Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Lohetapjad Regeneration - Kikk-Kõrva lugu

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks

Lohetapjad Regeneration - Kikk-Kõrva lugu

PostitusPostitas Aweron 21:55 14. Mär 2004

"Kikk-Kõrva" versioon:

Ebameeldiv, ülimalt ebameeldiv! Peale seda äpardust Maaelemendiga ärkasin miskis veidras toolis. Liigutada ei saanud, muhk valutas ja mis kõige hullem, igast veidraid tegelasi oli juurde siginenud.
Ruumi keskel oli üks imelik elukas. Nägi välja päris jube. Nagu oleks keegi ta erinevatest inimestest kokku õmmelnud Kahju hakkas isegi, rabeles ja mörises seal keskel.

Isa..erm Emand Päkapikule lisaks, oli toolides kaks kääbikut ja miski poolhaldja moodi vennike. Üks halfling paistab olevat haige, jube paise on käe peal ja vahepeal tabas teda miski haigusehoog, mille mõjul ta ennast täielikult täis ilastas. Veider. Kuigi kogu pundist tundub ta olevat ainuke, kellel ajud on. Looduse kapriisid...

Teine kääbik rääkis. Palju. Pidevalt. Tüütu oli. Oh miks ma 15 jala Vaikusepalvet ei oska :( (mitte et sellest praegu kasu oleks, kuna olen kinniseotud ja käsi liigutada ei saa)
Päkats oli seevastu tubli, sai ennast lahti rebida köidikutest. Visa rass. Samal ajal proovisime kõikvõimalikud ideed teistega läbi, kuidas ennast toolidest vabastada. Tulemused olid.. nullilähedased, kuigi kogu ümbruskond paistab reageerivat mõttejõule. Neetud Punased Võlurid ja nende kõrgetaseme maagia. Lathanderi nimel, miks ma ometi templis olles Arkaanat ei õppinud..

Miskit veidrat unenägu nägin ka. Kõrbest. Kus oli alguses ülipalav ja siis tekkis tänu mu tugevale soovile jahutuse järgi tuulehoog, mis paisus tormik. Seejärel soovisin kõigest hinges varju. Mu ümber kerkisid iidsed müürid. Hetkeks oli hea, kuni päike ülalt sisse paistma hakkas. Soovisid midagi liiga palju?
Ülimalt imelik. Pea ikka valutab ja miskipärast on mul kuri tunne, et olen hommikuse pavetunni maha maganud. :(
Teine kääbik räägib jälle :rolle: :(
Viimati muutis Aweron, 11:03 12. Apr 2004, muudetud 2 korda kokku.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 0:22 18. Mär 2004

Aina paremaks läheb :)
Ma olen nüüd vaba, päkapikk sikutas köidikud katki. Sirutada on hea, kuid... ma soovin juba et ma oleks toolis tagasi. Mu saatusekaaslased on nii.. lärmakad...nii tormakad.. nii distsiplineerimatud.. nii ebahaldjalikud. Näide: proovisime kõik magama jääda. Ma jäin ilusti. Mõnus oli. Miski pool tundi hiljem aeti üles. Süüdistati- ma olevat liiga vara uinunud. keegi teine ei suutnud magada :o
Too meeskääbik käib närvidele. Vaevalt ta lahti sai, kui hakkas ringi nuuskima. Jõle kahtlane tüüp. Peale seda, kui toolilt lahti sain, leidsin oma asjad tooli tagant. Miski veidra klaaskupli all olid. Vedas, kõik oli alles. Naiskääbiku asjad leidnud, hakkas too teine kääbik (Narrin oli vist ta nimi) kohe sobrama nendes. Igavene narr 8)

Ma viisin asjad eemale tast ja miski hammustas mind, kui ma preili kääbiku kotist ravijooki otsisin. Ahjaa, tolle kõhetu selli mägra leidsime vist kah. Pole ise uurinud veel aga nuh ta pures päkapikku :)

Mu kaaslased tulid lagedale järgmiste geniaalsete ideedega: tapame kaitsetu kolli seal keskel, topime kirve maagilist elektrit täis udu sisse, lööme päkapikukirvega (oii oma asjade suhtes on päkatsid tundlikud :D) hiiglasliku kivist tooli pihta :rolle:
Kogu see koht siin on muute- ja evakatsioonmaagiat täis. Kookoni peal olevaid päkapike/Punavõlurite ruune ei õnnestunud mul isegi Maagia Lugemise palve abil lugeda :(
Seis on kehv ühesõnaga: ühtki head plaani pole, palved on lõppemas, süüa tahaks, Narriniga peame pidevalt vaidlema ja jubeda elektrilise löögi sain ka udu käest, kui sellele liiga lähedale läksin.
Viimati muutis Aweron, 11:07 12. Apr 2004, muudetud 1 kord kokku.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 18:46 26. Mär 2004

Ohjaaa :D
Lõpuks oli mul ikkagi õigus, kogu asja mõte oli koostöös :)
me oleme vabad, täielikult vabad. Keskendusime koos mõttes kollile ja käskisime/palusime ennast vabaks lasta. See ka sündis võimsa valgussähvatuse saatel.

Lathanderi nimel, mis ümberringi toimus... tohutud, piiksuvad väikeloomade karjad tormasid meid ümbritsevas udus ringi. Udu tundus nende eest taganevat. Võimas igaljuhul. Ainult pisike mure oli, udus toimuv energiasädelus oli muutunud tõsiseks tormiks. Hiigelsuured keravälgud ja keeristormid sõudsid selle supi sees ringi. Kiirelt olukord hinnanud, otsustasime jalga lasta. Kahjuks tõmbas mu metallist soomusturvis elektrit ligi ja pidin ta maha jätma :(

Niisiis kasutades pisikese kääbikuneiu kookonist väljatulnud konna (jah, see on veider, ma tean) ja tolle metsavenna, või kes iganes ta ka pole mäkra kilbina, et udu eemal hoida, lippasime oma vangitoolidest eemale.
Mida kaugemale läksime, seda vähemaks jäi elektritorm me ümber. Miski paar kilomeetrit kõndinud, käis meie taga tugev plahvatus ja ma lõin ennast vastu koopapõrandat oimetuks...

Teadvusele tulles märkasin esimese asjana poni, mille alt paistsid siplevad kääbikujalad. Konn olevat peale plahvatust poniks muutunud. See pidi üks võimas muuteloits olema :o

Liikusime peale seda edasi mööda käiguseina, udu paistis uuesti tihedamaks muutuvat, kuid elektrilahendust selles enam polnud. Lõpuks jõudsime käänakuni, kus ma tegin paar uurimisretke nööri abil. Põrandasse hakkasid imeväel miskid lõhed tekkima.

Lõpuks otsustasime et liigume teise seina äärde ja vaatame mis edasi saab. Läksin siis ees minema ja jäin ootama. Kuidagi kaua läks neil, kuni lõpus kostis udus miski hääl. Veider. Sörkisin asja uurima. Olin juba peaaegu kohal, kui järsku märkasin enda ees koopalõhet. Tegin osava hüppe kõrvale (jalg hakkas kohe valutama :( ). Hetkeks miskipärast tundus, nagu oleks aeg peatunud ja keegi või miski oleks minu ümber teinud 180 kraadise ringi, mind pidevalt jälgides. Miski Scry loits, ehk?

Igal juhul kukkusin külili miski torkiva asjanduse otsa. Proovides püsti rabeleda tundsin, kuidas ihuliikmed tuimaks muutuvad. Aina rohkem ja rohkem. Nüüd ma ei viitsigi ennast liigutada. Mõnus on. Pime. Hea. Vaikus. Kääbikuid pole. Keegi ei kakle konna pärast. Kas ma mainisin et on vaikne? :)


Keegi valas kurgust midagi alla...
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 11:16 26. Apr 2004

Tegin ühe silma lahti. Valus on. Tegin teise silma ka lahti. Hakkas veel rohkem valus. Täitsa huvitav, kui paljudest kohtadest võib ühel olevusel korraga valutada. Terve mu keha tuikas, eriti see külg, kuhu ma koopas kukkunud olin.

Proovisin tõusta ja kukkusin kohe tagasi pikali. Jube palav oli ka. Niipalju kui ma nägin asusime miskis kanjonis. Päike kõrvetas meeletult. Kuid miskipärast mul nii külm polnudki, tundus et riided on kuidagi vabamalt eljas. Kahjuks olin nõrk ja saamatu kui kassipoeg. Too metsavend tuli küsima kuidas mul läheb. Kähisesin miskit vastutaseks.

Igal juhul, sain oma veenõust natuke juua ja hakkasin uurima mis toimus. Selgusid järgnevad huvitavad tõsiasjad: Too naiskääbik oli oma poniga kadunud. Päkapikk oli oma valvekorra ajal magama jäänud. Tore :)
Ja veel oli ta mind koopast välja tassides mitu korda maha pillanud. See seletas miks mul kõri ümber veider tunne on- päkapikku kirves olevat napilt mu peast mööda kõlksatanud, kui ta minuga ninali käis.

Kahjuks mul ei jätkunud piisavalt jõudu aga siiski tegin oma parima, neile toredasti selgitades mida ma neist ja kogu sellest loost arvan. :)
varsti selgus veel üks tore asjaolu: Lathender ei vastanud mu palvetele. Täielik vaikus oli. Mitte ei mõistnud alguses. Too druiid Spero, temal oli sama mure.

