Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Brettonia

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 21:57 7. Mai 2005

Ran on väga mõtlik ja sööb hajameelselt. Väsinud, aga palavikku pole. Mia proovib esimesena toitu. Poiss sööb natuke, siis paneb taldriku kõrvale ning vaatab MIAle häbelikult otsa. Mia istub rätsepaistes voodil, vaatab küsivalt ja rahulikult talle otsa. Ran sirutab väga aeglaselt ja ettevaatlikult käe ning puudutab sõrmeotstega Mia juukseid. Siis tõmbab käe tagasi ja tõmbub kuidagi alandlikult kössi. Mia naeratab. Koristab nõud ja annab märku, et aeg magama minna. Ran vaatab igatseva pilguga oma pooliku kausi poole. Mia annab selle talle ohates tagasi. Söögu vähemalt ruttu. Ran vaatab andekspaluvalt talle otsa ning sööb kiirustades edasi, ehkki tundub, et söök ei taha alla minna. Mia imestab, aga et seda mitte välja näidata, tegeleb oma relvadega, ise väsimusest poolsurnud. Iga päevaga on kiire teelolek raskemaks ja kurnavamaks muutunud, vähesed unetunnid annavad tunda.

Kui Ran on söönud, tõuseb ta ja viib ise kausi lauale. Heidab siis kuulekalt asemele. Mia kustutab lambi, vaatab veel paar hetke aknast välja, ja siis magama.

Hommikul soovitab kõrtsmik minna kääbikukaravani jälgi pidi, et need läksid Cornasse. Saab teed pisut otsemaks. Mia võtab lahket nõu kuulda. Kääbakatel pole üldse kombeks maanteed kasutada, kui võimalik, ilmselt selleks, et ei küsitaks nende koormate kohta. Kõrtsmik näitab talle rajaotsa kätte, seda on üsna kenasti peidetud. Öö tuleb keset steppi veeta, aga õnneks pole eriti külm. Järgmise päeva õhtuks on nad stepist väljas, Corna ristmikul ja soojas kõrtsis, inimeste keskel ja seltsis. Kord või paar päevas nähakse ikka kotkast kõrgel, aga pole aru saada, on seesama või mingi muu.

-----------------------
Greifi saani jälitavatel ROYL, WILLIL ja Deilasel on hommikul varane äratus. Pärast tunnist rändamist leitakse eesläinute laagriplats. Saan tundub olevat öö läbi edasi liikunud, mõnikord hobusepuhkamise peatusi tehes. Kääbakad on saanihobuste töö kergendamiseks ilmselt nööridega aidanud saani edasi lohistada, kus on võimalik olnud mitmekesi kõrvuti sõita. Kiire pilk peatuspaigale leiab näritud konte ja muud rämpsu natuke. Isegi telk on olnud ja üsna suur lõke, tüübid on enesekindlad. Veel tund aega sõitu - ja nad leiavad lumest kaks ammunooltega kääbakalaipa.

Deilas lisab kiirust, sõidab üles mäkke. Will kappab talle järgi. Roy silmis välgatab miski, ta peatub ja loeb kiire teeleminekupalve. Mõni miil lõunas on musti täppe näha, kui kõrgelt mäeküljelt vaadata. Mingi suurem must täpp paistab ka, mille ümber käib sebimine, ja kaugemal paistavad veel mõned täpid. Minek on lõunasse ja ees paistab juba merejää. Ka nende taga paistavad mingid kaugemad täpid, kuus tükki. Jälitajatel on omakorda jälitajad…

Roy: "See, et seal tõenäoliselt saani ümber sebitakse, ei meeldi mulle üldse..."
Will: "Ega see mullegi meeldi." Aga Will on esimene, kes märkab, et saan seisab seal tühjalt, ilma hobusteta.
Roy: "Jätsid saani maha?"
"Tundub nii," ütleb Deilas silmi kissitades. "Aga oma jalaga ja sadulata ja väsinud saanihobuse seljas ta kaugele ei lähe..."

Sumatakse läbi lume edasi nii kiiresti kui saab. Vastu kappab tühja sadulaga hobune. Roy püüab selle kinni, kuid laseb pärast kiiret ülevaatust minema. Tundub, et kääbakad on kellegi jälitajatest maha võtnud, arvab Deilas. Mis muud ikka. Roy ei lasku sellest lähemalt vestlema.

Vastu liikuv väiksem täpp osutub haavatud kääbakaks poni seljas. Roy lõikab tal tee ära. Kääbakas üritab eest ära keerata.

"Kobi Greifi nimel siia, va suli," hõikab Roy talle, kui kuuldekaugusse jõuab. Kääbakas vaatab korraks otsa ning üritab minekut teha.
"Kas sa tead, mis kaupa Selah' kaupmehed müüvad?" hõikab Roy talle järele. Kääbakas jääb pidama, aga on ikkagi valmis iga hetk vehkat tegema. Roy ratsutab rahulikul sammul lähemale ja kohmitseb vasaku käe kallal. Kääbakas ootab, põrnitseb, amb käes, aga lasta ei saa, sest käest haavatud. Küsib siis: "Mis tahad?"
"Mis juhtus?" uurib Roy lähemale liikudes.
"Lähedale jõudsid. Võtsime hobused lahti. Osa läksid kaasa, me jäime jälitajaid kinni pidama," seletab kääbik, kuni Roy ta käehaavaga tegeleb. Kõõritab umbusklikult, küsib siis: "Olete tema omadest?"

"Kas sa siis ei näinud?" küsib Roy vastu ja sikutab varruka käekaitsmele paremini peale. Kääbik noogutab ja ütleb: "Saan teid otseteed viia, tema ei oleks sealt läbi saanud."

Kaugenev Deilas tõmbab hobuse korraks pidama, vaatab, mida see Roy seal askeldab. Will jääb samuti seisma. Deilas hõikab Royle, kas tal läheb kaua? Natuke on riidenarmaid haava sisse kleepinud. "Püsi paigal," tõmbab Roy noa ja uritseb haava puhtaks. Kääbakas vannub omakeelselt pikalt ja ilmselt ka mahlakalt, et mitte karjuda.

"Kohe valmis," hõikab Roy Deilasele, kui noa välja tõmbab.
Deilase silmad lähevad suureks, aga siis rahuneb maha, kui näeb, et nuga mõrvamiseks ei kasutata. Kääbakas igatahes paneb hoopis mägede poole ajama, kui Roy ta ükskord lahti laseb. Vaatab tagasi ja ootab teisi järele.
"Lähme siis... ta lubas otseteed juhatada..." hõikab Roy.
Deilas keerab kõhklemisi oma hobuse järele, Will samuti, aga mitte nii kõhklemisi. Teevad kääbaka sabas parajat lumerallit.

Greif ja ta saatjaskond lähevad ringiga ümber seljandiku, kolmik läheb kääbaka juhtimisel otse üle. Will käib korra hobuse seljast hanges ära, ühel järsemal langusel sukeldub kenasti üle hobuse pea. Kääbakal pole häda midagi, läheb ees nagu mägikits. Will ei ehmu kukkumisest, on hullematki üle elatud. Umbes kolmveerand tunni pärast hakkavad nad laskuma rannale. Roy näeb esimesena mööda mäekülge alla laskudes, et all käib lahing. Kääbakas jääb põõsaste vahele pidama, hindab olukorda, siis võtab ammu.

Roy loitsib, Deilas liigub pisut eemale, seab vibu valmis. Nemad asuvad metsasel mäenõlval, all võitlejad enam-vähem lagedal, vaid mõned madalad hajusad põõsad on seal lumest turritamas.

Pilt, mida all põõsaste vahelt nägema hakatakse, on järgmine: Greif saduldamata hobusel on umbes sadakond meetrit eemal, kisub hobuse seljas kiiva, sest ammunool on külje sees ning pole ka jaluseid, millele toetada. Laseb sellest hoolimata ambu. Seitse kääbakat on hajusalt tema ja pearahaküttide vahel ning käib tuline nooltelaskmine. Deilas palub kääbakal ennast pearahaküttidele selja taha juhtida. Greif ja kääbakad taganevad tasapisi. Will ja Deilas lähevad koos kääbakaga tuldud teed pisut maad tagasi, et langenud kääbakate laipadest juba üle trampinud pearahakütte selja tagant rünnata.

Roy arvestab, kuna nad võiksid kohale jõuda ja rihib end lähema kääbakalaiba juurest ambu haarama, kuna ta vibu on ju endiselt Willi käes. Greifini on sadakond meetrit, ammud vedelevad kaugemal. Pearahakütte on hetkel kuus, üks on laip ilmselt ja kaht kääbikulaipa näeb Roy ka. Ründajad hoiduvad hajusalt, mitmemeetriste vahedega.

Hop-Hop kihutab uljalt nooli ründajate pihta. Greif ei saa eriti tihedalt lasta, sest nool on samas küljes, kus jalg vigane, kisub paremale kõverasse. Pearahakütid on lehvikuna laiali, suruvad kääbakaid ja Greifi rohkem troppi kokku ja vastu mäge. Sadulast maha ei riski keegi tulla, et täpsemalt lasta. Käib ettevaatlik taganemine ja pearahakütid suruvad peale. Mida Deilas ja Will teevad, Roy ei näe ega kuule. Ta liigub mäekülje puude vahel varjudes Greifile lähemale, hobune ratsmeidpidi järel, et Greif saaks saduldatud looma selga ümber istuda. Hop-Hop on talle hetkel lähemal kui Greif praegu, otsib paaniliselt pilguga kohta, kuhu Greif saaks mäeküljele taganeda, et poleks liiga järsk ja ei kukuks. Roy vilistab tasakesi kääbakaplikale. Hop-Hop pöördub ja jääb teda jõllitama - ja samas lastakse tal poni alt maha. Hop-Hop jääb jalgapidi kukkuva poni alla ning Roy tormab teda välja sikutama. Kääbakaplika rabeleb ennast ise poni külje alt välja, Greif liigub kummargil lähemale, ilmse kavatsusega teda oma hobusele tõsta. Hop-Hop karjub talle, et käigu Greif va raibe minema ometigi. Siis märkab ta Royd ja kobab ammu järele.

Greif märkab Royd alles siis, kui too on paari meetri kaugusel, hobune sabas. Ta naeratab lootusrikkalt. Hop-Hop on pigem seda nägu, et kohe saab Roy temalt noole. Roy ei tee temast väljagi. Üritagu ta vaid vigase jalaga ambu vinnastada. Greif hõikab Hop-Hopile, et jätku järgi, omad. Hop-Hop vastab kääbakakeelse loenguga, mis on ilmselt pühendatud Greifi kergeusklikkuse teemale sõprade valimisel.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 23:26 10. Mai 2005

ROY tõmbab Greifi külje seest noole välja ning loeb haavale raviloitsu peale. Greif tänab aadlimehele kohase viisakusega. Roy käsib tal lõuad pidada ja hobust vahetada, kui saab, ise viskab närvilise pilgu jälitajate poole. Greif vaatab samuti sinnapoole, kus lahing käib, ja Hop-Hop sõimab kõigest jõust valimatute sõnadega, et Roy Greifi minema viiks.
"Kolm tegelast peaksid neile kohe selja taha jõudma..." vastab Roy talle lohutuseks.

Greif katsub oma hobuse küljetsi Roy oma kõrvale saada. Roy aitab teda, kuidas saab. "Ja sina, Hop-Hop, võiksid sõnade asemel ammunooli loopida," käratab kääbakaplikale.
"Võta Hop-Hopi amb," ütleb Greif Royle, ise katsub kätele toetudes end ühelt hobuselt teisele vinnata, enne viskab kõik oma kraami maha. Vasaku jala saab kenasti üle, paremat annab lohistada, pealegi on see tema jaoks üpris valus ettevõtmine. Aga ta surub hambad risti ega kurda. Kui sadulas, sätib jalad jalustesse ning palub oma ambu ja Hop-Hopi. Roy korjab mõlemad lume seest üles. "Kuidas jalg on?" küsib ta Hop-Hoppi turjapidi üles tõstes ilmetu tooniga. "Ära puutu mind!" käratab plika ja üritab eemale roomata. Roy kahmab ta endale üle õla rippuma. Kääbik sõimab, taob oma pisikeste rusikatega vastu selga ja üritab üle selja maha vingerdada. Roy väänab südametäiega pisut plika hobuse alla jäänud jalga. Hop-Hop karjatab korraks, võpatab, ja jääb siis lõdvalt üle õla rippuma.

Roy: "Ää rabele, kullake. Valus hakkab." Ise mõtleb, et vist väänas liiga kõvasti. Greif hüüab midagi ebaselget, aga väga murelikku ning ratsutab lähemale. Roy avastab kääbakat sadulasse tõstma hakates, et plika on allapoole õlga ammunoole selga saanud. Kui ta poleks Roy seljal rippunud, oleks tolle noole saanud Roy …

Greif paistab väga murelik, ütleb, et peaks pisut varju liikuma - aga tõstab plika endale põiki üle sadula nii, et temaga kohe tegutseda saaks. Roy võtab kõik oma preestrioskused kasutusele.

Roy: "Ma hakkan loitsu lugema, loe kolmeni ja tõmba nool välja. Kui ma seda ise teen, võib ta vahepeal VÄGA palju verd kaotada."
Greif noogutab, katsub põlvedega närvilist hobust paigal hoida, hoiab ise jalavalust hambad risti, aga teeb mis vaja. Roy paneb kogu oma jõu ja oskused mängu ning Hop-Hop hakkab uimaselt silmi vidutama. Royd nähes kostitab teda mingi karmi ja põlgliku kääbakakeelse väljendiga, mispeale Greif ta vägagi tigedalt vait käratab.

Deilas seab end soodsasse positsiooni ning laskma, aga tulekut kuuldakse ning kaks äärmist pearahakütti liiguvad vastu. WILL seab end ka laskma. Kaks tüüpi tulevad suure hooga peale, ambu mõõga vastu vahetades. Deilas tõmbab vibu vinna ning hõikab siis tavakeeli, et mehed, kas on abi vaja või saate üksi kätte? Ründajad löövad hetkeks kõhklema ja Deilas laseb elegantselt nooltel minna. Mõlemad saavad kenasti nooled keresse. Nende vihased röögatused tõmbavad kenasti teiste tähelepanu. Will ei hakka täpse sihtimisega vaeva nägema, nooli tal jagub. Tagumine pearahakütt hakkab vandudes noolt oma reiest välja tirima ning peab seetõttu mõõga ära panema. Teejuhist kääbakas kihutab samale tüübile ka ammust noole reide, et rohkem tegemist oleks.

Lagedalt tuleb veel üks vaatama, mis toimub. Will saab ka järgmise noole pihta. Deilas tõmbab esimese lasuga selle tüübi hobuselt maha, kes nooli jalast noppis, teine läheb napilt mööda. Kääbakas laseb ammunoole uuele tulijale saapatalda kinni. Mis Royst saanud, pole aimu, mäekülje põõsad jäävad vahele, aga ka sealpool tundub madinat. Veel kaks kääbakat on kukkunud. Will muutub enesekindlaks ning karistus liigse julguse eest on kärme tulema – ta laseb viimast selja tagant rünnata üritanud kääbaka ponile kogemata noole sisse.

Will: "Assa raisk!"
Kääbik kostitab teda valimatute väljenditega, kui on sunnitud poni seljast lumme hüppama.
Will hüppab hobuselt ja tõmbab mõõga. "Tagane ja kasuta vibu!" käsib Deilas. Will kuulab sõna, kasutab hobust kilbina ning laseb. Teenib järgmise tabamusega Deilase heakskiitva pilgu. Deilas ise kihutab rõngassärgimehele noole kaela. Ammukääbik läheb nõlval hooletuks, poni libiseb allamäge ja kääbik on laskmise asemel sunnitud kukkumisele pühenduma. Edasi ühineb ta lagedal maal sõdivate kääbakatega, kuna ta juba nagunii tagumiku peal mäest alla sõitis.

ROY tõmbab kääbiku ammutupest peotäie nooli ja suskab endale kirjamärssi, jättes ühe noole kätte. Vinnastab siis ammu, mille lumest üles korjab. Kaks kääbakat on langenud, aga ründajaid on jäänud vaid kolm. Teised kolm tunduvad kaugemal põõsastes madistavat. Üks kääbakas üritab põõsaste poole appi minna, aga sealt tuleb vibunool ta ponile sisse, nii et kääbakas on sunnitud vandudes lumme hüppama. Roy vaatab hindava pilguga olukorda. Talle kõige lähemal on tüüp rõngassärgi ja bastardmõõgaga, tagapool üks rõngassärgiga ja üks nahkturvisega ammukütt. Roy kütab noole sellele, kes kõige lähemal. Greif maadleb ta selja taga vaheldumisi kääbikuplika ja ammu ja hobusejuhtimisega. Bastardivend kuulutab Roy ohuks number 1 ja tuleb peale. Roy viskab ammu lumme ja tõmbab oma ustava ordumõõga. Samas kuuleb ta selja tagant ammu plõksatust ja tüüp saab noole rindu - mis vähendab tunduvalt ta hoogu.

Deilas saab ammunoole paremasse käsivarde nii, et vibulaskjat temast enam pole. Viimane tulija lööb WILLI noolest sadulas vaaruma. Deilas võtab oma pika mõõga vasakusse kätte ja liigub Willist mööda ammukütile vastu. All ilmuvad nähtavale veel kaks taganevat ammukütti. Üks neist pöörab end nõlva poole ja laseb. Will tunneb tugevat hoopi ribidesse ja röögatab valust. All ilmub ta vaatevälja Roy, kes äsab teisele ammuküttidest mõõgaga vastu kaela…

Will laskub põlvili ja tõmbab noole välja. Haav veritseb kõvasti. Kõigepealt lõi tuimaks, aga siis hakkab valus. Will tõmbab särgisabast tüki ja üritab endale sidet teha. Ammukütt taganeb Deilase ees mäest alla. Roy peab all mõõgavõitlust. Will vajub hingeldades ja oiates selili hange. Hobune seisab nõutult ta kõrval ja nuusib.

Roy saab rõngassärgimehe maha ning vaatab ringi. Natuke raginat kaugemal põõsastes, tagumiste kahe ammukütiga madistavad kääbikud, Greif laeb uuesti ambu ning naeratab pisut vabandavalt, kääbikuplika istub lumes, triigib oma jalga ja valab pisaraid oma poni pärast. Viimased ammukütid taganevad. Roy ründab neist ühte, teine laskis oma noole põõsastesse ja üritab minema saada. Võsast üritab veel üks vennike välja taganeda, ümber keerata ja lahkuda, Deilas sabas. Deilasel on mõõk vasakus käes, parem ripub kasutult, hobust juhib haldjas põlvedega. Roy on otsustanud, et lahinguväljalt ei lahku keegi ja neile tuleb esimesena ära teha, kes minema minna plaanivad. Kasutab teedejumala väge mõõgana ning lööb sellega kaugemat taganejat. Will näeb all mingit sähvatust, aga ei saa päriselt aru, mis juhtus. Ta ajab end vaevaga jalule, korjab oma ehk täpsemalt öeldes Roy vibu lumest ja üritab hobusele ronida. Roy lahmib all mõõgaga nagu hull, hakib kõiki ja külvab segadust, ei vali kedagi kindlat välja lõplikult. Greifi nooled teevad ära selle, mis Royl tegemata jääb. Greif on samuti lähemale nihkunud, üritab Roy seljatagust kaitsta. Hop-Hop püüab ja meelitab taamal longates ühe langenud kääbiku poni. Viis ellujäänud kääbikut kihutavad huilates kaarega mööda, üritavad põgenejatel teed ära lõigata. Deilas ratsutab lähemale, hõikab, et Will sai pihta.

