Lohetapjad Regeneration 2

[Sharker]

[Sharker]

[Sharker]

[Sharker]

[Sharker]

[Sharker]

18.01.2005

Nii siis, istusime kõik ringis maas ja soovisime hästi pingsalt näha Serathuli ning Mõh-Mõhi. Seejärel viskasime täringuid. Ning seejärel läks mul pilt eest mustaks, tundsin sellist lendutõusmise tunnet ning minusse valgus mõistmine, kuidas mu ronimisnahk töötab. Ning siis hakkasin ma uuesti nägema, olime endiselt kõik ringis, meie ümber oli valge udu nagu istuks pilve peal või midagi taolist. Ja meie keskel seisis Serathul, kes oli väga üllatunud näoga. Ja siis me ründasime, üritasin tal mõõgaga kõõluseid läbi lõigata, kuid jäin hiljaks, Indarl võttis oma morngingstari ning lõi talle põmaki pihta. Kuid see vist toibutas teda ehmatusest ning ta tõusis kõigi meie üllatuseks kuue meetri kõrgusele õhku. Vaat kus raibe, võtsin oma vibupüssi ja laadisin viimase noolega, mis mul oli, selle närukaela jaoks sobib see surepäraselt. Indarl tekitas oma ägeda hõljuva haamri ning üritas toda lendavat pässi alla maa peale tagasi rabada, kuid lõi kahjuks mööda. Päkapikk lasi Serathuli oma vibuga ja tundus, et tegi päris kõvasti haiget, igatahes nool lendas selle vennikese kehast läbi nagu papist . Len ei saanud enam kahjuks midagi teha, kuna tegelane oli tema jaoks liialt kõrgel. Ning siis juhtus midagi kummalist, äkki tundsime kõik vastupandamatut soovi lüüa lähimat, kelleks praeguses situatsioonis olime üksteisele ise. Päkapikk sai Lenilt hea matsu kõhtu. Me tagusime üksteist tükk aega nii... siis tegi to nurjatu lurjus jälle mingit hookuspookust, nii et päkapiku pea lendas lõhki nagu mädand kõrvits, see oli jube vaatepilt. Ka Len vajus mingil hetkel kõhtu kinni hoides kõverasse ning jäi siis liikumatult lebama. Toksisime siis Indarliga üksteist.. õnneks lõime koguaeg mööda sõbralik nügimine rohkem.. ning siis see juhtus, tundsin peas kohutavat valu ning siis saabus pimedus.
Valu... äh.. ma olen endiselt elus, kuigi tegelikult oleks tahtnud endiselt surnud olla, sest see peavalu oli meeletu. Tegin silmad lahti, mu ümber vedelesid oigavad ja soiguvad kaaslased, kuhu keegi oli langenud.. asjad olid tiba pillapalla, liiva oli tuisanud nende ja meie peale. Pagan, kaua me siin nii moodi lebanud olime? Uh.. vedelesime ja puhkasime tükk aega, kuni pea valu natukenegi üle läheks. Siis otsustasime kuhugi varju pugeda, selgus, et Lenil on olemas telk ning tal oli ka söögimoona, mille pisinärilised olid meie teadvusetus olekus ajal nahka pannud. Ootasime vagusi õhtuni ning rändasime siis tagasi küla poole, kõht oli jube tühi. Viimaks jõudis öise uinaku aeg kätte, jäin esimesena valvesse. Valvasin seal pilkases pimeduses ja läks jube