Lohetapjad Regeneration - Kikk-Kõrva lugu

[Aweron]

[Aweron]

[Aweron]

Jõllitasin mõtlikult lõõmavat päikest ja proovisin nuputada, kuhu suunas me õieti minema peaks. Narrin juba paar korda tegi kahtlevaid nägusi, no raju nimel, ega ma mingi rajaleidja pole. Õnneks mu loodusteadmised aitasid mingil määral ja omaarust tatsusime siis ida poole. Põlv valutas. Õhtuks jäime kuhugi lohku puhkama ja kobisime magama.

Ärkasin metsas, keset teed. No tore mõtlesin, jälle unenägu. Sügasin mõtlikult ninajuurt kui mööda teed tatsus lähemale tohutu karu. Päkats ja kääbik kadusid vups põõsastesse. Ma kergitasin küsivalt kulmu ja jäin teele seisma. Metsamõmm taarus lähemale ja siis hakkas sulaselges inimkeeles rääkima.

Jõudsin paar lauset vahetada, kui ärkasin kääbiku kisa peale. Mingi veider vari ründas meid jälle. Kui ta minu poole proovis tulla, tegin kiire ebasurnu peletamise ja ta hõljus eemale. Päkapiku kirves tegi kollist kiiresti mittemidagi ja jäime uuesti magama. Valvasin seal üksi kui kuulsin mingit veidrat heli, läksin tõrvikuga asja uurima. Mõnikümmend meetrit eemal marrisi meie poole tohuti sitikate armee. Nii kummaline kui see ka pole, tundus mulle nagu marsiks nad ühte sammu. Ajasin kähku kaaslased üles ja kiirustasime mujale. Neetud kõrb.. kuidas saab näiliselt nii tühi asi olla nii paksult igast elukaid täis.

Hommikul magasime natuke kauem ja massisime siis edasi. Liiva jäi vähemaks mingi hetk ja asendus uuesti kivisema pinnasega. Siin seal juhtus olema põõsaidki. Ühes sellisest suuremast puhmast möödudes ründas meid tohutu elukas, kel suur sarv näos, kes päkatsi päris valusalt sarve otsa võttis. Narrin nagu ikka, jooksis põõsasse peitu. Väitis pärast, et tahtis sealt lasta elukat salaja. Selleks ajaks kui ta end sinna põõsastesse vedas oli päkats juba eluka maha löönud ja ma päkatsi ka kokku lappinud. Tore abiline, see kääbik.

Lõikasime looma kintsust mingi suurema tüki ja liikusime kiiresti minema, et enne raipesööjaid minema saada. Õhtuni liikusime rahulikult, kuid öösel oli jälle unenägu. Olime samal väljal, kus eelmine kord need maskeerunud lapsed ilmusid. Seekord hõljusid nende tükid õhus ja kriiskasid "kommi! kommi!" Päris kole vaatepilt oli. Narrin viskas neile kotist kommi ja nägemus kadus. Hommikul marssisime edasi, see päev ei juhtunud nneks midagi hullu ainult Narrin mässas midagi vöötloomadega. Ma täpselt ei saanudki aru miks, süüa meil oli ja lemmikloomade pidamiseks polnud aega.

Õhtul pugesime jälle kuhugi põõsaste vahele ja läksime magama. Seekord nägime unes, kuidas sama karumõmm istus mingi maja ees ja äkki hakkas suurest pilvest taevas teisi samasuguseid karusi alla sadama. Hommikul ärkasime ning keegi meist ei suutnud välja nuputada, mis jama nende karudega oli. Liikusime edasi, ikka itta. Kõrbepäike kõrvetas kui tuledeemon, õnneks olin lausunud Elementide Taluvuse palve ja mul väga hull olukord ei olnudki. Mu kaaslased seevastu higistasid tublisti.

Keskpäeva paiku mainis Narrin äkki, et oskab ka võluda. Suhtusin sellese suurima kahtlusega, kui äkki tema näost paiskus välja must kiirgus. Korra ta vaatas mulle otsa ja ma tundsin kuidas mul seest kõhedaks võttis. Kääbik kiikus rõõmaslt liival, korrutades, et on vägev tulesahaan ja mida kõike veel. Tegime väikse katse mu kahtluste kinnituseks ja selguski, et see kiirgus oli puhas kurjus. Keelasin kääbikul seda edaspidi kasutada, kuid paistis, nagu ta poleks mind kuulnudki. Sonis miskit selle asja kasutamisest headel eesmärkidel. Väga veider.

[Aweron]

Marssisime ikka edasi, liivaluited aina kasvasid ja kasvasid, päike praadis. Hea, et mul vähemalt veetegemisloits olemas oli, muidu me oleks ammu janusse surnud. Mingi hetk tundus mulle, nagu oleks silmapiiril midagi virvendanud. Teritasin pilku ja oligi nii, kauguses paistis midagi mäeaheliku või müüri moodi. Igal juhul oli see midagi uut. Narrin hakkas midagi sogama mingitest miraazidest, väites nagu ta oleks koolis õppinud seda. Kääbik ja koolis.. eriti temasugune kääbik? Irvitasin.

Õhtuks polnud me tollele müürile eriti lähemale jõudnud ja jäime laagrisse. Nägime veelkord karusi, kes pidasid maha mingi koosoleku ja hakkasid siis kenasti gruppidesse jaotununa metsa langetama. Rehmasin käega, liiga palju veidraid asju oli juhtunud, et mingid unekarud mind enam imestama paneks.

