Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Brettonia

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 8:19 19. Jaan 2005

Hommikul tuiskab kergelt esimest lund. Hop-Hop vahetab Shalifi plaanist ikkagi üle mägede minna kuuldes ta hobuse välja karvase ja inetu pikakõrvalise eluka vastu, määrib oma kliendi teisele teejuhile kaela ning tuleb ise kaasa. Ütleb, et saadab vähemalt üle mägede, et libe ja muu sihuke. Shalifi heldinud pilgule vastab vihjega, et talviti võtavad teejuhid tavaliselt topelthinda. Oma endise hobusega reisides oleks Shalif tõenäoliselt lõpetanud kusagil külmas ja sügaval, aga see peletis ronib nagu kits...

//Shalif: haige
//Shalif: ma ei saa neist hobustest aru
//Shalif: kas mingit universaalmudelit pole?
//Shalif: leebe s2rtsakas tark kiire hea ronija julge ettev6tlik
//Shalif: v2ikse l2bis6idu ja s66maga

Hop-Hop võtab teispool mägesid kääbikukülas oma karvase kitssetuka tagasi, hangib Shalifile rohkem hobusesarnase looma sadula alla ning läheb tagasi. Peagi on Shalif Calhis. Alustab teedejumala templist uudiste uurimisest. Ründamise lugu on ka Calhi kõmusse jõudnud äsja. Printsess olla terve nahaga Valasse jõudnud, ehkki osa ta kaitsesalgast maha olla löödud. Kes? – uurib kõrbepoeg väriseva südamega. Kes neid nimepidi teab... mingi haldjas ja mingi naine vist... Tumedajuukseline? Vist jah… Laibad oli haldjasaatkonda viidud vist Valas. Shalifi kõrbepoja temperament tahaks seepeale mõne preestri õpipoisiga kaugust visata – aga ainus saadaolev preestriõpilane paistab nii 90-kilone ning kõrbepoeg loobub sedasorti emotsioonipuhangutest, pigistades vaid mõõga käepidet. Templis söödetakse ja joodetakse, seal on lahke rahvas teelise vastu. Shalif kogub end pisut ning suundub siis emand Shalia poole.

Emand tuleb oma vastuvõtutuppa, õhkab kallist lõhnaõli ning on sametisse ja karusnahkadesse riietunud. Seab end tööle minema. Tunneb kõrbepoja isegi ära ning pärast mõnesekundilist mõtlemist suudab ka nime meelde tuletada. Ütleb, et rõõm taas kohtuda. Shalif kannab ette, et Threllanile saadetud kiri jõudis mingil määral kohale. "Kui mingil määral?" - tundub, et see 'mingil määral' ei rõõmusta Shaliat just eriti. Shalif siis vastab, et Threllan käskis kirja lugemata põletada.

// Shalif: ma ei taha teada, mida ta selle peale m6tleb...

Shalia kulm tõmbub kortsu. Shalif selgitab, et Threllanil oli vist kiire ning nad ei kohtunud tegelikult. "Kas ta jättis vähemalt teate, kuhu läks?" küsib Shalia ettevaatlikult. Shalif vastab, et ei, talle anti vaid raha ja hundipass… Shalia prunditab mõtlikult huuli.

Shalif: “Mulle tundus see imelik, ja ma otsustasin oma head emandat teavitada sellest...”
"Jajah," noogutab Shalia, kaob tahatuppa ning tuleb tagasi kukru ja peekritäie kaneeli- ja vürtsilõhnalise hõõgveiniga. Selle ulatab ta igatahes Shalifile.

//Shalif: ^you bastard...
//Shalif: highway to hell...

Shalia naeratab armsasti. Shalif võtab lonksu ja teeskleb neelamist. Üritab jätta muljet, et joob. Shalia seisab ja jälgib ta tegevust teraselt. Shalif ulatab peekri talle tagasi ja pakub juua. Emand lonksab sealt päris rahulikult ning ulatab kõrbepojale tagasi. Ütleb, et kartis juba, et väga jahtunud, aga pole häda midagi. Shalif teeskleb kurkutõmbamist ja läkastab poole veinist maha. Emand klopib talle seljale ning hõikab teenijannat, et see uue veini tooks...

//Shalif: ^ropp tõlkimatu azerbaidžaanikeelne s6im...

"Eh, parem mitte, ma parem ei riski oma auga teist korda nii hyva kraami raisata..." puikleb Shalif. Emand aga naeratab väga armsalt ning ütleb, et tal on kogu aeg praeguste ilmadega vein soojas, kui ta kodus on – ja surub suht jõhkralt kruusi kõrbepojale pihku. Shalif naeratab ja sõimab mõttes… Emand naeratab ka, aga ta pilk on nagu nuga Mia käes. Mis Shalifil üle jääb muud kui juua. Shalia on temaga rahul. Kui vein joodud, käib emand korraks tagumises toas, kuid on juba paari minuti pärast tagasi. Shalif haistab tema juures lõhna, mida varem ei olnud. Tundub nagu männiokkad või midagi... igatahes ei lähe see ta muude lõhnadega üldse kokku. Lõhn tundub tulevat huultelt või hingeõhust… Vastumürk ilmselt, mõtleb Shalif.

//Shalif: ma kardan, et see viimane poolnädal mu elus saab tiitliks kui k6ige hullem...

Emand vabandab viisakalt ning ütleb, et ta peab nüüd kiiresti tööle minema, kuninganna ei salli hilinemist. Saadab kõrbepoja väga armsalt minema.

//Shalif: mulle hakkab see väga armsus juba närvidele käima
//Shalif: selline asi ajab jooma krt...
//Shadow says: hõõgveini?
//Shalif: kui juba, siis juba…

Shalif kolab heade relvade ja talverõivaste otsingul mööda Calhi turgusid ja poode. On pahur ja tujukas. Metsa mingu nad kõik, kõrbepoeg tahab nüüd oma õde näha. Ning Shalif asub Vala poole teele. Esimese päeva õhtul leiab väikese kõrtsi.

DM: uksest sisse astudes tunned tohutult mõnusat lõhna
Shalif: ei ole jälle...
DM: kaneelikuklid
Shalif: gods have cursed me... tänan ei, võtan midagi soolast
Shalif: kibedat
Shalif: söön kähku
Shalif: maksan kähku
Shalif: ja magaks ka kähku
DM: aga kaneelikuklid ahvatlevad, nende lõhn täidab sinu jaoks kogu kõrtsitoa
Shalif: no no no no no, yks asi viib teiseni...
Shalif: ma vahetan kõrtsi...
DM: lähem kõrts on kolme tunni tee kaugusel
Shalif: vaene hobune on ainus asi, mida ma öelda saan...

Järgmises kõrtsis ei ole kaneelikukleid. Shalif on hobuse lisahoolduse eest valmis kolm hõbedat lisa maksma – aga vähemalt on ta kaneeliahvatlusest pääsenud. Järgmise päeva õhtul jõuab ta Vala värske linnamüüri äärde. Linnavalvuritelt kuuleb, et printsessi konvoi linnas kaheks hargnes, osa haldjametsa ja osa jäi linna. Ah et milleks linnamüür? Igaks juhuks, lõunapoolne impeerium trügib läbi Calhi lähemale...

Vala on väiksem nii Brettoniast kui Calhist, umbes 4000 elanikku. Üpris haldjalik linn, kõrtse siin eriti pole, pigem teemajad ja söögikohad. Mia kirjeldusele vastavat naist märgati üleeelmisel ööl, ratsutas hallil haldjahobusel, keda talutas mingi valge potisoenguga tüüp. Linnast lahkumas pole neid nähtud. Linnas liikumas ka mitte. Halli hobust on aga nähtud haldjaemanda suvelossi juures. Shalif suundub siis seda lossi uurima.

Lossi ümber on suur park ning pea kahemeetrine kinniste raudväravatega müür. Valvureid ei paista. Kus see kõrb on, kui teda vaja, kirub Shalif. Kuid öö läheneb, tuleb peavarju otsida ning vastavastatud Vala komme avalikke võõrastemajasid mitte pidada on sama teretulnud kui vihmasadu soos. Shalif heidab ahastava pilgu väravatele ja terase pilgu jälgedele maas ning nendib, et paiga mahajäetud ilmest hoolimata on lossi juurde päris tihe liiklus kulgenud. Üksikuid ratsanikke on väravast läbi sõitnud nii ühes kui teises suunas ning keegi on neid käinud sisse-välja laskmas. Leiab isegi kahe talutatud hobuse jäljed, sest talutajate saapad on olnud erinevad ning hobuste jäljed on erineva suurusega. Need on umbes 2 päeva vanad jäljed…
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 17:28 19. Jaan 2005

Vestlusest linnavahtidega selgub, et haldjametsa valitsejanna käib lossis suveti ja siis, kui inimestega kohtub. Haldjametsa saab sisse vaid erilubadega. Nojah… Shalif silmitseb mõtlikult üle müüri kasvavate okstega puid. Kõrbepoeg kasutab konksu ja nööri ning on peagi pargis jälgi uurimas. Need lähevad alguses mööda kruusast sissesõiduteed, aga poolel teel suunduvad parki. Kõik jäljed, nii tulevad kui minevad. Jäljerida juhib ta läbi hekkidevaheliste radade ja tihedate põõsaste lossi taha, kus on suur tiik. Tiigi kaldast pea keskpaigani on puust paadisild. Hobused on juhitud selle paadisilla alguse lähedale ning seal silla poole galoppi aetud – ning ka saabuvad jäljed tulevad sillalt. Algavad meeter maad rohkem järve poolt kui minevad lõpevad. Neetud haldjamaagia… Shalif viskab nööri otsa seotud haakekonksu silla otsalt vette ja see kukub sulpsatusega tiiki.

Shalif: see on kyll koht kus ma vist langen põlvili ja karjun ahastavalt MIA
Shalif: oma paar sekundit
Shalif: Olidammara nimel...
Shalif: jõuan nii lähedale ja siis avastan mingi rämeda haldjamaagia...
Shalif: neetud neetud neetud...

Olidammara on kõrbepojale armuline ning pärast mõningast ringivaatamist avastab too veel ühe jäljeraja. Paadisilla alguse juures seisva kivisamba kõrval on keegi passinud ja ilmselt oodanud kedagi. Need jäljed suunduvad hiljem põõsaste vahele, hoopis teises suunas. Põõsaste tagant leiab kõrbepoeg väikese aiavärava, mille kohta jäljed ütlesid, et sellel, kes sealt käis, on värava võti. Et tuli keegi, kes ratsanikud sisse lasi ja siis läks ära… Kõiki väravast tulnu jälgi üle vaadates mõistab Shalif, et koos väravavõtmega oli tüübil ka lossi ühe tagaukse võti. Nii et tegu võis vabalt olla mingi korrapidaja või valvuriga…

Nüüd üritab kõrbepoeg mööduvalt patrullilt suvelossi komandandi kohta uurida. Teenijaskonda pidavat siin aeg-ajalt liikuma ikka päeviti, vastatakse lahkelt. Komandant ei ela kohapeal, käib haldjametsast kui vaja. Muidugi võis siin ka preestreid liikumas olla, lossis on ju kõigi jumalate altarid. Ja ega pole juhuslikult nähtud yhte tõmmut tytarlast hobusel ja valge peaga härrasmeest hobust talutamas? Eimittegi… Keegi vahimeestest pakub, et äkki jutt sellest seltskonnast, kes ilma viisata haldjametsas käib? Mees räägib, et patrullides on ta haldjaväravate juures mõnikord näinud inimesi, kes ratsutavad väravast sisse ega näita ühtegi dokumenti, viisast rääkimata. Niinimetatud haldjaväravateni on sellest kohast vähem kui pool kilomeetrit…

Haldjaväravad on kinni, teisel pool paistab valvurimaja. Mõlemal pool väravat kõrgub kivimüür. Valvuriteks on tõsised haldjanoormehed pikkvibudega. Shalif uurib ka neilt printsessi ja tolle kaaskonna kohta. Jaa, kaaskond läks siit läbi. Ning tagasi ei pidanudki tulema. Mis sai vanast kaaskonnast? Noormehed peavad vaikselt aru, siis küsib üks, mis vanast kaaskonnast. Shalif murdub ja sõimab natuke ja vandumise vahepealt ytleb, et see neetud kaaskond, keda teel rynnati ja kes kaotas yhe tumedapäise naise ja kus ka ta õde kaasas oli, mundris ja sadulas nagu kõik teised… see… ja kõik need teised ropud sõnad… Haldjad vaatavad üksteisele otsa, siis küsitakse, kas Shalifi õel oli pool nägu armiline, et sel juhul oli ta täiesti elus. No kui Shalif oma õde viimati nägi, ei olnud tollel küll mingeid arme. Haldjad ütlevad, et Brettoniast oli printsessil kaasas üks haldjas, kes paberid vastuvõtjatele üle andis, üks armilise näoga naissõdur ja nooruke ihukaitsja, kes printsessi tõllast välja ronis. Keegi muu koos printsessiga väravast läbi ei läinud. Saatjad lahkusid tagasi linna. "Nojah, aga nad polnud kaitsesalk," ütleb haldjas. "Ja kaks neist olid nagunii vabaviisaga," ütleb teine. Shalif tahaks pead vastu lauda taguda. Siis võtab ta end kokku, palub leitnandi majast kutsuda ja kirjeldab tollele oma õde. Leitnant ütleb, et sellist naist ei jõudnud väravasse, kui ta ka kaasas oli. Üks sõduritest lisab, et neid vabaviisalisi on ta linnas liikumas küll näinud, aga peatuspaika ei tea. Shalif palub vabaviisalisi kirjeldada. Leitnant vastab, et nende liikumise kohta on keelatud aru anda ning heidab sõduri poole kurja pilgu. Et suurem kinnimätsimine ja valetamine, mõtleb Shalif. Leitnant seletab kannatlikult, et väravasse jõudis vaid üks tõld, ei ole tõenäoline, et printsess ja kogu saatjaskond liikus ühe tõllaga. Kui tõldu oli rohkem, võis muu saatjaskond juba linna jõudes maha jääda. Kõrbepoeg vahutab natuke vihast ning ratsutab minema.

Öömaja otsinguil saab kõrbepoeg nii palju targemaks, et haldjamundris inimesi ja suurt koormatõlda on linna idaossa suundumas nähtud. Järgmise linnavahtide patrulli küsitlemine juhatab kätte ühe kaupmehe hoovi äärelinnas, kus tõld seisvat. Seisab jah kirjeldatud tõld hoovis. Üks tagumine ratas on alt ära võetud. Maja on pime, kell kahe ringis öösel. Shalif koputab tasakesi ning sees kukub penimürakas lõugama. Mingi kutt tuleb varsti jalgu järele lohistades ja paotab ust. Peni tahaks külalise meelsasti ära süüa - sihuke rotveilerile sarnanev mölakas. Ei, Mia ei ööbi siin majas. Sellenimelisest pole kuuldudki. Ning tõlla ostis peremees turuplatsil odava hinnaga printsessi kaaskondlastelt, kes seda enam ei vajanud, paari hobuseid ka. Ah et kes müüs? Mingi valge potisoenguga irvhammas. Ja kuna tõllal oli ratas katki ja vereplekid istmetel, siis müüdi eriti odavalt. Kogu lugu. Shalif vabandab asjatu tülitamise pärast ja lahkub. Kutt tõmbab ukse kinni ja käratab peni vait.

Hoovis seisev tõld tekitab kiusatuse sisse piiluda. Ukski on praokil. Ilmselt selleks, et üsna vinget kärsanud liha haisu välja tuulutada. Mõned väikesed vereplekid istmel, paar kõrbenud riideräbalat põrandal… Tõlla põrandalt leiab Shalif hangunud kullatilga. Edasi läheb ja loeb veel kord vahimeestele sõnad peale, et kui Mia linnast lahkuma peaks, siis öeldaks talle edasi, et ta vend on linnas ja otsib teda. Ning alles siis otsib endale öömaja…

Öisest kolamisest tuleb nohu ja kähe kurk. Shalif põõnab lõunani, luristab hulga teed sisse ning süüagi antakse päris viisakalt. Majaperenaises äratab nohune ja külmetav kõrbepoeg üksjagu kaastunnet. Suured kurvad vasikasilmad ei vea Shalifi ka seekord alt. Talle otsitakse perepoja vana hundinahkne poolkasukas välja ja tallis selgub, et hobusele on kaeru antud.

Uudiseid ei tule linna pealt juurde. Kuid üks tänaval kõndiv tüüp tundub tuttav. Sihuke suhteliselt laiaõlgne, Shalifist lühem ja linavalge potisoenguga… Kas mitte seesama sell, kes mööda ratsutas, kui kõrbepoeg Brettonias I.E.-ga Kuldsule ees tänaval vestles? Shalif muudab kurssi. Tüüp tundub olevat kogenud märkaja. Pilgud kohtuvad hetkeks, kuid mees ei reageeri väliselt kuidagi, läheb edasi. Näoilme ei reeda mingeid emotsioone, ainult silmad tõmbuvad pisut kissi ja käsi libiseb vargsi lühikese mõõga pidemele. Ning tüüp viskab kiiresti silmanurgast paar pilku paremale-vasakule ümbrust ja olukorda hinnates…

"Kui ma oleks sind tapma tulnud, siis ma ei teeks seda nii labaselt..." irvitab Shalif. "Me küll veel kahjuks ei tunne teineteist. Shalif, k6rbepoeg."
Mehe suunurgad venivad naerule, aga pilk on mõnevõrra terasene.
Shalif: "Mia, või ma ei tea, kellena sina teda tunned, vend." Kummardab peaga.
"Missuguse Mia?" küsib tüüp surmrahulikult.
Shalif: "I.E. ytles seda sama, kui sa mu selja tagant mööda ratsutasid. Ja tema pea eest on välja laotud 200 kulda, erinevate allikate poolt..."

