Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Brettonia

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 10:53 16. Juul 2005

Ponikääbikud pole harjunud jalgsi reisivate külalistega, nii et SHALIFI ilmumine mäejalamil asuvasse külasse tekitab üksjagu imestust. Kõrbepojale tundub laager kuidagi hõre, mehi on vähe näha. Ning ka tema lootus Hop-Hoppi leida ning paluda tollelt abi hobuse hankimisel saab petetud. Küsimise peale vaadatakse vaid üksteisele otsa ja öeldakse, et pole siin. Nooremaid meessoost kääbikuid paistab üldse vähe kohal ning paar tükki tunduvad olevat väheke auklikuks lastud. Öeldagu siis vähemalt edasi, et Shalif otsis. Kui tuleb, siis ütlevad, lubatakse. Kuna tuleb? Kehitatakse õlgu - mitte varem kui nädal - kui üldse tuleb...
"Juhtus temaga midagi?" küsib Shalif murelikult. Ka seepeale kehitatakse õlgu. Ponikääbikud pole rahvas, kes suuri meelsasti oma ellu laseksid.
"Mis teil siin juhtus?" uurib kõrbepoeg. Kehitatakse taas süütult õlgu. "Väike madin... tavaline elu..."

Kõrbepoeg läheb taas selle pere juurde üüriliseks, kes teda eelmistel külaskäikudel majutas. Seal on kah kodus ainult naine ja lapsed. Ja öömaja hind on kahekordseks tõusnud. Talv, söögiga kitsas.

Shalif: "Meestega kah, nagu näha…"
"Mehed on tööl," vastab kääbikuemand.
“Ja mis tööd nad teevad?" pinnib kõrbepoeg.
"Saatmas on," vastab naine. Uurimisele, keda siis saadetakse, vastab, et meeste asi on meeste asju ajada, tema asi on suppi keeta ja lapsed kasida, ja et Hop-Hop ajab rohkem meestega koos asju. Hop-Hopist ei tea kunagi, kus ta on, kui ta just kohal pole.
Shalif: “Aga kuhu ta viimati läks?”
Viimati läks Calhi, aga see oli pea nädal tagasi… Naine lisab lohutavalt, et mõnikord pole teist kuu või rohkemgi järjest näha. Shalifi masendust nähes lubab küll Hop-Hopile edasi öelda, et teda otsiti.

Shalif ootab ka järgmise päeva. Meenutab, arutleb, muretseb. Õhtu jõuab, päev veereb. Küla elab oma tavapärast elu, ehkki pisut murelikumalt. Kraami hulka on öösel siginenud suurte hobuste sadulaid ja rakmeid ja suuri saapaid. Muudki suurte inimeste kraami pakitakse kokku ja saadetakse karavaniga kuhugi teele, onnide ja telkide vahele on tekkinud noolehaavadega ponisid. Vastu õhtut jõuab kohale mingi hobuseparisniku moodi mees, kellele paar suurt hobust tangu ja tubaka vastu vahetatakse. Lisaks toob võõras veel niite-nõelu ja veini. Ka järgmiseks hommikuks pole midagi muutunud. Shalif üritab külast hea kvaliteediga relvi hankida. Ambu näiteks. Pakutakse hästi pisikest, mis silmnähtavalt pole parimat sorti, ehkki omanik väidab, et on. Pika uurimise peale tuleb vihjeid, et sedasorti kraamist katsutakse kähku lahti saada kui näppu juhtub, sest reeglina keegi otsib neid asju. Juhatatakse üht Calhi relvakaupmeest, kes teinekord kahtlast kraami vahendab. Shalif tegeleb enda harimisega, kus linnas mida teha tohib ja kas seal on keegi, kes kontrollib ja katust pakub. Saab teada, et seda mis läbi Cormanthyri tuleb, ei kontrolli suurt keegi, ja teinekord saadavad piraadilaevad paatidega kaupa rannikule vahendajatele. Aga Shalifi huvitab, kes salakaubandust juhivad. Aga selle peale laiutatakse üksmeelselt käsi ja hoitakse suu väga kinni. Shalif pakub raha küsimustele vastamise eest, aga talle tehakse viisakalt selgeks, et oleneb puhtalt, mida küsib, et kui on vaja suurte inimeste kohta midagi, siis on nemad nõus infot müüma, aga et oma siseasjadesse nad suuri inimesi võimaluse korral ei pühenda. Shalif vihjab, et tahaks oma edasise elu pühendada salakaubavedamisele või murdvargustele, aga kohalikke kombeid ei tunne. Kääbikud peavad nõu ja soovitavad siis Asmundseni firmat. Ah et Finbar? Noh, polegi nii paha mõte, ehkki pole kuulda olnud, et Finbari oleks keegi näinud, sestpeale kui ta Brettonia kontorist kinga sai.

Lõuna paiku tuleb Brettonia poolt paar räsitud kääbikut. Ka nemad ei tea Hop-Hopist. Shalif teeb ennast minekule sättiva parisnikuga kaupa ja saab suhteliselt odavalt hobuse ja pisut vereplekilise sadula. Sadulatekil on Calhi linnavalve märk peal, hobune olla kääbikute jutu järgi kuskilt kuristikust välja õngitsetud. Shalifil tekib igatsus rahulikuma elu järele. Parisnik üürib veel kääbaka suuremat sorti koormaponiga, kes ülearuseid sadulaid veab. Tehakse mingit kaupa kaerte asjus… Kõrbepoeg ei jää seda karavani järele ootama ning asub üle mägede teele.

Pisut enne Brettoniapoolset kääbikuküla, ehk teise päeva õhtupoolikul satub ta Hop-Hopiga kokku. Too on samuti väheke katkutud olekuga ja ratsutab uuel ponil, on teel Calhipoolsesse külla. Poni on täis laotud kaerakotte ja muud toidukraami. Shalif soovib jõudu ja uurib uuesti salakaubaveo ja muu pahategemise kohta. Et kust saaks murdvarga tööriistu ja nii edasi. Kääbikuplika vastab lihtsalt, et on mõned kauba kokkuostjad siin ja seal varastatud kraami jaoks ning nemad veavad selle kraami ühest kohast teise müügiks.

Järgmise päeva õhtul lendab Shalifist tiivuline hobune üle. Meele võtab mustaks. Mõned lendavad, mõned koperdavad libedatel mägiradadel.
Päev enne Brettoniasse jõudmist ööbib ta kõrtsis koos ühe Asmundseni vooriga. Need on kaheksakesi, neli rege ja neli saatjat, veavad Bergeni hertsogile Freehavenist rosinaid, veini, vürtse ja muud pudipadi. Mängitakse täringuid, tundub üsna kihlveolembene kamp, ehkki distsipliin on neil kõva selles mõttes, et üle ühe õlle voorijuht ei luba ning kraami valvatakse öösiti. Shalif jälgib neid, kuid suhtlema ei lähe.

Brettonias teeb ta suurema kulutuse ning ostab endale hobuse. Sama sorti kui Finbaril. Edaspidi kannab teda kõrge, kõhn ja sooniline pika sammuga musta värvi elukas, kes tõesti tundub oma hinda väärt olevat. Eriti hea hüppaja pole, aga siledal maal võtab kenasti kiirust. Siis otsib kõrbepoeg endale meelepärast ambu. Soovitatakse minna Freehavenisse ja Threllani nimeline kaupmees üles otsida, temal liigub eriti häid. Shalif käib saunas ja söömas, õhtul viskab huvi pärast Asmundseni hoovile pilgu peale. Seal käib tavaline töine elu, Freehavenist on tulnud voor ja seda pakitakse ümber, mis läheb Dullstrandi, mis Assanisse jne. Mingi ametnik juhatab seal vägesid. Shalif lobiseb pisut voorisulastega, nood tunduvad karmid paljunäinud vennikesed. Merdeni kohta pole mingeid uusi uudiseid. Talv ju, röövlid redutavad ilmselt kusagil.

Keset möllu ja sagimist triivib Shalif oma uuel hobusel lossi poole, Ennisteri otsima. Too tuleb talle hoovil vastu ja tundub üsna üksildane ja omaette keset uusaastapidustusteks valmistumist, mida linn täis on. Lossi esine on täis vappidega saane ja ilusaid kasukates aadlinaisi, aga Ennisteril tundub aastaringselt üks ja sama hall vorm olevat. Shalifile näib isegi, et tema riietus on uuem ja uhkem kui Ennisteril. Haldjavereline vaatab korraks Shalifile otsa ja läheb edasi tallide poole. Shalif kõnnib järele. Ennister räägib tallipoisi ja sõduriga, näib, et klassivahesid see mees ignoreerib. Siis tuleb Shalifi juurde. Vaatab otsa ja ootab, et kõrbepoeg juttu alustaks. “Pikk jutt,” ütleb too ainult. Minnakse talliülema töötuppa ning Ennister lükkab ukse kinni. "Nii?"

Shalif istub toolile, Ennister jääb tema ette seisma. Keerab pea pisut viltu ja on valmis kuulama. Shalif näitab talle oma lubatähte kuninga eestuppa pääsemiseks ning jutustab siis kõigest Calhis nähtust peale selle, mis tal öösel ühes majas juhtus. Laob välja kõik, mida teab Arcapanist, Caliriast, Shaliast ja kuningapaarist, Kelteni treeninguplatsist jne. Ennister kuulab, kirjutab ja joonistab üles. Küsib, milline on Shalifi arvamus kõige toimuva kohta. Shalif avaldab arvamust ja jutustab siis veel oma seiklustest Valas, Daimirist ja Threllanist. Ennister huvitub sellest üpriski, ütleb, et too Daimir on tema käes. Nojah, Threllanit huvitas väga Daimiri käekäik ja Daimiri paarilise peale on ta väga tige… Mingi Corwin Rand, kelle Threllan käskis järgmisel kohtumisel auku ajada.

Shalif: "Poiss pidi teadma midagi või lihtsalt oma olema…"
Ennister arvab, et küllap oli oma.
Shalif: "Ja Shalia ei paistnud tundvat seda tyypi ega ei teadnud midagi Threllani tegudest. Muidugi on ta väga hea valetaja…”
Corwini nime kuuldes lähevad aga Ennisteri silmad suureks. "See on ju piraat," ütleb ta sellisel toonil, nagu püüaks Shalif talle väita, et käis Valas haldjaemandal kätt surumas.

Shalif: "Ja siis? Asmundsen tegutseb salakaubaveoga suure tõenäosusega, Merdeni metsadest pole uudiseid ja piraadid jooksevad ringi. Kääbakad on Corwiniga seotud arvatavasti ja aitavad tal kaupa vedada, aga see on suur pakkumine, raha eest nad vaevalt oleks lasknud ennast auklikuks lasta."
"Merdeni omad ei taha lumele jälgi teha... Neil peab mingi talvekorter olema, tõenäoliselt mõnes linnas," nendib Ennister, mõtted silmnähtavalt ikka veel piraatide juures.
Shalif: "Corwin töötas Daimiriga koos ja nad olid hästi makstud."
"Nii-nii," ütleb Ennister silmi pilutades. "Ja kes kääbakatelt piraatide kauba ära ostab?"
Shalif: "Kust mina tean, mind ei huvitanud, ma lihtsalt ytlesin, et viimane on m6ttevälgatus, ma pole selles ise kindel."
Ennister: "Midagi sarnast on varemgi kuulda olnud, et kääbakad veavad piraatide kaupa põhja poole."
Shalif: "See paistab kõige lihtsam seletus, miks nad nii palju tappa lubasid endale anda."
"Kellel?" küsib haldjavereline.
Shalif: "Kas Calhi linnavalvurid ja mõõgakangelased käisid kääbakaid niisama minema ajamas?"
Sellest pole Ennister veel kuulnud ning Shalif jutustab talle. Haldjavereline hämmastub ikka veel selle üle, mida tegi kuulus piraadipealik Valas, pakub, et tegemist võis teisikuga olla. Viimaks ütleb: "Shalif, ma olen selle kõige eest väga tänulik. Enne oma tänu rahalist väljendamist küsin, mida sa ise tahaksid."

Kõrbepoeg jääb teda ammulisui vahtima. Ta pole sellise kohtlemisega harjunud. Tunnistab siis: “Eh, ma olen mõelnud selle peale, kui keegi midagi sellist kysib, et on ka paar vastust - aga tavaliselt nad isegi ei maksa.”
"Pean muidugi tunnistama, et kääbikute helde jumalaga ma võistelda ei suuda," ütleb Ennister.
Shalif: "Ma ei tea täpselt, kuidas teil siin on, aga mu eluunistus oleks väike maalapp, mingi pisike tiitel ja salk sõjamehi, keda riigi hyvanguks kasutada, kõik teenitud vere ja higiga. Mis tuleb lihtsalt, see ka läheb lihtsalt. Aga jah, see oleks siht mille poole ma pyydleks."

Ennister vastab, et seda ei suuda ta päevapealt hankida, eriti mehele, kelle teeneid avalikult ei tohi tunnistada, aga ta katsub kuningaga kõnelda. Küsib siis, mida lähemas tulevikus kõige rohkem vaja oleks. Shalif on heldinud. Ei tea, ehk läheks paari mehega Merdenisse luurele? Või teeks koos Ennisteri meestega trenni? Kui just mingit kindlat tööd pole tulemas.
Ennister: "Mul läks üks tubli, aga kogenematu noor poiss Bergenisse... Mul süda pisut muretseb tema pärast. Ta tundub meie maailma jaoks liiga aus."
Shalif: "Bergen, hmm, Asmundseni kaubavoorid Bergenisse ja muu trooniga seotud värk... Bergeni hertsog on liiga tihti mul k6rvu jäänud, aga midagi kindlat ma veel ei tea. Threllanil, st praegusel Arcapanil oli mingi värk temaga näiteks."

Ennister: "No Asmundseni kaubandus katab terve riigi ja pool Calhi ka. Mul on selle firma suhtes varemgi kahtlusi olnud, aga ei saa küüsi taha, nad on libedad kalad. Igatahes kui sulle jääb teele selline noormees nagu Randan Berensen, siis oleks mul hea meel, kui tal salajane toetaja kusagil oleks. Aga tuleme nüüd tagasi tasu juurde."
Shalif arvab, et jäägu see praegu Ennisteri kätte protsente koguma.
Ennister: "Ja kui sinuga midagi juhtuma peaks, kellele sinu tasu välja maksta?"
Shalif: "Mu õele arvatavasti."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 22:49 24. Juul 2005

“See poiss läks sul juba Bergenisse?” küsib SHALIF.
"Jah. See on see poiss, kes mahalastud kulleri leidis," vastab Ennister. "Umbes paari nädala eest laskis keegi Dimi lähedal haldjate tiivulise hobusega diplomaatilise kulleri alla ning pani Lysanderi kirja haldjametsa emandale pihta."
"Nojah, too hobune oli päris auklik,” nendib kõrbepoeg. "Lõpetasin ta piinad, juhtusin puhta juhuse tahtel peale..."
"Kuller oli samuti väga auklik," nendib Ennister. "Ning too poiss rääkis midagi Asmundseni voorist sellega seoses. Ma kardan, et ta toppis kogemata oma nina herilasepesasse."

Shalif: "Noh, kui saab kakelda ja muukida ja niisama lõbus on, siis ma kyll ära ei ytle vast, aga mingit lapsevalvuri ametit kyll pidada ei soovi."
"Ole väga ettevaatlik, me ei tea täpselt, millega tegemist tuleb," manitseb Ennister.
"No siis ma lihtsalt jälitan teda varjudes..." arvab kõrbepoeg. “Millal ta läks?”
Ennister: "Ta läks juba umbes nädala eest."
Shalif kehitab õlgu. "No ma v6in seal ju kollitada. Aga yhes asjas lepime kokku - ma ei taha hetkel Cahli tagasi minna."

Ennister: "Ma ei sunnigi. Kuidas sul raha ja relvadega on? Ja hobune?"
Shalif näitab talle oma kolme nuga ja kaht mõõka. Ennister noogutab mõistvalt. Eriti heast ammust kõrbepoeg muidugi ära ei ütleks, aga midagi sellist pole Ennisteril pakkuda. Murdvarga tööriistu pole tal ka.
"Aastavahetuse pidustustele ei jää?" küsib Ennister. "Saaksin vast mõnele tantsupeole kutse hankida."
"Ma pigem muretsen selle noormehe pärast, kui mõne tantsimata jäänud iluduse..." vastab Shalif.

Ennister noogutab ja sirutab hüvastijätuks käe. Tal on üsnagi tugev käepigistus.
"Mis ta sealt Bergenist otsis üldse?" uurib kõrbepoeg.
"Tegelikult otsis ta rüütlikssaamise võimalusi, aga siin on nendega kitsas. Soovitasin tal hertsogi jutule minna, ehk seal kergem soosingut leida." Ennnisteri toon on seda öeldes pisut kummaline.
Shalif: "Ära räägi mulle, et sa kasutasid teda ära tema teadmata?"
Ennister: "Ta tuli siia tööd saama. Ma andsin talle tööd. Ta tegi selle ära ning palus end siis ametist vabastada."

"Ja mida tal siis karta on, tunnistajate kadumist?" uurib kõrbepoeg edasi. "Või sa kardad, et ta keeras kellegile midagi kokku ja nyyd on mõned pahased?"
Ennister: "Ma ei tea täpselt. Võib-olla Asmundseni voore."
"Ma pigem kardaks Calhi nõiasalka," arvab Shalif. “Kas sa tahad ise ka Bergenist midagi teada saada?"
Ennister: "Nõiasalka kardan mina ka, aga hammas ei hakka neile peale praegu nii, et sellest kuningriikide vahelist sõda ei tuleks. Bergenis on viimastel aastatel vaikne olnud. Kuidagi liiga vaikne. Kõik on kuidagi väga korras."

Shalif: "Ja kaua ma teda valvan, kuu, pool?"
Ennister: "Vaata ta lihtsalt üle, lapsehoidmist pole vaja. Lihtsalt et sa tead, et see poiss on meie omadest. Kui midagi on, saada mulle templi liinis sõna."
Shalif noogutab, surub veel kord haldjaverelise kätt ja seab end minekule. Ennister võtab järgmise jutulesoovija ette.

Teele asudes on kõrbepoja süda rahul. Ennister vähemalt maksab töö eest. Ja kohtlemine on viisakas. Kaarte uurides on ta avastanud, et Merdeni laante põhjaosas pisut enne Dimi on kitsam osa, millest läbi minnes võidaks mitu reisipäeva.

-------------------------------
RANDAN jõudis pärast lahkumist tütarlapsest ja vigasest poisist, keda saatis kotkas, Dullstrandi. Seal pidi ta Archibald Carpasega kokku saama.
Dullstrand, nagu kõneldud, on Calhile kuuluv kindluslinn, hulga kasarmutega. Piiripunkt. Randan käib kõrtsides ning uurib, kas on nähtud sellist meest: "Korralikult relvastatud, uhke tugeva hobusega, blondide õlgadeni juuste ja mõnesentimmetrise habemaga, umbes nii pikk" - tõstab käe enda silmadeni. "Viisaka olemisega jne." Kääbikukõrtsis, mis kannab pidulikku nime “Emmanuel Gaunti Öömaja” juhatatakse tuba kätte. Seal on üks väike maja kääbikutele ja teine suurtele inimestele, keda siin hoopis rohkem liikumas on.

Randan koputab uksele ja pärast hetkelist pausi kutsutakse sisse. Archibald keerab kirjapaberi teistpidi ning tervitab sõbralikult. Randan küsib, kuidas tööotsingud läksid, ja Carpas on sellist nägu, nagu kuuleks tööotsingutest esimest korda. Siis kohmab, et ei läinud päris nii nagu tahtis. Randanil tekib juba lootus, et ehk saavad nad koos teed jätkata, kuid Archibald tundub kahtlevat. Ütleb, et selgus kiireid asju, mis tahavad ajamist, aga et võib-olla jõuab hiljem Bergenisse järele. Randan noogutab ja kahtleb, kas üldse Bergenisse läheb. Archibald kergitab kulme ja küsib viisakalt, kuhu siis.

Randan: "Brettoniasse võib-olla."
Archibald kehitab õlgu. Küsib, mis meelt muutma pani. Noormees mõtleb pisut ja ütleb siis, et sisetunne.

