Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Estcon/Baltcon 2004 demomäng.

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

Estcon/Baltcon 2004 demomäng.

PostitusPostitas Krafinna 18:56 1. Aug 2004

Estcon/Baltcon 2004 demomäng
DM Ove
Mängijad: Margus (Angor), Lii (Enelas), Sulekas (Seloin), Roland (Thrarlorar), Taivo (Edgar)
Dagmar (Derix), Krafinna (von Kääks)

1.päev
Nagu enamus lugusid, sai seegi alguse kõrtsist. Enelas ja von Kääks olid seadnud end leti äärde. Kahjuks või õnneks olid seal ka Angor oma kassiga ning Edgar. Edgar alustas oma järjekordset vinguva alatooniga laulu, kui päkats tegi ukse lahti ja põrnitses kõiki (no olgu, peaaegu kõiki) altkulmu. Teadagi, kõrts, see on koht, kus röövitakse ja varastatakse. See ei ole naljaasi. Kuld on tähtis. Ja kõrtsmik, va siga, tahab liiga palju raha õlle eest. Ning vahetusraha tal ka pole. Järgnes kõva vaidlus. Õlu on kallis ja kulda ei saa usaldada tundmatu isiku kätte. Ja üleüldse, kas see kallis õlu ka midagi väärt on. Pika tingimise tulemusena sai päkats proovi-õlle. Siis tahtis ta teist, et proovida, kas see on ikka sama maitsega, mis eelminegi. Aga kõrtsmikul ei olnud raha tagasi anda. Ning pakkus, ett tema eit võib selle lahti vahetada. Aga kulda ei anna ükski täie aru juures viibiv päkapikk niisama käest.

Angoril sai lõpuks kõrini ning ta andis ühe kulla kõrtsmiku kätte, et see talle lahti vahetaks. Kõrtsmik hüüdis eite. Ukse vahele ilmus täissale tädike, kes võttis raha ning läks üle tee asuvasse asutusse, kus kuuldavasti ka raha vahetati. Jõudis peenrahaga ilusti, kenasti tagasi. Võlur vaatas selle peale ülbelt päkapikku. Päkapikk vastu, et mida sa haldjavolask õige endast arvad...

Kemplemise käigus leidis Enelas, et soodne juhus on tulnud ning teenis ühe kulla päkatsi taskust. Ja vahetas selle veiniks. Vein kindlalt käes, otsustas, et nüüd saab tutvusi luua. Istutas end Angori kõrvale. Võluri kassile tundus, et on paras aeg küüsi teritada. Seda tegi ta Enelase seljas. Variserliku naeratusega üritas poolhaldjas kassi põrandale meelitada. Loomake aga surus küüned poolhaldja selga. Von Kääks astus ligi, rebis otsustava liigutusega kassi seljast ja viskas eemale. Kostis solvunud kräuksatus. Solvatud häälitus kostis ka võluri suust. Mida te endast õige mõtlete. Kääks kehitas õlgu ja kostis, et kassi koht pole teiste seljas. Ja küsis Enelaselt veini. Ka nurgas istunud preestrinna astus lähemale ning poolhaldjas kutsus ta kampa. Bard haistis tasuta lõunat ning liitus haldjatega. Muidugi pakkus Enelas ka Angorile veini. See keeldus otsustavalt. No kurat, meelitab siin oma veiniga ausaid kodanikke.

Veini trimpav seltskond jälgis kasvava huviga päkapiku heitlusi janu ning ahnuse vahel. Ilmselt sundis võluri mõnitav pilk ja õlleisu tagant, ning ta suundus raha vahetama. Eit ikka ei ole usaldusväärne. Rahavahetajad nõudsid aga vaheltkasu ning ta jõudis sama targalt tagasi. Tegelikult, targemalt, sest siis sai talle selgeks, et see kullatükk, mida ta oma näppude vahel oli veeretanud, on ainuke. Keegi oli jõudnud teise kalli kullatüki sisse vehkida. Ta raevutses vahetuskohas, lubas kõik mättasse lüüa, kui raha kohe tagasi ei anta, aga sellest ei olnud kasu. Sest jõud olid ülekaalukad ning tema ise pisike. Solvatu ja alandatuna jõudis ta tagasi kõrtsi. Istus tülpinud näoga leti taha.. Võluris ärkas suuremeelsus ja ta ostis päkatsile õlle. Päkats silmitses teda põlglikult. Kõik isikud, kes ei oska hinnata raha väärtust, on kahtlased. Nigunii tahab midagi vastutasuks. Ning prae ostis ta ise. Tühi kõht nõudis oma.