Roy: "Kus?"
Deilas osutab ülespoole, sinna, kust tuli, ja Roy pistab nõlvaku poole jooksu. Will ise laskub talle aegamisi vastu, vibu käes. Roy vaatab ta üle ning tunneb vaikselt heameelt – poiss on ise noole välja tõmmanud ja üpris osavalt haavale sideme teinud.

Kaks laipa vedeleb mäejalamil, kääbakad korjavad omasid kokku, luudivad võõraid ja püüavad suuri hobuseid. Roy teeb Willi haava korda. Deilas ratsutab lähemale ja küsib, kas keegi aitaks tal kätt siduda, üksi on seda vilets teha. Roy avastab, et haldjal on üpris halb auk pisut ülalpool küünarnukki. Ning avastab ka, et kogu selle haavalappimise peale pole tal enam jaksu seda korralikult kinni kasvatada.

Roy käib lahinguvälja läbi ning loeb teeleminekupalve neile pearahaküttidele, kes veel elus. Siis saadab nad pikale teele. Ka langenud kääbikutele loeb ta teeleminekupalve, soovides neile muuhulgas palju näppujäävat seal, kuhu nad nüüd lähevad. Ehk täpsemini: "Olgu teie teel Olidammara juurde palju ripakil asju". Hop-Hop jälgib seda üpris vapustatult, kuid ei kommenteeri kuidagi. Siis tehakse lahingupaigast kärmesti sääred.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 11:59 19. Mai 2005

Metsadeni pole palju maad jäänud. Kaasa võetakse ka pearahaküttide hobused, keda kiiruga kätte saada õnnestub. ROY küsib valjusti, ega kääbikud mingeid pabereid või asju leidnud. Paberite kohta raputavad kääbakad pead, asjade koha pealt on vait.
Roy: "Hextor küll, ma ei taha teid paljaks röövida. Lihtsalt tahtsin teada..." Selle peale ratsutab üks kääbik lähemale ja pakub talle tulerauda ja tubakakotti. Teised püsivad hoolikalt vait, ehkki sadulataskud on pisut rohkem pungil kui varem.
Roy: "Otsin lihtsalt midagi silmatorkavat. Sõrmus, kaelaehe, midagi, millega võiks määrata, kellega täpsemalt tegu oli."
Üks kääbakas ratsutab lähemale ja näitab odavat vasksõrmust kirjaga "Armsamale". Rohkem Roy ei küsi. Näidatakse ka paari pistoda ja ühte käekaitset.

Greif küsib valju häälega arvamust, kas minna mägede vahelt või üle jää.
"Minul pole merejääl ratsutamisega mingit kogemust, niisiis ei oska midagi pakkuda," tunnistab Roy. Deilas uurib maastiku kohta, Hop-Hop kirjeldab. Metsane mäekuru, mööda jääd ümber mägede minnes oleks tee siledam, aga lume all võib lahvandusi olla.
Will: "Metsane mäekuru tundub ohutum." Greif tundub ka seda meelt.

Minnakse teele. Greif asub uljalt rivi etteotsa, Hop-Hop hoidub sabasse. Willile tundub, et minnakse kord juba tuldud teed pidi. Roy hoidub Greifi lähedusse, kääbakad sätivad end üldse rivi lõppu, et jäljed võimalikult ära trampida. Natuke on lund sadanud vahepeal, rada päris näha ei ole, kuid kohati võib seda aimata. Will on endale hankinud rõngassärgi ja seljakoti.
Õhtuks jõuavad nad läbi metsa esimesest mäest mööda - ja siis keeratakse kahe mäe vahelisse kurusse, lõuna poole. Will märkab enne ja Roy kohe pärast teda eespool tuld. Hop-Hop trügib rivist mööda ja läheb ees minema. Will näeb kaugel ka merejääd kuuvalgel läikimas. Roy tundub vaikne ja sünge.

Mõne aja pärast hakkab paistma suur maja keset metsa. Roy pole kuulnudki, et siin üldse mingit maja võiks olla. Seda kanti peetakse üpris asustamata alaks, röövlite ja kääbakate pärusmaaks. Ning maja on ehitatud varjatud kohta. Hop-Hop ratsutab peagi maja juurest vastu, ütleb midagi Greifile. Mispeale Greif keerab end teiste poole ja hõikab, et tal on au paluda kõiki enda külalisteks.

Maja juures tundub liikumist ning elult umbusku õppinud Will seab vaikselt ammu valmis. Hop-Hop küsib seda märgates tigedalt, sai Will kõvasti põrutada lahingus. Hoovis on valgus. Greif ratsutab sinna julgelt esimesena sisse. Külalised võtab vastu neli tursket tubakalõhnalist tüüpi, kellel paistab väga hea meel Greifi saabumise üle. Võetakse sõbralikult hobused vastu, viiakse talli, mis kummalisel kombel asub maja esimesel korrusel, mitte eraldi hoonena. Tüübid on üsna karvased, metsikud ja kasimata. Umbes nagu meremehed, seda piraadimat sorti.

Tuba on köetud ja supipada aurab pliidil. Uksest sisse astudes jääb silma vastasseinal rippuv suur greifivapiga vaip. Kääbakate seas tekib supipada nähes elevus ja Greif käsib kõigil end koduselt tunda. Ise jagab oma karvikutele vaikselt mingeid korraldusi. Will sosistab vaikselt Royle: "Üks tüüp peitis kärmesti kasuka alla nahkpaela otsas rippuva puust amuleti sinise ämblikuga."
"Ma ei imesta ausaltöeldes..." vastab Roy.

Kääbakad peale Hop-Hopi söövad mõnuga, Hop-Hop on raskemad riided maha võtnud ja istub teistest eemal nurgas, selg vastu seina, tundub väga väsinud. Roy võtab supikausi ja eraldub samamoodi kuhugi nurka. Will ja Deilas lähevad ülakorrusele magamiskohti üle vaatama. Greif jagab vaikselt korraldusi, istub akna juures, jalg pingile tõstetud, karvikud siis jooksevad ja askeldavad. Kääbakad hakkavad vaikselt ülakorrusele ära kobima, kui supp söödud ning ponid üle vaadatud. Karvikud tassivad mingeid kotte sahvrist talli, ühest kotist hõngab tuntavalt singilõhna.

Roy paneb tühja kausi enda kõrvale maha ja toetab oma lauba kätele. "Mis viga?" küsib kääbikuplika pisut tõredalt, aga mitte kurjaga.
Roy: "Miks see sind peaks huvitama?"
Hop-Hop kehitab õlgu. "Ega huvitagi. Tahaks lihtsalt aru saada ükskord, mis mees sa selline oled."
"Ma olen sulle põnev?" küsib Roy ilmetult.
"Kord üritad Greifi tappa, kord kaitsed teda... Ma üritan aru saada, mis järgmisel kohtumisel ootab," nähvab kääbikuplika.
Roy: "Saa enne temast aru. Kord röövib tema mu sõbra, siis jagab käekaitsmeid."
Hop-Hop kergitab käekaitsme peale kulmu. "Näita," ütleb siis sama ükskõiksel toonil. Roy tõrgub. "Näita," kordab kääbik ja tuleb vaatama.
"Selle abil pidi teist, nuhtlustest, lahti saama, mitte tüütama kutsuma," toriseb Roy ja harutab pealmise kaitse pealt maha. Ei kiirusta üldse.

Kääbikuplika põrnitseb läbitungimatul pilgul. Kõigepealt pealtpoolt, siis käsib kätt keerata. Libistab sõrmedega üle mustrite, on seda nägu, et meelsasti prooviks kaitset hambaga kah nagu münti, siis nendib, et ehtne.
"Oled nüüd õnnelik või?" toriseb Roy pealmist kaitset tagasi sõlmides.
Plika turtsatab. "Kui poleks ehtne, siis sa hommikul enam üles ei ärkaks. Mis Hextori pärast ta just sinu välja valis?"
Roy: "Eks mine ja küsi tema käest."
"Vaat kui küsingi... kui aega jääb," ähvardab Hop-Hop.
Roy vajub uuesti norgu. "No ja mis norutad?" küsib kääbik.
Roy: "Nutan su poni taga."
See on valus laks, tüdrukule tulevad pisarad silma. Ta äigab varrukaga silmad kuivaks, keerab ringi ja läheb oma nurka tagasi. Kumbki muretseb oma muresid seal hõõguvate süte valgel. Deilas on end sinnasamasse pingile magama keeranud. Hop-Hop tõuseb viimaks ohates ning suundub tagakambrisse, kuhu Roy ennist Greifi kadumas nägi. Karvikud on ilmselt öövalvesse pekstud ning maja vaikne.

Roy ärkab kellegi puudutusest. Ta lööb silmad natuke ehmatava plaksuga lahti, noa käepidemel olev käsi haarab sellest ja liigub kaarega keepi eest lükates löögivalmis. Silmis on kahtlane tuluke, kui see hämaras näha on. Valgus paistab silma. "Tasa," ütleb Greif poolsosinal. Roy hingeldab natuke ehmatusest. Ei taipa unesegasena nuga ära panna. Deilas on juba püsti. "Tulge kaasa," ütleb Greif sama vaikselt. Roy püüab teda jõllitada, kuid laternavalgus sunnib silmi kissitama. Greif liigutab seda märgates laterna nii, et see enam ei pimesta. Roy pilgutab silmi ja vajub istukile tagasi. Greifile on kiiruga midagi kargutaolist voolitud, millele ta toetada saab. Ta võtab laterna ja liipab oma magamisruumi poole. Deilas läheb Greifile järgi, Roy ajab ennast siis püsti ja paneb noa ära. Liigutab kangeksjäänud liikmeid. Järele minnes toksab jalaga supikaussi, sealt kukub lusikas välja. Roy tõstab need lauale ja läheb silmi hõõrudes järele.

Greifi kambris jääb esimese asjana silma magamislohuga voodi, mille jalutsis põõnab kerratõmbunud kääbikuplika. Greif astub külgseina äärde ning avab seal ühe ukse, näitab laternaga valgust sisse. Tundub mingi panipaik. Seal on virn suuri kaubakotte. Mõõdult nagu viljakotid, aga puhtad. Greif vaatab kummalegi kordamööda otsa. "Lugu on nüüd nõnda," ütleb ta siis poolihääli, "et mul võib lahkumisega kiireks minna. Valve märkas metsas lõkkesuitsu. Teile selline jutt: enne kui lahkute, otsige endale siit riided ja vahetage seljast kõik, mis vähegi verine. Calhi ja Brettonia piiril liiguvad patrullid. Kõik verine kraam ahju ja põlema. Arusaadav?" Greif juhatab kätte ka relvakambri ülemisel korrusel - kuhu ta ise ei roni, ütleb ainult, et võtke sealt, mis vaja, ning mittevajalikud relvad jätke sinna. Riided kottides on täiesti uued, kandmata, heast materjalist, korralikult kokku pakitud sortide järgi. Greif vahetab ise ka riided, pakib end soojalt sõiduvalmis. Vaatab ohates oma sametist aadlikukuube, enne kui selle ahju viskab.

Üleval samasuguses panipaigas on kaks täiesti korralikku pikkvibu ja pakkide kaupa nooli. Ja korralikud uued nahkturvised, kõik ühesugused. Lisaks veel ammud koos nooltega ja mõõgad. Ka Will, kes hiljem üles aeti, on nüüd kiiruga all riided ära vahetanud ja tormab üles relvakapi juurde. Deilas võtab vaid nooli juurde ja tuletab teistele meelde, et käsk oli mittevajalikud relvad siia jätta. Roy nõuab Willilt oma vana hea vibu tagasi. Deilas silmitseb kümmet ühesugust nahkturvist, hõõrub mõtlikult lõuga ja nendib, et kas mitte Athaia sõdurid selliseid ei kanna.

Kääbakad teevad juba all kiirpakkimist. Õuele on aetud midagi kelgujalastega paadi taolist. Karvikud pakivad sinna oma kraami. Greif istub seal juba sees. Kääbakad peale Hop-Hopi lähevad põhja poole, oma teed. Nende sadulakotid on kõvasti toidukraami täis topitud. Will näeb häguses koiduvalguses laeva maste ähmaselt teispool jäävälja paistmas. Roy rakendab oma hobuse köitega paadi ette. "Ma lähen viin Greifi merele lähemale. Siis tulen teile järele," ütleb ta Williamile ja kamandab meremehed paati. Deilas tahab Royle juba konksuga köie kaasa pakkida, juhuks kui too jääst läbi peaks vajuma, kuid Royl on kavas minejad vaid mereni saata. Teised hakkavad rannikut pidi edasi liikuma.
"Tehke siis tiiruga, et meie peale ei juhata..." hõikab Roy, loitsib ja ajab hobuse liikuma, kui kõik vennad paadis on.

Hobune veab raske koormaga paati aegamisi jää poole. Allamäge jõnksudel on tal muidugi kergem. Mehed aitavad aerudega tüürida, et loomale jalgu ei libiseks. Hop-Hop passib mõnda aega maja juures, siis liigub Willile ja Deilasele järele. Mehed vahivad imestades üksteisele otsa, kui Roy hobust kaldajääl lahti hakkab rakendama, aga kuna tegutsetakse vaikides, siis kommentaare ei tule. Sest lumele pole jälgi jätnud ei paat ega hobune.
"Siit vedage ise. Hobusega on liiga riskantne. Aga vähemalt ei osata teile järgi tulla..." sosistab Roy. Greif sirutab talle hüvastijätuks käe. Ütleb vaikselt: "Hoolitse kääbikute eest."
Roy: "Paremini kui enne... Ehk siis ma loodan, et nugade peale ei lähe." Surub siis Gerifi kätt ja kappab jäljetult mööda rannajoont edasi. Mehed ronivad paadist välja ning hakkavad seda jooksuga edasi lükkama - ja maha jäävad vaid meeste jäljed.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 20:25 22. Mai 2005

Nüüd on nad neljakesi: WILL, ROY, Deilas ja Hop-Hop, kes miskipärast kääbikutega kaasa ei läinud.

"Miks sina teisega ühes ei läinud?" uurib Roy imestunult.
"Mul siiapoole asja," nähvab kääbikuplika vastu. Roy ei torgi teda rohkem. Liigutakse piki rannikut Cormanthyri suunas. Will küsib vaikselt Deilaselt, et kes see Greif siis oli. "Selah' hertsog Medoralt," vastab Deilas sama vaikselt.

"Ja mida ta siit otsis?"uurib Will. Haldjas keerab pea viltu ning ütleb, et ilmselt olid tal mingid omad kaugeleulatuvad plaanid. "Ah jaa," ütleb Deilas siis, "Will, üks sinule kuuluv asi on juba tükk aega minu käes."
"Nimelt?" vaatab Will imestunult otsa. Haldjas sorib natuke aega oma kotis ja ulatab siis sellesama Greifi kukru, millest Will keeldus. Will ohkab. "Ma ei taha seda. Võid endale jätta."
Deilas raputab pead. "Will, see raha ei ole räpane, nagu sa vist arvad. Vähemalt mina saan asjast nii aru."
Will: "Sellegipoolest ma ei taha seda."
"Siis vii see oma vanematele koju," soovitab haldjas. "See ei kuulu mulle ning ma ei tahaks seda kauem oma käes hoida." Kõhklusega võtab Will rahakukru vastu ja paneb kotti. Deilast tundub see rõõmustavat.

Hop-Hop liigub teejuhina kõige ees ega huvitu kellestki ega millestki peale raja. Juhib rändurid merest eemale. Tema paistab piirkonda hästi tundvat. Minnakse läbi rannikuäärse metsavööndi, kus metsad lageda maaga vahelduvad, kui hämarduma hakkab, küsib plika, kas tahetakse täna ööbida omapäi või katuse all. Siiani on möödutud vaid paarist üksikust väikesest metsatalust. Katuse all, arvab Will.

Merd pole hulk aega näha olnud. See võib juba oma poole päevateekonna kaugusele lõunasse jääda. Peagi jõutakse välja ühe kääbikutalu juurde, küllalt suur ja jõukas majapidamine. Tundub ponikasvatustalu, aga mingist laudast on kuulda ka hanede kaagutamist ja on ka kõrgem väike tall suurte hobuste jaoks. Hop-Hop küsib, kas tahetakse küünis magada või mahutavad mehed end sisse. Will eelistab küüni. Mine neid ponikääbikuid tea.

Vastuvõtjad on üllatuslikul moel paiksed, mitte ponikääbikud, ja Hop-Hopi tervitatakse vägagi rõõmsalt. Jutuvada käib segamini tavakeeles ja ponikääbikus. Hop-Hop ronib sadulast maha ning viipab uljalt käega - tere tulemast nüüd minu poole. Roy otsib ta olekust mingit muutust – aga ei, kääbikuplika on igati endine, tõsine. Teda polegi vist nähtud naeratamas.

Roy otsib kohta, kus on vähem lärmi ja vähem kääbikuid. Lärm = kääbik. Kõik peale Hop-Hopi kolivad pooltühja heinaküüni. Sinna tassitakse kohe laud ja pingid ja söödetakse neid kääbikute külalislahkuse kohaselt. Pingid ja laud on kääbikute mõõtu, aga süüa saab kuninglikult. Suitsukanad, sink, juust, munad, ahjukartulid, korralik õlu ja värske leib. Laud söömaaja jääkidega jäetakse paigale, kui kellelgi öösel isu peaks tulema. Kääbikud jätavad öömajalised peagi rahule, kohale jääb ainult Hop-Hop, kes vaikselt süüa näkitseb ning mehi silmanurgast jälgib. Tüdrukul tundub siin talus miskitpidi autoriteeti olema. Söömise lõpetanud, tõuseb plika üles, pühib käed pükstesse puhtaks ning ütleb: "Aitäh, et mind Greifi asjus aitasite."

"Aitäh, et minu eest noole võtsid," ütleb Roy tuimalt vastu. Plika viskab altkulmu pilgu ja nähvab, et meelega ta seda küll ei teinud. Roy ei mõelnud halba, aga Hop-Hopi huumorimeel on vist nihkes. Kui tal seda üldse on. Tüdruk sunnib end rahunema ning ütleb, et kui kellelgi midagi vaja on, siis öelgu talle. Deilas küsib, kellele see talu kuulub - ja plika vastab rahulikult, et talle. Deilas uurib ettevaatlikult, miks ponikääbikud Greifi niiviisi jumaldavad, piiga küsib vastu, kas Deilas on midagi kuulnud Medora kääbikutest.

Roy kaevab oma mälus kuuldut ja loetut. Kunagi olevat Medoral palju ponikääbikuid olnud, aga võimud hävitasid neid järjekindlalt või saatsid orjadena kaevandustesse tööle. Roy on kuulnud mingitest eriti hulludest kaevandustest, aga ei mäleta rohkemat. Deilas vastab umbes sama, et kunagi oli neid seal märksa rohkem kui praegu, aga et sealsed tasandikud on nüüd suuremalt jaolt üles haritud. Hop-Hop küsib, kas Deilas on midagi kuulnud Selah' hertsogi kaevandustest, kus kääbakaid suri kui kärbseid. Deilas noogutab.

"No vot," ütleb Hop-Hop. "Värk on selles, et need kääbikud ei surnud seal. Nad laaditi salaja laevadele ning viidi teistele randadele, mis Athaia võimu alt veel väljas. Keegi ostis kokku ka neilt ära võetud ponid ja saatis neile järele." Soovib siis head ööd, põrnitseb kampa pisut põlglikult ja marsib minema. Roy ei jõuagi küsida, miks võimud neid vihkasid.