Õhtust koos süüa võivad nad ometigi. Archibald palub ees minna ja laua ära võtta, tal läheb pisut veel aega. Randan otsib laua ja tellib söögi ning asub juba einetama. Archibald tuleb veerand tunnikest hiljem alla, paks ümbrik näpus, ja läheb välja. Noogutab vabandavalt, et kohe tuleb. Ja tulebki varsti, ümbrikku enam käes pole. Randan uurib, kas Archibald jääbki nüüd Dullstrandi. Mees vastab, et ta ei tea veel, pole päriselt otsustanud, et sõltub mõnedest asjaoludest. Tundub, et tal söögiisu nagu polegi, mõtted on üpris hajevil. Järsku tõuseb mees hoiatamata üles ning läheb välisukse juurde. Seal on üks kääbik, kes näeb välja nagu halliks läinud pisike indiaanlane, valged paelu täis punutud patsid ja lohvakas roheline rüü. Nad kõnelevad midagi vaikselt omavahel ja Archibald on sunnitud vestlemise ajaks kükitama. Randan sööb ja piilub aeg-ajalt. Talle jääb mulje, et kääbik on Archibaldi käsualune, sest ta noogutab mitu korda ning laseb siis jalga. Archibald tuleb lauda tagasi, istub ja sööb hajameelselt oma pooljahtunud einet. Randan lõpetab söömise ning soovib head ööd.

Ta tõuseb küll vara, et teele asuda, kuid Archibald on veel varasem olnud. Tema suurt raudjat hobust tallis enam ei paista. Randan kihutab täiskiirusel Brettonia poole.

Pealinnas nõuab ta end kohe Ennisteri jutule. Pärast mõningast ootamist seisabki ta haldjaverelise kabinetis laua juures ja teatab, et viis kirja kohale ning tahaks nüüd spioonitööst loobuda. Ennister paistab väga väsinud, vahest pisut haigegi. Sellest hoolimata tänab viisakalt. Tööst loobumise peale mõtleb pisut aega järele, siis aga laiutab käsi ning nendib, et vägisi kinni hoida ta ei saa ega taha. Lisab, et loodetavasti jäävad asjad, mida teavad nemad kaks, ainult nende kahe teadmiseks. Randan lubab saladust hoida. Ennister noogutab samuti ning tänab napisõnaliselt koostöö eest.

Randanil on väljudes süda kerge – ta pole enam spioon. Ning alles hobuse juurde jõudes taipab ta, et on nüüd täitsa üksi suures linnas. Ta võtab endale Teeliste Öömajja voodikoha ja läheb linna vaatama, uurib relvaseppadelt, kas nood veel rüütellikkust au sees peavad. Kuid rüütellikkusega äri ei tee ja Randanil jääb üle vaid nõusolevalt noogutada. Samas läheb tunne tasapisi kuidagi sandiks. Maailm on teistsugune, kui kodus tundus ja tekib tunne nagu olekski lihtsalt tühja tuult taga ajama tulnud, äkki ongi viimaks vennal õigus, rüütellikkus on vaid lapseunistus ja tegelikult peaks hoopis kaupmeheks saama näiteks. Ta istub Rebasekäpas, võtab õlle ja teeb kõrtsmikuga juttu Bergeni hertsogist. See on pisike koht turu juures, peamiselt turulised käivad seal lõunati söömas, ja voorimehed. Kõrtsmik mäletab hertsogit küll, üsna karmi käega majandusmees oli regendina, aga nüüd pole teisest midagi kuulda olnud mitu aastat, ei olevat isegi vennapoja pulmas Calhis käinud, sihuke üksik vanapoiss. Randan viib jutu rüütlikultuurile ja uurib, kuidas hertsog sellesse suhtus – aga niisugusele küsimusele ei oska kõrtsmik küll vastata. Pole vist hertsogit relvagi kandmas näinud.

Kõrtsis käib ringi üks mutike ja uurib, kas oleks kedagi, kes minemas Salenist põhja poole, et temal vaja pakki saata. Randan pakub ennast, kui juba nagunii Bergenisse asja. Mutikesel on väga hea meel, pakub viit kulda sõidurahaks ning kurdab, et ta pätiksläinud poeg mõisteti kolmeks aastaks kaevandusse tööle, tahaks talle pakki saata. Kirjeldab poega ja ütleb nime ja on isegi kaevanduse täpse asukoha välja uurinud, seda nimetatakse Vasemäeks ning jutu põhjal jääb see Bergenist kirdesse mere äärde. Sunnitöökoht. Randan lepib täpsemalt kokku, kuhu Brettonias täpsemalt pärast uudised tuua ja kinnitab, et asub homme teele. Mutike õnnistab teda ja ta vanemaid ja sugulasi jne jne Pelori nimel pikalt ja laialt, teeb õlut ka välja. Pakk on üsna pirakas, tundub, et seal on sooje riideid ja singi järgi lõhnab ka.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 21:25 27. Juul 2005

Õhtuni linna peal aega surnuks löönud RANDANILE tuleb mõte, et läbi metsade ja põldude saaks Brettoniast Bergenisse suht otse lõigata. Tee võib küll ohtlik olla – kuid mitte liiga ohtlik vapra rüütli jaoks. Randan ostab nelja päeva toiduvaru ja paneb rahakoti ööseks padja alla. Ja hommikul asub teele. Mööda külavaheteid ja üle põldude ja läbi Merdeni metsade hõredama osa.

Õhtupoolikul hakkab puude vahelt paistma mingi hoone, tundub, et mahajäetud. Öömajaks kõlbab ehk küll. Lähemal uurimisel selgub, et Obad-Hai templi varemed. Sees on palju külmunud arvatavasti suvist hobusesõnnikut ja läheduses põõsa all satub noormees mingi räbalate ja kontide hunniku peale. Kaltsud on küll viledad, aga võivad olnud olla preestrirüüd või midagi sellist. Ja kondid kuuluvad ilmselt preestritele. Randan läheb sealt ehmunult eemale, kõhe paik on see ööbimiseks küll, aga paremat ka läheduses pole. Seest leiab vana poolkõdunenud magamiskoti, igasuguseid muid kaltse, paar katkist rihma, koha, kus lõket on tehtud kunagi… Nurgas vedeleb kuhi mulluseid õlgi. Randan teeb samuti tule üles, sööb ja poeb õlekuhjale magama. Öösel ärkab hundiulgumise peale kusagil lõuna pool. Kõhedaks kipub, ta ei jää hulk aega magama. Ulgumine püsib siiski ohutus kauguses.

Hommikul sajab kerget lund. Randan võtab suuna Bergenile. Metsast jõuab ta nüüd üsna ruttu välja. Metsaservas aga ehmub ta hobune järsku ja kipub perutama. Noormees vaatab ringi, kuid püüab looma ohjeldades ikkagi edasi liikuda. Umbes viiekümne meetri kauguselt leiab ta enda selja tagant põõsastest kollase silmapaari. Võiks nagu hunt olla, aga kõrgem ja silmade vahe on laiem. Hobune tahaks kähku elukast kaugemale, kuid Randan hoiab teda siiski mõõdukal kiirusel. Siis kuuleb ta selja taga metsas vaikset vilet – ja vapra rüütli närv ei pea enam vastu, ta laseb ratsmed lõdvaks ja hobuse kihutama. Tohutu suur must hundivolask tuleb põõsast välja, pöörab ümber ja sörgib kahetsevalt tagasi vahtides minema. Ning sel elukal on kaelarihm. Eh, tule veel läbi metsa, mõtleb Randan ja hoiab terve päeva keskmisest suuremat kiirust, ehkki maa on nüüd suhteliselt lage - talud, põllud, heinamaad.

Õhtuks jõuab ta üksiku mäe lähedale ja saab ühest talust mõne hõbeda eest öömaja. Seal on eraldi hoone, mida talvel kasutatakse poolenisti laona ja suvel hooajatööliste majutamiseks. Randan magab hommikul kaua ning uurib siis talurahvalt, kus täpsemalt kaevandus asub. Nood ei tea, soovitavad päris Bergenist uurida.

Mäe juurest pole suure maanteeni palju maad ning õhtuks on ta Bergenis. Turuplatsi ääres on kaks suurt kõrtsi - Kukk ja Kana ning Kaks Kannu. Hertsogilossi nägi Randan linna sisse sõites kaugemal metsaservas, see on linnast endast umbes pooleteise miili kaugusel lääne pool ja selleni viib puudega ääristatud lai sissesõidutee.

Turuplatsi kõrtsid tunduvad olevat teineteisega konkureerivad ärid. Randan paneb selle teadmise kõrva taha ja hakkab Bergeni elu kohta uurima. Hertsog on aus ja õiglane vanamees. Kaevandused jäävad hertsogi maadele Bergenist kirdesse, nii päevateekonna kaugusele. Kaks kaevandust, kutsutakse esimene ja tagumine või siis alumine ja ülemine. Sunnitöölised pidavat seal kaevandama vasemaaki. Kummas too võib asuda, kellele pakk vaja viia? Ei teata, sinna saadetakse pätte kogu riigist, ja kel pageda õnnestub, põgeneb põhja poole Betraysse, sealt mägedest ei saa ükski tont neid enam kätte. Päris halva kuulsusega linn, nendib Randan – ning talle seletatakse, et Betray on lindpriide poolt enda kaitseks ehitatud kindlus, poolenisti mäekülje sees ja vägevate müüridega. Ikkagi riigi osa ju – arvab Randan. Nojah, jääb Bergeni hertsogi valitsusalasse küll, pätte on sealt mitu korda üritatud piiramisega välja suitsetada, aga ei lõppenud tüüpidel toit ega nooled, ning kiviehitised ei põle kah. Jutustatakse veel, et Betrayst käis hulganisti rüüsteretki väljas palju aastaid, nii et selle lähedus on siiani üsna asustamata - aga siis kolis sinna sisse mingi ususekt, kelle esindajad väga edukalt paar vallutuskatset tagasi lõid ja siis tegi hertsog sekti juhtidega lepingu, et Betray omad ei käi rüüstamas ning hertsogi maadel ei puututa neid, nii et nad saavad väikestviisi oma äri ajada, toidu vastu vahetada seda, mida omadest kaevandustest leidnud on. Randanil tekib huvi, mis jumala teenrid nii vägevasti sõdida mõistavad. Kehitatakse õlgu ja vastatakse, et mingid ussikummardajad pidid olema. Randan mõtleb kähku läbi kõik jumalad, kellest ta midagi kuulnud on, aga ei, pole seal ühtegi ussidega seotut. Nenditakse, et küllap nad seepärast siia end sättisid, et Bergeni ja Betray vahelised liivased alad on usse paksult täis, pühakud omast käest võtta. Bergeni linlased on enamjaolt ausad päikesekummardajad.

Nii veedab ta seal õhtut väikese õlle, lobajutu ja kaabakkääbaka imelugude rääkimisega, vastuseks saab teada, et need vasekaevandused vist on selle ussisekti omad või siis vähemalt on neil nendega midagi tegemist. Igatahes vihjatakse, et siin linnas võib uksed vabalt lukust lahti jätta, sest sekti omad korjavad viimase kui suli kähku kaevandusse ära. Õhtu on pikk ja lustlik, rahvas on sõbralik ja lahke, kostitatakse õllega. Randan läheb hoogu, jutustab ka templivaremetest ja hundist. Templist ollakse ähmaselt kuulnud, et kunagi vist oli seal jah mingi metsapreestrite tempel, ja hunt arvatakse muude lugudega ühte patta.

Hommikul kõmbib ta kaevandusse. Lõunaks on ta mäe juures ja saab veel mitu tundi turnida, enne kui kaevanduseni jõuab. Ja kui sinna jõuab, siis jääb sellest kaevandusest üsnagi imelik mulje. Kogu kaevandus koosneb mingist paarist käigust, viiest valvurist ja kahekümnest vangist, kes on nelja-viiekaupa kokku aheldatud. Paar puust putkat - ja kõik.
Randan küsib vangide nimekirja. Midagi talle näidatakse, aga üpris imelike nägudega ning küsitakse kõigepealt pabereid, mis lubaksid kaevanduse pabereid küsida. Randan räägib ausalt ära, mis asjus tuli, vana emakese murest ja nii edasi… Ei, sihukest tüüpi seal pole, ehk on tagumises kaevanduses, see on tublisti suurem. Näidatakse lahkesti teeots kätte.

Noormees turnib veel tunnikese, siis jõuab järgmisele platoole, kus kõigi kirjelduste järgi peaks see kaevandus olema. Ainult et seda kaevandust lihtsalt pole. Natuke lammutatud kaljuseina, puust sara - ja kõik. Randan vaatab hämmeldunult ringi ja on veendunud, et eksis ilmselt tulles ära. Leiad vaid ühe raja, mis teisele poole mäge alla läheb. Ja koht vastab kõigiti kirjeldusele. Mingit inimasustust nagu oleks siin olnud, aga ei midagi suurt ega midagi kaevandavat. Noormehel on üpris loll tunne, kui ta alumisse kaevandusse tagasi minema hakkab.

Jõuab kohale, kui vangidele kasinat õhtusööki jagatakse. Jutustab oma seiklustest, et ilmselt läks valesti või on ülemine kaevandus taandunud pisikeseks mahajäetud laagriplatsiks. Teda vaadatakse nagu segast. Seal ei tohiks mingit laagriplatsi olla - aga mine tea, ehk tõesti eksis poiss ära. Mägedes juhtub see kergesti. Miks ei tohiks seal laagriplatsi olla, imestab Randan. Mis asja oleks seal laagriplatsil? Kes roniks nii kõrgele, ainult et seal ööbida? Aga kaevandus on, millal te viimati seal kaevanduses käisite? Pinnib Randan. Valvurid vaatavad üksteisele otsa. Seletavad siis, et nemad ei käi seal, aga ilmast ilma viiakse rahvast mööda või siis kolitakse siinseid töölisi tagumisse ümber. Ja sealt siiapoole ei tule midagi.

Randan: "Mis mõte on kaevandusel, mis ei tooda midagi ja kui sealt midagi alla ei tule, siis see ei tooda ju midagi."
Valvurid kehitavad õlgu - sunnitöökaevandus, kui ülemused siin käsivad kaevata, siis tuleb kaevata. Ja ega keegi nagunii eriti kontrolli, mis siin tehakse.

Aga seal üleval näiteks ei tehta midagi, seal ei ole lihtsalt midagi, ei jäta Randan jonni. Tulgu keegi temaga kaasa vaatama. Üks valvuritest on nõus - kui ainult kähku teha, et enne pimedat tagasi saab, pimedas pole mägedes just mõnus. Randan hakkab uuesti üles minema, tüüp longib sabas ja kurdab pidevalt raskete teeolude üle. Ta aeglus käib üsnagi närvidele - ise kurtis, et varsti läheb pimedaks, ja siis venib ja ähib. Randan tuletab talle pimedahirmu meelde, valvur kiidab ta õigsust ja ähib kõigest väest, aga venib ikka. Noormees muutub oma kaaslase suhtes ettevaatlikuks, püüab aru saada, kas mees ähib väsimusest või püüab valvsust uinutada.

Tagasiteel jääksid nad tõenäoliselt pimeda kätte, arvestab Randan. Valvuril on küll latern kaasas. Ülemine kaevandus on täpselt samasugune kui enne. Valvur ohib, laiutab käsi ja ütleb, et tema ei oska seda seletada. Randan näitab alla minevat rada ja ütleb, et tema läheb sealtkaudu ja mees mingu oma kaevandusse tagasi. Tüüp vaidleb küll ja meelitab teda alla tagasi tulema, aga Randan jääb endale kindlaks. Allamineku asemel aga seab ta end platoole varitsema nõnda, et teda poleks kummaltki rajalt näha.

Öö möödub vägagi vaikselt. Hommikul uurib Randan põhja poolt mäge alla minevat teed. Bergen paistab ja rada näib jõudvat välja Bergenist põhja poole suunduvale teele. Noormees hakkab seda mööda alla minema. Lõunaks jõuab ta mäejalamile ning seal on liivane tolmune kitsas maantee juba käega katsuda. Ta asub pisut kirde pool Bergenit. Ja sügavate vankriroobastega pehmel pinnasel kulgev tee, kuhu ta välja jõudis, ühendab ilmselt Bergenit ja Betrayd. Selge, vangid viiakse Betraysse, nendib Randan.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 11:22 30. Juul 2005

Pärastlõunaks on RANDAN Bergenis tagasi ning marsib linna korravalvurite juurde, et oma avastusest ette kanda. Vaatab välja ühe sõbralikuma käitumisega härrasmehe ja uurib sunnitööliste kohta. Too küsib kõigepealt, kas Randan on kohalik. Noormees vastab, et ei. Edasi korraldatakse ülekuulamine, kust tuli, mis asjus ja kaua on linnas olnud. Pisut ehmunult laob Randan sõnakuulelikult oma päritolu lagedale. Kordnik kirjutab kõik hoolega üles, lappab mingeid pabereid, vibutab siis näppu ja ütleb, et noormees, linnapea tütart ebaviisakalt nimetada ei ole just ilus tegu. Randan vaatab teda eriti suurte silmadega ja küsib:"Kuidas palun?"
Kordnik võtab ühe paberilehe ning loeb sealt ette, kuidas täpselt. Enamus väljendeist ei kannata trükimusta. Randani silmad lähevad veel suuremaks ning ta küsib punastades: "Kuidas see roppus minuga seostub?"

Nüüd teeb kordnik suured silmad "Kas sa olid NII purjus?" Näitab kaebekirja, mille on kirjutanud keegi naisterahvas, kes väidab, et teda lihtsalt niisama turuplatsil hommikul sõimati. Sõimaja kirjeldus vastab täpselt Randanile ja tunnistajate seletuskirju on tükki kaheksa.
Noormees seletab, et sellel ajal jalutas ta hoopis kaevanduse poole. Kordnik põrnitseb teda ja ütleb, et on mõistlik mees ja lubab Randanil jalga lasta. Teeme näo, et pole kohtunud. Randan mõtleb natuke, põrnitseb vastu. Tõuseb ning lahkub tagasi “Kahte Kannu”, ise mõeldes et mis hextori koht see küll on.

Kõrtsmik pole pooltki nii sõbralik kui viimasel kohtumisel. Küsib, et mis nüüd, kas külaline otsustas konkurendi juurest tagasi kolida või?
“Kuidas palun?” küsib Randan, ise mõeldes, kas Bergenis on kõik hullud. Pikapeale saab ta selgeks, et tuli hommikul kõrtsi, teatas, et kolib hoopis “Kukke ja Kanasse” ning käskis tallipoisil ka oma hobuse sinna viia. Randan seletab, et jõudis alles nüüd linna, et see ei ole kuidagi võimalik. Kas kõik on hullud või on tekkinud kuri kaksikvend? Nüüd vaatab kõrtsmik teda nagu hullu.

Randan kiirustab üle turuplatsi “Kukke ja Kanasse”. Tal on seal tõesti kolmeks päevaks tuba võetud, aga hobust pole. Noormees räägib tallipoisile, et oli üsna purjus lahkumisel, seda võib-olla polnud välja näha, aga nüüd.... oeh.... pikk lugu tead küll, millal ma oma hobuse võtsin?
Selgub, et ta läks oma hobusega tunnike tagasi minema kuhugi. Randan võtab õlle ja istub kõrtsi iseennast ootama. Ootamise käigus kohtub ta mehega, kes otsib oma Bergenisse kolinud õde ja tema kahte tütart, keda ta linnast kuidagi üles leida ei suuda, ehkki neid on siin nähtud. Randan seletab, et kogu see linn on hulluks läinud. Mees kurdab, et temal sama mulje. Randan jutustab, et teda süüdistati ühe naise sõimamises, aga teda polnud sel ajal linnaski. Mees kurdab vastu, et siin ja seal on ta sugulasi nähtud, aga tema üles ei leia.

Siis tuleb kõrtsi üks noormees, kes vaatab Randanit suurisilmi, ostab siis kannu veini ja tuleb tema lauda. Randan põrnitseb teda umbusklikult. Noormees küsib otse tema poole pöördudes sõbralikult, et kuidas ta nii kähku kohale sai ja et kas nüüd hakatakse liikusid tegema.
Randan vaatab teda suurte silmadega ja ütleb:" Ei siiski mitte täna, äkki homme, sest üks tõsiselt tähtis ja kiire asi tuli vahele." Naeratab alandlikult ja noogutab kaaslase poole, "Vabandust."
Noormees kehitab õlgu ja kiidab, et Randanil oli õigus, tõesti on hea hobune. See lause ehmatab poisi ära. “Loomulikult on hea hobune,” ütleb vaikselt ja küsib siis hobuse saja vabanduse saatel tagasi. Hobuse uus omanik on päri, kuid palub sel juhul oma nelikümmend kulda tagasi. Ja seda raha Randanil pole.

