Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Mehikoorma mängupesa kroonika

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 15:34 26. Mär 2004

Astra eeslinna kõrtsist leitakse päris suured alkoholivarud, mida koheselt kõri kaudu evakueerima hakatakse. Ainuke kaine mees on Kikaha. Tema uurib linna ning avastab muuhulgas, et kui keegi tahab päkkarite tükkidest kokkupanemisega aega surnuks lüüa, siis kõrtsiesises kaevus on selleks piisavalt materjali. Ärkamine ja kainekssaamine on muidugi kohutavalt piinarikkad. Tehakse ehmatav avastus, et vapper Shalom ei pruugigi enam kaineks saada, mitte kunagi enam… Kiire esmaabi viimasel minutil saab talle siiski hinge sisse (või siis ei kannatanud Shalomi hooldav jumal seda alkoholihaisu välja ning kupatas ta tagasi).

Samal ajal uurib sügavamale päkkarite valdustesse jõudnud seltskonna teine pool Astra päkkarite kõrtsi eeslinnas, mis on vägagi võimas ehitis. Kõigepealt tuli sealt muidugi orkid välja peksta. See kõrts peidab endas nii mõndagi huvitavat peale alkoholi. Miskipärast on seal põrandal laiali haldjakeelne arhiiv päkkarite nimesid kandvate paberitega. On kokkukuhjatud riideid ja leitakse kuus kirstutäit igasugust raha. Taskud topitakse täis. Alles tagantjärele tekib mõte, et keegi korjas vist kõrtsi kraami kokku. Küllap orkid… Kraamikärusid lükkavad orkisalgad pole tänavail haruldane nähtus… Õunake leiab ühest kõrtsihotelli toast kaks kinniseotud naisterahvast, inimpiiga ja päkkari, keda orkid on seal päevakese kinni hoidnud. Esimene neist on Rowana ja teine Frora.

FRORA – relvasepast päkkarineiu, kel üks näopool koledasti põletada on saanud. Tema meelteseisundit saabki põletusarmi värvi järgi määrata. Kui arm läheb lillaks, ei kuula Frora enam midagi ega kedagi…

Paladinide jefreitor Foma kaob pärast kõrtsis madistamist jäljetult.

Veel on kõrtsis relvakamber ja päris korralik ja veel rüüstamata toiduladu – ilmselt on toit paika jäetud, et seda koos kullaga evakueerida (tont seda teab, mis suunas). Kui kõrts läbi uuritud ja tänavale minnakse, satutakse kokku käru lükkavate orkidega. Frora tormab sirgelt lahingusse ning lüüakse kohe pildituks. Edaspidi seisab ta siiski enne rünnakut nii kaua paigal, kuni talle nähtamatu võluturvis selga loitsitakse. Ööbima minnakse päkkaripiiga koju, kus asub ka tema sepikoda. Thekla varustab end katkiläinud ammu asemel kolme uuega – mis on väga ettenägelik liigutus, nagu hiljem selgub.

Froralt saadakse linna kohta rohkem teada ning otsustatakse minna uurima nii templit kui kuningalossi. Õunake läheb kotka kujul neid otsima. Leiabki templi. Seal ehitavad tohutu suure kuldse Moradini altari juures orkide preestrid templit Gruumshi austamiseks sobivamaks. Altarile on juba Gruumshi silm peale maalitud. Tänavatel liiguvad kraamivankreid väljapääsu poole lükkavad orkid.

Templisammaste taga ootab võõraid tulijaid varitsus. Frora tormab jälle eesliinile ning orkide igivaenlane Rowana teeb nende nottimisel tõhusat tööd. Üks orkidest viskab poolkobamisi oda Heloni poole ning ilmselt juhib Gruumsh ise ta kätt vaenlase teenri hävitamisel, sest preestri surm on silmapilkne. Täpse käega tabaja ise putkab kähku templisse preestritele oma vägiteost ette kandma.

Thekla üritab preestritega vestelda, et nende kaudu Gruumshi orke Erythnuli orkide vastu ususõtta ässitada. Kahjuks satub seltskond väga hoogu ning templisse ei jää ühtegi elusat orki, kes oma vendi pühasse sõtta usutaganejate vastu võiks kutsuda. Vabaks päästetakse ka altarile ohverdamiseks köidetud noormees Haden, kes jääb ränduritele meelde kui tüüp, kes pidevalt kuhugi kaob – kuni lõplikult jalga laseb. Peaaegu kohe pärast lahingut kustub linnas valgus ning seiklejad on sunnitud Frora vööst kinni hoides templi kõrval asuvasse majja öömajale koperdama.

Öösel valvet pidav Õunake näeb tänaval orke kamandavat pikka mustas kapuutsiga keebis meest, kes kõneleb tundmatus keeles, milles Õunake on kuulnud Theklat mõnikord vanduvat.
Viimati muutis Shadow, 18:07 28. Mär 2004, muudetud 1 kord kokku.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 13:04 28. Mär 2004

Kui paladinid alles pead parandavad, leiab Kikaha üles inimeste ja päkkarite linnaosasid lahutava müüri, seal peetud lahingu jäljed ja lahtimuugitud ukse. Ta läheb kõrtsi tagasi ja ajab väed liikvele. Vapratel sõdalastel läheb mõnevõrra aega, enne kui nad ilma hobuse toeta püsti suudavad seista – ja hobuse toel on ikkagi parem. Õnneks läheb käik allamäge, mis kergendab liikumist märgatavalt.

Peagi jõuab raskevägi kõrtsini. Nagu arvata võib, vaadatakse see põhjalikult üle ja jäädakse siis sahvri lähedale puhkama. Välja hobuseid vaatama kõndinud Serafimile koputab üks ork õlale ja küsib, kust too hobuse ja Heironeuse märgiga rõngassärgi hankis.

Jutustab Serafim:
jefreitor Fomale teadmiseks, kui ta kunagi välja ilmub (ettekanne): Pelori sõjaväeosa ja tema ylem Kullake ehk Elanio suhtusid algul ryytlivennakestesse umbusuga, aga Kikaaha abiga saavutasime yhise keele. Elanio tundis algul vastumeelt meiega yhes lauas söömise vastu, aga sellise suhtumisega olen ma harjunud (kõikidel pole nii head nina, et maailma asjadest korralikult lõhna järgi aru saada, isegi mitte kõikidel parematel väejuhtidel) ja see meid ei takistanud.

teavitasime oma liitlasi (Pelori mökud, haa-haa), kuidas Heironeuse sõjavägi oli Estara linna edukalt piiranud ja ryystanud. yhtlasi jagasime ära mõjusfäärid. loovutasime Pelori mökudele õiguse linna riismed ära võtta, kui nad seda tahtma peaksid, ja ise lubasime läänepoolse allesjäänud linna ära võtta.
selle peale muutus Pelori sõjaväeosa ylem silmnähtavalt närviliseks (kyllap mõtles, mis temast ylemad temaga teevad, kui kuulevad igivõiduka Heironeuse edust) ja yritas meid veenda, et me rohkem linnu ei piiraks ega laastaks. ytles lausa otse välja, et tahab ise yhte tervet linna. aga Heironeuse õilsad ryytlid ei lasknud ennast sellest häirida.

oma edu lahingutes tähistasime suure peoga Joodeldava Eesli nimelises mahajäetud kõrtsis, kui olime ryystatud Astara linna jõudnud. Heironeuse auks ja tänuks kõigi hiilgavate võitude eest sõjaväljal sai palju pidutsetud ja lauldud. Heironeus näitas Shalomile, et tema peaks olema vagam ja nimelt teda kummardama, ja andis Shalomile selleks uue elu ja võimaluse.

kui oli peetud sabat ja pyha Heironeuse auks, siirdusin kahe hobuse ja kahe Pelori kummardajaga (palvetan, et Shalom võtaks kuulda taevast kutsumust ja ei laseks käest oma uut võimalust ja oma uut elu, mille Heironeus talle kinkinud on. kahju oleks tublist sõjamehest ilma jääda) uurima ylejäänud linna. Jõudsime linna päkapikkude osasse (kuigi ka Joodeldava Eesli kaevust tuleb iga ylesvinnatud veepangega välja yks surnud päkapikk, proovige, kui ei usu), möödusime hiiglaslikust alasist, mille kyljes oli samavõrd hiiglaslik vasar (mida mõni jumal tarvitada võiks ehk) ning Kikaaha ja Shalom läksid sisse yhte kõrtsi. jäin hobuseid valvama. tulevad kaks orki, kõnetavad mind minu emakeeles ja kysivad, kust ma hobuse saanud olen, ja oma riided. ytlen ausalt, et minu jumal on need mulle andnud ja löön yhe neist surnuks, aga siis hakkab minu hobune perutama ja kannab mind mäe seest välja, nii et teine jääb peloriitidele. (oleks ikkagi tarvis korralikku sõjahobust, kes lahingut ei karda ja uljalt Hextori ja Erythnuli vastu sõidaks.)

yhinen oma Jerjoma ja Arsoniga Joodeldava Eesli juures ja jään löömingust puhkama. millalgi tuleb Shalom oma hobuse seljas ja ytleb, et meie ylejäänud liitlased olla yles leitud mäe seest. Foma olla ikka veel kadunud, siiski. lähme mäkke, astume läbi kõrtsist, kust võtame kaasa suure hulga põletatud viina ja astume edasi. meile tuleb vastu kamp orke, viis tykki. nad ei tule meile kohe kallale ja seekord eelistame teha misjonitööd, nendega sõbruneda, lootes, et nad parandavad meelt. midagi sellist paraku ei juhtu, varsti kukuvad nad yksteise järel maha kui kivid, sama kurjad nagu enne. meeleparanduse lootust on vähe ja seetõttu lõikan neljal kõrid läbi, aga yhe jätan ellu ja seon kinni. ehk õpib ta oma kaaslaste kurjast saatusest ja pöördub õigele teele. Heironeus teda aidaku!
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 18:39 28. Mär 2004

