Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Mehikoorma mängupesa kroonika

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 18:57 13. Apr 2004

27.03.2004
Mängisid: Thoren (Foma), Higgins (Lyle), Cygnus (Helon), Shadow (Thekla), Chloe (Õunake), Logerin (Arcon), Necromancer (William Ford Sierra), Ohpuu (Serafim), Priist (Shalom), Issi (Kikaha)


Selgub, et päris mitu preestrit on veel hinges. Igaks juhuks kooritakse nad enne kinnisidumist ka paljaks. Kähm ja William jäävad vange valvama, teised tegelevad nende ükshaaval ülekuulamisega. Lahingujärgne viha ja kättemaksuhimu haihtuvad kiiresti, kui selgub, et esimene ülekuulatav preester on tegelikult õnnetu nooruke ärahirmutatud noviits, kelle ülejäänud perekonna preestrid ära tapsid ning temal käskisid preestriks hakata. Nimeks on tal Ardur. Isegi paladinid ei leia poisis kurja ning ka Shalom kostab nooruki eest. Ardur saab pärast ülekuulamise lõppu loa seltskonnaga kaasa minna. Seda enam, et ta teab Estara kolme salatemplit väga korralike kodanike majades. Estara ise olevat Kullakese väe poolt vallutatud ja kuningas kuhugi ida poole pagenud. Selgub, et peetud lahingus sai maha löödud peaaegu kogu kohalik Erythnuli preesterkond.

Arcon kõnnib mureliku näoga preestrite seas ringi ning silmitseb nende nägusid. Hiljem tunnistab ta, et tema vend on Erythnuli preester. Ülekuulamine toob teadmise, et Arconi vend saadab kuningat. See ei tee südant kergemaks.

Järgmine ülekuulatav osutub ühe Estara kaupmehe pojaks. Üdini kuri, ütlevad paladinid. Ülbe kah. Siis on kord kõrgema preestri käes, kes naistega üldse keeldub rääkimast. Vangide hulgas on veel hull ja tobuke. Esimeselt meelitab William üpris osavalt teavet välja, õhutades preestri usku, et nemad võitsid tegelikult lahingu…

Mida siis kokkuvõttes teada saadakse? Viie Linna keskel on iidne kiviring, mille keskel altar. Selle altari ümber on üksteist sammast, igas sambas õõnsus ühe võimukivi jaoks. Üks ülekuulatavatest on näinud, kuidas kahe kivi ja inimohvri abil tekitati väike lendav deemon. Lisaks selgub, et kellegi väljakutsumiseks on vaja kindlat loitsu – mida teab ilmselt vaid ülempreestrist kuningas. Rändajate gruppi jahib preesterkond veendumusest, et nendelt varastatud kaks võimukivi on nüüd siin ja et meie palkasime osava varga, kes liigub vaid öösiti ning jahib kive… Preesterkonnal endal rohkem kive ei olevat – mis on siiski kaheldav, sest sel juhul oleks kuningas peitu pugenud, mitte teel kiviringi poole.

Vangidest jäetakse ellu vaid Ardur. Teistega lõbustab end William. Saagiks saadud hobuseid on nii palju, et jätkub igaühele kaks ning jääb veel ülegi. Laibad korjatakse hunnikusse ja üritatakse põlema panna, kuid keegi ei raatsi oma lambiõli selleks ohverdada ning suurt suitsupilve tekitada poleks kah arukas. Liigutakse kiiresti edasi.

Hommikul vaieldakse kivide olemuse üle. Mõned arvavad, et need oleks tark hävitada, teised, et kui see olnuks õige, oleks nad peitmise või valve alla paneku asemel juba hävitatud. Võib-olla suudaks Foma kivi kasutades ka ise kedagi-midagi endale kaasvõitlejaks kutsuda, kuid selleks on tarvis loits teada saada. Thekla arvab, et kui kuningas taipas, et Estara vallutatakse nagunii ja lossi tempel läheb rüüstamisele, peitis ta väärtuslikuma kraami ilmselt mõnda linna salatemplisse. Foma toob lagedale oma kaardi (vaata esimesest postitusest linki) – millelt selgub, et üks kivi kahest läänepoolsest on tõenäoliselt veel leidmata. Võib-olla see meelitabki teda läände? Kui ka see kivi leida, oleks jõudu Lughariga võidelda rohkem…

Omaette probleemiks on too salapärane varas. Kas ta tegutseb üksi või kellegi tellimusel? Miks arvavad preestrid, et just meie korjame kive? Kas see tähendab, et ka Foma käes olev kivi on sihikul? (Tõenäoliselt on.) Vargaga seoses tekib mitmesuguseid mõtteid ja meenutusi. Lyle kahtlustab vaikselt oma kodust jalga lasknud nooremat poega, Thekla tuletab meelde musta riietunud tüüpi, kes öösiti tema pihta ammunooli lasta tavatses (põgenike karavaniga põhjalaagrisse mineku ajal) – ja ühte tublit varast tunneb ta veel. See on lapsepõlvesõber Eki, kes ta asjad koos kiviga oksjonilt ära ostis ja hiljem kivi tagasi andis. Salapärane Astra eeslinnas elutsenud tüüp, kes koldesöed ülakorrusele varju tassis, muutub veel kahtlasemaks.

Liigutakse piki mäeahelikku läände, kavatsedes laagri jäänused veel kord üle vaadata ning pisut ka kivi otsida. Juhtub aga nõnda, et mitu ööd järjest tuleb mõnele vahisolijatest seletamatu hirmuhoog peale. Hakatakse kahekaupa valvama. Kahtlus kipub Ardurile langema, kuid Shalom kaitseb noormeest. Päevaste rännakute ajal pööravad paladinid ja Shalom Ardurit hoolega Erythnuli usust eemale.

Foma kontrollib ühel ööl valves olles kõiki kaaslasi kurja suhtes. Ja üllatus-ehmatus – selgub, et kuri on Lyle…
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 22:32 13. Apr 2004

Jutustab Lyle:

Helon võtab hobuse ja ratsutab minema.

Kogutakse ellujäänud preestrid kokku. Seitse tükki. Otsustatakse neid üle kuulama hakata.
Esimene ülekuulamine algab pikkade nägudega, kuna selgub, et ülekuulatav Ardur pole üldsegi kuri. Selgub, et preestrid olid tema venna tapnud ja siis talle sama saatust lubanud, kui tema preestriks ei hakka. Lõpuks anti talle riided ja süüa, ning viidi Williami järelvalve all eemale.
Teine preester Maur ei olnud pooltki nii meeldiv ega abivalmis. Ning Fomà väidab, et tüüp on kuri.

Järgmisena võetakse ette üks ellujäänud peapreestreist, Rhaglahetor, kes on kõrk ja ülbe, ning ignoreerib täielikult naissoost tegelste poolt esitatud küsimusi. Arconi poolt esitatud küsimustest ja Rhaglahetori vastustest selgub, et Arconi vend on Erythnuli preester, kes saadab hetkel kuningat. Head see ei tõota. Lyle'il ei õnnestu adekvaatset infot teada saada, miks kunagi teda ennast ohverdada taheti. Selgub ka, et preesterkond on veendunud, et me olla palganud varga neil kive ära varastama. Meie käes arvatakse olevat lausa viis kivi.
Selgub, et üks vang on verejooksu kätte ära surnud.

Ülekuulamise võtab üle William, kel õnnestub ühte preestrit veenda, et tegelikult on tema lahingu võitnud ja ise ennast nalja pärast kinni sidunud, ning meie siin tema ümber oleme kõik tema vangid. Tema käest sai kah igasugust täiendavat infot. William väidab, et me oleme rändteater ja lubab preestrile etendust etendada, pannes viimasele koti pähe, et too ettevalmistusi nähes oma elamust ära ei rikuks.

Toob kohale uue kotistatud peaga preestri, ning väidab talle, et too on surnud ja jõudnud tema, kõikvõimsa Erythnuli palge ette. Eelmine preester, kel ikka kott peas, aplodeerib selja taha seotud kätega ja huilgab: "Ma jumaldan paroodiaid!".
Kuna Lyle on surnust tõstmist näinud, teeb ta ettepaneku kahe võimsama preestri kehad natuke põhjalikumalt hävitada. Seetõttu tehakse lõke, kuhu kulub päris paras portsjon õli.

Hobuseid jätkub kõigile. Ainsana ei soovi ühtegi Kähmu seljas liikuv Lyle. Liigutakse tohutu suitsu tõttu kiirelt edasi, jõudes õhtuks jõeni.

Ärkame Arduri sonimise peale. Kui küsime, miks ta seda teeb, selgitab viimane, et saab ju palvetades oma jumalalt väge. Selline teguviis keelatakse.

Edasi rännates peab Ardur Fomà, Serafimi ja Kikahaga maha pika teoloogilise arutelu. Viimased üritavad Ardurile selgeks teha, et Erythnul on kuri. Vahele sekkub paari paikapaneva lausega ka Lyle. Ardur saab lõuks sotti oma jumaluse loomusest, kuid milleks usku vahetada, kui äralõigatud kehaosi nagunii tagasi saa. Kuid Lyle ütleb, et on surnust tõstmist näinud: "Asi siis sulle see riist tagasi kasvatada, kui surnuid ellu äratatakse!". Kuna aga surnu äratati üles läbi Pelori väe, siis jäävad templirüütlid pika ninaga.

Ardur karjub taeva poole, et ta Erythnulist lahti ütleb ja jääb siis kartlikult kössitama. Midagi ei juhtu. Piilub püksi. Nägu on igatahes pettunud.
Serafim räägib, et usuvahetus on ikkagi murdepunktiline toiming, ning seda ei tohi niisama ette võtta, ning pakub uue usu valimise ajaks välja Lõikuspühad. "Ära maini selle mehe kuuldes ühes lauses usuvahetust ja Lõikuspüha!" sosistab Serafimile Lyle, kuid see ei jää ka Arduri kõrvust mööda minemata, kes võtab seda kerge nöökamisena.

Tuleval õhtul magab Ardur õndsat und. Ei palveta kellegi poole.

Rännatakse mööda mäekülge edasi. Istutakse maha ja räägitakse üksteisele ära, mida keegi kividest teab. Selgub, et ka Õunakesel on mingi kivi, mille ta hukkunud rändajalt olla saanud.

