Leht 16 koguhulgast 22

PostitusPostitatud: 19:27 11. Apr 2005
Postitas Shadow
Paari tunni pärast tuleb kuninganna seltskond tagasi, aga seekord on rivis väikesed muutused - Shalia ei ratsuta mitte kuninganna kõrval, vaid taga. Kõrval on mingi hoopis uus näitsik, kellega kuninganna sõbralikult lobiseb, ning Shalia tundub väheke hapu. SHALIFILE sosistab emand, et ta oleks hobustega valmis, võib-olla tuleb väike väljasõit.

Kui väljas hämarduma hakkab, sõidavad nad ratsa kolm-neli miili tagasi tuldud teed pidi ja sealt läheb reetee metsa sisse. Seda mööda miilijagu edasi liikudes jõuavad väikese maja juurde. Korstnast tõuseb suitsu, tallis hirnuvad hobused… Shalia läheb väga koduselt sisse, aga adjutandil käsib väljas oodata. Ringi jalutades avastab too tallist viis tugevat ratsahobust. Valgustatud akendesse piiludes leiab köögist neli tüüpi kaarte mängimas. Kaks tunduvad aadlikud, kaks kaardiväeohvitserid umbes Threllani auastmes. Järgmisest aknast paistab ainult suur baldahhiinvoodi, mille kardinad pisut liiguvad, ja Shalia kasukas põrandal. Tundub, et majake ongi kohtamispaigaks ehitatud. Shalif ootab ja uurib ümbrust. On külm ja pime. Shalia tuleb pooleteist tunni pärast ning tundub üpris heas tujus. Akna taga passinud kõrbepoeg jõudis enne hobuste juurde kiirustamist näha vaid, kuidas Shalia poolenisti riides voodist välja puges, ennast korda tegi ning siis kellegagi voodikardinate varjus hüvasti jättis. Igatahes on Shalial nüüd kiire lahkuda.

Oma öökorteri poole lonkiv Shalif märkab koridoris vestlemas Threllanit selle näitsikuga, kes ennist kuninganna kõrval ratsutas. Piiga on üpris kenake, heleda peaga, aga pruunisilmne. Riiete järgi otsustades tundub õuedaamide hulgast, aga ilmselt mingil madalamal ametipostil.

Hommikul kamandatakse kõrbepoeg vahtkonda nagu kordamööda kõiki, kes mundrit kannavad. Tolkneb lõunani trepikäänakul ja vahib koos paarimehega õuedaame. Tundub, et kohapeal elab vaid teenijaskond, keda pole eriti palju. Hommikul korjab kuninganna jälle oma kamba kaasa ning kaob minema. Shalia paistab taas soosingus olevat. Kella kümne paiku jääb maja vaikseks, kell üks vahetatakse vahtkonda, kuninglik kamp tuleb tagasi nii kella nelja paiku ning tormab valmispandud lõuna kallale. Ning kella viie paiku sõidavad väravast sisse kaks suurt saani moosekantidega. Läheb peoks. Pidu käib suuremalt jaolt kahes jaos - sakstele ühes saalis ühtede moosekantidega ning väiksematele vendadele teises ruumis, aga moosekandid on sealgi. Threllan korjab Shalifi sealt prae tagant ära ja ütleb, et Shalia käskis ta suurde saali sokutada. Seal on juba pidu täies hoos, lõbutsevad peamiselt õuedaamid ja kamp nooremaid ohvitsere, selgub, et ka kuninganna on üsna pöörane tantsija, aga ei tantsi kaks korda järjest ühe mehega. Kõrbepoeg piidleb Threllanit ja Shaliat. Nood mõlemad tantsivad ja lõbutsevad - kuid mitte omavahel. Threllan tantsitab õuedaame, Shalia hoiab puhkepausidel kuninganna ligi, vestlevad millestki üsna sõbrannalikult. Shalif võtab siis samuti õuedaamid ette. Tema eksootilisele välimusele hakatakse vaikselt naiste hulgas tähelepanu pöörama.

Kahe tantsu vahel tuleb ta juurde toosama uus soosik ja küsib, et miks Shalifi treeninguplatsil näha pole, kaugele paistab, et ta pole harjunud mundrit kandma. Naine on blond, ilus ja enesekindel, kleidi kaunistuste hulga järgi otsustades vahepeal karjääriredelil pulga võrra tõusnud. Uurib, kas Shalif polegi shala. Kõrbepoeg muigab ja kehitab õlgu. "Igayhel meist on omad huvitavad kyljed."
Naine küsib väga imestunult, kuidas Shalif ei tea, kas ta on shala või mitte, siis haagib ennast käevangu ja mainib, et ta on meelsasti nõus neist huvitavatest külgedest rohkem kuulma. Palub kõnelda ja mitte häbeneda, sest maagia on ju Calhis vaba ja soositud.

Shalif: "Aga kui ma praegu kõik välja räägin, mis siis pärast huvitav on, kui kõik teada?"
"No ma arvan, et nii huvitava välimusega noormehel ei tohiks jutt eriti ruttu lõppeda," muigab naine, vaatab siis sügavalt silma ja ütleb, et ta nimi on Caliria.
"Aga kas pole midagi põnevamat salapärasest noormehest?" küsib kõrbepoeg.
"Oojaa... vast ainult salapärane neiu?" Caliria nendib, et ehk Shalia ei pahanda, kui keegi teine ka tema adjutandiga aega veedab.
"Aga see oleks ju kahju, kui pahandaks?" arvab Shalif. "Sellisel juhul ei saaks ma teie seltskonnas viibida."
"Siis ehk kaome ta silma alt?" pakub Caliria. "Mis hooleta, see näpatakse, eks ole ju?"
Shalif: "Jah, asjade puhul see kehtib." Tema igatahes end asjaks ei arva. Caliria naeratab, ütleb, et ikkagi oleks tore teise võõramaalasega veidi juttu ajada, et ta tunneb end siin mõnevõrra võõrana.
Shalif: "No eks neid võimalusi avaneb veelgi."
Naine võtab seda viimast lauset kui äraütlemist, naeratab pisut nukralt, vabandab ja läheb minema.

Pidu käib poole ööni. Pigem on Shalia seltskonnas esimene leedi kui kuninganna. Pärast keskööd lõpetatakse lust ära ning minnakse oma tubadesse magama. Hommikul on osa ohvitsere kergelt pohmakas ja Threllan kirub Caliriat, et narrib küll, aga ligi ei lase. Et jälle üks pagana naispoliitik ilmselt. Shalifi arvates on Caliria intrigant, Threllani meelest uurib piiga, kellel kui palju mõju on õukonnas. Threllan kamandatakse hommikul jälle treeninguplatsile kaasa ja sinna ta oma pohmas peaga siis suundubki. Kõrbepojale kukub kaela pärastlõunane valvekord trepil ning liigub kõmu, et hommikul asutakse tagasiteele. Oeh, mõtleb Shalif, just hakkas tore. Õhtul on maja täis igavlevat rahvast, kes vaikselt asju pakib. Kuninganna ja Shalia istuvad omaette toas ja võtavad inimesi ükshaaval vastu.

Hommikul vara hakatakse liikuma Calhi poole. Shalia kutsub Shalifi peagi jälle oma saani. Istub seal mõnusasti oma kallisse kasukasse mähkunult, naerab ja küsib, kuidas õukonnaelu tundub. Kõrbepoeg kehitab õlgu. Pole nagu see, mis tõmbab. Meeldiks kuulsust koguda tegude, mitte keele sõlmekeeramisega.

Shalia ajab huuled prunti ja mõtleb, siis küsib, kas Shalif seda blondiini nägi, kes kuningannale külje alla pugeda üritas. Kahtlane tüdruk. Käib ja urgitseb igal pool. Ning Shaliale ei meeldi, et ta pole kohalik. Shalif mainib, et ta ei lasknud tütarlapsel end ära näpata, muu peale aga kehitab taas õlgu. Ise pole kah kohalik – ja mis siis?

"Vaata," ütleb Shalia, "kui ta oleks kohalik, saaksin ta tausta kontrollida. Aga oma jutu järgi on ta väikeaadlik Medoralt, ja selle peale mu hammas ei hakka. Lisaks on ta hextorima kange nõid." Ja kõige krooniks on emandal kahtlus, et tüdruk töötab kellegi heaks. Oleks põnev teada, kelle. Kõrbepoeg lohutab, et küll see kunagi välja tuleb – aga Shalia tahaks kiiremini kui kunagi. Ta tundub mures olevat võimaliku konkurendi tekkimise pärast. Eriti rahutuks teeb emandat veel see, et too isehakanu tegi lambist sihukesi asju, mida tema alles harjutab kõigi õpinguaastate järel.

"Mida ta siis tegi?" uurib kõrbepoeg. "Mingit erilist valguspidu?"
"Pidi pool metsa maha põletama..." kirub Shalia.
"Nojah, mina istusin ja molutasin ja vaatasin kuidas valvepostil midagi ei toimunud," lohutab Shalif. "Sul oli vähemalt mingi tegevus..."
Shalia: "Metsas jalgu külmetada... õnneks polnud enamus ülevaadatavatest midagi erilist." Kõrbepoeg uurib, kas õukonnaelu ongi kogu aeg nii pingevaba.
"Jaa," naeratab emand õelalt. Ja kui muidu igavus ära tapma kipub, siis vaadaku adjutant see tütarlaps üle, et kes ta sihuke on ja kust pärit. Shaliale ei meeldi kahtlase taustaga soosikud. Thea tundis tema vastu rohkem huvi kui see ta sõbrannale meeldiks…

Öösel jõutakse Calhi tagasi ning Shalif läheb Mõõka ja Mantlisse ööbima. Avastab, et ka Caliria elab temaga ühe koridori peal. Ometi naine temaga rohkem kontakti ei otsi.
Järgmise päeva saab kõrbepoeg vabaks ning veedab selle linna peal kolades. Saadab teedejumala templi kaudu Ennisterile üherealise sõnumi: “Olen Shalia parem käsi.” Kuulab linnas sõlmitavaid kihlvedusid ja ennustusi, kas Vala pearahakütid tabavad oma põgeniku või mitte…

PostitusPostitatud: 20:33 12. Apr 2005
Postitas Shadow
Järgmist päeva saab nimetada ainult närvesöövaks molutamiseks. ROY on oma amuleti pärast hirmul ja see teeb ta närviliseks. WILL võtab asja rahulikumalt, vaheldumisi põõnab ja mängib stiletiga – viimast peamiselt siis, kui Roy ei näe. Deilas hoiab relvad käepärast ja ümbrusel silma peal.

Hilisõhtul tuleb Lerand teatega, et Greif ootab neid Saatkonnas. See on kõige luksuslikum paik, kus Calhis ööd olla ning ei Roy ega Will ole sinna eal jalga tõstnud. Seega ei tunne nad ka hoone plaani ning neid võiks seal oodata, mis iganes. Roy keeldub kategooriliselt Saatkonda minemast. Tulgu Greif Sinisesse Konna. Kohtumine saab toimuma kas nende tingimustel või üldse mitte. Lerand laiutab viimaks masendunult käsi ja suundub hertsogiga läbirääkimisi pidama, ehkki kuuldud jutt talle üldse ei meeldi. Will jookseb talle järgi ning palub Greifile ta stileti tagasi viia. Ta on otsustanud, et näruse mõrtsuka relva ta endale jätta ikkagi ei taha. Greifi suurepärane mõõk… noh, see oli aus sõjasaak. Lerand küsib, kas Will ei tahaks relva isiklikult üle anda – Will aga vastab, et ta ei taha uuesti pantvangiks sattuda. Ohvitser vestleks meelsamini pigem väljas kui kõrtsis – aga ka sellest pole kutsutavad eriti huvitatud.
Roy: "Ta tahab alati välja minna, sest seal on kääbakad..."

Kuid Deilas astub Lerandist mööda uksest välja, vibu ja nooled käes. Vaatab korraks tagasi. Lerand läheb talle järele. Roy astub nende kannul uksest välja, käsi mõõgapidemel, Will nihkub Royle järele.

Deilas läheb kümmekond meetrit eemale, jääb kõrtsi seina äärde seisma. Lerand läheb tema juurde. Räägivad midagi vaikselt. Roy kõnnib nende juurde, nagu plaan oli. Nii, et Lerand jääks.. noh, et Deilasega väga koos ei oleks, aga oleks normaalne vahekaugus rääkida. Ka Will longib nende poole.

"Roy, palun too ülevalt mu keep," ütleb Deilas.
"Ma tahan teada, mida te siin kokku lepite," uriseb Roy vastuseks. Ta ei usalda ratsanikke mitte natukestki.
"Ma lähen ja käin seal ära," ütleb Deilas. Lerand igaks juhuks ei sekku vestlusse.
Roy: "No mine siis, aga sel juhul lähen mina kohe teele."
"Will, mida sina kavatsed?" küsib Deilas.
Will: "Tulen ehk sinuga kaasa."
"Jää parem siia." Deilas annab Lerandile märku oodata ning kutsub Willi eemale. Roy astub kah sinnapoole, aga peab Lerandi silmas vaikselt. Too seisab väga rahulikult ja ootab, käed risti rinnal.

Deilas räägib tasakesi Williga. Roy kõrvu ulatub korraldus, et kui haldjas kolme tunni pärast tagasi pole, katsugu Will ja Roy Valasse jõuda. Will noogutab vaikselt Deilase jutu peale. "Too siis mu keep ülevalt," ütleb Deilas Willile.
"Kui sina lähed, lähen mina kohe," ütleb Roy, kui Will kõrtsi keebi järgi lippab.
"Sa võid teha, kuidas heaks arvad," vastab Deilas rahulikult. "Aga mina ei taha endale hertsogit vaenlaseks, kui mul võib olla võimalus seda vältida."
"Siis leppigem mingi muu koht kokku, kuhu tal pole aega olnud mingit varitsust üles seada. Mingi kolmas koht. Mõõk ja Mantel näiteks," pakub Roy.
"Sinna tuleksid kaasa?" küsib Deilas. Roy noogutab. Deilas astub Lerandile lähemale ning ütleb nõudmise talle edasi. Lerand noogutab ja kiirustab oma hobuse poole, kes lasipuu küljes ootab. Roy vaatab Deilasele otsa, haarab kahe käega peast. "Sind ja sinu sehkerdamisi, kui sina üksi lähed, lähen ka mina üksi. Aga hoopis teises suunas. Nüüd sa andsid talle aega mida iganes teha, meid seal hommikuni väsitada, või muud sarnast. "Poole tunni pärast Mõõgas ja Mantlis, või me oleme kadunud", mis poleks tal midagi sepistada lasknud."

Haldjas ainult muigab suunurgast. "Roy, vast on parem, kui ma ikkagi üksi lähen. Kui midagi juhtub, leitakse mind kiiresti üles, teiega oleks raskem." Lisab siis: "Mina lähen sinna kohe, kui oma keebi saan. Tal on sinna minna pikem maa kui meil. Aga nagu ütlesin - mina saan vastutada ainult enda eest."
Roy: "Ei lähe sa kuhugi, vaid tuled Mõõka ja Mantlisse tuba üürima."
"Roy, Mõõka ja Mantlisse ma lähengi..." sõnab Deilas leebelt. Siis jõuab Will keebiga kohale.
"Teie võite ju esialgu väljas ise varitsuse üles panna ja vaadata, mis toimub." Deilas tõmbab keebi õlgadele, riputab vibu õlale ning seab end minekule.

Roy sammub temaga kaasa. "Varitsus? Kahekesi? Kääbakate keskel? Kukkusid sina pärast mind _pea ees_ aknast alla või?"
Deilas: "Jää siis siia. Või arvad, et on parem olla majas sees, kui kääbakad on ümber maja?"
Roy: "Kui me Greifi juurde koos lähme, siis on meil vähemalt mingigi võimalus sealt eluga välja tulla. Ühekaupa on meid kääbikutel väga lihtne noppida."
Deilas: "Ka õige. Tee siis kähku, et ta esimesena kohale ei jõuaks."

Nad lähevad Mõõka ja Mantlisse jalgsi. Teel ei märka nad ühtegi kääbikut, ehkki Roy on kindel, et neid võib sinna tekkida nagu heal aastal ploome, kui puud raputada, enne kui ta kümneni lugeda jõuab. Will on üsna muretu. Tema kääbikuid ei pelga.
"Sina ei olnud see, keda kääbikud kõrtsi ees päise päeva ajal ambudega piirasid. Ma kardan, et selle linna rahvas ei julgeks neid isegi sõrmeotsagagi puudutada, kui nad Sinisesse Konna sisse sajaksid, su siiliks teeksid, laiba peal natuke tantsu lööks, inimestel taskud tühjaks varastaks ja õllevaadi peal keksides uksest välja rulluks," ütleb Roy. "Kaks tüüpi sattusid mu piiramisele peale. Nad olid nii hirmunud, et ei julenud isegi valvureid kutsuda."

Mõõga ja Mantli ümbrus näeb välja üsna tavaliselt õhtune. Paar saani kõrtsi ees ootamas, mõned hilised nokastanud ja praalivad lahkujad... Sees üks hilja peale jäänud ilmselgelt aadellik kaardimänguseltskond, paar seltskonnadaami... Saabujas küsivad hiliste rändurite jaoks toa. Deilas laob kulla kohe letile, kui peremehe kõhklevat pilku näeb. Seepeale juhatatakse mitteaadellikele rändajatele tuba üsna asustamata koridoris. Roy vaatab seal kohe aknast välja selle pilguga, et ega kõrvalkatusel head laskepositsiooni pole.

Ruum on õdus, kahetoaline korter, eesruumis diivanid ja kamin. Royl võtab see sisustus suu lahti. "Emm, kas midagi... vähem silmatorkavamat polnud?"
"Siin kõrtsis mitte," vastab Deilas, kes jälgib tänavat. "Saatkond on veel luksuslikum."

Roy tassib tooli akna juurde nurka ja istub sinna. "Tuleb vist," ütleb Deilas. Nii Will kui Roy tõusevad lahinguvalmilt. Tõepoolest peatub kõrtsi ees üks kahehobusesaan. Will sätib igaks juhuks ühe pikema halu koldesse nii, et põlevat puud vajadusel kaitseks saab kasutada. Roy seisab akna juures nurgas, et oleks varjus, aga saaks ust ilmas pidada ja kohe ka aknale tähelepanu pöörata, kui Deilas ütleb midagi. Deilas seisab teisel pool aknaservas. Peagi kuulevad nad koridoris liikumist. Järsk koputus ning Lerand avab ukse.

Greifil on kark kaenla all, jalg korralikult lahases ning toestatud ja märsitaoline kott üle õla, kui ta sisse lonkab, pilgu üle ruumi laseb käia ning lõbusalt lausub: "Õhtust, härrased..." Lerand jääb ukse taha.
Will vaatab tulijat sünge pilguga ja on vait.

Greif näeb nüüd hoopis teistsugune välja, sametrõivastes ning karusnahksete äärtega keebis. Ta hoiak on hoopis vabam ja väärikam. "Kui ma tohin kuhugi istuda, siis olen valmis teie küsimustele mõnevõrra vastama," sõnab ta tähelepanelikult kordamööda kõiki nägusid silmitsedes.

Roy seisab nagu sõjaväelane. "Eks istu siis," ütleb ta tuimalt. Will vaatab Greifile süngelt silma. Deilas nihutab üht tugitooli sobivasse asendisse.
"Ehk on keegi nii lahke ning palub mu saateohvitseril all oodata," sõnab Greif end istuma sättides.
"Miks sa meid siin kinni pead?" küsib Roy.
"Tahtsin teiega enne oma suhteliselt kiiret lahkumist kohtuda," vastab haldjavereline. "Õnneks oli mul taipu kohe pärast kutse saatmist ise teele asuda, muidu oleksite siin veel paar päeva oodata saanud."
"Sa oled meil siis päris nutikas ju," nendib Will.
"Sa ei vastanud küsimusele," ütleb Roy süngelt.

