Brettonia

[Shadow]

ILDERIAN läheb tagasi Benno juurde. Ütleb, et too pime poiss kas on teadvusetu või teeskleb ja et tal on suht suva kumba. Benno arvab, et temal ka, aga et kui ta seal veel kaua vedeleb, läheb viimaks haisema. On Ilderianil ettepanekuid, kuidas seda vältida?

Ilderian: "Roy oskas mingeid loitse, mis laipu säilitavad vist... tema igal juhul mingi ravimise teemaga tegeleb... Või Ebony."
"Näed sa siin ühte või teist?" toriseb kääbik.
Ilderian: "Kui vaja, siis kindlasti, aga siis ma poleks ilmselt väga artikuleeritud kõnega enam."
Benno turtsatab. Nendib, et tegelikult peaks kraami kokku pakkima ja tagasi Brettoniasse kolima. "Feimir istub kuu aega ja õpib laibaelustamist, nagu ma aru sain... Mis meie teeme sel ajal, on meie oma asi. Mul on mure selle kuuli pärast, mis sinna maha jäi... aga hea, et kaasa ei vedand, oleks veel katki läinud."
Ilderian: "Või nii... aa sa viitsid tõllaga minna? Sa nagu... teleporteeruda ei oska või...?"
Benno: "Midagi oskan... Aga see ei meeldi mulle eriti. Ja kui eksid, tolgendad elu lõpuni hextor teab kus... Ilma lõunasöögita."
Ilderian: "No siis proovid uuesti. Ja kas seljakotti kaasa ei saa võtta? Sest mina ei taha tõllas loksuda."
"Tahad seda tüüpi seljakotiks või?" Benno irvitab.
Ilderian: "Kui ära parkida, võiks äge välja näha – selja peal on kellegi nägu."
"Räägi nüüd täpselt, mis sa teha tahad, ma siis hakkan mõtlema, kuidas seda teha," nõuab kääbik.
Ilderian: "No, kui sina ka minema lähed siis ma ei viitsi siia küll jääda. Siis ma ei tea, ütleks ehk Ebonyle, et ta seda laipa seal toas säilitamas käiks aeg-ajalt... ja võibolla kiikaks templist igaks juhuks läbi. Käiks sooritaks oste Valas ja ehk... noh. Läheks lõuna poole. Kiikaks ehk Cormanthyrist läbi teel Brettoniasse."
"Oot, ma sain sinust praegu nii aru, et sa tahaksid selle lojuse selga võtta ning Brettoniasse hüpata?" kortsutab Benno kulmu. "Või Cormanthyri või kuhu iganes..."

Ilderian: "Seda venda ma küll kaasa ei tiri."
Benno tundub pettunud. "Sa ajad mul söögiisu ära. Ma juba arvasin, et sa tõsiselt tahad proovida."
Ilderian: "Ah käi ka tead kuhugi... sööma. Ei mina ei näpi seda laipa."
Benno kehitab nukralt õlgu ja mossitab.
Ilderian: "Ja Miale tuleb öelda, et ta vend ootab teda Valas. Ma arvan, et ma käin teen sisseoste ja siis kaongi kuhugi ära."
"Ja jätad mu siia SELLEGA üksi?" küsib kääbik kaeblikult.
Ilderian: "Ma käin templist läbi enne ja räägin Ebonyga."
"Nojah," nendib Benno leppinult. Ilmselt loodab, et ehk veenab Ebony Ilderiani ümber.

Tõpral on hea meel, hakkab trampima kohe kui näeb Ilderiani sadula kallal askeldamas. Hämmastaval kombel on ta oma lahtises latris paigal püsinud. Ilderian pakib oma kraami kokku ning varustab end kõigega, mida reisiks vaja. Siis leiab ta, et oleks mõttekas sepa juurest läbi käia ning Tõprale värsked rauad alla lüüa.
Aga sepal on järjekord, mees vaatab kahtlustavalt hobust ning ütleb, et tulgu Ilderian õhtupoole. Tõbras naeratab talle. Sepp vastu ei naerata igatahes.

Ilderian otsustab siis vahepeal templis ära käia. Kahtleb pisut, kas minna Tõpraga või võtta teine hobune. Tõbras tahab küll temaga igale poole minna. Ilderiani süda väriseb sillal, aga ta avastab, et tal on hobune, kes ei karda keda kuraditki, kui ainult aru saab, mida temalt tahetakse. Ilderian seletab talle pikalt. Tõbras on veendunud, et peab vette hüppama ning otsustab seda teha. Igatahes näeb ta väga üllatunud välja, kui jalge alt kindla pinna leiab. Nii üllatunud, et isegi libiseb natuke tagajalgadega. Kõnnib Ilderianile tasakesi järele, kui too maha ronib. Ilderian ei luba kaasa, seob ratsmed ümber sillaposti.

Ta leiab Ebony ratsanike elutoast istumas, pea kätele toetatud, ja tühja pilguga vastasseina vahtimast.
Ilderian TERE!
Preestrinna võpatab ja vaatab ehmunult talle otsa. Ilderian naeratab. "Vabanda, kui halval ajal sind segan, aga kas sa laipu oskad säilitada?"
"Oskan küll, mis siis?" küsib Ebony jahmunult.
Ilderian: "No too Daimir-poiss ei näe väga hea välja, ilmselt palavik ja oigas ja on suht teadvuseta... ja ta ei meeldi Bennole, ja mina ja Benno läheme varsti üldse vist Brettoniasse ära... mina suht täna, aga tahan veel Calhist ja võibolla ka Cormanthyrist läbi käia enne."
"Oeh..." on kõik, mida Ebony seepeale vastab. "Ma räägin Feimiriga, kui ta vabaneb."

Feimiri kabineti uks paotub ja Mia piilub välja
Ilderian: "Kena, aga ma lähen ja lasen õhtul Tõprale uued rauad alla panna ja siis ilmselt panen Calhi suunas ajama, tahaksin seal näiteks millalgi lähiajal piike vaadata ja siis enne Brettoniat... ma ei tea, kas käia Cormanthyris või mitte, aga ehk käia... Mia!"

Ebony tõstab pea ning silmitseb Ilderiani teraselt, kuid kuna Mia on uksel, ei ütle ta midagi. Mia jõllitab Ilderianile väga jahmunult otsa ja tõmbab siis kähku ukse kinni. Ilderian läheb järgi. Ning Feimir nõuab ta veel korraks nelja silma alla enda juurde. Mia suundub elutuppa Ebonyga lobisema.

Feimir: "Daimiri vaatan üle, tulen ise korraks Valasse pärast. Katsun ta saatkonna abiga Ennisterile saata - kui see on see, mida sinagi teeksid...?" vaatab küsivalt otsa.
Ilderian: "Mis mõttes mida mina teeksin? Mina tean nii palju nüüd, et Threllan pani pihta Vala kindluste plaanid või kopeeris need ning Roy ja co on tema ja mingi Greifi järel nüüd vist. Ja Orn tagatipuks järel. Minul suht suva Daimirist. Kui Ennisteril on temaga midagi peale hakata, siis muidugi temale. Käsi määrida nagu ei viitsi ja mida tal Benno majas ikka teha oleks."
"Ta on gildist, eks?" küsib Feimir.
Ilderian: “Jah. Põmst nagu aru sain siis üldse vist on Threllan kõige pea, mitte Shalia. Ja Shalia on mulle orgunninud Calhi õukonnas kohta, et ma mingi tema käepikendus või muu seesugune oleksin."
Feimir kuulab mõtlikult. Ilmselt üritab kildudest pilti kokkkku panna.
Ilderian: "Ja mida sina mulle rääkida oskad?"
Feimir: "Mul pole diplomaatiaga mõnda aega tõsist tegemist olnud. Nii palju tean, et Shalia on Calhi kuninganna õuedaam ning Threllanil on midagi tegemist ta ihukaitsega."
Ilderian: "Nujah."
"Huvitav, kas Vala plaanid läksid Calhi?" mõtiskleb Feimir kuuldavalt. "Mul tuleb ilmselt haldjametsas ära käia... Aga samas... kui nad sellest teavad, oskavad ka ise projekti muuta."
Ilderian: "Seda küll, aga seda teemat umbes, et kes võisid seotud olla, arutati täna vägagi avalikult linnas. Väga võimalik, et need viidi Calhi ära, aga nagu aru olen saanud olen, Roy ja Deilas jälitanud justkui kedagi väga kindlalt ja nemad on küll Calhist palju kaugemal juba ammu."
"Orn läks ka... Ja nüüd lähed ka sina?" küsib Feimir. "Mina ei pääse siit teiega kaasa. Teejuht kutsus mu oma õpilaseks." Feimir trummeldab mõtlikult sõrmedega lauale.

Ilderian: "Ma tean, et ei pääse, seepärast lähengi, et mind võib vaja olla... ja ka siis võime kõik otsa saada."
Feimir: "Ma tean. Seepärast südant valutangi. Püüan Valas käia või siit mingi jälgimise korraldada. Mu amulett pole veel valmis, sõrmuseid ei saa ma jälgida."
Ilderian: "Tjah. Benno tahab tagasi oma kuuli juurde saada ja..."
Feimir: "Ja veel millest tahtsin kõnelda... Ebonyst."
Ilderian: "Jah?"
Feimir: "Ta kavatseb meist mõneks ajaks lahku lüüa. Minna palverännakule. Töötada jälle üksi teedel."
Ilderian: "Kui ta arvab, et nii parem on. Ainult et üks ravija jälle vähem siis. Mina suudan paremal juhul haavu vaid kinni kõrvetada."
Feimir: "Jah... Tuleks Royle loota või tihedalt templis käia. Merdeni lähedale tuleks uus ring üles panna, et kiirelt abi saaks."
Ilderian: "Jajah."
Feimir: "Aga Ebony suhtes... Kui satute lähestikku, hoia tal silm peal. Ma muidugi ei tea veel, kuidas Orn asjasse suhtub."
"Mismõttes lähestikku?" küsib Ilderian.
"Sa ju tunned läbi märgi, kus ta liigub," sõnab Feimir. "Ja kui ta on hädas. Ja veel - vaata, et Orn Royd maha ei lööks."
Ilderian: "On tal põhjust?"
Feimir noogutab. "Ebony on Orni naine. Teadsid sa seda juba?"
Ilderian: "Ei. Kas viimases hädas võin Roy ise enne ära tappa, kui Orn seda jõuab?"
"Miks?" küsib Feimir üllatunult.
Ilderian: "Sest siis ei saaks Orn seda teha."
"On sul endal Royga mingi teema?" küsib Feimir väga ettevaatlikult.
Ilderian: "Ei. Kas peaks olema?"
Feimir: "Lihtsalt küsin... Aga tappa ei luba. Mul on seda poissi väga elusalt vaja."
Ilderian: "Aga kui Orn tapab, siis on parem kui mina tapaksin?"
Feimir: "Sa ei saa aru, Ilderian. Roy peab elus püsima. Kes teda iganes ka tappa ei tahaks."
Ilderian: "Aga kui ta sureks ja ta keha taasluua, tollele kehale märk panna ja siis tagasi kutsuda ja natuke mõtteid sisestada, oleks meil nagu üks raske rusikaga ratsanik juures. Daimir kurtis poisi rasket rusikat.."

"Raske rusikas jah... Aga Roy ei taha märki ega ratsanikuks ning seda sundida ma ei saa ega taha," ütleb Feimir kindlalt. "Pealegi on Royga üks väike konks seotud."

[Shadow]

Ilderian: "Mis konks? Ebony konks? Tundus nagu loogiline."
"Ei, üldsegi mitte..." vastab Feimir – ning lisab lause, mille peale Ilderian vaid jahmunult "Mida?" kosta oskab. On muidugi mõned “kui”-d ja “aga”-d, aga kui juhtumisi ikkagi… Ilderian kehitab vaid õlgu.

Feimir naeratab, tuleb ja paneb käe ettevaatlikult õlale. "Märk töötab korralikult?"
Ilderian: "Võib-olla töötab, võib-olla mitte."
"Väljaspool templit peaksid tundma," arvab Feimir. "Vala piirides töötab?"
Ilderian: "Võib-olla. Ilmselt töötab. Orni leidsin üles, kui ta tuli."

Feimiri huumorimeel tundub olevat üsna kannatada saanud viimase aja sündmustega. Ilderian ei näe jälle üldsegi selline välja et ta nalja teeks või tahaks teha või üldse humoorikas olla. Pigem on ta täiesti siiras.
"Igatahes... ma loodan su peale," ütleb Feimir. "Ah jaa, veel üks asi..."
"Jah?" küsib Ilderian.
Feimir: "Sa oled nüüd ratsanik ja sinu arvamus loeb sama kaalukalt kui teiste omad. Mida sa ütled Mia soovi kohta saada märgikandjaks?"
Ilderian: "Mina arvan, et lasku käia, kui ta seda tõesti soovib. Ta oleks ilmselt igati hea lisa grupile. Aga oma arvamuse kohta... ma arvan, et mind ei tohiks eriti kuulata. Ma olen alles... laps veel."
"Ratsanik ei ole kunagi laps. Ja sina... ära mind alati ja kõiges usalda. Ma võin ekslik olla nagu kõik teised," ütleb Feimir. "Pealegi - kas Mia peaks vastu selle koormuse, mida sina nüüd näinud ja kogenud oled? Mitte füüsiliselt, vaimselt... Ja pärast Nathalieli ma olen vist naiste suhtes väga ettevaatlik..."

"Naiste suhtes on alati kasulik väga ettevaatlik olla, Feimir," nendib Ilderian. "Ma ei tea, kas ta peaks vastu, ma pole temaga piisavalt tuttav, seega ma jään paraku vastuse võlgu. Ta on küll sitke, aga kas ta ka pauke vastu peab.. .ei tea."
"Eriti kui sa neid armastad..." nendib Feimir vastu. Tõstab siis pilgu. "Ära sellest valesti aru saa."
Ilderian: "Ee... ilmselt juba sain. Aga kuna ma ei mõtle sellele, siis on see sama hea kui ma seda poleks kuulnud, seega ära muretse."
"Sel polnud Miaga tegemist... Nathalieli... tappis üks palverändur, kellele ta appi läks," ütleb Feimir.
Ilderian: "öö...?! Nojah siis."
Feimir noogutab. "Just nimelt. Mulle ei meeldi mõte, et sama võib Miaga juhtuda."

Ilderian kehitab õlgu. "Nüüd ei saanud ma midagi aru." Feimir patsutab talle õlale. "Ära vaeva sellega oma pead. Talita südametunnistuse ja mõistuse järgi. Ning ma panen su arvamuse kõrva taha."
Ilderian: "Ei vaevakski."
"Astu mõnikord läbi, kui aega saad," pilgutab Feimir silma.
Ilderian: "Kui juhtun. Aga nagu aru sain siis kiviringe ma kasutada ei tohi. Seega ilmselt mitte nii pea ei satu ma uuesti siia."
Feimir: "Saad kasutada küll, kui Benno aitab. Või templist minnes. Või koos minuga."
Ilderian: "Aa...siis pole hullu."
Feimir: "See nõuab tugevamat maagiat. Ja Merdeni metsade kanti oleks hea uurida - mitte et sa sinna ise sisse ronid, seda keelan sul teha - aga vast vaadata nüüd asjale teisest küljest, Durmini kandist. Või uurida nende huntide kohta, kes seal metsas möllasid..."
Ilderian: "Ka võimalus... vahest lihtsalt permanentselt suurendatud tavahundid?"
"Ja mustaks värvitud?" küsib Feimir. "Nii ehk naa, kusagilt peavad sihukesed loomad tulema."
Ilderian: "Ka permanentselt maagiaga. Tjah... aga ok, ma siis läen."
"Hoidku sind jumalad..." Feimir saadab ta ukseni.
Ilderian: "Aga mitte liiga kõvasti, siis ma ei saaks hingata."

Ebony ja Mia on elutoast kadunud, vaikset jutukõminat kostab Ebony toast. Ilderian kiikab sisse, naeratab ja ütleb: "Nägemiseni! Katsuge ilma minuta hästi hakkama saada ja ärge pahandustesse sattuge!"
Ebony tõuseb ning tuleb elutuppa. "Kuhu teel oled siis nüüd?"
Ilderian kehitab õlgu. "Igale poole enam-vähem ilmselt."
"Otsustasid järele minna?" naeratab preestrinna mõistvalt. "Kui, siis nõnda ütlegi."
Ilderian: "Järele? Ei. Brettoniasse jõuan paremal juhul lõpuks. Võibolla Freehavenissegi."
"Kes teab, ehk kohtume mõnes ootamatus kohas," arvab Ebony. Sirutab käe, et silitada Ilderiani juukseid ja põske. "Ole õnnistatud oma teel ning saagu su mured tolmuks su jalgade all." Ilderian aga põikab ta käest eemale ega lase end puudutada. Ebony võpatab kergelt seda taibates ning laseb käe alla, õnnistab puudutamata.

Tõbras ootab, nina vastu välisust. Ratsmed on sõlme juurest üsna ära mälutud - tundub, et elukas leiutas, kuidas silmus üle sileda posti otsa ära tõsta. On Ilderiani nähes väga rõõmus, nügib ninaga ja topib koonu kaenla alla.

Ning Feimir seisab akna all ja silmitseb, kuidas Ilderian ja Tõbras treppidest alla paadisilla poole laskuvad. “Poiss on andekas ja arukas,” mõtleb haldjas udusesse orgu vaadates. “Kuid tal pole ratsaniku südant ega maailmavaadet. Võib-olla tuleb see ajapikku, kui ta maailmas ringi rändab ning kogemusi korjab? Olen teda vist liigselt hellitanud? Või temas hoopiski eksinud, tuues templisse kellegi, kes mõtleb vaid enda oskustele ja võimule? Mina üksi ei saa selles otsust langetada. Vahest on hea, kui ta saab edasised kogemused kellegi teise grupis kusagil lõuna pool? Seda enam, et ta igatses merele… Tähendab, tuleb tema asjus kokku leppida ning märk ümber häälestada… Ning grupijuhti pean tingimata hoiatama tema iseloomu suhtes. Eks vaatan, mida teha saab selles asjas…”
-----------------------

MIA ja Ebony kolivad elutoast Ebony kambrisse ümber ja arutavad nii ühe kui teise muresid. Ning Ebony kõneleb oma plaanist mõneks ajaks grupist eemalduda. Meelsasti näeks ta Miat enda asemel teiste haavu sidumas. Kuid Feimir on kõigest Mia meeleheitest hoolimata vastu ning jääb oma sõnale kindlaks. Mia peab kõigepealt oma suhted vennaga ära otsustama. Kurva südamega läheb Mia tagasi Valasse, Benno majja.

Benno on üksi - kui ta vastastoas köidikuis lamav vang välja arvata. Vastuseks Mia küsimusele vangi enesetunde kohta uriseb kääbik: "Vaata ise. Ma väga loodan, et keegi ta siit minema viib või midagi teeb."

Mia hiilib asja uurima. Köidikutes pikutab toas blond haldjaverd noormees, kes näeks ilmselt vägagi kena välja, kui ta nägu poleks jõhkralt üles pekstud. Mia heidab talle põgusa pilgu ning läheb kääbiku juurde tagasi. "Kõik jooksid laiali ja mina istugu temaga siin..." kaebab too. Mia ütleb, et ka tema tuli tegelikult vaid asjade järele ning kolib venna poole.
"Et sina lähed ka ära?" Kääbik pole üldse rahul. Mia lohutab, et Ebony lubas tulla ning et midagi võetakse kindlasti ette, pakib siis oma asjad. Läheb venna elukohast läbi, seal aga ütleb peretütar, et noormeest pole hetkel kohal. Mia jätab tütarlapse kätte kirja, et on linnas ja tuleb hiljem, ning üürib toa - mis millegipärast talle hoopis teise hoonesse antakse.

-----------------------
SHALIFIL on põu ja kraevahe juba lund täis möllamisest, aga õde… seda õde pole ikka veel. Kilkeid ja kiljumist on palju, eriti kui ka naabritüdrukud kampa löövad. Ohei, mõtleb kõrbepoeg, sest naabritüdrukuid on neli, vanuses 5-12. Kõige väiksem teeb ebadelikaatseid vihjeid selle kohta, missuguse õdedest Shalif naiseks peaks võtma. Kõrbepoeg kuulab huviga ta soovitusi. Keskmine olevat kõige ilusam ja noorem kõige parem ja vanem pärib kunagi maja. Igatahes võtab see peretütred näost lapiliseks ja nad kupatavad pisiplika koju märgi riideid vahetama. Shalif libiseb meelega, teda upitatakse kätest sikutades üles ja kaks õekest kukuvad võidu talle otsa selle käigus, nii et noormehe ribid raksuvad. Pääseb napilt, et peaga nina veriseks ei lööda. Ja pisiplikad irvitavad kolme patsi üle…

[Shadow]

Ley sõidab majast mööda kahe halli haldjahobusega ning vahib kaela venitades üle aia toimuvat. Shalif viskab teda lumepalliga. Ley püüab selle kinni, kuid tagasi ei viska, irvitab ainult. Küsib, miks Shalif neile tüütustele lund põue ei topi. "Samal põhjusel, miks sa seda mu õele ei tee," vastab kõrbepoeg.
"Su õde tuleb varsti ja topib sulle ise...." arvab Ley.
"Ära nyyd jahvata, tule l6butse," soovitab kõrbepoeg.
"Ma olen tööl," irvitab Ley vastu. "Ja üleüldse olen ma su õele truu," naerab ta seejärel ning liigub edasi.