Öö jõudis ikka ligemale, oli paras aeg endale ase vaadata. Toa kõige tagumisest nurgast ilmus nähtavale rohelisse riietatud kuju, kelle sabas sörkis elajas. Nemad ilmselgelt ei valinud tubast ulualust. Uks kääksatas ja läinud nad olidki.

Päkats kahmas oma õlle ja suundus sõduritega juttu puhuma. Muu hulgas selgus, et kuningas otsivat vabatahtlikke, kes aitaks selgitada kasepuude laadungi kadumist. Haldjad kikitasid kõrvu. Ning mitte just väga hea toidu peal elav kass tundis ahvatlevat lõhna ning tegi järeldused...
Päkapikk otsustas, et ka temal on aeg enesele tuba võtta. Kõrtsmik naeratas salakavalalt ja küsis kaks korda suurema summa. Tige päkapikk pistis kisama, et kus ma selle raha võtan, siin midagi muud ei tehta kui ainult röövitakse.. Ta on sunnitud oma vibu panti andma. Tühi kõht korises ja kass lõi rahulolevalt nurru. Kuradi kassiroju! ja igasugused valitud ja valimata päkapiku-keelsed sõnad vallandusid. Võlur vastu, et miks ta siis ei hakanud kohe sööma, kui toit saabus. Päkapikk karjus, et tulist rooga võivad ainult temasugused kikkkõrvad sisse ahmida, mitte aga korralikud päkapikud.

Leebe loomuga võlur lõi käega ja ostis päkatsile prae. Külma prae. Sest jahtumist ju päkapikk ootas. Kõrtsmik uuris, et kui külm see praad peab õieti olema?! Päkats sai oma külma roa. Torkis seda kahvliga. Ja sai pihta. 20ga.

Näilise suuremeelsuse taha peitunud Kääks lunastas endale ja Enelasele kahese toa...

Võlur asutas ennast välja minema. Tuulutamiseks või nii. Enelase näos vilksatas ilme, mida tähelepanelik vaatleja võis ahnuseks pidada. Niisiis määris Enelas end võlurile kaela. Et muidugi ei ole auväärt haldjaisandal midagi selle vastu, kui tema teeb paar tillukest sammukest tema kõrval? Võlur tegi joviaalse liigutuse, mis pidi tähendama, et koos ikka hea. Üsna tuigerdav võlur ei pannud tähelegi, kuidas üks pisike käsi puges tasku ja raha vahetas omanikku.

Enelas naasis kõrtsi, avastas, et Kääx on läinud tuppa ning selle enda tagant lukustanud. Solvunud haldjakene muukis luku lahti ning nõudis aru. Aga miks sa ometi ei koputanud? tahtis Kääx teada. Liigub siin ju igasuguseid. Alles see porisev päkapikk läks oma tuppa. Ja kõrts on vargaid täis. Suured silmad vaatasid vastu... Kääks tegi teatavaks, et tema näeb öösel hästi ja katsugu vaid midagi näppida. Niisiis sõlmisid Enelas ja Kääks mittekallaletungi pakti. Ning pugesid sängi, olles mitte nii väga veendunud kummagi heades kavatsustes.

Võlur tuli tagasi kõrtsi. Tahtes veel ühte õllet osta avastas.. õigemini ei avastanud midagi ning oli üsna jahmunud näoga. Siis kogus ennast ja lubas kõik läbi otsida. Õllest pidi ta loobuma. Aga kuna ta oli ettenägelikult toa eest maksnud, siis ei tekkinud tal ööbimisega probleeme.

Kõige madalamat profiili hoidis preestrinna. Tema tasus rahulikult toa eest ja vajus sügavasse unne.
Ma ei tarbi narkootikume.
Ma olen narkootikum.
Krafinna
Loitsija
 
Postitusi: 712
Asukoht: Saaremaa

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Krafinna 3:14 3. Aug 2004

2.päev.
Koidik sirutas tiibu ning hämaras videvikus virgusid kaks kõrtsi ööbima jäänud seiklejat. Päkats vaatas hoolikalt oma raudrüü üle ja otsustas, et korralik suurpuhastus ei tee sellele liiga. Derix aga silmitses mõtlikult lage ning valmistus palveks.

