Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Lohetapjad Regeneration 2

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

Lohetapjad Regeneration 2

PostitusPostitas Sharker 21:09 30. Mär 2004

Lohetapjad Regeneration 2
Kroonika
Isand Narrin Kõvajuure meenutused


13.03.2004


Narrin ja Spero kohtusid Kuivanud Kaktuse kõrtsis Ungel-Tengeliga, Narrin oli sattunud sündmustekäigus olukorda, kus ta oli võidelnud ühe Ungel-Tengeli ihukaitsjaga ning seda eluohtlikult haavanud ja see järel ise samuti väga tõsiselt viga saanud.
Neid vahistati ning veeti läbi linna tänavate ligi paar tundi, kus linnarahvas mõnitas meie kangelasi kõikvõimaliku riknenud köögiviljaga loopides.

Viimaks jõudsid nad suure tugevate seinte ning trellitatud akendega hoone ette. Selle ees väljakul maa sees asus võretatud vangikong. Nii Spero ja Narrin visati alla auku, saadud obadusest teadvust kaotades.

Uuesti silmad avanud, nägi Narrin end väga veidras ruumis, ta istus mingi kummalisest materjalist tooli peal, tundus nagu olevat marmori moodi kuid nagu ei olndud kah, käed jalad ning pea oli tihedalt tooli küljes kinni mingisuguste metallribadega. Ta avastas, et tema sõber Spero ning veel 3 tegelast olid samasuges viletsas olukorras, mis teda väga hämmastas oli toolide mõõtmed, need oli HIIGLASLIKUD, kuid istekoht oli nagu tellimise peale iga ühele vastavalt kivisse lõigatud. Ruumi või paiga keskel asus veider puur. Puuri varbad olid maagiast, nii näis see igatahes Narrinile, sinine kumav ning mitte mingist tuntavast materjalist maast laeni kulgevad varbad hoidsid tagasi hirmsat jubetist. Olend oli kokku pandud kõikvõimalikest inimeste kehaosadest ning seda oli tehtud täiesti kaootiliselt, käed jalad läbi segi turritasid välja olendi kehast kaenla alt seljalt, päid oli 3 silmi üle keha.
Õnnetu keha katsid väga närused kaltsud. To tegelane urises ja mörises ning näis, et iga meiepoolse aktiivse teguvuse vastuseks sai ta üha erksamaks ning aktiivsemaks muutuvat.

Selgus, et ülejäänud tegelased olid naispäkapik, veel üks lapseohtu kääbiku preili ning keegi ninakas elf . Nojah, mõne aja pärast avastasin, et meid ümbritseb veel mingisugene udu, milles võis vaevu märgata kummalisi ja õõvastavaid valguslahendusi, nagu oleks kaugel pilvedes välku löönud. Kõik see näis nii ebamaine ning vastuolus meie maailma tõekspidamistega, et võis kindlat väita: tegu on mingit sorti ülivõimsa maagiaga. Toibunud peapööritusest, mis meid kõiki ilmselt vaevas, asus igaüks omal viisil vabanema sellest tülikast istmest, ise üritasin käsi osavust kasutadest sidemete vahelt läbi tõmmata, tühi lootus , päkapikul läks meist kõige paremini, näis juba algul teine üsna tugev ning mu aimdused ei petnud mind, mõne tunniga oli ta suutnud ühe käe lahti rebida. Vahepeal käis kõva arutelu selle üle, kuidas siit ikkagi välja saada. Üritasime isegi magada, et uuesti ärgates end uuest ja paremast kohast leida, päh minul ning tol teisel halflingul ei õnnestunud kuidagi magama jääda.
Mingi hetk olid nii to elf kui ka Spero märganud mingisuguseid kuidas nüüd end väljendadagi "paelu" (kaableid) istmete taga välgatamas. Ning üldise kisamise ning vabaks saamise käigus oli ka too udu ähvardavamaks muutunud.
Veel tuli päevavalgele, et preili halflingul oli käe peal kummaline kookon, millest ta ei olnud nõus eriti rääkima, igatahes ühel hetkel ta teatas, et seal sees võib olla tema PONI! No kuulge, ilmselge rumalus, kuidas saab käepeal aseseva herilasepesa suuruses kookonis peidus olla poni, kuigi... väga kõva maagia korral on vist seegi võimalik, et susi neid susser-vusserdisi võtaks, ei mõista maag ikka korraliku "äri" ajada. Nojah, kui teised magasid, leidsime kahekesi seose seina ning tema kookoni vahel, mis oli suht kummaline , kui ta sülitas oma kookonile, siis see särises ning ma märkasin samal hetkel ka udus toimuvad intensiivsemat valgusemängu.
Ühel hetkel ärkas ülejäänud rahvas ülesse, elf rääkis, oma unenäost, et ta oli seal mingis kõrbes olnud, soovinud vett, seejärel oli hakanud kohutav torm. Seejärel oli ta soovinud selle tormi lõppemist, mis oli ka sündinud ning siis oli tal jälle väga palav hakanud ning kõige lõpuks oli mingi mehe jõuline hääl tal palunud end aidata. Hm, see unenägu võib olla üheks päästeniidikeseks meie praeguses viletsas olukorras. Kaaskannatajad mõtlesid, äkki on too mostrum see kes abi vajab, kuna ta on miskit pidi meie mõttejõuga või millega iganes seotud. Ning siis tuli to elfist kikk-kõrv välja täiesti ennekuulmatult solvava ideega, mind "spetsialisti" oma maakonna parimat "ärimeest" tollele elukale söödaks visata, et äkki on tal kõht tühi. No ma ei tea, mõtlesin ma, kui me sellest neetud puurist pääseme, siis ma veel korrigeerin tema suhtumist minusse. Vähemalt võis nii tema käitumisest järeldada. Noo ja siis me katsetasime igasuguseid mõtteid ning ideid, mis kellelgi pähe tuli, et ikka kenasti ja ohutult vabaks saada. Päkapikk va jõujuurik, oli end nii sama vabaks rebinud ning me märkasime, et udu sees toimusid jõulised, ähvardavad valgusesähvatused ja peale seda udu jäigi intensiivsemalt sähvima. Pealegi tuli ta nagu tiba lähemale.
Päkapikk pusis vahepeal tolle halflingu neiu kallal, avastas, et kui seda säravat riba maas tooli taga katsuda, siis saab kõva energia litaka. Püüdis ta ka halflingut vabastada, kuid kahjuks ei tulnud sellest katsest suurt midagi välja, peale selle, et tegi vasele piigale kõvasti haiget. Seejärel hõikasin mina, et ta mind vabastaks see läks oluliselt, paremini. Peale ühiseid pingutusi, mina aitasin rohkem moraalselt sain ka mina vabaks, mis järel too udu muutus veelgi ähvardavamaks.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

teine peatükk

PostitusPostitas Sharker 21:11 30. Mär 2004

23.03.2004

Heh, tekkis jälle vaba moment avada oma armas kroonika rull ning lisada mõned read oma uskumatutest sündmustest. Juhtus nõnda, et to haldamehike on tont teab mis viisil külitanud ogalise pallikese otsas, mis ta kangeks kui kondi on muutnud. Kuna mul muud targemat praegu nii kui nii teha ei ole, võib rahulikult kirjatööga tegeleda.
Küünalt peaks jaguma veel kenasti, enne kui kõik jälle sellesse piimjasse hämarusse mattub.
Nojah, aga kuidas me jõudsime kohta, kus me praegu oleme, küsiks lugeja , nii siis, kui päkapikk oli minu vabastamisega edukalt ühele poole jõudnud, tänasin teda viisakalt (mõttes). Jeerum, kas ma tõesti ei tänanud teda, hm, selle vea peaks millalgi parandama. Igatahes, toolilt pääsemine oli nagu kingitus jumalailt, mu vaene istumine oli täiesti lapik ja kange. Ringutasin ja sirutasin end mõnusalt, et veri liikmeis uuesti käima saaks, vahepeal nõudis meie lärmakas seltskond vaeselt päkapikult vabaks sikutamist. Et ta ka jaksab . Jällegi too tüütu elf, tal vaja vabaks saada ja ma ei tea mis asju ajada, tormakas vennike teine, see talle üks kord kätte maksab. Päkapikul aga võhm otsas, kõht tühi ja tundub, et ka õlle mõju hakkab lahtuma, kui ma nüüd oma teadmisi päkapikkudest meenutan, on neil pidevalt õlle tarvis. Vahepeal kui päkapikk hinge tõmbas, vaatasin oma asjad üle, kõik kenasti alles ning iga ese omal kohal. Isegi mu "võileib" oli alles, jummi , vastutasuks vabastamise eest, andsin poole tollele päkapikule. Isegi mu sõbra Spero loomakese Uraski tarvis jagus üks tükike. Too õnnetu loom, oli samasse panipaika koos asjadega pandud, mis ilmselt meil kõigil tooli taga peitus. Loomake näis üsna väsind ja otsajäänud moega. Ahjaa päkapikk oli kah Spero palvel toda looma sealt panipaigast välja sikutamas käinud ning mäger vennike oli iseenesest mõistetavalt võõrast kohe käest purenud. Nüüd meenub mulle, et päkapikul oli juba üks käsi katki, vaja oli katsetada tolle kolli peal mingeid trikke, kuskilt maalt oli seltkonnal tekkinud kuri plaan, koll pidevalt vastu puuri varbaid meelitada, et to lõpuks hinge heidaks. Selgelt rumal plaan, tont teab kas ta üldse sealt mingit kahju sai, kui neile kummalistele varrastele vastu läks, siin kohal pean üles tunnistama ka selle seiga, kus ma oma poolikute küünlajuppidega seda peletist loopisin, üks küünal kukkus vastu seda varrast ning maha pudenenud jupike oli täitsa suland, mis andis hea vihje... vastu neid ei tasu meil küll minna. Igatahes päkapikk oli seal suht puuri lähedal tiirutanud ning kolli õrritanud ja to oli äkitselt päkat krahmanud ning tal parema käe sõrmed veriseks kriimustanud. Ning nüüd siis ka to mäger... õnneks preester valdas ravimiskunste ning päka näpud sai ravitud terveks.
Mind huvitas too kookon tolle halflingu preili käel, otsustasin üldisest melust mitte välja teha ning läksin ettevaatlikult kollist möödudes tolle plikani ning uurisin siis tema käel asuvat jurakat. Ja mis ma avastasin, märgid kogu kookon täis kummalisi märke, andsin sellest teada teistele, ehk mõni saaks neid lugeda, kuna too elfist preester tundus keelte peale kõige nutikam, siis sain järgmised pool tundi kookoni ning preestri vahet seelida ning tema ette põrandale lugemiseks märke joonistada, kasutasin oma viimase katkise küünla jupi selle nahka ära. Loodetavasti läks asja ette, mõtlesin ise veel, tühi lootus, elf ei saand neist midagi aru, ilmselt ei oska lugeda hehe, nojah päkapikk oli kah uuesti jõudu kogunud ning asunud toda elfi vabastama ja sehkendas seal ees.
Aeg möödus, elf vabanes ning kogu see valgusemäng ning välgud udu sees muutusid jällegi aktiivsemaks. Mind paneb see üha rohkem muretsema, ilmselgelt ei peaks me sel viisil siit minema saama nagu me seda praegu teeme. Elfi jalge ees märke maalides avastasin tema tooli juurest tulevaid imepeeneid joonekesi, mis minu meelest koondusid tolle kolli juures. Igaks juhuks vaatasin ka enda tooli juurest, samad kriipsukesed- vaevumärgatavad ning tundusid suunduvat kolli puuri poole. Andsin sellest teistele teada, hea et peksa ei saand, suhtumine oli küll selline. Üha enam mõtlen, mis kurja ma olen teind, et tolle elfi rajakaga ühte punti olen sattund ning kõik see aeg sõimab ta mind "ponikasvatajaks". Põrguvärk, et tont seda kikk-kõrva viiks, minul ja ponidel on samapalju ühist minevikku kui et õunad on juurviljad.
Kulus veelgi aega, päkapikk asus vabastama toda heledapäist halflingut. Läksin kah omi mõtteid mõlgutades sinna asja kaema, elf uuris tooli siit ja sealt, mind hakkas jällegi to kookon huvitama. Ja ennäe samasugused peened jutikesed kulgesid mööda käsituge alla põranda poole. Hm süsteem, küll ma neid tean, vaja ühendused lahti ühendada ning kookon klõpsatab ise lahti , miskipärast sain jälle sõimata. Peaks vist kunagi tulevikus öösel elfil suu kinni õmblema , heh hea nali, mitte et ma seda tegelikult teeks. Pole minu amet barbaaritseda. Palusin päkapikku et to oma raske kirve vasta neid jutikesi ühe hea hooga toetaks, saaks ühendused lahti ning kookoni samuti. Aga tema oli nii ametis halflingu neiu vabastamisega, et ta ei pannd mind tähelegi. Noh mõni mõis, läksin uljalt ta kirve juurde.. assa nugis, ma ei osand kaugelt õieti hinnatagi et ta nii jurakas on. Noh polnd hullu, sülgasin aga pihku ning haarasin kirvel varrest ning asusin seda lohistama tooli poole. Oh jeerum, härra "igale-poole-jõudja-ning-oma-nina-teiste-tegemistesse-toppija" oli jällegi jaol. Ja kus kukkus seletama, et mis ma õige teen ja kelle kirvest ma siin nii lohistan. Küsis, miks ma oma mõõgaga sama trikki ei tee, naljamees, kohe näha, et paras poheemlane ning raamatukoi , mehhanismustest ei jaga ta suurt midagi, minu mõõk on ju tema jaoks kui leivanuga, ma ei saa ealeski sellist hoogu taha, et neid kriipsukesi läbi raiuda. Käratas viimaks, et lasku ma kirves lahti! Nuuh... mis sa tühjaga ikka vaidled , eks ma laisin kirve lahti, noh aga iga üks ju teab, et ega kirves ise püsti seisa , nii see jurakas relv hea paugu ja klirinaga maha kukkuski. Päkapikk oli nii ametis, et suvatses vaid korra üle õla karmi pilgu heita. Näitasin talle halflingute salamärki, et kõik on "kontrolli all hehee. Näiski seda uskuma jäävat, igatahes rabeles ta tolle teise halflingu kinnituste kallal edasi. Jõudu talle minu poolt, tõesti tõsine tegu neid metallköidikuid lahti rebida.

Kuskilt maalt hakkas halflingu neiu oma asjade järele puudust tunmda ning palus, et keegi ta tavaari üles otsiks. Elf kamandas mind seda neetud luuki avama, mille varjus varustus peidus. Nojah, vaidlesime jälle, kes ja mis... lõpuks sai mind nõusse, et korda mööda vajutame neid nuppe. Tegin näpud soojaks ja vajutasin - nõrgalt. Kaval süsteem, kahest kriipsust jooksis sinine valgus nupu keskele kokku ja hajus siis, napilt peale seda kui suutsin näpu eemale tõmmata.
Siis oli elfi kord üritada. Naljamees lõi jalaga, esiti lõi varba ära teiseks, jalaga lüües ei saa ealeski nii kiireid liigutusi teha kui käega, neh.. sai ta igatahes nätaka kirja. Siis proovisin jälle mina... Voila!!! 10 punkti mulle sain kenasti nupukese alla vajutet, elfil venis nägu üsna pikaks ning hetkepärast utsitas mind ka teist nuppu vajutama.. vaidlus... lõpuks ma alistusin, ei jaksa juhmiga seletada, suu kulub pähe ära. Nii palju sain talt, et kui ma peaksin haiget saama, teeb tema mind terveks, kergeusklik nagu ma olin. Sain nupu lahti ja särtsu kah, aga mis tegi elf.. põrgut!!! Ma praegu ei saaa... ennekuulmatu, selline suli, mina vähemalt varastan ausalt, aga tema tuleb otse näkku valetama!!! Nojah mis mul muud üle jäi, poolenisti oimetuna vaatasin neid halflingu preili asju seal , näpud hakkasid sügelema, kiusatus oli nii suur, pugesin poolenisti sinna urkasse ja asusin pakke läbi katsuma. Elfist kambajõmmi ei saa , hakkas jälle kisama, et mis ma teen, nagu ise ei näeks millega ma parasjagu ametis. Igatahes, kui ta peaks minult tahtma hiljem mingeid lukke avada või midagi sisse vehkida, unustagu ära. Koperdagu ise oma rõngassärgiga pimedas ringi, või üritagu varvastega lukke avada .

