Brettonia

[Shadow]

Koosolemise aeg jääb üha lühemaks. Mis saab siis, kui aasta läbi on? Ehk suudab Roy endale selleks ajaks koha õukonnas välja võidelda? Ehk jahtub Lysanderi pahameel selleks ajaks? Ulrika teab, et tulemas olevat mingid hilisemad täpsustavad kokkulepped, aga mida need endas sisaldavad…? Royl on õukonnaelu ees kõhe. Ulrika jällegi kardab, et muudmoodi ei saaks.

Ulrika ohkab. "Kuidas sina meie edasist elu ette kujutaksid? Noh, kui me saaksime koos elada..."
Roy: "Eks see oleneb suuresti sellest, mida sa lõpuks haldjate juures õppida otsustad..."
Ulrika: "Aga kui ma poleks pidanud sinna minema? Kui ma oleksin koju jäänud? Kui meil oleks koos elada lubatud? Kuidas sa ette kujutad meie elu?"
Roy: "Õukonnast sa ilmselt ei pääseks... Ma ei tea täpselt, mida me ise teeksime, aga ma juba tunnen, kuidas mulle paterdavate jalgade kõla meeldib."
Ulrika: "Kus me elaksime, millega tegeleksime?"
Roy: "Eeldusel, et sa õukonnast pääsed? Kui sa sealt pääseda tahad."
"Ma ei küsi, mida mina tahan, ma tahan teada, mida sina tahad. On sul tahtmisi, ettekujutusi, unistusi?" nähvab Ulrika.
Roy: "Ära nüüd siin häält tõsta midagi. Küll ma räägin."
Roy: "Ma ei tea miks, aga mul on ettekujutus millegist vaiksest ja tagasitõmbunust..."
"Siis ma arvasin õieti..." ütleb Ulrika.
Roy: "Ja mida sina tahaksid?"
Ulrika: "Ma ei tea veel... Aga kui seda näen, tunnen ära..."

Roy kallistab teda naeratades. "Eeldusel, et Lysander on maha rahunenud ja me koos saaksime olla, saaks ju õukonnale teda kui minu varasemat last näidata."
"Nojah," ümiseb Ulrika. "Ma ei tea üldse, mida Lysander plaanib... aastaga võib palju muutuda."
Roy loodab Daila peale. Ulrika tunnistab, et talle ei istu eriti emadega suhtlemine, iseäranis enda emaga.
Roy: "Feimir pidi veel mind tema juurde teed jooma viima, aga see jääb nüüd vist ära..."
Ulrika: "Ise sa ütlesid, et Feimir tuleb varsti jälle... eks ta siis viib."
Roy: "Küllap siis viib..."

--------------------
WILL otsustab ikkagi Valani kaasa reisida. Orn liigub lõuna paiku ta kõrvale ja soovitab venna peale mitte solvuda, tal muresid niigi küllalt. Venna? Endise naabri ikka… "Mingi arusaamatus ilmselt," pomiseb Orn. "Feimir sai millestki valesti aru..."

Will: “Lapsepõlves mängisime küll koos… Ja siis asus Roy tööle..." Orn uurib, mis tööd Roy tegi. Will vastab, et kulleritööd.
Will: "Kohtusime juhuslikult... Ja kuna kõik tunnevad temast puudust kodus, siis otsustasin veidi temaga aega veeta... Koju muljeid viia..."
Orni nägu muutub imelikuks. "Ja milliseid muljeid sul temast on nüüd?"
"Kodustele ikka head..." ja Will vaatab maha...
Orn on natuke aega vait, enne kui ütleb: "Roy on praegu... haige. Aga selle peaks Valas korda saama."
Will: "Loodame."
Orn: "Ta käis mõni aeg tagasi läbi peaaegu samasugusest lahingust kui see viimane. See jättis oma jälje."
Will: "Jajah..."

Kaks ja pool päeva hiljem jõuab karavan Valasse. Vala ümbrus on mõnevõrra muutunud sestpeale, kui Ilderian, Mia ja Roy seal viimati käisid - ehitatakse linnamüüri.

“Hm....sõda tulemas?” – vaatab Mia küsivalt Deilasele otsa.
"Ei või teada..." vastab too tõsiselt.
-----------------------
Vala…
Roy aitab Ulrika niiviisi riidesse nagu pintsessile kohane. Viimased paar päeva on Benno Feimiriga koos reisinud, nii et nad on saanud kahekesi olla. Ometi on need tunnid linnutiivul mööda lennanud. Väljas jagab Deilas korraldusi, kui karavan linna sisse sõidab. Suur tõld koju ja Ebony Deilasega kaasa… Ulrika klammerdub kõvemini Roy külge. Roy ajab oma kõrbenud mundri selga. Tundub, et alles nüüd hakkab Ulrika päriselt aru saama, et tee jõuab lõpule, ning tal on hirm. Roy on üsna kaame. Ka temale tundub see uskumatu. Lõpetab nööpimise ja embab oma kallimat. "Kõik saab veel korda, mu arm," ütleb ta Ulrikale kõrva.

Kesklinnas vuravad tõllad lahku. Roy näeb, kuidas Orn, Ilderian, Serenus, Mia ja Will suurele tõllale järele ratsutavad. Printsessi tõld peatub varsti kohas, mida Roy teab Haldjavärava nime all. Deilas ja Ebony tegelevad mingite paberitega. Roy katab Ulrika suudlustega. Rasked kaunistustega raudväravad tõmmatakse lahti.

Printsessil on pisar silmas, kui nad teineteise külge klammerduvad. Ütleb, et ikkagi hea, et nii paljugi sai koos olla, oleks võinud juhtuda teisiti.
"Oleks küll," ütleb Roy ja suudleb tema käsi, hoides ta sõrmi ja siis vaatab Ulrikale silma.
Üksik pisar jookseb mööda printsessi põske. Roy kuivatab selle õrnalt oma sõrmede seljaga ja paneb oma lauba vastu Ulrika oma. "Ole nüüd tugev, mu armsam…"

Deilas avab tõllaukse. "Roy... " lausub ta vaikselt, "kaugemale ei saa ma sind viia..." Ulrika noogutab ja klammerdub veel korraks Roy kaela ümber.
Roy: "Ma olen alati sinu jaoks olemas. Sind ootamas."
Ulrika noogutab ja lükkab ta õrnalt eemale. “Mine nüüd…” Ning ta jääb Royle järele vaatama. Roy võtab oma vibu ja seljakoti ning ronib tõllast välja. Sõrmed puutuvad kokku nii kaua kui ulatavad…

Deilas lööb ukse kinni ja tõld sõidab väravatest sisse. Haldjasalk ratsutab kaasa. Roy vaatab sellele üksisilmi järele ja sügab hajameelselt Halli pealage. Tõld kaob kiiresti puude vahele ja viimase vaate sellele varjavad haldjasõdurid... võreväravad tõmmatakse kinni. Kohale on jäänud peale Roy veel Deilas ja Ebony, kes ootavad kannatlikult.

Roy vaatab veel järgi. Pöörab pilgu üles ja mõõdab sellega üle ta pea kõrguvaid väravaid. "Lähme toome nüüd Feimiri ja Heleneli tagasi," ütleb ta siis ikka veel läbi värava vaadates. Hääl kõlab otsustavalt. "Mina ei tea ju teed," lisab ta, kui teised midagi ei vasta.

Deilas hoiab hobuseid, Ebony astub lähemale ja puudutab Royd ettevaatlikult. Ta saab Roy lootust kaotava ja märja pilgu osaliseks. Noormees ei nuta, aga silmad on nähtavalt niisked. "Läheme nüüd Daila juurde," ütleb Ebony hellalt. Roy silmast jookseb üksik pisar ja kaob habemesse. "Lähme."

Minnakse jalgsi. Deilas talutab hobuseid. Daila juures tundub kuidagi vaikne. Ebony ja Deilas vahetavad kiirelt pilke, siis läheb Ebony sisse. Hall tormab kohe aeda nuuskima.

Ebony tuleb üsna ruttu tagasi väga nõutu näoga. Küsib Deilaselt, mida nüüd teha, Daila on templis valves. Veel kaks nädalat. Deilas tõmbub tõsiseks ega vasta midagi.

"Ma lähen temaga sinna," ütleb Ebony peale hetkelist mõtlemist. "Omal vastutusel."
Deilas arvab, et tal tuleb nagunii Miale luba kauplema minna. Küsib, mis teed pidi Ebony minna kavatseks. Siinset, vastab Ebony. Deilas ütleb, et haldjahobused läksid mõlemad maja juurde ning et kas Ebony suudaks praegu loitsu teha nii, et midagi viltu ei lähe? Kui ta loitsuta läheb, võetakse tal templis pea maha. Ebony arvab, et ta riskib ning et võtab tavalise hobuse. Hakkab oma ratsu sadulavööd kontrollima. "Ta kukub sul," hoiatab Deilas. "Ehk Fharlanghn õnnistab," vastab Ebony. Deilas vangutab ainult pead. "Oota siis vähemalt, kuni ma sulle hobuse toon..." Hüppab sadulasse ja ratsutab minema, viies ka kogu Roy kraami kaasa. Roy ja Ebony jäävad kahekesi Daila maja ette.

"Kas Feimiri templisse toimetamisega on mingeid probleeme?" küsib lähemale tulnud Roy.
"Feimir läheb pärast... Meie läheme kohe," vastab Ebony otsustavalt.
Roy: "Heleneliga on kiirem?"
Ebony vaatab Royle otsa ega vasta. "Mis sa arvad, kas Hall ootaks sind siin?" küsib siis.
"Mind?" Roy paistab segaduses..
"Sind jah," ütleb Ebony kärsitult.
Roy: "Sa tahad mind templisse viia?"
Ebony: "Ma tahan su Daila juurde viia."
"Olgu pealegi," ütleb Roy. "Saabki talle kohe rääkida." Ta paistab nüüd rahulik.

Ebony organiseerib Halli köögikääbikute hoole alla, mille üle penil on ainult rõõm. Selles köögis on ta varemgi palju maitsvaid asju puginud. Koer vahib küll süüdlaslikult peremehe poole, et äkki tollele ei meeldi, et ta kokale poeb.

[Shadow]

"Mis ajast minu suhtekorraldus ratsanike eludest tähtsamal kohal on?" küsib Roy Ebonylt, kui kääbik ja koer läinud.
"Ei ole tähtsam," rahustab Ebony, "Kõik ei saa korraga minna lihtsalt. Ning nende suhtes pole praegu tähtsust, tund varem või hiljem."
"KÕIK lähevad templisse?" üllatub Roy. "Mingi kogunemine?"
"Jajah," ütleb Ebony kannatamatult.
"Miks siis selline olek?" uurib Roy murelikult.
"Ma olen lihtsalt natuke närvis," tunnistab Ebony.
Roy: "Miks?"
Ebony: "Ee... sest ma rikun praegu seadust."

Roy ei saa aru. Ebony seisab ta vastu ning paneb käed talle õlgadele. Püüab Roy pilku tabada. Selleks kulub natuke aega, kuid Ebony on kannatlik. "Roy, kuula nüüd... Mul on sulle üks palve..." Uurib teraselt, kas Roy temast aru saab. Roy on üsna segaduses, aga see on pigem veidra olukorra pärast.

"Kuuled sa mind?" küsib Ebony.
"Muidugi kuulen! Ega ma kurt ei ole," kortsutab Roy kulmu ja Ebony kaotab pilguga kontakti. Preestrinna niheleb natuke, et mitte öelda seda, mida ta hetkel öelda tahaks, jätkab siis kannatlikult pilgu otsimist.
"Nooh?" küsib Roy. Ise vaatab kaugele Ebonyst läbi.

Ebony: "Roy... Kas sa saad teha täpselt nii, nagu ma palun? Sel hetkel, kui sa siin hobuse selga istud, paned sa silmad kinni ega ava neid enne, kui ma ütlen... Ükskõik, mis ka ei juhtuks."
Roy: "Mis siis juhtub, kui ma avan? Hobune ju näeb kah."
Ebony: "Sinuga ei juhtu midagi... Mina saan keretäie, sest seaduse järgi peaksin su praegu loitsuga pimedaks tegema..."
Roy: "Et ka peale hobuse seljast mahatulemist ei tohi?"
"Siis veel eriti," kinnitab Ebony.
"Hea et see nüüd välja tuli... Ma juba kujutan ette, kuidas me seal Ilderiani ja Miaga pimesilmi kokku põrkame," irvitab Roy.
Ebony: "Templis võetakse loits maha... Ja mis puutub asjasse Ilderian?"
Roy: "Pidime ju kõik kokkutulekule minema? Ja mis loits?"
Ebony: "Pimestusloits... mida ma veel teha ei suuda korralikult..."
Roy: "Aga kas siis Ilderian ei tule kokkutulekule?"
"Ma ei tea," ütleb Ebony, kuid see kõlab rohkem eitava vastusena.
Roy: "Siis pole see ju küll mingi õige kokkutulek, kui me kõik sinna ei lähe."
Ebony ei vasta midagi, vahib Deilast oodates tänava poole.
Roy: "Aga kuidas ma siis seal Dailaga vestlen, kui ma talle otsa vaadata ei tohi?"
"Siis juba võid vaadata," lohutab Ebony.
Roy: "Hea, et niigi. Proovin sind mitte alt vedada, Ebony."
Ebony puudutab sõbralikult Roy käsivart. Ja siis tuleb Deilas hallil haldjaratsul…

Ebony istub hallile haldjahobusele ning Roy ronib ta selja taha. Sulgeb kuulekalt silmad ja surub näo Ebony õla vastu. Deilas lubab saata ja värava avada.

Terve hommikupooliku on taevasse lumepilvi kogunenud, nüüd tunneb Roy oma põsele langemas esimesi helbeid sel talvel. Need poetuvad Roy habemesse ja Ebony lahtistesse abaluudeni juustesse. Roy taipab, et kümmekond minutit liigutakse tänavasillutisel. On kuulda vastutulijaid ja möödaminejaid, jalgsi ja vankriga. Deilas tundub järgnevat paarikümnemeetrise vahega. Siis peatutakse ning ta kuuleb Ebonyt ütlevat, et värav on õnneks lahti. Roy võtab Ebony ümbert kõvemini kinni, kuna räägiti kukkumisest, ja surub oma näo tugevamini ta õla vastu. Deilas vastab, et väga hea, ta läheb ja räägib edasise asjus kokku. Roy kuuleb raudväravate kriiksumist, kui neid avatakse ja suletakse. Need teevad pea samasugust häält kui Haldjaväravad… Edasi kuuleb ta kruusa kriginat kahe hobuse kapjade all. Siis jätab Ebony Deilasega hüvasti ning pöörab järsult paremale. Liigutakse mõnda aega läbi pargi või hõreda metsa, oksad kraabivad mõnikord sääri ja käsivarsi. Ebony hoiatab kedagi haldjakeeli, et sild võib mõlemalt poolt libe olla. Siis keerab sama järsult vasakule. Puud kohisevad tuule käes. Siis peatab Ebony korraks hobuse ning manööverdab millelegi lähemale. Roy parem jalg puutub vastu kivi. tundub nagu jäme kivist aiapost. Ebony kobab taskust midagi otsida. Hakkab siis vaikselt loitsu lugema. Roy tunneb ära tavalise valgustusloitsu. Ebony küünitab tugevasti sadulast välja paremale poole ning Roy püüab toetada, et ta ei kukuks. Midagi rasket nihutatakse, siis kuuleb Roy tasast kõlksatust ning Ebony sikutab selle raske asja oma kohale tagasi. Seab ennast korralikult sadulasse jälle. Manitseb, et nüüd tuleb Royl väga korralikult sadulas püsida…

Roy surub end veel tugevamini Ebony ligi. Tolle juuksed lõhnavad lume järele. Preestrinna keerab hobuse ringi ning tundub hüppeks hoogu võtvat. Kummardub hobuse kaela ligi ja ajab ta galoppi. Roy tõstab pisut pead, et nägu maandumisel põrutada ei saaks. Tundub, et sõit läheb mööda puust silda, kabjad kõmisevad vastu sillalaudu ning servadest on kuulda tasast veeloksumist. Roy tunneb oma näol niisket udu või auru. Ebony kummardub ettepoole. Järsku kabjamüdin kaob, ehkki hobune kihutab ühtlaselt edasi. Roy hoiab kõvasti Ebonyst kinni. Viis või kuus sekundit on absoluutne vaikus, siis mürtsatavad kabjad vastu sillalaudu ning hobune võtab hoo maha. On vaikne ja lumi langeb jälle taevast näole. Hobune ronib kaldast üles. Ja õhk on teistsugune. Külmem, hõredam, tuul on lõikavam… Selline võiks olla mäestikuõhk, mõtleb Roy suurt sõõmu sisse hingates.

Ebony patsutab hobust ning küsib Roylt, kuidas too end tunneb.
"Hea karge õhk," vastab Roy. "Ja tuul puhub paremalt särgi sisse, aga muidu pole hullu."
"Kohe läheme sisse," lohutab Ebony. Ometi liigutakse veel umbes veerand tundi ja tundub, et ülesmäge, enne kui Ebony hobuse peatab. Roy hõõrub silmi. Tuul paneb need kipitama. "Ronime nüüd maha," ütleb Ebony.
Roy: "Missugune pinnas on? Et ma teaks, kuidas maanduda."
Ebony: "Kivi ja lumi."
"Siis pole libe," ütleb Roy ja tuleb vilunud liigutustega hobuselt maha, jäädes Ebony keebiservast kinni hoidma. Ebony ronib samuti ettevaatlikult maha ning tundub ringi vaatavat. "Peaasi, et ma siin ära ei eksiks," ütleb ta tõsise murenoodiga hääles.

"Nii palju lund, et ei saa aru?" uurib Roy ja otsib keebi äärest kinni hoides Ebony kätt.
"Nii suur koht, et võib ära eksida," vastab Ebony. Võtab siis Royl käest kinni, saadab hobuse ära ning hakkab mingist trepist üles minema. Kõnnib aeglaselt ning hoiatab, kui kusagil midagi ees. Roy koperdab natuke esimese astme peal. Ebony jälgib ja toetab. Tuul puhub ikka veel lõikavalt ja külm võtab hambad plagisema. Trepp on osaliselt kinni tuisanud. Külma tundub kümne kraadi ringis. Roy auklikust mundrist pole kaitset ei tuule ega külma vastu, kuid soojendusloitsu ei luba Ebony teha, sest kohe peaksid nad sooja jõudma. Tal endal ka hambad plagisevad.