Kuna seis on viis tublit orki kahe kõikuva paladini vastu, ei riski viimased lähivõitlusse minna ja valivad diversioonitaktika, pakkudes orkidele oma kaasavõetud jooki. Umbusklikule küsimusele, miks orkiverd sõdalased mingit inimeserajakat ehk tulemaag Arconi kaasa veavad, vastab Jerjoma silmagi pilgutamata, et sakummiks. Aga enne pealehammustamist peab ikka korralikult märjukest pruukima… Kõhedaid hetki üle elama pidanud Arcon pääseb siiski vaid pisut äranäritud saapaga… Kui orkid ära vajuvad, saadetakse neli neist Gruumshi manu ja üks jäetakse usku vahetama. Usuvahetus käib nii, et pärast mõningast kloppimist teevad paladinid pausi ja vaatavad, kas ork on ikka veel kuri. Kui on, klopivad edasi. Lõpuks kehitavad paladinid õlgu ja kuulutavad juhtumi lootusetuks…

Kõrtsist väljunud Shalom leiab, et tema Täpi viidab aega mingi orkiga, kapates kiiresti linnasüdame poole. Shalomi hädakarje “Tääpiii!!!!” kostab isegi Frora majani ja sunnib Õuna-ampsu kiiresti kotkana olukorda uurima minema.

-------------------------------
Jutustab Lyle:
Kui orkidel laulu saatel kõrid läbi lõigatud, siis kõrtsi läbi otsima... Ning avastasime, et kaduma on läinud Fomà. Kõrtsist leiame väga segamini pööratud päkkarite paberimajanduse, mis on millegipärast haldjakeelse kirjaga... Teisel ja kolmandal korrusel asuvad võõrastetoad näivad olevat tühjad, kuid esimeselt korruselt leiame paraja hunniku väga korralikke relvi ja kaks kinnseotud neiukest - põletusarmidega päkapikuneiu Frora ja täiesti igatpidi keskmise inimese Rowana, kelle siis lahti päästame. Vastastoast leiame veel lisaks relvile meeletus koguses päkkariformaadis kulda ja hõbedat. Lyle omistab sealt numismaatilistel eesmärkidel kummastki kaheksa kenamat eksemplari. Lähme uurime üheskoos keldrit. Keldrist leiame meeletult õlut ja muud head-paremat, sealhulgas liha täis sahvri.

Otsustame liikuda linna keskel olevasse templisse, kuid käia enne läbi Frora sepikojast, kus siis relvavarusid täiendada.

Teel kohatakse aga linnast kraami minema vedavate orkide salka. Nii Thekla kui Lyle paluvad turvistamata Froral oodata, et neiule maagilist kaitset pakkuda, kuid tema põletusarmid võtavad järjest kaheksajalalikumaid toone, ning kumbagi ei kuulata. Ta langeb praktiliselt kohe... Tema õnneks on olemas Helon, keda ükski ork ei soovi millegipärast rünnata, ning kes ta kokku lapib. Kraamihunniku otsas alla tulles murrab üks ork ilmselt jala, või vähemalt väänab selle väga valusalt välja... Lyle otsustab nõiakunsti viimaseks abivahendiks jätta, ning kütab rohepeadele ammust. Lahing võidetakse, kuid enamik on päris valusalt haavata saanud, ning kirveroaks läks ka Thekla amb. Helon on Frora peale väga tige, ning lubab viimast taoliste lolluste kordamise peale enam mitte ravida. Rowana tahab küll väga orkidele otsa peale teha, kuid teiste nõudmisel kuulatakse üks ork tema, kui keele oskaja, vahendusel üle... "Ei! Ei taha preestriks!" – karjub ork ja räägib ära kõik, mida teab. Saadakse teada, et kraami veetakse inimeste linnaosa (ehk siis Lõunavärava?) poole... Ning et orke juhib inimene ja nad teenivad Gruumshi, kes pole Erythnuliga üldsegi sõbralikes suhetes.... Millele järgneb järjkordne kääbikute sõjalauluke, mille saatel orkide kõrid läbi lõigatakse...

Jätkatakse teekonda Frora sepikotta, kuhu kohale jõudes varsti ka pimedaks läheb. Frora ei paista tulede süsteemist midagi teadvat... Jääme sinna ööbima, ning Helon nõiub ukseava ette kiviseina...
Õhtul toimub Heloni ja Lyle'i vahel arulelu, ning viimane mõtleb välja mehhanismi, mida ammule lisades saaks seda ohutult ja vinnastatult kaasas kanda, et ühekäeline mees sellega ühe lasu teha saaks. Selle mehhanismi valmistamine oleks Frorale lihtne töö, kuid kuna sepistamine oleks vallutatud linnas tähelepanu tõmbav, jääb see töö hilisemaks. Thekla võtab sepikojast kaasa muidu metallitööga tegeleva Frora eritelimmusel valmistatud ammupartiist kolm kenamat eksemplari.
Liigutakse päkkarite templi poole. Hoone on suur kahe klaaskupli majesteetlik ühendus, mille ees on võimsad sambad, mille taga on peidus kurjad orkid, kes meid odarahega üle kallavad.

Frora ootab nüüd korralikult ilma käsutagi, ning kui Helon läheb talle nõidust peale panema lendab tema poole üks õnnetu oda, mis läbistab tema pea. Ühekäeline preester on langenud. Lyle karjub oma jumala nime, ning tema järgmine nool võtab maha orki Heloni mõrtsuka kõrval. Viimane pistab karjudes templisse: "Ma lõin ta maha! Ma lõin ühe maha!" Lyle nopib orke oma ammuga valusamalt kui kunagi varem, ning kasutab nõidust vaid põgeneva orki mahavõtmiseks - et lihtsalt tabamuses kindel olla.

Templisse minnes avastatakse, et Moradini haamrile on peale mäkerdatud Gruumshi silm. Seal on ka mõrtsukas preestrite ees kummardamas... Thekla üritas orkipreesterid kavaldada Helonit ellu äratama, kuid peagi mõistsime, et see käib vennikestele üle jõu... Siis üritas Thekla Gruumshi orke Erythnuli omade vastu ässitada, mis läks tal väga hästi korda... Kuid seejärel nad ründasid meid... Juhttüüp relvitut Theklat, võtsime nad maha. Lyle üritas hoolitseda selle eest, et too, kes Theklat ründas, surma ei saaks, ning kasutas ta mahavõtmiseks veretut nõidust, millega ta Shalom'igi maha võtnud... Heloni mõrtsukast tegi Lyle kirvega hakkliha... Frora pilbasteks löödud preestriga polnud midagi peale hakata... Preestritel jättis Lyle seekord kõrid terveks.
Alles olid väike Lyle ja neli suurt neidu. Kuna viimased oleks altarit küürima hakanud, pani Lyle ajasäästuks oma loitsu seda puhastama.
Templit läbi otsides leidsime veristest kõrvalruumidest altaritelt surnud päkkari ja talupojaliku väljanägemisega vaevu hingitseva inimese, Hadeni, kes pildile tulles otsustas meie juurest vargsi lahkuda.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 23:12 28. Mär 2004

Kui seltskond jälle koos, otsustatakse valitsejapaleed uurima minna. Öösel on Heloni laip templi eest kaduma läinud. Orkikorjused on kõik alles. Ja siis kuuldaksegi Shalomi meeleheitlikku hüüdu. Õunake läheb kotkana luurele ja jõuab peagi koos Kikahaga templi juurde tagasi. Jutustatakse üksteisele vahepeal juhtunust ning esitletakse Frorat ja Rowanat.

Palee juures asuvasse valitsejate hauakambrisse ei pääse, nagu arvata ongi. Jääb küll pisut arusaamatuks, miks sinna üldse minna tahetakse. Troonisaali lahtisest uksest paistab sinine valgus ja seest kostab orkide õiendamist. Kikaha räägib nendega ukse tagant orkikeeli ning saab teada, et sees on kolm rüüstajat. Järgmine uudis kõlab, et kaks seesolevat orki olla järsku lihtsalt niisama ära surnud. Palju neid seal siis on?

Rünnakul selgub kurb tõsiasi, et Frora tehtud ammud on mõeldud lähivõitlusrelvadeks ning kõige rohkem abi on neist siis, kui neid kasutada sama võitlustehnikaga kui päkapikukirvest. Esimese lasuga esimesest ammust saab Thekla kõrval seisnud Õunake katkenud nööriga vastu vahtimist, esimese lasuga teisest ammust saab ammulaskja ise puruneva relva tükiga mööda pead. Tulivihane Thekla viskab katkise relvaga selle valmistajat, aga õnneks või õnnetuseks ei saa pihta. Tekib idee hankida Frorale “pahade” sõjaväelt suurem ammutellimus.

Sinise valguse allikaks on saali lakke kinnitatud sinine kalliskivi. Thekla üritab selle võluvõimu kontrollida ja saab hirmsa peavalu, nii et teda saalist välja toibuma lohistatakse. Lyle teab, et ka see kivi on üks üheteistkümnest. Orkid on ladunud kaste üksteise otsa, et kivini ulatuda, ning kaks neist lebavad kõrbenud sõrmedega surnult maas. See jahutab tunduvalt indu kivi näppima minna.