"Tydrukud, loopige nyyd mu õe kavaleri kah," ärgitab Shalif – aga tüdrukud vaatavad suurisilmi ja itsitavad ning noorim peretütar sokutab talle endale palli põue. Nüüd kõõlub aia najal muidugi juba ka hapude nägudega naabripoisse…

Märgade, lumiste ja higistena minnakse kööki riideid vahetama. Shalifi kupatab emand tuppa. Kui ta kööki riideid kuivama riputama läheb, on uih-aih kiljumine, sest tütarlapsed pole riidessepanekuga kiirustanud. Shalifil jääb üle loota, et emand temast seepeale seepi ei tee. Emand annab noormehele vägagi familiaarse laksu vastu tagumikku ning käratab siis tütardele peale. Uuele katsele minnes koputab ta viisakalt köögiuksele, hõigatakse kombekalt sisse ja kolm väga korralikku ja riides neiukest istuvad vaguralt söögilaua taga ning ootavad teda sööma. Hoolitsetakse kahelt poolt, et teed ja kooki ja moosi. Kus tont see õde on?

Linna Shalif ei lähe, kui riided kuivad, et ei korduks lugu päkapikust ja majast. Tütarlapsed pakuvad talle paarikaupa seltsi, üksteist välja vahetades, sest üks vähemasti peab emal teemaja poole peal kogu aeg abiks olema. Vahepeal kostab ukse tagant kihistamist ja sosistamist, tuppa tulles tehakse korralikud näod pähe.

Kell kolm pole õest veel märkigi. Mis värk on? Kell saab neli ja hakkab tasakesi hämarduma - ja kõrbepoeg hakkab tasapisi närviliseks muutuma. Pool viis kütab ta ahju ning uurib majarahvalt, ega mingeid uudiseid pole tulnud linnast? Ei, vastavad tüdrukud väga süütult. Shalif läheb välja tänavale ning pinnib linnavahtidelt päevauudiseid. Ei midagi peale juttude Vala kindlustuste plaanide pihtapaneku kohta. Eile õhtul oli tagaajajad välja saadetud jälgi uurima, et kes ja kuhu võis minna. Hakati kammima eile lõuna poole sõitnuid. Ja mis sellest saanijamast sai? Noh, mingi kamp oli tüübid eile õhtul kinni võtnud ja linna toonud ja vist kellelegi üle andnud. Olla mingeid vihjeid olnud linnavahtide seas, et haldjametsa pearahakütid vist tegelesid asjaga, ju need haldjametsa siis viidi. Selgub veel huvitav tõsiasi pearahaküttide suhtes, et haldjad tavaliselt väljaspool metsa ise omi asju ei aja, palkavad musta töö jaoks inimesed.

Shalif läheb tuppa tagasi. Sööb suppi. Kell saab kuus. Ei mingit õde... Midagi on valesti. Shalif on närvis ja joob teed. Pool seitse mõtleb ta juba, mida kõike ta Leyga teeb, kui kätte saab. Kui õde tõesti Leyga ringi peaks kolama. Tütarlapsed paluvad muinasjutte. Noh, eks Shalif siis ohkab ja räägib, mis tal muud üle jääb. Kell saab kaheksa. Appi…

Pool üheksa tuleb mammi ja küsib, kas keegi tütardest teab, mis ajal pidi tulema too daam, kes aidatoa üüris. Tütred vaatavad üksteisele otsa ja raputavad väga süütult pead. Shalifis tekib kuri kahtlus ning ta uurib lähemalt. Noh, see tõmmu daam, kes käis korraks lõuna paiku ja tellis toa, emand ei näinud, tütred asjatasid.

Shalif: “Tõmmu daam? Minu õde?”
“Eee...” ütlevad tüdrukud. “Me... ee... unustasime.”
“Ee... sa kuivatasid sel ajal riideid,” ütleb keskmine õde. Shalif teeb kurba nägu. Peretütred vaatavad üksteisele otsa ja kordavad meelekindlalt, et nad unustasid. Shalifile meenub, et tema toa kõrval on täiesti vaba eluruum, miks pidi õde siis saama aidatoa? Oeh… Aidatuba, nagu selgub, on üksik köetav tuba, mida kasutatakse siis, kui elumajas olevad toad täis. Noorim tütardest tuletab meelde, et Shalif pidi ju kohe ära sõitma, kui õe kätte saab. Ehhee, sinna vist ongi siis koer maetud… Ei sõida ma kuhugi, vaidleb kõrbepoeg. Aga nagunii sõidad... ja tühja ta su õde on – arvavad tüdrukud.
Shalif: “Kui ta mu õde poleks, kas ma oleks siis ta eile õhtul minema lasknud teise mehega?”
Piigad vaatavad üksteisele otsa sellise näoga, et selle peale nagu ei tulnud. Shalif ohkab. Palub öelda, kui õde tuleb. Piigad noogutavad vastumeelselt. Kell saab üheksa.

Igatahes käivad kõik kolmekesi kõrbepojal igal pool sabas nagu kutsikad. Shalif on nüüd pisut rahulikum, küsib tydrukutelt, et mis nad õele ytlesid. Ei öelnud midagi. Midagi pidite ju ytlema? Aga mida pidi ütlema rohkem kui 'olge hea' ja muud sellist? - imestavad piigad. Õde ütles, et on linna peal ja pärast tuleb.

Shalif: see on see koht, kus ma ohkan ja lasen pea suure raksuga vastu lauda kukkuda.
Shalif: egas midagi, ootame siis edasi

Pool kümme... kümme... pool üksteist... Shalif käib aeg-ajalt kontrollimas ja ahju kütmas seal aidatoas. Vaikus ja rahu. Kell saab üksteist...

---------------------
MIA jätab osa kompse aidatuppa ning läheb Benno poole tagasi. Maja ees seisab haldjasaatkonna märkidega kinnine saan ja kaugemal passivad kuus ratsa haldjasõdurit. Mugav kahehobusesaan, kinnine, nagu jalastel tõld. Majas tegelevad Feimir ja Ebony Daimiri ravitsemise, sissepakkimise ja allatoimetamisega. Viimasega on tegu, sest vang on pikutamisest kange ja ilmselgelt ka pime. Mia küsib, kuhu ta viiakse.
"Ühele samasugusele haldjaverd mehele külla," vastab Feimir. Mia ei kosta midagi, jälgib vaikides toimuvat, kuni Daimir saani saab pandud ning haldjate eskordi saatel minema sõidab. Siis tulevad Feimir ja Ebony majja tagasi. Mia trummeldab sõrmedega vastu lauda, ei ütle midagi, vaatab lihtsalt, lõpuks ei kannata enam välja ja küsib: "Kes ta oli?"

"Ma ei tea täpselt," ütleb Feimir. "Igatahes keegi Ilderiani gildist."
Mia: "Kui ma teda esimest korda nägin siin, ajas ta mulle judinad peale, tundub üsna proffessionaalne tegelane."
"Oligi," ütleb Ebony.
Mia: "Nii et ei õnnestunud midagi teada saada? Oli ta üks Williami röövijatest?"
"Nagu ma aru saan, oli neid kaks, üritasid Royd kinni võtta, aga jõud ei käinud üle. Teine põgenes," seletab haldjas. "Täiesti tõenäoliselt on ka William nende käes."

Feimir ja Ebony vaatavad äkki teineteisele otsa ja asetavad kui kokkuräägitult sõrmed märgikohale. Kuulatavad. Mia vaatab neid mõlemaid, valmis püsti kargama.

"Nad on koos igatahes," ütleb Ebony. "Ja terved."
Mia: "Kes on koos?"
"Deilas ja Orn. Peaaegu koos. Igatahes lähestikku," ütleb Feimir. "Ilmselt on Roy ka seal, Willi ma ei saa jälgida, temast ei tea."
"Kui kaugel nad siit on?" uurib Mia. "Kas Benno kuuli kaudu seda ei näe?"
"Benno kuul jäi Brettoniasse. Nad ei ole hullusti kaugel, tundub, et pöörduvad tagasi. Ilmselt on kõik korras, muidu oleks tunda," sõnab Feimir.
Mia: "Kuidas võtta, kui nad ilma Willita, siis probleem ikka."
"Siis nad ei tuleks tagasi, vaid küsiksid abi," arvab Feimir.
"Mismoodi nad seda teha saavad?" küsib Mia.
Feimir hakkab naerma. "Sa pole seda märganud?"
"Ei," vangutab Mia pead. "Vähemalt ei meenu...."
"Kui keegi ratsanikest jääb hätta, lõikab ta endale kuhugi väikese haava," selgitab Ebony. "Teised tunnevad seda."

"Kuna keegi neist ei veritse, tähendab, kõik on korras," ütleb Feimir. "Ilmselt jõudsid järele ja said kätte poisi - kui teda üritati linnast välja viia. Võib muidugi ka olla, et teda hoitakse siiani kusagil Valas peidus."
"Willil pole sõrmust, me ei saa teda miskitmoodi jälgida," lisab Ebony.
Mia: "Millal nad tagasi võiksid jõuda?"
"Homme õhtul või ülehomme. Muidugi mis mulle muret teeb on see, mis tegemist on gildil Roy ja Williga," ütleb Feimir.
Äkki vaja printsessi kohta midagi välja uurida, oletab Mia.
"Pigem näeb sedamoodi välja, et keegi nõuab Ilderiani peidust välja ta sõpru püüdes," arvab Feimir.
Mia: "Võimalik, aga nad peaksid siis teadma, kellega Ilderian suhtle., kellega teda koos nähtud..."
Feimir: "Benno ütles, et Roy oli öelnud, et see tüüp teadis, et ta on preester."
Mia: "Kui nad nüüd tahavad Ilderiani kätte saada, siis miks, kas seepärast, et see pole just agaralt oma kohuseid täitnud?"
"Vägagi võimalik..." arvab Ebony.

Mia: "Roy on preester... siis nad jälitamist Brettonias alustanud vast.. siin väga keegi ei tea, et ta preester on."
"Seda küll. Nad pidid teadma, keda ja miks jahivad. Ilmselt pidasid Ilderiani ennast liiga osavaks ja valvsaks." Feimir tõuseb ja ütleb, et peab nüüd tagasi minema, teda võib vaja minna. "Ilderianil ja Willil ei oska küll mingit seost leida, aga Roy oleks Willi ja Ilderiani siduv lüli."

[Shadow]

MIA läheb Bennole pärast Feimiri lahkumist süüa tooma. "Midagi head, sooja ja söödavat," nõuab kääbik. "Ja soovitavalt lihast."

Söögikoht on rahvast täis üsna harjumata moel. Mia vahib kahtlustavalt ringi, ega venda kusagil näha ole, ning kuulab, millest kõneldakse. Selgub, et see on sama koht, kus Willi viimati nähti ning Roy käis ta jälgi ajamas. Ja veel räägitakse Vala kindlustuste varastatud plaanidest. Valas ei olda harjutud varguste ega kuritöödega eriti, ei osata end ka väga nende eest hoida. Mia liitub kohe jutuga nagu üks kohalikest, räägib kaasa ja küsib, vangutab pead, et oi, oi, kudas see sai küll juhtuda. Päriselt ei saagi aru, kas plaanid varastati või kopeeriti, ühed räägivad üht, teised teist - aga igatahes murdis keegi töödejuhataja kabinetti sisse kas päev või kaks tagasi ning tegeles plaanidega. "Idioot töödejuhataja", pomiseb Mia. Arutatakse, et nüüd peab kiiresti mingeid ümberehitusi tegema ning et selline asi tähendab ilmselt peatset rünnakut Calhist.

"Kas Vala ja Calh vaenlased? Miks peaks Calh ründama?" küsib Mia suurisilmi.
"Athaia ulatab ju nüüd otsapidi Calhi ja Vala on värav haldjametsa rikkuste juurde..." seletatakse talle.
Mia: "Sealne kuningas pole ju enne vaenulik olnud?"
"Aga kuninganna on impeeriumi verd ja ohjad olevat tema käes," seletatakse talle. "Ja haldjametsas peitub asju, mida surelike silmad näinudki pole. Seepärast nad võõraid sinna ei lasegi."
"Mis rikkused ikka haldjametsas, see vast puhas müüt, njha, eks kuninganna lihtsalt ahne,” kahtleb Mia. Uurib siis, mis kuningast saanud üldse. Elus – aga jooma pidi väheke ülearu.
"Hmh, kaneeliga vein on hea,"pomiseb Mia. "Liiga palju vaatad, jääd pimedaks..."

Mia varustab end tubli toidukorviga ning kiirustab tagasi. Söödab majalistel kõhud täis ja jutustab kuuldud uudiseid.
Feimir on läinud juba, Benno ja Ebony istuvad köögis. Mia räägib veel üle kaneelimürgituse kohta kuuldu. Ega selle vastu enne abi saa, kui Daila tagasi… Mia kahetseb, et enne teeleminekut templist läbi ei astunud. Ebony on nõus temaga üle paadisilla kaasa minema. Mia kõhkleb mõnda aega, ei taha niisama edasi-tagasi kihutada, kuid otsustab viimaks siiski templisse minna.

Feimir on jätnud lauale sedeli, et teda saab kätte Wee Jasi templist. No las ta siis olla seal. Mia käib hoopis Ehlonna templis ning räägib Dailale oma vennast. Too kuulab ta ära ning ütleb, et siin tal neid ravimeid pole, kuid et nädala pärast on ta Valas tagasi. Annab hõbedast vermitud kaselehe, mille ettenäitamisel kontoris jutule saab. Edasi minnakse teedejumala templisse. Ebony läheb otse altari juurde, laskub ühele põlvele ning palvetab. Mia teeb aeglaselt ringi ja istub siis jälle samba najale. Kentaurist preester loeb madalal häälel mingit haldjakeelset palvet, mis võlvide all vastu kajab ning lumepihune tuul vihiseb lae all.

Ebony tõuseb umbes poole tunni pärast palvest ning nad lähevad ratsanike ruumidesse tagasi.

Feimir pikutab elutoa diivanil. Mia muigab, seda pole ta enne näinud, et Feimir end nii koduselt näitaks. Haldjas võpatab üles ning küsib, kas midagi juhtus. Mia siis seletab, et käis palvetamas ja Dailaga oma vennast rääkimas. Ebony küsib kõheldes, kas ka Feimirile enne tundus, et Orn ja Deilas on suunda muutnud ning asuvad kusagil mägede lähedal. Mia vaatab ühe otsast teise otsa.

"Mulle tundus ka," ütleb Feimir. "Nad ei liigu miskipärast mööda maanteed."
"Tulevad nad lähemale või kaugenevad?" küsib Mia.
"Olid paigal," vastab Ebony. Mia uurib, mis aladel Feimiri grupp üldse liigub. Feimir vastab, et Brettonia ja Calh, aga et samal pinnal võib ka teisi gruppe liikuda, et alad pole nii rangelt piiritletud.

Feimir lubab Mial templisse ööbima jääda ning too võtab pakkumise vastu. Enne aga räägib Feimirile oma plaanist Calhi minna.

Mia: "Linnas kuulujuttude järgi rahvas kardab, et paberid jõuavad Calhi kuninganna kätte, et seal võib oodata rünnakut - mis võib sulavale olla... Ja et kuningas pidavat täiesti naise talla all olema, ja palju jooma, kuninganna auahne, ja osav nõid.. Tahaks kontrollida, kas kuningas kaneelijoogist sõltuv pole ja kuna ma niikuinii pidin edasi liikuma, siis miks mitte Calhi, kuigi mu venna sõna ka loeb....."
Feimir noogutab.

"Teine asi... Mõtlesin palju selle üle, et ma peaks endale aega võtma, et äkki hoopis armun ja lapsed ja pere, aga ma ise pole üldse sellele mõelnud, kui on, siis tore, aga kui pole pereelu s.t ma ratsanik, saan ka väga hästi hakkama," jätkab Mia ning siis muutub toon õpetlikuks: "Vabandust, kui am sulle nüüd mingeid muresid juurde toon, aga ära palun otsusta minu eest, mis mulle parem, mida ma tegema pean s.t tavaline elu... Ma ise tean, mis mulle parem, mis mulle meeldib, toon näite, mis pole küll kõige parem, aga Ilderian otsustas Kareeni eest, küll teises asjas... tema otsustas, et tuleb Kareen endast eemale hoida, sest see Kareenile parem, aga lõppkokkuvõttes olid mõlemad õnnetud, tähendab, ei saa teise eest otsustada."

Feimir hakkab vaikselt naerma. "Olgu, Mia, vaata ainult et sa pärast midagi kahetsema ei pea."
"Ei peagi, lähen ju eemale, lähen Calhi, ja nähtavasti veel sealt edasi... uurin seal, kas kõik korras, ja kui on, liigun oma tavalise tantsijaelu juurde tagasi, õigupoolest teen ma seda niikuinii paralleelselt, aga põhjuseks pigem vend, aga põnevat elu saan ma ka seal tundma, kuninganna võib väga armas olla… Ja mis sa arvad, et tantsijal normaalset pereelu olla saab? Kes sellist tahab.... rändab mööda kõrtse... käib eiteakust läbi..." Mia naeratab ja kallutab pea uurivalt viltu.

"Ja kuidas ratsanikukssaamisega jääb?" küsib Feimir kiusaka muigega. Selle lause peale kaob naeratus järsult Mia näolt ning ta ei vasta midagi. Alles paari minuti pärast sõnab, et see lükkub määramata tulevikku.

Feimir noogutab vaikselt. "Aeg lendab mõnikord vägagi kiiresti."
"Inimese jaoks ta lendabki," nendib Mia nukralt.
"Tean. Olen rohkem inimeste kui haldjate seas elanud," vastab Feimir.
Mia tõuseb püsti ja muigab. "Sa oled mind pidevalt ohu eest kaitsta püüdnud, aga ega see sul väga hästi ei õnnestu, Calhis hakkab nalja saama, ja muide, ma kogu aeg arvestan sellega. Mis sa arvad, et enne mu elu lillepidu oli? Ma ütleks isegi, et ohtlikum, sest siis polnud teid kaitsmas, ja ikka olen siiani välja vedanud...."
"Nüüd kaitseb sind vend," muigab Feimir vastu.

-------------------------
Kesköö paiku uurib SHALIF linnavahtide patrullilt, ega õde pole nähtud ja ega linnas midagi toimunud ole. Shalifil veab seekord, kella kolme paiku päeval on tema õde linna peal nähtud koos tolle musta riietuva naissoost pearahakütiga, kes juukseid näo ees kannab. Shalif läheb tagasi majja ahjusid kütma. Kütab neid peaaegu hommikuni, enne kui magama jääb.

Hommikuhämaruses lahkub Mia templist, et venna juurde minna. Teda võtab söögimajas vastu üks mossis ja unine peretütar, kes ta Shalifi tuppa juhatab ning ise kähku minema kaob. Kell võib umbes 8 olla.

Mia: "Tõuse ja sära, armas vend!"
Shalif: “asdmuasfnasdaw… kas ma eksisin päevaga?"
"No kallike ,öösel ei magagi? Mina eksisin," teatab õeke üsna jultunud häälega.
"Tead, kui maailmas poleks eksimusi, siis ma oleks siit ära kolinud," nendib Shalif ning hakkab riidesse panema.
"Kuhugi sul poleks kiire olnud, nii kaua kui siin kolm peretütart on," on Mia veendunud.
"Elu vajab ka elamist ju," vabandab vend.
"Elust rääkides jõuame sinu kaneelijookide kire juurde…" Mia vaatab ükskõikselt riietumist pealt ja istub siis voodi servale. "Kui kiire sul sellega on, millal sa esimest korda seda tarbisid?"
Shalif arvab, et esimene kord võis olla nii paari kuu eest.
"Palju sa umbes päevas seda vajad?" nõuab Mia. "Ma püüan aru saada, kui hull asi on."
"Kaneeli või jooki?" küsib Shalif. "Shaliast muidugi ära ei ytleks...."
"Shalia?" küsib Mia.
Shalif: “Usu sa või ära usu, aga ta on peaaegu sama ilus kui sina.”
Mia: "Kas tema on sinu varustaja kaneeliga?"
"Kaneeli saab mujalt ka... Aga räme isu on nyyd, kui sa mainisid..." neelatab kõrbepoeg.
Mia: "Kas sa iga päev tarbid seda?"
Shalif: "Toiduga."