Nad teevad liikusid ja Randan plaanib vahepeal isegi oma hobuse tagasivarastamist, kuid südametunnistus jääb peale. Rõõmus ostja kutsub ta enda poole kaasa, et seal liikusid jätkata. Jutustab, et ta on voorisulane ja sõidab lähipäevil relvameistri vooriga Brettoniasse. Vibud-nooled. Randan kaupleb oma kirjad talle kaasa. Ennister peaks teada saama, mis kaevandustes toimub. Kodus ootab voorisulast veel kaks samasugust veinilembest venda ja pidu läheb edasi. Kuulukse, et tõenäoliselt homme minnakse teele, nii kahe nädalaga peaks tagasi olema. Vennaksed pakuvad Randanile selleks ajaks paari kulla eest kasutada seda hobust, kes lonkamise pärast koju jääb, et liigub küll, aga nii pikka teed ei taha teist vaevata, seepärast saigi uus ostetud. Teravatel kividel astus halvasti, väänas natuke, jalg tahab lihtsalt väiksemat koormust paar nädalat. Randan mõtleb järele, kuid keeldub siiski viisakalt. Tõenäoliselt pole tal suuremaid reise ees.

Pidu käib hilise õhtutunnini. Siis läheb Randan linna kõrtsidesse iseennast otsima. Bergenis on kokku viis suuremat kõrtsi ja linn on paras lahmakas, nii et kõmpimist on üksjagu.

Ühes kohas kiirustades ümber majanurga kõrvaltänavasse keerates satub talle risti ette mingi ilmutis. Meenutab sõrmusevaimu, aga natuke väiksem. Ratsa, üleni mustas, lühike vibu üle õla ja paks must loor üle riiete tõmmatud. Hobune on ka tume. Randan põrkab ehmunult tagasi. Siis näeb veel teist samasugust, ja veel üht ratsanikku, kelle riided pisut helgivad aknast kumavas valguses. See on mingi üleni brokaati riietatud naisterahvas, tundub, et ka kuldehteid kõvasti täis riputatud. Kolm ratsurit liiguvad temast mööda, keeravad sellesse tänavasse, kust tema tuli. Randan jääb neile järele vaatama. Brokaadi kohta teab ta, et see on kallis ja haruldane materjal, mida kusagilt lõunast sisse tuuakse, Brettonias seda ei tehta. Noormees saab neid umbes 50 meetrit jälitada, kui üks turvameestest ringi keerab ja talle põiki ette sõidab. Kui külje ette keerab, siis saapanumbri järgi otsustades on tegu tõenäoliselt naisterahvaga, elegantsed pressitud mustriga ratsasaapad. Randan keerab kähku kõrvaltänavasse. Tal pole tahtmist tüli norida., ehkki agressiivne see ilmutis vähemalt esialgu ei tundu, lihtsalt andis mõista, et jälitajat on nähtud.

Iseennast ei leia Randan ühestki kõrtsist. Ta teeb veel haagi voorisulastest vendade juurest läbi, kuid need on magama keeranud, hommikul teele vaja minna.

--------------------------------
ROY pole templisseminekust vaimustuses. Ometi on see kiireim tee Valasse. Nad peatuvad vaid nii palju, et Deilas saaks Feimirile ettekande teha, ja järgmine portaal viib nad Vala paadisillale. Roy kolmepäevase haldjametsa viisa paberid on Daila kontorisse jäetud ja need tuleb sealt kiiresti välja võtta. Ulrikaga kohtuma kibeleb ta küll. Roy läheb kontorisse paberite järele, Deilas kaob kuhugi linna peale.

Hallil on hea meel peremeest üle hulga aja näha. Kuid ootamisaeg on pikk olnud ja nii on peni endale pansionaati kodu loonud ja Lontu küljeluuks toonud. Ja Lontu pole üldsegi vaimustuses mõttest, et Hall kuhugi jälle teele läheb. Hall vaeseke on nüüd kahe kivi vahel, süda sikutab mõlemale poole korraga. Noh, kolm päeva jääb nagunii otsustamisaega, sest haldjametsa ei saa Roy koera kaasa võtta.

Deilas on tulles morn ja sünge. Tundub, et ta tahaks Valast võimalikult kiiresti võimalikult kaugele. Kuid Roy ei küsi ja Deilas ei räägi.

Hommikul võtavad nad oma dokumendid ja lähevad piiripunkti. Haldjaväravatest lastakse nad sisse, kuid siis tuleb veel tükk aega oodata, millal Feimir kohale jõuab. Nüüd võtab Feimir Roy saatmise enda peale ning Deilas läheb oma teed. Nad liiguvad piiri lähedal põhja poole kulgevat rada pidi läbi hõreda metsa, kuni jõuavad mõne tunni pärast kahekorruselise jahimajani, mille juures seisab kinnine saan ja ihukaitsjad. Kuni Roy õnnelikult Ulrikaga taaskohtub, saadab Feimir saani ja saatjad minema. Nüüd on nad majas vaid kolmekesi.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 12:15 5. Aug 2005

Ulrikal on hea meel ROY’D näha, kuid ta on muutunud. Täiskasvanumaks ja majesteetlikumaks. Haldjatest õpetajate abiga kasvatab ta endast võimalikku valitsejat ning valitsemiskunst meeldib talle. Roy seevastu eelistaks lihtsat elu. Iseloomude ja elukeskkonna erinevused süvenevad üha ning neil pole kerge teineteisega kontakti leida. Nende päralt on üksildase metsamaja teine korrus ja teadmine, et Feimir hoolitseb all selle eest, et keegi neid segama ei tuleks.

Tegelikult on Roy hoogu võtnud, et Ulrikale öelda – asjad pole tema jaoks enam nii nagu varem. Üha rohkem on ta süda olnud Ebony ligi, olgu too pealegi Orni kõrval. Orni on ta pea kogu aeg vihanud, tema nokkimiste ja stileti pärast, ilmselt ka Ebony pärast. Ja ta viha kasvab üha.
Ulrika on küll võõras, kuid leebe. Ja tal on hea meel koos olla. Ehkki ka teda närib vist miski. Roy ei taha talle haiget teha. Ja lõpuks on tema kohus Ulrikat toetada ja tema kõrval olla, ehkki nad elavad erinevates maailmades.

Õhtupoolikul on kuulda, kuidas maja ette sõidab ratsanike saatel üks saan, ja alt hakkab saabujate hääli ja liikumist kostma. Vähemalt üks naisehääl on kuulda. Ning siis tuleb tõsine ja pisut murelik Feimir üles ja kutsub Roy alla. Mingeid selgitusi ei anna, kuid koduselt lohakas riietuses alla ei luba.

Alla minnes jääb talle silma Andolyni saatnud noor tõsine tumedapäine ohvitser, kes teda tõsiselt silmitseb. Väga noor ohvitser, peaaegu poisike veel. Royl sähvatab mõte, kas see võikski too Isendir olla. Haldjaprints. Feimir juhatab Roy allkorruse väikesesse kabinetti ja taandub ise, jättes Roy kahekesi haldjaemandaga, kes kohe viisakustele aega kulutamata teatab, et tema on Andolyn.

Haldjametsa valitsejannast Andolynist on Roy Ulrikalt mõndagi kuulda jõudnud, kuna too emanda ja tolle õukonnaga tihti kokku puutub. Emand olevat tark ja ilus naine, kes valitseb üksi ning pole abielus, kuid kel on kolm poega kolme erineva mehega. Noorim neist, Isendir, on Ulrika adjutant ja ihukaitseülem. Nüüd on siis Royl võimalus võimas emand, keda Feimir diplomaadina kaua teeninud, oma silmaga ära näha.
Emand laotab allkorrusel asjalikult mingeid dokumente lauale laiali. Mustade kõrgesse soengusse tõstetud juustega, hõbekaunistustega musta rüüsse riietunud naine tundub keskealine, keskmisest haldjast veidi lühem ja vormikam, kuid vaieldamatult tugev isiksus ja valitseja. Naeratades küsib ta Roylt nime ja nendib, et nüüd viimaks saab ka tema teada, kes on see noormees, kelle asjus kaks riiki läbirääkimisi peavad nõnda, et kumbki tema nime ei tea. See lause leevendab veidi Roy muresid ning ta vastab küsimustele juba julgemini. Selgub, et lepingule on vaja tema allkirja. Dokumendiks on Lysanderi ja Andolyni salaleping selle kohta, et Lysander tunnistab Roy ja Ulrika sündiva lapse Brettonia kuningakoja täieõiguslikuks liikmeks koos kõigi sellest tulenevate õigustega, kaasa arvatud õigus troonile astuda, kuid dokumendid selle kohta jäävad salastatuna haldjametsa, kuni neid vaja võib minna.

Selle üle on Royl muidugi hea meel, et tema järeltulijast põlatud sohilast ei saa, kuid suur poliitika pole valdkond, kus ta end koduselt tunneks. Ning Andolyn arvab, et on aeg ta toimuvasse pühendada.

Calhi nõrga trooni pärast muretsevad ühtviisi nii Brettonia kui haldjamets. On selge, et prassima kippuv ja valitsusohjad Athaia päritolu naisele andnud Lazar ei püsi kaua troonil. Ja kui ta peaks kukutatud saama, on õhus reaalne sõjaoht. Kellest saaks Lazari järglane? Dünastiat kui sellist ei ole, Lazar on esimene Trelawyn Calhi troonil ja vana kuningasuguvõsa on välja surnud. Võrdsete troonipärijatena tulevad sel juhul arvesse Athaia Thea – kelle võimuletulek tähendaks Athaia vallutuste laiendamist ja territooriumi tekkimist, kust on ühtviisi võimalik järgmisena rünnata nii Brettoniat kui haldjametsa – ja Brettonia Lysander, kes sooviks pigem oma õigused troonijärglusliini pidi edasi anda kui ise kahe riigiga tegelda. Lysanderil on valida oma onu Romeri, keda ta eriti ei usalda, ja halva kuulsusega õe Ulrika vahel. Lysander eelistaks Ulrikat ning Ulrikat toetaks Calhi troonile astuma ka haldjamets, kes teda juba vaikselt valitsejarolliks ette valmistab. Kuidas aga vältida seda, et Athaia näiteks sõjaähvardusega Ulrikat mõne oma printsiga abielluma võib sundida? Siin tulebki mängu Roy… selgitab Andolyn.

Pikapeale hakkab Royle tasapisi kohale jõudma, mille ümber temas juba mõnda aega kahtlusi äratanud mäng käinud on. Orni sõnad Merdeni lähistel selle kohta, et Feimiri käsk on kaitsta Royd iga hinnaga, ratsanikud alati tema kõrval või lähedal, jälgimissõrmus ta sõrmes, et Feimir alati teaks tema liikumist ja seisundit... Kõige hullemad hirmud saavad tõeks ja Andolyn ütleb need halastamata välja. Roy on määratud Ulrika kõrvale Calhi järgmiseks kuningaks. Hoidma kohta, et keegi teine seda võtta ei saaks.

See ei juhtu kohe, lohutab Andolyn pabereid kokku korjates. Võib-olla ei juhtu seda üldse kunagi, et ta troonile peab astuma. Ning Andolyn ei sunni, vaid jätab talle otsustamisvabaduse. Kui miski tõesti toimuma hakkab, tehakse uued lepingud. Lihtsalt Roy peab selleks võimaluseks valmis olema. Ometi kõlab see vabadus käsuna.

Neljasilmavestlus pole pikk. Andolyn räägib veel pisut Feimiriga ning lahkub sama järsku kui tuli. Roy läheb üles tagasi. Selgub, et Ulrikat ei üllatagi toimunu eriti, tema on poliitikas üpriski kodus. Ta lohutab peaaegu samade sõnadega kui Andolyn ning lisab, et ei hoia Royd vägisi kinni, kui too tõesti ei taha kuningaks saada. Ja Roy mõistab, et Ulrika kasvatab endast Calhi Andolyni, püüdes saada samasuguseks ennastvalitsevaks ja kaine mõistusega kõrgelt haritud kuningannaks.

Pikapeale hakkab teadmine üha sügavamalt pärale jõudma ning kasvatab hirmu, paanikat ja vastuhakku. Kuningas olla on viimane asi maailmas, mida Roy tahaks. Ta püüab mõelda oma kohustustele ja sundida mõistusega end pakutud kohta vastu võtma ja sellel püsima, kuid selline sundus ajab ta peast lõplikult segi, nii et ta järgmise päeva lõuna ajal lihtsalt koorma all kokku vajub. Feimir lohistab ta saani ning kihutab edasi põhja poole. Pärast mõnetunnist teekonda on nad kiviringis ja edasi juba mingis maagiavalgusega ruumis.
Tempel. Taas kord.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 18:01 13. Aug 2005

Niipea, kui ROY taipas, kus ta on, üritas ta põgeneda. Andis ühele preestritest kandikuga piki pead ja kiirustas väljapääsu otsides mäesisestesse koridoridesse. Teine püüdis teda kammitsusloitsuga halvata, kuid ta suutis oma preestrijõuga loitsu toimimahakkamist edasi lükata ning pages särgiväel metsiku loomana püüdjate eest mäesisestesse koridoridesse, kuni ühest juhuslikust uksest sisse tormas ja pesulattu sattus. Seal peitis ta end linade alla ning kauem ei jõudnud ta kammitsusloitsu enam pidurdada. Kui otsijad ruumi sisse vaatasid, lamas põgenik pesuvirna varjus VÄGA vaikselt, suutmata sõrmegi liigutada. Uks keerati lahkujate järel lukku. Nüüd oli ta lõksus ja sinna jäeti ta rahule. Ometi ei pidanud see neetud koht teda saama. Tasapisi läks kammitsusloitsu toime üle ning ta sai jälle liigutama hakata.

Roy rebis meeleheites lina küljest ribasid ja sõlmis need nööriks kokku. Amulett rinnal kirvendas hoiatavalt. Kui ta aga silmuse ülemise riiuli tugiposti külge sõlmitud oli saanud ja põlvili põrandal otsustavaks sammuks jõudu kogus, lõi sõõrmeisse järsku suitsuhõngu. Linane silmus põles ning kõrbenud nööritükid kukkusid ta jalge ette. Kareen…

Pikapeale ta rahunes ning leppis mõttega, et Kareen ei lase tal maailma vahetada. Koridoris oli vaikne, ta oli kas unustatud või meelega rahule jäetud. Selga leidis ta endale Heironeuse preestrirüü ning katsetas siis väljapääsemist. Uks polnudki eriti tugev, ta suutis selle pingutades maha lüüa.

Taas hulkus ta mööda koridore ning vaatas mõnikord ustest sisse, kui nende taga vaikus oli, lootes mõne tagant leida väljapääsuni viivat koridori. Enamasti leidis ta vaid tühje kambreid, kõik enam-vähem ühesugused, väikesed ruudukujulised paksude kiviseintega ruumid, maagiline valgus seintelt kumamas. Ühes kambris istus voodil luukõhn nooruke ühekäeline poiss ja vaatas oma pimedate silmadega ehmunult tulija poole. Roy pani ukse tasakesi kinni ja läks edasi. Heironeuse preestrit ei tuldud lähemalt uurima, kui keegi teda ka kaugemalt nägema juhtus.

Viimaks leidis ta pika koridori, millest polnud näha, kuhu see viib. Kuid selle keskel oli vahipost. Valgus kumas päkapikkude kirvestelt vastu ning nende karused hääled ja naer kostsid sellegi koridorinurgani, mille tagant Roy käiku oli uurinud. Sealt mööda ei riskinud ta põgeneda, ehkki tõenäoliselt oli teispool vahiposti vabadus. Ta ei tundnud templit veel nii põhjalikult, et sellest sealt põgenemiseks abi oleks olnud.

Seistes seal ja mõeldes, mida edasi teha, kuulis ta samme. Need tulid pikast koridorist. Mingi ähmane taju pani ta südame kiiremini lööma ning ta vaatas uuesti nurga taha. Keegi lähenes palju kõndima harjunud inimese pika rahuliku ja ühtlase sammuga. Must keep rippus alla ta musta riietatud õlgadelt ja pikad mustad juuksed varjasid tulija poolt nägu. Roy ei teadnud, kas ägada meeleheitest või tunda rõõmu. Ebony võis ta jahtijatele välja anda. Ta tõmbus nurga taha peitu ning püsis seal hinge kinni pidades paigal.

Ebony polnud päris kindlasti selleks valmis, et keegi templis teda rünnata võiks. Royl õnnestus temast selja tagant kinni haarata, käsi suule suruda ja naine pikali tõmmata. “Luba, et sa häält ei tee, siis lasen su lahti,” sosistas ta, kui ribidesse virutatud hoop jälle hingata ja rääkida laskis. Ebony pilku ilmus harvanähtav jahmatus, kui ta nägemisulatusse ilmus kõigepealt Heironeuse preestrirüü ja siis Roy. “Mis toimub?” küsis ta omakorda sosinal, kui Roy käe ära oli võtnud. Roy seletas midagi põgenemisest ja tagaajamisest ja sellest, et ta ei taha rohtu võtta. Ebony kuulas, ta kulm vajus üha rohkem kortsu ning hämmeldus ei kadunud ta näoilmest. Viimaks vedas ta Roy kättpidi ühte tühja kambrisse, võttis temalt sõna, et ta sealt kuhugi ei lähe ning kadus ise koridoride labürinti.

Mõne aja pärast tuli preestrinna tagasi ning ustavalt teda oodanud Roy lõpetas sealsamas, kus oli alustanud. Samas kambris samas voodis. Ebony istus ta juures, kuni tuli rohelisse ja hõbedasse riietatud Ehlonna preestrinna ning hakkas lugema raviloitsu. Sedasama, millega Daila oli teda ravinud.

Ta ärkas taas läbimärjana märgade linade vahel, pea nõrkusest kumisemas. Ja tahtis sellest kambrist ära. See on templi palverändurite pool, seletas Ebony. Seda kutsutakse ka haiglapooleks. Päkkarite valve on selleks, et palverändurid ei pääseks kolama kohtadesse, mida nad nägema ei pea. Roy palus end Fharlanghni templisse palvetama viia. Ebony kaalutles veidi ning lubas seda siis teha ning Roy üldse ratsanike elupaika ümber kolida, kui Roy annab sõna, et ei põgene. Roy andis sõna. Kuid kas ei pidanud Ebony praegu hoopis mingi töö asjus Hendara lähedal viibima? Pidi küll. Kuid Feimir kutsus ta tagasi. Roy jaoks.

Kui Roy juba aeglaselt kõndida jaksas, läksid nad siinse ülemuse jutule. Anton oli toosama tüse rõõmsameelne Pelori preester, kellele Roy kandikuga pähe lõi. Kuid mees ei paistnud natukestki viha pidavat selle peale, andis hoopis mõista, et ta näeb siin iga päev hullematki. Anton vajutas oma kabinetis mõlema käeseljale kullatolmuse värvitempli ja laskis neil siis minna. Ebonyt näis ta tundvat, vähemasti teadis temalt Feimiri järele küsida.

Päkkarite valvepostis tuli neil templid ette näidata. Need nühiti seal maha, pandi nimed suurde raamatusse kirja ning lasti nad läbi. Pikk koridor viis lõputuna näivasse ringkoridori, millest hargnesid edasi käigud. See, kuhu nad viimaks pöörasid, viis teedejumala templiosasse.

Roy palvetas pikalt. Oma tempel mõjus rahustavalt ja puhastavalt. Ebony palvetas samuti altari ees, kuid tema tegi seda ühele põlvele laskunult. Edasi nõudis Roy end Wee Jasi templisse. Tal oli hädasti vaja sealt midagi küsida. Sinna Ebony kaasa ei läinud, lepiti kokku ratsanike elupaigas kohtuda. Ebony oli pisut kõhklev Royd surmajumala templini saates, kuid ta usaldas Roy antud lubadust.

Wee Jasi tempel oli samasugune, nagu Roy seda viimati mäletas. Põlevaid küünlaid täis, kuid ometi hämar. Täis kirjamärkidega savitahvleid ja kive, kummalisi esemeid ja riiulite labürinti. Kõrge lae all sosistasid kummalised hääled ja liikusid kummalised varjud. Ja kusagil selles labürindis liikus Teejuht.

