmas. No Hextor küll.. Las need söövad mannaputru, kellele maitseb ja mind ei huvita, mis moosiga. Kuid miks olen mina nii eriline, et sellest ilge probleem tehakse?"

Ebony astus lähemale ning pani oma käe Roy õla peale. "Sa ei ole eriline, Roy. Feimir kaitseb kõiki omasid niiviisi."
Roy: "Kaitseb? Mismoodi ta selles vingumises kaitsmist näeb? Või sina? Ma lihtsalt ei taha märki ja sõrmusest on mul täiesti suva, kas ta on või ei ole. On sellest siis nii raske aru saada?"
"Roy... Kas sa tõesti ei saa millestki aru? Sa oled kaks korda pingest murdunud. Feimir püüab sinu koormat nii palju kergemaks teha, kui see on tema võimuses. Isegi siis, kui see maksab tema karjääri," lausus Ebony kannatlikult.
Roy: "Siis lõpetagu mulle see märgi nina alla hõõrumine. See ei tohiks kellelegi tema karjääri maksta."

"Ma ei tea, kas see oli märk või miski muu, mille pärast ta Andolynile vastu hakkas. Aga selge on, et hoobi, mis muidu oleks sulle pähe lajatanud, tõmbas ta endale," ütles Ebony.
Roy: "Mis hoobi? Mulle ei räägita ju midagi, enne kui lepingud sõlmitud on."
"Ma loen sulle ühe õnnistuse peale, tahad? Rahustab natuke. Ja lepingutest ei tea ka mina midagi rohkemat, kui et sa miskipärast haldjametsa emandat huvitad," pakkus preestrinna.
Roy: "Siis on see emanda mure, kui ta seda peksta tahab, kes teda huvitab. Ning kui ma arvan, mille tõttu ta tahab, siis oleks ma selle enam kui rõõmuga vastu võtnud."
"Heida nüüd magama, Roy. Hommik on õhtust targem," keelitas Ebony.
"Ja viib hukule lähemale," nentis Roy.
"Meid kõiki, Roy. Mitte ainult sind," sõnas Ebony.
Roy: "Sina ütlesid seda viimast, mitte mina. Kui sa just mind "kõigi teiste" hulgast miskil põhjusel välja ei arva."
"Jah, olen süüdi." Ebony ohkas. "Heida magama. Mul pole tõesti jututuju."
Roy: "Mul kah mitte. Olen väsinud. Ise te mõlemad tahtsite rääkida."

Ebony kergitas väga üllatunult kulme, soovis siis napilt head ööd ning läks ukse poole. Roy tõmbas preestrirüü seljast, viskas selle tooli seljatoele ja peaaegu et kukkus kõhuli unne.

Mingil hetkel kuulis ta elutoast hääli, kuid ei teinud neist välja, olgugi üks vestlejatest Ebony. Hommikul olid laualt nõud koristamata, igatahes oli seal kolm teejääkidega kruusi. Feimiri toast kostis vaikset palvepominat, ehkki uks oli kinni. Haldjas oli kuidagi hiline täna.

Kui Roy hommikuselt jooksult tuli, oli kõik vaikne. Ta otsis õpikud välja. Elutoas oli hea suur laud kuhu need sai laiali laotada. Äärmisest toast hakkas samuti askeldamist kostma, ka Ebony oli täna hommikul palvetamisega hiljaks jäänud. Siis jäi seal taas kõik vaikseks. Hea rahulik, mõtles Roy.

PostitusPostitatud: 7:46 16. Sept 2005
Postitas Shadow
Pisut enne keskpäeva tuli Ebony toast, unine ja sassis, tuunika ilmselt palja ihu peale tõmmatud, ütles tere hommikut, korjas vaagnalt hulga õunu kaasa ning läks tuppa tagasi. "Tere jah," ütles ROY vastu ja keeras raamatusse pilgu tagasi. Orni toast hakkas kostma tasast kõnet. Üks naise, üks mehehääl. Roy õppis lõunani ning läks siis haiglatiiba.

Ran näis teda juba ootavat. Ka see pärastlõuna kulus medora- ja põhjakeelele. Pausikohti kasutas Ran käe treenimiseks. See kuuletus juba veidi paremini tema tahtele. Royle tundus, et poiss kibeleb midagi küsima, too aga vastas pärimise peale, et ei oska midagi küsida, aga huvitav oleks kuulata küll, kui Roy ise räägib. Nõnda kasutasid nad ära teise roosa kivi.
"Mida sa siis soovid?" küsis Roy, kui kivi spiraali tipus tasakesi võnkuma hakkas. Ran küsis pelglikult, mida Roy üldse võib kõnelda.
Roy: "Ilmselt midagi, mis võiks käia igaühe kohta, kuid juhuslikult käib ka minu. Enne preestriks hakkamist olin ma kütt..."

Ran küsis kohe huviga, kuidas Royst siis preester sai.
Roy: "Lugu ma ilmselt rääkida ei tohiks. Aga ma astusin oma templi ridadesse siis, kui neil halvasti oli minemas. Natuke oli minust ka abi."
Poiss kuulas ahnelt iga sõna. Keeras end voodisse kõhuli ning toetas küünarnukkidele. Jälgis jutustajat huviga ja üksisilmi oma pimeda pilguga.

"Preestrina leidsin uusi sõpru ja kaotasin vanu... Ning sattusin ka siia. Preestri õpipoisina kohtasin ka oma naist." Roy naeratas kergelt Ulrikale mõeldes ja tegi selle mõtte nautimiseks pisikese pausi.
"Sul on naine?" jahmus Ran.
"Jah," ütles Roy. "Mis selles siis nii imelikku on?"
"Ma... kuidagi ei mõelnud selle peale," tunnistas poiss.
Roy: "Ka meil võib olla pere, laps või siis kurb minevik nagu igaühel, keda sa kohtad."
"Sa ütlesid, et oled õpipoiss... kui vana sa siis oled õieti?" uuris Ran.
Roy: "Noh.. sinust vast kuus aastat vanem..."
"Aa... nojah, siis võib juba naisemees olla küll," noogutas poiss.
"Sa siis arvasid, et naised kuuluvad siinsete preestrite nuumamisprogrammi juurde?" irvitas Roy.
"Ei... " punastas Ran.

"Millest sa täpsemalt kuulda soovid?" uuris Roy.
"Ma ei tea ju, mis sinu elus põnevat on juhtunud," kehitas Ran õlgu. "kõik see preestrielu ilmselt... ja see, kuidas siia tulid ja missugused on sinu õpetajad..."
Roy: "Ehk siis "ohtlik elu" nagu mu naine selle kohta ütleb?"
"Jaa!" ütles poiss õhinal. "On see siis tõesti ohtlik?"
Roy: "Piisavalt. Ma olen näinud päris palju surma. Nii templi teenrite, oma usuvendade, kui ka sõprade seas. See pole palju ilusam kui käe kaotamine, Ran."
"Ma tean," ütles poiss vaikselt. "Meist langes päris mitu..."
Roy: "Saite te neist jagu üldse?"
"Neist... Tagasi lõime küll... Pärast tulid juba sõdurid..." sõnas Ran mõtlikult. "Küla jäi enam-vähem terveks."

"Aga tegelikult oleks võinud hulleminigi minna," lohutas Roy. "Parem palju väntsutada saada ja pärast ise terve olla."
Ran pööras tühja pilgu mõtlikult oma käe poole. "Aga... kuidas ma saaksin... noh, sarnase elu peale?"
"Sulle meeldis see, mis ma sulle rääkisin?" Roy paistis üllatunud.
"Ei noh... seda ma muidugi ei tahaks, aga... On see siis alati nii hull?"

Roy: "Kas on hull, kui sa pead tegema koostööd kolme salamõrvariga? Kui sa linnas liikudes ei tea, kustkohast sulle ammunool tulla võib? Kui sa kõrtsis toitu tellides jälgima pead, ega sinna midagi sisse ei sokutata? Kui sinu seni ustav kaaslane ütleb sulle näkku, et ta võib su vajadusel tappa? Näed langemas neid, kellest sa hoolid?"

Ran oli tükk aega vait, laskis end kõhuli padjale ning keeras näo seina poole. "Kuidas ma küll julgesin läbi selle maa tulla midagi kartmata..." ütles viimaks.
"Usu mind, ka kartmisest on võimalik väsida," vastas Roy. "Su elu ja teekond on just nii raske, kui raskeks sa selle ise teed."
"Usun... Tagasi minna on igatahes küll hirm..." tunnistas poiss. Naeratas äkki: "Sa pead siis enda oma olema väga hulluks teinud..."
"Küllap olengi," tunnistas preester.
"Igatahes... kui sa kohtad kunagi üht naist, kes kannab musta värvi rõivaid ja hõberahasid vöö küljes, on minust tõmmum ja mängib flööte - siis ütle talle, et ma jään teda alati mäletama," sõnas Ran mõtlikult.
"Ütle juuste värv ka. Seda näeb kõige kaugemalt," tahtis Roy.
"Mustad, niiviisi sirgelt lõigatud."
Roy vaikis natuke, nagu üritaks pilti joonistada ja meelde jätta ning sõnas siis: "Kui ma teda teedel kohtan..."
"Ma oleksin väga tänulik sulle."

Neil olid lõpuks mõlemal rääkimisest kurgud kähedad ning külma piparmünditeed läks kannude kaupa.
"Üks kivi on veel," olid Roy viimased sõnad enne, kui ta õhtul tagasi läks. "Ja see on sinu otsus, millal seda kasutame."

Elutoast leidis ta sealt üksjagu rahvast. Feimir, Deilas, miskipärast väga kasitud ja kammitud Orn, Ebony ja veel võõras keskealine pikkade hallide patsidega ja samblakarva ürbis kääbik. Kääbik tuli koduselt vastu, sirutas käe tervituseks ja teatas, et tema on Marvin. Roy kõndis kellestki välja tegemata oma tuppa, saatjaks imestavad pilgud. Preestrirüü kappi, rännuvarustus kokku – ta ei kavatsenud siia kauemaks piinlema jääda.

Rõõmsameelne rahvakogunemine eestoas lõppes peagi ning mindi laiali. Keegi koputas Roy uksele.
Roy: "Kes on?"
"Mina," ütles Deilas. Tuli ja lükkas ukse vaikselt kinni. Vaatas imestavalt. "Sa lähed Orniga kaasa või?"
"Ei, ma lähen tema juurest minema." Roy käed värisesid kergelt mõõgavööd paika sättides.
"Kas... te lähete teineteise juurest korraga minema või?" küsis Deilas. "Tegelikult oli mul asja ka."
"Mida siis?" küsis Roy käigult varustust selga tõstes.

Deilas: "Isendir otsib sinuga kokkusaamist. Mida ma talle ütlen?"
Roy vaikib natuke aega ning pakkis asju. Deilas nõjatus seina vastu ning silmitses teda rahulikult.
"Mind ei huvita kellegi kokkusaamised enne seda, kui tean, mis mu naisel mulle öelda on," sõnas Roy viimaks. "Sest enne seda ei saa ma kellelegi midagi lubada, kui oma naisele lubanud pole."

Deilas kehitas õlgu. "Sinu naine sinu juurde ei pääse. Sina tema juurde ka mitte. Mina samuti mitte. Ka Feimir mitte. Eks sa ise tead muidugi kõige paremini."
"Ma sain Feimiri jutust aru, et sina saad Ulrikalt teateid tuua, aga tema jutust võibki mida iganes välja lugeda," nähvas Roy. "Ütle talle, et kui see puudutab Ulrikat, siis saatku mulle aeg ja koht. Kui ei, siis unustagu ära."
Deilas: "Feimir on praegu haldjametsast lindprii. Mind talutakse seal seni, kuni ma kuhugi oma nina ei topi. Aga olgu, eks ma katsun siis edasi öelda... Mingi pakkumine tal küll oli, aga sinnakanti see küll ei jää, kuhu sina teel oled."

"Kuhu ma siis teel olen?" küsis Roy.
"Ma ei tea, aga haldjamets see ilmselt pole," arvas haldjas.
"Orni tuba kah mitte," ütles Roy magamismatti üle õla visates ja uksest välja astudes.
"Nii et sa siis ei soovi endale sidepidajat?" küsis Deilas talle järele.
Roy keeras ringi. "Ma ju ütlesin mida teha, kas pole?"
"Kui sind asi huvitaks, siis ma räägiks. Aga kuna sul nii kiire on, siis ei hakka ka mina sul sabas jooksma," sõnas haldjas.
Roy: "Mida sa enam räägid? Tahtis kohtuda, said mu vastuse? Oli siis veel midagi?"

"Ta pakkus paika," ütles Deilas. "Aga mina ei ole see mees, kes läheb haldjaprintsile tingimusi esitama."
Roy: "Kui see Ulrikat ei puuduta, on mul tähtsamatki teha, kui mingi haldjaprintsi sabas joosta."
Deilas laiutas käsi. "Eks ma siis nõnda talle ütlengi."
Roy: "Sobib. Oli veel midagi?"
Deilas: "Ei. Kui sul ükskord mõistus koju tuleb, siis räägime edasi. Aga see võtab ilmselt aega."
"Mis mu mõistusel nüüd jälle häda on?" küsis Roy. Deilas muigas pisut kurjalt. "Kui ta sul kodus oleks, siis sa ilmselt ei arvaks, et mõni haldjaprints sinu enda pärast sinuga kohtumist otsiks."