Järgmise päeva lõunaks jõudsime lõpuks "mäeahelikuni", mis osutus hoopis teeks. Tubli 20 meetrit lai, suundus põhjast lõunasse. Arutasime, mis edasi teha, kui märkasime kedagi tee peal kõndimas. Ühmasin kaaslastele ja astusin lähemale. Võõras kandis hallikaid riideid, mis kõrbesse hästi sulandusid, seljas suurt pampu, kus paistis vibu ning vahtis meid varjamatu üllatusega. Erilist huvi pakkusid neile me relvad ja muud metallesemed. Tajusin tema näos haldjalikke jooni. Ajasime natuke juttu, selgus, et oli tegemist mingitsorti rajaleidjaga, kes liikus lõunasse. Narrin muidugi pidi uhkustama, et tema on võimas tulemaag. Selle peale tõmbus võõras ilmanähtavalt turri. Käratasin kääbikule, et ta oma suu peaks. Millega iganes maagid siin kohas ei tegelenud, hea see polnud.

Natuke juttu puhunud, nõustus võõras meid endaga kaasa võtma. Lubas mind mingi Tuule kummardamisega rohkem kursis oleva preestriga kokku viia ja puha. Kõndsime mööda teed õhtuni ja lõime uuesti laagri üles. Seekor polnud unes karusi, oli hoopis mu "perekond" Tundus nagu toimuks mingi koosolek, igal juhul "vanaisa" istus laua otsas ja jahvatas millestki lõppematult. Nägime ka Penilille ja Sperot laua ümber istumas. "Vanaisa" muudkui rääkis ja rääkis ja rääkis, kuni ma viimaks magama jäin.

Haigutasin hommikul ja põrnitsesin kahtlustava näoga kõrbe. Mis siis seekord? Lõuani mõõdus kõik rahulikult, kui äkki märkasime endile lähenevat tuulepöörist. Narrin silkas muidugi kohe minema, päkapikk ja meie uus tuttav jooksid varsti teisele poole. Mühatasin, ajasin ennast sirgu, proovides võimalikult võimuka näo ette manada ja kui tuulepööris minuni jõudis käratasin, "Olen kõikvõimsa Tuule preester ja teenija, mida Sa tahad!?"
Vaikne hääl vilises mul kõrvus ja käskis mind mitte sekkuda. Hetkeks vajusin mõttesse- äkki oli tegemist mu Isanda teenritega? Kuid nähes, et pööris jagunes kaheks ja hakkas päkapikku taga ajama, sülgasin põlglikult ja tormasin sinnapoole.

Enne kui saabusin, olid kolm pöörist päkapiku ümber piiranud ja nägin kuidas neist väljusid elektrilaengud. Karjusin päkapikule, et ta minu poole tuleks. Kergelt aurav päkapikk tormaski varsti minujuurde ja puges mu selja taha varjule. See oli midagi nii veidrat ning harjumatut, et muigasin tahtmatult. Pöörised kogunesid meie ümber. Tegin võimalikult kurja nägu, kuid see vist ei aidanud eriti. Igal juhul paiskasid nad meie poole üles tohutu tolmupilve, mis päkapiku pimestas. Noo mida?? Kuidas nad julgevad??

Pöördudes oma isanda poole, tegin neile põhimõtteliselt sama loitsu, millega ebasurnuid peletan. Sooritades, sellist asja esimest korda, ei olnud mul aimugi mis juhtub. Kuid paistis, et asjast oli abi. Avastasin ennast järsku tiheda udupilve sees, kuuldes kuidas pöörised eemalduvad. Päkapiku udust välja juhtides, proovisin tema silmi veega puhastada, kuid sellest polnud abi. Mõtlesin hetke ja tegin maagiatunntuse palve. Saigi kohe selgeks, et tegemist oli mingi Pimestusloitsuga ja ravisin vaesekese terveks.

Saime teistega kokku ning uurisin me uuelt tuttavalt, oli ta ka varem selliseid asju näinud. Vastus oli eitav. Kahtlustasin, et nende ilmumine võis olla seotud Narrini ja tema "maagiaga" Viimane hakkas kohe vastu põtkima ja eitama. Mind see eriti ei veennud.

[Teemon]

vahe...

[Aweron]

Daakon soovitas meil minna lähimasse külla, seal olevat ööd turvaline mööda saata. Kehitasin õlgu ja nõustusin. Käisime pikalt, kuni pöörasime teelt ära paremale. Paari tunni pärast nägimegi linnamüüre, mille peal sagisid valvurid. Jäime hetkeks seisma, et täpsemalt linna kohta uurida, kui meist vihises mööda nool. Märkasime kaugema düüni tagant kadumas kellegi pead. Mis värk? Teeröövlid? Linnale nii lähedal? Narrin läks liiva mattunud noolt uurima. Sama hetk sai päkapikk noole kintsu. Daakon pani linnapoole jooksma. Kahmasin kääbikul kratist ja hakkasin teda ka samas suunas sikutama. Tobu vist nuusutas parajasti noolt, nii et minu tõmbamise peale nooleots talle ninna puuris. Vuhises veel nooli, jätsin kääbiku kus seda ja teist ja panin Daakoni järgi jooksu. Vaatamata oma hallidele juustele ja põlvevigastusele lippasin kui noor sälg kevadisel aasal. Huvitav vaatepilt võis olla.