Teisi ruume uurima läinud Rowana satub kokku ühe kena pikka kasvu mehega, kes esitleb ennast Hyllinguna ja kutsub ta endale appi mingeid võtmeid otsima. Pärast mõningast mööblinihutamist leiavadki nad raamaturiiuli tagant seinaorvast karbikese, mille Hylling kenasti taskusse paneb. Ruumist väljudes satuvad nad vastamisi ülejäänud seltskonnaga ning Thekla läheb näost kõigepealt valgeks, siis lapiliseks ja siis haarab ammu järele. “Selle mehega ma ei räägi, seda meest ma lasen!” Ega Hyllingu üllatus väiksem ole, kui esimene ehmatus möödas. Igatahes pageb ta raamatukogutuppa tagasi ning lööb ukse enda järelt kinni. Pärast paarilauselist selgitust kunagise kaevandusseviskamise kohta (selle sündmuse seotuse ühe kalliskiviga ja juhtunu täpsemad põhjused jätab Thekla targu enda teada) asub seltskond hämmastava üksmeelsusega Hyllingut jahtima. Frora võimas päkapikukirves teeb ukse kallal tööd, kuni auk sisse tuleb. Hylling pakub rahva rahustamiseks võtmekarpi – mis kästakse tal läbi ukse sisse löödud augu välja anda. Kui aga mehe käsi karbi välja ulatab, virutab Lyle selle pihta korraliku pihuvälgu. Karp võetakse vastu, uks lõhutakse maha ning Hylling leiab end kiiresti Frora raudsest haardest. Arvestades, et üdini korraliku tütarlapse Frora turvis on rinnakumeruste kohalt ogadega kindlustatud mittesoovitava näppimise vältimiseks, võtab tema kallistus vangil vee silma.

Hylling lüüakse oimetuks ning isegi aus ja õiglane Kikaha on seda meelt, et kohtumõistmine selle mehe üle peab jääma Õunakese ja Thekla hooleks. Nii nad siis jäetaksegi delikaatselt omapead. Palvetama, nagu Thekla selle kohta ütleb…
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 0:50 29. Mär 2004

Tähelepanu! Nüüdsest on esimeses postituses näha ka Estara piirkonna ajalugu ja piirkonna kaardid.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 22:09 29. Mär 2004

Mis tunne on aidata teise ilma oma kunagist sõpra? Mitte just meeldiv… Kuid Thekla tunneb Hyllingut piisavalt, et teada: see libekala kaoks neil muidu kähku käest. Ning siis oleks häda kaelas…

Õunake jõuab karbi avada enne, kui keegi sellele maagiakontrolli teha taipab. Karbist pääseb välja mürgine gaasipilv. Froraga ei juhtu midagi, kuid Õunake ise, Thekla ja pahaaimamatult ligi astunud Kikaha, keda keegi hoiatadagi ei jõudnud, saavad tõsiseid tervisekahjustusi.


23. märts 2004
Mängis: Thoren (Foma)


Et kuhu siis ikkagi kadus vapper Heironeuse paladin Foma?

Juhtus nõnda, et pärast Astra päkkarite kõrtsi orkidest tühjakslöömist astus Foma välja värsket õhku hingama. Teistel oli lihtsalt lahingu lõpetamise ja kõrtsi uurimisega nii palju tegemist, et nad ei märganud tema väljumist. Foma seisis ning mõtiskles omaette – ning järsku avastab end aasalt täis lilli ja liblikaid. Hetk hiljem näeb ta enda ees verist orkilõusta ning veel hetk hiljem on ta juba vees ning rabeleb elu eest. Raske varustus kipub teda põhja tirima. Mingil hetkel kaotab ta teadvuse ning ärkab vastu mingit posti põrgates. Selgub, et see on purde tugipost.

Foma ronib üles ja kobab rotihaisuses pimeduses purret. Purde lõpus on sein. Või uks. Tont seal pimedas aru saab. Foma koputab igaks juhuks. Õhuke sein hakkab murenema. Veel paar hoopi – ning ta astub hämarasse kambrisse, mille keskel seisab kummaline kivikuju. Tegemist on parajalt piraka sisalikuga, nii paar meetrit kõrgust ja kolm meetrit pikkust. Pead ehib elukal kaks paari sarvi. Sisaliku seest kasvab välja pikkade küünistega käsi või käpp, mis hoiab lillat värvi kalliskivi. Foma tahab kivi lähemalt vaadata ning võtab selle kätte. Samas hakkab kuju kummaliselt pulseerima ning Foma arvab targemaks kivi taskusse pista ja kiiresti sellest paigast sääred teha. Pimesi mööda pimedaid koridore põgenedes ning hingetõmbehetkedel enda kannul kellegi raskeid samme kuuldes komistab ta viimaks millegi otsa. See miski osutub igivanaks päkkarilaibaks, mille roostest puretud kirve kõrval vedeleb kaarditasku, milles kõrbenud servadega vana kaart. Foma korjab selle kaasa, kuid kaardi põhjalikumaks uurimiseks on vähe nii valgust kui aega, sest kurjakuulutavad sammud tümpsuvad ta selja taga lähemale.

Mööda käiku edasi põgenedes kohtub Foma põlvekõrguse rottinimesega, kes piiksub alguses ähvardavalt ja siis hoiatavalt. Edasi pagevad nad juba koos. Mingil hetkel jõuab Foma ojani, mis voolab üle tema tee. Püüab üle hüpata, kuid libiseb ja kukub. Edasi liikudes seisab ta järsku silmitsi suure sinaka koletisega, kes sarnaneb üpriski kambris nähtud kujule. Samas ei tundu see elukas kuri olevat, ehkki teeb hirmsat kriiskavat häält ja üritab rünnata. Foma haarab tal sarvedest kinni. Elukas jällegi üritab teda vastu seina laiaks lüüa. Foma’l õnnestub talle turjale hüpata. Elukal õnnestub ta sealt maha raputada. Foma püüab sisalikku ära väsitada oma tabardiga härjavõitlust mängides, kuid selgub, et loom on üpriski vastupidav ning härjavõitlejal läheb endal enne võhm välja. Ühel kurval hetkel võtab elukas ta korralikult sarve otsa.

Foma näeb juba valgust tunneli lõpus, kui see ilus valgus temalt järsku ära võetakse ning ta hakkab teadvusele tulema. Elukas lakub ta haava ning see paraneb iga keeletõmbega. Foma silitab ja sügab sisalikku tänulikult ja edasi on suhted juba sõbralikumad. Foma annab kivi tagasi ning loom neelab selle sealsamas alla. Siis istub ta maha nagu koer ning Foma tunneb järsku, et soomus ta käe all hakkab külmaks minema. Loom muutub kivikujuks tagasi. Mõne minuti pärast kasvab kuju seest jällegi välja kivi hoidev kämmal.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 22:18 30. Mär 2004

Foma võtab katseks uuesti kivi enda kätte. Kuju hakkab taas tukslema. Kivine kest lendab plahvatades laiali (tappes sealjuures kolm toimuvat uudistama tulnud rottinimest) ning laseb sisaliku taas välja. Elukas pahurdab natuke kivi äravõtmise pärast, kuid lepib siis olukorraga.

Orkish’it kõneleva rottinimeste hõimu esindajad lubavad hea tasu eest Foma tunnelitest välja juhtida. Foma loeb neile moraali, õpetab õigeid elukombeid ja Heironeuse usku. Tema õpetusi aitab kinnistada rotirahvast mittesalliv sisalik. Rotid on juba täiesti valmis oma koopasse Heironeuse templit ehitama hakkama, kui Foma poolt Kähmuks ristitud sinise eluka kannatus enam vastu ei pea ning ta saadikutele kallale tormab. Nii nad silmist kaovadki – piiksuvad rotid ees ja Kähm müdinal järel. Foma omakorda nende järel.

Rotikorjuste hunniku ja sisaliku juurde jõuab Foma enam-vähem üheaegselt päkkar Danuriga. Kähm tormab ka tollele kallale. Kivi näitamise peale longib loom vastumeelselt tagasi. Foma paneb kivi taskusse ning Kähm ründab teda kohe. Foma paneb kivi elukale suhu ning too kivistub jälle kujuks.

Danur esitleb ennast Moradini paladinina. Loomult on ta kõva ärimees. Igatahes pakub ta, et võib Kähmu Foma’le kinkida, kui too Astra orkidest puhtaks lööb. Arutatakse Kähmu ja kivi seoseid ning Danur tuleb mõttele loomale lilla kivi asemel mõnda teist, sarnast värvi kalliskivi pakkuda. Ta sobrab pisut oma kotis ning leiabki ühe sobivana tunduva. Foma katsetabki pettust. Kähm neelab kivi alla, istub maha, tõuseb siis jälle püsti, istub jälle maha… Niiviisi trambib ta tükk aega hädiselt ringi, kuid ära ei kivistu. Danur lubab Foma koos Kähmuga tunnelist välja juhtida. Asutaksegi teele. Puhkama jäädes pakub Foma loomale esehaaval kogu oma varustust – ei tea ju, mida sihuke sööb. Kähm valib välja ainult magamiskoti. Küljealuseks.

Järgmised paar päeva liigutakse pimedates käikudes. Siis satutakse hargnemiskohta. Danur valib raja ning peagi jõutakse valguse kätte. Kõrgelt mäeküljelt vaatavad rändurid alla suurde rohelisse orgu. Need olevat Astra maad, linna toiduvarude kasvatamise koht teispool Põhjaväravat. Mäletatavasti sisenes seltskond Astrasse läbi Lõunavärava.

Niisiis – vaatepilt on kena, kuid alla saaks vaid mööda püstloodis kaljuseina. Foma ja Danur suudaksid köiega alla laskuda, aga Kähm? Ööbitakse sealsamas käigusuus (milline vaade!), hommikul minnakse tagasi teeristile ning võetakse uus suund. Jõutakse välja sellessesamasse orgu ning seekord viib alla lauge tee.