Aeg kulus, üldise arutluse ning vesltuse käigus, mil vaeveldi üldise ideede puuduse käes, mainis keegi, vist oli to elf, pool-naljatamisi, et paluks kollil end vabastada. Ma hakkasin sõnasabast kinni ja ütlesin, et miks mitte, proovime, nii kui nii pole midagi targemat teha. Istusime siis jälle kõik oma kohtadele. Ning mõtlesime pingsalt kollile ja soovisime, et to meid kenasti vabaks laseks. Ma ise soovisin sellest paigast minema, vähemalt mingile heinamaale, mitte sinna tagasi kus mind vangi visati.
Siis vist juhtus midagi, igatahes äkitselt märkasin, et nii koll kui ka puur on kadunud. Mu tagasihoidlikul sõbral Sperol plaksatasid lahti kõik köidikud ja ka halflingu preili oli vaba ning - uskuge mind, ma ise nägin, ta kookonist hüppas välja KONN!!! Kena roheline teine. Udu täitus hoobilt meeletu välgumerega. Asi võttis üsna halva pöörde, mitme jala pikkused välgunooled noolisid järjest rohkem keskme, ehk siis meie poole. Halflingu neiu jalutas oma konnakesega udule lähemale ning sehkendas seal midagi, viimaks teatas, et udu tõmbub konnast eemale. Ka olid nad kusagil näinud mingit koopa suud, hm.. kas ma olen pimedaks jäänud või on nemad mingil hetkel omandanud läbi udu nägemise võime, igatahes minu jaoks oli kõik endine - läbipaistmatu udu igal pool. Elf läks sinna kohta vaatama kus oli olnud koll, võtsin oma instrumendid ja sammusin talle järgi. Avastasime kummalise ringi mille keskel on orazikas-kollane sõõr. Elf jalutas minema oma armorit selga vedama, mina jäin sinna seda kohta uurima. Ehk asub seal mingi salauks või midagi, kuhu see koll ikka kaduda sai.
Ühtäkki kuulsin heledat halflingu neiu häält: Koonnnnnn, KONNNNNN, PÜÜDKE KONN KINNIIII!!! Tõstsin pilgu, väike rohline tegelane, pääsenud päkapikku jalgevahelt imekombel, kargas mulle lähmale. Hea võimalus end kasulikuna näidata, mõtlesin. Järgmisel hetkel püüdsin meisterlikult vabadust nautiva punnsilma kinni ja pistsin põue. Noh, et ta rohkem minema ei putkaks. Samas tekkis mul mõte konna proovida võtmena tolle kollase sõõri peal. Aga tüja läks mu mõte, äärepealt oleks jälle peksa saanud, isand "tüütus" oli jaol ja räuskas tatti pritsides mulle näkku, et antku ma aga konn tagasi, kobakäpad ja matsid, mõtlesin ma. Üks laseb konna putku teine õiendab vahetpidamata, huvitav kas kodune kasvatus tõesti nii vilets neil elfidel. Püüdsin rahulikult seletada, et laske ma proovin konna võtmena kasutada tolle sõõri peal siin. Aga ei elf tähtsust täis kamandas mul konn tagasi anda, üritasingi siis, järgmisel hetkel oli neiu halfling mul rinnus kinni - hea, et pilgud ei tapa, mõtlesin endamisi. Lõpuks suure pusimisega sain konna kätte ning plikale üle antud. Selgus, siiski, et konn ei toimi võtmena ning kuna kõigil oli lahkumisega väga kiire, jäigi mul see kummaline sõõr korralikult läbi uurimata. Kahju.
Avastasime, et loomakeste ümbert hoiab udu eemale, sedasi saaksime endale teed teha ning sealt põrgukatlast minema.
Asusime siis teele, häda ja viletsus! Mõnisada jalga marssinud, selgus, et paksu metalliga polsterdatud elf ja päkapikk tõmbavad välku endale ligi nagu magnet rauapuru. Vaidlus, minu võit, metallistid pidid kibekiirelt oma rauast loobuma, kui nad just ei taha elusalt küpsetatud saada. Aitasin elfi sellest tülikast rõngasrüüst vabaneda, kõik see aeg mõtlesin, miks pagana päralt ta selle üldse selga pani. Või arvas, et ma talle vaikselt nuga selja tagant väntan? Mh, mul oleks ka põhjust olnud, aga ma olen vähemalt viisakas ja andestan teistele nende rumaluse. Nii siis, metallrüüd põrandal ja meie udus, pool tunnikest või sinnakanti rännanud, käis selja taga kohtuav kärgatus ning lööklaine niitis meid jalust, elf kukkus päris õnnetult, mina ja Spero ning ka päkapikk vist, märkasime, et peale seda pauku oli udust kadunud need jubedad välgud ja kõik oli rahulik. Välja arvatud: halflingu preili kes oli kukkunud ning oma konna pillanud, oli pikali maas ning tema otsas oli PONI!!! Mis surimuri see küll veel on, mõtlesin, pidin tunnistama, et tal oli õigus, kui mainis, et tal kookonis on poni. Vägev nõidus igatahes. Aitasime ta looma alt välja, vägev elukas. Tõeline sõjaponi, üleni must, sõjakas pilk mustades silmis. Üldse näis teine üsna tigeda olemisega.
Respekt minu poolt plika suhtes kasvas hoobilt.
Neiu halfling hüppas ponile selga ja ladus oma asjad kah talle turjale ning jätkasime oma retke mööda hiiglaslikku käiku edasi. Kuni jõudsime mingi hargnemiskohani või mis iganes. Harutasime oma köided ning sidusime kokku ja saatsime elfi tunnelite seinte asetust uurima. Süütasin küülna, et oleks vähekenegi hubasem selles võõras uduses hämus. Rasketel üksildasel rännakutel on kas lõkketuli või siis ka pisike küünlaleek mind ikka lohutanud, loodsin, et aitan teistelgi tiba tuju tõsta.
Mõne ajapärast peale uurimistöö lõppu teatas elf, et seal kuskil eemal tuleb mingi kaljusein meile vastu ja me peaksime selles suunas edasi liikuma. Tegin ettepaneku, elf läheb ees ning meie tuleme riburadapidi mööda köit talle järele, viimane siis kerib jällegi nööri kokku.
Elf läks, mõne aja pärast andis köiesikutusega märku, et ta on edukalt kohale jõudnud, asusime siis meigi teele, kõige ees päkapikk, siis mina, minu järel sõber Spero ning viimasena preili halfling oma uhke poniga. Ühtäkki kopperdas päkapikk ja asus midagi maas sikutama, liikusin talle lähemale ja nägin, et ühest kaljulõhest koopa põhjas on välja tunginud 3 vastikut taime vääti ning kõvasti päkapiku jalge ümber kinni. Haarasin mõõga ning tormasin talle appi. Mu armas mõõk, kui palju kordi oled sa mind aidanud, ei jäänud ma seegi kord hätta, hoobilt raiusin ühe väädi läbi, samal ajal kui päkapikk üritas neid toore jõuga puruks rebida. Järgmisel hetkel põimus üks väät minu ümber, samas kui teine väät veelgi tugevamalt ümber päkapiku pahkluu ja sääre keerdus. Selja taga kuulsin halflinguneiu hädakisa. Poetasin kõrbeda vandesõna endamisi ning lasin mõõgal välkuda, ka päkapikk oli haaranud oma kirve. Mu mõõgale oli see väät nõrk vastane. Järgmise rapsuga olin jälle vaba, ka päkapikk oli end vabaks raiunud. Tõttasime tagasi kaaslast aitama, päkapikk uljalt kirvest keerutades ees, mina tema kannul, to päkapikk peaks oma hoogu tiba pidurdama, jõudsin veel mõelda, enne kui ta vägeva kaarega vääti üritas puruks lüüa, mis oli ümber halflingu jala. Mööda - nii väädist kui ka õnnetust Penilillest, huvitav kust ma seda nime kuulsin. Oma õnne proovis ka Spero, tulutult. Ei saanud minagi esimese hooga, jooksust kergelt hingetuna väädile pihta. Samas kui neid tuli veel paar tükki lõhest juurde, üks põimus ümber mu sõbra jala, teine halflingu ümber.
No ei, mõtlesin, vaja ju end kasulikust küljest näidata ning tiba poolehoidu võita, järgmine löök lõikas Penilille jalga kinnihoidnud väädi puhtalt läbi, teise väädiga oli ta ise hakkama saanud, selle oma noaga katki täkkides. Päkapikk oli appi tõtanud Sperole. Nähes, et siin ei ole midagi teha, asusin mööda köit edasi minema.
Üllatus, üllatus, mõne ajapärast leidsin isand "oma-nina-igale-poole-toppija" külili maas, kange nagu kont, napilt napilt seda rõõmsat vaatepilti nähes oleksin ühele kummalisele ogalisele palliksele peale astunud. Kahjurõõm möödas, läksin reisikaaslase juurde ja vaatasin ta kahvatusse näkku ja nähes ta külje all toda sama ogalist kera, mõtlesin: paha lugu, siin on tegu mingi taimemürgiga. Üritasin elfi selle "siili" pealt ära veeretada, puh.. ma ei osanud arvatagi, et ta nii raske on, või võttis see väike mõõgakeerutus natsa võhmale? Igatahes läks luhta mu üritus, ka sinnajõudnud Penilillel ei läinud paremini. Lõppeks jõudsid ülejäänud kaaslased kah sinna, koondusime ümber elfi, Penilill üritas oma mõõgaga "siili" tabada, mis peale see kärmelt minema veeres. Spero teatas meile, et ta oli uurinud neid taime vääte ning kindlaks teinud, et tegu on verdimevate taimedega. Oh õudust, mõtlesin endamisi, tont teab, mis siin koobastes veel varjul võib olla. Järgmiseks sajab laest mingi peletis kaela ja hammustab pea otsas?
Kuna mul kogu sellest rahmeldamisest toss väljas, istusin maha ning siin ma siis nüüd olen, kirjutan oma kroonikat :)
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

kolmas peatükk

PostitusPostitas Sharker 22:26 13. Apr 2004

10.04.2004

Nonii, tekkis jälle mahti paar rida kirjutada . Me oleme koopast väljas, hei-hei!!! Või nojah, kuidas nüüd võttagi, vihma käest räästa alla olukord.
Eelmine kord jäi lugu seal pooleli, kus olime veel koopas, preester Indorn kangestunult maas pikali, kogu me ülejäänud seltskond väätidega rahmeldamisest väsinud, otsustasime, et puhkame ning jääme laagrisse. Tekkis arutelu, kus kohas oleks kõige õigem laager püsti lüüa, mina arvasin, et peaks minema sinna kuhu oli algul preester uurimisretkel välja jõudnud. Aga siis tekkis transpordi probleem, oli ju to külili maas ja ei suvatsenud oimugi liigutada. Tegelikult mul endal tekkis kahtlus, et va raibe teeskleb, magab siin õndsat und, või siis vähemalt jätab sellise mulje ja peab ise peenikest naeru, kui me siin õnnetult jahemerdame. Peagi juhtus seik, mis mu eksiarvamuse ümber lükkas, soovitasin preestri poni selga tõsta ning teele asuda, päkapikk vinnas lõdva elfi keha sülle ning asus marssima, peale paari meetrit komistas ta mingi kivi taha ning lendas kena hooga pikali, elfist preester all ning päka hooga otsa... nibin nabin oleks kirvega kikkõrva peajagu lühemaks teinud. Noh teisel katsel õnnestus päkapikul preester poni juurde viia ning sinna ta õnnetu ka jättiski, kuna teatas et tema on nii väsind, et suvatseb kohe magama jääda. Vaidlesime selle üle, kas minna sinna teise kohta või jääda siia.. lõpuks jäime siia, kus oli poni ning Penilill, kes juba mõlemad suht magsid juba. Pakkusin end lahkelt esimesse valvekorda, heh, et pärast oleks hea mõnus hommikuni põõnata . Kuna oli pime nagu kotis, võtsin oma paunast välja kaks küünalt, panin ühe oma valve rajale ühte punkti maha põlema ning teise teise punkti. Koperdasin siis selles petlikus valguses paar ringi valvata kui oleksin napilt ninali lennanud, varba lõin igatahes küll valusalt ära. Neetud kivid ja koobas, neetud Spero, kes mu sellele retkele meelitas, jälitama toda Ungel-Tengelit... see raip sööb kindlasti soojas lossisaalis kana praegu... neetud.. nojah.. see siunamine suurt ei aidanud, vilets olukord tuli kuidagi paremaks teha ning süütasin veel ühe küünla ning nüüd kakerdasin juba suht kindlalt küünlavalguses edasi ning tagasi, vaatates kuidas küünlad aegamisi lühemaks põlevad.
Et kirjutuspulka kokku hoida, mainin vaid, et minu vahikorra ajal ei juhtunud mitte midagi, oli täiesti vaikne ja rahulik vahikorra lõpuks olin ära põletanud kuus küünalt, nägemist neile, läksid vähemalt asja ette.
Läksin päkapiku magava kogu juurde ja ajasin ta üles, tahtsin juba habemest krabada, aga jah.. seda ju polegi , raputasin teda siis nii sama, kuni to silmad lahti tegi ning lõpuks jalad alla sai. Lugesin talle veel korralikult sõnad peale et käigu ringi ja ärgu magama jäägu ning hoidku silmad lahti. Õndsas usus päkapiku valvsulsele läksin oma magamisasjade juurde ning jäin magma. Oleks mul rohkem aega, kirjeldaksin teile, mida kõike ma unes nägin, vägevad lukud, mille lahtimuukimine oli vaid sõrmenipsu küsimus ning suured aarded, mis nende lukkude taga varjul olid ahh... oleks see vaid reaalne.
Nii siis, ärkasin selle peale üles, et sõber Spero tegi kõva lärmi ning teatas, et nii poni kui ka kääbiku preili on kadund, põrgut, mõtlesin, mis moodi kadunud.. magasid ju siin samas õndsat und. Päkapiku hääl teatas kusagil pimeduses et ta ei näe mingeid jälgi. Nõudsin valgust ning läksin sinna, kus minu mäletamist mööda pidi magama Penilill... polegi.. ei toda musta sõjakat poni ega kääbikut ennast. Uurisin maapinda põhjalikult, aga sel kuival ning kivisel pinnal ei seletanud mu silm midagi kahtlast, kontrollisin kindluse mõttes ka seina üle, kuid ka seintel ei näinud ma märke oletatavast vaenlasest ega ohvritest. Spero hääl seljataga arvas, et võib olla läks ta ise minema. Läks ise minema.. miks, mis tal siin häda oli, pealegi ta ju magas ning kuidas ta sai üldse nii minema jalutada koos poniga nii et valvur ei näinud midagi.
Uurisin, et kes valves oli, Spero vastas, et tema ärkas äkitselt mingi halva eelaimduse peale üles ja märkas et kõik magavad ning tema oli avastanud ka kääbiku kadumise. Neetud, üsna pea selgus, et tahtejõuetu päkapikk oli magama jäänud ning valvamise kus seda ja teist jätnud. See sisendas kõvasti usaldust, peaks mainima. Tobe jõmm, oskab vaid õlle kaanida, räusata ning kirvest viibutada. Kuigi mõnel puhul võib temast abi olla, aga antud juhul... ohkasin oma ette, hea et me veel üldse kõik veel elus oleme. Siin oleks võinud üks kõik mis salalik taimeväät meid kõiki ära kägistada ning verest tühjaks imeda. Panime päka uuesti valvama, Spero lubas ta mingi hetk välja vahetda. Jäime siis uuesti magama.
Hommik, kusagilt paistis mingit õrna valguskuma. Kõht raibe korises meeldetuletuseks. Mõtlesin, et prooviks õnne ja otsisin oma koti põhjalikult läbi, õnn oli minuga, leidsin veel paar närust kuiviku tükki, sõin neid, Urask va pässerdis tegi mu ees head nägu ja keerutas ringi ratast joosta ning nuuskis maialt minu poole. Eh vaene loom, olgu sulgi siis hea päev, mõtlesin ning viskasin talle tüki kuivikust.
Korjasime oma kraami kokku. Mõtlesime, mis kääbikust sai, kuna kellegi ühtegi head ideed pähe ei turgatanud, asusime teele koopast välja. Tagant järgi mõeldes, isegi kui me oleks üritanudki teda otsida... mingeid jälgi ju ei olnud koopa põrandale jäänud. Kogu me ettevõtmine oleks liiva jooknud. Jätsin Penilillega mõttes hüvasti ja lubasin esimel võimalusel teda ühe lille istutamisega mälestada.
Päkapikk suutis korra veel preestri maha pillata, enne kui me koopast välja saime. Eriti õnnelikumaks see meid küll ei teinud, leitsak, mis meile vastu lõi, oli tugev. Higi hakkas kohe voolama, vajusime peale mõnda meetrit kaljujalamile istuli. Sätisime preestri kuidagit moodi poolisuvasse asendisse. Ei teagi nüüd, kas sellest kuumusest, või millest, preester avas oma kuivand ja liiva täis silmad ja kähises midagi arusaamatut. Peagi üritas ta end liigutada, mis lõppes haleda läbikukkumisega. Suisa kahju hakkas teisest. Vaene vennike avastas aja möödudes üha rohkem ja rohkem uusi valutavaid kohti. Tasapisi Spero käest uurides, et mis siis ka sündinud on, selgus, et me oleme tema silmis kenakese jamaga hakkama saanud. Peasüüdlaseks kippus siiski päkapikk jääma, kuna to pillas teda kõige rohkem maha, jne, jne.
Eks me siis kuivasime seal kanjonis mõnda aega, kuni Spero otsustas koos Uraskiga vett otsima minna. Mõne aja pärast läksin mina ja päkapikk koopasse tagasi, seal oli meeldivalt jahe. Üritasin mõõgale kondenseeruvat vett limpsida. Keele sain küll mõnusalt jahedaks. Soovitasin päkapikul otsida koopas kohta, kust võiks kaevata, et ehk leiab veesoone. Eks ta siis toksis siin ja seal, kuni äkitselt kuulsin koopast väljas imelikku kajakate häälitsusi meenutavat kisa.
Tõttasime koos päkaga välja, ma kaotasin ta pimedas silmist ning käsikaudu kobades jõudsin üsna hilja välja.
Küll oli hea, et mul oli vibupüss kaasas. Väljas olid väga veidrad tiivulised peletised, kes mu kaaslasi ründasid. Koopast välja tulemisest hingetuna lasin esimese noole mööda. Vaatasin, et päkapikuga on lood üsna sandid ning ka preester on üsna pea tiivuliste saatanate küüsi langemas. Nende lendamine oli suht kummaline, täiesti ootamatult lendasid peaga vastu kaljuseina. Üks sai sedaviisi päris kõvasti viga. Ning korra puhus kõva tuulehoog teise peletise preestri juurest minema.
Kusagil võitles veel Urask ning Spero, täiesti hämmastav, kui agressiivne võib üks rahulik loomake olla. Võtsin tupest järgmise noole, vinnastasin oma vibupüssi ning sihtisin ja tabasin . See koll rohkem enam ei lenda. Viimane elukas üritas põgeneda, mul eelmisest lasust sõjakirg sees, laadisin veelkord oma vibupüssi ja lasin. Jeerum, see oli mu elulask (2x20roll) mu nool sõna otseses mõttes lendas kollist läbi ja rebis ta tükkideks , seda oli vägev pealt näha, mõtlesin, kahu et nii vähe publikut seda nägemas on. Spero sidus päkapikul haavad ning jootis talle eluvett sisse. Istusime lahingust puhkma ning siis teatas Spero, et oli leidnud siit vaevalt sajakonna meetri kauguselt uue ja parema koopa, kus võiks ööbida. Asusime mõne aja pärast sinna poole teele. Teel sinna, demonstreeris päkapikk veel kord meile kõigile kui hea semu ta preestrile on. Teda süles tassides, komistas päkapikk jälle ning virutas isand Indorni sellise kaarega kuhugi eemale kiviklibusse – et ma hakkasin kahtlema, kas ta seda matsu üldse üle elaski. Läksime sinna kust paistsid elfi jalad. Mnjah, mõtlesin nüüd oleme siis kolmekesi. Õnneks kaks pudelit eluvett ning lisaks Spero tohterdamised tõid Indorni uuesti meie sekka tagasi. Panime ta siis riidepalaka peale pikali ning vedasime ta sinna teise koopasse, hiljem viisime ka asjad sinna.
Tasapisi hakkas päike õhtusse vajuma. Vahepeal osa rahvast magas, mina unetu valvasin neid. Mõne tunni pärast ajas janu ning nälg ka ülejäänud rahva üles.
Arutasime mida teha, lõpuks jõudsime otsusele, et mina ja Spero läheme veelkord kanjoni põhja uurimisretkele. Võtsime relvad ning laterna kaasa ning asusime teele. Avastasime kanjoni põhjast ammuunustatud teeraja. Väärt leid, kui on rada, siis peab see ka kuhugi välja viima . Marssisme seal veel juppmaad edasi, kuni Spero leidis kaljuseinast mingi lõhe. Heh.. nüüd tagantjärgi mõeldes, ilmselt olime mõlemad omadega kuumusest nii sassis, läksime seal vaidlema. Spero meelest oli see üks väga kahtlane lõhe, minu silmis näis ta täiesti tavalise lõhe moodi. Lõpuks lõime mõlemad käega ning marssisime koopasse tagasi.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 21:05 26. Apr 2004