Igal juhul, varsti läks druiid oma mägraga (mis tundus korraga üpris isuäratav, arvestades fakti et meil oli kõht üpris tühi) edasi kanjonit uurima. Senikaua prooovisin ma ikka Lathenderiga kontakki saada. Ikka oli vaikus. Veider. Siis järsku tekkis mu suurepärases haldjapeas idee.
Proovisin ühendust võtta Nelikuga. Üle mu keha voogas veider tunne. Kuum, niiske, jahe kõik korraga.
Natuke kukalt süganud, üritasin kontakteeruda Tulega. Vale liigutus. Mu ajud oleks äärepealt ära kärsanud.
Järgmiseks proovisin Tuult. See oli palju parem. Kuigi ma ei saanud suurt aru, mida ta mulle öelda üritas (ma kardan, et tama mõistis mind samapalju), oli tunne hoopis teine. Me sobisime. Meeldiv tuulehoog jooksis üle minu asupaiga.

Järsku kuulsin miskit veidrat häält. Kõhklesin natuke ja katkestasin siis ühenduse. Ettevaatlikult silma avades nägin üpriski ebameeldivat vaatepilti. Mingid imelikud, pika nokaga ja nahksete tiibadege linnud lähenesid mulle ülaltpoolt tiirutades aina madalamale ja madalamale. Tegin ainsa aruka teo mis pähe tuli antud momenti ja röögatasin. Üpriski ebahaldjalikult. Seejärel selgus, et mu kallid, armsad ja hoolitsevad kaaslased olid mu üksi jätnud. Einoh, täiesti loogiline on, et jäetakse abitu kaaslane keset võõrast ümbrust, päikese kätte vedelema. Nagu, et see on absoluutselt õige tegu mida teha. Miks mina kunagi selle peale pole tulnud?? :x

Igal juhul, need linnud seal ülal paistsid näljased. Kiirelt oma võimalusi kaaludes, loobusin ideest oma väriseva ja nõdra käega kõrvalt oganui haarata ja hakkasin hoopis oma vastloodud kontake kasutama s.t Tuulelt abi ja kaitset paluma. Esimene elukas, kes mind ründas põrutas peaga piki kajuseina. Ma polnud kindel kas see oli Tuule teene või mitte, kuid igal juhul jätkasin aktiivselt kaitse palumist. Miski hetk tekkis mu kõrvale kallis "sõber" päkapikuneiu, kes alguses ühele elukale noole sisse lasi ja siis ägedalt kirvega ringi vehkima hakkas, kuni üks elukas teda nokaga selga tabas.

Kõhleksin hetke ja veeretasin ennast tema kõrvale, teda pooleldi kattes. Õnneks oli ta puhtam kui ma lootnud olin ja ei haisenud _nii_ halvasti. Korra tuhises üks lind veel minu poole, kuid kuskilt tekkinud tuuleiil pühkis ta jällegi vastu kaljuseina. Kuna olin nüüd kõhuli, ei näinud eriti toimuvad, kuid varsti kuulsin kuidas Narrin kilkas "oooh!! mis lask?? nägite kuidas ma lasin?? uuh! ta on yäitsa juppideks!!" Kostitasin teda mõttes erinevate haldjakeelsete "viisakustega".

Varsti ilmus Spero ja lükkas mu päkatsi pealt ära. Phuuh, värske õhk vahelduses vängele higihaisule! Päkatsi üles turgutanud, teatas Spero, et natuke eemal on veel üks koobas, kus oleks hea ööbida. Nooh, mõeldud tehtud. Päkats, va härg, kahmas mu sülle ja asusime teele. Natuke piinlik oli, aga nuh vähemalt saab varju. Või nii ma lootsin. Vaevalt paarkümmend sammu astunud, kui ma tundsin, kuidas päkapikk komistas. Taevas tuli kuidagi äkki hirmus lähedale... Maandusin kümmekond sammu eemal. Pimedus. Eemalt hakkas paistma kaunis valgus ja kostma metsahääled. Ma kuulsin juba Lathanderi häält oma kõrvus. Natuke veel....

Kahjuks/õnneks kadus see kena vaatepilt mu silme eest üpris kiirelt ja ma tundin jälle tuttavat valu. Ettevaatlikult ühe silma avanud, nägin oma ehmunud kaaslasi mulle otsa vaatamas. Alustasin päkapiku kirumist, kuni mu keel suulakke kuivas ja ma lõpetama pidin. Seejärel kirusin teda mõttes edasi :)

Lõpuks tassiti mind mu teki peal koopasse. Päkapikku ma enam ei usaldanud. :rolle:
Saabus õhtu. Narrin ja Spero läksid veel enne lõplikku pimenemist edasi uurima, mis kanjoni pöörangu taga on. Ma samal ajal harjutasin Tuulega kontakteerumist ning otsisin õiget aega, millal tema käest saaks natuke Jõudu palveteks. Õhtu ei sobinud igal juhul.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 12:51 26. Apr 2004

Ööseks ilmusid Spero ja Narrin tagasi. Viimane kadus varsti uuesti ja ei ilmunudki välja. neetud kääbikud, mis värk on nende ja kadumistega?? Võtsin päkatsi laterna enda kõrvale ja valvasin esimesena. Mul nimelt oli vaja keskööl samuti palvetamist proovida ;)
Templis olles kahjuks religiooni ei jõudnud õppida :(
kui me kunagi tsivilisatsiooni tagasi saame siis peab mõned raamatud hankima. Kuigi mul on tunne on me oleme tsivilisatsioonist päääääris kaugel. Planaarrännakute kohta võtan ka raamatu ;)

Peale minu valvekorda keerasin ennast kuidagiviisi kerra ja jäin magama. Natukese aja pärast tuli päkapikk ja ajas mu üles öeldes "Maga edasi!"
Nagu et.. mida ??? Natuke aega porisenud jäin uuesti magama. Siis aeti uuesti üles, väljas oli miski liikumine, valgus ja krabin. Päkapikk lippas Speroga vaatama. Röökisin neile veel järgi, et nad küsiks enne küsimusi ja siis alles lööks. Vaikselt urisesin oma nõrkade jalgade peale. Natuke aega oli väljas vaikus siis kostis jutukõminat. Kikitasin kõrvu (ei mingeid nalju!! :evil: ). Lõpuks vajusid koopasse sisse Spero, päkats ja meie kaks kadunud kääbikut. Viimased väitsid, et olid lihtsalt _uurima_ läinud. Geniaalne! Vaimustav idee! Peaaegu samahea, kui minu mahajätamine. :rolle:


Spero püüdis veel rääkida midagi valvamisest, kui kõik olid liiga väsinud. Üksteise järel vajusime ära. Arvatavasti druiid ka. Ärgates oli väljas juba valge. Proovisin kohe Tuulega ühendust saada. See õnnestus üle ootuste hästi. Kuigi eriti palju Jõudu palveteks ma temalt ei saanud, sest me ei saa veel teineteisest aru, on see ikkagi algus. Järgmine hommik jälle :)

Igal juhul sai natuke arutatud/vaieldud, peale mida seoti mind tolle kääbikuneiu musta poni selga ja me tahtsime hakata edasi liikuma. Kuid kallis reisikaaslane Narrin otsustas, et tema tahab süüa ja läks neid eile tapetud linde nülgima. Tagasi tulles haises ta kirjeldamatult. Automaatselt ristisin ta Härra Haisukotiks :D

Meie pidevale irvitamisele vaatamata keeldus ta haisvaid lihatükke maha viskamast, seepärast kupatasime ta rivi lõppu. Peale miskit kahetunnist reisi millejooksul meie haisev Narrin oma lihatükkidest loobus, saabusime lõpuks kanjoni käänaku juurde. Olin seal poni sadulas suht lääbakil. Külg ikka valutas ja päike küpsetas mis kole. Ah, mis ma kõik oleks andnud, et olla oma varjulises metsasalus Templi taga :(

Igal juhul jõudsime higiste ja kurnatutena kanjoni käänaku juurde, kus ma sõna otseses mõttes poni seljast maha vajusin, kui mind sadula küljest lahti seoti. Päkapikk, kes mind abistas, ei proovinudki mind seekord tappa. :o
Narrin, Spero ja päkats otsustasid seda lõhet kanjoni seinas, kus me peatusime, edasi uurima minna. Ma oleks jälle üksi jäänud, kui mitte poleks toda kääbikuneiut veennud, et ta minuga jääks. Lubasin talle vett teha :P

Siis tekkis meil probleem tema poniga, kes märkas, kui ma oma veelähkrist lonksu võtsin ja üritas seda mult ära võtta. Siis selgus tore tõsiasi, et kääbik oma poni kohe üldse mitte taltsutada ei suuda. Tulemus: purunenud veelähker ja palju raisatud vett. Kuna mul Parandamispalvet pole ka momendil, siis valasime ülejäänud vee suure pusimisega kääbiku lähkrisse ümber. Ahjaa, need kaks kõva rännumeest, Spero ja Narrin, neil pole üldse veeanumat kaasas. Tõelised ellujääjad ma pean mainima...

Varsti ilmus meie uurimisrühm tagasi. Selgus, et see lõhe on tegelikult teerada, mis on kunstlikult tekitatud. Mis veel parem, see rada suundus üles, seega kanjonist välja. Mõtlesime natuke puhata ja siis kui päike järgi annab, edasi liikuda. Miskipärast tekkis mistandniminüüdoligi kääbikupreilil tahtmine kaljunurga taga riideid vahetada. Kasutades oma võimast "läbikaljuvaatamisoskust" :D, selgus veel üks huvitav tõsiasi. Kääbik rääkis välja, et tal on saba. Väike ja rõngas. Tervel tema külal oli. Mõttes ristisin ta kohe sigakääbaklaseks.