Peagi juhib Ebony Roy mingist suurest uksest sisse. Edasi on soe. Tundub mingi koridor. Preestrinna küsib kelleltki haldjakeeli, kas ta on õigel teel, kui tahab Ehlonna templisse minna. Meeshääl vastab, et peaaegu. Kes iganes see pole, igatahes tuleb ta teejuhiks. Teejuht, mõtleb Roy Feimiri teadet meenutades. Minnakse oma kümmekond minutit. Koridorid, trepid, käänakud...

"Kas siin on ka meie tempel?" küsib Roy vaikselt. Ebony vastab jaatavalt.
Roy: "Oled sa seal käinud?"
Ebony. "Ühe korra. Enne märgipanekut."
Roy: "Mina ei näe seda ilmselt iial..."
"Tahaksid sa seda näha?" küsib Ebony.
Roy: "Jah."
"Ma räägin Feimiriga," vastab preestrinna, nagu oleks see kõige igapäevasem asi.
Roy: "Kas siin on kõigi jumalate templid?"
Ebony: "Nende, kes pigem loovad kui hävitavad."
Roy: "Ja nende teiste jaoks on teine koht?"
Ebony: "Võimalik. Aga ma ei tea, kas on, ja kui peaks olema, siis kus."
Roy: "Kas siin jumalate nimesid on sünnis nimetada?"
Ebony hakkab naerma. "Loomulikult."
Roy: "Lihsalt mind huvitas, et ega Maagiajumalanna templit siin ometi pole."
Ebony: "Tegelikult on. Meie kaitseme tema kiusatud alamaid ning tema lubab oma tugevamatel preestritel meid ellu tagasi kutsuda."
Roy: "Tema valitseb jah surma üle..."

Ebony pigistab Roy kätt. Roy pigistab vastu.
Roy: "Siis saab ehk ka siit teada, miks nemad või nende sümbolit kandvad tüübid meid ründasid."
"Võimalik... Ehkki ma pole selles kindel, kas siin sellest teatakse." Ebony lükkab ühe ukse lahti ning juhatab Roy sisse.
Roy:"Vähemalt saavad teada, millega nende alamad tegelevad."
"Me ei kaitse kõiki valimatult," ütleb Ebony pisut etteheitvalt. "Ma arvan, et siin võid silmad lahti teha."

[Shadow]

Roy avab silmad. Ta asub üpris suures ruumis, mis tundub olevat mäe sees. Ei ühtegi akent. Muldpõrand, millel kasvab rohi, lilled ja põõsad. Kusagilt kostab veevulinat. Ebony võtab saapad jalast, enne kui rohule astub.

"Mul on janu," vaatab Roy veevulina poole ning tõmbab ka omad saapad jalast. Muld on talla all soe.
Ebony: "Joo, siit tohib..."

Roy läheb ja joob januga. Vesi on külm ja väga puhas, ilmselt mägiallikas. Pilku veelt tõstes näeb ta teisel pool allikat põõsaste vahel ükssarvikut seismas. Roy ja ükssarvik jälgivad teineteist pisut aega vaikselt, siis vaatab Roy vilksamisi Ebony poole, et kas ka tema seda imelist looma märkas. Ta avastab, et Ebony kummardab ükssarvikule. Hetk hiljem kaob loom põõsaste vahele.

Allika juurest pole näha, kui kaugele täpselt ruum ulatub ja mis on tagapool. Vaate varjab tihe õitsev põõsastik. Sirelid, jasmiinid, toomingad… Roy meenutab novembrikuist lumesadu, mille käest ta äsja tuli. Heidab rohule selili ning paneb käed pea alla. Suleb silmad ja mõnuleb vaikselt. Pigem aimab, kui kuuleb, kuidas Ebony murult istumast tõuseb ja Dailale vastu läheb. Roy ajab end püsti ja läheb kah, aga hoiab Ebonyst pisut tahapoole. Daila silmitseb teda sõbralikult. Tal on rohekashall kuldtikanditega rüü seljas ning lillepärg juustel. Näeb välja enam-vähem samasugune kui päevil, mil Roy temalt Ilderiani mürgituse vastu abi otsis. Inimaastates umbes kuuskümmend, keskmist kasvu, pikkade valgete juuste ja rahuliku mõistva pilguga haldjanaine. Kitsad huuled ja kahvatu nahk.

Ebony kõneleb kiiresti ja vaikselt, et Royga pole asjad päris korras ning Feimir palus teda aidata, sest ta enda oskustest jääb väheks. Roy kulm vajub seda kuulates kortsu. Daila võtab asja väga rahulikult. Roy silmitseb Ebonyt hämmeldunult, justkui oleks too teda petnud. Ebonyl on jällegi pisut süüdlaslik ilme. Segaduses noormees potsatab murule istuli. Talle kipub minestus peale. Daila jälgib teraselt iga Roy liigutust ja näoilmet, siis tuleb lähemale ning sirutab käe. "Tere, Roy. Kuidas Ilderianil läheb?"

Roy vaatab talle täiesti tühjal pilgul silma ning suudab alles mitu minutit hiljem haldjakeelse tervituse välja öelda. Daila vaatab Ebony poole. "Millal see algas?"
"Ei tea... Võib-olla kuu aega..." Ebony lööb silmad maha. Roy liigub kui aegluubis.

"Veel üks asi, Daila..." Ebony huuled liiguvad vaevu. "Feimir langes..."
Daila ajab end sirgu, läheb näost kaameks ja vaatab Ebony poole. "Pärast räägid mulle, eks?" lausub ta siis peaaegu muutumatul toonil. Roy vajub aeglaselt rohule küljeli...

"Ta tuuakse õhtul siia," ütleb Ebony. Valitseb pikk vaikus, Daila on kõvasti huulde hammustanud. "Väga hea," ütleb ta viimaks. "Teejuht on praegu siin..."

Roy puudutab juba peaga maad ja ta tühi pilk on suunatud enda ette murulapile. Lepatriinu ronib ta silmade juures kõrt mööda üles. Roy suudab sellele mängleva kergusega keskenduda.

"Kus sa peatud?" küsib Daila Ebonylt. "Oma toas?" Ebony noogutab.
"On teist veel keegi seal?" küsib Daila.
"Deilas peaks tulema..." vastab Ebony.
"Hästi," ütleb Daila otsusekindlalt. "Majuta Roy sinna, ma tulen õhtul." Tuleb siis Roy juurde ning silitab hellalt ta pead. "Mine nüüd Ebonyga kaasa, ma tulen õhtul sind vaatama." Roy vaatab talle tühjal pilgul otsa, reageerides vaid Ebony nimele. Daila võtab tal ettevaatlikult käest kinni ning proovib püsti tõmmata. Ei sikuta, lihtsalt katsetab, kas Roy tõuseks. Roy aga lamab maas kui kaltsunukk.

"Ma ise," ütleb Ebony, istub Roy kõrvale maha ning silitab ta õlga. "Roy, kas tahad näha, kus ma templis elan?"

Roy keerab oma näo Ebony poole. Ebony vaatab talle silma. Roy sirutab käe ja kallistab teda vöökohast. Ebony on pisut üllatunud, kuid ei lükka kätt ära. Kui Roy ennast keerab, näeb Daila suurt kõrbenud auku Roy paremal seljapoolel, mille all on ilus terve nahk. Daila pilk peatub sellel kohal korraks, siis liigub see edasi Ebonyle, kuid ta ei küsi midagi. Pöördub ja kaob põõsaste vahele. Roy hoiab Ebonyst kõvasti kinni. Ebony istub ning ootab, mis edasi tuleb. Ei tule muud kui et Roy jääb magama. Linnud laulavad ta pea kohal ning Ebony istub ta juures.

Kui Roy ärkab, on Ebony ta kõrval küljeli vajunud ning magab samuti. Valgus on endine, tundub et tehislik. Kui Roy oma pea Ebony rinnale paneb, ärkab too võpatades. Nüüd hakkab noormehele tasapisi meeltesse jõudma teadmine, et ta on tõepoolest haige. Ebony tõuseb istuli ning võtab ta pea oma sülle, silitab tasakesi juukseid ja rahustab. Roy rahuneb tasahaaval, aga märjad silmad jäävad.

"Roy, kas läheme ja vahetame nüüd riided ära?" uurib Ebony. "Kas sa ei taha sellest mundrist ükskord välja saada?"
Roy noogutab vaevumärgatavalt. Ebony hakkab ettevaatlikult püsti tõusma. Roy käed libisevad temalt jõuetult maha. Ebony ulatab käe, et teda püsti aidata. Roy pingutab, et talle kätt vastu ulatada. Ebony haarab tal kõvasti käest kinni ning üritab sõbralikult naeratades teda püsti tõmmata. Roy pilk justkui naerataks korraks, kuid siis tuhmub taas.Ta suudab end läbi häda ja Ebony abiga püsti ajada ja jääb siis tema najale toetuma. Ebony talutab ta ukseni. Aitab saapad jalga, kõneleb rahustavalt ja silitab käsivart. Siis talutab uksest välja. Roy sulgeb kohe silmad, kui uks avatakse. Ebony ütleb, et päris pikk tee on minna, et Roy võib silmad lahti teha. Pangu ainult siis kinni, kui kedagi kohatakse. Roy teeb nagu öeldud.

Koridorid, trepid, koridorid... seintel loitsuvalgus. Palju uksi. Aeg-ajalt tuleb keegi vastu. Vähimagi sammukaja peale pigistab Roy silmad kinni. Siis tungib ninna välisõhu värske hõng ja hakkab külm. Lumi krudiseb jalgade all. Ebony aeglustab sammu ja kõhkleb. Siis peatub ja käsib Royl silmad lahti teha. Too avastab, et nad seisavad kõrgel terrassil suure ümmarguse oru kohal kõrgete mägede vahel. Mäetipud on lumised ja orgu langeb tasakesi lund.

"Ma ei tohiks sinu mällu jätta pilti templi asukohast," ütleb Ebony, "aga ma ei suutnud kiusatusest hoiduda." Ning ta pigistab kõvasti Roy kätt.

Tundub, et templiks nimetatu asub suuremalt osalt orgu ümbritsevate mägede sees. On mitmeid suuri uksi erinevatel kõrgustel, mitmeid radu alla orgu, treppe ja käigusildu kulgemas mööda mäekülgi… Pool orupõhjast on täis hekke, veesilmi ja teeradu, teine pool tundub olevat suur rohuväli, kus on märgata korrapärastes ridades valgeid kiviplaate.

"Miks sa mulle seda näitasid?" küsib Roy.
Ebony ilme muutub süüdlaslikuks. "Minu meelest on see ilus koht..."
Roy vaatab Ebonyle väsinud ilmel otsa ja ohkab. Siis suleb silmad, pigistab Ebony kätt ja ütleb: "Lähme nüüd."

Veel kümmekond minutit, siis välisuks ja koridor, kus tundub rohkem liikumist kui mujal. Siis juhib Ebony Roy ühest uksest sisse ja lubab silmad lahti teha. Roy leiab end laiast, kuid lühikesest elutoast, mida valgustab loitsuvalgus. Tagumises seinas on kuus ühesugust ust. Ebony läheb ja avab paremalt äärmise. Roy satub väikesse piklikku tuppa, mille tagaseinas on aken. Toas on voodi, väike laud, riidekapp… Roy keerab näo ära, et mitte aknast vaadet näha. Ebony läheb kohe kapi kallale ning paneb Royle sülle korraliku Fharlanghni preestrirüü, endale võtab teise. Roy vaatab ja silitab seda sõrmeotstega. Ta pole sellist rüüd ammu kandnud...

"Pane selga," ütleb Ebony.
Roy koorib ennast tasakesi paljaks. Ebony võtab oma riided kaenlasse ning läheb toast välja. Roy kuuleb teda kõrvaltuppa minemas ning vaatab igatsevalt järele. Paneb siis preestrirüü selga ja pakib haldjamundri nii hästi kui suudab kokku ja keebi sisse lauale. Nihutab siis toa ainsa tooli mööda põrandat lohistades voodi äärde ja paneb sellele oma vööd, mõõga ja muu kraami. Heidab siis voodisse pikali. Padjal tundub olevat Ebony lõhn.

"Roy, oled sa riides?" küsib Ebony ukse tagant.
Roy: "Jah, aga sina?" Toon on täiesti tõsine.

Ebony astub tuppa, samamoodi täies preestrirüüs. Liivakarva kollakashall linane rüü on vööga kinnitatud, samast materjalist tabard lahtiselt peal. Tabardi rinnal on Fharlanghni maantee ja kuusirbi sümbol ning Roy avastab, et Ebony kaelas rippuv püha preestrimärk on peaaegu samasugune kui tema enda oma, maarjakasest. Noormees üritab Ebonyle tooli vabaks teha, aga tõmbab sinna enne hoolikalt pandud kraami põrandale. Ebony istub voodiservale ja vaatab Royle otsa. "Kuidas sa tunned ennast?"

Roy: "Lahutatu ja haigena." Ta silmitseb pisut lage ja suleb siis silmad. Ebony libistab parema käe sõrmedega ettevaatlikult üle ta habemessekasvanud põse. Roy võtab tal vasakust käest kinni. Ebony käsi nõksatab korraks pingule, kuid lõtvub siis. Roy tõstab Ebony parema käe oma paremasse kätte ja tõmbab sama ettevaatlikult oma sõrmedega üle Ebony parema põse. Too kallutab pead nõnda, et juuksed vasaku näopoole ette langeksid. Nagunii on ta neid sinnapoole kamminud. "Pole tarvis," ütleb Roy. Ebony vaatab põrandale. Siis käib elutoa uks ning ta tõuseb püsti. Läheb ning avab toaukse, siis tuleb istub voodiservale tagasi. Akna taga hämardub. Roy kuuleb rüükahinat ja samme. Otsib kobamisi Ebony kätt.

Daila astub sisse ning silmitseb neid kahte. "Kas te olete kõik täna siin või? Orn tuli ja Deilas ajab mingeid asju..."
Ebony kergitab Orni nimetamise peale korraks kulme. Muu jutu peale kehitab õlgu. Tõuseb Daila lähenedes voodilt üles. Daila istub ise voodiservale ning vaatab Royle silma. Temale ei suuda Roy pilku keskendada.
"Nii, noormees," ütleb Daila uuesti Roy pilku leida proovides. "Ma ei hakka salgama, et sul tuleb raske öö täna..." Roy vaatab talle otsa, kuid pilgud ei kohtu.

[Shadow]

Daila vaatab Ebony poole "Saad sa täna öösel temaga olla?" Ebony noogutab. Daila tõuseb püsti, astub akna alla ning tundub keskenduvat. Ebony astub lähemale ning libistab käe rahustavalt üle Roy lauba. Roy üritab ennast lõdvaks lasta. Ebony seisab ta peatsisse, valmis iga hetk Dailat aitama, kui vaja.

Daila pöördub, tuleb istub uuesti voodiservale ning võtab Roy näo oma soojade pihkude vahele. Hoiatab: "Ära nüüd ainult rabelema hakka" - ning hakkab vaikselt loitsu lugema. Roy üritab taibata, mida temaga täpselt tegema hakatakse, kuid Daila sõrmeotstest tungib soojust ta naha alla, kohati lausa kuumust, mis levib pähe laiali. Roy silmad lähevad pärani ning ta kuuleb Ebony närvilist hingamist oma peatsis. Ta kisub lina ja voodit, üritades paigale jääda. Loits ei kesta kaua. Daila võtab käed ära ning vaatab talle otsa. Roy sulgeb silmad ja hoiab kramplikult voodist kinni. Soojus voolab kogu kehasse laiali, teeb seal ringi ning koguneb tagasi pähe, muutub seal kuumuseks… Tuba hakkab karussellina pöörlema. Daila tõuseb ning Ebony istub ta asemele. Võtab Roy käed ja hoiab neid peos. Roy pigistab ta käsi nii kõvasti, et Ebony hammustab huulde. Kuumus Roy peas hakkab muutuma väljakannatamatuks. Tekib tunne, nagu pea plahvataks kohe - ja kõik kogetud hirmud hakkavad silme eest läbi jooksma. Roy avab silmad, vahib punnis ja õudust täis pilguga kõrgusse ning karjatab. Ta liikmetest kaob jõud ning silme ees virvendab must täpiline udu. Royle tundub, nagu hingaks ta ise seda udu välja. Ta pööritab abiotsivalt silmi ja hingeldab. Ebony hoiab ta käsi ning kõneleb rahustavalt. Roy rohkem teab kui näeb, et ta seal on. Pimedus tirib teda üha rohkem endasse, nägemine kaob ja tekib paanika. "Ebony? Ulrika? Ema?" sonib Roy. Pea pööritab aina rohkem, udu silme ees keerleb üha kiiremini, teadvus hakkab kaduma… Ta vingerdab voodis, kui enesekontroll kaob. Teadvus kaob üha rutem, jääb vaid paanika ja hirmutunne. Roy küünistab, mis ette juhtub. Ilmselt on see Ebony. Ta karjub midagi ebamäärast ja vajub siis olematusse...

Teadvusele tulles on ta higist läbimärg. Lina, padi, isegi madrats on läbimärg. Ebony on ta mitme tekiga kinni katnud ja istub endiselt voodiserval, Roy käsi pihus. Hirmu ei ole enam, musta udu ka mitte. Dailat pole toas. Akna taga on rahulik pimedus. Õlilamp põleb laual. Roy sulgeb korraks silmad ja hingab rahulikult. Pigistab õrnalt Ebony kätt. Too pigistab õrnalt vastu. Roy tunneb end tõelise süldina, näib, nagu oleks ta korraga mitu kilo kaalust kaotanud. Siis vaatab ta Ebonyle väsinult naeratades otsa. Ebony naeratab vastu, ehkki tal on väsimusest varjud silmade all.

Kõrvaltoast kostab haldjakeelset kõnet. Royle viirastub hetkeks Feimir, kuid räägib siiski keegi teine. Ebony laseb käe lahti ning tõuseb. "Aitäh," ütleb Roy Ebonyle silma vaadates.

"Mitte mulle. Dailale." Ebony läheb toast välja, Roy kuuleb teda kõrvaltuppa astumas ja midagi ütlemas. Seal nihutatakse kolinal tooli ning hetk hiljem on nii Daila kui Deilas kohal. Daila istub hoogsalt voodiservale ja vaatab Royle uurivalt otsa. "Tere tulemast tagasi."

