Dimdsliniel'i päevik

[Cygnus]

See Altoni juhitud mäng algas kunagi oktoobris 2003.
Mängusüsteem on 3e. Oma maailm.

Mainiks veel ära, et tegemist on siiski ainult ühe tegelase kirjeldusega sündmustest. Mõned asjad on välja jäetud ning mõned liialdatud.

[Cygnus]

DIMDSLINIEL on 1.75 pikk haldjaneiu. Juuksed on lühikeseks pügatud ja mustad. Silmad on sinised - väikese halli lisandiga. Nägu on tal üldiselt ilmetu või tõrges - harva kurb, võitluses veidi naeratav. Nahk on tal pruunika jumega, aga muidu hele. Kehaehituse poolest võib teda tugevaks pidada.
Seljal on suur kahekäemõõk. Riietuse poolest kannab tavalisi arusaamatut värvi reisirõivaid. Aegajalt, kui tal meelde tuleb, siis võtab rännakule ka vibu kaasa.

EUDALEION on haldjast rajaleidja. Meessoost. Juuksed on tal tumepruunid (kannab lahtiselt), nahk hele ja silmad rohelised (alati ringi vaatamas). Näol on tal üldjuhul salakaval naeratus. Ta on päris pikk (~180 cm) ja ilmselt natuke laiaõlgsem, kui keskmine haldjas, kuid mitte eriti märgatavalt. Enim paistab ta silma oma väldeduse poolest.
Kaks punase ornamentika ja mustade käepidemetega mõõka paiknevad ta seljal risti, käepidemed allapoole, ning vähem teravale silmale pole neid sünkrohelise keebi alt nähagi. Seljal on tal pikk liitvibu, ning vööl ripuvad pistodad (kokku kaheksa, kummalgi küljel neli). Üldiselt on tema rõivad värvuse poolest loodusesse (loe: parasvöötme metsa) sulanduvad...
Eheteks on lühikese ketiga kaelas rippuv vaskmünt, ning kummaski käes lihtsad sõrmused.

PENAR on kena. Kõige tavalisem variant, mis kenast üldse olemas on. Ta on 28 aastane, 180 cm pikk ning teda vaadates jääb mulje kõvast treenitusest (aga mitte liigsest!). Üsna hästi paistavad silma blondid ja lainelised juuksed (soeng selline nagu Disney “Pocahontases” John Smithil) ning sinised silmad. Vahel on juuste alt näha ka kõrvu. Mitte et need midagi erilist oleks aga mainimist väärivaks teeb need asjaolu, et inimestele tunduvad need veidralt teravatipulised ja haldjatele jälle liiga ümarad.
Lisaks paistab Penari puhul silma tema ilmne armastus valge värvi vastu. Kõik riided, mis turvise alt/pealt/ümbert üldse paistavad, on alati valged. Ja enamasti püsivad ka üsna puhtad. Kaelas ripub noormehel pisikene puust amulett, mis kujutab endast valget mõõka. Seda Penar vabatahtlikult kaelast ära ei võta. Seljal (valge keebi all) on näha ka suurt kahekäe mõõka, mis jätab väga võimsa mulje. Käepideme ornamentika on äärmiselt ilus, sümboleid täis ja jätab heleda/valge mulje. See mõõk kohe kutsub end kasutama…ent igaühele ta siiski mõeldud ei ole.
Lisaks võib näha Penarit üsna tihti oma hobuse, Mustlaka, seltsis. Loom on üleni valga kui süsimust lakk välja arvata ning jätab äärmiselt intelligentse mulje. Hea vaatleja võib märgata ka mõningaid anomaaliaid – abaluude juures on loomal näha väikesed nukid ning nii jalgadel kui ka lakas on märkimisväärselt palju sulgi. Tegelikult lakk lausa ainult sulgedest koosnebki.
Penarile näkku vaadates võib seal näha enamasti püüdu mõista ja aidata. Kui on aga midagi, mille vastu mehel tolerantsi pole, siis on see õelus, kiusakus, kurjus ja ülekohus.

1. päev: Jõudsin mingisse linna. Sain juua ning magada.

2. päev: Hommikul ärkasin võõras toas võõras voodis. Sai süüa ning tööotsa. Tööots osutus valeks. Tööandja trikitas meid ning saatis ühte ohtlikusse koopasse. Koopa teises otsas oli areen, kus me pidime oma aega raiskama nõrkadele vastastele. Meid oli kolm - mina, tüüp, kelle voodis ärkasin ja mingi veider aadlik. Jäime ööks laagrisse.

[Cygnus]

3. päev: Hommikul tuli mööda teed meie selja tagant üks halfling, kes kandis meie vibulasega sarnast relvastust. Tal olid ka kaks mõõka ja vibu - küll väiksemas mõõdus. Mingi kivi oli taskus.
Läksime siis kõik koos Penerisse. Vahepeal sain teada, et minu üleelmise öö kaaslane oli Eudaleion ning see aadlik oli Penar. Uue tegelase nimi kohe meelde ei jäänud. Õhtul jõudsime Penerisse ning tühja kõrtsi. Linnas oli linnapea tapetud. Magasin üksi ja lausa eraldi toas. Peale meie ei olnud kõrtsis kedagi. Mingi juua täis tegelane tuli ka õhtul ja jäi minust alla.