külmaks... lisaks üritasin end igatepidi ärkvel hoida, kuidagi õnnestuski mul valvekord üle elada ning ajasin siis Leni ülesse. Siis kuulsime telgist plaginat, oh... vaene Penilill külmetab seal. Läksime telki, kääbikuplikal oli tõsine palavik. Rääkisin siis Lenile oma plaanist, kuidas vaese öö üle elaks. Pugesin ise Penilille magamiskotti, et teda oma keha soojusega soojendada ning siis viskas Len meile minu magamiskoti ning oma keebi peale. Nii ma seal väriseva Penilille juures uinusingi.
Hommiku saabudes oli väljas kuulda Indarli porinat ja päkatsi seletamist. Ronisin telgist välja... kissitasin silmi ja uurisin päevavalges ümbrust, mu pisikesed kivikuhjakesed, mis ma olin öösel pimedas ärkvel olemiseks ehitanud, olid kenasti alles . Vantsisin Indarli juurde ja istusin ta kõrvale maha. Vaene haldjas oli üsna räsitud moega, märkasin, et ka käsi oli tal sidemes. Viimaks selgus, et tüüp oli nende unenäo jõmmidega mingitsorti veresideme loonud ning nende maimukesele ristiisaks hakanud. See teda siis masendaski. Njah... preestril võib tõesti üsna hapu tunne olla, kui mingitsorti pimedusejõududega liitu astuda. Noh lohutasin teda nii kuidas oskasin ning siis tekkis mul üleannetu mõte soovida jumalailt midagi head . Soovisin pingsalt head muukrauda, millega saaksin oma kaaslastele veelgi kasulikum olla ning üritasin selle siis suunata varaste jumalale. Mõnda aega ei juhtunud midagi. Ning siis tulid äkki maa seest leegid. Ai.. ai ai.. kuulin Indarli minuga riidlemas ning käskimas mind kohe andeks paluda, üks kõik mida ma ka ei teinud. Noneh.. viimaks kustusid leegid ja mu püksid, mis olid täiesti söestunud. Aga õige ränduri ja seiklejana ei lasknud ma sellest oma tujul langeda, tõmbasin kotist välja seni kenasti varjul olnud talvepüksid.. pagan, oleks võinud ju need öösel jalga tõmmata, aga noh suva. Rebisin voodri välja, küll nii õnnetult, et ka püksid lõhki läksid, aga Leni käest laenatud nõela ja niidiga õnnestus pükste parandamisega kenasti algust tega .
Samal ajal otsustas Indarl, et peaks kiiresti midagi hamba alla otsima, enne kui nälg silmanägemise viib. Mõeldud tehtud, sõbrad marssisid mingis suunas minema, mulle jäi pükste kõrvalt ülesanne paari tunni pärast süüdata märgutuli, kui nad selleks ajaks ei ole tagasi jõudnud ning Penilille valvamine. Käisin vaatasingi õnnetu hinge üle. Magas teine üsna rahulikult. Istusin siis rõõmsalt päikese poolt juba soojaks köetud kivile, lasin väikest vilet ning parandasin oma püksid kenasti ära. Või noh kena keskmise tulemuse saavutasin. Seejärel asusin põõsaid kokku koguma... viimaks sain kaks suurt kuhja. Üks märgutule jaoks, teine selleks kui nad peaksid midagi ka kaasa tooma .

