Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Lohetapjad Regeneration 2

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 1:06 30. Nov 2004

11.11.2004

Õuh... jube, vedelesin jahedal kivil, igalt poolt valutas ja paha oli olla. Pea käis ringi, kusagilt kostusid mingid hääled, kusagilt väga kaugelt ja vati seest. Äh olgu kes tahes, mina olen surnud, vedelen siin ja couch couh... sniff.. öäk haisen juba. Keegi togis mind, vist Penilill, üsna sarnane hääl. Viimaks tuli jõud nii palju tagasi, et jaksasin istuli tõusta ja oma silmad lahti lükata. Näedsa ongi omad semud. Arutasid seal midagi jahile minekust ja liha kogumisest. No jõudu neile. Vaatasin tuhmi pilguga ringi, näe kirst. Raibe, küll ma su ükskord lahti saan. Hakkasingi vaevalistelt kirstu poole komberdama. Vahepeal istusin maha ja puhkasin. Siis jälle paar sammu. Ei pannud tähele, mürgistest kommentaaridest Indarli suust. Äh las möliseb, ju see ongi ta rõõm :). Puh, jõudsin lõpuks kirstu juurde ning istusin maha. Teised läksid jahile, head jahiõnne neile, mõtlesin mõttes, kuna mul suurt targemat teha polnud ja jube uim ning väsimus ikka veel peal, jäin magama. Oleks ma vaid teadnud, mis seal jahil juhtub :(, ma poleks oma sõpra Sperot mingi hinnaga lasknud sinna minna.
Lugu kaaslaste jutustuste põhjal: Möh-Möhi juhtimisel läksime mäe nõlva mööda alla ning suundusime tasandikule. Rännanud tunnikese küngaste vahel, leidis Möh-Möh juba tuttavad rohusööjad loomad. Ronisime ühe künka otsa, luurama ning otsisime-ootasime sobivat kohta, kust saakloomi kätte saada. Kui äkki tõstsid loomad pead ning kimasid rutakalt minema. Uups, midagi suurt ja paha on läheduses. Möh-Möh liibus vastu maad ja oli nii vaikselt kui vähegi suutis. Tegime seda sama, päkats kolises vist siiski piisavalt valjult, et too jube seni veel märkamatu jubetis meid kuuleks. Möh-Möh üritas vist ennast maapinnast suisa läbi suruda, nii madalale vajus ta. Ning sealt ta tuligi. Suur ja tugev kiskja, pea kolme meetri kõrgune sisalik, kes kõndis kahel tagumisel jalal. Pikk terava koonuga pea, millest vahtisid kaks kurja silma.
Mu vaprad kaaslased asusid elukaga võitlema, samal ajal kui Möh-Möh kuhugi ära kadus, ka Penilill tegi targu vehkat. Ning ilmselt luuras kusagil eemal kogu seda möllu pealt vaadata. Lahing oli äge. Vastane oli tugev ja kiire. Indarli tulepall aitas päris palju jubeda looma surmamisele kaasa. Vaene Penilill pureti üsna ära, napilt jäi puudu, et surev loom ta kukkudes enda alla oleks matnud. Ka Spero oli kõvasti vigastatud. Verd nirises suurtest rebitud haavadest siit ja sealt.
Haavad seoti kinni ning siis tatsas seni peidus püsinud Möh-Möh välja. Luuser ja nahahoidja. Halvakspanu rännuliste seas oli ilmne. See muidusööja ilmselt olekski kenasti pealt vaadanud kuidas kõik mu sõbrad tolle eluka läbi surma oleks saanud. Ning siis üksi tagasi tulnud.
Tükeldati liha ning taheti juba tagasi tulla, kuid miskipärast soovis Spero veel kohal viibida ning liha virna laduda. See sai talle aga saatuslikuks. Värske vere lõhna peale tuli kohale teine sarnane peletis, kes tahtis lisaks juba olemasolevale lihahunnikule mu sõprade kintsust lisa haugata. Toimus uus äge võitlus, mille kurvaks kuminatsiooniks osutus isand Spero hukk. Tige sisalik hammustas ta kaelasooned ühe loitsimise ajal lihtsalt läbi.
Muidugi teada sain ma sellest alles õhtul. Kui löödud rännulised liha ning mu nüüdseks juba jahtunud sõbra maised jäänused meie varjupaika tagasi tõid.
Ärkasin mingi kobina peale ülesse ja mis ma näen, kõik muserdunult tagasi ja Spero külili kusagil eemal seina ääres. Kopperdasin siis tema juurde. Aimasin juba halba. Kui ma teda puudutasin, sai mulle kõik selgeks. Kuid seekord oli see kuidagi teist moodi. Küsisin Indarli käest, et miks ta midagi ei tee... miks ta mu sõpra terveks ei ravi :(. Preester vaatas vaid nõutult mu kurba nägu ja teatas, et ta ei saa siin midagi teha, et ta juba proovis kõike, mida ta vähegi suutis. Jäin kurvalt ja lohutamatult Spero juurde. Vaatasin, et näe mäger pässerdis istub kah nurkalt seal, Penilill, ise üleni verine oli üsna aktsoonis ja üritas Uraskit ära moosida. To näis üsna tõrjuv, kutsusin mägra enda juurde ja rääkisin sõbralikult temaga, pakkusin natuke söödavat ja vaatasin nukralt kuidas ta seda nosis. Siis mõtlesin, et hüva, kui olen ilma oma sõbrast, siis tuleb ta vähemasti maha matta nagu kord ja kohus ette näeb. Teatasin Indarlile, et lähen välja auku kaevama. To seletas tükk aega mingitest Raptoritest ja sisalikest. Ei tea, siin pole kedagi ja nii ma läksingi, pugesin kahte tuba ühendavast praost läbi, teises toas oli mingi kentsakas suur kivist pakk või kast, ei saanudki täpselt aru mis, keset põrandat, siis veel mõned kapid ning siis läks kaks ust, üks näis minevat välja.. ronisin mööda keerdtreppi ülesse, teekond oli pikk. Vahepeal jõudsin mõelda, et mis pagana moodi nad toda liha ja Sperot siit küll alla tassisid. Viimaks tundsin värske õhu puhangut ning peitsin oma tõrviku. Siis ronisin veel paar astet ning piilusin ettevaatlikult välja. Ossa pagan! Miskit üritas mind napsata, kadusin sealt augult kiiresti, nii kiiresti kui vähegi jaksasin. Kuid üks elukas jõudis mind ikkagi oma koletuma küünisega krabada, tundsin põletavat kipitust seljal. Aga ei olnud mul aega seal passida, kimasin sellise hooga trepist alla kuis vähege jaksasin. Poole pealt oleks nappilt Indarli jalust niitnud, veel natuke, aga õnneks sain karva pealt pidama. Nägin Indarli näos juba tuttavat parastavat ilmet. Päh, tont temaga. Hakkasime koos alla minema. Tüüp laulis midagi seal oma haljdakeeles. Võib olla sõimas mind.. aga võib olla laulis tõesti. Ei tea.. need kikk-kõrvad leelotavad kogu aeg nii kõlavalt omas keeles. Võta siis nüüd kinni, millal ta tulist kurja vannub või tõesti laulab.
Jõudnud tagasi teiste juurde, pakkusin et jään esimesena valvesse, siis võiks päkats valvata ning see järel Möh-Möh ning lõpuks Penilill.
Valvasin kenasti, ilma eriliste sekeldusteta oma valvekorra lõpuni, see järel ajasin päkkari ülesse ning kobisin ise magama.
Hommik saabus hilja, ärkasime ise kõik ülesse ja vaatasime, et päkapikk oli kuhugi kadunud. Ning kadunud oli ka mäger. Väga veider, no kuhu sel päkapikul asja oli? Otsisime ja hõikusime siia ja sinna, aga ei miskit. Otsustasime päevakese siin varjulises paigas veeta ning õhtu eel katsuks Spero keha maha matta ning jätkata oma teekonda.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 1:38 14. Dets 2004