Ebony pakkis sealsamas elutoas oma reisivarustust kokku ja tegi juukseid patsi, jälgides vaikselt sõnelust. Feimir seisis ta kõrval, käed risti rinnal, ning kuulas samuti rahulikult. Royl hakkas kõhus keerama, nähes, et ka Ebony asju pakib. Seda enam, et naine tundus õnnelik. Ta oli lootnud selle nägemise eest põgeneda.

PostitusPostitatud: 13:09 23. Sept 2005
Postitas Shadow
SHALIFI tuju oli hoopis parem, kui ta Brettoniast põhja poole teele asus. Vähemalt üks tööandja oli nõus ka töö eest maksma. Ta ei hakanud ringiminekuga jamama, vaid üritas läbi metsavööndi kitsama ja hõredama koha otse Bergeni-Dimi maanteele lõigata. Esimeseks ööbimiskohaks leidis ta lahke talu, kus aastavahetust tähistav pere tal kõhu head-paremat täis söötis.

Metsaservas avastas Shalif, et pole mitte ainus, kes otse on minna proovinud. Jälgi mööda minnes jõudis ta välja templivaremeteni, kus eesliikuja ööbinud oli ja hommikul edasi sõitnud. Aga mõnikümmend meetrit varemetest Bergeni poole jäid kõrbepojale silma väga suure hundi jäljed. Loom oli tulnud põhja poolt ning keeranud eesliikuja jälgedele. Shalif lisas murelikult kiirust. Peagi lisandusid hundi jälgedele ka põhja poolt tulnud ratsaniku jäljed. Jälitatav oli liikunud rahulikult kuni metsaservani, sealt aga ülepeakaela edasi kihutanud. Hunt koos ratsanikuga oli metsaservast põhja poole tagasi keeranud.

Peagi algas asustus, mis muutus üha tihedamaks. See maa käis juba Bergeni hertsogkonna koosseisu. Külavaheteed säästsid lumes sumpamisest. Shalif uuris külakõrtsis ööbides kohalikke kombeid ja meelsust. Talumehed olid hertsogiga rahul, liigselt too ei nöörinud ja korra suutis majas hoida. Pätid pidid kähku hertsogi kaevandustesse jõudma. Kuningas elas kaugel, tema asjad Bergeni rahvasse ei puutunud. Küll hertsog temaga õiendab, kui vaja. Õukond olevat väike ja suhteliselt vana, hertsog ise vana ja tagasitõmbunud mees, kes eriti rohkem ei suhtle kui teinekord sööb mõne sõbraga lõunat või käib jahil või sõidab oma valdustes ringi. Tagasihoidlik ja lahke härra, poissmees.

Hertsogiloss jäi silma juba enne Bergenisse jõudmist. See asus teest mõne miili kaugusel ja linna idaservast miili või kahe kaugusel lagendikul. Bergen polnud muidugi Brettonia või Calh, oli väiksem ja provintslikum. Turuplatsi ääres asus kaks konkureerivat kõrtsi, teine teises servas - Kaks Kannu ning Kukk ja Kana. Kuuldavasti oli tagapool kõrtse veelgi, need lihtsalt Dimi-poolsele sissesõidule kõige lähemal. Shalif asus linnaga tutvuma ja neist ülejäänud kõrtsidest ülevaadet saama. Asmundseni hoovi leidis ta igatahes veel enne üles kui kõrtsid.

Linnas märkas ta kahte musta ilmutist tumedatel hobustel. Mustad heinakuhja moodi paksud loorid varjasid nende nägusid ja mustad nahkkindad nende käsi. Vibud tegid nende väljanägemise veel võõramaks. Mingi põhjapoolne ususekt pidavat olema, räägiti. Betrayst. Kui ise tüli ei nori, siis nad ei puutu ja kui sigadusi teed, korjavad kaasa ja viivad linnast välja, et neil hertsogiga miski korrahoidmise leping. Kuritegevust on linnas vägagi vähe, kohalikud pätid kadusid kähku minema. Shalif uuris Randani kohta, too oli Kahte Kannu just eile toa võtnud ja hommikul kuhugi minema põrutanud. Uuris Betray kohta – lindpriide ehitatud kindluslinn, seal on kuritegevust nii et tapab, sinna üritavad pageda kõik, kel võimudega pahandusi. Ja sealt tulevad korravalvurid – imestas Shalif. Nad olla hertsogiga miski vaherahu teinud, et nemad hoiavad siin korda ja too ei piira Betrayd, vastati. Ja pärast seda ei rüüstanud Betray omad ümberkaudseid talusid enam. Need mustad olevat mingi Betray eliitvägi, mingi hõim või ordu, riietuvad musta ja kannavad näo ees hästi pakse loore, ratsutavad kergetel tumedatel hobustel… Üpris tõenäoline on, et piisab sihukese elukaga kohtumisest, et pätt ise linna tolmu jalgelt pühiks Shalif võttis kuuldu teadmiseks ning ootas Randanit edasi. Õhtuks too tagasi ei jõudnud.

Igaks juhuks kobis ta varakult alla. Kõrtsis oli vaid kamp teemoona ostvaid voorisulaseid ning peremees oli üpris mossis. Kaebas ühe ülbe selli peale, kes eile sisse kolis, öö läbi kadunud oli, hommikul varakult tuli ning teatas, et teispool turuplatsi kõrts on parem. Kolis ümber ja laskis oma obese kah sinna viia. Täpsem kirjeldus langes kahtlaselt kokku Ennisteri antuga.

Shalif läks üle platsi Kukke ja Kanasse, nõudis õlut ja kanapraadi, aga kuna kana alles õues ringi jooksis, läks praega aega ning ta sai kõrtsmikuga mõnusasti juttu vesta. Bergen oli kõrbepoja jaoks harjumatult odav koht ning huvi jõuka pealinlasest kliendi vastu kasvas kohe. Et kas Shalif on hertsogilossi teel? “Mingil määral,” vastas kõrbepoeg. Uuris linna ja hertsogi kohta, et kas too üksi valitseb või on mõni parem käsi ametis. Eks tal ole oma meeskond küll, hertsog ise on pea 60 ligi, laseb asjaajamistel peamiselt noorematel joosta… Kõrtsmik luges ette rea nimesid, mida Shalif esimest korda kuulis. Muidu ei toimu mitte midagi, kena rahulik linnake. Päris vilgas äritegevus lääne ja lõunasuunal, Saleni suunduv rahvas... äri edeneb. Shalif uuris, miks Kukke ja Kana nii heaks peetakse, et mingi tüüp hommikul teises kõrtsis lamenti lõi ja üle kolis. Kõrtsmik vahtis ammuli sui, ütles siis, et sihuke vend tuli hommikul jah, aga ei maininud ülekolimisest midagi ja kadus pea kohe minema. Kena viisakas noormees tundus ja maksis päevaraha ette ka.

Shalif ootas seal ikka veel oma kana ning oli selle just kätte saanud, kui tuli sisse kamp lärmakaid turunaisi koos paari linnavahiga ja üks silmi vesistav rikkamalt riides tütarlaps. Jee, tasuta teater, mõtles kõrbepoeg. Hakati turunaistelt tunnistusi võtma. Turunaised kaebasid ühe noormehe peale, kes linnapea tütrele ligi tikkus platsil avalikult ning äraütlemise peale ta väga ropult läbi sõimas. Ja ka selle noormehe kirjeldus vastas kahtlaselt täpselt Randanile. Toimuv muutus Shalifi jaoks huvitavaks. Kirjutati ports tunnistusi ja linnavahid läksid neid oma pealikule viima. Poiss ise oli minema pääsenud. Tütarlapse saatsid linnavahid kenasti koju. Shalif käis turuplatsil tunnistajaid küsitlemas ja Randanit jälitamas, kuid kaotas jäljed. Otsijad olid kõik kenasti ära trampinud. Kui kõrbepoeg tagasi Kukke ja Kanasse jõudis, oli Randan sealt oma hobusega läinud… Tuba polnud küll ära andnud, hobusegi oli poolsalaja tallist võtnud, ilmselt pages kuhugi redutama.

Kõrbepoeg läks linnast väljaviivate teede äärde vahte küsitlema, kas Randan linnast välja ei põgenenud. Kuulis vaid, et Randanit nähti eelmisel hommikul kirdesse kaevandusi otsima suundumas. Shalif ratsutas järele. Pärastlõunal jõudis mägedeni, juhatatud kaevandusteni läks kitsuke järsk rada. Jälgi mööda jõudis ta umbes tunni pärast platoole, kus oli mingi hütt, paarkümmend kokku aheldatud sunnitöölist, midagi kaevandusetaolist ja mõned ülevaatajad. Randani kohta kuulis sealt, et eile käis jah, otsis ühte tüüpi, keda polnud, aga sai tolle ülemisest kaevandusest kätte ja läks siis minema. Ei öelnud, mis ta tahtis, aga mingit vangi otsis.

Shalif ronis edasi ülemisse kaevandusse. Marssis poolteist tundi ega leidnud midagi peale väikese koopa. Rada tegi platool käänaku ja hakkas teiselt mäeküljelt alla tagasi minema. Keegi oli enne teda jalgsi üles läinud ja rada mööda edasi alla läinud, teised üles läinud jäljed läksid alumisse kaevandusse tagasi. Vastu pimedat jõudis Shalif mäejalamile ning sealt edasi rooplikule maanteele, mis Betrayst läheb Bergenisse põhja poolt. Tema jälitatav oli Bergeni poole pöördunud.

PostitusPostitatud: 23:39 27. Sept 2005
Postitas Shadow
RANDAN ööbis Kukes ja Kanas, toas, mis nagu selgus, kaheks päevaks makstud oli. Hommikul otsis oma toa põhjalikult läbi. Leidis vaid ühe surnud hiire. Siis usutleb all kõrtsmikku, kas mees, kes toa üüris, nägi tõesti Randani moodi välja ning kas olid tal ka samasugused riided. Teda jõllitatakse seepeale üsna kummaliselt. Aga riided olid samad ja välimus ka - vist, ega kõrtsmik nii põhjalikult silmitsenud, hommikusöögi aeg oli. Aga kuhu see… ee… Randan minna kavatses? Sellest polnud juttu, ainult maksis toa eest ette ja mainis, et võib-olla pikendab üürimist, ja palus näidata tallis latri, kuhu ta oma hobuse võib tuua.

Randan kõmpis üle turuplatsi Kahte Kannu. Seal suhtuti temasse turtsakamalt, tehti vihjeid, et mis seal teises kõrtsis nii paremat on. Randan seletas oma olukorda. Mida kauem seletas, seda rohkem läks kõrtsmik seda nägu, et see on üks kahtlane tüüp. Uurimise peale, mida Randan siin üldse rääkis, sai ta vastuseks, et virises toidu ja toa üle, ütles koha üles ja käskis hobuse teise kõrtsi viia. Randan võttis õlle ja jäi mõttesse. Märkas siis, et üks tüüp silmitseb teda. Musta riietunud tõmmu noormees tellis kaks praadi ning istus omaette. Randan käis toas ja tõi sealt oma ülejäänud kraami kaasa. Ega ta sellega kaugele jõudnud, kõrtsmik pukseeris ta sinna musta riietunud tegelase laua juurde ning praed pandi samale lauale. Härra oli soovinud Randaniga vestelda. Nõnda nad Shalifiga tutvusidki.

Shalif: "Tead ma olen siin linnas puhkusel, kui nii võib öelda, ja tahes tahtmata jäid sa mulle kõrvu. Ma lihtsalt ei suuda eirata huvitavaid inimesi."
"Millega?" küsis Randan natuke kahtlustavalt.
Shalif: "Mitte millegi erilisega, samas piisavalt erinev tavalisest hallist massist."
"Mis mind huvitavaks tegi?" Randani hääl oli närviline ja kahtlustav.
"Oeh, ära muretse, ma ei tule siia kaost tooma, ma olen hetkel puhkusel, nagu ennist mainisin," lohutas Shalif. Randani näole ilmus põgus naeratus. "Millal te saabusite siia toredasse linna?"
"Kaks päeva tagasi," ütles Shalif. "Ma praegu kohanen ja otsin endale lõbustust, et kindel peatuspaik on kahtluse all veel."

Randan: "... ja kas te näete mind linnas esimest korda?"
Shalif: "Jah"
Randan: "Kahju"
Shalif: "Et miks kahju?"
Randan: "Oleksin teilt ehk midagi kasulikku kuulnud."
Shalif: "No, see võimalus võib veel avalduda. Paistab et see provintsilinnake on huvitavam kui esmapilgul tundub..."
Randan: "Võib ka nii öelda, kõnelge aga."
Shalif: "Noh, ma ei oska mitte midagi praegu öelda, k6ik tuleb ilmsiks õigel ajal ja mitte enne ega pärast. Ja mis teile siis nii murettekitav tundub?"
Randan: "See, et mul on võime olla kahes, võib-olla isegi mitmemas kohas korraga.”

"Jah, ma olen ka seda tähele pannud," nentis Shalif.
Randan: "Olete pannud tähele, et MINA olen mitmes kohas korraga?"
Shalif: "Noh, teie käitumine erineb kuulujuttude järgi väga kõvasti."
"Kuulujuttudest? Minu kohta liiguvad kuulujutud? Mis räägitakse?..." uuris Randan üpris vihaselt.
Shalif: "Et teid paistab mitu olevat."
"Jajah... rääkige..." õhutas Randan. Shalif ulatas talle yhe kaarja teraga noa. "Neid on maailmas ainult kaks, kui nyyd keegi tuleb huvituma, et mida me rääkisime ja tal seda nuga ei ole, siis saavad tal suured pahandused kaelas olema. Ehk siis, kui sa selle ära kaotad, oled pahanduses."