Peale seda järgnes terve pikk arutelu sabade teemadel. Et millised neist on parimad- kas rõngas, sirged, pikad või lühikesed, laiad või peenikesed. Selle tulemusena sai selgeks, et Narrinil on tungivalt saba vaja. Lahke, nagu ma olen, lubasin kääbikupreilit selles suhtes aidata. Nüüd valmistangi siin ette kerget "sabatamisloitsu" :D
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 9:54 4. Mai 2004

Peale seda kui päike kaljude taha kadus, otsustasime edasi liikuda. Jagasime viimase veepisku ära. Nagu kääbikutele kombeks hakkas too kääbikupreili Penilill pirtsutama. Aga lõpuks said kõik paar lonksu ja me liikusime edasi, mina päkatsi ja druiid Spero najal koperdades. Jald on ikka nõrgad :(

Pöörasime ümber käänaku ja meie tee tõkestasid suured kaljurahnud. Kiikasin ülespoole ja märkasin, et seal ülal on veel palju lahtisi kive. Narrin, kes oli neid kive natuke eemalt uurinud, arvas, et tegemis võib olla lõksuga. Ühehäälselt utsitasime teda siis oma "spetsialisti" oskusi kasutama ja lõksu kahjutuks tegema. narrin kõhkles natuke ja siis läks kivide juurde. Natukese aja pärast kadus ta kivide vahele. Ootasin huviga miskit kriginat või kivi langemise heli, kuid kõik jäi vaikseks.

Umbes veerand tundi oodanud, läks Spero vaatama, kuhu kääbik kadunud on. Kivideni jõudnud hõikas ta kohe, et siin on laibad. Komberdasin päkapiku toel asja vaatama. Paistis, et tegu oli miski varitsusega. Maas vedelesid poole tosina nahkturvistes inimeste laibad ja kaks suurt sisalikutaolist veolooma, mis olid langevate kivide all purustatud. Kaks vankrit olid ka suht nadis seisu, üks neist oli suurem, mõeldud arvatavasti toidukraami jne vedamiseks ja teine oli mõeldud inimestele.

Narrin siblis seal keskel ringi ja rääkis, et vankrites on moona meile kaheks päevaks. Nagunii oli ta juba kõik läbi nuuskinud, va tõbras. Igal juhul, nüüd oli meil toitu ja vett, uurisin natuke langenud inimesi. Nende nahk oli kergelt kollakas, näost olid silmatorkavad veel kõrged põsenukid. Kõik kandsid õlarihmal miskit vaevumärgatavat skorpionimärki. Penilill oli selleks ajaks juba peadpidi vankri moonakottidesse kadunud, sebis ja tuuslas seal ja püüdis niipalju toitu kokku krahmata kui suutis. Kirusin teda mõttes ahnitsevaks sabakääbakaliseks.

Jagasime kenasti toidu ära, vaatamata Penilille turtsumisele. Ühe langenu käest sain endale ka nahkadest tehtud turvise. Polnud nii hea töö kui mu vana soomusturvis, kuid asi seegi. Päkapikk virises, et tema jaoks polegi turvist. Mis teha, kui me mõne lühikest kasvu ülesöönud jõujuurika leiame, saab ka temale midagi. ;)
Kui ma nüüd veel oma värinatest lahti saaksin hommikul, oleks asi juba täitsa hea.

Uurisime natuke veel ringi, kui järsku kääbikud kuulsid kukskil paremalt krabinat. Tardusime. Penilill süütas oma suunatud valgusega laterna ja märkasime, et kalju sees oli lõhe. Sealt see krabin tuligi. Hakkasin igaks juhuks oma uut turvist selga ajama, päkapiku ja druiidi abiga. Lathender teadis, mis sealt lõhest meile peale vajuda võis. Igal juhul kääbikud läksid koheselt asja uurima. Omapead. Palju huvitav nende keskmine eluiga on?

Istusime väljas, kui järsku Narrin hüüdis, et Spero neile järgi läheks. Tahtsime päkapikuga ka minna, kuid siis hakati hädaldama, et me ei mahu sisse. Põlglikult turtsudes lonkasin ikkagi Sperole järgi. Kaljupragu oli tõesti kitsas, kääbikud keksisid miski põrandal vedeleva kogu ümber. Paistis, et me oleme leidnud ellujääja. Spero sidus tal koleda kõhuhaava kinni, samal ajal, kui keegi rääkis, et tal olevat hambad ja mask ees. Korraks kahtlustasin, et tegu on mõne ebasurnud vereimejaga, kuid maski eest ära võttes selgus, et tegu oli ikka inimesega.

Pärast pikki vaidlusi, mille käigus ma ärrituses oleks Penilille äärepealt Suurenda Isiku loitsu alla pannud (ainuke palve, mis mul veel järgi on) otsustasime ta välja viia. Ahjaa, Penilill proovis ka vaese vennikese "haavu siduda" tema taskuid läbi kombates, ahned silmad kiiskamas, kuid meil õnnestus ta eemale peletada. Lõpuks läksime päkatsiga välja, et Spero ja Narrin haavatu koopast välja tassiks. Spero oli vist päkapiku käest tunde võtnud, kuidas haavatuid trasportida ja pillas vaesekese maha, nii et too oli hoobil esivanemate juurde minemas.

Siis tekkis vaidlus kas ja kes peaks talle ravijooki andma. Narrinilt küsides tema keeldus ütlemast, on tal jooki või ei. Irvitasime. kuna Narrin oli ikka koopas, läks Penilill ta koti juurde ja ennäe imet, leidiski kohe ravipudeli. Hetk hiljem kargas kaljupraost välja Narrin, kes hakkas kohe veidraid hääli tegema, nähes et tema koti kallal on käidud. Jootsime joogi tollele pärismaalsele sisse ja päkapikk ja druiid tassisid ta välja.

Välja saades hakkas ta kohe mõmisema ja miskis kummalises tavakeele murrakus rääkima. Tuigerdasin oma nõrkadel jalgadel tema juurde, ise äärepealt ninali käies. Kääbikud samal ajal röökisid teineteise peale aga ma ei pannud tähele mis teemal. Arvatavasti Narrin ikka põdes oma koti pärast.
Igal juhul sai kohe selgeks, et kääbikuid too vennike kartis. Palus, et pisikesed inimesed teda ära ei sööks. Tilgutasime talle natuke vett suhu. Palju ma ei julgenud talle anda, kuna tal oli ikkagi kõhuhaav.

Alguses võõras eriti ei usaldanud meid, kuid ma kasutasin templis õpitud tarkusi suhtlemise vallas ja sain teada järgnevat: Ta oli rajaleidja. Keegi oli talle maksnud, et ta viiks selle varitsusse sattunud salga läbi kaljude kuhugi. Tema kodu oli siit 8 päeva kaugusel kirdes. Metallrelvi nad ei tundnud ja ta kartis koledasti "pisikesi inimesi". Samuti ei usaldanud ta pikkkõrvu. Veider. Kuulsin kuidas selja taga kääbikud mu üle nalja heitsid. Hmh.
Vastutasuks minu lubadusele, et me ei söö teda ära ega tapa, lubas ta meil aidata toitu ja vett leida. Samuti selgus, et üks teine küla on siit 3 päevateekonna kaugusel ja ta võib meid sinna juhtada. Miski tekitas minus siiski kahtlust. Küsisin, kas ta ka inimesi sööb, nagu "väikesed kurjad"? Ta niheles natuke ja vastas pominal, et vahest. Sügasin natuke mõtlikult kukalt ja küsisin kas kolme päikese kaugusel asuvas külas meid ka ära söödaks? Ta kehitas õlgu- kui me olevat vaprad sõdalased, siis söödavat ainult meie süda. Tore alternatiiv muidugi. Maagiat nad ei tundnud, ravitsemiskunsti samuti mitte. Vähemalt ta vaatas mind imelikult, kui seletada püüdsin, kes olen. Seda saab võibolla ära kasutada ;)

Uurisin ka tema salga kohta. Selgus, et nad pidi miski "tähtsa isiku" läbi kanjoni viima. Laipade hulgas polnud kedagi, kes oleks teistest erinenud. Panin kaks ja kaks kokku, sain viis ja otsutasin, et mind unenäos ja Tuulega suheldes appi kutsunud hääl võiski kuuluda tollele "tähtsale inimesele". Hommikul lubas ta jälgi vaadata, võibolla näeme kuhu ta viidi.
Seniks panime valve välja ja kobisime magama. Manitsesin meie uut sõpra, et ta ei lahkuks meie juurest, sest "väikesed kurjad inimesed" võivad ringi liikuda ja koos on meil ohutum. Loodan, et hommikul too vend ja mu süda veel alles on :)
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 10:30 18. Mai 2004

Nonii! **** pisikesed varganäod! Keegi tõbras näppas öösel mu kotist pool mu juustuvarust. Leidsin öösel valvet pidades selle tüki Narrini külje alt. Panin jälle kaks ja kaks kokku, sain viis ja pilt oligi selge. Igal juhul ta eitas seda muidugi hoolega, väites, et küllap mõni näriline võttis. Jajah, rott tuleb mu kotti, avab selle, võtab pool juustu, paneb ülejäänud tagasi ja sulgeb koti. Loogiline kas pole?

