Brettonia

[Shadow]

Õeke MIA aga mängib terve õhtu Shaakalis flööte ja tantsib, teenides komplimente, et on veel ilusamaks läinud. Järgmise päeva veedab turul talveriideid ostes ja kohalikku kõmu kuulates. Räägitakse, et Asmundseni hoovil on uus ülevaataja. Eelmine olevat vist kuhugi mujale üle viidud, mõned arvavad ka, et lahti lastud pärast seda, kui alluvad osalesid selles löömingus, mis seal tühjas vanas kangapoes oli. Jutud löömingu kohta on vastukäivad, ühed räägivad, et röövlid, teised, et mingeid rikaste võsukesi piinati seal, kolmandad, et selle tüdruku pärast läksid kambad kokku, kes seal kunagi elas…

Igatahes riietega varustab Mia end korralikult. Päevaga rahul, läheb Shaakalisse sööma. Mingid tüübid arutlevad selle 200 kulla üle, mis Ilderiani eest pakutakse, aga kumbki pole kirjeldusele vastavat kutti kohanud. Mia küsib siis, et milline see tüüp oli, keda otsitakse. Saab vastuseks, et sihuke pikk ja mustajuukseline ja riietub musta ja hästi kahvatu ja haldjavereline ja üldse jõuka väljanägemisega. Mia mainib, et tuli just Merdenist, tundus, et nägi sellist ühes postijaama peatuses teel Brettoniasse, hommikul lahkus tüüp Merdeni poole. Tüübid vaatavad teineteisele otsa ning kaovad vaikselt minema. Mia loodab vaikselt, et ehk pole Ilderianil kavas sinnapoole minna. Pärast astub veel templist läbi – teedejumala õnnistus on teelisele alati asjaks. Seal on kõik nagu tavaliselt.

Vasaras esinemise järel hinge tõmmates kuuleb räägitavat printsessi väljasaatmisest ning sellest, et lahkumiskuupäeva ei teata. Ja mingi väheke veinine ponikääbakas hoopleb sellega, et müüs mingile põhjapoolsele kaupmehele kaks muldvana poni hea hinnaga. Mia uurib, milline see rumal kaupmees oli. Miski suhteliselt nooruke tegelane, kääbakas isegi ei mäleta ta nime enam… mingi heleda peaga ja habemetüükaga kutt, kes olevat Bergenist, aga öelda võib ju mida iganes, eriti ponikääbakatega asju ajades. Kus see hea äri toimus? Teispool Dullstrandi, stepiservas…

Mia jääb kõrtsi ööbima. Kesköö paiku koputatakse uksele. Mia riietub kähku, võtab igaks juhuks oma noad kätte ja läheb uksele. Orn poeb vaikselt tuppa, vaatab teda ja hakkab naerma. "Ei, ma ei tulnud sinu voodisse..."
Mia: "hm...huvitavad mängud sul voodis...." Muigab. "Sa pead nugadega väga osav olema, muidu võid kedagi vigastada."
Orn: "Homme koidikul sõidame maja juurest välja, vaata et selleks ajaks kohale jõuad. Või tuled kohe kaasa?"

Mia tahab kohe kaasa. Hakkab riietuma ja kamandab Orni toast välja. Orn arvab, et on parem toas ning keerab selja. Aga et kui Mia veel tahab mängida paljast vibukütti aknal, siis pole tal midagi selle vastu. Istub toolile, näoga seina poole ning paneb silmad kah kinni. Mia paneb end siis riidesse ja koos minnakse Feimiri majja.

--------------
ILDERIANI nõuab Feimir pea kohe pärast nõupidamist enda kabinetti. Haldjas pakib oma lauasahtlite sisu kastidesse, kui Ilderian pärale jõuab. Palub istet võtta ja ütleb pakkimist katkestamata, et Ilderian vist juba kuulis eelseisvast ülesandest. Eskordist? Jah. Feimir küsib, kas Ilderian tahaks reisile kaasa tulla. Pärast tuldaks Valast tagasi ning suundutaks uuesti Merdeni metsadesse, et seal poolelijäänud töö lõpetada.

Feimir: "Mõtle ja ütle mulle... Asi selles, et me läheme ainult oma jõududega, arvestades, et kuninga kaasaantav vägi ei pruugi usaldatav olla."
Ilderian: "Kui sa mind kutsud, kui sa tahad, et tuleksin teiega, ma tulen."
Feimir tõstab pea. "Ma ei räägiks sellest üldse, kui ei loodaks sind kutsuda. Kutsusin ka Mia, et saatjaskond suurem paistaks. Mitte et ma arvaksin, et probleeme võiks teel tekkida, aga oleks pisut naljakas, kui haldjasaatkond printsessi nii väheste saatjatega turvab."
Ilderian: "Seda küll. Igal juhul oleks parem kui meid oleks rohkem."
Feimir: "Just nimelt... Ning ma võtsin selle otsuse vastu mingil määral ka Roy pärast... Sa mõistad, jah?"
"Ma loodan," noogutab Ilderian. Feimir korjab mingid paberid nahkmappi ning läheb kabinetist välja. Tagasi tulles tal enam mappi käes pole. Küsib, kuidas Ilderianil relvastusega on ning lisab, et all on haldjate vahtkonna mundrid.

Ilderian: "Mul on see juust vibu ja 7 noolt."
Feimir: "Haldjasaatkonna vibu ja nooled sobiksid? Need, mida kord juba kasutasid..."
"Oo jaa!" Ilderiani nägu särab seda öeldes, kuna ta teab et neil on kõrgeim kvaliteet.
Feimir noogutab. "Ma küll ei usu, et neid kasutada tuleb, aga vähemalt uhke kanda..."

Ka Ilderianist saab peagi kena rohelises mundris haldjasõdur. Siis tuleb Orn ja käsib tal Tõpra ära kasida ja eluka varustuse üle vaadata, sest tema ei taha enne pikka reisi jalaluud murda.

Ilderian: "Möh? Sina, kes pidevalt loomadega läbi käid, ei saa Tõpraga hakkama? Ja mina pean saama?"
Orn: "Just nimelt... Ma tegelen loomade, mitte tõbrastega..."
Ilderian: "ja mina pean tegelema tõbrastega?"
"Sinu tõbras," nähvab Orn.
Ilderian: "Ahem, Mia Tõbras ju."
Orn: "Eh, Mia lööb see loom tõenäoliselt maha... Nii et ole kena ja kasi ta ära."
Ilderian: "Et põmst ma peangi tegelema loomaga, kes pole minu oma? Ja kui ma kiindun temasse näiteks, siis ikkagi ükspäev võin avastada, et Mia on hobuse maha müünud või maha lasknud lüüa?"
Orn: "Tahad sa teda siis siia selleks ajaks üksi jätta, kuni ära oleme?"
Ilderian: "Ei, ma lähen ja hoolitsen ta eest. Ma lihtsalt tahtsin viidata sellele, et mulle praegune seis ei meeldi teps mitte."
"Mulle kah mitte," ütleb Orn.

Ilderianiga on Tõbras igatahes pai ja kena. Paistab taipavat, et varsti saab jälle joosta ning trambib rõõmsalt ringi. Nühib peaga vastu õlga umbes nii, et kas kohe ei võiks. Ilderian lohutab, et varsti saab ja korralikult. Tõbras topib nina hõlma alla, et kas saia on. Vaatab pettunult otsa ja nühib siis ninaga vastu õlga.
Ilderian: silitan koonu natuke ja ytlen et varsti saab kapata

Pärast tuleb Feimir uuesti Ilderiani juurde ja ütleb, et ennist unustas midagi. Annab talle kaks kokkumurtud paberilehte. Üks neist on Ilderiani otsimiskuulutus.

Ilderian: "Tean, Kuldsules nägin, rebisin maha, ma ju saatsin neile kirja kui Merdenist tagasi jõudsime. Samas ma ei tea kui kaua läheb selle kohalejõudmiseks ning kas see üldse kohale jõuabki... igast saasta võib juhtuda tee peal."
Teine paber on Ennisteri pitseri ja allkirjaga tõend selle kohta, et Ilderian on septembrist alates teeninud Ennisteri kergeratsaväesalgas skaudina.

Ilderian: "Ee, öö...kust see tuli?"
Feimir muigab. "Ennister oli mulle teene võlgu, kui mäletad. Selle paberi koopia saadeti sinu vanematele. Royga tegime samamoodi."
Ilderian: "Whuh, tänan."
"Pole tänu väärt. Ma kindlustasin sellega meie kõigi seljatagust," pilgutab Feimir silma. "Kui tuleb välja, kus ja kellega sa siin ringi ajad, on asi hullem. Ennisterilt aga vaevalt keegi kontrollima läheb, mis ülesandeid ta täpselt oma skautidele annab. Seda enam, et siin-seal sosistatakse nagunii, et Ennisteril on oma isiklik luureteenistus."
Ilderian: "Selge ja arusaadav."

Roy ja Ebony peaksid minema järgmisel õhtul, kuid all on kuulda sõnelust ja pärast seda lahkuvad nad selsamal õhtul. Feimir on pärast seda pahur. Hommikuni ei juhtu midagi peale asjade pakkimise. Ilderian laenab Bennolt lugemis- ja loitsimisvara kaasa. Benno jälgimiskuul ja muu maagiline kraam pakitakse kokku ning pannakse allkorruse elutoa diivani alla peidikusse. Ilderian kasutab iga hetke oma loitsuraamatu kirjutamiseks. Benno urgitseb, miks ta Saleni õppima ei läinud.

Ilderian: "Salen on saast ju..."
Benno virutab rusikaga vastu lauda. "Oled sa seal käinud?"
Ilderian: "Ei, aga olles näinud yhte sealset kasvandikku ma ei tiku sinna enam eriti..."
"Kas sa mõnda sealset õppejõudu oled näinud?" uriseb Benno
Ilderian: "Ei."
"No siis vaata ja jäta meelde," uriseb Benno tigedalt
Ilderian: "Möh?"
Benno: "Unusta ära... Too parem süüa..."
Ilderian: "Kuldsulest?"
Benno: "Kasvõi köögist. Sealt saab kiiremini."

Helenel pakib all toidukorve ja sööginõusid. Laob Benno jaoks taldrikule külma kanaliha, leiba ja porgandihautist. Kiidab, et Ilderian näeb mundris hea välja ning kahtleb, kas Benno külma toiduga rahule jääb. Muretseb, et nad kahekesi end seal haigeks ei tuubiks. Samas mõjuvat Bennole hästi, et ta saab jälle kedagi õpetada ja kamandada. Vähemalt on tal vaheldust. Kogu aeg kuuli taga istuda pole just lõbus, eriti kui sealt paistavad lahingud...

[Shadow]

Deilas toob Ilderianile saatkonnast sellesama vibu, mis tollel Kareeni majas kaasas oli, ning 30 noolt. Seekord männiokkaroheliste sulgedega. Ka Feimir paneb endale mundri selga ning varustab end sõdurinooltega. Omad hallisulelised pakib kaasa.

Koidik toob teeleminekusagina. Üks väiksem tõld tuleb maja juurde, sinna pakitakse Benno, Helenel ja majaliste kaasavõetav kraam. Feimir palub saatjatel võimalikult sõdurite moodi välja näha ja käituda. Miale on haldjahobune saduldatud, Ilderian saab taas Tõpra. Liigutakse koos selle tõllaga lossi juurde, ühe kõrvalukse juurde, mille ees seisab juba kaks neljahobusetõlda, üks uhke reisitõld ja teine suur kinnine veotõld, pakid sees ja katusel. Kuningas on koos mõne kaaskondlasega printsessi saatma tulnud. Teiste hulgas võib näha ka Ennisteri. Mingeid lahkumiskõnesid ei peeta, katsutakse asjaga kiiresti ja vaikselt ühele poole saada. Feimir esitleb printsessile tema saatjadaamiks määratud Heleneli, daamid istuvad kuninga vappidega tõlda ning hakataksegi liikuma. Pärast paaritunnist teekonda peab Feimir karavani metsa vahel kinni ning teeb väikesi ümberkorraldusi. Printsess kolitakse koos Heleneliga sellesse tõlda, kus Benno ja saatjate kraam, Benno aga läheb printsessi asemele. Sinna topitakse ka osa varustust.

Rivis esimeseks saadetakse pakitõld, järgneb väike musta värvi tõld printsessiga. Selle tõlla katus on samuti pakke täis, nii et jätab koormavankri mulje. Reisitõld jäetakse rivis viimaseks ning sellele määrab Feimir ka kõige tugevama kaitse - ehkki hetkel veab see ainult Bennot ja pakke. Tee on veel märg ja porine, sest terve eelmise päeva sadas. Pärast mõnetunnist teekonda ratsutab üks punases mundris kuller konvoist mööda. Ilderian mäletab sellist kullerimundrit küll – ajast, mil ta koos Royga kuninga tõllal rattaid alt ära kruvida püüdis. Kuller ei tee tõldadest väljagi, tal tundub olevat kiire põhja poole.
-----------
WILL hoiab igaks juhuks õhtupoolikul omaette. Mõtiskleb, miks on Roy selline imelik, ja kes ta nüüd üldse on. Kuller või sõjamees või miski salamõrtsukas. Üritab sellest infost, mis tal praegu käes, mingit pilti kokku panna. Siis läheb toob alt enda õhtusöögi ja sööb toas. Otsustab pärast pikka mõtlemist ja kaalumist, et hommik on õhtust targem.

Hommikul ärkab ta jällegi varakult. Peseb ja ootab siis hommikueinet. Ka unisevõitu Roy kobib alla pesema. Will ei tee temast välja. Hall tuleb ja kaupleb Willilt jällegi tüki pudruliha. Roy tuleb pesemast ning Halli Willi laua all pikutamas leides seab ka ennast oma pudrukausiga naabripoisi seltsi. Will sööb edasi. Ei tee väljagi.

"Hommikust!" ütleb Roy, kui Willi vastu pingile prantsatab.
"Tere jah" vastab Will mokaotsast ja jätkab söömist.
Roy:"Hea, et sa veel siin. Eile läks jutt nii kiiresti nahkadele et.. heh.. häbi küll tunnistada aga.. Kui kaua sa üldse kodust eemal oled nüüd olnud?"
William:"Mõni kuu..:"
Mõni kuu?" ütleb Roy valjusti, lisab siis sosinal: "Ole ettevaatlik, see eilne kuller löödi tõenäoliselt maha, hiljem käis võlts. Sama vormiga.".. ja siis jälle valjult edasi: "Kuidas siis kodustel läheb? Nii sinu kui minu omadel?" Lõbus ja natuke Royle mitteomane lärmakas toon vaheldub sosinal kiire ja natuke vuristava madalahäälse tekstiga.
Will:"Mulle on mulje jäänud, et sind see eriti ei huvita... Miks sa ei teatanud, et järsku oled SÕJAMEES ROY GARRICK?" Will jätab söömise ning vaatab Royle silma.
Roy: "Võta hääl maha poiss! Ka lauajalgadel on kõrvad, seintest rääkimata." ütleb ta vaikselt ning fokuseerib tigeda pilgu Williamile.
Will küsib päkarillos: "Kas me ei kõlba sulle enam?"
Roy küsib päkarillos vastu: "Mis lolli juttu sa ajad?"
Will: "Kõik need salatsemised. Kui sul on probleeme, siis küsi.. Ma aitan nii palju kui saan.. Sama teeksid ka kodused.."
Roy: "Ma ei taha oma koduseid oma tööasjadega ohtu seada. Nagu ka sind mitte." Laseb pilgu üle kõrtsi, et kas vestluskeel tähelepanu tõmbab, või et kas nad üldse tähelepanu tõmbavad. Kuid kõrts on alles tühi ning keegi neist ei huvitu. Roy kaaslanna tuleb alla, heidab vestlejatele põgusa pilgu ning läheb välja.

Roy: "Ma ei ole julgenud mitu kuud kodustele kirjutada, kartes, et nad ohtu võivad sattuda. Ja nüüd kui mul tekib võimalus midagi uurida või sõna saata, et minuga on kõik hästi, siis kukutakse mind sõimama!"
Will:"Las ma arvan miks..."
"Kuulan meeleldi," arvab Roy ja sööb putru, et ära ei jahtuks.
Will: "Esiteks sa kaod kuhugi kullerikohale... Siis ei kuule me sinust mõnda aega ja nüüd oled miski sõdur.. Ja mis seos sul haldjatega on?"
Roy: "Kaon? Kas sa nimetad enda nahkademüümist kah kodunt "kadumiseks"?"
Will:"Vähemalt ma ei hakka järsku miskiks haldjate sõduriks.."
Roy:"Järsku? Mis sul hakkas, Will? Miks sa nii närvi lähed?"
Will:"Ma ei ole närvis... Lihtsalt vihane, et sa ei usalda enam oma koduseid..." ja ta tõuseb lauast, jättes väheke putru taldrikule. "Nägemist... Loodan, et näen sind jälle niipea kui võimalik. Nii umbes kümne aasta pärast.." Ja läheb üles.

"Will..." uriseb Roy, võtab veel lusikatäie putru ja läheb Williamile järgi. Poolel trepil saab tolle kätte.
“Mida sa veel tahad?" küsib Will ning kiirustab edasi. Roy üritab temast mööda söösta, Will jällegi mitte mööda lasta. Põrkavad selle möödumise käigus mitu korda kokku ning pärast pisukest maadlemist jääb Roy tõesti Willi teele ette seisma. Ebony tuleb pesemast ning jääb trepil toimuvat madistamist kuuldes ehmunult seisma.

Roy: "Mis kurat sul viga on, William?" - päkarillos siis ikka, et mitte kõrtsirahvast liiga ära ehmatada.
Will:"Pärat eilset, arvan, et mitte midagi..." Läheb edasi oma toa poole.
“Mis hextori eilset?" paneb Roy tema teele käe ette. "Peale mis hextori eilset sa nüüd närvis oled?" kordab Roy commonis. Ebony tuleb ettevaatlikult trepist üles ning jälgib toimuvat. "Roy?"
Will:"Kas sa arvad, et seda karjumist, mis teie vahel oli, ei olnud kuulda?"
Roy kulm tõmbub kortsu: "Sa alatu luuraja! Valedest järeldustest valedele inimsestele rääkides võib sinuga või ka minuga palju hullemini juhtuda kui eilehommikuse kulleriga."
Will:"Ma ei luuranud!" ja üritab kiiresti oma tuppa jõuda. Roy astub talle ette.
"Nii," ütleb naine. "Lähme nüüd üles ja teeme selle asja selgeks." Astub Williamile sammu lähemale. "Kas istuksime kuhugi ja räägiksime sellest arusaamatusest?"
Will: "Aga palun.. Aga kiirelt. Mind ootab Brettonia"
Ebony: "Kas teie või meie toas? Koridoris nagu ei tahaks..."

Pärast lühikest arutelu, kus rääkida ja kus istuda, suundutakse haldjasõdalaste tuppa. Naine lükkab ukse kinni ning läheb Willi juurde. Ulatab talle käe. "Ebony. Teedejumala preestrinna. Kellega on mul au?"
“Will... Colson.. Roy sõber..."

Ebony: "Roy mainis, et olete naabrid… Oli teil mingi arusaamatus?" silmitseb ka Royd teraselt. Roy ootab kannatlikult, et Will ise räägiks, millest arusaamatus tekkis.
Will:"Need asjad puudutavad pigem tema perekonda, kui mind.. Ja mul polnud mingit põhjust ärrituda.. Nii et... Nägemist."
Kui Will püsti tõuseb, teeb Ebony kiire sammu ukse poole. "Will, milles asi?" küsib ta sõbralikult
William:"Roy teab kindlasti paremini."
Ebony tõkestab tee ning tõmbab hoiatavalt mõõga kümmekond sentimeetrit tupest välja. "Roy?"

