Brettonia

[Shadow]

Kui linna poolt ratsanik vastu kihutab, kuid Ilderian ja Ebony rahulikuks jäävad ega kipu relvi haarama, on ka ROY rahulik. Kui kohakuti jõutakse, tunneb ta Deilase ära. Too küsib, mis juhtus täpselt ja mida edasi kavatsetakse.

Roy: "Tõime ühe glidi liikme metsast külma käest ära. Kavatseme Benno juurde viia.."
Deilas arvab, et mõistlik oleks mõni muu koht leida.
Roy: "Kindlasti oleks. Tead sa mõnda?"
Ebony pakub, et proovib Daimiri pimedaks loitsida. Et siis saab ajutiselt hoida küll, kuni selgub, mida edasi teha. Ja mida üldse edasi teha? Deilas arvab, et Roy vang, tema ka otsustagu.

// Ilderian: Roy silmad löövad deemonlikult põlema ning ta ütleb väga enesekindlalt omamoodi õõvastaval toonil "V-E-R-I!"

Roy: "Me ei tohiks teda tappa. Teda võib kasutada vahetuskaubana Williami vastu.. "
Deilas: "Kõigepealt tahaks kuulda, mis ta ise asjast arvab..."
Roy: "Meil pole tark verise kehaga siin keset teed passida..."
"On sul ettepanekuid?" küsib Deilas. Linnani on jäänud umbes pool miili.
Roy: "Kas sa tead veel mõnda pelgupaika peale meie staabi?"
Deilas pakub üht linnatagust heinaküüni.
Roy: "No see pole just eriti kaval koht, kuhu pantvang peita, eksju... Seome tal silmad ja viime staapi. Või näed sa selles mingit väga väära tegu? Midagi halba või rumalat?"
Deilas: "Ei. Mindki huvitab, miks ta sind ründas. Ja kes ta sihuke on üldse."
Roy: "Niipalju kui mina tean, on ta gildi liige, ja mind ründas ta ilmselt seepärast, et saada Ilderian seda tööd lõpetama, mis tal vist pooleli jäi."
Deilase silmad tõmbuvad pilukile, kuid ta ei vasta midagi.

// Ilderian: tegelt taheti, et Ilderian tapaks Roy ära sest Roy on viimane kauge ilgelt suure ja rikka kuningriigi pärija, aga ta ise ei tea seda
// Ilderian: Shadow rääkis suure suuga, seega Higgins, hakka pigem asju lahti harutama, kes su vanaisa oli ja kes oli enne teda jne jne jne.
// DM: jaa, lõpuks tuleb välja, et Roy on Athaia kuninga sohipoeg
//Ilderian: ja Lazar'i naise poolvend
//DM: miks pool, täis ikka. Ja poolõde on tal merineitsi, aga ta ise ei tea seda
//Ilderian: ja tegelt on Roy ilge shala ka, aga ta ei tea seda, et ta soove täita oskab
//DM: jaa, ta ei tea, et tal on true resurrection ja wish lambist spell-like ability
//Roy: oh please, do shut up, both of you
// DM: seepärast ta nii templi vastu ongi, et seal kurnataks ta ära. Ja kui tempel ta kord kätte saaks, siis sealt ta enam ei pääse.
//Roy: ja ma olen vaid seepärast niikaua pääsenud, et mul unustuste templi aktsiatest 51% on
//Ilderian: aga sa ei tea seda
// DM: jep, ta on selle UNUSTANUD
//Roy: Ja järgmise palga eest ostan kaks prossu lisa

Roy läheb ja tõstab juukseidpidi Daimiri pea üles ja vaatab näkku. Et kas liigatab teadvust. Natuke nagu oleks. Silmad on lahti, kuid pilk tühi.
Eespool paistab tulevase linnavärava vahipost. Ebony ja Deilas ratsutavad ette. Kõnelevad vaikselt valveülemaga ja näitavad mingit paberit. Tulijad lastakse kontrollimata läbi, ehkki valvurid Daimirile kahtlustavaid pilke saadavad.

Roy: "Teie arvate kah, et ta ründas mind, et pantvange hoides saaks su (vaatab Ilderiani) õukonda tööd lõpetama saata?"
Ilderian: "Mis tööd?"
Roy: "Ma kah ei tea, aga millegi järgi ju sind saadeti? Ley, emm,.. ja need teised laibad..?"
Roy: "Eileiss..."
Ilderian: "Umm... mis asja sa nüüd ajad?"
Roy: "Gild tuli sulle järgi, nõus?"
Ilderian: "Jah."
Roy: "Ei saanud kätte."
Ley ei kosta sõna sekka, kuid kuulab.
"Aga ehk saavad su tööle meelitada, kui sõpradel kõrid maha lubatakse võtta?" Roy viskab pilgu Daimirile, kuid too ei kavatse vestluses osaleda. Roy seob tal igaks juhuks silmad kinni, kui valvurite nägemisulatusest välja jõutakse.

//Ilderian: uus fiit - 2 weapon fighting fear....kahe relvaga hirmu vastu võitlemine

Kesklinnas kutsub Ebony Deilase kõrvale ning nad räägivad midagi omavahel. Deilas noogutab Ebony jutu peale.

Siis kutsub Ebony Ilderiani kõrvale. Ley hoiab delikaatselt kaugemale. Preestrinna ütleb Ilderianile, et tahab teda tänada toetuse ja muretsemise eest.
"Mis toetuse ja muretsemise?" Ilderianil justkui oleksid mälulüngad.
Ebony: "Siis, kui väga endast väljas olin... Sellest oli kergem."
Ilderian: "Ma ei mäleta enam..."
"Polegi vaja." Ebony naeratab ja keerab hobuse suvelossi poole. Teised liiguvad vastassuunda.

Selle hetkelise seisaku ajal kontrollib Roy veel nööre. Sõlmed on korralikud, hoole ja armastusega ja südamest seotud. Siis vaatab minemakappavale preestrinnale järele.
Roy: "Kuhu siis nüüd?"
"Ta küsis luba minna," ütleb Deilas.
Roy kiristab ainult hambaid ja asub liikvele.

Kõigepealt viiakse hobused Benno talli. Daimir istub seni sadulas. Ilderian aitab ta Royl sealt maha tirida. See tundub Daimiri jaoks üksjagu valus. Et võimalikku põgenemist keerulisemaks muuta, veetakse ta lisaks kitsast trepist üles ülakorrusele. Benno tuleb vastu, vaatab ja läheb oma tegemiste juurde tagasi. Nendib valjusti, et nüüd saab ehk magama keerata. Roy laseb tal loitsuga Daimiri riietelt suurema vere maha puhastada ning üle kontrollida, kas Ebonyl pimedakstegemine õnnestus. Bennole tundub, et õnnestus. Igatahes Daimiri silmad ei reageeri ei valgusele ega liikumisele.

Ilderian heidab vangile veel põgusa pilgu ning suundub oma raamatuga tegelema. "Oota," astub Roy talle koridori järele.
Ilderian: "Jah?"

Roy tõmbab ukse rahulikult kinni. "Ilderian, ma tean, et sa pole mind peale seda stiletilugu usaldanud, ning sul on selleks iga õigus. Kuid praegu... Praegu on ohus Will, mulle väga lähedane inimene. Peaaegu pere. Ta on vaja elusalt kätte saada, ja ma vajan selleks sinu usaldust, sinu koostööd ja sinu abi. Oleksid sa neid mulle nõus andma?"

Ilderian: "Mis mõttes? Kas ma ei peaks sind aitama ning sinuga koos töötama?" Kehitab õlgu. "Minu jaoks andku Feimir käsk ning see on kõik."
Roy: "Et sa ei taha mind muud moodi näha, kui ülemuse käsu peale?"
Ilderian: "Puuga pähe poiss... mul täiesti ükskõik, kui abi vaja on, siis ma aitan loomulikult. Väga elu ja surma küsimus paistab sulle olevat. Palun vabandust, aga mulle ei ole."
"Poiss..." ütleb Roy pilku maha heites. "Ma lihtsalt mõtlesin, et meie sõprusel on veel lootust...."
Ilderian: "Rahune maha mees, kõik on tegelikult väga lihtne. Oska seda näha lihtsalt."
Roy: "Kõik on lihtne? Mu parim sõber ehmatab mu poolsurnuks ja siis ei oska ma käituda. Nüüd ei taha mind enam keegi näha... Mis saab selles olla lihtsat? Üksindus ei ole lihtne, Ilderian... Vähemalt mitte vastumeelne isoleeritus."
Ilderian: "Ehmatab poolsurnuks? Kes? millal? mis? Mäh? Ja minuarust sa pole üksi... ära kujuta endale asju ette, Roy."
Roy: "Sina ehmatasid... oma stiletiga. Ja ma olen tõepoolest üksi..."
Ilderian: "Kuidas soovid.."
Roy: "Selles asi ongi, et ma ei soovi..."
Ilderian: "Siis tee midagi selle heaks, et see oleks nii nagu sa soovid."
Roy: "Et saada teada, et minuga suheldaks vaid ülemuse käsul?"
Ilderian: "Mida kuradit sa ajad, Roy? Nii palju, kui Feimir käskinud on, ei oma mingit vahet see, kas sinu poole vaatan või mitte. Ela sellega, et Feimir ei pane paika igat mu sammu ning sinuga suhtlen vaid omal vabal tahtel. Kui sa sellest aru ei saa või ei taha saada, siis ma jooksen minut aega sama kiiresti kui sina."
"Jookseksid?" naeratab Roy "Läheme jookseme võidu?"
Ilderian: "Ma võin Tõpraga ratsutada sinuga võidu."
Roy: "Lihtsalt, kas sa ei tunne igatsust usalduse vastu, mis meil oli?"
Ilderian: "Ma ei mäleta."
Roy: "See oli jah päris ammu..."
Ilderian: "Ei igatse suurt midagi... pole ka midagi igatseda suurt kui ei mäleta... Aga kodust sööki tahaks küll. Nüüd läheksin kirjutama hea meelega, enam pole palju jäänud ja tahaks valmis saada, enne kui kuhugi ära läheme jälle…”
"Eh..." kõhatab Roy vaevukuuldavalt
"Näeme.” Ilderian kaob kirjutama.

[Shadow]

WILL tuleb järgmist korda teadvusele õhtul või öösel selle peale, et uus ports jooki sisse kallatakse. Jõuab märgata, et saani ees on hobust vahetatud. Willile jääb ähmane mulje, et teeäärsetes kõrtsides on tellitud vahetushobused ootamas. Tüüp on ettevaatlik olnud, uue portsu jooki kallab ta Willile sisse pea iga kord, kui too teadvusele tulema hakkab. Ja looduse kutsele viib kah siis, kui on veendunud, et poiss vaevu püsti seisab ja rünnata ei jaksa. Ajaarvestus kipub kaduma. Willi arvates teisel õhtul näeb ta lääne pool suure linna tulesid. Seal on teel juba tihedam liiklus. Kuid linna poole ei keerata. Peatus tuleb teeristi lähedal, mis linna poole viib. Willi unerohust uimane pea juurdleb, kas see võiks juba Brettonia olla. Pärast pikka mõtlemist jõuab järeldusele, et tõenäoliselt ikkagi Hornwood, ehkki ta seal kunagi käinud pole. Kui saan seisma jääb, ratsutab keegi ligi. On pime. Ning päris kogu juttu ei kuule. Too haldjavereline tõbras räägib, et on kaks ööpäeva puhkamata sõitnud ja ootab Daimirit järele, kuid et Daimirit rünnati Valas. Saanil hakatakse taas hobust vahetama. Will ajab end istuli. Üks turske sell tuleb ja valgustab teda laternaga. Ütleb, et see pole ju õige tüüp. Kutsar vastab, et parem see kui mitte üldse, küll õige kah välja ilmub. Aga et too õige kavaldas miski nõksuga Daimiri üle, unerohi ei mõjunud. Will noogutab nende jutu peale. Vaatab asjalikult silma ka. Siis nõuab süüa.

Will: "Ma arvasin, et täisteenindusega sõit tuleb."
"Täisteenindus tuleb pärast," vastab too, kes teda laternavalgel vaatab.
Will: "No Hextor! Mille eest ma siin seda jooki lürbin? Niisama? Jääb ära, poisid. Tahan ikka toitu ka."

Haldjavereline võtab istme alt toidumärsi ja lõikab sealt paksu viilaka juustu. Hakkab seda Willile tükkhaaval söötma. Käsi lahti ei seo. Kuid nööri alla on vildiribad pandud, et vähem sooniks. Joogiks aga antakse tuttavat unerohusegu…
------------------

ROY jätab Ilderiani loitse kirjutama. Sulgeb ukse, vajub kurvana sinnasamasse seina najale istuma ning lükkab sõrmed juustesse. Konutab seal leinamõtteid mõeldes, kuni tuleb Deilas ja minnakse Daimirit üle kuulama. Roy esitab küsimusi ning Deilas kuulab vaikselt uksel. Daimirilt ei kuule eriti midagi uut, ehkki kõneleb ta palju. Leelutab hullumeelse lustiga mõistukõnet pimedusest ja ajavoolust ja Roy sõbrakesest, kelle tiivuline muinasjutuloom kaasa viis. Haldjavereline püüab jutulõnga igati hoida ja Royd ennast rääkima meelitada.

Nii mässavad nad mõnda aega, kuni Deilas Roy kõrvale kutsub ning ütleb, et tema meelest üritab Daimir Royga vesteldes oma kaaslasele millegi jaoks aega võita. Et ehk oleks arukas hobused võtta ning korraks linnaväravate juurest läbi käia. Nii nad teevadki.

Ja tõepoolest, Daimiri kaaslase kirjeldusele vastav haldjavereline on veidi pärast keskpäeva linnast välja lõuna poole sõitnud. Roy ja Deilas ei hakka enam aega viitma, vaid järgnevad otsekohe. Vahetavad hobuseid nii tihedalt kui saavad ning küsivad ka igast teeäärsest kõrtsist jälitatava kohta. Selgub huvitav tõsiasi, et Daimiri kirjeldusega klappiv noormees on tellinud tagasiteeks Calhi poole vahetushobused kas Daimiri või Greifi jaoks, ükskõik kumb neid siis küsib. Et selline tiivuline muinasjutuloom siis... Kui puhkuseta kihutamisest võhm väljas, üürib Deilas saani, et saaks selles kordamööda sõidu ajal magada.

Ülejärgmisel hommikul Hornwoodi ristmikul neil veab. Greifi on märgatud linna poole ratsutamas. Ratsutamas? Kuhu siis saan sai? Roy süda muutub üha murelikumaks. On täiesti võimalik, et saan jäeti maha ning Willi laip vedeleb kusagil metsa all. Nüüd uurivad nad suuremaid teeäärseid kõrtse. Deilas käib sees, Roy otsib tallist Greifi hobuse kirjeldusele vastavat looma. Deilas tuleb kõrtsist ja ütleb, et Greifi ennast pole kah nähtud. Roy võtab palvetamiseks aja maha ning seejärel küsib auguritelt nõu. Küsib, kas Greifi kättesaamisega läheb hästi, kui kõrtse läbi kammides aega kulutada. Võib-olla, ütlevad augurid. Deilas soovitab hargneda. Tema uuriks veel Hornwoodi suunda ja Roy võiks minna Calhi poole.

"Ja pealegi poleks sa üksi," ütleb Deilas lõpetuseks.
Roy: "Mida sa sellega silmas pead?"
"Ei midagi erilist," naeratab Deilas. "Mine nüüd teele."

Roy ei lase seda endale kaks korda öelda. Aga suunaks võtab ikkagi Hornwoodi. Deilas saadab teda veel esimese suurema kõrtsini ja küsib Greifi kohta. Seal pole sellist nähtud. Roy võtab igaks juhuks ette veel ühe kõrtsi, Deilas keerab kohe tagasi.
Ka järgmises kõrtsis ei teata Greifist midagi. Roy keerab tagasi.
-----------------

WILL teeb silmad lahti ning avastab, et koos hobusega on ka kutsar vahetunud. Nüüd istub pukis üks turske tüüp. Will hakkab külma kaebama, küsib, kas kutsaril midagi sooja juua on. Too ei tee eriti välja alguses, viimaks ütleb, et võib ju mõne kõrtsi juures kinni pidada ja kuuma teed tuua, et Will vingumise lõpetaks.

"Ma siis lõpetan vingumise" ütleb Will kiirelt.
Mees peatubki järgmise kõrtsi juures ja seob hobuse lasipuu külge. Hommik on varane ja rahvast ei liigu kõrtsi juures. Ainult mingi köögipiiga tuleb solki välja viima. Will hõikab tasakesi appi. Piiga jääb ringi vahtima.
Will: "Saanis"
Tüdruk vahib veel rohkem ringi.
Will: "Palun aita mind"
Tüdruk teeb paar ebalevat sammu siia-sinna ja paneb pange maha. Tuleb tasakesi lähemale, ise vahib ringi, et keegi ei näeks.
Will: "See haldjavend sidus mu kinni ja viib mind Keltenisse... Palun seo mind lahti ja peida mind ära."
"Kes sa sihandne oled? Mis eest sind kinni seoti?" uurib tüdruk.
Will: "Ta tahab mu sõpra... Mina olen vaid suure suuga nolk. Will, kui vaja teada…"

Piiga ronib ettevaatlikult saani ja harutab Willi käte ümbert nööri lahti. Siis vaatab otsa, läheb näost punaseks ja põgeneb minema. Unustab solgipange kah keset õue. Will seob kiiruga jalad lahti, tõmbab ohjad lasipuu küljest ning keerab saani tagasi Vala poole. Kutsar tormab kõrtsist välja, vahib talle järele, karjub midagi põgeneva mõrtsuka kohta ja tormab kõrtsi tagasi. Will annab hobusele piitsa.

Vähemasti saab Will kutsari leivakotist teel korralikult süüa. Relvi saanis pole. Kuid on tekid, nöörid ja suur lambanahkne kasukas, mida sõidu ajal ümber võtta. Kolm plaskut unerohtu kah.