"Aga miks te mind usaldate?" uuris Randan, kui oli tänanud ja noa ära pannud.
"Te olete huvitav inimene,” naeratas Shalif. “Ma tulen ja otsin sind õhtul yles, kui sa neis kahes k6rtsus ei peatu...”
Randan: "Ma peatun selles teises ja teil endilgi on selline nuga onju?"
Shalif noogutas. "Need pistodad on vennad. Seniks õnne teile pahanduste otsimisel. Tänud teile muuseas, mu elu muutus palju toredamaks jälle."
“Võtke aga heaks,” noogutas Randan.

Nõnda läksid nad selleks korraks lahku. Randan jalutas hertsogi lossi vaatama. Linn oli täiesti tavaline ja ühtegi hullu ei paistnud. Randan uuris hertsogilossi valvehärradelt, kas hertsogil ka rüütliväge on. Rüütliväge ei olnud, oli tavaline kaardivägi ning sedagi mitte väga palju. Linna vaatamisväärsustega tutvudes jäid templitest silma Pelor ja Kord, mis mõlemad olid üsna kenasti esindatud. Muidu oli Bergen selline küllalt suure rahvaarvu ja pindalaga provintsilinn. Ja Asmundseni hoov tundus siin suur ning heal järjel.

Õhtul läks Randan tagasi Kukke ja Kanasse. Seal olid muusikud ja tantsiti. Sealne peremees oli tema vastu väga sõbralik. Ikkagi on see linn hull, mõtles Randan. Silma jäi üks ilmselt võõraste kaupmeeste seltskond, paar päkkarit, paar hästi riides haldjaverelist ja paar inimest, üsna lustlik kamp. Järelikult pole kohalikud, järelikult pole hullud – Randanil oli selle linna kohta väga konkreetselt negatiivne arvamus kujunenud. Ta kuulas muusikat, mekkis mõdu ja vaatas tantsijaid. Kuulas, et kambas räägiti kohalikust hertsogist ning lossi varustamisest toiduainetega. Siis aga tuli üks julge tütarlaps, kes Randani tantsima kutsus – ja Bergeni linn võis ju hull olla, aga ega see tantsimist seganud.

Tüdruk jutustas pikalt-laialt endast ja oma perest, Randan jutustas omast vastu. Rüütliks saamise asjus soovitas tüdruk kõnelda mõne hertsogi asjajajaga. Soovitas Vlad Zubarili juurde minna, tore mees olevat.

Kella kümne paiku hõikas üks mees üle kõrtsi, et kellegi hobune on ennast lasipuu küljest lahti tõmmanud, sidugu omanik kinni, kui ei taha jala koju minna. Randan lonkis hobuseomanikega kaasa asja uurima. Osutus tema hobuseks. Randan tormas oma kullakest kallistama – ja sõrmeotste külge jäi hüübinud verd. Randan vaatas ehmunult looma üle. Hobusega oli kõik korras, ilmselt ratsaniku veri… Randan hüppas sadulasse ning kappas lääne poole asja uurima. Linnast väljas aga taipas, et kottpimedas öös pole tal midagi tarka teha ning pöördus tagasi. Viis oma hobuse Kuke ja Kana talli, näitas tallipoisile oma kõverat nuga ja palus seda hobust anda kätte vaid siis, kui näitab seda nuga, kui ei, siis isegi mitte Randanile. Tallipoiss silmitses teda natuke kahtlustavalt, aga siis noogutas ning lubas nõnda teha. Küsis siis, kas peaks arsti kutsuma, et kas Randan on raskesti haavatud? Randan silmitses oma riideid. Varruka küljes natuke hüübinud verd ja püksipõlve küljest leidis ka veidi.
Randan: "Pese hobune puhtaks, ei, arsti pole vaja".
"Jah, härra," vastas mees üsna umbuskliku tooniga.

Randan uuris toas uuesti oma riideid. Veri oli mitu tundi vana, ainult nii palju külge jäänud, kui Randan ratsutades põlvega vastu hobust puutus ja hobust kallistades varruka külge sai. Miks ta siis arsti tahtis, aga jah siin on lihtsalt kõik hullud, mõtles Randan. Natukese aja pärast koputati uksele. Lävel tammus tallipoiss kohmetult jalalt jalale. “See et… ma tegin teie hobuse nüüd verest puhtaks..."
"... jah?" küsis Randan kärsitult.
"Aga on vist parem, kui see meie vahele jääks..."
Randan: "Aaaa... ma kartsin midagi... jah, jah loomulikult.." Punastas ja otsis kukrut.
"Te saate ju aru noh... aga kuidas see teil õieti juhtus siis?" uuris mees. Randan andis talle neli hõbemünti ja vastas, et ei oska öelda. Hobune oli paar päeva kadunud ja tuli nüüd verisena. Ning ta tuletas veel tallipoisile meelde, et ainult noa näitamise peale võib hobuse kätte anda. Mees noogutas, uuris oma münte ja läks minema.

Umbes kümme minutit hiljem tuli tallipoiss uuesti Randani juurde. Niheles natuke ja vahtis ringi, et oleks üks jutt. Aga ehk läheks talli, päris siin ei tahaks rääkida. Läksid siis talli.
"Ma tegin teie hobuse nüüd verest puhtaks..." alustas mees. “Aga seda, et noh... suupidamine maksab tänapäeval..."

See linn on hull, täiesti hull, mõtles Randan. Tallipoiss vaatas talle ootavalt otsa ja vihjas, et ta mäletab küll, et Randan hobuse ära müüs. Noormees mõtles natuke ning luges mehele viis kuldraha pihku, palvega vait püsida.

PostitusPostitatud: 10:01 3. Okt 2005
Postitas Shadow
RANDAN läks kõrtsi tagasi., teel pomisedes, et kõik on siin hullud. Läks üles oma kraami üle vaatama. Asju oli liigutatud ja nihutatud, ilmselt ka uuritud. Kahtlane vend see mustas, mõtles Randan tagasi alla minnes. Liiga sõbralik. Aga linn on hull. Samas tundus mees midagi teadvat ega hüpanud kohe kallale nagu enamus siin linnas. Tea, kas see hertsogi kaardiväkke minek ikka ongi nii õige mõte… Randan jõi õlut ja silmitses kaupmehi, kes ikka veel pidu panid. Kamp oli kohalike arvelt veelgi kasvanud. Nii palju kui Randan asja taipas, pakiti parasjagu kaupmeeste voore Asmundseni hoovis kokku ja hommikul pidid kõik oma teed minema. Üks purjus päkkarkaupmees kiusas üht ametivenda küsimusega, miks too linast riiet siit ostab ja veab, kui ometi Hendara kandis see palju odavam ja parema kvaliteediga on. Mõistlikku vastust ta ei saanudki.

Randan passis tühjenevas kõrtsitoas pea keskööni. Kaupmeeste kamp vajus kah tasapisi laiali. Viimaks tuligi Shalif. Küsis oma nuga näha – ja seda ta ka nägi.
Shalif: "Kas sa käisid korra linnast väljas ratsutamas?"
Randan: "Jah, hetkeks küll."
Shalif: “Miks?”
Randan: "Ma taasleidsin oma hobuse ... ja mõtlesin et oleks tore temaga linnast väljas kihutada, aga liiga pime oli, nii et naasin kohe."
Shalif: "No ma ei tea, yks sinusugune pani paari tunni eest linnast lääne poole hobusega…"
Randan: "Jah, mina pidin see vast olema".
Shalif: "Ja tulid tagasi ka see kord?"
Randan noogutas.
Shalif: "Et sa käisid kaks korda hobusega ja tulid kaks korda tagasi?"
Randan: "Ei, ma ainult siis õhtul käisingi, ühe korra edasi ja tagasi, mida sa nägid?"

Shalif: "Et päeval pani yks lääne poole."
Randan: "Nägi välja nagu mina, kindlalt?"
Shalif: "Räägi parem, mis sa täna tegid, arusaamatuste vältimiseks."
Randan: "Käisin linnas ringi, templis, hertsogi lossi juures, niisama ja siis istusin siin kõrtsus, ning siis oli mu hobune järsku kõrtsu ees, verisena. Tegin tiiru linnast läände ja tulin tagasi."
Shalif: "Kas ma võiks su hobust näha?"

Hobune nagu hobune ikka, sõidetud temaga küll üksjagu. Randan näitas tallipoisile nuga. Tallipoiss kõõritas seda võimalikult kaugelt. “Milleks see hea oli?” uuris Shalif.
Randan: “Ma ei taha, et ma enda hobuse endalt veel kord varastaksin."
Shalif: "Et antakse ainult noa omanikule?"
Randan vaatas talle pikalt otsa ja ütles naeratades: "Ainult nuga omavale minule."

Nad kõndisid tallis ringi ja uurisid, ega midagi kahtlast näha ole. Tallipoiss kõndis laternaga sabas teenistusvalmilt ja näitas valgust, kuhu vaja.
Shalif: "Kellega sa andmas käisid?"
Randan: "Kuidas palun?"
Shalif: "Sul on käis ja põlv verised. See ei pruugi sinu veri olla, aga..."
Randan: "Ma ju ratsutasin verise hobusega."
Shalif kysis tallipoisilt, kas tema kyyris hobust. Too vaatas Randani otsa ja ütles ehmatusega, et ei tea.
"Jah, tema küüris," ütles Randan lahkelt. Siis noogutas tallipoiss ka. Shalif pahvatas naerma.

Shalif: "Kuna sa siis oma hobuse kaotasid?"
Randan: "Kaks päeva tagasi."
Shalif: "Ma lihtsalt kysin yle, ega sul mingit kurja kaksikvenda pole"
Randan: "Meid oli tegelikult kolm, aga mina olin see kuri siiski..."
Shalif: "No ma ei näe põhjust muretsemiseks siis"
Randan: "Neist said paladiinid…"
Shalif: "Ja sina?"
Randan: "Mõrtsukas ikka…"
"Et noh teretulemast klubisse," ulatas Shalif talle käe. Tallipoiss nihkus neist tasakesi kaugemale ja neelatas.

Randan: "Aga jah, niipalju siis huumorist..."
Shalif kehitas õlgu. “Noh selgelt sina ei räägi mulle kõike ega kavatse kah... ja selgelt mingi vend põrutas hommikul minema… ja selgelt mingi vend sai rämedalt tappa selle hobuse peal… Äkki keegi võeti sinu pähe kinni?"
Tallipoiss oli igatahes laterna maha pannud ja hiilis ukse poole.
"Hei hei, ma kyll nii labane ei ole, et mingile tallipoisile halba teeks," hõikas Shalif talle järele. "Kes siis mu hobust harjab ja hiljem raha teenib?"
"See on segane ja kahtlane ja miks ma tulin siia hullu linna," hädaldas Randan "... ja kuhu sa lähed?" Tallipoisile:"Pole me mingid mõrtsukad!"
"Ma tean küll, et sa mu ära tapad ja raha tagasi võtad!" hõikas too hüsteeriliselt vastu ja hüppas uksest välja.

Nüüd, kus herilasepesa piisavalt torgitud, lepiti kokku hommikul edasi tegutseda.

Shalif ärkas varakult. Kuulatas igaks juhuks Randani ukse taga, kuid toas oli vaikus. Randan ise istus juba reisivalmilt all. Tallipoisid üritasid neist kaugemale hoida, eriti Randanist. Kui nad aga juba teele minemas olid, toodi talli üks suur valge lauguga raudjas hobune, kes tuli Randanile tuttav ette. Randan piilus välja ning tormas siis hobuse omanikule kõrtsi järele.

Randan oli õigesti arvanud. Nähtu oli Archibald Carpase hobune. Rüütel ise tellis hommikusööki. Tervitusele vastas pisut jahedalt. Randan uuris, miks sõbral halb tuju on. Too küsis vastuseks, kui palju ammunooli Randani kaaslasel täiskomplektist puudu on. Et kui tal neist nappus kätte tuleb, siis võib Archibald tagasi anda need, mis tal seljast välja tõmmati.
"See mees lasi teile nooli selga?" küsis Randan ehmunult ja mõtles, et Shalifil oli tõesti amb olemas.

"Väga tõenäoliselt tema," ütles Archibald.
"Äkki soovid temaga ise rääkida?" näitas Randan ukse poole. "Kui selline asi selge pole, siis ma temaga reisida küll ei julge," pobises omaette.
Shalif astus kõrtsi ning nägi Randanit ja blondi rüütlit omavahel vestlemas. Rüütel pöördub ukse poole vaatama, ta pilk oli üsna pahur. Shalif põrnitses igaks juhuks vastu. Mees võttis oma prae ning läks lauda, Randanist rohkem välja tegemata. Too jäi üsna kivistunult leti taha seisma. Rüütel istus laua taha sööma ega teinud neist rohkem välja.