Möödutakse õunapuust, kus oma varusid täiendatakse. Mõned käituvad seal veidi imelikult. Öösiti valvajaile peale tulnud seletamatute hirmuhoogude tõttu hakatakse tegema paarisvalveid.

Ühel ööl ajab kogu laagri üles võssa jooksva valves olnud Shalomi hädakisa. Fomà kontrollib kurjuse olemasolu ja avastab Lyle'i kurja olevat. Selle välja öelnud, on nad mõlemad hämmingus, nagu ka Serafim. Lyle ei tunne end kuidagi teistmoodi kui varem. Toimub pikk vaidlus, mille kestel Lyle'il seismisest kõrini saab ja ta maha istudes paunast Mariani välja võtab, et teda silitada. Siis selgub, et kuri on hoopiski Marian.

Konna tahetakse maha lüüa. Lyle ei nõustu. Kõik klapib, ma saan temaga mõttes rääkida. Sama hästi võib ju temal kah ussike sees olla, Õunake tundus ju kah siis kurjana, kui tal ussike sees oli. Fomà väidab, et ussi auraga võrreldes on konna oma mitu korda tugevam.

"Miks nad mind ära tappa tahavad" küsib Lyle'ilt Marian. Nüüd lööb ka Lyle südamesse kahtlus - konn ei tohiks ju keeli mõista? Või mõistab?

"Millal deemon siia ilma kutsuti?" küsib Lyle lohekeeli Arconile ja Fomàle otsa vaadates. Viimased vaatavad kõigepealt Lyle'le lolli näoga otsa, siis omavahel, ning korrutavad näpuga konnale näidates ja noogutades lohekeeli vastu "Deemon, deemon jah!". Lyle on maruvihane! No kurrat! Kas siis üldse mu pikkadest õhtutundidest kasu olnud pole?! Kordan: "Deemon. Millal?". Nad ei saa aru. Luban pahasel häälel neile uue küsisõnade kursuse pidada.

Läheb katsetamiseks. Lyle tõuseb ja muudab end nähtamatuks, nähtamatuks muutub ka konn. Muudab enda tagasi, muutub ka konn. Lyle loitsib ämmelgaloitsu ja käsib Marianil Arconit puudutada. Viimane tõrgub küsimustega vastu, kuid Lyle seletab talle, et siis saab kõik korda. Mariani hüpped venivad.. Ta puudutab Arconit, ning Lyle mõistab, et Arconile ei läinud loits peale. "Tapa!" karjatab ta. Mõõgaga valmis olnud Serafim lööb konnast mööda, ning Shalom astub kah jalaga konnast mööda - ning siis too haihtub.

Lyle puhub konna viimase asukoha poole valget puru, kuid katab ainult Shalomi jala. Deemon on kadunud. Lyle'le meenuvad mõned põhitõed deemonite kohta - nad muudavad kuju, nad lendavad ja nad on kuradima kavalad, ning nagu nüüd teada saime, muutuvad nad ka nähtamatuks.

Ta teab kõiki meie plaane! Kaarti. Kive. Kõike mida meiegi. Aaarghh!!

Lyle silmast voolab pettasaamise tõttu pisar, ning ta läheb kallistab Kähmu.

Nüüdsest on öösiti üks valvajatest alati paladin.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 18:29 23. Mai 2004

19.-20.05. 2004
Mängisid Chloe (Õunake), Higgins (Lyle), Shadow (Thekla)


Arcon lahkub vulkaani poole, teised jäävad veel paigale alguses edasise tegevuse üle vaidlema ning pärastpoole juba ööbima.

Õunakesele hüppab vastu hommikut valvekorra ajal orav pähe. Kiljatuse peale ärkab pool laagrit. Kummaliselt Õunakeselembest oravat, kes kõigi küüntega kinni hoiab, uurib kahtlustavalt alguses druiid ise ja edasi viiakse ta juba Jerjoma jutule. Too teeb korraks silmad lahti ja ütleb, et ei ole kuri orav. Orav tahab silmnähtavalt Õunakese omaks hakata, aga Õunake sama silmnähtavalt ei taha endale oravat. Pakub teist viimases hädas Lyle’ile põhjendusega, et orav on sama, mis konn. Lyle’il on tema viimatine konn alles hästi meeles ja Õunake pääseb haava peale soola raputamise eest napilt paarist pihuvälgust. Nad arutlevad veel tükk aega konnade ja oravate erinevuste ja sarnasuste üle.

Kuni nad vaidlevad ja orav kõigest hingest Õunakest enda omaks teha üritab, ilmub nähtavale üks noormees, kes osutub ka orava peremeheks. Ta pole ilmselgelt kohalik. Kitsas nägu, pisut pilukil silmad, võõramaise tegumoega turvis ja vibu… Kähm suhtub temasse kahtlustavalt, ütleb Lyle’ile, et tegu pole inimesega. Et ei kõndivat nagu inimene.

Võõras ütleb oma nimeks Alenio. Ta on pärit lõuna poolt ning otsimas Irimornilt abi vaenulikuks muutunud sisalikrahva vastu, kes raiub nende metsi. Alenio tunneb Kähmus kohe lohe ära ning Lyle’iga saavad nad kohe jutule nii lohede kui kääbiku suure kire raamatute asjus. Alenio hõimul olla neid väga palju.

Jutustab Lyle:

Selgub, et Alenio oskab lohekeelt – see olevat neil nii tavaline, nagu ka neil olevat palju raamatuid. Samas teab ta ka, et Kähm on väga vanast lohede soost, ning selliseid pole juba mitu tuhat aastat nähtud. Samas pidi ka nende eluiga kuus-seitsesada astat olema. Tundub, et Kähm ei saagi oma emmet üles leidma. Igatahes Lyle, Õunake, Thekla ja Kähm otsutavad koos Alenioga Estara poole teele asuda. Põhjusteks Alenio Elanio juurde viimine – ehk teab viimane druiidist midagi, ja Kähmuga ette liikumine, et mitte Arconit oodanud salga kiirust maha võtta.

Õunake annab Aleniole oma varuhobuse, millel viimane sadula ja rakmed maha võtab. Ratsutab ta kah paljaljalu. Mainib küll, et hobune talle võõras on ja harjunud rohkem hirvel ratsutama. Hakatakse siis liikuma. Lyle ja Thekla üritavad abivalmilt noored omapead jätta, kuid Õunake ratsutab neist ees-, Alenio tagapool. Valvekorrad jagatakse nii, et Thekla ja Lyle koos ja siis Õunake ja Alenio koos. Nii kui teised on magama jäänud, kupatatakse Lyle tegelikult kohe magama, ning aetakse valvekorra vahetuse ajaks korraks maast lahti. Orav poeb pidevalt Õunakese magamiskotti. Lyle pakub, et muudab Õunakese magamiskoti lillaks – siis saab aru kas oravale meeldib kott või Õunake, viimane ei jää aga nõusse. Igatahes on orav nii järjekindel, et ei kuula enam peremehe sõnagi.


Et suhtekorraldus väga märgatav poleks, hakkab Thekla rännakupäevadel tasapisi Lyle’ilt lohekeele tunde võtma. Õpetab vastutasuks undercommonit ja Lyle saab tundma üksjagu uusi ja senitundmatuid mõisteid nagu “külmaks tegema”, “pihta panema” ja “lõusta kloppima”. Alenio jutustab öösiti Õunakesele druiididest ja oma hõimust, tekitades Õunakesele igatsuse sinnakanti elama kolida. Paari päeva möödudes hakkab noormees hommikuti toiduotsinguil käima, kuid tuleb alati tühjade kätega tagasi. Ning tema äraolekud muutuvad üha pikemaks...
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 20:55 23. Mai 2004

Orav kipub end öösiti Õunakese magamiskotti sokutama ning tema väljasaamisega sealt on üksjagu jahmerdamist. Orav trügib järjekindlalt sisse ning Õunake tõstab teda sama järjekindlalt välja.
Alenio kaob aeg-ajalt terveteks päevadeks, kuid ilmub siis jälle teiste juurde tagasi – Kähmu tõttu liigutakse nagunii aeglaselt. Korjab ravimtaimi ning pakib neid kotti. Ühe lillekese kingib Õunakesele – hea paistetuse vastu. Tema varustuse hulka kuulub ka kummalise väljanägemisega harfitaoline pill, mida ta aeg-ajalt mängida üritab, kuid Õunake keelab lärmamise ära. Mingil hetkel, kui noormees kiivri peast võtab, selgub, et tema kõrvad on kummalise kujuga, kuidagi kitsad ja teravate tippudega.

Õhtul enne laagrissejäämist märgatakse mingit suurt lindu lõuna poole lendamas. Kotka jaoks väike, tuvi jaoks suur. Ronk?

Mingil ajal nähakse teispool jõge ratsanikuta hobust rohtu söömas. Ratsanikku eikusagil. Jõutakse kohta, kus kunagi Astrasse viiv parv üle jõe käis.

Jutustab Lyle:
Rännatakse edasi, sajab vihma. Mingi hetk ei tule orav enam Õunakese magamiskotti, ning viimasel on selle üle ainult hea meel. Küll aga tundub, et orav on Alenio magamiskotti midagi haisvat teinud. Peame seal peenikest naeru. Alenio hakkab hommikuti ära käima – süüa otsimas. Rännaku algusest on möödunud juba mitu päeva, Alenio ei tulnud kohe hommikul tagasi. Vihma sajab ikka veel.

Järsku lendab Lyle Kähmu seljast maha. Ta märkab enda ees suurt kahe peaga koera. Ta teab, et see olend pole pärit siit maailmast, pole taimetoitlane, ning üldiselt kaitseb oma territooriumi. Loom ründab uuesti ning edasi tuleb kääbiku jaoks tükk tühja maad.


