Lohetapjad Regeneration 2

[Sharker]

[Sharker]

[Sharker]

[Sharker]

20.04.2004

Et ausalt kõik ära rääkida, kuidas lugu tegelikult oli, pean alustama sellest hetkest, mil jäin koopasse teiste und valmava. Nojah, valvasin siis, päris tükk aega omast meelest. Täpset aega ei osanud enam hinnata, kuna pimedaks läks ja küünalaid kah enam ei olnud. Ühtäkki kuulsin krõbinat kusagil eemal käigus. Mida teha, mõtlesin. Lõpuks ostustasin asja uurima minna, kuna krabin ühtesoodu jätkus, kord valmemalt siis jälle vaiksemalt. Kobasin pimeduses kellegi asjades kuni leidsin kuus küünalt. Heh, mul veab alati mis enne oli kellegi kotis tolmamas on nüüd minu käes ning näitab mulle valgust. Panin küünla põlema ning võtsin oma mõõga ja asusin hääle suunas teele. Käisin mööda käiku, tegin siia ja sinna märkeid, sest käigud hargnesid, viimaks kui mitu tundi oli juba möödunud, kuulsin kusagil eespool hääli. Mis, kes need on, mõtlesin, osavalt hiilisin häälterümale lähemale. Jõusin mingi suure kivi taha ning kuualtasin. heh, need ju mu oma sõbrad ning preili Penilill on kah nendega, see on küll hea uudis. Ei olegi teine hirmsate elukate küüsi langend , jääb lill istutamata. Mõnda aega kuulasin pealt, kuidas nad seal isekeskis vaidlesid ja käratsesid, päris lõbus oli . Viimaks mõtlesin tasahilju endast märku anda, kuna nad rääkisid mingist kollist, tont teab võtavad mind äkki kolli pähe õnneks, pole just meeldiv oma sõprade noolte ja mõõkade poolt läbi puuritud saada. Mõeldud tehtud, murdsin ühe alles jäänud küünla pooleks ning viskasin selle kaaslaste keskele. Muig, oh mis sagin lahti läks nagu sipelga pesa. Viimaks kui nad tuvastasid, et tegu on küünlaga, said nad aru, et tegu võib olla minuga. Võtsin nõuks kivi tagant välja ilmuda.
Preester puistas nagu alati mürgiseid märkuseid, huvitav, kas ta lapsepõlv oli tõesti nii üksik. Või mine sa neid haldjaid tea, on üks kentsakas rahvas. Nooniih... kobisin oma asemele tagasi, paistis et laagri valvamisest pole keegi huvitatud. Mina kah mitte, põrgut, kondasin tont teab mitu tundi mööda käike ja kasu mitte miskit. Ausalt öeldes, häbi tunnistadagi, et sai nii moodi üksi kolama mindud.
Mingi hetk togiti mind, kostis kõva lärmi. Ajasin silmad lahti, soojemaks oli läinud. Spero üritas vist oma jumalaga ühendusse astuda, preester oli kuskil käpuli ja seletas midagi ebaolulist. Läksin välja uurima, et kuhu maani päike oma teel jõudnud on – ennelõuna, ohh-jah.. kõht oli jube tühi. Peesitasin ja mõlgutasin oma mõtteid sedasi seal, kui äkki tuhises kääbiku neiu oma uhke poniga minust mööda, uurisin, et mis ja kuhu nüüd, polnudki tal suuremat asja, üritas mind ühte avantüüri kaasata, et kõhutäit saada. Mmm... kuna need lehed võivad juhtumisi mu kaaslaste kätte sattuda, siis ma jätan siinkohal mainimata, mis asjus me kokkuleppele jõudsime .
Kuid kõht oli veelgi tühjem, suisa karjus... linnud, mõtlesin, Urask va jõmm, ju järas neid eile täitsa isukalt, muidugi nüüd on nad vist juba kergelt pahaks läinud, aga ehk õnnestub mõne vähe söödavama tüki päästa ja ära kuivatada.
Võtsin lootusrikkalt oma armsa mõõga ning sammusin lindude korjuste poole.
Jäkkk.... sumin oli juba kümne sammu pealt kenasti kuulda. Noh, lootus sureb viimasena, mõtlesin ning sidusin endale räti näo ette ja sammusin lähemale.
Jube, sees keeras päris vägevalt, kuid sain kuidagi moodi tiiva küljest viis riba kätte. Penilill õiendas kah seal midagi sorkida. Aga tema närv ei pidand vastu, vaeseke. Noortel neidudel ei maksaks ikka fileerimiseg tegeleda . Tulin oma saagiga koopasse tagasi, oh seda häda ja kisa, mis siis hakkas. Üritasin küll selgeks teha, et viimases hädas saab need liharibad ära süüa. Kuid tugeva haisu tõttu oli hukkamõist ning solvangud ülekaalus , proovi veel siis teisi aidata. Ja ühtäkki oli kõigil väga kiire hakand, pakiti asju, et nüüd on minek, nagu ma vähe oleks rääkind, ootame selle kõige palavama aja varjulises kohas ja liigume õhtul ning vara hommikul kui on jahedam. Nojah... rändasime siis, elfi punn seoti poni selga, to rännumees oli üsna pea suht küpse, komberdasime sinna lõheni mida eelmine õhtu sõber Speroga olime märganud. Tegin ettepaneku natuke asja uurida lähemalt, enne kui kõik suure hurraaga sisse marsime. Ah jaa oma haisvad liharäbalad olin sunnitud siiski maha jätma kaaslaste tungival soovil.
Spero, päkats ning mina kõige lõpus oma vibupüssiga nende seljatagust kindlustamas, sisenesime lõhesse. Jupp-maad käinud, selgus, et lõhe ei olegi lihtsalt nii sama lõhe, vaid selle põhjas asub kunstlikult rajatud tee, mis veel mõnda maad edasi jalutades täheldas ülespoole tõusmise märke. Väga hea, mõtlesime, seda mööda saame ehk kanjonist välja. Miskipärast ei peibutanud mind mõte, kuivatada oma konte seal ülal lagedal platool, aga noh samas, mis meil siin allgi kaotada on. Puhkasime veerand tunnikest jalgu ning läksime tagasi maha jäänud kaaslaste juurde.
Tagasi preestri ning Penilille juures, selgus kurb tõsiasi, et kui preester oli üritanud vett teha, hammustas Penilille poni ühe veelähkri puruks. Nagu meil neid üleliia palju kaasas oleks. Mis teha. Ning just siis, kõige ebasobivamalt hetkel pissis poni kõigi nähes. Ei mäletagai kuidas see täpselt oli, päkapikk mainis midagi solvamisest ja raiskamisest, Penilill va irwhammas, soovitas aga lahkelt kannu alla panna, päka posises midagi pahaselt selle peale. Mina nentisin selle peale mõtlikult, aga vahutab küll vägevalt . Nojah, rääkisime kaaslastele, mis me avastanud olime ning üheskoos otsustasime seda rada mööda üles poole liikuda.
Olime juba kõik teele asunud kui kääbiku plika äkki teatas, et tal vaja riideid vahetada. Olgu pealegi, las vahetab. Indarl-põrgut, piiluja kah veel, nägi läbi kaljuseina kõike pealt, mis seal sündis ja kutsus mind kah veel enda juurde, et tead Penilill on seal, ja täitsa paljas nagu. Kamoon, mul võib ju natsa seadusesilmis pahandusi olla, aga sedasorti kõlvatustega ma küll ei tegele.
Kuid siis teatas preester mulle veel üht shokeerivat uudist. Kääbiku neiul on SABA! Jeerum, mõtlesin, mis kuri õnnetus vaest hinge tabanud on, et tal saba külge on kasvand? Kuid siis selgus, et nende hõim ongi sabadega, mis mind veel enam hämmastas. Ning kui olime juba teel mööda lõhet edasi, oma vahel Penilillega vesteldes, selgus, et see on ka auasi omada saba. Ja siis turgatas tal jube mõte pähe, et preester võib mulle saba teha. See tõstvat minu reitinguid tema silmis. Apike, mõtlesin, seda jama veel vaja. Kuida ma lähen oma hõimlaste juurde, saba püksis. Ma keeldusin viisakalt ning kategooriliselt. Kuid kah preester oli kui kurjast putukast hammustet, muutku korrutas, et jah teeme aga ära, et kui pikka ja kas ka karvast. Et ärgu mina üldsegi mitte muretsegu selle pisikese asja pärast, küll tema sellise lausumise välja mõtleb, mis mulle saba kasvatab.
No mida, täitsa tigedaks teeb, kui juhmid ühed tegelased olla saavad.... üritasin mõlemile selgeks teha, et see on viimane asi, mida mul tarvis, et meie hõimlastel polegi saba ja neil kel see peakski kasvama, lõigatakse see varajases nooruses ära.
Siiamaani pole sellist asja veel üldse ette tulnudki.
Leidsime sobiva laagri platsi, kõik vajusid väsinult oma asjade otsa magama, preester posises veel midagi sabast. Tont teda võtku, koos ta enda “sabaga”. Praegu ma ei kavatsegi magada... ma veel vaatan seda asja.

[Sharker]