Roy ootas kannatlikult, kuni musta mähkunud kogu temani tuli ja kollased ussisilmad külmalt talle otsa vaatasid. Siis küsis ta Kareeni haua kohta. Ta tahtis vähemasti selle asukohta teada. Teejuht vaatas talle pisut aega vaikides otsa ning kui Roy oma pilku ära ei pööranud, käskis preester tal Fharlanghni pühitsusega asjad enda küljest lauale kandikule ära panna ning altarile heita. Ise süütas altaripeatsis viirukiküünlad. Roy ei tajunudki, kaua ta seal poolteadvusetuna lamas, kuid ta nägi oma meeltes väikest koske ning hauakohta veeseina taga. Siis tuli Kareen ise ta meeltesse ning nad rääkisid kui vanad sõbrad. Ning Roy avastas ehmatusega, et Wee Jasi tempel on talle vist lähedasemgi kui ta enda oma.

Ratsanike elupaika minnes oli ta rahulik ja otsustanud. Ta pidi Ulrikale tõtt ütlema. Ebony kohta. Ta polnud päris kindel, kas armastab Ebonyt rohkem kui Ulrikat, nõnda see tundus küll olevat, aga vähemasti pooleks oli ta süda nende kahe vahel küll. Ning ta ei tahtnud Ulrika vastu ebaaus olla.

Uksest sisse astudes kuulis ta Feimirit Ebonyle ütlemas oma kõige tavalisemat lauset: “Ma vaatan, mida ma teha saan.” Ning siis läksid ta silmad korraks jahmatusest pärani. Järsku asetus kõik paika. Ulrika kirjad. Isendir. “Ma vaatan, mida ma teha saan.” “Ta meenutab mulle hirmsasti kedagi.” “Feimir saab Andolynilt kõik, mida küsib.” Kas oli Isendir Andolyni… ja Feimiri poeg?

Roy läks sõnagi lausumata Ebony endisesse tuppa ja heitis voodisse. Padjal oli veel Ebony juuste lõhn.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 21:56 19. Aug 2005

Feimir üritas ilmselt asju parandada. Kuidagiviisi õnnestus tal uus kohtumine organiseerida sinnasamasse majja Palverändurite Raja lähedal. ROY oli otsustanud kõik ausalt ära rääkida ja nõnda ka tegi. Feimiril, kellega Roy oma kavatsusi ei kooskõlastanud, jäi üle šokis printsess koju toimetada ning siis Roy Haldjaväravatest Valasse tagasi saata.

Nüüd oli Roy ise ka süümepiinades ja šokis. Ta oli Ulrikale rängalt haiget teinud, ehkki too teda usaldas ja ootas. Nüüd kiskus süda teda Ulrika poole.

Valas otsis ta üles Fharlanghni templi Andolyni suvelossi lähedal kõrvaltänavas. See oli väike, üheainsa haldjast preestriga tempel, mis küll oli teedejumalat teenima määratud, kuid ei sarnanenud hoopiski teistele kohtadele, kus Roy oli juba käinud. Vala mõjud. Siin oli palju loodusest mõttelendu saanud puunikerdust, osa väikese templisaali põrandast oli kaetud kiviplaatidega, osa aga oli maamuld, milles kasvasid mõned raagus kased. Roy tervitas preestrit haldjakeeli, ehkki tolle nime ei teadnud, sai vastuseks samasuguse haldjakeelse tervituse ning vajus siis raskelt altari ette ühele põlvele palvetama. Altar oli kaunistatud ronitaimedega ja kusagil kõrgel pea kohal helisesid vaikselt tuulekellad.

Ta palvetas pikalt. Ta oli Ulrikale valu tegemisest rohkem ise haiget saanud kui karta oli osanud. Süüdistas ennast toimepandu eest ja piitsutas oma hinge. Ta oleks igatsenud mingit karistust, kuid Kareen poleks sel sündida lasknud. Tema karistuseks oli ilmselt määratud elamine. Mida võis nüüd Ulrika temast mõelda, tõenäoliselt ei kohtu nad enam iial, nüüd, kus mees osutus samasuguseks petiseks nagu teised… Roy palvetas tubli tunni ning otsustas siis seda hiljem suures templis jätkata. Tal oli linnas pakilisi asju, mis tuli ära ajada. Haldjas tuli ning luges talle enne lahkumist pika õnnistuspalve, mis hingepiina veidikeseks leevendas, ei küsinud midagi ega avaldanud arvamust, ehkki kaaspreestri seisus talle selleks õiguse oleks andnud. Roy mõtles, kas haldjas teda veel preestriõpilase ajast mäletab – aga kui mäletas, ei näidanud ta seda välja.

Nahasepa juurest sai ta tellitud käekaitsme katte kätte ning läks siis Daila kontorisse penisid vaatama. Hall oli tuustiliseks katkutud ja Lontu mossitas. Roy võttis Hallil kaela ümbert ning jagas temaga oma leina, too lakkus nägu ega saanud aru, milles asi. Oli pisut pahurgi – endalgi muret üle pea. Ometi lonkis murelikult sabas, kui Roy ta rahule jättis ja kontori trepile istuma läks. Tegi näo, et tal on peremehe ees kohustused, et mossis Lontuga suhtlema ei peaks. Nõnda siis istusid kaks nukrameelset rändurit ühtviisi kurbadena kontori trepil. Roy tõmbas Halli tagumikult paar lahtist karvatutti ära ja peni niutsatas, sest kärnad karvatuttide all olid hellad. Roy luges talle raviloitsu, aga too sai võimsam kui vaja. Peni muutus rahutuks ja hakkas sõbranna poole vahtima. “Mine siis,” naeratas peremees talle. Hall oli kahevahel – tahaks küll, aga nagunii saab peksa. Lontu näitas talle igaks juhuks kohe hoiatavalt hambaid. Roy mõtles hetke, tõusis siis ning hakkas ettevaatlikult Lontule lähenema. Too tõmbas igaks juhuks saba jalge vahele ja nihkus umbusklikult kaugemale, urisemise aga jättis järele. Kui Roy temani jõudis, kössitas peni maadligi, saba jalge vahel. Roy luges temalegi raviloitsu, ehkki Lontu kusagilt katki polnud. Penid vaatasid teineteisele huvitatult otsa ning kadusid siis üksmeelselt maja taha leppima.

See oli Royl esimene kord päris üksinda templisse minna. Kui ta oli kindel, et aed on tühi, otsis ta kivikese, luges sellele valgusloitsu ning laskis kivi lillepoti alla torusse kukkuda. Kostis tasane kõlksatus ja mõni sekund hiljem hakkas tiigi kohale hõredat udu kerkima. Ta sundis hobuse, kellele sugugi ei meeldinud mõte külma vette hüpata, ikkagi udusse liikuma. Maandusid nad samuti udusse ja siis tekkis tunne, nagu oleks ta seina seest välja ratsutanud. Mäejalamil paistsid mitmed suured kahe poolega uksed – seal asusid tallid. Roy andis oma ratsu seal üle ning läks siis ratsanike koju. Enne palvetamist tahtis ta süüa.

Siis käis ta Ebonyga koos templi raamatukogus ja tassis endale virna kirjandust tuppa. Palved, keskendumisvõtted, energiakoondamisjuhised... Õppimine sundis mõtted mujale. Ebony õppis samuti, Orni toas voodis pikutades, ukse hoidis lahti, et vajadusel iga hetk käepärast olla. Feimirit ei olnud ega tulnud.

Kahepeale suutsid nad suure kamaka juustu lauale loitsida, natuke pude oli ja lõhnas veidi harjumatult, aga muidu juust mis juust. Roy lõikas selle pooleks ja tegi ühele poolele puhastusloitsu. See muutus pisut heledamaks, maitselt oli ka vähem kibe kui puhastamata pool. Ebony proovis ka, ütles, et esimese korra kohta pole viga. Roy kehitas tagasihoidlikult õlgu ja paistis olevat täielikult õppimisele pühendunud.

Kesköö paiku jäi Ebony mingil hetkel raamatuga voodisse magama. Roy pani talle vaikselt teki peale ja läks siis oma asemele. Oli kuidagi väga veider tunne, et Ebony tuba tasapisi Roy omaks muutus. Ometi olid seal veel tema riideid ja relvad. Kahanev kuu valgustas aknast tuba ning Roy vaevles veel tükk aega oma süümekate käes.

Pärast hommikust jooksutrenni sattus ta pesuruumis Feimiriga kokku. Haldjas nägi välja, nagu oleks ta paar ööpäeva järjest jalul olnud ja tulnud end vee alla kastma, et jalul püsida. Isegi tervitas napilt.

Roy: "Näed üsna vilets välja"
"Vist küll," tunnistas Feimir.
"Kus sa siis käisid?" Roy pidas väikese mõttepausi. "Küsin liiga palju vist väsinult..." Riietus siis edasi.
"Ei, ma sain ikka paar tundi magada ka," ütles Feimir. "Haldjametsas olin, nagu sa isegi tead."
Roy: "Ja mis selgus?"
Feimir: "Mitte midagi, kui nii võib öelda."

Roy ohkas sügavalt ja kurvalt. Feimir ohkas ka. Tõmbas särgi üle pea ning silmitses mõtlikult oma õlamärki. "Ulrika ei võtnud mind vastu."
Roy istus pingile ja kattis oma näo kätega. Feimir pani käe talle lohutavalt seljale. Haldjas nägi sama masendunud välja. "Kirjad sain Isendiri kaudu edasi anda."

Roy ei reageerinud. Feimir toetas selja vastu seina ja jäi sinna niiviisi istuma, pooleldi riidest lahti, käsi Roy seljal. "Andolyn oli minu peale üpris vihane," sõnas ta rohkem iseendale.
"Mispärast sinu?” küsis Roy pika pausi järel.
Feimir ohkas vaevukuuldavalt. "Ta loeb mind vastutavaks selle eest, et sai juhtuda see, mis juhtus, mis iganes see ka polnud."
"See on lollus," ütles Roy emotsioonitult. "See on minu ja vaid minu enda süü."
"Ta kaotas lihtsalt korraks enesevalitsuse," sõnas Feimir lohutavalt. "See läheb üle."

Roy: "Andolyni enesevalitsus ei huvita mind praegu tegelikult üldse. Aga ma ei tohi kuidagi Ulrikat surkima minna. Ma tahan temalt ausat ja läbimõeldud vastust." Ta hakkas jälle kahtlema oma elu mõttes.
"Sellised asjad ei käi nii kiiresti. Ta tahab ilmselt endale mõtlemisaega saada," püüdis Feimir toimuvat leevendada. "Ning Andolynil on raske koorem vedada... Ta on isegi vapralt vastu pidanud."
Roy: "Ma ei tea temast midagi. Ega soovigi teada. Sellel pole praegu mingit tähtsust."
"Millel on?" küsis haldjas väga vaikselt. "Ja mis täpselt on see, millele sa tahad vastust saada?"
Roy: "Urika otsusel... Kas ta tahab veel mind enda kõrvale kuningaks või mitte..."
"Kas sa ise tahaksid seda olla?" küsis Feimir sama vaikselt.
Roy: "See pole tähtis."
"See ON tähtis, Roy. See on tegelikult kõige tähtsam," tõstis Feimir pisut häält.
Roy: "Midagi ma ju pean ohverdama, et oma last kasvamas näha. Ning et oma naisele toeks olla, kui ta seda vajab. Kui ma nad jätaks, siis poleks ma keegi. Kuigi ma kahtlen, kas praegugi olen."

Feimir ohkas ja võttis käe Roy seljalt. "Roy, sinu elu on üks suur risttee. Kõik valikud on sellised, mis välistavad üksteist. Olles kuningas ei saa sa olla preester. Omades üht naist ei saa sa teist..."
"Mida sa nüüd sogad?" küsis Roy.

Feimir: "Ma sõnastasin ilmselt halvasti... Osa sinust on kuningas... osa preester... osa ratsanik. Suurendades üht osa vähendad sa teisi."
Roy: "Sa unustasid ühe kõige tähtsama – abikaasa."
Feimir: "Jah. Juhul, kui sul on naine."
Roy: "Seepärast muul kui tema otsusel tähtsust polegi."
"Roy, ma ei taha, et sa lähed sellisele eneseohverdusele. Kui saaksin, siis lausa keelaksin sul seda teha," kõrgendas Feimir taas pisut häält.
"Aga sa ei saa,” ütles Roy. “Sa võid vaid mind seotud silmade ja kõrvadega hoida."

Feimir: "Jah. Ning ma ei üritagi keelata. Ehkki mulle siiralt piisab ühest ennastohverdanud Ornist."
Roy ei öelnud midagi selle peale. Ta ei saanud aru, aga Orni kohta ei tahtnud ka midagi teada.

"Kui sa hakkad kuningaks vastu enda tahtmist, murdud ja hääbud sa kiiresti. Ning sealjuures tõmbad endaga Ulrika jõu. Kui sa säilitad iseenda kui isiksuse, võib teie suhtest veel asjagi saada," ütles Feimir pärast mõningast vaikust, siis hakkas naerma. "Kui Andolyn mu juttu praegu kuuleks, saaks minust riigireetur..."
"Kuna üritad oma sõlmitud lepingut tuksi keerata?" küsis Roy.
"Kuna ma ei lähtu mitte haldjametsa, vaid oma grupiliikme huvidest," vastas Feimir.
Roy: "Ma _tahan_ talle toeks olla. See loeb. Kroon on lihtsalt miski, mis selle toetusega kaasas käib."

Feimir toetus seina vastu. "Nüüd on see juba tema otsustada. Ning ma ei tea, kuidas on praeguse seisuga minu sidepidamisvõimalused."
Roy: "Ma tean, et see tema otsustada on. Sellest ma oma arust kogu aeg rääksingi. Ja kui valitsemisest midagi välja ei tule, siis rändan Ebony vana maskiga võõrastel maadel. Või tegelikult vahet pole kus."

"Jah. Vabanda mind," sõnas haldjas napilt. "Kui sa lihtsalt enne nelja seina vahel hinge ei heida."
"See on ohver, mille ma olen Ulrika nimel nõus tooma," ütles Roy. "Sest abikaasa olen ma ennekõike. Kõik muu tuleb peale seda."
Feimir ajas end aeglaselt püsti, et pesema minna. "Roy, ma peaksin praegu Hextorima õnnelik olema. Plaan töötas, mul on võimalik oma kätega kuningas troonile panna ja ise tema lähedal varjus seista, kaitstes haldjametsa huvisid - aga miskipärast ei tee see mulle natukestki rõõmu. Võib-olla olen juba liiga palju ratsanik ja liiga vähe diplomaat..."
"Ning võibolla olen mina juba liiga palju abikaasa ja liiga vähe ratsanike kannupoiss..." nentis Roy.

"Mis lahendab minu jaoks ühe probleemi..." sõnas Feimir pisut teravalt. "Et milliste põhjendustega mitte lasta sind märki panema, juhul, kui sa seda oleksid tahtnud."
"Kui ma oleks märke tahtnud, siis ma oleks ennast ammu lasnud ära tätoveerida ja rõngastada," arvas Roy. Feimir noogutas. "Märgikandjana poleks sa saanud krooni vastu võtta. Sest sel juhul oleksid sa olnud kuningas, kes ei saa lahti riietuda ei oma kammerteenri ega ihuarsti ees." Ta võttis riiulilt käteräti ja läks pesema. Roy istus veel pisut aega mõtlikult pingil ja lahkus siis vaikselt.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 2:05 26. Aug 2005

ROY istus seal veel veidi ja läks siis hommikust sööma.
Eestoast leidis ta Deilase ja Ebony. Haldjas küsis ta käekäigu järele. "Tasakesi," ütles Roy vaevukuuldavalt ja hakkas omaette sööma.
"Feimir on pesemas, jah?" küsis Deilas pisut murelikult. Roy noogutas. Ruumis valitses vaikus.

Feimir tuli üsna pea, käigult veel rätiga juukseid kuivatades. Deilas tõusis ta saabumisel püsti. Feimir astus ta ette ja ütles karmilt: "Lao välja." Roy jäi neid imestunult vaatama. Feimiril polnud tavaks niisugust tooni kasutada.

Deilas vaatas vilksamisi Feimiri toa ukse poole. "Siinsamas," ütles Feimir. Deilas tõmbas sügavalt hinge ja ütles, et Feimiri vabaviisa haldjametsa tühistati kaheks nädalaks.

"Kas see tähendab täielikku infosulgu?" küsis Roy ehmunult ja täis suuga.
Feimir kortsutas kulmu ning langetas pea. "See tähendab ebasoosingut... mis omakorda võib tähendada ka kõike muud."

Royl hakkas pea ringi käima. Ta tegi oma naisele väga haiget ja nüüd ei näe teda võibolla iial... nagu ka oma last. Toit käis suus ringi.
"Ah et alandab..." pomises Feimir. "Olgu, tal on see õigus, ma ei hakka protestima..." Keeras kannalt ringi, läks oma tuppa ja virutas ukse pauguga kinni. Roy tõusis tooli ümber ajades kiiruga püsti ja koperdas uksest välja. Kuhugi ära. Ülespoole. Kuhugi, kus on õhku.

Deilas kiirustas talle järele, hõikas. Roy ei vaadanud tagasi, üritas haldjat kannult maha raputada.
"Roy, oota, ma tahan lihtsalt kindel olla, et sa endale viga ei tee!" hüüdis haldjas. Aga Roy ei kuulanud ega peatunud. Tagasi vaadates, kas jälitaja ikka maha jäi, märkas ta, et Deilas on suunda muutnud ja kiirustab hoopis alla orgu. Roy valis tippudest kõrgeima ja ronis nii kõrgele kui jaksas. See oli teedejumala templit varjav mägi, oru kõrgeim. Roy vaatas selle harjalt alla teisele poole mägesid, kus laius mets peaaegu nii kaugele kui silm ulatas, nägi teerada ja selle kõrval looklevat oja, mis metsa kadus. Ta kuulis nõrka kosemühinat ... ja võimsaid tiibu. Tiibu kuuldes puges ta kivide vahele peitu.

Lendhobu tuli oru poolt, Deilas sadulas. Tiirutas ja otsis. Orust tõusis teinegi lendu. Roy varjas pea kätega ja tõmbas end veel rohkem kössi. Feimiri tiivuline ratsu vuhises peaaegu üle tema pea. Feimir laskus üle mäeharja alla metsa, kammis sealt. Kontrollis kaugemale minevat rada natuke maad, siis keeras tagasi, lendas mäeharja kohal patrullivale Deilasele vastu ja hõikas talle midagi. Deilas keeras tagasi. Feimir patrullis veel pool tunnikest mäeharja lähedal ja lahkus siis samuti. Roy kössitas seal päris kaua. Nüüd oli ta kaotanud ka kontakti oma haigetsaanud naisega. Tuul undas mägede kohal ja keerutas lund üles, peagi hakkas külm. Roy istus seal seni, kuni külmumist kartma hakkas, siis laskus orgu. Peidukohast välja pugedes nägi ta suurt kotkast aeglaselt liuglemas seal mäeharjade kohal, kus Feimir enne teda otsis. Ta hiilis lähimast uksest sisse, varjates end kotka eest.

Roy uitas mööda templi treppe ja koridore. Siin-seal peatati teda, küsiti, kas ta on eksinud ja kuhu minna tahab. Roy raputas vaid pead ja kõndis edasi. Sattus Pelori ruumidesse, siis Ehlonna omadesse... Koridorid ja trepid… Mingil hetkel lõi ninna vänge kemikaalide lõhn. Uks, millest ta möödus, avanes, laskis välja tugeva pahvaka seda lõhna ja mingi kahemeetrise punapäise näitsiku, kes vaatas korraks Roy poole ning läks vastasuksest sisse.

Koridorid ja trepid… kuni ta kuulis Ebony häält end hõikavat. Roy seisatas. Ebony tuli tema poole, mitte kiiresti, kuid mitte ka aeglaselt, valvsalt, valmis reageerima. Vaatas oma pruuni silmaga teraselt otsa. Roy paistis väsinud. Ebony paistis murelik. Astus lähemale ning sirutas ettevaatlikult käe, et käest kinni võtta. "Roy?"
Roy: "Jah?"
Ebony: "Kas sa tuled nüüd minuga kaasa?"
Roy: "Kuhu?"
Ebony: "Tuppa."
Roy: "Kui sa nii tahad."

Ebony hakkas nagu midagi ütlema, pigistas siis lihtsalt kätt ja tõmbas Roy endaga kaasa. Ta sõrmed olid külmad, ilmselt juba tükk aega väljas uitamisest.