4. päev: Leidsin, et teised on ärganud ning all on ikka veel see tüüp. Oli mingi valvurite ülem. Palkas meid linnapea tapjat leidma.
Kolasime siis mööda linna ringi ja otsisime juhtlõngi. Inimesed on ikka nii arusaamatult noored. Penar läks oma templisse ning seal saime teada, et tapja oli käepuudutusega linnapea mõrvanud. Ning oli ka joonistanud kuhugile Ket'i märgi - väljasirutatud rusikas. Kõrtsmik tahtis ka, et me leiaksime talle üles ühe tüübi, kes oli maksmata lahkunud just samal päeval, kui linnapea tapeti. Too oli 10 kulda võlgu.
Õhtupoolikul sattusime linna vaesemas osas asuvasse kõrtsi, kus lihtsalt istusime, rääkisime ja puhkasime jalgu. Olgu - mina jõin. Järsku kargasid lae alt kolm tüüpi alla ning tulid meile kallale. Pidime nad maha tapma. Eudaleion sai tõsiselt viga. Ise ronis mõõga ette. Lõin ühe tüübi mõõgaga peaaegu pooleks - risti. Varsti tuli ka kõrtsmik kaklusesse ning sai kogemata surma. Egas midagi - leidsin, et ühel ründajatest oli parem kaitserüü ning ajasin siis selle talt ära. Kõrtsi tagaruumist leidsin veel suuri õllevaate. Veeretasin ühe neist teise kõrtsi ning ütlesin kõrtsmikule, et see on nende 10 kulla asemel. Eudaleion ning Penar tassisid ühe veel elava ründaja ning mõrvari laiba kaasa. Teatasime töö õnnestumisest ning saime raha.
Magama jälle.

[Cygnus]

5. päev: Ärkasin jälle kõige hiljem. Hommikul tuli meie juurde uuesti see valvurite ülem ning teatas, et tal on meile uus töö - linna teises kõrtsis olevat ära tapetud kõrtsmik ning veel üks tüüp. Mina olin nõus, aga siis Penar oma lolli poolhaldja aruga ütles, et need olime meie. Minul oli juba tekkinud plaan, et võtame töö vastu, teeme mingid suvalised süüdlasteks ning siis saame raha, aga ei.
Eudaleioni ja selle väikse tegelase jumala templis teatati neile midagi tähtsat ning kästi minna pealinna Maderisse. Ma otsustasin kaasa minna - ehk saab selle töö eest korralikult raha. Teel ei juhtunud midagi huvitavat. Saime ühe vankri peale.
Mul on nüüd uus kaitserüü - soomusrüü. Õhtul peatusime mingis teeäärses kõrtsis.

6. päev: Hommikul teele ning päev otsa ei olnud midagi huvitavat. Mõtlesin veidi maailma üle järele ning leidsin, et võibolla peaks veidi õlle arvelt kokku hoidma hakkama. Rüüpasin aegajalt veelähkritest õlut.
Õhtul peatusime ristteel, kust edasi vankrimees pidi teist teed minema.

7. päev: Päev otsa kõmpimist ning ikka pole veel kõrtsi näha. Peatusime teeäärses võsastikus.

8. päev: Asi hakkab üksluiseks muutuma. Õlu on ka lähkrites juba otsas. Õhtul jälle põõsastes.

9. päev: Selle pärast mulle rännata ei meeldigi. Nii vastikult üksluine. Möödusime ühest kõrtsist, aga kuna oli keskpäev, siis ei peatunud.

10. päev: Öösel ründasid meid goblinid - Birkuli märgiga. Unesegaduses ei märganud, kui palju neid täpselt oli, aga ühe lõin ma pikuti pooleks.
Hommikul ärkasin rahulikult üles ning läksime edasi. Lõuna paiku sattusime sillale, kus mingid tüübid nõudsid maksu. Proovisin neile selgeks teha, et meie käest nad raha ei saa, aga siis nad ründasid meid mingite imelike lendavate asjadega, mis pöördusid tagasi poole tee pealt. Lõin ühe tüübi peaaegu maha ja otsustasin siis, et ehk on õppust võtnud ning sidusin tal haavad kinni. Enam ei veritsenud ning kui keegi pahatahtlik või lihtsalt ärritunud teda maha ei tapa, siis jääb ellu.
Õhtupoolikul jõudsime Maderisse. Ning saime isegi kuningaga kokku. Mina pidin ootama troonisaalis, samas kui teised läksid midagi tagaruumidesse arutama. Üsna pea möödus must räbalates ning vaevalt elus valvur või saadik - täpselt ei saanud aru. Varsti tulid teised välja ning läksime lossist minema.
Mul oli suht kiire Indiana templisse minekuga - pole talle tükk aega austust avaldanud. Unustasin küsida, kus kokku saame ning seetõttu ööbisin mingis suvalises kõrtsis.

[Cygnus]

11. päev: Hommikul otsisin kaaslased üles ning millegi pärast läksime jälle kuningakotta. Mina ikka ootasin troonisaalis. Seekord oli kuningas ka seal.
Linnast lahkudes tuli Eudaleionil mõte, et võiks hobustega minna. Ning siis kuna ma ei tahtnud nende kõrval ometi jooksma hakata, pidin endale ka ostma. 100 kulda läks maksma. Mille eest ma nüüd uue relva ostan? Närvidele hakkavad juba kaaslased käima.
Suundusime mingi sadamalinna poole. Õhtul jõudsime mingisesse üldkasutatavale laagriplatsile.

12. päev: Jätsime Eudaleioni ööseks valvama ning hommikul ärgates avastasin, et Eudaleion oli magama jäänud. Imelik haldjas. Lisaks oli veel mingi tüüp ennast laagriplatsile sättinud. Otsustasin, et võiks vaadata, mis tal on, kui järsku Eudaleion mulle obaduse vastu pead virutas. Selle eest ta veel kunagi maksab. Aega on.
Lisaks obadusele, häiris mind ka see uus tüüp, kes oli üles ärganud ning ärritas mind veel.
Jälle terve päev põldude vahel ratsutamist ning õhtul sattusime laagriplatsile, kus olid juba kaks tüüpi. Väga lahked olid. Andsid mulle lähkris õlut ning rääkisid juttu.

