Ponikääbikud pole harjunud jalgsi reisivate külalistega, nii et SHALIFI ilmumine mäejalamil asuvasse külasse tekitab üksjagu imestust. Kõrbepojale tundub laager kuidagi hõre, mehi on vähe näha. Ning ka tema lootus Hop-Hoppi leida ning paluda tollelt abi hobuse hankimisel saab petetud. Küsimise peale vaadatakse vaid üksteisele otsa ja öeldakse, et pole siin. Nooremaid meessoost kääbikuid paistab üldse vähe kohal ning paar tükki tunduvad olevat väheke auklikuks lastud. Öeldagu siis vähemalt edasi, et Shalif otsis. Kui tuleb, siis ütlevad, lubatakse. Kuna tuleb? Kehitatakse õlgu - mitte varem kui nädal - kui üldse tuleb...
"Juhtus temaga midagi?" küsib Shalif murelikult. Ka seepeale kehitatakse õlgu. Ponikääbikud pole rahvas, kes suuri meelsasti oma ellu laseksid.
"Mis teil siin juhtus?" uurib kõrbepoeg. Kehitatakse taas süütult õlgu. "Väike madin... tavaline elu..."
Kõrbepoeg läheb taas selle pere juurde üüriliseks, kes teda eelmistel külaskäikudel majutas. Seal on kah kodus ainult naine ja lapsed. Ja öömaja hind on kahekordseks tõusnud. Talv, söögiga kitsas.
Shalif: "Meestega kah, nagu näha…"
"Mehed on tööl," vastab kääbikuemand.
“Ja mis tööd nad teevad?" pinnib kõrbepoeg.
"Saatmas on," vastab naine. Uurimisele, keda siis saadetakse, vastab, et meeste asi on meeste asju ajada, tema asi on suppi keeta ja lapsed kasida, ja et Hop-Hop ajab rohkem meestega koos asju. Hop-Hopist ei tea kunagi, kus ta on, kui ta just kohal pole.
Shalif: “Aga kuhu ta viimati läks?”
Viimati läks Calhi, aga see oli pea nädal tagasi… Naine lisab lohutavalt, et mõnikord pole teist kuu või rohkemgi järjest näha. Shalifi masendust nähes lubab küll Hop-Hopile edasi öelda, et teda otsiti.
Shalif ootab ka järgmise päeva. Meenutab, arutleb, muretseb. Õhtu jõuab, päev veereb. Küla elab oma tavapärast elu, ehkki pisut murelikumalt. Kraami hulka on öösel siginenud suurte hobuste sadulaid ja rakmeid ja suuri saapaid. Muudki suurte inimeste kraami pakitakse kokku ja saadetakse karavaniga kuhugi teele, onnide ja telkide vahele on tekkinud noolehaavadega ponisid. Vastu õhtut jõuab kohale mingi hobuseparisniku moodi mees, kellele paar suurt hobust tangu ja tubaka vastu vahetatakse. Lisaks toob võõras veel niite-nõelu ja veini. Ka järgmiseks hommikuks pole midagi muutunud. Shalif üritab külast hea kvaliteediga relvi hankida. Ambu näiteks. Pakutakse hästi pisikest, mis silmnähtavalt pole parimat sorti, ehkki omanik väidab, et on. Pika uurimise peale tuleb vihjeid, et sedasorti kraamist katsutakse kähku lahti saada kui näppu juhtub, sest reeglina keegi otsib neid asju. Juhatatakse üht Calhi relvakaupmeest, kes teinekord kahtlast kraami vahendab. Shalif tegeleb enda harimisega, kus linnas mida teha tohib ja kas seal on keegi, kes kontrollib ja katust pakub. Saab teada, et seda mis läbi Cormanthyri tuleb, ei kontrolli suurt keegi, ja teinekord saadavad piraadilaevad paatidega kaupa rannikule vahendajatele. Aga Shalifi huvitab, kes salakaubandust juhivad. Aga selle peale laiutatakse üksmeelselt käsi ja hoitakse suu väga kinni. Shalif pakub raha küsimustele vastamise eest, aga talle tehakse viisakalt selgeks, et oleneb puhtalt, mida küsib, et kui on vaja suurte inimeste kohta midagi, siis on nemad nõus infot müüma, aga et oma siseasjadesse nad suuri inimesi võimaluse korral ei pühenda. Shalif vihjab, et tahaks oma edasise elu pühendada salakaubavedamisele või murdvargustele, aga kohalikke kombeid ei tunne. Kääbikud peavad nõu ja soovitavad siis Asmundseni firmat. Ah et Finbar? Noh, polegi nii paha mõte, ehkki pole kuulda olnud, et Finbari oleks keegi näinud, sestpeale kui ta Brettonia kontorist kinga sai.