03.05.2004


... oh jah.. jäin vist siiski magama, sest silmad sain lahti millalgi, siis oli hämar. Nojah, kõht oli veelgi tühjem, tea kaua sedasi vastu peab. Kõik olid üksteise peale mossis ja pahased, ilmselgelt nälgmimise ning janu tundemärk. Ajasime endale kargud alla ning komberdasime mööda kitsast kaljulõhet edasi. Ühe ei tea mitmenda käänaku tagant aga avanes meile ootamatu ja uus vaatepilt, mingid kahtlased igavesti suured ning jurakad kivid kitsendasid rada mõlemist küljest.
Viskasin oma spetsialisti pilgu peale ning mulle tundus kogu see värk kahtlaselt lõksu moodi. Teatasin sellest ka teistele, kõik utsitasid ühel häälel mind asja lähemalt kaema. Kõhklesin, kuid lõpuks usaldades oma vaistu ja kogemusi liikusin ettevaatlikult kividele lähemale. Jõudnud viimaks meetri poole teise kaugusele, märkasin kivide ümber suurt kärpsepilve sumisemas ja midagi kivide all paistmas. Uurisin ja puursin, miskit vere moodi paistis kivid all servas ning luu ja kuivanud lihatükke paistis kah. Ilmselt olid lõksud juba oma töö teinud ning seega kahjutusks muutunud. Sellest julgust saanud ronisin seal kivide vahelt läbi ning teisel pool märkasin suht hiljutise rünnaku jälgi. Tapetud suured veoloomad ning rüüstadud vankrid. Hiilisin lähima loomani ning uurisin, mil viisil õnnetu loom oma otsa siis leidnud, tundus vägagi odahaavade moodi olevat. Ronisin vankrisse ja suureks rõõmuks ning üllatuseks leidisn selle sööki ja jooki täis lastitud olevaks. Hea uudis mida sõpradele teatada , ronisin veokilt maha ning liikusin teise vankrini, teel sinna uurisin tapetud inimesi. Avastasin ühte läbi otsides, et neil on mingi naha rihma peale huvitav eraldusmärk tehtud. Nagu mingi skorpion oleks ja nagu ei oleks kah, kummalinge iga tahes. Teine, pisem käru oli täitsa tühi, sisaldas inimeste transportimiseks mingit pinki ja kõik. Isegi tõsisel uurimisel ei leidnud ma midagi tähelepanuväärset. Ronisin siis seal vankrist maha ja näing Sperot kivide vahel seismas. Tõttasin teiste juurde ning teatasin rõõmsat uudist, nojah nii võrd kui võrd rõõmus see uudis olla sai. Samas vaevalt surnutel sellest eriti kahju oleks olnud, kui me nendte toidu ja joogipoolise enda vahel ära jagasime. Rõõmsad ja õhinas kraami pakkimas kuulsime mina ning Penilill kuskil läheduses mingit krabinat või sahinat.
Hei tasa, hüüatasin, siin krabises miskit. Penilill süütas oma laterna mina haarasin oma vibupüssi järele. Seejärel liikusime selles suunas, kust heli oli kostunud ning siis märkasin kaljus osavalt varjul olevat pragu. Näitasin seda teistele. Tahsin juba lähemale hiilida, kuid siis teatas Penilill, et äkki oleks mõistlik turvis selga venitada, võib olla on seal mõni röövel varjus. Paanika on nakkav nagu ma seda jälle kord täheldada võisin. Eriti kui üha suurenevas hämaruses tuli ära kustutada, mida kääbiku preili osavalt tegi mõne aja pärast pani ta valguse uuesti põlema, preestrit rüütada aidanud päka oligi mingi pandla valesti kokku tõmmand hee.. nägi teine koomiline välja. Nojah hiilisime siis kahekesi edasi, mina vinnas vibupüssiga ja Penilill valgustiga. Jõudsime lõheni, ennäe seal vedeles keegi kummuli maas ja näis üsna elutu, selja tagant kostva lärmi tõttu ei saanud aru, kas seal kärbseid kah sumisemas on või mitte. Siis oleks kohe teadnud kas tegu on veel ühe õnnetu ohvriga või mitte. Hiilisime veel lähemale ning tonksasin maaslamajat õrnalt varbaga. Tundmatu oigas vaikselt. Pidasin oma kaaslasega nõu ning otsustasin, et kutsume mu sõbra Spero, kes valdab igasugu taimekusnte ning tervendamise nippe, kuna isand preester oli millalgi eelnevalt minu mälu järgi teatanud, et tema ravida ei saa. Spero hõikumise peale oli kogu ülejäänud rahvas troppis prao suudmes koos ning üritasid näha mis värk on. Nojah tegelikult ei olnud mingit värki. Spero sai hädavaevu seal kitsas lõhes õnnetu kinni seotud. Võtsime nõuks kannatanu välja vedada ning uurida, kes ta õige selline on. Esimene katse luhtus, näljast ja janust jõuetu Spero näpud ei pidanud tundmatu rõivastest kinni ning to libises tal käest. Seejärel soovitati haavatule, eluvett sisse joota. Küsiti minu käest, et kas mul on tervendavat vett, doup.. muidugi ma vastasin et ei ole. Põrgut, ikka ei usutud, mõnda aega oli väljas suht vaikne, kuna asi tundus juba tiba kahtlane ronisin praost välja... ja mis ma nägin, pergel... Penilill jalutab rõõmsalt pampude juurest minu juurde ning täiesti süüdimatu näoga ulatab mulle mu enese tervise vee pudeli. Mul ju oma varandusele puha salamärgid peale tehtud. No see on liig, vargus, vargus varga tagant. Nagu sellest jätkuvast preestri saba pookimise sonimisest veel vähe oleks, tullakse juba oma kaalsaste tagant varastama. Urisesin oma ette vaikselt miskit krõbedat, sellise omavoli peale. Ning ulatasin hinnalise pudelikese Spero kätte, kes oli lõhes ohvri juures. Spero jootis selle talle sisse ning seejärel kutsus päka appi meest välja tarima. Kuidgit moodi see neil ka õnnestus. Vennike hakkas isegi teadvusele tulema. Posises midagi veidras keeles. Kohati isegi sai aru, mis ta pomises. Süüa ja juua tahtis. Saime ta kuidagi kivi najale istuma. Läksin lahkelt talle vett ja leiba pakkuma. Aga näedsa siis - mehikesel puges jänes püksi, nii kui mind märkas. Habises midagi väikestest mehikestest, kes teda ära tahtvat süüa. Veidrik, mul head leiba ja värsket vett siin, asja ma temast söön. Pealegi pole ma mingi inimses söödik. Ka elfist preestrit vaatas ta suht hirmunult. To asus vennikest üle kuulama. Peale pikka ja sisutut puterdamist, mida mul salaja õnnestus mugavalt pealt kuulata koos Penilillega , selgus, et ta enda küla asus siit 8 päeva teekonna kaugusel kirdes. Ning on veel üks teine küla 3 päeva teekonna kaugusel idas. Lisaks saime teada, et ta on osav rajaleidja ning looduse tundja. Ning kõige lõpuks saime ta nõusse, et mei ei söö teda ära ning tema vastutasuks näitab meile teed ja aitab sellest karmist olustikust süüa ja joodavat leida. Ka karavani kohta saime natsa miskit teada, oli seal mingi tähtis rikka välimusega tegelane olnud, kellele ta teed näidand, kuid nüüd on to tegelane röövitud ja võib olla ka nahka pandud. Mis iganes, söök oli ju vankris puutumata, kuigi usinasti segi pillutud, midagi oli sealt veel otsitud.
Väsinult komberdasime sealt jubedast paigast eemale, jagasime vahikorrad ning jäime magama.

[Sharker]

17.05.2004


Ärkasin päkapiku togimise peale. Neetult pime oli, päka uimane hääl kamandas mind valvekorda üle võtma. Oh jah, magus uni oli, palusin tal oma latern mulle jätta, kuna ma ei näinud mitte midagi, võisin vabalt käe välja sirutada ning sõrmi enam mitte näha. Istusin unistelt oma soojades magamis asjades ning mängisin laternaga igavuse peletamiseks. Katsin seda kinni ja siis jälle lahti.. jälle kinni... ja siis lahti.. eh mis.. jäin vist tukkuma. Ajasin endale jalad alla ja koperdasin igavuse ning une peletamiseks mööda laagrit ringi. Vaatasin kuis kaaslased õndsat und magasid. Viimaks tundus mulle, et oleks aeg järgmine üles ajada ning ise tagasi kotile pugeda. Ja siis turgatas mulle hea mõte pähe , ronisin preili pahura päitsesse kõrgema kivi otsa, sättisin laterna talle valgust silma paistma ning hakkasin teda pisikeste kivikestega loopima. Ning siis kui märkasin, et Penilill ärkas, röögatasin: BOOOOO!!! Eheee, kus tal puges alles jänes püksi, hetke pärast oli ta krapsti kõhuli ning simuleeris raskesti vigasaanut. Hüppasin rõõmsalt künka otsast alla tema kõrvale ning teatasin talle, et võtku vahikord üle. Plika ei kõssanudki, hõikasin talle kõvemini... to ei liigutanud kulmugi. No nii, mõtlesin, krabasin siis magamiskoti servast ja keerasin ta selili tagasi. Heh, vaat kus raibe! Plika puristas tatimulli minu poole, kuid õnn oli minu poolel ning maas lamaja ei saanud mulle pihta . Tegin talle omast meelest kenasti selgeks, et hakaku valvama, jätsin lahkelt päkapiku laterna kah talle. Aga Penilill teatas, et valvaku ma ise, säh sulle kooki moosiga, looder, mõtlesin. Üritasin veel kord talle selgeks teha, et tema kord on valvata, et ma tahaks kah puhata, et järgmine päev jaksaks vastu pidada. Siis ta ütles, et toogu ma juustu, siis tema valvab. Eri ülbe, mõtlesin. Nojah, olgu pealegi saab oma juustu. Hiilisin preestri koti juurde, tüüp on nii kui nii enamuse ajast meie kukil ratsutanud, las jagab nüüd oma toidupoolist väsind kaaslastega. Otsisin ta kotist ettevaatlikult juustu kera ning murdsin väikese tüki, see järel pain ülejäänu tagasi. Sammusin tasahilju Penilille juurde ja arvake ära mida to unimüts tegi.
Magas, nii et hambad laiali ja särasid laternavalguses. Ajasin ta uuesti üles, andsin talle juustu ja soovitasin tal kenasti valvata, mainisin, et seal kusagil kostus mingit krabinat kah , ehk läheb õnge. Tuhkagi, nii ükskõikset tegelast pole veel nähtud. Sama hästi oleks võinud mõni kivisööja tal kuklasse hingata, ta oleks vist siis kah rahulikult edasi maganud. Sellise suhtumisega kaua ilmas ei ela, mõtlesin endamisi ning kobisin magama. Eehh.. seff unenägu jälle, sirutasin just kätt suure rubiini poole... kui äkki kuulsin preestri häält: kelle kord valvata on?
No mida, tüüp on päikesepiste saanud või mis, õhtul sai ju valvekorrad kindlaks määratud. Ja siis hakkas mingi juustuga nina ees vehkima. Ajas igatahes väga segast juttu, et temal keegi juustu võtnud ja just selline tükk puudu. No kui puudu võtku siis omale, kohe siin süüta kodanike süüdistama. Kui mina oleks selle juustu võtnud, ega ma siis seda reklaamimiseks enda kõrvale jäta. On ikka udupea . Teatasin talle, et Spero kord on valvata ning kobisin uuesti magama.
Hommik saabus suure peotäie liivaga, mis maandus mu magamiskotile. Nurjatud, kes selle sigadusega veel hakkama sai... nojah, miks ma ei imesta. Kikkõrva näos sädeles rahuldus, mille sai mu ülesajamisest.
Sõin kasinat hommikueinet, kui äkki märkasin sõber Sperot, kel ühel hetkel oli õnnis nägu järgmisel hetkel kangestuvat ning kummuli kukkuvat. Aaaahhh.. ei, rabelesin maast püsti ning jooksin tema juurde. Kohmetu preester vaatas teda juba üle, tundsin murelikult huvi, et mis mu sõbraga juhtus. Sain mingi ähmase vastuse, et ta sai mingi vaimse ületoosi ja vajus see tõttu koomasse. Oh häda ja viletsust. Mis nüüd teha, alles üks sai jalad alla, kui järgmine ära vajus. Ja veel minu sõber. Loodan vaikselt, et ta terve mõistuse juures uuesti teadvusele tuleb.
Seni aga asusin raske südamega elfi juhatusel kanderaami meisterdama. Kui me asusime Sperot transportima, sai pirtsakas Penilill ootamatult nii vihaseks, et hüppas oma poni selga ning kimas tuhat-nelja mingis uduses suunas minema. Oeh, jälle... see plika suisa otsib oma otsa. Me ei jõuaks kuidagi oma raske koormaga temaga sammu pidada, rääkimata järgi jõudmisest, nii ta meist järjest kaugemale ratsutaski. Hiljem uurinud meie uue kaaslase käest, kuhu edasi minna- asusime teele. Tal oli kindel tahtmine mingi liidri tüüp üles leida ning veenduda tema elus olemises. Mõtlesime, et kui me aitame tal see tegelane elusalt üles leida, saame ehk neis kohalikes nomaadikülades heasse kirja. Igatahes sammusime samasse lõhesse, kust me ta leidsime. Oma üllatuseks avastasin, et sealt läheb rada edasi, mida eelmine õhtu ei olnud märganudki. Kuna too jäljeajaja kangesti kartis “väikeseid inimesi” siis pidin kõige ees marssima.
Mõne ajapärast, avardus kistas lõhe avaramaks eendiks, mis lõppes avara lageda platsiga kaljude vahel. Ning teises otsas võis märgata lõhet edasi kulgemas. Seisatusime, pidasime aru mida edasi teha. Miskipärast pöördusid kõigi silmad minu poole... nojah, hiilisin siis tasakesti rahnu tagant rahnu taha kuni jõudsin nii kaugele, et sain hinnata olukorda. Äkitselt märkasin silmanurgas liikumist. Vaatasin kiirelt paremale ja nägin kusagil 4 meetri kõrgusel kaljuseinas eendit, millel oli hambakujuline üles kaarduv sein. See raja moodi loodusvorm kulges kaarega kaljunuki taha. Kuna meie rajaleidja oli maininud, et tolle tähtsa tegelase olid röövinud pisikesed kurjad mehikesed, oli mul kahtlus arvata, et olime jõudnud neile jälile. Läksin tagasi kaaslaste juurde, et oma avastusest teada. Pidasime just nõu, mis moodi lagedat ala ületada või mis moodi sinna eendile pääseda, kui täisesti ootamatult tabas mind täpselt visatud oda rindu. AAAAAAHHH, kui valus, silme ees keerlesid mustad, punased ning vaged täpid. Kõrvetav valu rinnus ning iiveldama ajav vere maik suus, rebisin viskeoda enda ihust ning viskasin eemale. Teised olid juhtunust kohkunud ja vahtisid mind ammuli sui. Jõin ühe oma eluvee pudeli tüjaks ning haarasin oma vibupüssi. Jooksin väljakule ühe suure kivirahnu taha. Seal üleval eendil nägin sagimist. Väikesed lurjused kogunesid troppi eendile ning pildusid oma viskeodasid nii minu kui ka mu kaaslaste poole, ka päka sai ühega pihta. Paistis et üsna tõsiselt. Lasin päris mitmele noole pihta, meie võõra kaaslase abil sai minust haavata saanud vastased teise ilma saadetud. Viimaks jäi seal üleval vaikseks, muutsin koos päkaga oma positsiooni ning jäin passima. Pidasime nõu, mida edasi teha. Vahepeal, õnnestus paaril närukaelal siiski odasid meie jäljeajaja pihta loopida. No kaua sa ikka jaksad sihtida ja varitseda. Nojah sai vigastatud kaaslane varju lohistatud. Kui äkki komberdas Spero lagedale välja. Hüüdsin talle, et ta kiiresti kivi taha varju poeks. Uuris siis õnnetu vennike, mis toimub. Seletsin päkaka segamini kiirelt, et leidsime mingid kratid, kes nõudsid kiiret saatmist esivanemate juurde. Paistis et, üleval oli täitsa vaikseks jäänud. Saime juba rahulikumalt plaane arutada. Kuna lageda pealt läks lõhe edasi ning sinna eendile alt kuidagi ligi ei pääsend, siis oletasime, et nad olid sama lõhet pidi sinna üles pääsenud. Otsustasime nad sisse piirata ning kiire lõpparve teha.