"Millal sa viimati oma ambu lasid?" uuris Randan tõsiselt, kui nad jälle väljas kokku said.
"Oleneb sellest midagi?" küsis Shalif, "Ma arvan, et mul oleks õigus teada?"
Randan: "See, kas ma julgen sinuga rännata, sest too mees seal väidab ,et sa olevat talle mõned nooled selga kihutanud ja mina sooviksin reisida ilma noolteta seljas."
"Paistab, et ka mind on siis kaks," nentis Shalif. See sundis Randani vait. Igatahes läksid nad rüütliga asju selgitama. Shalif tervitas Randani üllatuseks Archibaldi nimepidi ning ütles siis: "Kui sind huvitab, siis selle ammu ostsin ma eile siitsamast linnast koos nooltega... ja ma olen siin linnas olnud 3 päeva ja tulin siia Brettoniast läbi Merdeni metsa."

"Noh, ega see ainuke amb siin riigis ole..." alustas Archibald, viimase lause peale aga kergitas kulme. "Kähku tulid siis Calhist..."
Shalif: "Kuna sa mind Calhis viimati nägid siis?"
Archibald: "Mälu sul lühike... siis kui sa minu korteris luurel käisid."
Shalif: "Ja kuna ma sind märklauana kasutasin? Ja kus?”
Archibald: "Väheke enne Dullstrandi. Ma võin sulle nooled tagasi anda, kui tahad."
"Ma kardan, et meil on probleem…" nentis Shalif. "Ja kuna see juhtus?"
Archibald: "Nädal tagasi. Aeg klapib, eks ju."
Shalif: “Ma lahkusin Calhist 8 päeva tagasi, jalgsi Brettoniasse ja sealt edasi ratsa siia.”
"Millega sa seda tõestad?" küsis Archibald.
“Kolm tunnistajat kui mitte rohkem,” ütles Shalif.
"Too mulle neist kasvõi üks palun," nõudis Archibald.
"Ma kardan, et sa oled suure probleemi sees," arvas Shalif. “Läheks räägiks parem kuskil vaikses kohas?"
"Mul on vaiksete kohtade suhtes tekkinud mõningad eelarvamused," ütles Archibald Shalifi otsa vaadates, "igatahes oled sina ainumas tüüp, kellel paistab olevat mingi põhjus minu pihta märki lasta, ehkki mul sellest põhjusest VEEL aimu pole."

PostitusPostitatud: 8:13 7. Okt 2005
Postitas Shadow
RANDAN silmitses kahtlustavalt Shalifi ammunooli. Neid oli palju. Tükki 40 vähemalt. Ta lootis kõigest hingest, et Shalif selles asjas ikkagi süütu on. Nooled, mille Archibald neile nina ette pani, olid samasugused kui Shalifi omad, heast metallist ja korralik töö.

Shalif muigas. "Ma tean, kes osaliselt selle taga on."
"Kuulaksin huviga," nentis Archibald.
Shalif: "Algame sellest et ma olin palgal Cahlis Shalia saatjana, aga ma jäin kellelegi jalgu ja mulle anti kuuks ajaks puhkus, mida ma siin veedan asjaolude sunnil. Viimasel õhtul ilmus minu juurde Caliria, kes tegi mulle ettepaneku sind ja Flandalit ära kõrvaldada. Enne rääkis ta mingi oma saatjaga kellestki ylemusest, kes on pahane ja saab veel pahasemaks…"

Archibald kuulas käsipõsakil, üsna ükskõikne ilme näol.
Shalif: "Öösel lahkus ta oma toast kõrtsus ja ma läksin järgi. Jäljed viisid teie põleva yyrikani, seal ta oli ennast ära kostymeerind mingisse karvasesse kasukasse, et teda nii lihtsalt ära ei tuntaks. Seal yritas ta mind tappa, yritades mind tulepalliga tabada ja pimedaks loitsida, seal kaotasin oma hobuse ja ammu. Edasi ma läksin Shalia juurde, kirjutasin talle hoiatuskirja ja lahkusin puhkusele, vöi õigemini pögenesin linnast vastu hommikut, vali kumb tahad. Ööbisin mölemad ööd kääbikute juures ja liikusin mööda mäeteed, mitte Dullstrandi poolt, ja sealt edasi Brettoniasse, kust sattusin siia. Brettonias on mind kindlalt näinud kaks inimest, Cahlis töestab mu kadumist üks inimene ja üks kiri, ja ma ei tea, palju sa ponikääbakaid usud. Siin selgus et Randanil on probleeme, nimelt ta kardab et tal on teisikuid."

"Kas me sõidame nüüd koos Brettoniasse neid kahte inimest otsima?" küsis Archibald irooniliselt.
"Olgu, mulle sobib," oli Shalif valmis. "Randan, kas sa tuled kaasa vöi lähed järgi sellele arvatavalt teisikule?"
"Tänud pakkumast, aga mul on teised plaanid. Igatahes oli see väga huvitav lõunamaine muinasjutt," jätkas Archibald oma einega tegelemist.
"Et siis ei lähe?" küsis Shalif. "Kahju, ma arvan, et sulle oleks meeldinud Ennisteriga kokku saada."

Ennisteri peale Archibald ei reageerinud, küsis hoopis, kes on Shalia ja Caliria. Randan aga tõstis pea. "Kas Ennister nägi sind Brettonias?"
Shalif noogutas.
Randan: "Ennister on tubli mees ja tema sõna tasub uskuda?"
"Ta on mu elu päästnud,” ütles Shalif. "Kas sa tunned teda?"
"Põgusalt," vaatas Randan maha. Archibald silmitses neid käsipõsakil ning üritas ükskõikne välja näha.
"Noh, Archibald, kas läheme köigepealt Brettoniasse ja seal vaatame edasi?" küsis Shalif. "Vöi on sul siin tähtsamat teha?"
"Ma ootan juhtumisi veel oma küsimusele vastust. Kes on Shalia ja Caliria?"

Shalif: "Ma vastan sellele siis, kui sa oled Ennisteriga rääkinud. Ta on ainuke isik, keda ma hetkel usaldan..."
"Ühesõnaga siis, kui taevas kollaseks läheb," nentis Archibald.
"Kas sa arvad, et kui ma oleks lasknud sinu pihta nooli, et siis ma tuleks veel siia sinuga rääkima?" ärritus Shalif.
"Vaata, kulla mees, mina ei ole tuttav ühegi Ennisteriga, seega on mul täiesti ükskõik, mida ta teie kohta tunnistab," lausus Archibald.
Shalif: "Ma kardan, et kohale jöudes sa saad aru, kes ta on!"
"Küllap," nõustus Archibald irooniliselt.
Shalif: "Kuidas selline pakkumine mõjub, kui ma luban, et liigun relvitult kaasa kuni Brettoniani?"

"Kuulge nüüd, noormehed. Ma ei ole teel Brettoniasse ega kavatse sinna ka minna lihtsalt selleks, et keegi saaks mulle tõestada midagi, mida tõenäoliselt pole võimalik tõestada," seletas Archibald väga kannatlikult. "Teeme nüüd nõnda, et lepime selle põgusa kohtumisega ning võtame teadmiseks, et oleme üksteise olemasolust teadlikud."
"Ja sina pead mind mõrtsukaks?" küsis Shalif. “Ei lähe nii.”

Archibald: "Ütleme nõnda... ma ei näinud laskjat, aga peale sinu pole mulle viimase poole aasta jooksul kahtlasi tüüpe ette jäänud."
"Kuidas te üldse kohtusite?" küsis Randan vahele.
Shalif: "No yhesõnaga sa tahad uskuda, et see olin mina, andmata mulle vöimalust mu syytust tunnistada."

Archibald lükkas tühja kausi eemale ja tõusis. "Ma ei usu hetkel ei süüd ega süütust. On asju, mis räägivad sinu poolt, ja neid, mis räägivad vastu. Ja nüüd vabandage mind, mul on pikk tee selja taga."
Shalif kehitas õlgu. “See linn teeb kõik hulluks,” pomises Randan.
Archibald tundus nende jutust tüdinud, kummardas viisakalt, korjas oma asjad kokku ning läks üles.
"Nägemist, Archibald," hõikas Shalif talle järele. "Ise tead, oma oksa saed."
"Olge terve... kestenüüdolitegi..." vastas rüütel.

"Randan, kas me asume täna teele?" küsis Shalif. "Jälgi mööda. Või ma lähen yksi?"
“Kuhu?” küsis Randan turtsakalt vastu, aga tõusis siis püsti. “Oota, ma tulen ikka ka.”

Nad liikusid Dimi maanteed pidi läände. "Ma olen väga usaldav inimene," ütles Randan, "Nii et ei taha ma sinu relvi enda kätte."
"Ega ma sulle polekski andnud," vastas Shalif. "Aga noh, aitäh, et sa seda kaalusid. Ma kyll ei leia hetkel põhjust, miks mind karta."
"Kust ma tean, et sa omaenda kuri teisik pole," lausus Randan rõõmsamalt.
Shalif: "Pigem peaks kartma seda, et keegi nyyd Bergenis meie nägudega midagi korda saatma hakkab. Mõtle heale - kui ma pole kurjem teisik, siis on seal yks hullem minusugune ringi jooksmas."

Nad näitasid kontrolliks teineteisele oma nuge ja liikusid rõõmsalt edasi, teepervi uurides ja otsides kohti, kus üksik ratsanik teelt ära keeranud või midagi sarnast huvitavat. Ühed värsked jäljed leitigi üle põllu lõunasse suunduvat. Mindi järele. Jäljed suundusid sirgelt ühe talu poole. Shalif läks luurele. Selgus, et hertsogi kaardiväelasest perepoeg oli puhkusele tulnud. Nad jätkasid oma uurimisretke.

Alguses leidis Shalif tee äärest koha, kus on lõunapausi peetud. Natuke kaeru ja palju hobusesõnnikut ja lumest puhtaks lükatud palgijupp, kus istuda sai. Edasi leidis Randan jõe lähedalt koha, kus keegi nagu oleks põõsastes passinud ratsa, päris pikka aega. Jälgede vanuseks pakkus Shalif umbes kolm päeva ning need tulid metsa ühelt kõrvalteelt. Ootaja oli väikese platsi lumest puhtaks rookinud ning lumme ühe ammunoole ära kaotanud. Ammunool sarnanes Shalifi omadele, mehe saapanumber oli umbes 40, suhteliselt kõrge kontsaga saapad. Tagasi oli ratsutatud sama teed, külavaheteed mööda, mitte otse maanteele, vaid ringiga, et varitsuskohta mitte näidata. Sellest ei saanud enam aru, kummale poole keeras, aga pigem itta kui läände. Jälgede põhjal võis oletada, et tüüp passis maanteed, saapaninad olid pidevalt sinnapoole olnud. Shalif uuris kriimu Randani hobuse tagumikul, et kas see võis tekkida mööda läinud ammunoolest vöi pigem terarelvast. Kriim oli väike, päriselt ei saanud aru, aga pigem nagu noaga riivanud või muu peenema teraga.

Rohkem ei leidnud nad midagi põnevat peale ühe surnud orava. Otsustati üle Bergeni jõe minevat silda kontrollida. Silla all polnud midagi huvitavat, aga pisut edasi jäi silma koht, kus on trambitud lund ja männiokkaid. See jäi metsaserva, jõest edasi. Suurem trambitud plats, metsast oli ratsanikke tulnud ja ilmselt oli seal lahingut löödud. Nüüd oli Shalifil kõvasti uurimist. Kaotused, lohistamised, veri, lonkavad hobused, jalajäljed…? Regedega oli seal ringi möllatud, reed olid teelt kõrvale aetud, seal metsaservas lumes ringi aelenud, siis teele tagasi liikunud ja teed läände jätkanud. Osa ratsanikke oli põhja poole metsa tagasi läinud, aga vähem kui neid tuli. Umbes ööpäeva eest oli see kõik juhtunud.
Shalif: "Relvavoori varitsus, hobune pääses minema ja jooksis kõrtsu tagasi. Peremehega nii hästi ei läinud, ma pakun vähemalt nii…" Betray, mõtles ta, ehkki see jäi kirdesse. Kohati oleks platsi nagu okstega pühitud jälgede varjamiseks, leiti veel paar murdunud vibunoolt, aga plats on lahingujälgedest üldiselt tühi. Verejälgedele oli lund peale aetud. Ratsanikke oli tulnud kümme ja läinud kuus. Ilmselt varitseti ja katsuti reed teelt välja ajada, pakkus Shalif. Plats ise oli pigem kitsas riba lagedat maad metsaservas, kümmekond meetrit lai. Kuusemetsa riba, taamal läks tihedamaks, umbes päevateekonna ulatuses. "Aga männioksad on maas," ütles Randan järsku.

Shalif: "Ma ei jälgind su mõttekäiku, ehk seletad?"
Randan: “Kuusemets, maas on aga männiokste tükid, lihtsalt kahtlane…”

Tõepoolest, jälgi oleks nagu männiokstega pühitud.

PostitusPostitatud: 19:20 12. Okt 2005
Postitas Shadow
SHALIF ja RANDAN otsustasid järgmisel päeval uuesti uurima tulla ning sõitsid linna tagasi.

Shalif laskis end enne koitu äratada, jättis Randanile sõna, et on paar päeva ära, läheb jälgi ajama. Otsis üles eelmisel päeval leitud rünnakukoha ning liikus sealt lahkunud ratsanike jälgi mööda edasi. Need suundusid läbi metsa üksiku kõrge mäe poole. Ta leidis koha, kus on mingi möll lumes toimunud, ja verejälgi. Rünnati neid kuut omakorda? Selgub, et ei, aga on peatus tehtud ja ringi trambitud, sadulast maha tuldud, vähemalt kolm meest. Veel leidis Shalif jupi verist nööri. Kamp on peatunud ja siis kõik koos kenasti edasi mäe poole liikunud. Esimese pooltunni jooksul oli tal jälgi üpris raske ajada, sest neist oli männiokstega üle käidud, pärast leidis ta raja äärest põõsastest kaks noort mändi, nöörid küljes, mida ratsanikud ilmselt järgi olid lohistanud. Sealt edasi enam ei varjatud, ilmselt oli kiire.