Roy vaatab pingutuseta vastu. "Tere jah." Ja siis tänab Dailat väsinult, kuid küllaltki soravas haldjakeeles.
Daila hakkab naerma. "Vara tänad, homme õhtul teen veel korra..."
Roy reaktsioon on midagi “heh” ja köhatuse vahepealset. Deilas seisab vaikselt laua juures ning naeratab. Roy silmitseb neid kõiki. Nad tunduvad tõeliselt rõõmsad.
"Kas Feimir ja Helenel on korras?" küsib Roy.
"Teejuht on praegu Feimiri juures," ütleb Daila. "Heleneli võtab ta homme."
Roy: "Teejuht?"
"Tagasikutsuja," ütleb Daila.
Roy: "Kõlab, nagu teda oleks ainult üks."
Daila: "Teejuht ON ainult üks."
"Teised on preestrid," torkab Deilas muigamisi vahele. Roy ei püüagi tema naljast praegu aru saada.

Elutoa uks kolksatab ning seltskonnaga liitub Orn. Trügib kõigepealt Daila juurde. "Nii, Feimiriga on korras ja kena tütarlaps valvab ta und..." Seejärel suudleb Ebonyt põsele ning siis pöördub Roy poole: "Tervist, vanapoiss! Hing sees?"
Roy köhatab. "Jah," ütleb siis vaikselt.
"Sa poleks tahtnud tema asemel olla," ütleb Ebony Ornile. Küsib Dailalt luba magama minna. Too noogutab. "Head und, Ebony," ütleb Roy.

Ebony naeratab ning Orn tõmbab ta tugevamini enda vastu. "Me nüüd lähme. Head und kõigile." Ja nõnda nad kahekesi toast kaovadki. Peagi paugatab üks tagumistest ustest. Daila saadab Deilase kuiva särki hankima ning küsib, kas Roy suudaks nüüd hommikuni magada.

Roy: "Ma tõesti ei tea, aga jube märg on olla." Võtab siis julguse kokku ja küsib Dailalt seotuse kohta haldjametsa õukonnaga. Too ütleb, et seotust õukonnaga tal pole. Mõnikord küsitakse küll nõu. Ja mõnikord kipub Feimir tema nimel lubadusi jagama… Milles siis asi? Roy räägib häbelikult Ulrikasse puutuva ära.
"No eks ma vaatan, mida teha saab..." lausub Daila aeglaselt. "Kõigepealt tuleb vaadata, kuidas olukord üldse on ja millise valve alla ta pannakse. Aga nüüd tahan ma minna ja näha, mis kena tütarlaps mu poja und valvab..."

Deilas tuleb särgi ja kuiva linaga. Käed-jalad võdisevad, kui Roy end püsti ajab ja riietuma hakkab – kuid selle eest kuulab ta pilk taas sõna…

-------------------------
Kui tõld, kus printsess ja Roy, läheb koos haldjatega Haldjavärava suunas, siis pakitõld ja Mia, Ilderian, Serenus, Benno ja Orn suunduvad ühte linnaserva kõrvaltänavasse, kus Orn ühe kahekorruselise maja ukse võtmega lahti keerab. Laibad jäetakse esialgu tõlda, muu kraam tassitakse majja ning hobused viiakse talli. Maja nimetatakse Benno majaks. See on kohutavalt tolmune kahekorruseline hoone, pisut torni moodi ja täis nii kääbiku- kui inimesemõõtu vana mööblit. MIA käib enne majjaminekut veel tõllas Feimirit piilumas. Tolle keha on üsna samas seisukorras mis järgmisel päeval pärast lahingut, kuid kõrbenud ja moondunud laip pole midagi eriti vaatamisväärset. Ilderianile tundus maja tuttav olevat, ta kadus kohe teisele korrusele, kus tuba maast laeni raamatuid täis. Mia küsib laipade kohta. Orn ütleb, et nad viiakse ära, kui Deilas ja Ebony tagasi jõuavad.
Mia: "Kuhu?"
Orn mõtleb tükk aega, kas vastata või mitte. "Ootame Deilase ära," ütleb viimaks.
Mia otsib endale toa ning konutab seal. Vahepeal magab, vahepeal mõtleb.

WILLIL on majas põnev. Eriti kui ta näeb ülemisel korrusel Benno pesa, mis on täis igasuguseid pakse raamatuid ja kummalisi vidinaid. Sellesama ruumi vastas on kahe voodiga tuba, kuhu Orn Willi elama paigutab. Oma koti viskab teisele voodile. Will aitab tõldu tühjaks kolida, ahjusid kütta, hobused lahti rakendada ja talli viia… Osa rahvast vajub kohe laiali kes kuhu, peamiselt Will, Orn ja Serenus tegutsevadki. Will uurib Bennolt, kas tolle raanatuid seal ülakorrusel lugeda võib. Kääbik irvitab ja lubab – tingimusel, et noormees neid valjusti ei loe. Kui kuskil siin majas tolmu pole, siis raamatute peal.

Will paneb käe külge, kus vähegi aidata vaja, muu tegevuse sekka vabandab Orni ees liigse uudishimu pärast. Orn pole pahane. Käsib Willil majas püsida, kuni Feimir kohale jõuab, sest nagunii tahab haldjas Williga veel rääkida. Ning ka Royga peaksid asjad nüüd korda saama… Orn soovitab Willil üles minna ja end korralikult välja magada. Too on kindlasti juba unustanud, mis tunne on voodis magada… Will tormab kohe minema, kuid mitte otse magama, vaid enne raamatuid uurima. Haarab mõned voodisse kaasa. Raamatud on täis kummalisi sümboleid ja märke ning suuremast jaost ei saa ta mitte muhvigi aru. Kuid leidub ka igasugust geograafiat ja loodusteadust ja ajalugu. Maagiaraamatuid lapates näägutab Will omaette: "Ära neid valjult loe..." Lugedes ta tukkuma jääbki.

[Shadow]

Enne Valasse jõudmist teeb ILDERIAN haagi metsadesse ja väljadele ning korjab, mida ilusat leiab, et Daila jaoks kena kimp teha. Vahetab Benno pool haldjamundri oma ilusate mustade siidriiete vastu, siis viib kimbu kontorisse ja palub üle anda. Sealt edasi läheb parki. Taevast langevad selle talve esimesed lumehelbed. Ilus vaikne ilm ja raagus pargis langeb esimene lumi… Ilderian istub pingil ja laseb piltidel silme ees joosta... sellel mis oli, mis on ja mis ehk tuleb. Istub niiviisi keskööni. Siis läheb Benno majja tagasi. Kesköö paiku tuleb Deilas ning äratab ta vaikselt. Käsib riidesse panna ja kaasa minna. Ilderianil olevat üks kohtumine ette nähtud. Siis jääb ta Ilderiani mõtlikult silmitsema. “Mnjah... Me läheme kuhugi, kuhu teed sa näha ei tohiks... See nõuab teatud loitsu..."

Ilderian: "Side silmadele ei aita?"
Deilas vangutab pead. "Seadus on selline..."
Ilderian: "Ma ei hakka vastu."

Deilas pakub, et ta kutsub Benno alla. Järsust trepist pimedana alla koperdada poleks eriti lõbus. Ilderian jääb nõusse. Benno tatsab tavapäraselt torisedes alla ja hakkab loitsu lugema. Ilderiani nägemine hakkab tasapisi hägustuma, kuni kaob hoopis. Deilas aitab ta haldjahobuse sadulasse ning talutab looma läbi linna. Midagi kaasa võtta ei lubata. Ilderian tunneb tuult näkku puhuvat ja hobuse astumist. Siis hakkab kruus hobuse kapjade all krigisema ja tugevad oksad riivavad aeg-ajalt sääri. Liigutakse kas tihedas metsas või läbi hekkide. Siis jääb Deilas korraks seisma ning ütleb kellelegi haldjakeeles, et ollakse valmis teele minema.

Edasi kogeb Ilderian sama, mida Roy enne teda. Deilas ronib sadulasse ta selja taha, galopp puusillal, vaikus ja uuesti puusild… Siis trepid, koridorid, käigud… Viimaks annab Deilas pimeda Ilderiani kellelegi haldjakeelt kõnelevale naisele üle, ütleb, et peab ise kiiresti tagasi minema, patsutab jumalajätuks veel kord õlale ning edasi on kuulda vaid tema kaugenevaid samme. Ilderiani juhitakse kättpidi veel tükk maad mööda koridore edasi, siis avatakse üks uks ning pannakse noormees tuppa toolile istuma. Teda juhtinud naine loeb loitsu ning Ilderianil on järsku tunne, nagu oleks talle peotäis soola silmadesse visatud. Aga sedamööda, kuidas see sool pisaratena silmist välja jookseb, tuleb ka nägemine tagasi. Ta leiab end väikesest akendeta toast, mida valgustavad õlilambid. Toas on mugav voodi, laud ja tool, laual suur puuviljakandik. Nüüd näeb Ilderian ka oma saatjat, kelleks on mustas rüüs keskealine haldjaemand. Pärlitega tikitud loor laseb ta näojooni vaid ähmaselt aimata. Emand keelab toast lahkuda, kuni pole järele tuldud. Nõnda siis Ilderian ootabki. Tunni, teise, kolmanda...
---------------
WILL ärkab all toimuva sekeldamise ja vaiksete häälte peale. Läheb alla uurima. Benno sööb köögis külma kana, Deilas sätib Ilderianile keebi ümber ja talutab ta kättpidi välja. Will hangib endale köögist mõdu ja juustuleiba. Vaatab, kuidas Deilas hobuse minema talutab. Endal suu toitu täis, küsib Bennolt: "Misasjanadteevad?"

"Jalutama lähevad," vastab Benno. "Kena ilm, kas pole?" Aeg võib olla nii kesköö kandis.
"Ega seal üleval raamatute seas miskit huvitavat raamatut pole?” uurib Will.
"Minu jaoks on nad enamjaolt huvitavad, kas sinu jaoks ka, ei oska öelda..." Benno on torisev nagu alati.
"Ja miks sa külma kana sööd?" uurib Will.
"Sest sa pole seda soojaks teinud..." nähvab kääbik.
Will läheb irvitades üles tagasi. Loeb veel pisut ja suigub taas unne.

Kella nelja paiku öösel ärkab ta jällegi, sest tõld sõidab hoovist minema. Nüüd on ta majas Mia ja Bennoga kahekesi ning Benno põõnab õndsat kääbikuund. Mia tuppa on ilmselt targem mitte sisse ronida. Kõik teised on mingisse tont teab mis kohta ära kadunud. Will tõmbab kähku turvise selga, haarab oma relvad, topib paar vorsti teemoonaks taskusse ning otsustab samuti öisele jalutuskäigule minna. Tõlla jäljed on lume sees veel kenasti näha.

Neid jälgi mööda minnes jõuab Will ühe lossini. Tõld on väravast sisse sõitnud, aga värav on lukus. Müür on parajalt kõrge. Aed lossi ümber on igatahes paraja pargi mõõtu. Valvureid ei paista. Kui Will on müürile roninud, avastab ta sealtsamast lähedalt müüri seest jalgvärava, mis on isegi lahti. Sealt pääseb vaiksele kõrvaltänavale, kus asub Fharlanghni tempel. Väravast on keegi hiljuti sisse läinud, jäljerida kaob aeda. Kõik on vaikne. Piisavalt vaikne, et Will söandab järele hiilida.

Jäljed lähevad lossist mööda, tagaaeda. Willil õnnestub peaaegu sülle joosta hobust talutavale Ornile. Saab viimasel hetkel põõsaste taha peitu. Seisab seal hiirvaikselt ning jälgib toimuvat. Orn ja Deilas tulevad halle haldjahobuseid talutades lossi eest tagaaeda, mõlemal hobusel on mingi suur komps põiki üle sadula. Nende järel tuleb veel üks kõvasti keepi mähitud tegelane, kes vähemalt kõnnaku järgi ei tundu tuttav. Igatahes tuleb see kamp lossi eest ja suundub lossi taha. Põõsaid ja hekke on lossi taga palju, paras labürint, nii et Will peab paratamatult lähemale minema, et lumesajus midagi näha.

Seltskond jõuab ümmarguse tiigini, millel on peaaegu tiigi keskele ulatuv pikk puust paadisild. Silla otsa juures on ümmargune kivisammas, mille peal suur lillepott. Too keepi mähkunud tüüp tõstab sealt samba otsast lillepoti maha ja kõneleb midagi. Will ei näe hämaras täpselt, mida tehakse, aga silla otsa juures hakkab vesi kergelt aurama. Siis ronib Deilas sadulasse, võtab hoogu ja ajab hobuse galoppi. Sõidab mööda seda silda, kavatsedes ilmselt vette hüpata. Ja hetkel, kui ta peaks vette hüppama, ta lihtsalt kaob sillalt. Will hõõrub silmi – ja teeb sealt kähku sääred. Tal hakkab hirmus kiire pargist väljasaamisega. Kihutab koju ning poeb teki alla. Selleks ajaks, kui tõld uuesti õue sõidab, näeb William juba kolmandat unenägu…
------------------
Keset sügavat ööd tuleb Orn ja küsib, kas Mia tahaks Feimiri juurde minna. Deilas olla loa välja kaubelnud. Mia kargab rõõmsalt jalule. "Kuid selle juures on üks aga..." tõstab Orn hoiatavalt sõrme. "Sa läheksid sinna pimedana... nagu Ley... Sa oled sellega nõus?"

Mia on kõigega nõus. Benno tuleb alla, toriseb, et ärgu Mia ainult ehmatusest kiljuma hakaku, ning asub loitsima. Orn võtab Mia oma hoolde. Aitab sadulasse ning asub hobust talutades teele. Liigub vist läbi poole linna, ainult tuule mühinat ja hobuse astumist on kuulda. Kruusatee, suured puud pea kohal mühisemas, põõsad jalgu kriipimas… Mia istub vaguralt sadulas ja hoiab kõvasti kinni. Siis ütleb Orn kellelegi, et nad on kohal ja valmis. Hoiatab, et Mia ei ehmataks, kui ka tema hobuse selga ronib.

Veesolin, puusild, galopp… Vaikus. Mial tõmbub vaikselt südame alt külmaks, aga ta surub selle alla. Orni tugevad käsivarred toetavad teda kahelt poolt ning Orn ei tundu kartvat. Mürtsatus puusillale, kiirus maha ja kaldast üles… Siis trepid, rajad, koridorid – kuni Orn Mia mingis toas toolile istuma paneb ja ütleb, et edasi tuleb tal lihtsalt oodata, kuna Ornil pole lubatud sinna jääda.

[Shadow]

MIA ootab. Aeg-ajalt kostab ta lähedalt liikumist ja riidekahinat, kusagil kaugemal tasaseid hääli. Järsku võtab kellegi jahe käsi tal täiesti hoiatamata käest kinni. Mia võpatab, kuid püsib vait. Suuruse järgi otsustades tundub meesterahva käsi olevat. Mia talutatakse veel paarist ruumist läbi, siis jääb ta saatja seisma ja Mia kuuleb, kuidas tooli nihutatakse. Ta kobab ettevaatlikult pinda, enne kui istub. Sõrmed tunnevad puust tooli ja üsna kõva aset selle kõrval. Tundub, nagu oleks tavaline laud kaetud õhukese madratsiga.

Kui Mia on end istuma seadnud, sätib saatja ta käed põlvedele kokku nii, et peopesad ülespoole jäävad. Tema käed on jahedad, peaaegu külmad. Mia imestab pisut selle käteseadmise üle. Siis asetatakse kellegi käsi ta lahtistele pihkudele. Mia püüab aru saada, on see käsi elus või surnud. Leiab vaikse ühtlase pulsi. Nüüd ei suuda ta pisaraid tagasi hoida. Keegi loeb loitsu ja silmad hakkavad soolaselt kipitama. Mia kannatab, hambad risti, kuid oma kätt ei liiguta, et pisaraid ära pühkida või silmi hõõruda. Tasahaaval tuleb nägemine tagasi. Nüüd näeb ta oma peos Feimiri kätt. Haldjas tundub Mia kõrval asemel rahulikult magavat.

Saab silmitseda ka seda, kes Mia sinna talutas. Tegemist on mõnevõrra kummalise väljanägemisega haldjaga, kes kannab kapuutsiga musta laia rüüd, kel on hallikat tooni kahvatu nahk ja kullakarva maosilmad. Haldjas tõstab sõrme huultele, osutab Feimirile, naeratab ning läheb minema. Mia jääb Feimiriga kahekesi. Too kas magab väga sügavalt või on teadvuseta. Hingab ta igatahes rahulikult. Mia istub tasakesi ta kõrval ning hoiab haldja kätt peos. Silitab seda mõnikord vaikselt. Tunnike hiljem kõnnib ruumist läbi musta looriga samasuguses laias mustas hõlstis haldjaemand ning ütleb sosinal, et kui Mia tahab, võib Feimiri kõrvale heita, ta magab veel kaua - või tahab tütarlaps omaette toas magada? Mia tahaks omaette, kuid lähedal – ning ta saab aseme samasugusele kanderaamile kõrvaltoas…

--------------------
ILDERIAN kõnnib toas ringi. Uurib seinu. Need on paksust kivist. Kulub vist veel tunde, enne kui väljastpoolt ukseriiv lahti tõmmatakse ning haldjaemand talle järele tuleb. Minnakse läbi pika koridori, mida valgustavad maagiliselt helendavad seinad. Koridori lõpus on ruum, mis meenutab natuke seda templit Vlasta keldris. Sinna jäetakse ta üksi. Teisest uksest astub sisse pisut sõrmusevaimu meenutav mustas rüüs haldjas, kellel on kuldkollased maosilmad. Jääb keset ruumi seisma ning Ilderiani silmitsema, käed rinnal risti. Too seisab sirge seljaga ning vaatab kindla pilguga talle otsa. Sama kaame kui templihaldjas, musta kergesse rõivasse riietatud ja ilmetu näoga… Haldja ussisilmist ei loe midagi välja. Ta silmitseb Ilderiani pea kümme minutit vaikides ning poosi muutmata. Nagu vaataks temast läbi. Siis annab märku järgneda.

Järgmine ruum on juba ilmselgelt Wee Jasi tempel. Väga suur ja võimas. Haldjas võtab laualt väikese hõbekaunistustega liivakella ning paneb selle jooksma nõnda, et Ilderian aja kulgu näeb. Siis astub pika lauakujulise altari juurde, millel lamab midagi linaga üleni kaetut ning kutsub ka Ilderiani vaevumärgatava peaviipega sinna. Ilderian juurdleb endamisi, kas lina all mitte laip ei peitu. Haldjas jälgib ta pilgu liikumist. Vaatab siis Ilderianile silma ning esimest korda on kuulda tema madalat kahisevat häält: "Feimir palus minult midagi... Aga otsustad sina... Sul on aega, kuni liiv voolab..." Ning lahkub saalist.