13. päev: Hommikul jätkasime teekonda. Märkasin, et meiega ei ole enam kaasas seda väikest tüüpi. Huvitav millal tema ära kadus?
Õhtul jõudsime linna. Millegipärast hakkas mul kõrtsis paha ning läksin seekord varakult puhkama.

14. päev: Hommikul tundsin ennast juba paremini. Saime kõrtsmikult teada, et järgmine laev õigele poole lahte läheb kahe päeva pärast. Ja pidi ka üks laev kahe nädala pärast Surmasaarele minema.
Istusime peaaegu kogu päeva kõrtsis ning rääkisime rahvaga. Kõrtsmiku poeg Francis oli eriti huvitatud meie seiklustest. Ta rääkis, et mingi maag oli talle loitsu selgeks õpetanud ja et ta tahaks ise ka maagiks õppida. Minu arust on mõõk ikkagi parem.
Penar, meie suur ja õilis kurjuse vastu võitleja, veenis Francist kodunt põgenema. Huvitav, mis kasu see tollele annab.
Rääkisime kapteniga ning veensime teda, et hobused laeval ei ole paha mõte. Vahepeal tekkis tunne, et Penarit tõmbavad rohkem omasoolised, aga vist siiski mitte.

15. päev: Käisin sepa juures mõõka teritamas - unustasin varem ära, et olin ju selle täkiliseks peksnud vastu seda goblinit. Sadamast mööda jalutades nägin suurt laeva kurjategijatega.
Francis muutus tõsiselt tüütavaks, aga siis märkasime ühte tüüpi, kes paistis äärmiselt õnnelik olevat ning küsisime poisilt tema kohta. Poiss vastas, et on temaga rääkinud - ka mingi seikleja. Tuli mõte, et Francis võiks selle seiklejaga rääkima minna ning saatsimegi ta sinna. Tüüp muutus kohe kurvaks.

16. päev: Hommikul aeti laevale.
Kõikus liiga palju - paha hakkas. Õhtu poole tuli juba torm.
Õudne.

17. päev: Päeval hakkas mul juba parem.
Aga õhtul kiskus jälle pilve ning süda hakkas läikima.

18. päev: Päev läbi halb olla. Mulle ei meeldi laevaga sõita - näitab mind nõrgana.
Öösel ärkasin selle peale, et mul oli mõõk kõril. Viidi laevatekile ning nägin, et mingi teine laev oli meie oma küljes konsudega kinni ning ainult mina, Penar, Eudaleion ja siis kapteni poeg olime elus.
Tundub, et kõik tabati une pealt. Piraadid olid naissoost. Enne pildi kaotamist nägin veel, kuidas meie laev põlema pandi. Hobustest on kahju - ikkagi 100 kulda.

[Cygnus]

19. päev: Ärkasin vangikongis koos Eudaleioni ja Penariga. Kindel maapind ometigi.
Saime umbes kaks korda süüa, kui Penar rääkis valvuriga ning pakkus ennast ükskõik mida tegema. Valvurid vaatasid teda hindavalt ning olidki nõus tema abi kasutama. Mina sain aru, et ega nad tahtsid teda ainult seksuaalsetel otstarvetel, aga Penar on meil ikkagi naiivne. Eudaleion ihkas ka kaasa ning Penar veenis valvureid ka teda võtma.
Mind jäeti kongi üksi ning proovisin ikka veel ust iga natukese aja tagant maha rammida. Ei õnnestunud üldiselt, aga ühel hetkel, kui ma rammisin parasjagu, tehti see lahti. Vastu vahtisid Penar ning Eudaleion - mõlemal rahulolevad näod peas.
Sain teada, et Penar vägistati ära - Eudaleionit mitte, sest tema teadis, mis oodata on. Läksin siis seal lähedalolevasse tuppa, kus nägin nelja naisolevust põrandal ja voodis mõnulevalt lebamas. Penarist võib ka asja olla, olgugi, et ainult pooleldi haldjas. Aga samas need naised pole ka minu marki - nad olid nõrgad. Peaks kunagi proovima Penariga olla...
Teised olid ka kapteni poja vabaks päästnud kõrvalasuvast kongist. Võtsin naiste kaitserüüd ning mõõgad ja proovisin neid selga. Ainult üks sobis ning selle jätsingi. Nüüd ma olin relvastatud, kaitstud ning vihane. Ma tahan oma mõõka!
Kaklesime veidi ning vabastasime mingist kongist ühe reeturliku nais-pooletoobise. See kargas kapteni pojale noaga selga. Kaklesime veel veidike enne keldris välja jõudmist ning ma kaotasin meelemärkuse poole lahingu ajal - arvatavasti suurest verekaotusest.

20. päev: Ma peaksin targemad kaaslased otsima. Nad ei oska võitlusolukorras õigesti käituda. Ei tule selle peale, et kõik maha kukkunud vastased ei ole surnud ning isegi laipade juurde ei tasu jätta relvi.
Hea, et mu isa ikka oskas mind hästi õpetada, aga Eudaleion sai kohe tunda oma hooletust. Tegi selle toa ukse lahti, kuhu oli mind vedanud ning kus me ööbisime ning sai kohe mõõgaga. Vedas tal, et ellu jäi. Selle peale otsustati, et terve päeva ainult puhkame.
Ma käisin ja korjasin relvad ära ning vedasin teisest toast puuduoleva voodi kohale. Haavad juba paranesid üsna jõudsalt.
Igav hakkas. Aga taastuma pidi.

21. päev: Liikusime siis edasi. Millegipärast pole keegi uurima tulnud, mida nende kaaslased all teevad. Seekord läksime tasa ja targu ning märkasime kahte valvurit koridoris. Proovisin nende valvsust petta ja neid lõksu meelitada, aga trikk nähti kohe läbi ning me pidime jälle võitlema. Eudaleion sai jälle liiga palju viga. Võitsime ka selle kakluse.
Pärast kaklust ilmus välja meessoost kokk, kes kupatas meid alla keldrisse varjule. Ka siinsetes tubades ei olnud mu mõõka. Kupatasin laibad meie tuldud teest alla ning proovisin isegi põrandat pesta, et ei oleks jälgi ning siis läksin varjupaika puhkama.
Ma ei saa aru, kuidas nad seda niisama istumist kannatavad. Isegi tuimalt kõndida on parem.