20.04.2004

Et ausalt kõik ära rääkida, kuidas lugu tegelikult oli, pean alustama sellest hetkest, mil jäin koopasse teiste und valmava. Nojah, valvasin siis, päris tükk aega omast meelest. Täpset aega ei osanud enam hinnata, kuna pimedaks läks ja küünalaid kah enam ei olnud. Ühtäkki kuulsin krõbinat kusagil eemal käigus. Mida teha, mõtlesin. Lõpuks ostustasin asja uurima minna, kuna krabin ühtesoodu jätkus, kord valmemalt siis jälle vaiksemalt. Kobasin pimeduses kellegi asjades kuni leidsin kuus küünalt. Heh, mul veab alati ;) mis enne oli kellegi kotis tolmamas on nüüd minu käes ning näitab mulle valgust. Panin küünla põlema ning võtsin oma mõõga ja asusin hääle suunas teele. Käisin mööda käiku, tegin siia ja sinna märkeid, sest käigud hargnesid, viimaks kui mitu tundi oli juba möödunud, kuulsin kusagil eespool hääli. Mis, kes need on, mõtlesin, osavalt hiilisin häälterümale lähemale. Jõusin mingi suure kivi taha ning kuualtasin. :) heh, need ju mu oma sõbrad ning preili Penilill on kah nendega, see on küll hea uudis. Ei olegi teine hirmsate elukate küüsi langend :), jääb lill istutamata. Mõnda aega kuulasin pealt, kuidas nad seal isekeskis vaidlesid ja käratsesid, päris lõbus oli :). Viimaks mõtlesin tasahilju endast märku anda, kuna nad rääkisid mingist kollist, tont teab võtavad mind äkki kolli pähe õnneks, pole just meeldiv oma sõprade noolte ja mõõkade poolt läbi puuritud saada. Mõeldud tehtud, murdsin ühe alles jäänud küünla pooleks ning viskasin selle kaaslaste keskele. Muig, oh mis sagin lahti läks nagu sipelga pesa. Viimaks kui nad tuvastasid, et tegu on küünlaga, said nad aru, et tegu võib olla minuga. Võtsin nõuks kivi tagant välja ilmuda.
Preester puistas nagu alati mürgiseid märkuseid, huvitav, kas ta lapsepõlv oli tõesti nii üksik. Või mine sa neid haldjaid tea, on üks kentsakas rahvas. Nooniih... kobisin oma asemele tagasi, paistis et laagri valvamisest pole keegi huvitatud. Mina kah mitte, põrgut, kondasin tont teab mitu tundi mööda käike ja kasu mitte miskit. Ausalt öeldes, häbi tunnistadagi, et sai nii moodi üksi kolama mindud.
Mingi hetk togiti mind, kostis kõva lärmi. Ajasin silmad lahti, soojemaks oli läinud. Spero üritas vist oma jumalaga ühendusse astuda, preester oli kuskil käpuli ja seletas midagi ebaolulist. Läksin välja uurima, et kuhu maani päike oma teel jõudnud on – ennelõuna, ohh-jah.. kõht oli jube tühi. Peesitasin ja mõlgutasin oma mõtteid sedasi seal, kui äkki tuhises kääbiku neiu oma uhke poniga minust mööda, uurisin, et mis ja kuhu nüüd, polnudki tal suuremat asja, üritas mind ühte avantüüri kaasata, et kõhutäit saada. Mmm... kuna need lehed võivad juhtumisi mu kaaslaste kätte sattuda, siis ma jätan siinkohal mainimata, mis asjus me kokkuleppele jõudsime :).
Kuid kõht oli veelgi tühjem, suisa karjus... linnud, mõtlesin, Urask va jõmm, ju järas neid eile täitsa isukalt, muidugi nüüd on nad vist juba kergelt pahaks läinud, aga ehk õnnestub mõne vähe söödavama tüki päästa ja ära kuivatada.
Võtsin lootusrikkalt oma armsa mõõga ning sammusin lindude korjuste poole.
Jäkkk.... sumin oli juba kümne sammu pealt kenasti kuulda. Noh, lootus sureb viimasena, mõtlesin ning sidusin endale räti näo ette ja sammusin lähemale.
Jube, sees keeras päris vägevalt, kuid sain kuidagi moodi tiiva küljest viis riba kätte. Penilill õiendas kah seal midagi sorkida. Aga tema närv ei pidand vastu, vaeseke. Noortel neidudel ei maksaks ikka fileerimiseg tegeleda :). Tulin oma saagiga koopasse tagasi, oh seda häda ja kisa, mis siis hakkas. Üritasin küll selgeks teha, et viimases hädas saab need liharibad ära süüa. Kuid tugeva haisu tõttu oli hukkamõist ning solvangud ülekaalus :(, proovi veel siis teisi aidata. Ja ühtäkki oli kõigil väga kiire hakand, pakiti asju, et nüüd on minek, nagu ma vähe oleks rääkind, ootame selle kõige palavama aja varjulises kohas ja liigume õhtul ning vara hommikul kui on jahedam. Nojah... rändasime siis, elfi punn seoti poni selga, to rännumees oli üsna pea suht küpse, komberdasime sinna lõheni mida eelmine õhtu sõber Speroga olime märganud. Tegin ettepaneku natuke asja uurida lähemalt, enne kui kõik suure hurraaga sisse marsime. Ah jaa oma haisvad liharäbalad olin sunnitud siiski maha jätma kaaslaste tungival soovil.
Spero, päkats ning mina kõige lõpus oma vibupüssiga nende seljatagust kindlustamas, sisenesime lõhesse. Jupp-maad käinud, selgus, et lõhe ei olegi lihtsalt nii sama lõhe, vaid selle põhjas asub kunstlikult rajatud tee, mis veel mõnda maad edasi jalutades täheldas ülespoole tõusmise märke. Väga hea, mõtlesime, seda mööda saame ehk kanjonist välja. Miskipärast ei peibutanud mind mõte, kuivatada oma konte seal ülal lagedal platool, aga noh samas, mis meil siin allgi kaotada on. Puhkasime veerand tunnikest jalgu ning läksime tagasi maha jäänud kaaslaste juurde.
Tagasi preestri ning Penilille juures, selgus kurb tõsiasi, et kui preester oli üritanud vett teha, hammustas Penilille poni ühe veelähkri puruks. Nagu meil neid üleliia palju kaasas oleks. Mis teha. Ning just siis, kõige ebasobivamalt hetkel pissis poni kõigi nähes. Ei mäletagai kuidas see täpselt oli, päkapikk mainis midagi solvamisest ja raiskamisest, Penilill va irwhammas, soovitas aga lahkelt kannu alla panna, päka posises midagi pahaselt selle peale. Mina nentisin selle peale mõtlikult, aga vahutab küll vägevalt :). Nojah, rääkisime kaaslastele, mis me avastanud olime ning üheskoos otsustasime seda rada mööda üles poole liikuda.
Olime juba kõik teele asunud kui kääbiku plika äkki teatas, et tal vaja riideid vahetada. Olgu pealegi, las vahetab. Indarl-põrgut, piiluja kah veel, nägi läbi kaljuseina kõike pealt, mis seal sündis ja kutsus mind kah veel enda juurde, et tead Penilill on seal, ja täitsa paljas nagu. Kamoon, mul võib ju natsa seadusesilmis pahandusi olla, aga sedasorti kõlvatustega ma küll ei tegele.
Kuid siis teatas preester mulle veel üht shokeerivat uudist. Kääbiku neiul on SABA! Jeerum, mõtlesin, mis kuri õnnetus vaest hinge tabanud on, et tal saba külge on kasvand? Kuid siis selgus, et nende hõim ongi sabadega, mis mind veel enam hämmastas. Ning kui olime juba teel mööda lõhet edasi, oma vahel Penilillega vesteldes, selgus, et see on ka auasi omada saba. Ja siis turgatas tal jube mõte pähe, et preester võib mulle saba teha. See tõstvat minu reitinguid tema silmis. Apike, mõtlesin, seda jama veel vaja. Kuida ma lähen oma hõimlaste juurde, saba püksis. Ma keeldusin viisakalt ning kategooriliselt. Kuid kah preester oli kui kurjast putukast hammustet, muutku korrutas, et jah teeme aga ära, et kui pikka ja kas ka karvast. Et ärgu mina üldsegi mitte muretsegu selle pisikese asja pärast, küll tema sellise lausumise välja mõtleb, mis mulle saba kasvatab.
No mida, täitsa tigedaks teeb, kui juhmid ühed tegelased olla saavad.... üritasin mõlemile selgeks teha, et see on viimane asi, mida mul tarvis, et meie hõimlastel polegi saba ja neil kel see peakski kasvama, lõigatakse see varajases nooruses ära.
Siiamaani pole sellist asja veel üldse ette tulnudki.
Leidsime sobiva laagri platsi, kõik vajusid väsinult oma asjade otsa magama, preester posises veel midagi sabast. Tont teda võtku, koos ta enda “sabaga”. Praegu ma ei kavatsegi magada... ma veel vaatan seda asja.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 0:11 4. Mai 2004

03.05.2004


... oh jah.. jäin vist siiski magama, sest silmad sain lahti millalgi, siis oli hämar. Nojah, kõht oli veelgi tühjem, tea kaua sedasi vastu peab. Kõik olid üksteise peale mossis ja pahased, ilmselgelt nälgmimise ning janu tundemärk. Ajasime endale kargud alla ning komberdasime mööda kitsast kaljulõhet edasi. Ühe ei tea mitmenda käänaku tagant aga avanes meile ootamatu ja uus vaatepilt, mingid kahtlased igavesti suured ning jurakad kivid kitsendasid rada mõlemist küljest.
Viskasin oma spetsialisti pilgu peale ning mulle tundus kogu see värk kahtlaselt lõksu moodi. Teatasin sellest ka teistele, kõik utsitasid ühel häälel mind asja lähemalt kaema. Kõhklesin, kuid lõpuks usaldades oma vaistu ja kogemusi liikusin ettevaatlikult kividele lähemale. Jõudnud viimaks meetri poole teise kaugusele, märkasin kivide ümber suurt kärpsepilve sumisemas ja midagi kivide all paistmas. Uurisin ja puursin, miskit vere moodi paistis kivid all servas ning luu ja kuivanud lihatükke paistis kah. Ilmselt olid lõksud juba oma töö teinud ning seega kahjutusks muutunud. Sellest julgust saanud ronisin seal kivide vahelt läbi ning teisel pool märkasin suht hiljutise rünnaku jälgi. Tapetud suured veoloomad ning rüüstadud vankrid. Hiilisin lähima loomani ning uurisin, mil viisil õnnetu loom oma otsa siis leidnud, tundus vägagi odahaavade moodi olevat. Ronisin vankrisse ja suureks rõõmuks ning üllatuseks leidisn selle sööki ja jooki täis lastitud olevaks. Hea uudis mida sõpradele teatada :), ronisin veokilt maha ning liikusin teise vankrini, teel sinna uurisin tapetud inimesi. Avastasin ühte läbi otsides, et neil on mingi naha rihma peale huvitav eraldusmärk tehtud. Nagu mingi skorpion oleks ja nagu ei oleks kah, kummalinge iga tahes. Teine, pisem käru oli täitsa tühi, sisaldas inimeste transportimiseks mingit pinki ja kõik. Isegi tõsisel uurimisel ei leidnud ma midagi tähelepanuväärset. Ronisin siis seal vankrist maha ja näing Sperot kivide vahel seismas. Tõttasin teiste juurde ning teatasin rõõmsat uudist, nojah nii võrd kui võrd rõõmus see uudis olla sai. Samas vaevalt surnutel sellest eriti kahju oleks olnud, kui me nendte toidu ja joogipoolise enda vahel ära jagasime. Rõõmsad ja õhinas kraami pakkimas kuulsime mina ning Penilill kuskil läheduses mingit krabinat või sahinat.
Hei tasa, hüüatasin, siin krabises miskit. Penilill süütas oma laterna mina haarasin oma vibupüssi järele. Seejärel liikusime selles suunas, kust heli oli kostunud ning siis märkasin kaljus osavalt varjul olevat pragu. Näitasin seda teistele. Tahsin juba lähemale hiilida, kuid siis teatas Penilill, et äkki oleks mõistlik turvis selga venitada, võib olla on seal mõni röövel varjus. Paanika on nakkav nagu ma seda jälle kord täheldada võisin. Eriti kui üha suurenevas hämaruses tuli ära kustutada, mida kääbiku preili osavalt tegi :) mõne aja pärast pani ta valguse uuesti põlema, preestrit rüütada aidanud päka oligi mingi pandla valesti kokku tõmmand :P hee.. nägi teine koomiline välja. Nojah hiilisime siis kahekesi edasi, mina vinnas vibupüssiga ja Penilill valgustiga. Jõudsime lõheni, ennäe seal vedeles keegi kummuli maas ja näis üsna elutu, selja tagant kostva lärmi tõttu ei saanud aru, kas seal kärbseid kah sumisemas on või mitte. Siis oleks kohe teadnud kas tegu on veel ühe õnnetu ohvriga või mitte. Hiilisime veel lähemale ning tonksasin maaslamajat õrnalt varbaga. Tundmatu oigas vaikselt. Pidasin oma kaaslasega nõu ning otsustasin, et kutsume mu sõbra Spero, kes valdab igasugu taimekusnte ning tervendamise nippe, kuna isand preester oli millalgi eelnevalt minu mälu järgi teatanud, et tema ravida ei saa. Spero hõikumise peale oli kogu ülejäänud rahvas troppis prao suudmes koos ning üritasid näha mis värk on. Nojah tegelikult ei olnud mingit värki. Spero sai hädavaevu seal kitsas lõhes õnnetu kinni seotud. Võtsime nõuks kannatanu välja vedada ning uurida, kes ta õige selline on. Esimene katse luhtus, näljast ja janust jõuetu Spero näpud ei pidanud tundmatu rõivastest kinni ning to libises tal käest. Seejärel soovitati haavatule, eluvett sisse joota. Küsiti minu käest, et kas mul on tervendavat vett, doup.. muidugi ma vastasin et ei ole. Põrgut, ikka ei usutud, mõnda aega oli väljas suht vaikne, kuna asi tundus juba tiba kahtlane ronisin praost välja... ja mis ma nägin, pergel... Penilill jalutab rõõmsalt pampude juurest minu juurde ning täiesti süüdimatu näoga ulatab mulle mu enese tervise vee pudeli. Mul ju oma varandusele puha salamärgid peale tehtud. No see on liig, vargus, vargus varga tagant. Nagu sellest jätkuvast preestri saba pookimise sonimisest veel vähe oleks, tullakse juba oma kaalsaste tagant varastama. Urisesin oma ette vaikselt miskit krõbedat, sellise omavoli peale. Ning ulatasin hinnalise pudelikese Spero kätte, kes oli lõhes ohvri juures. Spero jootis selle talle sisse ning seejärel kutsus päka appi meest välja tarima. Kuidgit moodi see neil ka õnnestus. Vennike hakkas isegi teadvusele tulema. Posises midagi veidras keeles. Kohati isegi sai aru, mis ta pomises. Süüa ja juua tahtis. Saime ta kuidagi kivi najale istuma. Läksin lahkelt talle vett ja leiba pakkuma. Aga näedsa siis - mehikesel puges jänes püksi, nii kui mind märkas. Habises midagi väikestest mehikestest, kes teda ära tahtvat süüa. Veidrik, mul head leiba ja värsket vett siin, asja ma temast söön. Pealegi pole ma mingi inimses söödik. Ka elfist preestrit vaatas ta suht hirmunult. To asus vennikest üle kuulama. Peale pikka ja sisutut puterdamist, mida mul salaja õnnestus mugavalt pealt kuulata koos Penilillega ;), selgus, et ta enda küla asus siit 8 päeva teekonna kaugusel kirdes. Ning on veel üks teine küla 3 päeva teekonna kaugusel idas. Lisaks saime teada, et ta on osav rajaleidja ning looduse tundja. Ning kõige lõpuks saime ta nõusse, et mei ei söö teda ära ning tema vastutasuks näitab meile teed ja aitab sellest karmist olustikust süüa ja joodavat leida. Ka karavani kohta saime natsa miskit teada, oli seal mingi tähtis rikka välimusega tegelane olnud, kellele ta teed näidand, kuid nüüd on to tegelane röövitud ja võib olla ka nahka pandud. Mis iganes, söök oli ju vankris puutumata, kuigi usinasti segi pillutud, midagi oli sealt veel otsitud.
Väsinult komberdasime sealt jubedast paigast eemale, jagasime vahikorrad ning jäime magama.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 23:18 27. Mai 2004

17.05.2004


Ärkasin päkapiku togimise peale. Neetult pime oli, päka uimane hääl kamandas mind valvekorda üle võtma. Oh jah, magus uni oli, palusin tal oma latern mulle jätta, kuna ma ei näinud mitte midagi, võisin vabalt käe välja sirutada ning sõrmi enam mitte näha. Istusin unistelt oma soojades magamis asjades ning mängisin laternaga igavuse peletamiseks. Katsin seda kinni ja siis jälle lahti.. jälle kinni... ja siis lahti.. eh mis.. jäin vist tukkuma. Ajasin endale jalad alla ja koperdasin igavuse ning une peletamiseks mööda laagrit ringi. Vaatasin kuis kaaslased õndsat und magasid. Viimaks tundus mulle, et oleks aeg järgmine üles ajada ning ise tagasi kotile pugeda. Ja siis turgatas mulle hea mõte pähe ;), ronisin preili pahura päitsesse kõrgema kivi otsa, sättisin laterna talle valgust silma paistma ning hakkasin teda pisikeste kivikestega loopima. Ning siis kui märkasin, et Penilill ärkas, röögatasin: BOOOOO!!! Eheee, kus tal puges alles jänes püksi, hetke pärast oli ta krapsti kõhuli ning simuleeris raskesti vigasaanut. Hüppasin rõõmsalt künka otsast alla tema kõrvale ning teatasin talle, et võtku vahikord üle. Plika ei kõssanudki, hõikasin talle kõvemini... to ei liigutanud kulmugi. No nii, mõtlesin, krabasin siis magamiskoti servast ja keerasin ta selili tagasi. Heh, vaat kus raibe! Plika puristas tatimulli minu poole, kuid õnn oli minu poolel ning maas lamaja ei saanud mulle pihta :). Tegin talle omast meelest kenasti selgeks, et hakaku valvama, jätsin lahkelt päkapiku laterna kah talle. Aga Penilill teatas, et valvaku ma ise, säh sulle kooki moosiga, looder, mõtlesin. Üritasin veel kord talle selgeks teha, et tema kord on valvata, et ma tahaks kah puhata, et järgmine päev jaksaks vastu pidada. Siis ta ütles, et toogu ma juustu, siis tema valvab. Eri ülbe, mõtlesin. Nojah, olgu pealegi ;) saab oma juustu. Hiilisin preestri koti juurde, tüüp on nii kui nii enamuse ajast meie kukil ratsutanud, las jagab nüüd oma toidupoolist väsind kaaslastega. Otsisin ta kotist ettevaatlikult juustu kera ning murdsin väikese tüki, see järel pain ülejäänu tagasi. Sammusin tasahilju Penilille juurde ja arvake ära mida to unimüts tegi.
Magas, nii et hambad laiali ja särasid laternavalguses. Ajasin ta uuesti üles, andsin talle juustu ja soovitasin tal kenasti valvata, mainisin, et seal kusagil kostus mingit krabinat kah ;), ehk läheb õnge. Tuhkagi, nii ükskõikset tegelast pole veel nähtud. Sama hästi oleks võinud mõni kivisööja tal kuklasse hingata, ta oleks vist siis kah rahulikult edasi maganud. Sellise suhtumisega kaua ilmas ei ela, mõtlesin endamisi ning kobisin magama. Eehh.. seff unenägu jälle, sirutasin just kätt suure rubiini poole... kui äkki kuulsin preestri häält: kelle kord valvata on?
No mida, tüüp on päikesepiste saanud või mis, õhtul sai ju valvekorrad kindlaks määratud. Ja siis hakkas mingi juustuga nina ees vehkima. Ajas igatahes väga segast juttu, et temal keegi juustu võtnud ja just selline tükk puudu. No kui puudu võtku siis omale, kohe siin süüta kodanike süüdistama. Kui mina oleks selle juustu võtnud, ega ma siis seda reklaamimiseks enda kõrvale jäta. On ikka udupea :). Teatasin talle, et Spero kord on valvata ning kobisin uuesti magama.
Hommik saabus suure peotäie liivaga, mis maandus mu magamiskotile. Nurjatud, kes selle sigadusega veel hakkama sai... nojah, miks ma ei imesta. Kikkõrva näos sädeles rahuldus, mille sai mu ülesajamisest.
Sõin kasinat hommikueinet, kui äkki märkasin sõber Sperot, kel ühel hetkel oli õnnis nägu järgmisel hetkel kangestuvat ning kummuli kukkuvat. Aaaahhh.. ei, rabelesin maast püsti ning jooksin tema juurde. Kohmetu preester vaatas teda juba üle, tundsin murelikult huvi, et mis mu sõbraga juhtus. Sain mingi ähmase vastuse, et ta sai mingi vaimse ületoosi ja vajus see tõttu koomasse. Oh häda ja viletsust. Mis nüüd teha, alles üks sai jalad alla, kui järgmine ära vajus. Ja veel minu sõber. Loodan vaikselt, et ta terve mõistuse juures uuesti teadvusele tuleb.
Seni aga asusin raske südamega elfi juhatusel kanderaami meisterdama. Kui me asusime Sperot transportima, sai pirtsakas Penilill ootamatult nii vihaseks, et hüppas oma poni selga ning kimas tuhat-nelja mingis uduses suunas minema. Oeh, jälle... see plika suisa otsib oma otsa. Me ei jõuaks kuidagi oma raske koormaga temaga sammu pidada, rääkimata järgi jõudmisest, nii ta meist järjest kaugemale ratsutaski. Hiljem uurinud meie uue kaaslase käest, kuhu edasi minna- asusime teele. Tal oli kindel tahtmine mingi liidri tüüp üles leida ning veenduda tema elus olemises. Mõtlesime, et kui me aitame tal see tegelane elusalt üles leida, saame ehk neis kohalikes nomaadikülades heasse kirja. Igatahes sammusime samasse lõhesse, kust me ta leidsime. Oma üllatuseks avastasin, et sealt läheb rada edasi, mida eelmine õhtu ei olnud märganudki. Kuna too jäljeajaja kangesti kartis “väikeseid inimesi” siis pidin kõige ees marssima.
Mõne ajapärast, avardus kistas lõhe avaramaks eendiks, mis lõppes avara lageda platsiga kaljude vahel. Ning teises otsas võis märgata lõhet edasi kulgemas. Seisatusime, pidasime aru mida edasi teha. Miskipärast pöördusid kõigi silmad minu poole... nojah, hiilisin siis tasakesti rahnu tagant rahnu taha kuni jõudsin nii kaugele, et sain hinnata olukorda. Äkitselt märkasin silmanurgas liikumist. Vaatasin kiirelt paremale ja nägin kusagil 4 meetri kõrgusel kaljuseinas eendit, millel oli hambakujuline üles kaarduv sein. See raja moodi loodusvorm kulges kaarega kaljunuki taha. Kuna meie rajaleidja oli maininud, et tolle tähtsa tegelase olid röövinud pisikesed kurjad mehikesed, oli mul kahtlus arvata, et olime jõudnud neile jälile. Läksin tagasi kaaslaste juurde, et oma avastusest teada. Pidasime just nõu, mis moodi lagedat ala ületada või mis moodi sinna eendile pääseda, kui täisesti ootamatult tabas mind täpselt visatud oda rindu. AAAAAAHHH, kui valus, silme ees keerlesid mustad, punased ning vaged täpid. Kõrvetav valu rinnus ning iiveldama ajav vere maik suus, rebisin viskeoda enda ihust ning viskasin eemale. Teised olid juhtunust kohkunud ja vahtisid mind ammuli sui. Jõin ühe oma eluvee pudeli tüjaks ning haarasin oma vibupüssi. Jooksin väljakule ühe suure kivirahnu taha. Seal üleval eendil nägin sagimist. Väikesed lurjused kogunesid troppi eendile ning pildusid oma viskeodasid nii minu kui ka mu kaaslaste poole, ka päka sai ühega pihta. Paistis et üsna tõsiselt. Lasin päris mitmele noole pihta, meie võõra kaaslase abil sai minust haavata saanud vastased teise ilma saadetud. Viimaks jäi seal üleval vaikseks, muutsin koos päkaga oma positsiooni ning jäin passima. Pidasime nõu, mida edasi teha. Vahepeal, õnnestus paaril närukaelal siiski odasid meie jäljeajaja pihta loopida. No kaua sa ikka jaksad sihtida ja varitseda. Nojah sai vigastatud kaaslane varju lohistatud. Kui äkki komberdas Spero lagedale välja. Hüüdsin talle, et ta kiiresti kivi taha varju poeks. Uuris siis õnnetu vennike, mis toimub. Seletsin päkaka segamini kiirelt, et leidsime mingid kratid, kes nõudsid kiiret saatmist esivanemate juurde. Paistis et, üleval oli täitsa vaikseks jäänud. Saime juba rahulikumalt plaane arutada. Kuna lageda pealt läks lõhe edasi ning sinna eendile alt kuidagi ligi ei pääsend, siis oletasime, et nad olid sama lõhet pidi sinna üles pääsenud. Otsustasime nad sisse piirata ning kiire lõpparve teha.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 19:12 15. Aug 2004