[Sharker]

01.02.2005

Istusin ja passisin ning läks üha palavamaks. Ootamine oli igav. Suisa higistma panevalt igav. Läksin telki tagasi Penilille juurde, uurisin ja vaatasin kuidas tal olemine. Tundus magavat sügavat und. Oh jah. Ei saanud ma kuigi kaua seal telgi mahedas varjus passida kui tuli hea idee meelelahutamiseks. Ronisin välja ning sel hetkel kuulsin telgi taga krabinat. Deemet. Ega ometigi jälle need neetud sisalikud. Hiilisin kiirelt ja vaikselt telki tagasi ning võtsin oma vibupüssi. Laadisin selle oma viimase noolega. Ning ronisin uuesti tasakesti telgist välja. Tegin parajalt suure ohutu kaare, et nii kui ma neid krabistajaid näen, saan võimaliku ohu korral kohe noole lendu saata. Hiilisin ning kui nurgatagune mulle silma paistis, nägin, et telgi alla üritasid kolm vööloomakest peitu pugeda. Ahaa, mõtlesin, fuuuud , ei siin olnud pikalt mõelda enam midagi. Võtsin noole vibupüssilt, lasin kaare vaikselt pingest vabaks, et see ootamatul hetkel kära ei tekitaks ning hiilisin loomakestele lähemale. Kui telgi juurde jõudsin, olid tegelased juba telgi põranda alla pugenud. Hm... kükitasin ja vaatasin, kaugel nad on. Ei paistnud. Igaks juhuks kontrollisin, ega nad sealt kusagilt kõrvalt välja ei pugenud. Veendunud, et lihapallid on endiselt telgi all. Läksin telki sisse ja ennäe oligi kolm kühmukest riide all pungitamas , hehee, võtsin oma mõõga tugevalt pihku ning raksti lõin ühest kühmust läbi. Löök oli tugev , tungis loomast kuni maapinnani läbi. Ülejäänud lidusid küll minema, aga mulle pisikese mahlase eine jaoks piisas täiesti. Läksin välja, harutasin paar telgi nurka vaiade küljest lahti ning tirisin oma saagi välja. Jeeh , valmistasin lõkkeaseme ette, kogusin hunniku kive ning tegin sellest suure sõõri, sinna kuhjasin siis hea hunniku oksi. Seejärel läksin telki tagasi pikutama, kuna hetkel oli väljas siiski liialt palav, oma kokakunsti proovile panekuks. Pikutasin ja ootasin, kuni väljas läks jahedamaks. Seejärel ronisin telgist välja ning asusin oma loomakest küpsetama, kuskil poole küpsetamise ajal jõudsid kohale Hea sõber Indarl ning Len ning neil oli palju liha kaasas, nämmi!!! Maailm värvus nii hubaseks ning rõõmsatesse värvidesse. Pidasime peale einet plaani mida kogu selle suure hunniku lihaga peale hakata. Len arvas, et kuivataks, mina arvasin, et mida ära küpsetada ei jaksa mataks maha kuna Indarl tundis liha värskeks tegemise kunsti . Küpsetasime siis ilmatu jao liha ära ja ülejäänud matsime kenasti maha. Seejärel panime paika valvekorrad ning öö möödus rahulikult, kui välja arvata see nõme temperatuuri langus :S. Hommik, selleks ajaks kui ma oma luugid valla sain ja telgi taha ennast kergendama komberdasin, seletas Indarl Lenile midagi ja osutas ühes suunas taevasse. Vidutasin siis kah silmi... ooobs.. pagana pihta... see... see on ju LIIVATORM!!! AAAAaaaaa paanika!!! Nüüd oleme kõik kadunud. See jahvatab meid kõik pisikesteks terakesteks ning puistab üle välja laiali. Hetk hiljem kui olin segaduses telgi otsa komistanud tulin jälle mõistusele , aitasin telki kive ballastiks kanda ning kindlustasime nurki ja servi väljast poolt. Vaatasime kuidas sinna telki ära mahtuda. Ning siis saabus tõehetk, kas meid on veel poole tunni pärast elus või mitte. Ronisime kõik telki, Indarl tegi väljas mingi triki. Ning viskas tuule elemendile ohverduseks suure käntsaka liha. Ilmselt jahvatati see enne pulbriks kui tuul selle üldse kätte sai. Mis iganes. Meie ümber oli elfi manatud kaitsemullike. Ning selle taga kihutas tuhandete tonnide viisi liiva, mis ootas vaid hetke, mil me mullike katki läheb. Päevast oleks nagu hetkega öö saanud. Preester tuli kah telki, ootasime... ... ... ootasime veel... ... ning siis see juhtus. Ühel hetkel sikutati ja rapputati telki nagu oleks see mingi põhupall. Tormil ei paistnud kuidagi lõppu tulevat. Mingi hetk oli seinast saanud lagi ja laest sein. Selge tuul pööritas meie telki mööda maad edasi ja kinnitusnöörid olid läbi kulunud. Kisasin täiest kõrist... vist ei kuulnud seda keegi .