"Uu..." ütleb vennike tunnustavalt. "Kena raha, selle üle peaks mõtlema. Kas sina jahid ka teda?"
Shalif: "Kui ma teda jahiks, siis ma oleks ta nädalat kaks tagasi Brettonias kinni võtnud.. Aga ta vedas mind alt. Selle asemel, et Brettonias mind mu õega kokku viia, tuli mu õde haldjasaatkonna mundris siia. Ja sina talutasid tema hobust paar ööd tagasi… Ja üldse oleks tore, kui ma teaks, kellega ma räägin...”
"Jõuan mina kõiki tüdrukuid tunda," vilistab tema muretult.
"Härrasmehed ja nende kombed..." toriseb Shalif.
"Kas ma näen härrasmehe moodi välja?" irvitab linalakk.
Kõrbepoeg kehitab õlgu. "Loota ju võib...”
"Hea küll," sõnab vestluskaaslane leebemalt. "Ma räägin su õega, kui teda näen. Kus sa üldse peatud, et ta sind ei peaks kaks nädalat taga otsima?"
Shalif: "Ta otsib mind taga? Kui ta mind taga otsiks, siis oleks ta paigale jäänud. Muuseas, kui sa üle paadisilla lähed, siis tervita teda jah...”
Tüüp jääb seisma. "Paadisilla? Kas pole ebamugav praegu paadiga sõita?"
Shalif: "Eriti, kui veel hobuse seljas kahekesi olla."
Linalakk kehitab õlgu ning seab end edasi minema. Küsib veel korraks tagasi vaadates, et kas Shalifil on mingi kindel ettepanek koha suhtes, kus Miaga kohtuda ning et kust teda leida linnas.
Shalif: "Kui ta oma vaest kaneelihaiget venda näha tahab, siis ta peab kähku tegema. Minu sissetulekud erinevalt tema omadest paistavad olevat piiratud...”

"Kaneelihaiget?" tüüp jääb seisma.
Shalif vaatab talle nukralt otsa. "Teid ei paistnud ju mina absoluutselt huvitavat ega mu mured…"
Linalakk silmitseb teda hindavalt. "Lähme istume kuhugi..."
Shalif: "Lõpuks ometi... Mu hobune on (ütleb aadressi), aga ma kardan, et järgmist ööd ei j6ua ma kinni maksta.."

Linalakk kõnnib lähimasse teemajja, mida siin kõrtside asemel peetakse. Tellib tee ja sooja lõuna mõlemale. Maksab kuldmündiga. Istub letist kõige kaugemasse lauda, teeb kasukahõlmad lahti ning lausub: "Jutusta nüüd kogu see lugu otsast peale..."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 16:45 20. Jaan 2005

Shalif: "Ja sinu nimi oleks? Ja ma ei müü ennast tihti valgepäistele meestele lõuna eest..."
Linalakk irvitab. "Kust ma pean teadma, et sa üldse Mia vend oled?"
Shalif: "Et minusugused käivad sinusuguste elukommetega meeste juures iga päev?" viskab talle myndi Mia seeliku küljest. Mees uurib seda üsna tähelepanelikult. "Tundub tõestuseks kõlbavat küll... Pealegi on ta kõnelnud, et tal on vend. Õigemini surnud vend."
Shalif: "Mitte nii surnud, nagu välja tuleb..."
"Ja kuidas sa ellu ärkasid?" uurib linalakk.
Shalif: "Kolm kuud piitsutamist orjalaeval teeb imesid, kullake… Peaksid proovima, teeb nahale head..."
"Võllapuu küljes rippuv silmus pole kah paha vahend maailmavaate kujundamisel," irvitab ta vastu.
"Täitsa teine nurk, kui harjunud oled," muigab kõrbepoeg.
"Jaa," irvab linalakk ning sügab rinda. "Eriti, kui köis katkeb siis, kui juba ripud..."
"Noh, siis "JUMAL" halastas syytule," teeb Shalif vandeseltslaslikult silma.
"Jaa, saatis välgu ja tiivulise hobuse..." irvitab vestluskaaslane.
Shalif: "Ütle mulle yks või kaks põhjust, miks ma seda sulle rääkima peaksin?"

Tüüp kehitab õlgu. "Lööd heledapäisele poisile külge?" Toon on nöökiv, kuid mitte vaenulik. "Nii et olid orjalaeval... ja edasi?"
Shalif: “Ma alustan parem sellest, kuidas ma sinna sattusin…” Jutustab loo kulleritööst, mille tellis Finbar, kuidas sai Roy kaasa palgatud, kuidas sai hunt maha löödud, kuidas Roy sellepeale argpykslikult minema jooksis, lahingus yhtegi tabamust tegemata ja kuidas Shalif vapralt langes ja edasi laevale sattus.

Finbari nime kuuldes tekib linalaka pilku huvi.
Shalif: "Ja siis ma istusin Cormanthyri kail, käes pussnuga ja tasku tyhi…"
"Ja edasi?" küsib mees huviga ning tellib veini. Lükkab kannu Shalifi ette. Hõõgvein.
Kõrbepoeg turtsatab. "Mul on tahtmine see pokaal praegu puruks visata või sul kurgust alla suruda… Edasisest räägime siis, kui olen veendunud, et sind usaldada võin...”
"Ja millega pean sulle oma usaldatavust tõestama? Kui ma sulle ka oma nime ütleksin, ei saaks sa olla kindel, et see õige on," sõnab võõrustaja.

Shalif: “Ütle siis parem, mida sa minu heaks teha saad, kui ma sulle räägin?”
"Ma arvan, et saan sind õega kokku viia. Tõsi, mitte täna. Aga nädala jooksul ehk küll."
Shalif: "Parem veel, kuna sa paistad asja jagavat, siis räägi mulle, mida sa nendest isikutest arvad, keda ma oma jutus mainin või mainisin või kavatsen mainida? Selle nädala kohta ytles I.E. mulle sama ja parem räägi õigust, kuna kui sa valetad, siis olen ma sunnitud asju stiilselt ja mittelabaselt ajama…"

"Stiilselt ja mittelabaselt?" Tüübi käes välgatab hetkeks varrukast väljalibisenud stilett, kuid sama kiiresti kaob see sinna tagasi. "Finbarile tuleks kaela kahekorra keeramine ainult kasuks... Ma jahin teda ise ka. Selle mehe arvel on mitu head elu."
Shalif: "Muuseas, ma ei eputaks oma riistapuudega, nõrgim vastane võib osutuda raskemaks pähkliks kui esialgu tundub..."
"Väike vihje lihtsalt... Ega ma sind nõrgaks pea. Aga sina ära pea mind jällegi härrasmeheks."

Shalif irvitab. "Kas olen kunagi pidanud? Igatahes, jätka palun oma looga."
"Minu looga? Sinu looga ikka..."
Shalif: "Sa oled yhe tingimuse kolmest täitnud…”
"Sina esitad mulle tingimusi?" küsib linalakk üllatunult.
Shalif: "Nagu näha, pole sa sellega harjunud...”
"Ega ei ole küll," tunnistab tema.
Shalif: “Räägi mulle, mida sa arvad inimestest, kes seonduvad Finbariga ja inimestest, keda ma oma jutus mainisin. Klappimise puhul ma jätkan oma looga...”
"Ma ei tea täpselt, kes seonduvad Finbariga. Nimeliselt mitte. Aga päris hea ports neid seondujaid sai Merdeni metsas maha löödud," sõnab linalakk.
"Aga kes seonduvad sinuga?” uurib Shalif.
"Sinu õde mingil määral... Ta on muide tore ja hakkaja tütarlaps ning üldse mitte hädavares. Võid ta üle uhke olla."
“Kes veel?” uurib kõrbepoeg ning vaatab vestluskaaslasele pikalt otsa.
"Kui sa minu vanemaid mõtled, siis vaevalt sa neid tunned..." vaatab too väga süütult vastu.
Kõrbepoeg kirtsutab nina. Info ei taha kuidagi info vastu liikuda.
"Vajaliku said ju kätte... oma õe kohta," aasib linalakk.
Shalif: "Ma oleks ta varem või hiljem yles leidnud. Ja me ei räägi mu õest praegu."
"Finbarist? Rääkisin, mida tean. Ta on miskitpidi seotud Merdeni metsa röövlijõuguga. Ning nagu selgub, laseb ta väga vägevat ja haruldast ambu, mille puhul sinu tapmiseks kahte noolt vaja ei lähe..."
Shalif mainib, et juhtus seda ambu väga lähedalt nägema. Kaaslane uurib, kus siis nimelt.

Shalif: "Vaat, kus me oleme alles täna uudishimulikud. See on ainult kybeke järvest, mida ma sulle praegu rääkinud olen.“ Muudab siis teemat ja uurib, mida vestluskaaslane teedejumalast arvab. Too kehitab õlgu. "Jumal nagu iga teine. Aga Olidammarast on hädas rohkem abi."
"Seda ta on," irvitab kõrbepoeg. Linalakk irvitab ka. "Üks suli kohtas teist, jah?"
Shalif: "Nagu kass ymber kuuma pudrupoti…"
"Mis sa ise parem oled," muigab teine.
Shalif muigab ka. "Tead, mul on selline kihk sulle rääkida, aga…”
Linalakk paneb käe taskusse ja loeb viis kulda lauale. "Sul vist oli üüri maksmisega raskusi... ja ütle see aadress uuesti. Mul oleks Mia ees piinlik, kui ta vend enne ära külmub, kui kokku saate... Et siis aga?”
Shalif: "Mul on vaja kaks asja korda ajada."

Vestluskaaslane uurib, kas ehk abi vaja. Shalif vastab muigamisi, et saaks ise teda aidata. Mis asjus siis koostööd tehtaks? Threllan, Finbar, Shalia, muigab kõrbepoeg. Linalakk kordab paar korda nimesid ja nendib, et teisi kahte peale Finbari on justkui kusagil kuulnud. Lubab uurida, kui Shalif selleks aega annab.
Shalif: “Pole vaja. Sa ytlesid, et tahad Finbaril kaela kahekorra käänata.”
“On ta sul saadaval kusagil?" küsib kaaslane.
"Varem või hiljem leian ma kõik yles, keda ma tahan," praalib Shalif. "Igatahes, vannud sa Olidammara nimel, et käänad ta kaela kahekorra kui saad?"
"Ütle siis mulle ka, kui Finbari leiad. Minu viimastel andmetel nähti teda Merdeni kandis," vastab linalakk. "No vanduda ei julge, sest tema tapmise viisis ei saa ma kindel olla... Aga üritaksin küll."
Shalif: "Viis on ebaoluline."
"Oota - sa tahad ise ka teda tappa või üritad ainult mind patuteele ajada?" uurib vestluskaaslane.
Shalif: "Mul on teatud põhjused, vimm teatud inimeste vastu..."
"Ma tean vist päris mitut inimest, kellel on tema vastu mingi seletamatu vimm," naerab linalakk. "Aga sa mainisid enne midagi kaneelimürgitusest?"
Shalif: "Vannu kõigepealt, siis ma räägin. Ma luban, et sa ei seisa yksi vandes."

Linalakk raputab pead. "Ma ei vannu mitte kellelegi mitte midagi, sest elu oskab teinekord väga siga olla. Aga võin sulle oma sõna anda selle kohta, et proovin sind aidata nendes piirides, mis minust sõltuvad."
"Ja mis sinust sõltub?" küsib Shalif. "Oled sa vaba mees, või kellegi alluvuses?"
"Alluvuses."
Kõrbepoeg tundub seda kuuldes tsipake pettunud. "Kes su ylemus siis on?"
"Sa arvad, et kui ma ei esitle ennast, siis esitlen ülemust?" kergitab linalakk kulme.
Shalif: "Ma ei tea, kas on mõtet sulle rääkida asjadest, mis suudaks sind aidata, kui su käed on seotud? Kuigi ma tean, et sa tahad omil põhjustel aidata ja teada saada."
"Mul on võimalik abi paluda," saab ta vastuseks.
Miks abi paluda, kui kaks kassi teevad palju rohkem ära kui armee, arvab Shalif. "Sina tahad Finbaril kaela käänata, ma olen nõus aitama, parem kui see mees on k6rvaldatud…"
"Ja sul on kiire, sest oled mürgi kätte suremas?" küsib linalakk.
Shalif: "Aga ma tean, kus vastumyrk on. Igatahes, kas sa oled valmis paariks väikseks seikluseks?"
"Ma ei ole enda käsutada, nagu ütlesin juba," tuletab vestluskaaslane talle meelde.
Kõrbepoeg ohkab. "Aga kas sa oled huvitatud sellest rohkem kui isiklikel põhjustel?”
"Mul ei ole väga isiklikud põhjused. Aga kaneelimürgitusega olen kokku puutunud," vastab linalakk. "Mis on sinu isiklik põhjus tema kaela käänata?"
"Minu isiklik põhjus lebab mu seljal..." vastab Shalif.
"Finbar müüs su orjalaevale?" uurib kaaslane.
Shalif: "Tema on sinna sattumise taga."
"Selge... Hea küll, kaneeli kohta ma rohkem ei küsi." Linalakk jääb mõttesse. "Kaneel... Üks naine?" Silmitseb kõrbepoega huviga ja pisut muigamisi. "Ma olen kuulnud ühest naisest, kes ilusaid poisse mürgitab... aga see võib muinasjutt kah olla."
Shalif: "Kõrbepojad kipuvad muinasjuttudesse uskuma."
"Ma olen kuulnud, et seda ravitakse kusagil Valas," sõnab linalakk ükskõiksel toonil.
"Ma tean, kus ta vastumyrki hoiab," vastab Shalif sama ükskõikselt. "Mul on vaja tegutsevaid mehi, mitte tyype, kes keerutavad kolmandat hammast ega julge midagi ette võtta."

Tüüp kehitab õlgu. "Tegutsevaid mehi leiad kindlasti kusagilt..."
"Pooled on äpud, kaebab Shalif. "Teised on lollid, kolmandad ei tea, mida tahavad.”
"Minu kohta kehtivad kõik kolm komponenti," irvitab kaaslane.
"Aga siis sa oleksid täpselt õige mees töö jaoks," muigab kõrbepoeg.
"Sa eksid, ma olen LIIGA loll," irvitab linalakk vastu.

Nõnda ei saagi nad kaubale ning linalakk sätib end minekule.
Shalif: "Istu maha, ma ytlen sulle kolm asja."
Kaaslane viivitab veidi, kuid istub siis uuesti.
“A, Threllan, Shalia ja Finbar on omavahel seotud, ja ma tean enam-vähem, kuidas. B, ma tean, kustkaudu otsida rynnakut Ulrika tõllale. C, paadisillalt hobusega järve ei hypata. See on kõigest killuke, mida ma tean,” pilgutab Shalif silma.
"Mina ütlen sulle selle peale kahte asja," vastab linalakk vaikselt. "A, ma otsin su üles lähema paari-kolme päeva jooksul. B, kui sul kaneelist väga halb hakkab, siis tean, kus ja kuidas seda ravida saab."
Shalif: "D, looda, et siis liiga hilja ei ole.”
“See sõltub juba sinust. Kui vajad ravi, korraldan selle sulle," vastab mees. "See, kes sinuga eelmisel korral kokku leppis, ei vedanud sind meelega alt. Ta pidi linnast lahkuma printsessi saatesalgas. Eks te ise pärast jagate..." Tüüp tõmbab kasukahõlmad kokku ja suundub ukse poole, jättes viis kuldraha Shalifi ette lauale.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 11:21 21. Jaan 2005

Pisut peale Ley silmapiirilt kadumist tuleb Orn ja küsib tasakesi, kas ILDERIAN teab midagi Mia venna kohta.

Ilderian: "Ta vend tahtis Miaga kokku saada Kuldsules, nüüdseks ilmselt mõned päevad tagasi, aga Mia ei hoolinud sellest kui talle rääkisin..."
"Millal sa talle rääkisid?" küsib Orn.
Ilderian: "Siis kui ta Feimiri kõrbenud keret vahtis tühja pilguga."
"Parim hetk," sõnab Orn . "Nojah, igatahes on ta nüüd Valas... Vend tähendab..."
Ilderian: "Asjalik noormees vähemasti. Tuleks ka Miat informeerida siis..."
Orn: "Nojah... Ajasime pikalt-laialt umbluujuttu nagu kassid ümber palava pudru... Oleksin ta muidu ehk enda küljest lahti raputanud, aga ta mainis midagi enda kaneelimürgitusse suremise kohta... Rohkem ta sellest ei rääkinud, kui ka hiljem mitu korda küsisin. Tahtis mind abiks Finbari jahtima, õigemini et mina läheks ja töö ära teeks..."
Ilderian: "Mis tal Finbarist? Aijaa... tal on oma kana kitkuda..."
Orn: "Finbar oli ta vist orjalaevale müünud või midagi sihukest. Ja siis mainis ta veel kahte nime, mis mulle kusagilt tuttavad ette tulid ja teine neist meenutas mulle naist, kes sulle seda solki sisse jootis..."
Ilderian: "Threllan ja Shalia?"
Orn mõtleb hetke. "Jah."
Ilderian: "Kuivägaarmas."
Orn: "Aga ma ei tea täpselt, mis teda nende kahega seob."
Ilderian: "Ma tean, et ta on kuller ja see võibki siduda - arvestades, et Shalia on Calhis ja Threllan üldjuhul Freehavenis."
Orn: "Ja siis mainis midagi, et teab, kust otsida Ulrika tõlla ründajaid... Poisil peaks silma peal hoidma, ta ütles mulle küll oma asukoha, aga ma ei tahaks enne midagi ette võtta kui Feimir teab..."
Ilderian: "Jah."

-----------------------
Teemajast lahkuvale SHALIFILE, kes igaks juhuks hoolikalt ringi vahib, jääb silma veel üks haldjahobuste paar. Ratsanik tundub haldjavereline, kuid haldjaverelise kohta üpris tõmmu jumega. Või mis sealt kapuutsi alt ikka nii väga paistab. Aga sihukestega tundub, et ollakse Valas harjunud, keegi ei vahi ammulisui.

Igavlev Shalif teeb tiiru haldjaväravate juurde ning satub sinna hetkel, mil väravavalvurite juurde tuleb keegi noormees ja küsib viisakalt, ega Roy Garricku nimeline tegelane pole sealt läbi haldjametsa läinud. See teeb kõrbepoja valvsaks. Haldjad vaatavad oma pabereid ja annavad eitava vastuse. Noormees kirjeldab Royd. Haldjad vaatavad üksteisele otsa ja vastavad uuesti eitavalt. Küsitlejat paistab selline vastus rõõmustavat, ta tänab ja lahkub. Shalifi kiire välisvaatlus ütleb, et see, keda ta nüüd jälitama asub, on üsna heledate juustega hästi riides haldjavereline, kes läheb turuplatsini ja istub seal saani, kus teine tüüp teda ootab. Arutavad seal midagi kahekesi, enne kui sõitma hakkavad. Shalif katsetab saani taga kuulamist, kuid tabab vaid heledapäise sõnad: kui ta haldjametsa ei läinud, peab ta linnas olema. Saan liigub paigast, kuid Shalifi õnneks mitte nii kiiresti, et jälitada ei jõuaks. Olidammara naeratab talle veel kord – jälitada tuleb vaid lähema söögikohani. Shalif heidab pilgu saani, enne kui tüüpidele söögikohta järgneb. Seal pole muud huvitavat kui suur soe karusnahkne tekk, piits istme all, paar karusnahkseid labakuid ja metallplasku, mis tundub soe. Hobune on hästi valitud, tugev ja pika sammuga loom.