Päike liikus keskpäevale lähemale. Bard lõi silmad lahti. Veel üks imeilus hommik. Noh, vahest mitte nii ilus, kui arvestada seltskonda, kes jäi siia ööbima. Ta viskas ulja liigutusega teki pealt, seisis akna alla ning köhatas. Lahtilaulmine las alata!

Enelas ja Kääks ärkasid valutava peaga. Vein? Jah, ja veel midagi muud. Kas keegi oleks nii hea ja eemaldaks pead kirvena taguva lärmi? Kääks otsustas, et ei ööbi enam kunagi ühe katuse all äpardunud laulikutega. Nagu tal sellest eileõhtusest kulla-laulust veel väheks jäi. Ükski päkapikk ei ole täie mõistuse juures, muudkui kuld ja kuld. Vat virutan talle selle tulise ja särava kullaga vastu pead. Siis teab, kuidas käituda. Võibolla. Ja laulik raisk nõudis liiga palju raha, et vait jääda. Tagantjärele mõeldes, oleks ikka pidanud talle selle kurku toppima ja selle eest nõudnud igavest vaikimist oma väärika isiku juuresolekul.

Mõlemad inventeerisid torisedes oma varanduse üle. Oeh. Läks õnneks. Enelas vilksas silmanurgast Kääxu vaadata ning komberdas unest segase peaga akna alla. Veel üks kontrolliv pilk ning tema oma pisike teenitud rahasumma sai paigutatud erinevatesse kohtadesse. Särav ja kaval naeratus Kääxule. Kas läheme ja taome selle lärmaja oimetuks?

Samal ajal virgus haldjast võlur. Kissitas silmi, sügas ennast, üritas lokaliseerida lärmi asukohta ja ajas end seejärel istukile. Krimpsutas eelmist õhtut meenutades nina ning tatsas natuke aega toas ringi.

Umbes minuti pärast kohtusid kolm isikut bardi ukse taga. Enelas säras võlurile vastu ja siristas: kui ilus hommik! Võlur mühatas ning koputas uksele. Laa-laa-laa! kostis vastuseks. Kõvem koputus. Mee-mee-mee! Tugev kolmkõlaline lõhkumishääli meenutav akord. Mii - nee - mii- nee -maaa! Kolmkõlaline sõim vastuseks. Ning eemalduvad sammud.

Võlur pörnitses Enelast... Ega ometi? Ei tea, tuleb järgi kontrollida. Ja palus end külla kutsuda. Poolhaldjas vabandas ette ja taha, et ta polnud varem selle peale tulnud. Loomulikult on haldjaisand oodatud. Koos mindi poolhaldjate tuppa. Pärast pisikest ülevaatust otsustas võlur, et tal pole seal midagi teha. Ning läks ees alla.

Selle aja peale jõudis Edgar oma harjutustega ühele poole ning astus reipalt kõrtsiruumi sisse. Näe-näe, keegi polegi kannelt sisse vehkinud. Rõõmsalt asus ta seda sõrmitsema.

Pahane võlur tagus preestrinna uksele, ootas hulk aega, saamata aga mingit vastust, kehitas õlgu ja läks päkapiku ukse taha kolkima. Keegi kurask peab ju ometi selle varguse eest vastutav olema. Loomulikult ei saanud ta mingit vastust. Klanimisse süvenenud päkatsit on raske eksitada.
Pettunult ja torisedes sisenes ta avarasse üldruumi. Lollakad! Mis õigusega nad arvavad, et kõik on nende oma. Selle eest nad veel tasuvad. Ainult see jäi selgusetuks, et kes ja millal... Ja see pagana bard! Ei tee ust lahtigi. Edgar tegi süütu näo pähe ja raputas pead. Ei, tema ei tea asjast midagi ning pani käe kaitsvalt pilli peale.