Greif naeratab. "Juhtub mõnikord. Aga on üks väike mure - pärast seda, kui olen teile kõigile tänu avaldanud oma elu säästmise eest, tahaksin rääkida igaühega eraldi. Siis saate igaüks küsida, mis kedagi huvitab, ning mina vastan oma volituste ja võimaluste piires."
Roy vaid ohkab sügavalt.
"Niisiis, minu sügavaim tänu... Ja kes on esimene?" küsib Greif. Vaatab ootavalt ringi. "On kaks võimalust - teised kas ootavad koridoris või kolin ma teiega ükshaaval magamistuppa rääkima ning panen vaheukse kinni... Mõlemal juhul peaksin olema piisavalt teie valve all..."

Roy: "Teine variant."
"Hästi," ütleb Greif rahulikult, sikutab oma mõõga tupest välja ning laseb sellel tooli kõrvale põrandale kukkuda. "Mina lähen relvadeta, teie ka. Nõus?... Ja keegi võiks olla nii kena ja mul tõusta aidata..."
“Stilett ka,” nõuab Will.
"Jätsin selle maha," ütleb Greif ning koorib käsivarred paljaks, et oma sõnu tõestada. Ise muigab ja küsib, kas põu ja saapasääred ka ette näidata. Seda temalt siiski ei nõuta ning ta lonkab Deilase toel magamistuppa ja istub baldahhiinvoodi kaugemale servale. Oma koti võtab ta sinna kaasa. Roy käib magamistoas, tõmbab kardinad ette ja tuleb eestuppa tagasi. Greif küsib, kes on see julge, kes esimesena temaga räägib. Will paneb mõõga ära ning astub tuppa.

PostitusPostitatud: 11:07 13. Apr 2005
Postitas Shadow
Greif palub ukse kinni lükata ning lähemale istuda. WILL istub. Aga mitte nii lähedale, et Greif saaks noaga torgata. Greif tõstab oma märsi põlvedele, sobrab seal ning võtab välja raske kukru. Ulatab selle Willile, ütleb, et on võlgu nii vabanduse kui kompensatsiooni tekitatud ebamugavuste pärast.

"Vabandus on üks asi. Äraostmine teine…" vastab Will.
"Pole mõeldud äraostmisena," ütleb Greif väga asjalikult ja rahulikult. "See ei pane sulle mingeid kohustusi. Võta seda kui tänu abi eest jõudmisel teele, kuhu nagunii pidin jõudma. Ning suuremalt jaolt on see ka tänu selle eest, et ma eriti lonkama ei jää."
"Sellisel juhul anna see Royle,” arvab Will ning tõuseb. "Mina sinu raha ei taha."

Greif vangutab pead. "Will, ma olen Selah' valitsev hertsog ning see kukkur ei löö minu eelarvesse auku. Sa võid võtta järelemõtlemiseks aega või küsida oma kaaslastelt nõu. Aga selline on minu pakkumine."
Will läheb toast välja, uksel sõnab hüvastijätu asemel: “Ole või Ehlonna ise.. Mina sinu raha ei taha."
Greif muigab nukralt ning noogutab. "Eks ma katsun sulle siis kuidagi teisiti tasuda."

Will tuleb eestuppa tagasi. Mingeid karjeid ega kolinat magamistoast igatahes ei kostnud. Deilas vaatab küsivalt Roy otsa. Sünge olekuga Will istub diivanile ja paneb mõõga tagasi vööle. Roy näost ei loe midagi välja.
"Kumb meist siis?" küsib Deilas.
Roy: "Sina"

Deilas noogutab, paneb oma mõõga diivanile ning astub tuppa. Sealt hakkab kostma vaikset jutukõminat. Roy teritab kõrvu. Jutt käib Athaia poliitikast, merest ja piraatlusest. Poliitika on viimane asi, mis Royd huvitab, nii et pikemalt ta ei kuula. Kõrva jääb Greifi küsimus, millega saaks toetuse eest tänada, ning et Greif annab Deilase kätte midagi, mida Will vastu ei võtnud. Will ise vahib mõtlikult ja süngelt tulle. Toas arutatakse midagi pikalt, häält ei tõsteta. Roygi ei jaksa viimaks enam valvsalt seista ning istutab end diivanile.

Deilas on ära oma tubli tunni ja paistab üsna rahulolev, kui viimaks eestuppa astub. Roy tõuseb ohates sellise tapalavale minemise pilguga. Deilas paneb hajameelselt ja endasse süüvinult mõõga tagasi tuppe ning istub diivanile. Will sorgib kaikaga kaminas.

Kui Roy tuppa astub ja ukse sulgeb, istub Greif voodiserval, jalg sirgu, silmitseb teda tähelepanelikult. Roy sätib tooli hertsogist võimalikult kaugele ja istub näoga tema poole. Too muigab kergelt, kuid mitte irooniliselt. "Tegelikult sind tahtsin ma kõige rohkem näha..."

"Kes sa oled?" küsib Roy.
"Selah' hertsog. Clais Kanther-Griffith."
Roy: "Ma ei pidanud silmas sinu tiitlit ja nime."
"Noh... Mind peetakse näiteks suureks seiklejaks... Või mida sa silmas pead täpsemalt?" küsib Greif.
"Sa oled siis preester?" uurib Roy.
"Veidike õpet saanud," lausub hertsog tagasihoidlikult.
Roy: "Siis sa ka ilmselt mõistad, kui silmakirjalik on relvade mahajätmist paluda."
"Minu preestrioskustest piisab verejooksu peatamiseks, rohkem mitte eriti," naeratab haldjavereline.
"Tutvusta siis ennast nii, et ma aru saaksin, mida sa endast õige kujutad," nõuab Roy.
Greif: "Seda on niiviisi väga raske teha. Aga kui küsid muid asju, saad selle ehk ise paremini selgeks."
Roy: "Ma ei arvanud, et sa minuga kokkusaamiseks niipalju vaeva nägid, et siin vait olla, kuna seletada on liiga raske."

"Ma ei usu, et sul oleks aega kuulata üksikasju minu viimase kaheteistkümne aasta tegemistest. Põhiliselt tahtsin kokku saada, et tänada mu jala päästmise eest ning sulle midagi tänuks anda," vastab Greif. "Midagi sellist, mida ei saanud kellegi teisega saata."
Roy: "Ja seepärast ähvardad mu pere surmata, kuna sa tänulik oled? Oleks ma seda teadnud, oleks su jala kahekorra väänanud."
“Ähvardan?" küsib Greif üpris üllatunult.
Roy: "Jah. Hop-Hop lasi selle argumendi käiku, kui ma polnud nõus sinu urkasse sõitma."
"Oeh... Hop-Hop..." ütleb hertsog väsinult. Siis võtab oma märsi.

"Mulle ei meeldi, kui mu perekonda ähvardatakse, ja ta oleks äärepealt ka selle ähvarduse eest oma kõrist ilma jäänud. Loodan, et sa suudad teda edaspidi ohjeldada. Kõigile tervislikum," sõnab Roy.
"Ma tahtsin sulle pakkuda võimalust teda edaspidi ise ohjeldada..." Greif võtab oma märsist välja nahast käekaitsme ning ulatab selle vaadata. Roy palub selle enda kätte visata. Greif viskab – ja tal on üpris täpne käsi. Tegemist on tugevast nahast küünarnukini ulatuva randmekaitsmega, mis rikkaliku sissepressitud mustriga kaunistatud ning mille käeseljal ilutseb greifivapiga metallplaat.

Roy: "Et siis sinu mehed peidavad pisikesi sõrmuseid põues ja mina lehvitagu lipuga? Sama märgiga tõlda ei tahtnud kinkida?"
"Seda kandes saaksid julgelt liikuda Cormanthyri või ükskõik millise sadamalinna kõige hullemates urgastes," ütleb Greif. "Sellise asja kandjat aidataks, nagu aidatakse mind. Teine tasuvariant oleks küllalt kopsakas kukkur, aga sa ei tundu seda tõugu mees, kellel raha peale silmad särama löövad. Seepärast mõtlesin pakkuda midagi paremat."

Roy: "Nüüd arvasid küll täppi. Selle raha päritolu tõttu poleks ma seda isegi templisse anda söandanud."
Greif: "Ja see teine asi? Kui sellest rohkem huvitatud oled, räägin edasi."
Roy: "Sa pead seda käekaitset silmas? Kui see kääbikud eemale peletab, siis küll."
"See tähendab, et sa võid kääbikutelt igasugust abi küsida ning nad aitavad sind nurisemata ning tasu nõudmata," selgitab Greif. "Näita seda Hop-Hopile ning vaata, mis näo ta teeb."
Roy: "Ehk siis nad jätavad minu ja mu kaaskonna tüütamise rahule?"
"Tõenäoliselt. Kahtlustan küll, et Lerand organiseeris nad kaasa, et teile muljet avaldada," arvab Greif. "Aga selle käekaitsme juures on mõned asjad, mida pead meeles pidama."
Roy: "Ma kuulan."

"Kõigepealt - seda ei kanna mitte keegi peale sinu. Teiseks... Kui tahad seda kunagi tagastada, siis ainult isiklikult mulle." Greif teeb pausi ning vaatab Royle otsa, oodates võimalikke vastuväiteid. Roy aga tahab kõigepealt asjast mingi pildi saada ning siis alles küsida. Nõnda siis jätkab Greif pärast pausi: "Nii... Kui keegi küsib käekaitset näha, näita julgesti - kuid ära mingil juhul käe pealt seda näitamiseks ära võta. Meil on tegemist olnud võltsitud käekaitsmetega, aga ma ei hakka sulle ütlema, kuidas neil vahet teha..."
Roy ootab, kas veel midagi tulemas.

"Ja veel üks üpris oluline asi, mida pead teadma..." Greif silmitseb teda vägagi teraselt. "Kui sa kasutad selle antud võimu kuidagi minu või Ämblike vastu, võetakse see tagasi." Ta teeb pausi, enne kui lisab: "Tavaliselt võetakse tagasi koos käega, mis seda kandis..."
Roy: "Kuidas ma viimast kindlaks teha saan? Te ju ei tutvusta end."
Greif: "Jutt käib ametivõimudele ülesandmisest ja muust säärasest. Ning käekaitsme kandjale reeglina ka tutvustatakse ennast."
Roy: "Ehk siis kui keegi mulle siga keerab ja ma talle seda vastu teen, jään ma oma käest ilma, kuna mu kampsunil on pikad varrukad?"
Greif: "Sinu tegevust kontrollitaks enne seda hoolikalt. Ning sul on alati õigus minu jutule tulla ja oma mured ära rääkida. Mina olen see ainus, kes vastavad käsud annab, kui vaja peaks minema."

Roy: "Ja kui mult see ära virutatakse? Kääbikud peaks mu nüüd su jutu järgi rahule jätma, kuid näiteks Merdenis?"
Greif hakkab tasakesi naerma. "Ma tahaksin näha meest, kes seda teha julgeks..."
Roy: "Ka nemad on siis sinu alluvuses?"
Greif: "Kes? Merdenis mul alluvaid pole. Aga kääbikutega saan hästi läbi. Kui sul on käsi alles ja käekaitse puudu, maini seda näiteks Hop-Hopile. Ning olen kindel, et saad oma vara tagasi. Mina muidugi soovitaksin seda kanda vaid hädavajadusel, mitte kogu aeg. Ka Athaia võimud on selliste asjade liikumise suhtes valvel. Õnneks ei liigu sa minu teada nende maadel eriti, aga Cormanthyris või Freehavenis aitaks see sind kõvasti."
"Samas võib Valas lasta mõnel nahasepal siia katte peale teha... Eraldi rihmaga..." arutleb Roy.
"Vägagi mõistlik," arvab Greif.

Roy: "Et sina oled siis kõrgel kohal seal kambas, kes Athaia laevu rüüstab?"
Greif naerab tasakesi. "Ma olen Athaia valitseja alluv ja tema võimukandja. Ja ühtlasi kahjukannataja, kuna Ämblikud on minult võtnud kolm parimat laeva koos relvalastidega ning lisaks on mul tulnud nende laevade meeskonnad vabaks osta... Nii et jah, minu laevad ja relvad teevad nüüd asju, mida minu käsi takistama ei ulata..." Miskipärast ei tundu ta selle üle üldse kurb olevat.

"Miks siis Athaia võimud neid käekaitsmeid otsivad?" küsib Roy.
Greif: "Sest nad kahtlustavad mind mõningases... umm... reeturlikkuses, aga ei ole saanud siiani kusagilt kinni hakata. Õnneks liigub neid käekaitsmeid väga vähe ja needki ringkondades, kuhu võimud eriti liikuma ei pääse."
Roy: "Ja mis legendi tavaliselt nende käekaitsmete kandjad selle kohta räägivad, kui keegi suvaline küsima peaks, kellele see kogemata kombel silma on jäänud?"
Greif: "Õigus, seda unustasingi öelda... Vasta, et ostsid selle Selah'st või mõnelt sealt pärit kaupmehelt. Selle jaoks, kes asjaga kursis, on see parooliks. Kes asjaga kursis pole, ei saa midagi tõestada."

"Kas Daimir üldse teadis, kes sa selline oled?" uurib Roy.
"Ei usu," arvab hertsog.
Roy: "Ja mida Hextorit sa siis temaga Valas _tegelikult_ tegid?"
"Uuh... pikk lugu. Mul oli vaja pääseda vaikselt Valasse. Küsisin Threllanilt endale saatjat, kes ühtlasi ülemust mängiks. Threllan andis mind Daimiri alluvusse ja hankis paberid, aga mida Daimir tegelikult tegema läks, sain alles Valas teada," seletab haldjavereline. "Daimir teadis, et Threllan hankis talle alluva."

Roy: "Sa nüüd seletasid mulle pikalt gildist ja ei vastanud küsimusele."
Greif: "Ma vastasin sellele tegelikult juba teel. Vala kindlustuste plaanid."
Roy: "Seekord siis amelik käsk Athaialt?"
"Jah." Greif muigab. "Ja kui selle töö oleks võtnud keegi teine, oleksid Athaiale läinud korralikult joonistatud ja täpsed plaanid."

Roy paistab seepeale leebuvat natuke. Greif kergitab varrukat ning näitab oma Olidammara märgiga nahkset laia käevõru, millele ka Orn läbiotsimisel tähelepanu juhtis. Kergitab pisut märgiosa. Selle ja nahkrihma vahel on tasku moodi peidik - nüüd küll tühi. "Olin piisavalt lohakas, et nad taipaksid plaane muuta ja ümberehitusi teha..." ütleb Greif silma pilgutades. “Nüüd ehk mõistad, miks ma ei tahtnud Calhis kohtuda... Ma ei peaks üldsegi siin olema.”

PostitusPostitatud: 21:01 14. Apr 2005
Postitas Shadow
"Kustkohast Calhi kuninga paberid tulid?" küsib ROY.
Greif: " Paberid? Threllan hankis, ütlesin juba... Ja veel üks asi... Ära pahanda Hop-Hopiga. Mul on... ee... kuuldusi, et osa piraatidele läinud relvi jõudis Cormanthyri ning Hop-Hop tegeles nende veoga Vala relvapeidikutesse..."
Roy: "Kui sa nüüd selle kah lahti oskad seletda, kuidas shalad Athaia vastu võitlevad, siis on küll täismäng."
"Shalad ei võitle minu teada. Roy, vaata, minu suguvõsa on olnud Selah' valitsejad umbes kuussada aastat. Athaia on seal valitsenud kolmsada viiskümmend. Athaia on tugev, aga kujuta ette lauda, millel on sada jalga. Kui igaüks oma osa tasapisi saeb, kukub viimaks ikka kõik kokku..." ütleb Greif veendunult.

"Seda teades oleks ilmselt palju asju olemata jäänud," arvab Roy.
"Nii nagu sina ei saanud usaldada mind, ei saanud mina usaldada sind, eks ju? Kaalukaussi kallutas alles see, et sa otsustasid mu jala korda teha sellest hoolimata, et olin su vaenlane..." ütleb Greif. “Selle hetkeni oli oluline, kes kelle üle kavaldab.”
"Ja see kindlustas mulle hea ja rahuliku öö," muigab Roy. "Mida kauem su jalg valutas, seda ohutum sa olid."
"Eks ma olin suhteliselt sinu võimuses jah..." nendib Greif.
"Miks nii palju vaeva näha ja kääbikute eludega riskida, et mulle tänu avaldada?" küsib Roy.

"Ma poleks saanud käekaitset kellegi teisega saata. Kääbikutega poleks riskinud, andsin lihtsalt korralduse teid minu jurde organiseerida," vastab hertsog. "Muide, ma jätsin Deilase kätte korraliku kukru Willi jaoks. Poisil on kõvasti iseloomu, aga hoolitsege, et sellest rahast talle abi oleks. Oleksin tänulik."
Roy: "Ma arvan, et tal oleks uue vibu üle palju parem meel olnud. Võtsite ju kütilt tema leiva ära."
Greif: "Siis võta Deilase käest raha ning osta see talle. Ma ei tea, kas minu nime sealjuures mainida muidugi tasub... Muide, kui tohib vastuküsimuse esitada - kust teab Deilas nii palju poliitikast?"
Roy: "Ta ise sulle ei öelnud?"
Greif: "Ei."
Roy: "Küsisid sa üldse?"

"Ta on tüüp, kes ei ütle vist poolt sõnagi rohkem kui hädavajalik," nendib hertsog. "Me rääkisime päris palju mõistukõnes, nimesid ei nimetanud eriti. Tema ei nimetanud ühtegi nime. Ega ka mitte oma ametit, kui küsisin."
"Siis pole see ka minu asi öelda," sõnab Roy.
Greif noogutab ega paista solvunud. "Imestasin lihtsalt. Aga pean nüüd varsti liikuma hakama, laev ootab mind Cormanthyri lähedal. Kuidas siis jääb käekaitsme asjus? Võtad?"
Roy: "Võtan su tänu vastu. Kuid peamiselt seetõttu, et kääbakatest rahu saada. Ma ei tahaks neid oma perekonda siiliks laskma, kui nad mu ära peaks pahandama, mida nad siiamaani meeleheitlikult teha on üritanud."

"Nad on jah temperamentsed. Kuid samavõrd ustavad neile, kellele nad on ustavad," sõnab Greif. Ajab end voodisambale toetudes püsti. Hingeldab pisut pingutusest. Roy harutab oma käekaitsme ära ja sätib Greifi antu selle ja kampsuni alla. "Üks asi veel," ütleb ta siis. "Sellest relvade silmakirjalikkusest..."
"Nii?" küsib Greif.

Roy tõmbab põuest kiire liigutusega oma maarjakasest sümboli, suunab selle Greifile, ütleb paar kiiret sõna ja kui ta teise käega liigutuse on ära teinud, sööstab sümbolist välja helesinine kergelt helendav täissuuruses mõõk, mis jääb Greifi nina ette hõljuma. Roy silmisse tekib lõbus säde. Greif silmitseb mõõka ehmatuseta, siis hakkab naerma. "Annad selle mulle teele kaasa või? Tahtsin just öelda, et loe õige üks palve jumalate poole, et see siiatuleku viivitus mind jälitajatele kätte ei annaks ning et ma jõuaksin enne laevale kui nemad mulle järele."

Roy: "Lihtsalt, et sa teaks - relvitu mees ei tähenda kaugeltki veel ohutut meest, kui sa kunagi veel kellegagi kokku peaks saama.”
"See pole uudis," naerab Greif ning hakkab ukse poole lonkama. Jääb siis seisma, vaatab tagasi ning sirutab käe hüvastijätuks, endal samuti vallatu säde silmis. Mõõk sulandub ta nina ees laiali nagu värvipotti pistetud pintslist tulevad värvilained, ning kaob siis sootuks.

Roy sirutab oma sümboli käe peal Greifi poole. Too kummardab kergelt ja aristokraatlikult. Asetab kindlalt ja julgelt käe maarjakasest kettale. Roy loeb talle lühikese teeleminekupalve. Sümbol soojeneb.
"Tänan," ütleb Greif, kui Roy on lõpetanud. "Olidammara olgu sinuga." Naerab siis oma vaikset sõbralikku naeru. "Käekaitsme võtsid vastu, kuidas on käega?"