Ilderian kergitab ettevaatlikult lina… Silmitseb ise sümboleid ja maagiakirju, mida tempel tihedalt täis. Kui ta pilgu tagasi altarile langetab, märkab ta linaserva alt paistmas Kareeni õhukesse kangasse mähitud keha. See pole laip, mitte kolm kuud surnud ja mullast välja kaevatud keha, vaid ilus ja terve… ja tundub täiesti elus… Kui esimene jahmatus möödas, otsib Ilderian kiiresti pulssi. See on olemas – kuid elus inimese jaoks oleks see liiga aeglane. Hingamist praktiliselt pole. Näib olevat mingi elu ja surma vahepealne seisund. Ilderian vaikib, kuid mõttes lausub ikkagi: “Kareen…”

Uks kriiksatab ja ussisilmne haldjas tuleb tagasi. Liivakellas sahiseb liiv omasoodu.

Ilderian: "Miks ta siin on? Miks ta selline on?"
Haldjas: "Sina otsustad, kumba maailma ta kuulub. Ta on nõus tulema, kui sina teda kutsud."
Ilderian: "Tulema tagasi ja elama? Mis tingimusel? Te ju teate, et ta ei saa elada enam kunagi elu, mida ta elas enne."
Ilderian: "Kas temast saaks tormiratsanik? Keegi kes elab pagenduses haldjametsas? Või mis? Või te tõesti arvate, et ma läheksin temaga näiteks Brettoniasse või kuhu iganes ja elaksin temaga seal õnnelikult surmani?"

Haldjas osutab pilguga liivakella poole. "Kui liiv otsa saab, pean ma loitsu kas jätkama, või lõpetama..."
Ilderian: "Te ju teate, et kui ta tagasi kutsuda, siis ta saab paraja shoki. Kui mõni tormiratsanik sureb ja ta tagasi kutsutakse on teine asi, sest neid pole olemas. Kareen oli olemas."
Haldja suunurka ilmub muie. "Kuid saab öelda, et ta oli kaua koomas, ning hoida teda teadvuseta, kuni ta ärgata võib..."
Ilderian: "Kuni ta ärgata võib? Mis mõttes?"
Haldjas: "Pärast ellukutsumist magab kutsutu päris tükk aega... Seda seisundit saab pikendada. Kuni saad ta viia kuhugi, kus ta ärgates ei ehmuks."
Haldjas: "Aga ma ei taha su otsust kumbagi suunda kõigutada, sest minusse see ei puutu."
Ilderian: "Mismoodi kutsuda tuleb? Kuidas ei puutu? Kui ta siin on..."
Ussisilm vaatab vaikides liivakella. Otsustamisaega on jäänud umbes veerandtund. Igavik, mõtleb Ilderian kellale pilku heites.
"Mina teen sinu otsuse järgi. Jah või ei tuleb sinu, mitte minu huultelt," lausub haldjamees kähedalt.

Ilderian: "Kas on võimalus, et ta saaks tormiratsanikuks?"
Haldjas: "Kui ta seda tahab... ja kui ta on läbinud tee tahtmiseni..."
Ilderian: "Jah."
Haldjas: "Sina otsustad, jah või ei. Sina otsustad, tõde või vale."
Ilderian: "Jah. Nagu ma juba ütlesin."
Haldjas: "Jah ja tõde, või jah ja vale?"
Vaikus…. Siis langetab Ilderian otsuse: "Tõde."

[Shadow]

"Ära siis unusta, et oled Wee Jasile teene võlgu..." lausub ussisilmne haldjas.
Ilderian: "Ma olen talle mitu teenet juba võlgu. Ning seega olen juba ammu tema käsutuses."
Haldjas noogutab ning tõstab liivakella silmade ette. Paneb selle siis Kareeni peatsisse ning vaatab kahtlevalt alguses Ilderiani, siis ukse poole.
Ilderian: "Pean lahkuma?"

Haldjas kallutab pea viltu. "Sinu valik." Ilderian otsustab ukse lähedale paigale jääda. Haldjas noogutab, pilk pinevalt liivakellal kinni. "Mõlemal oma head ja vead..." Ta tõmbab kattelina pealt ja viskab eemale, jätkates loitsu sekundipealt, kui viimane liivatera kellas kukub. Hääl on pisut sisisev ja kahisev, monotoonne ning kajab kõrge võlvi all vastu. Küünlad altaril hakkavad võbelema. Ilderian nihkub tasakesi lähemale. Haldjas ei lase end segada. Loitsusõnad voolavad sujuvalt, nagu loetaks neid iga päev...

Järsku Kareen karjatab ning hakkab rabelema, haldjas surub teda altarile tagasi. Vaatab vilksamisi Ilderiani poole. Too läheb appi ning aitab tütarlast paigal hoida. Haldjas ei katkesta hetkekski oma loitsu. Kareeni keha on soe ning pulss töötab korralikult. Ta on peaaegu ärkvel, kuid hakkab loitsu mõju all tasakesi unne vajuma. Keha muutub Ilderiani käte all tasapisi lõdvaks, hingamine rahulikuks ja ühtlaseks. Huuled liigutavad korraks – ja Ilderian loeb neilt enda nime…

Haldjal on higipiisad laubal, kui ta loitsu lõpetab. Ajab end sirgu ning pühib varrukaga laupa. "See läks napilt..."
Ilderian:"Napilt?"
Haldjas: "Ta tuli tagasi läbi oma viimase hirmu... seda juhtub mõnikord."
Ilderian: "Viimase hirmu? Mis mõttes?"
"Mina ju ei tea, kuidas ta suri..." Haldja ussisilm heidab Ilderianile kiire pilgu.
"Auch," mõtleb Ilderian, valjusti aga tunnistab: "Mina paraku tean, kuidas ja miks ta suri." Küsib siis: "Kas sina oled see preester, kellega Feimir mind kokku viia tahtis? Et näidata, et on kõrgemaid preestreid, kelle ees ka tema kummardab."

Haldja silmad liiguvad korraks pärani, kuid siis taastub endine vaade. "Feimir ütles, et oled oma süü ammu lunastanud - kui seda üldse oli..."
Ilderian: "Kuigi nüüdseks oskan vähemalt kolm teenet üles lugeda, mis ma võlgnen Wee Jasile. Kaudselt isegi neli või viis."
"Siis pea see meeles." Haldjas avab selle ukse, kust Ilderian templisse tuli, ning küsib kelleltki, mis tuppa Ilderian majutati. Tuleb ja katsub veel korra Kareeni pulssi - ning tõstab ta siis Ilderianile sülle.

Ilderian: "Mis mina temaga tegema pean nüüd?" Arvestades, et eriline jõujuurikas pole ta kaugeltki, ehmatab tütarlapse kandmine teda tõsiselt.
"Tavaliselt jätame kõrvalruumi ärkama, aga sinu puhul võiks erandi teha," muigab haldjas
Ilderian: "Öõgh."

Haldjaemand juhib ta tuppa tagasi. Teel küsib Ilderian Feimiri kohta. Haldjaemand avab sõnagi vastamata ühe ukse ning annab Ilderianile märku sisse astuda. Tillukese ruumi keskel seisab alusel puust kanderaam, millel Feimir tundub magavat samasugust rahulikku und nagu Kareen Ilderiani süles. Ilderianile jääb silma Feimiri paljas õlg, millelt puudub templimärk. Ta küsib selle kohta preestrinnalt. Too vastab sõbralikult ja üsna argisel toonil: "Uuesti loodud keha. Märk tuleb uuesti panna."
Ilderian: "Ma muidugi ei tea... veel ei tea, mis tunne on, kui sulakulda sulle peale valatakse, aga ma ei usu, et see kõdi on."

Haldjaemanda suunurk kerkib pisut, kuid ta ei ütle midagi. Ta põikab teel veel ühest uksest sisse ning võtab laoruumitaolisest toast riiulilt mingi linase riideeseme. Riputab selle endale käe peale ning juhib Ilderiani siis tema tuppa. Riideese osutub pikaks särgiks, mille emand Kareenile toas lina asemel selga tõmbab.

Ilderian: "Ma tahaksin kindlasti küsida palju. Aga ma parem ootan, kuni Feimir minuga rääkima tuleb, loodan, et ta selgitab ise."

Emand noogutab ning Ilderian kuuleb, kuidas pärast sulgemist uksele riiv ette lükatakse. Ta istub toolile ja jääb ootama. Kareen magab voodis. Ilderian istub, kõnnib, sirutab, venitab ennast ja istub jälle. Kareen liigutab end mõnikord unes, siis hakkab järsku unes rabelema ja oigama. Ilderian proovib teda halvast unest äratada, Kareen haarab tal kramplikult käest kinni, võpatab hetkeks ning rahuneb siis. Vajub unne tagasi, ise hoiab käest kinni nii, et tõenäoliselt jäävad pärast sinised plekid järgi. Ilderian harutab end ettevaatlikult lahti.

Kareen magab seal päris mitu tundi niiviisi vahelduva eduga, kuni tõuseb istuli ja vaatab ringi.
Ilderian: "Hommikust?"
Kareen pilgutab uniselt silmi, siis naeratab. "Sa jõudsid tagasi?"
Ilderian: "Tagasi kust?"
Tüdruk vaatab toas ringi. "Ma näen, et leidsidki mulle peidupaiga?"
Ilderian: "Mitte mina. Wee Jas."
"Olgu ta kiidetud," vastab Kareen automaatselt. "Kuhu sa mu peitsid siis?"
Ilderian: "Mina ei peitnud. Wee Jasi preestri või preestrite töö. Või kellegi veel kõrgema."

Kareen silmitseb teda üpris kahtlustavalt. Siis libiseb ta pilk oma ihukattele. "Vlasta sai selle noole kenasti välja?" küsib vaikselt.
Ilderian: "Su keha loodi uuesti Wee Jasi preestri poolt. Vlastaga pole sel mingit pistmist."
Ilderian ohkab. "Sest paraku surid sa ära ning Mia ja Roy, kui õieti mäletan, matsid su maha Brettonia lähedale."
Kareen on väga vapustatult vait.
Ilderian: "Paraku pole surm alati ühekordne."
“Ma tean," ütleb Kareen.
Ilderian: "Nii nagu mulle on selgitatud, on inimesel või olendil miski kolm elu, seega saab teda veel mitu korda tagasi kutsuda, mida sinu puhul ka tehti. Kuigi seda tehti nüüd mingi kolm kuud hiljem või midagi sinna kanti."
Kareen üritab seda infot seedida. "Igatahes on mul hea meel, et sa oled siin ja sinuga on kõik korras," ütleb ta siis.
Ilderian: "Jah. Loodan, et millalgi tuleb keski pädevam ja selgitab olukorda ja võimalusi. Sest nagu sa mõistad, tagasi Brettoniasse minna sa ei saa."
Kareen noogutab. "Finbar ajaks mu seal orki jah..."
Ilderian: "Finbar redutab kusagil metsas minu teada praegu. Brettonias ta oma nägu näidata suurt ei julge. Tal oli seal *khm* jamasid."
Kareen silmitseb teda uurivalt, siis patsutab voodile enda kõrval. "Tule ja jutusta."

Ilderian istub ja räägib Kareeni maja juures toimunust. "Vähemalt läks see lobudik ükskord asja ette," ütleb Kareen, kui ta jutustusega ühele poole on saanud.
Ilderian: "Seda küll."
"Sa oled kõhnemaks jäänud," ütleb Kareen Ilderiani silmitsedes. "Ja palju täiskasvanum..."

Ilderian: "Täiskasvanum?"
Kareen: "Olemuselt... Mehistunud... Sinuga on vist palju juhtunud vahepeal?"
Ilderian kehitab õlgu. "Nii ja naa."
Kareen vajub mõttesse. "Kes mulle tagasikutse tegi üldse? Vlasta?"
Ilderian: "Mina."
Tüdruk jääb talle suurisilmi otsa vaatama.
Ilderian: "Või noh... minult küsiti, kas jah või ei. Ma ei tea miks."
Kareen on veel hulk aega vait. "Olin ma sulle tõesti nii tähtis?" küsib ta siis vaikselt.
Ilderian: "Ma leidsin, et sa poleks pidanud surema. Vähemasti mitte nii nagu see läks."

Tundub, et see polnud päris see vastus, mida Kareen ootas, aga ta ei kommenteeri kuidagi. Ta lihtsalt istub seal voodil, käed ümber põlvede ja lõug põlvedele toetatud. Mõtleb ja meenutab. Siis küsib, kust Ilderian nii võimsa preestri leidis.
Ilderian: "Ma ei leidnudki. Tekkisid sidemed keskite teiste võimsate tegelastega kellel olid omakorda kontaktid ja kes arvasid, et sind tuleks tagasi tuua. Oled kuulnud jutte soovide templist? Või tormiratsanikest?"

Kareen lööb silmad maha. "Nemad siis arvasid, et mind tuleks tagasi tuua..." lausub ta mõtlikult.
Ilderian: "Täpsemalt... üks arvas midagi, ma ei tea mida ta arvas või mõtles. Aga mulle anti valik."
Kareen tundub veel rohkem endasse tõmbuvat.

Ilderian: "Millest sa mõtled?"
"Katsun uuesti elamisega harjuda," vastab Kareen, siis sirutab väga ettevaatlikult käe ning puudutab Ilderiani õlga. Ise jälgib ta reageerimist, valmis vähimagi vastumeelsusavalduse korral kätt ära tõmbama. Ilderian on tuim. Kareen silitab tasakesi ta õlga, ise jälgib. Noormees ei reageeri kuidagi. Kareen võtab käe ära ning jääb tühjal pilgul ust vaatama…

[Shadow]

MIA magab pisut ja lippab ärgates Feimirit vaatama. Jääb tema juurde istuma. Saab niiviisi veel hulk aega oodata, enne kui haldjas end liigutama hakkab. Kõigepealt katsub Feimir sõrmedega aset, siis avab silmad. Ruum on hämar. Mia ei liiguta, aga ta silmad säravad pimeduses.

Feimiri pilk liigub toas ringi, alguses valvsalt, siis üha rahulikumalt ja äratundvamalt. Viimaks jääb ta pilk Miale pidama ning ta naeratab nõrgalt. "Väike ustav Mia..." lausub ta vaikselt. Mia naeratab, aga ei ütle midagi, kartes Feimirit väsitada. Haldjas tõuseb küünarnukkidele, nii et tekk õlgadelt maha vajub. Tema õlal igatahes sellist märki pole, nagu Ornil… Mia imestab, miks pole. Feimir vaatab oma õlga. "Varsti on jälle..."

“Miks see pannakse?” uurib Mia.
"See töötab nagu sinu sõrmus, ainult tugevamini..." vastab Feimir. Mia küsib järgmiseks ta enesetunde kohta.
Feimir: "Harjumatu... Ma olen rohkem harjunud siin voodi juures istuma..."
Mia muigab. Feimir muigab ka. "Ja kust sina üldse siia said?"
Mia: "Mind toodi, ma ei tea, kus ma olen, ja miks üldse seda teed varjatakse?"
"Et rahvas siia tormi ei jookseks," seletab Feimir. "Sellepärast ei lasta külalistel ka näha, kus nad täpselt on."
Feimir: "Kuidas see lahing lõppes? Kas teised jäid terveks? Printsess?"
Mia: "Helenel... ei elanud üle, ja ma ei tea, mis tast saanud, äkki ka siin.... teised elus."
Feimir noogutab. "Heleneli eest saan ma veel peapesu... Oleksin pidanud teda paremini kaitsma..."
Mia muigab.
"Kuidas sina ise selle üle elasid?" Feimiri pilk on murelik. "Kas printsess jäi terveks?"
Mia: "Mina olin vist seltskonna peale kõige tervem, paar kriimustust ainult. Jah, jäi terveks."
Feimir ohkab kergendatult. "Mia, kullake, kas sa saaksid kellelegi öelda, et mul oleks riideid vaja?"
Mia naeratab ja muigab: "Kuhu ma peaks minema, ma pole siin eriti ringi liikunud....." Tõuseb püsti ja ja läheb ümbrust uurima. Feimir õpetab, et vaja oleks mõni valvepreester leida. Koridoris võib vabalt liikuda, kuid välisuksest välja ei maksa minna. Mia siis otsib, kuni looritatud preestrinnat näeb ja riided leiab. Ning Feimir kaob tööasju ajama kohe, kui rüü seljas…

------------------------
Koridorist kostab samme, riiv tõmmatakse eest ja Ilderiani kambrisse astub Larethiani preestri ametirüüs Feimir. Küsib reipalt naeratades, kuidas noortel läheb.

Ilderian: "Hommikust. Ärkasid kah üles. Mind huvitaksid edasised võimalused. Mida, kuidas, kas jne."
Feimir: "Mis asjus?"
Ilderian: "Kareeni. Või ta jääbki siia templisse kuni aegade lõpuni?"
Feimiri pilk liigub Ilderiani ja tühjalt seina vahtiva Kareeni vahet. "Võimalusi on mitmeid. Me arutame need läbi."
Ilderian: "Ja kas sa viid mind millalgi siis tolle sinust kõrgema preestriga kokkusaamisele?"
"See organiseeriti ilma minuta ära," muigab Feimir.
Ilderian: "Et sa pidasid seda siis silmas?"
"Jah, " vastab Feimir, "mul on muidugi kahju, et ise selle kohtumise juures ei saanud viibida."
Ilderian: "Mind samas huvitab, mis saab siis nüüd lähitulevikus, kui teie edasi liikuma peate."
"Mis täpselt sind huvitab?" Feimir justkui ei mäletaks midagi.
Ilderian: "Kuhu mina jään."
"Oleneb sellest, mida sa täpselt tahad," ütleb Feimir.
Ilderian: "Ma ei tea mis võimalusedki mul on. Peale jaburate variantide, et ma lähen Freehavenisse koju tagasi ja olen vanematele hea poeg."
"Hm... nii et see on jabur variant?" uurib Feimir.
Ilderian: "Arvestades, mis mind peale vanemate Freehavenis ootaks. Jah. Väga tõenäoliselt löödaks mind maha seal või võetaks kinni ja tehtaks ori või midaiganes säärast. Pigem oleks lootust juba Cormanthyris end sisse seada."