Kui teised magama keeravad, toimetab Roy veel hobuseid. Hop-Hop on ka veel ärkvel, toob tallist ühe poni teise järel ning katsetab neid, otsib langenule asendajat. Ratsutab nendega, sunnib hüppama, järske pöördeid tegema, järsult peatuma, katsetab, palju kiirust keegi välja võtab, kuidas reageerib, kui seljast ammuga märki lasta… Taevas on selge ja peaaegu täiskuu. Roy vaatab pealt ja mõtleb korraks tubakakotile, mille enne tagasi andis. Tubakas pidavat rahustama. Hop-Hop katsetab oma loomi pea kaks tundi, enne kui ühe tundub välja valinud olevat, ratsutab siis lähemale ning ütleb, et korralik loom sadula all on sama hea mis paar elu juures.

"Ei tea, ei ratsuta tavaliselt," vastab Roy.
"Mina olen sind küll ratsutamas näinud enamasti," ütleb Hop-Hop üllatunult.
Roy: "No see on juba sinu isiklik tragöödia."
"Mina sain oma isiklikust tragöödiast üle, aga sinu oma tundub ikka veel kestvat," nähvab kääbikuplika vastu. "Kas sa ikka veel tahad oma mured ainult endale hoida?"
Roy: "Kindlasti."
Hop-Hop kehitab õlgu. "Ega mina keela. Aga kui on midagi, milles aidata ehk saan, siis ütle. Kirju edasi toimetada või midagi."
Roy: "Et need jälle muudetult kohale jõuaks?"
"Greif oli sel hetkel sinu vang. Kust meie pidime teadma, et meelt muudad," seletab Hop-Hop. "Loomulikult vaadati kiri üle ning vahetati ära, et Greifile lisaaega saada."
Roy: "Ja sa arvad, et ma pean kohe neid usaldama hakkama, kelle esindaja mulle pidevalt kõrgil ülevalt alla vaataks, kui vaid pikkus vähegi lubaks?"

"Kui palju on neid suuri, kes ponikääbikule kõrgilt ülalt alla ei vaata?" küsib plika samal toonil vastu. "Paljalt sellepärast, et tegu ponikääbikuga."
Roy: "Ja mina olen kah ju nii teinud, eksju?"
"Muidugi oled," vastab Hop-Hop tõsimeeli. "Greif on ainus, kes pole. Ja tema mehed ka."
Roy: "Kas sa selle peale pole tulnud, et sa liiga ülbe oled, et keegi muu peale su oma rahva sinuga normaalselt suhelda saaks?"
"Kas sa selle peale pole tulnud, et suured on liiga ülbed, et väikesed nendega suhelda tahaksid?" nähvab plika.
Roy: "No siis peab ju muidugi ise veel ülbem olema, et suhteid veel rohkem krussi keerata."
"Miks peaks silitama kätt, mis ainult lööb?" küsib Hop-Hop.
Roy: "Miks peaks mitte lööma kätt, kes vaid varastab?"

"Miks pole keegi selle peale mõelnud, et maaharimine pole ponikääbiku loomuses, kuid jahipidamiseks on nad liiga väikesed?" küsib plika vastu.
Roy: "Ja miks ükski ponikääbik pole selle peale mõelnud, et suured inimesed saavad samamoodi pahaseks kui ponikääbikud, kui nad hüvedest ilma jäävad."
Hop-Hop: "Suured inimesed oskavad ainult istuda oma varanduse otsas ja seda juurde koguda, märkamata enda kõrval teisi omasuguseid, kel on külm ja nälg. Ponikääbikud nii ei tee."
Roy: "Inimese loomuses pole kellegi aitamine, kui ta sellest kasu ei saa."

"Selle poolest nad meist erinevadki," ütleb kääbikuplika. "Kääbik teab, mis asi on tänutunne, inimesed unustavad selle enamjaolt kähku."
"Seda on väga lihtne unustada, kui sulle kohe uuesti tünga tehakse," vaidleb Roy.
"Mõnele tehakse, mõnele mitte," nendib piiga.
"Ja kes siis neid "üllaid" valikuid langetavad, kes "õnnelikeks" saavad?" küsib Roy irooniliselt.
"Elu ja südametunnistus. Käi õige magama, kolge," nähvab Hop-Hop ja lisab siis hoopis tõsisemalt: "Need, kes täna langesid, olid Medoralt. Mina ka."

"Said sa siis tema käest küsida?" uurib Roy.
"Mida sa ise arvad?" ütleb plika tigedalt ning läheb oma poni talli viima.
"Sa vist vihkad mind veel rohkem, kui enne selle selle märgi saamist," küsib Roy talle järele. Hop-Hop vaatab tagasi. "Ei," ütleb ta rahulikult. "Sa oled üsna esimene suur, keda ma olen näinud kääbiku eest palvetamas."
Roy: "Ja kui ma seda teinud poleks?"
Piiga silmitseb mõtlikult lund. "Ma ei tea. Sa ei kohelnud mind just hellalt. Aga kui Greif sinu peale viha ei pea, siis ei ole sul ka minult midagi halba oodata. Mida ma sealjuures sinust ka ei arvaks."
Roy: "Üritasin samamoodi kohelda, nagu sina mind."

Hop-Hop ohkab ja sikutab kärsitut poni tagasi. "Mine magama, Roy, kui see muidugi on sinu nimi - me võime siin jääda lõputult vaidlema, kellel on õigus, ja midagi rohkemat kui viha ei saa kasvama seal, kus kumbki vaid enda tundeid näeb."
Roy: "Ma ei otsi õigust. Tahtsin vaid näha kes te oma varganägude taga tegelikult olete."
Hop-Hop: "Nii nagu suurte seas on igasuguseid, on ka meie seas igasuguseid. Ära otsusta kõigi üle ühe järgi. See, kui üks meist on tänust ustav, ei tähenda, et mõni ei võiks olla hirmust ustav. Greif on helde, aga kui karistab, siis karmilt."

"Lihtsalt tõenäoliselt esimene kokkupuude ponikääbikuga, kes mu peale vaadates minu kraami väärtusest ei mõtle," kegitab Roy õlgu.
"Sul pole midagi sellist, mida himustada tasuks," ütleb Hop-Hop külmalt. "Kui just toit välja arvata - sellest on meil tavaliselt kõige rohkem puudus."
Roy: "Ja mina arvasin, et teile kõlbab kõik."
Hop-Hop: "Kõlbabki. Mõnda asja saab kasvõi vahetada. Mis ametit saab kääbik pidada peale teejuhi või kulleriameti? Ja see teinegi on suurtele tulusam."
Roy: "Kui sa nii ütled."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 11:08 23. Mai 2005

"Istu korraks maha ja vaata oma maailmale alt üles. Siis näed nii mõndagi teise nurga alt," soovitab kääbik.
Roy: "Parem mitte. Muidu avastad veel hommikul, et sul on tallist paar päitseid puudu."
"Kas sa õiget käekaitset valest eraldada oskad?" küsib plika vastuse asemel. Roy raputab pead.
Hop-Hop: "Võta lahti, ma näitan. Kes teab, kunagi võib see teadmine ehk su elu päästa."

Roy vaatab talle natuke aega otsa ning harutab siis kaitsme lahti. Hop-Hop ratsutab lähemale, osutab käekaitsmesse pressitud tihedale mustrile ja käsib mustrivigu otsida. Roy uurib ja uurib, aga kõige silmitsemise peale näitab Hop-Hop ise talle kolm veaga kohta kätte. "Suured armastavad kõike teha täiuslikult. Nad isegi võltsivad täiuslikult. Mõistad?"
Roy noogutab.
"Inimene, kes kannab täiusliku mustriga käekaitset, tapetakse teadjate poolt vaikselt ja kiiresti," hoiatab kääbik. “Võltsingute abil on ennegi püütud Greifi tappa."
"Ja kuidas see minu elu päästab?" küsib Roy.
Hop-Hop: "Kui sa kohtad teist käekaitsmega inimest, siis vaata ta käekaitse üle, enne kui temaga midagi tõsist räägid."
"Ma pole mingine tulihingeline tema eest sureja, ning ta teab seda," nendib Roy.
"Küllap teab. Aga ta on suuremeelne. Mõnikord liigagi," nendib Hop-Hop vastu. Silmitseb siis kuud ega ütle mõnda aega midagi. "Loodan vähemalt, et see teeb tõepoolest mida lubatud..." ütleb Roy viimaks.
Hop-Hop: "Ma ei tea, mida sulle lubati - aga leping on selline, et selle asja kandjat koheldakse kui Greifi ennast. Mis antud juhul tähendab, et sul on kerge saada ustavat teejuhti, kullerit või hangitakse sulle hobune."
Roy: "Või, et minust hoitakse eemale, kui ma tahan."
"Just," ütleb kääbik, lööb pea uljalt kuklasse ja suundub talli poole.

Deilas kergitab korraks pead, kui Roy magama tuleb, ning magab siis edasi. Will nohiseb mõnusasti heintes. Roy vähkreb oma kotis, ega saa und. Siis jääb küüni lage vahtima ja kujutleb kinnisilmi tähistaevast. Uinub alles siis, kui on oma noa koos tupega magamiskotti võtnud.

Hommik on nagu hommik ikka. Roy palvetab ning Will õpib tema kõrvalt. Hommikusöök tuuakse kohale sama rikkalik kui õhtul, keegi on vist pool ööd ahjus hane küpsetanud. Will pugib igatahes isuga, kui lõpuks sööma saab. Täna pole kääbikuplikat näha.

"Kuhu te siit edasi üldse lähete?" küsib Will Deilaselt hommikusöögilauas.
"Brettonia, haldjasaatkond kõigepealt," ütleb Deilas ja vaatab sealjuures Roy otsa. Roy järab keskendunult hanekoiba.
Will: "Brettoniani olen ilmselt teiega. Edasine tee viib koju."
Deilas noogutab. "Ma ei tea, kui ohutu Merdeni kant praegu on, eks linnas kuuleb."
"Nojah," arvab Will. "Loodan, et Feimiril mulle midagi tähtsat öelda polnud, sest kahjuks pean teda kurvastama."
"Mul pole sulle praegu küll kodustele midagi kaasa anda, kui tervita neid igal juhul," lõpetab Roy korraks järamise.

Nende jaoks on hobused ja sadulad välja toodud, igatahes antakse ette pearahaküttidelt võetud hobused. Hop-Hop pakib end sealsamas teele, ta on endale uue poni valinud ning ka eilse võtab pakikoormaga kaasa. Ütleb, et oleks hea, kui need kahtlased hobused ära toimetataks talust. Roy askeldab omaette ega tee suurt toimuvast välja. Kääbakad pakivad teise praehane teele kaasa, mis Willi meele iseäranis rõõmsaks teeb. Lisaks värsket leiba ja pisut kipras magusaid sibulõunu. Hop-Hop näitab suuna kätte ning jätab hüvasti, tema liigub siit põhja poole, teised kagusse.

Pärastlõunal jõuavad nad teele, mis peaks Cormanthyri ja Brettonia vahel olema, aga läheb vaid piirini. Neil tuleb mäeaheliku Brettonia poolel üle Brettonia-Calhi piiri minna. Teel on näha hulganisti põhja-lõunasuunalisi radu, peamiselt ponijäljed, eriti jõe ja metsaserva kandis. Will üritab end külmakindlaks loitsida ning jääb sellega Royle vahele. "Hakkab külge kui midagi liiga palju näha?" uurib Roy

"Misasi" küsib Will süütu näoga
Roy: "See mägedes käiatud loits."
Will: "Nojah.." Roy ei tea, et Will mõtiskleb, kuidas Benno lillaks konnaks muuta.
"Uuri siis lähemalt..." ja Roy läheb Deilase käsivart kokku kasvatama. Will passib tähtsa näoga kõrval.
Roy: "No proovi siis ise ära lõpetada..."

Deilas kõõritab umbusklikult ja pisut ehmunult, aga püsib paigal. Juhib ainult tähelepanu sellele, et tegemist on tema mõõgakäega. Roy muheleb. “Et lõikame katsetamiseks sügamiskäe lahti?"
Deilas lausub delikaatselt, et ehk ootaks, kuni keegi teine seda teeb, ise kõõritab Willi poole.
"Hinga sügavalt.. ja keskendu... ja proovi liigutusi ning hääletooni matkida.." õpetab Roy ja näitab korra ette veel, aga ei loe loitsu lõpuni. Will siis asub tähtsa töö kallale. "Aga Roy, kui midagi juhtub, vastutad sina Deilase elu eest."

Deilas üritab kõigest väest rahulik olla, kui haavakoht siniseks minema hakkab. Naha alla tekivad justkui õhumullid. Ka Roy ei saa aru, mis täpselt viltu läks. Kuid ta on kindel, et homseks tõmbab tagasi.
“On kellelgi veel haavu?” küsib Will halva mängu juurde head nägu tehes. Kui ka kellelgi on, siis ta ei tunnista. Roy seletab Deilasele, et igaks juhuks veel ei pane enda loitsu peale. Kes teab, mis juhtuda võib, las eelmine kulub maha enne. "Jah, hommikul vaatame uuesti."

Hommikuks on sinikas ja mullid mõnevõrra vähenenud, aga mitte päris kadunud veel. Haav ise on rohkem kokku tõmmanud. "Lõunaks peaks läinud olema," arvab Roy pärast mõningast uurimist.
"Kuss" ülteb Will järsku. Ta kuuleb nelja või viit ratsanikku ida poolt lähenemas. Deilas haarab vibu järele, varrukas jääb poolenisti üles käärituks. Will ja Roy tormavad relvi haarama, samas hõigatakse, et mitte lasta ning jäädagu paigale. Patrull, Brettonia oma. Kuus sõdurit ja ohvitser. Roy laseb vibu alla, Deilas ja Will samuti. Tullakse lähemale, küsitakse, kes rändurid on ja kuhu teel.

"Naaberriigi külalislahkusi maitsnud kodanikud naasevad kodumaale," vastab Roy. Deilas kobab põues ja ulatab midagi töötõendi taolist. Roy siis kah. Will seisab ja vahib taevasse. Ohvitser, kellele paberid paistavad muljet avaldanud, vaatab Willi poole ning küsib: "Tallipoiss?"
Will noogutab. Ohvitser tahaks teda nagu lähemalt uurima hakata, aga enne jääb talle silma Deilase üleskääritud varrukas. Küsib, kas midagi juhtus. Deilas viivitab vastusega, siis ütleb, et mitte midagi tõsist. Ohvitser nõuab kätt näha. Deilas siis käärib rahutul ilmel varruka kõrgemale.
"Sai kriimustada, ilmselt allergiline reaktsioon..." seletab Roy. Ohvitser vidutab silmi, ta ilmselgelt ei tea, mida tähendab allergia. Silmitseb kätt ja tõmbub siis kähku eemale. Vaatab Roy otsa: "Muhkkatk?"

Roy: "Kas ma siis temaga koos liiguks?"
Tüüp tundub kahtlustav. “Kas te olete varem muhkkatku näinud?"
"Ei, kuid sümptomid ei klapi," seletab Roy tähtsalt. "Saaksime me nüüd oma tõendid tagasi?"
Ohvitser ulatab need, aga enne uurib veel põhjalikult, eriti Ennisteri allkirja, võtab oma töötõendi välja ning võrdleb sellega. Pärast võrdlemist laseb rändurid minema. Nii Roy kui Will kuulevad, kuidas Deilas pomiseb endale nina alla midagi väga krõbedat muhkkatku ja õpipoiste kohta.

"Mis sinu töötõendis kirjas on? Et piiripunktis sulle lolli näega otsa vahtima ei jääks," küsib Roy Deilaselt.
"Haldjametsa diplomaatiline asjur Brettonias," vastab too.
Roy: "Ja haldjaemanda allkiri?"
Deilas: "Brettonia suursaadiku allkiri."
Roy: "Olgu siis nii. Minu oma sa ilmselt tead."
Deilas mõtleb ja raputab pead.
"Ennisteri skaut," ütleb Roy.
"Misasi?" küsib Deilas pärast pisukest pausi.
Roy: "Küsi Feimirilt. Tema hangib mulle viimasel ajal igasugu tulusaid tööotsi."
"Nojah, see tähendab minu teada umbes sama mis diplomaatiline asjur," arvab Deilas. "Tavaliselt piisab sõnadest 'haldjamets' ja 'diplomaat' ning siis nad ei viitsi enam nuputama hakata, mida täpselt see 'asjur' tähendab."
Roy noogutab.
"Kas sa ise ikka tead, mis su põhitöö on?" irvitab Deilas.
Roy: "Tean küll – elus püsida."

Nad jäävad vait ja kuulatavad Willi rõõmsameelset lauluüminat. "Tooge mulle kõik haavatud ja surnud, küll mina nad korda teen. Las maha jäävad pahad, ja kibe supileem," lõõritab too. "Khm," ütleb Deilas. Roy muigab niisama. Will ei tee neist väljagi, vaatab tühjusesse ja ümiseb.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 18:37 30. Mai 2005

Paari tunni pärast jõuavad nad piiripunkti, sellisesse väikesesse, mitte nagu Dullstrandis. Nõnda lustlikult siis kulgebki edasine reis Brettonia poole pärast seda, kui paberid uuesti ette on näidatud piiripunktis - kellel need muidugi olemas on. Deilas mainib midagi veel mokaotsast Ennisteri korralduste kohta - ning neile antakse piiripunktist lahkumisel au. Tallipoisi läbilaskmise suhtes pigistatakse lihtsalt üks silm kinni.

Õhtul jõuab Deilasele Feimiri loitsusõnum selle kohta, et ta saatis Ulrika kirjad Roy nimele haldjasaatkonda. Sellest kuuldes on Roy kogu ülejäänud tee väga sünge ja vait. Ning vihane Feimiri peale, kes niiviisi kirjadega riskis.

Edasi on juba haritud maa, talusid tuleb mida edasi, seda tihedamini. Öömajale on end üsna lihtne raha eest kaubelda. Will hoiab oma kullakukrul hoolega silma peal.

Hommikul uurib Deilas oma kätt kohe, kui silmad lahti saab. Ohkab kergendatult.
"Las ma aitan!" pakub Will abivalmilt ja liigub tema poole. "On parem?"
Deilas tõmbab varruka alla ja naeratab laialt ja siiralt. "Aitäh, korras on."
Will: "Kindel? Ma ainult vaataks üle, ega põletikku pole… Ma tohterdamises üsna osav."
"Ei," ütleb Deilas kindlalt. "Põletikku ei ole."
"Ainult see Roy värk on veel segane," sosistab Will haldjale. "Milline?" küsib too sosinal vastu.
Will: "Mmmmmull"
"Oot, et mulli tegi Roy või?" küsib Deilas kulnu kortsutades.
Will naeratab laialt ja siiralt. Valitseb üleüldine rahu, sõprus ja siirad naeratused. Roy piidleb vandeseltslasi umbusklikult silmanurgast.

Brettonias lähevad nad lahku. Will läheb linna kasarmutesse oma vanemat venda otsima, Roy viib Deilas haldjasaatkonda. Saatkonna valvest läbisaamiseks piisab Deilase näost ja tema mainimisest, et Roy on temaga kaasas. Roy longib alistunult tal sabas, nagu viidaks teda vangi.

Saatkonda ennast ta teab ja mäletab. Väikese tornidega lossi moodi maja suures aias. Nüüd aga jääb silma uue ehitisena aeda tekkinud lai ja kõrge kiiruga ehitatud kuuritaoline hoone, kahe laia uksepoolega.

Deilas marsib saatkonna peauksest sisse nagu oma koju. Roy hoidub ta kannule. Deilas palub endast suursaadikule ette kanda, Roy ei oska võõras saatkonnas midagi peale hakata, Deilas aga hoiab ta vaikselt, kuid kindlalt endaga koos ja ajab ise asju. Paari minuti pärast kutsutakse jutule, Deilas annab märku, et Roy kaasa läheks. Mis Royl siis muud üle jääb.

