Brettonia

[Shadow]

Kui ROY uuesti sauna eesruumi astub, tõmbab seal mingi blond hobusesabaga näitsik parasjagu saapaid jalga. Roy paneb kähku silmad kinni ja tervitab. Kuna tema ainsaks riietusesemeks on hetkel käterätt, on kohe näha, et ta ratsanik pole. "Tere sina ka," vastab tütarlaps rahulikult.
Roy liigub kätt mööda seina libistades sinnapoole, kuhu ta oma rõivad pani. Käsi puutub vastu siidise nahaga kätt, mis talle rõivad ulatab.

"Tänan," ütleb Roy kohmetult.
"Pole tänu väärt," vastab pisut kähe hääl.
Roy otsib kobamisi pingi, millele saaks rõivad riietumise ajaks panna. Paneb sinna oma tabardi ja vöö ning ajab preestrirüü selga.
"Ma pole sind varem näinud siin," ütleb hääl. "Mina olen Rania, Ethenreli grupist. Kas sind tõsteti ja tuleb uus märk panna?"
Roy sätib preestrirüü õigeks ja sirgeks, enne kui vastab: "Mina olen Roy. Feimiri grupp tõi mu siia ravile ja mu parim sõber sai just endale märgi külge." Silmad hoiab ta hoolega kinni, ehkki näitsik täies riides.
"Õnnitlen," ütleb Rania. "Siis on siin jälle uusi nägusid..."
"Seda küll, aga mina ei jää siia." Roy otsib kobamisi tabardit.
"Kaahju," venitab tüdruk. "Kus Feimiri omad praegu töötavad?" Ulatab tabardi.
"Ma ei tea gruppidevahelise infojagamise reegleid," kohmetub Roy ja ajab endale tabardi selga. Kogemata jääb märk selja peale.
"Oota," ütleb tüdruk. "Ära liiguta." Tuleb ja keerab tabardi õigetpidi selga.
"Eh, tänan," punastab Roy kergelt. "Ma ei tohi ju kedagi vaadata."
"Sind pimedaks ei tehtud?" küsib Rania, nagu see oleks kõige igapäevasem asi.
Roy: "Kedagi ei jäänud alles, kes seda teha oleks saanud. Ma ise kah ei oska."
"Tahad, ma teen?" pakub Rania.

Royle meenub, et Benno tegelikult oskas teha. Aga ta ei maini seda igaks juhuks. "Parem mitte, ma oskan käsikaudu oma tuppa tagasi minna ja nii ei näeks ma oma templit, kuhu mind täna viiakse, kui Feimir lubab."
"Milline sul on?" küsib Rania huviga.
"Kas siis sul kah silmad kinni, et märki mu rinnal ei näe?" küsib Roy vööd kinnitades.
"Aa... ma ei uurinud," vastab tütarlaps muretult.
"Fharlanghn," vastab Roy leebelt.
"Aah... No see pole minu rida, ehkki me just merelt tulime," ütleb Rania.
"Merelt?" kergitab Roy kulme. "Aga ma ei tohiks vist seda tegelikult teada."
"Äh, kui sa juba siin oled, tead nagunii rohkem kui teada tohiks, nii et see on tegelikult täitsa savi, palju sa tead..." lohutab tüdruk. "Kuule, kui sa Feimiri grupiga mehkeldad, kas sa tead, on ta endale kedagi uut kah leidnud?" küsib ta pärast hetkelist pausi. "Naiseks, noh..."

“Uut?" küsib Roy kulmu kortsutades.
"Ei ole? Neetud, ma peaks ise talle külje alla ujuma..." kirub tüdruk. Uurib siis Roy arvamust, kas tema passiks Feimirile sõbrannaks. Tehku poiss silmad lahti ja vaadaku.

"Mina küll omale kaasat puhtalt näolapi pärast ei valiks. Sinu välimuse teadmine ei aitaks mind suurt edasi," naeratab Roy kinnisilmi.
"Nojah, ma saan aru, mina pole muidugi haldjas ka," ütleb Rania pisut solvunult. "Aga korraks vaadata võid ju ikka."
Roy: "Kindel? Ma ei taha kellelegi selle pärast jama kaela tõmmata, et ma siin kellegi nägu nägin, keda poleks tohtinud. Ja nagu ma aru olen saanud, siis vist pole hea, et ma siin üldse kedagi näen."
"Ära jama," ütleb Rania veel solvunumalt. "Sa ei tohi kohta näha ega selle üldplaani, sauna eesruumi ei keela keegi sind vaatamast."
Roy: "Aga inimesi?"
Rania: "Nooh... Sa ju ainult korraks vaatad. Miks ei või ilus poiss ilusale naisele pilku heita?"
"Et teistel ilusatel inimestel pärast päid maha ei võetaks, et ma siin liiga palju nägin," naeratab Roy rahulikult. Tütarlaps tõuseb oma pingilt püsti. "Ega siis midagi, ilus poiss Feimiri grupist, ehk viib saatus meid veel kusagil kokku..."
"Ehk viib," kummardab Roy väärikalt.
"No aidaa siis..." ja uks pannakse kinni. Roy liigub samuti välja ja võtab mööda seina kätt libistades suuna Feimiri ukse poole. Kuuleb tüdruku kiireid samme teisele poole suundumas.

Eespool avatakse uks ning Roy kuuleb Ebony häält oma nime ütlemas. Roy naeratab talle vastu. "Kuidas oli?" võtab Ebony tal käest kinni.
Roy: "Hea. Leidsin endale pimedakstegija kah, aga õnneks jäi vahele."
"Soh?" küsib Ebony pisut ehmunult.
Roy: "Käis mulle ilgelt peale, et ma teda vaataks. Arvasin juba, et teebki mu solvunult pimedaks, kui ma ei vaata."
"Kes see selline oli?" küsib Ebony, kuid ta toon lubab aimata, et tal on teatud oletusi.
Roy: "Rania. Aga ma ei vaadanud teda. Olin sulle lubanud."
Ebony hingab sügavalt sisse ja siis pahinal välja. "Ah et Pesamuna..."
Roy: "Pesamuna?"
Ebony: "Pesamuna on meie naabrite noorim grupiliige... Loitsib igatahes Bennoga pea võrdselt... Ning jahib kõiki ilusaid mehi..."
Roy: "Nojah."
Ebony: "Et jahtis või?"
Roy: "Selline mulje jäi tast küll, et võiks."
"Ummm..." ütleb Ebony ainult. "Minu hammas tema peale ei hakka. Eelistan temaga mitte tülli minna.":
Roy: "Jäi mulje, et mul õnnestus teda küll solvata. Loodan, et see läheb tal sama kergesti üle, kui tuleb."
Ebony: "Ta pole pika vihaga, nii palju kui kuulnud olen. Kui ta sulle kohe välku pähe ei tõmmanud, tähendab, pääsesid..."

Ja Ilderian lasigi endale märgi panna, ei suuda Roy ikka veel endamisi ära imestada.
Roy: "Ilderian pandi kohe teie gruppi?"
Ebony: "Muidu poleks Feimir teda siia toonud."
Roy: "Ma mõtlesin, et ta tahab meist eraldi gruppi teha..."
Ebony: "Nii palju kui mina tean, jääb uus ratsanik tavaliselt sellesse gruppi, keda ta tundma sai. Helenel ja Serenus lähevad ju edasi, Feimiril pole grupp täis. Seepärast ta otsibki."
Roy: "Ma ei teadnud, et nad edasi lähevad."
"Nende töö on selline. Nemad hoiavad legendi ning neid turvab ja jälgib see grupp, kellega koos nad parasjagu liiguvad," selgitab Ebony. "Praegu siis meie. Kartsin, et Feimir saab kohutava peapesu, et Heleneli kaitsta ei suutnud..."
"Ega see minul kah paremini välja tulnud," ütleb Roy mõrudalt. "Ma isegi ei tea, kas ma olin juba minekul hiljaks jäänud..."

Ebony: "Ma ei tea, ma ei näinud... Peamine oli Ulrika tervena välja tuua."
Roy: "Ja nagu näha, siis kehaga seda välku ei peatanud."
Ebony vangutab pead. Ta mõtlik pilk liigub Feimiri toa ukse poole. Tõuseb siis ja läheb vaikselt Feimiri tühja tuppa. Roy leiab ta Feimiri kirjutuslaua juurest seismas ning silmitsemas laual lebavat väikest maali blondist tiivulisel hobusel ratsutavast haldjanaisest, kes hoiab käes Feimiri vibu - sedasama vibu, mis koos Feimiri kehaga ära põles. "Feimiri naine," ütleb Ebony pilku tõstmata.

"Mis temaga juhtus?" küsib Roy ise pilti vaadates.
Ebony: "Ma ei tea täpselt... liigub vaid ähmast kõmu. Aga räägitakse, et kui ta surma sai, võttis Feimir tema vibu ja laskis endale märgi panna..."
Roy: "Ta oli siis hea vibukütt?"
Ebony: "Võimalik. Igatahes oli ta tormiratsanik..."
Roy: "Teda enam tõsta ei saanud?"
Ebony: "Räägitakse, et tal oli viimane elu, kui nad tuttavaks said..."
Roy: "Nagu enamasti ongi."
Ebony tõmbub pingule. "Ma ei saanud aru...?"
Roy: "Ainult ratsanike seas on ju võimalik kedagi kohata, kellel tema viimane elu pole. Minu elu ju on minu viimane. Nagu ka Ulrika oma."

Ebony noogutab ning ta hajameelne pilk liigub aknatagust vaatama.
"Lähme templisse?" pakub Roy.
Ebony: "Lähme. Oled sa valmis?"
Roy: "Panen oma mõõga kah, et täisvarustuses olla."
Ebony vangutab pead. "Ära pane. See on rahumeelne paik."
Roy: "Ma ei paneks, kui see ordu mõõk poleks."
Ebony mõtleb hetke. "Olgu siis."
Roy tuleb toast välja ja ta on ka oma pussnoa ära pannud. "Ma usaldan sind, Ebony. Siin pole relva vaja."

[Shadow]

Nõnda jõuab ka Roy mäetippu Fharlanghni templisse. Esimese asjana jäävad talle silma laemaalingud, mis Calhi templi omi meenutavad. Roy preestripilk märkab kohe lamamisaltarit ruumi tagaservas ning alles siis ümmargust palvealtarit saali keskel. Kentauri kohtamine üllatab tedagi.

Tempel on tühi, kui mitte arvestada mustas lohvakas rüüs templikülastajat, kes Miale sarnase preestrinnaga räägib. Roy ahmib kogu vaatepilti endasse. Kõneleja jätab hüvasti, pöördub ning hakkab ukse poole tulema. Järsku Ebony võpatab, laseb Royl käest lahti, enam-vähem kukub ühele põlvele ning langetab aupaklikult pea. Roy järgib igaks juhuks kiiresti ta eeskuju. Kuid erinevalt Ebonyst ei langeta pilku. Mööduja vaatab talle otsa. Roy näeb laia kapuutsi varjust tõmmut haldjanägu ja kuldkollaseid ussisilmi. Neelatab ootamatusest. Tüüp tuhiseb neist mööda ning kaob ukse taha.

Ebony ajab end aeglaselt püsti. Roy samuti. "Kes see oli?" küsib ta vaikselt.
"Teejuht..." vastab Ebony sosinal.
Roy: "Need silmad..."
"Jah, silmad..." vastab Ebony. "Ehmusid?"
Roy: "Ei..."

Ebony pigistab korraks ta kätt, läheb siis altari juurde, kummardab viisakalt kentaurile ning hakkab palvetama. Royle meenuvad Benno juures loetud ussinimeste lood. Ta kavatseb selle raamatu tagasi minnes kindlasti läbi lugeda. Roy kummardab mõlemale. Kentaurile enne. Mõtleb, et kumb neist kiirem oleks. Kentaur tundub üsna eakas, Roy oleks ilmselt kiirem. Kentaur noogutab väärikalt vastu. Roy seab ennast palvetamiseks harjumuspäraselt Ebonyst vasakule. Ebony lõpetab enne, kummardab kergelt altari ja kentauri poole ning taandub seina äärde, jääb sinna seisma ja ootama.

Ebony seisab ja tundub lihtsalt nautivat enda templisviibimist. Roy palvetab hoolega ja põhjalikult. Kui lõpetab, siis tõuseb ja vaatab nii kentaurile kui preestrinnale otsa. "Tervitus. Mina olen Roy."

"Fangion," vastab kentaur elvenis. "Leana," ütleb naine aktsendiga tavakeeles. Roy üritab aktsendi järgi ta päritolumaad tabada. Päriselt ei tea, aga kuhugi Athaia poole kisub. Pisut nagu Serenuse aktsendi moodi, kuid mitte päris see…
"Ma pole kunagi kohanud kentauri, ega ka mitte päris samasugust aktsenti," jätkab Roy sujuvalt haldjakeeles, natuke kohmetunud naeratus suul.
Mõlemad preestrid naeratavad viisakalt, näevad sõbralikud välja, kuid ei vasta.
"Ega ma teid rohkem sega," ütleb Roy lahkel toonil ja hakkab vaikselt mööda ühte põrandale kujundatud teed astuma. Kummardab kah enne mõlemale vaikselt.
"Fharlanghni õnnistus olgu sinuga, noormees," ütleb kentaur lahkelt elvenis.

Templis on vaikne, ainult tuul kajab võlvide all. Roy jalutab läbi kõik templi rajad. Pinnast on väga erinevat, pehmet ja kõva, kõrbeliiva ja musta mulda. Roy tunneb nagu ta kihutaks läbi erinevate maade ja kõik virvendab tema ümber. Kuid ometi näeb ta kõiki detaile ja tema samm on isegi Ebony tavalisest aeglasem. Mõnes kohas kõrgetel radadel templi tagaseinas niriseb seinast allikavett ja voolab üle tee väikese kosena alla. Roy joob seda kosutuseks. Ta on tulekust veel võhmal ning kõrgelt alla templipõrandale vaatamine paneb pea pisut pööritama. Õnneks on kõrgemal käsipuud, millele toetada. Roy ahmib ja naudib vaadet, iga väiksematki detaili. Alla vaadates märkab ta, et Ebony silm särab teda jälgides.

Laealused kaarjad aknad on oru poole. Sealt näeb ümmargusi pikkade paadisildadega veesilmi ja hekke.
Roy lõpetab oma käigu Ebony ees seistes talle säravate silmadega otsa vaadates ja naeratades. Tema olekut nähes tundub, et kogu väsimus on kadunud. Ebony naeratab vastu. Ta tundub rõõmus ja pingevaba. Roy niisamuti.
"Tahad veel siin olla?" küsib Ebony.
"Kui ma selle laksu all olles koduni ei jõua, siis sa pead ilmselt mu sinna tassima," ütleb Roy. "Lihtsalt ma olen enda arust liiga hea liikumisega praegu."
Ebony: "Tahad koju? Me saame homme jälle tulla."

Roy katsetab oma koordinatsiooni. Reaktsioonikiirus on korras ja liigutused täpsed. "Homme? Kas mind ei viidagi kohe Valasse tagasi, kui ma terve olen?"
Ebony: "Sul on täna veel kohtumine Dailaga, mäletad... Ning ma ei tea veel, millal me ise siit lahkume."
Roy: "Tean, et on kohtumine. Aga ma mõtlesin, et mind viiakse kohe minema."
Ebony: "See sõltub Feimirist. Aga lahkumiseks valib ta tõenäoliselt pimeda aja."
Roy: "Ma ei küsi miks."
Ebony: "Ma arvan, et sa tead, miks. Et mitte tõmmata liigset tähelepanu."
Roy: "Ma ju ei tea kust seinast me Valas välja kargame. Ei tahagi."
"Seda sulle ka ei öeldaks," muigab preestrinna. "Kas lähme siis?"
"Jah," vaatab Roy igatsevalt tagasi.
"Me ei pea," kordab Ebony ta pilku tabades.
Roy: "Ma ei taha, et sa mind pärast tassima peaks. Ja pealegi saame me homme jälle tulla, nagu sa ütled."

-----------------------------
ILDERIANILE meenub alles mõni aeg pärast toibumist oma eelmine ähmane ärkvelolek. Hämar tuba, jääkauss ja valutav õlg. Üheski asendis ei saa eriti olla, valu jookseb sõrmeotsteni välja. Poolteadvusetu olek ja unenägu Kareenist, kes õlga salvib ja jahutab. Kui Ilderian korraks silmad lahti teeb, leiab ta tõesti Kareeni enda kõrvalt. Tervitab, kuid tüdruk vaid naeratab vastuseks. Ilderian sulgeb silmad ja kõigub poolunes kahe maailma vahel. Vahepeal libiseb Kareeni käsi üle ta lauba ja juuste, kui ta arvab noormehe magavat. Ja kui Ilderian järgmist korda silmad avab, on Kareenist vaid unine mälestus ja tema asemel istub Feimir…

Nad vestlevad haldjaga päris mitu tundi tõsistest ja vähem tõsistest asjadest, kuni Ilderianil viimaks tõusta lubatakse. Feimir toob talle lohvaka rüü, mis õlga kuidagi ei ahista, ning seob käe siidsalliga kaela. Siis proovib Ilderian tõusta. Esimese laksuga hakkab pilti eest ära võtma ja ta toetab ennast korraks Feimiri käsivarrele. Haldjas naerab, et teab küll, mis tunne see on. Ilderian jalutab mõnda aega, et oma keha üle uuesti kontrolli saavutada. Feimir on tema juures. Ilderian küsib, kas tal midagi paremat pole teha kui kaasas tolkneda. Feimir vastab, et pühitsemata preestri ja märgita märgikandja elu kipub väga igavaks. Ilderian aga ihaleb juba ringi kolama. Raamatukogud, maagia, templid… Mida kõike võiks siit avastada!

Ilderian: "Aga näita siis miskeid ägedamaid või populaarsemaid kohti ja siis vaiksemaid kohti kus omaette olla saaks. Mõni vaikne raamatukogu sametdiivanitega või midagi säärast."
"Ära ahneks mine, jõuad kõike," naerab Feimir.
Ilderian: "Mis ahneks - mind huvitavad elementaarsed asjad. Näiteks see, kust süüa saab ja kus end kergendada saab. Palju huvitavaid situatsioone tekib kui viimane häda käes ja ei tea kuhu minna."

Esimese asjana minnakse avastama orgu ja paadisildu veesilmade keskel.

Ilderian: "Et kuhu siit kõikjale pääseb siis?"
Feimir: "Siit saab Andolyni Valas asuva lossi tagaaia tiigi sillale. Parem on seda teed käia haldjahobusega, nad ei hakka hüpates rabelema..."
Ilderian: "Kas mul on nüüd pääs ka haldjametsas liikumiseks?"
Feimir: "Jah. Kuni näoga pole veel harjutud, näitad väravavalve ohvitserile märki. Ainult vahtkonna ülemale. Aga soovitan haldjametsas delikaatselt ja viisakalt liikuda."
Ilderian: "Ma ei hakkaks läbustama ega lagastama seal."
Feimir: "Tean. Me liigume üldiselt vaid piirialadel, et haldjaid mitte häirida."