Ukse tagant on mingit krabinat kuulda. Keegi kappab müdinal trepist alla.
Mia: "Hm, selle asja peab kiiresti likvideerima, muidu ei saa vabalt tegutseda. Käisin uurimas, vasturohtu saaks umbes kuue päeva pärast."
Shalif kergitab kulmu. Ta on siin juba nädala vist passinud. Mia näitab talle lohutuseks hõbedast kaselehte.
Mia: "Saad sa hakkama? Kas sa täidad selle Shalia käske ka?"
"Peaksin või?" küsib Shalif.
Mia: "Ma olen kuulnud, et kaneeliga satub ka kaneeliandjast sõltuvusse. Noh, kuidas on?"
Shalif: "Ma ei tea, ta pole mulle kordagi kätte andnud..."
Mia: "Sina andsid talle kaneeli?"
Shalif: "Ei, aga ma pole tast veel s6ltuvusse jäänud, kuna ma ei tea kui hea ta on. Õeke, kas sinuga on kõik korras?"

Õde muigab. "Hea küll, viimane küsimus siis: kust seda "kaneeli" saab?"
Shalif: "Jah, ma ytlen sulle, pärast oled sina ka sõltlane. Üldsegi mulle tundub se pigem ylekuulamisena, kui õe ja venna taaskohtumisena."
Mia: "Ära virise, siis tean, kui kokku satun, et jooksu pista. Või et ühe korraliku rusikahoobi saab, selle eest, et mu vennaga nii käitub."
Shalif: “Noh, Merdeni metsades on paar tegelast, kes varustavad....”
"Ja sa käid sealt toomas?" imestab õde.

[Shadow]

Shalif: "Ei käi toomas, sa kysisid, kust saab."

Veel keegi läheb astmete kriuksudes trepist alla...

Mia: "Tunned neid Merdeni omi? Või nemad vabatahtlikult ei anna? Mõningase raha eest...."
Shalif: "Vaata õeke, mõningase raha eest oleks ma kuu aja pärast selle maanurga kuningas. Kus sa siis vahepeal käisid? Ja mida ma peaks selle aja jooksul tegema?"
Mia: "Otsisin sulle vasturohtu, sul pole seda piisavalt."
Shalif: "Minu teada on sul juba see olemas - või siis sa tead, kuidas seda saada.”
Mia: "Mul pole vasturohtu, kas sul arusaamisega probleeme? Me peame ravitseja juurde minema, kes selle sulle annab.”
"Sa kysid mult igasuguseid kysimusi ja siis ise ytled mingi näruse lause, ja siis peaks sellest midagi piisama. Ma pole vang ega mingi tavaline maamats,” turtsub Shalif. "Ma olen su oma lihane vend, perekond ei reeda kunagi. Paistab, et sa oled meie maa kombed unustanud. Mul oli vähemalt hea meel sind jälle näha.”
Mia: "Mis nüüd jälle viga? Ma ju püüan sind aidata, ja tegingi, mis suutsin, mis reetmine, mida sa räägid? Ma suutsin vähemalt vastumürgi välja uurida."
Shalif: "Nagu lubas ka Orn ja muu seltskond... ei, ma olen närvis selle pärast, et sina tuled sisse ja kysimus number yks kaks jne - ja mulle peaks piisama yhest lausest. Mis toimub? Sa pole mind isegi kallistanud, kurat, ma istusin öö läbi yleval ja kytsin tuba, et sul soe oleks…”

Mia: "Ma käisin sulle rohtu otsimas, ja sain selle, ja sellega ma tegelesingi, mida veel vaja? Hmh, sind ma juba tunnen, kas mõnel õekestest oli külm? Või küttis hoopis tema?"
Shalif: "Orn käis mulle juba rohtu otsimas ja sai selle.... Äkki ma polnud sind 4 kuud näinud, ma olin vahepeal sinu jaoks surnud ju.... ja mina kytsin tuba, öö läbi... tore, et sa must aru saad...."
"Nii..ja kus see rohi nüüd on, mille Orn tõi?" uurib Mia.
Shalif: "Lõpuks tuleb välja, et ma pean ikka ise kõik ära tegema, nagu sel seltskonnal kombeks on, kellega sa ringi liigud. Roy Garrick reetis mind, Ilderian pettis mind, Orn lasi linnast jalga…”

Mia lohutab, et küll Orn peagi tagasi on. Shalif aga nendib kurvalt, et õekese kuum veri on selle mõne kuuga täiesti jahtuda jõudnud. Mia läheb ning kallistab teda kõvasti. Uks kääksatab. Shalif vaatab ukse poole. Mia samuti, vennast lahti ta igatahes ei lase. Perenaine lükkab ukse päris lahti ja küsib kogeldes, ega noored teed soovi.

"Ei, mis kuradi teed, te &&&& naised ajate mu hulluks //// jne..” käratab kõrbepoeg. Mia silitab nagu muuseas Shalifi juukseid. Perenaine on näost üsna lapiline, hõikab tütreid. Mia vaatab küsiva pilguga perenaist, ikka veel kõvasti Shalifil ümbert kinni. Vend ise üritab kätega vehkida. Trepil on kuulda jooksumüdinat ja siis vingub keegi: "Ma ju üüütlesiiiin...!!!"

"VÄLJA, PANGE SEE KURADI UKS KINNI!” möirgab Shalif.
Mia näoilme läheb aina armsamaks. Vend vaatab õele otsa, näoilme selgineb hetkeks, nagu taipaks midagi, lausub: "Sina!" - ja kukub jõuetult põrandale kokku. Mia kükitab murelikult ta juurde. Tundub, et venda on haigushoog tabanud. Mia lohistab ta voodisse ning valvab ja lohutab. Tal pole aimugi, et vend mõnuga kometit mängib.

Shalif puhkab ja rahuneb kinnisilmi. Mia istub voodiserval, lohutab, rahustab ja hoiab kätt, kuni vend ta viimaks magama saadab.

Keset ööd aga tõuseb hinge vaakuv tõbine vaikselt üles ning lippab linna peale kolama. Kõigepealt vaatab üle tolle poolvalmis maja, mille juurest saanijäljed tulid. Maja on tühi ja vaikne. Lukustamata. Shalif hiilib sisse. Ühes allkorruse toas on kaks aset ja puudesületäis ahju ees. Amb, ports nooli, nahast kukkur. See viimane tõmbab kohe kõrbepoja tähelepanu. Kukrus on 47 kuldmünti ja 15 hõbedat, mis kiiresti omanikku vahetab. Lisaks veel töötõend kuningas Lazari adjutandile Daimir Reznyle. Kuninga enda allkirjaga. Shalif vihub rõõmutantsu. Poolik pudrukauss ootab kedagi lauaserval. Leida on veel kott vahetusriietega, peenest tumesinisest villasest rõivad pluss aluspesu. Leiab ka ühe plasku, tilgake mingit jooki loksub sel veel põhjas. Shalif teostab majas põhjaliku läbiotsimise. Korstnast ega ahjust ei leia midagi, ülakorruselt leiab korstnajala kõrvalt ühe mahavisatud tekinartsu ja samasuguse tühja plasku nagu all oli. Teki ümber on savist lillepottidest, tühjadest pudelitest ja muust sellisest ring laotud, eemal akna all on kellegi ase, ees samasugune kolisevast kraamist barjäär. Muud ei midagi.

Kõrbepoeg käib läbi ka Vala teedejumala templist, mis üsna lossi lähedal kõrvaltänavas asub. Preestriks on haldjas. Ennisteri poolt Shalifile templitesse saadetavast rahast ei tea ta midagi. Shalif läheb koju ning kobib magama.

Hommikul kiirustab õeke oma haiget venda vaatama. Talle jääb kohe silma, et vennakese püksisäärte otsad ja saapad on niisked. Ja vihma ei saja toas kindlasti mitte. Vahetatakse pisut viisakusi ning kuna venna tervis silmnähtavalt parem, läheb Mia söögikohtadesse pilli mängima ja uudiseid otsima. Leiab uudise, et selle kahtlase haldjaverelise pesa leidis linnavalve hommikul üles, aga seal polnud midagi. Ilmselt peidab tüüp end kusagil linnas, sest nägi nii välja, nagu oleks peremees öösel oma kraami minema viimas käinud.

Shalif vaatab majast võetud asjad üle. Nüüd kuuluvad talle amb ja nooled, töötõend ja raha. Peagi on aga õeke tagasi.
"Üle viskas, igav hakkas, kui viitsid, võta mind kaasa, kui kuhugi lähed, või arvad, et tahan sind kontrollida?" muigab Mia. Lisab, et kavatseb kuulsaks saada, nii et peab palju harjutama.
Shalif lubab lahkesti. Hetkel kavatseb ta turule minna. Huviks relvad, hobused ja jahilinnud.

Relvad on nagu Valas ikka, kvaliteetsed ja kunstipärased haldjavibud ja mõõgad. Hobuseid on müügil suhteliselt vähe, peamiselt kergemat tüüpi reisihobused. Aga on ka paar suurt niiöelda esindushobust ja paar sitket jahihobust. Shalifi huvitavad scimitarid. Neid on päris palju, suurepärane töö, osa hõbetatud, nii 45-50 gp hinnaks. Shalif üritab kodukandi kombe kohaselt tingida, aga sellele vaatavad Vala kaupmehed kõigepealt üllatunult ja siis kõrgilt. Viimaks saab ikkagi osa uue relva hinnast tasuda vana relva loovutamisega. Mõõgatupe eest tasub Mia oma teenistusest. Lisaks ostavad nad endale viskenoad, mida müüakse paarikaupa koos. Müüja kõneleb, et need on omamoodi verevendluse sümboliks mingi haldjate pärimuse järgi ning parimad sõbrad kannavad ühesuguseid viskenugasid. Noh, võivad neid siis ka õde ja vend kanda.

"Tahaks, aga raha pole enam piisavalt," sosistab Mia ja vahib vaimustunult neid nuge.
Shalif: "Ma siis ei hakka vendi lahutama. Teenigu nad mind koos hästi." Ning ta laob nõutud 18 kulda letti. Mia kergitab kulmu - sa venna oled ka varakas?
"Jah, ma käin öösiti ja varastan maju paljaks," ütleb Shalif.
"Ei, aga päriselt, kust sa teenisid?" Mia on üllatunud, justkui ei usuks, et vend ka võimeline raha teenima.
Shalif: “No, sina tantsid, mina… hmm… well, ytleme nii, et ma ei kujuta ette kuidas tantsimine käib.”
Mia: "No seda ma tean, et sa tantsimisega ei teeni, ega ma muidu ei küsiks." Vennas nendib, et ega ta päris pea peale kukkunud ole, ning seda Mia juba usub.
"Kui ma nyyd vahepeal natuke tööd viitsin teha ja paar kuningriiki päästan, siis ma ostan sulla ka midagi väga ilusat..." lubab Shalif. Aga Mia näoilme muutub läbitungimatuks. "Ma suudan ise endale ilusaid asju muretseda, ma ei taha neid."

Kullijaht pole Valas moes, rohkem lõunapoolsete maade meelelahutus. Kodumaalt saaks hulga paremaid palju väiksema raha eest. Räägitakse taga neid kahtlasi haldjaverelisi, kellest üks ilmselt veel linnas. Et muidu tundusid igati korralikud, aga too mustapäine lahkus kiiresti linnast umbes sel ajal kui kindlustuste plaanidega jama oli, et nad nüüd selles asjas kahtluse all. Ning et nad lahkusid viimase nädala üüri maksmata kuidagi ootamatult. Shalif noogutab, et paha lugu jah. Talle räägitakse lahkelt, et see, kes linnas, käis öösel ja viis oma asjad minema, värsked jäljed olid, kui linnavalve hommikul peremehega asja uurima läks. Nüüd otsitakse teist linna mööda. Mia kehitab õlgu ja vahib ringi. Shalif jääb järsku teraselt midagi silmitsema. Mia üritab aru saada, mida nimelt, ja siis märkab temagi, et mingi suur lendav asi kaob kaugusse.

Shalif jääb teemajja puhkama, Mia lippab õhtuhämaruses Benno poole. Too on üksi kodus. Mia tuleb lõõtsutades sisse, naeratab, kummardab tervituseks ja nõuab kiiresti uudiseid.

Benno: "Feimir käib mõnikord hetkeks. Muu kamp on kusagil Calhi kandis."
Mia uurib, kas ka tema saaks midagi teha, kuidagi aidata. Tal on imelik kambast eemal olla, tegevuseta istuda.
"Ei tea mina, see Feimiri amet kamandada," toriseb kääbik. "Aga Feimir on õpipoiss, ei pääse sealt nii pea, käib siin nii tunnike korraga... Teised vist püüavad kaotsis Williami..."
"Ma tahaks ka nii midagi teha, kuidagi aidata, vennaga koos olla pole päris see, mis ette kujutasin, ta on võõrdunud," kaebab Mia. Aga nüüd peab ta tõesti minema. Benno kehitab õlgu. Tundub kuidagi vana ja üksildane. Mia teeb talle lohutuseks pai ja lippab välja, uksel veel hõikab "Tulen sind jälle vaatama, ole hea, ütle Feimirile, et tahan ka midagi teha." Kääbik noogutab. Silmanurk hakkab paist kahtlaselt helkima.

Tagasi minnes märkab Mia, et Daila kontori akendes on tuled.

[Shadow]

MIA läheb asja uurima. Sekretäripiiga on kohal. Jah, Daila on tagasi, aga ametlik vastuvõtt pole veel alanud. Mia näitab oma kaselehte, küsib, kas saaks rutem jutule. Seletab ära, mis mure on vennaga. Sekretär teeb ühes toas tule ahju ning käsib venna sinna ümber kolida. Roy peni sekeldab maja ümber väga aktiivselt, valvab ja puha. Mia palub Shalifi kohaloleku ajaks koera silma alt kaugemal hoida – vanad arusaamatused, poleks hea, kui midagi juhtub. Haldjanaine tänab hoiatuse eest ja lubab koera sel ajal köögis pidada. Mia uurib, kaua vennal raviga minna võib. Sekretär ei tea, arvab, et küllap antakse rohud kaasa. Siin ei hoita inimesi kaua paigal.

Mia kamandab siis venna kohale. Maja on suur ja tühi ning poolenisti kütmata. Shalif kurdab külma. Tuba on koridori peal kõige esimene sekretäri toa kõrval, ahi on nii poole tunni eest kütte pandud. Sekretäripiiga palub, et kui väga tüli ei tee, ehk aitavad külalised ka teised toad ära kütta. Ahjud on üks kahe toa peale. Mia saadab võluva naeratusega venna kütma ning laseb ise jalga. Läheb kääbiku maja juurde tagasi. Benno tassib kuurist puid üles. Mia läheb ja aitab. Vanale kääbikule on suure maja kütmine üsna raske, ta laseb hea koorma puid tuppa vedada. Tundub, et kääbik ei käi muidu peaaegu üldse väljas, konutab vaid oma raamatute seltsis. Mia küsib luba öömajale jääda. Benno lubab küll, aga ütleb, et tal süüa nagu midagi eriti pole. Keetis hernesuppi. Mia lepib hernesupiga, kuid otsustab toidu asjus ohjad järgmisel päeval enda kätte võtta. Kääbik toriseb, et maja on nii tühi, et mängi või iseendale kummitust. Et peaks vist vahepeal katsuma Feimiri juurde templisse kolida, ehk leitakse seal talle mingit tegevust. Teistega ei taha ta kaasa liikuda, nendel suured hobused ja suur kiirus. Kääbikule ei meeldi mööda lumelagendikke ringi kapata ja hangedes sumada. Talle meeldib soe maja, hea toit ja palju raamatuid.

"Siis sa peaks ju peaaegu rahul olema?" küsib Mia.
Benno: "Nojah. Aga üksinda talvel on kuidagi... igav."
Mia: "Järelikult ka neljas tingimus: seltskond."
"Hea seltskond," uriseb kääbik. "Sa ju teed vahet, kas hernesupp on suitsulihaga või ulbib seal paar pekitükki."

--------------------------------
SHALIF kütab pansionaadi ahjud ära. Siis toob haldjapiiga külma õunakooki ja piparmünditeed ning kutsub ta enda seltsi õhtust sööma. Haldjapiiga võtab esimese ampsu kooki ning jääb siis ehmunud ja imeliku näoga vaatama. Istub kuidagi ehmunult ja tardunult, suutäis käib suus ringi.

//matu says: eh?
//matu says: ma pole midagi teinudki ju veel...

Siis tütarlaps tõuseb ja ütleb, et peab korra köögis käima. Soovitab Shalifil seni teed juua. Kummaline, mõtleb Shalif ning joob teed nagu kästud. Ootab, ootab, ootab… Piiluks meelsasti kööki, mis toimub, aga istub ikkagi viisakalt lauas. Tütarlaps tuleb tagasi taldrikutäie juustusaiadega, millel peal õunalõigud ja mingi majoneesi moodi kaste. Lükkab selle ettevaatlikult Shalifile lähemale ning nihutab õunakoogitaldriku kaugemale.
"Kaneel?" vaatab Shalif küsivalt koogi poole. Piiga punastab, siis noogutab. "Palun vabandust, kokk ju ei teadnud..."

Pärast õhtusööki üritab kõrbepoeg sekretäriga pisut lähemat tutvust teha, aga too käsib tal oma tuppa minna ja seal püsida.

Shalif: "Aga kas te käite mind seal vaatamas?"
Sekretär: "Võimalik."
"Aga kui mul on väga halb?" pinnib kõrbepoeg.
"Daila peaks peagi tulema," vastab sekretäripiiga ja pakib punutud korvist pudelikesi ja pakikesi riiulile. Shalif longib pettunult tuppa. Vaatab selle vanast harjumusest üle, et ega pole kahtlasi seadeldisi või piiluauke seintes. Kui midagi ei leia, keerab magama.

Ta ärkab koputamise peale, ei saa aru, mis aeg, aga üpris pime. Sekretäripiiga palub tal riidesse panna ning viib ta siis majaemanda palge ette. Too on vana haldjanaine, selline keskmist kasvu, kõhn, valgete pikkade juustega, heledates linastes riietes. Shalif saab veel korra jutustada otsast peale oma tutvusest kaneeliga. Seepeale joodetakse talle midagi väga kange raudrohutee sarnast ja kästakse tagasi magama minna. Lahti riietudes tunneb kõrbepoeg, et see segu tegi uimaseks ja nahk sügeleb siit-sealt. Kohati löövad justkui sääsekublad välja.

Järgmist korda ärkab Shalif selle peale, et keegi ta käest kinni võtab. Haldjanaine hoiab ta kätt peos ning uurib sellele tekkinud kuplasid. Kõneleb sekretäripiigale midagi tasakesi võõras keeles. Käsi pannakse voodile tagasi, kaetakse tekiga kinni, võetakse latern kaasa ning minnakse vaikselt minema. Järgmine ärkamine toimub juba hilisel hommikutunnil, kui akna taga möllab lumetorm. Kublad on läinud ja enesetundel pole häda. Kas ta veel kaneeli tahaks, ei saa päriselt aru, aga Shalif ei hakka end kiusama.

Hommikusöögiks tuuakse talle tuuakse kruus petipiima ja suur taldrikutäis kuuma omletti sibula ja juustuga. Siis tuleb Daila. Ütleb, et Shalifi seis on parem, kui ta arvas, et mürk ei ole väga sügavale läinud ning et ravida saab. Joodab talle esimese vastumürgi kohe sisse, kahe nädala portsu saab kõrbepoeg kaasa ning umbes kuu aja pärast peab ta tulema Valasse ennast näitama. Et siis Daila vaatab, kas mürk läks päriselt välja. Alguses ajab see jäle leotis iiveldama ja pea hakkab ringi käima. Haldjas lohutab, et nii peabki olema. Ning sellega kõrbepoja ravitsemine ka lõpeb.

Shalif korjab asjad kokku ja rühib läbi lumemöllu oma peatuspaika. Majas käib suur ahjukütmine. Õde nähti seal viimati koos Shalifiga lahkumas. Pärast pole ta tagasi tulnud. Kõrbepoega ei paista see eriti kurvastavat. Ta pakib kiiresti asjad, muretseb reisimoona ning asub läbi lumemöllu Calhi poole teele.

------------------------
Pärast lumetormi läheb mägiteel liikumine juba lustlikumalt. WILL kiusab Orni ning too ei lase tal kättemaksuks öösel magada, kõndides oma valvekorra ajal pidevalt üle poisi jalgade. Järgmise päeva pärastlõunal satuvad rändurid kokku neile vastu ratsutava Hop-Hopiga, kes ütleb, et otsib lumetormis hädasse jäänuid, et need pidavat hästi maksma. Ratsutab ometi koos seltskonnaga tagasi.