Kümmekond miili enne Hornwoodi ristmikku kuuleb ta selja tagant hääli. Viis ratsanikku, Willi kutsar kõige ees. Teised näivad olevat mingid kohalikud vennad, kes ilmselt jäid seda mõrtsukapüüdmise juttu uskuma. Oeh, ütleb Will ja katsub väsinud hobusest viimast võtta. Tema õnneks ei paista kellelgi meestest laskerelvi.
Will üritab hõigata, et mõrtsukajutt on vale – aga käratsev kamp ei võta teda eriti tõsiselt. Vahemaa väheneb tasapisi.

Kui ristmikuni on paar miili jäänud, on vahemaa Willi ja tema jahtijate vahel kahanenud mõnekümnele meetrile. Tema õnneks tuleb Vala poolt vastu pikk kaubavoor, mida saadab neli ratsanikku. See takistab tüüpidel kitsal teel teda ümber piiramast. Vahemaa kahaneb veelgi ja ristmik paistab.

Kui Will järgmist korda pilgu selja taha heidab, avastab ta, et nüüd on tal sabas juba seitse ratsanikku, mitte enam viis. Kaubavoori sabast on kaks viimast tagaajajatega ühinenud. Ja neil meestel on ühel amb ja teisel pikkvibu...

[Shadow]

WILLI hakatakse ümber piirama ja teeserva suruma. Surutakse teelt välja hange. Üks ratsanikest hüppab maha ning sööstab talle kallale. Will üritab vastu hakata, kuid kukub tagurpidi selili ja Orn sosistab talle kõrva: "Anna alla ja ole põgenenud vang." Ja kinnitab oma sõnu osava obadusega, mis näeb välja nagu härjatapmismats, aga suuremat haiget ei tee.

Misasja? – mõtleb Will. Hõikab: "Olgu... Rahu, rahu." Sellisel toonil, et ärge rohkem lööge.
"Anna käed, ma seon nad kinni," ütleb Orn. Kõige ehtsam Orn, kuidas Will ka ei kahtle. Will ulatab kõheldes randmed. Orn seob need kinni. Siis vaatab saanist välja ning ütleb, et korras. Ma arvasingi, et see mees paha on, mõtleb Will. "Lama rahulikult ja ära midagi karda," sosistab Orn ja ronib saanist välja. Istub sadulasse ja võtab ammu käepärast.
Väljas on jutukõminat küll päris palju, kuid Will ei saa sõnadest midagi aru. Pikutab vaikselt, kuid üritab välja piiluda. Lumi krudiseb ja hobused varjavad vaadet.

ROY kihutab Deilase jälgedes ristmikuni. Seal näeb ta suuremat rahvakogunemist. Seitse ratsanikku ümber kraavi aetud kinnise saani. Deilas eraldub piirajate hulgast ning kappab vastu. Ütleb, et olgu Roy lahinguvalmis, kuid vait.
Roy: "Loitsida jõuab?"
Deilas: "Ära ründeloitse tee..."

Ümber saani on kobaras neli väga rahuloleva moega tundub et talumeest. Siis veel mingi turske tüüp natuke paremal hobusel ja üks ratsanikuta hobune. Saanis käib mingi madistamine. "Ole ainult vait," kordab Deilas.

Roy on vait. Ütleb hobusele kah, et too kindlasti vait oleks.
Deilas ratsutab saani juurde ning avaldab meestele kurjategija kinnivõtmise eest valjusti ja avalikult tänu. Roy kiikab saani. Saani sees istub Orn ja seob Willi käsi kinni. Tähtsama väljanägemisega tegelane seletab valjusti, kui hea on, et põgenenud pätt kinni püüti. Roy jaoks on ta nägu võõras. Tüüp on ilmselt mingi kohalik korravalve, sest ta nõuab vangi endale. Deilas küsib, kas tal mingi paber on selle kohta. Mehe nägu vajub pikaks. Deilas näitab meestele kenasti viisakalt mingit oma paberit, jagab talumeestele igale paar kuldraha ja saadab nad tänuavaldustega minema, lubades kurjategija toimetada, kuhu vaja. Talunikud on igatahes väga rahul. Orn ronib saanist välja, istub sadulasse ja võtab valvsalt ammu kätte. Torisev korravalvur läheb rõõmsate talunikega pahuralt kaasa. Deilas ratsutab lähemale ja küsib, kuidas poisiga on. Orn vaatab lahkujatele mõtlikult järele ja ütleb Royle, et nüüd võib poisi lahti siduda.
WILL on pisut üllatunud, kuid vägagi rõõmus, kui Roy saani hüppab ja nööri ta käte ümbert läbi lõikab.

Roy: "Oled sa kusagilt haavatud?"
Will: "Mitte enda teada.."
"Mürgitatud?" Roy võtab poisi pea kahe käe vahele, uurib silmi ja muid kohti, mis mürgitust tunnistada võiksid.
Will: "Seda jooki anti küll hulgi"
Roy: "Kuidas see jook maitses?"

Kõige hullemad kartused lähevad õnneks tühja. Ei olnud kaneelimaitseline jook.
Roy: "Iiveldust enam pole?"
Will: "Elab üle."
Roy: "Millal sa viimase doosi said?"
Will: "Eile õhtul"
Roy: "Siis pole vast hullu... Kui ainult kõrvalnõjusid pole. Mis siin juhtus üldse?"
Will: "Ma püüdsin järjekordselt põgeneda. Kuidas te üldse siia saite?"
Roy: "See pole hetkel oluline. Tead sa kus sa oled? Tead sa kuhu Greif läks?"
Will: "Greif kes?"
Roy: "Mees meejoogiga."
Will: "Ja mina olin teel Valasse… Kas ta mulle järgi ei kapanud?"
Roy: "Kuskohast sa Valasse läksid? Ja saaniga?"
Will: "Praegu olin ma teel Valasse, et sind hoiatada Daimiri eest"
Roy: “Daimiriga sain juba ammu hakkama...”
"Vabanda, et sind sisse rääkisin," ütleb Will veidi arglikult.

Roy: "Aga tal oli kaasosaline, kes peaks kuskil siinkandis olema. Ära sellepärast muretse, ta suutis isegi mulle seda uinutit joota... Lihtsalt ma tahan teada, kas sellest teisest tüübist on siin mingeid jälgi. Deilas? Leidsid sa midagi? Hornwoodi poolsed kõrtsid ei osanud midagi kosta."

"Ma ei peatunud, tahtsin Orniga kokku saada," ütleb Deilas. Orn arvab, et peaks mingis suunas liikuma hakkama.

Kuna Willil ühtki relva ei paista, annab Roy talle oma vibu ja nooled. Hakatakse liikuma ning Will jutustab oma seiklustest ja põgenemisest. Arutatakse, kuhu see Greif ikkagi kaduda sai. Hornwoodi? Tagasi Valasse? Calhi?

Will: "Tegelikult oli meie sihiks Kelten… Nii ta vähemalt mainis mulle."
Roy: "Rääkis ta midagi täpsemat?"
Will: "Ei. Ja seda ütles vist teine kutsar. Ma täpselt ei mäleta."
Roy: "Teine?"
Will: "Vahetus oli siinsamas ristmikul."
Roy: "Täielik vahetus? Greif jäi maha?"
Will: "Ja ma ei tea, kumb neist üldse Greif oli... Nad ei tutvustanud end mulle."

Roy siis kirjeldab. Will kirjeldab omakorda ristmikult edasi sõitnud kutsarit, kes on kui kaks tilka vett sarnane Willi kätte nõudnud korravalvuriga.
Roy: "Raisk..."

Orn kuulab nende juttu ja muheleb omaette. Siis hõikab, et igatahes oli lõbus. Royl on kiusatus minna korravalvurit püüdma, Deilas aga raputab pead. "Pigem kiiresti Valasse... Meid on vähe. Tüübil on neli saatjat. Pole mõtet heausklikke talumehi nottida. Ning me ei tea, palju Greifil siinkandis liitlasi on."

Deilast huvitab pigem, kuhu Greif haihtuda jõudis.
Roy: "Mitte Hornwoodi poole, kammisin sealseid kõrtse läbi..."
Deilas: "Siis jätsime midagi kahe silma vahele?"
Roy: "Mingi kõrtsi? Mis on siin lähim, et saaks uurida?"
Deilas: "Mõtled mõnda sellist, kus me veel ei käinud? Paar pisemat urgast jäid ju kiiruga vahele."
Roy: "Mõnda sellist, kus me nüüd käia võiks. Enne Hornwoodi haaki võis ju teine info olla."
Deilas kehitab õlgu. "Võime proovida..."

Hargnetakse taas. Orn ja Will lähevad uuesti Hornwoodi suunda vaatama, Deilas ja Roy liiguvad Calhi poole.

[Shadow]

Orn ütleb WILLILE, et kuna tema ei ole näinud ei tüüpi ega tema hobust, siis on lootus suuremalt jaolt poisi peal. Tema on julgestuseks. Küsib teel Willilt, ega too väga ehmatanud.

Will: "Tegelikult jäi mulje, et sa oled üks nendest."
Orn: "Tegelikult oli lugu nõnda... Me saime just Deilasega ristmikul kokku, hakkasime Calhi poole minema. Jäime selle kaubavoori taha kinni. Vaatame - mingi mäsu. Vaatan - sind aetakse taga. Keerame siis ringi, sõidame järgi, Deilas küsib, mis jaht käib..."

Will noogutab ja kuulab.
Orn: "Nemad vastu, et põgenenud mõrtsukat püüavad. Meie vaatame Deilasega teineteisele otsa, mina küsin, kas Deilasel mingit pitsatiga paberit on. Deilas ütleb, et on küll. Nojah, ütlen mina, eks püüame siis ise selle päti kinni ja võtame ära... Nii tegimegi."
Will: "Nii et juhuslik... Kuidas üldse suhtuti sellesse, et ma ära kadusin?"
Orn: "Roy läks paanikasse. Meie asusime talle appi."
Will: "Aitasite tal paanitseda?"
"Ei, me ei lasknud teda üksi sulle järgi tormata," naerab Orn
Will: "Ja te mind otsima ei hakanud?"
Orn: "Kuidas me sulle järele oleksime jõudnud, kui poleks otsinud?"
Will: "Nagu sa ütlesid, olite te siiapoole teel juhuslikult. Ja jäite kuskile toppama.."
"Ei. Me ei olnud juhuslikult,” ütleb Orn juba tõsisemalt. "Me otsisime sind."

Hakatuseks vaadatakse suurde kõrtsi ristmiku lähedal, kust Deilas ja Roy ennist Greifi suunamuutusest kuulsid. Greifi on nähtud linna poole minemas varahommikul ning paar tundi hiljem otsis teda üks tumeda peaga täishaldjas.
Will küsib Ornilt tasakesi: "Lõikad endale sõrme?"
"Vara veel," arvab Orn. "Kõrtse on veel..."

Järgmine kõrts on veerand tunni tee edasi, üsna räpase väljanägemisega hurtsik, mis klientide rohkusega ilmselt kiidelda ei saa. Will uurib haldjavereliste kohta ja kirjeldab Greifi. Kõrtsmik ajab huuled pahuralt torusse. Orn libistab talle kähku kaks kuldraha. Sellest leebemaks muutuv ja üsna pohmakanäoline kõrtsmik ütleb, et üks umbes sellise kirjeldusega härrasmees magab juba hommikust saati üleval. Käskis end kell kolm üles ajada.

"Nüüd?" kibeleb Will. Orn mõtleb.
"Kindel, et tema?" uurib Will kõrtsmikult. Too kehitab õlgu. Orn tellib toa ja küsib luba hobused talli viia.

Tallis on latrites selline sõnnikukiht, et hobused kipuvad päid vastu lage ära lööma. Ja lagi ise ähvardab pähe kukkuda. Kuid esimene, mida Will talli sisenedes näeb, on Greifi hobune, see, kes vahepeal saani vedas. Õigupoolest on see talli ainus hobune. Will müksab Orni. "Tema hobune."
"Kindel?" küsib Orn varrukat üles käärides.
Will: "Küllaltki."

Orn tõmbab varrukast pika ja hästi peene teraga relva, umbes samasuguse kui Greifil oli. Will taganeb sammukese. Orn tõmbab teraotsaga oma käeseljale kerge kriimu ja peidab siis relva varrukasse tagasi. Vaatab Willile otsa, nagu poleks midagi juhtunud.
Will: "Kust sa selle said?"
Orn: "See on mul juba kümmekond aastat."
Will: "Neil olid samasugused…"
"Arvata võib," nendib Orn. "Need on üldiselt palgamõrtsukate ametirelvad."
Will: "Ja sa oled salamõrtsukas juba kümmekond aastat?"
"Olin..." vastab Orn napilt.
Will: "Olgu."
"Sind ei häiri see?" küsib Orn muigamisi, ehkki hääles on tunda pinget.
Will: "Häirib, ja kuidas veel... Lihtsalt ma püüan teid usaldama hakata.”
Orn: "Palgamõrtsukas olin ainult mina, teised mitte. Aga usalduse koha pealt saan aru, Roy ei usalda meid siiamaani."
Will: "Unustame parem selle. Mida me üldse nüüd teeme?"
Orn: "Mitu võimalust. Mida sina eelistaksid?"
Will: "Läheks annaks Greifile peksa? Või teeks talle veidi tünga. Laseme kõrtsmikul passida ja mitte lasta teda äratada... Nii et las põõnab veel.”
"Või ei korraldaks kõrtsikaklust, vaid läheks talle vaikselt järgi ja võtaks ta teel ette? Deilas ja Roy liiguvad nagunii meile vastu..." pakub linalakk.
Will: "Näiteks. Aga ma kardan, et ta tunneb mu ära."
"Royd tunneb ta kah, nagu ma aru saan..." kehitab Orn õlgu. "Kella kolmeni pole palju aega."

Orn matab omad sadulad õlehunniku alla ja nüsib Greifi sadularihma puruks. "Et tal lahkumine rohkem aega võtaks..."
Willi nägu venib naerule. Orn pakub siis, et võiks minna ja viisakalt tassikese teed juua.
William vaatab teda veidi kahtlustavalt ja lausub "Mul pole janu."
Orn kehitab õlgu. "Mis pakud siis?"
Will: "Mina vaatan, sina võid teed juua küll."
"Veini ma sulle ei anna," ütleb Orn. "Ainult haldjas saab veini juua nii, et ta pärast täpselt märki kah laseb."

Minnakse siis tagasi lehkavasse kõrtsituppa ja Orn küsib väga viisakalt kruusitäit teed. Peremees jõllitab teda natuke oma ärajoonud näoga ja pakub puskarit. Ruum on nii hämar, et nad vaevalt näevad üksteist ja kogu saal nii väike, et kolm lauda sinna mahubki. Orn näitab peremehele kuldmünti, see võtab mehikese higistama. Will muigab vaikselt seda nähes. Orn vihjab, et naaberkõrts nii lähedal, võiks ju sealt tuua. Mehikesel tekib peagi arusaam, et ta ise mõtles selle välja, palub klientidel oodata ja jookseb läbi lume naaberkõrtsi poole. Orn paneb ammule noole peale ning läheb vaikselt trepist üles. Will vaatab seda jahmunud näoga, siis tõuseb lauast ja järgneb vaikselt.

Üleval on ainult kaks tuba. Orn kuulatab uste taga, näitab siis ühele neist. Will vinnastab vibu ning ootab Orni märguannet. Orn astub ise esimesena sisse. Willi vangistaja magab täies riides koikul ja tõstab uniselt pilgu. Orn astub ukse eest kõrvale, et Will sisse tulla saaks. "Tema?"
Will noogutab vaikselt.

Greif ajab end uniselt küünarnukkidele ja ohkab. "Mis teie tahate?" Siis jääb ta pilk Willile pidama. Too tõmbab vibu pingule ja sihib Greifi pead.
"Ole nüüd nooltega ettevaatlik, poisu," ütleb Greif. "Sellest võib pahandusi tulla."
Will: "Sinule."
"Kellele sa töötad?" küsib Orn. Greifi nägu venib laiale naerule. "Minu koti välimises taskus on paber selle kohta..."

Orn vilksab Willi poole vaadata. Will läheb vaikselt ja võtab hoolega õhukese naha sisse mässitud paberirulli, millel on raske pitser küljes. "Loe ette," ütleb Orn Greifilt pilku pööramata. Will harutab paberi lahti ning loeb. Tema käes on kuningas Lazari enda allkirja ja pitsatiga töötõend, mis tõestab, et Clais Kanther ehk Greif (ka see nimi on kirjas) on kuningas Lazari ihukaitseohvitser ja täidab kuninga eriülesandeid, mistõttu on kõik postijaamad ja kõrtsid kohustatud osutama talle igakülgset abi edasiliikumisel ja kõiges muus.

Greif irvitab. Orni polegi Will vist varem nii hapu näoga näinud.
Will: "Ja Lazar tahab Royd tappa? Ning selleks on vaja vangistada mingeid poisse?"
"Lazar ei jahi Royd," sõnab Greif mõtlikult. "Lazar jahib Roy sõpra. Ning kui Ilderian Etherna keeldub Calhi tulemast, siis saab teda sinna sundida tema sõbra kaudu. Aga sõpra saab sundida omakorda läbi tema sõbra."

Orni käsi kisub ammul krampi. Ta hoiab end jõuga tagasi, et mitte lasta.
"Ma sind sindrinahka sunnin..." Ja Will rebib paberi puruks. Greif irvitab. "See ei muuda asja, noormees. Paber on surelik, aga ohvitseride nimekiri kuninga kantseleis sulle kättesaamatu."
"Peagi saabki minust mõrvar!" Will on üsna närvis.
"Pea kinni, Will," ütleb Orn. "Seekord jäime alla. Tuleb kaotust tunnistada."
Will vaatab vihase pilguga Greifile otsa. Tollel tundub lõbus olevat.
"Kas sa tahad oma matustel ka sellise lollaka irvega olla?" küsib Will maruvihaselt ning sihib uuesti noolega pähe.
"Will, lahkume," ütleb Orn vaikselt.