Hommiku saabudes palvetasin natuke ja sain umbes poole oma palveks vajalikust Jõust kätte. See maagiavärk paistab siin ka natuke veider olevat, Veeloomisloits näiteks oli hoopis kõrgema taseme oma kui ma arvasin... Sellele vaatamata hakkab mul see Elementidega suhtlemise värk vist selgeks saama. Kasutasin kohe oma Elementide Talumispalve ja Vähema Taastamispalve ära ja tundsin ennast kohe paremini, käsi ei värisenud enam nii hullusti ning vähemalt ei hakka täna kuumus mind täna nii piinama, kui eelmistel päevadel.

Just siis kui me uus sõber, Mõmhmõmhm oli vist ta nimi, jäljed leidis ja me plaanisime karavani rünnanud tüüpe jälitama minna, otsustas Spero liiga suure tüki hammustada mediteerides ja kukkus kokku. Tegin talle kiire ülevaatuse ja oma templis õpitud tarkust kasutades sai selgeks, et vaene druiid oli mõne elemendi kas lihtsalt välja vihastanud või liiga palju Jõudu korraga endasse haarata püüdnud. Vennike oli kange kui pulk ja ei liigutanud igal juhul oimugi. Lohutasin oma kaaslasi, et selline seisund on ajutine ja paari kuu pärast kõige enam tuleb ta uuesti teadvusele. See Narrinit eriti rõõmsamaks ei teinud. Ega ka see, kui mainisin, et peale sellist vaimset ülepingutust võib ta sõber natuke... mm.. juhmim olla.

Narrin ütles ka, et Spero olla tema kauge sugulane. Kääbik ja poolhaldjas?? Njah, peale sabaga kääbikute ilmumist ei pane mind miski enam eriti imestama.

Natuke kukalt süganud, otsustasime Sperole vankrite jäänustest miskit kanderaami/lohisti laadset meisterdada. Too Penilill, see vist läks kuumusest hulluks, pani poni seljas galopis ajama ja ei reageerinud meie hõigetele mitte kuidagi. Mõttes kandsin ta meie seltskonnast maha- tundamatu ümbruskond, täis veidraid sisalikke ja vaenulikke pärismaalasi.

Natuke pead vangutanud, asusime uuesti kanderaami ehitamise kallale ja tunni möödudes oli meil enam-vähem korralik transpordivahend olemas. Sidusime kange druiidi siis kenasti raami peale kinni ja asusime mööda seda kitsat lõhet, kus me Mõhmõhmhi leidsime, teele. peale paaritunnist rännakut jõudsime miskisse avatud orumoodi kohta, mille põhjas olid suured rahnud.

Saatsime Narrini ette luurele, otsima teed, kus saaks orust välja minna. Samal ajal uurisin Mõhmõhilt natuke tema rahva ja ümbruskonna kohta. Selgus, et ühes külas 8 päevateekonna kaugusel elavad päkapikud! Meie päkats Brynhild hakkas muidugi rõõmalt jõurama, et neil on nagunii õlut ja neil on õlut, millele järgnes kerge diskusioon teemal: Haldjad ja Vein VS Päkapikud ja Õlu. Miski aja pärast ilmus Narrin tagasi ja teatas, et orus on teisel pool samuti suur lõhe, mis edasi viib ja paremal pool oruseinas on kaljueendi peal koobas.

Viskasime oma seljakotid maha ja arutasime parajasti, kuidas Lathaneri nimel me sinna eendi peale saame, kui kostis vihin ja Narrinit tabas rindu viskeoda. Samal ajal kostis oru poolt karjatus ja kerge müts. Narrin oli meist kõige kiirema reageerimisega ja olles palju karmim sell, kui ma ette kujutasin, tõmbas hambaid krigistades oda välja, pannes siis lähima rahnu poole ajama, kus ta ravijoogi pudeli kohe ära manustas. Päkapikk hakkas minu ees oma vibu välja sikutama, blokeerides minu väljapääsu orgu. Tegin ennast Brynhildi taga nii väikeseks kui võimalik, haarates samal ajal seljalt oma kilbi ning piilusin orgu.

Nägin, et eendi peal keksis miski vennike ja all orus vedeles teine. Arvatavasti oli ta komistanud ja eendilt alla kukkunud. Igal juhul päkapikk osutus jälle kasulikuks ja järgmine oda tabas teda. Löök oli päris karm ja võttis päkapiku lausa vaaruma. Oda välja kiskunud jooksis pahaselt turtsudes ning kergelt vaarudes, Narrini juurde kivi varju. Järgmisest odapaarist tabas üks kaljuseina ja teine kergelt riivas mind, ennem kui ma Varjupaiga palve laususin. Eendi peale oli vahepeal sigenenud juba vähemalt viis-kuus sagivat tüüpi, kes pildusid igas suunas odasi nagu jaksasid. Ühele neist lasi Narrin oma vibupüssiga ilusa augu sisse. Meie uus sõber Mõhmhõhm lõpetas tolle vaesekese piinad kohe täpselt heidetud viskeodaga, tagastades selle viisakalt, teravik ees. Samal ajal lippasin mina muretut viisikest vilistades üle lageda välja päkapiku juurde ja tegin talle kiirelt ühe raviloitsu, jäädes seejärel ülbe pilguga lagedale väljale passima.

Sel ajal oli too orus lebanud vennike, ühe teise kivi taha roomanud ja eendilt hüppas kaks vastast alla, joostes talle järele. Päakpiku võimsast vibust tehtud lask rabas veel ühe vastase jalust ja viimane ellujäänud tüüp vedas nad kaljunurga taha varju, hoolimata Narrini vibupüssist tulnud noolest, mis ta külge tabas. Kohe silkasid kaks orgu hüpanud tüüpi eendi poole tagasi ja viimane ülesjäänud viskas neile köie alla. Üks orus olevatest tüüpidest tundis kohe sügavat huvi maapinna vastu, kukkudes jooksu pealt näoli, Brynhuli lastud nool ajudes. Komberdasin nii kähku kui suutsin nööri juurde, lootuses takistada viimast tüüpi üles ronimast, kui jäin hiljaks. Narrin küll tabas teda, kui sellele vaatamata ronis ta mööda köit üles.

Mu Valjupaiga loits lõppes, mu ülbe pilk kaudus ja ma kadusin vups! lähima rahnu taha, leides sealt allakukkunud tyybi surnukeha. Tal oli kõri läbilõigatud. Paistab, et nad ei tahtnud meile infoallikat anda. Eendi alla passima tulnud Mõhmõhmõh läbistati varsti odaga ja oleks äärepealt maha surnud. Kamandasin päkapiku Narrini juurde kivi taha valvesse, lipates ise meie pärismaalasest sõbrakest ravima. Kõik mu alles jäänud palved ja 2 viimast ravijoogi pudelit kulus, et to vend jälle jalule saada ning kivi taha varju tassida. Seda tehes sain ma veel ühe odaga kerge haava, kuna Narrin ega ka Brynhild ei jõudnud kumbki reageerida eendi nurga tagant välja hüpanud vastasele. Nüüd sügame mõtlikult peidus olla kukalt ja mõtleme kuidas me saaksime üles eendile.

Miski moment ilums oru sissepääsu juurest Spero, kes küsis silmi pungitades, mis toimub. Käratasime, et ta kivi taha varju kaoks. On tüüp. Ma loodan, et ta meelega ei oodanud, kuni lahing läbi saab...
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 11:56 25. Aug 2004

Natuke kukalt süganud, otsustasime mööda orgu edasi minna. Narrini jätsime valvesse, juhuks kui need pärismaalaselt eendilt alla pudenema hakkavad. Kõndisime jupp aega mööda edasiviivat lõhet, kuni Mõhmõh lõpuks küsis, miks me tähtsast mehest kaugemale lähme. Mööda seda suunda edasi olevat varsti hargnemine, kust tuli paremale pöörata, jõudes viimaks mingisse külla. Kehitasime õlgu ja läksime siis tagasi. Vahepeal märkasime imelikku liikuvat mügarat, mis osutus veidraks koorikloomaks. Mõttes keerutasin teda juba vardas, kuid too elukas oli väle ja kadus seina sees olevasse auku. Teel tagasi ründas meid veel üks see lendav sisaliklind, kelle päkapikk kiiresti siiliks lasi ja ära tükeldas.

Viimaks jõudsime tagasi Narrini juurde, kes leemendas higist ja nägi muidu ka üpris närtsinud välja. Eendil liikumist polevat olnud. Sügasin natuke kukalt ja tegin ettepaeku need tüübid sealt lambiõli abil välja suitsetada. Mõeldu-tehtud. Varsti hiilisin õlipudeliga eendi juurde. Sujuva käeviskega lennutasin süüdatud pudeli üles eendile, varjates ennast kilbiga. Ülevalt kostus varsti võõrkeelset kirumist, kuid leegid ja suits kustusid kiiresti. Järgmise asjana sain hunniku rusikasuurusi kive piki pead, mis nagu imeväel mu kaitseks pandud kilbist mööda põrkasid. "See polnud üldse valus!" röökisin vastu, ise valupisaraid tagasi hoides. Järgmise asjana visati mind odaga. Et marutõbi neid võtaks! Koperdasin eendist eemale, kivi varju.