Nüüd tundub märk Ilderiani õlas elavat tasakesi omaenese elu. Ta sirutaks justkui peeneid kombitsaid sügavale liha sisse, sidudes end närviotste külge. Ilderiani meelest on see haiglane, aga omamoodi mõnus tunne. Mida kiiremini veri soontes liigub, seda kiiremini kasvatab märk ennast ta külge, juurides end peente niidikestega luusse. Aga vasaku käe sõrmi saab ta juba liigutada, nii et valu õlga ei kiirga.

"Kui sul on vaja Valast templisse tulla, vajad selleks hobust, väikest kivi ja ettevalmistatud valgusloitsu..." jätkab Feimir.
Ilderian: "Templisse saab ainult Valast?"
Feimir: "Paadisilla kõrval on kivipost. Tõstad sellelt lillevaasi ära, teed kivikese peale valgusloitsu ja viskad selle posti otsas olevasse õõnsusse. See käivitab silla. Templisse saab ka kiviringidest, aga ainult koos minuga."
Ilderian: "Selge."
Feimir: "Kui kivi oled paika saanud, tõstad vaasi posti otsa tagasi ning ajad hobuse sillale galoppi ega lase tal seisma jääda..."

Edasi minnakse ratsanike elupaika ning seal kohtuvadki Ilderian ja Roy võiks öelda, et üle hulga aja…

[Shadow]

Kui Roy on ära pesema läinud, ootab ILDERIAN mõnda aega Feimirit. Kui haldjas viimaks kabinetist välja tuleb, on ta üsna kaame ja nukker. Ilderiani küsimusele, millega ta nii kaua tegeles, vastab Feimir küsimusega, kuhu Ilderian järgmiseks minna tahab. Kuid värske ratsanik ei lase end eksitada.

Ilderian: "Et mis tegid siis? Kui ei taha rääkida, siis seda ütlegi."

Feimir annab sõnatult märku tema kabinetti minna.
Väike tuba, voodi ja kapp seina ääres, kirjutuslaud akna all… Tundub, et magamistubadel on isegi ehtsad aknad. Feimir jääb kirjutuslaua juurde seisma ning vaatab aknast välja.

"Nii?" küsib Ilderian.
Feimir vaikib. Vaatab korraks oma kirjutuslauale ja siis uuesti aknast välja.
"Jah?" küsib Ilderian.
Feimir langetab pilgu uuesti lauale ning võtab seal lebanud raamitud pildi kätte. Ulatab selle siis Ilderianile. Seesama pilt, mida Ebony ennist Royle näitas. Blond haldjanaine tiivulisel hobusel, Feimiri pikkvibu käes…

Ilderian: "Räägi siis ka juba, mulle seisvad pildid ei meeldi... ega vaikivad, enamjaolt... seepärast tahan Benno kuulile heli ka saada. Võtab aega ainult."
"Nathaliel, minu naine," ütleb Feimir vaikselt.
"Ja edasi?" küsib Ilderian.
"Me tutvusime, kui ta oli viimase eluga tormiratsanik..." Feimir vaatab pingsalt aknast välja.
Ilderian: "Siis on lõpp suht selge... aga räägi, ma kuulan, kui räägid veel."
"Ma arvan, et sulle on niigi kõik selge. Tema vibu põles ära koos minuga." Feimir ohkab ja kisub oma pilgu aknalt ära. "Et läheme edasi?"
"Su ema juurde," pakub Ilderian.

On üpris imekspandav, kuidas Feimir selles koridorirägastikus ja teedevõrgus ära ei eksi. Seekord valib ta allaminekuks teise trepi ning hekkidevahelise raja, mida mööda minnes satub Ilderian ootamatult suurele väljale. Tasandik on täis ühesuguseid valgeid marmorplaate, lumi on nad vaid aimatavaks tuisanud. Feimir valib plaatide vahel mingi vaid talle teadaoleva raja ning kükitab siis lumme. Pühib kaks kõrvuti plaati lumest puhtaks. Parempoolse juures on lume all näha hiljutise kaevamise jälgi. Vasakpoolsel plaadil ilmub lume alt nähtavale kiri Nathaliel, parempoolsel Feimir.

"Sul jookseb ka viimane elu?" kohkub Ilderian.
"Ei, mul oli esimene surm..." Feimiri suunurk kerkib pisut irooniliseks muigeks. "Siin on nüüd mu esimene keha..."
"Aa, et te saate oma haudasid käia vaatamas siiski?" küsib Ilderian.
"Kõik kehad tuuakse siia, et märgid ripakile ei jääks," selgitab haldjas. "Need, mida taastada ei saa või pole mõtet... nagu minu puhul."
"Arusaadav," noogutab Ilderian.
Feimir tõuseb, silmitseb korraks plaate ning hakkab edasi minema. Hetkeks on Ilderianil tunne, et tajub Feimiri liigutusi ka siis, kui tema poole ei vaata...

Neist kumbki ei märka heki varjus seisvaid Orni ja Miat.

Ehlonna templis võtavad nad end kohe paljajalu, nagu komme nõuab. Ükssarvik vaatab järjekordsed külalised üle ning kaob põõsastesse. Mõni minut hiljem tuleb Daila, kuldtikandiga rohekashall rüü seljas ning lillepärg peas. Feimir läheb talle vastu ning nad kallistavad sõnatult. Siis tuleb Daila lähemale. "Tere, Ilderian. Kuidas sul läheb?"

Ilderian: "Võrdlemisi hästi. Ootan, et käsi jälle normaalne oleks, siis saab vabamalt templis ringi vaadata."
Daila vaatab kätt, siis Feimirit, ning ta nägu venib naerule. "Et niiviisi siis… Ja Roy?"
Ilderian: "Lõbusam igal juhul..."
"Oot, kuidas siis Royga selles asjas on?" küsib Daila nüüd Feimiri otsa vaadates. Too vangutab pead. Daila tõsineb. "Sinu või tema valik?"
"Tema..." vastab Feimir.
Daila noogutab. "Sellest on muidugi kahju..."
"Igaühele oma," nendib Ilderian.
Daila noogutab. "Kuidas su enesetunne on olnud, Ilderian? Mürgiga pole rohkem kokku puutunud?"
"Ei ole," vastab Ilderian. "Ammunooltega aga küll ja mõõkadega."
"Feimiri seltskonnas on see paratamatu," nendib Daila.
"Ei, teda ei olnud seal," ütleb Ilderian.

Allikast vett joonud Feimir tõstab pea ning vaatab Ilderiani poole. Siis taipab, et jutt käib Merdeni metsast ning tõstab uue kamalutäie vett huultele.
"Õnneks suudab ta enamuse auke oma sõprades nüüd juba ise ära lappida," ohkab Daila.
Ilderian: "Mul oli mingi ilgem hunnik erinevaid ravijooke kah."
"Kuule, ema, Merdeni lähedal peab üks Obad-Hai tempel olema, kas sina tead sellest midagi?" küsib Feimir.
"On küll," vastab Daila. "Merdenist natuke põhja poole keset metsa."
Feimir noogutab ega küsi rohkem midagi. Jalutab templis ringi. Küsib siis, kuhu Ilderian edasi minna tahaks.

Ilderian: "Kaua selle käe paranemisega läheb?"
Feimir: "Paar päeva, mitte rohkem."
Ilderian: "Palju... Kauaks ma siia jääda saan praegu?"
Feimir: "Me jääme paariks päevaks."
Ilderian: "Ok, aga siis ma liigun. Parema meelega üksi. On huvitavam, kui sa pahaks ei pane."
Feimir naeratab. "Tagasi minna ikka oskad?"
Ilderian: "Vaevalt."
Feimir: "Tule, ma näitan sulle välisukse kätte... Ja katsu mitte pahandustesse sattuda..."

Feimir juhatab Ilderiani välisukseni ning näitab, milline trepp viib selle ukseni, mille taga eluruumid. Ise jääb veel Ehlonna templisse.
Ilderian otsustab alustada kõige kõrgemal asuvatest ustest. Nii satub ta kõigepealt Fharlanghni templi territooriumile. Koputab koridoris ustele ja katsub, on need lukus. Ühte tuleb avama Miale sarnane preestrinna. Ilderian tervitab teda aktsenditus haldjakeeles ja küsib, kellega on tegu.
"Fharlanghni tempel," vastab preestrinna ning silmitseb noormeest kahtlustavalt.
Ilderian: "Sellest sain ma aru. Aga teie?"- täiesti süütu näoga ja väga siiralt.

"Mina olen Leana, valvepreestrinna. Millega saan aidata?" küsib naine.
Ilderian: "Mina olen Ilderian. Meeldiv tutvuda. Kust kandist teie pärit olete?"
Preestrinna silmitseb teda võõristavalt. "Kas te tulite siia tutvuma?"
Ilderian: "Mul on alla 48 tunni aega siin templis orienteeruma õppida. Seega ma otsustasin kõige kõrgemalt alustada."
"Aa..." hakkab preestrinna naerma. "Seepärast pöördutegi teedejumala templisse?"
Ilderian: "No, paistab, et mul vedas."
Leana silmitseb ta kaelariputatud kätt. "Uustulnuk, jah?"
Ilderian: "Jah. Mis teie kodukeel on?"
Leana: "Lõuna-Athaia."
Ilderian: "Whuh, kaugelt. Üks tuttav sealt kandist ka kusagil siin templis. Ilmselt teiselpool orgu. Kahjuks ei oska teie kodukeelt. Kuigi ma leian, et tempel on ideaalne koht keelte õppimiseks, mida ma teha ka sooviksin kunagi kui rohkem aega on."

Preestrinna silmitseb teda teraselt, ilmselt jääb osa jutust talle keeletundmatuse tõttu arusaamatuks.
Ilderian:"Kas teie templis on mõnda kaarti või giid või midagi sarnast? Oleks mugavam kui niisama kõik kohad läbi käia. Või oleks lihtsam neid kohti läbi käia."
Leana: "Kas te olete preester?"
Ilderian: "Ei."
Leana: "Teadlane?"
Ilderian: "Ei."
Leana hakkab naerma, laksab endale käega laubale ja vaatab uuesti Ilderiani kätt. "Ratsanik?"
Ilderian: "Mitte väga osav. Aga jah."
"Siis teil arukas oma grupist teejuht võtta. Või keegi teine ratsanikest. Nende elumajad seal..." osutab preestrinna suunda, kuhu Feimirgi enne näitas. Laiutab siis käsi ning palub end vabandada.

[Shadow]

Ilderian suundub edasi teedejumala templisse. Kõnetab seal kentaurist preestrit. "Mis keeli teiega suhelda võib? Kui teil liiga kiire pole. Ega te oska mulle juhatada või näidata, kust leida raamatukogu ja kas siin kusagil on ka koht, kus keeli õpetatakse?"

"Kes te olete, noormees, et seda küsida?" pärib kentaur viisakalt.
"Ilderian Etherna… Tähendab, tormiratsanik."

Nimi ei ütle kentaurile muidugi midagi. Tormiratsaniku peale ta noogutab. "Kõik teid vaevavad küsimused, noormees, esitage oma grupi juhile."
Ilderian: "Ma ei tahaks tõesti tüliks olla. Ma lihtsalt mõtlesin, et oleks võibolla huvitavam ja kasulikum kui vahelduseks ka teistega suhtleksin."
Kentaur naeratab suunurgast. "Harjuge kõigepealt templi endaga. Kõndige, jälgige, harjuge, õppige - ja küsimusi esitage ainult oma grupijuhile."
Ilderian: "Ta ei tea kõike alati. Aga ma lähen ja katsun ta siis üles leida. Kena päeva!"
Kentaur noogutab viisakalt, kuid kraabib pahuralt kabjaga põrandat.

Välistrepist alla minnes yritab Ilderian leida trepi kõrval mõnda siledamat ja libedat pinda et end alla libistada. Püsti muidugi, mitte istmiku peal. Ise laulab haldjakeeli:

"Silgata üle muruväljade
Vihma käes mängelda
Silmitsedes päiksevalgust eemal
Kuis rändavad pilved
Ja toovad päiksevalguse Sinuni
Vikerkaare kõrval tantsida
Üleni märg
Ometigi õnnelik
Kui Sind paitab valgus."

Keegi plaksutab talle selja taga, trepi ülemise otsa juures. Seal seisab heleda hobusesabaga moekalt riides tütarlaps. Rania, nagu selgub. Jutt hakkab kohe jooksma, eriti riiete teemal.

Rania: "Oojaa... Mis riided sulle muidu meeldivad?"
Ilderian: "Tumedad, siidist või õhukesest pehmest nahast. Mõned kombineeritud variandid on ka väga mõnusad ainult, et ei ole eriti pädevaid rätseppasid, kes suudaksid siidi ja nahka kombineerida nii, et tulemus oleks hea."
Rania: "Uu... peaks loitsuga proovima. Mõnda asja olen tiba nokitsenud..." Ta seisab trepil ja eksponeerib end võimalikult graatsiliselt.
Ilderian: "Loitsuga proovima täpsemalt mida siis?"
Rania: "Riideid teha. Sa ei oska? Sa ei oska loomisloitse?"
Ilderian: "Ei oska paraku jah. Ma ei ole nendega nii tuttav kui mõne teisega..."
"Õpid," arvab Rania muretult. Siis räägib, et tal on kavas päris oma grupp teha. Kutsub Ilderiani kampa.

Ilderian: "Ei luba midagi. Eks vaatab. Kuidas templiga harjun ja kuidas õppetöö sujub. Kindlasti oleneb ka sellest, kes teised su grupis oleksid. Jne."
Rania: "Uu... teised on meil väheke jobud. Mõõgamehed rohkem, mõistust napib."
Ilderian: "Miks sa jobusid oma gruppi võtad?"
Rania: "Mina pole grupi juht. Ja kui ma seda ükskord olen, siis jobusid ei võta."
Ilderian: "Ma pidasingi silmas seda sinu gruppi. Et oleneb kes seal teised liikmed on. Jobud... umm, pidevad lähenemiskatsed sulle suunatud?"
Rania: "Juhtub."

Pilku pöörates märkab Ilderian Royd talutavat Ebonyt kümmekonna meetri kaugusel. Tundub, et nad tulevad teedejumala templist. Ebony seisatab hetkeks neid nähes. Roy teeb silmad lahti ning vaatab. Ilderian lehvitab neile rõõmsalt ning kiirustab Raniaga lobisedes lähima raamatukogu poole – mis pidavat olema Boccobi templis. Ebony vaatab neile väga mõtlikult järele. Tundub, et nähtu ei meeldi talle.

Rania üritab Ilderianil käest kinni võtta. Too ei lase, vaatab vaid küsivalt otsa. Rania ei mõista ning imestab.
Rania: "Kas sa pole harjunud käest kinni käima?"
Ilderian: "Ei. Tegelikult pole üldse väga harjunud kellegagi käima, aga see ei oma tähtsust."
Rania vaatab teda nagu ilmaimet, tundub pisut solvunudki. "Ma ei meeldi sulle, jah?"
Ilderian: "Tuletad mulle ühte shalat meelde. Oi kui väga. Ta on kusjuures siin templis. Taasloodi."
Rania läheb näost lapiliseks. Vihast. "Kas mina pole sinu meelest shala? Parimat sorti ja puhastverd!"
Ilderian: "Võta asja rahulikumalt. Vähemasti minuga. Mina ei liigu nii kiiresti edasi."
Rania: "Ratsanik? Et taasloodi...?"
Ilderian: "Ei. Feimiril oli mingi kahtlane värk sellega. Täpselt ei tea. Too neiu lihtsalt suri minu tegevuse tagajärjel. Põhimõtteliselt olin mina ta surmas süüdi."

Raniat rahustab see teave kähku. "Aa... et Feimir... No siis pole sinul midagi temaga pistmist rohkem..."
Ilderian: "See ei olnud Feimiri naine. Feimir arvas või arvab, et ta oli minu tüdruk. Too neiu ise ilmselt ka. Enamvähem kõik vist arvasid seda... kui ikka veel ei arva."
Rania: "Ja ei olnud siis või?"
Ilderian: "Ma ei ütleks nii. Ma praktiliselt ei tunnegi teda eriti rohkem kui tean vaid ta nime."
Rania läheb veel rõõmsamaks. "Nojah. Siis ei pea sa rohkem millegi pärast muretsema."
Ilderian: "Tegelikult pean... Teerajaja või Teeleidja või kesiganes see tagasikutsuja on... Ta rääkis hiljem Feimirile, et too neid olla tagasi tulnud vaid juhul, kui mina teda vajan või midagi säärast. Nood haldjad kopsivad mingeid haigeid intriige kokku, millest ma essugi aru ei saa."
"Selles on sul täielik õigus." Rania lükkab uksed lahti. "Raamatukogu peaks siin olema..."
Ilderian: "Peaks?"

Nad satuvad marmorseintega koridori, millest hargneb päris mitu kõrvalkoridori ning otse ees on uks, nagu templite puhul ikka. Otsmise ukse ees on kõrged sambad. Boccobi templi õhk särtsub mõnusalt maagiast.

Ilderian: "Et sa oled Boccobi poole?"
Rania: "Mina? Eimittegi. Aga raamatukogu käib selle templi juurde."
Templi raamatukogus võtab neid kõigepealt vastu kõigepealt mingi tüse valvelauapreester, kes küsib, kas Ilderian on Boccobi alluv.
Ilderian: "Ei. Ma ei ole kellegi alluv."

Preester käsib oodata, käib kusagil ära, ilmselt nõu pidamas. Rania tundub igavlevat ja vahib ukse poole.
Ilderian: "Mis viga?"
Rania: "Eeh... Raamatud... Milleks need mulle?"
Ilderian: "Tjah... milleks, mitte et sealt õppida saab ka kõike muud peale maagia... mitte, et läbi raamatute on võimalik ennast muuta pädevamaks paljudel aladel ning õppida õppima, meelde jätma ja teadmisi korrastama... aga jah, milleks…"

Tundub, et Rania ei mõista irooniat ja võtab öeldut sõna-sõnalt. Preester tuleb tagasi ja ütleb mokaotsast, et juhatab lugemissaali. See on päris kena väike raamatukogusaal, mõned võluriõpilased tuupimas kah. Rania arvab, et tal on tegemist, ning üritab hüvasti jätta - kui Ilderian siia just kauaks ei kavatse jääda.

Ilderian: "Mind huvitab lihtsalt, mida siin on, mul pole aega jääda lugema või midagi. Tahan teada, mida siia otsima võin tulla teinekord, kui midagi vaja on."
"No olgu..." Rania istub lähimale toolile ja sirutab oma ilusad jalad graatsiliselt puhkama.

[Shadow]

Lugemistoa varustatus valmistab Ilderianile pettumuse. Üldiselt tundub riiulite sisu lahjem kui Vlasta või Benno juures. Lihtsamad loitsud, on ka populaarteaduslikku kirjandust ja geograafiat ja usuteadust. On metsikute hõimude maagidest, hiidämblikest, trollivere kasutusviisidest... aga maagia ja asjade sidumisest ei muhvigi. Ilderian küsib raamatukoguhoidjalt juhatust, too aga selgitab, et see on algajatele mõeldud saal.