Roy surub sõjaväelase jõuga tema kätt. Greifi käepigistus pole miskitpidi nõrgem.

WILL sorgib tuld ja mõtleb, kuni Roy ära on. Deilas istub tugitoolis, jalad pikalt välja sirutatud ning mõtleb samuti millegi üle. "Mida sina asjast arvad, Will," küsib haldjas mõne aja pärast.
Will: "Mida ma arvama pean?"
Deilas: "Greifist."
Will: "Eks ta üks petis ole..."
"Ma natuke kahtlen..." ütleb Deilas

"Miks nii?" küsib Will huvitatult ja vaatab kahtlustavalt Deilase poole.
"Pärast räägin... Aga ta kõneles vägagi huvitavaid asju... Greif tundub olevat mees, kes mängib väga kõrget ja riskantset mängu..." sõnab haldjas.
"Kas sama ohtlikku, kui teie?" küsib Will mõne aja pärast.
"Mulle tundub, et märksa rohkem ohtlikku," vastab Deilas. "Aga ma võisin mõnest asjast valesti aru saada. Seda juhtub, kui ainult mõistukõnes rääkida."

Will läheb akna juurde ja vaatab välja, ega ponikääbakaid pole. Ei ole. Ainult saan seisab tänaval ning kaks saatjat ja Lerand passivad seal kuulekalt. Kell on juba tunnike üle kesköö. Will käib ajaviiteks tiiru all. Kõrtsmik ja uksehoidja tõstavad viisakalt viimaseid purjus kliente välja. Lerand tellib leti ääres teed ja pirukaid, et valvajad kordamööda söömas ja soojas saaksid käia. Will tellib samuti kanget teed, et kergem oleks ärkvel püsida.

Deilas peab üleval endiselt valvet. küsib, mis all uudist. Roy on toas olnud juba vähemalt pool tundi kui mitte kolmveerand. Toast kostab üpris vaikset jutukõminat. Tooni on kuulda, aga sõnadest aru ei saa.
Will: "Valvurid käivad sees söömas ja joomas."
Deilas noogutab. "Nad on saanud hea paar tundi väljas passida juba."

Greif lonkab uksest välja ja Roy tuleb tema kannul. Pole pooltki nii sünge, kui enne. Greifi silmad tunduvad naerukil.
Deilas võtab maast Greifi mõõga ning ulatab selle sõnalausumata omanikule. Roy läheb ja võtab oma relvad. Greif küsib, kas keegi saadaks ta alla või kutsuks ta adjutandi üles, et ta ei tahaks trepil teist jalga murda.
"Ma võin seda teha, nagunii oleme ju lahkumas," ütleb Roy.
Greif naeratab tänulikult. Deilas võtab laualt laterna ning astub esimesena uksest välja. Will järgneb talle pisut segaduses.

"Üks asi veel.. Kuidas kõik sinised kõrtsid Ämblikega seotud on?" küsib Greifi käsivarrest toetav Roy, kui teised on nende ees trepist alla kiirustanud.
"Sidepidamiskohad," ütleb Greif. "Sellistest kõrtsidest on sinu käekaitsmel eriti kerge abi leida."
Roy: "Miks siis nii avalikud nimed? Et iga kõrtsmiku käest võib paluda sulle teadet saata?"
Greif raputab pead. "Kõrtsmikud ei tea rohkemat kui et neile hirmsasti meeldib sinine värv. Eriti kui teatud kogus kulda seda värvi on. Kanna käekaitset ning sinu juurde tullakse ise."

Roy: "On siinne ainus mittesadama-kõrts? Ja miks siis seal kokkusaamine nii hullusti vastukarva oli?"
"Palju rahvast. Palju neid, kes Valast mulle järele saadetutele teed näidata oskaksid," ütleb haldjavereline. "Saatkond olnuks kõige rahulikum ja vähemmärgatav paik."
"Ma ei võinud ju kindel olla, et seal samasugust varitsust pole, nagu päeval oli," vabandab Roy. "Aga miks siis see Konn mere äärest eemal ikkagi on?"
Greif: "Sidepidamiskoht kääbakatega. Kaubatee."
"Seda ma arvasin, et kääbakad," nendib Roy.
"Salakaupa liigub igasugust. Kääbakad veavad seda meelsasti, kui hästi tasuda," nendib Greif. "Pealegi rõõmustavad kangad, toit ja muu selline neid hoopis rohkem kui kuld."
Roy: "On neil ka muud huvid peale raha ja verevaenu? Mille pärast nad sind aitavad?"
Greif: "Raha neid ei huvita eriti, kui teejuhid välja arvata. Raha tähendab neile toitu ja rõivaid. Olen neid mõnel eriti näljasel ajal toetanud."

Haldjavereline sätib ennast saani ja vaatab veel kord kõigile kordamööda otsa. Willi otsa jääb kõige pikemalt vaatama. "Mulle meeldivad iseloomuga noormehed," ütleb muigamisi. Will turtsatab seepeale naerda.
"Oled midagi kuulnud viimasena naermise kohta?" küsib Greif muiates ja istub siis saani. "Olidammara õnnistagu teid..."

Lerand istub ta kõrvale ning kutsar annab seismisest ammu tüdinud hobustele ohjaharudega laksu laudjale.

PostitusPostitatud: 19:21 15. Apr 2005
Postitas Shadow
"Kuhu edasi?" küsib WILL.
"Tagasi koju…" sõnab Roy.
"Merdenisse?" vaatab Will üllatunud näoga. Deilas kohendab vibu õlal ning vaatab saanile järele.
Roy: "Sinisesse Konna esialgu."

Nad saavad kõrtsi ukse taga mõnda aega kolkida, enne kui pahur kõrtsmik avama tuleb. Pool kolm öösel ikkagi…

Nende üle hulga aja rahulik uni lõpetatakse kella viie paiku hommikul, kui uksele prõmmitakse ja kohalik korrakaitse tuleb tuba läbi otsima. Kaasas on mingi tegelane, kes esitab Greifi kirjelduse ja küsib, kas sellist siin linnas nähtud. Seda otsijad ei paista teadvat, et Greifil jalaluu katki läks. Otsimise põhjuseks öeldakse, et põgenenud kurjategija.

Roy näeb väga kapsas välja ja Will üsna unine. "No eile küll sihukest kõrtsis ei tantsinud..." ütleb Roy uniselt. Deilas uurib, mis veel tüübist teada, et kui sellist kohtama peaks, siis..." ja lisab küsimuse, palju makstakse. Will keerab vaid külge ja mõmiseb uniselt. Üks korrakaitsjatest tuleb ja raputab teda. "Poiss, kuulsid või? Oled sellist näinud?"
"Kindlasti mitte endateada," uriseb Will. Deilas küsib, kust leiutasu kätte saab, kui vedama peaks.
"Aga kas too on mingi kohalik kaak või?" uurib Roy, nagu poleks midagi kuulnud.

Ja siis kuulevad nad kõik, kuidas alt trepilt hõigatakse korravalvuritele, et korjaku end kokku, jäljed on leitud, tüüpi nähti eile Mõõgas ja Mantlis.

Kui korravalvurid läinud, tõuseb Will üles. "Peaks ilmselt sääred tegema," tunnistab Roy, kui õhk puhas. Deilas kõnnib oma vaiksel haldjasammul toas edasi-tagasi, vaatab aeg-ajalt aknast välja. Will sätib riidesse ja asju kokku.

Deilas on mõtlik. "Kas ta kellelegi ütles, kuhu läheb?"
Roy: "Laev pidavat ootama..."
Deilas: "Freehavenis? Siis peab ta ilmselt läbi mägede minema... Aga ta tuli saaniga ning meile pakuti minekuks saani..."
Roy riietub kiiruga.
"Kui teaks, kas kääbakad läksid teda saatma, need tunnevad igasugu urkaid..." Deilas korjab samuti asju kokku.
Roy: "No kui mõne kätte saaks, siis võiks ju seda "Kiirpost Greifi nimel" nalja teha."
Deilas: "Kust neid saada, kui neil on korraldus siit kaugele hoida. Läheme otsima?"
Roy: "Nad ei saanud tervest ilinnast jalga lasta, ja külasse on poole päeva tee." Mõtleb hetke ja lisab: "Vaatame linna peal, ja kui pole, siis ma lähen sinna külla."

Will: "Mina arvan, et me peaksime siit linnast lahkuma nii kähku, kui võimalik. Ma usun, et Greif pole nii loll, kui pealt paistab."
"Loll või mitte, aga aeglase saaniga küll." Royl on asjad koos juba. Riided selga ja magamismatt õlale. Deilasel on samuti asjad koos, kiirustab alla ja hobuseid saduldama, maksab veel kahe päeva eest ette toa ja toidu eest.
"Tegelikult võin mina küll Greifile järgi minna," ütleb Will vaikselt Royle.
Roy: "Mismõttes?"
Will: "Talle teatada, et mingid "võimud" teda otsivad."
"Tead, sa kuhupoole ta läks?" küsib Roy.
Will: "Ma võin jälge ajada."
Roy: "Sa ju võid proovida, aga kõigepealt vaatame kääbikuid."

Tallis on teisigi hobusesaduldajaid, kes loodavad teenida. Viis tüüpi, keda tubade läbikammimisel tulnud uudis ahneks ajas. Uusi tulijaid vahitakse nagu konkurente.

Äärelinna kammides märkavad nad pea üheaegselt kääbakat, kes ühes hoovis nöörilt pesu virutada üritab, ise püsti poni seljas. Roy ootab vaikselt. Deilas ratsutab lähemale ja ütleb: "Jõudu, külamees!"
Kääbakas kahmab osa pesu kaenlasse, aga Deilase hobune on väravas põiki ees, niisiis viskab kääbak pesu maha ja teeb süütu näo. "Tere ise ka, külamees." Will muigab seda vaadates. Roy annab hobuse Williami hoolde ja hüppab maha. Astub varganäole lähemale, ise harutab käekaitset maha. Kääbak tagurdab oma poniga, palju saab, ise hoiatab: "Ära puutu väiksemat!" Roy näitab talle hetke Greifi käekaitset ja katab selle taas kinni. Kääbakas jõllitab teda umbes sellise näoga, nagu oleks just kuulda saanud, et saunanaise siga ülendati Pelori ülempreestriks. Siis küsib Roylt: "Mis tahad?"

"Tema jäljed on leitud, tee mis vaja," ütleb Roy.
Kääbakas sügab mõtlikult kukalt, siis küsib: "Lerandiga rääkisid?"
"Aega pole kaotada," ütleb Roy karmilt. "Mis selle Lerandiga?"
"Ma ei tea, kus ta liigub. Lerand teab," ütleb kääbik.
Roy: "Teid on palju ja te oskate teda palju paremini leida, kui meie kolmekesi."
"Tule, ma viin su Lerandi juurde, ise otsin omad kokku. Näeme seal, kus tee linnast välja mägede poole läheb," muutub tüüp asjalikuks.
"Kaua sul läheb?" küsib Roy.
"Mitte kaua. Pool tundi vast." Kääbakas ajab poni galoppi.
"Olgu." tõmbab Roy kaitsme viimase rihma kinni ja keerab ringi. Läheb tagasi hobuse selga. Deilas silmitseb toimuvat kahtlustavalt, aga laseb Royl tegutseda. Hobuse seljas magada üritav Will samuti.

Ühes äärelinna hoovis ütleb kääbik: "Teine korrus ja vasakut kätt. On teil veel miskit vaja?"
"On?" vaatab Roy teistele otsa. Deilas raputab pead ja hüppab maha.
"Kui kuskil riiulil vedeleb, siis üks haldjavibu koos nooltega, kuid see pole hädavajalik," arvab Roy.
"On, aga varastatud," vastab kääbik.
Roy: "Aitäh info eest. Kui anonüümne välja näeb, siis too aga siia."
"Nojah, ma kraabin siis peremehe nime maha..." lubab kääbik ja kappab minema.
"Vaata, et liiga palju ei õõnesta," manitseb Roy.

Pika kloppimise peale tuleb väga unine Lerand uksele. "Mõõgas ja Mantlis on jäljed üles võetud..." ütleb Roy hellitamata, et teda ärkvele ehmatada. Lerand vannub vaikselt, viipab külalised sisse ja hakkab kiiresti riietuma. "Ta vahetas saani ja hobused, läheb rannikuteed pidi... Hop-Hop oma pundiga läks saatma. Palju jälitajaid on?"
Roy: "Mingid korravalvurid, pluss ahned poisid, kes seda kuulsid. Kümmekond kõrtsi kohta, pluss kiire teabe liikumine ja õnnekütid."
"Kus see eelmine saan ja hobused on?" küsib Deilas. "Siin?"
"Tal on kolm tundi edumaad," arutleb Lerand. "Aga mereni läheb poolteist päeva."
Roy: "Ja kuna meie oleme sama palju magada saanud, siis suuremat abi meist pole."
"Kas sul jäljekustutusloits on?" küsib Deilas.
Roy: "Talvel alati."
Deilas: "On see ainult oma jälgedele või saab ka vanu?"
Roy: "Saan vaid nende tegemist vältida."

"Korrakaitsjatel on järelikult selle saani ja hobuste kirjeldus, millega teda nähti Mõõgas ja Mantlis?" küsib Deilas Lerandilt.
"Ilmselt," arvab Lerand ja vannub Greifi lollust veel Calhi tagasi tulla, kui võiks juba ammu terve nahaga laeval olla.

Roy kaalub mõttes võimalust Deilast Greifi pähe esitleda. Pikkus on neil enam-vähem sama, Deilas on puhastverd haldjas, Greif aga pisut segavereline, Deilas on õlgadest laiem, kaalult suurem, väljanägemiselt vanem, soeng teine… Greifi juuksed on natuke lokkis, mida haldjatel üldiselt ei esine…

Deilas ütleb, et kui võtta see saan ja hobused, annab ehk rahva enda järel välja meelitada.

PostitusPostitatud: 10:36 17. Apr 2005
Postitas Shadow
Roy: "Aga kui linna peal ponikääbikud Deilase kinni püüavad nagu oleks õige saanud? Saan klapib, öösel oli pime..."
"Riskantne," ütleb Deilas, kellele ilmselt ei meeldi mõte Greifi pähe üles poodud saada. "Minu plaan on võtta see saan ja hobused ning sõita linnast välja nagu tahaks üle mägede minna. Siis kusagil saan maha jätta ning jäljed kaotada. Las mõistatavad."
Roy: “Kah idee... aga jäljed jäävad värsked. ja kuidas saan linnast välja saada?”
"Hobustega, ma arvan. Nendesamadega, kes tal öösel olid," pakub haldjas.
Roy: "Ma mõtlen, nii, et keegi ei näeks... Linn on ju jäljekütte täis."
"Selles asja mõte ongi, et nähtaks," ütleb Deilas. "Aga loodetavasti mitte kohe. Kui kohe nähakse, oleme plindris."

Roy: "Ma ei saa ju saaniga nii kähku eest ära, et nad mind kätte ei saaks."
Deilas: "Ka õige. Jääb veel võimalus talle järele minna, õnneküti nägu teha, jälgi kaotada ning võidelda, kui vaja."
Roy: "Samas võib loota, et ei nähta.. kuidagi muud vapid vms peale panna ja maskeerida.. Ja siis Will või keegi läheb ja kasseerib raha, kuna nägi saani..."
"Will, mida arvad?" küsib haldjas. Will noogutab.
Roy: "Saani kirjeldus on teada? Või siis võib öelda. et saanis nägi toda tüüpi... Ja kääbakad võivad tee peale sattuvatele tüüpidele peavalu tekitada..."
Deilas: "On ka võimalus saata kääbakad saaniga mägede poole, ise teatada jälgede leidmisest ning siis minna mereäärset teed pidi..."
Roy: "Saaniga mägedesse, kes seda usuks? Samas saaks sealt hobuse küll..."

"No Hop-Hop teeb kõik, et ta minema saaks," ütleb Lerand. "Lähme, nii ehk nii on seda saani ja hobuseid vaja."
Roy: "Paika peaks panema, kas oleks kasulik, et arvataks, et ta läks läbi mägede, või nad sinna mõistatama jätta."
Deilas: "Kui kääbikud võtavad hobused kaasa ja lähevad üle mägede, võib vabalt arvata, et hobused olid ratsanikega."
Roy: "Mägedesse minek annaks jälitajatele muidugi rohkem tegevust…"

"Oojaa," irvitab Lerand. "Eriti praeguste teedeoludega ja ilma kääbakast teejuhita."
“Siis saaks ju väita, et nägime tüüpi saani minemas. Aga kuna ta nii ohtlik oli, nagu meile räägiti, siis ei julenud ise minna ja kogusime väge.” ütleb Roy.
"Jajah, eriti kuna kari ponikääbakaid saani saatis," lisab Deilas.
Roy: "Mille saab korraldada."
"See saatjaskond paneb pooled mehepojad mõtlema, kas nad ikka tahavad pearaha..." uriseb Lerand.

Lerand viib nad paar maja edasi talli juurde, kus on hobused ning vankrikuuris seisab kinnine saan. Annab hobused ja saani kätte ja ütleb, et edasi peavad nad ise tegutsema, ta läheb vaatab, kuidas mujal jälgi saab segada. Deilas rakendab kiiruga hobuseid. Käigupealt peetakse veel nõu, kuidas täpselt pettemanöövrit korraldada. Näiteks kokku leppida koht, kus nad justkui nägid Greifi saani minemas.
Will: "Mantel ja misiganes? See eilne kõrts, noh."
Roy: "Tean, aga sealt teda ei saa ju väljumas näha, kuna kõik kohad on pearahakütte täis, ning pealegi võib kõrtsmik meid ära tunda."
"Liikus jalgsi mööda kõrvaltänavaid kohta, kus saan teda ootas," pakub Deilas. "Jõudis enne saani istuda kui kätte saime."
Roy: "Jah, hea idee. Ja siis nägime kääbakaid."
"Kui see pearahaküttide bande järele tormab, trambivad nad ära kõik võimalikud jäljed," itsitab Deilas.
Roy: "Valed jäljed küll. Aga seda enam tuleb neil meie õigeid sõnu uskuda."
"Nojah... Eks ma olen kah Feimiri kõrvalt midagi õppinud..." nendib Deilas.

Roy leiab kokkulepitud kohtumispaigast umbes viisteist ambudega kääbikut, nii mehi kui naisi.
Roy: "Terekest! Olete kõik valmis?"
"Mis teha tuleb?" küsib pesunäppaja kääbik tähtsalt.
Roy: "Plaan on selline: Teie kappate paariminutise vahega minu järel Lerandi talli juurde, seal lähevad teist paar tükki saani juhtima, muu eskordiks. Meie jälitame teid linnast välja. Kui teil on piisav edumaa, pöörame ringi ja tuleme teatame, et nägime teda ühes kõrvaltänavas saani minemas. Kui jälitajad teie külla kohale jõuavad on tühi hobune ja kari ponisid mägedesse läinud. Ja kõigil saab lõbus jälitamine olema. Küsimusi?"

"Kas jälitajaid maha võib lasta?" küsib üks noorematest kääbikutest.
Roy: "Kui veab, siis oleme jälitajateks vaid meie. Kui ei vea, siis pigem sihtige kuhugi... Noh, mitte just…, aga jalga näiteks."
"Noh, teie pihta me kogemata ei lase... Neil on hobused, eks ole?"
Roy: "Jälitajatel? Kardan küll."
"Siis sihuke jutt, et kui mägedesse jõuame, ärge meile mingil juhul järgi tulge. Muidu ei leita teie konte niipea üles," hoiatab pesunäppaja.
"Hargneme ja läheme poniradu mööda," lisab teine kääbik.
Roy: "Meie plaan on vaid teistele tee kätte näidata, ise läheme ilmselt väga mujale."
"Oh, meil saab teietagi lõbus olema," arvab kääbik. Eilse piiramise pärast ei paista neil mingeid süümekaid - kui kääbakad üldse sellist sõna nagu süümekad tunnevad.
"Ja hakka juba minema, aeg on teinekord suur raha," kamandavad kääbikud.