Feimiri pilk jälgib Ilderianiga rääkides Kareeni. Too tundub väga kurb. "Ehk otsime endale ühe koha, kus on rohkem toole," pakub Feimir, tehes Kareeni poole elegantse kerge kummarduse.
"Mine pealegi, ma magan veel," ütleb Kareen nõrgalt ning vaid noogutab hajameelselt vastuseks, kui Ilderian talle "Losto mae!" soovib ja koos Feimiriga minema kiirustab. Nüüd minnakse hoopis teises suunas, mitmeid treppe mööda üles, kuni jõutakse väikesesse ruumi, kuhu pääseb otse trepilt. Sel toal on isegi aken. Sisustuseks riiulid, kirjutuslaud, tugitoolid, seinal mõõgad... kõik haldjatöö. Feimir istub ühte tugitooli ja pakub Ilderianile teist.

"Nii," ütleb Feimir sõrmeotsi vastamisi pannes. "Kuidas täpselt sa ise oma tulevikku näed?"
Ilderian: "Ei näe suurt midagi, ei oska vaadata."
"Mida sa täpselt tahaksid? Mida sa ootad meiega kaasa liikumiselt?" uurib haldjas.
Ilderian: "Mind kõigepealt huvitaks, mismoodi see välja näeks ja mida minult oodataks ja mismoodi see toimiks. Sest kas sinu grupp mitte täis ei ole juba... Ja ma mäletan su juttu ka teistest võimalustest ja meregrupist."
Feimir: "Helenel ja Serenus ei ole minu grupist... Meregrupis mul tutvusi pole, et sind sinna sokutada. Nojah, meie tööd oled sa põhimõtteliselt näinud. Märgikandjate tööd sa tead..."
Ilderian: "Mind huvitaks ka see, mis Ley’st sai või saab."
Feimir: "Ley? Leyga räägin veel kord Valasse jõudes. Kui tema otsus on ikka veel kindel, tuleb ta märki panema... Kui ta vähegi kõhkleb, ei tule..."
Ilderian: "Ja mina? Kas märk sõltub grupist? Ma tahan endale märki."
"Kuidas saaks see grupist sõltuda?" Feimir kissitab silmi.
Ilderian: "Igal grupil oma märk või midagi? Mina ei tea."
"Märk on üks, aga ühe grupi märgid töötavad vaid selle grupi liikmete peal," selgitab Feimir. "Need loitsitakse niiviisi toimima." Ta tõuseb ning seisatab akna all. Väljas tuiskab kergelt.

Ilderian: "Kas peab olema tutvusi, et kuhugi gruppi saada? Mind huvitaks üldse, mis grupid on ja kuhu mul oleks võimalus saada ja kus mismoodi asjad toimivad jne jne jne.”
Feimir: "Esialgu oleks sul võimalus saada minu gruppi. Edaspidi vastavalt sellele, kuidas sul teiste gruppide liikmetega koostöö klapib ja millised sidemed tekivad. Sedamööda, kuidas hakkad orienteeruma templi süsteemis ja töös ning leiad endale sobiva koha."
Ilderian: "Ja kuidas ma satun kokku teiste gruppide liikmetega?"
Feimir: "Mõnikord tehakse koostööd. Mõnikord puhkeaegadel templis. Mõnikord satud kohale jäädes kokku mõne teise grupiga, kes samal maal töötab."
Ilderian: "Ja millal ma märgi saan?"
"Sul on sellega nii kiire?" küsib Feimir.
Ilderian: "Kui sa kunagi ütlesid, et enne peab noaga ähvardama tulema, ega sa siis seda tõsiselt mõelnud?"
"No peaaegu..." muigab haldjas.
Ilderian tõmbab irvitades kiire liigutusega stileti oma varrukast välja. Feimir hakkab naerma ning Ilderian samuti.

"Ja sulakuld ja muu?" uurib Feimir
Ilderian: "Mul sulakulda pole, aga mul on kulda, mida saaks sulatada."
"Hm... ja õlga lõigatakse paras auk sisse, kuhu seda kallata saab..." jätkab Feimir.
Ilderian: "Mis siis? See ei ole nii et naa hullem, kui see arbaletinool, mille ma selga sain."
Feimir: "Ja kõrbeva liha lõhn... väga vastik kärsahais, ma ei tea, kuidas nad seda siin välja kannatavad..."
Ilderian: "Vastava loitsuga saaks ju lillelõhna teha. Keegi kõrvalseisja saaks seda teha ju."
"Ja paistes ning põrguvalu tegev õlg... mäletad ju Ebonyt?" kiusab Feimir.
Ilderian: "Kas ma pean ise kulda sulatama, ise augu lõikama ja ise valama?--. Nagu mäletan, läks Ebonyl asjaga nihusti."
"Ise loitsid ka või, et asi tööle hakkaks?" küsib Feimir. "Ja kus on garantii, et sinul nihusti ei lähe?"
"Äkki ei lähe?" kehitab Ilderian õlgu.

Feimir lööb käega. "No olgu, istu siin, ma lähen uurin asja... et kohe tahad või?"
Ilderian: "Mis vahet sel on siis? Ma saan märgi ju. Vahet pole, seega miks ka mitte."
"Kõigi seaduste järgi peaksin ma sulle praegu kaks nädalat mõtlemisaega kamandama," uriseb Feimir tõustes.
"Mul on olnud mõtlemisaega juba kuid. Siiber on, " uriseb Ilderian vastu.
Feimir turtsatab ning läheb uksest välja.
"Mis sul nüüd järsku viga on, ise pakkusid mulle..." pomiseb Ilderian talle järele.

[Shadow]

ILDERIAN saab tubli tunni oodata ja aknast välja vahtida, enne kui Feimir tagasi tuleb. Vaade avaneb laiale orule. Väljas tuiskab kerget lund valgete kiviplaatide ridadele. "Noh?" uurib Ilderian, kui haldjas viimaks tagasi.

"Mis noh?" toriseb Feimir. "Kas jõudsid ümber mõelda?"
Ilderian: "Ei. Või ongi trikk selles, et tuleb venitada nii kaua, kuni venitatav hulluks läheb ja noaga ähvardama kukub?"
"Vaatame, mida sulle all öeldakse," arvab Feimir
Ilderian: "Kuulame, sa tahtsid öelda?"
Feimir: "Võib ka nii... Et lähme kuulama või?"

Nad lähevad treppidest tuldud teed tagasi. Feimir astub sisse sellest uksest, millest möödumisel ennist vägevat kemikaalihaisu tunda oli. Kõigepealt minnakse läbi vägeva keemialabori. Feimir pöörab pead ja ütleb, et veel on võimalusi loobuda."Kindlasti on," kinnitab Ilderian.

Feimir: "Kas lähme tagasi?"
Ilderian: "Miks sa nii palju jaburaid küsimusi küsid järsku?"
Feimir: "Sest ma pean seda tegema."
Ilderian: "Selge. Liigume edasi. Aga kas sa neid korraga ei saa ära küsida? "
"Ei," nähvab Feimir muiates.

Järgmine ruum meenutab natuke hambaarsti kabinetti, ainult fantasy-keskaegses kujunduses. Feimir laseb Ilderianil ruumi silmitseda ja küsib siis, kas too astub järgmise sammu või loobub. Ilderian astub demonstratiivselt sammu edasi. Feimir muigab. Toa tagaseina uksest ilmub mingi Ilderianist pisut pikem ehk siis umbes kahemeetrine oranžide silmade ja juustega neiuke, aurav ja mulksuv kopsik näpus, ja küsib tugeva aktsendiga, millal Feimir ise tuleb. Feimir vastab, et võtku kõigepealt see noormees ette vastavalt kõigile reeglitele. Mispeale kaunitar näitab Ilderianile üsna kõrget marmorplaatidega kaetud lamamistooli. Ilderian küsib Feimirilt sosinal, kust kõigil sellised kummalised silmad. Feimir sosistab vastu, et nad pole neist hõimudest, keda Ilderian nägema harjunud. Siis heidab Ilderian vapralt lamamistoolile. Apelsinivärvi tütarlaps küsib, on Ilderian tõesti kindel, et tahab seda teha.

Ilderian: "Kas ma _PEAN_ noaga ähvardama?"
Seepeale käsib tütarlaps tal särgi maha võtta. Tundub, et huumor ei jõua talle kohale…

Ilderian ajab särgi seljast ning kaunitar sätib talle marmorplaadi õla alla toeks. Seob siis noormehe aeglaselt ja põhjalikult rihmadega tooli külge kinni. Vähimagi liigutuse peale vaatab küsivalt otsa - kas lõpetan? Ilderian püsib vähemalt esialgu rahuliku ja otsustavana. Järgmiseks laotakse tema vaatevälja terve kandikutäis võika väljanägemisega arstiriistu. Väikesed teravad noad, konksud ja muu selline. Feimir tuleb ja seisab ta peatsisse. "Kuidas on, kas hoian kätt julgestuseks?"

Ilderian: "Elan üle, mis ma muud ikka teen."
"Hm... pärast esimest lõiget võib tekkida tahtmine ümber mõelda..." arvab Feimir. "Parem siis juba praegu..."
Ilderian: "Kui lõige juba tehtud, mis mõtet siis enam ümber mõelda..."

Feimir ja tütarlaps vahetavad omavahel pilke. Siis tõstab neidis oma tooli paika, istub, võtab kandikult ühe väikese terava noa ja hakkab õlalt lõikamiseks kohta valima. Ilderian mõtleb, et kuna nuga tundub väga terav, ei tohiks vähemalt esialgu valu väga hull olla. Tütarlaps lõikab järsu liigutusega küllalt sügavale sisse. Ilderian surub hambad kõvasti kokku. Siis tõstab märgipanija kandikule mulksuva ja haisva kullasulami kopsiku.

“Ja nüüd viimane küsimus, kas sa tahad jätkata," lausub Feimir peatsis mingite pudelitega kolistades...

---------------
ROY vahetab toas särki. Riputab läbihigistatud rüü tooli seljatoele kuivama. Jalad kipuvad all värisema. Deilas on abiks ja toeks. Kahepeale saavad nad isegi voodi korda tehtud ning siis vajub Roy nagu laip magama. Ärkab harjumuspäraselt koidikul. Nüüd on ta toas omapead. Ihuliikmed kuulavad juba sõna. Koordinatsioon veab veel natuke alt, kui Roy oma võimeid katsetab. Palvetamist see igatahes ei sega…

Rüü on enam-vähem ära kuivada jõudnud. Roy ajab selle selga ning läheb elutuba uurima. Sealsel suurel laual on hommikusöök vaagnatel. Erilist söögiisu pole, kuid noormees üritab midagi näkitseda. Kõige vasakpoolsemast toast tuleb preestrirüüs ja unine Ebony, naeratab ja küsib enesetunde kohta.

Roy: "Nagu oleks Athaialt kohale ujunud." Ise silmitseb Ebony käsi, meeles ähmane mälestus õhtusest rabelemisest ja küünistamisest. Märkab vaid paari sinist plekki randmetel. Kui seal ka midagi rohkemat oli, siis nüüdseks on see loitsuga ravitud ilmselt…

Ebony istub ja hakkab võid leivale määrima. Roy kõnnib ümber laua ja võtab igalt poolt natuke midagi. Eelistab puuvilju. Ja mahlast. Ja joob ahnelt. Ilmest võib näha, justkui poleks ta tükk aega midagi süüa saanud, millel maitse oleks. Ebony jälgib teda vaikselt.

"Kas Feimir on juba ärganud?" uurib Roy, kui korraks suu tühjaks saab.
"Ma ei tea veel. Aga kui ärkab, tuleb nagunii siit läbi," arvab Ebony.
"Helenel?" küsib Roy.
Ebony: "Teejuht ei jõua nii mitut päevas. Aga tuleb ka Heleneli kord."

Roy uurib, kaua ta teadvuseta oli.
Ebony: "Mõned tunnid... Loodetavasti ei tule tänaõhtune nii hull."
Roy: "Jah. Keegi pole öelnud, et ravi valutu ja meeldiv on."
"Haigus pole seda ammugi," nendib preestrinna. "Tahaksid sa midagi?"
Roy: "Kindlasti tahaks."
"Tahad sa öelda, mis see on?" keerab Ebony pea viltu. Siin paistab ta hoopis teistsugune kui Roy teda tundnud on, palju vabam ja rõõmsam. Ka Roy on ennast üsnagi lõdvaks lasknud. Ei teagi, kas väsimusest või on tal siin tõeti turvaline olla.
"Tahaks oma last kasvama näha," vaatab Roy niiskete silmadega Ebonyle otsa, kuid vaid niiskeks need ka jäävad.
"Küllap näed," lohutab Ebony. Avab luugi seinas, laob kasutatud nõud kandikule ning saadab need toiduliftiga alla. Roy istub laua taha maha ja laseb pea longu. Ebony tuleb ja silitab sõrmeotstega ta põske. "Roy, elu ei ole nii hirmus..."
Roy: "Jah, vähemalt oleme kõik elus. Vähemalt varsti oleme kõik elus," parandab ta siis.
"Mida sa õhtuni teha tahaksid?" uurib preestrinna.
Roy: "Ringi jalutada ja oma jalge all lume krudisemist kuulata?"
"Ma ei tea? Ootaks Feimiri ära, ta ehk viib su templisse?” arvab Ebony. "Fharlanghni omasse," täiendab ta siis kiiresti.
Roy: "Ma mõtlesin ise tegelikult sama, kuna ma ei saaks nagunii siin ju ringi liikuda."
"Nägijana mitte. Kui just Feimir loitsu peale ei... " Ebony laksab endale vastu laupa. "Enne pühitsemist ei pane ta ju mingeid loitse..."
Roy: "Pühitsemist?"
"Ta keha ju taasloodi... Talle tuleb uuesti märk panna ja uuesti preestriks pühitseda..." seletab Ebony.
"Ma ei teadnud, et talle täiesti uus keha tehti..." Royd paistab see meetod üsna üllatavalt.
Ebony: "Teejuht suudab seda... Mõtle nüüd ise, Feimir poleks saanud sellise põlenud välimusega diplomaadina jätkata."
Roy: "Kas seda taastada poleks saanud?"
Ebony: "Väga raskelt. Ja tulemus pole alati..." Ta käsi libiseb automaatselt vasakut näopoolt varjama.
Roy astub talle lähemale ja paneb käe tema paremale õlale. Vaatab otsa. Preestrinna lööb pilgu maha.

"Pole sul ju häda midagi." Roy sikutab vaikselt ta kätt varjamast eemale. Ebony laseb küll käe ära tõmmata, kuid kallutab pead, et tukk näole langeks. "Ma ei teagi päriselt, kuidas ma välja näeksin," ütleb ta vaikselt.
Roy silitab vaikselt ta vasakut põske: "Pole sul ju häda midagi. Kuid mida ka minu arvamus loeb."
Ebony: "Küllap loeb. Ka Orni see vist ei sega. Ja Ilderiani."
Roy: "Sinuga on peale seda palju kergem rääkida olnud, kui su mask kaotsi läks."
Ebony: "Jah? Ma pole miskitmoodi muutunud... Sind segas ilmselt see, et olin Merdenis väga pingul. Kõik mu kaaslased hukkusid üksteise järel..."
Roy: "Ei. Ma lihtsalt näen su nägu, kui sulle otsa vaatan."

[Shadow]

Pärast lühikest ebakindlat vaikust lausub Ebony: "Kui sa kinnisilmi kõnnid, siis viin su ehk ise templisse - kui tahad..."
Roy: "Kõnnin."
"Vaatame, ehk on Feimiri kapis mõni keep..." avab preestrinna Roy asemepaiga kõrval oleva kambri ukse ning läheb sisse.

Roy: "Ma võin ka loitsuga ennast külma eest kaitsta..."
"Kui sa ikka oled loitsimiseks piisavalt tugev..." kahtleb Ebony.
Roy kortsutab natuke kulmu, siis läheb tuppa ning proovib parandusloitsuga vöörihma korralikumaks teha. Lihtsalt et näha, kas jaksab. Käed hakkavad poole loitsu peal värisema ja nõrkushoog tuleb peale, aga loits saab tehtud. Oleks midagi natuke keerulisemat teinud, siis kukuks ilmselt kokku, mõtleb hingeldav Roy laua najale toetudes. "Keep oleks vist ikka parem?" nendib Ebony.
"Kättesaadavam," parandab Roy. Siis istub ta voodile ning mõtleb, et enne templisse minekut peaks tegelikult pesemas käima...

-----------------------
MIA avastab koridori kaugemas otsas kaks vestlevat naist. Üks on too Wee Jasi templi preestrinna, teine aga tundub kusagilt tuttav. Pikad mustad lokkis juuksed, hele nahk… Kusagil on Mia selle neiuga kohtunud. Siis talle meenub. Brettonia. Kareen, kes ta teedejumala templisse juhatas ning ta venna tantsupõrandale istuli pani.

Kui Mia hiljem praokile jäetud uksega kambris tööasjadesse kadunud Feimirit ootab, libistab Kareen ennast tasakesi tuppa ning küsib, ega ta tea, kuhu too preestrinna läks... jääd oleks vaja. Miat ta ära ei tunne. Vaatab kõhklevalt ringi ning peab aru, kuhu edasi minna. "Oled sa siinne preestrinna?" uurib Mia.

Kareen: "Ei, ma olen siin külaline... või võõras..."
Mia hakkab tasakesi uurima, kust külaline pärit. Kas Brettoniast? Kareen satub segadusse.

Kareen: "Kunagi olin seal... aga praegu... ma ei kujuta ette, kui kaugel see koht olla võib ja kus me üldse oleme..." Silmitseb Miat. "Mul on tunne, nagu oleksin kunagi väga ammu sind näinud..."
“Võib-olla Brettonias oledki,” arvab Mia.
"Võib-olla..." Kareen vahib jälle närviliselt ringi. "Pean nüüd minema, kallim ootab mind..."
"Ilderian?"küsib Mia ükskõikse näoga..
Kareen võpatab ega vasta. Ta pilgus on midagi kummalist, midagi... mis meenutab Royd.
Mia muigab. "Parem on, kui sa mind ebausaldad ja kahtlustad, nii on parem sulle, sest kust sa teada võid, keda usaldada, keda mitte."
"Ma ei kahtlusta sind milleski," ütleb Kareen. "See on tõsi, et Ilderian mind enda juurde kutsus..."
"Tema on siis sinu kallim? Kunagi ma nagu oleks teid koos näinud..." uurib Mia.
Kareen ohkab. "Mina tema kallim igatahes pole..."
"Kuidas nii?" imestab Mia.
Kareen taganeb ukse poole ning ütleb pingutusega: "Ta ei taha mind..."
"Äkki ta kardab sind jälle kaotada, ja ei näita seepärast oma tundeid?" pakub Mia.
Kareen raputab pead. "Ma ei tea, ma tõesti ei tea - aga miks ei võinud ta jätta asju nagu need olid?"
Mia: "Sa olid ohus? Aga teda sa ju mõtlesid praegu kallima all?"
"Jah," ütleb Kareen väga vaikselt. "Aga ma tõesti pean minema... Keegi peab praegu tema juures olema..." Ning ta kaob peaaegu hääletult uksest välja. Mis Ilderianil siis viga.....? mõtleb Mia imestades.