Pisut enne mäge leidis ta veel ühed jäljed. Sinnasamasse mäe poole oli läinud ponikaravan saatjatega, need jäljed olid vanemad kui need, mida tema ajas. Jäljed tulid läbi metsa põhja poolt ja suundusid mäe poole, Shalifi jälitatavad olid nende jälgi osaliselt tallanud. Tee hakkas ülesmäge minema. Shalif liikus samuti mäkke, mõeldes, et kui ootaShalif: kohtumine juhtub olema, siis kümnega vähemalt. Ta leidis koha, kus kuus ratsanikku olid uuesti põhja poole keeranud ja nendest veidi hiljem oli ka ponikaravan teele läinud. Midagi oli üleval tehtud ja Shalif suundus uurima, mida nimelt.

Ta leidis suuremat sorti koopa - vähemalt sissepääsu järgi otsustades. Hiilis sisse. Leidis suure koopa, kus oli hulk hobusesõnnikut, ilmselt kasutati seda tallina. Tagantpoolt paistis mingi käik. Shalif tõi laterna. Lühike kitsas koridor viis järgmisse koopasse. See oli tühi, kui mitte arvestada suurt liharaiumispakku keset koobast ja verd ja luutükikesi maas, poriga segamini. Shalif läks segaste tunnetega välja tagasi.

Ta ratsutas metsas ringi, kuid ei leidnud rohkemat peale põhja poole suundunud jälgede. Mõne aja pärast kuulis sarvehuiget. Näis jahisarv. Shalif ratsutas lähemale. Sarve järgi otsustades liiguti põhja poole. Shalif liikus veel lähemale. Mingi aadlike jahiseltskond möllas metsas, ühele lagendikule oli suur telk üles pandud ja kaeti toidulauda.
Mingi hertsogi eralõbu vast, mõtles Shalif. Kamp hakkas tasakesi lõunale kogunema, teiste hulgas märkas Shalif ka mingit daami, kel kaks musta sõrmusevaimu kaasas. Shalif jälgis jahiseltskonda mõnda aega metsa varjust. Tundus, et too kulda ja karda täis riputatud daam punases oli mingi tähtis tegelane ja mees, kelle seltsis ta liikus, ilmselt hertsog ise. Shalif sõitis Bergenisse tagasi.

Bergenis ta einetas, lubades endale õhtusöögi parimas kõrtsis. Seal tuli ta laua juurde üks lühikeste heledate juustega noormees, vabandas viisakalt tülitamise pärast ja küsis, ega isandal teenrit vaja ole. Shalif pakkus istet ning nooruk istus ettevaatlikult tooliservale.
Shalif: "Kui vana sa oled?"

Poiss pani käed lauale kokku. “Üheksateist.”
Shalif: "Paku, kui vana mina olen?"
"Ee... 21?"
Shalif kergitas kulmu. "Ja kuidas ma sind kutsun?"
"Uulaf, isand." Nooruk oli keskmist kasvu, lühikesed heledad juuksed, väikesed hallid silmad, suht peene kondiga. Riides mitte päris voorisulase moodi, aga mitte ka härrasmehelikult, midagi vahepealset. Rääkides vaatas sirgelt silma, istus sirge seljaga, käed laual koos. Shalif vaatas, kuidas poiss oma käsi hoiab, kas need värisevad või reedavad muul viisil pinget. Hoidis veidi kramplikult rusikas.

Shalif: "Ja mida sa teha oskad?"
Uulaf: "Ee... palju. Ja mida ei oska, õpin juurde."
Shalif: "Sugulased, sõbrad?"
Uulaf: "Pere elab Bergenist lõuna pool, mina olen linnas tööl. Eelmine peremees kolis ära ja ma ei tahtnud kodust nii kaugele minna."
Shalif kergitas kulmu. "Sa pakud end mulle teenriks, kuid ei taha linnast lahkuda?"
Uulaf: "Kaugel noh. Koju käima ei saa."
Shalif: "Kas sa ei leia, et sul oleks aeg tä iskasvanuks saada ja ise elama hakata?"
"Noojah... ju vist..." nõustus nooruk.

Shalif: "Mida sa siis eriti hästi oskad?"
Uulaf: "Riideid korras hoida, hobuse eest hoolitseda, toitu valmistada... Aga kuhu me edasi liiguksime, ma teaksin emale öelda?" Niheles, muretses.
Shalif: "Kuidas sul usu, maailmavaadete ja lojaalsusega on?”
"Lojaalne oma peremehele," vastas poiss siiralt ja surmtõsiselt. "Usk on... noh... ebamäärane. Tuleb läbi saada, kellega vaja."
"Minugi poolest," muigas Shalif.
"Et kõlban või?" küsis Uulaf lootusrikkalt.
"Oma peaga suudad sa jah päris hästi mõelda," nentis Shalif. “Katseajaga.”

Uulaf: "Ee... kui pika? Ja mis palk oleks?"
Shalif: "Palju sa arvad, et sa väärt oled?"
Uulaf: "Noo... eelmine maksis 4 kulda nädal pluss toit..."
Shalif: "Keeli oskad?"
Uulaf raputas pead. "Siin pole kelleltki õppida old. Paari sõna päkkarite keelt tean."
Shalif: "Ennast ohu korral kaitsta oskad?"
Uulaf: "Mõnevõrra. Eelmine peremees andis lühikese mõõga, aga selle pidin tagasi andma pärast."
Shalif: "Metsatarkusi tunned?"
Metsatarkuste peale raputas nooruk pead. "Söögiseeni tunnen."

Shalif pinnis veel üht ja teist. Poiss vastas kõhklemata, lühidalt ja selgelt. Ta pere elas Bergenist lõunas, eelmise peremehe nimi ei öelnud Shalifile midagi, aga tegu oli olnud Freehavenisse kolinud viljakaupmehega. Hobust poisil polnud.

Shalif: "Ma käin täna õhtul korra ära ja siis läheme räägime sinu emaga"
"Kas siis jääb katseaeg lühemaks?" küsis Uulaf lootusrikkalt.
Shalif: "Mida kiiremini sa õpid, seda lyhemaks jääb katseaeg..."
Uulaf: "Mida ma õppima pean?"
Shalif: "Kuidas ellu jääda"
"Kas teie teener siis riskib eluga?" küsis Uulaf üllatunult
“Ei, ma arvan, et te võite laagris teed juua, kui ma hundijahil käin..." ironiseeris Shalif, kuid teenrikandidaat näis ta lauset tõsiselt võtvat.
Uulaf: "Mis kell isandat oodata ja kas siinsamas? Ja kas ma võiksin teada, kelle juurde ma tööle sain?"

Shalif ütles oma nime.
"Isand Shalif peab küll kellegi võimsa teenistuses olema, kui tal nii uhke hobune ja head relvad..." arvas Uulaf. Peremees vaatas teda imestunult.
"Ja millises linnas asub isanda suur kodumaja?" küsis teener. Imestunud pilgu peale seletas, et Bergenis on nii uhked hobused ja relvad vaid hertsogi lähedastel, et küllap see mujalgi nõnda on ning ta oleks uhke teadma, kelle teener ta Shalifi alluvana on.
Shalif: "Kas sa tahad elu lõpuni jääda taldu lakkuma? Või on sul iseloom ka kuskil seal all peidus?"
"No oleneb taldadest," irvitas poiss juba rõõmsamalt. "Igatahes - teie teenistuses!"

PostitusPostitatud: 17:21 17. Okt 2005
Postitas Shadow
SHALIF jalutas lossi uurima, jätes värske teenri ennast kõrtsi ootama. See tundus päris kenasti kindlustatud koht, müüriga ja puha. Tagahooviga oli raskusi, müüris oli küll mitu väravat, aga kõik valve all. Pimedus, siidnöör ja haakekonks olid abiks. Ta kõhutas mõnda aega müüril ja uuris ümbrust, nii palju kui seda hämaras näha oli. Müür oli umbes 2 meetrit kõrge, umbes pool meetrit paks, müürinurkades olid küll vahitornid, kuid neid ei kasutatud vist. Peahoone alumisel korrusel põlesid pea kõigis akendes tuled, seal, kus Shalif müüril pikutas, olid tallid ja tõllakuurid tihedalt koos. Peahoone juures liikus rahvast, tundus, et Shalifi vaateväljas oli mingi köögiuks, kust ilmast ilma mingi aida vahet joosti. Ilmselt oli jahiseltskonnale õhtusöök korraldatud.

Shalif hiilis varjusid mööda allkorruse akendest sisse piiluma. Nägi laua otsas istuvat hetrsogit, tema paremal käel istus üks blond pikkade haruldaselt paksude patsidega iludus ja üsna akna lähedal Archibald. Tundus tavaline seltskondlik õhtusöök umbes 30 inimesele. Shalif oleks huvitunud keldritest ja panipaikadest, aga siia-sinna sebivaid teenreid ja toatüdrukuid olid koridorid täis. Maja tagaküljelt avastas ta mõned rõdud ning ronis neist kõige otsmisele. Rõduuks oli seestpoolt kinni. Shalif asus riive lahti urgitsema.

Ta sattus tühja magamistuppa. Baldahhiinvoodi, kirjutuslaud, väike laud, kamin, tugitoolid. Leidis meesterahva riideid, jalatseid, paar veinipudelit, lauasahtlitest arveraamatu - mida kellelt kui palju ostetud, mida kust tellitud – ja laeka, kus paarsada hõbedat. Shalif maadles hetke kiusatusega ja otsustas selle lihtsalt edasi lükata.

Koridorist kostis samme. Shalif lükkkas kärmelt rõduuksele ühe riivi kolmest ette ning puges peitu. Tuppa tulid kaks teenrit, üks kandis veinipudeleid ja peekreid, teine tõi kandiku suupistetega. Kohendasid kaminas tuld ja nende omavahelisest jutust mõistis kõrbepoeg, et kohe on mingi paarike tulemas. Teenrid lahkusid, Shalif jäi peitu.

Varsti tuligi käsikäes mingi tundmatu paarike. Hiilisid uksest sisse, panid ukse enda järel riivi ja istusid veini maitsma nagu noored armunud kunagi. Noh, ja siis juba kõik edasine… Paari tunni pärast jäid magama ning luuraja võis diivani alt välja ronida.

All oli söömine üle läinud kaardimänguks. Teenrid andsid trepil üksteisele aru, kes mida võitis või kaotas ja vedasid kihla härraste mänguoskuse peale. Musti polnud näha, aga hertsogi oma kaardiväelased passisid treppidel küll ja ühe ukse taga kaugemal nägi ta päris korralikku valvet. Neli kaardiväelast, tundus, et seal on hertsogi enda ruumid. Shalif jättis nende asukoha meelde. Teisel korrusel parempoolse tiiva otsas. Aknad olid, aga rõdusid seal ei paistnud, vähemalt sel majaküljel mitte, mida kõrbepoeg tulles nägi. Hoovivalvele paistaks need aknad kätte küll…

Kõrbepoeg hakkas otsima lahkumisvõimalust, eelistatavalt katusele. Kuna magavat paarikest ta enam tülitada ei tahtnud, katsetas teiste ustega. Kui esimest ust paotas, kostis seest käratus: "John, kus sa raisk hulgud?" Hetk hiljem täiendati käratust nõudmistega soojenduspudelite ja hommikuse kurgisoolvee kohta. Shalif tõmbas vaikselt ukse kinni. Läbi ukse saatis sõim teda veel kaugele.

Järgmises toas, kuhu ta piilus, magas mingi taat, öömüts peas. Shalif hiilis temast mööda akna juurde. Vinnas end sealt välja ning turnis katust mööda hertsogi ruumideni. Piilus lähimast aknast sisse.
Hertsogi elukamber oli mõõtmetelt paras saal. Magamistuba ja külalistetuba olid liidetud. Kirjutuslaud, raamaturiiulid, kapid...

Miski kolksatas ta kõrval tasakesi vastu seina ja kukkus alla. Shalif jõudis vaevu mõelda, kaua tal katusele tagasi jõudmine aega võtaks, kui kostis klirin ja selle akna klaas lendas sisse, mida ta just uurinud oli. Ta jõudis enne katuse poole liikumist märgata, et akna lõhkus vibunool. Bergeni mehed ei kasuta vibunoolt ju, jõudis ta mõelda, enne kui katusele jõudis. Kaardiväel on ammud.

All läks klirina peale igatahes sagimiseks. Kusagil anti häiret ja all hakati laternatega ringi jooksma. Shalif kükitas korstna varjus ja mõtles, mida edasi teha. Ta isegi ei märganud, kes laskis. Vahtkonda tugevdati pärast avastamist, et hertsogi magamistoa aken on katki. Ja raudselt oli nüüd ka ruum kaardiväge täis. Saadeti klaassepa järele ja koristati kilde.

Midagi tuli ete võtta. Esimene nool oli ilmselt määratud sissetungija pihta, teine aknasse, et häiret anda. Shalif oli pahur. Talle ei meeldinud, et keegi tema mängumaale mürama tikub. Ja katusel kükitamine polnud kah suurem asi.