Pahaaimamatult ja rõõmsal ilmel astus ligi Enelas ja tundis huvi, et miks haldjaisand ometi nii pahane on? Haldjaisand kähvas, et hoidku poolhaldjast tegelane end tema eest! Küll ta aru saab, mis ja kus! Enelase sees pöördus kõik segi, ta kisendas: solvang ning kobas pistoda järele ning proovis seejärel solvajat rünnata. Edutult. Sõnelemine kostis teistesse ruumidesse. Von Kääks ei saanud uudishimutsemata jätta, et mis sünnib. Alandusest väriseva häälega kompanjon seletas talle, et see pikk-koib muudkui mõnitab teda. Kääks päris haldjalt aru. Mille peale tuli ärritatud ja solvatud hüüatus: ise ta vehib siin pistodaga. Ma ainult ütlesin, et igasuguseid pooleverelisi ei tasu usaldada. Kääksu kitsad silmad tõmbusid kriipsuks ning sau nähvas üle haldja kaela. Angor varises teadvusetult põrandale.

Derix lõpetas palvused. Midagi võiks ju ometi näksida ning selle mõttega astus ta innukalt ruumi, mida ilmestasid hedonistlikul ilmel kannelt sõrmitsev bard ja teadvusetult lamav võlur. Siin on midagi valesti. Ta üritas läheneda maaslamajale, kohtas teel saua ja kerge liigutusega tõrjus selle eemale. Mida nad ometi teevad? Peksavad süütuid? Tema kui ravitseja kohus on jalule tõsta see vaene kannataja.
Thrarlorar silmitses mõnuga oma rüüd ja tõmbas ülle. Ning tegi eelmise päeva kokkuvõtte. Jõudis ühe ja ainsa tõdemuseni: kulda pole, vibu läinud. Miks? See ahne ja rahahimuline kõrtsmik! Küll ma teda raputan!

Porisev päkapikk sammus otsejoones kõrtsmiku juurde: anna mu vibu siia!
Mis hea pärast, tundis kõrtsmik huvi. Noh, sest see on minu oma! Ei-ei-ei, sellega sa maksid eelmise öö kinni.. Vallandus päkapikukeelne vali ja kontrollimatu sõim. Siis natuke arusaadavamas keeles, sõnad suhu takerdumas: röövliurgas, vargapesa, kirbukakand ja kõik muud toredad ja mitte nii väga toredad sõnad. Kõrtsmik pilutas silmi ja uuris, kas auväärt isand on uurinud kõik kõrtsisviibijad läbi, et ta nüüd tuleb ja teotab teda, ausat öömaja pakkujat. Thrarlorar vakatas, silmitses kahtlustavalt kõrtsiisandat, siis teisi kohalviibijaid ning otsustas, et pikk-kõrvad on ka väga ebausaldusväärsed.

Niisiis, kes teist mu raha pihta pani? Von Kääks kehitas õlgu. Mida veel? Ega ta ometi mingi varganäru pole ja heitis silmanurgast pilgu Enelasele. Poolhaldjas aga teeskles, et ta pole küsimust üldse kuulnudki ja tervitas päkapikku heatujuliselt. Ja mainis, et ta on nii vaene, nii vaene. Kahtlane. Väga kahtlane. Ostab siin veini ja puha... Thrarlorar palus taskud ette näidata. Esile tulid vaid mõned veeringud. Mõnest taskust. Ikkagi.. see vein. Ega midagi muud üle ei jää, kui tuba läbi otsida. Tuled kaasa, teatas ta resoluutselt ning vaatas ringi, et keda tunnistajaks kutsuda. Muidugi, see helerohelise kuuega malbeilmne tegelane, kes näib sooritavat mingit rituaali selle kassiga tegelase kohal. Siis, hmm, aa, muidugi. Bardil pole nagunii midagi targemat teha, las tuleb kaasa. Kuid malbel naisterahval näis olevat teised plaanid. Ta põrnitses kahtlustavalt Kääksu ja teatas, et ta tuleb kaasa ainult tingimusel, kui see seal ka tuleb. Päkats kehitas õlgu. Mis seal ikka. Kääks protesteeris kõvasti ja valjusti. Mis asja temal peaks olema oma tuppa? Ning äsas salaja veel ühe hoobi võlurile. Paraku ebaõnnestunult. Ning tähelepanelik preestritar kahmas talt käest kinni.. Mis seal siis ikka. Ei viitsi kõigiga ka tüli kiskuda. Ning bard jäi õndsalt pillikeeli näppima.