Niisiis jääb kääbikul nägemata Õunakese riskantne hüpe hobuse seljast, kui too talle esmaabi andma tormab, ja see, kuidas Kähm elukaga võitleb ning Thekla kahepäist koera galopilt alla ajada püüdes kogemata Kähmule otsa põrutab ja ülekaela lendab. Kähm lohistab Lyle’i jalgupidi deemonliku peni alt minema, kuni see Õunakest pureb. Thekla laseb peni pihta alguses tavalisi ammunooli ja siis ühe kahest viimasest mürgiämbliku verre kastetud ammunoolest. Eluka küljehaavast ei voola verd, vaid midagi elavhõbedasarnast.

Jutustab Lyle:
Lyle avab silmad ja näeb enda kohal Kähmu. Kuna teisi pole näha, ronib ta Kähmule selga, sealt avaneb talle vatepilt kuidas Thekla jupp maad eemal elukat ammust laseb, taamal lamamas verine Õunake, kelle lähedal lõõmab tulekera. Lyle palub Kähmul paigal seista ja saadab eluka poole pihuvälgud, mille peale too kiunatab ja põgeneb. Õunake poputatakse üles. Thekla hobune on lahingu käigus murdnud jala. Paneme ta magama. Kuigi Kähmul kõht tühi pole, ütleme talle, et niipea ta süüa ei saa, niisiis näksib ta seda hobust. Peale seda aga ei jaksa ta eriti liikuda – täna me sellest kohast eriti kaugele ei jõua. Lyle paneb enne oma valvekorda kõigile neljale peale Maagi Turvise, juhuks kui elukas peaks öösel välja ilmuma.

Mingi hetk öösel rünnatakse Lyle'i selja tagant kahe hoobiga. Turvisest oli abi – kääbik pääseb vaid kriimuga. Ta keerab end ringi ja näeb selja taga lühikese mõõgaga Aleniot, kelle poole ta siis oma Pihuvälgud teele saadab. Viimane oli kääbiku vastupidavuse ja sellise valu peale ülimalt kohkunud ja pistis jooksu, saades veel ühed Pihuvälgud, kuid jäädes imekombel püsti. Õunake jääb laagrisse, Lyle ja Thekla asuvad tüüpi ammunoolele loitsitud valguse paistel jälitama, leides Õunakese hobuse ja puu alt Alenio seljakoti. Nüüd kargab Lyle'le pähe, et ründaval Aleniol oli kott seljas, aga väiksem. Laagris tagasi, asutakse kotti uurima. Sealt leitakse lühikese vibu nooli, millel kummalised kirjad peal, nööri, punt ravimtaimi, lehtedesse pakitud kuivikute moodi toitu, tõrvik, veeplasku ja muuhulgas ka haisev magamiskott, millest leitakse heinu täis topitud orav, traat läbi torgatud.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 23:44 23. Mai 2004

Jutustab Lyle:

Tekib kahtlus, kas on siis Marian tagasi? Võttis konnast orava kuju? Äkki on kusagil hobuse leiukoha juures ka Alenio laip ja meid käis Marian tema kujul ründamas? Või võttis ta noormehe üle võimust? Vahetatakse igaks juhuks laagripaika. Igatahes minnakse magama ja jäetakse Kähm valvama juhtnööridega kahtlaste helide puhul meid äratada.

Mingi hetk äratab Kähm Lyle'i ja ütleb, et keegi tuli jõest välja. Äratame tüdrukud. Õunake paneb kivile Valguse ja viskab sinnapoole kus puristamist kuulda on. Seal avaneb vaatepilt suurest sinisest elukast, kes näeb välja nagu lihaseline koer, ainult et tal pole karvu. Lyle teab, et ka see pole omnivoor, samuti mitte siit maailmast, aga kui eelmine elukas oli territooriumikaitsja, siis see on rändkiskja. Elukas lööb siis käpaga helendava kivi ilusa sulpsuga vette ja möirgab. Õunake aheldab ta taimedega maa külge, kuid tundub, et sealt lahtirebimine pole talle eriline probleem. Õunake katab väänlevate taimedega ka meie teise külje. Viskame ragina poole veel ühe valgustatud kivi. Loom on seal ja uriseb pahaselt kui taimed temast kinni võtavad, tema piirjooned on hägused. Ta möirgab uuesti. Lyle pistab plehku, Kähm tema sabas. Kui Lyle mõistusele tagasi tuleb on tüdrukud juba hobustele karanud, ning me lahkume. Seame laagri sealt tunni tee kaugusele. Lyle valvab edasi, mingi hetk kuuleb jälle elukat. Äratab teised. Oleme valmis teda vastu võtma, aga tüüp ei kavatsegi rünnata, passib lihtsalt. Mööduvad tunnid ja jõuab kätte hommik. Õunake tuleb mõttele talle välk pähe kutsuda, kuid enne on vaja palvetada.

Nii kui Õunake on jõudnud palvetama hakata, olend ründab. Ta lööb Lyle'i pikali, too üritab maas vehkides loitsida, kuid langeb teadvusetult maha. Koll ründab veel palveseisundis olevat Õunakest. Thekla laseb elukat ammust, liikudes ise eemale ja kõneldes midagi vihaselt undercommonis. Lyle saab aru vaid nii palju, et jutt käib kellegi emast ja kolmekümnest orkist. Õunake ärkab ja loitsib elukale pähe Tulekera, kuid elukas saab eest ära. Elukas ründab Theklat. Lyle tuleb pildile ja saadab eluka poole teele Pihuvälgud. Thekla nool kustutab ta eluküünla, ning Õunake teeb oma tulekeraga kindlaks, et ta ikka sinna lamama jääks. Laagri teeme kõrbenud korjusest eemale.

Magame enamuse päevast maha. Läheme uurime kohta kust Aleniole laenatud hobune sai leitud. Laipa ei leia, küll aga kaks veidrat kirjamärkidega pulka ja linnuluud. Selgitame välja, et lind on kunagi kana olnud. Lyle avastab oma kotist kolm Astra katuselaastu, ning otsustab nende peale Heironeuse märgi nikerdada, et see Kähmule kaela riputada – tõestamaks, kelle väkke lohe kuulub, kui ükskord linna jõuame. Tuleb kah paras käkk. Häbi on. Eriti kaugele me täna ei jõua.

Õhtul külastab meid sõbralik helendav kera – Lenyad. Tulevat sammaste juurest (kahtlustame jällegi Omari ringi) ja otsivat päikse kodu, liikunud sinnapoole kuhu päike loojub. Selgub, et kera oskab kõiki keeli ja oskab kiirega sooja teha, isegi kuuma. Lyle teeb siis Trikiga katuselaastu peale Heironeuse märgi ja palub Lenyadil oma kiirega aeglaselt üle piirjoonte lasta. Saame kaks ilusat märki. Ajame temaga päris pikalt juttu, lõpuks saadame Aleniot otsima – küllap tema teab, kus päike elab. Vestluselt saime igasugust vinget sõnavaratäiendust. Tagasi kera ei tule.

Järgmine päev möödub rahulikult, oleme juba Estarasse jõudmas. Lyle võtab enda peale esimese valve. Järsku märkab ta eemal lendavat midagi punast – see on tiibade ja kombitsatega inimpea. Lyle teab, et see nakatab ja teeb inimesi endasugusteks: "Üleees!". Olend kriiskab. Puperdava südamega saadab Lyle teele Pihuvälgud.

Olend potsatab maha.

See ei saanud ju nii lihtne olla. Olendi silmad hõõguvad veel roheliselt, üks Pihuvälk veel. Ja natuke Külma kah, nüüd kustusid. Kiviga peale. Keelan teistel seda näppida – kes teab, võib veel nakatada. Hommikul plaanime selle peale lõkke teha.


Kuldse valguskeraga vestlemine osutus küll omaette tõlketööks, kuna mõisted ja neid tähistavad sõnad olid vaesel tulnukal põhjalikult segi. Ta teadis kindlalt, et sadulat nimetatakse raamatuks, ambu lusikaks ning kellegi õnnelikukstegemist tähistab sõna “poomine”. Natuke läks aega kummalise keelepruugiga harjumiseks, aga edasi läks juba ladusalt. Saime näiteks teada, et kahe pistikuga öötaeva värvi oranžid jänesed tulevad mägedest välja ning jahivad Lyle’i taolisi põtru (loe: kahe peaga öömustad koerad tulevad jõest ning peavad jahti väikestele nagu Lyle). Ja palju muudki. Paladinide puudumise tõttu seltskonnast jäi teadmata, kas helendav kera on hea või paha, ning Päikese asukohta öösel ei osatud talle ka kätte näidata. Nõnda see loomake siis üksinda edasi reisiski.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 15:07 27. Juun 2004

11. juuni 2004
Mängisid: Thoren (Foma), Ohpuu (Serafim), Tuu-Tuu (Rowana)


Jutustab Serafim:

Fomal oli tunne, et tema tahab metsa minna. Yksi. Ilmtingimata. Midagi otsima. Aga Serafim ei taha mingi hinna eest oma venda ja käsuliinis kõrgemat ohvitseri yksi jätta. Kaasa tuli ka Ardur, õnnetu endine Erythnuli noviits. Jerjoma jäi koos hobusekarjaga metsa äärde valvama, muu kamp samuti (Kikaha, Shalom, William Ford Sierra). Ylejäänud on kuskil mujal.

Lähevad kaks õilsat ryytlit oma kaaslasega metsa vahele. Mõne aja pärast on kõigepealt kuulda ja siis veidi näha liikumist metsa vahel. Astub välja Rowana, jäljekytt ja rajaleidja, kes kuidagi oma tee siia on leidnud.

Mõne aja pärast näevad neli metsas ekslejat valget sarvega hobust. Rowana tunneb selle ära, et on ykssarvik. Kui Rowana ryytlitele ytleb, et see pole hobune, vaid ykssarvik, siis meenuvad Fomale ja Serafimile isalt kuuldud muinasjutud. Serafim kysib Rowana käest, et kas see on seesama tige ykssarvik, kes metsa peidetud varandust valvas. Selles loos oli yks vahva rätsep varanduse järgi tulnud ja siis seda ykssarve jooksutanud, et näitab talle keelt, ykssarvik saab tigedaks ja siis jookseb rätsepale peale. Rätsep eest ära ja ykssarvik jookseb sarvepidi puusse kinni. Serafim tunneb huvi, et kas siis on varandus ka lähedal. Rowana seletab selle peale asju veidi ja ryytlid saavad selgemaks, et ykssarvik on Ehlonna pyha loom.