Roy tõstab toolid paarimeetrise vahega vastamisi: "Hextor küll, rahunege maha ja võtke istet."
"Hea plaan," arvab Ebony, vaadates, mida Will teeb. Kui Will võtab istet, lükkab ka tema mõõga tuppe tagasi ning istub toolile.
Roy liigub siis Willi juurde: "Will, kui siin juba tutvustamiseks läks, siis ma tahaksin sulle tutvustada ka ennast." Sirutab samamoodi käe nagu Ebony, öeldes: "Roy, teedejumala preester."
Will:"Teedejumala preester?!?! Mis hextorit siin toimub?"
"Võin seda kinnitada," ütleb Ebony. "Ta on tõepoolest preester."

Will silmitseb Roy sirutatud kätt, kuid ei suru seda. Roy tõmbab siis käe tagasi ja istub voodile. "Ja seda, mis toimub, räägi meile sina. Või vähemalt oma versioon toimuvast."
Will lausub kuidagi pettunult: "Roy. Miks sa pole meile teatanud, et sinust preester on saanud?"
"Teie kodukandis jahivad röövlid teedejumala preestreid," ütleb Ebony. "Ta kartis oma peret ohtu seada."

[Shadow]

"Ehk siis räägid nüüd, milles probleem?” nõuab Roy ja lisab kui muuseas: "Anna see paberipuru siia, Ebony." Ebony vaatab talle korraks küsivalt otsa, kuid toob paberitükid taskust lagedale. "Tervena oleks see paber muidugi rohkem väärt," mainib ta mokaotsast.

Roy:"Kas sa arvad, et ma avaldaks oma preestriseisuse igaühele? On siin kõik tükid?" vaatab ta Ebony otsa, olles siiski Willile keskendunud.
Will: "Miks sa seda Merdenist eemal varjama peaks?"
"Kas sa julged väita, et eile kulleri mahalöönud tüüp _ei olnud_ röövel? Nende sidemed ulatuvad kaugemale, kui sa arvata oskad." Roy paneb rahulikult voodil puruksrebitud paberist mosaiiki kokku.
Will: "Miks sa arvad, et kuller ära koksati?"
"Sest Brettoniast teadet toonud kuller ei lähe teadet üle andes edasi pealinnast vastassuunas, kandes talle kehvasti istuvat, sama põlveauguga mundrit, mis teine tüüp hommikul." ütöeb Roy mosaiiki klapitades. Ta toon on rahulik.
Will: "Nägin jah, et kuller suundus põhja."
"Just, kuid sina, kulla noormees, pole veel ikka oma probleemist kuigi põhjalikult rääkinud." ütleb Roy, mosaiigi oma paunast võetud pitseriga lõpetades.
Will: "Lihtsalt.. Vanamees... Miks see kuller teid hoopis haldjate sõduriteks pidas?"
Roy teeb parema käega võimuka zhesti, ja ütleb paar kõmisevat sõna. Zhest lõpeb nimetissõrmega mosaiigi puudutamisega, mis seejärel kerge krabina saatel üheks tükiks kasvab.
"Me kanname haldjasõdurite vormi," selgitab Ebony
Will: "Miks?"
Ebony: "Oleme ühe aadliku saatjateks, meid kahte saadeti ette. Kõigil saatjatel on üks vorm. Teised peaksid meile peagi järele jõudma."
Will: "Kui tähtis see haldjasaadik on siis?"
"Piisavalt, et endale saatjaskond palgata," nendib Ebony. "Ning see kullerilugu annab vaid kinnitust, et tal on saatjaskonda vaja."

Roy läheb ja ulatab pisut kortsulise paberi Willile: "Olin maruvihane, et mu perele ilma mulle teatamata samasugune saadeti. Silmade arvu, mis seda näha võisid, ei julge ma pakkudagi."
"Ja kuhu te suundute?" küsib Will Ennisteri skaudipaberit uurides. Ennisterist on ta kuulnud küll, väga lugupeetud mees ja kuninga enda sõber. Aga Willi jaoks teeb see küsimuse, kes Roy siis õieti on, veel segasemaks. Nimekirja, kus enne reastusid ametid kuller, sõdur ja miski kahtlane, lisanduvad nüüd preester ja skaut.
"Põhja poole," vastab Ebony.
Will: "Tundub, et see asi siin ei puutu minusse. Seega. Mul on üsna kiire. Ei tahaks jääda siia kõrtsi veel üheks ööks.."
"Ka meil läheb peagi kiireks," ütleb Ebony Roy otsa vaadates. "Nad on varsti siin. Lähen ja panen hobused valmis."
Ka Will tõuseb ning läheb ukse poole. Ebony läheb esimesena uksest välja. Vaatab siis Willi poole ning naeratab. "Ära pahanda Roy peale, ta on lihtsalt tööl praegu."

Roy aga takistab Willi lahkumist. Vaatab silma: "Kuidas kodustel läheb?"
"Nii nagu alati," vastab Will sõbralikult.
"See on tobe vastus." naeratab Roy vastu..."Räägi vähemalt paari lausega... Isa selg? Cyril? Kuidas Bruna ja Irvin kasvanud on? Bruna peaks juba päris suur olema..." Siis tõmbab hinge. "Ja ema?"
Will: "Dice selg on kuidas on... Su emal läheb hästi.. Laulab ikka edasi.. Bruna ja Irvin on kah kasvanud ja Cyrilil ka hästi...
Roy: "Siis on hästi... kui sinnakanti satud, siis ütle neile, et minuga on kõik hästi... Ära ütle neile, et ma preester olen. Tahan seda kunagi sinna jõudes ise teha. Ütle, et Roy on teel ja et temani saab jõuda läbi teedejumala." Ning siis jätavad sõbrad hüvasti.
------------------
Väljast kostab müra ja liikumist. WILL jätab pakkimise pooleli ning läheb asja uurima. Kolm tõlda sõidavad kõrtsi ette, samasugustes rohelistes mundrites saatjad kõrval ratsutamas. Ebony suundub kohe ühe haldjaga rääkima. Tundub murelik. Närviliselt õuel ringi tuiav Roy tervitab oma kampa ja kamp teda. Ka haldjas muutub Ebony ettekande peale murelikuks. Tuleb siis sadulast maha ning läheb avab väikese musta tõlla ukse. Ulatab sees istunud daamile käe ning aitab tal väljuda.

Ilderian tervitab Royd sõbraliku naeratusega. Tõbras üritab sel ajal Mia hobust tagumikust hammustada.

//Mia says: oi värd, ta ikka meelega ronib lihuniku juurde

Ilderian sikutab keelavalt ratsmeid. Ulrikagi naeratab Royle, tundub kahvatum kui viimasel kohtumisel, aga muidu kena nagu alati. Astub Roy juurde ning ulatab talle käe. Roy naeratab talle silma vaadates vastu. Pilk on täiesti korras. Roy teeb nii elegantse kummarduse kui oskab ja suudleb printsessi kätt. Ulrika punastab pisut.

Samal ajal tehakse väikeses tõllas mingit mööbeldamist. Sinna tassitakse patju. Feimir jälgib ümberkorraldamist.

//Ilderian says: OG: seest kostab Feimiri närvilist juttu "Kuhu kurat nad need gnoomid peitsid?"

Helenel tuleb suurest vappidega tõllast sületäie karusnahksete tekkidega ning viib need väikesesse tõlda. Ütleb möödaminnes Royle, et Hall peaks nüüd vist kuninga tõllas reisima, kui ta niisama kaasa lipata ei taha.

Tõprale ei meeldi paigal passimine, ta otsib endale tegevust. Üritab kõrtsi aknaalust krüsanteemipõõsast harvendada. Ilderianil tuleb teda pidevalt jälgida. Ka üldisest saginast pisut eemale hoiduv Mia hoiab igaks juhuks ühe silma Tõpral, et ebameeldivaid üllatusi vältida. Deilas seab end tema kõrvale ootama. Ilderian seob oma ratsu kinni ning toob talle kõrtsist saia. Sai mõjub Tõprale alati rahustavalt.

Feimir heidab tõllale pilgu peale, tuleb siis Roy ja Ulrika juurde ning kamandab nad koduselt tõlda. Ilderian märkab möödudes, et tõlla istmetevahe on patjadega kõvasti kinni topitud. Istmete asemel on sees nüüd suur voodi. Ka tõlda piilunud Orn muheleb oma hobuse juurde minnes. Kuna Roy hobune nüüd vabaks jäi, tuleb ta niisama kaasa võtta.

Roy ja Ulrika seavad end tõllas mõnusasti sisse. Feimir soovib ukse vahelt head reisi ning lööb tõllaukse kinni. Roy tõmbab ka kardinad ette. Taaskohtumine üle pika aja…

WILLILE tuleb äkiline mõte. Ta läheb Ebony juurde ning küsib end karavaniga kaasa. Seda enam, et Roy hobune ju vaba. Veenab, kuidas vähegi oskab. Ebony läheb ülemusena paistva haldjaga nõu pidama. Will kuuleb üksikuid lausekatkeid. Igatahes mainib Ebony midagi sellist, et Roy praegusele vaimsele seisundile võiks see hästi mõjuda. Praegune vaimne seisund... mõtleb Will. Siis ratsutab haldjas Willi juurde, takseerib teda teraselt ning küsib, kas ta tõlda juhtida oskab. Kuna noormees kahe hobusega veovankrit on juhtinud, vastab ta diplomaatiliselt: jah, miskit olen juhtinud küll. Haldjas mõtleb veel hetke ning ütleb siis, et reis võib ohtlik tulla, arvestades viimaseid andmeid, on Will ikka kindel, et tahab selles osaleda? Will kiikab pisut hirmunult põhjakaarde ning ajab siis kangelase moodi rinna ette. “Muidugi,” ütleb ta vaikselt.
Haldjas küsib, et kui teel peaks rünnatama ning mõni tõllajuhtidest viga saab, kas suudaks Will hobuste juhtimise kohe üle võtta?

Will: "Sellist situatsiooni pole küll varem juhtunud, aga proovida võib.”
Haldjas küsib, palju Will sellise töö eest tasu tahaks Valani saates. Will keeldub tasust. "Sul on selle retke juures mingid muud huvid?" üllatub Feimir.
"Roy. Pole teda ammu näinud... Ja ta on mulle nagu vend," sõnab Will pisut nukralt.
"Jah... Ebony rääkis..." ütleb haldjas mõtlikult
"Ja pealegi on mul põhjas asju ajada," kinnitab Will juba reipamalt.
Haldja suunurka ilmub sõbralik muie. "Ikka tõesti või? No istu siis Roy hobusele ning kui kusagil lahinguks peaks minema, katsu oma nahk terve hoida... Muidu pean pärast su emale aru andma."

[Shadow]

ROY käib tõllast väljas vaid siis, kui teisiti tõesti ei saa. Ulrika samuti. Roy habemessekasvanud nägu ajab Ulrika esimese hooga naerma. Harjumatu. Jutustavad teineteise kaisus oma vahepealsest käekäigust ja muudest uudistest. Muuhulgas ühe tobeda võluri heeringaudust haldjasaatkonna peoplatsil. Karusnahksete tekkide all on soe ja mõnus. Ainus häda, Roy jaoks kipub aseme pikkusest väheks jääma. Ulrika uurib, mis Roy vahepeal huvitavat teinud on.

Roy: "Mina? Peale saatkonda? Põhiliselt Feimiri juures. Linna peal luuret teinud. Lahingut pidanud. Vangis olnud. Merdeni metsades käinud. Ongi kõik vist." Laob selle kõik üpris muretul toonil Ulrikale ette.

Ulrika: "Vangis olnud? Lahingut pidanud? Merdeni metsades käinud?”
Roy: "Vangiskäik oli arusaamatus Ennisteriga. Pole midagi hullu, kallis."
"Lahing ja Merdeni metsad oli kah arusaamatus, eks ole?" küsib Ulrika ärritunult.
Roy: "Mis on, kallis?"
"Sind ei saa silma alt ära lasta..." Printsess on üsna nutu äärel. "Sa ei mõtle üldse, kuidas ma sinu pärast muretsen!"
Roy: "Oh kullake, ma muretsesin enda pärast nii sinu kui ka lapse eest. Et ma ikka teie juurde elusana jõuaks. Ära nüüd nuta..." suudleb teda laubale ja võtab kõvemini kaissu.
Ulrika: "Sa ei tohi selliseid asju teha!"
Roy: "Millised võimalused mul ilma kangelasteota ametlikult sinu juurde saada oleks?"
Ulrika mõtleb. "Vähemalt aadliseisus."

Kuidas aadliseisust saada? Osta oleks võimalik, kuid kõige väiksem tiitel maksab 5000 kulda. Oleks asi vaid rahas – hetkel heal järjel Lysander võib taotluse ka siis tagasi lükata. Roy loodab Merdeni metsadest abi leida, kuid ka see pole mingi garantii. Samas tunnistab ta ise ka, et ei tea aadliseisusega kaasaskäivast midagi. Ja Ulrika nendib, et teda vend küll ei kuulaks. Seda enam, et tal pole vähematki kavatsust suguvõsa veel kellegi võrra laiendada. Noored arutavad olukorda nii ja naa ning jõuavad ikkagi välja selleni, et tiitlit on vaja.

Ulrika: "Haldjametsas tuleb mul nagunii vähemalt aasta olla... Võib-olla ka kauem, kui nad lubavad... Feimir ütles, et seal saan paljut õppida, nii et igav ei tohiks olla."
"Mida õppida?" küsib Roy huvitatult.
Ulrika: "Igasuguseid asju... Umbes seda, mida vennad omal ajal... Valitsemiskunsti ja muud..."
Roy: "Oeh... ja tahad sa seda õppida? Mida täpselt sa tahaks õppida?"
"Poliitikat näiteks," ütleb Ulrika mõnuga. "Poliitika... ajalugu... maagia... Kõik shaladesse ja Wee Jasi puutuv..."
"Hohohhoo... Lõpp läks nüüd küüllll huvitavaks..." teeb Roy suured silmad.
Ulrika: "Jaa, ma austan juba tükk aega Wee Jasi. Ilgelt sain sõimata, kui Grania välja nuuskis..."
"Miks selline kummaline valik? Teadmised, maagia ja surm." Roy huvi on pigem siiras, kui kahtlustav.
Ulrika: "Teadmised kuluvad alati ära, maagia on põnev ning surm käib elu juurde. Romantiline kuidagi..."
Roy: "Preestrimaagiat valdan ma veidi isegi, kuid olen väga võimsaid asju näinud. Midagi, milleni ma ei küündi. Ehk kunagi."
"Jutusta!" nuiab Ulrika põnevusega.

Roy jutustab loomadega rääkimisest. Kuid Ulrika pinnib ikkagi võimsate asjade kohta, mida Roy näinud. See tuletab Merdenit meelde… Kuid Ulrika tahab ka Merdeni kohta teada.

Roy: "Mul oli plaan, kuidas Ebony, see arminäoga neiu ja Deilas, see noorem haldjas saaks röövlite juurde sisse imbuda. Kuid midagi läks valesti ja toimus lahing. Ma ei olnud ei lahingus ega Merdenis üksi. Ühte kaasaantud tüüpi ma ei usaldanud. Olin liialt kaua ärkvel, kuna kartsin, et temast võib halba tulla. Minu usaldamatuse ja magamatuse tõttu sai üks hea inimene surma… Kartsin, et ma ei näe sind enam, kui magama jään."
Ulrika ohkab ainult.
Roy: "Surma sai Ebony. Kuid Feimir tõstis ta minu silme all üles. Ma olen talle ühe elu võlgu."
"Kas Feimir siis teenib ka Wee Jasi?" küsib printsess.
Roy: "Ega siis kõik maagia läbi Wee Jasi käi, kullake."
Ulrika: "Nojah, aga ma arvan, et tema kõige võimsam. Pealegi - siis ei pea sa ju muretsema, kui Feimir saab surnuid taas ellu tõsta?"
Roy: "See mind ei lohuta. Seda ei saa lõpmatuseni teha. Üle kolme korra kindlasti mitte. Seepärast nad siin kõik hulljulged ongi. Ja pigem eelistaks ma oma ühe eluga jäädagi. Kogu oma elu ei saa maagia peale üles rajada."
Ulrika: "Kõik hulljulged? Kes on hulljulged? Mismoodi?"
Roy: " Enamus sellest kaasasolevast kambast. Aga nad ei taha, et teataks, kui võimsad nad on. Nad ei saaks siis enam salaja tegutseda. Näiteks sellel vaikival ratsanikul, Serenusel, lasti nool näost läbi. Nägin tema päästmisega kurja vaeva. Hiljem viskas selle üle najla, et tema polegi veel surnud olnud. Judinad ajab peale."
"Mis, pidi ta siis nutma ja halama elu lõpuni?" küsib Ulrika pisut imestunult. "Enamus sellest kaasasolevast kambast on võimsad?" - printsess hakkab naerma.
"Ma lihtsalt ei leia, et surmasaamine oleks midagi, mille üle nalja visata," ütleb Roy tõsiselt.
Ulrika: "Mõtlesin sellele naisele, kes minuga alguses saatjadaamina koos sõitis... Ei kujuta ette, et ta milleski väga võimas võiks olla peale laulmise. Ja mille poolest nad siis võimsamad on kui näiteks Ennisteri ratsasalk?"
Roy: "Ta võib su päise päeva ajal vastu su tahtmist magama laulda näiteks. Minuga ta tegi nii, kui ma Ebony surma pärast endast väljas olin. Ja ma loodan, et nad ei pea kunagi tõestama, et nad Ennisteri ratsasalgast võimsamad on."
"Miks sa nii endast väljas olid?" küsib Ulrika pisut kulmu kortsutades.
Roy: "Ma vedasin teda alt, kui ta mind vajas. Ta oli minu preestrikspühitsemise juures ja üldse üks vähestest inimestest, keda ma täiesti usaldan. Ta on teedejumala preestrinna."
"Ja ainult?" küsib Ulrika umbusklikult.
Roy: "Oot-oot... Millele sa siin nüüd vihjad?" kulm tõmbub kortsu, kuid pilk ja üldse kogu olemine pole kuri ega pahandav, pigem üllatunud.
Ulrika: "Niisama... Mulle tundus kogu aeg, et sul pole üldse naistuttavaid... Ma ei tea, miks niiviisi mõtlesin..."
Roy: "Nojah, eks ma olin ise kah armukade, kui kuulsin et sa mingi noormehega tantsu vihtudes ära minestasid..."
Ulrika: "Tead, see heeringahais... Pealegi, ma pidin ju tantsima, et mingeid kahtlusi ei tekiks... Mul oli juba enne kahtlane olemine."
Roy: "Mis sul selle haisuga? Udu oskan ma ise kah teha, küll loomulikku värvi ja ilma haisuta aga..."
Ulrika: "Niigi läheb kergesti süda pahaks..."
"Mille peale siis?" küsib Roy murelikult.
Ulrika kehitab õlgu. "Igasuguste lõhnade ja mõnikord rappumise peale..."
Roy: "Oeh... ja tee läheb hiljem ainult hullemaks..."
Ulrika: "Mis parata... Vala on ikkagi parem kui Calh."
Roy: "Vala? Mina sain aru, et sind viiakse päris haldjametsa..."
Ulrika: "Nojah... Palju seal vahet?"
Roy: "Niipalju, et haldjametsa mind ei lasta. Metsa pääsevad vaid haldjaverelised. Muud vaid eriloaga ja korraks, aga Feimir lubas midagi korraldada. Tunnen põgusalt tema ema, Dailat. Peaks kohalikus õukonnas olema."
Ulrika tõmbub tõsiseks. "Selle peale ma ei mõelnud... rõõmustasin rohkem, et vennanaisest pääsen."
Roy: "Ja haldjaverelisust ei saa ilmselt ka 5000 kulla eest osta..."