Seltskond jagunes toas kaheks. Enelast valvati. Õigemini, üks valvas ja teine näis valvavat. Ning pahur päkapikk tuustis toas ringi. Üks kord, veel teine kord, ja oleks ka kolmanda ringi peale teinud, kui mitte...

Enelas pani oma saatuse proovile ehk üritas Derixi taskusse raha sokutada. Paraku ebaõnnestunult. See ta on, kisas preestritar, ning rabas tugevasti vargal käest. Võtke varas kinni, karjus Kääks ja lasi Enelasest lahti. Tekkis segadus, mille käigus karjuti korduvalt: varas! võtke kinni! pääseb põgenema! ning varas tõmbas end äkilise ropsakuga lahti ning lidus välisukse suunas, päkapikk ja Derix tihedalt kannul. Lippas ka Kääks, aga vastupidises suunas, ise kogu aeg nagu ratta peal kisades: tehke ometi midagi! Varganägu! Pidage ta kinni! Kõrtsitoas liitusid tagaajajatega veel bard ja võlur, kes oli viimaks ometi toibunud. Vastas asuva maja ees vaatlesid seda naljakat tagaajamist kaks elavnenud ilmega valvurmeest. Silt maja seinal teatas, et tegu on kuningakojaga.

Kisav ja käratsev kamp liikus kõrtsist välja ja itta. Kääks aga kasutas juhust, lipsas ilma kellegi nägemata välja, uuris veidi aega silti, mis lubas kuninglikku tasu neile, kes toovad teavet kaselaadungite saladusliku kadumise põhjuse kohta ning astus iseteadvalt kuningakotta. Seis! Mis asjus! Seda et, ma olen võimeline välja selgitama puudelaadungi kadumise.. Hästi. Aga siis tuleb kuningaga rääkida! No ma siis lähen. Seis! Kõigepealt tuleb kokkuleppida vastuvõtu aeg. Kellega? Minuga. No ma siis lepin. Ja Kääks astus valvurist mööda. Seis! Midagi ei ole lepitud! Kuhugi ei lähe! Njah. Raske ohkega võttis Kääks taskust kukru ja veeretas valvurile ühe kulla pihku. Kas nüüd on kokku lepitud? Nüüd on, muheles valvur ja lasi poolhaldjal minna. Kitsa esiku tagant leidis Kääks toa. Ja kartulit kooriva isiku. Kellega on mul au? Kuningas olen, vähemalt olin seda minut aega tagasi. Ja lisas podisedes: kui just seda äraneetud paleepööret pole toimunud vahepeal. Kõrgeauline kuningas, tulin siia asja pärast. Jaah? Välja selgitama, kes on puudevarguse taga. Ahah. Kes siis on? Khmm. Kõigepealt tasust. Tasu? Las ma mõtlen. Ega need puud nii väärtuslikud ka pole, pealegi langeb nende turuhind järjest. No ütleme, et saad viis kuldtükki. Kes selle taga on? Ämm... viis kuldtükki on natuke vähe. Vähe? Kuklakratsimise hääl ja lootusrikkalt: viis kuldmünti ja pidulik lõunasöök? Sobib.

Varas aga lipsas salajasi radu pidi minema, ning osa nördinud seltskonnast suundus kaubateele, päkapikk aga kõrtsi, et selgitada vibulugu.. Ja kaugele ta sellega ei jõudnud. Saabus torisev ja veidi äraaetud bard, kes taas kord leidis palju rõõmu oma pillist.. Mõne aja pärast naasis kõrtsi Kääks ning asus päkatsit moosima. Päkapikk ajas sõrgu vastu. Mis hea pärast peaks tema miskit ogarat retke ette võtma. Röövliurgas! Kõik siin on vargad ja kaabakad! Ja kõrtsmik keeldub vibu tagasi andmast!
Võlusõna, mis kõlas nagu kuld-kuld-kuld ning päkatsis tekkis uudishimu. Et mis retk? Kuhu? Milleks? Et raha? Kuld! Ning Kääks leidiski kaaslase. Bard ajas kõrvad kikki võlusõna peale ning unelev ilme asendus saamahimulisega. Ähh, no tulgu, kui tahab. Võibolla ongi hea. Ja mis kulda nad loodavad saada...?! Kuid Kääksu näost ei andnud midagi välja lugeda. Koos mindi karavani valvama, mis pidi kuningalt saadud andmete kohaselt suunduma põhjapoole. Otsustati oodata karavani silla juures.