[Sharker]

[Sharker]

Päh, tüüp suvatses vaid korra silmi avada ja sulges need siis uuesti. Samas, mõtlesin endamisi, vaene vennike on kõvasti vatti saanud, vee ja leivapeal. Ning kindlasti on need kratid teda kõvasti piinanud. Vedasime vennikese teise ruumi ja panime ta kenasti voodisse, viskasime mingi teki kah peale, et tal soojem oleks. Siin koobastes oli siiski päris jahe. Nojah, eks siis pidasime plaani, mis edasi teha, kuna kogu see seiklus oli ütlemata palju aega kulutanud, olime kõik neetult näljased, seega leppisime kokku, et teeme oma laagri siia lähedale, kus too nomaadi-boss-mees voodis pikali on. Päka ja Spero läksid asjade järgi, mis maha olid jäänud, tagasi tulles teatasid nad mulle, et leidsid käiguseinast imeliku prao või lõhe. Et kui mulle huvi pakub tulgu ma kaasa ja vaadagu asi üle , hehee, naha-äpardus oli kohe ununenud, seniavastamata aarded terendasid mul juba silme ees. Tatsasin rõõmsalt Sperol sabas. Jõudsime ühte kohta, Spero jättis mulle ühe tõrviku ja – näedsa, täitsa pragu mis pragu seina sees, rullisin oma tööriistad lahti ning asusin innuga seina läbi koputama. Peale tunniajalist põhjalikku uurimustööd jõudsin järeldusele, et tegu on ilmselgelt salauksega, kuid ma ei suutnud, kusagilt leida mõnd hoova või kohta, kuidas seda avada. Ka päkapikust polnud abi, kes peale asjade tassimist oli tulnud mu tegemisi uudistama. Kuni to tuule-semu kikk-kõrv tuli ning peale seda kui olin talle seletanud, et mis ja kuidas, leidis kusagilt kõrgemalt kuhu ma ei ulatund, mingi plaadi laadse asja. See osutski käigu suuet sulgeva kivisena avajaks. Trügisime siis sinna käiku, nõme – kitsas ja kriipis riideid, peale pikka pugemist jõudsime järsu käänakuni. Kuna olin ees – neetud jälle ees, mul on kuri kahtlus, et mind saadetakse alati kusagile tundmatusse kohta ette, et kui seal peaks mingi lõks olema, jään mina sinna vahele – siis nägin esimesena järsku käänakut, viskasin siis tõrviku käänaku taha ja seadsin seejärel vibupüssi laskevalmis ning hiilisin nurga tagant välja. Hm, pettumus, ei olnudki varandust, mingi tüüp vedeles maas lisaks veel meenutas kangesti kedagi. Hm, keda küll, läksin lähemale, suures pahameeles oleks sellele põrssale noole ribidesse lasknud, varandust ju polnudki. Keerasin magava kogu ringi .... ja etskae, üllatusest ei osanud esialgu midagi teha... see oli me minema kapanud Penilill.
Minu selja taga nihelev Indarl päris, et kes see seal siis on, ma siis vastsin. Aga kuna Penilill ei näind mingit elumärki ilmutavat, otsustasime, et elf vaatab ta kenasti üle. Aga mida tegi Indarl, jeerum, haaras vaesekese rinnust kinni ja raputas kõvasti, ma nägin päris kindlasti, kuidas Penilille hele peake mitu korda mööda kivinukke põrkas. Muidugist ärkas ta selle peale üles, aga mitte eriti rõõmsalt. Saime ta kuidagi sealt imelikust koopast välja tassitud. Hiljem otsustasime paar hargnevat käiku üle kontrollida, mida eelmisel päeval teha ei olnud mahti. Peale mõningat uurimistööd, avastasime ühest harunenud koopast puhtaveelise allika. Tõime oma nahklähkrid ning asusime neid täitma värske ning jaheda veega. See oli tõesti hea leid. Käisin seal koopas tiba ringi ning äkki märkasin ühes kaugemas soppis kaktuseid. Läksin tiba lähemale, et neid uurida, kui äkitselt hüppas üks taim minu poole. Jah, hüppas! Vaistlikult haarasin oma mõõga ning rabasin sellega toda okkalist monstrumit. Peagi hüppas veel paar tükki ligi. Minu hädakisa peale tõttas ligi päkapikk, olgu ta õnnistatud. Sest järgmisel hetkel hüppas üks kaktus mulle vastu jalga ja see oli kohutvalt valus. Nägin musti täppe ja sädemeid silme ees sähvimas, tundsin kuidas kibe valu mööda mu närve õgides üles poole liikus. Vaarusin sealt eemale ning vist minestasin. Mingi aeg nägin jälle Indarli murelikku nägu enda kohale kummardumas. Küsis kuidas minuga on. Ta hääl kostus nagu kusagilt kaugelt padja seest. Jäin teiste santide ja vigaste juurde lebama. Sain ööseks mingi vahikorra. Istusin ja kannatasin seal vaikselt, jalg valutas kibedalt. Rääkisin sellest meie preestrile. Ta lubas järgmisel hommikul peale palvete hankimist mind uuesti üle vaadata. Jäin magama, magaisin päris jupp maad, kuni ärkasin üles, Penilill trügis minu juurde, sooja magamiskotti. Kuna oli Indarli vahikord ning suurt muhvigi teha polnud, veeretasime nalja viluks neid leitud täringuid. Soovisime igasugu asju. Ja ennäe imet, korra ma nägin mingeid hobuseid, peale
Penilille soovi oma poni tagasi saada. Paisitis, et need on mingit sorti ettenägmise või ennustamise täringud. Varsti aga läks asi nilbete naljade peale, Penilill soovis mulle saba. Ja ilmselt hakkas ta peale seda mingeid hallukaid nägema. Ka Indarl, ma ei saa aru, mis neil viga on :S, manjakid niisugused. Proovisin korra ka oma õnne, soovisin kogu hingest: palun, palun, palun täringud tehke mu jalg terveks. Babuuum!!! Järgmisel hetkel käis mul silme eest hele sähavakas läbi ja ma vist minestasin jälle , deem see hakkab juba harjumuseks kujunema. Ma ei tea kaua ma teadvuseta olin ning kas mu kaaslased minu äratamiseks kah midagi ette võtsid, aga mingil hetkel tegin uuesti vaevaliselt silmad lahti. Ilmselt kuskilt maalt hakkas minu vahikord, sest Penilill jäi minu magamiskotti magama ning Indarl ise kadus kuhugi ruumi ning palus mitte teda segada. Kratsisin kukalt, vaatsin oma laagriplatsil ringi, kõik magasid kenasti , hee... väga kena, liipasin oma haige jalaga tasakesti päkapiku koti juurde ning laenasin talt laterna, siis koperdasin vaevaliselt sinna ruumi, kust me igasugu kraami leidsime. No nii, sättisin laterna ühe kasti otsa kenasti paistma ja asusin ruumi läbi otsima.
Varanduus, kus sa oled... mõtlesin endamisi, viskasin ühest kastist kogu sodi välja, mis sinna veel järgi oli jäänud ning kopsisin põhja ning küljelauad läbi. Mitte muhvigi. Varanduus, tule välja, sa ei saa end minu eest peitu jääda... mõtlesin jälle, asi pakkus mulle põnevat lõbu, tundsin juba aarete lõhna. Läksin järgmise kasti juurde, vaatasin selle sisu kah läbi, kuid ka seal ei paistnud midagi. Siis ronisin kastist välja ning peale mõningast katsi takseerimist mõtlesin, et kui see nüüd kenasti kummuli keerata, siis võiks põhja alt midagi põnevat siiski lagedale tulla. Mõeldud tehtud, peale pikka pusimist oli kast seinaäärest eemale lükatud ning kummuli keeratud. Läksin laenasin päkapiku varustuse hulgast ka kirka ja läksin tagasi kasti juurde. Äge, sest eelnevalt selle põhja läbi kopsides oli jäänud tunne, et seal on topelt põhi. Sülgasin siis pihku ning asusin põhja purustama. Mõne aja pärast oligi kena auguke laudade vahel sees, pistsin käe sisse ja etskae , mu nina ei peta mind kunagi, seal oli kena karp. Päris raske teine, sikutasin ta välja ja asetasin põrandale. Väga ilus laekake, näita mis sul siis kaane all varjul on, mõtlesin endamisi, kui oma spetsriistade rulli lahti veeretasin. Mmmm... lukud, mõnus surin käis üle kere, istusin kasti ette maha ning asusin seda lahti muukima. Hehee, lukuke, ära punni vastu, jõudsin veel mõelda, kui käiski kõrvu hellitav klõksakas. Jeeeiiii!!! Erutusest oleksin peaaegu ettevaatuse unustanud. Siiski viimasel hetkel tuli meelde, et sellised kenad kastikesed varustatakse pea alati mingite nurjatute loitsudega. Puh, võtsin ühest kastist kindad ning toppisin kätte. Seejärel läksin karbi taha ning tõstin kaane üles. AAAAAAAAGrrrrhh, asi oli hullem, kui ma oodata oskasin, selline pirakas käis, ei saanudki aru mis juhtus. Kaaneke vajus mul käest lahti ning kinni tagasi. Raibe, sülgasin põrandale. Mingi tulejura. Noh, õiget meest pole see hookus-pookus kunagi heidutanud. Surusin hambad risti ning kõrvetavast valust hoolimata hoidsin seekord kindlalt kaant lahti ning see jäigi lahti. Piilusin sisse. Eeee.. mis see siis nüüd on? Pettus! Röövimine! Mingi labane nali! Kastis oli vaid 19 vutimuna lahtritesse paigutatud. Njah, head isu mulle siis, kuna kõht oli kole tühi, sõin üheksa neist ära. Mekk oli täitsa meeldiv. Ja enesetunne paranes tunduvalt.
Võib olla on need tervistavad munad. Hm, jama lugu, pooled läind... käis idee mul peast läbi. Olgu, valmistan sõpradele meeldiva üllatuse, näitan neile hommikul seda karbikest ning mainin nende toimest kah. Siis näevad, et minust on miskit kasu kah , jeeh. Liiberdasin siis rõõmsalt laagriplatsile tagasi, ajasin Penilille ülesse, ütlesin talle et tema kord on valvata. Ning pugesin juba oma magamiskotti, siis juhtus see, mida ma kõige vähem, ette oskasin arvata. Muidugi, ise olin süüdi kah, oleks pidand karbi enne ära peitma ning siis Penilille üles ajama. Aga jah, igatahes ta nägi mu karpi. Ja kohe pärima, et mis ja kus. Ma ei tahtnud talle öelda, teadagi, plika on nii häbematu küll, et seda oma valve korra ajal üritada sisse vehkida. Damn, oleks ma seda tedanud, et ta teeb seda nii ehk naa. Soovisin endale head ööd ning kääbikuplikale head valvamist ning pugesin oma kastiga magamiskotti, surusin selle jalgadega täitsa lõppu.
Ärkasin selle peale, et jalutsist puhus tuul sisse. Ajasin end unistelt isuli ning kobasin koti läbi –ei!!!! Mind on paljaks röövitud! Raibe, Penilill, kus see põrsas on, rabelesin püsti ning kuulsin kusgil eelmal mingid krabinat. Lidusin sinna poole ja varsti leidsingi Penilille süütult tolles magamisasemega ruumis askeldamas. Käratasin kohe, et kus karp. Tema muidugi salgas kohe kõik maha. Kisa kära paisus üsna valjuks, viimaks tuli meie juurde unine ning vihane päka. Khm, viimaks saime Penilille käest kasti kätte, kui olin öelnud, mis seal sees on ning mida need munad arvatavasti teevad. See peale võttis päka kasti enda kätte ning ütles, et keegi teda rohkem ei segaks. Jäime mõlemad lolli näoga päkale järgi vahtima. Lonkisin siis nõutult laagriplatsile, Penilill pirises sabas järgi jalutada. Häh, nüüd on pill lahti. Neetud, magamiskott puha puruks lõigatud. Kastist ilma. Ja üllatust ei saa kah enam teha. Kobisin kotti tagasi ning voltisin jalutsi otsa nii kokku, et sealt külma sisse ei puhuks. Penilill tahtis minu juudre sooja magama tulla. No on alles jultumus, pealegi oli tema valvekord, lisaks oli ta just minu tagant varastanud ja mu magamiskoti katki lõikunud. Ajasin ta minema. Mõne ajapärast nägin teda kahtlaselt tuttava tekiga tollest ruumist väljumas, kus puhkasid too nomaadide-boss-mees, Spero kui ka Möh-Möh. Oot-oot, see tekk oli ju tolle nomaadide-boss-mehe peal. Ei noh, mida see plika õige mõtleb, ronisin kotist välja ning küsisin, kust ta selle teki sai, ta ütles, et sealt seest, rebisin talt teki käest ning läksin ja panin selle tagasi tolle nomaadide-boss-mehe peale. Ja ütlesin Penilillele, et tema pealt ei tohi tekki ära võtta, kuna ta on väga väsinud ja külmetab. Viimaks läksin väsinult oma magamiskotti tagasi ja mõtlesin: saagu mis saab, mina olen omalt poolt kõik teinud, mis vähegi minu võimuses.