Peagi tulevad Feimir ja Orn. Feimir on helesinises hõbetikanditega haldjapreestri rüüs ning näeb väga hea välja. Orn on... nagu Orn ikka. Feimir vabandab, et tööasjad said ta juba kätte ja küsib, kas Mia tahaks Orniga teedejumala templisse minna. Muidugi on Mia nõus, rõõmuga.
"No laske siis jalga," arvab Feimir. "Nagunii said siin igavleda ülemäära." Annab Mialt laenatud keebi kah tagasi. Orn pakub härrasmehelikult oma käsivart ja hoiatab, et pärast välisust peab silmad kinni hoidma.

Välisõhk on külm ja karge, natuke lumepihu tuiskab näkku. Sammude kaja ja tunde järgi liigutakse mööda puust sildu, vahepeal ka mööda kivipinda ja treppe. Orn küsib, kuidas tunne on. "Kummaliselt vaba," vastab Mia. Orn naerab vaikselt ja pigistab kätt. Siis jääb järsku seisma ja keerab Mia õlgadest hoopis teisele poole. Käsib vaikselt silmad lahti teha ja suu kinni pidada.

Otse Mia ees on käigusilla käsipuu, all laiub ümmargune org ja selle ümber kõrguvad lumised mäed. Mäekülgedes paistab hulk uksi, palju treppe, käigusildu ja radasid. Otse nende all tuiskab lumi valgeid plaate täis tasandikku hangedesse. "Kuidas on?" küsib Orn sosinal. "Võimas,"ahhetab Mia. “Nii palju lund…”
"Rõõmusta tasakesi," sosistab Orn, ise vaatab ringi, ega keegi neid näe. Mia noogutab mäetippe imetledes. Suleb hetkeks silmad naudingust ja laseb tuulel juukseid sasida. Orn paneb käe talle ümber õlgade nii, et ta keep varjaks Mia peapöörded. Mia saab sellest aru ega pööra enam pead, vaatab ettevaatlikumalt ringi.

"Kahju, et sa seda mäletada ei tohi," sosistab Orn natuke nukralt. Kummardub siis pisut ja vaatab Miale silma. "Siin ongi meie kodu..." Mia raputab pead ja sosistab: "Ma ei saa päris hästi aru, aga hea küll." Ning vaatab mägesid edasi.
"Ja kui sa mind enam kusagilt ei leia, siis olen ma seal all..." sosistab Orn mõtlikult.
"Kus all?" küsib Mia sosinal. Orn näitab alla tasandikule. "Me kõik jõuame lõpuks sinna..."
"Kas selle, mis ma siin näen, unustan ära?" sosistab Mia.
"Kuidas sa ise tahad," sosistab Orn vastu. "Aga Feimir annab mulle selle eest mööda pead, kui sa mäletad..."
Mia: "Ta ei pea teada saama…"
"Sellele ma vihjangi," teeb Orn talle silma. "Miks peab Ilderian kogu lõbu endale saama..."
"Tundub, et sul on mulle veel palju jutustada,” arvab Mia.
Orn: "Mida sa teada tahad? Aga liigume nüüd edasi ja pane silmad kenasti kinni... siin liigub rahvast..."
"Millega siis Ilderian hakama sai?" küsib Mia juba kinnisilmi.
Orn: "Me võime teda vaatama minna... siis näed ise."

Orn keerab Mia ettevaatlikult ringi ja juhib tuldud teed tagasi. Tundub, et samast uksest sisse, aga mitmeid treppe pidi alla. Kui koridorid on tühjad, lubab vahepeal silmad lahti teha, aga räägib endistviisi sosinal. Piilub paarist uksest sisse, otsekui õiget kohta meelde tuletades. Siis leiab õige, vaatab ringi ja kuulatab, tõmbab siis Mia kättpidi endaga kaasa.

Hämara kambri sisustus on peaaegu sama kui seal, kus Feimir toibus. Voodiserval istub Kareen. Mia naeratab talle ning Kareen naeratab häbelikult vastu. Vaatab aga siis kohe hellalt Ilderiani. Too lamab kaame ja kurnatuna teadvusetuna asemel. Mia küsib ehmunud sosinal, mis juhtus. Orn tõmbab ta kättpidi tasakesi voodile lähemale ja kergitab ettevaatlikult tekiserva. Ilderiani vasak õlg on kohutavalt paistes ja alles lõplikult hangumata kuldse märgi ümber veritsevad haavaservad.

"Nagu ma aru saan, ta on nüüd üks teie seast?" küsib Mia. "Aga miks see ta nii läbi võttis?"
Orn noogutab ja paneb tekiserva vaikselt tagasi. "Kuule, kui sulle õlga auk lõigatakse ja sulametalli sinna sisse kallatakse, võtab läbi küll..."
"Mul jäi mulje, et ta mingi koerusega hakkama saanud, aga siis ju kõik hästi," arvab Mia.
"Seda tehakse ainult siis, kui inimene ise väga tahab..." Orn juhib Mia tasakesi ukse poole ning naeratab Kareenile hüvastijätuks. Mia märkab, et Kareenile on juustesse suur valge salk tekkinud.

[Shadow]

Valasse ootama jäänud WILL põõnab sel päeval lõunani ja edasi igavleb. Majas on peale tema vaid Benno. Küsib siis kääbikult Feimiri kohta. Benno ütleb, et ta praegu ei tea veel midagi, aga et küllap haldjas välja ilmub, kui jalad alla saab. Mõne aja pärast tuleb Orn ja kutsub Willi endale seltsiks tõlda müüma. Müüvadki tõlla ja hobused turuplatsil odavalt ühele koonerivõitu kaupmehele. Siis topib Orn nii raha kui käed taskusse ning küsib, mida edasi ette võtta. Turul oli rahvas kogu aeg ümber, nii et peale laia lõuaga loba ei saanud muud juttu ajada. Otsivad ühe teemaja ning võtavad seal väikese õlle. William uurib ka Ornilt, mis Feimirist saanud on. Too vastab, et pole hullu, varsti on jalul. Willile meenub kõrbenud ja moondunud laip seal tõllas…

"Kus te eile üldse käisite?" pärib Will.
"Meie?" küsib Orn süütult.
Will: "Noh, te kõik olite kadunud…"
Orn vaatab ringi. "Me oleme praegu vist ka kõik kadunud. Vähemalt majast..."

Uudishimutsemine ei anna tulemusi. Orn räägib hoopis, et Will peab mõned päevad koos Bennoga Valas üksi hakkama saama, sest tema peab mõnda aega linnast ära olema. Jätab Willi ja Benno kätte toiduraha ning seab end siis minekule. Arvab, et ehk saab tagasi jõudes ka Roy kaasa võtta.

Orn võtab tallist halli haldjahobuse ning asub teele. Will märkab, et ta ei võta kaasa ei asju ega ambu. Ja mis hextori pärast nad linnas liikudes ainult neid kahte halli hobust kasutavad kordamööda ja teised seisavad jõude? Kuid Willi ülesanne on Bennole toitu tuua ning ta lippab lähimasse teemajja. Pärast pinnib Bennot, ega too midagi õpetada taha. Näiteks maagia lugemist.

Benno: "Tahad, et ma sulle siit ette loen?"
Will: "Kui sellega midagi hullu ei kaasne..
"Ei kaasne," lubab Benno väga süütul toonil. Will piidleb teada kahtlustavalt, kuid maagiahuvi saab ettevaatusest võitu. Kääbik teeb raamatu lahti, loeb paar lauset ning joonistab sõrmedega õhku mingi märgi. Siis vaatab Willi otsa. "Kas loen edasi?"
"Vabalt," arvab noormees.
"Aga too mulle enne see peegel sealt..." osutab Benno kummutile oma voodi kõrval.

Peegli keerab kääbik Williami enda poole. Poisi nägu on ilusat eredat salatirohelist värvi.
"ÄÄÄÄÄ! Mis sa tegid?" kukub Will lõugama.
Benno: "Ära muretse, ma ju lubasin, et mitte midagi ohtlikku... Kas loen edasi?"
"Nojah.." nõustub Will.

Benno kergitab imestavalt kulmu ning lappab raamatut. Will uurib lootusrikkalt oma nägu, mis ikka veel nagu haljendav aas… ja haljendab edasi. Benno loeb edasi, teeb mingi pisut teistsuguse märgi ja jääb Willile siis mõtlikult otsa vaatama. Tõuseb püsti ning surub tal kätt. Nüüd võib Will kätt taskulambi asemel kasutada.

"Kas sa need asjad ikka maha ka võtta oskad?" uurib Will.
"Oskan küll, aga ei viitsi," vastab kääbik silmagi pilgutamata.
Will: "Ja see on sinu arust naljakas?"
Benno: "Võlurite naljad ongi sellised. Kas mitte sa ise ei palunud, et ma loeksin? Ära muretse, need ei kesta üle paari tunni. Nii et esimene õppetund: maagiaga ei naljatata."
Will: "Õnneks.."
Benno: "Lihtsalt maagia on ohtlik asi, kas tead..."
"Nüüd tean," kinnitab Will. "Milliseid raamatuid ma ohutult lapata tohin?"
Benno: "Neid, mille kirjast sa kõike aru saad."

Igatahes võtab Will oma tuppa kaasa just sellesama raamatu. Istub rätsepistes oma voodile ning hakkab märke sõrmega õhku joonistama. Mõne aja pärast hakkab õhk virvendama ja sumisema. Will lööb raamatu kinni ja jälgib huviga, mis edasi juhtub. Sumin hakkab kasvama undamiseks...

"BENNO!" hõikab Will.
"Möh?" kostab vastasruumist.
Will: "KAS SA EI KUULE SEDA?!!"
Benno: "Kuulen küll, mis siis?"
Will: "Mis see on?!"
Benno: "kust mina tean."
Will: "Kust see tuleb?"
Benno: "Kust sa ta tulema panid?"

Sumin hakkab tekitama Willi ette sihukest küüslaugulõhnalist pruunikat udu.
Will: "Raamatust?"
"Kust mina pean teadma, mida Hextorit sa seal tegid. Söö nüüd ise oma supp..." toriseb kääbik.

Udu tiheneb ja muutub kleepuvaks, hakkab Willile lähemale nihkuma. Too avab akna, kuid udu püsib ta voodi kohal paigal. "Kui raamatu ära rikud, löön maha," lubab Benno teisest toast väga rahulikult. Will päästab kiiresti raamatu udupilve alt ja pageb akna juurde. Udu püsib endiselt voodi kohal ja tiheneb. Siis hakkab pilvest tilkuma suuri kollakaspruune kissellitaolisi piisku, ikka nii tassitäie jagu korraga. Miski küüslaugupudi ja lehmasõnniku vahepealne ollus. Väkk… Will paneb raamatu maha ja teeb uue märgi. Küüslauguhais asendub mädamunahaisuga.

"Mida Hextorit sa vaaritad seal?" küsib Benno. "Üritad õhtusööki teha või?"
Will: "Eeeee... Mitte päris…" Ning katsetab järgmise märgiga. Pilv kasvab kaks korda suuremaks. Will lippab Benno poole, raamat kaenlas. Kääbik loeb midagi. Küsib, kas Will ei mahtunud oma tuppa enam ära.
Will: "Noh.. Koos hiiglasliku haisva pilvega on seal raske koos olla…"
"Mis tegid sellest siis sinna?" küsib Benno rahulikult
"Ma kogemata.." punastab Will.
"Teine õppetund," ütleb Benno. "Ära näpi, kui ei oska." Ning loeb rahulikult edasi.
"Kas sa saad selle asja ära kaotada?" uurib Will.
Benno: "A kust mina tean, kui ma seda näinud pole."
Will: "No mine vaata siis!"
Benno: "Oota, ma loen peatüki lõpuni."

Toast kostab juba üsna valjusid plätsatusi, umbes nagu kergitaks kümmekond lehma seal oma sabasid.

"Ma lähen toon süüa!" pahvatab William ja kiirustab teemajja. Seal tellib ta kruusi teed ning istub leti äärde. Aega tal nüüd on... Tema lähedal istub üks heledapäine päris kena haldjavereline noormees. Silmitseb uurivalt ja astub siis ligi. Vabandab viisakalt tülitamise pärast ning näitab siis kuulutust, milles Ilderian Etherna vanemad otsivad oma poega, lubavad 200 kulda tasuks.

"Ja sina oled siis miski pearahakütt?" uurib Will.
"Ei," ütleb tema. "Mitte päris. Aga selle leidmispalvega ühinesid ka Ilderiani lähima sõbra vanemad. Roy Garrick, oled sellisest kuulnud?"
Will: "Kust sina teda tead?"
"Ma tunnen Ilderiani ja natuke ka tema sõpra. Nad on juba tükk aega kadunud olnud," selgitab haldjavereline.
"Mis on sinu nimi, võõras?" uurib William.
"Daimir," vastab noormees.
"Mina ei tea," ütleb Will. "Kui isegi teaks, ei tooks see tehing mulle eriti sisse midagi."
"Kahju," sõnab Daimir. "Oleks neile lihtsalt edasi öelnud, et neile on kirjad.”
Will: "Kus kohas siis?"
Daimir: "Minu käes."
Will naeratab haldjaverelisele. "Kust sa Royd tead?"
Daimir: "Ta on ju Ilderiani sõber. Ma tean teda küll vaid nägupidi ning et ta on teedejumala preester. Rääkinud me omavahel pole."
"Ok.. Roy kirja võid mulle anda.. Annan talle edasi.. Ilderiani oma võid ka anda," pakub William.
Daimir muigab ja raputab pead. "Kust mina tean, kes oled sina."
Will: "Ma olen Roy naabripoiss William"
Daimir: "Seda võib mulle igaüks öelda, kes kirju kätte tahab. Mina olen pärast see, kes lolliks jääb. Pealegi tahan ma, et nad loeksid oma kirjad minu juuresolekul ning kirjutaksid kohe vastused.”
Will: "Kas sa tema tausta tead?"
Daimir: "Roy tausta? Mitte eriti. Tean vaid, et ta on Ilderiani sõber."
"Oeh.. Ja kus sa ööbid?" uurib Will. "Sest niipea nad arvatavasti ei tule.."
Daimir: "Ühe tuttava pool. Aga kui nad ükskord tulevad, võiks kusagil kokku saada. Jäta mulle kasvõi siiasamasse teemajja teade. Või tule ütle mulle ise. Käin siin tavaliselt lõunat söömas."
Will: "Nad peaks tulema ehk mõne päeva pärast.. Ja kui midagi teatan, siis Willi nime all." Joob tee lõpuni, tellib toidu kaasa ja kiirustab minema. Kontrollib hoolikalt, ega kedagi paista jälitamas ning teeb haake – kuid midagi kahtlast küll silma ei hakka.

[Shadow]

Majas on pilv ja hais on ära koristatud, aga voodi on endiselt pruuni kisselli täis. "Ma jätsin sulle ka natuke teha," kommenteerib Benno.

Will: "Siin on su toit."
Benno: "Tänud. Seal on su voodi ilma hommikuni tilkuva pilveta."
Will küsib, kas mingit loitsu pole, mis selle ära koristaks. Benno irvitab, et on küll.
Will: "Kas sa näitaksid seda ehk mulle?"
Benno: "Parem mitte. Koristad veel plekid koos põrandaga ära. Pesuruum on köögi kõrval."

Will sööb kõhu täis ja hakkab siis küürima. Selleks kulub mitu head tundi. Kuid maagiahuvi pole temast lahtunud. Pärast koristamist uurib ta kääbikult, kas siin mingit tühja tuba on.
Benno: "Kui tühja?"
Will: "Kus saaks harjutada."
“Proovi linnapargis," soovitab Benno
"Seal peetaks mind shalaks.." kurdab Will. "Kas sul kelder on?"
Benno: "Ei. Ja ma ei luba sul seda siia ehitada ka."
Will: "Muide, üks haldjas otsis teemajas Royd ja Ilderiani…. Üldiselt, milline on su tühjeim tuba?"
"Sa EI HAKKA siin majas maagiat harjutama," ütleb Benno. "Me elame siin vaikset ja tähelepandamatut elu, kas tead. Ja kui sa jutust aru ei saa, tuleb sul Feimirit oodata näiteks kassina. Arusaadav?"
Will: "Oeh... Arusaadav.."
"Tubli poiss..." Benno süveneb uuesti oma raamatusse. Will kobib Orni voodisse magama… Ta omad linad ju kuivavad…

---------------------
ILDERIAN hakkab vaikselt pildile tulema. Ruumi ainsaks valgustuseks on hägust valgust kiirgav hõbedast ovaal seinal. Õlg lõhub kui põrguline. Ase on kõva, plaat endiselt õla all ja rihmadega kinni. Soonib pisut selga. Liigutada on valus. Ilderian sulgeb uuesti silmad, lootes, et ehk tuleb uni. Uni ei tule, tuleb hoopis Feimir, istub tasakesi aseme servale ja ütleb tere tulemast tagasi.