Samal ajal liikusid kaks ideelist olendit ehk võlur ja preestritar metsa poole. Metsaveerel said nad aga vapustuse osaliseks. Suur koer või hunt hüppas teele ning ei kavatsenud kuhugi liikuda. Ainult vaatas neid uriinikarva silmadega ning hammaste vahel vilksas roosakas keel. Mõlemad jõllitasid seda ilmutust, kuni üks tumerohelisse kuube rõivastatud ning hundile rahustavaid sõnu lausuv tegelane jõudis teelistega kohakuti. Paha kuts, paha, paha, ning hunt loivas oma perenaise selja taha. Kas meil on ühine tee? Päris hundiga seltsiv druiid. Khmm. Oleneb, kuhu minek? Ei olegi nagu otsest sihti, lausus võlur ning druiid otsustas kolmandaks tulla. Eks see ole nagu ole, ohkas preestritar ning asutasid end taas teele.

Kaubakaravan jõudis kohale, ning Kääks pidas juhiga läbirääkimisi. Selle tulemusena jagunesid seiklejad: üks keskele, ülejäänud äärtele. Ja nii nad kulgesid. Kuni saabus taas öö. Kõht nurises ning Kääks läks asja uurima. Vastuseks tuli umbes sellist laadi mühatus, et ise te siia tikkusite ning keegi pole meile öelnud, et toitu tuleb teiega jagada. Masendunult proovis Kääks teist pidi: aga kui teil üle jääb? Ära sa mitte loodagi, meil endil vähe. Huvitatult astusid ligi seltskonna teised liikmed. Maailm on üks lõputu hädaorg, ebaõiglust täis, nentis Kääks, kui ta mõlemad kaaslased olid suutnud endale toidu välja rääkida... Elagu paastumine, ning keris end lähima lõkke ääres kerra. Oh muidugi, valvekorrad. Need jaotusid õiglaselt: esimene Kääksule, teine bardile ja kolmas päkatsile.

Lõke heitis kummalisi varje. Ühest varjust kasvas välja väikest kasu olend, kes tegi psst! Enelas! Muidugi. Selline piinlik lugu, et hobust oleks vaja? Jaah? Pool minu varandusest? ning kuld sätendas poolhaldja silme ees. Kolmveerand? Tehtud.

Hämaras valguses nägi Kääks oma haldjaliku päritoluga silmadega, kuidas Enelas hiilib hobuste juurde, patsutab ühte ning seob ta lahti. Hops, ning läinud ta ongi. Ihhahhaa! kõlas selge ja vali reetlikuse hääl üle laagri ning mehed hüppasid püsti vaid selleks, et kuulda eemalduvat kabjamüdinat. Kääks oli pigis.. Kõik tema vaevaga teenitud raha rändas karavaniülema tasku ning teda ennast pidi toimetama kohtusse. Omakohtusse. Bard kisas, et Kääks oli algusest peale ebausaldusväärne ning väärib kõrgeimat karistust. Päkats mühatas, et lasku aga käia. Saabki kogu kuninga raha endale! Ega ei tasu Thrarlorari mõistust alahinnata.. Tema teab küll, kust tuuled puhuvad. Ja nii ei jäänudki Kääksul midagi muud üle kui end lahti kiskuda ja öö varjus plagama pista...

Vahepeal jõudis Enelas kolmele seltsilisele järgi. Võlur tundis ta sedamaid ära ja karjus: surm vargale! Druiid kasutas loitsu, mis pidi kammitsema hobust. Esimene kord läks puhtalt mööda. Siis üritas võlur Enelast sadulast maha tõmmata ning alles preestritar tabas nooltega Enelast nii, et see sadulast kukkus ja õnnetut surma suri...

Ja sinna see seiklus lõppeski. Ilma lõputa lugu, mida jätkavad kahtlemata teised tegelased teistes maailmades. Loodetavasti kuuleme veel neist.
Ma ei tarbi narkootikume.
Ma olen narkootikum.
Krafinna
Loitsija
 
Postitusi: 712
Asukoht: Saaremaa


Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6