[Sharker]

02.09.2004

Aaahouh! Hommik, kuigi eilne öö jäi une poolest lühikeseks, saime magada poole päevani , ilma et, keegi oleks meid seganud. Tegime oma tavapäraseid hommikusi toimetusi, palusin, et preester vaataks mu paistes jala üle, see nägi ikka veel üsna kohutav välja, sinine ja paistes. Indarl hea mees aitaski olgu ta igasugu vaimude ja muude jeekimite poolt tänatud, mul tuli kohe nii hea tuju. Suutsin mõneks ajaks isegi unustada, et ta mu kalli palli purusk sõtkus. Lubasin talle mõttes midagi seffi näpata kui silma hakkab. Njah vahtisin siis rõõmsalt ringi, nägin, et Penilille plika koperdas sinna laoruumi poole, kuna mul eelmiseöö avastustest ind veel see, mõtlesin, et võib olla on seal teistel kastidel kah topelt põhjad ja võib olla leiab sealt tõelist varandust. Mõeldud tehtud, lonkisin kääbiku plikal sabas ja lasin muretult vilet. To paharett asus juba teab mitmendat korda segipuistatud laoruumi uuesti läbikammima ning mõne aja pärast leidis ühest hunnikust endale sobiva nahkrüü, mille peale mõngingast pusimist selga sai. Ronisin kasti otsa, mille olin pikali paisanud, kogu seda lõbu pealt vahtima , kõlgutasin seal jalgu ja vahtisin, mida Penililleke veel head mõtleb teha. Algul oli mul plaan üksi siin avastustööd teha, seega ootasin, mil ta siit jalga laseb. Aga mida aeg edasi, seda enam mu plaanid muutusid, ikkagi üks sõbralik seltskond ju, mis siis et väikesed erimeelsused ette tulevad. Viimaks näis Plikatirts omale sobiva nänni kokku kahmanud olevat, nägi mind ja käratas, et mis ma passin siin. Heh, hea tüüp. Varsti jõudis ülejäänud seltskond kah sinna. Päka tahtis kangesti, et ma kasti lahti teeks, hee, mängisin mittemidagi teadaja vassisisn nii kuis jaksasin, ei viitsind mina seda kasti jälle lahti teha, sest lukk oli pagana keeruline. Pealegi oli see kast minu jaoks oma väärtuse kaotanud, tobedad tervist taastavad munad, ma kõrvetasin peaaegu oma kulmud ära, et seda teada saada. Oleks siis mõni võlusõrmus või midagi. Njah, tavapärane üksteise kallal näägutamine võttis hoogu, päev oli oma harilikku rütmi tagasi läinud, mõtlesin. Pidin siiski tolle kasti lahti tegema, päka oli ikka väga suures munavalus , irw. Tobu päka, toorest muna tahtma. Muukimise ajal pajatasin neile, kust ma selle karsti leisdin ning soovitasin neil ülejäänud kastid kah läbi koputada, võib olla on seal veel selliseid salakohti. Või siis ka mitte, igatahes ei leidnud nad midagi. Amatöörid, üks suur löömamees ja teine kõva jutupaunik , ravida oskab aga, kui selle tuulega nii väga ei mässaks siis poleks meid vaja ravidagi. Meenutan siinkohal toda surmasõitu õhus. Prr... Mõningase muukimise järel sain karbi lahti. Päka maitses siis ühe muna ära. Erilist tundemuutust ma tema näos ei näinud. Äh, ilmselt pold suuremat tolku. Siis meenus meile to mees, kelle olime päästnud vangikongist kummalise kitiini seest. Kogunesime kõik tolle nomaadide boss-mehe juurde, kutsusin teda mõttes nii . Spero ja Indarl pusisid tema kallal oma imetrikke teha. Ning mõne hetke pärast lükkas vennike silmaluugid valla. Mh, naljakas tüüp iseenesest, suht viisaka moega, aga pealagi paljaks pöetud ja noh vangipõlv pole jumele kah just palju juurde andnud. Uudistasime teda siit ja sealt, to vahtis vastu ja siis hakkas midagi seletama, millest mitte muhvigi aru ei saanud. Proovisime vastastikku igasugu keeli, mida keegi mõistis. Kasu ei miskit. Mingil viisil oli võimalik aimata mida ta soovis või tahtis. Kutsusime siis Möh-Möhi tõlgiks. Seletasid seal mõnda aega, vahepeal isegi tundus, et asi laabub, aga mõne aja pärast selgus, et Möh-Möh ei tohi või ei saa tõlgiks olla. Daahh, mõtlesin, mis kasu tollest muidusööjast üldse on, ta oli jõudnud muide järjekordselt ära hävitada kogu me kasina toiduvaru, mille moodustasid nood samad kaktused, mis mind eelmine päev olid rünnanud, mina seda jubedust küll suhu ei julge võtta, mine tea äkki hakkavad okkad keele peale kasvama. Kratsisin mõtlikult lõuga, pole siin suurt tuhkagi teha. Aga kuna midagi targemat kah pähe ei turgatanud jäin Indarli ponnistusi jälgima. Kuskilt maalt sai selgeks, et tüüp tahab oma asju tagasi. Miskipärast mõtlesin ma neile asjadele, mis me sealt kastidest olime enda vahel ära jaganud. Naha jätan ma maksku mis maksab endale. Seda nahka ei saa minult ära võtta. Urr. Nojah, samal ajal oli kõik-see-mees laoruumis tagasi, tüüp vahtis suht nõutult seda segadust, mis seal valitses. Pika seletamise-mõistatamise käigus sai selgeks, et to on mingit sorti kaupmees. Ja et kogu see träni olevat tema kaup. Um, nojah, nii palju siis sellest, mu kartused osutusid tõeks. Rääkisime talle täringutest ja tollest kerast, mis katki on. Mees soovis täringuid näha, kuna Penilill oli need kiivalt enda valdusesse haaranud, oli meil tükk tegu et, teda keelitada kas või ühte täringut tollele mehele loovutama. Tüüb näis täringutest üsna huvitatud olevat, veeretas neid maas tiba ja andis siis need Penilillele tagasi, mis tüdrukut hingepõhjani jahmatas. Sest ilmselt ei lootnud ta neid ealeski enam tagasi saada. Vahepeal palusin ma Indarlil proovida to kerake ära parandada, kuna ta oli seda eelmisel päeval lubanud teha. To nomaadide boss-mehe näost võis välja lugeda suurt pahameelt, kui ta nägi tolle kerakese jäänuseid, mida ma räti seest põrandale puistasin. Indarl kummardus tükikeste kohale, vehkis kätega ja pomises kummalisi sõnu, mis peale kera tükid ja see kallerdise laadne sodi koos keskmise pallikesega kokku kargasid. Näis nagu uus. Kuigi võluvõim oli sellest ilmselt jäädavalt lahtunud. Kui me just ei leia kedagi võimast võlurit, kes oskaks seda kuidagi uuesti laadida või ma ei teagi, mis nende maagiliste leludega tehakse. Njah, tüüp näitas viibetega, et soovib kera endale saada, ilmselt oli see kah tema isiklik asi. Ja katsetas seda kusagil varjulisemas kohas.
Aeg kulus, kuna elf ja päka tahtsid kangesti sinna ülesse korrusele seiklema ronida, pakkisime oma laagri kokku ning läksime sinna trepi jalamile. Seal hakkas aga nomaadide boss-mees ning Möh-Möh sõrgu vastu ajama, vehkisid kätega ja tegid mörisevat häält, vihjates, et seal üleval on mingi tohutu peletis. Heh, keda nad lollitavad, see tegelane oleks siis juba ammu meid põske pistnud, kui me siin all magasime ja tülitsesime-nii võib ilmselt meie oma vahelise suhtlemise kokku võtta. Kuskilt maalt tekkis mul siiski mõte, et olgu, seal võib ju mingi kratt olla, aga ega ta siis nii sama seal ei ole. Kindlasti on seal mingid aarded peidus. Kuna Penilill vaeseke, kes oma poni taga leinas, kangesti üles kippus. Ilmselt arvates, et to kole koll kindlsti ongi tegelikult tema poni. Mõtlesin siis, et ei või teda üksi sinna ekslema lasta ja teatasin, et tulen kaasa . Tükk aega keelitati meid sinna mitte minema. Lõpuks siiski läksime, lubasime tunni ajaga tagasi olla. Nojah läksime, vaiksemad kui kõige vaiksem tuul. Laenasime päkalt laterna, mille mässisin mingi kaltsu sisse. Jõudsime trepist ülesse, sealt avanes meile veidi avaram koobas, mille parmalpoolses otsas suundus käik mäesügavusse. Põnev, ärgitasin Penilille järgi tulema ning asusime siis äärmise ettevaatlikkusega teele. Käik hargnes mitmel korral vasakule iga hargnemise juures tegime märgi maha, et oskaks hiljem tagasi tulla. Suht tühi ja vaikne kant, ühest harunenud käigust, mis lõppes väiksema ruumiga, leidsime kivikuhjatise tagant pisikese kaktuse. KAKTUSE! mida, läksin Penilille kõrvale ja piilusin üle kivikuhuja. Assamait ja näe ongi kaktus. Vana raibe, et susi teda võtaks, mõtlesin. Varjusin kiirelt kivide taha. Mul oli veel väga selgelt meeles, mida eelmised kaktused tegid. Küsisin Penilille käest, kas see liigutab kah. To kohe vastu, et kas peaks, see ju siiski kaktus. Siis rääkisin, mis eelmisel päeval allika juures juhtus. Ja miks mul jalg nagu raiepakk all jäme oli. Njah, ta piilus pahaaimamata toda okkalist sigutikku lähemalt. Vist isegi torkas teda oma noaga. Ei miskit. Soovitasin see tal igaks juhuks juure pealt maha lõigata. Kuna ta oma luupistodaga seda päris hästi teha ei saanud, Läksin ise, võtsin oma mõõga ja rapsti lõikasin vastiku taime maha. Heh, sellega on nüüd korras, paras talle. Läksime veel mööda mingeid käike ja leidsime isegi mingi suurema koopa, kus oli palju rahne põrandal ja mille lõpus paistis mingi käik edasi minevat. Miskipärast tekitas see meis kõhedust. Otsustasime tagasi minna. Tagasi teiste juures muljetasime oma rektest. Tegin ettepaneku kambaga minna ja üheskoos kaugemad sopid läbi vaadata. Aga kus sa sellega, hea et peksa ei saand , arad kehkenpüksid, endast väiksemate kallal ollakse muidu kõvad mehed, aga nii kui on mingi tundmatu oht silmapiiril, sõeluvad püksid tuult. Hm, kui nüüd terasemalt jälgida, siis ma nagu oleks korra läbi mingi rebendi elfi tagumikku vilksatamas näinud - huu jube . Vähemalt on, mida teistele külaelaninele kunagi rääkida , sest mitte igaüks ei saa sellega kiidelda, et on paljast elfi näinud. Nojah, tühi sellega, üritasin siis neid ükshaaval pehmeks rääkida, läksin päka juurde ja rääkisin talle, et seal ülal olid mingis suures laoruumis tohutu suured õllevaadid, deem, jälle solkisid teised kõik ära. Kohe pistsid pröökama, et ärgu uskugu minu juttu. :/ nojah peab tunnistama, et mul oma luiskamisega veel kõvasti vaja vaeva näha, et keegi aru ei saaks. Õhtu ligines ning väljas muutus temperatuur talutavamaks, vinnasime oma kõhetud pambud selga ning läksime välja, hädaga saime redelist alla, to ju üsna sodi juba. Ning asusime nomaadide boss-mehe ning Möh-Möhi juhtimisel teele. Kuskilt maalt teatas mu vana sõber Spero, et tahab kangesti oma mägrapässerdist üles leida. Ütles meile, et tehku keegi meist märke, et ta oskaks hiljem järele tulla. Niipaljukest sain oma sõbra heaks teha, kuna temaga maha jääda ma kah ei saanud, tema on paremini neid looduses ellujäämise kunste õppinud, ehk tal veab ning leiab isegi oma loomakese ülesse. Igatahes liikusin ma kõige viimasena ja aegajalt taha kiigates ülejäänud seltskonnaga edasi. Spero kõhetu räsitud kuju jäi iga korraga järjest vähemaks ja vähemaks kuni saabuv hämarus ta mu silme eest mattis.