Peale ykssarviku nähakse kasepuud, mille koore peal on suured vereplekid. Rowana vaatab puud lähemalt ja veendub, et veri on sinna määritud, mitte puu enda seest voolanud. Ykssarvikut nähakse veelgi ja siis märkavad teravamate silmadega Foma ja Rowana, et ykssarviku silmad jooksevad verd.

Liigutakse edasi, kuni tõuseb udu, millest mitte yks teps läbi ei näe. Minnakse tunde järgi edasi, kuni udu vähehaaval hajub ja jõutakse lagendiku äärde. Lagendikult kostab oigamist. Neli kartmatut seiklejat liiguvad lagendikule, näevad seal:

* kõrget pystkoda lagendiku keskel, mis on kaetud nahkadega
* umbes kahte tosinat sirakil orki mööda lagendikku laiali, yks hingab veel
* lagendiku ääres kolme väga näritud inimlaipa.

Hingitseva orgi käest (kes on kuri, nagu ryytlid aru saavad) saadakse teada, et orkide väehulk oli tulnud lagendikule, et kohalikud ära tappa ja paljaks röövida. Tapsid maha, võtsid, mis võtta andis, aga minema enam ei saanudki. Niimoodi kaks nädalat, kuni lõpuks suurem jagu hinge heitnud oli. Ork seotakse kinni, kuigi ta on ilmselgelt liiga nõrk, et midagi teha. (Serafimil on plaan ta sõjakuritegude eest kohtu alla ja talle õiglane karistus määrata. Tegu on sõjavangiga.) Siirdutakse inimlaipu uurima.

Laipadel, nii palju nagu neid peale närimist alles on, on seljas nahast ja kangast riided, eluaseme ja eluviisi järgi saab kergesti aru, et tegu on metsaandidest elatuvate kohalikkudega. Mees, naine ja laps. Mees on olnud druiid.

Kotta sisenedes komistatakse peaaegu lävepaku otsa. Kojas on paar magamisaset ja suur pada. Pajast leitakse palju väikeseid hoolikalt puhtakslakutud luid, mille ymber oli varem olnud pere neljas liige. Koja talad on maa sisse kaevatud ja neid pole sealt ysna tykk aega liigutatud, koja kate on kinni õmmeldud nii, et seda sealt pealt kätte saada ja kokku voltida oleks väga keeruline, seega paistab olevat tegu pysiva eluasemega.

Kui kojast välja tullakse, on lagendikul näha järjekordselt sedasama ykssarvikut, kes võtab viimase hingitseva orgi oma sarve otsa ja viskab metsa puude vahele. Yhtlasi on näha, et ykssarvikul polegi enam silmi, veritsevad ainult tyhjad silmakoopad. Serafimi meelest on tegu väga hea hobusega, kui ta pimedast peast suudab kah ringi liikuda, nigu põleks asigi.

Mõne aja pärast proovitakse edasi liikuda, rajaleidja määrab suuna ära ja puha ja hakataksegi astuma. Kui lagendikku pole enam näha, tõuseb udu. Ja läheb muudkui aga tihedamaks, nii et enam midagi läbi ei näe. Käsikaudu yritatakse samale poole edasi liikuda. Udu hajub ja ees on seesama lagendik kõigi kahekymne orgilaiba, pystkoja ja surnud druiidiperega.

Et käes on õhtu, jääb seltskond sinnasamasse õhtust sööma ja laagrisse. Öösel ilmub druiidi laiba juurde ykssarvik. Rowana ja Foma yritavad talle ligi minna, aga too jookseb nende eest ära, aga luusib mõlema valvekorra ajal lagendikul ringi või lamab druiidipere laipade juures ja leinab neid. Serafim arvab, et tuleks kinni pyyda ja siis selle hobuse seljas minema sõita, hea tugev hobune, kõik kolm mahuks talle selga kyll. Rowana seletab, et see pole hobune, vaid ykssarvik ja et neid ei ole võimalik niimoodi ära taltsutada, et nende seljas sõita. Foma arvab, et kui ykssarvik terveks ravida, siis ta võiks aidata. Druiid ja tema perekond maetakse maha, igayhele oma haud. Lagendikult minema mõistagi ei pääse, katsu, kuidas tahad. Mõnda moodi vist isegi katsutakse.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 15:11 27. Juun 2004

Jutustab Serafim:

Öösel proovib Foma jälle ykssarvikut meelitada, et too ära ei jookseks. Aga seegi kord ei lähe õnneks. Toiduvarud hakkavad pikapeale otsa saama, tuleb metsa jahile minna. Rowana ja Serafim jahivad. Kui lagendikust kaugele ei lähe, võib metsas vabalt liikuda. Samamoodi jätkub elu mõni öö, kuni Fomal õnnestub yhel ööl ykssarvikuga jutule saada. Foma ravib ära ykssarviku verejooksu, nii et veritsevate silmakoobaste asemel jäävad tema helevalgele koonule kaks tyhja musta silmakoobast. Foma pärib, kuidas lagendikult minema saada. Ykssarvik seletab, et druiid oli pannud enne oma surma lagendikule needuse, ära pääsevat ainult Ehlonna märgi all.

Hommikul proovitakse pääseda välja Ehlonna kummardajast Rowana juhtimisel, aga ikka edutult. Seejärel kammitakse Ehlonna märgi leidmise lootuses läbi kõik asjad, mis lagendikult ja pystkojast leitakse, kaevatakse yles isegi druiidi perekond ja kammitakse nende riided läbi, sest Ardur oli arvanud, et äkki on märk kuhugi maetud. Ei midagi. Et hinges pysida, tuleb jahti pidada, mistõttu päris nälg kätte ei jõuagi. Veevarude täiendamiseks täidab Foma Heironeuse väega kõik anumad värske puhta veega.

Foma ja Rowana teavad, et Ehlonna märk on ykssarvik. Yhtegi paremat mõtet ei tule, nii hakatakse ise puust ykssarvikukujulisi märke voolima. Mõni tuleb päris äratuntav, mõni aga lehma moodi ja mõnest pole yldse aru saada, mis need on. Proovitakse, need taskus, lagendikult minema saada, aga – nagu ennegi – tõuseb udu ja käsikaudu saadakse lagendikule tagasi. Ykssarvikukujukestega tähistatakse druiidi ja tema perekonna hauad.

Mõne järgmise päeva jooksul ei tule uljastele seiklejale yhtegi head mõtet. Seni on olnud kena selge ja soe hilissuvine ilm, aga nyyd hakkab yha rohkem vihma sadama. Foma hakkab kuuldavalt palvetama Heironeuse kõrval ka Ehlonna poole, samuti Ardur. Yhel õhtul seda kuuldes Serafim vihastab ja läheb vihma kiuste jahile. Metsast ei saa ta midagi. Kotta tagasi pöördudes ta peaaegu komistab lävepakule. Osava poisina astub ta lävepakust kyll väga graatsiliselt yle, aga siis mõtleb: "Miks on pystkojal lävepakk?"

Serafim haarab lävepaku ja vaatab, mis selle all on. Sealt paistab rauast kast, mille yleskaevamiseks tuleb mõnevõrra vaeva näha. Druiidi muude asjade kõrval leitakse kastist ka metallist Ehlonna märk. See antakse Rowana kätte ja tema juhatusel pääsebki seltskond järgmisel hommikul lagendikult minema.

/ja see pole veel kaugeltki kõik/
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 21:28 30. Juun 2004

Jutustab Foma:

Lagendikult minema saanud, liigutakse põhja poole, et jõuda kunagisse põgenike laagrisse. Tavapärane liikumine ja küttimine.

Jõudes mägede jalamile vaadatakse, kuhu edasi minna, ning Foma ajab ida ja lääne lootusetult sassi - liigutakse itta kuni jõutakse metsast välja ning mõistetakse oma viga. Kusjuures Rowana oli kõigi oma teadmiste juures Foma otsuse ennist heaks kiitnud.

Liikudes läände kütitakse jõudumööda ning lõpuks jõutaksegi laagripaika. Saab täiendada oma ammunoole varusid. Ringi vaadates midagi peale laipade ei näegi eriti.

Foma läheb metsa jalutama. Näeb eemal hunti, kes lähenemise peale ära jookseb. Lisaks leiab Foma metsast platvorme, millesse on lastud orkinooli ja lõigatud Ehlonna sümboleid - ükssarvikuid. Leidmata midagi muud ning suutmata välja mõelda midagi pädevat naaseb Foma laagripaika.

Foma, Rowana ja Serafim jäävad metsatukka laagrisse.

Järgmine päev liigutakse edasi Estara poole. Täpsemini otse lõunasse, et jõuda suure tee peale, kust saaks kiiresti Estarasse ratsutada.

Kui jõutakse metsast välja, liitub grupiga Arconi Vares, kes räägib, et Arconil olla tegemisi ning teda ei näe niipea.

Üks hetk lõuna poole liikudes tuleb Vares ning teatab, et eemal on sabadega orkid. (Varese täpne tekst: “Uork! Rjapane maskieerritud uork!”) Lähemale jõudes tuleb välja, et tegu on miskitsorti sisalikurahvaga. Õnneks ei ole nad kurjad. Nemad räägivad lohede keeles, mida Foma kahjuks vaid õite vähe valdab. Kuid siiski saab aru, et nad otsivad Irimorni. Kahjuks ei osata aidata ning nemad liiguvad põhja poole edasi, meie lõunasse.

Edasi liikudes mingi hetk avastame, et hobused on põlvedeni mudasse vajunud ning liiguvad vaid vaevaliselt. Noh, saab lõpuks välja mudast.

Ratsutanud mõnda aega edasi, tuleb Vares teatega, et ees on “uork”. Maskeeritud ork kes lendab. Jõuame lähedale ning tõesti, lendab midagi väga imepärast. Justkui kana peaga, kuid sisaliku saba ning deemonlike tiibadega olend. Kuri ei paista olevat. Rowana ütleb, et liiguksime edasi ning ei torgiks neid, kuigi nad ründasid meid innukalt. Ilmselt seepärast, et nende pesa oli kohe seal juures.

Midagi hullu ei juhtunud õnneks.