Brettonia poolses kääbikukülas on seekord palju lõkkeid, rahvast ja sagimist. Hop-Hop seletab, et seal peetakse pulmi. Ka rändurid kutsutakse piduliste sekka, kuid nood eelistavad oma telgi külaserva üles lüüa. Will ehitab telgi ümber kaitseks ka tugeva lumest kaitsevalli. Greif kaupleb end taas telgiesise lõkke äärde istuma. Üksi teda sinna ometigi ei jäeta.

Ootamatult kaovad aga pidulised laiali ning juhukülalised leiavad end ambudega ponikääbikute sõõrist. Esitatakse nõudmine Greif minema lasta.

[Shadow]

Kääbikukülas kipuvad asjad tõsiseks. Lähemale tuuakse poni ja Greif tõuseb vaikselt, et hakata selle poole liipama. ROY kasutab juhust, ning tormab Greifi lume sisse pikali. Kähmlus on lühike ja lõpeb nuga Greifi kõril. Selle peale ratsutab lähemale Hop-Hop. Roy nõuab, et neil lastaks edasi liikuda. Kääbikute ähvardused hakkavad talle alles siis pärale jõudma, kui lisaks tema enda ja temaga kaasas oleva seltskonna eludele lubab Hop-Hop ka Roy pere kallale minna. Kääbikute tingimustesse kuulub ka öö veetmine ammuküttidest ümbritsetud telgis. Viimases hädas on ta nõus kääbikuplika Greifi vastu vahetama, et kindlustada minemapääsemine ning vältida öiseid salarünnakuid. Roy loodab telki jäänud Orni toele, eriti, kui telgiriide kärin ta kõrvu kostab, aga kui pantvang telki tassitakse, lõhub Orn alles Willi poolt telgi taha ehitatud lumevalli. Hop-Hop paistab sellise vahetusega väga rahul olevat, aga pisikese plika suur suu topitakse väga kähku troppi täis.

Greif pääsebki kääbikute toel minema. Kuulu järgi vist Cormanthyri. Tema vangistajaid hoitakse veel mõnda aega telgiarestis ning lastakse siis oma teed minna. Roy tassib kääbikuplikat veel mõnda aega tagasiteel mööda mägirada kaasa ning jätab ta siis poolel teel kinniseotult hange omasid ootama. Edaspidi on tal ponikääbikute vastu üsna kirglikud tunded. Will teeb puhkepauside ajal raja äärde lumemehi ja peab Orniga lumesõda.

Calhi-poolses kääbikukülas jääb Royle silma kuller, kelle ta Feimiri kirjaga teele saatis. Raputab mehikest, too väidab, et teine kuller vahetas ta välja. Will lõbustab end sel ajal väljas lumest kääbikute ehitamise ja nende tükkideks raiumisega. Selle eest lastakse kääbikujõmpsikate poolt ta hobusele nool tagumikku. Deilasel on tükk tegemist, et provokatsioonid lahinguks üle ei kasvaks. Will ja Orn jõuavad kokkuleppele omavahelises vaherahus.

Calhis läheb Roy otse teedejumala templisse, teised Sinisesse Konna. Teadmine, et Ebony grupist mõneks ajaks lahku lööb, teeb ta kurvaks. Templis antakse talle tööks noorte mõõgaoskuse treenimine – ning väga kiiresti saab uus treener endale hüüdnimeks Vana Hirmus.

Kui Roy seal oma õpilasi viimaseid raunde klopib, näeb ta treeninguväljaku poole üht tuttavat kuju lähenemas. Ebony. Roy kamandab treenitavad kähku sauna, et külma ei saaks. Nood üritavad tema seltskonnast võimalikult kiirel sammul lahkuda. Ebony saadab neid hindava pilguga. Juurde tulles küsib, mida Roy poistest arvab.
Roy kehitab õlgu. "Võivad isegi ellu jääda, kui pingutavad ja jooksu pistavad."

Ebony naerab selle peale. Ta on reisiriietes, tuunika all kõliseb rõngassärk. Silmitseb teda just nii, nagu Roy on harjunud teda vaatavat enne templis juhtunut. Roy enda pilk on väsinud ja tuim. "Sa... lähed?" küsib ta.

"Jah. Aga tahtsin veel sind näha. Ning teada, mis sinust edasi saab." Miski Ebonys meenutab meremeest, kes on liiga kauaks kaldale jäänud.
Roy: "Sa pead silmas, et kas ma jään gruppi?"
"Mõnes mõttes ka seda," keerab Ebony pea uurivalt viltu. "Aga pigem laiemas tähenduses."
Roy: "Ma oleksin tänulik, kui sa oma mõistukõned Feimirile säästaks. Või kellelegi muule, kes neid lugeda oskab."
"Olgu... Jääd sa siia või lähed teistega Valasse tagasi? Kuhu edasi kavatsed minna?" Preestrinna toon on nüüd tõsisem ja pisut karmgi.
“Kuhu mul mujale ikka minna? Ma pean Williamil silma peal hoidma." Roy vaatab Ebonyle uurivalt otsa. Too ei pööra pilku kõrvale. Tundub just selline nagu siis, kui mõne kuu eest Royd ja Ilderiani siinsamas templis trenni kamandas.

Roy: "Mida sina siis arvasid, et ma teha võin?"
"Ausalt öelda ei vaevanud end arvamistega, kuni pole küsinud," vastab preestrinna endiselt silma vaadates.
Roy: "Kas mul oleks siis muud valikut, kui grupiga kaasas jõlkuda? Siia jäädes kaotaks ma võimaluse iial neid näha, kellest ma hoolin."
"Valikud on peaaegu alati..." sõnab Ebony mõtlikult. "Tegelikult palus ka Deilas seda sinult ettevaatlikult uurida..."
Roy: "Oma lapse nägemiseks ma küll muid valikuid ei näe."
Ebony pilk liigub ta käele. "Sa arvad, et Feimir ei otsiks sind ise üles?"
Roy: "Pole gruppi, pole kuulsust. Pole kuulsust, pole tiitlit. Pole tiitlit, pole last."
"Sa ütled seda nii, nagu oleks kuulsus ja tiitel viimased asjad, mida igatsed..." nendib Ebony. Roy noogutab. "Ongi. Eriti see esimene. Teisega sa ei pea avalikult liputama."
Ebony: "Ja sa arvad, et see on ainus lahendus?"
Roy: "Ütle mulle mõni parem, kui tead."
"Ma mõtlen selle üle teel... Kindlasti on olemas veel mingi väljapääs, mis sind nii hullusti ära ei lõhuks," sõnab preestrinna. "Igatahes... hoia ennast."
Roy: "Mis mul üle jääb..."
Ebony paneb käed Roy õlgadele, vaatab silma ja ütleb: “Näeme siis paari kuu pärast."

Kogu Roy hääletoon ja olek on tuim. Kuidagi lootusetu. Ebony seevastu on oma tegususe tagasi saanud. Roy vaatab talle vastu. Ebony tõstab ettevaatlikult käe ning silitab sõrmedega ta põske. "Roy, sa pead end kokku võtma. Sul on palju teha."
"Ma teen... Ja seda tehes... ma ei tunne valu." Roy puudutab parema käega ettevaatlikult Ebony lõuga. Too ei tõmbu eemale, vaatab endiselt silma. "Mul oleks hea meel teel olles uskuda, et sinuga on kõik korras."
Roy: "Küll saab... kunagi."
Ebony noogutab ning tõmbab nahkkinda kätte. "Ma tahan seda uskuda."
Roy libistab oma kätt natuke põske mööda edasi, kõrvani. Juuksed langevad pehmelt ta käe peale. Roy võtab kinda käest ning sikutab oma põuest maarjakasest sümboli, jäädes seda oma peopesale märk ülespoole hoidma. Ebony naeratab, võtab kindad uuesti käest ning langetab õnnistuse ootel pea. Roy paneb ta käe sümbolile ja loeb talle pika ja põhjaliku palve. Sümbol soojeneb Ebony käe all. Preestrinna tundub seda ootavatki, et sümbol soojaks läheb. Kui Ebony pea tõstab, siis näeb, et Royl on pisarad silmis, ehkki pilk on selge, ning tema hääl ei värahtanud õnnistust lugedes kordagi. Ilme on kergelt naeratav, nagu oleks kojuminemispalve lugenud. Kõik on kõige paremas korras. Ainult, et on pisarad. Ebony pühib need õrnalt ära ning võtab oma sümboli välja. Roy jälgib tema liigutusi. Need on rahulikud ja kindlad. Vaatab siis Royle otsa. "Natuke õnnistust kuluks vist sulle ka ära...?"

Roy langetab siis ise pea...
Ning Ebony loeb talle pika ja põhjaliku õnnistuspalve. Ta rahulik madal hääl meenutab pühitsemise ööl kuuldut ning tasapisi kaob raskus õnnistatava südamest, asendudes lootusrikka ja pisut ulja tundega. Roy vaatab Ebonyle silma ja pigistab tema kätt. Ebony vaatab rahulikult vastu ja pigistab vastu.

Roy: "Ma saadan su välja..."
Ebony noogutab, topib sümboli rõngassärgi alla ning paneb kindad uuesti kätte. Siis võtab Royl käe alt kinni. Värava juures istub ta sadulasse ning annab lahkumisel kätt. Roy pigistab seda talle silma vaaates. Ebony ei pööra pilku kõrvale. Selles on endisaegne soojus ja mõistmine.
"Ohutut teed, rändur," ütleb Roy.
"Ole õnnistatud, rändur," vastab Ebony ning ajab hobuse liikuma - peatub siis järsult ja keerab tagasi. Roy astub paar sammu väravast välja, et näeks teda viimse hetkeni. Ebony ratsutab ligi, kummardub sadulas ning lisab vaikselt: "Ja saagu su mured tolmuks su jalgade all..."
Roy naeratab leebelt ja pisut nukralt. Ebony naeratab vastu, pöörab siis uuesti hobuse ümber. "Sa saad ju teistelt küsida, kus ma olen," hõikab hüvastijätuks.
Roy jääb talle järele vaatama.

Sealt edasi läheb ta templi sauna. Sinnasamasse, kus ta oma ihu enne pühitsemist küüris. Kareeni amuleti võtab ära ning peidab riiete sisse. Ebony õnnistuse tekitatud tunne püsib kummaliselt kaua, kui ta seal kõige kõrgemal lavalaual istub. Mingil hetkel aga hakkavad ta kõrvad seal imelikult kumisema. Liiga kaua saunas olnud? Justkui jah - aga mitte päris see tunne. Roy imestab ja kobib allapoole. Kumiseb edasi. Isegi valjemini. Roy komberdab lavalt alla, külma vee anuma juurde ja paneb pea sinna sisse. Ka see ei aita. Nüüd on kumin kestnud juba paar minutit, kusjuures enesetunne pole üldse halb. No kui see niiviisi elu lõpuni on, siis hakkab nagu pinda viskama mõne aasta pärast, mõtleb Roy. Kui ta oma märja pea toobrist välja tõstab, küsib Feimiri hääl justkui meetri kauguselt: "Roy, miks selline kummaline kiri? Miks eraldi kokkusaamine?"

"Mis kokkusaamine?" küsib Roy.
Feimir: "Sa kirjutasid, et tahad minuga kokku saada ja küsisid, kus."
Roy: "Ei, kirjutasin, et kes Hextor on Greif."
Feimir: "Seda seal polnud... Greif? Homme... Loits lõpeb..."
Roy: "Olidammara Greif..." Aga kumin juba vaibub tasapisi.

Roy loputab end kiiruga puhtaks. Noorukesed preestrid saunalaval vaatavad omaette rääkimise peale tiba imeliku pilguga.
"Ärge kõige kõrgemale lavatsile vast täna minge..." ütleb Roy ja loputab ennast higist puhtamaks. Poisid noogutavad kiiresti ja mõistvalt.
Roy kuivatab end kähku ära ja kiirustab riidesse panema. Niipea, kui ta amuleti haagi kinni paneb, imeb see end jälle naha külge ja tekib natuke kummaline tunne, nagu oleks see asjandus osa Ebony õnnistusest enda sisse tõmmanud ja immitseb seda nüüd tasakesi välja. Kusjuures õnnistamise ajal Roy ei tundnud, et oleks millestki ilma jäänud. Ei ole halb tunne, pigem vastupidi. Aga veider ikkagi.

[Shadow]

ROY riietub, loitsib endale külmakaitse peale (peale sauna õue ikkagi ju) ja teatab templis, et võibolla tuleb tagasi ööbima, võibolla mitte. Läheb linna peale teisi otsima. Sinise Konna trepil satub ta Deilasega kokku.

Roy: "Hei. Paistab, et ponikääbikud olid tegelikult nii tublid, et viisid teate kohale."
"Jah?" Deilas tundub pisut imestavat.
Roy: "Jaa. Tegelikult olid nad nii ülemeelikult agarad, et leppisid isegi minu nimel Feimiriga kohtumise kokku..."
"Oota... mida sa nüüd öelda tahad?" küsib haldjas.
"Feimir teatas, et on kirja kätte saanud ja uuris, miks eraldi kokku saada tahan. Koha olin temale määrata jätnud. Minu kirja sisu oli "Kes Hextor on Greif?", mitte mingi kokkusaamine," imestab Roy Deilase pika taibu üle.

Deilasele hakkab asja mõte kohale jõudma. "Nii et meie agarad kullerid lugesid kirja läbi ja asendasid teisega," sõnab ta muigamisi.
Roy: "Tundub nii..."
"Kavalad, va sindrinahad... Palve kokku saada ei ärata kelleski tavaliselt kahtlust... Ja kui asi ükskord välja oleks tulnud kõige varem nädala-paari pärast... heh, va sulid..." vangutab Deilas pead.
Roy: "Kuid kui ma koha tema määrata jätsin, siis peab see kuller veel seal olema. Miskitpidi peab teade kokkusaamise kohast ju ka tagasi jõudma."

"Kindlasti mitte. Ma arvan, et kuller jättis sinna kirja Feimirile ja tegi kähku sääred. Päriselt viimata ei julgetud kirja ilmselt jätta, otsustati hoopis vett segada. Eks mine ja tõesta pärast, et sa midagi muud küsisid. Kiri jõudis kohale? Jõudis... Ning eks võta pärast kinni, kes täpselt seda võltsis ja millal..." Deilas vangutab veel kord pead ja lööb käega.
"Ma lihtsalt kardan, et Feimirile tahetakse kuskil kokku saades üks-null teha," pelgab Roy.
Deilas raputab üsna veendunult pead. "Sa küsisid ju Greifi kohta, eks? Ja kääbakad tundsid külas Greifi kohe ära... Ühed lasksid ta vabaks, teised korraldasid, et küsimus tema isiku kohta sihtpunkti ei jõuaks... Mis asi küll Greifi niiviisi kääbakatega seob...?"
Roy: "Gruumshi ema..."
"Pole välistatud," muigab haldjas suunurgast.
Roy: "Ise nad väitsid, et Greif on nende leib... Ja ilmselt ka nende preester..."

"Olidammara on kääbakate hulgas hinnas küll... Aga kui ta tõesti oli preester, mis Hextori pärast ta ennast ise kordagi ei ravinud?" küsib Deilas.
Roy: "Et ennast meile reeta?"
"Siis on ta kõvasti arukam kui Daimir... Mul hakkab tekkima kahtlusi, kes selles Vala aktsioonis õieti juht oli," nendib haldjas.
Roy: "Mis seal vahet?"
Deilas: "Vahet on küll... Kui peaks tõele vastama, et Willi röövimine oli Daimiri töö, siis mida Hextorit Greif seal tegi?"
Roy: "Ma olen omadega piisavalt läbi, et sellele mitte mõelda jaksata..."
Deilas noogutab ja paneb käe korraks sõbralikult Roy õlale. "Lähme joome teed... või midagi... ja mõtleme, mis edasi teha."
"Jah, kaneeliteed meega," ütleb Roy tuimalt.

Deilas viib ta alla kõrtsituppa istuma, toob korraliku lõuna ja teed ning küsib, millised on Roy edasised plaanid. Roy lürbib piparmünditeed ja näksib isutult oma einet. Deilas sööb-joob vaikides ning tõstab mõnikord pilgu Roy poole. Vaatab seda kausissonkimist ning küsib mõningase viivituse järel, kas miski vaevab.
"Ikka," ütleb Roy ausalt.
"Kas tahad mulle paari sõnaga rääkida?" Deilas ei tõsta pilku oma lahjendatud veini kruusilt.
"Ei taha," luristab Roy oma teed. Deilas noogutab vaevumärgatavalt ega küsi rohkem.

Roy: "Me ei saagi ju Greifi kohta midagi teada. Meil pole mingeid juhtnööre. Vaid see meri, mis võib kõike tähendada, Vala müüride uurimine, mis võib jama olla ja tõnäoliselt ongi ja preestrikäevõru, mis ütleb vaid seda, et tegu kelmiga on." Olidammarat austavad Roy teada peamiselt ponikääbakad, seiklejad, kihlvedudega tegelejad... kuid ka teiste jumalate kummardajad poetavad tihtipeale mõne mündi Olidammara altarile. Vedamist on kõigile vaja.

"Greif on seotud Threllaniga," ütleb Deilas mõtlikult. "Miskitpidi on side ka Calhi kuningakojaga, et selliseid dokumente saada."
Roy: "No Threllanist ei tea ma rhkem peale eesnime ja ameti..te."
"Ametid üksi on muljetavaldavad," vastab Deilas täis suuga.
Roy: "No mul pole nende suurusest, võimalustest ega muudest tegevusaladest halli aimugi. Tegelikult. Ma ei tea isegi nende ligikaudset arvu..."
Deilas: "Gild pluss relvakaubandus pluss hea päritolu, nagu aru saan... See tähendab natukest võimu."
Roy: "Päritolust ei tea mina midagi."
"Nii palju kui ma Ilderianist aru olen saanud, oli see gild kõrgklassi võsukeste lõbu. Iseasi, kui paljud neist asja tõsiselt võtsid." Deilas lükkab tühja kausi kaugemale ning silmitseb Royd mõtlikult ja veidi murelikult.

Roy on ära söönud porgandid ja suurema osa lihast. Kartulid on alles. Tee on otsas. Üldiselt pole see noormees toidu järelejätja tüüp, ja Deilas on tähelepanelik, ehkki seda tavaliselt märgata ei lase.
Roy: "Kuidagi pidi see "lõbu" ju sinna kõrgklassi saama. Ma millegipärast ei usu, et see sealt pärist tipust alguse sai. Kuigi Hextor teab..."
Deilas kehitab õlgu ja tõstab siis pilgu. "Roy... kas sa tuled minuga koos Valasse... või on sul muud plaanid?"
Roy: "Muidugi ma tulen sinuga Valasse. Ma ei lase oma koera seal päris seaks kah nuumata."
"Siis on tore," ütleb haldjas naeratades. "Üksi tagasi reisida oleks igav ning tahtsin enne Williga kõnelemist sinu arvamust teada."
Roy: "Üksi?"
"No nüüd juba sina, mina ja ilmselt ka William," ütleb Deilas.
"Kuhu siis Orn jäi?" küsib Roy pisut pahuralt. Deilas naeratab vaid leebelt. Roy paneb söögiriistad taldrikusse. Tõuseb ja teatab, et läheb templisse.
Deilas: "Pea... Millal me liikuma hakkame sel juhul?... Mis Orni puutub, siis... ta järgneb Ebonyle viiemiilise vahega."
Roy: "Mina ei tea millal me minema hakkame. Tulin siia, kuna arvasin, et Feimiri elu on ohus."
Deilas: "Kui Feimir on templis, ei saa ta ohus olla."
Roy: "Kui ta teate kätte sai, siis ta pole ju templis."
"Ta on templis." Deilas puudutab tasakesi oma õlga. "Ja temaga on kõik korras. Ma asun teele siis, kui sina selleks valmis oled."

Roy seisab ja vaatab tuimalt Deilast. Mingi tüüp uurib vaikselt paar lauda eemal istuvatelt meestelt, millal viimati Hop-Hopi nähti. Küsijalt küsitakse vastu, kas ämblikud jooksevad ringi. Küsija kummardub vastajale lähemale ja keerab oma laia sõrmust, mille kiviosa on peopesas peidus olnud. Kivi asemel on seal mingi reljeefne kujutis.
"Kas lähme siis?" küsib Roy. Temal on kääbikutest nii villand kui olla saab.

Deilas noogutab. "Ma pean muidugi veel Williga rääkima. Aga kui ta on nõus, siis asume kohe teele. Kui sul on vaja veel kusagil käia, käi ära ning tule meile järele siis."
Roy ei reageeri kuidagi sellele sõrmusenäitamisele, küll aga märkab ta, et Deilaski vaatab silmanurgast sinnapoole. See, kellele sõrmust näidati, noogutab, sõrmuse omanik jätab hüvasti ja lahkub. Deilas vaatab kausse laual ning prunditab väga mõtlikul pilgul huuli.
Roy: "Võid nahka panna, kui kõht tühjaks jäi."