Jõudsime lõpuks väravateni ja heitsin pilgu tagasi. Eemalt tatsus lähemale tohutu siil, mis oli varem olnud päkapikk. Tal oli vähemalt 5 noolt turjas kinni. Narrin vedeles tal kaenlas ning nägi välja samasugune. Köhis verd ja kirus. Küll ma nad linnas kokku lapin. Astusime linna.

Meie ees põrnitses meid terve ports haldjaid. kuid.. miskit oli veider. Esiteks olid nad pikad. Peaaegu kahe meetri ligi ja teiseks, pilk millega nad meid vaatasid ei tekitanud just usaldust. Varjamatult jõllitasid nad meie metallrelvi. Kuulsin sosinat "rikkad.. võõrad" Lähenes mingi ülemus, kes nõudis meie käest raha linna sisenemise eest. nüüd oli minu kord teda jõllitada. Proovisin vastu vaielda, kuid tulemuseks oli see, et hind tõsteti 4 korda. Lõin käega ja maksin ära. Vaevalt saime väravatest eemale, kui lähedale hüppas mingi salk haldjaid, kes hakkasid seletama midagi kauplemisest ja teiste mitteusaldamisest ja klannidest ning proovisid kääbikut lemmikloomaks osta. Keeldusin ja läksin edasi. Kohe oli järgmine salk kallal. Viimaks oli pool linna meie sabas. Vahtisin Daakonile tigedalt otsa. Mis kohta ta meid tõi? Keegi oli mu kukru ka juba pihta pannud.

Viimaks tuli talle mõte minna kohaliku tähtsa nina (tm) juurde ja küsida temalt öömaja, vastava summa eest muidugi. Mõeldud, tehtud. Kui too tüüp nii tähtis ja kuulus on, ehk on ta mõistlik sell? Läksime siis, tohutu rahvamass järel, küla suurima maja juurde, kus Daakon ühte valvurit kõnetas ja olukorra ära seletas. Varsti juhatati meid sisse ja ma läksin daakoniga kuhugi kabinetti. Seletasime pikalt laialt, kuni lõpuks öeldi, et öömaja eest tahetakse: 50 kulda, päkapiku sõjakirvest, minu oganuia ja kaks vikatitera (mille ma ettenägelikult luukeredelt eemaldasin).

Kaalusin olukorda ja nihutasin oganuia lähemale. Vahepeal kadus üks tüüp toast ära, midagi tegema. Proovisin vastu küll vaielda, et ta ei lahkuks, kuid tulutult. Mõtlesin vahepeal proovida jõuga välja murda sealt lõksust, kuid terve linn oleks meil arvatavasti kukil olnud. Meenusid ka need hiiglasekasvu valvurid allika juures... Neelatasin. Natuke hiljem tuli teine tüüp tagasi. Avaldasin soovi oma kaaslaste juurest asjad tuua ja astusin kabinetist välja. Koridoris oli kümmekond hambuni relvis haldjasõdalast. Väljast kostus veel hääli, nagu oleks pool garnisoni ukse taga oodanud. Olukord oli täbar. Higistasin natuke.

Suure jutustamisega õnnestus mul Narrinit natuke ravida, mille peale mu poole suundus pool tosinat mõõgatera. Õnneks peatusid nad majaomaniku abilise käeviipe peale. Ohkasin, seletasin kaaslastele olukorda. Lõpuks õnnestus mul rahasummat vähendada 30 kulla peale, mis oli hea, kuna rohkem meil raha polnud lihtsalt. Päkapikk turtsu ja porises tigedalt, kuuldes, et peab oma kirvest loobuma. Veel suurema vaevaga õnnestus mul ta maha rahustada.

Andsime siis raske südamega oma asjad üle ja meid juhatati üles kuhugi ruumi. Seal oli kaks voodit ja diivan. Ukse ette jäid kaks valvurit. Narrin hüppas kohe ühte voodisse peadpidi ja lõi oma otsaesise ära. Kohev padi vajus kokku õhkõhukeseks ja selle all oli kivist alus. Urisesin. Õhtuks tassiti mind kuhugi õhtusöögile. Ennem seda anti selga kirevad riidehilbud, mu narmendavate ränduririiete asemele. Tundsin ennast täieliku narrina.

Õhtusöögil nägin aga, et teistel olid seljas samasugused hilbud. Maitsetu! Lauas oli mõned kaupmehed, majaomanik, tema abiline ja paar muud tegelast. Põhiliselt vesteldi igast tühjast tähjast. Mõistsin, et seda tehti meelega, tänu minu seltskonnale. Söök-jook oli huvitav, kuid tundsin varsti, kuidas kogu see kraam pähe hakkas. Viimaks läksin oma kambrisse tagasi ja vajusin magama. Vaevalt sain silma kinni, kui käis vali kolin. Narrin oli ukse najale pannud tooli, mis oli maha kukkunud. Ukse taga seisis ehmatanud näoga peremehe abiline. Narrin muidugi pidi veel keksima seal ja nii toodi kohale punt valvureid, kes oma odad talle suunasid. Ohkasin, ajasin ennast püsti ja seletasin, et tegelt on too pisike elukas ohutu. Viimaks aheldasin ta voodi külge. Kaelarõnga jätsin lõdvalt, et vajaduse korral seda kohe eemaldada saaks. Rahvas vaidles veel, kuni mul lõpuks kõrini sai ja ma käratasin et kõik magama kaoks. Otse loomulikult meie õrnahingeline päkapikk solvus ja kobis ka magama, kuigi oli tema valvekord. Hommikul oli meil Narriniga paar asja kadunud...