Ma ei tea kauga see möll kestis, saime kõvasti kivide vahel muljuda, kuid äkki tundus midagi väga kahtlane, üks telgi nurk hakkas järgi andma. Siis astus ennast ohverdav preester seljaga augu poole sinna ette ning me kuulsime võigast kärinat. Järgmisel hetkel toimus kõik väga kiiresti, telki puhuti metsikus koguses liiva, Indarl karjus midagi päästmise ja alandlike teenrite koha pealt. Ja siis jäi kõik vaikseks. Olin kellegi all... või oli keegi minu peal. Ei teagi.. jube valus oli igalt poolt. Kui uuesti liikuma saime, katsusin end igalt poolt üle, luud tundusid kõik terved olevat. Uh.. ronisime telgist välja ja eh... igal pool liiv. Olime tont teab kuhu veerenud lohisenud.
Mõtlesime, mida edasi teha, otsustasime siiski mitte põhja minna, sest selgus, et meiega hilju liitunud Len ei ole sealses linnas just mitte heas kirjas. Ühesõnaga targu oli jälle ida poole hoida, kuna seal pidavat rohkesti linnu olema. Peale poolepäevast vantsimist saime luidete vahelt välja vähe tahedama maa peale. Rändasime kuni õhtuni, otsisime mõne varjulisema luite, panime sinna üles oma telgiräbalad ning puhkasime rahulikult hommikuni. Järgmisel päeval jutustasime öösel nähtud unenägu, mis kõigil oli mitte enam nii üllatuslikult ühesugune ning rändasime edasi. Lõuna paiku, kui otsisime varjulisemat kohta, kus kuum aeg mööda saata, leidsime ühe kentsaka oru. Selle põhi oli kaetud tiheda rohelusega ning keskel oli pigimust laik, augu ümber neli pirakat ovaalset liaanidega varustet pallikest. Teised rännulised läksid oru vastaskülge jalgu puhkama, mina otsustasin toda auku tsekata. Toppisin omale ronimisnaha selga ning tatsasin pooljuhuslikult tollest pallikesest mööda. Aijee.. see oli viga, pean siin kohal möönma . Teemet, tolle palli väädid krabasid must kinni ning pall ise läks vaikse popsuga keskelt lahti, oli ilmselge, et ta üritas mind nahka panna. Kisasin kogu kopsumahuga appi ning üritasin väätide vahelt lahti rabeleda. Neetud, ma olen ju nii neetult pisike. Peaaegu toppis mind juba omale suhu, aga sain napilt jalad risti vahele. Sel ajal ruttasid kaaslased appi. Taim üritas mind uuesti endale suhu toppida ning see kord tal see õnnestus kah. Järgmisel hetkel olin kusagil pimedas ja kipitavas kohas varjul. Rabelesin kiiresti mõõka kätte saada, et maksku mis maksab, end välja raiuda. Peale pikki ponnistusi, tundes, et lõpp on ligi, virutasin mõõga täiest jõust taime kerest läbi. Järgmisel hetkel tehti tolle jubeduse suu lahti ning mind tõmmati sealt välja jeeh, tänud kallid sõbrad . Aga ega sellega me vaev veel lõppenud, naabruses idanenud tokerjas pall oli jalad alla saanud ning meie poole tulnud. Len oma pika odaga ründas ühelt poolt ning Indarl ravinud mind lähenes teiselt poolt. Mina üritasin vinge saltoga tollele tegelasele oma mõõgaga sisse sõita. Mnajh, mõõk tabas küll sihtmärki, aga ise oleks napilt jala välja väänanud . Kuid see ei vähendanud mu võitlusindu, mind oleks napilt ära seeditud. See nõuab tasu. Raiusin vihaselt, samal ajal kui mu kaaslased liaanide embusest üritasid välja rabeleda. Viimaks õnnestus meil to tegelane oma kaaslasele järgi saata taimedede põrgu või paradiisi, kuhu iganes. Ka ülejäänud 2 palli raiusime katki.
Njah.. seejärel pidime Leniga kahekesi taluma äkilise loomuga kuulsaks saanud preestri kõnet, meie täiesti süüdimatu käitumise poole pealt. Meenub siin kohal, et Len vist torkas elfi pooleldi oma oda otsa vardasse , hee ikka juhtub ma arvan. Njah tegelt see võis üsna valus olla. Igatahes, selgus, et to auk oli käik koobastesse. Weee!!! Kus on koopad, seal on kindlasti ka varandused . Kuna meil nii kui nii midagi suuremat teha ei olnud, ronisime alla. Esimene takistus oli kentsakas uks vaklade ja skarabeusi kaunistustega. Katsetasime ja nipitasime tükk aega, enne kui saime selgeks, et uks käib miskit moodi valguse või soojusega lahti. Seejärel tehti biiig viga. Ma toonitan, väga biig viga... :S, mind kui spetsialisti tõugati ukse taga avanenud ruumi, et ma lõkse otsiks. Järgmisel hetkel, kui mu jalg puudutas tolle ruumi põrandat sain sellise tule möllu endale kaela. Napilt jõudsin enne täielikku küpsemist tagasi tõmbuda. Njah, peale pisikest ravimist soovitati mul uuesti minna, et küllap on lõksud nüüdseks lahenenud ja kinni langenud. Doup... mingu ise... keegi ei soovinud.
Ei peatu siin pikemalt sellel, kuidas me erinevaid viise proovisime, et toda teist saali ületada, kuna preester tegi kindlaks, et kogu põrand on maagiline ning nii sama lihtsalt seda dispellida kah ei õnnestu kõrbesime üsna mitu korda ära.