Deilas kummardab suures raamatuid, kaustu ja kappe täis kabinetis suure kirjutuslaua tagant tugitoolist tõusnud saadikule, kelleks on üks vanem haldjas. Roy kummardab samuti. Saadik tervitab sõbralikult haldjakeeli ning silmitseb Royd. Küsib, kas tegemist tolle noormehega, kelle Feimir sügisel kord saatkonda tõi. Deilas noogutab. Saadik võtab tooli kõrvalt maast suure pitseeritud paki ja ulatab Deilasele. "Sinu osa hommikusest postist." Deilas küsib, kas võib vastuvõturuumi kasutada paki sisu uurimiseks – ja saab loa.

Nad lähevad koridori mööda pisut tagasi ühte väiksemasse ruumi, kus on tugitoolid, kaks diivanit ja laud - ja Deilas sulgeb hoolikalt enda järel ukse. Paneb paki lauale ning hakkab seda avama, nii, et Roy iga ta liigutust näeks. Pakk on väga hoolega ja mitmest kohast kinni pitseeritud, õhukesse nahka mässitud. Roy on näost üsna kaame. Ta aimab, mis seal peitub.

Kõigepealt tuleb lagedale viiest kirjast pakk, paelaga kokku seotud ning sõlmel samasugune pitser peal, siis veel kaks üksikut ümbrikku. Deilas vaatab pealkirju, ulatab Royle paki ja ühe üksikutest ümbrikest, ise avab ülejäänu ning hakkab selle sisu lugema. Roy vaatab ümbrikke. Need on märgitud vaid tema nimega. Kirjapakil Ulrika käekirjaga, üksikul kirjal pikad kõrged kalligraafilised pookstavid. Roy potsatab diivanile maha ja vahib kirju tühja pilguga. Mingi aja pärast paneb viiese paki kõrvale ja avab pookstavidega kirja. Märkab sealjuures, et iga kiri on veel eraldi pitseeritud väikese liblikamärgiga pitseriga.

See esimene kiri on lühike: "Ulrika tungival palvel saadan sulle tema kirjad võimalikult ohutul moel. Võid nad soovi korral sama teed pidi minu kätte tagasi saata hoiule. Lisaks ootab sind Valas kolmepäevane haldjametsa viisa. Küsi see kätte mu ema kontorist. Feimir."

Roy heidab selle kõrvale ja murrab viiese paki pitseri lahti. Ta teab, kui lihtne on pitsereid tagasi terveks teha. Suleb silmad. Hingab rahulikult sisse-välja. Ja sukeldub kirjadesse.

Esimene, kirjutatud kolm päeva pärast kohalejõudmist:

Tere,
Olen nüüd siin kohal ja ennast tasakesi sisse seadnud. Väheke kõhe on küll, ei tea midagi kommetest ega õukondlastest. Elan oma õuedaamide ja ihuarstiga ühes suures majas ning aknast paistab Andolyni loss. Kõik on nii harjumatu. Aga minu vastu ollakse väga kenad. Kõigepealt sunniti küll paariks päevaks voodisse jääma, et reisivapustustest toibuda. Samuti öeldi, et see elupaik on ajutine, hiljem selgub, kuhu mind täpselt paigutatakse, aga ilmselt kolin Andolyni lossi. Igatsen su järele, eriti öösiti, ehkki mind ei jäeta üksi, keegi õuedaamidest magab alati kõrvaltoas. Mõtlen, kuidas sinul läheb ja kas sa ka niiviisi igatsed. Nii raske oli väravate juures lahku minna.

Pean praegu lõpetama, Andolyni juurest tuli saadik ning tahan kirja võimalikult kiiresti ära saata. Mulle öeldi, et saan sinuga sidet pidada läbi Feimiri (aga kas ta mitte surma ju ei saanud? Või paranes siiski neist vigastustest?), järelikult võivad kirjade vahel olla pikad vahed, olenevalt, kuidas ta õukonnas käib. Võib-olla mõeldi sellega… ma ei tea isegi mida… Allkirja igaks juhuks ei kirjuta, saad vast isegi aru miks. Kallistan.

Teine, kirjutatud nädal pärast kohalejõudmist:

Siin on täiesti vahva. Käisin Andolyni juures audientsil ning sõime koos lõunat. Ta on ilus ja tark naine, kellelt mul ilmselt saab olema palju õppida. Küsisin luba mõnikord Valas käia. Ta ei lubanud seda. Julgeoleku pärast.
Mul on nüüd oma haldjakeele õpetaja, oma kaardiväelased ja üleüldse pisike õukond. Kolisin ühte suurde külalistemajja lossi lähedal. Seal on päris suur raamatukogu, aga suurem jagu kirjandust haldjakeelne. Aga mul on tõlgid, kes raamatuid ette loevad, kuni ise keelt piisavalt valdama hakkan. Mul on oma õukonnaülem ja muid asjaajajaid. Selgub, et Feimirile läheb siit õukonnast muudki posti peale minu oma, nii et kirjadega väga pikka vahet ei tohiks sul olla. Tuleb välja, et ta on tõesti elus. Ma ei mõista, miks pole sinult veel ühtegi kirja saanud. Katsun Feimiriga kokku saada ja uurida, aga teda ei pidavat siin eriti tihti näha olema. Huvitav on see, et mulle on jäänud õuedaamide jutust selline mulje, et Feimir saab Andolynilt alati kõik mida küsib. See pole iseenesest paha, aga mind huvitab, miks on ta nii suur soosik. Nii palju kui mina tean, pole tal siin tegelikult mingit võimu ega tähtsat ametikohta.
Käin saaniga sõitmas, kui ilus ilm on. Aga isegi siis on vahtkond alati kaasas, ehkki ma ei kujuta ette, mis mind siin ähvardada võiks. Haldjasoost noormehed on väga ilusad, aga ma igatsen ikkagi sinu järele. Huvitav, millised nad küll magamistoas on? Ei, ma niisama naljatan. Täitsa naljakas, lisaks ihukaitseohvitseridele on mul ka adjutant, selline kena noor poiss, Isendir nimi. Olen kogu aeg hästi valvatud, aga kõik see toimub väga viisakalt ja delikaatselt.
Igatsen su järele. Kallistan.


Kolmas, kirjutatud kaks nädalat pärast kohalejõudmist:

Ma väga loodan, et sa pole surnud ega kellegi teise sängis! See on juba liig! Ei ainsatki kirja ning mina mõelgu siin ennast lolliks, et mis sinuga lahti on. Sain Feimiriga kokku, ta ütles, et tema käes ei ole ühtegi kirja, aga et sa pole ka praegu Valas. Ütles, et said vist Calhis tööd. No post Calhist Valasse peaks ometi käima! Igatahes ta keerutas sinu kaitseks nii, et oleksin tahtnud talle vastu vahtimist anda. Paras paar olete.
Mina õpin siin nagu hullumeelne, et viimseni ära kasutada see aeg, mis siin olemiseks on antud. Majandus, usuteadus, poliitika… Kui ei sunnitaks päeval magama ja jalutuskäike tegema, jõuaks veel rohkem. Huvitav õukond, siin on nii vähe keelepeksu. Või siis ei jõua see minuni. Mul on kogu aeg mulje, et kõik teised teavad asju, mida mina ei tea ega saagi teadma. Vastik.
Kallistan sind ikkagi, ehkki sa mulle ei kirjuta.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 19:41 31. Mai 2005

Neljas, kirjutatud kaks päeva pärast eelmist:

Aaaappiii!!!
Käisin tantsimas ning sain täiesti juhuslikult teada, et Isendir on Andolyni kas noorem või noorim (ma nüüd täpselt ei saanudki aru) poeg. Ja mina olen teda kohelnud kui tavalist ihukaitseohvitseri! Vaju või häbi pärast maa alla!
Ning mul on kuri kahtlus, et Andolyni õuedaamide rüüd on alati kitsamad olnud kui minu omadel. Kas nad kannavad laiemaid kleite, et mina end piinlikult ei tunneks? Mingi eriline delikaatsus? Ma ei saa haldjatest veel aru. Aga õnneks poleks mul veel vaja midagi laiemaks teha. Kuid minu rätsepale on antud korraldus õmmelda mu riided kindlate lõigete järgi ning kitsast taljet pole ette nähtud, ehkki kangad on head ja kallid ja ehted ilusad.

Hakkan juba harjuma, et sa mulle ei kirjuta. Võib-olla ma ei meeldigi sulle enam. No varsti ei meeldi ma sulle päris kindlasti. Siis ei meeldi ma endale ka ega kellelegi ilmselt. Ma parem ei mõtle sellele, muidu läheb meel kurvaks.
Käib mingi kirjavahetus Lysanderiga minu teemadel, aga ma täpselt ei tea, mis asju aetakse. Loodan väga, et Lysander ei taha mu tagasipöördumist. Siin on hoopis etem. Ta saatis mulle lühikese ja üsna ametliku moega kirja, küsis, kuidas läheb. Mina vastasin, et tänan küsimast, väga hästi. Loodan, et vennanaine läheb sellest närvi.

Ongi kõik uudised praegu, rohkem ei oska nagu midagi kirjutada. Väga narr on kirjutada niisama ilma ridagi vastu saamata ja mõelda, kes sinu voodit soojendab ja kas tuled sa üldse minu juurde tagasi. Mõtlen mõnikord sellele teekonnale ja koos oldud ajale ja kõigele siis juhtunule ja ikka ja jälle tuleb meelde… Ma parem ei mõtle, vaid lähen ja loen midagi. Loodan, et sul läheb hästi, kus iganes sa ka poleks. Kallistan.

Viies, kirjutatud päev hiljem:

Päris kindlasti toimub midagi, mille kohta ma teavet kätte ei saa! Roy, sina oled väljas, ma vajan uudiseid! Tean, et Brettonia vahet sõelub hulganisti kullereid ja diplomaate ja käivad mingid suuremad läbirääkimised Lysanderiga. Räägitakse isegi Brettoniasse käivast õhupostist – mida iganes see ka ei peaks tähendama. Tuvipost? Aga mina ei tea midagi, kui just 2+2 kokku ei pane. Ma ei tea, kodus oleks minu saadetavad kirjad kindlasti läbi loetud, ma ei tea, kuidas siin on, aga riskin. Feimirit pole ammu kohanud, ta saab järgmisel kohtumisel vist terve kirjapaki korraga. Teda usaldada on muidugi risk, aga parem mingu kirjad otse tema kätte kui et need läbi mitmete liiguvad. Kus sa ometi oled? Valas olevat mingi asi juhtunud või kaotsi läinud, vist mingid plaanid, ma ei mõista ju veel haldjakeelt nii hästi, et päris kõigest aru saada. Ning mu ümber on ainult haldjad, ühtegi inimest ei ole mu ligi lastud. Või neid polegi siin, mis pole samuti välistatud. Sain niiviisi aru, et kedagi aetakse taga ja palgatakse pearahakütid tema tabamiseks. Või midagi sihukest.
Muidu on kõik vanaviisi. Õpin. Isu ei ole ja väsin kiiremini. Ohvitsere tundub õukonnas üha rohkem olevat. Daamid säravad nende silmarõõmuks. Kõik on nii noored ja armuvad muudkui. Ja mina istun siin nagu laulatamata lesk. Praegu saan veel vähemalt natuke tantsidagi, varsti on see rõõm ilmselt otsas…

Mul on vist täitsa uskmatu printsessi kuulsus. Siin on kõik haldjausku, mida küll mulle kuidagi peale ei suruta, aga omaga pole ma julgenud välja tulla. Selle kohta pole ka kirjandust ette jäänud.
Mulle tullakse kohe järele, jalutuskäik ootab. Kallistan.

Õhtul: Üks Brettoniast tulnud diplomaatiline kuller olevat maha lastud. Katsusin Isendiri kaudu uurida, mis kirju sealt saadeti. Tal õnnestus kuidagimoodi välja uurida, et Andolyn peab Lysanderiga läbirääkimisi meie asjus. Muidugi on õudselt riskantne sellest kirjutada, aga ma ei saa ka rääkimata olla. Valdan juba õige natuke haldjakeelt, aga aktsent on kindlasti õudne. Isendiriga rääkides tekkis mõne päeva eest kohutavalt kummaline tunne, kui ma palusin tal aidata mul selle kulleri kohta teada saada ning ta ütles, et vaatab, mida teha saab. Ta meenutab mulle väga kedagi, aga ma pole siiani aru saanud, keda täpselt. Haldjate näojooned tunduvad nii sarnased.
Kallistan. Igatsen. Aga vist pole mõtet loota sinu kirjadele. Või paneb keegi need teel pihta, mis pole samuti välistatud. Parem mõelda, et su kirjad varastatakse teel, kui et sa pole neid kirjutanud. Samas pole keegi ka mulle öelnud, et sa mind enam ei taha. Kardan mõnikord, et oled surnud ning Feimir valetab mulle. Sest meie lahkumisest on möödas juba terve kuu ning mul pole sinust mitte midagi peale selle sõrmuse, mille mulle kord Valast tõid ja ilmselt juba unustanud oled...


Deilasele saadetud kiri on igatahes mitmel lehel, ta loeb, kulm kortsus, on täiesti keskendunud oma lugemisvarale ja Royle selja keeranud. Raputab siis veel midagi ümbrikust välja - lauale kukub kaks väikest kollast kivi, mille Deilas hoolikalt taskuräti sisse mähib ja põuetaskusse paneb. Roy ei pane seda tähele. Ta arvas, et kõik saab nüüd selgeks, kuid praegu ei suuda miski temas ühtegi emotsiooni esile manada. Ta vajub lihtsalt sinna diivanile kummuli. Ta oli nii väga lootnud, et Ulrika kirjad aitavad tal Ulrika ja Ebony vahel valiku teha.

Deilas pöörab pead "Kas midagi on halvasti?"
Roy on seal lihtsalt külili, Feimiri kiri külje all kortsus, üks kiri näpus ja teises käes ülejäänud kirjad, mida ta korduvalt igas järjekorras lugenud on. Näeb väga-väga väsinud välja.
"Küsin sulle voodikoha?" Deilas teeb sammu ukse poole ning vaatab küsivalt tagasi. Silmitseb teda hetke ning läheb uksest välja, oma kiri näpus.
"Sulg, tint ja peeker vett..." ütleb Roy tasakesi lahkuvale Deilasele järele
"Hästi," ütleb too ust kinni tõmmates.

Kümmekond minutit hiljem kostab ukse tagant samme ning Deilas tuleb sisse, nõutud asjad kaasas ja oma kiri kaenla alla topitud, sest käed on kinni. "Tule kaasa."

Roy saab enda käsutusse ühe kõrgematest tornitubadest ja seal veedabki ta mõtteid täis öö. Ta ei oska end jagada Ulrika ja Ebony vahel või ühte neist lõplikult valida. Niipea, kui ta ühe kasuks otsuse langetab, ilmub välja teine ja keerab kõik pea peale. Ja siis on veel Kareen. Hulluks võib minna nende kolme naisega. Amulett soojeneb ja ümiseb talle jällegi – nagu alati siis, kui Royl raske on olnud.

Ta magab lõunani oma vaikses tornis. Deilas, kelle kamber asub täpselt Roy oma all, üritab ta masendust leevendada, saates ta tiivulist kullerihobust jalutama. Nõnda saab ka Roy oma esimese lennutunni. Tõsi küll, ta igatseb õppida lendama tiivulistest hobustest sõltumatult.

Pärast kirjutab ta Ulrikale vastuse ning pakib selle kokku koos ammu kirjutatud ja pikast kotisvedelemisest kortsunud kirjaga. Meisterdab naharibadest ja ratsu tiivasulgedest unenäopüüdja ning lisab selle saadetisele. Laseb Deilasel kõik ära pitseerida, kokku pakkida ja kulleripauna anda. Siis arutavad nad, kas uurida hukkunud kulleri kohta või minna läbi Hendara portaali templisse. Otsustatakse templi kasuks, sest kulleri surmast on juba hea hulk aega möödas ja vaevalt mingeid jälgi enam saab leida, pealegi on Deilasel kuri kahtlus, et Feimiri kirjas sisaldunud vihje haldjametsa viisale on läbi lillede antud korraldus tagasi pöörduda. Jälle on nad teel, seekord kahekesi.

Hendara portaaliks on mägede lähedale kõrge jõekalda varju laotud kiviring. Selle lähedal kohtavad nad kääbikuemandat Viktat, ühte Ethenreli grupi liikmetest. Vikta ja Deilas räägivad oma tööst, Roy mõtleb omi mõtteid. Ta on püüdnud enda ja templi teineteisest nii lahus hoida kui saab ning templi mured ei ole tema mured.

Deilas näitab portaali juures Feimiri saadetud kollast kivi, mida ringikiviks kutsutakse, ning õpetab seda kasutama. Kui udu hajub, seisavad nad ühes templioru hekiruutudesse ehitatud kiviringidest. Roy ohkab. Ta on jälle selles paigas tagasi.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 12:02 2. Juun 2005

Pea terve tee Keltenist Calhi saab SHALIF kuulata Shalia turtsumist värske konkurendi peale. Too kaebab muuhulgas, et see isehakanu tegi lambist sihukesi asju, mida tema alles harjutab kõigi õpinguaastate järel. Pidi nii möödaminnes pool metsa maha põletama ning kuninganna tundis ta vastu silmnähtavalt huvi.

"Nojah, mina istusin ja molutasin ja vaatasin kuidas valvepostil midagi ei toimunud," kurdab Shalif vastu."Sul oli vähemalt mingi tegevus..."
"Metsas jalgu külmetada... õnneks polnud enamus ülevaadatavatest midagi erilist," poeb Shalia sügavamale kasukasse.
Shalif kehitab õlgu. “Kas see õukonnaelu ongi nii pingevaba?"
"Jaa," naeratab emand õelalt, nii et ihukaitsja näost ära vajub. Shalia küsib naerdes, mis viga, kas tantsida ei meeldinud?
"Kas sa mu varustust oled jälginud?" kaebab Shalif. Tantsida oli muidugi tore.
"Ja mis su varustusel viga?" küsib Shalia asjatundlikult.
Shalif: "Selles see mure ongi, et sel pole midagi viga. Hullult nukker on, kui ma pean istuma ja molutama vahipostil, kus midagi ei toimu. Kui toimuks, siis ma räägiks praegu, et lahe oli ja tahaks veel.”
"Küll toimuma hakkab," lohutab Shalia üpris veendunult, naerusäde silmis. "Kui sul muidu igav on, siis vaata see tütarlaps üle, et kes ta sihuke on ja kust pärit. Mulle ei meeldi kahtlase taustaga soosikud. Thea tundis tema vastu rohkem huvi kui mulle meeldiks."

Töötasu on teema, mida Shalia meelsasti ei puuduta ning see tekitab Shalifis kahtlusi. Tavaliselt ei raatsita maksta neile, kelle tasuks on plaanitud seljatagune noahoop. Hetkel näiteks asendati palk vaba päevaga.

Sihitult Calhis ringi hulkuvale Shalifile jääb silma tänava ääres seisev kinnine saan, millest ta parasjagu möödub. Saani uks on lahti, sealt kummardub sisse üks päris korralikult riides haldjavereline tüüp ning võtab saanis istuvalt daamilt vastu mingeid pabereid. Daami aga Shalif ju tunneb – see on Calhi kuninganna uus soosik Caliria, toosama, kel Shalia silma peal hoida palus. Paberid antakse üle, uks tõmmatakse kinni ja kutsar annab hobusele piitsa. Haldjavereline pistab paberid põue ning läheb edasi nagu poleks midagi juhtunud. Shalif silmitseb meest. Varem ta teda kohanud pole. Korralikult riides, tundub aadlik, rõngassärk, pikk mõõk, haldjavibu, keskmist kasvu. Shalif liigub ennast rahva sekka varjates järele, jookseb siis haldjaverelisele otsa ning tõmbab paberid tolle põuest välja. Mees üritab teda kinni pidada, kuid karjuma ei hakka, mõõka ei tõmba. Jälitab kõrbepoega ainult tänavanurgani. Siis hääletab lähema voorimehe.