[Shadow]

Roy uurib, kas Lysanderi silmis ta preestriseisus võiks plussiks olla, kuid Ulrika kahtleb selles.

Ulrika: "Kui sa pururikas kaupmees oleks, töötaks see paremini... preestreid on peres juba piisavalt"
Roy: "Kuid sind huvitab siis ilmalik, mitte preestrimaagia?"
Ulrika: "Preestrimaagiaga ma olen kokku puutunud, ilmalik on põnevam..."
Roy: "Mina olen ilmalikku vähe näinud. Tean et sellega saab hobust kutsuda, ülitäpselt lasta ja isegi kõrvetavaid valguskerakesi loopida. Nendega polnud kuigi lõbus pihta saada. Läksid kilbist kah läbi, kui ette panid."
"Kus sa seda kõike näinud oled?" küsib printsess huviga. "Ma olen ainult lugenud."
Roy: "Täpselt laseb Ilderian, tal kah vähene maagitreening. Pihuvälke sain siis, kui sinu voodist otse Calhi läksin ja lõin teel tolle röövlipealikust Ebony teisiku maha. Tänu sellele mul mõte tuligi, et kui nad uut Ebony teisikut otsima hakkavad, siis anname neile Ebony enda."

Ulrika kuulab päranisilmi. "Sa... tunned Ebonyt ammu? Räägid temast nii soojalt ja koduselt?" on mõtlikuks muutunud ning piilub kardinate vahelt välja.
Roy: "Räägin? Noh, see on ilmselt lihtsalt sellepärast, et ma usaldan teda… Mis sa seal näed?"
Ulrika: "Ee... Ilma vaatan"

Kui ka Roy oma kaela sirutab, näeb ta tõllast paremal ratsutavat Ebonyt, kes hoolega ümbrust jälgib. Ulrika silmitseb teda mõtlikult ja uurivalt.
Roy: Kui olen ära näinud, keda ta seal vaatab, siis keskendun tema suudlemisele ja hellitamisele: "Mis sa seal siis näed, kallis?"
Ulrika: "Maad ja metsa... “
Roy: "Ja veel?"
Ulrika: "Meie saatjaid... Neid võimsaid ja vapraid, nagu sa ütled..."
"Sa vaatasid Ebonyt kui oma konkurenti..." ütleb Roy rahulikult, märkamatult kerge nukra alatooniga.
Ulrika: "Ma polnud lihtsalt talle varem tähelepanu pööranud... tahtsin vaadata, milline on naine, kellest sa nii väga lugu pead."
Roy: "Võid teda julgelt vaadata. Ta ei näe meid."
Printsess vaatab ehmunult talle otsa. "Mida sa sellega öelda tahad?"
Roy: "Ta ei näe vasakule, muud midagi."
"Sa tahad öelda, et mind eskordib PIME ihukaitsja?" Printsess tundub tõeliselt vapustatud.
"Rahune," ütleb Roy ja katab oma käega õrnalt Ulrika vasaku silma. "Oled sa nüüd pime?"
"Mida Lysander mõtles, et ta mulle korralikku saatjaskonda ei andnud!" pahvatab Ulrika enesevalitsust kaotades.
Roy: "Ja pealegi on ta ennast just nii sättinud, et pime silm tõlla ning nägev metsa poole jääb."

Kardinate vahelt paistab, et Ebony on tuulest sasitud patsi lahti harutanud ning kammib otse sadulas juukseid. Ulrika ei saa silmi sellelt vaatepildilt lahti.
Roy: "Mis on, kullake?"
Ulrika: "Ei, niisama... Ilusad juuksed tal..."
Roy: "Ja kas sul ei ole?"
Ulrika: "Mm... tal on tihedamad ega vaja lokkimist..."
Roy: "Minu elu pärast karta on sobilik. Selle pärast kardan ma kohati ise ka, kuid minu truudusetuse pärast muretsemise keelan ma küll ära." Ta korjab Ulrika endale mõnusalt kaenlasse ning tahab kardina ette tõmmata, kuid Ulrika ei lase. Põhjendab, et Ebony nagunii ei näe neid.
Roy: "See, et ma teda usaldan, ei tähenda kaugeltki seda, et temaga jagada tahan, mida ma oma armsamaga kaarikus teen."

Tõlla kõrval on Orn Ebony kõrvale ratsutanud, kummardub sadulas, embab teda ühe käega ning räägib talle midagi kõrva... Ulrika uudishimulik pilk vilksab seda nähes kiiresti Roy näole. Orn kummardub veel madalamale ning Ebony räägib samuti talle midagi kõrva sisse. Roy tõmbub korraks pingule, tabab siis Ulrika pilgu ja üllatub pisut. Ulrika vaatab kähku tekki ning üritab võimalikult ükskõikne välja näha.

"Olgu mis on, aga Orn küll pime pole," ütleb Roy uuesti kardinat ette tõmmates.
"See... Orn ... on su sõber?" Ulrika tundub rõõmsam kui enne. "On või?"
Roy: "See sõna on ... viimasel ajal kuidagi tähenduse kaotanud. Ma ei tea enam, kes mu sõbrad on ja mida see sõna kui selline üldse märkima peaks. See Merdeni lugu sööb meie kõigi närve, kõik sõprus- ja usaldussuhted pannakse proovile."
"Ma ei saa sinust aru praegu? Mis seal Merdenis siis oli õieti?" uurib Ulrika.
Roy ohkab. "See paneb su vaid veel rohkem muretsema."
Ulrika: "No sa oled ju eluga tagasi ja rohkem sellistesse ohtudesse ei roni?"
"Tiitlit ju mul veel pole," ütleb Roy nukralt, "Kardan, et mul tuleb neile veel abiks olla. Ma jätaks selle kõik, kui vaid rahulikult sinu juures olla saaks..."

Vahetatakse vestlusteemat. "Mis sind veel peale ilmaliku maagia huvitab?" küsib Roy, kui mõnda aega on vaikus olnud.
"Sina... Ja korralik haridus... Selline nagu mehed saavad..." vastab Ulrika kinnisilmi.
Roy: "Saleni haridus?"
Ulrika: "Ei, mitte päris... aga valitsemiskunsti ja poliitikat ja majandust ja sõjandust ja väejuhtimist..."
Roy: "Sa tahaksid sellist karjääri teha?"
Ulrika: "Miks mitte? Mille poolest ma kehvem olen?"
Roy: "Ma ei väida, et sa kehvem oled. See kõik jääb lihtsalt minust kuidagi... kaugele. Meeldiks sulle siis riiki valitseda?"
Ulrika: "Mmmm... miks mitte, kui ma sellega hakkama saan. Haldjametsa ju valitseb naine."
Roy: "Ma ei mõtle valitsemist kui naise valitsust, vaid valitsemist kui üldse sellist. See mõte teeb lihtsalt mu natuke rahutuks. Wee Jas näiteks ei teinud."
Ulrika: "Mis selles nii hullu oleks? Kui valitseksime koos ning väliselt teeniksime kõiki ametlikke jumalaid ning mitteametlikult looksime oma nurgakese ka Wee Jasile...?"
Roy: "Lihtsalt... Kas sa kujutaksid mind õukonnas ette? Ma tahaks olla inimeste keskel, kes ei sepitse, kuidas rohkem silma paista ja rohkem mõjuvõimu hankida, vaid keda sa saad usaldada ja kelle peale kindel olla."
Ulrika: "Ma ei tea... kui sa aadlitiitli saad, siis on ju pääs õukonda sulle vaba.... küllap seal ka sõpru leiad, seal on päris toredaid inimesi..."
Roy: "Ma lihtsalt ei tahaks kuidagi kuulus, või eelistatud olla. Ma ei jändaks nende metsadega ja tiitliga, kui see tee sinuni poleks."
"Kuidas sa siis olla tahaksid?" küsib Ulrika endistviisi kinnisilmi.
Roy: "Nii, nagu praegu."
"Kitsas tõllas pagendusse loksudes?" küsib Ulrika pisut irooniliselt.
Roy: "Kannaksid sa last parema meelega Lysanderi silma all?"
Ulrika: "Vähemalt saaks seda kenasti soojas toas ja kuhugi loksumata teha... Aga sa ei rääkinud mulle ikkagi, kas see valge peaga noormees on sinu sõber?"
Roy: “Kes sinu meelest on sõber?”
Ulrika: "Inimene, kes sind aitab..."
Roy: "Aitab siiralt heast südamest ja mitte lõksu?"
Ulrika: "Nojah... Kas sina arvad kuidagi teisiti?"
Roy: "Sel juhul... ma usun küll, et on. Aga nii üldise mõõdupuu puhul on nad siis kõik mu sõbrad. Miks sa küsid?"
Ulrika: "Niisama... Tahaksin teada inimesi, kes su lähedal on..."
Roy: "Neid, keda sina tunned, pole just palju. Tegelikult neid polegi palju. Feimir, Ilderian.. ehk... Ebony, Hall - aga tema pole inimene. Ja loomulikult terve mu perekond."
Ulrika: "Aga see valgepäine? Ning too teine haldjas? Ja see nooruke poiss?"
Roy: "Nooruke?" Noorukse peale läheb üllatunult kulm kortsu.
Ulrika: "See nooruke, kes tagumise tõlla kõrval ratsutab ja samuti Ebony ligi hoiab..."
"Seda pean ma nägema," ütleb Roy teki alt välja pugedes. Vaatab välja. Tõmbab kardina ette, vannub vaikselt. "See on mu kodune naabripoiss, keda teeäärses kõrtsis kohtasin."
Ulrika: "Ja siis?"
Roy toon on murelik, natuke pahase noodiga: "Lihsalt ma ei oleks tahtnud, et ta siia kaasa võetakse. Teekond võib ohtlik olla. Ja mulle ei räägitud tema kaasavõtmisest midagi."
Ulrika: "Mis siin ikka ohtlikku... Pealegi kui sinu väitel on mul väga tugev saatjaskond..." (pisukese iroonianoodiga)
"Jah, muidugi," kõdistab Roy teda lõbusalt. "Ma ei lubaks sind saatma kedagi muud, kui oma sõpru."

// Roy: siis kaamera eemaldub, lendab kardina vahelt välja ja näitab kogu karavani üldplaani
//Roy: ja kuskil taamal põllu peal on helikopteri vari odavalt näha…

[Shadow]

WILLIAM hoidub teel Ebony ligi. Ainus tuttavam tegelane ikkagi peale Roy, kes printsessile poeb. Ebony üritab tal teel silma peal hoida. Tasapisi saab Will kõigi nimed teada. Vanem haldjas hoiab saatjate hulgas kõva distsipliini ning luurajad vahetuste kaupa väljas. Ei mängi ainult ülemust, vaid teeb ka ise kõike, mida vaja.

"Kas sa tohid mulle rääkida, mis Royga lahti on? Ta pilk oli kuidagi kummaline," uurib Will Ebonylt.
Too mõtleb natuke aega, enne kui vastab. "Meil oli üks kokkupõrge teeröövlitega... Roy pole vist varem lahingus olnud ja pinge oli tema jaoks liiga suur... Tal on enesevalitsemisega raskusi..."
Will: "Kas midagi väga hullu?"
Ebony: "Ei oska päriselt öelda... Aga loodame Valas teda korralikult ravida. Sinuga rääkides oli ta üllatavalt normis tegelikult..."
Will: "Seega ta läheb vahepeal ülekäte ja ei suuda end kontrollida?"
Ebony: "Ta ei suuda suhelda, läheb vähimagi asja peale närvi..." Küsib muu jutu sees vaikselt Willi enda kohta ühte ja teist, et kaua Royd tunneb juba ning millised suhted on olnud. Will jutustab ausalt, mis ja kuidas. Royd nähakse paar korda päevas peamiselt tõllast kiiruga põõsasse tormamas ja siis kohe tagasi kihutamas.
-------------
Kui Feimir pärast peatust kõrtsi juures saatjad kokku kamandab ja hoiatab, et teekond võib tulla karmim kui oodatud, sosistab ILDERIAN Feimirile vaikselt kõrva, et kui on vaja kedagi kaugelt noppida siis öelgu... et nyyd on võimalus lasta märklauda kaugusele, mida peab vaid nägema. Feimir lubab selle teadmise kõrva taha panna. Soovitab igati valvsad ja lahinguvalmid olla, kuna Royd ja Ebonyt üritati mingi võltskulleriga kõrtsist välja meelitada. Asi võib olla seotud konvoiga, või siis tundis veel keegi Ebony ära ning haub kättemaksu. Ilderian mainib, et noolest üksi võib vähe olla, ka mingi mürk oleks abiks. Feimir vastab, et ei kasuta mürke. Ka Orn mitte? – uurib Ilderian. Ka Orn mitte… Ilderian aga märkab, et kui Ebony juhtub printsessi tõlla kõrval ratsutama, käib Orn talle seal külge löömas...

Kord, kui Ilderian ja Feimir kahekesi karavani ees ratsutavad, küsib Feimir järsku ja ilma igasuguse delikaatsuseta Ilderiani tüdruku kohta. Nime, välimust, kõike, millest Ilderian rääkida tahab.

Ilderian: "Kas ma mitte rääkinud pole? Mis mõttes minu tüdruk?" Kirjeldab Kareeni ning märkab, et Feimir jälgib üsna teraselt ta tooni ja näoilmet jutustamise ajal. Muuhulgas tuleb välja ka, et Kareen on Vlasta Dornholmi õde. Vlastat paistab Feimir tundvat…

Ilderian: "Miks küsisid?"
Feimir: "Tahtsin teada võimalikult palju... Vabanda, et niiviisi ootamatult."
Ilderian: "Misjaoks?"
Feimir: "Ei räägiks veel praegu, kui tohib... mul pole veel piisavalt teavet käes… Näed sa teda mõnikord unes?" küsib ta natukese aja pärast sama ootamatult.
Ilderian: "Pole näinud eriti... kui välja arvata õudukad... Mida näen ka vaimusilmas..."
Feimir: "Ikka veel...?"
Ilderian: "Jah."
Feimir: "Kas on lootust, et saad sellest kunagi üle?"
Ilderian: "Kindlasti:"
"Millal umbes?" küsib Feimir muigamisi
Ilderian: "Umbes praegu. Lollile küsimusele loll vastus."
"Aitäh. Seda ma teada tahtsingi," sõnab Feimir ning laseb Deilasel end välja vahetada, minnes ise tagumise tõlla kõrvale.

Ilderian ei oska sellest jutuajamisest midagi arvata. Deilas ratsutab vaikides ta kõrval. Feimir on millegi üle sügavalt mõttes. Nagu ikka, mõtleb Ilderian. Pisut hiljem tuleb Feimir sadulast maha ning teeb kümneminutise loitsimispausi. Pärast loitsimist kappab korraks Ilderiani kõrvale ja küsib pisut murelikult, kas too teab, mis jumalat Kareen kummardas. Wee Jas? – Jah… Feimir ohkab ilmse kergendustundega.

Ilderian: "Miks vaja siis...?"
Feimir naeratab pisut kummaliselt. "Tahaksin proovida sind kellelegi tutvustada..."
"Kellele?" küsib Ilderian umbusklikult.
Feimir: "Ühele haldjale... kui mul õnnestub ta kätte saada..."
Ilderian: "Kui vana?"
"Mis tähtsust sellel?" küsib Feimir kavalalt.
Ilderian: "Ma niisama uudishimulik. Kes kysib palju, saab palju teada nagu ytlesid. Seega, võid öelda ka mis soost ta on."
Feimir: "Loodad leida kena haldjaneidu? Saab korraldada..."
Ilderian: "Ma niisama küsin. Korraldamine on alati kahtlane."
Feimir: "Ise sa seda haldjat ei leiaks... Haldjaneidude suhtes pole muidugi kindel..."
Ilderian: "Mis selles haldjas nii erilist siis on? Pooleldi merineitsi?"

Feimiri pilk ja toon on kuidagi kummalised, ühtaegu kiusavad ja tõsised. Lisaks tundub ta mingit teadmist peitvat ja samas Ilderiani ettevaatlikult õrritavat. "Mis sa siis teed, kui ma sind ühel päeval tõesti merineitsile peaks tutvustama?" Deilas ratsutab delikaatselt kuuldekaugusest välja…

Ilderian: "Tõenäoliselt kalli-musi ja siis edasi kaarte mängima."
Feimir: "Ja haldjaneidudega? Mängid samuti kaarte?"
Ilderian: "Kuule, Feimir, see kaardimäng oli nali. Oleneb neiust ja oleneb merineitsist. Eksole. Mis liini sa ajad minuga? Ah?"
Feimir: "Ütlesin, et proovin sind võimalusel kellelegi tutvustada. Kui sa nõus oled."
Ilderian: "No proovi."
Feimir: "Kõigepealt pean temalt nõusoleku saama..."
Ilderian: "Et kas sa võid teda minule tutvustada? Muidu kui ta on haldjas ja sa mingit kahemõttelist liini praegu ajad, siis ära unusta, et mina pole täishaldjas... mina vananen märgatavalt erinevalt teist."
Feimir: "Liin on täiesti ühemõtteline... Otsin kohtumist ühe Wee Jasi preestriga... Tahaksin sind sellele kohtumisele kaasa võtta, kui ta nõus on. Ja kui sina nõus oled."
Ilderian: "Preestri või preestrinnaga? Mind niisama huvitab. Ning on ka kysimus, miks mind sinna kaasa vaja oleks?"
Feimir ohkab. "Ma arvasin, et äkki tahad näha preestrit, kellega kohtumisel mina põlvele laskun..."
Ilderian: "Viskab vaikselt üle, kui liiga palju küsitakse?"
"Ei, küsi pealegi," vastab Feimir rahulikult. "Ma lihtsalt ei tahaks anda ennatlikke vastuseid."
Sellega kummalisevõitu dialoog lõpebki. Rohkem ei uuri Feimir midagi. Ilderian ratsutab rahulikult Vala poole, vahepeal ümiseb laulda. Tõprale ta laulmine igatahes meeldib.

Pärast üht eriti auklikku teelõiku tehakse peatus, kui printsessil loksutamisest halb hakkab ning ta näost rohelisena kärmelt põõsasse peab silkama. Peatuse ajal toob tuul Ilderiani kõrvu Heleneli ja Feimiri tasase nõupidamise printsessi tervise asjus ning Feimiri lause, et praegu ta ei julge mingit loitsu olukorra parandamiseks kasutada. Orn üritab patjadega kinni topitud istmevahe teemal lõõpida, mille peale Deilas napilt poetab, et tõenäoliselt ei kohta need kaks teineteist nüüd vähemalt aasta kui mitte rohkem, nii et ärgu olgu kade. Ilderian küsib Ornilt muigamisi, kas ta tahaks ise seal praegu Roy asemel olla. Too vastab, et ei, ta süda kuulub teisele.

Ilderian: "Jälle teie inimeste imelik väljend. Kui su süda pole su enda oma, järelikult oled zombi... no hextor küll."
"Vähemalt olen ma nende meeste seast, kelle sõnu kallima eest suremise kohta tuleb tõsiselt võtta," irvitab Orn vastu. Ilderian naeratab sarkastiliselt. Orn võtab asja täiesti tõsiselt. Tema lause kallima eest suremise kohta võtab ka Ilderiani tõsiseks. Orn lisab, et tema on korra ühe tüdruku eest surnud, tehku teised järele, kes niisama sõnu loobivad.