Deilas ja Will on hobused saani ette saanud, kui Roy tagasi jõuab. Will nuputab sealjuures, kuidas täpselt infot müüa. Nad juhivad saani tänavale ning on valmis ise kähku vehkat tegema, kui mõnda kääbikut näha on, et juhuslik märkaja ei taipaks, et nad kääbakatega mestis. Mõne minuti pärast näeb Roy tasakesi lähemale ratsutavat kääbikut. Too vahib hoolega ringi ja siis annab käega märku, et hakaku suured juba minema. Suured lähevad oma hobuste järele, kääbakas aga laseb oma poni lahti ja istub kutsarikohale. Suundub sealtsamast tänavaotsast üle külmunud aiamaade linnast välja. Siit-sealt tilgub kääbikuid lisaks, mõnel on õnnestunud liikumise käigus hoovidest üht-teist kaasa haarata. Näiteks reha. Liikumist küll väheke segab, aga pole hullu, ei pea vähemalt saagita koju minema.

Nad teevad kääbikute sabas jälitamise jälgi, kuni Roy palveaeg kätte jõuab. Kääbikud jällegi teevad nägu, et üritavad saani jälgi kinni trampida. Mõnes kohas on meelega lohakad kah, juhuks kui jälitajad eriti profid ei peaks olema. Reha jäetakse poolele teele lumme maha ja saanihobustele tehakse kõvasti säru.

Umbes poole kümne paiku pöörduvad jälitajad linna poole tagasi. Seal tundub uudis, et otsitakse tüüpi, kelle eest Vala linn head raha maksab, juba kenasti levinud, turul on hobuste ja jälitusvarustuse hinnad pooleteistkordseks tõusnud. Räägitakse kolmesajast kullast - aga kummalisel kombel on igasugune linnas liikuv info väga vastukäiv, erinevused on nii Greifi kirjelduses kui makstava raha suuruses. Mõned väidavad, et makstakse heal juhul 50 kulda või vähemgi.

Royl tekib ähmane kahtlus, et valeinfo levitamise taga võib Lerand olla, kui üks tüüp kirjeldab ohvitseri, kellelt kuulis, et viiskümmend kulda ja haldjajutt jama, et mingi inimsoost kutt olla haldja maha löönud ja nüüd püütakse teist – püüdku haldjamets ise, mis see meie asi. Igatahes on linnas jõudnud tekkida paras segadus, sest huvilised üritavad õiget infot valest välja sorteerida. Õiget jagab muidugi Vala esindaja koos linnavahtidega, aga ega temagi igale poole jõua. Linnavahid on salkadeks jagunenud linna kammimisel, ühe salga juhi jutule Roy end sokutabki. Kaupleb aja võitmiseks pikalt ja saab kümme kulda kätte, teine pool suuna näitamise eest lubatakse siis välja maksta, kui põgenik käes. Deilas ratsutab Willi juurde, kuni Roy seal kaupleb, ja ütleb, et võiks Sinisest Konnast veel läbi minna, et mingu Will ja leppigu Royga pärastine kokkusaamiskoht, kui Roy on linnavahid jälgedele aidanud.

Kõrtsis otsib Deilas ühe närvilisema moega seltskonna, keda õnneküttideks võiks arvata, astub ligi ning küsib, ega keegi kümnekullast tööotsa taha. Uuritakse, mis tööd. - noh, seda pätipüüdmist. Saani lahkumist sai nähtud, aga kääbakad olid saatmas, ei riskinud kahekesi rünnata... Deilas vaatab kinnitust otsides Willi otsa. Will noogutab hoolega kaasa. Mehed uurivad neid teraselt, siis ütleb üks, et oot, mis kümme kulda, kui kolmsada lubati? Will vaid muigab selle peale. Deilas hakkab siis kümne kulla kaupa pakkumist suurendama. Tüübid lähevad üha närvilisemaks, viimaks kargab üks metsikum püsti, haarab Deilasel rinnust ja sisistab läbi hammaste, et tulu pooleks ja näidaku jäljed kätte. Kamp paistab küll rohkem seda nägu, et tööpakkujad langevad juhuslikult lahingus ning nemad jagavad tasu omavahel.

PostitusPostitatud: 21:28 20. Apr 2005
Postitas Shadow
Deilas jääb rahulikuks ja lubab jäljed kätte näidata. Manitseb ainult, et neid kah oodataks, sest hobused on jälitamisest väsinud. Need viis, kellega Deilas rääkis, sõidavad siis taltsalt sabas jälgede alguseni, aga seal on lumme juba paras maantee trambitud (kääbikud, “jälitajad” + linnavahtide salk). Seda nähes unustavad õnnekütid teisi järele oodata ning panevad müdinal minema. Ja üllatus-üllatus, selja tagant ilmuvad veel mõned kutid, kes lahkujaid ilmselt on jälitanud lootuses jälgedele jõuda, ning kappavad eelmistele järele.

WILL ütleb Deilasele piisavalt valjusti ja pettunud toonil, et järgnejad kuuleks: "No on kaabakad... Annad näpu, võtavad käe..."
Deilas üritab nägu teha, et katsub minejatega sammu pidada. Kannustab hobust, aga ratsmetest hoiab tagasi. Kui on kindel, et keegi enam üle õla ei vahi, jätab hobusepiinamise ning keerab linna poole tagasi. Vastu tuleb veel üks kiirustav linnavahtide salk. Tagasiminejad tõmbavad rajalt kõrvale, et pikali ei sõidetaks, ning suunduvad siis teedejumala templi poole, mis kokkusaamiskohaks määratud.

ROY aga kaupleb linnavahtide salgaga. "Novot, näidake nüüd pool kõlisevat siia ja ma juhatan teid radadele..." Juhatab nad siis rajale, läheb veel hoovide juurest läbi ja näitab, kus hull kihutas. "No ma oleks ju muidu ise läind seda kaabakat kinni võtma, aga ma ei taht, et kääbakad mu siiliks laseks," seletab Roy ja kirjeldab neid vinnastatud ambe ja kurje pilke nii jubedalt, kui vähegi oskab. Linnavahtide rajaleidja nuusib seal jälgedel ringi juba. Arutatakse, kas teisele salgale kah sõna saata, kambakesi ikka julgem.

Roy: "Ja kõige kohutavamal ja suuremal kääbakal.. uuh, see pidi küll päkkari mõõdu välja andma.. sellel oli ammu asemel ... REHA! Uuh, ma ei taha mõeldagi, mida ta sellega teha võis..."

Pistetakse talle see kümme kulda pihku hapu näoga ning saadetakse käskjalg teise rühma järgi. Roy uurib, et kuna teise poole võiks kätte saada. "Kui tüüp käes," nähvab seersant.
"Noojah, aga jälgedega jäite rahule?" uurib Roy. Tundub, et jäid, sest vahtkond vahib närviliselt ringi, et kuhu see teine salk jääb.

Roy: "Peab ikka kõvasti vaeva nägema, ise nägin, kuidas neid kinni trambiti... Aga jah, eks ma siis lähe oma tublit hobust jootma..."
Seersant hõikab, et hakataks tasakesi minema, küll teised järgi jõuavad. Roy aga kappab uusi ohvreid otsima. Taktika sama, et temal aega on ja nõuab pool raha ette. Veel kahe salgaga saab ta seda mängu mängida, aga kolmandaga ei vea, sest seal on Vala esindaja kaasas ning kõmu on levinud, et linnavahid leidsid jäljed üles. Kui omad mehed juba jäljed leidsid, pole ju mõtet kellelegi rohkem maksta, ja omadel meestel polnud paraku aega seletada, kuidas nad täpselt need jäljed leidsid.
Enne templisse minekut käib ta veel rajaotsast läbi – lumme on tõeline maantee sisse sõidetud.

Willi jaoks on Calhi teedejumala tempel midagi uut. Eriti see, et templi taga asub mingi sõjakooli taolise asutus, ühiselamu, tallid ja treeninguväljakud. Will ise on metsaemanda Ehlonna rahva seast, kuid neid templeid pole palju. Väiksemate murede asjus kannab rahvas oma ohvrid ikka otse metsale.

Will: "Millal me üldse Valasse naaseme?"
Deilas: "Katsuks võimalikult kiiresti. Aga enne peaks vaatama, et Greif terve nahaga minema saaks."
Will: "See tähendab, et me läheme talle järgi? Või ootame veel siin paar päeva?"
"Kontrollime õiged jäljed ka üle - kui need leiame." Deilas tõstab pilgu taeva poole, sealt langeb kerget lund.

Enne templisseminekut astub Roy veel korra Sinisest Konnast läbi. Selle nurgas mäletab ta Olidammara altarit seisvat. Ta on otsustanud kolmandiku linnavahtidelt teenitud kullast jagada võrdselt teedejumala ja Olidammara vahel. Olidammara altarile on kuidagi ootamatult paar peotäit hõbemünte tekkinud. Ilmselt nii mõnigi õnnekütt tegi annetusi enne teeleminekut. Roy poetab altarianumasse selget kulda… et kergelt ja tüngaga tulnu liiga kaua käes ei püsiks. Siis läheb teedejumala templisse teisi otsima ja jumalale tema osa kätte viima. Kaaslased soojendavad end templisaalis. Roy noogutab mõlemale ja läheb kummardab altari ees. On seal paar-kolm minutit, kostab natuke kõlinat ja raskete müntide kukkumist korjanduslaekasse - ning Roy tõuseb ja astub kaaslaste ligi. "Kuidas läks?" Will laseb haldjal jutustada. Deilas ei ütle eriti rohkem, kui et jälgi oli juba enne nende kohalejõudmist palju, muigab siis suunurgast ja lisab, et pärast oli veel rohkem.

"Nojah, ise kasseerisin kolmelt valvurite salgalt, kelle sinna viisin," muigab Roy. Deilas vastab, et kui õnnekütid linnavahtidega preemia pärast võidu kihutama hakkavad, on see küll tore vaatepilt, aga kääbakatel läheb raskeks - kui just teel ei otsusta konkureerivad salgad üksteise arvukust kahandada.

Roy: "No küll kääbakad enda eest hoolt kanda oskavad. Aga nüüd Valasse? Enam ei saa me vist suurt midagi teha..."
Will noogutab mõistvalt.
"Ma vaataksin need õiged jäljed kah igaks juhuks üle," arvab Deilas. "Ainult ma ei tea, kust need täpselt võivad minna."
Roy: "Ilmselt otse lõunasse..."
"Kammiks natuke?" küsib Deilas.
Roy: "No enne vaatame, kas sinnapoole mõni suurem tee läheb, kui seal midagi pole, siis ei tasuks vast Greifi jälgi uuesti sisse trampima hakata..." Idee on selles, et ühed jäljed paljude sees ei ole ohtlik, aga ühed üksikud teiste üksikute peal on liiast.

Will leiab üles väikese külavahetee, mida mööda on liikunud saan ja ponikääbikud. Jäljed on küll üsna ära trambitud - ja neid mööda on läinud ka kaheksa kiirustavat ratsanikku suurtel hobustel. Saani saatvaid ponisid on olnud kümmekond. Jäljekütid otsustavad natuke maad järele minna ja uurida. Jäljed lähevad saanile ja ponidele üsnagi kiivalt järgi. Ristmikel on ratsanikud hargnenud, et õigeid jälgi otsida, kääbakad on samuti hargnenud võimalike jälitajate eksitamiseks - natuke maad teed mööda ja siis õigesse suunda üle põldude ja väljade tagasi lõiganud. Siis tuleks küll noile poistele järgi teha, arvab Roy. Nad ju lähenevad pidevalt saanile. Deilas ütleb, et kui järgi minna ja jõuda, tuleks end kõigepealt esitleda kaasõnneküttidena - olenevalt muidugi, kellega tegu. Kui linnavahid, siis nad vist kambalisi ei taha. Kambal on umbes 4 tundi edumaad. Peatutakse ja arutatakse, mida edasi teha. Roy ettepanek on järele tõmmata. Will noogutab mõtlikult kinnituseks. Deilas mõtleb natuke ning ütleb, et väga kihutada ei saa, sest hobused said juba hommikul vatti, kamba omad on ilmselt tallist võetud, aga et kui mõistliku kiirusega minna, peavad ehk ratsud selle reisi vastu.

Peagi sõidavad nad üle külmunud jõe, pimedaks hakkab minema siis, kui jõutakse lähema mäe jalamini. Vahe pole eriti vähenenud, jälitajatel on kääbakate haake harutades küll aega läinud, aga nende hobused on puhanumad. Saaniga paistab olevat vahe vähenenud. Kolmiku eelis oli jällegi liikuda nende sissetallatud rajal. Deilas hakkab mäe juures laagripaika otsima.

Roy: "Kui me siia laagrisse jääme, siis võime sama hästi tagasi pöörduda."
Will: "Ehk peaks tõesti ööseks siia jääma ja hommikul väga vara jälle edasi asuma."

Järsku peab Deilas hobuse kinni ja jääb kuulatama. Teised kikitavad samuti kõrvu. Kuulevad mõlemad tuult ja kusagil lääne pool haukuvaid koeri. Deilas kuulatab umbes minuti väga keskendunult ning ajab siis hobuse liikuma. "Kusagil Brettonia lähedal lasti haldjametsa diplomaatiline kuller alla," ütleb ta.
"Kelle poolt?" küsib Roy.
Deilas: "Ei tea. Feimir saatis sõna. Laseb meil uurida."
Roy: "Mis Greifist saab?"
"Meie oleme muidugi eriti Brettonia lähedal," tänitab Will omaette.
"Äkki pääseme rannikut pidi mägedest mööda..." arvab Deilas. "Loodame, et jää kannab."
Roy: "Tee peale see lonkur ju meile jääb... Kuna läbi mägede me minna ei saa ja teistpidi tuleks veel suurem ring..."

Otsitakse laagripaik ja jäädakse õhtule, kavatsusega hommikul varem teele asuda. Selleks ajaks, kui laagrisse jäädakse, on jälitajad saanile jälgede järgi otsustades oma paar tundi järele võtnud. Deilas ronib kõrgemale mäeküljele luuret tegema. Roy loitsib kaaslastele külmakaitset peale. Deilas tuleb lõkkepuudega ning ütleb, et paar miili tagapool on üks lõke. Oma öötule teevad nad igatahes väikese ning varjatud kohta. Hobused on öösel rahutud, mägedest kostab paar korda hunte.
Hommikul on varane äratus. Pärast tunnist rändamist leitakse eesliikunute laagriplats. Saan tundub olevat öö läbi edasi liikunud, mõnikord hobusepuhkamise peatusi tehes. Kääbakad on saanihobuste töö kergendamiseks ilmselt nööridega aidanud saani edasi lohistada, kus on võimalik olnud mitmekesi kõrvuti sõita. Kiire pilk peatuspaigale leiab näritud konte ja muud rämpsu. Isegi telk on olnud ja üsna suur lõke, tüübid on enesekindlad. Veel tund aega sõitu - ja nad leiavad lumest kaks ammunooltega kääbakalaipa.

PostitusPostitatud: 18:02 21. Apr 2005
Postitas Shadow
Sellesama päeva õhtul, mil katkise jalaluuga Greif Roy, Willi, Deilase ja Orni saagiks langeb ning Shalif Valas oma armsale õele mürgi kätte suremist etendab, jõuab Brettoniasse kõhnuke pikakasvuline lühikeste tumedate juustega noormees nimega RANDAN BERENSEN. Berensenid on vana ja õilis aadlisuguvõsa Merdeni lähistelt, kelle käsi pole majanduslikus mõttes paraku just hästi käinud ja kunagised suured valdused on tänaseks pea olematuks kahanenud.

Randan on alati unistanud rüütliks saamisest, et päästa oma pere au ja näidata, et ta on Keegi. Vanem vend Ferdan, kes perekonnapeana majapidamise ohje hoiab, naerab ta üle ja ütleb, et vaadaku parem ,et põllud ilusti üles küntakse. Randanile ei meeldi vend - on kade ta peale või siis lihtsalt… Talle ei meeldi ka kodus olla, parema meelega ratsutab ta metsas või aitab talunikke. Viisakal ja pisut häbelikul 18-aastasel noorukil on seal hea maine. Ning sõjaveteran Thomas on aidanud noorel rüütlil mõõgakunsti selgeks saada.

Ühel päeval pärast vennaga tülitsemist otsustab Randan kodust lahkuda ja otsida endale rüütel, kellele junkruks minna. Võidelda ta juba nüüd oskab - nii et kui raske see ikka olla saab. Ta pakib enda riided, mõne juturaamatu, natuke toitu, jahivibu ning mõned nooled oma hobuse Krissu selga. Uuesti majja minnes, et kirja jätta, ei suuda ta vastu panna ning võtab kaasa ka vanaisa mõõga- tulevasel rüütlil peaks siiski ka relv olema…

Kirjas mainib ta ,et ema ärgu kartku ja et kui ta tagasi tuleb on ta juba rüütel. Kirja jätab ta öökapi peale, siis lahkub majast, hüppab hobuse selga ning ratsutab suure hooga minema. Öö on vaikne, taevas säravad tähed, ning Randan Berensen õnnelik.

Kelle muu jutule võiks üks tulevane rüütel Brettonias minna kui mitte isand Ennisteri? Kuid nii õhtul ta lossi enam ei pääse, seega jääb kohtumine vanemohvitseriga hommikuks.

Pärast pikka närvilist ootamist väravas viiaksegi ta sisse ühest kõrvalisemast uksest lossitiivas. Edasi treppidest üles, tundub, et selles lossiosas on valveteenistuse ruumid. Puhas, korralik, aga lihtne sisustus, mitte mingit väga kuninglikku hiilgust. Ennisteri kabineti ukse taga ütleb jooksupoiss valvele Randani nime ning et Ennisteri kutsel, seepeale lastakse läbi.

Relvad lastakse ukse taha jätta. Seal seisab spetsiaalne laud, kuhu varustus panna. Ennister osutub väljanägemise poolest inimaastates üsna tagasihoidliku ja mittemidagiütleva välimusega pisut pealt kolmekümneseks kõhnaks tumedapäiseks haldjavereliseks, kes seab end kuhugi kiiruga minema ja korjab laualt pabereid kokku sahtlisse. Ruum on väike, täis raamatuid ja ühel seinal ripuvad kaks võimsat pikk- ehk haldjavibu. Randani viisakale tervitusele noogutab ta vastuseks sõbralikult, kuid pisut hajameelselt ning küsib, mis mureks. Ise võtab sealjuures seinalt vibu ja pingutab katseks nööri.

Randan tervitab veel kord närviliselt. Tal pole varem juhust olnud kellegi nii tähtsaga vestelda. Lisab, et on pärit Merdeni kandist, perekond on kunagi olnud rüütlipere, nüüd aga vaesunud, sooviks on pere taas ausse viia ja astuda sõjaväkke. Jutustab oma relvaoskustest ja õpetajast. Imestab pisut, sest Ennister näeb oma olemuselt ja hoiakult väga lihtne välja, meenutab pigem tavalist allohvitseri kui kuninga adjutanti. Kuulab, noogutab, veterani Thomast isegi teab. Rääkides vaatab haldjavereline alati silma. Randan püüab samuti silma vaadata, kuid eriti pikalt ei riski seda korraga teha, närv on sees.

Randan ütleb ,et hobune on olemas ja võib-olla oskaks isegi piigiga midagi teha, Thomas õpetas küll toigastega, aga… Ennister noogutab heakskiitvalt, aga piigi peale muigab kergelt. Küsib, kuidas vibu ja ammuga on. Lühikest vibu oskab Randan kasutada, kuid ammuga pole tutvust teinud. Ennister küsib, kas Randan tahaks treeningut. Noormees mõtleb ja pomiseb midagi rüütlile mittekohasest relvast, valjusti aga lausub: "Vibust peaks piisama."

Ennister istub korraks laua taha, paneb käed lauale ning vaatab uurivalt otsa. Randan üritab üha julgemalt vastu vaadata, ehkki pilk käib vahepeal maas. Ennister laseb tal seal minutikese niiviisi praadida, siis ütleb, et Randani puhul oleks elujärje parandamiseks mitu võimalikku teed, et oleneb juba temast endast, kumb paremini sobiks - kas aeglasem tee tegevteenistuses või kiirem tee ohtlikuma elu peal.