Ilderian: "Kas ma pääseksin ka vähe edasijõudnumate raamatute juurde vajadusel?"
"See on põhimõtteliselt Boccobi alluvatele mõeldud. Või diplomeeritud maagidele." – vastatakse.
Ilderian: "Et siis iseõppimine ja huvi tundmine on taunitud tegevus arvestades, et kõigil pole võimalik näiteks Saleni maagiakoolis õppimas käia. Mitte rahapuuduse pärast, vaid seepärast, et füüsiliselt pole seal võimalik aega veeta, kuna on kohustused..."
"Meie kord on selline. Vähemalt nende suhtes, kel puudub kindel usuline kuuluvus..." vastab raamatukoguhoidja.
"Selge. Nägemist." Ilderian vaatab Rania poole ja siis ukse poole ja hakkab vaikselt liikuma. Rania paistab kergendatult ohkavat, igatahes kargab üpris kähku püsti. "Vanad Boccobi ülbed paksud," ütleb ukse taga.

Ilderian: "Saast koht võrdlemisi..."
"Prooviks Wee Jasi templi oma?" pakub Rania. "Või mõnda teist? Pea igal templil peaks oma raamatukogu olema, aga neisse pole lihtne sisse saada. Boccobi oma räägitakse kõige suurem olevat..."
Ilderian: "Kuhugi hiilima ma ei hakka, vähemasti mitte praegu... kui sa seda mõtled."

Wee Jasi valdustes võetakse neid lahkemini vastu. Juhatatakse raamatukokku ja jäetakse seal omapäi. Kolm toatäit raamatuid on Ilderiani käsutuses ning seal on juba kõike, mida hing ihkab. Rania toetub tülpinult seina najale ning ilmselgelt plaanib jalga lasta. Ilderian ei hakka teda pikalt piinama, küsib luba teinekord lugema tulla ning lahkub. Rania elavneb väljas silmnähtavalt.

Ilderian: "Siin miskisuguseid suuremaid avalikke saale või asju pole?"
Rania raputab pead. Kõik jaguneb templite kaupa.
Ilderian: "Et midagi üldist või ühendavat ei ole?"
Rania: "Mida sa selle all silmas pead? Mingeid üldkoosolekuid küll mitte..."
Ilderian: "Mis rahvast siit kõikjalt leida võib peale ratsanike?"
Rania: "Peamiselt preestreid, vahel sekka võlureid - aga need pesitsevad peamiselt esimeses templis..."
Ilderian: "Teadlasteks nimetatakse keda?"
Rania: "Võlureid, ehitajaid, muidu asjatundjaid, kes templiga seotud... Kes näiteks portaalide ehitamisega tegelevad või maagilisi esemeid teevad."
Ilderian: "Kust neid leida võiks?"
Rania: "Ma ütlesin, peamiselt Unustuse templist."
Ilderian: "Kas saad mind sinna viia?"
"Ilma sinu grupijuhi loata küll mitte. Päris niisama ei lasta kahe templipoole vahel kolada," vangutab Rania pead. "Sa ei kujuta ette, kui kaugel need üksteisest on..."
Ilderian: "Tõenäoliselt mitte."
Rania turtsatab. "No palverändurid saavad ühest templipoolest teise jõudmiseks mingi jõletu pika aja, ma täpselt ei teagi, aga rohkem kui kuu oli see igatahes..."
Ilderian: "Palverändurid?"
Rania: "Soovijad... Need, kes Unustuse templisse jõuavad. Sina sattusid kohe teise templipoolde, nagu aru saan..."
Ilderian: "No, mina tahaksin lihtsalt õppida maagilisi asju tegema..."
"Räägi oma grupijuhiga... " soovitab tüdruk. "Mina saan mööda pead, kui su lihtsalt portaali lasen."
Ilderian: "Tõenäoliselt. Eks küsin kui kokku juhtun."

Rania seletab, kust ja kuidas süüa saab ning ütleb, et Ilderian on sitke vennike, kui ainult kuus tundi pärast märgipanekut teadvuseta vedeles.

Rania: "Kust sa üldse pärit oled? Mis vanemad ütlesid selle peale, et end ratsanikuks märgistada lasksid?"
Ilderian: "Freehavenist ja vanemad teavad, et olen Brettonias kuninglikus luuresalgas."
Rania naerab. "Hea põhjendus. Mina olen enam-vähem kohalik, mu ema oli templiratsanik..." Toksib saapaninaga kärsitult lund. "Mis teeme edasi siis? Lähme minu poole?"
Ilderian: "Mis sinu pool on?"
"Ma elan seal. Minu pool olen mina," turtsub Rania. "Ja üleüldse, mis sa siis arvad sellest, kui ma oma grupi saan kord. Lööd kampa?"
Ilderian: "Ma olen sulle öelnud, et ma ei luba midagi."
"Ma teaksin sinuga arvestada," keerab Rania armsasti pea viltu.
Ilderian: "Paraku ei saa minu peale kindel olla."
Rania tundub pettunud. "Miks siis?"
Ilderian: "Sest ma ei tea millal sa oma grupi saad ja iseasi kas ma siis enam siin olen. Teiseks kui praegu ära luban ennast ja siis järsku avastan et ma seda teha ei taha, oleks see väga saast olukord. Seepärast ma ei lubagi midagi."
"Nojah," vastab tüdruk pisut mossis näoga. "Aga ma ju pean uurima, kelle seast üldse valida saan..."
Ilderian: "Tjah."
"Kuhu siis edasi minna tahad?" küsib Rania natuke närviliselt.

Ilderian kehitab õlgu. "Oeh, häda sinuga..." – Rania tundub hakkavat lootust kaotama. "Kas sa portaale oled juba näinud üldse?"
Ilderian: "Kiviringi teemat?"
Rania: "Nojah... ja sildu…"
Ilderian: "Feimir näitas ja rääkis."
"Aa," ütleb Rania pettunult. "Kuule... nojah... seda et... äkki mind otsitakse juba. peaks koju minema. Tuled ka?"
Ilderian: “Kuhu?”
"Tubadesse, narr!" naerab Rania ja üritab teda kättpidi kaasa sikutada. Ilderian ei lase. Rania katsetab paar korda veel ning lepib siis solvunult olukorraga. Eluruumide koridoris jätab napilt hüvasti ning kaob mingisse kõrvalkoridori.

-----------------------

// kuna krooniku süül oli oluline tükk juhtunust vahele jäänud, saavad siit praegu kustutatud lõigud õiges järjekorras ja täiendatult uuesti üles pandud //
------------------------

ROY on teel teedejumala templist eluruumidesse, kui Ebony järsku ütleb: "Ossaraisk..."ning nõksatab hetkeks seisma. Roy teeb silmad lahti ning näeb kümmekonna meetri kaugusel Ilderiani ennist saunas kohatud tibiga rõõmsasti juttu ajamas."See pole üldse hea," pomiseb Ebony. Roy paneb kohe silmad uuesti kinni.

"Ranial käivad sellised asjad kähku..." nendib Ebony.
Roy: "Ma ei tea, mida selline kärsitu tibin Ilderianiga teha võib... Emotsionaalse poole osas just. Füüsilise osas pole nagu suurt kahtlust, milleks ta võimeline on."
"Peaasi, kui nad Kareenile vahele ei jää..." ümiseb Ebony.
"KAREEN?" Roy tõmbab Ebony enda ette ja vaatab talle silma.
Ebony: "Ma nägin enne Deilast... Ta ütles, et Kareen on tagasi."
Roy: "Kuidas? Ilderian ei tea?"
Ebony: "Teejuht... Ma arvan, et teab. Deilas ei teadnud täpselt, otsin ta üles ja uurin."
Roy: "Kareen on ratsanik?"
Ebony: "Ei, ma ei usu... Aga keegi pidi talle tagasikutse tegema..."
"Kui mitte Ilderian, siis kes? Ma tahan Kareeni näha," ütleb Roy silmi sulgedes ja ennast Ebony kõrvale keerates.
Ebony: "Mul pole aimugi, kus ta olla võib. Ehk teab Ilderian. Või Feimir."
Roy: "Ma millegipärast ei arva, et ta kergemeelse Raniaga ringi laseks, kui teaks, et Kareen on tagasi. Seetõttu ma ei usu, et ta teab."

Ebony väristab õlgu ."Ma ei kujuta ette, mis siin praegu toimub..."
Roy: "Ja minu teada pole ju teie Kareeni näinudki. Kuidas Deilas ta ära tundis?"
Ebony: "Deilas vahendas Teejuhi kutse Ilderiani templissetoomiseks. Ka see on üks segane lugu, mida ma siiani täpselt ei tea. See oli siis, kui Feimir veel surnud oli."
Roy: "Teejuht kutsus Ilderiani isiklikult templi teenistusse?"
"Ma ei tea, ära küsi, ma ei tea!" tõstab Ebony häält. "Ma ei usu... siin pidi olema midagi muud..."

Roy tahab koju kiirustada. "Oli ta ikka päris kindel, et see oli Kareen?"
Ebony: "Ütles, et Ilderiani tüdruk... palju tal siis neid oli?"
Roy: "Ilderiani tüdruk on tagasi? Nii ütleski?"
Ebony: "Umbes nii..."

[Shadow]

Koduruumides on kohal vaid Feimir, kes istub oma toas ning vaatab üksisilmi oma naise pilti. Uks on lubavalt lahti. Roy kärsitus kohmetub seepeale natuke. Feimir paneb pildi lauale tagasi ning vaatab nende poole. Pisut nukralt, kuid rahulikult. "Kas teil on muresid?" küsib ta pilguga üle tulijate libistades.

"Kas see on tõsi, et Kareen on tagasi?" küsib Roy üsna punnissilmi.
"Jah," vastab Feimir.
Roy: "Kas Ilderian teab?"
Feimir: "Ilderian otsustas ta saatuse."
Roy: "Mida see täpselt tähendab?"
Feimir ohkab. "See on ka minu süü."
"Ma ei saa praegu aru," üritab Roy mingit tooli leida, et istuda.

"Ma palusin Teejuhil uurida, kas Kareen oleks nõus tagasi tulema. Ilmselt oli. Kavatsesin minna koos Ilderianiga seda võimalust arutama. Kuni mind polnud, ütles ta oma jah-sõna elustamiseks..." annab Feimir toimunust ülevaate.
Roy: "Miks siis süü? Kas midagi on tänu sellele halvasti?"
Feimir: "Ta vist ei mõelnud oma otsust korralikult läbi..."
Roy: "Sa ei pea minuga rääkima nagu diplomaat, Feimir."

Feimir tõuseb püsti ja tõstab käed näo ette. Seisab niiviisi peaaegu minuti, enne kui käed lauale toetab ning Royle otsa vaatamata ütleb: "Ta laskis Kareeni taasluua... ning jättis ta siis maha..."
"Saan ma teda näha?" Roy hingeldab.
"Ma ei tea, kus ta on. Võin uurida. Tean, et Kareen soovis omaette tuba," ütleb Feimir. "Ilmselt on ta kusagil Wee Jasi templi territooriumil..."
Roy: "Kas me võime sinna minna?"
"Ma tulen kaasa..." Feimir tõuseb. Juttu kuulanud Ebony on näost laipkaame.

Ega Roy seisund parem ole.Igatahes hakkab ta tuge otsima. Feimir sirutab käe ning Roy vajub talle üsna raskelt otsa. Feimir püüab ta kinni.
"Oma hobuse nime ta vääriks..." kiristab Roy hambaid. "Kuid ma tahan enne Kareeni näha kui Ilderiani."
Feimir langetab pilgu. "Lähme siis ja otsime ta üles..."
Roy võtab ennast kokku. Ebony heidab küsiva pilgu ning Feimir raputab pead. "Jää siia."

Roy vaatab Ebonyle kurva pilguga otsa ja pigistab ta kätt. Preestrinna näol on kurb ja kivistunud ilme. Roy libistab õrnalt tema juuste alt vasakult põselt oma sõrmedega üle ja pöörab ennast minekule. Armid on sõrmede all kõvad ja krobelised. Feimir hakkab kiire sammuga ees minema .

Uksel suleb Roy silmad ja hakkab tasa Feimiri hõigates kinnisilmi kätt mööda seina libistades sinnapoole sörkima, kuhu ta teda ukselt pööravat nägi. Feimir peatub ning vaatab tagasi. "Ava silmad, Roy. Ma võtan selle eest vastutuse enda peale..."

Roy otsib kättpidi Feimiri üles. Feimir tuleb talle vastu ning ulatab käe, kui näeb, et Roy silmi ei ava.
Roy: "Mitte enne, kui ma su gruppi kuulun. Märgiga või ilma."
Feimir pigistab tummalt ta kätt.
Roy: "Tean, et sul on mõõgakäsi puudus. Võid mulle loota, aga märki ma ei taha."
Feimir jääb seisma. "Mõtled sa seda tõsiselt?"
Roy: "Sa olid mulle abiks, kui ma haige olin ja võimaldasid mul veeta nädala oma naisega. Ma olen sulle võlgu, aga ma ei kanna märki, millest ma midagi ei tea. Ja lihtsalt oma elude arvu suurendamiseks ma seda ei taha. Küll Fharlanghn mind toetab, kui vääriliseks peab."

Feimir vaikib hetke. Lausub siis: "Ma mõistan ja austan su otsust." Lisab: "Ma ei aidanud sind selleks, et vastuteenet saada..."
Roy: "Ja mina ei aita sind selleks, et võlga kustutada."
Feimir: "Oleme rääkinud... Kas avad nüüd silmad?"
Roy justkui kõhkleks veel.
"Kui sa oled minu grupi liige, on sul templiõigus," ütleb Feimir.
Roy: "Oleks ma esimene ilma märgita?"
"Ei," raputab haldjas pead.
Roy: "Sinu jutust on küll mulje jäänud, et selle mittekandmine ilge patt on."
Feimir: "Sul on ilma märgita mõned piirangud lihtsalt."
Roy: "Nagu?"

"Märgikandjatel on vaba pääs haldjametsa, teistelt nõutakse viisat..." Feimiri pilk on pigem nukker kui kuidagi irooniline või parastav. "Ja on mõned teadmistepiirangud..."
Roy: "Paleesse ma nagunii ei pääseks, niisiis pole vahet."
Feimir noogutab. "Kuidas siis on, kas lähme?"
"Jah," paneb veel kinniste silmadega Roy talle käe õlale kui pime. Feimir paneb oma käe talle õlgade ümber ja ohkab. Hakkab tasakesi edasi liikuma. Roy võtab natukese aja pärast käe tema õlalt, kõnnib paar hetke kinnisilmi ja siis avab silmad. Feimir peatub, kui Roy käe õlalt võtab, vaatab Royle otsa ning patsutab teda sõnalausumata õlale. Kiirendab siis sammu.

Roy: "Ma olen nüüd lihtsalt sinu grupi liige, mitte ratsanik?"
"Kui sa nõnda tahad," ütleb Feimir.
Roy: "Jah."
Feimir: "Siis saagu nõnda."

Välisuksel põrkavad nad kokku Deilasega, kes on saadetud Feimirit otsima. Haldjat oodatavat Wee Jasi templisse. Royl oleks ilmselt väga raske teiste tempot pidada, kui ta teistest kaks korda kiirem poleks. Ta tunneb, kuidas jõud raugeb, aga läheb vapralt edasi.

Kui taas väljast koridori sisenetakse, peatab Feimir vastutulnud mustas riides preestrinna, kel nägu looriga kaetud, ning küsib Kareeni järele. Too juhatab õige koridori ja ruumi kätte. Jääb mulje, et sama preestrinna Deilase saatiski, või keegi teine siit. Roy järgneb meetrise vahemaaga Feimirile, Ebony taga kõndimisest harjunult vasakule poole nihkes. Feimir tõmbab ukse väga järsu liigutusega lahti.

Hämar akendeta ruum, õlilamp laual. Tagaseina ääres voodis kössitab naisekogu, käed silme ees. Feimir astub lähemale, kummardub, kuid ei puuduta. Kareen ei reageeri kuidagi.

Roy läheb kah sinna. "Kareen?" kummardub ta tema silmade kõrgusele - ja märkab, et suur osa tüdruku juustest on halliks läinud.

Feimir liigub vaiksel sammul ukse juurde. "Deilas, palun kutsu mu ema..."
Kareen ei reageeri ka Royle. Kükitab endiselt, käed näo ees.

"See olen mina, Roy."- Roy vaatab Feimiri poole. Feimir on kaame ja tardunud, üritab olukorda taibata ja hinnata.Roy liigub vaikselt Feimiri juurde. Sosistab: "Kas ma arvan õigesti, et tema elluäratamise ainuke šokk oli liiga palju korraga sisse hingatud õhku ja juuksed tulid pärast?" Roy ise on kah üsna šokis. Kareeni olukord on palju hullem, kui tema oma oli. Ja ta teab enda tegutsemise tagajärgi.

"Ilderian..." on kõik, mida Feimir vastab. Ta pilk on Kareeni külge kivistunud. Roy liigub tagasi ja istub ettevaatlikult voodile. Kareen ei paista ta kohalolu märkavat. Feimir läheb ja libistab sõrmeotstega üle Kareeni sõrmede. Selle peale tõstab tüdruk näo kätelt. Kareeni silmad on peaaegu kinni paistetanud. Ta pilk libiseb üle ruumi ning jääb siis õlilambile pidama, rohkem ei mingit reaktsiooni.

"Kuuled sa mind, Kareen?" Roy silitab õrnalt ta juukseid. Kareen ei liiguta.
Feimir puudutab Roy õlga. "Hea küll, ema teeb ta korda, aga edasi...? Mis saab edasi?"
Roy silub Kareeni juukseid. Too isegi ei värise. Hingamine on väga kerge, aeglane ja pinnapealne."Ainulaadne juhtum?" küsib ta Kareenilt pilku pööramata.
"Mitte päris..." Feimir ohkab ja istub toolile.

Roy keerab end nii, et ta Feimirit näha saaks. Ja asendi muutuse pärast jätab paitamise ja hakkab Kareeni kätt käte vahel hõõruma, justkui aegluubis külmakahjustusi leevendades.

"See tüdruk armastas Ilderiani sedavõrd, et tuli tema pärast surmast tagasi... Miks ometi ei jätnud ma teda sinna..." Feimir hoiab pead käte vahel.
Roy: "Sa pole ettenägija, Feimir."
Feimir: "Ma pean seda olema... Ma olen grupijuht..."
Roy: "See, et kaks inimest sinu lähedal ja vastutusel hulluks läksid on lihtsalt loll kokkusattumus."

Uksele ilmub musta rõivastatud preestrinna. "Feimir?"
Feimir pöörab aeglaselt pead. Ta silmad helgivad kahtlaselt.
"Feimir, sind oodatakse all juba ammu," manitseb preestrinna.

Feimir tõuseb väga aeglaselt ja vaatab Roy poole. "Roy, mu ema peaks kohe tulema... ma pean nüüd minema..."
Roy: "Kuhu sa lähed?"
Feimir: "Mulle tuleb uuesti märk panna..."
Roy: "Erilist isu sul vist enam pole..."