Proovisime kohe sealt linnast jalga lasta. Peale pisukest kassi-hiire mängu see ka õnnestus. Astusime linnast välja ja vaatasin Daakonile pikalt otsa, mõeldes, kas kägistada ta siinsamas või oodata, kuni kõrbesse liikunud oleme. Otsustasin viimase kasuks. Daakon soovitas meil mitte teele tagasi liikuda, kuna kartis, et keegi võtab meile sappa. Noh, kui ta nii arvas... Otsustasin teda igal juhul silmas pidada, oli ju ka temas kohalikku haldjaverd.

Marssisime mööda mingist tohutust laadaplatsist ja liikusime kõrbe. Mingi hetk ründaski meid punt haldjaid. Päkapikk lasti jälle siiliks, tükk tegemist oli tema jalul hoidmisega. Narrin kadus nagu ikka, kuhugi ära. Daakon lihtsalt seisis paigal ja jõllitas. Tore seltskond ma ütlen!

Viimaks õnnestus meil enamus kambast maha lüüa, üks pääses vigasena minema. Jooksis nagu noor hirv. Märkasin silmanurgast, kuidas enne lahingu lõppu ilmus välja Narrin, kes laipade juures midagi toimetas. Tõbras! Nagunii korjas kõik kraami omale tasku. Liikusime edasi, kuni läks pimedaks. Minu pärimise peale, tegi ta ainult suuri silmi.

Öösel aeti meid üles. Narrin olevat näinud sähvivat valguskuma. Ootasime pimeduses vaikselt. Tegin ka Lendamisloitsu ja tegin paar tiiru kõrbe kohal. Ei märganud midagi, kuid maandudes kuulsin möödalendava noole vihinat. Raevutseva tormi nimel! Oli kottpime. Päkapikk tassis minu juurde miskit ja ütles, et see on Daakon, kes oli viga saanud. Kuulsin mingit saginat ja saatsin kõik ettevaatuse pikalt ja laususin Valguspalve. Kohe vuhisesid meist mööda nooled. Jällegi õnnestus meil enamus röövlinägudest maha tappa, kuigi üks neist pääses ikka minema. Ajasime teda pikalt möda kõrbe taga, kuni viimaks loobusime. Lonkisime tagasi laagripaika, väsinud ja haavatud.

Vaevalt saime ennast üle vaadata, kui kuulsin jällegi kellegi valukarjet. Sikutasin tõrviku välja. Seekord hüppas meile peale terve parv pisikesi tapjasisalikke. Narrin kukkus kohe, mina taganesin päkapiku juurde, kes lahmis võimsalt. Proovisin teda ravida, kuid kaitstes ennast pidevalt pisikeste kiskjate rünnaku eest, ei tulnud loits välja. Kohe peale seda kukkus päkapikk. Järgmisena ründas mind terve see tõbraste hord korraga ning mu teadvus kadus. Kuulsin kodumetsade kohinat ja nägin, kuidas silmapiiri tagant tõusus sinitaevasse päike..

[Aweron]

Järsku tuli kuskilt tohutu tuulepuhang ja virutas mu pimedusse tagasi. Avasin silmad. Ilgelt valus oli. Minu kõrval vahtis mind Narrin. Tema juures oli midagi veidrat. Palju Jõudu. Mu haavad lõhkusid valutada. Märkasin, kuidas pisikeste tapjasisalike hord matsutas eemal kellegi kallal. Kõrval lebas päkapiku liikumatu keha.

Võtsin end kokku ja palusin Tuulelt abi, öeldes et praegu vajan teda nii, nagu ei kunagi varem. Vastuseks oli kõige massiivsem tuulerusikas, mida ma iial näinud olin. Terve mu ümbrus paisati segamini, mina ja Narrin lendasime kõrges kaares mingi düüni otsa. Kääbik sai vist tõsiselt haiget, mul kuidagi vedas. Oli hämmingus ja tige: "Mida nüüd? Mis ma tegin raisk?!" Tuikusin kuidagi teadvuse ja teadvusetuse piiril.

Kraapisin kokku oma viimased Jõuvarud ja suutsin ennast enam-vähem kokku lappida. Hommikupoole, kui valgemaks läks, leidsin ka päkapiku külma keha ja Daakoni jäänused. Viimast olid sisalikud kõvasti närinud.
Nukralt istusin päkapiku keha juures. Veidral kombel oli too tujukas ja mühaklik olevus muutunud ainsaks, kellest veel hoolisin selles surmakõrbes.

Kääbik jõlkus minu ümber, virises ja vingus, mangus ravi. Tema arust poleks nagu midagi juhtunud. Krigistasin hambaid ja asusin päkatsi jaoks kätega hauda kaevama. Narrin astus ligi ja nüüd märkasin, et tema ümber oli tuulekeeris, selline madal, umbes vööni. Pärisin, mis juhtus ja ta ütles, et olevat meie päästmise nimel ennast tuulele lubanud. Rumal väike kääbik. Tema pööris ajas igaljuhul minu kaevatud auku täis. Käsksin eemale minna, kuid ta keksis ja vatras midagi edasi.

