20.04.2004
Et ausalt kõik ära rääkida, kuidas lugu tegelikult oli, pean alustama sellest hetkest, mil jäin koopasse teiste und valmava. Nojah, valvasin siis, päris tükk aega omast meelest. Täpset aega ei osanud enam hinnata, kuna pimedaks läks ja küünalaid kah enam ei olnud. Ühtäkki kuulsin krõbinat kusagil eemal käigus. Mida teha, mõtlesin. Lõpuks ostustasin asja uurima minna, kuna krabin ühtesoodu jätkus, kord valmemalt siis jälle vaiksemalt. Kobasin pimeduses kellegi asjades kuni leidsin kuus küünalt. Heh, mul veab alati mis enne oli kellegi kotis tolmamas on nüüd minu käes ning näitab mulle valgust. Panin küünla põlema ning võtsin oma mõõga ja asusin hääle suunas teele. Käisin mööda käiku, tegin siia ja sinna märkeid, sest käigud hargnesid, viimaks kui mitu tundi oli juba möödunud, kuulsin kusagil eespool hääli. Mis, kes need on, mõtlesin, osavalt hiilisin häälterümale lähemale. Jõusin mingi suure kivi taha ning kuualtasin. heh, need ju mu oma sõbrad ning preili Penilill on kah nendega, see on küll hea uudis. Ei olegi teine hirmsate elukate küüsi langend , jääb lill istutamata. Mõnda aega kuulasin pealt, kuidas nad seal isekeskis vaidlesid ja käratsesid, päris lõbus oli . Viimaks mõtlesin tasahilju endast märku anda, kuna nad rääkisid mingist kollist, tont teab võtavad mind äkki kolli pähe õnneks, pole just meeldiv oma sõprade noolte ja mõõkade poolt läbi puuritud saada. Mõeldud tehtud, murdsin ühe alles jäänud küünla pooleks ning viskasin selle kaaslaste keskele. Muig, oh mis sagin lahti läks nagu sipelga pesa. Viimaks kui nad tuvastasid, et tegu on küünlaga, said nad aru, et tegu võib olla minuga. Võtsin nõuks kivi tagant välja ilmuda.
Preester puistas nagu alati mürgiseid märkuseid, huvitav, kas ta lapsepõlv oli tõesti nii üksik. Või mine sa neid haldjaid tea, on üks kentsakas rahvas. Nooniih... kobisin oma asemele tagasi, paistis et laagri valvamisest pole keegi huvitatud. Mina kah mitte, põrgut, kondasin tont teab mitu tundi mööda käike ja kasu mitte miskit. Ausalt öeldes, häbi tunnistadagi, et sai nii moodi üksi kolama mindud.
Mingi hetk togiti mind, kostis kõva lärmi. Ajasin silmad lahti, soojemaks oli läinud. Spero üritas vist oma jumalaga ühendusse astuda, preester oli kuskil käpuli ja seletas midagi ebaolulist. Läksin välja uurima, et kuhu maani päike oma teel jõudnud on – ennelõuna, ohh-jah.. kõht oli jube tühi. Peesitasin ja mõlgutasin oma mõtteid sedasi seal, kui äkki tuhises kääbiku neiu oma uhke poniga minust mööda, uurisin, et mis ja kuhu nüüd, polnudki tal suuremat asja, üritas mind ühte avantüüri kaasata, et kõhutäit saada. Mmm... kuna need lehed võivad juhtumisi mu kaaslaste kätte sattuda, siis ma jätan siinkohal mainimata, mis asjus me kokkuleppele jõudsime .
Kuid kõht oli veelgi tühjem, suisa karjus... linnud, mõtlesin, Urask va jõmm, ju järas neid eile täitsa isukalt, muidugi nüüd on nad vist juba kergelt pahaks läinud, aga ehk õnnestub mõne vähe söödavama tüki päästa ja ära kuivatada.
Võtsin lootusrikkalt oma armsa mõõga ning sammusin lindude korjuste poole.
Jäkkk.... sumin oli juba kümne sammu pealt kenasti kuulda. Noh, lootus sureb viimasena, mõtlesin ning sidusin endale räti näo ette ja sammusin lähemale.