11.08.2004

Heh, kui nüüd tagantjärgi meenutada, tüütu lahing oli, üritasime neid tegelasi nii öelda sisse piirata, jäin valvesse ning mu sõbrad läksid toda tagumist suuremat lõhet pidi, et krattide seljataha jõuda. Ootasin terve tunnikese, kuumus ja üha kasvav janu piinasid. Viimaks kui kaaslased tagasi jõudsid, olin omadega nii läbi kui läbi. Indarl pakkus oma pudelist vett, :) küll see oli hea :P. Selgus, et to tagumine lõhe viib kuhugi mägede sügavusse edasi ning sealt mööda pole mõtet minna. Tasapisi läks pimedamaks, vahepeal mul oli idee visata ülesse krattide sekka põlev õli pudel. Otsustasime selle nüüd teoks teha. Indarl hiilis tolle eendi alla ning viskas eelnevalt valmistatud süütepudelikese. Nägin kaugemalt, et leegid korra lahvatasid põlema, isegi tossu tuli, kuid mõne aja pärast kadusid need üsna kiirelt. Jama lugu. Mõtlesime, et peaks suurema purgi üles viskama. Kõrvetaks neid tegelasi rohkem. Läksime Speroga laagrisse asjade juurde suuremat purki õli tooma. Teel rääkis Spero, et laseks siit teise nurga alt, tema pakuks kilbiga varju ja mina laseks. Oli juba üsna hämar ja mulle meeldis see põletamise idee rohkem, kuid lõpuks jäin nõusse. Leidsime sobiva koha, kust me neid tegelasi liikumas nägime. Seadsin oma vibupüssi valmis ja lasin noole lendu. Siis meid märgati, sest sain vist kellegile pihta. Meie poole vihisesid odad, üks jäi kilpi kinni, osa põrkus maha. Lasin veel paar korda, kuid üsna tulutult, oli juba üsna pime kah. Läksime kaaslaste juurde tagasi, peale mõningast arupidamist küpses plaan, kuna me praegu sinna ülesse nii ehk naa üles ei saa, läheme esimesse lõhesse, kust tulime, tagasi ja puhkame seal. Olin teisena valves, kuskilt maalt ajas päka mind üles ja käratas, et valvaku ma nüüd. Prr, külm ja pime, panin lambis tule üles ja sättisin selle strateegiliselt heasse kohta ülesse, ise varju jäädes sain igat valgussõõri tulijat lasta esimesena. Möödus vist tunnike, mitte midagi, läks veel natuke aega mööda ning siis nägin varjus miskit liikumist, kuna me rajaleidja oli otsustanud sinna välja lageda peale magama jääda, mõtlesin, et ilmselt on tema, ootasin veel veidike. Pettus, sohk ja valeraha.. pärgel!!!!!! See oli üks neist krattidest, raibe oli mul kallal enne kui sain silmigi pilgutada, murjan lõi mind oma odadaga, aga mööda :), kisasin täiest kõrist, et oma kaaslasi üles ajada, siis lasin teda kolme sammu kauguselt, teised ärkasid kah selle kära ja sebimise peale üles. Kuid mis nad viivitasid, kähmlesin sissetungijaga lasin veel ühe noole ja sinna ta jäigi. Kui olime tiba toibunud, avastasime oma üllatuseks ning samas ka kurvasutseks, et tollel tegelasel olid meie rajaleidja püksid jalas. Nii palju siis lagedal magamisest, mõtlesin, rahu tema põrmule. Jäin uuesti valvesse, lubadusega lasta nüüd kohe kõiki, kes vähegi inimese moodi välja näeb. Mõne aja pärast hüppas jälle keegi varjust välja, säh raibe, mu täpselt sihitud nool oli vennikesel rinnus kinni. Oi, aga see oli ju hoopis meie rajaleidja, kuidas see küll võimalik on, põrgut, nii õnnetut venda pole veel näinud, jootsime talle jälle ühe oma hinnalistest tervisepudelikestest sisse. Kuna mu valvekord oli põhimõtteliselt läbi, andsin oma valvekorra üle ja kobisin magama.
Nägin unes, et olen kaarikus, mis kaunistatud uhkete kuldsete ornamentidega ja sõidan tont teab kuhu, tee oli kergelt konarlik ning raputas veidi. Võtsin välja oma noa, et ühe ornamendi seest suurt rubiini välja kangutada, siis kuulsin justku kusagilt kaugustest kellegi häält, mis hüüdis mu nime. Pekki, muukisin edasi, tee muutus üha konarlikumaks, rappusin küljelt küljele üha rohkem ning ka hääl muutus tugevamaks. Ühel hetkel oli see nagu röögatus kõrva ääres – Narrin unekott ärka üles, meid rünnatakse!!! Ahhh!!! Mida, kus, kes... ajasin oma unised silmad lahti, nägin eemal juba lahingusse tõttavaid kaaslasi, neetud, tuhat suslikut olge te neetud, see rubiin oli mul juba käes... ajasin end oma magamisasjade vahelt püsti, võtsin oma nooled ning vibupüssi ja tõttasin lahingule lähemale. Jeeh, haavasin kahte närukaela rängalt ning lisaks tapsin ühe ära :) Kaaslased tahtsid väga põgenevaid kratte jälitada seega pidin samuti järgi ronima. Nägime kuidas nad mööda köit üles ronisid. Nad kerisid köie üles, nii et jäime napilt pika ninaga. Seakari, mõtlesin magada ei lasta... kõige põnevama koha pealt jäi pooleli. Indarli õpetuste järgi tegime redeli Samal ajal läks Spero meie laagri kohta mingeid asjatoimetusi tegema. Saime redeli püsti ning ronisime mööda logisevat-pudenevat redelit üles. Edasine oli nagu üks pikk luupainaja millest ülesärkamise pääsu polnud.

Hiilisime neljakesti mööda kaljusse suunduvat käiku edasi kuni jõudsime käänu kohani. Pidasime nõu, mida teha, viimaks saatsime päka kui pimedas kõige paremini nägija ees. Läks ta siis käänaku taha ja kadus pimedusse. Mõne ajapärast läks preester kilbi taha varjudes järgi. Viimaks otsustasin kah nurga taha piiluda. Voah, meeletult suur koobas, kusagil kauguses põlesid mõned üksikud tõrvikud. Hiilisin pisitasa mööda seina kobades edasi, kuni lõpuks jõudsin meie preestri selja taha, koputasin talle seljale, ta sosistas ja näitas kahele valvurile teisel pool rippsilda ning soovitas mul ühta lasta, et küll siis teisega juba kuidagi hakkama saab. Eks üritasin siis sihtida ja lasta aga mööda läks :(, kirusin end mõtteis. Samal ajal kimasid kratid teiselpool rippsilda koopa seinas oleva värava poole. Jooksid sealt läbi ja sulgesid teiselt poolt. Indarl kirus mind kobakäpaks ja tont teab milleks veel. Ütlesin, et näe pagan, roomamisest käed hellad, ei jaksand nii hästi sihtida. Veel rääkis Indarl, et päka on nende käes vangis ja võib olla juba ka tapetud. See uudis mõjus meeleolule laastavalt. Keset mingit meeletut kivikõrbe, kus me oleme juba kaotanud ühe oma kaaslase ja nüüd ka teisest sõbrast ilma jäänud. Üha nõrgenedes teadmata arvu vaenlaste vastu võideldes.
Otsustasime siiski päkapikk ära päästa, ronisime üle silla. Ja siis juhtus õnnetus, mingi silla laud oli libe ja ma komistasin ning kukkusin alla. Hetkel mõtlesin veel, et nüüd on lõpp... kuid juba järgmisel hetkel lõi silmist sädemeid kui kraavi põhja maandusin. Preestri abiga ronisin sealt süvikust välja. Asusime värvat uurima. Muidu suur ja tugev kahest poolest kokku käiv puidust värav, mis seisis raudhingedel, kaunistatud kummaliste nikerdustega, oli ühelt poolt kunagi ammu mingi rünnaku käigus kannatada saanud. Üritasime neid välja meelidada, koputasime tugevalt vastu ust. Ei miskit. Läksime siis tagasi. Unustaisin vahepeal mainimata, et kui me sealt nurga tagant alguses välja piilusime ja valgust lasime lasti meid kusagilt nooltega. Seega hoidsime seinte ligi, et meile oleks raskem pihta saada, tagasi läksime teist teed mööda. Ühel hetkel kuulsime mingit krabinat kusagil enda kohal seinas. Ei saanud tükk aega aru, mis see on. Viimaks Indarl võttis kilbi ja astus seinast eemale, järgmisel hetkel ta röögatas ja vankus tagasi, nool kahe silma vahel peas kinni. Hirmus, veri voolas ja elusäde mehe silmis kippus tuhmuma. Ma ei tea, mis imevägi teda elus hoidis, kuid elus ta oli ja suutis isegi käia. Selgus, et kaljuseintes on mingid pisikesed avad või lõhed, kust tagant lähevad ilmselt mingid käigud läbi, sealt oli hea neil nurjamitel meie pihta nooli lasta. Kuidagi moodi saime tagasi Spero ja Möh-Möhi juurde, kelle olime peale redeli valmimist samuti üles tarinud. Ka sõber Spero oli vahepeal nooltega pihta saanud. Teatasime talle kurba uudist, et oleme ilma jäänud oma päkapikust. Lappisime oma haavu, kuidas keegi sai ning jäime uuesti magama. Spero valvas viimast vahikorda.


Hommikul aeti mind jälle üles, ärkasin eelaimdusega. Tervis oli iseenesest tagasi tulenud, nii et tundsin end üpriski hästi. Leppisime kaaslastega kokku, et Indarl ja Spero üritavad elementide käest loitse saada, millega kuidagi värvat maha murda ning mina valvan seni kaua sissepääsu meie laagrikohta.
Kõik oli rahulik, esimesed päikesekiired mänglesid koopa seinal, tuju oli suhtkoht hea. Ja siis see juhtus. Esiteks tabas elfi tugev tuule puhang, ei oskagi täpsemalt kirjeldada, laest oleks nagu jumaki alla maa pihta tuul puhunud. Kõva iil lõi mul hõlmad laperdama, kuid jäin siiski kenasti püsti. Siis nagu vaibus kõik rahulikuks tagasi. Ei jõudnud veel õieti maha rahuneda, kui tuli uus ja seekord ülivõimas tormirusikas, mis tahtis vist Indarli kalju sisse rammida, seekord oli torm nii raju, et lendasin järgmisel hetkel vastu seina ja siis kadus suunataju, keerlesin ja veeresin õhus kui takutuust ning maandusin jupp maad eemal kusagil koopas. Põrgut, millega see kikk-kõrv nüüd hakkama sai, mõtlesin endamisi, kui oma valutavaid ihuliikmeid katsusin ja avastasin, et hoolimata tugevatest põrutustest olen siiski elus ja terve. Kuid ühe tervisevee pudeli pidin siiski ära jooma. Kaljuseinte varjust varistev oht oli ununenud, koperdasin laagri kohta tagasi... või noh sinna kus pidi laager olema. Kõik oli segamini ja ära pühitud. Spero oli kägaras nurgas maas, preestri pistoda rinnus kinni, rajaleidja Möh-Möh teise seina ääres, peas suur haav. Mida põrgut, elf üritas meid ära tappa või mida? Rajakas, aga kui vaatasin ta juhmi nägu, mõistsin, et ilmselt vihastas ta oma elemendi millegiga totaalselt välja, et selline vastulöök tuli. Otsisime kõva mitu tundi oma asju, sidusime rajaleidja haavad ja panime ta asemele pikali tekkide ja kasukate alla kosuma. Kuigi ma kahtlen, kas temast veel üldse mingit elulooma saab. On teine nii räsitud ja pidevalt tappa saanud. Asusime mõne aja pärast uuesti väravate poole teele, lootuses mingil viisil värvad maha saada ja päästa päkapikk. Jõudsime ilma eriliste sekeldusteta kohale. Värav oli kinni. Arutasime asja nii ja naa ning otsustasime väravasse auk raiuda, kuna sel üks pool oli juba ennem kõvasti kannatada saanud. Spero tõi päkapiku kirka. Esiteks proovis preester, aga kuna ta erilise kehalise võimekusega silma ei paistnud võtsin ise kirka pihta ja põrutasin ise värava pihta. Peale tunni ajalist rassimist oli väravas päris kena lõhe sees. Puh... päris väsitav, äkitselt kuulsime värava tagant samme. Elf käratas see peale, et avagu nad kohe värav ja vabastagu meie päkapikk, või muidu tuleme me ise sisse ja tapame kõik maha. Lisaks mainis ta, et meil on suur sõjavägi rünnakuvalmis ;) ja ootel. Et mitte kõike seda sebimist mõlemil pool väravat siin jutustama hakata, mainin lühidalt, et üks pässakas torkas vahepeal mind odaga pähe, kui piilusin sealt lõhest läbi ning ise vigastasime kah üht tegelast. Viimaks panid nad midagi rasket teisele poole lõhele ette ja arvasid, sellega hoiavad nad meid eemal. Meie süütasime mingil hetkel värava ja jäime ootama. Indarl pomises midagi, et tuleelement võiks seda tuld tiba õhutudada. See oli vist viga, sest jägmine hetk puhus vali tuul ning mehikesel jooksid silmad hirmust pealae peale kokku. Vabandas igate pidi ja lõpuks palus, et vägev tuulte jumal meid aitaks. Seejärel jäi ta meile üsna totakalt otsa vahtima. Pomises midagi sellist: astu sisse ja ma aitan... Järgmisel hetkel astus ta leekidesse. See mis nüüd sündis oli vägev. Väravat tabas ülivõimas tormituule puhang, mis selle vana risu koos leekidega koopasse sisse puhus. Ilmselt lendasid need kratid koos uste jäänustega kuhugi taha koopa sügavikku ja said hukka. Mis hilem ka tõeks osutus. Meile avanes suur koobastik, kust me leidsime mingist ruumist väga palju põnevaid asju. Mul läks tükk aega, et kõiki neid vahvaid lukke lahti muukida. Tolles ruumis oli mitu suurt kirstu. Ühe seest saime elfile ja päkapikule turvised. Lisaks leidsime pistodasid. Mingeid kentsakaid täringuid ja ilmselt kohalikku raha. Siis mingi võika pargitud humanoidse olendi naha. Püüdmisvõrgu, hulga sõrmuseid ja paar karpi puuviljadega. Millest osad hilisemal järgiproovimisel omasid ravivõimeid. Mööda käike edasi hiilides, leidsime vangla, kus ühes ruumis oli meie armas päkapikk :) ja ühes teises ruumis to kohalik boss, keda rajaleidja sooviski üles leida. Tollel tegelasel oli kentsakas rüü seljas, mis varjas vööst saati kogu ta ülakeha koos peaga, ainult käed olid väljas. Indarl ja päkka üritsid toda kesta väga veidral viisil seljast ära saada. Küll nad lükkasid ja nügisid vaest mehikest. Silitasid erinevate kinnastega tollel kitiinrüül olevaid märke. Blah.. mul sai sellest piinamisest kõrini, kamandasin sõpru mõistlikkusele ning palusin neil tegelane selili pikali panna ja asusin mõõga teravikuga toda kesta läbi lõikama. Pika ning ettevaatliku kraapimise järel õnnestus kest läbi lõigata täies pikkuses. Ja hetkel, kui me selle pooled teineteisest eemale murdisme, pudenes kogu see jurakas peenikeseks tolmuks. Mõmm, tagusin mõttes endale vastu rinda. Selle asemel, et õnnetut tükk aega nügida ja solgutada, tuleb tegutseda ja tegeleda reaalse päästmisega. Puhkasime tolle tegelase kõrval, kui mul tuli narr idee to jube humanoidi nahk endale ümber vedada. Vaevalt olin sellega hakkama saanud, kui see nahk läbi mu riiete ja turvise minu vastu liibus ja ära kadus. Mu nahast kasvasid väla pikad kentsakad mustad karvad ning kui Indarl mu nahka katsus oli see veidralt kleepuv. Kõik vaatasid mind kohkunult ja ütlesid, et kuidas sa nüüd selle seljast ära saad. Ma ütlesin, et ei tahagi seda seljast ära saada, mul oli täitsa mugav. Nagu oleks mu oma nahk. Preester loopis mind väikese kivikesega, mis nahale pidama jäi, kuid hetkel mil ma mõtlesin, et ei taha seda kivi enda nahale, kukkus see maha. Päka, vana sõgedik, loopis mind õlgede ja liivaga. Lootes mind sedasi sodiga kokku päkerdada. Kuid see kukkus juba ilma kinni kleepumata maha :P. Indarl küsis äkitselt, et kas ma mööda seina saaksin ronida. Proovisin. Etskae, täitsa võimalik, kribinal ronisin lakke ja rippusin seal joovastunult huilates. Sest oma vaimusilmas nägin juba seni kättesaamatutes kõrgustes, kaugustes olnud aardeid minu valdusesse kogunevat. Ooo jeeehaaaa!!! Uskumatu, et ühele spetsialistile selline õnn sülle võib langeda. Ronisin õnnest joobunult laest alla põrandale ning tegin siis ilmelt oma elu kõige suurema vea. Indarl küsis, et kuidas sa selle seljast ära saad. Mina muidugi ei tahtnudki seda seljast ära saada. Kuid siis vihjas ta neile kummalistele karvadele ning kleepuvale nahale. Vastasin, et mis siis, hakkan kindaid ja pearätti kandma. Kuid ta käis peale nagu uni, et proovigu ma vähemalt kuidagi. Soovisin siis mõttes lihtsalt, et palun tule seljast ära. Ja nahk kukkusiki maha. Tõmbasin siis selle kiirelt selga tagasi, kuid oh õnnetust, enam ta mu naha vastu ei liibunud :(, proovisin päris mitu korda, kuid tulutult. Löödult istusin maha ja jäin nukralt maas lamavat võõrast põrnitsema.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 16:43 26. Sept 2004