Vihatasin tõsiselt. Viskasin teda noaga. Mööda loomulikult. Läksin longates relvale järgi, kindla kavatusesga too tüütu olevus maha lüüa. Samal ajal oli ta juba päkatsi selga roninud ja lubas et toob Tuule abil Brynhildi tagasi. Lubasin mõttes, et kui see tal välja tuleb, siis saadan oma jumalasulase ameti pikalt. Mina higistagu iga teo ja sõna pärast ja mingi suvaline kääbik suudab surnuid äratada?

Igal juhul Narrin soovis, et päkapiku keha ja hing kokku saaksid jälle. Selle peale lendas päkapiku laip minema, taevasse. Jõllitasin kääbikut vihkava pilguga. Isegi hüvastijätu röövis ta mult. Matsin Daakoni jäänused samuti maha, koos ta asjadega. Pühitsesin haua ja jäin ootama, millal suurem lõunakuumus mööda läheb. Narrin põrkas edasi ja mangus raviloitse. Urisesin ja tegin tema pihta Hoia Isikut palve. Kahjuks oli ta tahe liiga tugev. "Näed, see oli viimane, enam pole, kao minema!"
Selle peale tõmbas ta silmnähtavalt mossi.

Istuin üksi terve lõuna düüni serval. Viimaks asusin uuesti teele, enne seda loopisin Narrinile kätte tema asjad, sest tänu tuulepöörisele ei saanud ta neile ise ligineda. Tatsasime edasi paar tundi, kuni jõudsime mingile väljale kahe düüni vahel ja ma endale miskit jalga astusin. Märkasin siis, et terve väli oli täis pisikesi kühme. Narrin keksis taga ühel jalal ja kirus, hakates siis mööda düüniserva üles ronima.

Mõtlesin kiirelt ja tegin Lennuloitsu, kerkides ohutusse kõrgusesse. tänud Tuulele, selle võime eest. Narrin ronis natuke mööda düüne ja istus siis maha, hakates saabast jalast kiskuma. Vahtisin teda õhus hõljudes hämmastunult. Kas ennem poleks praktilisem ohutusse kohta minna? Igal juhul tundus, et need mügarikud ründavad teda ka seal. Lendasin tema juurde kui nägin, et ta hakkab juba nõrgenema ja tegin ta jaoks viimase palve raviks.

Mingi moment proovisin teda ka üles vinnata, kuid käisime siis mõlemad uperkuuti mööda düünikülge alla. Sain veel paar valusat sutsakat ja kerkisin uuesti õhku. Narrin vehkles all ringi natuke ja jäi siis vaikselt lebama. Urisesin, lennates uuesti allapoole. Kiskusin ta jalagdest veidrad nõelad välja ja sikutasin ta ohutusse kohta. Sama tegin ka ta asjadega. Kääbik tundus olevat suht minekul, kuid stabiilne.

Ning siis kuulsin häält, mis küsis "Kes oled selline?" Vaatsin ringi, selja tagant tõusis düüni harjale neli haldjat, eespoolt tesise düüni pealt veel neli kogu. Tundus olevat tõesti mu õnnepäev.

[Aweron]

Kuna mind kohe siiliks ei lastud nooltega, siis otsustasin rahulikult käituda. Selgus, et tegemist oli mingite kaubanduskoja meestega, kes varitsesid rivaalitsevat karavani. Tegin ennast kohe kasulikuks, öeldes et olen Tuule preester ja oskan ravida. Teadvusteta Narrinit nimetasin niisama kaasajõlkujaks. Rühma juht tundus olevat mingi druiidist haldjas. Otse loomulikult ehk niruhaldjaliku käitumisega, ajas küüned taha kõigele, millele vaid sai. Õnneks mul polnud midagi võtta, välja arvatud paari päeva toiduvaru.

Paar päeva möödusid rahulikult. Mind määrati mingi kahe selliga valvesse. Üks neist oli päkapiku ja inimese ristand (öäk, ma ei teadnudki, et see on võimalik) ehk muul. Meenutas natuke pisemat liikuvat lihamäge. Tema kaaslane olevat mingi kaupmehe poeg Rodger. Rääkisime natuke ja selgus, et neil on sooviks leida üles mingi Tuule tempel. See sobis mulle hästi. Veel sain teada, et "druiid" olevat võimalik reetur, keda nad paljastama tulid. Hmh, veider, et nad võõrale nagu mina sellist asja rääkisid.

Ühel öösel kuuldi raja peal hääli, kuid kedagi ei olnud näha. Järgmine hommik leidsime maotaolise olendi jäljeraja suht meie laagri ligidal. Elukas oli mitu head meetrit lai. Järgmine päev leidsime juba kolm sellist jälge. Pakkusin, et äkki kasutavad rivaalid neid loomi oma kauba vedamiseks?