Ilderian: "Kellel oli võimalus, kellel polnud..."
Orn ratsutab lähemale ja patsutab talle vaikides õlale. "Tundub, et Feimirile on tekkinud ports saladusi," ütleb natukese aja pärast.
Ilderian: "Juhtub."
Orn: "Mul on selle kena tütarlapse suhtes seal tõllas omad kahtlused... Eriti selles suhtes, MIKS täpselt ta haldjametsa saadeti..."
Ilderian: "Miks siis?"
"Mis sa ise arvad?" irvitab Orn
"Ulrikal on peale Roy veel suhteid?" pakub Ilderian õlgu kehitades kysiva pilguga.
"Eeei usu..." venitab Orn. "Mõnda aega nüüd vaevalt..."
Ilderian: "Või on see tegelikult maskeeritud Finbar?"
Orn hakkab naerma ja nimetab teda süütuks noormeheks.
Ilderian: "Olen jah, mis siis? Vana sa ise oled muidu?"
Orn: "Kakskümmend üheksa... Aga näen hea välja, eks?"
Ilderian: irw irw irw "Minust kaks aastat vanem. Ära hüppa midagi."
"Aga mitte süütu noormees," irvitab Orn vastu. Itsitab tõlla poole vaadates tasakesi omaette. Deilas heidab talle kurja pilgu. Ilderian muretseb, et tõld korralikult teel püsiks.
Orn: "Seda jah, ega emandat praegu väga loksutada poleks hea..."
"Orn, lõpeta!" käratab Deilas.
Ilderian: "Mis viga?"
Orn jääb demonstratiivselt vait ning vahetab positsiooni.

[Shadow]

See nääklus jääb tõlla juures ootavale ROYle silma ning ta läheb Ebonylt aru pärima. Mis juhtus? – Ei midagi erilist, Orn noris Ilderiani kallal ja Deilas läks vahele… Roy on mures ja pahane. Praegu pole norimiseks õige aeg. Kas Ornile siis ei räägitud kullerist? "Orn norib ju alati," üritab Ebony teda rahustada.

"Ma ei ole veel näinud, et asi nii hulluks läheks, et keegi peaks vahele minema. Või olen mina lihtsalt leebematele juhtumitele peale sattunud?" küsib Roy süngelt. Ebony vastab, et kõik on praegu närvilised. "See ei anna põhjust selle Ilderiani peal väljaelamiseks," ütleb Roy tõsiselt. Ebony on temaga nõus.

Roy: "Ja William... Ma oleks kreepsu saanud... Keegi ei küsinud minult midagi."
Ebony: "Kas oleks pidanud? William on täiskasvanu... enam-vähem..."
Roy: "Nüüd on mul jälle üks inimene rohkem, kelle pärast muretseda."
Ebony kehitab väsinult õlgu. Ta tundub üpris tujutu. "Mina ei vaidlusta Feimiri otsuseid..."
Roy: "Ma saan aru, et see ellutõstmise võime tekitab inimesest tunde, kui millestki taastatavast, kuid mina eelistan oma sõpru elavatena."
"Miks sa seda _mulle_ räägid? Roy, mina ei ole grupijuht ega otsusta midagi..." ütleb preestrinna kurnatult.
"Keegi teine ei kuula mind siin ju nagunii," kaebab Roy. "Hextor võtku..." lööb siis käega ja hakkab Feimirit otsides ringi vaatama. Ebony läheb loiult ja tuimalt tagasi oma kohale rivis.

Feimir ratsutab Royd märgates talle vastu, jäädes niiviisi Roy ja Williami vahele. "Midagi mureks?"
"Miks sa Williami kaasa võtsid?" küsib Roy karmilt ja tõsiselt, kuid mitte väga valjult.

Feimir: "Esiteks ütles ta, et on sulle nagu vend ja tahab sinuga kaasa. Teiseks olevat tal Valas asju ajada. Kolmandaks hoiatasin ma teda, et teekond võib ohtlik olla. Neljandaks suudaks ta asendada kutsareid, kui mõni neist peaks võimalikus rünnakus langema."
Roy: "Kui ta just ise enne ei lange. “
Feimir: "Püüan tal silma peal hoida. Mulle tundub, et kui ma poleks tal kaasa tulla lubanud, oleks ta vaikselt järgnenud... mis on tema jaoks veel ohtlikum."
"Parem oleks. Ja hoia ka Ornil silm peal, et ta oma närvilisust jälle Ilderiani peal välja elama ei peaks," ütleb Roy ja sammub kaariku poole tagasi.

Feimir hingab sügavalt sisse ning sama sügavalt välja. Siis kannustab hobust ning järgneb Royle tõllani. "Roy," lausub ta vaikselt. "Ehk sa võtad ise kaitsesalga juhtimise üle?"
Roy: "Ei. Ma ei kannaks iial seda kullaplönni. Saa aru, Feimir, ma hindan seda, mida te teete, aga ma ei taha, et kõigist mu lähedastest teie abi tulemusena lõpuks vaid varemed järel oleks või midagi hullemat."
Feimir: "Ma ei pea seda silmas... Hoopis midagi muud."
Roy: "Ehk siis valgustad mind."

Feimiri silmad välgatavad. "Esiteks oleks mul täielik õigus praegu saatesalga juhina anda sulle käsk ronida tõllast välja ning täita oma saatjakohust sadulas nagu teised. Teiseks riskin ma praegu kogu oma salgaga ainult selle nimel, et üks süüdistusi loopiv põlglik noormees saaks veeta viimase nädala oma kallimaga..." Ta vangutab pead ning annab hobusele järsult kannuseid.

Roy tunneb, et ei jõua sõrmuse eemaldamist ära oodata. Läheb ja toetab süngelt ennast seljaga tõlla vastu, käed risti rinnal. Feimir kappab kaugemale ette. Tundub, et tal on vaja rahuneda. Varsti tuleb Ulrika Heleneli saatel ning näeb pisut parem välja, ehkki kaame. Ebony ja Orn tülitsevad vaikselt eemal. Roy kõrvu jõuab, kuidas Ebony oma kohale minnes üle õla Ornile ütleb: "Ja kui sa tõesti millestki aru said, siis ei pea seda kõigile kuulutama!" Orn on süüdlaslik, Ebony kahvatu ja vihane.

Roy aitab Ulrika tõlda, tõmbab ukse kinni ja koputab lakke märgiks, et nad valmis on. Kuuleb Deilase märguandehõiget esimesele tõllale. Karavan läheb liikvele. Ulrika küsib masendunult, kaua see teekond veel kestab. Jäänud on kolm päeva Dullstrandi, sealt edasi neli kuni viis päeva Valasse… Kui kiires tempos minna. Ulrika tunneb juba koduigatsust. Millest puudust tunneb? Kõigest…

Roy: "Kõigest? Mulle jäi pigem mulje, et sa olid seal väga õnnetu..."
Ulrika: "Kas ma siin peaksin õnnelikum olema?"
"Seda tunned sina, kas sa oled õnnelikum õukonnas või koos minuga," ütleb Roy kätt ära võttes ja suleb kurvalt silmad.
Ulrika paneb silmad kinni. "Mul on lihtsalt paha olla siin rappuvas tõllas..."

Suurema osa sellest päevast magab noorpaar maha. Aeg-ajalt kostab väljast korraldusi, lausekatkeid ning Feimiri lubadus grupile Valas vähemalt nädal puhkust anda. Royle kipub naha vahele pisuke hirm, et Ulrika ei tahagi teda äkki…

Kui õhtul laagrisse jäädakse, tahab Ulrika jalutama minna. Roy muretseb, kas see mitte ohtlik pole. Laager on üles löödud keset suurt heinamaad, nii et igas suunas valvajatel hästi näha oleks. Ainult mõned üksikud suured puud kasvavad keset seda välja. Roy annab ka teistele teada, et plaanis väike jalutuskäik. Väljas jagatakse valvekordi, tegeldakse õhtusöögiga… Roy jutu peale hüppab täisrelvis Deilas sadulasse ning kaob pimedusse.
"Ootame kuni ta tagasi jõuab, Feimir?" Ka Roy on täisrelvis ja turvises.
"Pole vaja, ta tiirutab teie ümber," lausub tõlla astmelaual istuv Feimir kinnisilmi.

Niisiis eemalduvad Roy ja Ulrika väsinud saatesalga õhtustest askeldustest, saatjaks vaid Hall. Hämardub. Hall tormab hooga ühe puu juurde, tundub, et märkas midagi. See suur vana tamm asub laagriplatsist umbes kolmesaja meetri kaugusel. Roy võtab igaks juhuks õlalt vibu ja astub Ulrika ette. Hall tegeleb puu all kellegagi/millegagi, kuulda on tasast oksapraksatust. Ähib ja nahistab, justkui oleks siili leidnud. Midagi täpsemalt ei näe. Isegi Deilast mitte. Kaugemalt paistavad vaid mingi talu tuled. Roy liigub ettevaatlikult lähemale. Ulrika hoidub pelglikult tema taha.
Roy: "Minu lähedal on ohutum kui minust eemal, kullake."

Hall tormab rõõmsalt juurde ja nuusib mõlemat. Roy märkab puu juures kedagi liigutamas. Oleks nagu inimene, kuid mitte kõrgem kui meeter. Mingit liikumist on veel, nagu oleks seal rahvast rohkem. Hall tormab tagasi puu juurde.

Roy: "Nagu hunnik kääbikuid..." Kuulatab. Kuuleb Orni pahurat häält ütlemas: "Roy, kutsu see pagana peni ära, ta trambib mu ribid sisse..."
Puuvaimude suhtes ei saa kunagi kindel olla, sestap küsib Roy Ulrika käest, kas tema kuulis kah. Kuulis küll ning arvab, et vaevalt puuvaimud Roy nime teaksid. Orn ütleb, et kui Roy oma peni ära ei kutsu, saab ta mõnevõrra pahaseks.
Roy: "Ribid? Juuri pead silmas?"
Orn vannub. "Kuule, sina said terve päeva endale intiimsusi lubada, ma tahaks nüüd ka..."
Roy: "Mis siis häda?"
Kostab vaid summutatud vandumist.
Roy: "Hall, ära tekita seal blondile poisile piinlikku olukorda, eksju. Tule ära."
"Oleksin tänulik tõesti," ütleb Ebony hääl.

Seda Roy arvaski, et just Ebony koos Orniga seal on. Ta kutsub Halli ära. Arvab ka üsna kindlalt nägevat, millega need kaks seal tegelevad (spot natural 1)…

Hall ei taha tulla, ehkki Roy meelitab ja kamandab. Orn ajab end püsti ning tuleb aeglaselt Roy poole. Hall keksib tal kõrval. Roy märkab, et ta on siiski täiesti riides. "Võta oma paimaias peni..."
Roy: "Jajah.. tule nüüd.."

Ulrika läheb puule lähemale. Ta tahab näha, kes seal õieti on ja mis toimub. Ulrikale järgi minnes märkab Roy, et maha on magamiskott laotatud, Ebony istub selle peal ning toetab selga vastu puud. Ulrika läheb tamme juurde ning jääb seal seisma. Printsessi lähenedes Ebony ei tõuse, ehkki etikett seda nõuaks. Naised vaatavad teineteisele otsa nii hästi-halvasti kui hämaras näeb.

Roy: "Kas sinuga on kõik korras, Ebony?"
"Jah," vastab Ebony rahulikult. "Ja teiega?"
"Siiamaani küll," sõnab Roy.

Orn läheb tagasi puu juurde ning heidab uuesti magamiskotile pikali, pannes pea Ebony sülle. "Pool tunnikest omaette, kui tohiks paluda..."

"Sa vähemalt ei kõla korras. Ja ei kõlanud ka enne, kui järele mõtlema hakata," ütleb Roy Ebonyle.
"Ma olen väsinud, Roy. Ning tahaksin pisut aega Orniga kahekesi olla."
Roy: "Vabandust."
Ulrika seisab ja silmitseb neid kahte, siis vaatab Roy otsa. Ta tundub pisut segaduses, kuid rõõmus.

[Shadow]

Tagasiteel uurib Roy, miks Ulrika ennist teda nii kahtlustavalt silmitses. "Ma ju keelasin sul mu truuduses kahtlemise ära."
Ulrika: "Mis pilgul viga oli? Nüüd ma vähemalt tean, et too teine pole vaba..."
Roy: "Oli sellel tähtsust?"
Ulrika: "Muidugi... Ta on ilus naine... kui ühelt poolt vaadata... Ning sa hoolid temast... mis teeb ta ohtlikuks..."
"Kallim, kas sa ei kuula mind üldse?" küsib Roy kannatlikult, kui talle risti ette astub, käed piha ümber paneb ja silma vaatab.
Ulrika: "Kuulan ju küll..."
Roy: "Miks sa siis mu sõnadele kinnitust ja toetust vajad?"
"Ma olen õukonnast, mäletad?" itsitab Ulrika.
"Ja mina ju ei ole, kui sa just seda ära pole unustanud," muigab Roy vastu. "Kas siis õukonnas pidi igale väitele ja kinnituse tõestuse otsima?"
Ulrika: "Üldiselt küll. Mulle meeldib asju kindlalt teada, mitte kellegi jutu põhjal."
Roy: "Kas sa siis ei usu ega usalda mind?"
Ulrika: "Usun. Usaldan. Aga teda mitte. Miks peaksin teda usaldama?"
Roy: "Ei. Ei peagi. Sa ju ei tunnegi teda. Kas sul on palju inimesi, keda sa usaldad?"
Ulrika: "Ei. Mulle piisab, et usaldan iseennast."
Roy: "Ka need, keda mina usaldan, võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Ja ka siis ei saaks sa kätt rusikasse. Kuid tema on üks neist, ning see peaks tema kohta nii mõndagi ütlema."
Ulrika tõmbub mossi ega ütle midagi.
Roy: "Ma ei taha sulle midagi peale suruda, kui sa seda arvad."
"Ma ei pea usaldama inimest ainult sellepärast, et sina teda usaldad," nähvab Ulrika.
"Ma ei väitnudki, et sa peaksid. Ma lihtsalt tahtsin öelda, et mul pole usaldusisikuid sinust oluliselt rohkem. Et sa sellest aru saaks." Roy toon on kannatlik ja rahustav.
Ulrika: "Saan aru... Aga sellest saan kah aru, et kui sa talle näpud peaksid külge ajama, laseb see blond poiss su seina külge kinni..."
Roy: "Ja mina teeks temaga sama, kui tema sulle näpud külge ajaks."
Ulrika itsitab "Sellele peaks vist mõtlema siis..."
Roy: "Noo kuule... Minu jaoks ei ole petmine naljakas. Ma pole ju õukonnast, mäletad? See on üks hullemaid asju, mis sa mulle teha saaks."
"Rahune nüüd, mulle poleks see kasulik. Mu konkurent jääks ju siis vabaks, kui sa ta kavaleri maha lased," lohutab Ulrika.
Roy: "Oh sind... Kas sul ei olnud siis õukonnas tõepoolest mitte kedagi, keda usaldada?"
Ulrika: "Kellelgi pole."
Roy: "Seda enam mind hämmastab, miks sa nende inimeste pealikuks tahad õppida, keda sa usaldada ei saa."
Ulrika: "Sest ma olen õppinud neid läbi nägema... Kõigil on huvid."
Roy: "Ja kas sa naudid teiste huvidel mängimist?"
"Pole mõelnud selle üle..." Printsessi toon on kummalisevõitu, just nagu ta tegelikult oleks ikkagi mõelnud.
Roy: "Sa ei pea ennast minu eest varjama."
Ulrika: "Ega ma varjagi..."
Roy: "Mittevarjamise kohta keerutad sa hämmastavalt tihti..."
"Ma olen õukonnas sündinud," naerab Ulrika.
Roy: "Kas sa ei suuda siis seda ka minuga koos olles unustada? Olla sa ise, ilma igasuguse maskita."
"Kaua ma sinuga koos olen olnud, et seda harjutada?" naerab Ulrika.
Roy: "Ega eriti ei ole küll... Kuid see hakkab ka minule mõjuma. Pelgan asju välja öelda, kartes su suhtumist… Lihsalt ma tahan sulle selle nädala jooksul nii palju abiks olla, kui saan, et sa seda aastat ei kulutaks millegi õppimisele, mis sulle tegelikult ei meeldi."
"Aga mulle meeldib..." vaidleb printsess.
Roy: "Ja see ei tee mu tööd kergemaks, kui sa täiesti avameelne pole... Mis sulle meeldib?"
"Me rääkisime sellest terve tee, mis mulle meeldib," ütleb Ulrika tüdinult.
Roy: "Ma pidasin praegu seda sinu äsjaöeldud lõpetamata lauset silmas."
Ulrika ohkab. "Roy, räägime sellest homme, eks?"
Roy: "Lihtsalt, kuhu ma oma jutuga jõuda tahan, on see, et sa peaks enne natuke rohkem ringi vaatama, kui otsuse langetad."
"Eks ma haldjametsas vaatan," ütleb printsess hajameelselt.

Deilas küsib tõlla juures, kas ka Royga öövalves arvestada.

Roy: "Kas sina sooviks, et sinuga samas olukorras arvestataks?"
"Ma tahan teada sinu arvamust, mitte enda soove," vastab Deilas
Roy: "Pakin ta enne magama ära, siis teatan."
"Olgu nii," noogutab Deilas. "Aga ütle siis esimesele valvele, ma lähen puhkama."

Ulrika mossitab, kuid Roy läheb ikkagi esimesse valvesse. Teiseks valvuriks on Feimir. Roy teavitab, et valvab paar tundi ja täpselt nii teebki. Vaikides. Orn ja Ebony poevad ühele asemele magama. Suhete avalikustamise päev, mõtleb Roy. Vaatab veel uurivalt ringi, kuni talle meenub Benno ja tolle suhted tuhandetega klaaskuuli vahendusel.

Ka Feimir vaikib mõtlikult, ehkki ta silmad ja kõrvad on valvel. Loeb vahepeal pika loitsu, mis võtab oma kümmekond minutit ja kasutab Larethiani poolkuu jõudu. Roy üritab aru saada, mida haldjas teeb. Tundub, et saadab kellelegi teadet. Roy kikitab kõrvu ning kuuleb Feimirit vaikselt kelleltki Teejuhi-nimeliselt haldjakeeli küsivat, kas tohib pärast Valasse jõudmist temaga templis kohtuda.

Roy mõtiskleb Wee Jasi üle, tuletab kõik meelde, mis teab, siis teeb Feimiriga juttu teemal, et Ulrika soovib haldjametsas ilmselt õppida midagi, mida Brettonias teha oli võimatu. Näiteks ilmalikku maagiat. Feimir vastab hajameelselt, et muidu oleks ta võinud seda Salenis õppida, aga Lysander ei lubanud.

Roy: "Miks ei lubanud?"
Feimir: "Ta pooldab vaid jumalikku maagiat, peab ilmalikku liiga ohtlikuks. Shalad ja nii edasi..."
Roy: "Ometi on Saleni maagia seaduslik."
Feimir: "Jah, kuid väga kontrolli all... Eriti selles suhtes, et see ei toetaks Wee Jasi..."
Roy: "Wee Jas on ju kontrollimatu maagia jumalanna, kas pole?"
Feimir: "Seda küll. Aga kontrollimatu ja kontrollitav maagia teevad sarnaseid asju, nii et ühte saaks teise taha varjata."
Roy: "Kuidas siis neil vahet teha?"
Feimir vihjab vaikselt, et te olete valves. Küsib siis, miks see Royd järsku huvitab.
Roy: "Kuna Ulrika tahab seda õppida, siis tuleb sellega ennast kurssi viia. Ja ise ma sellest koolist seal suurt nagunii midagi ei tea.."