Shalif uurib sedelipakki enda käes. Need on märkmed mingite tüüpide kohta, et kes missugust maagiat oskab ja mida kuninganna ütles. Ilmselt on tegemist treeninguväljakul nähtuga. Käekiri on suhteliselt segane, ilmselt on kirjutatud püstijalu. Mõnes kohas on tint laiali läinud ja paberid üsna kortsus.

Linnaliiklus on üsna tihe, saan ei saa erilist kiirust arendada. Seda jälitades jõuab kõrbepoeg välja äärelinna, kus haldjavereline saanist väljub ja kõrvaltänavasse keerab. Mees teeb veel paar haaki ning keerab siis ühte üürimajja sisse. Kui juba, siis juba. Shalif hiilib järgi ja kuulab, kuidas mees üles teisele korrusele läheb. Kõrbepoeg liigub trepist üles. Koridor on hämar, ühe teise korruse ukse tagant kostab hääli. Shalif kuuleb üksikuid sõnu läbi ukse - õnneks, ei hakanud, tähelepanu tõmmata… Kui kõrbepoeg koputab, on kõigepealt hetk vaikust, siis avab ukse pikk blond rüütel. “Palun,” ütleb Shalif ja ulatab talle sedelipaki. Rüütel jõllitab üsna imestunult, aga paki võtab vastu. Siis küsib, kellega on au.
“Kas ma võin sisse astuda?" küsib Shalif. Rüütli selja taha ilmub üpris vihase ilmega haldjavereline, surub oma pahameelt alla, käsi mõõgapidemel. Kõrbepoeg naeratab. Temal on päris lõbus.

Tundub keskmine kahetoaline korter, sisustus keskmiselt viisakas, korter on sedamoodi sisustatud, et selles vist pigem peatutakse, mitte ei elata. Haldjavereline jääb ukse juurde seisma, rüütel astub Shalifi järel tuppa ning osutab tugitoolile. Siis küsib veel kord, kellega on au ja mis asjus.

Shalif vaatab haldjaverelisele otsa. "Vabandust selle turuvärgi pärast, ma lihtsalt ei suutnud vastu panna." Too kirtsutab põlglikult nina ja küsib, kas elukutse nõuab oma.
"Ei, puhas õnnemäng tegelikult," seletab Shalif, "aga noh, ma pole veel harjunud tabatud saama..."
"Kihlveod, hasartmängud?" küsib haldjavereline nipsakalt.
Shalif: "Puudub pinge..."
"Ja mis pinget pakub?" uurib rüütel.
"Noh, praegune olukord näiteks," naeratab kõrbepoeg. "See on mingi hull," ütleb segaduses haldjavereline.
Shalif: "Ei, otse vastupidi, mul oli igav, nagu tohutult ja ma lootsin, et äkki saan natuke põnevust päeva tuua. Noh, esialgne plaan kyll ebaõnnestus, aga praegu on ka täitsa tore."

Blond rüütel teeb pisut haput nägu, siis astub lähemale ja sirutab käe: "Archibald Carpas. Tänan, et paberid tagastasite."
Shalif: "Shalif, mul on täna vaba päev."
Archibald vaatab nõudlikult haldjaverelise poole. "Flandal Minosh," ütleb too hapult ning paneb käed rinnale risti.
"Vaba päev millest?" küsib Archibald.
Shalif: "Ausalt öeldes mitte millestki. Kui ei maksta korralikult kokkuleppe peale ja tegevust ei pakuta, siis tuleb ise otsida..."
"Ah nõnda," ütleb Archibald. "Kui ma õigesti aru sain, tulid sa neid pabereid tagasi müüma, kas nii?"
Shalif: "Ei, mis mul neist, palun vabandust, ärge minust nii labaselt ka nyyd arvake." Ta silmitseb oma vestluskaaslasi. Vanuselt on haldjavereline nii 30 kanti inimaastates või natuke üle selle, blond rüütel umbes 35. "Millega siis oleme visiidi ära teeninud?" küsib Archibald.

Shalif: "Ei noh, ma tõin paberid tagasi, aga see pisike avantyyr tekitas minus uudishimu... Te tegelete siin millegi huvitavaga, ma lihtsalt mõtlesin, et kuna mul nii igav on..."
Archibald muigab. "Asi väga lihtne. Sa ju vaatasid paberitesse, eks ole? On inimesi, keda huvitavad kuningakojale lähedaste maagide oskused, aga kes ei viitsi neilt ükshaaval uurimas käia. Niisiis nad maksavad, et see välja uuritaks."
"Need inimesed paistavad olevat huvitavad," nendib Shalif.
"Kindlasti on. Aga neile ei meeldi ennast esitleda, mõistad?" seletab Archibald.
Shalif: "Minuga ei pea rääkima nagu mingi tavasuliga palun...."
"Ja milles vahe seisneb?" nähvab haldjavereline.
Shalif: "Teil on praegu paberid."
"Ja sina üritad rohkemat teada saada selle kohta, mis toimub," sõnab Archibald rahulikult, “lootes, et saab prügikalaga suure havi püüda.”

Shalif: "Ei, ma tulin tegelikult ette panema, et kui teil midagi huvitavat toimub, st põnevat ka, et siis andke teada."
"Meil juba oli põnev kohtuda, aitäh," sõnab rüütel muigamisi.
"Aga palun," kummardab Shalif.
"Tänud," vastab Archibald pisut kõrgilt. Haldjavereline pole oma hapususest siiani üle saanud ning tal on kiire Shalifile ust avada.

Ära saadetakse kõrbepoeg küll umbes nii, nagu kirpe täis peni välja juhatatakse. Härrased noogutavad viisakalt, kuid mitte sõbralikult. Shalif ei viitsi isegi ukse taha kuulama minna. Jalutab minema, et uut õnne leida, hoolega vaadates, et vana uuesti sülle ei kukuks.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 11:12 4. Juun 2005

Linna on ükshaaval tagasi tilkuma hakanud õnnejahilt õnnetuna tagasi tulnud õnnekütte ja kaardiväelasi. Tundub, et too Vala tüüp sai ikkagi minema. Mõnelgi on siiralt hea meel, et hing sees. Kuulu järgi oli kamp läinud selle saani järel, millega tüüpi sõitmas oli nähtud, see aga pani kääbakate eskordi saatel sinna mägitee alguse poole, õnnekütid järgi, sest kusagilt oli levinud kõmu, et jälitataval on jalaluu katki. Aga saan oli tühi ja kääbakad panid ära mägedesse. Kes järgi läks, lollitati mööda kääbakaradu ja lõkse ära, pooled tagaajajatest vist jäidki igaveseks mägedesse… Shalif on pahur, et tema õigel ajal Calhis polnud.

Mõõgas ja Mantlis näeb ta Caliriat söömas. Vaadates, et naine joob teed, mitte veini, tellib Shalif talle kõrtsi parimat teed. Caliria ei paista tema kohtamise üle rõõmustavat. Tänab küll viisakalt ja vaatab mõtlikult järele, kui kõrbepoeg teda oma seltskonnaga ei tüüta ning üles läheb. Ka õhtusöögi tellib Shalif üles. Hiljem, kui alt muusikat kostma hakkab, läheb samuti uurima, mis toimub. Seal on näha päris mitut õuedaami ja hulka aadlimehi ja igasugust muud peent rahvast. Tantsitakse, lauldakse kaasa, juuakse veini ja lustitakse, pool seda seltskonda on kohal, kes seal metsamaja peol tantsis. Shaliat-Arcapani pole, kuningat pole, Caliria on, sõpru pole… Caliria tundub justkui natuke purjus, käitub pisut väljakutsuvalt, Shalifile vaid naeratab korraks. Kõrbepoeg naeratab vastu, Caliria silmitseb teda korraks umbusklikult ja vaatab mujale. Shalif märkab peagi, et Caliria hoiab tal silma peal. Umbes poole tunni pärast hangib naine endale suure kruusitäie külma teed ning läheb trepist üles sellega, Shalifile aga löövad õuedaamid külge. Tundub, et neil on salaplaan Shaliale meelehärmi teha tema adjutandi võrgutamisega. Aga nende meelehärmiks jääb adjutant oma emandale truuks.

Üleval koridoris haistab Shalif kummalist ja pisut tuttavat lõhna. Oleks nagu kaneelihõng, mis levib koridori kaugemast otsast. Shalif teeb kindlaks, et lõhn tuleb tema toast ülejärgmise ukse juurest. Ta istub oma toas veel hulk aega ärkvel, kütab kaminat ja mõtleb. Peagi hakkab ka teistesse tubadesse lõbusat ja lärmakat rahvast tulema. Aknast paistab, et kuningas on kõrtsi tulnud, saani ja vahtkonna järgi otsustades. Eks siis kõrbepoeg longib alla vana sõpra uudistama. Ühtlasi vaatama, kas tema kaaskonnas on mehi, kes ühel teatud ööl metsamajakeses viibisid. Lazar on seal oma jahiseltskonnaga, on just metsast tulnud ja hoopleb mittejahilistele oma saagiga. Metsamajakeses viibinuid on tõesti kaks meest kuninga kaaskonnas. Jutt jookseb hooga - oh, päris mitu hirve ja hundiajujaht oli vägev ja... nojah, igatahes see kahenädalane jahihooaeg Hornwoodi metsades oli asjaks.

Hornwoodi metsad on Keltenile üsnagi lähedal, nendib Shalif mõttes. Kuningas tunneb ta ära, viipab seltsi, küsib käekäigu kohta ja pakub oma karikast veini. Shalif märkab, et ka Arcapan on kõrtsi ilmunud ja silmitseb teda huviga. Kõrbepoeg naeratab talle igaks juhuks, mees naeratab vastu, aga mitte eriti laialt. Shalif ütleb vaikselt kuningale, et õde saadab südamest terviseid. Kuningas käsib valjul häälel terviseid vastu saata ja küsib, miks õde koos vennaga Calhis pole.

Shalif: "Me teed läksid ajutiselt lahku..."
"Eelmine kord nad alles olid ajutiselt lahus?" imestab Lazar.
Shalif: "No siis saime kokku, rääkisime läbi ja leppisime kokku, et peame sidet.
"Ja kus ta nüüd on?" uurib Lazar. "Õukonnas oleks teda tore näha."
Shalif: "Ma viisakalt keeldusin lapsehoidja ametist, aga selle teate võin ma talle edasi öelda, kui me järgmine kord kohtume."

Lazar naerab ja noogutab. Pakub uuesti oma peekrist veini, see on hea ja kange kraam ja karikas hoitakse kogu aeg täis.Sel õhtul saab kõrbepoeg palju veini ja palju jahilugusid. Kuningas jääb suht ruttu purjakile ning jõuab siis küsimuseni, kas Shalifil naist ka on, et ta võiks korraliku abielu korraldada. Shalif arvab, et see poleks hea mõte, sest palju naisi saab õnnetuks. Lazar leiab, et see on hea mõte, parunitiitli saaks anda ja puha. Ega abielu midagi muud sega, aga varanduse poolest saaks jalad alla. Ja siis nõuab kuningas kaneelikukleid. Shalifi süda jõnksatab. Ometi üritab ta oma abiellumise teemat homsele edasi lükata. "Homme unustan ära nagunii," vaidleb Lazar ning hakkab daame vaatamiseks kohale hõikama. Mõne aja pärast aga pöördub oma adjutandi poole ja palub end ära magama saata, et homme võtab ta sõber Shalifi naiselepaneku korralikult käsile, ja olgu see talle homme koos kurgisoolveega meelde tuletatud. Ja ukselt hõikab, et kuklid talle järele saadetaks.

Arcapan lahkub juba enne kuningat vaikselt, jahimehejuttude ajal, muu kompanii hargneb kas oma saanidesse või üles magama. Shakif hoiab kaneeli järgi lõhnanud toal silma peal, kuid ei näe kedagi sinna minemas ega välja tulemas. Kui liikumist enam pole, läheb ta asja uurima. Lõhn on nüüdseks ära kadunud. Shalif muugib vaikselt luku lahti. Lõkse ei leia, kui pimedas toas jalgu jäävad saapad välja arvata. Söed hõõguvad kaminas veel pisut. Toas on baldahhiinvoodi, väike laud, diivan ja tugitool, toolil hunnik naisterahva riideid. Caliria riided. Ja tühi teekruus laual. Veel jääb silma sihukest daami buduaari nipet-näpet, suured reisikohvrid, virn riideid... Saapad on huvitavad, sellised üle põlve ulatuvad ja pehmest nahast. Toas jääb silma veel suur veekann laual ning kaks tühja veinipudelit voodi kõrval. Shalif nuusutab õhku - õige õrn kaneelihõng, vaevuaimatav. Kes pole ise sõltlane olnud, ei märkakski.

Kõrbepoeg piilub voodikardinate vahelt sisse ja leiab sealt kuldkollases pikkade varrukatega siidöösärgis kõhuli magava naisterahva, heledad juuksed seljal laiali. Shalif kohendab tal tekki ja läheb vaikselt minema. Igaks juhuks veab oma toas ukse ja akna ette takistusribad saabastest, veekannust, kruusist ja muust pudipadist. Teeb kindlaks, et voodis pole ootamas ühtki naist ja voodi all murdjakääbikut ning keerab siis magama.

Järgmine päev on jälle tööpäev.Shalia arvab aga, et tal läheb Shalifi alles õhtul vaja. Et võib tulla pillerkaaritamist. Kohtumine kell neli ja kui ise tulla ei saa, saadab saani järgi. Shalif kergitab mõttes kulmu. Saan, veristamine… kõrbepoja veristamine? Seda enam, et palganatukesest jällegi ei räägita. Shalia ei paista kuidagi teist nägu kui tavaliselt. See ongi ohu märk, mõtleb Shalif. Nägusid ei tehta ja raha ei maksta.

Kõrbepoeg teeb visiidi kuningale. Väravast sissesaamisega on küll jama, aga tuttav leitnant aitab hädast välja, kui Shalif on talle kuninga eilset käsku meelde tuletanud: "Kuninga juurde, kui tema kõrgus on ärkand ja teie talle minust meelde tuletanud soolvee kõrval..."

Kuninga eestoas on ootamas kamp aadlikke, lisaks vahtkond ja teenrid. Leitnant uurib ühelt teenrilt vaikselt Shalifi asjus, mis tujus kuningas on, too noogutab, et mingu aga pealegi sisse... koputab siis ning käib küsimas... ja kõrbepoeg lastaksegi sisse aadlike hapude pilkude saatel. Relvad tuleb tal muidugi vahtkonnaruumi jätta, viskenuge hakatakse kohe arutama ja kommenteerima ja hea meelega katsetataks kah, kui ei kardetaks seinu rikkuda.

Kuningas joob teed ja pistab hea isuga kaneelikukleid. Kutsub ka Shalifi lahkesti kuklile ja küsib, kas kõrbepoeg tuli naise asjus. Toas on veel teener, kes voodit üles teeb.

Shalif: "Jah, naise asjus, millest ma tahtsingi sinuga rääkida. No vaata, mul on kerge probleem sellega. See oleks nagu mu enda petmine, see tähendab, et ma petaks ennast iseendaga, andes järele kergemale vastupanuteele - mis ma tahtsin öelda, et ma palju meelsamini teeniks välja selle tiitli vere ja higiga, kui lihtsalt võtaks mõne naise."

Teener asjatab ringi ja kuulab hoolega. Shalif jälgib pigem teda kui kuningat. Teener asjatab seal ega tee külalisest väljagi, aga võib kihla vedada, et kuulab, kõrvad püsti. Kuningas ei paista seda märkavat, küsib, mida Shalif siis kuningriigi heaks teha tahaks.

Shalif: "Kui me nyyd omavahel rääkida saaksime, siis ma seletaks sulle, vastasel juhul pean ma kõrvalised isikud k6rvaldama. Mul klannis on komme lobisejatega imelikke asju teha, siin ma olen seda vältinud mitte lobisedes."
Teener vilksab korraks tema poole vaadata, siis aga sätib kardinaid edasi. Kuningas kordab küsimust, teenrist ei tee välja.
Shalif: "Kõigepealt saaks sellest teenrist lahti?"
Kuningas nipsutab sõrmi, teener vaatab Shalifi väga õelalt ning kaob minema. Lazar küsib, kas nüüd sai parem ja pakub uuesti kukleid.

Shalif: "Palju. Keegi lihtsalt ei usalda minusugust, mind myrgitati natuke aega tagasi, ma olen sutsuke tundlik sellest ajast peale kaneelile, ei aitäh veelkord."
Lazar nendib solvunult, et igasugused ei istu kuningaga koos hommikulauas.
Shalif: "Ära nyyd pahanda, sa oled peaaegu ainuke inimene, keda ma usaldan ja kes minusse hästi on suhtunud."
"Ja kes sind siis kiusavad?" uriseb Lazar järjekordset kuklit võttes.
Shalif: "Ära nyyd nori."
Lazar uriseb midagi ja käratab, et kuningaga ei vaielda, talle vastatakse.
Shalif: "Otseselt ei kiusa mind mitte keegi, ma lihtsalt selgitasin ennast valesti. Ma parem räägin otse ausalt ära, kes ma olen."
"Nooh?" küsib kuningas huviga.
Shalif: “Mind eristab tavalisest kõril6ikajast-vargast ainult see, et ma pole oma oskuste ja taibu tõttu pidanud kellegile veel liiga tegema.”
"Siis tuleks sind vist visata kohe kuhugi kombeid parandama," nendib kuningas eriti süvenemata, ilmselt reageerides vaid sõnadele varas ja kõrilõikaja.

Shalif: "Oma sõna pole ma veel kunagi reetnud."
"Oot, mida sa siis tahad üldse?" küsib Lazar mõnevõrra imestunult. "Seleta natuke selgemalt sel hommikusel ajal ja siis lähme vaatama, kas mu jahisaak kohal."
Shalif: "Mina, ma ei taha midagi, seda ma seletasingi, et ära anna mulle naist. Mul lihtsalt kodumaa uskumused ja pärimused ei luba võõramaa naist võtta. Ma pärin klanni ja minu kohta kehtib see natuke rangemalt..."
"Aa," ütleb Lazar ning hakkab uurima, kuidas täpselt need klannipärimise asjad käivad.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 9:08 7. Juun 2005

Eks SHALIF siis seletab, kuidas need klannipärimise asjad käivad. Seletab ka, et ta tahaks endale mingit väikest tegijatest meestest eriüksust luua. Rapiirivennad või midagi sihukest. Aga kuningas suhtub sellesse jahedalt, õukonnaaadel rapiiri eriti ei tunnista vähemalt Calhis, Brettonias veidi rohkem ja Medoral on see üsna levinud. Calhi õukond on sihukesed tegijad vennad, kelle meelest korralik pikk või lühike sirge mõõk on see parim. Lazar kuulab küll huviga, aga on näha, et ta on esiteks konservatiiv ning teiseks ei jaga asja. Ta nendib, et tema kuningriik on vägeva Athaia kaitse all, nii et siin ei saa juhtuda ei mässusid ega muud ning et pealegi on tema naisel sihuke punt juba olemas ja paremgi.

Shalif ilmutab huvi. Lazar selgitab lahkesti, et need nõiad, kelle ta naine on kokku korjanud, võivad armeega võistelda.
Shalif: "Nojah, sellisel juhul purunesid mu unistused, ma pole nõid ja midagi muud teha oleks mõttetu."
Lazar patsutab õlale ja soovitab tema naisega hästi läbi saada, küll Shalifilegi tegevust leitakse, või kui kõrbepojal igav, võiks veel mõne jahiretke ette võtta.