16.11.2004

Ei mäletagi kuidas see täpselt oli, kas tol samal öösel või oli ikkagi järmisel.. ajataju seal all urkas oli juba sassi läinud. Vist siiski järgmisel, sest kartsime päeval nende sisalike saagiks langeda. Õhtul enda vahikorra ajal tahtsin Penilille käest neid huvitavaid täringuid laenata, et aeg lõbusamalt mööduks. Penilill va ihnuskoi muidugi ei tahtnud anda, tõusis vaidlus ning lõpuks madistasime päris korralikult. Korra vist ärkas Indarlki ülesse, igatahes käratas ta meile, et me põnnid võiks ükskord vagusi jääda, muidu tema oma loitse hommikul kätte ei saa.
Päh, ma ei jõudnud selle peale veel piiksugi öelda, kui äkkitselt sadas miskit suurt tollest lõõrist alla tuha sisse. Hetkeks jäime kõik vakka, seejärel sosistasin Indarlile et see on vaenlane. Ning haarasin oma mõõga. Hiilisime tuleasemele lähemale ja seal tõepoolest oli mingi kogu. Ooh, see kogu ajas end püsti.. api, päris pirakas teine ning nii kui mind nägi, hakkas oma pika odaga minu poole vehkima. Ja siis tuli Penilill kah sinna, kes oli ikka veel üleni verine. Ning teda nähes, näis võõras veel rohkem rünnakuvalmis olevat. Kuidagi häda pärast õnnestus meil kamba peale ta maha vaigistada, tõime talle oma varudest süüa ja puha. Ning tüüp näiski seltsivat, kuigi meid kahte, mind ja Penilille, ta eriti ei sallinud. Noh tühi sellega. Tegime talle selgeks, et meie inimesi ei söö :), ja üleüldse oleme kultuursed rahvad. Seejärel jätkus valvekordade vahetus kokkulepitud rütmis. Ning hommikul tegi Indarl oma tavapärased trikid.
Mõtlesime arutasime, mida teha, mina vaatasin toda kirstu maia näoga, tahtsin seda ikka lahti saada. Mõtlesin igasugu mõtteid. Ja siis tuli mulle üks mõte, tõmbasin oma ronimist hõlbustava naha selga ning ronisin kribinal mööda seina ülesse. Seekord õnnestus see selgasaamine täitsa ilusti. Ronisin siis kirstu kohale ja pekk... no ei ulata, häda pärast saaks tööriistad luku august sisse, aga muukimine sellisest asendist oli suht võimatu. Istusin nukralt seal seina peal ja mõlgutasin mõtteid. Kui tuli Indarl ja ütles, et mingu ja vaadaku ma ülesse, kas seal ei ole mitte neid sisalikke näha. Kõhklesin tükk aega, siis viimaks võtsin julguse kokku ning ronisisn ülesse mööda lõõri seinu. Piilusin siis välja, ei pasistnud seal kedagist. Viimaks Indarli õhutusel ronisin täitsa maa pinnale ja vahtisin ringi. Ei kippu ega kõppu. Tulin siis tagasi ja ültesin, et ei näinud kedatontigi. Siis märkasin toda uut jurakat jõmmi. Istus seal nurgas ning sõi meie lahkusest liha.
Ae sina seal, hõikusin teda. Et mis nimi nii ja naa. Tutvustasin ennast ja sain teada et tema nimi on Len. Ta vist ütles seda meie esmakohtumisel kah, aga ei jäänud mul see nimi siis meelde :). Igatahes tegin talle teatavaks oma suurepärase plaani. Kuna päkats oli seal oma kirkaga toda kirstu tagunud ja lõhkunud ning siis ei olnud see nõme surimuri tööle hakanud. Mõtlesin välja sellise nipi, et kui ma ise olen õhus, kas sis seina peal, mis mul ei õnnestunud, või siis tolle juraka mehe kaenlas, mis ideed ma Lenile parasjagu tutvustasin. Siis ei tohiks see vargalõks tööle hakata ning ma saan rahumeeli luku lahti teha.
Mõeldud tehtud, peale mõningate tühiste lubaduste andmist, oli too lihtsameelne nõus mind kaenlas hoidma. Jeeh, lukuke, vaatame kes meist kõvem on. Surkasin oma kallid tööriistad lukuaugust sisse.. ja.. sa mait!!! Polnud kasu ühtigi mu heast plaanist. Õnneks olin hoiatanud Leni kah, et siuke litakas käib ja võib pimedaks jääda. Ning olin soovitanud temal mujale vahtida. Seekord ma alateadlikult oskasin seda jama oodata. Ning sain ise ka pea kõrvale. Tööriistad aga jäid lukuauku. Seejäerel võtsin neist ettevaatlikult kinni ning asusin uuesti ettevaatlikult muukima, korra käis veel üks pirakas, aga selle kahjulikust mõjust õnnestus mul kah mööda pääseda. Peale pingsat ning väsitavat toimetamist, mis kestis vist mitu tundi. Sest Len, hoolimata oma lihaselisest välimusest, kehitas mind paar korda, õnnestus mul lukk lahti teha. Kostus nii armas kõrvu hellitav klõksakas... Jeeeeeessssss!!! Ja selle mu kergendushõiske peale oli nagu nool Penilill, silmad kilamas peas, kohal. No on nurjatu. Tol hetkel oli ka Indarl platsi jõudnud. Tegime kaane lahti. Ja oh seda pettumust. Meie silmele avanes vaid kõdu täis kirst. Ilmselt oli see kunagi sisaldanud huvitavaid esemeid, kuid peale esimest aevastust oli kogu kirstu sisu põrmuks varisenud. Hüppasin sinna kirstu sisse, paksu tolmu üles paisate. Ja asusin põhja läbi kompama. Köh... köh... sidusin vahepeal riide endale suu ja nina ette. Ning hakkasin seda pulbrit kirstust välja kühveldama. Peale kivitahvlite ei leidnud me sealt midagi põnevat. Ning nagu hiljem selgus, polnud nende kivitahvlitele kirjutatu kah suurt muhvigi väärt.
Kuna oli juba paras õhtupoolik, asusid kõik ülejäänud teele, mina veel kahevahel, äkki siiski on seal tolmus säilinud üks kena sõrmus või midagi. Hüppasin viimaks hingeldades kirstust välja ning võtsin oma asjad ja lidusin teistele järele.
Len aitas meil Spero keha kanda. Ronisime ettevaatlikult trepist ülesse ja siis august välja. Sisalikke ei paistnud. Arutlesime, Indarliga kahekesi, et mis elementi Spero kummardas, siis teaks kuhu ta maha matta, muidu äkki ta keha muutub ebasurnuks ja tuleb meid kimbutama. Minu mäletamist mööda suhtles Spero liiva elemendiga. Viimaks, et täit selgust saada, tegi preester mingi värgi ning rääkis Spero vaimuga. Mu arvamine läks täppi, pidime leidma mingi liivase koopa ja ta sinna maha matma. Um, siin lausikul võib sellega probleeme tekkida, vaatasime ringi, vaid madalad künkad ja põõsad, muud midagi. Viimaks leidsime ühe künka, mille ühes nõlvas oli selline liivane lohk. Kaevasime sinna suure augu ning matsime Spero sinna maha. Indarl pühitses veel selle koha ära kah.
Kuna oli jälle hilisõhtu kätte jõudnud, ronisime paar küngast edasi ning jäime laagrisse.
Pakkusin, et valvan esimesena. Käisin siis ringi, aeg ajalt ronisin künka tippu. Ning siis jäin miskipärast magama, uni tuli vägisi peale, vastu minu tahtmist.
Unenäos olime kõik koos, väga veider. Asusime mingis kummalises kõrgete võlvidega ruumis, mille laes oli kaev, vett täis. Igal pool vedelesid luud. Huu.. väga kole koht. Ja siis tulid rotid, hunnikute viisi ning lisaks mingi humanoidne tegelane, kes lehkas rõvedalt. Tüüp tuli lähemale ja siis me nägime, et tegemist oli üsna võika tegelasega, siit sealt oli liha luudelt kadunud... ja see hais... uuh. Koolja viipas meile käega kutsudes ühte võlvkäiku, millest kumas valgust. Läksime siis talle järgi ja meile avanes uus veelgi jubedam vaatepilt. Tohutu saal, täis ilgeid kooljaid. Kõik klõbistasid mingis kummalises rütmis oma relva-laadseid esemeid. Seal valitses täielik kaos ja segadus. Vähemalt esmapilgul ei suutnud selles möllus küll mingit loogikat leida. Mõnda aega seal massis ringi uidanud, vajus kogu kamp kahte lehte laiali, tehes teed neljale jurakale tegelasele, kes mõningaid rotte jalge alla sõtkudes kõndisid määratu trooni ette seisma. Mõni hetk hiljem lendas nende järel tohutu luudest draakon. See monstrum lendas siis oma troonile ning seejärel läks mingi kamm lahti. Nägin, kuidas mu kaaslastest kinni krahmati, üritasin eest ära põigelda, kuid lõpuks saadi ka minust kinni ning meid tassiti tolle draakoni ette seisma. Ja siis läks lahti midagi tantsu laadset... väga nõme.. keksisime ja kargasime seal ringi... ning siis ärkasime ülesse. Ja unenägu oleks nagu jätkunud. Tundsin midagi külma ning kõrvetavat üle oma näo ja keha roomamas. Uuuh... ussid.. igal pool olid ussid. Krabasin kiirelt oma asjade järele, et neid kokku pakkida ja sealt kaduda. Neid jõletisi tuli üha juurde ja juurde. Kuulsin kusagil eemal mingit lärmi... viimaks sain magamiskoti rulli ja pistsin oma kotiga jooksu. Jõudnud vaevalt 15meetri kaugusele kadus mul jõud kehast ning ma kukkusin maha. Õnneks mõni hetk hiljem krabas hea hing Len mul turjast ja tassis sealt usside lähedalt minema.
Nüüd, ohutumas kauguses saime teada, mis jube omadus neil ussidel oli. Me kõik, kes nendega kokku olid puudunud, olime muutunud vanaks ja jõuetuks. Indarl, kes oli kõige vähem nende ussidega koos olnud, näis ca 45 aastane... Penilill ja mina olime hoopis viletsamas seisus. Muidusööjatest Möh-Möh ning Sherathul, kes olid üllatuslikult täiesti puhtalt pääsenud, ei olnud muidugi meid üleas ajanud, vaid kogu seda nalja rõõmsalt pealt vaadanud. Vereimejad... ükskord on kannatustekarikas täis ning siis hakkab voolama nende parasiitlik veri.
Igatahes jagasime minu ja Penilille ära, kes meid tassima hakkab. Ning liikusime sealt nõmedast kohast eemale uude laagrikohta. Hommikul sain nii mina kui Penilill Indarli käest ravi, nii et jaksasime juba omal jalal ringi kakerdada. Peale hommikusi toimetamisi liikusime edasi. Kuni saabus lõunapaus, Idarl koos Leni ja Möh-Möhiga läksid oma jahiõnne proovima, Sherathul jäi meie juurde. Lebasime ja vahtisime ringi, tegin kääbikupreilile ettepaneku, et näpiks neid täringuid ajaviiteks, ta oli selle mõttega päri. Veeretasime neid täringuid ja soovisime igasugu asju. Muu seas ka seda, et väheke noorem välja näha. Korra isegi tundus et see toimib :). Äkki aga märkasin silma nurgast toda lendlevat sisalikku. Oi oi... mainisin seda kärmelt Penilillele ning seejärel tegime oma elu parimad maskeerumised. Me sõna otseses mõttes kaevusime maa-alla. Minu juuksesalgud jäid vaid pinnale üksikut rohupuhmast markeerima :D. Sherathul ei saanud arugi mis toimus. Olid kääbikud ja järgmine hetk olid nad juba kadunud. Kui sisalik oli kadunud ronisime oma peiduurgastest välja.
Kloppisime parajasti riideid, kui jahilised mõne kaktusega tagasi jõudsid. Sai neilegi seda vahvat nalja jutustatud. Ise olime väga rahul. Ätid ruulivad! Nosisime oma lõunat ning seerjärel kõmpisime jälle edasi. Saabus õhtu, jagasime valvekorrad ning ülejäänud kobisid ära magama. See juhtus vist Leni valvekorra ajal... täpselt ei mäleta. Äkistelt ärkasin mingi müra peale ülesse. Ja nägin keset laagrit nõrgas valguses tontlikke varje siia sinna hüplemas, sain kohe aru, et käib mingi kisma. Pugesin vaikselt magamiskotist välja ning tahtsin juba sissetungiale mõnuga mõõgaga selga raiuda, kui see tont end ümber pööras ja mind lõi... mida pekki, mõtlesin. Kuidas ta mind näha ja kuulda sai. Ma ju liikusin täitsa käratult. Igatahes enam ei jäänud ma ootama. Vaid äsasin tegelasele hea matsu kõhtu. See mis siis toimus oli enam kui kummaline. Mõõk nagu läks tegelase sisse, aga kuidagi kergelt... polnud seda tavalist keha massi, mis mõõga hoogu pidurdaks. Ning ka verd ei jooksnud. Seepeale päästsin oma keelepaelad valla. Ja lõugasin täiest kõrist üle kogu laagri. Mis peale veel mingid tegelased üles ärkasid. Suure vaevaga saime tolle kentsaka tegelase lõpuks sinna maale, mida tavaliselt nimetatakse surnuks... aga see oli vist jäälegi juba korra enne kutu olnud. Ning nüüd meid varikujuna piinama tulnud. Len liikus samal ajal ettevaatlikult ümber laagri ning leidis veel ühe sarnase tegelase. Nad läksid Indarliga koos seda tegelast jälitama. Mingi aeg tulid nad tagasi ja teatasid, et siin läheduses on mingid kummalised asjandused, kust vististi kogu see ebasurntute kamp pärit. Igatahes kolisime oma laagriga uuesti järgmisse kohta. Ning üritasime uuesti puhata. Ei jõudnudki palju puhata kui aeti jälle ülesse. Eemalt oli näha et keegi läheneb. Len jooksis oda käes tulijale vastu. Indarl lippas talle järgi. Kui kõik kolmekesi laagrisse saabusid, selgus, et võõras ei olnud keegi muu kui meie kadunud päkats :). Seff, seltsilised jälle kõik koos. Pugesin rahuliku südamega tagasi magamiskotti ja uinusin. Hommikul ravitses Indarl meid ja ennast veel korra. Et seda nõrkuse värki maha saada. Tundsin end juba üsna kõbusalt. Rändasime veel ühe päevakese. Ning õhtu saabudes kui valvekorrad olid määratud uinusime taas. Ning siis nägime jälle mingit kummalist und.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 1:39 14. Dets 2004

26.11.2004

Olime ühe suure maja eeskojas. Otse ees oli suur trepp, mis harunes kaheks. Mõlemil pool treppi olid uksed. Ning ka selja taga oli suur uks. Akna orvades põlesid küünlad. Vahtisime seal nõutult ringi. Ma läksin ja uurisin seda välisust.. see oli täitsa lahti, läksin siis välja... vaatasin ringi... taevas paistis kuu, maja milles me olime, oli paari tornikesega kivist suur hoone, mis asus rohumaal. Läksin sisse tagasi. Otsustasime et vaatame siis natuke ringi, kuigi teiste jutupõjal ei olnud siin midagi vaatamist väärivat. Peale lühikest ringkäiku läksime ülesse teisele korrusele. Seal tuli vastu väike tüdrukuke... vaatasin teda kahtlustavalt.. ja ma ei eksinud, tüdruk oli üks neist ebasurnutest. Prr... mis koht see küll selline on. Üritasime pisikese põnniga sõbralikku juttu aretada, aga päkapikk hakkas mingit hirmujuttu ajama ja ehmatas lapsukese ära. Nojah, see jooksis padinal alla, me läksime edasi ülesse. Seal oli lüheldane koridor, mille mõlemil pool oli üks üks. Indarl ja Penilill läksid paremale poole, mina smuufisin vasakule. Seal oli suur voodi, sammaste ja katusega... väga kentsakas igatahes ja voodis oli üks naine. Ta näis haige. Oli suht kahvatu, kuid magas suht kenasti. Varsti hiilis ka päkapikk sinna. Vaatasime nõutult naist voodis. Mõne aja pärast olid kõik mu sõbrad seal. Märkasime et, naisel on huvitav sõrmus, tahtsin seda ära võtta, jälle ei lubatud. Pidin tükk aega seletama nii ja naa... aga ei miskit. Ning siis üht äkki hüppas Penilill voodi ning võttis napsti, sõrmuse ja pistis selle endale sõrme. Oh ei. See sõrmus nägi niigi kahtlane välja ja sellises kohas nagu me praegu olime. Indarl arvas kohe, et sellest tuleb palju paksu... Ning siis kuulsime alt samme. Oobs... midagi on mäda.
Pugesin kiirelt voodi alla.. teised vist jooksid toast välja. Igatahes oli kõva sebimine. Siis jäi kõik vaikseks. Ja siis tulid sammud. Väga rasked sammud. Kükitasin vaikselt voodi all edasi. Sammud tulid tuppa. Piilusin teki alt mõne ajapärast. Indarl hakkas just midagi tolle uustulnukaga seletama. Tegu oli mingi suure mehega. Kes... oli kah surnud. Pekk, mis unenäod need sellised on. Kõik koht igasugu kooljaid täis. Nojah, ühesõnaga too sünge vend tuli oma pisikesele lapsukesele järgi, kes kohe sündima peaks. Naine voodis hakkaski häält tegema. Asi tundus halb, Indarl ütles, et okei, läheb aitab teda. Noh.. läks ja pusis seal midagi, aga ei tulnud vist eriti hästi välja, kuna naine hakkas järjest rohkem häda kisa tõstama. Mõtlesin siis et okei. Proovin ise, olin korra külas kunagi näinud kuidas last vastu võetakse. Pingutsin siis mälu, et kuidas see täpsemalt oligi ja hehee.. saingi hakkama, pisike jõmm tuli välja nigu lepase reega :D. Rippus kenasti mul jalgu pidi peos. Suur tegelane uratas midagi, ulatasin surnud maimukese kiiretl talle üle. To morn mees marssis sellega välja, koridoris kuulsime veel, kuidas to pisike tüdruk hädaldas, et isa viib ta venna ära. Eh... mis iganes.
Mida siis nüüd, läksime kõik sinna alla, tüübile järgi. Pea tulivil igast segaseid mõtteid. Ning siis ärkasime ülesse. Välja arvatud Penilill. Näis teine üsna külmund moega. Togisime ta ülesse. Ta sõrme ümber oli selline kentsakas aur või udu. Indarl seletas midagi needuse eemaldamisest, midagi ta jälle toimetas. Ning see aur kadus kääbikul pöidla ümbert ära. Ja järgi jäi selline punane sõrmuse negatiivne märk naha peale. Penilill vaeseke näis endiselt kuidagi loid ja külmavõetud, aga loodetavasti on nüüd suurem häda möödas.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 1:41 14. Dets 2004