Näeme eemal justkui keskit mehekuju lehvitamas meile ja justkui vajatakse abi. Lähme sinnapoole.

Edasi ratsutades järsku tunneme kuidas rohi meie hobuste jalgadest kinni võtab ning nad edasi liikuda ei suuda ja isegi kukuvad. Suksud paanikas. Foma tunneb ära "entangle" loitsu. Ta ei lase end heidutada ning rebib murust lahti. Läheb vaatab eesoleva künka peale, kus ennist oli mehekuju lehvitanud.
Künka taga näeb vaid nümfiliku olemusega neidu kel on vaid neljandik kehast kaetud. Too kutsub Foma’d enda juurde.

Foma küsib naiselt, ega ta haiget saanud pole või ega abi pole vaja? Tuleb välja, et polegi abi vaja. Foma on pettunud, et niimoodi valehäiret anti ning läheb tagasi oma sõprade juurde, kes vajavad abi hobuste rahustamisel. Eriti Serafim.

Foma saab kusagilt ammunoole selga. Õnneks see eriti haiget ei tee, seega pole hullu.

Järsku ilmub Foma ette lohe ja ründab. Foma viskub kähku kõhuli. Lohe läinud, ei näe teda enam kusagil. Läheb tagasi sõprade juurde ning räägib nähtust. Keegi ei usu teda. Hobused saadakse lõpuks rohust välja ja pysti. Minnakse edasi üle künka, kui nende ette ilmub toosama punane lohe.

Fomal on nüüdseks suhtkoht kõrini ning ta leiab, et pole midagi kaotada. Tõmbab välja oma kirve ning sööstab lohe poole. Lohe poole sööstab ka Rowana. Kui on loheni jõutud, kaob lohe ära. Hämming.

Liigutakse edasi.

Foma avastab järsku, et ei saa liigutada end õieti. Rowana ja Serafim väidavad, et Foma on nüüd puu. Ilus elujõuline puu.

"Mida kuradit?" mõtleb Foma.

Aga egas midagi, tundub, et Rowana ja Serafim on viga saanud ning Foma pakub, et võib neid ravida (lay on hands)

Oma käsi saab Foma väga vaevaliselt liigutada, kuid piisavalt, et sõpru puudutada ning neid ravida. Loits saab uue nime - lay on branches.

Foma’st on seega saanud 18-se charismaga ravimtaim

Aega läheb, kuni Foma tunneb, et saab end jälle liigutada. Teised näevad, kuidas puu muutub tagasi Fomaks.

Hobune, kes on tõenäoliselt shokis paneb täiega ajama nii et teised jäävad kaugele taha. Lõpuks suudab Foma hobuse maha rahustada ning see jääb seisma. Foma tunneb, et midagi väikest tal selja juures on ning siis rõngassärgi vahele poeb.

Too väike tiivuline tütarlaps tunnistab, et soovis, et Foma jääks tema juurde. Ei põhjenda. Tundub teine selline väike ja üksik. Kuid abitu, oh ei. Jõuavad kohale ka Rowana ja Serafim. Väikest olendit kutsutakse kaasa. Kuid ta ei soovi tulla. Ütleb, et siin on tema kodu. Noh, kena, liigutakse edasi.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 21:42 30. Juun 2004

On aga ammu aeg jutustada sellest, mis juhtus tulemaag Arconiga siis, kui ta ülejäänud seiklejatest lahku lõi ning vulkaani seestpoolt uurima suundus...

Jutustab Arcon:

Minema ratsutades hoidsin sihti vulkaani poole, kuhu ma ka kohale l6puks j6udsin, tee peal aga tuli teha yks magamispeatus. Õhtu saabudes leidsin mingi uru, pugesin jalad ees sisse, j2tsin hobuse v2lja ootama. Vihma hakkas sadama...öö möödus õnneks vahejuhtumiteta, hommikul 2rgates avastasin, et hobust pole. Nojah siis, kodinad selga ja ylesm2ge. Paari tunni p2rast hakkavad riided seljas aurama ja enesetunne ei ole enam nii hea. 6nneks jooksen sisse tuleussikeste vaatluspostile, kes mind on n6us teatud tasu eest kaitsma ja oma isanda juurde juhatama. Viidigi mind siis linna. Jahtunud magmast ehitatud majadega linna. Seal tassiti mind mingi tegelase juurde, kes n2gi v2lja nagu t2iskasvanud magmin, hiljem selgus, et ta on valveylem. Kysis siis t6redalt, et mis ma siin tahan, selgitasin oma eesm2rki, et otsin nende isandalt audientsi ja olen see tegelane, kes m6ne aja eest p22stis magminip6nni Jobo kindlast surmast. Tuli v2lja, et Jobo (dzobo?) oli selle tegelase poeg.. ehk ma r22kisin h2rra Joboga. Igatahes oli ta n6us mind oma isanda juurde viima ja kysima temalt, kas ta on n6us mind vastu v6tma...Jalutati siis vulkaani seina juurde, kus asus v2rav, mis ka avati. Tuleleegid, mis sealt paistsid, panid korraks higistama ja igaks juhuks ladusin endale kaitseturvise peale. Ei tea, kas aitas, igatahes kohale j6udsin ma poolsurnuna. Troonisaal oli suur ja uhke, ma oleks olnud nagu sipelgas elutoas. Laava vannid ja kosed ja k6ige selle keskel yks 10m kivist, magmast ja millest iganes, mis p6leb, tehtud tegelane. Jobo tutvustas mind ja mu saavutusi ja ka seda, et ma suren kohe maha, kui selle kuumusega midagi k2hku ette ei v6eta. 6nneks polnud sellel suurel tegelasel ajud kivist ja loits mille ta lausus taastas mu normaalse kehatemperatuuri. Kuningas Kodhor, nagu ta ennast tutvustas, pakkus mulle t2nut2heks yhte soovi, mis t2idetakse. Ma tahtsin saada kunagi tulejumala 6ukonna liikmeks. Kodhor ytles, et ta vaatab veel seda. Siis taheti teada, mida ma siit otsin, ma pakkusin oma teenuseid ja soovisin vastutasuks 6petust. Kodhor lubas, et olenevalt minu k2itumisest ja teenetest on ta mulle t66andja, 6petaja ja v6ibolla ka s6ber. Vastutasuks tahtis ta teada, mida ma yldse teinud olen, r22kisin talle k6ik, sealhulgas ka kristallidest, deemonist ja sellest et ma s6itsin vapralt Erythnuli preesterkonnale kaussi ja n2itasin ka mithrilikange, mis sai p2katsite k2est osavalt 2ra tassitud. Kuningas seepeale tahtis, et ma koguks k6ik kristallid kokku ja avaks v2rava tuleplaanile. Ma ohkasin ja tegin talle selgeks et see on v2ga halb m6te, kuna siis saavad suure, st v2ga suure t6en2osusega surma k6ik lihast ja luust olevused kellest hiljem v6ib v2ga palju kasu olla, nagu mina...6nneks kuningas n6ustus ja j2i hetkeks m6ttesse. Hetke p2rast mainis ta, et teab, mida minuga teeb – FLAMINGO. Ja yhest laavabasseinist t6usis … Ma polnud ainus, kelle syda j2rgnevad 100 l66ki vahele otsustas j2tta. Pulmad on homme - oli j2rgmine yllatus. Sellega loeti audients l6ppenuks ja ma olin vaba. 6htuks j2in Jobo poole ja n2gin Dzobot, kes muidugi tahtis uut m6mmit ja kalli. 66sel sai veel Joboga r22gitud siinsetest kommetest ja n2idatud oma n6iakunsti. J2rgmine p2ev k2isin vara sepikojast l2bi, lasin oma mithrili odaks valada, n2dalaga pidi valmis saama. Siis lasin peapreestri ylesse otsida, too ravis mu haavu ja valmistas mulle pulmaryy tulest. R22giti veel pulmakommetest ja pruudi perekonnast.. (siin on see koht, et parem surnud konn, kui 3x5x2m s6dalasprintsessist tuleelementaalist 2mm), ma sain just 2mma ja kahe naisevenna 6nnelikuks omanikuks. K6ik on kuulsusrikkad s6dalased. Pulmatseremoonia oli v2gev, s6rmuste asemel vahetasime iseenda leekidest tehtud kaelakeesid. Minu puhul siis maagiaga tugevdatud juukseid. Vahepeal olin ma palunud lasta kutsuda varese pulma... ^htus66k peale pulmi oli vapustav, esiteks j6udis vares kohale, teiseks pidin ma pugema oma 2mmale, et ta oma pilguga mind puru ei litsuks, tema nimelt maagirojusid paljuks ei pea ja otsustas mind kuu aega treenida s6jamehe kombel, kolmandaks kinkisin ma talle oma mithrilist oda, mis sai k6rgemate v6imude n6udmisel n2dala asemel 7hga valmis, neljanaks sain ma oma kaasaga l2hemalt oldud, viiendaks toodi kingitusi, ja veel milliseid. K6ike kallim vist oli s6rmus kuninga poolt, mis laseb mul tule keskonnas normaalselt liikuda, kuid vesi m6jub nagu tulele. ^htus66gile j2rgnes pulma66 ja ommikul valvuri kutse k2sk treeningutele. ^htuks koju magama ja ommikul trenni, ja nii kuu aega j2rjest, paari p2eva p2rast saatsin varese s6pradega kokkulepitud kohtumispunkti ja saatsin s6numi, et minu p2rast pole vaja mure tunda, ma ilmun kuu p2rast j2lle v2lja, kui abi vaja, siis vares teab, kust mind leida....
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 17:11 3. Juul 2004

23. juuni 2004
Laagrimäng
Mängisid: Chloe (Õunake), Higgins (Lyle), Logerin (Arcon), Shadow (Thekla), Kark (Ramon), Kage (Edmond), Bernard (Diessa), Nele (Rurik), Ohpuu (Serafim), Thoren (Foma)


Sel augustilõpu hommikul, kui Lyle, Kähm, Õunake ja Thekla Estara lähedal öölaagrist tõusevad, jõuab nende juurde üks kena ja viisakas poolorgist ratsanik, isand Edmond, kes otsib oma peapreestri poegi Serafimi, Foma’d ja Jerjomat. Tervitab viisakalt ja küsib luba teed keeta. Tüdrukud vahivad tükk aega ammulisui, enne kui söandavad küsida, kas külaline kah paladin on. Ei ole. Ah seepärast mees siis nii hea kasvatusega ongi. Vau!