Kui Shalif teemajja astub, on jälitatavad kasukad maha võtnud ja istuvad lauas. Neile tuuakse praad ja tee. Shalif võtab kruusi teed ja sooja piruka ning istub sööma. Nüüd saab ta jälitatavaid lähemalt silmitseda, mõlemad tunduvad üsna noored. Heledapäine võiks olla inimaastates nii 26-27, mustajuukseline, kes saani juhtis, 24-25. Mõlemad on haldjaverelised, tumedapäine tundub isegi rohkem. Heledajuukseline on õudne maiasmokk, laob kolm lusikatäit mett teekruusi.

Kõrbepoeg kikitab kõrvu. Haldjaverelised arutavad, et kiiruse huvides oleks mõttekas kedagi palgata, kes tüübi üles otsiks. Siis laidab heledapäine mõtte maha ja ütleb, et ta katsetab veel vana sööta. Shalif kahtlustab, et jutt käib miskitpidi Royst. Noormehed lepivad veel kokku osta teine hobune ja saan, söövad oma prae ära ning lähevad minema.

Nüüd sõidavad nad saaniga linna lõunaserva poole, seekord juba kiiremini. Seekord Shalif end neile sappa ei haagi. Mõtleb vaid, et too, kelle pärast ta kolm kuud orjalaeva sai, osutus veelgi hullemini sisse mätsituks kui ta ise. Läheb sinna kõrtsi, kus linalakka kohtas – ja kohtab teda seal veel korra, istub ja sööb teine. Kaks haldjahobust ootab kõrtsi ees.

Shalif maksab ööbimisraha ära, võtab puljongit ja pirukaid ning istutab end linalaka seltsi sööma. Vaikselt palub veel lauakaaslasele saata kõige odavamat ja leiget hõõgveini. Linalakk tervitab ja küsib, kuidas käsi käib. “Ikka pirukaga,” vastab Shalif. Lauakaaslane irvitab nagu tavaliselt, siis aga ütleb, et juhtus nõnda, et ta peab umbes kaheks või kolmeks päevaks linnast lahkuma, aga et Shalifi õde on linna oodata kas täna või homme õhtul, ning et ta jättis Miale teate koha kohta, kust venda leida saab. Hõõgvein tuuakse lauale ning pannakse linalaka ette. Too silmitseb jooki kahtlustavalt, siis küsib ettekandjalt, milline austajanna selle saatis. Too punastab ja vaatab häbelikult Shalifi otsa.

Shalif: “Vabandust, sa pole päris minu maitse…”
"Räägi siis välja, miks sa mulle külge lööd," ütleb lauakaaslane veini puutumata.
Shalif: “Eh? Pisiasjad mu sõber, pisiasjad... Sa kysisid kõrtsipiigalt, et kes austajanna sulle selle saatis, ehk siis kes see naine oli. Ma ei pea ennast naiseks ja ytlesin kohe välja... Ja jook ise on hmm, ka nali, paistab, et ma eksisin sinu suhtes...”
“Mis mõttes?” küsib tema.

Shalif näib natuke pahane ja enesessetõmbunud. “Pisiasjad... Kes pisiasjadele tähelepanu ei pööra, leiab ennast sageli orgi otsast.”
"Just," ütleb linalakk. "Seepärast küsisin ka naise kohta, kuna siin pole mul ühtki austajannat vähemalt enda teada. Kui pakud vale vastuse, öeldakse sulle tavaliselt õige. Väikesed trikid, kas tead..."
Shalif: “Ühes asjas sa eksid. Kõikjal, kus on naised, on austajannasid.
"Oo, tutvustad ehk mulle mõnda enda omadest?" muigab kaaslane. Shalif turtsub, et ärgu vahetagu teemat. "Millist?" küsib linalakk süütult. "Sina hakkasid naistest rääkima."
Shalif: “Valevorst.”
"Mina?" Linalakk tundub veel süütum. "See mu amet," irvitab siis.

Kõrbepoeg üritab kaaslast veenda veini kasvõi maitsma, kuid too ei võta vedu.
Shalif: “Jah, oma ametit sa tunned eksole, noh, igatahes oli sinuga meeldiv äri ajada. Kahju, ma lootsin et võiks veel nalja saada, nagu vanasti." Ning hakkab pirukat lõpetama.
"Oota, pea nüüd hoogu ja räägi sirgelt," ütleb kaaslane tõsiselt. "On sul mingi mure südamel? Peale nende, mida ma juba tean."
Shalif: “Sa vist ei saa nagu midagi aru, mis ma räägin.”

Linalakk vaatab kruusi, kuid ei maitse. "Vein? Kaneel?" Shalif lööb peaga vastu lauda. Muidugi mitte puljongi või piruka pihta.
"Selles asjas me ju leppisime kokku," ütleb kaaslane vaikselt. "Püsi linnas ja ma katsun sulle abi leida."
“See on elementaarne,” vastab Shalif sama vaikselt. “Asi, mis mulle muret teeb, on see, et mina mängin väikse nalja ja sa ei kavatsegi arugi saada. Mitte et ma ytleks seda sulle kolmandat korda…”
"Kas sina jood igast kruusist, mis sinu ette tuuakse?" küsib linalakk veel vaiksemalt.
Shalif: “Sina tõid mulle hõõgveini, mina tõin sulle hõõgveini - ehk ma räägin milles minu nali seisnes. See on selle kõrtsi kõige odavam ja kõige leigem hõõgvein ilma lisanditeta. Kas sa nyyd paned pildi kokku?”
"Ei," ütleb linalakk.
Shalif: “Oleks sa mu sõber, siis ma kunagi ootaks, et sa mulle kunagi sarnase vembu tagasi mängiks. Sa tead kyll, mis asja hõõgveiniga levitatakse. Ja kas sa oled kunagi kuulnud, et see külmalt töötaks...”

Linalakk hakkab naerma. Siis tõsineb. "Nii palju kui mina tean, võib seda sulle sisse joota millega tahes. See on värvitu vedelik. Hõõgvein lihtsalt varjab kõige paremini maitse ära. Ma tean ühte tüüpi, keda sellega mürgitati."
Shalif: “Ei noh selge, ma kardan, et sa ei joo oma naise keedetud teed ka, enne kui pole teada saanud, kust ta selle materjali ostis...”
"Oma naise keedetud teed joon ma ka siis, kui ta sinna sisse mürki segab. Sest ma tean, et ta teab, mida ja milleks teeb." Mehe silmad välgatavad lõbusalt.
“Nojah, ise tead millega riskid,” arvab Shalif.
"Ja kuidas sinu naise puhul on?" uurib kaaslane lõbusalt.
Shalif: “Minu naise?”
"Noh, mina olen kolmandat päeva naisemees, kuidas sinuga on?" aasib linalakk.

Ka seekord lähevad nad lahku eelneva vennastumiseta.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 11:35 25. Jaan 2005

Mis SHALIFIL õega kohtumist oodates muud teha kui aega surnuks lüüa. Käib saunas ja habemeajaja juures, vaatab oma relvad üle, puhastab turvist… Aega on ikkagi maa ja ilm. Õhtul teeb kõrbepoeg jalutuskäigu lossiaeda. Päris palju on parki uusi jälgi tekkinud ja sild on lumest puhtaks roogitud. Tiigini on lumme korralik rada sisse trambitud. Paadisilla kõrval on õhukeses jääkoorikus lahmakas auk, justkui kanal läheb kaldani välja…

------------------
ILDERIAN tegeleb oma loitsudega edasi, kui lobamokk Ley ta rahule jätab. Orn läheb teiste jaoks hobuseid viima, kui väljas tuiskama hakkab. Ilderian õpib kui meeletu – varsti on Feimir Valas tagasi ning siis on vähe tõenäoline niipea raamatute taha pääseda. Maja on vaikne, aeg-ajalt tuleb puid ahju juurde laduda, tuisk muudab valguse hämaraks…

Umbes kella viie paiku tekib tal tunne, et väljas on virmalised. Vaatab aknast välja. Peale tuisu pole midagi näha. Kuid toas ringi vaadates näeb ta enda lähedal seinal umbes peopesa suurust virmaliste moodi värelevat valguslaigukest. Väljanägemiselt virmalised, mis tegelikult - pole aimu. Ilderianil on väga mystiline tunne, kui ta hinge kinni hoides tasakesi käe selle poole sirutab ja seda puudutab. Sein on selles kohas soe. Valgus väreleb nii seinal kui käe peal. Kui see ka kusagilt tuleb, siis pole aru saada, kust nimelt. Ilderian jookseb Benno juurde ja räägib, et all seinal on miski sädelev asi, mida muidu vaid merel nähtud külmadel öödel. Mis see on?

Kääbik tuleb ja vaatab, teeb kohe maagiaavastamise loitsu ja ütleb, et miskisugune maagia, aga ta ei saa päriselt aru, kes ja kus ja mida teeb. Võib olla midagi silmapettekunstist. Ilderian kehitab õlgu ja kirjutab edasi. Valgus väreleb niiviisi umbes tund aega ja kustub siis tasapisi. Tuisk möllab endiselt. Väljas pimeneb veelgi.

Kella seitsme paiku õhtul on järsku tunda Ebony lähedalolekut. Ta ilmub Ilderiani meeltesse väga järsku ning kohe järgmine tunne, mis tekib, on külm vesi. Mis tont seal toimub? Ilderian keskendub Ebonyle. Tunneb umbkaudu suunda – kusagil lossi pool - ning külma vett tajub võib-olla mõne sekundi, siis see tunne kaob. Kukkus vette raisk, mõtleb Ilderian. Hobune libises või midagi ilmselt… Ilderian kirjutab edasi. Paarikümne minuti pärast on kuulda, kuidas hoovis talliuksed avatakse. Pärast pooletunnist askeldamist tulevad Ebony ja Roy majja.

ROY uitab hajameelselt mööda tema jaoks võõrast maja. Ebony kadus kohe kuhugi minema, mingit jututuju tal ei paistnud. Köögist leiab noormees oma riided. Käib pesemas ning ajab terved hilbud selga. Pesemast tulles seisab ta köögis vastamisi unise Leyga. Too silmitseb Royd hetke, alguses üllatunult, siis rahulikumalt, võtab siis koridorinagist kasuka ja laterna ning sätib end välja minema.

"Tere..." venitab Roy, kui Ley tema pealt pilgu ära keerab. Ley vaatab aeglaselt tagasi ning mõõdab Royd pilguga. "Tere jah," lausub siis vastu. Roy pilk ei uita enam häguselt ega ole silmis ka hullunud läiget enam. Ley pilk on rahulik ja uuriv, pisut ettevaatlik.
"Kaua sa siin juba olnud oled?" Roy toon on pigem uuriv kui agressiivne.
"Mitte kaua. Tulin teie haldjahobuseid vahetama," vastab Ley. "Valas viiakse oma töö teinud hobused Dailale tagasi ja tuuakse puhanud asemele."
Roy ohkab pead vangutades. Siis tõstab aeglaselt pilgu: "Palun katsu mind siinsetesse asjadesse pyhendada vaid niipalju kui hädavajalik."
Ley: "Ma lähen vaatan hobused üle... Muide, kas sa said Dailaga kokku?"
"Mis sa ise arvad?" vaatab Roy talle rahulikult otsa.
"Arvan, et said," kerkib Ley suunurk vaevumärgatavalt.
"Siis peaks ju kõik korras olema," kehitab Roy õlgu. "Ja tundub, et sina said kah midagi kätte, kui vabalt haldjametsa vahet jooksed."
Ley kissitab silmi. "Kui sa vihjad sellele, mida ma arvan, siis jõudsid sa vist minust ette."
"Ja millele ma siis vihjan?" küsib Roy.
"Ma pole kindel. Aga mina liigun haldjametsa vahet Daila abilise paberitega," ütleb Ley.

Roy kehitab vaid õlgu. Ley vaatab teda kahtlustavalt ja suundub siis ukse poole. Näitab veel, millise ukse tagant Ilderiani otsida.

Kui alumised kaks tuba läbi vaadatud, astub Roy yhe jalaga trepile ja jääb mõttese. Siis astub tagasi ja läheb koputab Ilderiani uksele. "Tere," ytleb ta siis poolhääli ja sätib ennast Ilderiani lähedale voodile istuma.
"Hey!" vastab Ilderian.
"Kuidas sul vahepeal läinud on?" kysib Roy vaikselt ja pisut nukralt.
"Kuidagiviisi. Ega midagi eriti toimunud pole," vastab Ilderian.
"Ahah," ytleb Roy vaevukuuldavalt. "Aga nyyd ole tubli poiss ja räägi palun mulle, mida Hextorit sa Kareeniga tegid." Toon on vaikne ja rahulik, mitte kuidagi tõrelev või pahane.
"Mis mõttes?" küsib Ilderian. "Peale selle, et ta minu pärast suri."
Roy: "Otseses. Mul pole siiani õnnestunud kuskilt kuulda, mis täpselt juhtus."
Ilderian: "Sa mõtled seda kui ta Brettonias surma sai? Või millest Erythnulist sa räägid üldse?"

"Ma nägin Kareeni ja rääkisin temaga. Tema mulle ei rääkinud, mis juhtus, räägi sina," jätkab Roy kannatlikult.
"Rääkisid temaga, mis siis?" Ilderian ei paista mõhkugi taipavat, millele Roy vihjab.
Roy: "Räägi mulle, mis siis juhtus, kui sa ta tagasi ellu palusid tõsta."
Ilderian: "Feimir oli nihverdanud mingi teema temaga ja mingid templi tegelased lõid ta keha uuesti ja mind pandi valiku ette, et kas ta hing kutsutakse tagasi või mitte... See oli elav keha, Roy, magav lihtsalt... mu valikud olid jah ja ei. Ma valisin jah, sest teadsin, et kui oleksin valinud ei, oleks see olnud justkui teistkordne Kareeni tapmine..."

Roy suleb silmad ja langetab pea. Siis vaatab jälle Ilderianile otsa. "Ja mis edasi sai?"
Ilderian: "Pole päris kindel, nüüd on ta elus nagu sa tead juba."
Roy: "Pigem ma pidasin silmas seda, mida te rääkisite. Räägi mulle nii palju, kui sa tead sellest, mis peale tema ärkamist sai."
Ilderian: "Ma ei tea midagi sellest, mis siis sai. Või, mida sa silmas pead?"
"Sa ei rääkinud temaga sõnagi?" pinnib Roy.
Ilderian: "Rääkisime. Mis siis?"
Roy: "Mida te rääkisite? Ma tahan seda teada."
Ilderian: "No...põhimõtteliselt... arvavad kõik peale minu enda, et mul on Kareeniga mingi tohutu elu armastus ja muu romantika..."
Roy: "Räägi edasi."
Ilderian: "See ongi suht kõik. Kokkuvõtlikult."
Roy: "Et sul polnud tema vastu mingeid tundeid?"
Ilderian: "Olid..."
Roy: "Millal need siis kadusid?"
Ilderian: "No, näiteks siis kui ta ÄRA SURI!"
Roy: "Sa ei igatsenud teda taga?"
Ilderian: "Igatsesin... muidugi igatsesin.. Aga ma ei jää inimest igaveseks igatsema, eriti arvestades, et mul tuleb vahepeal Finbariga tegeleda, ei jää just eriti aega sentimentaalsusteks. Või midagi seesugust..."
"Niisiis saatsid sa ta seal pikalt?" Roy toon on endiselt aeglane, vaikne ja rahulik.
Ilderian: "Ma ei saatnud kedagi kuhugi..."
Roy: "Sinu jutust ei jäänud just muljet, et sa talle sama põhjalikult oma tundeid seletanud oleks, kui nyyd mulle."
Ilderian: "Ta ei küsinud."
Roy: "Ja sina jalutasid tema juurest minema?"
Ilderian: "Ta läks magama ja ma läksin Feimiriga kaasa."
Roy: "Ja rohkem sa teda ei n2inud?"
Ilderian: "Ei."
Roy: "Mis sinu viimased sõnad talle olid?"
Ilderian: "Mitte midagi erilist..."
Roy katab oma näo kätega. Ilderian kirjutab edasi. Roy siis tõstab oma näo kätelt ja lihtsalt vaatab Ilderiani. Üle minuti kindlasti.
Roy: "Kas sa ei taipa, et tema jaoks oli see põhimõtteliselt paar hetke peale surma sinu poolt maha jäetud saada?"
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 12:32 25. Jaan 2005

Ilderian: "Mulle ei antud võimalust rohkem temaga aega veeta, mis minu jaoks ka väga suurt tähtsust ei oma. Muidugi kui ma poolunes lamasin peale märgi panekut, istus ta mu kõrval vähemasti mingi aja. Kuid kui ärkasin teda polnud. Ma ei tea mis temast edasi on saanud."
Roy: "Mina tean. Ta tuli tagasi vaid selle pärast, et teda kutsus tagasi see, keda ta yle kõige armastas."
Ilderian: "Sellises vormis mina seda ei teadnud."
Roy: "Mõni ime, et ta sellise kohtlemise peale hulluks läks."
Ilderian: "Samas ei oleks see minu jaoks ka midagi eriti muutnud, selles suhtes mida ma tundsin, või mida ma ei tundnud pigem."
"Kas sa arvad, et see on naljakas?" Roy pilgust on näha, kui kahju tal Ilderianist on.
Ilderian: "Ei. Vähemasti mitte minu jaoks."
Roy: "Ma nägin Kareeni - täiesti apaatne, peast pooleldi hall ning tubli viis aastat vanem nägi ta kah välja, kui viimati."
Ilderian kehitab õlgu
Roy: "Niimoodi mõjus talle sinu kylm vastuvõtt. Ja ära räägi mulle seda, et sul tema juurde polnud võimalust minna."
"Vahest mul polnud põhjust ta juurde minna..." poetab Ilderian edasi kirjutades.
Roy vangutab vaid pead. "Kui Daila ta mõistuse korda tegi, siis talle anti valida - kas hakata tormiratsanikuks, või jääda templisse. Kui ta oli oma otsuse teinud, siis keelas ta kategooriliselt Vlastale öelda, et ta tagasi on. Ja ta palus ka sind tervitada. Olgu see sulle edasi antud."
"Mille kasuks ta otsustas?" küsib Ilderian.
Roy: "Kolmanda variandi."
Ilderian: "Ja see oli?"
"Surm, Ilderian." ytleb Roy jäiselt Ilderianile otsa vaatama jäädes.
Ilderian: "Vähemasti seekord oli see ta enda valik."
"Mina lähen hommikul koos tõusva päikese kiirtega tema hingega hyvasti jätma. Otsusta ise, kas tuled kaasa," ytleb Roy pysti tõustes. "Või mitte," vaatab ta ylevalt alla.
Ilderian: "Hingega?"
Roy: "Ta lahkub koidikul."
Ilderian: "Et sa lähed ta enesetappu vaatama?"
Roy: "Ma kahtlen, et Wee Jasi tempel selle nii korraldab. Kuid tõusev päike on ilmselt viimane, mida ta näeb ja sinna vaatan ka mina."
Ilderian: "Kus te temaga hüvasti jätate täpsemalt?"
Roy: "Meie?"
Ilderian: "No, sina ja Wee Jasi tempel või, misiganes..."
"Templi kohta ei tea ma midagi, ju nad seal kompleksis on, aga mina lähen otsin lihtsalt yhe ilusa koha, kust päikesetõusu näha." Roy liigub ukse juurde.
Ilderian: "Selge. Tänud info eest..."
"Vaid sinu kutse peale tuli ta tagasi," ytleb Roy Ilderiani poole vaatamata, käsi lingil. "Võid ise arvata, mis see ainus asi oli, mis teda siin maailmas kinni hoidis."
Ilderian: "Mina ütlesin vaid jah... teda kutsus mingi Wee Jasi preester."
Roy vaatab tagasi. "Kareen ytles, et sina. Ju see toimib siis nii."
Ilderian: "Mina ei tea kuidas see toimib..."
"Mis sind nii kylmaks on teinud, Ilderian?" Roy vaatab seal tagasi, yks jalg uksest väljas, käsi lingil, uks praokil, silmis mure.
"Nevermind..." Ilderian kirjutab edasi.