Vastu liigub kirveste ja arbalettidega päkkarite sõjasalk. Danur tutvustab pealik Torrile Foma’d. Kähmul hakkab seletuste ajal igav ning ta paneb teeäärselt karjamaalt ühe lamba pintslisse. Tema huvi lammaste vastu süveneb. Päkkarid kutsuvad Foma’d kannukest õlut jooma ja linna olukorrast rääkima. Foma jutustabki, mida teab. Mainib ka, et tal peaksid sõbrad veel Astras olema. Päkkaritele ei meeldi mõte linnas viibivatest võõrastest karvavõrdki, ehkki need seal orke tapavad. Torr viib Foma keldrisse, kus värskemad linnast korjatud laibad matmist ootavad. Ning üllatus-üllatus, langenud sõdalaste hulgast leiab Foma ka Heloni…
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 20:09 31. Mär 2004

24.märts 2004
Mängis: Cygnus


Jutustab Helon:
Helon.. suri.. ja avastas ennast tunnelist, kus ühel pool oli valgus..
kõndis siis sinnapoole ja leidis ennast suurest heledast ruumist, kus tema vastas oli suur laud paberipahna ja mingi isikuga.. isik ei teinud suhtlemisproovidest esialgu välja, aga üle õla piilumine talle siiski ei meeldinud ja sai jutule.. suunas Astra surnutega ühte punti ning saatis vasakpoolsest uksest registratuurist välja.. seal oli kohe ukse peal vastas mingi sinist värvi valvur, kes küsis nime ja siis otsis märkmikust seda taga.. leidis, tegi mingi märkme juurde ja suunas kaile nr. 21.. Helon oli Astra linnas.. tuled põlesid ja päkapikud liikusid..Helon otsustas, et aega tal on, ja kavatses linna tuledemehhanismi kohta järele uurida.. küsis siis mingilt suvaliselt möödujalt, kelleks nimeks oli Amak, nende kohta.. too ei osanud öelda, aga arvas, et mingi preester võib teada ja ütles, et Helon ootaks kõrtsis - selles samas, kus orkide vastu oli võideldud.. Helon läkski sinna ja ootas.. natukese aja pärast tuli Amak preestriga tagasi.. jõid päkapikuõlut, rääkisid ja seletasid peeglite süsteemist, mida saab kusagilt juhtida.. kuni Helon otsustas, et oleks aeg minna ja vaadata, mis seal kail 12 või 21 (enam ei mäletanud) ikka oligi.. otsustas siis kogu sadama kuni 21. kaini läbi vaadata.. midagi erilist ei leidnud.. kail 12 mingi päkapikk jagas õunu, mida ta ise ei söönud, sest need nägid ilusad välja.. 21. kail oli mingi ühika moodi ehitis.. uuris siis lähedalolevalt vanal päkapikust meremehelt, et mis olukord on ja kuhu laevad sõidavad.. sai teada, et põhja pool on veel üks päkapike linn ning ka seda, et ta praegu on koos teistega karantiinis ja ei pruugi sealt aastaid välja saada.. otsustas siis linna enne tundma õppida, kui oma uude kodusse sisse seab.. aga üsna varsti tekkis tunne, et teda tahetakse registratuuris näha.. läks siis sinna sinise mehe juurde, kellelt sai teada, et karantiinis on kõik seetõttu, et järsku kutsutakse tagasi, mis temaga oligi juhtunud.. mingi Heironeuse tegelane oli otsustanud ta tagasi kutsuda.. egas midagi Helon juba huvi pärast läks tagasi, et mida see Heironeuse teener tast tahab.. tegi silmad lahti, nägi Foma'd ja küsis, kus on Illunae (see oli teenri nimi).. aa.. enne kõrtsist lahkumist oli Helon ka lubanud Amakile ja preestrile, et tuleb varsti tagasi.. ja ta keha oli teispoolsuses olles korras..
Keegi ei osanud selle peale midagi öelda, küll aga sai Helon teada, et mingi sinine mehike oli just seal olnud.. mingi päkapikk nimega Torr oli ka Heloni kohale kummardumas samal ajal Foma'ga.. mõlemad olid imestunud, et ta ellu ärkas.. parema silma koha peal oli arm.. See oli see koht, kuhu oda tabas..Helon otsustas, et kui ta juba elus on, eks ta siis jätkab eksisteerimist.. sai teada, et on linna põhjaväravatest väljas.. Foma'l oli mingi imelik elukas, kes kindlalt ei olnud draakon, sest tal polnud tiibu.. palus sepal valmistada poolt nägu kattev raudmask (Heloni jaoks seepärast sobilik, et mugavam kui lihtsalt riie ja ei taha ju enam teisi ehmatada oma armiga).. mainis Frorat ja kohe organiseeriti linna minekuks otsingurühm..
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 1:11 1. Apr 2004

24. märts 2004
Mängisid: Thoren (Foma), Higgins (Lyle), Cygnus (Helon), Chloe (Õunake), Shadow (Thekla)


Nõnda siis seisis Foma Heloni laiba kõrval – ning märkas järsku tolle peatsis sinist mehikest passimas. Torr ei paistnud midagi nägevat. Mida teeb sellises olukorras üks korralik paladin? Kontrollib, kas tegelane on hea või kuri… Seda tegi ka Foma. Mehike haihtus plaksuga ning Helon tegi silma lahti ja küsis Illunae järele.

Pikalt ei saa nad Heloni äkilise elustumise üle imestada, kuna väljas tekitab Kähm segadust. Foma üritab elukat taltsutada - mille käigus Kähm temast kogemata üle jookseb. Foma ravimiseks tuleb Helonil kõvasti Pelori väge kulutada.

Linnas ööbijad kuulevad hommikul paleest linna poole minevaid samme. Kõigepealt ühe mineja omi, siis rohkemaid. Viimased kuuluvad päkkarite väesalgale. Frora tormab neile vastu. Torr pakub, et seiklejad võiksid asuda tööle linna väljapääsude valvuritena. Siis avastatakse päkkarite salgast Helon. Esimene üllatus-ehmatus möödas, minnakse linnatagust orgu vaatama.

Kaunist vaadet hommikusele orule ilmestab üks ringikappav olend, kes meenutab suurt sisalikku või pisikest tiibadeta lohet. Teda ajab taga kallis kadunuke Foma. Hullav elukas ajab pärast kokkusaamist ja tervitamist Lyle’ile sarve vöö vahele ning müdistab temaga siis minema. Järgneb rodeo, kuni Lyle avastab, et Kähm oskab rääkida. Draconicut. Nüüd on elukaga suhtlemiseks tõlk olemas ning edaspidi võib kääbikut ja hiidsisalikku tihedalt vastamisi sisisemas-susisemas tabada. Foma üritab ka nende seltsis hädavajalikud sõnad selgeks saada. Lyle räägib Foma kogemata kivipettuse asjus vahele ning siis tuleb tal endal looma rahustamiseks pikki läbirääkimisi pidada. Kähm räägib, et elas kunagi kõrgetes valgetes mägedes, kuni tulid säravate relvadega pikakõrvalised inimese moodi olendid ja viisid ta kivi valvama. Ei, tema emal ka ei olnud tiibu. Ei, vägisi ei viidud, ema lehvitas talle rõõmsalt järele. Pika veenmise peale lubab aus kivivalvur Kähm ikkagi Foma’l kivi tassida.

Minnakse päkkaritelt Kähmule toidupoolist kauplema. Kogemata kombel segatakse sealjuures nõukogu istungit. Päkkarid mossitavad, kuid lubavad mõned lambad. Kogus jääb täpsustamata. Kähm tõlgendab seda omamoodi ja paneb kogu karja nahka. Seda on kuuskümmend looma. Nagu arvata võib, tekitab selline vägev kõhutäis pärast pikka nälgimist Kähmule korralikud seedehäired.

Seltskonnale kirjutatakse ööbimiseks välja kaks õlgkatusega hütti. Üks Kähmule, teine inimestele ja kääbikutele. Foma ja Lyle asuvad Kähmu seltsi, kuid on sunnitud peagi hütist välja kolima, sest seal pole peale sisaliku kõhutuule midagi hingata. Kähm ägiseb ja keerab külge, teised aga seavad end seina ääres rohu peal sisse. Augustialguse öö on soe, võib väljas magada küll.

Jutustab Lyle:

Uus päev algas šokiga. Meie ööbimispaika saabunud päkapikud olid linnas ringiluusivatele orkidele meeldiv vaheldus, kuid nendega oli kaasas.. ..Helon.. Tal oli silm sidemega kaetud. Sai kohe näpuga järele kontrollitud ega ta kummitus ole. Ei läinud näpp läbi. Kahtlused jäävad. Kui Lyle uuris kas ta läbi oma peas olevast august räti saaks läbi tõmmata, siis tõestas Heloni suust tulnud porin vähemalt tema jaoks, et tegu õige inimesega on.

Frora langes kellegi Torri embusse, kes paistis päkapikesalga juht olevat. Kuulsime ka ähmast juttu Fomà "sisalikust". Seejärel kutsuti meid läbi põhjavärava mäetagusesse orgu, kus paistis olevat päkapike küla ja toidukasvatus. Kaugemal aasal paistiski Fomà mingit sisalikku taga ajavat. Kui lähemale jõuti, siis tutvustas aukliku turvisega ja viimastes kaltsudes Fomà meile Kähmu, kes siis kõik üle nuuskis, kuid eriti pakkus talle huvi väike kääbik, kes ei tahtnud üldse suurele elukale lähedale minna ja hoidis Thekla selja taha, mis kujunes Kähmu ja Lyle'i Thekla ümber tiirutamiseks. Samal ajal rääkis Fomà Kähmuga kohtumise loo. Lõpuks võttis Lyle julguse kokku, pani endale turviseloitsu peale ja läks Kähmu lähemalt uurima, mille peale viimane talle ühe oma sarve vöö vahele pistis ja mööda aasa plagama pani. Tohutu rappumise tõttu õnnestus Ämmelgaloits alles viiendal korral ja saigi Kähmule selga ronitud, mille peale too perutama hakkas, kuid kääbik oli tema turjal üllatavalt ilusti kinni. Perutamise ajal tuli kogemata välja, et Kähm räägib lohekeelt. Lõpuks sai Kähm Lyle'i ikkagi seljast maha, nii et too haiget sai ja siis tõmbas oma kaheharulise keelega üle näo, nii et varesele valu, harakale haigus.