Edmond: Poolorki ratsutamas nähes võib aru saada, et ta tunneb ennast hobuse seljas mugavalt ning oleks kindlasti võimeline ka lahingus hobust korralikult käsitsema. Seljas on tal suht uus ja hästi hoitud nahkturvis, mis pole veel ühtegi tõsisemat lahingut või mõõgavõitlust näinud ja mille peale on pandud tumehall rännukeep. Viltu üle selja asetseb suur kahekäenui ning vasakule poole sadula külge on paigutatud longbow koos nooltega ja paremale poole hellebard, mille alumine terav ots on kaetud puust tupega.

Edmond on suur ja tugev ning elujõust pakatav, pikkust 1.90 jagu, kaalub peaaegu 120 kilogrammi ja vanust nii natuke üle kahekümne. Nähes teda füüsilist tööd tegemas võib aru saada, et enamus sellest kaalust moodustavad arvatavasti lihased kuna mingi 100kg üles tõsta on tema jaoks käkitegu. Samas ei ole temas tüüpiliselt tugevatele meestele omast kohmakust, vaid võib näha, et nii tööriistade kui ka relvade käsitlemisel on ta keskmisest osavam. Samuti on ta ka välimuselt poolorki kohta üllatavalt kena - nägu armidest puhas ning kuigi orki päritolu kohe näha, ei mõju need jooned eemaletõukavalt, vaid kutsuvad pigem esile reaktsiooni - vaat kui omapärane. Seda muljet rõhutavad ka pikad blondid juuksed, mis ulatuvad paarkümmend sentimeetrit õlgadest allapoole, ning sinised silmad.


Veidi hiljem liitub reisijatega üks kunagisest Põhjalaagrist pärit rajaleidja, kes põhiväest maha jäänud. Tema nimi on Ramon.

Estara väravate juures võtab Thekla igaks juhuks tunnimeestega läbirääkimise enda hooleks. Et oleks Kähmuga linnapääsemine kindel. Ta otsib vahtkonna ülemat, et teda alatult selles asjas ära kasutada – kuid ülem on juba oma telgis ühe naisterahvaga hõivatud. Nii ehk nii lastakse kamp sisse.

Kohe selgub aga uus probleem. Väepealik Elanio nõuab Õunakest oma palge ette. Põhjus: mõne aja eest on saabunud Estarasse ainult okstesse riietatud kena noormees Alenio, kes tahaks Õunakesega (ilmselt oma kaotsiläinud kraami asjus) rääkida. Tüdrukud vaatavad väga rahutult teineteisele otsa ning Thekla loeb mõttes üles kõik punktid, mille alusel Alenio neid varasteks tembeldada saaks. Neid on ebameeldivalt palju. Igatahes otsustab ta Õunakesega kaasa minna ja vähemalt selle ära näha, millisesse kongi tüdruk pistetakse.

Õunake viiakse kahekorruselisse majja, kus asub Elanio staap. Theklal läheb ta asukoha kindlaksmääramisega aega, kuna enne tuleb tagaukse valvur ära võrgutada. Samal ajal toimub ülakorrusel Elanio kabinetis Õunakese ja Alenio südantliigutav taaskohtumine. Ei mingeid vargusesüüdistusi, Alenio küll tunnistab, et oli tõesti piinlik niiviisi paljalt linna lipata, aga mis teha. Talle olevat metsas vastu sattunud mingi pilusilmne tüüp, kes talle kõigepealt midagi arusaamatus keeles ütles ning siis ta sadulast maha lõi. Kui Alenio jälle pildile tuli, oli ta ihualasti ja kinni seotud ning kogu ta kraam läinud. Õunake jutustab omakorda loo enda vaatevinklist ning vastuseks Alenio küsimusele orava kohta on sunnitud kurva tõe üles tunnistama – mis noormeest hirmsasti masendab.

Ukse taga passivale Theklale satub Elanio peale ning oh imet, seekord ei seotagi kedagi kinni ega lasta siiliks. Theklat paneb selline olukord kõvasti imestama, aga Elanio peastaabis Elanio kabineti ukse taga ei riski ta kontrollima hakata kah, kas ja kui hästi ta väejuhil veel meeles on. Uksepraost nähes, et Õunakese ja Alenio vahel kõik hästi on, ei hakka ta kauemaks kohale jääma, vaid teeb kähku sest ohtlikust paigast sääred, jättes ennast lootusrikkalt saatva sõdurpoisi pika ninaga. Kuni aga tema tagauksest välja triivib ja sõduriga jahmerdab, jõuavad Õunake ja Alenio eesukse kaudu majast väljuda ja… satuvad kokku Lyle’iga. Alenio läheb kääbikut rõõmsalt ja avasüli tervitama, too aga sõimab teda reeturlikuks seaks, kes öösiti selja tagant kääbikuid käib pussitamas, ning kinnitab oma arvamust paari korraliku pihuvälguga. Mispeale Õunake teeb omakorda kääbikule uue seeria ninakujundust.
Viimati muutis Shadow, 19:43 11. Juul 2004, muudetud 1 kord kokku.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 14:04 8. Juul 2004

Jutustab Lyle:

Kõigepealt ratsutame siis Elanio juurde, kus Lyle kohtab teda avasüli vastuvõtvat Aleniot – reeturlikku siga, kes teda öösel selga pussitas, ning kes saab palgaks ka väärilised Pihuvälgud. Lyle ise saab aga piki pead väga ootamatust kohast – Õunakeselt, ning üks valvur lükkab ta pikali. Õunake läheb reeturit ravima. Valvuri peal tardumisloitsu üritanud väikemehele virutab viimane kahekäemõõgaga, mis Lyle'i päris puruks lööb, ehkki talle veel pilt ette jääb. Alenio tuleb Lyle'le lähemale küsides ahastavalt, millega ta küll selle ära teeninud on. Lyle kukub temast paaniliselt eemale roomates pildituks.

Järgmisel hetkel näeb ta enda kohal Õunakest, ning tema vasakus õlas laiutav haav teeb jubedat valu. Aleniot pole näha. Otsustatakse Thekla poole öömaja nõudma minna. Kui aga vaevalt köögist sisse jõutakse, märkab Lyle'i Köögi-Fendla – selline meetrilaiune hiiglastädi, kes kiljatab: "Odsakuinunnu!" haarab Lyle'i kätte, surub vastu rinda ja teeb uskumatult kiirel sammul vehkat.

Jookseb siis oma tuppa, paneb mõõgahaava käes niigi piinadest vaevleva väikemehe oma voodile ning keerab ukse hoolikalt lukku. Võti pannakse sama hoolikalt lopsakate rindade vahele peitu. Lyle'i silmades peegeldub õud. Ning järgmine hetk on ta jälle hiiglase rinnal, kes kallab ta üle igasuguste sõnadega, kui õnnelik ta "sellise mehe" leidmise üle on. Lyle üritab sealt välja rabeleda, kuid naine ei jäta jonni. Lisaks sellele – jõudu paistab tal olevat kuhjaga.

Kuidagi õnnestub siis läbi nende tormilise kallistuste välja kähiseda midagi oma seisukorra ja valude kohta. Fendla kohkub natu (loodan, et ta mõtles, et on mu vastu oma kallistustega liiga karm olnud, kuid see lootus on vist asjatu), ning paneb kääbaka voodile, minnes ise esmaabikarbi järele. See aeg on paanikas kääbikule enam kui piisav, et ennast nähtamatuks muuta ja Ämmelgaloitsu abil lae alla ukse kohale sibada.

Fendla hakkab siis väikemehele esmaabi pakkuma, kuid avastab, et too on kadunud kui tina tuhka. Lyle'l süda puperdab sees, kui ta vaatab jubedusega, kuidas hiiglasetädi otsimisviskel kahtekümment võtab. Lyle'i õnneks – mida pole, seda pole. Huhh.. Mingi aja pärast Fendla lahkub, ning koos temaga pääseb välja ka ukse kohal kükitanud kääbik. Uks keeratakse hoolikalt enda järel kinni. Kindlasti kavatsusega tuba hiljem uuesti läbi otsida, ning väikemees oma peiduurkast kasvõi näljaga välja meelitada.

Nüüd tuleb vaid kindlaks teha, kus Thekla elab.

Akende taga käimine pole tänu Nähtamatusele ja Ämmelgaloitsule eriline probleem. Tuba tuvastatakse suht kiiresti ja Lyle läheb lagesidpidi sinna. Sisenedes lööb ukse haaki ja muutub nähtavaks. Üheskoos hakatakse suppi sööma. Õunake palub Lyle'i käest löömise pärast vabandust.



Väejuht Elaniot teeb rahutuks võõra orkiverelise ehk siis Edmondi viibimine linnas ning ta teeb vaprale päkkaripaarile Diessale ja Rurikule ülesandeks külalisel silm peal hoida. Nood seavadki end avalikku majja öömajale. Käivad keldris moosivargil, jäävad hiljem Edmondi ööbimispaika otsides perenaisele vahele ja tekitavad muid intsidente.

Linnas möllab mingi kõhutõbi, mille läbipõdenud enamasti pimedaks jäävad. Lisaks on hommikuti hakatud leidma paljaid ning õnnelike nägudega sõdurilaipu. Räägitakse, et kõiki kolme surnud sõdurit olla viimati Elanio seltsis nähtud. Hommikuks on ka Thekla haige.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 11:00 9. Juul 2004

Ning pärast Theklat haigestub ka Lyle. Kääbik jääb nii raskelt põdema, et kaob ühtviisi nii silmanägemine kui viimane jõud liikmetest... Pesitseb ta koos Kähmuga Thekla toas, samas kui Fendla mööda maja ringi trambib ja kõigilt uurib, ega kääbakat ole nähtud.