Haldjas naeratab nukralt. "Mida paremat mul oma eluga ikka teha oleks?"
"Ma ei tea isegi, mida sa enne oma eluga tegid," ütleb Roy leebelt.
"Enne ratsanikuks saamist?" küsib Feimir.
Roy: "Jah."
Feimir: "Ma ei tea... See aeg pole väärt meenutamist."
Roy: "Te kõik kardate oma minevikku niivõrd, et olete valmis ennast võhivõõraste murede peale puruks jooksma, et ainult enda omade eest pääseda. Ja mina pole otsustaja, kas see on õige või vale, kuid ma toetan sind, kuni saan."

"Tänan," ütleb Feimir ning ta suunurgad kerkivad pisut, ehkki pilk jääb kurvaks. Siis suundub ta ukse poole, püüdes selga väärikalt sirgu hoida.
Roy vaatab talle Kareeni kätt hoides järele. Kareen vaatab üksisilmi lambituld. Ja Roy Kareeni.

[Shadow]

Mingil hetkel ajab Kareen end pilku lambilt pööramata püsti. Roy liigub temaga kaasa, olles valmis seda ära võtma, kui ta endale sellega häda kavatseb teha. Kareen läheb ning võtab lambi ettevaatlikult kahe käe vahele.

Nii kui järsem liigutus tuleb... mõtleb Roy. Kareen teeb selle, üritades oma juukseid süüdata. Roy lööb labakäega lambi pihta, lüües selle eemale - vähemalt üritab. Lamp kukub põrandale ja põlev õli voolab laiali. Roy kisub Kareeni eemale ja loitsib kaks pangetäit vett tule peale. Kareen seisab ja vaatab seda tuimalt pealt. Pime tuba on kärsahaisu ja suitsu täis. Keegi tormab tuppa ja Roy kuuleb Deilase häält oma nime hõikamas. Roy võtab Kareenil kahe käega näost kinni ja vaatab otsa. Ütleb lähedalt: "Oh sina rumal, rumal tüdruk." Kareen ei taju ta kohalolu.

"Seekord läks õnneks, Deilas," hõikab Roy.
"Mis juhtus? Kus Feimir on?" küsib Deilas.
"Kareen proovis ennast põlema süüdata. Feimir läks märki panema." ütleb Roy Kareeni voodile istutades.

See, mida Deilas ütleb, võiks kõlada kui maksimaalselt ropp haldjakeelne vandesõna, mida üks haldjas endale eal lubaks. Siis lisab: "Daila tuleb kohe..." Deilas seletab kellegagi koridoris, siis tuleb preestrinna ja loitsib lauaplaadile maagilise valguse. Oodatakse siis Dailat. Too jõuab kohale kümmekond minutit hiljem ning nähtu ei rõõmusta teda põrmugi. Roy vaatab talle abiotsivalt otsa. Daila libistab kõigepealt sõrmedega rahustavalt üle Roy juuste.

"Kas minu ravi võib tema arvelt oodata?" Roy hingamine on kuidagi veider.
"Jõuan teie mõlemani, ära muretse, kullake," ütleb Daila
Roy: "Lihtsalt, et tema ettepoole seada... Minul on juba parem..."
Daila vaatab toas ringi ja tõmbab ninaga õhku. "Mis siin juhtus?"
Roy: "Ta üritas ennast õlilambiga põlema süüdata. Hea, et siin olin."
Daila vangutab pead. "Viiks ta äkki minu juurde?"
Roy: "Olgu pealegi. See sünge ruum ei tee talle head."

Roy kasvatab oma jaksu tugevusloitsuga ning tassib Kareeni süles Wee Jasi templist Ehlonna omasse. Deilas liigub ees, näitab teed ja avab-sulgeb uksi. Daila näitab oma templis põõsaste taga murul kätte koha, kuhu Kareen panna. Deilas liigub turvamehena kaasa, valmis toetama, kui midagi juhtub. Royl on tunne, nagu tassiks laipa. Südame alt võtab õõnsaks ja mälestused kipuvad pähe. Ta ütleb Dailale, et samasuguses olukorras tal mõistus läkski. Too vastab, et pole ka ime.

Kareenile saab loetud samasugune loits kui Royle eelmisel õhtul. Too jääb vaikselt lebama. Roy istub ta kõrval ja hoiab kätt.

------------------------
Kui ILDERIAN eluruumi jõuab, on omadest kohal vaid mureliku olemisega Ebony, kes tema toa kätte näitab. Ilderian küsib, millal lahkutakse. Ebony arvab, et lähipäevil. Järelikult templisse õppima jääda ei saa… Ebony soovitab Feimiriga asjast kõnelda, tema on see, kes minekud ja jäämised otsustab.

Ilderian: "Lihtsalt ma leian, et ma tahaksin maagilisi esemeid tegema õppida, kuid see tahab palju lugemist ja harjutamist ning seega võtab tohutult aega. Samas on see suhteliselt ainus tee mismoodi saaksin olla maagina kasulik… Arvestades, et ma nii hilja õppima hakkasin..."
Ebony noogutab. Ta tundub kuidagi murelik ja hajameelne. "Midagi ikka teha saab. Hea, et sellest rääkima hakkasid."
Ilderian: "Mis mõttes? Kas midagi on viga?"
Ebony raputab kiiresti pead. "Ma loodan, et mitte."
Ilderian: "Räägi."
Ebony: "Kui Feimir tagasi tuleb, siis räägib."
Ilderian: "Leyga midagi?"
"Ley on Valas. Või haldjametsas. Teda näeme siis, kui siit läinud." Ebony piidleb Ilderiani kuidagi ettevaatlikult.
Ilderian: "Mida?"
Ebony: "Feimir läks Kareeni juurde. Ja sealt edasi läheb vist märki panema."
Ilderian: "Endale või Kareenile?"
Ebony: "Endale... Ta keha loodi ju uuuesti. Ta tuleb uuesti preestriks ka pühitseda."
Ilderian: "Jajah."

"Kas Kareen ütles midagi selle kohta, mida ta edasi tegema hakkab?" küsib Ebony väga ettevaatlikult.
Ilderian: "Ei. Või ma ei mäleta..."
"On ta rõõmus?" küsib preestrinna järgmiseks.
Ilderian: "Ma ei tea..."
"Mida sa siis tead temast üldse?" küsib Ebony üllatunult.
Ilderian: "Ta nime, ta õe nime, kus ta elas ja kuhu ta on maetud, seda et ta on shala ja oskab süüa teha. See on suht kõik."
"Seda pole palju..." sõnab Ebony mõtlikult. "Mis teie vahel siis üldse oli? Mitte midagi?"
Ilderian: "No, tegelikult jah."
"Miks sa siis ta tagasi kutsusid?" imestab preestrinna.

Ilderian: "Kurat, mind pandi valiku ette, kus ma vaatasin ta justkui elus keha ja valik oli võrdlemisi elu või surm. Oleksin ma valinud surma, oleks jäänud tunne nagu oleksin ta JÄLLE tapnud. Kas teda taasluua või mitte, ei küsinud mult keegi. Feimir nihverdas minu teadmata ja templivennad nihverdasid Feimiri teadmata."

Ebony on vait ja kurb. "Tobe lugu..." ütleb viimaks.
Ilderian: "Eksole..."
"Ja nüüd on tüdruk siin tagasi ning ihuüksi..." sõnab preestrinna mõtlikult.
Ilderian: "Ma ei saa ju teda kuhugi kaasa võtta... või saan?"
"Kui ta teab, kes sa oled, ning sa asjad niiviisi korraldad, siis äkki isegi saaks... Ma ei tea, mis uudistega Feimir tuleb muidugi..." mõtiskleb Ebony.
Ilderian: "Juhul kui ta tahaks, siis ma olen kindel, et temast saaks hea ratsanik..."
"Jah, kui ta tahab... Tahaksid temaga koos töötada?" Ebony toon on nagu kõnniks ta klaasikildudel või hapral jääl.
Ilderian: "Ma pole kindel, mis siis?"
Ebony noogutab. "Tahtsin lihtsalt kindel olla, et asjadest õigesti aru saan... Et rohkem eksitusi ei juhtuks."
Ilderian: "Mis eksitusi?"
Ebony: "Nagu Kareeni tagasikutsumisega..."
Ilderian noogutab.

----------------------
WILL põõnab sel päeval rõõmsalt lõunani. Tõuseb, peseb ja lippab süüa tooma. Daimir on juba teemajas ning naeratab talle rõõmsalt. Ka William tervitab rõõmsalt ja istub Daimiri seltsi.

William: "Mis nii rõõmu teeb?"
Daimir: "Mõtlesin, et tood mulle häid uudiseid."
William: "Mitte ei too."
"Roy pole tagasi - kuhu iganes ta ka ei läinud...?" uurib Daimir. "Ja Ilderian? Mul pole paraku aega neid lõpmatuseni passida... Freehavenist Valasse tulla on päris tükk maad..."

William: "Ma räägin sulle - ma kannan selle eest hoolt… Kellelt sõnumid on üldse?"
Daimir mõtleb. "Arutame seda pisut. Ilderiani vanematelt ja Roy vanematelt. Usu, ma kirju ise ei lugenud." Ta tõuseb ning toob letilt kaks suurt kruusitäit kuuma kanget teed. "Jood sa meega või ilma?"
William: "Meega.."

Daimir segab letil seisvast purgist Williami kruusi paraja lusikatäie mett. Tõstab siis kruusi Willi ette. "Niisiis, mis sa arvad, kaua mul neid oodata tuleks veel? Ja on see üldse kindel, et nad pole siit kuhugi jalga lasknud?" Rüüpab mõnuga teed.

William: "Kuhugi nad läksid.. Mulle öeldi, et kui veab, tulevad homme."
"Väga tore. Siis ma tulen ka homme siia," arvab Daimir. "Või on sul teisi ettepanekuid? Mis sa üldse arvad, kas Ilderian ja Roy oleksid nõus koju tagasi minema?"
Will joob teed. See on tume, kange ja mõnus. "Sa võid need minu kätte anda ja ma toimetan edasi..."
Daimir raputab pead. "Sellest sinu kätte andmisest me juba rääkisime."
William: "Kui sa neid kirju ei lugenud, siis kust sa tead, et need neid koju kutsuvad?!"
Daimir: "Mulle öeldi seda siis, kui need mulle anti."
William:"Royga ma olen sellest juba rääkinud... Tema vist koju niipea ei lähe.. Kardan, et ka mina mitte."
"Ja millega te siin siis tegelema hakkate?" küsib Daimir huviga, ise teed juues.
William: "Kas just me, aga mina lähen vast lõunasse jahtima.."
"Aa..." noogutab Daimir. Joob oma kruusi tühjaks ning tõuseb. "Kas toon sulle ka uue?"

Kuid Will ei taha rohkem teed. Korjab toidu kaasa ning läheb.
"Loodan, et homme tuled paremate uudistega..." ütleb Daimir hüvastijätuks.

Sadakond meetrit teemajast eemal tunneb Will kummalist nõrkust kontidesse pugemas. Vaatab tagasi. Tühi tänav, vaid üks madal kinnine saan liigub teosammul lähemale. Will üritab jooksu pista, kuid pärast paari sammu lähevad põlved nõrgaks. Ta tõmbab mõõga - kuid ei jaksa seda käes hoida. Pea käib ringi, liikmed on kui tinast. Will üritab kasvõi roomates minema pääseda. Saan hakkab ta kõrvale jõudma. Siis peatub. Seda juhtinud noormees tuleb maha, kummardub Willi kohale ja küsib, kas juhtus midagi. Will pöörab vaevaliselt pead ning vaatab talle otsa. Kõnetaja on suhteliselt noor, kõhna haldjanäoga - aga haldjaid või haldjaverelisi on nagunii pool Valat täis. Noormees sirutab käe, et teda üles aidata. Will võtab käe vastu. Teda aidatakse saani poole koperdada. “Kuhu sind viia?”

“Teemajja,” sosistab Will.
"Sinna?" näitab noormees selja taha. "Istu sisse, ma pööran ümber..."

[Shadow]

WILL istub saani. Õigemini vajub. Tundub, et talle on mingit kanget unerohtu joodetud. Kui ta saani astub, sirutab keegi seal varjus istuja käe talle vastu ning tõmbab enda juurde. Noormees võtab ohjad ning annab hobusele piitsa. Ei keera saani ringi. Will tõmmatakse istmele siruli ja karusnahkne saanitekk üle pea. Siis kuuleb ta Daimirit ütlemas: "Korras... Lähme."

Willi karjatus summutatakse kiiresti ja osavalt. Tundub, et kutid pole inimröövide alal algajad. Viimane, mida Will enne kustumist märkab, on nahkrihm Daimiri randme ümber ja varrukast välja piiluv stileti käepide…

// William says: Õu nõu...
// DM: õu jess - nagu ütles Spirit...
//DM: kuidas tunne on?
// William says: Väga paha. Tänan küsimast.

Pildile tuleb Will kinniseotuna mingis pööningukambris, korstnajala kõrval. Nurgas madratsil tukub Daimir. On end kavalalt nii seadnud, et temani jõudmiseks peaks Will läbima korralikult koliseva takistusriba. Ka Willi ümber on laotud tühje pudeleid, lillepotte ja muud sellist, mis liigsest liikumisest kolinaga märku annaks. Will vingerdab kõvasti, et üht pudelit vihaselt jalaga tõugata. Daimir võpatab kohe ärkvele.

"Mis te närakad must tahate?" käratab Will. "Mina pole Roy."
"Ma tean," vastab Daimir. "Sinust suurt midagi... Aga sinu kaudu saab Royni jõuda."
Will: "Täpsemalt kuidas? Kus me üldse oleme?"
Daimir naerab vaikselt ega vasta midagi. Valgus tillukeses aknas on hägune, ei saa aru, on hommik või õhtu.
Will ohkab ja lõpetab rabelemise. "Kes sa päriselt oled?"
"Mina ise," vastab Daimir.
Will: "Nii et sa oledki Daimir.. Mis solki sa mulle sisse jootsid üldse?"
"Unerohtu," vastab haldjavereline. "Aga ära usu nimesid, mida sulle öeldakse. Ma võin olla kes tahes."
"Mina ka, " ütleb Will kavalalt.
"Jajah," arvab Daimir. "Otse loomulikult."
Will: "Ja kuidas mina aitan teil Royni jõuda... Pealegi olen ma kinni seotud"
"Pikuta nüüd rahus..." soovitab Daimir. Teine tüüp tuleb trepist üles, linane kotike käes. Sellest õhkab värske saia lõhna. Tumedapäine kükitab Willi juurde ning ulatab kukli hambusse - "Hommikusöök..."

Kukkel on soe ja värske. Will sööb mõnuga. Vett joodetakse peale, siis viiakse nööri otsas ja valve all alumisele korrusele väljakäiku kah. Sellest oli Willil tõesti tõsine puudus, aga valvet seal ei vähendata.

Tundub, et tegu on ühekorruselise majaga, mil teisel korrusel vaid üks tuba välja ehitatud. Akendel on luugid ees, tänavale näha ei õnnestu. Kui üles tagasi viiakse, üritab Will magada. Nagunii pole muuga end lõbustada.
Allkorrusel arutatakse midagi, räägitakse midagi kuhugi minekust… Mingil hetkel aetakse üles ja Daimir tuleb veepudeliga. "Juua tahad ju?"
"Kui see jälle mingi mürk pole, siis küll," vastab Will.
"Ei, mürk see ei ole," ütleb Daimir veendunult.
Will: "Unerohi?"
Daimir noogutab. "Aeg läheb rutem ja mugavamalt."
"Vähemalt sa ei valeta," nendib Will ja joob. Ning mõistab, et Daimir tõesti ei valetanud…

------------------
Templis kulgevad sündmused oma rada. Deilas tuleb tuppa, vilksab kordamööda Ebony ja Ilderiani otsa vaadata, võtab vaagnalt õuna ja istub seda närides diivanile. Ilderian küsib, kas templil treeninguruume on.

Deilas mõtleb. "Minu teada mitte. Siin on ruumi vähe üldiselt... Kui Valasse jõuame, saab minu pool treenida."
Ebony silmitseb Deilast murelikult ja küsivalt. Too vaatab korraks vastu ja võtab järgmise õuna.
Ilderian: "Mis viga?"
Ebony: "Mõtlesin, et Feimirilt on teateid..."
"Feimir ja Roy on seal," ütleb Deilas ning sööb vaikides õuna edasi
Ilderian: "Kuid miks nii murelik pilk pidevalt su silmi valdab?"
Ebony: "Mul on mure selle tekkinud olukorra pärast. Kareeni suhtes..."
Ilderian: "...tjah..."
"Feimir küsis, mis järjekorras tagasi minema hakkame," sõnab Deilas pärast pikka vaikust.
Ilderian: "On sel väga suur vahe?"
Deilas: "Ega vist... Peame lihtsalt hajutatult minema. Orn kibeles vist esimesena tagasi... Feimir peab viimasena tulema, tal märk ja pühitsus..."
Ilderian: "Ma tahaksin koos Bennoga minna juhul kui ta siin on. Kui ta Valas on siis tahaksin esimeste seas Valasse minna."
"No siis lähete Orniga koos, meil on siin praegu kaks hobust ainult," arvab Deilas. "Siis ootame, millal Orn välja ilmub... Muide, kus see tüüp hulgub üldse? On keegi näinud?"
"On vist Mia seltsis," arvab Ebony. Preestrinnal ei pea närv vastu, ta tõuseb, toob oma toast keebi ja läheb uksest välja.

Mõne aja pärast tuleb Orn. Otsib Ebonyt.
Ilderian: "Viskas keebi selga ja läks kuhugi."
"Nojah," ütleb Orn pettunult. "Ma peaks varsti minema hakkama. Hämardub juba."
Ilderian: "Minema kuhu? Valasse?"
Orn: "Jah. Keegi peaks kaasa tulema. Ja keegi peaks mu teele saatma."
Ilderian: "Ma tahaksin sinuga tulla."
Orn: "Valgust loitsida sa ju oskad?"
Ilderian: "Vabalt."

"Siis saame portaali käima..." ümiseb Orn rahulolevalt. "Varsti hämardub, siis lähmegi... Tahad sa veel kusagil käia või midagi teha enne?"
Ilderian: "Paneks oma tavapärased riided hea meelega selga... aga kurat see käsi.."
"Näita," ütleb Deilas. Võtab ettevaatlikult Ilderiani kätt toetava salli lahti. Ilderian avastab, et kätt liigutada pole peaaegu üldse valus enam. Deilas kergitab rüü serva ja rätikut, mis rüü all üle õla ripub. Puudutab ettevaatlikult märgi servi. Valu pole enam pooltki nii hull kui enne.

"Hakkab korda saama," ütleb Deilas. "Vaata ainult, et sa enne ei külmeta ega märjaks ei saa ega muud palavikku ei hangi, kui see käsi mõõgahoopi anda kannatab..."
Ilderian: "Selge."
Orn korjab asju kokku. Siis läheb veel kuhugi. Ilderianil on vaid riided vahetada. Ettevaatlikult ja aeglaselt liigutades saab ta omad rõivad selga. Paistetus on õlal kõvasti alla läinud.