02.12.2004

Rändasime hommikul edasi, ma muutus üha laugjamaks. Peale lõunapausi hakkasime just edasi liikuma, kui Penilill äkki kisama pistis ja ummisjalu suvalises suunas plagama pistis. Nibin nabin saime ta kätte. Tüdrukul olid silmad kui tõllarattad ja vahtis ühte kohta. Vaatasin kah sinna, aga ei näinud midagi. Uurisime, et mis lahti, et mis ta nüüd jooksma pistis. Viimaks sai kohkunud tüdruk suust, et näeb mingit vaimu. Et see jälitab teda. Rahustasime ta maha, et kui ta midagi hullu ei tee, las ta siis olla. Arutlesime oma vahel, et ilmselt on selle sõrmusega mingi needus veel Penilille peale jäänud. Kehitasime nõutult õlgu, meie seda vaimu ei näinud ega osanud midagi arvata. Ja liikusime edasi. Jupp maad edasi rännanud nägime poste, nende otsas olid mingid elukate pealuud. Jipikajeee... viimaks ometi küla, asustatud koht, kust leida vett, sööki ja peavarju. Võimalik, et leian sealt koha kust endale hankida vibupüssi nooli. Rühkisime hoogsalt edasi, et enne õhtu saabumist külla jõuda. Maas aga vedeles mingeid odasid osa katki osa terved. Ning ka vereplekke võis siin seal märagata. Len pomises midagi endamisi. Liikusime edasi, väike kripeldus tekkis hinge. Len rääkis midagi külade vahelisest hõõrumisest ning lisaks väikestest tegelastest, kes teisi inimesi söövad. Õhtu hakul jõudsimegi külla, seal ei olnud mitte kedagi :(. Täiesti puhas töö. Lonkisime löödult küla keskele. Seal oli suurem hoone. Läksime sinna sisse. Tundus, et see on küla pealiku või shamaani hoone. Leidsime sealt hulga karpe kuulikestega ning Penilill leidis isegi ühe varjatud koha, millese oli peidetud mingid luud. Võtsime need välja. Uurisin neid, reieluudel olid lihtsalt sooned peal, aga pealuul oli otsa ette graveeritud küla põhiplaanile sarnane märk. Sobitasin luud onni keskel olevale lagedamale kohale ja üritasin meile midagi head välja nõiduda. Ja siis tahtsin väikes võlusõrmust :). Nojah loogiline, et mitte midagi ei juhtunud, isegi jumalate raevu ei tulnud meie peale... vist :P. Igatahes päkapikk läks ja võttis mingi mannerguga kaevust vett ja pesi ennast puhtaks. Proovisin veel korra shamaani mängida. Päris hästi tuli välja :D, teised vaatasid küll mind kui mingit lummutist... hehee, Indarl oli ainuke, kes mind vääga kahtlase ilmega. Proovis ta korra isega kah midagi nende luudega toimetada... aga ei miskit. Nojah, otsustasime siia ööseks jääda. Ning järgmine päev vaadata, mis edasi saab.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 14:36 2. Jaan 2005

15.12.2004

Kuna Möh-Möh ja Sherathul olid õhtul kuhugi kentsakalt ära kadunud, otsustasime Leniga neid otsima minna, kindlasti on mõnes onnis peidus ja põõnavad juba. Läksime siis välja, enne seda üritasin mingist karbist ja riidest oma tõrvikule väikest valgust suunavat varjet ehitada, mis kahjuks ei tulnud eriti hästi välja. Selge siis, mõtlesin, õhtu kah juba.. ning väsimus peal. Võtsin oma kokku punitud meistriteose ning marssisin Leni järel ööpimedusse. Ah.. värskendav jahedus paitas nägu. Ei saanud ma kuigi kauga toda mahedat tuulekest nautiada, vaevalt jõudnud esimese majani ja sinna sisse piilunud, kuulsime ühtäkki tugevat suminat.... oobs. Peitsin kiirelt oma tõrviku põue. Kuid oli juba hilja. Hetk hiljem tundsin valusaid hammustusi kõikjal üle keha paljastatud kohtadel. Aaaa.... jooksin kiirelt sinna samma hüti sisse. Seejärel pidasin Leniga nõu, et mul oleks siiski targem teiste juurde hütti tagasi minna. Mõeldud tehtud, viskasin oma tõrviku laagri kohast eemale, et putukad sinna läheks ning pistsin plagama. Hetk hiljem vupsasin uksest sisse ja lõin selle tagant kätt enda järelt kinni. Kõik näisid juba magavat. Noh olgu siis, kohusetundlikult jäin valvesse. Mine tea, mis juhtuda võib. Mõne aja pärast kuulsin, kuidas Indarl karjatas, oi oi... paharetid pääsesid koos minuga sisse. Khm... hõikasin preestrit, et ta valgust teeks, järgmine hetkel oligi hoone valge ning ma nägin toda paharetti. Sööstin putuka poole, kes oli päris pirakas, algul tekkis mõte oma terva mõõga teda rabada, kuid nähes, et tegelane tiirutab ühe ja siis teise kaaslase pea ümber, otsisin hoopis ühe karbi, et teda sinna kinni püüda. Muig, ei hakka siin kogu seda janti ja tagaajamist kirjeldama, mida need tüütud satikad põhjustasid.
Aga kogu lugu lõppes sellega, et tapsime kokku neid vist 7 ringis. Ning siis määrasime vahikorrad ning heitsime magama. Öösel nägime jälle kummalist und. Mina isiklikult nägin sellist versiooni, kus ühe laua ümber istusid kolm kogu, üks neist oli to sünge vend, kelle maimukese ma ilmale aitasin tuua. Ning siis oli seal veel kaks kahtlast vennikest, veelgi kähedamate ja jubedamate häältega. Ning arutasid nad selle üle, mida nimeks panna... kellele, tollele lapsele? Võimalik.
Saabus hommik. Ringutasin.. sügasin end siit ja sealt, neetud mutukad olid mind ikka päris kõvasti purenud. Äh, küsiks preestrilt abi... ootasin kui ta Penilille ravitsemisega ühele poole oli saanud, vaeseke, temaga läks iga päev aina hullemaks, oli üsna kahvatu ning väsinud ilmega. Ilmselt see neetud sõrmus jättis oma kohtuva needuse kuidagit pidi kääbikule külge.
Nojah, lasin end tervendada ning seejärel, peale kasinat hommikusööki, otsustasime külast lahkuda, enne veel vaatasime ülejäänud hütid läbi ning võtsime kaasa, mis kaasavõtmist vääris, ma leidsin ühe koti seemnetega. Ei tea mis kraam see on aga, ehk läheb tarvis. Nii siis, asusime jälle teele, Möh-Möh ja Sherathul olidki öösel ühes teises onnis maganud. Veidrikud nii sugused, mina panin ette, et võiks põhja liikuda, aga nood vennikesed käisid peale, et me ikka edelasse läheks, see on peaaegu, et tagasi sinna kust me tulime-mägedesse.
Noh... lonkisime terve päeva... vahepeal pidasime plaani, et võiks nagu üksiti silmad lahti hoida ja väikest viisi jahipidamisega kah tegeleda. Hoidsin siis kah targu silmad lahti. Ja ennäe, leidsingi ühe kena suure vilja. Näitasin seda preestrile, tema ei osanud sellest midagi arvata, mõtlesin, et näitan seda siis Möh-Möhile, oli teine selline rajaleidja ja loodusetundja. Andsin selle talle, nojah ütleme nii, et ma teadsin, et sa selle ära sööb :) ja nii läkski. Selge, järelikult sedasorti marjad kõlbavad süüa. Varsti leidsin veel ühe marja... ja veel kellegi. See pisike raibe oleks mind peaaegu hammustanud. Üks pisike madu siugles kiiresti järgmiste kivide vahele. Mh... läksin jälle Indarli juurde, ka seda marja ta ei tundnud. Njah... tollele täitmatule söögitorule ei tahtnuda ma seda kah anda. Nii pistsin selle põue ning otsustsin mõnd paremat juhust oodata. Igatahes hoidsin silmi lahti, et ehk leidub veel neid esimesi marju, mis süüa kõlbasid. Ja näedsa, veel üks suur ja rammus mari hakkaski varsti silma. Sirutasin käe... ja sa nugis, see väike tõbras hakkas mul käest kinni. Ai ai ai kui valus see oli. To sama pisike madu rippus mul käe küljes kinni. Indarl hea sõber tuli ja aitas selle mürgihamba mul käe küljest ära. Üsna robustselt peaks mainima :P, pigistas vaese ussikese suisa puruks. Hambad jäid veel mulle kätte kinni. Siiski noppisid elfi nobedad näpud ka need mu nast välja. Ning oligi lugu ununenud.
Õhtu saabudes otsisime mingi enam vähem sobiliku magamiskoha tollelt lõputuna näivalt lagendikult. Sherathul ja Möh-Möh läksid meist tiba eemale ning rullisid oma magamisasjad lahti. Sättisime siis ise kah vaikselt magama. Vaatasin oma päeval leitud marja. Läksin rajaleidja juurde ning tahtsin küsida, et mis asi see siis on, kuid tüüp oli üsna tõrjuv. Kiusasin teda tükk aega, viimaks loobusin, kuna tegelane ikka hoidis vägagi must eemale. Läksin tagasi teiste juurde ja näigin Penilille, jeah, hea mõte... pakkusin talle seda vilja. Plika sõigi selle ära. Vaatasin ja ootasin, aga ei juhtunud nagu midagi erilist. Või siis natukene. Õhtu poole hakkaski kääbikuplika kõhuvalu kaebama. Tegin sellist nägu, nagu ei teaks midagi :P, aga sain ikkagi preestri käest pragada. Arutasime parasjagu, mida ja kuhu edasi minna, teha. Kui äkitselt tegi Indarl vägagi huvitava märkuse, nimelt arvas ta, et Sherathul on ise mingi psioonik.. või midagi sellist ta ütles. Preester rääkis, et sedasorti tegelased tekitavad ohvritel illusioone, ning sellega on seletatav ka meie vanuri väljanäegmine ja see, et päkapikk oli 11 päeva kadunud olnud, enne kui meid leidis. Või siis nii on lood. Kellegi veri hakkab varsti voolama. Arutlesime veel, et ilmselt tahab Sherathul meid enda orjadeks vedada. Otsustasime siis nii, et kui tüübid magama jäävad, killime nad ära. Aga kui öösel tüüpe vaatama läksime, olid nad kadunud. Deem, deem-deem-deem!!! Mina pakkusin, et läheme hommikul tagasi sinna eelmisse külla ja sealt põhja nagu ma alguses soovitasin. Kuna põhja poole liikudes läks maa järjest viljakamaks. Kirusime kõik salakavalat Sherathuli ja tema sabarakku Möh-Möhi ning vandusime kibedat kättemaksu kui nad juhuslikult uuesti meie teele peaks sattuma. Hommikul arutlesime veel üksikasjade kallal ning siis tuli hea mõte, katsetada nende täringutega, äkki me näeme nendega, kus nood põrgulised on. Algul proovis Indarl üksi, aga ei olnud tal siis erilist edu. Pakkusin välja, et aitame koos, istusime siis maha, võtsime üksteisel käest kinni ning soovisime mõttes väga pingselt näha, kus asub põrsas Sherathul ning tema käsilane Möh-Möh ja viskasime täringuid. Ning siis me nägime... nagu läbi udu...
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 14:00 24. Jaan 2005