Veini tuuakse ja kallatakse, kuningas üritab pead veel paremaks parandada, siis tuleb ettevaatlikult toosama adjutant ja kutsub kuningat riigiasjadele. Too ajab end ohates ja vastumeelselt üles.
Shalif: "Ahjaa, kui ma järgmine kord sulle kylla tulen, keda ma siis kutsun v6i mida lasen edasi öelda?”
Kuningas ohkab, laseb eesruumist sekretäri hõigata ja sealsamas läbipääsuloa valmis kirjutada. Kirjutab sellele pilku heitmata alla ja vajutab pitsati. Nendib kurvalt, et jahist ei tule täna vist midagi välja. Nõnda nad selleks korraks lahku lähevadki. Shalifil on nüüd paber, mis tagab õiguse pääseda kuninga eeskotta – aga ei midagi rohkemat.

Linnas asuvate Olidammara altarite kohta uurides jõuab Shalif välja linna uhkeima kõrtsi ehk Saatkonnani. See on veel peenem koht kui Mõõk ja Mantel, juba uksel küsitakse, kellega tegu, mis asjus ning mis tiitel, nii palju jõuab aru saada, et sealsed ruumid on eraldi sissepääsudega korterid. Kuninga paberist ei piisa, öeldakse, et tiitlit pole kirjas.
Shalif: “Et te kuninga sõpru ei lase, aga mingeid suvalisi tiitliga vendi lubatakse?”
Tehakse viisakalt selgeks, et umbes nii jah ja vihjatakse, et kõige odavam tuba on siin 20 kulda.
Shalif: "Raha pole probleem."
Kästakse raha välja laduda, kui see probleem pole. Shalif laob nõutud summa välja kommentaariga, et ta pole siin ööbimise, vaid usu pärast.
Hetkel on ta ainuke külastaja ning tüsedal võimsa häälega lauljataril on hea meel, et keegigi talle tähelepanu pöörab. Kõrtsiruumis on sametkatetega tugitoolid, baarilett ja parimad veinid-õlled, väärispuidust mööbel ja siidriietes teenrid. Shalif naudib seal natuke aega elu ja ohverdab Olidammarale.

Teda ootab Shalia maja juures saan ilma Shaliata. Lisaks siidrõivad, aadlikule kohased, mustad ja kuldtikanditega. Lossis käib juba paras pidu, kuningapaargi on kohal. Mängitakse kaarte, tantsitakse, juuakse. Muidugi on seal ka Shalia, Arcapan ja Caliria. Shalif saab jällegi palju tantsida. On selline korralik tantsupidu ja elupõletamine, Calhi õukondlaste moraal ei tundu kah eriti kõrge. Shalif märkab, et Caliria ja kuninganna on vist kaks ainsat, kes orgiat üsna põlglikult jälgivad selles osalemata. Igatahes tundub neil igavavõitu. Shalif jälgib teraselt ümbruses toimuvat ning tabab ära Shalia ja kuninga vaikse pilkudemängu ning selle, et Arcapan ehkThrellan võtab asja väga rahulikult, ehkki oletuste-kõlakate järgi nagu ei tohiks. Caliria hoiab vaikselt silma peal Shalifil ning tundub, et ka veel paaril muul nooremal ohvitseril.

Kella üheteistkümne paiku õhtul hakatakse laiali minema. Caliria on esimeste lahkujate seas. Kuninganna on rahul, sest on kaardimängus aadelkonda kõvasti koorinud. Shalia sosistab midagi õuedaamidega, siis mainib Shalifile mingi ohvitseri käevangust, et teda ei pea ootama. Peagi kaob ka kuningas minema, Threllan tundub igavlevat ja täidab lapsehoidja kohuseid, kui kellelgi veinist liig saab, ise ei joo. Hoiab vaikselt ka Shalifil silma peal.

Kesköö paiku Mõõka ja Mantlisse kõmpiv Shalif näeb sellest väljumas üht meest, kes tundub tuttav. Kõnnak meenutab kedagi, aga pimedas ei näe täpselt. Shalifis tärkab huvi. Kui tüüp lähema laterna alla jõuab, märkab ta, et see on Flandal Minosh, mees, kellelt ta Caliria antud paberid näppas. Suuna järgi otsustades läheb ta koju. Shalif kiirustab ringiga talle ette, et teha kindlaks, kas mees samasse majja läheb. Läheb küll. Shalif käib ukse taga kuulatamas. Toast kostab mingit ebaselget askeldamist. Shalif kuulab veel mõnda aega ka pärast seda, kui tuli kustub. Toas on täielik vaikus. Shalif seob juba salli maskiks ette, et sisse minna, kuid kuuleb siis vaikset kõlksatust kusagil toasügavuses ning loobub plaanist.

Mõõga ja Mantli kõrtsitoas tunneb ta nõrka kaneelihõngu. Seal istuvad veel üks kaardimänguseltskond ja mõned kiibitsejad, kelle hulka kuuluvad paar ohvitseri, paar kõrgklassi seltsidaami ja kaupmehevõsusid. Ja Caliria joob omaette lauas teed. Tema juures laual on veel kellegi äraviimata nõud ning ta vahib mõtlikult oma jahtunud toiduga taldrikut. Muu seltskond on üpris hoos oma kaardimänguga, välja arvatud üks noorem ohvitser, kes Calirial silma peal hoiab. Shalif tellib kerge eine ja jälgib toimuvat. Caliria joob oma tee ära ning läheb teistele pilku heitmata üles. Teda jälginud ohvitser kiirustab talle järele. Nüüd kõnnib ka Shalif trepist üles ning kuulatab. Caliria toast kuuleb ta naisehäält ütlemas midagi umbes sellist, et "sa ei saa midagi teha" ning meeshäält vastamas, et seda ta veel vaatab - ja sammud tulevad ukse poole. Shalif hiilib kiiresti oma toa ust lukust lahti keerama. Noormees astub Caliria toast sünge ja otsustava näoga välja ning läheb Shalifile tähelepanu pööramata alla.

Hommikul on Shalia taas nii unine, et oma adjutandile vaba päev anda. Shalif kasutab oma värsket õigust kuninga eeskotta pääseda ning läheb uurima, mis seal õieti toimub. Kuninga eeskoda on täis ametnikke paberitega, kuningal olla tekkinud tuju tegelda pisut oma riigi majandusega ja kõik seisavad vapralt valvel ja ootavad oma saatust. Shalif istub seal pisut aega ja irvitab mõttes. Tähtsatel meestel irvitamise tuju pole, pikapeale taipab Shalif jutte kuulates, et kuningas armastab kamandada ja karistada, aga majandusest ei tea muhvigi. Lazaril pidavat tulema umbes kord kahe kuu jooksul tuju kord majja lüüa, kui siis torm kord üle käib, on jälle tükk aega rahu ja saab tööd teha. Aga kuninganna pidavat valitsemiskunsti hästi jagama, lihtsalt tõmbub tagaplaanile, kui kuningas möllab. Ja kuningale lihtsalt meeldib vahepeal ennast tõestada ja kärkida, et ära ei unustataks, kes täpselt on kuningas.

Shalif jalutab taas linnas ringi. Täiesti tavaline linnaelu. Ponikääbakas põgeneb singiga singi omaniku eest, turul kaklevad paar moori, süüdistades üksteist pettuses, kõrtsidesse on kohale jõudnud viimased, kes mägedest eluga tulema said ja räägivad memuaare kurjadest ponikääbikutest, kes oskavad linnuks muutuda ja ära lennata, külmetavad tütarlapsed otsivad turuservas kliente… Kõrbepojal tuleb mõte uurida, palju siidnöörid ja haakekonksud maksavad. Talle näidatakse parimat letialust kaupa ja vihjatakse, et Cormanthyrist, seal osatakse selliseid asju hästi teha. Ei, ei huvita… Shalifile hakkab see linn igav tunduma.

Shalia korraldusel ootab teda samasugune õhtu kui eilne. Samamoodi kaardilauad, muusikud, õhtusöök ning tants, ja tundub, et igasuguste armulugude arenguks väga soodne õhkkond. Kuningas plaanib nüüd vähemalt paar nädalat paigal olla, aastavahetuse peod linnas ära pidada. Caliria ja too noormees, keda Shalif tema toast väljumas nägi, otsivad vaikset nurgakest. Shalif teritab neist mööda jalutades kõrvu. Jutt käib mingist ülemusest, mõlemad vestlejad on üpris närvilised. Kuid Shalia meelitab kõrbepoja tantsima ning ta ei saa kauem kuulata. Kuningas silmitseb tantsivaid Shaliat ja Shalifi kuidagi mõtlikult ja kõrbepojal tekib vaikne mure, ega ta kellelegi jalgu jääma kipu. Threllan jälgib samuti toimuvat, kuid tema näost ei loe midagi välja. Shalifile jääb silma, kuidas too noor ohvitser põlvele laskub, Caliria sõrmi suudleb, siis kummardab ja lahkub.

Pidu kogub üha vägevamaid tuure. Kes liiga saab, sokutatakse vaikselt minema, Arcapan ja paar tema alluvat hoolitsevad selle eest. Isegi paar õuedaami tuleb neil kenasti koju saata, kui need enam eriti sirgelt kõndida ei suuda. Kuninganna mängib kaarte ning jälgib silmanurgast toimuvat, tundub, nagu üritaks ta seltskonna omavahelisi suhteid endale selgeks teha. Shalifil tekib kõhe tunne, et tema puhul paistab Theal asi selge olevat, igatahes jääb talle mulje, et kuninganna meelest on ta täpselt seal, kus vaja.

Koridorist hakkab kostma mingit võigast ebainimlikku huilgamist, rahvas vaatab ukse poole, aga tundub, et mitte eriti hirmunult. Shalifis tekib juba tilluke lootus, et ehk juhtub midagi põnevat, kui kuninganna tõuseb püsti, hõikab: "Rahu, ohutu nõidus!" - ja istub tagasi. Peagi jääb ka huilgamine vait. Caliria seisab akna all ja lehvitab vaikselt kellelegi. Igatahes tundub naine üpris rahul, kui akna juurest ära tuleb ja tantsima läheb.

Peamised peo vaatamisväärsused on paarikeste moodustumine ja omavahelised suhted ja olengu kiire kippumine läbuks. Shalif istub ja jälgib, vahepeal käib ka tantsimas. Ühe kena daamiga tantsides avastab ta järsku, kuidas pisut veinilõhnaline naine ta käte vahel silmnähtavalt vananeb. Rahvas irvitab ümberringi, eriti naised, tantsu lõppedes lippab kaunitar endale uut nägu pähe loitsima. Shalif katsetab ka kuningannat tantsima kutsuda, kuid too vaatab vaid üllatunult, vabandab mokaotsast ja raputab pead. Võtab hoopis mingid paberid ja hakkab neid lugema.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 22:01 11. Juun 2005

Umbes kella kümne paiku õhtul palub Shalia Shalifil tema kasuka toast ära tuua ning ta koju saata. Shalif siis läheb. Kui sa selle kasukaga mööda tühja koridori saali poole läheb, tuleb aga Caliria talle vastu. Tundub natuke purjus ning väga otsustav, astub teele ette ning jääb seisma. Oeh, mõtleb Shalif, mis siis nüüd.

Caliria vaatab talle otsa ja küsib ilma pikema sissejuhatuseta, kas Shalif teab mõnda vaprat meest, kes tahaks daami hädas aidata ja oleks võimeline suu pidama.
Shalif: "Enda arust ma olen seda juba paaril korral teinud."
"Kust mina tean," nähvab iludus.
"Aga mis sul vaja on?" kysib kõrbepoeg t6siselt.
"Paar tüüpi teevad elu põrguks. mul oleks kohutavalt hea meel nende laipu näha," vastab Caliria. Shalif nendib, et ta tahaks pigem ilusat elu edasi elada, pakkumisest võib hiljem rääkida. Caliria pool näiteks. Too põrnitseb umbusklikult ja küsib, kas Shalif on kah nende palgal.
"Ära tule nyyd solvama palun," nuriseb kõrbepoeg, "mul on mingi eneseuhkus kah. Ka ma võin nüüd edasi minna?”
Naine teeb käega laia pisut purjus viipe ning teatab, et raha pole probleem ja et tema sõidab nüüd koju.

Shalia on juba ootel, heas tujus ning valmis lahkuma. Saanis ütleb, et ta peab vist kuninga korraldusel Shalifile mõne nädala puhkust andma, et kästi noormees mõneks ajaks silma alt ära koristada.
Shalif: "Palgalist puhkust?"
Shalia mõtleb hetke ja noogutab. Küsib, kuidas oleks, kui 30 kulda saab puhkusele minnes ja 40 siis, kui adjutant kuu aja pärast tagasi on. Shalif üritab moe pärast tingida, lihtsalt harjumusest, aga see daam ei lase endaga vaielda. Kui kõrbepoeg tingima hakkab, naeratab armsasti ning ütleb, et ta võib selle teise poole vabalt ka endale jätta.
"See pole tööandja poolt ilus," nuriseb Shalif ega kauple rohkem.

Shalia pool saab ta oma puhkuseraha kätte koos korraldusega kolme kuni nelja nädala pärast tagasi olla. Sealt suundub ta edasi Mõõka ja Mantlisse, Caliria poole. Kuulatab ukse taga, kui seest samme kostab, avab ukse. Caliria pöörab ringi, tass ja lusikas on käes. Kui ta tassi lauale paneb, näeb Shalif, et selles on suhkruga segatud kaneel. Kõrbepoeg muigab, Caliria põrnitseb.

Shalif: "Sa soovisid millestki rääkida?"
"Vist küll," nähvab naine kaitsevalmilt.
Shalif: "Kas ma istuda tohin?"
Caliria näitab sõnalausumata tooli poole. Kõrbepoeg võtab istet.
"Kes sa ise oled ja miks mind aidata tahad?" küsib naine pisut kõrgilt.
Shalif: "Ma võiks seda sinult kysida, aga pigem mind huvitab, et miks mina?"
"Vahet pole, kes. Tundusid osav noormees, kes eriti küsimusi ei esita. Shaliale meeldivad sellised, tema kaaskondlastel on selles osas hea kuulsus."
"No ja siis?" ärgitab Shalif edasi rääkima. Caliria astub sammukese lähemale. "Kas oleksid nõus üht tüüpi ära koristama? Kui ei, võime kohe äri pooleli jätta."

Shalif teeb pettunud nägu. “Ainult yhe, mulle jäi mulje, et vähemalt kolm?"
"Noh, võib ka kaks. Mis sa tükist küsid?"
Shalif: "Oleneb keda ja kui vajalikuks sa seda pead."
"Ma saan vabaks alles siis, kui nad on surnud," ütleb Caliria närviliselt toas ringi kõndides.
Shalif: "Kolmnurk on aeg, kvaliteet, raha, kui yks muutub, muutuvad ka teised..."
"Kui palju?" küsib naine asjalikult. "Ning veel - asi peab välja nägema nii, et tellimusmõrva ei kahtlustataks."
"Kui kiiresti?" küsib Shalif vastu. "Täna öösel v6i kuu aja pärast?"

"Nii kiiresti kui võimalik," vastab Caliria südamest tuleva vihaga. "Aga teine neist pole enam Calhis."
Shalif: "Kes?"
Naine silmitseb teda uurivalt. "Kõigepealt - kas sa üldse tahad sedasorti tööd ja mis tingimustel?"
Shalif kehitab õlgu. "Ma mõtlen."
"Mõtle. Aga mõtle selle peale ka, et nii sirgeid pakkumisi saab teha vaid inimene, kes on täiesti nurka aetud."
Shalif: "Lihtsam oleks, kui sa ytleksid mulle nime, või siis räägiksid, kes ta on."
"Kaks meest, kelle käpa all ma olen. Üks pikk blond, teine haldjaverd ja tumeda peaga," ohkab Caliria. "Blond on juht. Archibald on nimi. Ja teine on Flandal Minosh."

"Ma vist olen nendega kohtunud," muigab kõrbepoeg. Caliria jaoks paistab asi üpris oluline. "Miks nad siis tahavad, et sa kuninganna järgi luuraksid?" küsib Shalif.
Caliria: "Minu meelest on nad kellegi spioonid, kes kasutavad mind musta töö tegemiseks."
Shalif: "Ja kes sellest kasu lõikab?"
Caliria vangutab pead ja kehitab õlgu.
Shalif: "No ytleme nii, et ma vaatan, mis ma teha saan. Vastutasuks ma tahan raha ja infot."
"Millist infot? Mille kohta?" muutub naine rahutuks.
"Sellest räägime siis, kui töö tehtud," lubab kõrbepoeg. "Kui palju sa siis maksta jõuad?"
"Noh... sada kulda tükist?"
Shalif kirtsutab nina. “Inimese elu on rohkem väärt kui hobune."
"Ma pole nii rikas kui välja paistab. Aga katsun hankida, enne kui nad mu päris ära mürgitavad." Caliria läheb laua juuurde ja võtab uuesti oma tassi kätte.

"Kuidas nad selle sulle sisse said?" uurib Shalif. Naine kehitab õlgu. "Ei teagi päriselt, aga nad maksavad sellega."
Shalif: "Ja mis siis saab, kui nad enam ei maksa?”
Caliria: "Siis pole seda ka kusagilt saada. Või siis pääsen ma eluga riskimisest selle saamise nimel."
Shalif: "Kas sa tead, kui kaugele see areneda võib?"
Caliria raputab pead.
Shalif: "Kui neid enam pole, kes siis sulle maksab? Ja mis sinust siis saab?"
"Igatahes on vahe, kas sööd vajaduse kustutamiseks tavalist ohutut kaneeli, või on sul “see” käepärast," vastab naine.
"Sinu valik," arvab Shalif. "Ma vaatan, mis teha annab."
"Oleks hea, kui asi näeks välja nagu näiteks röövmõrv või midagi sellist..." pakub Caliria lootusrikkalt. Shalif kehitab õlgu ja tõuseb. Oleneb hinnast.

"Kui palju sa küsid?"
Shalif: "Rohkem kindlasti kui korraliku hobuse eest. Head turvalist ööd," lisab ta muiates.
"Blond on peamine," ütleb Caliria mõtlikult, "teine on ainult kannupoiss."
"Kuhu see blond läks siis?" küsib Shalif.
Caliria: “Minu teada Bergenisse. Aga kui vahele jääd või ebaõnnestud, tehakse mulle ots peale..."
"No mis mul sellest enam," aasib kõrbepoeg. Naine turtsatab. "Siis pole kedagi, kes sulle palka välja maksaks."
"Siis pole ka kedagi, kellele palka välja maksta..." arvab Shalif. "Ka õige," nendib Caliria üsna ükskõiksel toonil ja sööb tasakesi oma kaneeli edasi.

Shalif läheb oma tuppa, magab seal mõned tunnid, riietub siis vaikselt ning läheb vaiksesse linna kõndima.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 10:55 17. Juun 2005

MIA on oma hoolealusega ikka veel teel. Endale halastamata on ta jalul olnud, et jõuda Valasse, teadmata isegi, mis on ta sihtpunkt seal või mis ajaks ta peab jõudma või millele ta võib hilineda. Õhtul ööbima jäädes mõtleb ta kergendusega, et minna on veel vaid ühe päeva tee.
Poiss kukub magama veel enne, kui toit tuppa jõuab. Mia laseb tal magada, jätab toidu lauale. Sööb ka ise hädapäraselt ja kukub magama. Kui Mia ärkab, on poiss toidu kallal ja valmis edasi minema.