[Sharker]

02.09.2004

Aaahouh! Hommik, kuigi eilne öö jäi une poolest lühikeseks, saime magada poole päevani , ilma et, keegi oleks meid seganud. Tegime oma tavapäraseid hommikusi toimetusi, palusin, et preester vaataks mu paistes jala üle, see nägi ikka veel üsna kohutav välja, sinine ja paistes. Indarl hea mees aitaski olgu ta igasugu vaimude ja muude jeekimite poolt tänatud, mul tuli kohe nii hea tuju. Suutsin mõneks ajaks isegi unustada, et ta mu kalli palli purusk sõtkus. Lubasin talle mõttes midagi seffi näpata kui silma hakkab. Njah vahtisin siis rõõmsalt ringi, nägin, et Penilille plika koperdas sinna laoruumi poole, kuna mul eelmiseöö avastustest ind veel see, mõtlesin, et võib olla on seal teistel kastidel kah topelt põhjad ja võib olla leiab sealt tõelist varandust. Mõeldud tehtud, lonkisin kääbiku plikal sabas ja lasin muretult vilet. To paharett asus juba teab mitmendat korda segipuistatud laoruumi uuesti läbikammima ning mõne aja pärast leidis ühest hunnikust endale sobiva nahkrüü, mille peale mõngingast pusimist selga sai. Ronisin kasti otsa, mille olin pikali paisanud, kogu seda lõbu pealt vahtima , kõlgutasin seal jalgu ja vahtisin, mida Penililleke veel head mõtleb teha. Algul oli mul plaan üksi siin avastustööd teha, seega ootasin, mil ta siit jalga laseb. Aga mida aeg edasi, seda enam mu plaanid muutusid, ikkagi üks sõbralik seltskond ju, mis siis et väikesed erimeelsused ette tulevad. Viimaks näis Plikatirts omale sobiva nänni kokku kahmanud olevat, nägi mind ja käratas, et mis ma passin siin. Heh, hea tüüp. Varsti jõudis ülejäänud seltskond kah sinna. Päka tahtis kangesti, et ma kasti lahti teeks, hee, mängisin mittemidagi teadaja vassisisn nii kuis jaksasin, ei viitsind mina seda kasti jälle lahti teha, sest lukk oli pagana keeruline. Pealegi oli see kast minu jaoks oma väärtuse kaotanud, tobedad tervist taastavad munad, ma kõrvetasin peaaegu oma kulmud ära, et seda teada saada. Oleks siis mõni võlusõrmus või midagi. Njah, tavapärane üksteise kallal näägutamine võttis hoogu, päev oli oma harilikku rütmi tagasi läinud, mõtlesin. Pidin siiski tolle kasti lahti tegema, päka oli ikka väga suures munavalus , irw. Tobu päka, toorest muna tahtma. Muukimise ajal pajatasin neile, kust ma selle karsti leisdin ning soovitasin neil ülejäänud kastid kah läbi koputada, võib olla on seal veel selliseid salakohti. Või siis ka mitte, igatahes ei leidnud nad midagi. Amatöörid, üks suur löömamees ja teine kõva jutupaunik , ravida oskab aga, kui selle tuulega nii väga ei mässaks siis poleks meid vaja ravidagi. Meenutan siinkohal toda surmasõitu õhus. Prr... Mõningase muukimise järel sain karbi lahti. Päka maitses siis ühe muna ära. Erilist tundemuutust ma tema näos ei näinud. Äh, ilmselt pold suuremat tolku. Siis meenus meile to mees, kelle olime päästnud vangikongist kummalise kitiini seest. Kogunesime kõik tolle nomaadide boss-mehe juurde, kutsusin teda mõttes nii . Spero ja Indarl pusisid tema kallal oma imetrikke teha. Ning mõne hetke pärast lükkas vennike silmaluugid valla. Mh, naljakas tüüp iseenesest, suht viisaka moega, aga pealagi paljaks pöetud ja noh vangipõlv pole jumele kah just palju juurde andnud. Uudistasime teda siit ja sealt, to vahtis vastu ja siis hakkas midagi seletama, millest mitte muhvigi aru ei saanud. Proovisime vastastikku igasugu keeli, mida keegi mõistis. Kasu ei miskit. Mingil viisil oli võimalik aimata mida ta soovis või tahtis. Kutsusime siis Möh-Möhi tõlgiks. Seletasid seal mõnda aega, vahepeal isegi tundus, et asi laabub, aga mõne aja pärast selgus, et Möh-Möh ei tohi või ei saa tõlgiks olla. Daahh, mõtlesin, mis kasu tollest muidusööjast üldse on, ta oli jõudnud muide järjekordselt ära hävitada kogu me kasina toiduvaru, mille moodustasid nood samad kaktused, mis mind eelmine päev olid rünnanud, mina seda jubedust küll suhu ei julge võtta, mine tea äkki hakkavad okkad keele peale kasvama. Kratsisin mõtlikult lõuga, pole siin suurt tuhkagi teha. Aga kuna midagi targemat kah pähe ei turgatanud jäin Indarli ponnistusi jälgima. Kuskilt maalt sai selgeks, et tüüp tahab oma asju tagasi. Miskipärast mõtlesin ma neile asjadele, mis me sealt kastidest olime enda vahel ära jaganud. Naha jätan ma maksku mis maksab endale. Seda nahka ei saa minult ära võtta. Urr. Nojah, samal ajal oli kõik-see-mees laoruumis tagasi, tüüp vahtis suht nõutult seda segadust, mis seal valitses. Pika seletamise-mõistatamise käigus sai selgeks, et to on mingit sorti kaupmees. Ja et kogu see träni olevat tema kaup. Um, nojah, nii palju siis sellest, mu kartused osutusid tõeks. Rääkisime talle täringutest ja tollest kerast, mis katki on. Mees soovis täringuid näha, kuna Penilill oli need kiivalt enda valdusesse haaranud, oli meil tükk tegu et, teda keelitada kas või ühte täringut tollele mehele loovutama. Tüüb näis täringutest üsna huvitatud olevat, veeretas neid maas tiba ja andis siis need Penilillele tagasi, mis tüdrukut hingepõhjani jahmatas. Sest ilmselt ei lootnud ta neid ealeski enam tagasi saada. Vahepeal palusin ma Indarlil proovida to kerake ära parandada, kuna ta oli seda eelmisel päeval lubanud teha. To nomaadide boss-mehe näost võis välja lugeda suurt pahameelt, kui ta nägi tolle kerakese jäänuseid, mida ma räti seest põrandale puistasin. Indarl kummardus tükikeste kohale, vehkis kätega ja pomises kummalisi sõnu, mis peale kera tükid ja see kallerdise laadne sodi koos keskmise pallikesega kokku kargasid. Näis nagu uus. Kuigi võluvõim oli sellest ilmselt jäädavalt lahtunud. Kui me just ei leia kedagi võimast võlurit, kes oskaks seda kuidagi uuesti laadida või ma ei teagi, mis nende maagiliste leludega tehakse. Njah, tüüp näitas viibetega, et soovib kera endale saada, ilmselt oli see kah tema isiklik asi. Ja katsetas seda kusagil varjulisemas kohas.
Aeg kulus, kuna elf ja päka tahtsid kangesti sinna ülesse korrusele seiklema ronida, pakkisime oma laagri kokku ning läksime sinna trepi jalamile. Seal hakkas aga nomaadide boss-mees ning Möh-Möh sõrgu vastu ajama, vehkisid kätega ja tegid mörisevat häält, vihjates, et seal üleval on mingi tohutu peletis. Heh, keda nad lollitavad, see tegelane oleks siis juba ammu meid põske pistnud, kui me siin all magasime ja tülitsesime-nii võib ilmselt meie oma vahelise suhtlemise kokku võtta. Kuskilt maalt tekkis mul siiski mõte, et olgu, seal võib ju mingi kratt olla, aga ega ta siis nii sama seal ei ole. Kindlasti on seal mingid aarded peidus. Kuna Penilill vaeseke, kes oma poni taga leinas, kangesti üles kippus. Ilmselt arvates, et to kole koll kindlsti ongi tegelikult tema poni. Mõtlesin siis, et ei või teda üksi sinna ekslema lasta ja teatasin, et tulen kaasa . Tükk aega keelitati meid sinna mitte minema. Lõpuks siiski läksime, lubasime tunni ajaga tagasi olla. Nojah läksime, vaiksemad kui kõige vaiksem tuul. Laenasime päkalt laterna, mille mässisin mingi kaltsu sisse. Jõudsime trepist ülesse, sealt avanes meile veidi avaram koobas, mille parmalpoolses otsas suundus käik mäesügavusse. Põnev, ärgitasin Penilille järgi tulema ning asusime siis äärmise ettevaatlikkusega teele. Käik hargnes mitmel korral vasakule iga hargnemise juures tegime märgi maha, et oskaks hiljem tagasi tulla. Suht tühi ja vaikne kant, ühest harunenud käigust, mis lõppes väiksema ruumiga, leidsime kivikuhjatise tagant pisikese kaktuse. KAKTUSE! mida, läksin Penilille kõrvale ja piilusin üle kivikuhuja. Assamait ja näe ongi kaktus. Vana raibe, et susi teda võtaks, mõtlesin. Varjusin kiirelt kivide taha. Mul oli veel väga selgelt meeles, mida eelmised kaktused tegid. Küsisin Penilille käest, kas see liigutab kah. To kohe vastu, et kas peaks, see ju siiski kaktus. Siis rääkisin, mis eelmisel päeval allika juures juhtus. Ja miks mul jalg nagu raiepakk all jäme oli. Njah, ta piilus pahaaimamata toda okkalist sigutikku lähemalt. Vist isegi torkas teda oma noaga. Ei miskit. Soovitasin see tal igaks juhuks juure pealt maha lõigata. Kuna ta oma luupistodaga seda päris hästi teha ei saanud, Läksin ise, võtsin oma mõõga ja rapsti lõikasin vastiku taime maha. Heh, sellega on nüüd korras, paras talle. Läksime veel mööda mingeid käike ja leidsime isegi mingi suurema koopa, kus oli palju rahne põrandal ja mille lõpus paistis mingi käik edasi minevat. Miskipärast tekitas see meis kõhedust. Otsustasime tagasi minna. Tagasi teiste juures muljetasime oma rektest. Tegin ettepaneku kambaga minna ja üheskoos kaugemad sopid läbi vaadata. Aga kus sa sellega, hea et peksa ei saand , arad kehkenpüksid, endast väiksemate kallal ollakse muidu kõvad mehed, aga nii kui on mingi tundmatu oht silmapiiril, sõeluvad püksid tuult. Hm, kui nüüd terasemalt jälgida, siis ma nagu oleks korra läbi mingi rebendi elfi tagumikku vilksatamas näinud - huu jube . Vähemalt on, mida teistele külaelaninele kunagi rääkida , sest mitte igaüks ei saa sellega kiidelda, et on paljast elfi näinud. Nojah, tühi sellega, üritasin siis neid ükshaaval pehmeks rääkida, läksin päka juurde ja rääkisin talle, et seal ülal olid mingis suures laoruumis tohutu suured õllevaadid, deem, jälle solkisid teised kõik ära. Kohe pistsid pröökama, et ärgu uskugu minu juttu. :/ nojah peab tunnistama, et mul oma luiskamisega veel kõvasti vaja vaeva näha, et keegi aru ei saaks. Õhtu ligines ning väljas muutus temperatuur talutavamaks, vinnasime oma kõhetud pambud selga ning läksime välja, hädaga saime redelist alla, to ju üsna sodi juba. Ning asusime nomaadide boss-mehe ning Möh-Möhi juhtimisel teele. Kuskilt maalt teatas mu vana sõber Spero, et tahab kangesti oma mägrapässerdist üles leida. Ütles meile, et tehku keegi meist märke, et ta oskaks hiljem järele tulla. Niipaljukest sain oma sõbra heaks teha, kuna temaga maha jääda ma kah ei saanud, tema on paremini neid looduses ellujäämise kunste õppinud, ehk tal veab ning leiab isegi oma loomakese ülesse. Igatahes liikusin ma kõige viimasena ja aegajalt taha kiigates ülejäänud seltskonnaga edasi. Spero kõhetu räsitud kuju jäi iga korraga järjest vähemaks ja vähemaks kuni saabuv hämarus ta mu silme eest mattis.