Ukse poolt on natuke aega vaikus, siis kostuvad kaks sammu ja uks suletakse vaikselt. Ilderian kehitab õlgu ja kirjutab edasi.

Rahu ei saa ta pikalt, veerand tunnikest hiljem paotab Ebony tasakesi ust ja küsib, kas tohib sisse astuda.
Ilderian: "Jah."
"Me polegi kokku sattunud... Kuidas sa tunned end ratsanikuna?" Ebonyl on mustad varjud silmade all.
Ilderian kehitab õlgu. "Pole nagu midagi erilist. See märgi teema on natuke harjumatu veel, aga küll hakkama saan."
Ebony noogutab. "Õpingud edenevad, nagu näen..."
Ilderian: "No, katsun oma selle raamatu kirjutamisega lõpuni saada vähemasti alustuseks..."
"Ja siis Merdeni metsad," nendib Ebony."Me võime siin muidugi veel päris hulk aega paigal olla, oleneb kui kiiresti Feimiril läheb."
Ilderian: "Aa, seda jah... eks näis. Kui algne on kirjas, siis on muidugi veel mõned asjad mis oleks vaja ära kirjutada ja mis võtavad ka tõenäoliselt oma nädala aega. Juhul kui Benno aitab, siis ehk natuke vähem."
"Nojah..." ütleb preestrinna hajameelselt. "Siis on sul kiire, ma parem ei sega..."
Ilderian: "Sa ei segagi."
Ebony: "Võin siis ehk natuke sinu juures istuda?"
Ilderian: "Jah."

Preestrinna istub voodile ning jääb sinna üpris longus olemisega istuma. Jälgib, kuidas Ilderian kirjutab.
"Mis viga?" tõstab Ilderian pilgu oma kirjatöölt.
Ebony: "Väsinud. Ja mõned asjad on vaja mõelda ja otsustada. Sinu sihid on nüüd vist selged?"
Ilderian: "Mis mõttes?"
Ebony kehitab õlgu. "Tundub, et sa tead nüüd täpselt, mida tahad..."
Ilderian: "Mis mõttes? Teaks ma ise ka, oleks suht hea variant..."
"Kas ei tea?" küsib Ebony. "Aga õpingud?"
Ilderian: "Nojah...õpingud küll tegelikult."

Ebony on mõnda aega vait, siis küsib tasa: "Oled liimist lahti?"
Ilderian: "Mis mõttes?"
Ebony ei jõua vastata, sest Roy tormab koputamata uksest sisse.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 18:02 25. Jaan 2005

Pärast Ilderiani juurest minekut seisab ROY mõnda aega ukse kõrval vastu seina toetudes, käed näo ees. Siis viskab end lähimasse tühja tuppa pikali. Tasast trepinaginat kuuldes tõstab pea ja kuulatab. Siis tõuseb vaikselt ja piilub ukse vahelt, mis toimub. Ei midagi muud kui et Ebony läheb Ilderiani tuppa.

Tagasi voodisse minnes märkab Roy enda kõrval seinal võbelevat valguslaiku. Virmalisi on ta eriti külmadel öödel näinud paar korda. Peopesa suurune võbelev laik meenutabki kõige rohkem neid taevatulesid. Roy loeb kiiresti maagiakontrolliloitsu. Maagia on, kuid ei saa aru, mis täpselt. Kõige rohkem meenutab silmapetet. Roy nihutab kätt lähemale, kuid ei puuduta. Laigust õhkab soojust. Roy puudutab siis seda väga ettevaatlikult. Nagu päikeselaik. Käsi saab selle valgusega kokku. Kui kätt eemale nihutada, läheb valgus seinale tagasi. Roy tormab üles Benno juurde. Too on mingisse raamatusse kaevunud, külm kanakints näpus.

Roy: "Hei, tere. Tead mis, all yhes toas on maagiline päikesejänku."
"Sinul kah?" uriseb Benno täis suuga ja raamatult pilku tõstmata. "Ilderianil oli natuke enne sinu tulekut."
"Kui natuke?" Roy põrutab vastust ootamata alla tagasi. Ning ette hoiatamata Ilderiani uksest sisse…

Roy: “Mis toimub?”
Voodil istuv Ebony vaatab pisut ehmunult Roy poole. Roy vaatab Ebonyle kaheks sekundiks otsa ja siis kysib Ilderianilt: "Kus SINU päikesejänku oli?"
Ilderian: "Möh? Päikesejänku?"
Roy: "Valguslaik seinal."
Ilderian: "Noh, seinal oli, mis siis? Mis sellega on? Benno arvas, et see pole midagi hullu..."

Laigu asukoht ja kõrgus pole sarnased, ühine on vaid see, et mõlema jaoks oli laik käeulatuses. Ebony tõuseb voodilt ja kiirustab Benno juurde. Roy aga tormab oma tuppa tagasi. Valguslaik hakkab hääbuma, sein muutub jahedaks tagasi.

Ilderian, kelle aken on hoovi poole, kuuleb kedagi õue sõitvat. Välisuks käib, tulija paneb laterna koridori maha ja loitsib valgust. Roy läheb vaatama, kes tuli. Feimir riputab lumist kasukat nagisse. Ka Ebony tuleb alla tagasi.

Roy: "Tere... Me jahime siin maagilisi päikesejänkusid."
"Mis asju?" küsib Feimir
"Ega mina kah rohkem tea..." kehitab Roy õlgu. Ebony jääb ta kõrvale seisma, vaatab ühe otsast teise otsa.
"Mida te siin täpselt jahite?" küsib Feimir.
Roy: "Minu ja Ilderiani seinte peal olid maagilised, helendavad, soojad päikesejänkud. Tal natuke varem. Käeulatuses. Ei pannud plehku, kui puudutasid."
"Benno ütleb, et näeb välja nagu loitsuks vormistamata maagiline energia," ütleb Ebony.
"Ja kui võimas on peopesa suurune laik?" küsib Roy.
"Ei tea," vastab Ebony. "Aga sellega pidavat saama teha mida tahes, kui piisav hulk koos on... ja kui sellega midagi teha oskad."
Roy: "Kui palju on piisav? Ja kes oskab?"

"Ma räägin ise Bennoga," otsustab Feimir ja seab sammud üles. Ilderiani uksest möödudes tervitab ja küsib, kas kõik on korras. Vastust Roy ei kuule. Mõtiskleb päikesejänku üle. Maagilist jõudu tundus selles õige natukene olevat...

Feimir hõikab veel trepilt: "Roy, selle asja saad paari päeva pärast kätte."
"Olgu," ytleb Roy vaikselt. Ebony silmitseb teda korraks kahtlustavalt. "Said sa yldse magada?" kysib Roy Ebonylt.
"Ei veel, aga kohe lähen..." vastab too.
Roy: "Et siis mindud kah oleks. Näed jube laip välja..."
"Tean..." vastab Ebony tüdinult.

Roy märkab, et Ilderiani lahtise ukse vahel vilgub punast ja rohelist valgust. Ebony vahib maha, pole seda veel märganud. "Kobi siis magama," kamandab Roy. "Jah. Kui Feimir on alla tulnud," vastab preestrinna.
"Lähen vaatan, mis juhtub, kui minu laigud siis välja ilmuvad, kui ma Ilderiani juures olen," ytleb Roy ja astub otsustavalt valguse poole.

Valgus on täiesti ukseavas, tuppa minekuks peaks Roy sellest läbi astuma. Sarnaneb endisele päikesejänkule, kuid valgust on tublisti rohkem. Roy puudutab ettevaatlikult käega. Samasugune soojus kui enne. Punane ja roheline valgus väreleb ja liigub, seguneb, kuid ei lahustu teineteises. Ilderian tõstab pilgu oma töölt, märkab samuti valgust ja hakkab kiiruga omakorda maagiatajumisloitsu ette valmistama. Loobub siis sellest mõttest ning üritab valgust eelnevalt tervitades sellest läbi minna. Ukseavas oleks nagu õhuke värelev kile. Kui Roy seda puudutab, lahvatab valgus mööda kogu tuba laiali. Ilderian tunneb otsekui nõrka sooja tuult, ukse taga seisev Roy samuti, kui valgus ta endasse mähib. Ilderian hingab sooja tuult sisse ning see paneb sõõrmed kipitama. Feimir tormab trepist alla, Ebony ja Benno kannul. Nüüd on kogu Ilderiani tuba virmalisi täis. Ilderian ise seisab lävel valguse sees ja naudib seda, Roy taganeb kaugemale.

Feimir trügib ukseni ja silmitseb toas toimuvat. Siis sõnab vaikselt: "Wee Jasi tempel on juba mitu tundi sellist valgust maast laeni täis..." - ja astub tuppa.
"Wee Jasi tempel?" küsib Roy. Feimir ei vasta midagi, lihtsalt seisab, selg teiste poole. Roy läheb uurima, mida ta seal teeb. Haldjas on käed ette sirutanud, peopesad ülespoole, ning valgus koondub tasapisi ta kätele.

Valgus hakkab kogunema Feimiri kohale ja ümber. Koondub tasapisi ta kätele, lahvatab siis korraks ja kustub. "Miks ära võtsid!?" nuriseb Ilderian. "Pigem... Mida sa tegid?" küsib Roy.

Feimir pöördub aeglaselt. Tal on käes valge roos. Vaatab mõtlikult kordamööda mõlemale silma. "Ma ei tea, kummale teist see mõeldud on... Selle peate ise välja selgitama..." Paneb roosi Ilderiani loitsuraamatule, vaatab seda korraks ning astub siis toast välja. Roy vaatab üllatunult roosi ja siis Feimiri otsa. Feimir pöörab pea ära.
"Lahe! Roos. Kas siin kusagil vaasi ka on?" askeldab Ilderian vaasi ja vett otsides.

Roy läheb Feimirile järele. Haldjas üritab kõigest väest läbitungimatut ilmet säilitada, kuid ta silmanurk helgib kahtlaselt. Ilderian tuulab mööda maja ringi. Kruus pole piisav, vaasi, vaasi on vaja… Viimaks leiab ühe, igivana ja mõraga, aga vett paistab see veel pidavat. Sinna ta lille majutata kavatsebki. Kuid roosi puutudes saab ta sellelt samasuguse sähvaka kui Vlasta keldritemplit kaitsvatelt silmadelt. Hoobist toibunud, loitsib maagilise käe ning tõstab sellega lille vette. Imetleb pisut aega lille ning töötab siis edasi.

Feimir seisab vastu seina toetudes välisukse juures ja kogub ennast. Roy astub tasa lähemale. "Mida sa seal tegid?"
Feimir: "Võtsin vastu, mis anti. Muud mitte midagi."
Roy: "Haldjate kunst? Niiviisi asju vastu võtta?"
Feimir: "See oleks antud ka mõnele teisele... Kui sa oleksid templis käinud, mõistaksid ise..."
Roy: "Et see on siis templi kunst?"
Feimir: "Ei... Kareen."
Roy: "Ta läks juba? Ma sain aru, et koidikul.."
Feimir:"Enne sinu lahkumist templist. Tema keha hoitakse seal hommikuni. Koidikul ta maetakse."
"Kas sa võtsid ka templis oleva energia vastu?" küsib Roy.
"Ei. See polnud määratud selleks." Feimir ohkab. "Tule parem kaasa ja vaata ise - kui tahad. Ilderian oskab ka ise tulla - kui tahab."
Roy: "Templisse?"
Feimir: "Wee Jasi templisse."

Roy asub kiiruga riietuma. Feimir astub veel korraks Ilderiani uksest sisse. Vaatab talle otsa ja lausub tõsiselt: "Kui tahad selliseid virmalisi rohkem näha, siis minu teada oskad sa portaali kasutada. Koidikul saavad need otsa."

Ilderian: "Ma olen neid varem merel näinud...või maalidel. Mis nad on täpselt?"
"Virmalised. Mul on nüüd aeg minna. Rõõm näha, et teiega on siin kõik hästi." Feimiri hääles on kerge iroonianoot.
"No selge siis." vastab Ilderian samasuguse irooniaga.
"Wee Jasi tempel," kordab Feimir ning kaob ukseavast. Pisut hiljem paugatab välisuks.
Ilderian pomiseb endamisi: "Aga see on ju sitaks kaugel..."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 21:13 30. Jaan 2005

Wee Jasi hämar tempel on tõesti nüüd maast laeni samasuguseid virmalisi täis. Punane, kuldne, roheline…

ROY jääb seda hypnotiseerilult vaatama. Feimir lükkab teda ettevaatlikult edasi. Roy läheb niigi, aeglaselt ja vaikselt. Feimir jääb ukse juurde paigale. Roy liigub aeglaselt saali keskele ja jääb seal ennast aeglaselt keerates ringi vahtima, nagu ta ymber tiirleksid vaimud. Tundub, nagu oleks ta värvilise mere põhjas. Feimirit on vaevu märgata. Valgus tekitab illusiooni, nagu liigukski ta vee all.

Peaaltarist möödudes märkab Roy selle tagaküljel samasugust pikka pühitsusaltarit nagu oli Calhi templis. Ruum on täiesti hääletu. Kareen lamab sellel pikal altaril, must kullaga tikitud preestrinnarüü seljas, pooleks murtud varrega valge roos sõrmede vahel. Kusagil aimatavas kauguses on ilmselt Feimir, kuid virmalised varjavad ta juba pilgu eest. Roy liigub vaikselt altari juurde. Kareen näeb välja väga ilus, kammitud, ehitud - ja peaaegu nagu elus. Tundub rahulik, ehk isegi õnnelik. Ja andestanud. "Jää jumalaga, Kareen," sosistab Roy tasa ta juukseid silitades. "Kyll me teed kord ristuvad taas…" Ning ta silmast voolab pisar.

Kareeni juustest on hall kadunud, ta on just selline, nagu Roy teda Brettonia päevilt mäletab. Ümber nende värelevad virmalised. "Olgu su teekond kerge ja leia seal õnn, kuhu läksid," sosistab Roy – ning märkab siis tumedat kuju teiselt poolt altarit lähenemas. Teejuht läheneb, kuni jääb teispoole altarit seisma. Seisab ning vaatab vaikides. Roy silmitseb Kareeni ja silitab ta juukseid. Siis tõstab pilgu ja vaatab üle altari Teejuhile silma. Käsi jääb endiselt juustele.

Teejuhi ussisilmist ei loe ühtegi emotsiooni välja, kuid ta sirutab käe üle altari. “See on vist sinu?” Peopesal lebab ümmargune amulett, selle nahkpael ripub üle peopesa alla. “Vist küll,” sirutab Roy oma käe ettevaatlikult vastu.

//DM: Ja nüüd katsu kaasa mõelda kirjeldusele, see on keeruline.
//DM: Ripatsiketi asemel on peaaegu sentimeetri laiune pehme must nahkpael, millele on kas liimitud või mingil muul moel kinnitatud kaks peenikest juustest punutud patsi moodi nööri, üks must, teine valge. Poole paela ulatuses jookseb must nöör, poole ulatuses valge. Seljal on koht, kus üks värv teiseks üle läheb. Nahkpaela otsad kinnituvad musta ümmarguse samasugusest nahast aluse külge, nii umbes 15 cm diameeter. Punutud nöörid jooksevad otsapidi selle nahast ringi peale, keerates nii, et moodustub lõpmatuse sümbol (küljeli kaheksa), üks pool must ja teine valge. Nahkaluse serva mööda jookseb samasugune punutud pael. Musta silmuse poolel on äärepael valge, valge silmuse pool must. Ja lõpmatuse märgi kohale on maalitud valge roos.

Teejuhi sõnul tuleb amulett kaela riiete alla panna ja nõnda Roy teebki. Niipea, kui kinnituskonks sulgub, kleebivad nii pael kui amulett end kõvasti naha külge. Roy ehmub hetkeks, kuid midagi kurja ei tundu sündivat. Teejuht ei vasta küsivale pilgule midagi, kuid tõstab käe ja õnnistab Royd üle Kareeni keha. Roy kummardub tema käe alla.