Elupaiga uksest sisse astudes märkas Roy elutoas Feimirit, kes istus diivanil, pead kätele toetades. Tulijaid märgates ajas end kiiresti sirgu, paistis kergendust tundvat. Roy ei teinud millestki välja. Feimir tõmbas keebi õlgadele, ütles Ebonyle, et laseb Marvini vabaks ning otsib Deilase üles, ja läks. Ebony talutas Roy oma tuppa ja surus voodile istuma. Sättis ta voodisse nagu nuku, istus siis voodiservale. "Roy, kas sa räägid minuga?"

Roy: "Millest?"
Ebony: "Sellest, mis sinuga toimub. Mis mõtted su peas liiguvad."
Roy: "Ei ole mingeid mõtteid."
Ebony: "Mida sa edasi kavatsed teha?"
Roy: "Oodata."
"Mõistlik." Ebony silitas ta põske. "Roy, sa ei tohi murduda. Feimir ei anna nii kergesti alla. Ta leiab viisi sidet pidada." Preestrinna võttis Roy näo oma pihkude vahele, püüdis teda endale otsa vaatama keerata. Silmsideme loomine võttis aega. Ebony pilk oli murelik, samas hakkab sinna tekkima mingit otsustavust, nagu oleks tal mingi plaan varuks.

"Ma ei saa oma praegust elu nagunii jätkata. Ma tahan talle toeks olla," ütles Roy, kui eesruumist hääli kostma hakkas. "Iseasi kas ta mu toetust enam tahab."
"Kas sa talle kirjutada ei taha?" küsis Ebony.
Roy: "Ei. Ma ei tohi tema otsust kuidagi mõjutada."
Ebony ohkas. Feimir avas vaikselt ukse ning heitis neile küsiva pilgu. Ta tundus üsna omadega läbi olevat.
"Lisaks see, et Ulrika polnud nõus Feimirit vastu võtma..." ütles Roy.
"Mina tema asemel ei tahaks ka esialgu kedagi näha," rahustas haldjas.

Ebony silmitses Feimirit ning tõusis siis püsti. "Nii, kas keegi hakkab protestima, kui ma nüüd natukeseks ohjad enda kätte võtan?"

Roy ei öelnud midagi. Feimir kah mitte, seisis uksepiidale nõjatudes, pea norus. Ebony tiris ta otsustavalt kättpidi tuppa ning surus toolile istuma. "Oodake mind nüüd siin kenasti..." ja kiirustas minema.

Roy pikutas ja vahtis lakke. Feimir vahtis sama tühja pilguga enda ette.

Ebony tuli umbes poole tunni pärast suure savikruusiga. Feimir istus kinnisilmi ega reageerinud ta tulekule. Ebony kallas oma kaasatoodud kruusi sisust poole hoolikalt laual seisvasse kruusi. Toas levis kirbet taimelõhna, nagu värsket heina täis küünis. "Te olete mõlemad laibad," ütles Ebony karmilt. "Nii et teil tuleb mõlemal aeg maha võtta."

"Kui kange see on?" küsis Feimir tuimalt.
"Lahja. Niisiis - kumb joob esimesena?" küsis Ebony.
"Mis mõttega? See ei muuda ju reaalsust paremaks," vaidles Roy.
"Ei, aga laseb närvidel välja puhata. Vähemalt pisut." Ebony istus kruusiga Roy kõrvale voodiservale. "Kas sa usud, et ma ei kavatse sind mürgitada? Kas sa tahad, et Feimir jooks esimesena, et sa julgeksid?"
Roy: "Mitte, et ma ei julgeks. Ma ei näe sellel lihtsalt mõtet."

Feimir võttis laualt kruusi ning jõi selle ühe hooga tühjaks. Ajas end siis püsti ning lahkus pisut tuikudes toast. Kostis ukse kriuksumist ja voodi naginat.
"Sa ei usalda end isegi natukeseks minu hoolde?" küsis Ebony.
Roy: "Sa tahad, et ma seda joon?"
Ebony pani oma peopesa vastu Roy põske. "Jah, ma tahan, et sa seda jood, sest ma arvan, et see teeb sulle head."
"Anna siis siia," tõusis Roy istukile.

Vedelik oli mõrkjas, meenutas väga kanget ravimtaimeteed. Roy mäletas seda jooki oma pühitsemiselt. Ja ilmselt jootis Xanthus just seda Ilderianile teedejumala templis, kui Kareen õnnetult otsa sai. Juba juues hakkad ta tundma kerget peapööritust, tekkis aeglase lõtvumise ja vajumise tunne, kummaline rahu ja alistumise tunne - ja siis kadus teadvus, kuni ta tundis puudutust õlal. Kellegi hingeõhk paitas põske, kellegi juuksed riivasid nägu. Roy avas pingutusega silmad.

Kareen kummardus ta kohale.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 20:09 31. Aug 2005

ROY püüdis talle naeratada. Kareen naeratas vastu. Roy tundis suvetuult ja päikest, hein lõhnas ta külje all. Sõrmed tundsid Kareeni siidist sooja nahka, kui Roy ta põske silitas.

Roy tõusis istuli ning vaatas ringi, kuid hoidis sealjuures kätt Kareeni õlal, et too kuhugi ei kaoks. Nad olid suurel aasal keset põlismetsa. Rohus õitsesid moonid ja tulikad. Oli suvi. Liblikad. Rohutirtsud. Lõokesed helesinise taeva all. Roy ei uskunud oma silmi, Kareen aga nägi välja, nagu oleks toimuv täiesti loomulik. Roy hoidis ta käest kinni ja vaatas teda üksisilmi, püüdes meelde jätta, milline Kareen seal teises maailmas on. Kareen lihtsalt istus rohus ning vaatas naeratades vastu.

“Kuidas sul läheb?” suutis Roy viimaks küsida. Kareen vaid naeratas ja silitas Roy põske. Pani siis käe amuletikohale. Kuid amuletti seal polnud, käsi puutus vastu paljast rinda. “Ärme siis räägi,” mõtles Roy. Kareeni käsi libises üle rinna ja õla, selline tunne oli, nagu puutuks see kogu aeg paljast nahka, ehkki Roy teadis, et riie on vahel. Tema tundis Kareeni õlga puudutades riiet.

Nad istusid ja vaatasid teineteisele otsa, Roy käsi Kareeni juukseid silitamas, kuni Roy hakkas taas kerget peapööritust tundma. Kareen kattis ta silmad oma pihkudega kinni ja mingil hetkel ei tundnud Roy enam ta sõrmi oma näol. Jäi vaid Kareeni sosin ta meeltes: “Ta ei vihka sind…”
"Aitäh..." ütles Roy, kui tundis, et tüdruk kaduma hakkab.

Peapööritus hakkas tasakesi järele andma. Ta tundis villast tekki oma sõrmede all. Roy pigistas seda, nagu pigistaks kätt. Kuid tekk jäi tekiks. Ta tegi silmad lahti.

Tuba oli pime. Vaid lahtijäetud uksest kumas elutoa ööpäevaringset valgust. Ka väljas oli öö. Roy sulges uuesti silmad. Reaalsus ei kadunud sellest.

Kellegi vaikse liikumise peale elutoas ajas ta end üles. Kontrollis amuletti. See oli endistviisi kõvasti naha külge kleepunud. Roy istus veidi aega, ootas, kuni silmad pimedusega harjuvad ning kammis ennast. Siis tõusis, et minna ja midagi süüa.

Ebony istus õpikuga elutoas ja sõi õuna. Ka Feimiri toa uks seisis lahti. Ebony tõstis korraks pilgu õpikult ja naeratas, kui Roy laua juurde istus. "Kas hakkas parem?" küsis ta lootusrikkalt.
"Hakkas. Aitäh," ütles Roy tasakesi ja hõõrus mõtlikult amuletikohta.
"Aitäh, et mind usaldasid." Ebony tõusis ja läks hästi vaikselt Feimiri tuppa, ust samamoodi lahti jättes. Kohendas tekki ja tuli sama vaikselt tagasi.

Nad istusid mõnda aega vaikides. Ebony kaevus õpikusse ning sõi ühe õuna teise järel. Roy näkitses mõtlikult endatehtud juustu mõrumat osa. Ütles siis, et läheb värsket õhku hingama.

Org oli peaaegu pime, vaid treppide juures laternad. Roy võttis ühe silla juurest kivikese ja loitsis selle endale laternaks. Kõndis orus ringi, vaatas tähti ning tundis end rahulikumana.

Kui ta viimaks tagasi läks, istus Ebony seltsis unine ja salkus Feimir ja kammis ennast. Läks siis tagasi magama. Igatahes oli haldjas oma uhkuse ja enesekindluse tagasi saanud. Väsinud moega Ebony ootas, kuni ka Roy tagasi tuppa läks ning läks alles siis magama. Näis, et ta pidas rohkem magajate üle valvet kui õppis.

Roy heitis voodisse. Ta ei teadnud ikka veel paremat lahendust kui oma naise kõrval lõpuni seista. Ebony lõhn hääbus padjas. Märkamine, et voodi hakkab koduseks muutuma, tekitas kuidagi õõvastava tunde. Nagu oleks ta tõesti selle grupi osa. Samas ei meeldinud talle üldse, et lõhna enam padjas pole. Kõik oli segi. Ta ei teadnud, mida mõelda Ulrikast. Ta ei osanud midagi tunda Ebony vastu. Ta ei teadnud, kas unes kogetu oli midagi õiget või rohu mõju. Oma osa võis muidugi mängida une võimendamises templi pind, teadis ta preestrina. Pühitsetud pind võis igasuguseid asju võimendada nagu altargi. Vaevalt küll keegi ratsanike eluruume pühitses, aga ümberringi asus terve ports võimsaid templeid. Ta ohkas ja sirutas ennast. Feimir oli tema side Ulrikaga. Kuid ta ei teadnud, kas oleks ta selle sideme katkedes siit oma teed läinud või mitte.

Mõte, et ta kohalolek ajas Ebony ühe stiletikandjast jätise tuppa, ajas närvi. Seda ei leevendanud praokil kapiuks, mille taga rippus Ebony preestrinnarüü. Seda ei leevendanud Ebony relvad seina najal. Tuba hakkas Roy omaks saama ja Ebony jäi sellest üha kaugemale. See oli esimene mõte, mis Ulrikast eemal. Uni ei tahtnud tulla. Nad olid äärmistes tubades, teineteisest nii kaugel kui sai, ning Feimir nende vahel. See ei loe, mõtles Roy. Ta ei taha mind. Ilmselt ei saagi tahtma. Ning Royl oli Ulrika. Kes ilmselt samuti teda enam iial näha ei taha. Royle hakkas taas masendus peale kippuma. Ta ei uskunud enam Kareeni, unes võis juhtuda mis tahes, see ei teinud und tegelikkuseks.

Kui ta enam oma elu taluda ei suutnud, otsis ta abi Ebony preestrirüüst. Selle enda ligi surumine leevendas pisut. Siis meenus talle Ulrika ja enesetunne läks veel hullemaks. Mida ta ometi tegi? See ehmatus tõi tasakaalu tagasi, Roy ronis voodisse ja jäi laksust magama.

Hommikul äratas palveaeg ta üles. Järjekordne päev mitte millegi nimel ja kõigi poolt põlatuna elada, mõtles ta enne oma jumalale keskendumist. Põlgust ei paistnud küll kellegi poolt, aga nagunii varjasid nad seda lihtsalt.

Hommikune jooksutiir oli seekord pigem lonkimine. Väljas oli kena selge talveilm, tõotas päikeselist päeva. Roy pikutas natuke aega ühe heki varjus puhtas lumes. Seal oli vaikne. Üleval nõlvadel käisid omad askeldused. Kõrgel oru kohal jalutas keegi oma lendhobu. Ta lamas seal, kuni kartma hakkas, et külm amuletile liiga võib teha. Mõtete asemel oli tühi lumevalgus. Ning amulett vaikis. Iga päev sama koht ja samad näod. Ning need mäed ahistasid.

Tagasi minnes leidis ta ka Feimiri õppimast. Haldjas tõstis aeg-ajalt pilgu raamatult, kordas vaid huuli liigutades loitsusõnu ning treenis liigutusi. Tal tundus mingi väga peen töö kavas olevat. Roy sõi isutult, ta teadis küll, et poleks paremat võimalust oma haridust täiendada, kuid ta oli hetkel liialt omadega läbi selleks. Feimiri pilk jäi mõneks ajaks talle pidama. Too igatahes oli oma eilse löödud oleku unustanud.

Royl olid asjad juba peaaegu pakitud, kui Feimir ta uksele koputas. Küsis, kas Royl keeleloits on ette valmistatud.
Roy seisatas ja keeras end siis Feimiri poole. "Mis sellest?" küsis ta peale väikest pausi.

Feimir: "Mul tuleb täna üks töö teha. Mõtlesin sind kaasa võtta. Millal sa viimati preestritööd teha said?"
Roy: "Ma mõtlesin just siit ahistavast kohast ära minna."
Feimir ohkas. "Ma ei saa sind keelata. Aga tahaksin teada, kust sind leida, kui keegi sind otsib. Ning keeleloitsu üle oleks mul kah hea meel olnud. Unustasin unise peaga."
"Ma ei tea vist kedagi, kes mind leida tahaks," sõnas Roy tardunult.

Feimir keeras pea pisut viltu ning silmitseb teda. "Mul tuleb üks käsi uuesti teha. Mõtlesin, et tahad vaadata."
"Teha?" küsis Roy.
"Teha," kinnitas Feimir. Roy seisis kõheldes paigal.
"Mul pole selliste asjadega eriti tegemist teha tulnud, väheke kõhe on. Mõtlesin, et ehk tuled toeks." Feimiri toon oli täiesti tõsine.
"Minust pole ju nagunii kellelegi abi," nentis Roy.
Feimir: "Niisama küsisin keeleloitsu või? Reedese päeva puhul?"

Roy ohkas. "Millal sul seda vaja on?"
Feimir: "Kui sul täna pole, siis homme."
Roy: "Homme saaksid sa ju ise kah."
"Ma tahaksin ühele asjale keskenduda," ütles haldjas. "Eriti kui ma selles väga tugev pole."
"Just. Mida mina nii keerulistest asjadest tean," ütles Roy väga enesekriitiliselt, isegi mõnitavalt. Feimir ei teinud sellest välja. Tema mõtles tõsiselt, mida rääkis. "Mul on vaja, et sa ettevalmistava töö ära teeksid. Aga kui sa ei taha, ei käi ma peale."
"Olgu," ütles Roy ilmetult.

"Täna või homme?" küsis haldjas pead viltu keerates, nagu tal tavaks.
"Kohe," nõudis Roy. Omas enesehaletsuses ei tulnud talle pähegi, et Feimir Ebonyt oleks võinud paluda. Hoopis tugevam preester.
"Nõus. Käime siis palvetamas ära, et töö jaoks puhtad olla," sõnas haldjas. "Kohtume siin?"
"Ma olen valmis," ütles Roy.
"Sa ei taha käia oma templist läbi enne?" küsis haldjas üllatunult.
Roy: "Ma ütlesin, et ma olen valmis. Kui ma enne iga ravimist templisse peaks jooksma, siis poleks mu preestrivõimetest ju suuremat kasu, või mis?"
Feimir kehitas õlgu. "Eks lähme siis."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 14:43 1. Sept 2005

Feimir silmitses teda. "Preestrirüü peaks nagu olema..." ning läks oma tuppa ümber riietuma. No eks ma siis hakka ümber riietuma, kui ta järgmine kord kuiskil veritseb, torises ROY mõttes ja läks samuti riideid vahetama. Tema preestrirüü rippus Ebony oma kõrval kapis. Ning väikesest aknast paistvad mäed rõhusid teda. Ta libistas sõrmedega üle Ebony rüü, enne kui enda oma võttis. Feimir ootas juba eesruumis, lappas ikka veel kiiruga raamatut ning lõpuks võttiski selle kaenla all kaasa.

"Valmis?" küsis Feimir.
"Nagu ennegi," vastas Roy. Feimir kergitas ta tooni peale pisut kulmu, aga astus siis uksest välja.

Nad keerasid mäe sisse, mitte ei läinud välja nagu Roy oodanud oli, jõudes lõpuks suurde ringkoridori. Feimiri rahulikku ja mõõdetud sammu vaadates kujutles Roy, kuidas keegi kusagil templisügavuses piinleb – ja haldjal siin on venida aega küll. “"Umm.. läheks homme, kui sul siis loits on..." Hextor võtaks, inimesed kannatavad ju... “ mõtles ta pahaselt. Siis põikas Feimir mingisse kambrisse. Seal istus üks päkkaripiiga, kes Feimiri küsimise peale neile mõlemale kullavärviga templid käeseljale lõi. Roy vaatas seda võõrastavalt. "Ettevaatusabinõud," ütles Feimir, kui nad jälle koridoris olid.

Veel mõned käänakud ja koridorid ning siis keerasid nad sirgesse pikka tühja koridori, mis tundus minevat mäe alt läbi. Kõndisid päris pikalt ja Feimir vaikis keskendunult. Siis hakkas paistma Roy jaoks mõnevõrra tuttav koht, päkkarite valvepost. Tema mäletas end teiselt poolt, koridori lõpus nurga taga passides oligi ta Ebonyt rünnanud.

Kontrollpunktis näitasid nad oma templid ette, need nühiti maha ja lasti neil edasi minna. Feimir otsis üles kohaliku ülemuse, teatas oma saabumisest ja küsis tööruumi ning arsti. Roy seisis mornilt vaikides ja üritas mitte jalgu jääda, kuni haldjas mingi organiseerimistööga tegeles.

Nad said oma tööruumi, milleks osutus väike omaette kamber lamamisaltari moodi lauaga. Toal oli kaks ust, üks avanes koridori, teine kuhugi taharuumi. Tagaruumis kolistas keegi. Valgus polnud siin maagiline, vaid seinariiulitel põles hulk õlilampe ja küünlaid. Et loitsu ei segaks, mõtles Roy ringi vaadates. "Kena," ütles Feimir tema poole pöördudes. "Asume siis sinu ülesannete juurde."

Roy jäi ootama. Feimir avas tagaruumi ukse ning tervitas haldjakeeles. Seal ladus lühike tõmmu haldjas kandikule mingeid arstiriistu ja pudeleid valmis. Feimir tõmbas ukse uuesti kinni ja tuli oma abilise juurde. "Nii, Roy, sina oled nüüd esimene, kes selle noormehe ette võtab. Ta on Medoralt, nii et ma kardan, et meist kumbki ei oska keelt. Temaga rääkimine jääb sinu hooleks."

Roy: "Mida ma talle seletama pean?"
Feimir: "Vastama küsimustele, kui neid on. Seletama ära, mida temaga tehakse, jootma talle sisse sedasama, mida Ebony eile meile jootis. Rahustama, julgustama... no ma ei tea... Tahad sa ise midagi küsida?" Haldjas tundus küll ise rahustamist ja julgustamist vajavat.
Roy: "Mida me siis temaga teeme?"
Feimir: "Paneme magama, arst võtab vana haava lahti, puhastab ära, siis tuleb minu töö. Ärkamise juures oled juba sina."
"See oli tema soov? Käe tagasisaamine?" küsis Roy.
"Jah," vastas haldjas napilt.

Roy oli juba minekul, kui ülesande olemus talle pärale jõudis ning paanika tekkima hakkas. "Üks küsimus veel, Feimir? Kuidas ma teda rahustan, kui ma seda loitsu vaid sirvinud olen raamatust?" Pealegi oli see ühepoolne, tema oleks teisest aru saanud, aga teine temast mitte. Kuidas hextori moodi pidi ta rahustama ja seletama? Feimir vaatas teda mõnevõrra jahmunult. "Kui muud üle ei jää, kutsud kedagi appi."

"Olidammarat näiteks," pakkus Roy hapult. "Ma ei teinud nalja, kulla mees, kui ma ütlesin, et kõvadest preestritest ja nende tegemistest mitte midagi ei tea. Aga kui sa tahad, siis ma võin tema sõimu sulle ära tõlkida."
"Siis on üks abistav võimalus," ütles Feimir, kui oli hetke mõelnud. "Ma võtan pimestusloitsu maha. Mis mõnes mõttes pole üldsegi hea, sest ta ei peaks hiljem ära tundma neid, kes temaga siin tegelesid."
Roy: "Mida see aitama peaks, kui ta näeb?"
Feimir: "Ta näeb su näoilmeid ja liigutusi. Kuidas siis jääb? Tegutsed pimesi või võtan loitsu maha?"
Roy: "Sina oled siin juhtiv isik, sina otsusta. Mul pole siinsest korrast ja selle tagamaadest nii põhjalikku ülevaadet, et ma otsust teha võiks."
"Hüva, ma võtan loitsu maha," otsustas Feimir. "Ja ta vilistab kõigele sellele, millest ma ei tea," mõtles ta abiline.