22. päev: Uurisin kokalt koha kohta ning sain teada, et see olevat mingi kuulsa piraadi loss. Sain ka teada, et loss on ümbritsetud müüriga ja müüri sees on paar maja 50 röövliga. Huvitav, kuidas me peaksime siit välja pääsema.
Õudsalt igav.

23. päev: Lõuna paiku kargas luuk lahti ning sisenesid toidu ja joogipakid, mille järel tuli ka kokk. Väljas oli sõda. Ma läksin varjupaigast välja ning vaatasin tagauksest, mis õues toimub. Oli jah sõda. Mingid mehed olid lossi vallutamas.
Läksin siis vaatama neid tühje tubasid. Varsti jõudsid järgi Eudaleion, Penar ning see meremees. Leidsime kaks Birkul'i preestrit ja oma varustuse. Edasi liikudes jõudsime lossi katusele ning nägime, et mehed on juba lossihoovi tunginud.
Hakkasime siis vibudega laskma. Esimese asjana murdis Eudaleion oma vibu pooleks. Märkasime, et tulemas oli laev, millel oli purjel suur Birkuli märk. Veel sõda. Pidime maja katuselt alla tulema ning kindluse väravatornidesse ronima, et oleks lihtsam lasta. Lõpuks, kui olid ka abiväed võidetud, jäi püsti ainult neli meest ning meie.
Piraatide pealik oli karm võitleja. Austust vääriv naine. Saime teada, et meestevägi oli Mader'i oma. Mader'i kuningale täitsimegi ülesannet.
Tegin väikese diili väejuhatajaga ning sain selle lossi meie kambale - ühele isikule ei tahetud eriti anda, aga kuna Eudaleion ei ole niikuinii huvitatud ning Penar eriti ka mitte, siis praktiliselt kuulub minule.
Käisin ja koristasin laibad majast ära. Saime ka uued hobused endale.

[Cygnus]

24. päev: Asusime teele ning õhtuks jõudsime kaldale - õnneks - mul oli juba tõsiselt paha olla.
Läksime kõrtsi ning leidsime, et Travis oli seal. Ta tuli mööda maad kaarega. Oleks võinud ka, aga nii poleks ju lossi saanud.

25. päev: Asusime Gockase poole teele. Enne laagrisse jäämist möödus meist vanker koos saatjatega. Kõiks saatjad ning teenrid olid luukered, aga kaarikus endas paistis mingi teine olevus olevat.
Eudaleion ja Penar millegipärast jooksid kaarikut nähes ära.

26. päev: Pärastlõunal jõudsime linna.
Teised läksid templisse ning mina kasutasin juhust ning käisin pesemas.
Saime küla asukoha teada.

27. päev: Rändasime küla poole. Õhtul jõudsime kohale ning nägime, et värav oli lahti - kedagi ei paistnud külas olevat. Astusime sisse ning meie selja taga langesid väravad kinni ja hakkas pihta ulgumine, mis kostus kõikjalt meie ümbert.
Väravatest kaugemale minnes need avanesid, aga kui uuesti lähedale läksime, siis sulgusid mürtsuga ning nendest tulid välja käed, mis hakkasid lähedalolijat rabama. Tundus, et ulgumine tuleb majade seintest, müüridest, aedadest ja väravatest. Ainus ehitis, kust ulgumist ei tulnud, oli kirik.
Sisenesime ning nägime, et kirik on Ivene'le pühendatud. Uurisime veel külas ja kirikus ringi ning mina leidsin, et pole muud võimalust, kui küla maha põletada. Teised ei olnud sellega nõus ja ma siis kobisingi puhkama.
Ulgumist tuhmistasin pea kotti pistes.

28. päev: Järgmisel hommikul uurisime edasi ning avastasime, et ei olegi külas ainsad elusolendid. Olid veel üks vanamees ja koer. Vanake osutus Ivene preestriks, kes elas kiriku küngaskeldris. Temalt saime teada, et selline oli küla olnud juba nädala, ja ka seda, et see tüüp, keda ma kuningakojas vigasena nägin, oli tulnud külla lähedaloleva järve juurest. Ta oli juba siis vigane olnud.
Otsisime veel võimalusi välja pääsemiseks ning leidsime, et oleks võimalik pika teibaga üle müüri hüpata. Travisel see õnnestuski, aga Eudaleion kukkus müüri lähedale ning kohe haarasid käed temast kinni. Tal õnnestus ennast vabaks rebida.
Travis tuli külla millegipärast tagasi. Veidi hiljem leidsime külast vankri ning kellegil tuli idee vanker väravate vahele sättida. Hüppaski siis Eudaleion üle ja me viskasime talle ühe köieotsa. Kuhjasime vankri kola täis ning lasime tal siis sikutada. Pingutas ja saigi hakkama - vanker oli väravate vahel.
Ronisime kõik sealt avausest läbi. Jätsime preestriga hüvasti ning suundusime järve poole. Õhtuhakul oleme siin siis nüüd kohal. Teised läksid järve äärde. Märkasin eemal suurt kivihunnikut ning varsti lähen seda uurima.