Päh, tüüp suvatses vaid korra silmi avada ja sulges need siis uuesti. Samas, mõtlesin endamisi, vaene vennike on kõvasti vatti saanud, vee ja leivapeal. Ning kindlasti on need kratid teda kõvasti piinanud. Vedasime vennikese teise ruumi ja panime ta kenasti voodisse, viskasime mingi teki kah peale, et tal soojem oleks. Siin koobastes oli siiski päris jahe. Nojah, eks siis pidasime plaani, mis edasi teha, kuna kogu see seiklus oli ütlemata palju aega kulutanud, olime kõik neetult näljased, seega leppisime kokku, et teeme oma laagri siia lähedale, kus too nomaadi-boss-mees voodis pikali on. Päka ja Spero läksid asjade järgi, mis maha olid jäänud, tagasi tulles teatasid nad mulle, et leidsid käiguseinast imeliku prao või lõhe. Et kui mulle huvi pakub tulgu ma kaasa ja vaadagu asi üle :P, hehee, naha-äpardus oli kohe ununenud, seniavastamata aarded terendasid mul juba silme ees. Tatsasin rõõmsalt Sperol sabas. Jõudsime ühte kohta, Spero jättis mulle ühe tõrviku ja – näedsa, täitsa pragu mis pragu seina sees, rullisin oma tööriistad lahti ning asusin innuga seina läbi koputama. Peale tunniajalist põhjalikku uurimustööd jõudsin järeldusele, et tegu on ilmselgelt salauksega, kuid ma ei suutnud, kusagilt leida mõnd hoova või kohta, kuidas seda avada. Ka päkapikust polnud abi, kes peale asjade tassimist oli tulnud mu tegemisi uudistama. Kuni to tuule-semu kikk-kõrv tuli ning peale seda kui olin talle seletanud, et mis ja kuidas, leidis kusagilt kõrgemalt kuhu ma ei ulatund, mingi plaadi laadse asja. See osutski käigu suuet sulgeva kivisena avajaks. Trügisime siis sinna käiku, nõme – kitsas ja kriipis riideid, peale pikka pugemist jõudsime järsu käänakuni. Kuna olin ees – neetud jälle ees, mul on kuri kahtlus, et mind saadetakse alati kusagile tundmatusse kohta ette, et kui seal peaks mingi lõks olema, jään mina sinna vahele – siis nägin esimesena järsku käänakut, viskasin siis tõrviku käänaku taha ja seadsin seejärel vibupüssi laskevalmis ning hiilisin nurga tagant välja. Hm, pettumus, ei olnudki varandust, mingi tüüp vedeles maas lisaks veel meenutas kangesti kedagi. Hm, keda küll, läksin lähemale, suures pahameeles oleks sellele põrssale noole ribidesse lasknud, varandust ju polnudki. Keerasin magava kogu ringi .... ja etskae, üllatusest ei osanud esialgu midagi teha... see oli me minema kapanud Penilill.
Minu selja taga nihelev Indarl päris, et kes see seal siis on, ma siis vastsin. Aga kuna Penilill ei näind mingit elumärki ilmutavat, otsustasime, et elf vaatab ta kenasti üle. Aga mida tegi Indarl, jeerum, haaras vaesekese rinnust kinni ja raputas kõvasti, ma nägin päris kindlasti, kuidas Penilille hele peake mitu korda mööda kivinukke põrkas. Muidugist ärkas ta selle peale üles, aga mitte eriti rõõmsalt. Saime ta kuidagi sealt imelikust koopast välja tassitud. Hiljem otsustasime paar hargnevat käiku üle kontrollida, mida eelmisel päeval teha ei olnud mahti. Peale mõningat uurimistööd, avastasime ühest harunenud koopast puhtaveelise allika. Tõime oma nahklähkrid ning asusime neid täitma värske ning jaheda veega. See oli tõesti hea leid. Käisin seal koopas tiba ringi ning äkki märkasin ühes kaugemas soppis kaktuseid. Läksin tiba lähemale, et neid uurida, kui äkitselt hüppas üks taim minu poole. Jah, hüppas! Vaistlikult haarasin oma mõõga ning rabasin sellega toda okkalist monstrumit. Peagi hüppas veel paar tükki ligi. Minu hädakisa peale tõttas ligi päkapikk, olgu ta õnnistatud. Sest järgmisel hetkel hüppas üks kaktus mulle vastu jalga ja see oli kohutvalt valus. Nägin musti täppe ja sädemeid silme ees sähvimas, tundsin kuidas kibe valu mööda mu närve õgides üles poole liikus. Vaarusin sealt eemale ning vist minestasin. Mingi aeg nägin jälle Indarli murelikku nägu enda kohale kummardumas. Küsis kuidas minuga on. Ta hääl kostus nagu kusagilt kaugelt padja seest. Jäin teiste santide ja vigaste juurde lebama. Sain ööseks mingi vahikorra. Istusin ja kannatasin seal vaikselt, jalg valutas kibedalt. Rääkisin sellest meie preestrile. Ta lubas järgmisel hommikul peale palvete hankimist mind uuesti üle vaadata. Jäin magama, magaisin päris jupp maad, kuni ärkasin üles, Penilill trügis minu juurde, sooja magamiskotti. Kuna oli Indarli vahikord ning suurt muhvigi teha polnud, veeretasime nalja viluks neid leitud täringuid. Soovisime igasugu asju. Ja ennäe imet, korra ma nägin mingeid hobuseid, peale
Penilille soovi oma poni tagasi saada. Paisitis, et need on mingit sorti ettenägmise või ennustamise täringud. Varsti aga läks asi nilbete naljade peale, Penilill soovis mulle saba. Ja ilmselt hakkas ta peale seda mingeid hallukaid nägema. Ka Indarl, ma ei saa aru, mis neil viga on :S, manjakid niisugused. Proovisin korra ka oma õnne, soovisin kogu hingest: palun, palun, palun täringud tehke mu jalg terveks. Babuuum!!! Järgmisel hetkel käis mul silme eest hele sähavakas läbi ja ma vist minestasin jälle :), deem see hakkab juba harjumuseks kujunema. Ma ei tea kaua ma teadvuseta olin ning kas mu kaaslased minu äratamiseks kah midagi ette võtsid, aga mingil hetkel tegin uuesti vaevaliselt silmad lahti. Ilmselt kuskilt maalt hakkas minu vahikord, sest Penilill jäi minu magamiskotti magama ning Indarl ise kadus kuhugi ruumi ning palus mitte teda segada. Kratsisin kukalt, vaatsin oma laagriplatsil ringi, kõik magasid kenasti :), hee... väga kena, liipasin oma haige jalaga tasakesti päkapiku koti juurde ning laenasin talt laterna, siis koperdasin vaevaliselt sinna ruumi, kust me igasugu kraami leidsime. No nii, sättisin laterna ühe kasti otsa kenasti paistma ja asusin ruumi läbi otsima.
Varanduus, kus sa oled... mõtlesin endamisi, viskasin ühest kastist kogu sodi välja, mis sinna veel järgi oli jäänud ning kopsisin põhja ning küljelauad läbi. Mitte muhvigi. Varanduus, tule välja, sa ei saa end minu eest peitu jääda... mõtlesin jälle, asi pakkus mulle põnevat lõbu, tundsin juba aarete lõhna. Läksin järgmise kasti juurde, vaatasin selle sisu kah läbi, kuid ka seal ei paistnud midagi. Siis ronisin kastist välja ning peale mõningast katsi takseerimist mõtlesin, et kui see nüüd kenasti kummuli keerata, siis võiks põhja alt midagi põnevat siiski lagedale tulla. Mõeldud tehtud, peale pikka pusimist oli kast seinaäärest eemale lükatud ning kummuli keeratud. Läksin laenasin päkapiku varustuse hulgast ka kirka ja läksin tagasi kasti juurde. Äge, sest eelnevalt selle põhja läbi kopsides oli jäänud tunne, et seal on topelt põhi. Sülgasin siis pihku ning asusin põhja purustama. Mõne aja pärast oligi kena auguke laudade vahel sees, pistsin käe sisse ja etskae :D, mu nina ei peta mind kunagi, seal oli kena karp. Päris raske teine, sikutasin ta välja ja asetasin põrandale. Väga ilus laekake, näita mis sul siis kaane all varjul on, mõtlesin endamisi, kui oma spetsriistade rulli lahti veeretasin. Mmmm... lukud, mõnus surin käis üle kere, istusin kasti ette maha ning asusin seda lahti muukima. Hehee, lukuke, ära punni vastu, jõudsin veel mõelda, kui käiski kõrvu hellitav klõksakas. Jeeeiiii!!! Erutusest oleksin peaaegu ettevaatuse unustanud. Siiski viimasel hetkel tuli meelde, et sellised kenad kastikesed varustatakse pea alati mingite nurjatute loitsudega. Puh, võtsin ühest kastist kindad ning toppisin kätte. Seejärel läksin karbi taha ning tõstin kaane üles. AAAAAAAAGrrrrhh, asi oli hullem, kui ma oodata oskasin, selline pirakas käis, ei saanudki aru mis juhtus. Kaaneke vajus mul käest lahti ning kinni tagasi. Raibe, sülgasin põrandale. Mingi tulejura. Noh, õiget meest pole see hookus-pookus kunagi heidutanud. Surusin hambad risti ning kõrvetavast valust hoolimata hoidsin seekord kindlalt kaant lahti ning see jäigi lahti. Piilusin sisse. Eeee.. mis see siis nüüd on? Pettus! Röövimine! Mingi labane nali! Kastis oli vaid 19 vutimuna lahtritesse paigutatud. Njah, head isu mulle siis, kuna kõht oli kole tühi, sõin üheksa neist ära. Mekk oli täitsa meeldiv. Ja enesetunne paranes tunduvalt.
Võib olla on need tervistavad munad. Hm, jama lugu, pooled läind... käis idee mul peast läbi. Olgu, valmistan sõpradele meeldiva üllatuse, näitan neile hommikul seda karbikest ning mainin nende toimest kah. Siis näevad, et minust on miskit kasu kah :), jeeh. Liiberdasin siis rõõmsalt laagriplatsile tagasi, ajasin Penilille ülesse, ütlesin talle et tema kord on valvata. Ning pugesin juba oma magamiskotti, siis juhtus see, mida ma kõige vähem, ette oskasin arvata. Muidugi, ise olin süüdi kah, oleks pidand karbi enne ära peitma ning siis Penilille üles ajama. Aga jah, igatahes ta nägi mu karpi. Ja kohe pärima, et mis ja kus. Ma ei tahtnud talle öelda, teadagi, plika on nii häbematu küll, et seda oma valve korra ajal üritada sisse vehkida. Damn, oleks ma seda tedanud, et ta teeb seda nii ehk naa. Soovisin endale head ööd ning kääbikuplikale head valvamist ning pugesin oma kastiga magamiskotti, surusin selle jalgadega täitsa lõppu.
Ärkasin selle peale, et jalutsist puhus tuul sisse. Ajasin end unistelt isuli ning kobasin koti läbi –ei!!!! Mind on paljaks röövitud! Raibe, Penilill, kus see põrsas on, rabelesin püsti ning kuulsin kusgil eelmal mingid krabinat. Lidusin sinna poole ja varsti leidsingi Penilille süütult tolles magamisasemega ruumis askeldamas. Käratasin kohe, et kus karp. Tema muidugi salgas kohe kõik maha. Kisa kära paisus üsna valjuks, viimaks tuli meie juurde unine ning vihane päka. Khm, viimaks saime Penilille käest kasti kätte, kui olin öelnud, mis seal sees on ning mida need munad arvatavasti teevad. See peale võttis päka kasti enda kätte ning ütles, et keegi teda rohkem ei segaks. Jäime mõlemad lolli näoga päkale järgi vahtima. Lonkisin siis nõutult laagriplatsile, Penilill pirises sabas järgi jalutada. Häh, nüüd on pill lahti. Neetud, magamiskott puha puruks lõigatud. Kastist ilma. Ja üllatust ei saa kah enam teha. Kobisin kotti tagasi ning voltisin jalutsi otsa nii kokku, et sealt külma sisse ei puhuks. Penilill tahtis minu juudre sooja magama tulla. No on alles jultumus, pealegi oli tema valvekord, lisaks oli ta just minu tagant varastanud ja mu magamiskoti katki lõikunud. Ajasin ta minema. Mõne ajapärast nägin teda kahtlaselt tuttava tekiga tollest ruumist väljumas, kus puhkasid too nomaadide-boss-mees, Spero kui ka Möh-Möh. Oot-oot, see tekk oli ju tolle nomaadide-boss-mehe peal. Ei noh, mida see plika õige mõtleb, ronisin kotist välja ning küsisin, kust ta selle teki sai, ta ütles, et sealt seest, rebisin talt teki käest ning läksin ja panin selle tagasi tolle nomaadide-boss-mehe peale. Ja ütlesin Penilillele, et tema pealt ei tohi tekki ära võtta, kuna ta on väga väsinud ja külmetab. Viimaks läksin väsinult oma magamiskotti tagasi ja mõtlesin: saagu mis saab, mina olen omalt poolt kõik teinud, mis vähegi minu võimuses.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 16:45 26. Sept 2004

02.09.2004

Aaahouh! Hommik, kuigi eilne öö jäi une poolest lühikeseks, saime magada poole päevani :), ilma et, keegi oleks meid seganud. Tegime oma tavapäraseid hommikusi toimetusi, palusin, et preester vaataks mu paistes jala üle, see nägi ikka veel üsna kohutav välja, sinine ja paistes. Indarl hea mees aitaski :) olgu ta igasugu vaimude ja muude jeekimite poolt tänatud, mul tuli kohe nii hea tuju. Suutsin mõneks ajaks isegi unustada, et ta mu kalli palli purusk sõtkus. Lubasin talle mõttes midagi seffi näpata kui silma hakkab. Njah vahtisin siis rõõmsalt ringi, nägin, et Penilille plika koperdas sinna laoruumi poole, kuna mul eelmiseöö avastustest ind veel see, mõtlesin, et võib olla on seal teistel kastidel kah topelt põhjad ja võib olla leiab sealt tõelist varandust. Mõeldud tehtud, lonkisin kääbiku plikal sabas ja lasin muretult vilet. To paharett asus juba teab mitmendat korda segipuistatud laoruumi uuesti läbikammima ning mõne aja pärast leidis ühest hunnikust endale sobiva nahkrüü, mille peale mõngingast pusimist selga sai. Ronisin kasti otsa, mille olin pikali paisanud, kogu seda lõbu pealt vahtima :), kõlgutasin seal jalgu ja vahtisin, mida Penililleke veel head mõtleb teha. Algul oli mul plaan üksi siin avastustööd teha, seega ootasin, mil ta siit jalga laseb. Aga mida aeg edasi, seda enam mu plaanid muutusid, ikkagi üks sõbralik seltskond ju, mis siis et väikesed erimeelsused ette tulevad. Viimaks näis Plikatirts omale sobiva nänni kokku kahmanud olevat, nägi mind ja käratas, et mis ma passin siin. Heh, hea tüüp. Varsti jõudis ülejäänud seltskond kah sinna. Päka tahtis kangesti, et ma kasti lahti teeks, hee, mängisin mittemidagi teadaja vassisisn nii kuis jaksasin, ei viitsind mina seda kasti jälle lahti teha, sest lukk oli pagana keeruline. Pealegi oli see kast minu jaoks oma väärtuse kaotanud, tobedad tervist taastavad munad, ma kõrvetasin peaaegu oma kulmud ära, et seda teada saada. Oleks siis mõni võlusõrmus või midagi. Njah, tavapärane üksteise kallal näägutamine võttis hoogu, päev oli oma harilikku rütmi tagasi läinud, mõtlesin. Pidin siiski tolle kasti lahti tegema, päka oli ikka väga suures munavalus ;), irw. Tobu päka, toorest muna tahtma. Muukimise ajal pajatasin neile, kust ma selle karsti leisdin ning soovitasin neil ülejäänud kastid kah läbi koputada, võib olla on seal veel selliseid salakohti. Või siis ka mitte, igatahes ei leidnud nad midagi. Amatöörid, üks suur löömamees ja teine kõva jutupaunik :), ravida oskab aga, kui selle tuulega nii väga ei mässaks siis poleks meid vaja ravidagi. Meenutan siinkohal toda surmasõitu õhus. Prr... Mõningase muukimise järel sain karbi lahti. Päka maitses siis ühe muna ära. Erilist tundemuutust ma tema näos ei näinud. Äh, ilmselt pold suuremat tolku. Siis meenus meile to mees, kelle olime päästnud vangikongist kummalise kitiini seest. Kogunesime kõik tolle nomaadide boss-mehe juurde, kutsusin teda mõttes nii :P. Spero ja Indarl pusisid tema kallal oma imetrikke teha. Ning mõne hetke pärast lükkas vennike silmaluugid valla. Mh, naljakas tüüp iseenesest, suht viisaka moega, aga pealagi paljaks pöetud ja noh vangipõlv pole jumele kah just palju juurde andnud. Uudistasime teda siit ja sealt, to vahtis vastu ja siis hakkas midagi seletama, millest mitte muhvigi aru ei saanud. Proovisime vastastikku igasugu keeli, mida keegi mõistis. Kasu ei miskit. Mingil viisil oli võimalik aimata mida ta soovis või tahtis. Kutsusime siis Möh-Möhi tõlgiks. Seletasid seal mõnda aega, vahepeal isegi tundus, et asi laabub, aga mõne aja pärast selgus, et Möh-Möh ei tohi või ei saa tõlgiks olla. Daahh, mõtlesin, mis kasu tollest muidusööjast üldse on, ta oli jõudnud muide järjekordselt ära hävitada kogu me kasina toiduvaru, mille moodustasid nood samad kaktused, mis mind eelmine päev olid rünnanud, mina seda jubedust küll suhu ei julge võtta, mine tea äkki hakkavad okkad keele peale kasvama. Kratsisin mõtlikult lõuga, pole siin suurt tuhkagi teha. Aga kuna midagi targemat kah pähe ei turgatanud jäin Indarli ponnistusi jälgima. Kuskilt maalt sai selgeks, et tüüp tahab oma asju tagasi. Miskipärast mõtlesin ma neile asjadele, mis me sealt kastidest olime enda vahel ära jaganud. Naha jätan ma maksku mis maksab endale. Seda nahka ei saa minult ära võtta. Urr. Nojah, samal ajal oli kõik-see-mees laoruumis tagasi, tüüp vahtis suht nõutult seda segadust, mis seal valitses. Pika seletamise-mõistatamise käigus sai selgeks, et to on mingit sorti kaupmees. Ja et kogu see träni olevat tema kaup. Um, nojah, nii palju siis sellest, mu kartused osutusid tõeks. Rääkisime talle täringutest ja tollest kerast, mis katki on. Mees soovis täringuid näha, kuna Penilill oli need kiivalt enda valdusesse haaranud, oli meil tükk tegu et, teda keelitada kas või ühte täringut tollele mehele loovutama. Tüüb näis täringutest üsna huvitatud olevat, veeretas neid maas tiba ja andis siis need Penilillele tagasi, mis tüdrukut hingepõhjani jahmatas. Sest ilmselt ei lootnud ta neid ealeski enam tagasi saada. Vahepeal palusin ma Indarlil proovida to kerake ära parandada, kuna ta oli seda eelmisel päeval lubanud teha. To nomaadide boss-mehe näost võis välja lugeda suurt pahameelt, kui ta nägi tolle kerakese jäänuseid, mida ma räti seest põrandale puistasin. Indarl kummardus tükikeste kohale, vehkis kätega ja pomises kummalisi sõnu, mis peale kera tükid ja see kallerdise laadne sodi koos keskmise pallikesega kokku kargasid. Näis nagu uus. Kuigi võluvõim oli sellest ilmselt jäädavalt lahtunud. Kui me just ei leia kedagi võimast võlurit, kes oskaks seda kuidagi uuesti laadida või ma ei teagi, mis nende maagiliste leludega tehakse. Njah, tüüp näitas viibetega, et soovib kera endale saada, ilmselt oli see kah tema isiklik asi. Ja katsetas seda kusagil varjulisemas kohas.
Aeg kulus, kuna elf ja päka tahtsid kangesti sinna ülesse korrusele seiklema ronida, pakkisime oma laagri kokku ning läksime sinna trepi jalamile. Seal hakkas aga nomaadide boss-mees ning Möh-Möh sõrgu vastu ajama, vehkisid kätega ja tegid mörisevat häält, vihjates, et seal üleval on mingi tohutu peletis. Heh, keda nad lollitavad, see tegelane oleks siis juba ammu meid põske pistnud, kui me siin all magasime ja tülitsesime-nii võib ilmselt meie oma vahelise suhtlemise kokku võtta. Kuskilt maalt tekkis mul siiski mõte, et olgu, seal võib ju mingi kratt olla, aga ega ta siis nii sama seal ei ole. Kindlasti on seal mingid aarded peidus. Kuna Penilill vaeseke, kes oma poni taga leinas, kangesti üles kippus. Ilmselt arvates, et to kole koll kindlsti ongi tegelikult tema poni. Mõtlesin siis, et ei või teda üksi sinna ekslema lasta ja teatasin, et tulen kaasa :). Tükk aega keelitati meid sinna mitte minema. Lõpuks siiski läksime, lubasime tunni ajaga tagasi olla. Nojah läksime, vaiksemad kui kõige vaiksem tuul. Laenasime päkalt laterna, mille mässisin mingi kaltsu sisse. Jõudsime trepist ülesse, sealt avanes meile veidi avaram koobas, mille parmalpoolses otsas suundus käik mäesügavusse. Põnev, ärgitasin Penilille järgi tulema ning asusime siis äärmise ettevaatlikkusega teele. Käik hargnes mitmel korral vasakule iga hargnemise juures tegime märgi maha, et oskaks hiljem tagasi tulla. Suht tühi ja vaikne kant, ühest harunenud käigust, mis lõppes väiksema ruumiga, leidsime kivikuhjatise tagant pisikese kaktuse. KAKTUSE! mida, läksin Penilille kõrvale ja piilusin üle kivikuhuja. Assamait ja näe ongi kaktus. Vana raibe, et susi teda võtaks, mõtlesin. Varjusin kiirelt kivide taha. Mul oli veel väga selgelt meeles, mida eelmised kaktused tegid. Küsisin Penilille käest, kas see liigutab kah. To kohe vastu, et kas peaks, see ju siiski kaktus. Siis rääkisin, mis eelmisel päeval allika juures juhtus. Ja miks mul jalg nagu raiepakk all jäme oli. Njah, ta piilus pahaaimamata toda okkalist sigutikku lähemalt. Vist isegi torkas teda oma noaga. Ei miskit. Soovitasin see tal igaks juhuks juure pealt maha lõigata. Kuna ta oma luupistodaga seda päris hästi teha ei saanud, Läksin ise, võtsin oma mõõga ja rapsti lõikasin vastiku taime maha. Heh, sellega on nüüd korras, paras talle. Läksime veel mööda mingeid käike ja leidsime isegi mingi suurema koopa, kus oli palju rahne põrandal ja mille lõpus paistis mingi käik edasi minevat. Miskipärast tekitas see meis kõhedust. Otsustasime tagasi minna. Tagasi teiste juures muljetasime oma rektest. Tegin ettepaneku kambaga minna ja üheskoos kaugemad sopid läbi vaadata. Aga kus sa sellega, hea et peksa ei saand :P, arad kehkenpüksid, endast väiksemate kallal ollakse muidu kõvad mehed, aga nii kui on mingi tundmatu oht silmapiiril, sõeluvad püksid tuult. Hm, kui nüüd terasemalt jälgida, siis ma nagu oleks korra läbi mingi rebendi elfi tagumikku vilksatamas näinud - huu jube :). Vähemalt on, mida teistele külaelaninele kunagi rääkida :P, sest mitte igaüks ei saa sellega kiidelda, et on paljast elfi näinud. Nojah, tühi sellega, üritasin siis neid ükshaaval pehmeks rääkida, läksin päka juurde ja rääkisin talle, et seal ülal olid mingis suures laoruumis tohutu suured õllevaadid, deem, jälle solkisid teised kõik ära. Kohe pistsid pröökama, et ärgu uskugu minu juttu. :/ nojah peab tunnistama, et mul oma luiskamisega veel kõvasti vaja vaeva näha, et keegi aru ei saaks. Õhtu ligines ning väljas muutus temperatuur talutavamaks, vinnasime oma kõhetud pambud selga ning läksime välja, hädaga saime redelist alla, to ju üsna sodi juba. Ning asusime nomaadide boss-mehe ning Möh-Möhi juhtimisel teele. Kuskilt maalt teatas mu vana sõber Spero, et tahab kangesti oma mägrapässerdist üles leida. Ütles meile, et tehku keegi meist märke, et ta oskaks hiljem järele tulla. Niipaljukest sain oma sõbra heaks teha, kuna temaga maha jääda ma kah ei saanud, tema on paremini neid looduses ellujäämise kunste õppinud, ehk tal veab ning leiab isegi oma loomakese ülesse. Igatahes liikusin ma kõige viimasena ja aegajalt taha kiigates ülejäänud seltskonnaga edasi. Spero kõhetu räsitud kuju jäi iga korraga järjest vähemaks ja vähemaks kuni saabuv hämarus ta mu silme eest mattis.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 16:47 26. Sept 2004