Leidnud vaiksema koha ja peaaegu ülepeakaela katuselt alla roninud, jooksis ta peaaegu sülle isand Archibaldile, kes seisis vaikselt varjus, amb käes. Too hõikas: "Seis!" Jajah, see tõbras ootas seda hetke mõnuga, mõtles Shalif ning kadus varjudesse. Archibald kihutas talle noole järele. Nool plaksatas üsna lähedal puutüve sisse. Kaugemalt hakkas vahtkonna hõikeid kostma. Shalif andis päkkadele valu. Kusagil tagapool hakkas kabjaplaginat kostma. Kui ta end hetkeks puu varju peitis, kappas rühm kaardiväelasi mööda. Shalif hiilis linna poole, mille esimestest majadest teda veel mõnisada meetrit lahutas.

Lossi ümbrust hakati läbi kammima. Jäi loota, et Archibald teda ära ei tundnud. Aga sellele ei maksnud eriti loota, küllap rüütlil olid “Shalifi” ammunooled alles veel. Shalif haagitas kiiruga kõrtsi poole, mille tallis ta hobune seisis, ning mõtiskles, mis suunda oleks kõige targem kaduda ja mida oma värske teenriga peale hakata.

Unine tallipoiss ajas ennast heintelt üles ja tuli vastu. Vaatas talli uksest välja ja küsis siis, kuhu härra hobuse jättis. Shalif jõllitas talle otsa, ihaledes vennikesele mõnuga tappa anda, kuid teades, et too süüdi pole. “Siia talli,” ütles ta.

"Aga te viisite ta ju tükk aega tagasi minema?" ei saanud tallipoiss aru.
"Viimase nelja tunni sees?" küsis Shalif. Seletuse järgi juhtus see umbes pool tundi pärast tema lahkumist kõrtsist. “Väga ilus töö, raisk,” mõtles kõrbepoeg. “Väga ilus töö…” Ning lõunamaisest ratsust oli silmini kahju. Kelle varvastest ma küll praegu üle kündsin, mõtles ta kiiruga plaane tehes. Otse siit Brettoniasse oleks läinud umbes neli päeva. Minna või jääda paigale? Maskeeruvaid tüüpe pidi olema rohkem kui üks, kui Shalifist tunduvalt pikemat ja kiitsakamat Randanit samamoodi lollitati. Kohutav, mõtles Shalif, ma olen mingi grupi ebaterve huvi endale kaela tõmmanud.

Kell oli kesköö ligi. Kaardivägi kammis juba linna tänavaid. Kaugelt paistis, et kaardiväe eesotsas võis olla Archibald, aga täpselt ei näinud. Shalif hiilis mööda kõrtside talle, püüdes sõduritele mitte jalgu jääda, kuid oma hobust ei leidnud. Kõrbepoeg hiilis oma retke alguspunkti tagasi ning kaalutles, kas õnnestuks mõni ratsu ärandada, kui tallivalvur uimaseks lüüa. Tallipoiss aga kratsis hobusehankimise küsimuse peale kukalt ja ütles, et mõne kuldraha eest ta võib ju tuttava parisniku üles ajada.

Mingi vari vilksas talliukse tagant mööda. Nüüd läheb andmiseks, mõtles Shalif ja hüppas välja. Keegi ajas hobust galoppi turuplatsil, kõrbepoeg nägi selja tagant kedagi, kel oli tume kõrgejalgne hobune, umbes sama tüüpi kui Shalifi kadunuke, aga tumedam, ning temas oli midagi ähmaselt tuttavlikku. Shalif kihutas talle igaks juhuks ammust noole järele, mõttega, et ehk on hobusevargaga tegu. Tüüp suundus linnast välja hertsogilossi poole ilmselt, vähemalt liikus ta neid tänavaid mööda eemale, mida mööda Shalif tuli. Tallipoiss tormas ligi, karjus, mida sa teed, mõrtsukas.

"Ta varastas mu hobuse," vastas kõrbepoeg.
“Teie hobuse? See on hertsogi hooviülema hobune, ma tunnen seda looma väga hästi!"
"Mis selle ratsaniku nimi on?" pani Shalif relva ära.
"Vlad Zubaril!" vastas tallipoiss.

Hea raha eest sai ta viimaks üürida varjupaiga tallipoisi kodu pööningul. Kuid selleni tuli kõigepealt kohale jõuda ja nii hiilisid nad mööda pimedaid kõrvaltänavaid äärelinna poole. Shalif nägi ühest tänavaristist möödudes üht saduldatud hobust keset tänavat seismas, suur raudjas hobune valge näoga. Archibald, mõtles kõrbepoeg, temal oli selline.

Kuna hobune lonkis tänaval omapäi, jäi Shalif hetkeks seisma ja kuulatama. Hobune seisis keset teed, vahtis ringi, nuusutas õhku. Nad olid nüüd päris linnaservas, viimaste majade juures. Kusagilt eemalt, teispoolt viimaseid maju kostis karjatus ja mõõgakõlksatus.

PostitusPostitatud: 13:50 24. Okt 2005
Postitas Shadow
SHALIF jättis tallipoisi ootama ning läks ise uurima. Hobune traavis talle ristmikul vastu. Shalif pidas ta kinni ja liikus hobuse jälgi pidi tagasi. Enne muidugi viskas ka loomale endale pilgu peale. Hobune oli tagumise kintsu pealt verine - nagu oleks pritsinud kusagilt, viga polnud saanud, ainult lonkas natuke esimest jalga ning oli rinna eest veidi lumine. Archibald ilmselt kukkus hobusega, järeldas Shalif.

Jälitama asudes leidis Shalif koha, kust hobune oli lõiganud läbi hoovi, sealt pääses kõrvaltänavale. Sealt leidis ta veel ühed värsked hobusejäljed, mis olid linna poole kapanud mööda seda tänavat. Mõlemad tulid linnaservast, Archibaldi hobune tuli esimesena ja lõikas läbi hoovi kõrvaltänavale, kus Shalif teda nägi, teine tuli veidi hiljem ja kihutas kesklinna poole.

Majade vahelt välja lumistele põllulappidele jõudes tõmbas põõsaste all lebav tume kogu kohe ta tähelepanu endale. See meenutas kahtlaselt laipa. Keegi oli Archibaldi korralikult maha võtnud, üks ammunool seljas, teine rinnus, tundus, et mõõgavõitlust oli ta ka pidanud. Shalif kõhkles hetke, mõeldes Flandal Minoshile, ja kompas siis Archibaldi õlgu. Ta sõrmed tundsid vasakus õlas rõngassärgi all ümmargust metallplaati ning ta isegi ei hakanud kontrollima, kas tegemist oli samasugusega nagu Flandalil. Shalif uuris äratrambitud maad ning jäljed rääkisid, et Archibald koos mingi teise tüübiga kammis ilmselt linnaserva ja vaatas, ega jälgi välja ei lähe, mingil hetkel jäi teine tüüp maha ja kihutas talle noole selga, Archibald keeras ümber ja üritas rünnata, aga hobune komistas jalgupidi kraavi ning käis ülekaela, edasi sai Archibald noole rindu, aga jõudis ikkagi ründajani välja ja võitles temaga, enne kui langes ja ründaja linna tagasi kappas.

Too teine oli sõitnud kõrvaltänavaid pidi läbi linna, jäljed läksid ringiga edasi kesklinna ja läänepoolses linnaservas oli tapja jällegi keeranud vähemkäidavatele tänavatele ning sealt üle põldude maantee poole liikunud, ilmselt Dimi suunas. Ta pole viitsinud väga kaua lumes sumbata, aga samas pole ka tahtnud, et ta lahkumist linnast nähtaks. Shalif kaalus mõtet järele sõia, kuid teisel oli juba päris hea edumaa.

Tallipoiss ootas teda ikka veel, ehkki oli pahur. Küsis, kus mees nii kaua kondas ja on seda varjupaika siis vaja või mitte. Linna kammiti ikka veel, ehkki kaugemal lõuna pool. Shalif sai majutuse kolikambrisse, mis oli tolmu täis, aga õnneks mitte väga külm, tallipoiss oli natuke süüa kah kaasa võtnud.

Lõuna paiku toodud uudiste põhjal otsiti hommikupoolikul veel jälgi, Archibaldi laiba korjasid linnavahid üles ja panid kuhugi ära, kõmu järgi võis oletada, et selle mehe jälgi, keda Shalif jälitas, peetakse Shalifi omadeks, aga linnavahid pole päris kindlad, Dimi maanteed on kah kammima mindud… Nagu tallipoiss mõista andis, arvatakse Archibaldi mõrv Shalifi kaela, kuna ta Shalifi ära tundis, vähemalt sellist juttu on jälitajatelt kuulda olnud. Shalifi hobust oli nähtud hoopis võõra ratsanikuga lõunasse Durmini poole kappamas õhtul. Ja Shalif oli ametlikult tagaotsitavaks kuulutatud, ehkki jutu järgi mitte arreteeerimiseks, vaid ülekuulamiseks. Pearaha veel polnud määratud, aga jutud käisid, et see võidakse varsti välja panna. Shalif silmitses kahtlustavalt oma võõrustajat. Näis, et makstud 40 kulda toimis veel... kes teab, mis siis saab, kui pearaha suurem olema juhtub? Tallipoisi meelest käis mingi segane jama ning kusagil miski ei klapi, aga ta igaks juhuks ei võta seisukohta, et mitte kogemata valele poolele sattuda. Teenri kirjeldamise peale tallipoiss mõtles pikalt ja pingsalt, siis ütles, et kui see nüüd see kutt on, siis teener ta küll pole. Hertsogi aednik hoopis. Poiss pidi linna üpris harva nägu näitama, pärit on vist Salenist ja elab lossis. Archibaldi kohta ei teata rohkemat kui et ilmus hiljuti linna ja käis vist hertsogi juurest tööd otsimas, ilmselt mingi väikeaadlik, viimati nähti teda koos vahtkonnaga, aga siis ta kadus teistest kuhugi eemale, aga kuna nagunii suht hargneti mööda kõrvaltänavaid, siis ei pööratud sellele tähelepanu. Täpselt ei teatagi, seal neid tagaajajaid oli igasuguseid, külalised ja hertsogi kaardiväelased ja ka linnakodanikke lõi kampa kui kõmu levis… Ta ei hakkaks ju mingi suvalise linnakodanikuga koos jälgi ajama, mõtles Shalif, küllap ikka mõne tuttavaga.

Mõtlemisaega oli tal palju seal redutades. Õhtused uudised tõid teadmise, et hertsogi mehed olevat kõik alles ja paigal kenasti ning Dimi maantee kammimine oli andnud seda, et üks linnast lahkuja saadi kätte ning see oli mingi Calhi ohvitser, nii et tal lasti edasi sõita. Väljanägemist uudistetooja ei teadnud, nii palju oli kuulnud, et õukondlane. Shalifi uurimise peale, kes hertsogi õukonnas üldse kõige uuemad mehed on, luges ette rea mittemidagiütlevaid nimesid, kellest kuulnud oli Shalif vaid majandusjuhatajast Vlad Zubarilist. Ihukaitse ülemohvitserid, kammerhärrad, jahtmeister, tallmeister... kirjelduse järgi ei tundu nagu kedagi tuttavat, paar kirjeldust meenutavad tüüpe, keda Shalif jahiseltskonnas nägi. Kuid mees vihjas, et sel Betray preestrinnal tundub palju võimu olevat.
“Preestrinnal?” küsis Shalif. - Noh, see emand, kes ainult brokaati ja kulda kannab ja neid musti tonte kamandab… miski ussikummardaja, ehetel puha ussid peal.

Pearaha polnud ikka veel nimetatud, aga seda oodati iga hetk. Otsest süüdistust pole veel esitatud, aga kahtlustatakse atendaadikatses hertsogile ja Archibaldi mõrvas.

Ainsad võõrad tol õhtusöögil olid Archibald ja too Calhi ohvitser, Heifer, eesnime ei teatud. Kõige uuem oma kohal oli jahtmeister, aga temagi on mingi paar kuud paigal olnud. Shalif redutas edasi, ootas uusi uudiseid ja klapitas vanu omavahel. Järgmised teated tulid järgmise päeva lõuna ajal koos toiduga. Ussipreestrinna olevat 50 kulda elusa Shalifi eest välja pannud, kuulutusi pole, aga kõmu levib kõrvast kõrva. Kas varjupaiga hind tõuseb seega? Ega võõrustaja vastu oleks, mainib, et kui preestrinna end asjasse segab, läheb temal olemine tuliseks. Shalif maksis järgmised 20 kulda. Tallipoiss võttis raha vastu ja küsis, kauaks redutaja veel sinna jääb. Kaks-kolm päeva, mitte rohkem, rahustas Shalif. Mees tundus väheke hirmul, aga oli nõus.

Võõrustaja mainis enne lahkumist, et nägi linna peal üht üsna Shalifi moodi tõmmut tütarlast, et varem nagu selliseid tõmmusid siin pole liikunud ja järsku kaks tükki. Shalif kirjeldas Miat ning sai jaatava vastu. Kui läheb, siis ikka läheb korralikult, nentis redutaja. "Ei no tore, nyyd on mu õde ka veel siin. Kus kõrtsis ta peatub?" Ei tea, võõrustaja nägi tüdrukut hertsogilossi minemas, tõenäoliselt jääb sinna pidama.