[Sharker]

12.09.2004

Liikusime kiirustades edasi, Möh-Möhil oli kange rutt oma kohalejõudmisega, samas tal õigus kah kuna siin kõrbes pole suurt midagi imetleda kah. Olime juba päris hea jupp maad käinud, kõigil juba aur väljas, kui Möh-Möh teraselt kuulatama jäi ning meile märku andis peatumiseks. Tervitasin seda mõttes rõõmuga. Tüüp kadus kiirelt kuhugi kõrvallõhesse. Ootasime, ei paistnud teda kuskil, otsustain koos Penilillega asja uurima minna. Hiilisime päris osavalt käänakuni, seal aga juhtus selline piinlik lugu, et lasin üsna kuuldavalt kõhutuult, mis mägedelt kajades veelgi võimendus. Kirusin enda seedimist maapõhja, kuna polnud juba pikemat aega midgi mõistlikku süüa saanud. Kogusin end ning peale mitut kohatut märkust Penilille suust, liikusime vaikselt edasi. Meile avanes suht trööstitu maastik, räbu väljad suurte rahnudega. Penilill kuulis sealt kusagilt tagantpoolt mingit krabinat või sahinat, ta täpselt ei saanudki aru. Hiilisime siis vaikselt edasi ühe rahnu tagant teise juurde. Kuni ühel hetkel nägime ühe rahnu tagant välja piiludes hiiglaslikku elukat, ta paistis kilpkonna moodi, aga ta oli tohutu suur, nii suur, et minu mõõtu mees ulatus talle vaevu põlve kõrgusele. Piilusin silma nurgast oma kaaslast ning sulgesin kiirelt ta ammuli vajunud suu, et seal piiksatustki ei tuleks. Varjusime kiirelt lähima rahnuni ning vaatasime, mida ta seal toimetab. Arutasime vaikselt, mida edasi teha. Kindlasti peame kaaslasi hoiatama, oot-oot, kas need lärmakad puupead juba ei tulegi, keerasin ringi ja nägingi neid kilina ja kolinaga üle kiviräsu ronimas. No kas tegelastel üldse aru peas ei ole. Kui hiilida ei oska ei maksaks ummisjalu ronida igale poole. Tegelt see oleks neile paras kui see koletis nad nahka paneks. Aga viimasel hetkel hakkas mul neist kahju. Ikkagi jupp maad koos nendega läbi selle trööstitu kõrbe juba rännatud. Tõttasin vaikselt nendile vastu ning seletasin neile, et ees on tohutu elukas ning ilmselt on meil mõtekas kähku siit kaduda. Hakkasime siis kõik tasakesti tagasi liikuma. Ilmselt oli too monstrum meid siiski märganud, sest tema poolt kostus äkitselt kõvat kriginat ning lohisevat häält. Üsna pea nägimegi kuidas ta vaevaliselt üle rahnude end vinnas. Tegime et sealt, et minema saame. Kiiruga rabasime oma pamud, kusagilt ilmus ka Möh-Möh välja ning tõttasime mööda teist kaljulõhangut edasi. Alles hiljem meenus mulle, et seal jäi oluline märk teele tegemata. Vaene Spero, tundes teda kõige paremini, kujutlesin juba ette, et kui ta juhtumisi tollesse parempoolsesse harusse satudes, toda elukat loodushuvilisena jälgima asub.
Rändasime kiirustades ja vahepeatusi tegemata, olin nii väsinud. Siiski jaksasin aegajalt paar märki maha ehitada. Tundus viimaks, et meie väsimatuna näiv rajaleidja oli avastanud sobiva laagriplatsi, ta kadus ühte koopasse, ehitasin käänaku ette noolemärgi mis viitas sinna lõhangu poole. Kuid siis tatsas Möh-Möh välja ning teatas, et see pole ikka piisavalt sobiv koht. Ning liikus edasi. No on mölakas, mul oli märk juba valmis. Suure vihaga viskasin teda kiviga. Loomulikult viskas ta selle tagasi, kuid põikasin osavalt mööda. Lammutasin siis oma märgi ning lonkisin väsinult kõige sabas teistele järele. Järgmise koopa suu ees läks mul Indarliga vaidluseks, kas ikka tasub siia märki ehitada või mitte, kuid paistis, et see koht sobib laagriplastsiks päris hästi. Ehitasin viimase märgi ning ronisin koopasse sisse. Jeeh, seal oli allikas. Täitsin oma veelähkri ning jäin väsinult oma koti otsa istuma. Kui äkki Penilill kiljatas, seal olid mingid kaktused. KAKTUSED!!! Jälle, mina ei tahtnud nende kaktusega lähemalt asja teha. Küsisin eemalt, et kas nad kah liigutavad. Kui äkki üks hüppaski Penilillele peale. Vaeseke vajus oimetult põrandale pikali, päka ja Indarl tormasid võitlusesse, aitasin Penilille sealt eemale, ka nomaadide-boss-mees tuli mulle appi. Panin Penilille oma magamiskoti peale pikali. Ta näis täitsa jõuetu, lõõtsutas seal pikali maas. Mnjah, ma ju hoiatasin. Ka päka ja Indarl said kaktuste käest torgata ning taandusid. Möh-Möh tõttas odadega ligi ning ilmselt suutis kõik ära tappa, ise viskasin eemalt ühe suurema kivi sinna kaktusete sekka. Seejärel torkas rajaleidja ühe kaktuse oda otsa ning asus sellelt okkaid maha koorima, ilmse kavatsusega see jubedus ära süüa. Samas, siin midagi valida ei olnud, võtsin isegi ühe kaktuse ning pakkusin ka Penilillele. Õhtu saabudes panime paika vahikorrad. Olin esimene. Võtsin oma igavese tulega tõrviku välja ning istusin oma magamiskotis ja valvasin. Vahepeal käisin koopas ringi, et uni väga peale ei tuleks. Äkki märkasin koopasuus mingit liikumist ning kuulsin sahinat. Läksin asja uurima, oooh, kogu koopa suue oli paksult mingeid ilgeid putukaid täis. Tormasin kiirelt päkapiku asjade juurde ning otsisin sealt pindi õli välja. Tormasin tagasi ning valasin maha putukate ette, sekka ei olnd enam mahti vaadata, kuhu läks. Süütasin kiirelt õli ise samal ajal ülejäänusid maha trampides. Suutsin neist vist kõva kolmandiku teise ilma saata kui teised tolle kära peale ärkasid. Kõik tormasid koopast välja. Putukad sibasid samal ajal koopas ringi ning trügisid mu asjade otsa, kuna neid ei märganud keegi kaasa võtta. Nahahoidjad. Ma üritasin vaikselt asja lahendada, et nemad rahus magada saaks ning siis kui asi halva pöörde võtab jätavad minu asjad putukate saagiks. Neetud! Soputasin oma magamiskoti enam vähem puhtaks ning viskasin eemale. Indarl hea mees aitas niipaljugi, et tassis mu magamiskoti kohe koopast välja. Rapsisin oma koti puhtaks ning vinnasin õlale ja tromasin kah viimaks koopast välja. Samal ajal mäsastas Indarl ülejäänud putukaid oma kilbiga. Otsisime siis lähedusest uue koopa ning kolisime sinna. Kuna minu vahikord oli läbi heidsin ise puhkama ning andsin vahikorra järgmisele üle.