Lõuna paiku tuleb Brettonia poolt paar räsitud kääbikut. Ka nemad ei tea Hop-Hopist. Shalif teeb ennast minekule sättiva parisnikuga kaupa ja saab suhteliselt odavalt hobuse ja pisut vereplekilise sadula. Sadulatekil on Calhi linnavalve märk peal, hobune olla kääbikute jutu järgi kuskilt kuristikust välja õngitsetud. Shalifil tekib igatsus rahulikuma elu järele. Parisnik üürib veel kääbaka suuremat sorti koormaponiga, kes ülearuseid sadulaid veab. Tehakse mingit kaupa kaerte asjus… Kõrbepoeg ei jää seda karavani järele ootama ning asub üle mägede teele.
Pisut enne Brettoniapoolset kääbikuküla, ehk teise päeva õhtupoolikul satub ta Hop-Hopiga kokku. Too on samuti väheke katkutud olekuga ja ratsutab uuel ponil, on teel Calhipoolsesse külla. Poni on täis laotud kaerakotte ja muud toidukraami. Shalif soovib jõudu ja uurib uuesti salakaubaveo ja muu pahategemise kohta. Et kust saaks murdvarga tööriistu ja nii edasi. Kääbikuplika vastab lihtsalt, et on mõned kauba kokkuostjad siin ja seal varastatud kraami jaoks ning nemad veavad selle kraami ühest kohast teise müügiks.
Järgmise päeva õhtul lendab Shalifist tiivuline hobune üle. Meele võtab mustaks. Mõned lendavad, mõned koperdavad libedatel mägiradadel.
Päev enne Brettoniasse jõudmist ööbib ta kõrtsis koos ühe Asmundseni vooriga. Need on kaheksakesi, neli rege ja neli saatjat, veavad Bergeni hertsogile Freehavenist rosinaid, veini, vürtse ja muud pudipadi. Mängitakse täringuid, tundub üsna kihlveolembene kamp, ehkki distsipliin on neil kõva selles mõttes, et üle ühe õlle voorijuht ei luba ning kraami valvatakse öösiti. Shalif jälgib neid, kuid suhtlema ei lähe.
Brettonias teeb ta suurema kulutuse ning ostab endale hobuse. Sama sorti kui Finbaril. Edaspidi kannab teda kõrge, kõhn ja sooniline pika sammuga musta värvi elukas, kes tõesti tundub oma hinda väärt olevat. Eriti hea hüppaja pole, aga siledal maal võtab kenasti kiirust. Siis otsib kõrbepoeg endale meelepärast ambu. Soovitatakse minna Freehavenisse ja Threllani nimeline kaupmees üles otsida, temal liigub eriti häid. Shalif käib saunas ja söömas, õhtul viskab huvi pärast Asmundseni hoovile pilgu peale. Seal käib tavaline töine elu, Freehavenist on tulnud voor ja seda pakitakse ümber, mis läheb Dullstrandi, mis Assanisse jne. Mingi ametnik juhatab seal vägesid. Shalif lobiseb pisut voorisulastega, nood tunduvad karmid paljunäinud vennikesed. Merdeni kohta pole mingeid uusi uudiseid. Talv ju, röövlid redutavad ilmselt kusagil.
Keset möllu ja sagimist triivib Shalif oma uuel hobusel lossi poole, Ennisteri otsima. Too tuleb talle hoovil vastu ja tundub üsna üksildane ja omaette keset uusaastapidustusteks valmistumist, mida linn täis on. Lossi esine on täis vappidega saane ja ilusaid kasukates aadlinaisi, aga Ennisteril tundub aastaringselt üks ja sama hall vorm olevat. Shalifile näib isegi, et tema riietus on uuem ja uhkem kui Ennisteril. Haldjavereline vaatab korraks Shalifile otsa ja läheb edasi tallide poole. Shalif kõnnib järele. Ennister räägib tallipoisi ja sõduriga, näib, et klassivahesid see mees ignoreerib. Siis tuleb Shalifi juurde. Vaatab otsa ja ootab, et kõrbepoeg juttu alustaks. “Pikk jutt,” ütleb too ainult. Minnakse talliülema töötuppa ning Ennister lükkab ukse kinni. "Nii?"
Shalif istub toolile, Ennister jääb tema ette seisma. Keerab pea pisut viltu ja on valmis kuulama. Shalif näitab talle oma lubatähte kuninga eestuppa pääsemiseks ning jutustab siis kõigest Calhis nähtust peale selle, mis tal öösel ühes majas juhtus. Laob välja kõik, mida teab Arcapanist, Caliriast, Shaliast ja kuningapaarist, Kelteni treeninguplatsist jne. Ennister kuulab, kirjutab ja joonistab üles. Küsib, milline on Shalifi arvamus kõige toimuva kohta. Shalif avaldab arvamust ja jutustab siis veel oma seiklustest Valas, Daimirist ja Threllanist. Ennister huvitub sellest üpriski, ütleb, et too Daimir on tema käes. Nojah, Threllanit huvitas väga Daimiri käekäik ja Daimiri paarilise peale on ta väga tige… Mingi Corwin Rand, kelle Threllan käskis järgmisel kohtumisel auku ajada.