Orn tuleb umbes tunni aja pärast, valmis teele asuma.
Ilderian: "Kas enne Feimirit ei peaks ootama, tal olevat miskeid uudiseid või midagi?"
Orn: "Feimir on praegu pikali maas ja mingeid uudiseid ei saaks temalt enne homset."
Deilas ütleb, et tema tuleb tõenäoliselt järgmisena, aga ei oska veel öelda, millal täpselt.

Paadisilla juures on hobune heki külge seotud. Silla alguse juures on mingi kivist samba või toru moodi asi, selle kõrval väike hunnik kanamuna mõõtu kive. Orn ronib sadulasse ning õpetab, et Ilderian ühele kivile valguse peale loitsiks, selle siis torusse kukutaks ja siis kohe tema selja taha sadulasse tuleks. Nii tehaksegi. Väliselt ei juhtu nagu midagi rohkemat, ainult natuke udu hakkab vee kohale tekkima. Orn ajab hobuse mööda silda galoppi, too üritab enne silla lõppu kõrvale keerata, aga Orn suudab ta siiski udusse hüppama sundida. Siis on 5-6 sekundit udu ja täielik vaikus. Maandutakse paadisillale Vala suvelossi pargi hekkidega varjatud osas. Hobune libiseb sillal pisut, kuid jääb püsti.

[Shadow]

Hämaras pargis tõmbab Orn korraks hobuse seisma. "Kuula..."
Ilderian kuulatab. Puud kohisevad. Õlg närib tasakesi valutada. Ja siis hakkab ta tunnetama Orni lähedalolu kuidagi hoopis teistmoodi. Isegi kinnisilmi tunneb Ilderian tema kohaolu justkui kusagilt kõrvalt vaadates…
"Kas töötab?" küsib Orn.
Ilderian: "Enamvähem. Kui ei töötaks, oleks imelik..."
"Oota ainult, praegu ma olen väga lähedal," naerab Orn ja annab hobusele kannuseid. Esimesest söögikohast võetakse õhtusöök kaasa ning vähem kui poole tunni pärast on nad Benno majas. Bennol on nende üle hea meel ja toidu üle veel parem. Küsib, mis templis uudist.

Ilderian: "Ega sa ometi Boccobi alluvuses ole?"
Benno: "Olen küll, mis siis? Kõik endast lugupidavad maagid on."
Ilderian: "Mulle ei meeldi nende tempel nii väga kui näiteks Wee Jasi oma meeldis."
"Maitseasi," nendib Benno. "Mulle kah ei meeldi, kui poisid väikesi lillasid sõrmuseid kannavad."
Ilderian: "Aga räägi, kui kaua sa arvad, et aega võiks minna lihtsamate maagiliste esemete valmistamise õppimiseks?"
Benno: "Üksjagu. Oleneb, mida teha tahad."
Ilderian: "No põhimõtteliselt tahaks õppida lihtsamaid maagilisi asju tegema. Nõrgemaid vms. millega hakkama saaksin. Ei saa ju loota et kohe alguses võiksin õppida tegema sõrmuseid mis tulekerasid loobivad, või kuidas?"
Benno: "Kui sa tahad teha lusikat, mis ise putru suhu tõstab, siis see on suht lihtne... Või mida sa umbes sihid?"
Ilderian: "Mitte midagi konkreetset, üldist, vähemasti tundub loogiline, et eseme maagiaga sidumine ei olene nii palju esemest kuivõrd maagiast."
Benno: "Asjad peavad omavahel kokku klappima kah. Ma ei viitsi rohkem küsida, mida sa teha tahad. Räägi parem, kuidas Feimiri käsi käib. Vana nägu jälle peas?"
Ilderian: "Seda jah... pandi täna märk kylge nagu aru sain."
Benno: "Noh, siis on ta varsti siin jälle kamandamas... Mis seal veel uudist? Hakkavad teised ka tulema? See maja on tühi nagu sarkofaag..."
Ilderian: "Hakkavad jah, sujuvalt."
Benno: "Kas Royga said asjad korda? Mõistuse juures jälle?"
Ilderian: "Jah. Aga ratsanikuteema ei meeldi talle kohe üldse ikkagi."
"Ega mina kah ratsanik ole - ja mis mul häda? Lasen ratsanikel endale süüa tassida..." itsitab kääbik. Orn tuleb teatega, et Ley on kirja jätnud, et tuleb lähemal ajal siia hobuseid vahetama.
Ilderian: "Mis ülesandega ta siin üldse on?"
"Ta on Daila juures hobuseid kantseldamas," ütleb Benno.
Ilderian: "Selge. Aga Benno... Mida sa soovitaksid mul teha, ses suhtes, et ma olen maagia õppimist alustanud võrdlemisi hilja ning ma sooviksin olla võimalikult kasulik. Ja mind huvitab maagia..."

"Ma sain sellest juba siis aru, kui sa Mia poolsurnuks ehmatasid," uriseb Benno. “Kui sa tahad teha maagilist relva, tuleb õppida ühtesid asju, kui kaitsesõrmust, siis teisi... hakkad sa minu juttu ükskord kuulama?"
Ilderian: "Jah, aga mul tuli see ju päris hästi välja..."
"Kui sa seda veel kord teha üritad, lõpetad konnana," lubab Benno. "Ja ma pean hoiatama, et sellele vastuloitsu ma vist ei oska..."
Ilderian: "Mul pole põhjust ju teist korda sama asja üritada..."

----------------
MIA ja Orn ootavad hämaras tühjas kambris Feimirit. Orn kõnnib mõtlikult edasi-tagasi. Mia süveneb endasse, ta on palju mõelnud, kui Feimir veel pilditu oli. Mida ta edasi teeb, kui tal ratsanikega ei lasta koos olla, kas ta ise oleks kunagi võimeline ratskanikuna hakkama saama või selleks üldse saama, mis ta sellega kaotab, kuidas ratsanikud temasse suhtuvad, ja vastupidi, missugused on tal Feimiri vastu tunded... palju mõtteid igatahes. Mingile otsusele ta ei jõua, laseb asjadel minna, nii nagu nad lähevad. Võiks ju ringi rännata, kuulsates õukondades esineda, pürgida kuhugi, aga samas, on sel mõtet? Orn trambib natuke aega edasi-tagasi, siis käsib oodata ja kaob ise kuhugi minema.

Mia ootab ja mõtleb edasi. Äkki ta saab siiski mitu asja ühendada, olla ratsanik kunagi ehk... kui ta selleks üldse saab, kui võetakse ja kui ära ei sure jne, ja samas käia ja esineda? Nagu Helenel… Ja äkki oskaks Mia oma ülesandeid nii suunata, et sealjuures ka kaugemates paikades rännata saab ja kaugematest õukondadest läbi käia…?

Umbes kolmveerand tunni pärast aitab Orn tugeval templiteenril Feimiri kanderaamil sisse tassida. Kaasa tuleb vänget kemikaalide lõhna. Ning mingi apelsinikarva juustega kahemeetrine daam paneb raami kõrvale põrandale suure kausi jäätükkidega ja salvipurgi.

"Noh, Mia," ütleb Orn lõõtsutades, kui omapäi jäävad. "kas vaatame, kui hästi su närvid vastu peavad?"
Mia vaatab teda küsivalt.

Orn kergitab õhukese teki serva, mis Feimirit katab, siis vaatab pisut muigamisi Mia poole. Mia astub lähemale. Õhkab vänget lehka, mingi aine, mille lõhn on võõras. Orn võtab kausist tüki jääd ning paneb selle õlale. Feimir oigab. Mia läheb vaatama, mida Orn täpselt teeb.

Feimiri õlg on rihmadega marmorist toeplaadi külge seotud, kõvasti paistes ning veel hangumata templimärgi pisut kõrbenud servade juurest immitseb verd. Orn üritab paistetust jääga jahutada. Mia ilme muutub karmiks ja läbitungimatuks. Võtab siis Feimiri teise käe oma pihku. Orn toriseb, et sellest on vähe abi, tulgu jahutagu parem jääga ning määrigu salviga märgiservi ja põlenud kohti. Mia naeratab ning asub tegutsema.
Orn teeb talle pai ning ütleb, et lasku samas vaimus edasi, temal nüüd aeg Valasse minna. Muigab ja ütleb, et Feimir saab Miale väga tänulik olema, Orn ise mäletab küll, mis tunne pärast on. Mia irvitab vastu, et ratsanikke aidata on alati kasulik.

Tundub, et märgipanekust toibumine on karm kogemus. Läheb tubli tund, enne kui Feimir hetketi teadvusel olema hakkab ja siis veel teine, enne kui silmadesse äratundev pilk ilmub. Mia istub kannatlikult ta juures. Mingil hetkel naeratab Feimir Miale nõrgalt, endal higipiisad laubal. Sosistab: "Ega see sind väga ehmatanud?"
Mia raputab aeglaselt pead.
"Hea..." Feimir sulgeb silmad. "Seal peaks salvi olema, määri seda servadele, see teeb tuimaks..."

Mia määrib aeglaste, rahulike liigutustega. Feimir surub alguses valust hambad risti, hiljem laseb end juba pisut lõdvaks. "Nüüd tead, millest Ilderian läbi käis..."
Mia: "Kuidas nii?"
"Tema laskis ju ka märgi panna." Feimir räägib katkendlikult ja sosinal. Siis naeratab julgustavalt. "Kahe päeva pärast peaks kätt juba korralikult kasutada saama..."

Mia ei vasta. Kui on haava määrimise lõpetanud, istub toolile. Feimir silmitseb teda leebelt. "Aitäh."
"Palun," vastab Mia lihtsalt ning süüvib jälle oma mõtetesse. "Kas me läheme Brettoniasse tagasi?"
Feimir: "Mul tuleb veel pühitsus ära oodata. Siis jah. Merdeni metsad."
Mia: "Kas sa mäletad, mida sa enne surma tegid?"
Feimir mõtleb. "Tegelikult ei mäleta... püüdsin vist mingit kaitseloitsu teha või... ei mäleta."
Mia: "Ma mõtlen enda elu, kuidas sa enne elasid."
Feimir: "Aa... olin grupijuht. Seda sa vist tead niigi?"
Mia: "Oot, ma ei saa aru, sul on kõik su elu meeles, või on lüngad?"
"On nagu meeles kõik tasapisi," arvab Feimir. "Aga ma ei saa aru, mida sa teada tahad."
"Kuidas sa juhiks said?" uurib Mia.
Feimir: "Pika töö ja õppimisega... endale oma gruppi ise kogudes ja ehitades..."
Mia: "Olid sa alguses kellegi teise grupis?"
Feimir noogutab nõrgalt. Mia palub lähemalt rääkida. Miks?
Mia: "Ei teagi. Õpin vast midagi ratsanikest. Lihtsalt põnev kuulata."
Feimir muigab. "Küsi Ornilt... ma praegu ei jaksa... Pealegi on see asi, mida sa ei peaks teadma."
"Jah, tegelikult küll," arvab Mia.

Mia istub veel tükk aega Feimiri juures ning vestleb temaga. Küsib muuhulgas, mis siis saab kui sõrmust ära ei võeta. Feimir vastab, et siis jääb ta endiselt nende kaitse alla, aga peab arvestama, et see hakkab toimima alles siis, kui Feimiri uus amulett valmis tehakse - mis võtab aega. Mia ei vaja küll enda meelest mingit kaitset, kuid valjusti ta seda ei ütle. Kui Mia silmad väsimusest juba üsna kinni kukkuma hakkavad, tuleb Deilas. Vahetab Feimiriga paar lauset kellegi kohta, kes nüüd Feimiri ema juures koos Royga ning kutsub siis Mia sööma ja magama.

Eluruumis istub Mia sööma. Deilas ja Ebony räägivad midagi vaikselt, kuid Mia kõrv tabab vaid Roy ja Ilderiani nimesid väikese vahega ja eraldi nimetatavat. Siis juhatatakse ta Ilderiani tulevasse tuppa magama. Mia teeb voodis pikutades veel igasuguseid põnevaid plaane, kuni lõpuks magama jääb.

[Shadow]

ROY valvab Kareeni juures, kuni jääb ka ise tukkuma. Kui ta ärkab, on tüdruk läinud. Paljaste jalgade jäljed viivad tagasi Wee Jasi templisse. Roy läheb järele, saab nüüd juba mõistlikuma Kareeni kätte ning veenab teda teada andma, millise otsuse ta oma edasise elukäigu suhtes langetab. Vähemalt selles asjas jõuavad nad kokkkkuleppele, et Kareen hüvasti jätmata kuhugi ei lahku. Roy võib enam-vähem rahuliku südamega ööbima minna.

Koduruumis on sel ööl peale Roy veel Ebony. Nad ajavad mõnda aega juttu – ning siis juhtub midagi, millest kumbki hiljem rääkida ei taha. Ebony tormab poole öö ajal oma templisse südametunnistust palvetega puhastama ning tuleb tagasi alles järgmise päeva hommikul…

---------------
Kui MIA hommikulauda läheb, on seal kohal Ebony, Deilas ja Feimir. Haldjas käib ringi laias ürbis ja käsi kaelas, nagu varem Ilderian. Mia küsimusele, kas ta välja võib minna, vastatakse, et võib, aga saatjaga. Ebony näitab kätte kõrvalkoridoris asuva pesuruumi. Eesruumis satub Mia kokku piltilusa blondi hobusesabaga neiukesega, kel üle põlve nahksaapad ja muidu sihuke eksootiline xenalik väljanägemine. Mia mõõdab kähku pilguga, kumba ilusamaks arvata. Ilu osas jääb neiuke ehk punkti võrra alla, aga ülbust tundub tal raudselt mitu punkti rohkem olevat. Tütarlaps nendib, et Feimiri grupp on väga kähku kasvama hakanud. Mia naeratab ja kehitab õlgu. Blondiin palub koduselt tal Ilderiani tervitada. Mia muigab ja lubab tervitused edasi anda, kuna niikuinii suhtleb Ilderianiga väga lähedalt.

"Suhtled lähedalt?" Blondiin muigab. Esitleb siis ennast kui Raniat Ethereli grupist.
"Nooh, me oleme head sõbrad,” muigab Mia vastu ning pilgutab silma. "Kes on Etherel, mis ala teil on?"
Rania kehitab õlgu "Ega meie töö teie omast erine. Aga peamiselt liigume Athaias. Nüüd tulime just merelt..."
"Olen alati tahtnud sinna rännata," sõnab Mia unistavalt.

Kui ta saunast välja tuleb, on neiuke juba läinud. Elutoas toibutab Feimir oma õlga. Küsib, millal Mia Valasse tagasi tahab minna. "Me liigume kahekaupa, et mitte liigset tähelepanu äratada linnas. Aga päevakese saaksid vast siin olla veel. Või kuidas Deilasega kokku lepite."

Mõne aja pärast tuleb Deilas – ning kaasas on tal Helenel. Kenam ja säravam kui ei iial varem. Kaisutab Miat kui lihast õde. Mia on kergelt üllatunud, aga tunneb siirast heameelt. "Rõõm näha sind siin ja et oled terve," ütleb Helenel. Käsib veel Deilasel Mia nende poole lõunale tuua.
Mia kaupleb Deilase endale saatjaks ning jagab talle koridoris oma uudiseid. "Keegi teise grupi ratsanik, blond iludus, mainis, et Feimiri grupp kuidagi kiirelt suurenenud, ei julgenud vastu vaielda, sest ma ei teadnud, kas üks mitteratsanik tohib siin olla - Rania või midagi umbes sellist oli nimi…"

"Aa, Pesamuna..." vastab Deilas. Mia itsitamine läheb üle valjuks naerulaginaks.
"Seda tegid muidugi hästi, et ei öelnud, et sa ratsanik pole," kiidab Deilas.
Mia: "Pesamuna... tema olemise juures ei julgeks paljud seda talle öelda. Kas ma ei tohiks muidu teie juures olla?"
"Ta on neil kõige noorem ja ainuke tütarlaps, seepärast. Aga tülli ära temaga jah mine, muidu lõpetad sama kõrbenult kui Feimir," seletab Deilas. "Aga ei tohiks kusagil olla saatjata ja nägijana."
"Isegi pesemas peaks mul olema saatja?" küsib Mia.
Deilas: "Tegelikult küll. Aga Feimir on vabameelne."
Mia naerab õrritavalt Deilasele näkku. "Reeglid on reeglid, nii et kui ma järgmine kord pesema lähen, võtan sinu kaasa!"
"Teeme Pesamunale teatrit, jah?" naerab Deilas vastu ning jääb seisma. "Kuule, ma peaks tegelikult pesema minema..." Silmanurgas helgib lõbus sädemeke.
"Mine, sul ju vabadus üksi minna, ilma saatjata," ütleb Mia ükskõikse näoga, kuid ta silmad naeravad.
"Aga ma tahan saatjaga," jonnib Deilas. "Ja üldse tahan ma näha, kui hästi sa end puhtaks küürisid... nagunii jäi mõni koht vahele."

"Pealegi kui pesamuna palus Ilderiani tervitada, siis ma andsin mõista, et ma Ilderianiga väga lähedalt suhtlen, nii et ma peaks Ilderianiga pesema minema kui Muna seal on," põhjendab Mia ja lisab: "Anna andeks, ma lihtsalt ei suutnud, muidu ma nii ei tee."
"Pesamuna suhtleb tihedalt kõigi meestega, keda kätte saab, nii et minu üle ei peaks ta kah imestama," lohutab Deilas.
"Kas sa üks neist, kellega ta suhtleb?" Mia silmades on kerge naerusäde.
"Õnneks mitte. Liiga äkiline minu jaoks," vastab haldjas.
“Ma arvasin, et sa oled viisakam ja delikaatsem kui Orn, tahtsin su segadusse ajada,” tunnistab Mia.
"Ma olen karastunud rasketes olukordades," naerab Deilas ega paista miskitpidi piinlikkust tundvat.

Vastu kõndiv uhke blond rüütel silmitseb Deilase käevangus koduselt kõndivat Miat üpris huvitatult. Kummardab viisakalt ning Deilas vastab samasuguse õukondliku viisakusega. Mia vaatab lihtsalt, rahulikult, nagu tal kombeks, otse silmadesse, aga tema pilgus pole mingit emotsiooni.

"See on Etherel, naabrite Feimir," sosistab Deilas, kui nad on rüütlist viisakasse kaugusse jõudnud. Mia küsib, miks siis Deilas teda niiviisi kiusas.
"Mõnikord on lõbus väga tõsist inimest narritada. Seda enam, et teave jõuab kindlasti Pesamunani," lausub Deilas. "Nii et tegelikult narritasime praegu Pesamuna..."
"Kas sa Feimiri ärritad nii?" Mial on lõbus, silmad pilluvad sädemeid.
"Feimiri? Milleks?" küsib Deilas väga süütult.
Mia: "Ta ju ka tõsine, ja miks sa Pesamuna ärritad?"
Deilas: "Niisama. Ma võin kihla vedada, et ta on jõudnud juba nii Royle kui Ilderianile silma teha."
"Royd ma ei usu, aga Ilderian küll, oi, nüüd saab minust kahtlase kuulsusega neiu, sest ma andsin nalja pärast mõista, et minu ja Ilderiani vahel on midagi, see oli rohkem Ilderiani kiusamiseks, selle neiu vastu pole mul midagi, ja nüüd nähakse mind sinuga..." Mia vangutab pead.
"Palju sel Ilderianil neid neiusid on õige?" küsib Deilas huviga. "Raniaga ma teda tegelikult juba nägin eile."
Mia: "Ei tea, ma arvan, et siiski ainult üks. Kuigi ma pole teda nüüd kellegagi näinud."