Seejärel proovib Roy ettevaatlikult amuletti naha küljest lahti tõmmata. Ei tule. Ka paela sulgev konks ei tule lahti. "Räägi sellega, ta kuulab," soovitab Teejuht, kui Roy talle nõutult otsa vaatab. "Lase palun lahti," sõnab Roy amuletile. Konks klõpsatab valla ja nahk laseb nahast lahti. Kui Roy uuesti konksu sulgeb, kleepub nahkalus taas ta ihu külge. "On veel midagi, mida ma selle kohta teadma peaks?" küsib ta. Teejuht vastab, et aeg näitab kõike ise. Lisab: "Armasta ja mäleta teda. Ja kui on aeg, siis lase tal minna." Ning vaatab veel korraks tagasi, enne kui virmalistesse kaob. Roy suudleb Kareeni lõplikuks hüvastijätuks laubale. Vaatab veel teda ning silitab pead. Juuksed on pehmed ja värelevast valgusest pisut soojad. "Kohtumiseni, Kareen," ytleb ta siis vaikselt ja eemaldub, käega veel viimast korda yle juuste tõmmates. Virmalistest tundub kiirgavat soojust ja armastust. Siis tekib Roy ees virmalistesse pööris. Noormees seisab ja jälgib seda. Pööris tiheneb ja moodustab ovaalse plaadi. Plaat muutub tasapisi suureks peegliks, kust hakkab paistma talvine lagendik koiduvalguses. Ning kinni külmumata allikas, mille kaldal seisab Ilderian ja vaatab koidikut, pisar põske mööda voolamas. Selle peale tulevad ka Royle pisarad silma. "Lõpuks ma tapsin su ikkagi kaks korda," kuuleb ta Ilderiani ütlemas. Siis hakkab pilt värelema ja peegel lahustub virmalisteks tagasi. Roy eemaldub vargsi ukse poole, ise pilku Kareenil hoides, kuni silmad läbi väreleva udu teda vähegi seletavad.

Ukse juures istub Feimir, selg vastu seina, ning tundub tukkuvat. Roy pühib silmad kuivaks ning puudutab siis haldja jalga. Too võpatab ning avab silmad. Tõuseb siis ning avab Royle ukse. Too vaatab veel välja astudes altari poole. Virmalised on hõredamaks ja läbipaistvamaks muutunud. Roy seisatab ega pööra oma pilku altarilt enne, kui tuttav looriga preestrinna tuleb ja sõnab leebelt, et külalistel on aeg lahkuda. Noormees noogutab, heidab veel viimase pilgu ning lahkub tagasi vaatamata vaikides. Templi ustele lükatakse seestpoolt riiv ette.

Kui Feimir välisukse lahti lükkab, särab ennelõunane päike mägede kohalt näkku. Terve öö on möödunud nagu ainus tund. Kuna haldjal on templis veel tegemist, saadab ta Roy omapäi tagasiteele.

--------------------------
ILDERIAN kirjutab keskööni ja joob siis nii palju vett kui vähegi sisse läheb, et koidikuks üles ärgata. Ärkabki. Väljub vaikselt majast ning jalutab linnast välja, otsides kena väikest metsatukka või küngast, kust oleks ilus päikesetõusu vaadata. Ta leiab ilusa väikese lagendiku, mille servas külmumata allikas. Hakkab koitma. Allikast tõuseb kerget udu. Ilderian seisab mõtlikult allika juures, vaatab vaikselt ja mõtlikult koidikut. Vaikne pisar jookseb mööda põske alla kui lausub "Hüvasti," seisatab veel hetkeks ja seab end minekule. Udu väreleb vikerkaarevärviliselt, lahvatab korraks laiali ning näitab endas valget roosi hoidvat Kareeni, must kuldtikanditega preestrinnarüü seljas. Tüdruk tundub tõsine, kuid mitte pahane. Isegi mitte kurb. Ilderian langetab korraks pea, kui end tema poole pöörab ja tõstab siis uuesti silmad. Siis varjab udu Kareeni ta pilgu eest ning vajub allikasse tagasi.
Ilderian: "Lõpuks ma tapsin sind ikkagi kaks korda..."
Vesi sillerdab vaikselt - ja tema vulinast kuuleb pisarsilmil lahkuja andestust…
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 8:44 1. Veebr 2005

Hommikul läheb ILDERIANI elu tavalist rada. Valmistab ette oma päevaloitsud, peseb ja sööb. Siis loitsib roosi vaasi korralikult terveks. Roos ei löö teda enam.

Ebony tuleb alla kööki sööma ning on näost hall. Tundub, et ta pole juba pikka aega korralikult maganud.
Ilderian: "Hommikust. Mis sa oma näoga teinud oled, et hall? Tuleb meelde see, kui Roy ei maganud..."
"Suht sama vist..." Preestrinna üritab end sööma sundida.
Ilderian: "Keda või mida sina siis nii väga kardad, et magada ei saa? Või mis sind painab? Roy vähemasti rääkis..."
“Ma pean ennast korda saama, enne kui Orn tagasi jõuab," on kõik, mida Ebony selle peale vastab.
Ilderian: "Palun, Ebony, räägi, mis sind kurnab."
Lauakaaslane mängib tükk aega närviliselt lusikaga, enne kui vastab: "Ma olen teinud asju, mille üle ma uhke pole."
Ilderian: "Nagu sa tead, pole sa ainus..."
Preestrinna noogutab ja langetab pilgu. "Ma ei tahaks sellest rääkida."
Ilderian: "Ja ma ei sunni sind, aga ma kuulaksin..."
Naine raputab väga närviliselt pead. "Ära tee mu olukorda hullemaks, Ilderian, palun..."
"No, paraku ei anna sa mulle ka mingit võimalust seda paremaks teha..." nendib Ilderian.
"Sa ei saagi," ohkab Ebony. "Enda keedetud supi pean ma ise ära sööma."
Ilderian: "Samas oleks teistel palju kergem, kui sa seda suppi vähem välja näitaksid, sest paraku on su ümber inimesed, kes vähemal või rohkemal määral sinust siiski hoolivad."
Ebony: "Ma tean. Ma püüan. Ma PEAN ennast endiseks saama ja kiiresti..."

"Ma võiksin sind ära meikida," pakub Ilderian. "Selles saaksin aidata, näeksid elavam välja."
"See ei aitaks," arvab Ebony.
Ilderian: "Natuke ikka."
Preestrinna raputab pead. "Kuidas sa mu musta südame valgeks meikida mõtled?"
Ilderian: "Ma võin su halli näo valgeks meikida. Kasvõi lumivalgeks, aga see poleks eriti realistlik, seega ma jätaks vahepealseks."
"Tühja selle näoga..." Ebonyl käib suutäis suus ringi.
Ilderian: "Kuidas soovid..."
Ebony tõstab korraks oma piinatud pilgu ja vaatab siis uuesti lauda.

Ilderian püsib kuulamisvalmis, kuid preestrinna huultelt ei poetu midagi selgitavat. Niisiis läheb ta oma töö juurde tagasi.

Ebony üritab pisut süüa ning kaob siis üles oma tuppa tagasi. Tundub, et temaga on midagi raskelt viltu. Järgmine, kes Daila juurde saata, mõtleb Ilderian.

Ebony tuleb mõne aja pärast, küsib luba lihtsalt natuke istuda ja pealt vaadata, kuidas Ilderian kirjutab. Istub ja silmitseb... mõnikord Ilderiani, teinekord akent, mõnikord vahib lihtsalt tühjusse. Nii hall enam näost pole kui enne. Ilderian tõstab pea ja küsib: "Tunned end paremini?"

Ebony: "Veidi... Mõtted hakkavad selgemaks saama."
Ilderian: "Seegi hea." Ning kirjutab edasi.
"Jah..." Preestrinna pilk peatub mõnikord roosil, kuid ta ei puuduta kuidagi teemat. "Sinu seltskond aitab mõtteid koguda..."
Ilderian: "Ma olen tohutu hea seltskond jah. Mida kuuled mult põhiliselt, on kirjakrõbin."
"Paras paar," arvab Ebony nukralt naeratades.
Ilderian: "Sul on kah kirjutamisest siiber?"
Ebony: "Hetkel on mul elamisest siiber."
Ilderian: "Oi, seda tunnet ma tean."
"Ma tean... Mida sa soovitad?" muigab preestrinna. "Hüppame koos mõnelt kaljult alla?"
Ilderian: "No, praegu olen ma suht rahul, mul on midagi ,millele keskenduda... Sa ei ole maagia õppimise peale mõelnud? See kõik on tegelikult väga lihtne ja loogiline."

Ebony on pisut aega vait ning hakkab siis naerma. "Ma kujutlesin praegu, kuidas me kaljult alla hüppame ja Teejuhi käe all ärkame..."
Ilderian: "See oleks saast... Mõte oleks nagu jääda surnuks... eriti veel see, et säärane tagasitoomine ei too sind tagasi kümme korda tugevamana."
"Mis tähtsust on tugevusel, kui iseloomu pole?" küsib Ebony. "Aga mulle tundus see kujutlus samuti saast... Järelikult peame edasi elama.”
Ilderian: "Enam-vähem nii ongi. Et saasta on palju."
"Jah. Ma ise olen saast. Sul on õigus," ütleb naine hajameelselt.
Ilderian: "Ja mina ja Feimir ja Orn ja Roy ja Deilas...VIIMANE SAAST!"

Ebony raputab pead. "Nemad pole kedagi iial reetnud."
Ilderian: "Oo, väidad et ma pole kedagi iial reetnud? Rumal tüdruk."
Vestluskaaslane hammustab huulde, et veri väljas. Ilderian vaatab talle naeratades otsa. Naine kargab püsti ja kiirustab ukse poole.
"Kena päeva sullegi," hõikab Ilderian talle järgi ja kirjutab edasi. Preestrinna virutab ukse pauguga kinni ja tormab trepist üles.

Tuleb unine Ley ja küsib, mis pagana möll siin majas toimub, miski jama käib, aga talle ei räägi keegi midagi, isegi hobused mitte.
Ilderian: "Ma ei tea, mulle ka ei räägita. Seega saan rahus kirjutada. Saaks see kurat juba valmis.."
"Palju sul on veel?" küsib Ley hoolitsevalt.
Ilderian: "No natuke on ikka veel, samas on veel paar asja, mis ma tahaks lisada ja pean laskma Bennol veel üle vaadata need kirjutised."

Lõuna paiku jõuab ROY tagasi. Tervitab Ilderiani ja silmitseb roosi. "Pidime otsustama, kellele see on."
Ilderian kehitab õlgu. "Minu poolest võid võtta."
“Ma arvan, et see on sulle mõeldud," silitab Roy õrnalt roosi nuppu. "Lihtsalt oli selline tunne, et sulle," vaatab Roy Ilderianile otsa. Too kehitab uuesti õlgu ega tõsta pilku. Roy naeratab ja lahkub toast. Tema endine kurbus tundub olevat kadunud.

------------------
SHALIF lõbustab õhtu läbi majaperenaist ja tolle kolme tütart juttudega kõrbeelust. Vilksamisi aknast välja vaadates märkab hämaral tänaval möödavilksatavat ratsanikku, kes kesklinna poole kihutab. Jälle haldjahobune… Uurib pererahvalt, kas selliseid kihutajaid palju liigub. Perenaine selgitab, et see on mingi haldjaemanda eriüksus või midagi sellist, pääsevad ilma viisata haldjametsa sisse ja liiguvad kuidas ise tahavad - aga hämmastaval kombel ei ole ainult haldjad, inimesi on ka. Igatahes on nendega Valas harjutud. Shalif nendib, et ju siis on homme mingeid tormilisi uudiseid oodata. Kuid ei, hallidel hobustel ratsanike liikumised ei tekitavat mingeid uudiseid. On aegu, kus neid pole kuude kaupa näha, siis sebivad jälle üsna tihedalt linnas ringi…

Kõrbepoeg teeb väikese jalutuskäigu tuisusel tänaval ning teeb kindlaks, et ratsanik on tulnud haldjaväravate ja lossi poolt ning tal on kiire olnud. Kõik. Pererahvas kobib ära magama, Shalif istub veel köögis, kohendab tuld ja mõtiskleb. Naudib vaikust ja omaette olemist. Tunnike hiljem libiseb hall vari akna tagant uuesti mööda. Tundub, et sama ratsanik läheb tagasi, nüüd on ainult kaks tüüpi sadulas. Shalif tõmbab keebi selga ja läheb oma oletusi kontrollima. Nõnda ongi – jäljed lähevad sillani ja kaovad seal.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 12:21 1. Veebr 2005

Pärast Ilderianiga roosist rääkimist suundub ROY oma tuppa ja viskab pikali. Kümmekond minutit hiljem kostab tasane koputus. Ebony nihkub tuppa. "Roy?"
Roy: "Jah?"
Ebony paistab vägagi murelik. "Kas sa Willist tead midagi?"
Roy: "Emm, pole näinudki. Ma pole siin tegelikult majagagi tutvuda jõudnud..."
Ebony: "Benno räägib, et ta läks kaks päeva tagasi linna peale ega ole tagasi tulnud."

See uudis toob Roy istukile. "Kas talle siis sõrmust ei pandud?"
Ebony: "Ei. Kes ja millal pidi seda panema? Ja Feimiri amulett sulas üles, mis neid jälgib."
Roy: "Ma arvasin, et Benno kuul on iseseisev süsteem. Aga mis sest enam. Üles on vaja leida."
"Kuul jäi ju Brettoniasse," tuletab Ebony talle meelde.
"Kust mina pean seda teadma, mida maag kaasa tassib ja mida mitte," on Roy juba jalul ja üritab Ebonyst mööda minna. Too põikab teelt eest. Roy astub otsustaval sammul üles. Kääbik põrnitseb seal süngelt aknast välja.

"Nii, räägi mulle, kus Will viimati oli ja millega tegeles. Roy hääl on otsutav ja tõsine, aga mitte kiirustav.
"Tõusis lõuna paiku üles ja läks süüa tooma nagu ikka," vastab Benno. "Ilmselt siiasamasse lähedale teemajja - kui toiduvaliku järgi otsustada."
"Ja millega ta viimased päevad tegeles?" uurib Roy.
"Lollustega," vastab kääbik.
Roy: "Nagu näiteks?"
Benno: "Linad kuivavad siiani köögis"
Roy: "Mul ei ole teravmeelsusteks tuju, Benno. Räägi asjast."
Benno: "Ma ju räägin. Üritas maagiat teha. Tulemus oli nagu pelikani s...t."
Roy: "Pahandasid sa temaga?"
Benno: "Käskisin ära kasida ja järgi jätta. Maagilise osa kasisin ise."
Roy: "Ja kohe peale seda jäigi kaduma?"
Benno: "Ei. Pärast seda magas lõunani, läks süüa tooma ja kadus. Ju jäi mõne seeeliku külge."
Roy: "See pidi küll elu armastus olema, kui majarahvale kah teatada ei jõua. Oli veel midagi märkimisväärset?"
Benno: "Ei. Ma arvasin, et ta kellegagi teist ringi kolab."
"Olgu," keerab Roy ennast ümber ja lahkub keebi lehvides.

All satub ta uuesti Ebonyga kokku. Tolle pilk tundub pisut nukravõitu, pisut tõrjuv. Ei saagi aru, mida ta täpselt mõtleb.
Roy: "Oled sa juba kuskilt vaadanud, või said ise kah just teada."
Ebony: "Ise sain praegu teada."
Roy: "Lähen ilmselt uurin sealt söögikohast."
Ebony noogutab. Ta pilk on äraolev.
Roy: "Pole ikka magama saanud?"
"Pisut magasin," ütleb naine ja hoidub sealjuures otsa vaatamast.
Roy paneb käe ta õlale, "Ebony, vaata mulle otsa."
Preestrinna tõstab hetkeks vastutahtmist pilgu.
"Mis sul häda on, Ebony?" küsib Roy tema kõrva juurde kummardudes.
Ebony: "Pole hullu. Mures lihtsalt."
"Oh, Ebony..." ütleb Roy nukral toonil.
Ebony: "Kõik saab korda... Varsti."
Roy: "Mul on sind niiviisi valus vaadata."
Ebony: "Mine siis ja vaata parem, mis Willist saanud."
Roy: "Lubad, et saab korda?"
Naine lükkab ta õrnalt eemale. "Muidugi saab."

Roy proovib eemaldudes tema pilku leida, kuid ei, Ebony vaatab maha. Mureliku südamega ja iseennast süüdistades suundub Roy otsingutele.

Teemajas kuuleb ta, et Will käis seal tõesti. Sai toidu kätte ja läks minema.
Roy: "Seda oleks vist liiga palju loota, et märkasid, kuhu poole ta läks ja veel seda mäletaks. Aga oli ta üksi?"
"Ära läks üksi," vastab teemaja peremees.

"Minuga koos istus," ütleb üks kollakate juustega haldjavereline noormees, kes seda juttu pealt on kuulanud.
"Tervist, mina olen Roy," ulatab Roy talle käe, "ehk oskad mind lähemalt aidata."
"Daimir," sirutab too käe vastu. "Lähme vast minu lauda, istume ja arutame."
Roy tänab teemaja peremeest ja läheb noormehega kaasa. Too istub seinaäärsesse lauda ja pakub ka Royle viisakalt istet. Küsib, kas Roy on nõus koos temaga kruusi teed jooma. Et ta just tuli külma käest ning tahaks midagi sooja naha vahele. "Kindlasti, kui see just kaneelitee pole," naeratab Roy.

“Kaneeli?" kergitab noormees tõustes üllatunult kulme.
Roy: "Lõuna pool topitakse seda iga söögi sisse. Villand on lihtsalt - aga tee on minu kulul."
"Esimene kruus minu, teine sinu kulul," pakub haldjavereline. "Muide, kas sulle meega või ilma?"
"Teeme vastupidi," naeratab Roy. "Sest ma ju ei tea, kui pikk su jutt mulle on. Mett pole vaja.”
"Võib ka nii." kehitab Daimir õlgu, nõjatub leti najale ja tellib kaks kruusi kanget teed. Laob oma kruusi mitu lusikatäit mett. Kuni Roy tee eest maksab, viib Daimir kruusid lauale ning istub.