Kolmandal ööl kõlas häire. Ajasin ennast püsti ja kiikasin ringi. Hakkas valgenema, kahmasin oma relvad ning jooksin muula ja tema kaaslase järgi. Eespool kuulsin hõikeid, relvade kõlksumisi. Lahing. Hoidsin sujuvalt muula massiivse kogu taha. Kuid kohale jõudes valitses vaikus. Hiilisime natuke ringi ja leidsime kondi, mis maa seest välja ulatus. Muul kaevas selle välja. Tundus olevat haldja sääreluu. Selle all oli teine kont. Sügasin kukalt, luu oli puhas, kuid tundus olevat uus.

Siis kuulsin kõrvus Penilille häält: "Sõrmussss" Võpatasin ja tegin ettepaneku see kont uuesti maha matta. Kui hakkasime laagrisse tagasi minema, teisi otsima, hakkas mul järsku väga halb. Suure pingutuse tulemusena ei hakanud ma sealsamas oma magu tühjendama. Liikusime tagasi ja märkasime laagris kuut me salgaliiget ja helendavat kera, mis nende ees hõljus.

Nihkusime ettevaatlikult küljele, kui mu peas kõlas hääl mis pakkus ühte Soovi loitsu. Kulus natuke aega, et ennast koguda. Tundus, nagu oleks sama pakkumine tehtud kõigile. Kehitasin õlgu. Mõeldes natuke soovisin, et teiste soovide tulemused mind kuidagi negatiivselt mõjutada ei saaks. Jäin huviga ootama.

Rodgerile tekkisid ninale mustad ümarad asjad, mis omavahel koos olid ja kõrvade taha ulatusid. Päris kenad nägid välja. Paar korda värises maa. Narrin muutus nooreks, kuid kummalisel kombel ei paistnud see teda rõõmustavat. Ta jooksis kõrbe poole, vandus ja lõi noa omale kõrri. Uhoh, sibasin kiiresti sinnapoole, kuid v õimas tuulehoog viis ta keha minema. Olin hetkeks sõnatu. Järsku kerkis liiva alt välja mingi veider lumememme taoline olevus. levitas kohutavat raipehaisu. Kadusime kolmekesi lähima düüni otsa. Kõlasid karjed ja äkki avastasime ennast linnast. Kivist majad, sillutis.. linn mis linn. Olin juba väsinud imestamast.

Märkasime eemal me salga haldjaid, kes pistsid kohe kuhugi jooksu. Jõllitasin hämmastunult ümbrust. Mis toimub, tormi nimel? Kõik me asjad olid kadunud, arvatavasti kuskil kõrbes. Ainult need mis meil taskus või käes olid olemas. Kaupmehe poeg soovitas meil relvad ära panna ja minna lähimasse võõrastemajja, vastasel juhul lõpetaksime areenil. Ennem kui saime teha midagi, ilmus eemalt nähtavale tõrvikut kandev kogu.

Mina ja muul (kelle nimi oli Awara, muide) krabasime kõik relvad ja pressisime ennat kahe maja vahele, silma alt ära. Muula kaaslane läks tulijatega rääkima. Millest täpselt nad vestlesid, me ei kuulnud igal juhul varsti hakkasid nad eemale liikuma. Ronisime oma peidikust välja ning kratsisime kukalt. Nagu ma aru sain viidi öösel linnas hulkuvad võõrad otseteed vahtkonda ja sealt areenile. Pakkisime asjad keepidesse ära nii hästi-halvasti kui saime. Seejärel hiilisime mööda tänavaid edasi. Ühel ristmikul sai Awara noole selga. Võtsin selle ettevaatlikult välja. Neetud sulid.

Järgmise ristmikul ettevaatlikult piiludes, märkasime lähenevat patrulli. Nemad märkasid meid ka. Lippasime tagasi, püüdes neid maha raputada. Läbi ühe vajavahe pugedes see õnnestuski, kuigi mina sain noole kannikasse. Kirusin vaikselt ja liipasin edasi. Lõpuks õnnestus meil totaalselt mingisse slummi ära eksida.

Kohtsime seal ka kahe isikuga, kes proovisid meid röövida. Kuigi lihamägi mu kõrval vingus, et tal pole turvist, lõi ta minu ergutusel ühe tõpra kenasti pooleks, mille peale teine minema jooksis. Leidsin talt ühe suure savitahvli aka kohaliku raha, nagu muulalt pärides selgus.

Veel ringi hulkudes sattusime viimaks kuhugi närusesse võõrastemajja. Saime toa, kust tõstsime välja mingi kohaliku töölise. Arutasime, kuidas pööriste nimel me Rodgeri leiame, kui Tuul ütles meile midagi rajal püsimisest ja uksest astus sisse me kadunud kaaslane. Jäime muidugi Õhu Isandale suure teene võlgu.

Kuna kõik me magamisasjad ja rännutarvikud olid mul kuskil kõrbes, oli mul hädast vaja mingit raha teenida. Uurisin ka linna kohta, kus asusime. Koha nimi oli Tyr. Seda valitses mingi võimasvõimas nõidkuningas, linna vahel müttasid ringi templarid ja vägagi populaarne oli võõraid, kes vales linnaosas viibisid, otse võitlusareenile tassida. Ning otseloomulikult ei meeldinud haldjad kellegile.