[Sharker]

08.02.2005

Mõtted olid juba täitsa otsas, kui meie juurde kakerdas uimane ning valutava peaga päkkar. Seletasime talle just õhinalt, et leidsime ukse ja tegime selle lahti. Ja nüüd üritame leida viisi kuidas üle põranda pääseda, et võib olla on seal mingi hoob või asi. Järgmisel hetkel pöörus segaduses päkats ringi ning rebis uksi koomale, et vaadata ustepoolte taha. Deemet!!! Uksepooled prahvatasid äkitselt megapauguga kinni ja nii nad jäid tükiks ajaks. Ja siis hakkas päkkar suuri silmi tegema, et miks me ei öelnud jne. Päh, kui omal on peavalu ja ei taipa õigel ajal kuulata, siis tuleks natsa vagusi olla või küsida, mis ja kuidas. Nojah, küsis siis päkats, et mis moodi me selle ukse siis lahti tegime, rääkisime, et torkisime tõrvikuga siit ja sealt. Ta võttis tõrviku ja toksis ise kah päris tugevalt ust. Õnneks läks see jällegi lahti. Ma palusin, et keegi seda mitte kuidagi kinni ei paneks. Mõtlesime ja vaidlesime tükk aega, et kuidas siis ometigi sealt tule väljalt üle saada. Lõpuks jäime idee juurde, et Indarl paneb ennast või kellegi teise lendama ja see siis testib, kas saab sealt maagilisest põrandast üle või mitte.
Päkkar oli nõus üle lendama. Indarl läks ja kohmites ta juures midagi ning järgmisel hetkel kimas päkapikk ukse augu poole, siis hõljus ettevaatlikult üle läve, mitte midagi ei juhtunud. Seejärel hõljus ta rutakalt vastas seinas asuva ukseni ning uuris seda ning üritas seda meie juhatuste järel lahti teha. Ühel hetkel tuli ta sealt selg ees igavese ajuga tagasi, napilt saime eest ära. Ning Meie ees olev uks oli jälle pauguga kinni. Deem, deem... teised olid juba loobumas, Indarl käis peale, et läheme aga minema, et mis me siin ikka nii väga passime. Mul oli tükk tegemist, et neid ringi veenda. Just nüüd kui me olime veendunud, et lennates või siis ka mööda lage ronides saab sealt üle. Len tegi ühe hea toetava otsuse, et magame täna siin ning homme vaatab, mis edasi. Sellega olin ma täitsa päri. Indarl aga tahtis ikka ära saada. Ma rõhusin ikka sellele, et küll me selle ukse uuesti lahti saame. Kuna me oma tõrvik põles läbi ning igavesti jaheda leegiga põlevad tõrvikud ei andnud erilist tulemust, otsustasin, et lähen välja ja toon ühe põõsa . Mõeldud tehtud, ronisin tunnelist välja vaatasin rohetavas orupõhjas ringi ning tatsasin üles, kus kasvas ka põõsaid. Sammusin lähima juurde, raiusin selle oma armsa mõõgaga läbi. Tassisin siis selle tagasi teiste juurde, süütasin kena suure leegiga põlema ja tagusin sellega ust, ukse pooled aind liigatasid, kuid see andis märku, et olen siiski õigel teel. Seejärel läks päkats välja ja tuli tagasi kolme suure põõsaga , tegime ühest neist, midagi luua sarnast ning ma panin selle uuesti põlema, kuid nii edukalt, et süttis seal lähedal asunud teine põõsas, viskasin tolle luua sarnase puntra vastu ust ning Len togis odaga teise põõsa kah sinna lähedale, mis peale uks lahti prahvatas , jeeee!!!
Kuna selleks ajaks oli juba palju aega mööda läinud, otsustsime, et läheme nüüd siiski magama ning jätkame oma avastusretke homme, kui kõik kenasti puhanud. Jagasime valvekorrad ning ma jäin esimesena valvesse. Käisin koopas edasi tagasi kuni tuli aeg päkapikk üles ajada. Tilgutasin talle paar piiska vett näkku kuni ta ärkas. Ja läksin ise rahulise südamega magamiskotti. Ärkasin Lenni kõva hüüde peale.. äh mis, sikutasin kotist oma tõrviku... nägin vaid veiklevaid varje. Viimaks sain nii palju selgust, et mingisugused hallid põõsad trügisid väljapääsu poole. Ning meie metsikud rändurid juba hakkisid neid, kuna põõsad ründavat vastu. Hm, noh... jah. Minu meelest tahtsid nad vaid välja saada. Mainsin seda ka teistele. Kuid see teadmine ei takistanud neid noid kahte põõsast juppideks hakkimast.