Peale väikest arupidamist otsustasime selleks ööks eemale lõhesse laagrisse jääda ja jõudu koguda. Eks hommikul õiendame nende sellidega arved. Hakates tagasi liikuma, avastas päkapikk, et Mõhmõh oli kogu tema tapetud linnu nahka pistund. Toorelt. Öäk! Peale ohtraid lubadusi meie rajaleidjast moosi teha, vantsis urisev päkapikk minema. Üritasin Mõhmõhi jalule saada, et ta koos meiga tuleks, kui juhm pärismaalane oli ennast täis õginud, suutmata nüüd lillegi liigutada. Vihastasin ja lõin käega, surgu siis maha tõbras. Võtsin hommikuse valvekorra ja keerasin ennast teki sisse, oganui käeulatuses. Miski hetk äratas mind Narrini kisa. Selleks ajaks kui me püsti saime, oli kääbik ründaja juba auklikuks lasknud. Lähemalt uurides, nägime ründja jalas meie kadunud Mõhmõhi pükse. Olgu Lathander ta hingele armuline. Keerasime uuesti magama, Narrini tõotuse saatel, kes lubas iga liikuva varju koheselt ammunooli täis pikkida.

Natuke hiljem kõlas röögatus. Selgus, et Narrin oli meie rajaleidja maha lasknud. Osavus ruudus. Hakkasin vaesekese poole sörkima, kui eespool valitsevast pimedusest hüppas. Punnitasin hetkeks silma, kui siis tuhises minust mööda turtsuv päkapikk, kui suur, kuri müürilõhkumismasin. Röökisin Sperole, et ta Mõhmõhi haavad kinni seoks ja järgnesin päkapikule. Narrin passis samal ajal meie selja taga ja plõksutas vibupüssiga. Lahin nägi välja põhimõtteliselt nii: mina lõin ühele pärismaalasele kerge haava oganuiaga ja siis lõi päkapikk umbes-täpselt samasse kohta, nii et verd lendas laias kaares.

Varsti vedelesid 5-6 vastase laibad maas ja allesjäänud panid jooksu. Päkats järgnes neile muidugi, kirvest peakohal keerutades ja võidurõõmsalt jõurates. Kehitasin õlgu ja proovisin temaga sammu pidada, kui pimeduses kaotasin ta kiiresti silmist. Läinud tagasi laterna järgi, ilmus päkapikk varsti tagasi ja rääkis, et oli napilt nööri kätte saanud, kuid vastased olid olnud kiiremad.

Tekkis idee, ehitada druiidi vedamiseks kasutatud kanderaamist redel. Varsti oli miski logisev moodustis valmis ja me liikusime terve salgaga eendi juurde. Päkapikk, kes nägi meist pimedas kõige paremini, läks esimesena. Eend taga oli kaljusse suunduv käik, mida mööda me edasi hiilisime. Ümer nurga vaadates vihiseis meie poole paar noolt, mis siiski mööda lasti. Paigutasime laterna varju ja päkapikk läks ees hiilides luurele. Varsti muutusin kärsituks ja hiilisin talle järgi. PImeduses edasi luurates mööda suurt ja laia koobast, jõudsin koopa lõppu ja nägin veel, kuidas seal taga olevas pimedas ruumis seisab valvel 2 kaks vibumeest ja kuidas kaks odameest meie päkatsi lõtvunud kogu suure kahepoolse ukse poole tassivad. Nõksatasin edasi, kui siis mulle meenus, et olin lahingus päris korralikult vigastada saanud ning ja palveid polnud enam ühtki. Niisis vaatasin oganuia pigistades, kuidas päkapikk ustest sisse veeti ning uksed seejärel suleti. Mingi aeg hiljem jõudis minuni Narrin. Selgitasin talle sosinal olukorda ja osutasin kahele vibulaskjale, kes seisid teisel pool mingit põrandas olevat auku, millest viis üle rippsild.

"plõnn!" tegi Narrini vibupüss ja nool lendas ühest valvurist mööda. Sõimasin teda kobakäpas ja kõversilmaks, kui kaks pärismaalast selle peale uste taha sääred tegid ja need sulgesid. Hiilisime siis kahekesi edasi üle silla, et päkapikk päästa. Narrin va päntajalg komistas ja kukkus silla ületamisel auku. Hoidsin hinge kinni ja kuulatasin, mitu korda peab vaene kääbik karjumiseks hinge tõmbama, kui ta oma huku poole lendab. Õnneks kõlas tema langemise mürtsatus üpris kiirelt. Piilusin alla auku. Narrin oli seal pikali ja oigas. Lõikasin ühe rippsilaa käetoeks kasutatud köia lahti ja aitasin selle abiga ta august välja. On ikka spetsialist. isegi haige jalaga haldjas saab sillast üle ja tema mitte. Vangutasin pead. Seejärel uurisime ust, leidmata ühtki salajast kangi või plaati, millega seda avada. Lõpuks lõime käega ja läksime tagasi, tagasiteel lasti mulle kuskilt urkast veel nool põhimõtteliselt otse kahe silma vahel. Hädavaevu suutsin tagasi koopaseina varju koperdada. Läksime tagasi eendi juurde ja vajusime väsinult puhkama. Päkats oli surnud arvatavasti, Penilill kadunud, ravijoogid olid lõppemas ja toitu jätkus ka napilt päevaks. Olukord kiskus aina täbaramaks.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 13:03 25. Aug 2004

Hommik. "Helistasin" kohe tuuleelemendile. Miskipärast oli ta juba siis natuke pahur. Sain enamuse vajalikest loitsudest kätte, kui siis hakkas loomupärane uudishimu jälle käkki keerama. Hakkasin uurima, kus võiks mu domeenipalve olla. Ärrepealt oleks juba üle leidnud, kui siis Tuul sai miskipärast kurjaks. Esimene kord suutsin maha rahustada, kuid teinekord oli jama. Laest tabas mind võimas tuulerusikas, nägin veel, kuidas Narrin põhupallinna mööda seinu põrgeldes minema lendas ja Sperot mu luust pistoda kintsu tabas. Ise ma jäin küll jalule, kui riided kisti mult seljast. Ja mis kõige hullem, kõik palved olid kui peast pühitud.

Natuke hiljem ilumus nurga tagant välja silmnähtavalt turris kääbik, kes minuga pragama hakkas. Nähvasin talle midagi tigedalt vastu ja hakkasin oma räbalaid, mis kunagi riided olid, selga toppima. Vaese rajaleidja, kelle me ka eelnevalt olime üles eendile tassinud, leidsime ka eemalt, peas veritsev haav. Sidusin selle kinni, kui erilist elulooma temast ei lootnud. Kaua võib üks olen taluda kõiki neid, nooli, odasi, loopimisi, mis vaesele rajaleidjale viimastel päevadel oli osaks saanud? Ime et ta veel elus oli.
Seejärel uurisin, kas Spero, kes mind suurte silmadega jõllitas, oli Puuväände loitsu kätte saanud. Vastu oli eitav. Tore. Jälle üks plaan mokkas. Võtsin siin nohisedes päkapiku kaevurikirja ja läksime uuesti puitukse juurde. Uks oli üpris tugev, proovisin seda niisama paar korda kaksata. Seejärel haaras Narrin mult kirka ja asus ise ukse kallal tööle. Kus see vennike alles kolkis ja laamendas, kuni viimakse oli ukse sees piisavalt suur pragu, kust sisse sai piiluda. Seda ta ja tegi ja sai kohe odaga piki vahtimist.

Sellele järgnes pikk vastastikune odadega suskimine läbi ukseprao, mille käigus mul ka õnnestus kellegile odaots sisse torgata. Vahepeal ähvadasin neid hirmsate vaimude kättemaksuga ja varsti kohalejõudva meie hõimu armeega. Ukse tagant kostus sellepeal ainult vaidlust. Viimakse oli pragu juba ürpis suus ja uks murdus peaaegu pooleks. Kui me hakkasime ühte poolt väljapoole kangutama, kuulsime mürtsatust. Läbi augu odaga torkides sai selgeks et nad olid teisele poole midagi rasket vastu pannud. kavald tõprad. Tõime õli ja panime ukse põlema, mina tasutal ilukõneliselt jõurates, kuidas tulevaimud nüüd tulevad ja nad tuhaks põletavad. Koopast käis läbi kerge tuulehoog... Vabandasin kohe kõikvõimsa Tuuleelemendi ees ette ja taha ja küsisin siisn kas Tema Vägevus mind kuidagi aidata saab selle uksega. "Astu tulle siis ma aitan sind!" kõlas vastus. Jõllitasin natuke omaette seda korrates, pragisevaid leeke, vaatasin kaaslastele maniakaalse grimassiga otsa ja astusin tulle.

Tuli põletas mis kole, kuid ainult hetkeks, järgmisena tuli koopa tagantseinast järjekordne võimas tuulerusikas, mis voogas mulle kahju tegemata minust läbi ja tabas ust. Uks lendas hetkega eest, nii et pilpad taga. Minu pilgule avanes lai, kergelt paremale kaarduv käik. Ukerdasin natuke edasi. Minu õnneks oli Narrin kohe minu kõrval ja jootis mulle ravijooki. Hakkasime siis ettevaatlikult seda koobastikku uurima. Leidsime erinevaid ruume, täis kirste, vangla, kus oli üks laip ja mingis veidras kitiinkestas tegelane. Arvatavasti oli see meie poolt otsitud Tähtis Mees (tm). Kest kattis ta keha kuni rinnuni, olles ilma ühegi auguta.