[Sharker]

12.09.2004

Liikusime kiirustades edasi, Möh-Möhil oli kange rutt oma kohalejõudmisega, samas tal õigus kah kuna siin kõrbes pole suurt midagi imetleda kah. Olime juba päris hea jupp maad käinud, kõigil juba aur väljas, kui Möh-Möh teraselt kuulatama jäi ning meile märku andis peatumiseks. Tervitasin seda mõttes rõõmuga. Tüüp kadus kiirelt kuhugi kõrvallõhesse. Ootasime, ei paistnud teda kuskil, otsustain koos Penilillega asja uurima minna. Hiilisime päris osavalt käänakuni, seal aga juhtus selline piinlik lugu, et lasin üsna kuuldavalt kõhutuult, mis mägedelt kajades veelgi võimendus. Kirusin enda seedimist maapõhja, kuna polnud juba pikemat aega midgi mõistlikku süüa saanud. Kogusin end ning peale mitut kohatut märkust Penilille suust, liikusime vaikselt edasi. Meile avanes suht trööstitu maastik, räbu väljad suurte rahnudega. Penilill kuulis sealt kusagilt tagantpoolt mingit krabinat või sahinat, ta täpselt ei saanudki aru. Hiilisime siis vaikselt edasi ühe rahnu tagant teise juurde. Kuni ühel hetkel nägime ühe rahnu tagant välja piiludes hiiglaslikku elukat, ta paistis kilpkonna moodi, aga ta oli tohutu suur, nii suur, et minu mõõtu mees ulatus talle vaevu põlve kõrgusele. Piilusin silma nurgast oma kaaslast ning sulgesin kiirelt ta ammuli vajunud suu, et seal piiksatustki ei tuleks. Varjusime kiirelt lähima rahnuni ning vaatasime, mida ta seal toimetab. Arutasime vaikselt, mida edasi teha. Kindlasti peame kaaslasi hoiatama, oot-oot, kas need lärmakad puupead juba ei tulegi, keerasin ringi ja nägingi neid kilina ja kolinaga üle kiviräsu ronimas. No kas tegelastel üldse aru peas ei ole. Kui hiilida ei oska ei maksaks ummisjalu ronida igale poole. Tegelt see oleks neile paras kui see koletis nad nahka paneks. Aga viimasel hetkel hakkas mul neist kahju. Ikkagi jupp maad koos nendega läbi selle trööstitu kõrbe juba rännatud. Tõttasin vaikselt nendile vastu ning seletasin neile, et ees on tohutu elukas ning ilmselt on meil mõtekas kähku siit kaduda. Hakkasime siis kõik tasakesti tagasi liikuma. Ilmselt oli too monstrum meid siiski märganud, sest tema poolt kostus äkitselt kõvat kriginat ning lohisevat häält. Üsna pea nägimegi kuidas ta vaevaliselt üle rahnude end vinnas. Tegime et sealt, et minema saame. Kiiruga rabasime oma pamud, kusagilt ilmus ka Möh-Möh välja ning tõttasime mööda teist kaljulõhangut edasi. Alles hiljem meenus mulle, et seal jäi oluline märk teele tegemata. Vaene Spero, tundes teda kõige paremini, kujutlesin juba ette, et kui ta juhtumisi tollesse parempoolsesse harusse satudes, toda elukat loodushuvilisena jälgima asub.
Rändasime kiirustades ja vahepeatusi tegemata, olin nii väsinud. Siiski jaksasin aegajalt paar märki maha ehitada. Tundus viimaks, et meie väsimatuna näiv rajaleidja oli avastanud sobiva laagriplatsi, ta kadus ühte koopasse, ehitasin käänaku ette noolemärgi mis viitas sinna lõhangu poole. Kuid siis tatsas Möh-Möh välja ning teatas, et see pole ikka piisavalt sobiv koht. Ning liikus edasi. No on mölakas, mul oli märk juba valmis. Suure vihaga viskasin teda kiviga. Loomulikult viskas ta selle tagasi, kuid põikasin osavalt mööda. Lammutasin siis oma märgi ning lonkisin väsinult kõige sabas teistele järele. Järgmise koopa suu ees läks mul Indarliga vaidluseks, kas ikka tasub siia märki ehitada või mitte, kuid paistis, et see koht sobib laagriplastsiks päris hästi. Ehitasin viimase märgi ning ronisin koopasse sisse. Jeeh, seal oli allikas. Täitsin oma veelähkri ning jäin väsinult oma koti otsa istuma. Kui äkki Penilill kiljatas, seal olid mingid kaktused. KAKTUSED!!! Jälle, mina ei tahtnud nende kaktusega lähemalt asja teha. Küsisin eemalt, et kas nad kah liigutavad. Kui äkki üks hüppaski Penilillele peale. Vaeseke vajus oimetult põrandale pikali, päka ja Indarl tormasid võitlusesse, aitasin Penilille sealt eemale, ka nomaadide-boss-mees tuli mulle appi. Panin Penilille oma magamiskoti peale pikali. Ta näis täitsa jõuetu, lõõtsutas seal pikali maas. Mnjah, ma ju hoiatasin. Ka päka ja Indarl said kaktuste käest torgata ning taandusid. Möh-Möh tõttas odadega ligi ning ilmselt suutis kõik ära tappa, ise viskasin eemalt ühe suurema kivi sinna kaktusete sekka. Seejärel torkas rajaleidja ühe kaktuse oda otsa ning asus sellelt okkaid maha koorima, ilmse kavatsusega see jubedus ära süüa. Samas, siin midagi valida ei olnud, võtsin isegi ühe kaktuse ning pakkusin ka Penilillele. Õhtu saabudes panime paika vahikorrad. Olin esimene. Võtsin oma igavese tulega tõrviku välja ning istusin oma magamiskotis ja valvasin. Vahepeal käisin koopas ringi, et uni väga peale ei tuleks. Äkki märkasin koopasuus mingit liikumist ning kuulsin sahinat. Läksin asja uurima, oooh, kogu koopa suue oli paksult mingeid ilgeid putukaid täis. Tormasin kiirelt päkapiku asjade juurde ning otsisin sealt pindi õli välja. Tormasin tagasi ning valasin maha putukate ette, sekka ei olnd enam mahti vaadata, kuhu läks. Süütasin kiirelt õli ise samal ajal ülejäänusid maha trampides. Suutsin neist vist kõva kolmandiku teise ilma saata kui teised tolle kära peale ärkasid. Kõik tormasid koopast välja. Putukad sibasid samal ajal koopas ringi ning trügisid mu asjade otsa, kuna neid ei märganud keegi kaasa võtta. Nahahoidjad. Ma üritasin vaikselt asja lahendada, et nemad rahus magada saaks ning siis kui asi halva pöörde võtab jätavad minu asjad putukate saagiks. Neetud! Soputasin oma magamiskoti enam vähem puhtaks ning viskasin eemale. Indarl hea mees aitas niipaljugi, et tassis mu magamiskoti kohe koopast välja. Rapsisin oma koti puhtaks ning vinnasin õlale ja tromasin kah viimaks koopast välja. Samal ajal mäsastas Indarl ülejäänud putukaid oma kilbiga. Otsisime siis lähedusest uue koopa ning kolisime sinna. Kuna minu vahikord oli läbi heidsin ise puhkama ning andsin vahikorra järgmisele üle.

[Sharker]