"Kartma pole mind õpetatud ja rüütel seda teha ei tohikski!" teatab Randan pead kuklasse ajades vapralt.
Ennister vaid muigab ja nendib mokaotsast, et ammuga rüütel on parem kui surnud rüütel.
Randan naeratab, punastab ja mainib veel kord vibu ning siis kiiresti vestluskaaslase otsa vaadates, et kui Ennister nii arvab, siis olgu nii. Võib ka ammu võtta.

Ennister muutub nüüd tõsiseks ja ütleb, et ta teab Randani pere rüütlitraditsioone ja seepärast on valmis usaldama ülesande, mida muidu ei annaks inimesele, kellega ta vähem kui aasta tuttav on. Kas oleks Randan valmis astuma sel juhul tema teenistusse? Noormees kohmetub pisut ja naeratab – loomulikult ta on valmis. Haldjavereline otsib sahtlist mingi valmiskirjutatud blanketi, kus tühikud nime ja ameti jaoks ning palganumbri jaoks. Ametiks oleks eliitratsaväe skaut, palganumbriks 20 kulda kuus. Skaudiameti peale naeratab Randan mõrult, kuid jääb ikkagi nõusse. Ennister muigab seda mõru naeratust märgates, aga üldse mitte halvustavalt. Ütleb, et paber on üks asi, tegelik töö teine. See kõlab juba põnevamalt ning Randan kirjutab lepingule alla. Ennister laseb tindil kuivada ning paneb paberi sahtlisse. Siis vaatab uuesti uurivalt otsa. Lausub: "Töö oleks selline. Katsu end sama jutuga, mis mulle rääkisid, Bergeni hertsogi teenistusse kaubelda, ning kindlaks teha, kellega peab ta ida ja lõuna poole kirjavahetust ning mis asjus. Võid arvestada, et sinu palk jookseb siin sõltumata sinu edust või ebaedust. Töö pole küll just... rüütellik... kuid väga oluline ja suurt vaprust nõudev. Lisatasud sõltuvad edukusest. Ja veel... Mulle teateid saata ja abi küsida saad teedejumala templitest, kui küsid Ennisteri nimel."

Randani näost on näha et see töö talle tõesti ei meeldi, aga paberile on paraku juba alla kirjutatud.
"Meil on alust kahtlustada, et printsessi rünnakut organiseeris keegi hertsogi õukonnast," lausub Ennister üpris vaikselt.
"Siis küll, jah..." ütleb Randan üllatunult.

"Nii et ülesanne pole tegelikult sugugi nii autu, kui esimesel pilgul paistab," muigab Ennister ning paneb lauale üsna raske rahakukru. "Bergenisse on pikk tee."
Randan vaatab talle üllatunult otsa ja võtab aeglaselt kukru laualt. "Homme lähen teele."

Uksetagune valvur koputab, pistab pea närviliselt uksest sisse ning ütleb, et kuningas on juba väljas ja sadulas. Ennister tõuseb kiiruga, paneb keebi selga ning võtab vibu ja nooled. Pikk mõõk ripub tal nagunii kogu aeg vööl. Haldjavereline juhib Randani enda ees kabinetist välja, lausudes vaikselt: "Edu!" Siis kiirustab esimesena trepist alla, kuni noormees oma relvad laualt võtab. Väljas näeb Randan kuningat ja Ennisteri väikese ihukaitsesalga saatel kuhugi minema ratsutamas. Siis suundub ta Kuldsulge ja lubab endale Ennisteri antud kukru arvelt korraliku lõuna. Toit on hea igatahes ja seltskond kõrgaadel ja kaupmeeskond. Uhkele lõunale järgneb üpriski tagasihoidlik ööbimine Teeliste Öömajas.

Randan uurib seal, kustkaudu Bergenisse otsem minna oleks. Merdeni kaudu ta ei taha, seal võib kokku sattuda nii tuttavate kui röövlitega. Jääb üle minna läbi Dimi. Et seltsim ja julgem reisida oleks, kaupleb ta end kaasa liikuma ühe Asmundseni firma kaubavooriga, ta on neid näinud küll Merdenist läbi sõitmas Hendara poole ja vastupidi. Viis rege ja neli ratsasulast. Teel selgub, et veavad lõunamaiseid veine ja villast riiet Freehavenist.

PostitusPostitatud: 19:32 22. Apr 2005
Postitas Shadow
Kamp tundub üsna sõbralik ning RANDAN uurib, kas ka nemad röövlite peale sattunud. Vastatakse, et põhja pool olla rahulikum, seal oli suvel vaid paar rünnakut ja nemad on seni pääsenud. Teisi Asmundseni karavane on kunagi rünnatud? Sulased vaatavad üksteisele otsa ja ütlevad siis, et olevat juhtunud küll lõuna pool, Merdeni kandis. Randanil on tegelikult endalgi meeles ühe relvavoori ründamine, mida kohalikud palju kirusid. Jutu järgi põgenes voori saatjaskond minema, kes vähegi sai, sest jõud olid ebavõrdsed ja mustade huntidega. Kaks voorisulast räägivad midagi õhinal kihlvedudest ja huntidest, üks üritab teisele selgeks teha, et ta vedas kihla hoopis vale looma peale, teisele oleks pidanud panuse tegema. Randan kuulatab terasemalt. Jutt käib Cormanthyris peetavatest kihlvedudest, kus suured mustad hundid võitlevad. Sulased kibelevad järgmist Cormanthyri otsa saama, et seal siis kihla vedada ja lustida jälle.

Randan suhtleb nüüd tihedamalt voorisulastega, räägib relvadest ja võitlusnippidest. Tal on küll kõhe selle kamba seltsis, kuid püüab seda mitte välja näidata. Sulased tunduvad relvade alal üsna käbedad poisid ja ammud on neil kõigil. Tunduvad olevat paljunäinud mehed, karastunud. Nii et noor rüütel surub endas maha tahtmise ambude kohta midagi halvasti öelda, ehkki mõtleb jällegi autusest ja selga laskmisest.

Esimesel rännakupäeval ei juhtugi midagi erilist. Öömajale jäädakse ühte väikesesse kõrtsi ning Randanit kohtleb kamp kui omainimest, eriti pärast seda, kui ilmsiks tuleb noormehe plaan Bergeni hertsogit teenima minna. Bergenit tunnevad nad hästi, seal on Asmundseni filiaal ning kaks rege ongi Bergenisse minemas. Igapäevast loba ei varjata, aga ometi tundub Randanile, et päris kõike tema kuuldes ei kõnelda. Ning mõte oma spioonielule ja kõigile valedele, mis see kaasa toob, teeb rüütlihakatise nukraks.Natukene jalad ja käed värisevad õhtul, suuresti sai valetatud, hommikul on veelgi tunne et äkki saavad kuskilt teada.
Hommikul hakatakse üsna varakult minema. Kui karavan on tunnikese liikunud, jõuab järele üks punases kuningakoja kullerimundris ratsanik, keda väga sõbralikult tervitatakse nagu vana tuttavat. Randan hoiab temast igaks juhuks kaugemale. Mine tea, tunneb veel ära. Karavani juht kirjutab sealsamas sadulas mingi sedeli, annab tüübile kaasa ning räägib midagi sinna juurde. Randanile jääb kõrvu, et mainitakse tema nime. Kuller kappab minema, Randan aga teeskleb, nagu poleks midagi viga. Aga süda valutab tugevasti, hirm on vahele jääda. Voorisulaste ülem ütleb hiljem, et kuller oli Bergenisse minemas hertsogi juurde, et ta saatis sealsele asjaajajale sõna, et selline kena noormees tööd otsib. Noor rüütel tänab teda pisut üllatunult, sulane aga arvab, et pole midagi tänada, teekaaslaste värk.

Miski suur elukas lendab neist paari miili kaugusel teega paralleelselt piki metsaserva ja üsna madalalt Brettonia poole. Kõik vahivad, kaelad õieli. Randani küsimusele vastab karavanijuht, et see on mingi haldjate leiutis, et neil käivad vist kuningaga mingid väga kiired läbirääkimised või ei usalda nad enam diplomaatilist posti maad mööda saata pärast seda, kui printsessi eskorti stepis rünnati. Haldjametsa kohta räägitakse, et seal pidavat igatsugu imeloomi elama. Karavanijuht arvutab midagi mõttes, liigutab sõrmi. Randan üritab märgata, mitu sõrme ta kokku saab. Mees kasutab ühte kätt, aga mitu korda, siis arvutab uuesti ning päris kõike ei märkagi lugeda. Tabab siis Randani pilgu ja ütleb, et katsub välja arvutada, kus täna ööbitakse. Tema arvestuste järgi selle käänaku kandis, kus ristmikult Dimi peale keerab.

Umbes sinnakanti hakatakse tõesti end öömajale seadma, üritatakse välja jõuda ristmiku haruteede Dimi-poolse kõrtsini.

Mets jääb teele üha lähemale. Pisut enne ristmikku jäävad sulased metsa poole vahtima. Randani meelest kuuldub kusagilt metsaservast hirnatus ja raginat. Karavanijuht hõikab ühe sulastest kaasa, käsib kõigil ülejäänutel paigale jääda ning ratsutab läbi lume sumades metsa poole, ammud laskevalmis. Randan küsib närviliselt, mis lahti, ning seab oma vibu lahinguvalmis. Teised voorisulased rahustavad teda, aga võtavad samuti ammud valmis ning kutsarid ajavad reed kiiremini liikuma. Randan silmitseb ärevalt, kuidas karavanijuht ja sulane metsa kaovad. Sealt kostab veel raginat, siis nagu lahmiks keegi suurte tiibadega ning siis sööstab puude vahelt suur valge tiivuline hobune nii paari meetri kõrguselt otse üle Randani pea ja lendab põhja poole. Ei meeldi mulle sellised asjad, mõtleb Randan, aga eks tule harjuda, kui rüütliks saada tahad. Ta passib mõnda aega karavani ja metsa vahel, teised kaks sulast vahivad hoolega ringi nagu rünnakut kartes ja hoiduvad regede ligi. Randan küsib, kas minna metsa uurima. Sulased arvavad, et tulgu ta parem lagedalt ära, et nemad täidavad käsku ja jäävad karavani kaitsma.

Peagi tulevad teised kaks tagasi. Randan uurib, mis seal juhtus.
"Tont seda aru saab, ju see elukas hakkas alla kukkuma... Midagi ei leidnud küll..." vastab karavanijuht. Ammud pakitakse sadula külge ja poole tunni pärast on nad kõrtsis päral.

Kuid kõrtsituppa astudes jääb Randani pilk valguse käes pidama värsketele verepritsmetele karavanijuhi kasukahõlmal. Väga tore -mõrtsukad, täna öösel me ei maga, vähemalt mitte nii rahulikult, mõtleb noormees. Sulased arutavad, kas mitte hoopis edasi sõita, kuuvalgust on ja väga külm see öö kah pole, et näeks minna küll ja rutem saaks pärale. Randan ei kosta igaks juhuks midagi. Sulased jõuavad viimaks kokkkuleppele, et kui paar tundi puhata ja lasta hobustel hinge tõmmata, võiks isegi proovida. Mehed võtavad kasukad seljast ja keeravad samasse kõrtsipõrandale ahju ligi külili, kutsarid võtavad väheke õlut - reel saab silma looja lasta, sadulas mitte. Tundub, et nad on harjunud silmapilk magama jääma, kui vähegi võimalust. Randan kolib talli oma hobuse seltsi.

Kui voorirahvas unne vajunud, ajab Randan end jalule. Hobusele sadul selga ning ise metsaserva uurima. Kuu valgustab teed ning jäljed on kenasti näha, kust metsa sisse mindi. Noor rüütel liigub hirmu maha surudes ettevaatlikult ja lahinguvalmilt puude vahele. Kuuvalgel märkab ta juba sajakonna meetri kaugusel hõredas lehtmetsas ripakil murdunud oksi. Randan liigub lähemale, ehkki ta südamepekslemist vist mitme meetri peale kuulda võib. Tema peast veidi kõrgemal turritab puutüves ammunool. Eemal tundub lumi rohkem ära trambitud. Randan vaatab tähepanelikult ringi. Kõik on vaikne, ainult lumi krudiseb kapjade all. Hobune jääb seisma, ajab pea sirgu ja nuusutab ettepoole, siis tõmbab kõrvad pea ligi. Randan kuulatab. Ainult puud kohisevad tuule käes.

Peagi satub ta üsna äratrambitud platsile. Mahalangenud puutüve juures mustendab midagi, mis lähemal uurimisel osutub laibaks. Haldjas. Suhteliselt nooruke, heleda peaga, väljanägemiselt Randanist mitte eriti vanem. Kolm ammunoolt sees, tundub, et alt üles lastud. Tõenäoliselt kukkumisest murdunud jalaluu ning ilmselt pistodaga südamesse antud hoop. Tundub, et laip on ka hoolega läbi otsitud. Randanil tuleb nördimusest ja kahjutundest pisar silma. Ta tuletab karavanijuhi ja sulase nimed meelde, tõmbab juturaamatust lehe, kastab oksarao haldja verre ja kirjutab: minu tapsid… kui need muidugi olid nende õiged nimed.

Ta peseb käed lumme ja leinab veel pisut. Pilku tõstes märkab kuuvalgel metsasügavusse kaduvat jäljerada. Noormees lohistab haldja keha tee äärde, jälgides, et kedagi tulemas pole ja et ta ise verega kokku ei saaks. Siis vaatab rada. Üsna mitu jäljepaari on sügavale metsa suundunud. Randan leiab ka kohad, kus tüübid on suurte puude otsa roninud ja alla tulnud. Veel paaris kohas on lumes verejälgi, ilmselt siis hobuse omad. Kaugemale ei julge Randan igaks juhuks minna. Kihutab hoopis kõrtsi tagasi, rahustab hobust, pühib looma higist puhtaks ja jätkab magamise teesklemist. Und aga ei tule, teravama kuulmisega inimene kuuleks südame peksmist ka kõrtsiruumi ära. Paar vereplekki on varrukatele jäänud, need hõõrub ta lumega maha.

Tunnike hiljem ajavad karavani mehed end jalule ning tulevad hobuseid ette rakendama. Randan ajab end samuti jalule. Liigutakse edasi, kuni kuu teed valgustab, vahepeal küll puhkepeatusi tehes. Teekond on vaikiv ja unine. Randani süda kripeldab – mis siis, kui valed inimesed leiavad laiba ja kirja, mis siis saab?

Hommikuks jõutakse mäeni, millest möödumise järel väidetavasti hakkavat Dim paistma. Karavanijuht on sama sõbralik kui enne, uurib, kas noormees pole harjunud nii pikka maad sõitma, et nii väsinud ja kaame välja näeb. Kasukapõu paistab mehel rohkem pungis kui enne. Teadagi, mis tal põues… röövitud kraam...

Ennelõunal jõuatakse Dimi. Seal on samuti väike Asmundseni kontor, tallid, sepikoda ja laod. Karavanijuht ise läheb Dimist edasi Bergenisse koos kahe reega, teised pööravad tagasi. Dim on suhteliselt väike linn ja Merdeni metsa põhjapiiril. Randan uurib, kus sulased ööbida kavatsevad. Nemad ööbivad kontori juures öömajas, pakuvad, et Randan võib koos nendega öömaja saada. Karavanijuht hakkab koos kohaliku ülemuse ja töölistega korraldama tagasiminevate regede tühjakslaadimist, hobuste vahetamist ja uue kauba pealelaadimist - ja siis ratsutab hoovi üks uhkes kullerimundris tüüp, kes tundub vaevu sadulas püsivat. Randanil hakkab teda märgates süda kiirelt lööma ja pea ringi käima hirmust vahelejäämise ees. Kuller ratsutab kohaliku ülemuse juurde ja küsib midagi mingi mehe kohta. Kohalik ülemus hõikab karavanijuhi enda juurde, seletavad midagi tasakesi. Karavanijuhilt küsitakse, kas temal on kedagi - mees näpib habet ja vaatab Randani poole.

PostitusPostitatud: 12:11 23. Apr 2005
Postitas Shadow
RANDAN harjab hobust ja püüab toimuvat mitte märgata, ehkki tal hirmust pea ringi käib. Karavanijuht tuleb tema juurde ning ütleb, et hertsogi kulleril on selline palavik, et kohe kukub sadulast maha, et kui Randan juba kord hertsogile ustav on, siis ehk asendab. Palga saab pärast Bergenist kätte, kui tagasi jõuab. Minek oleks Calhi, õukonda.
Hertsogi kiri Calhi kuningannale, nii et tähtis sõit ja korralik tasu pärast.
"Saab tehtud," ütleb Randan. “Hertsog ei pea mitte kahetsema.”
Kästakse siis kulleril oma kostüüm ära anda, otsitakse talle mingid sulasehilbud selga, pannakse voodisse ja hangitakse arst. Randan saab kullerimundri ja kenasti üle õla riputatava nahast kirjakoti, mis on kinni ja kinnitustele ka pitsatid pandud. Hertsogi pitsatil on hunt ja kroon. Kulleriasendajale pakitakse kähku kontori varudest toidukraami kah kaasa üsna mitme päeva jagu.

Enne teeleasumist astub Randan veel teedejumala preestri juurest läbi. Templit Dimis pole, kuid on kohalik preester ja väike altar preestri majas. Randan mõtleb pikalt, kas teda usaldada. Küsib, ega ei saaks kuidagi kiirkorras Ennisterile sõnumit saata. Preester silmitseb sama uurivalt vastu ning sõnab, et võib-olla isegi saaks. Mis siis mureks on? Randan seletab, et tal oleks vaja Ennisteriga Dullstrandis kokku saada. Preester seletab pikalt ja kannatlikult vastu, et nii kiiresti ei jõuaks sõnum kuidagimoodi kohale. Sõnumeid kannavad teedel liikuvad preestrid.

Randan uurib kirjakotti. Äkki kuidagi on võimalik kotti avades pitsatit mitte katki teha. Uurib, ega preestril ole katkiste asjade parandamiseks mingit loitsu. Sellele on kirja kokkupakkija igatahes mõelnud, et pitsateid vigastamata midagi lahti ei saaks. Preester vaatab Randanit väga hukkamõistva pilguga ja ütleb, et pitsateid parandama ta ei hakka isegi mitte Ennisteri käsul ning et Ennister ei nõuaks ka kunagi midagi niisugust.
Randan: "Sellest võivad sõltuda paljude inimeste elud, palun. See võib lõpetada röövimised. Ma tahtsin kirja Ennisterile näidata, aga kuna teate saatmine võimatu, siis…”

Preester vaatab pitsateid ja ütleb, et hertsogi kirju ta ei puutu.
Randan: "... ja pealegi Ennister ise saatis mu sellele ülesandele."
Preester küsib paberit selle kohta.
Randan: “Kas arvate, et Ennister on nii loll, et saadab spiooni välja kirjaga "Ennisteri spioon", see oleks sama, mis mind lihtsalt tapalavale saata.”
Preester jällegi arvab, et äkki on tegemist provokatsiooniga, et teda tapalavale saata.

"Kunagi ei saa milleski tõesti kindel olla ,aga provokaator ma ei ole ,olen troonile ustavast soost pärit ja kiriku vastu ma oma kätt ei tõsta," teatab Randan ning lisab uhkelt: "Kui teie mind ei usu ,siis pean leidma mehe, kes on oma riigile ja kirikule ustavam." Ning pöörab minekule.
Preester laiutab vaid käsi ning laseb tal minna. Randan istub sadulasse ja asub teele Calhi poole. Samas tekib tal mõte ise kiiresti Brettoniast läbi sõita.

Juba siis, kui Randan teele asub, kisub vaikselt tuiskama. Üsna ruttu kisub päris tormiks. Noormees rühib vapralt edasi, lootes kõrtsini välja jõuda. Lohutab end sellega, et rüütel peab tegema mis peab. Pakib end võimalikult sisse ja mõtleb oma tegude üle... Naerab natuke enda üle. Tema ja spioon või mis iganes... Vaevab küsimus, kas ta on spioon või rüütel või mõlemat või hoopis ei kumbki.