Ilderian: "Kaua ma ära olin?"
Feimir: "Kuus tundi."
Ilderian: "Läks midagi nihusti ka või?"
Feimir: "Kõik peaks korras olema vähemalt praegu."
Ilderian: "Praegu? Ma arvan, et ei pea mainima, sa ju tead seda isegi. Et valus on."
Feimir noogutab. "Tean. Mul tuleb see homme."
Ilderian: "Kas ka sinult küsitakse nii palju küsimusi?"
Haldjas muigab. "Minult küsitakse vähem."
Ilderian: "Nujah. Millal see asi tööle mul hakkab? Ja mismoodi seda kasutada?" Sõrmi liigutades tunneb ta, et väike hõbedane jälgimissõrmus on ära võetud.
Feimir: "Templi territooriumil see ei tööta. Toimima hakkab tasapisi, kui siit jälle väljas oled. Kasutada... No seda tunned ise. Peaaegu nagu sõrmus, ainult tugevam."
Ilderian: "Mis siis edasi? Mis Kareenist saab? Ja kuhu mind saadetakse? Ja kas seal templist väljas orus ongi langenute hauad?"
Feimir vastab samamoodi järjest: "Kareen saab oma saatuse üle ise otsustada. Sina justkui liitusid minu grupiga, kui sinust õigesti aru sain. Jah, orus on tõesti langenute hauad."
Ilderian: "Mis sa arvad, mida Deilas, Orn, Ebony ja Benno sellest arvavad?"
"Nad ütlesid oma arvamuse juba ammu," vastab Feimir. "Kutset ei esitata, kui keegi leiab, et ei suudaks uue liikmega koos töötada."
Ilderian: "Iseasi, kas nad arvasid, et ma selle tõesti ära teeksin."
Feimir vaid muigab vaikselt. "Nemad uskusid sinusse rohkem kui mina, peab tunnistama."
Ilderian: "Mis mõttes?"
Feimir: "Nemad olid need, kes kutsest rääkisid."
Ilderian: "Ma ikka ei mõista miks, aga see selleks."

Feimir kehitab lõbusalt õlgu, võtab Ilderiani peatsist laualt kausi seest jääd, keerab teki õla pealt maha ning paneb jäätüki õlale. Hetke on roppvalus, kui külm vastu puutub, siis võtab tuimemaks.
Ilderian: argh! "...tänan… On sul juba teada, kuhu sind edasi saadetakse?"
Feimir: "Merdeni metsad jäid nagu pooleli... Ning liigub vihjeid, et meid jäetakse Brettoniasse paikseteks, kuni me endale ise liiga palju tähelepanu pole tõmmanud..."
Ilderian: "See oleks täitsa tore variant. Vist. Tahaks selle asja ära lõpetada kord. Pean hakkama endale turvist selga loitsima...Tark oleks."
"Oota kõigepealt, kuni su õlg üldse mingit turvist kannatab," naerab Feimir
Ilderian: "Feimir. Loitsitav turvis ei kaalu midagi."
"Mis seal õieti juhtus üldse, poolt lahingut mina ei näinudki," uurib haldjas.
Ilderian: "Kõigepealt lasin ma nende juhile noole silma ja ta kukkus selili ja väänles natuke. Siis ma lasin tema kõrvalseisjale noole näkku, kuna ta hakkas maaslamajat ravima, vähemalt üritas. Ja siis väänles tema maas. Siis ma lasin talle veel ühe noole kerre ja ta jäi vaikseks."
Ilderian: "Siis ma lasin järgmisele natuke rohkem paremalpool olijale ammukütile noole silma. Vahepeal üritasin toda maagi lasta aga lasin mööda."
Ilderian: "Teiselpool vankreid tegid Roy ja Deilas puhta töö nagu aru sain. Helenel kõrbes põlevas vankris. Mis temast saanud on nüüdseks?"
Feimir: "Heleneli võtab Teejuht homme ette."
Ilderian: "Teejuht?"
Feimir: "Sa kohtusid temaga..."
Ilderian: "Selge."
Feimir: "Ta juhtis ka minu tagasi..."
Ilderian: "Tollest preestriga kohtumisest, millest rääkisid kunagi, ma ootasin küll rohkem miskit rahulikku jutuajamist templist ja minust ja võimalustest, aga see selleks siis."
Feimir: "Ma hoiatasin sind, et võid sattuda ristteele... Ma ei tahtnud sulle pakkuda teist, enne kui oled esimese ära lahendanud..."
Ilderian: "Millest sa nüüd räägid?"
Feimir: "Kareen. Teada saades templi võimalustest pärast märgi panemist oleksid võinud igatseda hoopis vaikset elu oma tüdruku seltsis ja hakanud kahetsema juba esimesel päeval."
Ilderian: "Paraku ma seda vaikset elu ei saaks just eriti, arvestades, et gild on aktiivne ja on Finbar ja muu rahvas."
"Oleneb kus," arvab Feimir. "Mis sinu arvates Kareenile praegu kõige parem oleks edasiseks?"
Ilderian: "Ma ei tea, ma ei tunnegi teda praktiliselt ja miskist oma tüdrukust ei saa just eriti rääkida."

Feimir kergitab kulme. "Siis on mul asjast vale mulje jäänud..."'
Ilderian: "Ilmselt. Kaua ma siin umbes lebama pean?"
Feimir: "Päevakese. Ma ei tee teist korda seda viga, mis Ebony puhul, et kohe minema lasen."
Ilderian: "Samas asendis?"
Feimir: "Pehmema voodi saad, kui märk enam laiali ei voola ning plaadi saab ära võtta."
Ilderian: "Praegu võib voolata?"
Feimir: "Hangumine võtab aega."
Ilderian: "Tjah. Saast."
Feimir: "Nii see käib..."
Ilderian: "Enam ei saa küsida küsimust, kas tahan tagasi pöörduda."
Feimir muigab. "Kui esimest korda siin üles tõstetakse, küsitakse küll. Ja sul veab, kui tõstjaks on Teejuht, mitte minusugune käpard. Ma ei oska veel nii hästi, et pärast osalist mälukaotust ei tekiks..."
Ilderian: "Aga kuni sinnamaani ei küsita."
Feimir raputab pead.
Ilderian: "Tjah… Jätad mind siia lebama?"
"Tahad, et siin olen?" küsib Feimir.
Ilderian: "Kui sul midagi paremat TÕESTI teha pole, siis miks ka mitte. Üldjuhul kui sul midagi teha on, siis mine parem tee seda. Ole Kareenile seltsiks näiteks ja räägi talle asjadest."
Feimir: "Kareeniga räägin kindlasti. Aga ütle mulle, miks sa otsustasid ta ikkagi tagasi kutsuda?"
Ilderian: "Mitte, et see tegelikult minu otsus oleks või et ma midagi teaksin, aga ma leidsin lihtsalt, et ta ei pidanud surema nii nagu ta suri..."
"Kas suudad talle kindlustada järgmise surma pisut meeldivamana?" küsib Feimir pisut irooniliselt.
"Vaevalt..." nendib Ilderian.
"Järelikult võtsid endale veel ühe vastutuse..." lausub Feimir mõtlikult ning paneb uued jäätükid paika.
Ilderian: "Ja kui ma oleksin öelnud ei, oleks jäänud mulle tunne, nagu ma oleksin ta tapnud... Seda ilmselt ka juhul, kui mult oleks küsitud enne ta keha taasloomist."
Feimir noogutab vaikselt. "Ja kui nüüd talle ei ütled, tapad ta teistmoodi..."
Ilderian: "Ma tean...Aga kui ma olen nüüd teiega liitunud, siis mis saab temast? Ma sooviksin küll, et ka temal oleks märk... kuid ma ei tea, mida tema soovib."
"Mida see muudaks, kui temal oleks märk?" uurib Feimir. "Mida muudaks see sinu jaoks?"
Ilderian: "Me saaksime koos olla. Teine variant oleks ju see, et tema elab kusagil ja mina rändan mööda ilma ringi. Praegusel juhul eriti arvestades seda, et mina lähen Brettoniasse, kuid tema on Brettonias surnud. Ta haud on seal lähedal isegi… Mind ilmselt natuke lõbustaks isegi oma haua vaatamine, teda.. ma ei usu."
"Ta on veendunud, et sa ei taha temaga koos olla," ütleb Feimir tõsiselt

Ilderian: "Ma ei tea mida ma tahan, Feimir. Ma olen täiesti tuim ja tundetu."
Haldjas pigistab vaikides ta sõrmi. "Ma vaatan, mida teha annab," ütleb tüki aja pärast.

[Shadow]

Ilderian: "Mis mõttes? Ma oleksin pidanud ilmselt ei ütlema siiski.... ma ilmselt oleks tahtnud, et teda poleks taasloodud. Ma oleksin tahtnud minna ära kaugele meresügavikku."
Feimir: "Sa poleks seal õnnelikum, Ilderian. Vast on siiski õigem matta oma valu töösse."
Ilderian: "Ma tahan oma loitsuraamatu valmis saada... Tegelikult...Kareen oleks misiganes grupile väga tugev lisa. Pole palju neid, kelle soontes voolaks maagia."
Feimir: "Seda küll. Ning ta õde on võimas preestrinna."
Ilderian: "Jah. Mind muidugi huvitaks ka see, mida ta õde arvab sellest, mis nüüd juhtus."
Feimir: "Ma räägin temaga, kui Brettonias tagasi oleme."
Ilderian: "Ma ise pean millalgi ta raamatud talle tagasi viima."
Feimir: "Selge. Võid siis selle töö ka enda peale võtta." Vahetab uuesti jääd Ilderiani õlal ning hakkab siis tasakesi naerma."Sa ei usu ilma peal, kelle ma ärgates enda kõrvalt leidsin..."
Ilderian: "Noh? Obad-hai?"
Feimir: "Väikese ustava Mia..."
Ilderian: "Tema on ka siin?"
Feimir: "Tuleb nii välja... Ma ei tea, kes talle loa välja kauples..."
Ilderian: "Minu tõi siia Deilas igatahes..."
Feimir: "Sinu asjus andis tõenäoliselt Teejuht korralduse... Ilmselt tahtis sind nii näha, et mina kõrval poleks."
Ilderian: "Miks ta mind näha peaks tahtma?"
Feimir: "Sest mina palusin teda Kareeni asjus... Võib-olla poleks pidanud."
Ilderian: "Mis tehtud see tehtud. Enam ei saa ei öelda."
Feimir: "Nii kaua surnut ei saa tagasi kutsuda, kui ta ise nõus pole... Palusin, et Teejuht uuriks."
Ilderian: "See tähendab, et Kareen tahtis tagasi tulla?"
Feimir on tükk aega vait, enne kui vastab: "Ta vastas, et tuleb tagasi, kui sina teda vajad..."
Ilderian: "See on see jutt mida oleks võinud mulle varem rääkida."
Feimir: "Ma sain selle siin teada... Pärast seda, kui tegu oli tehtud..."
Ilderian: "Nujah..."

Peagi tuleb apelsinikarva näitsik õlga vaatama. Võtab plaadi ära. Lubab paari tunni pärast üles tõusta. Õlg ise on küll raskelt paistes, aga pisut liigutada seda juba saab. Feimir lohutab, et paistetus alaneb paari päevaga ning pärast enam ei valuta.

Ilderian: "Loodetavasti…"
Tütarlaps määrib märgi servad mingi salviga sisse ning läheb siis minema. Ta on Feimirist hea pool pead pikem.

Kui Ilderian oma tuppa tagasi kolib, on Kareen sealt läinud.

----------------------
MIA suundub pärast Ilderiani juurest lahkumist Orni saatel templisse. Ka temale kehtib templis kinnisilmi liikumise nõue. Orn hoiab tal käest kogu aeg kinni, sest siin-seal on libedaid kohti lume all. Viimane osa teest on üksjagu kõrge trepp, siis minnakse jälle samasugusest raskest välisuksest sisse üpris samasugusena paistvasse koridori. Seal lubab Orn silmad lahti teha. Pea sama pilt mis eelmises koridoris - uksed, harukäigud, seintel maagiline valgus... Otse ees olevast uksest sisse astudes satub Mia suurde templisaali, mis on oma 6-7 m kõrge. Tempel on nagu teedejumala templid ikka, ainult suurem ja kõrgem. Kuid on ka erinevusi teistest templitest, mida Mia siiani näinud. Põrandale on kujundatud igasuguseid teid ja radu, liivaseid, sillutatud... Samamoodi on seinte äärde ehitatud treppe ja radu, mis lae alla välja viivad.

Orn laseb ta sinna templisse omapäi kõndima, ise istub ukse juures pingile. Mia jalutab aeglaselt ringi ja vaatab ümbrust. Ruumis on kaks altarit, eespool ümmargune tavaline palvealtar, tagumise seina juures piklik, millele mahuks pikali heitma. Kas sellel äratataksegi inimesi ellu, mõtleb Mia. Kusagilt lae alt langeb kohati põrandale peent lumepihu. Isegi templi nelja sammast pealtpoolt ühendavaid talasid pidi kulgevad käigurajad.

Sammaste heidetud varjudes näeb Mia seismas hallipäist habemikku preestrit. Külalist märgates astub too paar sammu lähemale - ning Mia avastab, et tegu on kentauriga. Ta nõksatab valvsalt paigale, kuid rahuneb kohe. Tempel ju. Nad silmitsevad preestriga teineteist mõnda aega rahulikult, siis märkab Mia teistki preestrit, õigemini preestrinnat, kes väliselt üpris talle endale sarnaneb. Mia silmitseb teda imestunult ja vaatab siis küsivalt Orni poole. Too ei paista taipavat, mis Mial mureks ning kehitab õlgu.

Mia tahaks küll preestreid kõnetada, kuid ei söanda. Liigub tasakesi edasi. Tempel on vaikne, vaid tuul mühiseb lae all. Preestrid tunduvad sõbralikud ja delikaatsed. Näitavad oma olemasolu, kuid ei ole pealetükkivad. Mia avastab ühe samba ümbert ehtsa kõrbeliiva laigu ning istub sinna. Lülitab end kõigest ümbritsevast välja ja lihtsalt on. Kusagilt seinast voolab vulinal allikas alla ning kaob põrandasse.

Kui Mia Orni juurde tagasi minema hakkab, astub preestrinna lähemale ja kõnetab teda ta kodukeeles. Mia vastab vaikselt ja üllatunult ning kummardab tervituseks. Preestrinna vabandab, ütleb, et tahtis vaid kindel olla ning kummardab vastu. Preestrirüü alt paistab tal soe kampsun. Selgub, et preestrinna, kelle nimeks on Leana, on pärit Mia naaberhõimust. Küsimusele sinnasattumise kohta vastab, et on praegu siin tööl. Koduigatsus? Kohalolemise kuu saab varsti läbi ning siis saab koju tagasi… Leana küsib delikaatselt, kas külalise soov leidis templis täitmist või on ta tormiratsanike seast.

Mia: "See nagu palverännak? Minu soov... jah, täitus, aga ma pole tormiratsanik, kuid hetkel liigun koos nendega."
Preestrinna vaatab pisut üllatunult, kuid ei küsi midagi.
"Aga ma ei tulnud siis, et minu soov täituks, vähemalt mitte teadlikult," parandab Mia.
"Kui oled palverännaku ära teinud, siis küll," ütleb Leana.
"Ma ei saa sellest lausest aru...." Mia vaatab teda segaduses.
"Kui sa tahad soovi täita, siis pead jõudma kõigepealt Unustuse templisse," seletab Leana. "Seal kuulatakse sind ära ning saadetakse palverännakule. Kui selle ära teed ja siia jõudes ikka veel sama soovid, saab see täidetud..."
"Palverännak kuhu?" küsib Mia. "On sellel ka kindel siht?"
Leana: "Jah. Sa pead jõudma siia sellest kohast, kust sind teele saadetakse."
"Mis oli sinu soov?"uurib Mia. Leana hakkab naerma. "Mina olen preestrinna, mitte palverändur. Mina tegelen jõudumööda soovide täitmisega.” Lisab siis tõsisemalt: "Aga soovimise juures on see tingimus, et sinu soov ei tohi kellegi surma põhjuseks saada.”

Leana loeb Miale õnnistuspalve edasiste rännakute tarbeks ning siis usaldab Mia end Orni hoole alla tagasi.

[Shadow]

Ukse taga küsib Orn vaikselt: "Tekkis palju mõtteid?"
"Ei tea....." arvab kinnisilmi edasi jalutav Mia.
"Mõtted tulevad pärast," naerab Orn. "Meeldis sulle siin?"
Mia noogutab. "Hea oli lihtsalt olla."
"On sul soove, mida täitma peaks?" uurib Orn muigamisi, nagu ta tavapärane jutustiil ikka – vaevuaimatav tõsidus lõõbi ja nalja varjus.
Mia: "Jah, tahaks pilvede peale... jah, mida kõike veel... neid ei suuda keegi täita... Tegelikult ei taha ma midagi."
"No pilvede peale saada ei olegi nii keeruline," arvab Orn.
"Tegelikult tahaks küll ühte asja, seal väljas võiks keegi mind sülle võtta ja ringi keerutada, aga seda ei tohi, tean, ma ei tohi ümbrust näha - aga see oleks võimas…" lisab Mia unistavalt.
"Hm, keerutada... Ma tean kohta, kus seda saaks..." itsitab Orn
"Hmh, sul on midagi kahtlast jälle mõttes?" Mia vaatab teda umbusklikult.
"No tahad siis keerutada või ei taha?" küsib Orn süütult. "Seal saaksid silmad lahti hoida küll..."
Mia olekusse ilmub trots. "Tahan."

Orn itsitab tasakesi naerda "Eks lähme siis..." Ning hakkab teda treppidest alla juhtima. Nad jõuavad viimaks päris alla orgu välja. Lumi läheb sügavamaks, on juba kümmekond sentimeetrit paks.
Mia: "Ma ei tea, kui sa....."
“Mida ma?" küsib Orn.
Mia: "…mingit koerust teed…"
"Sa arvad, et üks tormiratsanik saab peatempli territooriumil endale mingit avalikku koerust lubada?" Orni toon on peaaegu et etteheitev.
Mia: "Tore on."
"Juba parem," arvab Orn ja tõstab ta korraks õhku.

Seal, kuhu nad suunduvad, hakkavad silma päris kõrged hekid. Need piiravad ruudukujulisi alasid, millest igaühe sees kividest laotud ring. Orn juhib Mia ühte sellisesse ruutu ja ütleb, et lisaks piilumisele võib ta nüüd silmad päris lahti teha. Mia küsib ringide kohta ja kus nad üldse nüüd asuvad.
"Vaata ringi... All orupõhjas oleme. Nende ringide abil liigutakse ühest kohast teise," seletab Orn. "Mäletad seda tormist ööd mägedes, kui sa Tõbrast püüdsid?"
“Kust tead?" imestab Mia. "Ma vist pole seda kellelgi rääkinud...."
"Kes su hobuse seal kinni püüdis ja sulle kätte tõi?" irvitab Orn lõbusalt. "Saime teist Deilasega tükk aega taga ajada..."
Mia: "Hmh.....või nii..."