Feimir ohkab. "Mida ta seal õppima hakkab, ma ei tea ning pole minu asi. Minu asi on ta elusana kohale saada."
Roy: "Mina ju ei tea kui abivalmid te seal seda õpetama olete. Arvasin, et ei tee paha, kui tal selles asjas toetaja oleks. Ma ei tea ju sealseid kombeid, kuid kas soovitaja peab kogu õppeprogrammi ise kaasa tegema või kogu selle aja seal passima?"
Feimir: "Mina ei jää ju haldjametsa. Ma ei tea, mida ta õppida tahab. Ma ei tea, kas ta seda õppida saab. Ma ei tea, kes teda õpetama hakkab. Need asjad ei sõltu minust."
Roy: "Et sa oled siis haldjametsas nagu mina teie hulgas? Juskui nagu koostööd teeks, kuid kokku ei kuulu. Võibolla nad tahaksid, et sa seal oleks, kuid sa tunned, et see koht pole päris sulle, kuigi sa neid vajadusel nõus aitama oled. Osasid sinu ettepanekuid võetakse arvesse, teiste eest sõimatakse nägu täis."
"Jah," vastab Feimir. "Sa oled asjast õigesti aru saanud. See on minu elu ja töö..."
Roy: "Samas ei jäta ma midagi sõimata saada kartes välja ütlemata. Ma ei tea kuidas sinuga lood on."

Feimiri silmadesse tekib lõbus sädemeke. "Ma hoolin neist liiga palju, et neid oma tujudega lõhkuda."
Roy: "Sa nimetad muret, sinu puhul siis Tormiratsanike elu ja tervise pärast, TUJUKS?"
Feimir: "Kas neil oleks kergem, kui ma kõiki oma tundeid ja teadmisi välja näitaksin?"
Roy: "Minul pole võimu neid ellu tõsta, et oma vaikimise eest tasuda."
Feimir: "Ka mina pole ellu kutsumises eriti võimas, seega teen seda vaid hädavajadusel. Eelistan neid elus hoida. Vaid üksikud grupijuhid kannavad sellist ogalist asja kaelas..."
Roy: "Mida siis ma sinu arust teha üritan?"
Feimir: "Ma ei tea, mida sina teha üritad, tean ainult, mida mina teha üritan..."
Roy: "Ka mina üritan oma "ratsanikke" elus hoida. Ja see kui sinu omad minu omade kallal näägutavad, ei tee asja sugugi lihtsamaks ja ma saan kätt vahele panna üritades sõimata. Deilasest oli kah õnneks abi."
Feimir: "Sa ei kuulnud minu meelest seda vestlust. Ja kuni Valani on kõik minu ratsanikud. Ma ei jaga omadeks ja võõrasteks."
Roy: "Ebony ütles, et Orn näägutas Ilderiani kallal. Ja ma nägin selle vestluse lõppu."
"Jah?" küsib Feimir pisut irooniliselt. "Kas ta seda kah ütles, mille eest Deilas Ornile peale käratas?"

[Shadow]

Roy: "Hea, et Ulrika seda ei näinud, kuidas tema vapper kaitsesalk omavahel suhtleb."
Feimir kehitab õlgu. "Ega sa ise vist ka seda kergemaks tee..."
Roy: "Mida sa sellega öelda tahad?"
Feimir: "Orn taipas peatuse ajal sinu väikest saladust. Deilas käratas peale, et ta vait oleks."
Roy: "Igatahes ei ole Ebony just tuntud jamajutu puhuja."
Feimir: "Ta jättis lihtsalt osa rääkimata, et Orni kaitsta. Ning et sind mitte ärritada teadmisega, et veel keegi taipas."
Roy: "Ja keeras sellega veel suurema jama kokku."
Feimir: "Et nüüd on sul siis põhjust ka teda süüdistada? Roy, maailma asjad ei käi paraku selle järgi, kuidas sulle meeldib."
Roy: "Lihsalt ma olen sellega juba ammu leppinud, et siin olev seltskond, kui mitte varem, siis reisi lõpuks kaks asja kokku paneb. Ma ei saa aru, miks ta pidi mind Orni peale vihastama panema asja eest, mida ta sinu jutu järgi üldse ei teinud."
Feimir: "Mida sina kuulsid, et Orn tegi?"
Roy: "Näägutas Ilderiani kallal."
Feimir: "Ilderian elas selle üle. Orn lihtsalt rääkis talle, et on ühe tüdruku eest surnud - mis on ka tõsi."
Roy: "Tean-tean. Kuid miks sa vihjad, et mina siin teil see kirstunael olen?"
Feimir: "Sina oled ainus, kes viriseb. Kõik, millega sind aidata proovime, on valesti tehtud."
Roy: "Minu aitamisel pole suurt mõtet, kui ma näen võimalusi, et selle tulemuseks võib kuhi omasid laipu olla."
"Jah, viimane laip tuli Merdeni metsast," vastab Feimir
Roy: "Tänu sellele, et sa mulle meelega segaja saatsid."
Feimir: "Näed... Alati on süüdi keegi teine. Mitte kunagi sina."
Roy: "Mida ma siis oleksin pidanud tegema? Laskma Leyl oma ja muu seltskonna kõrid läbi nüsida?"
Feimir: "Räägime sellest pärast Valat, eks?"
Roy: "Miks me seda siin kohe teha ei või?"
Feimir: "Sest ma tahan seda teha pärast seda, kui oleme mu ema juures käinud - kui sina siis veel rääkida tahad."
Roy: "Sinu ema? Miks me tema juurde läheme? Sa küll rääkisid, et tema kaudu annaks midagi organiseerida, kuid ma ei arvanud, et see nii kähku käib..."
Feimir: "Ma pean sinna nagunii minema... Mõtlesin su kaasa võtta."
Roy: "Sinna teed tunda ei teeks tõesti halba... Aga ma ei saa aru, miks sa seda omas kodus rääkida tahad. Mingise oma vaarisa haldjaveiniga sa mind ära ei võlu."
Feimir: "Miks ma peaksin seda tahtma?"
Roy: "Sest millegipärast sa ju mind praegu oma majja meelitad."
Feimir: "Meelitan? Ma tean, et oled mu emaga tuttav."
Roy: "See ei pane mind su grupiga ühinema, kui ma näen, kui ilus maja sul on."

Feimir ohkab, tahab nagu midagi öelda, kuid hammustab keelde. Siis sähvatab tal mingi mõte ning ta hakkab südamest naerma. Naerab vaikselt, kuni pisaraid pühib.

Roy kulm vajub selle peale kortsu, kui tema üle naerdakse. Ja praegu tundub seda tõesti tehtavat. Roy silmi tekib hävitav kotkapilk.
Feimir muigab. "Roy, mine õige parem magama, ma valvan ise vahetuse lõpuni."
"Mida Hextorit sa, näru, siin irvitad?" küsib Roy vihaselt.
Feimir: "Tuli lihtsalt üks asi meelde..."
"Ja see oleks..." uriseb Roy püsti tõustes.
Ka Feimir tõuseb püsti. "Kui ma sulle ütlen, kas lähed siis sirgelt magama?" Roy märkab, et haldjas on valmis iga hetk loitsu alustama.
"Sa ju tead, et ma ei saa pärast sellist mõnitavat naeru seda lubada..." uriseb Roy läbi hammaste.
Feimir: "Sind ju ei huvita Tormiratsanike asjad... Ja kulda ei hakka sa nagunii kunagi kandma... Nii et mine parem magama."
Roy: "Küll huvitab mind see, kui nad minu üle naeravad"

Feimir tõstab maast oma haldjavibu ning paneb sellele aeglaselt noole peale. "Ettearvamatute olukordade vältimiseks... Ley seltsis tundsin ma end kindlamini."
"Meenuta seda siis, kui sa ärgates oma kõri ei leia," ütleb Roy põlastavalt ja kõmbib tõlla poole minema.

Feimir paneb vibu maha tagasi ning sirutab istumisest kangeks jäänud liikmeid. Roy istub tõllaratta najale maha. Istub seal umbes 10 minutit. Ei taha Ulrika juurde närvilisena minna. Haldjas kaob pimedusse patrullima.

Ebony karjatab unes. Orn ärkab, vaatab teda ja rahustab. Katab soojemalt kinni ja tõmbab enda ligi. Roy läheb seda nähes tõlda. Ulrika liigutab end unes ja teeb talle ruumi. Surub end ligi ja küsib läbi une, ega Roy rohkem kuhugi lähe.
Roy: "Ei. Ei lähe, armsam."
------------------

Järgmisse valvekorda äratab Feimir ILDERIANI. Too ajab end kuulekalt jalule ning küsib siis, kas saaks mõne sõna omavahel rääkida, enne kui Feimir puhkama heidab.

Ilderian: "Ma olen nüüd pikalt mõelda saanud."
"Nii?" küsib Feimir tähelepanelikult.
Ilderian: "Kui te ära lähete, siis tuleksin meeleldi teiega kaasa. Juhul kui sa lubad mind kunagi merineitsite juurde viia."

Feimir silmitseb teda väga teraselt. Mõned sekundid suudab Ilderian tõsine olla, aga siis pööritab silmi ja naer tuleb näole. Ta lihtsalt ei suuda olla tõsine, kui merineitsitega mingi teema on. Feimir silmitseb teda kahtlustavalt, siis venib ka tema suunurk muigele. "Mul oli plaanis sind templisse kaasa võtta... Tahaksin, et kõik muud otsused langetaksid pärast seda."

Ilderian: "Ses mõttes, et see sulakulla ja märgi teema tundub kahtlane nagu. Aga muidu tuleksin hea meelega teiega. Ma küll ei tea mida hextorit oma vanematele selle kohta ütlen, aga mul muud midagi teha ei oleks ausalt öeldes."
Feimir: "Bennol ei ole ka märki. Ning vanematele mõtleme midagi välja... Ennisteri skaut..."
Ilderian: "Bennol ka pole? Opa. Nujah siis. Et sellega nüüd korras?"
Feimir muigab. "Need asjad ei käi nii lihtsalt. Kõigepealt viin sind tolle haldjaga kokku ning siis vaatame. Ära otsusta igaks juhuks ette. "
"On ta siis nii hirmuäratav?" kysib Ilderian ettevaatlikult.
Feimir: "Ei. Kuid seal võib tekkida sinu jaoks risttee. Ma ei tahaks, et sa otsustad oma valiku enne, kui oled teisi võimalusi näinud."
Ilderian: "Risttee? Et mis nad pakuvad mulle midagi või...?"
Feimir: "Võib-olla jah, võib-olla mitte. "
Ilderian: "Ega... merineitsite juurde mõnda saadikut pole vaja?"
"Sind ja sinu merineitsisid," hakkab Feimir naerma. Sind peab siis mererühma sokutama, aga mul pole seal tutvusi..."
"No, haldjametsa mind ju ei lasta… Teil on mererühm?" löövad Ilderiani silmad põlema. "Aga õhuväe pataljon?"
"Haldjametsa? Ma vist pean sulle midagi ütlema," nendib Feimir kavala näoga.
Ilderian: "Mida ütlema?"
Feimir: "Märgikandjatel on haldjametsa vabaviisa... Me tuleme ja läheme nagu tahame."
Ilderian: "Nagu ma ütlesin, on see märgiteema mulle veel natuke kahtlane, see põletamine ja asi... või üritad seda kiita nyyd?… Aga iseenesest paneb seda tõsisemalt kaaluma küll…”
Feimir: "Ei. Ei mingit sundi, nagu öeldud. Pigem muretsen pisut su otsuse kiiruse pärast."
Ilderian: "Mis kiiruse? Vaata kui palju ma niisama logelenud ja vaikinud ja pikutanud olen. Mis arvad, millele mul aega mõelda oli, ah?"
Feimir hakkab naerma. "Sa meenutad mulle Leyd."

Ilderian: "Või mis sa tahad, et ma mõtleksin seitse aastat ja ytleksin siis, et soovin liituda. Siis, kui pool gruppi on juba vahetunud. See on ju jabur. Ornil läheb viimane elu praegu, sa ise ka tead seda."
"Tean... Vähemalt tundub ta viimaks õnnelik..." Feimiri pilk libiseb tõlla varjus koos magava paari poole. Ilderian noogutab vaikselt. "Millal sinna templisse minek oleks muidu? Kas Royd ja Miat sinna kaasa ei võetagi?"
Feimir ohkab. "Roy... näed ise. Roy on kogu aeg rõhutanud oma vastumeelsust sedasorti töö suhtes. Ning kõigepealt tuleb teda ravida. Mia on kena ja tubli tüdruk, kuid mul pole veel ettekujutust, kas tal oleks niisuguse asja jaoks pühendumust ja tahtmist. Igal juhul hoian tal silma peal. Nii et... seekord läheksime sinna meie kahekesi. Ja võib-olla ka Ley. Kuid see kõik selgub Valas..."
Ilderian: "KUI Royd ravida saab..."
Feimir: "Loodan oma ema peale. Muret teeb rohkem see, et ma ei tea, kui suur osa Roy käitumisest on tingitud haigusest ja kui suur iseloomust. Pealegi on nüüdseks näha, et Roy ei suuda sellist pinget taluda, millest meil aeg-ajalt tuleb osa saada. Võib-olla vajab ta lihtsalt rohkem aega kohanemiseks."
Ilderian: "Võimalik. Kuigi ma ise ei ole nii palju seda pinget enam tundnud. Mingi hetk muutus kõik rahulikuks..."
Feimir: "Sa ületasid oma pingetaluvuse piiri ning sealt edasi muutusid rahulikuks. Roy ületas oma piiri ja läks hulluks."
Ilderian: "Seega põhimõtteliselt astusin ma piirist üle ning enam mulle piire pole selles vallas?"
Feimir: "Piirid kindlasti on. Sellega pead arvestama. Kuid paljud asjad ei tapa sind enam. Aga Roy pärast on mul mure. Minu jõud ei suuda teda aidata."
Ilderian: "Kõike tuleb ette."
Feimir: "Jah... paraku. Igaks juhuks kutsusin Valast väesalga meile vastu. See võltskulleri asi ei meeldinud mulle üldse."
Ilderian: "Usun jah."
Feimir: "Ma ei näinud paraku eriti rohkem võimalusi Royd teistviisi ilma vägivalda tarvitamata Valasse kaasa saada. Siiani on see tee suhteliselt ohutu olnud."
Ilderian: "Siiani..."
Feimir: "Just... Mul pole vähimatki ettekujutust, kes selle kullerivärgi taga oli ja mis põhjusel. Igatahes, palun ole väga ettevaatlik."
Ilderian: "Kas ma muidu pole?"
"Küllap oled. Aga ma tahaksin väga su elusana templisse viia." muigab Feimir
Ilderian: "Kas on oodata vastupidist? Mulle endale üldjuhul meeldib ka olla rohkem elus kui surnud. Paraku."
"Mnjah, ei tea, mul pole veel õnnestunud... Ei tea täpselt, kuidas see on, aga võin üht-teist oletada," nendib Feimir. "Nii et siiani me veel samas seisus, eks?"
Ilderian: "Möh?"
Feimir: "Et pole surma saanud..."
Ilderian: "No...jah, napilt. Tänud Vlastale."
"Ja mitte üksi talle..." lausub Feimir vaikselt ja mõtlikult
Ilderian: "Jah..."
Feimir silmitseb teda silmanurgast uurivalt. Ilderiani küsiva pilgu peale vaatab mujale. Küsib, kas Ilderiani huvitab veel miski.
Ilderian: "Oi paljugi, aga sellest mõni teine kord. Mine maga ka natuke."
"Hästi," ütleb Feimir ning pakib oma magamiskoti lahti. "Ma arvan, et Valas saavad paljud küsimused vastuse…"

[Shadow]

SHALIF kihutab sel ajal Brettonia poole, kuidas setuka jalad võtavad. Teda ootab seal õega kohtumine. Hendaras veedab ta mõnusa öö Pesukarus ning edasi reisides jõuab peagi järele ühe reisikaaslast igatseva kena daami kaarikule. Daam osutub paruness Fiona Ventadoorniks, kes Merdenist Brettoniasse teel. Heas seltskonnas juttu ajades möödub aeg kiiresti. Fiona on just jõudnud arutlusteni, kuidas oleks kõige parem aidata Shalifil õukonnas karjääri teha, kui tõlla peatab mingi ponikääbik, kes reisiva härraga rääkida tahab. Selgub, et Hendarasse minev Hop-Hop on kõrbepoja hobuse järgi ära tundnud ja pakub talle tööotsa. Lubab Shalifile korraliku hobuse muretseda, kui too välja uurib, mis pagana pärast üks väidetavasti Bergenist pärit kaupmees põhja pool ponikääbikutele head hinda maksab vanade, lombakate või muidu armetute ponisetukate eest. Üks inimene ja eriti veel kaupmees ei saaks ju ometi nii loll olla? Või saab?

Pealinna jõutakse hilisõhtusel ajal ning Shaakalis tutvub Shalif punase seelikuga tütarlapsega, kel Eliis nimeks. Öö saab olema soe ja mõnus… Hommikul kasutab ta ära Fiona Ventadoorni soovituse ning läheb Ennisteri juurde tööd otsima. Eelmistest tööandjatest rääkides nimetab ta muuhulgas Calhi kuninganna õuedaami Shalia Antheini, mille peale Ennister sahtlist mingit paberit uurib ja seejärel Shalifi vastu hoopis rohkem huvi tundma hakkab. Kõrbepojale saab kiiresti ja mõnevõrra äkiliselt selgeks, et töötamine Shalia heaks võib Brettonias tähendada mõndagi mittemeeldivat. Seega laseb Shalif oma olukorra leevendamiseks jutu jooksma ning räägib paljustki, kaasa arvatud lugu Roy ja sõrmuseviimisega. Muidugi ei lao ta välja kõike, mida teab. Ennister pakub talle võimalust topeltmängu alustada, et Threllani jälile jõuda. Sidepidamiskohtadeks lepitakse kokku teedejumala templid.
Edasi uurib Shalif Brettoniat. Linn elab oma tavalist linnaelu. On oktoobri tagumine ots ja ilmad kisuvad sandiks.