Feimir kiirustas tabardi lehvides koridori tagasi, püüdis sealt esimese vastujuhtunud põetaja ning küsis medoralase Rani kambrit. Talle näidati uks kätte. Roy oleks meelsasti kuhugi istunud ja oodanud selle jama tulemusi, kuid haldjas kamandas ta kaasa.

Roy sattus samasse kambrisse, kuhu haiglas hulkudes korraks sisse tormas. Ta mäletas hästi seda luukõhna vast 16-17 aastast poissi ja tolle hirmunud pimedat pilku.
"Võib ju nii teha, et kui ma tema pöialt pigistan, on see "jah" ja kui väikest sõrme siis "ei"," arutles Roy poolihääli, kui oli hetke mõelnud. "Nagunii muud suhtlust olla ei saa, kui jah/ei vastused minu poolt. Siis ei peaks talle nägemist tagasi andma."
"Sina otsustad," ütles Feimir.
"Alati võib ju maha võtta, kui välja ei tule?" arvas Roy.
"Olgu." Haldjas keeras kannalt ringi ning läks minema.

Roy haaras kahe käega peast, kui taipas, et on nüüd täiesti omapäi. Ning tema loitski ei pruukinud pikalt toimida. Poiss tundus olevat pisut kosunud sellest ajast, kui Roy teda esmakordselt nägi, aga hirmkõhn endistviisi.

Kambriasukas oli end hääli kuuldes voodis istuli ajanud. Vaatas tühja pilguga rahulikult sinnapoole, kust hääli ja liikumist kostis. Roy avastas, et mõiste “pime usaldus” sai tema jaoks just uue tähenduse. Ta ohkas alistunult ja tegi oma loitsu ära. Põlvitas siis poisi ette, võttis tal käest ja pigistas pöialt. Ütles nii selgelt kui oskas: "Jah." Pigistas siis väikest sõrme. "Ei." Lisas siis: "Küsi."

Poiss kuulatas tähelepanelikult loitsu ning küsis, kas ta peab midagi tegema. Roy silmitses mõtlikult keskmist sõrme ja mõtles, kas anda sellele tähendus "A kust mina peaks teadma?"

Poiss tõstis aeglaselt käe ja sirutas tema poole. Küsis Roy’lt, kes too on. Too kordas oma ei-jah seletamist. Sellest ei paistnud abi olevat. Poiss kompas ettevaatlikult ta nägu ja õlga. Küsis, kas Roy saab temast aru, ise kätt põse vastas hoides. Roy noogutas ning poiss naeratas, sest tundis liigutust käega.
"Küsi," kordas Roy.
"Mida?" küsis poiss. Roy pani ta käe enda õlale ja kehitas õlgu. Siis pani käe näo vastu tagasi.
"Sa oled preester?" küsis nooruk. Roy noogutas. "Kas sa tahad, et ma midagi teeksin?" Roy raputas pead. "Lihtsalt küsi." Poisi näost paistis arusaamatus. "Kuidas sina minust aru saad ja mina sinust ei saa?" Soh, küsiski, mõtles Roy. Kuidas pidi ta noogutuste ja õlakehituste abil keeleloitsu olemust selgitama? Hextorima Feimir…
"Miks sa tulid?" küsis poiss kobamisi.
Kui tavaliselt õpitakse "tere" ära, siis see õpib "küsi", mõtles Roy. Valjusti aga muigas: "Tõlkima."

Ran ei osanud endale saadetud tõlgiga enam midagi peale hakata. Roy uuris ta käekönti. “Valus?” Poiss ei tõmbunud pingule, keeras vaid pea ära. “See on vana juba.”
"Saab korda," lohutas Roy, unustades, et teine temast aru ei saa.
"Kas sa tahad mu käega midagi teha?" küsis poiss. Roy kahtles pisut, enne kui noogutas. Tegelikult polnud ju tema see, kes midagi tegema pidi. Rani tühi pilk lõi kuidagi särama. "Mida ma pean tegema?"

Roy tõmbas ta ettevaatlikult püsti ning juhtis koridori. Poiss allus kergesti, üritades väga tähelepanelikult iga juhtija liigutust tunnetada ja mõista. Kuulas teraselt ja püüdis orienteeruda.

Feimir oli ukse lahti jätnud, et Roy koridoride labürindis ära ei eksiks. Ran lõi võõraid lõhnu tundes kõhklema, küsis, mis koht see on. Silmist paistis hirmu. Roy patsutas talle julgustavalt õlale ja sikutas edasi, laua poole. Feimir seisis vaikides vaheukse juures, jälgis tulijate liikumist. Osutas lauale. Ran jäi hirmunult seisma. Käsi Roy peos hakkas värisema. Kes teab, mismoodi ta haava kunagi ravitseti, mõtles Roy. Ta võttis oma preestrisümboli ja sättis Rani sõrmed selle peale. Poiss kompas reljeefset pinda ja paistis veidi rahunevat. Kartes, et rahustavad loitsud ei pruugi sellise hirmu vastu toimida, luges Roy üsna võimsa raviloitsu. Poiss punastas järsku ning tema tähelepanu tundus hirmult mujale suunduvat. Feimir sõna otseses mõttes irvitas vaikselt vaheukse juures, käega nägu varjates. Preestrid teadsid hästi, mis juhtub, kui vigastamata inimesele tugev haavaraviloits peale lugeda. Aga Royd see hetkel ei huvitanud, tal oli vaja, et poiss hirmust üle saaks.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 18:10 2. Sept 2005

ROY laskis poisil lauda kombata, enne kui ta ettevaatlikult sinna pikali aitas. Feimir nihkus hääletult vaheukse poole ning oli peagi tagasi väikese klaaspeekriga, mille Royle ulatas. Peekrist tõusev kirbe hõng oli tuttav. Roy teadis, mida see kange raudrohutee sarnane vedelik, milles veel taimelehtede tükke ujus, teeb. Ta toetas Ranile käe selja taha ning surus peekri talle huulte vastu. Poiss maitses ettevaatlikult ning pööras siis kahtlustava pilgu sinnapoole, kus preestrit asuvat aimas.
“Joo,” sundis Roy. Vähemalt tooni pidi Ran mõistma. Mõistiski. Jõi, läkastas natuke, kuid sai peekri tühjaks. Siis taipas, et hakkab kustuma, ning rabas meeleheites Royst kinni. Kuid sõrmed lasksid üllatavalt kiiresti preestrirüüst lahti ning vajusid jõuetult lauale. Roy langetas ta ettevaatlikult selili ning talle meenus, kuidas ta ise pühitsemisel paari lonksu peale kukkus nagu kivi.

Feimir hõikas taharuumi, et võib alustada, ning siis ajas kõhetu haldjas nad mõlemad sinna oma korda ootama. Feimir oli mõnevõrra kaame ning lappas seal oma raamatut. Kuid peagi tuli tohter ning lausus, et tema on valmis, ning Feimir tõusis oma toolilt ja läks.
"Kas mind on veel vaja?" küsis Roy.
"Kuidas tahad. Sa ei sega mind," sõnas Feimir veidi hajameelselt. Roy astus tööruumi ning leidis endale paiga, kust vaikselt toimuvat jälgida sai.

Laud oli juba parasjagu verine, tundus, et kõik käeköndi soonteotsad olid uuesti lahti võetud. Feimir võttis oma hõbedase poolkuu kaelast amuleti küljest, sättis selle haava kohale ketikese otsa kõlkuma nagu pendli ning hakkas keskendudes loitsu lugema. Mõne minuti pärast hakkas luuots aegamisi pikemaks muutuma ning venis ja kujunes vastavalt sellele, kuidas Feimir loitsu lugedes sümboliga manööverdas ning teise käe sõrmedega energiavälja voolis ja kujundas. Roy oli sellest loitsust lugenud, kuid mitte kunagi näinud ehtsat loomist. Aeg-ajalt nihutas haldjas sümbolit tahapoole ning kasvatas luule lihaseid ja nahka peale.

Feimir mässas selle käega tubli tunni või tõenäoliselt rohkemgi, nii et higi voolas ojadena. Viimaks hõõrus uuestiloodud käe veel korralikult üle, kontrollis liigeste liikuvust ning kutsus siis Roy kontrollima, kas tema meelest on korras. Käsi oli täiesti soe ja elus, lihased tundusid muidugi treenimata. Roy ütles, et tema meelest on korras.

Feimir vajus sinnasamasse põrandale istuma ning käskis Royl kedagi otsida, kes magaja tuppa tagasi viiks. Roy tegi selle töö ise ära. Ran pidi veel neli-viis tundi magama ning kaame ja kurnatud Feimir pakkus, et laseb Roy jaoks mõne kanderaami tuppa tõsta, et temagi oma valvekorra ajal veidi silma looja saaks lasta. "Lihtsalt et ta ärgates üksi poleks. Sinu häält ta juba tunneb. Ning käsi tahab aeg-ajalt masseerimist, et vereringe korralikult tööle hakkaks."

Roy istus ja ootas seal kambris. Ta tundis end paremini. Kasulikuna. Siis pikutas ja mõtles, kuni tukkuma jäi. Templipool elas oma igapäevaelu. Askeldamine, nõudekolin, kõnekatked. Ta ärkas kummalise hääle peale ning ajas end kähku üles. Poiss istus voodis, hoidis vasaku käega paremast ning naeris ja nuttis korraga.

Läks päris hulk aega, enne kui Ran kõik oma tunded välja elas. Roy ei osanud temaga midagi eriti peale hakata, kuid ega poiss vist temalt midagi peale kohalolu tahtnudki. Vaikselt, tahtmatult hakkas tekkima küsimus, mis saab temast nüüd edasi. Millal ta haiglast tänavale visatakse, sõnastas Roy selle enda jaoks.

Kui toit toodi, silmitses Roy seda alguses võõrastavalt. Kõige rohkem meenutas see talle kausitäit sipelgamune, milles väikesed liha ja porganditükid. Ran üritas alguses uhkelt ise süüa, aga parem käsi ei kuulanud veel päriselt sõna ning pimedast peast vasaku käega pudrule pihta saada oli kah paras trikk. Royl hakkas ühtviisi kahju nii toidust kui poisist ning ta võttis söötmise enda peale. Rani ei paistnud sipelgamunad häirivat. Võib-olla seepärast, et ta ei näinud, mida sööb.

Ran ütles midagi mõtlikult kahe suutäie vahel – ning Roy ei saanud enam midagi aru, sest keeleloitsu mõju oli ammu läbi. Nõnda ta ütleski. Ran vist taipas seda ise ka natukese aja pärast ning muutus kurvaks. Roy silmitses tema head isu ning mõtles, et küllap oli tema töös hädasti mõlemat kätt vaja, välimuse järgi võis arvata, et Ran on palju rasket füüsilist tööd teinud. Ja ühe käega seda just hästi ei tee, mõtles Roy.

Kui nad oma toiduga ühele poole saama hakkasid, tuli Feimir, pisut unise moega ja pisut kaame veel. Küsis, kuidas läheb. "Sööme sipelgamune porgandikastmes," vastas Roy täie tõsidusega. Feimir vaatas teda väga juhmi näoga. "Misasja?"
Roy: "Ma ei tea. Toodi."
Feimir astus lähemale ja vaatas kaussi. Siis ütles vaevu naeru tagasi hoides: "Roy, need ei ole sipelgamunad. See on teravili. Riis. Noh, umbes nagu kaer... lihtsalt Brettonias ei kasva."

Roy vaatas kaussi tükk aega pisut pettunult."Nojah. Niipalju siis luksustoidust."
"On küll luksustoit," lohutas Feimir. "Seda tuuakse siia väga kaugelt."
Roy: "Milleks see siis nii hea on, et kaugelt tuuakse?"
"Kosutab hästi. Nagu sa ise näed, on poisile tugevat toitu vaja," sõnas haldjas. Ran kuulatas nende jutuajamist ning üritas hääletooni järgi midagi taibata. Feimir astus talle lähemale, nimetas nimepidi ja võttis käest kinni. Kompas seda, painutas liigeseid - ning jäi vist tulemusega rahule. Patsutas poissi õlale ning astus siis eemale.

"Mis nüüd saab?" küsis Roy murelikult.
Feimir: "Temast? Sinust?"
Roy: "Võid mõlemast rääkida."
"Ma räägiksin sellest kusagil mujal meelsamini. Ei tahaks poissi kogemata hääletooniga eksitada," ütles haldjas. Ran kuulas murelikult nende liikumist.
"Ela hästi, Ran, tõnäoliselt me rohkem ei kohtu," patsutas ka Roy talle õlale ja surus kahe käega tema uut kätt. Ran pigistas nii kõvasti vastu kui kannatas ning ilmselt mõistis, mida öelda püüti, neelatas ning vaatas põrandale.

"Mis poisist siis nüüd saab?" küsis Roy, kui nad jutuajamiseks tühja kambri olid leidnud. Feimir silmitses teda teraselt. "Ran on siin veel nädala või paar. Sa nägid ise, et teda tuleb korralikult sööta. Oleks muidugi väga hea, kui sa tema käega tegeleksid, et see korralikult tööle hakkab. Siis läheb ta Medorale tagasi. Ning seal hoitakse tal paar kuud vaikselt silm peal ning võimaluse korral aidatakse järje peale. Tulevikust räägiti temaga juba enne, kui ta siia teele asus, nii et ta teab täpselt, mis temaga toimuma saab."

"Olgu siis nii," sõnas Roy leplikult.
"Ma muidugi ei sunni sind temaga tegelema, kui sa ei taha, aga see oleks talle abiks..." sõnas Feimir.
"Ma lubasin su grupile toeks olla, mitte laatsaretti põetajaks tulla," ütles Roy. "Minust pole siin suuremat kasu."
"Jah?" küsis Feimir pisut üllatunult. "Me kõik tegeleme mõnikord palveränduritega. See on üks osa meie tööst."
"Kuid see pole osa, mida ma oskan," sõnas Roy. "Ma ei saanud isegi selle keeleoitsuga hakkama, mida sa nõudsid."
"Keelega saab hakkama. Ma juba uurisin asja. Anton saab sind selles asjas aidata," ütles Feimir muretult. Tema jaoks paistsid vist kõik keerulised olukorrad lihtsad. "Kui sa ei taha, on teine asi. Ma ei taha sulle kaela määrida midagi, mis sulle on vastumeelne."

"Ma ei ole piisavalt osav, et siinseid soove täita. Samas oleks raiskamine mulle käehoidja tööd anda. Ma oleksin välitöödel palju kasulikum." Roy pidas väikese pausi "Kuid eks sina tead paremini, kuidas tempel oma vahendeid liigutab."
"Mida sa välitöödel teha tahaksid?" küsis haldjas – ja siis hõikas kusagil kaugemal koridoris mehehääl, kas keegi on Feimirit näinud. Feimir kergitas üllatunult kulme, tõusis ning läks koridori, hõikas vastu. Tuli peagi tagasi tolle preestri seltsis, kellele Roy oma eelmisel viibimisel haiglapoolel kandikuga vastu pead virutas. Antonil oli kandikul mingi kullast spiraali moodi asjandus, umbes selletaolisega tavatses Roy ema kodus mune vahtu kloppida. Preester pani selle asjanduse laua peale, otsis taskust mingi teravate otstega ovaali kujulise roosaka kivi, ilmselt kvarts või midagi sellist, pani selle spiraali otsa toetuma ning vaatas Roy poole. "Sina olid see, kes lobisemisel abi vajas?"

Roy noogutas.
"Novot. Järgmine kord kui kõneloitsu teed, pane oma sümbol vastu seda kivi. Siis saab tema sinust ka aru. Saate rääkida nii kaua kuni kivi vastu peab."
"Vastu peab?" küsis Roy kivi poole kiigates.
"Kui enam ei pea, lendab kildudeks," ütles Anton toonil, nagu näeks ta selliseid asju kolm korda päevas. "Ära selle peale ehmata."
Roy: "Ühekordseks kasutamiseks?"
Anton: "Just. Aga sellega saad üle tunni aja lobada, nii et jõuad kõik oma jutud ära rääkida."

Feimir selgitas ka käe peale löödavate kuldsete templite põhimõtet. "Templid on selleks, et sa kontrollpunktist läbi saad. Kontrollpunktid on selleks, et palverändurid uitama ei pääseks. Jah, sa saad nii palju edasi-tagasi joosta kui tahad. Ning templi lihtsalt lähed ja küsid Antoni käest, kui tahad minema hakata. Teiselt poolt tulles võtad templi sealt, kust me tulles selle võtsime."
"Olgu nii," nõustus Roy.
Feimir: "Ja minul tuleb nüüd võtta tempel ning kaduda jooksuga oma koolitükke tegema, et mitte jänni jääda sellega, mida ma ei oska. Sina oled iseenda peremees - jah, siiski mitte päriselt, oleks hea, kui ootaksid ära, mis uudistega Deilas haldjametsast tagasi jõuab."

Seekord läksid nad veel koos tagasi läbi pika koridori ja päkkarite vahiposti.
"Kas õpetajad saabki endale siis, kui juba nii loitsida oskad, et häbisse ei jää?" küsis Roy.
"Kuidas kunagi. Õppimine on alati tervitatav," vastas Feimir. "Ning häbisse jäävad mõnikord ka parimad, nii et ära selle pärast muretse."
Roy: "Lihtsalt mul pole aimugi, mida ja kus õppida."
Feimir: "Kui sind miski huvitab, võin proovida aidata. Või Ebony."
Roy: "Mida ma küsin, kui ma võimalusi ei tea?"
Feimir: "Võimalusi? Endal seisis sul virn raamatuid laual selle kohta, mida teha on võimalik."
Roy: "See oli ju vaid selle kohta, mida ma olen näinud teid tegemas. Kust ma saaksin leida midagi uut?Kiirus, takistuste ületamine... või siis isegi nagu need teie ringid."

"Ma katsun sulle midagi otsida, kui mind jälle raamatukokku pagendatakse," ütles Feimir. "Viimati juhtus see siis, kui ma kehaloomisel ühele tüübile kogemata kuus varvast tegin.”
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 14:20 3. Sept 2005

Ebony oli jätnud sedeli, et läheb Valasse. Feimir haaras käigult keebi, soovis kena päeva jätku ning tormas minema. Ebony oli küll kaasa võtnud vaid mõõga ja keebi, ometi tundus tuba tema asjadest tühjana. Läks Orniga kohtuma, mõtles ROY. Ta üritas ometi kehva enesetunde maha suruda ning õppida.

Feimir tuli paari tunni pärast, pani keebi varna ning vaatas, mida Roy õpib. "Mulle ei meeldi kõuejumalad, kes mu naist tappa tahavad," ütles Roy.
"Mnjah," vastas Feimir mõtlikult. "Sinu naine igatahes elab. Aga Saleni maagidel hakati pärast seda palju terasemalt silma peal hoidma."
Roy: "Kes silma peal hoidma hakkasid?"
Feimir: "Templi omad. Et kes kasutab hävitusmaagiat ja kes seda oskab."
Roy: "Thea tõenäoliselt. Võis ju vabalt tema korraldatud olla. Lubavad maagia vabaks. Naaberriigi printsess lüüakse nende pinnal maha. Hea võimalus oma väed ennast Brettonia eest kaitsma tuua."
Feimir: "Täiesti võimalik. Ethenreli grupp on Calhis, üritab õukonda jälgida ja rohkem selgust saada."

Roy: "Mis selle mahalöödud ratsanikuga sai?"
Feimir: "Ei tea veel, täna-homme peaks ta keha taastatama."
"Nii hullusti läks siis?" küsis Roy õpikult pilku tõstes.
Feimir: "Tapeti ja pandi koos majaga põlema, ütles Rania. Ilmselt öösel ja une pealt."
Roy: "Sellest ma kuulsin."