"Noh, kas oled valmis?" Orn ajab keebi maha ning riputab selle hekiokstele. Ja siis ta keerutab Miat, kuni jaksab ning jõudu on tal üksjagu. Naeru ja lusti saab kuhjaga. Mia naerab, laseb käed lahti, et tuult paremini tunda. Orn naerab ka. Kui viimaks väsib, paneb Mia maha ning vajub istuli lumme. Kargab aga kohe püsti ning jääb ühte punkti jõllitama. Keset kiviringi seisab ei-tea-kust ilmunud karusnahkses kasukas vanem härrasmees ning silmitseb neid läbi millegi, mis tundub olevat suuremat sorti luup. Orn kummardab kiiresti. Keerutamisest tuikuv Mia kummardab ka nii hästi-halvasti kui õnnestub. Härrasmees noogutab neile ning paterdab väärikalt mööda, kiviringist ja hekiruudust välja. Rühib läbi lume lähima üles viiva trepi poole.

Mia: "Kes see oli?"
"A kust mina tean," vastab Orn ning hakkab naerma. "Igatahes tihe liiklus siin täna..."
Mia: "Kes üldse neid teid kasutada saavad?"
Orn: "Siinsed... kes oskavad."
Mia: "Kas teie olete ainsad tormiratsanikud, see seltskond, keda ma tean, või on veel?"
Orn: "Meid on veel. Minagi ei tunne kõiki."
Mia: "Igas piirkonnas mingi grupp?"
Orn: "Umbes nii... Ja kui üks grupp endale liigselt tähelepanu tõmbab, vahetatakse välja."
Mia: "Kes veel nii reisivad, siinsed preestrid?"
Orn kehitab õlgu. "Preestrid, templi heaks töötavad võlurid... Siia vist teisiti ei pääsegi. Kuhu sa edasi tahaksid minna?"

Mia istub murelikult maha. "See on raske küsimus, ma ei tea, varem ma tahtsin igavesti edasi rännata, uusi kohti näha, esineda, veel paremaks esinejaks saada, lausa legendaarseks, et sinna, kuhu ma lähen, on minu kuulsus juba ette jõudnud... enam ei tea..."
Orn istub samuti maha ja paneb Miale käe õlgade ümber. "Raske küsimus..."
Mia: "See eeldab palju üksi olemist."
"Aga kui leiad kellegi enda kõrvale?" uurib Orn.
Mia: "Vend oli, ja nii oli päris lõbus, aga teda enam pole, ja ma ei tea, kas olen nüüd nõus otsima mingi täiesti võõra tegelase, teda usaldama, ja koos rändama… Siis peaks ka tal midagi teha olema, niisama ei ela… Oih, aga sellega tuleb meelde, et Ilderian rääkis midagi mu vennast... Noh, eks ma pärast küsin."
"Ükskord pead sa ju ka kellessegi armuma?" arvab Orn tõsiselt.
Mia muigab. "Pean või? Peaaegu oleks õnnestunud, aga see abiellus miskise printsessiga."
Orn keerab keebihõlma talle tihedamalt ümber. "Juhtub... Aga vaevalt see viimaseks korraks jääb."
Mia: "Noh, eks vaatab, mis elu toob, mina ei looda ega oota midagi."
"Aga mis võimatuid asju sa oleksid tahtnud?" uurib Orn uuesti.
"Nooh, et mul ilus loss, ja palju maid... ja kalliskive ja muud..." irvitab Mia. "Tõesti, ma ei taha selliseid asju... varem vist tahtsin, ah, ma ei tea, mida tahan, äkki peaks ikkagi nende poole püüdlema, sest need ju vist on head asjad."
"Kui muinasjutte uskuda, peab selle saamiseks kas draakoni ära tapma või kuningaga abielluma," irvitab Orn vastu.
"Jah, mõlemad on veidi keerulised asjad, aga ütlesin, ma isegi ei taha neid. Ma olen hetkel väga õnnelik ja rahul. Kõik oleks hoopis teistmoodi olnud, kui Feimir poleks tagasi tulnud, ma poleks iial seda endale andestada suutnud, ja oleksin läinud kodukohta tagasi, aga mitte hõimlaste juurde, ma oleks eraldunud, kõigist ja kõigest." Mia pilk on sünge.
"Mia, üksindus ei ole väljapääs. Mitte millelegi ega millestki." Orn mõtleb viivu. "Oot, lennata tahtsid ka, jah? Teeme ära..."
Mia hakkab naerma. "Kasvatad nüüd mulle tiivad?"
Orn ajab end tõsimeeli püsti. "Milleks sulle?" tõmbab Mia kättpidi jalule. "Tule kaasa."

Nad on tükk maad mööda orupõhja edasi läinud ja jõudnud viimaste hekkideni, kui Orn järsku seisma jõnksatab ja Mia heki varju tõmbab. Sadakond meetrit eemal võib näha Feimiri helesinist keepi, preestrirüüd ja liivakarva juukseid, millele lumehelbed oma mustrit joonistavad. Ta kükitab maas ja tundub milleltki lund pühkivat. Temaga koos on keegi, keda Mia esmapilgul ära ei tunne, lohvakas pruun ürp seljas ja paks kapuutsiga keep selle peal.

"Ilderian," sosistab Orn otsekui ta mõtteid lugedes. "Vaata, käsi ripub kaelas..."
Nad seisavad hiirvaikselt heki varjus ja ootavad. Feimir ja Ilderian vaatavad maha ning räägivad vaikselt omavahel. Nad pole seal kaua, peagi lähevad edasi. Orn ootab, kuni nad silmist kaovad, enne kui edasi liigub.
Ta seisatab ja kõhkleb teerajale astudes, otsekui mõeldes, kuhu täpselt edasi minna, viimaks jõuab otsusele ning läheb sinnapoole, kus Feimir ja Ilderian ennist seisid. Mia jalutab talle järele. "Mida nad vaatasid?"

Orn ei vasta. läheb ja kükitab sinnasamasse plaatide ette, kus teisedki olid. Selliseid poolenisti lumme mattunud plaate on lagendikul palju, võiks pakkkuda, et viiesaja ringis. Mia liigub lähemale ning leiab Orni kükitamas valgest marmorist hauaplaatide ees. Ühele on kuldtähtedega kirjutatud "Feimir", teisele "Nathaliel".

"Ma ei saa aru," ütleb Mia, "Feimir on ju elus?"
"Siin on tema vana keha," selgitab Orn. "Ja siia tuuakse ka viimane..."
"Ta on kaks korda elu jätnud?" ehmub Mia. "Millal on viimane?"
Orn: "Ei, tal oli esimene kord... Lihtsalt talle loodi uus keha. Praegu pole tal märki ega preestripühitsust, need tuleb uuesti teha. Tormiratsanikul on kolm elu, kolmas surm on lõplik..."
"Ja sina, mitu korda...?" küsib Mia.

Orn on tükk aega mõtlik ja vait, enne kui vaikselt lausub: "Mina jään järgmisel korral siia..."
Mia: "Ehk siis kaks? Ühte ma nägin, juhatasin Deilase ja Feimiri kunagi sinna, lausa üllatav, millal ma juba teid nägin.. Mida sina arvad, mida ma tegema peaksin oma eluga?"
Orn: "Mina pole selles asjas nõuandja ega otsustaja. Ainus, mis soovitada oskan - hoia seda."
Mia: "Elu?"
Orn: "Elu."

[Shadow]

Mia: "Miks sa tormiratsanikuks hakkasid?"
Orn: "See tundus parem kui varasem elu. Ja mingi lunastus oma tegudele."
“Kas sa oled oma praeguse eluga rahul?" küsib Mia.
Orn mõtleb hetke ja noogutab.
Mia: "Kes siin üldse käia võivad?"
Orn: "Templi rahvas ja ratsanikud. nüüd vist hakkad tasapisi mõistma, miks võõrad tohivad näha ainult siseruume?"
Mia: "Jah, ma sain sellest juba aru. Kas ma unustan selle, mis siin näen?"
Orn vangutab pead. "Ma ei tahaks tegelikult... Muidu poleks ju näidanud..."
Mia: "Ma ise ka ei tahaks, aga kas seepärast ongi selle nimi Unustuse tempel?"
"See siin on Meenutuse tempel. Unustuse templi teine pool," vastab Orn. "See on koht, kus täidetakse Unustuse templis öeldud soovid."
Mia: "Oot, aga kus Unustuse tempel on?"
Orn: "Siit kaugel. Need on tegelikult ühe ja sama peatempli kaks poolt… Sa oled piisavalt tubli ja hakkaja, et sinu eest ei peaks seda varjama ning ma tahaksin sulle näidata võimalikult palju, sest me läheme siit varsti tagasi Valasse ning rohkem ei pruugi sa siia kunagi sattuda..."
"Kahju, kui ma seda kohta enam ei näe..." Mia tundub murelik ja näib nagu mõtleks ta millegi üle järele.

Orn silmitseb hauaplaate. "Ära pahanda Feimiriga, et ta sind kõige eest kaitsta püüab... Ta naine oli templiratsanik..."
Mia naeratab. "Selge, nüüd ma mõistan, aga mis minul sellega pistmist... Sai ta surma?"
Orn: "Väga ammu juba... Nad said vist aasta koos olla. Ja see oli enne, kui minust tormiratsanik sai. Tule nüüd," sikutab Miat kättpidi kaasa. Miale meenub hauaplaate vaadates Helenel. Orn ütleb, et pärast saab ehk talle külla minna juba. Mia küsib siis, kas ta peab pärast templist lahkumist oma teed minema.
Orn: "Ei usu. Aga selle peate Feimiriga omavahel läbi arutama, mida sa edasi teha tahad."

Mäe jalamil paistavad asuvat tallid. Orn suundub ühe kõrgete ja laiade ustega sissepääsu juurde ning käsib Mial seal oodata ning sealjuures katsuda mitte ära külmuda. Külma võib väljas olla pisut alla kümne kraadi. Mia siis ootab. Teistest ustest tuuakse-viiakse mõnikord saduldatud hobuseid. Mõnikord tulevad saduldatud hobused ise ilma kellegi saateta orupõhjast talliuste juurde.

Umbes poole tunni pärast lükatakse need suured väravad pärani ja Orn tuleb sealt valget hobust talutades. Välja jõudes ajab hobune oma suured valged tiivad laiali. Mia ahhetab imetlusest ja tardub paigale. Orn näitab hobuse kujule kohandatud laia sadulat, millel on kõrge sadulahari eespool. "Roni peale..."

"Mina?" kogeleb Mia.
"Kes veel?" küsib Orn. "Lähen Ilderiani otsima või? Sa mõtled, et ma jaksan seda seisnud looma siin kaua kinni hoida või?"

Mia silitab õrnalt hobust ja ronib siis sadulasse. Orn ronib ta selja taha, paneb käed Miale kahelt poolt ümber ja võtab ratsmed. Hobune sikutab neid korraks, lahmab siis tiibadega ja kerkib õhku. Liikumine on küll pisut hüplik ja jõnksutav, aga igatahes on see ehtne lendamine. Mia on vaimustusest tumm. Kui jälle sõna suust saab, küsib, kas nad ikka tohtisid seda teha.

“Nomaeitea," ütleb Orn. "Mul tuli küll mehikesele valetada, et ma treenin Feimiri grupi värsket ratsanikku..."
"Heh," ütleb Mia hoidudes Orni pilku kohtamast.
"Miks peaks Daila pojale Daila hobust keelatama?" naerab Orn talle kõrva sisse. Hobune võtab tasapisi kõrgust. Hakatakse jõudma mäetippude lähedale. Teiselt poolt mägesid paistab läbi õrna udu tihe mets.

Mia: "Mis mets seal on?"
Orn: "Seda ei tohi ma öelda." Pigistab pisut kõvemini Miat enda ligi.
"Kardad, et kukun?" irvitab Mia.
"Mine tea," irvitab Orn. "Sa nagu esimest korda nii kõrge lennuga..."
Mia: "Seda küll, lihtsalt imeline."

"Sedasorti hobused tahavad kah jalutamist," karjub Orn üle tiibade kohina. Tehakse tiir ümber oru, korraks kõrgemale tõustes näeb Mia ka mäe metsapoolset külge. Seal on kosk, jõgi ja tundub, et ka mingi teerada - aga siis võtab Orn kohe kõrgust maha ja keerab hobuse jälle oru sisse. Siis laskutakse tallide juures uuesti maa peale. Orn hüppab maha ja sirutab käed Miale vastu. "Nii nüüd küll midagi õppida ei saa, kui kõik ette-taha ära tehakse," ütleb Mia ja püüab ise maha ronida. Orn haarab siis hobuse ratsmetest, et too paigal seisaks.

Orn viib looma talli tagasi. Mia seisab väljas, ikka veel sõidust oimetu. Orn tuleb peagi, naerab ja küsib, kuidas oli. Lisab pisut tõsisemalt, et kui Mia veel midagi teha tahab, öelgu kähku, sest ta peab õhtul Valasse tagasi minema. "Kasuta juhust siin olla nii kaua kui saad. Ehk tuleb keegi teine meist sulle teejuhiks."
"Kui tihti te üldse siin viibite?" uurib Mia.
Orn: "Kuidas kunagi. Mõnikord ei käi mitu kuud. Vastavalt vajadusele." Igaks juhuks kamandab ta Mia jälle kinnisilmi liikuma.

Nõnda otsivad nad Feimirit, kuni Ornile öeldakse, et Feimir läks märki panema. Tahaks Mia Feimirit põetada? Miks mitte… Pärast mitmest trepist allaminekut küsib Orn siit ja sealt juhatust, viimaks juhatatakse neid ühte tuppa istuma. Seal lubab Orn silmad lahti teha. Peaaegu samasugune ruum kui see, kus Mia ellu toibuvat Feimirit valvas...

----------------------
Pärast loitsimiskatset on ROY sunnitud mõnda aega puhkama. Ebony läheb otsima, kus täpselt siin pesuruum asub. Mõni minut hiljem kuuleb Roy kedagi elutuppa astumas. Siis hõikab Feimir, kas keegi kodus. Roy ajab end voodist üles ja läheb uurima, milles asi. Nõjatub väsinult vastu uksepiita ning silmitseb keset tuba seisvat Feimirit ja diivanil istuvat Ilderiani.

Feimir näeb oma sinises hõbekantidega preestrirüüs väga hea välja, kuid laia rüüsse riietatud ja kaela riputatud vasaku käega Ilderian paistab mõnevõrra kurnatud.

Roy: "Kae, keda kõiki siin näha võib..."
Ilderian: "Ma teadsin, et Mia kusagil siin on, aga et ka sina... nojah, ettervatav."

Feimir avab paremalt teise ukse ning kaob tuppa. Roy liigub aeglaselt lähemale ja potsatab kuhugi Ilderiani lähedale toolile. Silmitseb teda leebelt.
Ilderian: "Noh, kuda tunned end?"
Roy: "Nagu oleks Athaialt kohale ujunud…"
Ilderian: "Mis tegid siis?"
Roy: "Suurt midagi. Aga sina? Vaatan, et oled endale vist märgi külge lasknud panna…"

Ilderian näitab oma paistes õlga ja korpas haavaservi. "Ja mina veel arvasin, et sa oled rohkem hõbeehete tüüpi," irvitab Roy. Ilderian kirtsutab nina. "Nad ei lase ju valida siin... mingid reeglid või asjad neil..."

Roy: "Usun. Mis tunne siis oli?"
Ilderian: "RÄIGELT valus. Mis sa arvad mis tunne on kui sulle sulakulda peale valatakse ja muidu lõigutakse?"
Roy: "Ei tea. Pole kunagi tehtud. Ei plaani samuti."
Ilderian kehitab õlgu. "Kuidas arvad."
Roy: "Mia lasi endale kah märgi panna?"
Ilderian: "Miast ei tea ma midagi... aga ma kipun arvama, et talle ei pandaks märki, arvestades kui palju ta lobiseb."
Roy: "Lobamokk on ta küll. Aga tunnetad sa nüüd kohe kõiki teisi märgikandjaid, või peab su enne kellegi gruppi siduma?"

Ilderian kehitab õlgu. Ebony tuhiseb uksest sisse ning ütleb, et leidis pesuruumi. Siinsamas kõrval, kahe grupi peale. Siis jääb kohalolijaid silmitsema. "Tere, Ilderian."

Ilderian tervitab vastu. Ebony teeb ettevaatliku tiiru ümber laua, pea viltu, ning takseerib Ilderiani väljanägemist. Hakkab siis naerma ja sirutab käe üle laua. "Tere tulemast..." Ilderian sirutab talle naeratades käe vastu. Parema käe muidugi. Ebony pigistab kõvasti ta sõrmi ning vaatab siis särava näoga Roy poole. Roy ilme on üpris ükskõikne. Justnagu oleksid tuttavad teineteist tänaval tervitanud.

"Kes su siia tõi?" küsib Ebony Ilderiani vaadates. "Ega sa ometi ise siia teed leidnud?"
Ilderian: "Kuule jah, ma jalutasin ringi ja mõtlesin, et hüppaks läbi ja laseks märgi ära teha. Nii pulli pärast. Ja siis juhtusin Feimiriga kokku ja tal oli õllevaat kaasas, seega me mõtlesime väikse peo teha… Tegelikult Deilas tõi."
Roy tõuseb aeglaselt püsti: "Ma käin siis pesemas ära."
"Ma mõtlen meie ruumidesse," ütleb Ebony end Royga kaasa sättides. "Mul on kogu aeg kiusatus koridorinurkadele märke joonistada..."
"Feimir," vastab Ilderian.
"Miks nii?" küsib Roy Ebonylt. "Et mitte ära eksida... Jätke naljad, ma olen kolmandat korda templis," vastab preestrinna.
Ilderian: "Paar päeva ringi käid, küll meelde jääb. Minul on küll plaan lihtsalt ringi käia ja uurida. Nagu seiklus või nii."

Ebony astub kiirel sammul Feimiri toa ukse juurde, koputab kergelt ning avab ukse. Tõmbab siis väga kiiresti ukse uuesti kinni ja on üpris kummalist nägu. "Roy, kas ma viin su siis pesema?" küsib paarisekundise pausi järel.
"Seda ma siin ootan," ütleb Roy kinnisilmi. Ebony võtab tal pisut kohmetult käest kinni. "Lähme siis..."

Pesuruum pole kaugel. Roy libistab minnes käega vastu seina, et oskaks ise tagasi tulla. Ta tahab sellest kohast teada nii vähe kui võimalik. Pesemispaigas on eesruum ja kolm eraldi pesuruumi. Soe vesi on kogu aeg saadaval. Roy mõnuleb ja küürib end korralikult puhtaks.