[Shadow]

WILLILvõtab rahunemine aega, kuid siis läheb ta aegamisi uksest välja. Orn taganeb talle laskevalmis ammuga järele. "Lähme. Paneme hobused valmis."

Vihaselt marsib Will talli ja seab oma ratsu valmis.
"Selle selli peale me hammas niiviisi ei hakka," ütleb Orn. "Peame Deilasega rääkima. Minu mõistus diplomaatiat ei jaga, mina teen ainult musta tööd. Aga see on selge, et kui sa kuninga adjutandile noole sisse kütad, ripud homme võllas või oled siin tagaaetav elu lõpuni."
Will: "Tagaaetav ma juba olen... Nii et erilist rolli see ei mängi."
"Kes sind taga ajab?" küsib Orn.
Will: "Need talumehed..."

Orn puhkeb südamest naerma. "Mina mõtlesin, et sul midagi tõsist hingel... Aga kui me teda kinni võtta ei saa, siis saame vähemalt vaadata, kuhu ta minema hakkab."
Will: "Ma olen tapnud inimese vaid korra... Ja seda ka koos teiega.."
"Me mõjume sulle halvasti," nendib Orn.
Will: "Küllaltki. Kas sa oled üldse Lazari allkirja näinud kunagi?"
Orn: "Olen küll. Ja võltspabereid olen ka näinud. See tundus ehtne. Jäid need tükid sinu kätte?"
Will: "Kas sa näed neid minu käes? Ei."
Orn vannub vaikselt. "Oleks võinud kaasa võtta, teistele näidata... Aga küllap ta hoopleb ise."
Will: "No mine võta... Ma ootan."
Orn raputab pead. "Ta teab oma eeliseid. Kui tema minu tapab, ei juhtu temaga midagi."

Nad jäävad peatuma teeäärsesse võsatukka, kust teed näeb. Orn arvab, et Deilas ja Roy peaks varsti kohale jõudma. Will on siiski üsna pahas tujus. Istub vaikselt ja jõllitab talli. Greif ei kiirusta lahkumisega, kohmitseb tükk aega veel kõrtsis ja teist sama palju tallis. Siis ratsutab saduldamata hobusel välja maanteele ja pöörab ristmiku poole. Ei kiirusta. Kuid Orn nendib, et suund, kuhu tüüp läheb, meeldib talle. Ratsutavad väikese vahega Greifile järele. Tüüp naudib ilmselgelt olukorda, ei kiirusta. Will pomiseb omaette: "Kuradi närakas... Kui ma su kätte saan ja Orn mind ei takista, siis kaotad sa pea ning see irve jääbki sulle näole... Mis sa arvad, kes siis irvab, ah?" Ning vannub vaikselt. Orn on sünge ja valvas.

-------------------
Kui ROY ja haldjas esimesest Calhi poole jäävast kõrtsist väljuvad, peatub Deilas hoovis ja vaatab põhja poole. Ta nägu venib laiale naerule.
Roy: "Käes?"
Deilas: "Vist küll..."
Roy: "No mis me siis enam ootame..."
"Ega jah," naerab Deilas ja ronib sadulasse.

Edasi ratsutades aga tõmbub haldja kulm üha rohkem kortsu. Aeg-ajalt ta peatub ning paneb sõrmed õlale. Kordab mitu korda, et ta ei saa aru, mis toimub. Tema meelest tuleb Orn tagasi ja mitte eriti kiiresti. Ütleb, et paari miili pärast peaks kokku saama. Samas - Orn poleks märku andnud, kui kindel poleks.
Roy: "Seda enam tuleb kähku teha."

Roy ja Deilas näevad siis peagi järgmist pilti: neile ratsutab vägagi rahulikult vastu Greif saduldamata hobusel, temast paar-kolmsada meetrit tagapool on Orn ja William. Tõsi, Roy nägemine teeb Greifi pisut närviliseks. Ta üritab kiirust lisada, et rutem mööda saada. Ümbrus on küllaltki lage, talud nii 300-400 meetri kaugusel teest mõlemal pool, kuid teel liigub rahvast, nii et Greif võib end suhteliselt julgesti tunda. Igatahes traavib ta Royst ja Deilasest lihtsalt mööda. Deilas pöörab paigalt ringi ja liigub temaga kaasa, 5-6 meetrit tagapool. Will viipab Royle. Too läheb uurima, mis toimub. Igatahes nii pilves näoga Orni pole Roy ammu näinud.

Roy: "Mida Hextorit!?"
"Leidsime ta ühest kõrtsist põõnamas," ütleb Will üsna kiirelt ja mokaotsast, ise üsna vihase näoga ikka Greifi poole vaadates.
Roy: "Ja millepärast ta praegu seal niiviisi eemale ratsutab?"
Will: "Sest ta on Lazari alluvuses ning Orn ei lubanud mul teda lasta."
"Tüüp lehvitas kuninga allkirjaga paberit, et on tema adjutant ja eriülesannete täitja," turtsatab Orn.
"No siis tuleb nii teha, et ta minu puhul seda teha ei jõuaks," keerab Roy, hambad risti, hobuse ümber ja kappab Deilasele järgi. Will järgneb talle. "Peaasi, et ta tüüpi maha ei lööks," oigab Orn Royle järgi kihutades.

Eespool lisab Greif kiirust, ilmselt arvates, et teda rünnatakse. Roy hüppab hobuselt ja loitsib endale kiirusloitsu peale. Siis jookseb kui tuul Greifile järele. Too vaatab korraks tagasi ning annab kannuseid, kuid sadulata on kiirus väiksem. Will püüab Roy hobuse kinni ja võtab kaasa.

Kui Greif taipab, et ei saa eest ära, keerab hobuse ringi ja üritab Royle otsa ajada. Deilas sõidab talle põiki ette. Hobused põrkavad kokku. Deilas kukub koos hobusega, Greif kukub hobuselt. Deilas ajab end püsti, kuid lonkab. Greif jääb lumme pikali. Kohale jõuavad ka Orn ja Will. Orn sõidab isegi pisut mööda, et Greifil taganemisteed ära lõigata, kui seda vaja peaks olema. Roy klopib kiiresti Greifi näo korralikult üles. Too lamab kõveras maas. Will tõmbab vibu vinna ja võtab lamaja pea sihikule. Deilas üritab Royd eemale tõmmata, aga Greifi stilett tungib Royle samal hetkel külje sisse. Will laseb noole.

Orn röögatab ja üritab Willi takistada, kuid on selleks liiga kaugel. Nool tungib Greifile sügavale õlga. Roy haarab mõõga ja virutab ülalt alla lamajale rangluu pihta. Orn vahutab vihast. Deilas tegeleb oma jalaga.

Kui esimesed tunded Greifi peal ära maandatud, märkavad nii Roy kui Will, et too polekski saanud vastu hakata, kuna tal on kukkudes jalgapidi Deilase hobuse alla jäämisest pisut ülaltpoolt pahkluud jalaluu katki. Roy loitsib ta kõige nõrgemat sorti raviloitsuga stabiilseks. Lähemalt uurides lisab pärast noole väljatõmbamist veel tugevamagi loitsu, et verejooks seisma jääks. Greif on täiesti pilditu. Vist isegi hinge vaakumas.

Orn otsib tüübi kotitaskust paberitükid välja. Deilas muretseb, et siit tuleb kiiresti kaduda, enne kui teeröövlite pähe kinni võetakse. Roy tegeleb vangi jalaga, sättides luu valesti kokku. Orn käsib Greifi tema hobusele tõsta ja verejäljed hoolikalt lumega katta.

Greif hakkab tasapisi pildile tulema. Roy puhastab tedagi võimaluste piires lumega, kuni teised jälgi matavad. Siis lööb vangi uimaseks. Deilas on närvis, nõuab võimalikult kiiret liikumahakkamist. Orn arvab, et saan tuleks hankida. Küsib, ega Roy ometi tüübi jalga kokku kasvatanud. Pealt ei paista esialgu rohkem kui et luutükid ei turrita enam.

Roy: "Haava kasvatas üldiselt kokku, kuid eks ta lombakaks jää..."
Ornile see meeldib. Igatahes uurib ta Greifi kotist saadud paberitükke. Deilas uurib ka. Will uurib lumest üles korjatud stiletti. Roy parandab oma haava ja katab lumega verejälgi.

Roy: "Ehk matame siis juba selle paberi tuha kah siia, mida me ei leidnud..."
Deilas topib tükid endale põuetaskusse. "Võib vaja minna." Vaatab kordamööda kõigile otsa. "Mida te siis temaga teha tahate?"
Roy: "Viime kalamehele tema linnukese tagasi... Siis saab ka ehk uurida, mida ta tegelikult tahtis."
Will: "Peaasi, et me teda enam kunagi ei näe..."
Orn soovitab tüüpi saani järel Valani lohistada…

[Shadow]

Kui tasapisi edasi liigutakse, uurib Deilas, mida ROY täpsemalt Greifiga teha kavatseb. Lisab: "Mõelge nüüd see kah välja, mis siis saab, kui me kuninga adjutandiga kuninga alluvatele vahele peaks jääma. Kui Greif eluga pääseb, oleme elu lõpuni Calhi territooriumil lindpriid ja meie peade eest makstakse."

Will: "Kui keski tuleb, võin mina vastutada..."
Roy: "Ta ründas mind. Kaks korda. Viime ta sinna, kus ta seda esimest korda tegi, et tema üle kohut mõistetaks."
"Sa arvad, et mõistetakse?" Deilast tundub see tublisti lõbustavat.
Roy: "Ei, see on ettekääne."
Deilas: "Pigem mõistetakse kohut sinu üle, Roy, kuningliku ohvitseri ründamise ja vigastamise pärast..."
Roy: "Kuninglik ohvitser, kes ei vaevunud mulle ennast tutvustama, ründas mind. Ma kaitsesin ennast"
"Mina vigastasin teda rohkem..." ütleb Will väga kangekaelselt.
"Pidage nüüd," ütleb Deilas. "Mida iganes ka te ei ütleks, keeratakse see teie vastu. Selle mehe peale meie hammas ei hakka."
Roy: "Siis tuleb lihtsalt hoolitseda, et ta meile kahjulik olla ei saa, kui oleme teada saanud, mis vaja. Usun, et ta elaks konnana haldjalossi pargi tiikides väga õnnelikku elu."

"See on üks võimalus," lausub Deilas mõtlikult lõuga hõõrudes. "Iseasi, kas ja kuidas me temaga sinna jõuame, kuna on teada, et Daimir ja Greif liikusid Vala ja ... misiganes linna vahel."
Will: "Khm... Kelteni?"
"Kelteni?" kergitab Deilas kulme.
Will: "Mind taheti viia Keltenisse."
Roy: "Mind huvitab pigem, kuidas see paksuke neile vastu tulla oskas.."
"Selle uurime välja... Aga väga tõenäoliselt silkas paksuke abiväe järele... Ning teel Valasse oleme sirge sihtmärk..." Deilas hõõrub endiselt lõuga. "Roy, see stilett on gildirelv või?"
Roy: "Ma ei tea, kas need seal ühesugused on. Kuigi Ilderian tundis küll Daimiri oma ära. Näita siia."
Will kougib stileti vöö vahelt ja ulatab Royle.
Roy: "Samasugune kui Daimiril. Tõepoolest. Kuid ei Ley ega Ilderian teadnud Greifist midagi. Samas on ka võimalus, et nad ei teadnud lihtsalt nägu..."

Ristmikul tuleb otsustada, kuhu keerata. Valasse? Calhi? Hornwoodi poolt sai tuldud, nii et sinna vist mitte…

"Kuhu siis?" küsib Greifi raskuse all ägisev Orn. Deilas kõhkleb ning vahib hoopis idasuunast paistvate mägede poole.

Roy: "Mis seal?"
Deilas: "Ma tean ühte meest, kelle hammas Greifi peale hakkaks paremini kui meie oma... Ning kel oleks ilmselt sügav rõõm temaga tutvuda..."
Roy: "Jaah? Kuulan huviga."
"Kuulamise asemel mõtle," naerab Deilas. Ka Will pöörab oma pilgu Deilase poole.

Roy suu vajub väga laiale naerule. Ka Deilas muigab. Will vaatab neid kahte arusaamatuses.

Deilas: "Iseasi, kuidas me ta kohale saame."
Roy: "Lysander..."
"No mitte just päris," arvab Deilas, "aga ma arvan, et Ennisteril oleks piisavalt vaba aega, mida Greifile pühendada..."
Roy: "Või Ennister, aga idee poolest peame samasse kohta jõudma."
Deilas: "Seda küll, ning soovitavalt mitte maanteid mööda. Need pannakse kohe-kohe valve alla."
Roy: "Otsetee läbi Calhi oleks.. mnjah.. Muid otseteid ma ei tunne.."

Deilas vaatab kordamööda kõigi otsa. "Kas me oleme piisavalt hullud, et talvel otse läbi mägede minna?"
William noogutab.
"Kas meil poleks lihtsam ta kuhugi niisama ära uputada?" küsib Orn.
Roy: "Mägedes olev ring?"
Deilas: "Sai maha võetud, kui Vala portaal tööle hakkas."
Roy: "Ponikääbikuid vist katet tegema ei õnnetu saada.."
Deilas: "Meil tuleks minna piki mägesid sel juhul kuni otsetee alguseni. Paras sumpamine."
Roy: "Tean..."
"Ennister on väga kannatlik ja põhjalik mees," lausub Deilas unistavalt.
Roy: "Loitsuga ma nii paljusid jälgi katta ei suudaks. Kaks küll, ja üsna lühikeseks ajaks."
Deilas mõtleb. "Aga päästaks seegi. Kui otsitakse viit ratsanikku ja nähakse kolme jälgi... Osa vägesid peaks sel juhul minema kadunud kahte otsima."

Roy ja Will saadetakse toiduvarusid soetama, Deilas ja Orn hakkavad vangiga tasapisi mägede suunas liikuma.

Will: Tee peal küsin Roy'lt, et kui palju peaks toitu ostma korraga.
Roy: "Nädala moon? Ponikääbikute külast saab täiendada..."
Will: "Mõlemast kõrtsist nädala moon?"
Roy: "Nelja inimese seitsme päeva moon kuueks päevaks viie peale, kõlab üsna hästi."
Will: "Küllaltki..." Stileti on ta igatahes endale hoidnud. Talle meeldib see relv.
"Rohkem osta oleks juba tiba kahtlane.." annab Roy Willile kaks hõbedat ja kask vaske... "Et lihtsalt puhas kullavaru kahtlust ei tekitaks..."
Will: "Jajah..."
Roy: "Kuidas see Daimir sind lõksu vedas?"
Will: "Tegelikult vedasin ma ise ennast lõksu... Mina rääkisin sisse nii end, kui ka sind... Seega palun vabandust."
Roy: "Jootis sulle kah teed? Pidin talt korra pilgu ära keerama, kui joogi eest maksin.."
Will: "Teed jah.."
Roy: "Uinuti või mürgi toime aeglustamiseks pöördu minu poole.."
Will: "Tegelikult oli see uinutiga."
Roy: "Tean, endalgi võttis pildi silme eest kirjuks. Sain endale loitsu peale ning siis teesklesin minestamist."
Will: "Teesklesid... See tähedab, et sulle see ei mõjunud?"
Roy: "Suutsin uinuti mõju loitsuga mõneks tunniks pidurdada."
Will: "Kust sa üldse neid loitse õppisid?"
Roy: "Põhiliselt Brettonias, aga ka Calhis. Õppisin Teedejumala templis preestriks."
Will: "Millest siis äkki selline valik?"
Roy: "Mismõttes äkki?"
Will: "Noh... Alles sa ju olid kuller..."
Roy: "Kas see, et sa kütt oled, tähendab seda, et sa kedagi kummardada ei tohi?"
Will: "Kes ütles, et ma ei tohi... Lihtsalt küsimus on see, et miks sa õppisid preestriks?"
Roy: "Ega preestriks sünnist saati õpita... Lihtsalt ma tundsin, et mul on kohus oma usuvendadele abiks olla. Paremini oma jumalat teenida... Templis õpitu on mitmel korral mu elu päästnud."
"Usun... Ega ma muud, kui miskit põhjust küsinudki.." Will naeratab Roy'le."Lähme ostame selle toidu ära ja kappame kambale järgi.."

Toitu ostmas käivad nad eraldi, et mitte kahtlust äratada. Saavad soolaliha, leiba, juustu, sibulaid, õunu, hobustele kaeru. Porgandeid ja pätsideks pressitud kruubiputru, mida katlas soojendada saab. Roy hoiab hoolega keebi endal tihedalt ümber ja mõtleb oma isale, kes stiletiga kunagi selga sai. Küljes olevast august tuli kka verd kah, enne kui haav kinni sai pandud, õige seda vaja, et keegi uurima tuleks...

[Shadow]

WILL näitab tagasiteel Royle oma unerohuvarud ette. Seda on kolm plaskutäit. Kui teistega kokku saadakse, on nood Greifi korralikult eraldi hobusele sidunud. Hämardub juba, nii et hakatakse ööpaika otsima. Will saab endale Greifi pika mõõga (Will silitab seda ja pomiseb midagi, mis kõlab nagu "my precious...") ning unerohi saab Deilase käsul Orni kätte hoiule. Haldjas arvab, et selle abil saavad öövalved rahulikumad olema.

Ööbimiseks leiavad nad ühe heinaküüni. Roy loeb Willile külmakaitseloitsu peale. Orn joodab Greifile unerohtu sisse ööseks ja too joob meeleldi, et jalavalust veidigi leevendust saada. Vang tundub tõsine, kuid mitte vaimult alla andnud.

Will ei lähe kohe magama. Viskab end küüni seina äärde lumehange ning vaatab tähti. Öö tuleb üsna külm ja küüni ümber on vaikne. Kaugemal külas hauguvad koerad. Roy takseerib Greifi. Orn hoiab unerohtu kokku, andis nii palju, et tüüp täisteadvusel poleks, aga et rohust kauemaks jätkuks. Roy läheb kummardab vangi kohale. Greif tõstab oma rasked laud ja vaatab talle otsa.