Siin kohal jutustan lühidalt mida me unes nägime. Neetud unenägu. Nägin kuud ja sinist rohtu... ning ma tahtsin üles ärgata, palusin, et keegi lööks mind ja kõvasti. Indarl üritaski ja lõi hea laksu kõhtu... pfeeek.... couch, couch.... Kui uuesti hingata sain ning mõistin, et ei ole veel ärganud, palusin, et ta mind ikka kenasti näkku lööks. Aga ta ei viitsinud rohkem. Siis võtsin oma mõõga ja lõikasin endale kätte. Valus oli, verd tuli... see oli nii reaalne, deemet, miks ma üles ei ärka... Vahtisime seal siis nõutult ringi, kui äkki kuulsime võika kilje saatel meie poole tormamas armeed kratte... või mis iganes need ka ei olnud. Nad nägid välja üsna jubedad. Päkapikk, kes oli meist kõige vingem kirvemees üldse, lõi kohe esimese hooga neli neist sarvilistest lapikuks, verd lendas ja üsna jube oli... nende peamees vikatiga tegelane, lebas kah peale seda esimest kokkupuudet puruks löödud kehaga vere loigus. Hiilisin vaikselt tema poole. Kuna tahtsin kangesti teada, kellega meil tegu. Len ja Indarl kumbki rabasid kah mõne krati maha. Ning siis ülejäänud pagesid. Ning siis jõudsin ma tolle koguni, ta ei paistnudki nii väga kolli moodi välja, sarved olid justku pea külge kinnitatud ja seljas oli mingid nahad vööga kinni seotud. Vöö võtsin endale. Väga veider, mida rohkem ma toda tegelast uurisin, jäi mul mulje, et tegu on ... uh.. paha hakkas.. sest see oli ju süütu inimlaps. Ühmasin, et ilmselt oli tegu mingi halloweeni või muu taolise üritusega. Seda kinnistas ka vikatimehe juurest leitud kommikott, mille ma kah endale võtsin.
Vaatasin üles päkapiku poole: “Mõrtsukas, sina ja kõik ülejäänud! Tapsite karjas süütuid lapsi!“ Mind ei kõigutanud karva võrdki see, et Indarl püüdis oma mõrtsukatööd minu solvamise varju peita. Tegu on tehtud ja kaitsetud kehad jahtuvad sel kentsakal väljal .
Noneh... selline jube uni siis. Marsisime saali poole, sealt lähenes mööda põrandat veel paar põõsast. Elf astus korraks põranda plaadile, lootes esile kutsuda tulemöllu, kuid midagi ei juhtunud, pigem tulid põõsad tasakesti lähemale. Läksime kõik saali sisse. Nüüd nägime, et põõsaste taga on paar skeletoni ja nende taga veel paar tükki, kõigil neljal vikatid käes. Ilmselt oli neil kindel plaan to rohi seal väljas maatasa teha. Päka, preester ja Len asusid põõsaid ja skeletone tümitama, mina pugesin võimalikult kiiresti kuhugi varjulisemasse kohta.
Mingi aja pärast oli kogu võitlev seltskond mu silmist kadunud ning kasutasin juhust, nähes, et kusgilt enam kedagi tulemas ei olnud, hiilisin tagumise ukse juurde, mis oli lahti. Läksin sisse ja nägin suurt kivist trooni, selle peal istus lõvi keha ja inimese näoga koletis. Tema kõrval paremal pool oli veel üks täiesti sile uks. Vaatasin seda elukat siit ja sealt. Kui äkki kuulsin selja taga kellegi lohisevaid samme, samal hetkel liigatas kivi kuju troonil, kui ümber pöörasin, nägin uimast Penilille kuju poole liipamas. Ooh ei! Tormasin Penilille poole, et teda sealt ruumist välja lohistada. Samal ajal jõudsid sinna ka ülejäänud tegelased ning järgmisel hetkel langes uks nende selja taga kinni.