02.09.2004

Aaahouh! Hommik, kuigi eilne öö jäi une poolest lühikeseks, saime magada poole päevani :), ilma et, keegi oleks meid seganud. Tegime oma tavapäraseid hommikusi toimetusi, palusin, et preester vaataks mu paistes jala üle, see nägi ikka veel üsna kohutav välja, sinine ja paistes. Indarl hea mees aitaski :) olgu ta igasugu vaimude ja muude jeekimite poolt tänatud, mul tuli kohe nii hea tuju. Suutsin mõneks ajaks isegi unustada, et ta mu kalli palli purusk sõtkus. Lubasin talle mõttes midagi seffi näpata kui silma hakkab. Njah vahtisin siis rõõmsalt ringi, nägin, et Penilille plika koperdas sinna laoruumi poole, kuna mul eelmiseöö avastustest ind veel see, mõtlesin, et võib olla on seal teistel kastidel kah topelt põhjad ja võib olla leiab sealt tõelist varandust. Mõeldud tehtud, lonkisin kääbiku plikal sabas ja lasin muretult vilet. To paharett asus juba teab mitmendat korda segipuistatud laoruumi uuesti läbikammima ning mõne aja pärast leidis ühest hunnikust endale sobiva nahkrüü, mille peale mõngingast pusimist selga sai. Ronisin kasti otsa, mille olin pikali paisanud, kogu seda lõbu pealt vahtima :), kõlgutasin seal jalgu ja vahtisin, mida Penililleke veel head mõtleb teha. Algul oli mul plaan üksi siin avastustööd teha, seega ootasin, mil ta siit jalga laseb. Aga mida aeg edasi, seda enam mu plaanid muutusid, ikkagi üks sõbralik seltskond ju, mis siis et väikesed erimeelsused ette tulevad. Viimaks näis Plikatirts omale sobiva nänni kokku kahmanud olevat, nägi mind ja käratas, et mis ma passin siin. Heh, hea tüüp. Varsti jõudis ülejäänud seltskond kah sinna. Päka tahtis kangesti, et ma kasti lahti teeks, hee, mängisin mittemidagi teadaja vassisisn nii kuis jaksasin, ei viitsind mina seda kasti jälle lahti teha, sest lukk oli pagana keeruline. Pealegi oli see kast minu jaoks oma väärtuse kaotanud, tobedad tervist taastavad munad, ma kõrvetasin peaaegu oma kulmud ära, et seda teada saada. Oleks siis mõni võlusõrmus või midagi. Njah, tavapärane üksteise kallal näägutamine võttis hoogu, päev oli oma harilikku rütmi tagasi läinud, mõtlesin. Pidin siiski tolle kasti lahti tegema, päka oli ikka väga suures munavalus ;), irw. Tobu päka, toorest muna tahtma. Muukimise ajal pajatasin neile, kust ma selle karsti leisdin ning soovitasin neil ülejäänud kastid kah läbi koputada, võib olla on seal veel selliseid salakohti. Või siis ka mitte, igatahes ei leidnud nad midagi. Amatöörid, üks suur löömamees ja teine kõva jutupaunik :), ravida oskab aga, kui selle tuulega nii väga ei mässaks siis poleks meid vaja ravidagi. Meenutan siinkohal toda surmasõitu õhus. Prr... Mõningase muukimise järel sain karbi lahti. Päka maitses siis ühe muna ära. Erilist tundemuutust ma tema näos ei näinud. Äh, ilmselt pold suuremat tolku. Siis meenus meile to mees, kelle olime päästnud vangikongist kummalise kitiini seest. Kogunesime kõik tolle nomaadide boss-mehe juurde, kutsusin teda mõttes nii :P. Spero ja Indarl pusisid tema kallal oma imetrikke teha. Ning mõne hetke pärast lükkas vennike silmaluugid valla. Mh, naljakas tüüp iseenesest, suht viisaka moega, aga pealagi paljaks pöetud ja noh vangipõlv pole jumele kah just palju juurde andnud. Uudistasime teda siit ja sealt, to vahtis vastu ja siis hakkas midagi seletama, millest mitte muhvigi aru ei saanud. Proovisime vastastikku igasugu keeli, mida keegi mõistis. Kasu ei miskit. Mingil viisil oli võimalik aimata mida ta soovis või tahtis. Kutsusime siis Möh-Möhi tõlgiks. Seletasid seal mõnda aega, vahepeal isegi tundus, et asi laabub, aga mõne aja pärast selgus, et Möh-Möh ei tohi või ei saa tõlgiks olla. Daahh, mõtlesin, mis kasu tollest muidusööjast üldse on, ta oli jõudnud muide järjekordselt ära hävitada kogu me kasina toiduvaru, mille moodustasid nood samad kaktused, mis mind eelmine päev olid rünnanud, mina seda jubedust küll suhu ei julge võtta, mine tea äkki hakkavad okkad keele peale kasvama. Kratsisin mõtlikult lõuga, pole siin suurt tuhkagi teha. Aga kuna midagi targemat kah pähe ei turgatanud jäin Indarli ponnistusi jälgima. Kuskilt maalt sai selgeks, et tüüp tahab oma asju tagasi. Miskipärast mõtlesin ma neile asjadele, mis me sealt kastidest olime enda vahel ära jaganud. Naha jätan ma maksku mis maksab endale. Seda nahka ei saa minult ära võtta. Urr. Nojah, samal ajal oli kõik-see-mees laoruumis tagasi, tüüp vahtis suht nõutult seda segadust, mis seal valitses. Pika seletamise-mõistatamise käigus sai selgeks, et to on mingit sorti kaupmees. Ja et kogu see träni olevat tema kaup. Um, nojah, nii palju siis sellest, mu kartused osutusid tõeks. Rääkisime talle täringutest ja tollest kerast, mis katki on. Mees soovis täringuid näha, kuna Penilill oli need kiivalt enda valdusesse haaranud, oli meil tükk tegu et, teda keelitada kas või ühte täringut tollele mehele loovutama. Tüüb näis täringutest üsna huvitatud olevat, veeretas neid maas tiba ja andis siis need Penilillele tagasi, mis tüdrukut hingepõhjani jahmatas. Sest ilmselt ei lootnud ta neid ealeski enam tagasi saada. Vahepeal palusin ma Indarlil proovida to kerake ära parandada, kuna ta oli seda eelmisel päeval lubanud teha. To nomaadide boss-mehe näost võis välja lugeda suurt pahameelt, kui ta nägi tolle kerakese jäänuseid, mida ma räti seest põrandale puistasin. Indarl kummardus tükikeste kohale, vehkis kätega ja pomises kummalisi sõnu, mis peale kera tükid ja see kallerdise laadne sodi koos keskmise pallikesega kokku kargasid. Näis nagu uus. Kuigi võluvõim oli sellest ilmselt jäädavalt lahtunud. Kui me just ei leia kedagi võimast võlurit, kes oskaks seda kuidagi uuesti laadida või ma ei teagi, mis nende maagiliste leludega tehakse. Njah, tüüp näitas viibetega, et soovib kera endale saada, ilmselt oli see kah tema isiklik asi. Ja katsetas seda kusagil varjulisemas kohas.
Aeg kulus, kuna elf ja päka tahtsid kangesti sinna ülesse korrusele seiklema ronida, pakkisime oma laagri kokku ning läksime sinna trepi jalamile. Seal hakkas aga nomaadide boss-mees ning Möh-Möh sõrgu vastu ajama, vehkisid kätega ja tegid mörisevat häält, vihjates, et seal üleval on mingi tohutu peletis. Heh, keda nad lollitavad, see tegelane oleks siis juba ammu meid põske pistnud, kui me siin all magasime ja tülitsesime-nii võib ilmselt meie oma vahelise suhtlemise kokku võtta. Kuskilt maalt tekkis mul siiski mõte, et olgu, seal võib ju mingi kratt olla, aga ega ta siis nii sama seal ei ole. Kindlasti on seal mingid aarded peidus. Kuna Penilill vaeseke, kes oma poni taga leinas, kangesti üles kippus. Ilmselt arvates, et to kole koll kindlsti ongi tegelikult tema poni. Mõtlesin siis, et ei või teda üksi sinna ekslema lasta ja teatasin, et tulen kaasa :). Tükk aega keelitati meid sinna mitte minema. Lõpuks siiski läksime, lubasime tunni ajaga tagasi olla. Nojah läksime, vaiksemad kui kõige vaiksem tuul. Laenasime päkalt laterna, mille mässisin mingi kaltsu sisse. Jõudsime trepist ülesse, sealt avanes meile veidi avaram koobas, mille parmalpoolses otsas suundus käik mäesügavusse. Põnev, ärgitasin Penilille järgi tulema ning asusime siis äärmise ettevaatlikkusega teele. Käik hargnes mitmel korral vasakule iga hargnemise juures tegime märgi maha, et oskaks hiljem tagasi tulla. Suht tühi ja vaikne kant, ühest harunenud käigust, mis lõppes väiksema ruumiga, leidsime kivikuhjatise tagant pisikese kaktuse. KAKTUSE! mida, läksin Penilille kõrvale ja piilusin üle kivikuhuja. Assamait ja näe ongi kaktus. Vana raibe, et susi teda võtaks, mõtlesin. Varjusin kiirelt kivide taha. Mul oli veel väga selgelt meeles, mida eelmised kaktused tegid. Küsisin Penilille käest, kas see liigutab kah. To kohe vastu, et kas peaks, see ju siiski kaktus. Siis rääkisin, mis eelmisel päeval allika juures juhtus. Ja miks mul jalg nagu raiepakk all jäme oli. Njah, ta piilus pahaaimamata toda okkalist sigutikku lähemalt. Vist isegi torkas teda oma noaga. Ei miskit. Soovitasin see tal igaks juhuks juure pealt maha lõigata. Kuna ta oma luupistodaga seda päris hästi teha ei saanud, Läksin ise, võtsin oma mõõga ja rapsti lõikasin vastiku taime maha. Heh, sellega on nüüd korras, paras talle. Läksime veel mööda mingeid käike ja leidsime isegi mingi suurema koopa, kus oli palju rahne põrandal ja mille lõpus paistis mingi käik edasi minevat. Miskipärast tekitas see meis kõhedust. Otsustasime tagasi minna. Tagasi teiste juures muljetasime oma rektest. Tegin ettepaneku kambaga minna ja üheskoos kaugemad sopid läbi vaadata. Aga kus sa sellega, hea et peksa ei saand :P, arad kehkenpüksid, endast väiksemate kallal ollakse muidu kõvad mehed, aga nii kui on mingi tundmatu oht silmapiiril, sõeluvad püksid tuult. Hm, kui nüüd terasemalt jälgida, siis ma nagu oleks korra läbi mingi rebendi elfi tagumikku vilksatamas näinud - huu jube :). Vähemalt on, mida teistele külaelaninele kunagi rääkida :P, sest mitte igaüks ei saa sellega kiidelda, et on paljast elfi näinud. Nojah, tühi sellega, üritasin siis neid ükshaaval pehmeks rääkida, läksin päka juurde ja rääkisin talle, et seal ülal olid mingis suures laoruumis tohutu suured õllevaadid, deem, jälle solkisid teised kõik ära. Kohe pistsid pröökama, et ärgu uskugu minu juttu. :/ nojah peab tunnistama, et mul oma luiskamisega veel kõvasti vaja vaeva näha, et keegi aru ei saaks. Õhtu ligines ning väljas muutus temperatuur talutavamaks, vinnasime oma kõhetud pambud selga ning läksime välja, hädaga saime redelist alla, to ju üsna sodi juba. Ning asusime nomaadide boss-mehe ning Möh-Möhi juhtimisel teele. Kuskilt maalt teatas mu vana sõber Spero, et tahab kangesti oma mägrapässerdist üles leida. Ütles meile, et tehku keegi meist märke, et ta oskaks hiljem järele tulla. Niipaljukest sain oma sõbra heaks teha, kuna temaga maha jääda ma kah ei saanud, tema on paremini neid looduses ellujäämise kunste õppinud, ehk tal veab ning leiab isegi oma loomakese ülesse. Igatahes liikusin ma kõige viimasena ja aegajalt taha kiigates ülejäänud seltskonnaga edasi. Spero kõhetu räsitud kuju jäi iga korraga järjest vähemaks ja vähemaks kuni saabuv hämarus ta mu silme eest mattis.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 16:49 26. Sept 2004