Jube, sees keeras päris vägevalt, kuid sain kuidagi moodi tiiva küljest viis riba kätte. Penilill õiendas kah seal midagi sorkida. Aga tema närv ei pidand vastu, vaeseke. Noortel neidudel ei maksaks ikka fileerimiseg tegeleda . Tulin oma saagiga koopasse tagasi, oh seda häda ja kisa, mis siis hakkas. Üritasin küll selgeks teha, et viimases hädas saab need liharibad ära süüa. Kuid tugeva haisu tõttu oli hukkamõist ning solvangud ülekaalus , proovi veel siis teisi aidata. Ja ühtäkki oli kõigil väga kiire hakand, pakiti asju, et nüüd on minek, nagu ma vähe oleks rääkind, ootame selle kõige palavama aja varjulises kohas ja liigume õhtul ning vara hommikul kui on jahedam. Nojah... rändasime siis, elfi punn seoti poni selga, to rännumees oli üsna pea suht küpse, komberdasime sinna lõheni mida eelmine õhtu sõber Speroga olime märganud. Tegin ettepaneku natuke asja uurida lähemalt, enne kui kõik suure hurraaga sisse marsime. Ah jaa oma haisvad liharäbalad olin sunnitud siiski maha jätma kaaslaste tungival soovil.
Spero, päkats ning mina kõige lõpus oma vibupüssiga nende seljatagust kindlustamas, sisenesime lõhesse. Jupp-maad käinud, selgus, et lõhe ei olegi lihtsalt nii sama lõhe, vaid selle põhjas asub kunstlikult rajatud tee, mis veel mõnda maad edasi jalutades täheldas ülespoole tõusmise märke. Väga hea, mõtlesime, seda mööda saame ehk kanjonist välja. Miskipärast ei peibutanud mind mõte, kuivatada oma konte seal ülal lagedal platool, aga noh samas, mis meil siin allgi kaotada on. Puhkasime veerand tunnikest jalgu ning läksime tagasi maha jäänud kaaslaste juurde.
Tagasi preestri ning Penilille juures, selgus kurb tõsiasi, et kui preester oli üritanud vett teha, hammustas Penilille poni ühe veelähkri puruks. Nagu meil neid üleliia palju kaasas oleks. Mis teha. Ning just siis, kõige ebasobivamalt hetkel pissis poni kõigi nähes. Ei mäletagai kuidas see täpselt oli, päkapikk mainis midagi solvamisest ja raiskamisest, Penilill va irwhammas, soovitas aga lahkelt kannu alla panna, päka posises midagi pahaselt selle peale. Mina nentisin selle peale mõtlikult, aga vahutab küll vägevalt . Nojah, rääkisime kaaslastele, mis me avastanud olime ning üheskoos otsustasime seda rada mööda üles poole liikuda.
Olime juba kõik teele asunud kui kääbiku plika äkki teatas, et tal vaja riideid vahetada. Olgu pealegi, las vahetab. Indarl-põrgut, piiluja kah veel, nägi läbi kaljuseina kõike pealt, mis seal sündis ja kutsus mind kah veel enda juurde, et tead Penilill on seal, ja täitsa paljas nagu. Kamoon, mul võib ju natsa seadusesilmis pahandusi olla, aga sedasorti kõlvatustega ma küll ei tegele.
Kuid siis teatas preester mulle veel üht shokeerivat uudist. Kääbiku neiul on SABA! Jeerum, mõtlesin, mis kuri õnnetus vaest hinge tabanud on, et tal saba külge on kasvand? Kuid siis selgus, et nende hõim ongi sabadega, mis mind veel enam hämmastas. Ning kui olime juba teel mööda lõhet edasi, oma vahel Penilillega vesteldes, selgus, et see on ka auasi omada saba. Ja siis turgatas tal jube mõte pähe, et preester võib mulle saba teha. See tõstvat minu reitinguid tema silmis. Apike, mõtlesin, seda jama veel vaja. Kuida ma lähen oma hõimlaste juurde, saba püksis. Ma keeldusin viisakalt ning kategooriliselt. Kuid kah preester oli kui kurjast putukast hammustet, muutku korrutas, et jah teeme aga ära, et kui pikka ja kas ka karvast. Et ärgu mina üldsegi mitte muretsegu selle pisikese asja pärast, küll tema sellise lausumise välja mõtleb, mis mulle saba kasvatab.
No mida, täitsa tigedaks teeb, kui juhmid ühed tegelased olla saavad.... üritasin mõlemile selgeks teha, et see on viimane asi, mida mul tarvis, et meie hõimlastel polegi saba ja neil kel see peakski kasvama, lõigatakse see varajases nooruses ära.
Siiamaani pole sellist asja veel üldse ette tulnudki.
Leidsime sobiva laagri platsi, kõik vajusid väsinult oma asjade otsa magama, preester posises veel midagi sabast. Tont teda võtku, koos ta enda “sabaga”. Praegu ma ei kavatsegi magada... ma veel vaatan seda asja.