Läksin siis kivihunniku juurde ning märkasin, et seal on avaus. Teised tulid ka üsna pea sinna ning uurisime siis koos seda avaust. Märkasime mingit kuju pimeduses. Eudaleion ja Penar hakkasid arutama, mis edasi teha.
Mul sai sellest kõrini ning läksin lähemale vaatama, mis kuju see on. Kuju ründas mind. Oli selline kivist ja tiibadega koll. Karm tegelane oli - enamasti mõõgaga ainult kriimustasin. Õnneks sain paaril korral ta nõrka kohta löödud.
Kuju tagant läks mingine uks edasi koopasse. Liikusime edasi kuni jõudsime nelinurksesse ruumi, kus põrandas oli neli auku ja laes kristall. Ruumil oli ka teine väljapääs, mis oli suletud uksega. Aukudesse vaadates nägime igaühes erinevat märki, mis arvatavasti tähendasid nelja elementi.
Lasksime Travise köiega auku, kus oli õhu märk. Kohe, kui Travis põhja puudutas, lauk sulgus ja meile jäi ülejäänud köis pihku. Alt ei olnud midagi kuulda, aga natukese aja pärast hakkas kristallile üks valguskiir paistma. Lasime Penariga kahekesi Eudaleioni ka alla järgmisesse auku.
Hiljem saime aru, et see märk oli tuli. Tema lasi köiest enne lahti, kui jalad maad puudutasid, et köiest väiksem jupp ära kaoks - ikkagi tema köis. Varsti hakkas veel üks kiir kristallile paistma.
Nüüd tuleb pähe, et oleks pidanud Penariga aega ära kasutama. Ta on ikkagi ennast seni heast küljest näidanud. Lasin ka Penari järgmisesse auku. Maa oli märgiks. Jälle tuli kiir juurde. Ainult üks auk oli järel.
Lasin siis ennast rippu ning kukutasin auku. Oli veidi suurem ruum - seinadel kiri, kus kõik märgid olid erinevad. Kohe hakkas vaikselt augus vett voolama ning jalad said märjaks. Veidi seda kirja uurides sain aru, et see on tähestik ja kõik tähed on eraldi nupud. Sai ka selgeks, et tähestik oli tavaline, ainult tähed olid veidi väärastunud.
Kolme katsega sain siiski sõna 'vesi' vajutatud. Kohe hakkas vesi alanema. Kui vesi oli kadunud läks avaus pea kohal jälle lahti ning kuulsin teisi. Ei näinud mingit võimalust august välja saada, sest lagi oli liiga kõrgel. Varsti tuli august mööda seina sisse Eudaleion. Ta ronis nagu ämblik! Vedas mind välja. Teised oli juba välja aidanud.
Ta ise paistis veidi kõrbenud olevat. Travise soeng oli sassis. Uks oli avanenud, aga kui proovisime siseneda, siis keegi ei saanud läbi. Travis viskas oma relvad maha ning pääses siis läbi. Ma üritasin küll vibuta, küll mõõgata minna. Lõpuks võtsin ka kaitserüü seljast, aga ei saanud ka siis. Pidin ikkagi kõik relvad maha jätma.
Liikusimegi siis edasi ja jõudsime järvega koopani, kus olid teravad kiviogad nii laes kui ka järves. Järvest kuiva jalaga mööda muudmoodi ei saanud, kui ainult ühe paadiga. Paat sõitis üle ainult siis, kui Travis sellel oli. Ma ei tea miks.Üle kahe olevuse korraga paati ei mahtunud. Kui vette astusin, siis kohe kukkus laest üks oga ning veest tõusis ka.
Saime siis kuidagi üle ja edasi liikudes sattusime ruumi, kus oli see kivi, mida me jahtisime. Ainus probleem oli selles, et post, millel kivi oli, oli kaetud kupliga, millest läbi ei saanud kuidagi. Ruumis oli veel üks laud, mille servadel olid samasugused nupud, kui all aukudes olid olnud. Laua peal olid tekst ja pildid, mis mõlemad ütlesid: "Uue alguses, kuu keskel, elu lõpus.".
Ma siis mingil ajendusel vajutasin seda tähte, mis minu arusaamade järgi oli 'u'. Kuppel kadus. Me keegi ei suutnud uskuda, et nii lihtne ongi ja Eudaleion vajutas ühte teist tähte, mille peale ta sai väikese välgulöögi ja haiget. Vajutas uuesti 'u' tähte ja kuppel kadus jälle.
Võtsime siis kivi ära ja läksime tagasi üle järve. Korjasime relvad ja muu varustuse, mis oli veel maha jäänud ka üles ning lahkusime koopast. Hommik oli kätte jõudnud.
Kohe hakkame liikuma küla poole tagasi, et sealt linna minna.

[Cygnus]

29. päev: Olime juba külast möödas, kui meile tuli linnast vastu väike rongkäik. Ivene preestrid läksid küla päästma.
Kuna mina keeldusin üle vee minemast ja Travis oli maad mööda tulnud, siis otsustasime seekord minna sealtkaudu ning läksime linnast mööda otsemat teed pidi.
Eudaleion hakkab kohe valvama.

30. päev: Ärkasime hommikul ja leidsime, et Eudaleion oli magama jäänud. Ta on tõsiselt imelik haldjas.
Päeval kuulsime ilusat laulmist metsas. Penar kohe keeras oma hobuse metsa poole ning kadus võssa. Eudaleion ja Travis läksid järele. Ratsutasin veidi aeglasemalt edasi ja varsti tulidki tagasi välja. Penar ei mäletanud laulu algusest kuni ta kättesaamiseni midagi.

31. päev: Teised avastasid väikese jõekese ja läksid sinna ujuma. Kaua on juba ära olnud. Lähen ja vaatan, mis nad seal teevad.