Teisest ruumist leidsime kinniseotud päkapiku, kes meie suureks rõõmuks oli elus. Surusime talle kohe eelnevalt leitud vibu pihku ja kamandasime jalule. Uurisime siis koobastiku põhjalikult läbi ja avastasime ühes kohas allike ning trepi, mis viis üles. Otsustasime peale lühikest arupidamist siiski tagasi minna ja homme edasi liikuda. Oli vaja ju kastid läbi vaadata, Narrini silmis põles juba pikemat aega ahnusetuluke. Kastidest leidsime erinevaid riideid, turviseid, relvi, hunniku täringuid, imeliku heleda kera ja kohalikku raha. Eriti kasulikud olid mingid puuviljad mis osutusid ravivateks. Narrin krhavas endale kohe selle heleda kera ja imeliku pargitud humanoidinaha. Toda viimast proovis ta hiljem selga ja see läks tema kehaga üheks. Kääbiku nahale ilmusid siis imelikud karvad ja ta tundus kleepuvat. Minu õhutusel proovis ta mööda seina üles ronida ja oh imet, see õnnestuski. Vaatasin irvitades tagurpidi laes olevat ja vaimustusest huilgavat kääbikut ja küsisin siis kuidas ta selle naha seljast saab. Ta kehitas õlgu ja ütles siis valjusti, et soovib nahast vabaneda. Koheselt kukkus see tema seljast ära. Ja tagas enam ei läinud. Ma pole oma elu jooksul ühte nii pika näoga kääbikut näinud, kui Narrin sel hetkel oli :P

Kui olime kõik kastid läbi uurinud, läksime uurima seda kitiinkestas tähtsat meest. Rinna peal oli tal ring, kus mingid veidrad kirjad peal. Selja taga oli allapoole avatud hobuseraud. Küll ma proovisin seda ringi ja hobuserauda suruda, nühkida ja mida kõike veel, kuid tulemusteta. Lõpuks nüsis narrin selle kitiinkesta lihtsalt terava noaga läbi. Varsti avas vennike silmad ja me hakkasime talle ootusärevalt otsa vaatama...
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 22:05 21. Veebr 2005

Natuke aega pööritas see sell silmi ja kustus siis taas. Metsakohina nimel! Kaua võib meil viltu vedada. Tema käest oleks võinud ju infot saada. Varsti leidsime ühes kaljupraost Penilille, kes seal rõõmsalt magas. Asju tal polnud, poni ka kadunud. Teda äratades kopsasin vist kogemata ta pea vastu kaljut. Igal juhul vingumist ja hala oli saja kääbiku eest.

Siis uurisime natuke aega seda koobast ja leidsime puhta vee allika ning laia trepi mis viis üles. Kääbik läks pimedasse nurka midagi torkima. Varsti komberdas ta sealt välja, suur kaktus jala küljes. Järgnes värvikas stseen, mille peategelasteks olid kirvega lailaias kaares kaktuseid viilutav päkapikk, maas oigav Narrin ja mõtlikult oma küünealuseid silmitsev mina. Peale suuremat möllu vaatsin Narrini üle, oli vaeseke igati paistes ja vingus, mis väga kääbikulikult. Hommikul lubasin talle Kergema Taastumisloitsu teha ja tassisime ta laagrisse. Õhtupoole hävitati Tuule reavus mu püha sümbol. Masenduses, proovisin puidust uut teha. Seda tabas sama saatus. Lathender oli mind hüljanud :(
Edasipidi pidin ilma sümbolita hakkama saama. Kuidagi imelik oli. harjumatu. Hommikupoole selgus, et Penilill oli Tähtsa mehe (tm) pealt teki ära võtnud, nii et too oli peaaegu kringliks külmunud. Pragasime natuke temaga ja proovisime vaesekest soojendada.

Öösel oli Narrin leidnud mingi kasti, kus olid mingid munad. Alguses ta keeldus seda lahti tegemast, aga kui Brynhild ähvardas sellele kirvega kallale minna, ta nõustus. Kastis old mingid munad, mis osutusid ravitoimet omavateks. Otse loomulikult oli loll kääbik pooled neist niisama nahka pistnud. Sinise taeva nimel, kust sellised tulevad?
Peale seda läksime selle kohaliku pealiku juurde ja proovisime teda üles ajada. Lõpuks ta tegigi silmad lahti. Hakkas mingis veidras keeles vadistama. Kutsusime Mõh-Mõhi tõlgiks, kuid siis. Tundus nagu, keelaks Tähtis Mees Mõh-Mõhil meiega rääkimise. Veider. Igal juhul selgus, et tüüp on mingi kaupmees ja kogu see kraam on tema oma. Andsime niipalju talle asju tagasi, kui ta küsis.

Mõtlesime ka ülakorruse ära avastada. Mõh-Mõh ja Tähtis Mees hakksid jubedalt kätega vehkima ja andsid mõista, et ülal on suur koll, kes meid kohe ära sööb. Saatsime siis kääbikud ette luurele. Ise proovisin Tähtsa Mehe käest midagi välja pinnida. Selgus et tema nimi on Zerathul. Veidralt tuttav nimi. Hetkeks kangastus mulle mingi kauge, võõras maailm, kus metallist Golemid pikkadest torudest tuld ja surma sülgasid ja veidrad olendid helkivate teradega suuri putukaid tapsid, korisedes "For Aiur!"

Kääbikud ilmusid poole tunni pärast tagasi, ütlesid et üleval pole nagu midagi. Tegime siis sealt koopast sääred. Mõh-Mõh ja Zerathul lubasid meid kuhugi linna viia. Hea seegi, saab selgust, kus Lathan.. erm Tuule nimel me oleme. Mingi hetk jäi Spero maha, oma looma otsima, lubasime talle kividest märke maha jätta, et ta meid leiaks. Veider sell.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 22:47 21. Veebr 2005

Kõndisime siis jupp aega. Varsti jagunes kanjon kaheks. Mõh-Mõh andis meile märku vait olla ja läks ette hiilima. Kääbikud vaatasid üksteisele otsa ja asusid tema kannul hiilima. Surmvaiksed olid. Me olime ka tasa.Siis Narrin peeretas valjusti. Täielikust vaikuses oli seda üllatavalt hästi kuulda. Mina ja päkats olime naerust kõveras veel jupp aega peale seda. Penilill hoidis nina kinni ja kirtsutas nägu. Kah mul hiilijad :D

Veerand tunni pärast hakkasime muretsema, mis Mõh-Mõhiga lahti ja otsustasime ta üles otsida. Kääbikud hiilisid ees. me päkatsiga tatsasime järgi. Paarsada sammu eemal pööras kanjon vasakule. Sealt taga, ühel lagendikul, oli kõige suurem kilpkonn, kenda ma eles näinud olen. Ta oli tohutu, nagu maja. Suured teravad kihvad ta suus ei äratanud ka usaldust. Õnneks ta oli aeglane ja ei mahtunud kanjonist sisse. Lippasime sealt kiiresti minema.

Kohtusime tagasiteel Mõh-Mõhiga, kes tundus olevat pahane, et ilma temata kuskil käisime. Tatsasime edasi. Ja siis juhtus Intsident Kilpkonnaga. Sellest saaks terve (igava) raamatu kirjutada, mis ühe pisikese kilpkonnaga tehti. Mina ja Brynhild tahtsime teda õhtuni hoida, et ta värske oleks, Narrin hakkas teda kohe mõõgaga sorkima, Penilill ja Spero, kes tahtsid kilpkonna vabaks lasta, kargasid talle siis kallale. Tükk aega oli madistamist ja vaidlemist, minul sai lõpuks kõrini ja ma läksin tukkusin kuskil kalju varjus. Elementide Talumise loits on ikka abiks asi. Lõpuks pisteti see vaene kilpkonn ikka nahka. Ma arvan, et nii oli talle paremgi.

Õhtul leidsime mingi laagripaiga ja kobisime magama. Hommikul oli pisike jama Tuulega, kes äsas mulle jälle raevukalt. Teised nutsid ja halasid selle peale korralikult muidugi. Endal oli ka häbi ja paha tunne. Sidusin teised kinni nii hästi kui suutsin ja mossitasin terve päeva.

Toit hakkas lõppema, seepärast läksime jahile. Natukese aja pärast leidsime mingid suure ogalised loomad. Vaatamata sellele, et päkapikk ühele noole otse pähe lasi, pääsesid nad minea. Kahju. Kõht korises ikka.

Läksime edasi, kanjon alanes meie ümber ja viimaks olime lagedal maal, ainult mingid künkad olid igalpool. Ronisin mingi künka otsa, et ümbrust vaadata. Järsku käis läbi maapina veider ragin. Kaotasin tasakaalu ja lendasin künka otsast uperkuuti kuhugi tekkinud lõhesse. Sülgasin ennast tolmu ja kiviräbu seest püsti ajades sajatusi. Õnneks midagi olulist ei murdunud. Vaatasime kooopas ringi ja ohoo! Tundus olevat mingi vaga vana eluase. Oli vana kirst ja tulease ja riiulid.

Kamandasime Speroga teised ka alla ja läksime temaga läbi ühe lõhe kõrvalruumi uurima. Seal oli mingi altari moodi asi. Leidsime sealt igast huvitavaid asju nagu kolm skarabeuse kujulist putukat, veidra kuju, uhmri ja valgeid vahalaadsest materjalist kuulikesi. Uurisime ja avatasime ka kaks käiku kuhugi vaälja, kui äkki käs selja taga sähvatus ja vali pauk. Hommikupäikse nimel, mis nüüd? Selgus et Narrin oli kirstu näppinud ja seal oli mingi lõks, mis ta pimedaks lõi. Heh, kah mul spetsialist. Uurisime edasi, üks käik viis pisikesse ruumi, kus oli maas auk. Hmm tundus nagu käimla. Teine tee viis pikalt pikalt üles, kuni lõpuks jõudis maapinnani. Tore. Vähemalt saab siitkaudu välja.