Feimir vaatas küsivalt Roy poole. "Miskise kääbikuemanda käest," lisas too. Feimir mõtles hetke. "Õigus, Ethenreli kääbikud saatsid Rani..."
"Sellest ei tea mina midagi," ütles Roy.
"Ta tuli läbi Brettonia Valasse. Ethenreli kääbikud jälgisid osa tema teekonnast," jätkas Feimir.
Roy: "Mis ei ütle mulle kah eriti midagi."
"Kas sa tahad, et ütleks? Või mitte?" küsis Feimir. Roy vastas, et ei taha ning haldjas noogutas ja tõi omadki õpikud lauale.

Heatujuline ja veidi lumine Ebony tuli pimedas. Ütles Feimirile, et sai kirja ära anda ning et kontorisse polnud kirju jäetud ning Benno majaga on kõik korras. Royle hõikas, et Ley saadab terviseid. Nad õppisid kolmekesi hilise õhtuni ja Roy öö oli kummalisel moel hoopis rahulikum kui eelmised. Hommikul suutis ta juba korralikult joosta. Ning ette valmistas peamiselt keeleloitsud. Pärast hommikusööki kadus Feimir taas minema ja Ebony hakkas õppima. Õppimise kõrvale oli ta võimeline kausitäite kaupa õunu sööma. Roy õppis samuti, Ebony aitas, kontrollis ja seletas. Roy püüdis küll võimalikult vähe teda segada, aga Ebonys ei paistnud vähimatki vastumeelsust aitamise vastu. Ta oli Calhis harjunud õpetama.

"Ma ei tahaks küll segada, kuid mul ikka ilged süümekad, et sinuga nii käitusin," ütles Roy ühel vaiksel hetkel. Ebony tardus hetkeks, siis tõstis pilgu. "Ära vaeva ennast sellega. Tegelikult tegid sa ju õigesti."
"Kas tegin?" küsis Roy.
"Ma arvan küll," ütles Ebony.
"Sisetunne ütleb, et ma käitusin nagu viimane tõbras ja sul on iga õigus mind põlata," tunnistas Roy.
Ebony pani raamatu põlvedelt lauale. "Ma ju ei põlga sind vähimalgi määral, kui sa pole seda veel taibanud."
"Ma poleks midagi ütlema pidanud," kahetses Roy.
"Miks? Kas sul ei saanud kergem?" küsis Ebony. Roy pani oma raamatu kinni ja tõusis. "Ma ei tea. Ma pean minema."

Ebony jälgis ta liigutusi valvsalt. Noormees paistis ebakindel ja pilk eksles hetkeks kontrollimatult toas ringi. Ta surus käe näo ette ning jalutas välisukse poole.
"Roy? Roy, kas tuleksid korraks siia?"
"Kuhu?" küsis Roy, näoga ukse poole.
"Tule istu siia minu juurde ning anna oma käsi," käskis Ebony.

Roy vaatas teda hetke kahtlevalt, kuid läks siis pimedalt usaldades nagu Ran. Ebony võttis ta käe oma pihkude vahele, surus seda pisut, üritas läbi käe tunnetada Roy meeleolu. Käsi värises natuke. "Roy," sõnas naine rahulikult. "Me oleme mõlemad pühitsetud preestrid. Teenime sama jumalat. Teeme sama tööd. Oleme samas grupis. Miks peaksin ma sind põlgama? Pigem hoolin ma sinust nagu oma nooremast vennast..." Võttis siis oma preestrisümboli ja luges Royle õnnistuse. Läbi sümboli kiirgas tema rahulikku ja puhast jõudu. Pani siis peopesa Roy põse vastu. Too vaatas talle kurvalt silma, julgemata öelda, kuidas tal seest rebib, kui Ebonyt Orniga koos näeb.

"Roy, miski pole ju halvasti praegu. Või on?" küsis Ebony.
Noorem vend, kelle eest hoolt kanda… mõtles Roy. See teadmine tundus tappev. Ta vaatas lihtsalt silma ning vaikis. Ebony vaatas rahulikult vastu. Luges siis teisegi palve. Roy mõistis vaid seda, et naine suunab tema varisevasse hinge oma elujõudu. Talle tulid pisarad silma. Kindlasti oleks neil mõlemal temata kergem, nii Ebonyl kui Ulrikal, nad võiksid elada rahulikult oma elu ja keegi ei teeks neile haiget. Roy tahtis kõigist eemale, kuhugi ära.

"Roy, mis sinuga on?" küsis Ebony palvet lõpetades. Kätt polnud ta ikka veel lahti lasknud.
"Ma tahan kuhugi ära," ütles Roy. "Ära, et mitte koormaks olla."
"Kellele? Mis koormaks?" Küsimused tulid väga rahulikult.
"Kõigile," ütles Roy.
"Ja millega sa kõiki koormad?" küsis Ebony.
Roy: "Iseendaga."

Ebony vajus hetkeks sügavalt mõttesse. "Roy, kas sa mäletad, mida ma tegin Calhis sinu ja Ilderianiga, kui te oma hingejõudu hirmule ja põlgusele raiskasite...?"
"Ma ei saa aru, mida sa sellega silmas pead," sõnas Roy.
"Tähendab, sa ei mäleta... või ei taibanud..." sõnas naine mõtlikult.
"Ei taibanud, mida sa silmas pead," ütles Roy, käsi ikka veel Ebony peos.
"Mida sa nüüd arvad, kas see jääbki sinuga nõnda?" küsis too küsimust ignoreerides.
Roy: "Mis jääb kuidas?"
Ebony: "Et sa jäädki elamist kartma?" Tema toonis võis tajuda mõningast pinget.
Roy: "Mis siis, kui jäängi "elamist kartma" nagu sa ütled."

"Mis peaks juhtuma, et sa end jälle jalule tõstaksid? Ma mäletan sind Calhist, seal olid sa rõõmsameelne ja igati tubli noormees. Mis siis nüüd?" tõstis Ebony häält.
"Ju ma sain täiskasvanuks," nentis Roy. "Sain aru, et mu tegudel on tagajärjed, mis teisi mõjutavad"
"Kõigi tegudel on. Ja siis?" küsis Ebony.
"Mõnedel on rohkem kui teistel," ütles Roy.
"Ei. Mõned arvavad, et nad on halvemad kui teised," nähvas Ebony.

Nüüd läks ka Roy ägedaks. "Et see on ilgelt hea, et Ilderian mu nägugi näha ei taha? Et see on ropult mõnus, kui ma Ulrikale meeletult haiget tegin? Fantastiliselt vahva, et su nõrkushetke ära kasutasin?"

Ebony mõtted tundusid seda kuulates mõnevõrra mujal olevat.
"Muudkui loed moraali ja ise ei kuulagi, mis mul öelda on," tõusis Roy püsti ja tahtis kätt ära tõmmata, kuid Ebony tõmbas ta kättpidi istuma tagasi. Jõuga.
"Mis nüüd!?" käratas Roy vihaselt. Ta hingeldas ning käsi värises Ebony peos.

Ebony silmad olid pilukile tõmbunud. "Ma pole veel moraali lugema hakata jõudnud. Sa kuulad nüüd ehk minu kah ära, või mis?"
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 20:48 4. Sept 2005

ROY lõi talle vastu jalga laua alt, et tähelepanu kõrvale juhida ja siis tõmbas järsult kätt. Naine virutas talle vaba parema käega kõrvakiilu nii et põsk tulitama hakkas.

"Lase lahti!" nõudis Roy.
"Istu!" käskis Ebony. "Ja seleta mulle, kes või mis on sinu meelest üks preester!" Nüüd oli ta karm, keskendunud ja enesekindel. Roy lihtsalt põrnitses vihaselt.
"Istu," kordas Ebony pisut rahulikumalt. "Või kavatsed sa vanemale preestrile vastu hakata?"
"Eks kaeba kuhugi," soovitas Roy. Naine kergitas seepeale vaid nägeva silma kulmu. "Räägi mulle, mis on sinu meelest ühe pühitsetud preestri kohustused."
"Raamatuid lapata, vangikongis konutada, laatsaretis vigaste kätt hoida ja teiste targutamist kannatada," luges Roy talle ette.

"Püsida püsti viimasena, hoida kõrgel nõrkade vaimu ning mitte mõelda ainult enda muredest," nähvas Ebony vastu. "Meil on vist veidi erinevad arusaamad asjast."
"No siis ma teen siin väga valesid asju. Lähen teen õigeid," üritas Roy uuesti tõusta.

"Jõuad. Enne seda tahaksin sinuga võidelda," ütles Ebony. Laskis käest lahti ning tõusis, et Orni tuppa oma mõõga järgi minna. Tuli tagasi mõõga ja käterätiga, mida ribadeks kiskus ja tera ümber mähkis. "Noh?"
"Milleks siis käterätiga vaevata?" noris Roy.
"Ega sa ei peagi vaevama," arvas Ebony ja polsterdas mõõka edasi.
"No viruta siis," laiutas Roy käsi.
"Too oma mõõk, siis vaatame," ütles Ebony.
Roy: "Miks ma peaks?"
Ebony: "Sest mul pole praegu käepärast Ilderiani, keda sinuga koos trenni saata. Tuleb endal teha."
"Stiletti ei taha?" noris Roy närviliselt.
"Ei, tänan. Ma eelistan oma relva." Ebony lõpetas tera mähkimise ja vaatas küsivalt Roy otsa.
"Ma ei taha sinuga võidelda," ütles Roy.
"Aga mina tahan, et sa seda teed. Ja kohe," nõudis Ebony.

Roy läks ust paugutades tuppa. Hetke silmitses ta hindava pilguga akent, aga see oli liiga väike, et välja mahtuda. Siinsed aknad polnud ette nähtud maastiku imetlemiseks, vaid et eluruumidesse ka veidi loomulikku valgust pääseks. Ta kuulis, kuidas Ebony mõõk vastu lauda kõlksatas, virutas siis vihaselt jalaga tooli pihta ning kiskus sama raevuga preestrirüü seljast.

Kolina peale tuli Ebony ja tõmbas ukse hooga lahti, ilmselt kartes, et Roy midagi ebasoovitavat ette on võtnud. Roy seisis ta ees aluspükste ja preestriatribuutika väel. "Roy, ära tembuta. Me ei kavatse teineteist ometi vigaseks lüüa," sõnas naine enam-vähem rahulikult. Roy vaatas talle otsa ja viskas oma rüü voodile.
"Tule. Sulle on seda vaja. Usu mind," meelitas Ebony.
"Ise sa tahtsid," nähvas Roy endale särki selga tõmmates. Ebony seisis lävel, kissitas silmi ja silmitses teda. "Kas mähin su mõõga ära?"

Särk, püksid, käekaitse… "Ma olen juba suur poiss ja oskan ise ka," ütles Roy. Ebony näis hetke kaalutlevat, kas minna ja tõmmata rõngassärk tuunika peale, aga otsustas paigale jääda. Roy mähkis kiiruga kaltsu oma preestrimõõga ümber. Ebony pilku ilmus heakskiit. "Kas tõstame mööbli seina äärde?"
"Ei lähegi värske õhu kätte?" Roy käsi värises mõõka mähkides. Ta ei teadnud päriselt isegi, kas vihast või millestki muust.
Ebony: "Ei, kui me pahandusi ei taha."
"Mina ei tunne ju kohalikku korda," nähvas Roy.

Ebony oli väga keskendunud, nagu valmistuks köit mööda üle kuristiku kõndima. Roy oli marus, Ebony külm nagu jää. Aga mõõka haarama oli ta igatahes väga kiire. Roy ei suutnud ikka veel mõista, kuidas Ebonyl õnnestus teda võitlema meelitada. Ta suunas oma raevu mööblile, laud ja diivanid mürtsatasid hooga seina vastu. Ebony seadis mõõga nii, et löögid tuleksid lapiti. Roy vaatas seda väga pettunult. "Ole nüüd..." Ebony naeratas talle õrritavalt. Roy lõi käega ja läks tuppa tagasi.
"Mis siis nüüd?" küsis Ebony.
"Tuled siia nalja tegema," torises Roy.
"Et kui ennast mõõga otsa visata ei saa, siis kaob huvi ära või?" noris Ebony. "Argpüks."

See viimane võttis Roylt enesekontrolli. Ebony tõmbas talle lapiti mõõgaga hea laksu piki ribisid. Roy äsas vastu, samamoodi lapiti, aga pihta ei saanud. "No tule-tule, ära mängi," õrritas naine ning laksas talle vastu jalgu. Roy võttis end kokku ja lõi kõvemini kui kavatsenud oli. Ebony hammustas valust korraks huulde, kuid naeratas siis: "Tubli poiss." Ta sihtis uue löögi jalgadesse ning imestas ja rõõmustas Roy ärapõikamise osavuse üle. Royd ärritas see naer ning ta lõi nii, et Ebony siidtuunika märgikohast allservani lõhki rebenes ning naise tasane naer hetkeks vait jäi. See polnud mõnitav naer, nagu Roy kartnud oli, pigem sõbralik ja heakskiitev nagu andeka õpilase oskusi katsetades.

Roy hoidis mõõgatera Ebony silmade kõrgusel, et see seal virvendaks ja segaks, Ebony aga ei paistnud seda üldse märkavat, ta isegi keeras pimeda silma Roy poole ja keskendus pimesivõitlusele. Roy silme ees omakorda vilkus ärritavalt kuldne templimärk ning tuunikaräbalate vahelt immitsev verenire kiskus pilgu endale, nii et ta hetk hiljem ribidesse saadud lapitilöögist oigas ja köhis. Ta lõi üha rohkem vihaga ning enesekontrollita. Ebony tegi pettelöögi, kuid löömise asemel viskas oma relva kõlinal Roy jalge ette maha ning tardus paigale, ennast kuidagi kaitsmata. Põrandale tilkus verepiisku. Roy viskas samuti mõõga käest, kuid rünnakut pidurdada ei suutnud ning tõmbas Ebony põrandale pikali. Too oigas ja püüdis teda oma küljehaava pealt ära lükata. Ehmatus tegi Roy hetkega kaineks ning ta laskis vastase lahti.

Ebony ajas end istuli, silmitses oma haava ning hakkas siis läbi valu ometigi naerma. Sirutas käed ja pani need Royle kaela ümber. Noormees paistis üsna šokis olevat. "Roy, mul on nii hea meel... sa oled tubli."

Roy ise ei paistnud küll nõnda arvavat. Ta oli üpriski ehmunud ja murelik. Vaatas haava kähku üle ja kallistas Ebonyt kõvasti, kui nägi, et midagi tõsist pole. Mõõk oli lõikehaava tõmmanud - aga Ebony ise paistis sellest lausa vaimustuses olevat. Hoidis Roy pead käte vahel, sasis ta juukseid, endal rõõmust silmad märjad. Kordas: "Roy, sa oled tubli, sa saad hakkama, sa jääd ellu!" Roy jällegi ei suutnud uskuda, millega ta nüüdsama just hakkama oli saanud. Läks enda jaoks armsale mõõgaga kallale. Royl oli selline tunne, et ta ei taha enam ühtegi mõõka näha.
"Näita nüüd ennast ette," ütles Ebony ja kääris ta särgi üles. "Hakkame lappima."

Roy oli ikka veel šokis. Ebony võttis ta näo oma pihkude vahele ja vaatas silma. "Esimene eneseületamise õppetund - teha seda, mida ei taha, kuid on vaja..."
"See polnud mingi eneseületus. See oli pime viha," vastas Roy ning tundis, kuidas silmad niiskeks tõmbuvad.
"Su hing ei ole elule alla andnud. Poiss, sinust saab veel asja." Ebony suudles teda rõõmsalt põsele ning lükkas ta siis ettevaatlikult põrandale pikali, et haavaga tegelda. Roy silmitses tühja pilguga lage, käsi Ebony käsivarrel. Ebony jahedad sõrmed liikusid ta kehal ning kasvatasid mõõgakriimu kinni. Roy märkas, et Ebony koonerdas loitsujõuga, et mingil juhul ei tuleks üledoosi ega sellega kaasnevaid kõrvalnähtusid. Roy ei koonerdanud, kui omakorda teda ravitsema hakkas. "Aitab küll," ütles Ebony kiiresti. Kui temas ka mingeid tundeid tekkis, siis surus ta need karmilt alla. Õlakriimu ravitsedes tuli Royl paratamatult kogu aeg templimärki silmitseda. See häiris veidi. Siniseid laike oli neil mõlemal üksjagu.

"Ma ei tea mis juhtus. Ma ei taha sulle häda. Ma ju armastan sind," ütles Roy. Ebony võttis ta käe oma pihkude vahele. "Roy, kõik on hästi. Kõik on korras. Sa tegid täpselt seda, mida ma tahtsin, et sa teeksid."
"Ma ei saa sinust praegu aru..." vangutas Roy pead.
"Sa ei peagi. Aga kõik läks hästi," kinnitas naine. Roy võttis tal ümbert kinni ja surus sõrmed juustesse. Ebony tõmbus pisut pingule, laskis end küll kallistada, kuid hoidus vähimatki lootust andmast rohkemaks. Viies ratas, mõtles Roy enda kohta. Noorem vend. Aga see ei muutnud midagi. Peale selle, et ta ei tahtnud noorem vend olla. See mõte oli kole ja tegi haiget. Ometi oli nende vahel piir, mingi sõnatu kokkulepe, mida võib ja mida mitte. See oli talumatu täita, aga Roy teadis, et Ebony peab oma lubadusi.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 10:28 6. Sept 2005

Ebony oli rõõmus ja uhke, kui nad kahekesi elutoa põrandal istusid, ROY vaikne ja küürus. Ta vihkas Orni nii, et seda polnud võimalik sõnades kirjeldada. "Ega sa ei pahanda, et sind lõin?" küsis Ebony. "Mul oli vaja sind sellest tardumusest välja raputada." Roy ei osanud midagi öelda selle peale, ainult kallistas ja ootas, millal hingevalu ta viimaks surmab. Ebony libistas käe õrnalt üle ta selja. "Mäletad, kuidas ma kihutasin teid Ilderianiga ühest trennist teise ja lasksin vaeseomaks kloppida, et te väsiksite enda raiskamisest vihale ja enesehaletsusele?"

"Milleks see trenn siis praegu oli?" küsis Roy.
"Minu meelest aitas see su elujõudu uuesti üles leida," vastas Ebony rahulolevalt ning tõmbas ettevaatliku liigutusega Roy pea oma õla vastu. "Või vähemalt näitas, et see pole kadunud."
"Ma küll ei näe mille jaoks seda vaja võiks minna," nentis Roy.
"Ahah," sõnas Ebony karmimalt. "Kas jätkame?"
"Ei," ütles Roy, "Ma ei taha seda mõõka tükk aega näha."
"Ja ometi hakkad sa seda nägema iga kord, kui ma näen sind kahtlemas. Roy, ma igatsen su naeratust näha. Sellist, nagu Calhis. Seda pole nii ammu olnud su näol."
"Pole ju põhjust," ütles Roy.

Ebony tardus hetkeks mõtlikult ning lükkas siis Roy ettevaatlikult oma õla najalt ära. Tõusis püsti. "Sa kallistad mind ja ütled, et pole ühtegi põhjust naeratada. Järelikult oli see sinu jaoks midagi tähtsusetut, mis isegi naeratamist ei tasu." Tema toon oli etteheitev.
"Ma olen lihtsalt naeratamise asemel nutma õppinud," ütles Roy nukralt. "Ma olin sind kallistades õnnelik. Tõesti olin. Aga see tõi kurbuse, mitte naeratuse."
"Siis on viimane aeg uuesti naeratama õppida. Läbi pisarate kasvõi," tuli Ebony lähemale ja ulatas käed, et teda püsti tõmmata. Roy poleks tahtnud tõusta, kuid vastu ka ei hakanud. "Tubli poiss, Roy. Me saame hakkama, eks ole ju?" sõnas Ebony teda vöö ümbert kallistades.
"Millega täpsemalt?" küsis Roy.
"Elamisega." vaatas naine talle silma.
"Kui sa nii tahad," lubas Roy peaaegu ohates.
"Sa pead, Roy. Kui sa tõesti mind armastad, nagu sa ütled, siis tee mulle seda rõõmu ning pea vastu," nõudis Ebony. "Usu, mul oleks sellest hea meel."

Roy häguseks kippunud pilk selgines tasapisi. Ta sai tasakaalu jälle tagasi. Kuid naeratust ei tulnud ikkagi. Ta võttis ettevaatlikult naise ümbert kinni, üritades kõigest väest mitte pealetükkiv olla. Ebony laskis sellel sündida. "Roy, me ju ei peta omasid, eks? Me... lihtsalt oleme...?" küsis ta kinnituseks. "Ei. Ei peta, mu armas," ütles Roy.