Roy istub lauda. Daimir lükkab sõbralikult kruusi ta ette, rüüpab teed ja küsib, mis mureks.
Roy: "Sõber pidi siia söögi järele tulema, aga nüüd pole kaks päeva nägu näidanud. Pole nagu tema moodi."
Daimir: "Ma kuulsin. Tundub, et oled teda juba kaua otsinud..."
"Mismõttes?" tõmbub Roy kulm kortsu.
"Ma ei tea, murelik oled..." kehitab õlgu. "Mis siis täpselt lahti?"
Roy: "Kuulsin ise alles äsja. Ei tea mis lahti, seda ma teada tahakski."
"Mina ei tea palju," ütleb haldjavereline mõtlikult teed rüübates.
Roy: "Igasugune teave on abiks."

Daimir: "Me istusime siin koos ja lobisesime natuke maast ja ilmast. Ja siis ta võttis selle toidu, mis ta siit ostnud oli, ja läks minema... Aga ma pean meelde tuletama, kas ta mitte koos ühe tüdrukuga polnud enne, kui minuga rääkis..."
Roy rüüpab teed. "Millise tüdrukuga?"
"Ma ei mäleta..." kortsutab tüüp kulme. "Ma ju ei teadnud, et see tähtis võib olla..."
Roy: "Juuksevärvgi? Või see kui haldjavereline ta oli?"
"Oota, lase ma mõtlen... siin oli neid justkui kaks, aga kummaga ta oli..."

Daimir rüüpab teed ning mõtleb pingsalt. Roy rüüpab kah teed, kuid võimalikult hääletult, et mitte meenutamist segada. Daimir joob oma kruusi kiiresti tühjaks ning küsib siis, kas ka Royle teine tuua.
Roy: "Miks mitte."
"Seekord minu kulul?" uurib Daimir.
Roy: "Nagu kokku lepitud sai."

Roy jälgib Daimiri tegevust leti ääres. Kõrtsmik loputab mõrkja teepuru kruusipõhjadest välja ning täidab need uuesti. Daimir laob oma kruusi kaks lusikatäit mett ja küsib, kas Roy tõesti mett ei taha. Roy raputab aeglaselt pead. Ta on selle kaneeliohu tõttu nii paranoliline, et jägib ostu selle pilguga, ega tüüp midagi kruusi ei puista. Vähemasti relvi ei paista Daimiril olevat rohkem kui jahinuga vööl.

Daimir joob oma teed ja ütleb, et selle tüdruku nime ta ei tea, aga enam-vähem vist teab, kus ta elab.
"Elamist tead, aga välimust ei mäleta. Tegeled majade müügiga või?" muigab Roy.
"Miski tumeda peaga tibi... ma ööbisin kunagi selles majas..." mõtiskleb Daimir.
Roy: "Jaah? Miks siis? Igasugune teave on kasulik."
"Kuule," ütleb Daimir teekruusi kummutades ja tõustes. "Kas sina pole kunagi naistes käinud? Kui sa tahad, võin sulle umbes koha kätte näidata. Sealt uuri ise edasi."
"No näod jäävad mul üldiselt meelde," laiutab Roy käsi. "Aga olen rõõmuga nõus."

Daimir tõmbab oma karusnahkse poolkasuka hõlmad kokku ning suundub ukse poole. Roy läheb talle järgi. Teest on tal villand ja see jääb lauale.

Daimir liigub üsna kiirel sammul mööda kõrvaltänavaid lõuna poole. Roy jaoks pole ta liikumine kiire, aga muude kõndijatega võrreldes tundub see noormees üsna heas vormis. Nad on minutit viis kõndinud, kui Roy tunneb, et jalad ei taha enam kanda ning nõrkus on kontides. Jääb seisma ja otsib tuge. Kuni veel jaksu ja keskendumisvõimet, loitsib enda peale igaks juhuks mürgivaigistusloitsu. Igaks juhuks lõikab ka kriimu käsivarde, et teistele oma olukorrast teada anda. Loits toob kergendust. Daimir on seisma jäänud ning vaatab tagasi. Siis kaob ühte hoovi. Roy kuuleb selja tagant hobuse astumist. Tuigub seal, randmest veri tilkumas, nuga käes. Järgitulev saan aeglustab käiku. Tavaline kinnine saan, mingi noormees hoiab ohje, vahib kahtlustavalt. Roy kiirustab Benno maja poole tagasi, kuidas jalad võtavad. Siis aga mõtleb ümber, paneb noa ära ja vajub mõnikümmend meetrit eemal lumme pikali. Jääb kinnisilmi vaikselt lamama.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 13:33 1. Veebr 2005

Saan keeratakse ringi, juhitakse ta kõrvale ning noormees, kes teda enne kahtlustavalt silmitses, seob ohjad istme külge, kummardub Roy kohale ja küsib, mis juhtus, kas on abi vaja? Roy lamab vaikselt. Randmehaavast immitseb tasakesi. Noormees vaatab ringi ning üritab teda siis üles tõsta. Sikutab saani najale istuli ja otsib kutsariistme alt sidet. Tõmbab käehaava kinni. Siis raputab lamajat pisut ja küsib, kuhu teda viia on vaja. Roy on lõtv nagu laip. Noormees vaatab uuesti ringi ning sikutab ta siis saani. Seab tagumisele istmele pikali ning katab karusnahkse tekiga kinni. Saan hakkab tasakesi liikuma. Roy püsib vaikselt teki all.

Minut hiljem tunneb ta, kuidas saan nõksatab, nagu tuleks keegi sõidu pealt peale. Too keegi istub ta jalgade peale ning kergitab saaniteki näolt. Roy teeskleb teadvusetust. Mees kergitab ta pead ning Roy tunneb, kuidas nöörsilmus kaela libistatakse ja kergelt kokku tõmmatakse. Tegutseja liigutused on kiired ja osavad. Kuni aga tüüp nööri kaela sätib, saab Roy noa pihku ning lööb selle sidujale kõhtu. Siduja röögatab valust ja ootamatusest. Saan liigub nüüd juba kiiremini. Roy avab silmad. Kutsar vaatab tagasi, viskab ohjad käest ning hüppab sõidu pealt maha. Kaob lähimasse hoovi.

Selgub, et noahoobi sai Daimir. Saan kihutab nüüd juba kiiresti, hobune läks röögatuse ja verelõhna peale paanikasse. Will, kuhu sa küll ennast seganud oled, mõtleb Roy. Hobune põrutab lõunapoolsest äärelinnast kesklinna poole. Roy klopib haldjaverelise sõbra näo korralikult üles. Too lebab kui kaltsukott ja jookseb verd. Roy harutab silmuse enda kaelast ning tõmbab tüübile jala ümber. Siis üritab ohje kätte saada. Daimiri noa tõmbab vöölt ja viskab saanist välja hange.

Daimiri karusnahkne poolkasukas ilmselt pidas osa noahoobi jõust kinni. Royl on hetkel vaid kampsun ja nahkvest. Kui ta ohjad haarab, lööb tüüp talle kaenla alla millegi pika ja teravaga. Roy haarab oma noa ning üritab Daimiri kõri rünnata, kuni veel pildil. Riivab ainult. Järgmist hoopi Daimir enam nii täpselt ei sihi. Ainult hingeldab: "Tahad oma sõpra tappa või?"
Roy: "Mida Hextorit sa tahad?"

Daimir üritab lüüa. Roy saab randmekaitsega hoobi napilt kõrvale juhtida. Kuid samas tuleb teine löök ja see juba tabab. Royl lööb see hetkeks hinge kinni ning Daimiril õnnestub veel üks stiletihoop anda. Roy kampsun on juba vägagi verine, aga ta üritab Daimirile vastu stiletti hoidvaid näppe lüüa. Õnn on seekord tema poolel. Haldjavereline pillab stileti ja kummardab seda haarama. Roy üritab relvale jala peale saada. Daimir tuigub. Stilett on terapidi Roy jala all, käepide Daimiri peos. Ründaja üritab Royle peaga kõhtu virutada. Roy saab ta pikali tõugata, siis annab jalaga hoobi näkku ja peab saani kinni.

Saanis on nüüdseks tõeline verepulm peetud. Roy tõmbab hinge ja loitsib haavu kokku. Endaga tegeleb tõsisemalt, Daimiril tõmbab vaid verejooksu kinni. Saan on üsna kesklinna jõudnud, rahvas koguneb uurima. Roy pühib noa rahuga puhtaks ja seob tüübi kinni. Uudishimulikke koguneb ümber.
"Ehitage see müür juba kiiremini ükskord üles," ütleb Roy haldjakeeli, "hoiab ehk igasugused kaabakad eemal."

Hakatakse uurima, mis juhtus ja kes too selline on ja nii edasi.
Roy: "Ei tea veel isegi, aga nüüd on vähemalt teada, et jutud võõrastega kõrtsis rääkimisest pole mingi hirmujutt, mida noorekestele rääkida."

Laksab ohjadega hobuse laudjale ning sõidab linnast välja. Tõmbab seal pisut hinge ja otsib mõnd väiksemat metsatukka. Jälitajate vastu kaotab loitsuga jäljed. Tõmbab ühe haavadest taas veritsema, et Benno jälgida saaks kuhu ja kuidas. Majja seda tüüpi viia oleks lollus.

Metsas seob Daimiri korralikult puu külge kinni, viib hobuse tagasi teele ning saadab omapäi minema – kuni veel jäljekaotusloits toimib.
-----------------

WILLIAM on sel ajal kenasti kookoniks seotud ja unerohust uimane. Poolunes või teadvuseta enamasti. Niipea kui eluvaimuke sisse tuleb, kallab Daimir uue portsu uimastavat jooki tal kurgust alla. Siis aga ärkab Will äkki selle peale, et too teine haldjavereline, kes Daimiriga kambas, teda endale sülle hiivab. Tassib välja saani. Nii saan kui hobune on teised kui Will mäletab. Haldjaverelisel tundub kohutavalt kiire olevat. Saanis on juba valmis suur kraamikott ja hunnik sooje tekke. Will vidutab silmi ja üritab kellaajast aimu saada. Tundub varane pärastlõuna. Igatahes pakib noormees ta korralikult tekkide sisse, nii et ninaots kah eriti välja ei paista, kontrollib kiiresti varustuse üle, istub siis pukki ja annab hobusele piitsa. Sõit läheb linnast välja.

Alguses arvab Will, et jõuab peagi tagasi Brettoniasse, kuid pärast mõnetunnist sõitu taipab ta, et ilmselt mitte. Siis oleks pidanud juba kagu poole keerama, aga reis läheb sirgelt lõunasse - mitte et ta eriti teed näeks, aga päikest teinekord küll. Peatuste ajal üritab tüüp teda sööta, ilma et käsi lahti seoks. Peatusi tehakse siis, kui tee on tühi.

Will: "Kuule... Loodus kutsub..."
Looduse kutsele viiakse ta nööri otsas, seotud kätega ja hoolsa valve all. Randmete küljest läheb nöör kaela ümbert tiiruga läbi, et kerge oleks kinni tõmmata. Tüüp tundub sidumist olevat palju harjutanud. Will sihib oma ürgse ühinemise loodusega talle saapa peale. Haldjavereline põikab eest, nööriotsa peost laskmata. Nöör on umbes poolteist meetrit pikk. Will ründab noormeest, üritab kuidagi peale hüpata või peaga näkku virutada. Too põikab kõrvale ja tõmbab tugeva rapsakuga nöörist. Silmus jookseb kokku ja Will on sunnitud mässamisega pisut vahet pidama. Haldjavereline kasutab juhust, kuni Will hingeldab ja lohistab ta saani tagasi. Igatahes oskab ta Willi trikkide suhtes valvel olla. Saanis otsib kohe metallist plasku välja ning üritab selle sisu poisile sisse joota. Will üritab vastu panna, seda enam, et teab hästi, mis plaskus on. Haldjavereline lükkab ta pea tagurpidi, et midagi välja sülitada ei saaks. Ning pigistab nina kinni, kui märkab, et Will pole neelanud. Tüüp on oma haldjalikkuse kohta üpris sitke, hoiab kui tangidega. Aga Will on jällegi kange loomuga ning visa. Saanis käib korralik madistamine, kuni Will viimaks unerohu alla neelab. Haldjavereline laseb siis pisut pead kergitada, kuid jälgib pingsalt ta kõrisõlme. Will üritab oma kammitsasse seotud jalgadega äsada ning saab vastuseks korraliku hoobi kõhtu. Ometi õnnestub poisil niiviisi maadeldes oma unerohudoosi vähendada. Haldjavereline vannub ja teatab, et ärgu lootkugi, selle jao, mis sõber järele jättis, võib Will rahulikult endale saada, et Keltenini jätkub ohtralt ja jääb üle ka. Willil õnnestub talle hambad peopessa lüüa. Tüüp annab talle teise käega, milles ta plaskut hoiab, vastu vahtimist, nii et jooki mööda nägu ja krae vahele loksub. Will proovib veel korra jalgadega äsada. See pole eriti kerge, arvestades, et tüüp tal poolenisti kõhu peal lösutab. See ajab haldjaverelist vaid veel rohkem vihale. Ta haarab poisil ühe käega kõrist, teisega kobab kasukataskus ja tõmbab sealt linase riidetüki välja. Topib selle Willile suhu ning kallab plaskust jooki nii riidele kui tropi serva vahelt sisse. Will proovib plaskut peaga lüüa. Nii palju saab tõugata, et paras ports jooki talle ninasse loksub ning osa sealtkaudu kurku ka. Turtsumine ja aevastamine rahustab Willi võitlusvaimu selleks korraks maha.

Kui haldjavereline näeb, et vang on pisut rahunenud, tõmbab ta varrukast stileti välja, puudutab otsaga Willi kõri ja ütleb kenasti viisakalt naeratades, et edaspidi oleks soovitav endale selliseid vempe mitte lubada. Kõnepruugi ja välimuse järgi tundub ta rikas ja haritud noormees olevat. Aga alatu tõbras, nendib Will vaikselt kustuma hakates.
----------------

ROY läheb Daimiri juurde tagasi, kui on hobuse minema saatnud. Teeb kõik, et oma jäljed kaotada. Stileti võttis kah saanist kaasa. Kükitab ja ootab, et keegi ratsanikest talle järgi tuleks. Saab niiviisi paar head tundi passida. Kui Daimir vahepeal oigab ja liigutada üritab, lööb Roy ta pildituks tagasi. Siis aga meenub talle, et mürgipeatamisloits ei toimi enam kaua ning laseb Daimiri pildile tulla. Nüüd on hoopis Daimiril silmus kaelas ning Roy mängib muretult stiletiga. Daimir vaatab teda oma üpris kinni paistetanud silmadega ning vajub nööridele tagasi.

"Noo noo, kullake," sügab Roy teda stiletiga kõrva tagant. "Ole hea ja räägi, kes sa oled ja kust sa tuled ja miks mu sõber teie käes vangis on. Muidu teen siia lõkke ja söödan sulle õhtusöögiks su sõrmed sisse. Ei," jääb Roy mõttesse, "varbad enne."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 22:56 4. Veebr 2005

ROY on otsustanud oma sõnadele suurema kaalu andmiseks hullu mängida. Tundub, et Daimir samuti – kui ta just peast segi pole klopitud. Igatahes hakkab ta hullumeelselt itsitama.
"Noo, kuidas siis jääb?" viskab Roy stileti külmunud maasse ja hakkab Daimiri vasakut saabast ära tirima.
"Pimedus..." itsitab mees lõbusalt. "Ollallaa, pimedus..."
"Noo, räägi siis lähemalt, sõbramees," jätab Roy saapa ja paneb talle käe ümber nagu sõbramehele ikka. Ning järsku taipab, et veritseva haavaga tähelepanu tõmbamine on mõttetu - Benno kuul on ju Brettonias. Teda ei jälgi keegi, isegi mitte Feimir, kellele jälgimisamulett lahingus rinna külge sulas…

Niisiis kallistab Roy seal Daimirit nagu vana sõpra. Too kaelustaks ilmselt meelsasti vastu, kui nöör laseks.
Roy: "Noo? Ja mis seal pimeduses siis põnevat on?"
"Pimedus..." leelutab Daimir - kui see ta nimi muidugi on. "Pimedus on aeg... ja aeg töötab sinu kahjuks, sõbrake..."
Roy: "Justjust, ja mina pean olema kindel, et sina siis mulle enam ohuks pole, mu sõber."
"Mis tähtsust on minul, kui su sõbrake on surnud ning sa ei leia teda enam..." leelutab haldjavereline.
Roy: "No näiteks kuidas sa ilma sõrmedeta seda stiletti hoiaksid?"
"Sa tapad mu nagunii ning ma lendan siit minema, aga sina jääd üksi pimedusse ennast süüdistama..." nendib Daimir.

Roy naerab maniakaalselt. Daimir naerab samamoodi kaasa
Roy: "Teeme siis nii, ütle kumb jalg."
"Võta kumb tahad, nagunii võtad mõlemad..." arvab Daimir.
"Noo noo," ütleb Roy solvunult.
"Vaata ainult, kuidas sa oma jumalaga pärast asjad õigeks saad, preester..." hoiatab haldjavereline muigamisi. Roy naeratab talle. Daimir naeratab vastu, nii hästi kui paistes huuled lubavad. Roy mängib stiletiga edasi. Ja võtab jupi nööri ja seob tüübi suu nööriga kinni. Sõlm suhu, et ei karjuks. Too üritab end võimalikult mugavalt tunda seal puu küljes, aeg-ajalt ümiseb midagi laulukese sarnast.

Daimiri sõnad on ometi hella kohta puudutanud. Piinamine oleks teedejumala preestri aukoodeksi vastu. Ennäe ninatarka, kust ta teadis, et Roy preester on?

Aeg tiksub ning Royl kipub kiireks. Niisiis hakkab ta Daimiri ümber lumest onni ehitama.
"Noh, põiepõletiku küll saad ja pärast kused verd, aga vähemalt jääd ellu, kui seda onni puruks ei rabale," naeratab ta sealjuures. Öö tõotab külm tulla. Roy kuhjab lund kuidas saab ja soovitab mitte magama jääda. Kasutab siis ära kõik oma oskused kiiruse tõstmiseks ja jookseb linna.

Majast leiab ta vaid Benno. Too ütleb, et teised kammivad Royd otsides linna.