18.01.2005

Nii siis, istusime kõik ringis maas ja soovisime hästi pingsalt näha Serathuli ning Mõh-Mõhi. Seejärel viskasime täringuid. Ning seejärel läks mul pilt eest mustaks, tundsin sellist lendutõusmise tunnet ning minusse valgus mõistmine, kuidas mu ronimisnahk töötab. Ning siis hakkasin ma uuesti nägema, olime endiselt kõik ringis, meie ümber oli valge udu nagu istuks pilve peal või midagi taolist. Ja meie keskel seisis Serathul, kes oli väga üllatunud näoga. Ja siis me ründasime, üritasin tal mõõgaga kõõluseid läbi lõigata, kuid jäin hiljaks, Indarl võttis oma morngingstari ning lõi talle põmaki pihta. Kuid see vist toibutas teda ehmatusest ning ta tõusis kõigi meie üllatuseks kuue meetri kõrgusele õhku. Vaat kus raibe, võtsin oma vibupüssi ja laadisin viimase noolega, mis mul oli, selle närukaela jaoks sobib see surepäraselt. Indarl tekitas oma ägeda hõljuva haamri ning üritas toda lendavat pässi alla maa peale tagasi rabada, kuid lõi kahjuks mööda. Päkapikk lasi Serathuli oma vibuga ja tundus, et tegi päris kõvasti haiget, igatahes nool lendas selle vennikese kehast läbi nagu papist :P. Len ei saanud enam kahjuks midagi teha, kuna tegelane oli tema jaoks liialt kõrgel. Ning siis juhtus midagi kummalist, äkki tundsime kõik vastupandamatut soovi lüüa lähimat, kelleks praeguses situatsioonis olime üksteisele ise. Päkapikk sai Lenilt hea matsu kõhtu. Me tagusime üksteist tükk aega nii... siis tegi to nurjatu lurjus jälle mingit hookuspookust, nii et päkapiku pea lendas lõhki nagu mädand kõrvits, see oli jube vaatepilt. Ka Len vajus mingil hetkel kõhtu kinni hoides kõverasse ning jäi siis liikumatult lebama. Toksisime siis Indarliga üksteist.. õnneks lõime koguaeg mööda :) sõbralik nügimine rohkem.. ning siis see juhtus, tundsin peas kohutavat valu ning siis saabus pimedus.
Valu... äh.. ma olen endiselt elus, kuigi tegelikult oleks tahtnud endiselt surnud olla, sest see peavalu oli meeletu. Tegin silmad lahti, mu ümber vedelesid oigavad ja soiguvad kaaslased, kuhu keegi oli langenud.. asjad olid tiba pillapalla, liiva oli tuisanud nende ja meie peale. Pagan, kaua me siin nii moodi lebanud olime? Uh.. vedelesime ja puhkasime tükk aega, kuni pea valu natukenegi üle läheks. Siis otsustasime kuhugi varju pugeda, selgus, et Lenil on olemas telk ning tal oli ka söögimoona, mille pisinärilised olid meie teadvusetus olekus ajal nahka pannud. Ootasime vagusi õhtuni ning rändasime siis tagasi küla poole, kõht oli jube tühi. Viimaks jõudis öise uinaku aeg kätte, jäin esimesena valvesse. Valvasin seal pilkases pimeduses ja läks jube külmaks... lisaks üritasin end igatepidi ärkvel hoida, kuidagi õnnestuski mul valvekord üle elada ning ajasin siis Leni ülesse. Siis kuulsime telgist plaginat, oh... vaene Penilill külmetab seal. Läksime telki, kääbikuplikal oli tõsine palavik. Rääkisin siis Lenile oma plaanist, kuidas vaese öö üle elaks. Pugesin ise Penilille magamiskotti, et teda oma keha soojusega soojendada ning siis viskas Len meile minu magamiskoti ning oma keebi peale. Nii ma seal väriseva Penilille juures uinusingi.
Hommiku saabudes oli väljas kuulda Indarli porinat ja päkatsi seletamist. Ronisin telgist välja... kissitasin silmi ja uurisin päevavalges ümbrust, mu pisikesed kivikuhjakesed, mis ma olin öösel pimedas ärkvel olemiseks ehitanud, olid kenasti alles :). Vantsisin Indarli juurde ja istusin ta kõrvale maha. Vaene haldjas oli üsna räsitud moega, märkasin, et ka käsi oli tal sidemes. Viimaks selgus, et tüüp oli nende unenäo jõmmidega mingitsorti veresideme loonud ning nende maimukesele ristiisaks hakanud. See teda siis masendaski. Njah... preestril võib tõesti üsna hapu tunne olla, kui mingitsorti pimedusejõududega liitu astuda. Noh lohutasin teda nii kuidas oskasin ning siis tekkis mul üleannetu mõte soovida jumalailt midagi head :). Soovisin pingsalt head muukrauda, millega saaksin oma kaaslastele veelgi kasulikum olla ning üritasin selle siis suunata varaste jumalale. Mõnda aega ei juhtunud midagi. Ning siis tulid äkki maa seest leegid. Ai.. ai ai.. kuulin Indarli minuga riidlemas ning käskimas mind kohe andeks paluda, üks kõik mida ma ka ei teinud. Noneh.. viimaks kustusid leegid ja mu püksid, mis olid täiesti söestunud. Aga õige ränduri ja seiklejana ei lasknud ma sellest oma tujul langeda, tõmbasin kotist välja seni kenasti varjul olnud talvepüksid.. pagan, oleks võinud ju need öösel jalga tõmmata, aga noh suva. Rebisin voodri välja, küll nii õnnetult, et ka püksid lõhki läksid, aga Leni käest laenatud nõela ja niidiga õnnestus pükste parandamisega kenasti algust tega :).
Samal ajal otsustas Indarl, et peaks kiiresti midagi hamba alla otsima, enne kui nälg silmanägemise viib. Mõeldud tehtud, sõbrad marssisid mingis suunas minema, mulle jäi pükste kõrvalt ülesanne paari tunni pärast süüdata märgutuli, kui nad selleks ajaks ei ole tagasi jõudnud ning Penilille valvamine. Käisin vaatasingi õnnetu hinge üle. Magas teine üsna rahulikult. Istusin siis rõõmsalt päikese poolt juba soojaks köetud kivile, lasin väikest vilet ning parandasin oma püksid kenasti ära. Või noh :) kena keskmise tulemuse saavutasin. Seejärel asusin põõsaid kokku koguma... viimaks sain kaks suurt kuhja. Üks märgutule jaoks, teine selleks kui nad peaksid midagi ka kaasa tooma :P.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 18:26 9. Veebr 2005

01.02.2005

Istusin ja passisin ning läks üha palavamaks. Ootamine oli igav. Suisa higistma panevalt igav. Läksin telki tagasi Penilille juurde, uurisin ja vaatasin kuidas tal olemine. Tundus magavat sügavat und. Oh jah. Ei saanud ma kuigi kaua seal telgi mahedas varjus passida kui tuli hea idee meelelahutamiseks. Ronisin välja ning sel hetkel kuulsin telgi taga krabinat. Deemet. Ega ometigi jälle need neetud sisalikud. Hiilisin kiirelt ja vaikselt telki tagasi ning võtsin oma vibupüssi. Laadisin selle oma viimase noolega. Ning ronisin uuesti tasakesti telgist välja. Tegin parajalt suure ohutu kaare, et nii kui ma neid krabistajaid näen, saan võimaliku ohu korral kohe noole lendu saata. Hiilisin ning kui nurgatagune mulle silma paistis, nägin, et telgi alla üritasid kolm vööloomakest peitu pugeda. Ahaa, mõtlesin, fuuuud :P, ei siin olnud pikalt mõelda enam midagi. Võtsin noole vibupüssilt, lasin kaare vaikselt pingest vabaks, et see ootamatul hetkel kära ei tekitaks ning hiilisin loomakestele lähemale. Kui telgi juurde jõudsin, olid tegelased juba telgi põranda alla pugenud. Hm... kükitasin ja vaatasin, kaugel nad on. Ei paistnud. Igaks juhuks kontrollisin, ega nad sealt kusagilt kõrvalt välja ei pugenud. Veendunud, et lihapallid on endiselt telgi all. Läksin telki sisse ja ennäe oligi kolm kühmukest riide all pungitamas :D, hehee, võtsin oma mõõga tugevalt pihku ning raksti lõin ühest kühmust läbi. Löök oli tugev :P, tungis loomast kuni maapinnani läbi. Ülejäänud lidusid küll minema, aga mulle pisikese mahlase eine jaoks piisas täiesti. Läksin välja, harutasin paar telgi nurka vaiade küljest lahti ning tirisin oma saagi välja. Jeeh :), valmistasin lõkkeaseme ette, kogusin hunniku kive ning tegin sellest suure sõõri, sinna kuhjasin siis hea hunniku oksi. Seejärel läksin telki tagasi pikutama, kuna hetkel oli väljas siiski liialt palav, oma kokakunsti proovile panekuks. Pikutasin ja ootasin, kuni väljas läks jahedamaks. Seejärel ronisin telgist välja ning asusin oma loomakest küpsetama, kuskil poole küpsetamise ajal jõudsid kohale Hea sõber Indarl ning Len :) ning neil oli palju liha kaasas, nämmi!!! Maailm värvus nii hubaseks ning rõõmsatesse värvidesse. Pidasime peale einet plaani mida kogu selle suure hunniku lihaga peale hakata. Len arvas, et kuivataks, mina arvasin, et mida ära küpsetada ei jaksa mataks maha kuna Indarl tundis liha värskeks tegemise kunsti :). Küpsetasime siis ilmatu jao liha ära ja ülejäänud matsime kenasti maha. Seejärel panime paika valvekorrad ning öö möödus rahulikult, kui välja arvata see nõme temperatuuri langus :S. Hommik, selleks ajaks kui ma oma luugid valla sain ja telgi taha ennast kergendama komberdasin, seletas Indarl Lenile midagi ja osutas ühes suunas taevasse. Vidutasin siis kah silmi... ooobs.. pagana pihta... see... see on ju LIIVATORM!!! AAAAaaaaa paanika!!! Nüüd oleme kõik kadunud. See jahvatab meid kõik pisikesteks terakesteks ning puistab üle välja laiali. Hetk hiljem kui olin segaduses telgi otsa komistanud tulin jälle mõistusele :D, aitasin telki kive ballastiks kanda ning kindlustasime nurki ja servi väljast poolt. Vaatasime kuidas sinna telki ära mahtuda. Ning siis saabus tõehetk, kas meid on veel poole tunni pärast elus või mitte. Ronisime kõik telki, Indarl tegi väljas mingi triki. Ning viskas tuule elemendile ohverduseks suure käntsaka liha. Ilmselt jahvatati see enne pulbriks kui tuul selle üldse kätte sai. Mis iganes. Meie ümber oli elfi manatud kaitsemullike. Ning selle taga kihutas tuhandete tonnide viisi liiva, mis ootas vaid hetke, mil me mullike katki läheb. Päevast oleks nagu hetkega öö saanud. Preester tuli kah telki, ootasime... ... ... ootasime veel... ... ning siis see juhtus. Ühel hetkel sikutati ja rapputati telki nagu oleks see mingi põhupall. Tormil ei paistnud kuidagi lõppu tulevat. Mingi hetk oli seinast saanud lagi ja laest sein. Selge tuul pööritas meie telki mööda maad edasi ja kinnitusnöörid olid läbi kulunud. Kisasin täiest kõrist... vist ei kuulnud seda keegi :P.
Ma ei tea kauga see möll kestis, saime kõvasti kivide vahel muljuda, kuid äkki tundus midagi väga kahtlane, üks telgi nurk hakkas järgi andma. Siis astus ennast ohverdav preester seljaga augu poole sinna ette ning me kuulsime võigast kärinat. Järgmisel hetkel toimus kõik väga kiiresti, telki puhuti metsikus koguses liiva, Indarl karjus midagi päästmise ja alandlike teenrite koha pealt. Ja siis jäi kõik vaikseks. Olin kellegi all... või oli keegi minu peal. Ei teagi.. jube valus oli igalt poolt. Kui uuesti liikuma saime, katsusin end igalt poolt üle, luud tundusid kõik terved olevat. Uh.. ronisime telgist välja ja eh... igal pool liiv. Olime tont teab kuhu veerenud lohisenud.
Mõtlesime, mida edasi teha, otsustasime siiski mitte põhja minna, sest selgus, et meiega hilju liitunud Len ei ole sealses linnas just mitte heas kirjas. Ühesõnaga targu oli jälle ida poole hoida, kuna seal pidavat rohkesti linnu olema. Peale poolepäevast vantsimist saime luidete vahelt välja vähe tahedama maa peale. Rändasime kuni õhtuni, otsisime mõne varjulisema luite, panime sinna üles oma telgiräbalad ning puhkasime rahulikult hommikuni. Järgmisel päeval jutustasime öösel nähtud unenägu, mis kõigil oli mitte enam nii üllatuslikult ühesugune ning rändasime edasi. Lõuna paiku, kui otsisime varjulisemat kohta, kus kuum aeg mööda saata, leidsime ühe kentsaka oru. Selle põhi oli kaetud tiheda rohelusega ning keskel oli pigimust laik, augu ümber neli pirakat ovaalset liaanidega varustet pallikest. Teised rännulised läksid oru vastaskülge jalgu puhkama, mina otsustasin toda auku tsekata. Toppisin omale ronimisnaha selga ning tatsasin pooljuhuslikult tollest pallikesest mööda. Aijee.. see oli viga, pean siin kohal möönma :P. Teemet, tolle palli väädid krabasid must kinni ning pall ise läks vaikse popsuga keskelt lahti, oli ilmselge, et ta üritas mind nahka panna. Kisasin kogu kopsumahuga appi ning üritasin väätide vahelt lahti rabeleda. Neetud, ma olen ju nii neetult pisike. Peaaegu toppis mind juba omale suhu, aga sain napilt jalad risti vahele. Sel ajal ruttasid kaaslased appi. Taim üritas mind uuesti endale suhu toppida ning see kord tal see õnnestus kah. Järgmisel hetkel olin kusagil pimedas ja kipitavas kohas varjul. Rabelesin kiiresti mõõka kätte saada, et maksku mis maksab, end välja raiuda. Peale pikki ponnistusi, tundes, et lõpp on ligi, virutasin mõõga täiest jõust taime kerest läbi. Järgmisel hetkel tehti tolle jubeduse suu lahti ning mind tõmmati sealt välja :D jeeh, tänud kallid sõbrad :). Aga ega sellega me vaev veel lõppenud, naabruses idanenud tokerjas pall oli jalad alla saanud ning meie poole tulnud. Len oma pika odaga ründas ühelt poolt ning Indarl ravinud mind lähenes teiselt poolt. Mina üritasin vinge saltoga tollele tegelasele oma mõõgaga sisse sõita. Mnajh, mõõk tabas küll sihtmärki, aga ise oleks napilt jala välja väänanud :). Kuid see ei vähendanud mu võitlusindu, mind oleks napilt ära seeditud. See nõuab tasu. Raiusin vihaselt, samal ajal kui mu kaaslased liaanide embusest üritasid välja rabeleda. Viimaks õnnestus meil to tegelane oma kaaslasele järgi saata taimedede põrgu või paradiisi, kuhu iganes. Ka ülejäänud 2 palli raiusime katki.
Njah.. seejärel pidime Leniga kahekesi taluma äkilise loomuga kuulsaks saanud preestri kõnet, meie täiesti süüdimatu käitumise poole pealt. Meenub siin kohal, et Len vist torkas elfi pooleldi oma oda otsa vardasse :D, hee ikka juhtub ma arvan. Njah tegelt see võis üsna valus olla. Igatahes, selgus, et to auk oli käik koobastesse. Weee!!! Kus on koopad, seal on kindlasti ka varandused :P. Kuna meil nii kui nii midagi suuremat teha ei olnud, ronisime alla. Esimene takistus oli kentsakas uks vaklade ja skarabeusi kaunistustega. Katsetasime ja nipitasime tükk aega, enne kui saime selgeks, et uks käib miskit moodi valguse või soojusega lahti. Seejärel tehti biiig viga. Ma toonitan, väga biig viga... :S, mind kui spetsialisti tõugati ukse taga avanenud ruumi, et ma lõkse otsiks. Järgmisel hetkel, kui mu jalg puudutas tolle ruumi põrandat sain sellise tule möllu endale kaela. Napilt jõudsin enne täielikku küpsemist tagasi tõmbuda. Njah, peale pisikest ravimist soovitati mul uuesti minna, et küllap on lõksud nüüdseks lahenenud ja kinni langenud. Doup... mingu ise... keegi ei soovinud.
Ei peatu siin pikemalt sellel, kuidas me erinevaid viise proovisime, et toda teist saali ületada, kuna preester tegi kindlaks, et kogu põrand on maagiline ning nii sama lihtsalt seda dispellida kah ei õnnestu kõrbesime üsna mitu korda ära.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 0:35 14. Veebr 2005