Roy: "Niih, kalamehe linnuke. Mida Hextorit sa must tahtsid?"
Greif: "Täitsin käsku sind kinni püüda ja Keltenisse viia..."
Roy: "Kelle käsk?"
Greif: "Daimir ajas neid asju... Küsi temalt..."
Roy: "Ja kuidas ta sinu oma koostööpartneriks leidis? Oled sa näitleja?"
"Näitleja?" küsib Greif uimaselt.
Roy: "Daimir on ju "näitleja"."

Greif vaatab teda üsna juhmilt. Ah nii... mõtleb Roy. "Niisiis, kuidas ta sinu oma koostööpartneriks leidis?"
Greif sulgeb silmad. Roy annab talle labakäega piki vahtimist. Greif võpatab ärkvele, kuid näeb endistviisi uimane välja. Orn ja Deilas jälgivad toimuvat, kuid ei sekku.

Roy: "Kordan - kuidas Daimir su oma koostööpartneriks leidis?"
Greif: "Threllan käskis mul temaga koos see tööots teha."
Roy: "Kes see Threllan sinu jaoks on?"
Greif: "Relvakaupmees Freehavenis. Ma olen mitu aastat ta lõunast tulevaid relvalaste saatnud."
Roy: "Hõlmavad need saatmised tihti kellegi kinnipüüdmist?"
Greif: "Siiani pole olnud."
Roy: "Kas käsk ei tundunud siis veider?"

Greif niisutab oma kuivavaid huuli. Tundub, et tal on üsna kõrge palavik. "See oli esimene käsk Lazari alluvuses..."
Roy: "Threllan ja Lazar tunnevad teineteist?"
Greif: "Ma ei tea. Võimalik. Isegi tõenäoline."
Roy: "Miks sa siis nii arvad?"
"Threllanil pidid olema sidemed kuningakojas, et mulle sellist töökohta saada." Greif naeratab. "Ilderian Etherna peab olema väga otsitud kurjategija, kui tema püüdmise eest kakssada kulda pakutakse... Ja sina ilmselt mitte väiksem vennike..."

Roy: "Heh, ja mida põnevat sulle veel meie kohta räägiti?"
Greif: "Sellise palga eest ei esitata küsimusi, vaid täidetakse käsk."
Roy: "Sellepärast sa kannadki stiletti varrukas?"
"Sellega võitlema õppisin juba ammu. Sellega Threllanile silma jäingi," vastab vang.
Roy: "Kuskohas ta siis sind sellega võitlemas nägi?"
Greif nimetab ühe suurema saare Brettonia ranniku lähedal.
Roy: "Ja seal võideldakse avalikult silettidega?"
Greif: "Juhtub. See on relv nagu kõik teised, miks ei võiks?"
Roy: "Sellepärast sa seda varrukas varjadki, et see nagu teised relvad on?"

Greif hakkab kustuma. Roy üritab teda veel ärkvel hoida. "Seda... lihtsalt... kantakse... nii..." pomiseb Greif.
Roy: "Mis su töö õukonnas täpselt oli?"
"Ütlesin... esimene... Daimiriga..." Ning vangi pea vajub lõdvalt küljele.

Roy paneb lund Greifi laubale ja teeb kõik, mida oskab, et ta palavikku alla võtta. Heintest leiab ta mõned kuivanud kõrred, millest teed keeta kõlbab. Uurib, mida Orn ja Deilas asjast arvavad. Deilas vaikib, Orn arvab, et jutt võib tõsi olla ja mitte tõsi olla täpselt ühtviisi.

Will tuleb väljast, selg ja püksitagumik märjad. Orn vaatab seda üsna murelikult ja käsib kähku heintele heita. Will teeb endale heintesse pesa ning poeb magama. Küünis on kitsas. Kolm hobust mahtus sisse, kaks pidid välja jääma. Valvuri ülesandeks saab olema aeg-ajalt väljas külmetavad loomad välja vahetada sees söönute ja soojenenute vastu.

Roy: "Las vast Orn valvab... Ma olen päris pikalt üleval olnud... Kuidas sa üldse siiakanti sattusid muidu?"
"Ma olen mitu ööpäeva järjest sadulas olnud, kas tead," uriseb Orn. "Tulin..."
Roy: "No ma valvan siis ise esimesena..."
"Magage, ma võtan esimese," ütleb Deilas.
"Kui lõpetad ärata mind," pomiseb peaaegu magav Will.
"Ja sinuga on mul üleüldse üks jutt," uriseb Orn Roy poole.
Roy: "Las siis Deilas magab. Orn räägib minuga senikaua..."
"Me jõuame rääkida. Valvet vahetades näiteks," arvab linalakk.
Roy: "Eks ise tead. Ma siis viimane, et ei peaks enne palvetamist uuesti magama minema."
"Olgu," ümiseb Orn, aga pole aru saada, kas ta selle ütlemise ajal veel ärkvel oli.

Niisiis ajab Deilas Williami mõne aja pärast vaikselt üles, heidab pilgu Greifile ning laskub vaikselt asemele. Will uurib, kui hästi särk ära kuivas. Natuke niiske, kuid pole hullu. Hobuste soojus kütab küüni üsna kenasti. Will sööb veidi ja valvab. Vaikne on. Tähed säravad. Külma nii 15 kraadi ringis. Will valvab umbes kolm tundi ning ajab siis Roy jalule. Enne magamaheitmist jalutab veidi väljas. Väljas seisvad hobused lõdisevad ja tammuvad paigal. Will vahetab nad sooja ning katab välja jäävad loomad tekkidega kinni. Siis istuvad nad veel veidi aega Royga kahekesi ja räägivad kodu ja pere teemadel. Siis poeb Will pesasse, Roy on üsna uimane, aga hakkab ärkama vaikselt. Heinte sees on soe ja mõnus ja hobused pugivad palju jaksavad.

Greif tundub vahepeal tasakesi sonivat ning on üleni higine. Räägib midagi merest ja laevadest. Roy vaatab ta haavad üle ja hoolitseb ta eest. See aitab tal end ärkvel hoida. Vangil on kõrge palavik, haavad pole pärast ravi enam eriti sügavad, kuid ikkagi olemas. Jalg on samuti ratsutades päris korralikult vatti saanud, luumurru kohal on augud sees, pole needki päris kokku kasvanud. Kas teha jalg korda või kasvatada vigaselt kokku, nagu Roy alguses kavatses? Roy jätab lõpliku otsustamise hommikuks.

Veidi enne kuut äratab ta Orni üles. Too näeb tõustes päris puhanud välja. Käib kõigepealt tiiru Greifi juurest läbi, põhjendusega, et laipa pole Ennisterile mõtet viia. Koos Orniga ärkab ka Will. Roy üritab Orni uuesti magama saata, Orn kamandab aga Willi magama tagasi, käratab peale, et mägedes ei saa sadulas magada. Will vaidleb vastu ning hakkab hommikusi askeldusi tegema. Orn lööb käega. Vaatab korraks Roy poole ning heidab heintele pikali. Roy keerab kah magama. Ütleb et äratagu ta mingi kahe tunni pärast. Nii saabki Will seekord topeltvalve teha.

[Shadow]

Väljas hakkab valgeks minema. Will lõpetab valvekorda. Deilas ajab end jalule ning puudutab Orni õlga. Too mõmiseb uniselt. Roy vaatab Greifi seisundi üle. Too on end läbimärjaks higistanud ja magab sügavalt. Jalg on üpris paistes. Roy teeb oma palvetunni ära. Deilas ja Orn peavad nõu, kas liikuda kohe edasi või olla veel paigal. Jagatakse hommikusööki.

Kui palved tehtud, läheb Roy ukse juuurde ning loeb loitsu. Põrnitseb siis järgemööda kõiki ruumisviibijaid. Läheb seejärel teiste juurde sööma, ilma et midagi seletaks. Greif hakkab tasapisi teadvusele tulema selleks ajaks, kui teised söömise lõpetavad.

Pisut enne kui vang päris teadvusele tuleb, lööb Orn endale käega vastu laupa ja küsib, kas keegi selle poisi eile läbi otsida taipas. Ning tormab teda kohe läbi otsima.

Roy: "Ise sa ju kohmitsesid seal koos Deilasega... Ju siis otsisid..."
"Meil oli ju jõle kiire sealt minema saada... ei jõudnud," seletab Orn. "Oleks meid seal tabatud kedagi veristamas - tõesta, et pole röövel..." Orn kougib kõigepealt rahulolevalt välja raske kukru. Siis ütleb üllatunult: "Hee?"
"Hee mis?" küsib Will täis suuga ja üsna ükskõikselt.

Orn sikutab Greifi varrukat kõrgemale. Parema käe ümber on midagi laia käevõru taolist, aga nahast. Selle peal on suur ovaalne plaat Olidammara maskiga. Asi meenutab pisut käekaitset. Orn vaatab kukrusse. Pakub siis, et vähemalt kaks hobust saaks osta. Will tõmbab seda numbrit kuuldes toidu kurku ja hakkab köhima. Deilas koputab talle seljale. Roy sööb ilmetult edasi. Orn seob kukru kinni ja viskab Deilasele.

Pärast sööki hakatakse asju pakkima. Roy paneb Greifi jala lahasesse ning joodab talle teed. Vang joob ahnelt ja läheb kohe uuesti higiseks. Deilas silmitseb teda mõtlikult ja hõõrub lõuga. Will kibeleb minema. Orn aitab Willi hobuste juures. Pakib tekid heinu täis pampudeks. Greif vaatab vilksamisi Royle otsa ning ta pilgus tundub tänu.

Roy: "Kui su jalg sulle armas on, siis ära plehku panna ürita, eks? Lahas ei pea suuremat koormust vastu kui hädavajalik."
"Ma tean," sosistab Greif vaikselt. Roy aitab ta püsti. Noormees kõigub pisut ja toetab kõvasti Roy õlale. Väljas küsib Deilas midagi vaikselt Orni käest. Too raputab pead.

Roy pöördub uuesti Greifi poole: "Sa ju mõistad seda, et mida rohkem sa meile teadmisi jagad ja ausam meie vastu oled, seda suurem võimalus on sul mitte sandiks jääda. Läbi minestavapaneva valu võib jala isegi sirgeks tagasi tõmmata. Sinu asemel ei ootaks ma päästmist ja suu pidamise eest suuri rahanumbreid. Luu paranemise viis on esimeste päevade küsimus."
Greif noogutab alistunult. "Ma rääkisin, mida teadsin."
Roy: "Kuidas sulle su tulevasi tööülesandeid kirjeldati, kui Threllan su sinna toimetada lubas?"
Greif: "Ma olin Daimiri alluv. Tema jagas käske."
Roy: "Et kui Daimir käseb, siis sa roogid talle sitast puhtaks?"
Greif naeratab kõveralt. "Mulle öeldi, et me püüame kuninga vaenlasi. Ma olen Calhis vaevalt kuu aega paigal olnud."
Roy: "Sinu kodumaa oli siis Calhi alluvuses?"
"Ei. Mina olin Threllani alluvuses," vastab haldjavereline. "Ma rääkisin sellest eile."
Roy: "Lihtsalt ma tahtsin teada, kas sa pead oma kuningaks Lysanderit või Lazarit."
Greif: "Ei kumbagi. Ütlesin, et pole siit pärit. Mulle pakuti head teenistust ja võtsin selle vastu."
Roy: "Kui kaua sa Threllanit tunned? Mida sa üldse temast tead?"
Greif: "Threllanit tunnen mitu aastat. Ta kaupleb relvadega. Mina juhin kaubavoore, eriti relvi vedavaid. Juhtisin Threllani kaubavoore. Eriti neid, mis lõunapoolsetelt saartelt tulid."
Roy: "Et siis sa ei teadnud, et vabal ajal juhib ta salamõrtsukate gildi?"
Greif silmitseb teda uurivalt. "Mingeid kahtlusi oli..."
Roy: "Nagu näiteks? Mis seda reetis?"
Greif kehitab õlgu ja krimpsutab kohe valust nägu. "Ma ei tea isegi. Mina olin ju merel peamiselt. Aga ma ei arvanud, et Calhi kuningas salamõrtsukaid peab. Oli hea meel Threllani alluvusest viisakalt edutatud saada."
Roy: "Miks sa siis uskusid, et te kuninga vaenlasi jahite, kui teadsid, et nad salamõrtsukad on ning sulle "näitlejate" gildi liige Threllani poolt kaasa anti?"
Greif: "Ma ei teadnud, et Daimir mingist gildist on. Ta on samamoodi kuninga palgal ja sama paberiga. Ja kaasa sain ta Calhist, mitte Threllanilt." Ta peatub, toetab tugevamini oma keharaskust Roy najale ning laseb jalga lõdvemaks.

Greifi sadulasseupitamine nõuab hulga pingutust. Roy jätkab seejärel ülekuulamist.

Roy: "See seletab natuke asja. Tahaks neid dokumente võrrelda. Aga ma küll ei mäleta, et Daimirilt oleks selle paberi leidnud."
Greif: "Me ei võtnud neid kaasa sind püüdma minnes. Daimiri oma jäi majja. Nagu ka tema amb."
Roy: "Sama suur amb nagu blondil poisil? Või suurem?"
"Blondil poisil?" küsib Greif. Roy osutab Ornile.
"Tavaline amb," ütleb haldjavereline ning küsib siis: "Kas sa tapsid Daimiri?" Roy ignoreerib küsimust ja uurib omakorda: "Oled suuremaid ambusid kah näinud?"
Greif mõtleb. "Olen küll."
Roy: "Threllani kaubavooris?"
Greif noogutab. "Mis Daimirist üldse sai?"
Roy: "Miks see sind peaks huvitama?"
Greif: "Lihtsalt... kas sa tapsid ta ära?"
Roy: "Veel mitte... Kuid ta on nüüd pime. Kordan veelkord - ära tee lollusi."
Greif noogutab kiiresti ning kummardub siis hobuse kaela kohale, nii et juuksed näo varjavad.

Hakatakse tasapisi lõuna poole liikuma, mägedele nii lähedale hoidudes kui saab. Roy ratsutab Greifi kõrval ega anna talle asu.

Roy: "Kes selle Etherna eest siis 200 kulda pakkus?"
"Ma ei tea, Daimir tegi äri," vastab vang ja krimpsutab valust nägu, kui hobune järsema liigutuse teeb. "Sina puutusid asjasse nii palju, et Daimir arvas, et Etherna on liiga kõva pähkel, ehk saab teda pantvangi abil sundida."

[Shadow]

ROY otsib kohta, kus jälgi loitsuga kaotada. Kui Orn ta plaanist kuuleb, soovitab ta seda teha mõnel sisse sõidetud teel, jättes mulje, et vähemalt osad jäljed on edasi läinud.

Roy: "Ja William?" Oma nime kuuldes pöörab Will pea Roy poole.
Greif: "William oli teie mõlema püüdmiseks, kui selgus, et ta teid tunneb."
Roy: "Kus teie maja Valas asus?"
"Linnaservas," vastab Greif. "Üüritud, pooleli ehitusega..."
"Seleta täpsemalt," nõuab Roy ja annab Deilasele märku hoolega kuulata. Too kuulab niigi tähelepanelikult. Greif kirjeldab linna lõunaserva üht kõrvaltänavat, üpris selle teemaja lähedal, kus mõlemaid kinni võtta prooviti.

Roy: "Milleks see mööda linna kihutamise jant? Kui see see teie pesa seal nii teemaja lähedal oli, siis miks saaniga mööda linna ringi sõita ja mulle silmust kaela toppida?"
"Me olimegi sinna teel, aga Daimir tahtis su kähku kinni siduda. Oleksime lihtsalt ringi ümber kvartali sõitnud ja siis koju. Jälgede segamiseks," seletab Greif.
"Liiga kähku sai käte kallale..." uriseb Roy. Greif laseb end hobuse kaelale kõhuli ning keerab näo ära.

Roy: "Kellena sulle Daimirit tutvustati? Et mida tema hästi oskavat?"
Vang ei vasta, õõtsub hobuse kaelal kinnisilmi. On üpriski kurnatud olemisega.
"Hei! Ärka! Kukud ennast nii surnuks..." kamandab Roy ja võtab vangil kinni turjast, et võimalikku kukkumist ära hoida.
"Põrguvalus on..." kurdab Greif. Will pakub, et ehk peaks uue doosi unerohtu andma. Greif raputab pead. "Ööseks, muidu kukun... Aga ega vist vahet pole..."

Roy peatab hobused, hüppab maha ja sätib vangi kindlamalt sadulasse.
"Miks te mind mägedesse viite üldse," küsib Greif.
Roy: "Karge ja värske õhk. Tervislik, kas tead."
Greif naeratab nõrgalt. "Parim paik suremiseks... Keegi ei leia..."
Roy: "Just-just. Seepärast ma sind ravin ja poputangi, et mägedesse surema viia."
"Kui mägedesse jõuame, on sul info käes ja võid poputamise lõpetada," nendib Greif.
"Kes see kolmas haldjavereline oli?" küsib Roy ta juttu ignoreerides.
"Mingi Daimiri alluv, kes pidi mu juba varem välja vahetama," vastab vang kuulekalt.
Roy: "Kuhu sa Williami toimetama pidid?"
Greif: "Pidin ta enne Hornwoodi üle andma. Tegelikult pidin sinu või Etherna üle andma, aga William oli ainus saak..."
Roy: "Et sul polnud lõppsihtkohast õrna aimugi?"
Greif: "Ma ei tea täpselt, kas Calh või Kelten."
Roy: "Üsna pirakas vahe... Ma ei saa üldse aru, miks gildil _sind_ vaja oli... Kedagi välist, kes osaleks, kuid ei teaks eriti midagi. Nii vähe neid ju kah järele jäänud pole, et Valasse kahte meest saata poleks saanud. Järjekordseks patuoinaks?"
Greif: "Ma ei tea. Küsi Threllanilt. Või kuningalt." Muigab. "Või Daimirilt." Ajab end sadulas sirgu ja silmitseb taevast. Keskpäev hakkab kätte jõudma. Siis laseb ta end uuesti hobuse kaelale pikali.