"Paber ja pliiats," ütleb verine Roy ja lööb stileti laua sisse kinni. Joonistab plaani, kust Daimirit leida, märgib vahemaad ja kirjeldused. Siis hakkab kiirustades kääbikule jutustama:

"Leidsin sealt kõrtsist kellegi Daimiri, heledapäine haldjavereline, küsi tema kohta Ilderiani käest. Veerand tunni pärast hakkab unerohi jälle mõjuma ja ma kustun. Uinutasid. Sain loitsu peale lugeda, teesklesin magajat. Panid saanile. Olin sinu kuuliga nii harjunud, et käitusin vastavalt. Kui silmus kaela tõmmati, lõin noa mehele kõhtu.
Saatke tüübile kiirelt keegi järele, enne kui ta leitakse või ta surnuks külmub. Ta teadis, et ma olen preester.
Teine vend pääses. Ei hakanud verist saani ja toda tüüpi siia vedama.
William on nende käes. Mees on peast väheke hull ega kartnud mu piinamisähvardusi. Oleks mu kesklinnas peaaegu maha löönud." Roy on närvis, kuna aega on vähe ja ta peab jõudma kõik olulise ära rääkida.

Roy: "Mis segaseks jäi?"
"Vist mitte midagi," vastab kääbik.
Roy: "Tahaks teada, kas see on Ilderiani… Ley, kus Ley on?"
Benno: "Ebonyga väljas."
Roy: "Sa neile märgi kaudu teadet ei saa saata? Lõikad näppu? Ma ravin su korda."
Benno: "Mul pole märki, et nad mind tunneksid.”
"Ei ole?" üllatub Roy.
Benno raputab pead. "Selle panemine on liiga ebameeldiv..."
Roy: "Mina ei liigu igatahes enam kuhugi. Lähen viskan all pikali. Aah, kas see kiirpuhastus oli mingi Orni järjekordne loll nali, või see ongi olemas?"
"Tahad puhastada või? Tule siis siia..." ütleb kääbik. "Määrid muidu voodi ära jah..."
Roy: "Jah, need on mu ainsad talveriided…"

Kääbiku loits on Roy jaoks midagi uut ja üllatavat. Kuid ta tuigub juba.
Benno: "Helenel oskas seda ka. Mine nüüd voodisse, kuni pole kukkunud." Roy kiirustab lähimat aset leidma. "Mina sind tassida ei jaksa," hõikab Benno järele. Roy vajub asemele, jõuab veel märgata Willi asju voodi kõrval ning kustub siis.

---------------------
Hommik Valas on lumine ja unine. Rahvas roogib lund ja liigub üksikuid saane… Teemajades võetakse ahjudest sooje pirukaid…

//matu says: ja yle linna lasub meeldiv kaneelilõhn…

SHALIF jalutab linnas ning otsib uudiseid. Loodab, et ehk tilgub mõni sõnake õe või mõne muu huvipakkuva mölaka kohta… Ühes teemajas käib sooje pirukaid ostmas mingi haldjavereline tüüp, kelle nägu justkui kusagilt tuttav. Suhteliselt tõmmu haldjaverelise kohta, lühemate kahus pruunide juustega. Nii 26-28 inimaastates. Kas mitte too, kes haldjahobustega sõitis eile… Shalif jalutab tüübile pisut maad järele. Aga mitte liiga kaugele linnaserva.

Tagasi turuplatsile minnes leiab ta hangest korraliku jahinoa. Teelt vinka-vonka saanijäljed. Teeäärsest lumest mõned verepritsmed. Jälgi mööda minnes jõuab kõrbepoeg turuplatsile välja. Seal arutatakse parasjagu uudist ühele võõrale noormehele sooritatud rünnakust. Ei teata küll täpselt, mis juhtus. Aga nägusid nähti, rünnatu oli turuplatsil ründajat kinni sidunud. Shalif uurib, kas keegi haavatud ka oli. Oo jaa, mõlemad olid üpris auklikud. Ning ühe mehe kirjeldus viib kõrbepoja mõtted Royle. Ühed väidavad, et Roy oli see, keda rünnati, teised räägivad, et saan oli teise mehe oma ja hoopis Roy on röövel. Kuhu saan edasi sõitis? Küllap kurjategijat linnavahtide kätte viima…

Kui Shalif oma leitud noa just maha müüdud on saanud, märkab ta seda söögikohani jälitatud tumedapäist haldjaverelist saaniga kiiresti üle turuplatsi sõitmas. Hoiab teine päris parajat kiirust ja tundub närviline. Shalif läheb tagasi noa leidmise koha juurde ja uurib kõiki jälgi. Hobune on lõhkuma hakanud paarkümmend meetrit eemal. Selles kohas, kus hobune lõhkuma hakkas, on keegi saanist teisele poole välja hüpanud ning jalga lasknud. Sadakond meetrit enne nuga leiab ta koha, kus keegi on hanges lamanud. Sinnani on hobune rahulikult sammu sõitnud ja seal peatunud.

Saani jälgi pidi tagasi minnes jõuab ta ühe äärelinna väikese majani, millel ülemine korrus välja ehitamata. Hoovist on tulnud kaks saani, teine on teisele poole keeranud. Shalif võtab värskemad ette. Saan on teinud ringi ümber kvartali ja põrutanud siis turuplatsi poole. Kõrbepoeg maja uurima igaks juhuks ei lähe, suundub hoopis lahkesse kodutarre einet võtma ja saapaid kuivatama. Kõmu linnas toimunud rünnakust on emanda ja peretütardenigi jõudnud, uuritakse uudiseid. Paistab, et kuritegevus on Valas suhteliselt tundmatu nähtus.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 23:21 8. Veebr 2005

Kõmunäljas peretütred pinnivad SHALIFILT uudiseid. Too siis räägib. Talle kõneldakse omakorda, et mingi noor võõras poiss olla linnas ära röövitud. Veel üks? Akna tagant marsib mingi rahvakogunemine mööda. Shalif läheb asja uurima. Tänaval on ports uudishimulikke, väsinud hobune ja niiöelda verest ujuv saan - ehkki veri on mitu head tundi vana. Hobune olevat tühja saaniga linna tulnud maanteed mööda. Viiakse teine linnavalvuritele uurida.
-------------------

MIA lahkumine templist on õhtuks määratud. Feimir peab aga jääma ootama, millal piisav hulk Larethiani preestreid koos, et teda uuesti preestriks pühitseda. Hommikul, kui Mia ärkab, on ratsanike ruumides vaikne, pesuruumgi on tühi, tundub, et naabridki on juba kuhugi lahkunud. Toiduvaagnad seisavad alles toidulifti luugil, keegi pole neid ära võtnud. Hämar talvine valgus paistab magamistoa aknast sisse. Mida seal üksinda ikka teha? Mia tuletab tantsusamme meelde. Harjutab Feimiri tulekuni lõuna paiku. Too tundub väsinud, kuid mitte halvas tujus. Mia lõpetab kohe harjutamise, teeb kerge kummarduse. Feimir kortsutab kulmu. "Mia, lõpeta see kummardamine..."

"See on minu rahva komme, sa ei juuri seda välja, harju sellega palun, see on lihtsalt tervitus, kas sa arvad, et ma oleksin kellegi ees alandlik?" Mia ajab ennast uhkelt sirgu.
Feimir hakkab naerma. "Vabandust. Ma pole lihtsalt harjunud. Õpetad äkki mulle ka, kuidas täpselt on teie rahva juures sünnis kummardada, mis puhul, kellele ja kui sügavalt...?"
Mia: “Selline väike kummardus, nagu mina teen, vähe, kiirelt, see on lihtsalt viisakas tervitus, või üldse tervitus, või ka tänu."
"Kas nii?" proovib Feimir järele teha.
Mia: "Kui keegi kummardab sügavalt, siis see on juba kõrgema isiku ees, austuse märk, nagu kuningate ees kummardatakse või põlvitatakse, kuidas kuskil ja kunagi kombeks on."
"Nojah," ütleb Feimir, "haldjatel piisab tervituseks või austusavalduseks põgusast noogutusest ning mõlemale põlvele ei lasku nad kunagi..."
Mia: "Aga kui oled diplomaat, ja kuskil maal seda mõne kuninga juures nõutakse, muidu solvad teda, kas ka siis mitte?"
"Maailm on mitmekesine," naeratab Feimir. "On lihtsalt viisakas üksteise kombeid teada."

Arutatakse veel kõrbeelanike ja haldjate kombeid, siis aga uurib Mia, kellele Feimir täpselt allub.
Feimir: "Mina? Sellele preestrite nõukogule, kes ratsanike tegevust juhib. Igal templil on seal oma esindaja. Nii nagu kogu templi tegevust juhivad templite kõrgemad preestrid. Väljaspool võivad need templid olla isegi rivaalitsevad või lihtsalt mitte koostööd teha - aga siin teevad nad koostööd."
"Nii, see siin on Meenutuse tempel, aga mis on Unustuse tempel?” uurib Mia edasi.

"Unustuse tempel on niiöelda teine, ehk paljude jaoks tegelikult kogu suure templi esimene pool. See on templi osa, mis asub siit kaugel ja sinna juhivad ratsanikud need, keda nad peavad vääriliseks templilt abi saama," selgitab Feimir. "Unustuse tempel on koht, kuhu jõuavad abiotsijad ja palverändurid. Meenutuse tempel on ratsanike kodu ja soovide täitmise koht."
Mia: "Ma ei tea, kas olen seda juba küsinud, aga kuidas üldse saadakse ratsanikuks?"
Feimir: "Igaüks vist isemoodi... kõigepealt peab olema vist soov midagi teiste heaks teha..."
Mia on mõtlik. "Te vist elategi teistele?"
"Paljudel meist pole seda ühte või mõnda, kellele elada," vastab haldjas. "Mõned leevendavad selle tööga omaenda valu..."
Mia: "Aga kui sa juba ratsanik oled, ega sellest vist loobuda saa, aga ega vist tahetagi."
Feimir: "On olnud loobumisi... Siis lõigatakse märk välja, aga tagasi panna seda pärast enam ei saa… Mis tuletab mulle meelde, et tahtsin midagi sinuga Valasse saata... Tahad minuga kaasa tulla?”
Mia: "Kuhu?"
Feimir: "Mul peaks paar ravijooki saada olema... Võta need õhtul Valasse kaasa. Ilderian teab neist täpsemalt."
"Aga ma ei saa ju siin üksi ringi liikuda?" muretseb Mia.

Feimir seisab uksel ja naeratab. "Sa ei liigugi ju üksi, kui sa minuga koos oled."
Mia: "Sa tuled kaasa Valasse?"
"Ei. Sinna lähed sa Deilasega. Aga ravijookide järgi võid küll kaasa tulla, kui tahad." Feimiri pilgus välgub kaval sädemeke. Mia silmitseb teda kahtlustavalt, kuid kaasa minna tahab sellegipoolest.

Nad lähevad jälle läbi õue ning ühest uksest sisse. Siis mitmetest treppidest alla. Koht on Miale tuttav - siinse koridori tubades nägi ta nii Ilderiani kui Feimirit pärast märgipanekut toibumas. Feimir muigab miskipärast kogu tee.

Mia: "Mida sa muigad?"
Feimir: "Niisama. Ilus ilm täna."
Mia: "Feimiiiiir...... ma olen osav igasuguste jamade kokkukeeramisel, nii et kui on midagi öelda..."
"Ära nüüd muretse, mitte midagi sinuga ei juhtu," paneb Feimir käe rahustavalt Mia õlale. Tõmbab siis ühe ukse lahti ning laseb tal esimesena sisse astuda. Vänge kemikaalide hais lööb ukse avamisel ninna. Paremat kätt jääb piklik ruum täis töölaudu, klaaskolbe, pudeleid ja muud keemialabori sisustust, Feimir aga suunab Miat otse edasi järgmisest ukseavast sisse. Enne heidab talle uuriva ja pisut lustaka pilgu.

Mia siis läheb, kuhu teda juhitakse. Vaatab küll haldjale hämmingus otsa. Feimir jälgib hoolega ta käitumist ja näoilmet.

Järgmine ruum, kuhu Feimir Mia juhib, meenutab oma olemuselt ja lõhnalt hambaarsti kabinetti. Keset tuba on isegi hambaarsti tooli meenutav marmorpinnaga laud. Selle kõrval väike lauake, millel kandik skalpellitaoliste väikeste teravate nugadega. Mia pole midagi sellist näinud, vaatab uudishimulikult. "Mida siin tehakse?"
"Mis sa ise arvad?" küsib Feimir vastu. Mia kehitab õlgu.

Feimir: "Sa küsisid, kuidas ratsanikuks saadakse... Siin saadaksegi."
Mia: "Jejjjjj....."
"Oota mind nüüd siin," ütleb Feimir, muie suunurgas, ja kaob järgmisest uksest kuhugi taharuumi.

Mia läheb uurib neid nuge. Need on teravad. Ja laua all on suur kauss veriste rätikutega. Ning laua küljes on metallrõngad, millest tugevad nahkrihmad läbi käivad. “Vastik, hea et mina ratsanik pole, aga kui ehk... küll siis ära kannatab. Kui teised üle elasid,elan mina ka,” arutleb Mia endamisi.

Feimir ei tundu tagasitulekuga kiirustavat. Miale jääb silma veel läikiv teravate servadega metallvorm, mille põhjal templimärgi kujutis - kaks sammast, katus nende peal ja mõõk sammaste vahel.

Umbes poole tunni pärast tuleb Feimir tagasi, kaks kirsipunase mullitava vedelikuga pudelikest peos. Paneb käe Miale sõbralikult õlale ja juhib ta välja tagasi. Mia ei lase oma näost midagi välja lugeda. Feimir ei küsi ka midagi. Alles koduruumi jõudes vaatab kelmikalt Miale otsa "Kuidas see koht meeldis?"

Mia vaatab trotslikult vastu, kehitab õlgu. Feimirit tundub asi lõbustavat.
Mia paneb käed rinnal risti. "Mis sulle nii nalja teeb?"
Feimir: "Nägid seal kõike, ma loodan..."
Mia: "Loodad? Kas ma pidin seda nägema? Milleks?"

"Ma tahtsin, et sa seda näeksid. Ja tahtsin, et sa endale korralikult ette kujutaksid, mida täpselt sinuga sel laual tehtaks..." seletab haldjas. "Tahtsin, et küsiksid endalt kõigepealt, kas suudaksid taluda metallvormi paigaldamist oma õlga ja sulametalli põletust - enne kui uurid minult edasi ratsanikuks saamise võimaluste kohta."

Mia muigab. "Ma küsisin, kuidas ratsanikuks saadakse, mitte et kuidas mina saan. Pealegi, kui teised on hakkama saanud, miks siis mina ei peaks?"
"Sa hakkasid selliseid kahtlasi küsimusi esitama," nendib Feimir.
"Lihtsalt tundsin huvi," teeb Mia süütu näo.
"Pole sa esimene, kes niiviisi süütut huvi tunneb," toriseb Feimir. "Minus hakkab nende teemade vastu teatud valvsus tekkima..."
Mia: "Ära muretse, ma ei hakka kuhugi ise trügima."
"Ma ei muretsegi. Vähemalt mitte väga." Feimir paneb käed Mia õlgadele ja vaatab talle silma. "Ma tean, et sa oskad endaga hakkama saada."
Mia vaatab kahtlustavalt vastu. "See nüüd polnud iroonia?"
Feimir raputab aeglaselt pead. "Kasuta nüüd juhust ning käi veel igal pool, kus tahad, kui Deilas tuleb. Õhtuni pole enam palju jäänud." Kõneldes vaatab ikka veel Miale silma.

Mia piilub teda silmanurgast. "Ma ei näe seda kohta enam kunagi?"
Feimir: "Ma ei tea seda... Kuid nii võib olla."
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 22:40 9. Veebr 2005

Deilas tuleb umbes poole tunni pärast ning annab Feimirile mingid paberid. Edasi lubab end MIA käsutusse. Minnakse Ehlonna templisse puhkama. Väljas keerutab tuul hangeharjadelt lund üles, Ehlonna tempel on soe ja linnulaulu täis nagu eelmiselgi korral. Kui Daila ja ükssarvik tervitatud, läheb Deilas ja viskab end põõsaste vahele väikesele lagendikule mõnuga pikali. Mia heidab samuti rohule pikali. Mingi linnuke lendab talle vurinal põlve peale, kükitab seal ja uurib Miat. Esimese liigutuse peale lendab muidugi minema. Kusagil vuliseb vesi… "Maga," soovitab Deilas. "Mina käin alati siin magamas, kui saan."

Deilas ajab Mia üles mingil ajal, ulatab savikruusi veega ja salgu pikki jämedaid valgeid lakajõhve. "Daila andis sinu jaoks..." Mia küsib, mida nendega teha.
Deilas: "Daila soovitas, et punu endale neist kaelakee või käevõru või midagi..."

Kuid on aeg teele asuda. Mia pilk muutub kurvaks ning Deilas vaatab teda nukralt ja mõistvalt.

----------------------
ILDERIAN tegeleb roosi seltsis oma tööga. Kuid peagi läheb majas mölluks. Roy kraamib asjad kähku kokku ja tormab ülepeakaela kuhugi minema. "Miks keegi mulle midagi ei räägi... No ilmselt pole tähtis... oh well," mõtleb Ilderian ja kirjutab edasi. Ebony pistab mõni minut hiljem pea ukse vahelt sisse ja küsib, kas Ilderian teadis, et Will on juba kaks päeva kadunud? Ega vist, kehitab Ilderian õlgu. Ebony kavatseb linnas ringi vaadata. "Jääd sa siia sidemeheks või tahad linna peal ringi vaadata?"

Ilderian: "Kui mind paaniliselt vaja pole, siis ma pigem kirjutaksin siin, sest kui Merdenisse läheme ei saa ma jälle pikalt kirjutada ja ma tahaks lõpuks kirjutatud saada..."
Ebony on sellega päri. Lubab Leyle jalad alla teha. "Halb asi on see, et Benno kuul on Brettonias. Sõrmust ei saa jälgida. Ning Feimir ise on templis ja ilma amuletita."

Ebony asub riidesse panema ja tegutsema. Ilderian tegutseb raamatu kallal edasi.

Ebony ja Ley tulevad kahe tunni pärast ning Ley tuleb küsima, ega Roy tagasi ole. Näeb väga murelik välja.