Tuul on vastu. Läbikülmunult ja surmväsinult jõuab ta kesköö paiku kohale. Kõrts on tormivarjulisi üsna täis. Randan tõmbab pisut hinge ja käib veel vaatamas kohta, kuhu laiba jättis. Laipa ta igatahes ei leia kõige otsimise peale. Läheb kõrtsi tagasi, sööb ning kolib hobuse kõrvale talli. Hobusega magavad nad seekord seljad vastamisi, loom on nii väsinud, et ei jaksa püsti tukkuda. Kõrtsis arutatakse, mis möll sellise ilmaga veel mägedes võib olla...

Ka järgmisel päeval on torm veel hoos. Nii Randan kui ta hobune puhkavad end korralikult välja. Lõuna ajal läheb noormees kõrtsi hommikust sööma ja vaatama, mis rahvas seal on. Rahvas on enam-vähem sama mis õhtul, teed on kõvasti hange tuisanud, õnneks pole väga külm. Randan võtab endale puhkepäeva ja õhtul, kui torm vaibuma hakkab, liigub edasi Brettonia poole.

Umbes kella kolme paiku öösel jõuab ta esimese Brettonia-poolse kõrtsini tee ääres. Astub korraks sisse. Seal on üks kaerakoormatega pealinna minev voor, mille omanik otsib kedagi, kes Vala poole sõidaks. Nad olid Dimi lähedalt tee äärest ühe haldjalaiba leidnud ja kaasa võtnud, oleks vist hea, kui keegi selle Valasse haldjatele viiks. Randan kaupleb, et laip hoopis Brettoniasse viidaks, ta korraldab seal edasise. Saabki kaupmehe nõusse.

Edasi on tee juba rohkem sisse sõidetud, läheb libedamalt. Järgmise päeva ennelõunal sõidab Randan Brettoniasse sisse. Ennisteriga kohtub ta juba enne lossiväravat, on teine paari ihukaitsja saatel kuhugi teel. Haldjavereline on teda ja ta mundrit nähes üpris imestunud, kuid pöörab tagasi ning Randani läbilaskmiseks piisab väravas vaid Ennisteri märguandest. Relvi seekord ukse taga ära ei korjata, valvur küll sirutab käe, kuid piisab Ennisteri pilgust, et plaanist loobuda.

Ennister viib niinimetatud Bergeni kulleri oma kabinetti, annab märku oma laua juurde toolile istuda, ise jääb seisma. Randan on närvis ja kiirustab. Viskab koti lauale... ja alustab. Sellest, kuidas ta karavaniga liikuma hakkas, karavanimeestest… Palub Ennisteril nimed üles kirjutada. Ennister istub laua taha ja kirjutab. Randan jutustab õhtust enne kõrtsi, lendavast hobusest, tagasi minemisest, laiba leidmisest, (häbenedes) ka sellest, kuidas ta laiba tee äärde lohistas. Edasi rändamisest, verest meeste riietel, ambudest, nooltest, jalajälgedest… Ennister kuulab ega sega sõnagagi vahele. Võtab vaid kaardi ning uurib seda, et täpsemalt mõista, kus kõik toimus. Randan räägib Dimi jõudmisest, sellest kuidas kuller haige oli, kirja saamisest, sekeldustest preestriga, tagasitulekust ja laiba leidmisest kaeravoorist. Lõpetab sõnadega, et laip saabub kas täna või lähipäevadel Shaakalisse.

Ennister võtab koti ning uurib pitsereid, siis lükkab koti lauale Randani ette tagasi. Noogutab. "Tubli poiss. Kohe kõnelen sinuga edasi." Siis võtab laualt vaskse kellukese ja helistab. Kohe astub uksetagune valvur sisse ning jääb käske ootama.

"Teatada haldjasaatkonda, et nende kuller lasti Dimi lähedal alla," ütleb Ennister. "Siis võtta saan ja eskort ning sõita põhja poole vastu kaeravoorile, mis toob kulleri laipa. Surnukeha viia haldjasaatkonda ning kanda mulle ette, kui see on kohal. Lähen ise sinna." Kohmitseb siis laua all kastis ning ulatab adjutandile kukru. "Vooriomanikule koos minu tänuga."

Adjutant noogutab, võtab kukru ning kaob kiiruga. Ennister istub ja mõtleb terve minuti, enne kui pilgu taas ootusäreva Randani poole tõstab. "Sinust oli väga palju abi. Mida tahaksid tasuks?"
Randan: “Töö on veel ju pooleli ja ma pean kirja ka ära viima ju, kas te seda lugeda ei tahagi?"
Ennister raputab pead. "Pitsereid murda pole tark."
Randan noogutab kurvalt. Nii palju siis tema pingutustest… Ennister piidleb teda silmanurgast. "Mõnikord on tähtsad kirjad kindlustatud loitsuga, mida oskab kahjutuks teha kirja saaja. Üks minu meestest proovis sellist kotti avada kunagi. Pitserite murdmisel läks kiri kotis põlema. Nii et tubli, et ei puutunud. Kuidas sul relvadega lood on?"

Randan näitab talle uhkelt vanaisa mõõka ja oma jahivibu. Ennister vaatab need üle, noogutab ja läheb kõrvaltuppa. Tuleb tagasi väga hea väljanägemisega pika mõõga ja pikkvibuga, paneb need Randani ette ja vaatab ootavalt otsa. Randan vaatab relvasid ja teda vaheldumisi, puudutab relvi... tõstab ettevaatlikult ja uurib lähemalt. Mõõgal on päris otsas väike graveering - mõõk ja selle kohal niiöelda selili kuusirp. Randan vaatab seda, vaatab Ennisteri ja küsib natuke pahase häälega, kelle vapp see on.

"Need mõõgad tehti ühele praeguseks laiali läinud ordule," vastab Ennister. Vaatab siis kõhklevat Randanit muigamisi ning lausub: "Väga tõenäoliselt on nende mõõkade läbi kannatanud ka üksjagu Asmundseni mehi..." See teadmine laseb noormehel relvad kerge südamega vastu võtta. Uurib siis, mida Ennister Asmundsenist teab. Asmundsen olevat libe kala, kes Ennisteril juba mitu korda käest minema libisenud, kuna ta firma töötab kui kellavärk ja raamatupidamine on väga korras. Niipea, kui mingeid probleeme on, selgub, et kaubavankrid on üüritud kellelegi X kaupmehele ja pahandused alluvatega on sellest, et pahad inimesed on teenistusse sattunud... Asmundsen tuleb alati puhtalt välja. Aga näinud pole seda meest Ennisteri teada mitte keegi, mis on üpris kummaline. Väidetavasti isegi mitte tema enda asjaajajad-volinikud linnades.
Elab välismaal, keegi näinud pole - ideaalne kellelegi rikkale ja võimsale variiskuks, pakub Randan. Ennister ütleb, et kahtlustab sama, aga hammas ei hakka peale. Randan küsib, millel Asmundseni firma tegutsema hakkas. Voorid liiguvad juba oma 5-6 aastat… Randan mõtleb pisut ja ütleb siis, et kirja peab ta igatahes kohale viima. Ennister küsib, mis teed pidi ta minna kavatseb, kas ringiga läbi stepi või otse läbi mägede.

Randan: "Ei tea, pole kunagi reisinud seal, aga küll midagi välja mõtleb. Kumb tee parem on?"
Ennister tundub murelik. "Läbi stepi on pikem, kuid ohutum. Suvel soovitaksin otseteed, kuid talvel on see vägagi ohtlik."
Randan: "Lähen siis läbi stepi."

PostitusPostitatud: 20:28 24. Apr 2005
Postitas Shadow
Nende jutuajamise katkestab koputus. Adjutant kannab ette, et Ennisterile on Valast saadetis haldjasaatkonnas, kuid et kaaskiri saadeti siia. Ennister läheb ja võtab ümbriku vastu, loeb sealsamas ning ta nägu venib naerule. Paneb siis kirja kokku tagasi ning vaatab Randani otsa. "Mina riskiksin otse. Siiatuleku haak võttis aega ning väga tõenäoliselt pandi sulle saba järgi niipea, kui teade kulleri haigusest Bergenisse jõudis. Otsi kõrtsidest ponikääbikuid, nende hulgas on häid teejuhte." Vaatab hetke uurivalt, otsekui püüdes selgusele jõuda, kas Randan temast aru sai, ja lisab: "Lihtsalt võid kusagil ristmiku kandis oma jälitajatega kokku joosta ning siis tuleb aru anda, mis asju sa siinkandis ajasid."

Randan tänab nõu ,relvade ja kõige eest ning tõuseb tasapisi püsti. Ennister astub uksele lähemale ning ütleb ära saates veel vaikselt: "Ilma sinu abita oleksime kohutavalt aega kaotanud seda asja uurides ning laipa otsides... " Randan noogutab ja jätab vaikselt hüvasti. Ennister noogutab vastu ja soovib edu, siis võtab saadud kirja ning hakkab seda uuesti lugema.

Randan kõnnib linnas ja mõtleb rüütellikkuse üle. Ennister on talle nagu eeskujuks natuke, kõige rohkem rüütel ,aga siiski mitte piisavalt, mis teha. Aga rüütlite hiilgeaeg jäi vana kuninga nooruspäevile ja keskikka, edasi hakkas majandus ja kaupmeeskond võimust võtma ning Lysandergi käitub pigem kaupmehe kui aadlikuna. Aga vanaisade aeg oli vapper ja ilus… Ammuga rüütel… Kuhu on maailm jõudnud… Randan pole saanud õieti auski olla, mitte valetades oleks päris nihu juba… aga aus ja surnud olla pole kah suurem asi. Nagu Ennister ütles: ammuga rüütel on parem kui surnud rüütel…

Shaakalis on kääbakatest teejuhte küll, kes kliente passivad. Talv on näljane aeg. Randan saab ühe selliga peaaegu kaubale juba ning hinna kokku lepitud, kui teine kääbik hakkab hinda alla lööma, et tööotsa endale saada. Läheb pahaseks sõneluseks ja peaaegu kaklusekski. Hiljem, kui Karl Kuusvarbaga kaup koos, näeb Randan ta konkurenti mõnevõrra klopituna minema lonkimas.

Hommikul asutakse teele. Enne mägesid ei juhtu midagi nimetamisväärset, kui välja arvata ööbimine üksiku mäe juures koos ilmselt salakaubavedajatest kääbikute karavaniga. Randanile jääb silma, et mõne poni sadulatekile on tikitud siniseid kaheksaharulisi tärnikesi, samasugust märki juhtub ta nägema ka ühe kääbiku hõlma siseküljel.

Kääbikukülla jõudes võtab neid vastu paras sagimine. Salk kääbiksõdalasi seab end teele. Randan ja Kuusvarvas jäävad ööbima, salk aga kaob pimedatesse mägedesse.

Teekond läbi talviste mägede pakub üksjagu teravaid elamusi. Näiteks pooleldi söödud hobusekorjus tee ääres või jäljed sellest, kuidas jäärakusse vajunud poni ja ta peremeest on köitega välja sikutatud. Karlil jätkub kogu teeloleku ajaks lugusid sellest, mis kõik on juhtunud inimestega, kes ilma kääbakast teejuhita mägedesse on läinud.

Calhi-poolses külas saab Randan öömaja Karl Kuusvarba pool. Hommikul näidatakse Calhi suund kätte. Ta pole eriti kaua liikuda saanudki, kui vastu kihutab kamp kääbikuid, kannul veel suurem kamp inimesi, enamjaolt linnavahtide mundrites. Üksik rändur sõidetakse peaaegu jalust maha. Eemal keerab üksik saan paari saatjaga linna poole, Randan seab end sellele sabasse. Mingit pätti püütakse, kes saani maha jättis ja mägedesse põrutas… Misiganes, Randanil on oma töö teha.

Calhis viib ta oma kirjapauna lossi ning väravas lastakse tal mõnda aega oodata, enne kui linnaloa saab. Istub mõnda aega Sinises Konnas, kuhu jälitusuudised kokku jooksevad. Veetakse kihlagi, kas jooksik tabatakse või mitte, ning tulipäid, kes veel järgi kipuvad, rahustab keegi pessimistliku mõttelaadiga mees. Pole see tasu nii suur ja sellegi jagajaid palju juba teele läinud… Mõni nool ponikääbakalt on tõenäoliselt ainus, mis sihukeselt retkelt saada võib.

Randan istub natuke aega, siis läheb tagasi lossi. Selgub, et ta on päris vaba, kuninganna kuller on juba vastusega teele läinud. Mis seal ikka, Randan tutvub veel ka sõjaväelaste kõrtsiga, millel Kull ja Kotkas nimeks. Jutustab seal Karl Kuusvarbalt kuuldud lugusid. Ning hommikul asub ta tagasiteele põhja poole.

Paari tunni tee kaugusel Calhist satub ta kokku tollesama kulleriga, kes oma mundri laenas. Ja kaks tursket selli on kulleril kah kaasas. Randan peatub, tervitab sõbralikult. Kahtlustab ise aga halba. Kuller tervitab kah sõbralikult, nägu lööb särama, küsib, kustkaudu Randan kohale lendas, et Dullstrandist läbi ei tulnud, et sealses piiriületusregistris Randanit kirjas polnud.

Noore rüütli näole tekib võlts naeratus. “Läbi mägede sai mindud, asi pidi ju kiire olema.”
Meestel lähevad silmad üsna kandiliseks. Talvel? Läbi mägede? Karm vend...
Randan: "Nojah, ega minagi rauast tehtud pole, jäin siiski mägedesse paariks päevaks pidama, nii et ei võitnud suurt midagi."
"Et sa üldse elusalt kohale jõudsid... kui poleks jõudnud, oleks jama olnud... ei oska otsida kah kusagilt... neid kääbakatest röövleid kah kõik kohad täis seal ümbruses..." manitseb kuller. Randan muheleb, vabandab viisakalt "üleliigse riskimise" pärast ja küsib, kas teda otsima tuldi. Jah, täpselt seda nad tulid. Ja kui esimene tunnustushoog möödas, palutakse viisakalt tagasi keerata ning tulla koos nendega veel kord Calhist läbi.

"Miks siis?" tunneb Randan huvi.
"Et kirja asjus kindel olla..." vastatakse viisakalt, kuid kindlalt.
Randan naeratab ja laseb pettumusel välja paista. "Te ei usalda mind, miks nii?"
Vastatakse viisakalt, et viisakas jutt ei tähenda veel usaldatavust inimese puhul, keda esmakordselt kohtad. Sellele argumendile ei ole midagi vastu kosta, nii et noormees pöörab hobuse ringi ja hakkab teel kääbiku repertuaari esitama, et ennast erilise kangelasena paistma panna. Kuller ja ta saatjad lisavad igaks juhuks kiirust.

Kella ühe paiku päeval ollakse Calhis tagasi sealsamas kohas, kus Randan oma kirja üle andis. Linnas liikudes hoitakse veel eriti hoolega tal silm peal, et putku ei paneks. Noormees tänitab pidevalt rüütellikkuse teemal ning annab piduliku lubaduse, et ei pista jooksu. Ei saa öelda, et sellest välja tehtaks. Küll aga teevad tulijatest välja kohalikud lapsed. Randan märkab äärelinnas, et lapsed pistavad nende ees midagi karjudes jooksuga kõrvaltänavatesse laiali. Huvitav… Isegi saatjad vahivad pisut jahmunult ringi. Ka täiskasvanuid kiirustab vaatama seda seltskonda. Peavad aru, uudistavad, alguses on elevil, aga siis raputavad pead ja kaotavad huvi. Randan üritab kuulata, mida lapsed karjuvad, täpsemalt ei saa aru, aga midagi stiilis tuuakse või kätte saadi. Ah nii, teda peetakse selleks Vala kurjategijaks… Saatjad on üsna rahulikud, sest nemad teavad täpselt, keda eskordivad.

Calhi lossi väravas käib kuller vahtkonnahoones sees ära, teised jäävad hoolikalt Randanit valvama. Noormees vahutab vihast. Nüüd on ta linnarahva silmis kurjategija. Üks sellidest lohutab, et ei, rahvas taipas kähku, et Randan pole see õige. Kuller tuleb umbes veerand tunni pärast tagasi ning ütleb, et kõik on korras, kiri on registreeritud, vastus ka teele läinud, et oligi see kuninganna kuller, kes vastu tuli. Randani ees vabandatakse ning soovitakse head reisi, kuhu iganes ta ka edasi suundub. Mehed kergitavad kübaraid, ratsutavad minema ning jätavad Randani sinna värava taha - kui kuller on oma mundri tagasi küsinud. Uuesti korratud jutu peale, et tahaks Bergeni hertsogile rüütliks minna nendivad, et Bergeni linn on veel vana koha peal, aga rüütli asjus peab poiss ise rääkima. Ning traavivad minema.

Randan mõtleb natuke üksildaselt seal lossivärava taga ja otsustab siis ikkagi uuele katsele minna. Pool päeva küll raisus, aga mõned miilid ikka linnast välja jõuab.

PostitusPostitatud: 8:45 26. Apr 2005
Postitas Shadow
MIA kihutab Valast Brettonia poole, nagu ajaks deemon teda taga. Pärast Dullstrandi liiguvad kõrtsides juba uudised allalastud haldjakulleri kohta. Miale räägitakse neid eriti meelsasti, kuna ta teel haldjasõduri vormi kannab. Mia kuulab ka huviga ja murelikult, uurib mis ja kuidas. Metsast oli vist lastud, täpselt ei teata, mingi noor poiss, kaeravoor oli laiba tee äärest üles korjanud ja Brettoniasse viinud. Mis tiivulisest hobusest sai, ei tea keegi.

Järgmisel päeval kohtab Mia teel üht kinnist saani, millel haldjate märgid peal. Kutsar on küll inimene, kuid kannab samasugust rohelist vormi kui Mia. Saanil saatjaid ei ole. Mia võtab kiiruse maha. Mundrit ära tundes lehvitab kutsar sõbralikult. Mia noogutab ja hõikab vastu, et olgu siin etevaatlik. Kutsar hõikab vastu, et kes see ikka laipa röövida peaks tahtma, ja sõidab edasi. Mia pöörab seepeale otsa ringi ja ratsutab järele.

Mia: "Oota, palun, see on see kuller?"
"Nojah..." vastab kutsar.
"Kas ma võin teda vaadata, äkki tundsin..." Mia vaatab paluvalt. Kutsar peab saani kinni, lubab. Mia ronib hobuselt maha, läheb saani juurde, ise lobiseb kutsariga.Too ütleb end Brettonia haldjasaatkonna palgal olevat. Saanis on lühemat kasvu haldjanooruki laip, sama munder, mis Mialgi. Mitu ilmselt ammunoole haava, jalaluu katki ning tundub, et lõplikult on noormees tapetud noahoobiga südamesse. Mia katsub vargsi õlga – märki pole tunda. Kutsar seletab, et keegi oli tapjate nimed verega raamatulehele kirjutanud ja selle laibale taskusse pannud, et küllap kättemaks neid ootab. Aga haldjametsa minev post löödi ikkagi üle… Lastud oli kuskil sealsamas ristmiku lähedal, aga et pärast tormi jäljed kõik kindlasti kinni tuisanud. Ennisteri mehed tõid laiba saatkonda, kust see nüüd Vala poole teele saadeti.

Mia sõidab edasi. Õhtul esineb kõrtsis ja uurib uudiseid. See haldjavärk on peamine uudis, muidu arutatakse heinahindu ja muud sellist. Ja enne seda laibatoomist kihutas Brettoniasse Bergeni hertsogi kuller. Üritatakse nende kahe asja vahel seoseid leida. Samas arutatakse, et sedasama poissi nähti siin koos ühe ponikääbikuga mõne päeva eest põhja poole minemas ning siis tal küll kullerivormi polnud. Eileõhtuses kõrtsis sellest kullerist küll ei kõneldud, mõtleb Mia. Keegi mainib, et kui tal ponikääbik kaasas oli, et ju tahtis üle mägede pageda. Ega korralik inimene nendega muidu seltsi, kui asja pole. Mägede lähedal pidavat neid elama hulganisti, rohkem kui tarvis, käivad aedviljapõlde rüüstamas.