08.02.2005

Mõtted olid juba täitsa otsas, kui meie juurde kakerdas uimane ning valutava peaga päkkar. Seletasime talle just õhinalt, et leidsime ukse ja tegime selle lahti. Ja nüüd üritame leida viisi kuidas üle põranda pääseda, et võib olla on seal mingi hoob või asi. Järgmisel hetkel pöörus segaduses päkats ringi ning rebis uksi koomale, et vaadata ustepoolte taha. Deemet!!! Uksepooled prahvatasid äkitselt megapauguga kinni ja nii nad jäid tükiks ajaks. Ja siis hakkas päkkar suuri silmi tegema, et miks me ei öelnud jne. Päh, kui omal on peavalu ja ei taipa õigel ajal kuulata, siis tuleks natsa vagusi olla või küsida, mis ja kuidas. Nojah, küsis siis päkats, et mis moodi me selle ukse siis lahti tegime, rääkisime, et torkisime tõrvikuga siit ja sealt. Ta võttis tõrviku ja toksis ise kah päris tugevalt ust. Õnneks läks see jällegi lahti. Ma palusin, et keegi seda mitte kuidagi kinni ei paneks. Mõtlesime ja vaidlesime tükk aega, et kuidas siis ometigi sealt tule väljalt üle saada. Lõpuks jäime idee juurde, et Indarl paneb ennast või kellegi teise lendama ja see siis testib, kas saab sealt maagilisest põrandast üle või mitte.
Päkkar oli nõus üle lendama. Indarl läks ja kohmites ta juures midagi ning järgmisel hetkel kimas päkapikk ukse augu poole, siis hõljus ettevaatlikult üle läve, mitte midagi ei juhtunud. Seejärel hõljus ta rutakalt vastas seinas asuva ukseni ning uuris seda ning üritas seda meie juhatuste järel lahti teha. Ühel hetkel tuli ta sealt selg ees igavese ajuga tagasi, napilt saime eest ära. Ning Meie ees olev uks oli jälle pauguga kinni. Deem, deem... teised olid juba loobumas, Indarl käis peale, et läheme aga minema, et mis me siin ikka nii väga passime. Mul oli tükk tegemist, et neid ringi veenda. Just nüüd kui me olime veendunud, et lennates või siis ka mööda lage ronides saab sealt üle. Len tegi ühe hea toetava otsuse, et magame täna siin ning homme vaatab, mis edasi. Sellega olin ma täitsa päri. Indarl aga tahtis ikka ära saada. Ma rõhusin ikka sellele, et küll me selle ukse uuesti lahti saame. Kuna me oma tõrvik põles läbi ning igavesti jaheda leegiga põlevad tõrvikud ei andnud erilist tulemust, otsustasin, et lähen välja ja toon ühe põõsa :). Mõeldud tehtud, ronisin tunnelist välja vaatasin rohetavas orupõhjas ringi ning tatsasin üles, kus kasvas ka põõsaid. Sammusin lähima juurde, raiusin selle oma armsa mõõgaga läbi. Tassisin siis selle tagasi teiste juurde, süütasin kena suure leegiga põlema ja tagusin sellega ust, ukse pooled aind liigatasid, kuid see andis märku, et olen siiski õigel teel. Seejärel läks päkats välja ja tuli tagasi kolme suure põõsaga :), tegime ühest neist, midagi luua sarnast ning ma panin selle uuesti põlema, kuid nii edukalt, et süttis seal lähedal asunud teine põõsas, viskasin tolle luua sarnase puntra vastu ust ning Len togis odaga teise põõsa kah sinna lähedale, mis peale uks lahti prahvatas :D, jeeee!!!
Kuna selleks ajaks oli juba palju aega mööda läinud, otsustsime, et läheme nüüd siiski magama ning jätkame oma avastusretke homme, kui kõik kenasti puhanud. Jagasime valvekorrad ning ma jäin esimesena valvesse. Käisin koopas edasi tagasi kuni tuli aeg päkapikk üles ajada. Tilgutasin talle paar piiska vett näkku kuni ta ärkas. Ja läksin ise rahulise südamega magamiskotti. Ärkasin Lenni kõva hüüde peale.. äh mis, sikutasin kotist oma tõrviku... nägin vaid veiklevaid varje. Viimaks sain nii palju selgust, et mingisugused hallid põõsad trügisid väljapääsu poole. Ning meie metsikud rändurid juba hakkisid neid, kuna põõsad ründavat vastu. Hm, noh... jah. Minu meelest tahtsid nad vaid välja saada. Mainsin seda ka teistele. Kuid see teadmine ei takistanud neid noid kahte põõsast juppideks hakkimast.
Siin kohal jutustan lühidalt mida me unes nägime. Neetud unenägu. Nägin kuud ja sinist rohtu... ning ma tahtsin üles ärgata, palusin, et keegi lööks mind ja kõvasti. Indarl üritaski ja lõi hea laksu kõhtu... pfeeek.... couch, couch.... Kui uuesti hingata sain ning mõistin, et ei ole veel ärganud, palusin, et ta mind ikka kenasti näkku lööks. Aga ta ei viitsinud rohkem. Siis võtsin oma mõõga ja lõikasin endale kätte. Valus oli, verd tuli... see oli nii reaalne, deemet, miks ma üles ei ärka... Vahtisime seal siis nõutult ringi, kui äkki kuulsime võika kilje saatel meie poole tormamas armeed kratte... või mis iganes need ka ei olnud. Nad nägid välja üsna jubedad. Päkapikk, kes oli meist kõige vingem kirvemees üldse, lõi kohe esimese hooga neli neist sarvilistest lapikuks, verd lendas ja üsna jube oli... nende peamees vikatiga tegelane, lebas kah peale seda esimest kokkupuudet puruks löödud kehaga vere loigus. Hiilisin vaikselt tema poole. Kuna tahtsin kangesti teada, kellega meil tegu. Len ja Indarl kumbki rabasid kah mõne krati maha. Ning siis ülejäänud pagesid. Ning siis jõudsin ma tolle koguni, ta ei paistnudki nii väga kolli moodi välja, sarved olid justku pea külge kinnitatud ja seljas oli mingid nahad vööga kinni seotud. Vöö võtsin endale. Väga veider, mida rohkem ma toda tegelast uurisin, jäi mul mulje, et tegu on ... uh.. paha hakkas.. sest see oli ju süütu inimlaps. Ühmasin, et ilmselt oli tegu mingi halloweeni või muu taolise üritusega. Seda kinnistas ka vikatimehe juurest leitud kommikott, mille ma kah endale võtsin.
Vaatasin üles päkapiku poole: “Mõrtsukas, sina ja kõik ülejäänud! Tapsite karjas süütuid lapsi!“ Mind ei kõigutanud karva võrdki see, et Indarl püüdis oma mõrtsukatööd minu solvamise varju peita. Tegu on tehtud ja kaitsetud kehad jahtuvad sel kentsakal väljal :(.
Noneh... selline jube uni siis. Marsisime saali poole, sealt lähenes mööda põrandat veel paar põõsast. Elf astus korraks põranda plaadile, lootes esile kutsuda tulemöllu, kuid midagi ei juhtunud, pigem tulid põõsad tasakesti lähemale. Läksime kõik saali sisse. Nüüd nägime, et põõsaste taga on paar skeletoni ja nende taga veel paar tükki, kõigil neljal vikatid käes. Ilmselt oli neil kindel plaan to rohi seal väljas maatasa teha. Päka, preester ja Len asusid põõsaid ja skeletone tümitama, mina pugesin võimalikult kiiresti kuhugi varjulisemasse kohta.
Mingi aja pärast oli kogu võitlev seltskond mu silmist kadunud ning kasutasin juhust, nähes, et kusgilt enam kedagi tulemas ei olnud, hiilisin tagumise ukse juurde, mis oli lahti. Läksin sisse ja nägin suurt kivist trooni, selle peal istus lõvi keha ja inimese näoga koletis. Tema kõrval paremal pool oli veel üks täiesti sile uks. Vaatasin seda elukat siit ja sealt. Kui äkki kuulsin selja taga kellegi lohisevaid samme, samal hetkel liigatas kivi kuju troonil, kui ümber pöörasin, nägin uimast Penilille kuju poole liipamas. Ooh ei! Tormasin Penilille poole, et teda sealt ruumist välja lohistada. Samal ajal jõudsid sinna ka ülejäänud tegelased ning järgmisel hetkel langes uks nende selja taga kinni.
Neetud, asi on halb, sõbrad rääkisid, et skeletonid niitsidki üleval seda rohelust. Niih, mõtlesime parasjagu kuidas sealt välja pääseda, kui kuju äkitselt rääkima asus. Küsis, et kes segab... nimi on ununenud, tegelase rahu. Et tema on hauavalvur. Uurisime, et kuidas siit välja saab, ta vastas, et igal asjal on oma hind. Siis ma veel ei osanud arvata, et asi läheb veel väga hapuks kätte ära. Arutlesime, et mida siis teha, ma tahtsin kangesti toda hauakambrit näha. Noh, selline profesionaalne huvi tekkis lihtsalt. Kuju küsis äkitselt veelkord, kas me oleme nõus maksma hinda väljapääsemise eest ning siis vastas päkats prauhti, et jah. See, mis siis juhtus, ei unune mul ealeski. Vaevalt oli sõnad päkapiku huulilt välja lipsanud, kui kuju hüppas vaese kääbiku plika juurde ning hammustas tal pea otsast ning rebis keha küüntega lõhki. Sellisest kohutavast juhtumisest shokeerituna jäin koletut veretööd soolasambana vahtima.
Uksed läksid lahti. Ja siis lausus see kole kuju, et äkki me soovime ka hauakambrit külastada, seal on aarded, ainult, et eelnevalt tuleb lahendada mõistatus. Kui õigesti ei vasta, siis tuleb jälle oma hind maksta. Prr.. kõik tahtsid kohe ära minna. Iga üks meist võttis tükikese Penilille kaasa ning marsisid väljapääsu poole.
Seletasin neile tükk aega, et me peaks ikka ühes koos tegutsema ja mõistatuse ära lahendama. See oleks väikene hüvitus vaese Penilille eest. Ma muutkui rääkisin ja rääkisin, ilmselt olin shokis. Lõpuks olin valmis toda jubedat hinda oma nahaga maksma, kui valesti peaks vastama.
Läksime tagasi ning ma küsisin tolle kuju käest, et mis mõistatus siis on. Ja siista ütles meile oma mõistatuse. Krom läheb sisse, aga saba jääb välja. See esimene sõna võib olla ka tiba teist moodi, ruumis kajas päris tugevalt ja väike hirm oli kah peal. Ühesõnaga natuke läks asi kõrvust mööda. Mõtlesime mõnda aega, lõpuks pakkus Len, et tegu võiks olla võtmega. Et see oleks suht loogiline vastus. Ma ikka kõhlesin :P, nii sama umbropsu ei tahaks ikka katki rebitud saada, viimasks vastast elf tollele kujule, et tegu on võtmega. Ja see oli õnneks ka õige vastus :D, uks vastas seinas läks lahti ning me tormasime sinna sisse ja võtsime esimese kirstu, milles oli talisman. Seejärel otsustasime uuesti sisse minna ning välja tuua sõrmus. Mille ma endale küsisin. Uks tahtis vägisi tagasi kinni vajuda. Len tahtis korra veel õnne katsuda ning veel ühe asja välja tuua. Ja siis see juhtuski :S Uks vajus meie selja taga kinni. Ruum on 4,5m x 6m, uks on 4,5meetrise kylje keskel, ning see ise on 1,5m lai. Kirstud asuvad vasakus ja paremas seinas, ruumi tagaseinas on 3m x 1,5m suurune sarkofaag. Uks on kahe poolega, kivist, käib sfinksiga ruumi poole lahti.