Nad olid kose alt käigu leidnud ja siis seda uudistama läinud. Käigus oli pime ning mingid iidsad kirjad seintel. Ja ühel hetkel kukkus pooletoobine, Travis, auku. Oli kuulda ainult häälitsust: "Wheeeee!".
Eudaleion oma poolearuga hüppas kohe järgi. Mina ja Penar otsustasime, et auk on liiga ohtlik ja proovisime üle hüpata. Tundub, et ma siiski ülehindasin Penari jõudu lossis, sest ta ei suutnud sellest väikesest augukesest üle saada ja sadas ka sinna.
Ja nüüd oli mul valgus läinud. Karjusin siis auku ja proovisin kindlaks teha, kas nendega on all kõik korras. Tundus, et oli ja hüppasin järgi. Ma ei saa aru, miks nad seal rõõmuhõiskeid tegid. Süda hakkas läikima.
Kui alla jõudsin, siis nägin mingeid tüüpe seal, keda nemad polnud veel märganud. Paistsid päkapikulaadsed olevat. Hiljem sain teada, et nad kuidagi draakonitega suguluses. Tuli ka mingi juhi moodi tüüp ja ütles, et me peame nõukogu ette minema, sest olime loata nende riiki tulnud.
Vastikud väikesed "päkapikud". Peale selle kahtlustati mind pidevalt vargalikus käitumises. Ei saanudki paari ilusat asja võtta, mis seal oli. No tegelikult oli neid ilusaid asju palju. Nad poleks niikuinii paarist puudust tundnud, aga ei.
Nõukogu siis kaalus ja arutas ning lõpuks lasi meil minna. Tingimusel, et kellegile ei räägi sissepääsust ja tagasi võib tulla maksimaalselt neli ning vähemalt kaks isikut peavad meie praegusest seltskonnast olema. Ehk saan koos Eudaleioniga mingid osavad Indiana preestrid sinna toimetada.
Ma ei taha teda seepama hakata.

32. päev: Päev läbi ratsutamist. Jõudsime õhtul mingisse alevisse, kus ei hakanud üldse silma lapsi ega naisi.
Saime kõrtsmikult teada, et kogu alevi naised ja lapsed olid vangistatud ja nende vabastamiseks nõuti, et järgmine päev just meie seltskond läheks lähedalolevale lagendikule relvastamata. Nõustusime ning tegime nagu läheks magama.
Hiilime öösel välja ning suundume lagendiku juurde varem, et saaks tulijad kas kinni võtta või maha lüüa. Ja siis nende jälgi mööda naiste ja lasteni jõuda.

33. päev: Lagendikule jõudsime hommikul. Märkasin teises servas kohe mingeid välgatusi, nagu oleks hommikupäike relvadelt säranud. Otsustasin siis lähemale hiilida ja üllatusega neid tabada. Väga hästi sain isegi enda hämmastuseks hakkama.
Mingil hetkel tuli mulle vastu üks inimene ja lõin ta ilma suurema kärata maha. Aga lahing ise läks küll suuremaks. Ei näinudki ja ei mäletagi täpselt, mis toimus, aga kui lõpetasime, oli meil neli surnud vastast. Ja neil olid paremad kaitserüüd kui minul. Kahjuks selga sobivat ei ole. Lisaks on neil ka mingi märk peal.
Liikusime siis nende jälgi mööda tagasi ja jõudsime mingi osmikuni. Seal sees leidsime trepi, mis viis maa alla. Nägime, et naised ja lapsed olid mingi kurjakuulutava märgi sees ja ei liigutanud.
Esimest korda kahetsen, et ma lahingus suuri lollusi ei tee. Et ei ole hulljulge. Teisel pool märki põrandal oli preester, kes kohe pärast meie märkamist hakkas mingi paberi pealt loitsu maha lugema. Mina läksin ringiga ümber märgi ja seetõttu ei jõudnud enne lugemise lõppu kohale. Teised küll said talle paar noolt kerre saata, aga ei aidanud.
Ainult kuus inimest jäi ringisolijatest ellu. Umbes viiskümmend suri. Eudaleion nagu ikka läks ja tühjendas tagakambri ära. Meile näitas, et sai sealt mingid mõõgad, aga ma kahtlustan, et midagi veel. No olgu, raha jagas ka meiega. Lasime sealt kiiruga jalga ja otsustasime, et ei lähe alevist läbi.
Penar on täiesti tujust ära.

34. päev: Liikusime päev läbi ja ka eelmisel päeval metsas enam-vähem õiges suunas.

35. päev: Ikka veel metsas.

36. päev: Otsustasime, et nüüd oleme piisavalt kaugel ja liikusime mööda teed edasi.
Üsna varsti, keskpäeval, jõudsime kõrtsi ja kohtasime meeldivat ristirüütlit nimega Piker. Ta müüs minule ja Eudaleionile kummagile ühe ravipudeli. Võtsime kaasa.
Hea jutuga on teine.

37. päev: Jõudsime jälle keskpäeval ühte kõrtsi. Peatusime ainult korraks.
Rändamine nii tüütu seekord ei ole. Uus seltskond.

38. päev: Hakkab juba jälle igavaks muutuma. Ööbime kõrtsis.

39. päev: Jälle jõudsime kõrtsini. Seekord on tegemist Rohelise Peni ketti kuuluvaga.
Käin ja pesen ennast vahelduseks. Midagi muud ikka teha ei ole.
Kuigi tegelikult võiks Pikeriga mõõgavõitlust harjutada.

40. päev: Rändasime päev läbi ja jõudsime mingi peatuspaigani. Kahju, et hobuseid ei ole.
Ja Maderini on ikka veel mitu päeva minna.

[Cygnus]

41. päev: Eile õhtul, kui olime valmis laagrisse jääma, ründasid meid kaks tegelast. Ja ka Piker. Tuli välja, et ta oli Birkuli preester.
Kunagi varem pole mul lahingus nii halvasti läinud. Kõigepealt lõin mõõgaga õnnetu juhuse tõttu ennast ja siis lõin selle vastu Pikerit pooleks. Lisaks veel jooksis Eudaleion kaklusest minema.
Võitluse õnneks ikkagi võitsime ja tapsime kõik kolm meest ära.
Avastasin, et Pikeril oli tema kompsu mähitud ka üks ilus kahekäe mõõk. Ilusamgi kui minu oma.
Noh, igatahes tegime laagriplatsi mujale. Lähemegi uurima nüüd, kas laibad ikka veel alles on.