"Ei, asi pole selles," ütleb haldjas ning suundub ukse poole. Roy ohkab sügavalt ja kõnnib talle järgi. Deilas suundub talli poole, siia-sinna kõrvalpilke heites. Kõrtsis nähtud tüüp sõidab parajasti minema. Deilas seab end lahkuja poole seljaga seisma. "Kas mu silmad petsid või oli tol tüübil sõrmuse peal greif..."
Roy: "Ei tea, ei pööranud tähelepanu."
Deilas noogutab. Vaatab hobused üle ning suundub siis kõrtsituppa tagasi.
"Hop-hopi otsis küll," ütleb Roy. Tal kipub pea ringi käima. Ta oleks tahtnud ise Ebonyga kaasa minna, kuid austas tolle soovi üksi olla. See, et Orn läks, pani kõhus keerama. Küllap oleks Roy ikkagi ise saatma läinud, kui poleks seda neetud templisõrmust, mis preestrinnale ta asukoha võiks reeta. Viis miili.. kui sa teist läbi märgi tunnetad... pole ju midagi… Sama hästi kui koos.
"Nii et kääbakad ja Greif..." uriseb Deilas vaikselt. "Mind hirmsasti huvitab, kas see tüüp tõmbas meil väga peenelt naha üle kõrvade või rääkis tõtt..." Haldjas on sünge kui äikesepilv.
"Mina ei taha neist midagi teada," ütleb Roy tuimalt ja tuigub veidi. Deilas toetab teda automaatse liigutusega ning silmitseb siis tähelepanelikumalt. "Roy?"
"Ma tahan magada," ütleb Roy häguse pilguga.
"Siis lähme," kiirustab Deilas kõrtsi poole, ise kaaslast toetades. "Magad end välja, nii ma sind teele ei lase."
Roy aga vajub kokku nagu tühi kott. Deilas püüab ta kinni ja tassib tuppa.

[Shadow]

Kui Roy Calhis seltskonnast lahku lööb ja templisse suundub, jääb WILL Sinises Konnas peamiselt Deilase seltsi. Orn ja Ebony oma toast eriti välja ei tule. Esimene öö läheb reisiväsimuse väljamagamiseks. Hea on voodis magada pärast kõiki neid öid lumes ja tuisu käes. Kui und enam ei tule, pikutab noormees niisama voodis ja vahib aknast välja. Deilas pikutab samamoodi ja mõtiskleb.

Will: "Kas Feimir on väga kuri?"
"Miks?" küsib haldjas.
Will: "Et ma niiviisi ära kadusin."
Deilas: "Ma arvan, et ta on mures."
Will küsib haldjalt, kas too teab, millest Feimir temaga kõnelda tahtis – kuid Deilas ei tea. Will otsustab veel põõnata.

Lõuna paiku läheb Will alla sööma. Seal istuvad Orn ja Ebony laua taga, mõlemad väga unise olemisega.
"Noh, kas unetu öö?" naeratab Will sõbralikult. Orn mõmiseb midagi ebamäärast vastu, Ebony vaatab taldrikusse ja punastab. Äkki jätab Orn korraks söömise pooleli ning lõpetab siis oma eine väga ülepeakaela. Suudleb siis Ebonyt põsele ning läheb kuidagi närviliselt kiirustades üles. Will mõtleb, kas asi miskitpidi temas, aga ei tundu nagu olevat… Kui eine söödud, läheb temagi üles. Orn istub seal Deilase seltsis, mõlemad on seda nägu, et on just midagi arutanud.

Will: "Vabandust, kas on tähtis jutt?"
"Ei, me lõpetasime," ütleb Deilas. Orn tundub rahutu, ehkki tavaliselt on tal väga hea enesevalitsemine.

Kui Orn minema hakkab, siis kutsub Will ta hetkeks kõrvale. "Kui ma sind selle lausega enne solvasin, siis vabandust."
Orn ei saa esimese hetkega üldse aru, millest jutt, siis naeratab ja ütleb, et ei, ei solvanud kuidagi.
"Ehlonna tänatud..." pomiseb Will vaikselt ning suundub Deilase juurde.
Will: "Kas ma olen kuskilt kuidagi veider? Nagu väljanägemiselt."
Deilas: "Ei. Miks selline küsimus?"

Will otsustab igaks juhuks ikkagi avaliku sauna üles otsida ja habemeajajat külastada. Deilase poolt taskurahaks antud kuldmünte vahetab leti taga hõbedaks linavalgete juustega tütarlaps, tundub noorperenaine. Tema olekus on midagi tuttavlikku, aga päriselt ei taipa Will, mis nimelt.

Kui Will mõnulemast tagasi jõuab, on Ebony täies reisivarustuses ja sadulas, Orn ja Deilas saadavad teda teele. Will küsib, kuhu minek, Ebony tuleb ja sirutab käe hüvastijätuks. "Teele."
Will: "No, kui nii napisõnaliselt siis olgu... Nägemist"
"Ma lihtsalt ei tea veel täpselt, kuhu tee viib," naeratab preestrinna. "Kuu või paari pärast olen tagasi." Will üritab ta meeleolust aru saada. Naine tundub närvilisevõitu ja nukker, kuid üritab seda varjata. Orn vaatab talle veel hulk aega järele, siis hakkab oma hobust reisivalmis seadma. Deilas läheb kõrtsi tagasi. Talle järgi minnes märkab Will, et too letitagune piiga silmitseb teda väga tähelepanelikult. Will silmitseb vastu. Noorik punastab ja vaatab kähku mujale. Ta võib olla Willist nii paar aastat vanem. Deilase kannul trepist üles minnes tabab Will uuesti nooriku pilgu endal. Will on kindel, et pole teda kunagi varem näinud, aga näojoontes on ikkagi midagi tuttavlikku. Will vaatab veel ning läheb siis alla tagasi. "Vabandage, aga oleme me kohtunud?" Noorik nagu ehmatab pisut selle peale ning vaatab ukse poole. "Ei, ma ei usu..."

Will: "Te tundute mulle jube tuttav..."
"Seda räägivad paljud," naeratab tema ja vahib endiselt ukse poole. "Vabandust, mul on praegu väga kiire, aga kas tohiksin pärastpoole teilt midagi küsida?"
"Küsige terviseks..." lubab Will ning kiirustab uuesti Deilasele järgi. Tal endal on haldjalt üht-teist küsida.
Will: "Kas sellised asjad on teie "kamba" juures tavalised? Et keegi röövitakse ning selgub, et röövija on miski suurkaupmees, keda kääbikud elu hinnaga kaitsevad.."
"Sellist asja pole mul varem ette tulnud küll," sõnab Deilas. "Murran siin ise kah pead asja üle."
Will: "Olgu. Kuhu üldse Ebony läks?"
Deilas: "Palverännakule. Ta tundis, et vajab seda."
Will: "Kui nii, siis edu talle. Loodame, et teda ära ei röövita..."
"Ma arvan, et Orn läheb kaasa, ehkki Ebony tahtis üksi minna," ütleb haldjas."Nii et siia jääme sina ja mina ja Roy."
Will: "Kas me Valasse ei lähegi?"
Deilas: "Ootaks Roy ära. Tal võib templis aega minna."

Will lõbustab end stiletiga mängides ning jääb õhtut ootama, et alla tantsima minna saaks. Pool tunnikest hiljem tuleb Orn täies reisivarustuses, vaatab neid mõlemaid ja ütleb, et noh, poisid, nägemiseni, võib-olla ei kohtu hulk aega. Käsib Feimirile terviseid viia, vaatab siis Deilast natuke kummalise pilguga ning ütleb, et nagunii too teab, kus nad Ebonyga on. Ning et on aeg ka Keltenist läbi astuda - mispeale Deilas loeb talle päris kena summa kulda kaasa. Will soovib head reisi ning mõtleb samal ajal kõrtsi noorperenaise peale, kes temaga rääkida tahtis. Kui Orn ära saadetud, läheb Will linalaka nooriku jutule. Tundub, et too on Willi oodanud. Kutsub eraldi lauda istuma, ütleb, et tema nimi on Adela ja küsib noormehe nime. Too vastab pisut ebakindlalt. Adela lisab, et on siin noorperenaine, minia. Ütleb siis, et see valgete juustega mees, kes Williga koos lauas istus, meenutas talle hirmsasti üht inimest.

"Mulle meenutab ta ka kedagi... Mis sa temast tahad?" vastab Will muigamisi. Adela uurib Orni nime.
"Esmalt küsiks, et mida sa temast tahad?" vastab William kahtlustavalt. Kogemus olematute kirjade ja meeteega on talle mõndagi õpetanud. Adela kehitab õlgu. "See on tegelikult pikk jutt ja üpris kummaline... Mida sa juua või süüa tahaksid?"
Will: "Olgu nii kummaline, kui tahes, ilma selgituseta sina tema nime teada ei saa..Mul on kõht täis ja janu ka pole." Noormees on nüüd üsna tõsine. Ta näeb Royd kõrtsi tulemas ja ülakorrusele minemas, kuid järgi talle ei lähe.

Noorik võtab mõnda aega jutuks hoogu, aga samas paistab kiirustavat, kartes, et keegi võib teda kohe hõigata. Aeg-ajalt segab vestlust mõni kõrtsipiiga, kes käib majandamise kohta küsimas, et milline õllevaat nüüd lahti teha ja palju kartuleid koorima peab. Siis ütleb Adela: "Ma olen tegelikult Keltenist pärit..."
Will on üleni üks suur tähelepanu.
"Meil on suur pere, kaheksa last kokku... Elasime üsna vaeselt..." Adela vaatab uuesti ringi. Deilas toob Roy alla sööma, viib ise talle toidu ja tee lauale. Roy on üpris norus ja isutu. Will teeb näo, et ei tunne neid.

"Ja siis mingil hetkel sattus üks härrasmees meile ööbima... Maksis väga heldelt. Käis paar korda aastas ning toetas meid tublisti. Kehaehituselt umbes samasugune kui sinu kaaslane, kuid tõmmu ja pikade mustade juustega," jätkab Adela. "Miskipärast meenutas su kaaslane mulle teda..."
Will: "Ning kust mina sind tean?"
Adela vaatab üllatunult. "Me kohtume minu meelest esimest korda... Aga mind huvitas su kaaslase nimi. Igaks juhuks."
"Seda ma sulle kahjuks öelda ei saa.. Isegi mitte raha eest," lausub Will ja tõuseb lauast.
"Meie peres on kõigil sellised valged juuksed, võib-olla seepärast eksitas..." lausub Adela omaette.

Will suundub Roy ja Deilase poole, kuid Deilas annab talle märku eemale hoida. Will imestab, kuid kuuletub. Haldjal ja Royl tundub mingi karm vestlus pooleli olevat, Roy songib taldrikus ega tõsta pilku. Will toob igaks juhuks ülevalt mõõga ning läheb välja värsket õhku hingama. Perenaine jälgib teda ikka veel, pisut mõtlikult ja kurvalt. Will vaatab karmilt vastu ja raputab pead.

Väljas on teisigi värske õhu hingajaid, muuhulgas ponikääbikuid. Mingi inimene arutab nendega midagi. Siis tuleb kõrtsist veel teinegi inimene ja arutab ka nendega midagi. Will nägi teda kõrtsis küll, seisis ja rääkis midagi ühes kambas laua taga istuva mehega, paistis talle midagi näitavat. Willi huvitab esimese asjana, kas tegu stiletikandjaga – aga ei, varrukad on kitsad, käe ligi. Kääbakaid paistab seal paras trobikond, 7-8 tükki, kõik ratsa ja ambudega. Will mõtleb juba sisse tagasi minna, kui kääbikud kuhugi minema põrutavad, aga Deilas ja Roy tulevad pea kohe välja ning suunduvad talli poole. Deilas jälgib, kuidas see kõrtsist välja tulnud tüüp ära sõidab, teda tundub mees üpriski huvitavat, siis lähevad tagasi kõrtsi. Poolel teel lööb Roy järsku vankuma ning vajub kokku. Deilas püüab ta kinni. Will tormab paanikas kohale küsima, mis juhtus.
"Ma ei tea," vastab haldjas. "Ütles, et tahab magada ja vajus... Viime ta üles."

Nad tassivad Roy tuppa voodisse. Tundub, et noormees tõesti magab. Deilas jätab Willi valvama, kuni käib korraks ära. Will valvab ustavalt ja elu hinnaga. Haldjas on peagi tagasi, kaasas suur õllekann külma teega ning ütleb, et Orni ja Ebony toas saab kordamööda magada, aga et vist peaks valvet pidama igaks juhuks. Will saadab ta magama, aga hoiatab, et Deilas relva ligi hoiaks, kuna ponikääbikuid terve majaesine täis oli. Roy magab sügavalt.

Deilas vahetab Willi kella kolme paiku öösel välja. Kääbikuid polevat näha. Käsib Willil end välja magada korralikult, sest tõenäoliselt asutakse hommikul teele. Will läheb magama, aga stileti hoiab käepärast.

[Shadow]

ROY toibub pimedas toas, kõveras asemel. Kõhus keerab ja halb on olla. Amulett ta rinnal justkui laulab tasakesi, nagu Helenel kunagi, aga kuuldamatult. Roy suunab pilgu aknale. Tundub hommikupoolne öö. Roy pilk otsib meeleheitlikult tähti, kuid ilm on pilves. See teeb talle tohutut meelehärmi, et tähti pole.

Deilas istub ta aseme jalutsis, selg vastu seina, ning vahib pimedusse. Pöörab siis pead ning vaatab tema poole. Roy keerab oma näo padja sisse ja on seal vagusi. Padjale ilmub niiske laik.

Deilas muudab positsiooni, istub ta kõrvale ning paneb käe üsna vennalikult seljale. Istub niiviisi vaikselt ja lohutavalt. Roy ei reageeri välisele, ta kuulab oma amuleti laulu… mis läheb tasapisi üle tuttavaks suminaks. Siis summutab nii laulu kui sumina Feimiri hääl.

"Roy, kuula nüüd... võimalik vastus su küsimusele: Clais Kanther-Griffith on Selah' hertsog Medora saarel. Peetakse merel liikuva salakaubaveo üheks juhiks. Kahtlustatakse sidemetes Siniste Ämblikega. Peaks olema küllalt noor mees ja hulljulge seikleja kuulsusega. Ma küll ei tea, milleks sul seda teavet vaja, aga... Ja muide, minu käes on Ulrika kirjad sulle."
"Sinised Ämblikud?" küsib Roy mossis häälega, pahane, et Feimir laulu ära katkestas. "Olidammara preestrist Greif," lisab ta siis. "Ei tea sellest," vastab Feimir ning sumin hakkab tasakesi hääbuma.

Deilas ajab end sirgu ning jääb väga valvsalt jälgima. "Sinised Ämblikud on piraadikamp, kes merel eriti Athaia laevu rüüstab," ütleb ta. Roy ümiseb amuleti lauluviisi edasi. "Mis veel oli?" küsib Deilas – kuid Roy ümiseb laulda ja mõtleb läbi pilvede tähtedeni lendamisele. Deilas vaatab teda pikalt ning läheb vaikselt toast välja. Roy üritab siis koos Kareeniga laulda, vaikselt ja omaette. Tunnikese möödudes hakkab kuuldamatu laul tasakesi hääbuma, aga soojus rinnal jääb. Roy jääb uuesti tukkuma – kuid ärkab uuesti üsna ruttu, alateadvuses helisemas palvetamisaja äratuskell. Amulett on jälle tavaline kinnikleepunud nahalapakas rinnal. Pärast palvetamist teeb Roy voodi korralikult üles ja heidab sellele. Joob aeg-ajalt vett ning lamab peaaegu liikumatult.

Deilas tuleb vaikselt tunnike hiljem, seisatab ukse juures ja silmitseb teda hindavalt.
"Hommikust," ütleb Roy vaikselt.
"Hommikust," vastab haldjas. "Kas tahad täna teele asuda või puhkad veel?"
Roy arvab, et võib küll täna. Küsib siis Siniste Ämblike kohta.
"Ise pole kokku puutunud... Aga räägitakse, et neil on mingi viha Athaia kaubalaevade vastu. Ning tugev sõjaväeline kord," vastab Deilas. "Kas Feimir ütles veel midagi?"

Roy kujutab ette laevatekil sibavaid inimesesuurusi siniseid ämblikke. Kaptenil on müts... ja purjed on ämblikuvõrkudest... "Aga kes nad on siis täpsemalt? Kah mingi gild?" küsib Roy pärast mõningast pausi
Deilas: "Hextor neid teab... Oleks varem teadnud, oleks võinud Ranialt küsida, kas nendega kokku puutus."
Roy: "Et nad on siis inimesed ikka, mitte ämblikud?"
"Ikka inimesed, kes siis veel..." ütleb haldjas. "Kõneldakse, et aeg-ajalt liigub neid Cormanthyris ka."
Roy: "Too küsis jah ämblike kohta... Peale Hop-Hoppi... Miks ma üldse siin olen?"

Deilas kortsutab kulmu. "Asi kisub aina huvitavamaks. Seda kääbikupiigat oleks pidanud vist põhjalikumalt raputama... Sa vajusid kokku, tõin su siia end välja magama."
Roy: "Ma ei mäleta midagi... Vaid und kellestki hertsog Griffithist Medoralt, tema sõpradest Sinistest Ämblikest, ning kõike seda ühe armsa viisijupikese taustal.."
"Hertsogist? Medoralt? Muidugi... Loomulikult..." läheb Deilas järsku elevile.
Roy ajab ennast küünarnukkide peale ja vaatab ükskõiksel ilmel Deilasele otsa.
Deilas: "Greif... Medora hertsogil on vapil greif!"

Roy mõtleb Medorale. See on küljeli liivakella meenutav umbes Brettonia-suurune saar lõuna pool. Athaiale alluv maa. Suuri linnu valitsevad hertsogid-asehaldurid. Mis puutub Selah’sse, siis selle liivakella keskosas on Selah' maakitsus, millel asub samanimeline linn, Medora jõukamaid, kuna läbi linna läheb laevatatav kanal, mille läbimise eest võetavast maksust linn korralikult teenib. Otsetee paarinädalase ringiseilamise asemel.
"Ma olen Medoral käinud kunagi," ütleb Deilas. "Sealt see greifi kujutis meelde jäi. Mäletad - vaat rummi meestele või kuidas see oligi...?"
"Mäletan," ütleb Roy tuimalt.
Deilas: "Kamandas nagu meremees... Nojah, aga samas ei usu ma eriti, et see tüüp mingi hertsog oli, eriti veel suure sadamalinna oma. Mida teeks sihuke Valas?"

Roy: "Ma saan sellest aru küll, aga seda jaburam on, et ta Daimiriga pundis oli. Või siis sobiks ta oma kõrge soo pärast gildi küll..."
Deilas kehitab õlgu ja raputab arusaamatuses pead. "Hertsog tuleb Selah'st, et mingit poisikest röövida... Seda ei usuks ükski täie aruga inimene... Haldjas ammugi mitte."
Roy: "No ega enam midagi teha pole..."
Deilas: "Ma ei kujuta üldse ette, kas me oleksime pidanud midagi tegema, ja kui oleksime, siis mida..."
Roy: "Mina samuti mitte, seepärast ma sellega oma pead ei vaevagi."
"On vist targem tegu jah," arvab Deilas ja küsib, kas Royl täna on parem söögiisu. "Tee on pikk, soe toit asjaks..."

Roy kehitab õlgu. "Seda kindlasti... Kuid kas see alla läheb, on teine asi."
"Oleks hea, kui läheks," arvab Deilas tõsiselt. Siis küsib oma tavalisest delikaatsusest loobudes: "Oled sa haige või leinad midagi?"
Roy: "Ilmselt natuke mõlemat, kuid pigem viimast."
"Mida siis täpsemalt?" uurib haldjas.
Roy: "Iseennast."
"Kuhu sa end kaotasid?" küsib haldjas vaikselt pärast pausi.
Roy: "Ma ei tea, võibolla ma hoopis surin."
"Sel juhul - kes su tappis?" küsib haldjas.
Roy: "Ma arvan, et olen oma suretamisega ise suurepäraselt hakkama saanud."

Deilas astub sammu lähemale. "Siis on viimane aeg sind tagasi kutsuda."
Roy: "Ja mis selle mõte oleks?"
Deilas: "Vigade parandamine."
"See ei aidanud." Roy hääletoon on monotoonne ja ilmetu ning olek tuim. "On vigu, mida ei saa parandada ja asju, mille saavutamiseks peaks ma uuesti surema. Parem siis juba nii ollagi."
"Mis saab olla nii hull, et selle parandamiseks peab surema?" küsib Deilas nüüd juba voodile istudes
Roy: "Kui ma enne Merdenis oma otsa ei leia, siis on mul ehk võimalus läbi oma kuulsuse oma last näha, kuid minust endast ei jää midagi järele."