12.09.2004

Liikusime kiirustades edasi, Möh-Möhil oli kange rutt oma kohalejõudmisega, samas tal õigus kah kuna siin kõrbes pole suurt midagi imetleda kah. Olime juba päris hea jupp maad käinud, kõigil juba aur väljas, kui Möh-Möh teraselt kuulatama jäi ning meile märku andis peatumiseks. Tervitasin seda mõttes rõõmuga. Tüüp kadus kiirelt kuhugi kõrvallõhesse. Ootasime, ei paistnud teda kuskil, otsustain koos Penilillega asja uurima minna. Hiilisime päris osavalt käänakuni, seal aga juhtus selline piinlik lugu, et lasin üsna kuuldavalt kõhutuult, mis mägedelt kajades veelgi võimendus. Kirusin enda seedimist maapõhja, kuna polnud juba pikemat aega midgi mõistlikku süüa saanud. Kogusin end ning peale mitut kohatut märkust Penilille suust, liikusime vaikselt edasi. Meile avanes suht trööstitu maastik, räbu väljad suurte rahnudega. Penilill kuulis sealt kusagilt tagantpoolt mingit krabinat või sahinat, ta täpselt ei saanudki aru. Hiilisime siis vaikselt edasi ühe rahnu tagant teise juurde. Kuni ühel hetkel nägime ühe rahnu tagant välja piiludes hiiglaslikku elukat, ta paistis kilpkonna moodi, aga ta oli tohutu suur, nii suur, et minu mõõtu mees ulatus talle vaevu põlve kõrgusele. Piilusin silma nurgast oma kaaslast ning sulgesin kiirelt ta ammuli vajunud suu, et seal piiksatustki ei tuleks. Varjusime kiirelt lähima rahnuni ning vaatasime, mida ta seal toimetab. Arutasime vaikselt, mida edasi teha. Kindlasti peame kaaslasi hoiatama, oot-oot, kas need lärmakad puupead juba ei tulegi, keerasin ringi ja nägingi neid kilina ja kolinaga üle kiviräsu ronimas. No kas tegelastel üldse aru peas ei ole. Kui hiilida ei oska ei maksaks ummisjalu ronida igale poole. Tegelt see oleks neile paras kui see koletis nad nahka paneks. Aga viimasel hetkel hakkas mul neist kahju. Ikkagi jupp maad koos nendega läbi selle trööstitu kõrbe juba rännatud. Tõttasin vaikselt nendile vastu ning seletasin neile, et ees on tohutu elukas ning ilmselt on meil mõtekas kähku siit kaduda. Hakkasime siis kõik tasakesti tagasi liikuma. Ilmselt oli too monstrum meid siiski märganud, sest tema poolt kostus äkitselt kõvat kriginat ning lohisevat häält. Üsna pea nägimegi kuidas ta vaevaliselt üle rahnude end vinnas. Tegime et sealt, et minema saame. Kiiruga rabasime oma pamud, kusagilt ilmus ka Möh-Möh välja ning tõttasime mööda teist kaljulõhangut edasi. Alles hiljem meenus mulle, et seal jäi oluline märk teele tegemata. Vaene Spero, tundes teda kõige paremini, kujutlesin juba ette, et kui ta juhtumisi tollesse parempoolsesse harusse satudes, toda elukat loodushuvilisena jälgima asub.
Rändasime kiirustades ja vahepeatusi tegemata, olin nii väsinud. Siiski jaksasin aegajalt paar märki maha ehitada. Tundus viimaks, et meie väsimatuna näiv rajaleidja oli avastanud sobiva laagriplatsi, ta kadus ühte koopasse, ehitasin käänaku ette noolemärgi mis viitas sinna lõhangu poole. Kuid siis tatsas Möh-Möh välja ning teatas, et see pole ikka piisavalt sobiv koht. Ning liikus edasi. No on mölakas, mul oli märk juba valmis. Suure vihaga viskasin teda kiviga. Loomulikult viskas ta selle tagasi, kuid põikasin osavalt mööda. Lammutasin siis oma märgi ning lonkisin väsinult kõige sabas teistele järele. Järgmise koopa suu ees läks mul Indarliga vaidluseks, kas ikka tasub siia märki ehitada või mitte, kuid paistis, et see koht sobib laagriplastsiks päris hästi. Ehitasin viimase märgi ning ronisin koopasse sisse. Jeeh, seal oli allikas. Täitsin oma veelähkri ning jäin väsinult oma koti otsa istuma. Kui äkki Penilill kiljatas, seal olid mingid kaktused. KAKTUSED!!! Jälle, mina ei tahtnud nende kaktusega lähemalt asja teha. Küsisin eemalt, et kas nad kah liigutavad. Kui äkki üks hüppaski Penilillele peale. Vaeseke vajus oimetult põrandale pikali, päka ja Indarl tormasid võitlusesse, aitasin Penilille sealt eemale, ka nomaadide-boss-mees tuli mulle appi. Panin Penilille oma magamiskoti peale pikali. Ta näis täitsa jõuetu, lõõtsutas seal pikali maas. Mnjah, ma ju hoiatasin. Ka päka ja Indarl said kaktuste käest torgata ning taandusid. Möh-Möh tõttas odadega ligi ning ilmselt suutis kõik ära tappa, ise viskasin eemalt ühe suurema kivi sinna kaktusete sekka. Seejärel torkas rajaleidja ühe kaktuse oda otsa ning asus sellelt okkaid maha koorima, ilmse kavatsusega see jubedus ära süüa. Samas, siin midagi valida ei olnud, võtsin isegi ühe kaktuse ning pakkusin ka Penilillele. Õhtu saabudes panime paika vahikorrad. Olin esimene. Võtsin oma igavese tulega tõrviku välja ning istusin oma magamiskotis ja valvasin. Vahepeal käisin koopas ringi, et uni väga peale ei tuleks. Äkki märkasin koopasuus mingit liikumist ning kuulsin sahinat. Läksin asja uurima, oooh, kogu koopa suue oli paksult mingeid ilgeid putukaid täis. Tormasin kiirelt päkapiku asjade juurde ning otsisin sealt pindi õli välja. Tormasin tagasi ning valasin maha putukate ette, sekka ei olnd enam mahti vaadata, kuhu läks. Süütasin kiirelt õli ise samal ajal ülejäänusid maha trampides. Suutsin neist vist kõva kolmandiku teise ilma saata kui teised tolle kära peale ärkasid. Kõik tormasid koopast välja. Putukad sibasid samal ajal koopas ringi ning trügisid mu asjade otsa, kuna neid ei märganud keegi kaasa võtta. Nahahoidjad. Ma üritasin vaikselt asja lahendada, et nemad rahus magada saaks ning siis kui asi halva pöörde võtab jätavad minu asjad putukate saagiks. Neetud! Soputasin oma magamiskoti enam vähem puhtaks ning viskasin eemale. Indarl hea mees aitas niipaljugi, et tassis mu magamiskoti kohe koopast välja. Rapsisin oma koti puhtaks ning vinnasin õlale ja tromasin kah viimaks koopast välja. Samal ajal mäsastas Indarl ülejäänud putukaid oma kilbiga. Otsisime siis lähedusest uue koopa ning kolisime sinna. Kuna minu vahikord oli läbi heidsin ise puhkama ning andsin vahikorra järgmisele üle.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 16:51 26. Sept 2004

12.09.2004

Liikusime kiirustades edasi, Möh-Möhil oli kange rutt oma kohalejõudmisega, samas tal õigus kah kuna siin kõrbes pole suurt midagi imetleda kah. Olime juba päris hea jupp maad käinud, kõigil juba aur väljas, kui Möh-Möh teraselt kuulatama jäi ning meile märku andis peatumiseks. Tervitasin seda mõttes rõõmuga. Tüüp kadus kiirelt kuhugi kõrvallõhesse. Ootasime, ei paistnud teda kuskil, otsustain koos Penilillega asja uurima minna. Hiilisime päris osavalt käänakuni, seal aga juhtus selline piinlik lugu, et lasin üsna kuuldavalt kõhutuult, mis mägedelt kajades veelgi võimendus. Kirusin enda seedimist maapõhja, kuna polnud juba pikemat aega midgi mõistlikku süüa saanud. Kogusin end ning peale mitut kohatut märkust Penilille suust, liikusime vaikselt edasi. Meile avanes suht trööstitu maastik, räbu väljad suurte rahnudega. Penilill kuulis sealt kusagilt tagantpoolt mingit krabinat või sahinat, ta täpselt ei saanudki aru. Hiilisime siis vaikselt edasi ühe rahnu tagant teise juurde. Kuni ühel hetkel nägime ühe rahnu tagant välja piiludes hiiglaslikku elukat, ta paistis kilpkonna moodi, aga ta oli tohutu suur, nii suur, et minu mõõtu mees ulatus talle vaevu põlve kõrgusele. Piilusin silma nurgast oma kaaslast ning sulgesin kiirelt ta ammuli vajunud suu, et seal piiksatustki ei tuleks. Varjusime kiirelt lähima rahnuni ning vaatasime, mida ta seal toimetab. Arutasime vaikselt, mida edasi teha. Kindlasti peame kaaslasi hoiatama, oot-oot, kas need lärmakad puupead juba ei tulegi, keerasin ringi ja nägingi neid kilina ja kolinaga üle kiviräsu ronimas. No kas tegelastel üldse aru peas ei ole. Kui hiilida ei oska ei maksaks ummisjalu ronida igale poole. Tegelt see oleks neile paras kui see koletis nad nahka paneks. Aga viimasel hetkel hakkas mul neist kahju. Ikkagi jupp maad koos nendega läbi selle trööstitu kõrbe juba rännatud. Tõttasin vaikselt nendile vastu ning seletasin neile, et ees on tohutu elukas ning ilmselt on meil mõtekas kähku siit kaduda. Hakkasime siis kõik tasakesti tagasi liikuma. Ilmselt oli too monstrum meid siiski märganud, sest tema poolt kostus äkitselt kõvat kriginat ning lohisevat häält. Üsna pea nägimegi kuidas ta vaevaliselt üle rahnude end vinnas. Tegime et sealt, et minema saame. Kiiruga rabasime oma pamud, kusagilt ilmus ka Möh-Möh välja ning tõttasime mööda teist kaljulõhangut edasi. Alles hiljem meenus mulle, et seal jäi oluline märk teele tegemata. Vaene Spero, tundes teda kõige paremini, kujutlesin juba ette, et kui ta juhtumisi tollesse parempoolsesse harusse satudes, toda elukat loodushuvilisena jälgima asub.
Rändasime kiirustades ja vahepeatusi tegemata, olin nii väsinud. Siiski jaksasin aegajalt paar märki maha ehitada. Tundus viimaks, et meie väsimatuna näiv rajaleidja oli avastanud sobiva laagriplatsi, ta kadus ühte koopasse, ehitasin käänaku ette noolemärgi mis viitas sinna lõhangu poole. Kuid siis tatsas Möh-Möh välja ning teatas, et see pole ikka piisavalt sobiv koht. Ning liikus edasi. No on mölakas, mul oli märk juba valmis. Suure vihaga viskasin teda kiviga. Loomulikult viskas ta selle tagasi, kuid põikasin osavalt mööda. Lammutasin siis oma märgi ning lonkisin väsinult kõige sabas teistele järele. Järgmise koopa suu ees läks mul Indarliga vaidluseks, kas ikka tasub siia märki ehitada või mitte, kuid paistis, et see koht sobib laagriplastsiks päris hästi. Ehitasin viimase märgi ning ronisin koopasse sisse. Jeeh, seal oli allikas. Täitsin oma veelähkri ning jäin väsinult oma koti otsa istuma. Kui äkki Penilill kiljatas, seal olid mingid kaktused. KAKTUSED!!! Jälle, mina ei tahtnud nende kaktusega lähemalt asja teha. Küsisin eemalt, et kas nad kah liigutavad. Kui äkki üks hüppaski Penilillele peale. Vaeseke vajus oimetult põrandale pikali, päka ja Indarl tormasid võitlusesse, aitasin Penilille sealt eemale, ka nomaadide-boss-mees tuli mulle appi. Panin Penilille oma magamiskoti peale pikali. Ta näis täitsa jõuetu, lõõtsutas seal pikali maas. Mnjah, ma ju hoiatasin. Ka päka ja Indarl said kaktuste käest torgata ning taandusid. Möh-Möh tõttas odadega ligi ning ilmselt suutis kõik ära tappa, ise viskasin eemalt ühe suurema kivi sinna kaktusete sekka. Seejärel torkas rajaleidja ühe kaktuse oda otsa ning asus sellelt okkaid maha koorima, ilmse kavatsusega see jubedus ära süüa. Samas, siin midagi valida ei olnud, võtsin isegi ühe kaktuse ning pakkusin ka Penilillele. Õhtu saabudes panime paika vahikorrad. Olin esimene. Võtsin oma igavese tulega tõrviku välja ning istusin oma magamiskotis ja valvasin. Vahepeal käisin koopas ringi, et uni väga peale ei tuleks. Äkki märkasin koopasuus mingit liikumist ning kuulsin sahinat. Läksin asja uurima, oooh, kogu koopa suue oli paksult mingeid ilgeid putukaid täis. Tormasin kiirelt päkapiku asjade juurde ning otsisin sealt pindi õli välja. Tormasin tagasi ning valasin maha putukate ette, sekka ei olnd enam mahti vaadata, kuhu läks. Süütasin kiirelt õli ise samal ajal ülejäänusid maha trampides. Suutsin neist vist kõva kolmandiku teise ilma saata kui teised tolle kära peale ärkasid. Kõik tormasid koopast välja. Putukad sibasid samal ajal koopas ringi ning trügisid mu asjade otsa, kuna neid ei märganud keegi kaasa võtta. Nahahoidjad. Ma üritasin vaikselt asja lahendada, et nemad rahus magada saaks ning siis kui asi halva pöörde võtab jätavad minu asjad putukate saagiks. Neetud! Soputasin oma magamiskoti enam vähem puhtaks ning viskasin eemale. Indarl hea mees aitas niipaljugi, et tassis mu magamiskoti kohe koopast välja. Rapsisin oma koti puhtaks ning vinnasin õlale ja tromasin kah viimaks koopast välja. Samal ajal mäsastas Indarl ülejäänud putukaid oma kilbiga. Otsisime siis lähedusest uue koopa ning kolisime sinna. Kuna minu vahikord oli läbi heidsin ise puhkama ning andsin vahikorra järgmisele üle.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 16:52 26. Sept 2004

24.09.2004

Hommikul äranud, nägime kauguses sõber Sperot, ning temaga oli kaasas mäger Urask. Rõõmus taaskohtumise üle uurisime pärisime, et kas ta juhuslikult mõnda hiiglaslikku kilpkonna ei märganud. Õnneks mitte. Üsna pea sundis Möh-Möh meid jälle liikuma, pakkisime oma lahja varustuse kokku ning asusime teele. Päike tõusis üha kõrgemale, õhk virvendas kauguses ja hakkas palav. Ikka päris palav kohe. Nahk oli üleni märg. Kurk kuivas. Viimaks leidis Möh-Möh ühe koopa, mis näis tehislik. Kenasti raiutud kumera võlvkaarega lagi ja puha. Sisenesime ning päkats kilkas äkitselt rõõmsalt, mainides et need on tema suguvennad olnud, kes selle rajatise siin valmis teinud. Nojah, veel habemes mühakaid, mõtlesin endamisi. Käigu lõpus oli uks. Tugev ja kindel uks, mis ka peale mitmetunniseid ponnistusi kuidagi avaneda ei tahtnud. Loobusime ning sättisime end õhtusele rännakule. Ei olnud jõudnud me kirev seltskond kuigi kaugele tollest päkapiku urust, kui äkkitselt märkasin kuidas kusagilt ülalt astangult vilksti midagi meie seljataha hüppas. Midagi väga suurt, mis misikipärast kangesti meenutas tohutu suurt sisalikku, kes näis veel pealegi väga näljane. Elukas oli kuskil neli meetrit pikk pluss veel saba. Keha, pead ning tugevate küünistega jalgu kattis tihe punakaspruun soomus. Ühesõnaga, vastik näljane elukas, kes kohe kindlasti tahtis meid õhtuooteks võtta.
Kuna teistest teda nõks varem märganud, suutsin seetõttu ka kiiremini reageerida ning lasin esimese noole talle turja sisse. Laadisin ja lasin, ladisin ja lasin. Väle elukas murdis nii üht kui ka teist meie seast, sain isegi sügava haava rindu, taganesin õige pisut ning jätkasin meeleheitlikult oma viimaste noolte laskmist. Päkapikul läks suht hapralt. Õnneks mu vahva sõber Spero, kes tegelikult kõige esimesena tolle koletise teravaid hambaid sai tunda, ravis päkapikku ning koos päkaga suutsime koletise maha lüüa. Vaatasin väsinult kuid võidukalt oma purunenud nooli monstrumi peast välja turritamas. Kui äkitselt kusagil redus istunud Penilill koletise poole tormas ja kisas: ”Said nüüd, aga ma sulle andsin!” No on jultumust, kui ma nüüd oma mälu pingutan, siis ei olnud teda võitluse aegu üldse kusagilt näha. Õnneks lõppes Penilille jaks üsna kiiresti ja ta kobis sisaliku seljast maha. Ning palus mul tolle eluka kõht lõhki lõigata, ta lootis tolle kõhust oma poni üles leida. Hm, tükk aega kahtlesin kuid lõpuks jäin nõusse ning asusin kõhtu katki nüsima, hiljem kutsusin päka kah appi, kes oma suure kirvega tegi palju tõhusamat tööd. Kui eluka kõht lõhki ja kogu see haisev sisu mööda välja laiali, hakkas mul tõeliselt paha. Jooksin eemale kivi otsa värskemat õhku hingama. Ja asusin päkat sealt õpetama, et otsigu magu ülesse, ja lõigaku see puruks. Hii, vaene päka, kas ta siis ise üldse selle peale ei tulnud, milline jube haisev läga ja sodi seal maos on. Nojah, igatahes üsna lühikese ajaga oli ta üleni selle pasaga koos ja haises roppu moodi. Nii palju tal sellest kasu oli, et leidis ilmselt kellegi päkapiku jäänused: armori ning mõõga. Ma soovitasin tal veelgi seal ringi kaevata, kuna ta nii kui nii on juba tolle jubeda lögaga koos, et ehk leiab mõne sõrmuse või talismani. Varsti märkasime tuttavaid linde oma pea kohal tiirutamas. Deemet, vaja kähku kaduda, to suur korjus meelitab neid hordide kaupa siia kokku. Mõeldud tehtud, pakkisime kiirelt oma asjad ning liikusime rutates edasi mööda lõputuna näivat kivikõrbe. Päris õhtul hilja leidis me rajaleidja sobiva koopa, kuhu varjule pugeda ning reisiväsimust puhata. Päkapikk jäi esimesena valvesse, siis mina. Heidsin rahulikult magama, kuna olin eelnevalt koobast hoolikalt uurinud. Ühes kohas tagaseinas oli küll kahtlane eend, kuhu valgus ei paistnud, kuid kavatsesin selle oma valvekorra ajal üle vaadata.
Ärkasin suure ehmatusega, sest ninna lõi jube hais. Pfew, see oli siiski meie päkats, kes oli oma valvekorra lõpetanud ning tuli nüüd mind üles ajama. Ajasin end vaevaliselt istuli, vaatasin uniselt ringi, mitte midagi ei näinud. Ringutasin ning otsisin kotist oma kustumatu tõrviku :), vabandust, mõtlesin endamisi, kui hele valgus kogu koopa täitis. Indarl ja Spero ärkasidki ülesse. Kuid õnneks suikusid suht kiiresti taas magama. Jalutasin siis koopas nats ringi. Ning takseerisin toda eendit. Asusin sinna ronima, nibin nabin jõudsin kohale, neetud siin oli täiesti pime. Kobasin käsikaudu edasi, kui äkki kuulsin kahte potsatust. Ooo ei, jälle need kaktused! Rehmasin kiirelt umbropsu mõõgaga, vist isegi tabasin üht. Kuid järgmine hetk tundsin tervaid okkaid oma jalas. Röögatusega libistasin end mööda järsakut alla ning sadasin magavale päkatsile otsa. Edasi hakkasin seletama ilmaasju jälle selle koha pealt, kui pahane Indarl, veidi uimane päkapikk ning sõbralikult naeratav Spero mu kohale kummardusid. Elf kärkis ja paukus, et miks ma igasugu jama koguaeg kaela toon. Hee, hästi öeldud, sest järgmisel hetkel kukkus üks kaktus talle otse pähe. Läks võitluseks, kuna ma tundsin end üsna jõuetult, ei olnud mul mingit lusti madinasse sekka lööma minna. Õnneks saadi need kaktused suht kiirelt maha ning mõni minut hiljem käis juba usin okaste maha koorimine ning maitsetu viljaliha nosimine. Kuna mu valvekord hakkas tasapisi ühelepoole saama, siis otsustasin järgmise tegelase üles ajada, kelleks osutus Penilille plikats. Kõditasin teda ninast. :P Tirts ajaski unised silmad lahti ja vaatas pahaselt mulle otsa. Pilgutasin rõõmsalt talle silma ja mainisin talle valvekorrast. Läks tükk aega, et teda nõusse saada. Lubasin talle tont teab mis jama, heh, ullike jäigi uskuma :D ning jäin siis ise rahuliku südamega magama. Olin ju oma seltskonnale süüa hankinud ning kahtlase turvaaugu kahjutuks teinud. Küll üsna kõrge hinnaga, kuid siiski. Sama hästi oleks võinud need kaktused meid une pealt rünnata. Hommikul ärkasime kõik kenasti puhanult Indarli lärmi peale.... oot, ta vist jõudis minult küsida kes valvas...ma arvasin, et see oli unes. Igatahes selgus, et kääbikuplika oli järjekordselt magama jäänud. Oeh jah, lootusetu juhtum, süüdimatu tegelane selline. Sõin oma järele jäänud kaktust ning tasapisi jõudis kätte aeg, mil kiirelt hommikujaheduses järjekordne jupp kõrbe ületada.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 16:53 26. Sept 2004