Igatahes selgus, et Fomà seletus oli natu lünklik, kuna Kähm sai väga pahaseks kui teada sai, et tema kõhus õige kivi pole, ning ründas Fomàd. Õnneks sai ta enne suuremate vigastuste tegemist maha rahustatud, ning seletatud, et ta ei saaks päikest näha, kui talle õige kivi anda, kuna ta on siis ise kivikuju, ning kivi oleks kõigile näha ja võtta. Koos on kivi kindlam kaitsta. Igatahes oli tal kõht väga tühi ja me läksime päkapike käest talle süüa küsima. Saime loa, kuid tundus, et selle andmise üle poldud eriti õnnelikud. Kähm pistis koplis pintslisse oma kuuskümmend lammast, ning ei saanud kõhtu täis. Selgus, et Kähm oli pandud haldjate (kirjeldus ei jätnud muud varianti) poolt kivi kaitsma. Samuti tahtis ta emme juurde. Ka emmel polevat tiiibu olnud, ning ta oli elanud valges koopas, ning Kähmule lehvitanud, kui haldjad ta ära viisid. Õhtuks paigutati meie kamp ühte, Kähm (ehk Kähmu, nagu Lyle teda hellitavalt kutsus) teise majja. Fomà ei lahkunud Kähmust ja läks koos temaga nagu ka Lyle. Kuna Kähm ennast sinna majja ka kergendas, siis oli seal varsti suht võimatu olla, niisiis läksime Fomàga ukse kõrvale õue magama.

Keset ööd ärkab Lyle nähes, et tal on neli oda kõri peal, ning Fomàl viis. Päkapikud käsivad vait olla ja talutavad nad hoonest eemale, vedades ukse ette suure vankri. Suur vanker veetakse ka meie kaaslaste maja ukse ette. Kummalgi majal pole aknaid, ning mõlemal õlgkatus. Päkapikke, kes on enamasti relvastatud arbalettide ja odadega, vööl kirved, on umbes kolmkümmend, ning neil on kõigil rätid nina peal, võibolla haisu pärast. Kähmuga maja pannakase põlema. Peagi kostab majast kriiskeid ja vasu ust prõmmimist, kuid see ei anna vankri tõttu järgi. Päkapikud ei luba sõnagi öelda ega liigutadagi ilma, et odaotsad tihedamini kõri ei sooniks. Fomà heidab päkkaritele põlgliku pilgu ja ta silmast jookseb pisar. Lyle palub luba loomale hüvastijätuks laulda, ning saab selle. Ta laulab lohekeeli nii kõvasti kui suudab, et Kähm läbi õlgkatuse välja hüppaks. Hetk hiljem käib ragin ja tulemöll ning Kähm on väljas ning väga pahane.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 23:33 1. Apr 2004

Jutustab Lyle:
Esimesest ettejuhtuvast päkapikust ei jää just palju järgi. Kähm lahmib palju, kui päkpikud on jubedalt ülekaalus. Meil kästakse pikali heita. Pikaliheitmise ajal paar sõna ja käeviibutus, ning kääbikut pole enam näha. Nii vaikselt liikudes tulevad Lyle'le nooruspõlve ramm ja väledus meelde, ning päkapikud ei saagi aru kuhu mehike jäi. Püha viha täis põrutab Lyle põleva hoone juurde oma õli järgi, mis orkide vastu oma tõhusust näitas. Seal mõistab ta, et Kähm ei pea ülekaaluka vastase vastu kaua vastu, seda enam, et ta ilmselt Fomà’d päästa üritab, kuna sinnapoole ta liigub. Ilmub tuttav Õunakese tulekera, mis päkapike seas päris tõhusat tööd teeb. Fomà’d valvavad päkkarid tõstavad oma odad Kähmu poole, kui too nonde poole sööstab. Päkkareid jõuab karistada ka hiljem, mõtleb Lyle ja sõnub omale peale Ämmelgaloitsu ning sööstab nähtamatuna pea ees lahingumöllu, hüpates Kähmu kõhu alla, et mitte ise kirvelöökide ette jääda, manades talle veel peale võluturvise. Kähm saab igalt poolt lööke ja ammunooli sisse, millest vähesed ikkagi viga juurde teevad, kui ta kukub, kuid Fomà kargab üle päkkarite ja tema puudutus toob Kähmu taas elule. Kusagilt ilmub välja Thekla, kes satub Kähmu asemel arbaletimärklauaks, ning Helon, kelle ravi aitab Kähmu veelgi. Fomà üritab päkkarilt relva haarata. Lyle palub Kähmu, et too põgeneks, ning muudab ta nähtamatuks, kuid Kähm ei kuula ning ründab edasi. "Ta tõuseb kivist tervena" laulab arbaletinoolte sajus Thekla. Lyle käsib Kähmul jalga lasta, muidu saavat päkkarid kivi kätte, ning loovutab talle oma viimase nähtmamatuseloitsu. Nüüd võtab Kähm teda kuulda, kuid põgenedes müksab ta ikkagi üht päkkarit ja muutub nähtavaks. See pole enam teab mis tragöödia, kuna Kähm on juba tsipa ohutumas kauguses, ehk siis kirveulatusest väljas, ning päkkaritest tublisti kiirem. Hetk enne lahkumist jõuab Lyle Fomàle hõigata, et too kivi viskaks. Just oda hankinud Fomà loobub ründamisest ja virutab kivi jooksvale Kähmule järele. Kivi käega kinni püüda ei õnnestu, kuid jällegi aitab maagia hädast välja.

Natu lahingukärast eemal otsustab Lyle proovida, kas Thekla oletus paika peab, ning pistab Kähmule kivi suhu. Kähmu nahk muutub külmaks ja ta võtab sisse oma kivistumispoosi. Paar järelejooksnud päkkarit veenduvad, et tegu on kivikujuga, ning lähevad tagasi haavatuid lappima. Kivi väljasopistumine võtab aega, ning kivist Kähmule kasvavad tiivad. Kähmu külje seest kasvab välja kivi hoidev käsi ja varsti ongi tunne, et enam olukord ei muutu. Lyle paneb kivi tasku ja hüppab kohe Kähmule kõhu peale, et saaks kaaslastele appi minna. Kähmu seest kostab õrnu tukseid. Südamelöögid, mõtleb Lyle. Kuid löögid kiirenevad ja muutuvad häirivalt kiireks ning enne kui kääbik reageerida jõuab, käib ilge kõmakas. Lyle saab jälle pika õhulennu, mis lõpeb teadvusekaotusega, kuid mingil hetkel tunneb ta Kähmu kaheharulist keelt end lakkumas.


Üle lahingumüra kostab Torri käsk: “Inimesed elusalt kinni võtta!” Selgub, et seda käsku annab mitmeti tõlgendada – Helonile virutatakse kirvega “et teda kaitsta”. Thekla on esimene, kes ammu maha viskab ning end vangi annab. Vabadusse jäävad ainult Lyle ja Kähm.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 1:43 2. Apr 2004

25.03.2004
Mängisid: Thoren (Foma), Higgins (Lyle), Cygnus (Helon), Shadow (Thekla), Chloe (Õunake), Logerin (Arcon), Necromancer (William Ford Sierra)


Vangid seotakse kinni ja suletakse ühte hütti. Läheb aega mis läheb, igatahes harutavad nad end seal köidikuist lahti. Siis aga otsustavad, et keset ööd plehku panna üritada oleks lollus. Esiteks on loitsud ära kulutatud, teiseks võib pimedas ära eksida või päkkaritele lausa sülle joosta. Otsustatakse end korralikult välja magada, hommikul loitsud ette valmistada ning siis vaadata, mis juhtuma hakkab.

Hommikul juhtub see, et vangidele tullakse varahommikul järele, seotakse nad uuesti kinni ja viiakse päkkarite tähtsa nõukogu ette aru andma. Istung kestab umbes viis tundi (nii IG kui OG) ning on kokkuvõttes pilguheit bürokraatide paradiisi. Sinna juurde ehmatav OG avastus, et päkkarite vaated on pehmelt öeldes natsionaalsotsialistlikud.

Mida kõike ja mis argumentidega sel istungil arutati, ei jõua jutus jutustada ega kirjas kirjeldada. Hakatuseks süüdistuste nimekiri, mille raskemateks punktideks kuuekümne lamba söötmine elukale ja kahe päkkari tapmine tulekeraga. Seadusi tõlgib ja tõlgendab süüdistaja. Vastusüüdistus seiklejate väärtusliku eluka kahjustamises või koguni tapmises tõrjutakse teatega, et päkkaritel pole mittepäkkarite vastu mingeid kohustusi. Mida edasi, seda segasem vaidlus ja seda põnevamaid argumente tekib. Näiteks jõutakse pärast pikka demagoogiat järeldusele, et päkkarite seadusandluse põhjal pole seiklejaid üldsegi olemas ning järelikult ei saa neilt ka mingit hüvitust nõuda. Miskipärast pole päkkarid selle tõlgendusega nõus. Määratavad võimalikud karistused kõiguvad võllatõmbamisest ja käte maharaiumisest habeme mahaajamiseni – millega näiteks Thekla vägagi nõus oleks. Teised ilmselt ka, arvestades, et seltskonnas habemikke pole. Toimuvad pikad vaidlused Kähmu kuuluvuse üle. Foma on ausalt ja vapralt valmis kogu vastutust enda kanda võtma, teised jällegi üritavad teda supist välja tirida. Jõutakse järelduseni, et kuna kogu Foma vara kuulub Heironeuse templile, siis on ka Kähm templi omand ning tema ründamine võrdub Heironeuse sõjaväe kahjustamisega. See võtab päkkarid tõsiseks. Viimaks selgub, et päkkarite poolt Foma’le lubatud ja mitte antud relvastus on lambakarjaga samas hinnas ning tehakse tasaarveldus. Oeh… Üks asi kaelast ära.