Deilase kulmud tõmbuvad kipra "Mis juttu sa praegu ajad?"
Roy: "Kuulsus võib väga vahva olla, kuid palun - mitte mu eluajal. Ma ei saaks enam iial rahulikult ja märkamatult teedel või rahvasummas liikuda. Pilgud mind alati jälgimas."
Deilas mõtleb päris hulk aega, kulm kipras ja huuled pruntis. Siis lausub: "Paraku jah, olen ma su elumuredesse rohkem pühendatud kui seda tahaksin. Ära saa minust valesti aru, ma ei taha sulle nõu anda - kuid mina sellises olukorras taganeksin ilmselt oma avalikest õigustest ning jätaksin lapse sünni asjaolud enda ja Ulrika teada. Võiksin olla ta preester või ihukaitsja - ka see annab alati võimaluse ta kõrval olla. Kuid ka printsessi preestri või ihukaitsjana oleksid rohkem tuntud kui see sulle meeldiks..."

Roy: "Lisaks see, et Ennister ei saa kogu Metsade au enda peale võtta. Nüüd ei saa seda ka Ilderian. Ja milline patuoinas järele jääb?"
"Mis takistaks Ennisteri?" küsib Deilas.
Roy: "Tema mehed, kes teavad, et nad ei teinud seda üksi."
Deilas kehitab õlgu ning tundub asja üpris rahulikult võtvat. Muidugi, teda ju kuulsus ei ähvarda, mõtleb Roy kibedalt.
"Ja mida ütleks su noor naine, kui sinust järgmiseks kohtumiseks ainult varemed järel on?" küsib Deilas.
Roy: "Ma ei tea. Kui ma teda enam üldse näen..."
"Kindlasti näed," ütleb Deilas veendunult. "Armastad sa teda vähemalt?"
"Jah," ütleb Roy niiskete silmadega.
Deilas peab pausi, enne kui küsib: "Ja miks sa sel juhul Ebonyt sellise pilguga vaatad?"
Roy: "Ta on ustavaim kaaslane, kes mul on iial olnud... Kas sa arvad, et mul ei ole raske?"
"Ma näen, et sul on raske. Seepärast olengi mures," ütleb Deilas."Aga sinu eelmist lauset võivad öelda kõik, kes Ebonyt tunnevad."
Roy: "Kuid kõigil neil on vennaskond, kellele toetuda."
"Kas polnud sul Feimiriga kokkulepe, et oled selle vennaskonna osa?" küsib Deilas. "Ilma, et su õlga auku tehtaks..."

Roy: "Kokkulepe oli, et ma aitan teda, mitte, et ma tulen teid koormama."
"Roy, sa pole meile koorem," ohkab Deilas. "Meil kõigil on oma vead ja omad armid ja oma minevik hinge peal. Kes ise on haiget saanud, oskab kõige paremini mõista teise valu ja aidata leevendust leida. Sinu kogemus teeb su vägagi väärtuslikuks... Rääkimata su raviloitsudest ja vibukäest, mis lahingus paganama moodi ära kuluvad," lisab ta pisut muigamisi, et jutt liiga tobetõsiseks ei kipuks.

Roy ei muiga."Kas te käitegi üksteisele neid vigu nina alla hõõrumas?"
Deilas: "Ei. See on asi, mida me kunagi ei tee. Aga me teame üksteise elulugusid. See on aidanud meil kokku kasvada ja üksteist mõista, ehkki me kõik oleme väga erinevad. See tähendab, et me enamasti teame, mis kaaslasele haiget võib teha, ning üritame seda vältida, teades ise hästi, kuidas valu maitseb."
Roy: "Miks sa siis mulle seda hõõrud, et ma neid mõlemat, kuigi täiesti eri moodi, armastan?"
Deilas: "See polnud etteheide, vaid küsimus. Armastuse ütlesid sa ise praegu välja. Või peegeldub su endasüüdistamine vastu igalt helilt, mida kuuled?"
Roy: "See kumas kogu su toonist läbi. See küll peegeldus polnud, kui Ilderian tegi mulle selgeks, et talub mu kohalolu vaid tänu Feimiri käsule."
Deilas: "Sellest ei tea ma midagi. Kuid ei kõla usutavalt. Roy, kui asjad on nii, nagu sa ütled, siis võib-olla oleks palverännak ka sinu jaoks õige lahendus? Sa pead asjad iseenda jaoks selgeks tegema ning läbi mõtlema. Ja mingi otsuse langetama. Muidu see pinge lihtsalt tapab su tõesti ära."

Roy: "Asjad on niigi valusalt selged."
Deilas: "Kuid otsused on liiga valusad, et neid langetada... Kas nii?"
Roy: "Mul pole ju midagi otsustada."
Deilas: "Või oled sa otsustanud mitte midagi otsustada. Valid sa ühe naise või ei kuulu õieti kummalegi? Jääd paigale või lähed hingerahu otsima? Otsid kuulsust või loobud sellest?"
Roy: "Ma lubasin Feimirit aidata. Seda ma ka teen. Enne pole mõtet midagi otsustada, kui ma seda tehes ellu olen jäänud."
Deilas noogutab. "Tore. Siis alustame abi ja ellujäämisega. Tule söö ning hakkame siis liikuma."

[Shadow]

ROY vahib enda ette põrandale. Ja siis aknast välja.
"Ning mõnes mõttes saan ma su otsuste langetamist kergendada," lisab Deilas tõustes. "Nad olid öö koos ja liiguvad praegu koos edasi."
Roy vahib üksisilmi akent.
"Ma ootan sind all," lisab haldjas pärast pisukest pausi ning võtab oma asjad ja keebi.
Kui Deilas läinud, kõnnib Roy akna juurde. Avab selle. Tal on vastupandamatu soov lennata. Istub kõigepealt pisut aega aknalaual ja vaatab langevat lund. Siis tõukab end kergelt alla.

Maaga kokkupõrkamise hoop on tugev. Roy saab kõvasti haiget ning amuleti all tundub kui tuli kõrvetavat. Ta põlvitab kõval lumisel maapinnal, köhib ja vannub endamisi, et ei õnnestunud. Siis hakkab end üle vaatama. Kõik luud-kondid on terved, ehkki põrutus kõva. Kõrvetusevalu rinnal leeveneb koos muu põrutusevaluga. Roy kannatab seal vaikselt ägades ja tunneb end reedetuna. Justkui vaataksid Orn ja Ebony naerdes ta ebaõnnestumist pealt. Oleks pidanud kõrgemalt ja pea ees hüppama, siis oleks kõrvetajat ennast näha saanud, mõtleb ta vihaselt. Üritab ennast siis püsti ajada ja talli komberdada. See õnnestub kergemini kui arvata võiks. Pinge maandamiseks võtab ta harja ning puhastab pool tunnikest hobuseid. Siis läheb sööma.

Deilas tormab parajasti trepist alla, kui ta kõrtsi astub. Vahib Royd kui kummitust. Too ei tee haldjast välja.
Deilas vaatab talle otsa, siis aeglustab sammu ning jälgib Roy liikumist, otsekui püüaks taibata, on ta kusagilt katki. Roy isegi ei lonka. Valu ja kõrvetus on peaaegu olematud. Ometi maandus ta kukkudes põlvili ning otse õhukese lumekihiga kaetud kõvale pinnale. Deilas istub vaikides laua taha ja silmitseb Royd. Valvsalt, pisut etteheitvalt, kuid mitte kurjalt. Roy istub samuti. Deilas ei küsi midagi, Roy ei ütle midagi. Ainult ümiseb vaikselt. Deilas kuulab teda natuke aega, siis läheb ja toob toidu lauale. Roy osa, ise tundub söönud olevat. Roy sööb jällegi vaid aedvilja. Deilas istub ja jälgib rahulikult, siis ei suuda ilmselt kiusatusest hoiduda ja küsib vaikselt, kas tõesti jäid kõik kondid terveks.

"Tundub nii..." ütleb Roy ükskõikse häälega. Deilas vangutab etteheitvalt pead. Roy ei reageeri kuidagi. Deilas vist ei ootagi reaktsiooni, pigem leevendab enda ehmatust. Siis küsib: "Tahad sa enne minekut veel kuhugi minna või midagi teha?"
"Williami võiks üles otsida," arvab Roy.
"On sinust teeleasujat?" küsib Deilas.
"Kuhu mujale ma ikka kuulun?" küsib Roy vastu. Haldja silmis välgatab hetkeks rõõm, siis vaatab ta kähku mujale.

Söömist lõpetav Roy tunneb aga, et kukkumise valu hakkab tasakesi tagasi tulema. Alguses üritab sellest üle olla, aga valu tugevneb aeglaselt ning järjekindlalt. Roy surub hambad risti ning komberdab trepist üles. Deilas kiirustab murelikult järele.
Toas teeb Roy endale igaks juhuks tugevamat sorti raviloitsu, võtab end siis riidest lahti ja vaatab oma keha üle. Siniseid laike on kõvasti, kuid katsudes pole need valusad. Ja siis avastab ta veel midagi, mille peale koledasti ära kohkub - amuletile kinnitatud juustel oleks paaris kohas justkui koid kallal käinud. Deilas vaatab Roy ehmatust taibates kiiresti üle selle osa, mida Roy ise ei näe, ning ütleb, et ka ümber kaela käival nahkpaelal on paar sellist kohta, kust tolmu pudeneb. Roy proovib parandusloitsu. Sellest pole vähimatki abi. Mõnes kohas on punutise peenike juuksesalk katkenud ning katkistes kohtades pudenevad juuksed tolmuks. Ning siis ta taipab…

Nüüd taipab ta kassiahastuses, miks kukkudes terveks jäi. Parema meelega oleks ta mõne luu murdnud, kui Kareeni amuletile haiget teinud. "Hextor küll, ma tahtsin normaalset amuletti!" Deilas on murelik ja soovitab Feimiriga rääkida. Mitte ilmaski, mitte iial enam ei usalda Roy midagi templi meistrite kätte…

Nüüd, kus loits valu summutas, tahab Roy kiiresti teele asuda. Kiiresti, Feimiri juurde, templisse. Enne kui amulett hävib. Ta hakkab kiiruga end teele seadma, Deilas aga läheb mõnusasti põõnavat Willi äratama.
--------------------
Kui Deilas WILLI üles ajab, märkab too kohe, et haldjas paistab olevat hiljuti suuremat sorti ehmatuse üle elanud.
"Mis juhtus?" kargab Will püsti.
"Roy hüppas aknast alla... Õnneks jäi terveks," vastab Deilas.
Will: "Kas sa siis ei suutnud teda takistada?"
Deilas: "Jätsin ta hetkeks omapead, kõik tundus korras."
"Äratanud siis mind," noomib Will. "Ära jäta teda omapead."
"Ei jõudnud, see käis nii kiiresti," ohkab haldjas. "Ta jäi riidesse panema ja teeleminekuks valmistuma. Nüüd on korras, rahunes ja sõi. Söö sina ka ning hakkame liikuma."

Will pakib kähku asjad ning kiirustab alla sööma. Teda teenindab nukra pilguga ja mõtlik noorperenaine isiklikult. Kuid rohkem küsimusi naine ei esita ning Willil hakkab temast kahju.

Will: "Kas te muutuksite rõõmsamaks, kui ma ütleksin teile selle mehe nime?"
Noorik naeratab pisut nukralt.
Will: "Ja kui ta isegi oleks sugulane, kas see loeks eriti midagi?"
Noorik istub Willi vastu laua taha. "Võib-olla... Ma ei tunne kõiki oma sugulasi. Aga minu kõige vanem vend peaks praeguseks umbes nii vana olema... kui ta elaks."
"Mis tema nimi oli?" küsib Will.
Naine kõhkleb mõnda aega, enne kui ütleb: "Ornfein... Ornfein Walig Keltenist... Aga ta... poodi kaheksa aastat tagasi..." Läheb näost peetpunaseks ja tõuseb kärmelt. "Vabandust..."
Ornfein, mõtleb Will ning küsib siis nooriku enda nime. Adela on naise nimi. Ning enne abiellumist Sinise Konna omaniku pojaga oli ta perekonnanimi Walig…

Kui Deilas väljast kõrtsituppa astub, kiirustab Will talle vastu. Kõnetab haldjat vaikselt.
Will: "Ornfein Walig... Tuleb tuttav ette?"
Deilas nõksatab seisma. "Kust sa seda kuulsid?" küsib kortsus kulmul.
Will: "Keegi siin otsib teda. Väidab, et on tema õde. Adela Walig, neiupõlvenimega. Samuti valged juuksed. Tundis isegi Orni ära"
"Ma tean. Orn teab ka. Seepärast ta siit nii kähku jalga laskiski, et oma õe ära tundis," vastab haldjas poolsosinal. "Will, Orn on oma pere teada surnud."
"Tean..." vastab Will ning kaalutleb, kas peaks ikkagi Adelat uudisega rõõmustama. Kuid kas ta rõõmustaks?
--------------------
ROY tahab kiiresti teele asuda. Tal on tõsine hirm Kareeni mälestusest ilma jääda. Deilas saadab ta tallini. Aitab hobuse saduldada, kontrollib kõik rihmad ja pandlad üle. Siis läheb uurima, kaugel Will omadega on.

Õuel ootava Roy juurde ratsutab üks sõjaväelase moega hästi riides ja heal hobusel noor härrasmees, tuleb sadulast maha, vabandab tülitamise pärast ja küsib viisakalt, kas tal on tegemist Roy Garrickuga.
Roy: "Kes küsib?"
"Paul Lerand, teie teenistuses." – saab ta vastuseks.
Roy vaatab ringi, et ega keegi kuskil veel ei luura, tõmbab keebi mõõga pealt ära, üle õla natuke. “Ja mida sa temast otsid?"
"Mul on talle kiri," vastab mees. Ta ei paista miskitpidi agressiivne. Roy silmitseb tähelepanelikumalt ta riietust. Selle järgi võiks oletada, et väikeaadlik või kuninglik ohvitser. Või kellegi ihukaitseülem. Lerandi nime pole ta igatahes iial kuulnud.

"Mis ajast rikkad poisid kullereid mängivad?" uurib Roy.
"Oleneb, kelle teenistuses rikkad poisid on... Roy, eks ole?" vastab mees.
"Kelle teenistuses nad siis on?" pinnib Roy edasi.
Tüüp naeratab suunurgast. "Oleneb, kas kirja saaja tunnistab end selleks, kes ta on." Tal on tõmmu jume, mustad juuksed ja rõngassärk, stiletti Roy varrukaid uuriv pilk ei tuvasta.
"Olen," tunnistab Roy, mõeldes, et jalga saab ehk ikka lasta, kui Greif kuninga mehed kaela saatis. "Võid viisakused jätta ja rääkida, kes su saatis."
Mees võtab põuest kokkumurtud paberilehe ning ulatab Royle. Pole ümbrikku ega pitserit, lihtsalt paberi servad on mitmekordselt kokku keeratud.
"Ootan vastust," ütleb Roy kirja vastu võtmata, et mees ei saaks ilma vastuseta putku pista.
"Vastust saatja kohta? Kõigepealt lugege vast kiri läbi..." pakub Lerand.
"Miks sa teda niiviisi varjad? Midagi südamel, poiss?" teeb Roy sammukese lähemale. Väljanägemise järgi on too poiss küll temast mitu head aastat vanem.
"Mulle öeldi, et kõik vajalik teave on kirjas olemas," vastab Lerand.
Roy: "Kas ma kuulsin enne sõnu "Teie teenistuses"? Praegu küll sellist muljet ei jää."
"Ma arvestasin, et kõigepealt loete kirja ning siis esitate küsimused," muigab Lerand. "See kiri pole päris kindlasti mürgitatud."
“Sel juhul pole ju mingit põhjust oma peremeest varjata," on Roy endiselt jäine.

Kuller surub naeratuse viisakalt maha ning vastab siis: "Selah' hertsog."
"Ei tunne sellist," ütleb Roy.
"Hoidke siis palun hetk kas kirja või hobust..." palub Lerand. Roy võtab hobuse. Noormees topib vabaks jäänud käe põuetaskusse ning võtab sealt raske hõbesõrmuse. Lükkab selle osavalt sõrme ning näitab siis Royle. Sõrmusel on greifi kujutis. "Kas sellest piisab? Teie saan ja saatjaskond on valmis ning ootavad."
Roy napsab sõrmustatud käest kirja. Noormees muigab ja võtab oma hobuse tagasi. Võtab siis sõrmuse sõrmest ning libistab põuetaskusse. Roy astub paar sammu eemale ja keerab paberi lahti. Ühe silma hoiab igaks juhuks valvsalt Lerandil. Kiri on kirjutatud tundub et kusagil laagriplatsil põlve otsas, käekiri jõnkslik ja hüplev, tekst aga järgmine:

"Roy, ma vabandan kirja väljanägemise pärast, kuid mul pole praegu paremaid kirjatarbeid käepärast. Tahtsin tänada jala eest, see on üllatavalt hästi vastu pidanud, ja mõne muu asja eest samuti. Seega peaksime veel kord kokku saama, enne kui ma ära sõidan, ja mõned asjad selgeks rääkima. Saadan teile usaldusväärse eskordi, kes toimetab Teid minu juurde ja tagasi Calhi kõigi võimalike mugavustega.

Kui tahate kedagi kaasa võtta - olge lahke. Peatset kohtumist oodates - Clais Kanther-Griffith (Greif)"

[Shadow]

ROY voldib kirja kokku ja läheb annab selle kullerile tagasi. Too ootab viisakalt, kuid teraselt ja tähelepanelikult, justkui arvestades võimalusega, et Roy võib tahta putku panna.

Roy: "Tervita kaptenit ja ütle, et ma tuleks meeleldi, aga tahan veel oma koera näha. Ta oleks väga õnnetu, kui ma tema juurde ei jõuaks, kuna mul hulk stiletiauke seljas on." Ta on valmis iga hetk mõõka tõmbama, käsi küll mitte veel relval, aga keep eemal ja vaim valmis.
"Teie koer näeb teid eriti kindlasti tervena pärast seda külaskäiku. Suusõnalise korraldusena anti mulle teada, et asja, mida hertsog teile anda tahab, ei saa usaldada vahendaja kätte," vastab Lerand, kes hoiab oma käed eriti hoolikalt mõõgast eemal.
"Surm kipub jah tee peal hapuks minema. Nägemist," eemaldub Roy temast ettvaatlikult.
"Ärge kiirustage," lausub Lerand leebelt. "Kuna hertsogi aeg on piiratud, anti mulle ka korraldus teid vaidlemise puhul vägisi kaasa võtta. Ning seda ma juba mainisin, et teil on eskort... Nii et jäägem viisakuse piiridesse, reis ei tule pikk ja nagu ma aru saan, on see teie jaoks kõike muud kui surmav." Lerandi vile peale hakkab siit-sealt lagedale ilmuma ambudega ponikääbikuid. Jääb mulje, et kõrts on neist ümber piiratud ning kääbakad vilistavad sellele, et Sinine Konn keset linna asub. Hoovi sõidab kinnine kahehobusesaan.

"Lähen võtan soenduseks ühe tee, et tõllas jahe ei hakkaks," keerab Roy otsa ringi ja sammub kõrtsi poole.
"Pidage. Ootame kõigepealt teie kaaslased ära," sõnab ohvitser sama leebelt. Roy vaatab abiotsivalt ringi, õuel on näha vaid paari tallipoissi, kes ilmselgelt ei riski sündmustesse sekkuda.
"Ma soovitan pakkumist kaaluda. Tungivalt soovitan, kuna me teame, kes te olete." sõnab Lerand sama leebelt.
"Ja kes ma olen?" pöörab Roy ennast ja astub nii, et saaks kõiki silmas pidada.

"Roy Garrick, preester, teie kaaslasi kutsutakse Williks ja Deilaseks. Tulite mägedest ja lähete tõenäoliselt Valasse," jagab Lerand oma teadmisi. "Teil on hertsogi sõna, et mitte midagi halba ei juhtu ei teie ega teie sõpradega."
Roy mõtleb, et kääbikuid ta ei pelga. Kui laseb üks, lasevad ka teised ja ta lastakse siiliks. Seda Greif kõrtsi õuel ilmselt ei tahaks... kui tal just preestrit pole kampa saadetud. Aga viis ammunoolt võtaks igaühe maha. Roy silmitseb õue. See on nelinurkne plats, keset õue lasipuu, servades kahel pool tallid, tänava poolt varjab pooles ulatuses ait. Teisisõnu ruut, mille üks külg pooles ulatuses lahti.