// Mia: viskan mingit asja, et kas valetavad või mitte
// DM: mida nimelt? taldrikut?
// Mia: ei tea, mul seal lehel on vast mingi asi

Kulleri nimi olnud midagi R-tähega…
// Mia: ära palun ole Roy

Ja vooriülem oli saanud laiba vedamise eest kukrutäie kulda ja Ennisteri tänu… Mia otsustab kuuldu kohta Valasse Bennole kirja saata. Üks Asmundseni vooriülem on ka nõus kirja Dullstrandis Vala postisaani peale panema. Mia silmitseb seda vooriülemat. Tavaline keskealine mees. Minevat Dullstrandi, koormaks öeldavasti siidriie Freehavenist. Korraga tundub Mial olevat aega küll, võtab juua ja hakkab vestlema, ja uurib, kas see Asmundseni kaubakontor on suur. Ikka suur, harukontorid mitmel pool laiali. Veetakse kõike - nii seda, millega Asmundsen ise kaupleb, aga kaupmehed üürivad ka neilt hobuseid ja vankreid ja karavanisaatjaid. Palk on normaalne ja tööd palju. Väiksematel äriajajatel pole mõtet ühe kaubakoorma pärast ise vankrit osta ja hobuseid ja kutsarit palgata, pigem minna Asmundseni kontorisse ja üürida sealt vanker koos saatjatega. Mia uurib, kas mees Brettoniast pärit. Ei, tegelikult Durminist, mis jääb Merdenist põhja poole. Mia uurib, kas merdeni metsad nüüd turvalised. Suvel olla jah päris kõhe olnud ja voorid käisid põhjapoolset teed pidi topeltkaitsega, aga talvel on rahulik olnud, pole kedagi nähtud, jäljed jääksid ju lumme kohe näha.

Mia noogutab asjalikult, läheb siis sellise unistava tooni peale, et tema umbes aasta tagasi tundis ka ühte Asmundseni kaupmeest, Finbari, selline väga kena välimusega ja lahke... kas vooriülem tunneb sellist? Või see äkki kauplemise lõpetanud ja elab nüüd korralikku pereelu? Mia muigab. Vooriülem teab küll Finbari, asjalik mees oli ja väga hästi oskas organiseerida, aga näinud pole pärast seda, kui lahti lasti. Miks siis lahti lasti? Noh, tal ei vedanud meestega, olid mingisse jamasse segatud, aga lahti lastakse ikka ülemus, kui pahandused kaelas... Suur linn, palju igasugust rahvast, jõuad sa kõigi tegemisi kontrollida.

Kirja saatmise asjus mõtleb Mia ikkagi ümber. Ning järgmisel õhtul on ta Brettonias päral. Peatuma jääb Kuldsulge. Jutuaineks on seal tiivulised hobused, linnarahvale on need üsna harjumatu imeasi, aga pärast rünnakut printsessi tõllale hakkasid haldjad oma diplomaatilist posti õhuteed pidi vedama. Hommikul läheb Mia kõigepealt Feimiri maja uurima, et kas seal kedagi kohal. Aga maja on haldjate valve all ja küsitakse sissepääsuluba. Mia imestusele vastatakse, et maja on saatkonna valve all, kuni Feimirit pole, et alati on nii olnud, ja maja on praegu tühi.

Päeva veedab Mia kõrtsides esinedes. Pärast astub ka teedejumala templist läbi. Seal mäletatakse teda hästi, küsitakse, ega ta oma rännuteedel Royd ole kohanud.
Mia: "Kahjuks mitte, kuigi vist tunnen juba isegi temast puudust."
Vana peapreester uurib, mida huvitavat on Mia rännates näinud.
Mia: “Päris palju, aga see oleks liiga pikk jutt, peamiselt Valas ja Calhis olin... Aga miks haldjatega viimasel ajal nii vägivaldselt käitutakse, kes on nende vastased?"

Xanthus ei tea vägivallast, aga haldjatesse tundub kahtlustavalt suhtuvat. Võõras veri ja tundmatu vägi, kes teab, mis asju nad siin ajavad. Kurdab, et Roy semmis nendega vahepeal, ehk ikka võttis nüüd tervet mõistust kuulda. Mia vastab, et tema tunde järgi hoiab haldjate riik praegu maailma tasakaalus – aga kindlasti on ka nende seas üksikuid, kes kahtlasi tegusid teevad. Lisab: "Roy sai sealt ravi, ta oli väga raskesti haige, jah, miks veel haldjad on head, neil on väga head teadmised ravimisest ja nad on palju usklikumad kui inimesed."

Xanthus kuulab pisut imestunult, küsib, kust Mia kõike teab, kui ometi Royd ei kohanud.
Mia: "Meil on ühiseid tuttavaid, või siis pigem, et ma nendega kokku puutunud, kes teda tunnevad."
Xanthus palub Royle terviseid viia, kui Mia teda kohtama juhtub. Kodutemplis tuletatakse teda teinekord meelde. Õnnistab Miat pikalt ja põhjalikult, ning Mia poetab üht-teist korjanduskasti. Istub siis maha ja mängib mõnuga flööti. Templisse koguneb rahvast kuulama. Mõnus õdus õhkkond. Mia naudib seda ja vanad head ajad tulevad meelde. Pärast istub veel Xanthuse seltsis ja uurib kohalikke poliitikauudiseid. Mingeid asju aetakse haldjatega, Calhi ja Bergeniga peaaegu ei suhelda, röövlitega on vaikus…

Järgmisel hommikul teeb Mia visiidi Ennisterile. Väravast teadet saades tuleb Ennister ise vastu. Näost ei loe küll välja, et ta Miat kuidagi tunda võib, aga palub ta viisakalt oma kabinetti. Seal küsib juba soojemalt, kuidas Feimiril läheb.

Mia: "Hästi, sa ei mäleta mind?"
"Mäletan küll," ütleb Ennister. "Vägagi hästi."
“Olin kunagi printsessi õuelaulik,"ütleb Mia juba vaiksemalt. Haldjavereline naeratab ainult, küsib, millega saab aidata.
Mia: "Ütle palun, mis siin toimub? Kui viimati nägin Feimiri, siis läks üsna hästi tal, aga sina vast tead palju rohkem kui mina, miks see haldjas maha võeti, ma tahan sellele jälile saada, ja selle järgi otsustan, kas lähen Calhi uurima või mitte. Seal ka kindlasti vajatakse õuelaulikut." Mia muigab.

Ennister trummeldab tükk aega sõrmedega lauale, enne kui vastab: "Keegi, keda ma ei tea, tahtis lugeda, millest kirjutatakse siit haldjametsa ning mis on nii tähtis teave, et seda peab õhuteed pidi vedama. Kuhu täpselt viidi kulleri kirjakott, pole teada."
Mia küsib, kes võib nii vaenulik olla Brettonia suhtes.
Ennister kehitab õlgu. "Valik on kole suur, selle järgi ei saa otsustada."
"Või tahtis keegi teada äkki, kuhu printsess kadus... samas ma pole ikka veel aru saanud, kes teda ja milleks jahib…" mõtiskleb Mia.
"Seda ei tea ka mina," ütleb haldjavereline. "Samas ei tohiks olla mingi saladus, et ta haldjametsas on."
Mia: "Jajah, aga keegi on eriti aktiivselt Vala või Brettonia vastu tegutsema asunud.... Kuulsin ka, et Valast varastati hiljuti kindlustuste plaanid."
Ennister kergitab kulmu. "See pole veel minuni jõudnud."
Mia: “Linnas olid sellised uudised, samas...miks peaks see vale olema... Huvitav, mis puust on Calhi praegune kuninganna? Või mis rolli ta seal riigis mängib? Mitte et ma kuidagi tema kuninglikku kõrgust kahtluse alla seaksin..."

"Calhi kuninganna on tark naine, kes laseb kuningal pisiasjadega möllata ning korjab vaikselt kuningriigi ohje enda kätte..." ütleb Ennister. "Ning kuuldavasti otsib suhteid tugevamate maagidega."
Mia: "Milleks need head võiksid olla?"
Ennister: "Kes teab. Loitsud on võimsad asjad, eriti kui armee on nõrk. Ja kümme tugevat maagi võivad hullemat kahju teha kui nõrk armee."
"Mis sa arvad, kas ma peaksin minema sinna õuelaulikuks?" üle Mia näo libiseb vaevumärgatav naeratus.
"Miks mitte," naeratab Ennister sama vaevumärgatavalt vastu. "Aga mul poleks midagi ka selle vastu, kui üks rändlaulik Bergeni lossist läbi astuks. Kuidagi kahtlaselt vaikne on selles linnas viimasel ajal."

PostitusPostitatud: 8:18 28. Apr 2005
Postitas Shadow
MIA lööb vaimustusest käsi kokku. "Miks ka mitte, ma polegi seal kunagi käinud, niih, räägi mulle kõik hertsogist ja tema perekonnast, mis tead, palun, ma ju ei taha ometi nii auväärses kohas kuidagi ebaviisakalt käituda."
Ennister: "Hertsog on küllalt vana ja tagasitõmbunud mees, endine peaminister. Poissmees. Kunagi oli kihlatud ühe Athaia printsessiga, aga kaup jäi katki. Elab tagasihoidlikult ja vaikselt."
Mia: "Perekonda pole?"
Ennister: "Ei. Vähemalt pole teada. Tema ümber tundub olevat kogunenud vanem aadelkond."
Mia: "On tal mingeid huvisid, mis talle meeldib?"
Ennister: "Mängib kaarte, muusikat armastab, räägitakse, et eriti väljas ei käi... Mõnikord käib jahil. Linnast välja eriti ei liigu."
Mia: "See muusikaarmastus on neil perekonna viga, no selge, eks ma lähen homme sinnapoole teele."
"Vajad sa mingit abi?" küsib Ennister.

Mia: "Kui tihti siin Calhi ja Bergeni kullerid käivad?"
"Bergeni omad siin vast kord paari kuu jooksul, Calhist kord paari nädala sees." Ennister läheb akna juurde ning vaatab välja. Lund on sadama hakanud.
Mia: "Mul küll oli plaanis Merdeni minna ja veel mere poole ka, aga küll ma hiljem sinna jõuan."
"Ah jaa," tuleb Ennisterile meelde. "Kui Feimiriga kohtud, ütle edasi, et sain ta saadetise kenasti kätte ja panin hoiule."
Mia uurib Merdeni röövlite kohta, mis neist teada.

"Võimalik, et talvituvad linnades. Suvega pidid nad piisavalt kraami kokku saama, et selle varal talv üle elada. Lumme jääksid ju jäljed järele," arvab Ennister. "Aga ei imestaks, kui nad kevadel uuesti alustavad. Nad ei pea olema ühes linnas, võimalik, et hargnesid ja otsivad uusi saagikohti. Me ei saa seda teada enne, kui nad ründavad."
Mia: "Hea küll, homme Bergeni, aga millega ma seal peaksin tutvuma, kas kulleritega, või üldse vaatama, et mis olukorras sõjavägi?"
Ennister: "Käi, esine ja uuri, mis silma jääb. Aega on."
"Selge." Mia teeb kerge kummarduse. "Loodan, et sealt tulevad ainult head uudised."
"Ma oleksin rõõmus," kummardab Ennister elegantselt vastu.

Väljas sajab üsna tihedat lund. Mia läheb edasi Vlasta poole. Too on pisut üllatunud, aga kutsub rõõmsasti sisse. Pisut vanemaks tundub olevat jäänud. Jätab tema juurde oma haldjamundri hoiule. Mine tea, peetakse muidu veel haldjametsa kulleriks. Vahetatakse uudiseid. Vlasta uurib Ilderiani ja Roy kohta, Mia selle kohta, mida Merdeni kohta kuulukse.

Mia: "Mul on kavas mingi hetk uurida, kus nad nüüd ennast peidavad."'
Vlasta: "Ole ettevaatlik, iial ei või teada."
Mia: "Jah, aga mulle tundub, et kui ma märkamatult otsin, siis jäängi otsima, aga ainult siis võimalus, kui nemad enne minust teada saavad, aga loodan sellega tegeleda hiljem. Aga kui nemad minust teada saavad, võib ka juhtuda, et suren kiirelt, see ongi väga suur võimalus, loodan, et veel mitte."

Vlasta noogutab. "Kuidas saatus tahab. Aga sa kõneled nõnda, nagu otsiksidki surma?"
"Ei, mitte veel." Mia muigab. "Mul hetkel muud teha kui surra, ja kui mina suren, sureb Finbar enne."
Vlasta noogutab veel kord. Mia märkab, et preestrinna silmitseb ta sõrmust. "Kena sõrmus. Kust selline pärit?"
Mia: "Üks minule väga armas inimene kinkis selle mulle.”
Vlasta mainib, et niisugust kena ehtetööd tehakse lõuna pool. Küsib, kas mingi vägi ka sõrmusele sisse pandud.
Mia: "See pole siiani halba teinud, aga head ka mitte. Kus lõunas? Kus sa veel sellist näinud oled?"
Vlasta: "Mitte päris sellist. Aga stiil on sama. Olin ju kunagi kaupmehega abielus, tean natuke... Medoral on head ehtemeistrid, küllap see sealt pärineb."

Väljas tuiskab päris kenasti, kui Mia hommikul teele asub. Ta pakib end korralikult riidesse ja kiidab head varustust.

Kui pimenema hakkab, kuuleb ta tühjal teel eespool kraaksumist. Kuulatab ja püüab aru saada, tuleb see ülevalt või sealtsamast metsaservast. Lähemale jõudes näeb ta pirakat musta ronka ühe koha ümber tiirutamas ning aeg-ajalt kraaksatamas. Mia läheneb vaikselt, ettevaatlikult ja ringi vaadates. Hämar on, tee on tühi ning tuisus pole peaaegu midagi näha. Tekib kahtlus, et lind on laiba leidnud. Mia surub kõheduse alla ning läheb ikkagi vaatama, endal relvad käepärast. Midagi mustendab justkui lumes küll. Äkki tõesti laip? Ronk hoiab kaugemale, aga jälgib.

On vist laip jah. Suhteliselt väike, poolenisti kinni tuisanud, sealsamas teeservas. Kääbiku jaoks suur liiga… Mia uurib lähemalt. Üpris nooruke poiss, nii 15-16. Tundub, et elusädemeke hingitseb veel sees. Teda keerates taab Mia ehmatava avastuse, et poisil on parem käsi õlast saati puudu, tühi varrukas on vöö vahele topitud. Mingeid verejälgi pole, nii et vana vigastus ilmselt. Riided üsna viledad ja lapitud, ka üle õla rippuv märss on täiesti tühi. Saapad on nööriga kokku seotud, et päris ära ei laguneks. Ilmselt kurnatus on teelise maha murdnud.

Mia upitab poisi sealt lumest üles. On selline kõhn ja kergeke ja siinse kandi jaoks pisut liiga tõmmu. Mitte nii tõmmu küll kui Mia. Relvaks on vana roosteplekiline pistoda. Mia upitab külmunu oma hobusele enda ette, seab ta hästi enda ligi, et anda enda kehasoojust, ja siis mässib veel poisi ümber oma keebi. Lähima talu leiab ta paarikümne minutiga ning palub sealt öömaja. Maksab selle eest heldelt. Suur ja jõukas talu juhtub olema, tehakse talle seal kähku üks teenijakamber tühjaks. Sinna lasebki Mia noormehe kanda, nõuab kuuma vett soojendamiseks. Sulane, kes uksel kõõlub, õpetab, et tema peres pandi külmunu peale koti sees ahju peal hoitud viljateri. Muidu ei paista külmunud kerjuse saatus majalisi eriti huvitavat. Aga vähemasti tuba on soe. Lahtiriietamise peale teeb poiss korraks silmad lahti ja pomiseb midagi tundmatus keeles. Mia jääb teda nõutult silmitsema. Poiss vaatab väga ahastavalt talle otsa ja ütleb siis pingutusega: "Vala!"

Mia noogutab rahustavalt ning pingutab, et mõnest sõnastki aru saada. Rännuteedelt ehk midagi on meelde jäänud. Poiss raputab pead, püüab üles tõusta. Tema päritolumaaks pakub Mia mõttes Medora, athaialased on heledamad. Teeline võtab kogu jõu kokku, seletab aeglaselt ja kähinal, Mia saab aru sõnast ‘aeg’. Püüab poissi rahustada, seletada omas keeles, teeb ka ratsutamishäält keelega, ütleb “Vala!”” ja vaatab küsivalt otsa. Poiss noogutab, õõtsutab end voodil, seab käe, nagu hoiaks ratsmeid ja näitab kiiret kihutamist. Mia noogutab veel kord, näitab endale ja talle ning paneb käed pea alla, nagu näidatakse magamist, tõstab ühe sõrme, ütleb ka 'aeg'. Kordab seda oma hõimukeeles ja Brettonias kasutatavas põhjakeeles. Surub poisile teekruusi pihku, tõstab sõrme ja siis näitab jälle ratsutamist. Poiss raputab magamise peale pead, näitab uuesti ratsutamist, tee joob küll väga ahnelt ära. Siis näitab sõrmega endale, ütleb "Ran!"

Mia näitab endale - "Mia", siis annab poisile supikausi. Samal ajal lõikab vaikselt endale sõrme – Feimir, kus sa ometi oled! Poiss toetab kausi osavalt põlvedele, kummardub ja hakkab sööma, sunnib end ettevaatlikult ja aeglaselt sööma, kuid on aru saada, et ta on palju nälga näinud. Siis paneb kausi ehmunult maha, näitab Mia sõrmele. Mia naeratab ja raputab pead, pole tõsine, ja paneb mingi riideeseme vastu haavale. Ran näitab noale ja vangutab etteheitvalt pead. Mia naeratab rahustavalt. Poiss küünitab ettevaatlikult uuesti kaussi võtma, käsi kipub värisema. Mia asub talle söömise juurde appi.

Poisi pruunid silmad, ühtaegu nukrad ja metsikud, kipuvad söögi ajal kinni vajuma. Mia võtab pilli ja hakkab vaikselt, rahulikult mängima üht oma kodukandi viit. Ran kustub juba esimeste helide peale magama.

Mia mängib pisut aega veel, siis vaatab üle oma riidekraami selle pilguga, mida saaks jalanartsude jaoks ribadeks lõigata. Tellib veel teed - ja kahe tunni pärast asub koos poisiga teele. Valasse.

Poiss tundub üpris tänulik, et Mia ta üles ajas. Üritab pidevalt kiirust lisada. Mia üüriks talle meelsasti omaette hobuse, kuid tundub et ta iseseisvalt ratsutada eriti ei oska ega ka saa seda ühe käega hästi. Mia hakkab kõrtsides hobuseid vahetama, ehkki see läheb talle kokkuvõttes kena kopika maksma. Nüüd on nad teel nii palju kui jaksavad, hoolimata ööst või päevast, puhates paari tunni kaupa. Mia peab vastu, aga poiss on kurnatud, ehkki kange hingega. Jaksab keskenduda vaid sadulaspüsimisele. Ja kui ta seda enam ei suuda ja hakkab vajuma, hoiab Mia teda.

Aeg-ajalt kostab siit-sealt nende ümbert kraaksatusi. Suure ronga vari liigub nendega mõnes kohas kaasa. Mia palvetab mõttes, et Feimir oleks Valas, et ta tunneks Mia abipalvet. Jälgib ka kahtlustavalt ümbrust. Ja seda ronka veel eriti.

PostitusPostitatud: 22:13 28. Apr 2005
Postitas Shadow
MIA näitab poisile ronka. Too kehitab õlgu, raputab pead, kõneleb midagi. Mia osutab rongale ja siis poisile, küsiv pilk silmis. Ronk kaob kurjalt kraaksatades pimedusse. Poiss ronka ei karda, tundub imestavat, aga ei oska nagu karta ka.