24. juuni 2004
Laagrimäng
Mängisid: Chloe (Õunake), Higgins (Lyle), Logerin (Arcon), Shadow (Thekla), Kark (Ramon), Kage (Edmond), Bernard (Diessa), Nele (Rurik), Thoren (Foma), Ohpuu (Serafim)


Jutustab Edmond:

Ühel varahommikul kohtas Edmond oma peapreestri poegade otsinguil kolmeliikmelist seltskonda kellest üks, kääbik, ratsutas mingil imelikul sisalikul. Rääkimisel selgus, et nad olid tuttavad Serafimi, Foma ja Jerjomaga ning teadsid öelda, et arvatavasti mõne päeva pärast peaksid nad jõudma lähedalolevasse Estara linna. Peale teejoomist, tutvumist ning ühe inimese, põhjavägede sõduri, lisandumist leiti, et pole enam mõtet puhata ning suunduti Estara linna poole. Kuna linnas oli enne mingi lahing käinud ja kolmveerand linna maha põlenud, siis lendas Õunake luurama ning saades aru, et on ohutu edasi minna, suundutigi linna. Sisse saadi ilma suuremate probleemideta, kuigi Edmondit nähes hakati algul paanikat tekitama ja orkidest midagi rääkima, aga Thekla suutis valvurid maha rahustada. Edasi suunduti kohaliku väepaealiku Elanio juurde kus Õunake majja kellegi Alenioga rääkima suundus ning Thekla midagi maja taha tegema läks. Peale mõningast ootamist tulid Õunake ja Alenio majast välja ning midagi tapmiskatsest rääkides hakkas Lyle Aleniot ründama, võttes ta oma maagiarünnakutega peaaegu maha, kuid tänu Õunakese ja valvurite vahelesegamisele jäie Alenio veel elavate kirja, kuigi vahelesegamise tõtutu sai Lyle päris kenasti kannatada. Peale rahunemist pani Thekla ette, et võiks tema ema majja puhkama minna, kuid minek viivitus, kuna vaieldi mõnda aega Lyle transportimise küsimuse üle mis lõppes ikkagi sellega, et Lyle sõitis sinna oma sisaliku seljas. Majja jõudes õnnestus kõigi majutamine õnneks suuremate probleemideta, kui välja arvata see, et köögitädi Lyle’i mõneks ajaks pihta pani.

Õhtul tulid Thekla ema majja elama veel paar päkapikku, kellega Edmondil tekkis öösel väike lööming, kuid mis siiski lahendus rahulikult, kuna selgus, et päkapikud olid pööningule sattunud lihtsalt omavahel amelemiseks rahulikku kohta otsides. Järgmisel päeval saadi päkapikkudega juba rahulikult läbi ning nad pakkusid öise segaduse tekitamise eest Edmondile ja Ramonile putru hommikusöögiks. Peale seda veetis Edmond tunnikese avalikus majas, kuna teekond oli olnud pikk ja üksildane ning öösel amelemiskohta otsivad päkapikud ergutasid kirge veelgi üles.Edasisel viibimisel linnas selgus, et on toimunud salapärased surmad ning mingi haigus on hakanud linnas võimust võtma. Käidi ja uuriti natuke linnas ringi ning kuulati keegi haigeks jäänud naine üle, peale mida olid järgmisel päeval Lyle, Thekla ja Õunake tõbised Kuna paistis, et seltskonnal oli tegemist haiguse põhjuste väljaselgitamise, surmade uurimise jmt, siis Edmond arvas paremaks mitte neid segada, kuna temasse see ei puutunud ning tegelik ülesanne oli peapreestri pojad üles leida. Niisiis möödus Edmondi jaoks aeg niisama linnas logeldes, vahel teistega kaasas tolgendades.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 20:02 11. Juul 2004

Jutustab Foma:
Üsna varsti jõutakse teeni ning nähakse kuidas Pelori märgi all tuleb Alidori poolt kapakuga miski armee. On ka teine märk mida nad kannavad - punane ja ristatud oganuiadega, kuid seda keegi ära ei tunne. Noh, Heironeusi 2/3 armee võtab koha Pelori pataljoni ette ning nii kapatakse. Keski Pelori armee saadik tuleb lähemale tagant ning küsib, kes oleme. Peale seletamist küsib, ega me nendega liituda ei taha. Foma otsustab, et sõltumatu Heironeuse armee võib väga hästi liikuda ka Pelori armee ees.

Nii liigutaksegi. Pool Pelori omadest jääb laagrisse, teine pool liigub edasi. Grupp liigub ka edasi. Koos teise grupiga jäädakse laagrisse. Tehakse oksakestest ja Serafimi tabardist ka väike bänner mis maasse lüüakse grupi magamiskoha juures.

Kuskil kesköö paiku tuleb eemalt varem laagrissejäänud salk. Foma leiab, et tasuks koos nendega liikuda, et võimalikult kiiresti Estarasse jõuda. Ja jõutaksegi peale parajat ratsutamist.

Jäädakse Estara alla laagrisse.

Hommikul minnakse Elanio jutule, täpsemalt Foma läheb. Saab kah. Kuuleb mis linnas on toimunud ja et kindlus on veel võtmata. Ning kaev mürgitatud. Foma pakub, et kui Heironeuse sõjavägi vähe täiendust linnast leiab saab minna diversioonile milleks Elanio pakub võimalust läbi kaevu minna.


Jutustab Edmond:

Lõpuks jõudsid otsitavad linna ja nähes neid ühel päeval Elanio maja ees, võis Edmond lugeda oma ülesande täidetuks, kuigi ta sattus mõneks hetkeks segadusse, kui talt küsiti, et milleks tal neid leida vaja oli. Samas lahendas Foma selle probleemi öeldes, et leidsid meid üles, seega kõik on korras ja ülesanne täidetud. Kuna Edmondil järsku polnud enam midagi teha ja edasisest Foma, Serafimi ja teiste jutuajmisest selgus, et Serafimil ja Fomal olid mingid plaanid kindluse vallutamise suhtes ning nad otsustasid selle jaoks sõjaväge värbama hakata, siis andis koos päkkapikkude ja Ramoniga ka Edmond ennast vabatahtlikuna üles.


Jutustab Foma:

Lähen alla tagasi ning leian, et Serafim värbab sõjaväkke vabatahtlikke. Ja näe ongi kaks päkapikku leidnud. Ja veel üks pool-ork Edmond keda ma mäletan kunagisest ajast ning veel keegi inimene kelle nime ma vist ei kuulnudki.

Serafim värbas päkapikud Diesa Tillikaksaja ning Ruriku. Väga kena.

Edmond kellest just eriti head mälestused pole, oli teine selline imelik, vaikne ja omaette tüüp, sõjakunstist ei vaimustunud, räägib, et Heironeuse peapreester Iljitš olevat teda saatnud oma poegi otsima ning näitab seepeale ka Heironeuse pühasümbolit. Ei oska seepeale muud kosta kui "Kena, nüüd sa leidsid meid."

Neist inimestest on kasu ka, kuna nad oskavad meid Thekla juurde viia. Seal näeb üle pika aja Lyle'i ja Kähmu ning ka voodis Theklat.

Uut infot eriti ei saa. Peale selle, et Lyle'il on tohutu haav ning ta on pime ja halvatud praktiliselt. Mispeale panen ma pea kõik oma võimed käiku üritades läbi pühade palvete ravida Lyle'i haavu ning haigust mis tal kaevuveest on tõenäoliselt. Haav kasvab küll kinni, kuid nägemist ta tagasi ei saa.

Egas midagi, otsin koha kus magada. Selja taga ikkagi oma nädalake ratsutamist ning õhtul vaja veel diversioonile minna.

Kena, ärkan õhtul ülesse ning lähme kambaga Elanio jutule. Kaasa tuleb vaikselt ka Õunake, ma küll ei tea miks, aga keelama ka ei hakka.

Elanio juurest saame hunniku köit, varustusele täiendust lambiõli ja ammunooli. Lastakse meid siis palkidega kaevu.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 10:40 14. Juul 2004

Jutustab Foma:

Esimese palgi peal Diesa ja Rurik, teisel mina, Serafim ja Õunake, Edmond ja Ramon keda kõik Romaniks hüüdsid.

Jõuame alla ning leian end külmast veest kus pean elueest pingutama, et palgi küljes püsida. Libisemine oleks uppumine praktiliselt.

Vool kannab edasi palke, mille küljes on julged diversandid. Korraks lükkab vool palgid koos sellest kinnihoidjatega vee alla. Vee all olev tunnel on üpriski pikk ning jõuame avaramasse ruumi kus kohe enda juures näeme laes auku, kust valgust tuleb. Eemal näen ma ka ühte auku kust ripub sõlmedega nöör välja.

Vool kannab meid edasi, kuid ühtäkki näen, kuidas inimesi aeg-ajalt vee alla kaob. Tundub, nagu miski tõmbaks neid. Hüüan, et me võimalikult kiiresti end köie juurde ajaksime.

Eesolev palk koos päkatsitega jõuab sinna esimesena ning blokeerib palkide edasivoolu oma palgiga, pannes selle risti uue avause ette. Nii kindlustatakse lõpuks kindel kandepind.

Keegi hüüab midagi koletise kohta, midagi vetikate kohta. Selge, vaja võimalikult kiiresti ülesse saada. Hakkan ronima ning hüüan, et teised järgi roniksid. Kõik läheb hästi, kuid üks hetk mu käsi libiseb ning ma kukun alla. Sulpsti vette. Uhh kui külm. Napilt kukkusin teistest mööda ning ei saanud Edmondi hellebardiga pihta. Õnneks. Hüüan teistele, et nad kiiresti üles roniksid.

Hakkan uuesti ronima kuid minu ees ronib Diesa ja tema ees Serafim. Ronime ja oleme juba päris kõrgel. Nii 20 meetrit silmaga hinnates. Serafim kukub ülevalt, kuid Diesa saab ta kätte ja aitab tagasi köiele. Peale seda ma libastusingi jälle ning kukkusin alla palkidele, kaotades koheselt pildi. Järgmine hetk kui pildile tulin, oli Edmond vist juba surnud ja minu kõrval Serafim, kes oli mind ravinud. Ka Õunake on palkidel.

Õunake ja Serafim olid viga saanud. Ma ravin nad ära ning tunnen, et enamus mu jõudu on tänaseks läinud. Vaid kurjusele tahaks lajatada.