Ratsanikud sumpavad lumes või kasutavad väikesi teid kui võimalik.
"Kas sa lubad mul tunnikese niiviisi puhata? Ma ei jaksa rohkem rääkida praegu..." küsib Greif Roylt.
Roy: "Puhka..."

Vang keerab näo teisele poole ning õõtsub niiviisi vaikselt sadulas. Roy küsib teistelt, mida nood arvavad. Orn kehitab õlgu. Deilas on mõtlik, ütleb, et tal oleks vaja Feimiriga rääkida. Tal on tunne, et on selle mehe nime kusagil varem kuulnud. Kuid ta ei mäleta, seoses millega. Igatahes ei seostu tal see mälestus Brettonia või Calhi maadega. See oli kusagil mujal.

Roy: "Lõunamaised saared? Noavõitlused?"
Deilas: "Võimalik, et seoses kaubaveoga merel, nagu ta rääkis."
"Hoi," ütleb Roy Greifile, "Ega nimi Feimir sulle tuttavana tundu?"
Greif tõstab aeglaselt pea ning vangutab seda, siis vajub tagasi.
"Rania oli vist meregrupist?" mõtiskleb Roy.
"Nad tulid merelt minuteada, aga nad pole seal kogu aeg. Ning ma ei tea, kus nad olid, meri on suur," vastab Deilas. "Ethenreli grupp on samasugune nagu meie oma, teevad, mida parasjagu vaja."

Igatahes pikutab Greif oma paar tundi seal hobuse turjal, siis ajab end pisut rohkem sirgu ja näeb pisut parem välja. Roy üritab olla juhtiv rajaleidja. Greifil on endaga liiga palju tegemist, et midagi jälgida. Ta õõtsub endassetõmbunult sadulas ja püüab teiste tähelepanust hoiduda.

Väikeste puhkustega liigutakse niiviisi õhtuni välja. Ööbimiseks õnnestub leida üks mahajäetud talu. Seekord saab isegi hobustele katusealuse. Pool lauta ajab asja ära, teises otsas on katus sisse vajunud. Maja tundub olevat juba paari aasta eest maha jäetud, kuid küttekolle on veel kõlblik. Orn küsib, kes millal valvab, ise vaatab Roy poole. Will ja Roy nääklevad, kumb esimese valvekorra saab.

Roy: "Sina saad hommikul põõnata, mina pean palvetama. Sina saad sel ajal magada. Vähem une jupitamist."
Will seab end tule lähedale. Roy loeb talle uue külmakaitseloitsu peale.Greif küsib häbelikult midagi hamba alla. Roy annab talle õunu ning juua nii palju kui vaja. Haldjavereline joob palju ja ahnelt, kuid väljaskäimine on tal muidugi ooper omaette. Eks proovige asjale minna ühel jalal hüpates läbi hangede.

Kuni Greif sööb, käib Roy kõigi kaaslaste juures kordamööda vaikselt üht ja sama küsides:
Roy: "Kas tõmbame poisil jala sirgu, või jätame sandiks?"
Will vaatab sadistliku pilguga ja vastab: "Seda sirguajamist saab teha ka hiljem."
"Ei pruugi saada," ütleb Deilas.
"Ja kas see kuulub meie töökohustuste hulka?" küsib Will Deilaselt.
Roy: "Praegu oleks selleks viimane aeg - luu pole veel kokku kasvama jõunud hakata ning pikk öö on ees. Jätkub ka unerohtu."
Will ohkab. "No laseme sel siis kokku kasvada.."

Deilas vaatab Orni otsa ning nad lähevad välja nõu pidama. Roy tegeleb seni Greifi toimetamisega. Will tõmbub kolde juures kerra.
Roy: "Meeldis sulle Threllani alluvuses töötada?"
Greif: "Threllani? Äri on äri. Ega me vennad olnud. Mina viisin koorma kohale, tema võttis vastu. Kõik."
Roy: "Ja sind ei häirinud kahtlused, et su saadetud relvad toovad inimestele surma öösel ja une pealt?"
"Me kõik elame millestki ja teeme seda, mida oskame," ohkab Greif väsinult. "Sama hästi võivad needsamad relvad kaitsta sind ennast röövlite eest."

Deilas ja Orn tulevad tagasi ja Deilas ütleb, et selgub, et neil oli ühesugune arvamus. "Kuna see lugu puudutab sind ja Williami, siis on teil ainuõigus otsustada."

Will tõuseb ning sikutab Roy eemale nõu pidama. "Joo vett. Unerohu mõju all sa seda teha ei saa," ütleb Roy tõustes Greifile ning läheb siis Williga kaasa. Greif toetab end mugavamalt seina vastu ning joob mõtlikul ilmel lonkshaaval vett.

Will hakkab vaikselt seletama. "Mis me temaga siis teeme? Mina isiklikult teeksin ta tema enda mõõgaga peajagu lühemaks."
Roy: "Kas ma oleks küsinud, kui mul oleks oma otsus tehtud? Lihtsalt… Will... Me ei või teada, et teda ära ei kasutatud. Ma ei suuda mõista, miks nägi gild tema petmisega sama palju vaeva kui meiega. Sokutada ta tööle Lazari juurde, sokutada talle kaasa Daimir, salates, et too Threllani heaks töötab..."
Will: "Ma küll ei tea, mis gildist jutt, aga me ei tohiks siis teda tappa."
Roy: "Salamõtrsukate gild. Mille juhiks on Threllan, ning üheks liikmeks Daimir. Aga nüüd ütlesid sa mulle kaks täielikult vastakat asja. See ei tee lugu üldse lihtsamaks."

Will: "Minu soov oleks kätte maksta... Aga see pole mu loomuses. Seega mina halastan talle ning jätan otsuse sinu õlgadele."
"Niisiis hoian ma teid kõiki ilmaasjata üleval," nendib Roy.
Will noogutab ning nad lähevad Greifi juurde tagasi.
Roy: "Joo oma viimased lonksud, Greif. Orn, uinutit. Palju. Uuesti saab jalga murda alati, niisiis praegu tõmbame selle sirgu."

[Shadow]

Orn ulatab plaskud. Will läheb ära magama.
"Oota, ma määran ise koguse," ütleb Greif pisut kähedalt. Ta käsi väriseb doseerimisel. Noormees mõtleb pisut ja kallab siis plaskust kruusi veel sortsu lisaks. Libistab veidi hirmul pilgu kordamööda üle ruumisviibijate ning joob siis unerohu kiirustades ära. "Oodake veerand tundi," ütleb siis pisut pehmel keelel.
Roy: "Ootame natuke vähem, täiesti lõdval kehal ei orienteeru nii hästi. Siis saab jala omaniku arvamust kah küsida."
Greif keerab taskuräti kokku, et seda hammaste vahele võtta.

Oodatakse nii seitse-kaheksa minutit. Orn tuleb hoidma, Deilas appi. Arstitöö jääb Royle. Greif kaotab valust sellegi teadvuse, mis tal unerohust alles, aga jalaga tundub asi korda saavat. Roy teeb uue lahase ning see näeb nii korralik välja, et ta ei suuda hoiduda kiusatusest seda lehvikesega kaunistada. Orn patsutab talle tunnustavalt õlale.
Roy: "Läks õnneks..."
"Tundub nii," ütleb Deilas pikali heites. "Nii on teda igatahes kergem üle mägede viia."

Orn vaatab magama keeranud Willi ja Deilast, teadvuseta Greifi ja siis Royd. Roy tõuseb üles, kehitab õlgu ja jalutab õue. Orn longib talle järele. Vaatab hoolega ringi ning suundub siis hobuste juurde. Jagab neile tekipambust heinu. Siis istub ja vaatab Royle otsa. Roy toetab selja vastu seina, paneb käed rinnale risti ja silmitseb vastu.

"Mis sul Ebonyga juhtus?" küsib Orn, kui on minutikese niiviisi uurinud.
Roy: "Mismõttes?"
Orn kehitab õlgu. "Suht otseses, ma arvan..."
Roy: "Miks sa arvad, et midagi juhtuma pidi?"
"On selline mulje," nendib Orn. "Sa tahad öelda, et ta hoiab sinust täiesti ilma põhjuseta eemale?"
Roy: "Teeb ta seda?"
"Võib-olla mulle tundus..." Orn vaatab kõrvale.
"Kõik väldivad ju mind. Ma ütlen neile välja mida nad valesti teevad. Olen proovinud nüüd seda vähem teha. Tundub, et suhted on rebenemise lõpetanud…" Roy ohkab. "...vähemalt mõned..."

Orn ajab end aegamisi püsti. Jääb Roy ette seisma ja vaatab silma. Too vaatab nukralt vastu.
"Sa ei pea varjama. Ma tean, mis juhtus," ütleb Orn. "Aga tahtsin selle kohta sinult endalt kuulda."
Roy: "Ja kuulsid?"
"Ei vist." Orn avab laudaukse ning pöördub minekule. "Aga seda pole ka otseselt tarvis."
Roy: "Võib-olla sulle tõesti mitte."

Orn vaatab tagasi. "Kõigepealt mõtlesin, et löön su maha. Siis mõtlesin järele ja taipasin, et see oleks kõige halvem, mida teha saaksin."
"Vähemalt oleks aus võitlus - kaotajale lõplik surm." Roy silmis välgatab viimast sõna öeldes miski.
"Ei, Roy. Sa oled veel liiga kogenematu, et taibata - see, kes võidaks, oleks tegelikult kaotaja," vastab Orn. "Kaotaja laip jääks igaveseks võitja ja Ebony vahele."
Roy: "Ma tean seda. Lihtsalt, kui sind tõsta saaks, oleks asi teisti."

Üle Orni näo libiseb naeratus. "Ei oleks. Aga mul oli teel palju aega mõelda. Ning mul on hea meel, et on keegi, kes temast ilmselt sama palju hoolib kui mina ja kelle hoolde võin ta rahuliku südamega jätta."
"Oleks küll,” vaidleb Roy. “Ma tapaks su. Sind tõstetaks. Te elaksite õnnelikult niikaua kui saate. Ebony väldiks mind hullemini ja ei vastaks iial mu tunnetele. Praegu on lihtsalt sama olukorra leebem variant. Ma arvasin, et haavan vaid ennast, kuid seda tehes tegin ma talle hullemini haiget kui endale. Kuna ma ei seletanud talle oma käikude tagamaid. Ei oleks saanud."

"Ta teadis neid niigi. Asi pole selles. Asi pole üldsegi sinus," lausub Orn mõtlikult.
"Milles siis?" küsib Roy.
Orn: "Ma poleks talle midagi pahaks pannud. Ta on suur tüdruk ja teab, mida teeb. Ning ma ei taha, et ta oleks kellegi oma nagu mingi asi. Lihtsalt ta on alati väga raudselt enesedistsipliini hoidnud. Ja selle korraks kaotamine viis temalt lugupidamise iseenda vastu. Läheb natuke aega, kuni ta enesekindluse tagasi saab. Ma vähemalt arvan nii."

"Ma ei saa isegi aru, miks ja kuidas see juhtus," vajub Roy mööda seina alla kükakile. "Oma kaasa petmine on igasugustele minu põhimõteletele risti vastu," võtab ta oma pea käte vahele. Kössitab seal kinnisilmi.
Orn paneb käe talle õlale. "Ma tean. Ebony suhtub asjadesse samamoodi. Mina olen liiga palju elu näinud, et teada - elu oskab teinekord üle mõistuse leidlikult siga keerata. Kui kõik hinge võtad, lähed hulluks."
Roy: "Ja siis saavad need surma, kellest sa hoolid..."
"Seepärast ei tohigi hulluks minna. Ning mõned asjad tuleb üksteisest lahus hoida." Orn kükitab Roy kõrvale, käsi endiselt ta õlal.
"Millised asjad?" küsib Roy.
Orn hakkab tasakesi naerma. "Mis sa arvad, miks ma siin olen?"
Roy: "Ma pole sellega oma pead vaevanud."
"Arvad, et Feimiri käsul?" itsitab linalakk. "Mitte Feimiri käsul," ütleb ta seejärel juba tõsiselt. "Feimirile jätsin lihtsalt sõna, et ma lähen. Ja põrutasin teile järgi kohe, kui taipasin, et te puhkamata lõunasse liigute."

Roy ei ütle midagi. Orn ohkab ja tõuseb püsti. "Roy, mul oleks hea meel, kui me omavahel läbi saaksime. Kasvõi Ebony pärast. Ma saan aru, et sulle on see raske, aga proovida ju võiks."
"Mine magama, Orn. Ma ajan su varsti üles," vastab Roy. Linalakk noogutab ja läheb tagasi vaatamata majja.

Roy istub veel veidi ning vaatab tähti. Tunneb tõmmet nende poole. Siis tõuseb ja liigub natuke. Öö on selge ja külm. Kusagil mägedes uluvad hundid. See paneb Halli järele igatsema. Latern põleb seina ääres, kuni Roy õuel uitab. Deilas käib mingil hetkel korraks maja nurga taga, heidab talle põgusa pilgu ning kaob sisse tagasi. Roy läheb samuti majja.

Greif on ilmselt korralikult rohu mõju all. Kaame ja higine, kuid palavikku on vähem kui eelmisel ööl. Roy loeb ta jalale raviloitsu. Siis veel teise loitsu õlahaavadele. Pärast loitse näeb magaja hoopis parem välja. Ta ohkab unes, püüab külge keerata ja ärkab üles. Vidutab uniselt silmi Royle otsa vaadates ja siis kukub tagasi asemele nagu laip. Igatahes jääb Royle mulje, et Greif ei tundnud teda ära.

Orn ärkab järgmisse valvekorda kuidagi ebatavaliselt kergesti, nagu polekski tegelikult maganud. Paistab üpris endassetõmbunud. Ta tõuseb kiiresti üles, heidab pilgu Greifile, võtab laterna ja läheb välja, Roy poole vaatamata. Roy heidab asemele, kuid üritab veel pisut aega ärkvel püsida. Maja ümber on vaikne, ainult laudauks kääksatab korraks. Roy üritab veel ärkvel olla, kuid magamata ööd ja väsimus teevad oma töö. Ta ärkab korraks, kui Orn tuleb ja Deilase üles ajab, sosistades, et katsugu pikem valve pidada, Will sai eile öösel liiga pikalt. Deilas noogutab ja tõmbab endale keebi ümber. Orn heidab tema asemele, kui Deilas välja läheb…

Deilas on see, kes hommikul äratuse teeb. Tundub, et Willil lastigi end välja magada. Roy asub oma hommikuse rituaali juurde. Greif magab sügavalt ja raskelt, näkku on isegi jumet tekkinud. Orn ja Deilas panevad vaikselt asju kokku. Will põõnab veel.

Roy vaatab hommikusöögi juures vangi üle. Loeb talle uue külmakaitseloitsu peale ning äratab siis üles. Greif vidutab uniselt silmi nagu ööselgi korraks ärgates ning käsib madrustele rummi anda. Roy mängib kaasa, üritades teda veenda, et isand kapten kukkus masti otsast ja on tiba uimane. Küsib Threllani ja Feimiri kohta. Greif vastab, et Threllan võib põrgusse sõita ja Feimiri kaasa võtta, kui tahab. Aga kas oleks kohapeal mõnda tütarlast, kes viitsiks ta juuksed ära kammida? Royl õnnestub selles asjas Orn nõusse rääkida. Pärast esimesi kammitõmbeid pöörab aga Greif oma häguse pilgu Orni poole, jõllitab mehele otsa ning virutab talle siis paremsirge, mille hoog ta enda pikali viib. Kukkumise valu toob ta aga enam-vähem teadvusele ning äratab üles. Nii palju siis kaptenist… Igatahes vedeleb ta uimaselt sadulas kuni pärastlõunani.

[Shadow]

ILDERIAN ei liitu teistega, ehkki tunnetab nende kiiret liikumist lõuna poole ja hiljem itta. Loitsuraamat on kohe-kohe valmis saamas. Kui raamatuga tööd ühel pool, laseb ta Bennol selle üle vaadata ning kirjutab veel üht-teist lisaks. Kui kaaslased juba mitu päeva ära olnud, küsib ta Bennolt, ega too täpsemalt tea. Täpsemalt? Kuul on ju Brettonias. Aga et sõrmuse sügeluse järgi võiks arvata, et Roy sai vahepeal kergelt haavata. Illderian kehitab õlgu ja pomiseb, et mässavad seal midagi ja paistab, et üritavad üle mägede ida poole minna. Küsib siis, on Bennol veel midagi konkreetselt kasulikku õpetada. Too osutab vaid raamaturiiulile – vaata ise, mis sulle kasulik. Otsib välja terve virna raamatuid relvamaagia ja ründeloitsude kohta.

Umbes kolmandal päeval pärast teiste lahkumist astub ka Feimir korraks läbi. Ütleb, et peab veel umbes kuu aega templis püsima.

"Et mul on terve kuu aega raamatuid lugeda ja maagiat õppida siin Valas Benno juures?" lööb Ilderiani nägu särama. "Benno, kas ma neid asju kusagil harjutada ka saan? ...huvitav kas Deilas pahandaks kui tema harjutusväljakut maagia praktiseerimiseks kasutaksin..."
"See ei pruugi seda tähendada," nendib Feimir ning vaatab Ilderiani kuidagi kummaliselt.