Seega olukord oli mul lühidalt järgmine: raha pole, enamus asju on läinud,, viibin võõras, vaenulikus linnas, haldjaid keegi ei salli, kõik vanad tuttavad on surnud ja kaks uut kaaslast on ka veidrikud: gladiaator, kes ei taha turviseta võidelda ja ärahellitatud kaupmehepoeg. Viimane tundis küll natuke jäljeajamise kunsti, kuid erilist usaldust see ei äratanud. Aplodeerisin mõttes Saatusele. Kui see olemas oli siis tegi too minu elu raskeks tegemise kallal tõsiselt tublit tööd.

Õhtupoole õnnestus meil seal kõrtsmiku abil (ja kena summa abil ka) hiilida lubatud linnaossa. Seal saime mingi samasuguse näruse toa. Samal ajal kui teised alla sööma läksid, jäin üles meie asju valvama. Varsti kuulsingi akna taga krabinat. Võtsin kilbi, astudes akna kõrvale varju. Nagu sealt kellegi peanupp paistma hakkas, virutasin. Käis hele röögatus ja mürts, kui varganägu kenasti teiselt korruselt alla pudenes. Muigasin üle pika aja. Varsti toodi ka mulle süüa. Mingi kergelt hapuks kraam oli. Otsustasime öösel ka valvata, tänu sellele püüdsime veel kinni ühe mehikese, kelle kenasti läbi klohmisime. Saabus järjekordne hommik. Huviga ootasin, mis jamasi see päev toob...

[Aweron]

Pidasime nõu. Selgus, et Rodger tahtis minna oma kaubandusesindusse miskit rääkima. Samuti pidi olema seal kuskil Tuule tempel. Viimane uudis rõõmustas mind pisut. Suht eesmärgitu oli see eluke mul, kuna tagasi koju saamise lootus oli suht olematu... Rodgeriga leppisime kokku, et ta lükkab uhkemad hilbud selga ja teeskleb tähtsat kaupmeest, samal ajal kui meie tema sabas longime.

Peale hommikusööki, milleks oli mingi pudru ja ühepajatoidu segust tehtud plöga, astusime kõrtsist välja. Kõikjal saalisid inimesed, tundsin kuidas mul kuklakarvad turri läksid. Liikusime natuke paremale, kus nägime tohutut torni - Tsikuraat. Minu pärimise peale, milleks selline asi hea oli, irvitasid mu kaaslased totakalt ja ütlesid, et ei tea. Mõmisesin pahaselt vastuseks.

Tsikuraadi esine oli täis ringisebivat rahvast, nägin igast imeelukaid seal, näiteks mingid suured sipelgataolised elukad, nimega kank. Haldjaid torkas kogu selle summa seast silma vaid paar tükki. Vasakut kätt olid suured ja uhked kaubanduskodade majad. Otse loomulikult polnud nende seas otsitavat. Õnneks leidsime varsti õige maja üles. Sisse astudes tajusin kerget tuulehoogu vastu puhumas.

Sees püüdis rodger selgeks teha, et oleme miskit kaubanduskoja liikmed ja päris tööde kohta. Kaks tüüpi, kes olid vastuvõtusaali laua taga vaatasid meid irvitades. Küsisid, kuidas meie saame ennast kasulikuks teha. Väitsin, et olen tuule preester ja oskan ravida. Selle peale soovisid nad tõestust ja hakkasid mind noaga torkima. Vaikides neelasin alanduse alla ja ravisin need paar kergemat haava. Oleks ma vaid teadnud...
Lõpuks lubati meil Tyr'ist Urik'usse suunduva rändurisalgaga kaasa jõlkuda, mis lahkus päev pärast suuri mänge. Toit oli n.ö tasuks. Mõttes arvasin, et see nüüd küll piisav tasu polnud, kuid kes mind varem kuulanud. Saime ka suure sebimise ja otsimise peale teada, kus peaks asuma Tuule tempel ja Kaubanduskoja tegelane, kes gladiaatorite vahendamisega tegeleb. Vältisime hoolega templareid, kes igal pool ringi marssisid. Mis värk on nende tegelastega?

Õhtul läksime siis teise kõrtsu toda gladiaatoritüüpi otsima. Leidsime ta peale kõrtsikaklust mingi tüübiga seletamas. Muul võeti kohe muidugi vastu ja siis hakkas too Rodgeriga minu üle kauplema. Minu üllatuseks ei proovinudki too väike tõbras selgitada, et ma pole tema oma. Lõpuks võtsin ise sõna. Selle peale pakkus ta mulle varianti, et lähen areenile võitlema. Vägisi kiskus selline asi muigele. Selgitasin, et pole eriline võitleja vaid preester, tegelen ravimisega. Natuke sügas ta kukalt ja pakkus siis välja variandi: Ma lähen areenile n.ö koomiliseks tegelaseks, minu pihta lastakse nooli ja muid teravaid asju ja mina ravin ennast. Hetkeks lõi selline pakkumine mind tummaks. Kuid seejärel lugesin kokku oma maise vara: 12 noolt, vibu, turvis, amulett ja kilp. Raha oli hirmsal kombel vaja...

Peale läbirääkimisi tehti meile rõõmsalt välja ning mina ja Rodger jäime suht täis. Tuppa tagasi minnes veensime muula valvama, kuni me ise natuke puhkame. Hommikul ärkasin üles, kiikasin magava Awara ja Rodgeri poole. Seejärel kompasin oma asjad üle. Nooli polnud enam, rohkem mul polnud enam võtta, kuna amuletti nad ei leidnud. Ma ei viitsinud enam ärritudagi. Tegin hommikuse palvuse ja tukkusin lõunani, kuni kaaslased üles ärkasid, kes kohe hädaldama kukkusid.