Hobuseid vahetatakse tihedalt. Mia ei koonerda maksmisega. Kui vaja, siis vaja. Kui enam liikuda ei jaksa, jäädakse öömajale. Enne asemele vajumist laseb Ran end põlvili ja kummardab Miale sügavalt. Mia vaatab küsivalt, arusaamatult. Poiss võtab Mia rüüservast kinni ja surub selle endale põse vastu. Mia naeratab, lükkab ta sõbralikult eemale ja näitab voodi poole. Vaatab veel mõni aeg aknast välja, ega midagi kahtlast ole. Ise on väsimusest samamoodi kokku vajumas. Kui on veendunud, et kõik korras, lõikab endale igaks juhuks veel väikese haava, mähib selle kinni ja laseb ka silma korraks looja.

Väsimusest magavad mõlemad natuke sisse. Ran on hakanud pisut köhima. Mia joodab talle kuuma teed, kui vähegi saab. Ronka pole enam näha. Ümbrusega tundub samuti kõik korras. Mia katsetab teel, kas poiss tema keelest aru saab, kui ta aeglaselt räägib. Tundub, et mõne üksiku sõna. Mia proovib ka lõuna haldjakeelt, see ei lähe kuidagi. Mia proovib küsida, mis Valaga lahti, küsib, "millal Vala?"omas keeles. Poiss silmitseb väga kõhklemisi, jääb mõttesse ega vasta midagi. Mia kordab küsivalt “Vala?” Ran vaatab kõrvale. Ta justkui kardaks kõnelda ning samas on tal piinlik, et midagi ei ütle.

Mia katsetab Unustuse ja Meenutuse templiga. Ran vaatab juhmilt otsa. Oeh, on raske, mõtleb Mia. Ran näitab Mia flöötidele. Nüüd vaatab Mia arusaamatult. Üritab mälust välja kaevata kõiki kohti, mis flöötidega võiksid seostuda. Ran joonistab sõrmega oma laubale tillukese täpi, vaatab häbelikult, kuid küsivalt otsa. Mia näitab flöödi huulikule. Ran raputab pead, tõmbab sõrmega põiki üle lauba ning joonistab siis uuesti täpi. Mia näitab oma sõrmust, ehk see aitab midagi. Poiss raputab pead ja lööb käega.

Mia mõtleb ja nuputab. Võiks see olla mingi jumala märk? Ei tule tuttav ette. Ütleb omas keeles "üks päev?" Poiss ei saa aru, ohkab ainult ja on vait. Mia kordab: “Vala, millal?” - ja näos on tõsine mure. Valast saab Ran aru, aga teine sõna jääb arusaamatuks, näitab ainult uuesti, et kiire. Kõrgel nende pea kohal tiirutab suur lind…

Järgmises kõrtsis hobust vahetades küsib Mia paberit ja sulge. Joonistab väikese torni, näitab sellele ja ütleb “Vala”, siis joonistab päikese, kuu ja põleva torni... ja vaatab küsivalt poissi. Too ei paista midagi aru saavat.

// Mia: (ma taon pead vastu lauda)

Mia ulatab sule Ranile.Too vaatab kuidagi abitult otsa, siis keerab paberil teise poole, joonistab sinna midagi küljeli kaheksa taolist ning teeb parempoolse nulli alumisse otsa ristikese. Miale meenub, et Medorat tähistatakse mõnikord küljeli kaheksaga. "Sar?" küsib poiss. "Selah?" Mia mäletab, et Selah on suur sadamalinn selle kaheksa keskel, suur kanal läheb linnast läbi. Mia joonistab laeva. Poiss noogutab, näitab endale ja ütleb enesekindlalt "Sar!"

// Mia: oi, ma olen vihane, kui ma nüüd väga mõttetult Valasse ta viin, mõnele tegin head, aga ikkagi

Nad kihutavad edasi. Mia muidugi jälgib, et nad nii üle ei väsiks, et ratsutada ei suuda. Väga minimaalselt puhkust, hambad ristis. Ran kannatab vapralt hullumeelset tempot. Järgmise päeva pärastlõunal hakkab Dullstrand paistma.

--------------------------------------
RANDAN reisib Calhist põhja poole. Üsna pea jõuab talle järgi üks heas relvastuses ja tugeval raudjal hobusel rüütli moodi blond mees. Randan tervitab viisakalt. Rüütlil tundub kiirem olevat kui Randanil, aga tervitusele vastab viisakalt. Paistab mõni aasta üle kolmekümne olevat, hea kehaehitusega, heade relvade ja rõngassärgiga. Viisakas inimene, väga tubli, mõtleb Randan. Mees võtab veidi hoogu maha ning küsib, kas ränduril on abi vaja.

"Abi?" küsib Randan. "Ei tule nagu meeldegi, Võiks lausa öelda, et elu on ilus." Ning naeratab rüütlile.
"Siis on ju suurepärane. Sel juhul soovin head reisi jätku," sõnab mees. Randan soovib sama tallegi ja nii muuseas küsib, kuhu tal kiire on. "Esialgu Dullstrandi," saab ta vastuseks.

Võiks siis ju koos rännata mingi aja? Miks mitte, arvab rüütel, aga muretseb pisut, kas Randani hobune tema tempole vastu peab. Randan vaatab naeratades oma Krissut ja võõrast rüütlit ning annab kannuseid, proovides võiduajamist korraldada. Mees hoidub pisut tahapoole, hoiab oma suurt elukat tagasi ilmselge sooviga hoida Randanit oma hobusele viga tegemast. Järgneb tutvumine. Randan ütleb, et tema on Randan. "Archibald Carpas," ütleb mees pärast hetkelist viivitust.
Randan noogutab ja küsib: "Kui just saladus ei ole, siis mis teie reisi sihtpunkt on?"

Rüütel viivitab pisut, enne kui vastab: "Esialgu Dullstrand. Seal selgub edasine. Võimalik, et Bergen."
"Minu lõppeesmärk oleks ka jõuda Bergenini," ütleb Randan.
"Väga tore. Ja kas tohiks küsida, mis asjus?" uurib Archibald.
"Rüütliks saamise asjus,” ütleb Randan natuke häbeliku häälega.
Carpas kergitab kulme. "Või nii? Noh, mina otsin sealt ilmselt niisama teenistust, kui Dullstrandis ei näkka."

Randan jutustab oma perekonna traditsioonidest rüütliasjanduses, Archibald aga paistab natuke imestavat, et rüütlitraditsioonid kusagil veel nii eredalt säilinud. Randan kurdab seda märgates, et tal saab ilmselt päris keeruline olema. Ise mõtleb samas, et paar nädalat tagasi müüs ta need treditsioonid odava raha eest maha - ja see tegu hakkab lõpuks pärale jõudma.

"Mismoodi keeruline?" küsib Archibald. Ei ole ju sellist rüütli kohta enam - on kas õukonna imevidin või sõjaväe ohvitser, kurdab Randan. Archibald ütleb, et Athaial on - aga et seal on ka näiteks orjapidamine. Randan palub lähemalt rääkida.

Carpas jutustab siis pisut Athaia rüütlitest - kes on omaette väeüksused ja samas talude või väikeste mõisade peremehed vallutatud maadel. Randanil hakkab tekkima juba väike mõte, kuid sellega reedaks ta oma isamaa, ütleb südametunnistus. Archibald lohutab, et rüütel saab alati olla ka kedagi teenimata ja omaenda südametunnistuse järgi. Randan aga uurib ikkagi Athaia rüütlikultuuri kohta. Kuuleb, et sealgi on rüütlikultuur hääbumas. “Jah eks ta ole nii, ajastud vahetuvad jne. Ja mina tahan saada sellesse, mis on otsa saanud,” kurvastab Randan. Archibald nendib, et sel juhul ei peaks Randan teenima ühtegi isandat peale iseenda südametunnistuse.

“Jah, aga rüütli elu suhteliselt nõuab isandat kui sellist, kasvõi praktiliste väärtuste pärast, et keegi mind ülal peaks. Ei taha palgasõdalaseks ka muutuda,” ütleb Randan. Archibald noogutab ja nendib, et kes teab, ehk leiabki Randan Bergenist oma õnne. Pakub siis, et kuna tema hobune tugevam ja kiirem, et võiks päev enne Dullstrandi lahku minna ja linnas uuesti kohtuda, kui temal seal asjad aetud ja teada, kas läheb edasi Bergenisse. Randan jääb nõusse.

Randani süda jääb pärast seda vestlust veel pikalt valutama, ta oleks nagu kõik oma väärtused müünud. Teekaaslane on üldiselt üsna rüütellik ja delikaatne tüüp ning tema seltsis on kerge ja meeldiv reisida. Seegi hea. Archibald tundub olevat ka majanduslikult päris hästi kindlustatud, kui otsustada väljanägemise ja käitumise järgi. Randan lööb kõhklema, võib-olla oleks targem hoopis Brettoniasse minna.

Teel toob Randan kaabakkääbaka jutustused lagedale. Carpas kuulab viisakalt ja vahele ei sega, kuid mingil hetkel tabab Randan ta muigel pilgu ja tunnistab, kust lood pärit. Archibald noogutab mõistvalt, aga lisab, et kääbakad maalivad jah asju väga hulludes värvides, et oma teenete eest kõrgemat hinda küsida. Seda küll, aga oma kaabakkääbakat Randan igatahes kiidab. Archibald ei tundu kääbakate suhtes vaenulik, küll aga pisut distantsihoidev. Tegelikult ei tundu ta kellegi suhtes vaenulik.

Esimesel ööbimisel jõuab reisikaaslane maksta toa, toidu ja hobusekohtade eest enne, kui Randan jaole jõuab. Noormees tänab viisakalt ja ütleb, et järgmise õhtu teeb ise välja. Archibaldil pole selle vastu midagi. Järgmine päev algab sündmustevaeselt, kui Randan ärkab, on Archibald juba riides. Paar tundi hiljem satuvad nad Hornwoodi ristmikul kokku Hornwoodist tuleva Asmundseni vooriga, millele Bergeni kuller ja ta kaaslased on end sappa haakinud. Randan tervitab viisakalt härraseid kahtlustajaid, nood lehvitavad rõõmsasti vastu, aga kuna nende kiirus on tublisti aeglasem, on kohtumine lühiajaline. Igatahes ei tundu nad kuidagi vihased olevat või midagi sellist. Regedel paistavad õllevaadid.

PostitusPostitatud: 12:56 3. Mai 2005
Postitas Shadow
Õhtuks jõuavad nad mäekurust läbi ja peatuvad viimases võõrastemajas enne steppi. RANDAN maksab oma kõhnast kukrust öömajaarve. Archibald ei takista teda seda tegemast, kuid arve on tunduvalt odavam kui eelmises kohas. Randanil tekib kahtlane tunne, et kaaslane teadis seda. Ta ei ütle küll sõnagi. Rändurid valmistuvad selleks, et hommikul ootab stepp, Archibald arutleb, et suvel võiks ju piki mäeahelikku lõigata, aga talvel on igasugused jäljed abiks ja asjaks. Eksiks ära? Ei, sügav lumi ning lume alla ei näe. Võib mõnda kraavi sattuda või midagi sellist, hobustele suur risk. Muidugi, kui leiaks mõne ponikääbaka, keda kaubelda...

Aga ponikääbakaid nagu kiuste ei kohta. Niisiis lõikavad nad mõnesid stepikurve sirgemaks ainult siis, kui on näha, et need kurvid on. Kohtuvad Brettonia-Calhi postisaaniga. Muidu peaks ju stepis kääbak-kaabakaid tihedalt olema, aga Archibald arvab, et küllap nad talvitavad mägede jalamil koobastes. Randan tabab end mõttelt, et Archibald tundub kohalikke olusid kahtlaselt hästi teadvat, ehkki jutu sees mainis, et on pärit Medoralt. Medora on lõunas, Freehavenist ja Cormanthyrist nii viis päeva kuni nädal laevaga. Igatahes tundub ta oma olekult mingit sorti sõjaväelane olevat, natuke jättis nagu palgasõduri mulje. Aga siiski aus (vist) ja viisakas. Randan uurib, mis asjus võõramaalane siin on.
"Tööasjus," vastab Archibald napilt. Endast pole ta praktiliselt üldse rääkinud, alati juhib vestluse osavalt mujale. Ega Randangi endast liigset kõnelnud ole.

Ööbima jäävad nad stepiserva põõsastiku varju ning Archibald ütleb, et hommikul vara paneb ta Dullstrandi poole ajama. Randan on nõus, kuid palub ikkagi ka ennast üles ajada. Ei istu siiski üksi stepis magamine.

Koidikul aetaksegi ta üles. Archibald ise on juba täies minekuvormis. Soovib Heironeuse nimel head teekonna jätku. Randan soovib tallegi head teed ning töö saamist või mis iganes ta sealt otsis. Ise puhkab veel pooltunni ja asub samuti teele.
--------------------

Pisut enne Dullstrandi märkab MIA, et kusagilt on neile sabasse ilmunud üks kapuutsi varjuv ratsamees. Mia lisab kiirust. Mees samuti. Hoiab umbes sajameetrist vahet, aga järgneb kindlalt. Pikk ja tugev mees, suurel raudjal valge näoga hobusel ja hästi relvastatud. Tundub, et tal oleks naljaasi järele jõuda, kui kätte võtab. Mia vaid kannustab hobust, kavatsedes võimalikult kiiresti ratsut vahetada ja linnast kaduda.

Paarsada meetrit enne linnaväravat ratsutab tüüp eriti pingutamata neist mööda, jääb väravas seisma, maksab oma läbipääsumaksu, lükkab kapuutsi peast ning vaatab tagasi. Mia taipab, et on seda meest näinud. Küll aga mitte temaga vestelnud. See on see blond uhke rüütel, keda Deilas templis nimetas naabrite Feimiriks. Ethenrel.

Mees vaatab küll tagasi, kuid teeb nägu, et ei tunne. Ratsutab Mia ees rahulikult lähima kõrtsini. Mia järgneb üsna segaste tunnetega. Kui ta kohale jõuab, istub tüüp kõrtsis ning joob rahulikult lahjendatud veini, jälgib Miat hajameelselt. Mia teeb korraks väga paluva näo, võtab toa ja läheb koos Raniga üles. Ootab mõnda aega koputust uksele – kuid seda ei tule. Läheb alla tagasi, kuid Ran ei jää temast hetkekski maha. Ethenrel istub ning jälgib, noogutab Miale vaevumärgatavalt, kui poiss mujale vaatab. Mia vaatab ahastavalt vastu. Mees tõuseb püsti ning suundub uksest välja. Mia järgneb. Aga kui Mia on koos poisiga, teeb tüüp kohe näo, et ei tunne neid. Suundub talli oma suure raudja valge näoga hobuse järele. Mia kritseldab paberitükile, et ta ei oska poisi keelt, aga väga vaja teada, kes too on, teab vaid, et Medorast. Otsib siis hobuste vahetamise segaduses hetke, mil saab paberi mehe pilgu ees maha poetada. Too kõnnib aeglaselt lähemale, võtab paberi üles. Mia seab Raniga hobust reisivalmis.

Paar minutit hiljem astub rüütel talli, ulatab paberi ja sõnab, et emand vist kaotas selle. Mia teeb üllatunud nägu – “Võib-olla tõesti.” Mees kummardab väga viisakalt ning lahkub. Mia uurib paberit. Tema kirja alla on tekkinud tekst: “Ära end surnuks torma, tal on aega. Hoia enda teada, et rääkisime.”

Mia silmad välgatavad vihaselt. Jälle teised teavad, mis värk on, tema jälle loll nagu muul. Ajab siis ennast ohkega sadulasse, poiss kaasa ja teele. Pärast Dullstrandist lahkumist avastab ta peagi suure kotka oma pea kohal tiirlemas… Alguses mõtleb Mia, et lind jälle ainult teda passib – aga mõne aja pärast hakkab talle tunduma, et seda hoopis vastu tulev ratsanik huvitab. Mia võtab kiirust vähemaks. Ka vastutulija aeglustab sammu. Mia silmitseb teda. Noormees on pikemat kasvu, umbes 20 aastane, tumedate juuste ja sileda lõuaga. Seljas kannab kilpi, vööl mõõka ja pikk oda on ta sadula küljes püsti, riided kulunud ja nende järgi kuulub ta kesklassi, nende peal scale mail. Seljal veel ka pikkvibu, vägagi korralik relv arvestades muud väljanägemist.
------------------

RANDAN arutleb teel pikalt, kas minna ja öelda spioori koht üles või mitte. Õhtuks peaks ta Dullstrandi jõudma.

Mõni tund enne Dullstrandi jõudmist märkab ta aga ilusat kotkast pea kohal tiirutamas. Talle meeldivad ilusad linnud, nii et jälgib natuke aega. Siis hakkab märkama, et tegelikult tundub see kotkas jälgivat hoopiski mitte teda. Muidu üsna tühjal teel sumpab üks ratsanik talle vastu, õigemini on neid kaks ühel hobusel. Ja kotkas jälgib neid, jube kummaline tundub, mõtleb Randan. Kõhedaks isegi võtab. Lähemale jõudes märkab ta, et üks ratsanikest on naine ja teine temast isegi väiksem ja kõhetum. Neil tundub kuhugi väga kiire olevat, aga lähemale jõudes võtab tulija kiirust maha.

Randan noogutab sõbralikult ja lausub: “Olgu tuul tiibades teie teekonnal ja valvaku kotkad teid.” Tema meelest tunduvad mõlemad ratsanikud üpris kurnatud, nagu nad oleksid juba hulk aega kiiruga teel. Ja ikkagi valvab neid kotkas. Randan vaatab üles. Kotkas tiirutab suuremate tiirudega teie ümber ja kõrgemal, kui Randan üles vaatab, võtab kursi Dullstrandi poole.

"Kas tee on puhas, ma mõtlen, et kas on siit turvaline minna?” küsib Mia. "Keegi olevat mõned päevad tagasi siin tapetud...."
"Jah, on küll, mina küll midagi ei näinud," vastab Randan, ja sõna tapetud peale tõmbub kulm kortsu. "Mis vaese poisiga on juhtunud, ta näeb jube räsitud välja ega ta mitte abi ei vaja?"
Mia ütleb, et kõik on korras, nad saavad ise hakkama. Ta lihtsalt ei julge kedagi oma ränduri ligi lasta, liiga palju on selle teekonna ümber kahtlast. Vahetatakse veel paar viisakat lauset ning minnakse lahku. Randan unustab vahepeal kotka, kui see jälle meelde tuleb, näeb ta teda juba stepi poole liuglemas. “Nii et päris valvur kohe,” mõtleb Randan ja naeratab endale tasakesi. “Midagi maagilist jälle vist, ega ma seda mõista.”
Pärastlõunal sõidab ta kindluslinna Dullstrandi Calhi-poolsest väravast sisse.

------------------------
MIA jõuab õhtuks stepiala alguseni. Ran on üsna kurnatud, kuid valmis ka poolsurnuna edasi minema. Viimane kõrts enne steppi on üsna rääbakas. Ponikääbakate kamp istub sees, õlletavad, laulavad, silmitsevad tulijaid huviga. Küsivad, kuhu ilus preili teel on. Mia ei suhtle nendega, ei lase ka Ranil tähelepanu alla sattuda. Küsijatele ütleb, et läheb Cornasse, mis ju samuti Vala tee äärde jääb. Kääbakad pakuvad otsetee võimalust väikese tasu eest. Mia keeldub. Ponikääbakad… röövlinäod. Pärast keeldumist saadab ta liikumisi irvitamine ja vilekoor. Kääbakad… Mia peab Rani jõuga tagasi hoidma, et ta kääbakaid peksma ei tormaks. Kiristab hambaid ja silmad põlevad peas. Käsi on kramplikult rusikas. Mia käratab talle peale ning veab tuppa. Poiss peaaegu kukub väsimusest enne voodit, aga üritab ikkagi Mia eest hoolitseda. Mia võtab tal õlgadest kinni, vaatab tõsiselt otsa ja teeb peaga eitava liigutuse. Ja saadab voodisse. Ran laseb häbelikult pea norgu ja konutab voodiserval. Mia silmitseb läbi pisikese räpase akna väljas toimuvat. Seal on ainult ponikääbakad, kes end minekule seavad, mingi kaubakaravan. Mia läheb alla ja toob õhtusöögi.