Deilase pilk muutub hetkeks kuidagi kummaliseks.
Mia jääb seisma. "Mis on? Mis toimub?"
Deilas ohkab. "Keda sa selle ühe all silmas pidasid?"
"Kareeni," vastab Mia. "On üks neiu Brettoniast, mis siis? Tunned sa teda?"
"Olen vist põgusalt näinud." Deilas kehitab õlgu. Pilk on taas rahulik.
"Deilas, ma just nägin küll, kuidas sind rasked olukorrad on treeninud, aga mulle ei meeldi, kui seda ka minu peal rakendatakse," pahandab Mia. "Minuga on kaks valikut, kas ma usaldan sind jäägitult, või ainult ebausaldan, see viimane rakendub kohe, kui mul tekib mingi kahtlus, et midagi varjatakse minu eest, või ei olda päris aus ja lihtne. Vastavalt teise isiku valikule käitun ka mina." Mia hääl on kui jää.
Deilas piidleb Miat pisut aega silmanurgast, enne kui ütleb: "See tüdruk läks eile hulluks..."

Mia nõuab end Kareeni juurde. Deilas põikleb, öeldes, et ei tea, kus Kareen parasjagu olla võiks. Viib Mia hoopis teedejumala templisse. Mia käib seal rahulikult ringi nagu eelmiselgi korral, Deilas istub ja on mõtteisse vajunud, rahulik ja lõõgastunud. Preestrid on samad ning templis pole midagi muutunud. Samamoodi undab tuul lae all ja kusagilt ülevalt langeb põrandale lumepihu. Mia otsib endale ühe tuulisema koha, seisab seal ja mõtleb, mida teha. Kui keegi ometi aitaks otsustada, kas rännata või jääda ratsanikega. Deilase näost ei loe midagi välja. Mia naudib talvetuult, see on hoopis teistmoodi kui kõrbe öine külmus. Kui seal oldud mõnda aega, siis läheb tagasi Deilase juurde ja istub ta kõrvale. Deilas mässib ta sõnagi lausumata oma keebihõlma. Mia silmitseb hämarat templiruumi ja otsustab, et kui Deilas kärsituks muutuma hakkab, on aeg lahkuda. Kuid Deilas ei muutu kärsituks, tundub pigem viibivat kusagil ära. Äkki meenub Miale Ilderiani jutt sellest, et ta vend on elus ning ta näole ilmub naeratus. Siis läheb nägu jälle murelikuks, sest see muudab otsustamist veel raskemaks.

"Kuidas sina ratsanikuks hakkasid, ma vist pole seda küsinud?" uurib Mia, kui nad lõpuks templist väljas.
“Mina ratsanikuks? Koos Feimiriga, õigemini pool aastat pärast teda. Ei tahtnud temast maha jääda." Deilas naerab. "Keegi peab tal ju silma peal hoidma... Kümme aastat kellegagi pidevalt koos olla teeb lähedaseks."
"Aga miks sa teda ikkagi kaitsed?" pinnib Mia. "Ei saa olla lihtalt... ma ei tahtnud maha jääda."
Deilase naeratus venib laiemaks. "Mind määrati tema ihukaitsjaks, kui ta Brettoniasse suursaadikuks läks. Eks me käisime juba siis paksust ja vedelast koos läbi. Sel ajal liitus meiega Benno, hiljem tuli Orn... Ja kui Feimir Nathalieli kaudu ratsanikega tutvus, läksime lõpuks kõik seda teed..."
"Kes on Nathaliel?" küsib Mia.
"Feimiri naine. Oli..." vastab Deilas.
"Ta oli ka nagu ma aru saan, ratsanik? Näha oma naist kolm korda suremas…" Mia väristab õlgu.
"Nathalielil oli viimane elu, kui nad tutvusid..." Naeratus Deilase näolt on hajunud ja asendunud mõtliku ja pisut hajevil ilmega.
"Niih, aga sinul....on siin naine? Või tegeled sa selle blondi ülbikuga naaberratsanike seast?" pinnib Mia.
"Vaata mis uudishimulik," muigab Deilas. Ja see on ka ainus kommentaar, mis temalt selle teema kohta tuleb.
"Ma olen ju naine," teeb Mia ilmsüütu näo.
"Ebony on ka naine," vihjab Deilas muigamisi. "Aga ta miskipärast ei küsi selliseid asju."
Mia: "Tema on ratsanik."
"Oota, kas ratsanikuks saades polegi siis naine enam naine või?" jääb Deilas hetkeks seisma.

[Shadow]

ROY käib söömas, külastab Heleneli ja Serenust ning kavatseb õhtupoole veel kord Kareeni vaatama minna. Deilas uurib, kui kiiresti Roy tagasi Valasse minna tahab.

Roy: "Phuhh, mul pole tõesti aimu, kaua mul minna võib. Ilmselt jätan hüvasti, külastan templit ja siis olen minekuvalmis."
"Sa võid ka kauemaks jääda, kui tahad," ütleb Deilas ettevaatlikult.
Roy: "Ei taha, siis ma saan sellest kohast veel rohkem teada. Ja ma tean niigi rohkem, kui ma tahaksin."

Kareen istub laua taga ja loeb midagi, kui Roy tema juurde jõuab. Külalist nähes tõuseb püsti. On kahvatu, aga Vlastalikult väärikas.
"Tervist," vaatab Roy talle leebelt silma, sellise rahuliku ja abivalmis preestripilguga. Kareen tervitab vastu ning temagi pilk on rahulik, ainult pisut kurb.

"Ma vaatan, et oled oma otsuse teinud, kui siin juba raamatuid loed," viskab Roy pilgu raamatusse.
"Jaa... ning ma leidsin midagi väga huvitavat..." vastab Kareen. Tõstab raamatu silmade ligi ning loeb: "Ja siis heitis ülempreestrinna draakoni juurde ning sünnitas poja, kelle nime teavad vaid ta vanemad ning kellest hiljem sai võimsamaid preestrite seast..."
"Teejuht?" kergitab Roy kulme.
"See on kirjutatud umbes kakskümmend aastat tagasi," ütleb Kareen raamatut sulgedes.
Roy: "Miks siis see nii huvitav on? Peale selle, et seal olid võimas preestrinna ja lohe nagu muinasjutus."
"Kas sina tead Teejuhi nime?” küsib Kareen. “Mina ei tea. Keegi ei tea... vist... Ja vaata tema silmi."
Roy: "Kui kaua meie kaks siin oleme olnud? Vaid päevakest-paar. Me ei saagi kõike veel teada ja mina selle koha kohta rohkem teadmisi ei soovigi."

Kareen silmitseb teda hetke ning noogutab mõistvalt. Küsib siis, kuidas Ilderiani käsi käib.
Roy: "Ausalt öeldes pole ma teda näinud. Ta lahkus eile õhtul templist ja me ei sattunudki kokku."
"Lahkus templist?" Kareen lööb silmad maha, kuid on näha, et vastus ei tulnud talle ootamatult.
"Miks sa küsid?" üritab Roy tema pilku leida. "Miks sa üle küsid, tahtsin ma küsida."
Kareen: "Midagi sellist ma umbes arvasin... Tahtsin kindel olla. Ja sina tulid hüvasti jätma, eks?"
Roy: "Seda ka. Aga peamiselt tulin, et kuulda sinu otsuse kohta."

Kareen tuleb lähemale ja paneb käed talle õlgadele. Vaatab silma. "Ära muretse. Minuga saab kõik korda. Nii korda kui võimalik."
Roy: "Ma tahaksin sellest lähemalt kuulda."
Kareen: "Mul on kõik kokku lepitud. Ootasin, millal sina... ja võib-olla ka Ilderian... hüvasti jätma tulete. Siis lahkun siit."
Roy: "Kuhu sa lähed?"
Kareen: "Kaugele siit. Aga sa jääd mulle alatiseks meelde, sest sa hoolisid minust."

Roy tõmbab oma käe varrukast välja ja puudutab ettevaatlikult Kareeni õlal märgikohta: "Ega ometi nii?"
Tüdruk raputab pead. Libistab oma käed Roy vöökoha ümber ja surub end kallistades ta rinna vastu. "Hüvasti, Roy..."
Noormees kallistan natuke kohmetunult vastu. "Ja ära ütle Vlastale, et mind nägid, eks..." palub Kareen.
"Mitte enne, kui sa lubad või tema juurde ise lähed. Surnu soovi peab austama," naeratab Roy talle vastu. "On sinuga kõik korras? Paistad kahvatu ja surud lugemiseks nina väga raamatusse."
"Siin on lihtsalt hämar lugemise jaoks... ja mõtted on nagunii mujal," vastab Kareen.

Roy kükitab rääkimise ajaks voodil istuva Kareeni juurde maha. "Ma mõistan, kui sa mulle öelda ei taha, kuhu sa lähed. Sa ei tahaks, et keegi sind tundvatest sind leida saaks, kuid ütle mulle vähemalt, millega sa tegelema hakkad."

"Ma mõtlen selle peale siis, kui kohal olen... Aga sa võid mulle loota, kui vaja..." Kareeni silmi hakkab tasapisi sära tekkima. Näib, nagu hakkaks läbielatu koorem tasakesi maha vajuma. "Roy, ära palun valesti aru saa, ma oleksin tohtinud siia jääda, oleksin võinud ratsanikuks hakata... aga ma valisin nii nagu valisin. Mitte keegi ei sundinud mind minekule, pigem küsiti mitu korda, kas ma tõesti seda tahan..."

"Ma ei saanud valesti aru. Kui üks asi siin kindel on, siis see, et mitte kedagi millekski ei sunnita," seda viimast öeldes tuleb Royle Ley meelde ja ta kortsutab korraks kulmu, kuna vastupidiselt muule ideoloogiale ja Feimiri sõnadele ikka sunniti küll koos olema. "Pigem teeb mulle see natuke muret, et sult mitu korda üle küsiti..."

"Nad küsivad alati ja kõiges," seletab Kareen. "Räägitakse, et kui märk pannakse, küsitakse enne vist viis kuni kuus korda, kas oled kindel."
"Sa oled siin vist paljudega kõnelnud, et nii palju tead," naeratab Roy.
Kareen: "Kuulsin üht jutuajamist pealt. Märke pannakse siinsamas allkorrusel. Ja siis räägiti, kui ma Ilderiani juures istusin..."
Roy sulgeb silmad ja langetab pea. Siis vaatab Kareenile otsa: "Oh sind. Kõik räägivad mulle siinseid asju, kuigi ma ometi olen öelnud, et neid teada ei taha."
"Anna andeks," ütleb Kareen. "See on siinsete elu. Sina ka räägid oma elust ju... sellisena nagu see on. Ma ei tohiks sind tegelikult niiviisi kinni pidada."
Roy: "Jah, aga ma ei taha oma elu nende omaga segada. See on niigi rohkem segunenud, kui ma tahaks. Aga sinu juures on hea ja rahulik. Varsti seda pole. Niisiis sinu "kinnipidamine" on pigem meeldiv."
Kareen naeratab. "Varsti lähen ma palvetama ning siis teele... Nagu sinagi."
Roy: "Tahaks sinust kunagi midagi kuulda. Midagi head."
"Kes teab... äkki kuuledki." arvab Kareen.
Roy naeratab."Loodan, et saad seal kaugel maal õnnelikuks."
"Kindlasti." Kareen tundub selles veendunud olevat.
"Kuidas ma tahaksin teada, kuhu sa lähed," vangutab Roy Kareenile otsa vaadates kergelt pead, "Et saaksin su varjupaigas sama lohutust kui sina, kui minu elus midagi väga halba peaks juhtuma."

Kareen vaatab toas otsivalt ringi, siis küsib, kas Royl midagi teravat on, millega lõigata saaks.
"Mida sa lõigata tahad?" küsib Roy.
"Salgu oma juukseid sulle mälestuseks..." vastab Kareen. "Äkki saaks kusagilt noa või käärid?" Ning ta kõnnib otsustavalt terariista hankima.
Roy tõuseb ja sirutab jalgu. "Kui juba lõikad, siis ma tahan mõlemat värvi."
"Olgu," lubab Kareen koridori kadudes. Peagi on ta tagasi, kiharad peos. Mõlemad salgud on umbes kahe pliiatsi jämedused ja lõigatud üpris kõrgelt. Roy vangutab neid nähes kulme kergitades ja õhku välja puhudes pead. Ja siis vaatab Kareenile lootusetu ja lahke naeratusega otsa. "Kasvavad uuesti," ütleb Kareen süütult. "Muud mul sulle mälestuseks paraku anda pole..."

Roy: "Sellest on enam kui küll. Tahaks sulle midagi vastu anda, kuid peale juuste ja habeme pole mul samuti midagi eemaldatavat."
"Midagi sul ikkagi on. Loe mulle õnnistuspalve teeleminekuks," arvab Kareen.
"Selle oleksid sa saanud nagunii," naeratab Roy.
"Kust mina tean," kehitab Kareen õlgu. "Ikkagi parem tunne teele minna, kui tuttav preester õnnistanud..."
Roy: "Loomulikult. Millal sa päris ära lähed? Peale templiskäiku?"
Kareen: "Jah, ma arvan, et siis suht ruttu."
Roy: "Kuna sa sinna templisse lähed?"
Kareen: "Kohe varsti, kui olen su ära saatnud ja end valmis seadnud."
Roy: "Ma veel mõtlesin, et ootan su käigu ära, et võimalikult värske õnnistusega teele saaksid." Kuigi lahkumine, pole Roy juba hulk aega nii palju naeratanud. Kareen naeratab samuti."Loe siinsamas ära, ega see hapuks lähe."

Ja Roy loeb teeleminekupalve, hoides oma püha sümbolit paremal käel ja Kareeni paremat kätt oma vasaku käega sümbolil. Tundub, et maarjakasest preestrimärk muutub Kareeni käe all soojaks ja ta tunneb end teele minekuks palju jõudsamini kui enne. Kareen tundub rahulik ja enesekindel. Kummardub, kui õnnistuspalve lõpeb, ning puudutab huultega kergelt Roy kätt. Roy võtab oma käe Kareeni käelt ja paitab teda: "Head teed." Tüdruk tõuseb kikivarvule ja suudleb Royd põsele. "Aitäh. Tervita Ilderiani." Ohkab siis õnnelikult. "Niiviisi on ilus teele minna..."

"Tervitan," lubab Roy ja kallistab teda. "Lähen nüüd."
Kareen noogutab. "Olgu jumalate õnnistus sinuga, Roy."
Roy: "Ja ka sinuga, Kareen."
"Nägemiseni," ütleb Roy, kui Kareeni käsi eemaldudes ta peost libiseb.
Kareen jääb talle järele vaatama, huulil naeratus, kuid silmad kahtlaselt läikimas.

[Shadow]

ROY keerab juuksed ettevaatlikult kokku. et puntrasse ei läheks. Must ja valge salk kipuvad segunema. Läheb juukseid tugevalt peos pigistades, et ükski kaotsi ei läheks, oma templisse. Näeb Ebonyt endale templi poolt vastu tulemas, pilk maas.

"Tervist," proovib Roy tema pilku leida.
"Tere," ütleb preestrinna kõlatult ning vaatab Roy põlvi.
"Mis viga?" küsib Roy murelikult.
Ebony: "Kõik on korras. Palvetasin. Nüüd lähen ja proovin pisut magada."
Roy: "Vaata mulle otsa, Ebony."
Preestrinna tõstab aegamisi pilgu. Ta tundub väga väsinud ja liigub nagu unes.
Roy: "Miks sa mu pilku väldid?"
Ebony: "Ma ei väldi ju seda."
Roy: "Enam jah mitte. Palvetasid sa öö läbi?"
Ebony: "Jah..."
Roy: "Said sa selgust?"
Ebony: "Midagi ikka... Tahan Valasse jõudmise ajaks endine olla."
Roy: "Kas sa said nüüd sellest ka aru, mida see öö sulle tegi, sulle andis või sinult võttis?"
Ebony: "Arvan küll. Aga sina?"
Roy: "Usun, et see peab paika, mis ma sulle ütlesin. Ma lihtsalt tahan teada, et ega ma sulle haiget teinud. Ja meil ei teki sellest niipea võimalust rääkida."
"Milline osa sellest?" Ebony räägib aeglaselt ja hääletooni muutmata. "Ma jätaksin selle enda teada..."
Roy: "Pigem mind huvitas mida see öö sinuga tegi."
"See pole tähtis," vastab preestrinna tuimalt. "Roy... palun... Ma ütlesin, et kõik on korras. Sa ei usu mind?"

Roy paistab natuke kergendust tundvat ja korraks tekkinud pinge ja mure kaovad tahaplaanile. Ebony vaatab kuhugi üle ta õla. Roy puudutab õrnalt ta vasakut õlga, mitte märgi juurest vaid sealt, kuhu tavaliselt patsutatakse. "Siis on hästi. Mine maga ennast välja."
Ebony noogutab ning läheb kiirel sammul edasi, keep lehvimas. Roy jääb talle murelikul pilgul järele vaatama. Surub oma mured tagaplaanile ja otsustab nendega oodata, kuni Ebony ennast välja magab ja siis tema olukorda hinnata. Kuigi siis ilmselt omavahel rääkida enam võimalust ei tule.

Tempel on vaikne ja rahulik nagu ennegi. Roy läheb seekord sirgelt altari ette ja tervitab preestreid. Põlvitab siis altari ette maha ja palvetab. Enne jälgib küll läheneva kentauri liikumist – pole näinud ju. Kentaur jääb viisakasse kaugusse ning eemaldub delikaatselt palvetamise ajaks. Roy palvetab seal tubli tunni. Siia ilusasse kohta ei saa enam pikka aega. Vaatab siis kohapeal seistes ringi templis, et kõike meelde jätta.

Tundub, nagu viibiks ta templis ihuüksi. Preestrid on ilmselt taandunud mingisse kõrvalruumi, mille ust pole näha. Alles palve lõppedes tunnetab ta liikumist kusagil enda taga. Märkab seda Mia moodi preestrinnat kõige uksepoolsema samba juures seismas. Hüvastijätul küsib preestrinna üsna tugeva aktsendiga, kas ta saaks veel millegagi aidata. "Võib-olla vaid teede õnnistuse jagajale õnnistus teele," naeratab Roy kerge kummarduse saatel. Preestrinna kutsub kentauri kohale. Naeratab vabandavalt ning ütleb, et tema keeleoskus pole nii hea. Kentaur küsib kõigepealt, kas haldjakeel Royle tuttav on.