Ei olnud.
Liikusime edasi ja jõudsime jälle õhtuks kõrtsi.

42. päev: Päev oli muidu igav. Kui välja jätta see, et Eudaleioni juurde tuli mingi hunt, kes olevat ta sõber, ja Travisele ilves.
Öö jälle tee ääres. Pole siin ka korralikult arvestatud jalakäiatega. Ei saa iga õhtu kõrtsis ööbida.
Hunt tundub sõbralik.

43. päev: Ometi kord Maderis. Päev möödus sekeldusteta. Liigume kohe kuninga juurde.

Vähemalt tasus see vaev ennast ära. Me kõik saime tuhat kuldraha selle kahtlase kuuli toomise eest.
Käisin templis. Ja andsin ka oma uue suure mõõga preestritele, et nad kindlaks teeks, mis maagilised omadused sellel on.

44. päev: Läksime jälle kuningalossi ja saime teada, et üks preester läks hulluks. Eudaleion kutsuti eraldi ruumi, et talle tema esemete omadused rääkida. Penar samuti.
Ja mulle öeldi, et preester läks hulluks Eudaleioni uute ilusate tumedate mõõkade pärast. Need olevat pahad.
Ega eriti ei hooli. Peaasi, et mulle viga ei tee. Sain ka teada, et mu uus mõõk on lihtsalt maagiline, ei mingeid kurjuse või headuse omadusi.
Sobiv.
Käisin sepa juures ja hankisin endale parema kaitserüü.

Kuningas andis meile nüüd õhtul ülesande oma poeg tagasi saada. Too olevat röövitud. Tasu tundub helde olevat ja võibolla saan ka tutvusi soetada, et lossi korda saada.
Saime kõrtsist uurides teada, kuhu suunda röövlid olid läinud. Hommikul asume puhanud hobustega teele.

[Cygnus]

45. päev: Päev läbi ratsutamist.
Hobused on väsinud ja teeme peatuse.

46. päev: Jälle.
Miks nad ei võiks üks kord vähemalt püüdmise kergeks teha?
Eudaleion väidab, et me oleme lähemale jõudnud.

47. päev: Ratsutame.
Ikka veel.
Eudaleion saatis oma hundi metsa jälgi ajama.

48. päev: Ärkasin vankris.

Eile õhtul jõudsime lõpuks neile röövlitele järele. Nägime nende laagrit juba kaugelt ja koostasime plaani.
Eudaleion ja Travis pidid laagri teise äärde metsa kaudu hiilima ja kuningapoja vabastama. Mina ja Penar pidime tähelepanu endale tõmbama, et nende tööd lihtsustada.
Hakkasimegi siis millalgi edasi ratsutama, kui oletasime, et kaaslased võiksid kohal olla. Vaidlesime Penariga valjuhäälselt mingil mõttetul usuteemal. Röövlid pidasid meid kinni ja küsisid, kes oleme, kust tuleme ja kuhu läheme?
Me oleks ilusti mööda saanud ja poleks midagi juhtunud, aga Penar ikka pidi maininima kuningat.
Röövlid tulid meile kallale. Panime Penariga seljad kokku ja suutsime neid mõnda aega eemal hoida. Saime päris mitu tükki maha ka, aga neid oli ikkagi liiga palju.
Tundsin, et mu jõud hakkab raugema ja otsustasin juua võlujooki. Kiirete liigutustega siis avasin pudeli ja kallasin kurgust alla. Järgmine hetk olin vankris.
Siis tuli meelde, et see oli Pikerilt saadud pudel.

Kõik kohad valutavad, aga sain teistelt teada, et kuningapoeg olevat päris hakkaja olnud. Olevat teine mitu röövlit pistodaga maha nottinud. Ja tundub, et me ikkagi võitsime lahingu.
Röövlid jätsid mu meelemärkuseta keha rahule ja keskendusid Penari tapmisele, aga õnneks jõudsid Travis ja Eudaleion pea kohale ja aitasid teda.

49. päev: Ma olen seekord isegi tänulik igava sõidu eest - sain magada ja puhata.
Jõudsime lõuna paiku pealinna tagasi. Kuningas isiklikult tänas meid ja kutsus ballile.
Ma ei taha minna! Aga see on tuleviku jaoks kasulik. Saan isegi mingise kleidi õukonnast. Külmavärinad tulevad peale, kui mõtlen ennast kleiti kandmas. Kindlasti on kleit väga ebamugav.
Saime muidu ka mingi väikese tasu. Liiga väikese minu arust, aga ehk pärast balli saab rohkem.

50. päev: (Päeviku sellel leheküljel on millegipärast äärtesse igatmoodi kirjutatud 'Rifel'. Järgnevatel lehekülgedel kohtab sama sõna veelgi rohkem. Mõnes kohas on isegi joonistatud südamekesi.)

Eile õhtul kohtasin ballil ühte kena ja armast noormeest. Ta nimi on Rifel.
Pärast balli läksime meie seltskonna ööbimiskohta ja ma vahetasin kiiresti riided ära. Ballikleit muide ei olnudki väga ebamugav.
Laenasin kõrtsmiku naiselt ühe tavalisema kleidi. Ei tahtnud Rifelit kohe ära ehmatada. Pole temasugust varem kohanud. Nii hooliv ja kahjuks halba seltskonda sattunud. Aga ta kindlasti parandab ennast nüüd.
Pärast veidikest vestlust otsustasime Rifeli poole minna. Aga seal ootasid meid ees mingid pätid. Nende juht andis Rifelile raha 'tehtud hea töö eest', aga ta ei võtnud vastu.
Kindlasti need kaabakad petsid teda ja tegid nagu tema oleks mind sinna meelitanud. Need (mingi väga ropp sõna orcishis) soovisid, et ma alla annaks. Ma võibolla oleks neist isegi jagu saanud, aga kahjuks polnud mul relva kaasas. Neid oli oma tosin. Ja nad virutasid mulle millegiga kuklasse.
Ärkasin peavaluga selles suhteliselt ilusas toas. Toitu on palju.
Uks avatakse.