Ennast teele pakkides satuvad nad kokku ühe kääbikuga. Sihuke ebatavalise väljanägemisega kääbakas, nahkadesse riietatud ja pikad hallid juuksed patsidesse punutud, nagu pisike indiaanlane. Saan on tal aga korralik ja poni selle ees tugev. Kääbik vaatab neid kaastundlikult ja küsib, kuhu niiviisi kahekesi teel. Et kui Vala poole minejad, võiks ta kergema oma saani võtta mõneks ajaks. Mia keeldub viisakalt, ütleb, et enne Valat on veel teeäärseid asjaajamisi. Kääbik vahib neid seepeale üsna ammulisui, aga kehitab siis õlgu, palub pakkumise peale mitte pahandada.

Kella kümne paiku õhtul on nad Valas. Viimase teeotsa liiguvad nad hilja peale jäänud kaubavoori sabas. Linna kesksel ristmikul annab poiss märku hobune peatada. Mia tahaks kõigepealt Benno juurde minna, kuid poiss nõuab peatust. Libistab end maha, on nii kange istumisest, et kukub kõigepealt lumme, ajab end siis püsti ning teeb tuikuvatel jalgadel sügava kummarduse. Mia tuleb samuti hobuse seljast maha ning saadab poissi, kuhu iganes too ka minema peaks. Üritab küsida, kuhu on poiss teel. Too näitab põhja poole – aga seal laiub haldjamets. Mia näitab, et poiss hobusele istuks, aga too raputab pead ning võtab suuna sinnapoole, kus Mia teab haldjaväravaid asuvat. Mial hakkab tasapisi kannatus katkema, seda enam, et nad on tubli nädala peaaegu puhkamata teel olnud ja väsimus on juba tappev.

Aeg-ajalt peatudes ja ringi vaadates jõuab poiss viimaks väravateni välja. Need on igavesti kõrged, paistavad kaugele. Läheb väravavalve juurde ning ütleb midagi, aga need ei saa ta jutust aru. Mia ootab ja vaatab, mis edasi saab. Haldjas, kes poisiga suhelda üritab, vaatab Mia poole ja küsib, kas nad on koos. Mia seletab, et jah, mõnes mõttes küll, aga et temagi ei saa keelest aru. Nii palju teab, et tegu ilmselt Medora keelega.

Haldjas käsib teisel valvuril enda asemele asuda ja kaob vahimajja. Maja tagant läheb varsti ratsanik teele. Väravat ei avata. Linn on vaikne, tasane tuul keerutab lund hangedelt ja Mial on sees mingi kummaline tunne, mida ei oska seletada. Nagu keegi vaataks teda.

Pool tunnikest hiljem tuleb haldjas tagasi koos ühe üsna tõmmu, natuke indiaanlast meenutava ja paksu kasukasse mässitud haldjaga, kes hakkab poisiga suhtlema. Mia üritab kuulata ja mõista. Poiss seletab midagi pikalt-laialt, haldjas kuulab ning räägib nappide lausetega vastu, vahepeal ka seletab midagi. Mia ei mõista muud kui seda, et poiss kuhugi minna tahab. Palub haldjal ka temale midagi tõlkida. Too noogutab ning ütleb, et ta kohe lõpetab ja siis räägib, siis annab korralduse poiss väravast sisse lasta - mida ka tehakse. Tõmmu haldjas saadab ta valvurikasarmusse, poiss vahib üle õla tagasi ning kummardab veel korra sügavalt. Mia noogutab talle julgustavalt. Poisil tundub pisut hirm olevat.

Mia saab veel paarkümmend minutit värava taga lõdiseda, enne kui haldjas tuleb ja ütleb, et Ran palus tänada kõige hea ja abi eest ning loodab kunagi veel Mia üles leida. Mia küsib, kes poiss ikkagi oli ning miks teda üldse oli vaja Valasse aidata. Haldjas vastab, et nii põhjalikult ei räägitud, aga noormees taotles haldjametsa viisat ning tema taotlus sai kirja pandud ja ootab vastust. Seni võib ta valvurimajas ööbida. Tal on kahju, kuid see on kõik, mida ta öelda saab. Mia noogutab ning asub lonkides läbi linna Benno poole teele. Ta on vist ainus, kes nii hilisel tunnil väljas – kuid tal on tunne, et ta pole üksi.

Järsku märkab ta liikumist kõrvaltänava varjudes. Keegi jalutab peatänava tänavalaterna valgusvihu poole. Mia jälgib teda valvsalt. Valgus langeb pikale helesinisele keebile ja pikkadele heledatele juustele, mees astub läbi valgusvihu keset teed ning jääb ootama. See on Feimir.

Mia läheb aeglaselt ja rahulikult edasi ning Feimir tuleb sama aeglaselt ja rahulikult otse vastu. Mia näeb amuletikive ta rinnal helkimas. Haldjas vaatab talle silma, naeratab ja sirutab käed laiali, nagu tahaks kaissu haarata. Tundub üleni õnnelik. Mia läheb üpris juhmi näoga talle vastu, aegamisi, ja silmad on kurvad.

Feimir tuleb ning paneb talle käed õlgadele. Ütleb vaikselt: "Mia, sa tegid selle ära... tubli tüdruk."
"Et siis mille ma ära tegin?" küsib Mia tuima, vaikse häälega. Nüüd on tal tunne, et kukuks meelsasti kokku väsimusest. Feimir võtab ise ta hobuse, teise käe ulatab toeks. "Lähme kuhugi... Näiteks mu ema juurde, seal räägin sulle kõigest." Ja võtab suuna Daila kontori poole. Mia tõstab vaevu jalga jala ette. Feimir toetab teda, kui aga taipab, kui väsinud Mia tegelikult on, võtab ta sülle ja tõstab sadulasse. Ise talutab hobust. Daila hoovis tõstab samamoodi sadulast maha ning viib süles sisse, hõikab juba sisenedes: "Toit ja voodi teelisele!"

Söögitoas istub laua taga toosama kääbik, kes Corna lähedal küüti pakkus, ning joob teed. Mia naeratab talle väsinult. Kääbik lehvitab vastu, sest suu on sooja pirukat täis. Feimir tundub millegi üle kas hirmus uhke olevat või on tal mingi väga suur kivi südamelt veerenud. Haldjapiigast sekretär tõstab Mia ette toidu ja kuuma tee. Too joob aegamisi ning küsib siis: "Millega ma siis nüüd hakkam sain, peale selle, et jälle siin olen?" Kääbik vastab natuke etteheitvalt, aga üldiselt sõbraliku tooniga, kui suu tühjaks saab, et nii palju tema tööd polnuks Mial küll vaja üksi ära teha.
Mia: "Ma ei teadnud, kes sa oled. Ma ei saa lasta vigu sisse"
"Sa ei tohtinudki teada," ütleb kääps.
"See juba tavaline," nendib Mia nördinult.

Kääps ronib toolilt alla, läheb kõige lagedamasse nurka ning hakkab ennast seal kiiresti keerutama. Minutike hiljem märkab Mia, et talle ilmuvad suled ja veel minutike hiljem lendab priske kotkas tooli seljatoele ja hakkab laualt kotlette kugistama. Mia on liiga väsinud, et üllatuda. Feimir jälgib teda üsna üksisilmi, ütleb siis: "Mia, sa tegid üksinda ära töö, mida tavaliselt teeb terve grupp."
Mia: "Nii sa ütled, aga mina ei saa sellest aru, sest ma ei tea, mis siin toimub."

"Sellest räägin sulle, kui oled end välja puhanud. Aga Rani pärast ära muretse, temaga on kõik hästi ning ta jõuab kindlasti õigeks ajaks sinna, kuhu teel oli," ütleb haldjas rahustavalt.
"Ma sooviksin siiski üsna ruttu seletust, sest kui olen välja puhanud, asun uuesti teele," ütleb Mia vapralt. Kotkas tundub olevat pettunud,et temast nii vähe välja tehti, läheb nurka tiirutama ja muutub kääpsuks tagasi.
"Aga seletus on pikk," ütleb Feimir. Kääbik nendib, et kotletid on head igal kujul, aga marineeritud kõrvitsat on kääpsuna parem süüa kui kotkana.

Pärast sööki ootab Miat soe tuba ja mugav voodi. Seda tuba teab ta küll. "Siin oli mu vend ravil, see tõbras," sõnab ta endamisi ja poeb sängi. Feimir koputab kümmekond minutit hiljem, tuleb tuppa, suur teekruus kaasas, istub ettevaatlikult voodiservale ning paneb kruusi põrandale. Vaatab mõtlikult Miale otsa, ei ütle pisut aega midagi, ainult pilgus helgib tuttav kaval sädemeke. Mia on sängis nagu kass keras.

Mia: "Kui sa kohe ei alusta, jään ma magama, aga see su kaval plaan vist ongi, et võimalikult palju seletamist edasi lükata."
Feimir muigab. Lausub siis: "Mäletad, Mia, mida ma sulle viimatisel kohtumisel ütlesin?"
Mia raputab pead. "Ei, ja mul pole ka hetkel tahtejõudu, et seda välja mõelda. Aga kui ma peaks praegu kuhugi hädakorras ratsutama, siis olen kohe valmis."

Feimir keerab pea viltu ning silmitseb teda uurivalt. "Selle kohta, et minu sõna tuleb viimasena."
“Ahah,” hakkab Mia naeru lagistama, "ja lähebki jutt teises suunas."
Feimir naerab temaga natuke kaasa, siis ütleb: "Ma arvasin, et kõige olulisem peaks kõige enne tulema. Oleks kahju, kui ma seda sulle magamise ajal peaksin ütlema."
"No täiesti võimatu," muigab Mia ja toetab pea elegantselt käele."Hea küll, jätka." Viipab käega nagu luba andes. Feimir kergitab kulme, justnagu hämmastaks teda selline jultumus - aga siis naerab. "Noh, ütleme siis nõnda... et minu sõna on jah."

Mia vaatab mõnda aega mõtlikult enda ette. "Ma ei tea, kuidas sellele reageerida, seda olen ma kogu aeg tahtnud...aga ei tekita tunnet, et ma peaks rõõmsalt mööda tuba ringi hüppama....pigem ma olen väga uhke…" Naeratab siis omaette: "Jah, nii see on."
"Sa oled õigusega uhke," kinnitab Feimir.
"Ei, tegelikult pole kogu aeg tahtnud, alles viimasel ajal hakkasin tahtma, tahtsin üldse kunagi midagi muud, või siis oleks teid niisamagi ilma ratsaniku seisuseta aidanud... aga jah."
Feimir: "Roy on ainus, kellelt ma pole jõudnud küsida... Kuid sa said kõhklemata kõigi teiste hääled."
Mia noogutab mõtlikult.

"Nii, tahad sa nüüd seda kah teada, mis sinuga juhtus?" uurib Feimir muigamisi.
Mia silmad tõmbuvad korraks pilukile. "Oleks tore küll teada, et ma seda sõitu niisama ei teinud."
Haldjas noogutab. "Aga alustama pean sel juhul üsna kaugelt. Mäletad, kui templis olid, rääkisime vist natuke kahest templipoolest ning palveränduritest?"
Mia noogutab.

"Kui inimene jõuab oma sooviga välja Unustuse templisse, kuulatakse ta soov ära ning saadetakse ta palverännakule, kus ta teatud aja jooksul - tavaliselt on selleks ajaks 33 päeva - peab jõudma Meenutuse templisse, sellesse templipoolde, mida sinagi tunned," seletab Feimir uuesti üle. "Kui ta jõuab sinna kohale, täidetakse tema soov."
Feimir vaatab Miale uurivalt otsa, enne kui jätkab. "Õigemini - täidetakse see soov, mille ta esitab teise templipoolde jõudmisel. Palverännak on aeg pingutuseks ja järelemõtlemiseks, proovilepanek, kas soovija on oma soovi väärt."

Haldjas teeb uuesti pausi, enne kui jätkab. "Aga mida palverändur ei tea, on see, et ta pole oma teel üksi. Kui palverändur läheb teele, on temaga kaasas saatjad, kes end ei näita, kuid hoolitsevad tema eest ja kaitsevad teda hädaolukorras. Tavaliselt teevad seda kujumuutjad-metsapreestrid, kuid aeg-ajalt teevad seda tööd kõik ratsanike grupid. Palverändurile peab jääma teadmine, et ta pääseb raskustest ainult kas iseenda pingutuse või õnneliku juhuse läbi - isegi kui selle õnneliku juhuse korraldamine nõuab vaeva ja leidlikkust."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 15:08 21. Juun 2005

Feimir rüüpab vahepeal oma teekruusist. "Kas sa mäletad, kuidas sa Raniga kohtusid?"
"Ta oli lumes ja üsna külmunud," vastab Mia.
"Ja sa märkasid teda lihtsalt mööda minnes?" küsib haldjas.
"Ah, seal oli vares," tuleb Miale meelde.
Feimir noogutab. "Lind, kes tõmbas su tähelepanu temale..."
"Aga selle töö teeb igaüks ära, kui mina tõin ta kohale, siis saavad ka paljud vastupidavamad sellega hakkama," arvab Mia.

"Jah. Aga kes vaevuks? Marvin pidas sind tavaliseks teekäijaks, aga nii põhjalikku abivalmidust kohtab harva. Igatahes ta jälgis sind vaheldumisi oma paarimehega kuni Dullstrandini - kus Ethenrel su ära tundis ning aidata proovis, ehkki sel kujul aitamine on keelatud," ütleb Feimir. "Nii saingi ma teada, millega sa tegeled."
"Jah, mingi hetk ma lõikasin natuke kätte,aga see abipalve vist ei jõudnud kohale," kehitab Mia õlgu, "Selge, see siis oli Ethenrel."
"Jah, nad on siinkandis. Marvin, kes sind söögi ajal lõbustas, on samuti tema grupist," ütleb Feimir.
"Kas neil on kääbik?" Mia vaatab lõbustatult Feimirile otsa.
"Kaks tükki isegi," ütleb Feimir. "Aga Ran on vapper poiss," lisab haldjas mõtlikult. "Tulla Medora lõunarannikult läbi ühe templipoole teiseni on paras kangelastegu."

"Muide, Ennister ütles, et sai su paki kätte," tuleb Miale meelde.
"Igatahes ma usun, et ta oskab sellele pakile parimat kasutust leida," nendib Feimir. Sirutab siis käe ning puudutab sõrmeotstega ettevaatlikult Mia õlga. "Mida selles asjas otsustad?"
Mia silmitseb näppu ja õlga, vaatab siis süütu näoga Feimirile otsa. "Noh, mis seal ikka, surgime liha välja, valame sulametalli sisse, mis see siis ära pole?"
"Ära võta seda kergelt," ütleb Feimir tõsiselt. "See on hullult valus. Usu, ma tean."
Mia: "Ma täiesti usun, aga kardan, et mul on üks asi veel enne vaja ära teha, kui saan ratsanikuks hakata.. .ma pean veel sellele mõtlema, sest see eeldab omapäi riskeerimist."
Feimir: "Mis see oleks?"
Mia: "Finbar oksa."
Feimir muigab. "On sul ta asukoht teada?"
Mia: "Ei, aga kahtlustan, et ta Freehavenis, olingi sinna teel, kuigi ta võib ka igalpool mujal olla."

"Mia, sa pole ainus, kes teda jahib,” ütleb haldjas. “Ma tahaksin, et sa ei tegeleks sellega üksi."
"Mul on oma asi temaga ajada,"vastab Mia rahulikult.
Feimir: "Selle saad ka ratsanikuna ajada, arvan."
Mia käsi väsib ning ta toetab pea padjale.
Feimir laiutab käsi, naeratab ja tõuseb. "Täna, kullake, ei lähe sa enam kuhugi. Ma muidugi arvasin, et tahad pisut paigal püsida, et näha, mis su kaitsealusest saab - aga kui sul nõnda kiire... Ei ole minul õigust sind tagasi hoida."
"Mis temast saada võib?" jälgib Mia Feimiri pilku. "Sina ju oled pealik, sina otsustad, mis teha."

Feimir kummardab ning võtab oma tühja kruusi põrandalt. "Noh... Mingil hetkel võib teda ilmselt taas kahe käega näha..." Vaatab siis otsa. "Mia, kui sul tuleb teinekord palverändurite saatmisega tegemist, jäta endale meelde: see, kes on teel väärikas ja vapper, jõuab ALATI õigeks ajaks kohale. Kes on ahne ja autu, ei leia teist templipoolt pingutustest hoolimata. Selleks ongi saatjad."

Mia keerab ennast näoga haldja poole."Aga kuidas ma tean, kes on ahne, kes autu? Jälgin terve tee ja loodan, et miski tema tegutsemises seda näitaks?"
"Jah," ütleb Feimir ning suundub ukse poole. "Ja sina pole ainus, kes seda teeb. Aga maga end nüüd välja ning ära rohkem muretse. Haldjametsa saatjad on juba oma kohtadel."

Mia magab lõunani. Majas on tasane askeldamine, lõuna paiku hakkavad toidulõhnad levima. Väljas on vaikne mõnus ilm, päike särab lumel ning järgmisel päeval on oodata aastavahetust. Kui Mia Feimiri kohta uurima läheb, öeldakse, et Feimir läks juba eile kesköö paiku minema. Sekretär ütleb, et Feimir ei öelnud selle kohta muud, kui et Mia teab, kust teda leida. Daila maja elab oma argielu, külalised on lõunat lõpetamas ja suunduvad kombekalt oma tubadesse. Mia jaoks on toit soojas hoitud. Ta sööb ning läheb siis Benno poole – kuid kääbiku maja on lukus ja trepiesine hanges.

Mia ei taha Vala lossisilda päevavalgel kasutada, ootab sellega õhtupimeduseni. Templis on grupi ruumi uksed lahti, tundub, et seal ei lukustata uksi üldse, aga kohal pole kedagi. Eestoas on laual puuviljakandik, leiba ja suitsuliha. Feimir tuleb siis, kui väljas juba täiesti pime, tundub küll väsinud olemisega, kuid naeratab, küsib enesetunde järgi.
"Olen välja puhanud vast...." Mia hääl läheb kõhklevaks.
"Tubli," ütleb Feimir ning jääb siis otsa vaatama oma tavapärasel natuke kelmikal pilgul.
Mia: "Ah et miks ma tulin...? Tahtsin küsida, mida edasi teha, minu arvamus oleks, et enne kui ratsanikuks saan, käin Bergenis ära, Ennister arvas, et seal ja Calhis võib midagi kahtlast toimuda, tahan lihtsalt üle vaadata."
"Kuidas arvad. kuid arvesta, et näppulõikamine ei pruugi aidata enne, kui ma taas koos teiega olen," ütleb Feimir.
"Tean, aga samas loeb sinu arvamus kõige rohkem, tähendab, sellega ma arvestan natuke...." Mia muigab.

"Sul on endal piisavalt arukas pea otsas, et seda mõtlemiseks kasutada..." Feimir istub diivanile. "Tegelikult sa vist kardad natuke ning vajad aega, et endas kindlaks saada - kas nii?"
"Mina kardan? Ma mõtlen, et see urgitsemine võtab palju aega, peab passima, kuni see paraneks, selle ajaga võib juba palju muutuda. Pealegi võtab Bergeni sõit niikuinii veel aega..." Mia astub tema ette, käed rinnal risti.
"Märgipanek võtab sinult täpselt kaks päeva. Kolmandal päeval saad kätt juba kasutada," ütleb Feimir. "Ebony laskis märgi panna ning läks kohe tagasi, ja see on viga, mida ma teist korda ei tee. Aga minu poolest on sul täpselt nii palju aega, kui sa vajad."
"Muidu saaksin kohe minna..." arutleb Mia. Feimir noogutab.
Mia: "Ja et.. kas ma jäängi üksi tegutsema, või ikka koos teistega?"
Feimir: "Kui sa arvad, et sinu ettevõtmine ohtlik pole, siis mina ei keela. Aga arvesta, et sõrmus on nõrk. Kui Benno kuuli kätte saan, siis saan ta ehk sind jälgima panna. Aga märgikandja tunneb sind üsna nõrgalt ja väikese maa pealt. Tegutsed nii, kuidas parasjagu vaja ja võimalik. Teised on praegu üsna laiali, Bergenist on nad igatahes vägagi kaugel. See ongi põhjus, miks mures olen."
"See võib olla väga ohtlik, aga noh....nii ta juba kord on" naerab Mia. “Pole midagi teha, pean minema üksi ja vaatama, mis elu seal elatakse,vaevalt, et midagi avastan. Ma ei usu, et mulle jube kiirelt sinna abi on avaja, lähen sinna pilli mängima, sellepärast loodan, ehk ei tapeta... või? Või mis sa arvad, et mis ma oleks seal teinud, loomulikult ma avalikult mängin pilli, aga samas püüan uurida, mis toimub, lähen hertsogile bardiks."