Roy: "Kaks-kolm lööks ma teid maha küll. On asi seda väärt?"
"Kindlasti mitte," vastab Lerand.
Roy: "Siis lase vennikestel uttu tõmmata ja kõik jäävad terveks ja on rahul."
"Hertsog pahandaks tõenäoliselt teie peale. Mina ei tahaks olla mees, kelle peale ta pahandab," sõnab Lerand kannatlikult.
Roy: "Siis ei ole ju probleeme tarvis. Kõik lähevad lahku ja keegi ei pahanda kellegi peale."
Lerand: "Minu peale pahandatakse, kui ma teid kohale ei toimeta."
"Ja siis saad kiita, kui viid mu surnult koos paari surnud kaaslasega?" küsib Roy.
"Me ei laseks teid tõenäoliselt päris surnuks," muigab mees.
Roy: "Mina seda teie meeste kohta ei ütle..."

"Lõpetage siin need läbirääkimised," teatab madal karm naisehääl üle õue. "Mehed ja nende pudrumulgud..." Hop-Hop ratsutab üle hoovi lähemale. "Roy, ära mängi lolli. Parem lao välja, mis tingimustel sa kaasa läheksid."
"Mis Hextor teil üldse nende kaasatassimistega on? Jäi külas preesterid väheks ja nüüd tuleb näpata linna pealt?" norib Roy.
"Greif oleks ise tulnud, kui ta jalg kannataks," vastab Hop-Hop, kui lähedale jõuab.
Roy: "Kas asi ei saa nii lihtne olla, et ma _ei taha_ kaasa tulla? Hextor tema ja ta jalaga, saan on ju siinsamas!"

"See on niigi selge," ütleb kääbikuplika rahulikult. "Sa oleksid ära umbes kaks päeva ning sinuga ei juhtuks midagi. Kui sa siin lolli mängimist jätkad, riskid sellega, et veedad edaspisi unetuid öid mõeldes, kes su lähedastest pantvangi võetakse ning kuidas Selah'sse või kuhugi mujale neile järele sõita. Roy, kas sa Threllanist oled kuulnud?"
Roy: "Ei, aga räägi mulle temast."
"Noh, see vennike, kes mängib salamõrtsukate gildi," ütleb Hop-Hop põlglikult. "Tema on Greifi kõrval pime kutsikas."

Roy: "Ma siis järgmine kord jätan ta jala paika tõmbamata, et ta mingit tänu tundma ei saaks..."
Ohvitser on ühe kääbikutest endale lähemale viibanud ja sosistab talle midagi. Kääbik noogutab ja kappab minema. Hõigub tänaval midagi oma keeli ja tuleb siis tagasi positsioonile.
"Võib-olla anda talle mõtlemisaega," pakub Lerand kääbikupiigale. "Ta asukoht on ju teada ja aknad valve all..."
"Me teadsime juba eile, et sa oled siin," ütleb Hop-Hop.

“Hextorile… amulett võib selle kahe päevaga lagund olla...” mõtleb Roy. Kuhu need Will ja Deilas ometi jäävad? "Aga puhtalt etenduse pärast tulete päeval, et saaks näidata, kui ülbed ja vägevad te olete?" sõnab ta, üritades aega viita.
Hop-Hop tuleb veel lähemale. "Jah, me oleme ülbed ja vägevad. Aga ehk tuled minuga koos kõrtsi sisse ning arutame seda asja."
"Ma oleks ammu kõrtsi läinud, aga need tekitavad siin paanikat," nendib Roy. Köögiukse ette sõidab regi kaubakoormaga, aga ponikääbikute tegemistesse ei riskita sekkuda, pigem hoitakse eemale. Kääbakad on hullud tüübid, saad veel asja eest teist taga ammunoole.

Deilas tuleb välja, vibu ja asjad käes. Jääb trepile seisma ning paneb koti maha. Tõmbab kiire liigutusega vibule nööri peale, hetk hiljem on vibu vinnas ja nool peal. Siis küsib Roylt, mis toimub. Kääbikud vastavad ambusid tema poole sihtides.

Kuna ammunooled enam Royd ei sihi, siis kahmab ta Hop-Hopist kinni. Too ei hakka vastu, kõhistab ainult naerda ja küsib, kas Roy tahab teda jälle pantvangiks. Roy paneb talle noa kõrile ja sunnib tüdruku seda tõstes kikivarvukile.

"Sa ei taha ometi, et kääbakad veritasu nõudma hakkavad," ütleb Lerand etteheitvalt. Astub siis Deilase poole. "Noormeest kutsuti külla, aga ta on ebaviisakas." Mõõka Lerand ei puutu.
"Kus Will on?" küsib Roy ringi vaadates.
"Sööb," vastab Deilas. "Räägi, mis siin sünnib." Ise sihib Lerandi.
Roy: "Kapten kutsub külla. Olevat igav ja tundvat meist puudust."
"Hertsog," parandab Lerand muigamisi. Läheb, kiri ettesirutatud käes, ning ulatab selle Deilasele. Too käsib kirja lahti teha ning kahe käega ta ees hoida. "Ma püüan kõigest väest karmi kohtlemist vältida," ütleb Lerand. Deilas hoiab vibu kogu aeg laskevalmis.

Roy: "Siis tee see plats kääbakatest puhtaks."
"Oota," ütleb Deilas. "Katsume kuidagi rahulikult. Mulle ei meeldi ammunoolte augud. Mis saaks siis, kui me jääme siia paigale?"
"Sina neid ei saa, kui ma selle preilnaga alustan," lubab Roy.
"Roy, kas sa oled midagi kääbikute veritasust kuulnud? Nad võtavad ükskõik keda, keda vaid su kõrval näevad..." hoiatab Deilas.
"Saatke parem see saan Greifi järele," ütleb Roy külmalt.
"Kas te jääte sel juhul siia paigale ootama?" küsib Lerand
Roy: "Ühel tingimusel."
"Millisel?" küsib ohvitser.
Roy: "Kui te Hop-Hopi kaasa võtate. Kõige muu selle Hextori kambaga."
"Nõus," vastab Lerand. "Ühel tingimusel - kui mul on teie sõna, et te püsite siin kuni hertsogilt vastuse saamiseni."
Roy: "Kui kääbikut näeme, oleme läinud."

Lerand läheb oma hobuse juurde ning pakib sadulataskust kirjatarbed välja. Vaatab Roy poole. "Et kuidas jääb?" Deilas vaatab samuti Roy poole, Lerandi sihikult laskmata.
Roy: "Mis "kuidas jääb?" Kääbikud minema. Siis preilna minema. Siis sina minema. Ja Greif siia."

Lerand kükitab ning kirjutab nii hästi-halvasti kui saab. Tint kipub külmaga hanguma ja ilmselt ka plekke jätma. Allkirja asemele vajutab sõrmuse jäljendi.
"Kuhugi urkasse me surema ei roni," teatab Roy.
"Mäng on aus," ütleb Lerand ning ulatab kirjutatu Royle lugeda. Roy meelest võiks Hextor selle mehe magustoiduks võtta, kui kääbikutega lõpetanud on. Roy ei vaata kirja, oma asi, kuidas kokku lepivad, vaatamine juhib vaid tähelepanu kõrvale. "Näita mulle," ütleb Deilas. Lerand astub lähemale ning rullib kirja uuesti lahti. Deilas loeb valjusti: "Ei usalda. Nõuab kohtumist Calhis."
Lerand noogutab kinnitavalt ja rullib kirja kokku. Viipab ühe kääbiku lähemale ning annab kirja talle. Ise ütleb nõnda, et kõik kuuleksid: "Välkpost Greifi käsul." Kääbik topib kirja kasukapõue ja kihutab huilates minema, Lerandi märguande peale järgnevad ka teised.

[Shadow]

Kui plats kääbikutest puhas, laseb ROY Hop-Hopi lahti. "Ära käi mul kannul," kõnnib ta siis kõrtsi ukse poole. Hop-Hop ütleb poni selga ronides Lerandile, et sõidab igaks juhuks vastu.

Deilas laseb vibu alla ja saadab pilguga lahkuvat Lerandi. Roy kontrollib amuletti nii palju kui käsi riiete alla mahub. Tundub, et see pole edasi lagunenud. "Segased..." ütleb Roy. Deilas kuulatab, sõrmed märgil. "Orn läkski Keltenisse," ütleb siis endamisi. See on Royle miskitpidi kergendus. Deilase vilksamisi heidetud pilgust taipab ta, et nõnda eeldades haldjas üldse seda ütleski. Roy läheb patsutab hobust ning viib ta talli tagasi. Läheb siis Willi otsima. Astub kõrtsi hetkel, mil linalakk nooruke kõrtsiemand näost peetpunasena Willi juurest minema taharuumi kiirustab. Royle jääb asjast üsna kahtlane mulje. Ja linavalgete juuste vastu on tal allergia…
See, et Athaia laevadele säru tehakse merel, meeldib Royle küll, aga selline kutse on tema meelest lollakas… eriti kuna tal on amuleti pärast kiire. Oleks siis seletanud, kui võimalus oli, aga ei! Nüüd saadab mingeid ähvarduskirju kutsega kuhugi karuperse… "Ah see mees kellel ma mõõgaga rangluu puruks lõin ja oleks võimudele üles annud? Kohe tulen, hoia mu mõõka, kuni ma saani ronin."

Kõrtsis tunneb Roy, et amulett laulab jälle tasakesi. Hääletu, rahustav viis, meenutaks ilmselt vaikset üminat või tuulesahinat, kui kuulda oleks. Või vaalade laulu – kui Roy sellest midagi teaks.
Deilas vaatab samuti kordamööda Willi ja põgenevat linalakka ning läheb siis üles. Will kiirustab talle järele. Roy oleks küll teada tahtnud, kas poisiga on kõik korras ja mis tema asjast arvab – aga olgu pealegi. Las siis räägivad omaette. Roy läheb seni ning harjab hobuseid. Nende lähedus mõjub rahustavalt.

Kui WILL Deilase kannul tuppa jõuab, palub ta haldjal endast midagi rohkemat rääkida. Et Will teaks, mida kõnelda võib ja mis asjus suud pidada tuleb. Deilas lohutab, et pole hullu, seda mida ei tohi, Will ka ei tea, ning ülejäänus usaldab ta poisi tervet mõistust.

"Ma oleksin peaaegu talle Ornist rääkinud, kui ta küsis..." tunnistab Will.
"Ei maksa," ütleb Deilas. "Kui Orn oleks seda tahtnud, oleks ise öelnud." Lisab siis, et Will võib asjad lahti pakkida, jäädakse veel paariks päevaks paigale.
Will: “Misasja?”
Deilas: "Royle tuli kõrge küllakutse, mida ta ei riskinud vastu võtta. Nüüd istume siin valve all, kuni külaline ise kohale tuleb."
"Ja kes on külaline?" uurib Will.
Deilas muigab. "On sul oletusi?"
Will: "Võin vaid tõesti oletada."
"Julged siis pakkuda ka või?" küsib Deilas muigamisi.
"Printsess?" küsib Will samamoodi muigamisi. Deilas vangutab pead. "Paku veel."
"Lazar?" pakub Will juba tõsisema näoga.
Deilas loeb nooli üle. "Tema vaevalt saadaks kutse kümmekonna ammuga ponikääbikuga... Kena pikkade mustade juustega noormees, kes osutus tähtsamaks tegelaseks kui me arvatagi oskasime."

Will vangutab pead. "Mitte tema..."
"Aga just tema," ütleb Deilas. "Avaldas Royle tänu jala eest ning kutsus kohtama. Teadmata paika."
"Kas me kaasa läheme?" küsib Will.
"Ei. Muidu oleksime juba läinud. Saan sõitis hoovi ja puha," sõnab haldjas. "Ning äärepealt oleks õues lahinguks läinud. Juhtis neid mingi inimsoost ohvitser ning Hop-Hop oli seal kah asjaline kuidagipidi."
Will: "Ma vist nägin neid eile õhtul, kui ma väljas käisin.."
Deilas: "Nägid? ... Kuhu see Roy kolama jäi...?"
Will: "Ei... Nägin vaid neid kääbikuid ning kahte meest. Aga kuna sina olid liiga ametis minu eemale ajamisega, ei saanud seda öelda. Ja kui Roy kokku kukkus, läks meelest ära."
Deilas: "Siis passisid nad meid juba eile, tähendab... Ole hea, vaata, kas Royga on kõik korras. Ta peaks all olema."

Ja Will sööstab toast välja. Vaatab kõrtsituppa – ja kihutab tagasi. “Royd pole!”
"Kontrolli hobuseid, ega ta ometi üksi minema põrutanud." Deilas korjab kiiruga kraami kokku. Will haarab mõõga ning tormab ummisjalu talli. Leiab Roy sealt hobuseid harjamast. Tormab üles tagasi. Deilas on uksel vastas juba, vibu ja nooled käes.

Will: "Roy harjas hobust!"
Deilas ohkab sügavalt ja kergendusega ning võtab vibul nööri maha.
Will: "Ma lähen tagasi alla…"

Mõne aja pärast jõuab Will talli. "Kuidas siis aknast allahüppamiseni jõudsid?" küsib ta sõbralt huviga.
Roy: "Tere ise kah..."
Will: "Ja mis jutt see olgu, et sa kuhugi kohtama lähed? Üksi, miskite ponikääbikute saatel."
Roy: "Mina ei lähe kuhugi. Kes sulle sellist jama rääkis?"
Will: "Deilas."
Roy: "Eeh... See Greif tahtis, et ma nii teeks. Ma polnud nõus."
Will: "Seegi hea... Ma juba mõtlesin, et jalutad vabatahtlikult lõksu."
"Pähh..." ütleb Roy.
Will: "Räägi nüüd, miks aknast alla hüppasid?"
Roy: "Sa ei ole lennata tahtnud kunagi?"
Will: "Olen... Aga kindlasti mitte kõrtsiaknast alla."
"Mis seal vahet, kust alustada?" küsib Roy.
"Maa pealt oleks väga vahva alustada..." arvab Will.
"No eks siis proovi sina maa pealt ja vaatame kellel paremini välja tuleb," muigab Roy.

Will: "Kindlasti puudub mul lennuvõime. Seega ma usun, et see lendamine jääb vaid unistuseks.... Kui just Benno... Khm. Kuidas muidu läinud on?"
Roy: "Tahaks võimalikult kiiresti Valasse jõuda... Muu pole oluline hetkel."
Will: "Tahaks küll jõuda."
Roy: "Kuidas endal?"
Will: "Vaikselt..."
Roy: "Sama vaikselt nagu need kõrtsiemanda kiljatused?"
Will: "Kõrtsiemanda kiljatused?"
Roy: "Mina ei hakanud lähemalt oma nina toppima sinna, mis teie vahel seal täpselt oli..."
Will: "Meie vahel? Millest sa räägid?"
Roy: "Üks jooksis ju punastades minema ja teine jäi sama näoga lauda... Ah, ära räägi kui ei taha.. Pole minu asi kah tegelt."

"Kui sa mõtled valge peaga noorikut," tasandab Will häält märgatavalt juba lause keskelt, "Siis see on Orni õde, kes ta ära tundis."
"Nojah," kehitab Roy õlgu ja harjab hobust edasi.
"Millal me üldse minema hakkame?" uurib Will.
Roy: "Ilmselt siis, kui Greif kohale suvatseb loivata. Ma ei tahaks Hop-Hoppi ja tema kurje kääbakaid ennast ambudega taga ajama."

Will läheb tagasi, Roy teeb veel tiiru kõrtsi ümber, et ega kääbakaid silma jää. Oleks õigustus jalga lasta. Aga kääbakad on silmapiirilt viimseni kadunud, Hextor neid kõige täiega võtku. Roy läheb üles. Will tuleb samuti tuppa ning hakkab stiletiharjutusi tegema. Roy kannatab seda tubli minuti. "Lõpeta ära," ütleb siis järsult.

"Rahu..." sõnab Will leplikult ja paneb relva silma alt kaugemale.
Roy: "Kui mu isa sind nii tegemas näeks, kütaks ta su kere nii kuumaks, et saunalavale augu põletad... Hoolimata sellest, et sa tema kasvatada pole."
Voodisse pikutama heitnud Willi kere võpatab hetkeks... Arvatavasti naerupuhang.
"On sul üldse aimu, _miks_ tal selg paigast ära on?" Roy toon on karm ja tõsine. Deilas jälgib mõlemat valvsalt.
"Tegelikult ei ole,"pomiseb Will.
Roy: "Sina olid võib-olla tõesti liiga väike ja sind hoiti sellest eemal. Aga mina mäletan seda nagu oleks see olnud eile, kui ta verisena toa ukse lahti lükkas ja, sellesamuse riista tehtud augud seljas, tuppa põlvili varises... Ise vihast punane."

Will vaikib. Deilas jälgib, kuid ei sekku.
Roy: "Sina ei võidelnud kampsuni väel Daimiriga sõitvas saanis."
Will: "Küll aga maadlesin särgi väel Greifiga..."
Roy: "Ja Greif ei lükanud sulle sedasama tera ribide vahele... Lihtsalt. See riistapuu on mulle ainult häda kaela toonud, ning ma ei taha, et ka sina selle orjaks langed. Mõtle, kui mõni linnavalvur sul selle avastaks..."
"Olgu," pomiseb Will epistli lõpetamiseks.
Roy: "Mis "olgu"? Ma tahan, et sa aru saaksid, mida su mänguasi mulle ja mu perele tähendab."
"Ma sain juba aru jah..." uriseb Will ja üritab magama jääda.

[Shadow]

Umbes kella kuue paiku õhtul kogunevad all muusikud ning läheb tantsuks. Morn ja vaikiv ROY käib vahepeal söömas ning põhiliselt veedab oma aega hobuste harjamisega, olgu need omad või võõrad. Deilas istub all kõrtsitoas ja joob lahjendatud veini. Vibu ja nooled on tal seal kaasas. Ei tantsi, ehkki mõni julgem piiga käib kutsumas. Haldjas ikkagi, haruldus tantsupeol. WILL aga tunneb end kui kala vees. Tantsides märkab ta, kuidas üks hästi riides noor sõjaväelase moodi mees kõrtsi astub, ringi vaatab ning siis Deilase juurde läheb. Nad vahetavad paar lauset, Deilas noogutab ning mees läheb minema. Will silmitseb toimuvat kahtlustavalt ning esimesel võimalusel läheb küsima, mis toimub.

Deilas: "Greifi adjutant. Käis ette kandmas, et tal pole veel meie jaoks uudiseid."
Will rahuneb ja läheb uuesti tantsima. Möll käib pea keskööni. Voodis und oodates mõtleb ta elust, stiletist ja sellest, kas Adela on tõesti Orni õde ning kas maksaks talle öelda, et Orn on elus… Ja mida üleüldse oma eluga peale hakata.

Roy ja Deilas peavad hilisõhtul vaikselt haldjakeeli nõu. Et mida haldjas Greifi kutsest arvab?

"Raske öelda," ütleb haldjas. "Kui ta meid tappa oleks tahtnud, ei peaks selleks ise kohale tulema. Oleks võinud kääbakatele sõnakese poetada..."
Roy: "Nojah, aga hea, et Will ennast välja magab. Tark oleks valved panna."
Deilas: "Seda küll. Mind huvitab tõsiselt, kas Greif tuleb või passime niisama. Samas... Ta adjutant astus siit läbi ning kandis ette, et uudiseid veel pole. Võimalik, et kontrollis, kas me sõna peame."
Roy: "Mind kah, sest kui see amulett peaks veel lagunemise märke näitama, kuna me siin passime, siis ma löön tal selle jala maha ja lõpetan selle, mis tee peal pooleli jäi."
Deilas: "Mind huvitab veel üks asi... Kui tõenäoline on, et Greif marsib Sinisesse Konna sisse?"
Roy: "No tema tahtis ju mind näha, mitte vastupidi. Kui tahab, siis tulgu."
Deilas: "Mida me teeme juhul, kui ta tuleb linna, kuid mitte siia? Mina tema asemel siia ei tuleks."
Roy: "Vahet ju pole, kuhu. Mina siit küll liikuda ei kavatse."
Deilas: "Vahe on. Tema jaoks kindlasti. Kui ta on see, kelle ta väidab end olevat."