Nad seisid niiviisi kaua ja vaikselt. "On sul hea?" küsis Ebony viimaks väga vaikselt. "Taevalik," sosistas Roy.
"Jaksad sa nüüd naeratada?" küsis naine. Roy pingutas näole pooleks sekundiks naeratuse, mis aga vaikselt kohe hääbus. Ebony vaatas talle naeratades otsa. Ta oli Royst vaid õige veidi lühem. "Kui koristaksime nüüd selle segaduse ära, enne kui Feimir tuleb…"

"Enne ütle, kuidas sinul oli," küsis Roy tasa.
Ebony keeras pea pisut viltu, nagu ta ikka tegi, kui tahtis paremini näha. "Hea. Mul on hea meel, et su jälle elusaks sain." Roy sõrmi oma pihku võttes muutus ta ilme muutub tõsisemaks. "Ma tahaksin üht asja proovida, kui sa lubad..."
"Proovi siis," lubas Roy.

Naine võttis ettevaatlikult ja kõhklevalt Royl käest kinni ja tõstis ta sõrmeotsad oma õlale templimärki puudutama. Keskendus ja kuulatas veidi aega. Roy preestrisõrmusega sõrm hakkas tasakesi surisema. Ta seisis väga vaikselt paigal.
"Mida sa teed?" küsis Roy viimaks ettevaatlikult.
"Tunnetan... Tahtsin lihtsalt teada, mismoodi märk reageerib." Ebony tõmbas tasakesi ta sõrmed eemale. "Ega sul halb ei hakanud?"
"Ei... Kas oleks pidanud?" küsis Roy. "Lihtsalt surises..."

Ebony sikutas riideräbalaid märgile katteks peale. "Ma tean, et selle nägemine on sulle ebameeldiv..."
"Pole tähtis," ütles Roy.
"On ikka. Minu jaoks on." Ebony uuris oma tuunikat ja hakkas naerma - "Jaa, Merdeni elas see üle, aga tavalist trenni mite..."
"Kas sul horisondi tätoveering on?" küsis Roy teemavahetust ignoreerides.
"Ei. Ainult mõõk ja kuu." Ebony kääris parema varruka üles ning näitas. Tätoveering oli pisut ülevalpool küünarnukki.
"Sina lased oma keha märgistada, mina mitte. Selles kogu vahe ongi," ütles Roy.

"Jah, ilmselt küll. Aga see tähendab ka, et meil pole muud sidet peale silmsideme," vastas Ebony ja hakkas oma kohevaid musti juukseid kammima. Roy jäi seda viimast lauset natuke vaagima omaette ja nihutas hajameelselt mööblit paika tagasi. Ebony silmitses kammimise ajal mõtlikult oma püha sümbolit.

"Mis on?" uuris Roy, kui oli diivani paika nihutanud.
"Ei midagi. Mälestused." Ebony keeras oma maarjakasest ketta nii, et Roy seda terasemalt silmitseda võis. Kettas oli kaks täket, mida võis ähmaselt pidada noolejälgedeks.
"Mis need on?" küsis Roy.
"Nooled, mille Fharlanghni vägi kinni pidas." Ebony laskis sümboli keti otsas rinnale rippu tagasi. See jäi täpselt südame kohale rippuma. "Sa ei saa isegi teadma, kus ja millal ma langen..." ütles ta siis tõsiselt.

Roy istus Ebony juurde maha ning vaatas talle otsa. "Midagi ette võtta ei jõuaks ma ju nagunii..."
Ebony noogutas. "Jah. Me ei võitle ju koos."
"Mida sa sellega silmas pead?" küsis Roy rahutult.
"Kui kaua me ühte teed käime?" küsis Ebony vastu. "Kui Feimiri õpingud lõpevad, võidakse meid saata Medorale või Athaiale või kuhu iganes."
"See võimalus on alati," sõnas Roy.
Ebony noogutas. "Aga ma tahan, et sa teaksid, et sa ei pea midagi häbenema enda juures. Ma tundsin vist midagi umbes sama pärast seda, kui esimest korda peeglisse vaadata söandasin. Siis kahetsesin küll, et surma ei saanud. Lamasin päris kaua siinsamas haiglapooles ning mu näo ja silmaga prooviti üht kui teist ette võtta... ja mina mõtlesin - milleks... milleks ometi..."

"Nüüd siis tead?" küsis Roy.
"Tean... Nad püüdsid mind aidata, kuidas vähegi said, aga mina töötasin vastu... tahtsin surra... Tänamatu, kas pole?"
"Nagu minagi..." nentis Roy.
"Ma ei räägi sinust praegu... Lisaks kõhkles Feimir mind oma gruppi võtmast, sest ta polnud näinud rohkemat kui ühtainust võitlust ega saanud selle põhjal otsustada, pealegi oleks mind endi hulka võttes kannatanud grupi tähelepandamatus..." rääkis Ebony asjalikult.
"Miks ta siis ümber mõtles?" küsis Roy.
"Sest pärast kolmeaastast mõtlemisaega jäin endale kindlaks. Pealegi olin Calhis vahepeal paljut juurde õppinud. Ning ilmselt kostis keegi kõvasti minu eest," vastas Ebony mõtlikult.

"Ilmselt seesama, kelle pärast ma sinuga iial ühes grupis olla ei saaks..." sõnas Roy. Ebony tõstis korraks pilgu ning vaatas siis uuesti põrandale, enne kui rääkima hakkas.
"Ta nägi minuga selle põdemiseaja jooksul kohutavalt palju vaeva. Püüdis lohutada ja tuju tõsta igati, julgustada ja aidata... Kuni lõpuks sai temagi kannatus otsa ning ta tegi minuga sama, mida mina täna sinuga - andis vastu vahtimist, ajas vihale ja sundis elama... ning hämmastaval kombel oli sellest abi..." Naine vaatas kõheldes üles Roy poole. "Ära vihka teda, Roy, palun. Sa ei tea pooli asju."
"Ma tean seda, et ta nokib ja norib mu kallal igal võimalusel ning mul rebib seest, kui ma teid koos näen. Seetõttu poleks mul märgist mingit kasu. Ma ei saaks nagunii teiega samas grupis olla... Kui kaua ma vastu peaks?" Roy vangutas maha vaadates pead. Ebony pani kammi ära ning asetas käed Roy õlgadele. Vaatas silma. "On sul suur perekond?"

Roy: "Mõnevõrra..."
"Kas sa oleksid valmis oma pere päästmiseks võlla minema?" küsis Ebony. "Surema selleks, et nemad elada saaksid?"
"Sinu, Ulrika ja pere nimel oleksin," ütles Roy. Ebony noogutas. "Siis peaksid sa teda mõistma..."
"Kui minust pärast seda tänitajast tülinorija saaks, paneks see muidugi kahtlema," vastas Roy kibedalt. Ebony sikutas ta kättpidi diivanile istuma. Istus ise kõrvale, pani käed põlvedele kokku ning vaatas mõtlikult enda ette. "Ornil on seitse nooremat õde-venda... Kõige noorem peaks praegu umbes kümnene olema..."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 11:02 7. Sept 2005

ROY kuulas pigem seepärast, et Ebony rääkis, kui et teda oleks Orni perekond huvitanud. Ebony aga jätkas, rääkides kiiremini kui tavaliselt, justkui õigustades. "Ta isa oli puuraidur, jäi puu alla, kui Orn oli kolmteist ning kõige noorem õde aastane. Ema tervis oli kehv, ta ei suutnud pesupesemisega eriti palju teenida. Orn võttis oma õlgadele nii palju koormat kui sai. Ega tal kerge olnud..." Naine vaatas vilksamisi Roy poole ning kui too ei katkestanud, jätkas. "Muutus õelaks ja metsikuks... pole ka ime, kui sa näed oma peret aeglaselt nälga suremas... esimest korda tappis ta vist neljateistkümneselt... endale ei jätnud midagi, kõik läks nooremate elushoidmiseks.” Ebony tegi uue pausi ja piidles Roy poole. Too vaikis tuimalt. "Feimir tõi ta võllast ära... Pärast seda oli ta veel hulk aega tige ja igatses surra... sellisest asjast pole kerge välja tulla."
"Ja mida see minu jaoks muudab? Et mul on nüüd temast pigem hale, kui tema mõnitamisi kuulen?" küsis Roy karmilt, kui naine talle uuesti otsa vaatas.

"Ta ei mõnita sind ju tegelikult, kui sa järele mõtled. Ta on harjunud igaühele hambaid näitama, ehkki ei mõtle seda tõsiselt," vaidles Ebony.
"Ja sinu käevangus hammaste näitamine põletab mind seest," vastas Roy . Ebony vangutas pead. "Sinna ei saa ma midagi parata. Samamoodi põletaks ilmselt ka iga teine. Me oleme kõik hulludest asjadest läbi käinud. Lihtsalt tuleb välja rabelda."

"Ma pole väitnudki, et sa saad. Või et teisega ei põletaks," sõnas Roy pisut leplikumalt. "Ma lihtsalt ütlesin sulle põhjuse miks me sama teed käia saa. See on kõik. Ja seda ei saa muuta."
Ebony noogutas. "Ma ei sunni ju sind. Mul on lihtsalt kahju, kui juhtub, et me enam ei kohtu."
"Minul ju samuti. Kuid tahaksid sa mind enda lähedale hulluna, kes muust kui Orni surmast mõelda ei suuda?"
"Sul on nagunii varsti oma pere, kellega tahad rohkem koos olla kui meiega," sõnas Ebony.
"Iseasi kas mu pere minuga olla tahab," nentis Roy. "Mida sina teeksid, kui Orn ütleks, et pool tema südant kuulub tegelikult kellelegi teisele?"
"Ma ei tea. Pühenduksin ilmselt rohkem oma tööle," vastas Ebony. "Ning laseksin tal olla nii nagu ta süda nõuab."
"Ja minu naise töö on riigivalitsemine..." ütles Roy.

"Nojah, ainult et tal pole riiki, nagu ma aru saan," ütles Ebony vastu.
"Ja ma kardan seda hetke mil on. Sest siis olen mina tema kõrval," ütles Roy. "Tubane mulliajamine pole minu jaoks. Kuid see ei saa väga palju võllast hullem olla. Ma olen ju ometi siin ja õpin, kas pole?"
"Seda enam peaksid sa praegu end pühendama elamisele, mitte kunagi saabuvaks surmaks valmistumisele, kas pole?" arvas Ebony.
"Ma lihtsalt ei teadnud, kas mul on midagi mille nimel elada," vaatas Roy kõrvale.

"Kas nüüd tead? Pealegi on minu meelest võimalus, et sulle taevas pähe kukub, üsna väike. Lysanderil on lapsed olemas, kui ka Lazar peaks mõne saama, on Ulrika troonipärimisjärjekorras üsna taga."
"Kuni Lazaril lapsi pole, on Ulrika esmajärjekorras," ütles Roy. Osa temast mõtles tagasi hetkele, mil talle tundus, et tal on võimalus – ja siis kustutati see kergelt ja möödaminnes. Noorem vend… Samas oleks oodanud neid mõlemat vist häving, kui miski poleks läinud nagu läks. Ja vähimgi mõte Ornile ajas närvi. Ta küll mõistis, et Ebony vajas seda juttu, aga paljas mõte sellele tüübile pani kõhus keerama. Ning enam iial poleks ta saanud Ebonyle öelda "ma ei teeks ju sulle haiget" – kui ta teda ometi mõõgaga oli löönud.

Ometi oli Ebony olnud kindel, et enesevalitsuse kaotusest hoolimata ei teeks Roy talle viga ning tal oli suur rõõm, et Roy võitles, mitte ei jäänud vaikselt hädaldama. Ja nüüd pidi Roy püsti püsima, tahtis ta seda või mitte.

"Lazaril on noor naine," jätkas Ebony teemat.
"Calh ei pruugi nii kaua vastu pidada," ütles Roy. "Ma pean tulevaks valmis olema."
"Ja kui Calh peab veel kakskümmend aastat vastu. Mis siis?" küsis preestrinna.
"Selle aja sees võib mida iganes juhtuda," vastas Roy.
"Ma arvan, et sa peaksid kõigepealt valmistuma hoopis muuks..." arvas Ebony kulme kortsutades.
"Milleks siis? Lõunasöögiks?" nähvas Roy.
"Et sinu laps saaks sinu peale uhkusega vaadata," ütles Ebony.
"Selleks peab ta mind üldse nägema," nentis Roy kibedalt.
"Just. Mis tähendab, et lõpeta enesehaletsus ning võta jalad alla," käskis Ebony. Temast õhkus enesekindlust ja elujõudu ning ta polnud omas rahulolus siiani märganud viga, mille Ornist rääkides teinud oli. Roy oli veel süngem kui varem. Tema naeratused oli Orn sügavale maa sisse matnud ja seisis ise nende peal.

Ebony käis Orni toas ära ning tuli tagasi, uus tuunika käsivarrel. Läks pesema. Roy põrnitses süngelt oma laual lebavat rusikat ning vaikis. Ometi oli tal säde silmis, kui Ebony tagasi tuli. "Ma lähen haiglapoolele..." ütles Roy oma rusikale, kui Ebony temast oli möödunud. "Hea küll," vastas Ebony, umbes nagu oleks Roy öelnud, et teeb endale paar võileiba.

Roy korjas maast oma mõõga, viis oma tuppa ja harutas kaltsud ümbert. Silmitses verist riideriba, enne kui selle kappi viskas. Ühelt juuksed, teiselt veri, kolmandalt laps... Vaatas siis hindavalt oma mõõka. Sirutas enda ette ja vaatas, kuidas valgus teralt peegeldub. Otsal paistis aimamisi Mõõga ja Kuu ordumärk. Ta silmitses oma vasaku käe peopesa, seal jooksvaid jooni. Amuleti alt hakkas kipitama, miski tegi Kareeni hetkeks rahutuks. Roy turtsatas ja hõõrus rinda õrnalt sõrmenukiga. Ta tõmbas järsu kaarega mõõgaristi oma suu juurde, nii et see näo poole lapiti jäi, teravik lakke suunatud. Hoidis kahe käega ja vaatas kahelt poolt tera aknast välja. Sealt paistis endiselt valge lumine mäekülg. Roy keeras end kõrvale ja tegi järsu torke selja taha, siis kaks sammu ründelöökidega edasi. Kalasaba kuuletus ausalt ja truult. Ta silmitses veel tera sirgust alt üles, korjas siis voodilt tupe ja lükkas mõõga sinna järsu liigutusega sisse, nii et ise seda vasaku käega tavalisele vööl rippumise kohale hoidma jäi. Hingas keskendunult. Ta pidi oma mõõgaga rahu sõlmima. Milline meister küll sepistas mõõga käepidemeks kalasaba? Kust sattus see Royle? Kust selle eelmisele omanikule? Ta oletas, et mõõk on Durmini päritolu, kuid kindel selles polnud. Graveeringud tehti arvatavasti hiljem, nii et mõõgasepp ise ei teadnud, kes ta relvi kandma hakkavad. Ta võttis oma pauna, kallas selle sisu tühja kirjarulli ning pani sinna spiraali ja roosa kivi. Tõmbas preestrirüü selga. Tõstis ümberpaisatud tooli püsti. Hingas aknast sõõmu karget talveõhku ning asus otsustavalt teele.

Ta leidis Rani voodi ees põrandal kätekõverdusi tegemast. Kellegi sisenemist kuuldes tõusis poiss põrandale põlvitama ning vaatas tulija poole.
"Tere Ran!" ütles Roy.
Poiss kuulatas, siis naeratas. Tühja pilguga silmad lõid kummaliselt särama. Roy istus laua taha toolile ja võttis paunast spiraali ja kivi. Ran jälgis ta tegevust pingsalt kuulatades. Roy sättis roosa kivi paika ning hakkas loitsu lugema. Spiraal hakkas laual tasakesi õõtsuma. “Panin küll kindlalt lauale, Hextor võtaks,” mõtles ta korraks, siis aga tabas õõtsumise ühtluse ja korrapära ega lasknud end sellest rohkem häirida.

"Tere Ran!" kordas Roy, kui loitsuga ühele poole sai.
"Tere," vastas poiss üllatunult. Ajas end püsti ja istus kobamisi voodile.
"Ma sain sinust enne aru vaid tänu loitsule. See on ühepoolne. Mõistan vaid mina. Nüüd saad sina minust aru terve tunni. Päras seda on kõik endine. Kordan siis seda minu poolt sulle kõige tuntumat sõna: küsi," seletas Roy.
"Mulle öeldi, et ma ei tohi liiga paljut küsida. Näiteks nimesid," vastas Ran segaduses. "Ja küsida millegi kohta, mida sa ei näe, on raske."
Roy: "Nimede kohta küll. Kutsu siis mind kelleks meeldib."
"Kas sobib, kui ütlen vaid sina?" küsis Ran.
"Kuna me kahekesi oleme, siis pole vist tõesti vahet," arvas Roy. "Igatahes üks asi olgu selge – mina polnud see, kes su käe taastas. Olin lihtsalt taastajaga kaasas. Tõlgiks," lisas ta pisut hapult.

Tõlgi nimetamise peale puhkes poiss lõbusalt naerma. Roy turtsatas korraks ise kah naerda, kuid vakatas kohe vait.
"Vaat tõlki oleks mul tookord küll vaja läinud, kes oleks seletanud, mida minuga tegema hakatakse. Pimesi oli ropult kõhe," naeris Ran.
"Sa said minult jah/ei küsimusi küsida. Rohkemaks polnud ma suuteline. Ehk oli midagigi abi," sõnas Roy.
"Pisut. Kas sa töötad kogu aeg siin?" küsis poiss ettevaatlikult.
“Ei. Ma olen õpipoiss, kui nii võib öelda. Ma õpin, mitte ei tööta,” vastas Roy, neelates viimasel hetkel alla sõnapaari “siin haiglas”. Lisas hoopis: “Pea meeles – meil on rääkimiseks vaid tund, kuid nagu ma aru saan, jääd sa siia veel üsna pikaks ajaks."

Ran noogutas. "Mul käib kõigest toimunust arusaamine siiani üle jõu."
"See ju ongi eesmärk," ütles Roy. "Kui keegi ei tea, siis ei saa ka keegi siia midagi halba tuua."
"Jah, ma saan sellest aru. Imedest ei peagi inimene aru saama, kuidas need tehtud on," vastas Ran leplikult. "Aga ma ei suuda siiani lõplikult uskuda, et sellega hakkama sain."
"Millega siis?" küsis Roy.
"Nad nimetavad seda palverännakuks. Sa peaksid ju teadma, kui sa siin õpid?" Rani toon muutus kahtlevaks.
"Õppinud olen ma siin tublisti alla nädala," nentis Roy.
"Siis muidugi... Mulle näidati, kuhu pean välja jõudma, ning selleks oli kolmkümmend kolm päeva aega..." hakkas Ran õhinal seletama, kuid tõmbus siis tagasi. "Ma loodan, et pole liiga ebaviisakas."

"Kaua sa siin olema pead?" muutis Roy teemat.
"Ma ei tea täpselt, nad ütlevad, et pean kosuma, enne kui saan tagasi minna ning iseseisvaks hakata. Sellest on muidugi kahju, et ei tohi kohe koju minna, aga lubadus on lubadus. Pealegi on neil õigus, et pole vaja endale ebasoovitavat tähelepanu tõmmata," ütles Ran kätt masseerides.
"Kuidas sa siis oma kätt kodustele seletad?" küsis Roy.
"Ma ei tohi minna sinna varem kui kolme aasta pärast. Siis saan öelda, et sattusin kusagil kokku väga võimsa preestriga," seletas poiss pisut kurvalt.
"Mida sa ka tegid," kinnitas Roy.
"Jah. Aga siis ei saa enam määrata kohta, kus see juhtus," ütles Ran. "Ega aega." Pidas väikese pausi ja jätkas: "Nad ütlevad, et ei täida kõiki soove, vaid ainult tõsiseid. Neid, mille täitumiseks inimene on valmis pingutama."
"Mida sa siin oma kosumise ajal teha kavatsed?" küsis Roy. Tal oli kummaline tunne istuda siin tillukeses kambris templi esindajana. Ran naeris. "Mida pimedana teha saab? Ootan, millal loits maha võetakse. Tunnen ennast nagu nuumpõrsas ja mõtlen kahtlustavalt pannist."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

EelmineJärgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6