Shalif: "Poiss pidi teadma midagi või lihtsalt oma olema…"
Ennister arvab, et küllap oli oma.
Shalif: "Ja Shalia ei paistnud tundvat seda tyypi ega ei teadnud midagi Threllani tegudest. Muidugi on ta väga hea valetaja…”
Corwini nime kuuldes lähevad aga Ennisteri silmad suureks. "See on ju piraat," ütleb ta sellisel toonil, nagu püüaks Shalif talle väita, et käis Valas haldjaemandal kätt surumas.
Shalif: "Ja siis? Asmundsen tegutseb salakaubaveoga suure tõenäosusega, Merdeni metsadest pole uudiseid ja piraadid jooksevad ringi. Kääbakad on Corwiniga seotud arvatavasti ja aitavad tal kaupa vedada, aga see on suur pakkumine, raha eest nad vaevalt oleks lasknud ennast auklikuks lasta."
"Merdeni omad ei taha lumele jälgi teha... Neil peab mingi talvekorter olema, tõenäoliselt mõnes linnas," nendib Ennister, mõtted silmnähtavalt ikka veel piraatide juures.
Shalif: "Corwin töötas Daimiriga koos ja nad olid hästi makstud."
"Nii-nii," ütleb Ennister silmi pilutades. "Ja kes kääbakatelt piraatide kauba ära ostab?"
Shalif: "Kust mina tean, mind ei huvitanud, ma lihtsalt ytlesin, et viimane on m6ttevälgatus, ma pole selles ise kindel."
Ennister: "Midagi sarnast on varemgi kuulda olnud, et kääbakad veavad piraatide kaupa põhja poole."
Shalif: "See paistab kõige lihtsam seletus, miks nad nii palju tappa lubasid endale anda."
"Kellel?" küsib haldjavereline.
Shalif: "Kas Calhi linnavalvurid ja mõõgakangelased käisid kääbakaid niisama minema ajamas?"
Sellest pole Ennister veel kuulnud ning Shalif jutustab talle. Haldjavereline hämmastub ikka veel selle üle, mida tegi kuulus piraadipealik Valas, pakub, et tegemist võis teisikuga olla. Viimaks ütleb: "Shalif, ma olen selle kõige eest väga tänulik. Enne oma tänu rahalist väljendamist küsin, mida sa ise tahaksid."
Kõrbepoeg jääb teda ammulisui vahtima. Ta pole sellise kohtlemisega harjunud. Tunnistab siis: “Eh, ma olen mõelnud selle peale, kui keegi midagi sellist kysib, et on ka paar vastust - aga tavaliselt nad isegi ei maksa.”
"Pean muidugi tunnistama, et kääbikute helde jumalaga ma võistelda ei suuda," ütleb Ennister.
Shalif: "Ma ei tea täpselt, kuidas teil siin on, aga mu eluunistus oleks väike maalapp, mingi pisike tiitel ja salk sõjamehi, keda riigi hyvanguks kasutada, kõik teenitud vere ja higiga. Mis tuleb lihtsalt, see ka läheb lihtsalt. Aga jah, see oleks siht mille poole ma pyydleks."
Ennister vastab, et seda ei suuda ta päevapealt hankida, eriti mehele, kelle teeneid avalikult ei tohi tunnistada, aga ta katsub kuningaga kõnelda. Küsib siis, mida lähemas tulevikus kõige rohkem vaja oleks. Shalif on heldinud. Ei tea, ehk läheks paari mehega Merdenisse luurele? Või teeks koos Ennisteri meestega trenni? Kui just mingit kindlat tööd pole tulemas.
Ennister: "Mul läks üks tubli, aga kogenematu noor poiss Bergenisse... Mul süda pisut muretseb tema pärast. Ta tundub meie maailma jaoks liiga aus."
Shalif: "Bergen, hmm, Asmundseni kaubavoorid Bergenisse ja muu trooniga seotud värk... Bergeni hertsog on liiga tihti mul k6rvu jäänud, aga midagi kindlat ma veel ei tea. Threllanil, st praegusel Arcapanil oli mingi värk temaga näiteks."
Ennister: "No Asmundseni kaubandus katab terve riigi ja pool Calhi ka. Mul on selle firma suhtes varemgi kahtlusi olnud, aga ei saa küüsi taha, nad on libedad kalad. Igatahes kui sulle jääb teele selline noormees nagu Randan Berensen, siis oleks mul hea meel, kui tal salajane toetaja kusagil oleks. Aga tuleme nüüd tagasi tasu juurde."
Shalif arvab, et jäägu see praegu Ennisteri kätte protsente koguma.
Ennister: "Ja kui sinuga midagi juhtuma peaks, kellele sinu tasu välja maksta?"
Shalif: "Mu õele arvatavasti."