Rahvast liigub vähe. Shaakalis arutatakse, miks printsessile nii väike saatjaskond kaasa anti. Millisele printsessile? – Sellele, kes riigist välja pagendati… - Palju talle siis kaasa anti? - Mitte mingeid õukondlasi ja vist kuus saateratsanikkku kolme tõlla peale, needki mitte kuninga, vaid haldjate omad. Et haldjad anti siis kaasa? – uurib Shalif. Siis läheb seletajate vahel vaidluseks. Üks ütleb, et pooled saatjad olid inimesed, teine vaidleb, et mundrid olid kõigil haldjate omad… Veel arutatakse, et pärast Finbari lahkumist pole siin enam pooltki nii lõbus, ja meenutatakse, et Finbaril oli ikka väga kindel maitse naiste suhtes. Et mustade juuste ja heleda nahaga ning peavad oskama ambu lasta. Tuletatakse meelde vähemalt nelja samale kirjeldusele jämedas joones vastavat neidu. Ja sealt veereb jutt juba edasi sellele tantsijapiigale, kes kah vahepeal Finbariga suhtles. Sellele tõmmule. Oh god, mõtleb Shalif. Millal ta viimati siin mängimas käiski? Mõne päeva eest? Ei tea, kuna uuesti oodata oleks? – uurib Shalif. Seda ei teata. Käib, kuidas heaks arvab. Ei teata ka, kus elab. Varem peatus vist Kuldsules ja vahepeal Shaakalis, aga pikka aega juba elab kuskil mujal. Ja oma musta hobuse on vist ära müünud... seisis teine oma tubli kuu aega Shaakali tallis ja lammutas seda, kuni viimaks ära põgenes kõigi tallipoiste rõõmuks... Nüüd olla seda musta mingi noormehe seltsis linna peal nähtud, olla teine Kuldsule uksehoidjat ära tahtnud süüa. Shalif õhutab muudkui lobamokki tagant. Keegi hõikab kaugemalt, et nägi seda hobust Ennisteri väesalgas linna tulemas, kui need Merdeni metsast tulid. Ja too tantsijatar… Meestel jooksevad suud vett, kui tantsib. Olla viimasel ajal veel ilusamaks läinud kui enne oli. Järgnevad kommentaarid, et teadagi millest naised ilusaks lähevad. See jutt tekitab Shalifil isu ühe korraliku kerge heleda õlle järele. Kuulatamisest hoolimata ei õnnestu Shalifil tabada ainsatki vihjet I.E. kohta. Hoopis Eliis ujub ligi ja küsib, kus kõrbepoeg täna magada mõtleb. Shalif keerutab end kuidagimoodi välja… Too kehitab õlgu ja läheb minema. Ei tundu solvunud olevat, aga kurdab peagi sõbrannale, et kõrts on igavaks läinud, isegi seda koeraga poissi pole siin ammu enam näinud...

Shalifi huvitavatel teemadel juttu ei tehta. Ei räägita näitlejatest, Threllanist ega Shaliast. Kõige värskem keelepeksuobjekt on ikka printsess ja ta saatjaskond. Kõrbepoeg teeb tiiru tühjadel vihmastel tänavatel, jalutab mööda haldjate saatkonnast, Vasara kõrtsist ja tollest rüüstatud majast, mille juures ta Ennisteriga päeval kohtus… Vaatab sisse Kuldsulge, kus mingi maag trikke teeb. Ilutulestik ja kärsahais… Shalif teeb sealt kähku minekut. Vasarasse minna pole kah mõtet, seal peetakse mingi kingsepa pulmi… Shalif läheb tagasi Shaakalisse ja asub igaks juhuks oma tuba ööseks kindlustama. Aknaluuke sulgedes vaatab korraks alla hoovi… ning näeb kapuutsiga nägu varjavat ratsanikku talli ees sadulast maha ronimas. Ka hobust näeb ta päris hästi, sihuke kõrge, pikajalgne ja tume... Finbari oma. Ratsanik võtab enne sissetulemist sadula küljest igavesti piraka ammu ning katab selle keebihõlmaga. Kui Shalif alla kõrtsituppa jõuab, on külaline juba letitagusest uksest sisse kadunud. Sealt kostab tasast kõnekõminat ja tallipoiss saadetakse hobust sisse viima. Kõrbepoeg tabab vaid üksikuid sõnu, millest võib aimata, et uuritakse linna uudiseid. Shalif hiilib hiirvaikselt välja ning pistab palee poole jooksu. Lossi väravas küsitakse läbipääsuluba. Pärast pikka seletamist saadetakse käskjalg Ennisteri juurde ning aetakse too ilmselt voodist välja. Shalif kõneleb oma uudised Finbari kohta, et too just praegu Shaakalis on ja keebihõlma alla SUURT ambu peidab… Ennister muigab ja küsib, mida ta nüüd tegema peab. Finbar ei ole ametlikult tagaotsitav. Lubab kuuldud pisiasjad kõrva taha panna ning küsib murelikult, ega Shalifil lossi tulles saba kaasas polnud. Shalif küsib, kas Ennister tahab ka edaspidi selliseid teateid saada, või ainult suuri uudiseid. Haldjavereline vastab, et ta eelistaks edaspidi suuremaid pisiasju. Et seda mõõtu uudiste hankimisega saavad ta kohalikud mehed hakkama. Tänab ikkagi jalavaeva eest.

Tagasiteel jälgib kõrbepoeg hoolega seljatagust, kuid tundub, et ta ei huvita kedagi. Isegi mitte Finbari, kes peatänavat pidi Asmundseni hoovi suunas kappab. Shalif jälitab teda natuke aega, et kindlaks teha, kas Finbar tõesti kaubahoovi läheb. Tundub, et läheb tõesti… Shalif passib natuke aega tänavanurgal ning kobib siis ära Shaakalisse magama…
----------------------

Pärast Deilasega kahekesi peetud valvekorda seab ILDERIAN end kuningliku tõlla katusele magama. Hea vaade ümbruskonnale ning ei pea maas magama. Vajadusel hea koht täpseks sihtimiseks ka. Alt kostab Benno vägevat norskamist ja Helenel on hommikul suht magamata…

MIA üritab teel vaikselt välja uurida, kes too kõrtsi juurest kaasa võetud noormees on. Orn ütleb, et ta täpselt ei tea, aga vist Roy noorem vend. Igaks juhuks läheb ja küsib Williamilt endalt ka.

Mia: "Tervist, kellega mul on au?"
William: "Amm..." vaatab sellise lummatud pilguga... Khm... William.."
Mia: "Jaa...väga meeldiv....mind paneb imestama... kõiki teisi ma siin tunnen, aga kuidas teie siia saite?"
William: "See on üks pikk lugu... Mida eriti välja rääkida ei tahaks..."
Mia: "Vaadake härra, siis öelge mulle, kelle loal te meiega kaasa liigute, lihtsalt, me oleme üsna kokkuhoidev sõpruskond, ja hoiame omaette. Ma ei küsi seda mitte paha pärast, loodan et ma endast ebaviisaka mulje ei jätnud.-"
William:"Ei, muidugi mitte. Saan aru, et umbusaldus võõra isiku suhtes... Ebony ja Feimir arvasid, et see teeks Roy olemise paremaks... Tema seisundi.." ja sellele järgneb nukker pilk maha.
Mia küsib veel, kuidas Willi relvaoskus on, ning kuuldes, et too jahimehe ametit peab, läheb rahuliku südamega oma kohale konvois tagasi.

Kolmanda päeva hilisõhtul pärast Brettoniast lahkumist jõuab tõllakaravan Dullstrandi. Saab kenasti soojas võõrastemajas ööbida ning edasi läheb teekond juba Calhi territooriumil. Mingeid vahejuhtumeid teel pole olnud ja Feimir tundub mitte enam nii väga muretsevat. Valasse on veel 4-5 päeva tee…

Pärast ööbimist Dullstrandis liigutakse edasi põhja poole. Kella nelja paiku päeval jõuab reisiseltskond mäeni, mille tagant algab stepp. Stepiala peaks läbitama umbes kahe päevaga. Pärast tunnikest stepis liikumist märgatakse ida poolt, mägede jalamilt tulevat kümmet hästi relvastatud ratsanikku, kes seavad end karavaniga paralleelselt põhja poole liikuma. Võõrad ei tundu agressiivsed. Hoiavad umbes 300-400 meetrist vahemaad ning liiguvad sama kiirusega, mis karavan. Roy oma pesast välja ei piilu, kuid tunneb, et tõld hakkab kiiremini liikuma… Igatahes ei tundu see kamp tõldadest välja tegevat, aga igaks juhuks tõstab Feimir tempot ja kamandab Mia ja Williami teisele poole tõldasid liikuma. Mia sätib end igaks juhuks viimase tõlla nurga juurde, et vajadusel oleks kerge sealt teisele poole liikuda.

[Shadow]

Peagi hakkab eestpoolt tee äärest paistma veel mingi seltskond. Kaks suurtel hobustel ratsanikku karjatavad paarikümmet poni. Paralleelselt liikunud tüübid hakkavad pisut maha jääma. Kuid William on esimene, kes märkab, et need ratsanikud hakkavad paaridena tõldadest kahele poole hargnema. Liiguvad edasi tõldadega paralleelselt, kolm paari vasakul, kaks paremal. Lisavad kiirust. Mia kihutab ette, et ponisid teelt ära saada, kuid nood pagevad juba ise eest. Karjased vahivad alguses ammuli sui toimuvat ning hakkavad siis oma ponisid ajama sinnapoole, kust tõllad tulid.

// William says: Õu kräpp...
// Mia says: raisk, see tuleb raske

Will hoiab tõlla lähedale, et kui midagi juhtuma peaks, oleks ta valmis tõlla juhtimist üle võtma. Roy pistab pea tõlla aknast välja: "Mis kurat toimub?" - "Midagi kahtlast," vastab tõlla kõrval kappav Orn.

Roy: "Kes, kus ja kui palju?"
"Kümme kokku... mõlemal pool..." Orn üritab galopilt ambu laadida.
Mia jälgib kahtlustavalt karjaseid, kuni tõllad neist mööduvad. Karjastel on küll ammud, kuid nad ei sihi kedagi ja tunduvad rahumeelsed. Jälgivad pigem võõraid ratsanikke kui tõldu.

Nüüdseks on vasakpoolsed ratsanikud pisut ette jõudnud ning hakkavad tee poole keerama, nagu üritaks teed ära lõigata. Kaks neist hoiduvad teistest tahapoole. Mia seab end uuesti tagumise tõlla nurga juurde. Will hoidub printsessi vedava tõlla kõrvale. Feimir ja Deilas tulevad nende juurde tõldadest vasakule, kuna seal külalisi rohkem. Arutavad, kas peaks tõllad kinni pidama, aga Deilas ütleb, et kutsarid ei kuuleks selles kihutamises kiiret käsku. Vasakul liikuvad ratsanikud tulevad umbes saja meetri kaugusele esimesest tõllast ja tõmbavad ammud vinna… Tundub, et nad töötavad paaridena, nii et kaks lasevad sama sihtmärki. Nüüd hakkavad ka paremalt kaks ratsanikepaari lähemale jõudma…

"Me peame tõllad peatama, muidu nad tapavad meid selja tagant!" karjub Mia. Peatab hobuse ning loitsib endale maagi turvise selga. Kotkasilm Will märkab kahte asja: esiteks, et ponikari on tõldade taga ümber keeratud ning neid aetakse nüüd kahte lehte laiali nõnda, et nad trambivad üle ründajate jälgede, teiseks aga, et üks tüüp on kaugemal seisma jäänud ning erinevalt teistest pole tal ambu. Will kannab nähtust kiiresti Feimirile ette. Too muutub murelikuks. Ometi kõhkleb ta rünnakukäsku andmast. Ilderian valmistub täpsuslasuks tolle ammuta tüübi pihta, kes võib loitsija olla…

Esimene laine ammunooli tuleb tõllahobuste pihta kõigile kolmele tõllale. Sihitakse esimesi paare. Esimese, pakitõlla ees vajub üks esimese paari hobustest põlvili ning teised üritavad teda kaasa lohistada. Tõld pääseb napilt ümberminekust. Teise tõlla kutsar üritab mööda keerata. Üks hobustest on pihta saanud ja üritab lõhkuma hakata. Roy tunneb, et tõlda pööratakse järsult, siis näeb ta parempoolsest aknast pakitõlla tagumist otsa ning siis tõmbab printsessi tõld pakitõlla kõrge tagaratta pöördel puruks. Pakitõlla tagumine ots vajub suure mürtsuga uppi. Printsessi tõld kõigub, kuid jääb püsti. Feimir karjub peatumiskorralduse ja saadab esimesena noole teele. Ilderian hoidub Feimiri lähedale ning üritab kindlaks teha, kes ikkagi vastaseid juhib. Kuid tüübid näevad suhteliselt sarnased välja oma turviste ja relvastuse poolest, nii et võta sa kinni… Kaheksal on ammud, ühel lühike vibu ning üks hoidub teiste selja taha ja tundub loitsivat.

Ilderian hüppab sadulast. Tõbras üritab end kangekaelselt tema ja pahade vahele sättida. Ilderian ei lase, peletab ta laksuga kaugemale. Loitsib oletatava maagi tarbeks noolele täpsusnõiduse. Kutsarid üritavad tõllahobuseid seisma saada. Will jääb ka seisma ja hakkab kiirelt oma vibu vinnastama.

Roy rahustab Ulrikat ning üritab samal ajal kitsas tõllas vibu valmis panna. Pakib printsessi igast küljest patjade vahele, et noolte eest kaitstum saaks. Ja Ulrika niimoodi pikali, et akende kõrgusest madalamale. Annab talle igaks juhuks ka oma pistoda.
Roy: "Aga minuga ei juhtu midagi, niisiis hoia seda lihtsalt, et see mulle tagasi anda."

Ilderiani loitsuga nool läbib maagi pea, tema paarilise käekäik on samuti karm. Royl läheb lahingusse jõudmisega aega. Will pühendab oma jõu ühele kindlale vastasele (kellega ta lahingu lõpuks ka ühele poole saab). Mia kasutab oma vibu. Nooltesajus on vaid kaks, kes vibu või ambu ei kasuta: Ebony ja Serenus. Esimene neist liigub tõldade ümber ja ravib haavatuid, teine ootab paljastatud mõõgaga rünnakut tõldadele. Feimir, Will, Ilderian ja Deilas kaitsevad tõldu vasakult, Orn, Mia, Ebony ja Serenus paremalt ründajate eest. Benno vudib tagumisest tõllast keskmise juurde ning nõuab, et tõlla eest hobused lahti haagitaks. Siis asub tõlla ümber maagilist kaitsekesta loitsima. Hall poeb lahingu eest tõlla alla peitu ning seal tuleb tal istuda, kuni loitsu mõju otsa saab.

Ponisid aetakse kahel pool mööda ründajate jälgi. Vasakpoolsel karjusel aga kipuvad ponid käest pagema ning mees ei tundu ka nende kooshoidmisega erilist vaeva nägevat. Pigem üritab ta ründajate ligi pääseda. Nüüdseks on nood juba kõik sadulast maas ja kõhuli. Laevad pikali olles ammu, tõusevad siis põlvele ja lasevad… Üldises madinas ei jälgita karjuseid eriti – kuni tolle vasakpoolse kätest sähvatab tagumise tõlla suunas pikk välgunool… mille teele jääb ka Feimir.

Kuninglik tõld lahvatab põlema ning hirmul hobused põgenevad sellega steppi. Roy suudab tõllale järele joosta, sisse hüpata ja Heleneli sülle haarata. Talle jääbki selgusetuks, kas Helenel sai surma juba välgust või kustus ta Roy kätel – uurimiseks ei jää aega, sest samas laksatab tõlla pihta teine samasugune välk, nii et tuld ja pilpaid lendab. Tõllast ei anna midagi päästa, hea, kui endagi nahk valule vastu peab. Roy nahk saab seda välku päris valusalt tunda… Benno loitsib midagi maagi usinalt silmas pidades, pakitõlla kõrval Willi haavu ravitsenud Ebony saab ammunoole rindu ja vajub kokku… Tundub, et Benno välgumeistri pihta sihitud loits läheb tühja või juhtub midagi muud, tont sellest aru saab – igatahes on karjusmaag järsku jäljetult kadunud.

Ega lahing sellest lõpe. Hetkel on ravitsejatest ainsana jalul Mia. Ebony vaagub hinge, Roy on Heleneliga eemal omaenda kärsanud haavu tohterdamas ning Feimiri põlenud keha lebab printsessi tõlla ees, söestunud võimas haldjavibu kõrval. Nagu hiljem selgub, on isegi ta templimärk ja amulett kuumuses üles sulanud. Feimiri langemisest vapustatud Mia suudab vaevu Ebony haava viimasel hetkel kinni loitsida. Benno laksib vihaselt ründajate pihta pihuvälke. Päris pikka aega pole selge, kes täpselt võitluses peale jääb, kuid tasahaaval hakkab kaalukauss kaitsjate kasuks kalduma. Eriti pärast seda, kui raevunud Serenus ammuküttidele mõõgaga kallale tormab. Kui ühtegi noolt enam kaitsemeeskonna pihta ei lenda, hakatakse oma kaotusi kokku lugema ning edasiliikumiseks valmistuma. Deilas ja Orn võtavad ette pakitõlla ratta parandamise, Will korjab steppi laiali jooksnud hobuseid kokku, Ilderian käib ja kontrollib, et kõigi langenute eluküünlad ikka kustunud oleks. Paremalt poolt tõlda leiab Mia kaks hingevaakujat ning toibutab need ülekuulamiskõlbulikeks. Roy aga tormab tõlda Ulrikat üle vaatama.

[Shadow]

Igaühel on pärast lahingut omad mured. Mia jälgib, kuidas Feimiri laip tekki mässitult pakitõlda Heleneli kõrvale tõstetakse. Siis uurib ründajate maiseid jäänuseid. Tavalised inimesed, ei mingeid eraldusmärke. Will on üpris endast väljas. Deilas patsutab talle möödaminnes rahustavalt õlale. Kui Mia leiab kaks hingitsevat vaenlast, kutsub ta kohe Ebony, kes midagi ütlemata mõlema haavatu seisundi stabiliseerib ja enne pildiletoomist nad korralikult kinni seob. Ka Deilas tuleb lähemale. Mia võtab ülekuulamise karmilt enda peale.

Kes olete? – Palgasõdurid… - Kes saatis? – Palkajaks oli preester Antonius… Vang teeb vaevumärgatava pealiigutuse osutamaks teisele poole tõldasid.

Mia: "Kas mu nägu tundub tõesti loll? Kes on teie pealik?"
Vang: "Antonius... aga tema ilmselt allus omakorda kellelegi... tavaliselt preestritel nii heldelt raha jagada pole..."

Mia vaatab küsivalt Deilase poole. Deilas pöörab ümber ning kiirustab preestri laiba juurde. Hakkab midagi otsima.
Mia küsib nüüd ründajate ülesande kohta. Saab vastuseks, et oluline oli tappa printsess, kaitsesalgast polnud lugu. Preester Antoniusest teab vang vaid nii palju, et mees oli pärit kas Bergenist või Durminist, igatahes kusagilt Brettonia ida- või kirdeosast. Deilas tuleb laiba juurest, mingi ümmargune ese näpus. Näitab lähemale jõudes ringikujulist preestrimärki, millel punane justkui nikerdatud kolbamask. "Wee Jas..."

Mia: "Kus Antonius teiega kohtus?"
Vang: "Durminis..."
Deilas seisab ja kuulab samuti tähelepanelikult
Mia: "Kuidas preester teadis, et me siit lähme?"
Vang: "Ei tea. Meil oli käsk siin rünnata."
Mia: "Kas tundsid teda ka enne seda ülesannet?"
Vang raputab pead. "Meid kõiki palgati ükshaaval. Durminis saime kokku ja hakkasime tulema. Ja see, kes ponisid ostis, oli Salenist."
Mia: "Kes too tüüp Salenist oli?"
Vang: "Ei tea. Aga ta tõi portsu ponisid, et meie jäljed ära trampida pärast. Ta ei tulnud kaasa.”
Mia: "Kes teid kõiki käsutas?"
Vang: "Antonius. Kes teda käsutas, ei tea."
Mia: "Kas te nägite teda ka kellegi teistega suhtlemas?"
Vang: "See tüüp, kes välke kõmmutas, oli ka mingi ülemus. Nemad suhtlesid omavahel. Too tuli kuskilt hoopis pärapõrgust, Charger's Hillist vist..."
Mia: "Ja teie palgamõrvarid ei tundnud üksteist?"
Vang: "Paari meest teadsin..."