Saadeti sisse Rifel ja ka Penari ning Travise kaaslased eile õhtul.
Õigus. Penar, Travis ja Eudaleion on ka siin. Nendega juhtus sama värk.
Ainult Eudaleion üritas põgeneda ja väänas oma jala välja. Enda sõnul murdis. Ta on ikka Rifeliga võrreldes täielik möku.

Varsti tuli sisse meie vangistaja. Etard on ta nimi. Ta teatas meile, et on nõus meid vabadusse laskma, kui saab endale need kalliskivid, mille me kuningale tõime.
Soovisin temaga eraldi rääkida. Rifel küll imestas, aga rahustasin ta maha sellega, et üritan meid välja päästa.
Ei maininud, et pidasin silmas ainult mind ja teda. Rääkisingi Etardiga ja ütlesin talle, et Penarit ei tasu usaldada, sest tema on kindlalt kuninga mees, aga kui mulle piisavalt maksta, siis olen nõus töö küll ära tegema.
Ja soovisin ka Rifeli vabadust või vähemalt kindlustust, et talle liiga ei tehta.
Etard tutvustas mulle enda abilist Ajam Utrati - päkkarit.

51. päev: Mind, Eudaleionit, Travist ja Ajami toimetati pimesi linna.
Eudaleion millegipärast suundus kohe metsa poole, aga meie ülejäänud suundusime kõrtsi plaani arutama.
Olen tasapisi aru saanud, et Ajam ei ole ustav Etardile.

Täna on imede päev. Kõigepealt palvetasin Indiana poole, et Rifel ikka vabaks saaks.
Varsti astus ta kõrtsiuksest sisse ja rääkis, et oli ennast järsku keset linnatänavat leidnud. Indiana olgu kiidetud!
Varsti pärast seda maandus järsku meie vangitoa sisustus keset kõrtsi. Keegi tõesti armastab meid ja ei taha, et me korralikult raha teeniks.
Kuna nüüd oli Penar tagasi, siis otsustasin head nägu teha ja koos temaga kuningat hoiatama minna. Tänutäheks saame kuningakojas ööbida.
Mina ja Rifel oleme ühes toas. Päris luksuslik sisu on.

[Cygnus]

52. päev: Hommikul otsustasime kogu seltskonnag koos Olancesse minna. Travis ja tema kaaslane küll läksid kuhugile eraldi. Arvatavasti jäävad püsivaks.
Mina veel seda ei tee. Rifel ka pole väiksele seiklusele vastu.
Ostsime Penari neiule ja Rifelile hobused ja ratsutasime päeva läbi.
Siin ei saa üldse Rifeliga kahekesi olla. Hakkan mõistma Travise tagamõtet.

53. päev: Jututeemad on Rifeliga otsa saanud, aga ta on ikkagi armas.
Kõrts peaks meile õhtul kätte jõudma.

54. päev: Saimegi Rifeliga eraldi toa.

Alla minnes leidsime kõrtsmiku surnult. Otsustasime, et on targem maha matta. Talle oli nuga selga löödud, mille Eudaleion hauda kaasa pani.
Mingi kiri oli ka jäetud. Imelik surm oli küll, aga otsustasime siiski edasi liikuda.
Peatuspaik tuleb arvatavasti jälle metsa ääres.

55. päev: Hommikul avastasime, et Eudaleion oli jälle enda valvekorra ajal magama jäänud.
Tegelikult see ongi üks põhjus, miks me teda valvama paneme. Saame ise rahulikult magada.

Jõudsime õhtupoolikul nüüd linna. Peatume nagu ikka "Rohelises Penis". Francis on jälle tüütus ja Penar kavatseb poisi Maderisse maagiakooli eskortida.
Millegipärast Rifel soovib ka seda teha. Nad vist ei mõista, et Etard on ohtlik ja me peaksime võimalikult kaugele pealinnast saama.
Mulle hakkab tunduma, et Penar üritab Rifelit mult üle lüüa. Endal on tal naine olemas. Nad on juba paar päeva hästi läbi saanud ning räägivad pidevalt ühistest huvialadest. Rifel on ka Ivene templi rüütel.
Ma loodan, et Rifel ei saab millalagi aru, et Penar talle külge lööb.

56. päev: Vastu ma sellele küll olen, aga kui Rifel läheb, siis lähen ka mina.

Lahkusime hommikul linnast.
Francis mingil hetkel kuulis metsa poolt hääli ja suundus uurima. Teised liikusid kaasa.
Proovisin küll Rifelit tagasi hoida, aga pidin paratamatult taga kaasa minema. Jõudsime suure kivini. Mina hoidsin kaugemale.
Eudaleioni teravad silmad märkasid mingit imelikku mügarikku ja ta rumal kohe vajutas seda.
Kukkusime kõik järsku alla ja maandusime mingis kambris.
Ühest otsast paistab uks.

(Rohkem ei ole Dimdsliniel'i käekirjaga teksti. On ainult lõik kiiruga kirjutatud inimkeelt:
"Loll tüdruk. Võttis tüübi käest kinni kui too alla kukkuma hakkas. Ja nüüd on ta pannkook.".
Lähemal uurimisel on näha, et tekst on kirjutatud verega. Ning tundub ka, et kasutatud on luutükikest.)