"Jah," vastab too haldjakeeli. Mispeale loeb kentaur talle pika ja põhjaliku haldjakeelse õnnistuspalve. Tema püha sümbol on mingist tumedast puust, mida Roy näinudki pole. Roy tänab kentauri ja kummardab talle sügavalt. Kentaur vaatab noorele preestrile silma, kui too end jälle sirgu ajab ning lausub samal toonil kui õnnistust lugedes: "Ja saagu su mured tolmuks sinu jalgade all..."

----------------
Feimiri kabinetti on Deilasele sedel jäetud. Haldja võtab selle lugemine tõsiseks. MIA jaoks on kirjutatu võõras keeles.

“Lähme?” küsib Mia.
Deilas noogutab, keerab sedeli kokku ja paneb lauale tagasi. "Ilderiani asjad on natuke pahasti..."
Mia teeb arusaamatu näo.
"See tema tütarlaps otsustas tagasi minna," lausub Deilas. Mia tahab nüüd silmapilk Kareeni vaatama tormata. "Tähendab, teda tuleb otsida Wee Jasi templist," ütleb haldjas ja tõmbab keebihõlmad uuesti koomale.
Mia: "Ooot...mida?"
Deilas vaatab arusaamatuses Miale otsa. "Ta on Wee Jasi kummardajate hulgast," ütleb siis nagu midagi väga endastmõistetavat.

Tekkinud segaduse harutamisel saab Miale selgeks, et templeid on siin tegelikult päris mitmeid, kuid tegelikult mõeldakse templi all kogu seda suurt kompleksi, mille koosseisu väiksemad pühapaigad kuuluvad.
"Nii, ja kui ta nüüd on otsustanud tagasi minna, kardate, et ta ikka ohus?" küsib Mia.

Deilas vaatab Miat pisut kummaliselt, kuid ei ütle midagi. See ajab tüdruku segadusse. "Ma ei saa aru, kui sa mind sellise pilguga vaatad, aga midagi ei selgita. Ma ei saa tegelikult üldse aru, miks ta ei võiks siis minna, kui ta tahab, on ju veel neid, kes siit läbi käivad...."

“Jah," ütleb Deilas. "Muidugi on tal õigus minna. Käime tema juures ära ning siis ma seletan sulle pikemalt, eks?"
"Miks see loomulik on, et ta Wee Jasi järgija..?" pomiseb Mia.
"Ta on ju shala," vastab hea kuulmisega Deilas. "Ega kõik shalad olegi Wee Jasi rahva seast, kuid paljud küll. See on üks põhjus, miks nende elu kibe on."

Koht, kuhu Deilas läheb, on Miale tegelikult tuttav. Ühes toas sellesama koridori ääres valvas ta Feimiri toibumist. Ka looriga preestrinna tuleb tuttav ette.

Mia: "Feimir ju ka oli siin?"
Deilas: "Jah. Ta kutsuti siin tagasi." Ning kus hundist räägid... ühest kaugemast uksest astub Feimir välja ning tuleb neile vastu. Deilas teeb juba suu lahti, et midagi lisada, kuid Feimirit nähes püsib vait. Pahuravõitu Mia teeb kerge kummarduse, kuid Feimir tundub olevat liiga mõttes, et seda eriti tähele panna. Noogutab Miale viisakalt ning pöörab siis pilgu Deilasele. "Lugesin," ütleb too. Feimir noogutab ja läheb edasi, heledad juuksed sinise keebi ja preestrirüü kohal lehvimas. Deilas vaatab talle hetke järele ning koputab siis samale uksele. Vastust kuuldes astub sisse. Mia lipsab haldja järel kambrisse.

Kareen laotab voodile preestrirüü moodi ilusat paksust mustast siidist kuldtikanditega kleiti ja silmitseb seda mõtlikult. Tervitab tulijaid viisakalt. Deilast vaadates paistab meenutavat, kas ta seda haldjat üldse kunagi näinud on. "Ma olen Ilderiani sõprade seast," ütleb Deilas Kareeni kimbatust märgates. Igatahes viimasest korrast, mil Mia Kareeni nägi, on ta umbes viis aastat vanemaks muutunud ja juustesse on tekkinud pikad valged salgud.

Mia: "Ja mina, mind sa oled kunagi näinud.”
"Sind ma mäletan," ütleb Kareen naeratades.
Mia imestab vaikselt, aga ei näita seda välja. "Meie kõige esimene kohtumine oli vist kõrtsis, aga see jäi väga segaseks, ma ei saanud midagi aru."
Kareen naeratab talle. "Ma tahtsin tookord teada saada, kas sa oled shala. Kirjutasin kurgile mõned maagilised sümbolid ja tahtsin näha, kas sa neid lugeda oskad."
Mia: "Heh, siis oli mul ikkagi õigus, miks ma peaks neid lugeda oskama, kas kõik shalad oskavad neid lugeda? Ja mida need siis tähendasid?"
"Ma ei mäleta enam, mida sinna täpselt kirjutasin," naerab Kareen. "Aga seda kurki lugeda sa igatahes ei osanud."
Mia: "Aga kust sa võtsid üldse, et mina või minu vend võiks shala olla?"
Kareen kehitab õlgu. "Teis on midagi... metsikut."
Mia naerab. "Terve meie rahvas on metsik, kui nii võtta."
"Nojah, kust mina pidin teadma," vastab Kareen pisut lustakaltki.
"Nii et sa lahkud?" küsib Mia.

Kareen tõsineb ja vaatab vilksamisi Deilase poole. "Mida mul siin teha oleks?"
"Mida sa väljas teeks?" uurib Mia. "Riidepood?"
Kareen vaatab Miale hetke pärani silmi otsa. "Ma ei saa sinust aru praegu."
Mia on segaduses. "Kui sa lahkud, siis sa ju lähed tavalisse ellu tagasi?" Ta vaatab abiotsivalt Deilase otsa. Deilas jällegi vaatab maha. Kareeni pilk liigub ühelt teisele.

Mia: "Või.. mina ei saa viimasel ajal midagi aru…"
Kareen astub sammukese lähemale. "Sa ju tead, kust ma tulin? Kas Ilderian ütles sulle?"
Mia vaatab Deilast kurja näoga. "Oot... ma ei tea, kust sa tulid, nägin sind ühes kõrtsis, väga ammu......ja Ilderiani pole ma ammu näinud ega temaga rääkinud, ja ta pole mulle öelnud, kust sa tulid ja ma ise ei saa üldse aru, mis siin toimub."
"Meil vist on ikkagi aeg hüvasti jätta, nagu kavatsesime," ütleb Deilas, astub Kareeni juurde ning embab teda. "Mul on kahju, et see asi nii läks, aga..."
"Ma loodan, et sa veel ära ei lähe... tuleks veel korra läbi," ütleb Mia, tõuseb püsti tuima näoga, astub kiirelt uksest välja ning lööb selle pauguga kinni. Läheb kiirelt mööda koridori kuhugi edasi, mitte välja, sest sinna ei tohtinud. Valib suvalise ukse ning avab selle. Ta satub hämarasse ruumi, kus põleb päris palju küünlaid. Näeb kambri tagaseinas raamaturiiuleid ja suurt tumedat tugitooli, kust musta riietatud keegi talle otsa vaatab oma kollaste ussisilmadega. Seesama, kes ta toibuva Feimiri juurde viis. Mial vilksatab peast läbi, et nüüd on ta küll endale jama kaela tõmmanud.

[Shadow]

Haldjas lihtsalt silmitseb Miat sõnagi lausumata.
Mia teeb jälle kerge kummarduse, astub siis kassisammudega (nagu kombeks) lähemale ja ütleb vaikse häälega: "Vabandust, et häirin, aga mul oleks kellegagi vaja Kareenist rääkida, sellest neiust, kes siin on ja kohe lahkub…"
Haldjas silmitseb Miat, tõstab siis käe ja joonistab õhku mingi märgi. Lausub paar sõna…

// Mia: ei ole.....................niiiiiiiiiiiii

Mia vaatab väga paluvalt… ja siis poeb talle hirm naha vahele. See tüüp tekitab kõhedust ja tunde, et kohe loitsitakse veel midagi karmimat kaela.
"Selge, kas siin ei taheta mind aidata, seda ma arvasin... tänan…" Kerge kummardus, ja läinud Mia ongi. Ta hüppab koridori – ja seisab seal silmitsi näost kaame Deilasega. Koridori jõudes kaob hirm igatahes silmapilkselt. Mia üritab Deilasest mööda pageda, kuid haldjas haarab ta kaenlasse. Sosistab: "Rahune nüüd, Mia, sa ehmatasid mu poolsurnuks."
Mia silmad ainult välguvad vihaselt, ei ütle midagi, püüab lahti rabelda. Pärast mõningast maadlemist väänab end vabaks.

//Mia: (tatataara....teate küll, the gamersi kiljed)

Mia vaatab ringi, Deilast tähele panemata, kuhu nüüd võiks suunduda. Deilas tundub end koguvat ja kortsutab otsustavalt kulmu. Mia vaatab uudishimulikult, mis Deilas nüüd teha kavatseb. Deilas omakorda jälgib, mida Mia teha kavatseb, ning pisike naerusäde ilmub ta silmanurka - see säde meenutab hirmsasti Feimirit.

//Mia: (Tõpra tunne on, ma saan sellest hobesest vahel täitsa häste aru)

"Ega te Feimiriga isa ja poeg või vennad pole?" uurib Mia.
"Ei," ütleb Deilas. "Mis sind niiviisi arvama paneb?"
Tundub, et Mia viha on üle läinud, nüüd on pigem kahetsev nägu. "Noh, te olete sarnased... natuke."
"Me oleme kaua koos olnud." Deilase huuled naeratavad, kuid silmad on kurvad.
"Keerasin ma nüüd suure pahanduse kokku?" küsib Mia.
"Ma ei tea, kuhu sa sisse tormasid, aga üldiselt pole selline kolamine viisakas," vastab Deilas. "Eriti Wee Jasi juuures võidakse seda pahaks panna... maagia ja muu sihuke."
Mia: "Seal oli põnev, aga see kollaste kummaliste silmadega haldjaisand ei suhtunud sellesse ilmselt hästi. Aga ta oli ebatavaliselt huvitav, väga kummaline, ja mulle meeldis see tuba, miski raamatukogu, ja küünlad, soojalt sünge, aga ma mõtlesin, et ta muudab mind konnaks."

"Kollaste silmadega?" Deilas tõmbub kaameks. "Konna kohta ma ei tea, aga kui sa tema poole koputamata sisse marsid, võib hulle asju juhtuda küll... Isegi Feimir ei julge teda esimesena kõnetada."
Mia: "Aga tegelikult oli ta päris kena..."
Deilas raputab pead. "Ta peaks olema kogu suure templi üks ülempreestreid..." Võtab siis Mial ettevaatlikult käest kinni ja proovib teda Wee Jasi koridorist ära õue viia. Välja jõudes haldjas igatahes ohkab ilmse kergendustundega. Paistab olevat veendunud, et kirves ei ripu enam pea kohal.
Mia: "Lähme tagasi!"
Deilas hakkab sõnalausumata vastassuunas astuma.
Mia järgneb. "Palun vabandust."
"Ära minu ees vabanda," ütleb Deilas sõbralikult. Suundub trepist alla ning otsib orus ühe pingi, kuhu istuda saab.
"Lähme tagasi." Mia on taas endasse tõmbunud.
Deilas silmitseb teda. "Kas mitte ei tahtnud sa midagi küsida?"
Mia raputab pead.
"Isegi mitte Kareeni kohta?" Deilas istub pingile ning vaatab ootavalt Miale otsa.
Mia ohkab tüdinult. "Ei. Liigne uudishimu pole kasulik."
Deilas patsutab käega pinki. Mia ohkab ja istub. Deilas keerab talle automaatse liigutusega keebihõlma ümber.
Mia: "Ma lihtsalt ei saa enam midagi aru, ma ei mäleta, millest ma aru ei saanud, ja ma ei viitsi ka meelde tuletada."
"Teeme selle asja selgeks, enne kui endale pahandusi kaela tõmbad," ütleb Deilas. "Kareen sai ju Brettonias surma, seda sa vist teadsid?"
"Jah," vastab Mia.
"Kuidas ta nüüd sinu arvates siin on? Kust ta tuli?" uurib Deilas.
Mia: "Teie tõite?"
Deilas vangutab pead. "Tagasi kutsuda suudab meist ainult Feimir, ja temagi ainult siis, kui keha on värske."
Mia: "Ma arvasin, et teie tõite ta siia ja siin toodi tagasi."
Haldjas noogutab. "Päris nõnda see just polnud, aga olgu pealegi... Oluline on praegu see, et ta toodi tagasi. Siia maailma. Ja nüüd läheb ta tagasi sinna, kust tuli. Mis sa arvad, kuhu siis?"
Mia: “Brettoniasse? Ahhaaaaa… Ta ei tahagi elada?"
Deilas langetab pilgu. "Peaks ta tahtma? Kareen oli nõus tagasi tulema vaid siis, kui Ilderian teda kutsub ja vajab. Ilderian kutsus ta tagasi - ja jättis siis."
Mia: "Kuidas nii, oled sa ikka kindel?"
Deilas noogutab süngelt. "Seda taibates läkski Kareen hulluks. Ning ma ei pane talle tagasiminekusoovi pahaks..."
Mia: "Kuidas Ilderian nii teha sai, ma ei taha seda uskuda... siin peab mingi konks olema, arusaamatus…"
Deilas kehitab õlgu. "Nüüd süüdistab Feimir ennast, et üldse asjaga tegelema hakkas..."
"See ka paha..." Mia tundub murelik.
Deilas noogutab. "Halb ja raske lugu..."
Mia: "Ikkagi, ma tahaks seda Ilderianilt endalt kuulda, et ta nii tegi, muidu ma ei taha uskuda."
"Igatahes läks Ilderian Valasse tagasi nii, et ei käinud hüvastigi jätmas," nendib Deilas.
Mia: "Kas tal polnud mingit ülesannet?"
"Ei. Ta käis siin märki panemas. Just seepärast tahtiski Feimir, et ta enne oma suhted Kareeniga selgeks saaks, et mitte kahetseda pärast. Tal oleks olnud võimalik kusagil koos Kareeniga olla, kui ta seda oleks tahtnud..." Deilas mässib Miat kõvemini oma keebihõlma, ehkki see on niigi tihedalt ümber.

Mia on sügavalt mõttes ega pane seda eriti tähele. "Ma ei saa aru, see pole Ilderian, või miks... või mul oli vale arusaamine temast, või see tüüp ikka üldse ei mõtle…" Mia vahib maha.
Deilas ohkab. "Ma ei tea, ma ei tunne kumbagi piisavalt hästi, et selles asjas kohtunik olla. Kõige hullemini sai vatti muidugi Roy, kes hullu Kareeni taltsutas."
Mia: "Hm.. Ilderian tegutseb, kerge käega külvab segadust ja teised jälle heast südamest jooksevad ja klaarivad, nii see hetkel näib, kuigi mul võib vale pilt asjast olla…"
Deilas: "Ära otsusta liiga kiiresti, Mia. Me ei tea tihti, mis näib ja mis on tegelikult. Ilderiani ei saa ju süüdistada selle eest, kui ta kedagi ei armasta."
Mia: "Aga ta armastas juuuuu... hmh, nüüd on see blond ratsanik ju silmapiiril, aga hea küll, pole minu asi, kuigi see häirib…"
"Ma ei tea..." vangutab Deilas pead.

Mia: "Aga seleta sellest templite süsteemist nüüd lähemalt, kas siin sama aeg, mis näiteks Brettonias? Kuidas siin erinevate templite preestrid omavahel suhtlevad? Kas teistel ka ratsanikud, või on miskised muud?"

Deilas pöörab pead ning vaatab Miale otsa. Siis naeratab ja silitab sõrmega põske. "See siin kõik kokku on Meenutuste tempel. Koht, kus erinevate loovate jumalate templid koostööd teevad. Ratsanikud on nende tahte täideviijad, infokogujad ning käepikendus Brettonias ja mujal."
"Ma tean, et ma olen uudishimulik, aga seda vast peaks teadma, sellest ju oletan, kuidas käituda." Mia teeb etteheitva näo. “Ja ära üritagi muude tegevustega kõrvale hiilida."
"Jah, aeg on küll igal pool sama," sõnab Deilas. "Aga templist oskaks ilmselt Feimir paremini sulle jutustada, minu asi on rohkem vibu ja mõõgaga tööd teha."
Mia: "Nii et siis Farlanghni ratsanikud ka teiste teenistuses, või ongi tormiratsanikud kõigi templite ühised?"
"Meie Feimiriga oleme ju Larethiani rahva seast," muigab Deilas. "Ratsanikud alluvad otse suurele templile."
Mia: "Mis on suur tempel, kas siin on palju väikseid ja üks suur ühine?"
"Suureks templiks nimetataksegi kogu seda kohta siin, ja see jaguneb väikesteks ehk eri jumalate templiteks." Siis tuleb Deilasele mõte. "Tahad, astume Feimiri ema poolt läbi?"

[Shadow]

Nii suunduvadki nad Ehlonna templisse. Soe õhk lööb uksel näkku. Mia silmitseb õitsvaid toomingaid ja sireleid ja paksu pehmet rohtu jalgade all. Väljas on novembri teine pool.

"Hämmastav, ma juba mõtlesin, et üllatustest aitab," nendib Mia julgemata kuhugi edasi minna. Deilas naerab oma tasast haldjanaeru. "Tule julgesti..."
Mia: "Kas siia maha võib istuda?"
"Muidugi," ütleb Deilas ja heidab rohule pikali.
Mia: "Kas Feimiri ema on preestrinna?"
Deilas: "Mitte päris... pigem ravitseja. Kuid võimsatel on kohustus tulla ja teenida teatud aeg aastast jumalat, kes talle oma väge on jaganud. Kui sa saad piisavalt võimsaks - noh, nagu Feimir - siis otsib tempel su ise üles. Siia tulevad kõik võimsad aeg-ajalt, kes käsutavad võluväge, ning jagavad seda templi vajadustele või abivajajatele."

Mia tunneb, et keegi hingab talle kuklasse. Vaatab taha. Oleks nagu suur valge hobune, aga sarvega. Mia lihtsalt jõllitab kivistunult suksule otsa. Too nuusutab teda sõbralikult ning kaob siis põõsaste vahele.
"Ehlonna püha loom," ütleb Deilas.
Mia ei vasta midagi, nagu mõtleks, oli see ikka tõsi, mis nägi. Deilas ei paista imestavat.
Mia: "See oli imeilus…"
"Jaa," ütleb Deilas. "Aga paistab, et Daila on kuhugi läinud. Ehk läheme nüüd meiegi?"

Väljas hämardub. Õues sosistab Mia: "Ma tahaks ükskord Wee Jasi templisse minna, istuda ruumis, kus see maosilmadega tüüp oli, ja talle kandikul õunakooki teega pakkuda… lihtsalt koogiga sisse marssida, mis näo ta teeks?"

----------------------
Kui ROY jõuab ratsanike elutuppa, istub seal pilves olemisega Feimir. Laual põleb jäme vahaküünal.