24.09.2004

Hommikul ärganud, nägime kauguses sõber Sperot, ning temaga oli kaasas mäger Urask. Rõõmus taaskohtumise üle uurisime pärisime, et kas ta juhuslikult mõnda hiiglaslikku kilpkonna ei märganud. Õnneks mitte. Üsna pea sundis Möh-Möh meid jälle liikuma, pakkisime oma lahja varustuse kokku ning asusime teele. Päike tõusis üha kõrgemale, õhk virvendas kauguses ja hakkas palav. Ikka päris palav kohe. Nahk oli üleni märg. Kurk kuivas. Viimaks leidis Möh-Möh ühe koopa, mis näis tehislik. Kenasti raiutud kumera võlvkaarega lagi ja puha. Sisenesime ning päkats kilkas äkitselt rõõmsalt, mainides et need on tema suguvennad olnud, kes selle rajatise siin valmis teinud. Nojah, veel habemes mühakaid, mõtlesin endamisi. Käigu lõpus oli uks. Tugev ja kindel uks, mis ka peale mitmetunniseid ponnistusi kuidagi avaneda ei tahtnud. Loobusime ning sättisime end õhtusele rännakule. Ei olnud jõudnud me kirev seltskond kuigi kaugele tollest päkapiku urust, kui äkkitselt märkasin kuidas kusagilt ülalt astangult vilksti midagi meie seljataha hüppas. Midagi väga suurt, mis misikipärast kangesti meenutas tohutu suurt sisalikku, kes näis veel pealegi väga näljane. Elukas oli kuskil neli meetrit pikk pluss veel saba. Keha, pead ning tugevate küünistega jalgu kattis tihe punakaspruun soomus. Ühesõnaga, vastik näljane elukas, kes kohe kindlasti tahtis meid õhtuooteks võtta.
Kuna teistest teda nõks varem märganud, suutsin seetõttu ka kiiremini reageerida ning lasin esimese noole talle turja sisse. Laadisin ja lasin, ladisin ja lasin. Väle elukas murdis nii üht kui ka teist meie seast, sain isegi sügava haava rindu, taganesin õige pisut ning jätkasin meeleheitlikult oma viimaste noolte laskmist. Päkapikul läks suht hapralt. Õnneks mu vahva sõber Spero, kes tegelikult kõige esimesena tolle koletise teravaid hambaid sai tunda, ravis päkapikku ning koos päkaga suutsime koletise maha lüüa. Vaatasin väsinult kuid võidukalt oma purunenud nooli monstrumi peast välja turritamas. Kui äkitselt kusagil redus istunud Penilill koletise poole tormas ja kisas: ”Said nüüd, aga ma sulle andsin!” No on jultumust, kui ma nüüd oma mälu pingutan, siis ei olnud teda võitluse aegu üldse kusagilt näha. Õnneks lõppes Penilille jaks üsna kiiresti ja ta kobis sisaliku seljast maha. Ning palus mul tolle eluka kõht lõhki lõigata, ta lootis tolle kõhust oma poni üles leida. Hm, tükk aega kahtlesin kuid lõpuks jäin nõusse ning asusin kõhtu katki nüsima, hiljem kutsusin päka kah appi, kes oma suure kirvega tegi palju tõhusamat tööd. Kui eluka kõht lõhki ja kogu see haisev sisu mööda välja laiali, hakkas mul tõeliselt paha. Jooksin eemale kivi otsa värskemat õhku hingama. Ja asusin päkat sealt õpetama, et otsigu magu ülesse, ja lõigaku see puruks. Hii, vaene päka, kas ta siis ise üldse selle peale ei tulnud, milline jube haisev läga ja sodi seal maos on. Nojah, igatahes üsna lühikese ajaga oli ta üleni selle pasaga koos ja haises roppu moodi. Nii palju tal sellest kasu oli, et leidis ilmselt kellegi päkapiku jäänused: armori ning mõõga. Ma soovitasin tal veelgi seal ringi kaevata, kuna ta nii kui nii on juba tolle jubeda lögaga koos, et ehk leiab mõne sõrmuse või talismani. Varsti märkasime tuttavaid linde oma pea kohal tiirutamas. Deemet, vaja kähku kaduda, to suur korjus meelitab neid hordide kaupa siia kokku. Mõeldud tehtud, pakkisime kiirelt oma asjad ning liikusime rutates edasi mööda lõputuna näivat kivikõrbe. Päris õhtul hilja leidis me rajaleidja sobiva koopa, kuhu varjule pugeda ning reisiväsimust puhata. Päkapikk jäi esimesena valvesse, siis mina. Heidsin rahulikult magama, kuna olin eelnevalt koobast hoolikalt uurinud. Ühes kohas tagaseinas oli küll kahtlane eend, kuhu valgus ei paistnud, kuid kavatsesin selle oma valvekorra ajal üle vaadata.
Ärkasin suure ehmatusega, sest ninna lõi jube hais. Pfew, see oli siiski meie päkats, kes oli oma valvekorra lõpetanud ning tuli nüüd mind üles ajama. Ajasin end vaevaliselt istuli, vaatasin uniselt ringi, mitte midagi ei näinud. Ringutasin ning otsisin kotist oma kustumatu tõrviku :), vabandust, mõtlesin endamisi, kui hele valgus kogu koopa täitis. Indarl ja Spero ärkasidki ülesse. Kuid õnneks suikusid suht kiiresti taas magama. Jalutasin siis koopas nats ringi. Ning takseerisin toda eendit. Asusin sinna ronima, nibin nabin jõudsin kohale, neetud siin oli täiesti pime. Kobasin käsikaudu edasi, kui äkki kuulsin kahte potsatust. Ooo ei, jälle need kaktused! Rehmasin kiirelt umbropsu mõõgaga, vist isegi tabasin üht. Kuid järgmine hetk tundsin tervaid okkaid oma jalas. Röögatusega libistasin end mööda järsakut alla ning sadasin magavale päkatsile otsa. Edasi hakkasin seletama ilmaasju jälle selle koha pealt, kui pahane Indarl, veidi uimane päkapikk ning sõbralikult naeratav Spero mu kohale kummardusid. Elf kärkis ja paukus, et miks ma igasugu jama koguaeg kaela toon. Hee, hästi öeldud, sest järgmisel hetkel kukkus üks kaktus talle otse pähe. Läks võitluseks, kuna ma tundsin end üsna jõuetult, ei olnud mul mingit lusti madinasse sekka lööma minna. Õnneks saadi need kaktused suht kiirelt maha ning mõni minut hiljem käis juba usin okaste maha koorimine ning maitsetu viljaliha nosimine. Kuna mu valvekord hakkas tasapisi ühelepoole saama, siis otsustasin järgmise tegelase üles ajada, kelleks osutus Penilille plikats. Kõditasin teda ninast. :P Tirts ajaski unised silmad lahti ja vaatas pahaselt mulle otsa. Pilgutasin rõõmsalt talle silma ja mainisin talle valvekorrast. Läks tükk aega, et teda nõusse saada. Lubasin talle tont teab mis jama, heh, ullike jäigi uskuma :D ning jäin siis ise rahuliku südamega magama. Olin ju oma seltskonnale süüa hankinud ning kahtlase turvaaugu kahjutuks teinud. Küll üsna kõrge hinnaga, kuid siiski. Sama hästi oleks võinud need kaktused meid une pealt rünnata. Hommikul ärkasime kõik kenasti puhanult Indarli lärmi peale.... oot, ta vist jõudis minult küsida kes valvas...ma arvasin, et see oli unes. Igatahes selgus, et kääbikuplika oli järjekordselt magama jäänud. Oeh jah, lootusetu juhtum, süüdimatu tegelane selline. Sõin oma järele jäänud kaktust ning tasapisi jõudis kätte aeg, mil kiirelt hommikujaheduses järjekordne jupp kõrbe ületada.
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sharker 20:54 20. Okt 2004

19.10.2004

Kõndisime, kõndisime ja kõndisime. Hiigelkaljud madaldusid pisitasa järsuservalisteks küngasteks, mis virvendavas õhus lõputusse kaugusesse kadusid. Vastikult palav oli. Viimaks jäime puhkama, kui äkitselt Möh-Möh ühe kalju lõhandiku juures teraselt kuulatama jäi ja elavalt kätega vehkides käskis ülejäänutel vagusi püsida. Indarl läks tasakesti sinna ning mina kah. Kiikasime kaljuprakku ning näis nagu oleks seal keski kilpkonna laadne tegelane ringi tuiderdamas. Möh-Möh kimas äkitselt teisele poole, mina trügisin kaljupraost sisse, tõrvik käes. Kilbu oli juba kuhugi edasi trüginud. Käisin nii kaugele kui sain, aga ei näinud enam keskit. Ronisin praost välja ja nägin, Möh-Möhil juba kilpkonn pihus. Päris matsakas tegelane, sobiks hästi mu tühja kõhtu täitma.
Senikaua kui kõik seda loomakest uudistasid ja arutasid üllate eesmärkide nimel kilpkonna vabaks laskmise või siis heal juhul õhtul ärasöömise üle, haarasin mina oma terva mõõga ja torkasin kilpkonna. Noh et, vagaseks ja pannile. Oh sa juudas, kus läks sebimiseks, Penilill, va nälg hüppas mulle selga ja hammustas kaelast, siis jooksis ligi Spero ja üritas mul mõõka käest haarata, seejärel kargas ligi veel päkats. Ausaltöeldes, ma täitsa kohkusin, mu omad sõbrad on segaseks läinud. Kõik on päev otsa söömata ja siis kuulavad Indarli leelotust, et sööme kilponna õhtul, pekk, sellest loomakesest jätkuks kogu kamba peale vaid ooteks. Ning seda piskut õhtul süüa on rohkem kõhu narrimine. Njah, mis iganes, üksi kolme vastu ei saa ning jahmunult jäin oma metsistunud kaaslasi põrnitsema. Spero võttis kilpkonna enda kätte ning ravis teda. Teised lonkisid kuhugi varjulisse kohta. Sama minagi, ise aga hoidsin Sperol silma peal. Nägin ära kuhu ta loomakese peitis. Siis ootasin kuna ta teiste juurde läks, tahtsin just kilbu juurde tõtata, kui nägin selja tagant lähenemas Möh-Möhi, kes üsna rutakal sammul ka kilpkonna poole tõttas. Lisasin auru, kohale jõudsime mõlemad korraga, vahtisime looma ning siis tegin ettepaneku, et sööme koos ära. Sel hetkel kui nõu oli küps, kuulsime selja tagant krabinat ning nägime Sperot meile lähenemas. Möh-Möh haaras kilponna ning pistis ees punuma, mina pingutsin kõigest vähest, et tal kannul püsida. Äh- puh... sohk ja valeraha, tal ju palju pikemad jalad kui minul, kuidagi ei jõua järgi. Kuskil maal kui olime Spero vaateväljast kadunud, peitis ta looma ühte kohta ära ning pani uuesti ees leekima, mina talle ummisjalu järgi. Varsti jõudis Spero mulle järele, mina olin juba loobunud jooksmisest, ühtlasi oli juba piisavalt jälgi kah segatud. Spero kimas Möh-Möhile järgi kuni kah viimaks loobus. Läksime siis koos kuskile maale tagasi. Kuna see amoki jooks sellise päikese all oli mu täitsa võhmale võtnud, teadasin oma vanale sõbrale, et mingu laagrisse, ma puhkan siin pisut. Istusin lõõtsutades kivil ja pühkisin higi varrukasse. Vaatasin kissitades Spero kõrget kuju enda ees. Viimaks ta asuski liikvele. Ootasin, kui hingamine oli oma normaalse rütmi tagasi saanud, piilusin ettevaatlikult ringi. Mitte kedagi ei paistnud, seejärel läksin kilpkonna juurde ning asusin seda teise kohta tassima. Kuna ümbruses oli juba hulganisti põõsaid, otsisin juba sobivat kohta kus kilpkonn rahulikult ära praadida. Küll see Möh-Möh kah kohale jõuab. Varsti kuulsingi samme, tahtsin juba rõõmsalt viibata, aga näed, see oli ju Spero, no on rahutu hing. Vaidlesime tükk aega, siis jõudis Möh-Möh kah kohale, lõpuks suutsin Sperot veenda, et las kutsub siis teised tegelased kah siia, küpsetaks selle loomakese juba ükskord ära. Spero läks, seejärel tegin kilpkonna vagaseks ning rajaleidja lõikas ta keskelt lahti ja asus looma küpsetama juba vaidluse ajal kokku kuhjatud okstest tehtud lõkke peal. Peagi saabusid ülejäänud rändurid, kes kõik kenasti lähedal asuva kalju varjus istet võtsid, liitusin nendega. Elf jorises mingit kena laulukest. Ma vahtisin kuidas Möh-Möh kilpkonna küpsetas, viimaks serveeris ta valmis praadi ka meile. Täitsa mahlane ja maitsev liha :P. Puhkasime ja lasime leiba luusse. Ning siis oli jälle aeg asuda teele. Õhtu hakul asus rajaleidja jällegi sobivat kohta otsima, kus öö mööda saata. Tahtsin kah aidata ja vaatasin kah ringi, et ehk hakkab midagi sobivat silma. Viimaks leidsimegi sobiva koha. Jäin meeleldi esimesena valvesse, teised kobisid ära magama ning Spero läks ilma avastama. Kui kõik juba kenasti magasid, harutasin kotist välja jällegi oma kalli ronimisnaha. Ja proovisin selga, ei miskit.
Katsetasin tükk aega, viimaks läksin välja kloppisin teda viivu värskes õhus ning proovisin siis uuesti ja oh seda rõõmu, nahk kasvaski mu külge. Jees!!!! Ronisin mööda koopa lage prooviks, kõik nii nagu peab. Seff, see juba läheb, jällegi terendasid seni kättesaamatud aarded mu vaimusilme ees, mõnuledes oma unemaltes istusin oma magamiskoti peal, kui poole tunni pärast mu suureks ehmatuseks nahk seljast ära kukkus. Arutlesin, et ju on tal mingi periood, mil ta seljas püsib. Pühkisin naha kenasti tolmust puhtaks ja pakkisin kotti tagasi. Spero oli kah vahepeal tagasi jõudnud. Ajasin Möh-Möhi üles ja ütlesin, et tema kord on valvata. Ning kobisin ära magama. Nägin veidrat und. Käisin nagu mööda mingit kruusateed, kui kuulsin tee kõrval põõstastes krabinat. Viskusin teiselepoole teed pika rohu sisse ja jäin ootele. Varsti ilmus tihnikust välja suur ja jube olend. Tal oli nägu üleni karvkatte varjus ning näost eendust massiivne kongus nina. Inimese sarnane monstrum nuhutas õhku ning marssis siis joonelt minu poole. Üritasin tasahilju eemale roomata ja endast valejälgi maha jätta, kuid sellest polnud abi, viimaks ei pidanud närv vastu, rehmasin püsti karata ning pistsin punuma. Järgmisel hetkel olin ta terastugevas haardes. Kuulsin oma peas häält, mis ütles, et maadelgu ma temaga või ta pigistab mu puruks. Viimases hädas jäin nõusse, ta lasi mu lahti ning siis nägin kuidas ta minu mõõtu kahanes. Hüppasin talle siis mauh jalgadesse ja paiskasin ta pikkali. Seejärel haaras tema mul natist ja virutas vastu maad. Selle peale ärkasin üles ja tundsin, et oleksin justkui päriselt vastu maad põrunud. Pea valutas kohutavalt. Mingi lärm oli ümber ringi, varsti sain sõnadest aru ja kuulsin kuis Penilill nördinult kisas, et jälle tahtis elf meid ära tappa. Ajasin end kuidagi jalule ja pärisin maniakilt aru, me ju leppisime kokku, et ta teeb seda meist eemal. Ta oli ise suht mütsiga saanu näoga, pomises midagi, et ei saanud.... no olgu tont temaga, mul oli mu peavalu, kui käega pead katsusin, oli määrdus see verest punaseks. Siis teatas Spero, et oli kusagil mingeid loomi näinud selle peale olid kõik õhinas neid küttima minema. Täielik arusaamatus, siis kui mina tahtsin kilpkonna ära süüa, anti mulle tappa ja kui Spero teatab, et leidis minegid loomi, olid kõik kohe nõus neid vardasse ajama. Ma ei saa enam aru... ja see pea valutab... nägin, et totu Penilill lippas neile järgi, otsustasin vähemalt tema elu päästa, lonkisin talle järele. Varsti nägimegi kusagil eemal rohu sees hiiglaslikke peletisi. Ei noh, tore on, need sarvilised ja ogalised monstrumid on muidugi õige küttimise objekt küll, ainuüksi üks selline elukas ajaks meid kõiki oma ogade otsa, nii et silm kah ei pilgu. Otsustasin targu tagasi laagrisse minna, kutsusin ka Penilille kaasa. Varsti tulid ka ülejäänud jahilised tagasi, et Möh-Möhi ja nomaadide-boss-meest kutsuda. Palusin, et Indarl mu haava üle vaataks, ta tõmbas kiiruga mulle mingi nartsu ümber pea, mässides kinni ka ühe mu silma... aitäh ei millegi eest. Mis sellisest tapja-preestrist kasu. Masendunult istusin seal ja otsustasin veelkord oma nahka proovida. Ja näed, see töötaski :), väga hea, ainuke rõõmus killuke mu masendunud päevas. Kusagil poolteise tunni pärast tulid jahilised tagasi ja teatasid, et täna me süüa ei saa. Nojah, tore on, hea et ise ellu jäite, mõtlesin. Olid vist hulga nooli kuhugi võpsikusse ära kulutanud. Ma ei hakanud nende jaburust nina alla hõõruma. Siililegi on selge, et selliseid peletisi juba kergelt rajalt maha ei võta. Sättisime end jällegi minekule. Kõndisime ja kõndisime ning jõudsime mingile ava maastikule, kaljud olid täitsa madalaks jäänud. Puhkasime viivu, Indarl ronis kuhugi künka otsa. Kui äkitselt vappus maa me jalge all ning käristas suure lõhe pinnasesse, Indarl ja Spero veeresid õnnetult mööda nõlvakut alla ja otse lõhesse. Õnneks jäi neile eluvaim sisse ja varsti kuulsime nende üllatushüüdeid, et mis kõik põnevat seal näha on. Mingi kirst ja bla bla... samal ajal üritasin ma omal kombel meie olematut toidulauda täiendada. Otsisin, ega ma juhuslikult mõnd loomakest väljal silkamas ei näe. Ja oligi, kena perekond pallisarnaseid loomakesi sibasid oma uru poole. Kiirelt silkasin nende poole ning rehmasin viimast kinni püüda, kahjuks edutult. Siis suskasin kiirelt ka mõõgaga, kuid ega seegi eriti edu toonud. Siis kuulsin hõikeid, et mind oleks tarvis ühe luku avamisel. Ah nii, nüüd kus on vaja lukke avada, on Narrin hea poiss ja tulgu tehku lahti. Persssse!!! Nii ma käratasingi kogu aeg kahtlustatkase, näidatakse näpuga ja sosistatakse selja taga. Aga kui häda käes on kõik varmalt mu teeneid lunimas. Noh viimaks leebusin ja ronisin alla. Näedsa, oligi kirst ja täitsa pirakas teine. Asusin ettevaatlikult asja uurima ning kena rauast lukku lahti muukima. Äkitselt käis põmakas ja ma olin pime. Oo õudust, kisasin tükk aega, päkats küsis ülevalt, et mis juhtus. Ütlesin talle, et jäin pimedaks. Ohkasin, viimaks mõtlesin, et kui nii siis nii... kaotata polnud mul enam midagi ja mõtlesin, et viimase heateona üritan pimedast peast selle nõmeda luku siiski lahti saada. Asusin usinalt pusima. Mingi hetk tuli Penilill ja päkats kah alla, kääbiku plika teatas, et leidis mingi konna kusalgilt purgist. See olevat mingi vedeliku sees. Ma viskasin nalja, et rüübaku jooki ja hammustagu konna peale. Kaugetest koolitunni mälestustest meenus, et selliseid konni hoiti piirituse sees. Mõne aja pärast kajas ruumis jällegi Penilille hääl, et ta olevat purgil kaane pealt saanud, ma küsisin, et mis lõhn sealt tuleb, nagu ma arvasin oligi mingi alko lõhn. Soovitasin tal rüübata. Aga ta ei soovinud vaid pakkus mulle, tükk aega kobasin õhus ringi enne kui ta pakutud käe purgiga leidsin, nuusutasin, ooh, päris kange :P ja siis jõin....
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Järgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6