1,5m x 1,5m kirstud, kivist. kristallist kaas (paistab läbi). Need olid parajalt nii rasked, et jaksasime lohistada kambaga.
praegu kirstudes:

1. punasest kivist peaga warhammer
2. 12 ylikenasti voolitud vibunoolt
3. 17 ylikenasti voolitud ammunoolt
4. mustast kivist kena dagger
5. j2ik nahast turvis, v2ga korralik t88 (hide)
6. suur rohelisest kristallist kilp (large shield)

relvad on parempoolses seinas, muu on vasakpoolses. ka need 2 tyhjendatud kasti olid vasakpoolses.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 1:34 23. Veebr 2005

18.02.2005

Nii siis, istusime seal umbses kambris, mõtlesin mida teha, et valutult välja pääseda, noh kui me sfinki rajakale ta nõutud hinda maksta tahame, siis peame kellegi naha turule viima ühesõnaga. Ja see ei olnud üldsegi hea mõte. Ma soovitasin päkapikul ukse sisse oma kirkaga kena auguke teha. Indarl ütles seepeale, et sellest pole kasu, kindlasti on uks maagiline ning tavaline kirkake ei hakka sellele peale. Hm, jätsin siis neid mõneks ajaks oma mõtetega omapäid ning silmitsesin huviga noid ahvatlevaid kirste, mis nüüd kenasti kinni olid. Hm.. lukk oli neil ees ning kindlasti mitte Narrinikindlad :P, võtsin oma tööriistad välja. Viskasin prfesionaalse esimesele lukus kirstule, mille läbipastva kaane alt paistsid väga kenad ammu nooled. Täpselt need mida mul tarvis. Sõrmus mul juba on, soovin kogu sellest ilusast varandusest vaid neid nooli. Sõrmusega tegin üldse hea triki. Ma neelasin selle alla, et iga põrsas seda kätte ei saaks :P, natuke küll kõht valutas algul, aga see möödus peagi. Nii siis, vaatasin, ega kirstul mõnd lollakat lõksu küljes poleks, tundus puhas igatahes. Ning see järel lükkasin oma muukraud lukuauku.
See mida ma järgmisena nägin, ei klappinud kuidagi reaalsusega, kõrvus kumisemas veel mingitsorti paugu kaja, vaatasin ringi ja nägin, et olen ühes kentsakas ruumis, põrand kaetud nahkadega, seinad kah... nagu oleks seal samas külas shamaani hütis. Mul oli kätte tekkinud kentsakas lüheldane sau, mille otsas oli rõhtpuu ning tolle otstes rippus jõhvide küljes taimsetest viljadest tehtud kõrinad. Ja siis nägin ma enda poole hõljumas jurakat kolpa, tal oli peaks kolm sarve ning silmades hõõgusid leegid. Mida pehkind kännujuurikat, mõtlesin, ma näen kindlasti und. Aga kuidas on see küll võimalik, alles ma muukisin kirstu lukku... hmm, seal vist siiski oli lõks. Noneh, see jube pealuu hõljus mulle lähemale, kui istuli tõusin ning siis hakkas ta kõnelema, liigutades oma teravate hammastega lõuga ning iga sõnaga leegitsevat hingust välja õhates. Ta küsis mu käest, kas mina olengi see kaugelt ei tea kust tulnud võõras, kes soovib tule shamaaniks saada. Mõtlesin siis, et äh, miks ka mitte. Ütlesin siis talle, et mina jah. Seejärel lausus ta, et kui ma ta sõnad täpipealt täidan ning midagi ei karda, siis saab minust shamaan. Olin nõus ja jäin teda tähelepanelikult kuulama.
Koletu kolp juhatas mind 500 sammu hütist välja kivini, millel oli teatud sümbol, mis osutas üht suunda, mina pidin viidatud suunas kõndima kuni enam ei kannata. Enne onnist väljumist mähkigu ma endale 4 nahka ümber, neid vedeles seal maas hulgi. Võtsin siis neili nahka, sidusin nad vööga kinni, mis oli pärit tollelt maskeerunud lapsukeselt vikatiga. Ning marssisin välja, oli õhtupoolik ja ei old enam nii hirmus palav, lugesin korralikud 500 kääbiku sammu, ise mõtlesin seal juures, et tont teab, äkki on siin vähe pikema jalaga meest tarvis. Ajal kui ma oma samme lugesin ning ümbrust silmas pidasin, et ma tollest kivist mööda ei kihutaks, nägin silma nurgas mingit kummalist varju vilksatamas. Üks kõik kuidas ma ka ei proovinud teda märgata, alati libises ta enne õhuvirvendusse. Hakkasin juba väikest kõhedust tundma, kui meenusid pealuu sõnad, et ma ei tohi ühegi asja peale imestuda ega kohkuda. Kehitasin siis õlgu ning marssisin edasi. Varsti nägingi kivi, suur ja hall lömitas ta tolmusel liival. Ronisin sinna üles ja oligi märk peal, viitas risti mu endise suunaga kõrbe virvendavasse kaugusesse. Istusin kivi peale maha ja vaatasin mille järgi suunda hoida, et mitte teelt eksida. Pika silmisemise ning uurimise järel märkasin vaevu tajutavat märgistust samas suunas kulgevat, kuhu osutas ka nool kivi peal. Ronisin siis kivi otsast maha ning sammusin kõrbesse. Jupp maad kõndinud tundsin kuidas läks üha kuumemaks ja kuumemaks, ümber ringi väreles õhk, higistasin kohutavalt. Heh, hea viis kaalu kontrolli all hoida, vilksatas peast mõte läbi :D. Viimaks jõudsin tallutud sõõrini vahtisin seda jupp aega, kuna aga jaksu veel jätkus ning pealuu käskis mul minna kuni ma välja kannatan, üritasin oma teekonda jätkata. Astusin sõõri sisse ja siis nägin midagi kummalist, sõõri servadest paiskusid välja aurulaadsed väädid, mis püüdsid mind krabada. Paaril õnnestuski end mu ümber kinni kerida, lõin neid oma sauaga vastu. Sellest oli päris palju abi, mõne hetke pärast vedelesid mõlemad maas, nii võrd kui võrd üks õhuvärelus saab maas vedeleda. Kuid üha uued ja uued väädid krabasid mu poole ning viimaks tõmmati mind pikali. Oli kohutavalt palav, higi voolas silmi ja ma ei näinud suurt midagi. Ning viimaks kääksatasin kõrbesse, et enam ei kannata välja. Ning siis nägin neljast ilmakaarest enda poole tuhisemas veidraid vaimolendeid, nad sarnanesid kangesti noile samadele Penilille kummitustele. Ajasin end vaevaliselt lõõtsutades istukile ja hoidsin tugevalt sauast kinni, saagu mis saab mõtlesin, ning meenutasin hõljuva tulihingusega kolba sõnu. Kummituslikud ilmutised sööstid mu poole ja üritasid mu nahku seljast rebida, ühest nahast jäingi lõpuks ilma. Kuna ma püüdsin olla nii vapper kui võimalik, näisid nad üsna pettunud. Ja siis tundsin pea kohal veel suuremat kuuma hingust, salamisi piilusin ülesse, ja mul oleks äärepealt ehmatusest hing kinni jäänud. Kuid ma ei teinud piuksugi. Mu pea kohal lendas tohutu lohe samasugune vaimolend ja pooleldi läbi paistev nagu need neli kratti, kes mind sakutasid. Elukas ei pühitsenud pikalt, vaid sööstis mu poole ja puhus oma tohutust kõrist tuld. Mõtlesin vaid pealuu sõnade peale ning kössitasin tolles sõõris. Tuli, mida lohe mu peale puhus, ei teinudki häda. Koletis lendas üha uuesti ja uuesti mu peale, kuid tulutult. Viimaks kadus temagi ja siis kuulsin ma häält, mis küsis, et kas mina, kaugelt ei tea kust tulnud võõras olengi see, keda nad on nii pikalt oodanud. Vastasin, et jah, mina see'p see olengi. Seejärel ütles hääl, et olgu nii, sina oledki siis tuleshamaan. Seepeale ärkasin ülesse, olin kusagile kirstust eemale lohistatud, ajasin end uimaselt püsti ning tatsasin kirstu juurde tagasi, märkasin, et viimne kui üks on lahti läinud, mu tööriistad vedelesid mööda põranat laiali. Korjasin nad hellalt kokku ja peitsin põue. Vaatasin kirstud üle, kõik tühjad. Küsisin siis endale neid kenasid ammu nooli, kuid Indarl hakkas midagi sõrmuse kohta tänitama. No on vana tüütus, päris et kus sai ja kus sai. No alles on, minu kõhus, kindlas kohas. Jälle mingi mõttetu õiendamine, mis mu meele kurvaks tegi, no mis see tema asi on, mis ma oma asjadega peale hakkan. Küsisin siis veel kord viisakalt ammu nooli, kuna tegin ju kirstud puha lahti jne. Viimaks, mürgise repliigi saatel sain oma ihaldatud nooled kätte. Vahepeal ei olnud mu sõbrad midagi tarka siit välja saamise poole pealt välja mõelnud. Soovitasin veel kord päkatsil kirkaga ust taguda. See peale vastas preester, et ei see ei aita, sama hästi võib ta oma trikki teha ja ukse sisse augu manada. Soovitasingi seda tal teha :). Indarl siis läkski ukse juurde ja pomises seal midagi, misjärel ukse sisse tekkis ümmargune auk. Vaata aga imet, päkats oli pugenud sarkofaagi taha peitu, millest preestri sõnul suisa pulbitses kurjust välja. Mina olin ühe kirstu taga varjul. Len läks siis ukse juurde, äkki kuulsime raskeid samme, ilmselt tuli sfinks ukse juurde. Piilusin kirstu nurga tagant, vaata raibet, uksed läksid lahti ning seepeale lasin toda lurjust noolega. Kahjuks lasin mööda :( Sfinks tormas kallale Lenile, kes seisis kõige ees ning kiskus ta lõhki. See oli kohutav, lasin tollele kivijurakale vihaga ühe noole silma. Elukas oli algul üsna hämmeldunud kuid seejärel moondus ta nägu vihast. Ning ta küsis, et kas me tahame topelt hinda maksta. Muidugist me ei soovinud seda. Preester küsis, kas me saame oma sõbra keha kaasa võtta ning nagu kord ja kohus maha matta. Lonkisime masendunult koopast välja. Nii palju siis kohalikust, kes siinseid olusid ja teid tundis :(. Otsisime sobiva paiga ning kraapisime augu Leni keha tarvis, panime talle kaasa tema asjad, et tal teises ilmas millestki puudu ei tuleks. Seejärel matsime maha ka Penilille pisikesed jäänused (nuuks). Kahed matused ühel päeval. Kas saab veel masendavamat päeva olla :(. Lonkisime peale pisikest arutelu omast arust ida poole edasi, kus pidid mingit sorti linnad olema.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 8:35 12. Mär 2005