Neetud, asi on halb, sõbrad rääkisid, et skeletonid niitsidki üleval seda rohelust. Niih, mõtlesime parasjagu kuidas sealt välja pääseda, kui kuju äkitselt rääkima asus. Küsis, et kes segab... nimi on ununenud, tegelase rahu. Et tema on hauavalvur. Uurisime, et kuidas siit välja saab, ta vastas, et igal asjal on oma hind. Siis ma veel ei osanud arvata, et asi läheb veel väga hapuks kätte ära. Arutlesime, et mida siis teha, ma tahtsin kangesti toda hauakambrit näha. Noh, selline profesionaalne huvi tekkis lihtsalt. Kuju küsis äkitselt veelkord, kas me oleme nõus maksma hinda väljapääsemise eest ning siis vastas päkats prauhti, et jah. See, mis siis juhtus, ei unune mul ealeski. Vaevalt oli sõnad päkapiku huulilt välja lipsanud, kui kuju hüppas vaese kääbiku plika juurde ning hammustas tal pea otsast ning rebis keha küüntega lõhki. Sellisest kohutavast juhtumisest shokeerituna jäin koletut veretööd soolasambana vahtima.
Uksed läksid lahti. Ja siis lausus see kole kuju, et äkki me soovime ka hauakambrit külastada, seal on aarded, ainult, et eelnevalt tuleb lahendada mõistatus. Kui õigesti ei vasta, siis tuleb jälle oma hind maksta. Prr.. kõik tahtsid kohe ära minna. Iga üks meist võttis tükikese Penilille kaasa ning marsisid väljapääsu poole.
Seletasin neile tükk aega, et me peaks ikka ühes koos tegutsema ja mõistatuse ära lahendama. See oleks väikene hüvitus vaese Penilille eest. Ma muutkui rääkisin ja rääkisin, ilmselt olin shokis. Lõpuks olin valmis toda jubedat hinda oma nahaga maksma, kui valesti peaks vastama.
Läksime tagasi ning ma küsisin tolle kuju käest, et mis mõistatus siis on. Ja siista ütles meile oma mõistatuse. Krom läheb sisse, aga saba jääb välja. See esimene sõna võib olla ka tiba teist moodi, ruumis kajas päris tugevalt ja väike hirm oli kah peal. Ühesõnaga natuke läks asi kõrvust mööda. Mõtlesime mõnda aega, lõpuks pakkus Len, et tegu võiks olla võtmega. Et see oleks suht loogiline vastus. Ma ikka kõhlesin , nii sama umbropsu ei tahaks ikka katki rebitud saada, viimasks vastast elf tollele kujule, et tegu on võtmega. Ja see oli õnneks ka õige vastus , uks vastas seinas läks lahti ning me tormasime sinna sisse ja võtsime esimese kirstu, milles oli talisman. Seejärel otsustasime uuesti sisse minna ning välja tuua sõrmus. Mille ma endale küsisin. Uks tahtis vägisi tagasi kinni vajuda. Len tahtis korra veel õnne katsuda ning veel ühe asja välja tuua. Ja siis see juhtuski :S Uks vajus meie selja taga kinni. Ruum on 4,5m x 6m, uks on 4,5meetrise kylje keskel, ning see ise on 1,5m lai. Kirstud asuvad vasakus ja paremas seinas, ruumi tagaseinas on 3m x 1,5m suurune sarkofaag. Uks on kahe poolega, kivist, käib sfinksiga ruumi poole lahti.

1,5m x 1,5m kirstud, kivist. kristallist kaas (paistab läbi). Need olid parajalt nii rasked, et jaksasime lohistada kambaga.
praegu kirstudes:

1. punasest kivist peaga warhammer
2. 12 ylikenasti voolitud vibunoolt
3. 17 ylikenasti voolitud ammunoolt
4. mustast kivist kena dagger
5. j2ik nahast turvis, v2ga korralik t88 (hide)
6. suur rohelisest kristallist kilp (large shield)

relvad on parempoolses seinas, muu on vasakpoolses. ka need 2 tyhjendatud kasti olid vasakpoolses.

[Sharker]

[Sharker]

[Sharker]

[Sharker]

[Teemon]

vahe...

[sulgija]

[sulgija]