Tagasi jõudes, selgus, et Penilill olevat Narrinile mingit riiulist leitud preparaati maitsta andnud. Veseke oli nurgas kägaras. Kontrollisin ta kiirelt üle. Tundus elus aga sügavas koomas. Kirusin mõttes kääbikute rumalust jälle. Oli seda siis vaja.

Mingi hetk ta tuli siiski teadvusele. Natuke aega ringi vaadanud hakkas ta jälle kirstu poole roomama: No on loll. Päris tahab ära tappa ennast. Lõin käega ja läksin teistega jahile. Ronisime mööda treppi üles ja kõndisime pikalt kaljuste küngaste vahel. Vaid mõni üksik kuivanud põõsas sattus vahest me teele. Lõpuks andis Mõh-Mõh meile märku paigal olla ja roomas ise ühe künka otsa, me jäime selle jalamile ootama. Järsku muutus mõh-mõh madalamaks kui muru ja me kuulsime mäe taga mingi looma surmahüüdu ja siis raginat. Seadsime end valmis ja püüdsime olla nii vaiksed kui võimalik. Kuid oh häda, elukas kuulis meid ikka.

Ümber künkanurga tuli ta tormates, kiirelt kui piksenool. Kahe ja poole meetrine sisalik. Kõndis tagajalgedel. Suus välkusid tal verised hambad, pikad tervad küünised olid esikäppadel. Mõh-Mõh, va könn ja nahahoidja ei tulnud meile appi ja pidime lahingu ise vastu võtma. Peale ränka raiumist suutsime ta viimaks maha rabada. Pühkisime higi ja sidusime oma haavd. Mõh-Mõh tuli ka siis mäe otsast alla. Sõimasin teda kuidas oskasin. Tüüp ainult vaatas lollakalt irvitades otsa meile. Tõbras selline!

Lõksime siis teisele poole küngast, kus lebas sisaliku poolt maha murtud loom. Kiirustasin sõpru takka, kartes uue eluka ilmumist, kuid Spero hakkas rääkima midagi parematest tükkidest ja liha raiskamisest. Vaidlesin temaga ja kiirustasin ikka päkapikku kiirelt tegutsema, kui äkki tormas põõsastest välja uus samasugune elukas. Vaat et suuremgi. Tornaado nimel, kuidas mulle ei meeldi vahest õigus olla!

Järgnes uus äge lahing, mille jooksul ma endale Varjupaigaloitsu peale panin, sõpru ravides ringi tormasin ja mind raevunult jõllitava sisaliku ees üles-alla keksisin, Varjupaigaloitsu kaitse all. Mulle tundus, et ma käisin talle päris palju närvidele. Lahing oli juba lõppemas, kui Speo tegi saatusliku vea: ta hakaks otse sialiku nina all loitsima. Sisalik kasutas seda koheselt ära ja pures ta kõri läbi. Verd pritsis ja kuni mina vaese druiidini jõudsin oli ta hing juba kehast lahkunud. Lõpuks langes ka elukas. Vaatsime nukralt oma langenud kaaslast ja mul tuli üks mõte.

Kaaslaste abiga ehitasin sisaliku ümber tormisilma kujutava kividest moodustise ja palusin Tuult, et ta meie langenud sõbra meile tagastaks. Ei midagi. Äärepealt oleks jälle tuulerusikas mind tabanud. Lonkisime nukralt meie peatuspaika tagasi. Narrin oli sõbra kaotusest päris murtud. Raske oli talle otsa vaadata ja öelda, et ma ei suuda miskit Spero jaoks teha. Öösel proovis Narrin, kes oli vist sõbra kaotusse pärast hullunud välja minna, Napilt oleks ta sisalike poolt ära söödud. Heitsime magama.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 15:35 23. Mär 2005

Öösel ärkasin korra üles, sest kääbikud madistasid omavahel täringute pärast. Käratasin neile midagi ja pöörasin teist külge, kui äkki kõlas ülvalt robinat ja miskit suurt lendas iidsesse lõkkeasemesse. Kobasin oma oganuia järgi ja nihkusime Narriniga lähemale. Selgus, et meile oli külla potsatanud mingi kohalik pikka kasvu sell. Peale kerget selgitustööd teemal "need kääbikuid inimesi ei söö" selgus, et ta nimi oli Len. Natuke juttu vestnud, paigutasime ta koopa teise seina ja kobisin uuesti magama.

Hommikul tõmbas Narrin oma naha selga ja ronis üles vaatama, kas sisalikud on läinud. Pidin seda argpüksi tükk aega ergutama, ennem kui ta julges täitsa ääreni ronida. Sisalikud tundusid olevat läinud. Tegin oma hommikupalvuse. Peale seda õnnestus Narrinil too vana kirst lahti muukida. Seal see polnud mitte midagi, peale vana kõdu ja mõne legendidega kivitahvli. Kääbik ronis muidugi kohe sisse sinna ja hakkas ringi tuuslama. Varsti oli terve koobas tolmu täis ja me ülejäänud otsustasime lahkuda. Varsti järgnes meile ka üleni tolmune Narrin.

Spero keha matsime liivasesse künaknõlva, peale seda, kui oli ta hingelt nõu küsinud, kuhu ta viimane puhkepaik rajada. Ise jäime lähedale laagrisse. Öösel nägime üht väga veidrat unenägu. Ärkasime mingis ruumis. Ruumi laes oli kaev, mille põhjas helkis vesi. Põrand oli kaetud luudega, laes kasvas sinine rohi. Sügasin mõtlikult kukalt, kui ühest võlvkäigust tuli kamp rotilaadseid olevusi ja üks veidras riietuses mees, kes oli lähemal vaatlusel ebasurnu. Krigistasin hambaid, mul polnud aimugi, kuidas ma ilma oma püha sümbolita ebasurnuid peletada saan. Kooljas kutsus meid edasi, natuke mõtelnud läksimegi järgmisesse ruumi. Seal oli tohutu saal, täis ringisebivaid rotte ja kenaturilaadseid olevusi, kes klõbistasid mingit rütmi oma luust relvadega. Natuke aega imestunult ringi vaadanud, kõlas mingi heli ja ruumi teisest otsast marssisid välja neli tohutut kogu. Ükskõikselt tatsasid nad meie juures asuva troonini ja jäid selle ette seisma. Natuke hiljem lendas neile järgi suur luudraakon. Asjalood olid jamad.

Äkki kahmati meist kinni ja vastupunnimisest hoolimata sunniti tantsima mingit veidrat tantsu. Ma ei tea palju aega möödus, igal juhul äkki avasin ma oma silmad. Tundsin, kuidas miski roomab üle minu. Keegi süütas kuskil tõrviku (see oli vist Narrin). Tõrvikuvalgus peegeldus maapinnalt tagasi. See oli kaetud tuhandete pisikeste ussidega. Neid oli igal pool: riiete sees, magamiskotis, juustes. Rapsisin end paar korda ja haarasin oma asjad. Tormasin usse enda alla trampides minema. Narrin jäi kõige kauem usside kätte, loll üritas oma asju puhtaks rapsida ja magamiskotti kokku rullida. Kui ussid talle juba põlvini ulatusid, mõistis ta lõpuks asja mõtetust ja üritas minema joosta. Kaugele ta ei jõudnud ja komistas, uus tuttav Len haaras ta õnneks kaenlasse ja tõi ta kaasa.

Vaatasin Narrinile otsa- ta oli vana. Tõesti vana, hallipäine ja kortsus. Võpatasin ja uurisin oma ühte patsi. See oli hall.... Nägime ka, et Zerathul ja tema truu peni MõhMõh vaatasid meid eemalt huviga. Ise olid nad ussidest täiesti puutumata jäänud. Pärimise peale miks nad meid üles ei ajanud, kehitasind nad ainult õlgu. Et Tuule raev neid tabaks!

Liikusime eemale ja lõime uue laagri püsti, Len ja Brynhild tassisid kääbikuid kes olid eriti nõrgaks jäänud. Hommikul tegin kääbikutele Taastamisloitsud ja koperdasime edasi. Tuju oli nullis. Lõuna paiku käisime Mõh-Mõhi ja Leniga jahile. Saime saagiks vaid paar kaktust. Rändasime õhtuni ja jäime uuesti magama.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 15:42 23. Mär 2005

Öösel ärkasin kääbiku kisa peale, nägin kuidas laagris hõljusid ringi mingid veidrad vaimud. Peale lühikest hakkimist olid veidrad olevused viimsele teekonnale saadetud. Kummaline. Len leidis laagri ümbrusest veel ühe, jälitasime seda, kuni leidsime mingi veidra, varreotsas helendavate kerade ruudu. Proovisin ühte sellist oganuiaga koksata ja tundsin kuidas paeast käis valuhoog läbi. Läksime Leniga tagasi. Vahetasime veelkord laagrit. Varsti oli kuulda jälle mingit müra. Kaua võib?! Kuid õnneks oli tulijaks meie kadunud Brynhild. Kummalisel kombel olin isegi rõõmus teda nähes. Heidsime magama ja oh üllatust, nägime jälle und.

Olime mingis suures sammastega majas, mil kaks laia treppi viis üleskorrusele. Koperdasime all ringi, leidmata midagi põnevat ja läksime siis üles. Trepi peal kohtusime väikese tüdrukuga. Vestlesime temaga natuke ja saime teada, et ema on tal kodus ja isa tuleb varsti. Teritasin natuke pilku ja märkasin tüdruku teravaid silmahambaid. Nii noor...