Shalif ootas järgmisi uudiseid ja uuris katuse kaudu põgenemise võimalusi, kui lahkumisega kiireks peaks minema. Tuul ulgus ümber korstna ja väljas oli pime – ja korteriperemeest ei tulnud õhtul ega hommikul. Tuli häbelikult lõuna paiku, tõi rohkem süüa ka, ütles, et õhtul ei julgenud tulla, tunne oli, et keegi jõlgub sabas, läks hoopis sõbra poole, võttis väikese õlle, ööbis seal ja läks hommikul otse tööle. Rääkis, et niinimetatud õeke laskis hilisõhtul linnast jalga ja viis Archibaldi laiba kah kaasa. Igatahes oli ta laiba hertsogilt välja kaubelnud endale, et tunneb meest ja viib ta koju ja oli olnud väga huvitatud, et seda laipa kähku kätte saada ning sõitis temaga suht saladuskatte all vastu ööd linnast välja. Need vahtkonna mehed, kes laiba asukohta teadsid ja äri vahendasid, lobisesid pärast, kui ta läinud oli.

Pearaha oli tõstetud 70-le kullale. Võõrustaja arvas, et elusaid inimesi nõutakse vist tavaliselt rääkimiseks. Shalif mõtles, et üür kipub juba liiga kõrgeks tema kukru jaoks ja pakkus, et lahkub järgmisel ööl. Mees ei varjanud eriti, et see talle väga sobiks. Tundus hirmul, mitte niivõrd kaardiväe kuivõrd mustade ees. Shalif lohutas, et kaob enne kui keegi märgata jõuab. Mees avaldas lootust, et Shalif seda jõuab, mustad pidada ülimalt head laskurid olema ja liiguvad linnas ringi paaridena. Linnas pidi mingi 3-4 paari ringi liikuma, kõik välja minevad jäljed on üle vaadatud. Pole teada, palju neid tegelikult on, tallipoiss ütleb, et tema vaatab hobuste järgi, muidu vahet ei tee ning et nad peavad karmid olema, kui hertsog liigub linnas vähemalt paarikümne kaardiväelasega ja preestrinna kahe mustaga. Võõrustaja muretses veel sellepärast, et kui see tõmmu tõesti Shalifi õde oli, siis kuulis ta linnas venna kohta küll mõndagi huvitavat ilmselt. Shalif nentis, et on nagunii paar seletust võlgu. Vennike vastas, et tema oma naisele küll midagi sihukest seletada ei tahaks.

Ööseks uudiseid juurde ei tulnud, kõik needsamad päevased, ainult linnas oli tekkinud kahtlus, et see Dullstrandi voor kuhugi seletamatult on kaotsi läinud, mehi nähti viimati Assani poole minemas ja rohkem pole keegi neid näinud - ja samas liikus kõmu, et nende hobuseid on Assanis müüdud. Voor, millega Randani hobune vist kaasa läks. Randanist endast polnud enam midagi kuuldud ning ta hobust polnud ka linnas rohkem nähtud.

Lõunasöögiga toodi kaasa teemoon ja kaasnes teade, et hertsog olla jälle jahile sõitnud, aga mustad passivad endistviisi linnas - mõistes suuremas koguses kui tavaliselt, ja pearaha vastu tunti juba huvi. Mõnigi vaene mees unistas rikkamaks saada. Shalif sai vihjest aru ja lubas öösel lahkuda. Viimased uudised olid aga hoopis huvitavad - lõunast võeti miskipärast mustade patrullid järsku maha, võõrustaja pole sestpeale linnas ühtegi musta näinud. Peremehel näis sellest vägagi kergem olevat, Shalif aga muutus vägagi murelikuks. Eriti veel teate peale, et pearahapakkumine on tühistatud.

PostitusPostitatud: 22:55 30. Okt 2005
Postitas Shadow
MIA magas end templis Deilase kambris kenasti välja ning läks varahommikul üle silla Valasse tagasi. See oli aasta viimane päev. Ometi ei jäänud ta kuhugi peatuma või pidutsema, vaid võttis suuna Bergenile. Õhtuks oli ta Corna ristmikul, järgmised kaks päeva kulusid tasandike läbimiseks ning peagi oli ta sekeldusteta Dullstrandis. Seal räägiti kõrtsis mingist rüütlist, keda pisut linnast väljas alatult selja tagant rünnati, palgamõrtsukas ilmselt. Napilt oli pääsenud. Polnud kohalik, keegi läbisõitja. Mia uuris põhjalikumalt. Sihuke pikk ja blond, ravitses ennast ja sõitis minema. Oli sõitnud Vala poole, kui teda rünnati, aga pärast läks vist lõunasse. Mia uuris täpsemalt kohta, kus rünnak toimus, aga sealt oli ta juba mööda tulnud midagi märkamata ja ega midagi erilist olnud ka, paar selja tagant lastud noolt ühest metsatukast. Mia kippus kahtlustama, et selleks rüütliks võidi Orni pidada. Küsis, kas teatakse, kust see mees tuli ning vastati, et kas lõunast või idast. Tasapisi tuli välja, et teda nähti mõne aja eest mingi noore mehe seltsis Dullstrandis, ja siis läks ta vist Dimi poole ja siis tuli üksi tagasi mõni päev hiljem. Mia uuris veel põhjalikumalt. Mehel olid õlgadeni blondid juuksed, lühike habe, rõngassärk, suur tugev punakas hobune, vanuselt üle 30, pigem 35 isegi… Mia laskis kõik tuttavad heledapäised mehed silme eest läbi ning vangutas pead. Orn oli 30 ligi, linalakk, mitte väga pikk, kuid laiaõlgne ja sitke, nii et tema see tõenäoliselt siiski polnud. Pärast Dullstrandist välja sõitmist aga läks ta mõte Ethenreli peale, keda templis kohanud oli ning kes teda Dullstrandis kiusas oma tähelepanuga, kui Mia Raniga Vala poole teel oli.
Dimis sattus ta kokku mehega, kes oma kaotsiläinud kangrust õde otsis, kes justkui Assanist Dimi kolis, aga kohale ei jõudnud. Dimist Bergeni poole rännates ei kohanud midagi huvitavat peale Asmundseni kaubavoori, millel polnud mitte 4 saatjat, nagu tavaliselt, vaid 6. Koormad tundusid üsna rasked, liikusid aeglaselt. Kõrtse oli tee ääres üsna tihedalt ja teed öeldi ohutud olevat.
Õhtuks jõudis ta Assani ristmikule ja järgmisel õhtul oli ta viimaks Bergenis. Hertsogilossi paistis teele veel enne linna sissesõitu, see on miilijagu linnast väljas metsaservas, suur maja ja hulk kõrvalhooneid, müür kah paistab ümber, aga sinna pääsemiseks peab ilmselt linnast läbi sõitma.

Bergenis peatus Mia linna kalleimas kõrtsis, põlates turuplatsi omad liiga lihtsateks ja rahvarohketeks. Siidiliblikas polnud küll võrreldav Kuldsule või Mõõga ja Mantliga, aga sobis küll. Seal vihjati võimalustele isegi maagilisi esemeid hankida, Saleni oli Bergenist vaid pooleteist päeva tee. Mia esines ja uuris uudiseid ning kohalikku poliitikat. Poliitika oli üldiselt rahulik, varem tegi muret põhja pool asuv lindpriide linn Betray, aga nüüd on neil hertsogiga mingi kokkulepe vaherahu osas, hertsog kõneldakse olevat mõistlik mees, maksudega väga ei pigista vaesemat rahvast, pigem teenib kauplemiselt ja teedelt. Mia uuris, kuidas Bergenis Brettonia ja Calhiga läbi saadakse. Selgus, et Bergen on neist kahest nagu omaette, ei suhtle eriti kummagagi poliitilises mõttes, saab omadega ise vaikselt hakkama ja kullassepad pidavad linnas üha paremini elama. Betray on mägedes ning sealkandis on vist kullasoon leitud, nad ostavad endale toitu ja varustust kulla eest, mitte müntide, vaid kullatükkide.

"Kas see koht siis kuningale või hertsogile ei kuulugi?" imestas Mia. Vastati, et hertsogi maa peal, aga kõva kindlus, seda on mitu korda piiratud, aga pole jagu saadud. Kullassepad sulatavad kulla, teevad eheteks ja müüvad ehetena, maksavad muidugi omad maksud selle pealt. Küsimuse peale, kes Betrayd juhib, kehitati õlgu. Tont nende siseasju teab, eks kõige tugevam juhib.

"Kas sinna linna pääsevad kõik sisse?" uuris Mia. Ei arvatud, et kõik – ja korralik inimene sinna üldse ei lähegi, Betraysse asutakse elama viimases hädas. Kas Asmundseni voorid ka Betrays käivad? Ei julgeks Asmundsen oma voore sinna saata…

Hommikul suundus ta hertsogilossi esinemisvõimalust otsima. Juhatati mingisse ooteruumi, kus kümmekond inimest juba hertsogi jutule ootas, seal paistis kaupmehi ja ametnikke ja õiguseotsijaid. Mia jäi vaikselt ootama. Sai pool tunnikest oodata, siis tuli teener küsima, kas Mia tahaks hertsogit lõunalauas lõbustada. Mia võttis flöödid ja läks. Juhatati läbi suure kabineti edasi väiksemasse, seal oli kaetud väike lõunalaud, mille taga istus hertsog, kes oli nii 60 ligi heasüdamliku olemisega härrasmees, ja keegi uhke brokaati riietatud naisterahvas, kes oli lisaks veel raskeid kuldehteid täis riputatud, aastatelt nii 25 võib-olla. Mia pilku püüdsid emanda hästi paksud kullakarva pikad juuksed, mis olid kolme raskesse patsi punutud ja brokaatpaeltega läbi põimitud. Ometi polnud Mia mitte kusagil ei Brettonias ega Calhis brokaati müügil näinud. Kanga kohta võis öelda, et muster polnud just eriti meisterlik, aga säravat metallniiti oli palju sees. Lisaks märkas ta emandal raskeid kullast madusid kujutavaid käevõrusid.

Emand suhtus temasse ükskõikselt nagu lõbustajasse tihti suhtuti. Mia mängis flööti, teised einetasid ega kiirustanud sellega. Hertsog kuulas huviga, naine oli ükskõikne. Vestluses kuulis Mia paar korda mainitavat kedagi Zubarili ning et hertsog kutsus emandat Meganiks.

Mängupausil uuris Mia, kas hertsogil õuelaulik olemas ning kas Bergenis palju esinejaid on. Naine vaatab teda üpris teravalt seepeale, hertsog aga mainis, et läbisõitjad. Küsis, kas oleks Mia huvitatud, et mõneks päevaks kohale jääda ning mis võis Mial selle vastu olla. Kui hertsog ta peatuspaika küsis, märkas Mia, et naine vaatas talle teraselt otsa, aga mitte silma, vaid kuhugi laubale pigem. Sealt hakkas pisut sügelema, nii et tekkis kahtlus, kas keegi mitte mõtetesse tungimist ei ürita. "Kas emandat häirib miski minu juures?" uuris Mia. Too keeras rahulikult pilgu ära silma vaatama ja küsis pisut kahiseval madalal häälel, kas peaks. Mia vaatas rahulikult vastu, naeratas: "Loodetavasti mitte." "Siis pole ka põhjust küsida," vastas naine külmalt ning sõi edasi.

Lõunasöögi lõppedes saadeti ta minema ja lubati kutsuda õhtusöökidele mängima. Mia kummardas kergelt ning lahkus, endal sees kõhe tunne. Peauksest väljudes märkas ta ühe külgukse juures kolme musta hobust seismas, kellest ühel on brokaadist sadulatekk ja brokaadiga kaunistatud rakmed. Mia uuris lähimalt valvurilt, kelle loomad need on ja kes see kaunis naine lossis, kas hertsogi kaasa? Mees niheles vaikselt, hõõrus sõrmi vastamisi. Mia läks talle lähemale ja seletas "tead, armas inimene, kui ma seda ei tea, võin ma kogemata mingi vea teha, ja siis ei kuule enam keegi, ka sina, minu muusikat…" Mees niheles veel natuke ja vihjas siis natuke otsemini, et jutt maksab. Mia näitas talle kuldmünti. Mees piilus kähku ringi ja ütles, et Megani hobune, ning et Megan ei ole hertsogi naine, miski kõrge preestrinna hoopis.

"Seda ma tean, kullake, et Megani, aga mis preestrinna see olla võib, kus ta elab?" jätkas Mia kannatlikult. Mees sügas mõtlikult taskut ja Mia näitas uut kulda. "Noh... nojah... ega ta meie usku ole igatahes." Mees vahtis närviliselt ringi, eriti kõrvalukse poole. "Mul tekib kole tahtmine see hõbeda vastu vahetada, sest sa ei andnud enne mulle mingit uut teavet, sõbrake," kiusas Mia. "Jaa, tee ruttu, sest ta võib varsti tulla."
"Just... Aga tead, uuri seda parem linnast. On jutte olnud, et kes Meganile ei meeldi, kaovad ära. Kena päeva." - ja mees kiirustas minema. Mia jäi veel hoovile aega parajaks tegema ning ootas ära, mil preestrinna oma kahe musta saatjaga peauksest välja tuli ning linna poole minema ratsutas.