Mia võtab nüüd teise vangi ette. Istub talle kaksiratsi peale, kuid ei toeta, et tüüp viga ei saaks. Libistab uurides noaga üle kaela. Too ütleb midagi Mia jaoks võõras keeles.

Mia: "Mul vist ei tarvitse pikalt seletada, mis tegema pead. Kui sinu jutt ülejäänute omast erineb, on kellad." Mees vastab midagi pikalt ja põhjalikult. Mia on seda keelt kuulnud, kuid ei taipa kohe. Deilas kuulab ja hõikab siis Serenust. Serenus tuleb lähemale, tüüp ütleb veel midagi ja Serenus vastab talle samas keeles. Ütleb siis Miale, et athaialane.

// Mia: ehk siis...?
Roy says: // sealt kust see nõid, kes su kuninga üle lõi

Mia ei suuda irvitamata jätta. Palub Serenusel tõlkida. Serenus tõlgib nõudmised ja vastuse ka. Tundub, et lisab veel midagi omalt poolt juurde kah. Tüübil läheb laup higiseks, kui Serenus oma tõlke on lõpetanud. Mia ähvarduslause tundub enda alla võtvat umbes kolm lehte teksti - kui otsustada sõnade arvu järgi, mida tõlk kasutab. Vastuse tõlge tuleb hoopis napim. Põhimõtteliselt sama jutt mis teisel. Lisandub ainult välguloopija nimi – Santarius – ja teave, et 200 kulda nina peale pidi preester Antonius maksma siis, kui ülesanne täidetud ja mehed tagasi Durminis. Ja kui poleks maksnud? Siis oleks tempel kuningale üles antud. Wee Jas on ju keelatud jumal. Sest templeid saab üles anda ka anonüümselt, Pelori preestritel on iga vihje üle hea meel.

Mia vaatab Serenuse otsa. "Mis sest abi, kui templi asukohta ei tea, Pelori omad võivad ka arvata, et mingit jama aetakse.."
"Nad kontrollivad vähimatki vihjet," ütleb juurde astunud Ebony. Teavad need tüübid siis Wee Jasi templi asukohta? Pärast pikka jutuajamist tilgub välja info, et tempel on Bergenis Kordi templi kõrval ühes eramajas.

Mia: "Mis nendega teeme?" Deilas kehitab õlgu ja astub eemale.
Mia: "Jätame nad lihtsalt siia?"
"Võib kah," arvab Serenus ning seob tüüpidel igaks juhuks ka jalad kinni.
Mia: "Ma tahaks nii neil kõrid läbi lõigata......"
"Deilasele see ei meeldiks," arvab Serenus. "Saad temalt pärast vastu päid-jalgu."
Mia hoiab nuga vangi kõril... näha, et kange tahtmine ja võitlus käib iseendaga... Ebony läheb kiire sammuga tõlla poole. Mia lööb viimaks järsu liigutusega noa palgamõrvari kaela juures maasse kinni. Tõmbab siis noa mullast välja, tõuseb püsti ja astub tagasi vaatamata minema. Benno sörgib tõlla poolt talle vastu ja hõõrub rõõmsalt käsi… Kamandab kõik vangidest kaugemale ja hakkab loitsu lugema. Will vaatab teda veidi hirmunult. Ebony märkab seda ning kamandab ta endaga kaasa tõlla juurde. Kui loits läbi, tõuseb ühe tüübi kohalt suur pahvakas sinist haisvat suitsu, mis varjab mehe endasse. Kui suits hajub, pole vangi enam näha. Ainult suur konn pageb nööripuntrast pikkade hüpetega minema…

Tõllas rahustab sel ajal Roy printsessi.
Roy: "Kuidas sinuga on? Oled korras?"
Ulrika noogutab, aga tundub ehmunud küll. Roy haiseb kõrbenult ja keep on saanud nii tuld kui välku. Turvises on ka mõrad ja lõhed ning üks auk, mille ümbrus on kaunis verine, kuid sealt sisse vaadates on all terve nahk. Ulrika võtab see pilt üsna kaameks. "Mis paugud need olid?"

Roy: "Üks ponikarjus lasi kuningliku tõlla kahe välguga ribadeks. Ilmselt mingi maag. Teise välgu ajal olin tõllast Heleneli välja toomas. Kõrvetas keepi ja turvisesse paraja augu." Printsess hakkab vaikselt värisema. "Kes?... miks?..."

Roy: "Tss... Rahune, sinuga on kõik korras."
Ulrika küsib, ega keegi omadest surma ei saanud.
Roy: "Kaks. Ma ju ütlesin. Helenel, kes tõllas oli ja Feimir, kes tõlla ja välgu vahele jäi."
Roy: "Tõld kaitses välgu eest päris hästi, kuid kaks tükki olid liiast."

Printsessil läheb närvipingest süda pahaks ning ta on sunnitud kähku välja tormama. Roy kiirustab teda turvama kõigi võimalike ohtude eest. Ringi vaadates näeb, et Mia, Deilas ja Ebony tegelevad paari tüübiga, kel käed kinni seotud. Roy üritab seda sekeldamist printsessi eest oma keebi ja kehaga varjata, et too rohkem närvi ei läheks. Ulrika hoiab pigem silmad täiesti kinni, et mitte midagi näha ning pageb tõlda tagasi kohe kui saab. Poeb seal üle pea teki alla. Tõlla alt viimaks ometi välja pääsenud Hall pikutab voodijalutsis ja liputab häbelikult sabaotsa. Teki alla kaitsvalt kallistama pugenud Roy kuuleb üsna selgesti printsessi hammaste plaginat. Pikapeale Ulrika rahuneb. Siis koputatakse tõlla uksele nõudlikult ja tõllata jäänud Benno ronib sisse.

"Nii, tuvikesed, teie kahekesiolek selleks korraks läbi..." Sätib end mõnusasti jalutsisse. Mõtiskleb, kulm kipras.
Roy: "Mis siis õieti juhtus, Benno?"
Benno: "Miski maagirajakas... Aga ma ei aja praegu koju, kes..."
Roy: "Tundub, et päris võimas, kui välku laseb. Tead sa siis kõiki maage nimepidi?"
Benno: "Paljusid, aga vist mitte kõiki... Shalasid näiteks ei tea suuremalt jaolt... Kui ta nii võimas on et välku laseb... kuda põrgut see maha magati... Või on siin miski muu jama...?"
Roy: "Salenis ei õpetata välku?"
Benno: "Hävitavate asjade õpetamist ei pooldata... aga kirjandus selle õppimiseks on olemas... Kui, siis ainult kuninga korraldusel sõjamaagidele..."
Roy: "Kumma kuninga?"
Benno: "Lysanderi muidugi. Aga tema valitsusajal pole eriti palju sõjamaagiat õpetatud... Aga tempel..." – kääbik vaatab vilksamisi Ulrika poole - "hoiab silma peal kõigil võimsamatel loitsijatel, et nad kurja ei teeks."

[Shadow]

Roy: "Kaua sellise hariduse omandamine aega võtab?"
Benno: "Mõned head aastad tavaliselt... aga on andekaid."
Roy: "Et Ilderian laseb paari aasta pärast välku, kui hoolega õpib?"
Benno: "Võimalik. Nüüd mõistad, miks Brettonias on maagia kontrolli all ja suuresti keelatud?"
Roy: "Ja Calhis silkavad nüüd kõuejumalad vabalt ringi."
"Just," uriseb Benno. "Ja kui nad ühel hetkel otsustavad Brettonia peale marssida..."

Roy: "Kas Saleni õppekorraldust siis peale Calhi uut seadust ei muudetud?"
Benno: "Ei mina tea, ma pole enam seal."
Roy: "Ega sa jah muidu siin tõllas olla saaks, kui sa veel seal oleks. Mida nad sealt väljast leidsid?"
Benno: "Ei tea. Eks pärast kuuleb. Praegu omigi mõtteid mõelda." Mõtlebki, kulm kipras. Vahepeal vannub suht ropult tavalises ja kääbikukeeles, siis mõtleb edasi. Noorpaar ei sega kääbikut ega kääbik noorpaari…

Siis tõmbab Ebony tõlla ukse lahti ja ütleb Bennole, et on kaks vangi, kas kääbik tahaks neid endale.
Roy: "Mis teada saadi?"
Ebony: "Palgasõdurid. Ülem oli too preester."
Roy: "Kelle preester?"
Ebony: "Wee Jas."
Roy tunneb, kuidas Ulrika võpatab. Rahustab teda.
Roy: "Maag?"
Ebony: "Maagi kohta ei teata, arvatavasti Charger's Hillist..."
Roy: "Ja kes see vend oli, kellel Ilderian silma peast laskis? Ja mida see Benno tegema läks?"
"Ma ei taha teada," ütleb Ebony ja lükkab ukse kinni. Kui sinise suitsu hais tõlda tungib, vaatab Roy aknast välja. Üritab kõigest hingest aru saada, mida kääbik täpselt teeb. Kui suits hajub, pole vangi enam näha. Roy jagab teadasaadut ka Ulrikaga - üks ellujäänu muudeti konnaks, teine pimedaks. See paneb printsessi hirmust üle keha vappuma.

Roy: "Ilmselt lubati nad ellu jätta. Paistab, et Wee Jasi teenrid ei teadnud su usust."
Ulrika lükkab ta eemale ja poeb tõllanurka teki sisse. "Miks sa mind niiviisi hirmutad?" küsib kaeblikult. "Justkui veel piisavalt kole poleks..."
Roy: "Ma tahan lihtsalt, et sa teaksid, mis väge sa õppida tahad."
Ulrika: "Ma ei taha praegu midagi teada... See võib mulle viga teha..."
Roy: "Mis võib viga teha?"
Ulrika: "Hirm... ehmatus..." Igatahes keeldub ta Roy kaenlasse ronimast ja väriseb tõllanurgas edasi.
Roy: "Ma ei räägi sulle enam sind otseselt mitte puudutavatest tegemistest, kui sa just ei küsi. Ma ei tahtnud sind hirmutada, mu armas. Lihtsalt sina oled ohule sama võõras, kui mina õukonnaelule ja ma ei tulnud kohe selle peale."

Tundub, et printsess on oma hirmust surmväsinud ja peast segi. Hoidub Royst nii kaugele kui saab. Too üritab rahustada. Ulrika raputab pead, on seda nägu, et ära parem puutu. Roy võtab vibul nööri maha ning seab end reisivalmis. Printsess kössitab nurgas vaikselt ja kangelt, isegi ei värise.

Tõllad hakkavad pea kohe liikuma, kui Benno on tagasi roninud. Nüüd on kääbik rahulolev. Ronib teki alla ja jääb silmapilk tukkuma – või teeb näo et jääb. Ulrika on endiselt end kõvasti tõllanurka surunud ja mingil hetkel jääb ta sinna magama. Roy sätib teda ülima ettevaatusega mugavamasse asendisse.

----------------
Meeleheitel Mia pakub, et ta võiks Feimiri laiba ees Valasse viia. Kuid Ebony ei luba. Ütleb, et Miad ei lastaks Valast nagunii edasi. Mia nähvab, et Feimir on piisav põhjus edasipääsemiseks. Võib siis Ebony talle lubada, et haldjaga kõik korda saab?… Ebony räägib vaikselt ja kannatlikult nagu lapsega: "Sa ei pääse Valast edasi. Ilma viisata saab haldjametsa vaid märgikandja. Ning pole Feimirit, kes sulle viisa hangiks... Mia, kõik saab korda..." Mia silmitseb preestrinnat umbusklikult ja seab end siis tõldade taha. Tema ja Ebony vahele pole just erilist usaldust tekkinud. Mitte et Mia Ebonysse halvasti suhtuks, seda mitte, kuid mingit rohkemat suhtlemist kui hädavajalik ei luba endale kumbki. Võib-olla on põhjuseks erinevad iseloomud…

Peagi sätib Deilas end Mia kõrvale. Too väldib haldja pilku ning jälgib usinalt teed. Deilas ei kõneta ega ole kuidagi pealetükkiv. Lihtsalt on olemas. Kui vastu õhtut haldjate sõjasalk on kaitsmise üle võtnud, küsib Deilas, kas Mia ei tahaks hoopis tõllas reisida. Mia ei taha. Ilderian vaikib samamoodi endassetõmbunult ning Will on silmnähtavalt shokis. Tundub, et ainus, kes teel midagi rääkida üritab, on Ebony, aga temagi oleks vist parema meelega vait... Paistab, et ta üritab Williami kuidagi vapustusest välja tuua – kuid too eelistab omaette olla ning edasi ei käi Ebony enam peale.

Õhtul tuleb Deilas lõkke ääres Mia juurde ning küsib, mida too Valasse jõudes teha kavatseb.
"Kontrollin, et Feimiriga kõik korda saaks," vastab Mia süngelt.
"Kuidas sa seda kontrollida kavatsed?" küsib Deilas rahulikult
Mia: "Ma ei tea veel, vaatan, kas nad saavad hakkama, kui ei, siis otsin muid võimalusi, või otsin võimalusi, kuidas Feimir tagasi tuua, keegi ikka midagi teab."
"Mida sa Feimiri tagasitoomise nimel oleksid valmis tegema?" küsib Deilas sama rahulikult.
"Minema kasvõi läbi tule ja vee maailma lõppu, sest tema teod on selle väärilised," vastab Mia süngelt.
"Isegi Unustuse Templisse?" küsib Deilas.
Mia: "Ma ei tea, mis see on, aga mind ei peata mitte miski. Ja ma ei peatu enne, kui õnnestun või suren."
Deilas: "Sind ei kohuta isegi teadmatus, kuhu minna?"
Mia: "Minu elul pole mõtet, küll aga Feimiri omal. Teadmatus on vahel isegi kergem tunne kui midagi teada."

Deilas sirutab ettevaatlikult käe ja paneb selle Mia õlale. "Kas sa Feimiri asjus meid ei usalda? Sellega võib pisut aega minna, aga templis tuuakse ta tagasi. Ma olen selles üpris kindel."
"Väga hea, siis pole asi isegi usaldamises, lihtne, kui templis ei suudeta, siis ma pean mingi muu võimaluse leidma." Mia tundub mõttes olevat ja tõsine. "Ma oleks pidanud selle äikeselöögi endale saama.... Mul ei õnnestunud teda kaitsta."
"Minul ka mitte," ütleb Deilas tõsiselt. “Ometi olen kolmkümmend aastat ta ihukaitsja olnud. Mia, mis sa arvad, kuidas mina end tunnen?"

Öösel korraks laagrisse jäämise ajal näeb Mia Deilast teistest eemal tükk aega midagi Orni ja Ebonyga arutamas. Siis kaasatakse jutuajamisse ka Benno, kes teisi hulludeks nimetab. Lugu lõpeb sellega, et Benno teatab: kui nad kellegagi oma hullu plaani suhtes kaubale saavad ja ise vastutavad, siis hea küll, olgu pealegi - ning kobib tagasi Roy ja Ulrika tõlda. Mia üritab kuulata, millest jutt, aga kuulda on vaid Benno sõnu, teised on ettevaatlikud, räägivad tasa ja jälgivad ümbrust. Üksikute kõrvujõudnud sõnade järgi võib taibata, et rääägitakse mingist templist. Ebonyt kuuleb Mia jutu sees ütlemas, et tema veel ei riski, ta mälu ei tööta pärast tõstmist nii hästi - ja siis kutsutaksegi Benno.

Öö on külm ja tuuline. Valvekordi ei nõuta, selle eest hoolitsevad haldjad. Deilas hoiab Mial endiselt silma peal – mis avaldub näiteks selles, et Mial on hommikuks üks tekk rohkem peal. Mia üritab järgmisel päeval Deilaselt õhtuse nõupidamise kohta uurida, kuid too põikleb igasugusest infojagamisest kõrvale.

Benno veedab suurema osa ülejäänud päevast magades. Või teeskleb magamist. Ulrika hoidub endiselt Royst kaugemale. Ning Roy hakkab tasapisi endisse seisundisse tagasi vajuma, millest lahingusündmused ta veidiks välja raputanud olid. Ometi on ta Ulrika jaoks igal hetkel olemas, käeulatuses ja ärkvel. Lohutab ja rahustab. Vastu õhtut tukuvad mõlemad ning Roy ärkab vaid korraks väljast kostvate hõigete peale, kui haldjaratsanikud tõldade kõrval oma kohad sisse võtavad. Jutukatketest saab ta selgeks, kellega tegu ning talle meenub, et Feimir tegi pea igal õhtul mingit kümneminutist teatesaatmise loitsu. Royd huvitab veel, kuidas haldjad Feimiri surmale reageerivad, kas teda leinatakse kui vägevat preestrit. Kuid ei, selgub, et Feimiril on pigem diplomaadi kui preestri kuulsus…

Kuna tõldade jaoks on vahetushobused olemas, liigutakse edasi pea keskööni. Ulrika ärkab umbes kella kümne paiku õhtul ja küsib põõsapeatust. Peatuse ajal tuleb Ebony küsima, kuidas läheb. Ulrika reageerib ta tulekule vaid väsinud pilguga.

Roy: "Eks see ehmatas meid kõiki ära..."
"Jah," ütleb Ebony. "Kõik on vaiksed ja omaette... Kõige suurem mure on mul Willi pärast."
Roy: "Mis siis temaga?"
"Vapustus..." arvab Ebony.
Roy: "Kas ta teab, et ellutõstmine on võimalik?"
"Ma ei tea päriselt..." ütleb Ebony.
Roy: "Siis peaks talle seda mainima. Ehk hakkab kergem."
Ebony: "Võimalik. Äkki teed seda ise? Sind usaldab ta rohkem."
Roy: "Ma ei saa Ulrika juurest lahkuda, lubasin siin olla. See polnud ka temale kerge."
"Siis Valas? Või siis, kui lahkuda saad? Ma katsun tal ka silma peal hoida... " Ebony hääl on surmväsinud.
"Seda peaks talle võimalikult kiiresti rääkima, et ta ei arvaks, et me seda varjasime, ning seda rohkem jääb talle jutu seedimiseks aega." Roy heidab aeg ajalt pilke Ulrika poole ja tundub murelik.
Ebony: "Kui see teda ainult rohkem rivist välja ei paiska..."

[Shadow]

WILL üritab ülejäänud teekonnal väga valvas olla. Isegi siis, kui haldjad on konvoi üle võtnud. Teised on pea igaüks omaette. Ilderian hoidub eemale ega kõnele kellegagi. Mia on täiesti endast väljas, kuid surub seda alla, ratsutab laipu vedava tõlla kõrval. Deilas püüab ta läheduses püsida. Roy ei käi peaaegu üldse tõllast väljas. Ebony on ainus, kes natukegi suhtleb. Ka Will põeb… Ebony käib aeg-ajalt küsimas, kuidas ta ennast tunneb…

William: "Halvasti..." Ja siis vastab otsekoheselt: "Ega ma mõni väike laps pole... Mind pole vaja põetada... Saan ise ka hakkama." Ning kappab laagrist eemale ööpimedusse.