Läksime ülakorrusele, leidsime sealt raamatukogu, mida natuke uurisin. Peale seda leidsime "ema". Lebas ta vaeseke suures voodis, kummaline sõrmus sõrmes. Kääbikud nihelesid muidugi ja hüppasid kohe sõrmuse järgi, sikutasime hädaldava Narrini voodlit maha, kuid Penilill jõudis ilma meie märkamata sihile ja pani sõrmuse sõrme. Laksasin käega endale otsaette. Miks ma üldse vaevun?

Äkki kõlas alt välisukse paugatus ja kellegi rasked sammud. Narrin kadus voodi alla, võtsin kilbi ja proovisin Penilille enda taha ära peita. Sammud tulid trepist üles ja otse meie toa juurde. Tohutu mehekujuline kooljas vaatas meile otsa ja ütles, et tuli oma lapsele järgi. Märkasin nüüd, et naine voodis oli tõesti veidralt suure kõhuga. Aga milline värdjas seal sündimas oli?

Kõhklesin, kui "emme" valust karjuma hakkas, kuid tema oli ju elus, tema polnud milleski süüdi. Aitasin siis lapse Narrini abiga ilmale. Oli teine külm ja valge. Ebasurnu. Isa haaras kohe lapse ja hakkas minema marssima. Püüdsin teda küll takistada, kuid tulutult, samahästi võib proovida orkaani ajal tikku põlemas hoida.

Ärkasime üles. Vaatasin kohe Penilille üle. Ümber ta pöidla oli näha udu, mis meenutas sõrmust. Tegin kiirelt ühe Needuse Eemaldamise ja udu kadus. Kuid sõrmuse rant on tal põidlal alles. Millega sa hakkama said, rumal kääbik?
Hommikul oli Penilill ikka nõrk. Hiljem hakkas ta nägema mingid asju. Vaime, ütles ta. Vaatasin murelikult tema pöialt. Rühkisime ikka edasi, vedades halisevat Penilille kaasa. Viimaks hakkas paistma küla.

Rõõmustasime, kui nägime lähemale jõudes lahingu märke. Purunenud odaotsad, veri ning küla oli tühi, mitte hingelistki kuskil. Mõh-Mõh ja Len rääkisid midagi inimsööja-kääbikutest. Otsisime küla läbi, kuid ei leidnud suurt midagi peale nahkade. Ei ühtki ellujäänut, ei laipu, ei toitu, ei relvi, ei midagi. Kõige suuremast onnist leidis Narrin ringi nuuskides minig pealuu ja saua. Päkapikk ja Penilill pesid ennast niikaua teetolmust ja kuivanud verest puhtaks. Järgisin hiljem nende eeskuju. Proovisin ka oma patse korda seada, kuid too oli suht tulutu ettevõtmine. Otsustasime öö külas
veeta.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 15:46 23. Mär 2005

Otse loomulikult ei suutnud kääbik ka seekord pahandustest hoiduda ja meelitas onni terve hunniku kimalasi, kelle mahalöömine tubli tükk tööd oli. Öösel nägin und jälle, kuidas suure laua ümber oli juba tuttav "issi" ja kaks võõrast kooljast. Kõik olid uhkelt riides ja arutasid, mis lapsele nimeks panna. Liikusin lähemale ja sain aru, et nad mind ei näinud. Natuke nuputanud, uurisin lapsukest ja nägin et tema kaela ümber oli
mingi veider kett. Proovisin, kas suudan lapsekorvi üles tõsta ja siis vaatasid kõik kooljad mulle otsa. Naeratasin. Ärkasin kohe õnneks üles.

Hommikul soovitasid Zerathul ja Mõh-Mõh meil edelasse minna. Kuigi me olime just sealt tulnud. Kummaline. Peale pisikest vaidlust hakkasime siis neile järgi lonkima. Narrin, püsimatu nagu ta oli, nuuskis ringi ja leidis vahest marju teeäärest. Viimaks sai ta ühe mao käest salvata, eemaldasin ta käsivarde haakunud pisikese mao ja raputasin eemaldudes pead. Kuidas mõnel küll õnnestub? Hiljem söötis ta ühe marja Penilillele
sisse, kes oli niigi veel haigemaks jäänud. Vaesekesel tekkis kõhuvalu ja palavik. Paranda Haigus palve aitas õnneks mingil määral.

Teel rääkisin Leniga natuke kohalikest oludest-kommetest ja mingi moment ma mõistsin äkki, miks Zerathul suure sisalikuga kakeldes niisama seisis. Psioonik. Templis olin neist kuulnud, kui ei olnu ühtki oma silmaga näinud. Siinkandis pidavat psioonikud olema suht tavalised. Ma polnud kindel, kas tahangi enam teada, kuhu me sattunud oleme. Õhtul rääkisin oma kahtlustest kaaslastele ja otsustasime Zerathuli ja tema truu peni Mõh-Mõhi hommikul kinni võtta ja üle kuulata. Mida iganes see tõbras meiega teinud oli, nende 11 päeva jooksul, mil me draakonist und nägime, selle eest sa veel saab...

Hommik koitis ja valgustas meie kahe "sõbra" tühjasi magamisasemeid. Kirusime natuke ja otsustaime külla tagasi minna, et minna põhjapoole, kus olevat rohkem rohelust ja linnu. Narrinil tuli mõte kasutada täringuid Zerathuli asupaiga nägemiseks. Mõeldud, tehtud. Istusime ringis ja keskendusime, kui äkki nägime enda ees zerathuli, ümberringi
laius valge udu, istusime kui pilve peal. Rabasin kohe tõbrast oma oganuiaga ning järsku kerkis ta kuue meetri kõrgusele õhku. Haarasin vibu järgi, Narrin laadis oma ammu viimase noolega, päkats lasi Zerathuli oma võimsast vibust nii, et vennikesest lausa pritsis verd. Kuid siis juhtus midagi kummalist. Tundsin vastupandamatut soovi kas päkatsit või Narrinit lüüa. Neetud psioonikuraibe! Et su kondid igavesti kõrbetuule käes
mädaneks! Paistis, et mu kaaslased olid samuti tema mõju alla langenud. Päkapiku pea lendas mingi hetk tükkideks. See oli võigas vaatepilt. Viimaks kukkus Len korisedes kokku ja varsti ka Narrin. Mind pani see vääritu käima. Käisin pikalt, kuni kaotasin ajataju. Lõpuks enam ei suutnud püsti seista. Siis ma roomasin, liikmed tuimad. Viimaks tuli halastav pimedus ja ma kaotasin teadvuse.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Aweron 15:51 23. Mär 2005

Ärkasime samas kõrbers, olles osaliselt liivaga kaetud. Paistis, et olime kaua niimoodi lebanud. Pugesime Leni telki varjule ja puhkasime. Pea lõhkus kohutavalt. Viimaks asusime tagasi küla poole teele. Õhtul jäin magama ja nägin, nagu juba traditsiooniks saanud, unenägu. Olin tagasi selles veidras ruumis kolme suure ebasurnuga. Korv oli mul süles. Üks võõrastest koolnutest tõsuis püsti ja ligines mulle, paljastades kaunistatud noa. Ulatasin lapse talle tagasi ja mind juhatati laua juurde istuma. Seal teatati mulle, et kuna mina olen nüüd asjaga seaotud, pean ma lapsele nime välja mõtlema ja verevendluse sarnast sõlmima. Kõhklesin, kogu mu olek oli selle vastu. Mida Lathander ütleks kui ta sellest teada saaks? Kuid Teda pole, mu sümbol on puru ja ma saan oma Jõudu hoopis kaootiliselt Tuulelt. Siis mulle meenus Penilill ja tema haiglane olek. Iga tunniga tundus ta nõrgemaks muutuvat. Lõpuks nõustusin tingimisel, et Penilille käest sõrmus ära võetakse ja ta terveks saab. Lapsele panin nimeks Gunther. Kooljad tundusid olevat rahul ja nimetasid mu lapsukese ristiisaks. Tore...

Hommikul sidusin oma käel oleva haava ja ohkasin raskelt. Kääbik tuli midagi pärima, rehmasin ainult käega. Miskipärast läksid tal siis püksid põlema. Vaatasin asja imestunult. Selgus, et ta oli jumalatelt mingeid asju palunud. Käskisin tal kohe andeks paluda, mida ta ka tegi. leegid maa seest kadusid aga kääbiku püksid olid täitsa ära põlenud. Irvitasin ja läksin Penilille vaatama. Tundus, nagu oleks tal parem. Lootsin, ehk oli mu lepingust kooljatega kasu.

Arutasime Leni ja Brynhildiga siis natuke ja otsustasime jahile minna. Narrini jätsime laagrisse Penilille valvama. Jahiretk oli üksluine ja tulutu, kuni põrkusime mingi pisikeste sisalike parvega, kes parajasti ühe tapetud looma kallal maiustasid. Olid teised täpselt sellise moodi, kelle läbi Spero hukka sai, ainult lühemad, umbes rinnuni. Kogu see parv hüppas Lenile kallele, päkats raius kirvega kõrval, mina pomisesin palveid nii kiirelt kui suutsin. Viimaks saime jagu neist, kuigi Len oli suht ära rapitud. Lõikasime sisalike tapetud loomast parimad palad ja läksime tagasi laagrisse. Seal küpsetasime poolt päeva liha ja õhtul läksime magama. Minu üllatuseks ei olnudki see öö mingit veidrat unenägu.
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

Järgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6