Järgmine punkt on tundmatut päritolu tulekera. Paduaus Foma tunnistab, et on näinud Õunakest sellist loitsimas. Õunakest vaadatakse üpris karmilt, kuni Thekla tunnistab, et tema ei näinud Õunakest seda tulekera loitsimas. Sõna sõna vastu. Tulekera päritolu jääbki lahtiseks. Teema läheb üle aruteluks, kes õieti kellele öösel ohtlik oli ja kes keda ründas, selle asemel et tulla ja viisakalt lahkuda paluda. Foma vaidleb ja tõestab, Helon esineb harvade, kuid täpsete mõtteavaldustega, Õunake loodab, et kui ta vagusi ja vähemärgatav on, siis unustatakse ehk tulekera ära.

Süüdistus nõukogu ähvardamise ja istungi häirimise kohta suudetakse pärast pikka arutelu keeleoskamatuse ja seaduste mittetundmise kaela keerata. Istungi viimase kolmandiku ajal tegeleb Thekla vaikselt nõukogu liikmete moraali ja keskendumisvõime õõnestamisega, masseerides avalikult oma ilusaid saledaid tantsijannajalgu. Võib-olla sellepärast istung nii pikaks venibki.

Nõukogu jääb otsust tegema ning vangid viiakse hütti tagasi. Enam nende sidumisega vaeva ei nähta. Hütis peetakse nõu ja otsustatakse kohtuotsus ära oodata ning vahepealset aega kasutada loitsude ettevalmistamiseks. Ning siis jõuab kohale Lyle.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 1:12 3. Apr 2004

Jutustab Lyle:

Lyle ärkab koopas, ning väljas on juba valge. Sealsamas kõrval on Kähm, ning tundub, et Thekla oletus ei pidanud paika - ta on ikka veel raskesti haavatud. Lyle ütleb, et Kähm ennast lakuks, kuna tema keele puudutus raviva toimega on. Nagu maole ei mõju tema enda mürk, ei mõju ka Kähmule tema enda ravitoime. Kuna Kähmule võib külas ikka ohtlik olla, siis palub Lyle tal siin koopas peidus püsida ja asub temale pea päevasele teekonnale külla.

Külla jõuab ta õhtu hakul, ning teeb ennast enne majade vahele seiklema minemist nähtamatuks ning kindlustunde suurendamiseks paneb peale ka Ämmelgaloitsu. Valvega maja on lihtne leida, kaks valvurit riivis ukse ees, üks ümber maja patrullimas. On ka üks tilluke aken, mille kaudu teeb Lyle kindlaks, et omad ikka kindlasti selles majas on. Seejärel ronib ta katusele ja kangutab harja peal paar katuselaastu lahti, ning näeb endast allpool Fomà kuldkiharaid. Et mitte lärmi teha kukutab ta sealt Fomàle hõbemündi pähe, kuid too sügab selle peale pead, ning ülal mitte midagi peale augu nähes virutab selle täpse käega läbi augu tagasi, ning läheb augu alt ära. Nüüd kus augu all puhas maa, kukutab Lyle alla ühe oma pistodadest. See tuntakse all ära, ning algab sosistades plaanipidamine, mille lõpuks otsustavad majas olevad siiski kohtuotsuse vastu võtta. Lepitakse kokku, et kui välja tulles Thekla minestab, siis on asjalood pahasti. Lyle läheb peidab enda põlenud maja tagusesse hoonesse ning piilub sealt läbi augu, kust Thekla välja ronis. Vangid viiakse Lyle'le ootamatult hoopis teisse hoonesse, kuid ka see on seal päris kenasti näha. Jupi aja pärast tullakse sealt välja, kõik omad nööriga teineteise külge seotud nagu lasteaias. Keegi ei minesta. Korras. Hämaruses on külast välja hiilida lihtne, omade hulgas võetakse üles lauluviis, mis ei lase pimedas kääbikul ära eksida.


Nagu eelnevast juba järeldada võis, määrati kohtuotsuseks väljasaatmine…

Jutustab Lyle:

Põhjavärav ja koobas, kus Kähm peidus, asetsevad küllaltki lähestikku. Kähm ära toodud, muudame end Põhjavärava läbimiseks nähtamatuks. Lyle juba kirub end, et ta kiiremini ei teinud - peale vangide läbiviimist pannakse kindlasti värav kinni tagasi, kuid tema üllatuseks on värav pärani lahti, ning Kähm liigub valvuritest hiirvaikselt mööda. Kuna linnas on kottpime, siis seletan Kähmule kuhu minna tuleb. Jõuame päkkarite kõrtsi samaks ajaks, kui teised sealt lahkuvad. Viin Kähmu alla keldrisse liha sööma. Ta sööb kaua ja siis heidab pikali maha - kõht täis, väsinud, tahab magada. Kääbikul õnnestub ta ikka kuidagi maast lahti ja liikuma saada - kui sisevärav veel lahti hoiti, siis välisväravaga küll pea välja surnud päkkarid sellise riski peale ei lähe. Ennast täissöönud Kähm liigub sama kiiresti kui liiguks tema seljas olev Lyle. Kui eestpoolt jutukõminat kostub muudan Kähmu nähtamatuks ja panen talle peale ka Ämblikuloitsu. Käsin kindlasti minu lähedusse hoida, ning kui päkkarid tee peale ette jäävad, siis kõnni seina või lage mööda neist üle. Kuid Kähm ei usu mind, arvab et kukub seina pealt maha. Löön mõttetule arutlusele käega ja kamandan ta kaasa. Teen päkkariteni jõudes jooksusamme ja teesklen hingeldamist - Uhh.. Jõudsin ikka järgi.. Selgub, et jõudsin viimasel hetkel - kohe oleks käik maa-alusesse linna õhku lastud. Kontrollin pidevalt, et kas Kähmu on kuulda. On. Mu asjad otsitakse väravas läbi, et ega ma Astra vara kaasa ei võta. Ütlen neile täpse summa, mis ma võtnud olin (kaheksa päkkarite kulda ja hõbedat), ning mulle jäetakse aususe pärast kaks päkkarite kuldmünti alles. Kuna ma nad niikuinii numismaatilisel eesmärgil võtnud olin, siis küsin ka ühte päkkarivermingus hõbedat, mille peale nad kulmu kortsutavad, kuid kui ma olen nõus neile ühe hõbemündi vastu kulla andma, siis antakse see hõbe mulle niisamagi. Lähen väravast välja, nähtamatu Kähm ikka kannul. Fomà jätab seal Torriga hüvasti. Väravad suletakse. Muudan Kähmu tagasi nähtavaks. Vaskmünt läks meelest küsida.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 14:53 6. Apr 2004

26. märts 2004
Mängisid: Thoren (Foma), Higgins (Lyle), Cygnus (Helon), Shadow (Thekla), Chloe (Õunake), Logerin (Arcon), Necromancer (William Ford Sierra), Ohpuu (Serafim), Priist (Shalom), Issi (Kikaha)


Kuni paladinid vangivõetud orki usku vahetama veenavad, kuuleb Arcon väljast veel orkikeelset lärmi. Läheb vaatama ja näeb kahte orki mingit noormeest tassimas. Arcon lööb tolle orkidelt üle. Kui tüüp meelemärkusele tuleb, saab Arcon teada, et tegemist on võlur William Ford Sierraga.

WILLIAM FORD SIERRA on kuus jalga pikk, õlgadeni blondide lokkis juustega, hallide silmade, terava ninaga kena noormees. Ta kannab ilusaid pruunist nahast saapaid, pikka kõrge kraega tumedat mantlit, valget salli, kolmnurkset kaabut ja auguga kivi nööriga kaelas... pluss veel püksid jne. Õlgadel mitte just väga raske, kuid kohmakas rännukott. Ta paremast saapasäärest ulatub välja pistoda ja käes kannab ta nikerdatud rännukeppi, mille lähemal uurimisel selgub, et ühte otsa on graveeritud "Maria" ja teise otsa juurde "Luzy" ja vööl ripub tal piits. Ta on rõõmsameelne ja armastab mängida oma suupilli, mis küll tundub häälest ära olevat, kuid vahel suudab päris toredaid viise mängida.

Arcon viib Williami kõrtsi sööma. Söövad-joovad ja lähevad siis linna peale kolama. Uurivad lossi ja otsivad salauksi. William on veendunud, et kusagil peab mõni kindlasti olema. Kui ka on, siis seda ei leita. Leitakse vaid üks mehelaip (Hylling) ja salakoht, kus võtmekarpi hoiti (päkkarite valitsejate hauakambri võtmete karp jäi kokkuvõttes Frora taskusse, kus ilmselt tema jaoks ka kõige õigem koht on). Noormehed peavad veel ebavõrdset heitlust raske kapiga, mis nihkuda ei taha, ning jõuavad lõpuks troonisaali sinise kivini välja. William üritab seda ikkagi kätte saada ja paneb kõigepealt oma roti katseks ninapidi vastu kivi. Kõlab hele laks ja hetk hiljem on tal pihus pool rotti. Arcon taipab, et kivi kaitsev loits on midagi välgu esilekutsumise taolist. Mis parata, kivi jääb sinna, kus ta on.
Noormehed kolavad mööda linna edasi ja satuvad niiöelda tööstusrajooni. Hangivad endale relvameistri töökojast arbaletid. Leiavad mingi tehase kontorist seifi ja võtmekimbu. Kahekümne kaheksas võti sobib. See esimene edu tiivustab neid mööda kõiki ettejäävaid kontoreid käima ja seife otsima. Viimaks leiavad nad tubli portsu mithrili ja laovad seda kumbki endale kotti nii palju kui kanda jaksavad.