Ööbitakse keset steppi. Kauguses on näha mingeid laagrilõkkeid, ponikääbakad ilmselt. Will otsib üksildasema paiga, kus istuda ja kuud vaadata. Öö on külm ja selge. Tähed ja noorkuu. Veerand tunnikest hiljem traavib keegi Willist mööda põhja poole. Will tõuseb kärmelt ja haarab mõõga. Tulija tõmbab kaugemale stepi poole. Silueti küljes eristub pikk- ehk haldjavibu. Ilmselt Deilas või Ilderian… Ratsanik teeb kaare ja liigub samasuguses ühtlases tempos laagri poole tagasi…

Will istub ja pikutab seal pisut aega omaette. Kui jahe hakkab, läheb tagasi. Haldjate vahipost peab ta kõigepealt kinni, aga pärast näkkuvaatamist laseb laagrisse. Brettonia omadest on lõkke ääres ainult Deilas, teised magavad. Kui Will end lõkke ligi magama sättima hakkab, toob Deilas talle pagasitõllast sooja magamiskoti, tundub haldjatöö. Ütleb, et Feimir on kindlasti nõus seda talle Valani laenama. Kott on sulgvoodriga, soe ja mõnus.

Will: "Kuidas temaga üldse on?"
"Saab korda," vastab Deilas – mis iseenesest on muidugi huvitav väide üleni kõrbenud laiba kohta.
Will: "Ja kas Heleneliga saab ka korda?”
"Arvan küll," ütleb Deilas. Kummardub siis lähemale. "Will, ma tahaksin paluda, et sa nende kahe surma enda teada jätaksid..."
Will: "Miks?"
Deilas: "Et sind hulluks ei peetaks, kui keegi neid hiljem elusana näeb..."
Will: "Ja kuidas nad üldse terveks saavad?" Uni on tal nüüd hetkega läinud.
Deilas: "On väga võimsaid preestreid, kes ravida suudavad..."
Will: "Ja nad asuvad Valas?"
"Pigem haldjametsas..." Deilase vastus on kuidagi kõhklev.
Will: "Kuidas üldse Roy sellega seotud on?"
"Roy?" Deilas jääb mõtlema, kuidas täpselt vastata. Viimaks ütleb: "Ta sattus meie sekka umbes nagu sinagi, poolkogemata."
Will: "Mul on kuulata aega terve öö..."
"Milleks?" küsib Deilas pisut ehmunult.
Will: "Huvitab.."
"Mis huvitab?" küsib Deilas veel valvsamalt.
Will: "Kuidas tema teiega kokku sattus."
Deilas kortsutab kulmu, tundub meelde tuletavat. "See oli suvel mingil ajal... Brettonias hakkas keegi talle jahti pidama ning ta sattus meie kaitse alla..."
Will: "Jahti pidama?"
"Keegi armastas tema pihta märki lasta," selgitab Deilas. "Mõnikord sai pihta ka..."
Will: "Ja teie? Vaevalt, et te vaid haldjasõdurid olete, kui miskeid märklaudu kaitse alla võtate... Pealegi pole teie seas pea ühtki haldjat..."

Deilas tundub üpris plindris. Ta on pigem vait kui valetab. Ja nüüd on ta vait.
Will: "On see mingi suur saladus? Või lihtsalt räägite seda neile, kes teile meeldivad?"
"Will, üks on kindel, pätid me pole," ütleb Deilas ning ajab end püsti. "Ma lähen teen väikese tiiru, sina maga..."

-----------------
Ulrika on üpris endasse tõmbunud, vahepeal siiski silitab Roy nägu sõrmeotstega. Habetunud noormees suleb selleks ajaks silmad ja tundub rahunevat. Ta käsi otsib Ulrika oma. Tundub, et Royd pole mure õieti magada lasknud. Ulrika pigistab rahustavalt ta kätt ja Roy jääb pea silmapilkselt magama. Ta ärkab varasel hommikutunnil, et ise põõsas käia ning rahutuks muutunud Hall välja lasta…

--------------
Mis Willil muud Deilase jutu peale üle jääb kui magada… Ärkab koidikul selle peale, et keegi temast üle astub. Rabab üles karates ja nuga haarates Deilase peaaegu jalust. Too pöörab välkiirelt ringi ja paneb sõrme huultele. "Maga, kõik on korras..." Puudutab Willi lähedal magavat Orni. Will küsib kahtlustavalt, mis toimub.

"Mitte midagi, mul on vaja Orniga kõnelda... Maga sina, " rahustab Deilas. Orn ajab end uniselt üles, küsimusi ei esita. Järelikult teab, miks üles aeti… Will ei kavatsegi edasi magada, teeb hoopis hommikuse põõsavisiidi ning hakkab siis lõkkel leiba soojendama. Deilas ja Orn kaovad pakitõlla taha ning on kuulda vaikset tõllaukse avamist. Ka Ebony aetakse üles. Haldjate valvepostid on neljas kohas ümber laagri, nii paarikümne meetri kaugusel. Tõlla juurest kostab hästi vaikseid hääli. Varsti pannakse tõllauks kinni tagasi, Ebony läheb laagrist pisut eemale ning hakkab palvetama, Orn ja Deilas pakivad oma asju kokku ja toimetavad hobuseid. Kui Ebony on palvetamise lõpetanud, võtab Will tema ette. Küsib umbes sama mis Deilaselt. Et mis paganama kamp see selline on. Ka Ebonyt tabab küsimus mõneti ootamatult. Eriti seetõttu, et Will talle vasakult läheneb. Vastab ettevaatlikult, et näiteks tema on Fharlanghni preestrinna.

Will: "Jajah.. Näha on, et sa palvetamas käid... Aga ma räägin teist kõigist... Kaasa arvatud Royst."
"Siis peaks ka Roy olema kõige õigem inimene su küsimustele vastama..." Ka Ebony teevad Willi küsimused väga ettevaatlikuks.
"Palun. Mul on vaja teada, mis siin sünnib. Miks meid need ammumehed ründasid?" uurib Will kurva näoga.
Ebony raputab pead. "Ma ei tea. Meil pole vähimatki aimu, miks meid rünnati ja kes ründas. Meie oleme kaitsesalk, nagu sa isegi näed."
Will: "Imelik, et Deilasel see pähe ei tulnud, kui temalt küsisin."
Ebony: "Küsisid Deilaselt? Mida tema siis vastas?"
Will: "Selle jätaks enda teada... Mind huvitab pigem tõde."
Ebony näoilme on üpris kummaline. Selles on jahmatust ja veel midagi seletamatut ning ta punastab. "Mida sa selle tõega peale hakkaksid?"
"Elaksin teades, MIS HEXTORIT SIIN TOIMUB!!!" tõstab Will häält. Ebony vaatab abiotsivalt üle Willi õla ta selja taha. Parajasti kobib Roy tõllast välja ning Hall tormab suure kiiruga kaugemale asjale. Roy valib põõsa ja jutuajamise vahel ning otsustab viimase kasuks. Astub ligi ja küsib vaiksel, tuimal, natuke unisel häälel: "Mida Hextorit siis tõepoolest?"

Will küsib siis Roylt, kes nad sellised on. "Meie? Me juba ju tutvustasime ennast sulle. Me oleme teedejumala teenrid," ütleb Roy ja ringutab. Ebony rahuneb ja taandub, jättes sõbrad omavahele. Roy vaatab vaikides Ebonyle järele.

Will: "Haha.. Teie all mõtlen siiski kogu kampa.. Midagi kahtlast on siin toimumas... See on ainus kindel asi, mida ma praegu tean."
Roy: "Midagi kahtlasemat kui välgunooli laskvad ponikarjused?"
Will: "Miks nad meid lasid? Niisama heast peast?"
Roy on väljatulekuks oma haldjakeebi õlgadele visanud ja selles laiutab suur kõrbenud auk. "Me ei tea seda, Will. Kuid kindlasti mitte selleks, et näha kas ponid välgu peale paanikasse lähevad." Ta pilk on taas sihitult ringi ekslev.

Will: "Kas ka Deilas kuulub preestrite sekka?"
Roy: "Vähemalt minu teada mitte. Miks sa küsid?"
Will: "Lihtsalt, kõik vastavad mulle eri asju... Ja üks kolmandik ei vastagi."
"Ja mida sa neilt küsinud oled?" heidab Roy kiire pilgu Willi kätele, kartes mõnest sõrmest tuttava moega sõrmust leida.
Will: "Sama küsimust."
"Et mis Hextorit siin toimub? See on suht ebatäpne küsimus, kas tead," Roy on veel silmnähtavalt unine ja ta pea on üsna kammimata.
Will: "Ma tahan teada tõde.. Ära keeruta."
"Siis esita oma küsimus täpsemalt," manitseb Roy "Ja jaluta minuga kaasa," hakkab ta vaikselt võsa poole liikuma.
Will: "Te ei ole ju haldjasõdalased... Vähesed teist on üldse haldjad. Ja ma tean, kuidas sa üldse nende sekka sattusid.. Seega, kes te olete?"
"Noo?" küsib Roy huvitatult. "Kuidas ma siis sattusin?"
Will: "Märklauana."
"Räägi lähemalt ja ära lase ennast häirida, mul ei lähe kaua," keerab Roy ennast Willi poole seljaga ja näoga ühe suurema puu poole.

[Shadow]

Will: "Sa tead ise seda väga hästi.. Aga mida mina ei tea, on see, mis kamp te olete. Ja ma oleks huvitatud seda teada saamast... Kuna hetkel ründasid meid miskised värdjad, kes oleks meid peaaegu ära tapnud.."
Roy: "Räägi siis mulle kah, mida sina minu märklauaks olemisest tead."
Will: "Oeh... Kuna sind hakati jahtima, võtsid nad sind kaitse alla.. Nii saigi sinust liige."
Roy: "Ja miks sa siis rohkem teada tahad? Soovid samuti liikmeks?"
Will: "Üha rohkem kallutab mitte... Aga see puudutab ka hetkel mind..."
Roy: "Ja miks peaks infot jagatama kellegagi, kes võib minna ja seda kõikjal laiali jagada?"
Will: "See tähendab, et sa ei usalda mind?"
"Ma lihtsalt tahan, et sa mõistaksid, miks kõik sinu vastu väga kinnised on," lõpetavad Roy sõnad sorina.
"Ahah.." Ja Will hakkab minema.
"Kas sa tead, et on suur võimalus, et me ei näinud Feimirit mitte viimast korda?" pöörab Roy ringi.
Will: "Jah.. Samuti ei näinud me Heleneli viimast korda.." Ta on võtnud otsesuuna oma kompsude poole.

"Siis sa ju mõistad, miks nad oma olemust varjavad, kuna muidu.. No eks sa siis ise tea..." kehitab Roy õlgu. Hoiab Willi tegevusel silma peal. Poiss laob kiirustades oma kraami hobusele. Orn hõikab Willi. Küsib, kas tollel on Valas peatuspaik olemas. Silmitseb kahtlustavalt Willi askeldamist. Ka Roy loivab lähemale. Will vastab Ornile, et metsast leiab alati varju. Orn ütleb, et Valas on neil oma maja.

Roy: "Will. Mida sa selle teadmisega siis peale kavatsed hakata?"
Orni pilk muutub terasemaks ning ta jääb neid kahte silmitsema.
Will: "Lähen räägin kõigile maailmas! Mida mul ikka sellega teha on?"
Roy: "Saa aru, et mul pole õigust rääkida sulle midagi, mis minu kohta ei käi."
Will: "Seda ma muidugi usun, et see sinu kohta ei käi..."
Roy: "Kas ühine vorm tähitsab kohe ühtekuuluvust?"
Will: "Haldjavorm kindlasti mitte..."

Haldjavormist on Royl järel püksid ja keep. Tuunikat pole seljas, särk on teine, kuna keebis oleva augu järgi võib oletada, et sellest ei jäänud suurt midagi järele.
Roy: "Kas sina kuulud automaatselt nüüd nende hulka, kui sa nende kõrval võidelnud oled?"
"MA POLE SEDA VÄITNUD! Ära pane mulle sõnu suhu!" Will on üpriski marus.
Roy: "Miks sa siis minu samal põhjusel nende hulka liigitad?"
Will: "Olgu... Sina ehk pole üks neist, aga kes nad on?"

Roy hääl on rahulik, nagu kogu ta ilme. "Heategijad, kes on valmis ennast võhivõõraste eest puruks jooksma, nagu sa ise just nägid. Vastab see su küsimusele?"
Will: "Mitte päris, aga lepin sellega tänaseks..." Üritab minema kapata, kuid Roy haarab hobuse ratsmetest. "Mida sa siis veel teada tahad?" vaatab ta tõsiselt Willile otsa. Hääles on veidi manitsev noot. "Nende elulugu ja ema neiupõlvenime? Kui sul vähegi püsivust ja kannatlikkust oleks, räägiks nad sulle ehk ise, kui sa nende usalduse ära teenid."
Roy: "Kui sa arvad, et kõik suhted algavad nii kergesti nagu järjekordse nahakaupmehega, siis sa eksid rängalt. Pealegi sai suur osa nende kambast surma. Peaksid nad siis avasüli uudishimulikule poisiklutile vastu jooksma?"
Will: "Kas sa üldse tead, miks ma siia kaasa tulin?"
Roy: "Sa jätsid justkui minu asjassepühendamise vahele, kui sa õigesti mäletad."
Will: "Ma ei tulnud otsima rikkust ja õnne, vaid tulin hoopis sinu pärast. Aga tundub, et sa pole enam endine..." Üritab uuesti minema kapata, kuid Roy hoiab ratsmetest kõvasti kinni. "Kui sa arvad, et sa nende hulgast rikkust ja õnne saab leida, kulla poiss, siis oled sa küll asjast väga valesti aru saanud."
Will: "Mida sa veel tahad?"
Roy: "Mida sa siis siit leida lootsid?"
Will: "Sinu sõprust.."
Roy: "Kas sa pole veel aru saanud, et sõpruse jaoks on siis küllalt aega, kui printsess on ohutult Haldjametsas? Ja kuhu sa üldse oma arust lähed?"
Will: "Mismõttes?"
Roy kamandab Willi rivvi tagasi. Tal muresid niigi küllalt.

Kui Roy uuesti ärkab, tukub Ulrika ta kõrval ja Benno norskab jalutsis teki all. Suur valge on väljas. Roy loeb oma palved ja teeb siis Ulrikale külmakaitseloitsu. Printsess magab peaaegu lõunani. Siis süüakse vaikides ja endassetõmbunult. Heleneli naeratuseta pole toit üldsegi maitsev… Ulrika tuju tundub pisut parem, ometi vaevab teda veel miski ning Roy püüab seda miskit välja uurida. Viimaks tunnistab Ulrika: "Sa ei lohutanud mind, kui ma väga kartsin, hoopis halvustasid Wee Jasi..."

Roy: "Ma ei halvustanud, kullake. Ma vaid ütlesin, et ilmselt nad ei teadnud, et sa teda kummardad. Jumalate teenrid ei tea ju nii palju kui jumalad ise ja see käib ka Maagiajumalanna omade kohta."
"Ikkagi..." mossitab printsess. "Ma sain aru, et sinu jumal on see ainus ja õige..."
Roy: "Mida ma siis oleksin pidanud ütlema? Ta on õige mulle, ning ma ei hakka seda kellelegi peale suruma. Sulle veel kõige vähem. Niiviisi tehakse rohkem kahju, kui kasu."
Roy: "Ka minul oli oma templiga mõningasi arusaamatusi, kui ma veel preester polnud. Ja natuke isegi peale seda. Arusaamatused käivad elu juurde. Aga ära arva kunagi, et ma sinu uskumusi sulle halvaks panen, või neid muuta üritan. Siis ei saaks sa ju üldse sa ise olla, kui sa peaksid ka minu juures maski kandma."
Ulrika tunnistab, et arvas juba, et Roy kipub teda õigeks kasvatama.

Edasi liigub jutt juba sellele, mis oleks juhtunud, kui Ulrika tõesti õnnestunuks tappa. Igatahes oleks maagia suurema kontrolli alla võetud - mida nüüd ilmselt nagunii tehakse.

Roy: "Kes teab mis Kordi sümboolikat sinna puistatud oleks, kui nende plaan oleks läbi läinud. Siis oleks kahe riigi vaheline kisma kindel olnud. Keda üldse athaialased kummardavad?"
Ulrika: "Paljusid... Nende impeeriumis on palju jumalaid..."
"Ründasid meid igatahes ponikääbikud ja shalad," nähvab Benno oma nurgast.
Roy: "Ponikääbikutega oli neil vaid niipalju pistmist, et neil olid ponid. Jälgede kustutamiseks?"
Benno: "Tundub nii... et õiget muljet jätta."
Roy: "Muljet millest? Et karavan ponikääbikute rüüste osaks langes?"
Benno: "Ponikääbikud ennegi siin karavane rüüstanud..."
Roy: "Välkudega?"
"Mõtle nüüd ise - rüüstatud tõllad ja ponijäljed..." Benno tõstab sõrme püsti. "Shalad... Kontrollimatu maagia..."
Roy: "Ja Brettonias kaelarihma veel rohkem pingule tõmbamine ajaks neid veel rohkem Calhi aladele, kus neil hea elu."
Benno: "Või lubaks nad Brettonias viimseni maha tappa..."
Roy: "Niipalju kui mina tean, on šalad laialilagunenud hõim ja sellise organiseerimatu väega riigile vastu hakata oleks lollus. Ja miks siis on asjasse segatud Wee Jasi preester? Kui ta just oma sümbolile mingit katet peale ei tirinud, või seda niisama ehtena kandnud."
Benno laiutab käsi.
Roy: "Ma pole kunagi proovinud, kas see mu loitsimist segab, kui ma näiteks Pelori märki näpu vahel hoian."
"Ära parem proovi," soovitab Benno.
Roy: "Samas ei tohiks mingit ohtu olla, kui see sümbol pühitsetud pole."
"Sõltub sellest, mis tujus Pelor parasjagu on," arvab Benno. "...See pidi kõva maag olema, tahtsin teist konnaks teha, aga pidas vastu..."
Roy: "Nägu ei näinud?"
Benno raputab pead ja ütleb, et ei vaadanudki hoolega, sest nägu saab muuta. Konna mainimise peale tõmbub Ulrika pingule ja poeb rohkem ligi.
Roy: "Kas sa tema välku tühistada ei saanud?"
Benno: "Ei saanud, ma loitsisin parajasti tõlda loitsukindlaks..."
Roy: "Ja läbimiskindlaks kah. Hall ei saanud tükk aega tõlla alt välja."
Benno sügab lõuga ega ütle midagi.
Roy: "Aga neid pihuvälke oskas röövlipealik kah."
Benno: "See pole keeruline... Neid hakkab Ilderiangi varsti tegema..."

Roy vaatab Ulrikale otsa, et kuidas too maagiateemale reageerib. "Ilmalik maagia on mulle üsna võõras. Ega raamatust neid loitse õppides endale kuidagi viga teha või? Jääb üks sõna valesti meelde ja..."
Benno: "Saab ikka..."
"Sa püüad mind jälle hirmutada," ütleb Ulrika natuke vihaselt. "Ma sain juba aru, mida sa tahad, ei ole loll..."
"Sugugi mitte, ma tahan, et sa lihtsalt teaksid..." ütleb Roy siiralt.
"Ma oskan lugeda..." nähvab printsess.
Roy: "Ma olen kahe käega selle poolt, et sa teeksid, mida tahad. Kuid mul on sinu pärast väike hirm. Ja mitte ainult sinu pärast."
"Siis ära hirmuta mind," pahurdab Ulrika ning hakkab siis Royd kiusama nõudmisega, et tahaks ratsutada. Palju ja hästi kiiresti ja hüpata ka... Roy vaatab aknast ümbritseva maastiku ratsutamiskõlbulikust ning tal tõusevad ihukarvad püsti. Ümberringi on juba suhteliselt tihe asustus. Tarad, aiad, põõsad, vankrid, hobuste peale haukuvad talukoerad… ja mis kõige hullem, libedavõitu ja konarlik maapind.