Nüüd otsis Mia üles linna kõige armetuma kõrtsi ning istus sinna loodrite ja joodikute seltsi aega veetma. Viis vaikselt jutu hertsogile ja tema kaasale. Meganist rääkida ei tahetud, ainult üks noormees ei jooksnud selle teema peale eemale, vaid uuris, miks küsitakse.

Mia: "Nägin just, ja arvasin, et hertsogi kaasa, ja imetlesin ilu, aga siin väidetakse, et polegi kaasa, on ta siis armuke hertsogil? Ma ei saa aru, miks muidu naine nii ilusalt riietatakse, tavaliselt tahetakse talt midagi vastu," lisas ta naeratades. "Tundus külm ja kõrk naine, järelikult kõrge päritolu."
Noormees vangutas pead ning ütles, et vaevalt üks ussipreestrinna kellegi armukeseks hakkaks, olgu see või hertsog. Lisas siis, et tema nimi on Jannis.

"Ussipreestrinna?" imestas Mia. “Wee Jas?”
Poiss raputas pead, ei tea nime, aga kutsutakse kohapeal ussiusuks. Kummardus lähemale ja sosistas: "Betray! Räägitakse, et ta valitseb Betrayd!"
Mia naeratas."Aga kust sina seda kõike tead?" küsis sosinal. "Ja miks hertsog temaga siis suhtleb kui mitte ilu pärast?"
"Hertsog on Bergeni valitseja, Megan on Betray valitseja. Nad peavad läbi saama omavahel. Aga kust sina, iludus, tuled ning kes sa oled?" uuris Jannis.
Mia: "Lõunast, mängin pilli ja esinen kõrtsides, Betray kohta on igasugu jutte, on siinkandis turvaline? Või ei tasu Betray juurde minnagi?"
"Jaa, vägagi. Siit on kõik pätid Megani mustade hirmus jalga lasknud," vastas Jannis. "Aga Betraysse ära parem mine, seal on palju jõhkraid mehi."

Mia: "Mis seal Betrays üldse toimub?"
Jannis kehitas õlgu ja raputas pead. "Seda ei tea vist keegi peale sealsete elanike."
Mia: "Hm... nii et sinna võõraid üldse sisse ei lasta?"
Jannis: "Ega keegi ei prooviks kah vabatahtlikult. Mõtle ise, mis rahvas seal..." Esinemismõte ajas Jannise naerma. "See on sama, mis esineda sunnitöövanglas, kus vangid on lahti. Või piraadilaeval. Ma ei usu, et jõuaksid seal kahte minutitki esineda, enne kui..."
Mia: "Enne kui mida?"
"Hm... sa oled kenake, kas pole..." arvas Jannis. "Ja sunnitöövangid ei näe naisi aastate kaupa... räägitakse, et ega Betrayski naisi palju ole, üksikud ainult. Saan ma sind ehk millegagi aidata? On sul siin linnas tuttavaid?"

PostitusPostitatud: 21:00 7. Nov 2005
Postitas Shadow
"Ei, ma jõudsin oma esinemisega nüüdsama siia. Kas tal mingit sõjaväge siis pole, kes korda hoiaks, või mis see pätid siit ära peletas?" uuris MIA.
"Tal on need mustad... ega mina kah tea, kuule, sa küsid liiga palju. ära parem torgi seda, eks," arvas Jannis. Mia ei teinud soovitust kuulma. "Kas Megan on terve elu siin olnud, või alles tulnud, ja kust ta pärit? Ma püüan mõista, mis siin toimub, et ennast sellest hoida."
"Megan on... ma ei tea, kust ja millal ta tuli, ma ise pole siin kah kaua elanud just. Kuule, sa tahad liiga palju teada." Jannis tõusis ettevaatlikult, et mujale minna. Mia silmitses teda käsipõsakil. "Hei, aga sina kohalik, et sind kohtab siin tihti?" Jannis vaatas silmanurgast vastu. "Mitte alati." Ning läks uksest välja.

Mia mõtles veidi ja katsetas siis uuesti Betraysse esinema mineku plaaniga. Kõik, kes ta selleteemalist vestlust ühe hertsogi kaardiväelasega kuulma juhtusid, hakkasid kätega vehkima. Ennustati, et tüdruk lõpetab mingi sunnitöölise naisena ja jääbki Betraysse. "Sunnitöö? Miks mina peaksin sinna sattuma?" tegi Mia imestunud näo. "Ma pole kellegi halba teinud." Talle sosistati seepeale, et Betrays on naisi vähe.
"Ja kõik üksikud naised kaovad siitkandist?" uuris Mia. Kaardiväelane vastas, et päris linnast mitte, aga Betray lähedalt on rahvas ammu juba minema kolinud. Siis tuli tema juurde teine kaardiväelane ja ütles vaikselt, et tuli käsk see üleeilne laip vaikselt hertsogilossi toimetada. Siis jäi ta Miat kuidagi kahtlustavalt silmitsema. Too naeratas talle võluvalt ja rahulikult, vaatas siis küsivalt teisele kaardiväelasele otsa: "Tema on sinu kaaslane?"

Sõdur vabandas ja küsis, ega Mia siin linnas endaga sarnaseid kaasmaalasi ole kohanud. Seletas, et üht Mia moodi tõmmut noormeest otsitakse mõrva ja sissemurdmise pärast taga.

Mia: "Huvitav, kes ta selline oli? Miks ta siin pidi kedagi mõrvama? Meie rahval on küll komme kätte tasuda mingi asja eest... aga vaevalt ta mingi kohalikuga kontaktis oli, kui ta ise polnud teie kohalik.. ja mismoodi see tapetu välja nägi? Äkki saan kuidagi aidata... palju loeb välimus, kui ta pole kohalik, sest meie rahval on omad vaenlased lõunas."

Sõdurid vaatasid teineteisele otsa ja üks küsis teiselt, et äkki laipa näidata - teine noogutas. Ütles, et mõrvatu oli võõras, keda keegi õieti ei tundnud, mingi läbirändaja, oli end hertsogi teenistusse pakkunud.

Mia viidi läbi poole linna lõunapoolsesse linnaserva, seal mingi maja hoovi, tehti ühe kuuri uks lahti ja hangiti majast latern. Seal oli tõesti mingi laip laudadel katteriide all. Üks kaardiväelastest oli lahke seletama. "Linnaservast... ta jälitas meest, kes hertsogilossi sisse püüdis murda, tundis ta ka ära ja kurjategija ta ilmselt seepärast tappiski - aga seda lugu on püütud mitte suure kella külge panna."

Üks sõduritest kergitas katteriiet ja näitas pimedas kuuris laternaga valgust. Ning Mia tundis ära Ethenreli. Nüüd oli tal kiire mõelda, mida edasi saab. Oli ju Ethenrel ratsanike seast ning ime, et õlamärki seni polnud avastatud.
"Hm... seda tüüp ma tean, kord aitas mind ühe kõrtsi juures ühe ülbitseja vastu... ta oli seal kohalik... See paik jääb Brettonia juurde. Palgasõdur oli ta minu teada... tal oli ilus noor naine... Naine kindlasti teda väga igatseb... muretseb…" voolas siis kähku jutt tema huultelt. Kui mehed teda kuulama jäid, lisas veel kähku: "Ja väike poeg... Ta igatahes tuleks koju tagasi viia.võimalikult kähku." Mial oli väga kurb nägu. "Ma lausa ostaks ta laiba ära, sest tema tegi minu jaoks ilusa teo... ja ta naine oleks tänulik, vapper mees. Oleks selliseid rohkem." Ta hoidis sõrmi ristis ja mõtles, kas Ethenrelil ka päriselt kusagil naine võis olla.

Sõdurid vaatasid teineteisele otsa ja arvasid, et Mia peaks siis hertsogi jutule minema ja seda küsima, aga et siis peab ettevaatlik olema, et see tõmmu mõrvar ka teda jahtima ei hakkaks. Mia halas veidi teemal, et ametlik asjaajamine võtab hirmus kaua aega, mispeale üks kaardiväelastest lubas ise asja uurida. Mial aga kästi sõiduk muretseda. Ta sai veel kuulda, et enne seda oli meest nähtud Kahes Kannus sõnelemas sellesama kahtlusaluse noormehega, liikus kõmu, et see surnu süüdistas toda noormeest, et see teda selja tagant ammust lasknud - keegi oli kõrtsis pealt kuulnud.

Mia: "Aga see tapja oli kohalik?"
Ei, toda polnud kah varem nähtud... ja temaga koos oli mingi pikk ja kõhn hull noormees, kes segast juttu ajas, sõimas keset turuplatsi linnapea tütart ja pärast väitis, et pole teinud... siis müüs oma hobuse maha ja paar päeva hiljem oli see tal tagasi, aga kahtlane lugu, on kahtlus, et lõi uue omaniku maha ja võttis hobuse tagasi - noh, küll mustad nad varsti ära korjavad...

Mia läks saani hankima, ise imestades, kus Ethenreli grupp võiks olla, et nad talle appi ei jõudnud. Õhtuks oli kohtumine Kukes ja Kanas kokku lepitud, seal aga sai ta jälle Jannisega kokku, too imestas üpris, kuhu nii kiire. Noormees haakis end Miale sappa ja jõlkus tollel igal pool kaasas. Mia võttis oodates taas Betray teema üles. Kõik, mis mäe seest välja kaevatakse, läheb toidu ostmiseks. Mõnikord on sealt kullakamakaid tulnud, aga mitte väga tihti... mingit käsitööd teevad ja müüvad seda... linast riiet koovad, mõnikord tulevad voorid linase riidega ja lähevad lõuna poole... Kuid Betray asjad on kummalised ja salapärased ja neisse oma nina ei topita.

Mia togis siis õrnalt kõrvalistujat: "Ja kes see noormees on, kes mul ustavalt kaasas jõlgub?" Viipab kergelt Jannise suunas. Vastati, et on üks kohalik loikam, hertsogi mingi väiksem asjaajaja. Vesteldes pidas Mia kogu aeg ümbrust silmas, et sõprade-kaardiväelaste tulekut mitte maha magada. Jannis lõi järsku näost särama ning ütles, et näe, ta ülemus tuli, tõusis püsti ja suundus ukse poole.
"Aga linna saab vabalt? Või on isegi väravad suletud?" uuris Mia ise ukse poole piiludes. Jannis rääkis seal kellegagi, kes tema varju jäi. Väravate kohta vastati, et seal on hullem valve kui pealinna vanglas. Mia arvas, et sel juhul ta tõesti Betraysse ei trügi.

Jannis ja ta ülemus läksid leti äärde ja võtsid ühed õlled, siis tulid Mia poole - ja Mia pilk kohtus Jannise ülemuse pilguga. Ta vaatas tõtt vana tuttava Elwell Finbariga. Küll soengut muutnud ja näost nagu pisut vanem, aga kõige ehtsam Elwell Finbar. Hetkeks lõi vapustus Mia tuimaks ja tummaks, kuid ta kogus end kärmelt. Ka Finbari silmadesse ilmus hetkeks äratundmise jahmatus. Ometi tuli ta koos Jannisega laua juuurde, istus ja noogutas rahulikult tervituseks. Mia naeratas ja Finbar naeratas vastu.Jannis mangus, et ta tahaks tantsu näha.

"Mitte praegu... ja sulle ma ühtegi tööd ei taha teha," sõnas Mia ja naeratas Finbarile. "Ja ega saakski, ma ei oska nii hästi vibu lasta." Finbar tegi hoolega nägu, et ei saa aru. "Vana asi, võta rahulikult," soovitas Mia. Finbar vastas kerge muigega, et ta on vanade asjade jaoks liiga noor. Jannis silmitses seda suhtlemist huviga ja sel poisil oli komme kogu aeg silma vaadata.
"No ma loodan, et sa siis rohkem ei tekita neid, ma ausõna ei viitsi sinuga jännata ja liiga kiirelt reisida," sõnas Mia ja lisas Jannisele: “Endine austaja.”
Finbar noogutas kinnitavalt. "Meil ainult iseloomud ei sobinud." Mia silmitses haldjaverelist uurivalt, kuid tolle näost ei lugenud midagi välja, ainult kulm oli tal pisut mõtlikult kortsus ja õlut jõi ta kiiresti.

"Sulle ei meeldi minu taasnägemine? Miski teeb muret? Usu mind, kui sina neid ei tekita, siis neid ei teki" vaatas Mia Finbarile küsivalt otsa.
"Mina elan vaikset ja tagasihoidlikku elu ning ilusatele tüdrukutele enam külge ei löö," vastas Finbar.
"Mul on ükskõik mis elu sa elad, aga ilusaid tüdrukuid tõesti ära enam kiusa," ütles Mia. Mees noogutas, kummutas kannu põhjani, soovis kena õhtu jätku ja tõusis. Jannis uuris, kus Mia siin linnas elab ja käis nagu kutsikas sabas. Peagi pärast Finbari lahkumist tulid ka kaardiväelased. Mia kamandas Jannise kõrtsi teise otsa istuma, kuni ta kaardiväelastega kõneleb. Too tegi haledaid kutsikasilmi, ütles, et kui ta tüdruku üksi jätab, lüüakse too kohe üle ja pealegi tal ainus vaba õhtu üle hulga aja.
"Jannis, kui sa mind rahule ei jäta, ma sinuga enam ei suhtle, kui sa ilusti käitud, siis esinen, muidu lähen minema," ähvardas Mia. "Pealegi ma pole kellegi oma, ja mulle ei meeldi, kui minuga nii käitutakse." Jannis jäi istuma, aga jälgis teraselt iga Mia liigutust.