24.09.2004

Hommikul äranud, nägime kauguses sõber Sperot, ning temaga oli kaasas mäger Urask. Rõõmus taaskohtumise üle uurisime pärisime, et kas ta juhuslikult mõnda hiiglaslikku kilpkonna ei märganud. Õnneks mitte. Üsna pea sundis Möh-Möh meid jälle liikuma, pakkisime oma lahja varustuse kokku ning asusime teele. Päike tõusis üha kõrgemale, õhk virvendas kauguses ja hakkas palav. Ikka päris palav kohe. Nahk oli üleni märg. Kurk kuivas. Viimaks leidis Möh-Möh ühe koopa, mis näis tehislik. Kenasti raiutud kumera võlvkaarega lagi ja puha. Sisenesime ning päkats kilkas äkitselt rõõmsalt, mainides et need on tema suguvennad olnud, kes selle rajatise siin valmis teinud. Nojah, veel habemes mühakaid, mõtlesin endamisi. Käigu lõpus oli uks. Tugev ja kindel uks, mis ka peale mitmetunniseid ponnistusi kuidagi avaneda ei tahtnud. Loobusime ning sättisime end õhtusele rännakule. Ei olnud jõudnud me kirev seltskond kuigi kaugele tollest päkapiku urust, kui äkkitselt märkasin kuidas kusagilt ülalt astangult vilksti midagi meie seljataha hüppas. Midagi väga suurt, mis misikipärast kangesti meenutas tohutu suurt sisalikku, kes näis veel pealegi väga näljane. Elukas oli kuskil neli meetrit pikk pluss veel saba. Keha, pead ning tugevate küünistega jalgu kattis tihe punakaspruun soomus. Ühesõnaga, vastik näljane elukas, kes kohe kindlasti tahtis meid õhtuooteks võtta.
Kuna teistest teda nõks varem märganud, suutsin seetõttu ka kiiremini reageerida ning lasin esimese noole talle turja sisse. Laadisin ja lasin, ladisin ja lasin. Väle elukas murdis nii üht kui ka teist meie seast, sain isegi sügava haava rindu, taganesin õige pisut ning jätkasin meeleheitlikult oma viimaste noolte laskmist. Päkapikul läks suht hapralt. Õnneks mu vahva sõber Spero, kes tegelikult kõige esimesena tolle koletise teravaid hambaid sai tunda, ravis päkapikku ning koos päkaga suutsime koletise maha lüüa. Vaatasin väsinult kuid võidukalt oma purunenud nooli monstrumi peast välja turritamas. Kui äkitselt kusagil redus istunud Penilill koletise poole tormas ja kisas: ”Said nüüd, aga ma sulle andsin!” No on jultumust, kui ma nüüd oma mälu pingutan, siis ei olnud teda võitluse aegu üldse kusagilt näha. Õnneks lõppes Penilille jaks üsna kiiresti ja ta kobis sisaliku seljast maha. Ning palus mul tolle eluka kõht lõhki lõigata, ta lootis tolle kõhust oma poni üles leida. Hm, tükk aega kahtlesin kuid lõpuks jäin nõusse ning asusin kõhtu katki nüsima, hiljem kutsusin päka kah appi, kes oma suure kirvega tegi palju tõhusamat tööd. Kui eluka kõht lõhki ja kogu see haisev sisu mööda välja laiali, hakkas mul tõeliselt paha. Jooksin eemale kivi otsa värskemat õhku hingama. Ja asusin päkat sealt õpetama, et otsigu magu ülesse, ja lõigaku see puruks. Hii, vaene päka, kas ta siis ise üldse selle peale ei tulnud, milline jube haisev läga ja sodi seal maos on. Nojah, igatahes üsna lühikese ajaga oli ta üleni selle pasaga koos ja haises roppu moodi. Nii palju tal sellest kasu oli, et leidis ilmselt kellegi päkapiku jäänused: armori ning mõõga. Ma soovitasin tal veelgi seal ringi kaevata, kuna ta nii kui nii on juba tolle jubeda lögaga koos, et ehk leiab mõne sõrmuse või talismani. Varsti märkasime tuttavaid linde oma pea kohal tiirutamas. Deemet, vaja kähku kaduda, to suur korjus meelitab neid hordide kaupa siia kokku. Mõeldud tehtud, pakkisime kiirelt oma asjad ning liikusime rutates edasi mööda lõputuna näivat kivikõrbe. Päris õhtul hilja leidis me rajaleidja sobiva koopa, kuhu varjule pugeda ning reisiväsimust puhata. Päkapikk jäi esimesena valvesse, siis mina. Heidsin rahulikult magama, kuna olin eelnevalt koobast hoolikalt uurinud. Ühes kohas tagaseinas oli küll kahtlane eend, kuhu valgus ei paistnud, kuid kavatsesin selle oma valvekorra ajal üle vaadata.
Ärkasin suure ehmatusega, sest ninna lõi jube hais. Pfew, see oli siiski meie päkats, kes oli oma valvekorra lõpetanud ning tuli nüüd mind üles ajama. Ajasin end vaevaliselt istuli, vaatasin uniselt ringi, mitte midagi ei näinud. Ringutasin ning otsisin kotist oma kustumatu tõrviku , vabandust, mõtlesin endamisi, kui hele valgus kogu koopa täitis. Indarl ja Spero ärkasidki ülesse. Kuid õnneks suikusid suht kiiresti taas magama. Jalutasin siis koopas nats ringi. Ning takseerisin toda eendit. Asusin sinna ronima, nibin nabin jõudsin kohale, neetud siin oli täiesti pime. Kobasin käsikaudu edasi, kui äkki kuulsin kahte potsatust. Ooo ei, jälle need kaktused! Rehmasin kiirelt umbropsu mõõgaga, vist isegi tabasin üht. Kuid järgmine hetk tundsin tervaid okkaid oma jalas. Röögatusega libistasin end mööda järsakut alla ning sadasin magavale päkatsile otsa. Edasi hakkasin seletama ilmaasju jälle selle koha pealt, kui pahane Indarl, veidi uimane päkapikk ning sõbralikult naeratav Spero mu kohale kummardusid. Elf kärkis ja paukus, et miks ma igasugu jama koguaeg kaela toon. Hee, hästi öeldud, sest järgmisel hetkel kukkus üks kaktus talle otse pähe. Läks võitluseks, kuna ma tundsin end üsna jõuetult, ei olnud mul mingit lusti madinasse sekka lööma minna. Õnneks saadi need kaktused suht kiirelt maha ning mõni minut hiljem käis juba usin okaste maha koorimine ning maitsetu viljaliha nosimine. Kuna mu valvekord hakkas tasapisi ühelepoole saama, siis otsustasin järgmise tegelase üles ajada, kelleks osutus Penilille plikats. Kõditasin teda ninast. Tirts ajaski unised silmad lahti ja vaatas pahaselt mulle otsa. Pilgutasin rõõmsalt talle silma ja mainisin talle valvekorrast. Läks tükk aega, et teda nõusse saada. Lubasin talle tont teab mis jama, heh, ullike jäigi uskuma ning jäin siis ise rahuliku südamega magama. Olin ju oma seltskonnale süüa hankinud ning kahtlase turvaaugu kahjutuks teinud. Küll üsna kõrge hinnaga, kuid siiski. Sama hästi oleks võinud need kaktused meid une pealt rünnata. Hommikul ärkasime kõik kenasti puhanult Indarli lärmi peale.... oot, ta vist jõudis minult küsida kes valvas...ma arvasin, et see oli unes. Igatahes selgus, et kääbikuplika oli järjekordselt magama jäänud. Oeh jah, lootusetu juhtum, süüdimatu tegelane selline. Sõin oma järele jäänud kaktust ning tasapisi jõudis kätte aeg, mil kiirelt hommikujaheduses järjekordne jupp kõrbe ületada.

[Sharker]

24.09.2004

Hommikul ärganud, nägime kauguses sõber Sperot, ning temaga oli kaasas mäger Urask. Rõõmus taaskohtumise üle uurisime pärisime, et kas ta juhuslikult mõnda hiiglaslikku kilpkonna ei märganud. Õnneks mitte. Üsna pea sundis Möh-Möh meid jälle liikuma, pakkisime oma lahja varustuse kokku ning asusime teele. Päike tõusis üha kõrgemale, õhk virvendas kauguses ja hakkas palav. Ikka päris palav kohe. Nahk oli üleni märg. Kurk kuivas. Viimaks leidis Möh-Möh ühe koopa, mis näis tehislik. Kenasti raiutud kumera võlvkaarega lagi ja puha. Sisenesime ning päkats kilkas äkitselt rõõmsalt, mainides et need on tema suguvennad olnud, kes selle rajatise siin valmis teinud. Nojah, veel habemes mühakaid, mõtlesin endamisi. Käigu lõpus oli uks. Tugev ja kindel uks, mis ka peale mitmetunniseid ponnistusi kuidagi avaneda ei tahtnud. Loobusime ning sättisime end õhtusele rännakule. Ei olnud jõudnud me kirev seltskond kuigi kaugele tollest päkapiku urust, kui äkkitselt märkasin kuidas kusagilt ülalt astangult vilksti midagi meie seljataha hüppas. Midagi väga suurt, mis misikipärast kangesti meenutas tohutu suurt sisalikku, kes näis veel pealegi väga näljane. Elukas oli kuskil neli meetrit pikk pluss veel saba. Keha, pead ning tugevate küünistega jalgu kattis tihe punakaspruun soomus. Ühesõnaga, vastik näljane elukas, kes kohe kindlasti tahtis meid õhtuooteks võtta.
Kuna teistest teda nõks varem märganud, suutsin seetõttu ka kiiremini reageerida ning lasin esimese noole talle turja sisse. Laadisin ja lasin, ladisin ja lasin. Väle elukas murdis nii üht kui ka teist meie seast, sain isegi sügava haava rindu, taganesin õige pisut ning jätkasin meeleheitlikult oma viimaste noolte laskmist. Päkapikul läks suht hapralt. Õnneks mu vahva sõber Spero, kes tegelikult kõige esimesena tolle koletise teravaid hambaid sai tunda, ravis päkapikku ning koos päkaga suutsime koletise maha lüüa. Vaatasin väsinult kuid võidukalt oma purunenud nooli monstrumi peast välja turritamas. Kui äkitselt kusagil redus istunud Penilill koletise poole tormas ja kisas: ”Said nüüd, aga ma sulle andsin!” No on jultumust, kui ma nüüd oma mälu pingutan, siis ei olnud teda võitluse aegu üldse kusagilt näha. Õnneks lõppes Penilille jaks üsna kiiresti ja ta kobis sisaliku seljast maha. Ning palus mul tolle eluka kõht lõhki lõigata, ta lootis tolle kõhust oma poni üles leida. Hm, tükk aega kahtlesin kuid lõpuks jäin nõusse ning asusin kõhtu katki nüsima, hiljem kutsusin päka kah appi, kes oma suure kirvega tegi palju tõhusamat tööd. Kui eluka kõht lõhki ja kogu see haisev sisu mööda välja laiali, hakkas mul tõeliselt paha. Jooksin eemale kivi otsa värskemat õhku hingama. Ja asusin päkat sealt õpetama, et otsigu magu ülesse, ja lõigaku see puruks. Hii, vaene päka, kas ta siis ise üldse selle peale ei tulnud, milline jube haisev läga ja sodi seal maos on. Nojah, igatahes üsna lühikese ajaga oli ta üleni selle pasaga koos ja haises roppu moodi. Nii palju tal sellest kasu oli, et leidis ilmselt kellegi päkapiku jäänused: armori ning mõõga. Ma soovitasin tal veelgi seal ringi kaevata, kuna ta nii kui nii on juba tolle jubeda lögaga koos, et ehk leiab mõne sõrmuse või talismani. Varsti märkasime tuttavaid linde oma pea kohal tiirutamas. Deemet, vaja kähku kaduda, to suur korjus meelitab neid hordide kaupa siia kokku. Mõeldud tehtud, pakkisime kiirelt oma asjad ning liikusime rutates edasi mööda lõputuna näivat kivikõrbe. Päris õhtul hilja leidis me rajaleidja sobiva koopa, kuhu varjule pugeda ning reisiväsimust puhata. Päkapikk jäi esimesena valvesse, siis mina. Heidsin rahulikult magama, kuna olin eelnevalt koobast hoolikalt uurinud. Ühes kohas tagaseinas oli küll kahtlane eend, kuhu valgus ei paistnud, kuid kavatsesin selle oma valvekorra ajal üle vaadata.
Ärkasin suure ehmatusega, sest ninna lõi jube hais. Pfew, see oli siiski meie päkats, kes oli oma valvekorra lõpetanud ning tuli nüüd mind üles ajama. Ajasin end vaevaliselt istuli, vaatasin uniselt ringi, mitte midagi ei näinud. Ringutasin ning otsisin kotist oma kustumatu tõrviku , vabandust, mõtlesin endamisi, kui hele valgus kogu koopa täitis. Indarl ja Spero ärkasidki ülesse. Kuid õnneks suikusid suht kiiresti taas magama. Jalutasin siis koopas nats ringi. Ning takseerisin toda eendit. Asusin sinna ronima, nibin nabin jõudsin kohale, neetud siin oli täiesti pime. Kobasin käsikaudu edasi, kui äkki kuulsin kahte potsatust. Ooo ei, jälle need kaktused! Rehmasin kiirelt umbropsu mõõgaga, vist isegi tabasin üht. Kuid järgmine hetk tundsin tervaid okkaid oma jalas. Röögatusega libistasin end mööda järsakut alla ning sadasin magavale päkatsile otsa. Edasi hakkasin seletama ilmaasju jälle selle koha pealt, kui pahane Indarl, veidi uimane päkapikk ning sõbralikult naeratav Spero mu kohale kummardusid. Elf kärkis ja paukus, et miks ma igasugu jama koguaeg kaela toon. Hee, hästi öeldud, sest järgmisel hetkel kukkus üks kaktus talle otse pähe. Läks võitluseks, kuna ma tundsin end üsna jõuetult, ei olnud mul mingit lusti madinasse sekka lööma minna. Õnneks saadi need kaktused suht kiirelt maha ning mõni minut hiljem käis juba usin okaste maha koorimine ning maitsetu viljaliha nosimine. Kuna mu valvekord hakkas tasapisi ühelepoole saama, siis otsustasin järgmise tegelase üles ajada, kelleks osutus Penilille plikats. Kõditasin teda ninast. Tirts ajaski unised silmad lahti ja vaatas pahaselt mulle otsa. Pilgutasin rõõmsalt talle silma ja mainisin talle valvekorrast. Läks tükk aega, et teda nõusse saada. Lubasin talle tont teab mis jama, heh, ullike jäigi uskuma ning jäin siis ise rahuliku südamega magama. Olin ju oma seltskonnale süüa hankinud ning kahtlase turvaaugu kahjutuks teinud. Küll üsna kõrge hinnaga, kuid siiski. Sama hästi oleks võinud need kaktused meid une pealt rünnata. Hommikul ärkasime kõik kenasti puhanult Indarli lärmi peale.... oot, ta vist jõudis minult küsida kes valvas...ma arvasin, et see oli unes. Igatahes selgus, et kääbikuplika oli järjekordselt magama jäänud. Oeh jah, lootusetu juhtum, süüdimatu tegelane selline. Sõin oma järele jäänud kaktust ning tasapisi jõudis kätte aeg, mil kiirelt hommikujaheduses järjekordne jupp kõrbe ületada.

[Sharker]