Peale seda käisime ära haldjaturul ja saime teada, et tuulekummardajad olid oma telgi kokku korjanud ja minema rännanud, mingi nädalake või paar tagasi. Telgi? Ohkasin. Turult lahkudes, selgus et Awara kott oli lõhki lõigatud ja veel osa rahast läinud. Vastikusega vaatasin linna ja selle elanikke. Kõrbes oli parem. Kiskjad vähemalt ei valeta, varasta ega peta sind. Pole haisvaid maju ega mingeid templareid, ainult sina, tuul, vabadus ja päike. Kas selline tunne on ka mu kodumaailma metshaldjatel?

Tagasi kõrtsi jõudnud, keeldusin mina kuhugi välja minemast ja parandasin muula koti ära. Seejärel veetsin ülejänud aja ennast korrastades ja Rodgeriga juttu puhudes. Teate, kui sõlme võivad patsid minna, kui neid korralikult mitte hooldada? Õudne, terve päev oli tegemist nende harutamise ja silumisega. Rodgerilt sain teada, et tema linna sissepääsuga on veel hullemad lood: mind sinna arvatavasti sisse ei pääseks. Mida liivatormi nimel ma sinna ronin siis?

Uurisin ka orjade kohta, näiteks seda, kuidas ta tõestab, et Awara on tema ori, kui keegi küsib. Ta pomises vastu midagi paberitest. Hetkeks tundus asi loogiline, kuid siis mulle meenus. Erinevalt kohast, kust ma pärit olin, polnud ma näinud siin ühtki raamatut ega pärgamenditükki. Samuti olid kõik sildid linnas kaetud piltide, mitte kirjadega. Irvitasin talle otsa, kas tõesti võis olla nii, et auväärt kaupmehepoeg ei osanud lugedagi, nagu enamus kohalikke? Igal juhul selgus, et Awara maksaks mingi 20-30 kuldtükki. Kuskilt oli vaja too raha hankida, et saaks ta vabaks osta. Isand ei sallinud orjust ja Tuul oli ainuke, kellega ma mingit sidet tundsin. Muidugi, ta oli kaootiline ja vägivaldnegi kohati, kuid ilma temata oleks ma ammu hukkunud.

Võitlushommik koitis ja ma astusin areenile. Võimas ehitis oli, tunnistasin seda. Kuulutaja röökis midagi "argpükslikust haldjast, kes on kõrbesügavustest välja tiritud". Natuke hiljem lasti areenile neli tüüpi, kes hakkasid minu pihta igast valusaid asju lennutama/laskma/loopima. Lisaks nendele, kargas välja ka pisike sisalikutaoline nähvits, kas mulle joonelt kallale kargas. Viimane asi oli probleem, laskjatega oli räägitud, et kui ma kukun kokkulepitud kombel, ei lase nad mind edasi. Kuid see pisike väike tõbras, kes pures üpris valusasti, too jätkab sellest hoolimata.

Siblisin ringi mööda areeni, põgenedes ja põigeldes, noolte ja odade hulk mu kehas kasvas, õnneks hoidsid raviloitsud mind püsti. Mingi hetk proovides ühte visatud oda karguna kasutada, väänasin mõnuga jala välja. Õnneks polnud see mu vana vigastatud jalg, kuid liikumiskiirus kahanes poole võrra. Peale seda, kui mul oli keres vähemalt 12 noolt, ning nähes välja nagu siil, pöördusin ümber ja virutasin nähvitsale Tuulerusikaga. Pisike väike värdjas lendas kõrges kaare minema. Saanud veel ühe noole rindu, kukkusin siis effektselt kokku. Seejärel lohistati mind areenilt minema. Järgmise tunni veetsin endalt teravaotsalisi asju välja lõigates ja end ravides. Tänud Tuulele raviloistude eest.

Peale mind läks areenile muul. Kahjuks ei näinud ma, mis seal toimus, kuid varsti toodi tema lõhkirebitud keha tagasi. Vaatasin haava mõtlikult, kuidagi tuttavlik tundus. Selgus, et tegemist oligi olnud ninasarvikuga, kelle rünnaku eest vaene Awara eest ei suutnud põigelda.. Rodger sügas kõrval hämmeldunult kukalt, orja polnud ja raha ka mitte. Kes tal käsksis niivõrd kõva vastane siis areenile saata? Tal oli ju valik olemas...Ahne kaabakas, nagu kõik teisedki. Igal juhul osteti Awara keha tema käest ära ja hiljem sain teada, et ta võitles areenil ebasurnuna edasi.

Viimane temp rikkus viimasegi mainekübemekese, mida Rodger mu silmis omas ning arvestades fakti, et ma tema linna sisse ei saa, mida mul teha oli? Esimese asjana tuli muidugi Tyr'ist välja saada, eks siis näis. Urikusse ma ei kippunud eriti, rändab karavaniga natuke kaasa ja siis pöörab vast kõrbe ära. Viimane asi, mida ma praegu näha tahtsin oli järjekordne linn. Kuid, kus Tormide nimel on siis koht, mida saaksin nimetada oma koduks...?

[Aweron]