Õunake seob endale köie ümber ning ta tõmmatakse ülesse. Mingi aja pärast lastakse köis alla ning käsin Serafimil ülesse ronida. Kui tema on läinud lähen kohe järgi. Seekord ei libastu ja jõuan üpris kiiresti ülesse.

Vahepeal olid päkapikud ylesse roninud ning seal koos Serafimi abiga yleval olnud trellide luku ära murdnud ning köitega erinevaid konstruktsioone teinud.

Lukk kukkus alla Romanile otse pähe ning too kukkus vette. Sai õnneks välja. Mingi hetk tõmmati köis ülesse, lasti alla ning tõmmati uuesti ylesse. Mõne aja pärast lasti lõplikult parajas pikkuses alla. ....

Jutustab Edmond:

Peale otsuse tegemist suunduti plaani pidama, kus leiti, et hea oleks lossi alt voolava jõe kaudu sinna minna. Peale ettevalmistusi lastigi meid (Serafim, Foma, Õunake, Diessa, Rurik, Ramon, Edmond) palkidega koos kaevust alla ning hakkasime mööda jõge lossi poole liikuma. Lossi alla saime ilusti, ainult Edmond lõi oma pea vastu tunneli seina ära. Lossi all aga hakkas mingi veealune koletis meid kimbutama, kõigepealt Ramoni vee alla tõmmata tahtes ja siis teisi oma kombitsatega tagudes mille tulemusena õnnestus tal lõpuks Õunake kätte saada ja vee alla tõmmata. Kuna meil õnnestus väljavooluava ette oma palgid põiki paigutada ja seal kohal rippus mingist avast laes köis alla, siis suundus enamus tegelikku eesmärki täitma ja hakkasid köitpidi üles ronima, Õunakese kadumist ignoreerides. Ainult Rurik leidis, et oleks hea vee alla Õunakesele järgi minna ja natuke hiljem ka Edmond, kes arvas, et ega päkapikust üksinda seal vee all asja pole ning samuti ei ole ilus naisolevust vee alla monstri söögiks (või mis iganes muuks otstarbeks) jätta. Vee all sai paras lahing maha peetud, mille tulemusena õnnestus nii Õunakesel kui ka Rurikul pildile tulla ja pääseda, kuid lahingust nõrkenud Edmond ei jõudnud kahjuks teistele järgi ning koletis tõmbas natuke enne palkideni jõudmist paari tabava löögiga Edmondi vee alla kust tal enam ei õnnestunud pinnale tulla.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 7:51 16. Juul 2004

Jutustab Serafim:

mööda köit saadi lõpuks suure surmaga yles, kuigi Fomal õnnestus köielt kaks korda päris alla kukkuda, Serafimil yks kord, kuid nii õnnelikult, et vapper päkapikk Diesa ta kinni pyydis. Edmond kukkus enne oma traagilist lõppu yks kord.

yleval näeme käiku, milles läheb kõigepealt vasakule ja yles korralik ja ilus marmorist keerdtrepp, veidi edasi on vasemat kätt suurte puust uste taga raamatukogu. algul ei pööranud keegi tähelepanu trellidele, mis seal otse raamatukogu vastas paremat kätt oli. kolmandas kyljes oli aken, kus kasvas mingi puu, mille Õunake kaljukaseks ära määras. ja siis võttis raamatukogu ära kogu meie tähelepanu, kuni lõpuks kuulsime oigamist. siis läks Serafim raamatukogu vastas olnud trellidest ukse juurde, kangutas selle paigast, nii et sealt sai sisse minna. Romaniga kahepeale tuli see ysna hästi välja.

sees on näha kolm kongi, yhes kongis alasti päkkar, teises noore neiu laip, kolmandas mingi hull, kes trelle närib. keski kolmest ei ole Serafimi nina järgi yldsegi kuri. kõigepealt laseme päkkari kongist lahti, kangutame seda ust, mis jaksame. laipa ei puutu ja jätame ta sinnasamma vedelema ja lagunema, kus ta on. siis pannakse veel tähele, et hullu hambad vedelevad samas maas. päkapikk väidab, et hull olla lubanud ennast varbadest läbi närida. ja siis võtame hingedelt maha selle kolmanda kongi ukse, tunneme laibalõhna.

ja yldse näeb see hull, peale lebavate hammaste, väga katkine välja ja pakub Serafimile elusat rotti syya. kui näeb druiidi, siis läheb tema poole. aga enne tunneb huvi ka selle neiu laiba vastu, mida ta kätte ei saa. kuivõrd kooljas – sest mis ta muud olla saab – allub lihtsatele käsklustele, et kui näitad suuna kätte, siis läheb sinnapoole, siis saab ta Õunakese kallalt ära suunatud. muidu ei ole ta ka eriti taibukas, suudab ehk vaid mõne yksiku sõna rääkida, aga enamasti laliseb või mõurab niisama või on lausa vait. siiski Serafim on õnnelik, et sõjaväkke kaks uut sõjameest juurde värvatud. päkapikk varustatakse käepäraste vahenditega ära, antakse talle särk ja amb.

nii suurte haavade ja nii väheste meestega on Serafimi meelest ysna mõttetu kohe kindlust vallutama minna, tuleks veidikeseks ajaks aeg maha võtta ja haavu lakkuda, sest veidigi tervematena suudetakse olla palju tõhusamad. pealegi on Õunakesel raamatukogus palju uurimist. ta näeb seal paljusid huvitavaid raamatuid, mõnes on loomade pildid, yhel on suur helendav värav kaane peal, teisel jälle ykssarvik. aga paraku on suurem jagu raamatuid kirjutatud sellises tähestikus, millest druiid aru ei saa. mis keeles nad on, pole kah võimalik seetõttu ytelda. yks raamat hammustab Õunakest ja teeb talle ysna kõvasti haiget. aga ta ei hakka selle peale eriti kõvasti karjuma ega seda teistele teada andma, vaid lihtsalt paneb raamatu kõrvale.


Serafimi meelest tuleks kogu sellele kurjale raamatukogule tuli otsa panna. Õunake pole sellega teps mitte nõus.


Kui kooljas ja päkapikk on sõjaväkke ära värvatud, antakse kooljale käsk kätte, et mingu trepist yles ja valvaku ukse juures, seni kui meie all haavu lakume, aga paraku, paraku, kukuvad ta jalad kyljest, kui keerdtrepist yles yritab minna. (need jalad jäävad sinna veel ysna tykiks ajaks vedelema.) trepist yles jõuab ta oma käte jõul ja jääb sinna ust lõhkuma. lõpuks on tast alles jäänud ainult pea, ja ta on ukse sisse peasuuruse augu teinud ning sellest läbi läinud. ylejäänud kehaosad vedelevad seal, kuhu nad parasjagu jäänud on.

viimast korda kui teda nähti, kui päkapikk yles vaatama läks, kas on midagi vahepeal ehk juhtunud, oli kooljas (või õigemini ainult tema pea) esimesest uksest läbi ja koridoris mingi ukse lingi kyljes ja lõgistas linki, nii kuidas sai.


Öösel tuleb valves oleva Serafimi juurde mingi noorik nimega Abselia juttu ajama. Küsib, mida nad seal teevad ja kust tulevad. Seletab, et loss on juba heade käes. Varsti kaob ta ära ja rohkem ei näe teda keski. Hommikul lähevad Hagar ja Serafim trepist üles asja uurima ja jätavad magava Romani Õunakese valve alla. Järsku tunneb Õunake, et keegi on tal selja taga ning pöörab kiirelt ümber. Näeb ta seal üht tütarlast. Kummitus küsib, kes on Õunake. Ütleb, et see on tema loss ning et tema on siin kogu aeg elanud. Järsku tunneb Õunake kohutavat valu peas ning kukub teadvuseltult maha. Kukkumise peale ärkab Roman üles ning näeb Õunakesi. Üks lamab maas ja teine seisab.

Järgneb pikk seletamine. Teine Õunake ravib lamavat Õunakest ning jookseb siis üles abi järele. Teatab ta Serafimile ja Hagarile, et Roman tuli talle kallale ja mingi kahtlane tüüp lebab tema kujul keldripõrandal. Serafimile aga tundub miski selles jutus kahtlane ning ta nuusutab kurja. On küll kuri. Õunake põgeneb alla, teised tormavad järele, üritades jalgade otsa mitte komistada. Õunake kaob silmist ning lõpuks jõuavad sõdalased koos peaga alla ning näevad vaid ühte Õunakest ning ühte Romani. Pärast kiiret kontrollimist selgub, et Õunake on siiski elus ning otsustatakse ta Pea järelevalvel keldrisse magama jätta. Arvatakse, et küllap kummitab too surnud tütarlaps ning otsustatakse, et vaja laip viisakalt viimsele puhkusele seada. Matta ei saa, aga võiks ju ka ära põletada. Raamatuid küllalt. Vähemalt kurjadki võiks niiviisi hävitada. Serafim proovib lõkkejao neid kõige kurjemaid kokku tassida, kuid raamatud kipuvad hammustama või mingi kahtlase jõu abil viga tegema, nii et peagi peab ta sellest mõttest loobuma. Kohe peale nende lahkumist lossi edasistele uuringutele ärkab Õunake õrna peapaituse peale üles. Ta näeb Aleniot enda kõrval istumas. Viimane suudleb teda pikalt. Õunake taipab, et miski on mäda ja saab lõpuks mehe alt minema. Viimane ainult naerab ja haihtub õhku. Karjumise peale jõuavad mehed alla tagasi. Pärast ärakuulamist võetakse Õunake ülakorrusele kaasa ja pannakse voodile, kus enne lebas verine tütarlapse keha, mis tõstetakse nüüd ilusa kodukootud kaltsuvaiba peale.

Järgneb magamistoa läbiotsimine. Lauasahtlist leitakse väike raamatuke, mille Serafim kiirelt Õunakesele viib, kuna neiu on ainus, kes lugeda mõistab. Raamatust aga lööb talle näkku õrn suitsuvine, mis tüdrukult nägemise viib. Siunab ja käratseb teine küll, kuid mis see ikka aitab. Ei oska mehedki midagi peale hakata.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

EelmineJärgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6