Ilderian paneb maagia abil endal silmad tule moodi hõõguma ning juuksed tule moodi liikuma...juuksed mis tal võrdlemisi pikad juba on. "Mis mõttes? Sina jääd siia ja meie läheme Brettoniasse tagasi?"
"Mõned juba läksid..." ütleb Feimir. "Sind ei huvitanud Willi käekäik?"
"Mitte eriti..." nendib Ilderian. "Aa, et nad lähevadki siis Brettoniasse? Miks mulle keegi midagi ei rääkinud?"
Feimir: "Ma ei tea seda. Aga arvestades nende suunda võib see nii olla. Nad läksid mulle ütlemata. Deilas vähemalt. Orn jättis teate, et läheb järele."
"Selgens," ütleb Ilderian. "Aga põhimõtteliselt ma võin maagiaga tegeleda?"
"Minugipoolest," ütleb Feimir pead viltu keerates. "Ma oletan, et ka Roy põrutas lõuna poole?"
Ilderian: "Minu arust läksid Deilas ja Roy koos või midagi sarnast."
Feimir: "Siis pidid nad mingid värsked jäljed leidma või midagi sellist..."
Ilderian kehitab õlgu. “Mulle midagi ei öeldud ning nüüdseks on nad tsipa kaugel, et järgi minna lambist. Seega ma kasutaksin hea meelega ära suurepärase võimaluse maagiaga tegelda."
"Ja sind ei huvita ka Roy?" küsib Feimir pisut imestunult. Saab vastuseks õlakehituse. "Tegele siis," lubab haldjas pisut hämmeldunult. "Ning kui midagi on, siis templisse mind otsima oskad sa ju tulla-..."

"Kuu aega...kuu aega....Kuu ajaga saaks praktiliselt keele ära õppida kui tublisti tööd teha..." juubeldab Ilderian. "Ega templis ei ole kedagi kes mind mõlema käega võitlema õpetaks?" Feimir arvab, et ratsanike seas võib isegi olla. Küsib veel, mis keelt Ilderian õppida tahaks.
Ilderian: "Ma ei kujuta ette hetkel, aga mõni keel võiks veel juures olla...esialgu tahaks siiski mõlema käega võitlema õppida, sest seljuhul saaksin ma kasutada kahte stiletti korraga mis oleks ilus kombinatsioon... kui vaid saaks kere korralikult liikuma jälle."

Feimir muigab korraks suunurgast, ei ütle midagi.
Ilderian: "Muidu, ma võin küll nagu ilge värdjas või mõrvar kosta, aga mis teema on Deilasel ning noolega silmalaskmisel, midagi mida ta taunib justkui..."
"Haldjad on esteedid..." nendib Feimir. "Nende aukoodeksis on mõned niiöelda kirjutamata seadused, mida nad järgivad, et säilitada lugupidamist iseenda vastu."
"Kas on midagi ilusamat kui puhas lask silma? Tapab kõige kiiremini ja valutumalt. See, et laip väänleb veel on ainult kere ja närvisüsteemi shokk peale surma," vaidleb Ilderian.
Feimir: "Nojah... Me püüame tappa küll nii vähe kui võimalik."
Ilderian: "Mõõgaga vastane ära hakkida on jubedalt rõvedam ju, lõhub ära riided ja verd on kõik kohad täis... lask silma ja korras. Pole palju verd ja riided on terved. Ning vaatepilt kirstu ka ilusam. Tõmbad lihtsalt noole välja, paned silmakoopasse puust või savist maalitud silma ja korras. Nagu uus... aga mõõgaga... see on nagu elus inimestest söögi tegemine... lõikad viile, teed sälgud sisse ning lõpuks... lased sisikonna ka välja, et oleks parem küpsetada. Feimir, see on _r_õ_v_e_."

Feimir: "Kujuta iseennast ette noolega silmas. Tahaksid?"
Ilderian: "Pigem see, kui et mul kere kokku tagasi saamiseks on vaja kulutada kümme kõrgema taseme loitsu, sest ma olen lihtsalt ribadeks lõigutud, käsi siin, jalaviil seal ja keegi ei tea kus pea üldsegi on."
Feimir: "Milleks? Kulutatakse üks loits ja tehakse uus keha. Seda ma muide praegu templis õpingi..."
Ilderian: "Selles ei ole asja puänt. Puänt on selles, et nool silma annab puhta tulemuse, samal ajal kui mõõgaga sudimine annab tulemuseks piltmõistatuse ning määritud riided."
Feimir muigab taas. "Sina õpid siis puhtalt tapma ja mina taastama..."
Ilderian: "No ma taastada ei oska ning ma võin vajadusel kaitsta ka... ennast, teisi nagu ei oska."
"Milleks sa endale õige märgi panna lasksid siis?" küsib Feimir.
Ilderian: "No... see annab geniaalsed võimalused maagia õppimiseks, võitlema õppimiseks, keelte õppimiseks ning kõigega kaasneb ka praktika ning põhimõtteliselt saan ma lõpuks palka kah. Rääkimata tasuta söögist, joogist ja peaalusest."

Feimir vaatab talle otsa, nagu näeks teda esimest korda.
Ilderian: "Lisaks veel tasemel rahvas, kellega on igati lõbus aega veeta ning rasketest aegadest läbi marssida ühel või teisel viisil."
"Tasemel rahvas?" küsib haldjas ettevaatlikult.
Ilderian: "Head inimesed, haldjad, kääbikud ning mõnikord kentaurid, kes on kõik mõnusad ja meeldivad erinevalt tavapärasest näiteks kõrtsirahvast, kes on võrdlemisi repulsiivsed."
Feimir sügab mõtlikult lõuga. "Ma pean selle üle vist natuke mõtlema..."
"Mille?" küsib Ilderian. "Mille üle natuke mõtlema?"
Feimir: "Asjade olemuse."
Ilderian: "Mis asjade?”

Feimir pöördub minekule. "Omaenda vigade," vastab ta naeratades.
"See, et mind huvitab maagia ning lahingefektiivsus on ainult grupi huvides, et juhul kui on kokkupõrkeid, mida paraku ette tuleb ning nähtavasti võrdlemisi palju siis, et inimesed ei lõpetaks nii nagu sina ja Helenel viimane kord, see ei ole lihtsalt minu personaalne huvi ning lõbustus." ütleb Ilderian tõsiselt ning vahest pisut solvunult.

"Ma üritan seda uskuda," vastab Feimir juba trepilt.

-----------------------------
Õhtupoolikul jõuavad WILL, ROY ja teised välja Calhi-poolsesse ponikääbikute külasse otsetee alguse lähedal. Üürivad seal telgi. Muidu ilmselt unerohu jääknähtudest uimane ja apaatne Greif muutub erksamaks ning palub luba mõnda aega telgi ees lõkke ääres istuda ja pisut ratsutamisest kangeid liikmeid sirutada. Seda talle lubatakse, ehkki valve all. Pisut eemal on suurem lõke, mille ümber käib ponikääbikute vilgas elutegevus. Võõraid passivaid uudishimulikke kääbikuid käib rändurite lõkke lähedalt päris tihedalt läbi. Taevas kisub pilve ning kääbikud hoiatavad, et ilm kipub halvaks. Ometi märkab Roy kolme reisivarustuses ponikääbikut vastu õhtut mägedesse teele asumas.

Hommikul saadab Roy kääbiku kullerina Valasse Larethiani templisse Feimirile kirja viima. Kirjas on vaid küsimus: kes on Greif?

Tihedatest pilvedest hoolimata asutakse minekule. Lumetorm ei lase end kaua oodata. Roy üritab kaaslasi külmakaitseloitsudega kaitsta. Deilas peab kannatlikult vaikides loitsuta vastu, kuni palavik ta maha murrab. Otsitakse varjulisem paik ning katsutakse suurem möll seal üle elada. Kui midagi jälle näha olema hakkab, selgub, et Deilase ja Roy hobused on jalga lasknud. Olukord on piisavalt meeleheitlik, et Orn otsustab templi abi paludes endale kätte lõigata.

Pole eriti aru saada, mis aeg võiks olla või kui kaua nad kaljueendi all konutavad. Kui torm pisut järele annab, liigutakse kohe edasi. Raja väljanägemist on aga tuisuvaalud tublisti ümber kujundanud ja kohati on see isegi eksitavaks muutunud. Üks ettevaatamatu samm – ja Willi ja Deilast kandev hobune vajub jäärakusse. Deilasel õnnestub kiiresti sadulast hüpata, Will aga saab ehmatava kogemuse osaliseks, kui rabeleva ja allapoole libiseva looma kõhu alt läbi veereb. Õnneks päästab sügav lumi hullemast ning ta pääseb mõningase muljumisega. Orn viskab köieotsad kiiresti alla ning need seotakse sadulaharja külge. Üles jäänud hobuste jõul ja suurte pingutuse ja hulga rabelemisega saadakse hobune üles tagasi…

Rühitakse surmväsinutena edasi. Järsku aga muutuvad Orn ja Deilas ülemeelikult erksaks ja rõõmsaks. Will märkab, kuidas nad pea korraga sõrmeotsad vastu õlga panevad ning kuulatavad. Deilas ütleb ta küsimuse peale selgituseks ainult, et neile pandi majakas üles. Edasi läheb teekond juba optimistlikumalt, ehkki lumesadu veel päriselt lakanud pole. Igatahes on nad laagriplatsile juba üsna lähedal.

Ning kiviringi juures paneb Ebony suurt telki üles. Peale telgi on tal kaasas toitu, ravimeid ja tekke. Teade Valasse? Ei, pole kohale jõudnud. Vara veel, alles see kuller läks.

[Shadow]

SHALIF ja MIA istuvad kõrbepoja kambrikeses ning ajavad juttu. Kuid aeg paistab olevat kunagi nii lähedaste õe-venna teed karmilt lahku viinud. Mia on kinnine ja vait ja murelik. Kas saab ta venda üldse usaldada? Kuidas hoiduda ratsanikest rääkimisest? Shalif on veendunud, et Roy ta metsas reetis, Mia vastupidi kaitseb toda. Ning raske valik vaevab Mia meeli – kas jääda venna seltsi või minna ratsanikega kaasa.
Shalif jällegi vajab õe teadmisi. Ütleb talle, et uurib rünnakut printsessi tõllale, uurib Roy kohta. Räägib, et talle makstakse head palka. Mia kas vaikib või põikleb. Shalif üritab õe südant oma kaneelimürgitusest kõneldes pehmemaks teha.

Mõtlemisaega Mia jaoks võidab Ley, kelle Deilas enda asemel järele saadab. Õudne, milline hulk mehi on õekese ümber tekkinud… Haldjad, haldjaverelised ja muud. Mia kardab, et vend teda ehk jälitab, ei taha Benno maja asukohta reeta. Nõnda viib Ley ta ööbima hoopis Deilase majja, kus soojem, valgem ja mugavam.

Hommikul tuleb Ley uuesti ja toob kaasa Mia asjad, just nagu too palus. Ütleb, et peab haldjametsa tagasi minema. Mia küsib Deilase kohta, saab vastuseks, et toda pole linnas. Ley laiutab käsi. "Ratsanike teed on ettearvamatud. Nad läksid Royga Willi jälgi ajama - poiss oskas kaotsi minna."

"Äkki oleks siin mu vennast abi, ta oskab väga hästi kadunud inimesi üles otsida," pakub Mia.
"Mine tea," arvab Ley. "Benno pool on praegu vaid Benno ja Ilderian - vast saate Ilderianigi raamatute tagant välja lohistatud."
"Ega ratsanikud vast ennast paljasta, kui see üks kord mu vennaga koostööd teha," muretseb Mia. "Mida kiiremini noormehe üles leiab, seda parem. Ma mõtlen, et selle asja ajaks veel enne korda, sest Deilasega hetkel niikuini rääkida ei saa. Kas ta läks ka neile järgi või pole veel siia tulnud?"

"Ilmselt läks järgi. Nad läksid Royga õhtul väravast kontrollima, ega kahtlasi tüüpe sealt välja pole sõitnud - Roy vist sai mingid kirjeldused - ja tagasi nad enam ei tulnud. Võimalik, et leidsid mingid jäljed. Aga ole ettevaatlik - on alust arvata, et poiss rööviti." Ley seab end minekule ja mainib, et Orn peaks täna haldjametsast tulekul olema. Loeb Miale sõnad peale, et too ettevaatlik oleks, ning mainib ka, et õhtul üks ilmselt Willi kadumisega seotud tüüp vangina Benno poole toodi.

Tänaval lahkuvad nad eri suundadesse. Üks haldjaväravate poole, teine kääbiku majja. Üsna maja lähedal satub Mia Orniga kokku. Tollel tundub üpris kiire olevat.

Mia: "Oota vähe, ma tahan Williami leidmisel aidata."
"Ma juba lähen," ütleb Orn. "Nägin Leyd. Ning ma tean, kus Deilas on."
Mia: "Ma ka, ma tulen kaasa, tahan aidata!"
Orn seisatab ja mõtleb. "Sa saad mind aidata küll. Mul on vaja Feimirile templisse ettekanne saata."
"Et lähen sinna?" küsib Mia.
Orn: "Oot, ma kirjutan selle valmis kõigepealt."

"Ja üks asi veel, ilmus tagasi mu vend Shalif (kirjeldab kiiresti tolle välimust), oled temaga vist isegi kohtunud, ma hoian teda väga, aga ta väga kaua oli kadunud, ja ma ei tea, kas teda täielikult teie suhtes usaldada, aga ta on väga hea jäljekütt, saaks teid Williami otsimisel aidata, ja siis ta ei jälita mind ja ei uuri, kus ma olen, mida teen…" vuristab Mia pea ühe hingetõmbega.
"Ma tean, et ta siin on. Rääkisin temaga juba enne haldjametsa minekut," vastab Orn.
Mia: "Ja kui te lihtsalt koostööd ühe korra teete, siis vast ei tule välja, kes olete, ja temast võib abi olla. Sest muidu ta mul järgi ja ma ei saa kuhugi liikuda, ilma, et ta ei teaks, kus ma olen, ja tal on juba väike aimdus ka haldjalossi paadisillast…"

Orn noogutab. "Ma mõtlen selle üle, kullake. Räägi nüüd, kas sa ilma minuta templisse oskad minna? Ma pakiksin nii kaua reisivarustuse kokku."
Mia kõhkleb.
"Loitsid valguse kivi peale, kui oled valmis, siis viskad kivi torusse ja kui tiigist udu tõusma hakkab, hüppad," õpetab Orn. "Ära ainult molutama jää."
Mia: "Selge, loodan, et saan hakkama, teist valikut väga pole, aga saad sa mu venna kaasa võtta?"
"Käi kõigepealt ära, siis vaatame," kiirustab Orn maja poole.
"Ta tuleb mulle sinna järgi juuuuuu…" protesteerib Mia.
"Ei tule ta kuhugi," ütleb Orn ust avades. Mia jookseb talle järgi, "Oi, sa ei tea, mida ta kõike teab.....võtan haldjahobuse? Millal ma tagasi pean olema?"
Orn: "Kuidas jõuad. Kui sa siit otse lähed, ei tohiks ta ju teada, kuhu lähed. Ning ma võin sind väravani saata."
Mia: "Saadan siis talle vähemalt teate, et ma olen jooksus? Ma pidin juba täna hommikul temaga kokku saama, ta juba otsib niikuinii…"

Orn otsib majas kiiruga paberi, kritseldab sellele midagi, murrab siis kirja kokku ja annab Miale. Hüppab sadulasse ning saadab ta kõigepealt väravani, siis sillani välja. Mial kipub käsi loitsides värisema. Orn lohutab, et ütleb, kui õige aeg hüppama hakata. Mia siis jälgib tähelepanelikult. Kui ta on kivi torusse visanud, hakkab juba mõne sekundi pärast tiigist auru kerkima. Veel mõni sekund - ja Orn hõikab, et andku minna. Mia hingab sügavalt sisse ja hoiab kõvasti hobusest kinni. Too tõrgub, ei taha hüpata ja kipub libisema. Mia vaatab korra Orni poole ja annab siis tugevalt kannuseid. Udu mähib ta endasse… ning pärast kõhedat tühjust ja igavikuna tunduvat hetke leiab ta end templi paadisillalt.

----------------------
SHALIF peab sõna ega jälita õde õhtul. Varasel hommikutunnil teeb ta küll väikese jalutuskäigu, kuid kaotab jäljed. Pererahvas on elevil ja noorim tütar uurib sosinal, kas Mia tõesti ta õde oli.

Shalif: “Vanem õde.”
Juttu vanemast õest uudishimutseja igatahes uskuma ei jää, mangub, et kõrbepoeg oma õest lähemalt räägiks. Et kuidas ta nii ilus on ja millega tegeleb ja miks temast varem pole räägitud ja kas tal kavaleri on ja... 101 muud asja. Shalif tahaks öelda, et õde on ilus, aga vend tark, aga peab igaks juhuks suu kinni. Jutustab siis oma seiklustest. Õekesed kuulavad ammuli sui nagu 1001 öö muinasjutte. Ilusatest kavaleridest, päästetavatest kaunitaridest, vahedatest mõõkadest ja tulistest ratsudest… Ise mõtleb, kuhu ometi jääb see ilus õde, kes hommikul tema juurde tulema pidi. Õekesed, vanuselt silma järgi nii 16, 18 ja 20 kuulavad ja õhkavad. Shalif, kes teatavasti kõiki ilusaid naisi armastab, ei tunne end seltskonnas üldsegi halvasti, vaid klapitab mõttes tegutsemisplaane ja järjekordi. Et kas kõik korraga või kõik ükshaaval… Umm… pigem korraga. Kõige ausam, kõigile midagi, kõik näevad, pärast ei vingu, et midagi oli teisiti jne... Kus tont see õde jääb?

Naeratused ja komplimendid sillutavad vaikselt teed eesmärgi poole. Tüdrukud vihjavad juba ema raskele unele. Vanem õde leiab otsustavalt, et kõrbepoeg oleks vaja korralikult ära kammida. Shalif lubab lahkelt neil kasvõi kolmekesi korraga tegutseda. Tüdrukud ei lase seda endale kaks korda öelda. Peagi on Shalifil peas kolm kena patsi.