Ilderian: "Ma ei tea temast midagi."
Ley: "Teda oli umbes poolteist tundi tagasi nähtud kesklinnas mingi tüübiga saanis võitlemas, mõlemad raskelt verised ja vaevu jalul... Aga kuhu ta edasi sai, ei teata..."
"Mingi tüübiga saanis võitlemas?" küsib Ilderian.
"Ja selle tüübi kirjeldus ei meeldinud mulle mitte üks raas..." uriseb Ley. Ilderian palub endale ka kirjeldada.

Ley: "Gild. Freehaveni rahvas."
Ilderian: "Kes täpsemalt siis? Threllan? Või mingi muidusöödik?"

Kirjelduse järgi on tegemist ühe blondi noormehega, kelle nime Ilderian õieti ei teagi, sest ta vahetab nimesid kui kindaid. Teab aga seda, et tüüp on äärmiselt hea näitleja. Viimane nimi, millega ta ringi liikus, oli Daimir. Ley küsib, mida nüüd oleks tark ette võtta, ja mida teeb Freehaveni tüüp Valas - kui see muidugi on üldse tema.

Ilderian: "Pole aimugi, mis asju neil siin ajada oleks, aga kui see oli tema ja ta Royga võitles, siis ilmselt midagi sarnast ajamist ongi... ja Shalia on Calhis nagunii ja Calh pole kaugel Valast. Loogiline on, et ta on Calhi veel inimesi ajanud. Et põhimõtteliselt on siis kadunud Roy ja Will?"
Ley: "Jah. Will enne, Roy nüüd. Mida ette võtame?"
Ilderian: "Oleks mul miskeid toredaid loitse... aga pole, seega mul pole hetkel eriti aimugi. Sest Valas ma eriti ei orienteeru veel ning pole aimugi, kust mida otsida."
Ley: "Mina ka ei tunne linna eriti. Olen kogu selle aja Daila pool olnud, nagu käsk oli."

Ebony tuleb ja istub nende juurde. Vaatab ühe otsast teise otsa. Mõtleb pingsalt. "Royl pole märki, et teda jälgida saaks. Sõrmust tajun väga ähmaselt ja ainult lähedalt. Selle järgi ei saa. Arvan, et tunneksin, kui ta on surnud... miskitmoodigi..."
Ilderian: "Saastamati... Kuidas on sinu orienteerumine Valas? Ja kus on Deilas? Ehk on temal miskeid mõtteid, tunneb ta ju Valat paremini."
Ebony: "Deilas on templis. Orn läks Ley asemel hobuseid viima. Mina tunnen Valat natuke. Kammisime osa linna juba läbi. Leidsime teemaja, kus Roy tolle tüübiga juttu ajas ning nad läksid koos minema. Olid koos teed joonud."

"Mis veel huvitavam," lisab Ley, "see tüüp oli enne seda mitu korda Williga koos lõunatanud."
Ilderian: "Ja kumbki neist ei rääkinud kellelegi meist midagi?"
Ley: "Benno ei rääkinud. Alles nüüd ütles Royle. Roy tormas kohe minema."
"Feimirile on vaja teatada. Kui Leyl on õigus ja tegu tõesti gildiga, on kõige targem templisse minna Ilderianil," ütleb Ebony.
"Miks?" teeb too väga imestunud näo. "Ja Ley võib vabalt edasi ajada oma asju siin?"
"Ley ei ole ratsanik ega pääse templisse," seletab Ebony. "Saab minna kas sina või mina."
Ilderian: "Ja mina peaksin ära minema lihtsalt?"
"Sa ütleksid Feimirile ja tuleksid tagasi. Me saame sind portaalini turvata... See tähendab, mina saan," seletab preestrinna. "Kui jahiti Royd, võib jaht käia ka sulle."
Ilderian: "Aa, seda jah. Seda võin teha. Igaks juhuks valmistangi iga hommik ühe valguse loitsu ette."
Ebony: "Oleksid natuke aega siit ära, kuni me mingit selgust saame."

Ilderian vahetab riided ning käib igaks juhuks oma näost ka meigiga üle. Ebony ja Ley saadavad ta lossipargini.

Feimir on templis oma toas täiesti olemas. Ilderian räägib talle kõik, mida hetkel Willi ja Roy kadumise kohta teab. Feimir tõuseb püsti. Ta silmad tõmbuvad pilukile. "Mul on täna öösel pühitsemine. Ning amuleti valmimisega läheb veel mõni päev aega. Siis saan Roy sõrmuse järgi kätte. Selle ajani... katsuge saada võimalikult palju infot ja katsuge mind kursis hoida. Ma ei saa praegu rohkem millegagi abiks olla kui teie pärast muretseda."
Ilderian: "Selge. Lähen siis."
Feimir: "Olge tugevad. Tulen kohe kui saan. Kui lähete kuhugi, jätke mulle majja ettekanne olukorra kohta."

Tagasi Valasse jõudes leiab Ilderian Roy Willi voodis magamas. Ebonyt tunnetab ta kusagil lõuna pool nii poole miili kaugusel. Orni tajub päris kaugel haldjametsas. Ilderian räägib Bennole, mis Feimir rääkis, Benno räägib vastu, mis Roy rääkis - et talle joodeti unerohtu, mille toime ta sai mürgipeatamisloitsuga katkestada, et tüüpe oli kaks ja teine sai minema, et ühe ta kloppis vaeseomaks ja sidus metsas puu külge… Kääbik näitab Roy joonistatud kaarti, kuhu täpselt ta tüübi viis, see on mitu head miili Valast lõunas.

Roy hakkab nihelema ja ajab end peast kinni hoides istuli. Verine ta pole, kuid kampsun on üsna auklik. Ajab end siis püsti. Tuigub väheke.

"Hei.." kostub kähe hääl Williami toa poolt ja on näha uksepiidale toetuvat, üsna läbiklopitud väljanägemisega Royd.
Lehva-lehva teeb Ilderian.
Roy süngest pilgust võib lugeda, et ta tahaks lehvitamise asemel pigem ettekannet. Liipab lähemale ja näitaks hambaid, kui ta Tõbras oleks: "Kaua ma ära olin?"
Ilderian: "Mina ei tea, käisin templis vahepeal Feimiriga rääkimas."
"Mida sa teada said? Kus Ebony ja Ley on? Kas see tõbras on meil hoiul?" Roy hääl tundub üsna väsinud.
Ilderian: "Ma ei tea, kus Ley on. Ebony pole väga kaugel, vist." Kuulatades tunneb ta, et Ebony on maja poole kursi võtnud. Ilmselt tundis, et Ilderian on tagasi...

Kuni Ebony ja Ley kohale jõuavad, vahetatakse infot. Benno laual vedelev stilett on Ilderiani jaoks tuttava moega küll, aga ega gildirelvadel ju nimesid peal ole. Roy liigub akna juurde ja hindab ilma. Selge, vaikne, külm.

Roy: "Peame ta sealt ära tooma." Kirjeldab Ilderianile tüüpi lähemalt. Et haldjavereline, blond, meega tee...
Roy: "Jälgisin küll, et midagi sisse ei paneks. Aga pidin kukrust raha otsima vahepeal ja siis tegi tema teega vehkat. Raisk. Mainisin talle, et kaneeliteed ei taha..."

Ebony ja Ley saabuvad üsna külmunute ja murelikena. Näod löövad Royd nähes särama.

"Kas, Hextor küll, keegi pole kunagi õpetanud vahepeal keskuses uudiseid kuulamas käima?" uriseb Roy, "Ainus juhtnöör Williamini võib praegu samahästi külmunud või põgenenud olla, kuni ma uinuti mõju all olin. Lähme." Leyle lisab ta: "Blond, lõbus, haldjavereline, meeldib meega tee. Stiletiga."
Ebony tahaks nagu midagi öelda, aga keerab siis väsinult ringi.
"Daimir..." ütleb Ley.
"Siis ta kasutas isegi oma õiget nime..." imestab Roy.
"Vaevalt tal miski õige nimi ongi..." nendib Ilderian.
Ebony on juba uksest välja minemas, puhub käigult külmetavatele sõrmedele.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 0:29 11. Veebr 2005

Tõpral on hea meel, et tallist välja saab. Jalutuskäigu vastu pole sel elukal kunagi midagi.

Roy: "Ütle, kui mu plaanil midagi viga on, Ebony. Ma olen lihtsalt Willi pärast mures."
"Mina ka," on kõik, mida Ebony ütleb.
See Roy meelt rahulikumaks ei tee, talle tundub hoopis, et teda ignoreeritakse.

Öö on külm ja tähine. Roy lastakse teejuhiks ette. Teel jutustab ta oma kohtumisest ja võitlusest Daimiriga. Püütakse liikuda nii kiiresti kui lumes liikuda annab.
"Ega gildi uinutitel mingit kõrvalmõju pole, mida kartma peaks?" uurib Roy Leylt ja vaatab ka Ilderiani otsa.
"Kaneeli ei tohiks seal olla," ütleb Ley. "Ehkki mina neid uuema aja leiutisi ei tea."
Ilderian: "No arvestades Shalia võimeid võib sealt midaiganes oodata suht..."

Roy hakkab üle täiesti puutumata lume teest eemale kappama. Tõprale ei meeldi, kui ta pole rivis esimene, puristab ja mossitab. Ilderian katsub teda rahustada. Peab kogu aeg passima, et Tõbras ei ulataks Roy hobust hammustama.

Roy sumab läbi lume ühe üksiku metsatuka poole. Tema ongi see, kes märkab esimesena eespool jäljerada ja lumes lebavat tumedat kogu. Nii Tõbras kui Roy hobune tõmbavad kõrvad pea ligi – verelõhn.

Daimiril on õnnestunud end puu küljest vabastada, kuid pingutus on ühe ta haavadest lahti tõmmanud ning jõud on lõppenud tal mitte just väga kaugel vangistuspaigast. Roy peatab loitsuga verejooksu, vang upitatakse sadulasse ning asutakse tagasiteele.

-------------------
Kui MIA ja Deilas ratsanike ruumidesse hüvasti jätma lähevad, võtab neid vastu närviline Feimir, kes ütleb, et Ilderian käis tema juures ning Valas on jama. Et William on röövitud ning Roy võitles mingi tüübiga. Soovitab ettevaatlik olla.
Mia kergitab imestunult kulmu. "Mida nad Williamilt tahta võiksid?"
Feimir: "Ei tea. Mul on täna öösel või homme pühitsemine, pärast seda tulen ise kohale nii kiiresti kui saan. Ja paluks ettekanded esitada nii tihti kui võimalik."
Deilas noogutab ja hakkab end kiiresti reisivalmis seadma. Mia samuti. Feimir saadab nad teele.

Viis või kuus sekundit vaikust ja uuesti kabjakõmin sillal. Deilas juhib hobuse kaldast üles. Oks riivab Mia põlve. Deilas peatab hobuse ja jääb kuulatama. Laseb ratsmed lahti ja paneb parema käe sõrmed vasakule õlale, märgikohale. "Huvitav," pomiseb siis. "Ilderian ja Ebony on paar miili linnast lõuna pool ja liiguvad siia... Õnneks on mõlemad terved."
"Aga sõidame siis neile vastu?" pakub Mia.
"Huvitav, kus on Roy?" mõtleb Deilas valjusti ja kuulatab uuesti. "Orn on haldjametsas, pole nendega..."
Mia ei ütle midagi. "Läheme kõigepealt majja ja sealt vaatame edasi," otsustab Deilas.

---------------------
Väljas hakkab tasapisi hämarduma, kuid õest ei mingit märki. SHALIF teeb uue linnatiiru. Silma jääb kõrvaltänavasse keerav ratsanikepaar. Üks on too haldjavereline, keda ta hommikul nägi pirukaid ostmas, teine on keepi mähkunud naine. Liiguvad, nagu otsiksid kedagi. Shalifi hakkab asi huvitama ning ta hiilib järele.

Ratsanikud kammivad kõrvaltänavaid, peavad aeg-ajalt nõu ning silmnähtavalt tegelevad otsimisega. Haldjavereline käib teemajades sees. Kui naine kõrbepojast mööda ratsutab, märkab too, et tal on juuksed poole näo ette kammitud. Kui paarike ühte teemajja pikemalt pidama jääb, ei viitsi Shalif neid oodates eriti kaua lõdiseda ning jalutab edasi. Sel õhtul liigub tänavatel isegi patrulle, millist nähtust Shalif pole siin vaikses linnas varem kohanud. Kõrbepoeg võtab ette teemajad, kus haldjavereline käis, ning üritab teada saada, keda või mida paarike otsis. Esimese teemaja peremees silmitseb tema lõunamaist välimust üsna kahtlustavalt ja väidab, et pole selliseid näinud. Järgmises pole tulemus parem, igasuguste küsitluste suhtes on teemajade omanikud hellaks läinud.

Linnavahtidelt kuuleb Shalif päevase vahejuhtumi kohta, et pole leitud ei kurjategijat ega ohvrit, ehkki on teada saadud, et üks neist sõitis päeval linnast välja. Kirjelduse põhjal ilmselt Roy. Ning plaskust leiti tugevatoimelist unerohtu. Tagasi pole tüüp tulnud? Pole kuulda olnud… Kõrbepoeg otsustab siis haldjaväravad ja lossipargi üle vaadata. Värav on praokil, nagu viimasel ajal tavaks. Jälgede kohta võiks öelda, et seal on paras maantee edasi-tagasi lumme trambitud. Tunduvad küll eilsed jäljed.
Shalif käib veel pooleli maja juurest läbi – seal on kõik endine. Ei valgust akendes ega uusi jälgi maas. Ning kedagi otsivad ratsanikud on teemajast lahkunud. Kõrbepoeg otsustab minna tagasi oma öömajja ning magama keerata.

Peatänavat pidi liikudes märkab ta endale vastu liikumas halli haldjahobust, kaks ratsanikku seljas. Shalif on nendega juba piisavalt harjunud, et mitte pingsalt vahtima jääda. Hobune peatub, teeb kohapeal tiiru, tagumine ratsanik vaatab ringi, uurib või kuulatab midagi - siis liigub ettevaatlikult edasi. Ja selle noormehe kaenlas tundub hobuse seljas istuvat Shalifi armas õeke...

Shalifi hakkab asi huvitama ning ta kõnnib tulijatele vastu. Õeke jah, täitsa oma õde kohe. Noormees on igatahes haldjas, pikkade mustade juuste ja treenitud väljanägemisega kolge. Selline 30 kanti inimaastates.
"Kui sa tahad, et midagi ära tehtaks, pead ikka ise tegema," ütleb Shalif endale, hõikab siis myrinal “MIA!!!” ja hakkab lähenema kiireneval sammul. Haldjas tõmbab hobuse seisku ning jääb teda kahtlustavalt silmitsema, käsi mõõgapidemel. Mia rahustab ta kähku maha.

MIA jaoks toimub see taaskohtumine üpris ootamatult ning ta võtab venna vastu üsna segaste tunnetega. Deilas saadab nad teemajja ning lubab Miale peagi järele tulla. Peretütred on iluduse saabumisest kõike muud kui vaimustuses ning juttu, et tegemist Shalifi õega, pole nad just eriti varmad uskuma. Aga mis neil ikka üle jääb kui olukorraga leppida. Shalif ja Mia istuvad toas ning vähemasti Mia on keerulises olukorras. Ühest küljest on venda elusana näha igati tore, aga teisalt… Ratsanikud. Kuidas suhelda vennaga nõnda, et ratsanikke mitte mainida? Eriti arvestades Shalifi kavalust, mis Mia jaoks mitte teadmata pole…

----------------------
Tasakesi koos teistega linna poole liikuv ILDERIAN tunnetab peagi Deilase jõudmist Valasse ning seda, et haldjas tuleb neile vastu. Daimir tundub suht omadega läbi olevat. Seda nooremat haldjaverelist, keda Roy kirjeldas, Ilderian ei tunne.

Ley ratsutab ta kõrvale ja küsib vaikselt, mida hextorit see vennike siit jahtis.
Ilderian kehitab õlgu. “Võimalik, et mind.” Ley silmitseb teda kahtlustavalt ja ütleb, et talle see asi ei meeldi. Miks just Ilderiani, kui võiks ka teda.
Ilderian: “Sest minust olid kuulutused üleval... Mu vanemad otsisid mind kuulutustega mingi aeg.”
Ley: "Aga mina reetsin gildi... See peaks veel parem põhjus olema?"
Ilderian: "Mis mõttes reetsid? Mina tegin seda enne sind ju."
Ley: "Mina andsin liikmete nimekirja välja..."
Ilderian: "Nad teadsid enne sama palju kui ma ise teadsin. Ning ilma minuta oleks sind jäetud niisama vedelema. Seega põhimõtteliselt võtsin mina sind kaasa."
"Aitüma," nendib Ley. "Ja ikkagi ei meeldi see mulle... Miks ta sel juhul ründas Royd, mitte sind?"
Ilderian: "Sest nähtavasti sattus Roy ette. Mina istusin majas ju kogu aeg."
Ley: "Siis oleks loogiline olnud oodata, millal sa välja ronid. Paar noolt - ja kõik... vähemalt nende loogika järgi. Milleks sihuke tsirkus?"
Ilderian: "Nad ei pruukinud teada, kus ma resideerun. Või milline ma täpselt välja näen..."
"Kuule, nad pole lollid," ütleb Ley. "Või väidad sa, et Threllan ei saaks sind kätte, kui tõsiselt tahaks?"
Ilderian: "Vahest on... Ma arvan, et kui ma tõsiselt tahaks, siis sa ei teaks, milline ma välja näen. Aga paistab, et järelikult Threllan ei taha mind tõsiselt kätte saada."
Ley: "Võib-olla selles asi ongi, et Threllangi võib seda teada?"
Ilderian: "Teada mida?"
Ley: "Et sa ei pruugi oma nägu olla."
Ilderian: "Ka võimalus."
Ley: "Tähendab - tuleb võtta see, kes oma nägu on ja tema kaudu sind hakata pitsitama?"
Ilderian: "Nojah, nad arvavad ilmselt, et ma olen ikkagi see Ilderian, kes ma nende juures olin... Nad ju ei tea tegelikult, kes ma olen."
Ley: "Või üritavad sundida sind selleks, kes sa olid..."
Ilderian: "Millega?"
Ley kehitab õlgu. "Kellegagi, kelle saatus võib sulle korda minna?"
Ilderian irvitab: "Nagu kes?"

Ley osutab peaga vaikselt ettepoole, kus Roy ja kohale jõudnud Deilas hoopis valjuhäälsemalt nõu peavad.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

EelmineJärgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6