23.02.2005

Lonkisime tasakesti edasi, ikka ida poole, vähemasti preester nii väitis :). Vahepeal mul tekkisid väikesed kõhklused, aga noh... kuna ma ise paremini seda suunda määrata osand, siis ei hakand ma ka tühjast suuremat kära tõstma. Jõudis videvik kätte, potsatasin oma magamisasjade otsa ning lubasin lahkelt esimesena valvata. Marsisin siis natsa edasi tagasi, kuulasin ööhääli, nagu ikka. Ning siin nagu ei olnudki enam nii pime... ka päkats ja preester olid viitsinud end mõlemad üles ajada... ee.. mõlemad vaatasid suht hapu näoga mu poole ja küsisid, et kust ma siia sain, nende unenäkku. Ma kohe vastu, et ma valvan, et mida te siin teete. Jõudsime vaid mõned laused vahetada, kui äkki kuulsin kuskil eemal rajal miskit, vaatasin sinna poole, hik... tundsin kuidas parem keps all värisema hakkas, ma pole just jänespüks, kuid selline metsaline nagu sealt meie poole tatsas tekitas kõhedust küll. Ka päkapikk oli hiiglaslikku karu märganud ning oli näost sama valge kui ilmselt minagi, kokutasin seal miskit ning pugesin kähku põõsasse peitu. Kuulsin õige pea kuslilt teiselt poolt tee kõrvalt raginat ja pusimist, irw :D, päkapikk vist üritab kah hiilida... täitsa kahju hakkas tast, selline suur ja armas mürakas oksi eemale murdmas, et end vaikselt ära peita. Eh, jah... ei saanudki palju oma mugavas peidukohas kujutlusi mõlgutada, kui äkki kuulsin midagi säärast, mis peale ma ei saand tükk aega aru mis ja kus ning mispärast. See neetud elukas hakkas inimkeeli seletama. Olin seal parasjagu ametis oma mõtete korrastamisega, kui äkitsel tundsin jubedat külma enda poole sirutumas. Mis peale ma ka üles ärkasin. Kuid külmatunne ei kadunud, tundsin seda oma seljas, rabelesin kähku püsti ning rabasin tõrviku järgi, et näha mis tont see siis nüüd on. Kui valguse kätte sain, nägin jubedat sünget varju, oi oi oi... kisasin täisest rinnust läbi külma öö.
Hetk hiljem kostus magamiskottides sebimist, rabelesin varjust eemale ning sikutasin oma mõõka välja. Vari liikus edasi mu sõprade poole. Raibe, mõtlesin, sain mõõga välja ning hüüdsin Iindarlile, et ta mingit leeki või tuld teeks, sest see asi tegi jubedat külma. Vari sai päkatsil turjast kinni, see vaene hing suisa kääksatas selle jubeda külma embuse käes, ma justkui oleks ise seda külma uuesti tundnud. Hõikasin uuesti preestri poole. Samal ajal jõudis ilmselt tigedaks saanud päkapikk varikuju ära hekseldada, mis peale to ära haitus. Kuna mu valvekord tundus läbi saanud olevat, jäi preester ise valvesse. Vaevalt olin jõudnud uinuda ja hiigelrikkuste unenägude maale purjetada, kui mind uuesti üles aeti, elf kisas miskit tohutust putukate hordist, mis marssis ühte sammu meie poole, krabasin kiirelt oma asjad ja pistsime leekima. Pigistasin endast kõik välja, mis vähegi varjul... äh puh.. puh... pagan, ma ju ei ole mingi sprinter, kuhu nad nii moodi kimavad. Kirusin mõttes veel oma lühikesi jalgu, korra oleks peaaegu pikali lennanud. Viimaks peatusime... hingeldasin tükk aega :P... puhh... Vaatasime ja mõtlesime mida edasi teha. Ilmselt satikad kaotasid meid silmist. Igatahes vajusin sinna samma magama. Mingi hetk aeti jälle ülesse :S. Pakkisin oma kola kokku, sõime hommikust ja siis istusime veel. Nõjatusin vastu oma seljakotti, tukk tuli kangesti peale. Üritasin poole kõrvaga potensiaalseid vanlasi tabada. Aga vist jäin magama. Sest kui uuesti üles äratati, oli päike kõvasti taevavõlvil edasi rühkinud.
Ajasin end rohkem istukile ja vahtsin morni näoga ringi:“ Kuhu siis nüüd“, küsisin Indarlilt. Ta osutas mingis suunas, ajasime kõik end püsti ning sammusime edasi, vahelduseks üksikud põõsad ning liiv ja siis veel natuke liiva... millele vahelduseks veel liiiva... neetud liiv, seda oli kõikjal. Jalad vajusid sinna sisse ning see tobe päike lõõskas kogu aeg pähe paista :S.
Möödusime parasjagu mingist suuremast põõsastihnikust, kui kuulsin sealt miskit raginat. Vaatasin kiirelt sinna poole ja märkasin põõsaste kohal kõrgumas suurt teravat asja. Krabasin kiirelt oma ammu ja vinnastasin selle. Ükskõik mis sealt tulla kavatses, mina olin valmis. Ja sealt ta tuligi, kirevase päralt, oli see vast elukas, nina pool oli tal kaks hiiglaslikku sarve, mis nüüs ähvardavalt meie poole oli suunatud. Järgmisel hetkel läbis kogu lihasemäge värin ning liiv ta jalgealt tuiskas pivena ülesse kui ta meile peale tormas. Lasin noole lendu ja hüppasin kiirelt tee pealt eest. Seda mürakat ei peata kalju sein kah mitte. Ning mul ei olnud mitte mingit kavatsust talle tee peale ette jääda. Kui end ringi pöörasin, nägin kuidas päkats tal sarve otsas kõlkus ning jupp maad edasi oli lohisenud. Ou, see oli kole, tige loom paiskas ta endast ühe peanõksakuga eemale ja keeras siis end ringi, et uuesti päkapikku rammida. Me vapper sõdalane näitas, mis puust ta tegelikult on, ta rabeles kiirelt püsti ning raius teda kirvega nii kuis vähegi ramm võttis. Seejärel tekkis mul mõte, et kui ma end põõsastesse peidaks, siis mul vast õnnestuks teha üks kena salajane lask, mis ta võib olla ka maha sirutaks. Lippasin siis põõsastesse. Ning peitsin end nii hästi kui oskasin ära. Seadsin end just mugavalt sisse, kui märkasin, kuidas hiigel-sarvik-loom Indarli poole tormas ja ühtlasi ka minu poole, sest preester seisis peaaegu et täpselt looma ja põõsaste vahel. Madinat oli vägevalt, Indarl lidus ees, loom järgi kõige viimasena päkapikk suurt sõjakirvest vibutades. Viimaks vupsas preester mu kõrvale põõsastesse :). Lugu lõppes siiski õnnelikult :), kahju et ma rohkem oma meisterlikku vibulaskmisoskust ei saanud demonstreerida. Loom lebas pikali maas ja värsket auravat verd oli kõik koht täis, väkk. Preester tegi oma head ravivat uuga-buugat päkapiku kõhu peal, mis ausalt öeldes nägi üsna jube välja, soolikad ripnesid kõhuõõnest väljas ja verd voolas.... ööh.. prr. Hiljem lõikasime kiirelt looma tagumisest kintsust mahlaseima tüki ning tegime minekut. Nii kui nii on varsti raipesööjad kohal ning selleks ajaks tahaks olla võimalikult kaugel.
Rändasime edasi ida poole. Otsisime ühe varjulise paiga, kus rahulikult liha küpsetada. Einestasime ning jätkasime rännakut kuni õhtuni. Jäime laagrisse ning jagasime valvekorrad, jäin meelsasti esimesena valvesse. Üritasin see öö maksku mis maksab üleval püsida, tont teab ju, mis metsalised siin tühermaal ringi kondavad. Komberdasin ringi, kui äkki märkasin Brynhildi ja Indarli enda lähedal seismas ning igal pool mujal paistis juba tuttav sinine rohi. Neetud, olin ikkagi magama jäänud. Karjatasin, et ei taha magada, võtsin oma mõõga terast kinni ning lõikasin endale kätte. Aaaih.. valu, aga ikka olin siin, neetu neetud neetud.... :(, vaatasin tusaselt ringi ja siis ma nägin järjekordset õudset vaatepilti. Nood samad juppideks hakitud lapsukesed tiirlesid mitte just eriti kaugel meist õhus ning huilgasid jubedalt. Kommiiii.... kommmmiiiiii!!! Õnneks meenus mulle to sama kommikott, mis ma ühelt nende seast üles olin korjanud. Võtsin kotist peoga komme ning viskasin surnud laste tükkide keskele, see oli jube vaatepilt. Kuid mis parata. Järgmisel hetkel ärkasin võpatades ülesse. Tundsin veidrat tunnet, nagu luuraks keski või miski mind pimeduses, vaatasin oma kätt, eriti imelik tunne oli sellega. Kuna oli veel aega, valvasin edasi. Äkitselt meenus to kummaline unenägu, kus minust oli nagu tuleshamaan saanud :). Mõtlesin, et prooviks õige aja paremaks ärakasutamiseks, kas mul õnnestub mingid leegid välja võluda. Ehitasin liiva sisse pisikese lohu, kuhu räti alla peitsin oma maagilise tõrviku, et ta nii hirmus palju valgust ei heidaks. Jändamist oli tükk aega, kuid viimaks sain kena väikese valguslaigu, millest mulle piisas täiesti. Kummardusin valguse kohale ning üritasin oma mõtteid koondada ja üritasin tekitada siis mingit leeki või ... nojah, ausalt öeldes, ega ma teadnudki, mida täpselt teha. Pingutus oli väsitav, kuid hetkel, mil ma juba loobuma hakkasin, tõmbus tõrviku valgus mu silme ees mustaks. Peale seda oli kõik endine. Olin üsna väsinud. Peale seda ajasin üles järgmisena valvaja ning kobisin ära magama.
Saabus rahustav hommik, ringutasin ning vaatasin koitvat päeva :), kuid kõhklused ei kadunud, võib olla ei olnud kätte lõikamine just õige tegu. Igatahes rohkem ma seda teha ei plaaninud. Sõime oma vintsket praeliha, see neetud sarviline elukas oli vana kui mu vanaisa. Nii vintsket liha polnud juba ammu närida saanud. Kuid millegi parema puudumisel käis küll. Pakkisime oma kola kokku ning jätkasime teekonda. Poole päeva pealt märkasin selja taga kahte vöölooma. Kes ilmselgelt nuhutasid meie toiduvarude järgi :P, maiad tõprad. Ega mul kahju kah olnud, viskasin pisikese lihatüki ja vaatasin, kuidas nad selle isukalt hävitasid. Lonkisime ikka edasi ida poole. Lõunapaiku otsisime suuremat sorti põõsastiku, kus lõpetada oma lihade küpsetamine ning kus oli ohutum lõunat pidada. Sõime ja küpsestasime oma lihavaru parasjagu, kui ka vööloomad kohale ronisid :D. Noh pisikesed, viskasin neile veel ühe väikese tükikese ning jäin huviga jälgima kuhu nad selle siis õige lohistavad. Lõbus oli neid pisikesi tegelasi jälgida. Ilmselt nad märkasid mind ning sibasid põõsastesse. Hiilisin vaikselt järgi ning peitsin end sinna kuhugi lähedusse, et ehk tulevad lihatüki juurde tagasi. Viimaks loobusin, ilmselt olid oma teed läinud. Tulin sõprade juurde tagasi ja sain teda, et loomakesed olid kuskilt mujalt välja ilmunud ning nüüdseks lihatükiga oma teed läinud. Noh tühi nendega. Küll tulevad millalgi tagasi. Peagi jätkasime teekonda, üha edasi ida poole rännates, muutus kivine ja põõsastega pikitud maastik üha liivasemaks. Vihjasin seda igaks juhuks Indarlile, ta vastas, et mis tema sinna parata saab. Mnjah, to tüütu liiv seda kogunes vaaludesse... kuhjadesse, üha suurematesse... viimaks olid igal pool rammusad düünid :(. Õhtu saabudes ehitasime endale pisikese varjualuse ning kobisime ära magama. Õigemini ma algul üritasin valvata kah, aga kustusin mingil põhjusel üsna kiiresti. Nägime unes toda sama hiigelkaru, mina nägin toda lugu sealt maalt, kus to hiigel elukas oli ühe maja uksel, majas sees tundus olevat paar inimkogu pikali maas. Karu näis üsna tõsise ning pingsa näoga ja vahtis kuhugi ülesse. Ühel hetkel märkasin enda kõrval päkapikku. „Ae, miks sa ei valva?“, küsisin ta käest. Ta rehmas midagi vastu, jäime mõlemad karu jälgima. Mina nägin päris selgesti kuidas taevasse kogunesid pilved üheks suureks jurakaks ning sealt hakkas alla pudenema samasuguseid suuri karumürakaid. Mida kännujuurika nimel, mõtlesin. Neid oli seal viimaks üle kahesaja. Ning siis me ärkasime üles. Oli hommik. Järjekordne lõõskav päev oli tulekul, pidime kiirelt tegutsema. Lõuna paiku rääkisin oma rännukaaslastele, et oskan kah võluda :). Istusin kenasti kuumale liivale maha ning üritasin teha seda sama, mida tol ööl. Ning vist tuligi välja, igatahes kuulsin päkapikku ahhetamas. Kui nende poole vaatasin, nägin nende näos suurt ehmatust ja hirmu. „Hei, mis nüüd :), mis teil viga?“ Sain neilt teada, et mu näost kumas musta valguse laadne kiirgus, mis ilmselgelt pidi olema kuri. Preester soovitas mul nii mitte kunagi enam teha. Muidugist ei tahtnud ma sellega kuidagi nõus olla, mis must valgus, ma olen ju tuleshamaan. Tegin ettepaneku, et ma teen veel korra seda värki ning Indarl tsekib, kas see on kuri või hea. Peale pisikest katset saimegi selgusele, minust tulvavat tol hetkel päris kurja kiirgust.
Jätkasime teekonda, poole päeva pealt märkasin taamal mingit kentsakat virvendust, juhtisin sellele oma kaaslaste tähelepanu. Meenusid ammused lood üksikutest koolitundidest, kus räägiti, et kõrbes võib esineda miraaze, õhukihtidelt tagasi peegeldunud pilte, milleni ekslevad rändurid asjata üritavad läheneda. Rääkisin oma teadmistest ja arvamistest ka teistele, preester vaatas küll mind kui ussist hammustanut. Nojah, ma ei pannud seda neile pahaks, võib olla nad ei olnud sellistest asjadest varem kuulnud. Igatahes mida enam me selle väreluse poole liikusime, seda enam sai mulle selgeks, et mul oli õigus, see pilt liikus eest ära. Õhtu saabudes jagasime jällegi vahikorrad, seekord olin teisena valves. Aga selgus, et ka päkapikul on samuti raskusi üleval olemisega, sest peagi oli ta meie kõrval unenäos. Nojah, ühesõnaga, unes olime jälle põõsastikus, seekord siis kõik kolmekesi ja nägime kuidas nood samad taevast alla pudenenud mõmmid kõik metsa, ehk siis meie poole marssima asusid. Enne veel pidasid boss-mõmmiga miskid nõu nagu hiigelkoosolek. Kuna preester seisis ja toetas puud parajasti, siis ma soovitasin talle elutargalt kuhugi peitu pugeda. Kuid ta ei suvatsenudki mu nõu kuulda võtta :S. Viimaks jõudsid karud meieni, Indarl kõnetas üht ning küsis mis kamm on, et kuhu te lähete ja mida teete. Saime siis vastuseks et nad lähevad metsa langedama. Nii kui nii näis kogu see uni üks väga segane lugu ja aina segasemaks paistis minevat :P. Hommikul ärkasime rõõmsalt kõik ühes tükis. Keegi polnud meid närima tulnud. Vaid pontsakad vööloomad olid öösel paar suutäit matti võtnud. Jätkasime oma teekonda peale hommikusööki, kuna õhtuhakul olime peale tolle miraazhi veel üht teistlaadi virvendust silmapiiril näinud hoidsime suunda sinnapoole. Kusagil lõunaks jõudsime pärale, eemalt paistis see müüri või mäeaheliku moodi, kuid päris äkki jõudsime kohale ning tegu oli suuremat sorti teega. See oli oma 20m lai, kõvakattega ning suundust põhjast lõunasse. Lõuna pool olevat to kaevandus, põhja pool linnad, kus me väga suure tõenäosusega ei ole üldsegi mitte teretulnud, nagu kaudunud Len teadis pajatada, oh, jah... olgu liiv talle kerge :(. Ronisime tee peale ning mõtlesime parajasti, et kuhu poole siis ikkagi minna. Vahtisime just ringi ning siis nägime kauguses tohutut looma, kelle peal justkui ratsutaks veel keegi pisike mees. Oh jeerum, see loom võis olla oma 20 meetrit pikk vähemalt. Ning kui me siis jälle teed vaatasime, et kuhu poole siis ikkagi sammud seada, nägime seal üht meest kõndimas. Vaat kus, nigu maa alt oleks välja karanud :P. Tegelane jõudis meieni. Vaatas meid üsna imeliku pilguga. Nagu esimest korda näeks. Seletasime seal tükk aega pärisime tema kohta, tema meie kohta. Viimaks selgus, et tal on sinna lõuna poole asja ning kui meil huvi võime kaasa tulla.
Liikusime jõudsalt edasi, mööda tahedat maad tatsata on ikka midagi muud kui liivas sumbata. Õhtul jagasime valvekorra, uus tüüp lubas ka valvata. Jäime magama ning nägime jällegi väga väga kentsakat unenägu. Olime kõik ühes ruumis, kus olid juba tuttav „issi“, siis „vanaisa“ ning veel üks võõras tüüp, lisaks oli laua ääres Penilill, kes nägi palju rõõsam ja rammusam, kui hetkel mil ta meie juurest lahkus. Siis oli seal veel Isand Spero, mu vana sõber. Huvitav, mida nad kõik seal teevad? Ja siis alustas „vanaisa“ peokõnet, see oli pikk heietus, mille käigus uinusid nii preester kui ka me vapper päkapikk :D. Mina kuulasin see vastu aga eneselegi üllatuseks huvi ning ärksa meelega. Kuid ühel hetkel ärkasime siiski kõik ülesse. Liikusime peale hommikusööki jälle mööda teed edasi. Enne lõunat märkasin äkitselt eemalt mingit tuulispaska meie poole lähenemas. Kimasin kiirelt teepealt ära eemale luidete vahele. Ma ei saanudki aru, miks ülejäänud sinna kohmitsema jäid. Kui selgus, et tuulispask mind ei jälita, heitsin luite harjale pikali puhkama, märkasin, et ka vööloomakesed olid minu lähedal. Viskasin neile väikese tüki liha. Ja vaatasin mida mu kaaslased teevad. Need nüüd otsustasid siiski jooksma pista, kuid oli juba hilja, tuulispask jagunes ning sai nad peagi kätte. Ja nad kadusid mu silmist. Viivu pärast tegi vist preester mingit värki, igatahes tekkis ühe koha peale tihe udupilv.
Viimaks paistis kõik rahunevat, keerised kadusid ning sain teada, et tegu on mingit sorti maagiaga. Hm... miskipärast hakati neid keeriseid seostama mu hommikuse katsega, kuigi mina sellega üldsegi nõus ei tahtnud olla. Meie uus seltsiline vaatas peale seda mind veelgi kahtlustavamalt.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 21:49 30. Mär 2005