"Mis viga?" tõmbub Roy kulm kortsu.
"Kareeni mälestuseks," sõnab Feimir vaevukuuldavalt.
Roy: "Misasja?"
"Ta läks tagasi," sõnab Feimir. Roy vaatab üksisilmi Kareeni juukseid ja surub need kõvemini pihku. Feimir pöörab pilgu seina poole. Roy silmad on märjad, ometi oli ta seda oma sisemuses aimanud. Samas teab ta, et Kareen ei valetanud ainsatki sõna.

"Räägime sellest hiljem, eks," lausub Feimir tuhmilt.
"Jah," vastab Roy juustelt pilku pööramata. "Feimir?"
Feimir: "Jah?"
"Tead sa Valas kedagi osavat näpumeistrit, kes tema juuksed mulle keeks punuda oskaks? Vastupidavaks, purunematuks?" Nüüd keerab Roy oma pilgu juustelt Feimiri poole.
"Ma saan lasta nad siin amuletiks teha, kui sa tahad." Feimiri silmad läigivad samamoodi.
Roy: "Amuletiks?"
"See peab kauem vastu kui kee," sõnab Feimir.
Roy: "Milline see välja nägema hakkab?"
Feimir: "Ma ei tea. Selle otsustaks meister."
Roy: "Saad sa mu sinna viia? Selle punumine võtab ilmselt üksjagu aega."
Feimir: "See on teises templipooles. Ma pean ise seal ära käima. Oleks sul mingeid kindlaid soove?"

Roy istub toolile maha ja vaatab üksisilmi juukseid huulte vastu surudes küünlaleeki. Juustest õhkub kummalist soojust. "Midagi ümarat," ütleb Roy. "Midagi mu sümboli laadset. Kahe värviga peaks saama mängida küll, et ketta ühele poole jääks Fharlanghni sümbol ja teisele poole Kareeni nägu. Kuidas iganes see meister selle teada saab. Küllap siin saab mõni maag abiks olla..."

Feimir: "Mina usaldaksin meistrit... aga ma räägin talle su soovi..."
Roy: "Mul pole õrna aimugi, kui suure amuleti neid tihedalt kokku sõlmides saab."
Feimir: "Ma ei tea... mulle endale tuleb nagunii uus amulett teha lasta..."
"Annad selle samale meistrile?" üllatub Roy. Tema pilk ei lahku küünlaleegilt.
Feimir: "Seal on neid mitu... ning muuhulgas tunnevad nad hästi ka maagiat."
Roy: "Ja mis sellest abi võib olla? Et nad maagiat tunnevad? Loodan, et nad suudavad need kiharad selliseks muuta, et nad ka peale välku ja põlevast tõllast läbikäimisel endiseks jäävad."

"Ma ei tea... minu amuleti juures seda igatahes kasutati. Ma ei saa midagi lubada nende eest. Kui oskaksin seda kunsti ise, teeksin ka amuletid ise." Feimir vaikib mõnda aega. "Kas sa tahad nüüd teele minna?"
Roy: "Aga minu soovid... Need olid preestri ja sõbra soovid. Loomulikult usaldan ma meistrit, kuigi räägi talle jah minu soovid edasi."
"Kui sa tahad... ta on veel templis..." ütleb Feimir vaikselt. "Koiduni."
"Ma annan need kiharad siis sinu kätte," ütleb Roy neid ikka oma huulte ligi hoides.
"Pane need minu kirjutuslauale," ütleb Feimir küünlalt pilku pööramata.

Roy tõuseb siis aeglaselt ja otsib nöörijupi, millega saaks juuksed kokku tõmmata. Sorteerib nad lahku. Sätib kahe värvi vahelt kah nööri läbi. Feimiri laual lebab endiselt pilt tiivulisel ratsul haldjatarist. Kui juustega kõik korras, läheb Roy elutuppa tagasi. Feimir pole ei asendit muutnud ega pilku pööranud.

"Millal me siit lahkume?" küsib Roy ennast samale toolile istuma sättides, kus enne oli.
Feimir: "Millal sa tahad minna? Deilas läheb kas õhtupimeduses või koidikul. Ebony tahtis ka kiiresti lahkuda."
Roy: "Eks ma lähen koos Ebonyga, tema ju mu siia tõi. Viib ka minema."
Feimir noogutab. "Ütle siis kui minna tahad. Aga see peab pimedas olema."
Roy: "Mina olen minekuks valmis. Vaid asjad võtta."

"Sa ei... lähe?" küsib Feimir pilku hetkeks küünlalt Royle pöörates.
"Jätsin temaga juba hüvasti ja õnnistasin tema teekonna nii hästi kui oskasin. Ma ei saanud talle küll kõike öelda, mis oleks tahtnud, kuid seda teen ma siis, kui meie teed järgmine kord ristuvad." Roy silmast jookseb seda öeldes pisar. Kuid tema suunurk tõuseb veidi, sest ta on kindel, et teed veel ristuvad.
Feimir noogutab. "Ma käisin hüvasti jätmas. Ta oli ilus. Kahju, et Ilderian seda ei näe. Aga mina pole ka see, kes talle rääkima läheb."
Roy: "Küll ma talle Kareeni tervituse edasi ütlen, nagu mul paluti."
"Peaasi, kui sellest uusi õnnetusi ei tule," arvab Feimir.
Roy: "Ma proovin talle siis mitte tappa anda. Ma arvan, et ta tahtis lihtsalt oma süüd heastada. Seepärast ma proovin temaga õrn olla."
Feimir: "Ma arvan sama... Kui tahad kellelegi tappa anda - olen sinu käsutuses."
Roy: "Ilderianile ma küll tappa ei anna. Vähemalt mitte selle eest. Küll ta on järgmine kord oma soovidega ettevaatlikum."

Feimir noogutab ja tõuseb. "Ma lähen ja otsin meistrid üles... Siis ehk saad juba amuleti kätte, kui ma ükskord teie juurde jõuan." Mähib juuksed ettevaatlikult siidräti sisse ning paneb paki oma preestrirüü põue - nii hästi-halvasti kui ta seda oma kaela riputatud käe abil teha saab. Roy märkab, kuidas ta sõrmega üle portree libistab, enne kui nagist keebi võtab. "Näeme siis Valas vist," ütleb Feimir uksest välja minnes.

"Vist jah..." ütleb Roy kõvera naeratusega küünaleeki vaadates. Istub veel mõnda aega. Siis läheb Ebony tuppa, et pikali visata – ning leiab preestrinna seal magamas. Korjab vaikselt oma asjad kokku ning kolib Orni kambrisse. Saab vaevalt veerand tundi pikutada, kui kuuleb elutoa ust paugatamas ja Orni hõiskamas, kas keegi kodus kah on. Orni silmad lähevad alguses üpris jõlli, kui ta näeb Royd oma toa uksele ilmumas. Siis küsib, kas Ebony viskas välja.

Roy: "Noo... Vähemalt voodi hõivas küll ära. Ma ei hakanud teist üles ajama."
"Õige kah," arvab Orn. "Kuule, kui keegi Valasse tulla tahab, siis sealpool tuiskab praegu kenasti."
Roy: "Ma ootan ikka Ebony ära. Tema mu siia tõi. Viib minema kah. Pealegi on mu ainuke välirõivas see auguga haldjavorm."
Orn: "Tuisk võib selle aja peale ära lõppeda. Praegu mataks kenasti jäljed kinni... Mul on varukeep kapis, Valas peaks sul ju teised riided olema. Ma nagu nägin neid pakitõlda tühjaks laadides."
Roy: "Et siis kõiksemees kamandatakse välja?"
Orn: "Ega sa ei pea tulema, kui ei taha, saaks lihtsalt jälgedest kohe lahti, et ei pea ära pühkima..."
Roy: "Ma pigem ootan. Pealegi olen ma ilmselt osavam jälgede kaotaja kui Ebony."
"Milles sa osavam oled?" küsib uksele ilmunud unine Ebony.
"Lumelt jälgede kaotamises..." kortsutab Roy kulmu, kuna on natuke pahane, et Ebony lärmiga üles aeti.
"Roy ei usalda minuga Valasse tagasi minna," irvitab Orn mõnuga. "Kardab, et kaotan ta tee peal ära. Valas muide tuiskab, kui sa taipad, mis ma öelda tahan..."
"Jajah," ütleb Ebony ja koperdab Orni tuppa. Viis minutit hiljem on ta minekuvalmis.
"Hobused jätsin portaali juurde," ütleb Orn.
"Äuuh," ütleb Roy portaali peale kätega kõrvu kattes. "Sadistid." Ja kiirendab sammu Ebony kambri poole, et seal ümber riietuda.

[Shadow]

Kui ta tagasi läheb, puhkab Ebony pea Orni õlal ning mees kallistab teda hellalt. Roy ohkab mõttes kergendatult. Ebony ajab end teda nähes sirgu ning astub ukse poole. Orn vaatab teraselt järele.

"Läksime siis?" vaatab Roy veel kohal viibivatele otsa.
"Valas näeme," sõnab Orn reipalt.
Roy: "Vaata, et Ebony seal hobuse seljas magama ei jää.."

Ebony läheb pika ja kiire sammuga treppidest alla tiikide poole. Roy pakub, et Ebony end välja magaks, pärast võib ju jäljed loitsuga varjata.
"Roy, ma olen preester ja tormiratsanik, mäletad? Mitte mõni aadlipreili," naeratab Ebony ja läheb edasi.
Roy: "Sellest pole suurt abi, et sa aadlipreili pole, kui sa selle hüppe peal magama jääd."
"Orniga ei taha hüpata, minuga ei julge hüpata - tahad siia jääda või?" toriseb Ebony käigult.
Roy: "Mis sul viga on?"
Ebony: "Me läheme siit loetud minutid. Ma võin kohe Valas edasi magada."
"Igatahes ei taha ma seda näha," ütleb Roy, paneb oma käe Ebony õlale ja sulgeb silmad.
"Ära siis vaata, aga alles siis, kui hobuse seljas. Siinsed trepid on kohati üsna libedad..." hoiatab preestrinna.
"Mind on siin niigi pidevalt nende teadmistega piinatud," ütleb Roy, kui pimesi sadulasse ronitud saab. Feimirile antud lubadus tundub jälle vastikuna. Eraldi võivad nad ju toredad olla, aga kõik koos annavad nad ikkagi selle vastiku kamba kokku...
"Varsti saab see mööda," lohutab Ebony. Roy võtab tal ümbert kinni.

Ning üleval käigusillal seisavad Deilas ja Mia ning jälgivad, kuidas lahkujad veest kerkivasse uttu kaovad.

Kui hobune maandub, tunneb Roy tuule vuhinat ja lund saavad suu ja silmad kohe täis. Hobune maandub natuke halvasti, libiseb silla alguses ning vajub üle serva esijalgupidi läbi nõrga jää vette. Ebony käratab hoiatavalt, et Roy paigale jääks, ja sunnib hobust edasi. Too hüppab ka tagumiste jalgadega vette ja sumab kõhuni vees kalda poole. "Talvised hüpped," kirub Ebony. Roy hoiab temast kõvasti kinni. Kaldal peatutakse ja Roy loitsib märjale loomale külmakaitse.

---------------
ILDERIAN veedab süvenenult aega loitsuraamatu seltsis. Muu teda eriti ei huvita. Käsi on juba peaaegu korras, enam pole vaja kaela siduda ning üht-teist saab sellega juba teha ka. Kui järgmise päeva lõuna paiku Orn linna peale läheb, teab Ilderian pea kogu aeg, kus Orn täpselt asub. Igatahes istub ta väga tükk aega kusagil peatänava ääres paigal, siis tuleb koju tagasi - küll miskipärast mitte otse, vaid palju haake tehes. Toob ka toidu kaasa, kombineeritakse mingi kiire poissmehelõuna ja Benno nendib mokaotsast, et Heleneli ajal oli parem. Peagi liitub lõbusa seltskonnaga Ley, kes on tulnud haldjametsast kahe puhanud hobusega. Haarab Ilderiani kõvasti embusse. Tollel lööb silme ees valust mustaks.

Ilderian: “Ai...Ley, aitab, valus!” Kokku ta just ei kuku, aga sõbrale virutada tahaks küll. Ley laseb ta kähku lahti. "Ma ei astunud ometi sulle varba peale?"
Ilderian: "Ei... aga mu õlg pole päris terve praegu."
Ley taganeb sammukese, kortsutab kulmu ja osutab siis sõrmega kordamööda kummalegi õlale: "Et kumb siis?"
Ilderian: "Vasak."
Ley taganeb veel sammukese, mõtleb hetke. "Ega ometi?..."
Ilderian ei vasta midagi.
"Ei või jaa?" uurib Ley.

Ilderian noogutab vaikselt. Ley astub sammu lähemale ning teeb näo, nagu tahaks uuesti kallistada, õigemini peatuvad tema käed õlgadest paari sentimeetri kaugusel.
Ilderian: "Mis viga?"
Ley: "Ei miskit, hea meel lihtsalt..."

Pärast sööki kobib Ilderian tagasi loitse kirjutama, jällenägemise üle rõõmustav Ley üritab alguses kõrval lobiseda, kurdab, et ilma Dailata on haldjatalus kuidagi kõhe. Kaebab, et pole kaks nädalat kellegagi peale hobuste rääkinud ja need mõistavad ka ainult haldjakeelt.

Ley: "Ja kuidas siis nüüd järsku sedaviisi, et sa märgiga ringi käid? Oli panek väga hull?"
Ilderian paneb kirjapulga kõrvale ja vaatab Leyle otsa. "Nii, kujuta nyyd ette, et sulle lõigatakse õlga sügav auk, kuhu valatakse sulakulda? Umbes selline see oli ja siis tuleb veel oodata, kuni kuld tahkub."
Ley on natuke aega vait, enne kui küsib, kas võib vaadata.
Ilderian kehitab õlgu ja näitab.

Ley laseb hämmeldunult vilet, märki puutuda ei julge. Päris kenad vermed ja korbad on servade ümber alles, paar põletusjälge ka. Hõõrub mõtlikult oma õlga. "Kätt kasutada ikka saad? Või jääbki see nõrgemaks?"
Ilderian: "Enamvähem saan, eks valu kaob vaikselt. Ei tohiks jääda nõrgemaks nagu. Teistel pole küll aru saanud, et oleks jäänud."

Igatahes tundub, et Ley on märgi asjus mõtlikuks muutunud. Pärast pisukest vaikust küsib, mis Royst sai, et kas tema peaks ikka veel, nuga padja all magama.
Ilderian: "Ta saadi omadega korda, vähemasti käitus suht normaalselt... Samas ma ei tea, mida ta sinu vastu nüüd tunneb..."
Ley: "Kuidas te ta üldse Brettoniast siia tarisite? Sidusite tõlla katusele kinni või?"
Ilderian: "Ei... Printsessi eskort Valasse..." Ning jätkab kirjutamist.
"Hea, et mind seal polnud," ütleb Ley südamest. "Nojah... hää küll, ma ei sega sind rohkem, aga kui te hallidele liiga teete, võtan ise koos Dailaga teil tagumikult naha maha..."

----------------
SHALIF pühendab veel ühe päeva Brettonias uurimistöödele. Seekord huvitavad teda eelkõige ponid.

//Shadow says: ponidega tegeleb pealinnas peamiselt üks tüüp, kelle äri jääb linna põhjavärava taha
//matu says: ja sinna seadis me sammud oh vapper k6rbepoeg...
//Shadow says: ja mida ta sealt tahtis, see vapper kõrbepoeg?
//matu says: tahtis teada, et kuda poni2ri l2heb
//matu says: ja mis on ponil ja hobesel vahet

Kõrbepoeg ajab parisnikule hulga ümmargust juttu ning saab teada jäegmist: poniäri läheb ainult kääbikutega, suuremad tegelased ostavad hobuseid... poni on väiksem ja vastupidavam, läheb mägedes sealt kah läbi, kust hobune ei pääse. Ega neid muuks kasutata kui ratsutamiseks ja koormaveoks. Stepikääbakad söövad näljaga mõne viletsama ära kah. Ja karvane poni elab talve väljas kenasti üle ja turvist saab ta nahast teha küll. Ning viimasel ajal ei ole ponisid ostetud rohkem kui muidu. Parisnik igatahes vaatab Shalifi küll natuke kummaliselt ja nendib, et poni jaoks on noormees ilmselgelt liiga pikk.

Õe otsingud annavad paremaid tulemusi. Teda on nähtud printsessi saatesalgas haldjate sõdurimundris minema ratsutamas. Kuradi õde, kas tal m6istus ka peas on, mõtleb kõrbepoeg südametäiega ning otsustab Calhi põrutada.

Pärast kolme või nelja sõidutundi leiab Shalif teeäärse pisikese kõrtsi eest kenakese rahvakogunemise. No mis siis veel? Pahur, hapumeelne ja pirtsutav kõrbepoeg ratsutab lähemale. Mingi põhja poolt tulnud väikeaadlik räägib, et ponikääbikud ja shalad ründasid stepis printsessi saatjaskonda. Laipu vedelevat päris hulga ja printsessi tõld on maani maha põlenud. Kääbakad noh. Shalad noh. Tappa neile noh. Shalif tahaks mehel rinnust kinni võtta ja raputada. Kes ellu jäi? Kes kuhu edasi liikus? Kes kuhu haavu lakkuma läks? Kui kaugel nad on?

Mitme päevatee kaugusel… Lahing oli ühe päeva tee teispool Dullstrandi. Kõvasti oli ponijälgi, aga osa konvoid sai vist minema. Ja rohi oli välgunoole kujuliselt kõrbenud ja siis olla mingi hulluks läinud pime tüüp leitud, kes korrutab, et ta loitsiti pimedaks. Suurem jagu laipu oli vist ära korjatud, vereloike oli rohkem kui laipu. Arutatakse, et huvitav, kas kuningakojas teatakse juhtunust juba…

Shalif laseb siis edasi Dullstrandi poole. Siis aga tuleb äkkmõte ponikääbikute juurest läbi ja otseteed minna. Järgmise päeva hilisõhtul on ta kääbikukülas kohal. Mägede kohale kogub juba lumepilvi. Tal veab, Hop-Hop on just kliendiga Calhi poolt tulnud ja külas öömajal. Ponikokkuost olevat ära lõpetatud, aga viimati põhja poolt tulnud salakaubavedajatel oli kaasas olnud 3-4 nooleaugulist ponikronu, väidetavasti stepist leitud. Hop-Hop süvendab Shalifi kahtlusi jutuga, et ükski ponikääbik ei jäta auklikku poni lihtsalt steppi maha. Kuid salakaubavedajast lähemalt rääkimast ta keeldub, ütleb, et tema oma nina päris igale poole ka ei topi. Seega on Shalifi uurijatöö tasu kahtluse all. Hop-Hop lubab talle ikkagi korraliku hobuse muretseda, kui ta välja selgitab, kes seda rünnakut ponikääbikute kraesse üritas keerata. Selleks oleks muidugi vaja tolle salakaubavedajaga natuke rääkida… kuid kääbikupiiga sõnul on karavan teel Cormanthyri juba. Kirjelduse järgi on tegu paksu keskealise kääbikuga, kelle kuue ees on hõbenööbid. Kutsutavatki Hõbenööbiks. Enne hommikut ei luba Hop-Hop Shalifil edasi liikuda - mägedes on lumepilved ja öö...