//Shalif: ohei
//Shalif: rastad
//DM: no natu paksemad kui rastapatsid
//Shalif: phew
//DM: aga ebaühtlase läbimõõduga, vastavalt sellele, kui palju keegi juukseid sai ahnitseda

Kõrbepoeg kiidab piigade näputööd, jutustab neile soengutegemise ajal loo punasest lillest, kauneimast kogu ilmas, ja kirgedest selle ümber. Tütarlapsed õhkavad. Shalif aga räägib lugusid õnnelikest ja õnnetutest armastajatest. Need viimased lähevad veel paremini peale. Perenaine ise tuleb ka tuppa, kuulab natuke aega ja toob siis soengu kujundamiseks mingit eriti lääget lõhnavett. Sellega kastavad piigad noormehe soengut ohtrasti, et patsid hästi koos püsiksid ja pärast lokki jääks. Shalif tunneb end nagu küülik, kellele kleiti selga pannakse... Kus põrgut see õde kondab? Nagunii on otsustanud lõunani magada… Shalif pakub, et võiks minna õue lumesõda pidama…

[Shadow]

MIA viib ettekande jooksujalu kohale. Leiab Feimiri ja Ebony kabinetist vestlemast. Tundub, et mingi väga tõsine jutuajamine on neil olnud. Mia jõuab hingeldades sinna, jääb uksel seisma, köhatab, vaatab siis ehmunud näoga. Feimir tõuseb üllatunult. "Mis juhtus, Mia?"
Mia naeratab. "Midagi, tundub, et teil asjad tõsised, aga seda teate, et William kadunud?" Võtab siis kirja, mis hoolikalt riiete vahele peudetud, ja annab Feimirile.

"Tean, et kadunud... Tore, et keegi teateid tõi." Haldjas võtab paberi ja loeb. Siis näitab seda kõigepealt Ebonyle, siis Miale. Sedelil on üksainuke lause: "Lähen Deilasele järele."
"Ehk siis ka Williamit otsima.... Roy ka läks vist," arvab Mia. "Paha, kui nad sedasi ükshaaval kohale tilguvad, kergem kinni võtta, tappa.."
"Seda küll, me ei tea, palju neid on," nendib Feimir. Küsib siis, kas ülekuulamine on midagi uut andnud.
Mia: "Ma ei tea, pole saanud Benno juures olla, tegelen kõige varjamisega oma venna eest, kes väga huvi tunneb minu elu vastu."
"Sa ei usalda teda?" küsib Feimir pead viltu keerates.

Mia: "Ma ei saa seda teha, sest ma ei tea, kus ta vahepeal olnud, mida teinud, üks asi tema seletused, teine, kas see ikka tõsi, ja kellega ta suhtleb - kui suhtleb. Seda viga ei saa lubada, et ta minu usaldust kuritarvitab, parem karta kui kahetseda…"
"Sa võid ju selle välja uurida, kui usaldatav ta on," arvab Feimir.
"Hmh, vahva, vend jälitab, uurib,mida õde teeb, ja vastupidi, armas perekond," turtsatab Mia. "Ja kuidas ma seda uurin, kaon Merdeni metsadesse, kus ta vangis oli? Või hoian tal ööpäev läbi silma peal?"
"Võid ju mõnda aega koos temaga liikuda näiteks, kui tahad. Meie leiame su alati üles." Feimir võtab Mia käe ja silitab sõrmust. "Kui ta on sinu meelest meile ohtlik, saad ta nõnda ka valejälgedele juhtida, kui vaja."

Mia võtab haldjal tugevalt käest kinni. "Ta saab minu eest küll oma ärakäimisi varjata, ma ei tea,kas ma suudan tal igal pool märkamatult järgi olla, ja kui ta on volitatud teateid saatma ainult siis, kui ka midagi teada saab... ja kui kauge maa taha see sõrmus töötab? Tegelikult tahaks ma sellest sõrmusest ja teist rääkida..."

Ebony tõuseb vaikselt ning lahkub toast. Feimir pakub Miale istet.
Mia: "Ma nii tahaks selle teie otsustada jätta, kas ta ohtlik teile või mitte."
"Meie ju ei tunne teda veel. Kindlasti mitte nii hästi kui sina," lausub Feimir kannatlikult.
"Mina temaga olen küll lähedane, teie aga olete teine asi," kurdab Mia. "Ma ei karda, et ta minule halba teeb."
"Miks siis kardad, et meile?" küsib Feimir.
"Sest teie pole mina." Mia laseb käe lahti ja istub.
"Kas tal on kalduvus maha lüüa kõik, kellega vestled?" imestab haldjas. "Räägi, Mia, mis sulle täpselt muret teeb."

Mia muigab. "Noh, ta on küll veidi kaitsval positsioonil, eks minu tulevik ju ole abielluda oma hõimust mingi auväärse sõdalasega, tema arvates. Mulle teeb muret, et ta selgitab välja, kes te olete ja söödab kellelegi ette, neid pole vähe, kes teid tappa tahavad, ja mis siis, kui ta Merdeni metsa röövlitega liidus...?"
Feimir: "Selgita see välja. Me hoiame sul silma peal, kuid püsime ohutus kauguses. Kas nii oleks hea?"
"Jah, aga see tähendab seda, et ma lähen päris pikaks ajaks eemale, ja ma ei tea, kui kaugele, ma ei saa teiega ühendust pidada ja aidata, ja ma ei saa teiega üldse koos olla, me oleme harjunud vennaga reisima, liigume ühest kohast teise, me nähtavasti lahkume haldjalinnast, ja lähme.... algatuseks Calhi võib-olla…” Mia põrnitseb enda ette. Käed suruvad kramplikult toolileent.

"Kui Orn ära läheb, jääb Ilderian Valasse üksi. Hoia tal silm peal. Ning meie hoiame sinuga ise ühendust, ära seepärast muretse," kõneleb Feimir. "Umbes kuu aja pärast saan ma ise tagasi teie juurde, seni arvesta, et ma saan sinust teateid vaid siis, kui Valas käin." Feimir paneb käed Mia õlgadele ning vaatab talle leebelt silma. "Mia, sa kardad midagi?"
"Ma ei saa ju tal silma peal hoida, ma peaksin Benno majas siis käima, mis on ohtlik.” Mia pöörab pilgu ära.
"Ma usun, et Deilas lubab sul ka oma majas elada. Või lepite kusagil linnas kokkusaamiskoha. Või tahaksid sa hoopis venna vaateväljast kaduda?" uurib haldjas.

"Ma ei saa tema eest ära kaduda, ta on niigi mind nii kaua otsinud, ja ta on minu pereliige, ja ma arvan, et ka tema hoolib minust, ja ta peaks jälle muretsema," kurdab Mia. "Mida sa mõtled ärakadumise all? Ma lihtsalt kaon? Ette teatamata? Hoi, kui ta kellegi kohta mingigi vihje leiab, kes sellega seotud, see vaeseke sureb hirmsat surma…" Mia muigab. "Seda ei tahaks ma isegi oma vaenlasele."
Feimir noogutab ning libistab käega sõbralikult üle Mia juuste ja põse.
Mia: "Ainus, mida kardan, on, et teiega võib midagi juhtuda, muud pole midagi, ma arvan, et sa tead seda."

"Ma sain sellest aru. Vast räägi kõigepealt vennaga ja siis otsusta, mida edasi teha. Kedagi meie omadest ikka kohtad, kellega mulle sõna saata. Ja kui ka kedagi ei kohta, saad mulle alati jätta kirja Vala teedejumala templisse või Daila kätte," ütleb Feimir. "Kuidas sinu enda arvates oleks kõige parem ja õigem?"
"Sellega läheb väga kaua aega, et välja selgitada, mis ta on... kui ma üldse selle välja selgitatud saan, aga vahepeal ma arvan, et kirjavahetust ei pea, kui midagi tähtsat pole, ja kogemused näitavad, et kui keegi ühele meist püüab liiga teha, oleme koos üsna kurjad - mis mõttes parem, õigem?" vuristab Mia.
"Kuidas sa ise korraldada tahaksid oma edasist elu?" küsib Feimir. "Sinna juurde käib ka küsimus, kas tahad sõrmuse alles jätta või ära võtta?"
Mia lagistab naerda. "Imelik, nüüd tundub see kõik nii selge, ma tahaksin olla ratsanik, nüüd, kui ma seda ei saa...."

"Tahaksid olla ratsanik?" Feimirit tundub see üllatavat. "Ja miks sa seda ei saa?"
Mia: "Sest ma pean oma tõpra vennaga ära minema, ja ratsanikest eemale hoidma, ja n.ö eelmise elu juurde tagasi, millest me just rääkisime. Ma tahaksin selle alles hoida, see oleks nagu mälestus, kui ma selle ära annaksin, siis ma nagu katkestaksin teiega lõplikult sidemed."

Feimir mõtleb kipras kulmul, siis vilksab lustlikult silmanurgast Mia poole vaadata. "Ebonyl oli kolm aastat mõtlemisaega, enne kui temast ratsanik sai..." Sõrmusejutu peale aga noogutab.
Mia: "Mälestus, millest ma räägin... just nagu kaoksin igaveseks... ai, kui valus on…"
Feimir kükitab Mia ette. "Ja sa kannataksid selle valu välja?"
Mia laiutab lustlikult käsi. "Ja mis ma teha saan? Teatud asjades ma pean endast üle olema."
"Ja mida sa ratsanikuna teha tahaksid? Mille poolest erineks see sinu senisest elust?" küsib Feimir tõsiselt.
Mia: "Ehk saad ise võrrelda... Enne kui ma teid kohtasin, hõimu juures igavesed sõjad, kui ma sinna oleks jäänud, oleks minust saanud tubli naine meie hõimu elu järgi, mind oleks pandud mehele ühele vanamehenässile, oleks süüa teinud, ja kümme last kasvatanud, ja hütis istunud, ja ohei, seal naised ei tohi üksi liikuda, teiste meesterahvastega rääkida, istud oma hütis… See, et mu isa ja vend mind võitlema õpetasid nii hästi, oli isegi väga skandaalne, mul vedas, et olin pealiku ärahellitatud tütar, sain endale palju lubada. see oleks muutunud peale abiellumist…" Mia irvitab. "Lasksin kodust jalga."

Feimir: "Kas vend kehastab sinu jaoks kodust elu ning sa tunned, et oleks hea tema mõju millegi muuga tasakaalustada?"
Mia: "Ei, ta on mu perekond, ta pigem meenutab kodupaika, kui sealset eluviisi, sest minu tulevik seal ei meeldi mulle, ja ma hoian teda väga, me oleme nii palju koos rännanud, et õppisin ainult temale lootma, enne teid…"
"Siis ei taha ka tema koju tagasi minna?" uurib haldjas.
Mia: "Asi nii, et ma olen alati tahtnud rännata. Kui lahkusin, võtsin eesmärgiks, et minust saab kuulsaim laulik, et minu kuulsus jõuab minust kaugele ette, kuhu lähen, ja ma saan rikkaks ja kuulsaks, ja võlun kõik ära, ka kuningad, noh, see mul vist isegi õnnestus…" Mia muigab. "Aga enam pole see tähtis, ratsanikuna pole see tähtis, tähtis on teisi aidata, mitte ainult omakasule mõelda, nagu siiani oli, mul olid väga auahned plaanid. Ma ei tea, kas vend tahab, ta on pealiku poeg, seal ta saaks võimu... Kui ta mingit paremat võimalust ei leia, siis kindlasti, ehk ta tunneb ka mingit kohustust tagasi minna, peab oma hõimu juhtimise mingi aeg üle võtma, eriti siis kui isa sureb, ja see võib iga hetk juhtuda… Mina koju väga ei riski minna..."

"Miks sa ei riski? Pannakse mehele?" küsib Feimir.
Mia: "Seda ka, kellelegi, kelle määrab mu isa, ja noh, see põgenemine kodust... karistus oleneb isast, see on nagu perekonn au rikkumine... khm... ta võib mul pea ka maha võtta, kuigi samas meie rahvas on väga liikuv, rändav, ma tõsti ei tea, mida ta otsustab... ja ma ei tea, kas ma üldse tahan tagasi minna…"
"Mia, oled sa mõelnud, millest sa ratsanikuna ilma jääksid?" jätkab Feimir samamoodi kükitades ja silma vaadates.
Mia: "Ratsaniku töö on elada teiste heaks ilma kuulsuseta, mugavusteta, ohtlik. Mida ma sinu meelest kahetseks?"
"Noh... Kui sa näiteks armud kellessegi, ei saa sa talle oma õlga näidata..." lausub Feimir aeglaselt.
"Saan küll, kui see teine ratsanik on," vastab Mia kõrgilt ja ükskõikselt.
Feimir noogutab. "Aga kui ei ole?"
Mia: "Oota, ma püüan ette kujutada, milest ma ilma jään..."

Haldjas ootab kannatlikult. "Arvesta, et paljud ratsanikud surevad noorelt..."
Mia naerab. "Ma pole kunagi arvestanud, et ma vanaks elan, ja ei tahagi, ja ma ei kujuta ennast vanana ette, inimesed elavad niikuinii vähe, kui sa tähele pole pannud, aga mu elul oleks eesmärk... Ma praegu küll arvestan, et ei saa armuda, ja ei kujuta seda ette, sest ma ei tea kedagi, kellesse võiksin.... aga noh, eks ma olen siis kurb, ja see on ohver, mis tuleb tuua, üldiselt olen ma üsna tugev."
"Ning pere ja lapsed?" Feimir tõuseb püsti.
Mia: "Aga sellest pole mõtet rääkida, see oli lihtsalt mida ma oleks teinud.... Ma ei kujuta ette, et ma võiksin üldse ära armuda selle kiire elu sees, selleks pole aega..., aga seda ma ei teagi... kas ratsanikel pole siis lapsi...?"
"Mõnikord on." Feimir tõmbab ühe lauasahtli lahti, kuid sealt, kus Mia istub, pole näha selle sisu. On vaid paberite kahinat kuulda. "Mia, võta õlg paljaks."

[Shadow]

MIA vaatab haldjale väljakutsuvalt otsa. "Feimir, kas me ei saaks...." Ja teeb siis süütu näo.

Feimir näitab talle väikest õhukese teraga nuga. "Ma lõikan sulle õlga ja panen haava kohe kinni... Et sul oleks kergem selle asja üle mõelda."
“Sa oled mulle juba näidanud neid nuge ja tooli, sa ei hirmuta mind enam." Mia hääl on kindel ja rahulik.
"Jah, aga sa pole seda tundnud," ütleb Feimir.

Mia võtab väljakutsuvalt õla paljaks. "Ma tean, et see on valus, ja ma oleks eelistanud seda valu ühe korra tunda, aga kui sa mind lõikuda tahad...."
Feimir vaatab muigel pilguga otsa. "Ma võin seda teha ja mitte teha, kuidas ise tahad."
Mia: "Kuidas sina soovid?"
"Mina ei otsusta sinu elu üle," vastab Feimir ning asetab noa lauale. "Ratsanikuna tuleks sul väga palju ise otsustada." Haldjas keerab kavalalt pea viltu, hakkab siis naerma ning paneb noa sahtlisse tagasi. "Mia, teeme nii, et räägime sellest järgmisel kohtumisel uuesti. Nõus?"
Mia: "Olen nõus, aga sa ise tahtsid mulle seda näidata, tee siis!"
"Kindel?" küsib Feimir. Tundub, et tal pole vähimatki tahtmist Miale haiget teha.
Mia: "Oleks segane öelda jaa, ma tahan, et sa mind lõiguks, aga kui sa tahad mulle näidata, kui sa arvad, et nii on hea, siis ma vastu pole, sa tead, et ma usaldan sind. Kui sa tahad selle kunagi hiljemaks jätta, kui see kunagi hiljem tuleb, siis nii jäägu. Ma ütlesin, mis ma tahan, või mida ma oleks tahtnud, s.t ratsanikuks saada, ja teiega olla, aga hetkel pean ma oma tahtmise alla suruma, ja endast võitu saama, sest see tundub vajalik, ja sul pole aimugi, milline ohver sellega kaasneb, see lõikumine pole pooltki nii valus…"

Feimir lükkab sahtli kinni. "Mia, ma ei ütle su soovile ei, aga ma tahan sulle veel veidi mõtlemisaega anda. Sa ju mõistad seda. Või tahaksid sa tõesti teha seda kohe siin ja praegu? Ja mida sel juhul vennale ütleksid?"
"Sa arvad, et minust ei saaks head ratsanikku? Ütle julgelt välja, sest sina võid seda näha, mida mina ei näe, ma ju ütlengi, et ma tahan, aga ei saa seda." Eesruumist jutukõminat kuuldes katab Mia õla kinni, tõuseb ning läheb vaatama, kes seal on. Ilderian ja Ebony. Miat märgates hõikab Ilderian rõõmsalt teda nimepidi.

Feimir ajab huuled mõtlikult prunti. "Ma arvan, et sinust saaks hea ratsanik. Aga ma tahan, et sa enne lõplikku otsustamist teeksid selgeks oma templivälise elu. Nii nagu ma tahtsin, et Ilderian enne otsustamist Kareeniga asjad korda ajaks."

Mia vahib juhmi pilguga Ilderiani, noogutab ja tõmbab ukse kinni. "See küll pole Ilderian, Ilderian ei tervita mind kunagi nii, ta ei tervita mind üldse tegelikult kunagi," pomiseb ta omaette. Feimir hakkab naerma. Ilderian tuleb kabinetti ja Feimir tervitab teda. Ilderian lehvitab mõlemale ning lausub: "Mia! Kui sa veel ei tea, siis su vend ootab sind kusagil Valas.”

"Mis sul sisse läinud, mida ma teinud olen, ja mille pärast sa kohe mind maha lööd?" vaatab Mia umbusklikult Ilderiani.
Ilderian: "Palun vabandust. Aa, Mia, ja Orn vabandab sügavalt. Ta läks juba minema. Sina pead oma vennaga kokku saama."
Mia: "Nägin venda, tundub, et ka sina teda näinud, kui hästi sina teda tunned, kas ta oleks sinu arust usaldusväärne? Sa lihtsalt ei tervita mind tavaliselt, jah, kust sina juba tead? Tuli ta Benno juurde?"