"Et Sinised Konnad panevad Sinised Ämblikud pintslisse?" irvitab Roy.
"Kui ta on Calhis salaja, siis siia ta küll ei tule," on haldjas veendunud.
"Huvitav, kas Sinised Kured kah olemas on?" arutleb Roy. "Aga see on tema enda isiklik tragöödia, kui ta ei tule."
"Pole kuulnud. Aga Selah's on Sinine Draakon ja Sar'is Sinine Kala. Kui ma järele mõtlen, siis paljudes sadamalinnades on kõrtse, mille nimes sinine värv," lausub Deilas mõtlikult. "Aga selles suhtes ma pole sinuga nõus, et Greifi mittetulek on tema isiklik tragöödia... Sellest võib kergesti saada meie endi isiklik tragöödia..."
Roy: "Võib olla ka kokkusattumus, aga ehk pole need nimed juhuslikud?"
Deilas: "Seda minagi mõtlema jäin. Samas - Calh pole sadamalinn."
Roy: "Aga siin on kääbakad."
Deilas: "Sadamalinnades tavaliselt pole kääbakaid. Ainult Cormanthyris minu teada."
Roy: "Kas nad Mõõga ja Mantli tagahoovis oleks kah sama asja teha julenud?"
"Ilmselt mitte," vastab Deilas peale lühikest mõtlemist.
Roy: "Miski seob Greifi ja kääbakaid. Greif on merel - Sinised Ämblikud ja kõrtsid. Greif on maal - Sinised kääbakad ja kõrts..."
-----------------------------
Kui MIA Benno poolt lõuna paiku läbi lumetormi Daila majja haiget venda vaatama rühib, ootab teda üllatus. Vend on juba eile lõuna ajal minema lastud. Oli temaga siis kõik korras? Vastatakse, et ravimid anti kaasa. Mia lippab pahurana kõigepealt Benno poole tagasi. Seal selgub, et Feimir on vahepeal käinud ja tervituse jätnud, lisaks teatele, et teistega on kõik korras. See, et ta Feimirit ei näinud, rikub Mia tuju veel rohkem. Nüüd on ta juba päris tige. Läheb üles ja mängib seal natuke aega flööti tusatuju peletamiseks. Benno hõikab köögist, et tigedakssaamise puhul on kõige parem minna ja sõimata. Venda, tähendab.

Mia: "Mis ma tast söiman, pole ju pöhjust, ta pole midagi teinud... lasti ju minema… Kas Feimir mulle ei jätnud mingit teadet?"
Ei, ei jätnud, vastab kääbik.
"Ma vist pean venna juurde minema," ägab Mia ja hakkab aeglaselt asju kokku panema. “Ma ei tea, mis ma teen... vennaga ei taha koos minna ära..."

Benno soovitab vennaga nõu pidada.
Mia: "Ma olen pahane Feimiri peale, sest mul tunne, et mind on köigest välja jäetud! Ma ei lepi temaga midagi kokku, ma lähen ja istun seal."
Benno püüab teda lohutada. Feimir käis ainult templist oma posti võtmas ega olnud linnas üle poole tunni. Mia longib venna elupaika – ja seal ootab teda uudis, et vend juba eile pärast lõunat lumetormist hoolimata minema sõitis. Isegi teadet ei jätnud. No vahva, mõtleb sigavihane Mia, kes end nüüd veel halvemini tunneb. Kui tal oleks midagi, mida löhkuda, siis ta löhuks. Uurib peretütardelt, kas Shalif oli lahkudes tige või mis. Ei olnud. Korjas lihtsalt asjad kokku ja läks. Hakkas kohe pakkima, kui leidis, et õde seal pole. Tõbras selline, mõtleb Mia. Korjab omadki asjad kokku ja jätab vennale sõnumi, et ärgu rohkem õe silma alla ilmugu. Peretütred panevad kirja väga hoolikalt ära, et kaotsi ei saaks.

Mia käib veel Bennoga hüvasti jätmas ja võtab siis suuna lõunasse. Ta on nii tige, tige, tige… Teeäärsetest kõrtsidest küsides saab peagi selgeks, et vend on läinud Calhi poole. Värdjas, mõtleb Mia, kes ise juba mõnda aega sinna minna oli kavatsenud. Nüüd, kus Shalif seal, keerab ta hoopis Brettonia teele.

// Mia: irw, võiks igasse peatuskohta talle jätta teate: 1. tõbras 2. värdjas 3. siga 4. Idikas

Üksinda läbi stepi reisida on kõhe, kuid mis teha. Eriti möödudes paigast, kus neid sügisel rünnati. Vähemalt stepikääbikutega ta seekord ei kohtu. Reisimisel kasutab Mia oma haldjamundrit, õhtuti kõrtsides mängides-tantsides erariideid. Dullstrandist sõidab ta läbi vaid mõni tund peatudes. Tal on meeleheitlik plaan, mis teda tagant kiirustab. Merden… Olgu Feimiril süümekad, et teda vastu ei võtnud! Kui üksi, siis üksi… Küll ta hakkama saab. Ning vend ei usalda teda nagunii enam ega tema venda. Kõik olnuks teisiti, kui mitte see Finbar… sealt Merdenist. Mia leiab selle tüübi või maa alt üles.
----------------------------
Peale tormi hakkavad reed sõitma, trambivad lume kinni. SHALIF liigub edasi. Härmas ja läbikülmunult seab ta end kõrtsi ööbima. Seal on hulk tormivarjulisi, imestatakse, mis häda meest niiviisi teele ajas. Kõrtsis on päev otsa õllekest proovitud, tuba jagada tuleb mitme tüübiga, topelthinda küsitakse kah tormi puhul… Shalif kolib oma hobuse juurde talli.

Hommikul tuiskab alles kenasti. Shalif ei lase end sellest segada. Iga ta hommik on alanud rohuvõtmise ja sellele järgneva peapööritusega. Ometi jääb reaktsioon iga päevaga nõrgemaks.
Õhtuks jõuab ta mäeaheliku alguseni, kaugemalt lääne poolt paistab Hornwood. Vastu õhtut hakkab ka torm vaibuma. Hobune sumpab põlvini hangedes. Kõrbepoeg peab aeg-ajalt puhkepeatusi tegema, kui ei taha jalgsi Calhi vantsida.

Ühe sellise peatuse ajal näeb ta läbi lumesaju umbes kagusuunast midagi lähenemas. Tee on tühi, liikunud on ta uhkes üksinduses. Maas liikumise jaoks on läheneja liiga kõrgel, lendamiseks madalal. Meenutab hobust. Elukas üritab Shalifist paarsada meetrit eespool üle tee minna. Tal on tohutud tiivad, ning ta lahmib nendega väga ägedalt. Ratsanikku sel hobusel ei paista, ehkki lähemalt uurima kiirustanud Shalif märkab sadulat. Lendhobu tundub viimase jõuga rabelevat, et mitte alla kukkuda, lähemale jõudnud kõrbepoeg loeb ta külje seest kokku neli ammunoolt. Kustpoolt ta tulla võis? Shalif pakub, et kagust, Dullstrandi poolt. Kurssi hoiab loom sirgelt loodesse, haldjametsale. Kabjad riivavad juba lund, vajub üha rohkem. Kaugemale kui miil ta ei jõuaks ta Shalifi hinnangul mingil juhul. Kõrbepoeg seisab, vaatab ja kõhkleb. Loom vajub mõnesaja meetri kaugusel hange, peksab seal veel tiibadega ja üritab end üles ajada. Shalif ei suuda looma muuga aidata kui lõpetab vähemasti ta piinad.

Kõrbepoeg jääb Hornwoodi ristmiku juurde kõrtsi ööbima. Õhkkond on üsna rahulik, ainult arutatakse mingit kampa, kes kedagi otsib igalt poolt. Olevat teised Hornwoodi läinud. Mingid pearahakütid või muu sihuke. Mingi pätt jooksus, Vala linn otsib taga. Ristmikul nähti teda Hornwoodi poole minemas ning nii see kamp sinna järgi põrutaski. Shalif uurib kirjeldust. Haldjavereline üsna tugevalt, suht noor, nii 25 kanti inimaastates, pikad mustad juuksed. Isegi mingi päris haldjas oli teist taga otsinud. Shalifile kipub kuri kahtlus peale, kas mitte sedasama noormeest ta Valas ei jälitanud, kui too Roy Garrickut otsis. Kõrtsmik kirub, et oleks ta siis teadnud, kui tüüp Vala poole minnes siia vahetushobused valmis tellis. Aga ta kaaslane oli kuninga adjutandi töötõendit näidanud, nii et mis kõrtsmikul kobiseda…

Järgmine öö leiab kõrbepoja Calhi-Kelteni ristmikul. Uurib õhtulauas kohalikku kõmu. Ei midagi erilist. Lumetorm, millest Shalif isegi teab, ühe kohaliku mõisniku vägevad pulmad... Järgmisel päeva pärastlõunal on kõrbepoeg Calhis Shalia maja ees. Astub sisse ning nõuab perenaist. Too laseb end mõnda aega oodata, enne kui välja ilmub, ning tundub pahane.

Shalif: "Mul on yks mure. See mure oled sina."
Shalia kergitab kulmu, kuid ei ütle midagi.
Shalif: "Õigemini ma oleks pidanud seda varem tegema...."
"Mida siis?" küsib emand ettevaatlikult.
Shalif: "Ma ei taha olla avalikkuse tähelepanu all, ma olen n6us pyhendama oma oskused sinu elu ja karjääri heaks ja mis kõige tähtsam, ma ei löö sulle nuga selga. Aga - sina ei tule mind enam myrgitama, sa ei reeda mind ja ma tõesti ei taha muretseda kõrtsiarvete pärast."

Shalia hakkab naerma. Kõrbepoeg naeratab vastu. Naine ütleb, et siiani on ta oma karjääriga päris kenasti ise hakkama saanud, aga et kui nii armsalt pakutakse, võib ta ju proovida Shalifile mingit tegevust leida. Et hakatuseks võiks kõrbepoeg näiteks tema ihukaitsjana sõita kuninganna kaaskonnas Keltenisse. Nii palju siis avalikuse tähelepanu alt väljas olemisest, nendib Shalif.

"Mis avalikkuse tähelepanul viga kui tahad õukonnas karjääri teha? Saaksin sel alal aidata ehk..." pakub Shalia.
Shalif: "Ma oleks ennem hall kardinal, kui särav kuningas."
"Ega sulle kuninga kohta ei pakutagi," nähvab naine.
Shalif: "Kas ma kysisin? Oi vabandust!"
Shalia: "Aga kui tahad kaasa tulla, siis käsin sulle mundri anda ning tunni aja pärast ole valmis lossi juures. Jah või ei? Mul on kiire, kas tead..."
Mis Shalifil üle jääb kui nõustuda…

[Shadow]

SHALIFILE organiseeritakse munder ning emand kaob taharuumidesse. "Kas sa ei tahagi teada, kuidas poistel Valas läks?" hõikab kõrbepoeg talle järgi. Shalia tuleb tagasi ja küsib, millistel poistel ja mis peaks tal Valaga asja olema. Shalif annab talle Daimiri töötõendi. Shalia vaatab seda üsna juhmilt ning pistab taskusse. Siis küsib, mis paber see on. Nad lepivad kokku, et räägivad Daimiri paberist teel, praegu on Shalial tõesti kiire.

Shalifi ootavad kulda-karda täis ihukaitsjamunder ja valge hobune. Relvad jätab ta ikkagi omad. Maja ees seisab kaks saani, üks nelja valge hobusega suur reisisaan ja teine tagasihoidlikum, kuhu tassitakse riidekompse ja muud sihukest. Kolm ihukaitsjat valgetel hobustel passivad juba väljas ja teevad aega parajaks. Näo järgi kohalikud, relvadeks ammud ja pikad mõõgad. Siis kappab igavese kiiruga kohale mingi kulleri moodi tüüp ja karjub uksehoidjale, et kuninganna saan hakkas lossi juurest liikuma. Teade hõigatakse kähku tuppa edasi, Shalia tulebki mõne minuti pärast välja, hele kasukas seljas, ning istub saani - aga enne viipab Shalifi lähemale. Kutsub ta endaga koos saanis reisima.
Saan on seest üpris luksuslik. Seinad on polsterdatud ning hunnik karusnahkseid tekke ootab istmetel. Suur ja lai sõiduk, ruumi on.
Saanid hakkavad liikuma ning ühinevad peagi pika karavaniga, kus kokku umbes viisteist sõidukit ja hulk ihukaitseväge. Kuninganna pisike väljasõit, ütleb Shalia selle peale. Küsib siis, kas Shalif tahab veel millestki kõnelda. Shalifi huvitab, mis temast edasi saab.

Shalia: "Kui tahad karjääri teha - aitan. Teatud vastuteenete eest muidugi."
Shalif: "Karjäär mingi õukonnaxxxxna pole eriti peibutav...."
Shalia: "Ka õukonnas on vaja mehi suurte tegude jaoks, mis varju jäävad. Mis sind täpsemalt huvitaks, mis laadi karjäär?"
Oleks ma tahtnud aega teenida, oleks sõjaväkke läinud, arutleb kõrbepoeg. Oleks tahtnud maju puistata, oleks murdvargaks jäänud. Oleks tahtnud inimesi tappa, oleks teeröövliks jäänud. Oleks tahtnud intriige punuda, oleks neid teinud...

"Murdvargaks jäänud? Teeröövliks jäänud?" küsib Shalia huviga vahele. Uurib, on Shalifil neil kahel alal palju praktikat ning kas seepärast vahetaski ta kodumaad. Räägib lõõpimisi, kuid aimata on tõsist huvi.
"Jah, kodumaal ma oleks endale terve röövlikarja pärinud...." vastab Shalif. Shalia veelgi kasvanud huvi peale kirjeldab kõrbe ekstreemsusi ja seda, mitut moodi on võimalik seal surra, kui loll oled. Shalia võtab istme alt veinipudeli, rüüpab sellest ja ulatab siis kõrbepojale.
Shalif: "Nojah, ma eelmisest doosist jõudsin vaevu paraneda, aga noh, ilusa elu terviseks…"

Paranemise peale tõmbuvad Shalia silmad pisut pilukile. Aga vein on hea, ilma lisaaineteta. Shalif maitseb siiski vaid mõne lonksu. Ega Shaliagi palju joo. Nii nad seal silmitsevad teineteist ja mõtlevad kumbki omi mõtteid.
Shalif: "Merd olen kyndnud ja kulleriametit pidanud, spiooni mänginud ja kuningaid laua alla joonud... ja mida sina teinud oled?"
Shalia naerab ja vastab, et ilus ja tark olnud.
"Kodumaale ma ei plaani niipea tagasi minna, natuke tahaks kogemust veel koguda," vihjab kõrbepoeg. Naine küsib, kas tema adjutandiks-saatjaks olemine mõnda aega annaks kogemust.
"Vasak käsi?" küsib Shalif. Kui mundrit ei pea kandma ja mõnikord midagi põnevat juhtub, siis miks mitte.

Mõne tunni pärast tehakse peatus ühes teeäärses suuremas kõrtsis, kus on lõunasöök serveeritud. Saatesõdurid vahivad Shalifi üsna pahuralt, kui too kinnisest ja kardinatega saanist välja ronib. Eriti pahur on too, kes kõrbepoja hobust on pidanud kaasa vedama. Shalia haagib end oma adjutandile käevangu ning pukseerib ta sööma, tähtsate ninade kambri vähemtähtsate ninade lauda. Ise läheb kuninganna juurde.
Kuninganna saateohvitseride seas märkab kõrbepoeg igatahes oma kunagist tööandjat Threllanit kenasti mundris. Shalia vahetab temaga paar sõna ja tundub talle midagi vaikselt pihku libistavat.

Toitlustatakse nagu õukonnale kohane. Kuninganna tundub olevat vaikne terasese pilguga naine, kes räägib vähe ja kui otsa vaatab, tekib tahtmine laua alla pugeda. Kuid ta ei vaata eriti ringi, kiirustab söömisega, siis aga ootab rahulolematul ilmel, kuni kaaskond söönuks saab. Lauanaabrist ihukaitsja vihjab Shalifile, et mõned teevad üpris kiiret karjääri. Kõrbepoeg vastab sama vaikselt, et ametialane proffesionaalsus või algaja õnn. Saab vastuseks hoiatuse, et pole ta esimene mees, kes nõnda karjääri teeb, vaadaku ainult, et Arcapanile jalgu ei jää.
"Tänud, Shalif," ütleb kõrbepoeg.
"Võta heaks. Aisan," vastab ohvitser - ja juba aetaksegi nad jalule. Kuninganna marsib Shalia seltsis välja, muu kaaskond sabas. Shalia läheb kuninganna saani, Shalifile tuuakse teatud kahjurõõmuga ta hobune kätte.
Karavan läheb uuesti liikvele.

Umbes poole tunni pärast ratsutab Threllan ta kõrvale ning küsib, kust see töötõend pärit.
Shalif: "Üks kappas eile Hornwoodi poole, see kelle töötõend see polnud, järel kamp pearahakytte. Teine pyyti varem kinni, ebaõnnestunud röövimiskatsel..."
Threllan vannub ja ütleb, et katsub õhtul Shalifi üles otsida, siis tahab kõigest teada. Ah jaa, ning Calhi õukonnas tuntakse teda Arcapani nime all, jätku Shalif see meelde…

Peagi pimeneb, süüdatakse tõrvikud. Kesköö paiku jõutakse Keltenisse, mis on umbes sama suur linn kui Calh, aga tunduvalt vaesema väljanägemisega. Sealt sõidetakse läbi linna taga laiuvatesse suurtesse metsadesse. Umbes kell kaks öösel jõuab saanikaravan lagendikule, mille keskel kõrge müüriga ümbritsetud suur hoonetekompleks. Peahoone on kolmekorruseline uhke kivimaja. Saksad lähevad peauksest sisse, saatjate hobused viiakse tallidesse ning kamandatakse mehed kõrvaluksest vahtkonnale ette nähtud tubadesse, kaheksakesi toas. Sööma kutsutakse vahetuste kaupa, vahimehed vähemasti teenijate söögisaali, kuhu ühes vahetuses sööma üle 20 inimese ei mahu, nii et magama saavad vahimehed kokkuvõttes umbes kell neli hommikul.
Kui Shalif hommikul silmad lahti saab ja ilma uurima läheb, avastab ta, et väljas pakib kuninganna ja hulk daame end kuhugi ratsa minema. Eriti palju ihukaitsjaid kaasa ei võeta. Kui tähtsad tüübid läinud, on maja juures üsna rahulik - ja siis otsibki Threllan ta pärast hommikusööki üles ja kutsub kaasa ühte neljast aianurgas kõrguvast vahitornist. Nõuab kõike, mida Shalif teab neist kahest tüübist Valas. Eks siis kõrbepoeg räägib. Oma tegemisi ei maini. Threllan nendib, et too kinnivõetud mees tuleks kätte saada, et seda kokkulepet tal küll teise tüübiga polnud, et Threllani mehi võib vedelema jätta. Tundub üpris rahulolematu.

Shalif: "Sa ei kujuta ette, mis seltskonnas ta viibib hetkel!"
Threllan küsib, mis seltskonnas siis. Shalif mainib talle Royd ja Ilderiani, endist palgamõrtsukat Orni, Leyd, üht haldjast meest ja arminäolist naist. "Ley?" küsib Threllan üllatunult. Lööb vihaga rusikaga torniseinast laua lahti ja nendib, et ah sinna see Ley siis kaduski kui maa alla. Shalif mainib Vala kindlustuste plaane – kuid selle peale ei kergita Threllan kulmugi. Tundub mõtlevat millestki muust. Silmitseb siis kõrbepoega teraselt ja küsib, kust Shalif tunneb Ilderiani, Leyd ja kogu seda muud kampa.

"Kahest kohast," vastab Shalif. "Esiteks Roy vedas mind alt ykskord ja ta maksab kunagi selle eest. Ja teiseks rändab nendega koos mu õde, kes on natuke õilsaks sydamest läinud, ja ma tõesti ei tahaks, et temaga midagi juhtuks."
"Ahhaa," ütleb Threllan kuidagi kurjakuulutavalt. "Jätan meelde."

Samas lahvatab neist paar miili lääne pool keset metsa hetkeks üles tulepilv ning vajub siis alla tagasi. Threllan vaatab hajameelselt korraks sinnapoole ning mõtleb oma mõtteid edasi. Shalif vilistab omaette. "Seal on kuninganna treeninguplats," ütleb Threllan.
"Nojah, keset linna sellist asja ei tee...." noogutab Shalif.
Threllan: "Just nimelt... Aga Daimir tuleks sellest pesast kähku kätte saada, ta on tubli ja asjalik poiss."
Shalif: "Minu teada ta tassiti kuhugile minema... aga ma võin ka eksida..."
"Huvitav, kuhu? Kas seesama kamp tassis?" küsib Threllan. Shalif noogutab, kuid lisab, et tegemist kontrollimata kuulujutuga. Threllan noogutab mõtlikult ja tundub väga vihane tolle teise tüübi peale, kes minema sai.

"Tal ollakse väga napilt sabas minu teada," lohutab Shalif.
"See pole ka hea. Kui kätte saadakse, võib kõik välja laduda." Threllan mõtiskleb ja vannub aeg-ajalt, aga see tundub ka kõik, mida ta hetkel teha saab. Siis ütleb: "Kui sulle peaks kunagi ette jääma tüüp nimega Corwin Rand, siis löö talle pikemalt mõtlemata nuga selga. Noh, nägu sa tal nägid, eks ju... Ta peaks olema Medora piraatide hulgast... Väikegi kättemaks Daimiri eest..."