01.03.2005

Mõnda aega edasi liikunud, vaatasin veel korra vilksamisi seljataha, mulle tundus, et nagu oleks seal veel üks keeris olnud. Deem..., teatasin sellest teistele ning kuna ma olin lühike ja ei näind üle nende luidete palusin Daakonil end kukile võtta, et siis ma näen kaugemale. See tüüp muidugi keeldus, milleks ma üldse vaevusingi paluma :P. Soovitas mul hüpata, hea tobu, mis ta mõtleb, et ma tõesti pakun neile seda lõbu. Viimaks valisin välja ühe suurema luite, mille harjalt oleks hea ülevaade kogu ümbrusele. Rühkisin siis parajasti sinna poole, kui nägin ühest väiksemast künkast üles ronides suurema luite harjal kummalist liikumist nagu oleks seal midagi pikka olnud. Uuh, äkki on see tohutu suur uss, käis mõte läbi pea. Teatasin sellest teistele. Daakon soovistas mul asja lähemalt uurida. Päh, mingu ise! Näedsa ja läkski. Hm... võib olla ma suudan alamaid olendeid mõtte jõul kontrollida :D, väga huvitav igatahes. Jälgisin huviga kuidas ta tollele kahtlasele luitele vasakult poolt lähenes. Äkki viskus midagi väga pikka ja kiiret tema poole ning üritas end mehe keha ümber kinni keerata. HÄDAAKIIISSAAAA... see tuli minu suust :D. Sel ajal kui teised otse peale tormasid, valisin mina sobivama laskepositsiooni ning üritasin sinna kohale jõuda. Ronisin tolle kõige kõrgema luite otsa. Selleks ajaks kui kohale jõudsin, olid mu vaprad kaaslased nende suurde madudega ühele poole saanud. Mnjaah... mõtlesin siis et nalja viluks võiks ühe kena liu mööda luite serva alla lasta ja järgmisel hetkel pudenesin suure hooga juba järsakust alla. Õnneks kenasti :)
Lõikasin ühelt maolt omale trohveeks paari hambaid. Lihtsalt et äge oleks :D hehee. Õhtuhakul otsisime nagu alati ühe varjulisema luite põhja ning jäime laagrisse.
Valvasin teisena, Daakon soovis esimesena valvata. Noneh... kõige magusama une pealt aeti ülesse :S, vastikult külm... ja mitte midagi polnud näha :(.Vedasin endale vatijope selga, vehkisin kätega, aga külma see eemale ei peletanud. Viimaks kössitasin oma soojade magamisasjade vahel ;), aga oh häda, siis kippus vägisi uni peale. Nägin kurja vaeva, et üleval seista, viimaks valasin kogu oma joogipudeli sisu pähe ja näkku. Hakkas veelgi külmem, kuid vähemalt hoidis see mind ärkvel. Viimaks tundus mulle, et on viimane aeg päkapikk üles ajada ning katsuda ise kuidagit moodi sooja saada. Ronisin talle otsa ja raputasin teda, kuna aga ta kuidagi ärgata ei tahtnud, toppisin oma märja pea talle näkku :), heh, see mõikas küll, külmad ning märjad salgud peletasid viimse kui uneraasu. Kuna päkats oma soojadest magamisasjadest välja ronis, leidsin, et ei tee paha ise sinna samasse kerra pugeda ;). Kuid nende omanikule see idee üldsegi ei meeldinud. Viimaks lonkisin väsinult oma enda külmale asemele tagasi.
Uinusin ja ennäe rõõmu, tuttav laud tuttava seltskonnaga. Kõik olid kohal, tundus nagu oleks lugu sealt edasi läinud, kust eelmine kord pooleli jäi. Vanapapi seisis hälli juures, ülejäänud seltsilised laua ääres, sinna oli siginenud Spero, mu armas sõber, huvitav mida tema siin teeb? Ning keegi punase peaga kääbik. Imelik, teda ma ei mäleta üldsegi. Nojah, igatahes tegu oli mingit sorti kingituste jagamise tseremooniaga. Iga üks läks hälli ja vana juurde, ütles vanaisale miskit ning ulatas ühe eseme. Indarl oli vist iseendaga ametis, niheles teine kogu aeg :D, nii et ei pannud tähelegi kui tema kord tekkis. Passisime tükk aega piinlikus vaikuses, kuni ma teda viimaks togisin ning märku andsin, et mingu ja kinkigu midagi. Kui olime kõik miskit kinkinud, vajus nägemus jälle udusse ning ärkasime hommikul.
Peale kasinat hommikusööki ajasime tiba juttu meie uue rännukaslasega, pika seletamise peale selgus, et to vennike võib meie hauakambrist leitud asju pisut vaadata ning suure tõenäosusega oskab ta midagi nende kohta seepeale kosta. Mõeldud tehtud ning mõne aja pärast saimegi ühtteist huvitavat teada.
Arutasime siis, et kuhu poole sammud seada, sest pidime kiirustama hakkama, kuna varsti läks jälle palavaks. Daakon teadis, et siin lähedal on üks külake, kus elavad elfid. Nod pidid küll tiba pealetükkivad olema, kuid ta ütles, et saab hakkama. Noneh, korjasime kola kokku ning asusime teele.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 23:51 30. Mär 2005

08.03.2005

Marssisme mööda toda laia rada algul edasi, kuni ühel hetkel peale lõunat, et nii siit keerame aga kõrvale luidete vahele. Lubas, et varsti jõuame külla. Asustus :), mõtlesin, küll on vahva. Küllab avaneb seal võimalusi väikese lisaraha teenimiseks ;). Pagan, mädand juurika nimel, oleks ma seda teadnud, mis meid ees ootab, ilmselt oleksime kõik kambakesti Daakoni seal samas lintsinud ning pisikestele vööloomadele söögiks jätnud, kes meil endiselt teatud distansilt järgnesid, nunnud teised, las kosuvad, küll nad siis ühel päeval meie kõhud täidavad. Nojah liikusime tasapisi edasi, oli ju siiski vastikult palav :(, kuni jõudsime viimaks linna lähistele. To oli toeka müüri taga ning tugevate väravatega varustatud paik. Eemalt märkasime, et seal on tugev valve. Peatusime, et natsa veel nõu pidada, kuidas käituma peaks jne., kui äkki märkasin silmanurgast mingit liikumist luidete vahel. Mainisin sellest ka teistel, et meil on siin läheduses seltsilisi. Kuid miskipärast jäi see üldise seletamise varju. Ja mina loll ei osanud kah noile tüüpidele rohkem tähelepanu osutada. Kuid ühel hetkel vihises meie hulka hea peotäis nooli. Enamus tabas mind, kuna olin lasjatele kõige lähemal. Preester ja Daakon pistsid kohe leekima, unustades sootuks, keegi siin on päris lühikeste jalgadega. Ka päkapikk, va jõujuurikas pistis linna väravate poole punuma. Ning mina väike mehike jäin siis nende taganemist oma kehaga katma. Raip, mõtlesin, et sinna ma jäängi. Sain teve peotäie nooli selga ja jalga.. ja tont teab kuhu veel. Viimases hädas tuli lahke päkapikk appi ja lohistas mu linna kaitvate müüride varju. Põrgulised elfid ja nende ülihead vibud mõtlesin veel läbi valu.
Kuid ega me häda ja õnnetus sellega piirdunud. Nagu vihma käest räästa alla oleks astunud. Kohe piiras meid sisse vahimeeste punt ning sõna otseses mõttes pressiti meilt raha välja, et me selles näruses linnas üldse viibida saaks. Nohjah, maksime mis nõutud, hiljem selgus, et preestril pandi veel viimasedki veeringud piistu :). Tegelikult peaks mul kahju olema, kuid ametialane profesionaalsus võlub mind alati, mis seal salata. Liikusime linnas ettevaatlikult edasi, eriti kaugele meid muidugi ei lastud. Kohe piirasid mingid varganäod meid sisse ning nüüd ma nägin oma silmaga, kui hinnas siin maal raud siiski on. Lurjused olid suisa nahast välja pugemas, et kas või mõnd nooleotsa endale saaks. Masendav, kui närune see kant siin on. Mingi tühise naela pärast on nad valmis üksteisel kõri läbi lõikama. Suuremalt jaolt seletati kohalikus haldjakeeles, millest ma mitte halligi aru saand. Indarl hea inimene rääkis pärast, et meie päkatsiga olevat tema mingid orjad või lemmikloomad, mida nood kratid meelsasti ära osta või vahetada soovisid. Janti oli kõvasti, vavu ühe pundi käest pääsenud, trügisid järgmised ligi. Viimaks teadis Daakon rääkida, et me peaks vast linna vanema juurde minema, ehk oskab tema mingit nõu või abi anda. Mulle ei meeldinud see lugu mitte üks raas. Pealegi tahtis suurest verekaotusest kogu aeg minestus peale tulla ja need neetud nooled olid endiselt mul sees. Viimaks saime linna vanema majja sisse, varisesin põrandale pikali, ümberringi lollakate kikkõrvade leelotus, et susi neid võtku, mina enam ei jaksa. Preester kadus kusagile. Päkapikk istus minu lähedale maha. Ootasime vist terve igaviku, enne kui preester tagasi tuli. Vahepeal köhisin demonstratiivselt verd, või noh, mis paganama demonstratiivselt, see tuli mul liigagi hästi välja. Pilt tahtis vägisi ära tuhmuda. Lõppeks ravis Indarl mind, mis pani väga kohalikke murjaneid ja kirjaoskamatuid matse väga imeatama. No on ikka tuhmid sellid siin, isegi loitsimisest ei tea midagi. Igatahes läksid nad selle triki peale endast üsna välja, tundus, et kohe käänatakse mul kael kahekorra ja ülejäänud seltsilised puuritakse mõõkadega läbi. Seejärel seletas preester meile, et üldiselt on suur jama majas, meie metalli himustavad nii ümberkaudsed, kui ka linnavanem ning et enamvähem rahulik öö mööda saata, tuleb meil selle eest väga kõrget hinda maksta. Viimaks klappisime kokku, et mina annan enda poolt 30 kuldmünti, päkapikk peab loobuma oma kallist kirvest ning lisaks veel väiksemaid metallesemaid. Selliste masendavate uudiste järel läks Indarl veelkord majaperemehega vestlema.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Teemon 12:20 11. Apr 2005

vahe...
Magistritöö teeb sääsest elevandi
Teemon
Nutikas Lutikas
 
Postitusi: 4022
Asukoht: harjumaa majad

PostitusPostitas sulgija 15:39 9. Dets 2005

aga edasi???
sulgija
Vaikija
 
Postitusi: 0

PostitusPostitas sulgija 15:40 9. Dets 2005

agajb kuidas lugu "mängukroonikad" edasi läheb???
sulgija
Vaikija
 
Postitusi: 0

EelmineJärgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6