Ilderian: "Mul on silmad ja kõrvad igal pool. Jah tõesti, mul on palju silmi ja kõrvu, rohkem kui üks paar," kordab ta surmtõsiselt.
Mia: "Ma muidu sain juba temaga kokku, täna küll mitte... kuigi pidin, ju ta nüüd tige, ja Orn ei võtnud teda kaasa?"
Ilderian: "Orn ei võtnud sind kaasa, Mia."
Mia vaatab küsivalt. "Kas oleks pidanud? Sa ütled, justkui oleks pidanud, aga ei tahtnud..."
Ilderian: "Minu teada ta oli lubanud sind kaasa võtta. Või midagi sarnast, ma ka ei mäleta täpselt. Ja Feimir, Daimir vaikselt laibastub Benno juures. Et nagu teadvuseta ja palavik ja oigab. Et jah... Aga kui midagi selle vastu pole siis ma lähen, võib-olla käin Cormanthyrist läbi... kas on soove?"

Mia: "Mina tahtsin, et ta mu venna kaasa võtaks, et see mul silma kogu aeg peal ei peaks!"
Feimir vaikib, kuulab ja mõtleb.
Ilderian: "No kena, kui midagi pole siis... võibolla näeme kunagi! Parimat!"
"Oota nüüd," ütleb Feimir. "Ilderian, sinuga paar sõna omaette."
Ilderian: kannapööre, ettekallutus, ning laia naeratusega "Jah?"
Mia: "Lahkun?"
"Korraks," ütleb Feimir.

Mia kummardab kergelt ja läheb. Feimir sulgeb ukse. Elutoas istub vaid Ebony laua taga, pea kätel. Näeb väga väsinud ja murelik välja. Heidab Miale põgusa pilgu ning vaatab lauda edasi. Mia istub teisele poole lauda, küsib: "Mis vaevaks? William?"
Ebony noogutab. "Pluss muud mured."
Mia: "Milles ma nähtavasti aidata ei saa..."
"Räägi mulle Royst..." ütleb Ebony tuimalt enda ette vaadates.
Mia: "Oeh... ma pole temaga nii ammu suhelnud, enne juba kui ta mulle peaaegu kallale tuli, tähendab kruusiga viskas. Ta armastab printsessi, rohkem ma ei tea. Ma kardan, et ma ei saa sind aidata, ma ei tea tema minevikku. Aga kunagi ta polnud närvihaige."
"Ta paranes täielikult," ütleb Ebony. Siis vaatab otsa. "Ta armastab printsessi vist üle kõige maailmas?"
“Kunagi oli temaga väga lõbus, saime väga hästi läbi," lisab Mia mõtlikult. "Vaata, ma ei tea seda, sest ma pole hiljem neid koos näinud, aga see, kuidas ta teda kaitseb... või lihtsalt hoiab kramplikult kinni kõigist, kaitseb ohu eest, keda kalliks peab.. ma ei tea, kuidas nad suhtlevad, ma pole seda näinud. Armastuseks läheb rohkem vaja kui lihtsalt kellegagi magamist, ja ma pole neid näinud suhtlemas."

Ebony pea tundub veel madalamale vajuvat selle jutu peale.
Mia: "Arvad sa, et Roy ei armasta printsessi?"
"Lõbus võib temaga edaspidigi olla, kui ta nüüd toibub," ütleb preestrinna vaikselt. "Ta lihtsalt oli kaua haige, nii et me ei märganudki. Ma tean, et armastab. Väga armastab."
Mia: "Mis siis lahti? Siis ju kõik korras? Või sulle meeldib Roy?"
"Me oleme sõbrad olnud mõnda aega," vastab preestrinna diplomaatiliselt. "Nagu ka Ilderianiga," lisab kiiresti.
Mia: "Milles siis asi? Kas Roy on ratsanik?"
"Mõnes mõttes... Nad leppisid Feimiriga koostöös kokku, kuid Roy ei taha end templi või märgiga siduda," vastab Ebony.
Mia: "Siis on ju selle armastusega kõik korras? Mõlemad armastavad üksteist ja...?"

"Jah," ütleb Ebony ning tundub, et ta hakkab kohe nutma. Mia läheb ümber laua ja paneb käe talle õlale. Ebony vaatab talle jahmunult otsa. Mia märkab esimest korda, et preestrinna vasak silm on elutu, ehkki seda kaugemalt näha pole. Üllatub hetkeks, kuid ei näita oma imestust välja. Naeratab: "Tead mis, elu on ebaõiglane."
"See ei vabanda minu käitumist," vastab Ebony pilku maha pöörates.
Mia: "Nii,mis siis tegid? Ma sain just loengu sarjast "ratsanikul pole armastust, perekonda, jne, nii et püüan siis omakorda kuulata, vaevalt, et ma nõu anda suudaks, aga kui räägid, äkki hakkab kergem, proovid?"
"Noh... " preestrinna läheb näost vähkpunaseks.
Mia istub Ebony lähedale lauale. "Niih?" Ilme hoiab ta läbitungimatu. "Pealegi, ma suht võõras, ja nähtavasti jäängi selleks," lisab ta süngelt.
Ebony ohkab, paneb lauba kolksuga vastu lauda ja sõnab ühe hingetõmbega: "Meil oli Royga väike seiklus."

[Shadow]

"Millal?" küsib MIA rahulikult.
"Siinsamas templis..." Tundub, et Ebony on otsustanud oma karika põhjani juua. "Järgmisel ööl pärast seda, kui ta terveks sai. Ning see on minu süü."
"See pole kellegi süü, ma ei loeks seda üldse süüks, ja sa ei saa ennast süüdistada üksi niikuinii, seigeldakse kahekesi," naeratab Mia.
Ebony: "Ta saatis mu minema... Ning õigesti tegi."
"Oot, ma ei saa aru, teie vahel siis toimus midagi? Või mitte? Või oli nii, et sa oleks tahtnud, aga ta saatis su enne ära? Või ütles pärast, et ikka ei saa ja vale ja unustame ära?" küsitleb Mia sosinal.
"No midagi ikka toimus... Ma vedasin ta libedale... Tema pettis oma ja mina oma..." ütleb Ebony tuhmilt.
"Niih, sul oma... kes see on? Siis saan aru, kui suur see probleem nüüd on. Natuke mu enda uudishimu muidugi ka," märgib Mia tagasihoidlikult. "Ma arvasin, et ratsanikul ei tohi kaaslast olla."
"Mis seda keelaks, kui kaaslane märgikandjate seast?" küsib Ebony.
Mia: "Kas tohib küsida, kes see on? Ma siin vist pean andma igaks juhuks vande, et see jutt ei lähe kuhugi, kuigi ma pean seda loomulikuks."
"Ei pea. Ma arvasin, et seda teavad nagunii kõik." Ebony tõstab häbelikult pilgu.
"Mina ju pole ratsanik, mina ei tea, mina ei näe sind liikumas, suhtlemas... teised jah, nähtavasti teavad," kurdab Mia. Ebony hakkab tasakesi naerma. "Orn muidugi..." Mia silmad lähevad ümmarguseks. See on miski, mida ta hästi uskuda ei taha.

"Küsi temalt endalt..." kehitab preestrinna õlgu. "Aga oma lõpliku sõna andsin talle üks öö enne Royd... Nii et võid ette kujutada, kui vastikult end praegu tunnen."
Mia tõmbab näo krimpsu. "Jah.”

-------------------------------
ILDERIANI päev algab tegelikult sellega, et kui ta välja kolama läheb, longib Tõbras talle vastu. Elukas on latriukse maha lõhkunud. Ilderian silitab teda ning otsib taskust saiapuru. Hüppab siis hobuse selga ja teeb väikese galopitiiru linnast välja. Linnarahvast ehmatab see parasjagu, pärast eilseid elamusi verise saaniga tundub rahvas kihutajate suhtes väheke ülitundlik. Tõbras leiab igatahes värskes linnamüüris koha, kust üle hüpata jaksab. Tundub, et elukale üldse meeldib hüppamine. Korraks tekib kukkumise hirm ja maandumisel lööb Ilderian nina vastu hobuse kaela ära - kuid jääb selga. Tõbras otsib kraave ja tarasid, kust üle hüpata, lustib kuninglikult. Koju jaksab vaid lonkida – kuid on üleni õnnelik.

Siis tunneb Ilderian, et Orn on linnas. Leiab ta majas kiiruga asju pakkimas. Uurib, mis teoksil.

"Lähen vaatan, kas Deilasel abi tarvis. Sina püsi siin ja hoia sel tüübil silm peal. Ma ei usaldaks teda Bennoga kahekesi jätta. Veel parem oleks ta muidugi Brettoniasse Ennisterile viia," seletab Orn. "Feimiri sõnul Ennister kogub selliseid."

Ilderian: "Et... uhm… Mina jään siia ja jään kõigest ilma millest ma midagi pealekauba ei tea kah?"
Orn: "Ma ei tea rohkem kui Deilase asukohta. Aga kuna need kaks olid gildivennad, ei tahaks ma sind kaitseta jätta. Pole aimu, palju neid teel võib olla. Igatahes peavad poisid olema jäljed leidnud, kuna liiguvad puhkamata."

"No kui gild siis gild, aga ärge olge kindlad, et neist kergesti jagu saate. Aa, seda kuuldust kuulsin, et Vala kindluste plaanid olla varastatud või kopeeritud. Ja seda võis vabalt gild teha. Oleksin äärepealt öelnud minu gild." irvitab Ilderian. Kindlustuste plaanidest pole Orn igatahes veel kuulnud. Ta saab asjad kokku ning pakib need hobusele. Ütleb, et Ilderianile jääb Daimir ja üks veel ohtlikum ülesanne: vabandada Mia ees, et Orn teda pettis ja kaasa ei võta.

Ilderian: "Petsid mismõttes? Kuhu kaasa? Nu mida? Ja kus ta vend on? Said nad kokku? Parem saagu.”
Orn: "Vend on tal linnas ja ootab teda. Mia kauples end teele kaasa, saatsin ta ettekandega templisse Feimiri juurde."
Ilderian: "Nujah, aga see on talle parem."
"Ja nüüd panen alatult ise ajama. Hoolitse siinsete asjade eest ning ära talle ütle võimalikult kaua, mis suunas ma läksin. Sest sina ju tead seda." Orn hüppab sadulasse, kummardub ja patsutab õlale.

Ilderian: "Kui väga tore, MIND jäetakse peremehetsema."
"Ära Daimiril end ära lollitada lase," on viimane, mida ta Ornilt kuuleb.

"Huvitav, kas teda piinata võib, kui ta midagi kahtlast üritab..." jääb Ilderiani viimaseks mõtteks enne kui ta Benno jutule pöördub. Tal on üks kõrvetuskäte loits just katsetamiseks valmis. Kuid kõigepealt suundub ta Benno juurde uurima, mis värk on üldse.

"Mis mõttes?" uriseb kääbik täis suuga. "Tahad veel mõnda väikest lillat sõrmust või?"
Ilderian: "H**at! Mind huvitas et mis värk on selle ilge sebimise ja rahvasterändega lõunasse?"
Benno: "Ju vist jäljed leidsid. Aga seda nad teada vist ei saanudki, kus neil tüüpidel siin linnas pesa oli. See heledake kas on lolliks klopitud või ajab meelega segast. Vaata, ehk saad sina temaga jutule."
Ilderian: "No proovin. Mul on igaks juhuks ka "Põlevad Käed" varnast võtta."

Benno irvitab. Ütleb, et vaadaku Ilderian, et põrandasse auku ei kõrveta, ja nendib, et hea, et Will seda ei näe.

Daimir pikutab koiku ees maas, käed-jalad seotud. Samme kuuldes keerab pead ja kuulatab terasemalt. Ilderian pistab pea tuppa sisse kenasti ja hüüab rõõmsalt TERE!

"Kes see linnuke siristab?" küsib Daimir pärast mõningast pausi vastu. Nägu on teisel siiani paistes ja siniseplekiline.
Ilderian: "Kuidas tunne on?"
"Nöörid natuke soonivad, aga muidu pole viga, tänan küsimast," vastab Daimir. "Katus pea kohal ja nii edasi... Ainult lõunasöök hilineb."
Ilderian: "Aa, sulle pidi tooma midagi? Mina ei tea. Muide, kuidas sulle vikerkaared meeldivad?"
Daimir: "Ma nägin neid eile päris palju, võiks vahet pidada."
Ilderian: "Päriselt või on see miski sinu kõnekäänd?"
Daimir: "Sel poisil on raske rusikas, kui ta pahandab..."
Ilderian: "Ta on üldse raske loomuga."
Daimir: "Seda ma sain teada jah... Ning magusat kah ei armasta. Oot, see oled ikka sina, Ilderian?"
Ilderian: "Ei armasta magusat? Mismoodi?"
"Ei pane mett tee sisse..." toriseb haldjavereline. "Kas ta iseloom on sama mõru kui ta tee?"
Ilderian: "Ma ei tea, ma pole ta teed joonud. Ning oma identiteedis olen ma kahtlema hakanud," lisab ta irvitades. Aaga...mismoodi sulle tee meeldib?"
"Päris hästi. Ja vähemalt kaks lusikatäit mett paluks kruusi peale, aga võib ka kolm." Daimir tahaks vist õlgu kehitada ning hakkab siis itsitama. "Etskae, et jõudsin Ilderiani endani välja... Küll ma mõtlesin, kus sa end peidad..." Naerab siis pisut totakalt.

"Millised kardinad sulle meeldivad?" uurib Ilderian kaasa mängides.
"Ei tea, ei näe praegu värve," vastab Daimir.
Ilderian: "Ei nii üldiselt või noh, kui ette kujutada nüüd rohelisi lillelisi, selliseid metsrohelisi või siis selliseid hobustega ja siidist ja mustasid?"
"Võta järjest," arvab Daimir. "Aga kui need väga poovad, saab Threllan vist pahaseks su peale..."
Ilderian: "Poovad? Kas sulle meeldib mingi surmamotiiv või mis?"
"Mind tutvustati selle motiiviga eile põhjalikult," nendib haldjavereline.
Ilderian irvitab. "Ma arvan, et nad on minu peale niguinii pahased."
"Aga räägi vahepeal asjast kah - mida sa tahad?" uurib Daimir.
Ilderian: "Ei ole vaja kohe nii filosoofiliseks ka minna. See mida mina _tahan_ on natuke lai küsimus praegu. Ning see ei paku ka eriti huvi."

"Kas ma nägin eile õigesti, et ka Ley on sinuga kambas?" küsib Daimir vastu.
Ilderian: "Minuga kambas? Mis kambas?"
Daimir: "Noh, selle... Royga kambas..."
Ilderian: "Roy on sürr tegelane. Aga kamba teema on minu jaoks natuke kahtlane nagu..."
"Ähh... nojah... Ilmselt mulle lihtsalt viirastusid need tüübid, kes mu siia vedasid," irvitab Daimir oma paistes huultega. "Sina ja tema ja vist Ley ja siis veel keegi naine..."
Ilderian: "Ma ei mäleta et oleksin kedagi vedanud küll."

"Siis ma nägin seda unes," nendib Daimir rõõmsameelsust teeseldes. "Threllan ja Shalia muide arvavad, et oleks tore sind jälle näha."
"Ja mulle joota midagi?" irvitab Ilderian.
"Selles leppige juba ise kokku, mida nad sulle pakuvad. Minul on Threllani käsk sundida sind kohale minema," ütleb vang. "Juttu on vihjamisi olnud, et Shalia organiseerib sulle kohta Calhi õukonnas."
Ilderian: "Hehe... paistab, et see on vähemalt üks ülesanne, mida sa eales korda ei viinud."
"Sul on rohkem raske rusikaga sõpru kui ma arvasin," nendib Daimir. "Aga üks neist sõidab praegu ikkagi Shalia juurde... ning ma olen üpris veendunud, et ta jõuab sinna kohale."
"See on juba tema isiklik tragöödia." irvitab Ilderian. "Ja MIDA ma peaksin Calhi õukonnas tegema? Mingi järjekordne hea tööots või mis?"
"Miski õukondlase koht... Shalial on vist luurajat-sidepidajat või käepikendust vaja." Daimir irvitab ka pimesi vastu.
"Mina oleksin ilmselt jah parim inimene selle jaoks praegu," nendib Ilderian.
"No Shalia tavaliselt teab, mida või keda tahab," nendib Daimir vastu.
"Tibi," irvitab Ilderian.
Daimir: "Vägagi võimas tibi hetkel... Umm, kuule, kas sina oled kokku puutunud sellise gildivennaga nagu Greif?"

Ilderian raputab pead, pole kuulnudki sellisest. "Mis temaga on?"
Daimir: "Ei miskit, mind lihtsalt huvitab, kust Threllan selle tüübi välja koukis."
Ilderian: "Seda ma küll ei tea, Threllanil on väga sürre kontakte."
"Vintske sell... Ja hextorima kaval... Mul hakkas ta kõrval lõpuks kõhe, kui taipasin, kes tegelikult siinset mängu juhib," nendib Daimir. "Ja ta raisk jättis mu siia kõngema silmagi pilgutamata."
"Nagu ka Eileissile mürki sokutati," irvitab Ilderian edasi. "Ma nägin, mismoodi ta väänles surres."
"No igatahes on ta nüüd kaugel... koos oma hextorima paberitega. Ilmselt haaras tolle kuti kah kaasa. Või siis ei haaranud... ilmselt ikkagi haaras..." Daimiril tundub hakkavat palavik tõusma.

Ilderian: "Nujah, eks igaühele omad lõbud. Kuidas sulle muidu Threllani ja Shalia koos töötada on meeldinud?”
Daimir vaikib. Ilderian on lõbusasti meelestatud. Daimir kas teeskleb teadvusetut või on seda tõepoolest.
Ilderian: "No nägeš sulle siis. Võibolla näeme kunagi... kahtlen. Maga hästi!"