Siis kuulevad öised rüüstajad samme ja varjavad end kiiresti nähtamatusloitsuga. Selgub, et tegemist on Astra-tagusest orust välja saadetute ja nende konvoiga. Õunake ja Thekla tunnevad Arconi hääle ära ning taipavad, et teised on kusagil läheduses. Arcon ja William jälitavad konvoid mõnda aega, kuid siis saab loitsu mõjuaeg otsa ning linnas süttib valgus. Pannakse uued nähtamatuseloitsud peale ning üritatakse mithril võimalikult kiiresti linnast välja toimetada. Kõlinat varjatakse kummitushäälte loitsuga. Nad jõuavadki enne teisi välja, ehkki raske koorem võtab jalad nõrgaks. Kuid selle eest on nad nüüd püstirikkad!

Konvoi vaatab möödaminnes ka kõrtsi, paladinid ja Shalom hiivatakse sadulasse ning viiakse ka nemad linnast välja. Maa alla viiva sissepääsu juures vaadatakse kõigi asjad läbi ning konfiskeeritakse kõik, mis Astrast pärit. Õnneks relvi ära ei võeta, aga raha läheb viimase vaskmündini. Ikkagi Astra raha, Moradini haamer peal ja puha. Väsinult ja pennitult jäädakse eeslinna tühja kõrtsi ööbima. Masendust põdev Thekla paneb pihta paladinide viimase õllevaru ja kutsub Õunakese kampa seda likvideerima. Paladinid ise viiakse koos hobustega talli nii nagu nad on ja jäetakse sinna toibuma. Ikkagi värske õhk ja katus pea kohal, välja vihma kätte jätta kah hale. Kõrtsist leitakse ka linnast juba varem välja pukseeritud Kikaha. Rowana olla läinud oma teed orke otsima ja nuhtlema.

Üsna pea pärast kõrtsijõudmist kostab linnast võimas plahvatus, millega Astra end välisilmast eraldab.

Shalom näeb ärgates Täpi jalgu. Paha on olla. Kõrval ripub üle sadula veel kaks paladini. See on see pühade rüütlite seltskond, neil ei teki mingeid tervisekahjustusi. Shalom tuleb sadulast maha ja läheb kõrtsi. Näeb seal eesruumis Foma’d suure sinise sisaliku kaisus magamas. Paneb kiiresti ukse kinni ja mõtleb natuke. Vaatab siis uuesti. Sisalik on alles. Foma samuti. Kamp ärkab tasapisi. Theklal on pohmakas ning ta organiseerib Serafimi õlut otsima. Serafim jällegi viib läbi juurdlust, kes tema endise õlle ära jõi. Süüdlane jääb seekord paljastamata ja Serafimi naeratusest ilma. Ja üks korralik paladin suudab alati uue õlle hankida. Nii ka Serafim. Lyle kuritarvitab oma sõprust Kähmuga ja läheb Shalomi luuaga uhmerdama, arvestades, et Kähmu silma all teda vastu uhmerdada ei saa. Kikahal õnnestub nad siiski maha rahustada. Lyle ja Shalom räägivad Lyle’i hukkasaanud konnast (kes suri nälga sel ajal kui Lyle koomas oli) ning Shalom kahetseb oma äkilist meelt ja rasket rusikat. Saavutatakse üldine teineteisemõistmine, ehkki Shalom arvab, et kui Täpi ära sureks, siis tema küll oma hobust kuivatatult kaasas ei tassiks. Mille üle Serafim väga imestab - kuivatatud hobuseliha ju delikatess, eriti kui tihtipeale peab tont teab mida rohke soolaga sööma.

Kähm saab Lyle’ilt igaks juhuks korralduse Shalomil silm peal hoida – põhjendusega, et Shalom pole küll paha, kuid on rumal. Mine tea, mis veel ette võtab. Niisiis hakkabki Kähm Shalomil igal pol sabas vantsima ning viib sellega Shalomi üpris endast välja. Ei mingit privaatsust enam, igal pool sinine sarviline lohekoon vastas.

Jutustab Lyle:

Kõigepealt saab hurjutada Fomà, et ta ei maininud, et Kähm ilge pirakaga ärkab. Nüüd selgub, et eelmises ärkamises olid mingid kolm rottmeest surma saanud. Oeh.. Hajameelsus. Ning selgub ka, et Fomà on loobunud oma kahekäemõõgast, olles Torrilt saanud oma lisaks oma lapitud turvisele ka kirve ja kilbi.

Kogu seltskond taasühineb Joodeldavas Eeslis. Jerjoma, Serafim ja Shalom paistavad maani purjus olevat. Ei liiguta kah mitte. Varsti ajavad mehed end ikka püsti ning Lyle kasutab juhust, et ta kooma saatnud Shalomi luuaga nahutada, kuid Kikaha saab meeste ära lepitamisega väga kenasti hakkama. Kohtame ka Arconi päästetud laulikut - Williami.

Lyle räägib Kähmule kuidas usaldamatus võib saatuslikuks saada ja näitab siis talle ette kuidas seinu ja lagesid mööda ronitakse. Kähm kahtleb veidi, kuid peagi on nad mõlemad laes ja sisistavad midagi teineteisele - toimub ülejäänud seltskonna tutvustamine Kähmule. Ei suuda mainimata jätta, et Shalom on loll ja et teda tuleks silmas pidada, et ta mingi käkiga hakkama ei saaks. Kähm uurib ka Heloni nüüd juba metallist silmaklapi kohta, ning otsustab, et pea läbinud oda on maski kandmiseks piisav põhjus. Saab ka Kähmule seletatud, et ta igavesti mööda seinu ringi lasta ei saa, vaid peaks varsti alla kobima. Kähm läheb tõmbab enamikul kambast keelega üle näo, Shalomi piidleb aga kahtlustavalt, ning viimane on väga segaduses. Traditsioonilisse Lyle'i lohekeeletundi lisandub Arconile kaks uut õpilast - Kähmust aru saada igatsev Fomà ja siis uus tüüp, Willliam. Seejärel keeratakse magama. Öö möödub rahulikult.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 23:04 7. Apr 2004

Hommikul aga tuleb pahandus. William on endale pähe võtnud – või siis teeb ta niisama nalja – et sinine sisalik on lind ja tuleb lendama õpetada. Kõigepealt pakub ta elukale viina – lahe, vaatame, mis saab! Saab see, et loomakiusajad jäävad pärast Kähmu teise korruse aknast välja aitamist vahele ning ülejäänud seltskond saab väga karmilt pahaseks. Arcon jällegi kaitseb Williamit igati ning väidab, et vastutab tema eest. Eriti vihaseks saab Thekla, kes võtab toimunut kui grupi lahinguvõimekuse kahjustamist ohtlikul ajal. Kuna ta ise ei riski Williami kui tundmatu jõuga lahinguüksuse vastu välja astuda, ässitab ta noormehele kallale Serafimi, kes on lahkesti nõus Heironeuse sõjaväele uut nekrutit värbama. Nii nad vaateväljalt kaovadki, William ees silkamas, Serafim kannul. Theklal on plaan vaikselt Williami asjadele pilk heita, et saada aimu, mis mehega õieti tegu. Et ega nad äkki mõnd pahade palgamõrtsukat kampa ole korjanud. Arcon aga seisab kui lõvi ukse peal ees.

Kikaha arutab Foma’ga, mis suunas peaks edasi liikuma. Foma’d tõmbab miskipärast läände ja Põhjalaagrit veel kord üle vaatama. Ega teistelgi selle vastu midagi ole. Mis siin rüüstatud linnas ikka teha.

Jutustab Lyle:
Hommikusi asjatoimetusi tehes märkab Lyle, et Kähm on kuhugi kadunud, ning kuuleb kaaslastelt, et ta olla kõrtsi ülakorrusele läinud. Ise sinna järele minnes kuuleb ta õuest potsatust. Selle peale sammu lisades leiab ta ülatoast Arconi, Williami ja lämmatava viinahaisu. Akna all lebab magav Kähm. Selgub, et William on veendunud, et Kähm on eksootiline lind ning ta tuleb lendama õpetada. Lyle on vihast sinine. Nad jootsid lapsukesele kaks pudelit viina! Pikema turgutamise peale õnnestub tal Kähm oksendama saada, ning koos meeletu koguse viinaga tuleb välja ka vaid mõningate hambajälgdedega nülitud lambakere. Kuna Kähmule korralikku toitu nagunii niipea ei leia, läheb selle peale puhastusloits, ning templirüütlid tassivad Kähmu ja lamba kõrtsi. Fomà on juba terve hommikupooliku kadunud olnud, niisiis läheb Lyle koos Õunakesega Williamit ja Arconit hurjutama. Williamil võib olla mingine salaplaan meid siin kinni hoida - Kähmu liikumisvõimetuks tegemisega on ta kogu seltskonna siia linna aheldanud. Varsti jõuab üles ka Serafim, kelle sarmika naeratuse peale Lyle oma sööki kinni hoida ei suuda. Tundub, et kas William on väga osav lollimängija või siis ongi nii loll nagu ta paistab, olgu või suurt kasvu - lapsele viina joota ei tohi! Vestlus jätkub, ning üks hetk avastab Arconi noomimisse süvenenud Lyle, et pole enam ei Williamit ega ka Serafimi. Eks nemadki süvenesid vist rohkem omavahelisse vestlusesse. Igatahes nõuab Arcon uut lohekeeletundi, ning Lyle käsib tal vanduda, et ta seda Kähmu petmiseks ei kasuta.