Feimir noogutab. "Õnne sulle siis. Magad öö siin?"
Mia: "Arvan küll, pean välja puhkama, kas teised ratsanikud on siin? Ma peaks kunagi nende pealikku tänama, kui teda nägin, oli see väga oluliseks julgustuseks, sest ma ei teadnud, milleks see poiss, ja kartsin, et teda jälitatakse ja püütakse tappa. Ja enne tema nägemist arvasin, et ei suuda hakkama saada, s.t poisi kaitsmisega, et ta sureb enne, kui siia jõuan"
Feimir: "Vali endale ise tuba, teised on kaugel ega tule niipea. Ethenrel poleks küll tohtinud end sulle näidata, sa oleksid pidanud kogu töö ära tegema teistest teadmata - aga kui sinu või poisiga midagi juhtunud oleks, oleksid kohe abi saanud - aga nii, et ilma igasuguse vihjeta templi osalusele. Teile oleks antud hädavajalikku abi, aga üldiselt püütakse nii, et aitajateks oleksid tavalised rännuteel kohatavad inimesed."
"Sel hetkel ma olingi seda," ütleb Mia.

"Ning ka sind peab ta mäletama jääma kui tavalist teekaaslast," lisab haldjas pisut nukralt.
"Jääbki, ma ikka veel tunnen ennast tavalise rändurina," kinnitab Mia. "Ja seal tee peal polnud oluline, kas Ethenrel aitab mind või mitte, ma olin otsustanud poisi tuua, ja oleks seda teinud, või proovinud seda teha niikuinii, ma poleks teda jätnud. Aga ma kartsin poisi elu pärast, ja sellepärast, julgustuseks oli Ethenrel oluline."
Feimir noogutab. "Ma tean seda. Aga sinu sitkus ja meelekindlus on ikkagi lugupidamist väärt."

Feimir peab oma töödele minema ja jätab Mia omapäi ööbima. Mia käib teedejumala templis mõtisklemas, siis pesemas ning ööbimispaigaks valib Deilase toa, mille eripäraks on korralik vibude ja noolte ja mõõkade kogu seinal.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 0:14 28. Juun 2005

ILDERIANI tee viib lõunasse. Läbi Calhi ja piki rannikut Cormanthyri poole. Ta ei teadnud täpselt isegi, miks just Cormanthyri minna tahtis, aga see linn tõmbas teda. Ja sealt edasi rändama. Ehk leiab ta Cormanthyrist laeva, millega sõita Medorale või Athaiale, seiklema. Ta oli üksi ja vaba ning see oli tore. Murelikuks tegi vaid see, et rannikule jõudes valutas märgiõlg terve öö ning hommikul ei tajunud ta enam teisi. Kas oli ta miskitpidi tunnetusalast välja liikunud või tehti templis temaga midagi – kes seda teadis. Aga mõneti oli nii lihtsamgi.

Rannikut pidi liikudes ning ponikääbikute paljusid jäljeradu uurides märkas ta rannavetes jääpiiri lähedal seisvat laeva. See tundus olevat väike, kuid kiire kaubalaev. Ilmselt salakaubavedajad, otsustas Ilderian, ning tema arvamust kinnitas ka mäekurus üsna ranna lähedale ehitatud kahekorruseline maja, mille hoovis mingid karvakasvanud ja piraadivälimusega tüübid hobuseid saduldasid. Seal sättis ka paar ponikääbikut end kuhugi minema. Ilderian ratsutas lähemale ja küsis, ega abi vaja ole. Ei, abi ei olnud vaja. Aga Medorale oli see laev minemas küll, nagu läbirääkimistel selgus. Ilderian ei näinud küll, kellega ta läbirääkimisi pidas, kuna jutuajamist vahendas üks maja ja õue vahet pendeldav madrus. Kuid laevale tohtis ta minna ning sai ka saatjad kaasa. Kaks ponikääbikut ratsutasid laskevalmis ambudega talle järele ning kaks süngeilmelist madrust kõmpisid kaasa ning ütlesid laevameestele Ilderiani jaoks tundmatus keeles maalt antud korraldused edasi. Ilderian võttis küll rannal Tõpral sadula maha ning käskis tal Hop-Hopi ja kääbikute hoolde jääda, aga Tõbras ei kavatsenudki maha jääda. Ta tuli kaasa kuni lahtise veeni ja kui Ilderian laevalt vastu saadetud paati istus, hüppas Tõbras talle vette järele ning siis jäi üle ta ainult paadivintsidega üles laevale tõmmata.

Laeval paigutati jäisest veest välja tiritud hobune trümmi ja Ilderianile näidati sealsamas kõrval eluruum kätte. See oli päris pisike aknata kamber, kus vaid voodi, väike veevaat ja kaanega ämber. Uks pandi selja tagant lukku.

Maagia harjutamiseks oli tal nüüd aega maa ja ilm. Pimedas ruumis kadus ajataju. Üsna pikkade ajavahemike järel toodi toitu ja vett. Söödeti palju ja hästi, kuid harva. Käituti viisakalt, kuid kindlalt. Ning laev seisis endistviisi paigal.

Viimaks saabus ka hetk, mil oli kuulda sagimist ja laev hakkas liikuma. Muus osas ei muutunud midagi. Kuni Ilderian ühel päeval koos asjadega üles tekile konvoeeriti, paati pandi ja sellega tühjale rannale sõidutati, hoolimata kõigist ta protestidest Tõpra asjus. Toda kästi tal Selah’ kõrtside tallidest otsida.

Ilderian läks läbi paarist kalurikülast, kus tema jutust õhkagi aru ei saadud, ning hobust hankida tal seal endale ka ei õnnestunud. Talle oli öeldud, et laev suundub Fandorisse, linna, mis asus Medora looderannikul, kui ta aga ronis mäele, mis tema maabumispaiga läheduses kõrgus, avanes idasuunas vaade maakitsusel asuvale linnale, mille mõlemal poolel paistsid sadamad. See pidi kindlasti olema Selah. Kuid lähemal lõunas paistis teine ja hoopis suurem linn ja Ilderian otsustas seiklemist hoopis sealt alustada. Linna nimi, nagu selgus, oli Saren. Pärast mõningast otsimist õnnestus tal leida Valge Hundi kõrts, kus kõrtsmik põhjakeelt rääkis ning ka tõlke palgata sai. Tõlgi palkamisest Ilderian siiski loobus majanduslikel põhjustel ning otsustas omapäi linna uurida.

Brettonia ja Medora erinevused said talle kiiresti selgeks. Temasse suhtuti pehmelt öeldes umbusklikult ning ühte peenemasse riidepoodi ei lastud sissegi. Haldjaveri, seletas kõrtsmik pärast, kui Ilderian küsima hakkas. Ponikääbikutest oli maa enam-vähem puhtaks saadud, aga haldjate vastu sõditakse ikka veel. Athaial on parim haldjas surnud haldjas ning Medoral on ka palju peresid, kelle pojad on haldjatega sõdimisel langenud. Ilderian üürib järgmisel päeval Sareni ja Selah’ vahel ühendust pidavalt firmalt hobuse ja asub teele Selah’sse. Teel näeb ta päris mitmeid haldjaid – orjade hulgas, kes metsa raiuvad või teed parandavad.

Järgmise päeva lõunaks oli ta Selah’s ja hakkas sadamakõrtside talle uurima. Kõigepealt kuulas, kust lõhkumist kostab, siis vaatas sisse. Tõpra leidis ta kolmandast tallist üles, kuid lõhkujat sellest loomast enam polnud. Suplus jäises vees oli oma töö teinud ja uhkest loomast olid vaid varemed järel, ehkki teda silmnähtavalt tohterdada püütud oli. Kõrtsipidajalt kuulis Ilderian, et Tõpra tallikoht ja hooldus olid kaheks nädalaks ette makstud ning Ilderianile ka kiri jäetud. Ilderian pistis väikese ümbriku taskusse ning läks talli tagasi – unustades kirja lugeda. Taskusse see jäigi.

Ta tiirutas sadamas, lootes näha laeva, mis ta Medorale tõi – kuid seda ta ei leidnud. Kes teab, ehk oli see läbi kanali sõitnud ja lõuna pool ankrusse jäänud. Selle eest sattus ta just Freehavenist tulnud laevale, millelt kangarulle ootavale vankrile laaditi. Üks linane katteriie oli rebenenud ja sealt alt säras vastu kallis brokaatkangas. Ilderian uuris lähemalt, kes niisuguse uhke asjaga kaupleb – Asmundsen oli see mees, kes veab brokaati Freehavenist Selah’sse. Järgmiseks ostis Ilderian Tõprale sadula ning otsis siis üles Selah’ hertsogi lossi. Kuulu järgi olevat ka too haldjavereline, ehk on tal mingit tööd pakkuda. Ilderiani kukkur kippus õhukeseks kuluma.

Järjekord hertsogi jutule on kaks päeva, kuid vana õukonnaametnik silmitseb kõigepealt kahtlustavalt Ilderiani haldjalikke näojooni, mida too küll viimasel ajal paremaks on pidanud kapuutsiga varjata, siis aga saadab jooksupoisiga sedeli üles. Ning veerand tundi hiljem astub Ilderian juba trepist üles ja läbi raskete uste hämarasse kabinetti, kus kamina ees istub haldjavereline hertsog, lahases jalg järile toetumas. “Ilderian Etherna,” ütleb mees muiates. “Nüüd näen ma siis viimaks seda, keda Valas ei kohanud.”
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 17:18 7. Juul 2005

SHALIF ärkab kella kolme paiku öösel, pakib vaikselt kokku oma muukvarustuse, võtab relvad ja läheb linna. Minoshi ja Carpase maja on üldiselt pime, vaid ühes allkorruse korteris käib paras pillerkaar. Shalif hiilib akende taga. Toas on viis joodikut mingi veinivaadikese saanud ja selle juures enam-vähem ära vajunud. Luuraja hiilib trepist üles, kaasa võetud väikest patja kõvasti kaenla alla surudes.

Teise korruse korteri uks on seestpoolt lukus ja võti ees. Shalif proovib võtme välja lükata. Teiselt poolt kostab sulpsatus. Keegi on ilmselt veepange ukse ette tõstnud. Shalifil kulub üksjagu aega ja vaeva, et seda läbi ukseprao tasakesi nii palju eemale nihutada, et ise sisse mahuks. Varrukas on pärast seda läbimärg ja tilgub.

Ta seisab ja kuulatab hämaras eestoas, kuhu vaid veidi kuuvalgust sisse paistab. Läbi paokil vaheukse kuuleb ta kellegi unist hingamist. Shalif hiilib paokil ukseni ning hakkab seda juba lahti tõmbama, kui märkab, et keegi on ukse peale suure savikausi pannud. Napilt suudab ta kukkuva kausi kinni püüda. Ometi äratab askeldamine ja ukse kääksatus voodis lamaja – ning too on ilmselt maganud, mõõk käes. Mees tõstab pea, kuulatab, vaatab ukse poole ning tormab siis sissetungijale kallale.

See on haldjavereline, kes kiires lahingus surevana põrandale jääb. Teine ase on tühi. Shalif uurib oma vastast, korjab ta turvise küljest Kordi märgi ning vaatab, mida toast leida võib. Pole midagi erilist, kui kukrutäis kuldraha välja arvata, ainult natuke rändavate inimeste reisivarustust ja haldjavibu. Kõik riided, mis ta leiab, on lihtsad ja ebamäärast tumedat värvi, pabereid otsides ei saa ta rohkem midagi kui tühja kirjapaberit ja tindi. Ei mingeid salalaekaid, korter tundub tavaline mööbliga üüripind.

Kui Shalif seal otsimistööd teeb, märkab ta, kuidas haldjavereline vaevaliselt paremat kätt kergitab ja midagi oma riietes kobab. Kõrbepoeg kardab, et sealt võib mõni loits tulemas olla, ning kiirustab lähemale. Või siis on põuest midagi põnevat leida. Haldjavereline ei tee temast välja, lamab kinnisilmi ja otsib kobamisi. Haavatud käsi liigub vaevaliselt ja pingutusega. Shalif ei malda kauem oodata, lööb surmava hoobi ja vaatab ise. Midagi väikest ja kõva jääb ta sõrmede alla, midagi mündisarnast. Ta lõikab noaga riide lahti ja vaatab lähemalt. Haldjaverelise õlast helgib talle vastu kuldne märk kahele templisambale toetuva katuse ja nende vahel seisva mõõgaga.

Shalif kallab õli maha ja süütab toa. Ise kaob välja öösse. Mõtleb, mis salaühing see olla võib, kelle varvastele ta nüüd astus. Ta hulgub veidi tänavatel, siis läheb tagasi kontrollima, kas maja ikka läks korralikult põlema. Läks küll, kainemad vennad altkorruselt organiseerivad paanikat. Suhteliselt kiiresti saadakse põlengule jaole, osa majast õnnestub tõenäoliselt päästa, aga seda korterit küll mitte. Ning seal seistes ja tulekahju jälgides meenub Shalifile järsku, et vaatamata korralikule läbiotsimisele ei leidnud ta mitte midagi kaneelile vihjavat. Mitte kõige vähematki.

Ta läheb Mõõka ja Mantlisse tagasi. Välisuks tuleb küll lahti muukida ja pärast kinni tagasi. Istub pisut aega vaikselt oma toas, siis läheb vaikselt uurima, kas Caliria uni on rahulik. Isegi muukida pole vaja, toa uks on lahti. Shalifile tundub see imelik ning ta liigub veel ettevaatlikumalt, kartes varitsust.

Kaminas hõõguvad viimased üksikud söed. Kõrbepoeg piilub voodi poole. See on tühi. Ja toas pole hingelistki. Kellelgi on olnud sealt lahkumisega hirmus kiire, õukonnakleidid on maha jäetud, väärtuslikum ja vajalikum kiiruga kokku pakitud. Tundub, et naine tegi minekut kohe pärast kõrbepoja lahkumist. Shalif vaatab ringi, kas tema töötasu on kuhugi tuppa jäetud. Aga ei ole. Peale kleitide pole talle midagi jäetud.

Pahane kõrbepoeg kiirustab välja tagasi ning üritab viimati tallist välja toodud hobust jälitada. Nii jõuab ta mõningase ringiga tulekahjukohale tagasi. Põlengut jälgib juba hea hulk inimesi ning nende hulgas on ka Caliria täiesti olemas, aga nüüd näeb välja nagu nahkpükstes ja hobusesabaga amatsoon. Hästi riietuda on see naine alati armastanud.

Shalif istub pisut aega varjus ja jälgib teda, siis aga märkab Caliria teda ning ratsutab lähemale. Sätib end kõrbepoja kõrvale ja ütleb umbes sellise näoga, nagu üks pealtvaataja teisele: "Tubli töö! Ja kuidas teisega jääb?"

Shalif: "Kõigepealt tasu."
Caliria: "Varjatumas kohas."
"Teie järel," naeratab Shalif. Caliria mõtiskleb pisut, siis hakkab tasakesi liikuma põleva maja tagahoovi. Seal rahvast pole, pigem käib möll tänava pool. Kõrbepojal kipuvad põlved värisema mõttest, et on suur tõenäosus raha asemel nuga või loitsu saada. Naine otsib varjulisema koha ja ulatab seal kukru. "Kas sellest piisab?"
Shalif: "Kui palju siin on?"
Caliria: "150. Rohkem mul hetkel pole."

Kõrbepoeg kaalub kukrut käes. Tundub, et teda ei petetud. “Kes sa üldse oled?” Ise arvutab, et Bergenisse teise tüübi järele peaks kümmekond päeva minema, mitte rohkem. Mingit kaneelilõhna ta naise juures ei haista ning too ei tundu enam ka joobnud, vastupidi, vägagi kaine ja keskendunud. Küsimust ignoreerib.

Shalif: "Ta oli Kordi jynger kui sind huvitab...."
"Ma tean," ütleb Caliria ning kannustab hobust.
Shalif: "Leiad sa mu yles? Peale Bergenit?"
"Kindlasti," lubab naine. "Lahkume siit eraldi, eks? Ma lähen tänavale ning ootan sind seal."
Shalif noogutab ja mõtleb, mida kõike saaks 230 kulla eest. Väikese maja kohe kindlasti.

Caliria ratsutab ees ära tänava poole, pöörab siis veel korraks ringi ning vaatab tagasi. Hõikab midagi Shalifile. Too jääb kuulatama. Tundub loits ja kõrbepoeg tänab õnne, et õe trikitamistega tuttav oli. Mingi jõuväli ründab teda, kuid Shalifil õnnestub sellele vastu seista. Igaks juhuks viskab ta pikali ja teeskleb minestust. Caliria hõikab veel midagi, mis õnneks ei kõla nagu “mõrvar on seal” – ja siis näeb Shalif, kuidas põleva maja leekidest eraldub suur tulepall ning suundub tema poole. Kõrbepoeg ei tea isegi täpselt, mis jõuga ta end selle teelt ära veeretada suudab, kuid ta hobune saab tulekera läbi kõvasti kannatada ning kihutab hullununa tänavale. Ega ta kaugemale jõuagi minna. Kuid koos hobusega kaotab kangelane oma ammu, konksu ja nööri, magamisvarustuse, toidu ja muu, mis sadula küljes.

Caliria hõikab talle veel midagi ja Shalifi nägemine tuhmub korraks, kuid hägusus möödub kiiresti. Kauem ei riski ta kohal passida, sest uudishimulikke trügib hoovi, vaatama, kust see põlev hobune tuli. Kõrbepoeg istub peidus ning suudleb oma õnnesärki. Siis hiilib minema.

Shalia ukse taga saab ta tükk aega kolistada, enne kui unine teener lahti teeb, lärmaja pikalt saadab ning tagasi magama läheb. Shalif ootab pisut aega ning muugib siis ukse lahti. Ta jõuab emanda eestoas magava teenijapiigani ja ehmatab sellele äratamisega kolmveerand rabandust.
Shalif: "Ära karju, ma ei tee kellegile liiga... Vabandust! Kas Shalia on kohal?"
Tüdruk noogutab.
Shalif: "Kas sa julged teda yles ajada?"
Tüdruk raputab pead.
"Olgu, ma siis sind ei sega sellesse..." ütleb kõrbepoeg ning koputab ise. Vaikus. Teenijapiiga sosistab, et kahe tunni eest läks emand alles magama. Shalif siis rohkem ei proovi, jätab vaid Shaliale sedeli selle kohta, et Caliria üritas teda tulekeraga surnuks loitsida ning et Shalif kaob nüüd kuuks ajaks asja uurima.

Nõnda ta siis asubki teele, jalgsi ning peaaegu varustuseta, sihtpaigaks ponikääbikute küla mägede jalamil otsetee alguse juures.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

EelmineJärgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6