Igatahes mingi hetk on William tagasi ja seletab, et leidis ühes majast kuuma lõkkeaseme. Minnakse asja uurima.

Õunake moondub jälgede ajamise hõlbustamiseks hundiks. Lõkkease on küll kuum, kuid söed on kadunud.. Need leitakse korrus kõrgemalt. Samalt korruselt leitakse ka seal juba kaua aega olnud mädanenud naise laip. Arcon ja William lähevad kuhugi. Väljas kaotab Õunake peagi jälje. Minnakse kõrtsi tagasi. Lyle'il jääb nende jälgede omaniku kindlaks tegemata jätmine hinge kripeldama

Kõrtsi jõudes on seal ees juba Arcon ja William, kes pakuvad kambale laiali jagamiseks tohutut kogust Astra märkidega mithrili. Teevad seal head nägu.. Ise poleks nad seda lihtsalt tassida jaksanud. Lyle ei huvitu metallist ja annab oma kangi Shalomile, kes on selle üle üliõnnelik. Hea, et see realiseerimatu vara kellelegi rõõmu teeb. Kikaha plaanib oma osa eest Pelori templi ehitada. Osad kangid lähevad ka Heironeusele. Lyle usub, et kangid smugeldati Astrast samamoodi välja nagu ka Kähm, ning imestab endamisi, et päkkarid väärismetalli lõhna järgi ära ei tundnud..

Õhtu poole jõuab tagasi ka Fomà, kes oli leidnud oma ärasöödud hobuse Lipelga jäänused ja lõhutud sadula. Öö möödub järjekordselt rahulikult.


Niisiis võtavad Astra märgiga mithrili paladinid, Shalom, Kikaha ja Arcon-William. Thekla on seisukohal, et parem olla elus ilma mithrilita kui surnud ühe hirmkalli mithrilikangi pärast, mida nagunii keegi ära võtma tuleb. Lyle ei jaksaks seda nagunii tassida ning temagi on seisukohal, et niisugust asja kellelegi müüa oleks väga ohtlik. Kikaha unistab Estara-lähedase templi uuest ülesehitamisest selle mithrili eest saadava rahaga, paladinid unistavad Heironeuse sõjaväe võimu kasvatamisest ning Shalom on lihtsalt niisama rõõmus rikas noormees.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 23:22 7. Apr 2004

Jutustab Helon:

Helonil tekkis tunne, et ta poleks ikka pidanud tagasi tulema, sest need reisikaaslased on hullud.. ja Lyle on oma vanuse juures ikkagi liiga lapsik.. ravis siis Shalom'ist alkoholiaure välja.. järgmine päev mindi teele.. rännati paar päeva, mille jooksul Lyle sai endale uue konna ja lasi lõpuks vanale põletusmatuse teha.. kole nägi juba välja see kuivanud laip.. kohtuti 23 Erythnuli preestriga, kes olid mingi künka otsas ootamas.. toimus lahing, kus Pelor aitas meid.. eriti Helonit.. ja olles aidanud vangid kinni siduda, kappas Helon oma uue hobusega päikseloojangu suunda.. maad kuulama..


Esimesel õhtul laagrisse jäädes kohtab Lyle oma uut konna – Mariani. Eelmine konn Kili, kes kuivatatud talismanina kaasa on rännanud, põletatakse nüüd pidulikult ja sama pidulik on ka väikese häbeliku Mariani esitlemine seltskonnale. Shalom pakub end edaspidi konna eest hoolitsema, kui Lyle jälle juhtumisi koomas peaks olema. Õhtul lõkke ääres räägitakse ka avalikult selgeks, kes mida võimukividest teab ning kes millega kokku on puutunud. Üritatakse kokku arvata, kui paljude kivide asukoht on teada ja kui palju neist võib kuningas Lughari käes olla.

Jutustab Lyle:

Hommikul ärkab Kähm peavaluga, ning saab talle sõnad peale loetud, et sellist asja ei tohi enam kunagi juua. Selgitan ka seda, et silmas pidamine ei tähenda tingimata meetrise vahega sabas jõlkumist, nagu ta Shalomile teinud oli, et see on pigem valvamine. Asume teele. Sajab kergelt vihma. Peale paaripäevast rännakut ületame jõe. Õunake teeb järgmisel hommikul luuretiiru kotkana, ning toob tagasi tulles uudise eespool ootavast Erythnuli preestrite salgast, neid olevat kokku kakskümmend kolm.

Järgneb suurejooneline lahing, kus meie mehed jaotatakse kärmelt kolme gruppi:

Ravi- ja tulejõu grupp number üks, abilisega, parem tiib: Kikaha, Helon, Arcon, William
Ravi- ja tulejõu grupp number kaks, abilisega, vasak tiib: Kähm, Õunake, Lyle, Thekla
Mõõga- ja löögijõu ning taktikalise tehnika grupp, keskel: Fomà, Serafim, Jerjoma, Shalom

Tiibadel asuvad rühmad on peitunud rahnude taha. Fomà on viimasest grupist ainuke ilma hobuseta, Lyle istub Kähmu seljas. Viimane kui üks preester on hobusel, paiknevad künka otsas. Esimesena lendab meiepoolsete noolte saatel peale hulljulge Jerjoma, kes peale paari lööki ühe preestri poolt paigale tinistatakse. Preestritel tundub oma musta mantli alla ka mingi turvis olevat, ning nad kasutavad morgensterne. Rünnakule ratsutab enamik preestreid. Künka otsa jäävad lahingut pealt vaatama viis ratsanikku – ilmselt ülemad. Ulmelise vahemaa pealt tinistatakse ka Õunake paigale – preestrid on tõepoolest võimsad.

Künkast alla kappavatele preestritele tulevad paaris ja kõrvuti vastu Shalom ja Serafim, kes aga neid ei ründa, vaid kappavad ootamatult lahku, nii et nende sadulate külge kinnitatud enne maas libisenud nöör pinguldub, ning selle tõttu kukub neli hobust, kes end püsti ajades omanikud hülgavad. Ühele neist õnnestub peale hüpata Fomàl. Lyle proovib õnne, kas Õunakese tinistaja mahalöömisel saab teda nõidusest vabastada, Pihuvälk toob tolle küll sadulast, kui Õunakese olukord ei muutu. Osad preestrid jõuavad ohtlikult rahnude lähedale. Nüüdsete jalameestega tegelevad Shalom ja Serafim, osad jõuavad ka Kikahani, William laulab sõjalaulu. Helon läheb hobust hankima, kuid see ei lähe ühekäelisel vaimulikul korda. Üks ratsanik jõuab ka ringiga rahnu tagant tulles Theklani, kuid Kähm hammustab tema hobuse surnuks, ning ta kukub. Kähm otsustab selle peale, et ründavad mehed on pahad ja ta ei taha siin olla, ning pistab punuma, jättes Thekla üksi tinistatud ja abitut Õunakest kaitsma. Lyle asub Kähmu kohe ümber veenma. Fomà sööstab efektselt lahingusse, ning Heironeuse palveid lugedes lööb ta endale vastu kappaval preestril pea otsast. Mitu ratsanikku jõuavad Arconi ja Williami juurde, seal käib madin, mille käigus William üritab ühelt preestrilt tema relva oma piitsaga ära tõmmata, kuid jääb ise oma relvast ilma. Nähes, et lahinguväljal on Helon üksinda, kappab üks ratsanik uljalt tema poole, kuid ta tõmmatakse ühekäelise vaimuliku poolt sadulast. Nähes toimuvat segadust sööstavad lahingusse ka seni künkal konutanud preestrid. Ertyhnuli teenrid langevad. Shalomil läheb lahingus kehvasti. Jerjoma on ikka veel oma hobuse juures pikali maas. Juba viga saanud Thekla teeb duelli ühe hobuse seljast kukkunud selliga, liikudes järjekindlalt koos temaga Õunakesest eemale. Lyle'il õnnestub Kähm mõtlema panna – "Kui sina hädas olid, aitas Thekla küll sind! Lähme nüüd tüdrukuid lakkuma!". Helonil ei õnnestu hobust saada, ning ta ruttab Shalomi päästma, kes parajasti künkalt alla sööstnud preestriga madistab. Fomà tundub samasugust duelli tegevat nagu Thekla. Shalom langeb. Kikaha läheduses olev preester hakkab järsku oma rüüd peksma ja karjub paaniliselt. Hetk hiljem langeb ta kõrbenult maha. William hüppab hobusele ja tõttab Kikahale appi. Paigale tinistatakse ka Arcon, keda ründavad nii üks preester kui ka preestripealiku poolt kohale kutsutud hunt.

Kummalgi pole imekombel paigal seisva mehe vastu erilist edu, justkui mingi sein oleks ees. Helon toob Shalomi mitte ainult pildile, vaid lausa täide elujõudu, kuid millegipärast ei suuda vapper sõdalane oma mõõka preestri vastu tõsta. Kähm otsustab lõpuks ringi keerata ja Theklale appi minna, tee peal päästab Lyle, kelle tahe on preestri omast üle, Shalomi piinlikust ja veidrast olukorrast, ning tema pihuvälk toob preestri sadulast. Jäänud on vaid paar tükki, kui haavata saab Kikaha, ning tundub, et juba pikemat aega on ära tinistatud ka Serafim. Õunake pääseb vabaks ja kutsub kohale piisoni. Preester ravib end, kuid uimast ärkav Serafim lööb ta seibideks.

Uskumatu, kuid lahing on võidetud! Jerjoma magab oma hobuse all õndsat und.

Viietunnine lahing võttis mänguajas aega poolteist minutit.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

EelmineJärgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6